Rendibussiga Kreekas 1998

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

Marsruudi kaart  |  Kreeka ekspeditsioon 2013  |  Lisalugemist  | Tagasi

Eksinud... kusagil mitte kaugel Karditsast


 

Intro

Järgmine

 

 

Rendibussiga Kreekas (31.08. - 15.09.1998)

 

Lisatud suvel 2006 
Arvatavasti on see Kreekaskäik üks neist reisidest, mida alati meenutatakse hea sõnaga. Seda mitmel põhjusel: seltskond oli väga hea, reisul oli palgaline bussijuht, mistõttu sõidumuret kellelgi polnud ja Kreeka ise! Ent kindlasti on oma osa ka selles, et see reis-matk oli sellisel kujul endale esimene ja 100% oma orgunnitud - seepärast jäävad alati seda käimist meenutama need "vürtsid", mis tulenesid teadmatusest ja kogemuste puudusest.
Kuigi reisidel on välja kujunenud tava pidada päevikut, ei hakka ma netti neid ilmselt ümber kirjutama, vaid püüan tugineda oma mälule - nii saabki mõni asi võib-olla värvikam. Ka ei hakka ma lahti kirjutama nähtu sügavat tagapõhja, nagu nõuaks hea komme, vaid vajadusel panen juurde viite (tähistatud tekstis punasega). Kuna raha oli loetud, siis ka filme oli vähe - seega pole ka kõigist kohtadest üldse (häid) pilte.
 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Mati Mäe

 

| Üles |


 

 

Suurem kaart

| Üles |


 

Tartu-Eger
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Startisime kusagil 20.00 paiku, arvestusega, et oleme hommikuks Poola piiril. Valgas selgus aga, et bussipassil puudub ARK-i tempel - keegi ametnik oli selle lihtsalt unustanud sinna panna. Piirivalvur osutus inimeseks ja ütles, et ta ei aresti bussi, kui ahvikiirusel sealt kaome. Niisiis võtsime ette hoopis Pärnu otsa, et hommikul selle neetud templi kätte saaks.
Kusagil Tõrva kandis saime kiiruse eest oma esimese trahvi - u. 100.- kr. Esimese öö veetsime Pärnus. Algus oli igatahes paljutõotav.


ARK-i templiga mingit jama ei olnud -st. ametnik pani selle sõnalausumata sisse ja võis alustada. Piiridega, kuni Rumeeniani, samuti mingit häda ette ei tulnud - isegi eriti passima ei pidanud kusagil. Seepärast olime oma ajaga ainult u. 12 tundi plaanitud graafikust maas ja otsustasime siiski läbi põigata.
U. 20 km kaugusel Egerist (kui mitte sõita mööda kiirteed, vaid Miskolcist otsekat üle mägede). Teel avastasime väikese lubjatööstuse. Kohalik nõgine lubjapõletaja oli üsna lahke ja kuigi ta rääkis puhast ungari keelt, sai siiski selle tehnoloogia kohta üht-teist teada nö märkide keeles. Ja noh - daamidega koos pildistamise vastu ei olnud härral midagi.

 

Egeri kindlus ja Egeri veinikeldrid - süda läheb soojaks. Ainult et siis olid veinikeldrid veel suuresti eurojamast puutumata ja ehedad - leidsime ka selle konkreetse koha, hallitanud võlvide ja parajalt vintis vanamehega, kes ütles märkide keeles, et temal on kahte marki - Muskatel ja Cabernet Sauvingon. Kas võtate ja kui mitte, siis põhimõtteliselt võime me ka kuu peale käia, temal on ükstapuha. Valas meile, valas endale ja tulemusena leidsime, et tollel õhtul külastatud u. kümnekonnast veinikeldrist oli see parim ning varustasime endid veinikogusega, millest arvasime jätkuvat Kreeka piirini. Kahjuks osutus see jook niivõrd heaks, et Rumeenia piiril olid kõik anumad praktiliselt kuivad.

 

Tartu-Pärnu

| Üles |

 

Poola-Slovakkia

| Üles |

 

Miskolc

| Üles |

 

Lubjaahjud Egeri ees, Eger ja kindlus Egeri sees...

| Üles |

 

Kaunite Naiste Orus

| Üles |

 


 

Rumeenia. Lugoj
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ärkasime hommikul Egeri lähedal maisipõllus. Ostetud veinist oli päris lugupidamist vääriv hulk haihtunud. Mõned olid öösel käinud päevalillepõlde avastamas ja istusid hommikul mõtlike nägudega ümber priimuse. Priimusega söök ja kohv ning võtsime suuna Szegedile, et siis võtta ette nonstop retk Arad - Targu Mures - Turnu Severin - Calafat. Calafatis pidi olema praamiühendus üle Doonau. Põhimõtteliselt püüdsime vältida Ruse silda, mille kohta räägiti õuduslugusid.
 

Ungari-Rumeenia piir läks suhteliselt valutult, kuigi kohe peale piiri peatas meid automaadiga politseinik, aga ta oli "päris", väga viisakas ja peale dokumentide kontrolli lubas meil minna. Hakkasime arvamagi, et jutud Rumeenia kohta on ülepaisutatud, kui jõudsime Lugojsse. Meid peatas politsei-Dacia, milles olid kaks meest, neist üks ruudulise pluusiga. Algul paluti dokumente näha, siis aga kahmas vana kõik paprid oma kätte ja ütles, et nüüd on sihuke värk - 200 taala või te oma pabereid ei näe. Siis hakkas koitma, et tõbras on libavõmm või teeb niisama soomust. Näitasime pangakaarti ja ütlesime, et kõik papp seal, sula pole. Loll ta igatahes ei olnud. Hüppas autosse ja tahtis ära sõita. Lõpuks leppis 50 taalaga ja saime hakata edasi sõitma - meel murelik, et kui igas linnas mõni selline persevest vastu tuleb, siis on Kreeka jõudes raha otsas.


Aga edasi läks ilusasti. Võtsime ühe rekka sabasse, et kui politsei ongi teel, siis kohe ei näe, et võõras number. Aga tegi see rekka alles sõitu... Saime peaagu Calafatini välja tema tuules. Rekkajuht igatahes sai aru, et sõidame hädaga ta tuules. Kui oli teel mingi jama, vilgutas ohutulesid. Läks vahepeal tanklasse ja kui mööda taas sõitis, andis signaali ja vilgutas - et järgneksime. Astus külades 90-ga ja maanteel 110. Kõikide nende teel liiklevate valgustamata hoburakendite, traktorite ja noortekampade vahel. Aga jõudime elusalt siiski Calafati.


Ungari korvipunujad. Lugoj
| Üles |


 

Calafat - Vidin
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Calafat oli suht ebameeldiv piiripunkt. Jõudsime sinna mingi kell 23-24 vahel. Üle Doonau käis tollal seal praam (aga plaanitakse silla ehitust). Võtsime sappa, maksime mitmele ametnikule 5 taala kõikvõimalikeks põhjendatud ja põhjendamata maksudeks, tundes rõõmu, et nii odavalt pääseme.


Leidsime end praamisabast. Enne meid oli vaid paar autot ja juba rõõmustasime, praami nähes, et saame kindlasti peale. Aga varsti ilmus akna taha keerubinäoga perfektset inglise keelt kõnelev vormis tüüp, kes ütles, et nüüd on kaks varianti - 15 taala ja saate kohe peale või... või näitas näpuga mingile saksa karavanile, kes väidetavalt pidi sadamas juba kolmandat päeva passima. See tüüp leppis ka lõpuks 5 taalaga ja nii me saime kipakale praamile ,mis tuubiti lõpuks autosid nii täis, et isegi uksest välja saada oli probleem. Vidinis (Bulgaaria) maha sõites tänasime õnne, et põhja ei läinud.
 

Vidinis algas jama otsast peale. Kõigepealt aeti auto mingisse betoonvanni ja võeti "desinfikatsija" eest 5 taala. Siis ostsime veel paarilt ametnikult viietaalaseid "hüvesid" ja saime lõpuks poole 3 paiku öösel minema. Viimane ametnik, kes üritas mingit raha välja pressida oleks lõpus soostunud ka vaid mahla või konserviga. kuid selleks ajaks olid inimesed nii viimase piirini viidud, et Kati lajatas ukse kinni ja lihtsalt sõitsime minema. Tüüp jalutas kurva näoga putkasse tagasi ja avas tõkkepuu.
 

| Üles |

 


 

Kerkinitise järv
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Bulgaaria loodus on ilus. Kuigi teeviitasid ei olnud 1998.a. Bulgaarias veel leiutatud, saime siiski kuidagi hakkama ja jõudsime pärastlõunal Kreekasse. Terve tee sinnani oli jälitanud meid suhteliselt külm, vihmane ilm. Peale Sofiat läks aga soojaks ja Kreeka piir võttis vastu mõnusa 30 kraadise leitsakuga - temperatuur, mistõttu kogu piiripunkt (Kulata-Promahon) oli tulvil külililebavaid koeri. Mõtlesime algul, et järsku on tegemist mingi taudiga - kuni aga üks peni järsku minema sörkis.


Kuigi esimeseks sihtkohaks oli valitud Thessaoniki, jäime ikkagi suhteliselt kohe peale piiri laagrisse ning puhkasime esimese öö maalilise Kerkinitise järve kaldal. Igal pool olid küll arusaamatus keeles sildid, kuid kõige parem oli end neist mitte lasta häirida. Priimusel valminud riisiroa juurde serveeritud Makedoonia vein juhatas sisse järgnevad 8 päeva Kreekas. Vein oli küll mitte nii odav nagu kuulujutud rääkisid, kuid see-eest väga maitsev. See tekitas petliku kujutelma, et Kreekas ongi hea vein. Õigemini - Kreekas ongi hea vein, kuid mitte see odav retsina, mida me kahjuks järgnevatel päevadel tarbisime...
 

Öölõuna (ca 3.00) Bulgaarias, peale Vidinit: menüüs on guljašš

| Üles |

 

Bulgaaria künkakesed

| Üles |

 

Kerkinitise järv

| Üles |

http://en.wikipedia.org/wiki/Lake_Kerkini


 

Thessaloniki
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järgmisel hommikul ärkasime hilja ning võtsime lõpuks suuna Ateena peale - see oli seatud meie esimeseks "päris" sihtkohaks. Thessalonikis - Makedoonia pealinnas, tegime kesklinnas lühipeatuse. Käisime turul, tutvusime kohaliku Mythose õllega. Sõime jäätist ja kohalikke "küpsetisi". Mina isiklikult olin liigutatud sellest, et tänavahaljastuses olid palmid... Takkajärgi kirjutades ka üks põnev paralleel:Tthessaloniki rannapromenaadi äärest leiab nn Valge torni. Kui seda vaadata kaugemalt, siis on motiiv peaaegu sama, mis Sevillas, kui vaadatta piki jõe äärt Torre del Oro - so Kullatorni, poole.

 

Ahjaa, Thessalonikist sai muretsetud ka kaks kassetti Mikis Theodorakise muusikaga, mis kujunesid kohalike raadiojaamade ja L' Dorado kõrval reisi kuulatuimaks muusikaks.

 

Thessaloniki

| Üles |


 

Kämping Venezuela
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nii me siis loksusime vaikselt Atheena poole. Vahepeal ronisime mitmete "vanade kivihunnikute" otsa, millest kohe meenuvad Platamoni kindlus (u. X saj p.Kr) ning üks väga muljetavaldav kaljukirik (Larissa-Lamia vahel - kahjuks ei meenu praegu selle nimi ning reisipäevikut ei ole ka hetkel käepärast). Kirik oli raiutud kaljusse, mis kõrgus kitsa jõekanjoni kohal, kirikuni viis kitsas rippsild. Muuhulgas oli kiriku juures püha allikas, mille veega silmade pesemisel pidi saama terveks kõikidest silmahädadest. Pesime ka ja vähemalt hullemaks sellest ei läinud (fotol on seesama püha allika koobas).


Sama päeva õhtu kujunes mitmel põhjusel üsna meeldejäävaks koos ühelt teeäärselt põllult laenatud arbuuside ning ühest teeäärsest kõrtsust kaasaostetud retsina proovimisega kämpingus Venezuela. Olen ka hiljem retsinat proovinud, kuid nii vaigust ja kibehaput jooki, kui tookord, pole hiljem õnnestunud juua. Eks me alustasime degusteerimisega juba teel. Esimene mulje oli, et paganama vein on hallitama läinud või on villitud tärpentiinikanistrisse. Et see asi siiski oli ka mingi raha maksnud, siis loomulikult üritasime ikka kuidagi seda tarbida. Lõpuks oli kaks (ebaõnnestunud) lahendust: Jaanus tegi ettepaneku, et kes juba kanistri suule tõstab, peab sealt jooma kuni hapnik otsa saab, sest järelmaitse tuleb suhu ju vaid üks kord. Teine ettepanek oli jooki tempida eukalüptitilkadega. Tulemus oli rõve ja kõrvaltulemus see, et kogu seltskond peale Rolandi (roolis) oli veerand tunni pärast kaunikesti lõbus.

 

Kämpingusse sisse sõites tüssasime kassas 3 inimesega (need kolm lebasid teiste jalge all arbuusimahlas) ja olimegi sees. Roland, kes oli väga õnnetu, et heast peost ilma jäi ostis veel 5 l retsinat... Edasi juhtus juba imelisi asju ja hommikul oli mõnel kohe päris hämming ning kahju endast. Muuhulgas oli probleem ühel daamil, kes ööbis kämpa aia taga, sest peale Vahemeres esmaujumist oli kämpavärav suletud ja endast lugupidav naisterahvas ei roni ju üle aia. Ja oli ka muid asju, mis tekitasid piinlikkust. Näiteks öö läbi jauranud L'Dorado, mille pärast naaberkämparite inimesed  meid hommikul piidlesid hekkide tagant üsna kurjade nägudega. Jah...
 

Silmaravimise koobas. Platamoni kindluse ees

| Üles |


 

Ateena
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Saabusime Ateenasse eelmise päeva peost üsna roidunutena keskpäevases leitsakus - temperatuur oli varjus 38+. Esimene asi, kuhu linnas jõudsime, oli avaturg, mis hakkas just otsi kokku tõmbama. Algul võttis harjumata inimese üsna nõutuks - seda sopahunnikut, mis maad kattis!

 
Akropolil oli veelgi kuumem. Kuumusest oli aga ka kasu, sest ilmselt enamus heaoluriikide pensionärturiste põõnas sellal konditsioneeriga hotellitubades, mistõttu rahvast oli vähe. Akropol oli minu jaoks nagu ilmutus - see on olnud reisidel üks väheseid objekte, mis on muljetavaldavam tegelikkuses, kui kirjelduste järgi (kuigi selle täit nautimist segasid tõsiselt selle neetud retsina tagajärjed). Too kuum pärastlõuna kulus täielikult seal. Seepärast plaanisime ka järgmise päeva Ateenasse. Akropol oli mulle muidugi ka katsumus. Peale Venezuela ööd oli mul endast ikka väga-väga kahju ja ma olin ka enda peale väga pahane. Kui astusin propüleest Parthenoni ette sain aru, et see siis see ongi - minu esimene sammastega maja! Raamatutest nähtud. See on ju ülim! Mina olen siin... ja kurat mul on nii paha olla, et ma ei suuda isegi pead pöörata! Väga piinlik oli oksendada targu üle müüri Odeioni poole, kuid organism nõudis oma. Õnneks läks mööda vaid keegi sakslane, kes mulle hirmunud pilgu saatis (mõeldes - hah du schweine!).

 

Ateena. Akropol

| Üles |

 

Aga kui treppidest juba alla ronisin ja külma jääteed lürpisin, oli elu ilusam. Peale õhtusööki palmide all mere kaldal ühes restoranis Ateena äärelinnas, leidsime samas lähedal päikesesoojad kaljud mere kaldal ja veetsime seal väga mõnusa öö. Restoelamus oli selles mõttes väga kihvt, et vanataat, kes asutust pidas, ei rääkinud sõnagi muud keelt peale omaenda keele. Ta viis meist igaühe kööki, näitas, mis söögid on ja siis näppude ning naeratustega tellisime igaüks endale meelepärase roa. Söögid söödud, arvutas võõrustaja suurte tähtedega laualinale kirjutades meie arve kokku. Keegi vist võttis isegi selle lina reisipäeviku jaoks kaasa.

 
Järgmisel päeval ärkasime merekohina saatel rannakividel, tegime sealsamas ka süüa ja läksime siis linna, et alustada Likavittose (Lycavitos) mäelt. Kuskilt ostet' retsina pudelis jäigi avatuna prügikasti kõrvale omanikku ootama - see ilmselt räägib selle joogi maitseomadustest piisavalt... Kuigi juba Akropoliselt paistis linn hästi, sai sealt võib-olla paremagi ettekujutuse linnast. Igatahes, kuna funikulöörile ei raatsinud raha raisata, oli jalgsiretk mäele läbi kuumade, kitsaste tänavate juba omaette elamus.

 

Päev läks kuumaks. Alla naastes võtsime ette minu, kui maastikukujundaja, soovil nn Rahvuslilku pargi. Endine kuningliku perekonna park oli väga omanäoline. Kuumale kliimale omaselt meenutas park pigem põõsatihnikut, mida läbivatel teedel kakerdab kümnete kaupa kanu, hanesid, kilpkonni... Ateena kivisuses on see nagu oaas. Samas kõrval silmitsesime presidendilossi. Tüdrukud oleks väga tahtnud tuttsussidega valvesõdureid naeratama saada; Maive tegi selleks igast kometit, kuid mehed olid kivinäod, mis kivinäod. Pargi pikendusena paikneb Zappeion. See XIX saj. keskpaiku rajatud majake on kasutuses ka kui näitusehall ja konverentsikeskus. Igatahes tollal ülesseatud näituselt saime aimu (mina vbl teadlikult üldse esimest korda) misasi on "Euroliit". Näituse üks positiivsematest külgedest oli interaktiivne Kreeka kaart.


Edasi, nagu ma mäletan, oli mingi probleem drahmide vahetamisega, mille peale kulus hulk aega, kuid sellegipoolest jõudsime veel Zeusi templisse ja Marmorstaadionile. Stoa ning agoraa suleti mingil müstilisel kellaajal päeval (15.00 vist) nii, et sinna me enam ei jõudnud ja kauemaks linna jääda ka ei saanud.
 

Ateena

| Üles |


 

Akrokorinthos
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Korinthost jääb meenutama kindlasti välkmälestus Korinthose kanali tehiskanjonist, millest me üle kimasime, kuid põhimuljed sealtkandist on hoopis Akrokorinthoselt. Akrokorinthos on 575 m kõrgune mägi, mille jalamil asub linn. Mäe otsas paiknevad kindlusevaremed on ühed Peloponnesuse suurimad ning asulakoht ise üks vanimad kindlustatud punkte Kreekas. Kuigi valdavalt keskaegsed, mitmesuguste erinevate kultuuride ehitusjälgedega, varemed iseenesest on nö "tavalised", siis vaated, mis mäelt ümbrusele avanevad, on suurepärased. Kui on kaasas hea optika, pole vaja isegi Apolloni templisse, mis asub mäe all, päris juurde minna - mulje saab juba mäelt.

 
Ateena Akropol värskelt meeles, tundus tollal Korinthose antiikasula oma templivaremega üsna tagasihoidlik.


Üks ilusamaid öid oli kindlasti Saronikose lahe ääres, paksu männimetsaga ääristatud kaldaribal. Rahu ja vaikus. Üle veepeegli peegeldumas kauged Korinthose tuled. Pimeduses suppsoojas vees ujudes õnnestus nii mitmetelgi merisiilikutega tutvust teha...
 

Akrokorinthos
| Üles |

 

Hommikune laagrikoha kokkupanek. Kõrval Saronikose laht, taamal Korinthose linn
| Üles |


 

Mükeene
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Suundusime lõuna poole. Mükeenes tegime plaanitud peatuse, kuid kuna olime sattunud kohale suhteliselt lollil päeval - muuseum oli osaliselt suletud, siis lahkusime peatselt pettunutena ning andsime tuld edasi Argose poole. Ent suur osa oli ka piletihinnal, mis tundus maksta lihtsalt liiga suur maksta selle eest, et igale poole sisse ei pääse. Kui mitu korda ma muidugi peale seda olen kahetsenud, et seal see tookord ei käinud.

 

Pisikese peatuse tegime Mükeene linnakeses. Vaatasime turistisavi ning ostsime nänni.

 

Mükeene
| Üles |


 

Korinthos-Argos-Tripoli
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Niisiis külastasime Argost - koht ju ka austusväärne, kuid vaatamiseks suhteliselt mõttetu. Põikasime ka Tripolisse - Arkaadia pealinna, kuigi hoopis pragmaatilisematel põhjustel, kui ainult linna vaadata (ega ka seal tegelikult väga näha midagi ei ole) - vahetasime raha, tankisime jms. Vahepeale mahtus ka ööbimine päris metsas, päris puude all, mitte kusagil võserikus, rannas, maisipõllus jne - vähemalt mina tundsin end puude all hästi julgena.

 

Arvestades ka Mati kerget militaarhuvi, siis Larissa kindluses (Argose lähedal)  veedeti hea tükk aega. Poisid avastasid endas kõik supermehe omadused ning ronisid ja "lendlesid" müüridel siia-sinna, pälvides sellega lõpuks isegi daamide noomitussõnad. Ent noomitussõnadest hoopis kainestavam oli avastus auto juures kaarti süvenedes, et Sparta, Pylos - üldse Peloponnesuse lõunaosa - jääb vist nägemata, sest meie ajagraafik hakkas lõhki minema. Põhjuseid oli selleks mitmeid, kuid esimene oli see, et väljapool kiirteid, külade vahel, oli liikumine hoopis aeglasem, kui arvasime. Samuti venis ju start ning piirilt Ateenasse jõudsime plaanitud pooleteise päeva asemel 2,5 päevaga... Niisiis, kuna buss PIDI olema õigeks ajaks tagasi, pidime tegema üsna karmi otsuse - hakkama tasapisi otsa ringi keerama. Samal põhjusel jäi külastamata tagasiteel ka Delfi - lollus, mille pärast olen end siunanud ikka korduvalt. Siit koorus ka välja üks nö "elu õpetus" - kui olla normaalselt, st mitte kihutada mööda kiirteid, vaid teha peatusi, midagi näha, käia söömas otsida telkimiskohta jne, siis on päevane maksimaalne läbisõit u. 150-250 km.

 

Tee läks üle mägede - loomakarjad teedel - polnudki nii haruldane. Kena vonkleva mägitee äärest leidsime ühe vanamehe, kes oli meile nõus igasuguseid asju müüma. Tasu aga, mis ta karjakellade jm asjade allahindamise eest tahtis oli päris ootamatu...

 

Larissa kindlus
 

Olympia poole

| Üles |


 

Olympia
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jõudsime kohale üsna hommikul. Õhk oli esimest päeva reisi jooksul mõnusalt klaar ja jahe, taevas kergelt pilvine. Polnud millegipärast näha eriti kõikjalkakerdavat turistidehordi. Kas tuli see sellest, et olime kohal suhteliselt varakult või millestki muust - ei oska öelda.

 

Maa-ala, kus Olympia laiub, on üsna üüratu. Seal võib ainult ette kujutada, kui suursugused võisid olla need mängud. Kui kujutlusvõime tööle panna, siis see linnak ise, templid, sillutatud teed... kuidas atleetidele skandeeriti, kuidas võitjaid pärjati, kuidas enne võistlusi ohverdati "kuningjumalapaarile" Zeusile ja Herale.

 

Tegime siis atleetide kettaheidet ja naiste jooksuvõistluse meiegi.

 

Mängud Olympias

| Üles |


 

Tagasi "mandri" poole

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pärastlõunal hakkasime sõitma vastu ühele selle reisi põnevamale ja ekstreemsemale elamusele, mis tulenes suuresti ka omast lollusest...
Võtsime kursi Rionise, mis on Patra lähedal väike sadamalinn, kust praamidega viiakse transport mandripoolsesse Antirionisse. Vaatasime sisse Pyrgosesse ja Patrasesse ning üsna õhtu eel olime Rioni sadamas (siis ei olnud veel silda Rioni ja Antirioni vahel).
 

Taevas kiskus pilve ja aeg-ajalt tibutas vihma. Algas autode laevale panek.  Aga oli alles praamilaadimine! See käis ülikiiresti. Peale tuli tagurdada ja väga-väga tihedalt. Meie bussijuht, Roland - üks kõige parematest ja ägedamatest bussijuhtidest, keda ma tean, muidu väga rahulik mees, läks üsna närvi, kui kreeka keeles lärmav räpases tunkes stividor kargas aknast sisse ja hakkas ise rooli väänama, et krrdi lollid turistid oma küna sinna prakku saaksid aetud, kuhu tema tahab. Aga lõpuks olime peal, reisijad surutud kuidagi autide ja parda vahele ning algas meie seiklusrikas merereis.

 

Meresõit üle väina kestis umbes paarkümmend minutit. Vaatasime murelikult meretaguseid vihmapilvedes mägesid...


Tolle reisi igapäevane asi: dušš pesukas

| Üles |

 

Rion
| Üles |

 


 

Mägedesse eksinud

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

"Põnev seiklus" algas Agrinionis. Enne kaardi järgi viimasest külast läbisõitu täiendasime joogipoolist ja otsustasime sedakord igasugust retsinat vältida, sest eelmisel korral, kui külavahelt veini ostsime, kinnitas müüja, et see ei ole retsina. Oli küll, kirssidega... Otsustasime, et Delfisse ei lähe (täiesti arusaamatu!), kuna meil on kiire. Selle asemel olid sihtkohaks Meteora ja Olümpos. Veerisime kaarti. Ja siis see tuli: hoiame aega kokku ja läheme "otsekat" pidi üle mägede, sihtkohaks Karditsa. Kuna meil oli kasutada tollal tuliuus 1998.a. Hallwagi Euroatlas, mis senini oli suhteliselt hästi teeninud, siis usaldasime seda ka seekord. Ainuke asi, millega me ei osanud arvestada, et tegijad on peale kandnud ka need teed, mis olid planeeritud 1998.a. lõpuks või hiljem valmis jõuda. Nii me siis keerasime suurelt maanteelt maha (tollal ei olnud ka naviseadmeid - hilisem ääremärkus). Algul oli päris hea asfalt, siis muutus see kruusateeks, siis lihtsalt rattajälgedega kitserajaks, mis lookles kuristike kohal. Pressisime edasi kuni enam polnud isegi ringikeeramise võimalust, sest tee läks nii kitsasaks. Muidugi - vaated olid lihtsalt vapustavad ja adrenaliini voolas soontesse iga kord, kui bussiratas augus vappus. Lõpuks, mingi, 30 km pärast jõudsime väga metsikusse ning ilusasse kohta - mägimatkadel käinud arvasid, et oleme jõudnud mingile kurule, sest tee hakkas teisele poole alla keerutama. Kuna hämardus, siis otsustasime kohapeal magada.


Panime üles telgi - vaiad maa sisse ei läinud - sidusime siis kattepresendi, nagu kord ja kohus, suurte kivide külge, et kõik saaksid vihma eest varjus magada. Väljas tõusis tuul, sadas. Tegime presendi all süüa ja jõime ouzut. Hele arvas, et kisub tormiks ja muutus murelikuks - tema oli enne mägedes tõsisemalt olnud. Mehehakatised irvitasid ja panid manitsussõnad asjatu paanika arvele. Jaanus veel arvas, et tema on reisi eest maksnud ja tahab täiega näha mudavoolusid ja maalihkeid.


Kobiti magama...

 

Laager
| Üles |

 

U. tunni pärast, kui äike oli kõrval mäe taga täies hoos, kostus järsku üle tuule ulgumise ilge karjatus - avasin silmad ja vaatasin - pilvede vahelt vilkuvaid tähti! Jõudsin kinni haarata veel puruksrebenenud minemalendava presendi servast kinni, muidu oleks see Kreeka jumalatele ohvriandide kilda sattunud. Hele oli terve õhtu rääkinud, et telki tuleb rohkem kindlustada. Nina võttis tatiseks. Tuul oli mega - isegi buss kõikus kahtlaselt. Korjasime asjad ning telgiräbala kähku bussi ning tekkis hirm, et kui peaks nüüd sadu siiapoole uuesti tulema - kuidas siis on nende mudavoolude jms asjadega. Õnneks jäigi äike teisele poole mäge. Paari tunni pärast kobisime penodega mingi kaljuserva taha magama, kui tundus, et asi enam väga hull ei ole ja ka ouzu aluspesu oli teinud oma töö. Hommikul ärkasime kaunis päikesesäras (kes muidugi üldse magas)...
 

Aga hommikul olime endiselt kusagil "mittemidagi". Otsustasime tagasi mitte sõita, ainult edasi. Et kui on tee, siis see viib kusagile ikka. Ja kui juba Citröen Jumperist on tehtud maastur... Ent startides selgus veel üks asi (lisaks muidugi sellele, et me liikusime seda otsekat pidi üliaeglaselt edasi, sest sageli tuli rataste ette kividest teed laduda) - kütus hakkas otsa saama. Mõne tunni pärast jõudsime tõelisse Kreeka mägikülla. See oli täiesti eriline paik - ehe ning turistist rikkumata. Olime raisanud ära enamuse oma kütusest, kuid külas pensukat ei olnud. Kuid vähemalt saime aimu, kus oleme ja juhatati tee otsa peale - üks puhast kreeka keelt kõnelnud naine ja saksa armee veteran - äge vanamehepäss - olid selles suhtes suureks abiks. Nii jõudsime mõne tunni pärast lõpuks jälle kitsale maanteele Kremastoni järve ääres ja saime lõpuks isegi täiesti kuivaks sõidetud paaki uue kütuse sisse...
 

Jeep Jumper
| Üles |

 

Kremastoni järv
| Üles |

 


 

Meteora

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Loojanguks jõudime Meteorasse...


Meteora kloostrid püstloodsete "lihvitud" kaljude tippudel on arvatavasti üks kauneimaid kohti Kreekas. Jõudsime kohale napilt loojanguks ja veetsime mägedel turnides aega kuni pimedani. Ööseks jätsime bussi ühte kaljuorva ning ise kobisime koos penodega ühele kitsekarjamaale.
Jääd magama - ümberringi kõrguvad ähmaselt ümarad püstloodsed kaljud, mille tippudes ripuvad madalad kloostrid, tähed ja vaikus! Ärkad kell 5 - päike tõuseb, igas kloostris kutsuvad kellad hommikupalvusele, kaste pärlendab magamiskotil... Ja nii hea on lihtsalt olla seal, just sellel ajal...
 

Hommikul veidi kloostreid, hommikusöök hingematva vaatega, pisike šoppamine all linnkeses - lõhnu ja nänni koju kaasa ja siis juba vaikselt ... kodu poole.
 

Meteora
| Üles |


 

Olympos

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Siiski jäi üks koht veel võtta - Olümpose rahvuspark. Ilm oli ilus ja jumalaid polnud ka kodus  ainult üks väga Zeusi moodi tegelane astus kord udust välja ja otse meile teele ette. Roland jõudis pidurdada, sest võimalikust vaimolendist hoolimata oli teel mäletsev tegelane väga reaalselt lehmakujuline... Mäed... Loodus on lihtsalt ilus! Kahjuks jäi seda kohta meenutama küll ainult mini-jalgsimatk Myhtikase mäe all - aeg peksis juba kahe jalaga takka. 

 

Jumalate kodulävel
| Üles |


 

Tegelikult Citröen Jumper ei ole Jeep

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kreeka-Bulgaaria piir läks enam-vähem libedalt. Kuna sõit läbi Rumeenia tõotas tulla taas pikk, otsustasime viimase laagerdamise teha Bulgaarias. Ja saime jälle pisikese õppetunni...

Leidime õhtuks ideaalse ööbimiskoha - ilus jõekäär nektariinisalu kõrval. Maanteelt viis sinna klibune järsik tee ja nii sõidetigi ööseks alla. Laagrikoht oli tõesti ideaalne: esiteks lihtsalt mõnus ja siis see, et peale suppi võtad puu otsast lihtsalt nektariini...
 
Äratuse tegi hommikul juhuslikult mööduv eeslirakend. Kähku laager kokku... Ja siis selgus sõitma hakates, et - ups! esisillaveoga Jumper sealt küll üles ei suuda ronida. Paar kohalikku kalameest Nivaga ei soostunud bussi vedama, kuid soovitasid sõita ringi mööda teist teed ümber mingi mäenuki. Mõeldud-tehtud. Tee kitsamas kohas, kus jõeoru kõrgus võis olla u. 20 m, osutus tee bussi jaoks liiga kitsaks ning tagumine ratas vajus teelt maha... Buss tühjenes inimestest u. 3 sekundiga. ... Buss ikka üsna kiikus seal teeserval. Tõstsime kola maha - kui trandulett läheb, jäävad vähemasti asjad. Haarasime kärukonksust ning kust keegi sai ja tasahilju ikka tõukisime, kuni saime asja ümber kitsa koha ning lõpuks teele tagasi... See oli ilmselt kõige karmim ja õpetlikum asi mägede ja parkimisega -> ei maksa igale poole ronida, kui ei ole kindel, et tagasi saab.
 

Viimane laager
| Üles |


 

Tartusse

 Eelmine  |  Üles

 

Ja siis ikka läbi pea kõigi endiste sotsriikide koju tagasi. Bulgaaria-Rumeenia piiril oli ikka sama jama - igale tolale tuli taalasid puistata + maksime veel 5 taala Bulgaaria autoklubi kaardi eest, mis lihtsalt määriti jõuga pähe. Enne passisime Bulgaaria poole peal ligi 7 tundi. Kui kuumus ja kraavidest leviv sitahais (no vets eju polnud ja inimesed peavad kusagile omi asju ajama) hakkas tapvaks muutuma, leidis Jaanus koha, kust sai Pliskat 2 pudelit 3 taala eest. Edasi läks aeg palju kiiremini ja varsti olime jälle tollis ja desinfikatsija vannis. Rumeenia läks sedakorda täiesti valutult kui välja arvata altkäemaksud piiril. Ungari tervitas juba korraliku vihmaga. Egerisse tagasiteel ei jõudnud, kuigi rahvas algul väga tahtis. Avastasime hoopis, et Ungari kiirtee on päris kallis lõbu. Slovakkias sai veel tehtud üks tõsine õllevillimispeatus, Poolas paaritunnine magamispeatus... Kuid muud huvitavat midagi ei juhtunud. Rolandi kommentaar kusagil enne Leedu piirii oli, et muidu ei jõuaks küll sõita, kui kojuigatsus nii suur poleks.
 

Eesti oli vihmane ja külm.


Lõpuks Tartus
| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved