Punaste laternate kiirteel

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Marsruudi kaart Lisalugemist  | Tagasi

 


 

Intro

Järgmine

 

Punaste laternate kiirtee... Tjah, tegelikult selles pealkirjas pole ent midagi pistmist Rossebuurti või Reeperbahniga, ega ka mõne muu sarnase tänavaga... Kuigi, jah, mõeldes, et kui kaks meesterahvast reisivad mikrobussiga, siis võiks ju igasugust kino saada... Teeäärsed laternad muutusid tasapisi punaseks hoopis kusagil Belgias, ühel 2013. a. septembrikuu õhtupoolikul, hämarduval paduvihmasel kiirteel. Vett langes taevast kogustes, mis muutis rekkadest möödasõidu kogemuse sarnaseks automaatpesula loputusrežiimiga. Nondes samades valingutes pimeduse süvenedes süttivad lambid kirvendasid läbi tuuleklaasi algul roosade täpikestena muutudes aegamisi sahmivate kojameeste lõksumises punakateks keravälkudeks. Müstiline elamus...

Tegelikult oli see rahulik, ülirahulik reis, ilmselt seepärast ka väga mõnus. Mis sellest, et tegelikult suuresti ka tööreis, millest võib-olla midagi polekski kirjutada. Kui kunagi juulikuus kontorisse Köln Messe rekvisiitidega priipääsmed Gardenunique messile laekusid, tundus mõte messile minna üsna jabur. Ent mõni nädal hiljem sai kalli kollegi ja rindekaaslase kaval jutt ning kiiresti tehtud kaardianalüüs, mis näitas, et Normandia odav siider on Kölnist vaid mõne sõidutunni kaugusel, otsustamisel määravaks. Nojah, võib ju öelda, et Euroopa. - mis seal's ikka, nähtud. Saksamaa või Belgia, taevas hoidku! - Brüssel! - mida kuradit seal üldse teha või avastada on... Aga on küll, kui kiirteelt maha keerata. Mina avastasin Brügge...

Ma olin taas TEEL, roolis... Läti, Leedu, Poola, ... peale Varssavit on juba kõik teed lahti. Päikeseloojangus Leedu ja õhtuhämaruses Poola piir... See pensukas Kalvarija piiripunkti lähedal, mille taga rekkade parklas aastaid priimusega süüa sai tehtud, jäi seekord küll vahele, ent lehvitasin sellele mõttes ja ka kõigile neile kallistele reisikaaslastele, kellega me seal purgisuppi "Turisti einega" oleme koos söönud...
 

"...ja õelast maailmast,
mind lahutab ainult tuuleklaas.
Kätes rool nii maanteel ma lendan,
/.../
teed näitab saatuse kapriis
Üks võluvägi sees,
on kõikjal kaugustes..."

(Kukerpillid, Kätes Rool)

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Heiki Kalberg

Brügge. 2be in Brügge Beerwall

| Üles |


 

Suurem kaart

| Üles |


 

Pühapäev 8.09.2013. Panevežis Cili Pica
Järgmine  |  Intro  |  Üles

 

Puhtast nostalgiast keerasime Via Balticalt maha, et kolistada Panevežise äärelinna Cili Picasse. Korintose sammastega kaunistatud supermarketi pizzakoha kohta on see päris kobe.

Baltikumi ilm on olnud lihtsalt võrratu (takkajärele tarkus - selle suve viimane ilus päev) ja Leedu absurdsetest 70 piirangutest hoolimata on meel rõõmus. Pirnide vahetusele kulunud pooltund Valga Statoilis ja Isegi jabur ootamine Lätis mingi rattamaratoni järel ei ole üldisele entusiasmile märgatavat hoopi andnud. Minu meelest on isegi see märgilise tähtsusega, et viimased omavahelised tööjutud ajasime mõni kilomeeter peale Rõuget. Tulles tagasi rattamaratoni juurde ei saa märkimata jätta kohaliku läti mendi ignorantsust. Raganas oli tee püsti ees ja otseõit keelatud. Kohalik miilits, müts kuklas, ütles vene keeles, et ei saa, võistlused. Kui küsisin, kas on mingi ümbersõit, siis tüüp näitas käega hooletult põhja suunas ja ütles:


"Da, kaknibudt!"


Nojah... Lõppes see kümnekilomeetrise absurdse ringiga mööda kruusateed (miks ma seda autot üldse pesin!) ja finišiga ikkagi Murjanis enne peateele keeramist enne Gauja silda, kus ratturite järel pidime pea paar tundi ootama. Oleks ta meid lõunasse saatnud, siis mõne kilomeetri pärast jõudnuksime A2-le ja praegu istuksime juba mõnes Poola pensukas kapsasuppi oodates...

Nii, pizza saabus. Tuleb öelda, et ettekandja on tõesti imekaunis, kuid kahjuks on sellega pöörvõrdeliselt seotud tema keeleoskus - igatahes mu tellimusega sai nalja, aga ma ei viitsi sellest hetkel rohkem kirjutada.

| Üles |


 

Esmaspäev 10.09.2013. Bonn, Hotell Central Galerie Hotel Am Beethoven-Haus
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tibab vihma. Kui õhtu välja arvata, siis hommikust hilise pärastlõunani kippus kõik kergelt vasakule minema. Saksamaale jõudsime plaanitult üsna varajasel hommikutunnil. Kui välja arvata, et pidin Leedu lõpus ühe kitsega kokku sõitma - õnneks mõtles ja tegutses tema, mina jõudsin fikseerida vaid fakti a la nüüd siis ongi p....s! - siis muus osas sujus. Oderi jõega algasid paduvihm ja stau'd. Kui esialgu näitas Tomm Kölni jõudmise ajaks 11.00, siis mõne tunni pärast juba 14.00, ja siis 16.00. Enamuse sellest seisime kiirteel, vahetevahel välja astudes ja vasaku sõidurea põrkepiirde vastu vett lastes. Autobahn... Ühel hetkel oli selge, et sellel päeval me Kölnmesse't ei külasta...

 

Kõne sõbrale, kes "puhtjuhuslikult" just sama päeva Kölni messikeskuses veetnud oli, andis autoninale uue suuna ja nii maandusime tasulisse parklasse Bonni vanalinnas kusagil viie ringis õhtul. Hotellis Ibis, kus Eero-Hedi öömaja olid leidnud, meid näha ei tahetud ja nii broneerisin siis fuajee arvutist koha ülbe nimega majutusasutuses Hotell Central Galerie Hotel Am Beethoven-Haus, mille hinnaklass oli pisut normaalsem üldisest.

...Am Beethoven Hausi retseptsioonis istus arvatavasti veel Esimese ilmasõja veteran. Broneeringuid vaatas hallipäine vanahärra väljapeetud aeglusega kulunud suurest kaustikust ja muidugi ei olnud seal meie veerand tundi tagasi tehtud möllimisest mingit jälge. Ent viisakust ja kannatlikkust! ning poole tunni pärast olime siiski õnnelikult tuppa kola maha visanud ja teel kiirel sörgil esimesse supermarketisse, et pikast autos loksumisest konte sirutada ja kiiresti pisutki alkohoolseid jooke tarbida (kahekesi nonstop sõites seda luksust - teed pudelikese siidriga lühendada - eriti lubada ei saa). Ahjaa, oma aja võttis siiski väga lahe ja sisukas jalgrattapood, millest lahkusime koormatuna mitmesuguste aksessuaaridega (põhimõtteliselt kuulikindel varustus rattasõiduks kallistele abikaasadele)...

Aga - õhtu kujunes väga meeleolukaks. Alustaks tundmusega, et vist selle reisi järjefilmiks saab Suur jalutuskäik, mida enne õhtusööki hotellikoikus vedeledes, kes Paulaneri, kes Müller-Thurgaust tembit' spritzeri kõrvale vaatama hakkasime, kuid esimese janu kustutanud, linna läksime ja pooleli jätsime. Nüüd Heiki juba magab - eks vaatame edasi mõni teine õhtu. Aga mitte filmivaatamine polnud põhiline. Tegime Eerot-Hedit oodates aega parajaks weissbieri ja bratwurstiga. Kallas päris hoogsalt. Vihma pärast ei viitsinud fotokat kaasa tarida - seega tulebki leppida mälupiltidega. Peale vihmasabinas jalutuskäiku vanalinnas - Bonni vanalinn pole teabmis eriline, kuid ...ee... kuidagi mõnus - kohtusime Tartu kamraadidega. Saime kokku raekoja platsil - nagu Tartus. Kuidagi eriliselt hea meel oli kohtuda just sel momendil ja seal, hoopis teises kontekstis - oleks nagu näinud häid inimesi vääääga pika aja takka (kuigi Tartus olin Eerot üsna enne reisi just trehvanud). Leidsime mõnusa saksa söögikoha ja nii see õhtu kulus, udus-õdusalt, õlle, veini ja koduhõnguliste, kuid väga maitsvate söökide seltsis. Kõrtsu crew tegi muidugi ka kõik selleks, et me end hästi tunneksime ja eks, mis seal salata, see väljendus ka lõpuks arvel. Pikendasime õhtut "ühe jäätisega" veel meie hotelli kõrval ühes pubis... Mina olen rahul!

Ok. Põhku nüüd. Homme läheme meie Heikiga siis messi külastama (Eero sellest eriti vaimustatud ei olnud), kallid kaasmaalased ajavad päeval omi asju ja ilmselt siis liitume homme õhtul kusagil Kölnis.

 


Stau

| Üles |


 

Teisipäev 11.09.2013. Brügge, hotell Karel De Stoute

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jälle on õhtu, õigemini öö. Ma olen Brügges, ühe vana maja ärklikorrusel, akna taga kallab nagu oavarrest. Vihmapisarais akna taga paistab müstiline vanalinn...:
"Our hotel is situated in a building that used to be a part of the ‘ Prinsenhof ’ (Court of Princes), the residence of the dukes of Burgundy dating the second half of the 14th century."
http://www.hotelkareldestoute.be/uk/history.html
 

Heiki norskab juba ammu, ka minu järjekordne Müller-Thurgau+Mineralwasser aus Pfaltz on varsti otsas. ...Hetk tagasi lõpetasin filmi vaatamise... In Bruges... Hull film, väga positiivses mõttes ja kõige õigem koht selle vaatamiseks on Brügge vanalinn. Igatahes on mu peake mõtetest tulvil - ja ootan homset, et minna sellesse vanalinna kõndima... Filmi tutvustatakse kui komöödiat... Jah seal on koomilisi seiku, kuid need on enamasti karakterite kõverpeeglist ja sageli naljakad just sellepärast, et stseenides tunned ära enda või mõne oma sõbra. Aga stoorile mõeldes, kui naljakas on lugu algajast palgamõrvarist, kes on kogemata maha lasknud väikese poisi ja kes süütunde pärast tahab end maha lasta?... Kui palju asju me teeme põhimõtete pärast? Ja kas mõni põhimõte annab õigustuse kedagi tappa või ettekäände ennast tappa? Aga õiglus- või süütunne? Elu ja surma mõte... Elamise mõte... Seda kõike on öösel kell pool kolm liiga palju :) Ja milline on selle filmi muusikavalik... kardan, et see alguse klaverikäik ketrab homme kõrvus edasi-tagasi terve päeva. Tundub, et mulle hakkab Brügge meeldima!

Ent tänane päev on olnud tihe. Bonn oli ärkamiseks hea koht. Meeldiv hotelli hommikusöök, siis kiirel sammul autosse, et mitte maha magada hommikust kontrolli tasulises parklas (muidu keevitavad arvele silmapilgutamata 16 euri otsa) ja juba veerandtunni pärast juhatab vihmakeebis asjamees meile kätte koha hiiglaslikus Kölnmesse parklate rägastikus. Ma ei viitsi messist kirjutada - see ei olnud päris see, mida ootasime. Enamus messist oli koduaiale ja kodutarbijale suunatud hulgimüüjate mess. Ja kui sa ei olnud nõus kohe tellima merekonteineri täit 3000.- euroseid õuekülmikuid, siis enamusel juhtudest messiliste huvi rauges, eriti, kui visiitkaardilt loeti või kuuldi jutuajamises, et oleme maastikuarhitektid, mitte kaupmehed. Eks oli ka huvitavaid asju, näiteks Alexander Rose pargimööbel, Eesti puitpaviljonid (tõesti, jäid teiste hulgast silma nii väljapaneku visuaali kui toodangu erilisusega - heas mõttes). Või ka eriti üks Taani linnamööblit tutvustanud kaunitar... Seetõttu kulus hiiglaslikes hallides uudistamisele siiski pea terve päev. Mis hakkas silma - hiina kola hulk. Ca 1/3 messiboksidest tutvustasid Hiina kaupa. Kõrval hallikompleksis käinud hobustega seotud messil (Horse), mida ka korraks piidlesime (no kui juba kohal olime), hiinlasi näha polnud. Nahksaapad, hirmkallid rakmed, igasugused peened ratsutamisega seotud vidinad... Jah, sel ajal, kui Euroopa firmad pikka rubla taga ajades on kogu mõistliku tootmise Hiinasse üle kolinud ja lasevad sealsetel kompaniidel oma ideed lihtsalt ära varastada, ratsida ja nässu keerata, tegeldes ise samal ajal siin hobitegevustega, võtavad hiinlased kogu asja üle ja mõne aasta pärast kuulubki ilmselt normaalse elustandardi juurde see, et ostetud saapad peavad vastu vaid poes jalgaproovimise.

 

 

Mess

| Üles |

 

Kölni vanalinn või niipaljuke, kui sellest ameeriklaste hävitustööst teises ilmasõjas järgi on jäänud, on selline nagu mu mälestustes 1997.-st aastast: natuke suvaline ja natuke määrdunud. Mõlemad emotsioonid on seotud Kölni toomkirikuga: arusaamatu on raudteejaama ehitus vastu pühakoda (Hohe Domkirche St. Petrus), mis ilmselt protestiks on oma liivakivist dekooril värvinud üle musta linnasaastaga. Sellest hoolimata on katedraal ... lihtsalt ilus ja suurejooneline, ajatu. Eks ole ka katedraali enda lugu pisut eriline. Ehitusega alustati 1200-te keskel, kuni need seiskusid 1473.a.: kiriku läänefassaad oli lõpetamata ja tornid ehitamata Veel XIX sajandi keskpaiku oli kiriku kõrgeimaks osiseks keskaegne kraana. Läänefassaad lõpetati ja praegused, 157 m kõrgused tornid, mis on Euroopas ja maailmas mitmeski mõttes kõige-kõige, rajati alles XIX sajandi II poolel romantismivaimustuse laineharjal keskaegaste jooniste järgi, kuid juba tollaseid moodsaid tehnoloogiaid kasutades. Arvestades kiriku ehitusloo pikkust ja ka tähenduslikkust või ka näiteks mõju linnapildis, võib siin paralleele tõmmata Ateena Zeusi (Jupiteri) templiga, mis lõpetati 638.a. peale ehituse alustamist.

Vihmapilvede vahelt kallab loojuv päike purpurjaid laike Reinile. Päikeselaikudest hoolimata on ilm sügiseselt õel ja niiske, kuigi jah õnneks sadu on järgi andnud. Pargime auto praktiliselt katedraali kõrvale, raudteejaama juurde ja peaaegu kohe jooksemegi kiriku kõrval kokku Eero-Hediga. Jalutame siin ja seal, kirikus ja ümber kiriku, pisut vanalinnas ja Reini kaldal, kuni maabume ühe tuulevarjulise kõrtsu terrassile, kus gaasisoojendajad teevad istumise väljaski vastuvõetavaks... Ahjaa, päris hea mulje jättis Heinrich Böll Platz - mõnus oli vaadata, kuidas sajuvesi on disainis ära kasutatud.

Uni tikub peale. Mis veel. Ilmselt paari sõnaga tuleks mainida Brüggesse jõudmist. Kui Kölnis rooli istusin, oli läänetaevas veel roosa-sinine, kuid juba Aacheni lähedal hakkas tibutama ning edasi, kuni Karel de Stoutini on olnud paduvihm, praegugi krabiseb vastu aknaklaase... Vihmas sumamisest jäi meelde üks põnev nähtus - ühel hetkel muutus kiirteeäärsete laternate valgus roosakaks, isegi punakaks... punaste laternate kiirtee...

 

Köln

| Üles |


 

Kolmapäev 12.09.2013. Dunkerque, Vacation Rental All Suites Appart Hotel

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Suur Jalutuskäik jäi jälle pooleli - prantsuse pehmed padjad ja Une-Mati lihtsalt tegid taas Heikile ära. Ma olen endiselt Moseli veini ja mineraalvee peal, ikka jalul, sest Une-Mati ei talu seda kooslust - ning hetkel jagub segu veel umbes tunniks, seega jõuab täpselt kirja panna tänased muljed.

Brügge... Väga meeldiv linn. Väga meeldiv. Karel de Stoute ning In Bruges andsid eile õhtul kogu asjale suurepärase sissejuhatuse. Juba hilja õhtul, kui hotelli jõudsime, võttis meid vastu armastusväärne ja lahke vanem daam, kelle lahke vastuvõtt hajutas kiirteel tekkinud vihmase nukruse. Olime parkinud oma auto kitsale vanalinnatänavale, otse hotelli trepi kõrvale. Küsimise peale ütles proua, et tegelikult siin parkida ei tohik, aga kuhu te ikka vihmaga lähete... ja kirjutas paberilehele kohalikus keeles midagi sellist, et a la palun ärge autot teisaldage, pani selle kiletaskusse ja palus autosse nähtavale kohale panna. Ise veel arutas murelikult, et loodetavasti ka politsei ei viitsi sellise koerailmaga ringi jõlkuda. Aga parim oli proua head ööd soov meile:

Sleep well, and tomorrow you get wonderful breakfast!


Nii oligi. Hommikusöögi juhatas sisse XIV sajandist pärinevas kitsukeses toakeses värskelt pressitud greibimahl, saatjaks vanaproua parimad soovid ning edasi hea-parem köögist ja rootsi lauast. Check outi tehes märgiti meile linna kaardile kõiksugu tähtsamad kohad, mida võiks vaadata, samas jäi õhku mõte ja selle kinnituse olin saanud ka öösel filmist, et kogu vanalinn ise on vaatamist väärt tervikuna. Tänaval võttis meid vastu taas paduvihm ja sellist laadi, mis üsna kiiresti riided läbi leotab. Parkisime auto kohta, kus polnud enam selle äravedamise ohtu ja läksime ekspeditsioonile.

Reisguru (http://www.reisiguru.ee/lugu/286) kirjutab:

Imekaunite kanalite ja nende ääres olevate huvitavate ehitiste tõttu Põhjamaade Veneetsiaks kutsutav Brugge (eesti keeles ka saksapäraselt Brügge) on 118 tuhande elanikuga linn Belgia loodeosas Lääne-Flandria provintsis. Brugget peetakse Euroopa üheks kaunimaks linnaks. Eriti selle kesklinn, mis on säilinud keskaegsel kujul, on oluline turismimagnet ja seda eeskätt ajaloohuviliste ja arhitektuurihuviliste jaoks. Brugge on hea reisisiht ka neile, kes naudivad lihtsalt kauneid vaateid ja väga puhast linna. Linna ajalooline süda /.../ kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
 

Frommer's-i saidi Brügget tutvustav leht ütleb, et (http://www.frommers.com/destinations/bruges/250757#ixzz2ievWr9dx)..:

A leading contender for the title of Europe's most romantic small city, Bruges is really one big attraction -- a fairy-tale mixture of gabled houses, meandering canals, magnificent squares, and narrow cobblestone streets. Perhaps the most astonishing thing is the consistently warm welcome its residents provide to the swarms of visitors. The basis for this is more than mere economics -- those who live in Bruges love their city and appreciate that others want to experience it.


Brügge on pika ja põneva looga linn. Ei hakka siinkohal seda ümber jutustama - lugeda saab, kes viitsib, näiteks Wikipeediast või näiteks GoTraveli lehelt. Jalutades vanalinnas on seda ajalugu tunda. Võib-olla pisut ülepakutud on see Põhjamaade Veneetsia teema - Amsterdamis on see ehk palju tuntavam, samas Brügge au ja rikkus on sõltunud kunagi noist kanalitest, mistõttu kanaliteema kilbile tõstmine on mõistetav. Teisalt - kanalid annavad muidu keskaegsesse ruumikitsikusse meeldivalt avarust ja kauneid vaateid... isegi kaela kallavas vihmas masendaval sügispäeval.

Hoolimata kehvast ilmast käib vanal turuplatsil (Grote Markt) vilgas lillede ja ka muude aiasaadustega kauplemine. Avatakse välikohvikuid ja restorane. Ma ei tea, kas filmi mõjul või on tõesti selles atmosfääris tõesti midagi erilist. Eks oma osa on ka selles, et meil ei ole täna, ega lähimad paar päeva mingeid kohustusi. Me ei pea tegelikult ühtegi checklisti linnukesi koguma, isegi hotellibroneeringuid ei ole - jõuame, kuhu jõuame. Ja kui ei jõua "õigesse kohta", siis pagasnikus vedelevad telk ja magamiskotid. Enam turuplatsist pälvib kohe tähelepanu Bellfry - Brügge kellatorn. Filmist saadud tugevate emotsioonide ajel - kellatorn on In Bruges'is üks olulisemaid ikoone (või märke?) - kehutan rahvast takka ja nii leiame end varsti kitsast trepist üles rühkimas (palju neid oligi, 366 astet?). Pressides end mööda alla tulevatest inimestest tuleb meelde taas stseen filmist:
You are a fucking bunch of elephants...


Ja jälle on 5 minutit endamisi itsitades hea olla. Kellatorn oma 84 meetriga on üks kõrgemaid tellisehitisi Põhja-Euroopas (kuigi siinsamas kõrval asuv Brügge Jumalaema kirik oma 122 m torniga on kõrguselt teine tellisehitis maailmas). Et selline tornikolakas pandi turuhoonele (mõeldes siin ehitisele kui ikoonile) näitab see kaubanduse tegelikku mõjukust keskaegses Brügges. Paar muutust eilse filmiga võrreldes siiski on. 2008.a. filmis maksis pilet 5 eurot, meilt kasseeriti 8... Ja veel. Praegu ei oleks võimalik enam ühe peategelase viimast hüpet järgi teha, sest kellade ruumi akende ette on pandud võrgud.

Jääme kontideni tungivast külmast niiskest tuulest hoolimata torni üsna pikaks ajaks - millised vaated!, ja järsku hakkavad pea kohal kõik need 48 (või palju neid kellasid oligi) meloodiat mängima (no midagi sellist: http://www.youtube.com/watch?v=923uOGg50J4)... Kui taas maa peale jõuame, kallab nagu oavarrest...


In the market-place of Bruges stands the belfry old and brown;
Thrice consumed and thrice rebuilded, still it watches o'er the town.
Henry Wadsworth Longfellow "The Belfry of Bruges

 

Brügge

| Üles |

 

Meeldivast jalutuskäigust ei tundu midagi head välja tulevat, seepärast on Dali muuseumi otsa komistamine üsna teretulnud. Jälle 8 euri ja sees oledki. Ma ei ole kunagi Dalist aru saanud ja ausalt öelda - ega pole ka väga vist püüdnud. Jah, kuigi mingid mälupildid tilkuvatest kelladest, lihaviilakatest ja perspektiivvõrgustikest kerkivad ajuhämarusest silme ette, kui pisut järele mõelda. Brügge muuseum on kummardus Dalile ja seotud on muuseumi loonud asutus Daliga läbi koostöö näituste korraldamisel vms - no lugesin ju kataloogi, aga ilmselt ei süvenenud. Seevastu pildid - palju pliiatsijoonistusi ja vesivärve - tekitasid peas sellise... mmm... positiivse kaose - ja taas leidsin end absurdseid paralleele tõmbamas eilse filmiga. Ma ei saa öelda, et mulle enamus neist piltidest meeldinuks - vastupidi, enamus graafiliselt pigem ei meeldinud. Küll aga tundsin siirast rõõmu nii mõnegi pildi juures selle üle, kuidas see šokeerib või ärgitab mõtlema selle nihkes keele üle või selle meie enese poolt defineeritud nihkes maailma üle, kus on õnn elada. On vaimustav näha materialiseerunud alateadvuse purskeid - see on ärritav, meeleline, õudne, erootiline, vastik, ergastav, nilbe, intrigeeriv, häiriv, inspireeriv, vastuoluline, naljakas... ... ... Aga kui maailm ongi selline? Enamasti me oleme surutud (tegelikult ise ennast surunud, sest nii on turvaline olla) moraali- ja igasuguste muude normide poolt punutud puuri, mis lubab oma maailmapilti vastu võtta ja teistele serveerida vaid kontrollitud raamides. Mis sinna raamidesse ei mahu, läheb kirja Raja tänavale haiguslukku. Dali on kindlasti neist raamidest väljas. Ja seetõttu on tema pildid vabastavad: tegelikult ju ON meie ilm nihkes, juba meie oma peas, aga me teeme nägu, et kõik toimub konstitutsiooni ja piibliraamatu järgi. Kui mõelda, sellele, mis on oluline elamiseks ja samas vaagida, mida tehakse, siis ilmselt hoolivam ning südametunnistusega natuur selleks, et mitte hulluks minna, peab midagi tegema. Parimad meist, seejuures, lasevad end ilmselt maha, õnnelikumal juhul maalivad, kirjutavad luuletusi või laule... On vaja tundlikkust, et selle maailma "tegelikku" olemust mõista, tarkust et, selles kahelda ning vaprust, et omi kahtlusi väljendada. Ja selles mõttes Brügge galerii mõned pildid mulle meeldisid kohutavalt...
 

The fact that i myself do not understand the meaning of my paintings at the time that i am painting them does not mean that they have no meaning.
Salvador Dali. http://www.dali-interart.be/
 

Dali muuseum

| Üles |

 

Dali galeriis veedetud tund ei päästnud vihmast. Leidsime varsti turuplatsi lähedalt tilkuva Heiki, kes Barcelona Dali muuseumis käinuna ei viitsinud mingit kolka pildisaali külastada. Minu järgmine mõte oli üles otsida Jumalaema kirik ja selle sees olev Michelangelo surematu taies ja siis teine kirik - Sint Salvatori katedraal... Ja järsku tundus, et selles vihmas muutukski selline käimine kohustuseks, checklisti täitmiseks - mis oleks ju kohane ühele tõsisele turistile, kuid rikuks selle sulni meelerahus hetke.... (seda enam, et me pärast nägime neid nagunii, kuigi mitte võib-olla enam nii teadlikult vaadates). Ning taas, nagu olime leidnud Dali muuseumi, leidsime end järsku The Beerwalli ukse eest...

Koha teine nimetus on 2be in Brugge. Ok. Ka see on turistikas. Kindlalt. Sest mis saab olla koha eesmärk, kui ühe sisehoovi seintele on klaasvitriinidesse pandud kõik 1130 vm arv Belgias toodetavat õllesorti, mida (muuseas) on võimalik kõike ka letist tellida ja seintel surematud sõnad Platonilt, Benjamin Franklinilt ja Homer Simpsonilt. Kõrtsu minek oli loomulikult õigustatud, sest:
a. me olime Belgias;
b. me olime Brügges;
b. sadas ladinal ja me olime märjaks saamas (mõni juba märjaks saanud);
c. 3/4 meist olid mehed
d. meil ei olnud kuhugi vaja jõuda.


Kuna turistid kaovad põhjapoolt Euroopast koos esimeste kollaste lehtedega nagu pissiudu, siis oli kõrts peaaegu tühi, kui ukse kõrvale väikse laua taha maandusime. Tünniõlut oli seitset sorti, laes huugasid infrapunakiirgurid, oli soe ja hea...
 

2 be in Brügge

| Üles |

 

Lõpetaks hea meelega siin. The Beerwall sel hetkel ja seal kohas oli 100% täppi. Me maitsesime (vist) 7 sorti õlut, enamus vaadiõllesid. Üllatus oli see, et enamus õllesid olid 6% vol alc ja pluss. Kui tellisin järjekordse ringi ning baaridaam (kes iga ringiga üha ilusamaks muutus) ütles, et see on kõigest 10% vol alc, siis olin üsna šokeeritud. Aga - see ongi Belgia õlle eripära: kange (isegi väha kange), kuid maitsev - pole seda piirituse maitset, mis enamusel meie kangetel õlledel, väikesed klaasid ja suur valik pisikeste tootjate vahel. Ja erinevate tootjate õlled ON erineva maitsega. Igatahes kõik need, mid proovisime, olid kangusest hoolimata maitselt tõeliselt head.

Pärast, linnas niisama hõrenevas paduvihmas chillides ... mul pole sõnu - lihtsalt oli hea! Brügge pitsid, kalev ja šokolaad jäägu teiseks korraks.

Varasel õhtupoolikul jätsime Brügge seljataha, et mingi hulluse ajel minna enne Prantsuse piiri poole tüürimist, Oostendesse. Mõttetu koht. Võib-olla mõnele päevitajale juulikuus... Ainus peaaegu hea asi oli pika otsimise peale leitud söögikoht, vähemalt mulle...

Dunkerquesse jõudsin mina õndsas uduvines. Ööbime vist mingi ülikooli ühikas - igatahes seestpoolt näeb niiviisi välja (interjöör ja mijöö loomulikult võrreldamatu Bettoniga AD 1995). Kamba seelikuga tudengitega juttu ajades saime teada hirmsa tõe: kõrtsud nädala sees on kõik kinni alates 21.00-st. See prantsuse kommunism on ikka päris õudne! Kohe on otsas Bonnist ostetud viimased varud... Head ööd!
 

Dunkerque

| Üles |


 

Neljapäev 13.09.2013. Aachen. Hotel Reichhof, ca 23.40

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nii! Suur jalutuskäik sai läbi - ja Heiki ei näinudki seda lõpuni - jälle tegi uni oma töö. Täna siis prantsuse siider. Suu kisub naerule, mõeldes sellele, kui palju seda veel autos on...

Täna on olnud hea päev. Muidugi, eilse fiilinguga Brügges ei anna seda päris võrrelda, kuid siiski. Startisime Dunkerquest (Prantsusmaa) ja kulgesime läbi maalilise Belgia, kasutades meelega kõige väiksemaid teid. Võrratud sügisesed põllumajandusmaastikud! Need on sadu aastaid läbi elatud ja paigas: vanad kivikatustega hooned, mõni isegi kergelt lääpas, lehmaaedikud, sõnnikuhoidlad, põlluteede äärsed alleed, sigu meenutavad lihalehmad ja sügisene rahu - enamus põlde on juba isegi üles küntud. Põllupidamine on ju üldjoontes sama, kuid kuidagi võrreldamatult kaunid olid need hetked kulgedes põldude vahel võrreldes põllumaastikega Poolas või isegi näiteks Veneetsia ümber, kus ainukeseks mõtteks on, et saaks see juba kord läbi...! Mul on tunne, et Belgia on reserveerinud mu südames enesele ühe pisikese, kuid kindla kohakese...

Aga ka hommik oli mõnus. Ärkamine kauni merevaatega mingisugusele kaubasadamale - aga siiski merevaatega oli paljulubav - esimene pilvitu (meteoroloogilises mõttes - Brügge päev oli olnud paduvihmast hoolimata pilvitu nagunii :)) päev peale Leedut! Kähku riidesse, check out ja linna hommikusöögi jahile. Ilma erilise vaevata leidsime üsna kiiresti kohviku ühel tänavanurgal. Mul on siiralt kahju, et selle nime üles ei kirjutanud - soovitaks kõigile, kes kogemata Dunkerquesse satuvad. Astusime algul kergelt ebaledes sisse. Mõned kohalikud jõid leti ääres kohvi ja ajasid baarimehega juttu... Baarimees märkas meid kohe - saime sellise avatud, entusiastliku ja brutaalse sõbralikkusega hüütud bonjour sava! osaliseks, mis paneks enamuse eestlastest kohe jooksu pistma. Küllap meiegi oleks jalga lasknud, aga uks käis sissepoole lahti. Nii ütlesime kooris vaid "möh" ja "kohvi". Sellepeale viskas tüüp mõned metsiku prantsuse aktsendiga naljad inglise keeles ja ei saanud jätta laia naeratuse ja silmapilgutusega lisamata:

I'm really speak great english! Is'nt!


Saime jutuotsa peale ja varsti auras laual lihtsalt võrratu kohv, pikad saiad, marmelaad ja või... Ikkagi prantsuse hommikusöök!

Söök söödud, tuli alustada missiooni kohast tegevust - kõige tähtsam oli leida pood! Sest me ei tulnud siia vaatama liivaranda, paari kirikut ja raekoda, mis vanast heast Dunkirk'st peale liitlasvägede pommilennukite hävitustööd juhuslikult alles on jäänud. Tähtis oli leida supermarket. Leidsime ja laadisime auto raskesse hea ja odava Normandia siirdi lasti.
 

Belgia

| Üles |

 

Minu jaoks kujunes ääretult positiivseks üllatuseks ka Brüsseli vanalinn. Ma ei viitsi Brüsselist kirjutada, ma arvan, et olime seal liiga vähe targutamiseks ja ma arvan ka seda, et hoolimata EL poliitikute keskusest lähen ma seda linna loodetavasti kunagi lähemalt vaatama. Praegu jääb seda pilvealust poolpäeva meenutama oivaliselt magus mälestus ühest šokolaadipoest ja päikesekiirtest kullatud hullumeelsel gootikal raekoja platsil.

 

Brüssel

| Üles |

 

Aachenisse jõudsime päris hilja. Hotell, kuhu käigult toa saime, polnud just esimeses nooruses, aga selle eest taas - vanalinnas. Minu ja Heiki tuba haises metsikult suitsu järgi. Tegin aknad lahti ja ettepaneku minna linna Eks mul oli väike tagamõte - olin päev otsa roolis olnud ja igatsesin juba Brüsselist välja sõitmisest alates mõnd kohvikut või kõrtsi - nemad seal taga ju said päev otsa maiustada siidriga!

Aga vanalinnas tabas meid taas üks õnnelik üllatus. Käis Aachen September Special. Vanalinnas oli üles seatud erinevatele platsidele mitu lava ja mängiti igasugust ägedat muusikat, täna õhtul tundub küll rõhuasetusega svingile ja sellisele 1940-te 50-te bluesile, kuid kavas oli igast lahedat maailmamuusikat täna ja järgmistel õhtutel. Tibutas taas vihma, aga selle vastu aitas ideaalselt hea muusika...
"Bitte ein Bratwurst mit Bröchen, Bier und... und Jim Beam Lime Splass... zwei... ja bitte!"
 

Aachen

| Üles |


 

Reede 15.09.2013. Hilton Warsaw Hotel & Convention Centre, ca 03.15

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Kell on varsti pool neli öösel. Heiki magab juba jälle. Mul on valida kuuma vanni kõrvale halba prantsuse veini või head Leffe õlut...

 
...And my piano has been drinking

| Üles |


Laupäev 16.09.2013. Panevežis, Pas Katina

 Eelmine  |  Üles

 

Panevežis. Sõitsime läbi linna ja nüüd vedeleme mingis Eestipoolses linnaserva kõrtsus. Tellisin tsepeliine. Loodetavasti keskööks oleme kodus...
 

* * *


"....washed the residue off me hands in the bathroom of a Burger King, and walked home to await instructions. Shortly thereafter, the instructions came through:
"Get the fuck out of London, youse dumb fucks. Get to Bruges!"
I didn't even know where Bruges fucking was.

It's in Belgium..."
Dialoog filmist In Bruges


Poola

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved