Iirimaal aprillis 2007

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

 Tripi kaart  |  Lisalugemist   |  Tagasi

Dublini botaanikaaed


 

Proloog

Järgmine

 

2007.a märtsi lõpul avanes võimalus korraga katsetada kahe odavlennufirma teenuseid ning lennata nendega Tallinnast Londonisse ja sealt Corki, Iirimaal. Miks me läksime? Vaatama sugulasi ja sõpru. Ja, nagu kohapeal selgus - tundma siirast rõõmu ühest kaunimast elus nähtud kevadest. 2007.a. kevad oli eriline - minu jaoks tuli see mitmel põhjusel neli korda. Esimene sellest oligi Iirimaal.

Niisiis olime ühel märtsiõhtul õnnelikult Corkis, Iirimaal, ristikheina, viski, Guinessi, Poguesi, U2-e, punapeade, jalgpalli, meremeeste ja maailma kõige rohelisema muruga aasade maal. Ja olime külas eestlastel, kes siia olid tulnud, kes tööle, kes hingerahu leidma, kes mille pärast veel. Et kellelgi ei olnud enne tiheda töö pärast aega erilist eeltööd teha, siis ei olnud erilisi ootusi ega eelarvamusi. Nii kobisime Corkis pärastlõunal lennujaamas vastu tulnud Sille renoosse pakku vihmaeelse taeva alt, et minna sööma ning välja magama. Esimese õhtu väsimuses tundus linn nagu linn ikka või õigemini - nagu üks keskmine Briti saarte asula oma punasest tellistest väikeseruuduliste akendega majadega,

Kuid järgmistel päevadel paistis päike. Aasad valkjate lammastega olid tõepoolest rohe-rohelised. Teede ääres õitsesid nartsissid, aedades õitsesid magnooliad, kirsid ja õunapuud. Tulbid olid alles alustamas ning karjamaadel ergas üks kuldkollaste õitega salapärane kaunitar. Inimesed, keda kohtasime, olid meie tuleku üle päriselt rõõmsad. Ja ka need inimesed, keda kohtasime pubides, poes, muuseumites ja mujal - jäi mulje, et iirlased on maailma sõbralikem rahvas... Fish and chips - äädikaga muuseas, irish cream, hot whiskey ning a pint of Guiness... 

Nii kappasime peale Corkis maandumist järgmisel päeval bussiterminaali poole, et minna Dublinisse, veeta lihavõtted seal ja tulla siis Corki tagasi - nii oli meie võõrustajatele kõige lihtsam.

 

Fotod: Sulev Nurme, Mati Mäe

 

Kusagil Corki ja Muckrossi vahel

| Üles |

 


Suurem kaart

| Üles |


 

Dublini botaanikaaed

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Bussisõit läbi kevadise Iirimaa selle lõunarannikult Dublinisse oli muljetavaldav - rohelised karjamaad, mille vahel siin-seal on kobaras talud. Karjamaid piiravad kiviaiad ja vahel pöetud hekid - issand kuidas nad seda jõuavad... Kõik näeb välja nagu Inglismaal, kuid on palju loomulikum, pisut lihtsam, pisut siit-sealt ligadi-logadi, mõni angaarikatus on roostes, põlluserv rohtunud - aga seda kõike nii pisut, just nii palju, et jääb vaadates kodune mulje - nagu maal vanaema juures...

Bussisõit Corkist Dublinisse võttis julgelt päeva parema osa. Rong olevat kiirem, kuid ka metsikult kallim. Ega Eireanni bussiga ju tegelikult halb olnud - eredas päikesepaistes küngaste ja aasade vahel ning peatudes vahel minutiks paarikümneks minutiks väikestes linnades ... Cashet, Cahu, Urlingford. Peatused olid pikad, just parajad jäätise või võileiva ning õlle ostmiseks.

Maandusime õhtuks Dublinisse tuttavate eestlaste juurde. Armas õhtu, südamlik õhtusöök... ja huvitav info minu kõrvadele - vaid mõne minuti kaugusel on Dublini botaanikaaed.

Järgmisel juhatasid võõrustajad enne tööle minekut meile teeotsa kätte ja peale paari minutit hommikust jalutuskäiku leidsime end kaunist inglise pargist. Just pargist, mitte botaanilisest kollektsioonist. Temaatilised alad, kasvuhooned, peenrad - kõik nagu ühes klassikalises botaanikaaias olema peab, kuid nende paigutus on maastikuliselt nii hästi läbimõeldud, et jalutades ühelt aasalt teisele meenub Stowe või Rousham... Arvestades loomise aega - 1790 - on arusaadav, miks Glasnevini botaanikaaed (nii on aia tegelik nimi) on loodud parimas inglise stiilis. Ligi 20 ha suurune park on paras paaritunniseks jalutuskäiguks, kuid kui paeluvad veel huvitavad puud-põõsad, siis kulub aega märksa rohkem.

