Pärastlõunane ekspress Arkaadiasse...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Marsruudi kaart  Ekspeditsiooni skitsi- ja fotoalbum  Minea blogi  |  Olja blogi  |  Argo blogi  |  Gerly blogi  |  Lisalugemist  | Tagasi

Sounion

Cafe del Doge, Ateena

 

 


 

Tartu 14.04. kell 20.37

Järgmine
 

 

Pärastlõunane ekspress Arkaadiasse. Muljeid Kreekast 04-04.-12.04.2013.

Ütlesin eile ühele reisikaaslasele, et olen senini pilves. Oh, mitte odavast Kreeka veinist, ega Frankfurti lennujaama õllekast, vaid kõigest neist kümnestkonnast reisipäevast, mis läksid täkkesse. Reisi teeb reisiks 10% sihtkoht, 10% eesmärk ja 80% reiskaaslased - seekord juhtus nii, et kõik need komponendid olid 120% olemas. Võib-olla me ei täitnud 100% lõpuni oma tehnilisi eesmärke, a la katta per face mingi kindel miinimumarv kilogramme paberit joonistuste ja tekstidega, kuid teisalt läks 300% kõik muu, isegi pisikesed viperused... Panin muljed jõudumööda kohapeal kirja, osa kribasin üles Tartus siiski mälulogi järgi...  Gerly-Kadri olid öömajade buukimisega teinud väga tubli töö, ajagraafiku raam (küll laias laastus paika pandud Tartus) oli sellega paigas. Me läbisime marsruudil Ateena-Delfi-Parnassos-Teeba-Korinthos-Mükeene-Epdauros-Nafplio-Ateena-Marathon-Sounio-Ateena kokku üle 1200 km. Sellest oleks võinud ära jätta mõttetu sõidu Marathoni järve äärde, kuid eks olnud see ka õppetunniks sellest, et Lonely Planet ei asenda kodutööd ja iga ekstravagantne mõttesähvatus ei pruugi alati nii põnev ollagi... Kuid muus osas nägime, mida näha tahtsime ja kogesime, milleks olime avatud... ja rohkemgi veel - kunagine pealinn Napflio ju lausa kauba peale.  
 
"I remembered how he had said with quiet, steady conviction, after describing the country for me as best he could -"Miller, you will like Greece, I am sure of it." Somehow those words impressed me more than anything he had said about Greece. You will like it... that stuck: in my crop. "By God, yes, I like it," I was saying to myself over and over as I stood at the rail taking in the movement and the hubbub. I leaned back and looked up at the sky. I had never seen a sky like this before: lt was magnificent. I felt completely detached from Europe. I had entered a new realm as a free man-everything: has conjoined  to make the experience unique and fructifying. Christ, I was happy. But for the first time in my life I was happy with the full consciousness of being' happy. It's good to be just plain happy; it's a little better to know that you're happy; but to understand that you're happy and to know why and how, in what way, because of what concatenation of events or circumstances, and still be happy, be happy in the being and the knowing, well that is beyond happiness, that is bliss, and if you have any sense you ought to kill yourself on tire spot and be done with it.  /... / ... but there were even greater moments to come, something beyond bliss even, something which if anyone had tried to describe to me I would probably not have believed.  I didn't know then that I would one day stand at Mycenae, or at Phaestos, or that I would wake up one morning and looking through a port hole see with my own eyes the place I had written about in a book but which I never knew existed nor that it bore the same name as the one I had given it in my imagination. Marvellous things happen to one in Greece - marvellous good things which can happen to one nowhere else on earth. Somehow, almost as if He were nodding, Greece still remains under the protection of the Creator. Men may go about their puny, ineffectual bedevilment, even  in Greece, but God's magic is still at work and, no matter what the race of man may do or try to do, Greece is still a sacred precinct-and my belief is it will remain so until the end of time."
                                                                                                                       Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 12-13
 
See reis oli nagu pärastlõunane Express Arkaadiasse. Mõtlen siin, et mitte Arkaadiasse kui haldusüksusesse Peloponnesosel (mida me ju tegelikult kompasime geograafiliselt vaid selle põhjapiiri), vaid kui sellele idüllilisele karjaste maale, kuhu ei ole võimalik reaalselt jõuda ja mille atribuutideks minu pisikeses universumis on puhas rõõm mesilastesuminas kevadlilledest, tuhandete aastate vanustest kividest, mille pärastlõunane päike on rammestavalt soojaks kütnud, õietolm tuuleklaasil, mäkke roniv asfaltlint, kanistrisse villitud vein (ok, metafoor seekord) ja taaselustunud ammused mälestused... Kindlasti ehk ka võimalus tunda end taas tudengina... Lisaks kuulsin rohkelt häid sõnu (eriti kui mõtlen müütide õhtule Varkizas) - ei saa seda siinkohal ütlemata jätta..., et loodetavasti jätkub nendest ammutatud positiivsest energiaannusest veel pikaks ajaks.
 

Efharisto!
 

Fotod: Sulev Nurme, Anneli Kompus, Gerly Toomeoja, Kadri Mets, Minea Kaplinski, Olja Fomina

Parnassusel

| Üles |


 

| Üles |


 

Kopenhaagen. 04.04.2013. Kell 9.14.
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Gate 23. Lend nr SK777. ...Üritan lennukit oodates aega surnuks lüüa... veel ca 15 minutit, enne kui peale saab. ... Küll see lendamine on üks ilge tüütus, eriti üksi. Muidugi, senini kulgenud sõidu üle kurta muidugi oleks patt. Tartu -Tallinn eileõhtune Sebe tunniekspress tegi väga positiivse üllatuse; ma pole mitu sajandit bussiga Tallinnasse läinud... Millised istmed, kuula muusikat vaata filme, surfa netis - nagu Emirates Airlines, puudu jääb vaid tasuta Drambuie ja soe eine. Ning bussijuht ei olnud just kah kõige kaunim (kui mõelda Emirates'i stjuardesside peale), ent see-eest viisakas, abivalmis ning sõbralik (mis polegi võib-olla tänapäeval väga tavaline). Ja kui mõelda õhtule tuttava juures (aitähh, Laima!) koos risotto ja ukraina puskariga, siis on ju algus olnud igati ilus...


Üllatus oli Kopenhaagenis maandudes see, et siingi oli hommikul külma kraad alla nulli ja lennuvälja ümber siin-seal lund näha - vähemalt pole hiline kevad ainult Eesti probleem. Aga päike sirab taevas ning ma kahtlustan, et lõuna paiku on siin siiski suisa suvi. Mis seal's ikka - Kreekani veel 4 tundi ja seal on kevad, kuigi jah, ilmateade ütles, et Ateenas olevat vaid +14°C, loodetavasti ei pea see paika.


Ok... boarding algas...
 

| Üles |


 

Ateena. 05.04.2013. Kell 13.10. Cafe del Doge
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nii. Akropol on võetud. +14°C võib täna julgelt +6 kraadi otsa kirjutada, kuigi tuule käes see olemine nii roosiline ikka ei ole. Isegi pilve kiskus ja vahepeal puhus nii, et pigem pidasin paremaks korraks mäe otsast maha tulla sularahaautomaati otsima. Nüüd ootan kohvi ja veeklaasi, et taas väljailmunud päikest sisse ahmida...
 

Ateena ots Kopenhaagenist oli kohutavalt tüütu: sattusin istuma kahe vanaproua vahele, kes jäid kohe magama ja ma ei saanud isegi esimesed poolteist tundi koti juurde, et pleierit kätte saada (ma ei pidanud sobivaks neid äratama hakata). Loomulikult oma viga, et pleierit kohe ei võtnud, kuid seda ärritavam. Nagu kiuste, maandus lennuk ka ettenähtust 10 minutit hiljem. Nii juhtuski, et juba baggage claimis trehvasin oma tudengitega, kes Saksa Õhuga lennates jõudsid ettenähtust 15 minutit varem. Jagelesime pisut erinevate linnaliininumbritega ning komposteerisime pileteid õige mitmes bussis, sellegipoolest juba ca pooleteist tunni pärast tõmbasime kopsudesse Ateena kesklinna magusat õhku. Esimese asjaliku tegemisena otsustasime viia oma kola paljutähendusliku nimega hotelli Aristotelis (kui mõelda meie tagasihoidliku ekspeditsiooni eesmärkidele üles tähendada ammustel aegadel materialiseerunud vorme...). Usaldades end Gerly läpaka GPS hoolde tatsusime peaasjalikult Plakas ligi paar tundi mööda tänavaid, kuni leidsime end lõpuks Akropolise müüride alt. Mäest üles minnes silmasime tänavanurgal paari valge särgiga meest - ühe kõrtsu abivalmis kelnereid - kes üsna kiiresti tegid selgeks, et meil on mõtet minna ikkagi metrooga ja mitte tarida veel üht tunnikest kohvreid mööda Ateena kiviseid treppe teadmata suunas. Olgu vahemärkusena öeldud, et tavern, mille ees soojas pärastlõunapäikeses kelneritega juttu puhusime, nägi välja üsna hubane ja meeldiv, mis määras ette rutates ka saabuva õhtu saatuse...

Pisut väsinud moega (hilisem vahemärkus - ikka päris väsinud moega) hotelli leidmine ei sujunud kõige ladusamalt, ent lõpuks olime kottidest vabad ja teel Ateena moodsas metroos, mis ehitati 2006.a. olümpiamängudeks, Akropolise peatuse poole...

 

Aristotelise otsinguil

| Üles |

 

Olümpiamängud on Ateena kesklinna, vähemalt selle nö ajaloomärkidega kaetud tsentrumis, oluliselt muutnud. Kui õigesti mäletan 1998. a. muljet, siis meenuvad esimesena pisut räämas ja "logisevad" tänavad ning eriti hull vaatepilt kusagil Piraeuse poolt tulles mingi turuplatsi ääres, mis lihtsalt oli kaetud põlvini ulatuva rämpsukihiga. Linn, isegi Omonoia piirkonnas, kus paikneb meie hotell ja, mis kirjut seltskonda tänaval arvestades, pole mitte kõige nooblim koht, tundub tavalise suurlinnana. Võib-olla on siin oma osa ka aastatega reisidel kogunenud kogemustepagasil, mis viilib maha teadmatusest tuleva küünilisuse või ka eufooria, kunagi mällu sööbinud erilised elamused võivad osutuda hiljem tavalisteks. Seepärast on alati oht kusagile tagasi minnes, et teises valguses, meeleolus, seltskonnas pole koht see, mida kord kogeti. Ateena kesklinn oma uue arheoloogiamuuseumiga seevastu on nagu välja lõigatud kusagilt Skandinaaviast. Mõnes mõttes on sellest pisut kahju, sest see vürtsine lõunamaa atmosfäär, mida eelmisest reisist mäletan, on kesklinnast muudatustega koos välja kolinud. Muidugi - eks kõik muutub ja narr oleks arvata, et väljaspool muuseumi aeg seisaks (ega ta muuseumiski seisa). Tuleb meelde paralleel Pariisist, mille suhtes enne sinna sattumist oli ootus leida midagi sellist nagu seda on näinud omal ajal Remarque või Hemingway, kuid mis sinna sattudes osutus ehmatavalt argiseks kõigi oma võlude ja ebameeldivustega.


Akropol on näidanud end kahest küljest. Alustaks meeldivamast poolest. Peale maandumist oli kulunud hotelli leidmise peale ja söömisele hulk aega. Seetõttu Dionysuse teatri poolsesse piletikassasse jõudes kuulsime, et meil on jäänud aega vaid napilt tund. Tudengitele olid piletid tasuta, mingi ime läbi ka mulle (täna tehti üsna üheselt selgeks, et õppejõud, kui ise teeniv inimene, peab ostma pileti!). Loomulikult läksime sisse ja veetsime peaaegu kogu järelejäänud aja
Dionysuse teatri astmetel oranžis loojanguvalguses kuulates esimest ettekannet ning pildistades kõikvõimalikes värvides õitsvaid aasalilli. Kevad (vähemalt esimeste muljete põhjal) on Kreekas võrratu - kõik on roheline ja lopsakas ja garneeritud rikkalikult erivärvi õitega - eriti efektsed on siin-seal ergavad väikesed moonid. Samba- ja müüritükid lokkava rohu sees tunduvad olevat oma loomulikus olekus - tahaks neil lihtsalt istuda ja lasta läbi enese seda arusaamatut tunnet, kui hakkad mõtlema kõigile neile möödunud aastasadadele, mida need kivitükid mäletavad... Aeschyluse Oresteiat mängiti siin juba 458. a. e. Kr. ... Idülli katkestas kusagilt ilmunud rastapatsidega valvur ja nii me lahkusime rõõmsalt ning täis ootust järgnevaks hommikuks. Ausalt öelda ootasin põnevusega Parthenoniga taaskohtumist...

 

Esimesed kivihunnikud

| Üles |


Hakkasime lonkima ümber Akropolise, et vaadata, kas õnnestuks näha loojangukiirtes Hadrianuse kaart ja võib-olla ka teisi kivihunnikuid, kasvõi piirdeaia vahelt. Kuidagi jõudsime päevasest eksirännakust juba tuttava kõrtsini (Spilia tis Akropoleos), mis saabuvas õhtuvalguses oma hiirekõrvus viinapuudesse rüütatud rohelise terrassiga tundus kõike muud kui tõrjuv. Konsensus korraks klaasike veini juua saabus peaaegu vaikival kokkuleppel (muidugi tegi ka crew kõik selleks, et me jääks) ja nii juhtuski, et lahkusime sealt alles pealt keskööd rikkamatena kirgaste mälestuspiltide võrra loojanguvärvidest Akropolise müüridel... Arvatavasti räägivad kelnerid veel pikka aega Eesti õhtusöögist, mis koosneb (xx) liitrist veinist, oliividest ja juustuvalikust. Fiesta jätkus teel hotelli...
 

Spilia tis Akropolis

| Üles |


Täna hommikul ärgates tekkis korraks deja vu - tõmmates paralleele 1998.a. reisiga, kus seistes Parthenoni ees ahmisin õhku vaimustusest ja... öösel joodud retsinast, mõtlesin, et kas tõesti ajalugu kordub. Kuid õnneks ärkamisjärgseks paanikahooks see jäigi - Akropolile viivast tänavast üles rühkides kadusid viimased märgid eelmise päeva Dionysuse kingitusest. Ekspeditsiooni 1. täispäev võis alata.

 

Akropol

| Üles |

 

Akropoli mitte nii meeldivat külge võis tegelikult aimata juba eelmisel päeval üle kindluserinnatise paistvatest tellingutest. Ent seda, et praktiliselt kogu Parthenon, osa Erechteionist, kogu muuseum ning suur osa Akropoli platoo territooriumist on kaetud tellingute, ajutiste ehitiste ning riita laotud ehitusmaterjalidega, poleks osanud arvata. Kivitükkide transpordiks on ehitatud platoole lausa väike raudtee. Kuulasime Gerly ettekande ära ning rahvas hakkas hajuma masside hulka pildistamaks ja sketsimaks, mida rahvahulga ning tellingute kiuste näha ja ette kujutada oli võimalik. Algul tundsin pettumust. Olin tegelikult oodanud Parthenoni. Olin tahtnud teada, kas see on ikka niisama vaimustav, kui kunagisest mäletan ja nüüd siin ma olen ja Parthenon on riietatud paksu tehnikaloori... Isegi niivõrd, et selle virtuaalseks lahtiriietamiseks jääb puudu kujutlusvõimest. Karüatiidid sildkraanaga! Erectheioni tellingud olid õnneks marginaalsed ning see pakkus lohutust. Nõjatusin Parthenoni tagafassaadi juures ühele kaljunukile... Vaated Lykavittose mäele, Hepaistose templile jm tekitasid hoopis üllatavaid mõtteid. Ateena Akropoli templeid jm ehitisi on vahelduva eduga torgitud juba 20. sajandi algusest, 1975. a. alates aga restaureeritud nö "sihikindlalt" ja "õigeid" printsiipe kasutades. Samuti on tuldud siia seda kõike nägema juba ammu enne, kui entusiastid siit Briti muuseumi jaoks 19. sajandi teisel poolel ilusamaid kivitükke ära kandma hakkasid.


 "The Castle of Athens is the Most Precious Jewel in the World"


- olevat kirjutanud Aragoni kuningas 11. septembril 1380.a. - nagu tunnistab propülee lähedal asuv marmorplaat. Akropol on turismi võrdkuju ja turism tähendab neidsamu armsaid inimesi, kes kaamerasilma ees oma punaste jopedega töllerdavad. Muidugi oleks elamus istuda paar tunnikest mõnel arhitaavitükil ihuüksi siin murenenud sambajäänuste vahel. Ent nagu on restaureeritud templid show, mis ei anna enam ammu edasi seda varemete kaduvikuhõngulist ilu, mida romantism väärtustas, nii ei ole see show ka usutav enam ilma inimeste ja kraanadeta. See on omaette maailm, omaette objekt ning sagimine ühes kraanadega siin ümber on 21. sajandi algul sama oluline genius loci osa, kui portikus Nike templi ees.

 

Karüatiidid sildkraanaga

| Üles |

 

Kohv on otsas. Ka läheneb taas mingi kerjav muusik, kellele enam ma ei soovi raha anda; just lahkus siit Gipsy Kingsi Kreeka versioon. Kuna nad jätsid enne kohvikut lärmamise ja mängisid peaaegu korralikult Escucha me'd  - siis läks mu süda härdaks ja nad said pisut peenraha. Tegelikult hakkas mul kahju kontrabassimängijast - kujutan ette, kui mõnus on seda pilli mööda tänavaid seljas vedada. Aeg tagasi mäe otsa minna - pidime propülee ees poole tunni pärast kokku saama.
 

 

| Üles |

 

 


 

06.04.2013. Kell 14.30. Delfi Muuseum

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kokkulepitud ajani autode juures Kastaalia allika lähedal on veel aega, siis korrastaks vahepeal omi mõtteid. Tänane päev (ka eilne õhtu) on kuulunud Delfile. Siiani on olnud, Ateenaga võrreldes, kõik lausa super: ilm on ilus (loe: päikeseline ja soe), turiste on vähe, hinnad odavad, öömaja esmaklassiline - ju oleme Apollonile olnud meele järgi ja toonud Dionysusele piisavalt ohvriande. Kevad!

 

Eilne õhtupoolik Ateenas, peale pisukest lõunapausi, kujunes üsna autokeskseks. Läksime Anneliga AVIS-se renti otsima, teised pidid Zeusi templiga samal ajal tutvust tegema. Huvitav on see kreeka keel ja selle ümberpanemine inglise keelde. Mu väljaprinditud voutšeril oli kirjas, et rent asub Syngrou 23. Tom-Tom teatas, et sellist majanumbrit ei ole olemas ja kohalikud linnakaardid sellist tänavanime ei tundnud. Küll teadsid kohalikud, et autorendifirmad asuvad kõik Sigrou (Συγγρού) tänaval ja see on peaaegu Zeusi templi külje all, ehk kesklinnas. Peale väikest jalutuskäiku olime kohal, paberid täidetud võtmed käes (üks rendiametnik meenutas ilgelt Peeter Oja). Järgnevatel päevadel pidid meie uued sõbrad olema VW Golf ning Honda Civic - mõlemad läikivmustad. Tänu sellele, et Ateenas kehtib mingi idiootne reegel, mille kohaselt peale Akropoli muud varemetehunnikud suletakse kell 15.00, tuli varsti hädaabikutsung. Omaette kommunikatsiooniime oli kordamööda telefonis seletada, kus autorent asub, ent varsti oli seltskond autodes ning teel hotelli asjade järele, et siis Ateena tolm jalgelt pühkida.

 

On omaette elamus hüpata harjumata auto rooli Ateena kesklinnas. Esimese harjutusena tuli rendikoha ees teha üks kaskadööritrikk: sõita üle 15 cm äärekivi kolmerealisele tiheda liiklusega tänavale. Õnneks tekkis teine, pisut vähemambitsioonikas võimalus sõita mööda kõnniteed foori alla ja - tuld! Ateena linnasõit ise on põnev: surmapõlgavad rollumehed, kiiver rippumas käsivarrel (miks pagan nad seda üldse kaasas veavad? - Styxi paadimehele kingituseks?) mööduvad paremalt ja vasakult, kollased taksod ristlevad nendega võidu, suunda ei näidata, sõiduradadest ei peeta ja linnakiirus sõltub ilmselt horoskoobist - tüüpiline lõunamaa. Õnneks on olemas Tom-Tom ja ohutulede nupp, mida siin riigis kasutatakse vabalt (näiteks, et keset teed seisma jääda ja omavahel chattida)...

 

Tee Ateenast Delfisse kujunes rahulikuks ja meeldivaks. Päike vajus vaikselt horisondi poole, erinevad külateed viisid kilomeeter-kilomeetrilt lähemale Delfile (Golfi kaotasime silmist juba Ateena äärelinnas). Tegime paar peatust üha maalilisemaks muutuvate maastike pildistamiseks ja kohvipausiks ühe pensuka kohvikus - Cafe Ipanema. Arusaamatu, miks peaks keset Kreeka põlde olema kohviku nimi Cafe Ipanema (takkajärgi tarkus - see on kohvikuteketi nimetus, mis müüvad Ipanema espressot)? Kohvikuga seoses meenub vinge tuul, mis põldude vahelt hoogu kogudes veeretas mööblit ja prügikaste parklas...

 

Ateenast Delfisse

| Üles |

 

Hotelli Athina leidmine õnnestus teisel ringil - Delfi tänavad on ühesuunalised ja paiknevad erinevatel tasanditel, peatänavaid ühendavad kitsad trepid. ...Nagu kirjutab Pausanias:

 

"The city of Delphi, both the sacred enclosure of Apollo and the city generally, lies altogether on sloping ground. The enclosure is very large, and is on the highest part of the city. Passages run through it, close to one another."

Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 10.9.1.

 

Hotell tundus õdus, pererahvas meeldiv. Tundus, et eelmise õhtu avapidu Ateenas oli meie inimesed väsitanud, mistõttu õhtu hotellis tõotas tulla pigem pikk ja unine - Argo istus voodil, nina läpakas ja tüdrukute plaanid esialgu olid seotud (vist) supermarketiga... Peale lühikest jalutuskäiku leidsin minagi täiesti tühja taverna vaatega pimedatele mägedele pimeda taeva taustal (kõlab paeluvalt).  Ehmatanud naeratusega ettekandja oli esiti hirmus üllatunud, leides mingi karvase mehe lauas istumas ja akent lahti kangutamas, ent kui tellisin veini ja lamba-souvlakit, tuli ta näole kerge rõõmuvirve. Kaua sa hing ikka üksi tinistad - niisiis helistasin Kadrile ja mangusin rahva kohale - et üle vaadata esimesed sketsid Ateenast. (Takkajärgi Tartus olles arvan, et sain sellel õhtul reisi ühe parima söögi. Ma ei tea, kuidas seda lambaliha oli tehtud, kuid see maitses imehästi). Lahkusime kõrtsust peale paaritunnist jutuajamist peale seda, kui uue kannutäie veini tellimise asemel hakkas peremees häbelikult rääkima sellest, et tegelikult juba tund aega tagasi tahtsid nad hakata sulgema. Palusin siis kannu asemel klaasitäie ja arve. Kergendunult ohates ruttas perenaine klaasi täitma ning peremees hakkas askeldama kaardimakseaparaadiga.

 

"Dont be angry - they are just students...", ei saanud ma mainimata jätta...

 

Kuna olin kiiruga asju pakkides unustanud maha kõik joonistamisvahendid, mõtlesin ärgates minna uurima, kas neid kusagilt saaks osta. Vanahärra retseptsioonist arvas, et Delfist võib sellega olla probleem, kuid vaadata võiks naaberlinnast Arachovast, kuhu on ca 10 kilti. Et hommikusöögini oli aega võtsin Civicu ja teele. Loomulikult ei saanud ma ei paberit ega pliiatseid, sest enamus poode oli veel suletud ja neis mõnedes, mis juba avatud olid, kirjatarbeid ei müüdud. Samas ei läinud käik kuidagi tühja. Eelmisel õhtul Delfisse sõites oli mägesid tunda serpentiinist, ent suurejoonelised vaated mattis üha tihenev hämarus. Tõusev päike värvis mäenõlvad sametiseks, kusagilt kaugemalt orust kerkiv suitsuvine laotus valge uduna alles varjujäävate nõlvade ette... Õhk oli vaikne ja klaar! Silmasin tee ääres üht BP kohvikut, kust avanes päris hea vaade mägedele. Keerasin sisse, kuid kahjuks nad veel kohvi ei pakkunud...  Ostsin siis vett ja sõitsin tagasi hotelli poole...

 

Hommikusöögilauas selgus, et sketsimisega ma enam seanahka vedada ei saa, sest kõik on lahkelt nõus omi pliiatseid ja pabereid mulle laenama. Loomulikult - las higistab ise ka, muidu ajab ainult teisi taga. Seepärast, Tholose juurde jõudes olin varustatud korraliku pliiatsikomplektiga (sügav kummardus, Minea!) ja paberiga (aitäh, Argo!)... Autosid Kastaalia allika lähedale parkides selgus, et juba Vitruviuse poolt viidatud Tholose juurde pääseb ilma rahata.

 

"Pythius wrote a volume on the Ionic temple of Minerva at Priene, and Ictinus and Carpion on the Doric temple of Minerva at Athens, on the Acropolis; Theodorus Phoceus on the vaulted temple at Delphi..."

Vitruvius. X Books of Architecture. 7. book, Introduction. 12.

 

Nagu ei maksa midagi ka apelsinid liual päevinäinud suveniirimüüja laual (arvatavasti oli ta juba siis siin majakeses oma suveniiridega kohal, kui Odysseus siinkandis metssiga küttis). Ja see minek alla templivaremete juurde! Rohi tee ääres on kohati rinnuni! Kõik aasataimed õitsevad, männid oma tumekollaste puhevil isaskäbidega on justkui piduehteis, kusagil õitseb kirsipuu, kusagil mingi puu, mille sugukondagi ei julge pakkuda, viigipuud on hiirekõrvul. Tee ääres laulab ojake (ok - sajuvee renn vms) mägede tippudel sulavast lumest. Kuigi ma hommikul nägin, et Kastaalia allikas on kuiv, pole selles vulinas raske endale ette kujutada, et see vesi voolab üle just sellest basseinist, kus kangelased end enne Püütia mängudel ülesastumist pesid...


"...the water of Castalia, which is sweet to drink and pleasant to bathe in"
Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 10.8.9.


Ja mesilased! Kui Pireti ettekanne sai kuulatud, läksin head joonistamiskohta otsima. Kusagil endise Ateena Pronoia vundamendiplokkide vahel leidsin vaikse päikeselise koha, kus kasvas kõikvõimalikes värvides lilli, mille vahel toimetas arvatavasti sadu mesilinde, täites õhu suminaga, mis toob silme ette nood pildikesed suvedest vanaema juures, kus niitmata rohu sisse heinamaal võis tundideks end ära peita... Lisaks sellele olime seal (Delfit mõtlen) üksi - peale meie ei ühtegi inimest. Vabandust, siiski luuras kusagil suur vend - üks vilega tüüp. Ta ilmus ilmselt tuulest oma tiivuliste sandaalidega, kui keegi tüdrukutest proovis astuda üle Tholost piirava nöörtõkke.
 

Prrrrr! Don't touch!

 

Delfi. Tholos

| Üles |

 

Hiljem kohtasime veel õige mitmeid viledega valvureid, kelle hulgast mõned seelikuga eksemplarid kasutavad liikumiseks kahtlemata luuda...
Ma olen alati tahtnud joonistada nagu paljude raamatute illustratsioonid 1950-te sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt". Kui aga proovin ise niiviisi, siis tuleb välja mingi grotesk, eriti inimesed. Seepärast olen alati eelistanud ka pastellide või värvipliiatsitega pigem teha fantaasiavallast konkreetse vormita objekte, abstraktseid ornamente jm reaalsete vaadete asemel. Pastelle hoidsin käes viimati Nizzas 2010, pliiatsiga tegin vist midagi töövälist vist mõni aasta veel varem. Ok, vildika ja tuššiga on töö pärast vahetevahel vaja teha skemaatilisi ristlõikeid, mõni väljamõeldud vaade või protsessi kirjeldus jms - kuid see kõik on kaugel natuurist visandamisest. Seepärast, hakates oma esimest pildikest visandama, olin üsna närvis - nagu hakkaks ise taas eksamit tegema. Eks see esimene pilt (ja kõik teised riburadapidi ju ka järgi) polnud midagi erilist, kuid eriline oli see tunne, mis tekkis, kui asjad paberil hakkasid ilmet võtma. See rahulolu, tegemise rõõm, tegemisest, mitte tingimata tulemusest, mida tundsin kunagi ammu-ammu ja mille olin arvanud olevat unustanud...

Maanteest ülespoole jääv Vana-Delfi koos Delfi muuseumiga käis juba maksu alla. Tudengid said rahata, ma pidin taas kukrut kergitama 8 euri võrra. Ka lahustus mööda iidset teed mäest üles rühkides see päikeseline meeleolu, mis Tholose juures oli täitnud kõik meeled ajatuse, päikese ja rõõmuga. Siin oli turiste, tõsi võrreldamatult vähem Ateenaga, kuid siiski kohati häirivalt palju. Jalutasime Via Sacrat pidi mööda varakambritest, Apollo templini ja siis mäkke üles amfiteatrist mööda kuni staadionini. ... Ja siis taas joonistama.


Delfi... Kui palju vahvaid pilte ja kirjeldusi, kui palju lugusid... Oli ju Apollo ise läbi selle koha, õigemini läbi püütia suu, rääkinud inimestega. Jah, vaated olid haaravad, maastik kaunis, kuid sellist tunnet, nagu paar tundi varem Tholose juures, uuesti ei tekkinud. Võib-olla üle amfiteatri vaadates oligi mõjuvaim just foon, kui kivihunnikud ise. Võib-olla oli oma osa ka taevas, mis hakkas tasapisi, kuid järjekindlalt kattuma pilvedega. Kui lõpetasin viimast skitsi, kõndisid mööda mingid tüübid inglise keeles omavahel rääkides. Üsna mu selja taga ütles üks:
"Why the people skeching everywhere? Is that their freaky daywork or something... Don't understand.". Mille peale ta kaaslane vastas midagi sellist, et küllap pole neil midagi muud tarka teha.
 

Delfi

| Üles |

 

Delfi muuseum on nagu jalutuskäik mõnes kunstiajaloo raamatus, täis asju, millele võiks panna sildi - "kohustuslik". Kes poleks siis näinud mõnes raamatus Polymedese vendi või Kaarikujuhti, mille kohta Gombrich kirjutab näiteks nii:

 

"Nagu me näeme, ei püüdnud kunstnik kujutada tõelist nägu selle ilusate või inetute detailidega, vaid lähtus oma teoreetilistest teadmistest inimfiguuri ja näo kohta. Meil puuduvad andmed, kas selle vankrijuhi kuju sarnanes sellega, keda ta kujutas - võib arvata, et me ei saa rääkida sarnasusest sõna tänapäevases tähenduses. Ometi on tegemist tõepärase inimesega, kuju on imeväärselt lihtne ja kaunis."

Gombrich, E.H. 1997. Kunsti lugu. Avita, Tallinn, 89-90.


Muuseum on avar ja huvilisele huvitav, ekspositsioon just paras, et selle jõuab läbi vaadata ilma poole peal tüdimata (no kindlasti mitte iga potti ja münti, kuid skulptuurid jm küll). Ainus naljakas asi on see, et ei lubata inimesi skulptuuride taustal pildistada - mitte, et mul huvi oleks näiteks mõne Aphrodite torsoga koos pildile saada, kuid ma ei saa aru, miks sellised mõttetud pildid võiksid olla muuseumile vm kahjulikud? Muidu ei lubata sageli ilma eriloata eksponaate pildistada eeldades, et fotosid tahetakse publitseerida - selles osa takistusi aga ei ole

Ok. Mineraalvesi ja mingit sorti singi-juustu pirukas on otsas ja nagunii tuleb hakata auto poole liikuma...
 

Delfi muuseum

| Üles |

 


 

06.04.2013. ...Öö...Delfi, motell Athins

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Minu päev on täkkesse läinud, kui ka kõik järgnev peaks kujunema täielikuks jamaks, siis minu doos on ikkagi käes... Auto on kräpp, mootor on nii kohvi, et vaid allamäge sõites saab käike alla vahetades võtta kurve peaaegu mõnusalt (piirini, et tagapingis kisa lahti ei läheks). Golf tundub, et liigub tõusul palju lõbusamalt, aga langustel kaovad nad täpiks silmapiirile... Ilmselt tuleb see sellest, et Anneli saab adrenaliinilaksu mingitest muudest asjadest (Amstelist hotellis, pakun :)). Üles minnes mõne koha peal tuli kasutada esimest käiku, mida ei olnud muidugi kõrvadel kuidagi ilus kuulata. Aga sellest pisut hiljem... Oleks selliseid mägiteid marsruudil rohkem!

 

Delfi varemeteväljalt hotelli jõudes uurisime, ega vanapaar tahaks meile korralikku kreeka õhtusööki teha. Vastus oli viisakas, kuid kindel ei. Samas juhatasid eite-taati kätte tee tavernasse "Vakhos", mis pidavat ülelinna pleiss olema. Seadsime sammud söömamajja. Uksel ilutsesid kõiksugu kaardimaksemärgid - ime, mida naljalt siin riigis näha pole - keegi kaardimakset teha ei taha - ja lisaks 2012.a. TripAdvisori parima söögikoha tunnusmärk. Vaade mägedele klaasitud terrassilt, mis arvatavasti suvel on avatud oli ise juba tulekut väärt, lootsime, et toit ka.

 

Vakhos. Motel Athins

| Üles |

 

Lõuna oli meeldiv, kuid minu lambaliha 10 palli skaalal pigem 4 -  eileõhtuses söögikohas hotelli kõrval pandi sealse souvlakiga latt ilmselt liiga kõrgele. "Vakhose" lambaliha meenutas Baikali ääres söödud rahvussuppi, mis koosnes keeduleemest ja lehma tagajala põlvekedrast. Noh, Vakhose roal polnud leent, kuid muu oli suhteliselt sama... Teised vist oma roogade üle ei kurtnud. Ja veel üks tähelepanek, mis muidugi ei puuduta kõrtsu, vaid 21. sajandi algust... Kui veel 15. aastat tagasi võis reisimist iseloomustada salmiga Pogues'i loomingust:

 

Mother pack me bags because I'm off to foreign parts

Don't ask me where I'm going 'cause I'm sure it's off the charts

I'll pin your likeness on the wall right by my sleeping head

I'll send you cards and letters so you'll know that I'm not dead

 

 (Drunken boat) http://www.metrolyrics.com/drunken-boat-lyrics-pogues.html

 

 ...siis praegu oli hea vaadata, kuidas üle nutitelefonide käis broadcast lives sellest, mida süüakse, milline on interjöör ja millised vaated avanevad. Share! Like! Ühtpidi on see väga lahe - "suur vend" on kogu aeg kursis (kas keegi saatis isale sõnumi, mitu liitrit veini esimesel õhtu Ateenas joodi?) ja kuhu kaob suure venna raskelt teenitud papp. Mina tahaks enne jagamist filtreerida ja mõelda... Peamine ju kõige selle pildistamise-blogimise-sketsimise juures ei ole pakasuhha, vaid see, et kui kunagi enam ei jõua jalgupidi ise kivihunnikute otsa ronida, siis on mille järgi meenutada, kuidas kollased tänavalaternad peegeldused veiniklaasis...

 

Teisalt teeb see ka murelikuks - enne kui öösel kõrtsust tulles tuikudes vastu tänavalaternat vett laskma hakkad, tuleb hoolega ringi vaadata... Muidu avastad hommikul ärgates, et su pilt on näoraamatus ja et ikka kindel oleks, kes seal kuseb, siis ka ka taagitud... ja kogub laike... Ja ei saa öelda, et mida ei mäleta, et seda pole olnud. Vägisi trügib meelde Ray Bradbury "451 kraadi Farhenheiti"... Me oleme raamatus kirjeldatud ulmemaailmale üha lähemal... Õnneks on veel olemas postkaardid ja kui õllet tellides kelner kurva näoga krediitkaarti käes hoides teatab: "Hey mister, sorry... insufficient funds...", saab võtta telefoni ning saata sõnumi:

 

"Kallid vanemad, palun saatke raha, muuseumipiletid on sellel aastal erakordselt kallid..."

 

Enne Parnassosele starti leppisime kokku aja väikeseks linnatuuriks. Varusin vana head Smirnoff on Ice'i valgele kannuveinile vahelduseks ning läksin postkaarte otsima. Mitte kaugel hotellist oligi butiik, täis topitud tavalist turistinänni. Ostsin kaardid ja kuidagi saime taadiga jutuotsa peale. Nagu nõiaväel sigines õlikann ja kohalik oliiviõli ning pakk maitseaineid letile. Taat tegi suurejooneliselt allahindlust (kui muidu on juurdehindus 150%, siis nüüd sain vaid 75-ga) ja pajatas, et õli ta enda pressitud ja oma istanduse oliividest - pidavat siinsamas naabernõlval olema 10 hektarit. Uurisin Kreeka majandusjama kohta. Selle kohta arvas taat, et sissetuleku osas suviti pole vahet, aga talved on lahjemad. Tema nänni ostavad turistid niiehknii, muudel elualadel pidi aga olema rihma mõnel pool kõvasti koomale tõmmatud. Kaubapeale sain kurja peletava klaasripatsi sõnadega:

 

"For Your Estonian Girlfriend! Do You have any?"

 

Hotellist oli öeldud, et Parnassosele saab autoga ja maad on ca 30 km. Kevade edenedes pidi olema sinna just paras märgirattaga minna. Nagu oli ühes Venemaa jalgrattalaenutuses kirjutatud: save your health&money for beer&vodka... siis autodesse ja tuld! Mõlemad gepsud ajasid segast, mõne aja pärast tekkis tunne, et me oleme raudselt valel teel. Plaanisin juba tagasipööret, sest lumise mäenõlva olime kaugelt ära näinud, kui kõhutunne juhatas ühe kitsama tee otsa peale. Oleks nadi ju kõikide muusade asupaik jätta hädaldava naviseadme pärast üle vaatamata (Paani sünnikoopa teeots jäi nagunii avastamata, kuigi muudel põhjustel). Tee muutus päris mõnusalt kitsaks. Murenenud servaga asfaltlint hakkas keerutama kõrgemale, temperatuur langes ja varsti rühkisime 2 käiguga juba vaid +10C ja ... kolmemeetriste lumehangede vahel. Tõsi - asfalt oli puhtaks sulanud ja igal pool andsid mustad laigud tunnistust sellest, et hakkab talve võim sealgi murduma. Tee hargnes. Mõlemad harud viisid lõpuks üsna üles välja, mõlema haru otsas asus mäesuusakeskus (muusadest ei kippu-kõppu). Ühel neist tegid rajamasinad usinasti tööd, kohalikud asjapulgad ütlesid, et tulge homme, siis on avatud. Oleks Kadril olnud lumelaud, oleks ta sinnasamasse end kohe järjekorda pannud. Kuidagi õnnestus ta kõrvad sireenide hüüete eest sulgeda ning edasi minna. Kui muidu sireenide laul pidi olema naisterahva kõrvadele kui hinge seest kaapiv jõle krigin, siis lumelauasireenid laulavad ilmselt Pavarotti ja Enrique Iglesiase häälega...

 

Ma ei tea, kuidas teised, kuid ma sain küll vahelduseks valgetele sammastele vajaliku annuse pärisloodust ja mägiteed. Oleks tahtnud mööda neid lumiseid nõlvu jalutada rohkem, kaugemale, üles välja või autoga võtta ka mõne kruusase raja, kuid - ei ole mõtet üritada asju, milleks pole vajalikku varustust; T- särgiga 10C ja lõikava tuulega väga pikalt ei kõnni ning esisillaveoga jalgrattaga sain juba eelmisel sügisel Kreetal piisavalt mitte kõige innustavamaid off-roadi kogemusi... Kuid pool-lumist, pisut auklikku ja kohati ka varisenud teed saime nautida kuni videvikuni. Hea meelega sõidaks sellist teed rohkem. Eks näe, mida homme selles osa korraldada annab.

 
Tagasi jõudsime praktiliselt pimedas. Mingit prallet, tundub, et täna õhtul ei tule. Plaan on vist tüdrukute toas korra tänased sketsid üle vaadata ja siis põhku. Eks näeb... mul on veel mu Smirnoffid...
 

Parnassosel

| Üles |

 


 

07.04.2013. Kell 22.45. Loutraki, Hotell Marko

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikune Delfist lahkumine oli meeleolukas. Hotelli pidav vanapaar jagas vanemlikke õpetussõnu, milline tee on parim, kuhu võiks veel minna jne. Tüdrukud kinkisid neile meeleheaks veini... Välja astudes olid autod kaetud millimeetripaksuse õietolmukihiga - kõik kohad olid seda täis. Taevas keerles rahutukstegevaid tumesiniseid pilvi, aga esialgu vaid silmapiiril.

 

Meie esimene sihtmärk oli Teeba, kui Creoni - Heraklese patrooni - linn ja paljude teiste Kreeka müütidest tuntud tegelaste (Niobe, Oidipus, Penelaos jt) linn. Eelmisest korrast mäletasin, et tänapäeva Teeba on suhteliselt mõttetu koht, kuid avastamistväärt on Cadmea müüridele ehitet arheoloogiamuseum. Peatus juba Delfisse minekust tuttavas Cafe Ipanemas klaasidelt õietolmu pesemiseks ja tassi kreeka kohvi jaoks ning paar meeleolukat shortcuti külade vahel - algus oli igaljuhul mõnus. Teebasse jõudes selgus, et arheoloogiamuuseum on remondiks suletud. Täiesti lambist jalutuskäigu peale leidsime mäe otsas kunagise nn Mükeene perioodist pärineva hauakoopa, mille ette keegi, ilmselt ohvrianniks, oli kallutanud paar koormat olmeprahti. Kehitasime pisut õlgu ja otsustasime edasi Korinthose poole sõita. Enne autodeni jõudmist hakkas sadama.

 

Teeba

| Üles |

 

Tee Loutrakisse - linnake Korinthose lähedal - viis üle mägede ja piki rannikut. Lasin Tommil valida lühima tee ja see siis ajas mõnuga külavaheteedele ja mäkke nii, et kella kolme paiku, kui hotelli juurde maandusime, oli ausalt öelda mägiteedest juba küllastus saabunud. Samas oli tee maaliline, eriti piki rannakaljusid kulgenud teeosa, sellest omakorda meeleolukaim Kato - Agia Sotira lõik, kus kohati olid lained ja maalihked osa teest ära viinud. Katos tegime lühikese peatuse klibusel rannal. Külake, mis arvatavasti hooajal on rahvast tulvil, tundus kõle ja mahajäetud, kuid rannakõrtsus elu kees. Võtsin kreeka kohvi ja mõtlesin, et selles kohas võiks küll ühe õhtu veeta. Kell polnud veel kakski, kuid selline muhe suitsune meeleolu, mille mootoriks olid kaks mitte enam päris esimeses nooruses baaridaami, kelle särasilmsus tulenes ilmselt millestki muust kui kaasasündinud omadustes.

 

Kato

| Üles |

 

Loutraki on selline tavaline uus Kreeka kuurortlinn. Vanalinnu, kui selliseid kompaktseid vana arhitektuuriga asumeid, kohtab harva, rohkem väiksemates kohtades, kus ajast-aega raha vähem liikunud. Sügisel, kui Iraklios nö vanalinna kohta hotellis küsisin, ütles adminn väga tabavalt, et vanalinna markeerib vaid kitsas tänavatevõrk, sageli ka mitte see, hooned on 20. sajandi jooksul sageli mitu korda ümber ehitatud, tavapraktikaks on, et vanad majad enne alt lammutatakse. Samuti on Kreeka kaubamärgiks antiikaeg - hilisemad kihistused on hoopis vähem olulised. Näiteks keskaegsed linnused, mida küngaste otsas võib kohata sama tihedalt kui Kastiilias ning millest tagasihoidlikumagi kõrval Rakvere linnus tundub nagu kõrvalhoone, on valdavalt priipääsmega ja üsna sageli isegi teedelt viitamata (või võrreldes päris vanade kivihunnikutega ikka kesiselt viidatud).


Hotelli juures parkimiskoha leidmine oli ülesanne omaette, kuid lõpuks kohad leiti ja leppisime kokku, et enne Akrokorinthost läheme kusagile sööma. Taevas oli paljulubav, varsti hakkaski sadama. Seepärast lasksime end ühel keldrikõrtsuomanikul ära rääkida ja varsti ootasime tavalisi kreeka sööke turistidele - souvlaki, gyros, tzadsiki jms. Omanikul oli vene naine, kes hea meelega oli abiks toidunimede tõlkimisel, mitte et see menüü nii eriline oleks olnud, kuid vahelduse mõttes suhtlemisele inglise keeles oli vene keel päris mõnus. Peremees surfas usinasti internetis ja varsti hakkas kostma Eesti selle aasta eurolaul ja siis läks lahti. Ma ei tea, mis algoritmiga, kuid ta leidis igas't õudsat umpat ja mängis seda valimatult ette. Ma ei ole tulnud Kreekasse mingit paganama eesti tümakat kuulama. Asi lõppes sellega, et tegime oma wishlisti, mida siis DJ õnnelikult läbi mängima hakkas. Ausalt öeldes, veider on kusagil suvalises võõramaa kõrtsus kuulata isegi Sööti või Sibulat. Õigemini - see oleks elamus omaette reisi lõpul, kui reis kestaks näiteks paar aastat. Ahjaa... naljakas amps anti toidu peale - klaasitäies vees teelusika peal mingi valge veniv ja magus ollus... Greek special...
 

Tahiin

| Üles |

 

Akrokorinthos oli sama maaliline, kui mäletasin. Kogu ümbruskond on nagu peopesal. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, valgus oli ilus, ent ilm vihmajärgselt rõske, külm ja tuuline. Ärgitasin mingi ähmase eelaimuse sunnil inimesi ikkagi joonistama ja et mitte ainult veinijoomises eeskuju anda, võtsin isegi pliiatsid välja. Osa rahvast võttis joonistamiseks kohad sisse autos istudes - eks selle vilu tuulega oli see ka mõistlik - Nastja ja Olja on juba haiged...

 

Loutrakisse jõudsime videvikus. Lausa imelik hakkab - kõik ümberringi on nakatunud taas wifi-viirusest ja terve pikk õhtu on käinud jant selle ümber, kas ja kaua keegi netti saab. Globaalsuse ajastu! Igatahes ma üritan ka täna õhtul vähemalt propageerida pigem mõnd rannakõrtsu - päevavalgel jäi neid promenaadi ääres silma mitmeid - selle asemel, et wifit taga ajada. Õnneks isegi nuttes mu vana hea Nokia wifiga ühendust ei saa, seega olen resistentne :).

 

Akrokorinthos

| Üles |

 


 

08.04.2013. Kell 08.25. Loutraki, Hotell Marko lounge

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Eilne rannaõhtu piirdus mõõdukas koguses päris mõnusa ja odava majaveiniga. Koha, kus selle allikas vulises, leidsime otse rannal...
Eileõhtune merevaade ja tähed taevas tõotasid ilusat ilma - ka kohalikult mehelt eile "Eesti karaoke baaris" küsides jäi mulje, et tuleb ilus ilm... Ent hommikul rõdult alla vaadates paistis meri tormine, säbrutas vihmapiisku ja kogu olemine tundus eriti kõle. Prrr.... No loodetavasti läheb paremaks ja ei juhtu nii nagu Argo hommikul oma kirjapanekuid (vist) alustas ja mina parafraseerisin... a la "täna tuleb üks s...t päev!"....

Loutraki

| Üles |

 


 

08.04.2013. Kell 21.50. Epidauros, hotell Avalon

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Korinthose kanal

| Üles |

 

Kui hommikusöögi Loutrakis lõpetasime, oli taevas pisut rõõmsam. Isegi sedavõrd, et Korinthose kanali juures tehtud peatuse ajal ei saanud keegi pildistades märjaks...
 

"Pooljuhuslikult avastasime" Vana-Korintose varemetevälja. Teadsin seda ju eelmisestki reisist, kuid, kuna seal ühtegi paremini säilinud templit ei ole, siis algmarsruudi tegemisel mõtlesin sellest loobuda. Nüüd otsustasime minna, kuna nagunii kohal oleme. Taevas Vana-Korintose varemete juures nägi endiselt kahtlane välja ning Akrokorinthose ümber hõljusid tumesinised pilved. Kassas selgus meeldiv fakt, et ka õppejõud võib tasuta sisse kõndida... Töövõit!


Vana-Korinthose varemeteväli oli nagu varemeteväli ikka. Endisaegsest võimsast polisest, mis ei jäänud alla rikkuselt ning mõjukuselt alla Ateenale ega Teebale, pole palju säilinud. Kui Apolloni templi kümmekond poolikut sammast välja arvata, siis kogu muu kreeka-rooma aega tuleb siingi taas sambaketaste ja siin-seal välja kaevatud ja riita laotud kivitükkide järgi endal ette kujutada. Samas on ala vuntsitud vaid nii palju, et ka jaapani turistid karjakaupa liikudes ellu jääksid ja seetõttu seguneb kaduvuse hõng meeldivalt lokkavate moonide jm põllulillede kauni värviga... Hea mulje jättis muuseum. See oli mõnusalt ülevaatlik, mitte liiga ülekuhjatud ja tutvustas võrdselt nii kreeka kui rooma kihistusi. Ent meelde jäi hoopis muuseumi ekspositsiooni suhteliselt hiljutine kummaline lugu, millel pikemalt ei viitsi küll pikemalt peatuda, kuid mille resümee oleks järgmine: kamp pätte murdis muuseumisse sisse, andis valvurile peksa ja varastas ekspositsiooni paremad osad, ligi 300 nimetust ja kebis saagiga Miamisse (kuhu siis mujale). Nad jäid vahele ja 10. aasta pärast olid eksponaadid (õigemini suur osa neist) muuseumis tagasi. Kõlab nagu filmisüžee. Täpsemalt saab kogu sellest jamast lugeda näiteks siit: http://archive.archaeology.org/online/features/corinth/


Meie reisi eesmärgile mõeldes on Korinthos pigem märgilise tähendusega - peetakse seda ju korintose orderi sünnikohaks (kuigi vanim teadaolev korinthose sammas pärineb Bassae Apollo templist Arkaadias (ca 140 e.Kr), mis jääb siit pisut ikka lõuna poole). Vitruviuse järgi olevat Korintose orderi leiutanud Ateenas ja Korinthoses 5. sajandil e. Kr. tegutsenud arhitekt ja skulptor Callimachus, kes oma kätt on harjutanud ka Ateenas:

 

Just then Callimachus, whom the Athenians called κατατηξἱτεχνος for the refinement and delicacy of his artistic work, passed by this tomb and observed the basket with the tender young leaves growing round it. Delighted with the novel style and form, he built some columns after that pattern for the Corinthians, determined their symmetrical proportions, and established from that time forth the rules to be followed in finished works of the Corinthian order.

Vitruvius. X Books of Architecture. 4. book, 1. 10.


Vihm ent oli ilmselt Olümpose elanike poolt saadetud uskmatutele karistuseks templite varemetel trampimise pärast ja varsti tibutas taas ning üsna korralikult. Vahepeal isegi nii, et pidasin paremaks põgeneda lageda taeva alt puude varju. Kindlusemäge, mis Vana-Korintose taustal taevani kõrgub, ümbritsesid tumedad pilved...

 

Korinthos

| Üles |


Üles Akrokorinthose parklasse jõudes oli nähtavus ehk viiskümmend meetrit, kuid ronides kindluse poole üles kahanes see veelgi. Lisaks ladistas sadada. Libedad kivid järskudel nõlvadel muutusid kõndimiseks lausa ohtlikuks. Pildistada polnud suurt midagi, rääkimata joonistamisest. Akrokorinthose kindlus on ehitatud keskajal ja seda peetakse üheks Kreeka suurimaks ja tõsisemaks kindlusrajatiseks. Algselt oli see rajatud Kreeka akropoliks, mäe kõrgemal künkal asus tollal üle ilma tuntud Aphrodite tempel koos selle kuulsate jumalanna teenijatega. Edasi täiendasid linnust roomlased, siis kõik need, kes parajasti valitsesid, napollased, veneetslased, türklased jne. Veel 19. sajandil oli see sõjaliselt oluline koht. Strabon kirjutab:

 

"And the temple of Aphroditê was so rich that it owned more than a thousand temple slaves, courtesans, whom both men and women had dedicated to the goddess. And therefore it was also on account of these women that the city was crowded with people and grew rich; for instance, the ship captains freely squandered their money, and hence the proverb, "Not for every man is the voyage to Corinth." Moreover, it is recorded that a certain courtesan said to the woman who reproached her with the charge that she did not like to work or touch wool: "Yet, such as I am, in this short time I have taken down three webs."
Strabo. Geography. 8. book, 6. 20.


Triinu ettekannet kuulasime 3. väravas vihmavalingute alt peidus olles. Et mitte midagi näha ei olnud, koperdasime libedatel kividel tagasi autode juurde. Ära siit Mükeenesse - äkki on seal ilm parem...
 

 

Akrokorinthos, vol 2

| Üles |

 

Ja ime sündis - Mükeenes siras päike. Küll läbi pilveräbalate, kuid siiski. Taaskord oli ka õppejõududele sissepääs prii...

Mükeene - Perseuse ja Andromeeda linn... 15. aastat tagasi seisime siin nende väravate taga ja ei raatsinud välja käia tookord üüratuna tundunud piletiraha, sest osa ekspositsioonist oli ka elektrikatkestuse pärast suletud. Tegime tookord asulas peatuse, ostsime suveniire ja läksime vist edasi Argosesse. Olen seda mitmeid kordi meelde tuletanud. Nüüd ma siis olin sees, istusin pingil ja kuulasin Minea ettekannet. Vaatasin esimesi kivihunnikuid, neid nn kükloopilisi müüre ja esialgu tundsin nagu pettumust - kõik see sarnanes Phaistose või Knossosega, pigem siiski esimesega. Aga vaid esmapilgul. Leppisime aja kokku, enamus hakkas joonistama Lõviväravat. Irdusin seltskonnast ja läksin avastusretkele. Kui mõtlen sellele, mida Mükeenes siis nii väga vaadata on, siis loomulikult ei saa üle ega ümber Lõviväravast, Lõvi hauakambrist ja iidsest veereservuaarist, mille pilkasse pimedusse viib sadakond uudishimulikest jalataldadest libedaks kulunud trepp.

 

"In the ruins of Mycenae is a fountain called Persea; there are also underground chambers of Atreus and his children, in which were stored their treasures."

Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 2.16.6.

 

...Ja seal on ka üks teine värav, mis pole nii suursugune ja imposantne kui Lõvivärav, pigem nagu monoliitplokkidest raam, kuid kaunis siiski... Ja veel üht-teist. Ent see kõik moodustas vaid näitelava. Etenduse andsid kõikvõimalikud põllulilled, lehtivad põõsad, "lamburistseenidega" vaated Mükeenet kaitsvatele kahele mäele, mesilastesumin, lambakellade plekine helin ja see ajatuse tunne. Leidsin ühe nurgataguse, istusin ja joonistasin. Olin... Kirjeldamatu... Oli õige aeg ja hetk olla Mükeenes just nüüd, mitte 15. aastat tagasi.

 
"Everything here speaks now, as it did centuries ago, of illumination, of blinding, joyous illumination. Light acquires a transcendental quality: it is not the light of the Mediterranean alone, it is something more, something unfathomable, something holy. Here the light penetrates directly to the soul, opens the doors and windows of the heart, makes one naked, exposed, isolated in a metaphysical bliss' which makes everything clear without being known. No analysis can go on in this light: here the neurotic is either instantly healed or goes mad. The rocks themselves are quite mad: they have been lying for centuries. exposed to this divine illumination: they lie very still and quiet, nestling amid dancing colored shrubs in a blood-stained soil, but they are mad, I say, and to touch them is to risk losing one's grip on everything which once seemed firm, solid and unshakeable. One must glide through this gully with extreme caution, naked, alone, and devoid of alI. Christian humbug. One must throw off two thousand years of ignorance and superstition, of morbid, sickly subterraneari living and lying..."

Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 43


Mükeene muuseum on tarkadele ja asjatundlikele inimestele, kes suudavad sadade kaupa keraamikat vaadata. Ahjaa... Muidugi on seal Agamemnoni surimask - pole vist ühtki kunstiajaloo raamatut, kus sellest fotot sees ei oleks. Schliemann uskus omal ajal, et on leidnud kuulsa Trooja sõjapealiku maski. Kaasaeg on teinud selles osas korrektuure, kuid taas - on's seal vahet, kas see oli ikka see Agamemnon. Nüüd lebas igatahes tema, kes iganes ta ka polnud, et väärida kuldset viimset näokatet, surimask seal, kuidagi suvaliselt ja pooleldi vitriiniklaaside ühendusjoone taha peitunult...

 

Mükeene

| Üles |


Parklasse jõudes äratas tähelepanu tuuleklaasi vahele pistetud flaier, mis lubas suurepärast sööki: 8 euri - kolm käiku. Et kõigi patareid "töötasid" peamiselt hommikusöögi peal, kuid kell käis juba kaheksateistkümnendat tundi, siis said reklaamijad oma tahtmise. Mükeene asulasse kõrtsu ette jõudes hakkasin mõtlema et midagi jäi vist tegemata. Vaatasin skeemi ja - muidugi - Agamemnoni hauakamber polnud ju silma jäänud väga lihtsal põhjusel - see asub muust varemeteväljast pisut eraldi. Ütlesin oma auto rahvale, et ok, minge sööma ja tellige mulle ka ära - ma lähen korraks tagasi. Nõme oleks järgnevad 15. aastat rääkida, et näed, olime kohal ja piletki olemas, aga Gyros, Souvlaki, Beer&Co võtsid enne rajalt maha.
Astusin väravast sisse, haigutav piletimüüja naeratas sõbralikult ja ei vaevunud mu piletit ja ITICut vaatamagi. Sammusin pisikest rada pidi Panagitsa mäest üles ning mitte miski ei viidanud vaatepildile, mis mõne hetke pärast avanes. Jah... Ma olen seda hauakambrit ju fotodel näinud, aga lives... Hoolimata sellest, et britid omal ajal kaunistused Briti Muuseumisse tassisid, on fassaad muljetavaldav oma massiivsuses. Pidulikkust rõhutavad rustikaalsed üüratud tugimüürid. Astusin sammhaaval ukseavale lähemale...

 

"There is the grave of Atreus, along with the graves of such as returned with Agamemnon from Troy, and were murdered by Aegisthus after he had given them a banquet. As for the tomb of Cassandra, it is claimed by the Lacedaemonians who dwell around Amyclae. Agamemnon has his tomb, and so has Eurymedon the charioteer, while another is shared by Teledamus and Pelops, twin sons, they say, of Cassandra, whom while yet babies Aegisthus slew after their parents. Electra has her tomb, for Orestes married her to Pylades. Hellanicus adds that the children of Pylades by Electra were Medon and Strophius. Clytemnestra and Aegisthus were buried at some little distance from the wall. They were thought unworthy of a place within it, where lay Agamemnon himself and those who were murdered with him."
.
Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 2.16.6. - 2.16.7.
 

Ent taas alles peamine elamus ootas ees. Kui sisenesin 13,5 m kõrgusesse ruumi kuulsin suminat. Ülal, teravkaarena koonduva kupli all toimetas ilmselt sadu mesilasi võikesiganesnadolid. See sumin tekitas lõbusa assotsiatsiooni - inglise keeles nimetatakse seda ehitise tüüpi "beehive tomb" - nüüd siis tean, kust see nimi tuleb :) Ent teine positiivne vapustus tekkis, kui kõndisin läbi ruumi... Sammudest tekkis mitmekordne kaja. Oli tunne, et kogu see kuppel võngub sammukajas kaasa... Selline kuppel... 1000 aastat enne Rooma Panthenoni! Helistasin tudengid kohale - mussaka ja gyros võivad pool tundi oodata...
 

Reklaamist hoolimata polnud söögikoht kõige ägedam. Positiivse poole peale tuleb panna õhtupäikeseline terrass, negatiivse poole peale täiesti emotsioonivaba teenindus. Kas see, et üks ilus triibuline kass peale rahva lauast lahkumist ennastunustavalt toidujäänuseid sööma asus (minust välja tegemata... kuidas öeldakse "kõtt, raibe!" kreeka keeles?) kuulub positiivse või negatiivse poole peale, ei tea. Viimase emotsiooni loojuvas päikeses Mükeenest andis suveniiripood, millest kunagi ostsin ühe oma elu esimestest reisisuveniiridest... Täielik dežavuu... Mükeene oli lahe! Väga lahe!

 

Ahjaa... Epidaurosesse sõit läks pisut keeruliseks, sest mul tekkis istudes Mükeenes ühe teise kohviku terrassil koos Fix'st sõbraga idee minna Argose kindlusse päikeseloojangut vaatama. Kindlus paistis viinapuuväätide vahelt nii kutsuvalt. Kõrtsmiku sõnul olevat sinna ca 15 km, ainus keerukus on see et tuleb leida õige teeots. Seda teeotsa me muidugi ei leidnud. Küll leidsime Tyrinthase Akropoli, mida (takkajärgi tarkus) peetakse Heraklese sünnikohaks. Aga me isegi ei peatunud seal, vaid kimasime Argose poole edasi. Nüüd, peale lisalugemist, võin öelda, et see oli taas üks neid kohti, kus oleks ikka võinud vähemalt 3 minutit peatuse teha, mis sellest, et värav lukus. Aga on nii nagu on - tegelikult olime neidsamu kükloopilisi müüre juba näinud, ainus mis mu hinge kriibib, et isa Zeusi sünnikoopa piltide kõrvale oleks ilus panna tema kuulsaima poja - Heraklese - sünnikoha pildid... Я здесь был...

 

Mis veel... Argo sai Argose sildiga pildi, tüdrukud said apelsine varastada ja nii me lõpuks siin - hotellis Avalon, maandusime. Tundub, et pole veel hooaeg - oleme siis ainsad külastajad. Kui küsisin peremehelt mullivett spritzeri tegemiseks, käis ta seda kusagil keldris kaevamas - külmikud pole isegi voolu all. Aitab tänaseks. N+1 graatsia toas tuleb päevakokkuvõte. Tüdrukud olid odavalt veini pähe retsinat  ostnud - saab näha, kas see kellelgi alla ka läheb. Dendroloogiahuvilistel tasuks ikka ära maitsta, kuidas Pinus halepensise vaik valge veiniga koos mekib...

 

Atreuse hauakamber

| Üles |

 


 

10.04.2013. Kell 13.33. Maratoni järve tamm. Kohvik Fragma

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Marathoni järv

| Üles |

 

Maratoni järv... paisjärv. Varjuline kohvikuterrass on kavalasti seatud nii, et ka kõige nurgatagusema laua juurest avaneb vaade Pentelikuse mäest kaevandat iidse marmoriga kaetud suurejoonelisele tammile. Selle sama marmoriga viimistleti kunagi ka Ateena templid. Kui õigesti mäletan, siis valmis Ateena veehoidlaks plaanitud paisjärve tamm 1926. a. suure lombi taguste inseneride juhatusel ja oli olulisemaks veereservuaariks Ateenale kuni 1952.aastani. Mis siis edasi juhtus, sellest Lonely Planet kahjuks ei kirjuta. Vaade on suurepärane, kuid tuju mitmel põhjusel mitte kõige parem. Miks - eks see on üks pikk lugu... Peamine on see, et tänane päev on juba algusest saadik nihu hakanud minema. Tegelikult juba eileõhtust saati (kuid eile ma seda veel ei teadnud:)). Tervituseks muljed vanast heast hotell Aristotelisest (jah, seal olime oma tripil juba teist ööd): pikantne hommikusöök, õigemini see masendav ruum ja õudne kohvi, mille juurde Triin ja Olja rääkisid nende toas kolanud prussakatest! Oma toas ma neid (prussakaid) ei näinud õnneks, aga see ei tähenda, et neid kusagil kotivoodri vahel ei ürita priipääsmega Tartusse sõita. Edasi tekkis idee, et kuna plaanime täna õhtuks Sounioni minna, siis ei raiskaks aega Ateenas, vaid vaataks pisut ringi ja jätaks Ateena nägemata jäänud vaatamisväärsused homseks, kui peame olema autodeta nagunii Ateenas. Tundub, et see mõte on olnud üks reisi halvimaid. Esimene sihtkoht väidetavalt üks Kreeka suuremid koobastikke (Koutoki), oli remondi tõttu suletud. Ka kulus linnast väljasaamisele ja koopa ülesleidmisele ilgelt aega, mida vürtsitas täiesti nihkes Ateena liiklus. Võtsime suuna Marathoni poole ja sõitsime siia ligi poolteist tundi! Ühesõnaga - oleme passinud autos kella 9-st saadik ja selle tulemus on ca 31 km Ateenast. Nõme on see, et hotellis kaarti vaadates poleks julgenud arvata, et nii palju aega läheb. Kaugemaks Eesmärgiks oli Rhamnous, aga sinna me pole veel jõudnud ja ma ei tea, kas hakkame üldse üritama... Ahjaa, praeguse välknõupidamise peale otsustasime, et läheme otse Sounioni.

Peamine põhjus aga, mis mu tuju rikub, on see, et fotokas on kaotsis - see on selle eileõhtuse parkimisjama tagajärg ühel või teisel põhjusel, mille üle ma siinkohal targutada ei viitsi. Võib-olla kirjutan sellest pisut hiljem. Fotokas oli päevinäinud ja optika nagunii juba jukerdas, aga viimase pooleteise päeva fotod on läinud ja see ajab närvi. Epidauroses pildistasin sketsijaid ja muidugi Mükeene - see võluv valgus ja vaated... Damn! Eks muidugi tegid ka teised pilte ja ülevaade on olemas, aga ikkagi. No ja veel on läinud mõned meeleolupildid, aga see selleks. Praegu on mul taskus Anneli teine fotokas - eks seni veel käimata kohtadest saab ikka mõne foto. Aga nõme on ikkagi ja tahtmine üldse midagi pildistada nullis. Siinkohal peab muidugi ütlema, et vähemasti 50% seltskonnast on mulle juba öelnud, kui kahju neil sellest on, et ma fotokast lahti sain - tänan teid!


Tundub, et pisut on veel aega ja proovin siis eilse kiirelt sõnadesse panna, sest möödunud õhtul muljete kirjutamiseks mahti ei jäänud.
Hotell Avalon oli mõnus. Hommikusöögi juurde pakuti mett, mis on Argolise maakonna üheks visiitkaardiks. Kohvi oli kuidagi eriline saast, kuid kõik muu fine. Epidaurosse pidi olema mõni kilomeeter - usaldasin Tommi ja kohe panime puusse. Keerasime otsa ringi ning silmade ja Päikese järgi sõites jõudsime sinna 10 minutiga. Taas meeldiva üllatusena sain siingi maksuvabalt sisse (tundub, et Ateenas ja Delfis lihtsalt tehti külma, sest igal pool on kirjas, et EU tudengite gruppi saatev õppejõud saab sisse tasuta; muidugi võiks proovida kellegi ISICuga, kuid enese 20 aastat nooremaks valetamisse pole mul usku...).
Olja ettekanne Epidauroses oli omamoodi akustika proov. Eks kõik turistid ilmselt kisa orkestra keskel, et testida, kuidas hääl kostub. Meie katsest selgus, et algkehandi ulatuses oli kõik väga hästi, ülemise juurdeehituse juures aga oli kuuldavus juba kehvem. Peale Olja ettekannet leidis igaüks meeldiva koha ja võttis pliiatsid. Õhk oli karge, päike paistis...

Epidauros on Aslepiuse - arstide / meditsiini jumala sünni- ja ka tegutsemiskoht. Siin asus Kreeka tuntuim ravitempel - asklepeion, kuhu tuldi oma hädadega kokku üle riigi (tuntud ravimise kohana oli Epidauros tuntud ka veel hea mitu sajandit peale Kristust). Aslepiuse saatus oli kurb, sest Zeus oma vihas tapis ta välgunoolega... Asklepeionist ja paljudest muudest templitest (Dionysuse, Hera, Apollo jt templid) pole palju järel: taas varemeteväli. Ent läbi ajastute (tõsi, vahepeal, kuni väljakaevamiseni 19. sajandi teisel poolel, oli see pinnasesse maetud) on imetletud Epidauruse teatrit, mille kohta Pausanias kirjutab:


"The Epidaurians have a theater within the sanctuary, in my opinion very well worth seeing. For while the Roman theaters are far superior to those anywhere else in their splendor, and the Arcadian theater at Megalopolis is unequalled for size, what architect could seriously rival Polycleitus in symmetry and beauty? For it was Polycleitus, who built both this theater and the circular building. Within the grove are a temple of Artemis, an image of Epione, a sanctuary of Aphrodite and Themis, a race-course consisting, like most Greek race-courses, of a bank of earth, and a fountain worth seeing for its roof and general splendour."

Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 2.27.5.


Olime sel hommikul seal esimesed ning jäime joonistama kuni esimeste lärmakate gruppide tulekuni. Samas oli selge, et tervet päeva meil seal midagi teha ei ole ja Ateenasse ka kohe minna ei taha, siis läksin auto juurde ja hakkasin kiiresti uurima, mis läheduses võiks olla huvitav. Üsna pea tundus, et Argolise maakonnas on mõttekaim minna Nafpliosse, Lonely Planeti kohaselt maalilisse sadamalinna, mis lühikest aega on olnud isegi Kreeka pealinnaks.
 

Epidauros

| Üles |

 

Jõudsime linna lõuna paiku. Et mitte lasta Epidauroses soojaks joonistatud kätel maha jahtuda, ajasime autod ca 200 m kõrgusele linna kohal trooniva Palamidi kindluse parklasse. Leppisime kokku aja ja igaüks läks endale meeldivat kohta otsima, kust sketsida, linna vaadata vms - vaated kindlusest olid tõesti vapustavad. Palamidi kindlus ehitati Veneetsia võimude poolt 18. sajandi algul - seega, lisaks Akrokorinthose keskajale saime nuusutada ka vahemerelist militaarbarokki :). Mulle ei meeldi iseenesest kindlused. Tajusin seda kunagi eriti teravalt Gibraltaril olles, kui süüvisin elamiseks tühise maalapi verisesse ajalukku - kui palju mõttetut surma... Seepärast põgenesin esimestest viksitud bastionitest ja võtsin suuna Achilleuse bastionisse, mis oli mõnusalt lagunenud ja kust avanesid väga head vaated Argolise lahele ning eemal paistvale Bourtzi saarele. Bastionil ei olnud muid inimesi, kui hooldustiim.  Meele tegi "soojaks" nende efektiivsus: ca 8 meest ja naist, üks trimmer. Ühe mehel oli ka mootorsaag - seda kahe tunni jooksul, mil ma seal erinevaid skitse tegin, käima ei pandud. Trimmer töötas ca 10 minutit, ülejäänud aeg aeti lihtsalt möla ja mindi siis minema - ilmselt algas siesta (või kuidas nad seda pärastlõunast lebotamiseaega Kreekas nimetavad). Aga mis mul neist. Proovisin mällu söövitada pliiatsi ja paberiga neid sini-siniseid kaugeid mägesid natuke vähem sinisema mere taustal...
 

Palamidi kindlus

| Üles |


Alla linna minnes tekkis tahtmine enne seiklusrikast merereisi Bourtzi saarele kiiresti keha kinnitada. Leidsime käigult (nagu kahjuks alles hiljem selgus) maailma aeglaseima kiirsöögikoha. Kelner oli nii ametis oma imevidinast tellimisaparaadiga, et unustas Argo söögi üldse ära - õnneks võeti mingil hetkel, kui tellimisest oli möödas üle tunni, jalad kõhu alt välja ja pakiti söök talle kaasa. Ka ära minnes tekkis mingi jama, kelner jooksis tänaval järgi ja kisas taga mingit alla eurost summat, mida me nagu ei osanud kuidagi oma tellimuse juurde kuuluvaks arvata. Gerly maksis talle ära, et see eeslikisa lõpeks, kuid ma pole senini kindel, kas see raha ikka asja eest läks.

 

Diislihaisuline väsinud ja lärmakas meresõiduk, mida juhatas Asterixi koomiksist kopeeritud muhe tegelane, võttis saarele mineku eest 4 eurot (ca 600 m kaldast). Kui startisime, siis tehti selgeks, et peale kohalejõudmist on aega 20 minutit ja siis tuld - tagasi! Damn! Vähevõitu pisut ja ilgelt nadi aseaine (kuid midagi siiski) Triinu unistusele kaunist mehest, kes ta jahiga merele viiks...
Saar oli aus. Õigemini moodustab enamuse saarest 1400-te lõpul veneetslaste poolt ehitatud maaliline merekindlus, mille avastamiseks välja pakutud 20 minutist selgelt väheseks jäi. Tulistasime siis fotokaga nagu jaapani turistid - küll kodus jõuab muljeid seedida...  Kohe tuligi paati istuda ja tagasisõit algas...
 

Boutzi saar

| Üles |


Naflio ilusam osa aga alles tuli. Palamidi kindlusest oli paistnud poolsaar, mille ühel küljel paistis justkui madalal mere kohal kaljudel rippuv tee ja kusagil kaugemal selle peal midagi koopataolist. Õnnelikult randunud, leppisime kokku vabakava: kes tahtis, läks šoppama, kes tahtis midagi muud teha - võimalus oli antud. Mul oli kinnisidee jalutada läbi see kindlusest paistnud poolsaare kaljudel Akronapflia kindluse all kulgev rada, mille kohta Lonely Planet kirjutas - extreamly beautyful... Golfi rahvale see mõte meeldis ja nii lonkisime vaikselt piki kallast põigates vahepeal mere äärde. Osadel tekkis vastupandamatu soov jalgu vees leotada ja nii jäime istuma opuntsiate vahele nautides vaadet Boutzarile. Anneli ei viitsinud seal pikalt passida - see sobis ka mulle ja nii jalutasime edasi. Ma ei tea kas see rada nüüd nii ekstremaalselt kaunis oli, kuid jalutamiseks ilus küll, eriti kui muud rahvast kisamas ja tunglemas ei ole. Kindlusest nähtud koobas osutus pisukeseks tunneliks. Tee, mis kindlusest vaadates oli tundunud üüratult pikk, kulges tegelikkuses kiiresti - juba paistis ka ülalt nähtu drand rand ja taamal mäeküljel trepp Palamidi kindlusse - räägiti, et sellel olevat 999 astet.


Klibune rand ei olnudki inimtühi. Senini kogetu põhjal kandsid kohalikud kõik veel voodriga jopesid ning karvase säärega saapaid. Siin aga toimetas paar taati ujukates ringi, üks kroolis lausa vees. Pikemalt mõtlemata viskasin riided seljast ja hüppasin vette - ei ole ju igapäev võimalik Vahemeres ulpida. Tjah, ega see vesi nüüd kuum ei olnud, kuid külm ka mitte - ehk 17-18 kraadi ringis. Mõnus ja väga vajalik!  Riietuskabiinid seisid alles lukustatult, ent paaril neist oli uks sisse löödud - märgade aluspükste äravõtmine läks seega piinlike momentideta (no polnud kaasas ju rätikut, ega ujukaid). Tagasi randa jõudnud, olid ennist maha jäänud tüdrukud ka meile järele jõudnud. Peesitasime lihtsalt kogu kokkulepitud aja soojadel kividel. Soojalt soovitatud Nafplio kultus-kauplus turistidele - "Ambrosia&Nectar" (vms) - jäi kahjuks meist nägemata...

Ja olimegi tagasi Ateenas - tänu kiirteele vaid pisut rohkem kui tunniga. Ja taas "vanas armsas" Aristotelises. Hotelli ette parkimine läks lõbusaks. Adminn ütles algul, et parkige jah hotelli ette, kuhu mahute. Hakkasin seal siis manööverdama ja ... tagurpidi vastu puud. Stangel mõlki välja lükates jäi pöial valtsi vahele... veri taga. Jube sahmimine... Asju fuajeesse viies selgus, et meil pole mõtet siiski autosid hotelli ette jätta, sest rajoon on ... huvitav. Mitte kaugel olevat tasuline parkla. Viisime autod sinna ja hotelli naastes selgus, et Argo oli mu asjad juba tuppa viinud. Kas fotokas kadus, kui ma oma kolaga fuajeesse jõudsin, kadus see fuajees või juba enne, plekimõlkimise käigus - ma ei tea. Igatahes järgmisel hommikul seda ei õnnestunud enam leida. Õnneks õhtul ma sellest veel ei teadnud, mistõttu igaõhtune kogemustevahetus, mis ultimatiivselt otsustati sellel õhtul korraldada meie toas, kui ainsas rõduga ruumis, läks vähemalt põdemiseta.


Eilsest õhtust tegelikult on meeles hoopis üks vahvam seik. Hotelli vastas asub nn supermarket - nagu nad suurlinnade keskustes on, pisikesed unkad, mida peavad tavaliselt immigrandid. Poodi sisse minnes astusin tervituseks indialasest poepidaja lapsele peale. Mõtlesin, et järgmisena leian end lihahaamer peas maja tagant prügikonteinerist, ent mu vabandused võeti vastu. Veel enam, poepidaja arvas, et kui jätame ostetud valged veinid veerandiks tunniks tema poe külmkirstu, siis ei tohiks olla mingit nurinat ka serveerimistemperatuuri suhtes. Mõeldud tehtud. Et keegi pidi need veerand tundi ära ootama või siis hotellist ekstra tagasi tulema, otsustasin marketi kõrvale kõrtsu minna, mille kutsuv õllevahune melu oli õhtu otsa roolisistunule kõike muud kui eemalepeletav. Anneli pakkus seltskonda - ma arvan, et talle oli pandud taimeri funktsioon puhuks, kui ma peaks end kõrtsu unustama. Sees oli sama hea kui väljas ning nii see veerandtund läks isegi liiga kiiresti. Kõrtsmik rääkis väga head inglise keelt, õlu oli odav ja kohalikud pässid sõbralikud. Tänavalt kostuv vadistamine, rollerikiunumine, naerurõkatused, odava tubaka vänge ving ...


"Another beer one, sir... yeeeees... Here you go!"


Nii - on vist aeg startida...  Sounioni...
 

Napflion

| Üles |

 


 

11.04. 2013. Kell 10.27. Hotell Apollonia, Varkiza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui erinev võib olla päeva algus ja lõpp. Eilset mõtlen. Kui Marathoni järve äärest startisime, tundus, et see päev on mokas, sest kell näitas pärastlõunat ja Sounioni oli 80 km, mis Kreekas võib tähendada päris palju aega. Valisin kiirtee ja tegelikult olime vähem kui tunniga Sounioni neemel. Et mitte näljasena päikeseloojangut vaadata - sest seda ju Sounioni Poseidoni templivare juures vaadata tuleb, otsisime söögikohta. Mulle oli mõni kilomeeter varem tee ääres jäänud silma üks tavern... Läksime...


Tavern oli äge. Pakuti värskeid mereande (rõhutan sõna värske - sest enamuses kohtades tehakse need külmutatud stuffist, ka Kreekas), vaade oli mõnus, koht ise pisut mõnusalt loppis. Kuid... Kuid hinnaklass oli selline, et üks tudengirahakott oleks selle peale päris auklikuks tulistatud. Seega lahkusime viisakalt sobivaid vabandussõnu podisedes ja maabusime Lavrious - pisikeses linnakeses mõni km Sounionist. Varsti istusime pisut tuulises välikohvikus ja tellisime siis neid külmutatud mereande. Ettekandja oli turistika kohta mõnusalt umbkeelne ja kogu protseduur lõunaga venis päris pikaks ja kohati ka halenaljakaks. Ok, ettekandjal oli meiega aega lolli mängida, kuid ma ei kujuta ette, kui kõik lauad on tipphooajal täis, rahvast murdu ja kui siis tunni aja pärast su tellitud "külavorstikeste" asemele tuuakse teine ports rannakarpe, siis - mis jant sellest välja tuleks. Meilgi - mulle toodi vale söök ja Nastja pidi jääma söömata. Aga lõpp hea, kõik hea. Samas - kuhu reisil olles ikka kiirustada. Ma mõtlen, et sellel tripil on peaaegu õnnestunud nii, et pole pidanud tormama. Kui eilehommikuse tobeda Marathoni otsa oleks ära jätnud ja selle ikkagi Ateenas teinud, oleks nagu kõik päevad kümnesse. Praegu mind tegelikult metsikult häirib see loll otsus minna Rhamnousi otsima. Tean küll, see tuleb ahnusest, ahnusest proovida kõike näha...
Sounioni jõudsime tagasi parajal hetkel: Anneli jõudis ettekande enne loojangut ära teha, kes viitsis, sketsis ja mis peamine - kõik tudeerisid oma müüte, et jutustada ammustest jumalatest ja kangelastest. Helios kaugenes oma kaarikus läänetaeva horisondi kaljude taha ja, tõepoolest, - vaade murenenud sammaste vahelt merele oli vaimustav. Mitte, et see olnuks tingimata ilusaim päikeseloojang, mida näinud olen, kuid on's päikeseloojangud võrreldavad, õigemini - on's mõni päikeseloojang inetu?
 

Taevane vaatemäng alles kogus tuure - päike oli küll juba horisondi taga, kuid loojanguvärvid taevas tõotasid pikka õhtut! Mõte teha ära oma müütide ettekanded Sounioni Poseidoni templi varemete vahel mõtteks jäigi, sest nagu maa alt kerkis taas üks vilega tädi (see oli nüüd see luual lendav tüpaaž), kes nähes meid mõnusalt kivitükkide vahel sisseseadnuna väga sügavalt ohkas (arvatavasti oli seda ohet kuulda ümberkaudsetes küladeski), ohkas veelkord ja veelkordki, sest oli ette näha, et me ei haihtu sealt 20 sekundiga, ja käskis kivihunnikutelt kohe jalga lasta. Ega force majeure vastu ei saa, korjasime end kokku ja sättisime autodesse. Korraks tekkis mõte leida mõni mõnus koht tee ääres, kuid kuna läks jahedaks ja osa rahvast olid tõbised, siis otsustasime hotelli ära minna.

 

Mööda maalilist kaldamaanteed hotelli sõites meenus kuidas kunagi ammu-ammu kusagil poolel teel Ateena ja Sounioni vahel magasime rannakaljudel lageda taeva all magamiskottides.

 

 

Sounion

| Üles |


Müütide õhtu kujunes meeleolukaks (suur osa selles on kindlasti sellel hotellil, kus me oleme, sest toad ja teenindus on lihtsalt võrratud!). Kuigi oli hilja ja väsimus tegi oma töö, süstis Mostra - odav, kuid joodav kohalik valge vein - pisut entusiasmi ja mõne tunniga rullus lahti Vana-Kreeka lugu nii nagu igaüks seda nägi ja tõlgendas. Maratonettekande tegi Olja, kes põhimõtteliselt surus kogu Homerose Iliase pooletunnisesse kokkuvõttesse. Muljetavaldav! Ent ega Triinugi ettekanne väga alla jäänud ja teisedki olid võtnud aja vähemasti valitud müüt läbi lugeda. Pean häbiga tunnistama, et olin täiesti unustanud oma Daidalose ja Ikarose. Dionysose abiga tuletasin siiski peamise meelde ja tehtud see sai, kuigi mitte kindlasti Oljaga võrreldaval tasemel. Võiks arvata, et peale ettekannete tegemist poeti põhku, kuid ei - juttu jätkus varaste hommikutundideni...


Räägiti seal vanast ajast,
Ja ka meie lunastajast :;


Kuulsin palju häid sõnu, õhus oli sisukat entusiasmi viimasteks päevadeks ja kaugemateks tulevikuplaanideks... Ääretult positiivne õhtu!
Meie hotell - Apollonia - on apartement tüüpi, ruumikas ja väga õdus. Meie tuba, kuigi oleme siin kuuekesi, on väga hubane, suure rõduga ja väga meeldiva interjööriga. Ka siin ei ole veel hooaeg käes - oleme taas ainsad. Eile õhtul sattusin adminniga jutu peale (klaasi õlle ja pistaatsiapähklitega läheb mu isetekkeline inglise keelgi libedamalt), uurisin maast ja ilmast, masust, Sounioni templitest ja muust. Jutt saigi tegelikult alguse sellest, et meil oli tekkinud kohapeal vaidlus, kelle tempel seisis Poseidoni omast sisemaa poole... Adminn seda ei teadnud, küll rääkis ta Byronist ja Heideggerist...  Tüdrukud olid varunud eile supermarketist toidupoolist ja hakkasid hommikusööki tegema. Läksin alla, tellisin hommikusöögi ja nautisin privaatteenindust, rikkalikku pruukosti ja vaadet hommikulauast sinisele basseinile. Baaridaam kallas kohvi - seekord väga head - ohtralt peale, singist-vorstist, rohelisest jm heast - paremast olnuks võimalik end oimetuks süüa.
Täna siis Ateena. Viimane päev. Loodetavasti ei panda agoraad kinni kell 15.00 nagu Zeusi templit (kuigi mul on kahtlus, kusagilt õigemini meelde jäänud info, et see nii on)... Aga tšillida siin hotellis kiirustamata on ka väärtus omaette...
...aa nüüd on siis vist minek - hobused ootavad!
 

| Üles |

 


 

21.04.2013. Kell 21.09. Tartu
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui kauge tundub juba praegu see hetk, kui Varkizas istusime autodesse, et startida taas Ateenasse...

... Ateenas läksid asjad peaaegu plaanipäraselt. Viisime kola hotelli ära - seekord siis Soho. Kui olime mõelnud, et Aristotelise ümbrus oli slumm, siis Soho asus päris parajas kohas - kõik kohad graffitiga kaetud, hotelli ees seisis mitukümmend politseinikku, nende taga kükitas nurgas rida kinnipeetavaid. Autod jätsime nurga taha tasulisse parkasse. Võtmed võeti ära, mingit paberit vastu ei antud. Ma olin päris närvis - mine neid kombeid tea. Kuid hotell oli seest üsna viisakas ja toad normaalsed... Autod saime komplikatsioonideta kätte...

 

Autorendis sujusid asjad üsna kiiresti - meie auto stangemõlk ei huvitanud kedagi ja see, et Golfil ka tagumine stange vahepeal peaaegu küljest kukkus ja kuidagi tagasi pressitud sai, ei tulnud teemaks (seda oli juba enne kipsikruvidega külge tagasi aidatud).

Zeusi templisse jõudsime tund enne sulgemist - ikka seesama müstiline 15.00. Kadri tegi ettekande ja peale seda läks lahti reisi viimane joonistamine, sest agoraa suleti ikkagi kell kolm. Viimased ettekanded - Hepaistose templist ja Ateena linnast tegime kusagil Apostolu Pavlou tänava ääres - õnnelikud ettekandjad olid Nastja ja Argo... Kell oli ca 16.00... Sellega sai "ametlik" osa läbi. Leppisime kohtumispaiga esimesest päevast juba tuttavas Spilia tis Akropoleosis kell 20.00...

 

Zeusi tempel

| Üles |

 

Kuidagi juhtus nii, et Golfi rahvas ja meie Argoga lonkisime Akropolist loodesse jääva künka otsa. Istusime ühe kõrgema koha peal tuhandetest jalgadest lihvit' libedatele kividele. Leidsin kotist veini, mis oli läbi teinud esimesest õhtust alates kogu reisi. Kogu agoraa oli nagu peo peal... Seal oligi Hepaisthose tempel, seal stoa, seal kõik nood teised kivihunnikud. Päike paistis, lilled õitsesid ja linnamüra ei suutnud võistelda seal künka otsas lindude lauluga... Keegi mängis mingit aasia päritolu pilli, kusagil läheduses tõmbas keegi kanepit... Mingil hetkel jalutasime Plaka poodide tänavatele, ostsime suveniire ja juba oligi kell kaheksa.

 

Ateena

| Üles |

 

Spiliasse jõudsime õigeks ajaks. Kelnerid muhelesid ja ootasid uut prallet "in estonian style". Kahjuks pidime neile pettumuse valmistama - osa rahvast olid tõbised ja ülejäänud näljased - nii et seekord kelnerite kurvastuseks (kuigi nad maja kulul ka veini välja käisid) nii särtsakat koosviibimist kui esimesel korral, ei kujunenud. Vaatasime sketse ja ajasime niisama juttu. Kole haigus oli võtnud õnneks (mitte õnneks vaid õnneks) kõik Civicu tüdrukud. Mingist hetkest hakati pudenema, kes kuidas ja mis teid pidi... Mööda Thrassilou tänavat alla poole minnes säras pea kohal prožektorites (ja kraanades) Parthenon.

 

*  *  *

 

"We all went up to the Acropolis the other evening very drunk and exalted by wine and poetry..."

Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 233


Tegelikult tahtsin lõpetada mõne muu Milleri tsitaadiga tema fantastilisest Kreeka reisi kirjeldusest II ilmasõja eelõhtul. Aga ma päris ei julgeks tema meeleolu (õigemini tema võrratut kokkuvõtet sellest) võrrelda selle tundega, millega ise reisilt naasesin. Praegu, siin, tõbi naha vahel, muidugi on varsti üldse juba raske ette kujutada kogu seda reisi ja selle meeleolu. Samas praegu, ja loodetavasti ka veel mõne aja pärast, hakkab ehk pisut soojem ja valgem, kui mõtlen tagasi Mükeenele, Epidaurosele või Delfile, sulalumes Parnasossele või hoopis Spiliale või sellele "tundmatule" kõrtsule Cafe del Doge kõrval Aristotelise vastas või lihtsalt ühele veinisõõmule reisi algul ostet ja kogu reisi seljakotis kaasa loksunud pudelis Soho hotelli trepil... Ehk siis taas meenub vaikne rõõm võimalusest olla just siin ja praegu ja lasta seda maailma enesest läbi kogu tema ilus. Niisiis lõpetan hoopis nagu seda teksti alustasin:

 

"Ütlesin nädal tagasi ühele reisikaaslasele, et olen senini pilves..."

Parnassos

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved