|
Tripi kaart
|
Hiiumaa - loe lisaks...
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine |
Tripi kaart
Hiiumaa ringreis 28 - 31.07.2020
Kalana rand
Eks Hiiumaal ole varemgi käidud - paar korda
niisama ekskursioonil ja viimasel viiel aastal töö pärast; muudkui
hommikul varavalges Tartust praami peale, objektile ja siis esimesele
tagasi minevale praamile, et õhtuks Tartusse tagasi jõuda. Ja kui
mõelda, et maailmas on kolm suuremat mereriiki (suuruse järgi
reastades), Inglismaa, Saaremaa ja Hiiumaa, siis ei tekkinud mingt
kõhklust ega kahtlust ja
hääletasin kohe poolt, kui kerkis üles küsimus, kas sel hooajal
ettevõtte suvereisi-suvepäevad võiks Hiiumaal teha. Kuigi juuli lõpus tundus olukord koroona alal
veel üsna tšill, siis ega tegelikult need valikud rahulikuks reisimiseks nii
laiad olnudki: minna Lätti või mõnele Eesti saarele. Hiiumaa oli seega üsna
loogiline valik ja ka nagu traditsiooni jätkamine - eelmisel aastalkäisime ju Osmussaarel. Niisiis lepiti kokku, et 29.07. lõuna paiku
kohtub kõikseemees Kärdla keskplatsil. Kuna meil oli oma perega pisut
varem tehtud plaan minna augusti algul
Kuramaale, siis otsustasime lapsed
Hiiumaa tripi ajaks sokutada Saaremaale. Seega startisin päev varem, et
olla õhtuks Lääne-Saaremaal ja siis järgmisel hommikul juba varakult
Triigi sadamas...
Tänud Jürgenile kohapealse orgunni eest (eriti
ülimõnusa suitsukala-laari eest Kalanas)! Ja tänud Janikale-Heikile seda
kõike organiseerimast!
Fotod:
Sulev
Nurme
Crew
|
Üles |
|
Järgmine |
Proloog |
Üles
|
28.07.2020. Tartu-Kihelkonna
Järgmine |
Proloog |
Üles
Väina tamm
|
Üles |
Saaremaale sõit on sündmus ikka, kuigi ehk
seoses peresidemetega pole see meie jaoks ilmselt nii märgiline, kui
võib-olla tavapäraselt inimesele mandrilt võiks tunduda. Eriliseks tegi sellekordse
sõidu otsus Kuivastust Kihelkonnale sõita mööda Rannamaanteed, mis
tähendas imeilusaid punavaid loojanguvaateid maale, majadele ja merele.
Kui meenutan, siis aastaid tagasi püüdsin Rannamaanteed igati vältida -
kuigi maaliline, siis enamus sellest oli kruusa all (meie tollane Ford
oli umes sama hermeetiline nagu sõel)... Praegu on Rannamaantee aga
tervikuna ilmselt Saaremaa üks ilusamaid teid ja seejuures 100%
tolmuvaba.
Teel juhtus üks õnnelik poolõnnetus. Väina
tammil tahtsid pisikesed kambajõmmid luikesid pildistada. Seepärast
keerasin Orissaare poolses otsas tammi kõrvale teeharule. Pildistati ja
imetleti horisondile kaduvat punast päikeseketast... Olime juba
kümmekond kilomeetrit Orisaarest möödas, kui keskmine võsuke avastas, et
telefon on kadunud. Veel enam, talle meenus, et pani selle tammi ääres
auto katusele. Peale tulemusteta auto põhjalikku läbiotsimist ja sellega
kaasnenud epistlit teemal: "miks inimene ei peaks telefoni auto katusele
panema"; keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi.
Kohale jõudes polnud telefoni ei kaldakividel ega teekruusal näha. Ent
taamal, keset maanteed, mustendasid mingid täpid. Lootusekiir kustus -
kui täpp horisondil peakski olema telefon, on mõni rekka sellest ilmselt
üle sõitnud... Lähemal uurimisel selgus, et täpid osutusidki taganutetud moblaks ja
selle kummiümbriseks. Lähemal vaatlusel selgus, et mõlemad olid imekombel enam-vähem terved, telefonil oli
vaid ühes nurgas väike murenenud praoke. Võiks öelda, et - vedas!
Loojangupunane
Saaremaa Jaani kirik
|
Üles |
|
29.07.2020. Kihelkonna-Kalana
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Triigi sadam
| Üles |
Et me
polnud piletit bronninud, ajasime end Triigi sadamasse kohale varakult.
Hommikused ponnistused maanteel kandsid vilja ja nii sättisime end
tühjas sadamas järjekorda teise autona. Olukord muidugi nii roosiline enam ei
tundunud, kui sadamakohvikust kuulsime, et kuna laev on väike ja bronni
ei ole, siis
igasuguseid asju olevat juhtunud. Ent mis ikka muretseda... Hankisime
kohvi ning kooki ja praami väljumist oodates veetsime aega sadama
kõrvale püsti pandud kontsertmajas vaadates mõtlemapanevat näitust
inimeste vägivallatsemisest kodumasinate kallal.
Elavast järjekorrast mahtus peale neli autot.
Seega - muretsemiseks ei olnudki põhjust - saime praamile...
Triigi sadamakohvik Agar-Agar
| Üles |
Praamisõit on praamisõit, erti täistuubitud pisikesel laeval. Enamuse
ajast veetsime dekil meenutades õnnelikke aegu, kui talviti sai
jääteedpidi Saaremaalt Hiiumaale sõita...
Sõru sadama kail
| Üles |
Sadamasse jõudes saime kõne, et enamus seltskonnast mingil põhjusel jäi
hommikusest praamist Rohukülas maha, mistõttu ka kohtumisaeg Kärdlas
lükkus edasi. Sõitsime vaikselt saare pealinna poole ning pidasime aru,
mida sülle kukkunud ajaga peale hakata, kui märkasime teeveeres läikivat
maja, mida seal veel aastat-poolteist tagasi ei mäletanud olevat.
Kaugelt jättis see mulje nagu mingist eriskummalisest tööstushoonest,
ent lähemalt vaadates läks asi põnevamaks.
20.08. AD 2020 kirjutab Sirp :
"Büroo Arhitekt11 projekteeritud juurdeehitust on nimetatud ka
porgandiriiviks, mida hoone välisilme justkui meenutab. Hulknurksed
vormid, plekist koorik ning tihedalt lipnevad plekiribad toovad
esmalt meelde just riivi. Kui tulla Heltermaa ja Emmaste poolt või
hoopis vaadata hoonet üle Käina lahe, on selge, et see on muutnud
märkimisväärselt aleviku üldpilti. Tuuletorn tõmbab Käinale
tähelepanu, loob alevikule iseloomuliku silueti, mille moodustasid
senini vaid konserveeritud Käina kiriku varemed ning tööstushoone
korsten. Tuuletorn on loodetavasti maamärk..."
Mul polnud õrna aimugi, mis asi see on. Parkisime auto maja taha ja
läksime uudistama. Vau. Äge maja! Nagu selgus -
elamuskeskus, sh Baltikumi kõrgeim
siseruumis olev ronimissein. Uurisime kassast pisut elu ja saime hulga
targemaks. Maja oli tuttuus ja täis pandud läbi mitme korruse elamusi
(või vähemalt vidinaid, mis peaksid neid tekitama).
Vaatasime kella - pelgasin, et kui püüame hoone kõigile korrustele
tiiru peale teha, siis äkki jääme jääme ajahätta. Peale lühikest
telefonikonsultatsiooni Rohuküla sadamas tšillijatega selgus, et
Tuletorni ühiskülastus on ühel järgnevatest päevadest igal juhul kavas.
Sestap otsustasime ekspositsiooni seekord sinnapaika jätta ja maandusime
kohvi ning koogiga mõnusale diivanile esimese korruse kohvikus püüdes
end majas peituvaga virtuaalselt kurssi viia...
Esmamulje majast nii seest kui väljast oli paeluv: mulle meenutas see
esmapilgul pisut Jean Nouveli loodud
Philarmonie de Paris'd. Mitte üks
ühele, kuid sarnaselt Pariisi filharmooniale on Tuuletorn justkui
kontekstist väljas, üllatav, meeldivalt aburdne ja põnev. Hiljem
selle kohta juba eelpoolviidatud Sirbi artiklit lugedes taipasin,
et minu jaoks ilmslet peitub asja ilu ja võlu hoone juhtarhitekti,
Illimar Truuverki, poolt artiklis sõnastatud definitsioonis - "punk":
"Hoone väljanägemine ja kuju tuli selline, sest tahtsime teha
midagi punki, mis oleks teistsugune kui meie igapäevatööd. /.../.
Hiiumaa seostub tuulega, see puhub merel ja maal, nii et tahtsime
tuule hoonesse sisse projekteerida. Nii valisime fassaadimaterjaliks
pleki, mis tuules heliseb. Fassaadi rohked avaused kindlustavad
tuulelaulu. Tegelikult ongi hoone fassaadi sisse peidetud üks Hiiu
rahvalaul, mis tuule käes heliseb. Sellest ka nimi Tuuletorn. On
väga tore, et majal on juba mitu nime: niiviisi hoone oma olemasolu
kinnistabki. Tuuleriiv sobib väga hästi, on sümbolistlik,
porgandiriivis on üksjagu hiidlastele omast huumorit. Hoone vormi on
peidetud terav Hiiu nali, kuna selle välimust võib tõlgendada
mitmeti. Hiiu nali on natuke räige ja terav, igal juhul hea ja
elamuslik. Selline võiks olla see hoonegi: meeldib või ei, aga
meelde jääb. Selline fassaad mängib ilmaoludes valguse ja varjuga."
Porgandiriiv, Tuuleriiv... punk!
| Üles |
Tuuletorn - esimene tutvus
| Üles |
Sel hommikupoolikul oli ent Hiiumaal kohe teinegi üllatus varuks.
Kruiisisime vaikselt Kärdla poole, kui teeservas jäi järsku silma
eriskummaline sinetav põld. Midagi oli selles tuttavlikku ja midagi
eriskummalist. Lina?... Ei mitte!
Parkisin tee äärde ja siis, sinetavaid triipe vaadates kangastus üks
mälupilt
Cinque Terre lavendlipõldudest. Muidugi
lavendel! Aga selline põld Hiiumaal! Põllul toimetasid inimesed. Hele
vaatas paar sekundit seda askeldamist ja läks siis otsustavalt asja
uurima. Mõni hetk hiljem naases ta juba sirbi ja kastiga ja teatas
Shreki Saabastega kassi ilmel, et praegu on lavendliõite korjamise aeg
ja ega sellest ju ei ole midagi kui ta natuke
lavendlit korjata aitab - seda ei saa ju iga päev teha. Lõppeks aga ju
oli ning kuna mina ei pidanud põllul tööle hakkama, siis mulle sobis.
Lavendlitaluks muutus vana Hautselja 2017. a. Kui peremehega hiljem
jutustasime, siis selgus, et see lavendlindus pole niisama pulli pärast,
vaid ikka tõsine teema: lavendliõisi kuivatatakse ja destilleeritakse
lavendliõli (viimaseks tegevuseks sobib muuseas vana hea puskariaparaat)
ja valmistatakse lavendlivett. Õli on seejuures olulisem - otsaga jõuab
see lõpuks suurde parfüümitööstusse... Eesti ei ole üldiselt lavendlile
eriti tore kasvukoht - koduaias võib mandril ju sellega nalja teha, aga
varem või hiljem tuleb mõni korralikum külm... Hiiumaa kliima ent tundub
olevat taimele täitsa hea - sinetav põld räägib selles suhtes iseenda
eest.
Käeproov Tubala Lavendlitalus
| Üles |
Seniks kuni Hele sirpi viibutas, sõitsin kilomeetrikese edasi, sest
mingi brošüür ütles, et sealsamas kusagil peaks olema Tubala vai. Vai
tähistab muistset Hiiumaa "ankrut": olevat selle Leiger omal ajal maasse
löönud, et saar minema ei ujuks. Vaia taga paistab Hiiumaa suuruselt
kuues rändrahn. Selle olevat sinna visanud Suur Tõll... Tõll oli ju
tegelikult üsna mõistlik tüüp (võrreldes näiteks Kalevipojaga), kuid
ilmselt oli tal Anseküla meeste pidevast hädaldamisest juba kopp ette
ees ja kui ta siis veel nägi, et Leiger ehitab Käina kirikut ja selle
torn on kõrgem, kui Saaremaa Karja kirikul, siis hakkas vennikesel katus
sõitma. Raevuhoos hakkas ta kirikut kividega loopima - muidugi ei saanud
pihta. Aga sellest ajast vedeleb vähemalt kaks rändrahnu hiidlaste
kapsaaias: üks Tubala mäel, üks Käina lahes, kusjuures kaks tükki olnud
veel Käinas alevis ja Mäelse mäel, aga need on tehtud ajapikku
ehitusmaterjaliks. Miks Tubalas just selline koht on, kust Hiiumaa mere
põhja kinnitati jääb muistsete laulikute või ammu välja surnud saare
lõuapoolikute teada. Tulles aga siinkohal tagasi vaia juurde tekib üks
imelik mõte. Lihtsalt kui arutleda Dänikeni meetodil, et Tubala asub
Kärdla meteoriidikraatri serval, siis
tekitab see igasuguseid põnevaid mõtte-spekulatsioone, mis lugu tolle
teibateemaga tegelikult edasi öelda püütakse.
Kivist ja vaiast mitte kaugelt, parkla tagant, võib leida AD 1886
ehitatud Tubala tuuliku. "Klassikaline" pukktuulik...
Kui Tubala vaatamisväärsustega olin ühele poole saanud, sõitsin
lavendlitallu tagasi. Hele lõpetas juba teist kastitäit ja oli oma
kogemusega väga rahul.
Tubala vai ja Tubala rändrahn
| Üles |
Tubala tuulik
| Üles |
Poole kolmeks oli lõpuks kõikseemees Kärdlasse jõudnud ja kogunenud meie
oma hiidlase - Jürgeni juurde. Söödi-joodi ja puhati hobuseid. Suur
plaan nägi ette ringkäigu Kärdlas ja peale seda maratonsõidu Kalanasse -
Hiiu mastaapides on see pikk maa.
Meie Kärdla peamine sihtkoht oli Vabrikuväljak ja Hiiumaa Muuseum.
Tahaks siinkohal kiidusõnu öelda Muuseumi kohta - seal räägitakse ära
väga kenasti Kärdla lugu ja ekspositsioon ei tapa - jaksab üle ja läbi
vaadata. Boonusena meie külaskäigu ajaks oli teisele korrusele üles pandud
supelriiete näitus. Ei midagi erootilist, lihtsalt ujumisriideid Eesti
kultuuriruumis läbi ajaloo. Aga no vägevaid mudeleid oli seal! Oli endalgi üks nostalgiline äratundmishetk
- ralliautodega jubedalõikelised susped aastast 1980; ühtesid selliseid
kasutasin poisikesena päris mitu aastat.
Jalutuskäik päikeselisel hilispärastlõunal linnas oli mõnus. Mina sain
vähemalt niipalju targemaks, et trumm Kärdlas tähendab
truupi.
Pildikesi Kärdlast...
| Üles |
Kalanasse - täpsemini Kalana puhkekülasse -
jõudsime pisut enne loojangut. Lahke peremees juhatas Kaluri majas ja
saunas otsad kätte ja tšill võis alata. Meie grillmeister - Teet -
asus marutuult trotsides grillima. Et väljas näitas juuli kohta
kummaliselt + 6C, siis tundus saunalaval palju parem olla, kui sauna ees
terrassil. Mingil hetlkel ent kandsid Teedu ponnistused vilja - valmis
sai hiiglaslik vorstilaar ning päeva naelana saabus nõiaväel Jürgen kahe kasti
kuuma suitsukalaga: ahvenad&lestad. Täiuslik mandriinimese Hiiumaa
unistus: külm tuul, kuid seeeest külm vein, soojad kalad ja kuum saun
(tulistest daamidest rääkimata).
Kalana
| Üles |
|
30.07.2020. Kalana-Kassari
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Kaluri külalistemaja. Kalana
|
Üles |
Ristna peaks olema üks neid kohti, kus enamuse
aastast paistab päike. Hommikulaua kõrvale aknast välja vaadates tundus
kõik korras olevat. Tuul, päike männid... Ka esialgne kiire tuur
lainevahus sadama juurde oli paljulubavalt päikeseline. Kuid...
Hommikune Kalana rand
|
Üles |
...Kui kui vööd vöödele olid seatud, et minna
metsa ja ranna äärde loodust ja nõukaaegset militaarkola vaatama, siis
muutus taevas kiiresti potisiniseks ja saja meetrise kõndimise järel
avati taevaluugid. Kusagilt pilveaugust piiluv päike maalis külma
vihmaga silmapiirile madalaid vikerkaari... Jackpot! Olime need
õnnelikud, kes sattusid ühele neist mõnest vihmasest päevast aastas.
Aga nagu öeldakse, pole halba ilma, vaid kehv
varustus. Meil oli kehv varustus, mistõttu
1950-tel ehitatud tulejuhtimistorn,
Radarimägi ja veel mõned betoonist kolakad said küll vaadatud, kuid ka
kraevahe mõnusalt märjaks.
Ekskursioon endisse Kalana punakotkaste redupaika
|
Üles |
Ristna Lõunaneem: maailma lõpus
|
Üles |
Edasine päev kulges vahelduva eduga
vihmasabinate ja päikeselisemate hetkedega. Meie marsruuti ei määranud
mitte päris turismiobjektid, vaid ka pisut ka tööalased vajadused. Ühelt
poolt tahtsime vaadata üle need mõned meie projektide järgi
valmisehitatud paigad Hiiumaal, teisalt oli vaja mõnel kolleegil Hiiumaa
üldplaneeringuga seoses miljööväärtuslikke piirkondi külastada, mistap
keerutasime siin ja seal metsade ja "mägede" vahel vahepeal seltskonniti
hargnedes ja siis jälle kohtudes.
Kalanast startides oli esimeseks paigaks RMK
Kaleste telkimisala, mida Arteses projekteeriti paar aastat tagasi...
RMK Kaleste lõkkekoht
|
Üles |
Järgmine peatus: Pihla.
Pihla küla teatakse eelkõige Reigi kiriku ja pastoraadi järgi.
Kiriku ja kirikumõisa nimi - Reigi - olla oma nime saanud rootsi
keelest: rök/ryka
tähendab suitsu, tuld, märgutuld. Reigi praegune kirik on
suhteliselt "uus", lastud ehitada kohaliku mõisniku, Otto
Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi, poolt 1799.-1802. aastal oma
poja, Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi, mälestuseks (mitte, et
need täpsed nimed mitmekümne muu Ungern-Sternbergi kõrval suurt midagi
ütleks), samas kui vanem puukirik selles kandis olevat olnud olemas juba
kindlasti vähemalt sajand varem. Kirik on tagasihoidlik ja ehk jääb
silma oma liiliakujulise tuulelipuga (Ungern-Sternbergide vapitaim).
Kirikust kindlasti on vahvam ilus barokne Reigi kirikumõisa peahoone ehk
Reigi pastoraadimaja, milles meil õnnestus näha täitsa põnevat
"kunstipärast" installatsiooni. Mina isiklikult olen väga tänulik
näitusele pileteid müünud noorsandile, kes lubas mu fotoka üht
eksponaati valgustava lambi pistikusse laadima panna.
Reigi ent pole ilmselt tuntud siiski mitte nende hoonetega, vaid Aino
Kallase kirjutatud Paul Lempeliusse looga - "Reigi õpetaja". Selle
baasil Tallinnfilmis tehtud film oli üks neist õudukatest, mida ma
lapsena kartsin. Kõige masendavam selle asja juures on tõik, et romaan
suuremal või vähemal määral
põhineb tõestisündinud lool.. .
Jutu (mis pole legend!) moraaliks on, et "ära võõrast pahma suhu ahma":
pastori abikaasa, Catharina Wycki (ei ole pistmist John Wickiga :)), ja
pastori abilise, Jonas Kempe, armulugu lõppes armund paari peade
raiumisega Tallinna Jeruusalemma mäel 1649.a.
Karl Hein on sellest mõni aasta tagasi Delfis pika
loo kirjutanud.
„Voolaku Jonas Kempest nii palju verepiisku, kui tema on lasknud
minu silmist pisaraid voolata.“
Reigi pastoraat
|
Üles |
Reigi kirik
|
Üles |
Tee edasi viis läbi Hüti. Ka Hüti on tuntud koht - asus seal 17.
sajaandil Jacob de la Gardie käsul asutatud
Eesti esimene klaasivabrik. Praegune
kohanimi - Hüti - tulebki sellest ajast: klaasivabrik - glasshütte.
Muuseas, ka eelpool juttu olnud sarvekandjast kirikuõpetaja, Paul
Lempelius, oli Hüti klaasivabrikuga seotud: mees tegelenud usinasti
vabriku toodangu vahendamise ja müügiga.
Kuigi toonane Hiiumaa ei olnud selline ääremaa nagu ta kahjuks on Eesti
kontekstis praegu, ning asja oli käima lükanud väga tuntud mees Rootsi
riigis, ei edenenud siiski klaasiäri ja peale Jacobi surma, Axel de la
Gardie ajal, vabrik suleti. Tänaseks ei ole klaasikojast midagi
maapeal enam alles. Kohta tähistab kentsakavõitu klaaspudelitega
mälestusmärk.
Hüti klaasivabriku koht
|
Üles |
Tervituskomitee Hüti ristis
|
Üles |
Puski kirik jääb meelde sellega, et maja taga kasvav mets kiriku ja
endise koolimaja vahel kubises valmis mustikatest ja... metsmaasikatest.
Puski kirik ise on kohalikus kontekstis mõnevõrra märgiline (või siis ka
sümptomaatiline).
Hiiumaa õigeusu kiriku saidil on kirjutatud:
"Puski Kristuse sündimise kiriku ehitamisega tehti algust
1889-nda aasta 24-ndal juunil. Hiiumaa tolle aja üks kauneimaid
pühakodasid pühitseti 1891-nda aasta 10-ndal septembril. See, kuidas
omaaegsed ülestõusmispüha ööd Puskil kirjeldasid, annab ettekujutuse
selle pühakoja vägevusest. “Kui umbes kolm tundi kestnud
ülestõusmispühade jumalateenistus lõppes, tulid tervitused ja
õnnesoovid: “Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Ja kellad hakkasid
tornis hüüdma. Seejärel sõitsid kirikuliste vankrid laiali. Taevas
hoidku - kui seitse kirikukella üheaegselt lõid, pidi seda mürinat
küll jaguma! Nüüd sai Kella-Jüri õieti näidata, kuidas ta oma nime
väärib. Kogu paastuaja oli kelladel ootuseaeg – leinaaeg, nüüd aga
olid torniluugid nelja külge valla, et las lennata kellahelina
lained vaikses öös üle kogu maa.” (Peeter Laredei. Õigeusk vanal
Hiiumaal. Tallinn 2006). Nüüd natukene rohkem kui sajand hiljem on
Puski pühakoda peaaegu varemetes. Kellad on tornist kadunud ja
jumalateenistuseks pühakotta koguneda ei saa. Ka Puski küla on
inimtühi, otsekui katk oleks käinud üle maa."
Katus on siiski restaureeritud, vähemalt osaliselt... Puski ja need
teisedki varemetes õigeusu kirikud üle Eesti on ühe tsaariaegse
venestamisprotsessi kampaania kivisteks märkideks. Inimestele lubati
maad, haridust ja väiksemaid makse. Eks saksavihas pöörasidki paljud
usku lootuses kergemale elule. Ei toonud oma kiriku hülgamine loodetud
leevendust: ega kohustused kuhugi kadunud - lihtsalt oma tuli käest anda
natuke teistsugusel moel. Tänased inimesed kaovad aga küladest hoolimata
sellest, kas seal on mõni luteri või õigeusu kirik.
* * *
Ahjaa, Puski, Kuriste ja Kurise kirikud on põhimõtteliselt sama
Konstantin Nymani tüüpprojekti järgi ehitatud. Nyman oli viljakas
kirikuarhitekt: tema kavandite järgi on saanud oma kuju veel paljud
õigeusu kirikud Eestis, eelkõige Läänemaal - Lihulas, Väike-Lähtrus,
Paadermal, Kõmsis, Uue-Virtsus jne, kuid temalt pärines ka 1920-tel
lammutatud Aleksander Nevski kabel endisel Tallinna Vene turul.
Puski Kristuse Sündimise kirik
|
Üles |
Mänspe (Mänspäe?) kabeli juurde jõudes näitas
ilm õige pisut lahkemat nägu...
Mänspe kabel on üks neist mille lugu saab alguse
sellest, et keegi pääsenud laevahukust ja pääsemise tänuks ehitanud
hukukohale kabeli. Seekord olnud pääsenuiks taani meremehed ja algne
pühakoda pandud püsti laevavraki tükkidest ehk1689. a paiku.
Vrakitükkidest kabeli asemele ehitatud mõnikümmend aastat
hiljem järgmine, vähe kabedam. Praegune puukirik ehitati eelmise asemele
1908. a. Eelmistest versioonidest on tänane pühakoda saanud päranduseks
altarimaali (1862) ja kroonlühtrid ning kella; praeguse Mänspe kabeli
kella kinkinud kirikule
keegi kapten...
Kiriku ees kivistel astmetel istudes tekkis järku üllatusmoment:
õnnelikud laevamehed ehitasid kiriku randa - no mitte väga kaugele
arvatavasti merest, ilmselt esimesele kõrgemale kohale; praegu on meri
taandunud ja kirik asub rannast juba jupp maad sisemaal - merd selle
eest enam ei näe.
"Lõpuks võiks vähe seletust anda sõna
„Mänspäele“. Mõned tahavad sõna „mäns“ – „Mõnch’ist“ tuletada, mis
arvatavasti õige ei ole. Pigemini võiks tuletada järgmiselt: „män-s“
– „mänd“, „päe“ – „pääle“. Seega tähendaks Mänspäe kohta, kus
algavad männid."
(folklore.ee/... emm.html)
Mänspe kabel
|
Üles |
Edasi surfasime Sõru kandi võsa, metsa ja
heinamaade vahel.
Eksinud Sõru kandi metsade ja mägede vahele
|
Üles |
Kui juba sealkandis olime, siis põikasime sisse
Tohvri rannakaitsepatareisse. Hirmus võsa on seal ümberringi, mistap
meie matk esimesest kahest kahurialusest kaugemale ei ulatunud, kuigi
piki randa on punavägi sinna üht-teist pillutanud - pole
seltskonnas erilisi sõjaajaloohuvilisi. Tohvris iseenesest on nii
tsaariaegset stuffi kui II ilmasõjaaegset. Mõlemat iseloomustas see, et
ei jõutud plaanitud asju päris lõpuni valmis ehitada. Ehk siis ikkagi
sellise erinevusega, et tsaariaegne patarei siiski "töötas" ja ei jäänud
nii õnnetuks ürituseks nagu veerandsada aastat hiljem ehitatu.
Kultuurimälestiste registrist võib lugeda:
"Vladimir Koppelmanni andmetel alustati
patarei ehitustega juunis 1940. Üks relv võeti maha ja viidi
Heltermaale 3. septembril 1941. Teine relv lasti õhku 12. oktoobril
1941. Riia harrastusajaloolase Juri Melkonovi raamatus on patarei
nr.44 komandörina nimetatud vanemleitnant Katajev ja õhkulaskjana
seersant Popov (ohverdas ennast koos patarei ühe suurtükiga).
Patarei nr.44 pidi tulema insener-tehniliselt identne Tahkuna
patarei nr.26-ga (neli 130 mm suurtükki laskekaugusega 25,4 km), aeg
tegi aga oma korrektiivid, sest viimaste aastate väliuurimised
lubavad järeldada, et nr. 44 ei jõutud valmis ehitada. Ilmselt saadi
paika vaid kaks kahurit ja needki pooleliolevatesse
kahuriõuedesse-varjenditesse. Ei jõutud paigaldada isegi mürsulifte,
millega oleks saanud varjenditest laskemoona ette anda, rääkimata
täiskomplekssusest rauduste ja keskkütte ning
ventilatsiooniseadmetega. Laskemoonaladusid ei jõutud samuti
ehitada. Nii tuleb kahtlusega suhtuda ka nõukogude ajalookirjanduses
väidetavasse vilkasse lahingutegevusse."
Huvitav... Kas Popov tõesti osutus
kamikadze-sangariks või läks õhkimisel lihtsalt midagi nihu? Punaarmees
vast 1941. a süütenööri jagus... Selle kohta pealiskaudne guugeldamien
täpsemat vastust ei anna. Ent II ilmasõja ja
Hiiumaa kohta on militaarmuuseumi saidil
väga põnevat lugeda...
Tohvri rannakaitsepatarei sammaldunud lõpp: üks
suurtükialustest
|
Üles |
Sõru Ülemine tuleorn
|
Üles |
Ma ei tea, kas Tärkma niidud on väga teada
turismiobjekt, kuid sinnasõit läbi külamaastike oli igatahes
meeleolukas. Esiteks minnes juba juba need väikesed teed pisikeste
majade vahel... Aga tillukesse EV100 puhuks ülesehitatud paadisadamasse
jõudes avaneb Soela väina taustal kahel pool kanalit tõeline "preeria".
Või siis mitte - ega ma preeriat ole päriselus näinud... Preeria või
mitte... märg rohumaa, luht - ilus ikkagi!
Tärkma sadamahoone ei ole lukus - jahedal
tuulisel varaõhtul oli selle tornist päris mõnus tuulevarjus merd
vaadata ja õhtuplaane teha.
Tärkma luhad Tärkma sadamast
|
Üles |
Tagasi sisemaa poole sõites jääb tee äärde üks
vana hiiepuu - Tärkma tamm. Puu kõrval olev silt pakub vanuseks 600 a,
korba järgi on arvatud vanuseks poole vähem.
1924. a on puu kohta kirjutatud:
"Tärkma külas Emmastes kasvab praegu
igivana tamm, milline vanasti ohvritammeks olnud. Puu enesest on
madal, tüvest õige jäme, eriti haruliste okstega, mille tõttu ka
tormid ja tuuled temast siiani pole jagu saanud. Seest on puu õõnes,
kuhu inimene peaaegu sisse istuma mahub. Tamme vanadust arvatakse
umbes 700-800 aastale. Ohvriks olla talle raha toodud. Alles
hiljuti, vast aastat kümme, viisteist tagasi, olla ta õõnsusest veel
vanu kui ka uuemaid rahasid leitud. Milline asjaolu tunnistust
annab, et inimesed veel siiani vanust pagana aegseist kombeist kinni
hoidnud."
Tärkma ohvritamm
|
Üles |
Enne Kuristet hargnesime - osa seltskonda läks välitöid jätkama, meie
võtsime sihi Orjakule. Teele jäi Kuriste kirik. Nagu eelpool öeldud, on
see praktiliselt sama, mis Puskis, vaid selle vahega, et korras ja
töötab.
Kuriste õigeusu kirik
|
Üles |
Orjaku õperada - kuna ma kuu või paar
tagasi Orjaku mõisas olin ööbinud ja ka Orjaku raja üle vaadanud, siis
oleks ma hea meelega ööbimiskohta - Kassari Puhkekeskussesse, juba ära
läinud siidri ja veini manu. Noorte kolleegide "tungival soovil"
soostusin siiski gideerima väikest jalgsimatka Orjaku õpperajal -
ainsaks põhjuseks sellele avantüürile, et on mul rajaga 2014. aastal
põgus töine suhe olnud.
RMK Orjaku õpperada
|
Üles |
Meie
teine öömaja oli bronnitud Kassari puhkekeskusesse. Jah, kõik töötas.
Maja oli kena, tuba ruumikas ja täitsa ok. Õhtune programm pidi algama
dineega restoranis Lest ja Lammas. Niisiis kogunesime pikas lauas
oodates veini- või õlleklaasi taga midagi ülivinget hullult folklooris
ülesaibitud köögist. Võib-olla seepärast oligi mu ootus peatse toidu
suhtes lakke kruvitud. Ent lauast lahkudes, kui mõttes edetabelit kokku
panin, päädis see siidriga, teisele kohale jäi kook, siis kohvi ja
praad, siis tükk tühja maad ja siis supp. Tegelikult ma ei vingu kõige
üle - lambaprae liha meeldis väga, gareering võttis natuke õlgu
kehitama. Supp ent oli ...eee... huvitav: kolm kalatükki leemes.
Ilusasti küll kuhja laotud, kuid siiski. Maitsegi sobis selle
vaatepildiga - ütleme siis, et põnev. Võib-olla viimase peal gurmee, ent
antagu mulle andeks, ma eelistaks siiski lihtsat klaari kalasuppi.
Ühesõnaga - natuke pettusin. Aga ega ma rohkem ei vingugi - hommikusöök
õnneks päästis järgmise päeva.
|
31.07.2020. Kassari-Kihelkonna
Eelmine |
Üles
Hommikut alustasime vanas Kassari mõisamajas,
millest nüüdseks on saanud muuseum. Tahaks öelda, et muuseum nagu
külamuuseum ikka, kuid ekspositsiooniga on vaeva nähtud ja tehtud
söödavaks ka sellisele inimesele (nagu ma ise), kes ei viitsi väga pikki
tekste lugeda ja pigem rõhub informatiivse emotsiooni peale. Rosinaks
saime kauba peale muuseumitädilt tax free loengu Kassari
taustsüsteemist, millest ma enam suurt midagi ei mäleta, kuid mida sel
hetkel muuseumi ees piimapuki otsas oli väga mõnus kuulata. Seda enam,
et ilmgi oli taas juulikuine...
Kassari muuseum
|
Üles |
Meie Hiiumaa viimase päeva üheks eesmärgiks oli
väisata üht eraaeda Kolgal, mille saamisloo juures mul on au olla, kuid
kuna saatuse tahtel jäid mul seal pildid tegemata, siis siinkohal sellel
rohkem ei peatuks. Küll jõudsime (meie Helega siis taas) Käina
Tuuletorni ja seekord jäi aega kenasti maja keldrist katuseni läbi käia.
Muhe on see koht seestpoolt, muhe! Teisalt - ühtepidi on seal omal
humoorikal moel üles pandud küll Hiiumaa lugu, kuid eks ole sellesse
põimit' ju kogu Eesti lugu; vähemalt mul, Peipsi kalda inimesel, ärkasid
ellu paljud lapsepõlvemälestused.
Ja ka juustukook ning kohvi all "kõrtsus" olid
endiselt suurepärased!
Kassari Arkaadia
|
Üles |
Käina Tuuletorn: "teine" tutvus
|
Üles |
Käina laht ja Käina kirikuvare Tuuletornist
|
Üles |
Et Tuuletornis läks inimestel aega erinevalt,
siis viimaseks kokkulepitud punktiks Hiiumaal sai
Vaemla villavabrik.
Osa rahvast keeras sealt otsa kohe Heltermaa sadama poole, osa pidi läbi
minema veel ühe vana hea kolleegi juurest. Meie Helega võtsime kursi
taas Sõru sadamasse, et jõuda pärastlõunasele Saaremaa praamile.
Vaemla villavabrik
|
Üles |
Vaemla farewell...
|
Üles |
Tagasi Sõru sadamas
|
Üles |
Ja oligi läbi seks korraks meite
Hiiumaa tripp. Parafraseeriks ühe laupäevase pannkoogiteo kõrvale
tekkinud uitmõtte ajel asja lõpetuseks
Harry Belafontet...:
"But I'm sad to say I'm on my way
Won't be back for many a day
My heart is down, my head is turning around
I had to leave a little girl in Käina town"
* * *
Saaremaale jõudes tegime taas
peatuse Triigi sadamas, tellides ühe mõnusa chorizoga ampsu Triigi
sadama kohvikust. Sellega juhtus ent üks habemega lugu, mistõttu sooja
juustusaia kättesaamisega kulus oma pool tundi. Tüüpiliselt just minu
tellimust täites kärssas ära mingisugune pikendusjuhe ja selle
asendamine võttis aega. Aga lõpuks kandsid kõik personali kätekõverdused
vilja ja kätte me saiad saime. Teel Kihelkonnale viisime ellu veel ühe
ammuse plaani. Käisime ära taas kord Angla tuulikute juures. Me olime
kunagi paarkümmend aastat tagasi seal käinud ja korduvalt hiljem mööda
sõitnud, et kohalikust pagariärist suurepärast saia-leiba osta, aga
peatunud veskite juures ei olnud. Nüüd sai siis tehtud seegi.
Järgmisel hommikul varakult
startisime peale mõnusat suplust Jaagarahu karjääris
Kuramaale...
Angla tuulikud
|
Üles |
|
|