Oma külastushetke poleks saanud paremini valida. Looduse kapriisist tulenevalt varase ja sooja kevade tõttu õitsesid kõik või peaaegu kõik, mis suudavad õisi kasvatada: nartsissid, tulbid, kannikesed, kirsipuud, õunapuud, magnooliad, vahtrad... Puud hakkasid lehtima, andes niiviisi värvide mängu oma lisa, muru oli lausa ebasündsalt roheline ning silmapiirini ei paistnud sini-sinises taevas ühtki pilveräbalat. Ühe õunapuu juures oli üles seadnud oma statiivi kunstnik, maalides jämedate tõmmetega häbenemata õunapuuõisi. Soojas päikeses lõhnas värskelt niidetud muru, piiniaokkad ning muidugi kandus siit-sealt pahvakutena erinevat õielõhna. Väravast sisse astudes tundsin, et selg valutab, kuid peale poolt tundi õitemeres ei olnud enam valu ega nädalate jooksul õlgadele vajunud tööpinget. Käisime puu juurest puu juurde - mu kallid kaaslased küsisid taimede nimesid ja nii ma siis püüdsin hiilata oma puuteadmistega tõlkides taimenimesid ladina keelest eesti keelde. Et kumbki mu seltsilistest pole kunagi dendroloogiat õppinud, siis kahtlustasid nad pidevalt mind endale hambasse puhumises - kõik need nõiapähklipuud, kikka- ja kontpuud, rododendronid...

Omaette elamuseks olid kasvuhooned nii kollektsioonide kui oma tarinduse poolest - iseloomulik elegantne, valge, õhuline, kerge metallkonstruktsioon ... nagu ajamasin XIX sajandisse. Troopikamaja neljakümnekraadises soojuses ja metsikus niiskuses tekkis tahtmatult ketserlik mõte end ujumisriieteni lahti koorida ja külma õllega palmi alla aurusauna minna. Taimede vahele sukeldudes tihedas udupilves tekkis tõepoolest korraks tunne nagu kõnniksid vihmametsas.

Lõpuks lahkusime läbi veel mitteõitseva rosaariumi, kus ronirooside nupud näisid tõotavat õisi juba ilmselt järgmiseks nädalaks...
 

Botaanikaaed

| Üles |


 

Dublinist ja muust

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Praeguse Dublini (Baile Atha Cliath) kesklinna maamärk O'Connell Streetil on Spire - nõelakujuline kõrge torn, mis ehitati 2002-2003 aastal kunagise Nelsoni samba asemele. Seesinane kuulsale admiral Horatio Nelsonile 1808.a. püstitatud sammas lasti õhku IRA poolt 1966.a.. Esialgu klassitsistliku alatooniga linnakeskuses on mõneti harjumatu 120 m kõrgust nõela (nagu seda mõned kohalikud kutsuvad) vaadata, kuid selle samba juures on mõnus kohtumispaik ning see on tegelikult väga hea orientiir, kui õhtuhämaruses õllese peaga linnaliini busside väljumiskohta otsida. Sai see siis meilegi kohaks, kus kahekordsetesse bussidesse või sealt välja kobida. Liinibussidega liiklemine on loogiline ja mugav, kui ei häiri see, et seda transporti kasutavad neegrid, poolakad jm kõiksugu võõramaalased. kes Iirimaale õnne on tulnud otsima. Eks sellega on - esialgu võõrtööjõu suhtes soositud poliitika on viinud selleni, et oma inimestele hakkab töökohti nappima. Kohalikud eestlased rääkisid, et näiteks poolakate, leedulaste ja venelastega on sageli täiesti võimatu konkureerida, sest mingigi teenistuse saamise nimel nad on nõus tegema tööd väga väikese raha eest. Samas on poolakate hulk suur, neil on juba omad poed, koolid jms - sissesöönud... Arusaadav siis ka, miks kohalikud ei ole enam nende vastu eriti sõbralikud (kuigi iirlased pidavat olema iseenesest väga sõbralikud). Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pigem ikka õdusast kesklinnast, mis mitmerealisest autoliiklusest hoolimata on inimsõbralik, eriti, kui jalutada Dublinit läbiva Liffley jõe kaldapealsetel, mille merega seotud ajalugu tähistavad tänavanimed nagu Custom House Quai, Eden Quai, Merchants Quai... Ning üle jõepeegelduse võib nautida paljusid kauneid kirikuid ja linnaehitisi, millest ehk meeldejäävamad on just kaunid portikustega kuppelhooned nagu näiteks Peapostkontor, Tollimaja (Custom House), Baile Átha Cliath - valituse hoone. Kuid muidugi on seal näha veel palju - näiteks kümneid imeilusaid parke, kuhu kahjuks selle tripi ajal ei jõudnudki.

Dublinist jäid meelde pubid ja lihavõtted - kirik ja kõrts - Iirimaa. Lihavõtteid jäid meenutama kaks jumalateenistust, üks anglikaani (Püha Patricku katedraalis (St. Patrick's Cathedral) ja teine katoliku kirikus (Püha Maria katedraal (St. Mary's pro-cathedral)). Anglikaani teenistus oli nagu jumalateenistus ikka - nüansid ehk teistsugused, kuid katoliku kirikus sattusime müsteeriumi tunnistajaks. Ilmselt huvilised koguduse liikmed siis etendasid märkimisväärse naturaalsusega Kristuse ristilöömise, sellele eelnenud ja järgnenud sündmused. Kristust etendav mees vedas seljas suurt risti, okaskroon peas, ainult särgiräbal seljas ning talle järgnesid kaks neegrist "roomlast", kes meest kettidega ennastunustavalt nüpeldasid. Nad tegid seda kaunikesti tõetruult, sest vaene mees, kes Kristust mängis, oli seljast kaunikesti vermeline. Õnneks naelutamise osa tehti siiski matkides, kuigi tagareast vaadates jäi mulje, et karjatused mehe suust tulid sellest, kui tihti neegerroomlane haamriga valesti arvestas. Usk on iirlastele elu osa, väga vanade traditsioonidega ja eluga läbi põimunud - eks ole ju heaks näiteks Püha Patrick kogu selle laias tähenduses.

Ent iirlastele omasel moel ei võeta seda, ja ilmselt kogu elugi, surmtõsiselt. Kõrts peale kirikut on täiesti normaalne ja vajalik asi (oh, kuidas me eestlastena sellest ju aru saame). See ei vähenda kuidagi kirikuskäimise pühadust ja pigem on see väljakujunenud omalaadse kaitserefleksina, musta masenduse vastu, kui mõelda iirlaste verise ajaloo peale. Keegi iirlane, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, on öelnud midagi sellist, et ei ole sellist sündmust, mille puhul ei sobiks viski, ühel juhul teeb see rõõmu rõõmsamaks ja teisel juhul kurbust väiksemaks. Võib-olla on üks põhjus selles, miks tundub Iirimaa nii kodune, ka selles, et paljuski on meie ajalood sarnased. Üsna mõtlemapanev selles suhtes oli Suure Näljahäda (Great Potato Famine) Memoriaal Lilley kaldapealsel, püstitatud 1845-1849 a. näljahäda tähistuseks, mil paljud surid ja tuhanded rändasid välja... ...Aga elu läheb edasi ja nii lähevad noored ja vanahärrad koos kõrtsu, seljas kulunud keskkooli lõpupeopintsak, mis taljest juba ammu kisub, seljas triiksärk ja võib-olla pisut halvasti istuv veider lips. Aga see pole oluline - kirikusse ja pubisse tuleb ikka viisakalt riietunult minna, see pole mõni igasugune koht.... Pint of Guiness! Hingele oma, kehale oma. Nii tullakse kirikust ja istutakse kõrtsis kuni sulgemiseni, enamus on rõõmsad ja mõned ka päris täis, kuid üldine meeleolu on sõbralik - mis ongi ju põhiline. Pubis süüakse, pubis juuakse, pubis kohtutakse naabritega, pubis räägitakse uudiseid ja vaadatakse jalgpalli, pubis lüüakse tantsu... Käisime siis isegi - algul kirikus ja pärast kõrtsis. Meie võõrustajate sõnutsi saavat pubis kõige lihtsamini odavalt juua, kui oled nõus ära kuulama mõne vanahärra eluloo, mille ta kümne Guinessi kõrvale (ostes nii endale, kui kuulajale) meeleldi ära räägib, peaasi on vahepeal kiita Iirimaad. Hiljem Corckis ühel õhtul pubis istudes mõtlesin, et ega see olekski nii tüütu - Ristiheinalehemaa on ju ilus nagunii ja vaadates neid punetama kippuvate ninadega härrasmehi - võib arvata, et kindlasti igaühe eluloost võiks filmi teha.

Aga aitab jutust - muljeid Dublinist panin allapoole piltidele ning fakte saab lugeda allolevatelt linkidelt...
 

Dublin

| Üles |


 

Howth

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pisike, sume ja kaunis sadamalinnake... Kalmeri, meie ühe võõrustaja, soovitusel ja ettepanekul istusime teisel lihavõttepühal linnaliinibussi ja sõitsime ca tunnikese kaugusele Howthi. Jahisadam koos mõnesaja vana kivimajakesega pakkus tõepoolest meeldivat vaheldust suurele linnale, kuigi mulje Dublinist oli endiselt igati sümpaatne. Jalutasime kõveratel tänavatel sadama poole ja nautisime lihtsalt kevadest lõhnavat pühadeõhku. ...Varsti lõikus sellesse vängevõitu kõrbeva õli, kartulite ja praekala lõhn, sekka pahvakutena midagi teravat....äädikas? Fish&chips. Kalmer astus vapralt peamiselt teismelistest koosnevasse järjekorda ning lunastas peale mõningast "löömist" neli portsjonit praeturska koos friikartulitega, millele maitseks oli piserdatud tõepoolest soola ja äädikat. Värske mereõhk tegi ruumi "rämpstoidule" - ja ilma igasuguse valehäbita - see maitses hea. Võib-olla oli selles küll ka oma osa armsal seltskonnal, kevadpäikesel ja kaunil vaatel üle lahe paistvale Dublinile...
 

Fish'n Chips

| Üles |


 

Cork

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ühel hommikul vara kõndisime taas läbi Dublini tänavate bussijaama poole, et minna tagasi Corki. Kalmer ja Kalvi olid hoolimata varasest hommikust meid bussijaama saatma tulnud. Jätsime nägemiseni ja olimegi jälle bussis taas läbi Lõuna-Iirimaa hinges soe tunne südamlikust vastuvõtust Corkis, õitest ja kevadest.

 

Maandusime Sille ning Jose juurde, mitte kaugele Saint Fin Barre's Cathedral'st. Cork - iiri keeli Corcaigh - on elanike arvult Iirimaa suuruselt kolmas linn, tööstus- ja sadamalinn. Corki asutajaks loetakse Saint Finbarri, kes asutas praeguse eelpoolmainit' katedraali kohale kloostri ning kus on ka tema viimane puhkekoht. Linna läbiva Lee jõe laugetele nõlvadele on puistatud pikkade kokkuehitatud ridadena kahekordseid korter- ja ridamaju, mis mõnest kõrgemalseisvast aknast vaadates vaadates moodustavad omapäraseid katustike mustreid. Linna vana kesklinn on kasvanud läbi moodsate ehitistega (meenutades seetõttu õige pisut Londonit), mistõttu Lee kaldapealsetel või Patrick Streetil jalutades jäävad silma ühtviisi nii Finbarri katedraal, Püha Patriku sild, Raekoda, kui samas näiteks moodne Cork County Hall. Õhtuhämaruses jätavad huvitava mulje sadamakraanadena kujundatud tänavavalgustid, millega loodud ruum on justkui pärit tulevikust ning astudes valgusvihust välja leiad end punase ja mustaga värvitud pubi eest, mis tundub olevat muutumatu hoone loomishetkest alates XIX sajandil ... Muidugi kui välja arvata, et Guinessi või Murphy'se roostetanud reklaamtahvlid on asendunud neoonreklaamiga.

 

Ent sellelgi korral ei jäänud me Corki pikemaks. Jose-Sille renoo sai tangitud ja kotid peale laaditud ning edasi, Dingle poolsaarele...

 

Dublin

| Üles |


 

Muckross: mõis ja klooster

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Muckross jääb paari tunni tee kaugusele Corkist. Muckross on tähelepanuväärne kahel põhjusel. Esiteks paikneb seal üks Iirimaa paljudest kloostritest - (õigemini nüüd juba kloostrivaremetest) ja teiseks kaunis mõis - Theach Mhucrois - veel kaunimas hilises inglise stiilis pargis. Nii klooster kui mõis on mõlemad maalilise Killarney rahvuspargi südameks. Šoti arhitekti - William Burni - kujundatud pitoreskne maastik ei jää kuidagi alla Reptoni parkide parimatele näidetele.

 

Sattusime parki ilusal ajal - päike hakkas loojuma, kuid enamus taevast katsid tumesinised pilved, mistõttu kõik muutus värviliseks, pooltoonid tulid nähtavale ning Muckrossi järvepeegel koos selle taha jäävate sinetavate madalate kaljudega joonistas loojuvas päikeses fantastilisi värvikombinatsioone. Aasadel sõid lambad ja lehmakarjad, hobused. Peaalleel sõitis kaarik. Rododendronid, tulbid ja mingid suvelilled õitsesid.

 

Kloostrivaremeteni viis varjuline allee ning ka varemed ise olid peitunud puude vahele. Samasse mitte kaugele jäi aga jällegi karjamaa ruskete ja valkjate lehmadega. Mis aga tõeliselt muljet avaldas, oli varemete siseõue ristikäigu keskel kasvav iidne jugapuu, mis laotas oma krooni kaitsvalt varemete kohale. Kui aga jutt läks taimedele, siis ehmatasidki just paljud taimed oma suurusega. Pargis, lossi taga, hakkas juba kaugelt silma mingi erkpunane täiskasvanud toominga suurune põõsas - osutus katawba rododendroniks. Ka üks lossi lähedal kasvav must mänd oli muljetavaldav - neljakesi ei ulatunud hästi tema ümbert väljasirutatud kätega haarama. Kuid tõsise üllatuse osaliseks saime parkmetsas, kus maalilise "salaoja" kallastel kasvasid mingid hiigelsuured kobrulehed ja nende taga meist pea poole kõrgemad sõnajalad....

 

Täiuslik inglise park... 
 

Mukcross

| Üles |


 

Muckross - Dingle

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tee Muckrossist Dingle'sse kulges mööda rohe-rohelisi mäekülgi, millel joonistus hall kiviaedade muster. Iirlased on kunagi aastasadu tagasi juba maha raiunud oma metsa ning nüüd on üsna tüüpiliseks maastikupildiks väljapool asulaid (vähemalt lõunas) avarad-avarad aasad, kus erinevate põllupiirete vahel vaid vahel harva kohtab mõnd puud-põõsast. Heinamaade ja põldudevahelised hekid asendusid hallide kiviaedadega, muutes rohe-rohelised künkanõlvad mosaiigiks. Karjaaiad lammastega, sekka nõlvade vahele peitunud hallist kivist väiksed majad, roostetanud tsinkplekkkatusega varjualused, kivipostid ning linnakesed väsinud pensukate ja kutsuvate pubidega. Ühest sellisest hankisime kaasa pudelikese "Powers'it" - ühe esindaja kohalike mahedate viskide hulgast. Dingle lahte meenutabki punakasoranž loojangukuma künkanõlvadel (Macgillcuddy' Reeks), rohelised karjamaad ning Renault kuudiaknast sisse puhuv pisut jahe meretuul, võimendatuna kuldsest, tammiselt lõhnavast joogist - uisce beatha'st (viski iiri k.).

 

Ent õhtu naelaks kujunes hoopis Dingle - väike jahisadamaga linnake Dingle poolsaare lääneosas. Maandusime lahe ääres - tunnistajaks jumalikule päikseloojangu lõpule. Jõlkusime pisut siin ja seal, et leida midagi süüa ja leidsime lõpuks ühe kahtlase rannasöögikoha... kala&kartulid ;). Täis kõht tahis aga kinnitamist ja nii astusime sisse ühte esimestest ettejuhtunud pubidest. Oli vist laupäeva õhtu - aga võis olla ka reede õhtu. Pubi oli sõna otseses mõttes puupüsti täis. Nurgas mängis 5-6 kuivetunud vanamehest koostatud bänd... See polnud muidugi Dubliners, ent mis sellest - kõlaski ehedamalt. Tegid igasuguseid lugusid, aga süda pidi seisma jääma siis, kui alustasid Leaving of Liverpool'i...

 

So fare thee well, my own true love
When I return united we will be
It's not the leaving of Liverpool that's grieving me
But my darling when I think of thee

 

Iiri folk-, folkpunk- ja muidugi rockmuusika on vaimustav (no näiteks seegi lugu: Dubliners&Pogues - Jack's Heroes), enamasti esmapilgul lõbus, haarav, kuid sageli melanhoolse alatooniga. Sageli lauldakse rasketest asjadest, kuid selle sama positiivse suhtumisega. Ning kokku teeb see muusika, mis ei saa lihtsalt külmaks jätta. Muidugi pole ma erapooletu - avastasin Poguesi, U2, Dublinersi, Rory Gallagheri ja paljud teised iirlased tänu headele sõpradele tehnikumis ja ülikoolis... Palju polnud neid pidusid, kus lõpuks ei pandud peale mõnd Poguesi plaati. Nii siis selleski pubis tulvasid vanad head Dublinersi ja Poguesi poolt kuulsaks lauldud lood segamini mälestustega, mida võiks kokku võtta Pogues'i - Streams of Whiskey - SLAINTE! Andres, Swartz, Vuhh, Andrus, Robi, Marek, Näss... ja veel paljud teised...
 

Rahvas tantsis, laulis kaasa ja mis põhiline - kõik olid rõõmsad, leti taga tervitati nagu oma ning maagilise sõnapaari -  " a beer" -  peale baarimees laskis muheda ühmatusega klaasi tumedat, lõhnavat õlut. Üks daam tuli uurima, kas olen tsiklimees (viidates tagile ja pikkadele juustele). Saime jutu peale, algul ta arvas, et olen ameeriklane (kuna need tulevad sadamasse oma jahtidega ja on sagedasemad seal), kuid ta teadis kohe ka Eestit. Teel leti äärest lauda jõuan vahetada veel mitmegi inimesega sõbralikke tervitusi.

 

Nii istusime seal peale bändi lõpetamist kuni sulgemiseni (pubid suletakse enamasti kella 1 ringis kui õieti mäletan). Ahjaa, ja üks kogemus veel. Selles Dingle'i pubis tehti väga head hot whiskey'd - so lihtne ja mitte peenutsev kerge jook, mis koosneb sortsukesest iiri viskist, kuumast veest, lusikatäiest fariinsuhkrust ja sidrunilõigust...
 

Dingle

| Üles |

 


 

Dingle mitmetuhandeaastane tsivilisatsioon

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Dingle poolsaare tsivilisatsiooni ajalugu ulatub tagasi üle 8000.a. Ei ole vaja läbida pikki vahemaid, et näha jälgi rauaaja inimeste kätetööst, keskajast ja uuemast ajast rääkimata. Kõik need märgid on peitunud roheliste küngaste ja hõredate lambakarjade vahele. Maanteed pidi sõites leiab ridamisi erinevaid "kivihunnikuid" - nn ringkindluseid (ringfort), kivist iglusid (clohan) meenutavaid majakesi, müüre ja kiviaedu erinevastest ajastutest. Paremini on ehk hoomatavad 1000 e.Kr. - 1200.p.Kr. rajatised.  Enamus neist on kaetud salapäraga, paljude funktsioon on oletatav ning mõnede otstarve arusaamatu. Ehitiste vahel leidub oghamiga kaetud kive, meie keeli siis ruunikive, mille fantastilised kirjad panevad fantaasia tööle samaväärselt Alta kaljujoonistega. Meeldejäävamad olid ehk kaldaastangul rippuv Dunbegi ringkindlus ja sellest mitte kaugele jääv Fahani kivimajakestega ürgvana asulakoht. Ja muidugi udused vaated üle sajameetrise kaldajärsaku...

 

Dingle poolsaare läänetipus, võttis lähima mõnesajameetrise künka otsa ronimine päris võhmale, eriti, kui püüad oma armastatud naisele tõestada, et tema seljas mäe otsa vedamine on isasele inimesele käkitegu... Edevus sai sellelgi korral teenitud palga, kuid ei vähendanud õnneks kuidagi suurepärast vaadet ümbruskonna küngastele ning Gt. Blasketi saarele. Vaadates neid rohe-rohelisi künkaid on võimatu ette kujutada, et kunagi on neid katnud metsad, mis juba aastasadade eest on maha raiutud, et teha ruumi sammaldunud karjamaadele. Kui sageli tunduvad mäed ja künkad autoaknast vaadates kaetud olevat pehme ja sametise taimestikuga ning mäkke ronides avastad end paraku läbimatust tihnikust. Ent Dingle küngaste sametised nõlvad olid tõepoolest sametised. Lammaste poolt aastasadu pöetud kaljusele maapinnale on kasvanud tihe muru-samblavaip, mis külje all on pehmem kui matkapeno...

 

Fahan Beehive Huts, Kerry

| Üles

 

Roheline vaip

| Üles |


 

Üle Connor Passi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Connor Pass valmistas üllatuse. Juba olime hakanud harjuma selle pastoraalse maastikupildiga, mida olime näinud Dingle poolsaare lõunarannikul ja lääneosas - lauged, pehmejoonelised künkad, sellesse kohati lõikuva järsu kaldaastanguga. Ent Connor Passile (pass tähendabki robustselt kuru) jõudes kogesime seni meie reisil nägematut. Connor Pass on mäekuru Iirimaa suuruselt teise mäe, Brandon Hilli, kaguküljel. Sealt viib üle kitsuke, kuid väga maaliline teeke otse Dingle'st Cloghane'i. Kui on viitsimist kurule jõudes autost välja tulla ning ronida maanteest 300-400 mm põhja poole jääva künkakese otsa, siis näeb lõunas Dingle lahte ning põhjas Brandoni lahte. Ent vaade üle kuristikulaadsete nõlvade põhja poole on selline nagu lendaksid lennukiga mägede kohal. Elamuseks sai muidugi ka sõitmine mööda ühe sõidurajaga mägiteed. Lisan siia paar videolinki, mis hästi seda kohta kirjeldavad:
 

Connor Pass 1

Connor Pass 2

 

Adrenaliinirohke laskumine lõppes maalilise Brandon Bay laudsileda liivarannaga, mis kilomeetrite viisi pakkus teravat kontrasti tund tagasi kogetud kuristikega... Õhtuhämaruses leidsime end taas surfamas Corki pubides.
 

Dingle - Cloghane

| Üles |

 

 

Connors Pass

| Üles |

 

Brandon Bay

| Üles |

 

Cork

| Üles |

 


 

Blarney

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Dublinist Corki sõites jäid siin-seal maastikus silma keskaegsed kindlused, mis oma välimuselt meenutasid muinasjuturaamatute illustratsioonidelt nähtud järsuseinalisi, ülikõrgeid kindluseid. Meie õnneks teadis Sille Corkist mitte kaugel, Blarneys, üht sellist olevat, mis on olnud seotud Elisabeth I-ga, verise Oliver Cromwelli ja mitmete teiste Briti saarte suurkujudega...

Tundub, et Iirimaa pehme talv soosib kiviehitiste kestmist. Kusagil polnud silmaga näha tõmmitsaid, betoonvahelagesid jm märke "restaureerimisest". Oleviste kirikuga üheaegsena (ca 1210) on ehitis suhteliselt hästi säilinud. Kindlus ise paikneb suhteliselt väikesel pinnal, kuid tema kõrgus on muljetavaldav - vähemalt 7 korrust ning korruste vahe võis olla silmaga hinnates tunduvalt üle 3 m. ...Aga muidu nagu kindlusevare ikka - palju madalaid varjulisi käike ja supervaade tornitipust. Blarneyd eristab aga teistest temasugustest legend, mille järgi kindluse üks kaugeid omanikke - Cormac McCarthy - olnud väga hea jutuosavusega. Lahingulise abi eest kuningale kinkinud see talle kivi, mis müüriti kindluse ülaossa. Kes kivi suudlevat, see saavat väga hea jutuosavuse. Asja mõte on aga selles, et kivi suudlemiseks tuleb end ülal müüriavast välja küünitada, mis omal ajal on olnud päris julgustükk. Praegu turvab seda tegevust selleks palgatud mees ja paigaldatud on spetsiaalsed toed...

Kindluse kõrval paikneb mõisamaja ja selle ümber omakorda jällegi park. Osa pargist on külastajatele suletud, kuid avatud osa jättis väga hea mulje, eriti suurtest kividest kujundatud dolmenid, mis olid paigutatud nn kivide aeda. Kivide aias olevat treppi mööda tagurpidi silmad kinni alla kõndides pidavat soovid täituma...
 

Blarney

| Üles |


 

Fota botaanikaaed

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Dublini botaanikaaiast vaimustunult tahtsin tingimata üle vaadata ka Corki kuulsa Fota arboreetumi. Fota saarel kuuluv maaomand kuulus inglise Smith-Barryde aadliperekonnale. Maja kasutati sisuliselt suvilana, kuid 1820.a. sai sellest John Smith-Barry residents. Ansambli on loonud ühed Iirimaa kuulsamad tollased arhitektid - Richard Morrisson ja tema poeg William Vitruvius Morrison.

Mõisapargist kujundatud arboreetum on küll suurepärane kollektsioon, mis on kujundatud vabakujulise pargina, ent sellist suurejoonelist ilu nagu Dublinis botaanikaaias, sealt kahjuks ei leidnud. Ehkki kõik õitses sealgi, on kollektsioonid pigem taksonoomilisi printsiipe arvestades suhteliselt tihedalt kokku pandud nii, et üldmulje jääb pigem paljude aedade jadast, kui pargist.

Omaette osa moodustas külastajatele tollel päeval suletud regulaarne pargiosa. Sille puges heki vahelt läbi ja klõpsutas hulga pilte. Piilusin isegi heki vahelt - aga midagi ennenägematut sealt ei paistnud :)... Ilmelt tagasihoidlikuks jääb ka nn regendi stiilis peahoone, mille aristokraatlik ilme on kadunud fassaadidetailide ümberehituse ja akende vahetamisega.
 

Fota

| Üles |


 

Cobh

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ühe pärastlõuna veetsime Cobhis - Corki lähedases linnakeses. Linn on tekkinud saarele ning oma ajaloolises arengus tihedalt seotud Corki sadamaga. Parkisime auto kesklinna ja võtsime ette jalutuskäigu. Meeldiv, rahulik, vähe liiklust... mereõhk, kajakad ja kolmekordsed "inglise" majad, aga mõnusalt värvilised. Cobh on iirlaste jaoks teatavas mõttes märgilise tähendusega - 1848-1850 oli see sadamaks, kust astuti Põhja-Ameerikasse minevatele laevadele, et pääseda näljast ning lootusetusest. Läbi Cobhi sadama rändas välja 2,5 miljonit inimest. Cobh on tuntud ka ühe teise traagilise alatooniga sündmuse tõttu. Nimelt tegi oma saatuslikul reisil viimase peatuse Cobhi reidil Titanic 11.04.1912.a. - puidust paadisild kesklinnas on tänini selle tunnistajaks.

Juba meie auto parkimiskohta hakkas kostuma mõnusat rütmibluusi. Nurga tagant välja astudes jõudsime järsku ühe pubi ette, kus tänaval mängis bänd. Muusika oli niivõrd hea, et otsustasin irduda seltskonnast ning jääda kuulama. Pubis valmistati mulle hea meelega üks hot whiskey ning kontsert võis alata. Mehed mängisid väga professionaalselt - tuntud ning tundmatuid lugusid. Üks mees küsis mult, et kas tean, mis bänd mängib - vastasin, et mitte. Sellepeale patsutas ta mulle kaastundliku näoga õlale ja istus kõrvale aknalauale. Ega ma seda ei tea tänini - muusika oli hea ja sellest piisas. Varsti tulid ka mu kallid reisikaaslased palverännakult Titanicu kaile ning nii kujuneski õhtupoolik Cobhis pigem kontserdiks, kui linnatuuriks...
 

Cobh

| Üles |


 

Jamesoni viskitehas

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Üheks viimastest elamustest jäi Jamesoni viskitehas Corkis. Jose soovitas seda soojalt ning ütles, et kui tahame midagi teada saada, siis peame olema aktiivsed, kuid eriti siis, kui küsitakse, kas on vabatahtlikke... Asi selles, et tehasesse lastakse sisse paarikümneinimeseliste gruppidena ning vaid 2 igast grupist saavad degustatsioonile.

Nii me olime siis esimestena hommikul platsis, kuid loomulikult ei jäänud viimaseks. Peagi oli seltskond koos ning retk algas. Käisime läbi vanad hooned, kus viski valmis sajand tagasi, alates vilja elevaatorist, kuivatist, pruulimiskojast ja veel igasugustest ruumidest kuni laagerdamisruumini. Meeldiv daam rääkis asjatundlikult hoonetest, tehnoloogiast ja iiri viskist. Siinkohal ei ole viitsimist seda kõike hakata ümber jutustama, mainiksin vaid põhilise. Iiri viski on tuntud oma pehme maitsega. See tuleneb sellest, et iiri viski aetakse alati kolm korda läbi ja pannakse siis tammevaatidesse aastateks (periood sõltub tootjast ja ka soovist, milliste maitseomadustega jook välja peab tulema) laagerduma. Šotlased ajavad reeglina oma viski läbi 2 korda ning, mis peamine, kasutavad suitsust läbi käinud linnaseid. Jänkide viski on sageli vaid üks kord läbi aetud. Niisiis saime mitmes kohas oma kätt harjutada, sest ega me ju teadnud, kus kohas see degusteerimine tuleb. Nii kui öeldi, et kas on vabatahtlikke, siis olime meie Matiga seltskonnast arvatavasti reaktsioonilt oma 100% kiiremad. Nii saime helistada häirekella ja keerata vist mingeid kraane... Boonus tuli aga lõpus, kui jõudsime tagasi ringkäiu algusesse ning kõik turistid juhatati proovisaali. Jällegi olid reaktsioonilt kõige kiiremad meie seltskonna liikmed pretendeerides kiiruses neljakesi kahele paremale ajale. Kuna olime giidiga juba eelnevast tuttavaks saanud, siis ta pöördus häbelikult ja küsis, et kas see oleks meile väga suur probleem, kui lubaksime siiski kellegi meist ühe asemel veel degusteerima... Õnn naeratas mulle ja nii astusin siis laua äärde koos ühe džentelmeniga Lõuna-Aafrika vabariigist.

Degusteerimine oli väljapeetud - nagu enamasti ikka sellistes kohtades. Olin varem degusteerinud pruulikodades ja keldrites erinevaid veine, sherrisid, porti, õlut, kuid kanget alkot mitte. Ent see, mis toimus, ei sarnanenud veini degustatsioonile. Kõigepealt valati välja pitsike Jack Danielsi, Scottish Leaderit ning Jamesoni ning lasti proovida ja kirjeldada. Ma pole eriline viskifänn, kuid niiviisi kõrvuti proovides oli neil totaalselt erinev maitse: šoti viski oli meeldiv, kuid nagu õline, ameeriklane maitses nagu okastraat ja iiri viski oli tõepoolest kõige pehmem. Seejärel valati 5 erineva tootja iiri viskisid öeldi nimed, kuid ei öeldud, millises klaasis on mis. Minu lemmikuteks said Bushmills ja Jameson. Mõlemad tundusid head, seega valisin kahe hulgast tegelikult huupi - võõrustaja meeleheaks sattus see olema Jameson. Peale seda anti proovida veel oma kaht välja valitut ning nüüd juba tundus mulle, et Jameson ongi vist tõepoolest kõige parem ;))). Naljakas oli see, et ka Lõuna-Aafrika härrasmees valis Jamesoni...
 

Dublin

| Üles |


 

Epiloog. Tagasi Corkis

 Eelmine  |  Üles

 

...Ja järsku oligi aeg lahkumiseks. Peale kohustuslikku tretti kaubandusse, et mingeid kingitusi kodus ootavale tütrekesele tuua (vahelehüüdena - leidsime hullumeelselt suure raamatupoe - antikvariaadi läbi mitme korruse, kuhu oleks võinud elama jääda) pakkisime kotid ning läksime... pubisse. Jose töötab õhtuti vahel baarmenina ühes kodulähedases pubis ja nii me siis sinna läksimegi. Kes tellis õlut, kes hot whiskey't...

Muljetasime nähtust-käidust ja eelseisvast lennureisist. Kuidagi kahju oli lahkuda. Mõtlesin nii Dublinile, Kalmerile-Kalvile, kui Sillele- Josele. Kas mina suudaks-tahaks nii kaua kodust eemal elada? Ei tea. Ja polegi oluline. Ent üha rohkem tekkis tunne, et keegi pole tegelikult seal ainult raha teenimas - kõigil on ka omad teised põhjused, on selleks hingerahu, armastus... No polegi tegelikult oluline. Tähtis on see, tagasi tulles jäi tunne, et me olime päriselt teretulnud ja oodatud uuesti. Tänu oma võõrustajatele jäi sellest killukesest Iirimaast ning iirlastest, mida nägime ja keda kohtasime, ääretult sümpaatne mulje.

Loodetavasti avaneb kunagi võimalus ristikheinamaale uuesti minna... Aitähh Sirle, Jose, Kalmer, Kalvi!

Go mbeannai Dia Eire!
 

Cork

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved