Andaluusia 2005

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

Tripi kaart  |  Hispaania 2005 sügis  |  Lisalugemist   | Tagasi

Generalife


 

Proloog

Järgmine

 

Andaluusia 01.02. - 11.02.2005
Koostatud kevadel 2006, 2008
 
Hispaania, õigemini, Andaluusia, on mõnus. Kuigi seekordne külastusaeg oli suhteliselt külm - ikkagi veebruar ju, on muljed seda paremad, et kõikeummistav turistidehord oli veel kodus. Muidugi olid seetõttu kinni ka mõned kohad üldse, kuid enamasti jätkus teenindajatel aega mõnusaks suhtlemiseks, kusagile ei pidanud ootama, kusagile ei pidanud kiirustama. Isegi Alhambras oli võimalik pildistada ilma, et mõni jaapani turist oleks alailma pildi peale koperdanud.
 
Iseenese jaoks oli marsruut suuresti 1999.a. ja 2004.a. käidud kohtade kordamine. Iseenda jaoks sellest korrast ehk eredamad muljed Cordobast ja Gibraltarist. Saatuse tahtel aga ei jäänud 2005.a. kevadine käimine Hispaanias viimaseks. Ka siis olime valdavalt Päikeseranna piirkonnas, Gibraltaril, Mijases. Sügisese ja üsna karismaatilise tripi kohta saab lugeda täpsemalt sii
t.
 
Kes tahab aga lugeda Hispaania muhedusest lähemalt, soovitaks vaadata - Dean Howelli e-raamatut: Familiar Spanis Travels
 
Kuna ma esimese soojaga kirjutasin 2005. a. veebruaris umbes poole tripi kohta muljed üles ning siis jäi ajapuudusel asi Sevilla juures pooleli, siis nüüd - 2008.a. keskel ei hakka ma puudu olevat enam põhjalikult juurde kirjutama, vaid peale fotode pealkirjade lisan vajadusel lingi või mõne kommentaari - kuidas just parajasti tahtmine tuleb. Aga võib-olla mõnel päeval tuleb vaim ja tahtmine peale... Sihtkohad märkisin kaardile.

Niisiis...


Sulev Nurme ja Hele Nurme fotod

Cordoba katedraal

| Üles |


Suurem kaart

| Üles |


 

Jerez: first touch
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

...RyanAiriga Riia - Frankfurt Hahn - Jerez. Jube. Mitte lennuk, vaid passimine Hahnis - 7 tundi tühja koha peal. Lennujaam on nagu angaar, kohta olemiseks praktiliselt pole. Veetsime öö magamiskottidega mingi kassa ees, pidevas hirmus, et koristaja sõidab oma hiigeltolmuimejaga lihtsalt üle. Aga ei vingu, sest kokkuvõttes oli edasi-tagasi lennupiletite maksumus 800.- eeku.

Kohalik Crown-i rendikas Jereze lennujaamas ootas oma neitsilikkuses. Maandumisjärgset šokki - sooja oli vaid mõni kraad üle nulli - leevendas see, et tõepoolest internetis broneeritud auto (Ford Transit or similar) oli kohal ja peale 5 minutilist paprite täitmist oli see meie käsutuses. Mis veelgi parem, auto ei olnudki Ford, vaid tuttuus VW Transporter ja ainult 2000 km sõitnud. Et praktiliselt magamata öö oli seljataga, tuli panna paika 2 strateegiliselt olulist asja: leida süüa ja veini ning leida koht, kus see siis ära hävitada. Esimene piknik Jerezes... Maastikuinimestele kohaselt veetsime selle kohalikus linnapargis, Sandemani šerrikeldrite lähedal. Arvatavasti oli see üks tuulisemaid ja külmemaid kohti tol hetkel. Kuidagi veider oli sellise kahtlase temperatuuriga veebruaris vaadata tegutsevaid purskkaeve, palme ja oranživärvilisi apelsinipuid tänaval... Prrrr...

Tegime plaane. Jerez on põnev ja tuntud peamiselt oma šerrikeldritega, kuid jalutamistväärt on ka vanalinn ning katedraal - renessanssne ja barokne vormikõne segiläbi... Torn on ehitatud endise minareti varemetele, tüüpiliselt Andaluusias. Capilla de las Animas – on võimalik vaadata maale Hispaania barokist (näit. El Tahonero) – see info jõudis kohale alles pärast reisi lõppemist.
 


Riia... siis 1,2,3 ja kohal

| Üles |

Piknik

| Üles |

Katedraal ja vanalinn

| Üles |


 

Šerrikeldrid
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Šerrilekeldrid olid turismiinfo järgi talveks suletud, kuna pole eriti külastajaid. Hulkusime niiviisi mööda linna, kui äkki Hele siiski leidis ühe väiksema - Bodegas Tradicion, vanema ja auväärsema, mille omanik juhtus kohal olema ning oli nõus mingi mõnekümne euro eest ekskursiooni tegema ning ka hiljem degusteerimise organiseerima.
 
Enamus šerrikeldritest polegi tegelikult päris keldrid, vaid kivist laohooned, kus suist temperatuuri hoitakse välisest madalamana hoone savisest pinnasest põranda kastmisega. Selles konkreetses keldris (kahjuks on koha prospekt kusagil raamatute vahel – püüan nime vähemasti üles otsida...) üllatati meid lisaks veinivaatidele ja sellele, kuidas šerrit toodetakse igatahes muljetavaldava kunstikoguga.
 
Ekskursiooni tipp oli muidugi degusteerimistuba, mille tumedast puust tahveldistega seinad ja samast materjalist riiulid koos tolmuste pudelitega erinevatest ajastutest juba ise oli vaatamisväärsus, kuid veinid... 10 aastat, 20 aastat, 30 aastat, 40 aastat vanad.... Milline värv, aroom ja maitse! Kuigi maitsjate eriliseks lemmikuks sai Pedro Ximenez, olid ka proovitud Fino, Amantillado ja Oloroso suurepärased – ja oma hinna väärilised – alates 40 euri pudel. Esitleja – üks bodega omanikke, lüheldane mustaverd mees, seletas, et nende kelder on üks vanimaid, väiksemaid ja ei tegele masstoodanguga. Nad ostavad valitud kohtadest sobivate aastakäikude baasveinid, millega siis edasi tegeletakse. Hiljem, ostes poest 2...4 euroseid nn šerrisid, või külakõrtsis kohalikku finot maitstes, tuli tõdeda, et pärast keldris maitstut oli see hoopis midagi muud...
 
Iseenda jaoks oli Pedro Ximenez tõeline avastus. Kui enne seda olin arvanud, et Porto portveinikeldrites maitstud tawnyd on parimad dessertveinid, siis nüüd enam selles nii kindel polegi...

 

Bodegas Tradicion

| Üles |


 

Sevilla: vol 1
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Õhtuks jõudime Sevillasse, linna, mille väidetavalt asutas Herakles – samas ka konkista pealinna...
 
Peale tõsiselt halba elamust kohalikus hiinakas, üsna Giralda lähedal, sai vähemalt vaimutoitu vanalinnas kõndides. Torre del Oro ja osa Giralda esisest väljakust oli küll remondis, kuid öötuledes linn on juba iseenesest vaatamisväärsus.

Alcazar

| Üles |

 

Katedraal ja kellatorn - Giralda - endine minarett

| Üles |


 

Sevilla vol 2: päevavalgel
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

On muidugi huvitav püüda selgitada umbkeelsele hispaanlasest pensukatöötajale küsimust, kas võib telgid kõrvalasuvasse oliivisallu maha panna. Peale üsna väheinformatiivset keskustelu oli ta kõigega nõus, kui me enam ei tahaks telke tankurite ette panna. Sobis! Ja nii sai esimene ööbimiskoht vanade oliivipuude all - kaunis... Vaevalt, et pensukamehel oliivisaluga mingit pistmist üldse oli.

 

I laager

| Üles |

 

Päevane Sevilla on hoopis teistsugune. Sevillas on palju erinevaid söögikohti ja kohvikuid. N. n. Tapa-baari põhimõttest saime hommikul hea ettekujutuse, kui ühte soliidsemasse sisse astusime. Tellisime süüa ja ainuke, mis laualetooduna mõõtudelt vastas ettekujutusele, oli 0,5 l õlu. Ülejäänud portsud olid miniatuursed. Kuna eelnevatel reisidel ei olnud ma Tapa-baaridesse söömiseks sisse astunud, vaid ainult, et ammutada 0,5 l San Migueli, siis põrmustas see kogemus mu ettekujutuse tapast, kui mingist pannkoogist. Tapa on põhimõtteliselt igasugune suupiste – st maksab praehinna, kuid seda on 4 x vähem. Tundsin end päris lollina, seda enam, et kaasasolnud lugemises, oli sellest kirjas juba esilehel... Ning tegelikult püüdis seda meile selgeks teha ka koha perenaine, kuid hispaanlastele omaselt vaid omas keeles, mistõttu point läks meie jaoks kaduma.

Aga linn oli mõnus. Kohustusliud kohad, maailmakuulus Sevilla katedraal, Giralda (katedraali torn, endine ümberehitatud minarett), Alcazari aiad, Torre del Oro (viimane ainult küll läbi katteriide) jne üle vaadatud, maandusime osa seltskonnaga ühel jõeplatvormil asuvas välikohvikus. U. +24 kraadi, päikeseloojanguni veel vaid pool tundi – kujutage ette seda valgust! – ja õlu 1 euro 0,5 l! Kuum tortilla, ei mingit segavat tümakat, ainult vee loksumine rio Guadalquiviril harjutavate aerutajate aerulöökidest ning ei ühtegi turisti (peale meie muidugi). See poolteist tundi oli selle reisi üks parimaid momente – minu jaoks...

 

Sevilla

| Üles |

 

Katedraal: Kolumbuse sark

| Üles |

 

Katedraal: hobused ja Apelsinipuude siseõu - koht kus kunagi moslemid palvetasid

| Üles |

 

Päikesepaistes Guadalquiviri kaldapealsel

| Üles |


 

Carmona
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Roomaaegne linn, mille tänavate struktuur pärineb väidetavalt Rooma ajasst (kusagil 200 – 100 e. Kr). Kuna see jääb nagunii Sevilla-Cordoba vahele, veetsime hilisõhtu selles, üsna kitsate tänavatega paigas. Peale tänavavõrgu põhiplaani mälestavad iidset võimsust Rooma nekropol ja kaks linnaväravat – Cordoba ja Sevilla värav (fotol Sevilla värav – Rooma aega markeerib ehk müüride alumine osa – mauri ja veel hilisemad ümberehitajad on igaüks asjale oma jälje jätnud).
 
Linn oli väga sümpaatne. Jällegi, mulle isiklikult on meelde jäänud üks linnaväljaku lähendal olnud püstjala nurgabaar, kus kaks halli pässi koledasti teineteisega vaidlesid. Üks neist oli baarimees ja kui nad lõpuks aega said, siis minu küsimuse peale – something to drink, please – valas kurjema välimusega vanamees määrdunud klaasi u. 100 grammi jagu kuldset vedelikku ja ühmas: „fino, manzanilla”. Jook maitses nagu retsinas leotatud hallitusjuust... Aga koht oli – mõnus: siniste ornamentidega majoolika seintel, kokkuklopsitud baarilett ja õllekraanid, mis olid kindlasti pärit teise ilmasõja päevilt – kokkuvõttes väga ehe!
 

Carmona hämarus

| Üles |


 

Cordoba
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Enne Cordobat jäime lõpuks pidama mingi prügihunniku kõrval tolmava põllu ääres. Öösel nägi see välja tegelikult palju parem...

 

II laager. Maisipõld... lihtsalt talvel

| Üles |


Cordoba on vana kalifaadi pealinn ja ülikoolilinn, pika ajalooga linn. Igal pool on see ka tunda. Ent Cordoba süda on Mesquita - kunagi kalifaadi suurim mošee, nüüd katoliku katedraal. Kui Torre de Calahorra poolt jalutada üle vana Rooma silla vanalinna poole, kõrgub vana sakraalehitis sümbolina linna kohal. Väliselt ei olegi hoone suurus nii imetlustäratav - näiteks Hagia Sofia Istanbulis või Peetri kirik Vatikanis jätavad juba kaugelt hiiglasliku mulje, sest on vaates avatud, ent Mesquita peitub nagu hoonete vahele ja temast on paista linna kohal vaid "jäämäe tipp". Ent sisse minnes avaneb tõeline ilu. Olen selles kiriku käinud nüüdseks kolm korda ning alati on sellel pakkuda midagi uut. Eks seda mauri arhitektuuri on kogu Andaluusias ju igal pool ning paljud mošeed on saanud kirikuteks, kuid Mesquita - julgen öelda, on eriline - tema vägev sammastatud ruum, värvid, dekoorid, valgus. Jumalakojaks ehitatud maja on Jumalakoda - ükskõik kuidas ja mis sümbolitega me seda täidame - Mesquita on selle tõestuseks.

 

 

 

Rooma algupäradega sild ja kindlus

| Üles |

 

Mezquita

| Üles |

 

Alcazari aiad

| Üles |

 

Kõrtsus ja poes

| Üles |

 

Cordoba

| Üles |


 

Jaen
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jaen - oliiviõli pealinn - on Andaluusia idaossa jääv suur linn, millest jäid meelde eelkõige Santa Castalina kindlus, kust avaneb tõeliselt hea vaade ümbritsevatele aladele ja linnale. Muidugi ka katedraal, mida peetakse Andaluusia renessanssarhitektuuri üheks silmapaistvamaks näiteks - seepärast ka UNESCO nimekirjas. Pean samas häbiga tunnistama, et kui Santa Castalinalt alla ronisime, siis minul ei jätkunud jõud katedraaliga lähemalt tutvuda, vaid pidurdusime Herkkiga kiriku kõrval kõrtsus kuniks teised vaatamisväärsustega tutvusid.

 

  

III laager - jälle oliiviistanduses, kusagil Cordoba ja Jaeni vahel

| Üles |

 

Santa Castalina

| Üles |

Katedraal

| Üles |

 

Kõrts

| Üles |


 

Granada. Alhambra
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Külmal aastaajal on neid maailmakuulsaid aedu ja hooneid külastada palju mõnusam - mis teeb eestlasele +10 C, sest, muud turistid on enamuses sellel ajal kusagil, kus on päriselt soe... Granada on ise väga mõnusa vanalinnaga, milles klišeena tõuseb esile kohustuslik katedraal. Ent linn ise jääb varju selle kohal kõrguvale Alhambrale ja Generalife aedadele. Mis need on, saab igaüks ise üles leida, kes ei tea. Kui olla päris aus, siis Alhambra kogu võlu peitub Lõvide õues ja pisut Mirdiõues - ülejäänu on osaliselt varemeis ja tahab pisut kujutlusvõimet ning kaarti. Ent Lõvide õu! See on äärmiselt lihtne ja mõjus - ilus, eriti kui saad vaikselt sammaste vahelt vaadata ilma sadade jaapani turistideta. Ja muidugi need sammaskäigu laemustrid...! Seal võib seista tunde ja lihtsalt vaadata...

 

Generalife aiad on vaadatavamad, sest nad on enamuses taastatud. Lõputu terrassidel kulgev aedade rägastik, igaüks pisike ja omamoodi iseseisev universum. Pöetud küpressid, mirt, roosid ja vesi, vesi vesi... Vesi on purskkaevudes ja käsipuudes, kanalites ja pisikestes basseinides. Beduiini maailm - vesi on elu ja vesi on rikkus.

 

 

Alhambra

| Üles |

 

Lõvide õu

| Üles |

 

Generalife aiakesed

| Üles |

 

Granada. Katedraal. Linn, Don Quiote, Sancho Panza ja Seis Peniques

| Üles |


 

Costa del Sol
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

IV laager esmapilgul mahajäetud maanteel, kuni tuli mingi tsiklimees, kes silmad suured peas püüdis meile selgeks teha, et kaduge siit, kohe tuleb mäest alla rekka. Me ei saanud keelest aru. Tsiklimees lõpuks loobus ja läks ära. Ja siis tui rekka (ok, väike, aga ikkagi rekka). Lahkusime pikema aruteluta ja kiiresti.

 

  

Esimene hommik, kui kraadiklaas näitas üle +5C

| Üles |

 

Kohustuslik!

| Üles |


 

Nerja
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kuiv. Juba 800000 aastat tagasi kadus neist koobastest vesi... Muidu on need 1959.a avastatud koopad nagu nad kõik siin Euroopas (ja kahtlustan, et ka mujal maailmas) on. Kui Postojna koobastikus oled käinud, siis Nerja enam millegagi eriti ei üllata, va, et seal on suhteliselt soe ja kuiv.

 

 

 

Action!

| Üles |


 

Mijas-Fuengirola
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Endine maaliline mägikülake Costa del Soli lähedal - nüüdne villade asumaa, kuigi jah, vana lubjatud kesklinn (kohalike jaoks küla) on siiski olemas ja jahedal õhtupoolikul üsna õdus. Linnast avanevad head vaated Vahemerele ning Costa del Solile. Romantiline jalutuskäik ja siis Fuengirolasse - üheks ööks päris katuse alla.

 

Fuengirolas peatusime minu lahkete sugulaste juures. Fuengirola - endine kalurikülake (veel ca 20 aastat tagasi pea tundmatu kohta) on tänaseks üks turismilinn Costa del Solil. Biitš, biitš, biitš... betoonkolakad, betoonkolakad, betoonkolakad... otse vastu merd. Varasemast kogemusest teadsin, et augustis on siin täishullumaja, veebruaris oli aga meeldivalt õhku... Aga teha, kui ei viitsi rannas vedeleda, pole seal tegelikult mitte midagi.

 

 

Supermercato. Mis oleks Andaluusia ilma mägiõhus kuivatatud seakintsudeta? ...Mehed võtavad parklas õlut.
| Üles |

 

Mijas
| Üles |

 

Jällenägemisrõõm
| Üles |


 

Gibraltar
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Suurbritannia koloonia, ahvid, sõjatunnelid, Gibraltari kalju, La linea, (ja tollal veel) NATO sõjaväelennuväli, üle pea tuhisevad hävitajad, poole kallimad hinnad, piirikontroll ja parkimisprobleem... Õõvastavalt verine ajalugu ja palju kisa selle ookeani suus oleva lubjakivist kaljutüki pärast, mis ikka ja jälle on tõstnud tüli kõigi vahel, kes siia oma jala on pistnud. XX sajandil on olnud nääklejateks britid ja hispaanlased... Aafrika on siit Hearklese kiviviske kaugusel.

 

Tervituseks said mu fotokas otsa akud, mistõttu pole sealt ka eriti pilte. Vt. rohkem muljeid mõni kuu hilisemast tripist...

 

 

Gibraltari ahvid (paremal :))

| Üles |

 

Aerodroom ja seda läbiv ainus poolsaarele suubuv maantee

| Üles |


 

Tarifa
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ööbimine - VII laager - taas telgis, seekord kusagil Algecirase ja Tarifa vahel savisel künkal. Savisuse ebameeldivad küljed ilmnesid hommikul, kui selgus, et sajab... Ent õhtu ja hommik olid muidu ilusad: kitsed ja lehmad ja Gibraltarivaade.

 

Ennelõunal parkisime end Puerto de Tarifa alla rannale. Kiiret enam ei ole - "kohustuslikke" objekte ka mitte. Kuivatatakse telke, käiakse ujumas ja mängitakse (veinipudelite) tagaajamismängu. Ent Tarifa on tõeline randade linn - Tarifa ja Cadizi vahel on külluses osaliselt ka metsikut valge liivaga ookeaniranda,  isegi veebruaripäikeses oli eestlase jaoks seal tõeline biitši-ilm... 

 

 

Gibraltar. Laagriplatsilt

| Üles |

 

Hommikuidüll

| Üles |

 

Puerto de Tarifa

| Üles |


 

Cadiz
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Cadizi jõudsime loojanguks. Mitte, et seal taas oleks olnud midagi väga erilist. Lihtsalt nautisime olemist ookeani rannal ja kusagil tuli ju õhtust süüa. Ka meie eelviimane ööbimiskoht sai liivasele ookeanirannale, kusagil Cadizi ja San Fernando vahel, kus umbes samas kohas sai ööbitud 1999..a... Nostalgialaks... Ja muidugi õnnestus praktiliselt viimasel päeval buss ära kriimustada: see oli juba kenasti ära pargitud, kuid muidugi oli vaja seda veel paremini parkida ja nii õnnestus selle mõistetamatu tegevuse käigus nurk ära kriipida. Kõige müstilisem oli see, et ma ise olin roolis... Miks?.

 

 

 

Cadiz

| Üles |

 

Eelviimane - VIII - laager rannal... miljonivaade telgiukselt

| Üles |


 

San Fernando
Eelmine  |  Üles

 

San Fernando - väike linnake mitte kaugel Cadizist - sai selle reisi lõpuakordiks. Daamid nõudsid veel üht 100% rannapäeva ookeani rannal. Panime end paika peale telkide kuivatamist kümnekonna kilomeetri kaugusele linnakesse nimega San Fernando, kus peale biitši võis ka neil mingit tegevust olla, kes ei viitsi päevitada. Naised kobisid tuulisesse randa lõdisema... Läksime Eeroga rannast kaks sammu edasi, nö biitši tugimüüri taha ja leidsime inimtühja kõrtsu - suhtlemisvaeguses baarimees ja terve kõrts oli vaid meie päralt - õlle hinnaks kannu eest 1 euro, vaagnatäis frititud mereande viiekas, oliivivaagen sekka puhta tasuta. Puhkus! Jutt ja õlu jooksis. Tellisime juba teise vaagna ja kolmandad õlled, kui tuli Herkki korraks... ja jäi. Siis tuli Tanel, korraks... ja jäi. Siis tuli Ilmar vaatama, kuhu teised on jäänud ja jäi ise ka ning lõpuks Heiki - ka tema jäi. Paari tunni pärast peale viimase mehe kadumist hakkasid tüdrukud midagi kahtlustama ja tulid vaatama... Jäid nemad ka. Selleks ajaks oli mul tellitud õllede arv segi läinud, baarimees tegi eiteamitmendat mereandide vaagnat, tõi selle lauale ja lõi käpsi. Tüdrukud vaatasid seda kõike ammulisui...  Lõpuks, päike hakkas loojuma, ütles baarimees, et ta peab nüüd minema, tegelikult pidi juba tund aega tagasi, aga ei raatsinud veel...

 

 Ja nii leidsime end märkamatult telkimast öise Jereze lennujaama lähedalt põllult, et varahommikul alustada tagasilendu. Kui hommikul telke hakkasime kokku panema, näitas auto termomeeter vaevalt kraadi üle nulli.

  

 

Ma ei saa näidata kui pikk see oli, kuid silm oli nii suur!

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved