Gruusia päevaraamat...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tripi kaart  |  Lisalugemist  | Tagasi

 

 

Proloog

Järgmine

 

Gruusia 01.08...12.08.2017
 

Mõni kilomeeter Gruusia-Aserbaidžaani piirist

 

Gruusia... See oli üks väga lahe tripp!

 

Aitäh Goga! Aitäh Tina! Tänan ka sind, teine Goga! Aitäh Madzik! Aitäh Maria! Aitäh David! Aitäh Georgi! Aitäh Triibu! Aitäh Žura! Aitäh Nino! Aitäh Maia! Aitäh Ksenja! Aitäh Volodia!... Aitäh, Hele!

 

Down here the river, meets the sea
And in the sticky heat I feel ya' open up to me
Love comes out of nowhere baby, just like a hurricane
And it feels like rain
And it feels like rain...
John Hiatt / Buddy Guy. Feels Like Rain

 

 * * *

 

Nii ta siis kulges...


Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

Tmgovi

| Üles |


Järgmine  | Üles |


 

01.08.2017. Kell 23.15. Hotell Gornii Rutšei. Hora. Ukraina

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Merani

| Üles |

 

Kuuma tolmuse savi järgi lõhnav ööõhk seguneb hotelli paradiisiaia aroomide ning tsikaadide (või on neil siin maal mingi teine nimi) maheda kontserdiga. Lülitasime kliima välja ning jätsime aknad meie jaoks ebaharilikust soojusest hoolimata pärani, et seda soojust meie viluvõitu suve peale sisse ahmida. Bacchus ilmutas end õhtusöögil valge imehea Kartuli Vazi Meranina. Tellisime selle esialgu ehku peale sissejuhatusena Gruusiasse ukraina borši, internatsionaalse šašlõki, okroška (kaljaga muuseas), baklažaani ning brownie juurde. Vein, mille kohta ettekandja ei osanud öelda ööd ega mütsi peale selle, et see on joogikaardil gruusia veinide all, osutus peale esimest tutvust meeldivalt põnevaks. Hea uudis on, et seda leidus restorani külmikus teinegi pudel ning hetkeseisus piisab tast tänaste muljete kirjutamiseks. Tegelikult oli ka meie tänaõhtuses Ukraina menüüs veelgi Gruusia noote – täidetud (küll mitte toorjuustuga nagu siin) baklažaan ja šašlõkk peaksid olema seal igapäevased... Aga eks juba homme saame seda näha.
Tegelikult algas reis juba eile varahommikuse stardiga Tartust Kuressaarde, et eskortida pisipere vanaema juurde ja teha enne reisi viimaseid tööasju. Polnuks minul koosolekut Kuressaares, reisinuks nooremad Nurmed saarde Lux Ekspressiga. See viimane asi muidugi tekitas palju paksu verd ja podisevaid etteheiteid, sest koolieelikutel on tekkinud vist mingite telereklaamide põhjal Luxi bussidest ettekujutus kui taeva eeskojast ja nüüd me lihtsalt rikkusime selle võimaluse ära ("me ei saa mitte kunagi luksespressiga sõita"). Tänane hommik algas seetõttu Kihelkonnalt.


Väikeste peatustega Pärnus ja Häädemeeste Statoilis läks Riia tee viperusteta ja enne Riiat lausa lõbusalt. Kuid et Brivabase tänaval käis lausremont, jõudsime lennuväljale mitte just väga vara. Lohistasime end rahulikult tšekkinni. Ja siis selgus tänase päeva nael – Ukraina Õhk (UIA), mille teenuseid me siis sellel reisil kasutame, aktsepteerib alates juulist vaid online tšekkimist. Lennujaamas justkui saab seda teha, kuid see maksab 20 eurot per face ja selleks tuleb minna UIA kontorisse kusagil II korrusel. Proovisime Hele telefoniga netis end ära regada, kuid loomulikult selgus, et juba liiga hilja. Kuna boarding algas kohe-kohe, tormasime UIA kontorit otsima... No leidsime lõpuks kusagilt nurga tagant. Seal selgus, et daam arvuti taga saab meid süsteemis küll ära regada homsele lennule Kiievist Tbilississe, kuid mitte Riiast Kiievisse – lihtsalt error. Korraks läks juba tuju huvitavaks, ent siis kirjutas daam meile KÄSITSI papri, maksime sulas 40 eurot ja tormasime tagasi alla. Käsitsi kirjutatud paberilipakas omas võlujõudu ning lõpuks olimegi pardale teretulnud. Jäi pisut aega isegi RB Blackcurrandiks ja UIA-sse kaebekirja kirjutamiseks, et kompenseeritaks see 40 euri. Kaebuse soovitas kirjutada näitsik kontorist (takkajärgi märkusena - novembri alguseks ei ole sellele kirjale senini keegi vastanud). Mõeldes tänasele lennukogemusele, siis selle jama peale Riias üllatas UIA siiski positiivsete hindadega lennukis; mitte, et seal midagi eriti tellida oleks olnud, kuid tühja kõhu leevenduseks komplektina päris korralik panini ja vein 5 euriga oli siiski päris abiks.
Borispoli lennujaam asub Kiievist eemal – kesklinna jääb oma veerandsada kilomeetrit. Et me maandusime õhtul kuue paiku, otsustasime suurest Kiievist eemale hoida. Seepärast olin bronninud meie tänase pesa Horasse – külakesse Borispoli külje all. Lennujaamas pidime kohe kahetsema tegemata kodutööd: meil polnud mingit aimu hindadest. Seepärast võtsime välja x summa krivnasid ning lootsime, et jätkub taksoks ja õhtusöögiks. Jätkus ja jäi ülegi, kuigi oleks võinud ka teisiti minna. Esimene taksojuht, kellega suhtlesime, lajatas kohe hinnaks 500 krivnat – ca 16 euri. Et kusagilt seinalt oli silma jäänud bussitransfeeri hind kesklinna mingisse metroojaama, mille hind oli kümme korda odavam, avaldasime üllatust. Seepeale tüüp hakkas seletama, et Horasse on üle 16 kilomeetri ja sõit sinna pole naljaasi. Lasksime tal minna – kuugli mäpsi järgi on lennujaamast sinna ehk maksimaalselt 5-6 kilomeetrit. Järgnevatelt küsides selgus, et saab kohale ka poole odavamalt, aga mitte alla 250.-: selline olevat mingisugune taksojuhtide vaheline kokkulepe. Võtsime seepeale siis järjekorrast lihtsalt esimese auto. Sõitma hakates selgus, et kutt pole Horas käinud, kuid kiire kõne sõbrale lahendas probleemid. Algul sõidutas ta meid küll vale asutuse ette, kuid teine kõne ja sõbralik sõim viisid sihile. Summa vastavalt taksomeetrile 160.- krivnat.


Ja siin me siis oleme. Hotell on... udupeen, pererahvas ülilahke. Siin, paradiisiaias jalutades, ei kujuta ettegi tolmust ja pisut ligadi-logadi külatänavat, mida ääristavad väsinud ja lapitekina paigatud nõukaaegsed kirsipuude vahele uppunud majakesed... Aga jah, hotell on uus ja isegi väljapeetum, kui piltide järgi võis aimata. Kahjuks on bassein ja saun täna õhtuks reserveeritud, muidu oleks mull täielik. Eriti mõnus oli õhtusöök restorani terrassil aiaroheluses: maitsev ning äärmiselt meeldiva teenindusega. Nautisime seepärast kaua veini kõrvale snäkina lihtsalt sooja (ok, mu jaoks isegi natuke liiga sooja) mõnusat suveõhtut...
 

Head reisi meile! Homme oleme Gruusias.
 

Gornii Rutšei

| Üles |


 

02.08.2017. Kell 13.55. Lennukis...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Lendame Tbilisi poole. Paninid – pärastlõunasele rooliminekule mõeldes – ilma veinita, söödud. Maandumiseni on tunnike...
Ärkasime täna aknast sissetulvava sooja peale suhteliselt hilja, kuigi naabruskonna kuked olid teinud juba mõnda aega kõike selleks, et inimesed ikka varakult end maast lahti ajaksid. Hommikusöögilauda jõudes saime ettekandjalt kuulda, et väljas on juba (kell ei olnud veel kümmegi) 31°C. Tellisime ja potsatasime end eileõhtuste muljete ajel taas terrassile. Toitu oodates sai üsna pea selgeks, et päevaajal on see terrass ilmselt sobiv pigem kala kuivatamiseks või lihapraadimiseks. Seepärast neelasime oma sõrnikud, omleti ja kohvi suhteliselt kiiremini, kui maitsemeel soovinuks ning kiirustasime numbrituppa konditsioneeri sisse lülitama.
Lennujaama otsa tegi meiega seekord hoopis hotellitransfeer, mis koosnes hiinas toodetud ebamäärasest sõiduautost ja noorest meeldivast kutist, kes ilmselt oli adminni poeg vm sugulane. Maksma läks sõit 120 krivnat. Teel rääkisime pisut ilmast ja inimestest, saades muuhulgas teada, et väljas valitsev palavus ei ole ka siin päris tavaline, kuigi ka mitte erakordne. Enne Borispoli jõudmist läks jutt suvitamisele, mispeale sohver ütles tumedalt, et selliste ilmadega meeldis varem nende perele mere äärde sõita; talle meeldis Krimmis. Aga nüüd enam Krimmi asja ei ole, mitte, et see oleks keelatud, kuid ei taha nagu... Lõpetasime jutu siiski pisut positiivsematel teemadel. Sel ajal, kui pagasnikust kodinaid välja õngitsesin, andis poiss Helele suveniiriks metallist ühekrivnase – neid põhimõtteliselt enam käibel ei ole.


Lennujaamas läks seekord kõik komplikatsioonideta... Aga nüüd paistavad aknast juba jupp aega päikeses kümblevad mäeahelikud. Varsti oleme kohal.

Kirjutab...

| Üles |

 


 

04.08.2017. Kell 9.30. Hotell Memphis Palace. Sighnakhi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

Istume paksust vineerist välja lõigatud pitsilise rinnatisega hotellirõdul ning laseme hea maitsta eilehommikusel hatšapuril ning sulgunil. Esimene on siin maal kohustuslik juustupirukas, mida pakutakse igal pool ja teine on siis eesti keeli sõir. Eile hommikul Udabnos pandi meile kaasa hommikusöögi ülejääkidena kumbagi neist seljakotitäis... See hatšapuri on soojalt imehea, kuid jahedalt siiski paras sai. Ilm tõotab tulla palav, kuid siin viinapuude vilus, varjulisel terrassil, muuhulgas imelise vaatega Kaukasusele, on praegu veel päris mõnus olla. Kuna siin on ka mingisugune hüplik wifi, laen alla igaks juhuks kuugli offline mappi ja see võtab pisut aega... Üleeile õhtul ja eile õhtul ei jõudnud lihtsalt kirjutada – üleeile tegid väsimus ja guesthouse'i pererahvaga hilja peale jäänud õhtusöök oma töö, eilne õhtu kiskus niisama kreisiks...

 

Rõdult Sighnakhile...

| Üles |


Niisiis astusime üleeile pärastlõunal lennukist rohkem kui kolmekümnekraadisesse kuumusse. Kartsin, et Sri Lanka saunaeesruum kordub, ent siin on õhk kuiv ja olemine seetõttu palju kergem – meie selle aasta nadi suve peale lausa nauditav. Tblilisi lennujaam on meeldivalt väike, mistõttu rendiautoleti leidmine võttis aega passikontrollist väljudes umbes 10 sekundit. Daam, kes meid teenindas, meenutas väga üht tuttavat, kuid nagu kõverpeeglis – see ajas itsitama. Gruusiasse autoga minnes tekib üsna varsti navi küsimus. Ok, kuugli mappi saab telefonis käiata, kuid see näiteks ei arvesta väikeste otsekate ja kruusateedega, mida siin riigis tundub olevat väga palju. Näiteks kuugel pakkus lenuväljalt meie esimesse ööbimiskohta 250 km teed, kui tegelikult saab kohale u 40 km-ga. Tom-Tomil Kaukaasia kaarte ei ole ja Garminil ametlikku kaarti ka mitte. Kui eeltööd tegin, siis lugesin foorumitest, et Tbilisis on üks firma, mis Garminisse Gruusia kaardi paneb. Tartu Garmini esinduses igatahes selle kohta midagi ei teatud, kuigi härrad tunnistasid, et Gruusia kaarti ikka aeg-ajalt küsitakse. Uurisin välja siis grusiinide kaardifirma kontaktid ja kirjutasin neile, ent ei kippu-kõppu. Tegelikult soovitati ühes reisifoorumis ka Budapestist üles otsida müstiline tegelane nimega Attila, kes tegeleb navidele mittestandardsete kaartide ettevalmistamisega. Nagu selgus, on see sama tegelane, kes mõned aastad tagasi toppis meile käsikepsu Budapest-Bamako marsruudi kaardi. Et hakkasin kaartidele mõtlema vaevalt nädal enne minekut, siis selle variandiga sebimiseks ei jäänud lihtsalt enam aega (ja ma pole kindel, kui tulemuslik see ka olnuks) ja nii panustasime esialgu kuugli ning paberkaartide peale. Auto pabereid vormistades taipasin ent küsida kepsu kohta ja - voila – üle leti ulatati kulunud pappkarp Garmini ja täiesti töötava Gruusia kaardiga ainult 7 euri eest päevas.


Broneeritud Suzuki Vitara or similar osutus helevalgeks Renault Dusteriks. Esialgu võttis õlgu kehitama, kuid juba peale esimest maanteelt mahakeeramist hakkasid eelarvamused kaduma... Vaatasime sõbraliku AVIS-e tädiga koos auto üle, viskasime kola pagasnikusse ja tuld – ei ole ju ilus lõõskavas päikeses lasta daamil meie väljasõitu oodates seista avatud tõkkepuu taga...
Maantee lennujaamast Tbilississe petab oma euroopaliku korrektsuse ja rahuliku liiklusega. Meie plaanisime pealinna vältida ja kolistada õhtuks Udabnosse. Keerasin korraks teelt maha mingile kruusasele platsile, et navi paika panna. Pisut nikerdamist ja suund oli selge – sõidame kagusse...


Rustavi poole maha keerates sattusime siis "päris" maanteele... Korraks tekkis tunne, et olen sattunud taas Nouchakotti... kõik liiklevad nagu brauni osakesed, sõidetakse mööda kust saab, tehakse manöövreid ühest teeservast teise, vanade Volgade ja Ladade katustele on seotud imeliste mõõtudega kola, ei puudu ka hobuvankrid, traktorid jne. Lisaks sellele tekkis peale kilomeetrit tunne, et suunatule näitamine siin riigis on keelatud või ei ole seda asjandust autodele külge monteeritud. Ent mäsu vaibus üsna peatselt asula lõppedes ning varsti liiklesime juba päris rahulikul külavaheteel.

 

Duster

| Üles |


Tuttavate näpuviibutusi silmas pidades ei vahetanud me lennujaamas mõrvarliku kursi pärast raha, seepärast oli meie esimeseks ülesandeks leida rahavahetus. Avastasime selle ühe teeäärse toidupoe taganurgast suure vändaga kohviveski tagant. Tolmuse klaasi taga kükitas hämaras valguses üks naisterahvas, kes läbi tillukese sahtli klaasi all võttis tüdinult me eurod, rehkendas siis natuke arvelauaga (arvelauaga!) ja ulatas tagasi paki rahatähti, mille suurus meenutas vanu rublasid. Tegime esimese ostutesti samas poekeses hankides suure pudeli külma Nabeghlavit – kohalikku mineraalvett, mis pole soojalt nii rõveda maitsega kui Borjomi ning jäätist. Nüüd võis sõit alata...

 

Paari kilomeetri pärast suunas navi auklikule külavaheteele, mis mille asfaltkate oli otsa saanud juba arvatavasti 1980-tel. Asfalttee lõppes küla taga kilekotivälja ning seda piirava raudteetammiga (jälle nagu mälestus Aafrikast). Kaks üüratute aukudega rattajälge viisid raudteetammi alla uuristatud murenenud betoonseintega ääristatud kitsukese silla alt läbi. Tundsin korraks kimbatust, ent Garmin – hakkasime teda edaspidi kutsuma Karmeniks – näitas rõõmsalt edasi kagusse või lõunasse... Ees paistis piiritu kollakaspruun avarus, mida kaugel eemal sumedas virvendavas õhus piirasid pehmekaarelised mäekesed...

 

Esimesed muljed...

| Üles |


Karmen teatas, et liigume mingi numbriga maanteel, kahe savise-kivise rattajälje järgi, mida vahepeal lõhestasid suured augud (ei taha ette kujutada, millised need vihmaga võiks olla) ning vahetevahel kahele poole teed jäävate üüratute päevalillepõldude järgi võis aimata, et valdav osa rahvast liigub siin traktoriga. Üks suurte rendifirma kirjadega Honda, mis esimesed kilomeetrid vapralt meil sabas hoidis, keeras lõpuks ringi ühe suurema künka ees, mille otsa tee tõusis, ringi ning ukerdas ilmselt Rustavi poole tagasi. Meie esialgu söandasime jätkata. Kui välja arvata, et liikumist võis klassifitseerida pigem off- kui on-roadiks, avanesid ümberringi meeletult kaunid vaated kuivale künklikule rohtlale või poolkõrbele, mida siin-seal liigendasid kuivad jõesängid, soolakud ja kuivamisest paakunud saviväljadega palistatud järvekesed...

 

Rustavi-Jandara maanteel

| Üles |

 
Kohati siin-seal künkakülgedel võib kohata üksikuid jändrikke puukesi, mis oma üksildases maalilisuses evisid eneses mingit sõnuseletamatut ja absurdihõngulist sõnumit, mida näivad mõistvat vaid Eesti filmimehed või mille jälile hakkad jõudma peale kolmandat veini, kuid mida kahjuks ärgates enam ei mäleta... Keset mittemidagit jalutab järsku teele üksik hulkuv kollane lehm. Kohe selgub, et neid on terve kari, kuid nad on ümbritseva maastikuga niivõrd sarnase värviga, et esmapilgul võib pudulojuseid kaugelt kivideks pidada. Ei ole kaugel ka hobusel ratsutav karjus, kes meie sukeldumist lehmakarja vaatab täiesti ükskõikse ning tüdinud ilmega. Taamal, ühel nõlval, hakkab silma järsku rida värvilisi täppe roostes rekka järelkärul. Lähemale jõudes selgub et need on mesitarud. Ringi vaadates silmab neid paaris kohas mujalgi.

 

Piiritu avarus

| Üles |


Paarikümne kilomeetri pärast jõuame taas kitsukesele asfaltteele. Ohkan kergendatult ja lülitan üle pika aja sisse neljanda käigu. Asjata... Paarisaja meetri pärast on keset teed auk. Mitte suur teravate servadega löökauk nagu need meil tekivad, vaid nagu vulkaanikoonus – keskelt tühi, asfalditükid selle ümber raskete masinate rataste poolt vallina välja pressitud. Kui sihukesse hooga sisse sõita, küll saaks nalja... No ja samas vaimus siis järgnevad kümmekond kilomeetrit...

 

Maantee B195

| Üles |


Udabno hakkas paistma juba kaugelt. Seda, et hakkame mingile keskusele lähenema, tähistasid teetööd. Karmen ei osanud nime järgi arvata, kus asub Savane - meie ainuke bronnitud öömaja Gruusias. Teadsime, et see on Udabnos, kuid mitte täpsemalt (taas tegemata kodutöö). Kummituskülla sisse sõites selgus, et ka puuking punkt kommis antud koordinaadid on valed...

 

Udabno

| Üles |


Udabno tähendab gruusia keeles kõrbe. Mööda poolmahajäetud majadega palistatud kruusaseid-kiviseid tänavaid ringi logistades teel hulkuvate sigade, lehmade, kanade, koerte, laste ja vanurite vahel tekib mingi vildakas pilt postapokalüptilisest enklaavist, mis meenutab mõnd arvutimängu. Ropu ehituskvaliteediga karpmajad on osalt varemes, osalt täis topitud heinu, osade ümber lokkavad viljapuuaiad. Kõik on täiesti ligadi-logadi, kuid terasemalt kaedes siiski täiesti omaette süsteemi järgi toimiv... Udabno oligi lühikest aega kummituslinn. See ehitati 1980-te keskel suletud militaarlinnana keset kõrbe; tavainimesel sinna sissepääsu ei olnud. 1990-tel jättis punavägi asula maha. See seisis mõned aastad tühjana, kuid peagi avastasid selle karjused, kes skvottisid esimesed majad... Praegu on küla üsna rahvarohke.

 
Savane leidmine ei olnudki kokkuvõttes väga lihtne. Kohalikud, kellelt küsisime, arvasid esiti, et otsime Oasis Clubi – juba hipsteritest (ainult positiivses mõttes) seljakotimatkajate hulgas omamoodi Gruusia kõrbemekaks kujunenud hostel-retsorani, mida veavad poolakad. Küsisime juhatust ka kohalikust ainsast poekesest. Selle müüja oskas lõpuks mingi suuna kätte juhatada, kuid üsna pettunud moel, sest tal olnuks meile oma tuba pakkuda koos õhtu- ja hommikusöögiga. Tema lepituseks ostsime vett, viinamarjalimonaadi ja karamelle.
Keerutasime siia-sinna loojuvas päikeses püüdes leida midagi, mis viitaks Savanele. Lõpuks, kui hakkasime mõtteid mõlgutama, kas mitte ei peakski poe juurest öömaja nõutama, märkasime küla serval roostes poolkülili veetünni, millele oli maalitud suurte valgete tähtedega:
 

SAVANE.

 
Sellest paarkümmend meetrit edasi leidsime kõrge raudvärava samasuguse kirjaga – olimegi kohal.

 

Savane I

| Üles |


Tolmusele ja räämas tänavale teretulnud kontrastina avanes viinapuuväätidesse uppuv kulunud ent puhas eesõu. Mitte miski ei viidanud sellele, et majas ka tõepoolest öömaja antakse ja esmapilgul polnud õues hingelistki, kellelt küsida. Paari sammu pärast tekkis kusagilt viinapuulehtede vahele hall küürus memmeke, kes mu venekeelse küsimuse peale sõbralikult teatas, et oleme õiges kohas. Hetke pärast astus õue ka teine naisterahvas vanuses nii kuuskümmend – nagu peatselt selgus, memmekese võsuke, ja juhatas meid tuppa...
Memme tütar vene keelt ei osanud, inglise keelest rääkimata, sestap ajasime esimesed asjad korda vanamemme tõlketeenuseid kasutades. Öömajalistele oli korda seatud suure rõduga toake teisel korrusel: kas voodit, paar tooli ja nagid, korralik duširuum koridoris – rändajale kõik vajalik olemas. Seniks kui end sisse seadsime ja rõdult ümbritsevaid vaateid poolkõrbest kojujalutavate lehmade taustal nautisime, valmistas perenaine õhtusööki – poole tunni pärast olime lauda oodatud.

 
Söögiajaks vanamemme kohal ei olnud. Kui toidud hakkasid lauale kuhjuma ja meil uudishimulikud küsimused tekkima, kraamis noorem daam sahtlist läpaka ning jutt läbi kuugli tränsleitori võis alata. Hele tippis eesti keelt oma telefoni ja hääldas püüdlikult fraase gruusia keeles, daam ei hakanud eesti keele väänamisega vaeva nägema. Küll teatas ta varsti, et Hele räägib suurepärast gruusia keelt – aktsendita... Sel ajal, kui Hele esimest gruusia köögi kokakunsti kiirkursust võttis, lasin hea maitsta hatšapuril, hautatud kanal, mis koos perenaise omatehtud tkemaliga maitses imehästi, omatehtud juustul (sõir, tuleb süüa meega), kurgi-tomati salatil ja veel mitmel-mitmel maiusel, mida aitas alla loputada valge majavein. See oli ka ainus asi, mis polnud valminud oma aia-lauda saadustest, vaid pärines perenaise õe keldrist. Hele oli hoos ja varsti olid nad perenaisega nagu vanad sõbrad. Ahjaa, kui laud juba lookasolekust hakkas vaikselt kokku varisema, kraamis perenaine ahjust välja veel ühe roa. See lõhnas väga hästi, kuid välimus meenutas... Parem kirjeldan. See nägi välja ümmargune, selle peal tundus olevat tomativiile ja juustu ning kõige peal õilmitses kenas rõngas mingisugune krakovi vorsti moodi ese. Lähemal vaatlusel selgus, et ongi vorst. Meie küsivate pilkude peale toksis perenaine mindagi häbelikult arvutisse. Jah, ta oli teinud elus esimest korda pitsat ja ta saab aru, kui see meile ei maitse, sest ilmutis vaagnal näeb totaalset teistsugune välja, kui retseptiraamatus. Pitsast oli muidugi ka maitselt asi kaugel, kuid vorstikook tervikuna oli söödav. Seepärast õnnitlesime perenaist esimese katsetuse puhul ning andsime tagasihoidlikku nõu järgmisel korral vorst viiludeks lõigata...

 

Savane II

| Üles |


Tõlkemasina peale ei saa aga ka alati päris kindel olla. Üsna õhtusöögi algul saime aru, et peremees on lahkunud. Tõlkevariandid olid et surnud, põgenenud jms. Hea, et me kaastunnet ei avaldanud, sest õhtusöögi lõpul astus sisse täiesti kõbus ja elus sõbralik peremees, kes naasis just lehmakarjast. Ta olevat meie ekslemist näinud eemalt künkaservalt ja veel teise karjusega arutanud, et kes nood nüüd külasse eksinud on. Ühesõnaga – juttu jätkus kauemaks... Mingi hetkel jätsin Hele inimestega suhtlema ja poetasin end duši alla. Enne aga tutvusin paksule papile pastakaga hoolikalt maalitud seinaplakatiga, mis algas järgnevalt:

Please be very careful. The Hostel is forbidden.

Kogu aja duši all ligunedes mõtlesin hämmeldunult, et kas tõesti puuking.kommis saavad end üles anda ka mustalt tegutsevad öömajad. Pärast, kui Helele seinalehte näitasin, jõllitas ta suu ammuli pisut aega ja purskas siis naerma – üsna tõenäoliselt oli lihtsalt puudu eessõna "in" ja mõned kirjavahemärgid:

In the Hostel is forbidden: ...

Enne põhku pugemist läksin rõdule. Taevas siras miljoneid tähti. Õues põles üksik kollane elektripirn, paar tükki vilkus veel siin-seal naabruskonnas, kuid taamal valitses pimedus, milles õige kaugel ja õige ähmaselt võis aimata kaugete küngaste sakilisi kontuure. Järsku avanes majauks. Perenaine, riietunud kummikuisse ja kitlisse, astus ühes käes lüpsikut ja teises seasöögi ämbrit hoides lauda suunas. Oli kuulda, kuidas ta söögi rõngassabadele ette valas, mille peale algas vaikne rüselus ja kuuldus rahulolevat matsutamist ning seepeale igapäevane vana naise dialoog lehmaga, mis hoolimata võõrast keelest on nii üdini arusaadav...


"Mh, keera nüüd, kas sa kuuled! Äh. Ole paigal!... Mh... katsu sa...!"


Ja siis hakkas kostuma veel üks lapsepõlve juurde kuulunud õhtuhäältest – hääl, mis tekib, kui käsitsi lehma lüpstakse, see eriline-eriskummaline hääl, mis tekib ämbrisse niredena sortsuvast piimast... Millal ma viimati seda kuulsin...
Ent varsti lõpetati õues toimetused. Une-Mati niitis seekord tsikaadidega ja magus-nostalgilise kuiva heina lõhnaga... Jeerum küll, jeerum kuidas ma selle kõik olen linnas elades ära unustanud!


Hommikuks plaanitud varane start pisut viibis. Meile oli kokkulepitud ajaks – poole kaheksaks – kenasti laud kaetud, kuid et Hele oli õhtul sõlminud pererahvaga soojad suhted, siis nii see minek ikka vaikselt venis. Hommikusöögi naelaks kujunes joogikaart. Läbirääkimised lahustuvast kohvist loobumiseks päädisid täiesti talutava pätikohviga. Kohvipaksu lusikaga setitamist mureliku näoga jälginud perenaise nägu lõi äkki särama:


- Aga kas te õlut tahate?


Mina olin roolis, kuid Hele tahtis – ikka ju hommikul kolmveerand kaheksa kohvi kõrvale läheb soru õlut või paar...
Kui siis daamid said FB aadressid vahetatud, seljakotitäis hatšapurit ja juustu koos megapitsaga (pitsa oli häbelikult ulatatud ja tasuta) autosse pakitud, alustasime teed David Gareja kloosti(te) poole...


Tee Udabnost kloostrini kulgeb mööda maalilisi kollakaspruune kivised künkaid. Tee pakkus ikka samu sõiduelamusi nagu eelmiselgi päeval: hiiglaslikud asfaldiaugud, mille vahel siin-seal leidub meetripikkusi teejuppe. Seevastu vaated läksid küngas-künkalt avaramaks ja pilt kaunimaks. Viimased kilomeetrid peale meeletut liiklussõlme, kus kruusatee kohtumist lambarajaga tähistab üüratu sinine teeviit, mis mõjuks oma suurusega kohatuna ka autobahni kõrval, jookseb tolmuse tee ääres Aserbaidžaani piir – sellest annavad tunnistust lääpas sildid teeäärsetel nõlvadel. Mõne künka otsas konutavad üksildased murenenud kandilised kivitornid – ammuste aegade internett. Mööda ahelikevahelisi orge läheneva ohu korral süüdati tornides lõkked ja hoiatati niiviisi operatiivselt orus elavaid inimesi. Ohuks olid niisiis kõikvõimalikest rahvustest moslemi usku seltsimehed, kes peale ristiusu vastuvõtmist ridamisi Gruusia alasid armastasid riisuda ja põletada. Kui me ühte sellist pildistama sättisime, lendas mööda logisev must Mercedes, milles kaks lehvivate habemetega munka meid mõtlikul ilmel seirasid. Gruusia on täis pikitud kloostreid – turistitekste lugedes jääb mulje, et munkasid ja nunnasid elab selles riigis karjakaupa, ent nagu tunnikese hiljem oma giidilt kuulsime, on see siiski tänapäeval pigem haruldane eluviis.

 

Autobahn

| Üles |

 

Puu taga algab Aserbaidžaan

| Üles |


David Garej kloostrikompleks asub Gareja mäe nõlvadel. Tegemist ei ole ühe konkreetse kiriku ega kloostrihoonega, vaid koopalinnakuga, millele pandi alus VI sajandil ning mis hingitses kuni kommunistide riigipöördeni 1921. a. Esimese palvela asutas sinna poolmüütiline Assüriast pärit munk (Püha) David Garejeli, kes kaheteistkümne kaaslasega VI sajandil Gruusiasse misjonitööd tegema tulid. mehed ei tulnud loomulikult Gruusiasse juhuslikult, vaid nad olid siin kõik sündinud ja saanud oma usulise koolituse tollase Assüüria usukeskustes. Kohavalik kõrbes ei olnud juhuslik – pole paremat eraldumise ja mediteerimise kohta. Paljud tulid teda järgides hiljem sinna, et oma usku kinnitada ja erakuelu elada, kaevates selleks mõne üksildase mäe nõlva sisse koopa. Noid koopaid võib leida tänini naabruskonna mägedest mitmekümne kilomeetri raadiuses. Praeguse kompleksi juurde kuuluvad suuremad koopad, enamus neist pühakojad, mida ehivad VI...XVI sajandist pärinevad freskod. Kompleksi kuulsus keskajal levis ning see sai armastatuks Gruusia kuninglike seas, kes üritust toetasid ja kelle eestvõttel naabruskonda ehitati lisaks mitmeid kirikuid ja kloostreid. XII sajandil veetis kloostris mitu aastat David Ehitaja (üks Gruusia Kuningriigi mõjuvõimsamaid kuningaid) poeg Demetrius, kellelt pärinevat alljärgnevad Neitsi Maarjale pühendatud read:


Sa oled äsja õide puhkenud viinamarjaaed.
Noor, ilus, kasvades Eedenis,
lõhnav paplipuu võrse paradiisis.
Las Jumal ise kaunistab sind. Keegi ei vääri kiitust sinust rohkem.
Sa ise oled briljandina paistev päike...


Neist värssidest vormus ajapikku armastatud vaimulik laul, mis elas üle pikad õnne ja õnnetusesajandid, isegi nõukogude keeluaja. Nõukaaja kontekstis, kus suur osa vaimulikust temaatikast oli keelatud või põlu all, lubati seda ürgvana kirikuhümni laulda, sest peale abstraktse "jumala" ei nimetata selles otseselt ühegi kirikliku tegelase nime...

 

David Gareij kloostri põhikompleks ja Püha Davidi kirik

| Üles |


Parkisime Dusteri ühe uuema hoone vilusse. Välja astudes võttis meid vastu suhteliselt algavast hommikust hoolimata tõsine kuumus, tolmune, kuiv, kivine kuumus. Et Gruusias ei ole veel avastatud kunsti, kuidas iga kivihunniku külastamise eest inimestelt raha küsida, võtsime jalad kiiretsi selga ning astusime sisse arhailiste ristimärkidega varju tõotavast kiviportaalist. Avastasime end seepeale kaljusse raiutud käikude ja koobaste labürindist, mis peale lühikest ekslemist viis müüriga piiratud siseõuele. Kaljuseintes mustasid koopad – paljudel puudu esiseinad – kunagise maavärina tulemus. Siseõue nurgast juhatas tagasihoidlik uks pisikesse koobaskirikusse. Koopad, mida väidetavalt kasutavad mungad tänagi elamiseks, olid külastajale suletud. Kolasime pisut ringi ja võtsime siis õlgu kehitades suuna siseõue kohal paistva suurema koopa poole. Kuidagi valdas pettumus – mulje jäi, et freskod on koobastes, kuid koopad on suletud...

 

Põldmarjad

| Üles |


Mõnesaja meetri tõusu peale olime ülemise koopa juures kohal. Mingi aimduse järgi võis see olla nn Davidi pisarate koobas, kuid, et ava sulges rautatud uks, siis võis see ka vabalt mingi suvaline koobas olla. Peitusin kaljunuki varju ja skitsisin. Hele avastas kaljul rippudes õunasuurused põldmarjad ning paar Lõuna-Korea õpetajannat. Lõpetasin pildi ja jätsin nad koopasuhu tšattima... Teel alla leidsin ühe põõsa tagant veel paar avatud koobast, kuhu võis ka jalgupidi sisse ronida...

 

Uitaja

| Üles |


Kui temperatuur autos hakkas just normaalseks muutuma, saabus Hele Püha Nikolause ikooniga ning teatega, et me pole põhiasja veel näinudki – munk ikoonipoes öelnud seda. Juba olevat tellitud giid jne. Ajasin vastumeelselt matkasaapad jalga tagasi...
Mees, kes giidiks osutus, nägi välja nagu pahalane mõnest kõrbesõja filmist. Ta rääkis nii inglise kui vene keelt, küsis, kas meil on vett piisavalt, vaatas üle, kas jalanõud on ok ning ronimine võis alata. Rada läks üle mäe, millele me ennist kõrguses ehk viiendiku peale olime roninud... Poole tunni ning paari lõõtsutamispeatuse järel jõudsime mäetippu – edasi kulges tee meie rõõmuks ainult allamäge. Päike kärtsatas lagipähe... Tipus lõõtsutas juba üks jõuk, mille liikmeteks oli minu kehaehitusega noor sakslanna ja palju sortlikum Saksamaal sündinud soomlane. Ka nemad olid giidiga, kuid erinevalt meist oli nende giidiks säravate silmadega kaunitar. Kaunitar ja meie "kõrilõikaja" tundusid olevat vanad semud. Ülal selgus ka, et tütarlaps on kunstiajaloolane ja nagu päris giid. Meie härra töötab kohalikus seismoloogiajaamas ja on tegelikult geoloog, gideerimas käib igavuse peletamiseks ja pisikese lisa teenimiseks. Jäime kambakesi ülal pikemaks jutustama. Selle tulemusena edasi juba lontsisime sõbralikult koos. Ma ei viitsi (ja ei oska ka) hakata siinkohal heietama VI sajandi freskodest ja koopapalvelatest – neid peab ise nägema. Tütarlapsest giid igatahes rääkis mõlemaist põhjalikult, kuid pean häbiga tunnistama, et osa sellest on jõudnud juba kõrvade vahelt välja voolata. Ühte koopasse muuseas ronisime kõõludes kümnemeetrise kukkumise kohal – Euroopas sellisesse kohta turiste ei lastaks...


... Ok praegu jääb pooleli. Lähme kolame Sighnakhis – vaatame, kas õnnestub leida mõni kohvik.

Aserbaidžaanis koopafreskosid otsimas. Pildil jääb Gruusia jääb paarsada meetrit vasakule

| Üles |

 

See ongi Aserbaidžaan

| Üles |

 

Kahekõne

| Üles |

 

Maailma veerekesel

| Üles |

 

Giid

| Üles |

 

 

 


 

04.08.2017. Kell 13.30. Fountain Cafe. Sighnakhi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Imeruli hatšapuri

| Üles |

 

Istume viigipuu vilus Sighnakhi keskplatsil, õhku täidab veinitegemise teemalise purskkaevu vulin. Kõht on täis kohalikku hatšapurit ja mingit kodust kartuli-liha rooga, meil on jäävett ning George keldrist imehead punast veini. Seda imehead veini antakse seejuures tasuta. George – Goga – on kohviku omanik, lõbus sell, viskab nalja ja tõmbab piipu (poolnaljatamisi eilsele õhtule mõeldes tundub, et pooled mehed siin on Gogad – aga sellest edaspidi). Kohvik on nii värskelt käima tõmmatud, et pooled asjad veel ei toimi: wifi tulevat järgmisel nädalal ja hinkaale veel ei pakuta, sest kokk asub tööle homme, sisse nad neid ei osta, sest Goga soovib pakkuda vaid parimat. Loomulikult... Tegelikult on see kohvikuleid väga tore, sest hommik linnas on olnud nats tüütu ning ärritav: probleem rahaautomaadiga ning sellele järgnenud stseen väga ignorantsete pangaametnikega, lisaks veidravõitu kohvielamus mingis udupeeneks restoraniks püüdlevas asutuses tekitasid vastuolulisi tundeid. Goga kohvik on aga just see, mida vajasime. Muuseas saime siit pisut teistmoodi hatšapurit – nn imeruli hatšapurit. See on laevakujuline sai, mille keskele on sulatatud juust ja või ning serveerides lüüakse sinna keskele lisaks veel toores muna. Vedel juust-või-muna tuleb omavahel kiiresti segada, et tekiks kreemjas ollus, mida siis saab kaku servast murtud saiatükkidega süüa. Meile serveeritud ports oli nii suur, et palusime poole kaasa pakkida. Uhh... siin on mõnus istuda...


Aga eilsest edasi...


Niisiis väisasime üht koopakirikut teise järel. Enamuse esiseinad olid kadunud, paljudel seintest väljas ka tagaküljel suured tükid. Minu küsimuse peale selgitati, et osa probleemist on ikka kunagisest maavärinast, ent suurima kahju tegid vaprad punaväelased, kes juba Aserbaidžaani poole jäävat avarat pikka orgu kasutasid Afganistani saadetavate sõdurite treenimiseks. Koopad olid just paras koht, mille pihta täpsust lasta igat tüüpi torudega. Märkilaskmisega tehti koobastele väga suurt kurja. Kui punakotkad riigist välja läksid, kasutas Gruusia armee koopaid sihipäraselt edasi kuniks 1990-te keskel tänu tudengite aktsioonidele koopad lõpuks rahule jäeti ja kaitse all võeti. Koobastega muidugi on veel teine jama. Kui töötav kloostri osa jääb Gruusia poolele, siis freskodega koopad jäävad Aserbaidžaani poolele. Mäge ületades olime jõudnud Aserbaidžaani. Matkasime naaberriigis kuni kooparea lõpuni ja pöörasime siis laskudes Gruusiasse tagasi. Giid rääkis, et vahepeal, kui aseri piirivalvuritel on igav, käivad nad rajal turiste kottimas ja passe kontrollimas.

 
Rada lõppes ühel künkal, mida ehtis tagasihoidlik restaureeritud väike palvela. Leidsin ilusa varjulise istumiskoha naaberkünka otsas ja püüdsin paberile jäädvustada seda piiritut kollakaspruuni tolmust avarust... Kui teiste juurde jõudsin selgus, et meie giid on sõna lausumata jalga lasknud. Üllatusena ent ootas ta meid Davidi pisarate koopa juures. Nimelt tegi härra mägijooksurekordi, käis all ja tõi ukse võtme. Kõiki ei pidavat koopasse lastama, kuid meile ta tahtvat seda imet näidata. Ime on, et selles koopas tilgub vesi – ümbritsev kõrb on üsna kuiv koht – vett jätkub ojades kevadel peale sadusid vaid mõneks päevaks. Legend räägib, et koha leidis David Garejeli ise ja laskis sellesse kohta koopa kaevata. Vesi koguneb tilkhaaval lae alla kinnitatud rennidesse ja tilgub sealt edasi koopa keskel olevasse väikesesse reservuaari. See on ka ainus vesi, mis kloostrielanikel kasutada on. Meil lubati juua palju me soovime, ent vett pudelitesse panna ei tohtinud. Kord juba kruusi täitnud, tuli see ka tühjaks juua – tagasi vett ei valata ja ära ka ei tohi valada. Asi pole vee pühaduses, vaid austuses selle vastu. Vesi ei ole kõrbes raiskamiseks.

 

Davidi pisarate koopas

| Üles |


Alla jõudmine kulmineerus südamliku lahkumisega. Meid ootas tulikuum auto ning mitukümmend kilomeetrit lambarada... Suund oli Sighnaghi (seda linna nime annab ka igat pidi kirjutada - ja kõik nimekujud on õiged) poole.


Tegime juba tuttavas Udabno poekeses vee-, õlle- ja jäätisepeatuse. Müüa tundis meid ära ning uuris konkurendi öömaja hindade ja teenuse kohta. Tema resümee oli, et järgmisel korral tuldagu tema majja – saab kõike rohkem ja odavamalt. Poest väljudes küsis daam, et mis tööd ma teen. Vastasin üllatunult, et olen maastikuarhitekt. Seepeale sain vastuseks:

- Ahah. Kunstnik. Seepärast sa saadki endale selliseid juukseid lubada...
 

Udabno. Supermarket

| Üles |


Valisime järgmiseks sihtkohaks Sagarejo, sest Udabno pererahvas soovitas kindlasti mina vaatama kirikut, kus puhkab Püha Nino (temast vast hiljem). Härra rääkis hilisõhtul sellest terve stoori. Kirjutasin siis üles kiriku nime – Ninotsminda. Paraku on aga nii, et Gruusia versioonis kepsus on neid Ninotsmindasid päris mitu. On küll vaid üks tuntum katedraal ja see asub Sagarejos, kuid tegelikult pidanuksime otsima kloostrit Bodbes. Esimese me siis Karmenile sisse söötsimegi... Kümmekond kilomeetrit sõitsime eilset kitserada pidi Tbilisi poole tagasi, ent siis sattusime ristteele ning võtsime suuna kirdesse, Alazani oru poole.


Sagarejo ei hiilga sisse sõites eriti millegagi. Ostsime linnaservalt ühelt väsinud "Niva" omanikult nektariine ja keerasime kitsastele tänavatele. Optimistlikena ning veendunuina Karmeni "lugemisoskuses" pöörasime üha kitsamatele tänavatele, kus lõppeks kruus asendus suurte kaljumürakatega. Tee ääres üha sagedamini konutavad eeslid, kokku klopsitud tarade ette kasvanud põldmarjapuhmaste vahelt õhku hüppavad kuked ning roidunult ent samas sihikindlalt kusagile löntsivad lehmad juhatasid mäkke tõusvale kitserajale. Keerasime otsa ringi ja logistasime tagasi. Mõne hetke pärast jõudsime murenenud müürideni, mille taga kõrgus lagunenud kirik. Roostetanud suured tabalukud ja rohtunud lehmasitased sissepääsuteed ei viidanud küll sellele, et oleme jõudnud Gruusia ühte pühamasse palverännu kohta. Tegime tiiru ümber müüri leidmata sissepääsu – ilmselgelt olime vales kohas. Kõrvaltänavas ühelt mehelt juhatust küsides sattusin ehitusplatsile. Juttu alustades selgus, et härra ei oska vene keelt. Kui siis inglise keeles end arusaadavaks olin teinud, kutsus ta mind ehitusplatsile, kus oma kolmekümne niisama jõude aeleva karvase töömehe (juudas küll – nad olid kõik ühte nägu nagu klišee-kõrilõikajad mõnest Hollywoodi filmist) vahelt läbi laveerides ronisime betoonist majakarkassi katusele. Ja siis sain sellise juhatuse – nüüd siiski siis vene keeles – ma ei saa kahjuks seda vägevat aktsenti siin edasi anda:

- Ulitsa vidiš? Poježai tuda prjamo... Vot tam bolšoi dom vidiš, krasnaja krõša?
- Ok, vižu...
- Poježai tuda, prjamo! Sobražaeš?
- Da...
- Tam poježai prjamo, ne povoratšivai. Pojedeš, tam drugaja ulitsa budjet, poježai prjamo, ne povoratšivai. Pojedeš, drugaja ulitsa budjet, poježai prjamo ne povoratšivai. Pojedeš, tretaja ulitsa budjet, povoratšivai na levo, prjamo ne poježai. I tam i hram vidiš...

Ja siis anti igaks juhuks sama õpetus ka inglise keeles, kuid sõnakasutuse ja aktsendiga, millest ma poleks ilmselt sõnakestki aru saanud, kui polnuks venekeelset versiooni enne kuulnud. Punase katusega maja juures sattusime kohe viie tänava ristumisele... Valisin kõige otsema tee, kuid võin ette öelda, et mingit kirikut me ei leidnud. Otsustasime juba niigi tunniseks veninud linna-offroadi lõpetada ja edasi Sighnaghi poole suunduda... Teema lõpetuseks võin täna uhkelt teatada, et see vana kivihunnik, mida nägime, oligi Ninotsminda katedraal, muidugi mitte see, mida meie otsisime, sest Pühale Ninole pühendet pühi kodasid on siin hulgi ja see, nagu enne öeldud sai, mida otsime, asub hoopis Bodbes. Sagarejo katedraal ehitati algselt 500-te algul, ning ehitati ümber XI-XII sajandil, umbes samal ajal, kui kuulus Jvari Mtskhetas (kuhu me ka plaanime minna). Sagarejo katedraal oma neljaapsiidilise kreeka risti kujulise põhiplaaniga olevat vägagi tähelepanuväärne, kuigi lõviosa kompleksist võtab enda alla kiriku ümber valdavalt XVI sajandil kujunenud Kaheetia kuningate residents... Kahjuks on asi ohtlikult lagunemas ja külastajatele suletud.

 

Ninotsminda klooster. Sagarejo

| Üles |


Sighnaghi tee jäi meelde maalilise Gombori küngastiku ületamise ning sellele eelnenud kahe jabura kohvikuelamusega. Tahtsime kusagil teha pisikest kohvipausi, sestap keerasime teelt maha väljastpoolt täiesti viisaka asutuse ees. Sisse astudes pidin ümber ajama kellegi küüslaugu leti, mis oli otse üles seatud valgete laudlinade vahele ukseava kõrval. Osta sai õlut, limonaadi ning kohvi. Ostsin kohvi ja limonaadi. Kohvi oli aus – pisike tass päris türgi kohvi, kange, pisukese kardemoni noodiga, kerge vahuga ja magus. Kui tellida siin türgi kohvi ja paluda ilma suhkruta, tähendab see seda, et by default uhatakse sinna ikka lusikatäis või paar. Kui küsida magusat kohvi, tähendab see kohvimaitselist kuuma siirupit. Limonaadiga ent läks halvasti – ajasin selle lauale kummuli ning nii olime sunnitud lahkuma kiiresti ja ilma eriliste auavaldusteta... Pära proovisin lahjendada borjomi-veega ning sain äärmiselt jälgi ning joodamatu segu. Teises kohvikus mul midagi ümber ajada ei õnnestunud, see-eest põles kohviku ukse ees õlivaadis autorehv, mille tahmane suits peletas viimasegi kohviisu...

 

Tšutšrellad

| Üles |

 

Kaalutakse nektariine

| Üles |


Enne Sighnaghit saatis Karmen meid taas kirikuotsingul kruusasele kitserajale. Peale kümnekilomeetrist offroadi jõudsime lõpuks tagasi maanteele kirikut leidmata. Peale seda otsustasime selleks päevaks Nino pühakoja unustada, otsida Sighnaghis öömaja ja õhtuks mõni tore veinikelder ja resto...

 

Sighnakhi maanteel

| Üles |


Sighnaghi muutus kolkakülast millekski enamaks alles XVIII sajandil, kui rajati praegust linna mitmekilomeetrise vallina ümbritsev linnamüür. Kindlustust oli vaja eelpostina piirkonna kaitseks Dagestani röövlijõukude vastu. Tänu kindlustustele oli linnal mõningane strateegiline tähtsus ka XIX sajandil Kaukaasia sõdades. Maaliline künkalinn turistilõksuna avastati pigem nõukogude perioodi lõpul ja hoo sai see sisse peale totaalset tuunimist 2000-ndate algul, kui majadele pandi uued kivikatused ja sillutati tänavad. Ja tõepoolest, kui lõpuks võsast ja tolmavalt klibuteelt kuristiku veerekesele jõudsime, avanes teisel pool pilt vahemerelikult maalilisest siluetist, mis kaugvaates meenutas mõnd Toskaana või Umbria linnakest. Ka sissesõit üle mägijõekese mööda pitoreskset kivisilda, mis suubub kitsukestele mäenõlvale laotunud tänavatele, mõjus punakas õhtupäikeses mõnusalt meeleolukalt. Midagi oli siin õhus itaalialikku rohkem kui mõnes kohas Itaalias endas.

 

Sighnakhi

| Üles |


Jõleda disainiga sovjetipropagandast inspireeritud pruuni reljeefseinaga palistatud keskväljakult (või oli see mingi teine väljak, sest mulle tundub, et hetkel istume ka keskväljakul, kuid see pruun rõvedus seisab siit tänavavahe ülespoole) sattusime uhke nimega hotelli Memphis ette. Ajal, mil nuputasime, kas läheme otsima üht guesthouse'i, mida korea õpetajannad David Garej pisarakoopa juures olid soovitanud või vaatame ise, tehti juba otsus meie eest (guesthouse'ga oli tegelikult see probleem, et olin pilusilmselt kaunitarilt saadud visitka ära kaotanud). Nagu maa alt ilmus Goga – turske keskealine rõõmsa silmavaatega mees. Viie minuti pärast olime ära räägitud. Viskasime asjad hotelli – see maksis vaid pisut enam, kui kodumajutus (kahjuks hommikusöögita), et siis sukelduda Goga Mercedesesse. Meid ootas Alazani org, veinitehas, lisaks veel üks veinikelder, korralik õhtusöök ja ujumine mägijärves. Seda kõike vaid 25 kohaliku rahaga. Ausalt öeldes olin pisut skeptiline, ent nagu selgus, asjata – Goga tegi lubatud programmi kogu raha eest!
Goga oli olnud kriminaalpolitseinik. Kui valitsus meeletult lokkava korruptsiooniga politseis tegelema hakkas, tehti suurpuhastus eeskätt liikluspolitseis ning koos sellega vaadati üle ka palgad. Täna pidavat olema gruusia liiklusvõmmid lausa eeskujulikud. Mujal politseis aga läksid asjad suhteliselt vanaviisi ja see viskas meie selle õhtu juhil lõpuks üle. Kuna Goga valdab vene keelt ja oli juba nõukaajal ära õppinud (päris hea) inglise keele, tunneb igasuguseid inimesi kohapeal ning talle meeldib suhelda, mõtles ta proovida kätt turismiga. Nüüd tegelebki ta tuuride korraldamisega välismaalastele juba hea mitu aastat. Vahel teeb ise, vahel lihtsalt orgunnib ja söödab kliendid teistele tegijatele ette. Hotelliga näiteks ei olnud ta rohkem seotud, kui et selle adminn on ta sõber ja tema enda sõnul - no, käsi peseb kätt ja nii edasi...

 

Hotel Memphis. Sighnakhi

| Üles |


Sighnakhi künkalt laskuvatelt serpentiinidelt tasandikule jõudes anti Mercedesele koledasti piitsa. Kui mõne "ägedama" möödasõidu peale püüdsin võimalikult ükskõikset nägu teha, naeris Goga laia suuga kommenteerides, et liiklus Gruusias on reeglivaba ja ebaviisakas, aga kui siin riigis viisakaks hakata, ei jõua kuhugi. Kui tal on valida, kas ebaviisakalt kohale jõuda tunniga või viisakalt nelja tunniga, siis tegelikult valikut ei ole. Lisaks oli meil vaja jõuda Kvarelisse enne, kui veinikelder, kuhu esmalt teel olime, suletakse. Peale 40 kilomeetrist kummivilinat maandusime lõpuks tõotatud kohas. Goga pühkis higist laupa ja lubas, et tagasi sõidame rahulikumalt. Veinikelder ostus reaalsuses Koncho&Co veinitehaseks. See on ühe suurema firma - Corporation Kindzmarauli – tütarettevõte. Koncho keskendub peaasjalikult kvaliteetveinide tootmisele, kuid loomulikult tehakse ka brändit ja tšatšat. Toodetakse kohalikest viinamarjasortidest, kusjuures umbkaudu pool toodangust tehakse Gruusia traditsioonilisel moel – maasse kaevatud amforates. Teine pool tehakse "Euroopa meetodil" nagu meie nooruke giid ühest veiniaidast teise jalutades rääkis. Amforates veini tegemine olevat teadolevalt üle 9000 aasta vanune traditsioon ning väidetavalt pärinevatki Gruusiast – nagu kogu veinitegemise alge üldse. Igal juhul klaasi ja saviga pitseeritud amforate vahel kõndides esitati see teadmine üsna uhkelt ja iseteadlikult. Peale maa-amforate on loomulikult sellisel veinitootmise viisil ka teisi erinevusi. Tehnoloogiliselt üks olulisem on see, et pressitud viinamarja mahl pannakse amforasse koos viljakestadega. Need settivad põhja ning kui vein valmis, siis võetakse vein pealt ja hiljem sodi põhjast. Sodist saab tšatša. Amforaid pestakse seest käsitsi spetsiaalse kirspuu koorest tehtud nuustik-harjadega, mistõttu pole tarvis neid eraldi väävliühenditega töödelda nagu puutünne. Vein jääb amforatesse nii kauaks kuni valmis saab, tavaliselt 8...12 kuuks. Protsessi ei forsseerita aga tapeta seejuures keemiaga. Veine ei segata mingite kvaliteediomaduste tagamiseks, mistõttu iga aastakäik on oma kordumatu karakteriga. Tuntuim viinamari on Kindzmarouli, millest saab nii head vürtsist kuiva kui poolkuiva ning suisa magusat veini. Degusteerides saime proovida sellest tehtud veine nii traditsioonilisel kui Euroopa meetodil. Pean ütlema, et mõlemad maitsesid väga hästi ja neil polnud midagi pistmist selle odava magusa peedimaitselise lögaga, mida meil tavaliselt supermarketites alumistel riiulitel müüakse. See pidi olema ka üks tõsiseid müügiprobleeme – Kindzmarouli viinamarjasort on vana ja selle nimetust ei saa patenteerida. Kuigi kvaliteedikontrolli ja hea taseme ühtlustamise poole paremate tegijate seas püüeldakse, on turul palju tootjaid, kes sageli Kindzmaruouli nime all müüvad kääritust, mis polevat isegi selle sordi viinamarjadest tehtud. Minu lemmikuks ent sai kuiv Kisi – traditsiooniliselt toodetud valge karge ja mõnusa iseloomuga vein. Pakuti maitsmiseks ka head tšatšat ja brändit, kuid tol hetkel minu jaoks Kisi vastu nad ei saanud.

 

Koncho&Co

| Üles |

 

Goga

| Üles |

 

Maa-amforad

| Üles |

 
Omaette elamuseks kujunes tehase veinipood: enamus veine maksis 2...3 eurot, ok, mõned eriti head aastakäigud loomulikult kallimad, kuid siiski – nagu imedemaal. Sama võis öelda ka brändihindade kohta. Ostsime pagasnikusse ilmselt kaugelt rohkem kui seljakotti mahub – praegugi on hea mõelda, et võime õhtul laagrisse jääda kuhu tahes – vähemalt veini pärast ei pea muretsema. Oh elu elukest!
Gogal ent oli meie jaoks Kvarelis teinegi "atraktsioon"... Parkisime Mersu kesklinna vana kindlusemüüri äärde. Kohe, paari sammu kaugusele, jäi müüris kaaruks, mille taga avanes mõnusalt kollases valguses küütlev sisehoov, varjutatud granaatõunapuudest (ja ilmselt ka muudest puudest, millest Endel Laasi "Dendroloogias" ei räägita). Goga tundis siin kõiki, astus kohe kööki ja hakkas tuttavlikult asjatama. Varsti olime tellinud head ja paremat ning, et ootamine pikaks ei veniks, toodi lauale Borjomi pudelis tšatša. See oli omehea kraam, puhas läbipaistev ja maitses nagu parim grappa. Valmistatud oli see samas majas – seda tunnistas suur vaskne katel sealsamas kõrvalruumis akna taga. Goga käis vahepeal küll küsimas, kuidas meil läheb, kuid kadus siis taas tagasi kööki, kinnitades, et meil ei ole kuhugi kiiret – võime nautida hetke. Ja hetk oli nautimist väärt... Lauale kantud hatšapuri, baklažaan ja šašlõkk, valge külm majavein ja Hele tellimise peale kusagilt mälupulgalt otsitud gruusiakeelne koorilaul... (koorilaulu saime seepärast, et palusime panna midagi gruusiakeelset tüütu venekeelse umpa asemele, mida igal pool meeleldi mängitakse – see oli ainus, mis kohe olemas oli). Viimasega meenus mulle vist üks Baskini lugu sellest, kuidas grusiinid sõidavad härjavankriga mägedes. Üks mees jääb magama ja jalg jääb halvasti rippu nii, et satub vankri ratta vahele. Mees ärkab ja hakkab valju häälega kisama:


- Ääääääääääää....
- Oooooohooooohooooooo..., laulavad ülejäänud vankrisolijad kolmehäälselt kohe kaasa...

Toidud maitsesid head, ent ülim neist oli šašlõkk. Kui Gogalt küsisin pärast, mis imepärane salaretsept selle tegemiseks on, vaatas ta mind kahtleva näoga ja ütles, et liha peab olema hea, värske. Lõikad selle siis tükkideks, paned nii nagu see on vardasse, puistad peale soola ja, kui viitsid või tahad, pisut pipart (aga ei pea) ja paned kohe tulele. Ära kõrvetada ei tohi ja soola-pipraga pikalt laagerdama jätta ei tohi. Kõik. Imemaitsev. Hilisema vahemärkusena pean mainima, et peale reisi olen sellisel moel teinud mitu grilli ning iga kord on olnud tulemus suurepärane! Tänan Goga!

 

Vineyard. Hinkaalid

| Üles |


Kui siis veini-tšatša ja liha kõrvale hakkas järsku kõlaritest tulema üks vana kreekakeelne laul, mida kuulasime 19 aastat tagasi venitavalt kassetilt Kreeka mägedes, tekkis tunne, mida on sobilik kirjeldada vaid kontsentreeritud õnnena. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, et siia kirjutada täiusliku õnne retsepti – ma arvan see kombinatsioon ei töötaks universaalselt nagunii, kuid võin siiski takkajärgi öelda, et Kvarelis olin ma tol õhtul õnnelik...


Õnn ent kestis edasi. Kui paari tunni pärast lauast tõusime, ootas ees pisike offroad mööda jõesängi. Marsruudi lõpetas parkla illumineeritud pisikese pargi kõrval öise mägijärve ääres, mille teisel kaldal kõrguva mäe tipul sirasid roosad gruusiakeelsed pookstaavid. Kui ma küsisin, et kas see on kohalik Hollywood, vastas Goga naerdes, et sinna on kirjutatud "Ma armastan Kahheetiat"... Niisiis ootas ees suplus Ilia järvekeses.


Hoolimata hilisest õhtutunnist käis järve ääres päris tihe elu. Betoonplaatidest järsk kaldapealne õhkas veel päevast kuumust, vesigi tundus pigem soojalt siirupine, ent oli ülimõnus kuuma päeva lõpetuseks sellegipoolest... Kui end lõpuks suutsime veest välja sundida, selgus, et meid ootab veel ees kesköine veinimuuseum degusteerimisega...


Tsikaadide siristamise saatel peatusime kõrge kivimüüri taga. Goga koputamise peale avas ukse vanaldane kõbus daam – meie tolle õhtu viimane võõrustaja, kelle seltsis veetsime peaaegu järgmised poolteist tundi. Selle aja sisustas kõigepealt ringkäik tema enda veinivalmistamise ruumides, kus saime väga tõsise ülevaate sellest, kuidas traditsioonilisel viisil veini tegema peab. Seejärel kõndisime läbi kahe hiigelsuure saali – vanad laohooned vist – kuhu oli kogutud igasugust vanakraami. Daam ise oli sellest õhinas, kuid kahjuks keskööl ja veinisena ei suuda ise vaimustuda 1919 a prantsuse valamust kusagil gruusia kuuri all. Ent see kõik oli vaid sissejuhatuseks päeva naelale – degusteerimisele... Meid juhatati veinist lõhnavasse ruumi, kus lauale oli kaetud 4 pudelit ja klaasid. Vein, punane ja valge, kenasti pooleliitristes karahvinides ja nende kõrval samasugustes anumates brändi ning tšatša. Kõik see olla valmistatud kohapeal ja iga joogi juurde kuulus oma stoori – kahjuks, andku Bacchus mulle andeks, ei suutnud ma juba sel momendil sest jutust suuremat meelde jätta. Vein oli hea ja tuju ka. Mekkisime tšatšat ning brändit – maitsvad... Kui valmistusime lahkuma ajas Goga silmad jõlli:

 
- Ok, tšatša võite lõpetamata jätta, aga see on siin 16 aastane brändi! Teate mis see maksab! See tuleb ära juua – praegu saate tasuta!


Et end mitte hommikuks pildituks juua lõppes asi sellega, et ostsime kaasa pudeli brändit, millele palusime väärt märjukese ülejäägi degusteerimiselt peale valada... Hotelli jõudsime pisut enne kolme öösel... Vot selline oli meie eilne õhtu.

 

Kesköine veinmõis

| Üles |


Täna hommikust veel... Ärkasime siiski suhteliselt mõistlikul kellaajal, et nautida rõdult imelist hilist päiksetõusu ning eilehommikuselt hommikusöögilt kaasa pandud hatšapurit ja sulgunit. Peale seda läksime jalutama ja siis oligi see pangaautomaadi jant. Kolasime linnas. Leidsime ühe vana pisikese kiriku, mis ilmselt oli kunagi tühjaks põlenud. Proovisime jäävett ja jäätist ning lõpuks maandusime siis siin – Purskkaevu kohvikus, viigipuu all. Nüüd on ka kõht täis head-paremat... Ma palusin veel ühte klaasikest seda imehead veini – toodigi ja kõrvale veel vett ja jääd... Vein on muuseas tasuta!

Sighnakhi

| Üles |

 

Playboy pimedatele

| Üles |

 

Alkeemik-vanaema

| Üles |

 

Püha Georgi kirik

| Üles |

 

Fountain Cafes koos Teise Gogaga

| Üles |

 


 

04.08.2017. Õhtu. Restoran Vineyard. Kvareli

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Eluke on imelik. Alles eile me siin istusime sumedas õhtuõhus kreeka muusika saatel veini ja tšatšat mekkides...
Hele läks autot guesthouse viima (või nagu oli kirjutatud sildile - Guest Houz Europa). Istun lauas ja ootan hinkaale, baklažaani ning saslikut. Täna oli tegelikult plaan õhtuks maanduda Shildas, kuid et peale poriste tänavate ja kojujalutavate lehmade seal muud mõistlikku leida ei olnud (rääkimata poolmüütilisest Shilda wineryst, millest keegi kohapeal kuulnud ei olnud), siis keerasime otsa ringi ja tulime Kvarelisse tagasi. Mitte, et veiniurkaid Shildas poleks, kuid me otsisime üht ägeda disainiga degusteerimismaja ja seda pole seni leidnud. Jabur on see, et meil on pilt, aga ei ole aadressi. Kohalikud igatahes seda kohta foto järgi ära ei tundnud... Niisiis tulime tagasi Kvarelisse ning seda peaasjalikult seepärast, et eile saime siin super õhtusöögi...

 

,,,Vineyard

| Üles |


Hetkel siristavad tsikaadid, karahviniga toodi lauale vürtsiselt maitsev valge vein. Õhtu on nii paganama sametine, et tahaks seda siiludeks lõigata ja kohvrisse toppida, et siis masendavatel sügisõhtutel salamisi selga panna... Uhh, kui hea vein ja... ahhahaa... kutt just praegu ütles, et see kann on mulle maja kulul. Bacchus – olen võlgu nuumhärja Su altarile.

 

Leivaahjust võibki purit leida

| Üles |


Pisut siis tänasest pärastlõunast... Lahkusime Fountainist, pakkisime end Dusterisse ning läksime taas Nino kloostrit otsima. Trepil kohtasime meie öömaja adminni - ta oli lauale jäetud võtme kenasti kätte saanud. Oolrait ja pai-pai. Ei arvet, aga ka sisse regamist. Mäest alla laskudes tegime veel korraks Fountainis peatuse ja uurisime tollelt Gogalt kloostri kohta. Saime üsna selged juhised ning paarikümne minuti ja mõne kilomeetri tolmuse kruusatee pärast olime Bodbe Püha Nino kloostrikompleksi juures. Õigemini selle parklas juurde kuuluva püha allika juures...

 
Bodbe klooster ei ole niisama üks järjekordne kirikukompleks, vaid niisiis koht, kuhu on maetud Püha Nino. See on pühim koht gruusia õigeusklikele, kuid siia tullakse palverännakule mujaltki. Nino pärines mõjukast rooma provintsi perekonnast Kapadookias, tema onu olnud Jeruusalemma patriarh ja isa kaudu olnud üks ta sugulastest ka temast napilt kümme aastat vanem Püha Jüri – sündis ju temagi Kapadookias... Nino edasise elu kohta on mitmeid versioone – ma ei hakkaks siinkohal neid lahti seletama. Gruusias levinud versiooni kohaselt sai ta Jumalaemalt ilmutuse minna Ibeeriase usku levitama. Kuna usuti, et Ibeerias asub ka Kristuse surilina, siis oli misjonitöö siin Rooma või Konstantinoopoli vaatevinklist ka igati loogiline tegevus; ühest noist linnadest ta niisiis tuli... Niisiis jõudis ta Gruusia aladele ca 320 pKr põgenedes seejuures tollase Armeenia kuninga Tiridades III nuhtluse eest, kes vangistas ta kaaslased, piinas neid ja hukkas. Nino pani esimese puust risti Akhalkalakisse ja rändas siis edasi, kuni jõudis Mtskhetasse. Edasi läheb nagu Kreutzwaldi muinasjutus. Mtskhetas sattus ta tollase kuninga Mirian III (306–337 pKr) juurde kolama. Viimase naine Nana olnud raskesti haige ja tervenenud nagu ime läbi peale Ninoga tutvumist. Asi lõppes Nana ristimisega. Kuid vanale kunnile uus usk ei meeldinud ja ta oleks ehk võinud sellepärast värsketele usklikele palju kurja teha – nagu see ajaloos sageli usukuulutajatega on juhtunud, kui ta ei eksinuks kord jahil olles metsa. Mees pääsnud metsast ja koledate metsaliste meelevallast välja alles peale seda, kui ta meeleheites oma naise jumala poole palvetanud. Peale õnnelikku pääsemist laskis ta Jvari mäe otsa püstitada puust risti. Selle ümber ehitati hiljem katedraal... Ma arvan, et mõne päeva pärast ma saame seda näha. Nino tegi peale kuningliku paari usuvahetust misjonitööd edasi, jäädes eremiidina lõpuks peatuma Bodbesse. Kui ta elutee seal siis lõppes, laskis kuningas Miriam sinna kiriku ehitada. Igatahes nii Nana kui Mirian said tänu Ninole ka ise päeva lõpuks pühakuteks.


Nino sümboliks on viinapuuokstest tehtud rist - see meenutab pisut hipide rahumärki. Nino risti kuju siiski ei ole seotud millegi muuga kui vana hea ladina ristiga. Kui Nino sai Jumalaemalt nägemuse, teha viinapuuokstest rist ja nö "minna", siis juhtus see, et teel Mtskhetasse tehtud risti põiki oks oli saanud suhteliselt õbluke ja paindus läbi moodustades omamoodi pisut "närtsinud" ristikese. Eelnevalt kirjeldatud sündmusi arvestades on arusaadav, et rist pandi tallele Svetitskhoveli katedraali Mtskhetas. Sõdade käigus läks rist uitama ning jõudis lõpuks sajandeid hiljem Sioni katedraali Tbilisis – see on täiesti omaette ning põnev lugu, aga ma ei hakkaks siin seda ümber jutustama.


Kuna me lähenesime kirikule nö "valest otsast" – kuidagi olime peateelt ikkagi mööda pannud, siis kõmpisime tervituseks tüütus kuumuses (õnneks enamuse teest puude vilus) lõputust trepist mäkke. Võrdlesin seda mõttes Adam Peakile ronimisega, kuid erinevalt Adams Peakist sai Bodbes see õudus veerand tunniga läbi. Hele sõbrunes teel paari hollandlasega, kes olid juba mitmendat korda Gruusias. Trepp lõppes paljulubava ja põneva tugimüüriga, mille taga terrassidena tõusid kalmistu ja aiakesed. Trepi taga kõrgus üüratu telliskirik – nagu siin tavaks, keskse hulknurkse romaaniliku tornikiivriga ja nelinurkse ristikujulise põhiplaaniga. Kirikut restaureeriti või ehitati – esimese jaoks tundus lammutatuse aste liiga totaalne ja teise jaoks ehituskvaliteet liiga madal. Betoonist vahelaed ja tellisteni eemaldatud krohv jätsid mulje pigem tuttuuest ehitisest. Esialgu valdas pettumus – peale kauni vaate ümbruskonnale nagu muud ei olnudki, kas tasus seepärast aega raisata. Ent, nagu kohe selgus, Nino viimane puhkepaik asus hoopis pisut eemal puude vahel silmatorkamatus iidvanas arhailises, madalas, tornita kirikus. Et ma polnud taibanud all pikki pükse jaga panna, pidin ümber niuete siduma nüüd mingi narmendava kaltsu... Ma ei saa sellest aru, kas tõesti on niiviisi tola mängimine kuidagi taevaisale meelepärasem? Kohe tekkis selle protseduuri juurde kamp liimiseid kerjuseid. Neist kõige atsakam jättis mulje nagu oleks kaltsu selga ajamine tasuline. Andsin talle paar gruusia paberraha, mile peale tüüp pettunult küsis puhtas vene keeles, ega mul äkki ülearuseid eurosid ei ole...
Kirikus toimetasid nunnad. Pildistamine ja valjult rääkimine oli keelatud; kui Nino hauaplaati silmasime, siis tundus keeld ka arusaadav – mõned inimesed toetasid hardumuses kätt plaadile ja palvetasid. Kirik ise oli aga sedasorti väiksemat sorti palvela nagu Püreneedes mõnda paar aastat tagasi olen näinud (kuigi Õigeusu kirikule omaselt hoopis rikkalikumalt kaunistatud) – lihtne, rahulik ja oma ümarkaarelisuses ülimalt keskendunud, mõjudes oma olemisega peaaegu sugesteerivalt...

 

Bodbe klooster. Püha Nino kirik

| Üles |

 

Bodbe kloostriaed

| Üles |

 

Bodbe klooster. Püha Georgi kirik. Püha Nino haud

| Üles |


Alla minek läks palju nobedamalt. All allika juures seisis vesteldes, pudeleid täites, end kuivatades ja niisama müürile toetades paarkümmend inimest. Kui uurisime, mis toimub, saime vastuseks, et pisikeses palvela moodi majakeses asub püha Nino allikas, kus saab end korraks vette kasta. Selleks tuli endale muretseda vaid valge hõlst (kas laenata või osta) ja järjekorda võtta. Mina otsustasin meie veepudeleid täita, Hele ajas päevitused autos selga ning võttis sappa... Ta naases tunnike hiljem palju värskemana ja rõõmsana ning uudisega, et pühas vees käies pidavat naistele naeratama lapseõnn – sellepärast tullakse allikale vägagi kaugelt – Hele tutvus näiteks järtsus inimestega Nižini Novgorodist. No ma loodan, et kolme lapse omanike peal see ikka 100% ei tööta.


Hilise pärastlõuna veetsime Shildat otsides. Sellele kuulus kümmekond kilomeetrit offroadi põllulappide ja kanalite vahel Alazani orus. Täiesti omaette vaatepilt avanes ühelt sillalt, kust maalilisele orule ja selle põhjas looklevale kruusasele jõele avanes kaunis panoraam Kaukasuse taustal. Absurdseks lisandiks ent pildile olid kümned autod esirattaid pidi jões või kõige nelja rattaga keset jõge. Autode vahel ujuvad lapsed, keegi peseb ennast, keegi autot, kaldal grillitakse ja süüakse (rõhuv enamus on mehed). Ma saan sellest aru, miks inimestele meeldib jõe ääres olla, kuid ma ei saa aru, miks tuleb autod vette ajada...

 

Alazani oru rannamõnud

| Üles |


Ühes külakeses tegime peatuse, et nektariine osta. Arbuusi- nektariini-, ploomi- jne jne müüjad on rivistunud teede äärde igal vähegi sobilikul platsil. Astusime siis ühe vanatädi juurde, kelle ämbrid puuviljadega jäid meile kõige lähemale ja küsisime hinda. Tädi küsis sellepeale, et palju me tahame. Me tahtsime 4- 5 nektariini. Vanaproua hakkas seepeale ämbreid tõstma ja küsis, kuhu ta viljad valab. Kui siis lõpuks selgus, et me ei taha mitut pangetäit, andis ta Helele mammud pihku öeldes, et nii väikest kogust ta müüa ei saa – neil on pangetäie hind – ning need paar marja on meile kingitus.

 

 

Nektariinid

| Üles |

 

Alazani orus

| Üles |

 

Küla piiril korjasime peale hääletaja, noore tüübi, kes soovis liikuda pisut edasi, et minna mingi ägeda mägijärve äärde sõbraga kohtuma. Me olime kohe nõus ta kohale viima, et isegi järve näha. Temalt Shilda kohta uurides kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et seal ei ole suurt midagi, vist on üks külalistemaja, kuid muidu täiesti tavaline küla. Pildil olevast venidegusteerimiskeskusest ei teadnud ta midagi... Järve äärde jõudes tabas meid ent rõõmus üllatus – selgus, et olime taas Ilia järve ääres - seal me ju eile Gogaga videvikus käisime. Kui järve ääres juba sattusime, oli just paras moment end päikeseloojangul vette kasta.

 

Ilia Beach

| Üles |

 

Õhtune Kvareli tee

| Üles |

 


Aga me käisime Shildas siiski ära. Küla eredaimaks elamuseks sai minnes porine offroad lehmakarja keskel. Veinikohta me ei leidnudki. Peale pisukest siia-sinna keerutamist pöörasime otsa ringi ning tulime Kvarelisse tagasi – seal ööbimiskohtade puudust ei ole. Et linna keskuse hotell tundus pisut liiga snoob, läksime algavas videvikus mõne alternatiivse peavarju leidmise lootuses. Tegelikult see ei olnudki nii lihtne – peale veerandtunnist jõlkumist haarasime lõpuks ühel vanemal härral sabast ja jalutasime temaga tänase öömaja leidmiseks läbi üsna mitu tänavat. Lõpuks, peale siia-sinna helistamisi võttis ta meid lihtsalt käevangu ning viis tänase öömaja juurde.

 

 

Kvareli-Shilda maantee

| Üles |

 

Shilda

| Üles |


Lõpetan. Hele jõudis juba ammu kohale ja üsna mitu minutit auravad isuäratavalt laual hõrgult lõhnavad hinkaalid.
PS. Täna ostsime tee äärest vorstitaolisi esemeid – tšutšrellasid. Nägid välja nagu vorstid, kuid tegelikult on need kuivatatud mahlas kreeka pähklid, mis näevad välja nagu suitsuvorstid. Põnevad...

Kvareli. Otsime öömaja

| Üles |

 


 

05.08.2017. Kell 9.10. Chateau Kvareli (hotelli kohvik)

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik Europa külalistemajas saabus ootamatult ja tundega nagu oleks hulkuv alasi ootamatult pähe kukkunud. Armas pererahvas, kes oli suurepärase hommikusöögi kokku pannud, vaatas mind pisut nõutult, sest nakitsesin vaid veidi toorest aedvilja ja vett. Proua siiski ampsas varsti läbi, mis mu isutuse põhjuseks ja tõi välja marjade peal tõmmanud tšatša. Pidi olema imerohi igasuguste haiguste, ja sealhulgas ka pohmeluse puhuks. Imemaitsev tundus küll, kuid ei aidanud... Aga muidu olid nad väga toredad inimesed ja tundus olevat ka täiesti korralik koht. Ka selle koha pidaja oli olnud politseinik ning nüüd tegutsesid pereettevõttena turismiäris. Arvestades senini tehtu ning plaanide järgi, mis pererahvas koha laiendamiseks lähiajal ette soovis võtta, annab tunnistust sellest, et läheb hästi.

 

Guesthouse Europa

| Üles |

 
Praegu lööme kohvikus aega surnuks oodates kõnet Georgilt, et minna gruusia meestega pohmelli ravima. See pidavat olema selline mehine hommikune hinkaali tegemine ja söömine... Eilsele õhtule mõeldes ma ei tea kui hea mõte see on ja ma sisimas natuke ka loodan, et ei helistata. Hele loodab aga vastupidist, sest eile õhtul lubati meile käsi südamel hinkaalide tegemine selgeks õpetada.
Kes on Georgi? Ühesõnaga, lõpetasime eile oma õhtusööki, kui astus ligi kelner ja ütles, et härrad kõrvallauast paluvad meid oma lauda. Saime aru, et oleks ebaviisakas keelduda. Kelner kinnitas, et ärgu me muretsegu – härrad tahavad meid oma külalisteks. No läksime siis natuke õlgu kehitades... Tervitasime vastastikku algul pisut ebalevalt, aga kui kuuldi, et oleme Eestist, siis loksus kõik paika... Vot dorogoi!


- Veiniklaas anti kätte, vorstimagu pandi ette...


Härrad olid Hele aastakäigust – neid oli seal koos mingi viis-kuus tüüpi – kõik klassivennad ja saanud kokku seepärast, et üks härradest oli Prantsusmaalt üle pika aja kodus käimas. Pidu peeti tema ja ühise kokkusaamise tähistamiseks. Ta parim sõber oli palutud tamadaks – toostiütlejaks. Meile taheti oma kutsega demonstreerida gruusia külalislahkust ning kombeid ja seda kõike XXI sajandi stiilis nö traditsioonilisel peol. Vein voolas, šašlõkk, kebab ja kõik need muud head asjad painutasid laua looka. Räägiti elust, sõprusest ja armastusest (eriti sügav olevat see meeste vahel – ja, mulle pingsalt ja sügavalt silma vaadates, - selles pole mitte midagi homosekusaalset – ära saa valesti aru, dorogoi!), Gruusia ajaloost ja tänapäevast, sellest, kuidas asjad käisid vene ajal ja kuidas käivad praegu, sellest et 5 miljonist grusiinist on pea kolmandik välja rännanud... Kui meil töötavad mehed Norras, siis grusiinid lähevad Türki ja Kreekasse. Ka lauasolijaist lisaks peoperemehele üks töötas väiksemate ja pikemate perioodidega Kreekas. Loomulikult tulid kõneks olid ka "Mandariinid" (znajes, každõi raz, kogda ja etu filmu smortrju ja platšu!) ja loomulikult Mimino ning Vahtang Kikabidze...


- Tšito, grito, tšito margarito...


Mingil hetkel löödi laul lahti ja Hele sai lõpuks oma elamuse sellest, kuidas grusiinid laulavad inglikoorina 5-häälselt... "Sulikot"... Suutsin teha ka kaks prohmakat. Neist esimene tulenes puhtalt sellest, et olen siin "gringo". Nimelt ei jooda peale toosti ütlemist klaasi lõpuni tühjaks – see näitab, et jooja jaoks on pidu läbi, tema lõpetab. Mul "õnnestus" see žest juba esimese toostiga. Ent teine aps oli põhimõtteline ning tulenev ilmselt meie kultuuriruumist, kus me oleme oma mõttes ja väljendustega väga liberaalsed. Mingil hetkel läks jutt usule (ausõna – mina ei olnud algataja). Ma ei tea, kui usklikud või mitteusklikud on grusiinid, kuid peol vähemasti olid nad kõik põhimõttelised kristlased. Üsna pea deklareeriti piltlikult öeldes, et saatanast järgmised on moslemid. Kui ma siis lolli peaga köhatasin, et tegelikult on moslemid ka inimesed, tekkis lauda vaikus ja peoperemees ütles mulle resoluutselt, et jah, ta saab must põhimõtteliselt aru, kuid olgu ma kena ja tema lauas ärgu ma enam midagi sellist rääkigu. Ja siis läks pidu rõõmsalt edasi.


Paar tundi peale keskööd teatas peo peremees, et tema nüüd lõpetab. Peo ametlik osa sai sellega läbi. Jätsime kõik jumalaga ja leppisime kokku, et homme tuleb üks õige gruusia peaparandamine, sest pohmell on peale pidu kohustuslik ja kohustuslikult tuleb seda ka ravida. Üks härradest – temagi nimi oli Suliko – tahtis meid hirmsasti ööbimiskohta viia, aga enne seda üht "eriti ägedat" mägijärve näidata... Lõpuks jõudsime siiski oma öömajale rõõmsalt ja sõbralikult ilma mägijärve nägemata, kuid õppisime sellele eelnenud protsessi käigus tundma ka džigittide tulise loomuse natuke ebameeldivalt üllatavat poolt. Aga see selleks... las midagi jääb ka saladuseks ning ajaloolastele uurida...

 

Tšito, grito...

| Üles |

 

Niisiis vastuseks, kes on Georgi, saan öelda et ta oli üks eilse peosõpruskonna liikmetest.


Aga hetkel siis Chateau Kvareli kohvik. Kohvi hind sama, mis pudeli liksi hind meie tänases ööbimiskohas (Hele nuias neilt pudeli seda imerohtu kaasa kingituseks äia-ämma pulmaaastapäevaks). Kohvi toodi lauda. Näen vist midagi valesti... Suhkru pakile on kirjutatud: "Lamborghini".
 


 

05.08.2017. Kell 22.20. Tagatuba heade inimeste kodus. Khiso

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Khiso. Küünlavalgus...

| Üles |

 

Genekas pandi kinni. Küünlavalgus ja jõekohin. Oleme Kaukasuse mäestikus. 70 km offroadi on õnnelikult selja taga. Et oleme öömajal taas võrratus kohas, on lugu omaette – aga sellest hiljem... Tänane päev on nii kontrastne oma sündmuste poolest olnud, et kui ma mõtlen varasematele reisidele, on raske mälusopist mõnd sellist päeva meenutada...


* * *


Hommikul siiski helistati. Helistajaks oli ootuspäraselt Georgi. Ta vabandas, et hinkaali tegemine-söömine peab viibima, sest eilse peo peremees peab mingeid tööasju tegema ja tal läheb aega. Ta arvas, et võiksime vahepeal midagi ette võtta – ta tuleb hotelli meie juurde, võiksime arutada.


Georgi saabus peatselt oma sõbra, Vahu, auto kõrvalistmel. Kuna ta tundis end ilmselt sama "värskelt" nagu mina, ei julgenud ta rooli istuda. Ta ei osanud hinkaalitegemise algusaega öelda ja nii otsustasime aega mitte raisata ja minna Nekresi kloostrit vaatama...


Nekresi on üks Gruusia vanimaid kloostrikomplekse. Selle vanim osa, basiilikalaadne pisike kirik, ehitati juba IV sajandil pKr, ehitajaks kuningas Trdat, kes oli tollesama eile pikemalt räägitud Miriani lapselapseks. Kompleksi teine, suurem ja tähtsam kirik, on Jumalaema kirik, mis ehitati "alles" VI sajandil ja mille ehitusega on seotud üks noist tosinast David Gareij kaaslastest - Abibos Nekreseli. Vaene mees löödi siin kahjuks mättasse Zoroasteri kummardajate poolt. Zoroasterlasi ajas närvi jumalamehe koletu tegu – Abibos nimelt valas püha veega üle nende püha tule tõestamaks, et nemad tegelevad väärjumalaga. Ilmselt ei veennud see tegu vastasleeri piisavalt, mille tulemusel pühamees kanti märtrina pühakute nimekirja... Põneva kõrvalepõikena võib mainida ka seda, et Nekresi kloostri pühaks loomaks peetakse siga ja Nekresi vist on ainuke koht (vähemalt Gruusias), kus siga on pühitsetud loom. Sea looga on nii, et vanadel hallidel aegadel rünnanud kord pahad türklased Nekresi kloostrit. Viimases hädas lasknud mungad sead lahti ja need sööstsid väravast välja moslemitele vastu. Viimased said sellise jõleduse nägemisest vaimse trauma ja pagesid tulistjalu valjusti röökides mäest alla. Klooster oli päästetud...

 

Nekresi kloostri tee värav

| Üles |


Jõudsime parklasse veerand tunniga. Halva uudisena kuulsime, et autoga kiriku juurde ei lubata. Minu ja Georgi olukorrale mõeldes tulnuks meidki peale üles ronimist ilmselt märtriks registreerida või siis Darwini auhinna nominentide hulka kanda. Hea uudis oli see, et u 2 euro eest startis buss peatselt mäe otsa – oodati vaid mingi turistigrupi saabumist. Hele sädistas juttu, meie Georgiga hoidsime sõnaahtratena ereda päikesevalguse eest puievilusse. Buss tuli. Kobisime koos tosina prantsuse huvireisijaga sisse ning sõit algas. Päris kole serpentiin koos päris koleda tõusuga polnud just selle hommiku meeldivamaks kogemuseks, ent – päevale tagantjärele mõeldes – oli see õhtustele sündmustele kergeks temaatiliseks sissejuhatuseks. Päevinäinud mersu-buss roomas üles esimese käiguga põhjagaasiga. Ma ei ole kindel, kas suutsin vääriliselt nautida neid lennukivaateid, mida mäkketõus igal pöörangul pakkus. Mõningast lohutust pakkus tõik, et ka Georgi oli näost spinativärvi ning mõned prantslannad kurvides kiljusid, ... ilmselt puhtast entusiasmist...


Kirik. Kirik oli lahe. Väga lahe. Leidsin ühe varjulise koha ja skitsisin...

 

Kuningas Trdati ehitatud esimene basiilika IV sajandist

| Üles |

 

Piiskopi palee ja kirik (VII sajand)

| Üles |

 

 Alazani org

| Üles |


Kvarelisse tagasi jõudes selgus, hinkaale ikka veel ei saa – põhimõtteliselt plaan kehtib, kuid selle realiseerimiseks läheb määramatu aeg. Otsustasime siis, et ootama ei jää. Jätsime Georgiga jumalaga ja võtsime suuna Telavile. Enne maanteele keeramist sõitsime mõnusaks ennelõunaseks supeluseks veelkord mööda Duruji jõesängi otsekat Ilja järve äärde.

 

Duruji jõgi

| Üles |

 

Ilia järv. Päevavalges

| Üles |


Gremi linnamägi, millel troonib XVI sajandi Kahheetia kuningate residents ja Püha Miikaeli kirik, ilmus tee veerde päris ootamatult. Ühel hetkel olimegi õigest teeotsast möödas ning Hele pidi "tänakut" tegema, et Duster siia-sinna logistavate kamasside vahel tagasi pöörata. Gremi kompleks on tänaseni endise XVI sajandil rajatud Kahheetia kuningate residentsi tähtsamaid jäänukeid. Kirikust Telavi poole jääb endine karavanserai (Gremit läbis Suure Siiditee üks harusid) mis tähistab killukest endisest asulast; selle varemete peale on ehitatud muuseum. Meie väisamise ajal oli muuseum kahjuks suletud, ent kirik avatud. Pean ütlema, et väike jalutuskäik parklast kirikusse nö "teisel päeval" 35 kraadises leitsakus ei ole mõnus. Vaatasin akaatsia varjus vedeldes all parkla päikeselõõsas toimetavat paari-kolme suveniirimüüjat ja ausalt öelda ei osanud neid eriti kadestada. Mul on küll piinlik tunnistada, kuid Gremi kirikust on mulle meelde sööbinud pigem imposantne vaade distantsilt. Kuigi märkimistväärt ja "kohustuslik vaatamine" on kindlasti 1570-te lõpus maalitud freskod, mis on restaureeritud ja krohvi-värvi alt päris ilusasti välja puhastatud. Ma ei mäleta hetkel, kas olen eespool juba maininud, kuid kui XIX sajandi algul Venemaa Gruusia nö üle võttis, läks ka Gruusia Õigeusu kirik, Vene Õigeusu kiriku alla. Selle tulemusena krohviti kohalike kirikute interjöörid üle ja värviti valgeks ning mõnes kohas maaliti veel omakorda üle. Nii hävitati enamus Gruusia kirikute varasematest rikkalikest freskodest. Gremi freskod on suudetud - osaliselt küll - siiski päris ilusasti välja puhastada.

 

Gremi

| Üles |


Hele sõitis. Telavisse jõudes otsustasin, et lasen daami linna peale ja ise magan autos tunnikese. Nii juhtuski, et Telavi minu mälestustes päädib uinakuga linnamüüri ääres Dusteri kõrvalistmel ning restoraniga turuhoone ja kiriku kõrval, milles serveeritud hartšoo pärast neelasin keele alla. Tellitud šašlõki, baklažaanide ja jogurti kõrval oli hartšoo seal lihtsalt üle prahi. Ent mitte hea toit ei olnud selle söökla parimaks osaks, vaid plaadimasin! Baarileti vastas nurgas kõrgus korraliku tööstusliku külmkapi suurune monstrum. Ma olen kindel, et see töötas lampidega. Vanahärra, kes masinaga oma vanuse poolest ideaalselt kokku sobis, vahetas väärikalt plaate, mängides meie eine ajal imposantse aparaadiga igati sobivat gruusiakeelset estraadi. Daam kuuekümnendates, kes toite ette kandis, sobis komplektiga samuti ideaalselt. Kõik see kokku tundus referaadina mõnest nõukaaja 1960-te filmist... Igal juhul tegid tukkumine, hartšoo ja gruusia estraad imet – arvet makstes tundsin, et elu on tagasi.
 

Telavi

| Üles |


Kell oli veerand kolm, kui pühkisime Telavi tolmu jalgadelt, suund Karmenis seatud Tušketi peale. Ma teadsin, et tee Tušketisse peaks olema pisut konarlik, kuid kuni Psavelini oli see nagu kuld – värskelt remonditud, sile ja hästi märgistatud. Ka Psavelist edasi hea tee jätkus ja ma pidasin vajalikuks kvaliteedi kehvuse üle nalja visata. Paraku saab iga ülbitsemine kohe tasutud – mõnesaja meetri pärast algasid augud, mille vahel siin-seal leidus tükikesi asfaldist. Tee võttis end paralleelseks kitsa kanjoni põhjas vahutava jõekesega ning hakkas tasapisi tõusma. Mõne kilomeetri jooksul muutusid asfaldiaugud omakorda lahtiseks kruusaks. Tee ääres paistsid siin ja seal roostes suured järelhaagised mesitarudega – olime neid juba näinud kohe esimesel päeval Gareij koobaste poole minnes. Neid lihtsalt sõidutatakse vastavalt suve kulule ühest kohast teise, kus mesilastel rohkem tegevust on. Jõekäärudes istusid rikkalikult kaetud kokkupandavate laudade ääres meestekambad, autode esirattad jõkke aetud. Siin-seal tasasematel lappidel sõi mõni hobune või lammas. Ja siis jõudsime esimese serpentiinini...


Tagantjärele tarkus pidanuks manitsema ettevaatusele ja plaanima stardi Omalo poole Psavelist pigem hommikul, kui hilisel pärastlõunal. Unusualplaces.org kirjutab:


"... The road to Tusheti is considered as one of the most dangerous roads in the world. The road lays on slopes and goes up to 9842 feet over gorges of Tusheti.
The largest village and a center of Tusheti is Omalo. The only access road to it is through the Abano pass (9,350 ft). From Omalo there are three different directions along with mountain ranges. Chanchakhovani gorge is the entrance to Tusheti. Others are: Diklo-Shenako gorge and Pirikiti and Gometzari gorges. Each road parts after a few kilometers. All directions are vehicle accessible, but further and higher the road goes, more difficult and worse it gets. Alpine climate, fog, mist and low visibility, make the road even more hazardous."

 

Mesitarud

| Üles |

 

"Mäekesed"

| Üles |


Tee hakkas korralikult tõusma ja läks kitsaks. Vastutulevatele autodele ruumi tegemiseks tuli leida kuristikuveerel mingi orv – pidin selleks keerama sageli kahtlasele teepervele, mille taga iga meetri järel lennukõrgus suurenes. Alla vaadates kippus süda pahaks minema. Kõige hullem, et lahtisel kruusal pidi serpentiinikurve võtma gaasiga, et siis neile järgnevatel jõhkratel tõusudel pedaal esimese käiguga põhja vajutada piisavalt kiireks ülesminekuks – vastasel korral hakkavad rattad kaapima ja ei jää muud üle, kui seisma jääda, kurvini tagurdada ja siis siduri kärtsaka saatel uuesti alustada. Ühel korral nii ka juhtus ja see polnud meeldiv tunne. Tasematel lõikudel seevastu mingit kiirust kaljurünkade, hiigelaukude ja siin-seal üle tee pahisevate jõekeste tõttu aretada ei olnud võimalik – üsna enne kuru vast sai paaris kohas ka kolmanda käigu sisse panna. Kõik see tähendas seda, et liikusime teokiirusel, aeg aga tikusus halastamatult pimeduse poole. Ent vaated olid lihtsalt kirjeldamatud. Mida rohkem üles, seda vapustavam pilt avanes. Hele pildistamise sagedus meenutas kuulipildujat. Ta kaifis vaateid.... loodus ümberringi oli lihtsalt KIRJELDAMATU! Ma kaifisin ka, kuid nii mitmeski vähegi laiemas kohas, kus saanuks auto ringi keerata, pidin tahtejõuga võitlema endaga, et mitte teha ettepanekut otsa ringi keeramiseks. Kui lõpuks Abano kurule jõudsime, oli esimesest tõusust möödunud ligi 4 tundi, selle ajaga olime läbinud ca 40 kilti ehk... Mu käed ja jalad ei viitsinud enam väriseda ja särgiseljast võinuks vett välja väänata. Aga teisalt – sinnani oli tegelikult paganama lahe! Tsiteeriks siinkohal üht teist veebisaiti
(http://www.dangerousroads.org/asia/georgia/1895-abano-pass.html) mis taas kinnitab takkajärgi tarkuse toimivust:


"The road to reach the pass starts in Pshaveli and ends in Omalo. It has a length of 84,5km, but the expected driving time is over than 12 hours. The pass links the Georgian regions of Kakheti (south) and Tusheti (north). Tusheti is the most pristine and remote mountain region of Georgia at 900-4800 meters above sea level. It is covered with ravines and two main river valleys, Gometseri Alazani and Pirikiti Alazani. It's one of the highest mountain roads of Europe.
The road over the pass was built in 1978, and is only open during the summer months from around May until to October, but it can be closed anytime when the access is not cleared of snow. Avalanches and heavy snowfalls can sometimes block some sections of the road and can be extremely dangerous due to frequent patches of ice. /.../ Don’t stuff your belly too much. Eventually, you might feel vomiting temptations while climbing circuitous roads at higher altitudes. This trail passes through remote areas, so you need to be prepared. Tusheti can be reached with a 4WD vehicle and only a 4WD. "

 

...ja siis kohtasime turiste Dubaist...

| Üles |


Päike hakkas loojuma, kell näitas minuteid seitsmest juba peale ja meil oli ikka veel hea pikk jupp sõita. Kitsuke rada hakkas pisut laskuma ja lookles mööda jõeorgu sirgemate juppidena, kuid mingit kiirust üles võtta sellest hoolimata ei saanud. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema pimeda pärast – ausalt öelda tuledevalgel sel teel sõita polnuks mingit huvi. Üsna tihedas videvikus jõudsime esimesse külla – Khisosse. Paar majakest kügeles ühel vähe tasasemal mäenõlval, truubist pisut kabedam betoonsild, millest rattajälgedes turritas välja armatuur, paar silti ristmikul... Omalosse näitas veel 14 kilomeetrit. Kõne ühel sildil näidatud numbrile külalistemajja, mis väidetavalt peitus kusagil kõrvalteel, mõne kilomeetri kaugusel, jäi nulltulemusega. Seepärast keerasin autonina mäest üles küla ainsa valgustatud majakese suunas...

 

Videvikus

| Üles |


Uksele tuli nooruke, vahelduseks väga head inglise keelt kõnelev, tüdruk. Meie mure ära kuulanud, läks ta emaga rääkima. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi ja teatas, et neil on tuba, kuid kahjuks nad meid ei saa võtta, neil juba on külalised. No mis teha. Arutasime pisut asju isekeskis ja kõmpisime murelike nägudega tagasi auto poole. Järsku kuulsime selja tagant kellegi hüüet. Hüüdjaks oli pisut vanem naine (vahemärkusena - äärmiselt ilus naine). Ta küsis, kuhu me teel oleme. Kuuldes, et proovime välja jõuda Omalosse, teatas ta, et me saame nende juurde jääda, kui nõustume ootama veerand tundi, et nad saaksid toa ette valmistada. Neil on külalised, kuid tegelikult pidid need nagunii kohe lahkuma, et enne päris pimedat naaberkülasse jõuda. Võtsime autost kodinad ning maandusime kollastest elektripirnidest valgustet rohmakale ent hubasele terrassile. Külalised tähendas üht väga purjus vanemat meest, kes meie saabudes pereisaga viimast toosti kokku lõi. Ta soovis kõigile äärmiselt südamlikult ja joviaalselt head õhtut ning koperdas mäest alla autosse. Loodetavasti jõudis eluga koju. Meile näidati kätte tänaõhtune pesa – armas kahe voodiga kootud vaipadega dekoreeritud toake ja paluti veerand tunni pärast õhtusöögile. Hoiatati ent juurde, et kuna elekter tehakse geneka pealt, siis arvestagu me vooluga nii umbes poole üheteistkümneni... Oligi võimalus telefonid akupanga otsa torgata ja viimase poes lubatud omadusi proovida...


Õhtusöögiks improviseeriti suurepärane kombo praekartulist, sulgunist (sulguni küll, kuid pakuti senini maitsmata tüüpi – soolane ja paljude aukudega, nagu aero-šokolaad; väga hea veini juurde), purist, tomatitest ning kurkidest. Juurde kann külma valget koduveini. Tublisti nokastand peremees istus lauda ja tahtis kindlasti öelda (naispere keelitustest hoolimata) söögialuse toosti. Enne seda kuulsime lühidalt peremehe eluloo, pererahva tutvumisloo (ausõna, kallid külalised, kunagi ei olnud ka mina kiilakas ning olin päris ilus!) ja siis jõime...


- "Armastuse terviseks!"
 - "Armastuse terviseks!"
 

 

 


 

06.08.2017. Kell 14.30. Hotell Tusheti restoran. Omalo

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hotell Tuscheti

| Üles |

 

Ootame lõunasööki. Oleme tagasiteel Pshaveli poole, ees on ca 70 kilti kruusaseid serpentiine ja 6...7 tundi sõitu. Taas alustame tagasiteed läbi mägede pisut liiga hilja, ent nüüd on juba rada pisut teada ja, mis seal salata, ka mingi tekkiv aimdus Dusteriga kividel sõitmise nõksude kohta. Koht, kus me praegu oleme tundub nagu mingi Austri alpiküla majakese paroodia: seintel püssid, loomanahad jne, sekka klassiklalist leeklambiga põletatud kämpalauda, puhast lilledega vakstut ning häälest ära akordion, millest Hele püüab toitu oodates meeleheitlikult Saaremaa valssi välja meelitada. Hinkaale kahjuks ei ole – otsas. Sestap tellisime midagi pimemeetodil + täidetud baklažaane... Eks näis, mis tuuakse.

 

Tänane hommik algas väga kenasti. Ööbimiskoht oli uskumatult mõnus – täiesti vaikne, mõnus voodi, karge õhk! Ja millised vaated orule – käisin neid hommikusööki oodates pisikesel jalutuskäigul püüdmas. Peremeest ei olnud hommikul näha, kuid tema kaunis kaasa ja tütreke tegelesid varakult hommikusöögiga. Kohvi kõrvale juttu puhudes selgus, et ta on arst, tema abikaasa aga mingit sorti tegelane kusagil omavalitsuses. Nende maja on üks küla 5...6-st majapidamisest, kuid sel suvel on nad ainus pere, kes kohal. Omalo jt Tušketi külad ärkavad ellu juuniks-septembriks, kui maantee on lahti. Lume tulles oktoobris maantee suletakse ja avatakse taas mai lõpus, mõnel aastal ka juunis, kui see muutub taas läbitavaks. Talveks jääb küladesse kokku ehk paarikümnepealine jõuk, kelle elu-olu sõltub vaid neist endist ja häda korral Gruusia või Venemaa piirivalvurite helikopteritest. Juttu tuli veel mitmest-setmest. Võib-olla sellest põnevama faktina meenub, et mägilaste igipõline leib tehti rukkist ja see oli must leib. Ent juba väga ammu pole seda tehtud – kõik söövad nisuleiba – ringses saviahjus küpsetatud purit.

 

Khiso

| Üles |


Enne Omalosse jõudmist leidis teel aset kaks kohtumist. Esimese lugu algas juba eile. Nimelt trehvasime 2...3 korda ühe noorpaariga, kes sõitis Omalo poole kõige tavalisema Renault Megane-ga. Kui nad meist esimest korda mööda läksid, üsna bravuurikalt seejuures, jäi mul imestusest karp lahti – daam, peakatte järgi võis aimata, et tegu moslemidaamiga – vaatas rõõmsalt ja uudishimulikult aknast välja. Mingi aja pärast sõitsime neist mööda, maas vedeles katkine rehv ja mutrivõti – noormees tõmbas suitsu ja daamil oli silmavärv mööda põski alla voolanud. Kui eile peale kuru tegime peatuse, jõudsid nad meile järgi ja küsisid, kui kaugel on Omalo. Neil oligi rehv purunenud ning allapandud tagavara rehvil punnitas juba rusikasuurune muna. Andsime noorpaarile Karmeni järgi juhised, mille peale üsna mornis meeleolus sõideti edasi. Täna kohtusime nendega siis taas. Nad olid eile pimedas siiski Omalosse jõudnud ja oma bronnitud öömaja leidnud. Tuli välja, et nad on pärit Emiraatidest ja lihtsalt võtsid kohalikele teeoludele mõtlemata rendiauto. Kui ma siis poisile kaastunnet avaldasin autovaliku üle ning muretsesin tagavararehvita tagasitee üle, ütles kutt vapralt, et mis tal üle jääb. Jah... Ausalt öelda on meie Dustergi siin pisut liiga eblakas, aga esikveoga Megan... Mul see fantaasia käima ei lähe. Teine kohtumine leidis aset isut enne Omalot ukraina jalgratturitega. Peatusime , et ühest iidvanast vahitornist pilti teha, kui samasse teetaskusse maandus grupp rattureid, kes olid Omalost tagasi sõitmas Pshavelisse. Segaseltskond koosnes iisraellastest ja ukrainlastest, kes katsuvad igal suvel ratastega kusagil hullu panna. Seekord oli ette võetud siis Kahheetia. Täiesti positiivselt segased!

 

Kaskadöörid I

| Üles |


Kui olime ratturitega hüvasti jätmas, kuulsin altpoolt lähenemas hirmsat mõuramist. Üles rühkis põhjagaasiga GAZ53 ja tema järel vana hea isekallutaja-kamza (tavaline seejuures, mitte kolme silla veoga). Gaaziku kastis rappus tuimade tolmuste nägudega kolm džigitti. Kurv läbiti gaasi maha võtmata ning varsti kadus. Ka nende autode roolis selle tee peal ma end ette ei kujutaks...

 

 

Kaskadöörid II

| Üles |


Omalosse jõudsime hetkel, kui varahommikune kargus hakkas hajuma. Peatusime külakese keskel ühe osmiku kõrval, mille seina kaunistas suurte tähtedega maalitud sõna "Cafe". Hele leidis endale kohvi oodates võrkkiiges aseme. Koht tundus olevat selline mõnus ja nooruslik; meile tõi mõnusat kanget türgi kohvi hoopiski üks Piiterist pärit vene tüdruk, kes kohvikus abistades maksis niiviisi oma öömaja eest. Tal oli muuseas kindel plaan järgmisel aastal ümber Peipsi järve matkata. Kohvikust lahkudes uuris üks soges noor seljakotirändur, et kas me lähme üles või allapoole. Kuulnud, et meil plaanis ikka üles minna, pakkus ta end kaaslaseks kuni Ülemise-Omaloni. Küüdi eest lubas ta meid viia Tušketi ägedaimasse baari. Kutt oli poolakas, Wroclawist, ametilt lasteaiakasvataja. Oma puhkused veedab ta võimalusel Tušketis, matkates ja niisama tšillides. Ta pihtis üles sõites, et sellel aastal on kõik teistmoodi, sest ta on armunud ühte poola tüdrukusse, kes momendil asub just selles baaris, kuhu me nüüd läheme. Tee ronis pisut mäkke ja lõppes paari kilomeetri pärast maalilise logadil külakesega, mille kohal kõrguvad iidsed kivitornid.

 

Omalo

| Üles |

 
Omalo on Tušketi keskus. Siit algavad matkarajad ja see tundub olevat üks Euroopa igat liiki positiivsete hipsterite ja matkajate pärusmaa. Külake, kust veel õige pisut leiab vana isoleeritud ühiskonna hõngu, on muutumas. Külalistemajad, hotellid, ühisveevärk, kohvikud, igat liiki matkavarustuse laenutused ja kõik turistilõksudega seotud ehitised kerkivad usinasti. Hetkel on see kõik veel sellises mõnusas kergelt suvalises käsitsimaalitud vormis, ent ma usun, et pole kaugel aeg, kui ka see pärl muutub. Arbuzi Bar – kuhu poolakas meid jalutuskäigu lõpul tüüris, sobis õhustikku ideaalselt: vana pitsornamendiga kahekordne avatud rõdudega lääpas maja, mille ette oli kokku klopsitud euroalustest paar istumiskohta. Meie poolakat tervitati seal kui omainimest. Varsti olime tuttavad nii noore pererahvaga kui kamba poola tudengitega, kes seal ööbisid ja vabatahtliku tööd tegid. Skitsisin pildikese kohvikust andes samal ajal kiire joonistamistunni viieaastasele perepojale ja sain tasuks kannutäie teed ning sületäie sooje sõnu. Arbuusi anti kõige peale tasuta. Nooruke perenaine – Mari - rääkis oma tulevasest veiniprojektist ning näitas väga lahedalt disainitud pudeleid. Pidin rändkunstnikuks tunnistatuna sildidisainile andma kindlasti omapoolse hinnangu. Juttu jätkunuks kindlasti pikemaltki, kui ma poleks kibelenud vanade kivitornide juurde. Et Helet kivihunnikud ei huvitanud, jäi ta suhtlema hipikommuuniga samal ajal kui mina võtsin ette retke mäe otsa.

 

Ülemine-Omalo

| Üles |


Omalo kümmekond kivitorni – nimetatakse seda kohta ka Keselo - on heaks näiteks omaaegse Kaukasuse külakeste elu-olust. Tornid ehitati elamutena ja pelgupaigana. Ühes tornis võis olla 3-4 korrust, neist ülemised olid magamis- ja elutoad. Muidugi, asukoht küla kõrgemal tipul valiti eelkõige turvalisuse kaalutlustel; kui elu oli rahulik, võidi tornid mõneks ajaks üldse maha jätta või koliti siis neisse talveperioodil. Praegu tasub sinna ronimise vaeva ääretult kaunis panoraam. Toetasin end ühe torniseina vastu ja hakkasin skitsima. Enne, kui pildi valmis sain jõudsime rääkida ühe moskvalannaga Omalost ja reisimisest ning ühe noore Tbilisi kutiga Gruusia veinidest. Kui ma seadsin alla ronima avati üks torn, millesse on kokku klopsitud tagasihoidlik muuseum. Läbi kitsa luugi sellesse sisenedes võis tutvuda omaaegse elu-oluga tormajakestes ning teisel korrusel mägilaste kosmoloogiaga. Üks nurgake ent pakkus päris põneva üllatuse - Shalva Alkhanaidze...

 

Keselo

| Üles |

 

Toost...  (Shalva Alkhanaidze)

| Üles |

 
Shalva elas Tušketis Dano külakeses aastatel 1934-1989 veetes seal kogu oma elu. Ta oli juba noorelt üsna põdura tervisega ja ei sobinud seetõttu lambakarjuseks. Proovinud erinevaid elukutseid, avastas ta enda jaoks fotograafia. Ta elas külas ja jäädvustas Dano ning mõne naaberküla eluolu, tegi passipilte ja niisama pilte. Kuna ta pildistas maastikke ja inimesi iseenda jaoks, tegi ta seda nii nagu tunne ütles ilma sovjetiaegse propaganda mõjudeta. Tema pildid, õigemini negatiivikogu, avastati alles 2005 aastal juhuslikult. Peale seda on need pälvinud suurt tähelepanu ning olnud esitletud paljudel näitustel, sh ka Eestis... Muuseumis neid ülesvõtteid väga palju ei olnud – Omalos pidi olema tõsisem väljapanek kusagil, kuid ka need pildid, mida ma tornis nägin, olid väga meeleolukad.
Kui Arbuzi Bari tagasi jõudsin, käis poola tudengite hulgas emotsionaalne arutelu, kui palju neist ikka meiega alla sõidab. Lõpuks selgus, et kõik jäävad Omalosse... Asja otsustas tõik, et see tütarlaps, kellesse eelpooltutvustatud lasteaiakasvataja Wroclawist armunud oli, polnud vist viimase suhtes jääkülm... Kui siis selgus, et kõik tudengid me autole nagunii ei mahu ja kaks peaksid maha jääma, otsustati, et jäävad kõik. Niisiis jäid nad meist sinna amüseerima ja eks nad ise vaatavad, kuidas ülehomseks Tblississe lennukile jõuavad...

Arbuzi Bar

| Üles |

 


 

7.08.2016. Kell 13.35. Tshasnogiri restoran. Natakhtari

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Restoran Tshasnogiri

| Üles |

 

Ootame hinkaale. Hele kirjutab postkaartidele sõnumeid. Oleme omadega nn Gruusia Sõjatee alguses, ehk siis teel Sthepantsmindasse et ära näha Kazbeki mägi. Kui Karmen ei eksi, peaksime olema videvikuks seal. Täna on olnud päris lahe päev, aga tundub, et olen kusagilt hankinud mingi kõhuviiruse ja see rikub pisut olemist. Õnneks ei pea kogu aeg vetsus passima...


Üle mägede tulek sujus hästi. Jõudsime alla kiiremini, kui loota julgesin, sestap võtsime suuna Mtskheta peale (kurul mõtlesime, et kui jääme väga hilja peale katsume Telavis peavarju saada) üle maaliliste Gombori mägede. Ent läks hästi ja tänase öö veetsime Mtshketas vahelduseks peremajutustele päris hotellis.

 

Üle mägede

| Üles |


Tušketist laskudes saime kujundliku õppetunni sellest, et Omalo maantee ei ole naljaasi. Tegime kurul peatuse, lobisesime kamba hollandi turistidega, kui tähelepanu pälvis autoderivi, mis pisut allpool teed ummistas. Pool tundi hiljem oli stau klaarunud, kuid katkine esiklaas ühes kurvis ja pisut eemal teeäärses taskus loppis Nissani maastur andsid tunnistust juhtunud avariist. Mats oli seekord õnnelik, sest auto seisis teeservas ja mitte kilomeeter maad võsas allpool. Auto kõrval kohmitses kolm-neli seljakottidega turisti. Kui peatusime ja küsisime, kas nad vajavad abi, küsisid nad heas inglise keeles lootusrikkalt, et ega me Omalosse lähe. Selgus, et auto, mis üle katuse keerati, oli nende rendikas. Juht olnud kohalik. Miks auto üle katuse läks, nad ei teadnud. Nemad pääsesid pisikriimustustega, kuid juht olla natuke rohkem viga saanud ja ära viidud. Seda mainis üleeile Khisos ka meid võõrustanud perenaine, et tee on tegelikult ka ohtlik ja õnnetused kahjuks suhteliselt igapäevased.

 

Abano kurul

| Üles |


Kohtasime tagasiteel paar korda ka Arbuzi Bari perenaist, kes meiega umbes samal ajal hakkas alla liikuma, et jõuda õhtuks Tbilississe. Enne asfalti möödusime ka hommikul kohatud ukraina jalgratturitest – nende tolmustest ja loppis nägudest ei peegeldunud küll väga suurt õnnetunnet... Ligikaudu paarkümmend kilomeetrit enne Pshavelit jäi silma tee ääres lääpas silt käsitsi maalitud kirjaga "SPA". Viskasime isekeskis nalja, et mõni kohalik on oma kodumajutuse spaaks nimetanud. Paraku lugesin täna, et seal on tõesti tervendavad termaalveeallikad, isegi kuuma veega vist... Tahtnuks küll jalgupidi sinna sisse ronida...

 

Tagasi asfaldil

| Üles |


Meie õhtuseks eesmärgiks oli Mtskheta - Gruusia üks vanemaid ja ajalooliselt ilmselt tähtsamaid linnu. Mtskhetasse jõudmiseks soovitati sõita üle Gombori kuru – tee olla küll mõnikümmend kilomeetrit pikem Karmeni soovitatust, kuid nii Khiso perenaine, kui kogu Arbuzi Bari staff seletas, et lühem tee on paras ilgus ning võtab koledasti aega. Ei oska seda halvemat teed kommenteerida, kuid üle Gombori minek päikeseloojangust punetavates imelistes maastikes pakkus väga meeldivaid vaateid ja meeleolukat sõitu. Tegime kurul peatuse – see tundub olevat armastatud pildistamise koht. Vaade on seal äge tõepoolest, ent hetkel, kui me omi klõpse tegime, kirjutati taevasse ühe pilve piirile sakiline kuldne triip, mis nägi välja nagu gruusiakeelne kiri. Ma arvan, et see oli midagi head...

 

Gombori kuru

| Üles |


Mskheta - Ibeeria iidne pealinn (V...VII sajand) - tervitas ööpimeduses helendavate kirikutega. Linna kohal mäe otsas prožektorite valguses ergav Jvari klooster-kirik (see on siis seesama pühakoda, mille ehitas eelpool kusagil mainitud kuningas Miriam risti ümber, mille Püha Nino oli Mtskhetasse jõudes seal maasse torganud või midagi sellist) paistab kilomeetrite kaugusele. Oma asukoha tõttu on teda kaugele näha päevavalgeski, ent sellise valgustusega justkui majakas. Ka linnakese (ja kogu Gruusia) tähtsaim kirik – Svetitskhoveli katedraal – ujus tuledesäras. Tapvast väsimusest hoolimata tegime lina serval peatuse ja lihtsalt vaatasime kümmekond minutit neid ilmaimesid...

 

Mtskheta

| Üles |


Otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva öömaja, mida tee ääres näeme. Et lähenesime Tbilisi suunalt pidime linna sissesõiduks ületama pika silla üle ülespaisutatud jõe. Kohe teisel pool silda ilutses tee ääres silt viitega hotellile ja nii peatuseimegi saja meetri pärast valge kuupmaja ees, mille kohal hõõgus silt "Balcony". Hotelli retseptsioonis võttis meid vastu sipsiku-triibulises särgis rõõmus inglise keelt kõnelev tüüp, kes küsis laia sõbraliku naeratuse saatel, kuidas ta meid küll aidata saab. Ilmselgelt toitis tema joviaalsust mõni piisk Bacchuse andidest. Üks tuba, põneva numbriga "Ice in my drink" oligi saadaval. Tuppa astudes kuulsime tuhandet vabandust selle üle, et kahjuks asub tuba retseptsiooni vastas – vähem privaatsust - ja et ainult täna wifi ei tööta, kuid rõdul olles saame seda varastada üle jõe olevast restoranist – parool kirjutati paberile. Õhtusöögi osas teavitati, et restoran küll töötab, kuid seal on täna erapidu ja kõiki sööke ei pruugi saada olla. Sõbralikku ja pisut koomilist retseptsionisti hakkasime isekeskis heatahtlikult Triibuks kutsuma (tema päris nimi oli Ilja).


Restoranis selgus, et tõesti-tõesti, süüa saab vaid kala ja pastat. Ma tellisin siis kala ja Hele üllatuslikult pasta. Mõtlesime, et küll oleks romantiline sumedas augustiõhtus gruusia šlaagrite kõrvale veinile vahelduseks mohiitot juua – menüüs oli see täitsa olemas. Kui aga seda baarist tellima läksin selgitas pisut liiga sädelevate silmade ja pisut liiga pehme keelega daam kaunis inglise ja vene keele segus, et:


a. et neil on mohiito aineid puudu; kui ma tahan mohiitot, pean linnast aineid tooma;
b. see naine, kes mohiitot oskab teha, on haiglas (this woman in at moment medicine - bolnitse!).


Kui ma siis muude kokteilide kohta küsisin, sain teada, et neid oskas teha ka see sama naine, kes on haiglas. Saab ainult veini. Hüva, veini ma ei hakanud tellima, sest meil oli pagasnikus veel hulganisti Kvareli veini. Seega otsustasime, et sööme, võtame autost oma veini ja veedame ülejäänud õhtu basseini ääres. Toit oli väga hea.

 
Kui basseni äärde minnes Triibule mainisime, et meid baaris põhimõtteliselt ei tahetud teenindada ja me ei saanud mohhiitot, vaatas ta algul meid üsna kahtlustavalt. Veendunud, et me ei naljata, läks ta üsna pöördesse, tormas lifti ja lubas all korra majja lüüa. Kas Triibu õiendamise või millegi muu pärast, ent kui me basseini äärde jõudsime ja ma palusin ühel daamidest, kes sealsamas lähedal kõõlus ja ühe kutiga õhetaval ilmel tšattis, klaasid tuua, tõi ta kiiresti klaasid ja pilgeni kuubikutega täidetud hõbedase jäänõu koos jäätangide ja valge kena rätikuga. Aitäh-aitäh! Ujusime ja nautisime veini. Pidu restoranis kogus tuure, kuid nemad ei seganud meid ja meie neid, liiatigi tundus, et see on pooleldi ka hotelli staffi pidu – ilmselt sellest ka kõik need pooludused töötajad. Saime vast pool tundi basseinis ja vahepeal basseini serval olla, kui saabus Triibu ja teatas, et tal on väga kahju, kuid me peame varsti basseinist ära minema, sest nad hakkavad basseini puhastama. Küsimuse peale, kui kaua meil aega on, jäi Triibu vastus üsna segaseks; mõtlesime siis, et eks lahkume siis, kui kästakse. Varsti ilmuski üks pikk kutt tavalise mopi ja harjaga ja hakkas asjalikul ilmel basseini vaatama. Meile ei öeldud midagi. Varsti hüppas kutt ise basseini – ilma mopita – ja talle järgnes peagi teine poiss, see, kes baaridaamiga magusalt juttu vestis. Ja nii see õhtu kulges. Jõudsime tuua autost teisegi veini ning tellida uue jää – basseinipuhastamine aga ei alanud ega alanud - osad pidulised hakkasid kogunema hoopis basseini juurde ja kargasid vahetevahel vette. Ju ei seganud me nende pidu sedavõrd, et pidanuks meid basseinipuhastamisega rohkem hirmutama. Kui mõtlesime õhtule tundus, et oleme ikka parajalt imelikku kohta sattunud, ent lõpuks, hoolimata kõigist neist koomilistest jaburustest, kujunes õhtu väga toredaks.

 

Mtskheta

| Üles |


Ärkasime arusaamatul põhjusel päikesetõusul. Helel tekkis mõte enne hommikusööki Jvari kiriku juures ära käia, et siis ennelõunal saaks linna ette võtta. Mõeldud-tehtud. Karmenis oli kahjuks vana kaart – pidime päris koleda kiirteelabürindi läbima, enne kui kiriku teeotsa kätte leidsime. Korjasime peale mäkkerühkiva vanema mehe ja viisime üles kiriku juurde. Kohalikud seadsid alles nännimüügilette üles vaadates meie parklasse ilmumist üsna üllatunult. Hele armus kohe paari Gruusia rahvariides nukku – seega sai hoobilt lahendatud ka mure, mida kodus ootavatele väikestele printsessidele reisilt viia.


Niisiis – Jvari kirik on ehitatud kohta, kus Nino Mtskhetasse jõudes sai ilmutuse ja pani maha oma pisikese viinapuuväätidest risti. Kuningas Miriam asendas selle hiljem suure puust ristiga ning mõni aeg hiljem (AD 509...605) ehitati selle ümber praeguses mahus kirik. Väikest risti hoiti hoolega hiljem Svetitskhoveli katedraalis. Tänini on pühakoja keskel aukohal kivist alus, millel originaalne puitrist seisis. Kirik on mahult säilinud peaaegu oma algsel kujul, kuigi möödunud aastatuhande alguses (XI sajandil) tuuniti seda õige pisut. Oma nelja apsiidiga võrdse ristikujulise põhiplaaniga ja torniga selle keskel meenutab see Jeruusalemma kunagist peakirikut. Meenus, et ühte selle taskuväljaandes koopiat nägin 2015. a Mtskhetast mitu tuhat kilomeetrit eemal Navarras, Torres del Rios. Sealne väike kuppelkirik oli tüki maad pisem, kuid meenutas vägagi oma olemiselt Jvari kirikut. Hämmastav on see sarnasus siin (ja, kui järele mõelda, siis ka Nekresis) arhailiste romaani kirikutega Lääne-Euroopas.

 

Mtshketast...

| Üles |

 

Barbid Gruusia moodi

| Üles |


Jvari on sümbol! See tähistab ristiusu saabumist Gruusiasse ning on seetõttu aastasadu olnud palverännakute sihtkohaks. Isegi nõukaajal säilitati seda kirikuna kui kultuuripärandit, mistõttu inimesed käisid seal tolgi ajal. Räägitakse, et serpentiinina mäkke tõusval teel asus sõjaväeosa, mille asukad vahepeal teed oma suva järgi sulgesid ja inimesi edasi ei lasknud. Kirik ise on väga imposantne ja jätab vana ning rikkumata mulje. Hoone restaureeriti hoolikalt 2011 a ICCROM-i valvsa pilgu all, mistõttu pole tema osaks saanud saatus, mis mõnedel juhtudel siin riigis on kahjuks tavaline – vana kaabitakse maha ja asendatakse uute, kahtlase väärtusega koopiatega. Jvari on ka paraja suurusega uudistamiseks; see ei tüüta ei ringi kõndides ega skitsides ära. Otsisin fassaadilt reljeefi mis peaks kirjade kohaselt hoone arhitekti kujutama, kuid kahjuks minu silm seda ei leidnud või ei osanud vaadata. Tegelikult on kirik üsna napi dekooriga nii seest kui väljast ja mõjubki peaasjalikult oma rahuliku keskendunud vormiga. Täiesti omaette teemaks on loomulikult lennukivaade kirikust Mskhetale – kogu linn koos Mtkavi ja Argavi jõe orgudena laotub vaataja ette nagu kuugli 3d kaardil.

 

 

Jvari

| Üles |

 

Mtskheta

| Üles |


Hommikusööki oodates selgus, et kogu see noortekamp, kes eelmisel õhutul basseinipeol tšillis, tegeles (sel hommikul) toidu serveerimisega. Nende piinatud nägudel peegeldus teise päeva hommik ja see andis tõsiselt tunda ka serveerimise kiiruses. Üks klient kõrval lauas igatahes sai vahepeal seetõttu päris kurjaks. Hommikusöök oli aga imehea. Üks tähtsa näo ning uhke riietusega härra kõrvallauas käristas kõigile, kes parajasti hommikust sõid, välja vaagnatäie arbuusilõike. Väga mõnus dessert... Aitäh härra!

 

Balcony

| Üles |


Kiire ujumise järel saabus aeg külastada Gruusia tähtsaimat kirikut – Svetitskhoveli katedraali. Svetitskhoveli on muuseas üheks põhjuseks, miks Gruusia patriarh kuulutas Mtshketa "pühaks linnaks". Parkisime auto jalakäijate tänava otsale tasulisse parklasse ning jalutasime läbi lakutud turismilõksuks muudetud vanalinna kiriku poole. Keegi mängis bajaani, keegi tegi muud kometit – nagu harju keskmine vaatamisväärsus muiste. Ent kirik, mis peatselt tutt-uue sillutatud platsi serval silme ette kerkis, oli naabruskonnast hoolimata muljetavaldav! Muljet avaldas eelkõige kiriku suurus ja esinduslikkus: õhtul tee pealt vaadates tundus ta palju pisem ning tagasihoidlikum. Piletikassa juures haaras varrukast üks tütarlaps, näitas tunnistust ja pakkus end giidiks. Mul on enamasti kole umbusk (eriti peale Sri Lanka kogemusi) kohalike giidide vastu, kuid seekord kustutas valvsuse daami kaunis välimus. Kirikus selgus peatselt, et me ei pidanud tema teadmistes pettuma.


Svetitskhoveli katedraal on Gruusia suuruselt teine kirik Tbilisi Püha Kolmainsuse kiriku järel (viimane omakorda on üks maailma suurimaid pühapaiku oma pindalalt – vast saame seda imetegu ka oma silmaga näha). Kiriku esimene versioon on ehitatud IV sajandil kohta, mille valis välja Püha Nino ise. Svetitskhoveli tähendab gruusia keeles eluandvat sammast. Viimasega, nagu ka kiriku ehituslegendiga seoses, on rääkida pikem lugu. Nimelt aastal u 30, mil Jeesus risti löödi, oli Jeruusalemmas käimas üks Mtskhetast pärit juudi rabi - Elias. Tavapäraselt jagasid ristile naelutatu riided sõdurid, kes sellega tegelesid, Jeesuselt sai üks sandaalid, teine turbani, kolmas vöö ja neljas rüü. Õmblusteta tuunika peale, mida Jeesus kandis enne seda, kui ta risti löödi, viskasid mehed näppu, sest nad ei tahtnud või ei viitsinud seda haata neljaks lõikama. Kui Jeesus ristil oli surnud, lahkusid sõdurid oma mandiga Kolgata mäelt. Elias astus sõdurite juurde ja soovis tuunikat ära osta. Käed löödi ning nii sattus see Mtskhetasse. Kui mees koju jõudes näitas püha eset oma õele suri viimane seda käest laskmata. Lahkunu hoidis rüüst nii kõvasti, et ta maeti praeguse katedraali asukohale. Sidonia – nii oli surnud daami nimi – haud (eeldatavasti siis koos tuunikaga) asub tänini katedraali all. Varsti kasvas hauale seedripuu, mis selleks ajaks, kui Nino kohale jõudis, oli sirgunud pea kolmesaja aastaseks võimsaks seitseme tüvega hiiglaseks. Nino õhutusel hakkas kuningas Miriam Sidonia hauale kirikut ehitama. Seedripuu raiuti maha ning selle seitsmest harust saadi seitse sammast, millest pidi saama pühakoja vundament. Paraku kerkis seitsmes sammas maast üles jäädes peale seda maa kohale hõljuma. Ta laskus maale tagasi alles peale seda, kui Nino oli palvetanud terve öö. Kui kirik hiljem valmis sai jäi sambale võluvägi, mis ravis ja aitas abivajajaid... Katoliiklikus maailmas on Kristuse tuunika kohta oma stoori, mille kohaselt see asub hoopis Trieris ning Vene Õigeusu kirik teab olevat selle loomulikult Moskvas... Igatahes tähistab Mskhetas Kristuse tuunika asukohta kirikus tänini renessansset kellatorni meenutav freskodega kaetud tornike...

 

Svetitskhoveli katedraal

| Üles |


Kuidas nende imettegevate sammastega edasi läks, ei ole teada, sest algne kirik ehitati ümber juba V sajandil ning ligikaudu praeguse kuju sai see aastail 1010-1029. Viimase ümberehituse kavandas arhitekt Constantine Arsukidze. Viimasega on seotud samuti üks tore lugu, mille baasil 1930-tel kirjanikuhärra Gamsakhurdia kirjutas novelli "Meistri parem käsi". Novelli ja legendi toidab kiriku ühe apsiidi otsaviilu ülaosa kaunistav kivine käeranne haamriga. Mina hakkasin seda nähes irvitamisi otsima lähedusest ka sirpi, ent giidi jaoks ei olnud see naljakas... Rahvajutt tegelikult räägib sellest, kuidas lugupeetud arhitekti edu hakkas kadestama tema endine õpetaja ja preester. Pühamees haudus kurja ja lõpuks avanes selleks ka võimalus... Arhitektil tekkis armulugu tollase kuninga Giorgi I armsamaga. Kuningas sai kuidagi haisu ninna (ehk haisu levitas siis kibestunud preester), armunud ehitusmeister võeti kinni ning karistuseks raiuti maha tema parem käsi. Teistele hirmutamiseks seati seks puhuks kivist välja raiutud käsi kiriku külge. Kurjad keeled räägivad aga seda, et käsi on kiriku küljes alles XV sajandist, seega... pani selle sinna mõne solvunud kunni väga vihane kauge järeltulija või on see ikkagi pigem müürseppmeistrite ametisümbol, mida siin-seal kirikute juures pidavat näha olema... Seda, kumb versioon võiks õigem olla, ei teadnud öelda isegi meie kaunitarist giid (muuseas, ta töö ajal on inglise keele õpetaja, ent vabal ajal näitab turistidele 200 lari eest katedraali). Veetsime kirikus pea tunnikese. Seal on palju vaadata – valge värvi-krohvivõõba alt on osaliselt välja puhastatud freskod, mis Nikolai I visiidi eel, tollase levinud praktika kohaselt kui Vene Õigeusu kirikusse mitte sobivad, kinni mätserdati. Omaette üllatava "ehitisena" paelub huvi "tuunikatorni" lähedal Jeruusalema Püha Haua Kiriku pisike koopia, mis ehitati XIII sajandil sümboliseerimaks seta, et Mskheta on Jeruusalemma järel pühaduselt teine koht maailmas...


Mtskheta märgilise kolmanda pühakoja – Samtavro – leiab Stalini tänavalt. Õigemini pole tegemist pelgalt kiriku, vaid kindlustatud nunnakloostri kompleksiga, mille keskseks osa moodustavad kirik ja kellatorn. Ka selle kiriku algse hoone laskis ehitada kuningas Miriami. Oluline seejuures on, et kirikusse, üsna sissepääsu lähedale, on maetud 330-te lõpul kuningas ise ja tema naine Nano. Suurest kirikust kirikust ei ole loomuliult enam palju alles - selle alusmüüridele ehitati XIX sajandil samaaegselt Svetitskhoveli katedraaliga uuem ja suurem maja, kuid alles on kena IV sajandi väike Püha Nino kirik. Kellatorn ehitati arvatavasti XIII sajandil. Kui Svetitskhoveli ja Jvari on peale usulise tähtsuse olulised ka arhitektuurilooliselt – Gruusia tähtsaimate kirikutena on need olnud eeskujuks kümnete kirikute ehitamisel, siis Samtavro on üsna tagasihoidik nii mahult, kui kaunistustelt – oli seda juba algupärases versioonis, erinedes seetõttu oluliselt Mskheta teistest pühakodadest. Seepärast eelistanud kuningapaar just seda kirikut ägedamale Svetitskhovelile oma viimse puhkepaigana.


Ok. Aga aitab kirikutest... Või siis veel niipalju, et tänavatel ringikollamine tekitas kaunikesti janu, mistõttu vaatasin Samtarvo kloostripoes ringi vee järele. Haarasin ühe gruusiakeelsete kirjadega plastpudeli, mis tundus vesi olevat. Vana ja tüdinud näoga nunn vaatas mind altkulmu ning ütles karmil häälel, et see on püha vesi; kui ma juua tahan, siis joogivett saab väljast. Ma muidugi ei tea, mis juhtub püha vee joomisel – eeldatavasti ei midagi halba – Loudres'i vee joomine igatahes oli ohutu, ent sellegipoolest otsisin üles targu pisikese kraani eesõuel.

 

Samtavro kirik ja kellatorn

| Üles |

 

Püha Nino kirik

| Üles |


Parkisime auto kahe lari eest kesklinna. Parkimist korraldas kuivetu vanamees, kes oma karjusevälimusega mõjus autode vahel kuidagi kohatult. Plaanisime üles otsida postkontori, võtta käšši ja leida midagi hamba alla. Pangaautomaadi leidmine sujus kiiresti, kusjuures selle kõrval sain korda aetud ühe teisegi asja, mille peale ma vast poleks muidu tulnudki. Mu seljakoti rihm hakkas koti küljest ära tulema, olin selle kestvuse pärast juba üsna murelik. Kui siis ühest avatud aknast paistis õmblusmasinat väntav proua mõtlesin õnne kastuda. Kui aknaavasse seisin ning talle katkist kotti näitasin võttis ta sõnalausumata selle, uuris siit ja sealt ja hakkas usinasti õmblema. Viie minuti pärast sain koti tervelt tagasi. 5 lari (ca 1,6 eurot) ja go! Postkontoriga ent nii libedalt ei läinud. Tegelikult juba hotellis tundus asi kahtlane, sest kui Hele küsis Triibult markide ostmise kohta, kulus pea 10 minutit selgitamiseks, mis vigur see postmark üldse on. Asi ei olnud keelebarjääris, vaid selles, et nii Triibu, kui õhtune basseinipuhastaja-kutt vaatasid meie ainsamat gruusia marki lageda hämmeldusega. Vaatluse lõppedes küsisid ühest suust, et milleks see pildike hea on. Vastuse peale, et see on vajalik kirjade saatmiseks, tekkis tüüpide nägudele veel imelikum ilme. Seepeale nad selgitasid ühest suust meile nagu lastele, et kirja saatmiseks on vajalik ju mobiiltelefoni olemasolu, mitte mark... Võid saata e-kirja või sms-i või fb-sse kirjutada – pole marki kusagil vaja. Ja nad võisid olla meist vaid 20 aastat nooremad... Postkontorit nad tegelikult peale siia-sinna helistamist lõpuks teadsid, kuid olid kindlad, et seal marke ei ole:


"Maybe in Tbilisi"...


Hele palve peale postkontorisse helistada vaatas Triibu meid valulikul ilmel ja ahastas siis, et mida ta neilt siis küsib – ta ei oska ja tea markidest ju midagi! Jätsime seepeale targu poiste kiusamise. Niisiis kolasime mööda linna ja otsisime postkontorit. Peale mõningast matka, raamatukogu (lugemissaal oli tase omaette – sellist ostsillograafi või elektronkahurit, mis sealse arvuti kõrval seisis, pole juba ammu näha olnund + autentne interjöör 1950-test, sh laual olevad ajalehed... - Hele muljed) õnnestus müstiline postiasutus siiski leida. Vahel, kui kuulad ümberringi, kuidas inimesed ohivad ja virisevad selle üle kui halb on ikka Eestis elada ja kui pekkis siin kõik on, sunnib see virin paratamatult endalegi küsimusi esitama. See postkontor oli taas ehedaks tõestuseks sellest, kui hästi meil tegelikult on. Ma ei ole Eestis midagi sellist isegi nõukaajal näinud: pime ja räpane betoonkoridor, millest algav trepp viib koitanud paberi lõhnalisse, kunagi ammu-ammu üleni tumeroheliseks võõbatud, mitmete ustega hakitud pisut heledamasse koridori. Ühe avatud ukse taga laiub suur hämar teenindussaal, mis on üle külvatud suvaliselt hunnikusse loobitud pakikuhjadega, lääpas kaustavirnad, millele ladestunud tolmu paksuse järgi võiks arvata, et viimati kasutati neid 1921. aastal, laokil toolid, letil kulunud arvelaud, irvakil kapiuksed, mille vahelt piiluvad tolmunud paberid. Ja ei ühtegi hingelist. Tõepoolest, esmapilgul tundus, et Triibul oligi õigus – sellest asutusest marke ei saa. Pisukese ringinuuskimise peale leidis Hele lõpuks ühe naise, kes teadis tagatuba, kus 3 õilmitsevat näitsikut postiasjadega tegelevad. Daamid olidki juhatatud toas, mis meenutas juba üht ametisasutust pisut rohkem. See tuba lõhnas templilaki ning ajalehtede järgi nagu vana hea postkontor kunagi. Kulunud kirjutuslaual seisis arvelaua kõrval küllaltki moodne arvuti, hunnik templeid ja igasuguseid vajalikke pabereid selle kõrval. Seinal rippus traadist alus, millel oli valida 5 erineva postkaardi vahel: matuseõnnitlus, sünnipäevaõnnitlus, pulmaõnnitlus ja kaks luitunud vaadet Mtskhetale. Loomulikult oli neil marke, kuid selgitamine, et oleks vaja Eestisse saatmiseks sobilikku kombinatsiooni, kujunes pikaks ning keeruliseks – jõudsin markide ostmise ajal teise linna otsa kõndida ja parklast auto tuua. See postkontori elamus ja tuiamine kuumadel linnakividel roiutas kuidagi nii läbi, et otsustasime võtta kohe suuna Stephansmindasse ja leida teelt midagi hamba alla.

 

Postkontori otsinguil

| Üles |

 

Mtskheta postkontor

| Üles |


Ja siin me nüüd oleme. Lauale toodi just nelja sorti hinkaale – kohupiimaga, seentega, lihaga ja kartuliga. Ma olen neid kõiki nüüd sabast nakitsenud (hinkaale süüakse kohaliku traditsiooni kohaselt sabast hoides - seda taignast sabajuppi ära ei sööda, vaid jäetakse taldrikule; arusaadav komme kontekstis, kus enne sööki käsi pesta ei saa; samuti on pärast näha, kes rohkem perenaise kokakunsti hinnata on osanud) ja arvan, et jään edaspidi lihaga hinkaalide juurde. Kohupiimaga on ka head, kuid kartuli ja seente omad ei ole erilised maitseelamused. Väljas lõõmava kuumuse peale tellis Hele ühe kuldse, elevandiluukarva hõrgu vahumütsiga õlle, mille külgedel pärlitena sillerdavad pärlitena veetilgad... Mina rüüpan suurte sõõmudega paržommi...
 

 


 

9.08.2017. Kell 04.20. Hotell Milano. Borjomi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

"Hommikusöök"

| Üles |

 

Üle mitme tunni tunnen end paremini. Hele ei olegi vist suutnud selles leitsakus uinuda (kobistasime küll ainult 15 päeva tagasi avatud ägeda hotelli otsa, aga asi on nii tuttuus, et kliimaseadmed pannakse alles kahe nädala pärast) – ju ta on kusagil fuajees internetti otsimas. Pärani rõduuksest hakkab viimaks, vastu hommikut, ka pisut jahedamat õhku tulema.


Kui eile hilisel pärastlõunal Borjomisse jõudsime sai kõhutõbi must lõpuks võitu. Terve õhtu magasin või vedelesin voodil niisama lapakil. Hele käis linnas, tõi kaasa lebomitsetiini (või kuidas täpselt oligi selle veneaegse kõhurohu nimi – seda soovitas FB-s Helele muuseas Tušketis kohatud rattamatkajate jõugu ninamees), söetablette ja ühtteist head-paremat õhtusöögiks. Istusime videviku hakul rõdul, nautisime vaadet mägedele ja meie all laiuvale kunagisele väga snoobile švetsi stiilis supelsaksade majade kvartalile, mille kauneid nikerdatud karniise ja rõdusid rüvetavad nüüd profiilpleki jääkidest lapilised katused, suvalised kuudisarnased juurdeehitused, kummalised varikatused ning valendavad satelliidipannid.


Ent tegelikult on mahtunud kahte viimasesse päeva palju põnevaid tegemisi. Startisime niisiis Natakhtarist nn Gruusia Sõjateele. See on 212 kilomeetri pikkune tee üle Kaukasuse saavutades kõrgeimas punktis, Jvari kurul, kõrguse 2379 m merepinnast. Seda ülepääsu Kaukasusest teadsid juba vanad kreeklased, kuid "korralikuks" teeks ehitati rada ümber esimeses versioonis 1769. a Pavel Potjomkini (viimane oli siis tolle Grigori Potjomkini sugulane, kes Katariinale lihtinimeste vaesuse peitmiseks laskis paar fake-linnakest - nn "potjomkini külad" - vuntsida) käsul. Pärast seda ehitati ja parendati teed pidevalt vene armee poolt kuni 1863. aastani. Tee oli algselt oluline Gruusiaga sõdimiseks vajalike vägede ja sõjamandi liigutamiseks. Peale Gruusia annekteerimist 1801. aastal muutus see võtmetähtsusega teeks Kaukaasia teiste piirkondadega sõdimisel. Gruusia Sõjatee praegu on transiitteeks Kaukaasia riikide ja Venemaa vahel (kuid ka üheks võimaluseks sõita Venemaalt maitsi näiteks Iraani ning Türki). See on täis rekkasid ja vene turistide sõiduautosid. Liikluse tihedust võib võrrelda ausalt öeldes tipptunniga Tartu Riia tänaval. Esialgu, Tbilisi suunalt minnes, tõuseb tee mäkke sujuvalt ja pikkadel sirgetel ei anna tihe liiklus hullusti tunda, ent kümmekond kilomeetrit enne Gudaurit algavad järsud serpentiinid, millel julmas tossupilves Kamazid vaikselt koolevad ning kasvatavad hetkedega enda taha silmapiirini ulatuvad järjekorrad. Siin- seal hüppab katkematust autorivist ootamatult välja ikka mõni surematu juhiga Lada või BMW, mis koha võrra edasisaamise nimel laupkokkupõrkega riskides vihaselt tuututades edasi üritab rühkida. Mulle on meelde sööbinud, kuidas üks taat kimas meeleheitlikult gaasitades oma "null-viiega" surmapõlgavalt kolmandat rida tehes mäest üles. Mõne aja pärast seisis ta tossava kapotialusega kukalt kratsides tee ääres. Peale kuru klaaris aga Venemaa suunal kiiresti liikluse ära – võib öelda, et viimased paarkümmend kilomeetrit enne Stepantsmindat võis ka autoroolist nautida imelisi maastikke kartmata kellagagi kokku sõita.


Enne korralike tõusude algust jääb Venemaa suunal sõites paremat kätt Argavi jõele paisutatud maaliline Zhinvali veehoidla. Võtsin korraks tee äärde, et pildistada. Parkimistaskus pisut eespool ajas juttu 4...5 grusiini (meest loomulikult). Kui Hele oma shortsides autost välja astus imbusid tüübid kohe lähemale. Ja muidugi jõudis õnn härrade õuele, kui daam palus endast järve taustal pilti teha – hea, et nad isekeskis kaklema ei läinud. Kohe leiti võimalus koos daamiga grupipilti teha ja pakuti üksteise võidu end pildistajaks. Hiljem pilte vaadates selgus, et pooltel neist olid jäädvustatud Hele põlved...

 

Zhinvali veehoidla

| Üles |


Teispoole veehoidjat jääb kohe tee äärde taas üks Gruusia maalilisemaid maamärke – Anauri kindlus Arkalase kanjoni serval. Kindlus ise on nagu iga vähegi paremini säilinud keskaegne kindlus ikka – pudipadiärisse mattunud turistilõks: müürid XIII sajandist ja paar torni XII sajandist. XVI ja XVII sajandil ehitati kindluse sisse pühakohad – kenad "tüüpilised" gruusia kirikud... Kirikud nagu kirikud siin maal ikka: keskse ümmarguse teravatipulise torniga ja kitsaste väikeste piklike ümarakaareliste akendega. Suuremas kirikus võib näha XVIII sajandi freskosid, kuid sealgi on need pihta saanud ülevalgendamisest ja kunagisest ulatuslikust tulekahjust. Peamine põhjus Anauri juures peatuse tegemiseks ongi pigem kaugvaade linnusele Argavi jõeoru taustal. Kindlusse ning kirikutesse sisenemine tähendab juba küünarnukitundega rahvamassis rüselemist.

 

Anauri

| Üles |


Kümmekond kilomeetrit enne Gudaurit korjasime taas peale paar hääletajat – kaks noort kutti, kes olid teel Tbilisist ülikooli katsetelt kodu poole. Rääkisime koolist ja ülikoolist, toidust, veinist ning igast tühjast-tähjast. Muuhulgas kiusas Hele poisse sellega, et laskis neil gruusiakeelseid tervitusi kirjutada paarile sõbrannale mõeldud postkaartidele. Tüüpide itsitamisele mõeldes võib vaid arvata, mida kõike nad sinna kokku kirjutasid.


Enne kurule jõudmist ilutseb tee ääres ühel rohelisel künkal Gruusia-Vene sõprusele pühendatud üüratu monument. Täpsemalt püstitati rajatis 1783. a Georgievski leppe mälestuseks, mille kohaselt Gruusia läks Pärsia ülemvõimu eest pääsemiseks Venemaa protektoraadi alla. Selle kohta, et ei läinud mööda kahtekümmend aastatki, kui peale seda pidulikku sündmust annekteerib tsaaririik Gruusia. Sellest monumenti ei ole... Veider kahekeelne koht. Parkla ja monumendi ümbrus kihas elust: tümakas käis, šašlõkimüüjad, nännimüüjad, piknikupidajad jne – nagu olnuks käimas Õllesummer... Me ei hakanud seal peatuma.


Jõudsime Stephansmindasse õhtu eel. Tegus linnake kümbles õhtuvalguses, taamal valvamas lumise mütsiga Kazbek. Meie kindlaks plaaniks oli sõita loojanguks Gergeti külasse, mille kõrgemal künkal asub taas üks Gruusia sümbolitest – Gergeti Püha Kolmainsuse kirik. Kiriku juurest avanevad ilusaimad vaated Kazbekile. Otsisime kohe üles kivisele rajale viiva teeotsa. Juba paarisaja meetri pärast oli selge, et sisse tuleb lülitada nelikvedu. Ning poole kilomeetri pärast sai selgeks (esimest korda), et peame otsa ringi pöörama – kogu tee oli valatud mitmesaja meetri ulatuses värskesse betooni. Võttis korraks nõutuks...

 

 

Stephansminda

| Üles |

 

Keskuses tagasi olles märkasin kaugel eemal, teisel pool küla, autosid mäe poole rühkimas. Keerasin siis sinnapoole ning saanud kinnitust ühelt "uaziku" juhilt, olimegi varsti ajutise ümbersõidu peal. Esialgu tundus kõik hästi: karjamaal kaljurünkade vahel looklev pinnasetee oli küll konarlik, kuid kergesti läbitav – nagu karjatee ikka. Mõne aja pärast sukeldus aga rada külla majade vahele. See, mis seal toimus, on kirjeldamatu. Ma ei ole sellisel teel kunagi varem sõitnud. Majadevahelist külatänavat võiks kirjeldada permanentse maalihke või auguna, mille läbimine isegi nelikveoga oli kunsttükk omaette. Boonuseks on pidevalt vastu tulevad maasturid, mille mööda laskmiseks tuleb rattaid pidi ronida mõne poolemeetrise kivirünka või murenenud betoonilahmaka otsa. Tušketi tee tundus takkajärgi sellega võrreldes kerge jalutuskäiguna. Tee läbi küla kulges võib-olla kolm-nelisada meetrit, kuid selle läbimiseks kulus 15 minutit Lõpuks sai see õudus läbi ning tee viis taas karjamaale... et siis tolmuse ja rööpasse sõidetud järsu serpentiinina mäkke tõusma hakata. Vaadates allatulevate maasturite ja nelikveoga väikebusside pidevat rivi kadus mul äkki jaks ning huvi. Eks oma osa selles oli ka kõhutõvel. Tollel hetkel ma ei teadnud, et kõige jõledam teeosa oli tegelikult juba läbi, kuigi ka ülevalt võis leida siiski paar päris "tehnilist" kohta. Üks jalgu vaevalt järgi vedav jalgrattur, kes rohelise näoga mäest alla koperdas, rehmas meie küsimuse peale edasiste teeolude kohta vaid käega. Niisiis vaatasime üksteisele otsa ja keerasime auto ringi. Pettunult, kuid kindlad kaine mõistuse võidus. Sellest ilgest külatee lõigust läbi närinult, tegime pildipeatuse, kui meie kõrval peatus üks tagant tulnud vene numbritega Patrol. Sees istus rõõmus noortejõuk, kes tahtis küsida öömaja kohta. Kui jutt sellele läks, kuidas üleval kah oli ja kuidas tee meeldis, kostus vali hüüe nagu ühest suust:


"Voh!!!!"

 

Gergeti offroad

| Üles |

 

Gergeti kirik ja Kazbek

| Üles |


Stepantsmindasse jõudsime tagasi loojangul. Päikesekiired kuldasid Kazbeki klaasjat tippu ning värvisid Gergeti kiriku punakasroosaks. Tegime linnas tiiru otsides mõnd ööbimiskohta, kuid paaris paigas, kust küsisime, olid kohad juba täis. Stepantsminda on lähtekohaks Kazbeki otsa ronijatele ja teistelegi mägiradadele minejatele, siin on kõik võimalused mägirattasõiduks, saab tegeleda raftinguga, paragliidinguga, kopterisõiduga ja taevas teab veel millega. Pluss on siin alati pinu muidu huvilisi, nagu meie, kes tahavad lihtsalt Gergetis käia ja Kazbekki lihtsalt kaugelt puusalt tulistada. Seepärast kihab see koht igasugu lahedatest tegelastest – õhtune melu meenutas pisut mõnd Queenstowni seiklusteotsijate baasi. Parkisime auto keskusse ja pidasime just plaani edasise osas, kui Hele tähelepanu köitis üks suitsetav taksojuht, kes nõjatus oma käru vastu sealsamas. Esialgu tahtsime uurida homse mäkkemineku asjus, et kuidas selle autojuhi plaanid järgmiseks hommikuks on. Võimalusi tekkis Gruusiale omaselt kohe igasuguseid. Kui uurisime öömaja kohta, selgus, et tal endalgi üks külalistetuba, kuid see oli hõivatud. Ta asus kohe helistama sõpradele, et uurida nende võimalusi. Augustis on linnas rahvast laialt – isegi kodumajutused on üsna täis. Meie jutuajamise ajal läks juhuslikult mööda aga taksojuhi vend – suur nagu karu ja sellise pisut toriseva olemisega. Torisemisest hoolimata selgus, et venna maja paistis kohe sealsamas üle tee (ametliku nimega Guesthouse Vano Stefane Manana Qirikashvili) ning juhuslikult leidus tal ka vaba tuba – tsiteerides toa peremeest:


- "Kui see teile ikka sobib. Mul on head toad teisel korrusel, aga seal on poola matkajad sees, kes hommikul lähevad Kazbekile. Nii, et – peate vaatama".

 

Stephantsminda

| Üles |


Mul oli enesetunne läinud tund-tunnilt halvemaks, mistõttu ma olin tollel hetkel nõus igasuguse platsiga, kuhu saaks külje maha visata. Tuba asus küll köögi kõrval – perenaine askeldas seal ja pidi askeldama ka varahommikul, et poolakatele süüa teha, kuid meil oli voodi, omaette dušš ja vets – mida imet sa hing veel soovid ja seda kõike koos hommikusöögiga vaid ca 8 euro eest. Ka hommikuse mäkkeminekuga sai kohe klaariks – vanahärra (no ta oli ca 65 ringis) oleks meid hea meelega ise viinud, kuid tema nelikveoga KIA bussil läks Gergeti teel päev tagasi karteri põhi ja ta oli paariks päevaks nelikveoga autota. Ent taas telefoniga paar kõnet ning hommikul kella 6-ks oli transa mäe otsa olemas. Saame sellega üles, üleval antakse kuni tunnike aega ringi vaatamiseks ja siis alla tagasi – 50 lari (ca 17 eurot). Kohaliku lõhkisele karterile mõeldes tundus see hind igatahes odav ja nii oli diil tehtud.


Stepantsminda on oma nime saanud ühe munga, Püha Stephani, järgi, kellel kusagil sealkandis, Tereki jõe orus, asus erakla. Küla ristiti Kazbekiks nõukaajal, aastal 1925. ning sai oma õige nime tagasi alles 2007.a. Kazbegi / Kazbeki nimi tuleneb kohalikest mõisnikest (meie mõistes), õigemini ühest konkreetsest mehest Gabriel Chopikashvilist, kes aitas kohalike inimeste mässu tsaaririigi vastu maha suruda. Juudase teenete eest sai ta okupatsiooniarmee ohvitseriks ning võttis uue nime oma isa eesnime järgi (Kazi-Beg). Tema poeg tõusis tsaariarmees koguni kindraliks sõdides teiste kohalike mägirahvaste vastu. Viimase pojast - Alexandrist – sai kirjanik ning väidetavalt viimase auks nimetasidki nõukogulased Stepantsminda Kazbekiks. Ent mitte see lugu ei ole Kazbekis-Stepantsmindas oluline, vaid hoopis üks teine, mis ilmselt paljudele ei seostu otseselt sõnaga "Kazbek" (mulle isiklikult meenus enne reisile tulekut Kazbekist rääkides esimesena paberossid "Kazbek", mida lapsepõlves kunagi salaja sai sõstrapõõsaste vahel kimutud). Kazbeki mägi ise on nn potentsiaalselt aktiivne vulkaan (ehk siis praegu rahulik mägi, millest võib tuld purskav mägi saada). Kaukasuses on ta mäetippude hulgas kõrguselt seitsmes (5047 m), kuid Hephaistose ääside arvestuses auväärsel II kohal Elbruse järel. Seesama Kazbeki mägi, täpsemalt Betelemi koobas ca 4100 m kõrgusel, oli koht, kuhu jumalad aheldasid Prometheuse inimestele tule sahkerdamise eest ja kust siis Herakles ta aegu hiljem lahti päästis... Peale ristiusu maale tulekut olevat koopasse ehitatud klooster, kus asunud terve plejaad igasuguseid pühi reliikviaid, kuid see on üks teine pikk lugu...


Õhtusöök Stepantsminda hotelli Sharona's Bar Cafes möödus suurepäraselt. Meie perenaine öömajas põdes ette ja taha, et ei saa meile õhtusööki pakkuda, sest kogu aur läheb ülakorruse poolakate toitmiseks – seepärast otsisime ise endale õhtuks ninaesise. Ajal, mil Hele perenaisega vennastus – neist said vahepeal midagi nagu vanaema ja lapselaps, tegin mina tervendava uinaku olles tunnikese pärast jälle pisut tegusam ja valmis küla pealt õhtusööki otsima. Kebab, kannutäis veini ning hea seltskond peletasid paariks tunniks kõhutõve. Saime toitu tellides-oodates tuttavaks koha omaniku ja baaridaamiga – Hele tundis varsti seda maja paremini kui mõni tolle hotelli külaline ning hiljem tutvusime õhtusöögilauas noore perega Piiterist. Viimased olid reisimas oma paariaastase lapsega. Härra sõitis ise kohale autoga otse Peterburist, emme poisiga tuli lennukiga Kutaisi. Kuidagi läks jutt Kazbekile (üllatus küll) ja Gergeti kirikule. Noortel oli Patrol, kuid nad kahtlesid lapse pärast, kas minna mäe otsa ise või võtta auto. Hele pakkus neile välja, et lähme koos, meil on auto tellitud hommikuks, teeme kulud pooleks. Leppisime kokku nii, et kui hommikul neid kella kuueks meie maja ees ei ole, siis nad ilmselt lähevad ise.

 

Sharona's Bar Cafe

| Üles |


Hommikul ärgates tundsin end kohe halvasti. Külmavärinad ja pidev vajadus vetsus käia seadsid korraks minu võimekuse üles minna üldse kahtluse alla. Võtsin lehetäie sütt sisse, ei söönud igaks juhuks midagi peale kuiva puri ja nii see vorm saabus. Gruusia kohta üllatavalt kargesse hommikuõhku astudes kohtasime maja ees kohe üht eileõhtustest vestluskaaslastest. Kohal oli õrnem pool. Kuidas ja kas mäe otsa minna otsustas nende eest Pallas Athena – lapsuke kukkus öösel voodist välja ja sai nii koleda obaduse, et peeti mõistlikuks teda mäkke minemisega mitte solgutada. Loomulikult lubas džentelmen mäe otsa oma kaasa...

 
Varsti veeres ette järjekordne Patrol, roolis jörm ja täiesti umbkeelne džigitt. Istusime tolmusesse ja pesemata klaasidega autosse (no see oli ikka paras nöök pildistamise seisukohalt) ning ülesminek algas: ees ootas 7 kilti hirmsat rappumist. Peab aga kohe ütlema, et see masin ronis Dusterist oluliselt paremini. Algul ma arvasin, et lihtsalt diisel käib rahulikumalt, kuid varsti taipasin, et põhiline erinevus tuleneb hoopis automaatkast – kõik need kohad, kus ma pidin sidurit libistades hambad ristis nokkima, jõristas tema gaasi ja piduriga mängides rahumeeli läbi.

 

Hommikune Kazbek

| Üles |


Kiriku juurde jõudes selgus, et me olime küll seal esimeste seas, ent päikesetõusu vastuvõtmiseks kohal siiski liiga hilja. Päike oli juba tõusnud. Meie lohutuseks katsid taeva madalad hallid pilved – olnuksime kohal varem jäänuks taevane vaatemäng siiski nägemata. Teine tõrge ilmnes kiriku uksel – et käis hommikune palvus, ei olnud turistid sisse oodatud. Mis teha... Siingi lohutas teadmine, et kui tunnikese pärast alla tulema hakkasime, jäi kirikuuks seestpoolt kostuva palvepomina saatel suletuks. Ent kirik kirikuks - me olime seal ja nägime neid vaateid. Ma ei suuda ja oska nähtut tervikuna kirjeldada. Kui ma ütlen siin maaliline, ülev, võimas, ilus jne, siis see tegelikult ei anna edasi seda XVI sajandist kivikaarte ja looduse kooseksistentsi. Hallide kulunud nurgakvaadrite kõrval taamal tõusvaid rohetavaid mäenõlvu vaadates sisendab see kooslus tervikuna sisemist rahu, ajatust ning kindlust... Pühakoda kasvab välja sellest füüsilisest kohast, vastandudes ja samas sellega üheks saades - natuke robustne, pisut kiivas, kare nagu kotiriie. Ja need ornamendid ümber akende ja ustekülgedel! Vaade Kazbekile või mäe jalamil laiuvale Stepantsmindale seejuures ei olegi nii tähtis. Õigemini, ükski konkreetne vaade ei oma tähtsust, vaid kõik koos: tuul, palvepomin, habras aroom, milles seguneb jöise niiskuse, lambasõnniku ja viiruki lõhn, hall krobeline kivi, haljendavad nõlvad ja lumi kusagil kõrgel, isegi rattajäljed ja Kazbekile minejate pisike telklaager kusagil taamal.

 

Gergeti Püha Kolmainsuse kirik

| Üles |

 

Allatulek

| Üles |


Allatulek loksutas küll kohutavalt läbi, ent sujus ning laabus eriliste sündmusteta. Autojuhi kivinägu ei muutunud isegi raha vastu võttes - laskis vaid kupüürid korraks summat kontrollides näppude vahelt läbi, noogutas põgusalt ja järgmisel hetkel oli meie elust kadunud. Kell hakkas alles kaheksa saama. Jäime nägemist ka meie toreda kaaslasega, kes kiirustas hotelli lootusega, et ehk ei ole pisike reisikaaslane veel ärganud. Meie tuppa tagasi jõudes viskusin voodisse ja jäin kohe magama põõnates peaaegu kolm tundi. Ja nii see päev läks. Jätsime ennelõunal südamlikult pererahvaga nägemist, Hele hüppas rooli ja sõitis kuni Mtshketani. Tegime vahepeal vaid tee ääres ühes tulikuumas söögikohas kerge eine. Lõunasöögi taustal kogunes kõrvallauda põnev seltskond Bacchuse kummardajaid (kell polnud veel päris kakski päeval): üksteise järel hakkas imbuma igasuguses erinevas vanuses pässe, välimuse järgi töömehed ja muidu külamehed. Telliti mitu kannu veini, taadid hakkasid seda rüüpama ja ahelsuitsetama. Veerand tunni pärast muutus osa neist juba üsna rõõmsameelseks. Kui see oli harilik lõunapaus (baaridaami olekust võis nii küll välja lugeda), siis põnev oleks teada, kas nii käib iga päev. Lõunapausist oli niipalju ent kasu, et tundsin end kabedamalt ja sain lasta seetõttu sõidust väsinud Hele roolist ära. Sõitsin Borjomini – sadakond kilti mööda tuttuut Batumi kiirteed.

 

Koos Maiaga külalistemaja ees

| Üles |

 

Stephansmindas päevavalgel

| Üles |


Ahjaa, tegelikult oli eilse päeva suurepäraseks elamuseks ka mineraalveebassein Stepansmindas, mille juurde tagasiteel sattusime. Kui hakkasime öömaja juures väravast välja sõitma, küsis perenaine, et kas me ikka kohalikku mineraalvett oleme proovinud. Näidanud orienteeruva suuna kätte, läksime salapärast basseini otsima. Paar kilomeetrit külast Tbilisi poole, keset jõelammi, leidsimegi basseini. Meie ees laius ujumisbasseini mõõtu betoonist moodustis, kuhu voolas rennipidi otse puurkaevust väljapurskav külm mineraalvesi. Maitsesime otse puurkaevust purskavat vett – see mekkis imehästi: kerge loodusliku mulliga, natuke magusavõitu ja mitte väga pealetükkiva keemialabori maitsega. Villisin sellest kohe meie pudelivaru täis.
Kohalikud teadsid, et vee temperatuur peaks olema seal 14...15 kraadi. Hele tahtis kindlasti ujuma minna. Läkski ja seda kaldal kõõluvate paari lõnguse, kes tegid aega parajaks sõbra pulmapeole minekul, ilmseks meeleheaks. Ma olin algul kahevahel, kuid külmavärinatest hoolimata ronisin siiski sisse...  Esialgu tundus külm, kuid soojas lõunapäikeses oli tegelikult väga mõnus kibisevasse mullivette sukelduda!

Mineraalveebassein

| Üles |

 

Tagasi Tbilisi poole

| Üles |

 

Väävliallikad

| Üles |

 

Tagasi Tbilisi poole

| Üles |

 

Borjomi. Hotell MIlano

| Üles |

 


 

9.08.2017. Kell 10.05. Hotell Milano. Borjomi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Borjomi Milano rõdult

| Üles |

 

Elu on ikka pöörane ja imelik. Kirjutasin öösel ja jäin siis vastu seitset uuesti sügavalt magama. Ärkasin valju pehme aktsendiga venekeelse käskluse peale, mis käskis juua! Tegin silmad lahti – mu voodi ees seisis hallipäine mehemürakas – eelmisel õhtul oli ta väliuksele stopperit kruvinud, käes kandik pudeli ja klaasiga. Tema taga seisis rõõmsalt naeratav Hele. Nähes mind virguvat ütles mees uuesti käskivalt – "Joo". Võtsin ettevaatlikult klaasi... ei, see polnud mingit liiki samakas ega mingi kahtlane leotis, vaid puhas suhkruvesi... Jõin selle kuulekalt ära. Taat käskis ühe tou veel valada ja ära juua. Sellel ajal jõudis Hele juba mind ka valgustada. Nimelt, kui ta alla läks ja minu puudumist haigusega põhjendas, sattus staff ärevusse. Kõhutõbi pidi olema siin igasuvine haigus. Läheb kiiresti üle, aga teeb nõrgaks ja kui sööd valesid asju, siis kestab pikemalt. Minu eilne suur prohmakas oli mineraalvee joomine. Kõhuviirusega tohtivat vaid puhast vett juua. Ja kui midagi veel, siis "musta veini" – nii nimetavad nad paksu ja tummist punast veini siin. Suhkruvesi on selleks, et glükoositaset kiiresti tõsta – see pidi olema väga oluline. Ma ei tea, mis pildi Hele mu seisukorrast oli maalinud, kuid tundus, et murelik grusiin eeldas, et ma olen ilmselt viimased kaks päeva ainult potti kallistanud või/ja sellel istunud. Edasi sain käsu kätte, et riidesse nüüd ja alla keedukartulit sööma – keedukartul on üks väheseid asju, mida ma süüa tohtivat ja lausa pean, et jõudu koguda. Seda küll hommikumenüüs ei ole, kuid naised köögis olla juba selle nimel kibedasti tööle pandud ning isegi peapesu saanud, et nad end liiga aeglaselt liigutavad. Hele sai ka peapesu, et ei olnud juba eile härrale minu seisundist teada andnud – David oleks mind viivitamatult haiglasse tilga alla viinud. Nüüd aga pole vast enam mõtet, sest mul läheb arvatavasti juba kolmas päev, siis õhtuks peaksin olema loodetavasti nagunii kõbusam – pidavat selline kolme päeva tõbi olema. Ent, kui mul ka peale hommikusööki on ikka väga kehv, siis läheme kohe haiglasse! Ei mingit vastuhakkamist ega kobinat! Taat laskis peale seda kuuldavale vängevõitu triaadi, mille tsenseeritult võiks kokku võtta nii, et igal suvel on samad probleemid ja selles on süüdi eeskätt kriimude silmadega valet usku ja valesti riietatud isikud, kes lõunapoolsetest maadest Gruusiasse tulevad ja ei oska kasutada tualette ega käsi pesta... Nojah...


Hommikusöök keedukartuli ja keedumunaga laabus, kuigi buffeelett oli lookas igasugustest hõrgutistest, mis mulle olid keelatud (selle eest, et ma midagi keelatut näppu ei saaks, seisid hea nii Hele, kui kaks köögis toimetavat daami – üks vist Davidi ema ja teine tema ämm). Hele nautis algul kogu rootsi laua valikut, kuid enne hommikusöögi lõppu teatas, et ta tunneb end nüüd ka imelikult. Kui siis sellest härrale – David oli tema nimi – piiksatasime, saime 5 minutit riidesse panemiseks ja ilma igasuguse vasturääkimisvõimaluseta pakiti meid kaubikusse ning sõit läks haiglasse. Seal võeti asja tõsiselt. Veendunud, et me haiglast ära ei põgene, läks David omi toimetusi tegema, pressides eelnevalt mult siiski välja lubaduse, et kui kuidagi tema abi tarvis on, siis kohe helistan peremehele. Haiglas võeti asja tõsiselt, Hele pandigi paariks tunniks tilga alla. Selgituseks lisati, et see on mingisugune C-vitamiini ja soolalahuse segu vms – Hele igatahes teadis isegi selle lahuse nime. Pidi olema odav ja üllatavalt efektiivne: kui muidu põetakse seda viirust 3...4 päeva, siis tilgaga piirdub päevaga. No saame näha. Nüüd on mul paar tundi aega. Ma tunnen end tõesti eilsega võrreldes pisut paremini, sestap lähen vaatan linna. Seda enam, et pean leidma apteegi söetablettide, enterooli ja levomitsetiini ostmiseks – haiglast soovitati seda keemiat tungivalt osta.

 

Tilga all

| Üles |

 
...Ahjaa. Panin ennist toas meie asjad kokku ning oleks unustanud peaaegu meie isetehtud kardinad. Tuba on superluks, kuid peale konditsioneeri pole jõutud paigaldada ka tänavapoolseid kardinaid voodi juurde. Seepärast improviseerisime eile (õigemini tegi enamuse sellest Hele) T-särkidest ja sallidest elektrikuteibiga mäkaiveri stiilis aknakatted.


Hüva. Panen nüüd vöö vööle – aeg on linna minna.

Borjomi valge rippsild

| Üles |

 


 

9.08.2017. Kell 22.00 Valodias Cottage. Vardzia

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vardzia

| Üles |

 

Naasin meie tänasesse tuppa imeliselt õhtusöögilt, mille kulminatsiooniks sai grillitud jõeforell ja kohalik "must" vein. Me oleme Vardzias. Hetkel rõdult mägede kohal tähti vaadates näib, et oleme sattunud taas ühte hiiglama ägedasse paika.
Ja taas on päev pakkunud uskumatuid pöördeid, seejuures peaegu kõik toimus ekspromt. Meie ainus plaan oli kuidagi jõuda Vardziasse – kõik ülejäänu on puhas boonus. Hommikusele enesetundele ning enda ja Hele konditsioonile mõeldes poleks küll uskunud, et satume peale haigla veel mitmesse imelisse kohta ning päeva lõpuks ikkagi jõuame Vardziasse (Borjomis ma selles nii kindel küll ei olnud). Ent nii on läinud, Gruusia ei väsi üllatamast...


Niisiis panin hotellis asjad kokku ja läksin linna.


Borjomi allikaid teati ilmselt juba antiikajal, ent kõrvalise auskoha tõttu need unustati ja taasavastati alles 1829. a juhuslikult vene sõdurite poolt. Kui Borjomi oru ilus loodus oli meelitanud sinna juba varem üksikuid jõukamaid inimesi, siis peale ravivee leidmist kasvas küla kiiresti tsaaririigi aristokraatia hulgas tuntud kuurortiks. Esimesena sai oma kõhuhädadele leevendust allika leidnud väeosa sõjapäälik. Ravivee kuulsus levis eriti peale seda, kui see tervendas Tsaari Kaukaasia asevalitseja Jevgeni Golovini tütre Jekaterina. Peale seda nimetati üks allikas tütre ja teine isa nimega. Jekaterina allikas asub praeguse Borjomi mineraalveepargi väravas ja sealt saab tasuta pudelisse võtta või niisama juua selleks spetsiaalselt ehitatud paviljonist tervisevett. 1850-tel pandi järgmise asevalitseja, Vorontsovi, eestvõttel käima vee villimine pudelitesse. Ehitati hotelle ja raviasutusi ning XIX sajandi lõpuks eraldi raudteeharu. Borjomi praegune tuntuim hoone ehitati 1890-te alguses tsaaripere liikme, suurhertsog Nikolai Mihhailovitsi suveresidentsiks linna lääneossa Mtkvari jõeorgu. Residentsi projekteeris Leon Benois – üks tollase Peterburi tuntumaid arhitekte. Praegune Mineraalveepark või nn Borjomi Keskpark, mis algselt rajati juba 1850-tel paikneb Borjomula jõekese orus, mitte kaugel kesklinnast. Kõik kohalikud on seni rääkinud pargist imelisi jutte ja kiitnud seda taevani... Ausalt öelda olen isegi pisut elevil, eriti mõttest, et saab minna mineraalveebasseinidesse. Nõukogude okupatsiooni algusega 1921. a muidugi juhtus see, mis igal pool – kaunis kuurortlinn lagastus kiiresti, kaunimad hooned, sh Likani palee, said aga parteiladviku suvituskohtadeks. Likanis armastas käia isegi Jossif Vissarionovitš ise. Borjomi mineraalvett villiti aga edasi ja seda teati üle Nõukogude Liidu. Peale taasiseseisvumist on Borjomi mineraalvesi muutunud üheks Gruusia sümboliks, Borjomi linn seejuures üheks tuntuimaks turistilõksuks mitte ainult grusiinidele vaid ka venelastele ja kõigile sõbralike vennasrehvaste esindajatele ümberringi. Paradoksaalselt omab praegust Borjomi tehast ja kaubamärki vene firma.
Endist tsaaririigi õitsva kuurorti vanalinna keskust tähistab Kostava väljak (endine Olga kaldapealne) ning sellelt sümbolina üle tee koolduv valge rippsild. Praegune sild on nõukaaegne, algne sild – Olga sild (suurhertsog Mihhaili (Romanovi) abikaasa auks) - ehitati aga 1860-tel. Olga kaldapealse äärde jäid endise linnakese kõik tähtsaimad majad - peapostkontor, Central Hotel, Remet park jne, millest mõned riismed on säilinud tänaseni, kuid plats ise kaotanud oma võlu ja olulisuse tänu ümberehitustele ning tänase "ilu-elu" koondumisele Borjomi parki suunduva tänava äärde. Samas leidub endisel keskplatsil igasuguseid poode ja ärisid, neid jätkub hulganisti ka teisele poole jõge. Lõpetasin sealkandis ringi seigeldes edukalt apteegiralli, kuigi levomitsetiini 3 lehe ostmiseks pidin külastama kolme apteeki – korraga müüakse seda mürki vaid ühe lehe kaupa. Et Hele väljapääsemiseni tilguti alt oli veel aega, läksin parki avastama. Kostava väljakult tundus olevat sinna tükk astumist, sestap võtsin auto. Tegelikkuses on vahemaad väikesed, kuigi peab arvestama pisukese mäest üles-alla käimisega. Väikese keerutamise peale leidsin omast arust ka toreda parkimiskoha. Hakkasin just autost välja astuma, kui kuulsin taamal seisva politseiauto poolt mingit lärmi. Kehitasin õlgu ja astusin edasi. Ent siis lülitati mögafon täisvõimsusele ning resoluutsel toonil ja toreda pehme aktsendiga vene keeles anti üheseltmõistetavalt teada:


- "Belõi renoo – ubiraites!"


Hüva. Seda kahte korda öelda lasta olnuks tervist kahjustav. Niisiis tegin vehkat. Kui lõpuks legaalse parkimiskoha leidsin, tuli varsti kõne Helelt, et võin talle järgi minna – pargi väravat 9. Aprilli tänava otsal olin siiski jõudnud juba silmata.


Haiglas selgus, et Helel on juba parem, kuid tilk käib veel oma pool tundi. Selle aja sees tekkis mulle austav ülesanne ajada korda vorm nr 200. Seda on vaja reisikindlusele esitamiseks, sest tilgutamine maksab 60 lari. Iseenesest pole summa suur, kuid kindlustuselt küsida kannatab ikka, kasvõi kogemuse pärast (ma lausa kardan seda sõna tegelikult – Hele oli just mõni päev tagasi õhanud, et saaks mõnd kohalikku haiglat seestpoolt näha - küll oleks põnev!). Selle vormiga on aga selline teema, et välja antakse toda vaid gruusia keeles. Kuna Borjomis käib palju turiste, siis jama juhtub pidevalt ning nende jaoks on haiglas olemas kohe omaette notariaalne tõlkebüroo. Nõutasin siis paberi – seda tembeldati ja allkirjastati hoolikalt - ja kobisin papper näpus kõrvalmajja notarisse. Kõrvalmaja pidi olema ka haigla, kuid selle peasissepääsu kõrval tegutses ilmselt mingi telekaparandus, sest kogu fuajeed täitsid ratastega kärud katkiste kineskoopide ning muu sarnase pudi-padiga. Ühes korvis vedelesid aga kaustad, mis nägid välja nagu vanad haiguslood. Notari leidsin teiselt korruselt. Tegelikult ma notarit ei näinud, vaid ainult tema sekretäri ja ühtlasi tõlki. Ta võttis paberid enda kätte teavitades, et tõlkimine läheb maksma 15 lari, ja notari tasu veel 15 lari. Tõlke saame kätte homme, sest tõlkimine võtab aega ja ... notar on väga hõivatud persoon. Miks ei võiks see paganama vorm olla turistidele inglise keeles...


Hele väljasikutamine laatsaretist läks libedat. Võtsime hotellist asjad ning keerasime autonina lõunasse. Davidit ei olnud õnneks kohal, kuid kui Hele talle helistas ja teada andis, et kõik on ok ja me juba teel Vardzia poole, sattus mees ahastusse, et miks küll me veel üheks ööks nende juurde ei jäänud tervist praavitama. Kuid - andku aga me teada, kui peaks Vardzias siiski tervisega jamaks minema – ta sõidab kasvõi ise kohale ja võtab siis ohjad oma kätte. Ja tulgu me ikka tagasi. Kui hotell tundub kallis – "no ostke siis korter või maja – need ei maksa siin midagi!"...


Kell hakkas kaks saama, kui Borjomi silt selja taha jäi. Minu enesetunne tundus üle mitme päeva suhteliselt ok, Hele arvas, et ta jääb ka elama. Haiglasaaga lõi tänased plaanid segi: ilmselgelt läinuks homme lõunaks enda Tbilisisse liigutamine väga tüütuks kimamiseks. Seepärast otsustasime võtta rahulikult ning pealinna üldse reisiplaanist välja jätta. Eeldas see vaid kolme minuti pikkust kõnet Avisesse autorendi pikendamiseks päevakese võrra.


Ma ilmselt kordan ennast juba tüütult, ent Vardzia tee Mtkvari jõe orus oli taas äärmiselt maaliline – meenutas kuidagi Kreeta teekesi. Borjomi poolt minnes kulgeb maantee algul suhteliselt kitsas orus piki jõe kallast madalate männiste kulunud mäekeste vahel, peale Akhaltshike kahaneb org mõneks kilomeetriks ahtaks sälkoruks ja laieneb siis kümme-viisteist kilomeetrit enne Vardziat platoosse lõikunud fantastilise, justkui segipööratud maastikuga laiaks kanjoniks. Lihtsalt ilus...

 

Mtkvari orus

| Üles |


Paarkümmend kilomeetrit peale Borjomit tekkis mõte midagi ampsata. Keerasime teelt maha esimesse ettejuhtunud külasse – see juhtus olema Atskuri. Külavahetee muutus kohe parajaks kitserajaks. Ma ei kujuta ette, kuidas selliste teedega igapäevaselt elatakse... Üllatuslikult kerkis vasakusse teepoolde hullult lagunenud ent siiski võimas kindlusevare. Teelt alla keerates ei osanud seda nagu esialgu märgatagi – niivõrd ühtesulanud on see enda all asuva kivise künkakesega. Nagu nüüd õhtul lugesin, oli kindlus keskajal ning hiljemgi kõiksugu lõunast tulnud nuhtluste vastu võitlemisel strateegiliselt hirmus olulise tähtsusega. Asi pandi püsti mingil kujul juba VI sajandil ja tuuniti XII sajandil. Maaliline ahervare... Ent, meie kummagi konditsioon ei olnud päris selline, et jookseks kiljudes kivihunnikute vahele, sestap jätkasime külapoe otsingul. Poe leidsime tegelikult üsna kindluse alt pisikeselt platsilt. Pood nagu pood ikka. Palusime endale välja kaaluda mingeid kohalikke kuivi küpsise- ja saia vahepeale liigitatavaid kakke. Sel ajal, kui müüja meiega tegeles, astusid poodi kaks pisikest poissi, kes hoolega münte lugedes hakkasid kotti laduma ilmselt neid asju, mida kodust tuua kästud oli. Nad takerdusid jäätiseleti ette ning ilmselgelt arvutasid, kas kaasa võetud rahast saaks midagi magusat välja pigistada. Hele võttis kaks jäätist, maksis ära ja palus müüjal poistele anda. Müüja ulataski naeratades jäätised poistele ja ütles midagi – need jäid meid suu ammuli vaatama. Maksime siis omad saiad ja läksime välja. Enne kui autosse jõudsime istuda, jooksid poisid poest välja öeldes armsa lapseakstendiga:


- "Passiiba!"


Ju müüja andis kiirkeelekursuse neile vahepeal.

 

Atskuri

| Üles |


Valisime ühe tolmuse kruusatee, et leida kusagil jõekäärus piknikukoht. Natukese võsa vahel keerutamise järel peatusime kruusasel kaldal. Taamal kõrgus liivaste-kruusaste jõeloogete ja saarekeste kohal Atskuri kindlus – kaugelt kordi imposantsem, kui lähedalt. Lai jõeoru panoraam, ümberringi vasikakari, kes jõekaldal lesides päikese käes peesitades leiba luusse laskis. Pole vist rahumeelsemat ja armasamat looma, kui vasikas; nad unelesid siin ja seal päikesepaistes oma suurte siniste silmade ja vasikaripsmetega... Nagu mingi stressiteraapia. Sõime oma saia ja jõime vett... Istusime seal ja lihtsalt hirmus hea oli olla. Kui oleks mingi manomeeter, millega mõõta pitoresksust, siis Atskuris seisnuks seier põhjas...

 

Atskuri Arkaadia lehmade ja linnusega

| Üles |


Edasi viis tee läbi Akhaltshike - tegus linnake, mille teede servad täitsid kobaratena rippkiige- ja toolimüüjad. Kõik lihtsalt müütasid hammokeid mitmel erineval moel. See on siin riigis varemgi silma jäänud – kui keegi kusagil midagi müüb, siis müüvad kõik ümberkaudu sedasama asja. Linnake ise tundus tolmne ja lõunamaiselt räpasevõitu – seni me päris sellist tänavapilti polegi veel kogenud.
Enne tänase õhtu tippelamust tegime teel veel paar peatust – esmalt Aspindza Chico kohvikus, et maiustada hartšoo, baklažaani ja hinkaalidega (ma pole kindel, kas see kõhutõbe arvestades oli ikka targim tegu) ning järgmisena toppasime korraks Khertvisis, et maanteelt imetleda taaskord ääretult maalilist pärastlõunapäikeses kümblevat pea 2500 aasta vanust kindlust. Viimase tegid koledasti katki XIII sajandil mitte harjumuspärased pahad türklased ega isegi mitte pärslased, vaid kurjad mongolid.

 

Chico suupistevalik

| Üles |

 

Khertvisi

| Üles |


Kulgesime maastikuvaateid imetledes edasi. Teadsin, et enne kuulsat Vardzia koobaslinna peaks olema tegelikult veel üks pisem, vanem ning vähem tuntud, kuid Vardziast isegi maalilisemaks peetav koobasklooster-linnake – Vanis Kvabebi. Karmenil ei olnud sellest kohast õrna aimugi (või oli see sees jällegi mingi nimekujuga, mida kuidagi otsitavaga seostada ei oska). Keerasime ühe poolroostes pruuni sildi, mille piktogramm tähistas pühakoda vms, järgi teelt maha, sõitsime üle väga ägeda rauast rippsilla ning võtsime ette mäkke tõusvad rattajäljed. Tee tundus mõnus – juba harjumuspäraseks saanud pisut auklik kruusakas. Iga tõustud meetriga muutusid vaated Mtkvari jõele ja selle fantastilise kujuga sängile üha kaunimaks. Ühe eriti tšilli koha peal avasime "musta veini", et sellega kohalike näpunäidete kohaselt Hele taas kehvemaks kippuvat olemist ravida. Lihtsalt võrratu! Võrratu vaade platoosse lõikunud hiiglaslikule jõeorule... Paari kilomeetri pärast jõudsime pruuni sildi viidatud tegeliku eesmärgini – nagu teadetetahvel osutas, võisime ümberringi näha Tmgovi kindluse varemeid. Sildilt võis lugeda ka, et juba VIII sajandil ehitatud kindlus rajati mööda Mtkvari jõeorgu kulgenud iidse karavanitee (no seda mööda me siis tänase päeva oleme kulgenud) – mis oli ka siiditee üks harudest – kontrollimiseks ja kaitseks, hiljem oli see kohaliku hertsogi kodupesaks. Ja taas avanesid Mtkvari orule uued kirjeldamatud vaated... Ilmselt oleksime me selle kohaga piirdunudki, kui poleks lätlaseid. Ootamatult mäenuki tagant välja keerates avastasime sadakond meetrit eemal seismas selleks teeks pisut madalavõitu sõiduauto, mille ümber askeldasid paar-kolm turisti. Kui peatusime, et tee kohta uurida, kuulsime neid sohvriga rääkivat üliägeda aktsendiga inglise keelt. Neilt teed küsides selgus, et väike punt lätlasi on kodust üsna kaugele eksinud. Lõõpisime pisut vastastikku heanaaberlikest väärtustest (nagu kuus varvast ja kolm rinda jne) vesteldes. Kui nende autojuhilt – kes tundus kohalik kutt olevat – küsisime, kas ta teab, kuhu see tee edasi viib, teatas ta, et loomulikult ta teab - see on üks eriti äge koht. Nemad oma autoga sinna ei saa, kuid meie oma loodetavasti veab üles. Ta näitas telefonist ülesvõtteid armsast pisikesest, (mehe väitel) IX sajandil ehitatud, kirikust kollakate väljade taustal. Kommentaariks lisas veel, et me peame kiirustama, et enne pimedat ja saabuvat äikest alla tagasi jõuda, ent minna tasub ja me kindlasti ei kahetse.

 

Tmgovi

| Üles |

 

Tmgovi kindlus

| Üles |

 

Tee mäest üles oli... kohutav. Sama hull või kohati hullemgi kui Stepandsmindas, vaid selle vahega, et olime teel üksi ning ei pidanud arvestama vastutulijatega. Päris mitu korda keeranuksin otsa ringi, kui selleks olnuks ruumi. Ent umbkaudu neljakümne minuti turnimise peale jõudis tee järsku lausikute heinamaade vahele – olime platool. Kui ma peaksin kirjeldama Elüüsiumi väljasid, siis heinamaad Tmgovi kiriku juures oleksid just need, mille ma silme ette manaksin: kuldsed rohumaad värskete rõukudega, mille vahel siin ja seal paar-kolm meest loojuvas päikeses rehade ja hangudega kärmelt vehkides vaale kokku tõmbavad. Kuiva heina magus lõhn... Ümber lauge künka sõites hakkas ühel hetkel paistma madal koltunud halli olemisega iidvana pisike palvela. Taamal üles kerkinud sinililla äikesepilv värvis idapoolse taeva mustaks, samas kuldas loojuv päike heinamaid ning pisikesi lagunenud iidsete kivihüttide müürijuppe siin ja seal ümber kiriku. Kusagil lahvatas vikerkaar... Kirjeldamatu värvide mäng!


Kiriku juurde viiv rada oli vikatiga ripsat-rapsat sisse löödud, kuid ümber kiviaia lokkas kõrge kollakas hein. Kiriku samblikune kivikatus, pisike kellatorn ning luitunud ja kohati mahapestud krohviga seinad evisid ajatust ja ajatut vanust. Aknaid ümbritsevad rohmakad sõlmpõimingus ornamendid ja lakooniline iidne basiilikavorm. Natuke lääpas rohmakas rautatud uks avanes raskelt ja juhatas sisse paratamatult taas ilmselt XIX sajandi sündmustest tingituna üleni valgeks võõbatud, kohati küünlatahmast laigulisse, kolme pisikese lööviga palvelasse. Ei olnud uhkeid freskosid ega erilisi pühakupilte, vaid paar-kolm fotokoopiat ikoonidest ja mõned kahtlased maali moodi asjad, mille kunsti- või ajalooväärtus on ilmselt kaheldav, ent seal, nende heinaliste kontekstis, tundus see ainuõige valikuna... See kõik kokku oli ülev ja ilus ja lihtsalt... lihtsalt üks väga-väga eriline koht! Ma ei oska seda sõnadesse panna... Kui kirikust väljusin, hakkas päike taamal oleva künka varju laskuma. Paar heinalist astus ühe korda seatud hüti poole.


- "Neil karjastel väljal..."

 

 

Tmgovi kirik

| Üles |


Ajasime paari heinalisega juttu sellest kohast ja nende elu-olust. Ei, see küla jäeti maha juba ammu-ammu, kuid seal käiakse ikka heina tegemas. Vanasti käidud seal sõdade eest varjul, sest tee mäe otsa oli nii sant, et keegi ei viitsinud sinna järele tulla. Aga nüüd tullakse üles paariks-kolmeks päevaks, et heina või muid põllutöid teha – silma hakkas ka paar peenramaad ja kartulilapikest (sõna "kartuli" gruusia keeles tähendab muuseas Gruusiat või grusiini – sõltub kontekstist). Kui küsisime, kas peame alla minnes kiirustama, et mitte äikese kätte jääda, ütles üks meestest, et ärge muretsege – see vihm läheb mööda ja isegi kui peaks sajuks kiskuma, siis tee alla on igal juhul ok – ta viipas taamal paistvale vanale Transiti-rimakale ja roostetand Moskvitšile – kui nendega saab sõidetud, saate teie ka. Jätsin Hele ühe heinalisega juttu ajama ja võtsin rahumeeli aja skitsimiseks...

 

Elüüsiumi väljadel

| Üles |


...Neelasime reispassiks ära viimase veini ja alustasime laskumist. Iga serpentiini otsas paistis taas ja taas vikerkaar, mille peale Hele arvas, et meiega ei saa midagi juhtuda – kui sõidame üle ääre, oleme vikerkaarel ja sealt saab alla ikka...

 

Tagasi maa peale

| Üles |


Maanteele tagasi jõudsime hämaruses. Tee Vardziasse keerutas serpentiinina vaikselt pimedusse mähkuvate kaljude vahel. Viimased kilomeetrid möödusid taas slaalomina maanteed pidi kodu poole lontsivate lehmade vahel nagu see siin kombeks on. Vardziasse jõudsime juba praktiliselt pilkases pimeduses, kuigi koopalinn ise öösel valgustatuna särab tuletornina pimeduses. Valikuks teelahkmel kolme öömajale viitava sildi vahel viskasime näppe ja nii me õhtuks siia sattusime.


Ohh elu-elukest! Meil on veel piisavalt tummist "musta veini", et nautida pisut aega tsikaade ja tähti rõdu kohal...
 

 


 

10.08.2017. Kell 13.15. Kohvik Maria Khertvisi. Khertvisi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Maria kohvik. Khertvisi

| Üles |

 

Istume laialehise puu all tädi Maria tagaaias praktiliselt Khertvisi kindluse müüri ääres. Maria on vist tegelikult selle kohviku nimi, kuhu me end poetan'd oleme, aga võib-olla on see ka tolle lahke naisterahva nimi, kes meid siia istuma juhatas. Väga lahe tagahoov: kanad, viljapuud, taamal leivaahi ja väliköök – nagu muiste maal vanaema juures. Lahke proua ise hakkas hetk tagasi meie jaoks ekstra forelli keetma. Asi on selles, et tänases ööbimiskohas toitlustati küll igati suurepäraselt, ent selle tulemusena on ilmselt meie kõhtude konditsioon endiselt või uuesti suhteliselt kahtlane. Seepärast mõtlesime, et küsime mõnd tahket sööki. Kui aga tädi kuulis, et meil selline närb olemine, siis ta tegi ise ettepaneku keeta meile kartulit ja selle kõrvale forelli – keeduvärk peaks igati sobilik olema. Hele tšatib vist mingite belglastest jalgratturitega, kellest me enne mööda sõitsime, seega kasutan aega ja panen kirja meie muljed Vardziast.


Päevavalges avanes Volodias Cottage õige olemus – viljapuud, viinamarjad, köögiviljapõld, oma veinikelder ja pisike meierei – kogu kompleksi – aga siin kohti vähemalt poolesajale inimesele kui mitte rohkemale – toitlustamiseks vajalik kraam toodetakse kohapeal. Eilne vardas serveeritud grilllõhe olla püütud sealtsamast Mtkvari jõest. Uurisime hommikul lauda toite toonud imeilusalt neiult pisut selle koha kohta, mispeale saime pääliku enda käevangus toreda ekskursiooni veinikeldrisse ja aedadesse, pealekauba tasuta õpetuse viinamarjade lõikamisest. Veini tehti seal traditsioonilisel moel, kuid peale amforast välja võtmist pudeldati vaid osa parimate aastate kraami. Enamus nö tarbeveini seisis suurtes 500 l sinistes plastvaatides, millest siis vahetult enne lauale andmist vein pudelitesse villitakse. On õhtuid, kui veini kulub 30...40 liitrit.. Üllatusena selgus, et talved Vardzias on üsna karmid – nii näiteks võttis eelmisel talvel külm ära osa viinamarju nende istanduses. Lahkudes ostsime kaasa paar purgitäit kohalikku jogurtit - masonit, mis konsistentsilt meenutab midagi paksu hapupiima või kreeka jogurti vahepealset. Igatahes pidime taas tõdema, et Gruusia suudab ikka ja taas positiivselt üllatada.

 

Volodias Cottage

| Üles |

 

Volodia

| Üles |


Vardzia koopad... Vardziale pandi alus X sajandil kuningas Giorgi III poolt. Kaitseks lõunast tulevate rünnakute vastu ehitas ta Mtkvari jõe orgu rida kindluseid - Akhalkalaki, Khertvisi, Tmogvi ja Mgeltsikhe. Neist kaht me eile ka nägime. Vardzia pidi lisanduma neile suure kindlustatud asulana, kus oleks piisav garnison, mida vajadusel saaks operatiivselt kasutada. Vardzia ent ehitati täies mahus üles Giorgile järgnenud valitseja Tamari, targa ja võimuka kuninganna poolt, kusjuures militaarlinnast sai pigem klooster-linn. Tamar valitses Gruusiat aastatel 1184-1213, tema valitsemisaega peetakse Gruusia "kuldajastuks". XI sajandi lõpul, kui Vardzias elas suurim kogukond, oli kaljudesse kaevatud 13 eri tasandil ligi 3000 ruumi: eluruumid, kirikud, keldrid, sh 28 veinikeldrit ja ka ligi 300 ruumi (kui ma õigesti mäletan) kuninganna õukonnale. Tänaseks on neist tänu maavärinatele säilinud umbes 600 koobast-ruumi. Koobaslinna kasutati aktiivselt pea XV sajandi keskpaigani, mil türklased piirkonna vallutasid ning mungad olid sunnitud põgenema. Hiljem on koobastikku kasutatud sõdade ajal korduvalt varjupaigana. Praegugi toimetavad keskses pühakojas nunnad, ent kompleks ise on siiski täna pigem konserveeritud varemetesüsteem ja mitte klooster.

 

Vardzia

| Üles |


Vardzia on vist küll üks senini nähtud Gruusia turistilõksudest üks organiseeritumaid. Lunastasime pileti, võtsime jalad selga ja asusime vapralt mäkke ronima. Ent ei ole lihtne poolhaigena 35 kraadises kuumuses üles ronida, isegi kui see ronimine polegi väga pikk. Välismaa turistid igatahes rentisid väravast üles tulekuks bussi... Ühesõnaga – üles me peale paari puhkepeatust ning joogipausi saime, koobastes olime, vaateid ja tunneleid, püha veega basseini ja veel mitmeid põnevaid asju nägime, kuid see ei olnud eriti nauditav. Kõige hulleminin tundsin end koopas, mida kutsuti Naudingute aiaks. Ühel hetkel tekkis tunne, et nüüd ma lihtsalt pean kohe tualetti saama ja kõik. Kuid läks hästi, tunne vaibus, koobas jäi rüvetamata ja mina ellu... Ent alla jõudes tundsin end tegelikult üsna haige inimesena.
Vardziast ära sõites leidsime üsna lihtsalt üles eile otsitud Vanis Kvabebi koopakloostri teeotsa. Peab mainima, et betoneeritud tee parklasse oli sõita sile, ent sellise kaldega, mille peale vaese Dusteri sidur pidi äärepealt otsad andma. Samas oli tee ka nii kitsas, et kui keegi vastu tulnuks, ei taha ma isegi ette kujutada seda manööverdamist ja siis uuesti kohaltvõttu, et taas üles minna. Vastik elamus. Parklasse jõudes võttis vastu ebainimlik kuumus. Ma olin Vardziast nii läbi, et eelistasin autosse kliimaseadme juurde jääda panoraami imetlema, Hele leidis endas siiski jõudu üles kolama minna. Kuid, mis seal salata, võrreldes Vardziaga mõjub Vanis Kvabebi hoopis intiimsemalt ning maalilisemalt – vaated meenutavad õige pisut vaateid Delfi Apolloni templi juurest. 16 eri tasandile kaevatud koopasuud sulanduvad mäekülge (eks palju neist on ka maavärinatega pihta saanud), isegi pisut edevamalt välja ehitatud pisemaid kirikuid tuleb esialgu targu nagu nõela heinakuhjast otsida. Ent üldmulje on haarav.

 

Vanis Kvabebi

| Üles |


Ok. aga aitab praeguseks – toit saabub...


PS. Kui hea on keedukartul ning keeduforell lihtsalt soola ja tilliga! Aitäh tädi Maria, aitäh!
 

 


 

11.08.2017. Kell 04.30. Hotell Balcony. Mtskheta

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 

Mtskheta. Kell 4.25 hommikul

| Üles |

 

Maeita... millegipärast uni läks lihtsalt ära. Oletatavasti pole asi selles, et üle jõe tehti ilutulestikku... Tundub, et Helegi kondab rõdul ja ajab wifit taga... Naljakal kombel oleme taas Mtskhetas ja hotellis Balcony. Seekord pidu ei peetud, kala ning riisi kõrvale sai tellida ilma Iljale (Triibule siis) kaebamata ka mohiitot. Bassein peale õhtusööki väikese veiniga on siin endiselt mõnus... Ahjaa. Õhtusöögi kõrvale pakuti ka tsirkust. Kui kala just lauale oli toodud, ilmus söögisaali ähmis Triibu ning küsis segases inglise keeles, et kelle valge auto on maja ees – seal põleb! Mul jäi süda peaaegu seisma. Kargasin püsti ning tormasin koos Triibuga lifti. Õnneks Triibu liftis selgitas, et üle tee on põlema läinud mingid kuurid ja tuletõrje tahab tänavale ruumi. Tegelikult tehti vist kisa rohkem, kui villa sai, sest hetkel, kui ma auto eemale parkisin, veel mõned leegid lõõmasid, ent hotelli väravast sisse astudes oli juba neilgi ots peal.

 

Borjomi haigla

| Üles |


Me kiirustasime eile päeval Borjomi haiglasse saamaks kätte notariaalset tõlget makstud raviarvest. Kohale jõudes selgus, et paberid ei ole veel valmis. Ootasime kuumas kabineti eestoas. Daam, kes meiega tegeles, jooksis vahepeal taharuumi, kus peitus kõikvõimas notar. Kõõlusime seal pea tunni. Lõpuks roidununa higisest leitsakust parkisime pargi sissepääsu juurde tasulisse parklasse, võtsime kaasa ujumisasjad ning kiirustasime kuulsasse mineraalveeparki lootusega peatselt külma basseini sukelduda.
 

Borjomi 9. Aprilli tänava ja Baratashvili tn vaheline sild

| Üles |

 

Kuid...


Esimene imelik mulje jäi juba piletikassast. Eeskujuliku sovjetiaegse käitumisega paksult värvitud tütarlaps kassas müüs ainult pileteid. Mu küsimuse peale (ei inglise ega vene keeles), millist piletit osta, kui me ka ujuda tahame, ta ei reageerinud lihtsalt. Ostsime siis üldpileti. Esmamulje pargist tundus äge – selline pisut veidralt ülesmukitud nagu ksenoontuledega sapakas, aga – omas mõttes päris põnev. Jekaterina allika juures tungles päris mitu inimest. Väsinud olemisega naisterahvas – taas nagu klišee-kaljamüüja 1970-te lõpust - sõimas meie pärale jõudes parajasti ohjeldamatult poisikesi, kes ilmselgelt mingi sigadusega olid hakkama saanud. Et ilma mullita poolsoe Borjomi-vesi maitseb pehmelt öeldes rõvedalt, me allika juurde kauaks tšillma ei jäänud, vaid kiirustasime edasi.
Samm-sammu järel sai selgemaks, et oleme sattunud mingisse gruusia-vene disnilandi paroodiasse: plastikust koledad jurakad, karussellid, igasugused kometimehed, suhkruvatt, üüratu tualetijärjekord, mille äraseismise järel avastad, et 80 eurosendi eest saad nautida mahalöödud uksest vaadet laste liiklusrajale,... lasketiirud, kõiksugu sorti kaadervärgid, mille kasutamise eest raha rõõmuga ära võetakse. Kohutavalt lärmakas, ülerahvastatud ja väsitav. Kogu pargis taarus ringi selline rahvamass nagu parematel päevadel talongiajal Pälsoni tänava viinapoe sabas, kusjuures Star Treki tegelaskujud kahvatuksid selles hulluses – no igasugu usku ja igasuguses dresskoodis rahvast kondas seal ringi. Pooletunnise vantsimise peale saime jackpoti! Basseinid olid suletud. Ostsime siis masendunult laadasaia ja puhtalt protesti mõttes apelsinilimonaadi. Ühes kohas jõe ääres õnnestus leida ka pisut lagedam koht, kus keegi parajasti ei üritanud pähe astuda... Puhas ajaraisk. Teel olime just arutanud, et läheks raftingule – selle võimalust pakuti kümmekond kilti enne Borjomit, kuid ei saa, sest nii äge park on ju tulemas, sest kohalikud läbi terve reisi olid ikka ja taas deklareerinud, et kus Borjomis on alles äge mineraalvee park!

 

Borjomi Mineraalvee park

| Üles |


Borjomit jääb meenutama veel teinegi poolkoomiline lugu. Peatusin tankimiseks. Et esiklaas oli sodine, tahtis Hele tankla klaasipesuharjaga klaasi pesta. Tankija-mees vaatas seda väga tüdinud ilmel ning kiirustas harja Hele käest võtma. Noh, ikkagi härrasmees, mõtlesin... Ja hakkas siis ennastunustavalt tagumist klaasi pesema... Ta oli vaevalt poole peal, kui taha tekkis teine auto, mille juht hakkas kohe tuututama ja valju häälega kisama. Paak sai tuututamise saatel täis. Kui võtsin taskust pangakaardi, oleks tankla-mees end hea meelega ilmselt maa alla kaevanud või teisel planeedil viibinud. Terminaal oli kusagil nurga taga putkas, lonkisime sinna. Too kutt, kes tagumises autos närvitses, sattus hüsteeriasse. Väga räme katkematu gruusiakeelne sõimuvaling saatis kogu protseduuri. Kui auto juurde tagasi tulin üritas Hele uuesti esiklaasi pesta. Palusin tal tungivalt lõpetada, sest härra tagumises autos oleks vastasel korral vist vihaatakki surnud.

 

Borjomi 9. Aprilli tänav

| Üles |

 

Borjomi veinipoe kummitus

| Üles |


Otsustasime teel, et valime Tbilisi asemel ööbimiseks ikkagi hubasema Mtskheta, Balcony valik seepeale sündis peaaegu vaikival kokkuleppel...

 
Nii. Nüüd oleks vaja teha online check-in – puuking punkt komm saatis isegi SMS-i, aga hotelli wifi jupsib. Võib-olla peaks proovima uuesti seda ülejõe-restorani wifit varastada... Ahaa - laekus Hele rõdult ettepanekuga minna Jvari katedraali juurde päikesetõusu vaatama. Väga hea mõte!


Jvari päikesetõus I

| Üles |

 


 

11.08.2017. Kell 09.50. Hotell Balcony. Mtskheta

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikusöök hakkab just lõppema. Hele noolib sulgunit viigimarjamoosiga, ma naudin kohvi. Triibu arvutiga õnnestus teha tšekkinn ära, ent UIA tingimustes nõutakse kindlasti pileti väljatrükki näitamist. Triibu printeris ent sai hommikul just paber otsa. Üks naisterahvas läks pool tundi tagasi linna paberit otsima. Ju võiks varsti sellega tagasi jõuda.


Hommikuroosa valgus, udujoomed jõel ning avatud akendest sisse tulvav sametine õhk mängisid meeleoluka prelüüdi Jvari poole sõites. Seegi kord korjasime teelt peale hääletaja – täna siis vanaldase munga, kes kiirustas kiriku poole, et selle uksi avada. Jõudsime parklasse mõni minut peale kella viit. Papp tänas ja kiirustas kirikusse. Parkasse keerates selgus, et me ei ole kaugeltki esimesed seal. Päeval müügilettidena kasutatavate laudade ääres seisis Läti numbritega mikrobuss, kõik see mees – oma tosin reisijat võttis rõõmsalt müügilettide ääres varast hommikueinet. Kui järgi mõelda, siis tundub see täiesti normaalne – kui palju me ise oma mikrobussireisidel niiviisi öösiti-varahommikuti kusagil silla all priimusega makarone ja kohvi oleme keetnud. Aga ei kujutaks millegipärast ette, et seal einetanuks lätlaste asemel sellel kellaajal või viisil näiteks belglased või sakslased.

 

Jvari päikesetõus II

| Üles |


Jäime mäe otsa tõusvat päikest imetlema pea paariks tunniks. Kui esimesed turistinännimüüjad laekumist alustasid, lahkusime, et linnast tass kuuma kohvi hankida. Paraku noid kohvipakkujaid nagu näiteks Tartus hommikul võiks leida, Mtskhetas ei ole. Kui linnavalitsuse esist roosipeenart harivatelt aednikelt selle kohta küsisime vastasid nood naerdes, et meil oleks targem tuttu tagasi minna ja paar tundi kohviga oodata või sõita kiirteele – ca 10 kildi pärast olevat pensukas; sealt vast saab. Pidasime seepeale targemaks hotelli kobida, ujumas käia ning hoopis omi kodinaid kokku korjata.

 

Svetitskhoveli katedraal. Mtskheta

| Üles |


Nii... Vahepeal laekusid Triibult lennupiletite väljatrükid. Hommikul kohe õnnestus ära teha tšekkinn ka Kiievi-Riia lennule. Nüüd on vaja asjad kokku panna ning end õigeks ajaks lennujaama ajada. Paar tundi veel ja pühimegi Gruusia tolmu jalgelt. See on üks äge maa ja lahe reis olnud!


Balcony

| Üles |

 


 

02.11.2017. Kell 22.56. Tartus...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Praegu on see tripp juba nagu unenägu. Need paar kuud on läinud vahepeal lihtsalt nii kiiresti, et pole olnud mahti omi muljetamisi lõpetada. Igatahes, kui praegu Gruusiale mõtlen, läheb süda päris mitmel põhjusel soojaks – üks hea tripp koos parima reisikaaslasega reisil väga toredale maale...

 

Tbilisi lennujaam...

| Üles |


Kus ma siis pidama jäin... Ahjaa... Visaksime asjad Balconys kiiresti kokku. Jõudsime isegi tunnikese turistivärki basseini ääres teha; päikest võtta ja taaskord ujuda. Lõuna ajal ilmus üle linna kaunitare basseini äärde päevitama – lamamistooli pärast oli kohe lööki. Asju pakkides selgus ebameeldiv tõsiasi – kaasaviimiseks mõeldud neljast veinist oli kahel pudelil kork üles kerkinud – lennukisse neid ei saanud kindlasti võtta, seega tuli jätta nende lahendamine peaasjalikult lennujaama ja tee peale Hele hooleks. Mulle isiklikult tuli suureks üllatuseks ka 3 vaipa, mille Hele Jvarist juba sealsel esimesel külastusel oli ostnud. Teadsin, et on kaks väikest, kuid et oli veel üks suur vaip... Noh, kallis kaasa tegi pakkimise imesid, mille tulemusel seljakottidesse õnnestus toppida lubatud kaalu piires kogu kola.

 

Auto ära andmine läks libedalt, lennukile jõudmine kujunes pisut liiga kiireks, ent peale me siiski viimasel hetkel saime.
Kiiev tervitas taas korraliku leitsakuga. Sõitsime lennujaamast kokku vähem kui 5 euro eest bussiga poolele teele ja sealt metrooga Maidanile. Esimene asi Maidanil, milega kokku puutusime, oli üks noor kutt, kes kohe juurde kargas ja palus raha annetusena sõjas haavata saanute abistamiseks. Meil oli hetkel taskus vaid sulas 80 krivnat, kuid see summa nagu teda ei rahuldanud, hakkas eurosid, no näiteks paarikümmet eurot tervituseks, küsima. Vajalik asi jah, kuid päris nii see ka ei käi... Hotellis – Kozatskii siis - selgus ebameeldiv üllatus, et olin bronninud ühekohalise toa. Pidin Hele koha eest pea 1200 krivnat juurde maksma. Tuba seitsmendal korrusel ise oli suhteliselt okei, kuigi kogu interjöör nägi välja üsna väsinud ning pärines ilmselt ajast, mil hotelli kasutas suur liidu eliit. Parandan, suitsetav eliit, sest meie tuba haises polstritesse imbunud suitsu järgi – ebameeldiv lebra, mida ei hävita mingi pesemine. Olime üsna väsinud, ent toas ka ei viitsinud kükitada, sestap võtsime ette hilisõhtuse kolamise kesklinnas. Maidanil oli kuum ning kleepuv. Kogu plats oli kaetud muusikalist purskkaevude showd vaatama tulnud inimestest mahajäänud sodi ja lagaga (see purskkaevu show oli päris muljetavaldav – paar numbrit esitati näiteks Queeni ja ACDC saatel). Kolasime pangaautomaadi otsingul siin ning seal kuni lõpuks maandusime ühes nurgataguses kohvikus "Fine", mis oli küll juba suletud, kuid meid lubati siiski lahkesti sisse ning kostitati quiche'de ja kiievi kohviga. Nn "kiievi kohvi" on "Fine" pikajuukselise ja päris laheda olemisega omaniku ning baarmani leiutis. Põhiliselt on see olemuselt koorekohvi, mille hulka segati paar salakomponenti, sh mingit pähklikreemi. Põnev, alkoholivaba ning rammus. Istusime kohvi juures ja rääkisime niisama elust ja inimestest Kiievis, Ukrainas, Gruusias ja Eestis. Ent mingil hetkel saabus aeg ka kohviku lõplikuks sulgemiseks. Pai-pai ja tšutšufrei... Lõpetasime õhtu jupp aega peale keskööd Maidanil ühe kebabi-putka juures väga maitsva kebabi-wrapiga, sest Hele kere oli kangesti hele.

 

 

Kiiev. Esimesed muljed

| Üles |

 

Maidan. Kiiev

| Üles |


Hotelli hommikusöök, eriti kanatefteelid (mille retsepti Hele hotelli kokanaadist välja nuias) rehabiliteeris hinna ja kvaliteedi suhtest tekkinud mõruda maitse suus. Et meie kohvrid oli saadetud otse Riiga, regasime end välja, et minna varakult väikesele Kiievi-avastusretkele. Ma olen 1988. a ju selles linnas käinud, kuid ega ma midagi eriti sest korrast enam mäleta peale nõrkemiseni Ikaruses istumise. Hele oli vahepeal tšattinud Tušketis kohatud ukraina ratturite ninamehega ning selle soovituste baasil pannud öösel kokku listi Maidanile lähemal olevatest kohtadest, mida võiksime enne lennukile minekut ennelõunal vaadata. Kiievit jäävad meenutama eelkõige mõned meeleolukad kohtumised näiteks Sofia kiriku piletikontrolöridega ja tüütu, kuid sõbralik kostüümishow kiriku ees, üks saiakeste müüja ja siiliga külmkapimagnetite müüja, üks rõõmus apteeker ja mitmed teised, kellega viivuks kokku juhtusime. Ma ei tahaks hakata siin ka eraldi kirjutama pikalt Kiievist, sest selleks olime linnas ikkagi liiga napilt. Meie hommikusse jalutuskäiku mahtusid tuhandeaastane Sofia katedraal ja pisut noorem Mihhailevski klooster, Nebesnoi Sotni väljak, kohalik Montmartre – Aleksandrovskii Spusk, Andreejevski kirik, Kontraktova väljak ja moodsa skulptuuri park Peisažna Alleil – kõik ilusad ja väärikad kohad. Meelde ent süüvis eredalt hoopis üks palju väiksem ning Sofia kirikuga võrreldes hoopis ajutisem asi - Siili monument Zolotovoritska ja Reiterskaja nurgal. Kujukese olemasolu avastas juhuslikult öötundidel Tripadvisoris tuhnides Hele.

 

Mihhailevski klooster

| Üles |

 

Nebesnoi Snoi väljak ja Sofia kirik

| Üles |

 

Peisažna Allei ja Moodsa kunsti park

| Üles |


Siil Reiterskaja servas on vana hea peategelane multikast "Siil udus". Seesama tore, armas ja hooliv olevus, kes igaõhtusel või nädalasel rännakul oma sõbra karu juurde teed jooma ja tähti taevas lugema, eksib ühel õhtul udusse. On vist üleliigne mainida, et 2003. a nimetati "Siil udus" üle aegade parimaks multifilmiks ajaloos... Reiterskaja tänava siil seisab tagasihoidlikuna tänava ääres oma lahutamatu märsiga, milles peitub vaarikamoos karust sõbrale tee kõrvaseks. Georgi Kurovski ja Vladimir Kolinko loodud skulptuur on nii tõepärane, et võtab vaadates sõnatuks. See ongi see siil, 3D-s, täiesti reaalne tegelane... Lihtne ning pisut elukauge, kuid väga-väga armas... Tegelikult ei olegi skulptuuri nimeks siil, vaid "Hobune" - skulptorite eriskummaline kummardus valgele hobusele, kelle käekäigu üle udus siilike õhtul teed juues muretses...

 

Siil udus

| Üles |

 

Aleksandrovskii Spusk

| Üles |


Kontraktova väljakul metroosse minnes tekkis paanika. Kuidagi olime oma aega tunni võrra valesti arvestanud – sestap lennukile jõudmine läks jälle üsna napilt. Ent lõpp hea, kõik hea. Mõne tunni pärast maandusime Riias. Õhk oli äikese eelselt kuum – kraadiklaas näitas üle 33 kraadi plussi – väljas valitses hullem leitsak, kui Kiievis. Ent kui pooleteise tunni pärast Lidos lõuna lõpetasime oli ilm kümne kraadi võrra jahedam ja kallas paduvihma. Raju äikesetorm saatis meid pea kogu tee, vihmavalingute saatel ületasime videvikus ka Eesti piiri.

 

* * *


PS. Reisi lõpp pakkus ent veelgi ühe elamuse – nimelt jäime minutiga maha viimasest praamist. Korraks tekkis torm veeklaasis – sõiduplaan näitas, et sellel päeval rohkem praame ei lähe, ent siis selgus, et järgmisel päeval kell 00.05 läheb esimene praam... Seega pääsesime hotelliteenuste kasutamisest Virtsus poolteist tunnise sadamas konutamisega.
 

Via Baltica

| Üles |

 


 

Lisalugemist

 Eelmine  |  Üles

 

Tmgovi

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 18 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved