Egiptus Niiluselt

10.03.2022. Hotell Jaz Aquamarine, Hurghada
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

Märtsipäike Tallinna lennujaama puhvetis

| Üles |

| Üles |

Lennujaama kaitsvate seinte vahelt välja astudes tervitas rändajat päris kole tolmune ja külm tuul. Teadjad inimesed rääkisid hiljem bussis, et ei maksa eriti paremat tulevaseltki nädalalt oodata – tuul ja jahe kestavad. Mõni hetk tagasi kõrtsi väliterrassilt tulles näitas kraadiklaas vaid +10C – jope ja fliis olid igatahes täiesti asjakohased. Tugev tuul pidavat olema Egiptuses kevadeti täiesti tavaline asi, ent tavaliselt ei ole ilm märtsis siiski enam nii jahe nagu praegu.

Sõit läbi õhtuse Hurghada meenutas jalutuskäiku lõbustuspargis: lõputu kombinaat-hotellide jada, millest igaüks püüab naabrit ekstravagantsusega üle trumbata. Mis seal salata – enamus noist hotellidest ei ole lihtsalt hotellid, vaid omaette linnakesed, mille arhitektuur ning seda ehtivad tuled ja viled on lopsakas, stiilitu, äärmuslikult liialdatud, pealetükkiv ja kohati lihtsalt kole. Ent eks see ole paratamatus ja objektiivne reaalsus – raha teenimine on raha teenimine - seda hullust tehakse kõike kliendi tahtmistest lähtuvalt; inimesed siia ju tulevad ja maksavad - ju siis meeldib. Noh ja ma isegi olen ju siin… Kuigi jah – meie hotelli – Jaz Aquamarine – imago tundub olevat paljudest teel nähtutest siiski pisut konservatiivsem ja elegantsem ning inspireeritud kuldsest brittide ajast: sambad ja kaared, raske tume viktoriaanlik sisekujundus… Ent ikkagi pisut üle võlli - nagu oleks sattunud pisut suurushullustuses vaevlevasse šoti pubisse. Olen seni reisinud pigem hosteleid ja odavama otsa öömaju kasutades – peaasi, et enam-vähem puhas voodi ja tualett on olemas. Jazis maha astudes ent sattusime justkui koloniaalsesse valge inimese unelmasse – seda tundub, et kultiveeritakse siin usinasti – klient on boss selle sõna kõige otsesemas ja ülbemas tähenduses. Staff on välja õpetatud, kõik naeratavad ja on metsikult abi- ja teenistusvalmid. Eks nad on loomulikult ka jootraha peal väljas, aga tundub, et ka see on personalile selgeks tehtud, et oma töö eest võib meelehead küll vastu võtta, aga seda ei tohi lunida. Niisiis minu reisipraktikas esimest korda ei pidanud ma ise omi kohvreid tuppa venitama, vaid need ilmusid nõiaväel kohale siis, kui olime end just tuppa sättinud. Kuna meie toa number hakkab kolme tuhandega ja asub retseptsioonist oma paarsada meetrit, siis ausalt öelda oli päris suureks mugavuseks, et ei pidanud neid ise lohistama. Ka meie tuba on igati hotelli-mulli vääriline: iseenesest standardtuba, kuid metsikult suur; arvan, et nii suuruse kui varustuse poolest annab see kindlasti silmad ette nö enamusele neile vähestele sviitidele, milles mul on kunagi õnne olnud ööd veeta. Meil on lisaks veel suur rõdu – sooja ilmaga võiks olla päris äge boonus. Ent praegu... Heh eks siin ma hetkel püüangi metsiku külma tuulega võidelda ja kapuuts peas veini ning öiseid vaateid tähistaevale ja mustjale Punasele merele nautida.

Jaz Aquamarine

| Üles |

Õhtul söögikohtade ja kõrtsude vahel laveerides ununes nii koviit kui sõda. Maski kandmist keegi ei nõua ja ausalt öelda keegi – vähemalt kliendid – ei kasuta ka. Teenindajatel vist on siiski käsk maski kanda, kuid pooltel ripub see näo ees nina all või lõua otsas üsna moe pärast ja osad käivad ringi niisama ilma. Söögikohti on mitmeid, a la carte omadesse tuleb ette regada, kuid buffee kohad on vabad külastamiseks suvalisel hetkel. Igal pool laiuvad basseinid, osa neist on küttega, osa ilma, kuid reegel on, et peale päikese loojumist ujuma minna ei tohi. Ausalt öelda tuulele ja välistemperatuurile mõeldes väga vette ei tiku. Ka rahvast ei tundu palju olevat; vähemalt õhtusöögil oli vabu laudu ja õhku piisavalt.

Minu jaoks muidugi on olnud kogu õhtu jooksul põnevaks elamuseks see „kõik hinnas“ süsteem. Ma pole varem sellist laadi majutuskohas viibinud, mistap esialgu tekitas see päris tudengiaegset elevust. Sisseregamisel anti kõigile punased käepaelad, mis tagab siis juurdepääsu kokkulepitud teenustele nende eest eraldi maksmata. Katsetasin siis seda kohe lounge’i baaris toa võtit oodates ja ennäe imet – klaasike valget veini tekkis kui nõiaväel…

Baklavaa ja vine

| Üles |

Nii on see õhtuke tiksunud. Õhtusöök kujunes toredaks, kuigi jõudsime vaid pool tundi enne sulgemist. Buffee oli igatahes väga rikkalik, servjetiga härrad kummardasid ette ja taha ning täitsid veiniklaasi, kui see „valge massa“ nina ees tühjenema hakkas. Köögi kohta võiks anda 4 tärni viiest -seni maitstud road maitsesid head, kuid ausalt öeldes mingi üldine mekieripära tahab natuke harjutamist. Kohalik valge vaadivein on üllatavalt joodav… Õhtusöögilt tulles maandusime restorani ja meie toabloki vahele jääva kõrts-ööklubi väliterrassil, kus tuul väga peale ei käinud. Sumedad lambid, palmipuude varjud noore kuu valguses… Kõrtsutoas mängis keegi üsna puiselt lääne rocki – no miks, ma ei tea – võiks mängida pigem oma kohalikku muusikat, äkki siis ei lõikaks nii kõrva – Egiptus peaks olema ju Araabiamaailma popi ja „rock’n rolli“ Meka. Äkki oleks äge?... Aga nagu aplausidest võis järeldada, mingi publikumenu saatis ka seda karutallat’ kõrvadega trubaduuri. Õnneks me istusime väljas, kus lõppeks polnud vahet. Tegelikult oli meil oma personaalne esineja, kes laulis tuulest kantud palmide sahinaga duetti baarmeni mesimagusa baritoniga:

„Your white wine, sir!“

Egiptuse vein

| Üles |

Punane meri

Aga ka midagi helget on teoksil - Hele läks toast asju võtma – plaan on siit patupesast korraks välja jalutada ja linna uurida. Insallah!
 

Kõik hinnas...

| Üles |

* * *

Ja ongi see päev õhtus. Vahepeal tundus nagu, et see kestab ja kestab… Käisimegi jalutamas. Esialgu tegime plaani kõndida El Dahari – nn vanalinna, ent päris linna me ei jõudnudki. Kukkus välja hoopis nii, et koperdasime kilomeetrit pool linna poole ning leidsime paar poodi. Olid täpselt need, mis vaja – saime kodusootajatele ostetud reisikingitused – see peavalu siis selleks reisiks ongi lõpetatud.

Hotelli territooriumilt välja saamine ei olegi nii lihtne – tuleb väravas toa nr ja oma nimi ning allkiri žurnaali kanda. Ent huvitaval kombel tagasi tulles võisime läbi värava jalutada ilma, et pidanuksime midagi tegema – kas nad ei peaks nagu inimesi nimekirjast maha tõmbama? Linna poole jalutades leidsime õige pea ühe inimtühja arkaadi, mille ees seisis kurva näoga mees. Astusime ebalevalt lähemale. Kuid tavapärase pindakäiva agressiivse kauplemise asemel (mida olime saanud juba kogeda hotelli siseses kaubanduskeskuses, mis koosnes vaid kullapoest) uuris mees niisama elu ja jäimegi jutu peale. Kuuldes, kust me oleme, küsis kohe sõja kohta, et kuidas meil on. Vastasime, et senini veel hästi. Seepeale hakkas mees kurtma, et temal on küll pahasti: ei ole ei ukraina, ega vene turiste – hotellid on pooltühjad, keegi nänni ei osta ja raha niisama tuulde ei pillu. Ühesõnaga - oli tuleviku osas üsna murelik. Tegelikult ongi see sõda ka siinsele turismiärile korralik pauk, sest vene turiste käivat sest linnast aastas läbi mitu miljonit. Venelasi küll pidi liikumas olema – Hurghadas elab märkimisväärne vene kogukond, arvatakse oma 20000 hinge, aga pajudel nö püsipuhkajatel olla tekkinud üleöö probleem – sanktsioonid: kaardimaksed on kinni pandud, lennuliinid kinni pandud. Et kurvameelse härra päeva pisut paremaks muuta, ostsime paar suveniiri. Magnetite ostmisel tekkis loomulikult ka tagasilöök – kaardimakse ei töötanud. Lõpuks pidin kõrvalt, ühe hotelli seinast, Egiptuse raha võtma – nüüd on vähemalt väikesi kupüüre, millega kohvi osta või vajadusel jotsi jätta.

Õpetab araabia tähti...

| Üles |

Ega me väga pikalt edasi ei jalutanudki. Ühe teise poe ees, aga see meenutas juba mõnd Maroko või Sharjah’ souki, kohtasime lõbusat vanameest, kes meil kenasti kuuehõlmast kinni hakkas. Ei-ei, te ei pea midagi ostma, tulge lihtsalt minu poodi, vaadake. Nagu dejavu – täpselt samade kavalate ent samas sõbralike silmade ja jutuga tüüp kutsus mind kunagi oma poodi Marrakeshis. Irvitamisi ütlesin Helele, et kohe pakutakse teed… Ja pakutigi. Taat palus toanurgas istet võtta ja hakkas kannuga asjatama. Võtsime platsi. Muidugi on see kõik ühte pidi formaalsus ja müügitrikk, kuid idas on tee või kohvi pakkumine siiski midagi enamat, kui lihtsalt sõnakõlks, see on sõbralik ja elementaarne viisakus, millest keeldumine võiks mõnes kontekstis olla ka vaenulikkuse märgiks. Ilmselt turistilõksus poleks probleemi sellest ka ära öelda, kuid – maeitea – selles kaduvate kultuuride maailmas tunduvad sellised hetked kuidagi erilised. Istusime. Taat tõi välja kotikese hibiskuse õitega ja jutustas teekeedu kõrvale… Tema nimi on Joma. Taat on pärit Luxorist, kunagi proovis õnne Kairos ja tuli siis – ka juba kunagi ammu - Hurghadasse. Tema hõim on mööda ilma laiali, kuid enamus elab Kairos. Egiptuses võib see hõim, perekond, klann tähendada sadu inimesi. Taat ütles, et pole omi inimesi juba paar aastat näinud: Kairosse on pikk maa ja pilet kallis, kordi kallim, kui oli Mubaraki ajal. Üldse on kõik kallim… ka kütus. Ei jõuagi enam osta (tol hetkel Egiptuses u 80 eurosenti/l – meil võrdluseks juba 1.80). Segased poliitilised ajad Egiptuses viimase tosina aasta jooksul olevat inimeste sissetulekuid tõsiselt kokku kuivatanud. Kuuldes, et ka meie läheme Luxorisse, läks taadi nägu naerule. Ta jutustas soojalt oma kodulinnast, Niiluse jõest ja ikka korduvalt rõhutas seda kui ilus Luxor on. Järsku haaras telefoni, otsis juutuubist välja video Sfinkside allee avamisest ja näitas seda, mõni hetk hiljem saime loengu Luxori vaatamisväärsustest. Vahepeal oli tee valmis saanud ja nii me vaataime taadi telefonist Luxori linna ja kuulasime mälestusi sest paradiisist maa peal. Ja tee oli hea. Ostsime kaasagi seda puru. Mäletan, kunagi müüdi vist Säästumarketis samasugustes kandilistes kilekottides seda hibiskuse teed. Küsimusele, et kas ta pakub kõigile teed, vastas ta, et tegelikult mitte, teeb seda siis, kui on aega ja kui inimesed tunduvad õiged…

Joma

| Üles |

Enne poest lahkumist ütles taat, et tahab meile üht asja näidata. Õue oli üles seatud laud. Vanamees kraamis välja klaaspudeli ja värvilised liivad. Ta ütles, et teeb nüüd kunsti – olla selle Gizas kümme aastat tagasi selgeks õppinud. Kui meile tulemus meeldib võime selle osta, kui ei meeldi, siis ei pea. Ta hakkas pudelisse värvilisi liivasid valama sonkides pudelit vahepeal vardaga. Ja nagu nõiaväel ilmus liivast pudelisse pilt kaamelitest ja püramiididest. Muidugi – 100% turistikas, aga lahe oli siiski seda lives vaadata. Ja nii on nüüd me kohvris juures ka üks pudel väidetava Sahara värvilise liivaga.

Lahkusime Joma juurest sõbralike käepigistustega ja otsustasime, vaadates ees paistvatele betoonkarpidele, et ei viitsigi pikemalt linna kolama minna. Aga tegelikult ega väga ka ei kahetse, et kesklinna ei jõudnud. Hurghada on noor linn, algselt asus sel kohal kaluriküla, 1905. a tulid Briti geoloogid naftat otsima ja ehitasid pisut, eelkõige sadamat, mille kaudu naftat välja viia. Brittide lahkumise järel, kuni 1980-teni, oli enamus linnast armee käsutuses – siin asuv sadam ja radarijaam olid muuseas 1970-tel iisraellastele toredaks märklauaks… 1980-tel hakati arendama turismi - algas hotellide ajastu. Sellest tulenevalt mingit märkimisväärset „vana linna“ Hurghadas ei ole, praegune vanalinn olla suures osas põhimõtteliselt üks suur tänavasouk. Ei käin’d, ei näin’d…

Kui lõunapaiku kirjutasin, et rannamõnud jäid külma ilma tõttu nautimata, siis õhtul sai see viga parandatud - külastasime loojangul üht soojendusega basseini. Vees tundus päris mõnus, kuid basseini toredad omadused lõppesid lõikavas tuules veest välja tulles – pärast kulus tükk vaeva toas, et taas sooja saada.

Rannapuhkus

| Üles |

Ja õhtu… Õhtu möödus nagu eile. Sõime ja jõime. Buffeerestosid on siin mitu, sestap mõtlesime, et proovime täna õnne selles, kus eile ei käinud, kuid ilget sagimist ja ülerahvastatust nähes läksime ikkagi eilsesse kohta – taas grill ja tšill… Olen avastanud enda jaoks siin ühe salati. See vist on sama asi, mida Sitsiiliaski pakuti ja sealgi eredalt meelde jäi – peasalat vms – mahlaste võrratute lehtedega, imemaitsev. Ja muidugi falafelid, baba ghanoush ja hummus! Kus siis veel, kui mitte siin!

Afterparty kujunes välja eilsel terrassil, isegi samas lauas. Ka teenindav persoon oli sama. Mäletas naeratades mind ja mu soove, mistõttu häälepaelu liigselt kulutamata ilmus nagu võluväel lauale valge vein.
Ja nüüd oleme toas. Ikka vein, tuareegi muusika, kena vestlus ja vine. Kahjuks jätkus mul ajal, mil Hele vannituppa sulgus, lollust pilk korraks err.ee uudistesse visata. Ikka same shit… Aga loodetavasti Jumala ees on ka keisrid vaid inimesed ja küll kuri saab oma karistuse. Nii on…
 

• #Hurghada

• #jazhotels.com/... hurghada jaz aquamarine

Karnaki obeliskid

| Üles |

Kopte peetakse vanade egiptlaste järeltulijateks ja antiikse Egiptuse traditsioonide kandjateks tänini. Kuigi kopti keel, mis otseselt pärineb Vana-Egiptuse helleniseerunud kirjakeelest, on tänaseks elava keelena kadunud, kasutatakse seda kopti kiriku liturgias ja kirikutekstides. Ka on nähtud kopti kiriku liturgiates seoseid Egiptuse vana usu kombestikuga. Eks tundu Osiris olevat Jeesuse alterego ja Isis Horos-lapsukesega on silmatorkavalt Maarja tüpaaž… Ka jumal-jumalapoeg kopti kirikus on jumalik, mitte inimlik – seegi näikse tulevat Kristuse-eelsest ajast. Ja too põhimõtteline arusaam oli ka põhjuseks, miks kopti kirik Kalchedoni kirikukogul 451. a jäi koos süüria kirikuga õigeusklikest ja katoliku kirikust eraldi: meile on õpetatud, et jumal on ühtlasi nii inimlik kui jumalik...

Aga sellest ajast on nad tulnud, elanud üle rohkem kui 1000 aastat islami ülemvõimu. Aja jooksul õpiti kogukondadesse koonduma ja omaette olema – nii elati raskemad ajad üle. Täna pidavat kopti kogukonnad olema, eriti põhja pool Egiptuses, enamasti linnades. Praegu olevat kopte Egiptuses 10% rahvastikust ja suhted moslemitega olevat enam-vähem sõbralikud, kuid on olnud ka halvimaid aegu vanematest aegadest ja ka mitte väga ammusest ajast – alles mõned aastad tagasi kiusasid Islamiriigi terroristid kopte taga ja tapsid hulga inimesi isegi Aleksandrias. Kuigi arvulises vähemuses, olevat kopti rahvas suhteliselt jõukas – sellest annavad tunnistust ka uued, suured ja uhked kirikud. Üht värskelt valminud hiiglaslikku pühakoda nägime Quenas, aga ka Luxoris jäi silma mitmeid suuri kirikuid. Välja näevad need üsna kohalike mošeede moodi, eristuvad viimastest vaid ristide poolest suurte minarettidena mõjuvate tornide tippudes.

Luxorisse jõudsime hilisel pärastlõunal. Pikkade roiutavate bussitundide peale serveeriti esimeseks peatuseks Karnaki tempel. Karnaki tempel koos Luxori templiga on maailma suurim templikompleks, mida tänapäeval maamunal teatakse…

Ja seal ma siis seisin. Amoni templis. Minu esimese Egiptuse templi sammassaalis, nende 134 värviliste maalingutega papüüruse ja lootose motiiviga sammaste vahel. Ma olin mõelnud Segestas, Paestumis, Olympias, et kreeka templi massiivsed dooria orderis sambad on… suured. Karnaki templi sambad ent olid… on tõeliselt suured. Ja oma näilisest totsakusest hoolimata elegantsed, peenelt töödeldud, lausa „laserlõigatud“. Kui mõelda, et tempel ehitati u 1500. a eKr, siis ei tundugi 700 a hiljem sama kreeka versioonis enam nii silmapaistvad: dooria sammas on küll ilus, ent kuidagi robustne võrreldes Karnaki hüpostüülis nähtutega.

Karnak

| Üles |

Ja muidugi sain esmakordselt päriselt aru Egiptuse templist kui arhitektuursest süsteemist. Eks ole ju piltidel nähtud püloone, sfinkside ridu jne, aga alles kohal olles näed ja tajud tegelikku ruumide hierarhiat ja loogikat. Mulle enesele oli üllatuseks, et tempel strukturaalselt koosneb väravehitistega (püloonidega) eraldatud ruumide jadast, mille mõõtmed kahanevad pühima ruumini, kus asub altar, jõudmisel. See tähendab, et altariruum on väikseim. Ruumide suurus selekteeris ka selle kasutajad. Esimese värava taha, kus asub avatud sammaskäikudega piiratud siseõu, võisid tulla kõik, edasi juba hakkas peale selektsioon, järgmisesse ossa, hüpostüüli, sai siseneda juba valitum seltskond, ning viimasesse, pühimasse ossa vaid vaarao ja „volitatud“ preester.

Esimese eufooria möödumisel sammassaalis hakkab pilk nägema raidkirju: pildid ja jutustused. Seintesse lõigatud piltmärgid oleksid kui 3D printerist, mitte inimese käe alt tulnud – geomeetrilised, selgepiirilised, veatud. Ja neid on massiliselt. Meie giid tutvustas huvilistele mõne sümboli tähendust, kuid peale selle, et õppisin aru saama, mis on kartušš, ma hetkel küll rohkem ei mäleta.

Obeliskid… Neid hakati püstitama Egiptuse Uue Riigi aegu. Karnaki templisse laskis kaks obeliski ehitada kuninganna Hatšeptsut. Üks neist on seni püsti, teine pooleks murdunud – selle tükke saab näha templi taga püha tiigi kaldal. Kolmaski olevat tellitud, aga see jäänud kaevandusse Assuani – giidi sõnutsi pidavat me seda isegi vaatama minema (kui nüüd see ikka on „see“ obelisk…).

Karnaki tempel (koos Luxori templiga, kuhu järgmisena sattusime) pole juhuslikult maailma suurima templikompleksi osad. Luxor ehk Teeba, nagu kreeklased seda nimetasid, oli Uue riigi ajal Ülem-Egiptuse pealinn, jumal Amoni linn, millest hiljem sai jumal Amun-Ra. Teeba asus ajalooliselt Niiluse idakaldal, seal elasid kuningad. Läänekaldal asus surnute linn, sh Kuningate org, kuhu maeti vaaraod. Kuna linna nimi vana egiptuse keeles hääldati kuidagi nii: „taibt“, ristisid kreeklased selle Teebaks (hääldus siis ilmselt kuidagi nii – thiva). Et mitte segi ajada omaenda maa tagasihoidliku Teebaga, seati sisse selline nimeeristus: Kreeka Teeba oli Seitsmeväravaline Teeba, Egiptuse oma Sajaväravaline Teeba. Praeguse nime – Luxor – andsid linnale hoopis hiljem araablased. Tähendab see nende keeli paleed (Karnak muuseas tähendab araabia keeli kindlust või kindlustatud küla).

Karnaki tempel: esimene püloon (aga kokku on neid temlis järjepanu 6) endise sadama taustal

| Üles |

Jäärapäised finksid

| Üles |

Sammassaal

| Üles |

200 aasta vanune turisti-tag härra Gordonilt

| Üles |

Iidne "CNC trükk"

| Üles |

Kopti täiendused

| Üles |

Hüpostüül

| Üles |

Hatšeptsuti tuuning

| Üles |

Hüpostüüli lõpetamata sambad

| Üles |

Ramses III hauatempli sammastik

Amenhotep III aegne Skarabeus

| Üles |

Kui Karnaki templist sööbisid mällu uskumatud värviliste maalingutega sambad, siis Luxori templit jäävad meenutama hiiglaslikud Ramses II figuurid peavärava ees ja pool-laps vaarao Tutanhamoni ja tema noorukese naise (kes oli ka ühtlasi tema õde) Ankhesenamuni peaaegu elusuuruses alabastrist meisterdatud malbelt naeratavad käsikäes istuvad figuurid. See sõna - „käsikäes“ – on siinkohal pigem metafoor – käed, mida võiks koos kujutada, on figuuridelt ajaga läinud. Muidugi – ka Luxori templi kolonnaadid eesõues on aukartustäratavad, aga neid on räsinud liiv ja ajahammas sedavõrd, et selliseid lummavaid värvipilte, mis Karnaki templi nii võrratuks teevad, praktiliselt säilinud ei ole. Siiski – maalinguid leiab - roomlased dekoreerisid pühima osa templist omas stiilis kaunistustega ja neid freskosid pisut võib aimata. Peale roomlaste jätsid oma pärandi templisse ka koptid, kes osa sellest 395. a pKr kirikuna kasutusele võtsid ning eneste tarbeks ümber ehitasid. Kuna tempel oli selleks ajaks poolest saati liiva alla mattunud, siis ehitasid nad oma ruumid liiva piirile. 640. a võeti kirik üle ja see ehitati omakorda ümber mošeeks – teatakse seda Abu Haggagi mošeena. Abu Haggag oli üks Muhamedi järeltulijatest, püha mees, usin palverändur. Sageli räägitakse, et mošee olevat tema ehitanud, kuid targemad teavad rääkida, et tema põhiteeneks oli hoopis see, et ta ei lasknud vana Egiptuse templit lammutada. Praegu see mošee näeb pisut kentsakas välja, sest ajaloolised uksed on muutunud peale varemete liivast välja kaevamist teise korruse akendeks...

Luxori templi püloon obeliski ja Ramses II figuuridega

Luxori templit jääb aga meenutama veel üks fakt, mis viib mälestustes tagasi Pariisi. 1838. a aeti Pariisis Place de la Concorde’le püsti Egiptusest toodud obelisk, mis kangutati üles just Luxori templi eest.

Luxori ja Karnaki templit ühendav 2,7 km pikkune sfinkside allee. Taamal vasakul näide kopti kirikust

| Üles |

Luxori linna jaoks aega eriti ei jäänud, sest päike veeres Mustale mandrile omases halastamatus tempos allapoole. Loojangupunas bussi astudes selgus, et siiski me ei võta kohe suunda laevale, vaid käime korraks läbi papüüruse muuseumist... Noh jah… Muuseum. Nagu need siin ikka või õigemini sageli Lähis-idas – ilusa nime taga on pisut ekstravagantsem pood. Sel korral siis maalitud papüüruste pood – kus või mis nimega see oli – ei tea. Korraks ajas mind see asjaajamine närvi – ma tahtsin Luxori templis joonistada, aga selleks aega ei olnud. Ent nüüd oli see aeg täiesti olemas selles… poes. Varsti ent sain väikese revanši – kutt leti taga tegi päris ägeda demonstratsiooni lives sellest, kuidas papüüruslehti tehakse-tehti. Sain show juures katsuda ka „ehedat“ papüüruse võrset – näeb välja nagu hiiglasliku tilli ja laugu ristsugutis. Ent seejärel algas osturalli. Avara ruumi seinad olid üle külvatud papüürustele tehtud maalingutega: enamus neist pildikesed Antiikse Egiptuse jumaluste ja vaaraode elust-olust, arvatavasti koopiad mingitelt vanadelt papüürustelt. Loomulikult lugematu hulk variatsioone Nefritititst – sellest kohustuslikust iludus-kuningannast, püramiididest, Isisest, Osirisest, perekonnapuust… Ent ühest saali servast leidsin ka päris vahvaid ning kaasaegseid kubistlikke pilte tänavamelust ja maastikest. Nende vaatamist vürtsitas loomulikult peatne sõbralik küsimus:

„Härra, kas olete sellest pildist huvitatud? Ainult 20 eurot…“

Papüüruse valmistamise workshop

| Üles |

Põgenesin vabandussõnu pobisedes tänavale… Ma saan aru, et see on nende äri ja sissetulek, aga ma ei viitsinud hakata pikemalt seletama, et ei ole vaja ja ma ei taha jne... Tänaval ent sattusin elu keskele. Inimesed tulid, läksid, rääkisid, kandsid midagi käes ja vedasid järel… Eeslirakendid, tuk-tukid, mootorrattad, vanad Peugeoti-romud ja uued Toyotad. Majaseintel poodide ja brändide reklaamid – nagu ikka… Ent südame tegi soojaks suur ergav puna-valgel taustal tekst „Marlboro“… Ilma õõvastavate fotode ja musta raamita. Nagu vanasti, kus suitsupakist välja lõigatud etikette sai kleebitud koolikotile; „Marlboro“ – see polnud lihtsalt lääne suitsud, vaid märk vabadusest. Aga nii ilmselt saab mõelda vaid nõukogude aegse nihkes mõtlemisega vana peer.

Papüüruse valmistamise workshop

| Üles |

 
Õhtuhämaruses sõit meie laeva juurde kulges piki Niiluse kanalite ääri ja Niiluse kallast. Laev oli „pargitud“ suurest Luxori sillast pisut Edfu poole, Niiluse idakaldale. Tegeliklult seisis lühikese kai ääres omapäraseid kortermaju meenutavaid laevu seitse või kaheksa; meie laev osutus kõige jõepoolsemaks. Et pääseda oma laevale – selle nimi on muuseas Al Kahila – pidime läbi ronima kõikide teiste laevade lounge’dest selle ees. Ega see eriline probleem olnudki, sest laevad olid pargitud parras parda vastu, uks ukse vastu – lihtsalt astu pika sammuga edasi.

Al Kahila

| Üles |

Võib-olla veel üks mulje õhtust. Peale sisseregamist anti ette kohe õhtusöök esimesel dekil – see asub aknast vaadates otse jõe veepiiril. Kohti sisse võttes kästi oma asupaik meelde jätta, sest järgnevatel päevadel tuleb toitlustamisel lauas samal kohal istuda. Milleks see hea on, ei tea. Buffee-õhtusöök oli iseenesest ok. Vaid veiniga sai nalja. Sööma asudes küsis üks ettekandja, et mida juua tuua. Palusin veini (kusjuures see oli teada, et jook laevas on lisatasu eest). Vein toodi ja see maitses normaalselt, ent varsti tekkis laua äärde üks ülikonnas karmi näoga härra, kes meenutas mõnd kiitsukest hallipäist James Bondi kolleegi ja kirjutas välja tšeki – nagu trahvikviitungi tellitud joogi eest. Raha ent ei kasseerinud – jäävat rõõm väljaregamiseks. Nimetan seda härrat nüüdsest „mupokaks“.

Ujuv hotell

| Üles |

Omar Khaggam

| Üles |

Vana Egiptuse veinijoomine olnud kõrgemas seltskonnas skisofreenilise olemusega. Ühelt poolt usuti, et punane vein on nende inimeste veri, kes jumalate vastu on kätt tõstnud ja mis mahavoolanuna mulda sigitab viinapuud, mille marjadest siis see veri taas „ärkab“. Ka joobeseisundit peeti hulluseks, mille põhjus olevat olnud selles, et inimene veini juues täidab end esivanemate verega. Seega oli veinijoomine nagu kergelt „out“. Samas on teada, et veini ohverdati „jumalate verena“ mitmetele jumalustele ja „haldjarahvale“, et need surnud vaaraole, selle rännakul teises ilmas, jõudu annaksid. Teatakse ka üsna veinilembesi vaaraosid ning ülikuid. Arvatavasti ei olnudki elu nii must-valge ja kui punane vein oligi oma verevärvi pärast maagilise maiguga, siis valge hakkas lihtsalt pähe nagu tänagi ja ilmselt nendesse kannudesse ei sülitatud ei palees ega agulis. Egiptlastel oli isegi oma Bacchus – Shezmu. Nagu Bacchuski oli too jumalus – nagu nokastanud inimene ikka – peolembene, lõbus ja tantsuhimuline. Erinevalt Bacchusest oli Shezmu aga ka parfüümide pealik, hinnalise õli valmistaja, õlipressi isand, salvide ja veini isand – seega tähtis tegelane näiteks ka palsameerijate seas. Samas oli Shezmu ka vere jumal, vihapidaja, kättemaksuhimuline ja verejanuline. Häda jumalale, kes tema viha alla sattus – Shezmu tappis ja tükeldas oma vaenlased ja kui ta viitsis palvetele vastu tulla, küpsetas ta lihakäntsakad ja söötis need teise ilma rändajatele. Ent tänu oma karakteri tumedamale poolele oli tal au olla Ra – Päikese – kaitsja öösel, kui deemonid seda varitsesid…

Nr 211

| Üles |

Tänahommikune ärkamine algas juba 5.00. Esmalt tehti retseptsioonist telefonikõne – kaks korda, siis, mõne minuti pärast koputati igaks juhuks ka uksele – kõik selleks, et turistid sisse ei magaks. Kui eile küsiti, kas oleks huvilisi õhupallisõiduks Luxori Kuningate oru kohal, tõstsin hetke ajel käe. Nii juhtuski, et juba 5.15. istusime väikese seltskonnaga hommikusöögilauas ning juba 5.45. ronisime mikrobussi, et alustada sõitu õhupallilennuväljale. Enne siiski viskas bussijuht väikese vimka ning korjas peale ühest hotellist kaks prantsuse keelt kõnelevat tütarlast, kes, nagu selgus, olid ka kuumaõhupallisõiduhuvilised (vaat kui ilus eesti keelne sõna). Luxori templi ees juhatati meid mikrokast välja ja suunati jõe äärde paadisadamasse, kus ootas kenasse pearätti mähitud Muhamed, Ahmad või Ali juba mootori juures, et alustada Niiluse forsseerimist. Kostitati šokolaadi ja kuuma kohviga.

Hommikune paadisõit üle Niiluse oli lihtsalt ilus. Tõusev päike värvis selja taha jääva Luxori templi sambad roosakaks ja jõevee elavhõbedaseks. Jõe kaldad kihasid katustega paatidest – ainult turistidele; kujutan ette, milline huvireisijate hord võib seal päevasel ajal murda. Ülesõit kestis kümmekond minutit. Maabudes ootas ees taas mikrobuss, kuid seekord päevinäinud vana ja loguvõitu, kunagine Eesti rahvusbuss - Toyota Hiace, mille istmeridade vahele oli visatud taburette, et rahvast rohkem mahuks. Bussi pressiti peale meie pooletosina veel kaks prantsuse tüdrukut ja mõned inglased. Üks vanem härra kuulas meie jutuajamist ja küsis, kust tuleme. Kuuldes, et Eestist, usutles, et kuidas meil olukord on. Viskasin midagi naljaga pooleks varase ärkamise kohta vastu, ent seepeale taat tõsines ja ütles, et me saame ju aru, mida ta tegelikult mõtleb. Jah, muidugi. See koletuslik sõda… Eesti ja Ukraina… Bristolist või Londonist vaadates üks Ida-Euroopa puha. Lennukile tulles raadiost muud ei kuulnudki kui, et kohe on Ukrainaga lõpp ja siis hakkavad putinlased Baltikumi põletama ja tuumarelvadega tuhastama. Ma korraks isegi sisimas ärritusin – esiteks seepärast, et ma olen ärevil ja närvis nagunii selle sõja pärast, aga see kaunis hommik viis muremõtted korraks eemale – selle hetkeni ei tulnud sõda isegi meelde. Ja teiseks – kui oleks asjad ikka Eestis väga pea peal, kas ma siis kügeleks selles täiskiilutud bussiloksus, et õhupalliga sõitma minna? Aga ilmselt ei mõelnud ta midagi halba, vaid oli ka ise mures.

Niilus Luxori all

| Üles |

Kapten Ali

| Üles |

Ent enne mikrokasse pakkimist jäi meelde kaldal üks Turisti-Egiptusele iseloomulik kahekõne kellegi turisti ja paadimehe vahel. Turist tahtis tagasi sõita Niiluse idakaldale mõnega neist paatidest, mis siiapoole turiste toovad ja siis kohe teisele poole tagasi suunduvad, et uus laadung peale võtta…

- Palun, kas keegi saaks mind teisele kaldale viia? Palun, mul on tõesti vaja. Härra, kas teie saate mind teisele kaldale viia?
- Mina ei saa.
- Mina ka ei saa, ma just tulin teiselt poolt, pean inimesi ootama.
- Aga mul oleks teisele kaldale vaja, ma maksan.
- Ma ütlesin, et praegu ei saa.
- Mul oleks tõesti vaja…
- Ei ole võimalik, kahjuks.
- Hea küll, eks ma otsin siis takso…
- Okei, okei, härra, 30 (egiptuse) naela ja ma viin teid ära…

Päike tõusis...

Luxori paadisadam ja Luxori tempel

| Üles |

Luxori paadisadam

| Üles |

Surnute linna paadisadam

| Üles |

Õhupallide stardiplatsile sõit kulges Niiluse läänekaldal, läbi Surnute linna. Omal ajal sellel kaldal põhimõtteliselt ei elatud – need maad olid lahkunute päralt. Akna taga vilksatasid Memnoni kolossid ja Amenhotep III mälestustempli vare jäänused, Meremptahi mälestustempli vare, Ramesseumi vare ja sajad koopad kollastel tuulest lihvitud tolmustel kaljumaastikel – mälestused hauakambritest, kuhu maeti peamiselt aadlikke.

Õhupallisadam

| Üles |

Õhupallide stardiplatsile jõudes (mitte kaugel Hatšeptsuti mausoleumist) leidsime end tosina kuumaõhupalli vahelt. Osad olid startimas, osad alles külitsi maas, osasid rulliti lahti. Meeletu ventilaatorite ja gaasipõletite lärm. Tõeline lennuväli. Meie seltskond, mis oli kujunenud üsna rahvusvaheliseks, juhatati ühe kräsupäise lendurivormis sõbraliku tüübi juurde, kes kiiruga viis läbi instruktaaži puhuks, kui pall peaks maanduda tahtma kiiremini, kui ette nähtud. Kogu kunst seisnes maha kükitamises ja gondli servast olevatest käepidemetest kinni haaramises. Edasi juba kiirustasime ühe gondli juurde, mille kõrval olev pallikott vaikselt paisus ja mõne hetke pärast õhku kerkis. Ronisime kiiresti gondlisse, kapteni abilised tassisid gaasiballoone, toimetasid midagi veel siin ja seal ja juba hõljusimegi maapinna kohal kerkides aeglaselt kõrgemale… Pingete mahavõtmiseks teatas kapteni-härra, et ta on ka gondli pardal esimest korda.

Stardiaskeldused

| Üles |

Õhupallisõit on äge! Ja mõnusalt vaikne (kui just ei põletata gaasi, et kuuma õhku juurde anda). Kerkisime vaikselt 650 m kõrgusele ja kuidagi, ilmselt mingeid kohalikke õhuvoole kasutades, tegime järgneva tunni jooksul tiiru kogu nekropoli kohal, piiludes Kuningate ja Kuningannade orgu, Ramesseumi, Hatšeptsuti mausoleumi ja Amenhotep III templitesse (õigemini kivihunnikutesse, mis neist järgi jäänud on). Sõidu ajal saime kaptenilt teada ka varase stardi põhjuse: hommikul, nii 8-9 paiku, soojeneb õhk niivõrd üles, et on väga raske hoida õhupallis ümbritsevast kuumemat õhku. Kui temperatuuride erinevus on väike, pall ei kanna. Kui jääda soojenevasse õhku kauemaks, võib lihtsalt lõpuks alla kukkuda, sest ei jõua gaasi nii palju põletada, et piisavalt pallis ümbritsevast kuumemat õhku oleks (no ja ka kaasasoleval gaasivarul on piirid). Meie kapten jutustas, et on varem Türgis mõned aastad õhupallidega lennanud ja seal saavat päevas pikemat ajaakent kasutada, ent Egiptuses on lennuaega vaid mõni tund varahommikul.

Õhus...

| Üles |

Hatšeptsuti mausoleum

| Üles |

Ramesseum

| Üles |

Vaatepilt gondlist oli lihtsalt vapustav: 360 kraadi; Luxor, Surnute linn, Niilus, kõrb. Kõik need hommikupäikese oranžikas-roosades varjundites. Ja vaade kõigile eelloetletud kivihunnikutele, millest muidugi kultuskuninganna Hatšeptsuti surnutempel on kõige imposantsem. Ent oleks midagi rohkem alles Amenhotep III matusetemplist – suurimast omalaadsest, mis üldse on ehitatud (selle pikkus olnud omal ajal umbes kilomeeter), saanuks sellest suurpärase ülevaate nagu praegu sai Ramesseumist – Ramses II matusetemplist ja Merneptahi templist – Merneptah oli Ramses II järglane. Oma algselt ülesehituselt sarnanesid need Luxori või Karnaki templitega, kuid viimastega võrreldes on neist säilinud palju vähem, eriti Mernetptahi templist. Samast tuleb tunnistada, et ega ka need mingid tillukesed ehitused olnud, eriti Ramesseum – pidi olema ju vääriline puhkepaik Ramses Suurele, ühele Egiptuse ajaloo kõige võimsamale vaaraole (elas 1303–1213 eKr nn Uue Riigi ajal). Ramses II elas rohkem kui 90 aastat vanaks; ta oli suur sõdija ja ka suur ehitaja, mistõttu on temast jäänud ka palju jälgi maha. Tema ehitatud on Luxori tempel ja Abu Simbeli templid, kuid temaga on seotud veel mitmed kuulsad kohad, kuhu me sellel reisil ei satu. Rääkides siin juba Ramses II-st, siis ei saa mainimata jätta Kadeši lahingut hetiitidega, mis nii Egiptuse kui hetiitide versioonis oli ühtviisi edukas vastavalt siis egiptlaste või hetiitide muinasjuttudes, mida nad lastele õhtujutuks pajatasid. Egiptuse versioonis kujutatakse Ramsest selle lahingu kontekstis ikka oma vaenlasti nuhtlemas ja jalge alla tallamas – nagu toonane komme nõudis. Tegelikult jäi tapelus arvatavasti viiki ja sõlmiti rahulepe koos lubadusega üksteist aidata ja mitte enam omavahel sõdida. Kokkulepet peetakse teadaolevalt esimeseks kirjalikult sõlmitud rahuleppeks maailmas – selle kohta on leitud ka vastavasisuline kivisse raiutud tunnistus. Teada on, et lepe ka pidas ja Egiptus olla mõni aasta hiljem korra isegi hetiite näljahäda ajal viljaga varustanud.

Tulles tagasi õhupallide juurde tuleb mainida, et suurimaks elamuseks kujunes palli maandamine. Kõigist kapteni ponnistustest hoolimata määravad palli trajektoori õhuvoolud ja tuul. Ning hoolimata sellest, et hommiku tundus startides tuuletu kaldus pall vaikselt Amenhotep III templi ja stardiplatsi vaheliste põldude poole. Ühel hetkel alla vaadates nägime hanereas meestesalku põllusiilude vahel siia-sinna silkamas. Hele arvas esialgu, et ju kutid teevad sporti. Maanduma hakates selgus, et nende tegevus oli küll sportlik, kuid mitte, et nad nii väga seda sporti ise spordiks pidanuks. Põlluvili on püha ja kallis ning oleks väga sant lugu, kui pall keset nisuvälja maanduks. Üks asi on gondel, kuid kui pallilott tühjenedes samuti põllule laotub võib olla hukas sadu ruutmeetreid toiduvilja. Niisiis maapinna lähenedes algas järsku vali sõnavahetus all jooksvate tüüpide ja kapteni vahel. Meestele visati köis. Pall laskus üsna maadligi ja nüüd sai kapten klassi näidata hoides palli meetri-pooleteise kõrgusel, et vedajad – nagu burlakid – õhulaeva mööda põllupeenraid järgi vedada saaksid. Kerge see töö ei olnud, sest pall kiskus pingutusest higist leemendavaid mehikesi vahepeal kaasa; tüübid lohisesid meeleheitlikult kandu mutta surudes vahepeal ka lausa viljapeade vahel, ent saavutasid siis taas kontrolli. Asjale lisasid vürtsi palmid, mille vahel loovimiseks tuli meestel pika köiega kapteni sõimu saatel sprintida, hüpelda ja vahepeal lausa kõhuli visata. Veerand tunni pärast ent puudutas gondlipõhi lõpuks tolmust stardiplatsi. Sõitjad kupatati gondlist välja ning vedajad-mehed pakkisid õhusõiduki kokku napilt selle aja jooksul, kui me platsi serval ootavasse mikrokasse kobisime. Kõik pallisõitjad said uhke tunnistuse ning Hele mangus oma paberile isegi kapteni autogrammi. Kui autosse istusime ilmus sinna üks libe sell, kes kogu stardi ja maandumise ajal püüdis kõiki ja kõike filmida. Nüüd pakkus ta, et kümne taala eest saadab video. Maeitea, mis elukas mind hammustas, aga andsin vennale 10 dollarit ja meiliaadressi – eks näeb

Konkureeriva palli maandumine

| Üles |

Meie palli maandumine

| Üles |

* * *

Vahemärkus Tartust: poiss saatiski videolingi ja pallisõit oli täitsa lindis. Pooled kaardid sellest, mida õhust nägime, pärinesid mingist vanemast videost, aga muus osas oli isegi meid Helega fookusse võetud. Tõsi, filmimees oli enamuse auru pannud ühe pallisõidul osalenud kauni tibi näokese ülesvõtmisele, mis suures plaanis sai ekraaniaega enamuse asjast sel 10 minutilisel klipil.

* * *

Mikrokas peatus Memnoni kolosside ees ühe kohviku juures, meiega tegelenud härra teatas, et eestlaste buss võtab oma seltskonna kaheksa ringis peale. Et pisut oli aega, tellisime kohvi (saime loomulikult Nescafe lahustuva). Kohvik oli äge: suure beduiinitelgi moodi kangastega kaetud varjualune, mida täitsid pikad lauad kõikvõimaliku disainiga toolidega, millele oli laotatud kirjusid patju ja palakaid. Kokku moodustas see põneva kuid hubase tohuvabohu. Ka asutuse keldrisse organiseeritud „valge mehe tualett“ jättis kustumatu elamuse. Pissuaari kõrguse järgi arvestades pole hiiglaste sugu ilmselt Egiptuses veel välja surnud. Laskumata detailidesse pean ütlema, et mulle oli suureks abiks üks juhuslik õõnesplokk tualettruumis, mille otsa kikivarvul ronides sai seinale kinnitatud vahendit sihtotstarbe kohaselt kasutada…

Nescafe

| Üles |

Allesjäänud aega bussini kasutasin Memnoni kolosside skitsimiseks. Istusin äärekivile ja niipea kui võtsin välja pliiatsid ning ploki, muutusin ka ise vaatamisväärsuseks, mida tasus igal juhul koos kolossidega pildistada. Memnoni kolossideks kutsutakse kahte 18 meetri kõrgust vaarao Amenhotep III istuvat figuuri, mis kunagi valvasid Amenhotepi hauatempli sissepääsu. Ma ei mäleta, kas mainisin ennist, kuid seda templit, millest tänu maavärinatele, Niiluse tulvadele, ehitusmaterjaliks lammutamisele ja tuuleerosioonile pole suurt midagi alles jäänud, on peetud suurimaks templikompleksiks, mis Egiptuses eales ehitatud (35 ha maad oli pandud selle alla). Tempel ehitati 1350. a paiku eKr. Ehitus laoti üles kohalikust pehmest liivakivist, kuid võimsad kujud tahuti kvartsiitliivakivist, mis on oluliselt vastupidavam. Tempel hävis arvatavasti juba 1200 a paiku eKr maavärinas. Läbi ajaloo on teatud kahte figuuri – nn Memnoni kolossi, ent 2014. a leiti liivast veel kahe u 14 m kõrguse kuju tükid, mis tänaseks on nii hästi-halvasti kui võimalik samuti püsti aetud. Suuremaid kutsuti muuseas antiikajal laulvateks kujudeks, sest päikesetõusu ajal tekkis ilmselt põhjapoolse kuju pragudes soojuspaisumisest õrn ebamaine heli. Praod tekkisid arvatavasti 27. a eKr toimunud maavärinas. Üle 150 aasta käisid antiikturistid päikesetõusudel kolosside juures imet kuulamas ja harfe häälestamas, kuniks 199. a eKr käskis keiser Septimus Severus selle ära parandada. Kas oli käsu ajendiks roomlaste austus Egiptuse kunsti vastu või Severuse mõni oma kiiks – oli ta ju tuntud kristlaste tulihingelise tagakiusajana – kuju võis ju toita mõne „väärjumala“ kummardamist – kes teab. Kui Severuse tegemisi sirvida, siis on kahtlane, kas ta üldse 199. a Egiptusse jõudis, sest tal oli parajasti sõdimisega tegemist Türgi rannikul, Süürias ja Kiliikias. Kreeklased kirjeldasid kuju laulu kurbade harfihelidena, arvates, et lauluga tervitab ja kaebab Memnon – üks Trooja sõja kangelasi oma emale, koidujumalanna Eosele, kui see silmapiirile ilmub, oma valu. Memnon oli müütiline Etioopia kuningas ja sõjas Priamose liitlane. Tema võitlusoskused olid Achilleusega võrreldavad nagu ka relvastus – mõlemale kangelasele oli Hephaistos ise sõjariistad sepistanud. Lahingus nad ka kokku läksid kui võrdsed ja Homerose järgi olnud see selline lahing, mille lärm küündis Olümpose elanikeni ja nad vaatasid seda põnevusega. Nii Thetis – Achilleuse ema, kui Eos palusid Zeusi, et ta nende poegadel võita laseks. Zeus laskis otsustada kaaludel – alla vajus Memnoni pool ja seega kinkis Zeus võidu Achilleusele. Samas, eks ta ju teadis viimase kanna needust ja seda, et Achilleusel ei ole nagunii peale seda sündmust palju aega jäänud. Lahingu lõpul poja surnukeha juures Eose itkemist kuuldes Zeus heldis ja võttis Memnoni olümposlaste sekka andes talle surematuse… Miks kreeklased kujusid Memnoni kujudeks pidasid, ei teata, arvatakse, et võidi kuulda mõningat sarnasust vaarao ja müütilise kuninga nimes, aga on ka teisi arvamisi…

Memnoni kolossid

| Üles |

Üks osake hijuti püstiaetud tagumistest kolossidest, koos abikaasaga

| Üles |

...Ja veel ühed kolossid - Merenptahi templi ees, kusagil Amenhotep III ja Ramses II hauatemplite vahel

| Üles |

Tülpind nännimüüjad

| Üles |

Kuningate orgu vurasime veidrate elektrikärudega, mida kutsutakse vististi taf-taffideks (mingi lingvistiline tuletis ilmselt seoses tuk-tukiga). Saime meie giididelt pisut taustainfot ja siis võis igaüks minna oma avastama. Kuningate orust on leitud üle 60 hauakambri, turistidele on avatud neist 18, kuid mitte samaaegselt kõik, vaid mõned korraga. Piletiga oli meil sissepääs kolme… Meie alustasime Helega giidi soovitusel oru lõpust kaksikhauakambriga (KV14), mille üks haru kuulus vaarao Tausertile ja teine Setnakhtile… Soovitati kindlasti vaadata ka Ramses I ka Ramses III hauakambreid. Meie esimene hauakülastus jättis sümpaatse mulje: jutt, et turiste on koviidipohmakast tingitult oluliselt vähem tunduski õige – peale meie jalutasid hauakäigus tõesti vaid mõned inimesed. Ka Seti II hauas tundus olustik üsna „haudvaikne“. Seevastu Ramseste haudades käis selline möll, et minust jäigi Ramses I hauakäik lõpuni minemata. Kolmanda tegin ent meeletust küünarnukitundest hoolimata auga ära. Kuna meie giid – Raivo – oli ka oma pileti mulle andnud, saanuks läbi kapata isegi 6 hauda, ent minu skooriks jäi viis.

Briifing

| Üles |

Kuningate org

| Üles |

Hauakambrid on imekspandavad ja samas ka kananahka tekitavad: ühelt poolt neid seinu katvaid bareljeefe ja freskosid vaadates oled sattunud justkui iidsesse kunstisaali, teisalt ent toksib kuklas teadmine, et tegelikult jalutad kellegi hauas. Heakene küll, kadunukesed on neist käikudest-saalidest ju ammu läinud, kes kadunud kõrbeliiva, kes laotud riita mõnele riiulile Kairo Egiptuse muuseumis. Louvre’s, Briti muuseumis või mõnes muus muuseumis, ent siiski. Hauarahu… Kuningate org ju valitigi sellepärast Uue riigi kuningate (siis vist 18.–20. dünastia - 1570–1070 eKr) aga ka tähtsamate preestrite ja ülikute matmispaigaks, et esiteks oli oru lõhedesse hea haudehitisi kaevata, teiseks eeldati, et sealt on neid ka raske leida. Originaalis olid hauad maastikus maskeeritud ja seepärast ei ole tänagi midagi märkimisväärselt ehituslikku seal maa peal näha. Ent hauarahu rikuti sageli juba üsna pea peale matust. Kuningate ja ülikute hauakambritesse pandi kaasa rikkalikult igasugust kallist kraami, et oleks teises ilmas Osirise kaalule võimalikult kopsakas and panna ja et ikka elu teispoolsuses ei oleks kehvem maapealsest. See meelitas hauaröövleid ja räägitakse, et mõned ülikud isegi palkasid hauaröövleid, et rikkusest osa saada. Hauaröövli amet võis olla õnnestumisel küll tulus, ent kindlasti polnud see mingi lihtne töö. Vanas Egiptuses määrati surmanuhtlust harva, ent hauaröövi eest aeti vahele jäänud vargad teibasse. Teiseks tuli sageli haudadele ligipääsemiseks nihutada suuri kaljutükke, kaevata käike jne, mis võis, aga ei pruukinud tulemusteni viia. Hauakambrite kavandajad püüdsid pääsu aardeni ikkagi võimalikult raskeks teha. Sellest hoolimata olid nö moodsate arheoloogide ajastuks enamus hauakambreid tühjendatud. Palju on jahvatatud hauakambritele peale pandud needustest. Kuulsaim on neist kindlasti 1922. a Howard Carteri avastatud Tutanhamoni hauakambri „needus“, kus pressi teatel olla salapärastel asjaoludel peale kabri avamist surnud kokku rohkem kui 40 inimest. Ajalugu on näidanud, et see lugu on ajakirjanike poolt kultiveeritud müüt.

Tauserti ja Setnakhti hauakamber

| Üles |

Eks lisaks iidsetele pättidele andsid oma korraliku panuse araablastest aardeotsijad, Napoleoni sõdurid kui ka igasugused 19. sajandi muinsushuvilised. Viimaste sügavast teaduslikust pühendumisest on teada näiteks juhtum, kui leiti tuhandeid kassimuumiaid, mis topiti laeva ja viidi Inglismaale. Paraku polnud muumiamüügil oksjonil edu ja lõpuks ostis need ära keegi härra, kes laskis palsameeritud kassid väetiseks jahvatada. Samas käisid huvireisijad Kuningate orus juba antiikmaailmas. Kuigi mulle endale antiikgraffitit silma ei jäänud, lugesin, et mitmete hauakambrite seinal olevat kreeka, ladina, foiniikia keeles sissekraabitud nimesid ja tekste (mina olin siin), millest vanim arvatakse pärinevat 3. sajandist eKr. Luxori templist jäid küll silma sammastesse kraabitud kreekakeelsed nimed, tõsi dateeringuga 19. sajandisse. Turist on turist.

Sety II hauakamber

| Üles |

 
Ent freskod ja raidkirjad on õnneks röövlitest ja huvireisijatest maha jäänud ja need on muljetavaldavad. Kui mõelda toonastele tehnilistele võimalustele, siis hämmastab ikkagi see peen kivitöö – kui täpselt ja peene, sirge joonega lõigati kivisse kõik need kirjad. Või ka käigud ja hauakambrid ise – peened, sirged, täpsed jooned, täisnurksed avad… Perfektne!. Isegi täna, laserloodiga annaks seda teha, aga 3500 aastat tagasi… Hauakambrite rajamine oli toona üsna vingelt organiseeritud – erinevaid etappe nikerdasid erinevad meistrid. Kõigepealt tulid kaevurid, kes uuristasid käigud ja hauakambri ruumid, siis tulid viimistlejad, siis skulptorid ja mitu ringi maalijaid, kes igaüks tegi maalingutes oma lõiku, lõpuks ka ilmselt „lavakunstnikud“, kes hauakambri ruumi sisu kujunduse paika panid. Kui hauakamber jõuti valmis ehitada kuninga elu jooksul, tuli välja enamasti uhke ja peenelt kaunistatud viimne puhkepaik, kui kuningas jõudis enne valmimist surra jäi viimistlemiseks vaid palsameerimiseks kuluv aeg - u 70 päeva, mistap jäi peenema kunsti tootmine sageli poolikuks. Räägitud on, et aastasadu häirimatult seisnud seinakunsti kahjustab tänapäeval suur hulk inimesi, kes hakkavad umbsetes, palavates käikudes higistama, õhk niiskub ja tekivadki probleemid. Seepärast osasid kambreid üldse avalikult ei näidata ja osades on originaalidele peale pandud kuidagi eritehnoloogiaga tehtud koopiad.

Stiilinäiteid Ramses IX hauakambist

| Üles |

Ramses I hauakamber

| Üles |

Kuningate orust lahkumine viibis pisut – üks meie reisiline oli kaotsi läinud. Ent lõpp hea, kõik hea ja proua on praeguseks kenasti koos meiega Niilusel.

Enne Hatšeptsuti mausoleumi minekut tehti peatus ühes alabastri töökojas. Alabaster on piimjas poolläbipaistev kivim, millest tehakse kujukesi ja igasuguseid vidinaid. Neid töökodasid on mitmeid ja paiknevad need Surnute linna veerel, tee ääres. Härrad näitasid pisut, kuidas kivi töödeldakse ja tegid niisama kometit, siis suunati kõik kenasti kivikeste poodi, kus üsna pealetükkiv härra püüdis vähemalt midagi igale ühele pähe tõmmata. Suhteliselt mõttetu koht. Et pood väsitas ja tüütas, läksin õue. Mõtlesin, et skitsin eemal taustal paistvat surnute linna, neid lihtinimeste koopaid ja hauakambrite seinavaresid...

Alabastritöökojas

| Üles |

Hieroglüüfide tõlge töökoja seinal

| Üles |

Ilmselt on mul selline nägu, mis ütleb, et:

„Tule võta sellelt lollilt raha ära!“

Sain vaevalt mõned jooned paberile tõmmatud, kui tuli üks keerub ja hakkas iba ajama. Esimese katse sain pareerida, kuid rahu oli vaid minut-paar. Varsti oli tüüp tagasi ja pistis mu pliiatsivutlarisse kaks valget kristalli – ütles, et on kingitus. Ja läks minema. Mõtlesin oma sinisilmsuses, et olen pääsenud. Ehh… Varsti oli mees taas tagasi väikese rohelise skarabeusega. Ja ütles, et see on ikka väga „special“ ja need muud sõnad. Et ma peaksin selle ostma. Ajasin vastu, aga ei oska ma selliste inimestega toime tulla. Ja iseendalegi üllatuseks leidsin end talle 50 paberit kohalikku ulatamas. Tüüp küll esialgu nagu tahtnuks rohkem küsida, kuid sai endast võitu, patsutas mulle familiaarselt õlale, naeratas ja läks oma teed. Parim osa on see, et ma kaotasin vist selle skarabeuse juba ära. Noh, 50 kohalikku raha pole palju, aga tassi kohvi jagu ikkagi.

Pildikesi Surnute linnast

| Üles |

Ka Hatšeptsuti templi juurde viis parklast see veider elektriliikur…eee „tšuk-tšuk“, „gek-gek“ või see… jah, „taf-taf“. Nagu tavaks, tegid meie giidid asjast korraliku ülevaate ja siis lasti taas rahvas jalgupidi kivihunniku otsa. Mõnus on, et kuigi päike paistab, jääb temperatuur mõistlikkuse piiresse – nagu jahe suvepäev Eestis. Seepärast valitseb ses näilises karguses küll päikesepõletuse oht, aga muidu on hea olla.

Menuhotepi tempel - Hatšeptsuti mausoeumi prototüüp

| Üles |

Hatšeptsuti tempel on üks neist asjadest ja nähtustest siin Egiptuses, mis mulle tõsimeeli kerge värina sisse lõi. Kas tõesti olin seal! Ka selle hauamonumendi müüridel voogas rahvast hordidena, sai siiski ka rahumeeli nurgataguseid vaadata. Kuigi Hatšeptsuti tempel on nime poolest ehk kuulsaim, koosneb ala kolmest templist, mida teatakse koondnimega Deir el-Bahari. Kõige vanem, samuti kaldtee ja suure sammassaaliga tempel ehitati Hatšeptsuti templist rohkem kui 600 aastat varem, vaarao Mentuhotep II-le. Templit, millest tänaseks ei ole säilinud enam kui kaldtee ja sammassaali vundament, on kirjeldatud silmapaistva ja muudest omataolistest eristuva pühakojana. Kui Luxori ja Karnaki templite juures räägiti neist kui Egiptuse templiehituse prototüüpidest kõige üldisemas mõttes, mille laadseid ehitati jutti suhteliselt muutumatu põhimõtte järgi läbi kogu Vana Egiptuse pea neljatuhandeaastase ajaloo, siis võib ka relvastamata silmaga turist tajuda väga põhimõttelist erinevust. Ilmselt sai ka Hatšeptsuti mausoleumi looja vanast inspiratsiooni – templi struktuuripõhimõte olevat sarnane. Ja Loomulikult leiab Hatšeptsuti hauamonumendi tagant Thutmosis III templi, mis nende kahe taustalugu arvestades on märgiline, kuid kaasajal saab kahjuks Thutmosise meelehärmiks Hatšeptsuti templist oluliselt vähem tähelepanu.

Hatšeptsuti mausoleum

| Üles |

...pildiraamat

| Üles |

 
Hatšeptsut oli karismaatiline kuninganna, kes valitses 20 aastat Keskmise riigi 18. dünastia Thutmosis II ja III vahel. Ma ei hakkaks siinkohal tema lugu pikalt refereerima, aga kuninganna hauatempli erilisuse mõistmiseks siiski paar sõna sellest, mis mulle endale muljet avaldas, kirjutan; seda enam, et meie seltskonnale selgitamiseks lavastas meie egiptuse giid väikese teatrietenduse, milles minul oli kanda tagasihoidlik Thutmosis II roll... Niisiis... Egiptuse tava kohaselt abiellus Hatšeptsut oma poolvenna Thutmosis II-ga. Kuigi Egiptuses oli olnud valitsevaid kuningannasid varem ja oli ka hiljem, ei nimetanud varasemad kindlasti end vaaraoks – nii lihtsalt ei tehtud. Paradoksaalselt kanti kuninglikku päritolu emaliini pidi – ülik abiellus printsessiga ja sai seeläbi vaaraoks; teoreetiliselt võis olla see õnnelik mees kes iganes. Aga, et veri oleks kindlasti parim, abiellusid sageli vennad-õed või poolvennad-poolõed, kuidas just asjalood juhtusid olema. Thutmosisel ja Hatšeptsutil sündis tütar, samas kõrvalsuhtest sündis Thutmosisele poeg, kellest pidi saama loogiliselt troonipärija. Thutmosis II suri üsna noorelt, tema poeg, Thutmosis III, oli vaaraoametiks veel liiga noor. Hatšeptsut võttis valitsemise üle ja, detailidesse laskumata, kui saabus aeg vaaraotroon Thutmosis III üle anda, ta seda ei teinud. Et Hatšeptsutil olid head suhted Amoni preestritega, rakendas ta jumala oma vankri ette kuulutades, et Amon on ta välja valinud. Ja nii nimetas ta end hoopis vaaraoks. On teada, et Hatšeptsuti nõustas lihtsurelik mees - Senenmut, kes ilmselt oli de facto kuninganna armuke, ametlikult aga tema tütre, Neferureti, kasvataja ja õukonnaarhitekt. Arvatakse, et tegelikult võis mitteametlikult isegi Senemut Egiptust juhtida tehes seda oma kuningliku kaasa käe läbi. Oli kuidas oli, Hatšeptsut valitses väga edukalt „päris“ vaaraona ja tõestamaks, et ta on ka piisavalt väärikas tegija, laskis ta ehitada vaaraole väärilisi ehitisi, pannes rõhku nende kvaliteedile ning erilisusele – et rajatavad ka tõepoolest vaarao vääriliselt ühiskonda kõnetaksid. Ta jättis oma jälje ka näiteks Karnaki templisse, kuhu laskis püstitada obeliskid – neid me eile ju nägime. Thutmosis III igatses trooni ja lõpuks viskas tal ülekohtune olukord üle ning ta võttis võimu. Kas see sündis vägivaldselt või mis lugu sellega täpselt oli, ei teata. Thutmosis III või tema järglased igatahes püüdsid Hatšeptsuti ajalooannaalidest kustutada. Tema templist kraabiti maha enamus kuningannat kujutavad pildid ja bareljeefid ja tehti seda usinasti ka mujal – näiteks Karnaki templis, kus obeliskide ümber ehitati müürid, et seost Hatšeptsutiga varjata. Mis oli sellise käitumise ajendiks? Kas vanas eas välja löönud kibedus või hoopis mingid poliitilised põhjused… Siiski on mõned pildikesed kuningannast säilinud ja leitavad ka templist …Mulle meenutab Hatšeptsut pisut Candice Renoir’d.

Hatšeptsut

| Üles |

Ent kui juba läks jutustamiseks, siis tasub mainida Hatšeptsuti amme Sitret, kelle hauakambrist leidis Howard Carter juba 1920-tel lisaks amme säilmetele ka teise muumia (oli ta seal Thutmosis III armust?). Ent kulus peaaegu sajand, kui lõpuks unustatud hauakamber ja muumia taas avastati ning lõpuks 2007. a. ka tõestati, et teine kadunuke oli kuninganna Hatšeptsut.

Carteri-kamba laagerdamise maja

| Üles |

Enne bussile minekut suutsin leida õnneks mõned loetud minutid, et mausoleumi kiirelt skitsida. Vähemalt tean järgmisel korral tudengitele rääkida, et templi ette olid kunagi istutatud Hatšeptsuti korraldatud Puntimaa kaubandusekspeditsioonilt kaasa toodud puud… Aga see on juba teine ja pikem lugu.

Veel üks Hatšeptsut

| Üles |

Carteri mantlipärijad tööhoos

| Üles |

Buss korjas meid peale pärastlõunal. Enne starti näitas giid kollakatele hoonetele templist mitte kaugel – olnud see Howard Carteri arheoloogide kamba eluase Surnute linnas. Teel Luxorisse tehti veelkord peatus Memnoni kolosside juures – rahvas, kes õhupalliga ei lennanud, tahtis ka vanu puuslikke näha. Kasutasin seda aega ja tegin lõpuni hommikuse joonistuse. Enne laevale jõudmist kästi üles anda huvilised, kes tahavad Abu Simbelisse minna – tõstsin ähvardatud varasele ärkamisele mõtlemata käe… Kui juba siin maal olla.
 

Al Kahila hommikubuffee

| Üles |

| Üles |

Esnas, ent jooksis üks tüüp peale lüüsi kai peal laevaga kaasa ja pidas ilusas hispaania keeles äriläbirääkimisi mingite meie laeva noorte reisijatega. Nood algul läksid mänguga kaas, aga kui kutt kaldal päris pöördesse läks ja hakkas asja tõsiseks ajama, kadusid kõrtsukorrusele. Et parajasti oli ainsaks inimeseks silmapiiril reelingu ääres vaid Hele, suunati kogu müügitöö talle. Ja kõigest protestist hoolimata juba lendaski ülespoole pamp salliga, sisaldades „väga väärtuslikku autentset käsitööd, mille materjal valmistati paljaste kätega veel enne Mubaraki aega“. Tuulehoog ent kiskus rätiku lahti, see maandus 2. deki akende vahele ja takerdus sinna viskajast mitme meetri kõrgusele ja meie reelingust mitu meetrit allapoole. Samal ajal laev lisas kiirust, kai jäi selja taha ühes vaikseks jäänud müügimehega. Isegi kahju hakkas mehest… Varahommikul vedeles sall igatahes veel seal, kuhu ta videvikutundidel takerdus.

Kaupmees Esna kail...

| Üles |

Tänahommikune start oli kell 6.00. Ärgates leidsime laeva olevat maabunud Edfus, mõnikümmend kilomeetrit Esnast ülesvoolu. Esimene pilk kaldale tundus paljutõotav – päike tõusis, kail kõndis mõtliku ilmega tüüp, kalašnikov käevangus. Leppisime laevarestos kokku, et võtame vaid kohvi ning hommikustame Edfu templist naastes.

Valvaja

| Üles |

Hommikusele kaile astudes ootas ees musttuhat kalessi. Algul tundsin, et mulle see hobuseatraktsioon ei klapi kohe üldse – no ei meeldi mulle see loomavärk igasugustes turistilõksudes; ma ei saa aru inimestest, kes näiteks tahavad mõnes linnas troskaga sõita – mismõttes! Vaadaku neid äraaetud ja stressis hobuseid! Ent nagu peatselt selgus – Edfus ei saagi teisiti. Troskad on kogu turiste teenindav ühistransport. Kunagi olla proovitud busse vms sisse seada, aga troskameeste vastuseis olnud nii suur, et asi lõpetati. Ja neid tundub linnas olevat sadu! Meeletu maskeraad kutsaritest ja samasugune karneval troskadest. Mingi groteskne ajahüpe 1885. aastasse…

...1885...

| Üles |

Meid Hele ja ühe kaasreisijaga suruti kolmekesi ühte noist hobuveokitest (nr 137 - number kästi hoolega meeles pidada, sest sama vanker pidi meid ka tagasi viima), mida juhtis klassikaline „rätipea“ – vabandage mu keelepruuki, kuid ma ei oska seda tüüpi luulelisemalt kirjeldada: oma tumesinise labajalgadeni „hame“ ja võidunud turbanina ümber pea keeratud ruudulise rätiga nägi ta välja nagu tüüpiline pahalane mõnest mustvalgest nihkes perspektiiviga vene või ameerika Lähis-Ida teemalisest sõjafilmist (teksadega tüübid – head; rätikutega tüübid – pahad). Et paremini mahuksime, pandi mind kutsaripukki kutsari kõrvale. Meie omavahelist juttu kuulates liigitaas tüüp meid kohe sakslasteks. See tähendas, et enne iga konarust ja auku teel hüüdis ta lõbusalt ning mõnusalt pehme aktsendiga:

„Vorsicht! Alles ist gut!“
 

Ent peale paari minutit teel taipasin, et see hobusõit ses linnadžunglis on tegelikult tõeliselt äge. Edfu pole selline klanitud turistilõks, vaid tolmune, kärarikas, räpane, toimekas ja elus „päris“ linn, visuaalis Aafrika ning Lähis-ida sulam. Kappasime hommikuselt tegusatel tänavatel; juurvilja- ja munakärud, kõikvõimalikud liikuvad alused igasuguse kauba ja inimestega. Mällu on sööbinud helesinises hõlstis imerahulik mees, kes, tõstetud käel metallkandikul hoiab tosinat tillukest tassi kuuma joogiga (ehk maroko tee?), püüab ületada peatänavat, millel n+1 reas kihutavad hobukaarikud, mootorrattad, tuk-tukid, metsiku lastiga üle koormatud veoautod ja igasugused muud sõiduvahendid… Isegi paar surmapõlgavat jalgratturit. Esialgu pelutav, kuid… omamoodi nii eluterve ja ehe… Või siis - normaalne linnahommik, kui kõrvale heita oma Tartu-mulli igapäevane kontekst. Korraks tundsin isegi kahjatsust, et ei ole võimalik mõnes noist tolmustest teeäärsetest… eee… teemajadest tassikest teed või kohvi rüübata.

Edfu

| Üles |

 
Edfu templi esisele platsile jõudsime turistihoride hulgas esimestena. Kaariku number kästi meelde jätta – tagasiteel pidi teenindama sama ekipaaž. Ja siis edasi kiirel sammul templikompleksi poole. Varasel ärkamisel tundus esialgu olevat jumet – vähemalt peaväravasse jõudsime esimestena. Ent ajal, mil meie giidid ehitusest kena ajalooülevaate tegid, jõudis siiski üks grupp meist mööda inna ja vaated templisisemusse kaunikesti ummistada. Ent võrrelduna rahvamassiga, mis templi täitis poole tunni pärast saime teha oma ringkäigu suisa privaatselt.

Varahommikune rahu Edfu templi ees troskade väljumisplatsil

| Üles |

Edfu tempel on üks paremini säilinud templeid tänases Egiptuses üldse. Ühelt poolt on see üsna hiline, ehitati juba kreeklaste ajal (alustati seda aastal 237 eKr ja lõpetati 57. a eKr Ptolemaios XII Auletese ajal), teisalt jäi see peale Theodosiuse säädust 391. a pKr sulgeda kõik paganlikud templid, issanda meelevalda ja tuiskas liiva nii, et vaid esipülooni ülaosa jäi liivahangedest paistma. Piiri kuhu maani maja maasse oli kaevunud, võib fassaadil tänini selgesti näha. Tempel pühendati kullipäisele jumalale - Horosele ja, et see oleks igale võhikule arusaadav, kaunistati sissepääs kahe kurjailmelise kullikujuga. Nagu mitmes kohas mujalgi, üritasid kristlased templit üle võtta ja paganlikke märke hävitada. Igaks juhuks pandi esialgu tervituseks majale kohe tuli alla – kannavad templi mustunud laed toonasest palangust märke tänini ja siis anti ilmselt brigaadile vaestele lollidele käsk välja kraapida väärjumalate näod reljeefidelt. Seda ka tehti kire ja sihikindlusega, kuid nii kõrgelt, kui lühikesevõitu redel võimaldas. Enamus hieroglüüfkirju jäeti puutumata ja tänu sellele rullub seintel lahti Horose ja Sethi lugu…

Ja varahommikune rahu Edfu templi ees

| Üles |

Ptolemaios XIII püloon ja selle raidkirjad

| Üles |

Horosed templiõuel, hüpostüülhalli ees

| Üles |

Templiõu

| Üles |

Kopti tulemeistrite jälgedega Horuse pühamu hüpostüül

| Üles |

Kambrikäik

| Üles |

Horuse templi altariruum

| Üles |

Horosega on see naljakas lugu, et neid on kaks – vanem ja noorem. Esimene oli taevajumalanna Nuti ja maaisa Gebi poeg, teine ühes versioonis Horose enda ja jumalanna Rattauiti järeltulija, kuid levinuma arusaama järgi olid Osiris ja Isis Gebi ja Nuti lapsed ning Horos siis Osirise-Isise võsuke. Horost oli taevajumal, vahel lausa ka päikesejumala Ra kehastus, mistap kreeklased nimetasid teda Apolloniks. Ent see selleks – Lewis Spence on oma „Egiptuse müütides ja legendides“ (väga mõnus lugemine, originaal aastast 1915, mil isegi tõlkes on nauditav toonane inglise keelepruuk ja ka väljaütlemised, mis tänases allergiliselt poliitkorrektses maailmas mõne õrnahingelise kõigeõiguslase silmile on kui hape) Horosele pühendanud leheküljed 99-107, mida on ilmselt edukalt refereeritud ka eestikeelses Wikipedia artiklis. Edfu templi ühele seinale on kirja pandud Horose – Edfus siis Heru-Behudeti – võitlus Sethiga. Loomulikult oli see võitlus sümboolne: Horos valguse ja Edfus keskpäevapäikese jumal vs Seth, Osirise vend ja tapja, pimeduse jumal, kes on süüdi päikese loojumises ja sügiseses päeva lühenemises… Ja muudes pahades asjades – Plutarchose kohaselt oli Typhoon – Seth kreeka versioonis deemon… Niisiis algselt olid Seth ja Osiris nagu vennad muiste, sõbralikud ja üksteist abistavad, kuid ajapikku hakkas valdavalt kõrbes kükitav Seth Osirise trooni himustama. Kord ühe peo jaoks laskis ta ehitada kirstu. Kui pidu käis ütles ta Osirisele, et a la sa küll sinna ei mahu. Osiris muidugi ronis kribinal-krabinal kirstu. Sethi sõbrad lõid seepeale kaane kinni ja valasid kirstu tinaga üle ning lohistasid kirstu Niilusse, mis kandis selle Byblosesse Liibanonis. Juhtus aga nii, et Isis leidis kirstu üles ja taris tagasi Egiptusse. Kuna ta oli kirstu otsides oma Horos-lapsukese maha jätnud, peitis jumalanna kirstu ja läks Horost otsima. Samal ajal sattus juhuslikult jahil ringi kolav Seth Osirise kirstule peale. Pühas vihas tükeldas ta laiba 14 tükiks ja pildus mööda Egiptust laiali. Kui Isis sellest kuulda sai, läks ta laibatükke otsima. Kui tüki leidis, ehitas sellele Osirise templi. Sel ajal kasvas ent Horos-lapsuke suureks ja kuulnud, et ema, loll, jättis isa kirstu valveta, sai vihaseks ja lõi raevus emal pea maha. Thoth, tarkusejumal, pani selle küll tagasi, kuid mingi arusaamatu loogika järgi mitte inimpeana, vaid lehma peana. Isis ei olnud mu arust küll sellist käitumist ära teeninud, kuid ju lõi Horosel puberteet välja üsna hilja… Ja nüüd algab Edfu lugu. Horos ning Seth võitlesid ikka ja jälle, kuniks põrkasid kokku taaskord Edfu kandis. Seth muutis end punaseks jõehobuks ja peitis end Niilusse. Horosele valmistati metallist kettakujuline lennumasin ja metallist relv – siit ka Edfu nimetus tõlkes kui Sepikojalinn ja, laskumata üksikasjadesse, otsa see jõehobu lõpuks sai – koomiks Edfu templiseinal annab sellest suurepärase ülevaate. Hieroglüüfide tundjad on arvanud, et Edfu jutustus ümber kirjutatud palju vanemalt tekstilt, mida raidmeistrid ise vaevalt mõistsid ja seetõttu on sisse lipsanud arusaamatuid detaile. Mõned arvavad seetõttu, et Horose-Sethi lugu on vanem, kui Egiptus. Dänikeni mõttekaaslased on muidugi leidnud viiteid muistsetele sisserändajatele kaugetelt planeetidelt: Horose päikeseketta kujulises õhusõidukis näinud UFO-t ja relvas blastrit, valgusmõõka või mõnd muud taparelva Luke Skywalkeri repertuaarist. Aga kuidas see oli - taevas seda teab… Ja mõnes versioonis Horose-Sethi võitlus käib tänini. Võib-olla on nad hetkel kokku saanud Ukrainas.

Sethi tapmine

| Üles |

Ent peale Horose-Sethi loo öeldakse olevat Edfu seinad kui omamoodi entsüklopeedia, milles on talletatud tavasid, pühade õlide ja võiete retsepte ja palju muud.

Tempel nagu entsüklopeedia

| Üles |

"Ankh" - elu, taassünni sümbol... Koptid lisasid silmusesse risti ja said oma ristimärgi - crux ansata

| Üles |

Vaarao sünnikabel pülooni ees

| Üles |

Templist välja murdes ummistasid selle sissekäiku juba rahvamassid. Ma ei kujuta ette, mis siin võis olla enne koviiti – giidi sõnutsi olevat rahvast ikkagi vähe. Hommikune tühi tolmune väljak oli kattunud paksult hobukaarikutega. Nänniputkade müüjad lürpisid alles varahommikust kanget teed, mistõttu läbisime kadalipu väravast troskadeni suuremate kaotusteta.

Templiesine tund aega hiljem...

| Üles |

Pealt eilset õhtusööki selgus, et meil oleks pisut asja apteeki. Sestap oli egiptlasest giid meie troskamehele andnud kindlad juhised turistid enne laevale minekut rohupoodi viia. See tähendas, et saime ses ägedas idamaises linnas veel ekstra linnatuuri. Hommikune ärkav linn oli asendunud asjaliku saginaga – kõik toimetasid midagi ümberringi… siht silme ees, lauakoorem seljas… Serviti vennad, serviti… Äge linn!

Tagasivaade Edfu kaldapealsele

| Üles |

Laeva restosse jõudsime kenasti hommikusöögi ajaks. Täna kasutasin siis selle tüübi teenuseid, kes seisis buffeeleti otsas ja vorpis pannkooke ning omletti. Täielik professionaal – koogid lendasid õhus ja omlett valmis sekunditega. Kartsin, et sellise show peale äkki jäi omlett pooltooreks, kuid võta näpust – oli just parajalt well done.

…Ja nüüd ma siin siis tšillin päikesedekil koos sõber Omar Khaggamiga. Crew liikmed on juba ära kodustatud – just astus eemale üks keerub magusa naeratusega:

- Can I bring you some more white wine, sir?
 

Ausalt öelda on need Niiluse kaldad läbi veinipokaali palju rohelisemad. Hetkel saatsin siiski härra minema - hiljem. Vaataks enne järgmise templi – mis vist on Kom Ombo - ära...

* * *

Nagu selgus, Kom Omboni oli veel aega. Tellisin veini.
 

Kerge briis Sahara servas

| Üles |

Krokudesse suhtuti seepärast hirmuseguse austuse ja austuseseguse hirmuga. Esimesel juhul kummardati elukaid tões ja vaimus; räägitakse, et templites olnud taltsaid loomakesi, keda ehiti kalliskividega ja kes peale surma palsameeriti kui ülikud. Samas mõnedes piirkondades tapeti neid kui kurjuse kehastusi. Kom Ombo templi kõrval asub seepärast krokodillidele pühendatud muuseum, mille põhieksponaatideks on krokodillimuumiad (neid on seal mitusada).

Kom Ombo

| Üles |

Pühamu

| Üles |

Sobek

| Üles |

Lõvipealine Tefnut - vihma, udu ja niiske õhu jumalanna

| Üles |

| Üles |

Meiega oli kaasa tulnud kohalik giid, kes näeb välja nagu tuareegi versioon Bobby Farrellist. Ent diskostaar osutus äärmiselt lahkeks ja asjalikuks reisisaatjaks, kes vähemalt Abu Simbeli oli enese jaoks ilusasti selgeks teinud. Väike briifing ühes varjulisemas sopis Ramses II templi ees ja olimegi seejärel tunniks omapead.

Tuul

| Üles |

Abu Simbeli templeid on kaks: nn Suur Tempel ja Väike Tempel. Templid raiuti kaljusse u 1264-1284.va. eKr Ramses II käsul iseenda ja oma lemmiknaise, Nefertari, ülistamiseks. Suur Tempel pühendati Rale, Ptahile ning Ramsesele endale, Nefertari tempel on pühendatud esiteks Ramsese lemmiknaisele ja tema jumalikest kolleegidest Horuse naisele, armastusjumalanna, Hathorile. Ramses elas kaua (96 aastaseks?) ja tänu sellele jõudis ta suhelda päris mitme naisega ametlikult ning mitteametlikult. Kõigi nende suhete tulemusel olevat suurel ehitajal olnud üle saja lapse. Nefertar ent oli üks ja ainuke – „Tema, kelle jaoks päike paistab!“…

Abu Simbeli templiväljak

| Üles |

Jõe kaldale, kesk kõrbe rajatud suursuguse ehituse võib-olla oluliselt maisem eesmärk oli ent maa piirile olulise maamärgi ja asustuspunkti tekitamine – templid kehtestasid Egiptuse võimsust ja manitsesid ning hirmutasid nuubialasi. Teisalt tähendas tempel sellega seotud „spetsialiste“ - preesterkonda, teenijaid, õpetajaid, arste ja muud rahvast, kes olid selle omamoodi Egiptuse koloonia toimimiseks ülivajalikud. Loomulikult leiab templitest ka kohustuslikud reljeefid Ramsese ja Egiptuse armee kahtlasevõitud triumfist Kadeši lahingus.

Abu Simbeli templite arhitektuurne ülesehitus on ikkagi klassikaline – püloonilaadseks tahutud kaljuseinad, mida palistavad hiigelsuured Ramses II skulptuurid Suure templi ees ja suured Ramses II skulptuurid ning väikesed tema naise skulptuurid Hathori templi ees. Suure templi esistest neljast istuvast skulptuurist ühel on pea maha pudenenud - see olevat juhtunud vaid mõnikümmend aastat peale templi valmimist… Siis tulevad sammassaalid ja lõppeks altarikambrid. Suure templi sammassaali ehivad ägedates poosides Ramsesed, väiksemast templist leiab hoopis tagasihoidlikumad nelinurksed sambad Hathori lamedavõitu peadega (väidetavalt olla Hathorile antud Nefertari näojooned). Ja muidugi on mõlemad templid täidetud võrratute reljeefidega. Eriline on ent Suure Templi altarikamber, milles istuvad kitsukeses ruumis kõrvuti Amon, Ramses Ra ja Ptah. Tempel oli originaalis ehitatud selliselt, et iga aasta kevadisel ja suvisel pööripäeval valgustas tõusva päikese kiir Amoni, Ramsese ja Ra skulptuuri peale, Ptah, aga jäi alatiseks pimedusse. Natuke mulle see loogika jääb arusaamatuks – Ptah on päikesetõusu jumal, egiptlaste Vulcanus, maailma loomise arhitekt ja suurepärane meister – Ptah võiks saada endale esimese päikesekiire… Aga eks ta ole – vaarao ei olnudki ju päris inimene, vaid jumalik valitseja. Seda päikesekiire teekonda templi kujudel tullakse tänini vaatama; pööripäeviti pidi Abu Simbelis suur rahvapidu olema.

Abu Simbeli Suurt templit peetakse väidetavalt üheks Egiptuse kauneimaks templiks. Ma ei tea… Ramsese tempel on ülbe ja võimukas, raske ning maadligi suruv. Hathori tempel ent mõjub helgena – nagu vast armastusejumalanna tempel peakski ju mõjuma. Reljeefid kujutavad naiselikku Hathori ja Nefertari jumalannale ohvriande toomas; see on kuidagi ilus ja rahumeelne. Mina annaks oma esikoha igatahes väiksemale.

Ramsese tempel

| Üles |

Ramsese templi sammaskoda "Ramsestega"

| Üles |

Ramses nuhtleb hetiite ja teisi pahalasi

| Üles |

Amon, Ramses Ra ja Ptah

Abu Simbeli templid vajusid Rooma riigi langemise järel unustuse hõlma. Juba 6. sajandil eKr kattis liiv peatempli kujud põlvini. 1813. aastaks, kui šveitsi arheoloog Jean-Louis Burckhardt templid avastas, olid nende sissepääsud täiesti liiva mattunud. Mõni aasta hiljem kaevati sissepääsud lahti ning templid kirjeldati ja kaardistati. Hiljem kaevati fassaadid liivast välja juba kogu ulatuses. Kui 1960-tel Egiptus Nõukogude Liidu abistaval käel Assuani suurt tammi ehitama hakkas, oli selge, et templid jäävad vee alla. Seepärast saeti need 1964–1968. a. plokkidena kaljust välja ning veeti kõrgemale. Väidetavalt disainiti uued kaljud vanade eeskujul, et mulje oleks võimalikult algupärane. Suure templi orientatsioon püüti saada võimalikult identne originaaliga, et pööripäevane valgusmäng jääks toimima. Toona ulmevallast tundunud poolakast arheoloogi, Kazimierz Michałowski, juhitud projekt õnnestus ning nüüd nägin seda minagi.

Hathori tempel

| Üles |

Hathor

| Üles |

Sammaskoda

| Üles |

Ramsese lemmiknaine - Nefertari - kummardamas Hathori

| Üles |

Ramsese lemmiknaine - Nefertari - kummardamas Hathori

| Üles |

Abu Simbeli templiväljak 19. sajandi lõpul

| Üles |

Minu Abu Simbelit jääb meenutama meeletu rahvamass templites (eriti üks punastes dressides jobu, kes igal pool selga trügis ja end oma kiiskavas ülikonnas piltidele sättis), tormine Nasseri järv ja meeletult tolmune tuul templite ees. Hathori templist väljudes olin kuidagi helges tujus; mõtlesin, et kasutan aega ja skitsin. Seadsin end sisse järve kaldal kohas, kust mõlemad templifassaadid kätte paistsid. Ent 5 minutilise piinlemise järel põgenesin sealt tuulevarju tõotava külastuskeskuse suunas.

Ja nüüd olemegi tagasiteel läbi pisukese liivatormi. Üsna Assuani lähedal jäi silma hiigla pikk müür. Kui giidilt selle kohta küsisin, ütles, et selle pikkus on 25 kilomeetrit ja ümbritseb see Saudi printsi maid, mille ta kunagi hiiglama odavalt soetas. Müüri taga lokkavad põllud…
 

Tormiehtes Nasseri järv

| Üles |

* * *

Hakkamegi Assuani jõudma – kohe sõidame väikesele inglaste ehitatud tammile, mille otsi valvavad mitte enam põõsas põõnutavad karabiinidega jõude vedelevad vormis vanaätid, vaid korralikud täies varustuses killerid, saatjaks soomusautod, dzotid ja betoontornid – kui mitte muud, siis vähemalt minusuguse paneks mõtlema, enne kui tammile pommivööga patseerima tuleks. Siin, enne silda oli hetk tagasi ka väike südamlik intsident. Giid tundub olevat kirglik suitsetaja, mistap viimased paar tundi on ta eesistmel nihelenud ja kui nüüd teeremondi pärast enne tammi pidime veidikeseks peatuma, siis tahtis ta kohe õue hüpata ja suitsu ette pista. Meil siin on ent üks vanaproua, kellel on tõsine tubakaallergia – ka peale suitsetamist väljahingatavale haisule. Seepärast palusin härral sigaret lükata edasi kuniks laevani jõuame. Nägin ta näost korraks säärast pettumust, et lausa kahju hakkas, ent vapralt läks ta siiski kaasreisija rõõmuks mänguga kaasa.

Üks paljudest politsei kontrollpunktidest

Meie hotelli äge kokk

| Üles |

Mõnes mõttes on Isise-Osirise loos kahtlaselt sarnaseid kohti kristlusega. Philaest leiab reljeefi Isise ja Osirisega, kus Isise põlvel istub Horos-lapsuke. Kui dekoor maha keerata, siis näeb sel pildil universaalset Jumalaema motiivi kristlikest kirikutest. Ma pole kindlasti esimene, kes sellele mõttele tuleb, kuid siin reisil asju juurde lugedes tulevad igasugused põnevad paralleelid pähe…

Osiris, Isis ja Horos-lapsuke

| Üles |

Tiivuline Isis

| Üles |

Vaarao toob ohvred Isisele ja Hathorile

| Üles |

Lehmapäine Isis

| Üles |

Ehk siis, et usk kestab igavesti…

Ja muidugi on ka Philaesse jätnud jäljed taaskord palveränduritest kreeklased ning roomlased, egiptusehuvilised keisrid, kiviraiduritest kristlased, maavärinad, erosioon ja lõpuks Assuani tammi ehitajad… Erinevalt senikülastatud viimastest templitest ei mattunud Philae liiva alla. Tempel „avastati taas“ 19. sajandi alguses, mil see kujunes kiiresti armastatud turismiobjektiks. Seoses väikese tammi ehitamisega jäi Philae juba 20. sajandi algul osaliselt vee alla. Suure tammi ehitamisega ent otsustati tempel 1960-tel teisaldada praegusse asukohta. Teisaldamisprotsessi käigus ehitati templi ümber tammid, et vesi templi ümbert ära pumbata. Kokku kulus pea 20 aastat, et templikompleks ühelt saarelt teisele viidud saaks.

Kopti tuuning

| Üles |

Philaes jäin sambakapiteele imetlema ja nii juhtus, et kui mina paadini jõudsin, oli kõik see mees seal juba mõne minuti härra turisti oodata saanud. Ent vahtisin ma neid kauneid lootoseõitega sambalõpetusi ühe kiusliku mõtte ajel. Need on nagu laserlõigatud – ilusad, üligeomeetrilised, täpsed, rikkalikud… Kas ei võinud Kallimachos ikkagi korintose kapiteeli tuunides inspiratsiooni Egiptusest ammutada?

Kapiteelid...

| Üles |

Augustuse tempel ja Rooma sadam

| Üles |

Nalja- ja krutskijumal Bes

| Üles |

Tagasisõit paadiga kulges juba loojangusel paisjärvel. Päevane mõnus soojus oli asendunud külma lõikava tuulega. Paadile tulles proovis üks nännimüüja mulle mingit halatti pähe tõmmata. Jäin printsipiaalseks, aga ütlesin lolli peaga, et võib-olla tagasi tulles… Kui paadist maha astusime, jõllitas kutt kotkapilgul juba sadamas. Minu õnneks ent leidis ta ühe ohvri meie kaasreisiliste hulgast, kellele proovis hakata ärima mingit valget linast jura. Tõmbasin kaabu silmile ja andsin jalgadele tuld bussi suunas…

Tagasvaade

| Üles |

Enne lennujaama siirdumist peatusime Assuanis mingis Al Fayedi lõhnapoes-tööstuses, kus kanti ette väike klaasipuhumise etendus ning lõhnadegustatsioon. Parfüümiteema oli mulle juba tuttav – olen saanud lõhnatehases tuuritada Grasses, Prantsusmaal, kuid muidugi oli Assuani lõhnapoes ka omi üllatusi. Suvele ja sääskedele mõeldes ostsime ent isegi sidrunheina ja lootose õli.

Lõhnad

| Üles |

Lennujaama sõit viis jälle üle vana tammi – minu jaoks siis juba viies kord täna… Et õhtusöögiaeg kulus Phileale jagati enne lennujaama bussis välja toekad õhtusöögipakid. Neist oli päris abi, sest lennujaama sõit võttis oma aja ja ka aerovaksalis kulus turvakontrollile päris hulk aega.

Pakkimine

| Üles |

Assuani lennujaam jättis tegelikult väga mõnusa mulje: rahvast oli vähe, puhas ja rahulik. Et lennukini jäi pisut aega, leidsin peagi ühest kebabiputkast üles vana hea sõbra Omar Khaggami ja edasi muutus lennuki ootamine juba lausa mõnusaks…
Kairo lennuk oli mõnus - normaalse istmevahega, jalgadel parajalt ruumi, istmed mugavad. Ega ma sellest tunnisest lennust suurt ei mäleta, juba vist stardirajal jäin magama ja ärkasin, kui maanduma hakkasime. Silmitsesin Kairo tuledemerd lennukiaknast – on ikka meeletu linnalahmakas küll.

Kalevipoja kuju Assuani lennujaamas

| Üles |

16.03.2022. Hotell Holiday Inn. Cafe Zen. Kairo
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

Väikesed Kairolased