Tripi kaartLisalugemist  |  Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Ida-Eesti autotripp 07 - 10. juuli 2020

 

Palladio Villa Rotonda mutatsioon Kohtla-Järvel

 

Nagu kaasaegne komme nõuab, alustaks hädaldamisega koroona-teemadel. Jah, ebameeldiv ja ebavajalik, eriti kui mõelda, et selle nahka läks mitu head plaani. Ehh! Seepärast, kui Mati ääri-veeri suve algul uuris, et kas Põhja-Norra asemel (kuhu eelmisel aasta juulis peale Lääne-Norrat sai mineku mõte idanema pandud) võiks ette võtta kusagile Lõuna- ja Ida Eestisse, avaldasin üles kohe optimistlikku entusiasmi. Võib-olla ma ise oleksin ekspeditsioneerinud pigem kusagil vabariigi edela osas, sest Ida-Viru on mu kunagine kodurajoon ja hiljem on see töö pärast suhteliselt risti-rästi läbi käidud, kuid Matil olid juba asjad ja ööbimised kõik kenasti ära korraldatud, mistap' olnuks patt hakata pipardama. Samas meie pere põnnide jaoks on Ida-Viru siiski senini tähendanud vaid Toila või Narva-Jõesuu SPA-sid, mistõttu nendele oli avastamisrõõmu küll ja veelgi. Tõsi - elu ja töö sekkusid ka seekord ja juhtus nii, et meie auto seltskond sai reisiga liituda alles tripi teisel päeval. Sellest hoolimata sai Eestimaa metsade mägede vahel päikeses ja vihmas maha kärutatud u 920 km meeleolukaid teid ja ilusaid kohti. Ja nägin ka ma ise üht-teist uut. Näiteks Rakvere linnuses sees ma vist käisin kunagi lapsena (rõhk sõnal "vist" - kui järgi mõtlen, siis pigem pole käinud), Narva muuseumis 6. klassis ja Auvere elektrijaama juurde pole seni asja olnud (kuigi ka seekord jäi "asi" üsna uduseks - sellist vihmavalingut, kui jaama juurde jõudes, ei trehva igapäev). No ja kindlasti äratasid asjad teeveertes ellu hulga mälestusi. Asja iroonia muidugi oli selles, et pidin esmaspäeval, so siis reisi esimesel päeval, kui teised Saaremaalt tulema hakkasid, töö pärast käima Narvas; tripi kolmandal päeval pidime sinna jõudma nagunii. Aga - ma ei vingu - reis on seiklus ja seikluse võib leida, kui lahtiste silmadega vaadata, ka juba läbi kõnnitud radadelt.

 

Niisiis algas meie autotäie jaoks tripp teisipäeva lõuna paiku avalöögiga Pangodi kalarestoranis. Sealt suundusime Otepääle (peamise eesmärgiga hankida eimeseks laagerdamiseks primaarne proviant ja sularaha) ja sealt Puugile - meie oma hipilaagrisse, kus pidime teistega esimeses laagrikohas trehvama. Mis sellest kõigest välja tuli ja kuidas elu Eesti idapoolses servas turisti silmade läbi välja näeb, leiab allapoole kerides. Niisiis, neli põnevat päeva koos lastega Metsikus Idas...

 

Juulis 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Metsik Ida

| Üles |


| Üles |

 


 

07.07.2020. Teisipäev. Puugi
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Miks alustada Ida-Eesti trippi Otepäält? Aga miks mitte, eriti, kui Pangodi kalarestorani minnes on Otepää peaaegu sealsamas. Noh ja saarlased (ülejäänud reisilised) alustasid Pärnust, seega - millest me räägime. Ja ega ma ei ole kindel, kas nemad seda trippi Metsiku Ida tripiks tituleeriksidki... Minu "Metsiku Ida" mõttes on süüdi Otepää Konsum. Peale mägironimist kiriku juurest linnamäele ja linna läksime poodi õhtust provianti varuma. Seal ma siis kohtasingi Purtse pruulikoja õlut -"Metsik Ida". Pudeli silt on igatahes sama cool, kui Peipsi rannik ja Ida-Viru ise - seega järgnevad päevad veedame Metsikus Idas.

 

Otepää oli ka lahe. Kuigi  mitte "ida". Peaaegu inimtühi, tuuliline ja maaliline. Linnamäel saime teada, et sealt olla leitud maailma vanim tulirelv... Inimajaloole mõeldes on see pisut ehk märgilisem, kui skaipi leiutamine :). Kuigi tulirelvade ajaloole mõeldes tekivad mul selle fakti osas teatud kõhklused (kuigi kahtlusi, parafraseerides vana Baskinit, ei ole). Ma ei olnud, muuseas, kunagi käinud sees ka Otepää kirikus, mistõttu loksus paika minu jaoks üks aegruumiline fakt - Eesti lipu lugu ja Otepää kirik. Mõlemat ma ju teadsin, aga polnud kunagi sellele mõeldnud, et see ongi see kirik. Kui muidugi loogilist mõistust kasutada, siis - kas Otepääl on mõni teine kirik?

 

Otepää Linnamägi

| Üles |

 

Otepää Maarja kirik

| Üles |

 

Karumõmmid Otepää keskväljakul

| Üles |

 

Otepää keskväljaku aiad

| Üles |

 

I laager Puugil

| Üles |

 


 

08.07.2020. Pühajõe puhkemaja,Toila
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Miks mitte alustada Maanteemuuseumist?

| Üles |

 

Laagedramine Puugil osutus pisikestest kartustest telkimisel allameetristega tekkida võivate komplikatsioonide osas siiski probleemivabaks. Hommikul panime Savernas paagid pilgeni - uue tankla avamise puhul pakuti seal kliendikaardiga alet rohkem kui 10 senti liitri pealt - no nagu jõulime keset suve, ning võtsime seejärel suuna Maanteemuuseumise.

 

Olen Maanteemuuseumis töö pärast käinud kordi rohkem, kui külalisena. Isegi praegu kippus silm piletikassa avamist oodates esimesena jalutama minema muuseumi territooriumi istutustele, mida nüüd juba rohkem kui 10 aastat tagasi kavandasime. Ent töömälestused lülitas välja peatselt fooris süttinud roheline tuli, mis teavitas piletite müügi algusest. Maanteemuuseum on arvatavasti üks kihvtimaid muuseumeid Eestis. Interaktiivne, kuid samas ka piisavalt informatiivne, et olla põnev nii lapsele kui selle vanemale. Meie seltskonna noorem generatsioon igatahes leidis Ajateel piisavalt tegevust, kuniks suuremad nostalgitsesid nõukaaegses pensukas ja autolahvkas. Mulle isiklikult oli silmimärjakstegev kohtumine TÖÖTAVA gaseeritud vee automaadiga, mis pakkus mälestusi, aastatetagust äratundmisrõõmu ja meelelahutust teeklaasi desinfitseerimisega (automaadi juurest võis lugeda: "kasutamine omal vastutusel"; koroonaajale mõeldes saab see lühike näpuviibutus nagu uue dimensiooni...). Aga meeldejäävad on ka privaatsed hetked elektroonsete vanadest fotodest pildipankadega Eestimaa teedest ja sildadest üle tee jäävas postijaamas, kuniks lapsed teisel korrusel päevapiltniku juures karnevali tegid. Põnnide teeaja kõrghetk saabus kindlasti autodroomil, kus nad ise viieeurose lisatasu eest said pisut elektriautodega ringi kimada. Teema lõpetuseks prooviti erinevaid vändatavaid ja tõugatavaid riistapuid ka vanade kui suurte poolt. Ilmselt päeva tähtsündmuseks jäi Ahti verdtarretav jõuproov onu Tik-Taki jalgrattaga, mis kõige ponnistuste kiuste lõppes surmasõlmega. Õnneks jäid hädamaandumist meenutama vaid kerged põrutused... 

 

Teeaeg...

| Üles |

 

MAZ 200

| Üles |

 

Ernesaksa Pobeeda

| Üles |

 

 

Kaskadöörid

| Üles |

 

Tsirkus Barcelonas...

| Üles |

 

Järgnevaks lõbustuseks välja valitud Kavastu parvega juhtus selline lugu, et vaatasime seda Emajõe põhjakaldalt, kuigi algselt pidime sellega ette võtma seiklusrikka merereisi üle Emajõe. Kuna Luunja valla koduleht ja rarhvasuu andsid väga erinevaid signaale parve töötamise osas, siis otsustasime igaks juhuks sõita Emajõest üle silda mööda, et aega kokku hoida - Maanteemuuseum oli imenud aega rohkem, kui vist oli plaanitud. Ausalt öelda Kavastus kohapeal ei saanud ka aru, kas parv ikka sõidab või mitte. Ühed pensionär-turistid olid seisnud igatahes nõutult kail ja meist nad sinna ka seisma jäid. Igatahes saime lastele anda vähemalt teoreetilise õppetunni ja näidata, et vot see hall metallkarp seal teisel kaldal ongi parv. Ja vot see vesi kai ja parve vahel on Emajõgi... Kui mõelda ühele tuntud lastelaulule, kus asjatasid härrased Viisk, Põis ja Õlekõrs (või kaasajal sugude tasalülitamise ajastul oleks ehk kohasem öelda - seltsimehed või kodanikud), siis äkki oli isegi hea, et selle parvega sõita ei saanud...

 

Kavastu mõisa allee

| Üles |

 

Kavastu parv

| Üles |

Drivin' north...

| Üles |

 

 Plaani järgnev osa nägi ette lõunatamist Kolkja Sibula- ja kalarestoranis. Ma olen seal korra varem käinud, kuid toona jäin ukse taha - oli varakevad ja toitlustusasutus tol konkreetsel päeval suletud. Niisiis sõitsime itta kuniks Peipsi järv vastu tuli, ning keerasime siis vasakule. Vasakule tähendab moodsas kõnepruugis, et Sibulateele. Sibulatee... Siinkohal võiks nüüd kirjutada referaadi vanausulistest ja nendest ägedatest ülithedatest tänavküladest, mis praktiliselt Mustveeni järvekallast raamivad, kõrgetest sibulapeenardest, kurgikasvatusest ja rääbistest, aga ma jätaks selle vahele. Pigem jätkaks sibulate ja kaladega otse restoranist...

 

Kolkja keskuses (kuivõrd nendes külades on paslik rääkida üldse mingitest konkreetsetest keskustest) asuv restoran jätab väljast üsna tagasihoidliku ja mõistliku mulje. Tegelikult on see ka seestpoolt "mõistlik", meenutades sisse astudes pigem hetke mõne küla tähtsama persooni 80. aasta juubeli peo algusest, kui veel kõik külalised ei ole kogunenud. Laudadel on töötavad samovarid, mille juurde saab tellida zavarkat - teetõmmist portselankannukeses, mida siis saab oma maitse järgi kuuma veega tempida. Menüü on suhteliselt lühike, kuid lõhnab Peipsi järgi - sibulat ja kala on ses igatahes rohkesti ja kõikvõimalikul kujul - fileena, kotletina, taignas jne, jne. Ja  kõigi kalavihkajate jaoks on menüüs kenasti olemas ka päästerõngas - kanafilee. Aga kes ka kana vihkab, peab ilmselt minema Alatskivile või Aovere Olerexi... Mina tellisin igatahes "rõba po tsarskii" - kala tsaari moodi - mis osutus kohakalaks taignas. Lauale ilmus suure tšebureki laadne toode, mida koka osav käsi oli vorminud kalakujuliseks (särava piprast silmaga) ning serveeritud oli see rohke sibulasalatiga. Ü l i m a i t s e v! Gurmeenipp: hakkige roheline sibul, segage see paksu hapukoorega, lisage soola - valmis! Lollikindel ja maitsev igal juhul.

 

Kuniks piduroogi valmistati, koperdasin küla vahel ringi. Õigemini, et mitte kaalu kaotada, seadsin sammud restorani vastas olevasse müügiputkasse, kus pakuti värsket suitsurääbist, suitsuahvenat ja igasugu konserve, mis kõik tehtud Paiepsi kalast. Rääbis lõhnas hullutavalt (seda ei saa tegelikult kirjeldada - suitsurääbis, otse suitsuahjust tulnud kuum rääbis on narkootiline!) ja tundus katsudes tõesti värske ja vastupandamatu. Eelmisel suvel, kui Ninasist kodukandist ühest kohast suitsurääbiseid ostsin, osutusid need ülesoolatuks ja pikast seismisest külmkastis juba üsna tuimaks. Aga värkse suitsurääbis teeb näpud kuni nukkideni rasvaseks, nahk koorub ise maha ja kui seljalt esimese ampsu võtad, siis sulab see suus nagu... võis hautatud puravikud või kreembrülee! Vanaproua Kolkja kalaletist ütles suitsukalu kaaludes, et kui ma päris värsket, suitsetamata rääbist tahan, siis ta võib tuua. Mul korraks tekkis mõte, et äkki ostaks - teeks näiteks või ja sibulatega kämpas pannil. Kui proua aga kuulis, et äkki ma siis võtaks näiteks kolm kilo, hakkas ta naerma ja ütles, et kui ma kasti võtaks, siis ta hakkaks omi vanu haigeid jalgu liigutama, aga kolme kilo pärast ta ei hakka keldrisse kõmpima. Võib-olla oligi hea, sest me ei jõudnud õhtul, nagu elu näitas, ostetud suitsuversioonilegi üks null teha ja osa kala jäi hävitada hommikuks.

 

Sibulatee

| Üles |

Varnja uus õigeusu kirik

| Üles |

 

Kolkja sibula- ja kalarestoran

| Üles |

 

Koha "po tsarskii"

| Üles |

 

Vihm Lahepera järvel

| Üles |

 

Teel Ninasse saime reisi esimese (aga kaugeltki mitte viimase) vihmasähmaku, mis Juham Liivi koduradadel sõites Lahepera järve kohal terve valgusetenduse andis... Nina külas, mida me siin talviti ikka oleme jäämägede pärast külastanud (jah, see oli neil hallidel aegadel, kui Peipsi järve peale talvel jää tekkis), õnneks vihm lakkas...

 

Otsekas Ninasse (kui turismiinfot uskuda, siis läbi Juhan Liivi lapsepõlveradade)

| Üles |

 

Nina

| Üles |

 

Alatskivi loss

| Üles |

 

Üle üle Nina ja Alatskivi jõudsime Kallastele. Mõte oli meelde tuletada, kuidas näeb välja Kallaste liivakivipaljand. Lapsena räägiti ikka Kallaste pangast. Igaks juhuks nimetan seda siiski liivakivipaljandiks, sest muidu äkki hakkavad hiidlased valju häälega naerma... Niisiis - Kallaste pank. Põnev kogemus. Kogemus algas juba Kallaste kesklinnast. Nn linna keskväljak oli inimtühi, tegelikult me ei kohaud kogu linnas peaaegu hingelistki. Või, okei, õuede peal eraaedades võis näha liikumas mõnd hinge. Ilus ja tüüpiline näide külast, mida sovjeti ajal üritati muuta väevõimuga linnaks. Ja mis sellest absurdistani kokkulangemisel alles jäi... Kurb ja samal ajal ka natuke jabur. Kallaste paljand aga ise... on täitsa olemas ja täitsa liivast, koobastega... Aga üsna rohtu kasvanud ja lapsepõlvest mäletatuga võrreldes... üsna tagasihoidlik. Mitte, et ma jälle vinguks. Ei. Ilus suurte kivide ja ausa punase liivakiviastanguga rannik, kuid mu enda mälestustes oleks see pidanud kannatama välja võrdluse ehk Grand Canyoniga või vähemalt siis Taevaskoja suure müüriga...

 

Kallaste keskväljak - üks ülimalt rahvarohke paik kesknädala õhtul

| Üles |

 

Kallaste pank

| Üles |

 

Et olime kuidagi teistest autodest irdunud, siis plaanisime Toilasse minna esiteks üle Omedu ja Kasepää, aga teeremont juba Omedus sundis minema suurele maanteele. Edasi pidasime plaani põigata Rannapungerjale ja sealt edasi siis üle Vasknarva Jõhvi. Taara aga ilmselt tegi omaenese plaane, ajades kuskilt silmapiirilt üles üsna koleda pilve. Vihmahirmus sõitsime Mustveest mööda. Tahtsin väikest elevust tekitada meie pisireisijates kodukandi kohtade näitamisega, muuseas Lohusuu pisikese sillaga ning näidata ka oma kodukirikut. Elevus ei jõudnud veel väga tekkida, kui jõuds kohale pilv. Juba enne Lohusuud tabasid autot esimesed piisad, kiriku juures (luteri kirikut mõtlen) aga langes taevast alla juba järvetäis vett. Põhja pool tundus heledam - mõtlesin, et kui sõidan üle Tudulinna ja Iisaku, ehk pääseme siis pilvest. Sõitsin ja korraks tundus, et... Aga siiski mitte... Kusagil oli kraan lahti jäetud ja nii jälitas paduvihm meid kuni Toilani. Kuid pole halba heata: Enne Jõhvi viadukti tekkis taevasse selline topeltvikerkaar, mida ei näe igapäev. Raudselt oli nende kaarte otstes maas varandus.

 

Lohusuu Veneküla

| Üles |

 

Lohusuu väike sild

| Üles |

 

Lohusuu kirik

| Üles |

 

Tudulinna "kilukarbi panoraam"

| Üles |

 

Ahjaa, üks asi seoses Tudulinnaga. Ma olen lapsena päris palju kordi onuga veoautol kaasa sõites käinud Tudulinna karjääris, kust metsapunkti masinad metsateedele kruusa võtmas käisid. Sellest ajast saati mäletan Tudulinna kirikut künkal üle küla vaatamas. Ja ma mäletan ka tollest ajast valget, naljakate akendega kolhoosi kuuri rippumas karjääri serval, mis juba lapsena tundus kuidagi veider. Hiljem ma pole eriti sellele mõelnud. Kui nüüd kiriku juurde sõites hakkasin autot selle ees ringi keerama, küsis Hele, taamal asuvale valgele hoonele osutades, et mis teine kirik seal on? Ajasin algul vastu, et näe, kirik on siin, seal on kuur. Aga vihmasabinast hoolimata kobisin siiski autost välja et infotahvlit uurida... Ning ennäe - sain üllatusega teada, et tegemist on Tudulinna vana puukirikuga XVII sajandist, mis paraku kommunistide aegu peale teist ilmasõda rüvetati ja laona kasutati.

 

Tudulinna "vana, XVII sajandi kirik

| Üles |

 

Tudulinna Rahu kirik - uus kirik 1930-te lõpust

| Üles |

 

Tallinn-Narva mnt käib vikerkaare alt läbi

| Üles |

 

Pühajõe puhkemaja kämping

| Üles |

 


 

09.07.2020. Kämping Männisalu, Toila
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tänane päev:

- väike meeleolukas põige Kohtla-Järvele;

- Kohtla kaevandusmuuseum;

- Sinimägede memoriaal ja muuseum;

- Auvere elektrijaam;

- Narva linnus ja muuseum;

-Narva-Jõesuu;

- Sillamäe.

 

Ma ei hakkaks neid kohti kirjeldama - kõik on ägedad, päriselt. Kui mitte vaadata läbi skeptilis-iroonlise eestlase silmade (noh, ma üritasin vaadata nagu lätlane :)). Hoopis tahaks alustada meie eilsest kämpast, kuhu kahjuks tänaseks ööks enam vabu kohti ei olnud. Kokkuvõte: mõnus! Ma olen päris mitmes kämpas Euroopas olnud ja võiks lätlase moodi mõeldes nentida, et Pühajõe puhkemaja on üks parimaid mu kämpinguelamusi (eestlasena ütleks, et ei olegi nagu suurt midagi halba öelda). Kõik on ok - alustades majakestest ja lõpetades pererahva suhtumisega. Asja boonuseks kujunes õhtune saun, mis meie meeleheaks lisaraha küsimata kütte pandi ja milles ma viimased tund aega üksinda leilitasin ja vihmasabina saatel Bacchuse ande nautisin. Saunarõõmu suurendas külma veega bassein, milles elavad kalad. Kuid me ei seganud vist üksteist vastastikku (või kui, siis mina neid). Kui poleks sauna olnud, kujunenuks õhtu üsna pikaks ja külmaks, sest terve ehaaja kallas vahelduva eduga vihma ja temperatuur meenutas pigem aprilli kui juulit.

Hommikut alustasime kämpa köögis, et siis Kaevandusmuuseum ette võtta. Kuna pisut aega jäi, viskasime kiire silmuse ümber Kohtla-Järve "vanalinna", võttes tähelepanu alla eriti selle pärli - kultuurimaja. Palladio võiks olla uhke! Villa Rotonda... Aga suurem. Aga meeleolukam. Ja kaunite nümfide asemel portikuste kohal vaatab üle väljaku pidulikult suur Nõukogude Liidu vapp...
 

"Мы рождены, чтоб сказку сделать былью,
Преодолеть пространство и простор,
Нам разум дал стальные руки-крылья,
А вместо сердца — пламенный мотор.

Всё выше и выше, и выше..."

 

«Марш авиаторов». Автор музыки: Ю. А. Хайт, автор текста: П. Д. Герман.

Kohtla-Järve kultuurimaja

| Üles |

 

Kaevandusmuuseum on lahe! Mäletan oma eelmist visiiti peaaegu 20 aastat tagasi, kui sisse sai veel administratiivhoonest. Ausalt öelda pelgasin, et äkki on asi ajaga nats maha käinud, kuid õnneks on siiski pigem vastupidi. Ainult et tookord anti kausitäis seljankat ja klaas viina, seekord jäime kuiva suuga (vist pidanuks ette telllima...). Kaevandus ise muuseumina on kihvt nagu ka see uuem sorteerimiskeskusest peahooneks ehitatud maja, kuid meie jalutuskäigu maa all tegi tõeliselt nauditavaks giid. Endise kaevurina oskas vanahärra sõnu veeretada just nende "õigete" kaevanduse asjade ümber, põikas vahepeal siia-sinna oma jutuga kõrvale, kui midagi vahele küsisime, ning pikkis sekka lugusid ja fakte omast kogemusest. Ma arvan, et see oli puhas boonus. Igatahes tänane käik maa alla oli tänu vana kaevuri pajatustele tõepoolest põnev.

 

No ja muidugi on ümber muuseumimaja igasugust vana rasket rauakola, mis lastele hirmsasti meeldib. Ning mõne põnni jaoks täiesti uue tähenduse sai tavaline käibefraas:

"kopp on ees"...
 

Kaevandusmuuseum

| Üles |

 

Kuidas moodustada optimaalseid perekondi perepiletite hankimiseks?

| Üles |

 

Kaevandusmuuseum: Seitsme pöialpoisi keldris. Lumivalgekest ei olnud kodus

| Üles |

 

Kopp on ees!

| Üles |

 

Aherainedüünid

| Üles |

 

Sinimägedele jõudes ilmateates lubatud vahelduv pilvisus vaheldus keskmist halli ning tume-lillakashallide pilvedega - tõeliselt paljulubav taevane vaatemäng. Jagunesime Vaivaras - suuremad militaarhuvilised võtsid ette muuseumi, meie läksime enamuse lastega jalutama memoriaali juurde-peale ja Põrguaugu äärde Sinimägedele... Olin seal korra peale avamist 1990-te teises pooles. Üllatav oli näha, et 2007. a mässu ajal oli lõhutud memoriaali mälestustahvlid. Kuidas algaski see "Viimse Reliikvia" viimase stseeni repliik...

 

Sinimägedesse...

| Üles |

 

Sinimägede memoriaal

| Üles |

 

Sinimägedes

| Üles |

 

Sinimägede muuseum

| Üles |

 

Auvere kõrgete korstnatega elektrimaastiku külastamine lõppes totaalse fiaskoga. Tolleks hetkeks, kui kohale jõudsime, kallas taevast mõnituhat liitrit sekundis. Seepärast võtsime suuna Narva kindlusse, kus sai põgeneda kohe vähemalt vihmavarju. Ahti küll ütles hiljem, et kui sõitnuksime mälestusmärgi alt sisse, saanusksime päris korstende vahele, aga ma pole kindel, kas seal padukas nende tehnitsistliku ilu nautimist täiel määral oleks võimaldanud. Ju jääb teiseks korraks.

 

Siit tulebki elekter... Paduvihmaga täpselt küll ei näe, kust...

| Üles |

 

Narva kindluseõuele astudes sadu jätkus (ehk pisut hõredamalt, aga siiski). Muuseumis uitaja saab esimese tervituse alati rõõmsalt ja muhelevalt Vladimir Ilitšilt, kes näitab käega kenasti oma kodumaa poole. Piilusin vana lastesõpra puude ootamatu valingu ajal puuvõra alla peitudes - sellest polegi nii kaua aega möödas, kui kõik koolilapsed pidid peast vana süfiliitiku sünnipeva teadma...

Piletit lunastades olin pisut elevil, sest mõni päev enne reisi kuulsin Narva linnuse uut ekspositsiooni väga kiidetavat. Jah... Ega ole laita, uus lahendus, eriti, mis puudutab just treppe ja interjööre on lahe, kuid natuke segaseks jäi see kontsept. Võib-olla oli asi pisut eksitavas kaardis võib-olla pisut selles, et vana ja uus kuidagi läbi korruste kippus segi minema, kui käigust käiku sukeldudes ekspositsiooni koostajate mõttes mõlkunud suundadelt eksisid. Seeprast see uus osa nagu natuke nagu vanas lahustub, erti, kui sügav installatiivne sõnum kohati on nii sügav, et inimene külast ja hobusega sellele kohe pihta ei saa. Ja muidugi nagu kiuste suri osa multimeediast just sel hetkel, kui mõnda saali astusin. Aga taas - ma ei vingu. Ja kindlasti ei saa kusagilt mujalt, kui Pikast Hermannist, selliseid jõevaateid Ivangorodi kindlusele, ka mitte Ivangorodist!

 

Ka käsitöömeistrid lossi sisehoovis ei üritanud paduvihma ajal tirelit lüüa. Üks poiss vahepeal lippas kesk õue, et kustuma kippuvat lõket kohendada, kuid muidu hoiti üsna oma töökodade varju. Ostsime keskaegsest apteegist Helega kohvi ja mingist salasegust teed, mille salaisim komponent oli tähtaniis ning kõõlusime ukseavas vaadates kuurikatuselt allasorisevaist veejugadest tekkivaid vikerkaari. Muuhulgas sai Hele ühelt käsitööliselt noomida, kui näpud uudishimulikult ühe ürdipurgi külge pani... Muuseumi piletiga kaasa antud linnuse raha eest said lapsed endale lunastada suveniirset nänni...

 

Kummitus Narva linnuse hoovil

| Üles |

 

Narva linnus...

| Üles |

 

...ja linnuse muuseum

| Üles |

 

Ivangorodi kants

| Üles |

 

Teisel pool jõge on välismaa

| Üles |

 

Pooljuhuslikult tekkis linnuseväravas mõte õhtustada söömakohas nimega "Muna" - ehk teisisõnu Tartu Ülikooli Narva Kolledži kohvikus. See andis ettekäände väisata Narva raekoja platsi - õigemini õhkõrna peegeldust kunagisest õitsvast barokilinnast. Koos kolledžihoonega tekib tegelikult päris mõnus kooslus. Platsi teist serva piiravad kahe erakordse hoone kõrval absurdselt mõjuvad hrustsovkad.

 

Lõuna "Munas" - põnev, maitsev, aga pisut aeglane... Ent taas - ma ei vingu!  Ahjaa - "Muna" olevat Eesti idapoolseim kohvik...

 

Narva raekoda

| Üles |

 

Narva Tartu Ülikooli Kolledž

| Üles |

 

Kolledži kohvik "Muna"

| Üles |

 

Narva ja Narva-Jõesuu vaheline jõekallas on täis erinevat värvi kangelaste hauatähiseid. Eesti kontekstis on üks neist ainulaadne - nõukogude tank T-34. Kenasti vuntsitud ja lilledega ehitud nagu muiste. Kena täiendus vabariigi piiripostidele.

 

Eesti ainuke tankimonument

| Üles |

 

Teel Eestimaa kirdepoolseimasse linna...

| Üles |

 

Ohvrimänd Narva-Jõesuust Udria poole

| Üles |

 

Jälle Sinimäed!

| Üles |

 

Enne järgmist kämpaõhtut peatusime tunniks Sillamäel, et läbi kõndida Mere bulvar. Tea, kas Taara oli magama jäänud, kuid pea pool päeva kallanud vihm taandus, mistõttu Sillamäed nägime klaaris kaunis õhtupäikeses.

 

Sillamäe Mere puiestee

| Üles |

 

Sillamäe ümbersõit

| Üles |

 

Toila sanaka kämpa oli rahvarohke ja ...tavaline. Ma ei saaks midagi halba öelda meie majakese kohta, kuid Ahtil oli meie omast pisut väiksem versioon ja sellega oli kohe mingi jama. Igatahes, kui me õhtul lastega Toila pankrannikust alla kolistasime, et päikeseloojangt vaadata, kuulsime, et on mingi probleem. Hommikul selgus, et nad olla öö läbi lõdisenud, sest erinevalt meie majakesest puudus neil küte. Öö oli aga tõesti päris jahe.

 

Toila Männisalu kämping

| Üles |

 

Taevane valgusetendus Ontika panga all

| Üles |

 


 

10.07.2020. Toila-Jägala
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 

Hr Päts kunagise Oru lossi ees

| Üles |

 

Hommik algas Toila pargiga. Taaskord ei hakkaks ma siin referaati kirjutama Pätsist, Kuphaldist, Baranowskist või Jelissejevist, kes iga mängib oma rolli selle Eesti suurima ja kaunima maastikupargi loos. Kuulu järgi pidavat saama seal 3D prillidega vaadata, aga sel hommikul see teenus igatahes saadaval ei olnud. Nii kõndisime igaüks oma rada pidi siin ja seal omas tempos, et siis hiljem kokku saada Valaste joal.

 

Oru Lossipargis...

| Üles |

 

Pühajõe org Oru pargis

| Üles |

 

Pargi algus oli siin...

| Üles |

 

Oru pargi Jaapani aed

| Üles |

 

Panga peal...

| Üles |

 

Valaste uus platvorm on päris lahe - sobitub mõnusalt kaljuseinaga tuues esile ka konstruktsiooni ilu. Ka laskumine klindilt mereranda kulgeb päris mõnusalt. Ainus tõrvatilk meepotis on, et joaalust oja ületdes võiks ojasuue merele olla vaates avatud; ei oleks vaja muud, kui mõni oks ära lõigata ja - voila! Aga kui veejoonele välja jõuda on praegugi hea küll.

 

Valaste joast ent jäi häirivalt meelde hoopis üks teine asi. Nimelt suur silt kämpingust pisut Ontika poole, millel joapealset maad kenasti kruntidena elamute jaoks müüa pakutakse. Natuke kurvaks teeb väljavaade näha mõne aasta pärast vana heinamaa asemel järjekordset odavat kinnisvaraküla. Kas tõesti napib Kiviõli või Kohtla-Järve ümber kasutut mahajäetud põllu- või tööstusmaad, kuhu võiks "eksklusiivsete mäevaadetega" 1000 m2 krunte teha niipalju kui kulub? Tulevad majad, tuleb raiuda pangamets, et majaomanike õigustatud ootus saada peale tasuta parkimiskoha ka vaade merele... Arusaamatu...

 

Valaste juga

| Üles |

 

Ontika mõis

| Üles |

 

Klint Saka vaateplatvormilt - puude taga on paeastang

| Üles |

 

Järgmine peatus - Saka mõis. Kui räägitakse Ontika pangast, siis selleks, et seda tema hiilguses näha, peab piki pangaalust mere äärt pidi matkama. Ja sealtki varjab paljudes kohtades panga pangamets (mis iseenesest on väga lahe nähtus). Aastaid tagasi tegime ühe matka piki pangaalust ja ööbisime kusagil Ontika kandis rannaliival ühe panganuki varjus. Niiviisi jalutades nägi panka küll ja veegi. Ent piki pangapealset sõites neid kohti, kust panka tegelikult näeks, on väga vähe, sageli ei näe teeäärsete põõsaste tagant merdki. Saka peatuse üheks põhjuseks oligi seepärast piiluda endise nõukaaegse sõjaväeehitise otsa ehitatud vaateplatvormilt rannajoont. Ilma lehtedeta ajal sealt igatahes näeb üht-teist - et märtsikuus näeb, on varem kontrollitud. Suvel ent peidab lopsakas tumeroheline lehelaam kaldajärsaku...

 

...Mis ei tähenda siiski, et merevaade poleks suurepärane.

 

Annike

| Üles |

 

Mälestusmärk 1939. a ümberasunud baltisakslastele Saka mõisapargis

| Üles |

 

Saka mõisapargis...

| Üles |

 

Põige Purtse linnuse (vasallilinnuse), õigemini kindluselamu juurde tekkis üsna spontaanselt. Sattusime sinna tähelepanuväärsel päeval - peale koroonavaheaega asutus uuesti lahti esimest päeva ja meie esimesed kliendid. Kahju, et hommikusöök alles kõhus püsis - Purtse restos olnuks päris äge lõunatada. Rahvas lunastas piletid ja lapsed tormasid Rapuntsli lossi avastama. Tellisin kohvi...

 

Võib-olla põneva faktina tuleb siinkohal mainida, et linnuse rajas 1530-tel parun Jakob von Taube, kes vajas oma valduste kaitseks mereröövlite ja niisama röövlite eest soliidset ja moodsat maja. Rohkem ei refereeri - edasi saab lugeda 1970 a Villem Raami koostatud ajaloolisest ülevaatest MKA arhiivis.

 

Purtse linnus

| Üles |

 

Rakvere

| Üles |

 

Rakvere Pikk tänav

| Üles |

 

Pean ütlema, et olen kordi seoses tööga ja tööväliselt väisanud Rakvere Vallimäge õige mitu korda, kuid linnuses sees ma ei ole vist varem kunagi käinud. Seepärast olin kohale jõudes üsna põnevil. Pilet anti kätte, ristiga kuub pandi ette ja ...keskaeg võis alata. Mis seal ikka - tsirkust ja leiba on rahvale alati vaja läinud ja seda saab Rakvere linnuses kogu piletiraha eest. Sekka ka pisut kasulikku teavet - püssirohu, süüfilise, linnuse ajaloo, keskaegsete piinamisviiside ja veel nii mõnegi olulise asja kohta. Huvilised härjapõlvlased said vibu lasta ning kõigile anti näitlik õppetund 13. sajandi mõõgavõitluse ja hiljem 16. sajandi piigivõitluse kohta. Isegi kahurit lasti...

 

Rakvere linnus

| Üles |

 

Pull

| Üles |

Tsirkust ja leiba - keskaeg Rakvere linńuses

| Üles |

 

Verine arusaamatus mõõgavendade vahel

| Üles |

 

...Mmmmmm - Grillers! Minu pettumuseks ei pakutud seekord lambalihapihve, aga kõik muu oli siiski olemas!

 

Grillers... Tõenäoliselt parimad purksid Eestis!

| Üles |

 

Õhtu hakkas tulema. Et Ahtil oli erihuvi Sagadi mõisa vastu, siis keerasime otsad sinnapoole. Enne Haljalat avastasime omas autos, et üks dressipluus koos mobiiltelefoniga oli jäänud Grillersisse. Niisiis hargnesime taaskord - saarlased sõitsid Sagadile, meie võtsime taas Rakvere tee rataste alla. Telefon ja dressikas olid kenasti alles ja baaridaamide valvsa pilgu all hästi hoitud. Aitäh!

 

Kui meie Sagadisse jõudsime, oli muuseumi uste lukustamise aeg. Ma olen Sagadi pargiga pisut kursis, aga ürdiaia viimast versiooni ma veel näinud ei olnud. Seepärast tegin usinasti agiittööd seda väisata. Ei kahetse. Võib-olla ürdiaia vormilahenduse osas ma ise valinuksin teise tee, ent kogu see lõpptulemus koos aasadega peahoone ees ja taga on väga toredasti välja kukkunud!

 

Sagadi mõisa lilleaasad

| Üles |

 

Üksik sportlane

| Üles |

 

Sagadi mõisa ürdiaed

| Üles |

 

No ja Palmse, mida rahvas tungivalt näha nõudis, oli juba lihtsalt hilise kellaaja tõttu suletud. Isegi siseringi kõne oma mehele Havannas ei aidanud - sel õhtul olid maja ja aiad reserveeritud.

 

Õhtuks lukku pandud Palmse mõis

| Üles |

 

Seisime siis Palmse mõisa parklas ja mõtlesime, mis edasi saab. Esmane plaan oli, et laagerdame telkidega kusagil Tallinna külje all tuttavate suvilaaias, et siis põngerjate rõõmuks lõpetada tripp Tallinna Loomaaias, kuid kole ilmaprognoos järgnevaks ööks ning järgnevaks päevaks polnud eriti julgustav. Kui seni oli Ahti auto rahvas Tallinna osas olnud kahevahel, siis nüüd otsustati õhtuks ära saarde minna. Ka tegelikult meil oli mugavam tagasi Tartusse sõita, mistõttu ainuke, kes algset plaani järgida otsustas, oli Mati. Eks see olegi Eestis ja välismaal reisimise vahe - kui näiteks kusagil Napoli taga ilm halvaks läheb, ei ole võimalust kahe tunniga koju sõita. Tartu on peaaegu igalt poolt kaunil kodumaal vaid paari-kolme tunni kaugusel.

 

Ühesõnaga - leppisime kokku, et vaatame lõpetuseks ära Jägala joa, mida lapsed ei olnud näinud ja vist ka enamus täiskasvanuid mitte (saatuse irooniana olin joa juures seoses tööga käinud kümmekond päeva tagasi) ja siis vaatab igaüks ise, mis edasi teeb. Nii sündis.

 

Viimane sihtkoht (juba pigem Metsikus Läänes): Jägala juga

| Üles |

 

Metsiku Ida Roadtripparid juulis 2020

| Üles |

 

 

 


 

26.07.2020. Tartus
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Aegviidu Alexela pitstop

| Üles |

 

Jägala joalt lahkudes keeras iga auto nina eri suunda. Ahti kihutas praami peale, Mati Tallinnasse ja meie tagasi Tartusse. Kui esialgu Tartu poole sõitsime, siis natuke nagu kripeldas, et äkki siiski oleks pidanud, äkki ikka ei tule lubatud vihma. Aga kõne Matile järgmisel pärastlõunal andis kinnitust, et otsus osutus õigeks: Tallinnas hakkas öösel sadama ja sadas ka järgmisel päeval (nagu ka Tartus). Oleksime laagerdanud, siis saanuks telgi märjaks ja loomaaia mõtte pidanuks nagunii ära jätma. Jah, eks kohvikusse saanuks ikka minna, aga kohvikuid on Tartus ka. Primaarse õhtuse kohviprobleemi lahendasime me oma auto rahvaga elegantselt Aegviidu Alexelas.

 

* * *

 

Tehtud see sai ja takkajärgi võib öelda, et väga hästi kukkus välja - lapsed ütlesid mitu korda, et täitsa reisi tunne tuli peale ning olid pisut kurvad selle üle, et  sõit pikemalt ei kestnud! Tänan Matit-Eppu-Ahtit orgunni eest!

 

Kas järgmisel aastal siis Metsikusse Läände?

 

Piibe maantee

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 31 oktoober 2020

©Sulev Nurme 1997-2020. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved