Läbi septembrivärvides Alpide

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

Tripi kaart

 

 

Proloog

Järgmine

 

Itaalia-Šveits 21. september - 02. oktoober 2009


Miks minna Euroopasse autoga, mitte lennukiga? Üha rohkem hakkab tunduma, et minu jaoks on see nagu ajas rändamine. Maastikud ja aeg vaheldub akna taga võrdeliselt sõidukiirusega ja vahel ka võrdeliselt joodud veiniga, kui viinamarjadest kääritatud kuldne jook filtreerib välja vaadetest kõik ebameeldiva. Nagu ütleb peategelane Kevin Costneri suu läbi "Perfect world'is" - et auto on ajamasin: autos sees on olevik, ees maanteel tulevik ja selle taga minevik...

...Ja see ei ole nii, et kui Poola kaob Saksa piiripunkti varju, saab läbi keskaeg ja algab XXI sajand. Led-lampidega kaunistatud baarilett kusagil Leedu pensukas, roostetanud glasuuriga valge märk Itaalia-Prantsusmaa mahajäetud mägipiiripunktis, keskaegsed viinapuuterrassid Monterossos, kellegi murdunud matkakepp Furkapassi autoparklas ning aristokraatlik vanem härrasmees suurte päikeseprillide ning valge salliga Col du Galibier'il oma stiilse retro-sportauto gaasi tallamas - kõik need ja veel sajad muud (mälu)pildid seostuvad mõne emotsiooniga, (tagasi)vaatamisega mõnda teise ajastusse või eluollu... Sõites serpentiine pidi üle Itaalia, Prantsuse ja Šveitsi Alpide on kiirused just nii väikesed ja vahemaad nii parajad, et jõuab süveneda ja mõelda. Miks on mäed nii lummavad, kutsuvad ja kättesaamatud. Ükski park, katedraal ega loss ei suuda võistelda selle loomuliku ja sundimatu iluga, mis avaneb pilgule sealpool metsapiiri.... Või õigemini, ainsa suurejoonelise loodusega sobituva inimeste kätetöö moodustavad üksikud päikesest luitunud heinaküünid, väikesed kivionnid, mille taustal oktoobripäikeses kullendavatel nõlvadel söövad lambakarjad. Ning paradoksaalselt riivavad silma turistidele tehtud kohvik-nukumajakesed, mis on valminud kellegi ekstaatilisel loomehetkel ja kõige paremate kavatsustega teha midagi kena, efektset, silmatorkavat. Ent õnneks häirivad sellised asjad vaid lähivaates ning kaotavad tähtsuse, kui tõused mõnisada meetrit kõrgemale, et vakatada silmapiiril paistvaid hiiglasi nähes. Istudes kaljunukil ja vaadates rahnudega ülepuistatud samblast maastikku, mida elustavad üksikud kängus ning kidurad lehised ja mägimännid - jääb üle vaid silmi lahti hoida ning endasse ahmida seda "päris" ilu... ehk talletub see mälupiltidena ning järsku annab inspiratsiooni hea emotsiooni näol mõnes töös. Ei, mitte järgi teha, vaid leida viis, kuidas edastada seda tunnet, peegeldust, aimdust, mida ei oska, ega saa defineerida ning mille sõnastus tundub olevat siis just keelel, kui päike loojub, priimusel podiseb teevesi ja jõelt tõusev udu sunnib muudab tokkide otsa kuivama torgatud saapad hoopis rõskemaks. Ent ärgates järgmisel hommikul on vaid mälestus, et on olnud see teadmine... Ilmselt sedasama sõnumit püüdis lugeda kelgukoera silmadest ka Smoke Bellew...

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult ei olnud kogu reis mitte mägede päralt - selle esimene pool möödus Genova Ülikoolis, konverentsil jm "asjalikke asju" tehes. Ka see oli huvitav ja vajalik ning omade kõrghetkedega. Kuid tripi naelaks sai seekord tagasitee üle mägede...

Ja õnneks - meil oli aega...
 

Sulev Nurme, Nele Nuti, Mati Mäe ja Ave Mäe fotod

Col du Galiber

| Üles |


Suurem kaart

| Üles |


 

Tartu-Genova: 30 tundi
Järgmine  |  Proloog  |  Üles


Startisime 21.09. hommikul varakult. 22.09. hommikupäikest nägime juba Austrias ning sama päeva hilisel pärastlõunal (viie paiku) jõudsime Genovasse. Võib-olla mõne lennukiga oleks saanud kiiremini (kuid mitte oluliselt, sest otse sinna lennata ei saa), kui see oleks olnud eesmärk. Sõidust sinna kaks emotsiooni...

Esiteks - Poola jättis vist esimest korda üldse sealt läbi sõites positiivse mulje. Kas mõjutas seda kaunis päikeseloojang, paremaks muutunud teed või hea seltskond, kuid kuni Slovakkia piirini kulges sõit, võiks öelda, et isegi mõnusalt.

See-eest (so teiseks) Austrias saime karmi õppetunni. Austrias, Šveitsis, Slovakkias ja Tšehhis tuleb ka sõiduautoga kiirteedel sõitmiseks osta nn vinjett. Senini ei ole seda eriti ostnud, vist ostsime eelnevalt vaid korra Šveitsis (siis ka pigem piirivalve käsul) ning korra Slovakkias - ma ei tea, mis tookord pähe lõi... Ei olnud meil seda paberit sellelgi korral. Tegime ühes pensukas peatuse. Rõõmsal meelel ja täis kõhuga taas sõitu alustades ilmus ei tea kust järsku enne kiirteele jõudmist vilkuritega Transporter. Parkisime siis käsu peale tee äärde ja armastusväärne kräsupäine härra küsis heas inglise keeles vinjetti. Kuuldes, et seda meil pole andis ta meeldivalt, kuid väga konkreetselt teada, et see kino läheb meile maksma 120 eurot ja jutul lõpp... Kas maksate kaardiga või sularahas? Maksime, saime ka kviitungi, mis lubas 2 päeva jooksul Austria kiirteedel sõita. Iroonia on lihtsalt selles, et kohapealne 10-päevane vinjett maksab vist mingi 7 euri... Tundus, et kõik eelnevatel reisidel kiirteedel kokkuhoitu tuli nüüd takkajärgi ära maksta. Mõeldes klassikutele - Sammalhabegi ütles, et looduses peab valitsema tasakaal...
 

Austria. 120 eurised võileivad

| Üles |


 

Genova. Villa Doria
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Leidsime Genova nädalaks kämpingu - Villa Doria - Peglis, so Genova üks läänepoolsemaid linnajagusid, ca 10 kilomeetrit tsentrumist. Arvan, et see on üks mõnusamaid kämpinguid üldse, milles olen (seejuures nüüd mitu ööd järjest) ööbinud - puhas, vaikne ja soliidne. Muidugi ei olnud enam ju ka hooaeg, kuid nädal hiljem Levantos Aquadolces oli hoopis teistsugune, lärmakas ja ülerahvastatud...

 

Genova. Villa Doria

| Üles |

 

Genova. Kivine rand kämpa lähedal, kui kilomeetrikese viitsisid mäest alla tulla. Esimene õhtu. Vein, juust ja oliivid läksid maksma müstilise summa - 12 eurot...

| Üles |


 

Genova
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Genova ei saa uhkustada väga eriliste asjadega peale ehk kuulsusrikka ajaloo. Liguurlaste poolt rohkem kui 2500.a. e. Kr. asutatud linn, mida on vorminud kreeklased, etruskid ja roomlased on läbi ajaloo olnud tähtsaks sadamaks ning kaubalinnaks. Genova on mitu korda hävitatud - 209.a. e. Kr. Kartaago vägede poolt, aastatuhat hiljem araabia piraatide poolt ning viimase barbaarse hävitustöö viis läbi Inglise laevastik II ilmasõja ajal. pommitades linna pool maatasa. Eks neid hävitamiskordi ole pika ajaloo jooksul olnud rohkemgi, Genova on kuulunud kõikvõimalike kuningriikide liitude ja impeeriumite koosseisu - kes tahab juurde lugeda, võib teha seda nt Wikipeediast... Ilmselt läbi pika ajaloo kuulsaim genovalane on Kolumbus..

Meenutades Genovat tulevad peale ülikoolihoonete silme ette eelkõige kolm õhtust pilti. Neist esimene pärineb meie esimesest õhtust Genovas, Pegli kivisel rannal, kui avastame nördimusega (silte lugedes - ainsad inglise keeles ;))), et vesi on liiga saastunud ujumiseks - kuigi selle temperatuur septembrilõpu Eestist tulnule tundub hullutavalt soe ja kutsuv. Päike loojub kiiresti. Tervitame suurtel kividel istudes õhtutaevasse kerkivat kuusirpi valge veini, kohaliku juustuvaliku ning oliividega. On septembri lõpp, õhus on vähemalt +20, mustjad kivid õhkavad päevast soojust ning lahelt puhuvas soojas tuules on väga raske sundida end tõusma. et kämpingusse tagasi jalutada...

 

Inglise laevastik tegi linnale palju kurja: paljude hoonete maht on küll taastatud, kuid sageli ümber ehitatud. Silma paistavad maalitud dekooriga fassaadid, mida kohtab linnas massiliselt. Ehkki kesklinn oma mõnusalt kitsaste tänavatega moodustab esmapilgul tiheda ja keerulise labürindi, avastad jalutades, et tegelikult piisab vanalinnaga tutvumiseks päevast-paarist ning jalutuskäik ühest vanalinna piirist teiseni võtab aega ca paarkümmend minutit, kui ei astu sisse mõnda mõnusasse baari, et klaasikest veini juua. Ilmselt just jalutuskäigud kitsastel tänavatel hilises septembripäikeses, mis küttis temperatuuri varjus + 29 kraadini keskpäeval on peamine emotsioon, mis Genovast meelde jääb, kuigi ka linnakese tähtsaimad kohad nagu Piazza di Ferrara, Palazzo Ducale, kus olevat ka Kolumbus sündinud ning San Lorenzo katedraal. Viimane väärib märkimist eelkõige seetõttu, et 1550-te ümberehitustes tegeles sellega Galeazzo Alessi - (mõnede autorite arvates oma tegevustes teatud mõttes Palladioga võrreldav) Perugiast pärit arhitekt, kes tegutses peamiselt Itaalia lõuna- ja lääneosas, Prantsusmaal ja Hispaanias. Alessi üks kuulsamaid töid on Assissi Santa Maria degli Angeli basiilika, mis XV sajandil oli üks Euroopa suurimaid. Tema kavandid valiti välja ka näiteks El Escoriali loomiseks, kuid kahjuks vanus ja tervis astusid vahele ja nii lõi selle Hispaania kuningate "kroonijuveeli" Juan Bautista de Toledo...

Teine pilt meenutab hoopis Piazza Ferrarat. Konverentsist roidunutena oleme Nelega ostnud paraja tagavara veini ja juustu. istume Palazzo Ducale kõrvaltrepil  ja vaatame mööduvaid inimesi. Kollaste lampide valguses kõnnivad mööda inimesed, üks vanahärra hakkab midagi meile närviliselt seletama ja kui ta taipab, et me ei räägi kohalikku keelt, siis pistab räuskama ja sülitama, kuni munitsipaalpolitsei löögi enda peale võtab ning taadi südamel oleva mure viisakalt ära kuulab. Kusagilt ilmub järsku Mati kahe blondiiniga - meie omad kaunitarid!... Istume kuni on juustu ja veini ning jalutame seejärel raudteejaama, et õhtuse rongiga loksuda Peglisse... Kuid rongid on läinud ja ainus asi, mis tundub veel sõitvat on linnaliinibussid. Ent milline? Küsime. Üks tüse daam ja noormees - nad ei ole tuttavad - on keelebarjäärist hoolimata nõus aitama. Buss tuleb. Läheme peale, istume 3 korda ümber. Daam ütleb ühel hetkel "ciao" ja kaob naeratades. Noormees sõidab meiega aga bussidega kaasa, kuni on kindel, et me väljume Peglis, Villa Doria lähedal. Täname, jätame hüvasti ja lähme eri suundadesse. Tundub, et noormees üritab vastassuunas mineva bussiga linna tagasi sõita....

 

Kolmas pilt kangastub Stazione Brignole vaksalist, sellest, mille fantaasiarikka jaamahoone esist asfalteeritud platsi kutsutakse suurejooneliselt Piazza Giuseppe Verdi. Istume perroonil ja ootame rongi. Pisut kaheksa läbi on õige aeg. Kindlaksmääratud ajal pole Savona rongist kippu ega kõppu. Esimene mõte on, et jäime maha. Ent siis kostab rööpakolksumist ja peatub rong... Kuidagi naljakas, magamisvagunitega, keegi teeb uksel suitsu... Suund on õige... Püüame kelleltki küsida, kes rongist on maha astunud, et kas see rong peatub Peglis. Tüüp ei saa loomulikult inglise keelest aru ja seletab midagi, rehmab siis käega ja paneb suitsu ette. Me nokime natuke nina ikka veel kaheldes, kui uksed järsku sulguvad ja rong liikuma hakkab. Tüüp, kellelt küsisime röögatab, tormab vaguni ukse juurde ja hakkab seda kloppima, kuid rong kogub vaikselt kiirust ja läinud ongi. Täitsa nõme - mõtleme-räägime - kas tõesti tuleb jälle bussituur ette võtta, kui megafonist kostuv kaunis naishääl seletab midagi ka Savonast... Ja tulebki õige rong, kuigi pool tundi hiljem... Itaalia...

 

San Lorenzo

| Üles |

 

Genova vanalinn

| Üles |

 

Palazzo Ducale mosaiigid

| Üles |

 

Stazione Brignole: meie igaõhtuse sõidu algus Pegli suunas ja igahommikune alguspunkt Savonas.

| Üles |


 

Cinque Terre
Järgmine  |  Eelmine  Üles

 

Cinque Terre asub Genovast pikki rannikut ca 80 km kagu suunas. Cinque Terre - 5 maalilist külakest: Riomaggiore, Corniglia, Manarola, Vernazza, Monterosso moodustavad ca 10 km pikkusel kaldaribal ääretult omanäolise maastiku, milles näivad segunevat motiivid Amalfi rannikust ning Sierra Nevada terrassilistest oliiviistandustest. Esimesega võrreldes on nõlvad ehk pisut mitte nii dramaatilised ja teisega võrreldes mitte nii tolmavalt valkjaskollased... Itaalia Riviera osana asub see La Spezia linnast mõni kilomeeter üle ümarate mägede. 1997.a. UNESCO maailmapärandi nimekirja võetud maastikud on tõepoolest omanäolised - merepoolsed mäenõlvad on kõik liigendatud tugimüüridega toestatud terrassideks, millel kunagi on kõigil kasvanud viina- ja oliivipuud. Sadade kilomeetrite kaupa laoti traditsiooniliselt kuivmüüridena kahekihiliselt, paigutades suuremad kivid taha ja väiksemad ette. Nii saadi tõhus tugimüür, mis hoidis kinni pinnase ja võimaldas reguleerida ka terrasside niiskust, filtreerides liigse vee ja säilitades hädavajaliku niiskuse viinamarjade kasvuks. Kõik see tehti vaid inimkätega, sest järsud nõlvad ei võimaldanud kasutada ei loomi, ei tehnikat ning ei võimalda seda tänini. Igal perel olid valmis korjatud spetsiaalsed kivid, millega sai kohe terrasse parandada, kui mõni kivi kusagilt kukkus, et vihmaga erosioon mingil juhul terrasse ei kahjustaks. Nõlvade remont oli naiste ja laste töö...

 

Cinque Terret tuntakse tema kuulsate veinide järgi juba rooma ajast, seal tehtud valgeid veine on ülistanud Dante, Petrarca, Boccacio... Vanade kuulsate veinide aeg sai kahjuks läbi 1920-tel, kui viinapuude juurtel hakkas ka siin levima Ameerikast sisse toodud Phylloxera - vastik satikas, viinapuu juureparasiit, mis imeb juurtest mahla ja mille tegevuse toimel väheneb drastiliselt saagikus ja lõpuks taimed hukkuvad. Oletatakse, et sama satikas võib edasi kanda ka spetsiifilisi seenhaigusi, mis võivad olla lõpuks letaalsed. Huvitav on märkida, et Cinque Terre oli niivõrd isoleeritud muust maailmast, et Phylloxera-epideemia, mis hävitas XIX sajandil suure osa Euroopa viinapuudest jõudis siia ligi pool sajandit hiljem. See epideemia, kuuekümnendatel hoogustunud linnastumine ja kaheksakümnendate alguse turistide invasioon on peletanud inimesed sealt minema, väga paljud viinapõllud jäeti maha, terrassid hakkasid lagunema...

 

Praegu on turism reguleeritud ja kanaliseeritud kindlatele radadele, et hordid ei lõhuks terrasse. Meil veab, et konverentsi-rahvas lubatakse nõlvadele kõndima kohaliku rahvuspargi direktori eestvõttel ja juhatusel. Rahvuspargi missioon on säilitada maastikku, seista hea traditsioonilise elulaadi jätkumise eest ja toimetada veel tuhande asjaga - näiteks toota basiilikuga pastat, pestot, reguleerida kvaliteetveini tootmist, korraldada turismi jne. Veinitootmine on taas üles upitatud - Ameerika alustel viinapuude sortidest, nagu  Bosco, Albarola ja Vermentino valmistatakse kohalikke veine, millest tuntuimad on Cinque Terre ja Sciacchetrà. Püütakse ka taas alustada vanade sortide kasvatamist. Töö terrassidel käib endiselt käsitsi. Et metsik tuul viinapuid ei kahjustaks, kasvatatakse neid madalatel (ca 1,2-1,4m) pergolalaadsetel tugisõrestikel, mille alt saab viinamarju korjata kummargil või põlvitades - vanasti kasvasid viinamarjad maapinnal või kohati hästi madalatel sõrestikel. Praegu aitavad inimesi vaid siia-sinna veetud Šveitsi päritolu bensiinimootoriga monorelsil liikuvad naljakad riistapuud, millega saab mäe otsa ja sealt alla vedada korraga väheses koguses ehitusmaterjali, aiasaadusi jm. Lisaks viinamarjadele kasvatatakse praegu suurtes kogustes basiilikut ja ka sidrunipuid.

 

Veedame jalgsi viinamägedel turnides terve päeva Cinque Terre külakestes, põigates jahutuseks korraks nn armastuse teel (tõsine ja mõttetu turistilõks) olevasse kõrtsu ning kivisele-kaljusele suplusrannale. Konverentsi-rahva tripi viimane peatus on Monterosso al Mare, kus huvilistele on plaan näidata pea tuhandeaastasi sidruniistanduse kohta. Rahvas on aga päevasest kõndimisest nii väsinud, et sidruniterrasse jõuame vaatama  koos tripi vedajaga, Adrianaga Genova Ülikoolist, vaid meie Nelega ja veel kaks inimest...

 

Cinque Terre

| Üles |

 

Monorelss-transportöör

| Üles |

 

 

Monterosso

| Üles |


 

Levanto
Järgmine  |  Eelmine  Üles

 

Kohtume õhtuvidevikus Monterosso vanalinnas oma eesti kaaslastega. Väike jalutuskäik, veinipood ja suund kämpingusse, valime suvaliselt esimese ettejuhtuva - ja nii jääme Levantosse, Aquadolcesse...

Tihedasti ülerahvastatud kämpingu ainsaks plussiks leiame olevat külma ja hea ning odava valge majaveiniga küllaltki korraliku kõrtsi. Õhtut jääbki meenutama karge vein, mis segatult gaseeritud veega maitseb eriti hea. Tüdrukud läksid linna, "vanad peerud" telki magama.

Hommikul avastasin, et priimuse penss on otsas. Võtsin jalad selga ning tegin linnakesele praktiliselt tiiru peale enne, kui leidsin Agipi pensuka, mis laupäeva hommikul avatud oli. Ostsin pensu. Tagasitulles ei suutnud aga kiusatusele vastu panna ning joomata jätta vastavatud kohvikus üht itaalialikult tibatillukest kohvi klaasikese külma veega... Keegi luges lehte, kaks naist vestlesid elavalt. Tervitati läbi avatud ukse möödakäijaid. Baaridaam astus korraks mopeedipõrina peale uksest tänavale ja naases sületäie lõhnavate pikkade saiadega (no need ei ole päris sellised nagu Prantsusmaal, pisut totsakamad ja lühemad...).

Laagrisse jõudes selgus kaks uudist: oleksin pidanud neid saiu ostma - sest nüüd pidi Mati uuesti linna kõndima nende hankimiseks. Ja teiseks - et meie kaunid tüdrukud olid sattunud öösel kohalikku pulma ja selle ürituse külalislahkust täiega nautinud ning seetõttu ei olegi esialgu söögitegemisega väga kiiret...
 

Camping Aquadolce

| Üles |

 

Levanto

| Üles |


 

Monaco
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Peale tšillimist Levanto rannas ja veel ühes rannas - mõnikümmend kilomeetrit Genovast lääne poole (Savonast pisut edasi) - maabusime õhtuks peale lõputute tunnelite läbimist Monacos. Kesklinna saamiseks tuli laskuda hullumeelset serpentiini pidi tänavaterägastikus peaaegu kuni mereni. Ja siis olimegi kohal - tuledes särvava Grand Casino ees...

Wikipeedia kirjutab: " Monaco on maailmas pindalalt väiksuselt teine riik ning kõige tihedamini asustatud riik maailmas." ... Võib-olla küll. Õhtutuledes linn oli suhteliselt välja surnud, kui mitte arvestada Grand Casinot, mille ees kõik linnas liikuvad inimesed ringiratast promeneerisid. Ahjaa, ka vürstipalee juure oli üks elav politseinik... Olime sõidust väsinud ning ausalt öeldes lootnud... nomaeiteamida. Aga linn oli linn, küll palju rohkem Porschesid, Bentley'sid jne. Ilmselt tagasi ma sinna ei läheks, või kui, siis vaataks neid kauneid aedu (selles, kas Eestist tulnud põlvpükstes ja sandalettides rott mahub selle seltskonna hulka, keda neis aedades nähe tahetakse...), mis kõik õhtuhämaruses suletud olid (http://www.visitmonaco.com...gardens) või vürstipaleed, mida samuti võis nautida kahjuks vaid distantsilt...

 

Parklas sattusime peale romantilisele kohtingule meie tubli soonilise töörahvaauto ja valge luigena sädeleva Porsche-daami vahel... Kahju oli idüllli rikkuda...

Hiline start Monacost tõi kaasa selle, et ümbruskonna kämpingud nii Prantsusmaal kui Itaalias olid suletud... Kuid see oli isegi kokkuvõttes hea, sest nii leidsime lõpuks kaunis mägijõe orus, endises Prantsuse-Itaalia piiripunktis, ühe kaunimatest telkimiskohtadest oma reiside jooksul üldse...
 

Grand Casino

| Üles |

 

Suure kasiino aed

| Üles |

 

Suure kasiino aed

| Üles |

 

Kiss

| Üles |


 

Franghetto - laager D6204 ääres, Prantsusmaa-Itaalia piiripunktis
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Keerasime kiirteelt esimesele mägedesse minevale teele ning praktiliselt esimesse parklasse tee kõrval, kus hoonete tulesid otseselt läheduses ei paistnud. Ööpimeduses kuulsime kiirevoolulise jõe kohinat, vasakule jääv ööst veel mustem pimedus tähistas kohta, kus jõgi võis tõenäoliselt olla. Pikalt kohmitsemata vedasime varustuse parklast alla mingisugusele terrassile ja 15 minuti pärast norskas kõikseemees õndsa und, kui väikselt jalutuskäigult rohelusse ja auto juurde naasesin pernoo-kokteiliga (jõle jook, mis nagunii teistele ei maitsenudki)...

Hommikul ärgates leidsime end kitsal terrassil, mingi kasutusest väljas oleva hoone aiakeses - siltide järgi oli tegemist endisaegse piiripunktiga Prantsusmaa ja Itaalia vahel. Meie kõrval avanes kaljude vahele peitunud jõeorg ühes kaunimatest kanjonitest, mida olen näinud. Priimusemakaronid, suplus karges vees (õhk oli oma + 25) ja kerge kohalik valge vein, mis auto põhja all seistes on ööjahedusest täpselt õigel serveerimistemperatuuril... Seepärast startisime alles hilise lõuna paiku...
 

 

Võrratu hommik... piiripunktis! Vaid üks kord hiljem (2015.a. märkus) olen saanud magada piiripunktis - 2011 jaanuaris Lääne-Sahara ja Mauretaania piiril

| Üles |

 


 

Col de Turini... D2556, D2566, D2202..
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Üle Alpide Vahemerepoolsete ahelike, mööda vanu, käänulisi teid, millest mõne algupärane trajektoor pärineb Rooma impeeriumi aegadest... Sulnis päev, rahulik kulgemine teedel, millest D2556 olevat TopGeari mehed tituleerinud mingis mõttes Euroopa parimaks... Hea valik, kuid see on vaid üks paljudest: ikka keerab siit-sealt ülespoole mõni veel kitsam, veel järsumate kurvidega rada, et ületada järjekordne kuru...

Meeldivalt soe, isegi lahtiste akendega sõitmiseks. Et hooaeg on praktiliselt läbi, siis pole ka liiklust (kas neil pragunenud asfaldiga teekestel kusagil kolkakülade vahel muidugi üldse ongi erilist liiklust), mistõttu saab valida oma tempo ning peatuda just seal kus tahad. Akende taga üks maastik maalilisem kui teine, kilomeetrite kaupa järsuseinalisi kaljusid, tee kohal rippuvaid eende, sekka üksikud kivikülakesed kobarates kitsastes jõeorgudes, iga väikseimgi maalapp terrassiliselt viljapuude all... Kiirus on 50 ja alla ning ausalt öeldes ei teki ka tunnet, et peaks kuidagi kiiremini sõitma, ei adrenaliini tõstmise ega muude emotsioonide teravdamise pärast, seda enam, et kruusi kallatud veini on serpentiinides nagunii väga raske end täis loksutamata käes hoida...
 

Top Geari soovitatud teed...D2556, D2566, D2202...

| Üles |

 

 

Elu on ilus!

| Üles |


 

Laager mõni km peale Brianconi
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Öö Brianconi lähedal järjekordses maalilises jõeorus oli juba palju-palju kargem. Vahemereline soojus oli jäänud ahelike taha. Nõusid jõekaldal pesevatele tüdrukutes ei tekita ettepanek ujuma minna mitte mingeid emotsioone... Õhk oli jahe ja jõevesi päris külm (eelmises laagrikohas oli see u. 15 kraadi - seega veel üsna hästi ujutav). See-eest vaated on jälle kaunid... Puder, juust, oliivid ja jälle teele sihtmärgiks Chamonix...

 

Laager

| Üles |

 


 

Col du Lautaret (2058 m), Col du Galiber (2677 m)
Järgmine  |  Eelmine  Üles


...Lihtsalt kaunis. Ühel hetkel mõtled, et see ei ole võimalik, kuid iga järgneva kurvi tagant algab uus ja veelgi maalilisem paik...

 

 

Arkaadia teel...

| Üles |

 


 

Col du Galiber - Chamonix
Järgmine  |  Eelmine  Üles


 Võrratu!

 

Aeg maas

| Üles |

 

Koerad, lambad... mootorratturid...

| Üles |


 

Chamonix - laager
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Õhtuhämaruses õnnestub jääda laagrisse järjekordses jõeorus - seekord ca 5 km Chamonix-st läänes... Õhk õhtul on juba üsna jahe ja vesi jões meeletult külm... ning savine... Mingi hulluse (valge külm itaalia vein) ajel on see koht parim "Tulnuka" vaatamiseks...

 

 

Chamonix - üle mägede tulles III laager

| Üles |

 


 

Matkarada mõni km Chamonix'st Martigny poole
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Hommik võttis meid vastu jällegi suurepärase ilmaga. Priimus, supp, asjad kokku ja edasi, seekord mõttes püüda jalutada pisut mõnel mäenõlval ringi.

Chamonix-s teeme lühida peatuse. Püüan leida mõnd kohvikut või baari, kust saaks võtta vett, ent suhteliselt varajase hommikutunni tõttu (tõepoolest, kell pole veel 10-gi) leian kõik silmapiiril olevad einelauad kinni olevat. Kõnnin nõutult kanistritega piki tänavat, kui üks vanadaam kõnetab prantsuse keeles. Žestikuleerime vastastikku elavalt - daam lõpuks ütleb kangelt a la "wasser" ja suunab mind ühte kitsasse kõrvaltänavasse. Lähen ebalevalt edasi teadmata, mida täpselt otsida. Ju tajub daam mu kindlusetust ja astub reipalt järele, haarates lõpuks varrukast. Nii jõuame mahuka jalgadel ja katusega kivibasseinini, kuhu pidevalt voolab sisse puhas liustikusulamise vesi... Täidan kanistrid, daam tõstab naeratades pöidla püsti ja lahkumistervituse asemel sõnab midagi nagu: "Jess, jess, guut, guut..."

Leiame peale viieminutilist sõitu rajaotsa, mida Mati mäletab 10 aastatagusest möödasõidust sellest kohast! Kerge seljakott, saapad jalga ja tuld...

Ülesminemine on kohati päris raske, treenimata kere liigutamine kohati päris järsul nõlval on kurnav ning mõnes järsemas kohas tekib vägisi mõte - miks krrt ma seda teen... Aga siis jõuad järgmisele kaljueendile, tõstad pilgu ja ... millised vaated! Iga tõustud meetriga avanevad jälle uued, kaugemad nõlvad ning kaugemate mägede liustikud. Mount Blanc, mida kaugelt olime silmitsenud Col du Galibieri ümbruse kaljudel jalutades, kõrgub siinsamas, justkui käegakatsutavas kauguses...

Vett, paar minutit hingetõmbamist ja üles. Ega väga eesmärki polegi, pigem idee jõuda metsapiirist välja sinna, kus paistavad olevat "ülemised" kaljud... Maakera on ümmargune ja järgmiste ülemiste kaljude tagant tulevad järgmised ja järgmised. Nii otsustame, et oleme kohal peale paaritunnist ülesrühkimist... Õhk on sinine ning meeldivalt jahe. Maapinda katab sammal ja puhmastik ning mõnes kaljupraos üksikud kidurad kuused... Täiuslik "kiviktaimla..."

Laskumine on palju kiirem, kuigi mõnes kohas on rada üsna salakaval ja peab päris ettevaatlik olema. Ühtäkki ehmatame metsiku krabina peale - vaid mõni meeter eespool tormab peaaegu püstloodsel kaljupinnal üles mägikitsepere. Kuidas nad küll oma sõrgadega sellisel pinnal toetust leiavad?

 

 

Pioneer ei karda hunti!

| Üles |

 

Bacchuse spioonid

| Üles |


 

Oberwald
Järgmine  |  Eelmine  Üles


Alpiaasade jalutuskäigu õhtuks maabume Oberwaldis, Šveitsis, Prantsuse piirist ca 150 km ida poole... Haruldus on see, et alustame laagerdamist loojuvas päikeses, mitte pimeduses nagu tavaks saanud. Et Šveitsis on metsikult telkimine üsna korraliku trahvi alla käiv ning päevase ronimise järel oleks dušši alla nagunii tarvis minna, siis jääme küla serva kämpingusse. Oleme ainsad telkijad (isegi tahtmise korral ei saaks tubadesse, sest need on reserveeritud kõik mingil sõjaväeõppusel osalejatele). Õhk on külm ja tõotab minna veel külmemaks - isegi nii, et tüdrukud otsustavad õhtul dušši alla mitte minna.

Pikk külm õhtu telgis veeta...? Võtame suuna küla keskusesse, et vaadata mõnd kõrtsi seestpoolt. Kämpingu hinnaklass annab lootust, et ehk ei ole külaski asjad nii kirvehinnaga... Aga - kõnnime pruunide "päris Šveitsi" majakestega palistatud tänavad risti-põiki läbi - kõrtsu pole! Õigemini tundub, et pole suusahooaeg ja need baarid ja restoranid, mis paistavadki olemas olevat on lihtsalt suusaaja alguseni suletud. Tuluke vilgub vaid kahes hotellirestoranis. Valime kämpingule lähemaloleva...

Veider... nagu "Hukkunud Alpinisti hotell..." Ei hingelistki. Vaid ca 50-te esimestes aastates kaunis baaridaam ja kusagil letiposti taga keegi salapärane meesterahvas - arvatavasti Hinkus või Simonet - ilmselt meeleliste naudingute kuuril... Kõik on interjööris valge, uskumatud asjad seejuures kokkusobitatud... Kõlaritest tuleb vaikselt šlaagreid... Küünlad... Kiiksuga jõuluaeg. Ja kiiksust olenemata kuidagi siiski õdus. Eriti peale apfelschnapsi ja kohalikku klaasikest veini...

Šveitsi veinidest ja veinisortidest ei tea ausalt öeldes eriti midagi. Tol õhtul mekkisime vist nelja erinevat sorti, millest mulle sööbis mällu 0,5 l odavast pudelist välja kallatud Johhannisberg - külmalt hästi kerge ja aromaatne, kuid samas mitte isikupäratu. Nii istume üksinda beežis valguses suures saalis valge linaga kaetud laua taga ja limpsime "jõulunapsu"... Samas, hoopis Johhannisberg meelitab, või on see baaridaami sarm... Tellin veel. Ta paneb klaasi käest, naeratades mulle ja Hinkusele - arusaadav, millest tuleb see eriline säde tema silmades - ja valab välja uue klaasikese (naljakas formaadis - nagu portveiniklaasid) jahedat kuldset veini, mille järelmaitse meenutab ümbritsevate mägede taga aimatavate jääliustike kohalt tulnud värsket tuult... Kui hommikul samast kohast mööda kõnnime, tunnen millegipärast soovi baarist läbi hüpata, kuid uksed on suletud. Ent õhtupoolikul, kui oleme Tällistocki peal ära käinud, ostan ühest supermarketist Šveitsi šokolaadi ja 3 pudelit Johannisbergi...

Eile, ammu juba reisilt tagasi olles, proovisime seda..., kuid siin, istudes kodus diivanil, hoolimata küünlavalgusest, maitseb vein hoopis teisiti...
 

Martigny

| Üles |

 

Oberwaldi kämping

| Üles |

 

Oberwald

| Üles |


 

Glacier du Rhone
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


Rhone liustik on praegu suurim liustik Šveitsi keskosas, Uri Alpides. Liustikust saab alguse Rhone jõgi, mille org lookleb läbi Šveitsi ja Prantsusmaa, suubudes deltana Arles' juures Vahemerre, Lioni lahte. Üks Euroopa tuntuimatest liustikest on viimasel ajal taandunud ja sulanud märgatavalt, kuni kümmekond meetrit aastas. Kui kümme aastat tagasi läbi Šveitsi Hispaaniasse sõitsime, tegime liustikuserval peatuse ja käisime liustikku kaevatud jääkoopas. Nostalgitsemise mõttes käisime seegi kord, sest tee viis mööda. Pidime tõdema oma silmaga, et liustik on tõepoolest taandunud päris tugevasti isegi selle lühikese aja jooksul. Eriti paistis see välja jääkoopa järgi, mis tollal lookles pikalt liustiku jäämassiivis, kuid nüüd oli üsna lühike ning sulamise aeglustamiseks kaetud valge presendiga... Ent loomulikult hind - 7 franki ei olnud tunneli kahanemisega seoses kahanenud...

Sulamisest hoolimata - liustik ja selle ees avanev maaliline org on ikkagi vapustavad oma ürgses ilus. Millised värvid! Justkui esmapilgul vaid hallid toonid, ent taeva sinine ja pilvede tumesinine, liustiku hallikassinised, kaljude mustjad, rohekad, kollakad, punakad ja pruunid toonid (sõltuvalt valgusest, kivist ja taimestikust)... Looklev jõeke ja sellele sekundeerivad sik-sakitavad maanteelindid nõlvadel mängivad suurepäraselt kokku. Kui rääkida inimrajatiste ja looduse kooskõlast, siis ilmselt vanad mägiteed, kus pole viadukte ja muid supermagistraalide imevidinaid, on vististi üheks parimaks näiteks sellisest "koostööst".

Saadame koju kaarte. Millegipärast küsitakse minu käest, kas tahan saata kirja Ungarisse. Ütlen, et ei! Tahan saata Euroopasse ja saan müüja imeliku pomina saatel 0,1 frangi võrra odavamad margid kui teised... Kokkuhoid peaaegu pool franki - so u. 1/4 200g šokolaadist! ;)) Alles koju jõudes sain teada, mis vahe neil markidel oli - teiste kaardid jõudsid Eestisse 3. päeval peale saatmist, minu omad kolmanda nädala lõpuks peale saatmist...
 

Serpentiin

| Üles |

 

 

Rhone liustik

| Üles |

 

Grotte de Glace

| Üles |

 

Turistid

| Üles |


 

Furkapass - Tällistock
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles
 

Rhone liustikust kilomeetrit paar itta minnes, üle Grimselpassi ongi Furkapass - 2436 m kõrgusel asuv mäekuru, mis on ühenduseks Valaise kantoni ja Uri kantoni vahel (lähiasulad Gletsch ja Andermatt). Üle Furkapassi minek on ka pea ainsaks mõistlikuks alternatiiviks Šveitsi läbimiseks ida-läänesuunaliselt nii, et ei kasutaks kiirteid. Talvel on tee suletud ning tuleb kasutada 1982.a. avatud Furka-Oberalp-Bahn teenust ja raudteetunnelit: et saada Gletchist Andermatti tuleb auto laadida rongile... Tegelikult midagi sama, küll ilma raudteeta, olime kogenud ju ka paar päeva varem - Col du Galibieri juures, kus kuru vältimiseks oleks võinud kasutada otse läbi mäe viivat tunnelit ja võita sellega pea 40 minutit. Aga millised vaated sellega seoses oleksid läinud kaduma...

 

Parkisime Furkapassi juurde ja otsustasime Šveitsi Alpide jalutuskäigu võtta ette just seal - veel kaunimaid mägesid, kui ümberringi paistis oleks olnud ka raske välja mõelda. Vaatasime üle oma ajagraafiku ja valisime Tällistocki matkaraja - läbimiseks, so edasi-tagasi pakuti ca 2,5 tundi. Rada algas ning nii kaugele kui silm ulatus, tundus rada looklevat horisontaalselt mööda mäenõlva. Tundus, et tegemist on ilmselt vana tee kohaga, sest algul kulges kõrvuti kaks rattajälge ning kurvide kindlustused tundusid liiga tõsised matkaraja jaoks. Viskasime nalja, et see rada on tegelikult vist pensionäridele ja seda võiks läbida ka nt ratastooliga... Ave kommentaar selle peale oli, et ta millegipärast luges raja alguses, et vajalikud oleksid kindlasti saapad, kiiver, kepp ja korralik riietus... Kole naljakas...

 

Kui jõudsime kohani, kus vasakule jäävast pisikesest liustikust ja sellest jäänud suurematest-väiksematest lumelaikudest sulanud vesi oli sisuliselt raja ära uhtunud ja koperdasime üle ojakeste, siis hakkas vähem naljakas. Kõndisime aga edasi kuni üht väikest tunnelit läbides tekkis tunne, et oleme vist hoopis Oberwaldi mineval teel. Kõmpisime tagasi ja leidsimegi vaevumärgatava, kuid kolmevärviliste märkidega tähistatud teeraja, mis kividega üle külvatud nõlva pidi hakkas vaikselt tõusma. Ja siis sai naljatuju otsa...

 

Peale esimest paarisadat meetrit mõtlesin, et ma ei jõua elades üles. Eelmise päeva näiliselt lihtne ronimine oli tegelikult kogu treenimata lihakere salajase varu ära kulutanud ja nii esimesel tõsisemal tõusul oligi "junn jahe". Lõõtsutasin ja puhkasin, tundes ainukest rõõmu sellest, et ka tüdrukud eespool loivasid samal tigusammul ülespoole. Mati seevastu kappas nagu väle põder ülespoole ja kadus varsti vaateväljast, et poole tunni pärast ilmuda eemal paistvale teravasakilisele tõusvale kaljuharjale... Mis seal ikka, seda vaadates jalad alla ja edasi...

 

Järgmised 100 m, siis 200 m... Täitsa p....s! Ei jõua... F...k! Milleks!... Üles.... Ja järsku olimegi kolmekesi kusagil 2/3 peal mingi onni juures. Seal oli tunne, et aitab. Aga rada läks edasi. Tüdrukud istusid ja nautisid suurejoonelist panoraami. Jõin vett ja mõtlesin, et kuhu kadus Mati, kui telefonihelin temalt kinnitas, et lõpp on "praktiliselt siinsamas" ja tõusu enam pole. Rada vaadates arvasin, et tal on ronimisest luulud. Tüdrukud jäidki maha ja alustasin edasiminekut. Nüüd oleks olnud tõesti vaja matkakeppi, sest rada läks ahtakeseks ja kulges algul piki mäeharja, olles kohati vaid jalalaiune ning siis edasi libamisi piki järsku savist nõlva, kust alla vaadates hakkas paha. Ainuke lohutus oli, et kui siin peaks nüüd sadama hakkama, siis on ikka täitsa huvitav. Aga ei hakanud ja vaade läks ainult paremaks ja tõus läks tõesti laugemaks või tuli see nö "teine hingamine". Mis iganes - u. poole tunni pärast olin päral. Vahetult enne lõpp-punkti kohtusin Matiga, kes oli juba tagasiteel. Seisin lõpuks lõõtsutades kahe järsuseinalise kaljutorni vahelisel sadulal, mis pidi olemagi Tällistock - vaid 2770 m. Külm tuul (ega kogu ürituse ajal üle 10 kraadi temperatuuri olnud, kuid ülal võis olla mingi +6) jahutas kuuma nahka. Istusin maha, ehmatades püsti Ave tervituse peale... Ta ikka otsustas tulla üles.

 

Tagasitulek läks palju libedamalt ;))))..., kuigi edasi-tagasi käimiseks prognoositud 2,5 tunni asemel kulutasime meie osalt algse eksirännaku, kuid kahtlustan - pigem selle salakavala tõusu pärast, ikkagi ligi 4 tundi... Ja muidugi naasime auto juurde rõõmsalt, rõõmustamas lihtsalt selle võrratu maailma üle...

 

 

Rajal

| Üles |

 

Vana maantee

| Üles |

 

Tällistock

| Üles |

 

Väheke lõõtsutamist, viimased vaated kõrgetele mägedele ja siis juba ots konkreetselt kodu poole...

| Üles |


 

Viimane laager (kusagil Lindenberi lähedal, Saksamaal)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


Nüüd algas kodu poole minek, kuigi vaikselt olime ju selles suunas viimased päevad kogu aeg kulgenud. Peale Andermatti sõitsime veel üle ühe kuru, viimane suurejooneline sik-sakitamine üle mägede ja siis läks tee juba tasasemaks, kulgedes valdavalt piki orge nõlvu palistavate pruunikate Šveitsi majakeste ja küünikeste vahel...

Enne Austria piiri läks uduseks ja esimest korda kahe nädal jooksul saime pisut vihma. Õhtuhämaruses leidsime suhteliselt kohe mõnusa metsase ja privaatse laagrikoha - ainus etteheide ehk mõned nõgesed. Supp, tee ja pisut järel olevat Itaalia veini...

Hommikune ärkamine tõotas tulla vihmarabina järgi ebameeldiv, ent sadu jäi taevasse ja loetud vihmapiiskadest jätkus vaid täpselt selleks, et telgid märjaks teha...
 

Taas peaaegu tasasel maal

| Üles |


 

Neuschwanstein
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


Et juhtumisi olime sealkandis, siis mõtlesime, et käiks korra uuesti vaatamas Neuschwansteini - hullumeelse fantaasia ajel sündinud "ur-germaani" lossi. Hohenschwangau nõlvadele ehitatud loss valmis XIX sajandi teisel poolel, täpsemalt 1886. Õigemini, loss ei valminud kogu omas mahus, vaid ehitus lõpetati peale Ludwig II surma, kes selle hulluse initsiaator oli, inspireerituna Wagneri loomingust ja fantaasiatest. Kogu see lossi valmimine oli üks pikk ja kurb lugu, millest kuningas ise erilist rõõmu lõpuks ei tundnud - meeletute summade kulutamise eest tunnistati vaimuhaigeks, kui ma õigesti mingist kirjatükist mäletan (kes tahab täpsemalt lugeda: http://www.neuschwanstein.de/englisch/palace/index.htm)

Jahedas tuules avaneb Marienbrückelt vaade... kangasse peidetud restaureerimisel lossile... Ja see historitsismi ime tundub nüüd kuidagi väiksem ja uuem, kui tookord, ca 10 aastat tagasi?... Miks on vaja terasharjadega maha kaapida paatina?
 


 

 

 

Schloss Neuschwanstein

| Üles |

 

Schloss Hohenschwangau

| Üles |


 

Füssen-Tartu
 Eelmine  |  Üles


Neuschwanzsteinist Tartusse sõidame nonstoppi ca 27 tunniga, mille sisse mahub mõnus õhtusöök rekkameeste ööbimiskohas kusagil Tšehhi-Poola piiri lähedal (Kleny oli selle külakese nimi), pisike naps, väike poolalik sõidumõnu ja väike leedulik jant pangakaartidega. Ei midagi halvasti, ega midagi ka väga eredat - lihtsalt rutiinne Poola-Baltikum. Kuid - positiivse üllatusena leiab Nele Valga Statoilist oma passi, mis Genova poole m i n n e s sinna kogemata kukkunud... Sellest oli reisil mitu korda juttu, et igavene jama selle uue passi ajamisega...

Tänan teid, kallid kaaslased ja järgmise tripini!
 

Oktoobris 2009

 

Poola

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved