Tripi kaart | Hiiumaa - loe lisaks... | Tagasi


 

Proloog

Järgmine  |  Tripi kaart

 

Hiiumaa ringreis 28 - 31.07.2020

 

Kalana rand

 

Eks Hiiumaal ole varemgi käidud - paar korda niisama ekskursioonil ja viimasel viiel aastal töö pärast; muudkui hommikul varavalges Tartust praami peale, objektile ja siis esimesele tagasi minevale praamile, et õhtuks Tartusse tagasi jõuda. Ja kui mõelda, et maailmas on kolm suuremat mereriiki (suuruse järgi reastades), Inglismaa, Saaremaa ja Hiiumaa, siis ei tekkinud mingt kõhklust ega kahtlust ja hääletasin kohe poolt, kui kerkis üles küsimus, kas sel hooajal ettevõtte suvereisi-suvepäevad võiks Hiiumaal teha. Kuigi juuli lõpus tundus olukord koroona alal veel üsna tšill, siis ega tegelikult need valikud rahulikuks reisimiseks nii laiad olnudki: minna Lätti või mõnele Eesti saarele. Hiiumaa oli seega üsna loogiline valik ja ka nagu traditsiooni jätkamine - eelmisel aastalkäisime ju Osmussaarel. Niisiis lepiti kokku, et 29.07. lõuna paiku kohtub kõikseemees Kärdla keskplatsil. Kuna meil oli oma perega pisut varem tehtud plaan minna augusti algul Kuramaale, siis otsustasime lapsed Hiiumaa tripi ajaks sokutada Saaremaale. Seega startisin päev varem, et olla õhtuks Lääne-Saaremaal ja siis järgmisel hommikul juba varakult Triigi sadamas...

 

Tänud Jürgenile kohapealse orgunni eest (eriti ülimõnusa suitsukala-laari eest Kalanas)! Ja tänud Janikale-Heikile seda kõike organiseerimast!

 

Fotod: Sulev Nurme

 

Crew

| Üles |

 


Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 


 

28.07.2020. Tartu-Kihelkonna
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Väina tamm

| Üles |

 

Saaremaale sõit on sündmus ikka, kuigi ehk seoses peresidemetega pole see meie jaoks ilmselt nii märgiline, kui võib-olla tavapäraselt inimesele mandrilt võiks tunduda. Eriliseks tegi sellekordse sõidu otsus Kuivastust Kihelkonnale sõita mööda Rannamaanteed, mis tähendas imeilusaid punavaid loojanguvaateid maale, majadele ja merele. Kui meenutan, siis aastaid tagasi püüdsin Rannamaanteed igati vältida - kuigi maaliline, siis enamus sellest oli kruusa all (meie tollane Ford oli umes sama hermeetiline nagu sõel)... Praegu on Rannamaantee aga tervikuna ilmselt Saaremaa üks ilusamaid teid ja seejuures 100% tolmuvaba.

 

Teel juhtus üks õnnelik poolõnnetus. Väina tammil tahtsid pisikesed kambajõmmid luikesid pildistada. Seepärast keerasin Orissaare poolses otsas tammi kõrvale teeharule. Pildistati ja imetleti horisondile kaduvat punast päikeseketast... Olime juba kümmekond kilomeetrit Orisaarest möödas, kui keskmine võsuke avastas, et telefon on kadunud. Veel enam, talle meenus, et pani selle tammi ääres auto katusele. Peale tulemusteta auto põhjalikku läbiotsimist ja sellega kaasnenud epistlit teemal: "miks inimene ei peaks telefoni auto katusele panema"; keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi. Kohale jõudes polnud telefoni ei kaldakividel ega teekruusal näha. Ent taamal, keset maanteed, mustendasid mingid täpid. Lootusekiir kustus - kui täpp horisondil peakski olema telefon, on mõni rekka sellest ilmselt üle sõitnud... Lähemal uurimisel selgus, et täpid osutusidki taganutetud moblaks ja selle kummiümbriseks. Lähemal vaatlusel selgus, et mõlemad olid imekombel enam-vähem terved, telefonil oli vaid ühes nurgas väike murenenud praoke. Võiks öelda, et - vedas!

 

Loojangupunane Saaremaa Jaani kirik

| Üles |

 


 

29.07.2020. Kihelkonna-Kalana
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Triigi sadam

| Üles |

 

Et me polnud piletit bronninud, ajasime end Triigi sadamasse kohale varakult. Hommikused ponnistused maanteel kandsid vilja ja nii sättisime end tühjas sadamas järjekorda teise autona. Olukord muidugi nii roosiline enam ei tundunud, kui sadamakohvikust kuulsime, et kuna laev on väike ja bronni ei ole, siis igasuguseid asju olevat juhtunud. Ent mis ikka muretseda... Hankisime kohvi ning kooki ja praami väljumist oodates veetsime aega sadama kõrvale püsti pandud kontsertmajas vaadates mõtlemapanevat näitust inimeste vägivallatsemisest kodumasinate kallal.

 

Elavast järjekorrast mahtus peale neli autot. Seega - muretsemiseks ei olnudki põhjust - saime praamile...

 

Triigi sadamakohvik Agar-Agar

| Üles |

 

Praamisõit on praamisõit, erti täistuubitud pisikesel laeval. Enamuse ajast veetsime dekil meenutades õnnelikke aegu, kui talviti sai jääteedpidi Saaremaalt Hiiumaale sõita...

 

Sõru sadama kail

| Üles |

 

Sadamasse jõudes saime kõne, et enamus seltskonnast mingil põhjusel jäi hommikusest praamist Rohukülas maha, mistõttu ka kohtumisaeg Kärdlas lükkus edasi. Sõitsime vaikselt saare pealinna poole ning pidasime aru, mida sülle kukkunud ajaga peale hakata, kui märkasime teeveeres läikivat maja, mida seal veel aastat-poolteist tagasi ei mäletanud olevat. Kaugelt jättis see mulje nagu mingist eriskummalisest tööstushoonest, ent lähemalt vaadates läks asi põnevamaks. 20.08. AD 2020 kirjutab Sirp:

 

"Büroo Arhitekt11 projekteeritud juurdeehitust on nimetatud ka porgandiriiviks, mida hoone välisilme justkui meenutab. Hulknurksed vormid, plekist koorik ning tihedalt lipnevad pleki­ribad toovad esmalt meelde just riivi. Kui tulla Heltermaa ja Emmaste poolt või hoopis vaadata hoonet üle Käina lahe, on selge, et see on muutnud märkimisväärselt aleviku üldpilti. Tuuletorn tõmbab Käinale tähelepanu, loob alevikule iseloomuliku silueti, mille moodustasid senini vaid konserveeritud Käina kiriku varemed ning tööstus­hoone korsten. Tuuletorn on loodetavasti maamärk..."

 

Mul polnud õrna aimugi, mis asi see on. Parkisime auto maja taha ja läksime uudistama. Vau. Äge maja! Nagu selgus - elamuskeskus, sh Baltikumi kõrgeim siseruumis olev ronimissein. Uurisime kassast pisut elu ja saime hulga targemaks. Maja oli tuttuus ja täis pandud läbi mitme korruse elamusi (või vähemalt vidinaid, mis peaksid neid tekitama). Vaatasime kella  - pelgasin, et kui püüame hoone kõigile korrustele tiiru peale teha, siis äkki jääme jääme ajahätta. Peale lühikest telefonikonsultatsiooni Rohuküla sadamas tšillijatega selgus, et Tuletorni ühiskülastus on ühel järgnevatest päevadest igal juhul kavas. Sestap otsustasime ekspositsiooni seekord sinnapaika jätta ja maandusime kohvi ning koogiga mõnusale diivanile esimese korruse kohvikus püüdes end majas peituvaga virtuaalselt kurssi viia...

 

Esmamulje majast nii seest kui väljast oli paeluv: mulle meenutas see esmapilgul pisut Jean Nouveli loodud Philarmonie de Paris'd. Mitte üks ühele, kuid sarnaselt Pariisi filharmooniale on Tuuletorn justkui kontekstist väljas, üllatav, meeldivalt aburdne ja põnev. Hiljem selle kohta juba eelpoolviidatud Sirbi artiklit lugedes taipasin, et minu jaoks ilmslet peitub asja ilu ja võlu hoone juhtarhitekti, Illimar Truuverki, poolt artiklis sõnastatud definitsioonis - "punk":

 

"Hoone väljanägemine ja kuju tuli selline, sest tahtsime teha midagi punki, mis oleks teistsugune kui meie igapäevatööd. /.../. Hiiumaa seostub tuulega, see puhub merel ja maal, nii et tahtsime tuule hoonesse sisse projekteerida. Nii valisime fassaadimaterjaliks pleki, mis tuules heliseb. Fassaadi rohked avaused kindlustavad tuulelaulu. Tegelikult ongi hoone fassaadi sisse peidetud üks Hiiu rahvalaul, mis tuule käes heliseb. Sellest ka nimi Tuuletorn. On väga tore, et majal on juba mitu nime: niiviisi hoone oma olemasolu kinnistabki. Tuuleriiv sobib väga hästi, on sümbolistlik, porgandiriivis on üksjagu hiidlastele omast huumorit. Hoone vormi on peidetud terav Hiiu nali, kuna selle välimust võib tõlgendada mitmeti. Hiiu nali on natuke räige ja terav, igal juhul hea ja elamuslik. Selline võiks olla see hoonegi: meeldib või ei, aga meelde jääb. Selline fassaad mängib ilmaoludes valguse ja varjuga."

 

Porgandiriiv, Tuuleriiv... punk!

| Üles |

 

Tuuletorn - esimene tutvus

| Üles |

 

Sel hommikupoolikul oli ent Hiiumaal kohe teinegi üllatus varuks. Kruiisisime vaikselt Kärdla poole, kui teeservas jäi järsku silma eriskummaline sinetav põld. Midagi oli selles tuttavlikku ja midagi eriskummalist. Lina?... Ei mitte!

 

Parkisin tee äärde ja siis, sinetavaid triipe vaadates kangastus üks mälupilt Cinque Terre lavendlipõldudest. Muidugi lavendel! Aga selline põld Hiiumaal! Põllul toimetasid inimesed. Hele vaatas paar sekundit seda askeldamist ja läks siis otsustavalt asja uurima. Mõni hetk hiljem naases ta juba sirbi ja kastiga ja teatas Shreki Saabastega kassi ilmel, et praegu on lavendliõite korjamise aeg ja ega sellest ju ei ole midagi kui ta natuke lavendlit korjata aitab - seda ei saa ju iga päev teha. Lõppeks aga ju oli ning kuna mina ei pidanud põllul tööle hakkama, siis mulle sobis.

 

Lavendlitaluks muutus vana Hautselja 2017. a. Kui peremehega hiljem jutustasime, siis selgus, et see lavendlindus pole niisama pulli pärast, vaid ikka tõsine teema: lavendliõisi kuivatatakse ja destilleeritakse lavendliõli (viimaseks tegevuseks sobib muuseas vana hea puskariaparaat) ja valmistatakse lavendlivett. Õli on seejuures olulisem - otsaga jõuab see lõpuks suurde parfüümitööstusse... Eesti ei ole üldiselt lavendlile eriti tore kasvukoht - koduaias võib mandril ju sellega nalja teha, aga varem või hiljem tuleb mõni korralikum külm... Hiiumaa kliima ent tundub olevat taimele täitsa hea - sinetav põld räägib selles suhtes iseenda eest.

 

Käeproov Tubala Lavendlitalus

| Üles |

 

Seniks kuni Hele sirpi viibutas, sõitsin kilomeetrikese edasi, sest mingi brošüür ütles, et sealsamas kusagil peaks olema Tubala vai. Vai tähistab muistset Hiiumaa "ankrut": olevat selle Leiger omal ajal maasse löönud, et saar minema ei ujuks. Vaia taga paistab Hiiumaa suuruselt kuues rändrahn. Selle olevat sinna visanud Suur Tõll... Tõll oli ju tegelikult üsna mõistlik tüüp (võrreldes näiteks Kalevipojaga), kuid ilmselt oli tal Anseküla meeste pidevast hädaldamisest juba kopp ette ees ja kui ta siis veel nägi, et Leiger ehitab Käina kirikut ja selle torn on kõrgem, kui Saaremaa Karja kirikul, siis hakkas vennikesel katus sõitma. Raevuhoos hakkas ta kirikut kividega loopima - muidugi ei saanud pihta. Aga sellest ajast vedeleb vähemalt kaks rändrahnu hiidlaste kapsaaias: üks Tubala mäel, üks Käina lahes, kusjuures kaks tükki olnud veel Käinas alevis ja Mäelse mäel, aga need on tehtud ajapikku ehitusmaterjaliks. Miks Tubalas just selline koht on, kust Hiiumaa mere põhja kinnitati jääb muistsete laulikute või ammu välja surnud saare lõuapoolikute teada. Tulles aga siinkohal tagasi vaia juurde tekib üks imelik mõte. Lihtsalt kui arutleda Dänikeni meetodil, et Tubala asub Kärdla meteoriidikraatri serval, siis tekitab see igasuguseid põnevaid mõtte-spekulatsioone, mis lugu tolle teibateemaga tegelikult edasi öelda püütakse.

 

Kivist ja vaiast mitte kaugelt, parkla tagant, võib leida AD 1886 ehitatud Tubala tuuliku. "Klassikaline" pukktuulik...

 

Kui Tubala vaatamisväärsustega olin ühele poole saanud, sõitsin lavendlitallu tagasi. Hele lõpetas juba teist kastitäit ja oli oma kogemusega väga rahul.

 

Tubala vai ja Tubala rändrahn

| Üles |

 

Tubala tuulik

| Üles |

 

Poole kolmeks oli lõpuks kõikseemees Kärdlasse jõudnud ja kogunenud meie oma hiidlase - Jürgeni juurde. Söödi-joodi ja puhati hobuseid. Suur plaan nägi ette ringkäigu Kärdlas ja peale seda maratonsõidu Kalanasse - Hiiu mastaapides on see pikk maa.

 

Meie Kärdla peamine sihtkoht oli Vabrikuväljak ja Hiiumaa Muuseum. Tahaks siinkohal kiidusõnu öelda Muuseumi kohta - seal räägitakse ära väga kenasti Kärdla lugu ja ekspositsioon ei tapa - jaksab üle ja läbi vaadata. Boonusena meie külaskäigu ajaks oli teisele korrusele üles pandud supelriiete näitus. Ei midagi erootilist, lihtsalt ujumisriideid Eesti kultuuriruumis läbi ajaloo. Aga no vägevaid mudeleid oli seal! Oli endalgi üks nostalgiline äratundmishetk - ralliautodega jubedalõikelised susped aastast 1980; ühtesid selliseid kasutasin poisikesena päris mitu aastat.

 

Jalutuskäik päikeselisel hilispärastlõunal linnas oli mõnus. Mina sain vähemalt niipalju targemaks, et trumm Kärdlas tähendab truupi.

 

Pildikesi Kärdlast...

| Üles |

 

Kalanasse - täpsemini Kalana puhkekülasse - jõudsime pisut enne loojangut. Lahke peremees juhatas Kaluri majas ja saunas otsad kätte ja tšill võis alata. Meie grillmeister  - Teet - asus marutuult trotsides grillima. Et väljas näitas juuli kohta kummaliselt + 6C, siis tundus saunalaval palju parem olla, kui sauna ees terrassil. Mingil hetlkel ent kandsid Teedu ponnistused vilja - valmis sai hiiglaslik vorstilaar ning päeva naelana saabus nõiaväel Jürgen kahe kasti kuuma suitsukalaga: ahvenad&lestad. Täiuslik mandriinimese Hiiumaa unistus: külm tuul, kuid seeeest külm vein, soojad kalad ja kuum saun (tulistest daamidest rääkimata).

 

Kalana

| Üles |

 


 

30.07.2020. Kalana-Kassari
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Kaluri külalistemaja. Kalana

| Üles |

 

Ristna peaks olema üks neid kohti, kus enamuse aastast paistab päike. Hommikulaua kõrvale aknast välja vaadates tundus kõik korras olevat. Tuul, päike männid... Ka esialgne kiire tuur lainevahus sadama juurde oli paljulubavalt päikeseline. Kuid...

 

Hommikune Kalana rand

| Üles |

 

...Kui kui vööd vöödele olid seatud, et minna metsa ja ranna äärde loodust ja nõukaaegset militaarkola vaatama, siis muutus taevas kiiresti potisiniseks ja saja meetrise kõndimise järel avati taevaluugid. Kusagilt pilveaugust piiluv päike maalis külma vihmaga silmapiirile madalaid vikerkaari... Jackpot! Olime need õnnelikud, kes sattusid ühele neist mõnest vihmasest päevast aastas.

 

Aga nagu öeldakse, pole halba ilma, vaid kehv varustus. Meil oli kehv varustus, mistõttu 1950-tel ehitatud tulejuhtimistorn, Radarimägi ja veel mõned betoonist kolakad said küll vaadatud, kuid ka kraevahe mõnusalt märjaks.

 

Ekskursioon endisse Kalana punakotkaste redupaika

| Üles |

 

Ristna Lõunaneem: maailma lõpus

| Üles |

 

Edasine päev kulges vahelduva eduga vihmasabinate ja päikeselisemate hetkedega. Meie marsruuti ei määranud mitte päris turismiobjektid, vaid ka pisut ka tööalased vajadused. Ühelt poolt tahtsime vaadata üle need mõned meie projektide järgi valmisehitatud paigad Hiiumaal, teisalt oli vaja mõnel kolleegil Hiiumaa üldplaneeringuga seoses miljööväärtuslikke piirkondi külastada, mistap keerutasime siin ja seal metsade ja "mägede" vahel vahepeal seltskonniti hargnedes ja siis jälle kohtudes.

 

Kalanast startides oli esimeseks paigaks RMK Kaleste telkimisala, mida Arteses projekteeriti paar aastat tagasi...

 

RMK Kaleste lõkkekoht

| Üles |

 

Järgmine peatus: Pihla.

 

 Pihla küla teatakse eelkõige Reigi kiriku ja pastoraadi järgi. Kiriku ja kirikumõisa nimi - Reigi - olla oma nime saanud rootsi keelest: rök/ryka tähendab suitsu, tuld, märgutuld. Reigi praegune kirik on suhteliselt "uus", lastud ehitada kohaliku mõisniku, Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi, poolt 1799.-1802. aastal oma poja, Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi, mälestuseks (mitte, et need täpsed nimed mitmekümne muu Ungern-Sternbergi kõrval suurt midagi ütleks), samas kui vanem puukirik selles kandis olevat olnud olemas juba kindlasti vähemalt sajand varem. Kirik on tagasihoidlik ja ehk jääb silma oma liiliakujulise tuulelipuga (Ungern-Sternbergide vapitaim). Kirikust kindlasti on vahvam ilus barokne Reigi kirikumõisa peahoone ehk Reigi pastoraadimaja, milles meil õnnestus näha täitsa põnevat "kunstipärast" installatsiooni. Mina isiklikult olen väga tänulik näitusele pileteid müünud noorsandile, kes lubas mu fotoka üht eksponaati valgustava lambi pistikusse laadima panna.

 

Reigi ent pole ilmselt tuntud siiski mitte nende hoonetega, vaid Aino Kallase kirjutatud Paul Lempeliusse looga - "Reigi õpetaja". Selle baasil Tallinnfilmis tehtud film oli üks neist õudukatest, mida ma lapsena kartsin. Kõige masendavam selle asja juures on tõik, et romaan suuremal või vähemal määral põhineb tõestisündinud lool... Jutu (mis pole legend!) moraaliks on, et "ära võõrast pahma suhu ahma": pastori abikaasa, Catharina Wycki (ei ole pistmist John Wickiga :)), ja pastori abilise, Jonas Kempe, armulugu lõppes armund paari peade raiumisega Tallinna Jeruusalemma mäel 1649.a. Karl Hein on sellest mõni aasta tagasi Delfis pika loo kirjutanud.

 

„Voolaku Jonas Kempest nii palju verepiisku, kui tema on lasknud minu silmist pisaraid voolata.“
 

Reigi pastoraat

| Üles |

 

Reigi kirik

| Üles |

 

Tee edasi viis läbi Hüti. Ka Hüti on tuntud koht - asus seal 17. sajaandil Jacob de la Gardie käsul asutatud Eesti esimene klaasivabrik. Praegune kohanimi - Hüti - tulebki sellest ajast: klaasivabrik - glasshütte. Muuseas, ka eelpool juttu olnud sarvekandjast kirikuõpetaja, Paul Lempelius, oli Hüti klaasivabrikuga seotud: mees tegelenud usinasti vabriku toodangu vahendamise ja müügiga.

 

Kuigi toonane Hiiumaa ei olnud selline ääremaa nagu ta kahjuks on Eesti kontekstis praegu, ning asja oli käima lükanud väga tuntud mees Rootsi riigis, ei edenenud siiski klaasiäri ja peale Jacobi surma, Axel de la Gardie ajal, vabrik suleti. Tänaseks ei ole klaasikojast  midagi maapeal enam alles. Kohta tähistab  kentsakavõitu klaaspudelitega mälestusmärk.

 

Hüti klaasivabriku koht

| Üles |

 

Tervituskomitee Hüti ristis

| Üles |

 

Puski kirik jääb meelde sellega, et maja taga kasvav mets kiriku ja endise koolimaja vahel kubises valmis mustikatest ja... metsmaasikatest. Puski kirik ise on kohalikus kontekstis mõnevõrra märgiline (või siis ka sümptomaatiline). Hiiumaa õigeusu kiriku saidil on kirjutatud:

 

"Puski Kristuse sündimise kiriku ehitamisega tehti algust 1889-nda aasta 24-ndal juunil. Hiiumaa tolle aja üks kauneimaid pühakodasid pühitseti 1891-nda aasta 10-ndal septembril. See, kuidas omaaegsed ülestõusmispüha ööd Puskil kirjeldasid, annab ettekujutuse selle pühakoja vägevusest. “Kui umbes kolm tundi kestnud ülestõusmispühade jumalateenistus lõppes, tulid tervitused ja õnnesoovid: “Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Ja kellad hakkasid tornis hüüdma. Seejärel sõitsid kirikuliste vankrid laiali. Taevas hoidku - kui seitse kirikukella üheaegselt lõid, pidi seda mürinat küll jaguma! Nüüd sai Kella-Jüri õieti näidata, kuidas ta oma nime väärib. Kogu paastuaja oli kelladel ootuseaeg – leinaaeg, nüüd aga olid torniluugid nelja külge valla, et las lennata kellahelina lained vaikses öös üle kogu maa.” (Peeter Laredei. Õigeusk vanal Hiiumaal. Tallinn 2006). Nüüd natukene rohkem kui sajand hiljem on Puski pühakoda peaaegu varemetes. Kellad on tornist kadunud ja jumalateenistuseks pühakotta koguneda ei saa. Ka Puski küla on inimtühi, otsekui katk oleks käinud üle maa."

 

Katus on siiski restaureeritud, vähemalt osaliselt... Puski ja need teisedki varemetes õigeusu kirikud üle Eesti on ühe tsaariaegse venestamisprotsessi kampaania kivisteks märkideks. Inimestele lubati maad, haridust ja väiksemaid makse. Eks saksavihas pöörasidki paljud usku lootuses kergemale elule. Ei toonud oma kiriku hülgamine loodetud leevendust: ega kohustused kuhugi kadunud - lihtsalt oma tuli käest anda natuke teistsugusel moel. Tänased inimesed kaovad aga küladest hoolimata  sellest, kas seal on mõni luteri või õigeusu kirik.

 

* * *

 

Ahjaa, Puski,  Kuriste ja Kurise kirikud on põhimõtteliselt sama Konstantin Nymani tüüpprojekti järgi ehitatud. Nyman oli viljakas kirikuarhitekt: tema kavandite järgi on saanud oma kuju veel paljud õigeusu kirikud Eestis, eelkõige Läänemaal - Lihulas, Väike-Lähtrus, Paadermal, Kõmsis, Uue-Virtsus jne, kuid temalt pärines ka 1920-tel lammutatud Aleksander Nevski kabel endisel Tallinna Vene turul.

 

Puski Kristuse Sündimise kirik

| Üles |

 

Mänspe (Mänspäe?) kabeli juurde jõudes näitas ilm õige pisut lahkemat nägu...

 

Mänspe kabel on üks neist mille lugu saab alguse sellest, et keegi pääsenud laevahukust ja pääsemise tänuks ehitanud hukukohale kabeli. Seekord olnud pääsenuiks taani meremehed ja algne pühakoda pandud püsti laevavraki tükkidest ehk1689. a paiku. Vrakitükkidest kabeli asemele ehitatud mõnikümmend aastat hiljem järgmine, vähe kabedam. Praegune puukirik ehitati eelmise asemele 1908. a. Eelmistest versioonidest on tänane pühakoda saanud päranduseks altarimaali (1862) ja kroonlühtrid ning kella; praeguse Mänspe kabeli kella kinkinud kirikule keegi kapten... Kiriku ees kivistel astmetel istudes tekkis järku üllatusmoment: õnnelikud laevamehed ehitasid kiriku randa - no mitte väga kaugele arvatavasti merest, ilmselt esimesele kõrgemale kohale; praegu on meri taandunud ja kirik asub rannast juba jupp maad sisemaal - merd selle eest enam ei näe.

 

"Lõpuks võiks vähe seletust anda sõna „Mänspäele“. Mõned tahavad sõna „mäns“ – „Mõnch’ist“ tuletada, mis arvatavasti õige ei ole. Pigemini võiks tuletada järgmiselt: „män-s“ – „mänd“, „päe“ – „pääle“. Seega tähendaks Mänspäe kohta, kus algavad männid."

(folklore.ee/... emm.html)

 

Mänspe kabel

| Üles |

 

Edasi surfasime Sõru kandi võsa, metsa ja heinamaade vahel.

 

Eksinud Sõru kandi metsade ja mägede vahele

| Üles |

 

Kui juba sealkandis olime, siis põikasime sisse Tohvri rannakaitsepatareisse. Hirmus võsa on seal ümberringi, mistap meie matk esimesest kahest kahurialusest kaugemale ei ulatunud, kuigi piki randa on punavägi sinna üht-teist pillutanud -  pole seltskonnas erilisi sõjaajaloohuvilisi. Tohvris iseenesest on nii tsaariaegset stuffi kui II ilmasõjaaegset. Mõlemat iseloomustas see, et ei jõutud plaanitud asju päris lõpuni valmis ehitada. Ehk siis ikkagi sellise erinevusega, et tsaariaegne patarei siiski "töötas" ja ei jäänud nii õnnetuks ürituseks nagu veerandsada aastat hiljem ehitatu. Kultuurimälestiste registrist võib lugeda:

 

"Vladimir Koppelmanni andmetel alustati patarei ehitustega juunis 1940. Üks relv võeti maha ja viidi Heltermaale 3. septembril 1941. Teine relv lasti õhku 12. oktoobril 1941. Riia harrastusajaloolase Juri Melkonovi raamatus on patarei nr.44 komandörina nimetatud vanemleitnant Katajev ja õhkulaskjana seersant Popov (ohverdas ennast koos patarei ühe suurtükiga). Patarei nr.44 pidi tulema insener-tehniliselt identne Tahkuna patarei nr.26-ga (neli 130 mm suurtükki laskekaugusega 25,4 km), aeg tegi aga oma korrektiivid, sest viimaste aastate väliuurimised lubavad järeldada, et nr. 44 ei jõutud valmis ehitada. Ilmselt saadi paika vaid kaks kahurit ja needki pooleliolevatesse kahuriõuedesse-varjenditesse. Ei jõutud paigaldada isegi mürsulifte, millega oleks saanud varjenditest laskemoona ette anda, rääkimata täiskomplekssusest rauduste ja keskkütte ning ventilatsiooniseadmetega. Laskemoonaladusid ei jõutud samuti ehitada. Nii tuleb kahtlusega suhtuda ka nõukogude ajalookirjanduses väidetavasse vilkasse lahingutegevusse."

 

Huvitav...  Kas Popov tõesti osutus kamikadze-sangariks või läks õhkimisel lihtsalt midagi nihu? Punaarmees vast 1941. a süütenööri jagus... Selle kohta pealiskaudne guugeldamien täpsemat vastust ei anna. Ent II ilmasõja ja Hiiumaa kohta on militaarmuuseumi saidil väga põnevat lugeda...

 

Tohvri rannakaitsepatarei sammaldunud lõpp: üks suurtükialustest

| Üles |

Sõru Ülemine tuleorn

| Üles |

 

Ma ei tea, kas Tärkma niidud on väga teada turismiobjekt, kuid sinnasõit läbi külamaastike oli igatahes meeleolukas. Esiteks minnes juba juba need väikesed teed pisikeste majade vahel... Aga tillukesse EV100 puhuks ülesehitatud paadisadamasse jõudes avaneb Soela väina taustal kahel pool kanalit tõeline "preeria". Või siis mitte - ega ma preeriat ole päriselus näinud... Preeria või mitte... märg rohumaa, luht - ilus ikkagi!

 

Tärkma sadamahoone ei ole lukus - jahedal tuulisel varaõhtul oli selle tornist päris mõnus tuulevarjus merd vaadata ja õhtuplaane teha.

 

Tärkma luhad Tärkma sadamast

| Üles |

 

Tagasi sisemaa poole sõites jääb tee äärde üks vana hiiepuu - Tärkma tamm. Puu kõrval olev silt pakub vanuseks 600 a, korba järgi on arvatud vanuseks poole vähem. 1924. a on puu kohta kirjutatud:

 

"Tärkma külas Emmastes kasvab praegu igivana tamm, milline vanasti ohvritammeks olnud. Puu enesest on madal, tüvest õige jäme, eriti haruliste okstega, mille tõttu ka tormid ja tuuled temast siiani pole jagu saanud. Seest on puu õõnes, kuhu inimene peaaegu sisse istuma mahub. Tamme vanadust arvatakse umbes 700-800 aastale. Ohvriks olla talle raha toodud. Alles hiljuti, vast aastat kümme, viisteist tagasi, olla ta õõnsusest veel vanu kui ka uuemaid rahasid leitud. Milline asjaolu tunnistust annab, et inimesed veel siiani vanust pagana aegseist kombeist kinni hoidnud."

 

Tärkma ohvritamm

| Üles |

 

Enne Kuristet hargnesime - osa seltskonda läks välitöid jätkama, meie võtsime sihi Orjakule. Teele jäi Kuriste kirik. Nagu eelpool öeldud, on see praktiliselt sama, mis Puskis, vaid selle vahega, et korras ja töötab.

 

Kuriste õigeusu kirik

| Üles |

 

Orjaku õperada - kuna ma kuu või paar tagasi Orjaku mõisas olin ööbinud ja ka Orjaku raja üle vaadanud, siis oleks ma hea meelega ööbimiskohta - Kassari Puhkekeskussesse, juba ära läinud siidri ja veini manu. Noorte kolleegide "tungival soovil" soostusin siiski gideerima väikest jalgsimatka Orjaku õpperajal - ainsaks põhjuseks sellele avantüürile, et on mul rajaga 2014. aastal põgus töine suhe olnud.

 

RMK Orjaku õpperada

| Üles |

 

Meie teine öömaja oli bronnitud Kassari puhkekeskusesse. Jah, kõik töötas. Maja oli kena, tuba ruumikas ja täitsa ok. Õhtune programm pidi algama dineega restoranis Lest ja Lammas. Niisiis kogunesime pikas lauas oodates veini- või õlleklaasi taga midagi ülivinget hullult folklooris ülesaibitud köögist. Võib-olla seepärast oligi mu ootus peatse toidu suhtes lakke kruvitud. Ent lauast lahkudes, kui mõttes edetabelit kokku panin, päädis see siidriga, teisele kohale jäi kook, siis kohvi ja praad, siis tükk tühja maad ja siis supp. Tegelikult ma ei vingu kõige üle - lambaprae liha meeldis väga, gareering võttis natuke õlgu kehitama. Supp ent oli ...eee... huvitav: kolm kalatükki leemes. Ilusasti küll kuhja laotud, kuid siiski. Maitsegi sobis selle vaatepildiga - ütleme siis, et põnev. Võib-olla viimase peal gurmee, ent antagu mulle andeks, ma eelistaks siiski lihtsat klaari kalasuppi. Ühesõnaga - natuke pettusin. Aga ega ma rohkem ei vingugi - hommikusöök õnneks päästis järgmise päeva.

 

 


 

31.07.2020. Kassari-Kihelkonna
Eelmine  |  Üles

 

Hommikut alustasime vanas Kassari mõisamajas, millest nüüdseks on saanud muuseum. Tahaks öelda, et muuseum nagu külamuuseum ikka, kuid ekspositsiooniga on vaeva nähtud ja tehtud söödavaks ka sellisele inimesele (nagu ma ise), kes ei viitsi väga pikki tekste lugeda ja pigem rõhub informatiivse emotsiooni peale. Rosinaks saime kauba peale muuseumitädilt tax free loengu Kassari taustsüsteemist, millest ma enam suurt midagi ei mäleta, kuid mida sel hetkel muuseumi ees piimapuki otsas oli väga mõnus kuulata. Seda enam, et ilmgi oli taas juulikuine...

 

Kassari muuseum

| Üles |

 

Meie Hiiumaa viimase päeva üheks eesmärgiks oli väisata üht eraaeda Kolgal, mille saamisloo juures mul on au olla, kuid kuna saatuse tahtel jäid mul seal pildid tegemata, siis siinkohal sellel rohkem ei peatuks. Küll jõudsime (meie Helega siis taas) Käina Tuuletorni ja seekord jäi aega kenasti maja keldrist katuseni läbi käia. Muhe on see koht seestpoolt, muhe! Teisalt - ühtepidi on seal omal humoorikal moel üles pandud küll Hiiumaa lugu, kuid eks ole sellesse põimit' ju kogu Eesti lugu; vähemalt mul, Peipsi kalda inimesel, ärkasid ellu paljud lapsepõlvemälestused. 

 

Ja ka juustukook ning kohvi all "kõrtsus" olid endiselt suurepärased!

 

Kassari Arkaadia

| Üles |

 

Käina Tuuletorn: "teine" tutvus

| Üles |

 

Käina laht ja Käina kirikuvare Tuuletornist

| Üles |

 

Et Tuuletornis läks inimestel aega erinevalt, siis viimaseks kokkulepitud punktiks Hiiumaal sai Vaemla villavabrik. Osa rahvast keeras sealt otsa kohe Heltermaa sadama poole, osa pidi läbi minema veel ühe vana hea kolleegi juurest. Meie Helega võtsime kursi taas Sõru sadamasse, et jõuda pärastlõunasele Saaremaa praamile.

 

Vaemla villavabrik

| Üles |

 

Vaemla farewell...

| Üles |

 

Tagasi Sõru sadamas

| Üles |

 

Ja oligi läbi seks korraks meite Hiiumaa tripp.  Parafraseeriks ühe laupäevase pannkoogiteo kõrvale tekkinud uitmõtte ajel asja lõpetuseks Harry Belafontet...:

 

"But I'm sad to say I'm on my way
Won't be back for many a day
My heart is down, my head is turning around
I had to leave a little girl in Käina town"

 

* * *

 

Saaremaale jõudes tegime taas peatuse Triigi sadamas, tellides ühe mõnusa chorizoga ampsu Triigi sadama kohvikust. Sellega juhtus ent üks habemega lugu, mistõttu sooja juustusaia kättesaamisega kulus oma pool tundi. Tüüpiliselt just minu tellimust täites kärssas ära mingisugune pikendusjuhe ja selle asendamine võttis aega. Aga lõpuks kandsid kõik personali kätekõverdused vilja ja kätte me saiad saime. Teel Kihelkonnale viisime ellu veel ühe ammuse plaani. Käisime ära taas kord Angla tuulikute juures. Me olime kunagi paarkümmend aastat tagasi seal käinud ja korduvalt hiljem mööda sõitnud, et kohalikust pagariärist suurepärast saia-leiba osta, aga peatunud veskite juures ei olnud. Nüüd sai siis tehtud seegi.

 

Järgmisel hommikul varakult startisime peale mõnusat suplust Jaagarahu karjääris Kuramaale...

 

Angla tuulikud

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 15 jaanuar 2021

©Sulev Nurme 1997-2021. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved