Aserbaidžaan...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart | Gruusia 2017 | Gruusia 2018 | Armeenia 2019 | Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine

 

Aserbaidžaan 05. - 10.05.2018. 1600 km mööda peeglitagust maad

 

Lagij maantee

| Üles |

 

Kui ühel talvisel hommikul poolnaljatamisi uitmõtte Aserbaidžaanist välja käisin, ei tulnud ma selle pealegi, et juba kolm kuud hiljem ujungi Kaspias... Aserbaidžaanist kirjutatakse kui kontrastide maast. Kui seda raamatust või netist lugeda, siis noogutad ja arvad teadvat, mida sellega mõeldakse. Kohale jõudes ent taipad, mida see tegelikult tähendab. Minu õppetunni andis esmalt reljeef. Aserbaidžaani tutvustatakse maana, mille territoorium on korralikult mägine... Reisi kolmandal päeval sõitsime mitusada kilomeetrit laudsiledas stepis, mida uskunuks pigem leidvat Ukrainast või Ungarist... Nagu oli arvata, on erinevad ka Bakuu ja perifeeria, kuid ise kohale minnes avastad, et tegelik erinevus on palju suurem: kohati sama suur nagu reisiks ajas rohkem kui 50 aastat ühele või teisele poole. Ja muidugi Aserbaidžaan, kui proge-moslemimaa... Taas - on Bakuu ja on muu riik, kuid üldjuhul tundub, et islami karm moraalifassaad on igal pool üsna kummist. Pigem lööb välja sovjetiasjastu inimõiguste ja usuvabaduse mahahööveldamise pärandi ning tulemina tekkinud usu ja uskmatuse tolerants, mis väljendub õiguses ja vabaduses uskuda jumalat kirikus, kuid pühakojast väljaspool võid teha mida tahad (ok, või peaaegu). Ja veel.... muidugi meeletu vahe inimeste jõukuse vahel: on näha väga uhket ja on näha - kordades rohkem - väga kasinat. Just linnast väljas... Selles osas näib pilt väga vene aja moodi, eriti vaesemalt poolt vaadates... Teisalt, erinevalt Eestist, tundub, et elu on võimalik siiski ka maapiirkondades ning väikestel tegijatel, sest majanduse seadusloome ja euronõuete kummardamisega ei ole väiketalunikele ja väiketootjatele silmust kaela pandud. Kuidagi peab saama ju ellu jääda... No ja siis on neil seal Geidar Alijev - nagu vana hea Gustav Adolf, kelle aegu Eestis õhatakse taga... Vot oli kuningas! See viimane on veel üks suur kontrast, müsteerium ja tõrge mu enda peas: mul on meeles need üsna hiljutised Leninid ja Marxid ja Engelsid ja see tühjus, mis punaste loosungite taga kõmises. Need hiigeltähed nõlvadel, suured pronksskulptuurid ja plakatid linnakeskustes näevad väga sedamoodi välja. Kuid võibolla on nende aluspõhi siiski pisut teine... Ja (võib-olla olen ma naiivne... ilmselt olengi) ma ei saanud reisi lõpuni aru, kas Mohhamed või Ibrahim tänavalt päriselt kummardab siiras austuses Allahi kõrval Geidari poole või on see siiski taas üks show... Ent selle mõistmiseks olime liiga omas mullis, omas Toyota ajamasinas...

 

Jah, on kontrastid, kuid mis siis. Meeldiv kontrast on see, et kõik on Eestist poole odavam ja kütus isegi mitu korda odavam. Ja loodus mägedes... Kuid, mis peamine, see sõbralikkus ja vastutulelikkus, millega ikka ja jälle kokku puutusime; selle juures ei ole oluline naftaraha, kuningas ega muu... Ja see tegi sellest reisist reisi ja minu jaoks maast maa...

 

...Ahjaa ja muidugi dolmaad ning Ganja Sharabi chardonnay....

 

Niisiis...

 

* * *

Fotod: Sulev Nurme (kui pildi all pole viidatud teisiti)

 

Bakuu...

| Üles |

 


| Üles |


 

03.05.2018. Kell 00.50. Old City Hotel and Apartements. Bakuu
Järgmine | Proloog | Üles

 

Teid tervitab Bakuu...

| Üles |

 

Olemegi Bakuus... Musta tähise ööõhu temperatuur akna taga on 20 ja pluss... Jõudsime vast pool tundi tagasi Taksim Kebabist täitsa mõnusalt õhtusöögilt. Esimesed emotsioonid siit maalt on igatahes päris positiivsed, aga ka pisut vastakad: vastu tellitud hotelli transfeeri-bussiga läbi linna kulgedes tekkis kentsakas mulje, et olen sattunud Abu Dhabisse või Dubaisse...

 

Tänane päev (tegelikult kella järgi siis juba eilne päev) algas hommikul kell kaheksa. Peale seda edasised tunnid kuni hotelli trepi ees autost välja astumiseni olid sisustatud kõikvõimaliku transpordiga. Ja siis transpordiga seoses... Olin juba Tallinnas, kui sain kallilt kaasalt teate, et olla saabunud tema meilile (kui autoomanikule) hoiatustrahvi teade ühelt noist pildistavatest külmkappidest Tallinn-Tartu maanteelt. Et kas ma tean sellest midagi...?! Nojah... Nüüd, siin katuseterrassil tahvlit näppides, ma vist mõtlesin välja, millal ma kaamerasse võisin jääda... Aga, kallis kaasa...

Here I am again in this mean old town
And you're so far away from me
And where are you when the sun goes down
You're so far away from me

You're so far away from me
So far I just can't see
You're so far away from me
You're so far away from me, all right
/.../

Dire Straits. So Far away

| Üles |

 

(Kuulasin seda lugu üle saja aasta muuseas lennukis.) ...Seega, pead kahjuks ise selle korda ajama. Piinlik lugu ja kõik need muud sõnad... vabandan ette ja taha. Ausõna, maksan kindlasti mõne Sinu trahvi... Kuid, mitte varem, kui kümne päeva pärast! Praegu olen Bakuus...


Lennureis ja väike ootus Istanbulis läks valge Chenet' seltsis justkui lennates. Bakuu Heydar Aliyevi (eesti keeles vist peaks kirjutama Geidar Alijev?) nimelises Star Treki hõngulises aerovaksalis näotuvastust oodates ei tundnud isegi nii hullu roidumust, kui päevase loksumise peale võinuks arvata. Muidugi ,Bakuu uus lennujaam on tase omaette: kaugelt tulija lüüakse naftarahaga käpuli juba lävel... Suur, sädelev, puhas, nutikas ja peen... Passikontroll läks tõrgeteta. Mardi nimesilti käes hoidev autojuht ootas kenasti fuajees, seepärast juba veerand tundi peale lennukiistmelt tõusmist leidsime end Toyota mikrobussi istmetelt.

 

Õhtupimeduses ergava klaaspärlina lennujaama selja taha jättes sukeldusime üksteist valgussõuga ületrumpavate majade vahel vonklevasse kiirteede rägastikku. Põgus pilguheit kogu fassaadiga punaselt lõõmavale Olümpiastaadionile, valgustatud mürabarjäärid, imetabased veiklevad kortermajad, mille kohal hõõguvad ulmelise Flame Toweri kolm siluetti... Ja siis kesklinn, rüütatuna nädal tagasi lõppenud Bakuu F1 etapi ajutistesse piiretesse. Et meie hotelli ette vanalinnas jõuda, pidime tegema tiiru veel teisaldamata kaadervärkide vahel kogu vanalinnale. Ja siis järsku sõitsime vanade majade vahele... uue linna valgushulluse asendas pruunikasmustjas vanalinn, kitsad tänavad, mille ajahambast lihvitud seinte vahel otsib Browni osakestena teed ilmselgelt kohatuna tunduv hunnik maastureid ja limusiine. Jätsime seljataha vana linnavärava, autojuht hüüdis midagi kellelegi hämaras valvuriputkas ning hetk hiljem olimegi kohal: paarkümmend meetrit hotelliuksest eemal kõrgumas IX sajandist pärinev minarett ning mõne minuti tee kaugusel tänavaotsa juures paistmas Bakuu sümbol - Maideni torn. Mäletan seda veel vene ajast, mil tehnikumi I kursuse kartulipõllu lõpupeol nägin seda viimati ühe peedipudeli sildil.


Meie hotell – kolme magamistoaga apartement – on täiesti ok. Õhtul avastati küll mingi teema juhtmetega, mistõttu kutt retseptsioonist sai (juba põhimõtte pärast) mõned korrad trepist üles alla joosta. Sportliku õhtutunni tulemusel on meil nüüd televiisor, millest läbi taevakanalite saame soovi korral vaadata muu pahna hulgas ka Iraani televisiooni ja... päris paljaste näitsikutega tutvumissaateid, mis Aserbaidžaanile, kui moslemiriigile, mõeldes tundub üsna üllatav ning vastuoluline. Katuseterrassilt, kus homme lubati serveerida ka hommikusöök, avaneb vaade vanalinnale ja taamal kuupaistes sillerdavale Kaspiale. Kui ümber nurga kõõritada, näeb ka Flame Towerit... Ühesõnaga: tänane ja homne öö tõotavad head und.

 

Panoraam me öömaja katuseterrassilt. Esiplaanil IX sajandi minarett, taamal Maideni torn

| Üles |


Ahjaa... Käisime õhtul vanalinnas ja Fontäänide väljakul (nõuka ajal kutsuti seda Parapetiks) jalutamas. Gerly oli lennukist saanud megapeavalu ja jäi sirakile, ülejäänud argonaudid olid aga rõõmsalt rivis... See vanalinna kõrval paiknev viinilik-pariisilik ajalooline kesklinn oli juba sovjetiajal linna südameks. 2010 see aga restaureeriti ja moodustab täna koos 1909 aastast pärineva Kaspia kaldal kulgeva rannapromenaadiga jalakäijate ala, mille kogupikkus on ligikaudu 13 kilomeetrit (kui ma õigesti mäletan). Kuna hoonestus pärineb valdavalt saksa, prantsuse, vene jt tollase euroopalikust arhitektuuritraditsioonist tulnud arhitektidelt XIX sajandi II poolest, mil linn XIX sajandi II poole naftabuumi toel jalad alla sai, siis näivad tänavad justkui väljalõikena Viinist, Budapestist või Pariisist. Muljet tugevdavad selgelt Pariisist-Roomast-Londonist laenatud väga tänapäevaste motiividega kohvikute, restoranide ja butiikide fassaadid, ajaleheputkad ja teadetetahvlid. Pronksist elusuuruses napis rõivastuses daamidega pronkskujukesed pinkidel, Hard Rock Cafe, Coffee In, KFC jne... kümned moodsa disainiga purskkaevud ning sumedas kevadõhus praksatustega avanevad hobukastanipungad..., vene, saksa, inglise, poola ja taevas teab veel, mis keeltes kõnelevad rõõmsad inimesed täitsid tänavad isegi meie üsna hilisel ringijõlkumise hetkel. Siin-seal jooksime otsa F1 boksidele ja rajapiiretele... Pirelli, Pirelli, Pirelli, Pirelli... ja võidusõidu tippsündmusena toimunud Christina Aguilera ning Jamiroquai kontserdi kuulutused... Tundub, et hüpereuroopalik atmosfäär on siin väga teadliku ja jõulise linnabrändingu tulemus. Ööõhu sissehingamise kulminatsioon saabus Taksim Kebabis – ühes Fontäänide skvääri äärses kohaliku toiduga restoranis, mille lõpuks mitmete täissuitsetatud söögikohtade vahelt leidsime. Suitsetasid siingi kõik, kuid resto ees leidsime mõned vabad lauad, kus tuuleke tubakavingu mahendas. Oleme kuidagi Eestis kõik sellega juba nii ära harjunud, et kõrtsus keegi enam ei suitseta, ent alles see oli, kui kõrtsust naastes isegi mittesuitsetaja haises nagu rehepapp.

 

Fountain Square

| Üles |


Taksim kebabis üllatas esiteks suhteliselt madal hinnaklass, kuigi koht ise pürgis ilmselt peenemate söögiasutuste nimistusse. Kui siin ka teiste kohtade menüüsid vaatasime, siis tundub, et hinnad ongi eestlasesõbralikud. Tellisime, kes mida, kebabi, lammast, kana ja aserbaidžaani veini ja vene õlut (alternatiiv olnuks Heineken). Kino hakkas saama siis, kui tellimust lauale hakati kandma. Kõigepealt toodi üldse valed toidud, mis olid mõeldud hoopis naaberlauda, siis toodi niisama valed toidud ja aeti segi joogid. Kui siis seletasime oma muret, ei saanud keegi millestki aru, kuni kusagilt köögipoolelt leiti üks härra, kes siis vene keeles lõpuks neid meile ja meid neile arusaadavaks tegi. Lõpp hea kõik hea, kuid see paneb mõtlema, et kui juba sellise internatsionaalse platsi ääres on noored mehed – aga noormeessoost kogu see staff seal oli – sellised tummahambad, siis mis saab külades... Toit ent aga oli lihtsalt võrratu. Mul oli igal juhul väga hea lammas. Lihtsalt väike garneeringu ääremärkus: suurele koriandrienamusega silokuhjale serveeriti juurde juustu ja ... poolik frititud väike kartul... Viimane on nagu väike delikatess. Kui selle kohta keeleoskajalt mehelt uurisin, ütles ta, et ei ole kartulihooaeg ja needki haruldased mugulad, mis saada on, tuuakse Iraanist. Vot siis...

 

Nizami tänav, Bakuu

| Üles |


Vanalinna tagasi lontsides hakkas siiski pikk päev tunda andma. Ammutasime Gerlyle mõeldes ühest putkast ekstra koguse pudelivett, tutvusime kohalike ATM-dega (olen nüüd 500 manati omanik) ja tagasi jõudes jooksutasime teleka juhtmete puudumisel retseptsionisti. Hommikusööki terrassile lubati kella kaheksast kuni üheteistkümneni. Kohalike arhitektidega kohtume homme 13.00 nende peakorteris kusagil Murtuz Mukhtarovi tänaval. Mart ütles, et see ei ole vanalinnast kaugel... Mõtlen, et järsku saaks huvi pärast minna metrooga...
 

Ok, kobin alla põhku nüüd...
 

Cosa Gala Capisi - linnavärav

| Üles |

 


 

03.05.2018. Kell 17.25. Old City Hotel and Apartements. Bakuu
Järgmine | Eelmine | Üles

 

F1 Baku

| Üles |

 

Nii väike vaheaeg hotellis. Päev oli üsna ehmatavalt palav, ent pärastlõunal hakkas merelt puhuma päris jahe tuuleke. Viimase pärast tulimegi numbrist läbi, et tüdrukutele soojemaid riideid hankida. Kasutan juhust ja panen kirja märksõnad, õhtul kirjutan, kui jõuan-viitsin tekstiks.


Bakuu kesklinn on päris põnev. On muidugi nõutuks tegevaid ja ka päris naljakaid asju, kuid siiski üldmulje on positiivne... Alustasime hommikusöögiga meie katuseterrassil. Rahvas oli kohale kupatatud kella kaheksaks, aga laud kattus roogadega tasapisi alles üheksaks. Väga suurt virinat samas ei kostnudki, sest päikesepaistes peesitades tiksus aeg mõnusasti sooja õhkavat linnapanoraami vaadates. Hommikusöök koosnes mitmetest poolpõnevatest roogadest, mille hulgast ei puudunud choban – see on siis tavaline tomati-kurgi salat (lihtsalt hakitud tükid), lambajuust ja paks jogurt (qatik). Gruusiaga võrreldes tundus juust tüki hapum, aga käis küll. See-eest kabatšokist tehtud sodi, mis mulle vanasti Leningradi turusööklates hirmsasti maitses, ei olnud siin suurem asi. Leiva kõrvale pakuti kompotti. Algul vaatasime, et oliividele on vesi peale kallatud. Aga kui lähemalt uurisime, selgus, et tegemist on feihoa (siis feihoapuu Acca sellowiana) kompotiga. Viljad on midagi ploomi ja väikese rohelise õuna vahepealset, kompotis maitsesid täitsa head. Mainimist väärt ehk on see, et feihoa viljades leidub sama palju joodi kui näiteks merevetikates.
 

Feihoa kompott

| Üles |

 

Katusemaastik

| Üles |

 

Et kohalike arhitektidega kohtumiseni oli aega, mõtlesime kolada vanalinnas ja käia ära ajaloomuuseumis. Bakuu nii hirmus vana linn ei ole. Midagi toimus siin juba VII sajandil, kuid enamus praeguse vanalinna algest sündis kusagil XII-XV sajandi paiku. Vähemalt enamus vanalinna säravamaid objekte nagu Maideni torn, Multani karavanserai, Shirvanshahi palee, Synyg Gala minarett (paistab meie aknasse) ning kindlus pärinevat tollest ajast. Vanalinn on kompaktne ning konkreetselt piiritletud kohati kenasti restaureeritud või 1810-tel taas ülesehitatud linnamüüriga. Mere poolt lammutati linnamüür XIX sajandi keskel, et ehitada merepromenaad ning hoonestus praeguse Fontäänide väljaku piirkonnas. Vanalinna kaks tähtsaimat ehitist on kindlasti Maideni torn ning Shirvanshahi paleekompleks, kuid ka oma kitsaste tänavatega pakub pisike vanalinn niisamagi mõnusat uitamist. Muidugi, tänaseid muljeid segavad tõsiselt nädal tagasi toimunud F1 võistluse barjäärid, tribüünid, pitboksid jms, mis blokeerivad tänavaid ja mille ümbert ringi lonkimiseks tuleb teha vahel tüütavalt suur ring.

 

Fountain Square

| Üles |

 

Nurgakesi vanalinnas

| Üles |

 

Pärsia vaibakunsti ime...

| Üles |

 


Meie jalutuskäik algas Maideni torniga... Kamil Ibrahimov Visions.az's kirjutab:


"The Maiden Tower is a Baku landmark, a much loved symbol of the city and of Azerbaijan. It looms dark and enigmatic, looking out to sea from the southern edge of Baku´s old, walled city, the Icheri Sheher. The origins of the tower are shrouded in mystery - no-one knows for certain when it was built or what it was built for or even how it acquired its name Maiden Tower (Qiz qalasi). No written sources survive that record its construction or original function."
 

Maideni torn (alumine foto - Gerly Toomeoja)

| Üles |

 

Nõukogude südikad teadlased arvasid aga, et tegemist on observatooriumiga... (ja-jah - eks ole kõik auguga kivid ju ohverdamise paigad). Üsna kindlad samas ollakse selles, et VI-VII sajandil asus sellel kohal Zoroastri tempel... Kitsastelt varjulistelt tänavatelt torni juurde jõudes tabas pealage üsna kuri päike. Ma otsisin ühe kena varjulise puu, mille all püüdsin seni, kuni ülejäänud rahvas tornimuuseumis teadmisi ammutab, natuke jahtuda ja torni pliiatsiga tabada. Sirgeldamise ajal saabusid kaks helkurvestides härrat, kes ühendasid tugimüüridesse kinnitatud kraanide otsa voolikud ja hakkasid muru kastma. Oleme selliseid voolikutega mehi kohanud täna igal pool, seepärast Bakuu kesklinn tundubki üliroheline. Ilma kastmata ja kastmissüsteemideta laiuks siin ilmselt samasugune poolkõrb nagu mujal Kaspia ääres – nagu nentis üks maastikuarhitektist kena daam tänasel kohtumisel arhitektide liidus.
 

Et Shirvanshahi palee külastamine ennelõunases päikeselõõsas tundus kahtlasevõitu, otsustasime selle jätta õhtupoolikuks (kahjuks tundub, et täna me sinna enam ei jõuagi) ja minna Bakuu ajaloomuuseumisse. Fontäänide väljak kihas endiselt rahvast. Kõik tundus puhas, korras ja joonel – selle eest seisid hea ilmselt need lugematud politseinikud, kes siin ja seal tänavanurgal kulmu alt maailma vaatasid. Ainult purskkaevud olid välja lülitatud. Kõndisime kenasti sillutatud tänavatel historitsistlike ja stalinistlike hoonete vahel, enamusel neist fassaadid värskelt korda tehtud... Tahtmatult tekkis paralleel Minskiga, kuid erinevalt Minskist, kus peatänava säravate fassaadide taga kõmiseb jäine tühjus tundub siinne potjomkinlus nafta ja kulla karva ning seepärast kuidagi rõõmsam...
 

Leidsime ajaloomuuseumi ühelt Tağıyevi tänavanurgalt kenasti avatuna. Pileti eest kasseeriti 15 manatti ning fotokonserveerimise eest veel kaks lisaks (kokku siis ca 8,5 euri). Millegipärast olin mina ainus, kellelt pildistamise raha küsiti. Kas paganama nutitelefoni foto ei ole foto? Ajaloomuuseum on sisse seatud endisesse Zeynalabdin Tağıyevi residentsi. Tagijev oli tsaariaegne suurärimees, kes teenis oma miljonid tekstiiliäriga ning oli üks esimestest, kes ampsas läbi naftaäriga teenimise võimalused, investeerides teenitud naftabuumi õlimiljonid samas muudessegi ettevõtmistesse nagu näiteks aurulaevaäri Kaspial, laevaehitus, toiduainete tööstus jne. Rahvas ei räägi aga legende temast kui ärimehest, vaid kui mehest, kes oma rahadega heategevuse korras ehitas teatreid (1907. a Bakuu ooperiteater oli islamimaailmas esimene), veejuhtmeid, avalikke parke, tänavaid ja teid ning maksis andekatele noortele stipendiumeid, et nad saaksid õppida Peterburis ja Euroopa ülikoolides. Bakuu kasutab tänini kohati veel tema ehitada lastud veetorustikke. Tagijevi palee kavandas poola soost arhitekt Józef Gosławski. Teda tasub mainida seepärast, et suur osa XIX sajandi II poolel ehitatud ja praeguse Bakuu ehituskunsti uhkuseks peetavaid hooneid nagu näiteks Aleksander Nevski katedraal, raekoda, Aserbaidžaani Teaduste Akadeemia hoone jt on kavandatud selle andeka, kuid kahjuks üsna noorelt tuberkuloosi surnud, härra poolt. Muuseumi maja tänavalt on nagu üks historitsistlik linnamaja ikka – rustikas esimene korrus ja neorenessansslik, uhkete rõdudega teine korrus... Mulle kangastus noid II korruse kaaraknaid vaadates Muuga mõis... Riia või Viini kesklinnast leiab selliseid küll ja veel, ent interjöörid! Ma pole küll eriline tapeetide ja portselani fänn, aga need mauri stiilis kaared ja meeletud laekaunistused teisel korrusel on juba vaatemäng omaette.
 

Tagijevi palees

| Üles |

 

Muuseum ent oli nagu muuseum ikka. Ekspositsioon algas sellest, kui kahejalgsed kaljudesse täägisid ja lõppes XX sajandi lõpu veretöödega Karabahhis... Ma ei hakkaks siinkohal Aserbaidžaani ajalugu refereerima – kes tahab head eestikeelset ülevaadet, võtku lahti Andres Herkeli "Aserbaidžaani kirjad" ( – mainin vaid, et Aserbaidžaani kultuurikompott baseerub paljuski Pärsia kultuuril, asrbaidžaani keel on aga väga lähedane türgi keelele. Ajaloost on läbi käinud mitu "suurt" usuparadigmat: zoroastrism, kristlus, islam, nõukogude pohhuism ning siis geidaralievism. Kõige selle tulemuseks on see Aserbaidžaan nagu ta täna on: kontrastiderohke postsovjjetlik futu-soft-islamiriik... Ehk õnnestub järgnevatel päevadel näha arhitektuuripärleid kõigist neist ajastutest...
Ekspositsioon algas Geidar Alijevi nurgakesega... Kui siia sõitsime, tegin temaga natuke tutvust, kuid tänase kogemuse põhjal tundub, et ma ikka vaimusilmas suutsin Suure Juhi ja Õpetaja rolli ja mõju alahinnata. Geidar Alijevi looga saab tutvuda sellisel saidil nagu Alijev-heritage.org – sellel on muuseas viiekümnes keeles tekstid, sh ka eesti keeles. Tsiteeringi siinkohal üht stroofi sealt:

"Aserbaidžaani ajalooline saatus on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud seotud katkematult Geidar Alijevi nimega. Rahva taassünd toimus nende aastate jooksul kõikidel elualadel: ühiskondlik poliitilistel, majanduse ja kultuuri elus - on seotud just tema nimega."

Geidar Alijev on kohalike jaoks kultuspresident (kas nii mõtlevad ka tavainimesed, ma ei tea, kuid vähemasti välja lastakse paista sel nii)... Aga enne selleks saamist oli ta ka suur kommunist, NL poliitbüroo liige, poliitbüroo esimehe asetäitja, kuid ka tunnustatud seltsimees ja kindral julgeoleku "organites". Alijev läks leivaisadega tülli 1990. aastal, kui Kui Gorbatšov Bakuus veresauna korraldas. "Ajalooürikud" räägivad lugusid sellest, kuidas rahvas 1993. a ise Alijevit riiki juhtima soovis. Peale pikka kaalumist soostus ta lõpuks presidendiks hakkama... Eks see ole nagu need jutud on. Tõsi on aga see, et kuningas sai ja riik tõusis. Kahtlemata oli Alijev tugev isiksus, suur pealik ja hea rahvamees... Ja ega tal 1990-te jagelemistes ilmselt ka lihtne ei olnud... Eks aeg annab arutust: kui praegu "demokraatlike valimiste toel" juhuslikult presidendina toimetav Alijevi poeg kord pjedestaalilt astub ja tema isa pildid ning kujud jäävad endiselt kohale, võib ehk tõesti öelda: "Kuninga mälestus on suur!"... Seni, antagu mulle andeks, meenuvad mulle kõik need Vladimir Ilitšid ja üks mälestuspilt nende ajastu lõpult Tartu Riia mäelt, kui vana EPA peahoone esine Lenin kraana konksu otsas silmuses rippus... Seniks aga tähistab aserbaidžaani rahvas iga aasta 15. juunil Rahvusliku Päästmise Päeva, mil Geidar Alijevist sai president...

 

Geidar Alijev

| Üles |


Muuseumi II korruse terve ploki moodustab XX sajandi ajalugu, mille hulgast XIX sajandi naftaajastu "belle epoque" kõrval paistavad õõvastavalt silma 1918. a massimõrvad ning 1990. ja 1992. aasta tapatalgud. Lugu ulatub ajaloos hoopis kaugemale, kui seda on Karabahhi sõda 1990-te alguses. Praeguseks pool-inimtühjaks kummitusmaaks muutunud Mägi-Karabahh (ehk Artsahh armeenlastele) on olnud kirju ajalooga piirkond, mida peavad enda omaks praegu nii Armeenia kui Aserbaidžaan. Kummagi ajalookäsitlus näib leidvat usutavaid tõendeid selle kohta, et juba Kristuse-eelsel ajal kuulus see maa emma-kumma esiisade võimu alla. Fakt, et viimased kaks aastatuhat on piirkonda valitsenud valdavalt võõrvõimud, alustades pärslastega ning lõpetades tsaaririigi revolutsiooni eelse ja järgse versiooniga, ei sega püha tõde täna oma äranägemise järgi kivisse raiumast. Tõde on ka selles et praegune Armeenia oligi suuresti aserbaidžaanide maa, mille Punavene omatahtsi Türgist välja kupatatud armeenlastele jagas. Andres Herkel kirjutab ("Aserbaidžaani kirjad",lk 22):

"Aserbaidžaanid peavad armeenlaste tulekut Kaukaasiasse väga hiliseks. XIX sajandi algul sõlmitud Vene–Iraani ja Vene–Türgi lepetega toodi Iraanist ja Anatooliast Lõuna-Kaukaasiasse kokku umbes 150 000 armeenlast. Sellega ei seleta aserite allikad mitte ainult armeenlaste asumist Karabahhi, vaid suuresti kogu tänase Armeenia, kus varem domineerisid türgi hõimud, asustamist. Armeenlased sellise ajalookäsitlusega ei nõustu. Nende kinnitusel on türklased läbi ajaloo armeenlasi taga kiusanud ning Karabahh (armeenia keeles Artsahh) on kaetud hoopis armeenia kultuuriloo muististega. Samuti püüavad armeenlased kinnitada, et just nemad kui kristlased on kunagi Aserbaidžaanis valitsenud albanite pärijad. Kumbki pool süüdistab teist ajaloovõltsingutes."

Aserbaidžaani ja Armeenia maakaardile tekkimisega 1918. a kaasnes kohe sõda. 1920-ks aastaks lõpetas Punaarmee piirkonna asjad omatahtsi ja NL seadis "rahvaste suures vennalikus peres" asjad korda, jaotades Armeeniale suure tüki naaberriigi maad. Kõik oli kena kuni sõbralik pere 1990-te algul laiali pudenes. Kohe leiti üles kinnimätsitud probleem ja sõda algas, mille tulemusel 700000 aserbaidžaanlast pidi kodud maha jätma ja mitukümmend tuhat tapeti. Armeenia sai sisuliselt Phyrrose võidu ning kontrolli selle mägise kolka üle, mida nimetatakse täna siis Artsahhi Vabariigiks. Ega nad saanud selle omastamisega päris ise hakkama, vaid toetusid ikka Suure Venna õlale – seda illustreerib juba anekdootlikuks kujunenud must stsenaarium, mida on edukalt rakendatud riigitükikeste kangutamisel Gruusias ja Moldaavias ja Ukrainas... Ent see selleks... Aserbaidžaanlaste püha viha on praegu fokuseeritud Türgi õlalepatsutamisel ainult armeenlastele ja midagi head sellest tulemas ei ole... Praegune Aserbaidžaani ametlik ajalookäsitlus seob kõik piirkonna ajaloo tapatalgud otse ning häbenemata Armeeniaga ja armeenlastega. Irooniline on, et armeenia versioonis Karabahhi pealinna nimi – Stepankert – tuleneb armeenia sugu kommunisti, terroristi ning Bakuu Kommuuni juhtfiguuri, Stepan Georgevich Shaumiani, nimest, kes on otseselt 1918 a Bakuu massitapmiste taga... Loomulikult, Bakuu muuseumis ei räägita kontramõrvadest, nagu näiteks 1988. a Sumgaidis toimunust, kus usinasti lõigati armeenlaste kõrisid... Ka kurikuulsat esimese ilmasõjaaegset armeenlaste genotsiidi Türgis nähakse siin hoopis teisest vaatevinklist... Õigus ja õiglus... Fakt on see, et iga kord tapeti julmalt ühelt või teiselt poolt lihtsaid inimesi... Muuseumi kõige hirmsamad fotod minu jaoks olid Hodžalinskis 1992. a tapetud pisikestest lastest, kelle surnukehad vedelesid tee ääres, ent ega 1918. a Quba pildid oma õõvastava ekpressiivsusega kuidagi maha ei jäänud... Hirmsaid asju on tehtud... Hirmsaid asju... Kuni Karabahhi küsimus pole lahendatud (aga kummaltki poolt ei ole sellele mõistlikku lahendust ette näha), pole Armeenia ja Aserbaidžaani vahel mingeid suhteid loota – 2016. a tulevahetused piiril tõestasid seda hästi... Ja nagu täna hiljem ütles üks vana ja lugupeetud mees – kui Venemaa peaks oma armee Armeeniast välja viima, on vaid nädalate küsimus, et see "pseudoriik", nimega "Armeenia", oleks Aserbaidžaani maa pealt pühitud... Ja seda öeldi nagu räägitaks homsest ilmast... Kui mõelda, siis see, et Türgi ja Punavenemaa ühe riigi saatuse ja piirid teise arvelt ringi mängisid ei ole ju armeenlaste ega aserbaidžaanlaste süü, kuid probleem on tänaseks nende asi ja loomulikult ajavad suured tegelikult seda rida, mis neile kasulik... Konflikt piiriäärses naaberriigis on ju ikka kasulik – seda on tõestanud viimasel ajal nii Türgi kui Venemaa... Aga aitab sellest – tegelikult ei ole siin riigis viisakas Karabahhist rääkida.

 

Muidugi on omaette põnev teema ka see, et üle poole aserbaidžaanlastest elab tegelikult Iraanis - nn Lõuna-aserbaidžaanis. Aga selle loo tagamaad ulatuvad juba XVIII sajandisse, kui Pärsia võim põhjapool riigis nõrgenes ja praeguse Aserbaidžaani aladel tekkisid khaaniriigid. Kuna pisikestest riigikestest ei olnud Venemaale vastast, okupeeris viimane need 1830-teks. Küllap ampsanuks Punaarmee 1920-tel lõunast maad juurde, kuid jaksu ei olnud... Selles vaimus võiks tekitada intrigeerivaid spekulatsioone, kuid taas on tegemist asjaga mida viisakad inimesed siinmaal ei räägi.

 

6.02.1992. Khojaly... Päeva tulemused...

| Üles |

 
Kella üheks kogunesime Arhitektide Liidu majja. Minu ennelõunane unistus Bakuu metrooga sõitmisest kahjuks ei täitunud... Jalutades jõudsime Fontäänide väljakult sinna kohale kümne minutiga. Ilusasse šveitsi stiili sugemetega vanasse puitvillasse sisenedes põrkusime esmalt trepikojas risti ees seisva tähtsa valvuri-vanamehega, kes meid siiski peale telefonikõnet Olümposele trepist üles juhatas. Trepikoda oli kaunistatud värviküllaste vanade seinamaalingutega. Ka avara ruumi, kus meile hetk hiljem rikkalikult kaetud laua ümber kohad juhatati, seinapaneele katsid maalingud. Paar sõbralikku naisterahvast alustas meiega kerget vestlust, mis katkes kohe, kui sisse astusid härrad liidu juhatusest. Rääkisime just ilmast, Kaukaasiast ja Aserbaidžaani vaatamisväärsustest, kui veerand tundi hiljem jõudis kohale Farhad Mollazade – AAL esimene sekretär. Sisuliselt on ta vist tähtsaim mees liidus. Härra vabandas, et tal oli just olnud asja vabariigi presidendi juurde, sestap ka tema viibimine. Kõik vaikisid... Surusime kätt ja võtsime väärikalt istet; nüüd lõpuks sai kohtumine alata. Kohtumine nagu kohtumine ikka. Linn ja arhitektuur on linn ja arhitektuur igal pool. Üsna huvitav oli kuulata nende linnaplaneerimise põhimõtteid näiteks autostumise osas – aserbaidžaanlastele meeldivad suured autod ja nendega peab igale poole saama – milleks inimestele seda piirata, infra peab lihtsalt järgi tulema... Samas on Bakuu kesklinnas jalakäijate ala pikkus koos rannapromenaadiga ja Bibiheybati linnaossa suunduva jalakäijate tänavaga ligi 26 km. Vanalinna restaureerimise valdkonnast pani kulme kergitama praktika, mille käigus vajadusel nihutatakse maja mõned meetrid teise kohta, kui naabruses tänava või teise maja jaoks ruumi napib. Restaureerimine näis olevat Farhad Mollazade südameasi: jutt kiskus mitmel korral just vanalinnale ja selle restaureerimisele. Vanade majade korda tegemiseks annab raha riik. Ja kui riik juba annab, siis niisuguse summa, et hoone saab pealaest jalatallani "korda" teha... Eks neil selle korda tegemisega on ka omad mured – 2003. a käsitleb UNESCO mitmeid objekte Aserbaidzaanis ohustatuna: peamiseks ohuks seejuures on "restaureerimine"... Kuid meetodid meetoditeks, Mollazadega jutlemisest jäi õhku paar head mõtet, mis kindlasti on väärtuslikud vanade hoonetega seoses igas kontekstis. Neist tähtsaim ehk on see, et vana hoone kestmiseks tuleb talle uus elu anda, kasutusse võtta, mitte abstraktselt kaitsta museaalina. Kui ma küsisin, kuidas ta inimestele selgitab, milleks restaureerimist vaja on, siis vastas ta väga lihtsalt: tema ütleb nii, et majad on nagu vanad fotod fotoalbumis – inimesed ju hoiavad neid ja peavad kalliks – aga mitte selle fotopaberi pärast, vaid mälestuste ja seoste pärast... sama on vanade majadega; neid on vaja mineviku sidumiseks tulevikuga... Muideks oli härra väga hästi kursis Tallinna vanalinnaga – tudengina oli ta seal 1970-tel just restaureerimistöödel praktikal olnud...

 

...Aserbaidžaani Arhitektide Liidus (Gerly Toomeoja fotod)

| Üles |


Edasi... Edasi tutvustasid nemad oma liitu ja meie oma liitu (Maastikuarhitektide Liitu siis), põhjustades härrades lageda hämmingu: neil on arhitektid, sisearhitektid ja maastikuarhitektid kõik ühes organisatsioonis. Ent erinevalt meie nö "loomeliidust", mille toimimiseks on oluline suurem liikmete arv, saamaks riigilt "peade" arvust sõltuvalt tegutsemisraha, on nende liitu kuulumine staatuse ja kvaliteedimärk – sina kuulumiseks peab ikkagi olema ka päriselt tegija (või siis vähemalt tundma õigeid tegijaid). Aserbaidžaanis pidi olema ca 10000 arhitekti, liidus on liikmeid 300...


Vahetasime kontakte ning vaatasime üle meie reisiplaanid, saades üldjoontes oma kavale sõbraliku heakskiidu ja mõned näpunäited. Hoopis põnevamaks kujunesid aga vestlused peale seda, kui nö ametlik osa läbi sai ja juttu aeti rühmades. Sattusime Mardiga Mollazadega vestlema mitte enam kui pealikuga, vaid kui vanema kohaliku härraga, juteldes niisama elust ja olust, Bakuust, Eestist, Mägi-Karabahhist ja muust. Ei hakka siin seda juttu refereerima, mainin vaid paari olulisemat mõtet. Esiteks, Bakuus ja kogu Aserbaidžaanis on turvaline – politsei on kohal, probleeme. Ja teiseks – riigi ametliku poliitika (fassaad vähemalt) on usuline ning kultuuriline tolerantsus (kui armeenlased välja arvata) ning orienteerumine pigem läänelikule elustiilile. Selle näitena tõi vanahärra välja, et tema moslemina sööb hea meelega sealiha:

"Sealiha mulle maitseb. Ma olen moslem ja kardan jumalat. Aga mis on jumalal asja sellega, mida ma söön..."

Turvalisuse kohta on ehk vara öelda, kuid kesklinna põhjal tundub seniste muljete põhjal küll, et tänavapilt meenutab pigem mõnd Euroopa linna: miniseelikud, põlvpüksid ja katmata nägudega naised on täiesti lubatud, pärastlõunase palvusekutse summutab kohvikust kostuv jazz ja poodidest ning kõrtsudest saab kombluspolitseid pelgamata viina, õlut ning veini osta. Eks ole selles kultuurivabaduses oma osa ka nõukogudeaegsel tasalülitamisel... Saab peatselt näha, kas see aga ka külades nii on.


Pea kolme tunni pärast jätsime südamlikult jumalaga, poseerides kõik koos AAL-i ajakirjale Mamat – olime järgmise kuu "staarid". Saime aga ka sõbraliku näpuviibutuse osaliseks: kui järgmisel korral kutsutakse Eesti spetsialiste osalema Aserbaidžaani arhitektuurivõistlustel, siis palutakse ikka ka päriselt osaleda – seni olevat kõik kutsed kadunud nagu mutiauku...

 

Aga - aitäh kostitamast, aitäh vastu võtmast!

 

AAL kaunid interjöörid (fotod Gerly Toomeoja)

| Üles |

 

Haarasime ühelt tänavanurgalt lambalihadönerid ning seadsime sammud esmalt Bakuu rannapromenaadile läbi Milli pargi ning sealt edasi Vaibamuuseumi ette ehitatud Bakuu Veneetsiasse. 1909. aastal kujundatud rannapromenaad on nagu rannapromenaad ikka – patseerimisala mere kaldal kohvikute ning parkide-aedadega. Juba XIX sajandi lõpul asuti rannaala ümber kujundama: poola päritolu inseneri, Kazimierz Skurewiczi, kavandite järgi ehitati haljastatud kaldapealne, mille üks eesmärke oli leevendada taimestikuga linna kuiva mikrokliimat. Bakuu mereäär täna ent muutub päevadega. Kaugel merevaates eristuva muuli otsas valendavale restoranile "Majak" annab rannal särtsu kõrghoonete kobar, taamale jääb Lipuplats maailma kõrgeima lipuvardaga, (tõsi, lipuvarras on kadunud mis kadunud, vaid platsi platvorm paistab – püüame sellele asjale jälile saada), kohe Vaibamuuseumi kõrvale rannale kerkib kellegi aposteoos, mis kangesti meenutab Sidney kontserdimaja... Siin ja seal noogutavad ikka taeva foonil kraanad. Kõige selle taustal jääb üks promenaadi endisi maamärke – 1936. a ehitatud langevarjuhüppetorni sõrestiksiluett - pea täiesti märkamatuks.

 

Restoran Majak

| Üles |

 

Promenaad

| Üles |

 

Milli park

| Üles |

 

Milli park liitub märkamatult Bakuu Väikse Veneetsiaga. Uskumatu on, et see jabur veepark ehitati Mirvari kohviku kõrvale juba AD 1960. Praegune tuuning pärineb aga 2012. aastast, mil kogu krempel ehitati ümber suuremaks. Park jaotub kanalitesüsteemiga saarekesteks, kanaleid ületavad kohmakad grotesksete "lõvimaskaroonidega" betoonsillad, kanalitel sõidavad elektrimootoritega gondlid, mida saab soovi korral rentida. Vaatasime "Ohete silla" paroodia alt läbi ujuvate gondlite taustal, kuidas töömees ridvaga valgest kanalipõhjast läbi sinise vee kilekotti õngitseb, tõmmates ninna ümbritsevast õhkuvat raha lõhna... Sellest hoolimata ent ei suutnud naabruskonnas tuvastada ilu haisugi (kui mitte arvestada meie omi kauneid daame...). Ju käis kunagi keegi tähtis seltsimees Veneetsias. Tuli tagasi ja ütles: "Neil on... ja äge oli. Meil pole... Siis tehtagu ka siia..."

 

Bakuu Veneetsia

| Üles |

 

Neli etüüdi hüljatud printsessiga Bakuu "Ohete Sillal"

| Üles |

 

Flame Tower

| Üles |

Vajusime lõpuks Milli pargi serval ühe rannakohviku diivanile Veneetsia-muljeid seedima. Kuna palusime menüüd inglise keeles, saadeti peale rõõmsameelne noormees, kes lisaks tellimustele pidas oma pühaks kohuseks turistidele Eestist õpetada selgeks mõned käibefraasid. Nii me siis korrutasime iga tellimuse juures erinevaid fraase, kuniks vähemalt üks mu mällu sööbis:

" Bir stəkan şərab..." (Üks klaas veini...)

Võib-olla kujunenuks seal päris mõnus äraolemine, aga siis sai neil vein otsa...
 

Bir stekan serab (Gerly Toomeoja foto)

| Üles |

 

 


 

5.05.2018. Kell 02.10. Hotel Kur. Shirvan
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Geidar Alijevi väljak. Shirvan

| Üles |

 

Päris öö on käes... Oleme Bakuust jõudnud Shirvani. Täna võin juba täiesti spetsialisti ilmel öelda: on Bakuu ja on Aserbaidžaan. Need külad, millest täna läbi sõitnud oleme, on teisest maailmast või on siis Bakuu ise teisest maailmast. Kui poleks ise maanteed pidi ühest otse teise üle sõitnud, ei usukski, et neil maailmadel on kusagil ühisosa. Kõik on erinev alustades majadest ja lõpetades naiste peakatete ning kleidi pikkusega – miniseelikutega siin igatahes ei käida.


Istun praegu üsna veidra ja väsinud hotelli veel väsinumal voodil. Hotelli nimi on "Kur" (kur tähendab vist jõge?) . Me oleme siin, sest linna teise hotelli ees vedeles võikalt haisev surnud kass – see ehmatas tüdrukud nii ära, et nad keeldusid seal magamast. Too teine koht oli küll puhtam, kuid üsna pime ja jättis kahtlase mulje... Ning muidugi see kassiraibe... Aga see hotell siin on ka ikka tase omaette – ei oska isegi pingerida paika panna, mis siin kõik ei tööta ja mis imelik on. Top kolm on kindlasti teenindav personal: muldvana tädi, kes tõi linad, turvamees ja rahakoguja. Keegi neist ei räägi ei vene ega inglise keelt. Asjad saime aetud tänu ühele hotellikülalisele, kes tönkab vene keelt ja kelle tõlketeenusega saime näiteks vetsupaberit tellida. Korgitseri hankimine osutus aga täiesti võimatuks. Asi kulmineerus sellega, et vanaproua näitas trepikoja seinal Kaaba kivi pilti... Ilmselt pidime me sellest oma järeldused tegema... See öömaja oli arvatavasti väsinud juba 1980-tel ja tegutseb senimaani inertsist kuni ükskord kokku kukub. Kui me õhtul linna jõudes kebabi söömas käisime, siis kelner soovitas igal juhul seda kohta vältida – pidi olema räpane (jah, on!). Ent alternatiiv olnuks siis see surnud kassiga koht või siis juba suurem valik Bakuus või selle läheduses – see tähendaks aga vähemalt sada kilti tagasisõitu ja tähendaks plaanide ümbertegemist... Aga saab siingi magatud - kohalik chardonnay aitab.

 

Aga pisut siis tänasest päevast, st juba tegelikult eilsest...


Kui tüdrukud olid endale midagi sooja ümber leidnud, võtsime suuna mäest üles Flame Toweri poole. Niipea, kui vanalinn ja pargid selja taha jäid, algas uus maailm. Laiad, mitmerealised autodest üleujutatud tänavad, kus jalakäijaks olemine on jalakäija oma probleem. Tänava ületamine nõuab külma närvi, kiirust ja osavust, isegi ülekäigurajal. Aga julge hundi rind on rasvane, mistõttu peatselt silmasime sädelevaid hiide juba järgmise tänava otsal. Kolm üüratut klaashoonet – kõrgust on neist kõrgemal üle 180 m - kavandati 2007. a HOK arhitektuuribüroos. Kui hooned 2012 (või oli see 2013) valmisid, kujunesid neist kohe Bakuu sümbolid. Inspireerituna Absheroni poolsaare "igavestest gaasituledest" on nende fassaadivalgustus kujundatud öösel "leegitsevate" LED-lahendustena – kaugvaates on need siluetid öötaevas tõesti nagu leegid ja virvatuledena kutsuvad. Hooned plaaniti ühele linnakeskuse kõrgematest kohtadest: see tagab, et tornisiluetid paistavad pea üle linna ning on nähtavad paljudest kohtadest. Ja ei saa salata – nende siluett kaugvaates on päris ilus. Hoonetes olevat hotell, bürood ja korterid...

 

Flame Tower

| Üles |

 

Selfie Flame Toweriga

| Üles |

 

Tuled ja viled

| Üles |


Uhketes portjeeülikondades poiste ja kalliste autode järgi tuvastasimegi peatselt hotelli. Üüratu fuajee lagi kadus katedraalina kõrguses ähmasesse hämarusse. Siserõdul mängisid lives viiul ja tšello, keset tuba kõrgus hiiglaslik värsketest kalladest kompositsioon...klaas, nahk ja haljas metall... Natuke distantseeruv, kõle, hall ja sisutühi. Nii on... nagu mõne piltilusa daamiga, kellest kaugvaates tekkinud ideaalne kuvand aurustub, kui satud temaga lõpuks juttu puhuma... Kui hakkasime retseptsioonist uurima, kuidas mõne torni tippu saaks – kusagilt oli imbunud infot, et olla liftiga tornitipus käidud – saime pettumust valmistava vastuse: avatud on üldse vaid hotelli alumised 5 korrust. Üles ei saa, sest ehitatakse alles ja teistesse tornidesse ka ei saa. Damn... Sellepärast me sinna ju läksime... Variante üles sõiduks, isegi raha eest, ei olnud. Nii jäidki seekord päikeseloojangu lennukivaated Bakuust nägemata. Mõttetu jalutuskäik!. Ma peaaegu kadestasin Marti – tema veetis parasjagu aega Shirvanshahi palees ja kindluses...

 

Filharmoonia park

| Üles |


Juba tulles püüdis linnamüüri ääres suurejoonelise tutvustusega - cafe de la muisque – ehk siis Cafe Muse sisseviskaja meie peal oma suurepärast inglise keele annet. Minnes suutsime sireenihäälele vastu seista, ent nüüd olime sekunditega müüdud. Eks olid härra edu saladuseks ka meie väike väsimus jalgades ja tühi kõht. Võib-olla ka viimased muljed uutest parkidest-aedadest, millest üksteise järel läbi jalutasime: Nazirler' park, Presidendi park ja Filharmoonia park – kõik vingelt ehitatud ning igalt poolt lööb ninna raha lõhn, ent kusagil neis ei tekkinud tahtmist hüüda "heureka!". Ei midagi hullu, aga ei midagi erilist ning, mis kõige kurvem, oma mastaapsuses ja isikupäratuses lõppeks tüdimust tekitavad... Et õhtuõhk tundus olevat üllatavalt jahe, võtsime platsi kohviku kerges paviljonis, õigemini popilt disainitud kileseintega varjualuse taganurgas. Õhtusöögi alguseks laekus igati positiivsete palee-elamustega ka Mart. Tellisime kebabi ja lihavalikuid – pidi olema special traditional aserbaidjanian food. esialgu kommunikatsioon staffiga nii vaevaliseks ei kujunenud, kui eelmisel õhtul Taksimis, sest kogu kohvikut meestekarjale meeldiva vaheldusena tuli tellimust vastu võtma noor inglise keelt rääkiv kaunitar. Ent peale seda võttis asjad üle üks harilik aseri tummahammas ja tavapäraselt toodi lauda taas valesid toite vales järjekorras. Kui siis lõpuks igaüks oma õige kätte sai jäi üle vaid ümiseda: serveeriti gaasipriimusega soojendusega pannil, mis tähendas, et lammas oli lõpuni kuum ja maitses hea. Õhtusöögi naelaks ent sai tee kõrvale serveeritud moos, mis moodustas lõppeks kolmandiku arvest. Ilmselt senini kalleim moos, mida söönud olen. Selle eest küsiti 5 manatti... Päeval sõin linnas extra large döneri lambalihaga 1.60 eest... Praad maksis vähem kui 10 manatti... Premium lüps...

 

Cafe Muse

| Üles |

 

* * *

 
Täna hommikul serveeriti meie hotelli katuseterrassil taas tõsine hommikusöök, kõik oli hea, kuid muna veel pooltoorem kui eile. Viskasime kola kokku, hankisime linnavärava lähedalt ATM-st sularaha ning matkasime F1 barrikaadide labürindis keerutades Hiltonisse – seal ootasid kohalikust autorendifirmast Aznur kinni pandud "rattad" järgnevateks päevadeks.

 

Hilton Baku liftišaht

| Üles |


Paberite vormistamine Bakuu Hiltoni udupeenes fuajees (kallad vaasis on kohustuslikud) võttis pisut aega, ent lõpuks juhatas mustas ülikonnas noorsand tüdinenud ootajad hotelli ees kõrguva Toyota Highlanderi juurde. Esimene mulje võttis nõutuks. Highlander on küll suur kolakas, kuid ikkagi tekkis tunne, et seitsmekesi me end sellesse ei pressi. Noorhärra asjatas midagi pagasnikus, mispeale ilmus varsti päris talutav lisaiste kahele. Pagasiruum muutus küll seepeale olematuks, ent sisse me end pakkisime ja kui juba sees olime, siis polnud väga vigagi. Algul tekkis küll probleem isesulguva pagasiluugiga, kuid see tulenes lahtisest luugiaknast. Hoopis murettekitavamad olid kollased tuled armatuurlaual, mis seletasid nelikveo probleemist, kuid lipsumees seletas, et härrad ärgu lasku end sellest segada – mida kõike need tänapäeva autod ka ei näita... No me siis ei lasknud end segada. Tagantjärgi märkusena tuleb öelda, et nelikvedu ei õnnestunudki terve reisi jooksul sisse lülitada ja vähemalt ühes kohas pidime seepärast oma plaani katki jätma.
 

See ongi siis Highlander

| Üles |

 

Esimene peatus: Geidar Alijevi kunstikeskus...


...Selle äärmiselt põneva kompleksi ja kunstiteose kavandas tänaseks meie seast lahkunud iraagi päritolu arhitekt Zaha Hadid. Saffet Kaya Bekiroglu, kes Zaha Hadid Architects'i poolt kunstikeskuse projekteerimist vedas, on öelnud veebiajakirjale Dezeen järgmist
(www.dezeen.com/...):

"They wanted to have something unique, something which is looking at the future, somehow showing their soft, romantic side but at the same time their optimistic side. When you look at Soviet era it's more like monumental internalised authoritarian buildings. So, this, we wanted to use this building as an opportunity to soften it up and totally depart from that."


Ma olin sellest "majast" pilte näinud, kuid parklas, kogu kompleksi enda ees laiumas nähes, tulid külmavärinad peale. See on valge, rulluv. lainetav, üllatav, suurejooneline, lihtne, puhas, paeluv, fotogeeniline... ilus. Selles võib näha kõike seda voolavust ja teisitimõtlemist, millele näiteks Rem Kolhaas on Hadidi loomingut iseloomustades viidanud. Kõndisin võlutuna veepeeglite vahel trepist üles. Tihedas linnas järsku selline piiritu avarus... Mastaap teeb inimese väikeseks ja kusagil seal trepi lõpul, maja ees, taeva taustal, kaugvaates lausa häirivalt kohatuks – võib-olla see viimane on ka tunnetuslikult ainus tõrvapiisk, mis muljete meepotti lendas. Ent kõik muu, isegi interjöörides, on inspiratiivne ja kaasahaarav. Mastaap meenutab mõneti nõukaaega, kuid kui ma mõtlen tollastele megaprojektidele, siis kangastub brutaalne ja interventiivne vorm, mis surub eneses peituva manifesti ülemuslikult vaataja silmade vahele; Alijevi keskuse vorm, kuigi ei saa siingi üle ega ümber selles peituvast poliitilisest sõnumist, on pehme ja veenab pigem oma ulmehõngulise iluga. Aga eks ole kunstikeskus ju ise üks omapäi eksisteeriv positiivne sõnum, hoolimata ilmakorrast või kuninga nimest, mis on tema sünnitan'd.

 

Geidar Alijevi Kunstikeskuse maastikud

| Üles |


Fuajees pudenes seltskond kes kuhu. Hullumeelne ja voolav ruum nagu peeglitagusel maal... Võtsin tervituseks pooleks tunniks aja maha, et end kohvi kõrvale skitsides harjumatu avarusega harjutada... Aga pidin tõdema, et mina ei oska seda voolavust usutavalt üles joonistada... Ent kohv oli hea... (takkajärgi märkus - see jäi mitmeks päevaks ka viimaseks "päris kohviks" – järgmise hea kohvi sain alles nädala pärast tagasi Bakuus olles).

 

Geidar Alijevi Kunstikeskus...

| Üles |


Kunstikeskus on näitusteala/saal(id), kontserdimaja, teatrimaja, muuseum, konverentsikeskus jne. Läbi sillerdavate veeterrasside peasissepääsu poole kõndides jäid silma esiteks eredavärvilised teod ja jänesed, mis juba 1993. a Milanos kogunenud rahvusvahelise kunstnikerühmituse Cracking Art Group poolt 2015 a kevadel kunstikeskuse väljakule üles pandi. Kunstikeskuse ette treppidel presenteeriti Reza Deghati äärmiselt muljetavaldavat fotonäitust “Humanity. An invitation to a visual yourney through humankind”. Deghati on iraani päritolu aserbaidžaani juurtega prantsuse fotograaf, kes on tuntuks saanud oma inimesele keskendunud kõnekate fotoreportaažidega maailma hädaorgudest... Lunastanud kokku 25 manatise pileti (15 manatti üldpääse+10 manatti autonäitus) võis vaadata autonäitust, tervele korrusele oli üles pandud Aserbaidžaani imposantsemat arhitektuuri tutvustav makettide näitus "Mini-Aserbaidjan", järgmises saalis võis vaadata rariteetsete eksponaatidega nukunäitust, hiina kunstiku Wang Yuyang interaktiivset Kuu maastike vaadete näitust... Ent minu lemmikuteks kujunesid Aleksei Begovi maalinäitus (peaaegu sama äge kui Arrak) ning eriti XX sajandi alguse art noveau maali ja plakatikunstniku, tšehhi päritolu Alphonse Mucha tööde näitus. Viimane oli lihtsalt väga hästi tehtud ja suurepäraselt esitletud... Täitsa tore avastus...

"The marvellous poem of the human body... and the music of lines and colours emanating from flowers, leaves and fruits are the most obvious teachers of our eyes and taste"
Alphonse Mucha

 

Mini-Azerbaidjan

| Üles |

 

Begov ja Gogh...

| Üles |

 

Biznesmen djadja Petja

| Üles |

Alphonse Mucha...

| Üles |

 

Sundisin end lõpuks jõuga Mucha saalist põgenema, et jõuda kokkulepitud ajaks auto juurde. Õnneks hilinesid seekord tüdrukud, mis tähendas seda, et jäi ära vältimatu loeng kokkulepitud aegadest kinnipidamise tähtsusest...
 

* * *


Naftamaastikud... 20 kilomeetrit hiljem leidsime end kulgevat mööda Kaspia rannikut lõunasse, paremas poordis madal savine künkaahelik, mille ees kulgeb üle poolkõrbe lõputuna näiv sirge raudtee, gaasitorude ja elektriliinide rägastik ning vahetevahel mingid korstnatega ja korstnateta tööstusrajatised, millest nood torud ja liinid omatahtsi sisse ja välja lähevad. Vasakul teeservas laiuvad hõredate okastaimedega kaetud liivaväljade vahel üksteisega segiajamiseni sarnased masendavad tööliskülad, mille kollasest liivakivist ja betoonist müüride vahele on põimitud ämblikuvõrguna gaasitorude sasipundar. Kusagil taamal sinetab Kaspia... Vaadates läbi autoakna neid tolmuseid lääpas tänavaid tundus Bakuu kesklinna sädelus arusaamatu ning kohatu. Raske uskuda, et viibisime endiselt samas riigis...

 

Naftamaastikud

| Üles |


Ühe sellise küla – nimi oli vist Alal – juures keerasime trassilt maha, et kontrollida, kas Kaspia vesi ikka on soolane. Leidsime eest külataguse inimtühja loodusliku ranna, millel kulges elektriõhuliin. Tee ja mere vahele jäi mõnekümnemeetrine merekarpidega ülekülvatud liivariba, mis kusagil Päris-Euroopas oleks vallutatud juba rannaäridest ning hotellidest. Alali biitšil lendasid ringi mõned kilekotid ja millegipärast parkis meie autost paarkümmend meetrit eemale valge Lada armunud paarikesega. Teest majade poole jäävat rannariba kattis ent üle tagaaia välja loobitud sitt ja sodi... Vaade merelt on Kaspia rannal trööstitu. Kaspia vesi oli Eestist tulnule ujumiseks piisavalt soe ja kergelt soolane. Seega – tõestatud! Nüüd saan uhkusega öelda, et vot 2018 aasta esimese ujumise tegin Kaspias...

 

Kaspia

| Üles |


End ujumisega värskendanud, võtsime suuna Gobustani rahvuspargile. Siinjuures tuleb igaks juhuks öelda, et Gobustani linnaga ei ole sellel kohal, peale nime, otseselt midagi pistmist. UNESCO lehel kirjutatakse Gobustani kohta järgmist (whc.unesco.org/...):

"Gobustan Rock Art Cultural Landscape covers three areas of a plateau of rocky boulders rising out of the semi-desert of central Azerbaijan, with an outstanding collection of more than 6,000 rock engravings bearing testimony to 40,000 years of rock art. The site also features the remains of inhabited caves, settlements and burials, all reflecting an intensive human use by the inhabitants of the area during the wet period that followed the last Ice Age, from the Upper Paleolithic to the Middle Ages. The site, which covers an area of 537 ha, is part of the larger protected Gobustan Reservation."

Gobustani poole

| Üles |

 

Gobustani petroglüüfid on ilmselt üks Aserbaidžaani maailmakuulsustest. Need avastati 1930-tel piirkonda rajatud kivimurrust juhuslikult. Kaljujooniste piirkond paikneb hiiglaslike kiviplokkidega üle külvatud endisel mererannaastangul, mis tervikuna annab maastikule maalilise ning pisut müstilise värvingu. Plokkide vahele moodustuvad looduslikud koopad ja käigud, mida arvatavasti kiviajainimene oma igapäevaelamiseks tarvitas. Kolmekümnendate kivitöökoja mehed hakkasid kivide kangutamise ja lõikamise ajal leidma üha rohkem kivisse kraabitud pilte ja andsid lõpuks võimudele teada. Kivimurd suleti, juurdlust toimetasid edasi arheoloogid. Muuseas oli Gobustan üheks Thor Heyerdahli Aserbaidžaani rännakute – aga ta käis siin korduvalt – lemmiksihtkohaks: teda inspireerisid loomulikult kivvi raiutud paadipildid...

 

Gobustani külastuskeskus

| Üles |


Gobustani külastamine algab uuest külastuskeskusest, kust muuhulgas leiab ka täiesti asjakohase ja heal tasemel moodsa muuseumi. Ekspositsioon annab väga hea ülevaate nii Gobustani fenomenist kui petroglüüfidest üldse. Lisaks kuivadele faktidele antakse ülevaade näiteks petroglüüfide periodiseeringust, tüüpidest ja nende hüpoteetilistest tähendustest mitte ainult Gobustani kontekstis vaid üleüldse. Muuseum üle vaadatud, tuleb sõita sik-sakitades paari kilomeetri kaugusele mäkke kivimürakate vahele, kus iidset graffitit näha saab. Kui kaugelt paistavad kivitükid sellise jämeda killustikuna mäenõlval, siis lähedalt vaadates selgub et väiksemad on neist sauna suurused ja mõned suuremad pisema kortermaja mõõtu. Plokkide vahel kulgeb madude eest hoiatavate siltidega rada, mida mööda jalutades saab paaris kohas nautida petroglüüfide koorekihti. Tõsi, neid ei näidata siin rahvale sellises koguses nagu Altas, kuid vähemasti näidatakse loodetavasti originaale, mitte tudengite tehtud koopiaid betoonkoopas nagu Lascaux's. Kaljudele uuristatud piltide vanusele mõeldes tekib kummaline, seletamatu tunne nagu lapsena, kui hakkasin ette kujutama universumi lõputust... On see kunst või sõnum? Milleks tegelikult tollased inimesed oma olematute tööriistadega ja raske vaevaga neid pilte kraapisid? Kas tõesti ainult oma riituste ülestähendamiseks või peitub selles midagi suuremat... Seal kivide vahel uudistades muutub tähenduselikuks Gobustani muuseumi ekspositsiooni sissejuhatav tsitaat XX sajandi alguse sakslasest idealistlikult teadusfilosoofilt, Ernst Cassirerrilt:

"Man cannot escape from his own achievement. No longer in a merely physial universe, man lives in a symbolic universe. Language, myth, art, and religion are parts of this universe. They are the varied threads which weawe the symbolic net, the tangled web of human experience."

Gobustani teema lõpetuseks meenus veel üks muuseumis loetud fakt. Kaljujooniste vahel, ühelt kivilt võib leida ka ühe päris ootamatu graffiti, mille tähendus robustses tõlkes võiks olla midagi sellist:

"Keiser Domitianus Caesari Augustus Germanicuse, Lucius Julius Maximi ja XII leegioni "Fulminata aeg".

Roomlased kolasid Kaukaasias ringi nii Kristluse eelsel ajal, kui ka peale Kristust. Rooma krooniku, Flavius Eutropiuse, järgi arvatakse, et sõdurid, kes Gobustani kivile oma sõnumi jätsid, saatis Kaukasusse keiser Domitanus kusagil I saj lõpus pKr abiks oma kohalikele liitlastele... Kuid miks nad oma teksti sellisel kujul ja selles kohas kivisse täägisid ei oska keegi täpselt arvata.

 

Iidsete "täägijate" jälgedes

| Üles |


Gobustani juurde kuulub ent teinegi põnev nähtus – mudavulkaanid. Arvatakse, et maailma 800-st mudavulkaanist umbes 400 paikneb Absheroni poolsaarel, seejuures suurimad asuvad Gobustanis. Mudavulkaanid Absheronil on külmad – st nad ei ole seal seotud termaalprotsessidega, vaid maa seest immitseva gaasiga, mis maakoorest läbi pressides haarab kaasa põhjavett, mis omakorda savistes pealiskihtides muutub mudaks. Vahete-vahel gaas koguneb mudavulkaani alla ja võib plahvatada. Gobustani kandis on teada mitmeid selliseid mudakoonuste plahvatusi, mille käigus tavaliselt suurelt sügavuselt lahti pääsenud gaas kipub ka süttima. Legend räägib, et kaua aega tagasi kord ühe mudavulkaani plahvatuses Bozdaghis saanud surma karjane ja kaks tuhat lammast...


Kui petroglüüfide muuseumi leidmine oli käkitegu, siis mudavulkaanidega oli teine lugu. Alustasime oma otsinguid muuseumi piletiputkast, kus üks näitsikutest suutis paberile mingi skeemi joonistada; a la sõitke suurele teele ja siis keerake peale pensukat paremale. Suurele teele jõudes ent hargnes naabruskonna tolmustele väljadele mitmeidki teid. Ühe teeristi peal seisis reas kümmekond Ladat. Kui peatusime ja ma ühelt härralt teed küsisin, hakkas see kohe midagi omas keeles seletama. Sain aru, et ta on nõus meile kohe 10 manati eest teejuhiks tulema. Avaldasin soovi ilma teejuhita edasi minna ja palusin kinnitada kõhutunde järgi valitud suuna õigsust. Taat noogutas peaga ja muudkui vadistas edasi. Ütlesin siis tšau ja alustasime oma esimest offroadi tolmusel ning auklikul pinnaseteel elektriliinide ja hõredate okaspõõsaste vahel. Paari kilomeetri pärast, kui tee hargnes jälle neljaks ning me peatusime hetkeks aru pidama, sõitis juba tuttav vanahärra oma musta Null-Kuuega mööda ja ütles, et sõitku me talle nüüd järele – ainult 10 manatti...

 

Mudavulkaani-safari

| Üles |

 
Sõitsime niiviisi eel vast vähem kui kümme kilomeetrit. Teel tuli vastu veel selliseid tandemeid: päevinäinud Lada ees ja mõni uuem rendikas järel. Tundub, et naabruskonna taatidele ongi see igapäevateenistus – olla lootsiks selles tolmuses trööstitus maastikus mudavulkaane näha ihkavatele turistidele. Kui siin isegi kunagi mingeid teeviitu leidus, siis on need targu ära korjatud. Lõpuks viis rada mööda järsku nõlva üles savisele-mudasele platoole, mille servas kõrgusid termiidipesadena paari-kolme meetri kõrgused mudakoonused. Viimastest suurima jalamil jäi loots pidama. Mudakoonustest allpool, taamal pisikesel tasandikul, helkis paarikümnemeetrise läbimõõduga veesilm nagu tiik, mis lähemal silmitsemisel osutus pulbitsevaks mudalombiks. Taat juhatas meid õnnelikul ilmel suurima koonuse tippu manitsedes libisemast savistel künkanõlvadel. Koonuse tipus mulksus paarimeetrise läbimõõduga püdel hall mass, mis vahepeal arbuusisuuruste mullidena plopsatades tekitas meditatiivse õhustiku.

 

Mudavulkaanide platool

| Üles |

 

Taat, vaadanud me särasilmseid näppudega mudas sobrajaid, seletas ülivigases vene keeles, et meie daamid võivad muda julgesti näole määrida:

"Kosmetika, kosmetika. Horošoo!"

Tegid siis Karl ja teised daamidki endale mudase sõjamaalingu. Saab näha, kas nad homme hommikul on väga palju ilusamad. Maksime lootsile lubatud kümneka. Ta pistis selle rõõmsalt taskusse, manitses uuesti libeduse eest hoidma ja kihutas siis külla tagasi, et jõuaks järsku enne pimeda saabumist veel mõne kunde sebida.

 

Kosmeetika

| Üles |


Oli aeg hakata mõtlema hotellile. Targad ja nutikad masinad lubasid hotelle Shirvanis, sestap pöörasime autonina tuldud teega vastassuunas. Tee käänutas endiselt savisel tasandikul uhtorgude ja küngaste vahel. Ühes kohas, kus navide järgi jäi maanteeni paar kilti, paelusid me tähelepanu kummalised mustavad tiigid tee ääres. Tiigid olid need küll, kuid täidetud mitte veega vaid... naftaga... Keegi oli kopaga süvenditele mingi kuju andnud, ent must kuld pressis vaikselt siit ja sealt vallist välja moodustades tillukesi venivaid pealt kileja paksu koorikuga musti õlikaskaade. Raha tõesti vedeleb siin sõna otseses mõttes maas...

 

Must kuld

| Üles |


No ja ülejäänust on saanud juba kirjutada. Leidsime Shirvani. Saime päris head kebabi ja teed kahe ning poole manati eest per face ning otsisime pimeduse varjus hotelli. Shirvanil on niipalju ajaloolise Shirvani kui maakonnaga pistmist, et ta asub seal. Vanasti oli meie tänaõhtuse linna nimi Zubovka ja peale 1938. a Ali Bayramli. 2008. a nimetati linn Shirvaniks, et kuidagi edasi kanda ajaloolist nime... Midagi muud olulist selle linna kohta vist öelda ei olegi... Vist sai eelpool kirjutatud juba tänaõhtusest korgitseri otsingust hotellis. Sellele teemale täienduseks niipalju, et me ei leidnud seda ka kohalikust supermarketist, kuigi kuuldes, mis kaugelt maalt me Shirvani oleme tulnud, otsis seda laost isegi mingi poe ülemmüüja vm asjapulk.

 

Shirvan. Tee ja šokolaad

| Üles |

 
Õhtu kujunes meeldivaks veini, kohaliku soolatud suitsujuustu ning maitsvate oliividega. Jutte elust enesest jääb meenutama õhtu filosoofilise vestluse naelaks kujunenud Janika õpetussõna meditsiini vallast (mis kahjuks härrade poolt sai naerupahvakute saatel üsna kahemõttelise tõlgenduse):

"Kui vererõhk on kõrge, pead all olema..."

Nii. Aitab, varsti on hommik...

Shirvan. Volga

| Üles |

 

 


 

5.05.2018. Kell 8.24. Hotell Kur. Shirvan
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hotell Kur

| Üles |

 

Öö möödus sääskedega võideldes. Aga muidu läks kõik hästi. Hommikune dušielamus oli kirjeldamatu: vett pahises nirinal vaid siis, kui tegid end dušipõrandal madalamaks kui muru. O jee... Nüüd ootame väsin'd söögitoas hommikusööki, mida üks sama väsin'd väljanägemisega kurjailmeline naisterahvas kohe ette kühveldama hakkab...
 

Nii... keedumuna, sai, või ja lambajuust. Ja tee... Ilma moosita! Ok... Head isu!
 

Breakfast at Tiffany

| Üles |

 


 

5.05.2018. Kell 22.45. Ganja Hotel. Ganja
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Hotell Ganga

| Üles |

 

Just leidsin mingi kanali, kust lastakse ACDC kontserti kogu pikkuses (kus ja mis ajal see on üles võetud, ei näidata ja pole ka tegelikult oluline). Ja millised vaated on rõdult: vaatad otse näed Šahh Abasi karavanseraid, vaatad pisut kõrvale, paistab raekoda. Privatoal on ikka mitmeid eeliseid... Käisin vannis ja naudin kohalikku valget veini ning suurepäraseid marineeritud oliive. See peaks olema nüüd Ganja piirkonna oma vein, väidetavalt üks parimaid siin maal üldse. Sildi järgi pärineb Ganja Sharab veinitööstusest.

Aserbaidžaani veinikultuur ulatub Kristuse eelsesse aega. Viinamarja vein on sharab. Nabizks nimetatakse õuna- ja granaatõunaveini ning kõiki muid veini moodi puuviljakääritusi kutsutakse chakhyr. Teadaolevalt on siinseid, õigemini siis kunagise Albaania riigi veine kiitnud oma kogemusele toetudes näiteks Strabon I saj eKr, kes Kaukasuse all ringi rändas, kuid kreeklased olevat teadnud siinseid veine Herodotuse teadete kohaselt juba sajandeid varem. Kui tõmmata paralleele Gruusiaga, mis tituleerib end maailma vanimaks veinikultuuriks, mille juured ulatuvad 9000 aasta tagusesse aega, siis ei ole imestada, kui naabrite juureski veinitegu üsna vanasti tunti – ajaloolased on leidnud tõendeid siinsetest veintegijatest pea 7400 aasta tagusest ajast. Seega auväärne II koht. Ajalooliselt on vanimad veinipiirkonnad Ganja, Barda ning Tovuzi ümbruses. Suuresti muutsid veinitootmise traditsioone saksa sisserändajad XIX sajandi keskpaiku, kes panid aluse Ganja tollastele suurematele veinikeldritele. Nõukaajal oli Aserbaidžaani veinitööstus kogu NL-s üks suurimaid ja teada-tuntud. Üks korralik Aserbaidžaani peet ei puudunud ka kõige halvemini varustatud toidukauplusest ega raudteejaama puhvetist. Muuseas toodeti siin kurikuulsaid "portveine", nagu "Azerbaitšanskii" – tüüpiline punapeet ja "Agdam" - too oli valge. NL ajal olevat seda peedivett toodetud 138 veinitööstuses üle Aserbaidžaani. Gorba kuiva seaduse kehtestamisega 1980-te keskel põhimõtteliselt hävitati siinne veinitööstus (aga see oli üles ehitatud üsna pirakas) ja alles 2000-tel hakkas see uuesti mingeid jalgu alla saama. Veinitööstust haldab praegu kümmekond suurfirmat, väiketootjaid on üsna vähe. Enamus kohalikele toodetud veinidest on magusad – see traditsioon ulatub juba sadade aastate tagusesse aega ning kõige kiuste ei ole kultuurimälust kustunud. Kuivi veine tehakse ekspordiks. Poodides käies valget chardonnayd ja cabernet-sauvignoni võib leida, punastega on raskem. Peamiselt on müügil just sellesama Ganja Sharabi kaubamärgi all tehtud veinid, kuid on ka mitmeid teisi; näiteks olen näinud Shamakha, Tuvuzi ja Ivanovka (see peaks olema vene vanausuliste piirkond Shaki kandis) veine. Need kolm ja lisaks Gabala, Ismailli ning mõned väiksemad võiksid olla vast siin kohapeal tuntumad veinipiirkonnad. Senini olen saanud maitsta vist kolme erinevat valget, too, mis praegu laual (2013 a chardonnay) on seniproovituist kõige parem. Aga aitab veinist.
 

Tarhun&plombiir

| Üles |


Hommik algas Shirvanis Geidar Alijevi mälestusmärgi (taas)külastamisega linnakese inimtühjal keskväljakul ja jätkus kohaliku supermarketi revideerimisega. Jäätis, "Tarhun", halvaa, pähklid ja kõik need muud head asjad. Paar taksojuhti ajasid taamal juttu ja vahtisid meie toimetamisi auto ümber. Eks me käru äratab pikapiks ümber ehitatud Volgade ja poolroostes Ladade vahel tähelepanu. Peale Bakuud võib teedel kohata vaid Ladasid, Volgasid ja Kamaze. Supermarketi parklast ilutses žigullide kõrval ka ühe "uue" kerega Moskvitš... Mõne hetke pärast tuli üks taksojuhtidest meie kampa lähemalt uudistama. Tervitas ja küsis, kust me oleme, kas oleme venelased või ameeriklased – ise näitas Mardi lahtistele pikkadele juustele ning minu patsile. Ja lisas:

"Unas takih ne bõvajet!"

Kui ütlesin, et oleme Eestist, siis läksid härra silmad särama: oli olnud 1971. aastal Eestis sõjaväes. Uuris siis, et kas oleme Shirvanis tööl – turistid me ei saavat ju olla, sest Shirvanis ei olevat midagi vaadata. Ma olin temaga omas mõttes täiesti nõus, kuid ütlesin, et siiski-siiski, oleme turistid ja lihtsalt ööbisime selles võrratus linnas. Nojah, bõvajet... Jutt läks nõukaajale ja poolkogemata Karabahhile – härra oli ise sealt kusagilt okupeeritud aladelt pärit, kuid tuli ära juba palju aastaid enne praeguse jama algust seal. Tema igatahes oli otsapidi eilses päevas, kiitis Brežnevi aega ja igatses taga neid sõbraliku perena elamise aastaid, kus kõik olid suure liidu rüpes sõbrad. Eesti kohta oli tal aga oma arvamus:

"A Estonia bõl uže togda samaja kulturnaja strana v sajuze".

Varsti liitus vestlusse teinegi taksojuht. Tema kokkuvõte Karabahhi teemast oli igatahes selline, et näe, anti armeenlastele maa, kus elada, anti kui inimestele, kui sõpradele, nemad tulid ja elasid, aga homme näe ütlesid, et ongi nende maa ja võtsid jõuga lisa... Aga mehed koos tõdesid lõpuks, et pole häda midagi, elu läheb edasi, kiitsid presidenti ja tema isa ning soovisid käesurumise saatel head reisi.

 

Shirvan

| Üles |


Shirvanist Gangasse on pikk sõit – üle 250 km. Kiirtee, kiirtee... Enamus sellest kulgeb Kuri jõe tasandikul (Kur voolab ka läbi Gruusia – seal on ta nimi Mtkvari... Oh, tuleb välja, et olen selle kaldal Mtskhetas veini joonud...). Laudsile! Ma ju olin maakaardile otsa vaadanud enne reisi, kuid ei kujutanud ette selliseid maastikke... Kümneid kilomeetreid sirge tee kulges roheliste tasaste karjamaade ja heinamaade vahel, sekka mõned kollased külad, teeäärsed "tšainajad" ja pensujaamad. Pigem nagu Ukraina kui Kaukaasia, vaid selle vahega, et tee äärest puuduvad papliread. Vaid kusagil kaugel taamal paremas poordis võis aimata kauge Kaukasuse sakilisi tippe. Tegime ühes "tšainajas" teepeatuse. Kõrvallauas tegeles pulmaseltskond – oma kolmkümmend rahvast – selle päeva esimese viina tühjaks joomisega. Mul jätkus rumalust tellida kohvi... Sain lahustuva... piimaga. Hea küll - see maksis vaid 25 eurosenti, aga juua ei kannatanud sellegipoolest. Koht ise piirnes maantee poolt hiiglasliku kruusase platsiga, kuhu võinuks parkida mitukümmend kamassi, sõiduautode jaoks oli ehitatud avar varjualune – augustikuu keskpäevapäikeses võiks täiesti abiks olla... Edasi sõites jäi neid tee peale kümneid. Ahjaa, tšainajast said meie daamid esimese tõelise suusahüppaja stiilis vetsuelamuse, mis andis minutiteks kõneainet ning itsitamist... Aga peagi olime oma autos tagasi jätkates kamassidega võidu teed Ganga poole läbi monotoonsete roheliste maastike...
 

Kur'i rohelistel tasandikel

| Üles |

 

Gangasse jõudsime kella kahe paiku päeval. Enne linna kerkis ootamatult kiirtee kohale viadukti moodi asi ning aknast vilksatas mööda midagi kosmoselaeva laadset ja musta... Nizami mausoleum... Kiire pidurdus ja pööre paremale. Liiklusskeem viaduktil oli täiesti suvaline. Tervise huvides järgisime kohalikke ning keerasime alla sellest kohast, kus autod kiirteele tulevad – tundus, et see ongi selles konkreetses kohas tavapraktika. Tänase päeva järel võin ka seda öelda, et kui vaja, sõidetakse kiirteel ka vastassuunavööndis – täna on neid kummitusi üksjagu vastu tulnud, õnneks mööda teepeenart.

 

Welcome to Ganja

| Üles |


XII sajandil elanud Nizami Ganjavit on peetud omaaegseks üheks mõjukamaks pärsia poeediks. Ta on tuntud eeskätt kui luuletaja, ent tegemist oli pigem andeka humanitaariga, keda võiks võrrelda Leonardo da Vinci või mõne teise laiahaardelise renessansiajastu erudiidiga. Britannica.com kirjutab:

"Neẓāmī, in full Elyās Yūsof Neẓāmī Ganjavī /... is greatest romantic epic poet in Persian literature, who brought a colloquial and realistic style to the Persian epic."

Ta elas ja on maetud Gangasse, kuid tema teosed, eeskätt viiest eeposest koosnev tervikteos "Hamsa" (Panj Ganj), on tuntud üle kogu pärsia-islami kultuuriruumi. "Hamsa" koosnes viiest erinevast poeemist, millest ehk tuntuim on armastuslugu "Layla ja Majnun". Viimasest olevat erinevate luuletajate poolt tehtud rohkem kui 1000 versiooni – mis näitab kuivõrd suurt eeskuju tema teostest tegelikult võeti. Nett teab rääkida, et see poeem olnud ka Eric Claptonile inspiratsiooniks "Layla" kirjutamisel.

 

Nizami mausoleum

| Üles |


Nizami on kahtlemata üks praeguse Aserbaidžaani kultuuriidentiteedi alustaladest, mistõttu tema kui ikooni märgilist tähtsust ja tähendust on võimatu alahinnata. Kui Nizami mausoleumikompleks läbi jalutada, polegi muud tõestust vaja... Parkisime üle kiirtee ehitatud meeletu väljaku äärde, mille telje ühes otsas paikneb uhke muuseumihoone ja teises otsas mausoleum. Graniit, vask ja marmor... Ja siis see kõik veel omakorda kuubis... Kiviplats õhkas kolmekümnekraadises leitsakus kuuma. Kahjuks ei töötanud purskkaevud, mille pihu ehk leevendanuks pisut seda lõõska, ent õnneks sai taevase grilli eest põgeneda hubasesse tiigikesega parki mausoleumi taga. Nizami matmiskohta tähistab pruunist kivist torn, mis oletatavasti paikneb algse mausoleumi kohal. Teada on, et juba XVI sajandil oli sel kohal mausoleum. XIX sajandil see kukkus kokku ja ehitati uuesti üles. Kui palju seejuures originaali austati on omaette lugu. 1940-te teiseks pooleks oli sajandivanune ehitis taas kokku kukkumas ning ehitati taas üles ning praeguse ulmelise kuju sai kompleks 1991. a. Mausoleum ise on tagasihoidlik ja rõhuvalt soliidne, ent palju mängulisem on Nizamit ja tema viie poeemi kandvaid tegelasi kujutav pronksskulptuuride grupp mausoleumist mõnikümmend meetrit eemal. Turismiinfo pajatab, et koht on tänini poeetidele palverännu kohaks... Ilmselt poeedid kuumaga siiski ei liigu, sest selle kolmveerandtunni jooksul, mis me suure luuletaja mälestusele pühendasime, teisi elukunstnikke seal näha ei olnud.

 

Nizami mausoleumi park

| Üles |


Leidsime parkimiskoha Ganja stalinistliku peaväljaku ääres. Et pikast sõidust heledaks muutunud keresid turgutada panime paika plaani kultuuriprogrammiga mitte alustada enne, kui oleme leidnud midagi hamba alla. Viie minuti pärast astusime sisse kohviku "Zolotoy" uksest. Lahke peremees juhatas austatud külalised teisele korrusele privaatsesse sakstekambrisse ning võttis tellimused. Menüüs olid esindatud kõik senised hõrgutised ja pluss. Tellisin väikesed klassikalised dolmaad ja ei pidanud pettuma – lihtsalt i-m-e-m-a-i-t-s-v-a-d!. Dolmaadega on siin riigis nii, et neid tehakse väga erineval moel. Dolmaa klassikaliselt ehk yarpaq dolması tähendab viinamarja lehe sisse keeratud piparmündi, kaneeli ja fenkoliga maitsestatud lambalihatäidist. Kui kasutatakse kapsalehte, ehk tehakse meie mõistes kapsarull (lambalihast ikka), nimetatakse seda kələm dolması. Kui lambaliha ja kikerherne seguga topitakse täis tomateid, paprikaid või piprakaunu, nimetatakse seda badımcan dolması. On veel tüüp dolmaasid, mida nimetatakse sogan dolmasi. Minu arusaamist pidi kasutatakse seda nimetust siis, kui hakklihaga topitakse täis kõikvõimalikke muid aedvilju... Niisiis õppetüki kokkuvõte: mina sõin yarpaq dolması aga Janikale toodi badımcan dolması. Ja veel üks kulinaarne üllatus, mille sai Karl. Nimelt tehakse ka siin hinkaale, ent erinevalt gruusia versioonist, kus hinkaal tähendab põhimõtteliselt üht suurt liha või kartulitäidisega suurt pelmeeni, koosnevad hinkaalid siin keedetud taignaplaatidest, millele puistatakse hakkliha ja sibulat... Näeb välja nagu untsu läinud lasanje.

 

Hinkaalid Aserbaidžaani moodi

| Üles |


Ganja on oluliselt vanem linn kui Bakuu. Enne 1139. a oli see lausa metropol, üks tollase Pärsia põhjaosa suurimaid linnu. Vana Ganja elanike arv oli ilmselt praegusest 300000-st suurem. Kuid siis tuli maavärin, mis võttis linna ning 250000 inimest. Peale seda linn enam päris tuhast ei tõusnudki, kuigi jäi oluliseks piirkondlikuks keskuseks ka peale Vene okupatsiooni algust 1804. a. Maavärinas hävinud iidne linnakese jäi tegelikult kusagile sinna kanti, kus asub Nizami mausoleum, seega praegusest linnakeskusest ca 6 kilti Bakuu poole. Praeguse linnasüdame vanimad säilinud hooned ehitati XV-XVI sajandil ja oma tänase kesklinna historitsistliku "punase tellise" ilme võlgneb vanalinnaosa eelkõige tsaarivene aegsele ehituskunstile. Keskväljak on puhas stalinism... Peale esimest okupeerimist Venemaa poolt nimetati linn Aleksander I naise nime järgi Jelizavetopoliks. Peale iseseisvumist 1918 a sai linn tagasi ajaloolise nime kuniks 1934. aastal see nimetati Stalini büroo poolt mõrvata lastud superkommunisti Sergei Kirovi mälestuseks Kirovobadiks. See akt iseenesest on sama silmakirjalik kui tõik, et Stalin ise oli üks Kirovi kirstutassijatest... Aga see selleks – jutt kisub jälle vasakule... Uuesti Ganjaks sai linn alles perestroika ajal 1989. a...

 

Ganja raekoja plats

| Üles |

 

Ganja mängis võtmerolli Aserbaidžaani esimese Vabariigi loomise loos. 1918. a maikuu oli Tbilisis üsna põnev: kuna Kaukaasia liitriigist midagi mõistlikku välja ei paistnud tulevat, siis 26. mail kuulutasid iseseisvuse välja grusiinid, 28. mail deklareeris sealsamas oma iseseisvust ka Aserbaidžaan. Kuna Bakuus olid ülisegased ajad: hoolimata revolutsioonist, käis ikka veel I ilmasõda, Ida-Aserbaidžaanis olid Türgi väed, omatahtsi toimetasid sakslased, venelased ja britid... Lisaks võimutses Bakuus Kommuun eelpoolviidatud armeenia kommunistist Stepani taktikepi all... Ganjas seevastu olid asjad aserbaidžaanlastest vastupanuliikujate käes, mistõttu on üsna loogiline, et vast asutatud riigi pealinn asus Ganjasse. Pealinn koliti Bakuusse septembris, kui Ganjas moodustatud väeüksus Briti armee toel Bakuu vallutasid. No ja siis tehti Bakuu armeenlastega sama, mis need mõni kuu varem olid teinud aserbaidžaanidega...
 

Sellise uhke vanalinnaga nagu Bakuus, tõsi, Ganja uhkustada ei saa – XIX sajandil lõhuti linnamüür ja vanalinn sulandus vaikselt ümbritsevasse. See-eest särab linna keskuses ehe stalinistlik keskväljak (Geidar Alijevi Plats...) uhke kaaristuga raekojaga, mis kaugvaates ei teeks häbi isegi Palladiole. Ent kõndides üle avara väljaku hoonele pisut lähemale, avastad detailide tohuvabohu, mida võiks kirjeldada kui mahult renessanssne, vormilt sassanistlik (viidates siis sassaniidide ajastule siin maal), sisult kommunistlik ja vaimult rahvuslik. Eelpoolviidatud maestro poleks selliseid kapiteele või aknakaari isegi peale ohtra veiniga õhtusööki unes näinud. Plaza suurejoonelisust rõhutavad kolonnaadid selle otstes, raekoja tiibadel. Kolonnaadi paremal tiival ilmestab ajatus ülikonnas bondilik ning kaugusse vaatav Geidar Alijev... Meie hotell – Hotell Ganja siis – asub kohe teisel pool platsi ning on oma sovjetiklassitsismis täiesti võrdseks partneriks raekojale. Teise kolonnaadi alt paistab ka linna üks päris ajaloolisi märke – pisut rohkem kui 400 aasta vanune Juma mošee (Shah Abbas) oma kahe punase torniga. Selle taga, mõnikümmend meetrit eemal, seisab põneva kuplilise katusega vana (XVI sajand) hamam, mis täna kahjuks enam saunana ei toimi, vaid on UNESCO museaal. Nii mošeed, kui hamami on pisut XIX sajandil "kõbitud", mistõttu, kui ühel poleks kupleid ja teisel minarette, näeksid nad välja nagu iga kolmas punasest tellisest ajalooline kortermaja Riia vanalinnas. Kui kõndida hamamist edasi, leiad end kohe väga pariisiliku või viinliku Ganja Filharmoonia eest, mille ees kahes purskkaevus vasksed kosmopoliitsed muusad uhke näoga vett pritsivad. Lihtsalt uskumatu on see, et sajaaastavanusena välja paistev kaunite kunstide maja valmis AD 2017! Ooperimaja eest viib jalakäijate tunnel jalakäijate tänavale, mis kaardub jõeni punasest tellisest kahekorruseliste pooleteistsajandi vanuste majade vahel. Majakeste esimestel korrustel on end sisse sättinud poekesed ja kõrtsid, õhtul jalutades kohtasime isegi ühte suure munakoore sees toimetavat õlut müüvat DJ-d...

 

Ganja @Night

| Üles |


Tegelikult hüppan ajas "Zolotoy" kõrtsi juurde tagasi. Kui sealt täiskõhtudega lahkusime, tundus õhtune orienteerumine hotelli otsinguil vähemeelitav, sestap mõtlesime, et vaatame korraks peaväljakuäärsesse hotelli (uskumata tegelikult, et selle hinnaklass ka vastuvõetav võiks olla)... Ja siia me end sisse kirjutasimegi. Eesti vääringus öö täiesti kesklinnas vannitoaga korralikus toas koos hommikusöögiga ca 15 euri per face... No mis sa hing tahad...


Öömaja mure murtud, tegime plaane... Jätsime linna õhtuks. Võtsime hoopis suuna pisut linnast välja, õigemini praktiliselt praeguse linna serva Imamzadehi mausoleumi peale. Imamzadeh tähendab otsetõlkes "imaami järeltulijat" või järgijat. Sellenimelisi mošeesid on Iraanis vähemalt seitse, Aserbaidžaanis üks. Oluline on see, et "järeltulijate" all ei mõelda lihtsalt suvalisi moslemi pühamehi, vaid neid, kes on otseselt Muhhamediga kokku puutunud ja kes siis on endale järglased koolitanud. Reeglina asub Imamzadehides ka mõne "algimaami" matmispaik. Ganjas tegutses VI sajandil imaam Mohammed Bagir. Kohalik khaan laskis tema hauale ehitada XVI sajandil mausoleumi, mille ümber on omakorda ehitatud kaunis pärsia ehituskunsti vaimus mošee. Kõik sellised Muhhamedi järglaste matmiskohad on alati olnud ka palverännakute kohaks, mistõttu mausoleumi ümber on aegade jooksul ehitatud ööbimiskohad (karavanseraid) palveränduritele, palve- ja söögikohad ning medresed, kuid ka kalmistud. Sest mis on rahustavam, kui teadmine maetud saamisest nii püha mehe lähedusse...

 
Ganja Imamzadehi kompleks on ümbritsetud tellismüüriga. Parkisime auto hiiglaslikku parklasse, mis näitab, et mingitel ajahetkedel võib seal olla hirmus mäsu ning astusime tagasihoidlikust kaarväravast avarale platsile, mille ääres kõrgus kahe minaretiga ja suure pärsia kaarega kaunistatud mausoleumi ümber ehitatud mošee.

 

Imamzadeh

| Üles |


Uksel istusid paar kohalikku taati, kes meid rangel ilmel seirasid. Kui me aga käskimata oma kossid jalast korjasime ja tüdrukud sallidega pead katsid, läks taatide silmavaade lahkeks. Võite pildistada ja võite kõndida...


Mošee... ilus ja vägev (selle sõna algtähenduses). See sinine peen ornament, mis pärsia ehituskunstiga vähegi pealiskaudsemalt kokku puutudes kohe iseloomulikuna silma jääb, kattis Bagiri viimse puhkekoha ümber ehitatud mošee kuplialuseid ja kaari ja seinu... Matmiskoht mošee keskel oli ise tagasihoidlik. Sinna sai ka sisse ronida, kuid et paar inimest toimetasid parajasti seal omi usutalitusi – ei pidanud ma vajalikuks minna neid oma klõpsimisega segama. Puhas ja laadiv! Kui tüdrukuid väljas kohtasin, siis oli Gerly kommentaariks, et ta sai sealt mošeest religioosse elamuse... Jah... See oli väega koht. Kas just elumuutev, kuid tunnetuslikult püha. Ma arvan, et koha pühadus ei seisne selles, et keegi mingi koha pühaks määrab, vaid selles, et tuhanded inimesed seda pühaks peavad, selle koha jõudu aktsepteerivad. Pühakohad ei teki lambist suvalisele kohale. Alati on selleks mingid eeldused... Kõige primitiivsema seletuse kohaselt looduslikud eripärad... Miks need eripärad meile tunduvad erilised? Miks pankrannik või tammetsõõr paneb külmajudinad seljal jooksma...? Võib-olla on see iseenda tühisuse äratundmine universumi ajamõõtmes või... või... mis iganes... Pühakoda vahendab ja fokuseerib selle ... jõu. Ja seni kuni keegi ei ole "selle" olemust "teaduslikult" põhjendanud, sobib mulle ka Jumala definitsioon väga hästi. Jumal ilma programmeeritud ja omaaegsete Kreutzwaldide poolt vahendatud jäiga kasutajaliideseta. Kui nii mõelda, on kogu pühakoja arhitektoonika ja interjöör pelk piltkiri, mille sisu ning vorm on ülioluline kultuuriajalooliselt, kuid teisejärguline pühakoja esmase funktsiooni seisukohalt. Pühakoda on Püha Koda või Püha Koht – koht või situatsioon, kus millegipärast leitakse aeg ja julgus oma hingesaasta sees sobrada ning järgi mõelda. Ei ole olemas vale Jumalat ega vale pühakoda, asi on kõrvade vahel ning südames. Seepärast on arusaamatu ning kurb, et usk tõstetakse kilbile sõdides ressursside ning mõjuvõimu pärast. Päriselt usklik inimene ei tapa teist oma jumala pärast... Oh jeerum... See on nüüd see Dionysose Aserbaidžaani versiooni hüpnoos...

 
Mošeest lahkudes korraldati meie kaunitaridele intervjuu; usutleti päritolu ja tuleku põhjuse üle. Kuuldes, et oleme Eestist, anti kommi kaasa ja sooviti kõike head.

 

Mustrid

| Üles |


Ekslemine pühakoja kõrvale tekkinud kalmistul enam nii põnev ei tundunud – suutsin Mardi ära kaotada ja siis ise täiesti vales suunas minnes hauasammaste vahele ära eksida. Juhuslikult silmasin eemalt tüdrukute pearätte lehvimas ja leidsin tänu sellele suuna õigele väravale.

 

Päästeinglid

| Üles |

 
Päeva naelaks kujunes aga hoopis üks erialane maamärk - Ganja Geidar Alijevi Park... See on... See on... See on... üks väga suur park! Parkisime auto ilmselt kõige nurgatagusema sissepääsu juurde, sest sattusime algselt metsarajale, mis lõppes kusagil heki taga. Ent kui üle ja läbi heki (kes kuidas, sõltuvalt seeliku olemasolust) olime roninud, sattusime üüratule seedri- ja männialleele (just – seedri ja männi, aga mitte seedermänni), mida palistasid musterpeenrad, purskkaevud ning udupeened pingid, millel küll ei olnud USB liidest, see-eest aga oli igaühe juures kaunis sambale toetuv tuhatoos. Mööda alleed edasi astudes jõudsime varsti natsionaalsovjetistliku hiigelsammastega chateau tagatrepile. Jah, chateau... Geidar Alijevi Keskus Ganjas... Ma ei saa siinkohal kihule vastu tsiteerida Geidar Alijevi poja ning praeguse presidendi, Ilham Alijevi, kõnet 21. jaanuaril 2014, kui keskus ja park avati (#en.president):

"Exactly two years ago, on 21 January 2012, we laid the foundation of this park. It is a pleasant coincidence that exactly two years later we are celebrating the opening of the park and this majestic center. The establishment of this park and of this center is a major event. It is a magnificent center – a great monument to the memory of the great leader. It documents all the moments, all stages of the great leader’s life and work. At the same time, there are excellent opportunities for conducting international events here.


The establishment of this large park is a miracle. I can say that it is the largest park in Azerbaijan. It covers an area of 450 hectares and is 2 kilometers long. There are all the opportunities for walks and recreation here. A new beautiful area has been created in just two years. I am sure that new residential buildings will be built around this park in the future. There are projects to that effect.


There are several large parks in the world. One of them is the Ganja Park. The Ganja Park is among five biggest parks of the world. This, of course, pleases all of us - not only the people of Ganja but also the people of Azerbaijan in general. The creation of such a huge park and of this center on an empty area in a matter of two years is a sign of love of the people of Ganja for this city. I congratulate you on all these successes.


Landscaping will be carried out here in the future too. Thousands, perhaps even tens of thousands of trees have been planted."

 

Legend räägib, et park rajati kohta, kuhu vana Alijev juba nõuka ajal oma käega puid oli istutanud... Eelpooltsiteeritud fragment uue kuninga kõnest esitab kõik peamised faktid Aserbaidžaani Versailles' kohta. Maailma viies ja Kaukaasia suurim pargikompleks! Saime sellest päriselt aimu, kui olime ümber maja jõudnud: läikivate kiviplaatidega sillutatud plats, mille keskel kõrgub hiigelsuur Geidar, vaatamas ebamaisel ilmel silmapiirile koonduvat vaadet, mida uduses kauguses lõpetab Triumikaar. Selle kõrval tundub Pariisi Arc de Triumphe mannetu legomajakesena. Hing jääb kinni! Jalutades triumfikaare poole, mis tähistab tegelikult kompleksi peaväravat, jookseb juhe tahtmatult kokku. Kui Versailles's või Marlys käib jutu juurde kontekst, kus peamist rolli mängis ei keegi muu kui Louis XIV – aga see oli juba pea 400 aastat tagasi – siis täna me jalutasime 4 aasta vanuses pargis! Tõepoolest, nagu Waltari kirjutas "Sinuhes", et isegi krokodill Niiluse jões muutub, aga inimene ei muutu. "Suurus" tahab tõestamist ja seepärast, kui muidu ei saa, tuleb tuled põhja alla panna... Kõige selle uskumatu mastaabi juures kohutab enim sellesse kokku segatud kompott: pärsia vaiba motiividega parterpeenrad, antiikstiilis kreeka amfiteater, triumfikaar, neofunksöökla ja parterite kõrval puusaludes ümarpalgist kaevud ning nõiamajad. Jalutades hakkas silm üsna pea märkama ka detaile: ülirohmakalt viimistletud muruservad parterites, lainetavad kõrvalteed, tillukesed räpakalt tehtud ehitusdetailid, mis ikka ja jälle silma jäädes keerutavad üles mälupilte igasugustest nõukaaegsetest Vladimir Ilitši kultuse ehitistest... Suured mullid, väiksed mullid... Marmor, marmor, graniit, marmor... tonnide viisi raha ja tulemus ei ole lõppkokkuvõttes isegi ilus... Triumfikaareni jõudes oli üllatus ja imestus asendunud arusaamatuse ning tüdimusega. Paar kilomeetrit eemal kössitavad tee ääres lahtise kanalisatsiooniga, olematute teedega närused külad ja siis see hullus... Aga teisalt, seda oli vaja näha ning ma ei vingu. Ning muuseas, kohalikule rahvale tundus seal meeldivat - park kihas jalutajatest. Lapsed mängisid mänguväljakul, noorpaarid tegid isa kuju ees pilte, vanahärrad tõmbasid triumfikaare ees oma kella kuuest suitsu, jäätise – ja suhkruvatimüüjad kostitasid naervaid lapsi hea-paremaga. Töötab küll. Kui ma vaid ei oleks lugenud üht artiklit, milles kirjutati, et alles eelmisel aastal pandi kaks noorukit pokri, selle eest, et nad kirjutasid triumfikaarele: "Ei diktaatorlusele"...

 

Ganja Versailles'

| Üles |

 


Pargist lühemat väljapääsu otsides sattusime üllatuslikult vene ja inglise keele asemel hoopis saksa keelt rääkivale turvamehele, kes väga lahkelt õige teeotsa kätte näitas. "Õige teeots" viis läbi Gangalandi. Juba teel olles olime pannud siin ja seal tähele mõnd külanimega silti, mille taha oli kirjutatud sõna "land", nüüd siis tean, et see tähendab selle küla või linna lõbustusparki. Ganjas siis Ganjaland... Lõbustuspark nagu lõbustuspark ikka. Ainusaks meeldejäävamaks momendiks olid grotesksed Shreki ja Fiona figuurid, mis halenaljakatena siin ja seal, küll aiakäru lükkamas, küll lehvitamas, küll niisama seismas, asjale vürtsikust pidid lisama.

 

Shrek?

| Üles |

 

Vargiratsanik

| Üles |


Kesklinna jõudsime tagasi videvikus, viskasime kola hotelli ning läksime toidujahile. Cafe Zolotoy säras kutsuvalt tuledes, ent me ei soovinud kerget võitu. Kablutasime läbi enamuse "kohustuslikest" kesklinna vanadest kivihunnikutest ning maandusime lõpuks Ganja jalakäijate tänava jõe poolses otsas, restoranis "Kolorit". Jälle läks lahti klassikaline jant tellimustega. Kõik tahtsid teenindada, aga keelt oskasid kaks (taas üllatuslikult oli üsna maskuliinses ettekandjate pundis ka kaunis daam). Seegi kord toodi lauale kõigepealt valed söögid, aga lõpuks oli taas kõik korras: laual aurasid kebabid, šašlõkk, dolmaad. Huvitav oli see, et tänava ääres paiknesid restoranid ja baarid: enamustes restoranides veini ega õlut (üldse aklot) ei pakutud – seda anti ent baarides, kus vastupidi ei pakutud süüa. Tellisin siis veini asemel "Koloriti" oma hand-made piparmündilimonaadi. Kange ja vänge värk, ent kui selle mulliveega pooleks tegin, maitses nagu vana hea Tarhun sidruniga.

 

Kolorit

| Üles |

 
Õhtu lõppes Ganja super-hüper malliga. Ma ei ole kindel, kas Stockmann Tallinnas kannataks selle poega võrdluse välja..., ma kardan, et jääks vist häbisse. Ühesõnaga – väga suur ja väga särav pood. Tuleb öelda, et hiiglaslikust toiduosakonnast võis leida väga korraliku veinivaliku, hea juustu ja oliivivaliku ning korgitserid kah olemas. Seega, armuline Dionysus, olgu Sa kiidetud nende rikkalike andide eest mu ees laual ja ACDC eest mu teleris! Natuke aega tagasi läks tagasi hommikumantlis Janika oma tuppa: aga - ohh, ei midagi erootilist – käis nautis lihtsalt tax free vannituba, sest nende toas on sellega mingi ikaldus; hotell linna keskväljaku ääres küll, kuid 100% töötav santehnika tasulise öömaja vannitoas näib olevat siin midagi harulduse taolist.
 

Hommikune rõduaknavaade Šahh Abasi karavanseraile (...tundub, et ehitavad selle uuesti üles)

| Üles |

 

 


 

6.05.2018. Kell 23.55. Karavansaray Hotel. Shaki
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Õhtusöök karavanserais (ülemine Tanel Breede foto)

| Üles |

 

Just saabusime aiast tähtede valgelt nautimast ülilahedat õhtusööki, mis koosnes kohalikust paksust ja magusast punasest veinist ning harjumuspärasest lihavalikust. Toidud oi võrratud, kuid .... Kuid eriti hea maitses marineeritud kapsasalat. Sain ära proovitud ka kohaliku puskari. Tagasihoidliku palve peale tõi lõbus kelner lauda kaks pudelit. Variant a - õunapuskar: nagu kehvem kalvados, mis tähendab, et samaka kohta paganama hea. Variant b – granaatõuna puskar: samakas nagu samakas ikka. Meil oli diil, et kui hirmsasti maitseb, siis ostan pudeli ära. Noh, nii hirmsasti ka ei maitsenud... Lahkusime ettekandjaga igatahes sõpradena. Kelner rääkis päris head inglise keelt ning jutustas meelsasti, kuidas teha head kebabi, head lamba šašlõkki ja veel igasuguseid asju. Muuseas sain teada, mis on see punane pulber, mida igal pool toidu juurde pakutakse. Pulber tehakse kuivatatud kukerpuumarjadest. On selline mõnusalt hapu, annab toidule põneva maitse. Kelneri jutu järgi pidi aitama rasvast lambaliha ja teisigi toite (aga enamus toite on siin rasvased) paremini seedida. Lambašašlõkiga on aga nii, et unustage ära äädikas marineerimine. Päris nii nagu grusiinid seašašlõkki teevad (värskelt lõigatud lihatükid vardasse, sool ja pipar peale ja läheb), lammast siiski teha ei saa – liha tahab natuke tõmbamist. See lõigatakse suhteliselt õhukesteks viiludeks, hõõrutakse soola ja maitseainetega sisse – ülioluline siin koriander, ning jäetakse paariks tunniks seisma. Ja siis vardasse. Ka magustoit – halvaa – oli põnevate killast ja nägi välja midagi sellist nagu kunagi Sharjah's, sain: imeõhukestest taignanõeltest plaadid ujuvad suhkrusiirupis ja mees, vahel pähklipurust täidis ohtra koriandriga, millele puistatakse serveerides rosinaid ja sarapuupähkleid (sarapuud kasvatatakse muuhulgas siin aedades üsna usinasti). Täielik energiapomm! Aga korraks tagasi veel veini juurde. Lauale toodi karahviniga punane vein, mille kohta selgituseks räägiti, et seda teeb kohalik mees omas pisikeses keldris traditsioonilisel meetodil, seega siis ilmselt amforas maa sees (kuigi viimases ma nii 100% kindel ei ole, sest selles kohas minu ja kelneri inglise keele oskus jättis oluliselt soovida). Kuid ka veini maitse andis seda tunda: paks, tummine ja kange. Mulle väga meeldis...


Ja ka tänane hotell on lahe: pesuehtne restaureeritud karavanserai XVIII sajandist. See pidavat olema tüüpiline näide kindlustatud idamaade "postijaamast" – ei oska karavanseraile nagu muud head vastet eesti keeles leida. Või siis rekkameeste peatuskoha kauge eellane... Ühesõnaga, see on müüriga piiratud ja ühe kindlustatud väravaga kahekordne kastellilaadne hoonekompleks, mille keskel asub avar purskkaevudega siseõu. Asja juurde kuulusid ajalooliselt magamiskambrid, teemaja, loomade söötmis- ja jootmiskohad jne – kõik, mida väsinud karavaniajajad vähegi võisid vajada. Shaki kompleks tegelikult koosneb kahest kastellist, alumisest ja ülemisest (lihtsalt kaks kõrvuti kompleksi, üks nõlval üleval pool, teine allpool), meie resideerume siis alumises, millest 1988 tehti hotell. Koht on äge ja tuba on täitsa mõnus...

 

Tänasest...


Ganga hotelli hommikusöök oli üllatuslikult peaaegu sama kasin nagu Shirvanis. Kõht ei jäänud tühjaks, kuid kui kohalikku saia ei olnuks kuhjakaupa, mine tea... Jälle astusin ämbrisse kohviga – no ei saa siin riigis head kohvi. Otsustasin, et püüan loobuda siin reisil üldse sellest joogist või õigemini tellin siis, kui näen oma silmaga päris kohvimasinat. Sestap jätsin kallid kaaskannatajad wifit ja toitu nautima – netis surfamine oli täna hommikul isegi vajalik, sest Balti Õhk saatis teavituse online check inni kohta. Võtsin fotoka ja tegin tiiru pildistamaks mošeed, hamami ja keskplatsi – kui teised eile lõuna paiku pildistasid, skitsisin ma meie hotelli.

 

Ganga @daytime

| Üles |


Ja siis Shaki peale... Tee viis algul tasandikule tagasi, millega kaasnesid taas igavad rohelised ja laudsiledad rohumaad. Siiski keerasime tunnikese pärast trassilt väiksemale maanteele, mis asfaltkattest hoolimata raputas nagu ameerika mägedel. Ka pildid akna taga muutusid põnevamaks: Kaukasus nihkus vaikselt lähemale ning varsti katsid panoraami valgetes lumemütsides kauged sakilised nõlvad. Enne Mingacheviri läbisime omapärased pisikesed maalilised savimäed, mis mulle meenutasid Uus-Meremaa piirkonda, kus filmiti "Kääbik". Ainus vahe oli ehk selles, et siin puudusid pildilt püramiidpaplid...


Enne keskpäeva tegime seljasirutuspeatuse Mingacheviri hüdroelektrijama tammi taguse Kuri jõele paisutatud kunstjärve ääres. Sattusime suhteliselt mahajäetud, tolmusele ning räämas plääzile. Veetase tundus väga madal, liivajoone järgi lausa 2-3 m tavalisest allpool. On soojem, mägedes sajab lund vähem ja sulab ka seepärast vähem... Kõik kuivab... Korraks käis läbi pea mõte minna ujuma. Paar kohalikku kutti ütlesid, et vesi on hea. Ent uurdelisest kivist põhja vaadates meenus sissepääsu juures liivas puruks visatud õllepudel, mis mu indu vähendas ja nii lõpuks ujumata jäigi.

 

Mingacevir

| Üles |


Mingacheviris endas suurt midagi peale paisjärve ei ole. Linn on uus – selle ehitasid koos hüdroelektrijaamaga üles 1940-te lõpul saksa sõjavangid. Ajalooline Mingachevir asus praegusest linnast pisut eemal. Osa sellest on nüüdseks paisjärve all, osa arheoloogiline väli. Seoses tammiga kaevati asi 1940-1950-tel põhjalikult läbi ja kõik väärtuslik, mis leiti, on suuremalt jaolt täna Bakuu ajaloomuuseumis. Mingachevir on läinud ajalukku eelkõige I sajandil pKr lahingute tallermaana roomlaste ja Albaania kuningriigi vahel ning täna oma hüdroelektrijaama tammiga. Muuseas elab linnas üle 20000 Mägi-Karabahhist põgenenud inimese.
Mida Shaki poole edasi, seda mägisemaks ja vaatemängulisemaks maastikud muutusid. Jõekanjonid, rohelised karjamaad ja viljapuuaedadesse lõunapäikese eest peitunud mustendavad külamajad... Ühtäkki jõudsimegi Shaki mägistele ning käänulistele munakiviteedele, millel loovimist tegi palju põnevamaks teeremont.

 

Mingacevir-Shaki

| Üles |

 

Shaki... Elu käib

| Üles |


Meie esmaseks eesmärgiks oli Shaki khaanipalee, õigemini 1797. a khaan Muhammed Hasani poolt suveresidentsiks ehitatud suvepalee. Shaki on üks Aserbaidžaani vanematest ja väärikamatest linnadest, mille ajalugu ulatub sajandeid enne Kristuse eelsesse aega (linnast on teateid 5000 a tagusest ajast). Shaki algupära on hämar, kuid arvatakse, et linna asutasid Iraanist sisse rännanud saka nomaadid, kes leidsid siit eest head karjamaad ja looduslikult kaitstud piirkonna. Shaki õitseng jäi Albaania riigi aega, kui linn tõusis üheks kuningriigi vägevamatest linnadest. Seda hiilgust mäletab tänini Kisi kirik, kus ka meil pärastlõunal oli au tunnike viibida... Edasi tulid grusiinid, mongolid, pärslased, türklased... Ja siis jälle pärslased, kes 1740-te lõpul legendaarse Pärsia šahhi Naderi ajal taastasid ka Shaki khanaadi. Shakist kujunes üks tollase Aserbaidžaani alade rikkamaid piirkondi, aluse pani sellele kaubandus ja siiditööstus. Ja siis tulid venelased 1813... Peatselt avastati linna lähedased terviseveed, millega Shaki oli vene kuurortiinimeste hulgas mõnda aega üsna kuulus. Linn nimetati mõne aja pärast ümber Nuhaks, tagasi Shakiks sai see aastal 1968. Traditsioonilis-irooniliselt paiknes algne linn tegelikult praegusest tüki maad Kisi jõge pidi allavoolu (Kisi jõgi – meenutab mulle head gruusia valge veiniviinamarja sorti). 1772. aasta üleujutuses enamus linnast hävis. Seepeale koliti kogu asula ära ülesvoolu, mistõttu vanimad hooned pärinevadki suuresti tsaariajast XIX sajandist (jälle tuleb mängu see punane tellis).


Shaki khaanipalee ees tungles sõna otseses mõttes rahvamurd. 2 manatise pileti lunastanud, saime koha järjekorras. Rahvast lasti sisse väikeste gruppidena. Meid pandi kokku mõnede teiste inglisekeelsetega ning lubati sisse lasta u neljakümne minuti pärast. Seisime trepil, jälgides, kuidas sissepääsu valvav vanem meesterahvas (temaga juteldes selgus, et mees on õppinud Tartu Ülikoolis kunstiajalugu 1980-tel) karjale võimukatele vanamemmedele seletas, et nad peavad kenasti meie järel järjekorras olema ja esiteks on vaja osta pilet. Prouad, eesotsas Hargari Helga aseri versiooniga, purjetasid ülipahaselt puhkides piletikassasse imestades siiralt, kuidas selline matslikkus ikka võimalik on.


Sheki ja khaanipalee kohta kirjutatakse UNESCO kodulehel järgmist
(whc.unesco.org/...):


"The highest point of Sheki is Mahammadkhasan Khan stronghold was formed in 1743-1754 years. There are two gates (Ganja and Shirvan), which are surrounded by stronghold walls. The building of Khan's Palace, a round place for praying and other subsidiary buildings are the models of architectural beauty on its territory. The building of Sheki Khans' palace according to its expressive architectural structure, numerous shining walls, which decorate the interior and the riches of graceful wooden works can be considered a rare architectural work. On the Gurjina riverbank, there is a street of mastership and trade center. There are also the biggest caravan sheds (Yukhari and Ashagi Caravan sheds), shops, workshops, Friday Mosque and some patrimonies. The natural landscape, and unusual beauty, enriches the appearance of Sheki, and from an expressive background to its architecture. A lot of verdure and the old street, made of cobblestone, intensify connection between the city and nature. The mosques, the bath-houses, one or two-storied dwelling houses, which were built in XVIII-XIX centuries in Sheki blocks can be considered as an architectural monuments. The decoration of ancient houses of Sheki with bright colours, the ornament of wooden windows and the beautiful fireplaces confirm the medieaval traditions of the natural architecture. The best model of these houses is the house of Sheki Khan (XIX century). One of the interesting monuments of Shek is also a water-supply system."

 

Shaki khaani suvepalee

| Üles |


Lõpuks lasti ka meid hämarasse ruumi. Väikeseks pettumuseks oli täielik pildistamise keeld, ka välguta. Kuid käies toast tuppa, nende rikkalike, värvikate ja kauniste temperaga tehtud, hoolikalt parimate restaureerimistavade järgi taastatud seinamaalingute vahel, mille hoidmiseks kontrollitakse nii niiskust kui temperatuuri, hakkasin sellest keelust aru saama. Ma ei suuda üldjuhul interjööridest vaimustuda, kuid see palee seestpoolt (erinevalt fassaadidest, mis on üsna tagasihoidlikud) oli ülilahe – nagu maaligalerii. Loomulikult pean siinkohal kiitma väga asjatundlikku ja sisuka jutuga giidi. Pildid ja nende sisu mõistmist toetav juhatus tegid sellest kohast minu jaoks senini ühe meie tripi ägedama koha. Eriti sööbis mällu teise korruse saali laemaaling, mis kujutas khaani ja tema naist. Tegelikult allegoorilist jutustust sellest, kuidas naine teeb mehest mehe: kui naine on toetav ja tark, siis suudab ta mees olla tark ning võimas kuningas; kui naine on bitš ja loll, siis lõpetavad mõlemad laudas. Nii lihtne see ongi... Ahjaa, võib-olla teise muljetavaldava elamuse khaanipalee juures jätsid kaks vana plataani maja ees; räägitakse, et nad on vanemad, kui 500 aastat...

 

Interjööri motiiv läbi postkaardi-tüki

| Üles |


Olime auto parkinud linnavärava taha parklasse. Et palee asub künkal, vantsisime mäest alla mõlgutades mõtteid lõunasöögist. Paleekompleks asub endises kindlustatud keskuses. Lisaks paleele asub seal veel igasuguseid hooneid, muuhulgas üks XIX sajandi alguse vene kirik, mis oma põneva plaanilahendusega meenutab pisut Rooma Pantheoni. Selle pantheoni vastas avastasime söögikoha, mille menüü ja hinnaklass olid potentsiaalse turistilõksu kohta ülinormaalsed. Dolmaad, kebabid ja šašlõkk... 3 euri ports...
Lõunatamise ajal teadis Mart lõunliplänetile tuginedes rääkida, et on võimalik ööbida vanas karavanserais. Mõtlesime, et vaatame sinna ja kui on liiga kallis, vaatame midagi järgmist. Ei olnud kallis ning seepärast siin, eestoa jaheda tellisvõlvi all, ma nüüd neid ridu kirjutangi...

 

Vana-Shaki

| Üles |

 

Shaki karavanserai-hotell

| Üles |


Päev oli alles noor. Seadsime end kiiruga tubadesse ja kohtusime veerand tunni pärast üle kolmekümnekraadises lõunapäikeses parklas (andsin retseptsiooni püha lubaduse, et tagasi tulles näitan mingit isikut tõendavat dokumenti). Tšekklistis olid kaks nime: Kishi ja Illasu. Kish on Shakiga kokku kasvanud külake, mille vaieldamatu highlight on I sajandi kirik ning Illasu pidi olema Aserbaidžaani Kaukasuse üks maailisemaid külasid...


Kishi tee oli tõeline külavahetee: risti-rästi kulgevad gaasitorud, lahtine kanalisatsioon, keset teed alla vulisev mägioja, lehmad teel ja tee kõrval, ligadi-logadi lääpas ning vähem lääpas rahvusornamendiga keevitatud plekkväravate taha peitunud majad, mille peenelt plekist välja lõigatud ehitud räästarennid püüavad oma keerukusega üksteist üle trumbata. Haned ja lehmasitt, vähe siledamal platsil jalkat taguvad jõnglased, kes Ladast erinevat autot nähes pistavad lõugama:

"Dengi! Dengi!.."

Niipalju on turism juba siinset mõttelaadi mõjutanud.

 

Shaki-Kish

| Üles |


Kishi kirik, ehk siis Püha Elisæuse või ka Püha Jumalaema kirik, ehitati arvatavasti I sajandil pKr kohale, mille õnnistas sisse Elisæus. Elisæus oli üks Juudase jüngritest, kelle Jaakobus määras kiriku juhiks peale Juudase märtrisurma 65. a Beirutis. Pühamees rändas läbi Pärsia siiakanti, jõudis käia Kishis ja veel paaris kohas enne, kui kohalikud paganad ta naaberorus maha nottisid või ohverdasid omadele jumalatele. Üldiselt peetakse Püha Elisæust esimeseks meheks, kes kristluse Kaukaasiasse tõi. Kish olevat üldse esimene kristlik kirik Kaukaasias, mistõttu on see märgiliseks paigaks nii vanale albaania kirikule, kui ka Gruusia ja Armeenia kirikule. Omal ajal tuldi üle mägede siia palverännakule üsna kaugetest kohtadest. Kish oli algselt albaania kiriku pühakoda ja hiljem gruusia õigeusukiriku kirik, ka vist mingi aeg oli armeenia kiriku osa, peale vene invasiooni läks loomulikult üle vene kirikule. Kuigi vaieldakse, kas see kirik ikka on "selles" kohas, kus pühamees tegelikult käis, on ametlik versioon selline. Albaania kirikule, kui sellisele panid aluse tegelikult Albaania kuningad (kordan veelkord, et praeguse Albaaniaga Balkanil pole peale nime sellega midagi pistmist ja ka nime algupära tuleb Albanopolisest – kreeka juurtega linnast Aadria mere kaldal) III – IV sajandil. Kuigi suures plaanis olid gruusia, armeenia ja albaania kirikud sarnased, olid nad siiski oma erinevustega iseseisvad kirikud. Kuna Albaania oli koht, kus ristiusk Kaukaasias maale toodi, vastandas/eristas Albaania kirik end sellega Armeenia kirikust. Samas näiteks tõlgiti piibel udi keelde – tollase Albaania levinuim keel - armeenia piibliversioonide põhjal V sajandil, mis näitab seda, et erinevused olid pigem formaalsed. Albaania kirikul oli ent üsna tähtis roll Zoroastri kummardajate väljarookimisel siinsest traditsioonist: V sajandil toimus kogu tollases kuningriigis edukas ja verine nõiajaht – tulega mängivaid zoroastriste oli ju hea nõidumises kahtlustada. Kusagil keskajal ent vahe armeenia kirikuga taandus. Ametlikult toimis Albaania kirik Armeenia kiriku "haruna" 1828. aastani. 2000-tel on toimunud omamoodi albaania kiriku renessanss, mida veavad udi rahvusest inimesed, keda kümne tuhande ringis elab just siinkandis ja Gabalas – see on ilmselt üks väheseid etnilisi gruppe, kes pole segunenud armeenlastega ja kes kogu islami ajastu kiuste siinmaal on säilitanud oma usutraditsioonid. Kishi kirik, kuigi sellest on tänaseks saanud muuseum, on nende tähtsaim kirik. Kui veab, siis proovime homme väisata ka nende "töötavat" kirikut siit mõnikümmend kilomeetrit Gebele poole.


Parkisime auto võimatuna näivasse prakku kitsal tänaval tagasihoidliku Thor Heyerdahli mälestuskuju juurde. Kishi kirik oli tema jaoks Gobustani paadipiltide kõrval üheks Aserbaidžaani olulisemaks kohaks postkiviaegses kultuurivahetuses tsivilisatsioonide vahel. Kishi väljakaevamised 2000. a olid talle üheks tema viimastest projektidest. Kishi kirikuaiast leiti skeletid, mille luust ja lihast versioonid pidid olema pea 2,5 m pikkused. Ei hakka siinkohal laskuma detailidesse, kuid Heyerdahl uskus neil olevat seose Skandinaaviaga ning andis talle alust uskuda, et Odin pärines Kaukaasiast... Olid kes nad olid, ja tulid, millal tulid - võib-olla olid nad siis viikingite eellased, kuid pühakoda asus sel kohal juba arvatavasti 1000 aastat varem, kui Elisæusel sinna asja oli. Praegune kirik muidugi ei ole päris see, mis ehitati I sajandil, vaid ilmselt X....XII sajandi ümberehitus (vähemalt katuse osas), kuigi arvatakse, et oma nelinurkse (mitte ristikujulise) põhiplaaniga pärineb ehitise põhikehand oluliselt varasemast ajast.

 
Kishi kirik on tõesti arhailine. Selle spetsiifiline torn reedab tema kaukaasiapärasuse, ent romaani kaared, aknaornamendid ja üldine lihtne ajatus teevad selle väga sarnaseks nende romaani kirikutega, mida ma näinud olen Euroopas. Kui neid ornamente vaadata, siis tõepoolet kangastuvad mälestused Lundi toomkirikust... Meie õnneks pakkus oma abi kiriku ees giidina töötav noor daam, kes pidas väga üksikasjaliku ja huvitava loengu Kishist, Albaania kirikust ja ka näiteks Kaukaasia kiriku arhitektoonilisest geneesist läbi ajastute; viimast illustreeris ka makettidega ekspositsioon kiriku aiamüüri kõrval.

 

Thor Heyerdahl ja kolm Kishi meest

| Üles |

 

Kishi kirik

| Üles |


Illasu teeotsa leidmist vürtsitas üks kentsakas seik. Ühe majanurga tagant koperdasid teele koerakutsikad. Pidasime auto kinni, ma hüppasin välja, et kirbupallid tee äärde lükata – nõme oleks, kui kutsikad ratta alla jäävad. Seda ent ootasid kaks tatikat, kes põõsas passisid: nad kargasid mulle ligi, rippusid käe küljes ja nõudsid kurja häälega:

"Monni, monni, tengi, tengi! Tai monni!"

Jõmpsikatel olid näpus isegi mingid vitsaraod, mille nad ilmselt oleks mu peal hea meelega käiku lasknud. Lükkasin nad eemale ja kobisin autosse. Jõnglased olid kohe järel ja rippusid juba peegli küljes jõleda häälega raha nuiates. Hakkasime sõitma ning tattninad olid sunnitud lärmates tee veerde maha pudenema. Nagu paganama Aafrikas... "Cadu, cadu..."

 

Kish

| Üles |


Illasu tee vonkles jõeorus Shaki küladega nüanssideni sarnaste külakeste vahel, lõppedes maalilises kanjonis täpselt samasuguse külakesega. See, kes Illasu arvustuse netiavarustesse paiskas, oli ilmselt küla alguses oleva absurdse hiigelhotelli (no see oli veel omakorda kitšikultuuris keskaegse kindlusarhitektuuri matkimise ime) palgal. Seetõttu keerasime küla lõpus rattad jõeorus kulgevale pinnaseteele, mõttes sõita pisut edasi, "päris" loodusesse. Paraku jäi sõit lühikeseks, sest tee tõkestasid kaks laigulist kutti kuulipildujad seljas. Noormehed ei rääkinud ei vene ega inglise keelt, Meid ei lastud enam aga ei edasi ega tagasi. Üks kutt rääkis midagi raadiosaatjaga ja kontrollis siis autopabereid ning passe, teine irvitas niisama kõrval. Nad olid üsna nõutud ja rääkisid jälle raadiosaatjatega. Märkide keeles saime, aru, et me ei peaks seal olema ja midagi on passidest nagu puudu. Küsisime siis samuti kätega vehkides lõpuks luba tagasi keerata ning peale sõnavahetust raadiosaatjaga ka loa saime – kutid olid selgelt rõõmsad, et meist nii kergelt lahti said. Pärast kaardile vaadates oli selge, milles asi. See teeots viis otse vene piirini, mis patrullidega kohtumiskohast jäi veel mõne kilomeetri kaugusele... Nautisime siis jõge sealsamas küla prügimäe kõrval laiguliste valvsa pilgu all...

 

Kish-Illasu

| Üles |

 

Illasu

| Üles |

 

Küla megahotell

| Üles |


Tagasiteel saime teisegi (positiivse) jõeelamuse: tegime peatuse vanal Ulu sillal, mille kohta silt ütles, et see pärinevat XVII-XVIII sajandist. Uue betoonsillaga võrreldes oli selle asukohavalik naturaalne ning loogiline – kõige kitsam koht kaljude vahel. Sild nagu kasvas välja ühe kalda graniidist ja sulas kokku teise kaldaga, moodustades loodusesse sulava tellisgroti... Nõukaaegne üüratu betoonsild seevastu pani otse üle jõeoru arvestamata suurt reljeefi või vaatega.


Nii see päevake veeres. Ahjaa, natuke aega tagasi tuletati meelde, et jätsin ühe Ivanovka chardonnay restorani külmkappi jahtuma – nüüd on see ilmselt maitsmiseks paras...
 

 

Ulu sild

| Üles |

 


 

8.05.2018. Kell 15.30. Autos Bakuu - Cuba maanteel
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Mäekesed Kaspia kaldal...

| Üles |

 

Praegu istun auto kõige tagumises reas ja lasen silme eest mööda libiseda Kaspia ranniku monotoonseid poolkõrbelisi maastikke, mida lõhuvad naftajuhtmed, elektriliinid ja jubedad sovjetiaegsed töölisgetod. "Kohvikute kõrval, seal kus kasvas rohi..."... Õudsed karpmajad, mille vahel on vaid tolm ja ei ühtegi puud. Nende kõrval on meie Annelinn lausa ulmeline kuurort... Meie sihtkohaks on Khinaliq... Sinna aga on veel vähemalt 150 kilomeetrit...

 

* * *

 
Eile õhtul jäigi sissekanne Lagijis tegemata – ega igal õhtul ei jõua (ja ei pea) ka asju üles märkida...
Ärkasin karavanserais Taneli kutse peale – laud olevat kaetud... Hommikusööki serveeriti aias, kuldne hommikuvalgus läbi puulehtede kallas kogu ümbruse üle sumeda roheka helgiga. Hommikusöök oli tavaline: juust tomati-kurgi salat ohtra koriandriga, leib ja... munapuder tomatiga. Kui esimene kausitäis lauda toodi nägi see välja nagu paar tooni heledam verivorsti sisu. Staffil oli plaanis neid kausse veel mitugi tükki lauale tuua, ent keeldusime nii viisakalt kui suutsime. Tõsi, maitses see asi päris hästi, vürtsikas jne, ent mõte tomatiga segatud kergelt kuumutatud toorest munast kahjuks rikkus apetiidi.

 

Punapuder

| Üles |


Hommikune Shaki vanalinn mürises teetöödest. Jalutasime mööda peatänavaäärseid butiike eesmärgiga leida see õige, kust osta halvaad. Eelmisel õhtul serveeriti nii põnevat versiooni sellest maiusest, et mõtlesime isegi kõrtsust kaasa osta. Ettekandja selgitas, et ei ole mõtet – hommikul müüakse seda siin mitmes kohas ja kordi odavamalt. Tegelikult kujunes see jalutuskäik üsna vaevaliseks. Päike oli suutnud sillutise ja punased tellisseinad ümberringi kuumaks kütta. Hommikune jahedam olemine asendus kiiresti grilltemperatuuriga. Paaris kohas vaadanud, ostsin kolmandast kohast ära tolle kleepuva maiuse, mis tõsi, ei olnud maitselt nii koriandrine, kui eelmisel õhtul pakutu. Põikasin veel siia-sinna, mille tulemusel minu kohustuslik koduste kingituste limiit sai täis, ning põgenesin siis auto konditsioneeri kaitsvasse varju.


Taas olime teel... Müütajad tee ääres pakuvad teed, tšutšrellade moodi kuivatatud moosilätakaid, puuvilju ja kohati ka niisama nänni. Geidar Alijevi prospektid, alleed, monumendid ja valgete tähtedega presidenti hea sõnaga meeles pidavad hiiglaslikud tekstid mäenõlvadel, taustaks Kaukasuse hingematvad sinivalged vaated...

 

Geidar Alijevi prospekt. Shaki

| Üles |

 

Kauge Kaukasus ja sarapuuistandus

| Üles |

 

1984 Lohusuu külanõukogus...

| Üles |

 

Shaki-Gebele

| Üles |


Järgmine peatus: Gebele/Gabala (Quabala)... u III saj eKr asutatud Gabala oli Albaania kuningriigi pealinn. Antiikne linn asus praegusest mõni kilomeeter eemal külakeses, mida kutsutakse täna Chukur Gabalaks. Meie esmane eesmärk oligi too antiikne linn. Antiikajalukku on Gebele läinud kohana, kus roomlased 60. a eKr kohalike käest peksa said, mistõttu neil isu kadus sellest kohast kaugemale mäkke ronida. Muuhulgas kirjutab azernews.az:

"Another interesting fact has been the discovery of an ancient catacomb at the site, which dates back to the same period when the site was first settled – some 6,000 years ago. So, it is more ancient than any other catacomb found in Europe and the Caucasus! "

Vot siis... Uus Gabala on aga suusakeskus, jazzi, festivalide ja hotellilinn... Chukur Gabala varemed avastati pooljuhuslikult mingitel kaevetöödel alles 1959. a. Linna varemed olid (ja on suuresti tänini) maetud mitmemeetrise pinnasekihi alla. Enne nende avastamist laiusid linna säilmete kohal põllud...


Vana-Kabala leidmine ei olnudki nii lihtne. Kuna kaartidel valitses selle kohaga seoses totaalne error, sõitsime märkide järgi ning lähenesime mööda pisikesi külateid. Läbitud kohtade järgi arvestades valmistusin millegigi nägemiseks sukelduma okastaimetihnikuisse, ent võta näpust – ootamatult jõudsime uue ning särava ajaloomuuseumi ette, mille juurde toovat uut ja korralikku teed ei olnud lihtsalt kaartidel. Paarimanatine pilet muuseumis lubas ligipääsu Gebelest välja kaevatud ekspositsioonile ja linnavaremetele. Pileti lunastanud, sattusime kokku inglise keelt kõneleva igavleva teaduriga, kes hea meelega oli valmis tutvustama igat potikildu muuseumis (kui ta parajasti endast meie taustal selfide tegemisega ametis ei olnud). Tundus, et rahvamurd just seda muuseumit ei külasta. Samas, tõele au andes, jättis muuseum väga hea mulje ja ma arvan, et kõik arheoloogiahuvilised saanuks 2 manati eest seal 100% rahulduse. Ja isegi mittearheoloogiahuvilisele oli see ringkäik asjatundja saatel päris põnev. Loomulikult seisis fuajees väike kuldse büstiga Alijevi mälestusnurgake koos pika ilukõnega, mille resümee oleks, et seda kõike poleks olemas ilma isa hoolitseva käeta. Aga see selleks – tundub, et hakkan juba vana hea skulptuuriretoorikaga harjuma. Parim osa ent oli alles ees.

 

Gebele Arheoloogiamuuseum

| Üles |

 

Kui muuseumitiir läbi sai käskis giid end autosse pakkida ja tema järel varemetele sõita. Meie imestunud nägusid vaadates küsis ta üllatunult – siin on 12 hektarit pinda, tahate te tõesti seda jalgsi läbi trampida?... Ja nii sattusimegi minu elu esimesele arheoloogiasafarile. Giid tahtnuks end meie autosse pressida, ent kuna vabu kohti ei olnud, siis näitas suuna kätte ja go! ... Sõitsime nagu Elüüsiumi väljadel: noor hein heljus kerges tuules, mesilased ja liblikad lendlesid õhus, põõsastes laulsid linnud. Siin ja seal oli katuste all eksponeeritud välja kaevatud müürijupp, veinitöökoda vms, kõik korralikult stendidel lahti seletatud, kõik korralikult eksponeeritud, asjatundlikult ning huvitavalt – nii mõnigi Euroopa varemeteväli võiks sealt õppust võtta. Ent lahti kaevatud asjad on nagu on – nende võlu ja tähenduse märkamiseks pead olema natuke südames arheoloog. Minu elamuseks kujunes pea kilomeetri kaugusel asuv linnavärav, millest on alles paar tornialust... Vaikus, pärastlõunane päike, lehmad, kauguses jõesulin, põllulilled ja taas mesilased...
 

Arheoloogiasafari

| Üles |

 

Gebele värav

| Üles |

 

Läbi päris Gebele põigates leidsime end aga taas "harju keskmisest" külast Geidar Alijevi prospektilt gaasitorude ja Ladade rägastikust. Sestap otsisime välja õige teeotsa, kosutasime end ühe supermarketi juures Tarhuni ja kohaliku jäätisega (15 eurosenti tuutu) ja võtsime suuna udi rahva Chotari kiriku peale Nidzhi külas.

 

Isa valvab ne' üle...

| Üles |

 

Izmailli City

| Üles |

 
Kirik hõljus iidvanade plataanide varjus vaikuses ja rahus. Pühakoda oli avatud, selle ümber ei olnud hingelistki. Seegi kirik pärineb esimestest sajanditest pKr, ent ehitati ümber XVII-XVIII sajandil. Praegu kasutavad seda kohalikud udi-sugu kristlased, keda vist kusagil eespool juba mainisin. Kirikuaia rohtu ei olnud jõutud veel niit – seda müstilisema mulje vana maja suurte puude vahel linnulaulu saatel jättis. Kirik oli lihtne, kolme pisikese lööviga, seest lubjatud ja loetud ikoonidega. Tilluke kellatorn katusel pärineb ilmselt viimasest suuremast ümberehitusest. Hoone enda olemus näib viitavat noile kargetele viilkatusega arhailistele pühakodadele nagu neist mõned (näiteks Bolnisi Sioni) on säilinud Gruusias. Lupjamise teema ilmselt siin on ka sama, mis Gruusias: kui vene õigeusu kirik peale maade okupeerimist asjad üle võttis, võõbati vana dekoor üle... Ent üldmulje pühakojast jäi kaunis. Väike kristlik oaas, kus aeg seisab. Üks ilus ja vaikne koht...

 

Chotari udi kirik

| Üles |

 

Kolm hommikumaa tarka Chotari iidse plataani all...

| Üles |

 

Gabriel: "Ärge kartke, preili - need on vaid kohalikud talupojad..."

| Üles |


Eilseks laagrikohaks oli plaanitud Lagij – mägikülake tagasiteel Bakuu poole. Et aega tundus olevat, siis põikasime Mardi ettepanekul Ivanovka külasse. Mulle see ettepanek sobis, sest lisaks vanausulistele on see kant teada ka kui korralik veinipiirkond. Ivanoka asutati 1834. a kui Nikolai I käsul asustati sinna ümber vanausulised. Külad (neid on seal tegelikult kaks) jäid ja hingitsevad tänaseni. Külade tänavapilt on igatahes erinev senikogetud küladest: ikka kolm akent ja otsaviil tänava poole, sinised aknaraamid ja pingike värava kõrval. Muidugi on lugematud gaasitorud igal pool seda vene külaidülli rikkumas. Küsimusele, kas kusagil veini ka proovida saaks, vastasid kohalikud umbusklikult, et minge poodi. Tõsi, vein pidi kusagil ka peale poe olemas olema, sest üks lääpas käsitsimaalitud silt kirjaga "Vino" näitas kusagile ebamäärasesse kaugusse. Võtsime siis suuna sildi järgi. Esialgu tundus kõik paljutõotav. Looklev tee jooksis läbi hiiglasliku viinamarjavälja: no oma kaks-kolm kilomeetrit võis olla selle pikkus teed pidi läbi sõites. Siis põld lõppes. Sildid ka. Ühe kurvi taga avanes järsku ebamaiselt maaliline maastik: imelised rohused-põõsased mäed, esiplaanil karjus pruunikate lammastega, tagaplaanil sünge Kaukasus. Heiki-Tanel võtsid rattad alla ja läksid müstilist veinikeldrit otsima, meie ülejäänud laskusime maailma veerekese peale, kuulasime lambaid, linde ja mesilasi ning lasime hea maitsta Ivanovka "beloje suhojel". Serveerimistemperatuur ei olnud just kõige õigem, ent selle kompenseeris paradiisi eesõu, kuhu kogemata kombel sattunud olime...

 

Ivanovka Arkaadia

| Üles |

 

Maailma veerekesel...

| Üles |

 

Veinikeldrit ei õnnestunudki leida... Käsk kobida autosse lõpetas Ivanovka-idülli. Pistsin tagapingis klapid pähe ning nii need kilomeetrid õhku ahmima panevate mäevaadetega Lagij-sse 1980-te hardroki saatel kulgesid...

 

Lagiji maanteel

| Üles |

 

Lagiji ajalugu ulatuvat V sajandisse Kristuse eelsesse aega. Advantouri lehel kirjutatakse küla kohta nii:

"There is no exact data of the origin of the Lagich settlement and the chronicle of this place is based on the legend. According to one of them, Persian shah Kai Khosrow killed a respectable ruler of one of the cities in the struggle for power. It caused indignation of masses. In order to save own life, he fled the country. The shah found shelter in the mountains not far from current place of Lagich where he spent the rest of his life. The village was formed by his servants and their families from the tribe lagich, who settled near the shelter of their master. Gradually, the settlement expanded and turned into artisans’ center".

Üle maa tunti seda kanti vanasti käsitöömeistrite linnana tänu vaibameistritele ja vaskseppadele – nende kätetööd peeti ihaldusväärseks ja sellele tuldi järgi isegi pealinnast. Nojah. Linna arhailine nägu täna tuleneb sellest, et kuni 1980-teni viis külla üsna jube ja ohtlik tee. Siis kõbiti see üles ja koos sellega tekkis ka turism...

 

Praegune Girdimanchai jõe pitoreskse oru nõlval kössitav Lagij on kindlasti väga kaunis ja arhailine, kuid peatänavalt leiab kõik sisse töötatud turistilõksu tunnused: poekesed pakuvad maitseaineid (sh ohjeldamatult safranit), vaipu, vasknõusid, lambanahast mütse jne, isegi rõngassärgi omanikuks võid saada, kui vähegi huvi peaks olema. Erinevalt siiski mõnest sarnasest mägikülast näiteks Prantsusmaal, käib õhtuidülli juurde peatänaval kodu poole jalutav lehmakari, nurga taha tühjaks visatav solgiämber ning lehmasitased kõrvaltänavad, mis vihmaga muutuvad mülgasteks. Meie esimene tutvumine Lagijiga kujunes ent hoopis meeleolukamaks. Niipea, kui nina külla olime pistnud ja just parajasti arutasime, mis ette võtta, ilmus kusagilt Nizami. Ei mitte kuulsa luuletaja reinkarnatsioon, vaid kohalik noor ettevõtlik sibi, kes pakub vabal ajal giiditeenust. Noorsand pakkus ringkäiku linnas 10 manati eest. Meie sissejuhatav vestlus lõppes umbes nii:

"Allright, do you speak english?
"Yes, yes! English i russian i vsjo!"
"Ok, but do you will quide us well?"
"Yes, I 'll show You vse...: waterfall – jest, river – jest, mountains – jest, shaslik – jest... Vsjo jest.."

 

Lagij

| Üles |

 

Ja nii see giidimine läkski ja see oli peaaegu kogu kuti sõnavara. Külast me ei saanud teada midagi, kuid see-eest juhatas ta meid kõigi oma sugulaste ja sõprade poodide juurde. Asja hea külg oli aga see, et ta teadis linnaservas ka normaalse hinnaga öömaja – Lagij Riverside Guesthouse. Maksime seal talle lubatud 10 manatti. Toad olid ok, tunni pärast lubati traditsioonilist õhtusööki: dolmaad, šašlõkki, kebabi jne... Jäi täpselt aega väikeseks õhtuseks jalutuskäiguks ning klaasikeseks veiniks öömaja teise korruse avaral terrassil...

 

Taas laabus õhtuks kõik nagu nõiaväel, isegi pidu Ivanovka brändide degusteerimisega meie kauniste daamide apartemendis...

 

Riverside Guesthouse terrassil

| Üles |

 

* * *

 
Tänast hommikut alustasime "Aserbaidžaani tavalisega", ainult, et pooltoore munapudru asemel pakuti keedumuna. Hommik Lagijis päädis linna jalutuskäiguga; kellel muuseumi, kellel niisama turule. Muuseas tutvusin ühe tädi poekeses maitseainetega ja ostsin kaasagi safranit, mille hind siin on ikka odav. Ostsin ka seda barbarissipuru. Tädi pakkus veel igasuguseid asju: tüümiani, piparmünti, sumahhi jne, aga mõnda neist on niisama koduski, mõnega aga ei oskaks midagi mõistlikku ette võtta. Mõõk ja rõngassärk jäid kahjuks ostmata, sest meil on ainult käsipagas.

 

Safranimüüja

| Üles |

 

Kevad...

| Üles |

 

Meenub lugu, kuidas paavstilt küsiti, kas paljaid naisi tohib vaadata. Paavst ütle, et tohib. Kui küsiti, et mida siis vaadata ei tohi, ütles paavst: "Keevitust ei tohi ilma maskita vaadata..."

| Üles |


Enne Lagijist lahkumist tekkis uitmõte sõita teisele poole jõeorgu mäe taha ühte väikesesse Müdri külasse – mitte, et seal midagi hirmsasti näha tõotanuks, kuid mõte oli nautida kerget offroadi ja mäevaateid. Sõidust ei tulnud aga midagi välja. Mõne kilomeetri ja paari järsema tõusu järel oli selge, et tagasilda ei õnnestugi sisse lülitada. Samuti rakendus mingil mõistmatul põhjusel tõusudel võimsuspiirang, mille pärast paaril korral tekkis reaalne võimalus, et tuleb hakata hoopis tagurpidi mäest alla tulema. Lisaks hakkas armatuuris põlema igasuguseid põnevaid tulesid, mis päädisid sellega, et keerasime otsa ringi – no ei ole mõtet, kui ei ole ikka ette nähtud... Vaated mäelt ent sellegi paarisaja meetrise tõusu järel olid pehmelt öeldes kenad...

 

Müdri üritus...

| Üles |


Hommikupooliku poolteist tundi täitis laskumine mägedest Shamakhini ning üks meeleolukas moosi-tee paus tee ääres. Shamakhi on üks Aserbaidžaani vanemaid linnu – seda mainitakse juba I sajandil pKr. Ent tüüpiliselt väga paljudele vanadele linnadele ei ole vanast enam suurt midagi järel: selle eest on hoolitsenud suured maavärinad. Seetõttu varakeskajal tähtsast kaubalinnast Siiditeel on tänini säilinud 700-te algul ehitatud Juma mošee ning sedagi tänu 2012 a totaalsele rekonstruktsioonile (loe: uuesti ehitamisele). Endist linnaisandate paleekompleksi – Gulistani kindlust - markeerivad üksikud müürijupid praegusest linnasüdamest paar kilti eemal. Üsna selle lähedal asuval kalmistul asub aga Yeddy Gumbezi mausoleum – nonde samade kuningate matmiskoht. Toosama matmiskoht kujunes ka meie esimeseks peatuskohaks Shamakhis.

 

Tšainaja

| Üles |


Yeddy Gumbezis asub vist 7 rohkem või vähem säilinud hauakambrit. Kolm neist on terved, ülejäänud varemeis. Hauakambrid meenutavad natuke termiidipesi, nende sisemus aga õige pisut Mükeene hauakambreid oma teravatipulise võlviga. Kuigi hauakambrite vaheline jalutuskäik on päris põnev, sest nende eriskummaline välimus ja linnast kostva palvusele kutse ning kimalaste suminast saadetud ajatu sisemus tekitavad mulje ürgvanadest struktuuridest, ehitati vanemad neist XVIII sajandi lõpul. Hauakambrite grupp lääpa vajunud araabiakeelsete kirjadega püstiste hauasammaste foonil on äärmiselt fotogeeniline; kujutan ette, kui huvitavaid rakursse suudaks leida sealt näiteks päikeseloojangul.

 

Yeddy Gumbezi mausoleumid

| Üles |


Leidsime parkimiskoha otse Shamakhi Juma mošee vastas. Kui islamiriikides ringi liikuda, siis võib "Juma" mošee leida paljudest kohtadest. "Juma" tuleneb araabiakeelsest väljendist "jumu'ah", mis põhimõtteliselt tähendab igareedest pärastlõunast palvet. Seepärast tõlgitakse nime "Juma" mõnikord ka Reedeks - Reede mošee. Niisiis Shamakhi Reede mošee...Praegune Shamakhi mošeekompleks on üpris muljetavaldav: suur avar plats mošee ees piirneb kahe tiibhoonete grupiga, mis on lahendatud vanade karavanseraide stiilis pakkumaks kohta medresele ja ka öömajale palverändurite jaoks. Fassaadil ilutseb täna suur kiri: 743 – 2013. Ühte pidi tähistab see Shamakhi mošee vanust, ent teistpidi sümboliseerib islami ajastut Aserbaidžaanis. Shamakhi mošee on vanuselt teine Derbenti (734) järel Kaukaasias. Vahelehüüdena siis niipalju, et Dagestanis asuv Derbent on praeguse Venemaa vanim linn... Astume sisse, kombekalt pikkades pükstes, tüdrukud rätikutes ja korralikult kaetuna. Vaikus. Seinte ääres palvetavad mõned mehed. Sinirohelised peened imeilusad pärsia sugemetega ornamendid. Suur peasaal liigendub tiibadele kaheks külgmiseks saaliks, kui poleks suuri lühtreid ja mirhabi, siis koosnebki ruumi sisustus põhiosas vaipadest põrandal. Kuidagi piinlik oli ses vaikuses palvusele keskendunud meestele mõeldes interjööre pildistada: katikuklõpsu plaksatus võimendub püssipauguna mitmekordselt sinistel võlvkaartel.

 

Juma mošee. Shamakhi

| Üles |


Väljudes saime Mardiga jutu peale ühe kohaliku turistiga, kes meie marsruudist kuuldes oli positiivselt hämmastunud – mida kõike olevat me juba näinud, temagi pole neis kohtades igal pool käinud. Igatahes pakkus ta välja idee minna Shamakhist mõnikümmend kilti mägedesse observatooriumi otsima – pidava olema äge koht. Sõbraliku käepigistuse saatel lahkudes lubasime selle üle mõelda. Auto juures selgus, et Gerly ja Janika ei olnud rahul. Neid mošee pearuumidesse ei lubatud, vaid suunati ukse juurest mingisse 4x4 m mutiauku, kus nad võinuks siis rahus omi palveid pidada. Nojah, aga ega siin see jalgade trampimine suurt midagi ei aita – asjad on paigas just nii ja mitte teisiti.


Shamakhi sovjetiaegne tolmune ja künklik kesklinn ei jätnud erilist muljet, kuid söögikoht – "Dostlug" - pakkus seni parima lõuna, mida siin riigis üldse oleme maitsnud. Menüü oli taas klassika: kebab lammas ja dolmaad, ent mis maitsed! Parima osa moodustas tellimuste võtmine: taat, kes keelt ei osanud, kutsus meid kambakesi lihtsalt kööki, näitas, mis road tal pottides auravad, näitas tooreid kebabivardaid ja nii see läks. Väga maitsvate toitude ja toreda õhustikuga koht igatahes! Ja töötas kaardimakse! Midagi kosmosevallast siin riigis...

 

Dostlug

| Üles |


Märkamatult oli jõudnud kätte aeg minna Diri Baba mausoleumi Marazas – pisikeses külas Bakuu ja Shamakhi vahel. Iseenesest on see põnev koht, kuid meie jaoks tähistas Aserbaidžaanis algse plaani kohaselt viimast "ametlikku" punkti. Kuna Shamakhist sinna ei ole väga pikk tee ja päike siras alles lõunas, siis kippus tekkima üsna tuline vaidlus selle üle, kas minna Bakuusse või Qubasse. Pool rahvast tahtis Bakuusse, Mart jutlustas Qubast. Lõpuks, kui Mardi lobbytöö hakkas vilja kandma, hakkasin mina oma joru ajama ja jutlustama Khinaliqist – et kui juba Qubasse, siis mingem ka Khinaliqi – pärapõrgu mägikülla. Ja nii see siis välja kujunes – võtsime Diri Baba ära ja nüüd kimame Quba poole... Aga enne, kui tahvli nurka viskan, veel paari sõnaga Diri Babast.

 

Vaateid Bakuu maanteelt

| Üles |

 

Advantour kirjutab:

"On the way from Baku to Shamakhi there is Maraza village known for its unique monument - two-storied mausoleum-mosque of the 15th century called Diri-Baba, located across from the old cemetery. For a long time the local residents have kept the legend that there imperishable Saint Diri-Baba had been buried. However, many other legends and mystical details are connected with this landmark. Therefore, since the 17th century it attracts pilgrims and simply curious visitors. The originality of this structure is that the architect "built" the tomb into the rock. The impression is that the tomb is suspended in the air. Two-floor Diri-Baba mausoleum is located in the outskirts of Maraza settlement in one of the rocky gorges, which is a wonderful creation of the art of ancient menders of the XV century."

1955. a restaureeritud mausoleum-palvela toimib pühakohana tänini. Järskudest treppidest sisse astudes oli pisut veider leida end järsku vaibaga kaetud ruumist, seinte ääres padjad ja vist isegi palveraamatud. Hoone ise on derivaat kaljukirikust ja hauakambrist – visuaal sel väga muljetavaldav ei ole, ent asukoht – ümbritsevasse tasandikku lõikuv kaljune sälkorg loob kohale vägagi dramaatilise stseeni, mistõttu sattudes karjamaade vahelt ootamatult kanjonisse üllatavad just need rebitud servadega püstlooded kaljuseinad. Üllatusi oli ent veelgi, kuid seekord olme vallast. Nimelt pakkus kustumatuid mälestusi tualettruum pühapaiga parkla servas, väikese sametpatjadega paviljoni kõrval, millesse sisenedes pidid tahtmatult sealt kohe karjudes välja jooksma kõrvus väidetavalt kellegi Eesti poeedi sõnad:

"...kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib!"

 

Diri Baba mausoleum-pühamu

| Üles |

 

Aga nüüd laiub ümberringi endiselt lage, tööstusest rüütatud ja ülessongitud Kaspia rannik...
 

Kaspia tolmused töömaastikud

| Üles |

 


 

8.05.2018. Kell 21.10. Khinaliq Hotel. Khinaliq
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Khinaliq

| Üles |

 

Ma olen nii rahul! Me oleme sattunud tõeliselt ägedasse kohta! Legend räägib, et siin elavad Noa järeltulijad - inimesed, kes veeuputuse aegu Noa laeval Kaukasusse jõudsid.


Me sõitsime Qubast Khinaliqi läbi imeilusate lumemütsides mägede mööda imeilusat teed. Minu jaoks oli see nagu dejavu Omalu teest Gruusias, kuigi see tänane tee siiski on väga turvaline Omalu teega võrreldes. Lihtsalt väga-väga lahe. Me jõudsime kohale kütus otsakorral – ei taibanud linnas paaki täis panna, kuid majaperemees – Telman Babajev - lubas hommikul penssu müüa. Kui külla jõudsime, polnud halli aimugi öömajast. Küla ise on päris mägiküla – mitte selline päris-turistikas nagu Lagij. Esimene mulje tegi nõutuks, sest öömajadega siin priisata ei ole ja pensujaama ka kusagil ei paista. Aga nüüd on voodi olemas, vari pea kohal, kõht täis ja hommik muretu – lubati hommikusööki ja penssu... Mis sa hing oskad reisil paremat tahta! Ja millised vaated tõotavad hommikul tulla – olgu ilm milline tahes, ma tahan enne hommikusööki kolama minna.

 

Quba-Khinaliq

| Üles |

 

Juba õhtune jalutuskäik hämaruses oli meeleolukas – esiteks see külaõhustik, aga teiseks – need suured majesteetlikud mäed ümberringi, mille vahele on küla pudenenud nagu lambakari mäenõlvale. Me oleme 2300 m peal - Aserbaidžaani kõige kõrgemas punktis asuvas külas – seda on õhust tunda. Kaspiaäärne kuumus on asendunud jäise ja hõreda tuulega. Jalutuskäiguks pidin selga ajama kõik oma kolm T-särki ja õhukese jaki – muud mul kaasas ei ole – ja siiski tundus natuke liiga jahe.


Niisiis oleme isegi Aserbaidžaani mõistes Karu...kohas. Tee siia tehti "korda" alles 2006 a. Qubast siia on mingi napp 30 kilti, aga sõitsime seda üle kahe tunni; mööda jõekanjonit lihtsalt super-super lahedate kaljude vahel mööda mitte just väga laia teed. Jekis – külake tee peal – sattusime keset teed koju mineva lambakarja peale. Juhtlammas ehmus autost ning pistis punuma. Kimasime mitusada meetrit lambakarja keskel. Karjus proovis esialgu järele joosta, kuid jäi peatselt kurvi taha maha. Järsku juhtlammas (käitumise järgi täielik oinas :)) keeras teelt kõrvale – ja tee sai vabaks minna.


Khinaliq tervitas tumesiniste lumiste mäenõlvade ja imeilusa külma loojanguga. Kuna meie neljaveolisel kärul töötab vaid esisild, millele rakendub lisaks nõlvadel võimsusepiirang, siis loobusime kohe viimaselt horisontaalselt tasapinnalt tee ääres lahkumast ja parkisime masina ühe väsinud "53" kõrvale. Kusagilt hüppas välja tõmmu rumeenlase moodi suusamütsiga härra (tema ongi Babajev). Kui talle oma mured: öömaja, õhtusöök ja bensiin – ära rääkisin, ütles ta, et kõike saab. Tal on siinsamas majas öömaja pakkuda. Vaatasime üle, magamiseks käib küll. Tõsi, õhtusöögiks lubati lammast, aga saime külmunud kanast kartulirooga. Maitses seegi, lihtne ja kodune. Juurde lambajuustu ja kurgi-tomati salatit (ilma koriandrita). Mulle juust maitses, eriti tomatiga, kuid daamide jaoks oli selle lõhnas tunda tuu-mutš sõnnikut... Ka veinivalik – sest sama kuti poolt opereeritavas poes oli olemas vaid ühte sorti veini – Ivanovka paksu ja imemagusat punast – tekitas meie härrades vastakaid arvamusi, kuid taas – selles kontekstis – väga hea. Kui küsisin kuiva veini kohta, ütles kutt lihtsalt (korralikus vene keeles): mitte keegi siin seda ei joo, milleks ma selle peale siis poe ruumi raisata?

 

Khinaliq

| Üles |


Õhtusöök kujunes väga meeleolukaks. Peale meid on siin veel paar kutti: üks poolakas ja teine tšehh. Sellised seljakotirändurid 25 ja +, jõudsid Khinaliqi autostopiga. Nemad olid külale juba tiiru teinud ja saanud kinnituse, et ainus praegu lahti olev ööbimiskoht on siin. Seega, ka parima tahtmise juures täna õhtul SPA-sse ei saa. Ka peremees liitus mõneks ajaks meie seltskonnaga. Rääkisime keelest aja kohalikust alfabeedist – nad ei räägi siin ametlikku aserbaidžaani keelt. Tegelikult on neid väikeseid mõnetuhandelisi kogukondi mägedes küll ja veel, kes tegelikult on unustatud hääbuvad rahvakillud, kes neis kohtades elavad juba määramata kaugetest aegadest alates. Üheks teemaks oli ka praegune ladina tähestik, mis riigis võeti kasutusele iseseisvuse taastamisel 1990-tel. Vanem rahvas on harjunud kirillitsaga ja omavahelises kirjalikus asjaajamises kasutatakse ikka veel vene tähti. Muuseas asendas 1924. a Aserbaidžaan esimese islami riigina araabia kirja ladina tähtedega, kuid suur vend korraldas varsti keelereformi, asendades ladina tähestiku kirillitsaga... Meenus autojuht, kes meid esimesel õhtul lennujaamast hotelli viis. Ta ütles, et loe juba ammu ühtegi raamatut, ega ajalehte, sest ta lihtsalt ei oska ja ei suuda lugeda ladina tähti... Nii on...

Teelolija terviseks!

| Üles |


Nüüd tibutab vihma... Tuule vihin ja vihma rabin vastu toaklaasi laulab ürgset unelaulu. Kogu meie meestekamp nohiseb ja magab. Daamid kolisid kusagile nurga peale tuppa, mis oli pisut fäntsim. Meie tuba on natuke liiga jahe ja tekk on natuke liiga soe ja voodi on natuke liiga lühike ja padi natuke liiga suur, aga ma olen nii rahul... Nii sigarahul, et see Jumalast unustatud nurk ja pärl on jäänud meie reisi rosinaks!


Aitäh! Aitäh! Aitäh!

 


 

09.05.2018. Kell 17.45. Cafe Passage. Bakuu
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Cafe Passage

| Üles |

 

Istun ja ootan kohvi. Teised läksid kaubandusse, mul on kingitused kodustele enam-vähem kõigile Shakist olemas... Leidsime imekombel vanalinna piiril vaba parkimiskoha ja maksime ühele vanamehele paar manatti. Siis selgus, et too vend ainult aitab parkida, parkimispileteid müüb teine vanamees, kes tahtis veel paar manatti... Kell 19 saame parklas kokku ja siis juba ots lennujaama poole. Võib-olla jääb teele üks tulekummardajate tempel, võib-olla mitte. Igal juhul aega meil on, sest lennuk stardib alles kella 4 paiku hommikul.


Naljakas on mõelda, et ärkasime täna hommikul vara mägikülas, mis erineb Bakuust veel rohkem kui öö ja päev. Neil kahel kohal ei ole peale usu, riigilipu ja kehtivate rahatähtede mitte midagi muud ühist. Ent kõigist headest emotsioonidest hoolimata, ärkasin roidununa. Ega teisedki erilise värskusega hiilanud, sest meie toas oli liiga paksude tekkidega mõnusaks magamiseks liiga palav, ilma tekita oli jälle liiga külm, tüdrukutel seevastu lõõtsus aknast sisse nullilähedane öötuul ja nad vaesekesed plagistasid sisselülitatud õliradikast hoolimata hommikuni uinumata hambaid.


Varase ärkamisega kaasnes võimalus minna päevatõusul jalutama ja seda me ka usinasti kasutasime. Ma ei oska seda küla õigesti kirjeldada: põhimulje on kivine, kuid mitte ainult: ehituseks on tegelikult kasutatud kõikvõimalikke materjale, kuid mingil seletamatul kombel näeb see kõik kuidagi kompaktne ja terviklik välja. Järsunõlvalistel külatänavatel sammus vastu lehmi, lambaid ja hanesid karja ajavaid tolmumaskides naisi, kusagile kiirustasid mõned mehed, mõned seevastu suitsetasid ülestõmmatud pintsakukraega jälle kusagile kiirustamata. Muljetavaldav on see, et, et veokarehvist saab teha lammaste joogiküna või pingikatte. Omaette maamärgiks on majade vahele kuivama laotud pruunidest sõnnikupätsidest riidad – ainuke mõistlik küte, mida siinkandis kasutada saab – puid pole silmapiirini näha, tõsi, paari põõsa moodi moodustist õnnestus ühe maja juures näha. Hommikusteks tipphetkedeks jäid küla kohalt mošee katuselt vaated alla orule ja ümbritsevatele mägedele. Kui ei puhunuks jäine lõikav tuul, võinuks seal vaadete pärast tšillida mitu tundi. Vaatasime Mardi ja Karliga üle ka kohaliku muuseumi – 1 manati eest pilte möödunud külaelust...

 

Hommikuvalgus. Khinaliq

| Üles |

 

Khinaliqi mošee

| Üles |

 

Khinaliqi nuuseum

| Üles |

 

Hommikusöögi järel arveldasime peremehega sulas. Maksin ära kohe ka bensiini. Kui tšekki küsisin, rebis härra Babajev mingilt toidupakilt tükikese paberit ja kirjutas sellele rõõmsal ilmel kaks lakoonilist rida:

20 E
Benzin -

 

Bensiinitšekk

| Üles |

 

Tagasitee Qubasse läbi fantastiliste mägede päevavalgel oli endiselt kirjeldamatu. Tänu fotopeatustele ja jalutuskäigule jõekanjonis ning mõnusale teepausile kanjoni lõpuosas jõudsime Qubasse alles lõunaks...

 

Khinaliq-Quba

| Üles |


Quba üldiselt, kui välja arvata riiklikult kilbile tõstetud 1918. a genotsiidi draama, ei tõuse kuidagi siin riigis esile: olles mägede taga on see alati jäänud kaugeks kindlustatud punktiks, kuhu aja jooksul on kogunenud erinevaid rahvaid. Neist suurima jälje linna on jätnud juudi kogukond, kes aegade jooksul on üles ehitanud terve oma linnajao – Quirmizi Guasaba. See on ilmselt ka linnakese vaatamisväärsemaid paiku, sest tsaaririigieelse khanaadi kihistusest ei ole järel suurt midagi. Samas peegeldab linnaosa taasiseseisvumise järgse aja jõukama rahva ehituseelistusi, mistõttu valdav osa majadest oleks nagu välja hüpanud mõne oopiumisuitsetaja nihkes unenäost; Tiskre või Uus-Ihaste kindluselamud jäävad siit mõnede kvartalite kõrval ikka väga tagasihoidlikuks. Võib-olla ehk saaks midagi mokale stalinismifännid, kellele desserdiks on Nizami parki ehitatud jõe kaldalt kultuuripaleeni tõusev trepp, mida palistavad pioneerid ja trummilööjad.

 

Quba. Gudijaltšai org

| Üles |

 

Quirmizi Guasaba

| Üles |


Eeskätt Mardi tungival nõudmisel tegeldi sel ajal, kui ma sillal Gudijaltšai jõeoru taustal linnapanoraami skitsisin, peamise sünagoogi otsingutega. Jõudsin seltskonnaga taas liituda siis, kui üritusest hakati loobuma – probleemiks oli see, et peamine sünagoog – Alti - oli remondis; teised sulavad linnapildis muu hoonestusega ühte, jäädes relvastamata silmale üsna märkamatuks. Viimasele luurele läksime Mardiga kahekesi ja lõpuks sünagoogi ka leidsime. Hoone oli madal, tagasihoidliku, mittemidagiütleva fassaadiga, vaid juudi täht katusel reetis, et tegu on pühakojaga. Trepil kohtasime vana sõbralikku hallivuntsilist isandat...

"Shalom"!

Taat kutsus meid sõbralikult sisse. Võtsime kotad jalast. Ringi vaadata lubati, pildistada lubati, taat oli ka lahkesti nõus kõike seletama ja juhatama, kuid paraku tema vene keel oli nagu oli, mistõttu suurem keskustelu jäi autos ootajate rõõmuks siiski tulemata.

 

Sünagoogis

| Üles |


Tegelikult tahtsime üle vaadata Quba 1918. a massimõrva mälestuskompleksi - piltidelt nähtuna pidi see 2009...2013 ehitatud mälestuskoht olema üsna värske ja põneva maastikuarhitektuuri lahendusega. Quba massimõrv oli põhimõtteliselt kogu Bakuu kubermangus toimunud genotsiidi osa, mida vedas kusagil eespool juba mainitud Bakuu Kommuun. Veretöö ohvreid mälestatakse igal aastal 31. märtsil. Panime asukoha kuidagi kaardi järgi paika, ent ilmselgelt ajasime midagi segi, sest jõudsime kalmistule, kus seda kompleksi igatahes ei olnud. Vaatasime kella – tegelikult oli vaja hakata sõitma Bakuu poole, et jõuaks veel vaadata paari asja, mis inimestel Bakuust südamele jäid.

 

Kiire lõuna ühes kesklinna bistroos – seni üks kehvemaid söögielamusi siin riigis (kapsarullid lambalihaga ei ole suuremad asjad) ja siis 200 km mööda Kaspia rannikut läbi troostitu tööstusmaastiku ilu ja valu...

 

Geidar Alijevi prospekt. Quba

| Üles |

 
Ohoo, vahepeal toodi kohv ... 4 manatti. Krõbe! Ette kandis keegi Baxtiyar Humbatov... Issand, kui hea on päris kohv!
Peale paaritunnist loksumist kruuiisisime taas Bakuus. Karl tahtis naha hiiglalippu, kuid kohale jõudes selgus, et lipuvarrastki ei olnud püsti, plats suletud. Tegelikult olme seda ju imeks pannud juba tulles, sest 162 meetrise masti otsas lehvivat 70 m pikkust ja 35 m laiust lippu pidanuks olema näha kõikjalt üle kesklinna. Kui ma püüdsin üle aia platsile piiluda, ajasid mendid mu kohe minema... Kord on siin majas! Nojah, kui ma nüüd siin guugeldan, siis tuleb välja, et lipumast demonteeriti juba oktoobris 2017, kuid jamasid jätkus sellega varemgi – näiteks evakueeriti ümbruskonna majadest inimesed 2011. a veebruaris, kui kardeti, et mast ümber kukub...
 

Sõime siis promenaadil jäätist ja tulime kesklinna, et raisata ära viimased manatid.
Hmm... Aitab. Peab vist auto juurde vantsima hakkama...

Bakuu Rahvuslik Lipuväljak

| Üles |

 


 

10.05.2018. Kell 04.10 (Eesti aja järgi) Bakuu-Riia lennukis
Järgmine | Eelmine | Üles

 

Startisime Bakuust ca pooletunnise hilinemisega, mis tõotab Riias põnevat ümberistumist. Et aga kõik lennud on lätlaste omad, siis vast suudetakse see asi ära klaarida.
 

Magamiskapslid

| Üles |


Öö lennujaamas möödus üllatavalt mõnusalt. Tõsi, õhtul ei tahetud meid hästi sisse lasta, öeldi, et tuleme liiga vara, ent peale igasuguste asjameeste poolt passide ja piletite ülevalt ning alt vaatamist olime priid minema. Ooteala on Bakuu lennujaamas igatahes eeskujulik – mitte üht etteheidet. Parimaks osaks on vist soomlaste leiutatud magamiskapslid: poed sisse, viskad oma koti madratsi alla, reguleerid nuppudest madratsi mõnusaks, tõmbad lükandluugi – nagu veneaegsel leivakapil –üle pea ja "head ööd". Mina pugesin pool tundi enne keskööd kapslisse ja ärkasin üllatusega alles kolme paiku. Pisut palav ja umbne oli, ent magada sai... Kusjuures tasuta. Gerly teadis rääkida, et noid kuute juurutatavat ka teistes lennujaamades, kuid tasu eest. Viimaseid Aserbaidžaani maitseid jääb meenutama lennujaamast kohaliku juustuga pirukas ja korralik kohvi...

Eile õhtu möödus tulekummardamise tähe all. Šoppamise tuurilt tagasi jõudes oli õhtu alles noor. Seepärast, peale lühikest arupidamist, kas võtta ette Ateshgahi tuleemplel Surakhanis või Gala vabaõhumuuseum, ütles loogika, et kui sel kellaajal veel kusagile sisse saab, siis on see pigem tulepühamu...

Surakhan oli kunagi väike linn või küla Bakuu külje all, kuid on tänaseks suure linnaga kokku kasvanud. Ateshgahi templit peetakse tegelikult Bakuu virr-varri kõrval Abşeroni poolsaare üheks tähelepanuväärsemaks kohaks, mida vanade kivihunnikute janune turist peaks väisama. Abşeronile on aastatuhandeid olnud iseloomulikuks maa seest immitsev nafta ja gaas. Nagu juba isegi mudavulkaanide teel kogenud olime - nafta vedeleb kohati lausa loikudena maapinnal... Süüdatuna põlevad nood gaasiallikad igavesti või õigemini - kuniks gaasi jätkub. Kirja- ning reisimehed on Absheroni "igavesti põlevatest tuledest" teateid üles tähendanud juba VI sajandist. Tollal tekkinud tulekummardajatele oli poolsaar üks iganes põnev koht, sest müstilisemat neljast olemise põhielemendist (maa, õhk, tuli, vesi) – tuld – jätkus siin küll ning veel. Arvatavasti esimesed tulepühakojad ehitatigi Absheronile ca poolteist tuhat aastat tagasi. Seejuures zoroastrismis on tuli pigem üheks jumala eksistentsi väljenduseks, see ei ole mitte jumal ise. Ateshgahi nimigi tuleb tulest: "atash" tähendab pärsia keeles tuld ja "gah" tähendab voodit, aset... Seega Tulease... Ateshgah ja ilmselt teisedki temasugused muutusid palverännukohtadeks mitte ainult zoroastistidele, vaid ka sikhidele ning hindudele, kelle usutalitustes on tulel samuti märkimisväärne roll. Ka Ateshgahis olevat tänini võimalik näha kõikide nende uskude rituaalide jälgi, sh hindude püha surnute põletamise kohta. Eelnevat arvestades ei ole tegelikult sajaprotsendist selgust selles, kes olid päriselt algse templi rajajad. Wikipedias (#Ateshgah_of_Baku) kirjutatakse järgmist:

"Fire is considered sacred in the Indo-Iranian branches of Sikhism, Hinduism, and Zoroastrianism (as Agni and Atar respectively), and there has been debate on whether the Atashgah was originally a Hindu structure, Zoroastrian, or Sikh one. The trident mounted atop the structure is usually a distinctly Hindu sacred symbol (as the Trishula, which is commonly mounted on temples) and has been cited by Zoroastrian scholars as a specific reason for considering the Atashgah as a Hindu and Sikh site. However, an Azeri presentation on the history of Baku, which calls the shrine a "Hindu temple", identifies the trident as a Zoroastrian symbol of "good thoughts, good words and good deeds"."

 

Atesgah templiõuel

| Üles |


Selge on aga see, et praegust pisikest templit ümbritsev müür ja hoonekompleks ehitati XVIII sajandi II poolel india kaupmeeste rahaga ning eelkõige india päritolu palverändurite jaoks. Templikompleks oli nii pühakoht kui ka palverändurite ulualune. Bakuus elas märkimisväärne india kaupmeeste kogukond, kellest osa tegelikult olid kunagi islami eest Indiasse põgenenud kohalike aserite järeltulijad, kuid pühapaika tunti hoopis laiemalt ja sinna tuldi palverännakule üle India ja Lähis-Ida. Tuled loitsid templis 1969 aastani, mil naftapuurimine piirkonnas sellele lõpu tegi. Praegu toidab restaureeritud ja UNESCO pärandisse arvatud muuseum-pühamut torugaas...

Tuletempel ise lives, õigemini see tükike, mis kõrge müüri tagant välja paistis, ujus loojuva päikese kiirtes. Parkisime suure kaarvärava ette. Niipea, kui autost väljusime, astus pistis kusagilt putkast välja pea üks turva ja hakkas seletama, et kõik on kinni ja tulge homme. Me siis vastu et homme oleme juba Eestis. Pika mangumise peale oli taat 3 manati eest meid lahkelt nõus õue peale lubama; see tähendas templi välismüüri ümber ehitatud tuttuuele õuele, mida omakorda piiras müür. Selle müüri uks aga oli juba lukus ja avamisvõimalust ei suutnud pakkuda sealne turva isegi raha eest... Kaartega pisikesest nelinurkset templist nägime seepärast üle õue vaid selle nurkadel põlevaid tulesambaid ja katusekuplit. Kas keskse pühakoja seintel on tõesti hindu raidkirju, jäigi tõestamata. Eks teine kord siis... Auto poole tagasi jalutades vooris meile vabalt vastu igasuguseid inimesi, kes läksid ilma mingit obrokit maksmata õue teise serva restosse – tundub, et turva tõmbas meid lihtsalt lohku...

Kui juba tulega olime mängima hakanud, keerasime otsa nüüd Mehemmedi küla poole, kus "igavesti" leegitseb Yanar Dag – Põlev Kalju. Kui selle kohta lugeda, siis sageli alustatakse juttu Marco Polost, Alexandre Dumas't ja kogu sellest pikast ajaloost, millele ma juba ennist viitasin. See lisab kindlasti salapärasust ja müstikat natuuris üsna tagasihoidlikule kohale. Tegelikult on see konkreetne koht suhteliselt "uus". Naised saunas rääkisid, et kord 1950-tel süüdanud üks karjane sigaretti ja tikku ära visates süüdanud niiviisi juhuslikult ka selle loodusliku gaasilekke.

Tee Yanar Dagi kujunes näitlikuks sissejuhatuseks ning kujukaks lõpetuseks sellele paljuski vastuolulisele maale, mida viimase nädala oleme läbi sõitnud. Nimelt sattusime maanteele, mis lookles läbi Abseroni kuulsate naftaväljade, mis kunagi andsid üle poole kogu maailma naftatoodangust ning on tegelikult vorminud selle riigi viimase sajandi ajaloo.

Andres Herkel tsiteerib XIII sajandil Absheroni väisanud Marco Polot ("Aserbaidžaani kirjad" lk 14):

 „Gruusia piiri lähedal on aga allikas, kust purskab joana nii ohtralt õli, et sada laeva saaksid seal ühekorraga lastitud. See õli ei kõlba söögiks, kuid põleb hästi ja on hea salv sügeliste ja kärntõve vastu nii inimestele kui ka kaamelitele. Inimesed tulevad kaugelt siia õli järele ja kogu ümbruskonnas põletatakse ainult seda".

Tänini noogutavad sajad "õlikoogud" ehataeva taustal, pumbates torurägastikku musta kulda...

 

Naftapumbad

| Üles |


Yanar Dagi parkla võttis vastu paraja rahvapeoga: tolmusel ning auklikul platsil seisis mitu sõiduautot ja paar linnaliinibussi moodi bussi. Unine piletimüüja kasseeris igaühelt 2 manatti otsides lõpuks minu pika mangumise peale ka mingid piletid välja (ütlesin talle vene keeles, et kui ta pileteid ei anna, lõikab raamatupidaja mul midagi maha). Mõne hetke pärast, koledast betoontrepist üle väikese künka astudes, avanes väike tolmune kraav, mille ühel küljel põles mõne ruutmeetri suurune ala – justkui keegi süüdanuks seal mõned veokarehvid. Tänu sellele, et sattusime seal olema pimedas oli mulje kogu sellest paigast kindlasti mõjusam. Päevavalges lahkunuks ilmselt väga laia kaarega õlgu kehitades.
 

Yanar Dag

| Üles |


Ja siis saabus aeg lahkumiseks. Lennujaamas kulus jupp aega rendikale õige parkimiskoha leidmiseks, kuid lõpuks kõik laabus. Auto kohta öeldi, et masin on liiga tolmune ja väänati otsa 20 manatti pesuraha (hilisem märkus Tartus: paar päeva peale naasmist saabus meil, milles küsiti veel 20 manatti, kuna me olime summaarselt päevase kilometraaži ületanud kokku 180 km – ja õigus oli neil, sest takkajärgi targalt lugedes oli see renditingimustes selgelt kirjas). See, et armatuuris põles algusest saadik rida värvilisi tulesid ning pardakompuuter hädaldas midagi vahetpidamata, rääkides probleemist, mille tõttu ilmselt tagasilda ei õnnestunudki sisse lülitada, võttis mehe kiretult õlgu kehitama ja ta ütles, et ta teab tegelikult seda ja nad kindlasti vaatavad asja üle. Nojah...

Nii. Aga varsti hakkame Riias maanduma. Naljakas oli tõdeda et lätikeelne tervitus lennukis kõlas kuidagi mõnusalt koduselt. Nagu vist ka juba jõudsin mainida, Balti Õhu boarding hilines üle poole tunni, mistõttu, kui nad midagi ette ei võta, jääme suure tõenäosusega Tallinna lennukist maha. No mulle sobiks, sõidaks linna, teeks kena Riia päeva ja siis bussiga Tartusse. Eks näeme...
 

 


 

...Mõni tund hiljem Riia-Tallinn lennukis
Eelmine | Üles

 

Vana hea propellerlennuk... Noh, Riia päev jääb ära. Ümberistumine Riias oli ülikiire. Loomulikult tuli läbi teha kogu turva- ja passikontrolli trall, kuid Tallinna lennuk oli pandud meid kenasti ootama; iga lennujaama kurvi trepi otsal seisis kena näitsik noolekesega ehitud sildiga, millele oli kenasti kirjutatud "TALLINN". Ilmselt oli rahvas lennukisse juba varakult ootama pandud, sest kui lõpuks kohale jõudsime vaatasid inimesed meid üsna tülpinud nägudega... Nagu kallid kolleegid juba jõudsid internetist teada saada, jõuame ka (kui nüüd muid üllatusi ei tule) täpselt mingile Lux Expressile ja oleme lõunaks Tartus. Kusjuures temperatuurierinevust ei pidavat viimase ilmateate kohaselt Bakuu ja Tartu vahel olema. Lahe... Seega nüüd siis võib tõesti öelda, et varsti saab see reis läbi.
 

Təşəkkür edirəm!

 

Tervitustega Aserbaidžaanist... (Gerly Toomeoja foto)

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 08 märts 2022

©Sulev Nurme 1997-2022. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved