Ajasreisijate eksirännak jõuluvana hauale

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


    Tripi kaart  |  FB album  Minea blogi  Olja blogi  |  Roadbook  |  Lisalugemist  | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Itaalia ekspeditsioon 28.09. - 12.10.2014

 

Selle reisikirja lõpp on kuidagi väga venima jäänud - nagu kõik asjad, mis jäävad oma õigel ajal tegemata. Et Minea oma blogi siiski valmis sai, siis mõtlesin, et ikka lõpetan ka. Seda enam, et suur osa teksti mingil kujul ju eelnevast ka olemas oli. Mulle ei olnud see kerge reis - raske on olla reisijuht, õppejõud, sõber, kolleeg, abikaasa... olles korralikult haige ja samal ajal teades, et sult oodatakse erinevaid asju ja initsiatiivi. Olnuks ma üksi või paarikesi, ilmselt peatunuks see reis kusagil mere ääres kuniks tervis olnuks parem, kuid nüüd oli ees roadbook ja teadmine, et 9.10.2014 peame olema hiljemalt kell 20.00 Baris sadamas. Aga lõppeks - kõik sai tehtud, reisi algus oli rõõmsam, lõpp melanhoolsem - nagu ilmselt peegeldub ka alljärgnevatest sissekannetest. Nendega oli kah nii, et kuni Pisani proovisin õhtuti igal juhul omad mõtted kirja panna, kuid peale seda jäi asi pigem märksõnade ja hädaldamise peale - kuidas parajasti tervis lubas ning tekst on kirjutatud hiljem juba Tartus olles järgi. 

 

Ekspeditsioon Itaaliasse oli tegelikult jätkuks 2013. a kevadel maastikuarhitektuuri ajaloo kursuse raames toimunud ekspeditsioonile Kreekasse ning 2014. a kevadel toimunud restaureerimisele orienteeritud ekspeditsioonile Prantsusmaale. Idee oli vaadata tähtsamaid Itaalia arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriobjekte, mis seostuvad Brunelleschi, Alberti, Serlio, Palladio jt märgiliste renessanssajastu suurmeeste loominguga ning Rooma ajaga (eelkõige sellised märgilised objektid nagu Hadrianuse villa, Pompeij jm). Ekspeditsiooni põhieesmärk oli minna, katsuda, mõõta ja joonistada üles - kogeda. Rooma jätsime üldse mängust välja teadlikult, sest see on linn, kuhu tuleb minna eraldi. Isiklikult mulle endale oli see reis ka pikenduseks-järjeks Kreeta ja Sitsiilia käikudele. Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Paestum. Cerese tempel

| Üles |


Suurem kaart

| Üles |


 

28.09.2014. Kell 18:05. Teel... Kusagil Lomzast edelas
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

- Kuhu sõidate?
- Mis eesmärgil?
- Kas teil alkoholi või sigarette on?


Vastan, et me ei suitseta ja meil on 4 pudelit koduveini. Pisut suurevõitu univormis näitsik vaatab mind umbusklikult ja küsib dokumente. Annan talle esimesena kogemata Hele passi. Peale selle avamist ütleb ta pahaselt, see ei ole ju minu pass. Otsin siis oma ja lisaks ka küsitud auto paprid, need saavad põgusa pilgu osaliseks ning tollinaine läheb Martiniga pagasnikusse kolama. Martin muidugi üritab veinipudelite peale näidates öelda, et seal on mineraalvesi... Aga tegelikult Läti tollineiut see ei huvita. Lihtsalt üks järjekordne mööduv naabrite numbritega auto. Lihtsalt üks linnuke kirjas.
 

Nüüd on sellest juba 4 tundi ja kolmsada km. Taas Poola ja taas päikeseloojang... Kerge nostalgialaks. Kuidagi arusaamatult kiirelt on see reisi algus läinud. Ma olen vist endamisi rõõmus... Pensukapeatus. Arvatavasti Ida-Poola kõige räpasema tualettruumiga teenindusjaam... Päike teeb mustavale avarale horisondile punased triibud. Poola savann üksikute kohitset' võradega saarepuude ning ruugete lehmadega...


Pensukapeatus...


Kiirtee. Pensukapeatus. Blackberry Beer Drink... Pensukapeatus. Kiirtee... Kudowa-Zdroj? (Tšehhi piir) on tiba alla 500 km...
 

 

Kusagil Lomzast pisut edelas...

| Üles |


 

29.09.2014. Kell 13:20. Österreichischer Skulpturenpark, Graz
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Grazi skulptuuripark. + 19C. Päike paistab. Istun varjulise puu all ja vaatan tõtt nõlvaga, millele keegi on külge kruvinud hiiglasliku sanga. Muruniitjaga erkkollasesse tõrjevärvusse riietatud mees on ainus hingeline, keda oma jalutuskäigul seni olen kohanud (meie loppis nägudega ja sõidust klopitud kaaskannatajad ehk välja arvata). Kui meie turistid kusagil silmapiiril ei virvendaks, siis oleks see Grazi kunstipark ilmselt kõige üksildasem paik terves Austrias. Niisiis mina, päikeseprillidega muruniitja, 60 dB lärmi ning karjuva muru lõhn. Tegelikult on siin päris mõnus, puude all roheluses, värskes õhus... peale 2050 km konditsioneeritud bussiatmosfääriga nonstop kiirteed.

 
Võrreldes mõne aastataguse vaatepildiga tundub kõik pisut ebaausterlaslikult ligadi-logadi. Dieter Kienasti disain mõni aasta hiljem...

 

When sculpture and design get in touch they undergo a reaction and develop an inter-relation; in the course of time the story they tell is subject to constant changes. The garden as a creation by humans but at the same time picture of the ever growing nature corresponds with the sculptures which are exposed to weather, embedded in the landscape to which in turn they respond.

Elisabeth Fiedler and Peter Weibel. Österreichischer Skulpturenpark. About us. http://www.museum-joanneum.at/en/austrian-sculpture-park/about-us


Sammal kruusateedel ning siin-seal pead tõstnud umbrohututid, plopsatustega peegeltiiki sulpsatavad tammetõrud, reetlik roosteuss... Kuidagi elusam ja elatum on nüüd see park. Ma olen sõidust väsinud ja leplik. Vist siis rahul. Nii sõiduga, kui pargiga. Eufooriata, ent siiski. Ja ma arvan, et siis kah õnnelik. Päikesepaistel...

 

Österreichische Skulpturenpark

| Üles |

Kuna muruniitja lärm oli väljakannatamatu, kolisin sissepääsust mitte kaugel asuva lennukivanarauast tehtud kaadervärgi varju. Sain siin vaevalt 2 minutit olla, kui muruniitjamees mulle järgnes ja nüüd niidab ta just selle pingi ümber, millel istun. Ma palun...
Läksin päikesetõusul rooli ja loomulikult tulin siiski vist päris teadvusele siis, kui Kadri kolmandat korda küsis:


- Kas sa eirad Tommi meelega?


Keerasin siis järgmisel mahasõidul Austria poole ning loomulikult sattusin kohe remondis sillaga asulasse, kust enam välja ei saanud. Tulemuseks vaikne ropendamine ning 50 km kiirteed pidi tagasi Brno poole. Kired vaibusid... Ühel hetkel avastasin end teetammilt keset vett: Dyje jõe veehoidlal (Nové Mlýny-dolní paisjärv). Ääretult ilus valgus! Ja siis juba piir ning riburadapidi Austria nunnukülakesed Drasehofen, Poysdorf, Wetzelsdorf ... ja veinimõisad, mille viinamägedest hommikuroosas mööda libiseme. Kui siia kunagi peaks asja olema oleks põnev proovida noid arhailiste nimedega veine.... „Poysdorfer Saurüssel“, "Alte Reben", "Rheinriesling" jne...


Hommikusöök valmis priimusel 158 km enne Grazi ühes kiirteetaskus. Esialgu oli pisut veider ca 200 inimeselise auditooriumi ees oma nõgiseid potte sussutama hakata. Aga siis juba saidki puder ja kohv valmis ja polnud häda midagi ning kõik need 200 kohaliku err-kioski kuiva saia järavat inimest vaatasid kadedalt auravat kaerahelbeputru. Meenub stseen Lenfilmi "Basekervillide koerast":
 

- Mis asi see on, Barrymore? (küsitud umbusklikul ja valulikul ilmel)

- See on kaerahelbepuder söör!
 

Kiirtee-hommikusöök

| Üles |

 

Kui ise olime tudengid, siis reisi köök ju selline oligi: pidupäeval sai Salvesti seljankat :) või lihakonserviga Manni makarone... Ma tahan seda tagasi! Ja mäed on ilusad, endiselt - nagu toona raketimootoril grillitud oasupi taustaks. Õhus on sügist... Või kuidas see Olja suust lajatatud mõttetera (või oli see Kadri?) kõlaski?:
 

- Elu on ilus, aga praegu on sügis!
 

Aga mäed on siin ilusad...

| Üles |


 

30.09.2014. Kell 8:45. Agriturismo Calcatonega. Este
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ootan hommikusööki ja mõtlen sellele, mis oli eile. Mitte, et oleks mäluaugud; või kui need on, siis mitte Bacchuse andidest. Hommikusöök pidi ette antama juba 15 minutit tagasi, ent ei hingelistki. Hele proovis omal jõul kohvimasinat käitada, ent tulutult - tulemuseks määritud tass ülikahtlase sogase ollusega; kahtlustan, et see on mingil printsiibil veeldatud katlakivi. Letil on kotitäis kõhedusttekitavat saia. Kas peaksime seda kuivalt järama hakkama? Põnev! See on teada, et hommiksöögiks seaprae, süldi ja hapukapsaga harjunud inimestele on traditsiooniline itaalia hommikusöök nadivõitu... Kuid vast siiski mitte nii napp nagu letilt paistab - moosi ja espressot ehk siiski saia juurde pakutakse!?

 
Eilne sõit Grazist Palmanovasse läks läbi Dolomiitide. Enne seda pisut Austria pisimägestikke. Mäed said järsku päikeseloojangul otsa ning ootamatult leidsime end keset põlluseid poldreid ideaallinna poole loovimas. Palmanova sissesõit oli küll muljetavaldav, ent edasi... linn nagu linn. Kaheksanurksel keskväljakul pisut masajas kirik ja selle ette laiali laotunud tsirkuse-tuur. Väga meenutas oma regulaarse hulknurkse plaaniga Sitsiilia Avulat, puudus vaid nii uhke barokne kirik keskväljakul ja valge rammusa voluudimustriga sillutis... Tutt-uued 16. sajandi majad, liivaprits? Lubivärv roosades ja lillades toonides vastavalt lõbustuspargi tuledele ja viledele. Pisut segane, aga siiski: tere Itaalia!

 
Restoranid ja pizzeriad peaasjalikult alles (kell 18.30) suletud. Kahest avatud söömisasutusest ühest oli kokk õhtul teadmata suunas põgenenud, teises see-eest pakuti veini ning pastat ettekandjaks kehastunud söesilmse Cupido käe läbi: kõik meie naisolevused langesid tellimise asemel õrnalt punastades transsi... Kuidagi nad lõpuks siiski said suud lahti ja kutt lahkus kööki kokka nuhtlema. Majaveini ja lasanjet...


Päike loojus. Olja tegi ettekannet... Leonardo da Vinci, austerlased, türklased ja ideaalne sõjamasin, mida veel Napoleongi tuunis ning ümberkaudsed külad siledaks tegi. Ikka, et saaks kaugemale ja kõrgema kaarega lasta. Püüdsin skitsida ning kolme sõnaga õpetada ka Helele skitsimist. Tulemus oli ettearvatav ja ootuspärane nagu ikka peale 27 tundi nonstop autosõitu ja 18 aastast kooselu. Vahepeal tõi Cupido toidud lauale. Veel üks kollektiivne ohe ning kahvliklõbin... Maitsev ja ilus!

 

Palmanova

| Üles |

 

Este on tüüpiline külake Padova taga polderdatud agraarmaal. Agriturismo Calcatonega leidmine pimedas ning ilma Tommita olnuks ilmselt orienteerumistegu omaette. Lisaks hakkas ka keha vaikselt protesteerima edasise sõitmise vastu. Enamus rahvast nohistas und ning Minea vulisevast jutulõngast hoolimata tundsin, et isegi kui tikud laugude vahele panna, ei jõua enamus infost maanteelt pupillidest kaugemale. Viimase otsa sõitsin päris tasakesi poldrivallide ja maisipõldude vahel rada otsides. Ent lõpuks olime väravas. Väga vaevalist inglise keelt tönkiv meeldiva olemisega keskealine härra näitas asjad kätte. Küsisin talt pudeli kohalikku valget veini ja peotäie topse, kuid selleks ajaks, kui ma nendega oma tuppa jõudsin, kostus ümberringi juba 3D norskamist. Valasin klaasikese: pisut liiga soe ja liiga magus, lisaks sant järelmaitse... Nojah... viipasin voodi kohal valvavale Neitsi Maarjale:
 
- Slainte! Püha Ema - palun valva siin ka seda protestanti ja joodikut!


...ja tuttu minagi...


Tundub, et nüüd vist hakkab söök saabuma. Üks peaaegu ilus kuid padurase itaallanna astus just sooja keeksiga (mille ta ema küpsetanud olevat) naeratades tuppa, tervitas soojalt ja hakkas naeratades laudu katma. Kohe saab! Hüva - allkirjastan diglit ühe dokumendi, sest internet on siin kahjuks olemas ja töö sõidab sajaga sisse. Ning siis hävitama Itaalia hommikusööki: nagu paistab 3 sorti erinevas kõvaduses keeksi ja ehk saab tassi americanot...
 

| Üles |

 


 

2.10. 2014. Kell 2:16 Agriturismo Calcatonega. Este
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Goethe. Padua den 27. september:


Der große Platz, Prato della Valle genannt, ist ein sehr weiter Raum, wo der Hauptmarkt im Juni gehalten wird. Hölzerne Buden in seiner Mitte geben freilich nicht das vorteilhafteste Ansehn, die Einwohner aber versichern, daß man auch bald hier eine Fiera von Stein wie die zu Verona sehen werde. Hiezu gibt freilich schon jetzt die Umgebung des Platzes gegründete Hoffnung, welche einen sehr schönen und bedeutenden Anblick gewährt.
Ein ungeheures Oval ist ringsum mit Statuen besetzt, alle berühmten Männer vorstellend, welche hier gelehrt und gelernt haben. Einem jeden Einheimischen und Fremden ist erlaubt, irgendeinem Landsmann oder Verwandten hier eine Bildsäule von bestimmter Größe zu errichten, sobald das Verdienst der Person und der akademische Aufenthalt zu Padua bewiesen ist.

J. W. Goethe. 1786. Italienische Reise. Auch ich in Arkadien!

 

Esimene sihtkoht, õigemini roadbooki järel siis teine sihtkoht, oli Padova. Tegin autos kiiruga oma ettekannet lootes, et raputamisest süda väga pahaks ei lähe (see häda jälitab mind lapsest saati). Ei läinud. Seetõttu esinesin Prato del Vallel tugevale kolmele nõrkushoogudeta ning ekspeditsiooni esimene tõeline päev võis alata...

 

Prato della Valle

| Üles |

 

Botaanikaaia väravas selgus, et hinnad on paariaastataguse ajaga kasvanud. Ilmselt tuleneb see klaasi ja betooni valatud apgreiditud piletiputkast. Eurone espresso, välknõupidamine ning seltskond pudenes kaheks, 60% botaanikaaeda ja 40% kohe Il Santosse.

 

Padova botaanikaaed on kuidagi mõnusalt tuttav, kodune. Isegi mitte sellepärast, et olen siin korra varem paar aastat tagasi varakevadel käinud, vaid seepärast, et see meenutab pisut TÜ Botaanikaaeda Tartus: klassikaline, tihe, patineerunud, võluv ja kompaktne. Nurga taha vaadates ootad igal hetkel mõnd XIX sajandi reisikuues Ledebouri mööda jalutamas koos taimeraami, maakaardi ja putukavõrguga. Päevast ja kellaajast hoolimata on mõni tudeng kusagil silti veerimas. See õhkõrn teaduslik asjalikkus ja romantika, mis kadus suuresti koos viimase valge laigu kaardistamisega gloobusel... . Üliõpilaste ja õppimise jaoks. Naljakas oli see, et kuigi me pole veel jõudnud mingil juhul saada sellel reisil mürgistust arhitektuurist, tundus botaanikaaed kuidagi rahulik, rahumeelne, hubane, enesekeskne ja enesesse keskendunud ning äärmiselt, äärmiselt meeldiv. Sügisene lopsakus, mida siin veel tükk aega ei näpista talv (teab kui palju siin üldse miinust ette tuleb) ...meie august.

Kaks emotsiooni. Palm, mida oma Itaalia reisil olevat juba väisanud Goethe ja mis kasvanud seal juba paarsada aastat (oli vist ?) enne teda. Mida kõike on see taim näinud... Goethe palm
ja Goethe tsitaat (ma rohkem ei tsiteeri Goethe reisikirja!). Kuldses puuris olevus, õigemini alumiiniumist ja klaasist puuris. Inimesed siit ja sealt tulevad, loevad Goethe nime, tõstavad käed taevani ja ümisevad... oolrait. Ümisen ka mina, omamoodi, tunnetades oma tühisust ajas ja teisalt kusagil sisemuses ka järsku millegipärast irvitades... Muuseas, kas te olete näinud greibisuurust ebaküdaooniat? Noh, mina nüüd olen... Mitte kaugel õndsast palmist.

Biodiversity house kõlab nagu käibefraas mõne prostituutpoliitiku valimismögast. Padova ürgülikoolilikust ja ürgklassikalisest taimekollektsioonist selle moodsamasse poolde sammudes võlus esimene vaade Il Santo küljefassaadile - linnast seda sellise rakursi alt ei näe. Olja peaaegu minestas ja proovis seda vist ka üles skitsida. Minu fotokas rändas Hele kotis kusagil linnas, seega jäädvustasin oma surematu udukogu Nokia 2760 1 mP superkaameraga. Biodiversity house ise aga tegi distantsilt skeptiliseks - moodne valge kaadervärk peale ajatuid valgeid skulptuure ja ladinakeelseid sildikesi tundus kuidagi kerglane. Ent sees olles avastasid end kulgemas mööda soid ja rabu, vihmametsi ja kõrbeid... Ok, taskuväljaandes küll, kuid siiski sellises mastaabis, et TÜ Tartu Botaanikaaia palmimaja mahtunuks vist vabalt koos katusega igasse sekstiooni. Bacchuse ja kohvi lugu, Eclipta prostrata, kakao ja lootose lehed... Pean tunnistama, et kohvinarkarina ei suutnud ma oma heameelt varjata kohvipuu ees, mille juures selgus, et selle kena taime esimese kirjelduse Euroopas andis Padova ülikooli botaanikaprofessor Prospero Alpini 1592.a. ja keda peetakse ka caova - kohvi kui joogi PR meheks Veneetsia vabariigis. Ja muidugi teine tarkus megakasvuhoonest, mida ei saa siin tsiteerimata jätta:

Dionysus in Greek mythology is the God of vegetation, wine and ecstasy. The incarnation of fecundity and power. One of his adventures sees him imprisoned on a pirate ship. He frees himself from the ropes that bind him and spills a river of perfumed wine on the deck, transforms the mast into a vine laden with grapes and himself into a lion. The terrifed pirates jump into the sea, where they become dolphis. The elements of story have symbolic meanings. Indeed, in the ancient world, grape juice was considered to be a "living" thing, which was then killed by fermentation to be re-born as a drink capable of transporting those who drink it into "another" dimension. The God of wine was able to die and be born again.
 

Padova botaanikaaed

| Üles |


Kui me lõpuks Il Santo juurde saabusime lõpetas Hele just joonistamist... Peale kirikut võtsin siis minagi pliiatsid...


Püha Franciscus on kirjutanud 1224.a:

To Brother Anthony, my bishop (i.e. teacher of sacred sciences), Brother Francis sends his greetings. It is my pleasure that thou teach theology to the brethren, provided, however, that as the Rule prescribes, the spirit of prayer and devotion may not be extinguished. Farewell.
http://www.newadvent.org/cathen/01556a.htm


Kui teil on keegi lähedane kaotsi läinud või soovite abieluõnne, siis peaks võtma ette palverännaku Il Santo kirikusse Padovas, Püha Antoniuse hauale, kus kusagil salakambris ühes salalaekas on varjul pühaku keel... Ei, see pole see Antonius Egiptusest, vaid portugallane, Lissaboni Antonius, Fernando Martins de Bulhões, kes sündis 1195.a. (muuseas minuga samal päeval... mitte, et ma arvaks, et see midagi otseselt tähendab). Oma 36 aasta jooksul siin ilmas jõudis ta palju rännata ja jutlustada. Ta alustas Marokost, jõudis Sitsiiliasse, Prantsusmaale... Muuhulgas parandanud ta kunagi rännakul palvejõul vaese naise veiniklaasi ja täitis maha tühjaksjooksnud veinitünni taas. Jutlustada ja rääkida... Rääkida nii, et peale tema surma olevat lapsed Padova tänavatel hüüdnud ja nutnud... Püha isa on surnud!... Nagu mosaiigi killud. Ma tahaksin kindlasti käia Assisis, Püha Franciscuse kodulinnas. See tunne tekkis mõni aasta tagasi hoopis Šiauliai lähedal Ristimäel, mille kabeli vitraažidel on läbi mängitud Püha Franciscuse lugu. Kõigi loomade, väetite, loodusinimeste, maastikuarhitektide jm ullikeste kaitsja. Padova Antonius oli tema järgija ja mõnes mõttes järglane. Kui selles, isegi pisut veidralt uhkes, Il Santos jalutada, siis seal on midagi erilist. Olin seal teist korda elus ja ikkagi tundsin end kuidagi liigutatult... Mitte, et otseselt see konkreetne stoori nii korda läheks, aga nähes inimesi tões ja usus pühaku sarka suudlemas, kaotatud inimese pilte kleepimas... Mulle tundub, et äri e-vabariigis oleme me midagi suurt kaota(mas)nud. Tehing...edu...ülekanne, et teha teine tehing...veel rohkem edu...kuulsus, veel rohkem raha, et teha veel suurem tehing...edu...infarkt. Olla inimene... Loen vaikselt habemesse oma palve... Ent kahjuks täna ma juba tean, et sellel reisil me Assisisse ei jõua.

Märkamatult kätte jõudnud lõuna ning Piazza del Erbe - eesti keeli lihtsalt turuplats - tuletasid meelde taas kahte asja. Esiteks: hommikune keeks ja kohvi - ükskõik kui maitsvad need ka polnud - on muutunud soolestikus juba väetiseks ning - Capella degli Scrovegni - Giotto võrratute siniste freskodega -  jääb vist seekord vaatamata. Samas oli kindlasti põnev meie inseneridest daamidel tutvuda Piazza del Erbe kõrval laiuva Palazzo della Ragionega, mis pea 800 aastat on olnud Padova turu ja kauplemise keskuseks ning mis omal ajal võis suurustleda pikima vahetugedeta sillusega maailmas. Meie koterdasime tasavaikselt turuplatsile ja jõudsime umbes sellel ajal, kui tomati ja juustumüüjad just omi kodinaid kokku hakkasid pakkima. Sellest hoolimata käis paras mõnus melu. Palazzo piazzapoolse kaarstu alt leidsime pisut kala järgi lõhnava pitsakoha (lõhn tuli kaugemalt kaarte alt kalapoest). Mitte midagi pompöösset ja mitte mingit suurt tseremooniat - hiiglaslik pitsasektor salfetka sisse ja ... 2 euri + Birra Moretti 1 eur. Unistuste lõuna...

Lõpuks maandusime Piazza del Signoril, Loggia del Consiglio treppidel vaatega La Colonna Marcianale. Istusime treppidele, jagasin välja teelt mingist kõrtsust ostet' veini ja asusime skitsima. Kuigi ma osa veinist suutsin kallata Martinile selga, ei varjutanud see joonistustööd ja takkajärgi tarkusena (lisandus Tartus 26.11.2014) võin öelda, et see sulnis olemine oli vist üks mu reisi kõrghetki. Kuidas jäädvustada renessansskirikut, Ford Transitit, mõneeurost veini ning seda aega, mis voolab kusagil seal vahel?

Parklas ootas muidugi kena üllatus. Jalutuskäik mööda vanalinna, vein ja paar kanalivaadet (sissejuhatus Veneetsiale) ning kuldne pilvelooris päike Prato del Vallel olid uinutanud teadmise, et viibime Itaalias. Automaat teatas, et võlgneme 5 tunni eest umbes 30 euri. Maksin. Automaadi juures seisis käsi pikal üks väsinud tõmmuvõitu naisterahvas. Kui juba läks laristamiseks... Andsin mõned mündid ka daamile...
 

Piazza della Erbe

| Üles |

 

Piazza del Signori

| Üles |

 

Padova

| Üles |

 

Hoolimata Tom-Tommi ähvardustest jõudsime Padovast Veneetsiasse ca tund aega naviseadmes näidatust kiiremini. Ma ei ületanud trassil kiirust. Eufooria asendus parklas, kui Crafter tembeldati bussiks ja saadeti linnast kõige kaugemal asuvasse parklasoppi. Lonks koduveini reispassiks ning linna. 10 eurine (per face) veetaksosõit jäi ära (kahju, sest eelmisest korrast on sellest võrratud mälestused), ka vaporetto jäi valikust trammi kasuks välja. Udupeen trammipeatus ja peatselt saabunud vinge tramm ning udupeen nimi - People Mover - tekitas usaldust. Pisut imelik tundus küll see, et edasi näitas vaid kahte peatust... Sõit sai otsa umbes 5 minuti pärast Rio della Sant' Andrea kanali ääres: ei mingit ümberistumist vm - lihtsalt oligi transfeer parklast (Tronchetto) vanalinna äärde. Jalutades kulunuks selleks ilmselt 10 minutit. Selline megaehitis... arusaamatu nagu pisut. Vaikset lootsin ja tegin ääri-veeri lobbytööd võtta uuesti veetakso, kuid kõik varem Veneetsias mittekäinud kihutasid kiljudes Rio del Tolentini kallast pidi juba Canal Grande poole. Kusagilt toiduärist üks valge vein ja siis järele neile...


Veneetsia...

| Üles |

 

Suur kanal

| Üles |

 

Markuse väljak oli Markuse väljaku kohta ülirahulik ning kergelt vines nagu ähvardaks vihma. Tõsi, turiste kõndis siiski üksjagu ringi kuid julgelt poole sellest moodustas mingeid helendavaid vidinaid lennutav ja limatomateid loopiv kirju parv, kes sedasama saasta meeleheitlikult kellelegi püüdis maha müüa. Tahtmatult meenus eelmine kord Veneetsias, kui mu pahaaimamatu reisiseltsiline langes ühe kriimsilma ohvriks ja ostis Arsenali lähedal sellelt oma südamedaamile "Gucci!" käekoti. Kui siis Ohete silla juures üks teine müüja, kes neid samu "firmakotte" müüs, seda nägi, leidis aset mingi selline dialoog vigases inglise keeles:

- Härra, palju te selle eest maksite
- !? ...25.- või miskit...
- Teie rumal mees! Ma oleksin andnud sama reha eest kaks kotti. Aga äkki on teil veel kingitusi vaja...

Seadsime end Doodžide palee vastu äärekivile istuma ning nautisime Olja ettekannet, meie, sajad tuvid, Püha Markus oma lõviga ja pilvises loojangukumas üle kanali virvendav Palladio meistritöö - San Giorgio Maggiore. Tüdrukud hakkasid skitsima enne veel kui Olja lõpetas. Võtsin sinise ja asusin õhinaga Doodžide palee kaaristu kallale... Peale viite minutit taipasin, et mu oskused, valitud pliiats ja ka püsivus veavad mind alt. Kohusetunde sunnil püüdsin anda kritseldusele mingigi viisakama vormi, et siis Suure Kanali ääres teha üks jalutuskäik. Mul on olnud õnne külastada Veneetsiat eelnevalt mitmeid kordi, viimati lausa "giidina" paar aastat tagasi, seepärast ei olnud mul muid unistusi, kui leida kusagilt õdus kohake, kus ei oleks väga kallis majavein. Hele on samuti mitu korda Veneetsiasse sattunud, seega meil olid emotsioonid, kuid mitte ambitsioone kõike top 10 läbi tormata. Leppisime kohtumisaja ning jätsime tüdrukud püüdlikult skitsima. Siiri ja Martin liitusid meie seltskonnaga.
 

Markuse väljak ja Suur Kanal

| Üles |

 

Lonkisime mööda randa vaikselt Arsenali poole - mul nimelt on sealt mällu sööbinud üks armas nurgatagune kohake, kus vein on peaaegu poehinnaga, kui seda mitte laua taga juua, ja pitsalõik või võileivad odavamad Olerexist (kuid palju maitsvamad). Jalutasime ja ajasime niisama mula. Eks vaikselt teised lootsid, et teen ekskursiooni, kuid mul polnud küll sedasorti tuju. Seega nautisime atmosfääri, vaikselt saabuvat hämarust, lampide peegeldusi ning kujutasime ette, kuidas gondeljeerod kunagi hõikusid noil vetikaist roheliste seintega majade vahele kiilutud kanalitel.
Loomulikult jõudsime kõrtsu juurde siis, kui seda hakati sulgema. Ei veini ei pitsat. Kiilaspäine baarimees, kes vähemalt kaks aastat tagasi oli sama kulupeaga, soovitas naabruses olevat restot, mida just õhtusöökide ajaks avama hakati. Nojah. Hinnaklass muidugi peletas seal söögimõtted peast, seega piirdusime nelja peale liitri (küll 15 eurise liitrihinnaga) hea, valge majaveiniga, mida serveeriti tavapärases klaaskannus. Kui olime just klaasid täis valanud, meenus, et olin lubanud täna ööbimiskohani roolis olla.

Trehvasime õhtupimeduses endise doodžide kabeli ja praeguse Basilica Cattedrale Patriarcale di San Marco kõrval, ehk siis taas Markuse väljakul ja tegelikult sealsamas, kust õhtut alustasime. Mainisin siin kohal Veneetsia tuntuimat kirikut seepärast, et see on eriline. Kui vaadata kasvõi selle sibulamaigulist fassaadi, siis tabad end mõtlemast mitte gootikast ega renessansist - mis loomulikult on ka sellest majast üle käinud, vaid bütsantsi kirikutest ja Pärsia paleedest. Ent muidugi kiriku interjöör (mida me seekord kahjuks ei näinud) - neid lõputuid kuldseid tuhande aasta vanuseid mosaiike,  mille meistreid tuleb otsida Konstantinoopolist (ok - suurem osa neist tehti uuesti või ümber XIX sajandil, kuid siiski...).

Suund parchetto poole tuule, kuu ja tähtede ning Olja gepsu järgi paika pandud, alustasime tagasimatka bussi juurde kindla sooviga leida enne mõni viisakama hinnaga pitsakoht. Nii me siis kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja kõndisime kanalite vahel ja ühelt pisikeselt piazzalt teisele sattudes. Olen seda ka varem tähele pannud, et kuigi söögikohta ei tasu uisapäisa valida, ei tohi seda ka liiga kaua teha, sest siis võib söömata jäädagi või lõpuks valitu osutub kõige hullemaks kogu valiku hulgast. Tõele au andes koht, mille lõpuks leidsime, oli hinna ja kvaliteedi osas suhteliselt tudengisõbralik, kuid see juhtus lõpuks pigem juhuslikult, kui olime pea poolteist tundi kõrvaltänavate vahel iga poole kilomeetri järel oma asukohta määranud. Juba kella 21 ajal surevad enamus tänavatest ja äridest ööseks täiesti välja, sest kohalikud ei taha elada selles liiga kallis, vaikselt vee alla vajuvas ja mumifitseeritud linnas ja sõidavad ööseks oma koju Mestresse vm lähikonda. Vaid turistikatest peatänavate ääres säilub mingi elevus, kuid oktoobris on seegi pigem nagu olematu ööelu Tartus juuli lõpus: mõned odavat hooaja lõppu nautlevad seljakotituristid, tudengid, käputäis kerjuseid, nännimüüjaid ning särasilmil kusagile asjalikult lonkivaid kohalikke napsuvendi, kes ka kõik tegelikult selleks kellaajaks on tänavatelt kadumas. Meie jaoks vürtsitas jalutuskäiku veel muidugi see et suutsime poolel teel nendeltki tänavatelt, kus midagigi lahti oli, sootuks kusagile pimeurgastesse eksida.

Lõpuks, olles tagasi Rio della Sant' Andrea kanali ääres, kust tee parklate juurde peaaegu et paistis, kumas nagu majakas pimeduses mingi kebabikoha silt. Ükskõik mis hinnaga - aitab ekslemisest! Ent hind oli hea, kebab samuti ning üks mõnus külm Birra Moretti sinna juurde aitas kiiresti unustada näljaste inimeste emotsioonidest juba kergelt närviliseks muutuvat õhkkonda. Kui pugeriku ees kanali ääres kivibalustraadil ja trepiastmetel istusime, ei rikkunud isu isegi kassisuurused rotid, kes vilkalt jalge eest läbi joostes kanalisse sulpsatasid. Enne, kui Tronchettos bussi istusime jäi teelt meelde veel üks seik - mingi pirukapood, kus müüdi muuhulgas ka aranchisid. Teeninduse sai vene keeles, aga enam ei meenu, millisest liiduvabariigist preili-proua ära tulnud oli.

Estesse jõudsime kesköö paiku ABBA ja Eero koduveini saatel - õnnistagu neid Bacchus!

Veneetsia: tagasi Tronchettosse

| Üles |

 


 

02.10.2014. Kell 23:19. Kämping Castel San Pietro, Verona
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Istun kämpaterrassil, käeulatuses 0,6l Birra Moretti ja naudin miljonivaadet soojades kollastes tuledes Veronale. Kusagil seal eespool kumab amfiteater, taamal vanalinn ja poolkuud peegeldav maaliline jõgi - Adige. Kämpa asukoht, staff, seltskond - kõik on lahe, mõnusalt seljakotiga nooruslike inimeste laadis. Mulle meeldib...


Hommik Estes algas nukralt. Aknast välja vaadates valmistas Jupiter ette sadu ning selleks ajaks, kui kohvi ja kollaste keeksiviiludega ühele poole saime, ladistas nii, et Martin ajas targu bussi sissepääsule lähemale. Kas tõesti ongi siis tänane päev nii... Ilmateade oli samuti, vähemalt esimeste sihtkohtade päevase kliima osas minoorne: sadu, sadu, sadu... Eile ja täna hommikul rõõmsalt juurde valatud lisakohv maksis 1.60 per tass. Meie kodumaja perenaisele tekitas silmnähtavalt peavalu see, et palusin ööbimise eest mingit paberit. Lõpuks, peale pikka telefonikõnet oma abikaasale, läksime temaga koos (ühise vihmavarju all, sest ladistas korralikult) üüratusse restoranisaali, mis hooaja lõppemisel oli suletud ja sain lõpuks palutud papri. Ärasõidul ulatas daam meile rohelise oksa, mille küljes rippus paar tosinat ploomisuurusi mustjaid vilju - ma ei tea, mis need olid, kuid maitsesid - kingitus meile teele kaasa + kastanimuna, päris hobukastani muna kohe. Võtsin loomulikult kingituse vastu ja ei hakanud "kingitud hobuse suhu vaatama" seletamisega, et meil kasvavad need Peeter I armust ka.


Vahelehüüdena tuli meelde, et enne reisile tulekut ostsin vidina, mis sigaretisüütajast pidi raadiolaineid tekitama. Ida-Euroopas see töötas teel suhteliselt hästi, kuid nüüd, kui üritasime raadiost tõmmatud Helgi Erilaiu reisisaateid kuulata, selgus, et isegi piirisagedustel on igal pool jaamu pea kõigil sagedustel ja seepärast enda turistiharimine sellel moel piinarikas ning kohati täiesti võimatu. Seepärast, kui eile enne Veneetsiat sai veel midagi kuulata, siis täna loobusime sellest peale pooletunnist pidevat üritamist.


Villa Rotonda leidmine tommiga läks ootuspäraselt kiiresti. Eelmist korda, kui Rotonda juures parkimist üritasime leida, jääb mälestama rohkem kui aasta hiljem saabunud trahvikviitung kusagilt vale märgi alt (lubava märgi tegi mittelubavaks itaaliakeelne lisatahvel :S) sisse sõitmise eest. Seekord ei hakanud teeservi proovima, vaid panime end ilusasti mõnisada meetrit eemale ühe turismibussi kõrvale mingisse automaattanklasse, kus parkimine kõigi tunnuste järgi oli tasuta ja lubatud. Et see tegu mõistlik oli, selgus hiljem, kui juba villast tagasiteel kohtasime vaest inglisekeelset vanapaari, keda kohalik polizia municipale teeserva pargitud auto eest ilmse naudinguga aeglaselt vardasse ajas.


Palladio meistriteos ise, ametliku nimega Villa Almerico Capra, avanes mulle taas udus ja vihmapiisutuses - nagu 2 aastat tagasi. Fotodel ikka seesama hall lauspilv. Ja ikka endiselt lihtne, rahulik, keskendunud. Natuke epsakas ja kerge, kui mõtlen näiteks Segesta või Selinunte templitele, mis peaksid olema kaudselt ju sellegi arhitektuuri inspiratsiooniks; või isegi, kui mõtlen Rooma Pantehonile, mis reaalselt olnudki tegelikuks inspiratsiooniallikaks - kuid ikkagi põnev ja ilus. Palladio kavandas villa kusagil vahemikus 1565-1567 pühamees Paolo Almericole. Ehitus algas 1567, kuid maja valmimist ta 1590-tel ta ei näinudki (Palladio suri 1580), ehituse lõpetas Scamozzi.


Minea ettekande kuulasime vihma pärast ühe all neljast portikusest. Edasi suundus igaüks kohta omal moel avastama ning skitsimiseks kuiva kohta otsima. Rotonda ilu ja võlu peitub selles, et tegelikult ei ole vaja miilide kaupa parki läbi marssida - kogu ümbritsev (põllumajandus) maastik moodustabki selle dekoratsiooni, mille ehteks on väike inimmõõtmes mõisamaja. See üks on noist verstapostidest, mis määrasid hiljem inglise pargi olemuse ja disainivõtme. Kuna mu mälestused 2012 aastast olid veel suhteliselt värsked, siis keskendusin algul skitsimisele ja pärast Hele-Siiri valgustamisele (minu tagasihoidlike teadmiste piires) majas ringi käies. Uus avastus minu jaoks oli tallihoone - mitte, et peale laheda laetalastiku selle kaaristu all midagi nii väga erilist oleks olnud, kuid ma ei olnud seal lihtsalt käinud.

 

Villa Rotonda

| Üles |

 

Bruskettod Eesti moodi: must leib või ja suitsuvorst

| Üles |

 

Parkimise leidmine Vicenzas ei olnud kah väga vaevarikas. Kuna olin enne kuuglimäpsiga kodutööd teinud, siis satifotolt leitud parklakolakas osutus laivis täiesti normaalse tunnihinnaga parklaks, kus võis isegi parkimiskohti valida. Rotondas oli vihmatibtus lõpuks järgi andnud, kuid Vicenza südame poole marssides ähvardas pidevalt potililla pilv alasina pea kohal. Selle hirmu all ostis Hele isegi kaks eurost vihmavarju (ääremärkusena võib öelda, et neid ei läinud reisi lõpuni vaja).


Vicenza Piazza del Signori paari välikohviku, mis ei olnud veel omi kodinaid kokku pannud, plastmasstoolid läikisid vihmast. Seepärast leidsime Minea ettekandeks koha taas Palladio käe all (Vicenza on ju Palladio linn) sündinud Basilica Palladiana loggia all treppidel, mitte kaugel maestrole pühendet skulptuurist. Nukravõitu niiskes pilvealuses panime paika oma järgneva poole päeva "kohustuslikud" objektid: Teatro Olympico, Palazzo Chicerati,  ja kui jõuab, siis Palzzo Barbaran da Porto (kus asub ka Palladio muuseum).

 

Piazza del Signori

| Üles |

 

2012.a. teadsin, et ilmselt on mõistlikum osta muuseumitesse komplekspilet, mis tasub end igal juhul ära (tudengihinnaga 12.-), mille eest siis saanuks kõigisse sihtkohtadesse (Teatro Olympico pilet ise on juba üksinda 8.- tudengile). Olymipcost pileteid ostes õnnestus pisut kassapidajat vanustega ninapidi vedada ja nii sain ka mina tudengipileti.

 

Teatro Olympico on uhke. Tema konarliku ja segasevõitu fassaadi taga - mida ikka tahta endisest keskaegsest kindlusest ja vanglast (Castello del Territorio) - peitub tõeline interjöörielamus. Üldjuhul suudan ma hooneid seestpoolt nende tumbade, sohvade, raudrüüde ja portselaniga vaadata nii umbes 10 minutit, kui seal ei ole just põnevaid maale, kuid Olympico puuastmetega amfiteatriks kujundatud saalis võib istuda ja istuda ja istuda. Mõtlesin, et teine kord on kindlasti igav, kuid vastuoksa - pigem oli põnevam. Taas on tegu algselt Palladio tööga, mille peale tema surma võttis üle Scamozzi. Teater sai valmis tolle aja kohta kiiresti: ehitust alustati 1580 ja juba 3. märtsil 1585.a. mängiti seal Sophoklese "Oidipust". Istusin seal ja järsku jõudis pärale, et Palladio-Scamozzi lava ju ongi nende kujutlus klassikalisest teatrist, sellisest nagu see oli antiigis. Vaatasin neid pettekujutelmana kaugusse koonduvaid tänavaid, mis saavad alguse lavalt ja silme ette kerkis Epidauros, Segesta, Sürakuusa, Delfi ja veel mitmed ufona maha potsatanud ribilised pooltaldrikud, mille lavadekoratsioonid on tänaseks kadunud. Lahkudes ei saanud muidugi tegemata jätta peaaegu kohustuslikku pilti noorte kolleegidega 1555. a loodud Accademia Olimpica kirjaga vaniku all...

 

Teatro Olympico

| Üles |

 

Teatro Olympico fluidumit õlgadelt maha raputades tegin ettepaneku minna Palazzo Chiericatisse: kaks aastat tagasi oli see Palladio palee tellingutes. Hele-Siiri-Martin riburadapidi järel astusime julgelt üle läve ning sattusime värske valge lubikrohvi järgi lõhnavasse kunstimuuseumi. Läbi mitme korruse päris häid ja tuntud kunstnike maale, sh Tintoretto, Paolo Veneziano, Bartolomeo Montagna, Maffei, van Dyck jt. Üllatuse valmistas viimane korrus - markii Giuseppe Roi erakollektsioon, kus leidus gravüüre ja joonistusi läbi mitme sajandi, muuhulgas mõned Manet' joonistused jm huvitavat - kahjuks selgitused kõik itaalia keeles. Seepärast ilmselt jättis ka mu kallitele kaaskannatajatele kustumatu mulje põneva disainiga diivan, millel on istunud paljud XX sajandi suurkujud. Veetsime seal neljakesi pea kogu järelejäänud aja kokkulepitud kohtumiseni Basilica Palladiana ees.

 

Muuseumist väljusin näljasena ning pisut väsinult. On üks asi vaadata maale jm ning põdeda oma rumalust isekeskis iseendaga, teine asi on see, kui sulle säravate silmadega otsa vaadatakse ja oodatakse asjatundlikku seletust. Ausõna daamid - ma ei ole kade, aga ma tõesti ei tea neid vastuseid...


Tüdrukud ostsid jäätist, ma sain espresso. Hele leidis jõudu minna San Coronaro kirikusse - mina passisin ja lihvisin püksitagumikuga sel ajal Corso Andrea Palladio äärekivi. ...Olevat olnud seest valge ja ilus... Kirik kus hoitakse kibuvitsaokast Kristuse kroonist. On sellel okkal vast vedanud.


Kokkusaamine Piazza del Signoril venis plaanitust pikemaks. Olja ja Hele hakkasid Loggia del Capitaniato ees välikohvikus võidu skitsima kellatorni. Ostsin kohvi. Mu skepsisest hoolimata oli tulemus mõlemal osavõtjal päris hea. Loodetavasti ei ole Martin oma plokki ära visanud, kus sees Hele taies on (Tartus lisatud märkus).

 

Palazzo Chiericati

| Üles |

 

Tee Veronasse sujus tänu Eero õunaveinile (kas õunaveini kamandab ka Bacchus?) kiiresti. Martin suutis leida suures linnas üsna amfiteatri kõrval meie suurele Crafterile väärilise mulgu pisikeste Fiattide vahel. Tuleb öelda, et siin hästi Tom-Tomi ja kuuglemäpsi teave kokku ei sobinud ning parkla leidmine oli päris põnev. Lõpuks siiski istusime Verona amfiteatris (Arena Verona) ja kuulasime hämaraks kiskuva taeva taustal Kadri etteastet. Mastaapne on see, suuruselt vist teine või kolmas (kas Sürakuusa oma oli suurem või väiksem?) Itaalias. Maavärinate tagajärjel muidugi on ta kaotanud müürid - seega suure osa sellest imposantsusest, mis paneb imestama Colosseumi juures. Lisaks oli lavaplats täis uusi lavaehitisi, seega vaatasime pisut ringi ning otsustasime: a) otsida üles kämpa ja b) leida mingi söögikoht enne, kui Mare rong Milanost raudteejaama jõuab.


Kämpa leidmine oli väikese vimkaga. Tomm nagu näitas õiget kohta, kuid me ei uskunud, et näidatud värava taga on midagi - nagu ka ähvardavad sildid (no trespassers etc...). Seepärast jõudsime peaaegu ühe Veronat ümbritseva künkakese otsa ning saime imeilusa videvikuhämaruses täiskuuga panoraami osaliseks. Vaateplatvormil kõõlus paar tšehhist pärit noort inimest, kes rääkisid keelt ja olid ka ise kämpas. Neilt saime suuna ning kinnituse ja nii panime veerand tunni pärast juba telke üles.


Nagu ma vist mainisin - see kämpa on lahe. Õhtul, kui asju ajasin ühe kutiga retseptsioonist üllatas see mind eesti keelega. Ok - mõnede strateegiliste sõnadega küll, kuid siiski. Tuli välja, et ta käinud Tallinnas mitmeid kordi ja tal on Soomes pruut. Itaallase jaoks polegi geograafiliselt vbl enam suurt vahet. Rääkisime Eestist, Soomest, lumest ja sellest, kust saada hilisel kellaajal veel veini, kütust ja süüa.

 

Verona Arena

| Üles |

 
Veini - st avatud supermarketi leidmine ei olnudki nii lihtne - hiljemalt kell 21.00 on enamus poode kinni. Et paak juba tolmas, hakkas tekkima ka probleem kütusega ning sinine nälg paistis kõigi läikivatest silmadest. Õnneks leidsime automaattankla, mis teenindas paberraha eest, poodi leida ei õnnestunud. Ka söögikohtadega hakkas nagu õnnetu tunne tekkima: need, mille hinnaklass sobinuks tudengitele, tundusid kõik maa alla vajunud olevat. Ilmselt Jupiter kuulis lõpuks meie kõhtude korinat ja Bacchus januste kurkude kriuksumist ning nii sattusime pooljuhuslikult mingisse kebabikohta. Ilmselt olime siiski Olümpose elanikke kuidagi päeval solvanud, sest teenindav personal proovis arvutada asju läbi ruupiate (ilma naljata!) ning peale hindi keele ei rääkinud osa küll mingit muud keelt. Lõpuks, läbi mitmete möödaröökimiste ja ka natuke ebanormaalselt pikka ootamist said kõik siiski midagi ette (kas ka päriselt menüüst ihaldatud asju on iseasi). Põletava veiniprobleemi lahendasid külmad Birra Morettid, mis olid kohe külmikus ja käepärast. Lisaks tegi väljudes meele rõõmsaks see, et kutid ajasid rahadega mingid asjad ilgelt sassi ja me vist kauplesime nendega kasudega, kuigi peale väga segast arutelu - palju siis kogu see jant maksab - selles ka päris kindel olla ei või.


Mare leidmine raudteejaamast läks üsna sujuvalt ja ka kämpa taasleidmine ei valmistanud suuremat sorti tüli. Nii. Tuleb hakata telki ronima. Sõber Moretti kuivas põhjas peegeldub juba pool tundi kuu. Ma olen tegelikult rahul ja rõõmus väikesest plaanist maas olemisest hoolimata. Ainus asi on tüütult kipitama hakanud kurk ja imelik tunne ninas. Aga loodetavasti saab Pisa külje all ka õhtul meres nina soolast vett täis tõmmata ja tatitõve sellega seljatada. Igal juhul - homme sukeldume esimese asjana Verona Rooma teatrisse ja ka see teeb mind rõõmsaks.

 

Julia: The more thou damm'st it up, the more it burns.
The current that with gentle murmur glides,
Thou know'st, being stopp'd, impatiently doth rage;
But when his fair course is not hindered,
He makes sweet music with the enamell'ed stones,
Giving a gentle kiss to every sedge
He overtaketh in his pilgrimage,
And so by many winding nooks he strays
With willing sport to the wild ocean.
Then let me go and hinder not my course
I'll be as patient as a gentle stream
And make a pastime of each weary step,
Till the last step have brought me to my love;
And there I'll rest, as after much turmoil
A blessed soul doth in Elysium.

W. Shakespeare: Kaks Verona härrasmeest. II vaatus, stseen 7


Verona

| Üles |

 


 

02.10. Kell ...XX. hilja õhtu. Alessandro Banducci residents. Rosignano Solvay-Castiglioncello
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ümberringi kostab norskamist. Kell on taas üle südaöö, püüan kiiresti tänase päeva asjad kokku võtta. Pikalt kirjutada ei viitsi, sest väsimus nõuab oma ning mingi vastik haigusevimm on sees: silmad kipitavad, nohu on päris korralik ja kurk on päris valus. Kui õhtul arutati ujumisest, siis mõeldes oma külmavärinatele ma ei hakanud seda teemat puššima, seda enam, et ranna ja meie - äärmiselt hubase - majakese vahel on raudtee ja mingid jõletud plangud.

 

San Pietro kämpahommik

| Üles |

 

Hommikupuder ja kohv kämpa köögis ja meeleolukas terrass andsid hommikule ilusa alguse. Päike paistis ning ilm oli soe. Hommikul kämpa eest tasudes tuli välja, et ka teenindav tüdruk on Eestiga hästi kursis. Igatahes lahkusime heas tujus ja ootusrikkalt. Mõne minuti pärast parkisime auto jõe kaldale esimesele vabale kohale ning seadsime sammud rooma teatri poole. Kohale jõudes ilmnes, et oodatud teater on remondis ja sisse ei saa. Niisiis kontrollaeg, mõned nõuanded, mida vaadata ning jalad selga ja linna. Mul olid Veronast suhteliselt värsked mälestused, otsustasin seepärast, et piirdun Piazza delle Erbe ja Piazza dei Signoriga ja võib-olla, kui tahtmist on, ronin ka kellatorni, kuhu eelmisel korral jäi minemata... Nii sündiski. Ütlesin tere Dantele ...

 

I felt a spirit of love begin to stir
Within my heart, long time unfelt till then;
And saw Love coming towards me fair and fain
(That I scarce knew him for his joyful cheer),
Saying, 'Be now indeed my worshipper!'
And in his speech he laughed and laughed again.
Then, while it was his pleasure to remain,
I chanced to look the way he had drawn near,
And saw the Ladies Joan and Beatrice
Approach me, this the other following,
One and a second marvel instantly.
And even as now my memory speaketh this,
Love spake it then: 'The first is christened Spring;
The second Love, she is so like to me

Dante. Armastuse vaim...

 

...ning tegin rahvale propagandat torni minna. Seepärast juhtuski, et kõlkusime mingil hetkel kellade all pea kogu seltskonnaga. Pildistasime... Uskumatu, palju nad jõuavad neid selfisid teha! Siis irdusin Turuplatsile, tellisin kohvi ja püüdsin seda melu skitsida. Vähemalt osa rahvast läks otsima  Romeo ja Julia õuekest... Ühel hetkel saabus Hele ja ütles, et peame hakkama auto juurde minema.


Auto juures selgus, et meil on aeg pisut üle, kuid autovõti ei ole kohal (kelle käes see nüüd oligi!). Ja nagu kiuste selgus, et Crafterit peeti päris bussiks (mis sellest, et 9 kohta) ja mingi polizia municipale kirjadega härra selgitas, et selles kohas ei tohi parkida: tema poolest olevat ok, aga kui seda porri näevad carabinierid - oi, vot siis on kööga. Õnneks oli tal vaja kirjutada trahvikviitungeid teistele autodele ja nii jõudis kohale ka võti ning saime minema enne, kui kviitung ka meile välja kirjutatakse.

 

Verona

| Üles |

 

Mantuasse jõudsime pärastlõunal. Sõitsime läbi koledate tööstusalade Palazzo del Te-ni. Parklas haigutas tühjus... Kuidagi kahtlane nägi see kõik välja, kuid püüdsin teha head nägu ning utsitasin takka inimesi autost kiiremini välja tulema. Loivasime vaiksel käigul piiniate alleel küpressidesse peidet' väravani... Mnjah! Esmane mulje võttis õlgu kehitama, aga püüdsin säilitada optimismi ning võtsin suuna piletikassa poole. Kohale jõudes avanes rocaille-moodi stukiga kaetud sammaste vahelt vaade peahoone tagafassaadile... Mnjah... Mnjah! Tegelikult ma ei saa öelda, et avanev pilt mulle poleks meeldinud. See Giulio Romano loodud kaunite topeltsammastega rooma kaartes loggia'dega madal maja on ilus: rahulik, tasakaalus, mitte liiga luksuslik, ega ülepaisutatud. Millegipärast olin eeldanud aeda: peale muru ning kruusateede ning paari potitaime silma ei jäänud. Värava vahel kõõludes muutus juba niigi mitte väga entusiastlik ekspeditsiooniseltskond üsna ebalevaks, kuid kui sai teatavaks hind, otsustati kuulata Martini ettekanne eemal pargis ning del Te rikkalikke freskosid ja illusoorset kuplit (kuulus laemaaling) mitte vaatama minna. Martin tegi kerge ülevaate Gonzagadest, Mantuast ning Te paleest (nimi T tuleb Vasarilt - (Palazzo T); seda seostatakse sõnaga tee, mis võiks olla ka sünonüüm meelelahutusele, sest Te palee oli ette nähtud vaid Mantua hertsogi vastuvõttudeks, mitte elamiseks).

 

Palazzo del Te

| Üles |

 

Pakkisime end ohates pinkidelt kokku, et tualetti otsida ning bussi tagasi kobida. Mitte kaugel meie peesitamiskohast kõrgus roheline, roostes päevinäinud automaatpeldik. Tüdrukud vaatasid seda ristis jalgadega ebaleval pilgul, kuid keegi ei julgenud katsetada. Olin siis esimene julge ja toppinud 20 senti ettenähtud avausse olin sees. Peldik nagu peldik ikka... Lahkudes pritsis kraan kõrge kaarega riided tilkuvaks - see seletas ka üldise lainetava põranda, aga vähemasti olid oleluspüramiidi ülemised tasandid selleks korraks paigas. Kadri sisestas raha... sisestas vist teinegi kord ja ... tsinn! Ei midagi. See tähendas, et bussi jõudes oli tarvis paika panna kaks olulist asja: leida tualett ning supermarket (parim kui mõlemad koos).

 

Et ma olen peale 2005. a sügisest Hispaania reisi ülitundlik igasuguste jahutusvedelikega seotud tulukeste suhtes armatuuris, siis tekitas väikest elevust pardakompuutri käsk kontrollida jahutusvedelikku. Peale paari pensuka tuulamist leidsime jahutusvedelikku ja vähemalt tänaseks tundus olevat probleem lahendatud. Õnnelikult läks ka vetsu ja supermarketiga. Olime järgnevateks tundideks teel ja õhtuks varustatud kõige vajalikuga. Seepärast kuuldus tagapinkides vaid rahulolevat üminat, kui tee hakkas serpentiinis mäkke tõusma. Mäkketõusu algust jääb mulle meenutama tanklapeatus. Lasksin paagil täis joosta ning läksin pigem baariilmelisse saali maksma. Baaridaam leti taga... oli... lihtsalt väga ilus noor naine. Maksin kütuse eest, mängisin hetke lolli ja... ostsin siis kohvi, et leida lihtsalt põhjus vaatamiseks  :)


Mingil hetkel tegime peatuse. Tüdrukud tahtsid skitsida: avati prosecco ning järgnev tunnike möödus ühel miljonivaatega klibusel nõlval loojuva päikese nõrgenevas soojuses.

 

Toskaana-Emilia Apenninid

| Üles |

 

Mäed lõppesid videvikus ootamatult kiirteega... Livornosse sõit ja sealt edasi Rosignano Solvay-Castiglioncellosse venis kohutavalt väsitavalt ja tüütult. Kui lõpuks meie tänaõhtusesse majja maabusime, kukkus mõni otse voodisse ja jäi sinna. Kui peremees - Alessandro - tundus olevat ääretult lahe tüüp - toad kätte oli näidanud, riputasime Veronas kämpingus kastest tilkuma jäänud telgid tuppa mahagoni vahele tuulduma. Minea-Olja-Kadri lõiguvad praegu salatit, meil on kõva juustu, kohalikku saia, veini, oliive ja kusagil peaks olema ka anšooviseid... Minea vabandas, et nad minu käsust hoolimata teevad tomatitest, st üldse ostetud salatiasjadest siiski väikeseid tükke. Eks mul on silme ees need mõned unustamatud kreeka salatid... mm suurte mahlaste paprika tükkidega kreeka salat, peal suured, kergelt soolatud mustad oliivid ja kitsejuust... nagu Delfis.

 

Hüva. Teen ühe spritzeri enne öö-õhtusööki. Kui see kurk nii haige ei oleks...

 

| Üles |

 


 

03.10.2014. Kell... öö. Valentina Roselli apartment, Firenze
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kontrabass ja viiul... Mineat parafraseerides - mõnel võib homme hommikul olla endast väga kahju... Ausalt öeldes on mul terve tänane päev olnud endast üsna kahju. Eile õhtul magama minnes sõin küüslauku ja mõtlesin, et olen ärgates kombes. Tühja! Ärgates oli pea rämedalt paks ning jube gripi tunne. Lisaks kurgule oli täna ka nina täiesti kinni ja tilkuv. Kuum tee ning mingi vees lahustuv soga tegid küll olemise hommikupoolikul nii klaariks, et Pisasse jõudes oli päris talutav olla.

 

Hommikune skits

| Üles |


Tänahommikune teeleminek oli raske mitte ainult mul - enamus seltskonda tšillinuks aias ilmselt hea meelega lõunani rippkiiges päikeselaikudes. Ent - duty calls - kola bussi ja minema. Start oleks peaaegu jackpoti toonud: et buss seisis tugevalt kaldu tänaval ning keegi kohalik oli oma Fiati otse bussi taha parkinud, siis niipea, kui Martin käsipiduri päästis, kartsime ühe hirmsa hetke, et sooh - kohe on pauk... Professionaalsus seekord päästis...


Hele ettekanne
Pisas avas tee Imede Väljakule. Olen olnud Pisa osas skeptiline. Viltune torn, mis vajus juba kaldu peale 3 korruse valmimist ja kust Galileo kahurikuule alla viskas on üks noist turistiklišeedest, mida võib leida ilmselt pea iga reisiäri veebilehelt või reklaamist. Seepärast vahtisime siiralt ammulisui Piazza del Duomo vägevaid: baptisteeriumi, kellatorni ja toomkirikut. Muidugi - loodigi need ju ka selleks, et teha midagi enneolematut, näidata Pisa hiilgust ja suurust, ent kui paljude selliste asjade sära tuhmub või muutub aja jooksul relatiivseks, siis Pisa valged pitsfassaadid on mu meelest ajatud. Seejuures ei olegi kõige ilusam (minu meelest) XII sajandil, arvatavasti Diotisalvi poolt loodud, kellatorn, vaid toomkirik. Selle, algselt juba XI sajandil ehitatud, viielöövilise kiriku kavandajaks peetakse Busketot. Kiriku romaanikas läänefassaad, mille vastas, mõnekümne meetri kaugusel, asub baptisteerium, on vapustav: valged lihtsad kaaristud jooksmas üle fassaadi... Samuti on liigendatud ka baptisteerium, kuid juba gootilikus ning palju õhulisemas võtmes. Viltune torn oma kaaristuridadega ei ole mitte kole, kuid kahvatub kiriku kõrval (nagu üks aus kellatorn peabki tegema). Ent salata ei saa põnevust, mis tekitab torni viltusus: huvitav, kui seda poleks aegade jooksul kordi proovitud üles kergitada (enamasti küll edutult), siis kas see kaadervärk oleks juba ümber kukkunud?

 

Lahkusin Pisast päikeselises meeleolus tatitõvest ja algavat peavalust hoolimata. Piazza dei Miracoli sissepääsu juures, mis on muudetud turistinänni müügiplatsiks, ei pääse ka meie kahjustusteta: ostsime kaasa koju plikadele puust Pinocchio. Küsimusele, miks Pisas Pinocchio nii tegija on, ei oska nagu keegi esialgu adekvaatselt vastata. Hiljem lugesin, et muud seost nagu polegi, kui see, et Pisast on pärit Pinocchio seiklused kirjutanud härra - Carlo Collodi.

 

Pisa

| Üles |

 

Firenzesse jõudmine oli mul nagu läbi udu - olemine läks kogu aeg halvemaks. Tommis pidi olema Villa La Petraia andmed, kuid kogemata olid saanud meie tänase ööbimiskoha omad - Via Francesco de Pinedo, 48. Kui juba siin olime, siis mõtlesime sisse kolida. Valentina - korteri omanik - oli jätnud võtmed nurgapealsesse baari. Pisut nalja sai selle ülesleidmisega - läksime pisikese kambaga baari otsima ja pidime tegema tervele kvartalile tiiru, enne kui leidsime õige koha. Saime võtme, asjad maha ja - La Petraia. Viskasin korraks korteris koikul e- kuidas oleks tahtnud sinna magama jääda!

 

Villa La Petraia: kuidagi soe, õdus, pisut lohakil ja mõnusalt minna lastud. Pottides sidrunipuud, lavendel, vanad jändrikud küpressid, ronitaimedesse peitunud maskaroonid... Peahoone esifassaadi ehtis restaureerimiseks pähe kott tõmmatud kott - kahjuks. Lisaks muule jubedale enesetundele valutas nüüd kah pea. Silmadega mõistsin, kui lahe see koht on, ajusisese pardakompuutri monotoonsest korrutamisest - service needed! now! - hoolimata. Sundisin end sketsima... Maja kõrval pidi hakkama toimuma mingi sündmus - valgete põlledega kutid ladusid šampaklaase riita ning mingi mustas jorh - arvatavasti boss - käis nende peale vahepeal karjumas. Kükitasin päiksevarjus pisut liiga külmal kivibalustraadil ja joonistasin. Kusagil vilksatasid Siiri ja Hele, kusagile sättisid end skitsimiseks istuma Minea ja Olja... 

 

Villa La Petraia

| Üles |

 

Loojangul Firenzesse sõites usaldasime tommi ja tema sisseehitatud teadmisi parklatest. Esimene, mis silma jäi, asub Firenze Fortrezza kõrval - keskaegne kindlus - ilmselt üks Firenze vähemtuntumatest asjadest. Vaatasime, et see jääb äkki linnast liiga kaugele ja surusime edasi. Mingil hetkel suunas tomm ühele pisikesele tänavale. Järsku tekkis palju jalutajaid ning silmasin eespool läbi tuuleklaasi midagi valget... Baptisteerium! Olime Piazza del Duomol, Cattedrale di Santa Maria del Fiore (Firenze katedraali) kõrval. Martin parkis Crafteri viisakalt taksodega ühte ritta, Colonna di Santa Zanobi kõrvale. Taksojuhid vaatasid uudishimulike nägudega seda pulli pealt, kuid ei öelnud midagi. Läksin siis igaks juhuks ühelt küsima, kas võime sinna parkida - vastus oli loomulikult - NO! Tagasi sõita ei saanud, sest tänaval oli tellis ees ning sõitjaid palju. Hakkasime siis rahvamurrus vaikselt ümber kiriku sõitma. Mingi mundris asjapulk, kellelt küsisin, kuidas sealt minema saab, saatis ümber kiriku, Via dei Servi poole. Ilmselgelt oli see puhas jalakäijate tänav. Õnneks silmati Via dell'Oriuolo tänava otsa ja saime sealt labürindist lõpuks kuidagi välja. Maandusime lõpuks ikkagi Fortrezza kõrvale.

 

Pisike jalutuskäik mööda Via Faenzat tagasi katedraali juurde oli tegelikult päris meeleolukas. Kõnnisklemine päädis Minea röökivettekandega Piaza del Signorial, Palazzo Vecchio kõrval, Loggia dei Lanzi kaaristu all, ettekandja pea kohal Giambologna Ratto delle Sabine ja taustal kuulamas kõik need skulptuurid... Kui proovida mõelda, mida täpsemalt võiks Firenze kohta kirjutada, siis läheb silme eest kirjuks - Firenze on olnud Itaalia ja kogu Euroopa - see aga tähendas renessansis ju kogu õhtumaise kultuuri maailma vaimuhäll. Tsiteeriks siinkohal hoopis Tõnis Erilaiu omaaegseid reisimuljeid:


"Kindlasti on see ilus legend, et Caesar Fiesole ja teiste lähilinnade (ajaloolised etruski linnad) edust häirituna Firenze lasi rajada ning linnale aprillikuise Floralia-püha järgi nime valis. Aga legendid ju ongi selleks, et neid uskuda. Ajaloost veel nii palju, et Toskaana pealinn ja Euroopa ühe tuntuma suguvõsa – Medicite – häll ja kustumispaik Firenze on üle elanud eredaid ja vähem eredaid aegu. Siin on võimutsenud teokraatia (kuni kange ja põhimõtteline Savonarola tuleriidale paisati, seda kohta tähistab tänaseni märk Firenze ühel peaväljakutest). Siin on olnud vabariik. Tõsi, selline vabariik, kus kodanikel vähe, kui üldse midagi öelda oli ja eliit (Rein Langi lemmiksõna tänapäeval) võimutses – näiteks Medicidki kerkisid esile jõukurite hulgast ja algul kamandasid linna ilma ühtegi ametlikku võimupositsiooni omamata). Siin on olnud suurhertsogiriik, valgustatud monarhia (prantslaste Lorraine’i dünastia) ja ka töörahva riik, midagi algkommunismi sarnast. Kuid enim teame me Firenzet tema mõtlejate (Machiavelli), kirjanike (Dante, kes küll linnast minema aeti ja oma elu pagulasena Ravennas lõpetas, ja Bocaccio Eestis tuntumate näidetena) ning kunstnike (Giotto, Botticelli, Michelangelo – sadu rohkem ja vähem tuntud renessansihiiglasi) poolest."

Tõnis Erilaid. Kevad ja marmorilõhn Firenzes. Õhtuleht juuli 2004...

 

Piazza del Duomo ja Cattedrale

| Üles |

 

Piazza della Signoria

| Üles |

 
Pimenes. Ostsime jäätist ning kuidagiviisi jõudsime Uffizi galeriist mööda Arno kaldale. Veiklevas jõevees peegelduval Ponte Vecchiol käis kutsuv sagimine - sattusime sinna meiegi - Corridoro Vasariano'sse.  Täpselt kahe tänavamuusiku kontserdi alguseks. Minu lugupidamine neile U2 - All I Want Is You - töötluse eest, mis polnudki nii halb, pigem vastupidi. Tumevioletseks tõmbuvas hämarikus, akustilistel kidradel  maavillane U2 Ponte Vecchiol... tegemas üht mu ammustest lemmikutest The Joshua Treelt... Jäin sinna tükiks ajaks pidama ja kardetavasti sundisin tahtmatult ka teisi aja maha võtma... Edasi... Edasi aga vaikselt mingil ajal Fortrezza poole tagasi. Mingi tilluke, pisut odavam poeke - Asian Supermarket - Via Faenzal, veini, oliive ja muud head-paremat ning koju. Vaatasime skitse ja tõime osa rahvaga kardetavasti üsna suure litraažiga ohvri Bacchusele. Mingil hetkel tõid head inimesed lennujaamast ära Heiki.

Ponte Vecchio

| Üles |

 

Arno

| Üles |

 

Õhtune rivistus

| Üles |

 


 

04.10.2014. Kell 23:50. Hotell Il Lago, Brassano
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Oleme mingis päris vahvas kohas - meil Helega kahe peale on täiesti priva väike majake, kuid ma olen omadega nii läbi sellest neetud haige olemisest, et vaevalt jõuan mingeid märksõnu kirjutada, ammugi midagi muud teha. Külmavärinad ja nüüd on hakanud juba ka hobuse kombel köhima ajama. Heiki kutsus ennist oma apartementi külla, viisakusest käisimegi korraks seal istumas, kuid mingit head olemist sellest välja ei tulnud. Tablett sisse, järsku on homme parem...


Tänane päev... Ärkasime seljanka lõhna peale - Heiki oli vabatahtlikult kokanaadis. Neiud, kellega õhtul klaasi veini juures elutõdesid arutasime, näisid hommikul pisut õnnetud ning sõnaahtrad. Hommikueine läks seetõttu suhteliselt kiiresti, panime ennelõunase plaani paika ning - linna. Ma olen varem Firenzes käinud ning enamuse nö kohustuslikke objekte teinud, samuti ka Heiki. Seepärast jalutasime niisama vanalinnas, üle jõe kuni Palazzo Pittini, tegime toomkiriku kõrval kohvi ning lõpuks leidsime vaikse kaldapealse pisut eemal Ponte Vecchiost. Mul oli üsna kehv olla - panin end balustraadile mugavalt maha ja hakkasin joonistama. Heiki muretses kusagilt imeodavat (aga head) pitsat ning topsiga eurost veini. Viimane kahjuks ei kannatanud oma maitseomadustelt isegi pitsa peale juua ja nii me valasime joogi rahumeeli kanalisatsiooni.


Juba tuttvast Fortrezza parklast startides oli selge, et Assisi jääb ära. Kahju - ma oleks Püha Frantsiskuse linnas tahtnud ikka ära käia...
 

Firenze

| Üles |


Järgmine punkt - Villa Lante. Vist tukkusin enamuse ajast teel, sest sinna jõudmine tuli mulle kuidagi äkki ja ootamatult. Jälle valutas pea ning raputasid külmavärinad. Õhtupäike paistis, aga mul lõgisesid hambad... Parkinud auto pisikesele platsile Via Cardinal Camara? ääres, vantsisime väravasse. Piletiputkast omast arust kavalasti möödahiilimine pani vara rõõmustama - selgus, et inglise pargiosa ongi ilma rahata, kuid vanasse regulaarsesse ossa peab lunastama ikka pileti. Seega vantsisime trepist alla pileti järele.


Villa Lante aiad ja hooned lõi arvatavasti 1566-st alates Vignola kardinal Gian Francesco Gambara tellimusel. Pisut on siin tunda ka Serlio kätt, sest Vignola oli temaga aastad varem kohtunud ning vaimustunud Serlio teooriast. Serlio ideid kannavad loggiad ülemisel terrassil, mille kaaristud on kujundatud nn Serlio aknana (keskel kahele sambale toetuv kaar, kahel pool keskmistele sammastel ning külgedel poolsammastele toetuvad arhitaavid). Villa Lante on põnev ka seepärast, et puudub harjumuspärane kesksel teljel asuv peahoone, selle asemel asuvad kaks suhteliselt väikesemahulist hoonet justkui olematu peahoone tiivad. Hoonetest põhja jääb suursugune kanalitega veeparter ja taha mitmeterrassiline aed.


Villa Lante jättis uskumatu mulje. Piiniate all lesides ja ettekannet kuulates pidin end ülimalt sundima, et mitte jääda alla soovile pargile mõeldud tunnid lihtsalt oma tõbisuses olla. Sees olles taipasin peale esimesi sekundeid, et olnuksin ikka püstiogar, kui poleks tulnud. Ma ei oska seda kirjeldada... Vana park, pargi paatina... Kuskilt kuuldud legend räägib, et Villa Lantet ei ole suures mahus restaureeritud, et ta ongi viiesaja aasta vanune. 1944. a toimunud liitlaste poolt orgunnitud pommitamistes olla park siiski korralikult pihta saanud ning vajas kohati taastamist. Tõsi on aga see, et kogu kivitöö on nii kulunud, et võib vabalt ikkagi olla originaal. Mis puudutab ülemise terrassi loggiate ees kasvavaid plataane - siis need oma vanaduses näivad olevat küll Vignola aegade tunnistajad.

 

Villa Lante

| Üles |

 
Sunnin end kõndima ja pildistama, lõpuks ka skitsima... Kuid lõpuks hakkas nii külm, et panin kodinad enne kokkulepitud aega kokku ning rääkisin Siirile-Helele augu pähe minemaks Giambologna tänavat pidi alla. Mulle oli ennist silma jäänud üks kohalikega täidetud baar. Klaas Unicumi ja teed vaid paar eurot! Vähemalt korraks saab soojemaks. Heaks mälestuseks Bagnaiast jäi kindlasti ka Il Borgo - restoran keskplatsikese ääres: 9 inimest sai kenasti 100 euroga korralikult söönud ja teenindus oli väga meeldiv.


Et me saime Bagnaiast suht hilja minema, siis jäime ka kämpa leidmisega hilja peale. Mul oli kokkulepe Bracciano järve ääres Bracciano kämpinguga, et hoolimata hooaja lõppemisest võtavad nad meid vastu. Kohale jõudes selgus, et nad ikka ei saa mingi tehnilise jama pärast võtta. Kirjalikust kinnitusest hoolimata. Rääkisime telefoniga siia ja sinna- Lõpuks nad soovitasid ühte teist kämpat - ma kahjuks nime ei mäleta, muidu paneks laulu sisse. Daam, kellega telefonis asju ajasin ütles, et kui seal on mingi jama, las keegi kohapealsest staffist helistab talle ja ta räägib asja ära. Kell hakkas ca 22 saama, kui olime kohal. Suur lömmis näoga mees õgis fuajees jäätisenatukest. Ta rääkis väga head inglise keelt ja kuulas mind umbuskliku näoga ära. Minu soovi peale öömaja saada ütles ta midagi sellist:


- No! You cant stay here! Here are nice people from Rome, they resting! Its too late check in - You will disturb them! No! Impossible!


Minu edasine veenmine ja jutt, et me oleme vaiksed ja võime telkida kusagil heki servas kasvõi siinsamas ajas kuti ilgelt närvi. Ta ei uskunud, et meil oli mingi reserveering teise kämpasse, ta keeldus neile ka helistamast. Kui küsisin, et kuhu siin siis veel jääda oleks, kas ta oskaks soovitada vähemalt, ütles ta, et see on meie asi, mitte tema. Minge ära! Lõpuks viskas ta mind välja. Mitte veel otseselt füüsiliselt, kuid sõnadega. Kui parklast välja sõitsime, andis Heiki head aega jätmiseks signaali, pikalt ja mõtlikult...


Õhtu lõppes aga üsna hästi. Leidsime Il lago nimelise hotelli. Härra kõneles Marega soravalt prantsuse keeles... Lõppkokkuvõte: 30 euri per face ja teretulemast pardale! Ja niisiis kobin ma nüüd tuttu, rögisedes, tatistades ja lõdisedes, nautides täiel määral privaatset noorpaaride "sviiti"...


Villa Lante

| Üles |

 


 

05.10.2014. Kell... üsna südaöö. Kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kämping Sant'Antonio Vico Enqueses... Oleme siin. Ja taas on öö kätte jõudnud. Ülihalb on olla... Tabletitoidul. Õhtuks nagu on veel mingi olemine, kuid täna ärgates oli ikka päris hull. Seepärast panen kirja pigem märksõnad ja kui Jumal annab, siis ehk kunagi kirjutan pikemalt.


Hommikune ärkamine Il Lagos oli peaaegu meeldiv. Hommikusöök itaaliapäraselt niru: eriti kuiv sai ja marmelaad... mina sain veel ka hallitanud mahla. Mare tegi sellest pisikese skandaali ja nii toodi lõpuks välja uus mahl... Meie rendibussil on peal rendifirma logo - kella sihverplaat. Kui maksime, küsis rohkem keelt rääkiv adminni naispool murelikult, et miks meie bussi peal on kell? Vastanud, et see on disain, muutus ta rõõmsamaks ... Saa siis aru...
Võtsime kütust. Tänased sihtkohad olid Villa d'Este ja Villa Adriana. Este siis järjekorras esimene.

 

Kitsukeste tänavatega Tivolisse jõudes selgus, et üks tagarehv on puruks. Et mitte kanakarja saatel käsitööd teha, jäid Heiki ja Martin rehvi vahetama, meie ülejäänud suundusime villat otsima. Tivoli oli nagu labürint, kuigi keerutades irdunud krohvilatakatega vanade müüride vahel jäi tunne, et kogu linn asub serpentiini pidi ümber villakompleksi. Ma ei suuda Villa d'Estest pikalt kirjutada ja nagu ei viitsi ka. Üleeuroopaliselt kunagi oma veemängude poolest kuulus olnud on aed praegu natuke nagu mumifitseerunud. Kui erinev eile nähtud Villa Lantest! Jah, purskkaeve on palju, kuid rahvast ka (võib-olla oli häda ka selles, et täna oid parki tasuta piletid) ning igal pool hakkas silma päris julm ja kohati väga kole parandustöö betooniga. Kindlasti oli oma osa nadivõitu muljes ka vähemalt minul eelnevalt olnud ülisuurtel ootustel. Ent kogu park ja villa isegi olid nagu tolmunud muuseumieksponaadid teisejärgulises muuseumis, mida tatise taskurätikuga on üritatud kohati üle jala läikima nühkida. Asi tipnes muidugi ekstra halva söögikohaga: kallis toit, kuid see eest olid portsud väikesed ning teenindus ilgelt aeglane! Õndsad olid need, kes sööma ei jäänud, vaid läksid kõrvale gelatot nuiama ja said eluportsud kahe euroga.
 

Tivoli

| Üles |

 

Villa d'Este

| Üles |

 

Villa Adriana - Hadrianuse villa... Võtsin Heiki ettekannet mõistusega ja ei lasknud erilistel ootustel enda üle võimust võtta... Ent kokkuvõttes olen rahul. Eks see on ka üks neist "peab nägema" asjadest, mida pole veel õnne olnud seni  näha. Muidugi on väga raske üldse sellise mastaabiga asjast nagu Villa Adriana on, ilma põhjaliku eeltööta või siis kohapealse tööta head sotti saada. Kuna mu enesetunne oli endiselt kehv, siis ma lihtsalt kulgesin ja üritasin meelde jätta seda atmosfääri ja mingeid nüansse. Ent oli näha, et teisedki püsivad suhteliselt vaevaliselt joonel. Peab enese (ja ka teiste) kiituseks ütlema, et suutsime suure osa territooriumist siiski läbi kapata, isegi Veenuse ümartempel jäi pildile. Ainus asi, mis tõesti isegi meelde ei tulnud, olid tunnelid - ei tea isegi tegelikult, kas neisse saab. Jooksime Oljaga sõltumatuid radu pidi Kreeka teatrit otsima... Üritust, mis läks maksma meile skitsimise aja, kroonis fiasko - pinnavorm, kus teater oli olnud, oli suletud aiaga restaureerimiseks ning teatrist endast võis aimata midagi vaid kaudsete tunnuste alusel - nagu Korinthoseski. Pettumust Olja näol ei ole võimalik kirjeldada.

 

Meie kämpa asub üsna mere kaldal, kuid meri otseselt siia ei paista. Tundub, et kämpa on suhteliselt väsinud ja korrelatsioonis pensionärist adminniga - kes vist on ka omanik. Sooja vett dušši alt ei tulnud. Kuidagi peab see toimima mündiga - raha võtab vastu küll, kuid vett ei saa. Minu konditsioonis on see äärmiselt ebameeldiv. Et ma olen pool päeva palavikku välja higistanud, siis dušš oleks nagu ülioluline. Täna lihtsalt külmetasin seal all paar minutit. Aga nüüd läpakas kokku - siin adminni juures on päris meeldiv terrass ja telki põhku!
 

Hadrianuse villa

| Üles |

 

Hadrianus

| Üles |

 


 

06.10.2014. Kell... üsna südaöö. Ikka kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Täna pidime tegema vaba päeva. Kuna ausalt öelda ei kujuta ette päeva mahatšillimist siin kämpas ja et mitte homset Pompei päeva hirmus tihedaks ajada, siis panime peale hommikust suppi sidrunipuude all paika, et läheme Vesuuvile. Käisimegi ja juhtus asju, aga mul on hetkel nii halb olla, et kobin põhku...


St Antonio

| Üles |


 

07.10.2014. Kell 7.30. Kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Päike paistab, täna hommikul on olemine nagu pisut parem, kuigi tatist paks pea ja köha kuuluvadki viimastel päevadel standardenesetunde juurde. Söön puu otsast sidruneid ja närin kotist küüslauku peale. Tüdrukud teevad hommikusöögiks kotlette jm head paremat. Panen siis midagi kirja eilsest päevast. Mitmel põhjusel ei olnud see eriti hea päev - isegi kui jätan välja iseenda enesetunde, mis eile oli ilmselt kõige sandim seni sellel reisil...


Vesuuvile saab üles paarist kohast. Kui eelmisel korral käisin, siis panime autod parklasse ning kõndisime üles. Meie St Antonio paikneb nö Amalfi poolsaare loodeosas, seepärast lähenesime eile mäele siitpoolset, so Pompei poolset teed. Üsna pea selgus, et tee lõpeb pe a 10 km tommi poolt ettenähtud sihtpunkti parkaga. Kaks bussilaadse kuudiga MB Unimogi seisid ootavalt värava juures - nägid välja Etna vulkaanituuride taksodega väga sarnased. Juba kaugelt lõhnas kõik see raha järele. Üsna ebameeldiv müügimees tegi varsti selgeks - neil tekkis Marega esimeste fraaside vahel kohe "sõbralik" kontakt - et ülesminek on ainult ühega neist autodest siin ja maksab kümneka + pilet mäetippu. See, et Vesuuvi ots on tasuline, ma juba teadsin - ent see autoralli enne seda tuli üllatusena. Kui palju selles müügitööd oli, ent keerub kassas väitis, et teise tee otsa peale on sealt parklast 40 km. Kuskilt ilmus eesti numbritega Transporter ja varsti pidas putka ees mokalaata juba päris suur kamp selges eesti keeles. Et kergest tõusust olid mu kõrvad lukus ja seetõttu eriti rõve olla, siis mul oli suht kama, kas me üldse midagi teeme või kuhugi läheme... Kümnekas Unimogiga sõitmise eest...! Kui saaks vee ise rooli... Ent kurja kihutuse sunnil ostsime koos kaasturistidega Eestist piletid ning mõne minuti pärast algas loksumine üles, saatjaks midagi telefoni röökiv autojuht.

 

MB Unimog

| Üles |

 

Veerand tundi ilget kiikumist ning ning - voila! Lennukivaated ja tipp käega katsuda. Jahe ja hõredam õhk klaaris olemise päris heaks. Pildistasin ja skitsisin kraatri serval nautides eelkõige seda, et pea ei valuta ja saab nina kaudu hingata. Muidugi on omaette kaif vahepeal sammaste, hekkide ja purskkaevude vahelt tulla ja vaadata asju, kus inimene oma tahtmiste ja soovidega on tegelikult tühine. Seda enam paneb imestama, et elu keeb ümber tulemäe tihedamalt kui kusagil mujal. Hüva, 79. a purse, mis toimus rohkem kui 800 aastase vaikimise järel on ehk liiga abstraktne. Välja on kaevatud Pompei ja Herculaneum ning fragmendid Stabiaest ja Oplontisest... neid kivikujukesi ja sambajuppe on ju väga põnev vaadata, ent see on nagu muuseum - juhtus, lihtsalt prepareeritud ja konserveeritud fakt. 1944 aasta purse ei olnud väga hull, kuid suhteliselt värske ikka, võiks ju meenutada sellele 1,3 miljonile inimesele, et kui läheb jamaks, siis aitab ilmselt enamust vaid mõne pühaku kujuga ringi promeneerimine - nagu on teada ajaloost ühe Etna aluse linna kohta (nime ma hetkel ei suuda meenutada). Aga mis siin ikka sõna võtta, eks ma näen seda kõike ju eestlasena, kelle elukoht kõikvõimalikke loodusjõude arvestades, on üks turvalisimaid maailmas.

 

Vesuuv

| Üles |

 
Allatulek ei sujunud. St tehniliselt läks kõik hästi, ent kiire laskumine lõi kõrvad lukku - lahti need enne õhtut ei läinud, peavalu algas uuesti ning tati neelamisest läks süda pahaks. Järgnevad paar tundi meenuvad nagu paksust udust - enamuse aja proovisin lihtsalt kuidagi aega üle elada. Siiski - purunenud rehvi vahetamiseks pidin korraks jalad alla võtma. Peatusime mingi rehvitöökoja juures. Varsti seisis ümber velje 5 energiliselt itaalia keeles seletavat tüüpi, üks neist tunkedes ning suhteliselt kainemõistuslik. Inglise keeles muidugi mitte üht sõna. Ma ei tea siiani, mis selle laada mõte oli. See, et all olnud rehv ei sobi, sai varsti selgeks viipekeeles. Ja see, et paneme siis alla mingi kasutatud rehvi, mis neil töökojas juhuslikult vedeles, sai kah kiiresti kokku lepitud. Ainus asi oli hind, millest mina sain aru, et 5 euri, tegelikult küsiti ikka 50. Noh, ka see sai makstes kiiresti selgeks. Aga see detsibellide ja kilode viisi lakkamatut teksti vahepeal?


Ratas peal pidi algama hilisem rannapärastlõuna. Süvenesin taas tagaistmel oma haigeolemisse. Ma ei tea mis müstilise vinoteegi otsingut me tegime, kuid aga röövis see omajagu nagu ka supermarket... Ent lõpuks maandusime Napoli lahe lõunakaldal, mingisse teeäärsesse randa. Mul oli sellel momendil nii halb olla, et lihtsalt läksin kedagi vaatamata-kuulamata-nägemata alla ja viskasin end klibule sirakile. Jäin vist isegi tukkuma. Ujuti, skitsiti... Ja siis see juhtus!

 

Vesuuv

| Üles |

 

Auto juurde tagasi tulles oli vist Martin esimene, kes avastas, et midagi on mäda - küljeuks nagu oli lahti või lausa irvakil. Kohe lõi ka kisa lahti Kadri - tal oli kott läinud, siis Minea ja Mare ning kohe liitus kooriga ka Heiki. Polnud vaja olla hiromant taipamaks, et meid on röövitud. Tegin südame kõvaks ja vaatasin tagumise istme ette: minu kott oli alles, see tähendas, et läpakas ja dokumendid, sh autodokumendid on olemas - seega kõik mu on poogen. Tänasin siiralt Jumalat. Olen seda kotti vedanud seljas paljudel reisidel, sees ikka olemuslikult kõige väärtuslikum: dokumendid, pisut käšši, fotokas (läpakas, kui kaasas), korgitser, vein, plaastrid... Täna olin lihtsalt oma olemises nii sooda, et ei taibanud kotti kaasa võtta. Õppetund igatahes oli tõsine. Mare helistas politseisse. Hakkasime kirja panema, mis kõik autost läks.... Pikk nimekiri sai. Eks kõige rohkem kahju oli paarist fotokast, kus sees hulk ilusaid pilt ning kindlasti ka Minea tahvelarvutist, kus sees tema reisiblogi... Miks meie autosse sisse murti oli ka üsna ilmne. Crafteri küljeuksega on mingi jant. Lahkudes olin iga kord ust proovinud, seekord jäi katsumata. Mitte, et ma siinkohal kedagi või iseennast süüdistaks. Jada poleks me seda teinud, oleks juhtunud see ja poleks... poleks... poleks. Ja ole sa nii ettenägelik kui tahes, juhtuvad asjad, ikkagi, sest kuigi saab paljusid asju ju ette mõelda, piisab mõnest ootamatust "kolmandast" asjast, mis ikkagi kogu plaani uppi keerab. Kui üritada end lohutada, siis poolhuumoriga võiks nentida, et vedas meil - lukud jäid terveks ja pätid ei pidanud end konserviavajaga läbi katuse või ukse sisse lõikama.

 

Varastatud...

| Üles |


Sitsisime parklas (takkajärgi kommentaar: selle armsa kohakese nimi on Castellmare - oleksin juba unustanud, kuid Minea oli selle ilusasti kirja pannud) kes kuidas oma kadunud asju taga leinates või otsides... Adrenaliin vms oli löönud korraks nagu olemise selgemaks... Et targemat teha polnud, skitsisin lahe kohal kõrguvat Vesuuvi. Meie kõrvale parklasse sättis end üles kohalik purksimüüja... ettevalmistused kuuma ööelu alguseks... Võmmid saabusid lõpuks paar tundi hiljem, olles enne parklast korduvalt mööda sõitnud. Keeleoskusega ei hiilanud kumbki kahest liibekates ja nahksaabastega carabinierist (pisut nagu karnevali tunne tekkis) ning nii siis eskorditi meid naaberlinnakesse. Kõik kahjukannatajad kutsuti tuppa sooja ja pabereid kirjutama. Vahepeal käis Heiki ühe vanema härraga autot üle vaatamas ja siis valitses taas vaikus. Õnneks andis ennast märku Siiri kotis sõber Remy, St Remy ja nii kulusid need 3 tundi ootamist pisut kiiremini.


Õhtu kämpas läks veini ja konjakiga juttu vestes ja õnneks mitte üleliia norutades nagu olin kartnud. Taat kämpa retseptsioonis ei olnud üldse üllatunud, kui kuulis meie juhtumistest. Ta oli pigem üllatunud, et miks me ei tulnud ja jätnud autot kämpasse ja siin randa ei läinud? Jah, miks... Ta teadis ka seda rääkida, et kuigi ka kohalikud ei ole päris inglid, teevad enamuse sigadustest sisserännanud mustlased, mooramaamehed Vahemere lõunarannikult ning ka gastroleerijad endistest sotsmaadest, kes kõik tulevad sooja kohta õnne otsima. Mooramaamehed tulevad üle Sitsiilia, sotsmaade pätid suuresti eksjugo poolt. Kui siis kohal olles selgub, et elatamiseks tuleb ikkagi tööd teha, siis enamus läheb kergema vastupanu teed ning hakkab ühel või teisel moel pätiks ja on ka hulk neid, kellel kodus röövimisest siiber, sest see toob vähe sisse ning nii tulevadki parematele jahimaadele... Tüüpiline ohver siin on loll turist.

 

Üle pika aja oli mul üsna elus tunne ja see tegi tänasele Pompeisse minekule mõeldes vaid rõõmu. Hüva. Kotletid on valmis, tee aurab. Lõikan puu otsast mõned sidrunid, et need tee sisse pigistada ja koorin hulga küüslauku... Ja siis Pompei!
 

| Üles |

 


 

07.10.2014. Kell 23.25. Kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Istume Hele, Mare, Heiki ja Martiniga rannas, õigemini ühest neist vähestest avatud kõrtsudest - pole ju enam hooaega. Olemine on talutav, kuigi õhtul hakkas jälle ära keerama, Havana Club teega on siinjuures olnud suureks abiks külmavärinate leevendamisel. Martin sai pitsat, Heiki-Mare vist kah midagi hamba alla, mul kuidagi pole suuremat isu. Alustuseks pean ütlema muidugi seda, et ei saa vahel üldse inimestest aru. Kui tüdrukutel olid kõhud tühjad, siis miks nad ei puššinud kohe sööma minemist, valju selge häälega. Kolasime lihtsalt tuulisel õhtusel rannal jupp aega ja kui siis meil - dinosaurustel - tuli lõpuks mõte kõrtsu minna, läksid piigad resigneerunult kämpasse... Naisterahvad on müstika!

 

Rehvikontroll

| Üles |


Ma olen tänasega rahul! Pompeid mäletasin hoopis teistmoodi, kuidagi väiksemana. Aga nüüd, käisime ja käisime, peristüülmajad... peristüülmajad... peristüülmajad. Et tulime sisse ilma kaardita palusin seltskonda oodata ja tegin pisikese sportliku jalutuskäigu tagasi väravasse, et kaart hankida. Ilma olnuks päris nukker. Ja siis teele! Lahe! Ma ei tea, minus tekitavad sammastega vanad kivihunnikud seletamatut vaimustust. Ma ei oska eraldi välja tuua ühtegi eriti äge-äge asja, ent kõik tervikuna täitis meeldivalt 150% 79.a ajas seismajäänud tänavatel jalutatud ajast. Muidugi on äärmiselt kahju, et mitmed kohad, mida kindlasti uuesti tahtsin külastada (Loreius Tiburtinuse aed, Vettii maja jne) olid restaureerimiseks suletud, ent tervikuna - lihtsalt võrratu! Võib-olla mõni elamus ei olnud nii ere, kui esimesel korral, kuid kindlasti olid täna silmad paremini relvastatud tänu kogemustele Selinuntest , Segestast, Delfist, Phaistosest, Hadrianuse villast, mistõttu nii mõnigi asi jooksis "heureka" hüüatuste saatel oma kohale mosaiigis.


Elasime üle lõbusa seiga granaatõuntega. Olja ja Minea hakkasid keelt nilpsama ühes kohas nõlvakindlustuse taga olevatele granaatõuntele. Pikalt arupidamata mindigi neile järgi. Üks itaalia härra nägi seda ning soovis ilmselt oma käevangus hõljunud daamile muljet avaldada ja ronis kah kribinal- krabinal müürist üles. Selleks ajaks jõudsid tüdrukud peaaegu tagasi alla, kuid ühes nendega ilmus ka vilega Kerberos, kes käskis Oljal karmilt oma sõber ülalt alla kutsuda. Seepeale teatas Olja lõbusal ilmel, et kahjuks me ei tunne teda. Lasime kärmesti jalga ning jätsime itaallased omavahele. Üks teine pildike, mis on tänasest meelde sööbinud, pärineb Foorumi kõrvalt omalaadsetest eksponaatide ladudest. Sinna, katusealustesse, on kuhjatud kokku riiulitele igast kola, mida väljakaevamiste käigus leitud on - potte, panne jm keraamikat, tööriistu jne. Kuidagi õõvastav oli vaadata amforate vahel vedelevaid kivistunud inimjäänuseid, mis siin ja seal riiulis olid oma viimse puhkepaiga leidnud.


Loojuva päikese kiirtes kohtusime lõpuks kogu seltskonnaga kokkulepitult amfiteatris. Päev oli möödunud märkamatult ning nüüd lõpuks tekkis võimalus ka skitsida. Ilmselt oli see kogu Pompei kõige nadim objekt joonistamiseks.

 

Supermarketi külastus õhtul oli rutiinne ja samas ka hädavajalik - tüdrukud ostsid kaotsiläinud asjadele hädavajalikku asendust... Ja siis juba kämpa, rand, kõrts. Mu lauakaaslased räägivad organdoonorlusest. Ma ei suuda sellesse juttu süveneda, vaid vaatan üle Mare õla telekast itaaliakeelset Rambo I -te...
 

Pompeii

| Üles |

 


 

08.10.2014. Kell 23.56. Massimo Marico. Castellaneta

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Oleksin ma ometi terve! Tänane öömaja on põldude ja lautade keskel, opuntiad, apelsinipuud, kuiva mulla ja kuivanud rohu lõhn! Aga mul on taas, vabandust väljenduse eest!, ülisitt olla ning loodetud paranemist ,mida julgesin Pompei järel arvata, ei ole tulnud. Neelan tablette...Mul on sellest tõvest juba kõrini. Ja ma olem ära väsinud sellest. Juba täna õhtul võin öelda, et see reis on tänu sellele minu jaoks siiski üsna äpardunud + muidugi ka see, et mingid nähtamatud pinged kalliste kaasreisiliste vahel on ka kusagil õhus, mis vahepeal märkamatult, kuid see-eest pidevalt siin ja seal välja löövad.
 

Tänane hommik algas, peaaegu tavapäraselt: väga halva enesetundega. Korraks mõtlesin, et viga on eilses rummis, kuid - come on - 2 teed kokku 4 cl rummiga! Külmavärinad, räige köha ja kinnine nina ei ole kindlasti pohmelli tunnusteks. Hommik algas muidugi loenguga teemal, miks ma tahan võtta mingit rohtu. Miks mitte paratsetamooli jne. Ausalt öelda mul on jumala kama, millist rohtu võtta, kui aitaks. Ja mu küsimus oli selles, kummast võiks olla rohkem abi, kas ibukast või paratsetamoolist. Ma ei kavatse seda viinaga koos süüa, kurat küll!!!

 

Kuniks tüdrukud sidrunipuude alla süüa tegema jäid, läksin kohvikusse tänast ettekannet tegema... Paestum.


Soojade sõnade saatel lahkusime kämpast ning keerasime tommi kisast hoolimata vasakule - mõnekümnekilomeetri pikkusele kaljuteele piki Amalfi rannikut. Vaated olid ägeda, kuid enamus neist jättis külmaks - pildistasin lihtsalt mehhaaniliselt selleks, et kodus mõnd vaadet meelde tuletada; enamuse ajast tegelesin kaljuserval tiirutava tee kõrvalmõjude üleelamisega. Üldjuhul mul mägitee ei aja südant pahaks, kuid kogu selle tõvekoormaga koos lisandus ka veel see...

 

Amalfi rannik

| Üles |


Kuulasime Hele ettekannet Amalfi rannikust - õigemini ta luges selle ette Siiri eest. Kui keerutamine juba kõigile hakkas koppa ette viskama parkisime Crafteri Minoris mere äärde: suplus, jäätis või kes mida teha tahtis. Lahkudes katsusid kõik bussi uksed üle... Mäetan et eelmisel korral siinkandis olles peatusime kah selles linnakeses, et pangast liire võtta. Vahelehüüdena niipalju, et märkasin tee ääres sedasama tühja alajaamatagust krunti, kus kunagi telkisime - see on vist tõesti ainus pisutki horisontaalsem lapp, kus sellel rannikul telkida võimalik on. Minori on suhteliselt tähtsusetu linnake, tähelepanuväärne võib-olla vaid seetõttu, et siin on Pühale Trofimenale pühendet kirik. Trofimena surnud segastel asjaoludel märtrisurma (ta oma isa olevat ta tapnud, kuna tüdruk tahtnud kristlaseks saada) juba teismelise tüdrukuna Pattis, Sitsiilias, tema vette heidetud surnukeha uhuti välja Minori randa. Põnevaks läheb asi seetõttu, et võib-olla on see lugu mõnes mõttes, ütleme robutselt -  "maha viksitud"... Homeroselt. Kui Odysseus Troojast tagasi purjetas, siis tema laev Ulysses (loomulikult koos laevalistega) pääses seetõttu, et Odysseus sidus end masti külge. Kaunishäälne sireen Parthenope - hõbedajumala Acheoluse ja tantsu ning koorimuusika muusa või jumalanna Terpsichore tütar, kes siis ilmselt kõige enam laulmisega pingutas, sattus Odysseuse tembu tõttu masendusse ja heitis end merre. Tema keha uhuti välja Napoli külje alla Megaridi saarele. Kui mõelda eilsele vulaakni otsas käimisele, siis interneti allikad pakuvad välja ka Parthenope rooma versiooni... Michael Ledeen oma raamatus "Virgil's Golden Egg and Other Neapolitan Miracles..." lk 37 kirjutab:

 

"The Romans expanded both the city and its legend. Their version was that a great centaur Vesuvius fell love with Parthenope. This enraged Zeus, who wanted Parthenope for himself, and he turned the centaur into a volcano, forced forever to gaze admiringly at Parthenope, magically transformed into a city. Enraged and frustrated, Vesuvius rage erupts with enormus violence"

 

Vaesed pompeilased jt, kes 79.a tuhka pähe said - kõik taas puha Zeusi soperdamise tagajärg... Aga tagasi nüüd Minorisse...

 

Enamus rahvas tahtis ujuda. Viskasin end liivale siruli... ei läinud paremaks. Külmavärin päikese käes nagu taandus. Lõpuks, kuna vesi oli nagunii sama soe kui õhk ning vaadates, kuidas veepiiskades sädelevad daamid ja härrad Vahemerest õnnelikult väljuvad, viskasin riided seljast ja käisin ka ujumas. Ei läinudki hullemaks, nagu pisut paremaks lõi olemise.

 

Minor

| Üles |

 

Paestum - no nõiduslik. Algas muidugi kõik parklas kerge sõimlemisega Heiki ja kontrolöri vahel. Viimane keeldus uskumast, et VW Crafter ei ole päris buss, vaid 9 kohaline. No ja meie huvi ei olnud maksta turistibussi eest. Lahenes see nii, et sõitsime kummivilinaga parklast minema tasuta parklasse. Peale röövimist on kõigil see kiiks, et äkki avalikus, tasuta parklas röövitakse uuesti... Ent edasi läks kõik kenasti. Tegin ettekande sambajuppidel istuvatele inimestele Cerese (ka tuntud kui Ateena tempel) templi ees. Kerge piknik kehakinnituseks ning teele. Irdusin seltskonnast ja kõndisin omapäi. Päike paistis... Ühtäkki tekkis tunne nagu ühel augustiõhtul viieaastasena vanaema juures verandatrepil... Üle Foorumi varemete kõrgusid nn Basiilika ja Neptuuni tempel - mõlemad äärmiselt imposantsed oma raskepärases ja samas elegantses arhailises dooria orderis. Neist vastassuunas seisvad amfiteatri varemed, millest üks asjalik teeinsener praeguse maantee läbi joonestas - ja sellega seoses ka suure osa varemeteväljale kriipsu peale tõmbas. Kui külajutte uskuda, siis olevat mees selle eest ka kinni läinud. Kõndisin ja mõtlesin... skitsisin. Teravad varjud... Mingil hetkel astus ligi Hele ja küsis murelikult, et kas ma ikka tean, et meil on ajakavaga pahasti - peaksime olema Tartus tagasi vähemalt 12 tundi varem, aga veel parem kui veel varem. Kui nii siis nii. Eger peab ilmselt seepärast ära jääma. Kui ma aga vaatan seda omast vaatepunktist, siis on mul nii sant olla, et - taevas tänatud!, et Egerisse minemisest pääseb (uskumatu, et seda kirjutan!). Ma olen väsinud! Kuldse päikseloojangu punakate sammaste vahel lõikasid katki järsku kusagilt ilmunud viledega taadid. Sõnum küll itaaliakeelne, kuid ühene - aitab! Sulgeme, läbi tänaseks!

 

Ateena tempel

| Üles |

 

Paestumi tänavatel

| Üles |

Neptuuni tempel ja Basiiika

| Üles |

 

Mingi absurdse hetkeidee ajel läksin rooli - no mis see sadakond kilometrit sõita on. Paestumist kaasa tulnud päikesesoe tunne hakkas tasapikku asenduma taas külmavärinate ning peavaluga. Valisin sõiduks U2-te, Travelling Wilburyst, Scootrit ja Willie Nesonit, sekka muud jura ja kamarajura. Tagapingi psühhoanalüütikutel oli tükk tegemist ilmselt mu vaimse tervise/seisundi diagnoosimisega... :)


Mu skisoaed on vaid värdjakesi täis...


Läks pimedaks. Tunne oli vahepeal äärmiselt sant ja sõitmine hakkas vastu, seda enam, et tundsin, et ma ei peaks roolis olema. Salongis liikus aga ringi Bacchus ja ega kedagist polnud ka enam rooli kupatada. Ise olin loll olnud. Ma ei tea, kas Minea tajus mu vaikset paanikat, kuid ta lobises kõrvalistmel suurtest ja väikestest asjadest ja niisama tühja vahepeal, kuid see hoidis meele pisut erksama ja suutsin unustada, kui halb mul on olla ja kui loll ma ikka olen et roolis olen. Ja ka selle, et mida pimedamaks läheb, seda rohkem lööb välja mu pisike lühinägelikkus... Ahjaa, aga oli ka positiivset. Esimese väikese personaalse rõõmu elasin üle tanklas, kus paaki sai lisatud niipalju, et Barise välja veaks. Läksin peale maksmist kohvi hankima ning sattusin aranchinide letile. MMMM... oh maitsev hetk, sa kauem viibi! Tegelikult ka teine õnnis hetk on seotud kulinaarsete elamustega. Vahtisime Mineaga läbi tuuleklaasi pimedust, kui silm jäi mõnikümmend kiltsi enne Caltanisettat pidama piskult valgustatud sildil: ...ristorante! Et enamuse kõhud ajasid näljast pilli, siis juba ainuüksi mõte söögist tekitas rõõmsat elevust. Nagu sisse astudes selgus - ka koht oli ok. Mis kõige parem - hinnad odavamad kui Tartus mistahes kõrtsus ja toit üle prahi!

Homme veel viimane päev Itaalia pinnal ja siis õhtuks laeva peale...

Ränduri päeva parimad hetked

| Üles |

 


 

09.10.2014. Kell 22:20. Jadrolinija Bari-Dubrovnik praam. Bari
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Põõnutan tikutoosisuuruses kajutis Jadrolinja praamil, mis hetk tagas. Jube külmavärin... Pea kuumab, nii halb vist polegi veel olnud siin reisil. Kobisin teki alla ja proovin ühe näpuga midagi arvutisse lüüa... üldse pole tahtmist. Õhtuks viskas jälle tervise sajaga miinusesse. Minea ja Kadri just lahkusid ja Hele läks Martiniga laeva avastama. Prosecco, mis siin hetk tagasi oma lõpu leidis, jäi minust maitsmata...
 

Olen kajutireisija Jadrolinja praamil liinil Bari-Dubrovnik.

 
Tänane päev algas mõnusalt meeleoluka hommikusöögiga Massera Maricos: opuntiaviljad, kohalik juust, leib ja kohvi. Tütarlaps, kes meiega armsalt ja pisut kohmakaltki tegeles püüdis kõigest väest ja palus, et kindlasti kirjutaksime airbnb-s neist positiivse nupukese - neil alles asi avatud ju. Päevavalges oli koht sama võluv kui pimedas, ent veel meeleolukam; õrnkollases hommikupäikeses suplevad majandushooned pisut (aga mitte palju) ligadi-logadi, valge lubikrohv ja punased katusekivid, kaartega värav ning kaaristutega majad ja laudad, sidrunipuud... kuked kirevad. Värskeltjahvatatud kohvi lõhn!

 

Massera Marico

| Üles |

 

Tänane põhisihtkoht oli Matera oma 10000-15000 aasta pikkuse ajalooga koobaslinn. Väga vahvad vaated. Sassi - vanalinna ürgvanad koopamajad ja kaljukirikud... Nois koobastes in kusagil kõik kihistused neoliitikumist alates olemas. Püüdsime Hele-Siiriga Sassile mingi tiiru peale teha, kuigi minu konditsioonis olles kulus neil treppidel 100% energiat enda liigutamisele ja kahtlustan et daamid saanuksid ilma mu hädaldamiseta palju kiiremini edasi. Proovisin midagi skitsida, lõgisevate hammaste kiuste... Ilmselt siiski mu parimaks hetkeks Sassis jäi peatus keskväljakul mingis kohvikus... Hetk aurava kohvi (americano) ning külma mulliveega...

 

Kohvi

| Üles |

 

UNESCO kodulehelt võib lugeda:

 

"The Sassi of Matera and their park are an outstanding example of a rock-cut settlement, adapted perfectly to its geomorphological setting and its ecosystem and exhibiting continuity over more than two millennia. They represent an outstanding example of a traditional human settlement and land use showing the evolution of a culture that has maintained over time a harmonious relationship with its natural environment."

http://whc.unesco.org/en/list/670

 

Matera. Sassi

| Üles |

 

Santa Lucia alle Malve kaljukirik

| Üles |

 

San Giovanni in Monterrone kaljukirik

| Üles |

 

Casa Grotta di Vico Solitario

| Üles |

 

Loojanguks olime Baris sõitnud enne kilomeetreid läbi künklike lamburimaastike, siin-seal turritamas koonusjad kivihütid. Bari on Jõuluvana linn, lisaks sellele, et Itaalias on tal pigem pättide ja kurjategijate linna kuulsus. Ausalt öelda polnud seda Jõuluvana-teemat nagu enne teadvustanud. Kui Minea ettekannet tegi, tuli järsku kirgastumine - muidugi - ongi Jõuluvana! Laevani jäi pisut aega, seepärast võtsime Lonely Planeti vm reisijuhi hoiatustest hoolimata ette labürindi vanalinnas, mille esimeseks ja eredaimaks sihtmärgiks sai Basilica di San Nicola.

 

Jõuluvana ehk Püha Nikolaus Myrast sündis15.03.270 ja lahkus 6.12.343 (AD). Seega kahtlustan, et kogu siirast usust hoolimata on kollase habemega tüüp Rovaniemis pehmelt öeldes petis. Aga see selleks... Bari Püha Nikolause kirik on olnud läbi aegade palverännakute koht nii õigeusklikele kui katoliiklastele. Kiriku krüpt peidab eneses Püha Nikolause hauda, õigemini osa tema maistest jäänustest. Säilmed toodi ära Myrast, kuhu pühak oli maetud, peale seda, kui see linn türklaste kätte langes (1072 p Kr). Kas see jutt, et Püha Nikolause vaim ise käskis luud ära tuua nii väga dokumentaalselt on tõestatud, kuid fakt on see, et Bari meremehed tõid Jõuluvana luud Türgist ära. Umbes pool skeletti jõudiski 1087. aastal Bari Sadamasse... Ülejäänu viisid hiljem - 1100 AD - Veneetsia meremehed Veneetsiasse kus need leidsid oma koha Lido saarel kirikus, mis samuti pühendati Pühale Nikolausile - muuhulgas ka meremeeste kaitsjale. Bari on tänini seetõttu palverännakute kohaks, eriti vene õigeusklikele, Veneetsia San Nicolo al Lido on suhteliselt tundmatu. Bari romaanikas kirik on kui kirik ikka - kui pole eriline asjatundja, siis ei oska ka midagi erilist ka välja tuua. Mulle personaalselt ji meelde kollane valgus... Aga ka mingi eriline tunne, mille ilmselt pean oma haige peaaju poolt sünnitatud pettekujutelmade sekka äkki arvama. Või kas pean? Ent tunne oli nii tugev, et see sundis ostma pisikese koopia Püha Nikolause ikoonist... Mul on olnud õnne käia päris paljudes kirikutes. Neist suur osa on kirikud, juhuslikule teelisele konserveeritud arhitektuur - ilus. Ja siis on KIRIKUD, mis jätavad jälje sellega, mida tunned, arvad tundvat, visuaali taga, mida mäletad aastaid hiljem. Ja kui püüad meenutada detaile, siis neid ei ole, kuid on meeles tunne... Kui paneksin selle reisi pisut teistsugusesse perspektiivi, siis võiks Bari ollagi see tegelik sihtkoht või fookus, kuhu tulemiseks oli vaja see kõik eelnev siin reisil läbi elada... Reisi algust markeeriks Padua Il Santo ja lõpetaks Bari Basilica di San Nicola. Aga see oleks,  jah - hoopis teine tee ja teine käimine... lmselt tuleb kunagi ka selles teises perspektiivis minna. Mida aasta edasi, seda rohkem see oluliseks muutub...

 

Bari Basilica di San Nicola

| Üles |

 

Tiir kitsukestel tänavatel vanalinnas... Ostsime mingeid õlis keedetud vidinaid, mis kaugelt nägid välja kui frititud juust. Maitstes selgus et tegu on magusa versiooni puhul lihtsalt suhkruga ülepuistatud frititud pitsataigna kuuliga, ning soolane asi on mingi kahtlane derivaat mannapudrust... Aga see praktiliselt ka ei maksnud midagi.

Laevale minek käis nagu filmis. Mingiks kellaks koguneti avarale platsile, möllisime omad paberid ja siis ühel hetkel anti start... Kes ees see sees... Ja siin ma nüüd olen. Aitab... Läpakas kinni ja magama.

 

Bari

| Üles |

 


 

24.02.2015. Kell 8:20. Tartu
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Siin reisiaegsed sissekanded lõpevad, sest järgnevad päevad kuni koduni ja siis veel nädal peale seda olin täiesti audis - diagnoositi kopsupõletik. Ja läks enne kaks antibiotsi kuuri, kui jälle pisut inimesena end tundma hakkasin.

 

* * *

 

Niisiis, Laev jõudis Dubrovnikusse varavalges. Et ma olin enamuse ajast kajutipugerikus horisontaalis, siis piirdub kogu ettekujutus Jadrolinja teenusest peamiselt  hommikusöögiga, aga see ütleb kõik. Olles harjunud Tallinki ja Viking Line tasemega, siis tolle liinilaeva hommikusöögilauas küünarnukkidega munapudru eest võideldes tundus nagu oleks ajas tagasi 30 aastat, mõne NL turusööklas tipptunnil, teades, et sousti kartulitele jätkub esimesele viiekümnele... Ent siis olime Dubrovnikus maas. Päike tõusis, õhk oli klaar, taevas ning meri sinised... Väike seiklemine parkla otsingul, huvitav kogemus parkimispileti ostmisega ning vanalinna. Vantsisin nagu udus... kirikud, linnaväljak, kindlus... Müürile minek 14.- eurot... Suveniirid ja kuivatatud suhkrustatud apelsinikoored... ainus pisut taskukohasem asi selles linnas oli jäätis. Mingil hetkel taibanud, et igasuguste vaatamisväärsuste väisamine on muljetest ja gripitüsistunud paistetuses aju jaoks liigsed, pidasin plaani kohvik leida. Sattusime kohviku asemel ent piduse läbipaistva põhjaga paadiga seiklusrikkale merereisile. Tunnike päikest ja meretuult... Oleks seda teraapiat jätkanud, saanuks ilmselt varsti terveks.

 

Praam

| Üles |

 

Dubrovnik

| Üles |

 

Pealelõunal startides jõudsime vähem kui poole tunniga Bosnia piirile. Piirikontroll oli formaalne ning siis tulid tunnid läbi maaliliste pisi-mägede ja külakeste. Enamuse ajast olin tagapingis külili ja suur osa sellest läks silmade eest mööda. Korraks-paariks võtsin jalad alla, et pildistamas käia ja osaleda ka viimases skitsimises, kuid enamus teest kulges hallis hämaruses. Kui õhtul Dobojs motellis rögisevana ja värisevanataas koikusse sain jäi õle vaid konstateerida - personaalselt mulle oli see küll ilus kuid üks sitt päev. Mäetan, et mingi jant oli veel tubadega, kuid minust ei olnud selles osas kaasarääkijat. 

 

Läbi Bosnia

| Üles |

 

Edasi... Edasi tuli juba nonstop Ungari-Poola-Leedu-Läti-Tartu. Ehk erksaim elamus oli rehvi purunemine Leedus - ma arvan, et sellega läks päris õnnelikult kõigile neile eelnevatele kilomeetritele Poola kiirteel mõeldes.

 

Ja olimegi kodus. Väsinud ja solgutatud. Naljakas oli see, et ilmselt tänu antibiotsile tundsin end peale Valga piiripunkti üle mitme päeva palju paremini. Eks see aitas ka end forsseerida, et rahvas laiali vedada, Crafter Heiki juures ära pesta (aitäh, Minea, aitäh, Heiki!) ja Veski tänavale ära viia. Minu Itaalia 2014 aasta risti kandmise retk sai sellega ühele poole.

 

Ungari-Tartu

| Üles |

 


 

Lisalugemist
 Eelmine  |  Üles

Paestum

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved