Taas Kreekas...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

   Kreeta 2013 | Kreeka 1998 | Kreeka 2013Kreeka 2021 | Kaart Tagasi (reisikirjad)


 

 

Kreeka: Ateena-Napflion 04-10.12.2023

 

Proloog

Järgmine

 

Argose Heraion

 

Järgnevad meenutused on kirja pandud Lätis, Kreekas ja Eestis 2023. a detsembri alguses. Et Helel tekkis töö juurest peaaegu seitse vaba päeva, otsustasime end majapidamistööde ja lumelükkamisega mitte tappa ning sõita kusagile, kus lund on vähem. Nägin mõni aeg tagasi telekast, kuidas Harry Kõrvits Küprosel ringi käis ning veini ja juustu mekkis. Saade tekitas huvi ning seega asusin pileteid bronnima. Paraku nende viimase hetke otsustamistega on nagu on - pileteid meile sobivate päevadega lihtsalt ei olnud või õigemini - mitukümmend tundi läbi mõne võõra maailmanurga Uugametsa lennates ju leidnuks - ning nii jäi mitmest sihtkohast sõelale Kreeka. Bronnisin esimese öö Ateenasse ära. Ülejäänud reisi otsustasime juba kohapeal välja mõelda...

 

Etteruttavalt võin öelda, et tuli välja ja kulges mõnusalt. Me olime kahekesi, meil ei olnud kuhugi kiiret ja ilm soosis. Lisaks komistasime Napflionis ülilaheda hotelli otsa, millest sai mitmeks päevaks meie seekordse Kreeka õdus peakorter. Nautisime kreeka kööki ja veini, aga kolasime ka vanade kivihunnikute otsas; minu rõõmuks sattusime ka (mulle) täiesti uutele iidsetele müüridele ning vaatasime mõnd varem nähtud asja pisut teise nurga alt. Ning muidugi loodus: Kreeka detsembris on imeilus - suvine kõrbenud rohi on saanud kasta ning valmistub suuremaks kevadeks, midagi juba või alles õitseb...

 

Aga minnes ajas tagasi, tuleb alustada sellest, et 4. detsembril asusime Tartust lumesadu ja kiilasjääd trotsides Riia poole teele.

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

PS. Vabandan osade piltide kehvuse pärast - ostsin hiljuti mobiiltelefoni nimega Cat75; sellel on konkurentsitult mu omatud viimase 10 aasta telefonide hulgast (sh klapiga nö pärismobiiltelefonid) kõige kehvem kaamera.

 

Kolmetuhande aasta vanust silda otsides...

| Üles |


 

04.12.2023. Hotell Rixwell Old town. Riga
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Riia jõuluturg

| Üles |

Riia on mõnus. Ikka. Sätime magama, et hommikul värskelt ning puhanult lennujaama sõita. Naasime just vanalinnast üsna meeleolukalt jalutuskäigult: vaatasime üle Riia jõuluturu Toomkiriku taga, tuterdasime Kalku tänavale ning lõpuks üle vana linnaväljaku Mustpeade majast mööda hotelli, mis asub üsna vanalinna turupoolses servas. Mingi jube lumetorm alustas vahetult peale Läti piiri ning saatis meid kusagile Strencini. Kui sellele lisada veel tuisklume alla kiilasjää saab kokku iga autojuhi unistuste teeolud. Sellest, et teed katab kiilasjää (Eestis oli maantee puhas), sain aimu kümmekond kilomeetrit enne Strencit: ühes kurvis tundsin järsku, et gravitatsioon enam ei tööta; auto lihtsalt hõljus läbi kurvi...

 

God, take the wheel!

 

Sundisin jalga gaasipedaalile jääma ning hetke pärast hõljumine lakkas, Newtoni seadused hakkasid taas tööle. Hele isegi ei märganud midagi... Silusin siis kähku püsti tõusnud juuksed peadligi ning edasi otsustasin valida juba sõidukiirust vastavalt teeoludele.

 

Tuulab väljas aga endiselt ja ausalt öelda jalutuskäiguks on see ilm äärmiselt ebameeldiv. Seepärast nautisime ka jõuluturgu püstise krae varjust paari kiire hõõgveiniga ning maandusime lõpuks nina soojendama Pētergailise restosse Peetri kiriku taga. Tellisime teed, palsamikoksi ja jäätist. Koks toodi lauda küll edev, kuid selle hinnaklass ja maitseelamus ei olnud sugugi korralatsioonis. Seepärast tellisin tuisutopsiks "hot blackcurrant balzamsi". Ettekandja ei olnud loomulikult sellest ülimast joogist kuulnud, kuigi aastaid tagasi just ühes kõrtsus Kristjana Barona tänaval seda mulle tutvustati: seda tehakse:

 

  • 1/3 osa Rigas Balzams Blaccurranti;

  • 2/3 osa kuuma vett;

  • viil sidrunit (aga selle võib ka ära jätta).

 

Daam võttis õpetussõnu kenasti ja puiklemata kuulda... Ent nagu alustasin - Riia on ikka mõnus ja ma olen rahul. Natuke oli täna tundmus, et kõik on nagu vaoshoitud ja laokil... nagu kogu see muu ilmaelu suure tapahimulise venna kõrval: perspektiivitu ja hetkesse keskenduv. Sellegipoolest täna siin ja praegu on kõik väga hästi, mida kinnitab ka külmkapis laagerduv väike veininõu...
 

Jalutuskäik Riias...

| Üles |

 


 

05.12.2023. Lennukis...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Polegi palju kirjutada. Klappides käib viimast refrääni "Absinth minded gipsy" ning ajakirjataskus lebab üks kena külm chardonnay colombard... Oo Dionysos, näita mulle teed parimatesse Kreeka veinikeldritesse ja, Issand, anna mulle andeks!

 

Ja tundub, et avastasin uue seaduspära siin ilmas: üks lennukivein kestab umbes 300 lennukilomeetrit... Pleilisti vahetus... Jee, Hendrix, mängi Dylanit, mängi "Like Rolling Stone'i!"...

 

Ateena. Piraeus

| Üles |

 


 

06.12.2023. Cafe Makriyianni, Ateena
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Plaka

| Üles |

 

Lööme ühes kohvikus aega surnuks vihmasabina üleminekut oodates ja joome teed. Hele hakkab valmis saama oma ootamatult üles kerkinud õppetükkidega ülikoolist ja sai ka ühele poole oma baklavaaga. On rahul, aga väidetavalt nii head ei saanud, kui eile vanalinnas Vyronose tänaval. Too muidugi maitses ka superhästi. Kohvikupreili käis just mulle teed juurde toomas - ta on ilus, ta teab seda ja kasutab seda väga hästi turistide peal oma saiakeste ja koogikeste mahamüümiseks. Aga pahaks seda panna ei saa - minu sidrunikook kannatas peaaegu välja võrdluse Riia "Cafe Sienna" sama koogiga.

Eile jõudsime kenasti. Lennujaamast loksusime metrooga otse Plaka südamesse. Meie hotell - Byron - asub Akropoli mäest kiviviske kaugusel. Hotelli bronnides vaatasin asukohta ning soodsaima pakkumisega jäi silma Byron - sama hotell, kus 2021. a Artese rahvaga peatusime. Meie rõdult avaneb imeline vaade Akropolile. Mõtlesime, et teeme õhtul seal kena äraolemise, kuid kahjuks hilisõhtusele ouzo mekkimisele tõmbas Zeus vee peale - sadas ja mitte vähe. Tegelikult vihmaga meil vedas. Terve pika hämarduva õhtuaja pidas ilma ning avas taevaluugid siis, kuis vanas heas Spilia Til Akropolises õhtusööki tellisime. Ja veel - peale õhtustamist hõrenes veerand tunniks vihm sedavõrd, et jõudsime peaaegu kuiva nahaga hotelli ning siis alustas uuesti.

 

Jalutuskäik Plakas sujus samuti. Loomulikult suletakse endiselt enamus antiikseid vaatamisväärsusi juba kell kolm, ning Akropoli mägi päikeseloojangul. Ent Ateena on selles suhtes lahke linn, et näitab enamust oma pärlitest uitajale, kes viitsib natuke ringi tallata, ka piletita. Ei, me ei roninud üle müüride ega piirdeaedade (ainult Areopaguse mäelt agoraa poole laskudes tegelesime ühel otsekal kerge mägironimisega, kuid ka seda väljaspool kultuuripärandit kaitsevat tara). Alustasime oma jalutuskäiku Akropoli mäe kagunurga juurest ning jalutasime propüleeni. Sealt lonkisime Areopaguse mäele, haarasime agoraa, Hepaistose templi ja stoa loojanguvalguses ning ronisime seejärel alla, et rooma pärandiga tutvuda. Helele oli see Ateenas esimene kord peale 1998. a, minul on olnud õnne sellesse linna sattuda peale seda kahel korral, seega nautisin giidimängu ja, mis seal salata, ka ise õhtutuledes Hadrianuse raamatukogu, rooma foorumit, tellingutes Jupiteri templit ning Hadrianuse väravat. Kõik need vaatamisväärsused paistavad ka aedade vahelt ja tänavailt ilusasti kätte ning, kui pole otsest huvi kõike ise käega katsuda, siis üldise mulje saab mõne tunnise tiiruga linnas täiesti kätte.

 

Ümber Akropoli ja üle Areopaguse mäe

| Üles |

 

Hephaistose tempel

| Üles |

 

Stoa

| Üles |

 

Otsetee Areopaguse mäelt Agoraale

| Üles |

 

Tagasivaade Hephaistose templile

| Üles |

 

Rooma foorum

| Üles |

 

Hadrianuse raamatukogu

| Üles |

 

Hadrianuse triumfikaar

| Üles |

 

Jupiteri tempel

| Üles |

 

Ning loomulikult Plaka ise. Ateena vanalinna fassaad on Ateena enese ajaloole mõeldes muidugi üsna uus - suuresti 19. sajand ja peale selle. Enamuse majade esimese korruse moodustavad poekesed, mis siis kvartalite kaupa müüvad teatud teemaga kaupasid ja turistinänni. Kuigi hooaeg on läbi, siis poekesed töötasid ning isegi mingit rahvast liikus ringi. Kas tänu sellele, et turistivoog täitis tänavaid hõredalt või mingil muul põhjusel - igal juhul nautisime eile igat hetke neil tänavail. Sattusime isegi kahele bouzoukimängijale, kes tänavanurgal ei mänginudki Theodorakise Zorbase tantsu, vaid tegid täiesti oma Kreeka asja; tegid rõõmuga ja toredasti.

 

Tänavapillimehed

| Üles |

 

Üks mitte just pipratera, kuid pisut totter mälestus. Hadrianuse raamatukogu juures astus juurde paar mooramaameest, kes esialgu küsisid, kas õhtul kontserdile tuleme - olevat samas nurga taga platsil. Tehtavat Mali muusikat jne - blä-blä-blä. Mul on Mali muusika suhtes nõrkus, mistap' ei saatnud kutte kohe kuu peale, vaid jäin kuulama. Ja kohe lendasin orki -loll nagu ma selles suhtes olen. Noorhärra ütles, et tahab mulle kontserdiks anda käepaela, et siis ei tülitata rahaküsimisega. Ja juba siduski ilusat kirjut punutud käeehet mulle ümber randme. Hele tegi nägusid ja andis märku, et saada nad pikalt. No mis sa enam saadad, kui pael juba käe peal ja kümmekond pimedas välkuvat silmapaari ümberringi nurgatagustest vahib. Nähes, et Hele on minuga, seoti ka talle paelake käe ümber, mispeale kutt pani meile peale miljon head ja ilusat soovi, endal pühalik nägu peas nagu Tootsil, kui see õpetaja Laurile iba ajas. Aga hea sõna on hea sõna ja ma arvan, et need kõik head mõtted, mis ta välja ütles, peaks olema igaühe päevase tänupalve osaks... Kui püha protseduur lõppes algas show see osa, mida ma tegelikult teadsin tulevat. Ok, valge mees, ma olen pärit Kamerunist. Ma olen heategevusorganisatsiooni liige ja me kogume raha vanemateta jäänud lastele. Kas nüüd kahvanägu ei pritsiks väheke pappi. Tegelikult enda sisse vaadates - mul poleks olnud talle kahju piskut anda, kuid tol hetkel täitis rahakotti tõesti ainult pangakaart. No problemo, valge mees, ATM on kohe siinsamas, me ei lähe siit kuhugi. Nagu kiuste sülitas aparaat välja vaid 50 euroseid. Seepärast astusin kõrvalasuvasse putkasse, et raha peeneks teha ning ostsin vett ja veel ühe 0.3-se pudeli, mille arvasin mingi koksi olevat. Ja tegelikult oligi kõik. Viskasin kuttidele viieka ja vast siis sellega oleme nüüd kõigi heade ja pahadega all- ning ülailmas hetkeks tasa ja selleks reisiks kindlustuse ostnud. Resümee ja loo puänt ilmnes siis, kui kotist ostetud pudelid sadakond meetrit allavoolu rahulikumas kohas seljakotist välja võtsin. See mitte-veepudel osutus selgeks ouzoks... Mis võib-olla natuke õhutas seda eilset tšilli meelolu õhtustel tänavatel. Ja  - käepaelad on ilusad - senini randme ümber ...

 

Õhtu Plakas...

| Üles |

 

Vanas heas Spilias eile õhtul küll väga palju rahvast ei einestanud, kuid sellegipoolest oli seal väga mõnus vihmavarjus olla. Ikka see õdus atmosfäär, väsksed veininõud ja särav teenindus. Kui palju mälestusi see tavern mälusoppides äratas kümne aasta tagusest ja viimasest Kreeka reisist! Eile tekitasime neid mälestusi ja, mis olulisem, ka teadmisi juurde. Minu teadmistepagasisse lisandus info, et Kreeka olevat ainus riik ses ilmas, kui veini müüakse kiloga, mitte liitriga... Väga vajalik teave ja väga mõnus õhtu. Söögipoolisega läks klassikaliselt: lammas, tsadsiki, moussaka, oliivid vein ja... kassid. Viimaseid ei serveeritud, vaid nad tatsasid ümber laua suutäisi lugedes ning väga nõudlikult vahepeal endast märku andes. Kreekas on tänavaloomad peaaegu, et pühad ning eilegi kelnerid küll tegid näo, et kiisuke, kiisuke palun tule ära, kuid ma olen kindel, et need triibulised saavad õhtul endale köögist kena kõhutäie.

 

Spilias...

| Üles |

 

Nii see õhtu läks. Viimased hetked enne uinumist lehvitasime läbi vihma hotellitoa kardinate vahelt rõdupiirde tagant kumavale Akropolile.

 

Veinine rõduvaade

| Üles |


Tänanegi hommikupoolik on läinud eilses meeleolus. Lihtne hommikusöök ning mõnus kardemonine kreeka kohvi hotelli katuseterrassil imelise päikeselise vaatega Akropoli mäele. Kui ilmast rääkida, siis hommik oli lausa ülim: klaar taevas ja + 20C. Praegu kahjuks tibab jälle, ent ümberringi näib taevas sinine - ju on varsti üle. Peale hommikusööki asutasime end Akropolile. Otsustasime muretseda piletid automaadist. Kreeka- ja inglisekeelseid kirju tõlgendades mõtlesin rõõmuga, et näe- hooaja väliselt saime 0-hinnaga piletid. Paraku selgus väravas, et olime ikkagi valesid nuppe vajutanud - tasuta ei saa turist suurt midagi. Järgmise ürituse tegin juba piletikassast.

 

Hommik rõdul

| Üles |

 

Akropol on ikka Akropol - olen sellest kirjutanud eelmistes reisikirjades ja ega vist lisada ei ole hetkel midagi. Ainult vast niipalju, et seekord kolas mäel tõesti hämmastavalt vähe turiste,  mistõttu võis vanu kive ja sildkraanasid rahumeeli inventeerida kartmata kelleltki küünarnukiga ribidesse saada.

 

Odeon

| Üles |

 

Nike tempel

| Üles |

Propülee

| Üles |

 

Parthenon

| Üles |

 

Eretheion

| Üles |

 

Hadrianuse värav ja Zeusi tempel

| Üles |

 

Hephaistose tempel

| Üles |

 

Dionysose teater

| Üles |

 

Dionysiou Areopagitou

| Üles |

 

Hele hakkab oma koolitööga valmis saama. Käisin sees arvet maksmas ja pidin kõvasti kauni harpüiaga väideldes vaeva nägema, et mitte uut laari teed ja kooke osta. Vahepeal on päike ka pilved laiali ajanud. Eks võtame hotellist kohvri ja siis autorenti - mõelda, sinna on vaja jalutada tervelt 250 m! Kaarti vaadates tundub olevat sama koht, kust 2013. a autod võtsime. Muuseas, Hele telefon jamab. Dual sim töötab millegipärast 50% - funkab loomulikult vaid töö number. Mul jälle jamab telefoni sisseehitatud brauser, kuid õnneks on olemas ka Firefox. Ahh... ega tegelikult polegi väga vahet. Napflioni sai hotell bronnitud ja navigeerimiseks on kaasas Tomm. Pirtsutagu see telefon siis... Elu siin ja praegu on igal juhul ilus ja olen ütlemata rõõmus, et saan olla siin, oma kallimaga ja seda kõike just niiviisi kogeda. Teisalt -  mõtleks, olin Akropoli mäel neljandat korda. Neljandat! Oleks seda 1998.a eelmise õhtu peost meeletult valutava peaga teadnud, kui seisin Parthenoni ees ja mõtlesin, miks ma küll selline idioot olen... Või mis see siis muutnud oleks?


Nii... Hele läks kaarte posti viima. Hästi, lõbustan end siis seni veel Plantnetiga ühe põõsa määramisel. Äpp ütles, et see taim on Lantana camara - mul pole aimugi mis nimi sel eesti keeles võiks olla.

 

25 aastat hiljem...

| Üles |

 


 

6.12.2023. Hotell Amymone and Adiandi. Napflio
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Syntagma väljak, Napflion

| Üles |

 

"Kuidas mulle meeldib see väike rõdu Othonose tänava kohal. Õhku täidab praekala ja muu  hea-parema lõhn, mis immitseb arvatavasti üle tänava jäävast "Wild Duckist". Igas muus olukorras ajaks see suu kohutavalt vett jooksma, kuid me just saabusime kala söömast, seega tõmban seda ninna niisama puhtast rõõmust. See kalakoht jättis üliägeda mulje - Savouras... Tellimiseks paluti astuda toa poole ning näidati ette värsked kalad, millest sellel õhtul roogi valmistatakse ning teha nende hulgast oma valik. Kontrollisin kilo teooriat - tõesti, tellides kilo veini, tuuaksegi lauda suur, liitrine kann. Veini lauale tuues märkas kelner mu telefoni ja sattus vaimustusse - kas tõesti Cat! Selline! Mis mudel? Näe, mul on ka, jube rahul olen  juba kümme aastat, aga nüüd hakkab väsima. Tahaks uue osta... kas tohin vaadata? Loomulikult lubasin härral telefoni uudistada ja püüdsin ääri-veeri teda keelitada ostma S62, mis on Cati parim väljalase. Minu S75 on pehmelt öeldes lihtsalt üles haibitud klots: suur osa S62 funktsionaalsuset on kadunud, kaamera on ülikehv, taustalahendused ja kogu kasutajaliides kole,  ning ta on ka üsna suvalise välimusega... Ma ei tea, miks ma selle mudeli valisin. Kelnerile enamus neist probleemidest probleemiks ei olnud ja viimaks apastraati lauale pannes teatas ta rõõmsalt, et on saanud õhtul ilmutuse - nüüd ta teab, milline on tema järgmine taskunutiseade. Ent see selleks - tähtsam on, et saime vägeva kalaelamuse - no tõesti superhead road: mina sain taldrikutäie mingeid räimest suuremaid kalu - ei, need ei olnud sardiinid ja Helele toodi üle taldriku ulatuv meriahvena moodi kala. Juurde tsadsikit ja eine lõpetuseks magustoit kõrtsi kulul - justkui piimatarretise ja creme carameli ristand - täitsa hea.

Igatahes - oleme rahul!
 

Savoura kalavalik küpsetamata kujul...

| Üles |

 

...ja küpsetatult

| Üles |

 

Õhtune märkmete tegemise aeg

| Üles |


Tänane pealelõuna on olnud ka äge. Kõigepealt sai väljakutseks rendikaga Ateenast välja saamine. Mingil põhjusel peatati just sellel hetkel liiklus Zeusi templi kandis ning kohe tekkis kaos. Waze läks seepeale lolliks ja raius ikka ühte marsruuti ning hetke tipuks kadus ka nett -  lõpuks pidi ikka vana hea Tommi võtma. Saime teeotsa peale ning kiirteed vältides mõõtsime meeleolukaid külavaheteid kuni Korinthose kanalini. Vahepeal sattusime isegi mingi laevatehase aladele - üüratuma suur territoorium täis kraanasid, kaadervärke ja suuri tünne - nagu stseen kusagilt Need for Speedist...

 

Kusagil poolel teel Korinthosesse

| Üles |

 

Korinthose kanali juures jätsime auto parklasse ning matkasime mööda kanali läänepoolset serva kuni vana raudteesillani ja sellest ka pisut edasi. Vana raudsilda valvavad  kenasti vuugitud raudkividest dzotid. Kui mõelda, et omal ajal oli see üks elulistest püsiühendustest mandri ja Peloponnesose vahel, siis tundub isegi veider, et seda militaarkola silla ümber nii vähe ehitati. Keelumärkidest hoolimata on raudteesillale minekut tõkestava aia võrk lahti kangutatud, mistap' uudistasime siis meiegi liiprite vahelt sügavikku. Aga kanal on ikka selline nagu eelmistelgi kordadel: nagu suur sügav ja pisut inimmõistusele arusaamatu kraav.

 

Korinthose kanal

| Üles |

 

Vana raudteesild

| Üles |

 

Mööda kanali kallast

| Üles |

 

Alpikann raudteetammi killustikus

| Üles |

 

Tagasi jõudes kinnitasime veidi keha Canal Restaurantis. Söögikoha nimi on peenem, kui asutus ise, välja arvatud ehk kikilipsuga kelner, kes toimetas väärikalt nagu teenindanuks mõne metropoli tipprestoranis. Kuid tolmusele plastmasslauale ette toodud fetaga täidetud kanatoru viis lihtsalt keele alla.

 

Kanalirestos...

| Üles |

 

Et päike hakkas kaduma ees ootavate mäekeste taha otsustasime edasi minna mööda maksulist teed. Vist paaris kohas tuli kukrut kergendada 2.50 võrra (maksuputkades koguvad raha päris inimesed mitte nagu Prantsusmaal ja mujalgi, kus tuleb vestelda masinaga), see-eest kohale jõudsime pisut rohkem kui tunniga - kõrvalteedel ukerdades pikenenuks sõiduaeg pea paar tundi. Ühes kohas kümmekond kilomeetrit enne Napflioni peatusime apelsiniväljade vahel ühe müügiputka juures, et apelsine ja mandariine osta. Kusagilt tagaruumidest astus välja muhe Konkskäpp-taat - härra parema käe asemel asetses suur raudkonks, viskas nalja ja kiitis oma mett ning koduveini. Tema tumepruun kastanimesi olevat nagu imeravim - söö või määri peale - kõike ravib seest ning väljast. Otsin kaasa kilose värske punase veini (2.50!) ning hetkel igatahes ei kahetse: paks, marjane ning tummine, toob meelde ühe laheda hilisõhtu Vardzias, Gruusias.


Üllataval kombel ei tekkinud parkimiskoha otsimisega mingit tüli - leidsime platsi vanalinna kõrval sadamas, hotellist napilt sadakond meetrit kaugemal. Hotelli astudes tervitas hästi mõnus sõbralik ning kodune õhustik; selline nagu viisakama backpackerite vaibiga öömaja. Regamisel selgus, et neil oleks parem tuba pakkuda netis välja pandud hinnaga, kui maksame sulas. Noh, mul ei ole vahet - leppisime kokku, et toon hiljemalt väljaregamiseks kolme päeva pärast käšši - ja nüüd siis laiutame sviidis. Tuba on igatahes sigalahe, kogu sisseseade näib olevat kokku ehitatud taaskasutatud juppidest, kuid maitsekalt ning väga hubaselt.
 

Ja siis võtsime ette esimese tutvuse vanalinnaga ning päeva lõpuks maandusime kalarestos. ... Ja see kõik on nii hea!
 

Püha Spyridoni kirik, Napflion

| Üles |

 

* * *

 

Ahjaa, tudeerisin. Müstiline põõsas Ateenast osutus vahemeremaadesse haljastuseks sisse toodud ogaliseks lantaaniks... Mitte, et see kuidagi nüüd väga edasi aitaks.
 

Ogaline lantaan

| Üles |

 


 

8.12.2023. Hotell Amymone and Adiandi. Hommikul hotelli rõdul...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikune rõduvaade Othonose tänavale

| Üles |

 

Saabusime just hommikusöögilt ning plaanime sõita asklepeionisse, Epidauroses. Helel on mingeid asju toimetada, seepärast sättisin end rõdule päikeselaiku - mu selja taga õitseb sõrestikul mingi ronitaim - ja püüan kiirelt kirja panna eilsed märksõnad - möödunud päev kujunes lausa nii ägedaks, et õhtul ei olnud jaksu enam telefoni kätte võtta.

 

Algas hommik maitsva buffeega (eile oli hommikusöögil rahvast rohkem - siis serveeriti buffee; täna hommikul einetasid vaid mõned külastajad, mistõttu kanti ette personaalsed ja väga rikkalikud hommikuportsud). Hotellirahvas peab kümne kilomeetri kaugusel talu, mis tähendab seda, et jogurt, juust, munad, puuviljad, juurikad jms tulevad otse omast aidast, moosid ja küpsetised - viimaseid pakutakse ent väge mitmeid erinevaid - tehakse kohapeal. Kindlasti mu isiklikeks lemmikuteks on saanud apelsinikook - nagu tordialus, kuid immutatud apelsinisiirupiga - super hea, eriti koos apelsinimoosiga ja tomatimoos. Viimane oli esialgu harjumatu, kuid paari suutäie järel tundub väga hõrk. Ning muidugi viivad keele alla juustud ja jogurt. Kreeka jogurt on eriline, tõsiselt paks ja kleepjas, ülimaitsev kohaliku tumeda meega. Kõike seda kamandab "CrazyHair", nagu daami kutsus noor retseptsionist. Ma algul ei saanud aru, mida ta sellega mõtleb, kuid eile hommikul, nähes söögisaali sisse astumas Kunksmoori soenguga rõõmsat ja kavalasilmset prouat, sain kohe aru, kellest eelmisel õhtul jutt käis. Hele on daamiga - Dmitraga (proua selgitas, et tema nimi tuleb vanalt kreeka maajumaluselt - Demeterilt siis) -  juba suur sõber, kuulsin juttu, et meie ärasõiduhommikuks pakitakse kaasa vaakumkottides paar kilo värskeimat jogurtit.

 

Hommik Amymone and Adiandi hommikukohvikus

| Üles |

 

Hetk enne teeleminekut

| Üles |

 

Othonose tänav

| Üles |

 

Eilse esimeseks plaaniks panime Mükeene. Ma olen sinna sattunud mitu korda, Hele jaoks oli seni ainus mulje 1998. aastast, kui piirdusime selle kivihunniku vaatlemisega parklast (pikem lugu, mis on üles tähendatud 1998. a reisikirjas). Mükeene asemel sattusime ent esmalt Tiryni, siis Mideasse ja alles seejärel Mükeenesse. Planeerimatult sattusime niisiis Kreeka iidseimatesse paikadesse, kus aset leidnud sündmused pani kõlakate järgi kirja ja mõtles osaliselt välja vana hea Homeros.

 

Tirynsi kükloopilised müürid jäid mulle silma juba 2013. a, kuid siis olid jalgade all teised tuuled. Nüüd, kui müürid teeveerel paistma hakkasid, tegin ettepaneku nende otsa ronima minna. Tirynsi kohta arvatakse, et see linn ehitati rohkem kui 1400 a eKr ning u tuhatkond aastat tagasi oli see Peloponnesose tähtsaimate kantside hulgas. Just Tirynsi müürid andsid Homersele mõtteainet seostada neid hiiglastega, kükloopidega, kes aitasid Proteusel ja hiljem tema pojapojal, Perseusel, Mükeenes sellised kivid kokku veeretada. Parkla seisis praktiliselt tühjana. Esialgu tundus, et peale piletimüüja ja turvamehe, kes välimuse järgi otsustades võis olla esimese ilmasõja veteran, ei uita müüridel hingelistki. Linna paleepoolsesse ossa (lõunaossa) jõudes avastasime apelsinipuude alla mõnusa pesa pununud käputäie arheolooge-restauraatoreid, kes soojadel kividel lesides valmistusid ilmselt päeva suurimaks väljakutseks - kuidas võimalikult vähese energiakuluga lõunale minna. Linn on nagu Phaistos või Knossos - kivid ja müürijupid, milles inimene tänavalt vaevalt, et mingit mõistlikku struktuuri näha suudab. Ent need müürid ja teravnurksed nišid ning müürikäigud avaldavad sügavat lugupidamist iidsete tegijate vastu. Ning vaadates vanu treppe, mille astme kõrgus tõepoolest on pea poolemeetrine, tekib tahtmatult mõte, et nood vennad, kelle jaoks trepid tehti, võisid olla 4-5m pikad. Hakka või Dänikeni uskuma...

 

Tiryns, esimesed muljed

| Üles |

 

Homerose ja ta kolleegide sõnul Proteus (kes olnud Egiptusest pärit kuningasoo viimase kuninga, Abaeuse, poeg; märkus on siinkohal vajalik, sest Proteuseks hüüti arvatavasti ka Poseidoni vanemat poega), kes need müürid ehitada laskis, oli Argose kandi üks müütilistest kuningatest, kes koos oma kaksikvenna, Arkisiusega maid valitses. Loomulikult ei käinud see rahumeelselt ning, süvenemata sellesse nägelemise lukku, lõpuks siis jagati maad nii, et Arkisius sai Argose ja selle tagused alad, Proteus Tirynsi, Midea ja Heraneumi (loodetavasti satume ka sinna). Osaliselt tänu Proteususele sai kuulsaks Bellerophon - Kreeka suurim kangelane enne Heraklest ja kõva vägimees oli ka Proteuse vennapoeg, Perseus. Bellerophoni lugu muidugi on klassikaline. Kui ta saabus Proteuse juurde, et see aitaks Bellerophoni oma vennatapu süüst puhtaks pesta, armus Proetuse naine temasse. Kahjuks mõrtsuk-kangelane ei vastanud naisele tunnetega ja siis proua kaebas oma mehele, et kallis külaline kipub ahistama. Proteus ei tahtnud ise oma käsi määrida ja saatis Bellerophoni kirjaga oma äia juurde. Kirjas seisis, et sõnumitooja tuleb tappa. Äi, Xanthus, ei tahtnud ka ise meest mõrvata ja hakkas teda (nagu hiljem Perseuse järeltulija, Eurystheus, Heraklesega käitus), võimatutele missioonidele saatma. Esimeseks ülesandeks oli tappa kimäär - kitsepeaga kohutav tuldpurskav lõvi. Pallas Ateena ent soosis kangelast ja õpetas meest unes, kuidas ratsastada tiivuline hobu Pegasus. Ent hukka said selle loo tegelased kõik: Bellerophon läks ülbeks ja kippus Olümposele, kust Zeus ta noolega alla kupatas nii, et härra surnuks kukkus; Proteuse abikaasa tappis end ise, kui ta valed avalikuks tõusid ja Proetuse ehmatas kiviks Perseus Medusa peaga selle eest, et too tema isa, Arksisiuse, troonilt tõuganud oli... aga see on juba taas uus lugu.

 

Pähklipuud endisaegse tsitadelli ees

| Üles |

 

Kükloopilised kivid koos mõõdupuuga

| Üles |

Linnamüür

| Üles |

 

Jupike paleed

| Üles |

 

Väravakäik

| Üles |

 

Värav

| Üles |

 

Teine väravakoht

| Üles |

 

Tirynsi tänased asukad

| Üles |

 

Tirynsi jõuluehted

| Üles |

 

Lahkusime Tirynsist rahulolevalt näpu vahel sealtsamast nopitud küpsed apelsinid. Ka edasi, Midea poole, kulgesid pisikesed külavaheteed läbi lõpmatute apelsinisalude. Pole muud, kui keera auto vaid tee serva poole ja siruta käsi välja. Mitte, et need marjad ostes nii kallid oleks - 50 senti kilo -, ent otse puust see värske apelsin või mandariin maitseb eriti imeliselt.

 

Tirynsi apelsinid

| Üles |

 

Midea tee pakkus tõelist sõidurõõmu: kitsad, käänulised teed, väikesed külad, põllud ja apelsiniväljad, sekka ka põlde kapsaste, oliivipuude ja granaatõunapuudega. Tee viimane osa viis järsult üles mäkke ning äkki leidsimegi end järjekordse kükloopilise müüri riismete alt. Tillukeses külastuskeskuses lõi aega surnuks meeldiv härra, kes sõbralikult noogutades teatas, et piletiraha ei küsita ning kui soovime, siis võime kaas haarata letilt voldiku. Ja tõesti, aknaäärel lebasid ainult mõned pleekinud voldikud - muud turistinänni seal ei pakutud. Valveruumi (mis võis ehk kunagi olla mõeldud ka piletiputkaks) teises küljes asus tualett; täiesti korralik, puhas, kõik nupud töötasid, paber ja seep olemas. Meil, oma vaatamisväärsuste juures, on selleni veel väga pikk maa minna.

 

Midea tee

| Üles |

 

Mäenõlval lookleb Midea linnamüür

| Üles |

 

Midea

| Üles |

 

Asutasime matkale, sihiks kivitükkidega üle külvatud mäetipp. Ümbruskond uppus rohtu ja tärkavatesse kevadlilledesse, mesilased sumisesid... Mitte üht hingelist. Iga sammuga kõrgemale tõustes avanesid üha avaramad vaated Argolise viljakatele tasandikele, mis sinavate mägede taustal tunduvad kõrgelt vaadates hämmastavalt laudsiledad. Kükloopilist müüri mäenõlval on pisut linna välismüüris säilinud, paleed ja majad on muutunud tuhandete aastate jooksul kivikülviks. Samas kogu see paik tervikuna omas mahajäetuses, taimede poolt vallutatud varemetes, kaugelt põldudelt, millel põletatakse puuoksi, kanduvas kütiselõhnas ja lennukivaadetes oli maagiline. Iga samm noil rohustel nõlvadel mõjus kui mitu päeva unelemist näiteks mere ääres. Ja mõelda, sarnaselt Tirynsile pulbitses ka seal vilgas elu juba vähemalt 1300-1400 aastat eKr, st siis olid need müürid juba ehitatud. Ehitanud olevat need taas Proteus. Peale Proteuse surma valitses Midead (mida toona kutsuti Perseuspolis) Perseus, kellelt selle päris tema poeg Elüktreon. Viimasel oli oma ametliku abikaasa,  Anaxoga, palju poegi ja tütar Alkmene, kes teadupärast oli Heraklese ema. Midea (kelle järgi koht ilmselt oma praeguse nime sai) oli Elüktreoni armuke, kellele ta suutis ka tite teha... Siinkohal tahaks lihtsalt korraks targutada Heraklese teemal. Tavapäraselt peetakse Heraklest Teeba meheks. Akadeemikud vaidlevad aga, kas mitte Homeros tema ema Teebasse sattumise lugu mitte välja ei mõelnud, mistõttu ühe versiooni kohaselt võis Herakles-lapsuke just noil Midea nõlvadel omi lapsepõlve-vägitegusid teha. Ka see, et ta Eurystheuse teenistuses vägitegusid pidi tegema, viitavat pigem sellele, et lõvinahas kangelane - Nemeagi, kus ta lõvi tappis, on ju peaaegu siinsamas - elas pigem Argolise väljadel. Jah, aga jäägu praegu see... Hea, et Homeros need asjad kunagi üles tähendas ja Pausanias hiljem oma rännakutel täiendas; vähemalt mõne Kreeka jumalate ja pooljumalate loo võib seetõttu leida ilmselt iga suurema iidse ahervare kohta. Kes olid need suured ja vägevad, kes siinkandis kolm pool tuhat aastat tagasi või ehk varemgi toimetasid, ei tea täpselt ka akadeemikud... Seega - lihtsalt tore on teada, et olen juhtunud Zeusi sünnikoopa juurde ja nüüd kohta, kus võis lapsepõlve veeta Zeusi vägevaim lapsuke... Müüdid müütideks - mulle isiklikult mõjus Midea sulnis rohelusse uppuv unine sügisene ajatus.

 

Midea sulnis ajatus

| Üles |

 

Vaade Argolise väljadele tsitadelli paleeasemelt, mäe tipult

| Üles |

 

Midea asukad

| Üles |

 

Mööda külateid Mükeene poole logistades tabasin end mõtlemast sellele, mida jätab ajalukku meie praegune aeg? Milliseid ehitisi või ehitiste varesid aastast 2023 võiks vaadata 4000 aastat hiljem? Kas Lõunakeskust või Tartu-Tallinn kiirteed... Vaevalt...
 

Perseuse linnamäelt alla jõudes ergutasime end parkla serva püsti pandud putka veeres tassi kohviga. Mükeene oli ikka tore, vast "tavalisest" toredamgi, sest tsitadellil ringi kõndides kohtasime vaid üksikuid huvitajaid. Isegi Lõviväravat õnnestus pildistada ilma hetkekski ootamata mõne oranžide jopedega bussiekskursantide tropi hajumist. Ilm soosis endiselt - meie jalutuskäiku saatis üsna eestimaist suve meenutav tuuleke ja tumekollane sügispäike. Mükeenest sai kirjutatud nii 2013. a kui 2021. a reisikirjades, mistap' ma seekord jätan ajaloo ja müüdirefereerimise vahele.
 

Mükeene

| Üles |

 

Lõvivärav eest-...

| Üles |

 

...ja tagantpoot

| Üles |

 

Perseuse vägevate abiliste kätetöö

| Üles |

 

Linnamüür

| Üles |

 

Veehoidla käik

| Üles |

 

Põhjaots

| Üles |

 

Põhjavärav

| Üles |

 

Mükeene savised daamid

| Üles |

 

Taevaline daam?

| Üles |

 

Kohustuslik vaatamine: Agamemnoni surimask

| Üles |

 

Clytemnestra hauakamber

| Üles |

 

Atreuse hauakamber

| Üles |


Tagasi Napfliosse sõitsime juba tuttavat teed pidi. Seetõttu sattusime uuesti ka Konkskäpa leti juurde, et hankida üks lisa-koduvein ja soetada kastanimett. Kahjuks mandariinid olid otsa saanud:

 

"Korjatakse alles, vast tunni pärast saaks juba värskeid!",

 

 kõlas muhe selgitus. Ootama ei hakanud ja nii parkisime peatselt auto juba sadamaparklasse.

 

Konkskäpa lahvka

| Üles |

 

Hilise lõunaeine leidsime seekord samast sadama lähedalt tavernast nimega Karamalis. Suurt kasvu valju ja sõbraliku jutuga karune kelner kutsus kõrtsu sisse ja tutvustas soojaletist päevaroogasid. Hele telliski päevavalikust moussakat, mina palusin siiski sardiine, mida kohe valmis ei olnud, kuid mis ilmusid lauale krõbekuumadena siiski vaid mõni minut peale Hele rooga. Kahjuks praetud anšoovistest jäin ilma, õigemini menüüs need küll kajastusid, kuid tänaseks olid juba otsa saanud - ohh... unistan neist edasi. Arvet õiendades jäime kelneriga jutustama, mille käigus kuulasime ära pika loengu teemal kohalikud road ja kuidas kala-krevetimääre taramousalata on ikka palju etem, kui tsadsiki. Ilmselt vaatasime talle üsna rumalate nägudega otsa - ma tõesti ei tea, kas olen seda taram... misiganes asja varem söönud -; taat rehmas käega, läks kööki ja ilmus varsti tagasi korralik portsuga sellest kultusmäärdest ise seletades, et õige peab olema kergelt roosakas, mitte roosa või valge. Ütles ka, et see ports on tasuta, olgu meile õpetuseks, et oskaksime õiget valest eristada.

 

Karamalis

| Üles |

 

Napflioni sadam

| Üles |

 

Päike loojus. Et õhtu oli alles noor ja lõunasöök vajas seedimist, tegin ettepaneku matkata mööda Arvantia rannarada kuni klibuse rannani teisel pool linna. Asusime teele. Minu meelehärmiks avastasime kohe peale viimaseid sadamakaisid, et rada on suletud. Märkide järgi võis oletada, et sulgemise põhjustab varinguoht. Et päike valgustas veel vaid ähmaselt merelahe taga kõrguvate mäekeste piirjooni, otsustasime ümber värava ronida - märkide järgi võis arvata, et me pole kindlasti esimesed. Ronimine tasus igal juhul üritamist - jalutuskäik kujunes väga meeleolukaks pimeneva meretaeva taustal, kui kaugel mäenõlvadel ning lõpuks ka Palamidi kindluse ümber süüdati kollased elektrilambid. Loomulikult ei olnud me pimedal promenaadil üksi. Kogesin seda väga teravalt hetkel, kui loodus kutsuma hakkas ning ma otsustasin teeäärset okaspõõsast kasta. Hetkel, kui midagi enam tehnilistel põhjustel katkestada, ega tagasi pöörata ei saanud, ilmus järsku puude vahelt üks suitsetav  proua, kes mööda kõndides väga valjult häälitsedes ikka "khmmm" ning "khmmm" kuuldavale laskis. No pagan...! Klibusele rannale jõudes kaalusin ujumist, kuid leidsin ettekäände rätiku puudumisest ning nii see jäi. Enne tagasiteele asumist elasime üle ee...ee ka ühe paranormaalse nähtuse. Ka ranna poolset teeotsa sulges sadamapoolsega sarnane kõrge raudvärav. Kui saabusime, helendas kuuvalgel värava kõrvale sisse tallatud rada, mis lookles mändide alt läbi ja viis väravast mõne meetri kauguselt mööda. Rannas istudes kuulsime tohutut hingeldamist, mida saatis pimeduses siia-sinna sähmiv valgusvihk. Hetke pärast selgus, et valgusvihku tekitab meeletul kiirusel väravale lähenev sportlane. Väravani jõudes sähvatas vist tüübi silmis meeleheide...

 

"Mina, ikka mina! Juba laste kunstikoolist saadik!"

 

Kohapeal jooksusamme katkestamata, pilku kõrvale keeramata hindas tüüp värava teravaotsalisi varbaid ning... järgmisel hetkel ronis ähkides üle aia. Uskumatu tegelane.

 

Bourtzi kindlus

| Üles |

 

Videviku aeg

| Üles |

 

Tagasiteel keerasime endisest bastionikäigust üles vanalinna. Hetkel, kui just arutasime, et võiks ju veel midagi ette võtta, sattusime juhuslikult Cellar Vellini veinipoe ette. Uks näis avali, silt poe ees teatas, et antakse veine degusteerida. Sisse astudes tervitas pisut hämmeldunud noorhärra, kuid meie soovist aru saanud võttis hetke aega, et end ette valmistada ja nii meie väike veinireis algas. Seejuures ülinaljakas, et nägime maha istudes esimese pudelina riiulil... Vana Tallinnat. Kui selle kohta hiljem küsisime, saime vastuseks, et jah, selle kinkis mõni aeg tagasi edasimüüja Eestist. Kuuldes, et ka meie oleme Eestist, saime selgitada, kuidas "vanakat" peab traditsiooniliselt tarbima ning milliste sündmuste puhul seda tehakse. Peale nelja klaasi veini olin ise ka üllatunud, kui palju tavasid  on seotud Vana Tallinaga... Degustatsioonil anti proovida kolme valget ja ühte punast veini. Sain teada, et Kreekas näiteks Prantsusmaaga sarnast keerulist veinisüsteemi ei ole - igaüks teeb veini viinamarjadest, mida kasvatatud on juba sajandeid - põhimõte on, et vein peab olema joodav. Kuigi ka siin on siiski omad sordid ja sordijoogid, mis tavalisest restorani kiloveinist on kallimad (kas ka alati paremad, on iseasi). Näiteks traditsiooniline klassikaline kuiv valge, Assyrtiko, mis tavapäraselt tuleb Santorinilt, ent produtseeritakse ka mandril. Vahe maa ja saare vahel on produktsooni hinnas: Santorini versioonid olevat kordi kallimad. Teine kohalik sort, mida proovida anti, kandis nime Malagousia - kah kuiv, aga vürtsine, krõps ja värske, väga mõnus juua, samas ka selline, mida juues tuleb mõelda pisut homsele hommikule. Viimased kaks veini pärinesid Nemeast, Gaia veinimõisast, üks tegelikult mitte valge, vaid roosa ja teine paks punane. Roosa (veini nimi 4-6 - tähendab kestade peal hoidmise aega tundides), pressitud Agiorgitiko viinamarjadest maitses päris hästi: ikkagi kuivapoolne ja mitte liiga värske... meeldiv. Ma pole kunagi roosast päris hästi aru saanud, kuid sellise külma roosa vastu pole ka midagi. Roosat muidugi võikski rohkem tundma õppida, sest arvatavasti antiikmaailmas tarvitatigi punase asemel pigem roosat, sest selle tegemine olevat lihtsam. Viimaseks jäi Nemeast pärit punane: Nemea-Agiorgitiko - paks täidlane, kuid samas ka kerge vein - taas kerge mälestusevirve Gruusiast - mille kohta meie võõrustaja ütles, et kui tavaliselt klassikaline punane vein teeb näljaseks ja seda peabki koos toiduga tarbima, siis Nemea vein on teistsugune, selle järelmaitse ei vaja singi- või juustutükki. Ma olen pigem valge jooja ning seepärast ei oska ühe klaasi peale selle kohta midagi arvata, aga igatahes tundus taas väga meeldiv. Ka kogu see jutuajamine veinide vahele kulges väga sõbralikult ning mõnusalt. Poisi isa sai just vahetult enne kovidit oma veinikeldri tööle ja siis tuli jama peale. Mitu head aega mõeldi, mis üldse saab ja siis otsustati jätkata mitte ainult kreeka, vaid maailma veinidega. Kogu ettevõtmine on ilmselt pisut verisulis, kuid loodan siiralt, et neil läheb hästi. Meie õhtu seal igatahes oli olemist väärt!

 

Cellar Vellini

| Üles |

 

Ja siis... Ja siis läksime linna peale pahandusi otsima. Tegelikult mina tahtsin hea meelega mõnes toredas kohas veinidegusteerimist pikendada, Helele sobis õhtu lõpetuseks mõni hõrk kook. Tõotatud maa leidsime kohas nimega Xenon vms. Veini osas nende lood näisid kehvad - kiloveini nad ei pakkunud ning lauale toodud 0.18l pudelike meenutas mulle lennukiveini, mistap leidsin põhjuse iroonitsemiseks. Samas lauada toodud kook - ekmek - baklavaa ja vahukooretordi ristand, oli väga maitsev ning igati kiitust väärt. Tegelikult polnud häda ka veinil...


... Ja siis hotelli ja tuttu. Aga nüüd - Epidauros!
 

Ekmek

| Üles |

 

 


 

8.12.2023. Kell 14.45. Restoran Dionysos. Tolo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tolo

| Üles |

 

Oleme Tolos. Hele luges kusagilt, et kui tahta mõnusalt ketti maha lasta, tuleb tulla Tolosse. Siin me oleme, paarkümmend kilti Napflionist... Kui seal annab mitte-hooaeg tunda mõnusa hõredusega, siis siin on tõesti kõik täiesti välja surnud: hotellid ning söögikohad on suletud, siin-seal käib remont ja ilmselt ettevalmistus tulevaks suveks. Hooajal see ongi vist üks suur beach party, praegu detsembris, tundub siin surmvaikne; keskusest leidsime purjutavate kohalike vanameeste järgi suunda seades paar töötavat söögiasutust. Neist esimene oli täissuitsetatud ja pakkus kahte sorti rasvapirukaid, teine, kuhu maandusime, tundus ka algul lihtsalt pässide joomakoht, aga ettekandja on väga tore ning menüü paljulubav. Näis...


 Jah, koht on tegelikult täitsa äge, selline pereüritus, vanaisa muheleb baarileti kõrval, pereema toob toite lauda ja vahepeal astuvad sisse ranitsatega põngerjad, kellele siis vanaisa lõunat organiseerib. Tellisime meile mõlemale kala, kreeka salatit ja saganakit. Mis peamine - ma sain tellida anšooviseid. Ootused on üleval, sest starteriks toodud kreeka salat näeb välja sigalahe - nii nagu peab: hiigelsuured tomati-kurgi tükid, millel kõõlub oliiviõliga üle kallatud ja punega puuderdatud fetakamakas...

 

Hommikul Epidaurosesse sõites üritasin vältida mainstreami ja nii sattusime väiksele vanale teele. Loomulikult saime autasuks mandariine autoaknast ja magustoiduks hetked mükeeneaegse sillaga. Tundub, et seda mükeeneaegset kihistust on siinkandis tegel't lademetes, tuleb vaid silmi lahti hoida. Osa ilmselt ongi vaid arheoloogide tähistatud märk maastikus, kuid osa, nagu näitas see sild, ka täiesti relvastamata silmale hoomatavad ning elamust pakkuvad. Siiski suure osa teest Epidaurosesse vürtsitasid pigem  teeveeri ilmestavad ägedad olustikupildid.

 

Arkadiko mükeeneaegne sild

| Üles |

 

Arkadiko iirised

| Üles |

 

Mesitarud

| Üles |

 

Epidaurosesse jõudes pidime alla neelama ka üsna mõru pilli - autost välja astudes näitas kraadiklaas vaid +10C, kuid hiljem, Asklepiose kantsi varemetel jalutades, lahkusid pilved ning parklasse naastes näitas auto õhusooja juba +17C.

 

Enne piletite lunastamist sattusime Epidaurose nännipoodi: et ma olin maha unustanud oma joonistamistarbed, lootsin, et äkki leian sealt midagi. Tegelikult kutsus see pood esile mälestustetulva - kümme aastat tagasi ja kaks aastat tagasi ostsin sellest poest kaasa oma põnnidele kingitusi. Nüüdki juhtus nii, et ma joonistamiseks päris sobivaid tarbeid ei saanud. Igaks juhuks soetasin ühe ploki ja teritamata pliiatsi - müüja küll otsis teritajat, kuid ei suutnud leida. Samas saime lastele pisut meelehead, mis tähendab seda, et üks linnuke "must to do" listis on jälle täidetud. Hele ja müüjanna sattusid jutu peale ning järsku, neid kõrvalt vaadates avastasin, et suhtlevad kaks väga kaunist daami, mõlemad omas hetkes kaunid... nagu Heraklese emad, keda Homerose aegne Hesiodes kirjeldab kui:

 

 "...kõige sihvakamat ja ilusamat naist maailmas..."


Kõnnisklus Asklepioni müüridel osutus tõeliselt lahedaks. Et sattusin siinsetele kividele juba kolmandat korda, hakkasid killud mosaiigist järsku tervikuks jooksma, kivitükkidest sündis arusaamine ja süsteemne kujutluspilt. Ühtäkki jõudis kohale see antiikse varemetevälja defineerimatu võlu... Sellest jumaliku ravitseja pühapaigast ja omaaegse Kreeka "Maarjamõisast" kirjutasin rohkem 2021. a reisikirjas; seepärast ei hakka siinkohal end taas refereerima. Täna käisime ringi palju laiemal alal - jõudsime isegi propüleeni ning rooma termidesse. Olime varemeteväljal üksi. Täiesti omapead, nagu kunagi Jerashis... Nagu grand touril viibivad mõisnikud omal ajal.

 

Epidaurose teater

| Üles |

 

On üks asi käia Asklepiose pühamu müüridel niisama või olla seal koos meedikuga. Helele igatahes hakkasid muuseumis esimeses ruumis kohe silma igasugused arstiriistad millega kaks ja pool tuhat aastat tagasi inimesi raviti. Ta oskas üsna hästi arvata, milleks neid kasutati ja leidis sarnasusi tänaste vidinatega. Tundub, et mõni asi on jäänud ajas üsna muutumatuks. Ning muidugi Hygieia (Asklepiose õe) pärusmaa - eesti keeli seletatuna: pesemine ja puhtus, mida peeti ravitsemise eelduseks. Rändur ei saanud ühelegi arstile ega protseduurile ligi enne end korralikult kasimata - selleks olid loodud ka kõik võimalused. Täna, eriti peale kovidit, elementaarsena tunduv, kuid peale Rooma langemist kuni 20. sajandi alguseni peaaegu unustatud. Kuidas on see võimalik, et keskajal pesemise tervendav jõud kadus pimeduse horisondi taha ühes palju muu ilmatarkusega, mis Antiikmaailmas oli iseenesestmõistetav? Kõndisime seal, imestasime ja  arutlesime selle üle.

 

Asklepiose tempel

| Üles |

 

Tholos

| Üles |

 

Staadion

| Üles |

 

Abaton

| Üles |

 

Propülee

| Üles |

 

Rooma termid

| Üles |

 

...

| Üles |

 

Tholose juurest Abatoni soojadele kividele minnes kummardasime Hypnosele - unejumalannale, kelle kaksikvennaks on Thanatos - Surm. Eks kogu selle Asklepiose praktikaga ole seotud omaette müstika, kuid väidetavalt paljud patsiendid said diagnoosi või lausa tervenesid Abatonis. Ma ei oska öelda, kellele oli näidustatud Abatoni külastus, kuid kes sinna pääses, see pidi end esiteks laskma ära kasida ja siis, astunud hoonesse, pandi seal loitsude ja nõiarohtudega kuidagi magama. Unes ilmutas siis end Asklepios (aga võis ilmutada ka mõni muu taevaline) ja andis teada, kuidas vaevust ravida. Abatoni seinale on kirjutatud lugu ühest naisest, Andromachest (tegu ei olnud Trooja Hektori abikaasaga), kes tahtis lapseootele jääda, ent püüdsid nad kodus oma mehega mis püüdsid - aastad läksid ja last ei kusagil. Rändas siis naine Epidaurosesse ja sattuski Abatoni. Unes ilmus talle nägus jumalik noormees, kes proua lahti riietas ja teda oskuslikult trööstis ja ravis. Ja üheksa kuud hiljem sündiski uus ilmakodanik.

 

Asklepios neljal erineval moel

| Üles |

 

Aphrodite

| Üles |

 

Korinthose kapiteel

| Üles |

 

Asklepeioni lummuses

| Üles |

 

Ning siis võtsimegi rataste alla tee Tolosse. Valisime Napflio maantee asemel pisikesed murenenud asfaldiga teed üle mägede Kantia kaudu ning ei kahetse - üksteise järel näidati suurepäraseid ning veel suurepärasemaid vaateid müütilisele karjuste maale...

 

Nii - anšoovised on kohal. Mmmm - kui head! Aitäh!
 

Tee Tolosse

| Üles |

 

Kantia

| Üles |

 

Tolo

| Üles |


 

8.12.2023. Hotell Amymone and Adiandi. Napflio
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Napflion

| Üles |

 

Taas kumab me rõduvaates tänava otsal paistev meri loojunud päikese viimastes tumepunastes toonides, taas on üks äge päev mööda saanud. Saabusime veini maitsmast sellisest restoranist nagu Aiolos. Nagu nimigi ütleb (Aiolos, kes elas kaugel meresaarel, pidas Kreekas tuulte jumala ametit) pakutakse seal pigem mereande. Meie piirdusime poole kilo veini ja oliividega, sest õhtustasime täna meie hotelliomanike restos, Wild Duck.

 

Paari sõnaga tänasest õhtupoolikust...

 

Kõigepealt - Tolost Nafliosse viis taas äge mägitee. Ei midagi ekstreemset, kuid teed tähistasid kenad vaated mõlemas poordis. Enne starti tutvusime Tolo supermarketi maitseaineletiga, sest mu õeraas soovis saada tsadsiki maitseainet, mida ta Rhodoselt olla hankinud, ent nüüd hakkavat see lõppema. Üldiselt tsadsikisse pannakse kindlasti sidrunit või veiniäädikat, oliiviõli, tilli, küüslauku, soola ja  võib lisada valget või musta pipart ning hakitud münti, punet... Ning võib oma maitsele sobivalt juurde panna veel ürte - retsept on nö "open source" põhimõttel - eks iga perenaine teeb omamoodi. Igatahes tuulasime leti läbi - see kohaliku COOPi analoogi ürdiriiul nägi välja väga üsna soliidne, kuid sellist segu ei leidnud. Müüja isegi teadis midagi sellist kunagi näinud olevat, kuid peale üürikest tuhnimist arvas siis, et ju on otsa saanud. Ma ise mõtlen, et tilli, soola, küüslauku ja neid muid asju leiab vast Eestist ka, kuigi jah, arvatavasti mitte valmis seguna.

 

Ürdiriiul

| Üles |

 

Tänane õhtupooliku tipphetkeks kujunes matk Khondrose neemele. Tolost tulema hakates mõtlesin Helele tutvustada Palamidi kindlust, millest mäletasin avanevat lennukivaateid ümbruskonnale. Kohale jõudes selgus, et värav suleti juba pool tundi tagasi (tähendab - enam-vähem loojanguks). Linna nagu ei viitsinud veel minna ja nii ma keerasin autonina lihtsalt suvaliselt Palamidist mere poole looklevale teele.

 

Napflioni uuem osa Palamidi kindluse parklast

| Üles |

 

Üle väikese ranna-mäekuru jõudes leidsime end inimtühjalt Karathonase rannalt. Kõik sellel viitas hullumajale, mis seal suvel võib aset leida, kuid täna seisid putkad suletult, riietuskabiinid, päevavarjud ja rannatoolid kokkukorjatult. Küngastel uitasid kitsed ning liivajoomel seisis üksik saksa numbrite ja  hipikirja värvitud vana romantiline kaubik. Parkisin auto poolsaare otsa, muuli lähedale. Mõned kalamehed vaatasid meie saabumist ükskõiksel ilmel. Esialgu näis, et meie seiklus piirdubki üle-lahe vaatega Napflionile, kuid siis märkasin tillukest rada, mis kadus mäenurga taha okaspõõsaste vahele. Läksime teele.

 

Karathona rand ja laht

| Üles |

 

Karathona saar

| Üles |

 

Rannarada

| Üles |

 

Rada lookles kivide vahel põigates mõne suurema rahnu varju ja siis taas mere piirile. Ilus oli sel rajal küll. Ühtäkki lõppes teeke sinivalge tillukese majaka ja pühakoja juures. Tillukese kiriku asukohavalik ei saaks maalilisem olla: juba vaade kirikule endale, mis näib rippuvat kaljudel võtab silma märjaks, kuid vaated kiriku juurest, eriti päikeseloojangul nagu meie sinna trehvasime, ääretult kaunid. Veneetslaste ajal ehitatud kirik on pühendatud Pühale Nikolausele - no Kreekas kannab pea iga kolmas kirik Nikolause nime. Tolle kiriku olla ehitanud üks kapten - klassikaline lugu - , kelle laev läinud siinsamas lahel põhja. Ta tõotanud Nikolausele, kes on siinkandis ka meremeeste kaitsja, ehitada kabeli, kui veel seekord oma meestega surmast pääseb. Pääses ja ehitas. Kraami kiriku ehitamiseks muretses soola ja veiniga, mistõttu kiriku nimele lisati ajapikku sõna "Krasoktistos" (Agios Nikolaus Krasoktistos). Tähendavat see, et kirik ehitati veiniga. Kuidas see veini-ehitus täpselt käis, internetiavarus vastata ei oska. ...Tubli mees oli see kapten - tegi ilusa asja ilusasse kohta.

 

Püha Nikolaus Krasoktistose kirik

| Üles |

 

Loojang

| Üles |

 

Arkaadia. Paan ja tema seltsilised

| Üles |

 

Videvikuaja jalutasime vanalinnas. Kõik kohad on lahti, aga inimesi eriti ei liigu. Üksikud turistid loivavad uniselt mööda kitsaid tänavaid; neid eristab kohalikest kaugelt riietuse järgi: turistid näevad välja nagu inimesed Eesti jaanitulel, kohalikud käivad ringi paksudes sulejopedes. Ühte mõnusasse gaasilambiga tänavakohvikusse jäime istuma natuke pikemaks, kes nautis WIFI-it, kes veerand kilo veini. Õhtusöögiks seadsime end sisse Wild Duckis - hotelli perenaine kiitis seda taevani. Meid pandi istuma tänavale, varjualusesse, mis kileseintega on muudetud tegelikult telgiks. Gaasilambid lõõmasid, peale meie välialal kedagi ei toitlustatud. Tegelikult vabandati ette ja taha - sees lihtsalt ei olnud ruumi - kõik lauad olid täis. Tänu sellele osutati meile eriti tähelepanelikku teenindust - üks neiu seisis kogu õhtusöögi vältel pisut eemal ja lendas kohale, niipea, kui pilgu vähegi söögilt tõstsid. Tegelikult selline pidev tähelepanu käib natuke isegi pinda. Toit muidugi kanti lauale üsna peen. Tellisin Peruule mõeldes kohalikust kalast chevice ja selle peale lihtsalt praekala. Selle chevicega, mida Paracasest mäletan, Wild Ducki omal ei olnud mingit pistmist, kui, siis pisike virvendus laimist. Ent Kreeka versioongi aitas süüa küll. Praekalagi serveeriti minu jaoks õige väheke liiga nooblilt. Mitte, et see kõik olnuks kuidagi halb, ent see fusioon-köögi teema pole päris minu maitse. Lisaks puudus neil kannuvein, kuigi lahkesti soovitati lauda tellida 30...40 euroseid pudeliveine... Et kummaski meis senikogetu just vasikavaimustust esile ei kutsunud, siis maksin arve ning suundusime edasi vanalinna tänavaterägastikku magustoitu otsima.

 

Ceviche

| Üles |

 

Duckist välja astudes (kell näitas juba mõnikümmend minutit kümne peal) tundusid tänavad hoopis rahvarohkemad. Terrassid, mis veel tund tagasi haigutasid tühjalt, sumisesid nüüd täidetuna ilmselt suuresti kohaliku rahvaga. Istuti peredena... Ilmselt algas õhtusöögi aeg.

 

Ühe restorani ees jäime sisseviskajaga lobisema. Selgus, et noorhärra kodu asub Gruusias, Kuitaisis. Ent oma kodumaast ta suurt ei teadnud - elab juba teisest eluaastast Napflionis. Kiitsime Gruusiat, ent kõrtsu ka ei läinud - neil kooke ei pakutud. Kutt kuulas meid naeratades ning soovitas kõrvaltänaval üht koogikohta. Ilmselt tema sõbra kohvikut me ei leidnud, ent sattusime hoopis Aiolosse. 
 

Nii see päev läks. Lausa kahju mõelda, et juba homme peame hakkama Ateena poole tagasi kulgema.
 

Panagia kirik

| Üles |

 


 

9.12.2023. Hotell Amymone and Adiandi. Napflio
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik

| Üles |

 

Oh kui ilus hommik! Istun taas rõdul ja tõmban ninna hommikusi lõhnu: natuke sigaretivingu, kohvi ning natuke kõrbema läinud omletti. Sigaretisuits tuleb Wild Ducki tagaukse juurest, kus keegi valge põllega noorsand uksepiita toetab ning ilusat hommikut naudib. Meiegi just nautisime taas suurepärast Crazy Hairi kreeka buffeed. Hommikusöögi lõppedes kraamis proua külmkapist välja meie jaoks vaakumdatud jogurti. Hele jäigi temaga veel alla jutlema - sestap ma'gi siin veel istun ja pole kodinaid kokku pakkima asunud. Ent hommikusöök oli taas ülihea. Kui kiitsime tsadsikit, mis tõesti maitses lihtsalt vapustavalt, deklameeris meie võõrustaja oma retsepti:


- kitsepiimajogurt;
- pune;
- till;
- oliiviõli;
- küüslauk;
- kurk, riivitud ja peos kuivaks pigistatud;
- sool...


... ja võib lisada sidrunimahla, aga tänasesse tsadsikisse seda poldud segatud. Nagu juba ütlesin - keele viis alla!

 

Hommik

| Üles |

 

Meie tänane hommik ent algas hoopiski vara - lausa kell seitse. Käisime nimelt turul. Igal laupäeval ja kolmapäeval, varahommikust lõunani, pannakse Nafplios Martiou tänaval üles turg. Meie kohale jõudes alles seati  müügilette üles. Linna poolel müütati kõikvõimalikku tarbekaupa, teisele poolele olid kogunenud aedvilja- ning puuviljamüüjad, veinimüüjad, kalamüüjad, ürdimüüjad ja kes kõik veel. Just alles pandi kraami lettidele. Ja milline valik!  Lettide kaupa lihtsalt kõikvõimalikke ilusaid aedvilju - isegi kapsad nägid välja imelised - nagu kunstiteosed. Ja loomulikult apelsinid, mandariinid ning granaatõunad. Ostsime kõiki neid paar kilo lastele kaasa - täiesti värskes, lehekesed veel varre küljes. Täiesti omaette taset näitas granaatõunamüüja - lõikas õunale täkke, murdis pooleks ja siis mudis õunapoolikut kausi kohal - seemned kukkusid kõik kenasti robinal kaussi. Kodus ei maksa Selveri granaatõuntega proovida - selliselt käituvad vaid küpsed viljad. Mandariinimüüjagi jäi meelde (täiesti äge tüüp - kirjult riides nagu mõni Van Goghi maal): ülisõbralik vanamees, viskas lihtsalt kingituseks mõned mandariinid kauba peale ja ise naeris aina ...Ning ka ürdileti äärest lahkusime pungil kotiga - sealt leidsime muuseas õele tsadsikitamiseks vajalikud ained ja müstilise ravitee, mis pidavat olema korjatud mägedest; lõhnab nagu salvei, aga ei näe kuidagi salvei moodi välja. Eks katsetame juba kodus...

 

Turu ainus lillemüüja

| Üles |

 

Oliivid ja ürdid

| Üles |

 

Tsitrused

| Üles |

 

Kapsad, apelsinid, vein

| Üles |

 

Kaheksajala prepareerija

| Üles |

 

Action!

| Üles |

 

Koduvein

| Üles |

 

Ühe kalaleti ääres sattus Hele jutule meievanuse härraga, kes meie omavahelist juttu kuuldes usutles, et kust me tuleme. Selgus, et tema tuleb Minskist. Tuli ära kohe, kui Ukrainas see jama pihta hakkas ja ei plaani tagasi minna kuniks Lukašenko pumba juures on. Lisas käega lüües, et praeguses Valgevenes ei saa normaalne inimene edasi elada, nii hulluks on seal asjad läinud.
 

Värske!

| Üles |

 

Ja veel üks kena mälestus. Tegelikult on see juba üleeilsest õhtust vist. Nimelt olen ma küünarnuki kusagile ära löönud ja see sinder paistetab. Poolnaljatades sai lendu lastud mõte, et vot kui nüüd kapsalehte oleks... Hele haaras mõttest kinni ning läks hotellist sajakonna meetri kaugusele jäävasse juurikapoodi, et kapsast osta. Kui ta seal siis sobivat valis, tuli vanahärra küsima, et kuidas daami aidata saab. Hele siis rääkis asjalood ausasti ära, mispeale vana võttis kapsa, murdis sellelt peotäie lehti ning neid Helele ulatades avaldas lootust, et ehk nood ikka aitavad. Loomulikult ilma tasu küsimata. Ma olen neid nüüd võrksidemega küünarnukil hoidnud - halvemaks pole igatahes läinud.


Ohh, eks pea hakkama pakkima. Mõtlesime enne Korinthose kanali ületamist täna veel üle vaadata Heraioni ja Nemea. Esimese suhtes olen lausa põnevil, sest kuulus see omal ajal ikka sama Proteuse-Perseuse seltskonnale. Ning, ega Nemeadki meelde tuletada ei ole pahe.

 

Ja siis veel muretsemine õhtupoolikuks: kuidagi tuleb tšekkinn ära teha - linki ega muud kippu-kõppu, pole meilile endiselt saadetud ...Taas üks ohh!


Tšau, Napflion!

| Üles |

 

 


 

9.12.2023. Hotell Tina Apartments. Spata
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Argolise väljad Heraioni asemelt

| Üles |

 

Pime ja sajab. Õnneks on meil kõik hästi ja kõik pinged maandatud. Tegelikult poleks olnud vaja üldse muretseda, aga iseenda vastu ei saa - vabalt saab võtta alles Tartus maja ees süüdet välja keerates. Tegelikult ei olnudki ju nii palju vaja teha: auto tankida, leida hotell, asjad hotelli panna ja ära rääkida hotelli staff, et nad meid aerovaksalist taas peale korjaks, siis lennujaama sõita, leida lennujaamast Avise pesa, teha tšekk-inn, osta kohver ja jõuda tagasi hotelli. Tehtud! Kõik sujus! Aitäh!

Hotell, milles sel reisil viimast ööd Kreekas peatume - Tina Apartments, asub Spatas, lennuväljast kiviviske kaugusel, ent kiirtee ja lennujaama kokkupuutumisel sõidab meie kohalik hotelli traatvuntsist Häkkinen seda rada pea kakskümmend minutit. Minul kulus eile pea nelikümmend. Hotelli niššiks on majutada lennulisi, kes lahkuvad vara või tulevad hilja ja selleks on nad juurutanud oma mikrobussiliini, mis vastavalt vajadusele käib tunnise või isegi pooletunnise vahega lennujaama vahet. Mikrokaid on mitu - saab ka suurem seltskond hakkama. Ent muidu tundub kogu krempel üsna spartalik. Praegu istume jahedas imelikus pugerikus (uks seisab pärani ning väljas näitas termomeeter viimati +9C), mida kutsutakse fuajeeks ja ootame lubatud kreeka sööki. Muidu ehk tsilliks õues - väikeses aiakeses nägime nunnusid lauakesi piiniate all, koseks kujundatud ilubasseini ääres, aga sajab korralikult ja isegi minul siin sees istudes on jahe. Võimalus oli ka alla linna minna, kuhu olevat hotellist ca 5 kilti - pererahvas pakkus rõõmsalt küüti, ent kella vaadates - siis näitas juba pea pool kaheksa - arvasime, et vist ei jaksa - vaja ju ka asjad veel ümber pakkida (meil on kena uus lisakohver) ning eks ole tänaseks neid sündmusi ka juba piisavalt. Igatahes anti tervituseks lauale kena poolekilone veinikann - seega pole ka siin enam häda midagi (kui vaid nii paganama jahe ei oleks!).

Tegelikult on tänane päev olnud äge. Napfliost startides võtsime sihiks Heraioni ning veetsime seal Elüüsiumi välju meenutavatel rohtunud terrassidel ilusa tunni soojas hilissügise päikeses. Taas üks koht, millest pole palju järel, ent mis oma üksinduses ja üksilduses Argolise tasandike kohal kõrgudes paitab hinge oma iidse ja üleva kaduviku iluga, mis laguneb hoopis oma ajaarvamise järgi. Peale pisikesse putkasse peitunud valvuri ning õrna sügisese tuulekese, mis kuivanud kõrrevälja sahistas ei uidanud neil kividel mitte kedagi - ainult meie.
 

Hera templi ase

| Üles |


Heraion pärineb nendest samadest hallidest aegadest, kui Mükeenes, Tirynsis, Mideas - ja veel tegelikult paljudes siitkandi paikades kükloopilisi müüre laoti ja seal asus arvatavasti samasugune kindlustatud punkt nagu needki. Doorlaste tulekuga varisesid kükloopilised linnad juhatades sisse nii öelda pimeda ajastu, millal toimunut peegeldavadki Kreeka müüdid. Uue ajastu algust Kreekas markeerivad  8. või 7. sajand eKr, mil tekivad kõik need polised ja rohkelt kolooniaid, mis lõppeks kirjutavad Kreeka näo. Ka Heraioni Hera tempel, mille ümber järgnevatel sajanditel kasvas terve kompleks asutati umbes sellel ajal. Pühamu rajati Akraia mäenõlvale. Kui Argose ning Mükeene valitsejad omavahel nägelesid, siis Heraionit pidasid pühaks kõik ümberkaudsed kunnid ja nende vasallid ning võistlesid omavahel sellega, kes templisse ägedamaid ohvriande suudab lähetada. Isegi spartalased, kui nad piirkonna vallutasid, jätsid templi puutumata, kuigi neile kui kutsumata külalistele püüti jumalateenimisel takistusi teha. Nii räägitakse, et Kleomenes, spartalaste võidukas väepealik, tahtis 496. a templis jumalatele ohvreid tuua. Peapreester püüdis tema tegevust igati takistada, kuni kindral vihastas ja käskis pühameest seni nüpeldada, kui tema omad pühad rituaalid sooritab.  Teadaolevalt hävis vana tempel Peloponnesose sõja ajal (sõdisid sel ajal omavahel poolsaare ja mandri poliste liigad) 423. a eKr, kuid mitte sõjardite barbaarsusest, vaid ühe preestrinna hooletu tulega ümberkäimise tulemusel. Selle vanema templi alus on muuseas tänini kenasti silmale näha. Peatselt kerkis Pausaniase teadetel arhitekt Eupolemuse käe all uus tempel ning elu läks veel pea 800 aastat samas vaimus edasi.

 

Stoa ase

| Üles |

 

Herat, kui Zeusi kaasat peeti kahtlemata üheks vägevamaks olümposlaseks, kelle meelepaha alla ei soovinud keegi jääda; eks kogenud tema julma kättemaksu nii mõnedki Zeusi armukesed. Hera erilise tähelepanu all olid sünnitajad, lapsed, pereemad,  pere, abielu ja kodu, kuid ka asulad ja linnad, kes jumalanna poole hoidsid. See ka seletab, miks naaberkunnid võistlesid jumalanna tähelepanu pärast ja püüdsid talle igati meele järele olla. Sellega seoses jäi silma Pausaniaselt põnev fakt: nimelt asunud templis hiigelsuur Polykleitose - üks tolle aja kuulsamaid kujureid Pheidase kõrval - meisterdatud kullast Hera kuju. Taies olnud võrreldav või isegi suurem Olümpose Zeusist... Heral olnud ühes käes valitsuskepp, millel istunud kägu. Käoks olla end moondanud Zeus, kui ta neiu Heraga kord iidsel ajal kurameeris... Nagu kirjutas Pausanias:

 

"Seda ja teisi sarnaseid lugusid jumalatest räägin ma neid uskumata, kuid räägin siiski." 
 

Ent peale Hera leidis templis austust ka Hebe, Heraklese abikaasa... Tempel jäeti maha 4. sajandil pKr arvatavasti tuntud paganate superkiusaja, Konstantinus II ajal.

 

Hera puudutus

| Üles |

 

Lahkusime Heraionist helges meeleolus. Teel Nemeasse jäime korraks peatuma ühte teeäärsesse teemajja (Enodion?), kus peale tee, kohvi ja küpsetiste müüdi mett, juustu jm kohalikku talukaupa. Ostsime kohvi kõrvale juustpirukaid: mina haarasin kohaliku graviera juustuga piruka, Hele sai fetapiruka. Ehee... mu oma maitses paremini. Ent pirukast veel mõnusamalt paistis päike, mis kaaristu alt avatud terrassile mõnusat lõunasoojust kallas. Mõelda vaid - sel hetkel oli õhusooja praegusest u 11-12 kraadi rohkem! Lonksasime omi kohvisid kinnisilmi päikesesse vaadates. Oo hea hetk!


Ohoo - meie söögid tulid... Täiesti korralikud näevad välja. Hästi! Head isu kõigile, lõpetan selle päevakirjelduse siis hiljem...
 

* * *

 

Kell näitab juba üle poole kümne õhtul. Lahendan Konkskäpa punaveini põhja, mille poolik kotte ümber pakkides seljakotist ootamatult lagedale ilmus. Paha see ju pole ning inspireerib selle reisi viimaste muljete kokku võtmist. Lihtsalt eelmise teema lõpetuseks, et õhtusöögi üle me ei virise - kena kodune toit. Veinikannu juures võinuks seal fuajees ju veelgi tiksuda, ent see paganama temperatuur pani isegi minul hambad lõpuks lõgisema... Nii, et põgenesime tuppa. Õnneks jahutusmasin seina peal puhub ka natuke sooja - hetkel igatahes saab juba inimlikult olla, kuigi vannitoa temperatuuris võiksid ilmselt jääkarud talve mängida.


Nemeasse viis maaliline teelint üle mägede. Kellaaeg näitas esimest tundi pealelõunal, päike siras... Seadsime esiteks sammud antiiksele olümpiastaadionile - Nemea muuseum ja selle varemetevälja kuulsaim nähtus - Nemea Zeusi tempel - asuvad staadionist mõnisada meetrit allpool. Traditsiooniliselt võisime valida kõigi parkimiskohtade vahel. Ka piletkassasse jõudes tundus, et üllatasime staffi päris korralikult - tundus, et terve pere oli end mõnusalt sisse seadnud kitsukesse piletiputkasse ja einestas seal muretult. Jabur olukord ajas itsitama putka sees ja tõi naeru näole ka meile. Piletid meile igal juhul müüd ja juhatati itsitades teed staadionikäigu suunas.

 

Nemea tee

| Üles |

 

Staadioni võlvkäigust avarale savikale platsile astudes kohtasin taas oma reisisaatjat, seda lühikesekarvalist punast koera, kes mind ikka ja taas võõrastel maadel ringi käies korra-paar reisi jooksul külastab. Nüüdki tuli ta kohale, seekord natuke kutsikaohtu, jooksis ja rõõmutses, naeris ja ütles tere ning siis läks...

 

Tere, Simmi!

| Üles |

 

Mäletan, et Nemeat ning antiikseid olümpiamänge ma eelmises Kreeka reisikirjas refereerisin, seepärast ma nüüd ei hakka serveriruumi selle teema ülekordamisele raiskama. Seekord oli meil muuseumiaega käes küllalt, mistap võisime eksponaatidega eelmisest korrast põhjalikumalt tutvuda. Esimesi vitriine vaadates meenus mulle kohe, miks Nemea muuseum lisaks kella vaatavatele valvuritädidele mulle ei meeldinud - ekspositsioon kui show on suunatud arheoloogidele ja eksponaatide viitamine tehtud väga ebamugavaks. Inimene tänavalt - nagu mina - jääb magama või tahab veini järele minna peale esimest kümmet minutit saalis. Ent pumpasin üles kõik oma meeled ning kastusin kalli abikaasa tuules vapper olla. Eks infoüllatusi kuhjus tasapisi igasuguseid, kuid üheks eredamaks jäi antiikne stardisüsteem - selline kaval köite ja lattide süsteem pälvinuks täna Nobeli preemia. Täna muidugi valvuritädidega oli pahasti - prouadel tundus vaba päev olevat (aga võib-olla olidki muuseumitöötajad kõik troppis koos seal valvuriputkas?), mistõttu jooksis, keel vesti peal, edasi-tagasi muuseumikassa ja ekspositsioonisaalide vahet üks keskealine härra.

 

Staadionikäik

| Üles |

 

Stardipakk

| Üles |

 

Staadionil...

| Üles |

 

Zeusi tempel ent vaimustas selgi korral. Eriti luba jalgupidi endises cellas jalutada. Sammastele mõeldes võib vaid ette kujutada seda stseeni, kui mängud võitnud atleet siin Zeusi poole pöördus. Seekord jäi aega varemeteväljal lisaks templi sambaketastele süveneda ka ilmetusse katustatud ehitisse keset õue - atleetide termi, kus sportlased kümblesid enne ja peale võistlust. Välja kaevatud pesuruumi seinteäärsed kivikausid näisid üsnagi moodsad meenutades mõnd spaad või linnasauna - mõnel elualal lihtsalt ei ole midagi juurde leiutada.

 

Nemea Zeusi pühamu

| Üles |

 

Atleetide kümblusruum

| Üles |

 

 Nemead jääb meenutama veel üks mälestus, kuid sedakorda hügieenimaailmast. Nimelt - muuseumi tualetti külastades soovisin iseenesestmõistetavalt ka käsi pesta. Seebipurki pressides valgus pihku paljutõotav kleepjas juga, mis... käsi nühkides moodustas nahale imeliku kile ja mille mahepesemine võttis igasugusest normaalsest seebist tüki enam aega. Kui siis silmad pudeli sildilt ka tuttavas alfabeedis tähti nägid, loksus kõik paika:

 

"Hair conditioner..."
 

Heakene küll, aga miks vetsu kraanikausil?


Lõpuks istusime ohates autosse võttes suuna Spatasse. Veidi nagu kahju oli mõelda, et homme juba lendame tagasi. Natuke lohutust pakkus teadmine, et järgnevad päevad vallutavad Kreeka vihmasajud ja kisub ebameeldivalt jahedaks (igatahes jääb soojemaks kui Eestis). Prognoosi kinnitasid ka välivaatlused: mida lähemale Ateenale, seda potisinisemaks muutusid pilved pea kohal. Spatasse jõudes kallas igatahes juba korralikult.

 

Suveniir Nemeast

| Üles |

 

Ja edasisest pole enam palju kirjutada. Hotelli sisse reganud selgus, et võime auto rahumeeli lennujaama viia (pidime selle õhtul ära andma) - hotellist tuleb meile transa järele - tasuta, lihtsalt peame helistama. Nii tegimegi. Rendika äraandmine sujus. Tšekkinni saime teha automaadist. Mulle oli sellise masina kasutamine vist üldse esimene kord elus, kuid õnneks Hele teadis, mida tegema peab ja saime ka sellega hakkama. Jäi üle vaid kohver osta ja sellega ei olnud lennujaamas mingit probleemi.

Ja ongi kõik. Nüüd on veel enne tuttu minekut viimase veini aeg! Konkskäpa terviseks!
 

Homme on äratus vist 6.00...
 

Konkskäpa terviseks!

| Üles |

 

 

 


 

10.12.2023. Kell 23.05. Tartus
Eelmine  |  Üles

 

Tehtud. Õnnelikult kodus tagasi... Tänu teile, kõik teeliste hoidjad!

 

 Tänane päev on olnud üsna pikk. Ärkasime pool kuus. Hommikusöök serveeriti samas naljakas fuajees. Üllatuslikult oli valik väga napp: margariin, leib, natuke juustu ja keeduvorsti. Kohvimasin ei töötanud. Keedukann küll funkas, kuid teed ega lahustuvat kohvi laual ei olnud. Leppisime siis apelsiniteemalise mahlajoogiga. Ent tegelikult ei vingu - gurmeeelamuseks seda einet nüüd nimetada ei saa, kuid kõhu sai piisavalt täis, et järgnevad tunnid lennujaamas ja lennukis üle elada. Huvitavate elamuste hulgast peab mainima hoopis ühe varase kliendi etteastet. Saime just enda võileivad komplekteeritud, kui ruumi astus üks vanem proua. Esimese asjana suundus ta kohe kohviautomaadi juurde ning asus masinale kleebitud suurest sildist hoolimata (Out of order, sorry!) nuppe keerama. Kui midagi ei juhtunud pöördus ta retseptsiooniputkas igavleva härra poole ning ütles midagi segast inglise keeles. Mees astus masina juurde tegi luugi lahti siit ja sealt, koputas ning õngitses näpuga. Kehitas siis õlgu ning käsi laiutades konstateeris nukralt ja häbelikult fakti:

 

I am sorry...

 

Tädi nägu läks pilve ja värvus vaikselt lillaks, silmad valgusid verd täis. Ta saalis paar korda uksest sisse ning välja ja mõni hetk hiljem, kui ma asutasin halba aimates lauast minema astuma, sai vaene mees väga korraliku sõimuvalingu osaliseks. Hiljem, kui mikrokaga lennujaama startisime, selgus, et pahandada saanud meesterahvas on hoopis autojuht, ega tea köögiasjadest. Too kutt, kes ilmselt söögilaua probleemidega on paremini kursis, tuli mõni minut hiljem, ent ega imet katkise aparaadiga ei osanud teha temagi - ütles vaid, et see masin on katki juba ammu.


Lennureis sujus. Aegian pakkus pardal isegi kõigile kuuma pirukat süüa. Vana kool...

 

Riias tervitasid miinuskraadid. Tagasitee nii libedaks ei osutunud kui tulles, mistap' sõit sujus kenasti ning ootamatult kiirelt:

terve Riia-Tartu otsa luges Hele ette vanu Kreeka reisikirju; naersime, meenutasime muidki vanu reisilugusid ja tõmbasime nüüd juba minevikuks saanud reisile varemkäidud kordadega paralleele.

Ostsime külakostiks head paremat kaasa Murjanist, lõuna Raganas ja juba jõudsimegi õhtuks koju...

Aitäh!
 

Häid jõule!

| Üles |

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 04 veebruar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved