Sulev Nurme | Reisikirjad | Kreeka 2021



Arkaadia teel...

TEATED PROJEKTID PORTFOLIO KONTAKT REISIKIRJAD BLOGI ENG

Tripi kaart | Kreeka 1998 | Kreeka 2013 | Kreeta 2013 | Kreeka 2023 | Tagasi (reisikirjad)

Kreeka 18. - 24. september 2021

Proloog

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et

Panagia palvela. Neda

Istun Tallinna lennujaama veinibaaris, Rosin on vist selle nimi. See on ka ainuke asi, mis siin öisel ajal avatud on ja, naljakas, võib-olla esimest korda elus tunnen end lennujaama kõrtsus nagu mõnes „päris“ joomakohas. Vein on muidugi sigakallis, kuid baarimees on äge ning interjöör ja meie seltskond toetab õdusat olemist. Peale meie kaheksa on siin teisigi seljakottidega ja ilma; nagu jutukatkete järgi võib aimata – kõik ootavad pääsu öisele Ateena lennule. Loodetavasti on Dionysos meie esimeste ohverdustega rahul (kuigi mõned siin mekivad õlut!) ja laseb saatüritel eelseisval lennul pilootidele vaid mõõdukalt kallata…

Põnev on see aeg! Ega me veel augusti lõpuski uskunud, et see reis teoks saab. Koroonanumbrid on tõusuteel ja kõik need muud asjad ning piirangud; maailm on pahupidi ja pahur. Ent paar nädalat tagasi teoks saanud eksprompt Portugali tripp tõestas reisimise võimalikkust ka epideemiast ärahirmutatud vanas maailmas. Ja nii me siin nüüd oleme, teel Prometheuse ja Odüsseuse maale, rahakoti vahel koroonapassid ja Kreeka „travel locatorid“, taskutes pungitamas kaitsemaskid (ja salavein… ehee!). Aga see kõik on väike lõiv ja ebamugavus võrreldes mõne kuu taguse ajaga, kus lihtsalt kõik oligi kinni… ja kardetavasti kinni läheb ta uuesti. Aga ma ei mõtle hetkel sellele; mina olen igatahes praegu õnnelik ja tänulik, et saan jälle teel olla! Loodetavasti ootab ees tuhatkond või rohkem päikeselisi kilomeetreid, tonnide viisi vanu kivihunnikuid ning head kreeka veini. Natuke on ka kerge kõhkvelolek – minu eelmised Kreekad on jäänud eredalt mällu erinevatel põhjustel ja vaid ülivõrdes. Seepärast ei tea, alati võib ju uus kohtumine ka pettumuse valmistada, aga ju paistab. Eks pikk reisipaast nullib loodetavasti mõned konarused, kui neid peakski tekkima. Meil ei ole kindlat kivisse raiutud reisiplaani – vaid esimene ööbimine on kinni pandud Ateenasse, muus osas loodame Olümpose elanike soosingule.
Ent aitab siinkohal telefoni toksimisest. Silenos (või on see Paan) baarileti taga pilgutab kavalalt silma. Värava avamiseni on aega just niipalju, et jõuab tuua veel ühe (olen siin avastanud ühe mõnusa Uus-Meremaa sauvignon blanci) kääritatud ohvri Dionysose ja minu enese rõõmuks.

Head reisi, seltsimehed unetud!

* * *

Rosin

Kui nüüd, pea kaks kuud hiljem, neid telefoni toksitud ja hambapastapakist rebitud paberilehele kribatud reisimärkmeid Tartus loen, krohvib lörts ohjeldamatult aknaklaasi. Kuidagi mõistetamatu on, et napilt kaheksa nädalat tagasi otsisime +35C leitsakus puude alt varju, et katta oma kõrbevat nahka päikese eest… Kärutasime seekord maha pisut üle 1400 km, vaatasime üle mitmed tuntud ja vähem tuntud antiiksed kivihunnikud ning rohkemgi veel. Mõned „must see“ varemed jäid küll ka vahele, kuid ärajäänute kompensatsiooniks saime jalutada Ida-Rooma riigi viimase pealinna varemetel, kõndida Argose linnuse kükloopliste müüride all, supelda Salamise väinas ning teha isegi pisukese mägimatka. Kõik sujus. Ma ei hakkaks kohe tsiteerima Henry Millerit ega Pausaniast, kuid seegi kord jättis Kreeka taevas kergetest esialgsetest kõhklustest hoolimata ikkagi kustumatu mulje. Tänan teid - Heiki, Mart, Jürgen, Mirjam, Tanel, Karl, Mare!
Niisiis…

* * *

Fotod: Sulev Nurme

Hetk Skalomas

18.09.2021. Hotell Byron. Ateena
Järgmine | Proloog | Üles

Parthenon

Kell on kolme ringis päeval. Istun voodiserval ja vaatan meie hotellitoa aknast hubasele kitsukesele taimedesse uppunud siseõuele. Ust lahti pole mõtet teha, sest väljas oli hetk tagasi termomeetri näiduks +36C. Oleme läbi kõndinud pool Plakat ja enamuse Ateena antiikseid ehitusplatse. Öö otsa lendamist ning see meeletu ja ootamatu kuumus peale kodust nappi kümmet kraadi on oma jälje jätnud ja ma arvan, et pikka juttu ma siia kirja ei pane, vast pigem märksõnad. Praegu jäi kallite toakaaslastega kokkulepe selline, et võtame paar tundi aja maha ja siis umbes kuue paiku vaatame, mis edasi saab. Ausalt öelda ma tegelikult ei tea, mis toimub, sest just hüppas toast läbi Heiki, kes ütles, et läheb toob mõned „õunad“ ja siis vaatab edasi… Kella kaheksaks on minu mahitusel ja kerge tagamõttega reserveeritud laud restoranis Spilia tis Akropolis (kõrtsus, mille nimi tõlkes tähendab Akropoli koobast), millest mul on 7 aasta tagusest reisist eriti soojad ja rõõmsad mälestused.

Lennujaamast metroosse

Meie öömaja on mõistliku hinnaga ja ülimõistliku asukohaga Plakas, Ateena vanalinnas: Akropoli piletikassa asub välisuksest umbes 100 m kaugusel, vanalinn on kohe ukse taga, Zeusi tempel ja Hardianuse kaar ehk paar-kolmsada meetrit jalutamist ning see resto, kuhu on seatud õhtusöögi plaan, ehk kümnekonna jalutusminuti kaugusel. Ühesõnaga - peatume vana Ateena ilusamas osas. Hotell on viisakas, pisut väsinud, aga muidu täitsa okei. Hommikul retseptsioonis sattusime väga lahke, kuid korraarmastaja daami otsa. Kuna maandusime varahommikul, siis metroosõidust ja hommikukohvist Cafe Crescendos (7 aastat tagasi oli seal Cafe del Doge) hoolimata koputasime hotelli uksele üsna vara. Toad ei olnud veel loomulikult valmis, kuid kola lubati kenasti fuajeesse ladustada. Loomulikult kontrolliti koroonapasse ja nõuti tungivalt maski kandmist. Kõik see sündis väga sõbralikus ja sundimatus toonis. Et väljas tõotas suurt sooja, asusid härrad sealsamas fuajees baarileti varjus teksaseid lühkarite vastu vahetama. Kui daam retseptsioonist seda ühel hetkel märkas, kärgatas kõu. Saime kohe aru, et matsirahva esindajatena olime rikkunud rängalt kohalikke viisakuse ja moraalireegleid – „härrasmees tavaliselt ei seisa trussikute väel hotelli fuajees!“, mistõttu vasturääkimist mittesallivate käeviibete saatel kupatati kõikseemees oma garderoobiga keldrikorruse tualettruumi. Trepist üles tulles säras toas jälle päike ja kõik oli parimas korras. Etteruttavalt tuleb öelda, et see hotellis meie pagasil nö silma peal pidamine oli suhteline mõiste – kui nüüd pärastlõunal veerand tundi tagasi hotelli naasime, haigutas leti taga hoopis üks tõredavõitu ja ükskõikne härra, kel tundus olevat täiesti kama, kes või mida toanurka kuhja laotud kottidega teeb.

Plaka. Makrigianni tänav

Peab ütlema, et minu Akropol täna algas taas dejavuga. Minu esimesel kohtumisel olime pidanud eelmisel õhtul vägeva peo retsinaga, mistõttu mu siirast rõõmu iidsete sammaste nägemisest varjutas jõle iiveldus ning kohutav peavalu. Teisel korralgi oli pea pisut paistes eelmise õhtu raskest õhtusöögist Spilia tis Akropolises. Ja täna… Pean tunnistama, et eelmise õhtu veiniringid „Rosinas“ avaldasid ka tänasel hommikupoolikul pisut ebameeldivat mõju. Kas tõesti see peabki Akropolil nii olema!

Akropol on Akropol. Koroonahirmust hoolimata voogas iidsetel müüridel rahvast hordidena. Saabusime küll väravasse üsna varakult, kuid järjekorda oli tekkinud sellegipoolest juba omajagu. Jutt sellest, et koroonaaegne turism on hõre, ei kehti igatahes Kreeka turismiatraktsiooni nr 1 kohta. Ka seisavad kraanad ja ehitusmasinad seal permanentselt. Ainus vahe ehk on see, et kui külastada seda iidset linnamäge mõne aja tagant, on igal järgneval korral mõni uus „vana“ sammas püsti aetud või mõni arhitaav uueks paigatud. Hetkeseisus tundub olevat siin juurutatud mingi veider koroonaregulatsioon, mille tõttu on paljud kohad lintidega suletud. Sulgemise põhjus on arusaamatu, sest kõrval asuvad sarnased kivihunnikud on täitsa avatud. Ma ei tea, kas see on seotud kuidagi kohalviibimise ajaga või hoopis sellega, et osa personali on lahti lastud ja ei jätku viledega valvureid või siis on lihtsalt staffil hea kreekalik ettekääne niiviisi pisut vähem liigutada või niisama „üle lasta“. Kui näiteks eelmisel korral istusime õhtuvalgel Dionysose teatri kiviastmetel, siis nüüd võisime neid vaid nööri tagant vaadata, sama oli kahjuks ka Odeoniga ja mitmete piirkondadega Akropoli siseõuel. Selline kanaliseerimine tekitas ausalt öelda üsna tiheda olemise.

Parthenon

Odeon

Eretheion

Lamborgini

Dionysose teater

Vista Akropoli propüleest Aeropaguse mäele

Ateena. Taamal Lycavittose mägi

Akropolilt alla tulles eksisime kerge põikena naabruskonna tänavate rägastikku, et teha pisuke paus külma joogiga. Ühe paljutõotava kuid lukustatud uksega müügikoha aknast paistsid jumalikud joogid. Õnneks märkas meie nördinud ning meeleheitlikke pilke naaberpoe müüja, kes ukse avas ja januste soovid rahuldas ise pidevalt ette-taha vabandades, et see tegelikult ei ole tema pood.

Enne Zeusi templi juurde jalutamist ostsin valge kübara, sest lagipähe lõõskav päike ähvardas päeva rikkuda. Mul on tunne, et müüja tegi mulle kümne euroga tünga, aga seda avastasin alles hiljem ühes poes. Pidin viiekümnesest tagasi saama 35 eurot, aga olin saanud 25. Taas üks lugu sarjast „Lolli äpardused“. Ent kübar töötab…

„Võrkkaabu peas made in China on ainumas konditsioneer, mind jahutab see…“

Autoportree kübara ja peldikuseinaga

Zeusi tempel, mis ilmselt oma pea 640 aastase ehituslooga on üks maailma kauakestnumatest ehitustest, võttis meid vastu totaalsetes tellingutes. Kui need kunagi eemaldatakse, siis arvatavasti on mõni ketastena maas lamavatest ümber kukkunud sammastest taas püsti aetud. Aga – las ehitavad! Kaasajal on raske hoomata praeguste fragmentide põhjal templi tegelikku vägevust - omal ajal, peale roomlaste tuuningut, oli tegemist Kreekamaa suurima templiga. Ent suurest templist oli pikast ehitamisest hoolimata vähe rõõmu – 267.a pKr sai see barbarite rünnakus tugevasti lõhutud. Kõpitseti siiski üles, kuigi mitte päris nii uhkena, kui varem. 425. aastal laskis kristlik keiser Theodosius II (Theodosius on ajalukku läinud muuseas Konstantinoopoli välise kaitsemüüri, nn Theodosiuse müüri, rajajana) pühakoja ebajumalate kummardamise vältimiseks sulgeda. Ehk siis lihtne matemaatika ütleb, et pühakoda ehitati kauem, kui selles Zeusi kummardada sai… Peale templi sulgemist hävitasid pühakoja maavärinad ning aja jooksul tassiti see ehitusmaterjalina pikkamööda laiali – nagu on juhtunud enamuse antiikehitistega Kreekas ning terves Euroopas. Täna ent ei saanud me seda piskutki näha, mis veel alles on. Tellinguteta oli vaid Zeusi templi lähedal asuv Hadrianuse kaar, mis markeerib endist roomaaegse linnamüüri asukohta ja pääsu templi õuele. Ühe versiooni kohaselt pole tegu triumfikaarega selle klassikalises mõttes (nagu mälestusmärk mõnest sõjavõidust), vaid austusavaldus ateenlaste poolt Hadrianusele linna edendamise eest – lõpetati ju näiteks ka eelmainitud Zeusi tempel tema ajal. Tegime tiiru tellingutele ning pöörasime seejärel saapaninad vanalinna poole, et väisata agoraad.

Akropol ja Hardianuse värav Zeusi templi õue pealt

Zeusi tempel

Agoraad, neid on vanas Ateenas nime poolest kaks – kreeka ja rooma agoraa – olid minu jaoks tegelikult uued kohad. Õigemini, ma olin kreeka agoraad, sh Hephaistose templit ju Akropoli tagant Areopaguse künkalt näinud, kuid eelmistel kordadel olime ikka sattunud uksele koputama kuidagi sellisel ajal, kui värav juba oli suletud. Nüüd olid uksed lahti ning tuli vaid piletit näidata (olime targu hommikul mitmesse kohta sissepääsuga piletid lunastanud). Tegelikult oli juba jalutuskäik läbi Plaka kitsukeste tänavate omaette elamus poekeste, kohvikute ja kõrtsude vahel. Kui Akropolil trampiv rahvamurd tundus olevat covid-piirangutest ja -paanikast hoolimata sama tihe nagu vanasti, siis tänavatel oli mõnusalt õhku. Ei valitsenud inimtühjus, niisama lustikõndijaid ja asjalikke inimesi muidugi oli, kuid meeldivalt hõredas kontsentratsioonis. Poekestes ja kohvikutes jätkus ruumi, järjekordi ei olnud, mistõttu külm õlu ilmus lauale sama kiiresti nagu oleks ise sellel külmkapi juures järel käinud.

Mälestusi Plakast

Esimesena jäi kesklinnast jalutades teele nn Rooma agoraa, ehk siis roomlaste süsteemis foorum, mille sissepääsu markeerib osaliselt säilinud Ateena Archegetise propülee. Ajatelge järgides peaks teadlik turist ja ajarändur enne vaatama varasemat Ateena agoraad ja siis roomlaste oma, kuid ilmselt suurt vahet pole – ehitati Rooma versioon ju Ateena vanema agoraa nö pikendusena. Esialgu ei plaanitud foorumit selle põhimõttelises tähenduses, vaid linnale oli vaja pigem uut turuplatsi. Aja jooksul koondusid ent foorumi ümber ka roomlaste valitsusasutused ja linna muu avalik elu ning agoraa sai foorumi tähenduse selle klassikalises mõistes. Rooma agoraa ehituse vajadus kerkis üles juba 51. a eKr, Julius Caesari ajal, ent tema eluajal ehituseni ei jõutud ning u 111×98 m põhiplaaniga foorum sai teoks Caesari pärija Augustuse ajal 11-19 eKr. Sadakond aastat hiljem, Hadrianuse valitsemise all, tuuniti ja ehitati ilmselt kolonnaadid, millest tänini paar fragmenti püsti püsib. Hardianusele kolonnaadid ja üldse igasugune ehitamine meeldis. Jerashis lugesin, et tema auks ehitati kolonnaadidega peattänavaid pea igasse koloniaallinna, mida suur valitseja külastas. Samas olid kolonnaadid rooma linnaplaneerimises täiesti omal kohal. Õigemini, neid ei ehitatud ainult toreduse pärast, vaid varjulised sammaskäigud andsid päevakuumas tänaval olijatele varju. Algselt olid sammaskäigud foorumite osa (kreeka agoraasid piirasid nn stoad mis põhimõtteliselt tähendab sama tarindit), hiljem sammastati juba terveid tänavaid. Praegusel päikesest üles köetud kiviplatsil ringi jalutades jääb vaid kahetseda, et sammastike kohal olnud varju andnud katused on kadunud.

Ateena Rooma aograa

+35C

Rooma foorumi idaservast leiab torni, mida kaugelt võiks möödun’d sajandi viiekümnendatest pärinevaks veetorniks arvata. Tegelikult on see torn umbes sama vana või mõnede arvates isegi mõnikümmend aastat vanem, kui foorum ise. Arvatakse, et torn oli seotud ilmaennustamisega – sellest ka tema nimi – Tuulte torn. Istusime mõnda aega selle ees päikesevarjus jalgu ja päikesest üleskuumendatud päid jahutades.
Ateena agoraale jõudes paelus esmalt tähelepanu sissepääsu lähedalt ala põhjaserva läbiv sügav raudtee-tranšee. Esimeseks mõtteks oli, et oot, misasja UNESCO sait jne, ent kui rong taamal asuva ülesehitatud stoa eest läbi sõitis ilma, et see kuidagi vaadet oleks rikkunud, siis tuli pigem tunnistada, et – õnnitlused, raudtee-ehitajad, hästi kombineeritud.

Metroo&Stoa

Agoraa on iidne Ateena linnaplats, mille lugu ulatub 6. sajandisse eKr. Agoraa ehk põhimõtteliselt turuplats selle kõige laiemas tähenduses: praeguses mõistes nagu linna keskus, raekoja plats, millel käidi koos, kaubeldi, aeti poliitikat, tehti filosoofiat, peeti sportmänge, musitseeriti ja amüseeriti… Nagu kusagilt kooliõpikust meenub: Ateena agoraal pidas rahvale kõnet Sokrates ja jutlustas apostel Paulus… Praegu on seal kõndides linnasüdant raske ette kujutada. Maa-ala on suur ja kahjuks „igav“ varemeteväli, mis jätab relvastamata silmale oma planeeringu raskesti loetavaks. Kui poleks Hephaistose templit ja Stoad, siis ei leia silm tegelikult suurt tuge kusagilt – ainult vundamendikontuurid, kui sedagi. Samas, kui viitsida korraks telefonis Google satifoto sisse panna, joonistub välja iidne linn: Stoaga risti asunud teine samasugune sammashall, Arese tempel, mingi ümartempel ja veel palju muud. Kolm nägudeta kuju üsna sissepääsu lähedal saavad sisu tähistades endisaegset Agrippa odeoni.

Akropol üle agoraa

Agrippa odeoni näotud valvurid

Vundamendivrakkide vahel on kahtlemata täna agoraa ilusaim ja väärikaim maja senini peaaegu täies hiilguses alles jäänud Hephaistose tempel, mis vaatab nõlvalt alla vanale linnaplatsile ja seda diagonaalis läbivale Panatenaiade teele (panatenaiad olid vanas Ateenas pidustused, mille ajal kanti jumalanna Ateena rüü läbi linna akropoli Ateena templisse vms). Olin eelmisel korral Ateenas varem saanud templit imetleda läbi fotoka optika, nüüd sain seal ümber tiiru teha ja isegi käe vastu sooja kivi panna. Vägev! Ausalt öeldes Akropoli templid on küll ägedad, aga need ei ole kuidagi veenvad seal sildkraanade, tellingute ja sadade turistide vahel. Hephaistose templi ümber kõndisin peaaegu õndsas eestlaslikus üksinduses – isegi meie seltskond oli varemeteväljale laiali pudenenud. Kuna maja on „peaaegu terve“ pole vaja väga ettekujutust rakendada, et näha selle hoone ilu ja tegelikku olemust. Kahju, et templisse sisse ei lasta – nii terviklikult säilinud kreeka templit teist ei teata, mistõttu oleks põnev seestpoolt välja vaadata. Sitsiilias oli õnne ka templites sees käia, ent kuna neist on alles (üles aetud) vaid peripteeri välimised sammastikud, siis pole see mulje ikka see… Põhjuseks, miks ent vana lonkur-sepa pühamu Ateenas tänini püsti on jäänud, on vast see, et sinna asutati 7. sajandil kirik, mis vahelduva eduga töötas 1833. aastani. Toona veebruaris peeti seal viimane missa kreeka esimese kuninga, Otto auks. Otto laskis peale seda kiriku pöörata muuseumiks.

Hephaistose tempel

Parthenon Hephaistose templist

Stoas...

Üle kuumust õhkuvate kivide Stoa poole lonkides kohtasin meie seltsimehi-antvärgiselle, kes olid jõudnud juba platsile tiiru peale teha ja pidasid suure astelpõõsa varjus siestat. Leppisime kokku, et kui Mart ka lõpetab, hakkame tasakesi hotelli poole kulgema. Nii suures plaanis sündiski. Ruttasin ülesehitatud stoasse, kuhu koondub pisuke muuseum. Esimese korruse muuseumisse pääsemine ent oli komplitseeritud – sisse lasti koroonahirmus vaid teatud arv inimesi, mistõttu kügeles ukse taga päris pikk järjekord. Ootasin viis minutit, aga kuna saba kahanemise märke ei näidanud, siis jalutasin läbi stoa teise korruse, kuhu on kuhjatud mitmesuguseid suuremaid ja väiksemaid kreeka- ja roomaaegseid vanu kive. Kivid kivideks - Stoa teise korruse peamiseks atraktsiooniks on siiski tüüne vaade agoraale ja taamal paistvale Hephaistose templile.

Ja nüüd olemegi hotellis tagasi…

Mart

19.09.2021. Hotell Galini. Itea
Järgmine | Eelmine | Üles

Amfissa tasandik

Istun meie tänase hotelli teise korruse rõdul, vaatan peatänavat ja taamal pimedusse uppuvat merd ning rüüpan viimast klaasikest kallist roosat veini, mis eile Ateenast ostetud sai, kuid mis seal ebaolulistel põhjustel joomata jäi. Hea uudis on, et külmikus on seda veel üks pudel, mis ilmselt peab jääma ootama homset õhtut. Selle eelmise veini pidime Dionysose auks kummutama eilse hotelli katusel, kuid sealse kohviku harpüia kupatas meid kahjuks oma joogiga minema. Muuseas, veini avamiseks pidin taotlema korgitseri retseptsioonis unelevalt tülpinud tüübilt, kes iga ihurakuga andis mõista, kui ebameeldiv on selle korgitseri välja otsimine ja kuidas ka kõik muu teda äärmiselt tüütab. Aga see selleks… Heiki just lahkus oma numbrisse, Mart loeb midagi. Õhk on sume ja mereõhune, tänavalt kostub autosid ning rollereid, kuskilt kandub ninna kärssava õli ning praetud kala hõngu… Kell on hiline, püüan kiiresti mõned märksõnad kirja panna, enne kui silm päris looja vajub.

Alustan eilsest, sest õhtu kujunes meeleolukaks, joviaalseks ja pikaks, mistõttu jäid õhtused muljed muljetamata. Niisiis alustan hetkest, kui hotellis oma uinaku lõpetasin.
Ärkasin poole kuue ringis. Tuba oli tühi, sestap seadsin sammud teisele korrusele elu uurima. Trepil kohtasin Karli, kes oli ka just ärganud ja teel supermarketisse „õunte“ järele. Seadsin siis sammud minagi sinnapoole…. Tagasi jõudes ja teisele korrusele argonautide tuppa astudes avanes pilt nagu Eedeni aiast: avatud kahepoolsest rõduuksest paistis hea-paremaga kaetud lauake selle ümber sulnis õhtuvalguses hedonistlikud härrasmehed… käed laisalt toolile toetumas, udune pilk taamal paistvale Akropoli mäele suunatud… Nirvaanalähedast eetrit läbistas vaid mõni sügavamõtteline fraas mõne all tänaval mööda hõljuva Aphrodite, Europe või Helena ülistuseks. Päevakuumus oli taandumas, asendudes õhtuse sooja, tolmulõhnalise lõunamaa atmosfääriga. Kella tiksumine aeglustus… Kuulsin, kuidas kõvaketas seda hetke hallide ajurakkude püsimälusse kirjutab… Segasin kiiresti spritzeri ning sukeldusin pea ees sellesse hetke…

Bakhandid

Rõduidüll ent lõppes ühel hetkel. See tõotas korraks küll hotelli katuseterrassil jätkuda, kuid paraku sealne baaridaam arvas teistmoodi ja nii sündis ühine otsus minna Spiliasse enne bronnitud kellaaega. Kõrts oli avatud, meid juhatati lauda ja nii see õhtu läks. Rahvast kogunes, nurgas panid end üles bouzukimängijad. Varsti kõlasid Theodorakise surematud hitid ja kõik need muudki lood, mis meenuvad 1998. a. Meteora lähedalt ostetud kreeka muusikaga ribadeks kuulatud kassetilt. Veini ja toitu kanti ette, toostid ja head sõnad. Bänd tegi vahepeal Norra pensokatele soovilugusid, mängiti ABBA-t ja Cesaria Evorat, kuid kulminatsioon oli muidugi surematu nimilugu „Zorbasest“. Vaikselt kerkis kuu ja selle valgel kumas kõige üle Akropolise mägi, mille küljel võis aimata kõrtsilegi nime andnud Akropoli koopa tumedat laiku… Veel paar kannu veini, veel üks ring rakit!

Spilia

Aga aeg läks ja lõpuks pidi hakkama seadma vöid vöödele. Nii lõpetasime viimased veinikannud ja tulime lõpuks meiegi alla linna sealt mäeküljelt joobununa Ateena õhust ja sulnist varasügisest kuupaistest.

„Nii on, et kord iga pidu saab otsa, pillimehel otsa lõpeb ramm…“

Kohtusime hommikul õndsas päiksepaistes hotelli katuseterrassil. Harpüia asemel naeratas leti taga armastuse jumalanna kehastus, kandes Akropoli silueti taustal toitu lauale. Röstsaiadele läks muidugi kahtlaselt palju aega, aga kes seda kaunitarile pahaks paneb. Istusime seal, kohvitass näpus, pilgud naelutatud hommikupäikeses valendavatele sammastele ja mõtlesime et elu on ikka ilus küll. Kompensatsiooniks pooletunnisele saiaootamisele sain lõpuks tasuks malbe naeratuse ja ekstraportsu apelsinimahla.

Hommikusöögivaade

Rendibuss – selleks on meil seekord süsimust Mercedes Vito (kõlab õudsamalt kui tegelikult on) – toodi kokkulepitud ajaks hotelli ette. Odüsseuse välimusega rendifirmamees rääkis Mardile oma pool tundi, kuidas bussiga sõita tohib/saab, käis taskurätiga üle iga kärbsemusta, rääkis veel natuke ja peale seda olimegi klaarid minema. Ateenast välja saamine võttis pisut aega, ent varsti olime kiirteel sööstmas läbi lõputu ja koleda Ateena valglinna maailma naba, Delfi, poole.

Kiirtee olnuks nagu kiirtee ikka, kui üsna varsti peale Ateenat poleks tee äärde tekkinud hektarite viisi põlenud metsa. See oli värske põleng, tundlikumad ninad väitsid haistvat tahmalõhna. Maastik nägi välja nagu mustvalge kaader mõnest Tallinnfilmi armastusfilmist, õudne, trööstitu ja masendav; söestunud männitüved, sekka ka mõni ära põlenud majapidamine või niisama hoone. Kui mõelda, et neil mäekülgedel kasvab see mets tagasi aastaid… Kurb!

Kõrbenud maastikud...

Üüratu maksuputka

Delfi ja Ateena vahele jääb Dionysose ja Heraklese linn – Teeba. Et juba ammustel aegadel oli samanimeline linn Egiptuses, siis eristamaks üht teisest kutsuti Kreeka Teebat Seitsmeväravaseks Teebaks. Anne-Liis Maripuu kirjutab:

„Kui Foiniikia rannikult oli kadunud kuningas Agenori tütar Europe, saatis neiu isa pojad õde otsima ning keelas neil koju tulla enne, kui tütar on leitud. Selle asemel, et sihitult otsida, läks Kadmos, üks vendadest, otseteed Delfisse Apollonilt küsima, kus õde viibib. Jumal vastas, et ärgu too enam muretsegu õe ega selle pärast, et isa ei luba teda Europeta tagasi tulla, vaid parem rajagu enesele linn. Delfist lahkudes näeb Kadmos lehma, mingu ta sellele järele, õpetas Apollon, ja ehitagu oma linn sinna, kuhu loom puhkama heidab. Jõudnud kohale, pidi Kadmos võitlema hirmsa draakoniga, kes valvas läheduses olevat allikat ning surmas kõik tema kaaslased, kes vett tooma läksid. Kui draakon oli tapetud, ilmus Kadmose ette Athena, kes käskis tal draakoni hambad maha külvata. Kadmos kuulas sõna ja märkas peagi ehmunult, kuidas relvastatud mehed maa seest välja kerkisid. Nood aga ei pühendanud Kadmosele vähimatki tähelepanu, vaid tungisid üksteisele kallale, kuni tapeti kõik peale viie, keda Kadmosel õnnestus veenda, et need teda abistama hakkaksid. Nende viie mehe abil tegi Kadmos Teebast kuulsa linna ning valitses selle üle väga targalt, mis tagas üldise õitsengu. Herodotos, jutustava historiograafia väljapaistev esindaja, on öelnud, et Kadmos oli see, kes tõi tähestiku kreeklastele.“

Praegune Teeba muidugi ei ole linn, mis kuidagi moodi möödujas oma antiikset lugu väga välja näitaks. Ent kui ma eelmisel korral piirdusin linnapargis vaid Oidipuse loo ettekandmisega (sest muuseum oli suletud), siis seekord lubati rahvas ka tutt-uude rekonstrueeritud arheoloogiamuuseumisse. Nagu tsiteeritud kirjalõikki vihjab, on muuseumis pühendatud päris kopsakas osa kreeka tähestikule, kuid leiab sealt muudki huvitavat alates Kreeka-Mükeene ajastust, lõpetades Bütsantsiga. Kadmea – ürgvana Kadmose valitsetud Teeba müürijuppe ent võib katsuda peatänava ääres, kus neid paaris kohas väljakaevatuna näha saab.

Muuseumi, muuseumi!

Tükike franki linnust Teeba muuseumis

Eredamaid hetki Teeba arheoloogimuuseumist: Silenius, preestrinnad, antiikne naeratus ja kiiver

Üliku ohver-ingitus jumalatele

Teeba antiikne palee

Peale muuseumijärgset pita-gyrose stoppi ühes nurgapealses kiirtoidukohas seadsime suuna Delfile. Ka Teeba-Delfi tee äärses oli siin-seal metsapõlengute jälgi, kuid õnneks Delfisse jõudes olid „miljonivaadet“ piiritlevad metsad tulest puutumata.

Teeba gyrose-võlur kohvikust Dimella

Arahova

Ma ei hakka pikalt antiikmaailma keskpunktist - Delfist kirjutama-refereerima – tegin seda arvatavasti 2013 a reisikirjas piisavalt… Parkisime Kastaalia allikast mõnisada meetrit Arachova poole ning asusime Ateena templi ning tholose juurde viiva raja otsingule.

Kui teistsugune see septembrimaastik on võrreldes mällu sööbinud 2013 a. aprilli algusega: surnud kuluhein, tolmused, vihmavalingutest uuristet jalgrajad, ei mingeid lilli ega liblikaid, ei mingeid värskete apelsinide vaagnaid. Ja taas ka see koroonasulg – osadele kivihunnikutele, mille vahel varem olime saanud jalutada, olid ette tõmmatud triibulised plastiklindid. Meeldiva üllatuse ent valmistas Kastaalia allikas – eelmisel korral selles vett ei sulisenud – täna võis sealt janune mööduja peoga vett janu kustutamiseks ammutada.

Ma olin siin!

Tholos

Südamlik kohtumine Kastaalia allika teel

Delfi varemetevälja piletiputkast soovitati kõigepealt muuseumisse minna, seejärel alles mäest üles amfiteatrisse ja mujale. Mina muuseumist ei olnud väga huvitatud – eelmisest korrast on hulk mälestusi ning fotosid ja vaid musta kaarikupoisi pärast ei viitsinud ka jalgadele tuld andma hakata. Sestap rühkisin sambaketsaste vahel mäest üles ja otsisin kohti skitsimiseks. Amfiteatri ette oli taas tõmmatud triibulint, samuti olid suletud mitmed väiksemad rajad. See kuidagi ajas segadusse ja tekitas tuska. Proovisin Apolloni templit siit ja sealtpoolt skitsida, aga jooksin sellega kiiresti kokku ning head tulemust ei saanud. Lõin lõpuks käega ning istusin hoopis varakambrite tee äärde ja lihtsalt imesin enesesse miljonivaadet üle amfiteatri. Kusagil neil nõlvadel tappis Apollon draakoni - Pythoni, kelle oli sünnitanud maaema Gaia ühtides veeuputuse järgse mudaga. Koletis elanud ühes Parnassose mäe koopas. Delfis elas Gaia oraakel ja Python valvas teda. Apollon tappis lohe, sest see kiusas (Hera käsul, kes oli vihane Zeusi kõrvalehüppe pärast) tema ema, Letot, kui see Apollonit kandis. Peale lohemao tapmist lõi Apollon oma oraakli ehitades Delfisse templi, kus preestritar – Püütia - ennustas tulevikku. Delfi vanem nimi olevatki Pytho…

Delfi maastikud

Kastaalia allika kümblustünn, milles Pausanias suples ja magusat vett jõi, oli ent ikka kuiv...

Nišš Delfi Rooma foorumil

Apollo tempel

Delfi amfiteater ja miljonivaade

Maailma naba all vasakus nurgas

Kohtusime muuseumi ees välikohvikus. Pealelõunane jalutuskäik ajas janutama, seepärast ostsin kohvikust kaks pudelit mullivett. Olin loomulikult vaadanud mullita vee hinnasilti ja suur oli mu üllatus, kui kahe 350 ml pudeli eest küsiti 7 eurot. Sellest kuuldes said kaheeuroseid õllesid nautlevad seltsimehed unetud mu üle veel tükk aega irvitada.

Hommikul seatud esialgne plaan oli jääda ööseks Delfisse. Et mul on sealt jäänud vaid positiivsed mälestused olin esialgu pettunud, kui otsustati edasi sõita ja võtta suund Iteasse – pisikesse linnakesse rannikul, mis jääb Delfist pisut rohkem, kui tosinkonna kilomeetri kaugusele. Tee Delfist viib esialgu mäest alla mööda maalilisi serpentiine ja jõuab lõpuks tasandikule, mida hektarite ulatuses katavad oliivipuude väljad nagu roheline meri.

Amfissa oliiviväljad on ühed Kreeka vanimad – arvatakse, et oliivipuid on kasvatatud neis paigus järjepidevalt juba vähemalt 5000 aastat. Omal ajal kuulusid need oliiviväljad Delfi oraaklile. Püütia mängude ajal sõideti oliivisalude vahel hobustega võidu. Amfissa väljadel kasvatatakse ’Conservolea’ sordi oliivipuid, mis on Kreekas ilmselt kõige laiemalt levinud oliivisort. Amfissa oliivid on traditsiooniliselt üsna väikesed ja ümarad, neid tehakse sisse meresoola ja sidrunimahlaga, spetsialistid ülistavad nende rikkalikku võist maitset. Väikesed oliivid on üle Kreeka tuntud – ligikaudu 70% Kreekas tarbitavatest lauaoliividest tulevatki Amfissa väljadelt.

Amfissa maastikud

Šveitsi pensionärid

Pildistavad...

Itea, kuhu me algavas videvikus jõudsime, ei ole kuulus eriti millegi poolest. Guugeldasin ja ainus, mis võiks olla mainimist väärt on mingi seos Kreeka iseseisvussõjaga, aga ma ei viitsi unise peaga sellesse süvenema hakata – liiga uued uudised. Linn koosneb ruudulisest tänavatevõrgust, mida piiravad ilmetud betoonkarbid… Ehk võiks ta olla huvitav rannapuhkajale, kuid nagu tänaõhtuse kogemuse põhjal võib öelda, pole see rand siin ka teab mis meelakkumine – kaldal kasvab mingi vastik teravate ogaliste viljadega rohttaim, mille okkad andsid meist enamusele põhjust valuröögatuste saatel neljatäheliste sõnade kasutamiseks. Samas õhtusöögi saime siin väga ausa – toodi ette imehäid sardiine, kreeka kartulisalatit (meenutab pisut Austria kartulisalatit, aga kaste on tehtud vist jogurtiga – ühesõnaga – hea!), tsadsikit, kreeka salatit (see on alati hea, samas kordumatu - igas kohas tehakse seda pisut oma nüanssidega) erinevaid määrekaid, oliive ja mitu kannu veini. Veetsime seetõttu väga mõnusad õhtutunnid vaikse lainete loksumise taustal sumedas lõunamaises õhtu-õhus tähistaeva all. Ei mingit raadiomuusikat ega muud tümakat – lihtsalt mere ja õhtuse tänava duett… Ning seda kõike kaheksa inimese peale pisut enam kui üheksakümne euro eest!

Itea, Metamorfoses tänav ja Jumalamuutmise kirik (Μεταμόρφωση του Σωτήρος)

Itea

Kreeka salat ja sardiinid

Ja nüüd sai siis veel siin rõdul istudes-kribades i-le täpp pandud. Vähemalt on ära kasutatud kõiki hotelli poolt pakutavaid võimalusi täie raha eest.

Itea ja meie rõdu - küll veel õhtuvalges...

#~avramets/teeba

#Thebes, Greece

#goliveitblog/ itea

#yougoculture.com/ amfissa-olive-grove

20.09.2020. Hotell Arethousa. Katakolo
Järgmine | Eelmine | Üles

Vananamees mobiiliga. Zeusi templi metoobilt Olympias

Õhtu on taas saanud peaaegu ööks – püüan seepärast taas omad mõtted kiiresti tänasest päevast koondada. Esmalt aga pean alustama halva uudisega – Ateenast ostet kallis Dionysose and, millest on eelnevalt juba korduvalt juttu olnud, on jäänud narril kombel Iteasse hotellikülmikusse. Oeh!

Ka täna ööbime mere ääres. Kui eile vaatasime Korintose lahele, siis tänase õhtusöögi ajal vaatasime Kyparissa lahele. Tänane linnake, kus ööbime - Katakolo, on eelmise linnakesega võrreldes märksa vingema ajalooga ja seda eeskätt tänu mägedes asuvale Olümpiale, mille sadamaks linn oli. Ka jääb Katakolo kõrvale (üle väikese mäekese) kohalik Atlantis, iidne Pheia linn, mis 6. sajandil eKr toimunud maavärinas jäi mere alla. Arvatakse, et seesama maavärin hävitas ka suurima Olümpia templitest – Zeusi templi. Muidugi pole praeguses linnas midagi iidsest ega vähem iidsest näha – enamuse sellest vanast, mis türklaste lagastamisest üle jäi, on tänaseks neelanud betoonkuubikutest koosnev anonüümne kuurortiarhitektuur. Aga läheks nüüd ajas u 12 tundi tagasi…

Ärkamine Iteas kujunes meeldivaks. Või peaaegu, sest varavalges reidilt liikuma hakandu sõjalaeval puhuti pasunat ja jagati läbi megafoni käske, mis läbi lahtise rõduukse kõlasid üpris kohatult. Ka selle hotelli hommikusöök serveeriti katuseterrassile. Vaade küll polnud nii märgiline, kui Ateenas, kuid vaate mõttes mitte sugugi halvem – peegelsile sinine meri, taamal vinesse kaarduv maaliline rannajoon, seda raamivad rohelised mäed ja silmapiiril terendav Püha Georgiase saare siluett. Hommikusööki ent ei saanud niisama lihtsalt lunastada – ette tuli näidata covid-pass ning pähe panna mask. Lisaks kontrollis ukse ees seisev kaunite silmadega Kerberos isiklikult, et kõik oma käekesed kenasti antiseptikuga sisse hõõruks. Pidin võtma tüütu jalutuskäigu viiendalt korruselt teisele, et oma maha ununenud mask ära tuua. Samas hommikusöögi üle ei saa kuidagi nuriseda – päris rikkalik valik ja ääretult meeldiv keskkond söömiseks. Meeleolu aitas hoida geopeitus – leidsime Mardiga kavalasti nurga taha peitu pandud singi ja juustu alles kolmandal katsel. Et ka hilisematel tulijatel oleks otsimisrõõmu, teavitasime neid singi olemasolust, ent ei reetnud selle asukohta.

Hommikusöögivaade Iteast

Hommikune Itea

Iteast lahkudes võtsime suuna piki rannikut Antirioni poole, et sealt siis üle Korintose väina Peloponnesosele jõuda. Maantee nr 65 kopeerib pitoreskset kaljust rannikut loogeldes mõnesajameetrise kaldaastangu pankade vahel. Seepärast hakkas peale tunnist sõitu tagapinkidest kostuma resoluutsed palveid, et roolimees võiks pisut rahulikumalt kurve võtta. Rahulikumast sõidust arenes edasi mõte inventeerida mõnd kalda all kössitavat väikest külakest – äkki saab ujuda. Mõeldud-tehtud ja nii juhtus, et pöörasime sisse Skalomasse.

Maantee E65

Skaloma pole kindlasti see koht, kust tasuks mõnd Odysseuse aegset kivihunnikut otsida. See on olnud nii nurga taga ja nii omaette, et isegi hilisemas ajaloos pole tast midagi põrutavat internetiavarustest leida peale öömajade pakkumiste ja rannakirjelduste. Mäest alla laskudes esialgu ka midagi põnevat silma ei hakanud. Vaikselt muidugi lootsime, et ehk all saab end merre kasta, kuid… Kaljude vahele peidetud lahesopi äärde jõudes avastasime end järsku keset tillukest väikekodanlikku paradiisi – ääretult maaliline rand, päevavarjud, isegi üks avatud kõrts ja vaid paar-kolm inimest peale meie (kogemata õnnestus esimesel korral just nende värava ette parkida). Rand oli küll klibune, kuid vesi tüüne ja mõnus, ilm päikesest krõps ning tuulevaikne… Vein parajalt külm, juust vaid natuke soolane ja värske leib, mida oliiviõlisse kasta, parajalt pehme. Täiuslik kõrvalehüpe!

Skaloma

Antirioni jõudsime oma väikese hedonistliku rannaafääri tõttu varasel pärastlõunal. Korintose väina suuet avamerele valvavad juba Kristuse eelsetest aegadest kaks linna: Antirion mandri pool ja Rion Peloponnesose pool. Kitsas väin oli aegu sõdimisel ja kaubavahetusel üheks Lääne-Kreeka tähtsamaks strateegiliseks punktiks – otse laevaga üle sõites on sadamast sadamani vähem kui kolm kilomeetrit, mööda rannikut ringi aga rohkem kui 250 km. Seetõttu rajati kitsuse kontrollimiseks esmased kindlused kreeklaste poolt juba pea pool aastatuhat eKr. Algselt roomlaste rajatud ja lõpuks türklaste poolt tuunitud kindlused asuvad Antirioni ja Rioni merepoolsetel neemedel tänini. Antirioni kindlus on pisut paremini säilinud, Rioni kindluse siluett oma ümarate patareidega näeb jälle kaugelt hoopis põnevam välja - nagu mingi Marsi küla mõnest ulmefilmist. Peatusime hetkeks Antirioni kindluse esisel väljakul, et imetleda üheks 21. sajandi alguse maailmaimeks peetavat rajatist – Antirioni-Rioni silda, nina puuderdada ning kohaliku putkaomaniku tungival pealekäimisel tema kirjude päikesevarjude all enesele üks külm Mythose õlu serveerida lasta.

Turistid Antirioni silla all

Antirioni kindlus

Minu varasemates mälestusetes oli Antirion-Rion metsik sipelgapesa, kus üle väina saamiseks tuli tagurdada metsikult täis tuubitud praamile, stividor rippumas avatud aknast kahe käega rooli küljes, surumaks meie buss kahe rekka vahelisse prakku, kuhu esialgu jalgrataski ei tundunud mahtuvat. Ent nüüd on siin sild, mis avati Ateena olümpiamängudeks. Silla kavandas Berdj Mikaeliani juhitud meeskond. Tegemist on 2,8 km pikkuse vantsillaga, mis tollal oli maailmas konstruktsioonilt ja pikkuselt omataoliste seas ainulaadne. Naljakas on see maailm: sajand varem kaevati Korintose kanal, mis sisuliselt muutis Peloponnesose poolsaare saareks. Täna on kanalil kolm püsisilda; ja nüüd siis saab üle väina saarele ka neljandat silda mööda.

Rioni-Antirioni sild

Antirioni kindlus

Plaanisime mereületamist esialgu silda mööda, ent minu tungiva lobitöö tulemusel otsustati praami kasuks. Kuigi ajaliselt ilmselt kaotasime, võitsime seiklusrikka kahekümneminutilise merereisi ning võitsime ka rahaliselt – sillamaks minibussile on 13,5 eurot, laevapileti eest küsiti vaid kuus. Kui olukorda süveneda, tuleb tunnistada, et see laevamajandus on ka natuke veider. Enne silda oli arusaadav, et ülevedu toimetas korraga oma kümme kompaniid ja laev väljus sadamast laeva järel ööpäevaringselt – alternatiivi ju ei olnud. Kuid naljakas on, et see laevaäri toimib tänaseni – erinevate firmade parvlaevad – täiesti korralikud ja moodsad (pole vaja enam peale tagurdada 😊) seisavad rivis ja laadivad peale autosid. Ning vaadates, kui kiiresti pandi täis see praam, millega meie üle sõitsime, siis tundub, et sõitjaid jätkub. Turistina olin mina muidugi meresõiduga rahul – nägi silda, nägi kindluseid merelt ja nägi kaugusse kaduvaid lahte palistavaid madalaid kaljuseinu, lisaks väike teretulnud vaheldus autos istumisele. Ent kui mõelda silla tasuvusele majanduslikult, siis see laeva-pull seal silla all ei tundu mõistlik ühestki vaatepunktist.

Seiklusrikas merereis

Valisime Olümpiasse kiirtee asemel otse läbi mäeahelike kulgeva vana tee. Kõik navigatsiooniseadmed küll viibutasid näppu, et valitud tee on üle poole tunni aeglasem, kuid kilometraažilt lühem ning kindlasti oli kordi maalilisem. Tee algul eksisime kohe mingisse rekkameeste parklasse. Kui olime seal paar minutit kukalt kratsinud, astus ligi keegi abivalmis härra ning näitas õige suuna kätte.

Linn lõppes peagi. Tee tõusis mäkke. Sõitsime iga kilomeetri järel üha enam läbi selle romantilise karjaste maa, kus koledad betoonkarbid andsid järk-järgult teatepulga üle madalatele võssa peituvatele majapidamistele. Improviseeritud viinamarja-pergolate all istusid vanamehed, taamal sõid mäenõlvadel kitse- ja lambakarjad: pildistamis- ja põiepeatuste ajal võis ikka ja jälle kuulda plekise kõlaga lambakelli. Lääpas hooned, vanad traktorid, justkui pisut lohakil erineva otstarbega putkad. Kui neid männi- ja tammesaludega pikitud kulunud mäeveeri helesinisesse vinesse mähkunud taeva taustal väikese unistaja filtriga vaadata, võib mõista Henry Milleri vaimustust ja näha-tunnetada neidsamu jumalate poolt loodud maastikke. Ja võib mõista ka Milleri kriitikuid, kes 21. sajandil turismibussis kiirteel loksudes sõidavad Ateena Akropolilt Delfisse ja tagasi ning on üllatunud ning pettunud, sest rahvamassist üle ujutatud turistilõksudes on võimatu „seda“ Milleri Kreekat leida. Aga tundub, et on. Võib-olla aitab kaasa sellele mu isiklik endine Kreeka-suhe, suhestumine ja suhtumine või ilusad mälestused. Muidugi oleks lahe rännata Goethe viisil kuude viisi läbi linnade ja varemete, Hemingway tegelaste viisil vankriotsal paari hea sõbra ja kopsaka veinikannu saatel ühest külast ja kõrtsist järgmiseni või Tuglasega koos aeglase rongiga läbi maa, aga ma arvan, et peab olema tänulik sellegi eest, et sessinatses ilmas, kus ainuke kindel asi on kiirendus, oleme saanud võtta selle aja, et siin kulgeda liigselt kiirustamata. Ning leida isegi selle tee ja raja, kus 21. sajandi kiiruse- ja rahapõhised väärtused mõneks loetud hetkeks tahaplaanile kaovad. Kui mõelda tagasi tänasele päevale, siis kindlasti oli arheloogiliste kivihunnikute kulminatsiooniks Olümpia varemeteväli, ent päeva elamuseks jäid siiski need päikeselised lambakarjamaad seal mägede vahel teel Olympiasse…

Arkaadia teel

Okastaim

Ent kogu sel idüllil oli ka tumedam pool. Poolsada kilomeetrit enne Olümpiat läbisime Mordori eeskoja. Õhus hõljus tuha ja kustunud tukkide haisu, silmi pilutades võinuks näha taamal saaki otsivate orkide salku. Kilomeetrite kaupa hävingut: põlenud männikud, põlenud oliivisalud, põlenud võsa ja karjamaad. Sekka silmas siin-seal turritavate tukkidena palangule jalgu jäänud karjuseonne, lautu, küüne või muid hooneid. Ja nii kilomeeter kilomeetri järel. Vahepeal mõnes serpentiinikäänus imekombel tulest pääsenud rohelised puudesalud näisid tõotavat masendava vaatepildi lõppemist, kuid kurvi teisele poole jõudes avanes õõvastavalt nõgine panoraam taas. See oli silmale lausa füüsiliselt valus ning vähemalt mina tundsin poole tunni pärast varjuliste tammemetsade vahele jõudes suurt kergendust. Muidugi pole metsatulekahjud Kreekas mingiks uudiseks, neid on seal enne olnud ja tuleb veel, kuid suvised palangud on tingitult ebaharilikest suvekuumadest ja pikkadest põuaperioodidest muutunud võimsamaks ja võimukamaks kui iial enne. Peaks tooma sunniviisiliselt need Eesti poliitikud, kes ülbitsedes kõrge kaarega kõigile pähe lastes väidavad, et kliima soojenemine on väljamõeldis, neile tuhastele kõnnumaadele põlenud Infrat taastama ja metsa istutama. Äkki jõuaks midagi kohale.

Mordor

Saabusime Olümpia väravasse kuue paiku. Meeldiva üllatusena selgus, et arheoloogiline vaatamisväärsus on täitsa avatud: piletikassa andmetel varemeteväli veel tund aega ja muuseum lausa kaks tundi. Daam piletiputkast soovitas tungivalt minna enne sambajuppidele turnima, ning seejärel muuseumisse. Nii tegimegi.

Olympia

Mäletan Olümpiat paarikümneaasta tagusest ajast mahajäetu, tolmuse ja murenenuna… Midagi sellist nagu Phaistos, Paestum või Selinunte – kus õigel hetkel sattudes võib rahus üksipäini (va viledega valvurid muidugi) ringi uidata ning end vanade kivide vahele unustada. Ega nüüdki Olümpias suurt rahvarohkust kurta saanud; oli selles põhjuseks covid, hiline õhtupoolik või miski muu, kuid varemetel liikus peale meie veel vaid paar-kolm inimest. Samas sellist mõnusat ääremaa tunnet ei tekkinud. Varemete vahel ja hiljem muuseumis ringi jalutades hakkas varsti põhjus koitma. Peale 1990-te lõppu on olümpiamängude sünnipaigas üht-teist tuunitud: osa värskendusi tehti Ateena olümpiamängudeks 2004. a, 2009. a valmis uus muuseumihoone ning Saksa Arheoloogiainstituudi eestvõttel on peale millenniumit restaureeritud (loe: püsti upitatud) üsna mitu sammast. Nii on muutunud mahapudenenud sambaketta-maastike vahel nähtavaks näiteks Olümpia Zeusi tempel, millel on püsti aetud üks tuttuuena tunduv dooria sammas, samuti tundub vanu pilte vaadates, et ka näiteks Olümpia tholosel, Palestras ja Hera templi juures on üht-teisti tuunitud. Välja on kaevatud Leonidaioni – antiikse sportlaste „hotelli“ - taga roomaaegne „spaakompleks“. Ka varemeteväljalt piletikassa poole jääv endine gümnaasiumi ala on kenasti gabioonidega kindlustatud-vormistatud rõõmustades korraarmastaja turisti silma. Ent õnneks oli jalutuskäik päikeseloojangus punetavate varemete vahel ikkagi üheltpoolt värskendav ja samas mõnusalt nostalgiline – tabasin end kordi mõtlemast selle üle, kuidas me kakskümmend kolm aastat tagasi, alles Homerost, Pausaniast, Maistet või Gombrichi mittelugenuna, nautisime muretuid olümpiastarte staadionil, rõõmustades selle üle, et autos on kanistrites õhtuks piisavalt retsinat ja ouzot ning ümberringi mäenõlvad lausa kubisevad oliivi- ja tammesalude all telkimiskohtadest…

Hera tempel

Tholos

Varakambrid

Staadionikäik

Jooksurada

Kaja stoa ja Ptolemaios II sammas (või on see tema õe, Arsinoe oma?)

Olümpiaski hakkas silma veider koroona-piirang: paljude radade otsad, sh Zeusi templi portikusse ehitatud puidust vaateplatvorm, olid külastajatele taas kilelintidega suletud. Kuidas saaks näiteks vaateplatvormilt alla vaatamine viirust mõjutada? Kui siis Mart proovis üle ühe nööri ronida, et vaateplatvormi siiski sihipäraselt kasutada, ilmus kusagilt nähtamatusest (nagu Irvik-kass) vilega daam, kes käskis kohe alla tulla. Mardi küsimuse peale, et miks ta ei või korraks üles minna, liitus hüüdjaga veel teinegi resoluutne luuaratsur, mistõttu mingit sisulist arutelu sellel teemal ei tekkinud ja tolle päeva ainsat siirast arheoloogiahuvist ajendatud turisti ikkagi üles ei lubatud.

Zeusi tempel

Olümpia uhke ajalugu seletab varemetevälja märgilisi ehitisi – templid, ausambad, harjutusväljakud jne, jne. Teisalt, samalaadsete ehitiste varemeid leiab ju muudestki antiiksetest ehitatud kooslustest, ent Olümpias eristub üks tagasihoidlik vare, vundament, mida ilma sildita ei oskaks tähelegi panna. See on Pheidase töökoda. Antiikse olümpiaküla tähenduslikult ja ka ilmselt mahuliselt vingemaks ehituseks oli V sajandil eKr ehitatud Zeusi tempel, mille suurimaks ehteks oli seitsme maailmaime hulka arvatud elevandiluu ja kullaga kaetud Zeusi kuju. Maailmaime ehitas Pheidas, ilmselt vanakreeka, aga võib-olla ka maailma üle aegade parim skulptor. Kirjutan meelega – „ehitas“, sest see 12,4 m kõrgune olümposlaste pääliku skulptuur oli kokku pandud hoolikalt sobitatud juppidest. Pheidase meistriteosed – Olümpia Zeus ja Ateena Akropoli loodud jumalanna Ateena – Ateena Parthenos (Ateena kuju kõrgus oli 11,5 m), olid oma ajas peajagu teistest üle ning ees, mõjutades teadjameeste sõnutsi kogu hellenistlikku kunsti. Just 1950-tel Olümpiast leitud Pheidase tööriistad, valuvormid ja nihu läinud skulptuuri jupid aitasid tema Zeusi kujust aimu saada. Sestap pühendatakse meistrile nii muuseumis, kui ka varemeteväljal üsna palju tähelepanu. Pheidas oli edukas meister, keda tunnustati juba tema eluajal. Et ta oli kuningate sõber, ühiskonnas aktsepteeritud ning väga hästi makstud tekitas loomulikult ka kadetsejaid ja halba soovijaid. Jant läks lahti Ateenas, kus Pheidast süüdistati Ateena skulptuuri jaoks ette nähtud kulla varastamises. Kui seda aga ei suudetud tõestada (ülekaalumisel leiti kogu kuld alles olevat – seda oli muuseas u 1,14 tonni!), siis korraldati uus probleem – kunstnik olevat iseennast jäädvustanud Ateena skulptuuri kilbile. Ennekuulmatu! Teda süüdistati ülbuses, edevuses, jumalateotuses ja muudes surmapattudes ning pisteti vangikongi. Ja sinna ta kooleski… Olympia Zeusi kuju tassiti u 380-te paiku Konstantinoopolisse kus see 476. a tulekahjus hävis. Sama juhtus tegelikult Ateena kujuga – ka see viidi Konstantinoopolisse, kus selle jäljed u X sajandil pKr kaovad…

Pheidase töökoda

Hotell...

...ja roomaaegne spaa

Palestra

Olümpia arheoloogiamuuseum pakkus väga meeldiva üllatuse – selge ning ruumikas, oluline põnevalt rõhutatud. Kuigi tavapäraselt lamas klaasvitriinides lademetes potikilde, kiivreid, nooleotsi. Kuid sinna on üles seatud ka Zeusi templi tümpanonide fragmendid, millest läänepoolsemal jutustatakse lahti Pelopsi kaarikuvõistluse lugu ja idapoolsemal kentauride ning lapiidide (kreeklased) kaklusest kuningas Peirithoosi pulmapeol. Teise seina äärde on üles seatud ka templit kaunistanud reljeefid, mis kujutavad Heraklese vägitegusid. Ent kõik see ilu ning ajalugu kahvatub eraldi saali üles seatud muuseumi ilusaima eksponaadi, graatsilise ja ebamaiselt kauni võidujumalanna Nike tiivulise skulptuuri kõrval. Algselt asus see Zeusi templi kagunurga juures. Nn Paeoniuse Nike pandi püsti u. 420 eKr Ateena ja tema liitlaste auks, kes 425. a eKr olid Sphacteria lahingus spartalasi löönud. Nike pole küll Pheidiase vaid tema kaasaegse Paeoniuse looming. Kui ma iseenda jaoks peaks panema Nike ja Pheidase Ateena joone peale, siis kogu austuse juures Pheidase vastu, annaks siiski 10 punkti Nikele.

Nike

Kolmekandiline Nike võidusamba alus tema originaalses asukohas Zeusi templi juures

Olümpiaga seotud tegelased läbivad kogu Kreeka mütoloogiat. Olümpiaküla asutati ju mitte lampi tühjale kohale, vaid arvatavasti Rhea – eesti keeli siis maaema – templi kohale selle juures olnud pühasse hiide - Altisesse, milles olla asunud ka Pelopsi hauaküngas. Pelopsi – ühe Kreeka loo markantseima tegelasega ja tema sooga seostub nii Olümpia lugu, kui olümpiamängude lugu. Pelopsi isa, Tantalos, oli ise surelik, ent müütiline tegelane, jumalikku päritolu, Zeusi ja nümf Plouto (kes omakorda olnud Kronose tütar) järeltulija. Toonane Lüüdia kuningas tolknes vaheldumisi nii maa peal kui Olümposel, jõi jumalatega nektarit ja sõi ambroosiat. Tantalos läks ajaga väga ülbeks ning hakkas varastama jumalate tagant. Kuna jumalad esialgu ei viitsinud temaga jamada, siis lõpuks hakkas Tantalos neid pidama lollideks ja kahtles nende kõiketeadmises-kõikenägemises. Siit kohalt algab Olümpia ja laiemalt ka Kreeka lugu… Et oma üleolekut tõestada, tappis ta oma poja, Pelopsi, ja serveeris jumalatele maiusena oma lossis korraldatud võõruspeol. Muidugi tabasid taevalised jubeda söömaaja tooraine kohe ära ja Tantalos kupatati karistuseks Hadese juurde allilma igavest nälga ja janu tundma. Pelopsi laskis Zeus ühel eluniiti ketraval moiral kokku traageldada ja äratas ellu. Viimasest sai tema koleda lapsepõlve loo pärast jumalate hoolealune ja soosik; muuhulgas Poseidon ise kandis hoolt tema koolihariduse eest. Täiskasvanuks saades rändas Pelops Kreekasse. Ta armus Pisa (hilisema Olümpia) kuninga, Oinomaose tütresse – Hippodameiasse. Tunne oli vastastikune. Oinomaos oli kõva kaarikuvõistleja ja tema tingimuseks oli, et kosilased peavad temaga võistlema. Kui kosilane kaotas, kaotas ka oma pea. Pelops läks võistlusele kindla peale välja: kõigepealt oli tal välja panna tuunitud rakend Poseidoni tiivuliste hobustega. Aga, et asi täiesti kindel oleks, otsustati saboteerida ka Oinomaose kaarikut. Seda sai teha vaid kuninga kaariku mehhaanik Myrtilos (kes oli muuseas tiivulise käskjala, Hermese, poeg; Hermes on ka rändurite jumal). Hippodameia ajas mehhaaniku pea segi ja too, armunud ning pime, kruttiski kaarikut… Oinomaos hukkus ringrajal nagu Ayrton Senna, Pelops sai pjedestaalile ning kuningaks, Myrtilos jäi pika ninaga. Myrtilosele aga ei meeldinud selline asjade käik ning ta otsustas enda auhinna - printsessi – võtta jõuga. Pelops sattus Hippodameia õnneks paarile peale ning tappis Myrtilose. Viimane jõudis enne koolmist Pelopsi ja tema soo ära needa… Pelops oli kuningana edukas ja sai kogu Peloponnesuse valitsejaks, mistõttu tema nimest tuleb ka poolsaare nimi. Legendaarne kaarikuvõistlus ent inspireeris seda hiljem olümpiaalade hulka võtma.

Pheidase Zeus

Miks ma sellele tuntud-teatud Pelopsi loole pidama nii pikalt jäin… Lihtsalt seepärast, et Myrtilose needused läksid täide. Pelopsi lastel – keda ei olnud mitte vähe, olid enamasti õnnetud saatused. Tema mitme põlve järeltulijate hulgas oli enamus Kreeka mütoloogilisi tüüpe – nagu Theseus, Atreus, Thyestes, Orestes, Trooja sõja juhtfiguurid (Agamemnon ja Menelaos näiteks), isegi Herakles jne, jne... Ka Oidipuse isa, esimene ametlik gei ajaloos, Laios, veetis noorukiea Pelopsi juures, tasudes talle osutatud lahkuse eest Pelopsi noorema poja, Chrysippose röövimise ja vägistamisega. Ja mis hiljem juhtus Oidipuse endaga… Ent Pelopsi loo kõrval jooksevad Olümpiast rääkides sisse ka lood võitlustest kentauridega, kus võtmesündmused, nagu näiteks enne viidatud Perithoosi pulm, on seotud mitmete tuntud kangelastega nagu Theseus, Herakles jt, kes on samal ajal ka Tantalose sugu.

Zeusi templi metoop Perithoosi pulma looga

Kirjutatakse, et Perithoosi pulmas (aga ka paljudes teistes lugudes) figureerivad kentaurid pidavat sümboliseerima Kreekas elanud ürgammuseid „barbareid" samas kui lapiidid on kreeka sugu. Nende omavaheline tülitsemine käis taustsüsteemi vaadates ikka võimu ning valduste pärast, kuid katalüsaatoriks sai konkreetsetes sündmustes enamasti kentauride kuum pea, mis ei kannatanud veini. Kuigi kainena ühed targimad ning mõistlikumad olevused, muutusid nad veiniuimas metslasteks. Purjakil peast sündinud vägivallale vastas ka teine pool vägivallaga ja nii see läks. Niisiis, sõjad kentauridega olid iidsed sõjad barbaritega, kes küll lõpuks mutta suruti, kuid kelle salakaval kättemaks tabas päeva lõpuks ka kõige ägedamaid sangareid – eks ole Heraklese surma lugu ju selles osas musternäiteks.

Ja veel üks mõtisklus… Sander Priivits kirjutab:

„Pelopsi tükeldamist ja söötmist saab võrrelda ka Dionysosega. Nimelt oli Dionysos noorelt titaanide poolt tükkideks rebitud, keedetud ja praetud. Hilisemad autorid räägivad, et osa temast ka söödi ära. Hiljem äratati Dionysos jumalate poolt ülesse ja Zeus lõi titaanid välguga tuhaks…“

Sileniuste "kamp"

Olümpia loos räägitakse loomulikult olümpiamängudest, mis levinud fakti kohaselt toimusid antiikses vormis Zeusi austuseks vähemalt alates 776. a eKr ja kestsid kuni 393. aastani pKr. Ilmselt on aga algus kusagil veel varasemas ajas. Arvatakse, et algsetel üritustel, mis olid lihtsalt pidustused peajumala auks, jooksid väljavalitud võidu. Võitja sai au süüdata pidustuste tule. Aja jooksul jäi jumalate austamine küll olulisele kohale, kuid sportlik mõõduvõtt muutus pidustuste peamiseks eesmärgiks ja jooksule lisandusid mitmed muud võistlusalad. Mütoloogias kaevates leiab ent olümpiamängude loole mitu võimalikku alget… Neist ühe loo aluseks on eelpool pikalt räägit’ Pelops ise, kes hakkas oma kaarikusõidu võidu auks regulaarselt kaarikuvõistlusi korraldama. Aja jooksul lisandusid kaarikusõidule muud alad ja võistlused said kuulsaks üle maa. Teine, ürgsem lugu, seostub Kreetaga. Sellest lugedes meenus mulle kohe Kreeta Dactylose koobas, kus beebi- Zeusi peidus hoiti, et isa Kronos teda ära ei sööks. Kronos ei leidnud Zeusi ja viimane, saades täisealiseks, võttis taadi kinni ja vangistas Tartarosse nagu ennustatud oli, et ise tähtsaimaks jumalaks saada… Aga see selleks. Pausaniase järgi Maa-ema Rhea usaldas Zeus-lapsukest valvama viis turvameest Idaiosest Kreetal, kelle ninameheks oli Idaiose Herakles (sel pole midagi pistmist Zeusi pojaga). Kui siis Zeus Kronosega võitles, olevat see aset leidnud just Olümpia kandis ja nood turvad assisteerinud seejuures tulevast peajumalat. Pärast siis pühitsenud nad sportmängudega Zeusi võitu ja sealt siis kõik see edasi läks. Kolmanda versiooni kohaselt korraldas Olümpias jooksuvõistlused Zeusi poeg Herakles, kui ta oli hakkama saanud Augeiase tallide sõnnikust puhtaks küürimisega.

Hera templist leitud Praksitelese Hermes (330 eKr)

Oli sellega siis kuidas oli, hiljem korraldasid mänge ja võistlesid neil lihast ja luust inimesed. Ajaloo ja statistika järgi on teada, et antiikajal 1169 aasta jooksul toimusid olümpiamängud 293 korral, mille käigus produtseeriti 4237 olümpiavõitjat. Nende seas oli ka naisi. Võitjate pähe seati õlipuust ehk siis oliivipuust punutud pärg. Loorberipärja, mida sagedasti seostatakse võitude ja võitjatega pälvisid Püütia mängude võitjad Delfis. Muuseas, oli aegu, kui olümpiavõitjad Olympias said auhinnaks mitte ainult oliivipärja vaid terve oliivipuu.

Võib-olla sattusin hoogu nende müüdilugude ümberjutustamisega. Aga ma olin ise neist nii elevil; on mingi võlu vanu kohapõhiseid muinasjutte, müüte ja näiteks ka pühakute lugusid lugeda. See loob mõnikord palju „mõistetavama“ või õigemini kuskil teadvuse B poolel aktsepteeritavama taustsüsteemi, kui tõsimeelne ajalugu. Mis juhtus AD 3000 eKr? Zeus? Kronos? Aadam?, Isis?... Hulk märke, mis selgitavad ja põhjendavad midagi lugudega, mis on vahel põnevad, vahel arusaamatud ning vahel ebaloogilised… Ja kui mõelda Schliemanni või Heyerdahli peale, siis kogu loogika kiuste tasub mõnesid lugusid ridade vahelt lugedes tõsiselt võtta. Lihtsalt enamasti puudub meil müüdilugude kodeerimiseks võti…

Olympia arheoloogiamuuseumi eesõu

Taaskord Karli ettepanekul maabusime õhtuks mere ääres. Sedakorda siis, nagu algul juba mainisin, antiikse Olümpia sadamaasulas, Katakolos. Ega siin linnast pikalt olegi heietada: asula on tilluke, kuid hotell on täiesti tasemel. Sisseregamisel tekkis mingi puuking punkt kommis päeval tehtud broneeringust põhjustunud probleem taas, nagu eelmiselgi õhtul, aga kui retseptsionist oma masinas tõsisemalt kaevas, sai sest peatselt üle. Õhtusöögikoha - restorani Filia - leidsime hotelli adminni soovitusel rannast – tõele au andes neid restorane seal paar-kolm tükki ehk oligi. Sardiinid, anšoovised, muud kalad-mereannid ja klassikalised kreeka starterid ning karahvinivein… Mitte nii äge teenindus ja olustik nagu Iteas (eilsega võrreldes oli koht pisut udupeen), aga mõnus ja nauditav ikkagi.
Nii see päev oli ja kirja sai.

* * *

Väike õiendus. Loomulikult ei jõua ma igal õhtul kõike seda sõna-sõnalt kirja panna. Aga ma kriban üles märksõnad, mõned mõtted ja laused, samuti otsin välja viited võtmefaktidele ja jätan selle puhtalt kokkukirjutamise koduste nädalavahetuste täiteks…

Filia restorani anšoovised

#greece.com/... Skaloma.html

#Antirrio Bridge

#medium.com/ achieving the impossible

#livius.org/ rhion-and-antirhion

#/Olümpia, Greece

#kjt.ee/... surmajargne elu antiiksetes musteeriumikultustes

#Temple of Zeus, Olümpia

#Statue of Zeus at Olympia

#worldhistory.org/ athena parthenos

#greeklegendsandmyths.com /pelops

#theoi.com/ ...Daktylos Herakles

21.09.2021. Hotell Ntouana. Kalamata
Järgmine | Eelmine | Üles

Katakolo

Täna kriban päevasündmusi üles taas rannalinnas - seekord siis Kalamatas. Kalamata järgi on hakatud nimetama suuri lillakaspruune ja kergelt kirbe maitsega lauaoliive. Kalamata oliivideks võib nimetada vaid Pelopennesosel peamiselt Messenia ja Laconia piirkondades kasvatatud oliive. Traditsiooniliselt korjatakse neid hilissügisel peaaegu valminult (mitte roheliselt), kui marjad on muutumas hallikas-lillakas pruuniks, kuid mitte päris mustaks. Nipp seisnevat selles, et liiga rohelisena jäävad need oliivid kirbeks, samas liiga tumedana kaotavad õiged maitsenüansid; päris mustaks küpsenud oliive peetavat siin juba kehvaks ning mittekvaliteetseks. Kuna valmimas oliivid on õrnad, korjatakse neid käsitsi. Et mahendada oliivide mõrusust marineeritakse neid traditsiooniliselt äädika, oliiviõli ja sidrunitükkidest segatud marinaadis või hoitakse kerges soolalahuses mõned kuud ja siis marineeritakse, pannakse õlisse või ka kuivatatakse – variante on palju.

Miks nii palju Kalamatas oliividest rääkida? Sest tänase jalutuskäigu peale võib öelda, et suurt muud huvitavat ses linnas ei ole (välja aratud, ehk üks rannaäärne joogiputka, mida lisaks korralikule joogivalikule sisustas kaunite silmadega preestrinna, kes väga vastutulelikult leidis mulle korgitseri ja, et mitte otse pudelist rüübata, väheke viisakama anuma Dionysose andide tarbimiseks): rannapuhkuse linn, kalapaadid, koledad betoonkarbid ruudulise planeeringuga tänavate ääres. Mingi infolehe järgi peaks olema linna sisemaapoolses ääres kusagil linnusevare, mille algupära võiks ulatuda Homerose aega. Ent nagu voldik mainib, siis linnuse praegused laiali pillutatud kivid on uuemad, kokku veetud Veneetsia vabariigi aegu ja hiljem puruks lastud türklaste poolt. Aga seda ekstra vaatama minna pole vast mõtet… Kui just homme hommikul kogemata otsa ei komista.

Kalmata promenaad

Tänane päev Katakolos algas juba traditsiooniliselt sööminguga hotelli katuseterrassil. Kontrolliti näomaske. Nime järgi hommikubuffee tähendas seda, et üks mustade silmadega kaunitar pleksiklaasist seina taga sättis oma äranägemise järgi taldrikule head ja paremat. Kui jõudsin dessertideni, siis pakuti valikus kaks kooki. Küsisin kumb daamile rohkem maitseb ja valisin siis tema eelistuse (mingi baklavaa moodi küpsetis, sellele olnuks alternatiiviks marmorkook). Hiljem, värsket kreeka jogurtit mee, maasikamoosi ja pähklitega üle leti ulatades, sain temalt teada, et ta ei valikski tegelikult kooki, vaid kui võimalus, siis alati jogurti. Taas pidin seda meega kullatud maiust maitstes möönma, et eks suuda naised sind alati lolliks teha. Samas möönsin, et loomulikult, ka mina valiks tolle kuiva saiakese asemel jogurti iga kell…

Katakolo hommikuvaade

Katakolose kesklinnast, sadama kõrvalt, algab liivane laudsile poolmetsik rand, kuhu saab otse peatänavalt autoga ligi – olnuks meil BMW, võinuks kasvõi esirattad otse vette parkida. Ent püüdsime siiski käituda haritud inimeste moodi ning jätsime auto puie varju veejoomest pisut eemale. Tüüne, tuuletu meri, pehme liiv, mõnus, kivideta põhi – unelmate ujumiskoht. Laia liivariba piiravad mandri poolt eramute viina- ja viljapuudesse uppunud eraaiad. Heitsime toogad ült ning kümblesime pikalt ja mõnuga.

Katakolo

Katakolo rand

Magustoiduks avastasime kõrvaltänavalt poekese, mille veiniriiul oli keskmisele minisupermarketile tüüpilisest oluliselt pikem. Tänu poes müüdud suurtele jääkottidele omandasin neist ühe ja kaasreisijate asjatundlike õpetuse kohaselt improviseerisin enda veinivarule kilekottidest jääkapi. Kolmveerand tundi ning paarkümmend kilomeetrit vapustavastest vaadetest täidetud serpentiine ja ideaaltemperatuurini jahutatud nektar oli serveerimiseks valmis. Veel mõnikümmend kilomeetrit hiljem pidin nentima, et jääkapil on ka mõned halvad omadused, kui ühes pildistamiskohas ajal, mil teised vaateid nautisid, koristasin põrandale laiali plahvatanud vett ja jääkuubikuid. Aga pole probleemi, Mirjam, kelle jalge alla see sodi enamuses valgus, tegi olude sunnil suurema töö ära. Vabandust Mirjam!

Friiser

Teekond Bassaesse

Tänased seatud sihid said valitud taas antiiksete seast – Bassae ning Sparta. Bassae oli minu jaoks uus, Spartat mäletan juba pulmareisi aegsest ajast; mälestustesse on sööbinud, et see oli kuidagi „lahja“. Ent Spartani oli kitsaid mägiteid pidi mitu tundi minna, seega ma ei hakanud ette eelarvamusi kujundama. Ja õige see oli, sest Spartasse me täna ei jõudnudki: Olümpose elanikel olid meiega teised plaanid. Õnneks meeldivate killast.

Saabusime Bassaesse südapäeva paiku. Meid võttis vastu esialgu autoaknast hinnates kõrvetav päike, kuid välja astudes leidsime end kesk kõige ilusamat unistuste Eesti suve: tuulevaikus, soe ent samas kergelt karge, kuiv õhk. Kolletav rohi kunagi iidsel ajal kellegi poolt hoolikalt tahutud kivitükkide vahel, kimalased, tammed ja oliivipuud… Ning muidugi stsenograafia! Templiarhitektid teadsid väga hästi, kuhu ja kuidas nad oma sambad püsti ajavad, et inimese loodud tulemus annaks loodusele juurde, mitte ainult ei võtaks. Aga seal, sel hetkel, oli õhus rohkem… Isegi mitte pelgalt need vaated, vaid üldine paiga vaim: ülim kuldne, sulnis rahu. Ei turiste, ei liiklusmüra, vaid üksikud putukad ja lihtsalt olemine. Ja ülesvõte mällu on täägitud… #@Kotyliose mägi, Messeenia, Arkaadia!

#@Kotyliose mägi, Messeenia, Arkaadia!

Bassae V saj eKr ehitatud Apollo Epikuriose templil on läinud suguvendadega võrreldes paremini: maavärinad on teda säästnud, kristlased ja türklased ei ole viitsinud tema juppe eriti laiali vedada – natuke liiga kaugel ja kõrgel selleks, et lõhkumise vaev end tasunuks. Muuseas, Pausanias kirjutab Kotylose mäest (theoi.com/... Pausanias8C):

„(Kotylose) Mäel on koht nimega Bassae ja aitaja Apolloni tempel, mis koos katusega on kivist. Peloponnesose templitest võiks selle kivi ilu ja sümmeetria tõttu asetada Tegea (mõtleb siis Tegea Ateena templit) templi järel esikohale. Apollon sai oma nime abist, mida ta katku ajal andis, nii nagu ateenlased andsid talle katku ärapööramise eest kurjuse ärahoidja nime.“

Pausanias viitab siis kohalike poolt Apollonile antud lisanimele Epikurios – aitaja. Templi katus on tänaseks sisse kukkunud, kuid sambad püsti ja toestatud. 1987. a kaeti tempel ajutise telgiga, et edasist lagu vältida. Et ajutised asjad on sageli väga igavikulist laadi katab telk templit tänini ja noid hunnituid vaateid templile ja templist, mida vanematelt turistifotodelt guugeldades näeb, täna vaadata ei saa. Veel enam. Telgi all on hämar ning sambaid toetavad tellingud lasevad seal viibides vaevu aimu saada Pausaniust paelunud vana templi harmoonilisest ilust. Ent kõik väljaspool templit oli nagu filmikatke mõnest lapsepõlvehetkest, mille juurde tahaks kuulata Tom Waitsi „Fawn-i“…

Ahjah… Posttudengitele loomulikult kõige meelepärasema uudisena tuli piletiputkast info, et pileteid Bassau saidile müüakse nullhinnaga… St – piletid anti, aga raha ei küsitud. Dionysos, ma tean, kuidas säästetud kümnekat õhtul kasutada!

Bassae templi telk

Bassae tempel

Autosse istudes sekkusidki jumalad. Parklast viitas tagasihoidlik sildike Neda jugadele. Keegi polnud neist varem kuulnud ja me ei teadnud neist mitte midagi. Sestap läksime peale lihtsalt puhtast uudishimust ja soovist ülitõsiste antiiksete kivihunnikute vahele vahelduseks midagi mängulisemat vaadata. Sattusime ent taas kogemata kombel mõnes mõttes märgilisse kohta: Neda jõkke suubuv Lymaxi jõgi on Pausaniase järgi kohaks, kus nümfid Rhead peale Zeus-lapsukese sünnitamist pesid.

Sõitsime mitu kilomeetrit mööda kruusast, tolmust laskuvat serpentiini. Mingeid täpsemaid osutavaid märke jugadest enam silma ei hakanud (hiljem, ära sõites, selgus, et märgid on suurema maantee ääres, meie lähenesime Bassau poolt mööda väiksemaid teid), mistõttu peatusime lõpuks ühe suurema parkimisena kasutatud tasasema murulapikese ääres, mille juurest pisuke jalgrada põõsastikku kadus. Astusime julgelt rajale, mis varsti, porisele, võsasele kuristikuveerele jõudes mõne noorema ja esmakordselt sellist laadi rajale sattunud argonaudi adrenaliini lakke viskas. Rada lõppes vast poole kilomeetri pärast juurdepääsematu pisikese joakese juures, milleni laskumiseks tuli esimese etapina ületada järsk porine kallak. Teine etapp – püstloodne mõnemeetrine sein jäi ületamatuks. Et Mart oli lugenud kusagilt välja, et koskedes saab ujuda, tundus see ligipääsmatu kaskaad vale kohana. Kõmpisime tagasi. Bussi juurde jõudes selgus, et poolelt teelt tagasi pöördunud helgemad pead olid vahepeal luuret teinud ja leidnud ka õige teeotsa. Sõitsime mõnisada meetrit allapoole ja parkisime teeveerde. teelt hargnevat rada mööda allapoole jalutades ilmus kusagilt vanaldane maikasärgis tüüp päevinäinud lahtise pikap-tüüpi Suzukiga ja pakkus küüti. Keeldusime viisakalt öeldes, et mäest alla jõuame minna ehk ikka omal jalal.

Neda jugade otsingul. Esimene üritus

Neda org

Parklast matkaraja otsani oli vaja kõndida vast kolm-nelisada meetrit. Raja otsas ootas ent meeldiv üllatus: taaskord olime otsa komistanud väikesele Eedenile… Puude varju vuliseva jõe kaldale oli üles seatud vana mikrobussist improviseeritud müügiputka ning selle ümber kohalikust kättesaadavast materjalist istumiskohad. Menüüst võis valida mitmesuguseid võileibu, hot doge, igasuguseid snäkke. Õllevaliku list avaldas muljet ja … sai tellida mohhiitosid. Jugade rada kadus taamal ülesmäge rohelusse. Aega oli. Tellisin mohhiito, mispeale paar julget järgis mu eeskuju. Taat putkas – ma arvan, et ta oli oma 65 ja pluss – võttis kusagilt kurjakuulutava kaustiku, süvenes sellesse ning hakkas aineid kokku valama. Eeldan, et kaustik sisaldas mingit retsepti, sest sinna heideti aeg-ajalt mõtlik pilk enne, kui uus koostisaine segusse lisati. Kokside segamine võttis aega. Lõpuks sai jook valmis ning erilise hoolega murti letil potis kasvavalt piparmünditaimelt mõned lehed kaunistuseks peale. Istusin müürijupile puude varju ja maitsesin… Jumalik. Väikse Kuuba koksisegajad võiks sinna vanamehe käe alla praktikale minna.

Mohhiitobaar

Puhas kuld

Nada jõel on mitu juga, neist üht väikest ülemistest, olime juba näinud. Suurte jugade juurde viis konarlik matkarada mäest kilomeetri jagu üles. Rada oli päris järsk, tükati ripnesid selle äärtes isegi julgestusköied.
Teise joa leidsime üles vaevata. Ilus, ujutav, aga kedagi polnud ujumas. Arvasin, et see ongi „see“ juga ja tegin väikese peatuse...

Teine üritus jugasid leida

T-Rex..., aga väike

Väiksem juga

Ühtäkki olid teised kadunud; vaatasin ringi ning leidsin rajaotsa. Koperdasin kivide vahel edasi, mäest üles. Ligikaudu saja meetri pärast jõudsin kuristiku servale, mille veerde oli kaljuõõnsusse ehitatud lihtne, pisike, rohmakas ja eatu palvela. Pisis-pühakoja eest avanes kitsas vaade Nada orule. Pühamu eest viis rada veel paar sammu edasi maalilise koopani, mis olnuks tegelikult väga äge, kui seda polnuks kasutatud peldikuna. Ent kabel ise oli lummav!… Mulle meenus mõne aasta tagune esoteeriline kogemus arhailisest kirikust Tmgovi platool, Gruusias. Ei oska seda sõnadesse panna, aga selles palvelas tundsin sedasama. Teadmine, et „Elüüsiumi väljad“ on olemas, …kus lopsakatel aasadel söövad rohtu Apolloni rammusad lehmad, kellele õhtust ninaesist niidavad lauldes mu ammuläinud rõõmsanäolised hõimlased…

Neda Panagina palvela

Kabeli juurest alla tulema hakates kuulsin ebamäärast hõiget. Ronisin alla tagasi koseni, kuid seal ei oodanud mind keegi. Valmistusin nõutult juba sinnasamasse end vette kastma, kui otsustasin korra veel mäest üles vaadata. Poolel teel leidsin kaljunukilt pisikese kollase noolekese ning sellele järgnedes leidsin paari minuti järel tõesti suure kose ning kaasargonaudid, kes olid suplema minemas või juba suplemast tulemas. Suplesin minagi siis ses jões, kus pesti kunagi Zeusi ema. Vesi oli külm!

Neda suur juga

Tagasiteel

Tagasi matkates jõudsin tõotatud VW bussini viimaste seas. Raja otsas tervitas mind juba Heiki teatega, et ka mulle on üks värskendav mohhiito tellitud. Hetk hiljem istusin taas juba tuttaval müürijupil ning lasksin endiselt suurepäraselt valmistatud joogil hea maitsta. Mohhiitot limpsides jäi silm allavoolu paistvale kaunile arhailisele kivisillale. Mart oli jõudnud selle kohta juba tudeerida ning võttis teema kokku napisõnaliselt:

„Vana küll, aga türklaste tehtud, seepärast pole kohalike jaoks isegi mainimist väärt.“

Kui seal omi jooke limpsisime tekkis kioski juurde jugade juurde teed küsiv noorpaar varbavaheplätades. Näitasime neile teeotsa kätte vaadates kaastundlikult, kuidas nad oma kipakate jalavarjudega mööda konarlikku rada Kolgata teed alustasid.

Mõttetu türgiaegne sild

Tagasi mäkke, parkla poole, suundudes tekkis nõiaväel raja otsa ka Suzukiga taksojuht. Sõiduhinnaks pakuti 1 euro per face lubadusega sõidutada soovijad parklasse. Lasksin end koos Taneliga pehmeks rääkida ja nii sõitsime me tagasi oma bussini pikapi kastis tagavararattal istudes.

Kui Arno isaga...

Taksosõit

Tänasesse õhtusse mahub veel kaks sündmust. Esimene neist jäi mägedesse, pisut eemale Neda jugadest, kuid samas täiesti nende virtuaalsesse mõjualasse. Jugade juurest tulles olime kõik näljased, mistap ettepanek esimesse lahtiolevasse kõrtsu keha kinnitama minna tundus rohkem kui ahvatlev. Nii juhtuski, et parkisime bussi järgneva külakese kitsukesel kesktänaval, et mõelda, kas jääda parkla suhtes paremasse või vasakusse söögikohta. Valisime paremat kätt jääva söögikoha meile mittemidagi ütleva nimega - „Pythari“. Keskealine George Clooney koopia juhatas meid imelise oruvaatega laua äärde viinapuudega raamistet kuristiku kohal rippuval terrassil. Menüü ja peremehe keeleoskus piirdusid kreeka keelega. Õnneks lõpetasid söömaaega paar lauda edasi mõned tsiklimehed, kellest üks kõneles ka inglise keelt ning tõlkis omal algatusel sõbralikult meie soovid. Clooney – tundus, et pealik, ettekandja, koristaja ja turvamees ühes isikus, pani kõik tsiklimehe suu läbi edasiantu kenasti kirja ning hiljem tundus, et päeva lõpuks enamus saigi seda, mida tellis. Aga enne põhitoite serveeriti traditsiooniliselt kohustuslik ning samas ootuspärane imeheade starterite ring. Siiski, nagu varsti selgus, tellimusega polnud kõik korras - teatud toidukraam oli köögist otsas, mis tähendas, et mingi toidu lisand X pidi asendatama lisandiga Y. Et tsiklimehed olid juba läinud, siis jäi selleteemaline kommunikatsioon ka pisut hõredaks. Aga nii meie, kui tema noogutasime sõbralike nägudega hästi intensiivselt ja palju ning probleem lahenes. Paarkümmend minutit hiljem selgus ka jutuajamise tulem – niigi paksult lookas lauale toodi millegi kompensatsiooniks kaks hiiglakausitäit nuudleid. Me tõesti ei jaksanud neist ampsugi võtta… Kuid muud toidud maitsesid ülihead. Ainus probleem oli majaveiniga, mis ilmselt äädikase maitse järgi otsustades oli tõepoolest päris kohalik.

Restoran Pytari

Kõrtsust lahkudes peatusime mõnikümmend kilomeetrit edasi ühel kurul loojangu imetlemiseks. Odava populaarsuse nimel proovisin teada saada, kas mäed ikka kajavad – sain röökimise peale loodetud tähelepanu ja tõestatud fakti, et kajavad küll… Aga praegu on tunne, nagu oleks keegi häälepaeltele hapet valanud… Edevus ja rumalus, polegi midagi muud öelda.

Loojangupeatus

Ja teine õhtune sündmus (tegelikult nagu jutu alguses juba mainisin, miljööd või linnaruumi silmas pidades isegi mitte niiväga sündmus ja mitte eriti ere) oli tänane ööbimislinn - Kalamata. Kalamatasse jõudsime soovikontserdi saatel. Pole muidugi lõpuni kindel, kas kõik seda metalit ja punki võrdselt nautisid… Hotell osutus taas armsaks ja mõnusaks. Maja on vana ja tundub, et see on üldse üks väheseid enne teise ilmasõjaaegseid maju ses linnas. Et hilisest lõunast olid kõigil viimased tükid veel suus, ei hakatud õhtul restorani otsima, vaid võtsime ette jalutuskäigu sadama poole ja vedelesime kohalikust saiapoest hangitud orgaanilise veini saatel kollaste lambipirnide valguses laisalt loksuvaid laineid kuulates sadama kõrval rannaliival.

Kui Dionysose annid otsa saama hakkasid, asutati hotelli. Mõeldes öistele temperatuuridele Eestis tundsin soovi seda hetke korraks pikendada, irdusin seltskonnast ja tegin asja juba tänase päeva jutu alguses mainitud joogiputka juurde. Üllatuslikult leidsin sealt veelkord särasilmse naeratava teeninduse ja vana sõbra Pariisi päevilt – härra Smirnovi on Ice…

Tund aega hiljem ühikasse, ptüi hotelli, jõudes oli juba mu armas toanaaber Mart jõudnud hakata muretsema.

Hotell Ntouana

#greekflavours.com /kalamata olives

#visitworldheritage.com... temple of apollo epikourios

#unesco.org /392

#theoi.com/ Pausanias8B

#whc.unesco.org/ .../list/392/

22.09.2021. Isioni pansionaat. Napflion
Järgmine | Eelmine | Üles

Sparta

Hilisõhtu… Taas suurepärane hotell. Õhk väljas on ülimeeldiv – parajalt jahe, et avatud akendega oleks mõnus magada. Meie toa aknad avanevad mingisuguse kiriku tagahoovi… pesu kuivab, ebamäärane kola on ladustatud elegantse lohakusega siia-sinna… Mõnus pitoreskne segadus. Isegi tsikaadid pinistavad kusagil!

Oleme seekord taas täiesti vanalinnas ja Napflioni kontekstis tähendab see seda, et oleme tõesti ka vanas linnas, vanade majadega linnaosas. Antiigi osas on muidugi lood kehvad, kuid militaarset Türgi tuuninguga Veneetsia Vabariigi renessanssi ja barokki on Palamiidi kindluse jt linnakindlustuste näol ammendavas koguses. Ent mõlemad eelnevates lausete läbi käinud nimed - „Napflion“ ja „Palamiidi“ viitavad palju iidsematele aegadele. Neid aegu meenutavad vanalinna serval, sadama kõrval asuva linnuse – Akronauplia – alusmüürid. Akro – viitab kindlusele, Nauplia (Nauplio) oli Egiptuse ja/või Vana-Kreeka pärane nimetus siin õilmitsenud algselt Mükeene ja hiljem Argose sadamalinnale. Linna nimi tuleneb Poseidoni ja Amymone poja Naupliuse (tüürimees) nimest, kelle Amymone kuskil siinkandis ilmale tõi. Palamedes oli Naupliuse poeg ning üks Trooja sõja …märtreid. Tema oli see kavalpea, kes põllul lolli mängiva Odüsseuse üle kavaldas, mispeale viimane oli sunnitud Trooja sõtta minema. Odüsseus on Trooja saagas küll üldiselt tark ja positiivne tegelane, kuid ilmselt mitte Palamedese arvates, kui temalt küsida saaks. Mitu aastat hiljem juba Trooja all, peitis Odysseus kättemaksuks sõtta petmise eest kreeka sõdalaste laagris Palamedes-vennikese telki kulda ja võltsitud kirja Priamoselt, ning koputas siis siia-sinna. Palamedes võeti kinni ja loobiti reeturina kividega surnuks. Pausanias teadis aga rääkida, et Odysseus ise uputas kättemaksuks Palamedese kalal olles…

Ei saa vastu kiusatusele siinkohal refereerida veel üht, Palamedese isa kohta käivat, vana lugu, mis silma jäi. Nimelt jagelesid kord Hera ja Poseidon taas omavahel. Poseidon kuivatas Hera vihastamiseks kõik Argolise ja Mükeene allikad. Suur põud ja jama tabas maad, mistõttu Argose kuningas Danaus saatis oma tütred vett otsima. Üks tütardest - Amymone - koperdas otsingutel ühes koopas magava kiimas saatüri otsa ja viimane mõtles kauni neiu kohe õnneks võtta. Poseidon, kes juhuslikult sealkandis ringi luusis, et uudistada, mida Hera ette võtab, sattus maiale saatürile peale ning päästis neiu. Lisaks au päästmisele juhatas jumal daamile kätte ka Lerna allikad ja järve (selles järves elas muuseas Hüdra). Ühesõnaga juhtus nii, et jumalatele naeratab ikka õnn ja peale päästmist tõi neiu üheksa kuu pärast ilmale poisikese. Ja selle poisikese nime kannabki 1820-te lõpus sündinud Kreeka esimese vabariigi pealinn – Napflion ehk siis Nauplio linn. Siinkohal võiks muidugi jäädagi heietama, sest Liibüast põgenenud Danaus on mõnes mõttes üks kreeklaste esiisasid, vähemalt Argolises ja danaiidide saaga, tema viiekümne tütre lugu, üks Pelopennesose olulisemaid müüte, aga jäägu need. Tegelikult ka Mükeene ehitamine ja Perseuse lugu on seotud Amymone ja Danause sooga, aga jäägu ka need lood siin praegu ümber jutustamata.

Lobisema ekslesin ma siin hoopis Napflioni suurepärase (vähemalt õhtutuledes) vanalinna pärast, mis tõesti on suuresti säilitanud 19. sajandi (kohati ka varasema) hõngu. Tänaõhtune kollases laternavalguses ujuvate vanade fassaadide vahel jalutamine oli igatahes väga värskendav võrreldes siiani kogetud kõle-kole-betoon-kast-ranna-linnadega.

Õhtuses Napflionis...

Ent tulles tagasi tänase päeva sündmuste juurde alustaks siiski päeva algusest Kalamatas. Ärkasime Mardiga üsna varakult. Et hommikusöögini oli veel pisut aega otsustasime minna ujuma ja teha linnatuuri. Eelmisel õhtul tuledes kogetud sume linn hommikupäikeses ei üllatanud kuidagi õhtust rohkem – kantis ja kandiline 1980-d…1990-d, kõle betoon ja raud, seismas sirgelt ning anonüümselt joonlauaga planeeritud tänavate ääres. Õhtune tšillimiskohtki rannal omandas päevavalgel hoopis teise mulje ning mõõtme – öösel salapärasesse pimedusse uppunud silmapiiri varjas päeval tegelikult suur hall betoontamm. Ujuda ent oli hea, kallas lauge, põhi liivane ja vesi kargest hommikust hoolimata mõnus.

Kalamata

Hommikusöök serveeriti sedakorda rohelusega täidetud romantilises sisehoovis. Ka toiduvalik oli siinsetest hommikutest üks maitsvamaid ja rikkalikumaid. Kahju oli ainult kergelt koleerilisest stjuuardist, kellel oli mingi oma süsteem, mille me vaikselt oma paarikaupa kohale tilkumisega segi lõime nii, et ta vaeseke valas Mare lõpuks üle kohviga. Siis, asja parandada üritades, läks mees päris närvi, pistis tervituseks näpud daami moosipurki ning pillas toavõtme kohvipiima sisse. Meiegi lauas kiskus vahepeal põnevaks, kui ta kandikutega žongleerides pidevalt gravitatsiooni eiras ja vaid tänu imele kogu moona midagi ümber ajamata lauale panna suutis. Ka ajas mehikese kurjalt sõlme kohvide ja mahlade tellimine - lõpuks said mõned midagi topelt ja mõned jäid millestki ilma. Aga vähemalt oli lõbus.

Hotelli Ntouana salajane siseõu

Nutiseadmed soovitavad Kalamatast Spartasse sõita mööda kahte kiirteed üle Geyfra – mis teeb maakaarti vaadates koletuma ringi, kuid peaks olema kiirem. Meil kiiret polnud, mistap valisime poole võrra lühema ja maalilisema tee üle mägede. Keegi luges paari sõnaga valjusti ette kellegi reisiselli soovitust valida siinkandis just see tee, kui soovitakse kogeda „eriti ilusat Mägi-Kreekat“. Kitsal teel kaunites sälkorgudes ja serpentiinidel veeredes ei pidanud jagatud soovituses kuidagi pettuma. Ning, mis peamine, tänu sellele teele „avastasime“ ühe tõeliselt ägeda koha, mida võib-olla antiikmaailma kiviste jäänuste otsinguil poleks muidu tähelegi pannud: leidsime Mystras’e.

Maaliline Sparta tee

Mystrasele pandi nurgakivi 1248 ja tegi seda Champagne juurtega Guillaume II Villehardouin. Peale lähedalasuva Monemvasia kindluse vallutamist (mis Bütsantsi Morea provintsi tugipunktina Peloponneseosel oli vahelduva eduga piiramistele vastu pannud 43 aastat) otsis kaunist kohta endale mõnusa pesa ehitamiseks. Hea koha leidis ta lõpuks iidsest Spartast pisut edela poole, Tagyetose mäel. Plaanis algul residentsi, kuid, aasta hiljem koliti juba terve vürstiriigi pealinn sinna. Willi oli üks nende lugematute tegusate franki ülikute hulgast, kelle lõputu rivaalitsemise, vallutamishimu ja lakkamatu sõdimise resultaadina leiab ajalooriiulitelt terve pinu igasuguseid kuningriike, vürstiriike vasallkondi ja taevas teab veel milliseid põnevaid riigimoodustisi. Nii oli ka selle nn Ahhaia ehk Morea vürstiriigiga, mida polnud küll plaanis, kuid mis sündis tänu Neljandale ristisõjale.

Tegelikult juba Neljanda ristisõja lühikokkuvõte on paras kino: valmistati ette sõjakäik Egiptuse vallutamiseks, kuid vallutati esiteks Ungari kuningale (kes oli 100% katoliiklane) kuulunud Zara sadamalinn Dalmaatsias ja siis… kristlik Bütsantsi pealinn Konstantinoopol. Peale Zara vallutamist pani toonane paavst, Innocentius III (tema armust alustati ju ka Liivimaa ristisõda), ristisõdijate seltskonna kirikuvande alla, aga seda rahulikumalt Konstantinoopoli peale mindi. Miks see ristisõda just nii läks, on väga üldistatult pikk, ent huvitav lugu sellest, kuidas veneetslased vaeseid ristisõdijatest lollpäid, kel ei jätkun’d laevapiletiteks Egiptusesse raha, oma huvides ära kasutasid… Afääri tulemusel isegi kaks korda maha põletatud Konstantinoopolis jaotati maad uue keisri ja riigi – nn Ladina keisririigi, Veneetsia ja ristisõdijate päälike vahel. Enamus kulda purjetas aga Veneetsiasse. Kuna Kreeka jagati Veneetsia ja ristisõdijate vahel, siis oli sellega seeme pandud idanema ka Ahhaia kuningriigi jaoks.

Mystras

Mystria loo eellugu ent algab eelmainitud rüütli esivanema, Geoffrey I Villehardouini eksirännakutega peale Konstantinoopoli rüüstamist (muuseas, tema nimekaim ja onu, Geoffrey Villehardouin oli neljanda ristisõja „Läti Henrik“ – ehk siis see mees, kes ise asjas olnuna kogu Konstantinoopoli vallutamise ja rüüstamise piinliku loo (Euroopast vaadatuna) üles kirjutas). Geoffrey I ise ei onud Konstantinoopoli all, vaid oli üks nendest rüütlitest, kes omal käel ristisõtta reisisid. Nii juhtus, et ta sel ajal, kui kolleegid suures linnas lõbutsesid, kükitas rahumeeli Süürias. Kuuldes, et lääne pool on asjad toimumas, purjetas ta oma salgaga Kreekasse, aimates seal võimalusi avanemas. Talv jõudis kätte ja igavus tappis. Leping kohalike kõrilõikajatega, et vallutada niipalju Lääne-Peloponnesosest (lepingu järgi pidi antama Kreeka lõunaosa tegelikult Veneetsiale) kui jaksab, lõppes tüliga ja vahva rüütel oma salgaga pages Napflioni. Napflion ei olnud juhuslik valik - sinna oli oodata oma sõjaväega maabumas Bonifatius I-st - Neljanda ristisõja suurt juhti ja ristisõdimise eest tasuks saadud Thessaloniika kuningriigi vastset kuningat. Bonifatiuse laagris kohtas Geoffrey aga oma vana sõpra William Champlitte’i. Kokkusaamisest sündis tore mõte minna hoopis omal käel edasi koos Peloponnesosele kõrisid lõikama. Bonifatius toetas neid, aga vaid klausliga, et seda tehakse Thessaloniika kuningriigi egiidi all. Loomulikult pidi vallutatud maa saama ettevõtlikele meestele (taaskord tuletan meelde, et lepiti Konstantinoopolis kokku, et Peloponnesos läheb Veneetsiale). 1205. a asutatigi Ahhaia vürstiriik Thessaloniika kuningriigi vasalliriigina. Sõber William pühitseti Ahhaia printsiks. Mehed panid kokku esialgu umbes 600 mehelise asise sõjasalga, millega vallutati kiiresti suuri alasid Peloponnesosel. Paraku tappis surm vahva printsi ära ja üsna kohe ka tema pärija (kuigi siin kurjad keeled räägivad, et äkki Geoffrey natuke aitas sellele kaasa?), mispeale 1209. sai printsiks Geoffrey I. Geoffrey oli väga tegus, sõdis, ehitas kindlusi, ajas äri veneetslastega ja ladinlastega ning talle meeldis käia kirikupappidelt raha välja raputamas. Viimase harjumuse tõttu pandi mees korduvalt kirikuvande alla (kust siis paavst pidi teda jälle vabastama). 1230 paiku läks härra auavalduste saatel loojakarja ja printsi tiitli päris tema poeg Geoffrey II – kes oli ka väärt rüütel ja ambitsioonikas valitseja. Eelnimetatult päris siis Ahhaia printsi tiitli kolmandana tema vennapoeg Guillaume II Villehardouin - ehk siis see härra, kellega seda pikka traktaati Mystrast alustasin. 18 aastat hiljem pühitses Guillaume II Mystrase loomisega Bütsantsi riigi põrmustamist Kreekas. Paraku jäi rõõm üürikeseks, Bütsants tõusis seekord tuhast ja asus omi õigusi ning valdusi taastama. Vähem kui tosin aastat hiljem sattus Willi pigisse ja vangimajja. Tõsi, talle lubati tema vabadus ja varandus, kui ta vannub truudust Bütsantsile ja loovutab enda ehitatud Mystrase, ja Castle Magne ning tuunitud Monemvasia. Mees lubas käsi südamel, ent naastes Moreasse alustas kohe sõda Bütsantsiga… Tema otsus on arusaadav - oli ta ju ise Mystrase valinud, kavandanud ja selle ehitamist isiklikult juhtinud… Ent tagasi ta seda linna ei saanudki ja suri peale aastaid täis sõdimist ühes oma kuningriigiga mõnikümmend aastat hiljem.

Mystrase tänavatel

Morea nn despootkond (despoot siinses tähenduses kui keisri vend) ühes pealinna Mystrasega jäi aga 1460. aastani Bütsantsi riigi viimaseks osaks de jure. Seda paarisadat aastat peetakse linna vaimseks kuldajastuks ning Bütsantsi kultuuri viimaseks hingetõmbeks. Linn õitses… Ühtepidi tulid kreeka soost targad mehed, kunstnikud, arhitektid, kaupmehed ja käsitöölised Moreasse muudelt türklastega üle ujutatud aladelt, teisalt tuldi Mystrasse, kui hästi kindlustatud linna, kui turvalisse kohta elama ja varju otsima. Ühtpidi Bütsantsi riigi paratamatu kokkukuivamise ja hävingu tunnetamine ning teisalt kreekluse tärkamine sünnitas terve generatsiooni kreeka mõtlejaid ja kunstnikke, kellest võib-olla teatakse vähem, kuid kes peale Morea vallutamist türklaste poolt pagesid Veneetsiasse ja Firenzesse olles katalüsaatoriks sealsetele renessanssi aegsetele mõttevoogudele. Neist isikuna säravaim oli kahtlemata Gemistus Pletho, paduveendunud hellen, kes enne oma surma 1450.-tel taganes kristlusest ja pidas pigem õigeks maailmavaadet, mida selgitas vana Kreeka usund ning zoroastrism. Ent tema mõjukaim teos, mis renessansiaegset mõtlemist muutis, oli De Differentiis, arutlus, milles õpetlane vastandab Aristotelese ning Platoni kontseptsioonid jumalast – intriig, mis paelub kunstnikke ja mõtlejaid läbi renessansi.

Türklaste ofensiiv 1446. a Moreasse ei läinud sõjaliselt päris korda: Moreat ei õnnestunud vallutada. Kuid hoidmaks ära edasisi rünnakuid jätkas Morea türklaste vasallriigina iga-aastase andami hinnaga. 1460. a ei suudetud andamit talumeeste mässamiste pärast maksta ja sama aasta 30. mail andis Morea türklastele alla. Kuigi Bütsantsist Neljanda ristisõja tulemusel kloonunud Trapezundi keisririigi, mida romantiliselt peetakse Bütsantsi järeltulijaks - riigi rajasid 1204. a toonase Bütsantsi keisri pealinnast pagenud lapselapsed legendaarse Gruusia kuninganna Tamari abiga (kuningannast sai kõvasti juttu vestetud Gruusia reisikirjades mõni aasta tagasi) lagastasid ja põletasid türklased Moreast aasta hiljem, oli Trapezund siiski eraldi riik. Morea ent oli Bütsantsi riigi viimane provints, mistõttu selle vallutamisega lõppes ka suur ja mitmetuhande aastane Rooma riik kui nähtus.

Niisiis olime antiikmaailma viimases tugipunktis! Vabandan, et seda Mystrase lugu nii pikalt kirja sai, ent pean häbiga tunnistama, et kogu see Bütsantsi lugu on mulle endale paljuski avastamata ning paeluv ja no kogu need Vahemere saarte ja ristisõdade rüütlisaagad lihtsalt nii kirjud, et sinna võibki uppuda.

Mystrase varemetelinna saab läbida ülalt alla ja alt üles. Kuigi linnusesse minekuks peab igal juhul jalutama mäe otsa, pole see praeahjutemperatuuril nii tüsilik kui enne seda topeltdistants mäest üles kõndida. Loomulikult alustasime me alumisest sissepääsust. Ringi vaadates lohutas vaid, et me nende paarikümnekonna entusiasti hulgast, kes varemetel turnisid, polnud ainsad mäest üles rühkivad lollid. Võtsin seda jalutamist ülirahulikult ja skitsisin ühes kohas vist oma reiside joonistamispraktikas rekordarvu visandeid – kribasin lausa kolm pilti. Teised läksid sel ajal mäest üles oma teed. Aga mõnus oli joonistada: ilus südasuvine päikesepaiste, mis viigi- ja oliivipuude all istudes muutus mõnusaks soojuseks, ülekasvanud lopsaka sügisehõngulise rohuga nõlvad, varemed ja endised põlluterrassid, lambad ja vähe inimesi. Vaikne tuul tõi ninna suvise heina ja õrna lambasõnniku lõhna… Ümber kukkunud kivihunnikute vahelt leiab ka mõned täiesti töökorras kirikud (kokku on neid varemetelinnas 12). Imposantseim neist on kindlasti Panagia Pantanassa kloostrikirik, mitte isegi niivõrd oma roomakaarelise arhitektuuriga, kui rohelusse ja viinapuudesse uppunud aiaga, mille rohelises sügavuses toimetas paar vana nunna.

Panagia klooster ja kirik

Printsipalee

Sofia kirik

Ülemises peaväravas tundsin peale mäkketõusu korralikku janu. Kuna olime kokkusaamise leppinud ülemisse parklasse ja teised olid alles pea kohal kõrgel mäekindluses, otsisin järjekordse koha skitsimiseks. Enne seda küsisin piletiputkast, et ega neil vett müüa ole. Putkas istunud naissoost tegelane vastas, et nemad vett ei müü – otsigu ma poodi. Meesterahvas ent astus leplikul moel putkast välja, juhatas ketiga suletud väravaaugust tagaaeda, veekraaninin ning selgitas ilusas inglise keeles, et see vesi on täiesti joodav… Aitäh!

Tänane Mystrase linn või küla asub varemelinnast pisut eemal. See ei eristu omataoliste mägialevite seas kuidagi eriliselt, ent selle keskus pole vähemalt moodsale Kreekale iseloomulikult betoonkuupe täis ehitatud. Tänu lähedal olevale vanale Spartale ja Mystrasele satub sinna ilmselt arvukalt huvireisijaid, mistap võtavad ümber iidse tammepuu keerduva keskplatsi äärsed majakesed enda alla arvukad restoranid. Leidsime meiegi endale söögikoha – originaalse nimega „Hellen“ ja nautisime taas klassikalist Kreeka kööki. Seekord tellisin eelroana kohalikke nn kreeka vorstikesi; ei pidanud pettuma - olid sama head kui kunagi Kreetal maitstud…

Tänane Mystras

Pärastlõunal leidsime end tolmustelt Sparta tänavatelt seismas kaasaegse staadioni ees Leonidas I monumendi all. Tänane Sparta on taas järjekordne Kreeka betoonlinn, küll valdavalt kahekordne ja unine, aga ei midagi erilist - nagu need teisedki vanad, pärimuses märgilised linnad, Teeba, Argos, Korintos… Leonidase monument on tänapäevane justkui Tauno Kangro vormitud (seda ei maksa segi ajada Sparta ajaloomuuseumis oleva nn Leonidase büstiga). Muidugi ei ole vaja Leonidase tegusid refereerida – temap see Xerxese mehi Termopüülide mäekitsuses oma 300-mehelise spartalaste salgaga (tegelikult oli mehi koos liitlastega siiski ligi kaks tuhat) paar päeva kinni pidas. Kuna lahingukoht asub Oita mäe lähedal, kus lõõmas kunagi Heraklese matusetuleriit, siis tema vägiteo ja vägilase matusekoha kokkuviimisel on rahvasuu hakanud Leonidast Heraklese järeltulijaks pidama. Meie eesmärk polnud siiski kuulsat lahingukohta vaadata, vaid leida üles iidne Sparta.

Leonidas

Antiikse Sparta ligadi-logadi värva leidsime ürgvanast oliivisalust. Tolmusest valvuriputkast astus välja kõhkvel naisterahvas, kes kontrollis umbusklikult meie koroonapasse ning pileteid ulatades teatas nagu Bassaeski, et varemeteväljale on nullhinnaga pilet. Tundub, et suurt kahjumit see muuseum ei tooda - ega väga suurt tungi arheoloogilisele alale, mis piletiraha sisse tooks, näha ei olnud – koos piletimüüjaga olime ainsad hingelised alal.

Vana Sparta linna koht asub künkal, kust avaneb suurepärane vaade ümbritsevatele mägedele, muuseas ka Mystrale. Sparta maskuliinsele ja sõjakale kuvandile mõeldes on üllatav, et oma nime on linn saanud hoopis naiselt. Üks Zeusi poegi, Lacedaemon, abiellus Lakoonia (Peloponnesose lõunaosa) kuninga Eurotase tütre, Spartaga. Lacadaemon, saanud peale vana kuninga surma kuningriigi päranduseks, nimetas pealinna ümbruse oma nime järgi Lakadaemooniaks ning pealinna oma naise järgi Spartaks.

Palju iidses Spartas näha pole: mõned välja kaevatud agoraa, Ateena templi ja roomaaegse linnamüüri vundamendijupid, aimatav ja osaliselt välja kaevatud (roomaaegne) teater, bütsantsiaegse kiriku vundament… Ilmselt imposantseim on rooma teatri panoraam. Teatri asukoht on oskuslikult valitud taas miljonivaatesse: taamal org, millesse täna on uppunud uus Sparta ja sellest veel edasi sinetavad mäed, ühel neist lesib Mystras…

Sparta vanad oliivipuud

Sparta teater

Sparta varemetel kasvavad vanad oliivipuud. Keegi on kunagi selle salu sinna istutanud. Arutlesime puude vanuse üle… 500. a… 1000. a. Vanemad? Aga vanad nad olid – mõne jändrikuma ümbermõõt võis vabalt olla pea paar meetrit. Ka piletimüüja ei osanud nende vanuse kohta midagi arvata. Kui spekuleerida, et oliivipuid linna asemele ei saanud istutada enne 395. a pKr, kui goodid selle maatasa tegid, ja natuke tuleb jätta aega varemete täitumisele ka pinnasega, siis polegi ehk 1000 aastat nii kehv pakkumine. Või… Igatahes minu jaoks olid need puud iidse linnamäe suurimaks elamuseks.

Ühte Kreeka vanimasse arheoloogiamuuseumisse, Sparta muuseumisse, me seekord asja ei teinud, vaid otsustasime kella vaadates võtta suund targu Napflioni peale. Otsustasime, et ka Argose linnas ei hakka aega raiskama, kuid saatuse tahtel (ja minu lobitöö tulemusel) põikasime siiski sisse Argose ehk Larissa kindlusesse, mis linna taga mäel kõrgub.

Larissa kindlus

1998. a mälestustes oli linnus palju lagunenum. Nüüd on näha kenasti betooniga tugevdatud seinu ja lausa uusi müürijuppe. Uued infotahvlid jutustavad huvilistele kogu loo aegade algusest… Aga muidu - kindlus nagu üks keskaegne kindlus ikka: koonusekujulise mäe künkal trooniv kivikoloss, mida vaadates tekib alati mõte, et miks, pagana päralt, oli vaja vanasti neid nii meeleheitlikult rünnata? Larissa kindlus on siiski pisut mahukam ajalookonserv, kui võiks arvata. Selle lugu ulatub hämaratesse Mükeene kultuuri kihtidesse, millest füüsiliselt katsutavaid jupikesi 6. sajandist eKr – nn kükloopilisi müüriosi – võib käega katsuda sissepääsupoolsete seinte alusmüüris. Arheoloogid arvavad, et kindlus oli seal olemas juba pea 2000 aastat eKr. Selle algse mahu andsid argiivid kindlustades end spartalaste vastu. Hiljem kindlustasid linnust roomlased - seda perioodi mäletavad nn hellenistlikud müüriosad. 395. a hävitasid antiikse kätetöö goodid. Kindluse praeguse mahu andsid Bütsantsi ehitusmeistrid, nende kätetööd lõhkusid ja täiendasid ristisõdijad (1212. a vallutas linnuse juba eelpool tutvustatud Geoffrey of Villehardouin), kes ladusid kenad ümmargused tornid. Ristisõdijatele järgnesid veneetslased (viimastelt pärinevad geomeetrilised bastionid) ja lõpetasid türklased – põhiosas türklastele omaselt küll vaid hävitasid.

Vaated müüririismetelt mäge ümbritsevatele agraarsetele tasandikele ja taamal taevast lõikavatele sinistele mäeahelikele on ent hingematvad…

Argos

Taamal kumab Napflion

Akova ja Panorama väljad

Ahjaa, ühe apelsinisalu varjus tegime kiire peatuse, et tüdrukud saaksid apelsine osta. Seepeale meenus eelmine tudengitega Kreekas käimine, kus sealsamas Argose lähedal käidi ennastunustavalt apelsiniraksus. Kui mõelda meie seltskondade meelsusele, siis selles võibki suurimat vahet näha - vanad peerud ei viitsi lihtsalt apelsiniraksu minna, muus osas tundub, et pole tudengiajaga suurt vahet.

Napflion. Staikos Staikopovalos, linnamüüri värav ning Taamal asuv Akronauplia

Palamiidi kindlus

Nagu eespool vist juba kirja sai, jõudsime Napflioni enne päris videvikku. Regasime end sisse ja läksime salkadena hargnedes linna avastama. Jalutuskäigu vanalinnas lõpetas sõnum, et leitud on sünnis õhtusöögikoht - Kastro Karima. Seadsime Mardiga siis sammud kuulekalt sinnapoole – pole ilus peole hilineda. Saime kohad romantilisse tänavasoppi treppidele üles seatud välikohvikusse. Ettekandja oli jutukas ja enesekindel, välimuselt mitte päris kreeklase moodi mees. Sattusime temaga jutu peale kohalikest toitudest. Kuidagi lipsas õhku küsimus tema päritolu kohta, mille peale ta pareeris, et on vist oma teada kohalik, aga tema ka ei täpselt tea ning ema keeldub ütlemast. Kohalike lauaveinide maitse osas oli mees suhteliselt kriitiline, kuid ei keeldunud siiski karahviniveini lauale toomast. Ent toodud märjuke oli esmaklassiline – see rahuldanuks ka Sileniust. Ent toidud! Juba starterite ring – klassikalised asjad: tsadsiki, kartulisalat, kreeka salat, oliivid… veel midagi(?) viis keele alla, ent põhiroad – tellisime mereande (kus siis veel, kui mitte Kreekas) – olid lihtsalt ülivõrdes. Toidu kiitmise peale ettekandja lihtsalt ümises heakskiitvalt:

„Ma ju ütlesin, et meil on korralik köök!“,

… mis mulle meenutas väga sarnast kogemust „Peri Orekseoses Iraklionis“ Kreetal. Õhtusöögi lõpetas imemaitsev kreeka jogurt mee, küpsisepuru ja pähklitega – täiuslikus vahekorras täiuslik bukett – lihtsalt i-m-e-m-a-i-t-s-e-v!

Kastro Karima kala

Traditsiooniliseks atraktsiooniks selle reisi pikkadel pimedatel õhtutel on kujunenud ujumine. Nii ka seekord. Et mul ja veel mõnel polnud ujukaid kaasas, pidime hotellist läbi astuma. Kui siis rannale jõudsime hulpisid osad härrad juba vees. Ujujad rääkisid, kuidas nad olla sunnitud olnud vette minema motopolitsei valvsa pilgu all: võmmid nimelt ei uskunud, et keegi öösel vette läheb. Näinud, et poistel on tõsi taga, tõmmanud politsei lõpuks uttu. Hüppasime siis ka vette! Lihtsalt kirjeldamatu: soe, roiutav merevesi, tähed, kollases valguses peakohal nõrgalt kumav Palamiidi kindluse siluett… Ja siis heiastus järsku dejavu 2013. aastast: seesama rand, õhtupoolik… Ajatu koht, kus veetsime ühed toonase reisi kõige tšillimad hetked…:

„…ja nii lonkisime vaikselt piki kallast põigates vahepeal mere äärde. Osadel tekkis vastupandamatu soov jalgu vees leotada ja nii jäime istuma opuntsiate vahele nautides vaadet Boutzarile. Anneli ei viitsinud seal pikalt passida - see sobis ka mulle ja nii jalutasime edasi. /…/ Klibune rand ei olnudki inimtühi. Senini kogetu põhjal kandsid kohalikud kõik veel voodriga jopesid ning karvase säärega saapaid. Siin aga toimetas paar taati ujukates ringi, üks kroolis lausa vees. Pikemalt mõtlemata viskasin riided seljast ja hüppasin vette - ei ole ju igapäev võimalik Vahemeres ulpida. Tjah, ega see vesi nüüd kuum ei olnud, kuid külm ka mitte - ehk 17-18 kraadi ringis. Mõnus ja väga vajalik! Riietuskabiinid seisid alles lukustatult, ent paaril neist oli uks sisse löödud - märgade aluspükste äravõtmine läks seega piinlike momentideta (no polnud kaasas ju rätikut, ega ujukaid). Tagasi randa jõudes selgus, et ennist maha jäänud tüdrukud on ka meile järele jõudnud. Peesitasime lihtsalt kogu ülejäänud kokkulepitud aja soojadel kividel…“

Enne hotelli jõudmist materialiseerus esialgu väga ahvatlev mõte mõnest hilisest teemajast läbi astuda. Leidsimegi vanalinnas ühe koha, kus kena diivani ja kahe tugitooliga lauakomplekt juhuslikult vaba juhtus olema. Võtsime kohad sisse. Suurt kasvu kelner tuli kohale, võttis tellimuse ja palus siis Tanelil tugitoolist tõusta ning… taburet võtta. Ise jauras midagi koroonast. Tanel istus tugitooli tagasi, sest situatsiooni jaburus oli ju ilmselge: kuidas taburetil istumine tugitooli asemel päeva päästa võiks. Ent kui lauateener tagasi tuli ning kolleegi uuesti tugitoolist istumast leidis, ärritus ta juba märgatavalt ja ajas taas oma arusaamatut tabureti juttu. Ma saanuks aru, et ei või ühe laua taga istuda, aga mis vahe on istuda samas lauas taburetil või tugitoolis. Et olukord muutus jaburalt halenaljakaks, lõpetasime seal mõttetu jampsimise teenriga ja tulime ära hotelli.

Rannast tulles rääkis Karl loo REM-i „Nightswimmingust“ – ja pagan! - nüüd käib see peas ringi…

Nightswimming deserves a quiet night
The photograph on the dashboard, taken years ago
Turned around backwards so the windshield shows
Every streetlight reveals the picture in reverse
Still, it's so much clearer
I forgot my shirt at the water's edge
The moon is low tonight
Nightswimming deserves a quiet night
I'm not sure all these people understand
It's not like years ago
The fear of getting caught
Of recklessness and water
They cannot see me naked
These things, they go away
Replaced by everyday
Nightswimming, remembering that night
September's coming soon
I'm pining for the moon
And what if there were two
Side by side in orbit
Around the fairest sun?
/.../

You, I thought I knew you...

#Kreeka ajalugu

#irene-vassos.com/ mystras-churches

#William of Villehardouin

#Ahhaia vürstiriik

#Gemistus Pletho

#sourcebooks.fordham.edu/... choniates1.asp

#whc.unesco.org/... 511/

#Trapezundi keisririik

#Sparta (mythology)

#thetravel.com/ where are the ruins of sparta

#scottmanning.com/ growing up spartan

#Larisa (Argos)

#sulevnurme.org/ kreeka2013

23.09.2021. Hotell Ilion. Loutraki
Järgmine | Eelmine | Üles

Korintose kanal

Kui eelmisel korral Loutrakis ööbisin, mõtlesin, et sellesse linna küll tagasi ei viitsi tulla. Aga siin ma nüüd olen. Hotellil pole viga, kuigi minu rõduuks avaneb peatänavale ja see on sigalärmakas. Täna naudin toas üksindust – tekkis õhtul selline segadus-võimalus, mida ei saanud ära kasutamata jätta: on väga mõnus mõni tund üldse mitte kellegagi suhelda.

Õhtu läks ka peaaegu korda – linnapilti vaadates kartsin hullemat, ent rannapromenaad kubises restoranidest ja nii saime taas odavaid ja üsna maitsvaid mereande – seekord restoranis Paul’s. Ma isegi muidu kiidaks sealset toitu, sest mu anšoovised maitsesid hästi, kuid eilse õhtu jätkuna kogesime üht pisut veidravõitu teeninduselamust. Nimelt sisseviskaja-ettekandja oli väga kena ja juhatas lauda ning võttis tellimused jne, jne. Ent kui ta siis ära auras ning ma ühel teisel tüübil palusin veini juurde tuua, lendas esimene vend kohale ning pidas kurja ning pika jutluse teemal, kuidas vaid tema tohib tellimusi võtta, sest tolle teise ettevalmistus ei sobi joogi tellimiseks (vms?). Ma ei tea – kas kusagil ei ole kirjas, et klientide peale ei karjuta… Muidugi muutus asi koomiliseks peale seda, kui olime oma toidud kätte saanud - siis võis too teine tüüp küll lisajooke lauda tuua ja isegi arveid teha. Too esimene lauateener istus ignorantselt kõrvallauas ja meid nagu ei eksisteerinudki… Naljakas on see maailm!

Loutraki promenaad

Mingit õhtust mõnusat jätku-baarijalutuskäiku siiski ei tekkinud, sest ilm oli kahtlaselt tuuline ning jahe. Käisin hoopis apteegis, et täiendada oma… hambapastavaru. Kui hotelli fuajees veini järele küsisin, vangutasid kaks vanameest vaid pärid ja sõnasid pühalikul ilmel, et kahjuks on supermarketid juba suletud. Ja nad olid täpselt seda nägu, et nad ei viitsi isegi saja euro eest joogipoolist välja võluda, sestap soovisin viisakalt kena õhtut ning siin ma nüüd olen…

Ent mõne sõnaga tänasest päevast. Oli ilus ja tegus ja õpetlik… Kui eile õhtul kiitsin Napflioni öömaja kirikutagust sisehoovi, kuhu meie toast mõnus vaade avanes, siis täna hommikul natuke see arvamus muutus. Ärkamine oli igatahes efektiivne ning vali! Kell 7 alustati kirikus võimast kellamängu. Saime seda sundimatult Mardiga nautida, sest olime õhtul jätnud aknad avatuks. Et unest polnud järel enam raasugi, otsustasime vööd vööle panna ja läksime varavalges vanalinna avastama.

Napflioni vanalinn asub tasanditel: sadam, peatänav ning väljakud (tähtsam vast Syntagma väljak, mille äärde jääb Kreeka esimene parlamendihoone) jäävad mere äärde ühele tasandile, vanemad kvartalid mäeküljele, Akronauplia kindluse (Palamidi kindlus asub linna kõrval oleval mäel) ja sadama vahele, sinna pääseb kohati vaid ainult mööda valgeks lubjatud järsuastmelisi treppe. Kuigi vaated Akronauplia linnamäelt linnale, Palamidi kindlusele, lahele ja Boutzi saarele olid ägedad (muuseas – Akronauplia platoo on täis kasvanud opuntia tihnikut, mille vahel looklevad väga ägedad rahapajarajad…), jätsid sügavama mulje hoopis valgete majade vahele surutud paar iidvana kirikut, mille tänavate rägastikust poolkogemata leidsime. Kirikute kohta ma ei leidnud muud infot peale selle, et vähemalt üks neist on bütsantsiaegne ja üle tuhande aasta vana. Hommikusöögile jõudes suutsime ka kaasargonaute veenda linna võludes, mispeale leppisime kokku tunnikese lisaaega veel üheks jalutuskäiguks.

Napflioni Püha Jüri kirik

Vana Napflion

Tuhandeaastane Sofia kirik

Kaljukirik

Vaba Kreeka esiene kuningas - Otto Koloktronise pargi serval

Syntagma väljak ja esimene presidendipalee

Boutzi saar

Akronauplia

Dayswimming

Epidaurosesse jõudsime enne keskpäeva. Eelmisel Kreeka reisil olime rihtinud kohalejõudmise kohe hommikuseks avamiseks, mis tasus end ära peaaegu terve tunni jao turistivabade hetkedega. Seekord voogas kohale jõudes ent rahvast üllal marmoril juba üsna paksult, kuigi Epidauroses avanevat pilti siiski ei saanud mingilgi moel võrrelda Ateena Akropolisel kogetud hordidega. Selle rahvamurru peale meenub kontrastina Henry Milleri viimase ilmasõja eelne vaimustatud mälestus Epidaurosest kui kohast, mis peidab eneses ülimat rahu.

Asklepeioni plaan

Epidaurose Suur teater

The Beatles on Abbey road

Epidaurose teater on väike ime, mille marmor pääses laialitassimisest ainult tänu sellele, et peale gootide invasiooni 395. a jäeti koht maha ja see mattus vaikselt pinnasesse. Oma osa lisas kõrval asuva Kinartio mäelt maavärinates maalihetega varemetele valgunud pinnas. Ehk oleks see koht Pausaniaseta maasse jäänudki, kuid viimane, korraliku blogijana, pani kõik kirja. Ja nii sündis kohalik Trooja leidmise lugu. Panagis Kavvadias oli nimelt see kreeka sugu arheoloog, kes Pausaniase jutu hoolega läbi luges ja arvas, et iidne Asklepiose linnake on just seal, kust ta selle alates 1881. a välja kaevas. Eelnevail põhjuseil võib Epidauroses täna näha kõige terviklikumalt säilinud Kreeka teatrit üldse. See on ka asi, mille pärast Epidaurosesse sõidetakse ja sadu kruiisireisijaid sinna sõidutatakse. Ent Epidaurose teater on vaid osa, võib-olla üldsegi mitte kõige tähtsam osa omaaegsest Kreeka „Keskhaiglast“. Kompleksi taga seisab Asklepios, Apolloni poeg, kõigi ravitsejate-jumal, tüüp, kelle saua ümber keerdunud madu on vapiloomaks kogu tänasel läänelikul meditsiinil. Asklepioni pühameeste jumalasulaseid-assistente-abilisi kutsuti muuseas terapeutideks. Algselt tähendas „terapeut“ igasuguse jumalasulase abilist, ent jäi külge aegade jooksul just Asklepioni preestritele, kes oma pühamutes inimesi ravisid. Epidauroses asunud Asklepeion – Asklepiose ravipühamute kompleksi teatakse juba VI sajandist eKr ja see oli Vana-Kreekas kõige tuntum. Praeguses tähenduses võiks asja Eesti mastaabis võrrelda näiteks TÜ Kliinikumiga. Epidaurose edulugu jätkus ka roomlaste ajal, mil seda külastas näiteks Pausanias. Ja tõepoolest – Epidaurose kompleks oli omal ajal nagu linn: kui viitsida teatri juurest ja muuseumist edasi lonkida, siis leiab hiiglasliku varemetevälja mitmete templitega, saunakompleksi, võõrastemaja jne, jne. Üllatusena nägime isegi üht ümartemplit üles ehitatavat – nagu selgus, suhteliselt hiljuti välja kaevatud struktuur. See tähendab, et kui muidu oli tuntuim tholos Delphis ja vähem teada Olympias, siis nüüd, kui kunagi tellingud ära võetakse, saab üht sellist näha ka Epidauroses.

Tulles tagasi ent Asklepiose juurde, siis ei saa ma taas soovile vastu panna, et lühidalt ümber jutustada tema lugu… Apollol ja Tessaalia kuninga tütrel, Koronisel, oli armulugu. Ja Koronis jäi lapseootele. Kord, kui Apollo oma tegemistega hõivatud oli, tekkis Koronisel Arkaadia printsi, Ishysega magus afäär. Apollo sai sellest muidugi teada ja laskis oma õel, Artemisel, Koronise tappa. Ent mõne aja pärast taevalise suur viha lahtus ning hetk enne Koronise matuseriida süütamist hakkas jumalal sündimata lapsest kahju. Ta lõikas selle laibast välja ning viis endaga. Lapsuke sai nimeks Hepius. Oma lapsepõlve veetis ta Kheironi – targimatest targima kentauri juures (kelle õpilased olid näiteks Odysseus, Perseus, Theseus ja paljud teised Kreeka Kalevipojad). Kheiron oli eriti osav ravikunstis ning Hepius pani kõik tema tarkuse kõrva taha, tehes lõpuks õpetajale endalegi silmad ette. Noorukieas oli tal mitmeid seiklusi, muuhulgas ka tuntud kangelastega koos peetud kuldijaht, kuid igal pool ravis ta siiski haigeid. Oma nime – Asklepios - sai ta Epidauroses, kui ravitses kohaliku kuninga Asklese silmahaigusest. Madu ent oma saua ümber kandis ta ajast, kui olles kogemata tapnud ühe ussi nägi ta teist ussi tapetule ravimtaimi suhu panemas …ja ennäe - raibe ärkas ellu. Asklepiosel tekkis idee ja ta proovis sama rohtu kohe ühe oma koolnud patsiendi peal ning sai sama tulemuse – koolnu ärkas ellu. Nüüd oli mehel hea põli – tellimusi tuli nagu loogu. See oskus ent sai talle ka hukatuseks. Varsti hakkas Asklepiose osav surnute üles äratamine Hadesele pinda käima. Lõpuks läks ta vend Zeusile kaebama, et allmaailm hakkab hõredaks jääma – Asklepios annab kõigile surnuile elu tagasi. Zeusilegi tundus asi imelik ja ta ajas asja kohe omase otsekohesusega joonde - tappis arsti välgunoolega. Poja mõrvamisest vihastus aga Apollo ning tappis kättemaksuks kükloobid, kes Zeusile välgunooli treisid. Kohe seepeale sai Apollo muidugi teada, kes ikkagi on Olümpose mäel pealik ja rügas karistuseks aasta Tessaalia kuninga teenrina. Kui karistuseaeg lõppes, jahtusid taevaliste meeled ja lõpuks nad leppisid. Zeus kutsus lepituseks Asklepiose surnute riigist ära ja see sai omale väärilise koha Olümposel.

Asklepiose tempel

Abaton

Tholos

Staadion

Epidaurose muuseumis tekkis meie hulgas tuline vaidlus selle üle, kas kannellüüre uuristati sammastesse mingi freesilaadse asjaga või peitliga. Üks valvureist, või niisama jõude vahtivatest giididest, kes meie žestikuleerimist lõbusal ilmel jälgis, astus lõpuks ligi ning üheseltmõistetavas žestide keeles tegi selgeks, et kogu see geomeetria saavutati siiski vaid peitli ja haamriga. Hmm… Nõukogude Venemaal sirbi ja vasaraga küll millegi selliseni ei jõutud.

Epidaurose alpikannid

Epidaurosega hüvasti jättes õnnestus mul ära lahendada ka tavapärane reisimeenete probleem – leidsin pisitüdrukutele koju käsipagasisse sobivat nänni, mis tähendab, et lennujaamas stressamist saab olema jupi maad vähem. Samas jääb kripeldama ka üks vaatamata asi. Nimelt takkajärgi lugedes selgus, et Praeguses Epidauroses on veel väike rooma teater ja akropolise vare... Tuleb tagasi tulla...

Mükeenesse saabusime pärastlõunal. Enne vanade pühade kivide peale ronimist otsustasime Mükeene külas pisut keha kinnitada. Tüdrukud leidsid internetist hea arvustusega restorani ja loetud hetked hiljem parkisimegi juba selle väravas. Daamid läksid nina puuderdama… Härrad vaatasid veidral ilmel viinapuudesse uppunud paradiisiaeda, mille sügavusest tõi tuulehoog ninna hõrgutiste lõhna ning mille laudadel võis sädelemas näha kuldselt helkivaid karahvine ja siis teatas keegi, et see on eee… liiga internatsionaalne. Härrad jõudsid sekunditega ühisele otsusele minna hoopis üle tee paistvasse, palju ehedamasse kohta, kus puhus tuul, laualinad olid rebenenud, menüü oli lühike ja nagu varsti selgus, söök allapoole arvestust ning vein liisunud… Tüdrukud olid kohale jõudes lagedas hämmingus, aga tellimused olid juba tehtud. Kui kõrval kõrtsus voogas elu, siis meie omas käis vaid ettekandjana esinev hallivuntsiline taat vahepeal võrriga külas õlle järel, et seda meile lauale tuua. Hea küll, saime tegelikult söönuks ja minu lambaliha oli päris ok, aga teistel (eriti kanasööjatel) oli nurinat ning mitte vähe. Pärast kõrtsu reitinguid kuugeldades selgus, et suurejoonelise nimega einelaud „Achilleus“, milles meil õnn oli viibida ,on saanud külastajatelt tublid kaks tärni kümnest samal ajal kui see liiga internatsionaalne koht, kuhu me ei läinud, võib ette näidata kõigest üheksa tärni… Ühesõnaga edasine vingumine sel teemal oleks juba patoloogiline.

Restoran Achilleus

Mükeene, Perseuse linn, oli lahe, aga sellist vaimustust nagu 2013. a seal tundsin, seekord ei tekkinud. Eks ühelt poolt oli juba see teadmine ja kogemus sest kohast olemas, mis üllatusmomenti pärssis, kuid teisalt ka kontekst – toona jõudsime Mükeenesse aprillialguse päikeses peale Akrokorintosel kogetud jõledat vihmatormi, lilled õitsesid, Atreuse hauakambris sumisesid mesilased. Seekord puhus külm tuul, suvi oli kogu heinast elu välja kõrvetanud ning oma pitseri vajutasid kõigele metsatulekahjudest räsitud künkad ümberringi. Tuli oli jõudnud isegi Mükeene müürideni, põletades nende veerel põõsaid ja oliivipuid… Ent tegin vapralt ära selle ringi, ronisin isegi tsisterni juurde ning vaatasin üle Põhjavärava. Tegelikult leidsin isegi enese jaoks ühe üllatuse. 2013. a väisasime Lõvi hauakambrit, mis jääb üsna muuseumi kõrvale ning seejärel läksime kohe Atreuse kambrisse; kuidagi jäid toona Aighistose ja Clytemnestra hauakambrid nägemata. Mitte, et need nii väga juba käidutest oleksid erinenud, aga siiski. Samas on need hauakambrid vaimustavad! Vaadates, kui kenasti on sobitatud müürikivid, paigale tõstetud mitmekümnetonnised kattekivid ja siis mõelda, et need rajatised ehitati 1600-1200 eKr, siis võib jäädagi imestama… Pausanias, nähes Lõviväravat ja hiiglakividest linnamüüri, arvas, et need on ehitanud kükloobid… Perseusel polnud küll linna kaitsmiseks noid müüre ilmselt vaja, sest temal oli vaenlaste vastu ju maha raiutud Medusa pea…

Lõvivärav

Lõpetasime siis kohustuslikult Atreuse ehk Agamemnoni hauakambris. Agamemnoni kambriks ristis selle Heinrich Schliemann, kes Homerost ja oma kõhutunnet uskudes oli välja kaevanud Trooja ning kel oli õnne leida kuuest Mükeene hauakambrist viis. Tema kuulutas ka Atreuse hauakambrist 1876. a leitud surimaski Agamemnoni omaks. Ent peagi hakkasid kolleegid selles kahtlema, sest hauakambrid on ilmselt vanemad kui Trooja sõda ja seega ka nimetatud mask ei kuulunud ilmselt kreeklaste kuulsale sõjapealikule – sellega lõpuks nõustus ka Schliemann ise.

Mükeene põlenud künkad

Kükloopilised müürid

Tee tsisterni

Põhjavärav

Lõvi haud

Clytemnestra hauakamber

Atreuse hauakamber

Päev hakkas taas õhtusse kanduma. Et pisut seni nähtule teist suunda anda, jätsime minu rõõmuks kõrvale antiikse Korintose, et minna Nemeasse (mitte, et mul Korintose vastu midagi oleks, ent 2013. a mälestused on sealt veel üsna eredad ja Nemeasse polnud ma seni sattunud). Nemea staadioni parklasse keerasime sisse üsna õhtul. Päike oli peitunud pilvede taha, mistõttu videvikuaeg ei olnud enam väga kaugel. Piletiputka leidmine polnud raske, ent nagu kohapeal selgus, olime meie jõudnud Nemea staadionile – antiikne varemeteväli ühes muuseumiga asub aga kilomeetri jagu eemal – sinna tuleb eraldi sõita. Lunastasime piletid ning sammusime staadionile.

Nemea jooksurada

Nemea staadioni tunnel

Teada on, et Nemeas peeti spordivõistlusi juba 6. sajandist eKr. Nemea mängud olid üks osa regulaarselt toimunud antiikmängudest, nn Panhelleni mängudest. Tänu neljale toimumiskohale roteerusid mängud nelja-aastase vahega. Esimesel aastal peeti võistlus maha Olympias, teisel aastal Nemeas ja Korintoses (Isthmose mängud), kolmandal aastal Delfis (Püütia mängud) ja neljandal aastal uuesti Nemeas ja Korintoses. Nemea ja Olympia mängud peeti Zeusi auks, Korintose mängud Poseidoni ning Delfi mängud Apollo auks.

Nemea on üks neid kohti, mis ilmselt tuleb Kreekale mõeldes kõigile meelde, kindlasti mitte antiiksete võistluste tõttu, vaid tänu Heraklese loole – andis ju Eurystheus Heraklesele esimeseks ülesandeks tappa haavamatu Nemea lõvi. Herakles lõi nuiaga lõvi uimaseks ja kägistas kolelooma. Ta nülgis lõvi naha ja seadis selle endale õlgadele – sellest sai tema turvis ja kaubamärk, mida kangelane kandis elu lõpuni. Lõvitapmisega kujundas Herakles Nemeas välja oma imago – suur mees lõvinaha ja hiiglasliku nuiaga. Üks versioon Heraklese lõvivõitmise tähistamisest ongi Nemea mängud, mis selle suure sündmuse puhuks ellu kutsuti. Teine, pikem ja segasem versioon on seotud beebina ussihammustusse surnud Nemea kuninga, Lycurguse, poja Opheltesi ning Esimesse Teeba sõtta suundunud seitsme vägilasega. Nimelt sai beebi ussilt nõelata selleripeenras, kuhu tema hoidja ta korraks oli maha pannud, et juhatada vägilastele teed. Beebi suri. Vägilased, kuuldes tragöödiast, korraldanud esimesed Nemea mängud kuningapoja mälestuseks… Beebi-märter-kangelasel oli Heraklese kõrval siiski mängude traditsioonis oma kindel koht - iidses Nemeas oli kaks suurt pühapaika: Zeusi tempel ja Opheltesi pühamu – püha hiis. Muuseas pühas hiies asus allikas – Adrasteia, mis oli nimetatud Zeusi lapsehoidja nime järgi, kes jumal-lapsukest Kreetal kasvatas ja Kronose viha eest kaitses.

Võrreldes Olympiaga on muidugi Nemea olümpiakompleks pisut tagasihoidlikum ja vististi ka mitte nii totaalselt välja kaevatud kui Olympia. Staadion ise – tegelikult on tegu ju jooksurajaga, jätab sama abstraktse mulje nagu Delfi staadiongi. Suurim vahe tänasel päeval on vast selles, et Nemea mängud on ellu äratatud ja selsamal staadionil korraldatakse jooksuvõistlusi ka praegu, iga paari aasta järel – osa saavad võtta kõik soovijad. Muidugi ei ole tegu kaasaegsete olümpiamängudega võrreldava üritusega, kuid osalejatele on, fotode järgi otsustades, asi kindlasti lõbus. Sestap ei ole Nemea staadioni pind rohtunud, vaid kenasti peenkruusane. Nemea staadionil hakkab silma hästi säilinud kivist tunnel, mille kaudu kunagised atleedid staadionile sammusid (Olympias on sellest järel pelgalt kitsas kaareke). Tunneli üks ots viib staadionile, teine ots Apodyterioni – hoonesse, kus atleedid said end võistlusteks ette valmistada. Nemea muuseumis oli tunnelist leitud luustiku põhjal kokku pandud kurb lugu sellest, kuidas keegi haavatud mees ilmselt barbarite invasiooni eest redutades selles tunnelis omi viimseid päevi veetis…

Nemea muuseum ent on tagasihoidlik ja klassikaline – maketid, diagrammid, korrektsed tekstid – vana kool. Samas, kui viitsid süveneda, antakse muuseumis nii Nemea mängude, staadioni, kui sinna juurde tekkinud antiikse asula kohta ammendav selgitus.

Tasahilju hakkas võimust võtma videvik ja lähenes sulgemise aeg. Daamid muuseumist olid seda nägu, et kui me poleks sinna sisse sadanud – olime ainsad külastajad – pannuksid nad ukse arvatavasti juba ammu kinni, kuid nüüd kõndisid nad edasi-tagasi hambavaluliste nägudega ning näisid kergendust tundvat, nähes meid varemete poole suundumas. Nemea varemeteväli ei ole väga suur, õigemini Berkeley Ülikooli abiga on see alles tasapisi välja kaevamisel ja kaevamistega lihtsalt pole väga kaugele jõutud. Varemetevälja ehteks on osaliselt säilinud originaalse portikusega Nemea Zeusi tempel. Templi heaks tänapäevaseks omaduseks on, et sellele lubatakse ronida. Zeusi tempel… Berkeley ülikooli lehel kirjutatakse sellest nii:

„The extraordinary temple that we see on site today dates to the fourth century B.C. (around 330 B.C.). It was constructed as part of an extensive building program throughout the sanctuary at that time. Interestingly, though, this temple sits on top of an earlier version from the 6th century, B.C. – although not much of that early temple is visible today because it was destroyed by fire and then built over later on.“ .

Nemea Zeusi tempel

Videvik surus tasapisi peale, mistap lõpetasime heietamise sambaketastel istudes, et alustada retke ööbimiskohta. Tegelikult öömaja Loutrakis ei olnud meie esimeseks valikuks. Karl, kes igal õhtupoolikul usinasti puuking dot kommis surfas, et meile viisakas peavari kusagil mere kaldal leida, proovis nüüdki esmalt mujale, kuid lõpuks jäi sõelale siiski vaid Loutraki.

Enne hotelli juhtus veel üks pisike sündmus. Nemeast Loutrakisse sõiduks tuleb ületada Korintose kanal. Naljakal moel oli see mulle juba kolmas kord, kuid seda absurdselt püstloodsete seintega hiiglaslikku kraavi, mis meenutab mõnd ulmefilmist laseriga lõigatud struktuuri, võin ikka vaadata. Parkisime kanali vana maanteesilla juurde ja laskime pilgul loojuva päikese punasse kaduvat püstloodsete seintega noolsirget kraavi saata…

Korintose kanal oli aastatuhandeid paljude valitsejate palav unistus. Esimesi üritusi selle kaevamiseks teatakse juba 7. sajandist eKr, kui Korintose türann Periander kaalus maantee või kanali ehitamist. Terve mõistuse toel valis ta esimese. Aga üritajaid oli veel ja mitte vähe; kuulsamatest näiteks Julius Caesar ning Caligula, kes plaanisid kaevamist, kuid mõlemad jõuti enne töödega alustamist mõrvata. Reaalse ehituseni jõudis keiser Nero, kes 6000 juudist orja jõul suutis jupi kanalit isegi valmis kaevata, kuid loobus mõistetavatel põhjustel asjast (muuseas, praegune kanal kaevati Nero alustatud tranšeedesse). Kanali kaevamine jäi pelgalt ürituseks ka mitmetele teistele, sh nii türklastele kui veneetslastele. Lõpuks unistus täitus ja kanal kaevati valmis Kreeka Vabariigis aastatel 1881-1893. Kanal pidi olema majandust päästev, kuid… Kui Nero alustas 60 m laiuse kanali kaevamist, siis tuhat aastat hiljem jõuti valmis vaid 21 m laiuse kanaliga. Juba 20. sajandi algul oli see liiga kitsas tõsistele kaubalaevadele. Järsud kaldad ja laevasõit kanalis põhjustasid maalihkeid. Seetõttu oli suur kraav ilmast ilma sodi täis ja enamasti pigem suletud, kui avatud. Väikestele alustele tekitasid probleeme kanali otstes tõusust-mõõnast tekkivad lainetused, mis üldiselt Vahemeres tavaliselt suurt rolli ei mängi. Ka lõikas kanal läbi teed – praegugi ühendab tervet Peloponnesost mandriga vaid kaks püsivat maanteesilda, lisaks üks jalakäijate sild ja üks pontoonsild. Seepärast sajand hiljem nenditi, et kogu see kanali värk oli algusest peale paras fiasko. Praegu kasutavad kanalit enamasti lõbusõidualused, mis sealt läbi mahuvad… Nii on Korintose kanal taas üks ilus näide sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu tavaliselt. Ja nii läheb kardetavasti ka meie ägeda Rail Balticuga, mille kohta sada aastat hiljem kirjutatakse, et see oli ...

„tol vaesel Euroopa ääremaal märkimisväärne tehniline saavutus, mis paraku peale kulude ei toonud kaasa mingit majanduslikku kasu…“

Korintose kanal ja kiirtee sild

Loutraki hotelli jõudes tabas sisseregamise hetkel hotelli arvutit mingi ikaldus, mis tähendas veerandtunnist ootamist fuajees. Kena vanem daam serveeris tasuta mahlasid ning iga paari minuti järel käis keegi vabandamas ebameeldivuste pärast. Aga siis jõudis kohale üks vanem härra ja edasi laabus kõik juba nõiaväel.

Loutraki

24.09.2021. Ateena lennujaam
Eelmine | Üles

Eesti uudised

Istume oma väravas Ateena lennujaamas ning üritame aega surnuks lüüa. Lennukile pääsuni on veel oma poolteist tundi, sestap püüan tänased märksõnad enne pardale kutsumist kirja saada. Kui muidu suutsime aja ja ruumi konteksti vanade kivihunnikute ning Dionysose andide juures ära unustada, siis lennujaam oma totaalse maskiballiga tuletab taas jõhkralt meelde seda imelikku koroonaaega, milles elame. Suletud on enamus söögikohti; kui tahaks võileibagi osta, peaks ära seisma meeletu saba – samas mujal inimesi nagu eriti näha polegi. Loobusin isegi veinist vältimaks järjekorras konutamist. Õnneks sain tax free poest hankida külmkapimagneti, kreeka juustu, safrani teed ning muud head-paremat – on vähemalt olemas, mida kodustele viia.

Tänane päev oli siis lõpuks see „puhkusepäev“. Leppisime juba hommikul kokku, et Korintose varemeteväljale ei lähe, vaid sõidame hoopis Salamise saarele. Kellelgi ei olnud õrna aimugi, mida Salamisel konkreetselt näha tahaks, ent ega me seal lõppeks niiväga vaatamise peal väljas ei olnudki – eesmärgiks oli leida mõni nurgatagune rahulik rand ja lihtsalt kasutada viimast võimalust D-vitamiini hankimiseks.

Loutraki hommikusöök suutis pakkuda koomilisevõitu versiooni koroona ennetamisest. Kui siiani nõuti hommikusöögi laudadesse minnes maski pähe ja käte desinfitseerimist, siis siin kästi kätte tõmmata veel pensukatest tuttavad kilekindad. Kui see nali välja arvata, siis hommikusöök rohelusse uppuvas aias oli muidu täiesti ok.

...Unustas tee sisse suhkrut panna

Loutrakist väljudes võtsime suuna Megarale, õigemini Megara sadamale, kust läheb üks laevatee saarele. Megara on väga pika ajalooga koht, mis rivaalitses Korintose ja hiljem Ateenaga ning oli tuntud võimsa sadamalinnana. Megaralased asutasid kolooniad Sitsiilias ja ehitasid üles hulga kohti Väike-Aasia rannikul. Täna selles tööstuslinnas endisest hiilgusest midagi säilinud ei ole ning midagi ka eriti vaadata pole peale tagasihoidliku arheoloogiamuuseumi. Viimast me isegi ei hakanud kaaluma – Kreekas ilmselt saab iga küla oma muuseumi ehitada ja sisustada hingematvate marmorkujukestega… Sadamasse minekuks pidime läbi linna sõitma ja saime siiski osa ühest vaatamisväärsusest. Nimelt Minoase ja Pantazopoulu tänavate nurgal reguleeris liiklust tõredavõitu politseinik. Kuna paralleelselt töötas ka foor, siis algul ei saanud me tema võimlemise mõttest hästi aru, ent varsti hakkasid üksikult ja grupis mööduma higist leemendavad jooksjad. Et temperatuur näitas juba kraade +25C ning enam, siis hakkas päris kahju neist kuumal asfaldil sörkijatest. Saime lõpuks loa oma parempööre lõpetada ning leidsime end järsku jooksjatesumma keskelt… Suitsevad rekkad, bussid, sõiduautod, rollud ja seal vahel sõidurajal ennastsalgavalt edasi rühkimas jooksjad. Jagasime jooksjatega teed kuni sadama tee otsani. Ma ei tea täpselt, mis jooksuga oli tegu, kuid mingite märkide järgi ühes joogistopis oli alust arvata, et härrad ja daamid jooksevad Ateenast Spartasse – so siis kokku oma 220 km või midagi sellist… Einoh – kui tahtmist ja jõudu on, siis miks mitte, aga kas seda peaks tegema rekkade vahel või kas see maanteel ka nauditav on? Ma julgeks selles kahelda.

Maraton

Tilluke sadam Megara väina ääres oli üsna vaikne. Auto tuli manööverdada praamile tagurpidi. Reisijatedekk oli tühi, pooled toolid kinni teibitud. Päike ent paistis ning vaated reisijatedekilt üle väina olid sumedad ja kaunid. Sõit kestis umbes veerand tundi ning – voila – olimegi järsku ühel Kreeka saarel!

Taas on lõpule jõudnud üks seiklusrikas merereis

Salamise saar ja väin on läinud ajalukku eelkõige legendaarse Salamise lahinguga, millest AD 2020 sai juba 2500 aastat – viimasest faktist andsid heldelt teada suured plakatid maantee ääres, kui kuulsast väinast möödusime. Salamise saar lahingus suurt rolli ei mänginud, kuid see oli üks neid kohti, kuhu Ateena ja naabruskonna naised-lapsed pärslaste eest peitu viidi. EE kokkuvõte Salamise lahingust kõlab nii:

„Salamise merelahing, lahing, mille Kreeka ja Pärsia laevastik pidasid 27. IX 480 eKr Salamise saare juures Egeuse merel. Kreeka laevastik (350–380 laeva), mida ametlikult juhtis spartalane Eurybiades, tegelikult ateenlane Themistokles (u 527 – u 459 eKr), purustas Pärsia laevastiku (umbes 1000 laeva), mida juhatas kuningas Xerxes. Kitsas väinas ei saanud pärslased oma ülekaalu kasutada ning kaotasid 200, kreeklased vaid 40 laeva. See oli antiikaja suurim merelahing ning sellega peatati Pärsia agressioon Kreekas.“

Xerxes oli nii kindel oma võidus, et laskis lahingu eel merekaldale endale vaateplatvormi ehitada suurejoonelise vaatemängu nautimiseks. Vaatemäng kujunes kahtlemata ägedaks, kuid vaevalt, et see päeva lõpuks valitseja aplausi pälvis.

Saare pealinna, Salaminasse, jõudes tegime tunnikese kõigile vaba aega – kes tahtis ostelda, kes muuseumisse minna. Võtsin joonistusploki ning pliiatsid ja leidsin endale peatänava lähedal Salamina lahe ääres ühes kohvikus mõnusa koha ning tegin paar skitsi. Kui järjekordse Jõuluvana kiriku joonistamisega ühele poole olin jõudmas, hakkasid saabuma jalutajad. Kui muljeid küsisin, sain peaaegu ühest suust sarnase vastuse:

„Mõttetu linn!“

Salamina jõuluvana kirik

Salamina

Maroudi

Parkisime auto Saare kaugeima tipu lähedal Kolonesis. Olime väikeste eksirännakute tulemusel lõpuks leidnud klibuse Farose ranna, mis kõigi standardeid rahuldas. Mõnesaja meetri jagu rannajoont lõppes ühel pool kaljuga, mille otsas võis aimata mingit vana kivihunnikut – ühe kaardi järgi võiks see olla Ajaxi, legendaarse Trooja sõdalase, mälestusmärk, aga võis olla ka lihtsalt lambalauda vare. Teisel pool raamis lahte väike tuletorn. Üle sini-sinise Saronikose lahe terendasid kaugel Aegina, Laguosa ja Starchtorroi saarte siluetid. Kaugemal eemal, tünnidest ja voodiotstest improviseeritud paadisillal, peesitas üksik daam – rohkem polnud rannas hingelistki. Heitsime riided klibusele rannale, ujusime ja päevitasime, süües vahepeal apelsine (oma kümnekilone kott), mille tüdrukud olid eile Argose lähedalt teeveerest ostnud. Täiuslik!

Kolonesi. Faro

Hilisel pärastlõunal, kui nahk hakkas soolaveest ja päikesest juba tulitama ning Dionysose sosinad kõrva ääres muutusid eriti vajuks, pakkisime idülli fotokatesse ning mälusoppidesse ja tegime sellest võlukohast sääred. Sõitsime üle mäe tagasi Salamina lahe äärde ning jäime lõpuks ankrusse kõrtsu nimega „Liotrivi“. Meid juhatati lauda otse mere ääres. Ilm oli endiselt lihtsalt jumalik, kuid sellest hoolimata seisid enamus lamamistoole rannas tühjana. Tellisin veini ja mullivett. Panin klaasi jumaliku nektariga rannaliivale ning sukeldusin sel reisil viimast korda rammestavasse merevette. Toidud, eriti kebab, millele lisa tellimisega sai pisut katkise telefonimängu tõttu pisut nalja, olid maitsvad ning kurvikas ettekandja eriti kaunis… Oh ilus hetk sa kauem viibi!

Salamina laht

Paella

Puhkus

Ent ühel hetkel pidime sellegi paradiisi selja taha jätma ja võtma suuna Salamina sadamale, et sealt siis praamiga Perama sadamasse sõita. Oleks olnud variant võtta ette ka pisut pikem merereis ning sõita otse Piraeusesse, kuid too pilet oli pisut kallim. Kui praam otsad andis, hakkas päike silmapiirile lähenema pakkudes vaimustava etenduse õhtuvärvides kaljusele-kivisele rannikule. Perama võttis meid vastu juba kuldse hämarusega ning kui Piraeuses suuna linna ringile võtsime oli juba peaaegu kottpime.

Ongi vist kõik! Auto äraandmine lennujaamas läks libedalt. Õnneks Odysseuse venda kohale ei tulnud; tema asemel oli platsis keegi noorem ja palju tšillim sell. Ka lennujaama sissesaamine läks libedalt ja nüüd jääb üle vaid ooodata. Tallinnasse jõuame keset ööd, hommikuks peaksime olema Tartus.

Tänan kõiki kaaslasi sel reisil – oli äge! Ja pean pöidlaid peos, et Lõuna-Aafrika koviidiversioonist hoolimata õnnestub kevadel ka Marokosse minna - plaan, mille ühel õhtul Karli ja Jürgeniga veini kõrvale paika panime.

All You want is Greece!

#britannica.com/... Megara-Greece

#entsyklopeedia.ee/... Salamise merelahing

#Salamis island


Privaatsustingimused \| Kasutustingimused \| Sitemap

Viimati täiendatud: 17 aprill 2024 ©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud \| All rights reserved Powered by w3.css