Budapest - Bamako 2011

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Icecream Team  |  Valik fotosid (FB album) Marsruudi kaart  BudapestBamako.org  Lisalugemist  Tagasi

Hoiatussilt Diawlingi rahvuspargis

 

 


 

Intro

Järgmine

 

12.01.2011 - 18.02.2011. Budapest-Bamako 2011: jõuproov aja, distantsi, masina, looduse ja iseendaga...

Kui läksin eelmisel talvel kunagi jaanuaris Eero juurde sauna, siis ei osanud aimatagi, et see käik saab aluseks ühe lapsepõlveunistuse täitumisele. Istusime laval ja kui Eero ütles, et kavatsevad vennaga osaleda Budapest-Bamako kõrberallil, siis küsisin pikemalt mõtlemata, et kas mulle ka kohta leiduks. Paari päeva pärast sain teada, et Ivo on juba tiimi registreerinud ning mind on meeskonda arvatud...

Niisiis, 12.01.2011 - 18.02.2011 toimus järjekordne maratonralli marsruudil Budapest-Bamako. Hetkel, tagasi vaadates, on juba nagu raske uskuda, et vähem kui neljakümne päevaga läbisime ligikaudu 20000 kilomeetrit, sellest esimesed pea 10000 võistlustingimustes. Hüva, meie loksusime mööda tolmuseid teid nö touring klassis - me ei pidanud päeva kirja saamiseks läbima kindlaid koordinaate nagu race klassi omad, kuid siiski oli vaja püsida üldises graafikus. Pigem oli see sõit ning jõukatsumine iseenese sees, nagu oli vist kirjas kusagil BB roadbookis - mees versus aeg, auto, distants, loodus, väsimus ja iseenda nõrkused ning hirmud...

Kirjutasin sedakorda meenutusi mitte tagantjärgi, fotosid vaadates, vaid püüdsin sõidu ajal igal õhtul teha päevast kokkuvõtteid. Nii valmis päris pikk reisipäevik, mille sissekanded peegeldavad vahetult läbielatut. Seepärast ei hakka sissejuhatuseks pikemalt heietama vaid alustaks parem esimese sissekandega Genovast, hotellist Novotel...

Fotod: Sulev Nurme, Eero Tali, Ivo Tali

Teiselpool Atlast

| Üles |


 

Suurem kaart

| Üles |


 

Etapid
Järgmine  |  Intro

 

Starti: Tartu-Budapest ca 1800 km

 

Stage /Date /Start/Finish/Distance
 
1 Jan 15 Budapest – Genova 1094 km

2 Jan 16,17,18 Genova – Khenifra (SUPER MARATHON 3 DAYS) 2324 km

3 Jan 19 Khenifra – Tazzarine 588 km

4 Jan 20 Tazzarine – Ait Bheku 588 km

5 Jan 21 Ait Behku – Bojdour 635 km

6 Jan 22 Bojdour – Guerguarat 610 km

7 Jan 23 Guerguarat-Bou Lanoar (Border Crossing) 70 km

8 Jan 24 Bou Lanouar – B2 Beach 280 km

9 Jan 25 B2 Beach – Nouakchott (REST) 150 km

10 Jan 26 Nouakchott – Dakar 565 km

11 Jan 27 Dakar – Niokolo Koba National Park 592 km

12 Jan 28 Niokolo Koba – Keneiba (REST) 213 km

13 Jan 29 Keneiba – Diema 350 km

14 Jan 30 Diema – Bamako 342 km

 

Tagasi koju: Bamako-Tartu ca 9500 km
 

 

Budapest-Bamako 2011 Youtubes...

 

Mauretaania

| Üles |


 

16.01.2011. Novotel Genova. Genova

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 00.10

Vedelen kõhuli voodil, millel ca 6 tunniks lamamise eest käisime just välja kolme peale 130 eurot. Tänased 1100 km roolis on teinud oma töö ja ma ei tea, kas ja kui palju viitsin siin arvutisse üldse toksida – eks sõltub see sellest Sloveenia veinist, mille hetk tagasi avasin ning pisut ka sellest, kuidas Ivo läpakaga läbi hakkan saama...

Startisime niisiis Tartust 12.01. kell 11.55 paiku, õigemini umbes siis korjati mind kodu juurest peale. Pidime startima pool päeva varem, kuid auto viimane ettevalmistamine võttis oodatust palju rohkem aega- isegi nii, et jõudsin kodus läbi teha igaõhtuse tseremoonia – Annikest vannitada ja Liisale õhtujuttu lugeda ning isegi tunnikese voodis magada. Mõnes mõttes oli see hästi tore, kuid seda suurem oli kurbus lahkumise üle – ikkagi 40 päevaks. Kusagil keset Poolat leidsin end mõtlemast sellele, et äkki oleks hoopis mõnusam lihtsalt kodus olla?

Ega sellest teelolemisest kuni Ungarini olegi midagi kohutavalt säravat meenutada – võiks öelda, et peaaegu „rutiin“. Ainuke, mis tegi sõidu esimese poole poole Leeduni huvitavaks, oli tuisk ning kiilasjääst kohutavad teeolud – nautisin ise roolis neid Valga Statoilist kuni Riia ringini. Ent edasi jäi lund üha vähemaks ning "kiilakat" tee peal Panevežisest edasi ei olnud. Lumi oli Varssavisse jõudes tee äärest praktiliselt kadunud – vaid üksikud linnamustusest hallid lumekuhjatised tänavate ääres viitasid sellele, et on jaanuar. Tükati siiski nägime lund nii Krakowi ümbruses kui Slovakkias. Sloveenias valendas Triglavi tipul vägev lumemüts ja enne Ljubljanat võis kiirtee ääres metsa all näha üksikuid lumelaike (Perpignanis lisatud vahemärkus) – isegi Genova ümbruse kõrgemaid selgasid kattis õhuke lumekirme. Ent Ungaris ja sealt edasi on olnud nagu kevad – lõhn, värvid ja temperatuur on pigem nagu aprilli lõpu Tartus.

Enne, kui võidusõidust rääkida, tahaks peatuda paaril muhedal seigal, õigemini ühel armsal kohal Ungaris, kuhu elu on viinud mitu korda ja mis ikka suudab üllatada. See maagiline koht on Vac. Sattusime sinna taas täitsa juhuslikult... Alustama peaks aga sellest, et kusagil Katowice ringi kandis tundsime, et keegi meist ei jõua väga pikalt enam sõita. Tegime õhtusöögi ühes Petrochemia bistroos, kus leppisime kokku, et ööbime mõnes Slovakkia „penzionis“. Paraku hea mõtte tappis ilmselt hiline Slovakkiasse jõudmine - ületasime piiri peale keskööd. Kolistasime oma 15 pansioni ukse taga, kuid tulutult. Ivo käis katsumas uksi isegi ühes hotellis, kuid daam, nähes kolme karvast meest narmendavates teksades, teatas, et kohti pole.... Suvalises külas keset metsa 5-kordses silmapiirini ulatuvate tiibadega hoones pole kohti... nagu kahtleks??? Mõtlesin siis korraks Sväty Antoli peale Banska Stiavnica lähedal, kuid kuna sinna jõudmine oleks olnud ca kella 4 paiku öösel, siis mingil hetkel panime marsruudi paika juba Budapestile. Kella poole nelja ajal hommikul oli selge, et ma ei suuda kaua enam rooli keerata, siis parkisime Venuse – meie Mitsubishi L200 – ühe järjekordse hotelli treppi ja keerasime, kes kuidas, istmetele magama. Kui ärkasin, siis oli Ivo juba roolis ning möödavilksatav silt, mis näitas Vaci tekitas kohe mälestustetulva, mispeale tegin ettepaneku linnakesse hommikust sööma minna.

Leidsime kiiresti vanalinna serval ühe kohviku... Aga nagu selgus – süüa sealt ei anta. Kohvikus istusid õliste nägudega vanataadid ja limpsisid rõõmsalt sigaretisuitsu pilvedes ilmselt juba oma teist hommikust barrakit või midagi muud kangemat. Nagu ühelt möödakäijalt kuulsin, saab ilmselt hamba alla sel kellaajal vaid turul.

Vaci turg oli südantsoojendav – varased müüjad oma saadustega, mis lõhnavad igaüks eraldi ja koos (kunagi ei lõhna niiviisi õunad-juurikad supermarketis, veel mitte eriti vilgas sagimine lettide vahel, soe udune hommikupoolik ning kuuma päevalilleõli lõhn langošiputka juures. Langošid – paksud õlis keedetud ungari pannkoogid – serveeriti juustu ja hapukoorega! Kodune ja maitsev, eriti kargevõitu hommikuõhus püstijala laua taga koos vanapoolsete turumüüjatega, kes elevalt hommikusi uudiseid vahetavad. Peale pisike tass värskeltjahvatatud ubadest espressoga. Langošiputka kõrval aga olid uksed valla ehtsal turukõrtsil. Midagi sellist olen kogenud varem Setubali turul Portugalis, kuid ilmselt Vaci oma oli sellisel kellaajal palju ehedam: pisike ruum tulvil 50 ja pluss vanuses inimesi – ilmselt ka turumüüjad või niisama kiibitsejad - õhk sigaretisuitsust paks ning igaühel käes klaas veini või kangemaga. Ja nii positiivset baarimeest – hallijuukseline rõõmus pikk vanahärra – pole juba ammuilma näinud... Tellin minagi 200 g Leanykat ja saan 200 forinti eest kuldse klaasitäie külma ja aromaatset veini – ammustelt reisidelt tuttavlik maitse, mida võib tunda vaid Ungari veinikeldrites. Kell on ca 9.15 hommikul...

Kuid see pole veel kõik. Avastame, et koogipood raekoja platsi lähedal on avatud ja kõik letid täidetud värskete kookidega – üks parem kui teine... ja tükk maksab vaid 120 forintit!

Lahkume Vacist Budapesti poole minu palvel jõepraamiga üle Doonau – puhast nostalgiast (kunagi lisan siia lingid 1996 ja 2000 a reisidele).

Budapestis kartsime minevat väga kiireks, sest Garminisse oli vaja installida korraldajate poolt Aafrika kaardid, autole paigaldada GPS-jälitusseade (mis, nagu selgus, on kohustuslik vaid võistlusautodele) ning läbi käia BB büroost, et uurida viimaseid olulisi üksikasju. Ent kõik see sujus päris kiiresti ja juba kella 14 paiku oleksime võinud parkida auto Kangelaste väljakule teiste hulka 15.01. hommikust starti ootama. Ent masin vajas kasimist ja nii kulutasime õlide kontrollimisele, auto pesemisele ja pisividinatele ligi poolteist tundi. Siis taas tagasi ja parklasse.

Autod ja meeskonnad hakkasid vaikselt kogunema. Millised masinad ja kui palju nendega enamasti vaeva oli nähtud! Alates välimusest lõpetades igasuguste tulede ja viledega ning navigatsiooni jms-ga seotud supertehnikat täistuubitud salongidega. Kuid ega meiegi jäätiseauto kõige hullem olnud ja eristuski ehk sellega enam, et erinevalt enamustest tiimidest, kes osalevad kleepekate järgi otsustades paljude sponsorite rahadega, olime me ise endile sponsoriteks.

Leidsime hotellikohad samasse lähedale hotelli, nautisime Transilvaania õhtusööki mõni kvartal eemal. Peale paari klaasi Egeri veini pugesimegi põhku, et hommikul kell 8 stardis olla...

Hommikul olime varakult platsis, Eero hakkas paigaldama CB raadio antenni ja järsku oli ka igasugust muud tegemist – eelmisel õhtul olime imestanud, et mida enamus tiimidest küll oma autode juures susserdab. Budapesti Kangelaste väljak oli ööga autosid täis saanud: enamuses igasugused maasturid, kuid ka näiteks üks bagiks ümber ehitatud Põrnikas, kunstmuruga ülekleebitud Trabant, Polski Fiat, Mercedese kiirabi, ameeriklasest matuseauto (kirjaga The Last Journey) ja mida kõike veel. Lisapunkte andsid stardis vaimukad kostüümid, mistõttu masinate roolis võis näha igasugu tegelasi alates trollidest

 ja lõpetades madjari rahvarõivais härradega. Ivo ja Eero olid kehastunud vaprateks rallimeesteks aastast 1910...

 

Andrew Szabo – asja hing - avas ralli diskokuninga kostüümis. Oma lühikeses kõnes mainis ta, et Ungari välisministeerium olevat palunud ralli ära jätta veel üsna viimasel hetkel riikides valitseva terrorismiohu pärast, mida rada läbib. Ta mainis ka, et kui ta nüüd otsustaks korraldajatega asja katki jätta, siis mingi seltskond hulle läheks metsikult nagunii. Kas meie olnuksime metsikult minemas - ei tea praegu. Aga jah, eks me ole siin vist kõik – kogu see kaader, kes autodel ja mootorratastel järgnevat 18000 km Bamakosse ja tagasi sõidab - pisut hullud, sest ma ei usu neid kõiki vaadates, et mina ainukesena loll olen.

Let’s start the engines...

Starditseremoonia venis päris pikalt. Kella üheksa ajal ei olnud veel veerandki autodest startinud. Et Ungari krehvtine hommikusöök oli kere kuidagi imelikuks teinud, siis otsustasime Eeroga korraks hotellis ära käia ja igaks juhuks ka veinitagavara uuendada. Olime tagasi ca 15 minuti pärast Kangelaste väljakul, kui helistas Ivo ja ütles, et tuleksime hoopis teatrimaja taha parklasse – mingil nõiaväel hakkasid masinad stardist kiiremini läbi liikuma ja ... Ivo oli sunnitud stardiväravast läbi minema ilma meieta. Damn! Vähemalt sai ta üle platsi mikrofoniga meid veel taga otsida... Tore reklaam igatahes alustuseks...

Nojah. Nüüd siis oleme läbinud esimese stage 1094 km Budapest-Genova sõites läbi päikesepaisteliste maastike Ungaris, Sloveenias ning Itaalias. Kui palju ilusaid mälestusi on seotud just nende kolme riigiga varasematest reisidest! Plaanisime peatust Vicenzas, kuid jäime niigi öö peale. Samas ei olnud me hotelli jõudes kindlasti viimaste hulgas. Aga – oleme touring klassis, mistõttu koht kiirusedetabelis ei annaks meile midagi, isegi kui jõuaksime esimesena Bamakosse.

Nii. Aitab. Vein on otsas ja homme kell 6.00 on hotelli fuajees briifing.


Tartu

| Üles |

 

Vac

| Üles |

 

Eelõhtu Budapesti Kangelaste Väljakul

| Üles |

 

Start

| Üles |

 

The Ice Cream Team

| Üles |

 

On the road again

| Üles |

 

Genova

| Üles |


 

17.01.2011. Hotel F1 Perpignan-Süd. Perpignan
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.30

Niisiis käib hetkel nö supermaratoni stage – Genova - Khenifera. Kheniferas, Marokos, peame olema 19.01. hommikul. Loodetavasti jõuame, kuigi väikesed probleemid on meid kimbutanud. Oleme kõik korjanud üles mingi koleda köha, Eero on palavikus ja Ivogi enesetunne pole kiita. Mina senini ainult köhin, aga see tundub süvenevat. Apteegis aga ei ole kaasas kahjuks midagi köha vastu (see-eest võikime söetablettidega varustada väiksemat sõjaväge). Homme peab minema kardetavasti köhaohtu hankima.

Tänane päev on möödunud Itaalia-Prantsusmaa kiirteedel eurosid luhvtitades – oleme seni juba maksnud kiirteemaksudeks 89 eurot... Ent homme, kuni Almeriani, on veel 970 km ja kardetavasti enamus sellest tasuline. Kõrvalteid pidi ei ole aega kahjuks minna.

Ilm oli kuni Marseille'ni hea, kuid siis läks külmaks ja pilve – ei ole nii kuldne talv siin midagi nagu paari eelmise päeva järgi võis otsustada. Tibab vihma ja üsna vastik tuul teeb väljasolemise ebameeldivaks.

Kusagil Nizzast pisut edasi ühes ESSO pensukas, kohtasime saatusekaaslasi - ungarlasi, kelle autol olid purunenud termostaat ja selle juures mingi torujupp. Laenasime neile algul mutrivõtmeid. Kogu aja, mil me tagasihoidliku eine võtsime ning isegi pudeli veini jõudsime peale juua (ok, va autojuht) nad pusisid radika kallal (ja olid juba pusinud enne meid saabumistki). Korda ei saanud – ikka lekkis. Siis pakkus Ivo neile radiaatori lekkeeemaldajat – mingit sorti "mäkaiveri" jahutusvedeliku lisandit. Toimis! Mehed pidid auto säästmiseks juba Sete'st (Prantsusmaa) sõitma Tangieri. Kaalusime ka korra seda varianti, kuid otsustasime siiski Almeria-Melilla kasuks, sest briifingul hommikul oli öeldud, et Tangieri sadamas ei ole Maroko tolliga vastavaid läbirääkimisi peetud ja seal võib (kuid muidugi ei pruugi) tulla piiriületusel probleeme.

Ok. Magama. Homme üritame kell 7 startida, sest täna plaanisime jõuda õhtuks Barcelonase, kuid, et kõik on süveneva tõve tõttu (küllap ta gripp on) nagu kuden'd räimed, siis võtsime rahulikult... Eks tule siis hommikul tagasi sõita.
 


Monaco

| Üles |

 

ESSO pensukas

| Üles |

 

Genova-Perpignan

| Üles |


 

18.01.2011. Hotel Venta del Pobre. Malaga lähedal

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 22.36

Vedelen voodis paksu teki all ja katsun sooja mitte kaotada. Mitte, et tuba oleks nii külm, vaid tõbi on koledasti naha vahel... juba kõrini hakkab saama sellest köhimisest.

Ega tänasest olegi midagi väga kirjutada – 1000 km kiirteed. Hommikul Perpignanist startides oli mõttes püüda Malagast kella 23.00 –nest Marokosse suunduvat praami. Et meil oli vaja mingeid juhtmeid ja mutrivõtmeid kusagilt osta (ja tundub, et mingeid pisividinaid on endiselt veel vaja homme mõnest pensukast leida), siis hüppasime „kiiresti“ läbi ühest Tarragona Carrefourist. Kohutav, kohutav zona commerciale – raiskasime seal pea kaks tundi õiget allakeeramiskohta otsides ja lõpuks kassas järjekorras seistes. See-eest on meil nüüd head plastmasspiima pudru keetmiseks ning loodetavasti hõrku chorizo vorsti selle erinevates vormides. Ainuke supermarketi positiivne elamus oli ehk mõnus singi-juustu bocadillo - soe võileib, kuid selle hankimine oli keelebarjääri tõttu üsna keeruline. Samas – küsisin apteegi kohta ühelt vanadaamilt (põhimõtteliselt suhtlesin mina eesti keeles ja tema hispaania keeles ning tundub, et saime üksteisest suurepäraselt aru (ilmselt siis kõige enam meie keelte ühisosas – energilises viipekeeles)) ja selle leidsime vaevata. Ostsin paratsetamooli ja mingit köharohtu. Ivol sellesse sodisse usku ei ole, aga meie hakkasime Eeroga püüdlikult tablette krõbistama - no lihtsalt rõve on selle palavikuga olla. Jälle autosse ja tuld! Kella 17.00 paiku oli selge, et Malagasse õhtusele praamile ei jõua ja seadsime otsa Almeria poole, et püüda hommikust praami linil Almeria-El Nadibou.

Sellega siis võikski lõpetada, kuid... Ca 350 km enne Almeriat märkas Ivo auto taga suitsu ning kribinal-krabinal olime sunnitud ühe peage-punkti juures tegema nö hädamaandumise. Autost välja astudes oli selge, et õnneks meie Venus ei põle, vaid jahutusvedelik lahkub omaalgatuslikult ja väga intensiivselt süsteemist (õigemini, enamus sellest oli juba läinud). Olime Prantsusmaal ühele Ungari tiimile ära andnud eelmisel päeval oma radikalekkepeataja – nüüd oli esimene mõte et – sooh, vot laena p... välja, siis lased ise küljeluude kaudu...

Kapotialune oli antifriisi täis, esialgu ei osanud midagi arvata ja kohe ei julgenud külma vett radikasse kallama hakata, et leket uurida – mine tea, kuidas reageerib järsule jahtumisele. Hakkab peale, mõtlesin. Konsulteerisin Eestist teadjamate meestega ning tõepärased prognoosid olid: ventilaator, termostaat, surve plokikaane all jms... ühesõnaga esmapilgul üks s...t lugu. Kõhus hakkas keerama mõeldes 2005.a. lõpuks just Almeriasse jäetud Volkswagenile, mis lõplikult kooles jahutussüsteemi jamade tõttu kusagil siinkandis!

Ent ventikas töötas, radikas mootori käivitudes ei mullitanud – kuid – vett lahmas hoopis ühest lõhkenud kummilõdvikust (no selle avastamine võttis pisut enne aega)! See oli peaaegu ekstaatiline tunne – võrreldes kasvõi ventika vahetusega tundus kummitoru vahetus siiski lausa taeva kingitusena. Ettenägelikult oli üks selline jupstükk ka kaasa võetud, mille nüüd Eero osavate näppudega kiiresti ja rõõmsalt katkise asemele paika sättis (mina sain teada muuseas, kus asub turbo radiaator :)). Kui seal putitasime, lendas kusagilt peale mingi crujo - kiirteeabi valmis autot kohe ära vedama, aga nähes, et juba saame hakkama, pani välja lihtsalt päkapikumütsid ja soovis head olemist.

Kui autosse istusin, siis tundsin järsku, et olen millegipärast päris läbi. Homme on arvatavasti enamus päeva laevas ja siis Marokos maabudes kohe 400 km maismaad, kardetavasti suur osa sellest õhtuhämaruses, et hommikuks olla kell 7.00 Khenifras. Seal alles tegelik sõit algab.

Ent päeva eredama elamusena (läbi köhimise) võiks mainida hoopis väga ilusat päikeseloojangut kusagil Sierra Nevada eelmäestikus Alicante kandis – suurejooneline vaatemäng, kuidas uduvineses õhus mäetippude taha pugenud päike kiiri pilvedesse joonistab. Ja jällegi tulid meelde need loetud päikeseloojangud telgi ja priimusega kusagil teeäärsetes võsades, Gibraltaril, San Piedras, Montserratis, Sierra Nevadas või meseta's, kui päevane neljakümnekraadine kuumus asendub karge jaheda ööõhuga ning ritsikad (või on need tsikaadid?) alustavad telgi ümber sellist kontserti, mida kuuleb ainult filmis. Genovast Almeriasse eile ja täna kahjuks tähti vaadata ei õnnestu...

Head ööd kõik kallid inimesed!
 

 

Kiirtee

| Üles |

 

Radikas!

| Üles |


 

18.01.2011. Almeria sadamas, M/S Mistral Express self-service kohvikus

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Kell 12.10

Laev pidi kuulu järgi väljuma juba 10.30 (või isegi 10.00). Praegu istub laev igatahes sadamas, kuigi jah, just praegu alanud mootorimüra ja vibratsioon tunnistab, et võib-olla läheb sõiduks. Kohale peaksime Aafrika pinnale jõudma 16.00, sõiduaeg on 6 tundi. Kuidas iganes ma ka arvutan, isegi kui arvestan, et Marokos ilmselt aeg tund aega taga, siis plaanipärase aja järgi me sadamasse ei jõua. Kheniferasse jõudmiseks on meil vaja läbida ca 400 km ja arvestades, et ka piiri peal läheb aega, jääme ilmselt siiski kahjuks pimeda peale. Iseenesest on see paha, sest, kuigi Maroko kohta on olemas Tommi kaart, tahaks neid maastikke päevavalges näha. Teistpidi – ka liigelda on päeval ohutum (ehkki kui uskuda Chris Scotti „Morocco overlandi“, siis on Maroko teed head ja liiklus sarnane Hispaania omale. Eks saame seda näha.

Lõpuks ometi liigume! Ilm laevakohviku akna taga on kergelt sombune, päike püüab siit sealt pilveloorist läbi tungida ning joonistab lauaplaadile veepudelist sillerdava varju. Laevakompanii on ilmselt Maroko oma, sest crew suhtleb prantsuse keeles, laev tundub "päris natuke" ligadi-logadi ning praegu, kohvi ostes, õngitses baarimees oma kaunite näpukestega otse topsist paberita suhkrutükke. Tassi kõrvale antud plastmasslusikas on koos millegagi. Teen lusika särgiservaga puhtaks panen suhkru tassi... kohvi on väga hea nagu ka täna hommikul, kui enne ärasõitu astusime läbi hotelli kõrval olnud kohvikust...

Hotelli kohvik, kell on ca 7.30... Tume tahveldis, kuldses valguses pirukaletid, kohvi ja sigarettide lõhn... Neli valgete särkidega ja süsimustade pükstega erinevatest generatsioonidest pärit sümpaatset härrat sebivad, mitte eriti vilkalt, värviliste kahhelplaatidega vooderdatud baarileti taga – nagu Andaluusiale kohane - ja teevad rekkameestele hommikukohvi. Letis on igasuguseid magusaid küpsetisi, enamus konsistentsilt lehttaigna ja muretaigna vahepealsed, väga magusad (vähemalt need, mida mina tellisin). Palun kohvi, täpsemalt americano, sest siis on väikegi võimalus, et serveeritakse sõrmkübarasuurusest espressost pisut enama suurusega tass. Näitan kätega, et tahan topelt. Seepeale vanim baarimees naeratab omamehelikult, laseb suure klaasi põhja hispaaniapäraselt ikkagi espresso ning kallab sellele lihtsalt kuuma vee peale, kuni klaas täis. Siis võtab teise klaasi, teeb sedasama ja ulatab need üle leti mulle. Tahtmatult meenub Jim Jarmushi "The limits of control"... Dos esperssos... Noorim baarimeestest ilmselt mõistab korraks kimbatust mu näol väljendades seda heatahtliku irvega, kuid ta ei hakka sekkuma, sest ilmselt just sel hetkel jõudis talle kohale, et järgmised 50 aastat serveerib ta kohvi sellesama baarileti taga...

Leidsime Almerias sadama Tommi abiga suhteliselt valutult, kuigi päris lõpus, viimase juhatuse, küsisime ühelt hispaanlasest vanahärralt. Piletisabas saime eelise, kui müüjamees nägi silti mu kaelas: Budapest – Bamako, Caravane Humanitaire. Turva juhatas meid teise kassase, kus polnud saba ja teenindajaks tollest härrast kordi kaunim tütarlaps. 330 euri – ja welcome on board!

Niisiis. Marokosse. Kuna vahepeal tuletas meelde ennast tühi kõht, siis käisin self-service letis toidu järel - räpakas, mõlkis ja kulunud koos samasuguse kokaga - ja sain suhteliselt huvitava segu: hämmastavalt kollast värvi kana oliividega, mille kõrvale serveeriti sarvemakarone... Süda läheb soojaks - nagu hommikusöök Leningradi hotellis "Junost". Loodetavasti annab kanale värvi ikka mingi maitseaine...

 

Head isu, Sulev, head isu!



Sadamas

| Üles |


 

19.01.2011. Quarzazate laagrikoht. Maroko
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell. 23.50

Nii. Stage 5 on läbi. Tänase päeva ilusamad elamused jäävad kindlasti Atlase mäestiku ületamisele... Mere poolt lähenedes võtavad algul tulija vastu lopsaka rohuga künklikud nõlvad, millel mõnikord laiuvad seedritega metsasalud, mõnikord mingid madalamad põõsastikud. Kõrgemale tõustes on lumelaikudega metsatukad tihedamad, sekka viskab mändigi ja kohati, mõnel tasasemal lõigul, on üsna kodune tunne. Ent see on petlik, sest pöörates pilgu kaugemale, paistavad eemal juba päris lumised nõlvad ja laugevõitu murenenud tipud. Kuid sootuks teine pilt avaneb ahelikke ületades – õhk muutub kuivemaks, lumi kaob ning laskudes ei leia mäenõlvadelt rohelist rohtu, vaid punakaspruune kive ja samavärvilisi mäenõlvu, millel hallide tuttidena kasvab mingi kõrberohi ja kobaratena (kaugelt pisiarmsad) kaktusepunnid. Maastik on vahelduv ja pakub ilusaid kohti pildistamiseks kamaluga (nagu mäed ikka). Ühel kurul (Col du Zad - 2178 m) vahetasime läbipõlenud kaitsmeid... Põnev on see, et siin-seal kohtab lambakarju, koos maastikuga samavärvi kuivetunud saatjatega, kes oma teravatipuliste kapuutsidega on nagu kehastunud võlurid. Mida need lambad siin kivide vahel söövad?

Tegelikult jõudsime Maroko pinnale eile õhtul. Nadoris toimetasime tolli ja piiriformaalsused eriliste äpardusteta, kuid aega läks siiski ligi tund ning hakkasime vaikselt sisemaale loksuma. Kuni mingi jant veel tolliga käis, käisin täitsin kanistrid piiripunkti peldikus veega - korraks küll oli tunne, et tea, kas see ikka on mõistlik mõte, kuid tollimees kinnitas, et vesi on joodav. Eks näis, kuidas nõukaaegse kooliga seedesüsteem Maroko mikroflooraga harjub. Õhtusöögiks peatusime ühes odavas kiirsöögikohas, kus võis valida letilt toored asjad (erinevad hakklihad, sibul, paprika, muna jms), et need siis köögis valmis teha lasta. Et aga tõbi oli kõigil üsna koledasti naha vahel, siis erilist söömanaudingut sellest välja ei kukkunud (kuigi toitudel ei olnud viga - praetud hakklihasegu munaga).

Ca paarkümmend km enne Fesi panime üles oma esimese laagri kesköö paiku arvestusega, et peame lisaks viienda katse kilometraažile (üle 500 km) veel juurde sõitma ca 200. Kõik olime väsinud ja kurnatud lakkamatust köhast - Khenifrasse sõit oleks ilmselt väsin'd ja vaevatud olemisega liigne riskimine olnud. Telk auto katusele püsti ja magama, et kell 6 järgmisel hommikul uuesti startida.

Fes võttis vastu lõputu linnamüri, päikesepaiste, apelsinipuude ja mõnusa hommikuse saginaga. Öö telgis oli..hmm... karge, aga mitte külm tegelikult. Peatusime ühe suvalise kohviku ees ja tellisime midagi sooja juua. Serveeriti maroko teega (kange roheline tee, mis valati metsiku koguse värske piparmündi peale ning lisati mingit taime – plant exotique – nagu ütles hästi meeldiva suhtumisega baarimehest traatvunts; võib-olla salvei???). Tee kõrvale leidis Ivo kõrvalpoest kohalikke pagariimesid...

Ja nii me oleme siis liikunud ja lõpuks ometi järgmise stage alates õigel ajal ja õiges kohas stardis. Laagrikoht Quarzazates on mingi kinostuudio välivõtteplatsi taga – käisime kambakesi uudistamas plastmassist kive (nagu päriskividest siin puudus oleks) ja Ameerika bensiinijaama butafooriat. Laagris pidi näidatama ka siin vändatud õudukat, kuid praegu tundub, et see jääb ära. Ega viitsikski vaadata, sest väljas on ehk vaid + 3...4 kraadi sooja ja jube väsimus peal. Esimeseks priimusesöögiks täna oli muuseas hartšo kalkunilihaga... Ok, tänaseks vist aitab.
 

 

Nador

| Üles |

 


I laager Mustal Mandril

| Üles |

 

First touch

| Üles |

 

Fes

| Üles |

 

Siinpool Atlast

| Üles |

 

 

 

Üle Atlase

| Üles |

 

 

Teisel pool Atlast

| Üles |

 

 

Quarzazate

| Üles |


 

20.01.2011. Quarzazate laagrikoht
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik

 

Ivo ja Eero läksid filmivõtteplatsi vaatama. Tervis on endiselt halb, vaatamata Hispaaniast ostetud tablettidele ja siirupile ei taha köha üle minna. Nüüd on ka nina kinni ja – ühesõnaga gripp! Täna öösel oli metsikult külm, kardan, et maapinnal isegi alla nulli. Meie telk käib auto katuseplatvormile – hallad meid ei ohusta, kuid sellegipoolest hakkas isegi katusel nii külm, et pidin eraldi magamiskotilina ikkagi lahti võtma. Nägin unes kirpe – loodetavasti ei tähenda see, et tervis läheks hullemaks.

Tegime hommikul ka rehvide vahetuse – kõik 4 talverehvi alt ja maastikurehvid peale - paras käeharjutus harjumatu tungraua kasutamiseks. Kuigi jah – mina olin kokanaadis ja keetsin makarone - aitasin vahepeal lihtsalt autot tasakaalus hoida, kui seda konksust tungiga tõstes asi kippus ära vajuma. Enne lahkumist laagrist sigines sinna üks kohalik poiss – 10...11 aastat vana - ja lunis õlut ning suitsu. Peaks ju olema moslemimaa! Loomulikult me ei andnud, sest me ei suitseta ja poisikesele õlut andma...

OK. Ivo-Eero tulevad. Täna siis Lääne-Sahara suunas minema, piki (või üle) Anti-Atlase serva algul ja siis ikka ookeani poole...

 


 

Quarzazate: Hommik

| Üles |


 

20.01.2011. Fort Bou Jerif. Kämping (kuulu järgi endine Prantsuse armee püsilaager)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 23.40

Täna on olnud uskumatult ilus päev. Peale laagrist lahkumist sõitsime piki Anti-Atlase serva ja üle sellega liituvate ahelike tasapisi mere suunas. Mõnesaja kilomeetri ulatuses vaheldusid ääretult maalilised maastikud – nagu oleks sattunud Islandile. Ja mis kõige fantastilisem – siin on varajane kevad! Orgudes õitsesid kirsi- ja mandlipuud ja veel mitmeid-mitmeid madalamaid ja kõrgmaid puhmaid ning põõsaid. Startides läbisime punaste kulunud kaljudega peaaegu taimevabu kividega ülekülvatud platoomaastikke, millesse jõed on aastasadade jooksul süvendanud järsuseinalisi uhtorge. Kaljud meenutasid sageli kauboifilmidest klišeedena meenuvaid Texase või Nevada kõrbemaastikke või Islandi jõeorge, Pingvelliri... Edasi, üle punaste ahelike, tulid kollased maastikud rohekate tuttidena turritavate puhmastega, taamal sinised mäed. Kitse- ja lambakarjad paarist loomast mõnekümneni kivide vahel rohuliblesid otsimas, saatjaks „võlurikapuutsiga“ maani halattides vanataadid või poisikesed, teeradadel kusagile asjalikult tippimas üksikud eesliratsanikud... Järgmiste ahelike taga avanevad juba aga uued nõlvad üle külvatud hõredalt madalate igihaljaste puudega, mida eestlane ei riskiks metsaks vist nimetada. Ühe sellise puu otsas silmasime kitsi ronimas ja lehti näksimas – ausõna, keegi ei olnud midagi tarbinud. Ja nii edasi ja nii edasi kuni mereni. Tõsi mida lopsakamaks muutus taimestik, seda agraarsemaks ka maastik ning ausalt öelda Agadiri ümbrus oma apelsinistanduste ja tiheda asustusega oli tõsiselt igav võrreldes eelnenud vaatemänguga.

Tegime ühes väikses linnakeses lõunapausi, algul mõttega vaid teed juua, kuid lõpuks leidsime end laua taga salapärast kohalikku rooga (tagina) ootamas, mida Ivole omanik köögis tutvustas. Ivo pidi selleks päris pisikesest uksest leti all läbi pugema, et kööki jõuda. Lauale anti lambaliha ja aedviljadega ahjuhautis: oliivid, tomat, kartul, sibul, paprika, porgand, maitseroheline lambalihatükkidega serveeritult nii, et aedviljad katavad tornitaoliselt liha. Mulle maitses! Ja kõrvale oivaline maroko tee – ikka kange roheline tee hunniku piparmündi ja suurte suhkrutükkidega (no suhkrutäkid meenutasid pirakaid tikutoose pigem). See tee on üks asi, mis mulle siin hakkab üha rohkem meeldima! Eerol õnnestus hankida apelsine ning mandariine. Nii kulgesime edasi lõunasse vitsutades värskeid apelsine (aitäh, Eero neid puhastamast!) serpentiine pidi nagu paradiisiväravas.

Vähe koomikat sai kah. Mingil hetkel tundsin, et loodus kutsub (ma polnud ainus :)) ja nii tegime hädamaandumise ühte (vist?) Shelli pensukasse, mis kaugelt vaadates nägi välja nagu päris. Hüppasin tualetti ja... no ei mingit potti, vaid suusahüppaja versioon põrandas. Ok - Emiraatidest (no ja ju vanast east nõukaajast) oli see asi tuttav. Üllatus saabus aga siis, kui hakkasin paberit otsima: kraan ja ämber veega. Hämming! No ja siis meenus, miks araablane ei söö ja ei tereta kunagi vasaku käega...

Ühes kohas, klibustel kitsekarjamaadel, köitsid tähelepanu naljakad ümmargused kaljud justkui suurte koobastega. Otsustasime teha siis esimese "päris" nö offroadi ja läksime kaema. Salapärased moodustised... Koopad on kahtlemata inimeste poolt tehtud, kuid mis ajal? Praegu kasutavad osasid neist kitsekarjused, kuid nende ajutiselt laotud kuivmüürid, kaetud kirjude vaiadega on selgelt midagi muud, kui ajahambast murenenud koopasuud. Mingit inffi selle kohta loomulikult hankida ei õnnestunud.

Ent offroadi saime täna veelgi. Vahetult – so ca 6 km enne laagrit sattusime jõeorus kulgevale „kitserajale“, mis suunas meid kaks korda läbi jõe, üle mitmete „huvitavate“ nõlvade ja mööda suurte kividega kaetud roopaid. Pimedas, oli see päris ärksakstegev kogemus. Sattusime mööda kaljurünkaid turnides ühele tsiklimehele, kes oma sõnutsi oli täielikult eksinud. Kamba peale sai ikkagi edasi mindud koordinaatide järgi ning - peale poolt tundi rügamist olimegi õnnelikult Fort Bou Jerifis.

Marokost on seni jäänud ääretult positiivne mulje. Linnad, mida me läbinud oleme, on sageli jätnud väga prantsusepärase mulje – mitte ainult keele poolest. Midagi on neis sellist, mis tuletab meelde Lõuna-Prantsusmaa linnakesi või ka Hispaania rannikulinnakesi, mida turism pole päris ära rikkunud. Atlase taga aga meenutasid asulad sageli suuresti Emiraatide pisikesi külakesi, mida naftarahaga pole veel üle tuunitud. Ega ole paslik väga sellel teemal üldse sõna võtta, sest enamasti läbime ju neid nö käigult. Inimesi on linnades palju liikvel: jalgsi, mopeedide ja rolleritega, eeslitega, muuladega, autodega, kusjuures jääb mulje, et enamus hängib neist sõiduteel või sellele ohtlikult lähedal. Samas – see viib asulates kiiruse alla ja kõik saavad probleemideta liigutud. Ent ka väljaspool asulaid, olgu tegemist kivikõrbe või rohumaaga, liigub inimesi üksikult enamasti kaugetel nõlvadel ja teede ääres. Mõned on karjused, mõned müütavad kohalikku keraamikat, kuid suur osa istub või tuleb ja läheb - tundub, et eikusagilt eikusagile. Keegi ütles naljatamisi kõrbe kohta, et see on kõige rahvarohkem üksildane paik... OK, aga läpaka aku saab tühjaks ja uni annab endast taas märku. Homme edasi Lääne-Sahara poole.
 

 

Sahara poole

| Üles |

 

Maroko tee, tagina ja apelsinid

| Üles |

 

Eelajalooline linn

| Üles |

 

Eksinud

| Üles |

 

Fort Bou Jerif

| Üles |

 


 

22.01.2011. Guerguarat. Mauretaania - Lääne-Sahara piiripunkti müüri taga
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 21.32

Eile õhtul, eelmises laagripaigas Boujdouris, tahtsin möödunud eilse päeva kohta üht-teist kirja panna, kuid hakkasime Eestist kaasaostetud musta leiba küüslaugu alla praadima (ravime köha nüüd looduslikult, sest köhasiirup ja tabletid kahjuks pole soovitud toimet avaldanud) ja nagu ikka, serveeritakse küüslauguleibade kõrvale õlut ja veini. Seega kujunes eilne õhtu, esimene päriselt soe õhtu ookeanituultes, hästi meeldivaks ning ühel hetkel oli juba liiga hilja, et hakata midagi kirjutama. Seega püüan teha täna kahe päeva kokkuvõtte.

Kuna jutt küüslaugu peale on läinud, siis au ja kuulsus Allium sativum! Neli päeva köhasiirupit ja ei mingit efekti. Kuid Fort Bou Jerifis õhtul per face söödud 8 suurt küünt küüslauku tegid minust ja Eerost hommikuks uued inimesed. Ärgates ei olnud palavikutunnet ja köha oli palju leebem. Nüüd oleme Eeroga ära muginud juba peaaegu 300 g väärt sibulalist. Et meiega ühes telgis magamist välja kannatada, on ka Ivo seda pisut söönud. Tulemus on see, et kuigi täna õhtul pole köha veel üle, on esimest korda viimase seitsme või isegi kaheksa päeva jooksul päris tore inimese tunne.

Eile jõudsime mägedest alla algul mööda mõnusat katteta mägiteed, kuid hiljem kulgesime taas piki maanteed N1. Täna oleme terve päeva seda teed pidi Mauretaaniale lähemale rühkinud, ikka ookean paremas poordis ja kõrb vasakus. Kuigi sõitjatele soovitati nii eilseks kui tänaseks alternatiivina ka juppidena dirty roadi, oleme jäänud asfaldile ning seda kahel põhjusel. Esiteks on kogu Lääne-Sahara täis maamiine. Eilehommikusel briifingul kästi liigelda soovitavalt nö ametlikel teedel või offroadis vaid siis, kui ees on jäljed ja tee koordinaatidega roadbookis ette antud – ja ka siis on kahtlane.

Don’t be creative, stay on the road – you playing wit your own life!

Mitte keegi ei tea täpselt miinide asukohti - neid on siin erinevad pooled pannud vaheldumisi ja pealekuti erinevatel aegadel. Risk rumalasti maastikul õhku lennata ei kaalu üles lõbu mööda liivaväljasid kihutada. Teiseks, ja mis hetkesituatsioonis isegi peamine, on muidugi päevased pikad distantsid. Nii eilse kui tänase etapi pikkus on olnud mõlemal päeval üle 600 km. Distants pole tegelikult ju midagi enneolematut, kuid huvitavaks teevad teekonna koordinaatidega antud punktid, mis asuvad maanteest eemal ja mille leidmine võtab aega. Oleme startinud iga päev enne kaheksat ja ikka jõudnud laagrisse pimeduses või napilt loojanguks – nagu täna. Aga isegi maanteid pidi, kui üritada läbi käia kasvõi osaliselt etteantud orienteerumispunkte, kipume jääma päevavalges ajahätta. Oleme iseenesest püüdnud võimalikult vähe pimeda peale jääda. Kuigi Marokos ja Lääne-Saharas on üldiselt väga head (pea)teed, on pimedal ajal sõit komplitseeritud terava asfaldiääre tõttu, mis praktiliselt on probleemiks üle maa. Teed on kitsad ja kogemata võib terava serva otsa rehvi väga lollisti puruks sõita. Teiseks on kohalikud rekkajuhid ülimalt surmapõlgavad tüübid – arvatavasti saavad nad õnnetuse korral eelisjärjekorras Allahhi juurde – ja nendega pimedas samal teel olemine on üsna ebamugav.

Peale Fort Bou Jerifi on maastik kilomeeter kilomeetrilt muutunud üha kõrbelisemaks. Kui Bou Jerifi juures olid punase kiviklibuga kaetud künkad pigem aktsendid muidu suhteliselt taimerikkal maastikul, millesse jõed on sügavaid, järsuseinalisi kanjone uuristanud nii, et paljandub kivimi kihiline struktuur, siis nüüd on jäänud vaid üksikud spetsiifilised rohelised tutid siia-sinna kaugemal või lähemal paiknevate düünide taustal. Kõrb... Vahepeal on tunne, et sõidad sadu kilomeetreid staatilisel pruunikaskollasel peaaegu laudsiledal tasandikul, kusagil vasakul silmapiiril lauged ürgse rannaastangu siluetid. Ent tegelikult silmab pisemaid muutusi kogu aeg. Teeinsenerid on püüdnud maanteed maha märkida noolsirgena, ent loodus on nende plaani siiski ära vussinud ning vahepeal keerutab tee nii ürgse rannaastangu peal ja all, suundudes vahel päris ookeani äärde ning vahel kaugemale sisemaale. Seepärast oleme liikunud kivikuhjatiste ja hiiglaslike liivadüünide vahel, mereveest uuristatud suurte kamakatega üle puistatud küngastel, kivikõvadel laudsiledatel kivististest kirjudel platoodel ja liivastel puhmastaimede, piimalilleliste ning sukulentidega kaetud liivaväljadel... Kord on maastik helekollane, kord punakas, kord pruun... Vahel lummab see oma piiritu avarusega, vahel, sukeldudes ürgjõgede poolt platoodesse uuristatud kanjonitesse, mis tasandikel on märgatavad alles siis, kui päris seal juures olla, leiad end peaaegu klaustrofoobilistes labürintides. Ent valdav tunne on meeletu avarus, eriti kui olla mere ja kollaste silmapiirini ulatuvate klibuste küngaste või liivadüünide piiril. Sahara piiriala...

Seejuures on naljakad need liikuvad luited. Justkui suvaliselt on need kerkinud kivistele üksikute puhmastega lainjatele tasandikele, kerkides kollaste fantastiliste mütsidena kuuma õhu virvendusest silmapiiril veena peegeldavate klibuväljade kohal. Ivo küsis kord täna ühe eriti miraažina hõljuva pildi juures, et kas on tegemist ikka looduse kätetööga või on see arhitektuur? Jumala arhitektuur...

Eile sattusime ühe üsna muljetavaldava maastikuformatsiooni otsa – ühes kohas kõrgel rannaastangul, mis vahepeal kulgeb vahetult veepiiril, vahepeal eemaldub kilomeetreid sellest (roadbookis olid antud täpsed koordinaadid), leidsime u 50 m sügavuse ja ca 100 m läbimõõduga kaevulaadse augu, mis laia romaani võlvi meenutava tunneliga on ühendatud merega. Lained kandusid läbi tunneli paukudes vastu süvendi seinu tekitades võimsat kõminat. Ookean on pehme aluskivimi õõnestanud ja pealmised kihid alla kukkunud. Hiljem oleme näinud mitut sellist kohta veel, kus on toimunud sarnased protsessid (nagu kaevanduskäikude sisselangemisel tekkivad lehtrid), kuid neis kohtades ei kohanud me nii muljetavaldavaid moodustisi, kui selles kohas. Lehtri juures oli ka kaunis siniste pookstaavidega maalitud silt infoga (?), kahjuks araabiakeelne...

Peamine ongi siin loodus, mis kõrbe ning mere piiril pakub eriti dramaatilisi vaatemänge, kuid mitte ainult. Eile õhtul elasime üle imelise päikeseloojangu – taas kõrbe-ookeani piiril. Uskumatu kujuga pilved, päike, kõrb ja ookean lõid kokku sellise värvide mängu, mida ei suuda maalida ükski kunstnik. Kui imepäraselt lihtne on seda vaadata ja kui keeruline jäädvustada!

Täna käsime ühe laevavraki juures miilidepikkusel inimtühjal rannal. Vrakk nagu vrakk ikka – roostes suur sajameetrine rauakolu, ninapidi kaldaliivas. Kuid mitte vrakk iseenesest pole vaatamisväärsus – neid vedeleb siin rannal suhteliselt palju, vaid rannad!. Kuldsed beachid sadade kilomeetrite ulatuses, vaid üksikud kalurite telgid – neilt saab muuseas lihtsalt ja odavalt värsket kala osta. Kui tahta kusagil päikest võtta ja puhata, siis Lääne-Sahara rannad on täiesti puutumata ja superilusad. Ja millised merekarbid! Eero korjas oma põnnidele kümne minutiga kilekotitäie erineva kujuga apelsinisuurusi värvilisi kodasid. Mõned üksikud prantsuse kämperid on need rannad küll juba siin-seal avastanud, aga õnneks veel hetkel see on tähtsusetu kübe. Eemale tuleb randadest hoida aga asulate juures, sest just väiksemates kohtades on need täis loobitud metsikult igasugust sitta ja sodi, millest enamuse moodustab plastmass.

Asustus Lääne-Sahara selles osas, kust me läbi „rallitame“ – ehk siis N1 ja vaateväli silmapiirini kahel pool teed on praktiliselt asustuseta, eriti lõuna pool. Kuid huvitav on see, et üksikud suured linnad, millest oleme läbi sõitnud on Maroko valitsuse poolt teadlikult väga üles vuntsitud. Maroko omad linnad lõunas, enne Lääne-Saharat, jätsid sellise mõnusalt idaliku ja kergelt prantslasliku varjundiga loomuliku ja ehk natuke ligadi-logadi mulje. Okupeeritud (ma isegi ei tea, on see sõna siin kohane) Lääne-Sahara linnad on seevastu "korras" nagu Potjomkini küla. Marokos õitses tänavakaubandus, siin õitsevad tänavakohvikutes sõjaväelased. Valitsus püüab Maroko asunikke meelitada hõivama üha enam Lääne-Saharat. Selleks on ehitatud ja ehitatakse kõrbesse terveid elamurajoone, kus võib saada väga mõõduka tasu eest või üldse tasuta elukoha, SAT-TV ja veel mitmeid hüvesid. Hinnad hoitakse kunstlikult hästi soodsad, et sellega inimesi meelitada tulema ja jääma ning muidugi ka selleks, et kohalikud hõimud näeksid, kui hea on Marokos elada. Meile muidugi hetkesituatsioonis on Eestiga võrreldes poole odavam kütusehind väga meeltmööda.

Ent hoolimata sellest, et oleme nö ametlikus sõjatsoonis, on kõik näiliselt rahulik ja isegi rõõmsameelne. Politseitõkked teedel välismaalast negatiivselt ei puuduta, kui on anda korralik fische – oma passiandmetega paberitükk – meil on neid väljaprindituna kaasas per face peaaegu sadakond. Täna korraks tekkis tunne, et äkki tuleb neist tagasiteel puudus – nii palju on politsei valveposte teedel. Seoses politseitõketega oleme kokku puutund ka petit cadeau'ga – nn väikese meeleheaga. Roadbookis oli kirjas, et teetõkkepolitseinikud lausa õgivad pastakaid ja tulemasinaid. Ostsime kaasa Hispaaniast 50 pastakat ja paarkümmend tulemasinat – keegi neid pole tahtnud. Küll aga himustavad nad ralliteemalist ninni-nänni, mille puudumist nad ka väga ei põe ja lasevad niisama edasi. Üks suslikunäoga võmm küsis hoopis õlut ja nii rändas meie kaks viimast San Migueli hämmastava kiirusega korravalvuri põue. Kui pole tunnistajaid, siis võivat moslem vist pimedas toas öösel ja üksinda alkot tarbida... või oli see linnalegend? Ent muidu on jätnud Maroko politsei meeldiva mulje, vähemalt ralliliste vastu! Naeratus, sõbralik uudishimu, head soovid ja soovitused ristmikel parema tee valikuks...

Ok, aga hakkan tänaseks otsi kokku tõmbama. Lõpetan kirjeldusega eilsest lõunasöögikohast – sattusime ühte külla kohalikku „kalarestorani“. Peremees laskis valida välja 6 suurt kala – midagi meriahvena laadset, siis andis korraldused teisele köögis olnud mehele ja läks lahti! Algul oli tegemist küll sellega, seletamaks, et me ei taha per face kolme kala, kuid lõpuks oldi nõus ka kahe kalaga ja varsti levis tänavale isuäratav lõhn. Meile toodi lauale oliiviõlis kuldseks praetud kalad, serveeritud kuldkollase sidrunisektori ning roheliste ja punaste tšillikaunadega. Lisaks kõrvale sibula-tomati salatit, oliive ja paprikakastet. Muidugi juurde kuum maroko tee serveerituna päevinäinud metallkannus metallkandikul hiigelsuurte suhkrukamakatega! Mis sellest, et nõud on kõik erinevad ja tuuakse lauale pakkepaberist lõigatud servjettidega ning samast materjalist laudlinadega. Selleks, et tuul paberit ära ei viiks kindlustab peremees süvenenud näoga need nurkadest mõnusalt suurte teeklaasidega, mis meenutavad oma disainilt nõukaaega. Kogu laud (erinevatest komplektidest kokku tõstetud plastmasstoolid-lauad) nägi tervikuna välja väga stiilne ja päriselt ka ilus. Nagu oleks selle maalinud Van Gogh. Ning mis põhiline – kala oli suurepärane. Ning teenindus – ei mingit tseremoniaalsust: me pakume seda ja seda, kui tahate, olete teretulnud. Juurde soe naeratus ja uudishimulik küsimus, kust tulete ja kas räägite prantsuse keelt.

Ei parlee, sorry. Estonian või anglees. Si. Ups, ui! Mon amii, me tellime puassooni ja truaa tee... mersii pakuu...
 

 

 

 

Esimene tutvus Saharaga

| Üles |

 

Odav kütus - kõik õõnsad anumad täis!

| Üles |

 

Lääne-Sahara

| Üles |

 

 

Danger! Mines!

| Üles |

 

Dakhla

| Üles |

Boujdour

| Üles |

 

Rannikul

| Üles |

 

Vrakid

| Üles |

 

Sai ja kala vs must leib, chorizo, küüslauk ja hispaania õlu ning vein Boujdouris

| Üles |

 

Kõrbeoranž

| Üles |

 

Põgenikelaagrid

| Üles |

 

Querguarat

| Üles |


 

23.01. 2011. Mauretaania. Liivane rohtla. Ca 70 km piiripunktist...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 18.10

Tänane päev on olnud lühike ja ka see sissekanne tuleb ilmselt lühike.

Ärkasime hommikul varakult, sest meie ööbimiskoha (mingi õõnesplokist aedik piiripunkti kõrval) taga olevas kitseaedikus tapeti öösel paar kitse. Järgijääjad möögisid ja röökisid hommikuni. Päris jube, õigemini, harjumatu... Kui iga kord restoranis liha tellides kuuleks enne, kuidas loom selleks maha lüüakse, siis muutuks vist varsti taimetoitlaseks.

Hommikul roobad selga ja tuld. Et piiripunkt oli meie ööbimiskoha taga, saime paberitega nii siin kui sealpool juba keskpäevaks valmis ning olimegi Mauretaanias. Piiripunkt Lääne-Sahara pool ise (so siis Lääne-Sahara ja Mauretaania piiril) on eeskujulik, uus ja korralikult ehitatud. Kogu ralliseltskond kogunes karavani piiripunkti ja nii meid sealt siis lasti, vastavalt paberite klaarimisele, ühe ja mitmekaupa väravast välja eikellegimaale...

Mauretaania ja Maroko vahel on ca 4 km laiune eikellegimaa, kus pole politseid, armeed, ei kehti ükski seadus. Maantee muutub olematuks, kahest rattajäljest eemale kõrbesse jäävad mineeritud piirkonnad. Õhkulennanud autod ja lihtsalt hunnikusse aetud vrakid palistavad ahtakest rada. Samas ei ole see miinide probleem nii suur, sest kaamelikari, mida kohtasime poolel teel Mauretaania piiripunkti, oli üsna elus. Eikellegimaad pidavat kasutama igasugust liiki pätid, eelkõige salakaubavedajad ja dokumentide võltsijad. Kui teie autole on vaja Itaalia, Hollandi, Hispaania või Prantsusmaa pabereid, siis welcome – siit saab osta koos numbrimärgiga. Kui auto pidavat eikellegimaal millegipärast katki minema, siis 500 euroga pidavat transporditama emba-kumba piiripunkti... Muidu kogu piiriületus – arvutivaba bürokraatia (ka Mauretaania poolel), kuid mitte midagi enneületamatut – nagu Poola piir vanasti, vaid selle vahega, et poola keele asemel pead oskama prantsuse keelt ja piirivalvur on nõus ploki Marlboro vastu vahetama sinu rallikirjadega T-särgi... Mauretaania poole peal muidugi tahtsid hangeldajad kohaliku rahavahetusega kohe tünga teha, aga vahetasime nö "ametlikus" kassas ja saime siis nagu saime... :)

Mauretaania on senini siiski peale Marokot olnud ikka hullult kontrastne – nagu siseneks 1990-test 1910-tesse või veel hullem. Majade asemel on enamasti mingit laadi telgid (sõjaväetelgid?) liipritest vm kättesattuvast kokku klopsitud putkad, muidugi poolte ette on pargitud mõni Mercedese mudel 1980-test. Maastikud ümberringi on kollased, valkjasrohelise hõreda okkalise rohuga kaetud madalad liivadüünid... Teedel vurab hulgaliselt rekkaid, valdav osa puldankattega kärudega päevinäinud ümaravormilised Mercedese-logud... Tee on kohati päris hull - augud ja tuiskliiv. Hullemad kohad on parimal juhul tähistatud püsti asetatud veoautorehviga.

Kui startisime piiripunktist paluti igal tiimil minna kohe järgmisse laagrikohta ilma roadbookis  antud vahepunkte läbimata. Meie laagri ümber on hetkel u paarkümmend kuulipildujatega Toyota maasturit seda pulli turvamas. Ei tea, mida sellest kõigest arvata, igatahes sõnum pealikutelt tegi korraks murelikuks. Praegu oleme ajanud autod suurde ringi nagu jänkide hobusekaravanid Metsiku Lääne hõivamise aegu kaitseks indiaanlaste rünnakute vastu. Et Mauretaania on alkovaba, siis oleme pool päeva tegelenud oma tiimi seaduslikuks muutmisega – püüdnud ära juua meditsiinilisel otstarbel kaasa võetud alkovaru. Kuidagi peame kolm „vanakest“ Dakari toimetama, et seal selle eest öömaja ja kohalikku sööki nautida (no muidugi kohalike eestlaste kaasabil - mida teab üks must mees Vana Tallinnast). Aga muidu on laagris meeleolu lõbus - kuna on aega, siis osa rahvast tšillib ja katsetab omi autosid düünidel - Eero käis just mingeid inglise kutte välja tõmbamas, naabrid koorisid autost välja "karlssoni" ja nüpd lendavad sellega taeva all, norrakad kõrval joovad õlut...

Päike hakkab loojuma madalate kollaste düünide taha. Keegi teeb kusagil kõrval imemaitsva lõhnaga pannkooke! Kohe ajan priimuse välja ja hakkan hästi rammusat hapukapsasuppi keetma – jeeees! – eestlastel on ka oma salarelv!
 


Querguerat: Lääne -Sahara piirisabas

| Üles |

 

Eikellegimaal

| Üles |

 

Mauretaania piir

| Üles |

 

Esimesed 70 km Mauretaanias

| Üles |

 

 

 

 

 

Kõrbetšill

| Üles |


 

24.01.2011. BB Beach
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.30

BB Beach on saanud nime Budapest-Bamako rallide järgi. Linnalegendid ja roadbook kinnitavad seda. Õigupoolest oleme otse ookeani kaldal, päris laagripaik on ca 300 m eemal üle düünide. Ent üsna paljud autod, mis siin kaasa sõidavad, ei suuda läbi lahtise liiva sinnani sõita ja jäid rannajoonele toppama. Mis siin salata, meiegi auto kaevas end liiva veepiirist napilt 30 m ülespoole. Seepeale otsustati laager turvalisuse kaalutlustel kolida ümber rannale.

Meie Venus samas on olnud üsna tubli. Pea terve tänase päeva oleme sõitnud suuremal või vähemal määral liivas, on ja off road. Kui senini on olnud siiski valdavalt asfaldisõit, siis siin, Mauretaanias, tänane päev on näidanud, miks siia sõidule on olnud vajalik tulla 4WD autoga. Hommikupoolikul läbisime ca poole võistlusautode rajast Banc d’Arquini rahvuspargis täiesti teedeta maastikus. Sõitsime 5 ja hiljem 4 autolises kolonnis, et jama korral saaks üksteist aidata. Oleme siin suure hunniku ungarlaste keskel leidnud teisigi „immigrante“ ja nii oli meie kolonn päris uhkelt rahvuslik: üks Lõuna-Aafrikast pärit valgete abielupaar varastes viiekümnendates spetsiaalselt ralliks (võidusõiduks mitte orienteerumiseks) ehitatud Toyota võistlusautoga (mitte maastur, vaid tänavasõiduk), teises masinas, milleks on Toyota Land Cruiser istuvad inglastest abielupaar – ehk minu ja Ivo vanused, kolmandas kaks kutti Šveitsist, kes on oma sõidukiks valinud üüratu vana Chevi-kolaka (vaidlesime täna, kas selle mootor on 4 või 6 liitrine) ning hommikupoole sõitis meiega koos veel üks norrakate kamp väga vinge off-roadiks ettevalmistatud Patroliga. Lõunaaafriklased on harrastusrallisõitjad – mitte „offroadnikud“. Nad pidid startima London-Kaplinn rallil, mis ei ole selline orienteerumismatk, nagu BB (touring-klassis vähemalt), vaid päris tõsine kiiruskatsetega võiduajamine nagu Paris-Dakar omal ajal. Kuid see võidusõit jäeti turvakaalutlustel ära ja nii on nad "asendusretkel" siin. Norrakad, tegelikult on neid siin vist lausa 4-5 masinat (kaks autot maasturite hulgas on hoopis sõiduautod - nelikveoga Subaru ja pisut ümber ehitatud Audi A6 Quattro). Hommikul meiega liitunud kamp on vanad haid, nende auto ja varustus on üks asi, kuid kogemusi, vähemalt meeste napi jutu järgi, on üle maailma mitmesaja tuhande kilomeetri jagu. Šveitsi poisid aga ei osanud isegi oma autol esisilda sisse lülitada ja istusid igal pool kinni, kuni Ivo neilt küsis, kas neil vaid tagasillavedu ongi. Siis tuli välja, et igasugused asjad on autol peal, ka aeglusti :). Peale seda on nad igalt poolt uhkelt läbi jõristanud. Inglaste abielupaar naudib puhkust ja lahkumist Ungarist: paari tugevam pool on IT- valdkonnas mingisugune tegija ja viimased 5 aastat elanud Ungaris. Nüüd, peale BB-d, kolivad tagasi UK-sse. Inglased on ka kogu kamba vaimuks ja kooshoidjaks.

Õhtupoolikul matkasime läbi kõrbe ookeani rannikule ja päeva rosinaks sai mõõnava mere ääres vahetult veepiiril laagrisse sõit – ca 20 km. Ent enne seda oli paras tegemine. Aitasime sõidule tulnud igasuguseid esi- ja tagasillaveoga masinaid. Uskumatult muretuid tüüpe igasuguste maastikusõitu välistavate masinate roolis võib siit leida: mahakantud kiirabiauto, Polski Fiat, Honda Civic (neid isegi paar tükki), mingi Rover, Peugeot 4CV jne, jne. Osa neist on väga tublid, kuid osa kahjuks täitsa omadega hädas ja tegelikult teiste tiimide heatahtlikkuse peal väljas. Suur osa 2-rattaveolistest, kes 4x4 rajale on roninud (2-rattaveoga autod saavad enamuses siiski ka alternatiivse ja neile jõukohase raja valida), tulid laagrisse mõne maasturi järel nööri otsas. Päeval lükkasime ja tõmbasime neid välja päris mitu. Ühe vintsisime üle luidete ja siis nööri otsas ookeani kaldale mõõna ootama, et vee taandudes alustada laagrisse sõitu. Üht päästes jäime ise kinni ja siis samad inglased ja lõunaaafriklased aitasid meid välja lükata. Muuseas, hommikul kaevasime ka oma masina korralikult liiva ja siis vintsisid meid välja norrakad. Ent kui siis nööri otsas selle kaherattalisega ookeani kaldale jõudsime, siis vintsisid norrakad parajasti ühte ja veel kolm ootas oma järjekorda. Läksime Eeroga appi üht välja kaevama, Ivo jäi üht sõiduautot ookeani kaldale lohistama. Kui sissekaevanud auto juurde jõudsime, siis vaatas üks norrakatest, kes masendunult köisi ja vintsi liivaankrut paika pani meie auto järel lohisevat rohelist esisillaveoga van'i ja kohmas südametäiega, mille vaba tõlge võiks olla selline:

“Piip, piip, mida piip neid siia vedada, piip! Nagunii nad, piip!, omal jõul siit mujale, kui piip! ei suuda minna!“

Kiilakas, habemega ja ca 2 m pikkune viiking sülgas ning hüüdis sõbrale midagi norra keeles. Kuna ühel linnamaasturitest (mingi Honda), mis oli end sisse kaevanud, oli just sel hetkel murdunud tagasild, siis usun, et see norrakeelne jutt koosnes suure tõenäosusega vaid neljatähelistest sõnadest.

Õhtupooliku sõit mere kaldal oli muljetavaldav – et mitte lainetesse sõita ja rannakallakul autot ümber ajada, siis tuli laveerida vahetult vee piiril. Lisaks sellele – kõrgemal, näiliselt tasasemal pinnal võis end kohe sisse kaevata. Soolases vees sõitmine on auto surm – ehk nagu Lauri (meie auto üles putitanud vana reisikamraad ja offroadi rindemees) ütles:

„Ookeanis sõitmine on kõige lollim tegu, mida teha võite!“

Peab siinkohal ütlema, et laine sai meid siiski vahel kätte, ent üldiselt tuli Ivo asjaga suurepäraselt toime.

Hommikusest rahvuspargirajast ookeaniäärse katseni sõitsime mingi 80 km ringis asfalti. Sellele lõigule jäi ka ainus seni ette tulnud pensukas Mauretaanias. Loomulikult – Prantsuse kompaniile kuuluv. See on ka teine "päris" hoone, kivist ja betoonist, kui ka arvestada piiripunkti ehitisi, mis seni nähtutest meenutavad hooneid. Ülejäänud, mis siin-seal silmapiirini ulatuvas liivakõrbes või sekka hõreda rohuga poolkõrbes silma on jäänud, on kas sõjaväetelgid või käepärasest materjalist kokku klopsitud suvalised putkad. Mõne ees seisab vana Land-Rover, mõne ees (valdavalt) paarikümneaasta vanune Mercedes. Ja paljude putkade juures on tarakujuliselt püsti aetud vanad raudteeliiprid või muidu roikad – kahtlustan, et mingil hetkel moodustatakse neist ilmselt loomatarad või on need loomatarad olnud. Kõik see kokku on on uskumatult vaene ning inimesed norivad võimalusel hea meelega cadeaud – almust või viisakalt öeldes väikest kingitust. Kui täna hommikul laagrist lahkusime, siis korraldajad palusid laagrit turvanud sõduritele kinkida mingist söögipoolist vms. Homme jõuame Nouakchotti – pealinna. Eks näis, millist linna me siis seal näeme.

Täna hommikusel briifingul hoiatati osavõtjaid turvaliselt sõitmast. Kaks autot olla eile üle nipli keeratud ja üks neist vist ka vigastatutega õnnetus. Täna, kui pensukas peatuse tegime, vuras nööri otsas sisse uhke nelikveoga korraldajate Iveco buss-maastur, üks tõsisemaid kõrbe-riistapuid sellel retkel. Kahjuks ka üsna õnnetult üle katuse käinud ja päris läbi omadega. Ei tea kas sellepärast või mõnel muul põhjusel, kuid täna õhtul põhikorraldajaid laagris näha pole. See-eest on ümber laagri taas korralik militaarvalve. Nendega seoses üks naljakas seik. Meie inglastest abielupaar laskis kelgumoodi asjaga ühe naabruses oleva luite otsast alla. Mustad noormehed kalašnikutega käevangus vaatasid seda tsirkust pealt. Kui kaunis blond daam kelku neile pakkus, siis kilgates ja häbenemata hakkasid valvuri-poisid sellega mäest alla laskma, kuni kuskilt ilmunud ohvitser selle pulli ära lõpetas.

Tahtsin eile oma kallitega kodust telefonitsi suhelda, aga ostetud telefonikaart funkas vaid paariks minutiks ja siis pani pildi tasku. Muidu on Elisa klientidel siin mingi operaatoriga levi, kuid Tele2 kaardiga pole seni ühelegi Mauretaania võrgule juurdepääsu olnud. Nii rumalasti katkes jutt ja kohal, mis tegi hästi kurvaks. Terve tänase päeva on see painanud. Nüüd, siin mererannas, pole ka ei Eero ega Ivo telefonil levi, et kasvõi sms-e vahetada. Paratamatult tekib mõte, et ei oleks pidanud siia nii pikale reisile tulema. Või miks ma siia üldse tulin? Aga kui ma hakkan mõtlema, siis millal veel? Kas pensionipõlves? Järgmisel aastal? Kas on mõtet hoida torti külmkapis mõttega, et pakun seda siis, kui tulevad äkki külalised? Või kas on mõtet hoida ülikonda erilisteks puhkudeks ja käia teatris mingite muude asjadega, mis pole nii väärtuslikud? Kirstu jaoks ei ole mõtet parimat ülikonda hoida, torti pole mõtet külmikus halvaks lasta minna – värskelt on see kõige parem. Kas sellele üritusele oleks aasta pärast või kunagi hiljem tulemine olnud võimalik? Praegu on olemas masin ja kaks sellise sõidu jaoks ilmselt parimat reisikaaslast. Mis on aasta pärast? Kas keegi julgeb öelda?

Oma unistused, vähemalt teostatavad, tuleb teoks teha kohe kui saab. Lapsena, kui vaatasin Svet Motorust  fotosid Paris-Dakarist, mõtlesin, kuidas oleks küll seal olla, kuidas sõidetakse üle Atlase, kuidas sõidetakse Mauritaania liivadel. Olen seisnud varemalt kaks korda Algecirases sadamas, et sõita Ceutasse või Tangieri, minna autoga Aafrika pinnale, ent kummalgi korral ei ole aja või raha pärast saanud. Nüüd ma juba tean, mis tunne on sõita liival... Ja enne kui see võidusõit veel läbi on, tean juba, et rohkem ma päris sellist tüüpi asjast ilmselt osa ei võta. Põhjuse võttis kokku tegelikult üks enne sõidu algust korraldajatelt saabunud märgukiri, mis algas nii:

„Some people don’t understand, that they are joying with marathon rallye...“

Ralli ei ole turism, isegi touring klassis. Samas ma aga tean ma nüüd sellest osavõtmise tunnet, tean päikeseloojangut Saharas, tean kuidas on välja kaevata sillani sissekaevunud autot, tean kui siiras tänu peegeldub teise inimese silmades, kui palumata lähed aitad välja lükata või kaevata tema liiva mattunud auto. See on kogemus taas sellest suurepärasest maailmast, mis paari päevaga on taas muutunud avaramaks. Sellepärast tulin ma siia reisile. Selle kogemuse pärast olen läinud ka kõigile varasematele. Ja mine tea, ega kunagi tohi öelda iial...

Inimese elu eesmärk on teha teistele head. Ise kaasa arvatud. Pole seda viimast eriti kunagi oluliseks pidanud, kuid see on oluline. Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam see nii on. Ka seepärast olen siin, et tahan olla. Mulle meeldib laagris priimusel podisev teepott, meeldib olla teel, meeldivad (enda) jaoks avastamata kohad - see on mulle hea. Ükskõik, kui palju ma põen sellepärast, et kodus on mu äraolekul teistel raske, ei tee see teadmine olematuks igatsust minna ja ringi vaadata kuidagi teiseks. See on egositlik, eriti sedapidi vaadates, kui mu kallid ei saa tulla minuga koos. Aga kas alati nad igale poole tahakski? Ent sellest hoolimata tahaks minna ja näha. Ma ei põgene reaalsusest, ma lähen reisile alati, et tagasi tulla. Niiviisi, igapäevarutiinist eemaldudes ja tehes omatahtmist, suudan ehk rohkem head teha ka teistele, olles seejuures parem abikaasa, parem isa, parem töökaaslane, parem sõber... Andke mulle seepärast tulekute nimel andeks need minekud...

Ookean laksub siinsamas. Tuul on uskumatult jahe. Autode ümber käib paras melu. Mauretaanias on alkoholi keeld – seda enam näib see mõnda laagrilist innustavat. Ivo ja Eero ajavad auto katusel telgis veel juttu, kuigi pugesid põhku juba pool tundi tagasi. Panen valmis homseks malaariatableti, puhastan „titepepupuhastamise-niiske-salvrätikuga“ silmalauge, nägu, kõrvu.

Nüüd tuttu – homme on äratus kell 6.00...


Kägar...

| Üles |

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Liivas

| Üles |

 

Mõõna ootamine

| Üles |

 

Mööda veepiiri BB Beachile

| Üles |

 

BB Beach

| Üles |


 

25.01.2011. Nouakchott. Kämping Sabah
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.03

Peab ütlema, et päike käitub siis põhjamaalasele harjumuspäratult. Kell 18.30 paiku algab kiire loojang ja juba 19.00 on praktiliselt pime. Sama hommikul – kella 6.30 ajal on liivaluitesse kakamiseks viimane aeg auk kaevata, et kiirelt kahaneva pimeduse varjus oma asjadega normaalselt valmis saada. Nüüdki võimutseb pea tund aega juba pilkane pimedus meie laagrit piirava betoonmüüri taga.

Jah, taas oleme müüri taga ja turvatud igast ilmakaarest politsei ja armee poolt. Kas on korraldajatel mingit inffi, mida ei jagata või on siinkandis asjad tõesti nii hullud, ei oska öelda. Et jõudsime peale väga meeleolukat ja kaunist rannasõitu (millest täpsemal hiljem) üsna varasel pealelõunal juba laagrisse, siis panime auto paika ning käisime ookeanis ujumas ja kohalikku kuldset liiva nautimas. Me läksime püssimeeste alalt küll välja, kuid jäime siiski nende nägemisulatusse. Pärast, kui Eero üksi läks randa merikarpe lastele korjama – neid on siin miljoneid, üks ilusam ja suurem kui teine, vapustav!, siis elas ta üle ühe kummalise seiga. Jällegi läks ta politseinike pilgu alt eemale nö puutumata rannaosale. Kiiresti tekkis järsku ta ümber mõnekümnemeetrise intervalliga kolmemeestelistest salkadest omamoodi piiramisrõngas. Järsku algas politseinike ja meeste vahel väga hoogne ja ärev sõnavahetus ja Eero plagas targu politseinike laskeulatusse. Seepeale „kohalikud kalurid“ hajusid nagu hommikune udu. Misiganes asi ja miks see oli – kes seda teab, kuid mõtlemapanev siiski. Muidugi võis see ka üsna süütu arusaamatus olla.

Hommikul ärkasime pool 7, asjad kähku kokku, et alustada piki randa sõitu pealinna. Pidime olema päris kiired, et ca 2-3 tunniga, mil vesi mõõna ajal miinimumis on, katta need ca 150 km. Et olime eile parkinud end kuni reduktoriteni liiva, siis alustasime hommikvõimlemise asemel kaevamise ja sandladderite paigaldamisega. Soojenduseks lükkasime välja lõunaaafriklaste auto ning siis tulid ja aitasid nad välja lükata ka meie oma – läks tervituseks üsna lihtsalt. Ja siis start. Võistlusautod olid kiirustanud minema juba päris pimedas, meie neljakesi, so siis koos inglaste, šveitslaste ja lõunaaafriklastega ootasime esimese aovalguse ja läksime siis teele.

Tüüne rand ja laisalt loksuv ookean päikesetõusus. Vahel hirmutab meie lähenev auto üles suuri linnuparvi, mis tiibade lehvides korraks õhku tõusevad, et siis taas mererannale laskuda. Vahepeal kalurikülad, mida tähistavad hommikul pikki saledaid paate (mille puhul nende ookeanikindlus ei tundu kuigi tõsiseltvõetav olevat) vette lükkavad sitked, pikakasvulised mustad mehed. Mõned askeldavad võrkudega – nöörid on pikalt üle ranna, peame pidurdama, et oodata noogutust, mis tähistab luba nööridest üle sõita. Paatide taga rannal aga kössitavad taas need üüratud lobudikud, pigem ajutised kuurid, kui kellegi eluasemed... Enne pealinna ranna ilme muutub – ilmuvad üksikud salakavalad suured kivid ja kaljurahnud. Et mõõn on läbi, siis viimased 15 kilomeetrit sõidame sõna otseses mõttes võidu merega – sõiduks kindel tasane niiske liivariba jääb üha ahtamaks, ülalpool, meetrit 10 edasi võib aga auto end kohe liiva kaevata. Meie masin on üsna raske, rehvid tavalised maasturi universaalrehvid, mille ballooni läbimõõt on tagasihoidlik, seetõttu paksus rannaliivas on meie läbivus kohati üsna problemaatiline, eriti, kui auto juhtub hoogu kaotama. Ent võrreldes igasuguste imeloomadega, mida siin näha, on meie Venus siiski väga tubli – isegi kogenud norrakad imestasid, et sellise masinaga suudame üsna vabalt liivas liikuda.

Loomulikult – Nouakchotti sissesõidul kaevame end kohe paksu luitesse sisse ja kogu neljameeskonnaline kamp aitab autot välja lükata. Ilmselgelt jääks lihaste jõust väheks, kui inglased pika köiega kõvalt pinnaselt oma Land Cruiseriga ei tõmbaks.

Linnas pudeneme laiali – esialgu kõik tanklatesse ja autodelt soola maha pesema, hiljem kes kuhu – lõunaaafriklased ja eurooplased hotelli otsima, meie kohalikku söögikohta ning linna "vaatamisväärsusi".

Kui lugeda Aafrikas käinute reisimuljeid, siis üks, mida kõik kirjeldavad, on valge inimese šokk alguses. Maroko ning Lääne-Sahara on hoopis teine keskkond – visuaalselt euroopalik, olemuselt islamistlik. Tuginedes oma Emiraatide kogemusele võiks öelda, et siiski väga hästi mõistetav. Nouakchotti, Mauretaania pealinna, jõudes on esimeseks muljeks, et ei saa millestki aru: liiklus on ülikaootiline, reeglivaba, kuid samas siiski üksteist mingil müstilisel viisil arvestav, kui jätkub julgust sama energiliselt oma auto nina igale poole vahele pista nagu seda teevad kohalikud. Mullased, tolmused tänavad, eeslid, kitsed – nagu telekast nähtud Aafrika klišeedokumentaal, kuid siiski jõhkralt mõistust raputav omas reaalsuses. Ning muidugi see, et kui oma auto kusagil peatad, siis leidub alati kerjajaid... cadeau, cadeau... Kärbseparv keskpäevakuumuses haisema läinud kitselihal, mida müütab väsinud naisterahvas, tänavatolmus nagu liivakastis mängivad lapsed, keevitajad, kes relakatega midagi otse tänaval, oma putka ees saevad, kohati uskumatud autologud, mis nagu nõiaväel edasi veerevad – kuid kõik Mercedesed või halvimal juhul Peugeotid, kõrvaltänaval surnud eesel või surnud lehm, kirjudes varjatud näoga rättides naised, araablased ja mustad mehed poolt nägu katva alaosaga turbaniks keeratud rätikud peas läbisegi midagi toimetamas. Lärm, tolm, palavus...

Tangime, peseme autolt soola, leiame poe puuviljade ja külmade jookidega (ainult limonaad muidugi) leiame isegi söögikoha. Viimane on Aafrika mõistes suhteliselt viisakas, kuid isegi Eesti kehvemate söögikohtade standardeid arvestades ikka kole räpane. Tellime makedoonia omletti ja kohvi... (miks on kusagil keset Aafrikat omleti nimeks makedoonia omlett ja mis on serveeritaval ühist Balkaniga?? :))) Araablasest pealik käsutab kolm neegripoissi tööle ja poole tunni pärast saame kätte oma omletid – niisiis - makedoonia moodi. See tähendab kohalikus lähenduses omletti hakkliha, salati ja friikartulitega. Kohvi tegemiseks serveeritakse kannutäis kuuma vett, Nescafe lahustuvad pakid, Saksa kondenspiim ning suhkur papptaldrikul. Kõik need komponendid annavad uskumatult vastiku maistega joogi. Ent omlett, tuleb tunnistada, on päris hea nagu salatki. Tjah, kui mitte mõelda sellele, kas neid käsi salati tegemise juures või salatimaterjali enne pesti... Igatahes Eero kõht oli õhtuks lahti.

Natuke linnas keerutamist ja siis laagrisse, politseivalve kaitsva tiiva alla. Pärastlõuna parim osa oli rand ja mässamine ookeanilainetega. Ülejäänud ajal tegime autole tehnokontrolli, pumpasime täis liivasõiduks pooltühjaks lastud rehvid, puhastasime liivast õhufiltri jne, jne. Vahepeal jõudsime end ka puhtaks pesta (ei viitsi siinkohal pikemalt dušši ja peldikut kirjeldama hakata – need olid uskumatult ropud (mitte just täis lastud, vaid printsiibis ;)), kuigi oleme nö ametlikus ja kohalikke olusid arvestades üsna korralikus kämpingus; mainiks lihtsalt, et dušširuum on improviseeritud endisesse suusahüppajaversioonis käimlasse, lihtsalt peldikuaugu kohale on tõstetud kaks ehitusplokki, ukse on kellegi jalg eest löönud...), teed teha ja õhtusöögi tellida. Selle aja jooksul on käinud lugematu hulk inimesi (ilmselt enamuses kämpa töötajad, sest sissepääsu valvas politsei) ja luninud cadeau’d. No oleme jaganud pastakaid – said need Hispaaniast ju selleks kaasa ostetudki. Ent pastakate peale tõmmatakse nägu vingu. Üks tahtis mu täishigistatud T-särki ja teine näiteks Eero tolmuseid ning lääpas plätasid. Päeva lõpuks oled sellest nii tüdinenud, et ei viitsi enam reageerida järgmise tüübi peale, kes kerjama tuleb.

Tellisime kämpa söögikohast õhtusöögi: endastmõistetavalt mereannid - Mauretaania on kalurite maa. Värsked mereannid otse merest (loodetavasti ja kohalik), mis siis tunni jooksul valmis tehti. Maitses hea ja serveeriti valgele inimesele – korraks valge laudlina ääres isegi unustasid, et oled Mauretaanias. Ent mõtlemapanev on hinnaklass. Kõik hinnad, mida oleme siin kusagil (poes, söögikohas, tanklas, turul) maksnud, on meie jaoks natuke liiga kallid. Ok, poes võidi teha gringodele tünga, kuid mõlemas söögikohas olid hinnad väljas. Näiteks õhtuse prae eest maksime ligi 150 krooni per face. Päris kirves oli ka lõuna ajal slummis söödud omlett. Ok, kui maksaks niiviisi Nizzas, siis saaks aru, ent vaadates elatustaset ümberringi jääb selline hinnaklass täiest arusaamatuks. Arvatavasti ongi nii, et kui sööd valge inimese moodi, siis ka maksad valge inimese moodi. Tuleb seepärast edaspidi süüa kohalike moodi (kui seedimine välja kannatab)...

Ent aitab jutustamisest. Homme pidi briifing olema 5.30. Start on vara, sest sõita üsna palju ja peame muuseas ületama ka Senegali piiri. Viimasest, eriti Rosso piiripunktist, räägitakse päris koledaid lugusid. Eks vaatame siis homme...

 

 

 

 

 

Ookeani kallast pidi "alla"... Nouacshotti poole

| Üles |

 

 

 

 

Esimene šokk

| Üles |

 

 

Makedoonia omlett

| Üles |

 

 

Kämping Sabah

| Üles |


 

27.01.2011. Senegal, Niokolo-Koba rahvuspark, Simenti
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 22.49

Brainstorm – Maybe... Senegal, võsa, soe Maroko vein – Guerrouane - ja Senegali õlu La Gazelle... Rahvuspargi kämping. Oleme selle nii rahvast täis löönud, et rahvuspargi piirilt kaasa tulnud giid oli sunnitud meilt meie tagavaratelgi laenama... Taas on ühe päeva sissekanne tegemata - eile õhtul olime tuttavatel võõrsil Dakaris ning ei olnud mahti ja öösel hilja jaksu läpakat avada.

Eile startisime Nouchakottist vara. Ei, mitte varavalges vaid varapimedas. Sõitsin esimesed sadakond kilomeetrit ja see traffic ning metsikute löökaukudega (mille kirjeldamiseks eesti keeles ei ole sõnu, inglise keeles küll - huge) võttis nii läbi, et kui valgenema hakkas, siis vahetasime Eero rooli. Viskasin ise taha pikali ja jäin nagu nott magama. Ärkasin mõnikümmend kilomeetrit hiljem siis, kui Eero püüdis navigeerida ümber järjekordsete kohutavate asfaldiaukude...

On omaette teemaks need Mauretaania teed. Kohati nagu päris hea – murenenud teravatest asfaldiservadest ei hakka rääkima – need on kohustuslikud juba Marokost saadik, kuid kohati uskumatult jube. Augud tees ootamatud, suured ja sügavad. Neisse sisse sõites võib autole koledasti haiget teha, alustades rehvidest ja lõpetades sellega, et sillad tagakoopa juures kokku saavad. Kui unest ärkasin, siis arvasin ühe kopsakama augu põhjas nägevat sinna kukkunud buldooserit :))... Lisaks sellele on kohati tuisanud teele liivahanged, millesse hooga sisse sõites võib "palju nalja" saada.

Sõitsime mitu tundi läbi Mauretaania kollaste ja kollakasvalgete maastike, mida siin-seal elustasid üksikud taevas teab millest kokku klopsitud hütid. Eeslid, kitsed, sekka rikkamates kohtades kaamelid... Umbes sadakond kilomeetrit enne Senegali piiri suundusime Senegali jõe kaldale et alustada tee otsinguid jõeäärsetel rohumaadel Diama piiripunkti. Sõit piki võsaseid heinamaid punasel savikal liival oli muljetavaldav ja vaheldusena sõidetamatule asfaldile päris hea. Niidud ja puisniidud vaheldusid võssa uppunud külakestega, kitse- ja lehmakarjad võsa vahel, saatjaks karjused ning lugematu arv Senegali jõkke suubuvaid kanaleid, mida tee aeg-ajalt ületas. Kanalite ääres leidus alati mõni hütt, mille juures mehed rinnust saadik vees parajasti võrke sisse panid. Kõik need hütid ja elu nende ümber jättis kohati päris masendava mulje. Ok, võib-olla nende standardid ongi hoopis teistsugused, kui oleme siin harjunud, kuid kaltsudes inimesed kükitamas suvalisest prügist kokkuklopsitud aedikute ja hüttide ees tolmus äratavad Euroopast minejale siiski segaseid tundeid...

Kaardil märgitud teest oli valmis enamuses kohtades vai teetamm. Ilmselt kavatsevad nad tee katta kruusaga – sest nii oli tehtud Diama poolses otsas, kus pinnasetee pöördus tammile. Ümberringi lainetas soo ja muud valikut peale selle nö „valmis“ tee ei olnud. Uus tee aga oli kohutavalt, kirjeldamatult treppis. Nuta või naera – pead selle lõigu läbima. Ühel hetkel silmasime tee ääres silti, et läbime järjekordset rahvusparki - sedakorda siis Diawlingi rahvusparki. Huvitavaks läks alles mõne aja pärast, kui jõudsime järjekordse politseiposti juurde. Selle eest, et rahvuspargist olime läbi sõitnud (aga teist teed ju ei olnudki!) kergendasime kukrut kolme tuhande Mauretaania raha võrra. Pärast arvutades leidsime, et saime poolega petta – hind oli väljas Lääne-Aafrika ogyiades, maksime Mauretaania rahas – see on aga praktiliselt poole kallim. Kolistasime siis edasi mööda teed ja teepeenart kuni Diamani. Enne piiripunkti jäi viimaseks takistuseks Senegali jõe sild, mille eest küsiti tervituseks 8 eurot sillamaksu...

Mauretaania piir oli üllatavalt inimlik ja kiire – välja saime hästi. Senegali politsei ja piirivalve olid igatpidi toredad, tegid uksepeal kometit ja puha, ent ei liikunud nende asjad. Naljakas oli see, et passikontrolli läbisime üsna ruttu, ent autopaberitega ootasime peaaegu 3 tundi. Kuna ootamine venis, tutvusime Senegali fast foodiga. Turjakas mamsel uhke sildiga cafe’s pani paar väiksemat härrat kibekiiresti tööle ning mõne minutiga valmis omlett, mis suruti lihtsalt pooleks lõigatud baguette’i vahele (baquette oli aga ehe - nagu Pariisis:)). Lõpuks olime siiski 30 euri kergemana piirist läbi ja teel Dakari. Nagu selgus, enamus venimisest ilmselt tuleneski sellest, kui palju keegi oli nõus maksma. Loomulikult ei kirjutanud keegi välja kviitungit. Õhtul kuulsime, et nii mõnedki maksid seal oluliselt rohkem – paindlikud on alati olnud need piirivalvurite hinnad...

Dakari jõudsime hämaruse saabudes. Roadbookis oli hoiatatud Dakari liikluse eest. Tegelikult poleks Dakari linna ralliga seoses üldse asja olnud, sest laager pidi olema linnast väljas endisaegse Paris-Dakari traditsioonilise viimase katse lõpu kohal. Ent olin lubanud külastada üht tuttava tuttavat eestlast Dakaris ja viia kohale last Vana Tallinnat...

Varsti saime tunda, mis on Dakari liiklus. Liiklusmärgid on harvad, suunaviidad olematud. Kuigi liiklus peaks põhimõtteliselt toimima samadel alustel nagu meil, on liikluseeskiri soovituslik. Suunatuld kasutatakse täiesti suvaliselt: rahumeeli lükatakse sisse parem suund ja keeratakse vasakule – pidevalt! Suhteliselt halvasti valgustatud tänavad, mille ääred on täis inimesi, kes meeleheitlikult püüavad müütada mandariine, apelsine, sigarette, pähkleid. Vahel, nähes välismaa numbritega autot, hüppavad nad surmapõlgavalt teele ning püüavad midagi maha müüa. Eesli- ja hoburakendid, linnatransport – enamasti ümberehitatud Mercedese kaubikud, mille tagaukse küljes akrobaadi osavusega alati ripub keegi, rekkad, suvaliselt üle nelja rea jooksvad jalakäijad ning, et tordil oleks ikka peal rosin – keset sõidurada paigaldatud kanalisatsioonikaevud, mille betoonrõngas on asfaldipinnast sageli oma 10 sentimeetrit kõrgemal. Pooletunnine kohalesõit venis mitmetunniseks. Lõpuks suutsime pererahvale enam-vähem selgeks teha, kus me asume ja mõne aja pärast päästsid nad meid sellest hullusest tulles kohale ja sõites autoga ees teed näidates. Edasi oli juba kõik lihtne.

Õhtu, kuigi hiline, kujunes pöörase liikluselamuse peale hästi meeldivaks. Eks nii mitme reisipäeva peale hakkavad välja kooruma eluks primaarselt (või siis veel meeles mõlkuvad elementaarsete mugavustega seotud) nö vajalikud asjad: dušš, kohaliku köögi elamus ja külm (Senegali) õlu. Viimast on siin mitut sorti, kuid peamised on Flag ja Le Gazelle. Flag on karamellisem, kangem ja tummisem, Gazelle kerge ning klaar nagu maisiõlled tavaliselt, kuid samas kergelt humalane ja isikupärase meeldiva iseloomuga. Õhtusöögiks serveeriti riisi kohaliku kombe kohaselt kanahautisega, mille salaretsepti sisse kuulus muuhulgas ka kookospiim - peremees ise oli selle valmistanud oma kodukandi kombe kohaselt (ta ise oli tegelikult pärit (vist) Gambiast, mõnisada kilomeetrit Dakarist lõuna poolt). Nagu meie aafriklasest võõrustaja ütles, tehakse seda toitu kas kalast, kanast või mis iganes lihast – muud koostisosad on samad. Maitses igatahes võrratult. Desserdiks pakuti puuviljasalatit taas kohalikest asjadest – no keele viis alla. Ma pole eriline puuviljafänn, kuid see salat oli ekstraklass. Muidugi, kui siin puuviljadest rääkida, siis juba Marokos olime Eero eestvõttel vahepeal pigem apelsinidieedil ning ei saa öelda, et see halb oleks - pigem on minu puhul probleem apelsinide koorimises... :). Rääkisime Senegalist, uskudest, orjakaubandusest ja mitmetest asjadest. Dakaris ja Senegalis olevat palju vaadata - kahju, et ei saanud minnes võtta selleks lisaaega, et kasvõi Dakaris ringi vaadata. Et sai kasutada eesti keelt ja inglise keelt, siis oli päris tervendav rääkida terveid lauseid sõnade bonjour, ca va, merci ja gasole asemel.

27.01. hommik algas tavapäraselt kell 6.00. Kuid seekord oli hommik teistsugune - hästi armas hommikusöök puuviljade, kohvi ja röstitud saiaga. Võlu lisas see, et Dakarile omaselt oli hommikul ära vool ja kõik toimingud sai tehtud küünlavalgel. Ja muidugi ärkamine peale kosutavat und linade vahel päris voodis! Mitte, et meie Venuse katusel magamisel midagi viga oleks...

Ja taas autosse ja taas 600 km...

Uni kipub peale, hea õhtusöök, La Gazelle ja Maroko vein teevad oma töö... Rahvuspark on vinge, hommikul läheme äkki hipposid vaatama, vähemalt täna saime giidiga vist sellisele kokkuleppele (meie talle telk - tema meile jõehobud), eks homme kirjutan ka tänase päeva elamustest..
.
 

 

 

 

 

 

 


Läbi Mauretaania

| Üles |

 

 

 

 

Senegali jõe deltas

| Üles |

 

Mauretaania-Senegali piir

| Üles |

St Louis

| Üles |

 

 

 

St Louis-Dakar

| Üles |

 

Dakar - päikesetõus

| Üles |

 

 

 

 

Senegal

| Üles |

 

Niokolo Koba - õhtu

| Üles |


 

28.01.2011. Kidira. Senegali-Mali piir (Faleme jõgi)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 16.30

Palavus. Jube järjekord piiril ning hirmus sebimine. Rekkade saba on nagu Vene piiril ja selle liikumine on lootusetu, vahe vaid selles, et siin on rekkasid kõrvuti veel kahes reas. Ivo läks pabereid ajama, Eero läks Ivot otsima, sest selles hullumajas otsustasime järgida terve mõistuse häält ja sõitsime järjekorrast välja, teetammist alla ning paarsada meetrit edasi - järgisime lihtsalt teiste rallikate eeskuju. Nüüd ootan paari võistlusauto järel uuesti teetammist ülessõitmise võimalust. Näis, kaua siin passima peab – ligi kaks tundi on juba möödas.

Piiripunktis elu käib. Igat sorti sahkerdajad kütusega – Senegalis pidavat olema kütus odavam – ning igasuguse muu kraamiga toimetavad ringi. Vahel astub auto juurde mõni laps või nooruk ja pakub midagi müüa või küsib cadeau'd. Meie masina kõrval üle tee on tolmune rekkade rehviparandus. Väga naturaalne ja tõhus – nagu vene ajal Avinurme kolhoosi töökojas: velg katkise rehviga veeretatakse kohale, kuvaldade ning heeblitega kirju seltskond lendab sellele peale ning kui tolmupilv hajub, siis on rehv korras ja see veeretatakse hädalise auto juurde tagasi... Teedel on näha igal pool katkisi rehve. Ent mis on mõtlemapanevam – pea pooled rekkad sõidavad nii, et mõni rehv on kusagil puruks – kas mõni tagumine sisemine või mõni haagise rehvidest. Sõidavad mööda ja rattad teevad kat-kat-kat-kat... Tee servad on täis hunnikusse sõitnud rekkade vrakke. Enamus jubedalt kägaras, mõni maani maha põlenud...

Mali poole peal sattusime tanklale, kus kütus oli mõistliku hinnaga - ei olnud midagi kallim Senegalist. Kui hakkasime tankima, siis meie imestuseks astus tankuri juurde mees vändaga ja järgmised 10 minutit väntas pumpa... kuni meie auto paak täis sai. Akendeta tanklahoones magas jalad püsti õndsat und tüse vanamees...

Kui juba läks jutt liiklusele taas, siis lisaks rekkade vrakkidele vedeleb teede ääres massiliselt koduloomade, so eeslite ja lehmade laipu. Raipehais on üsna tavaline komponent lõhnabuketis, mis aknast sisse tulvab. Eks neid kariloomi hulgub teede ääres vabalt koos karjusega ja ilma sadade kaupa ringi – kõik ületavad teed seal, kus ise tahavad ja millal tahavad. Teele hüppav ja seal seisma jääv eesel on siinsetel teedel üks ohtlikumaid asju – eritu pimedas. Kui lisada see, et näiliselt kilomeetreid siledal ja veatul teel vahetevahel ilmuvad kohutavad augud – paar meetrit läbimõõdus ja poole meetri sügavused, siis taipad taas ja taas, miks Aafrika teedel ei soovitata sõita öösel...

Aga miks ma vingun. Parem kirjutan Nikolo Koba rahvuspargist. Kui eile õhtul sinna jõudsime, siis olime väravasse kogunenud kümnekonnast autost ainuke auto, mis ei leidnud head põhjust, miks kohalikku giidi (aga liikumine pargis on giidiga kohustuslik) mitte peale võtta. Rahvuspargi piirile jõudnud autod jaotati 5-10 masinalisteks gruppideks ja igale grupile anti kaasa kohustuslik giid. Niisiis startisime pisut enne päikeseloojangut, et jõuda Simentisse – rahvuspargi keskusse laagrisse. Ees 32 km meelelahutuslikku offroadi...

Tegin katset giidilt puude nimesid küsida ja – meie hämmastuseks oskas vana päris talutavalt inglise keelt. Järgnevad poolteist tundi vahetasime teadmisi inglise ja ladina keeles – muidugi – meie küsisime Eeroga ja giid – ca 40 ringis kohalik bioloogia kõrgharidusega meesterahvas vastas. Kui ta aru sai, et meil on mingi ettekujutus botaanikast, siis muutus keskustelu eriti viljakaks – tüüp kirjutas ladina keelsed nimed paberile ja me katsusime mõistatada, kas oleme kuulnud varem või mitte. Puude-põõsaste poole pealt on siin mida vaadata! Nikolo Koba on sisuliselt 1920-tel loodud rahvuspark, tema kaitsestaatust on muudetud mitmel korral, viimased külad löödi alalt välja 1980-tel. Nüüd moodustab enamuse 190000 hektarilisest pargist nö savannimets ja savann. Esimene on meie giidi sõnul tegelikult puittaimedega võsa ja teine põõsastega rohumaa. Päris metsad algavad kusagil Senegali keskel Gambia jõega seotud aladel. Umbes samadel aladel on ka lehma ja hobuse leviku piir kes ei elavat üle tse-tse kärbse hammustusi. Päikeseloojangus mööda savannimetsa sõites hämmastas liigirikkus – ainuüksi puittaimi üle 300 erineva liigi. Küsisime Eeroga muudkui ja pildistasime, kuni meiega samas grupis sõitvatel teistel seltskondadel üle viskas ja nad lihtsalt meist mööda sõitsid ja laagri poole ajama panid („Strange interest to see different trees“ - Ivo kommentaar CB raadiosse...) Ja milline värvidemäng! Tõsi, hetkel on ka siin talv, õigemini kuivaperiood, kuid osa puid-põõsaid juba puhkemas, osa alles ootab, osa on puhkenud. Veetsime pikki minuteid ühe kollase õiega lille „peenra“ juures, mis kasvatab õied otse maapinnast. See oli meeliülendav vaatepilt – nagu oleksid alustassi suuruste õitega ülased metsaluse katnud...

Peatselt loojus päike ning videvikus jõudsime Simentisse, rahvuspargi keskusse. Panime auto paika, telgi üles ning läksime kohalikku kööki nillima... Serveeritigi aedoad koos pooltoore steigiga ning külma Le Gazellega...


Senegali-Mali piir

| Üles |

 

Tankla

| Üles |

 

 

 

Liiklusest...

| Üles |

 

La Gazelle

| Üles |


 

28.01.2011. Kayes
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 22.35

Oleme laagris kusagil keset tolmust välja, eemal paistab vist lennujaam. Peale seda, kui rahvuspargist välja sõitsime on olnud jälle mitusada kilomeetrit, kuid mitte enam lõunasse, vaid itta, läbi kaunite kollakaspruunide maastike, mille ehteks on hallitüvelised baobabid. Esimesi baobabe märkasime tee ääres juba Senegalis, nüüd mitusada kilomeetrit eemal on neid üsna palju. Suured puud on väärikad ja võimsad, ent mulle meeldivad sellised umbes kahe-kolme meetrised, mis oleks nagu Navitrolla joonistatud. Sõitsime kilomeetreid läbi savanni - hõredalt vihmavarjukujuliste akaatsiatega ja kaugelt jässakaid tammesid meenutavate baobabidega tasandike. Ükskõik kus võid teelt maha keerata ja sõita silmapiiri poole (kui mõnda uhtorgu ei komista). Ent pärastlõunal hakkas maastik muutuma mägisemaks – üsna tervitatav vaheldus peale sadu kilomeetreid laudsiledaid tasandikke.

Päeva tipphetked olid kahtlemata oli hommikusel ringsõidul rahvuspargis. Kuna olime laenanud oma giidile telgi ja lubanud kinkida jalgpalli – ta on oma külas poistele treeneriks - siis saime ekstratuuri. Üldiselt tahtsid giidid, et gruppi koguneks mitu autot, hommikul oli sellega paras segadus. Ent meie privasime. Korraldajad olid briifinguaega muutnud - see öeldi lällaris maha, aga ungarikeelsel kanalil, seega keegi "immigrantidest" ei teadnud täpselt mis toimub ja ungarlasedki sebisid nagu peata kanad. Niisiis lahkusime aovalgel uhkes üksinduses. See, et olime üksi, tasus peagi ära: tüügassead, erinevat liiki antiloobid, ahvid, kelle liiginime kahjuks ei mäleta ning tippsündmus – mööda teed baleriinina putkav jõehobu, kes öiselt söömaajalt jõkke naasmisega oli ilmselt hiljaks jäänud. Isegi giid vaatas seda suu ammuli ning ütles, et jõehobu metsas jooksmas näha on üsna harv sündmus. Nii kulus mitu tundi sõites tasa-targu esimese-teise käiguga mööda savannimetsa radu. Peale loomade muudavad vaatepildid mänguliseks kõrged gooti tornidena maast kerkivad punakast savist termiidipesad – nö katedraal-tüüpi pesad ning madalad, seenekujulised, mida liigitataksegi šampinjoni-tüüpi termiidipesadeks. Puud ja põõsad, mis hakkavad just lehtima, vaheldumisi põlenud rohttaimestik (giidi sõnutsi tehtavat seda teadlikult ning kontrollitult), kollased lilled, põlemata kulu, palmid, akaatsiad jne. Kui jätad mootori seisma, täidab õhu linnulaul...

Tagasiteel rahvuspargist "suurele teele" sattusime kohutavale vaatepildile: arvatavasti rekka oli sõitnud eeslikarja sisse ja tapatöö oli vaeseid loomi paisanud kahele poole teed. Õnnetus pidi olema toimunud öösel, sest minnes neid ei olnud. Loodetavasti polnud see mõni öistest rallimeestest. Tagasiteel toimus teinegi jabur sündmus – unustasime teel peale üht peatust lahti ühe küljeluugi ning kaotasime meie ainukese kraaniga veekanistri. Loodetavasti pole kadunud muid asju.

Rahvuspargist maanteele ja teede ristumiskohal olevasse külla - Dialasse - tagasi jõudes oli kaks muret – söök ja jook. Et hommikul startisime söömata, siis olime näljased nagu hundid. Küla serval eristus teistest sageli räpakatest ja suvaliselt kokkuklopsitud putkadest üks hoolikalt värviliseks võõbatud piirdeaiaga ambitsioonika nimega „restaurant“. Astusime sisse. Korpulentne nooremapoolne daam selgitas, et õlut tal ei ole ja sööki vist vaid üks nimetus. Mis see on – ei saa aru... aga elu on seiklus! Tellisime. Saime – kausitäie riisi mingi pruuni krehvtise kastmega, milles võis ära tunda ilmselt kitseliha. Juurde serveeriti kohalikku kaevuvett ja jääd – viimased, hoolimata sellest, et perenaine vahepeal käis ja jääkannu puhtaks pesi, jäid meist puutumata – mine tea, millega lõpeb kohaliku veevärgiga suu kaudu tutvumine. Et krehvtine kaste ajas janutama, siis hüppasime läbi ühest päris "stiilsest" urkast, kust eelmisel päevalgi olime õlut kaasa ostnud. Kogu uberik oli hirmsasti lääpas, vaipadega seestpoolt siit-sealt dekoreeritud, päris räpane. Ja suhteliselt räpane oli ka baarimees. Ta oli olnud eelmisel päeval korralikult täis ja oli seegi kord. Hämarast olekust hoolimata tulime talle tuttavad ette – käpsi ja bonjour, ca va, 6 bieres ning merci! Kuskilt ilmus tema vend, kes rääkis inglise keelt üsna talutavalt ja uuris, kust me oleme, mida teeme jne. Eestlasele on natuke imelik see pidev käepigistus ja õlalepatsutus - hei sõber, hei vend, kuidas läheb?

Ja edasi Kayesi peale, hullumeelne pilk silmis.


Üldiselt on olnud teed siiamaani suhteliselt head. Närvi ajavad ootamatud suured augud või aukudega teelõigud. Ja augud tõepoolest on metsikud. Ilmselt ka neist aukudest ja võib-olla ka rekkameeste reguleerimata tööajast tingitult on teede ääres väga palju rekkade vrakke, põlenud, põlemata ja mõni ikka uskumatult kägaras. Ent rekkamehed tunduvad siin olevat kõvemat sorti mehed: tee auto remont on tavaline asi. Mis aga ei ole meie jaoks tavaline, et remonditakse imeasju – täna nägime üht rekkat, mille juht tegeles auto ees... väntvõlliga! Ühe teise auto juures tundus laiali olevat käigukast. Ja need ei ole mitte mingid GAZ 53-d, vaid suured Mercedesed, Renault’d või Scaniad...

Kayesi jõudsime pimedas. Linna, mille kohta roadbookis räägitakse, et Põhja-Aafrika üks kuumemaid linnu - ei õnnestunud valges näha – eks homme hommikul... Laagri leidmine oli paras koom. Et teed ei olnud GPS-s sees, siis sõitsime lihtsalt koordinaadi järgi... läbi savionnide rajooni otse mõne mehe leivaahju tagant. Usun, et nägin kümnete kaupa pimeduses hämmeldunud silmi...

Laagrikoht on keset avarat tolmust välja. Õhk on kleepuv ja tolmune. Metsik palavus, pakkisime lahti isegi teise telgi - Eero kobis sinna juba põhku. Varsti kobin ise ka...
 

 

 

 

Niokolo Koba - hommik

| Üles |

Diala: kohvik keset küla

| Üles |

 

Vahel on nii, et asjad lihtsalt  tuleb ära teha

| Üles |

 

Esimene tutvus ahvileivapuudega

| Üles |

 

 

 

 

 

Diala-Kayes

| Üles |

 

 

Kayes

| Üles |


 

29.01.2011. Diamante. Laager kohalikus külakeskuses
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 23.55

Kayesist startisime taas varavalges, punane tolm, mis juba on tunginud kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse, hammaste vahel krigisemas... Päevavalges oli see linn nagi nad siin on - pisut asisem kesklinn mõnede vanemate koloniaalperioodist pärit ilusamate majadega, kuid domineerib 80-te stiilis betoonkarbindus ja muidugi äärealad on täis kõikvõimalikke lobudikke ning sitt ja sodi kõrvaltänavatel on ilmselt paratamatu nähtus.

Et ajaga on stage'de vahel üsna halvasti, siis oleme sunnitud ühest punktist teise normaalse ajaga jõudmiseks ikka koletu palju aega autos veetma ja see hakkab juba närvidele käima. Samas oleme siiski pisikesi peatusi teinud. Tänane elamus oli kahtlemata võimsatest baobabidest savann, kuhu vahepeal pooleks tunniks auto sisse pöörasime. Eero tõi ühe jämedama puu otsast vilju, aga kuna meil pole selget aimu, mida ja kuidas seda süüa, siis eriti aplalt see söömaaeg ei kulgenud. Lisaks baobabidele on tervitatav näha mitmeid erineva kujuga puid ja põõsaid kerkimas üles kollasest pikast rohust. Vahel on need põõsad ka ohtlikud, sest mõnikord astuvad neist teele kitsed, lehmad ja eeslid. Viimased on ühed tõeliselt tuimad elukad! Seisavad vahel lihtsalt keset teed, nägu trotsi täis ja ei liigu kusagile... Püha loom...

Diamantesse jõudsime suhteliselt varakult – tänane kilometraaž oli üsna inimlik – vaid 350 km vist. Esimene asi – otsisime, kust saaks midagi süüa. Vist kohaliku bussijaama juures leidsime söögikoha, kus mitmed teised ekipaažid juba ees olid – söödi praetud banaane, kitseliha ja külma mõnusat Castel Beer nimelist õlut (kohalik). Mida näljane ja palavusest puretud hing (valge mehe hing) ikka võib enamat tahta! Jäime seest üleni tumesiniseks võõbatud kõrtsi istumaks pikemalt, nautisime õlut ja vahetasime muljeid teiste sõidulistega.

Diamante külakeskuses oli ralli humanitaarabi üleandmise tseremoonia. Iga ekipaaž võis oma soovide ja võimaluste kohaselt tuua kaasa annetusi. Kokku oli neid juba Budapestist kaasas rekkatäis, ent platsile kuhjus veel terve suur hunnik igasugu kaste ja kotte. Meiegi viisime tagasihoidliku koguse jalgpalle, tulemasinaid, pastakaid ja toidukraami, mis tundus, et on kaasa ostetud ülearuselt.

Neegrinaised tantsivad, kuskilt Ungarist on kaasas lilliput, kes teeb tsirkust. Metsik hulk lapsi on tulnud kokku ja kõik karjuvad cadeau! Tähendab, et anna! Toodud abi jagab külavanemate abiga laiali üks inglise daam, kes on pühendanud oma elu kohalike aitamisele Malis. Ent see, mis toimub tseremoonia käigus... Lastekarja hulka visatakse vahepeal mingit nänni, mille peale viimased hagijatena kokku tormavad ja oli muidki asju, mis selle kõige juures tekitavad vastumeelse tunde. Abiandmise farss... Terve tee on täna lapsed karjudes jooksnud autode taga... anna, anna, anna! On koletu õpetada neid niiviisi kerjama, aga seda sellised valgete üritused teevad. Jah, lapsed on armsad, väga armsad, ja haledad, mõned tatised, mõned kaltsudes, kuid enamus nagu tavalised lapsed – nad ei peaks valget nähes arvama, et see on jõuluvana. Kogu see kerjamise-abiandmise trall on minu jaoks sellisel kujul mõttetu ja kohalikke alandav. Lapsed kahjuks ise ei saa sellest aru. Aga ikka leidub mõni valge idioot, kes aknast jagab mõttetut nänni, mille tulemusel pole keegi õnnelik, sest enamus jääb ilma ja seda näljasemalt ründavad nad järgmist. Abistamine organiseeritult, kus abi jaotatakse abivajajate vahel kohalike poolt, seda ma aktsepteerin, kuigi kahtlen, kas summa summarum selline abi ikka kedagi edasi aitab, pigem õpetab häbi tundmata almustest elama. Ja muidugi see abi üldse – vanad jalgrattad, mõned kiirabi- või furgoonautod, laibaauto jm, rimakad, millest osa juba Marokos saba andsid ja veerevad Bamakoni vaid nööri otsas. Selles suhtes on üks Šveitsi tiim nagu valged varesed – suhteliselt korralik Chevi, mille nad kavatsevad Bamakos haiglale kinkida ja Chevi furgoonis on kaks tuttuut üle 80000 euro maksvat veepuhastusaparaati. Ka meie tuttav inglastest abielupaar kavatseb oma korraliku 4 Runneri kinkida Bamakos mõnele haiglale... Aga enamus muid annetusi piirneb - nagu meie isegi, tühja-tähjaga.

Siia rallile on tulnud kokku igasuguseid inimesi – tõsiseid offroadereid, pullivendi, lihtsalt seiklejaid või reisihimulisi toredaid tüüpe, poosetavaid rullnokkadest uusrikkaid, kelle hulgast mõni on lihtsalt ajudeta. Välja lööb see sellistes kohtades, kus elementaarne mõtlemisvõime või teistest inimestest hoolimine väldiks konflikte. Nii näiteks on ju tore Hummeriga ümber laagri keerutada nii, et tolm tahab teised ära tappa või siis laagrist ära minnes jätta maha endast hunnik kilekotte ja õllepurke. Oleme mõlemaid asju korduvalt laagrites näinud ja see on ausalt öeldes vastik ja tekitab vahel häbitunde, et samade sellidega ühel üritusel oled. Hüva, aafriklaste külaümbrused on kordi hullemad, võiks mõelda, et mida paar kilekotti muudab, kuid normaalne inimene korjab enda järelt oma saasta kokku. Jne... Õnneks on siiski enamus teistsugused ja ekstreemseid jobusid leiab vaid üksikute endiste sotsmaade ekipaažide hulgast.

Et pidulik tseremoonia külas oli tekitanud vastakaid tundeid, läksime otsima mõnd kohta, kus ka peale päikese loojumist võiks õlut olla. Pika otsimise ja kohalike juhatuse peale leidsime küla servalt ööklubi! Enne juhatati veel ühte nurgatagusesse kohta, kus saime taalasid vahetada - pimedasse tolmusesse põiktänavasse jõudes mõtlesin korraks, et pimeduse varjus lüüakse meid ameeriklaste pähe lihtsalt maha. Ent peale mõrvarliku vahetuskursi ei juhtunud midagi hullu ning võisime minna ööklubi otsima. Suvalisest plekist kokku klopsitud madal putka, seestpoolt seinad kaetud kirjude vaipadega (kommentaar Bamakos: - see putka oli päevavalgel uskumatu!). Lae all radiaalselt paigutatud jõulu-elektriküünlad ja kard ning plastmassist pardid. Toa keskel telekas ja helisüsteem, millest pritsib ehe Mali stiilis ska ja reggae! Paras lärm. Peale meie veel umbes kolm-neli kohalikku meest ja üks paksem daam. Baaridaam – vilgas ja seltskondlik, müüb õlut (õngitsedes seda kergelt sulavast jääkapist, mille põhjas lainetab ca poolemeetrine külma vee kiht, ja tahab, et me temaga tantsiksime, kuid Eesti meest ei murra miski tiluliluga – no dancing, just another beer, merci! Ja nii läheb daamike pettunult jääkappi tühjendama.
 

 

 

 


Kayes-Diamante

| Üles |

 

 

 

 

 

Diamante

| Üles |

 

 

Diamante ööklubi

| Üles |


 

30.01.2011. Bamako. Hotell L’Amitie
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 22.40

Tänahommikune äratus oli varajane. Mingil hetkel, ca kella nelja paiku öösel, käis kusagil õudne pauk – midagi ilmselt pidi õhku lendama. Uni oli läinud! Varsti peale seda algas veepladin. Ärkasime üles ja kuna vesi solises läheduses, siis läksime ettevaatlikult vaatama, millega tegu. Plahvatus käis kindlasti kusagil mujal ja kes teab, mis iganes see oli, ent veesolina tekitas kohalik veetorn, mille ülevoolutorust purskus laia joana vesi. Eelmiseõhtusel üritusel oli räägitud, kui oluline on vesi ja kiidetud seda, kuidas valged rallimehed üleeelmisel aastal samasse külasse kaevu kaevasid. Mures kohalike veetagavarade pärast ruttas Ivo otsima kedagi, kellele öelda, et selline jama lahti. Ta leidis ühe rallikorraldaja, kes tundis kohalikku pealikut ning viimane lubas asja edasi öelda. Et midagi muud teha ei saanud, proovisime kuidagi edasi magada. Kui ärkasime enne seitset, siis voolas vesi edasi, inimesed hoidsid pangesid ladiseva vee all ja kõndisid täis ämbritega eemale. Mõni kümbles... Kedagi eriti ei tundunud see rike huvitavat. Veepuudus...

Startisime tolmustel külateedel ralli viimasele stage'le – sihtkohaks Bamako. Kuna meil oli kaasas igaks juhuks 100 l odavat Lääne-Sahara kütust – peamiselt kõrbekatsete jaoks, kus võis olla tankimisega probleeme, siis keerasime teelt kõrvale savanni ning tankisime, et vältida tankimisi Malis (kütus on siin ehk pisut odavam, kui Eestis, kuid siiski suhteliselt kallis ja mida Bamakole lähemale, seda kallimaks läheb). Tankisime, keetsime priimusega hommikusööki. Olime just sööma asunud, kui kes teab kust pagan ilmusid kolm postteismelist poissi ja peale tervitamist jäid üksisilmi vahtima, kuidas me sööme. Ausõna – pisut ebameeldiv on, kui keegi põrnitseb, kuidas suppi sööd. Nad seisid ca kümne meetri kaugusel senikaua, kuni panime kodinad kokku ja lahkusime kiirustades. Piknik savannis oli kindlasti häiritud. Muidugi on see nende maa ja nende kombed, kuid kindlasti ebamugav ja meie mõistes täiesti arusaamatu käitumine ikkagi (ju olime meie samasugune vaatamisväärsus neile kui savann meile). Mõtlesin, et kui kolm musta meest Kaubahoovi pargis võileiba sööksid, siis kuidas käituksid meie möödakäijad? Aga kui nad võileiva söömise asemel keedaksid priimusega suppi?

Naljakas tunne oli. Juba pea 17 päeva olime olnud pidevalt teel. Täna pidi sellest alles pool läbi saama. Olime savanniga juba harjunud, täpselt samuti nagu Mauretaaniast väljudes kõrbega. Päev oli esimest korda päris palav, ning ausalt öelda mõtlesin läbi kollaste krõbekuivade savannimaastike loksudes korduvalt sellele, et Bamakos ehk õnnestub käia külma dušši all ja tulevane öö magada linade vahel...

Bamakosse jõudsime kuumal pärastlõunal ralliklassi masinatega samas ajalimiidis. Parkisime hotell L’Amitie ette, mille GPS koordinaadid olid viimasena antud ja vaatasime ringi, mis edasi. Kohtasime tuttavaid norrakaid ja veel mõnda, aga väga täpset infot, mis edasi toimub, keegi ei teadnud. Šveitslastelt kuulsime, et lõpetamise ametlik osa on kusagil kõrval suurel tänaval. See, et info liikumisega ralli ajal on probleeme, ei tulnud erilise üllatusena - varemgi oli mitmeid kordi juhtunud seda, et juhuslikult saad teada asjadest, millest briifingutel pole räägitud või mis ungarikeelsel CB raadio kanalil laiali hõigatud...

Möllisime end hotelli sisse (kolekallid toad, aga mis teha...) ja läksime lõpetamise kohta otsima. Ent Bamako liiklus ja liikluskorraldus... Tänavanimed puuduvad, liiklusmärke on jaopärast - ja ega keegi neid ei vaata. Ligi 40 kraadises kuumuses ilma konditsioneerita auto on linnaliikluses lausa piin. Laveerides rollude, eeslirakendite, täistuubitud busside, mille külgedel ripuvad inimesed, rekkade ja taksode vahel tunned kuidas iga minutiga väsimus, vastumeelsus ja ärritus kasvab... Ainus, mida teadsime lõpukoha kohta oli koordinaadid, kuid käsigepsuga Aafrika suurlinnas loovides lihtsalt hakkas asi halenaljakaks muutuma. Seiklesime metsikus liikluses mitu tundi, kuid tulemus oli see, et lihtsalt ekslesime linnas ringi ilma tulemuseta põigeldes kord siia kord sinna poole Nigeri jõge ning riskides mõne ettevaatamatu rollu tõukamisega lahtisesse kanalisatsioonkraavi. Lõpuks, peale korralikku keerutamist hullumeelsetel tänavatel jõudsime hotelli juurde tagasi, parkisime auto ja läksime jalgsi linna. Kuumuses jõlkumine avatud kanalisatsiooniga tänavatel, kus lapsed ja igasugused kerjused võtavad sind kui taeva õnnistust, oli ääretult väsitav. Ralli lõpukohta me ikka ei leidnud ja nii maandusime lõpuks januste, väsinute, higiste ja kergelt ärritatutena väliselt mittemidagiütlevasse bistroosse kusagil suvalises urgastänavas, mille asukad kes kuidas püüab oma igapäevast leiba teenida...

Väljast mittemidagiütlev bistroo. Aga sisse jõudes.... nagu oaas... Mali muusika, jahe, varjuline vaipadega kaetud ruum puude all, kuhu ei kosta isegi eriti linnamüra. Savanni, inimeste igapäevategemisi kujutavad ja ka abstraktsed maalid seintel, korralik mööbel tänavaurgaste plastmassi vahele. Viisakas kelner lülitab laua kohal sisse ventilaatori. Tellitud kolm külma, „higistavat“ Castel Beeri ilmuvad nagu nõiaväel… Kirjeldamatu! Kui seepeale serveeritakse veel kaptenikala filee riisiga – mida hing oskad veel tahta. Kui eelmised otsas, siis võtame veel ühed õlled ja veel ühed kalad...

Ma ei hakka siin kohal kirjeldama lahtise kanalisatsiooni õudusi, räpaseid tänavaid, Mercedese kaubikutest ümberehitatud ühistransporti, mille uste küljes rippuvad noorhärrad siia-sinna tagaluugi juures kõlguvad - see on tuttav juba St Louisist ja Dakarist. Ei hakka kirjeldama ka sellele kontrastset lukshotelli, mille punasest puust kirjutuslaua taga hetkel istun ning ei suuda lõpetada imestamist, kui suur on erinevus siin selle jahutatud õhuga ja luksvannitoaga ruumi ning ning roigastest varjualuste vahel, mille all lesivad keskpäeva kuumuse eest varjule pugenud. Kuid ma ei vaeva oma pead sellega ning naudin hetke - ma olen rahul: mul on mitu külma õlut laimiviiludega ja siin on väga-väga meeldiv võimalus võtta vanni ja magada voodis. Istun, vaatan avatud kardinate vahelt hilisõhtuse Bamako tulesid ja panoraami ning järsku jõuab pärale, et ralli on läbi! Me oleme siin! Ametlik osa on tehtud!

Teisalt oleme me alles poole peal meie reisiga. Kuna lubatud konvoiga on üsna segased lood – vähemalt eile õhtul, kui ühelt korraldajalt aru pärisin, siis midagi mõistlikku ta ei osanud öelda – siis ilmselt üritame tagasi sõita omal käel. Mali ja Senegal on ok, kuid mind teeb pisut murelikuks Mauretaania, kuid mõeldes oma kaaslastele, siis tundub, et saame kindlasti hakkama. Hetkel pole vaja küll muretseda. Panin juba vanni (jaheda) vee jooksma ning külmikus on ...oi kui mitu KÜLMA õlut :)

Ralli on läbi! Yeah, ralli on läbi...
 


Viimane odav Lääne-Sahara kütus

| Üles |

 

 

 

Diamante-Bamako

| Üles |

 

 

 

 

Bamako vol 1

| Üles |

 

 

Ülim...

| Üles |

 

 

L'Amitie

| Üles |


 

31.01.2011. Mali. Kusagil Kita ja Kayane vahel võsas
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.40

Täna oli üks järjekordselt ilus päev! Kui palju loeb, et saad ise kulgeda, mõtlemata punktidele, kuhu pead enam-vähem õigeks ajaks jõudma või ettemääratud laagrikohale, kuhu võiks jõuda hiljemalt viimaste valguskiirtega!

Hommik Bamakos osutus peale hotellist lahkumist närviliseks. Peale üsna meeldivat hommikusööki samas maalidega bistroos alustasime linnast väljasõitu. Kohtasime hotellis mitmeid peata rallilisi, konvoist (ja ka korraldajatest) ei õrna aimugi. Seega, mis seal's ikka - paneme kodu poole ajama. Kuna tõotas taas kuuma päeva, siis üsna üksmeelne otsus oli, et ei hakka selles suurlinnas rohkem hängima ja võtame suuna parem Kita peale. Kaardi järgi pidi läbi Kita Katesi peale minnes olema tee ligi 150 km lühem tuldud teest ja, mis peamine, seda me polnud ju veel näinud :)...

Et tänavanimed on üldiselt haruldus, siis kaart on kiireks reageerimiseks üsna kasutu. Sõitsime gepsu järgi, ent sattusime kohe alguses mingitele turutänavatele, kuhu ca 4 m laiusesse koridori pidid mahtuma müüjad-ostjad, autod, rollud ja eeslirakendid. Liiklus on intensiivne, reeglivaba, tuututamine, karjumine. Mõni idioot, nähes, et autoroolis on valge, klammerdub peegli külge ja püüab midagi müüa või kerjata. Totaalne segadus ja mäng närvidel. Kuna juhtusin roolis olema, siis ühe töllaka peale, kes surmapõlgavalt aknaraami küljes rippus ja pidi tagaratta alla jääma, hakkasin valju häälega karjuma. Kui siin mingi õnnetus juhtub, siis oled ikka süüdi sina, mitte kohalik, sest loll valge on nagu taeva kingitus – küll sealt saab raha...

Bamakos märkasime esimest korda, et käib eeslirakendite ja räämas veokatega ka mingi prügikoristus. Tõepoolest. Peatänavad olid suhteliselt kasitud. Ent täielik hämming tabas meid siis, kui lõpuks linna serval jõudsime väikesele tühermaale, kuhu kõik see sodi maha kallati ja mida seal siis jõudumööda põletati. Kummituslik koht: sinises suitsuvines lehmad ning eeslid tossavate prügilaamade vahel midagi söödavat otsimas...

Peale Bamakot võtsime suuna Kayesi peale teist marsruuti pidi, kui olime tulnud – kaardi järgi 100...150 km lühem ja rahulikum. Ja tõepoolest - kuni Kitani oli tee nagu kuld – tüüne asfalt, väga vähe liiklust, maalilised külad ja – lapsed ei jookse auto järel nõudes kingitusi või – õigemini – nad jooksevad, kuid enamuses siiski karjuvad „bonjour!“ mitte „cadeau!“

Lisaks sellele kulgesime terve päeva savannis, sekka lõiguti künklikud tasandikud fantastiliselt murenenud punakasmustade kaljude vahel; mõni neist meenutas krokodilli, mõni jõehobu, mõni kilpkonna – loomi, mis kohalikele on siin kõik tähenduslikud. Vahetevahel oleme puude vahel näinud vilksatamas antiloope, ahve, linde ja muidugi karjade viisi kitsi, eesleid, suuresarvilisi lehmi. Enamus savannipuudest on igihaljad, mistõttu looduse poolest jääb tunne nagu oleksid augustikuus sattunud kusagile maakolkasse Eestis. Tolmu, sõnniku, kuiva rohu ja roheliste puude lõhn - savannilõhn – ei oska seda kuidagi teistmoodi kirjeldada. Suvi!

Kitas tehtud pisike peatus kulmineerus suvalises kohalikus söögikohas hautatud herneste, kana ja kalaga ning üritusega kasutada kohalikku internetiteenust. Kita on ehk Elva suurune tolmune linnake. Bamakost suubub linna küll super tee, kuid edasiminek meile sobivas suunas kutsus esile hämmelduse. Linnast väljus küll veel üks tee moodi tee, ent see oli meie jaoks vale suund. Vaatasime pisut tolmuste tänavate äärde pikitud poekeste ja äride vahel ringi, küsisime mitu korda suunda ning lõpuks juhatati kätte üks järjekordne tolmune rada... Raja algul oli teetõke, kus kaks vanataati soovitasid tungivalt ringi sõita, kuid kui me enesele kindlaks jäime, siis suunasid hoopis kolmanda raja peale, mille suund esialgu meie suunaga klappis. Maksime neile mingi nõutud maksu - ehk oli see teemaks, sest Malis on teed tasulised (ka kohutavate aukudega), aga võib-olla läks see ka taatide taskurahaks ...who cares. Keerasime auto punase tolmuga kaetud teeotsale...

Asfalt oli kadunud ning valdav osa teest kuni tänase laagrikohani on olnud mingis teeehitamise eelses seisundis: kohati tamm, kohati nagu kruusatee (kohalik nö kruus on punane savikas pinnas, mis tolmab jubedalt). Ühel hetkel, pisut enne laagrisse jäämist, muutus tee üha kitsamaks. Tervituseks läbisime mingi pisikese jõe. Tee muutus veel kitsamaks ja mõne kilomeetri pärast, seistes ühe Senegali jõe harujõe ääres, tabas meid närvekõditav üllatus: silla asemel pidime läbima algul ca 200 m pikkuselt koolmekoha ning siis veel ühe. Lahe! Venus vedas ilusasti! Ent koos sellega tekkis kahtlus, kas mitte tee ei või ühel hetkel veel hullemaks minna. Loodetavasti ei lähe see siiski enam senikogetust hullemaks.

Täna oleme kaks korda aidanud kohalikke. Mõlemal korral ühistransporti. Kusagil enne Kitat võtsime peale purunenud rehviga kaubikust ümber ehitatud bussijuhi, kelle koos rehvi ning kahe sõbraga viisime järgmisse asulasse rehviremonti. Hiljem, juba vastu loojangut, laenasime ühele teisele kaubiku juhile, mille auto ümbrus oli tulvil inimesi (uskumatu, kui palju ühte Mercedese ümberehitatud kaubikusse võib rahvast mahtuda!), tungrauda, et nad saaksid purunenud rehvi vahetada. Nende kolmest tungrauast ükski ei töötanud, vaid vedelesid, õli väljas, tee kõrval. Uskumatu, kui siledad rehvid sel autol olid – nii see, mis katki oli läinud kui see, mis alla pandi!

Videviku saabudes keerasime tolmuselt teelt savanni, juhuslike möödujate vaateulatusest välja. Kusagil naabruses peab olema Senegali jõgi ning kaardi järgi kosed. Kui hästi tasa olla, siis läbi tsikaadide sirina kostuks nagu vee kohinat - aga võib-olla on see ka ettekujutus. Homme hommikul teeme ühe jalgsi avastusretke jõe äärde... Ahjaa. Ilmselt Mauretaania liivadel sandladderitel rataste ringi laskmisest oli ühel tagumisel rehvil traadid väljas – seetõttu tegeles Eero viimaseid päikesekiiri kasutades tagumiste rataste vahetamisega.

Ent nüüd lõpetan. Priimusel on saanud tee valmis – kange roheline Maroko tee, kahjuks ilma värske piparmündita. Ivo ja Eero lebavad koormakilel ja vaatavad üksisilmi tume-tumedasse öötaevasse, mis on täis tähti! Aafrika taevas! Tsikaadid või mis iganes elukad siristavad ümberringi, savannis midagi krõpsub, praksub. On täielik tuulevaikus ja, kui siristamine ja krõpsumine välja arvata, siis ka üldine vaikus. Selline omamoodi vaikus, savannivaikus :), mida Euroopas pole võimalik kogeda. Valan topsi teed ja viskan kah sirakile kilele...
 

 

 

 

Bamako - vol  2

| Üles |

 

 

Bamako prügilehmad

| Üles |

 

 

 

Bamako - Kita

| Üles |

 

 

 

 

 

Suund läände

| Üles |

 

Rehviremondiabi

| Üles |

 

 

Võsalaager

| Üles |


 

01.02.2011. Mali. Ca 1 km Galogoust kagus mäekingul võsas
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.50

...Jätkaksin nagu sealt, kus eile peatusin: taas pimedus, Orioni vöö sirab taevas. Võrreldes eilse õhtuga on see erinevus, et õrnade pilvede tõttu jääb enamus tähti looritatuks. Eero ja Ivo on juba telkidesse läinud: Eero privab kuumas kliimas maas, meie Ivoga ajame läbi auto katusel. Rääkides jõehobustest ja krokodillidest, siis on meil katusel kindlasti ohutum :)...

Päikesega üles ja Päikesega magama – see on hakanud sel reisil tagasiteel telkides saama traditsiooniks – üksi liikudes ja arvestades näiteks tänaseid teeolusid, siis pimedas sõitmine ei tule ausalt öeldes kõne allagi. Paarikümneminutise videvikuga saad telgi üles, söögi ja tee valmis keedetud ja mis muud ikka pimedas teha – isegi õlut ei õnnestunud õhtuks osta ning enamus anekdoote, ägedaid lugusid on juba ära räägitud... Tõsi, täna õhtu muutis pisut teistsuguseks siiski väike laagrilõke - esimene sel reisil...

Täna on taas olnud 150 km täielikku off-roadi. Ralli jaoks valitud teelõigud olid tänasega võrreldes lausa lapsemäng. Bamakost Kitani oli esmaklassiline asfalttee – Eesti teemeistrid võiks siia õppima saata, kuid edasi! Uskumatu, et kaardile märgitud maantee on osutunud tõeliseks kitserajaks (ja ka vaid nelikveoga kitsedele)! Me oleme sõitnud täna mööda vanu raudteetamme, otse raudteel, jõesängides, ümmarguste savihüttide vahel neist vaevalt mööda mahtudes, lahtises liival, basaltiväljadel, paari meetri kõrguses rohus, metsas ja karjamaadel, aga mitte teel. Ralli ajal ei tekkinud kordagi muret selle üle, kas rehvid vastu peavad, või, et sidurit liiga ei koormaks. Ka oleme hakanud üsna lugupidavalt suhtuma kaasasolevasse veevarusse ning kütusevarusse. See on uskumatu, kuid sellise kuumusega oleme joonud oma 5-6 liitrit per face ja ometi me veedame suure osa ajast autos!

Täna oleme pool rada läbinud vaid tänu aeglusti ja difribloki olemasolule! Kuna suunaviitadest ei maksa unistada, siis teed oleme küsinud karjustelt:

- Bonjour!
- Bonjour, ca va!
- Ca va! La Route Kayes?
- Qui, Kayes.
- Merci!

Me oleme selliseid dialooge pidanud täna maha nomaeitea, ligi sadakond. Iga kord on käeviibe osutanud edasi jubedale eeslirajale. See unistus, et hei jobuvõitu valged mehed, maantee on küla taga teisel pool, pole täitunud. Vaid üks kord oli dialoog pisut erinev: peale seda, kui kohalik oli osutanud hirmsale lõhangule, millesse kaks vaevumärgatavat rattajälge sisenesid, soovis ta sooja naeratusega: bon voyage! Ütle veel et kohalikud ei ole naljamehed! Meie ainuke kontroll ja teadmine oma asukohast siin maastikul on geps ja raudtee või vana raudteetamm, mille nägemine siin ja seal või mille ületamine lisab kindlust, et liigume ikka õiges suunas - detailset Mali maakaarti oma maanteeinfoga võiks kasutada tulehakatuseks...

Mahinast Bafoulagesse, üle Senegali jõe, pääsesime vaid mööda raudteesilda. Kuna osa teelõike aja säästmiseks sõitsime nagunii mööda raudteed, rong jälitamas kannul :), siis ei olnudki see üle poole kilomeetri laiune kitsuke metallkarkass midagi hirmsat. Hirmsad olid aga noorhärrad, kes teiselpool, so Bafoulages, tahtsid 10000 kohalikku (ca 250 krooni) sillamaksu. Ivo võitles nendega vapralt ja nõudis tšekki. Seda ei antud ja nii kukkus hind algul poole võrra ja siis juba 3000 peale. Maksime 1000 väites, et see on kogu me raha. Arvan, et sedagi makstes saime tegelikult tünga.

Õhtul elasime üle ka ühe päris meeldiva seiga autoga kivilasude vahel turnides. Üks raudteelane, kellelt teed küsisime, tuli tsikliga teed näitama ja sõitis pea 15 km meiega kaasa, et me õige teeotsa peale saaksime. Kinkisime talle suure paki Maroko teed.

Ahjaa, hommikul matkasime eileõhtusest telkimiskohast ca 2 km kaugusele jõe äärde, et koskesid näha, mis kaardil sellel kohal märgitud – hästi maaliline jõgi küll oli, kuid mitte koskesid (ka mitte kose häält). Samas see pastoraalselt tüüne vaikus vee ääres, lindude lakkamatu sädin, kauguses laisalt karjamaale liikuvate lehmade ja kitsede hääled segunemas karjuse hõigetega! Lehmad ja kitsed otsimas toitu kuivanud kollase savannirohu vahel (kus see veel põlemata). Ilus!

Pesta tahaks. Veega peab olema kokkuhoidlik – selles kuumuses on metsik janu – täna oleme kamba peale tarbinud oma 15 l vett, kui mitte rohkem, aga ma vist sellest juba kirjutasin! Jube punane tolm - aga tolmab siin kõik: tee, savann, küla, isegi raudtee - on igale poole tunginud. Hea, et kotid ja muu strateegiline mant on kilekottides, vastasel korral oleks tükk tegemist et seda üldse puhtaks saada. Iseenesest selle tolmuga võib harjuda, kui unustada peenutsemine ja õnneks pole keegi meie hulgast ülearu pirtsakas. Viimast kinnitab seik tänahommikusest teejoomisest: kui küsisin, kas härrad sooviksid rohelist teed lihtsalt või koos sipelgatega, vastasid mu kallid seltsilised, et sipelgad on fine!
 

 


Jõematk

| Üles |

 

 

 

 

 

Pikk tee Mahinasse...

| Üles |

 

Kus pool on Kayes?

| Üles |

 

Mahina - Bafoulage: üle Bafingu jõe

| Üles |

 

Mööda kitserada edasi

| Üles |

 

 

Taas laagris

| Üles |


 

03.02.2011. Senegal. Maantee N2...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 10.04

Kulgeme vaikselt (istun läpakaga tagapingis) mööda Senegali savanni läbivat kitsast asfaldilinti mööda Mauretaania poole, täpsemalt kurikuulsa Rosso piiripunkti poole. Kollased väljad kareda kuluheinaga vahelduvad kohati põlenud väljadega. Akaatsiad – neid pidavat olema Aafrikas üle 200 liigi ning igasugused muud tundmatud jändrikud savannipuud-põõsad moodustavad hõreda pargina silmapiirini ulatuva tolmuse peisaaži. Sekka külakesed – esmalt teede ääres pikkade ridadena roigastest ja savannirohust kokkupõimitud varjualused – kus igaüks püüab kuidagi mingi teenuse pakkumisega oma hinge sees hoida. Taamal savist või samasugustest roigastest hütid, mis Malis olid valdavalt ümmargused ja kaetud vietnamlase kübarat meenutava rohust katusega, Senegalis on hütid nii ümmargused kui kandilised. Vahetevahel leiab seast ka mõne asisema hoone – mošee, kooli või prantslaste pärandusena lagunenud või kuidagi ülesputitatud militaarse ajalooga kivihoone. Hämmastav on see, et Malis nähtud endised Prantsusmaa sõjaväebaasid meenutasid oma vormikõnelt vägagi sovjetiaegseid sõjaväehooneid. Ent väga imposantsed, eriti Malis, olid mõnes külakeses voolavate joontega punakad savihooned (sageli mošeed), mille seintest omapärase vahvärgina turritavad välja karkassipostid. Kitsekarjused ja lehmakarjused kirjude kitsekarjade ja laiasarviliste lehmakarjadega, sekka eesleid, karjas, üksikult ja rakendina. Mõned eriti elus pettunud eeslid seisavad lihtsalt keset teed ning ei reageeri ei signaalile ega mingitele muudele püüetele kontakti võtta. Kauni rühiga naised, suured kandamid pea peal ja lapsed rätikuga selga seotud, tatised jõmpsikad autole järgi jooksmas ja cadeau, cadeau karjumas, mehed laisalt varjualusel lesimas või kusagile asjalikult eeslirakendiga minemas, üksikuid härrad, kuid sageli ka kirjudes kleitides daamid, mopeedidega kusagile tõttamas, tolmumask suu ette seotud. Ja need kõik on sõbralikud, välja arvatud mõned lapsed, kes valgetelt turistidelt on almust saanud ja nüüd iga valget inimest jõuluvanaks peavad.

Cadeau! Cadeau!

Sageli vihaselt ja nõudja õigusega karjutakse seda. Üht norrakate autot hakkasid lapsed tulles lausa kaigastega peksma, kui sealt midagi ei pudenenud. Meil kisti lahti tagumine uks ja paar korda on visatud mingi prügiga. Üldiselt me ei anna lastele, nagunii ei jõua kõigile anda ning otsustasime, et ei süvenda seda valgete poolt mahitatud kerjamise kommet. Kuid paar korda oleme siiski ka andnud. Ühe korra Diemas, kui auto juurde pimeduses tuli üks lõpp kurbade silmadega poisike, räpane, üsna räbalas. Andsime Eeroga talle kilo kaerahelbeid – ta oli silmnähtavalt pettunud. Ühele teisele jõmpsikale kinkisin täna hommikul vihiku. Üks jõmpsikas tahtis ära krabada meie klaasihaamrit – tjah, oleks võinud selle anda, sest siis oleks noorsandil tulevik kindlustatud – edaspidi saaks kogu vajaliku seisvatest autodest.

Kui sõidame läbi väiksematest linnadest, siis kõrvaltänavatelt paistab uskumatu räpasus! Kilekotid ja plastik – milleks! See kõik vedeleb paksude lademetena asulate ümber. Kauplejad üritavad samas iga võimaliku jubina pakkida kilekotti. Alatu valge inimese äri – müüme kilekotte kolmandasse maailma, kus pole ei harjumust sellega midagi mõistlikku peale hakata ega tehnoloogiat sellest üle olla.

Eile hommikul ärkasime meie reisi ühes kaunimas laagrikohas – madalate punaste kaljudega piiratud hobuserauakujulisel platool, mida katsid istumiseks ideaalsed paksud kiviplaadid ning üksikud põõsad (loomulikult okkalised). Ärkasime koos päikesega ning alustasime omi asjatoimetusi. Öö oli olnud metsikult palav ja nii, me siis riputasime puudele ligumärjaks higistatud magamiskotte, kui järsku ilmus laagrisse üks härra, tervitas ja jäi lihtsalt kiviplaadile istuma. Vaatas, mida me teeme. Kuna me prantsuse keelt ei oska, siis kommunikatsioon oli suhteliselt ühepoolne. Mul oli söögitegu pooleli – frikadellisupp kalkuniliha ja mingi makaronipõhjaga. Kui oli serveerimise aeg, pakkusime ka mehele – loomulikult oli ta nõus. Pärast jõime kõik sõbralikult koos maroko kanget rohelist teed. Kui hommikueine läbi sai tõusis taat, tänas, soovis head teed ning astus minema.

Meie aga alustasime kolmandat päeva offroadi Kayesi poole. Kohe algul alustasime laskumist jõeorgu, mis tähendas kohati auto ratastele meetreid kivide alla ladumist, et üldse oleks võimalik liikuda. Esimese kolme tunniga liikusime u 5 kilomeetrit. Ent vaikselt hakkas tee paremaks minema, eriti peale seda, kui kõrgepingeliinialuselt teelt saime külade vahele – konsensus seda teha - tõsi saabus peale väikest eriarvamuste vahetust. Okei, tee oli endiselt lahtise liivaga eeslirada, mida katkestasid üüratud uhtorud, kuid mitte enam hulle basaltivälju ja teravaid kaljunukke, mis ühe vale gaasivajutusega võivad tagasilla alt viia.

Pärastlõunal elasime läbi aga minu jaoks ühe selle reisi ilusama elamuse senini. Tee viis Senegali jõe kaldal hästi kaldapervele. Tegime pilte ning kurvi taga avastasime suhteliselt madala kookospalmi loomulikult koos selle otsas kasvavate kookospähklitega. Tegime just ettevalmistusi (õigemini Eero ajas tunkesid selga, et puu otsa minna, meie Ivoga pigem olime kõrvalt targutajate rollis), pähklite allahiivamiseks, kui tuli mingi mees jalgrattaga. Ta hakkas hoolega pabereid näitama (neid oli tal kaasas terve kotitäis) - muidugi prantsuse keelseid - ja osutus looduskaitseala (kuigi ausalt öeldes, ei tea, mis kaitseala see on, sest kaardile seda kantud veel pole) valvuriks. Peale lühikest viisakuste vahetamist – ausalt öeldes eriti midagi ei saanud aru, keeras ta jalgratta otsa ringi ja viipas. Otsustasime järgneda.

Veerand tunni pärast jõudsime imelisse kohta - Chutes de Gouina. See on üks Senegali jõe mitmest joast, kuid suurim ja kuulu järgi majesteetlikum (kutsutavat Mali Niagaraks) – aga siinkohal ma võin eksida, oletan vaid valvuri jutuvada järgi. Senini olime mitmeid kohti, paari eelnevat juga ja kaljumaalinguid iseseisvalt otsinud, kuid paraku tulutult. Mali kaart, mille Ivo oli hankinud üllatas kohati oma ebatäpsusega - ka ilmselt nende jugade osas - ning geps selliste asjade kohta ei kõssagi. Nüüd seisime laia kaljuse kanjoni ääres, millelt vesi ligikaudu paarikümnemeetri kõrguselt valju mühinaga kukkus. Kui Islandi kosed, mida näinud olen, pulbitsesid raevukalt, siis Chutes de Gouina mühas lihtsalt suurejooneliselt. Ning millised vaated!

Ent parem osa oli veel ees. Lisaks kaunitele vaadetele tuli välja, et kosest allavoolu, kohe sealsamas, saab ujuda, vahetult kose all ei ole krokodille ega muid probleeme. Laskusime ääretult ilusatelt kihilistelt kaljudelt, mis moodustasid loodusliku trepi, astangu alla ning leidsime sulni väikese lahesopi liivase rannaga... Milline õndsus oli end paljaks koorida ja vette hüpata! Lõpuks ometi sai mitmepäevase paksu punase tolmukihi maha loputada ühes elu ilusaimas ujumiskohas...

Muidugi – me ei pääsenud „kuivalt“. Et valvur jauras midagi maksmisest ja meie ei tahtnud sellest midagi kuulda, siis vedas ta naabrusest kusagilt välja ühe prantslase, kes Mercedese bussiga oli teel Bamakosse (samal kitserajal, mida mööda meie olime tulnud; kutt on kas parandamatu optimist või on sakslased tõesti mõne bussi lendama õpetanud) ja laskis tõlkida, et tahab ca 50 krooni suurust tasu. Nojah – ennist olime talle juba andnud tulemasina ja suure paki Maroko teed lootuses, et see mehe ahnet südant pehmendab. Aga koht oli 3 dollarit väärt küll – loomulikult ilma mingi kviitungita.

Joa äärest veel üks mälestus – nimelt olime Malisse sisse sõites pika hambaga proovinud ahvileivapuu vilju, kuid täpselt ei saanud aru, mida ja kuidas peab sööma. Nüüd avastasime viljad sealtki ning valvur näitas, mismoodi neid süüa tuleb. Lihtsalt lööd koore katki, õngitsed peoga jahujat massi, närid läbi ja sülitad seemned välja. Kayesi poole sõites lutsisime kõik hapukat jahujat massi, mis pidavat olema mitut moodi tervisele hea ja igasuguste positiivsete toimete osas palju tõhusam kui näiteks greip.

Niisiis - taas Kayes, seekord pärastlõunal ja päevavalgel.

Kayes oli nagu õnnistatud maa: kütus, rahaautomaat, õhtusöök... Kohaliku kombe kohaselt lahja ja luine kana, mida meie pettumuseks serveeriti friikartulitega, ent juurde külm-külm Flagi õlu! Peale kolme päeva 30-35 kraadises leitsakus tolmu neelamist! Ostsime õlut kaasagi ning nii üle pika aja möödus pikk laagriõhtu mõnikümmend km Kayesist St Louisi poole kollasekooreliste akaatsiate all (üht kollasekoorelist akaatsialiiki kutsutakse ka palavikupuuks) tähtede valgel kaua naljakatel ja tõsistel teemadel vesteldes ilma, et peale priimusesööki kohe oleks põhku poetud... Õhtut jääb meenutama seik, et istusin meie kaasasolnud lahtikäiva tooli kuidagi niiviisi lapikuks, et selle jalatuge ei saa enam kasutada...
 


 

 

 

 
Kitserada... 3. päev

| Üles |

 

Senegali jõgi

| Üles |

 

 

 

Chutes de Gouina

| Üles |

 

 

Kitseraja lõpp - Kayes

| Üles |

 

Flac... Laager "palavikupuude" all

| Üles |


 

03.02.2011. Senegal. Ca 100 km Rosso piiripunktist, savannis
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 19.55

Parkisme auto madalate küngaste vahele hõreda rohuga karjamaale madalate akaatsiate alla. See on veel savann, kuid palju kõrbelisem, kui Malis 500-600 kilti tagasi. Oranžist liivast turritavad siin-seal välja kollased rohututid, mida kitsed või lambad pole ära söönud. Kui poleks harvu puid (põõsad, mis vähegi loomadele maitsevad, on ära söödud), siis võiks arvata, et olemegi juba kõrbes või poolkõrbes. Tähed siravad... Mõtlen praegu, et kui saan tänaõhtused mõtted üles kirjutatud, siis viskan korraks lamamistoolile ja vahin taevasse, kuni uni tuleb...

Tänane päev on möödunud tasapisi tüürides tasapisi põhja poole...

Aga ega palju polegi kirjutada... Hommik algas Mali-Senegali piiri ületamisega, mis kõigist Ivo kartustest olenemata läks üsna nobedasti ja komplikatsioonideta. Jama oli aga põhjust karta, sest Eero passis oli arvatavasti keegi saatkonnas näpuka teinud ja tema viisa lõppes viimase jaanuari päevaga (muidu Mali viisa kehtib 90 päeva). Ametnik muigutas ja maigutas ja ootas silmnähtavalt raha, ent kuna Ivo ja Eero vapralt umbkeelselt lolli mängisid, siis pääsesid tulema taludes lihtsalt ametniku ebaviisakat passide loopimist.

Ülejäänud päev on möödunud autos, sest tahtsime õhtuks jõuda võimalikult lähedale Mauretaania piirile. Lisaks on vaevanud mind pool päeva ka kõhuhädad – seega mulle on tänane päev olnud üsna null ja möödunud suuresti külili tagaistmel. Mainida võiks meeleolukamatest sündmustest ehk Diema hommikusööki – kohalik tüüp praadis tänaval gaasipriimusel meile maitsva sibulaomleti ja serveeris selle pooleks lõigatud baquette'i vahel. Juurde tehti cafe latte - kondenspiimast ja lahustuvast kohvist hullult magus kuum jook – poiss lõi sellele ca kolme minutiga lusikat imekiiresti tassis liigutades peale paksu vahukihi. Ja seda kõike kokku u 40 krooni eest (kolm portsu kokku 40 krooni). Lõunasöögi võtsime samas hinnaklassis Mahitamis, kus toodi ette päris maitsev tundmatu kala riisiga. Koht ise oli – nagu sara, mille keskel plastlaual mängis telekas...

Hommikupoolikul jätsime selja taha viimased baobabid...
 

 

Baquette & cafe latte

| Üles |

 

 

 

 

 
Senegal...

| Üles |

 

Jälle laagris...

| Üles |


 

04.02.2011. Mauretaania. Nouakchott. Hotell Emira
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.20

Enne kui kokku võtta tänane päev, peaks meenutama üht eileõhtust sündmust. Olin läpakat kokku panemas, kui vinge tuul – sama, mis täna meid Mauretaanias liivatormiga kostitas, juhiukse pauguga kinni lõi. Ma röögatasin nagu metsaline ja loomulikult ehmatasid mu röökimisest Ivo-Eero auto katusel. Midagi pole teha - kuigi eile õhtul olime alles Senegalis, kuid juba piiri lähedal – närvid on seni ilmselt pingul, kuni oleme Mauretaaniast läbi. Eks hirmul on ilmselt suured silmad, kuid saada röövitud ja riskida 30000 eurose lunarahaga (heal juhul) ei ole ka mingi väljavaade.

Kohtasime täna õhtul hotellis Nouakchottis sama hotelli Hispaania juurtega omanikku ja prantslasest mänedžeri, kes Mauretaaniast hoopis teise pildi maalisid kui näiteks Briti välisministeeriumi kodulehelt võib lugeda. Tutvusime meestega, kuna uurisime, kust Maurtetaania pealinnas, kui põhimõttelisel alkoholikeelualal, õlut võiks saada. Hispaanlane ütles, et tema müüb – ca 100 kr 0,33l ja kui politsei tuleb, siis öelge, et saime kingituseks. Õlled kätte saanud jäime muuhulgas juttu veeretama mänedžeriga, kellel aastat 6-7 tagasi olla olnud ilus Eesti pruut (päris eesti nimega, kuid ma ei hakka seda siin avaldama). Mees tegeles lisaks hotelliärile ka kalaäriga – hetkel peamine ekspordiallikas Mauretaaniast. Kuid riigis pidi olema naftat, kulda ja rauda, lihtsalt kohalikud pole suutnud sellega veel äri tegema hakata. Kuna kohalikud üleüldse pole suutnud majandust eriti käima tõmmata, siis rahvas vireleb kohati uskumatus vaesuses. Samas võis mehest ka nii aru saada, et hetkel on ärimeeste jaoks Mauretaania võimalik kullaauk, kus on kõik võimalused olemas, kui kohalikega õiged suhted suudetakse luua. Meie küsimise peale üldise turvalisuse kohta ütles ta, et tegelikult on turvaline ja inimesed väga sõbralikud (oleme seda ju ka ise tegelikult korduvalt kogenud). Probleem tuleb korralikult valvamata piirist, mida Mauretaanias on naabritega ligi 4000 km ja seda enamasti kõrbes. Igaüks võib tulla ja minna, kes vähegi olusid tunneb, end riiki sisse regamata. Inimröövid ja muidu röövimine, mille eest rallieelselt meid enim on hoiatatud, pigem välismaalt (pms Mali, Alžeeria) tulnud gastrolleerijate tegu. Samas ei saa eitada, et inimröövid on ikkagi probleemiks, teevad seda siis kohalikud või väljast tulnud pätid. Eelmisel aastal röövitud hispaanlased viidi näiteks Malisse. Aga muidu pidavat olema üldiselt ok, kui ise väga bravuurikalt esile ei tiku. Muidugi ei soovitanud ta ka väga sügavale sisemaale ilma tausta teadmata oma nina pista. Juttu ajades mõtlesime oma tolmust punastele räpastele riietele – vähemalt nendega sulanduksime linnapildis küll massi, ent probleemiks jäävad endiselt meie valgevõitu pead...

Tänane highlight oli kahtlemata Rosso piiripunkt. Igaks juhuks sõime aja kokkuhoiu mõttes enne piirile jõudmist juba "klassikaliseks kujunenud hommikusöögiks" otse tänaval gaasipriimusel praetud omleti. Ja õigesti tegime – piiril kulus pea kaks väga närvilist tundi. Kõige hullemaks tegi asja see, et niipea, kui valge inimesena autoga piiripunkti jõuad, ümbritseb seda kamp kerjuseid ja igasugu muid asjapulki, kes kõik midagi üritavad müüa, kuid enamus, eriti lapsed, kerjavad. Koputavad aknale, kisuvad ust, näitavad näpuga suule, mõnele vanurile, mõnele invaliidile... Kohutav virr-varr. Kuna kogu asjaajamine on prantsusekeelne ja "kohalikukeelne", siis on ülimalt raske aru saada protseduurireeglitest: kuhu ja mida esitada, kellele maksta jne. Ivo ja Eero sukeldusid vapralt tohuvabohusse, ma jäin autosse rooli taha, valmis kohe liikuma ja kuhugi vahele põikama, kui märguanne tuleb. Ma ei viitsi seda agooniat ja närvipinget siin kirjeldama hakata – mina veetsin sellest enamuse aja autos, tõsi, tõrjudes kerjuseid ja isehakanud aknapesijaid. Rosso piiripunkti teeb lisaks eelnevale huvitavaks veel see, et piir, milleks on Senegali jõgi, tuleb ületada praamiga. Meenus kohe kunagine piiriületus Vidinist Kalafati Doonaul, kus röövelpiirivalvurid Rumeenia ja Bulgaaria poole pealt (pluss igast sorti muud kaabakad) igaüks viit dollarit nõudsid. Tänsele kogemusele tuginedes võib öelda, et Senegali-Mauretaania piiri röövlinägudega võrreldes olid nood balkani tõprad seal suisa džentelmenid. Ilmselt üks "eredamaid" hetki oli, kui nägin akna taga Eerot, kes tavaliselt oma häält igasugu tühja-tähja peale kulutama ei hakka, valjult ja veendunult (ning ärritunult) seletamas:

"This is too much! We are not stupid! We are not idiots!"

Ja must mees püüdis vastupidist selgeks teha... Aga lõpuks praam liikus. Meie Venuse taha pargiti suur tavapäraselt ülelastis rekka, stangega vastu meie autot. Iga kord, kui praam mõne nõksu tegi, tõukas rekka meie autot tagant. Ainus lohutus oli, et meie ees, avatud aparellil, seisis veel üks sõiduautost Mercedes...

Aga lõpuks olime sellest jamast läbi, natuke toetudes ka ühele kohalikule positiivsele sulile, kes dokumente vormistada aitas ja muidugi ca 100 eeku selle eest kasseeris. Noh – vähemalt sai asjaliku asja eest.

Mauretaania ja Nouakchott, kuhu me hilisel pärastlõunal viperusteta saabusime, oli endiselt sama tolmune, lipp-lipi peal, romuautodest (aga siin liiguvad ikka uskumatud romud) üleujutatud. Ainus suhteliselt erinev mulje eelmisest korrast oli liivatorm, mis on terve tänase päeva meid kiusanud. Mitte, et see sõitu suuresti oleks seganud, kuid pidi olema topelt ettevaatlik: lisaks alatasa teed ületavatele lehmakarjadele, kitsedele, eeslirakenditele ning üüratutele aukudele ja kohati ligi meetri kõrguselt ära uhutud asfaldiservale pidi nüüd veel vaatama, et ei sõidaks hooga kohati üle tee tuisanud liivahangedesse. Sõitsin ühest algul üle ca 60 km tunnikiirusega – tunne oli, nagu oleksin vastu seina sõitnud.

Leidsime linnas kiiresti ühe "odavamat sorti öömaja". Käisime dušši all – jumalik tunne peale nelja metsikult tolmust päeva – sõime ühes kohalikus kohvikus kala, kana ja kalmaare ning nüüd üritame tuttu jääda paari sajakroonise prantsuse salaõlle seltsis. Homme 470 km ja siis oleme peaaegu kodus, ehk teisisõnu Lääne-Saharas...
 

 
Rosso!

| Üles |

 

Tagasi Mauretaanias

| Üles |

 

Emira

| Üles |


 

05.02.2011. Totali tankla kusagil kusagil 240 km Nouakchottist
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 10.05

Peale päikesetõusu oleme sõitnud peaaegu pidevalt liivakõrbes, mis vaheldub aeg-ajalt valgete kuivanud järvepõhjade ning kidura rohuga kaetud kollakate tasandikega. Tasandikele on tuisanud siia-sinna sekka oranžid liivaluited. Kui fantastiliselt üksluine ja samal ajal vaheldusrikas võib olla kõrb! Asustus praktiliselt puudub, vaid vahetevahel on siin-seal mõni karjuste hütt, kokku klopsitud kättejuhtuvast. Vahel sammub majesteetlikult düünidest üles kaamelikari, noored heledakarvalised kepslemas vanemate tumedakarvaliste vahel. Vahel silmame mõnd eeslikarja, vahel lehmakarja. Mis toitu nad siin kivide ja liiva vahel leiavad....

Mauretaania asustus on hõre. Pea poole Euroopa suuruse riigi elanikkonna moodustavad 2,5 miljonit inimest – suur osa neist käputäies linnades. Ülejäänud on nomaadid, karjakasvatajad, kalurid, kes on aset võtnud ookeani kaldal või üksikutes harvades oaasides. Silmapiir on avar, lõputu. Nagu ookean. Ilus oma oranžikaskollases monotoonsuses!

Hommikust saati on olnud suhteliselt külm – ehk vaid 15 kraadi plussis. Peale Mali kuumust on see mõnevõrra tervitatav, samas tuletab meelde, et õige varsti ületame Vahemere ja jõuame taas Talveriiki. Me oleme reisinud mitte maade, vaid aastaaegade vahel. Alustasime Eestist kesk talve, jõudsime Hispaanias vara-kevadesse, Marokos kevadesse, ning edasi juba üha rohkem suvesse, Kita ja Kayesi vahel isegi sellisesse omamoodi hilissuvesse. Ok, osa puid on küll kuivaperioodist sõltuvalt on savannis raagus, rohi kulune, ent siiski. Ja nüüd sõidame tagasi talve poole, ainult, et Maroko kevadele järgneb mitte suvi, vaid Hispaania mandliõites varakevad, siis Prantsusmaa tuuline märts, Saksamaa lörtsine veebruar ja siis meie talv. Selles on pisut kurbust paratamatult tuleva külma üle, kuid palju rohkem rõõmu kojujõudmise üle. Kui ennist arutasime, et peaks igaks juhuks sättima jõudmist mitte 20.02. päevale vaid äkki näiteks eelmisele õhtule, siis ütles Eero, et tema poolest võiksime jõuda ka varem. Ma ei öelnud seda välja, kuid sisimas olen selle mõttega ühel meelel.

Aga praegu naudin kollast-kollast kõrbe, vahepeal üle asfaldilindi ulatuvaid liivaluiteid ja pisukest taaskerkivat liivatormi.
 


 

Liiva kuningriik

| Üles |


 

05.02.2011. Lääne-Sahara. Ca 100 km piiripunktist. Kõrb
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 20.40

Tavapärane õhturutiin. Poisid katusel üritavad magama jääda ja mina all püüan ritta seada omi mõtteid.

Viimased 500 kilomeetrit Mauretaaniat läksid väga hästi, ka piiriületus sujus nagu peaaegu tsiviliseerutud maades, poisid pidid paberitega lihtsalt vahepeal lõunatava ülemuse järel ootama.

Kuna paak oli kuiv ja igatsesime Lääne-Sahara odavat kütust, siis oli üllatus suur, kui piiripunkti pensukas teatati, et diislit ei ole. Järgmine pensukas pidavat olema alles 70 km pärast. Küsisin, et kas ka ekstra raha eest ei ole. Ei ole, vastati. Noh, meie arvestuse järgi võis meil kütust jaguda 70 km aga ka mitte. Tuju oli igal juhul huvitav. Hakkasime juba startima, kui pensukamees tuli järsku auto juurde tagasi ja küsis, et kui kuiv meil paak siis tegelikult on. Ivo näitas peaaegu nullis olevat näidikut. Järsku härra leebus ja mingi teise tüübiga nõu pidades ütles lõpuks, et paarkümmend liitrit ikka on... Saa siis aru... Lucky we!

Mauretaanias õnnestus saada väga meeleolukas lõunasöök. Et varane hommikusöögita start hakkas tunda andma, siis keerasime mõnikümmend kilomeetrit enne piiri teelt maha ühte „restorant'i“ (kirjapilt muutmata) ja saime päris mõnusa elamuse. Peremees kutsus ilmetusse ukseta õõnesplokkidest ehitisse, mille põrandat kattis vaip ja nurgas oli samuti vaipadega maast mõni sentimeeter kõrgem madrats. Toa ühe seina ääres mängis telekas, teise seina ääres istus noor ema kolme pisikese lapsega – vist perenaine. Istusime rätsepaistmes madratsile. Peagi serveeriti suure liuaga kartuli-lambalihahautist ning juurde pisikesed baguette’id. Peremees küsis, kas tahame kahvleid ka – muidugi tahtsime. Ta tõi kahvlid, kuid samas näitas meie liua peal ette, et nemad võtavad saiaga otse liuast ja söövad nii - kahvel on tarbetu söögiriist. Tahtmatult meenusid mõnusad söömaajad Waeli ja Triinu juures Emiraatides. Toit oli hea ja mulle igal juhul nii see „restorant“ kui selle vahetu peremees väga meeldisid. Võib-olla tegime lahkudes väikese viisakuseapsu. Olime oma tee joonud, kui peremees pakkus juurde - me keeldusime. Selle esimese vist oleksime pidanud viisakusest siiski vastu võtma ...aga ega ma ka neid kombeid tea. Ära minnes lastele väike cadeau – meil on pastakaid veel jagamiseks üle.

Enne laagrisse jäämist elasime läbi väikese omapärase seikluse. Meid peatas erariides politseinik ühe kraavisõitnud rekka juures ja küsis, kas meil on köit. Eerol on kaasa võetud igaks juhuks 40 m nailonköis - ralli ajal sai seda Mauretaania liivadel päris usinasti kasutatud. Ütlesime, et on ja nii see algas... Järgnevad kolm tundi aitas Eero enamuse ajast köit siduda ja lahti siduda, vastavalt sellele kuidas rekka teelt eemaldamise protsess edenes. Masin oli teelt poolenisti välja pannud, kääris, kuid imekombel ratastel. Teise rekkaga oli püütud seda juba kuus tundi sirgeks vedada, kuid ei olnud pädevat trossi (ei kujuta ette mismoodi nad tõngusid ja miks selle aja jooksul ühtki trossi ei suudetud hankida). Nüüdki tõmmati esimese hooga köis kohe tervituseks pooleks. Asi ilmselt olekski hunnikusse jooksnud, kui poleks tulnud üht vana must härrat, kes tundus veokate ja sellist laadi õnnetuste hingeelu jagavat. Probleem oli selles, et pidurid olid peal ja esialgu kääris käru ka mingi osaga auto kütusepaagi taga kinni. Natuke lisajama ja auto all roomamist... Ühesõnaga – jupi madistamise peale õnnestus auto lõpuks ratastel tee kõrvale tõmmata, küll ilma piduriteta, roolivõimust õli väljas ja aktsiooni käigus pihtasaanud stangega, kuid muidu üsna ok. Meie köis tuli kahjuks kolmeks jupiks lõigata, et seda kätte saada (ehkki Eero seob sama osavalt nagu pootsman – tore oli vaadata, kuidas kohalikud sidumiskunsti vaadates vaid ohhetasid). Kõik olid rõõmsad – tõmbava rekka juhid, meie, mendid ja vana neegrionu, vaid autojuht oli üsna šokis. Loodetavasti ei tule tal sellest apsakast väga suurt jama. Miks õnnetus oli juhtunud, ei tea, kuid kokkuvõttes õnnelik see oli. Köie peale öeldi südamlik aitähh...

Meie tänane telkimiskoht on huvitav. Keerasime teelt maha piki rattajälgi ja leidsime varjulise koha mingite varemete taga. Sildid teede ääres:

 

Danger! Mines!

 

- on reaalsed ja seepärast otsustasime, et hea tervise huvides oma isiklike vajaduste rahuldamiseks ei lähe täna õhtul autost ja olemasolevatest jälgedest väga kaugele.
 

 

"Restorant"

| Üles |


Mauretaania piir - Eikellegimaa - Lääne-Sahara piir

| Üles |

 

Danger! Mines!

| Üles |

 

Rekkashow!

| Üles |

 

Laagris tagurpidi kuu all...

| Üles |


 

07.02.2011. Lääne-Sahara. El-Ouatiast kümmekond kilomeetrit kagus. Kivikõrb
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 19.25

Eero ja Ivo läksid täna vist rekordiliselt vara magama. Ma ei julge veel põhku pugeda – muidu ärkan jälle kell kaks öösel ja ei suuda rohkem uinuda.

Eilne sissekanne jäi vahele, sest peaasjalikult kulgeme mööda Lääne-Sahara kõrbeid pidi samal maanteel, mis tulles. Ja ega suurt midagi hirmus huvitavat ei ole viimase kahe päeva kohta kirjutada. Peamiselt oleme tegelenud ca 1200 km Lääne-Sahara läbimisega. Liivakõrb vaheldub kivikõrbega ja poolkõrbega ja nii pidevalt erinevates kombinatsioonides. Ainult iga päevaga on külmemaks läinud. Nii tänane kui eilne laagrikoht on olnud kõrbes. Eile laagerdasime väikesel kiviplatool ookeani kaldal väikese kivise seljandiku varjus, täna oleme laudsiledas kivikõrbes – ümberringi vaateväli vähemalt 4 kilomeetrit, kuid võib vabalt olla rohkem. Taamal, lõuna pool piiravad vaid horisonti madalad ürgsest rannaastangust tekkinud omapärase kujuga mäekesed, mis meenutavad miniatuuris „Marlborocountry“ mägesid. Maapind meenutab Marsi fotosid. Nii eile, kui täna on olnud vapustav loojang. Eriti täna õhtul, kui õhk oli suhteliselt klaar ja loojuv päike värvis kivid ning üksikud pilveräbalad punaseks. Horisont oli sini-sinine ning mäekesed selle ees lillakasmustad, vaid ülaservad kuldse triibuga seal, kuhu päike oma viimaseid kiiri heitis. Viimastel päevadel olemegi nautinud päikese värvimängu erinevates kõrbemaastikes: roosad hommikud, helekollased, peaaegu valged pärastlõunad ning kullakasoranžid-punased õhtud.

Oleme võtnud sõitu rahulikult. Eile tšillisime Dakhlas: käisime ujumas ja jäime tõusu kätte. Riiete päästmisega kaotasin Eero prillid ookeani ja üsna ime läbi (joostes kiiresti tõusvas meres aimatavaid jalajälgi pidu tagasi) leidsin õnneks jälle üles. Otsisime kohalikke termaalallikaid, millest nt roadbookis oli juttu, kuid õigeid kohti kahjuks kätte ei leidnud – kohalikud oskasid juhatada vaid ühe 2 m kõrguse betoonaugu juurde, kuhu jämedast torust solises kuuma vett. Tjah. Auku saamine oleks olnud lihtne, aga väljasaamine... Teiseks ulpis augus veepinnal kahtlane roheline kõnts, mis kuidagi ei kutsunud sinna sisse ronima.

Dakhla ja teised Lääne-Sahara linnad on ehitatud viimaste aastate jooksul täiesti uueks – Maroko pingutab metsikult, et võita kohalike südameid, et need kunagi tuleval referendumil Maroko ülemvõimu poolt hääletaksid. Kaugemas perspektiivis muidugi haistetakse turismi – siinsed sadade kilomeetrite pikkused kuldsed rannad on superilusad! Prantsuse ja Itaalia autokämpareid on juba üsna palju kolamas noil Lääne-Sahara randadel, sõjaseisukorrast hoolimata. Muidugi on ka probleem nende randadega, nagu näitas Dakhla ümbrus ja täna mitme väiksema asula ümbrus – kogu plastikusodi jms praht on loobitud randa ning tegelikult kilomeetreid asulate ümbruses liiv saastatud rämpsuga.

Kuna sõita on olnud palju, siis oleme rõhku pannud kohalikele söögikohtadele. Eile hommikul nautisime oivalist omletti roheliste oliividega keset vinget liiva keerutavat tuult ühe mittemidagiütleva putka ees – kolm omletti ja tee – kokku taas vaid ca 40 krooni. Dakhlas maitsesime tänaval röstitud liha, mis meie silmade all suure singi küljest lõigati. Täna leidsime üles sama koha, kust kolm nädalat tagasi minnes olime saanud suurepärast praetud kala. Tänane elamus oli veelgi ägedam: service oli endiselt tase omaette, ent kui taat meid ära tundis, siis lajatati ports eriti kobedate kaladega. Ent söögid söökideks. Maroko on apelsinide maa. Pea igalt poolt saab värskelt pressitud ülihead apelsinimahla suhteliselt odavalt (10-20 kr klaasitäis) – jook, mis täielikult asendab vajaduse hommikul kohvi juua. Teiseks oleme saanud pihta ühele olulisele saladusele Maroko tee tegemise juures. Nüüd mõistame, miks kohalikud meid vaatasid imelikult, kui tee juurde toodud suuri suhkrutükke üritasime igal võimalikul viisil lusikaga purustada, et neid klaasi segada. Tegelikult pannakse suured tükid kannu ning teed kannust klaasi valades ja klaasist kannu tagasi valades lahustatakse tükk aegamisi. Selle nipi õpetas meile eile Dakhlas noor liharöstija. Ettenähtud vahtu oskame juba tee peale valades tekitada, kuid nippi, kuidas kohalikud valavad kannust teed kõrge kaarega nii umbes meetri kõrguselt ca 3 cm laiuse avaga väikesesse klaasi ilma pritsimata ja lauale valamata, pole veel täielikult omandanud.

Võib-olla lõpetan vatramise hoopis tänaõhtuse viimase juhtumisega. Kui olime auto paika saanud ja Eero platvormile telki üles seadis, tuli meie juurde umbkeelne ühe käega karjus, kelle hoitud kitsekari vaikselt põhja poole suundus (kui laagrikohta jõudsime polnud silmapiirini hingelistki). Ta üritas meiega rääkida, kuid kui räägivad kaks umbkeelset, siis väga asjalikku infovahetust ei toimunud. Mingil hetkel küsis ta, kas meil midagi süüa on – loomulikult žestidega. Meil oli kohalikku leiba eileõhtuseks Hispaaniast ostetud chorizo vorsti hädasöömise orgiaks, mida mitu pätsi üle jäi. Ivo tõi kaks pätsi leiba ja ühe suure apelsini, villisime ka liitrise pudelitäie vett. Taat – no ta võis olla 60 ringis, oli hästi lihtsalt ja siiralt tänulik. Ja meile jäi sama siiras andmise rõõm. Kõrb, üks teekäija kohtab teist... See oli esimest korda siin reisil, kui teiselt küsimine tundus olevat loomulik. Keset kõrbe oma karjaga – eks tal kindlasti on ka kusagil oma varjualune, kus on omad varud, kuid öö on tulekul, meil on ja temal pole. Ja ta küsis konkreetselt süüa, et kas meil on – mulle vähemalt ei tundunud see sellise agressiivse kerjamisena, millega olime Senegalis ja Malis kokku puutunud. Kõik need neegrilapsed seal Rosso piiripunktis ja Bamako tee ääres või kus iganes, kes oma cadeaud nõudsid... Eks loomulikult tunnevad nad puudust ja igaühel on ilmselt oma lugu rääkida, millest võiks filmi teha, ent sellest kumab selgelt läbi – peab saama! Ma ei oska seda seletada, kuid see on ebameeldiv tunne. Samal ajal on mul neist kahju... Lapsed, kellele mõnel korral siiski midagi andsime, pistsid karjudes jooksu (mõni tänas üle õla, mõni mitte) järgmise auto suunas, et jälle midagi saada. No ja omaette tüübid on politseinikud ja muud asjamehed, kes silmagi pilgutamata küsivad cadeaud... Ühekäeline karjus pani lahkudes käe südamele... See tegi täna õhtul kuidagi meele helgeks...
 


Kevad!

| Üles |

 

Dakhla biitš

| Üles |

 

Maroko (Lääne-Sahara) tee I

| Üles |

 

Crew

| Üles |

 

6.02. laager: chorizo küüslauguga

| Üles |

 

 

Maroko tee II

| Üles |

 

 

 

Lääne-Sahara

| Üles |

 

Piiritu avarus

| Üles |


 

08.02.2011. Maroko. Hotell Canaria. Agadir
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 22.45

Tänane hotell on üsna minimaalne, tualett ja pesuruum asuvad kusagil koridoris kuid see-eest hind per face on vaid ca 70 krooni. Kuid mis peamine - isegi vedruvoodi on meeldivaks vahelduseks katusetelgile. Asume peaaegu Agadiri kesklinnas, mitte et sellest midagi mõistlikku sõltuks – Agadiris oli 1960-te lõpul suur maavärin, hukkus üle 18000 inimese ning sai hukka pea kogu linn. Uus linn ehitati endise kõrvale, seetõttu on linna keskus kohutavalt igav - uus ja kole. Praegune Agadir on tuttuus ja spetsiaalselt arenenud - aretatud turistide jaoks. Ühe restorani ees hakkas mingi kelner meiega puhast soome keelt purssima ja oli väga üllatunud, et me ei olegi soomlased – Agadir olla juba pikemat aega Aurinkomatkat’e sihtkohaks... Tjah. Kui siin ei taha rannamõnusid nautida või šopata, siis ilmselt ammendab linn end ülikiiresti: meie jaoks täna õhtul ammendas linn end 15 minutiga – täpselt niipalju kulus aega, et jalutada Uniprixini. See on fikseeritud hindadega pood kesklinnas, kus müüakse ka alkot. Viimast Marokos tavapäraselt ei ole väga lihtne osta. Lõunaeuroopalikud tänavad, klaasvitriinid, sillutatud tänavad, palmid... Ettekandjad – eranditult mehed – teevad laisalt reklaami, et meid sööma meelitada. On soe õhtu ja meil on piisavalt veini, õlut ja juustu, et veeta meeldiv õhtu ja end pikast-pikast Lääne-Saharast välja puhata.

Legdzira – müstiline koht, kus veetsime täna mitu ilusat pärastlõunast tundi, on ilmselt üks selle reisi omanäolisemaid ja kaunimaid looduselamusi. Kui Johann Edgar Kuusik oma Ehituskunstis räägib kusagil sissejuhatuses arhitektuurist selle looduslikes fenomenides, siis Legdzira on ilmselt üks neid paiku, mis esindab jumaliku arhitektuuri mitmekülgsust ja täiuslikust. Hiigelsuured triumfikaared, tekkinud ookeanilainete ja kalju aastatuhandete pikkuses jõukatsumises, moodustavad hoburauakujulise väljaku, mida mandri poolt piirab pea püstloodne kaljusein. Liivaplaažile kaljukaarte vahel on puistatud hiigelsuuri kivilahmakaid, mis paiknevad ideaalselt arvestades ruumikujunduse põhiprintsiipe. Neilt ülespurskuvad lainepahvakud moodustavad justkui omanäolised hiigelpurskkaevud. Nagu Rooma Navallone väljak, kuid võrreldamatult pidulikum, jõulisem, ürgsem, kaunim... Legdzira moodustavad ridamisi tegelikult mitu mitmetuhande meetri pikkusel rannaribal asuvat ookeani sopistuvat kaljut, mille alla on vesi õõnestanud hiiglaslikud avaused – nagu romaani kaared.

Lõunapoolse ja keskmise kaare vahel asuv rannariba on täiesti inimtühi – juba siia saamine on pähkel – tuleb ronida kas peaaegu püstloodset kaljut või hulpida paarkümmend meetrit rinnuni vees murdlainete vahel (meie kasutasime mõlemaid viise). Heidame riided viimse hilbuni seljast ja sukeldume ookeani...

Mõni tund hiljem, vaikselt Agadiri poole sõitu alustades, selgub, et mitte kaugele esimesest kaarest kerkib mingi suur hoone – arvatavasti hotell. Aasta pärast on see kaunis koht kardetavasti nässu keeratud või vähemalt on röövitud osa selle metsikust võlust...

 


Opuntiasalud

| Üles |

 

 

 

Legzira

| Üles |

 

Agadir: õhtusöök ja hommikusöök

| Üles |


 

10.02.2011. Marrakesh - Casablanca – Rabat. Kiirtee
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 12.50

Startisime Marrakeshist pärastlõunal ja viimased tunnid oleme veetnud igati eeskujulikul „saksa autobaanil“. Mööda vilksatavad rohelised põllud ning heinamaad, üha tihenevad puudesalud, valged talud, kollased ja oranžid õied. Kui unustada ära, kus oled, siis tundub, nagu oleks keset maikuud kusagil Järvamaal, kuigi jah, hüva, siinne männik on ikka palju kiduram – 5b boniteet :) ... Ilmselt on reisiväsimus oma tööd tegemas, sest kiirtee valimisega tavatee asemel – kuigi see on raha eest - ja isegi Rabatist möödumisega olid kõik üksmeelselt nõus. Praegune sihtkoht on Riffi mäestik ja Chefchaouen.

Agadiri hommik algas hotelli ukse tagant kostva maailmarändurite valjuhäälse nõupidamisega – üks poolakas ja üks hispaanlane, kes mõlemad on juba mitu kuud Marokos ringi rännanud ja Agadiris vist kokku saanud. Poolaka pruut olla kaks kuud vastu pidanud ja nüüd koju sõitnud. Päris hea tulemus... Ivo vahetas nendega eelmisel õhtul kogemusi ja muljeid. Poolakat huvitas eriti Mali...

Meie eesmärke oli selleks päevaks kaks (vau, praegu sõidame läbi piiniametsa!): Essaouira ja Marrakesh. Õigemini mõlema puhul huvitas eelkõige vanalinn.

Essaouira olevat Aafrika tuulte linn – siin, kuigi randa katavad kuldsed liivad, polevat rannamõnude nautimine võimalik tuule pärast. Kohapeal selgub, et tuuline on, tõsi, kuid mitte ebameeldivalt. Väljaspool vanalinna on muu linn taas ümber ehitatud tüüpiliseks kuurordiks, kus on hea lihtsalt päikesesse vaadata ja aega kohvikus tšillides surnuks lüüa. Medina ent on õnneks siiski pisut teistsugune oma kirevate kitsaste tänavatega kindlusemüüride vahel. 1750-tel kohaliku sultani käsul kavandatud sadama ja kindlustuste autoriks on prantsuse insener Théodore Cornut. Kui töö valmis, siis olla sultan selle kohta öelnud, et hästi tehtud – seda tähendavast araabiakeelsest väljendist (es-saouira) tuleneb ka linna nimi.

Parkisime auto ja suundusime vanalinna võttes esimeseks sihtkohaks sadama.

Korintose order + koraanikirjad + võmmid ja kõikvõimalikud tegelased kes püüavad kala, või müüvad toorest kala või askeldavad sadamas seisvate paatide ja võrkude juures. Kajakad teavad, et siin-seal mõni õrnahingeline pisut maiust sillutisele viskab ja nii keerleb see kajakatehord sadama kohal täites õhu paraja lärmiga. Igasuguseid mereande on müügil siin: meriangerjaid, ahvenaid, paganteabmisveelkalu, kalmaare, seepiaid jne. Kalapaate värvitakse, keegi lapib köisi, keegi puhastab võrke, keegi teeb midagi muud. Madrused, kajakad, muidu lõngused, politseinikud ja üksikud turistid...

Siirdume mortiiridega ehitud väravat läbides linna. Et lõuna on vahele jäänud, siis tõstab nälg mässu ning peagi leiame end kohast linnamüüri taga, kus pakutakse värsketest mereandidest roogi kaalu järgi. Esimese pakkuja suudame hinnale tuginedes pikalt saata, kuid kolmas või neljas, kes pakub u 150 krooni eest kolmele kolmekäigulist mereandide elamust, võtab meid rajalt maha. Kalu hakatakse puhastama ja grillima sealsamas sütel. Road serveeritakse ridamisi nii, kuidas need tulelt tulevad. Erilist peenutsemist ei ole, otse restilt taldrikule ning ette, juurde sidrunilõik. Kala on üsna hea, ent kuidas süüa suurt krabi? Meist jääb igatahes päris palju kallist krabikraami ilmselt söömata, sest puudub oskus, kuidas krabi sõrgadest ja jalgadest maitsvat liha välja imeda...

Ent muidu nagu turismilõks idamaades ikka – sougid ja müüjad, best price for you ja muu blää-blää-blää. Korduvalt pakutakse kanepit ja muud sodi, millest end õhtul telgis pilve tõmmata... Leiame hõbedamüügi tänava ja veedame tunnikese siin, lastes kohalikel rääkida hõbeehetest, sellest, mida tähendavad erinevad sümbolid ehetel ja midagi ka kaasa ostes...
 

Ahjaa, enne Essauoirasse jõudmist külastasime üht argani farmi. Arganipuud (Argan spinosa) on ühed Põhja-Maroko tüüpilisemad asukad ning katavad hõredate puistutena terveid mäenõlvu Riffi mägedes. Argani viljadest tehakse spetsiifilist kallist ja väärtuslikku õli, mida kasutatakse kokkamises ning mitmesuguste kosmeetikatoodete (kreemid, seebid, lõhnad) valmistamiseks. Vanasti saadi õli selliselt, et arganipuu viljad (nagu suured oliivid) söödeti sisse kitsedele. Need seedisid viljaliha ära ja lasksid koos sõnnikuga välja seemned. Seemnekestad purustati ja seemnetuumadest pressiti õli. Kui kitsede töö välja arvata, siis ühe liitri arganiõli tegemiseks kulus tööaega rohkem kui 27 tundi. Praegu tehakse arganiõli nö naistekooperatiivides: viljad korjatakse, kitsed on mängust tänapäeval väljas, kooritakse viljaliha ja purustatakse seemnekestad. Seemnekestade purustamine käib kiviplaadil teise kiviga - nagu sadu aastaid enne seda. Külastasime isegi üht sellist töökoda ja ostsime kaasa toiduõli ja kodustele naisterahvastele kreemi peale määrimiseks :)...

Õhtuhämaruses jõuame Marrakeshi. Imeväel leiame parkimiskoha medina külje all (tänu ühele meeldivale invaliidist parkimiskorraldajale). Peale mõningaid otsinguid leiame ka ööbimiskoha, kõikide senini kogetud hotellidega võrreldes küll tõelise urka (aga selle eest ei maksa peaaegu midagi) ja võime ööellu sukelduda...

Marrakeshi turg... Kell 22.30. Mida iganes soovid, su soov saab täidetud, kui on piisavalt dirhameid. Meie soovid on tagasihoidlikud – pisut lambaliha ja õlut. Õlut siiski me ei saa, kuigi dirhameid selleks oleks, sest ei suuda üles leida õhtul väidetavalt kesklinna ainukest hotelli, kust õlut müüakse. Samas leiame rohmaka söögikoha, kust saame minu arvates parimad lambalihavardad koos imehea maroko teega. Süües kohtame üht saksakeelset Keenias sündinud valget meest, kes ilmselgelt on joobunud millestki enamast, kui piparmünditeest. Ta on nö läbirääkija – tegeleb ärimeestega lääne ja ida vahel, põhja ja lõuna vahel. Ajame juttu pea tunni ning lahkume parimate sõpradena. Lõpuks, peale korralikku kõhutäit ning kergemana kerjustele jäetud dirhamitest poeme põhku tagasihoidlikus slummihotellis, et hommikul sukelduda taas medina melusse.

Hommikune Marrakeshi medina on asi omaette. Kui loivad kella 8 paiku vanalinna, siis satud ajale, mil kõik oma ärisid üles panevad. Pannkoogiküpsetajad on platsis ja teevad imemaitsvad pannkooke juustu või meega, maotaltsutajad, mõõganeelajad ja igasugused muud tegelinskid kogunevad peaväljakule. Värsket greibi- või apelsinimahla on võimalik osta pea igalt nurgalt, kusjuures mahl pressitakse su silme all maailma isuäratavamatest apelsinidest või greipidest... Haisvad nahaparkimisvannid, õmblustöökojad, pagariärid, pudukaupmehed, kanagrillijad ja kes iganes veel – kõik püüavad olla meeldivad ja müüa oma teenust või kaupa. Osa on äri peal väljas, kuid kindlasti mitte kõik ning isegi piinlik on kui turuplatsile juhatava tüübi siiruses julgeme kahelda. Samas ei põlga keegi ära küsida 10 dirhamit (ca 15 eeku) suvalise asja eest. Ole siis hiromant ja mõtle, millal sind tõmmatakse ja millal mitte.

Marrakeshi hommik jääb meelde mitmel põhjusel, kuid esimene ja peamine on lõhnad. Erinevad maitsetaimed, naha parkimine, praadiv sibul, kõrbev oliiviõli, kui selles tänaval kohalikke pannkooke küpsetatakse, rentslis jahtuv eeslisitt, tolm ja kaneel – kõik kokku uskumatu bukett. Mingil hetkel hakkame auto suunas samme seadma ja põrkume ühe poe ees tüüpilistele Maroko tüütustele – keegi tahab kogu aeg sulle midagi juhatada ja loomulikult selle eest kasseerida 10 dirhami. Isegi kui ei taha raha, siis on kohtades, kus vähegi käib valgeid, see pidev soov suunda juhatada, midagi näidata, millelegi viidata äärmiselt tüütav. Miks ma ei või kõndida kõrvaltänaval ja mitte peaväljaku suunas? Ikka rabab keegi varrukast ja hüüab:

"Hey mister, this is wrong way!"
"Hey, Ali Baba, come to my shop!"

Nii ka nüüd. Pöörasime otsustavalt esimesele kõrvaltänavale ja sattusime särasilmsele berberile. Tulge sisse! Ei siin ei ole nii nagu igal pool – te ei pea midagi ostma! Tulge ma näitan teile oma poodi – see on riiklik, see on tegelikult nagu muuseum... jne. Aga ta ütles seda omal mõnusal muhedal ja meeldival moel, mitte niiviisi, kleepuvalt nagu tavaliselt tüübid tänaval. Läksime sisse ja avastasime end avarast, tõesti muuseumi meenutavast ruumist, kus klaasvitriinides oli välja pandud igasugust käsitööd. Berber – nii nimetas ta end ise – viis meid kõigepealt oma äri katusele, et saaksime segamatult medina panoraami vaadata ja kõrvakrundil toimuvat nahaparkimist - ehk siis sedasama, mida tänaval ennist üks keerub proovis raha eest kaela määrida. Kuna suhteliselt suure erandina rääkis mees head inglise keelt, siis alla minnes hakkas ta vitriinides olevaid asju tutvustama. Tundsime ühe ja teise vastu huvi ning peagi leidsin end kauplemast temaga teeserviisi üle. Järgmisel hetkel juba ostsingi selle ära. Täpselt sama uskumatu lugu juhtus Eeroga, kes ostis kaameliluust kaunistustega vaskliua. Ma ei uskunud, et ta selle ostab, kuid kümne minuti pärast pakiti "very old and very rare" vaskliud ajalehepaberisse ja Eero selle uue omanikuna lahkus hoonest õnnis naeratus näol... See berber oli suurepärane müügimees. Ja naljakas on seejuures, et ta oskas kogu protsessi muuta mõlemale poole nauditavaks – lihtsalt äge oli vaadata, kuidas üks "araabia kooli tõeline kaupmees" oskab oma äri ajada, pakub vahepeal teed, ei käi liigselt peale, kuid samas jälgib iga su pilku ja liigutust, et ära arvata, mis võiks olla see võluasi, mida sulle maha parseldada. Lahkusime rõõmsate ja rahulolevatena, ja ma arvan, see oli mehe suurim saavutus (loomulikult oli temagi rahul - olime tallegi hulga eurosid jätnud). Muuseas selgitas muhe müügimees ära ka fenomeni, miks meid Ivoga pidevalt Ali Babadeks kutsuti - asi on habemes. Ivo oli long Ali Baba - kõige pikem ja pikema habemega, mina olin Ali Baba, the small one - natuke lühema habemega ja Eero baby Ali-Baba, kui lühima habemega ja ilmselt kõige noorem. Viimasega ta pettis ära ka berberist müüja, kes arvas, et Eero on veel tudeng ning andis kuulsusrikka liua hinnast 10 dirhamit alla - saavutus meiegipoolne.
 


Arganipuud... ja muud

| Üles |

 

 

 

 

 

Essaouira

| Üles |

 

 

 

Marrakeshi õhtu...

| Üles |

 

 

 

 

 

...ja Marrakeshi hommik

| Üles |

 

Nahaparkalid

| Üles |

 

Kusagil läbimärjal silopõllul

| Üles |


 

11.02.2011. Ca 20 km Ceutast, Riffi mägedes
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 22.17

Ärkasime hommikul suhkruroopõllu servas. Igal pool oli natuke liiga palju vett, õhk oli harjumatult niiske ja jahe. Telgist pead välja pistes üllatas õhtupimeduses märkamata jäänud lopsakas rohelus ümberringi ja ... kerjus, kes auto taga seisis ja süüa nõudis. Õnneks olid eelmisest õhtust jäänud üle pisut pähkleid ja juustu - et mehest lahti saada andsime need talle.

Hommikused tunnid muutis meeldivaks ühes kolhoosiküla meenutavas külaleses söödud omlett (taas:)) ja igal pool ümberringi lokkav rohelus. Ausõna – kui mõnus on peale tuhandeid kilomeetreid liiva või kidurat taimestikku läbida mägiseid maastikke, mis on rohe-rohelised nagu meil juuni algul, kui kõik tärkab, kasvab ja õitseb!

Chefchaouen – meie reisi Aafrika osa eelviimane (teadlikult valitud) sihtkoht - suutis tõeliselt üllatada. See on pisike linnake Riffi mägede lääneosas, mis kuni 1920. aastani oli kristlastele suletud, kuni linna vallutasid hispaanlased. Juudi ja araabia kogukonnad on mäenõlvadele ehitanud kitsaste trepiliste labürinttänavatega mõnusa inimmõõtmes linnakese. Selle alumine osa on kahjuks ehtne turistikas, kuid ülemine pool, kuhu massturistid ei viitsi/või jaksa ronida, on tõeliselt kaunis: helesiniseks ja valgeks võõbatud seinad, elektrirohelised uksed, punased aknakaunistused, kitsaste tänavate kohal kokku põimunud viinapuuväädid... Sinine värvus on nii eriline, et mõnda varjulisse kohta vaadates tundub, nagu vaataksid jääkoopasse. Kõndisime kitsail tänavail pikalt ning lõpetasime oma rännaku põgenedes Alcatrazi esiselt väljakult – tüüpiline turistilõks – pisut kaugemale, et süüa taas üks ääretult maitsev Maroko lõunasöök: maroko supp (juurvilja püreesupp), tagina ja maroko tee...

Sinist linnakest jääb aga meenutama üks veidravõitu suveniir. Nimelt olin lubanud oma pisivõsukesele tuua mingi järi. Malis ja Senegalis vaatasin siin-seal ringi, kuid ei leidnud. Chefhaouenis leidsin aga poekese, kus müüdi pisikesi taburette, mis olid valmistatud... puukoorest. On see korgitamm või mingi muu puu - kes teab. Kuid küsimusele, mida nad nendest teeäärsetest suurtest puukoorevirnadest küll valmistavad oskan nüüd ehk naljaga pooleks midagi vastata :).

Teeäärset šoppamist harrastasime Eeroga aga veelgi - mina ostsin värskelt külmpressitud oliiviõli mitu liitrit. Kaks daami, kes müütasid tee ääres tünnist oliivisalatit (rohelised oliivid, sibul, sidrun ja kes teab veel mis) marineeritud oliive ja oliiviõli, pakkusid kõike kaupa lahkelt degusteerida. Uskumatu, kui hea maitses oliiviõli kohaliku leivalatakaga. Muuseas, ka arganiõli puhtalt saiaga maitses päris hästi, ent eriti mõnus maitses arganiõli miksituna meega...

Ja nüüd oleme siis oma viimases laagris Aafrikas. Päike on loojunud, pakkudes taaskord uskumatu vaatemängu ümbritsevate järsuseinaliste mägede taustal. Tänane ööbimiskoht on eriline – pisike tasane sopp mäenõlval. Tegelikult on ülevalpool ideaalne laagripaik, kuid selle on okupeerinud keegi telgiga jalgrattur. Ivo-Eero on taas juba põhku pugenud, kuid täna siiski hiljem tavapärasest, sest oleme suuremal hulgal degusteerinud Maroko veine ja õlut, peamiselt ettekäändel, et homme EU tollis huvitavaks ei läheks.

Olen väsinud. Tegelikult on palju mõtteid, mida möödunud nädalate elamustele mõeldes tahaks kirjutada, kuid uni tikub peale. Tahaks kirjutada jõehobudest ja eeslitest, „võluritest“, Maroko teest ja Senegali omletist, BB ralli korraldusest, alkokeelust islamiriikides, savanni häältest, vintsimisest, kuivanud jõesängidest, kõrbe värvidest ja paljust muust.... Tegelikult on olnud väga-väga lahedad nädalad siin mustal mandril... Ega jõua ja viitsi kõike kirja panna nagu ei saa kõike üles pildistada...

Homme ootab all lahesopis laiuv Ceuta, mille tuled tahavaatepeeglis (istun oma õhtusel tavapärasel kohal - läpakaga esiistmel) kauguses kusagil ähmaselt kumavad – oleme u. 800 m kõrgusel (prr... siin on üsna jahe) ja mitte kaugel linnast...
 

 

 

 


Maroko

| Üles |

 

 

 

Chefchaouen

| Üles |

 

 

Viimane laager Aafrikas

| Üles |

 

Ceuta

| Üles |


 

12.02.2011. Hispaania. Murica, hotell Villasegura
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 23.33

Riskides järgnevat kirjutades olla ebaoriginaalne, kuid pean taas ütlema, et ka tänane päev on olnud uskumatult ilus: päike paistab, mandlipuud mäenõlvadel õitsevad, muutes sajad hektarid istandusi roosaks õrnaks vahuks, mis erilise varjundi omandab just päikeseloojangu eel. Õhk on veel soe, kuigi ärevad uudised Eestist tõotavat peatset sukeldumist kolekülma talve. Sedasama on rääkinud ka Sierra Nevada kõrgemate ahelike lumised mäetipud ning üksikud lumelaigud metsa all mõnikümmend kilomeetrit enne Muricat.

Oleme taas Euroopas. Uskumatu, et tunnen järsku päriselt pingelangust. Lääne-Saharas, kui olime ületanud Maroko piiri, tundus, et nüüd on hullem läbi. Vähemalt suure tõenäosusega ei tohiks juhtuda enam väga halbu asju, kui ise mõnd ülisuurt lollust ei tee. Kuid sõites autoga välja lõpuks Algecirase sadamaalalt ja võtnud suuna Malaga poole, tundus nagu oleksime jõudnud koju.
 

Tänase päeva üks lahedaid hetki oli kohtumine Geidiga - mu naisevenna teisepoolega... Ceuta sadamas. Nimelt töötab ta ühel Saaremaa Laevakompanii laeval ja see sõidab praegu Algecirase-Ceuta vahet. Kahjuks meie pilet oli küll teisele laevale, kuid 10 minutiks kohtuda oli ikkagi liigutav. Muidugi oli siin ka pragmaatiline põhjus - võtta Algecirase sadamas ühest putkast kott mingite tema asjadega ja Eestisse viia. Tegelikult täitsa absurdne: meie oma punasetolmustes ürpides ja Geidi oma väljapeetud stjuardessi (või kuidas seda nüüd laeval nimetataksegi) tumepuna-vages kostüümis, taustaks hispaania-maroko stiilis pensukas. Viskasime nalja ja muuhulgas kinkisime Geidile paar purki Salvesti suppi, mis meil kindlasti juba üle olid. Kui üle Vahemere olime saanud osutus koti kättesaamine tegelikult päris suureks katsumuseks, sest kutt, kes Hispaania poole peal meile selle üle pidi andma lihtsalt unustas pisukeseks asja ära. 


Ja nii oleme täna kulgenud vaikselt mandlipuudest õiteehtes mägede, oliivisalude ja viljapuuaedade vahel kössitavate punasekatuseliste maavillade vahel kindla suunaga kodu poole. Pidime täna veel telgis ööbima, kuid õhtul poes käies oli õhk väljas päris jahe ja kiusatus päris wc potiga hotellis magada oli liiga suur. Oh, eks oleksime kindlasti selle öö ka telgis üle elanud, kuid vist on kopp selleks korraks ette saamas telgielust ning lootusel korralikule dušširuumile on kindlasti otsustamisel oma roll. Eks näe, mis homme saab, sest arvatavasti laagerdame kusagil Lõuna-Prantsusmaal, mitte veel väga kaugel Hispaaniast. Kas ma mõne sissekande sellel reisil siia lisan, ei tea, sest nüüd sõidame juba taas „tuntud“ radadel. Plaanis on küll Barcelona ja Andorra, kuid kuidas täpselt kujuneb, kas lähme või mitte - eks see paista. Koduigatsus on päris suur.
 


Ceuta Sunrise

| Üles |

 

Algecirase sadam: kasutades viimast sooja päikest...

| Üles |

 

 

 

Läbi Hispaania tagasi talve poole

| Üles |


 

19.02. 2011.Kodus
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kell 16.23

Tegelikult jõudsime juba ööl vastu 17. veebruari, kuid senini olen tegelenud peaasjalikult väljamagamisega. Issand kui hea on kodus olla!

Tagasitee sujus, võiks öelda, tõrgeteta. 13.02. me Barcelonasse ei jõudnud, õigemini, otsustasime, et see on juba omaette reis ning tegime peatuse mõnikümmend kilomeetrit enne Andorrat La Seu d' Urgellis, ühes väikeses ja hästi meeldivas teeäärses hotellis. Veetsime ilmselt perefirmana peetava majapidamise kõrtsus mõnusa videvikuaja, mille tulemusel võin öelda, et kui enne oli aimdus, kuidas teha omletti Andaluusia moodi, siis nüüd, peale ühe krõbeda häälega vanaproua õpetust, oskan omletti teha ka Kataloonia moodi. Selleks on vaja paksu maisileivaviilu, mis tuleb röstida ning hõõruda sisse tomati ja maitseainetega. Leivaviilule tuleb peale panna killuke tavalist omletti ja ongi valmis. Vanaproua kordas mitu korda, et see on õige, see on Kataloonia moodi...

Andorras, tulles üle mägede, saime taas üle mitme nädala lumeelamuse. Seal tundus see olevat päris lahe, sest lumes sai õlut jahutada... Peatus Andorras venis paaritunniseks - ostsime Eeroga aktsiisivaba napsu, chorizo vorsti ja muud head-paremat koju viimiseks. Ivol sai poest üsna kiiresti kopp ette, kuid ta vaeseke ei arvanud, et meil on plaanis veel paar šopingut Prantsusmaal. Kui Mulhouses Eeroga poe tühjendamist veinist ja siidrist lõpetasime, istus Ivo meid oodates resigneerunult pea käte vahel ostukärude juures ja äratas üldist tähelepanu: võidunud riided, pikk habe ning tema ümber ca 25 l veini ja paarkümmend pudelit siidrit (tegelikult enamus sellest ei kuulunud üldse talle). Möödakäivad inimesed vaatasid teda üsna pikalt ja mõtlikult... Peale Mulhouse'i keelas Ivo edasised supermarketite peatused kaheldes arvatavasti meie terves mõistuses...

Seoses odavate napsudega (õigemini Andorrast ostetu tollireeglitest tulenevate võimalike probleemide kartuses) elasime Saksamaa-Prantsusmaa piiril üle üsna ebameeldiva vahejuhtumi. Nimelt peatas meid prantsuse toll kümmekond kilomeetrit enne saksa piiri. Meid kõiki otsiti läbi ükshaaval lausa pervoliku põhjalikkusega ning siis hakati autot tuhnima. Umbes pool tunnikest vaatasime turvamehe sõbraliku, kuid karmi pilgu all, kuidas salong vaikselt üksipulgi läbi vaadati, uuriti pabereid, tsekke, pileteid jms. Siis ühel hetkel, vaadanud vaid korraks kongi, kus oli meie Maroko oliiviõlivaru ja Andorrast ostetu hea-parema varu, sooviti head reisi...

Läbisime Prantsusmaa ning osa Saksamaastki osaliselt paagitäie Andorra odava kütusega ning Lääne-Saharast kanistritesse tangitud, meie mõistes imeodava, kütusega. Viimase ööbimise sättisime kusagile Prantsusmaa keskele, kohakese nimi oli St. Fleour (vms). Vahetasime enne külakest alla talverehvid, kuid metsik vibra andis märku, et äkki peaks esimesed siiski taha vahetama. Otsustasime St. Flouris seda teha peale seda, kui oleme leidnud öömaja ja saanud süüa...

Öömaja leidmine kujunes lihtsaks - maandusime väikekodanlikus ja puritaanlikus provintsihotellis, mille adminn, oma seitsmekümneaastane väärikas proua, ilma liigseid küsimusi esitamata, paberid täitis. Suurem probleem oli söögikohaga. Umbes kolmest linnakese restoranist oli üks juba suletud, teine pilgeni täis ja kolmandas trimpasid kohalikud pässid. Valisime siis viimase. Meie tahtsime süüa, nemad pakkusid menu du jouri. Kaunis baaridaam seletas midagi prantsuse keeles ja meie noogutasime innukalt - olime näljased nagu hundid, valmis kõike sööma. Ent kui lauale toodi suure kausiga pruuni ebamäärast ollust, siis ilmselt jõllitasime seda nii imeliku näoga, et baaridaam võttis kokku oma inglise keele ja selgitas, et kausis on supp ja me võime süüa. Supp maitses nagu... ee leivasupp kaalikaga. Teiseks roaks oli eine parim osa - pasteet riisiga. Hakkas nagu looma. Kui serveeriti pearoog, lintnuudlid piraka lihava vorstitaolise esemega, ruigasime esiti vaikselt vaimustusest, ent kui olime rahunenud selgus jube tõsiasi. Vorstitaoline ese oli mingit sorti rupskirull, mis kõigele lisaks lõhnas nagu pesemata pärasool ja kardetavasti maitses samamoodi. Olime kõik näost rohelised ja dilemma ees, kas jääda viisakaks ja riskides okseatakiga või mitte süüa. Pigistasime siiski, kes kui palju suutis neelata seda ollust sisse ning loputasime alla ohtra majaveiniga. Vein, peab ütlema, oli õnneks veatu...

Aga lõpetakski siinkohal muljetamise selle prantsuse köögi tippteosega. Hommikul startisime St. Flourist varavalges, nagu viimastel nädalatel tavaks saanud. 24 tunni pärast olime kusagil keset Varssavit liiklusummikus ning veel järgmise 15 tunni pärast keset lumehangesid läbikülmunud öises Tartus. Ei taha mõeldagi neile juurviljadele vms, mis meile Dakarist kaasa pandi, et Eestis tuttavale Senegalist toimetada. Kui Valga Statoilist kohvi ostsime, näitas termomeeter -29 C.

***


Kui vaatan aknast välja räästakõrgustele lumehangede taha loojuvale päikesele, siis kangastub üks loojang Lääne-Saharas. Tuul on mahe, kauguses mühab ookean ning peatselt silmapiiri taha pugeva päikese oranžikad kiired muudavad purpurjaks vasttärganud parkjuured...

 


Andorra: tere lumi!

| Üles |

 

Viimased kanistritäied odavat Lääne-Sahara kütust...

| Üles |

 

Tagasi kodus

| Üles |


Lisalugemist

 Eelmine  |  Üles

 

http://www.budapestbamako.org/en

http://sahara-overland.com/

http://www.marathonrally.com/news/14082.0.html

http://www.youtube.com/budapestbamako

http://www.facebook.com/budapest-bamako

http://en.wikipedia.org/wiki/Morocco

http://en.wikipedia.org/wiki/Western_Sahara

http://en.wikipedia.org/wiki/Mauretania

http://en.wikipedia.org/wiki/Senegal

http://en.wikipedia.org/wiki/Mali

http://en.wikipedia.org/wiki/Bamako

http://rally.christophbangert.com/

https://en.wikipedia.org/wiki/Trans%E2%80%93West_African_Coastal_Highway

 

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved