Zeusi sünnisaarel

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Tripi kaart  |  Lisalugemist  | Tagasi

Hyundai i10


 

Proloog

Järgmine

 

Kreetale minekut olime plaaninud juba paar aastat varem, kuid elu tegi omad korrektuurid ja nii see minek nihkus. Aga nüüd oli aeg küps, reisisell Laura veel eas, millal tema jaoks lennukisõit tasuta. Otsustasime üsna eksprompt minna novembri algul (31.10.2012...07.11.2012), kui hooaeg on läbi, et mitte kohtuda metsiku turistide hordiga ja kui juba temperatuur on leebem. Hooajavälisel minekul Eestist Kreekasse on muidugi probleemiks see, et otselende peale oktoobri keskpaika (vist) enam ei tehta, mistõttu Heraklioni lennuks Tallinnast või Riiast tulnuks teha kaks ümber istumist. Samas olen tuttavatelt palju kuulnud, et nö odavad otselennud turismikohtadesse võivad olla üsna ebameeldivad käratseva ja lameda seltskonna tõttu, mis paratamatult igasuguste soodsate pakkumistega ka kaasas käib. Läksime aga hoopis seda teed, et broneerisime ühe ümberistumisega lennu Riia-Frankfurth-Ateena ja Ateenast edasi hoopis laevareisi Heraklioni. Laev pidi väljuma 30.10. õhtul - seega klappis kõik väga hästi, sest lend jõudis Ateenasse pärastlõunal. Laevareisiga saime säästa kaks ööd hotelli arvelt (küll mitte rahaliselt) ja võimaluse pikast lennupäevast end laevas välja puhata. Mugavused, millele võib-olla üksi minnes vaataksid läbi sõrmede, muutuvad 9-kuusega reisides tegelikult hädavajalikuks.

Juba algul leppisime kokku, et oleme puhkusel, mitte avastamisreisil, matkal ega spordilaagris ja võtame asju rahulikult rütmi järgi, mille dikteerib Laura. Seega oli juba ette teada, et Samaaria kanjoni matka kindlasti ei tule ning kõiki vanu kivihunnikuid me läbi ei konda. Teisalt ei hakanud me ka üldse mingit väga korralikku plaani tegema, sest ei olnud teada, mida arvab Laura kõigest sellest solgutamisest - pidime olema valmis ka selleks, et ta üldse keeldub koostööst ja vastavalt sellele omi tegemisi korrigeerima.

Meil vedas - tütreke oli tõeline maadeavastaja, ilmad väga ilusad Kreeta sügisest hoolimata, mis enamasti novembris on juba üsna vihmane ning peaaegu kõik muugi sujus. Paar ehmatust küll oli - üks närvikõdi teemal "hipid võrrimootoriga autoga mägedes" ning päris suur ehmatus oli 6.11.2012., kui kogu transpordirahvas Kreetal hakkas streikima ja sellega seoses meie tagasisõit laevaga Ateenasse muutus võimatuks - laev ei väljunud. Pidime veetma veel ühe õhtu (õnneks väga meeldiva) ja öö Heraklionis ja ostma hommikuks ehku peale lennukipiletid lootuses, et Olympic Airlines'i rahvas enne lõunat streikima ei hakka. Aga lend toimus, olime õigeaegselt Ateenas Frankfurthi lennul. Ent mis põhiline, hooajaväliselt väikese lapsega Kreetal ringi käies ei ole lapsest tüli, vaid hoopis palju kasu, sest inimesed lähevad täiesti pöördesse väikeste laste peale ja seetõttu on teenindus jm sageli ekstreemselt lahke, vastutulelik ja armas. Kogesime seda palju-palju kordi. Isegi posttiineritest piimavuntsidega noormehed muutusid Laura nägemise peale ülisõbralikuks, pakkusid appi vankrit tõstma, ust avama jne, kelnerid ruttasid lastetoole otsima, kassapidajad poes unustasid kassaaparaadi nuppe vajutada. Vägisi jäi mulje, et titt on sellel saarel eraldi vaatamisväärsus. Aga üldse jätsid inimesed lahke ja abivalmis mulje. Kas oli see tingitud hooaja lõppemisest, palavuse leevenemisest või nad ongi sellised (mida ma tahaksin ise uskuda), polegi nii oluline - tähtis on, et meie reisi tegid kõik need inimesed - kasvõi ettekandjad Lemon Tree Gardenis, Peri Oreksoses, meie hotelli personal, daam autorendifirmast, see umbkeelne mees pensukas, kes kannatlikult püüdis ära arvata, kui "päkapiku vöösid" otsisin jt - ääretult meeldivaks. Seepärast oli Kreetal hea, väga hea olla...

"Tomorrow I'll go to Phaestos, I said to myself, picking my way through the fang-bitten streets like a laminated water-moccasin. I had to remind myself that I was in Crete, a quite different Crete than I had pictured to myself in my dreams. Again I had that feeling of the back pages of Dickens' novels, of a quaint, one-legged world illumined by a jaded moon: a land that had survived every catastrophe and was now palpitating with a blood beat, a land of owls and herons and crazy relics such as sailors bring back from foreign shores. In the moonlight, navigating through the silent streets like a foundering ship, I felt that the earth was bearing me through a zone I had never been carried through before. I was a little nearer to the stars and the ether was charged with their nearness; it was not simply that they were more brilliant, or that the moon which had taken on the color of a yam had grown swollen and lopsided, but that the atmosphere had undergone a subtle, perfumed alteration. There was a residue, an elixir, I might almost say, which had clung to the aura which the earth gives off and which had increased in essence from repeated journeys through this particular corner of the zodiac. It was nostalgic; it awakened those ageless hordes of ancestral men who stand With eyes closed, like trees after the passing of a Hood, in the ever-moving stream of the blood. The blood itself went through a change, thickening with the remembrance of manmade dynasties, of animals raised to divination, of instruments poised to thousand year niceties, of floods lapped up, divested of secrets, unburdened of treasures. The earth became again that strange one-legged creature which pegs and- wobbles through diamond-pointed fields, passing faithfully through all the habitations of its solar creation; became that which it will be to the end and which in becoming trinsmogrifies the obscene goat into the stillness of that which always was, since there is no other, not even the possibility of a simulacrum."
Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 146-147
 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

Matala

| Üles |


Suurem kaart

| Üles |


 

31.10.2012. Piraeus
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Piraeusesse jõudsime pisut enne kolme pärastlõunal. Senini oli reis kulgenud üle ootuste hästi. Tartu-Riia otsa Laura magas ilusasti ja ka lennureisidel pidas end kenasti üleval, ei röökinud kordagi ja võlus stjuuardesse - mõlemal lennul varustati meid tasuta pehmete mänguasjadega, esimesel lennul anti isegi kaks hiirekest. Ainus jabur asi juhtus Riia lennujaamas, kus sõitsin kogemata autoga valesse parklasse, väljasõidu eest nõuti 1 latti. Kuna mul Läti raha ei olnud, oli siia-sinna jooksmist, et raha hankida ja parklast lõpuks minema saada.

 

Ateena võttis vastu mõnusa Eestimaise suveilmaga. Meeldiva üllatusena leidsime kohe linnaliini, mis käib otse lennujaamast Piraeusesse. "Ainult" poolteist tundi bussisõitu ja olimegi kohal. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud hoopis metrood kasutada - saanuksime palju kiiremini, aga ka bussisõit oli tore. Korraks mõtlesime, et ajame kiiresti laevapiletite asja korda ja läheme siis Akropoli avastama - aega oli, sest laev väljus alles 21.00. Ent plaaniks see jäigi mitmel põhjusel, millest peamine oli väsimus ja ka oma poolteist tundi võtnud jant piletitega. Kogemata olin broneerinud laevapiletid läbi Paleologose reisifirma, mitte otse Anek Linesilt. Kuigi Piraeuse sadamast ei ole võimalik kohale jõudes mööda minna - suured reisilaevad paistavad kaugele üle lahesopi, pole esimest korda tulnul piletikassasid nii lihtne leida. Olin piletid broneerinud ja maksnud neti teel - muidugi polnud keegi mulle mingit kinnitavat meili saatnud ja ka raha oli arvel küll broneeritud, kuid mitte maha läinud. Piletite kohta oli vaid väljaprint. Kui ma sellega Anek Linesi kassase jõudes vehkisin, saadeti meid viisakalt õue tagasi ja näidati umbmäärane suund kätte. Paleologose büroos keerutati esialgu väljaprinti seda- ja teistpidi ning esimene tütarlaps hakkas usinasti mu krediitkaardiga askeldama. Õnneks hakkasime Helega asju üle küsima, mille peale kusagilt ilmus pisut teadjam daam. Ei kulunud veerandit tundigi, kui tal õnnestus süsteemist leida mu broneering, tuli välja, et see oli ka juba mu arvelt selleks hetkeks maha võetud, ja siis läks veel teist nii palju aega, et piletid välja trükkida. Kui selgus, et olin bronninud lukskajuti, siis läks tükk aega seletamist veel selle peale, et ma tõesti, päriselt-päriselt, tahan seda ja pole laksu all. Ju siis tekitasid mu narmendavad teksased ja pleekinud T-särk vastuolulisi tundeid. Möll läks lahti, kui Hele Laura käruga büroosse lükkas - kogu crew hüppas graatsiliselt üle leti, et saaks minna lapsele pluti-pluti tegema...

 

Ent lõpuks olid piletid käes ja ka selge, et me ei hakka Akropolist üritama - aeg ja väsimus - start Riiga oli Tartust ju juba keskööl - nõudsid oma. Meie Eesti novembrikohane (tegelikult rohkem Hele riietus) riietus vajas ümbervaatamist ja parimaks kohaks oli selleks Piraeuse raudteejaam. Raudteejaam oli hea ka sel põhjusel, et saime oma kola hoiukappi luku taha jätta, et minna midagi hamba alla otsima. Lonkisime pisut logisevatel graffitistel ja suvelõputolmustel tänavatel ning leidsime üsna pea koha, mis reklaamis end kui "Best food in Piraeus". Ülbe ja ennast täis ning selgelt turistidele (inglise keeles ju), kuid nägi välja hea ja hinnadki nagu Eestis, vaid selle vahega, et toitu, mida tellisid näidati enne kuumletist. mereannid, tzadsiki, souvlaki  ja Mythose õlu... Mis sa hing veel tahad...

 

Piraeus

| Üles |


 

31.10....01.11.2012: MS Superfast III
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale söömist kolasime veel pisut siin-seal. Istusime mõnusas õhtuvalguses Akti Kallimisiaoti tänava ääres ja vaatasime sadamat ning laevu... Täis kõht ja väsimus tegid seda, et võtsime peagi oma pagasi ja jalutasime laeva peale. Pardale hakati lubama juba 18.00-st - mõtlesime, et läheme peale, puhkame ja vaatame, mis õhtul saab - arvata on, et laeva peal midagi toimub. Läksime mööda punast vaipa retseptsiooni ja kui seal selgus, et "ärral" on korralikum kajut, siis kõik keerubinäoga kuldrandiga mütsidega pakikandjad tahtsid lapsevankrit lükata ja kohvrit kanda. Püüdsin küll sõrgu vastu ajada, kuid kohver rabati siiski käest ja sukeldusime koridoride laburünti. Toa ukseni jõudnud, juhatas hotellipoiss - no madruseks ei saanud teda küll kuidagi nimetada - meid kenasti kajutisse ja jäi uksele kõõluma. Aga kuna oli näha, et me ilmselt eurosid ei luhvtita, siis ta leppis "thank you" -ga kadus kiiresti. Kajut oli ruumikas ja isegi üsna suure duššinurgaga. Suurest aknast avanes üle vööri avar vaade merele... Kõik oli väga äge - ka baarikapp... Aga meie kukkusime lihtsalt voodisse ja oleks ilmselt maganud norinal hommikuni, kui Laura vahepeal piima poleks tahtnud...

Hommikul ärkasime kaheksa paiku ja saime laevalt maha ilmselt mingi pool tundi hiljem... Olime vist viimased lahkujad, sest kõik poed, kohvikud jms olid kinni, punased vaibad üles rullitud ning üsna hämmastunud koristajad panid meie tarbeks uuesti käima eskalaatori. Üks neist haaras meie vastuväidetest hoolimata lapsevankri - Laura oli seal sees ja läks sellega ise liikuvale trepile. Õnneks ta teadis väga hästi, mida teeb... Milline see laev oli või mis seal õhtul toimus - ei tea :)...

Heraklioni kaile astudes võttis meid vastu mõnus pilvealune soe sügisilm...
 

Heraklion - esimesed sammud

| Üles |


 

01.11.2012. Heraklion (Iraklion)
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Meie hotell - Kastro - asus sadamast kiviviske kaugusel. Jalutasime sik-sakilisest tänavast üles nö vanalinna ja vähem kui veerand tunni pärast olime retseptsioonis. Tuppa sai alates lõunast, kuid sellest hoolimata sain kiiresti tšekkinni tehtud ning meie kola võeti vastutulelikult hoiule. Adminn oli hästi sõbralik noorem daam ja vastas hea meelega kõigile meie küsimustele ning juhatas teeotsa kätte, kust hommikupoolikul kõige lihtsamini (ja paremini) võiks einet saada.

 

Heraklioni ehitasid linnaks saratseenid 824.a., kuid kohapealne lugu ulatub pea 2000.a. tagusesse aega e.Kr. Arvatavasti asus siin sadam juba Knossose palee õitsemise aegu. Ma ei hakkaks siinkohal linna ajaloost rääkima - sellest saab väga hea ülevaate näiteks Interkrti kodulehelt: http://www.interkriti.org/crete/iraklion/heraklion_city.html?vpg=2, kuid mainiks vaid seda, et praegune nimi Heraklion (Iraklion) võeti kasutusele alles 20. sajandi algul antiikajal läheduses paiknenud nn Heraklese sadama - Herakleioni järgi. Saratseenid nimetasid linna Chandax, veneetslased Candia (nagu nad nimetasid ka kogu Kreetat) ning türklaste valitsemise aegu kutsuti linna ka Megalo Kastro või Kastro, kuigi ametlikult oli linna nimeks siiski ladinakeelse algupäraga nimi - Kandiye.

 

Rahvast oli linnas vähe, ilm oli mõnus - mitte palav, kuid ka mitte jahe. Kui me kergelt vingus nägudega taevast katvaid pilvi söögikohta maha istudes põrnitsesime, ütles selle omanik, et jah, vihm on küll külalistele tüütu, kuid vihma on väga vaja - juba kaheksa kuud pole tulnud piiskagi. Ent kergelt tibutamise ja paari lühikese sahmakaga öösiti meie Kreeta nädala jooksul meie õnneks ja nende õnnetuseks vihm ka piirdus. Mussaka ja kohalik vein ning tiirutama...

 

Linna pikka ajalugu ei ole tegelikult vanalinnas peale kitsaste ja käänuliste tänavate kerge märgata. Vanad ehitised on lammutatud või suuresti ümber ehitatud nii, et enamus hooneid pärinevad 20. sajandi teisest poolest. Põhilised vanemad rajatised on osaliselt säilinud linnamüür, merekindlus (Castello del Molo) ja arsenal, mis põhimahus ehitati Veneetsia Vabariigi ajal. Veneetslasi meenutab ka nn Veneetsia Loggia ( - 17. sajandil püstitatud palladionistlik kauni kaaristuga hoone, Püha Markuse basiilika (tõsi türklaste poolt oluliselt ümber ehitatuna, kuid siiski) milles praegu asub kunstigalerii ja sellest mitte kaugel asuv Morosini purskkaev (1628). Otomanide ajast pärineb 1856.a. ehitatud vesiiri mošee, mis ehitati Püha Tituse kiriku asemele ja on hiljem taas kristlikuks kirikuks (Agios Titus) ümber ehitatud. Kui lisada juurde Agios Minase katedraal (ehitatud 19. sajandi II poolel), siis saabki põhiosa Heraklioni nö "peab vaatama" arhitektuurist. Vanalinna piiril, mitte kaugel sadamast, asub Martinego bastion - üks linna kolmest tähtsaimast bastionist, kus asub ühe Kreeka tähtsaima kirjaniku Nikos Kazantzakise haud. Oma jalutuskäikudel me jõudsime bastionini, kuid kahjuks ei käinud seal jalgupidi otsas, et näha tema hauda, et ise epitaafi lugeda:

 

"Ma ei looda midagi, ma ei karda midagi, ma olen vaba..."

 

Muidugi, Kazantzakis ei ole lihtsalt Kreeka enimtõlgitud proosakirjanik, vaid mõnes mõttes 20. sajandi Kreeka sümbol. Ma ei oska ja ei taha peatuda siinkohal pikalt tema tegemistel - selle kohta saab hea ülevaate Kaarina Reinu Sirbi artiklist 2007.a., vaid pigem viidata tema 1946.a. ilmunud romaanile Alexis Zorbas (inglise keeles Zorba the Greek). 1964.a. vändatud samanimelises filmis teeb supertöö Anthony Quinn. Film ise, Quinni tehtud Zorbase osa, kuid eriti Mikis Theodorakise muusika on see, mis sageli Kreekast rääkides esimesena klišeedena pähe torkavad ja mille nimilugu ilmselt on 20. viimastel kümnenditel pea igas nö "päris" Kreeka muusika kogumikus, mida turistidel "kohustusliku" elemendina mõne vaatamisvääruse juurest kaasa osta tuleb. Ja mis seal salata, kui küsida, mis tuleb esimesena meelde Kreeka muusikast, siis meenub võib-olla mingi kunagine jabur eurolaul (Sagapo??), kuid kindlasti Theodorakis. Aga film on väga vaatamist väärt ka praegu. Mis seal salata - ostsin isegi Phaistosest plaadi Theodorakise muusikaga, mille nimilooks oli Zorbas Dance (Zorbase tants filmi lõpukaadrites:

 

http://www.youtube.com/watch?v=jeNsr_nQEfE)...

 

Meie esimese päeva kõndimisel oli tegelikult vaid üks kohustuslik punkt - Heraklioni Arheoloogiamuuseum. Arheoloogiamuuseumi peetakse Ateena samalaadse asutuse kõrval üheks tähtsamaks Kreekas. Kõndisime riburadapidi mööda vanalinna ja enne muuseumisse jõudmist olime peaaegu kõiki eelpoolmainitud ehitisi juba näinud. Vanalinnas pidi olema veel rida veneetsiaaegseid purskkaeve, kuid arvasime, et küll jõuab hiljemgi... Muuseumisse jõudes selgus, et käib suur-suur remont ja vaid suhteliselt väikesemahuline ajutine ekspositsioon on avatud. Mis seal ikka - olgu või ajutine, seda enam, et muuseumist ostetud pilet kehtis nii muuseumile, kui Knossose paleele. Mõnes mõttes oli ajutine ekspositsioon 9-kuulisega vaatamiseks just paras - jõudis saada ülevaate enne, kui pisike pealik valjuhäälselt meelt avaldama oleks hakanud. Samas andis muuseum just selle vajaliku taustainfo kompenseerimaks puudulikku kodutööd hiljem Gortynas, Phaistoses ja Knossoses.

 

Heraklioni esimene udune hommikupoolik: turg ja Agias Minas katedraali väljak

| Üles |

 

Arheoloogiamuuseum. All Bacchus ja Venus

| Üles |

 

Vesiirimošee

| Üles |

 

 

Püha Markuse basiilika (vasakul) ja Veneetsia loggia

| Üles |

 


 

01.11.2012. Peri Orekseos
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hakkas hämarduma, kui olime end hotellis sisse seadnud. Läksime retseptsiooni algselt autorendi kohta uurima, kuid öises vahetuses oli väga head inglise keelt kõnelev noormees ja nii jäime temaga pikemaks lobisema. Autorendiga oli kohe klaar - me ei pidanud ise muretsema, ega linnas rendifirmasid puistama hakkama - kui meile sobib hind, siis hommikul tuuakse auto koos lapsetooliga ja korras ta ongi. Hind sobis - olin teinud sellealaselt pisut eeltööd ja meile pakutav oli isegi Tartus netist vaadatud Avise jt suurfirmade hindadest soodsam.

Rääkisime maast ja linnast kuni lõpuks pärisime kohalike parimate söögikohtade kohta. Noorhärra nimetas kõhklematult kaks kohta, esimene neist oli restoran Peri Orekseos, mis asus praktiliselt paari sammu kaugusel Püha Markuse basiilikast ja seega juba sinnaminek tõotas meldivat jalutuskäiku läbi õhtuste tänavate. Õhk oli vahepeal kergelt tibutanud vihmast värske, linn inimestest tulvil, kuid mitte ülerahvastatud. Leidsime restorani peale kümneminutilist jalutuskäiku ja üht mõttetut ringi Loggia ümber siiski suhteliselt valutult. Ruum oli esmapilgul kitsavõitu, kuid juba ukselt meeldivalt hubane. Asjalik T-särgis härra tõi menüü ja tõsiselt, kuid vastutulelikult jagas selgitusi heas inglise keeles toitude kohta. Tegime oma valiku. Nagu nõiaväel ilmus lauale külm vesi, kohalik leib ja mingid kausikesed punase ja rohelise ollusega.


"Crushed tomatoes and olive pasta..."


...kõlas taas asjalikul toonil selgitus, millele peeti vajalikuks lisada, et see on free. Toodi ka tellitud tzadsiki. Kuna lõuna ajal ühes vanalinna väikses pargikeses peetud piknikust mahla ja kohalike pagarihõrgutistega oli juba piisavalt aega möödas, siis asusime isukalt starteri juurde. Tomati-asi oli basiilikuga - hea, ent oliivipasta oli lihtsalt super! Kui härra tuli pearoogadega, küsisin, et kuidas seda oliivipastat tehakse. Lühike kommentaar oli, et lihtsalt - võtate pastaoliivid ja teete pastaks. Kui ma küsisin, et millised oliivid on sobivaimad, sain vastuse, et pastaoliivid on pastaoliivid... Ühesõnaga - loll valge mees...

Toit oli lihtsalt suurepärane. Olime tellinud kahepeale lisaks tzadsikile eelroana veel kohalikud nö kodused vorstikesed - need olid lihtsalt hullutavalt head. Kui järgmisel õhtul jäime pisut hilja peale ja taas Peri Orekseosse sisse astusime ülinäljastena, siis esimesena tellisime menüüd vaatamata just neid vorstikesi, sest lisaks heale maitsele valmistati neid (grilliti) ka suhteliselt kiiresti. Ent üllatused alles hakkasid tulema. Kui olime põhiroad lõpetanud ja veini limpsisisme, tekkis lauale kaks portsu baklavaad. Portsud ei olnud küll hiiglaslikud, kuid see-eest ohtra siirupiga üle valatud ja maitsvad. See pidi olema ka tasuta ja käima nende kohas normaalse teeninduse juurde. Ok. Aga siis toodi kaks hiiglaslikku (pakun, et a' la 400 g) šokolaadikooki jäätisega. Krõbeda kooriku sees oli kuum šokolaad, peal vaniljejäätise pall - free again, küll selle klausliga, et tasuta vaid esimesed viis külastuskorda. Võttis ägisema, kuid saime hakkama. Ja siis toodi lauale ca 200 ml pudel rakit - kah tasuta. Ok. Puskar on puskar, kuid sellise magusakoguse peale oli see täitsa paras. Helele see jook väga ei istunud, ta oli hädas veel koogiga ja tegeles sellega, kuid ma tipsutasin vaikselt ära. Nähes laual tühja pudelit viidi see minema ja... toodi uus! Free! Hell, yeah!, pudelisse ei maksa sülitada ja sai seegi tühjaks. Kolmas kord jäi seepärast tulemata, et ma katsusin viisakas olla ja ütlesin, et tänaseks aitab. Nagu välja tuli, oleks ta seni pudelit täitnud, kuni see tühjaks juuakse. Ma kahtlustan, et siiski see piir kusagil on, kuid nendel 4-5 korral, kus kõrtsu külastasime, otsustasin, et ei hakka seda teada saama.

Raki ja desserdi pakkumisega, kui hea tavaga, puutusime hiljem mitmel pool kokku, kuid kusagil ei olnud see nii rikkalik, kui Peri Orekseoses. Ühes Herakleioni turubistroos, kus tellisin keelebarjääri tõttu kogemata päris ilgeid rupskirulle, mida lõhna ega maitse pärast ei saanud süüa, anti raki juurde näiteks õun :).

Lahkusime hilisõhtul ja eelkõige seepärast, et Laura tahtis tuttu jääda. Kui lahkudes kiitsime paljusõnaliselt Peri Orekseose sööki, ütles härra taas üliasjalikult:


I know, Thank You!
 

Peri Orekseos

| Üles |


 

Hotell Kastro

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 

Hotellitunnid

| Üles |


 

02.11.2012. Drivin' south...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kastro rootsi laud hommikul oli meeldiv üllatus: kitsejuust ja kohapeal tehtud spinati-feta pirukad panid i-le täpi. Vähem meeldiv üllatus ei olnud rendiauto saamine. Adminn ütles, et rendiauto asjus tullakse kell 9.00. Sättisime end retseptsiooni ja veerandtunnise hilinemisega jõudis kohale taas head inglise keelt kõnelev daam, saatjaks hõbedane Hyundai i10. Täitsin lihtsa paberi, kogu kindlustus oli ok, daam rääkis lahti tingimused, andis nõu teede ja sihtkohtade asjus jne  - taas äärmiselt meeldiv kogemus. Ka lapsetool oli olemas. Auto pidime jätma hotelli ette, kui aeg täis ja raha hotelli adminni kätte. Lihtne.

 

Ega see mudel nüüd mingi püss ja pereauto ei ole, ent kolmekesi ilma pagasita käis sõita selle hinna eest küll. Auto oli lisaks veel lõhkumata, ei kolisenud ega lõgisenud. Seadsime end autosse sisse, Tom paika ja -  minek.

 

Võtsime suuna Knossose poole. Kohale jõudes selgus, et olin muuseumipiletid hotelli jätnud. Heraklion ei ole suur, kuid liiklus kreekapärane (kuigi mitte nii hull kindlasti, kui mandril, sest inimestel tundub lihtsalt olevat rohkem aega - nagu see on igal pool saartel) - ei viitsinud seepärast linna tagasi sõita ja seepärast keerasime väikestele teedele lõuna suunas, et jõuda lõpp-punktina lõunas kunagisse hipide paradiisi - Matalasse.... Hommikul olime teada saanud, et ka Fodelesse - El Greco muuseumi uks teha ei ole mõtet minna lõhkuma, sest hooaja lõppemise tõttu on see kuni kevadeni suletud, küla ise aga turistikas, kus Lonely Planeti järgi ilma muuseumita võib seal meeldivalt kohvi juua... Õnneks kohvijoomiskohti on teisigi Kreetal...

 

Linnast välja esimeste oliivipuudega kaetud madalate mägede vahele jõudes oli kontrast linnaga hämmastav - liiklus olematu, kuldne valgus, kuivanud rohu lõhn ja kui tee äärde pargid ja mootori välja lülitad, siis - vaikus, võib-olla ainult tuules klõbiseva kuivanud heina või astelpõõsaste hääl ning kaugusest kostuv plekine lambakellahääl (või kitsekella :))... Teine ajamõõde...

 

Lõunasse...

| Üles |


 

02.11.2012. Gortyna
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Gortyna kivihunnikud avastasime pisut juhuslikult. Hommikul olin Lonely Planetist seda küll märganud, kuid vaikselt külade vahel kulgedes hakkasid teeäärsed sildid järsku seda näitama ja kuna Laura päevamagamise-plaanidega see ka sobis, siis läksime avastusretkele.

 

Miks Gortynasse minna? Esiteks muidugi seepärast, et siin kasvab plataan, mille all Zeusil oli armulugu Europega. Sellest sündisid kolm poega, kellest said Kreeta kuningad. Kuulsaim neist oli Minos, kes on teada Minotauruse legendist, keda on seostatud Knossose paleega (labürint) ja kelle järgi Arthur Evans, kes Knossose palee välja kaevas, nimetas ammuse Kreeta tsivilisatsiooni. Rhadamanthus valitses enne Minost ja tema olevat loonud väga head seadused, mille hiljem spartalased üle võtsid. Huvitav on see, et arheoloogid tunnevadki Gortynat pigem kohana, kust leiti 1850-tel nn Gortyna koodeksiks nimetatud tekstid - raidkirjade fragmendid seaduste tekstidest, mis on teadaolevalt vanim Antiik-Kreeka seadustekogu, mis on leitud... Kolmas Zeusi ja Europe poeg, Sarpeion, on vähem tuntud tegelane, kuid Zeusi soosikuna sai ta elada kolm eluiga. Hea on olla jumala poeg...

 

Aga Gortyna praegu... Näha on seal aga 9000 aastasest ajaloost peamiselt Rooma impeeriumi ajast pärinev: pretoorium, agoraa, termid, Apollo tempel, odeion jm - loomulikult kõik varemetes ja laiali pillatud üsna suurele maa-alale, millest muuseum moodustab suhteliselt väikese osa. Toppisime Laura vankrisse, maksime pileti ja läksime kõndima. Päike lõõskas, sooja oli pea 30+... Varsti sai selgeks, et titekäruga, millel puudub nelivedu, pole ette nähtud kivihunnikute vahel turnida. Et kuumus ka Laurat vihastama hakkas, siis piirdusime tasulise ala inventeerimisega ning võtsime suuna meie Hyundais Royce'sse. Kogu varemeteväljaga tutvumiseks võiks seal huvi korral ilmselt terve päeva veeta, ent muuseumist väljaspool asuv on pigem spetsialistile aimatav. Seepärast oli mõtet kiirustada pigem Phaistosesse, sest mingi totra kombe kohaselt sulgevad nad muuseumid juba kell 15.00...

 

Gortyna

| Üles |


 

02.11.2012. Phaistos
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Phaistos võtab meid vastu rammestava leitsakuga. Juga Gotrtynas torkas silma, et inimesi on väga vähe. Nii ka Phaistoses - parkla oli peaaegu tühi ning kivihunnikute vahel lonkis vaid paar-kolm üksikut huvilist, muuhulgas ka üks teine seljas kantav ajaloohuviline titt. Tuleb muidugi öelda, et Laura entusiasm rauges kiiresti ja silm vajus looja varsti hoolimata suurejoonelistest vaadetest...

 

Phaistose kaevamisi alustati 20. sajandi esimesel kümnendil. Phaistos oli kindlustatud paleekompleks, mille esimesed osad juba ehitati arvatavasti juba 2000 a. e.Kr. Phaistos olevat väga arhailistel aegadel olnud Minose venna Rhadamanthuse palee Paleest mitte kaugel oli läbi sajandite ka samanimeline linn kuuludes omaaegse Kreeta kolme suurema asula hulka (teised olid Cydonia ja Knossos). Paleeompleks hävis kordi maavärinates ja seda ehitati taas ja taas üles. Linna ja palee au ning hiilgus sai otsa aga mitte maa rappumise tagajärjel, vaid sõdimisel - nagu enamus asju siin maamunal: teoks tehti see arvatavasti 3. sajandil e. Kr. Gortyna sõbralike naabrite poolt. Peale seda toimus midagi märkimisväärset alles 1900 alul, kui alustati väljakaevamistega. Arheoloogilistest uudistest veel niipalju, et Phaistosest leiti 1908.a. nn Phaistose taldrik, mis ripub kenasti Heraklio Arheoloogiamuuseumis. Taldrik on kaetud nn kreeta hieroglüüfidega. Mis seal kirjas on, ei teata täpselt, kuigi arheoloogid usuvad nägevat selles tekstis väga erineva sisuga jutte. Tsiteerides Eesti filmiklasikat: "Midagi  sõjalist või midagi kosmilist..."  Igatahes oli ajalooõpikutest tuntud taldrik Heraklionis aukohal ja muutunud kohustuslikuks meeneks, mille igas suuruses ja värvis koopiaid saab osta igalt poolt Kreetal (ja mitte ainult - aprillis veendusin, et ka pea igast suveniiripoest Kreeka mandriosas).

 

Phaistos on eriline koht. Kuna kirjutan neid muljeid tulnuna mõni aeg tagasi reisilt Kreekast, siis võrdlusmomendina tuleb kohe pähe Mükeene... Mitte sellepärast, et ajalooõpikutes on kirjutatud: Kreeta-Mükeene... Ei. Ma ei oska seda tunnet edasi anda... iseteadev ja kõikehõlmav rahu, uskumatud tahutud kivilahmakad, vundamentide rägastikud... ruumid, mille kohta algavad kirjeldused algavad fraasidega "The Archaeologists believe..." või "The original function is unknown...". Ühesõnaga, "asjaliku" teabe võiks kokku võtta võhikuna nii - see oli suur asi, siia kulus palju kive ja see ehitati väga palju aega tagasi. Phaistoses on tunda, kuidas aeg seisab, see on nagu siirup, mis nõrgub iidvanade kivide vahel. Istudes päikesevarjus päikesest kuumaks köetud müürijupil kuuleb tuult ja lambaid... Nii on see olnud 4000 aastat? 6000 aastat? 9000 aastat? Sellest ei saa mõistusega aru. Ja ei saa siin, Phaistosele mõeldes ja neid mälestusi kirja pannes, üle Henry Milleri "The Clossus of Maroussist" (avastasin selle raamatu kevadel Kreekast tulles):

 

"It is high' noon. I want to have my lunch in Phaestos. We push on. The rain has stopped, the clouds have broken; the vault of blue spreads out like a fan, the blue decomposing into that ultimate violet light which makes everything Greek seem holy, natural and familiar. In Greece one has the desire to bathe in the sky. You want to rid yourself of your clothes, take a running leap and vault into the blue. You want to float in the air like an angel or lie in the grass rigid and enjoy the cataleptic trance. Stone and sky, they marry here. It is the perpetual dawn of man's awakening."

 

"Alexandros brought out a table and spread it. He suggested that I walk about the grounds and inspect the ruins. I listened to him all in a trance. Yes, I suppose I ought to stroll about and take it all in. That's what one, usually does. I descended the broad steps of the leveled palace and glanced here and there automatically. I hadn't the faintest desire to snoop about examining lintels, urns, pottery, children's toys, votive cells, and such like. Below me, stretching away like an infinite magic carpet lay the plain of Messara, girdled by a majestic chain of mountain ranges. From this sublime, serene height it has all the appearance of the Garden of Eden. At the very gates of Paradise the descendants of Zeus halted here, on their way to eternity to cast a last look earthward and saw with the eyes of innocents that the earth is indeed what they had always dreamed it to be: a place of beauty and joy and peace. In his heart man is angelic; in his heart man is united with the whole world. Phaestos contains all the elements of the heart; it is feminine through and through. Everything that man has achieved would lost were it not for this final stage of contrition which is here incarnated in the abode of the heavenly queens."

Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945;  lk 153; 155-156

 

Phaistosest jääb aga veel meelde teinegi meeleolu. Idülli varjulise männi all katkestas lõpuks teadmine, et kohe on sulgemisaeg. Laura magas Hele süles endiselt ja nii me lonkisime vaikselt parkla poole. Otsustasin osta muuseumi poest juua ja mingit muusikat, sest rendika CD-mängijasse polnud keegi kahjuks midagi unustanud. Pood oli inimtühi. Ootasin ligi veerand tundi ja tegin valjemat häält, kuid kedagi ei ilmunud välja. Võtsin siis külmkapist joogid, CD plaadi (kohustusliku :)) Kreeka muusikaga ja ühe suveniiri, mis pikast passimisest tulenevalt oli hakanud meeldima, arvestasin hinnasiltide järgi raha kokku ja kirjutasin oma rechnungi kaunilt pastakaga salvrätile, tere ja südamliku aitähi veel lisaks. Kuna parajat raha ei olnud, jätsin mõnikümmend senti tegelikust hinnast suurema summa. Nii raha, kui improviseeritud sedeli panin letile. Väravast välja jalutades ütlesin ühele naisterahvale, et need kaubad võtsin ja raha on letil. Ta sattus ärevusse, kutsus mind poodi tagasi ja hakkas valju häälega hüüdma. Varsti ilmus kusagilt mingi mees ja mõlemad, kahtlustavate nägudega astusid poodi. Kui naine nägi salvrätikut ja raha, puhkes ta järsku naerma. Ka mees hakkas naerma, pakkis suveniiri paberisse, andis peenraha tagasi. Enne, kui taas poest välja astusin, ütles naine, et nad panevad selle salvrätiku seinale... :) Elame-näeme...

 

 

Phaistose müüride vahel

| Üles |


 

02.11.2012. Matala
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Matalasse sissesõitu tähistab kirjuks värvitud vana VW buss, millega tänases turistikas soovitakse rõhutada linnakese 1960-te lõpu, 70-te alguse hipiajastut. Vabadust ja rahu otsivad rändurid, kellest paljud olid kirjanikud, luuletajad, muusikud, tulid Matalasse, mis tollal idüllilise külakesena Massare lahe kaldal, kaljude vahel, oli sobiv koht kanepisusitsus paremast maailmast unistamiseks. Hipikogukond elas lahe kallastel asuvates eelajaloolistes koobastes, mille ehitajaid ja täpset otstarvet senini ei teata. Koopad on seal, kuid kultturipärandist on tänaseks kõik pikajuukselised välja kupatatud. Matala sai tuntuks kui Joni Michell avaldas aastal, kui ma sündisin, imekauni muusikaga plaadi "Blue" (mis taas viib tõdemuseni, mille sõber Näss kunagi ütles - kogu hea muusika siin maailmas lõpeb 1970-tega), mille muusika ta kirjutas oma Matalas veedetud elamustele toetudes... Ja kuigi hipiajastu on läbi, siis tänini on kaldakindlustusele värvitud tekst, mis on ka igaaastase muusikafestivali lipukirjaks:

 

"Today is life, tomorrow never comes"

 

Meie parkisime auto hilisel pärastlõunal peaaegu rannal asuvasse parklasse, otse lahe äärde ja läksime ujuma ja vedelesime pisut aega merevees päevase kuumuse tasakaalustamiseks ... Ostsime kreeka kohvi ja jäätist, käisime korraks ka pisikeses linnakeses mõeldes söögimõtteid, kuid siis, söögikohti valides, hakkas kuju võtma üks mõte - äkki läheks prooviks mõnd maalilist mägiküla vaadata nagu neid oli soovitanud Matalast ca 30 km loodesse jäävas piirkonnas rendiauto-daam. Mõeldud - tehtud...

 

Tomorrow never comes

| Üles |


 

02.11.2012. Offroad
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Teadmine, et tegelikult Kreeta on suurem kui Saaremaa ja et 30-40 km läbimine mägedes ja eriti mägedevahelistel külateedel liiklemine võtab oluliselt rohkem aega, kui Tartust Jõgevale sõitmine, peaks olema pisutki mõtlevale inimesele selge. Aga kui su ees on päikeseloojangus maaliline maantee, Tom-tom juhatab ja kallis abikaasa on nõus, siis võtab võimust tuul mu peas...

Umbes kella 18.00 ajal oli selge, et me päris nendesse küladesse ei jõua enam päevavalges, kuhu plaanisime. Samas olime juba eksinud mitu korda ning keerutanud pooleteisemeetri laiustel tänavatel kitsede ja vanamemmede vahel piisavalt, et oma laksu kätte saada. Samas olime seetõttu Heraklionist ainult kaugemale liikunud ja nüüd, kaarti vaadates, tundus kõige mõistlikum mõte võtta suunaks maantee Rethimnionisse ja sealt kiirtee Heraklioni. Paraku - Rethimnioni maantee oli teiselpool mäge, aga külavaheteel kaarti näppides me seda ei teadnud. Panin Tommile sisse kiireima marsruudi (mitte lühima - sest see läheb alati huvitavaks) ja tuld.

Oleks pidanud mingi pirn kusagil peas põlema hakkama, kui Tomm käskis kitsukeselt asfaltteelt maha keerata ja suunas pisikesele mäest laskuvale teele, mis algul oli betoonist, kuid muutus pea kruusaks. Aga ju olid pirnid välja lülitatud ja nii me vaikselt laskusime. Tee läks järjest hullemaks: suured augud, kaks rattajälge, hobusepea suurused lahtised kivid, kõrged kruusavallid tee keskel ja kohati laskumine, kus taskuväljaandes Hyundai hädaga ratastega lahtisest kruusast kinni suutis hoida. Laura magas, kuid meie omavaheline lõbus mulin asendus järk-järgult vaikusega. Mingil hetkel oli selge, et üles minna tagasi ei ole enam võimalik. Tomm õnneks oli omast arust õigel teel ja nii ukerdasime edasi. Meelde tuli rendiauto toonud daami hoiatus, et kindlustus ei kata kulusid, kui autoga juhtub midagi katteta teel...

Allajõudmist tähistas teed ületav mägioja, mis 8 kuud kestnud põuast hoolimata oli täitsa veega oja. Õnneks mitte sügav ja kui olin eelnevalt sellest läbi jalutanud julgesin ka autoga minna. Ent nüüd alles kino algas. Oja märkis languse lõppu ja algas tõus. Teise käigu võis kohe ära unustada, samuti vaikse tiksumise, millega on võimalik otsida kivide vahel teed. Kurv rahulikult ja siis hooga üles, sest muidu juhtus nii, et kusagil poolel nõlval hakkasid esirattad tühja kraapima ja pidi tagurdama, et uuesti hoogu võtta. Tee oli väga hull, kuid see-eest oli pime :) Ja nii ligikaudu rohkem kui 7 kilti. Hele luksatustest sain aru, millal ta pimedat tühjust tee ääre kõrval nähes või mõnd julmemat pauku põhja all kuuldes mõne röögatuse alla neelas. Ja siis tuli tõus, mis oli... täitsa lõpp... Kui üles jõudsin, mõtlesin, et mootor on koos... Aga ei olnud, hoopis maantee paistis. Hakkasime hullumeelselt hirnuma ja kiitsime taevast ning teemeistrit ees paistva asfaldiga maantee eest. Adrenaliinilaks...

Metsikult näljastena hilisõhtul Heraklioni jõudes võtsime suuna kohe Peri Orekseosse
.
 

Eksinud

| Üles |


 

03.11.2012: Goniese kanjon
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järgmine päikeseline hommik leidis meid rühkimast läände, eesmärgiks algul Nida platoo ja õhtuks püüdsime jõuda Chaniasse või Rethimnioni. Ilm oli taas imeilus, hommikuvalguses mäed endiselt maalilised. Mis tegi olemise eriti heaks - meil polnud kusagile kiiret ja otsustasime omi sihtkohti võtta üks korraga - eks olid eelmise päeva elamused eredalt meeles. Vaja oli varuda kütust, vett ja... päkapikuvöösid (need on kiirsulguriga pingutatavad plastribad, millega saab juhtmeid vm kokku siduda - kuidas nende õige  nimi on, ma ei tea). Viimaseid oli tegelikult selleks vaja, et siduda kokku hotellis kahe voodi jalad. Voodid olid ratastega, omavahel kokku lükatud. Kui Laura voodis ukerdas, vajus ta ühel hetkel lihtsalt kahe voodi vahelt voodi alla. Niisiis - oli vaja võtta meetmed tarvitusele.

 

Kõige vajaliku hankimiseks valisime ühe suurema pensuka Heraklionist paarkümmend kilti edasi. Pensu ja vee ostmine läks libedalt, kuid päkapikuvöödega kulus pea veerand tundi, et ma suudaks seletada inglise keelt mitte rääkivale kreeklasele asja, mille nime ma ei tea isegi eesti keeles, muudest keeltest rääkimata. Muidu oleks olnud ju lihtne, kuid pensukale oli külge ehitatud ehitusmaterjalide pood ja vööd tuli sealt üles leida. Mees oli sõbralik ja kannatlik ning lõpuks, viipekeeles ja näpuga kilekotile joonistades leidsime otsitu.

 

Kreetal on palju kanjone. Tuntuim muidugi on Samaaria, mille läbimatkamine on üks Kreeta must be tegemisi. Peab rõhutama, et tegemist on kanjonitega või jõeorgudega, mitte kurudega nagu neid keegi on hakanud ekslikult eesti keeles (näiteks nupp Virumaa teatajas) nimetama. Samaariasse me titega tikkuma ei hakanud, ent teel Nida platoole sõitsime pikalt Goniese kanjonit pidi, mis isegi autoakanast ja paarist peatuskohast ülalt vaadates oli väga maaliline.

 

Mööde Goniese orgu

| Üles |


 

03.11.2012. Nida platoo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Sõit Nida platoole oli lihtsalt kaunis. Tee kulges läbi maalilise Psiloritise rahvuspargi maastike. Nida platoole jõudmiseks tuleb esiteks pea poolteist kilomeetrit tõusta mäkke (kõrguses) ääretult kaunist käänulist mägiteed pidi. Nida platoo asub Kreeta kõrgeima mäe - Ida e. Psiloritise mägi (2456 m) - lähedal Psiloritise rahvuspargis. Selle mäemassiivi lõunapoolsetes soppides, kusagil Amari orus, milles asub ka Phaistos, olimegi eelmisel õhtul ekselnud. Ida mägi on Rheale, Zeusi emale, pühendatud mägi. Nida platoo oli ka Zeusi lapsepõlve mängumaa ja siin Zeus ka sündis - mäel asuvas koopas, mida on hakatud kutsuma Idaion Andron'iks. Rhea tuli salaja Kreetale lapsukest ilmale tooma, varjates end Kronose eest, et viimane teda ei leiaks ja vastsündinut alla ei neelaks nagu oli ta teinud juba enne oma viie eelneva lapsega. Kronosel oli muidugi põhjust muretsemiseks, sest ettekuulutuse järgi ta teadis, et üks tema lastest tõukab ta troonilt. Zeusi tal ei õnnestunud tabada ja see talle ka saatuslikuks sai - Zeus sai väevõimuga valitsejaks (nagu oli saanud Kronos isegi - seega ajalugu lihtsalt kordus) ning vangistas Kronose Tartarosse. See teema, kus asjad lähevad nii nagu ette kuulutatud läbib Kreeka mütoloogiat - mida radikaalsemalt kindlaksmääratud tulevikku muudad, seda kindlamalt juhtub häda, mis kõrgemal pool on juba ammu planeeritud. Sellega kaasnev pidev mure paratamatu pärast mürgitab vaid igapäevaseid õnnelikke hetki... Midagi pole ju täna teisti: rabeleme, et saaks rohkem, ikka rohkem... suurema maja, kolmanda korteri, veel rohkem kinnisvara, uuema auto, suurema paadi. Kui siis järsku minek tuleb, selgub, et kaasa saab võtta vaid mälestused asjade soetamisega seotud murest ja rahmeldamisest. Styxi paadimehele on vaja tegelikult vaid paari münti. Ja küll segi pannakse kaasa ilma eelnevalt muretsemata... Hipidel oli õigus...  Aga Zeusi juurde tagasi. Ta sündis küll Ida mäel, kuid teda imetas Amalthea ühes teises koopas, mida kutsutakse Dictaeon Andron ja see asub Lassithi platoo servas Dikti mäestikus. Kogu jama lapsehoidjaga selleks, et Kronos ei kuuleks Zeusi nuttu... Sinna plaanisime me minna aga järgmisel päeval. Europan Geoparks Networki kodulehelt võib Psiloritise rahvuspargi kohta lugeda:

 

"Without doubt the Geopark is characterized by its superb geology. This is reflected by the variety of rock formations that comprise all the rock types of Crete. These are exposed in a number of excellent outcrops and in cross – sections which provide an insight into Earth’s processes. Some of its spectacular natural monuments include the Permian fossilized corals and bivalves in the “Fodele” outcrops, the impressive “Vossakos” folds developed in a platy marble, the “Chonos” karstic weathering formations, the caves and the deep gorges of the limestone mountains area and the ophiolites which are the remains of the ancient Tethys Ocean.

 

The amazing gorges, caves and mountainous regions of the Geopark host a diverse flora and fauna. Many herbs, endemic species and rare animals flourish mainly in this territory. These include the aromatic Origanum dictamnus, the endemic high plateaus’ butterfly Kretania psylorita, the orchid Cephalanthera cuculata and the very rare plants Horstrissea dolinicola and Pοlygonum idaeum, as well as the endangered Gypaetus barbatus and the Cretan “Wild Cat” (Felis silvestris creticus).

Both the outstanding scenery and the wonderful climate of the park are embedded in the cultures of all the civilizations that lived there. Evidence of these cultures is preserved in the numerous archaeological sites and historical monuments, as well as by the dry-stone made sheppard’s houses, the “Mitata”. The territory is also famous for the Minoan settlement of Zominthos, which is currently being excavated, and the cave “Idaion Andron” in the “Nida Plateau” where, according to ancient Greek mythology, Zeus, the father of the gods grew up."

 

Tõepoolest, rahvuspark, mida seda mööda kitsukesi looklevaid teid läbides nägime, eriti aga Nida platoo, on sobiv mängumaa jumalale. Platoo ise on laudtasane maa-ala, mis on tekkinud mägedevahelisse orgu setete kuhjumisel. Serpentiinina mööda mäekülgi kulgevalt teelt avanenud vaated olid vapustavad: kollakas-hallikaspruunide mägede vahel hele-heleroheline plats nagu murulapp inglise pargist, millel sipelgatena kulgevad lambakarjad. Loodus Pisloritise pargis on tõesti ääretult kaunis. Ei saaks öelda, et see on puutumatu, sest karjased ja lambad on kohal, kusagilt kulgeb elektriliin, mäekülgede kividele tallatud sik-sakitavad rajad viitavad, et keegi neil käib. Ent see kooslus koos tekitab hoopis mingi lisaatmosfääri, annab pidepunktid metsikus mägimaastikus... Karjasemaastiku idüll... Arkaadia...

 

Peale mäekülgedega kokkusulavaid üksikuid lahtistest kividest laotud karjaste ja karjade pelgupaiku, karjaseonne, on Psiloritise rahvuspargis vaid väga üksikud "päris hooned". Üks neist pidi olema infovoldiku kohaselt meie tee lõpp-punktis asuv restoran Nida platool. Tegime rohkeid peatusi, ahmimaks karget mägiõhku, tatsatasime Laurat kividel ning okastaimede vahel ja lõpuks võtsime suuna tee lõpp-punkti - "platoo ainsa hoone" juurde. Muidugi ei võtnud me seda teed ette gyrose söömiseks, vaid restorani parkla juurest viivad matkarajad Idaion Androni juurde ning Psiloritisele.

 

Restoran oli nagu tondiloss. Kole lagunev betoonikolakas, mida oli siit- sealt kuidagi lapitud. Tõsi, ühe ukse kohal oli mingi silt, mis justkui viitas kohvikule, kuid oli kaugelt selge et loodetud kohvi pika sõidu peale sealt küll ei saa. Kohviku eest algasid tõesti matkarajad, üks neist ka Idaion Androni juurde... Loobusime mõttest sinna üritada, sest siltide järgi kuluvat aega sinna jõudmiseks mitu head tundi. Mõeldes Laurale ei hakanud me isegi üritama nii pikka matka kividel ette võtta, vaid piirdusime mõnesajameetrise ronimisega pisikese kabelini mäe otsas ja kaunite vaadete sisseimemisega kitsekarja möögimise ja karjakellade saatel.

 

Nida "Arkaadias"

| Üles |


 

03.11.2012. Kournase järv
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Lahkusime Nida platoolt väsinult, kuid rahul. Laura pani autos silma looja ja nii laskusime mere poole mööda Psiloritise põhjapoolseid nõlvu. Meie tagasihoidlik eesmärk oli minna Chaniasse, kuid kella vaadates taipasime, et see läheks liigseks kihutamiseks ning lõpuks jääksime omadega väga öö peale. Teisalt - kiire pilk Lonely Planetisse kinnitab, et kui valida, siis pigem ikkagi Rethiminion, sest esiteks jääb see teele ja teiseks tundub ka kuidagi kirjelduse järgi hingelähedasem. Eks muidugi ka ole selles väike vabanduse otsimine ja leppimine paratamatusega - kõike nädalaga ei saa ja jõua. Oleksime taibanud näiteks võtta ööbimiskohad Heraklioni, Chaniasse ja võib-olla veel mõnda kolmandasse kohta, oleks äkki sõitmist olnud vähem, kuid nüüd oli nii nagu oli ja pidime arvestama sellega, et jõuaksime mitte väga ööseks Heraklioni tagasi.

Mida rohkem põllumajanduslikesse küladesse jõudsime, st mida allapoole mäkke tee viis, seda suuremaks läksid külad ja seda sagedamini nägime veidrat vaatepilti, mille võiks kanda Kreeta elamuste pahupoole hulka: pea iga liiklusmärk oli lastud mingit sorti kuulipildujaga auklikuks. Täiesti haige! Võib-olla teen nüüd kellelegi ülekohut, kuid sellega tundus seostuvat maastur-pikapite üha suurenev hulk, kõik puha uued Mitsubishid ja Toyotad, sekka ka mõni vanem, valuveljed all ja radiaatorivõre esine või kabiinitagune kaitseraam tuledest kirju. Ilmselgelt ei olnud need kõik kohalikud talumehed või siis ei olnud neil midagi parajasti põllul teha, sest külakohvikute esised kubisesid neist autodest ja kohvikud hajameelselt suitsetavatest ning möödujaid põrnitsevatest meestest. Proovisime mõnes kohas midagi hamba alla saada, kuid tulutult, ühes kohas saime küll väga head kreeka kohvi, kuid see toimus meestekamba tõreda (äkki kujutan seda ka lihtsalt ette) pilgu all ja üsna ebameeldiva pensionärist baarimehe saatel. Õnneks pani kogemata Laura sealt kohvikust pännu teelusika... Ühtegi naist kusagil kohvikutes näha ei olnud - ju siis tegid kodus tööd, et kohvikust naastes saaks mehed kõhu täis süüa minemaks õhtu hakul liiklusmärkide pihta täpsust laskma. Aga võib-olla on see mingi rituaal? Et mitte ise kuuli saada, tuleb märki lasta?

Kournase järv - ainus Kreeta mageveejärv tundub Tuhande Järve Maalt tulnule üsna pisike. Tõsi on aga see, et järve kaldad on kaunid - eriti kui päike joonistab mägede siluette veepeegeldustes. Et Laura jäi teel tuttu, jäi Hele tema und valvama ja autoaknast tõtt vahtima parklas koperdava toidujahil hanekarjaga (õnneks mitte väga verejanulise karjaga). Parkla, kuhu auto parkisime, kuulus mingi hooajal tõsisema turistika juurde - hotell ja ööbimine, kuid kõik kuidagi pisut nagu õige pisut ligadi-logadi ja väsinud, mitte niiviisi elegantselt või loomulikult nagu võib kohata Provence's või Toskaanas, vaid teistmoodi, natuke häirivalt. See lõi tunde, et hooajal ei tahaks siia mitte mingil juhul tulla. Suur venekeelne silt, milles pakutakse vesijalgrattaid ja ukraina borši, kuidagi võimendas veelgi häirivat tunnet. Ent järve äärde jõudes tunne hajus ja asendus hea äratundmisrõõmuga - ei ole midagi teha: meri on äge, kuid mulle võõras, järv oma mageda vee, mudalõhna, veepiirini kasvava rohukamaraga ja veel miljoni pisikese nüansiga tekitavad koduse tunde (kuigi Peipsi järv mu kodukohas näeb välja ju nagu meri :) pole ta seda teps mitte). Koorisin end inimtühjal rannal paljaks ja käisin ujumas. Vesi oli karge ja madal - veel üks kodune nüanss. Kui Hele Lauraga vee äärde jõudsid, hanekari riburadapidi järel, tegin veenmistööd, et ka neid vette saada. Hele tuli hea meelega, kuid Laura oli otsustanud end mitte mageda veega ärritada ja andis sellest teada valjult ja konkreetselt.

Ehkki "töötasime" hommikusöögi aurude pealt ja kuigi borši kohas parajasti keegi isukalt midagi sõi, otsustasime mitte järve äärde pidama jääda, vaid minna Rethimnioni.

 

 Kournase järv

| Üles |

 


 

03.11. 2012: Rethimnon
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Rethimnonisse jõudsime napilt enne loojangut. Süüdi selles pisut oli pisike peatus kohalike küpsetistega tutvumiseks, kuid see peatus oli väga vajalik, sest magu arvas juba pikemat aega, et kõri on vististi läbi lõigatud. Parkisime auto mingi tähtsa hoone kõrvale - tundus nagu linnavalitsus - ja mitte kaugele veneetsia kindlusest. Laura sai aukoha vankris ja mina aukoha vankri "aisade" taga...

 

Rethimnoni iseloomulikuks maamärgiks on Veneetsia kindlus - 1590-te lõpul ehitatud hoonekompleks, mis oli omal ajal linnakindlustuste olulisimaks ehitiseks. Loomulikult jõuame kindluse väisamiseks liiga hilja - see suleti tavapäraselt pärastlõunal, mistõttu piirdume jalutuskäiguga müüre pidi ning peavärava juurest linnale avanevate vaadetega. Ega tegelikult polegi suurt tahtmist väga järjekordset kindlust vaadata, ent süvenedes Rethimnoni kohta käivasse Lonely Planetis, tuleb tõdeda, et ega väga palju olulist siin vaadata pole - pigem tulevad inimesed ikkagi randade pärast. Longime läbi Veneetsia sadama, silmates kaugelt veel üht Rethimnoni maamärki - majakat ning sukeldume siis kitsastele vanalinna tänavatele. Kuigi ka Rethimnoni vanalinn on suuresti ümber ehitatud, pole häving olnud nii suur ja järsult sekkuv olnud kui Heraklionis. 16-19. sajandi hoonestust on säilinud (küll osaliselt enamasti ümberehitatuna, kuid siiski) palju, ning kogu mulje on Heraklioniga võrreldes palju ühtsem ning ajaloohõngulisem. Silmame Veneetsia Loggiat ja kõnnime mööda püha Frankiskose kirikust. Videvikuhämaruses vaatab üle katuste ka Neratzes' mošee minarett, kuid juurdepääsu pole lihtne leida ja ausalt öeldes, ega väga otsi ka. Väsimus ja näljasus teeb oma töö, Laura avaldab meelt vankris istumise vastu ja nii me maandume esimeste tänavalaternate süttides Lemon Tree Gardenis...

 

Restorani, mis paikneb veneetsiaaegse linnavilla siseõuel, sidrunipuude all, sisse astudes jäi mulje, et vist on asutus suletud. Kuid kohe ilmus sõbraliku olemisega kelner, kes rääkis järjekordselt väga head inglise keelt ning loomulikult läks pöördesse Laurat nähes. Meile pandi kiiresti valmis laud, Laurale ilmus nagu nõiaväel lastetool. Menüüd tuues saime teada, et kahjuks kõiki toite tellida ei saa - kuna hooaeg on läbi ja osasid asju lihtsalt ei ole mõtet ei saa valmis pidevalt hoida, kuna need lähevad kätte halvaks. Hooaja lõpp selgitas ka, miks enamus laudu ja toole oli kinni kaetud. Kuna teisi kliente polnud, oli ta täiesti meie päralt, seetõttu oli noormehel aega jagada lahkesti selgitusi toitude, toitude tegemise, traditsioonide ja päritolu kohta. Näiteks selgitas ta heatahtlikult, kuidas üks ja teine toit tehakse Türgis või Kreeka mandriosas ja kuidas see Kreetal neist erineb jms. Ta seletas lahti ka Kreeta köögi ühe põhilise nüansi - meresaar küll, kala ka püütakse, kuid tegelikult pole Kreeta mereandide maa: toidud on suuresti sealihal ja ohtral oliiviõlil baseeruvad. Ja eks muidugi, ajaloost tulenevalt on sugemeid rohkem türgi ning vähem itaalia köögist. Enamus pakutavaid toite esineb ühel või teisel kujul ka Mandri-Kreekas, kuid on ka ainult Kreeta toite - neid me siis üritasimegi tellida. Kuni omi roogi ootasime, sisustasimegi aega Kreetast, Kreekast ja Eestist juttu puhudes (muidugi - Hele vahepeal käis Lauraga puude otsas sidruneid vaatamas, õigemini pealikule sidruneid näitamas). Muuhulgas saime teada, et Kourna järv pole kohalike jaoks kindlasti mitte ujumiskoht - mage vesi ei olevat ujumiseks sobilik - kui tahetakse ujuda, minnakse mere äärde ja kui minnakse, siis mitte korraks sisse sulpsatama, vaid päevaks, piknikukorviga sõprade või perega.

 

Õhtusöök oli maitsev (eriti Hele tellitud kitsekohupiimaga pannkook siirupi ja meega) ja kogu muu selle juurde käiv äärmiselt meeldiv. Lahkudes  oli väljas maad võtnud pimedus. Lonkisime mööda vaikseid tänavaid autoni ning kahe tunni pärast olimegi taas Heraklionis.

 

Kuna Lemon Gardenis jäi söögi peale pakutud raki joomata - no ei hakanud kohalikele liiklusvõmmidele ja pimedale mägiteele mõeldes riskima (eelmisel õhtul kohtasime kottpimedas tsiklimeest, kes vastassuunas krossitsikliga tuledeta sõitis - st tsiklil polnudki tulesid; õnneks nägi tema meid), mistõttu seadsin sammud vana hea Peri Orekseose poole, Hele-Laura läksid tuttu...

 

 Chania-Rethimnon

| Üles |

 

 Veneetsia kindlus (vasakul) ja Veneetsia sadam

| Üles |

 

 

 Õhtu

| Üles |

 

 Lemon Tree Garden

| Üles |


 

04.11.2012. Itta!
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Ärgates sõudsid taevas pilved, kuid ei sadanud. Sihtkohaks seekord Lassithi platoo, Dikti mäestik ja Zeusi koobas - see siis, kus Amalthea Zeusi kitsepiimaga toitis. Esimesena proovisime üles leida Matalas ülikiidetud vabaõhumuuseumi, kuid sellel aadressil, mille mingist turistibrošüürist leidsime, küll mingit vabaõhumuuseumi olnud. Seega keerasime autonina algul läände ja siis pigem kagusse ning alustasime teed Lassithi platoole...

 

Minek oli taas ääretult kaunis: tee tõusis serpentiinina mäkke, vahetevahel pilve taga ja vahetevahel selgest taevast sirav päike heitis mägedele ning kohati mägede vahelt paistvale kanjonile särtsakaid värve. Tomm tahtis saata meid taas mingile kitserajale - otse üles mäkke, kuid seekord olime targemad ja valisime pikema tee, kuid asfaltkattega ja jõudsime platoole üle Krasi...

 

 Lassithi platoole...

| Üles |


 

04.11.2012. Lassithi platoo
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Platoole jõudmiseks tuleb ületada mäekuru pisut Pinakianosest põhja pool. Altpoolt tulles jäävad mõlemal pool mäe otsas silma varemetes veskid. Veskivaremeid jagub mõlemale poole kitsast läbipääsu mõlemale poole teed. Pidasime auto kinni samas mingi restorani ees; otsustasime, et mina lähen vaatan, mida mäe otsast näeb ja mida veskitest paistab, Hele jääb Lauraga alla. Põhjus oli lihtne - ülesminev rada oli päris kaljune. Kui parklast üles hakkasin minema mõtlesin, et kui juba teelt ja enne mingi kahtlase muuseumi ees tehtud peatuskohast avanenud vaated olid hingematvad, siis mis sealt ülalt veel näha on, ent mida ülespoole rühkisin, seda enam hakkas mu tähelepanu pälvima põhja poolt lähenev valge pilv (raudselt Zeus:)). Kui mäe otsa jõudsin, jõudis ka pilv kohale ja jäi sinna seniks kuni minagi. Selle tulemusel nägin vaid lähedalasuvate veskite müüre ning maadligi hoidvaid iileksilehiseid tammesid (Quercus ilex). Ega poleks aru saanudki, mis asjaga on tegu, kui tõrud poleks küljes olnud :). Nii käisingi üleval ära, hingasin sisse valget pilvevahtu, aga ei näinud mitte midagi. Kui see oli Zeus, siis jääb vaid õnne tänada, et tal mingeid krutskeid plaanis ei olnud.

Veskid Lassithi platool on omaette kaubamärgiks. Neid arvatakse olevat kokku olnud ajalooliselt seal üle 10000, enamus neist on väikesed ja mõeldud tegelikult kavala irrigatsioonisüsteemi osana vee pumpamiseks. Kaasajal tuuleveskid hakkavad kaduma, elektri- ja diiselpumpade kasutuselevõtuga. Platool ringi sõites nägime paljusid lagunenud veskeid nukralt omi tiibu turritamas. Huvitava faktina toimib kogu põllupidamine kõrge põhjavee tõttu tänu drenaažikraavide süsteemile, mille rajasid Veneetsia insenerid 1520-tel. Kraavid toimivad tänini. Kivist veskid kahel pool kurule tulevat teed võisid täita omal ajal ilmselt ka kaitseeesmärki: platoole tuleb vähe teid, platood ümbritsev mägedevöönd on justkui looduslik kindlus, kahele poole teed paigutatud rajatistest saab väga hästi platoole tulevat teed kontrollida.

Lassithi platoole sissesõit tuli isegi ootamatult. Pikalt läbi mägede sõites saabus järsku põldude ja viljapuuaedadega kaetud tasandik (840 m merepinnast), mida palistab ringselt mägedepooses servas kitsas maantee ja pisikesed külakesed. Lassithi platoo on tekkinud algselt sarnaselt Nida platooga, ent erinevalt viimasest olnud pidevalt asustatud juba tuhandeid aastaid. Piirkond on tänini oluline oma põllupidamise poolest - tänapäeva kiiksudega maailmas küll nähtuse jaoks nagu agroturism... Tasakesi mööda ringteed lõuna poole sõites oli meie põhiliseks eesmärgiks leida pääs Zeusi koopasse. Seetõttu jätsid teeäärsed kohad, kus pakutakse igasuguseid võimalusi degusteerida, valmistada, õppida jne, mida kõike maal teha saab, üsna külmaks. Külakesed on iseenesest turistidest hoolimata ehedad, mitte nagu muuseum, vaid siiski elamise kohad, lipp-lipi peal, pisut räämas ja pisut kohati ka isegi nagu mahajäetud. Vanu hooneid on üsna vähe, vanimate hoonete üksikud osad (ei mäleta enam peast, neid täpseid nimesid) võivad olla pärit 1500-te algusest. Samal aastal, kui meil viideti aega Jüriöö ülestõusuga, olid veneetslased Kreetal hädas sõnakuulmatute kohalikega. Lassithi platoo oli kaugel ja raskesti ligipääsetav - seega sealne rahvas oli eriti ülbe. Selle eest hävitati majad ja põllud ning rahvas sunniti platoolt lahkuma, kes tagasi läks see tapeti või raiuti maha jalg. Nii seisis viljakas maakoht pea 200 aastat, enne kui näljahäda sundis veneetslasi uuesti piirkonda kasutusele võtma ja uuesti asustama. Kuulsate tuulikute vrakke on igal pool, mõnes kohas tundub, kui oleks mingi helikopterite armaada alla tulistatud. Sekka kilpkonni või Hagia Sofia lihtsustatud mudeleid meenutavad pisikesed valged kirikud... See küla-põllu maastik on omamoodi põnev, kuid mitte nii meelierutav, kui eelmisel päeval nähtud Nida platoo.
 

 Veskid kurul Pinakianose lähistel

| Üles |

 

Lassithi platoo

| Üles |


 

04.11.2012. Zeusi sünnikoobas (Psychro koobas)
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Dictaeon Andron - Diktaia koobas, koobas, kus siis Hesiodese kirjutatud Theogonia - jumalate põlvnemise loo -  kohaselt Rhea Zeusi tema isa, Kronose, eest varjul hoidis, asub Lassithi platoo lõunaservas. Jõudsime sinna varasel ennelõunal ilma erilise otsimiseta - platool on ringtee, millelt saab "välja" sõita vaid mõnes loetud suunas (õigemini kruusateid läheb ümbritsevatesse mägedesse mitmeid, kuid kõvakattega teid suubub platoole vaid kaks-kolm) ja kuna kõik külad on tee ääres, siis ei olnud raske leida ka seda küla, kust pruun silt näitas üles mäkke. Ilm oli päikeseline, kuid karge. Suur parkla oli peaaegu tühi. Söögikoha ees, parkla servas, peesitasid päikeses söögikoha töötajad. Tavaliselt on koopasse sissepääs piletiga, kuid mingi sündmuse puhul oli sel päeval sissepääs vaba. Et parklasse tulekuks tuli omajagu mäest üles sõita, siis tekkis pettekujutelm, et koobas on sealsamas. Paraku selgus, et koobas asub palju kõrgemal ja sinna jõudmiseks tuleb ette võtta pisuke jalgsimatk. Käru kaasa võtta ei saanud ja nii hakkasime siis vaikselt mäest üles koperdama, Laura ranitsaga seljas, vahetades kandamit vastavalt sellele, kellel tossu parajasti rohkem sees oli.

 

Peale pooletunnist jalutuskäiku seisimegi koopasuu ees. Laura oli ülesmineku jooksul korduvalt omas keeles häälekalt juhtinud meie tähelepanu millelegi, millest me aru ei saanud. Kui nüüd mööda lõputuna tunduvat ligedat treppi iga sammuga üha jahedamaks ja rõskemaks muutuvasse koopasse laskusime, oli selge, et pealik meie ignorantsust kuidagi viisi karistab. Alla jõudnud, alustaski Laura sellist kontserti, mis pani stalagmiidid ja stalaktiidid värisema. Seda kuuldes tekkis elutruu kujutluspilt sellest, mis toimus, kui kitsepiim otsa sai ja Zeus-lapsuke lõugama pistis. Küll pidid ilmselt Amalthea ja tema jüngrid käsi plaksutama ja laulma-tantsima, et Kronos seda lärmi ei kuuleks või vähemalt aru ei saaks, mis toimub. Õnneks enne hääle põhja keeramist jõudsime peaaegu tiiru koopale peale teha. Hele otsustas kiiresti röökur-lapsukese tagasi päevavalguse kätte viia.

 

Koobas ise oli nagu sellised koopad ikka - ilus oma kirjeldamatutes, ebareaalsetes nüanssides - õige dekooriga lastetuba tulevasele Olümpuse bossile... Kui vaadata värvilises valguses neid fantastilisi moodustisi, mida tuhandete aastate jooksul tilkunud vesi on vorminud, pole raske taibata, miks ka ammused pühamehed Minose ajastul koopa oma pühapaigaks valisid...

 

 Psychro koobas

| Üles |


 

04.11.2012. Endiselt itta!
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Piknik kusagil Exo Potami - Argiro Nero vahel:

- Zeusi koopa parkla juurest kohvikust ostetud kohapeal küpsetatud leib
- marineeritud suured rohelised oliivid
- kitsejuust
- kirsstomatid
- vesi ja mullivesi

Hea!
 

 Juust lambakellade saatel

| Üles |

 

 


 

04.11.2012. Agios Nikolaos
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Tee Agios Nikolaosesse lookles lõputu serpentiinina üle mägede ja läbi väikeste külade. Ilm kiskus päris pilviseks, kuigi kordagi otseselt sadama ei hakanud. Algul kindel plaan üles otsida doorlaste rajatud Lato Kritsa lähedal jäigi navigatsioonivea ja motivatsioonipuudusel plaaniks, sest tiirutades Kritsas sattusime kuidagi märkamatult Agios Nikolaose piirile ning väljavaade kusagilt kohvi ja jäätist hankida kaalus üles muu. Vabanduseks tuleb muidugi öelda, et kell oli juba ka pool kuus õhtul - ega arvatavasti varemete alale sisse saanud tõenäoliselt polekski. Niisiis maabusime A. Nikolaoses. Linn on tuttuus, mitte küll ajaloolt, vaid arhitektuurilt. Linnaks ehitati koht alles 20. sajandi viimastel kümnenditel alates 1960-test. Linn asub osaliselt antiikse Camara varemetel. Linn on tekkinud Mirabello lahe äärde Leto akropolist ida poole. Praegu on linn täielik turistikas ja kui ei ole plaanis külastada Spinalonga saart, tšillida liivarandadel või teha muud kuurordile kohustuslikke asju, siis pole seal pikemalt mitte midagi teha.

Parkisime auto kesklinna ja võtsime suuna rannale. Rand oli inimtühi, kuid biitšil asuv kohvik töötas siiski. Tellisime kohvi ja jäätist, käisime ujumas ja vaatasime, kuidas Mirabello laht tasavaikselt hämarusse mattub... Tegime plaane järgmiseks päevaks. Muuhulgas otsustasime, et Spinalongale või Chaniasse (ega ka kusagile mujale kaugemale) minekut ei ürita ning katsume hoopis ühe biitšipäeva teha...

Sõitsime ära videvikus. Mööda kiirteed jõudsime Heraklioni veel enne, kui viimane päevavalgus läänetaevas kustus. Panime auto hotelli juurde ära ning läksime linna õhtusööki otsima. Esimesel päeval oli jäänud silma turu juures üks tavern, mis võlus ägeda atmosfääriga ja ka toiduvalik ahvatlev. Vaheldusena Peri Orekseosele tundus mõte sinna minna igatahes tore. Kohale jõudes oli kõrts inimtühi, kaks kelnerit koos mingi daamiga jõid ühe laua taga veini. Ilma saginata jättis koht üsna kahtlase mulje, kuid kõhutühjus ei lasknud selgel mõistusel seegi kord võidutseda, mistõttu proovisime valida õhtuks kesiseks jäänud toitude hulgast midagi. Huvitav oli see, et kõik söögid olid otsakorral või täiesti otsas, kuid ühe roa vaagen oli päris täis mingeid halle rulle (ohumärk ju tegelikult!). Küsisin, mis need on. Vastuseks sain sõnaühendi, mis kõlas nagu - "lamb ribs". No tore. Korraks mõtlesin küll, et kuidas nad neist ribidest sellised moodustised on teinud, kuid keel kujutas samal ajal ette juba mõnd hõrgutist, mida lambaribidest teha annaks...

Kui söök lauda toodi, levis minu kausikesest väga kahtlane lebra. Võtsin ettevaatlikult ühe rulli ja nuusutasin - asi oli kindel - hais tuli rullist. Inimene ei saa olla väiklane ja et mitte tühja paugutada, lõikasin kena tüki, pistsin suhu ja hakkasin närima... Ma ei tea, mis maitse võiks sital olla, kuid kujutan ette, et umbes sama, mis sellel jõledusel. Kohale hakkas ka jõudma, et äkki sõna, mis mulle öeldi ei olnud ribs vaid tripe - rupskid. Nätsutasin seda ilget palli, mille ümber oli mähitud mingi kõõlus vms ja siis kuidagi pehmeks hautatud. Silmad läksid märjaks ja tundsin, et kohe tuleb okseatakk. Õnneks sekkus mu kallis kaasa kes keelas seda jama edasi süüa. Oli ka viimane hetk. Mõne minuti pärast võtsin saiaviilu, määrisin peale oliiviõli ja panin tomatitükke Hele praest. Sõin, sest kõht nõudis oma, kuid mingit isu küll ei olnud. Toidu peale serveeriti raki ja selle kõrvale toodi õun - komplekt, mis koos tarvitades oli päris meeldiv. Ja ausalt öeldes oli kõik muu ju ok - ei saa ühtegi halba sõna öelda joodud pudelikese majaveini kohta ning Hele täidetud paprikad olid päris head. Lihtsalt mina suutsin teha halva valiku...

Hotelli jõudes hakkas kohalik töörahva-vastuhakk turistielu segama. Oli alanud bussi- ja taksojuhtide streik, mistõttu ainus võimalus Knossose juurde saada, on minna rendikaga. Olime otsustanud Knossose jätta viimasele päevale ja minna sinna linnaliinibussiga, nüüd pidime tegema plaanides pisikese korrektuuri ja võtma plaani Knossose järgmisel päeval. Seega mõte võtta eelviimane päev vabamalt ning teha üks rannapäev tuli nüüd ringi mõelda.

Tuppa jõudes tuli välja, et koristaja oli vahepeal käinud ja mingil põhjusel kokku seotud voodijalad lahti lõiganud. Katki tehtud päkapikuvööd oli pandud kenasti lauale ritta. Arusaamatu...
 

 Ujumine ja jäätis

| Üles |


 

05.11.2012. Knossose palee
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Püüdsime paleesse jõuda võimalikult hommikul, sest hoolimata hooaja lõpust käib Knossosel pidevalt palju rahvast, enamus neist hordide kaupa pärineb Heraklionis peatuvatelt kruiislaevadelt. Nii juhtuski, et saime palee üle vaadata mitte just uhkes üksinduses, siis ikkagi üsna väikeses seltskonnas olles, pildistades siis ja seda kui tahtmine tuleb, mitte oodates lõputult punaste jopedega jaapanlaste lahkumist soovitud kaadrist. Sisepääs paari päeva vanuse muuseumipiletiga sujus ja väravast läbi astudes olimegi sees! Knossose palee... Vau!

 

 Knossose palee plaan

| Üles |

 

Oleks mõttetu siinkohal hakata rääkima sellest, mis see on või mis see oli - sellest võib lugeda igast kunstiajaloo raamatust. Seisin palee keskväljakul ja vaatasin tumepunaste sammaste fragmente, oodates Phaistoses kogetu kordumist. Minose residents, Minotaurus, Adriane hõbelõng, Theseus, Daidalos... Üllatav on paleeala suurus ja keerukus - tõeline labürint. Ent kõndides korrastatud müüride vahel, millele siia-sinna on valatud mõni betoonist sillus, taastatud sein või sammas, siis sarnast ajatut elamust, nagu Phaistoses, ei teki. Üks asi, mis on ka arheoloogide hulgas kõvasti vaidlusi tekitanud, on Evansi tehtud rekonstruktsioonid. Nende aluseks on olnud freskode fragmendid ja nende ehitusfilosoofiat tuleb otsida 1920-test. Samas oleks vale öelda, et Knossose rekonstruktsioonid oleks kuidagi hirmus halvad. Phaistose varemeid vaadates võtad neid nagu need on, teadmata nende tegelikku kõrgust, otstarvet jne. Jättes kõrvale põhimõttelise küsimuse, mida 1900-te esimestel kümnenditel sellisena ei küsitud - kas selline rekonstruktsioon pigem kahjustab või väärtustab mälestist, tekitab küsimusi just see, miks Knossose rekonstruktsioon on just selline? Sambafragmendid ja üksik leitud fresko jätavad fantaasiale palju võimalusi. Miks valis Sir Arthur Evans just sellised lahendused? Kui ma vaatan joonistatud rekonstruktsioone, siis paratamatult tekib sama küsimus - aga kust te teate? Miks mõnel joonistusel näeb kompleks välja nagu Valve Pormeistri kavandatud tollase EPA kampuse hooned ja miks mõnelt joonistuselt näeb Knossoses mingi muu ajastu peegeldusi? Sest see on fantaasia, mille vili sõltub fantaasia realiseerimisel fantaseerija sisemisest maailmast. Teisalt on hästi põnev Knossost vaadatagi, kui Evansi interpretatsiooni väljakaevatust. Tänaseks, pea 100 aastat hiljem, on see juba ise ajalooks saanud ja tema lisand, tema loodud kiht juba omaette fenomen. Ja siin igasugune näpuga vehkimine on sama mõttetu nagu diskussioon Balti Hertsogiriigi loomisest täna. 60 aastat tagasi võtab Henry Miller Evansi töö arvustamise teema kokku elegantselt:

 

"There has been much controversy about the aesthetics of Sir Arthur Evans' work of restoration. I found myself unable to come to any conclusion about it; I accepted it as a fact. However Knossus may have looked in the past, however it may look in the future, this one which Evans has created is the only one I shall ever know., I am grateful to him for what he did, grateful that he had made it possible for me to descend the grand staircase, to sit on that marvellous throne chair the replica of which at the Hague Peace Tribunal is now almost as much of a relic of the past as the original"
 

Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945;  lk 108-109

 

Ja ikkagi, isegi mitte püüdes arvustada, põhjendada või vabandada - meeleolu, mis Phaistosel ja mõned kuud hiljem Mükeene müüridel, ei teki. Knossos on väga hea õppeeksponaat, kui võtta seda õppetükina restaureerimisajaloost või kohustusliku õppetükina kunstiajaloos. Ent kui tahta tunnetada Minose arhitektuuri, õigemini aega, mis selle teeb väga eriliseks, tuleb minna Phaistosesse. Seepärast lahkun peale tunnikesepikkust ringkäiku Knossose müüridelt kahjutundeta ja rõõmsalt, et osta postkaarte ja marke, tellida Kreeta õunakooki ja värskelt pressitud apelsinimahla (mida müütav jutukas ja lõbus seltsimees suudab eesti keeles lugeda kümneni, vahetada eestikeelseid viisakusi jne) ning nautida seda koos mu kalliste reisiseltsilistega. Käidud! Nüüd võib rahumeeli hakata Kreetale joont alla tõmbama ja randa minna...

 

 Knossose palee

| Üles |


 

05.11.2012. Malia
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Knossoselt tulles võtsime suuna Maliale, kus pidid olema kuldsed rannad ja kus me olime juba vabaõhumuuseumit otsinud ning seetõttu linnakesega pisut tuttavad. Poole tunni pärast olimegi juba rannal. Taas - praktiliselt inimtühi. Lisaks sellele oli reisi üks jahedamaid ja tuulisemaid päevi. Õnneks ei olnud siiski ebameeldivalt külm. hele-Laura läksid randa kohe, mina otsustasin minna Malia varemetevälja - Knossosega samaaegse palee varemeid - vaatama. Loomulikult oli see talveks juba suletud. Kiibitsesin pisut üle aia lagunenud alusmüüride labürinti ja tõdesin hapude viinamarjadena, et ega seal eriti midagi niiväga vaadata olegi...

 

Jäime randa mõneks tunniks...

 

 Varemed, meri, rahaautomaat ja kohalikud banaanid (pildi taga :))

| Üles |


 

05.11.2012. Kaljukabel kusagil Milatosest idas
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Rannas vedelemine ei ole õnneks meie kummagi tugevam pool. Laura tuttujäämine ja tuduaeg sujub kindlasti paremini autos, kui tuulisel rannal ja vankris. Igaks juhuks teeme tiiru korraks läbi Malia - no mine tea, järsku on müütiline vabaõhumuuseum siiski kusagil. Aga ei ole ja ega me seda ka niiväga põhjalikult enam otsida viitsi. Malia kesklinn oli sobiv hädavajalike asjade tegemiseks: sularaha võtmiseks (kuigi võrreldes Kreeka maismaaosaga on Kreeta lausa kaardimakse paradiis), Laurale banaanide varumiseks jne. Kohalikud banaanid on väiksemad, magusamad (see võib ka ettekujutus vaid olla :)) ja erinevalt importbanaanidest müüakse neid koos pika ... nomaeita, kuidas nimetatakse seda võrset banaanitaimel, kuhu banaanid kinnituvad... sellesamuse pika puitunud varrega. Müüja (Heraklionis oli supermarketis ausa eraldi tüüp selleks) raiub ostusoovi kuuldes osavalt suure noaga soovitud banaanikimbu. Maliast välja, Sisi ja Milatose poole sõites möödusime maantee ja ranna vahele pikitud paljudest kasvuhoonetest, milles tundus kasvatatavat just banaane.

Ega mingit kindlat plaani kusagile kohale jõuda sellel päeval ei olnud. Dikti pool olime käinud, Agios Nikolause juurde Latot otsima minna ei tekitanud samuti ka suuremat sorti elevust. Jutuks tuli korraks ka Elounda ja Spinalonga saar, kuid pelgasime, et võime jääda taas Heraklioni jõudmiseks hilja peale - tahtsime õhtul linna minna - ja muud suunad jäid juba nii kaugeks, mis oleks tähendanud liiga pikka autos loksumist. Seega pöörasime külavaheteedele ja sõitsime Maliast kirdesse, lihtsalt...

Suund oli hea. Külakesed, kus turistid ei käi, oliivisalud, mida keegi eriti usinasti ei hoolda, kinnisvarabuumi pärandina pooleli jäänud üksikud betoonkarbid mõnes ootamatus kohas, murenenud servaga turvapiireteta kitsad teed, kitsed ja lambad, valgeks lubjatud pisikeste kellatornidega palvelad. Kusagil Milatosest üles mäkke sõites avastasime tee ääres mahajäetud restorani- või poehoone. Mõtlesin, et järsku leian sealt mõne infotahvli vms, kuid kohast oli üle käinud vandaalide hord - kui seal midagi oligi olnud, lebas see nüüd klaasikildude virna all. Ent silma hakkas ilus mägirajake, hullemad kohad turvatud puidust piirdeaiaga. Mõeldud-tehtud. Sidusime magava Laura mulle seljakotiks ja läksime rajale.

Rada lookles mäenõlval järsuseinalise jõeoru kaldal. Tee ei olnud lihtsalt rada, vaid suurejooneliselt sillutatud murtud kaljutükkidega - isegi vankriga saanuks häda pärast liikuda. Pilvealuses ja hallis, kuid endiselt parajalt soojas ilmas jalutuskäik kaljude vahel olnuks ka niisama lihtsalt mõnus, kuid ca poole kilomeetri pärast jõudsime koopasuhu. Kreeta on koobaste maa - Kreetalt võib leida tuhandeid koopaid; ei mäleta täpselt, kuid suurusjärk oli 3000 ringis - seega koopa leidmine ei olnud kindlasti midagi väga erilist, kuid sinnani viiv korralik rada tekitas uudishimu. Telefoniekraani ja Tomi ekraani valgel otsustasime, et vastutustundlike lapsevanematena kaugele ei lähe, vaid kompame vaid naaaaatukene... Koopasse astudes oli selge seinal rippuva elatanud elektrikaabli järgi otsustades, et ilmselt liigutakse seal ikka elektritule valgel. Koperdasime ümber kaljusammaste ning ca 20 m pärast nägime valguskuma. Looduslikus katedraalis, mis gooti portaalina avanes vaatega jõeorule seisis altar ikoonide jm sinna juurde kuuluvaga. Suur koopaava, mis altari vastas orule avanes, lõppes kuristikuga, kuid aval seistes võis näha imekaunist madalat orgu kogu selle hiilguses. Parajasti liikus vastasmäel plekise kellahääle saatel kitsekari hallis riides karjasega. Jälle tajusin seda ajatuse tunnet... Võimas koht...

Parim on see, et kuna kohe ei märkinud kohta kaardile, siis ma tegelikult ei tea, kus see asus - võib-olla ongi hea :)
 
 

 Tundmatu kaljukabel

| Üles |


 

05.11.2012. Külades...
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Tiiruga üle mägede, mööda pisi-pisikesi teid jõudsime lõpuks Neapoli'sse. Selliseid külasid-linnu olime juba oma teedel läbinud ja seegi oleks jäänud ilmselt vaid punktiks teel, kui poleks tekkinud spontaanset mõtet kinni pidada ühe pagariäri juures. Tuleb öelda, et Kreeta koogid ja küpsised - niipalju kui me neid proovisime - olid hirmus maitsvad. Nii ka seekord - meeletu lett igasuguseid häid ja paremaid asju... Põllega noormees, kes leti taga asjatas küll keeleoskusega ei hiilanud, kuid tema sõbralikkus ületas igasuguse keelebarjääri ning nii veetsime ilusa pooltunni jäätise, šokolaadikoogi ning mingil viisil valmistatud karamellise magustoiduga, mille kõrval creme brule jääb kahvatuks varjuks :)

Hakkas hämarduma, kui Heaklioni jõudsime. Hotellis ootas ees jahmatav üllatus: järgmisel päeval - mis pidi olema meie ärasõidupäev Kreetalt - on streik, streigivad taksojuhid, bussijuhid, liinilaevade personal ja nendega ühineb ülejärgmisel päeval ka mingite ideede kohaselt lennujaama ja kohalike lennufirmade personal. Adminn jagas meie muret ja helistas siia-sinna ning varsti olime selle võrra rõõmsamad, et saame kindlasti hotellis oma toas veel vajadusel lisaöö veeta (loomulikult mitte tasuta), lennufirmad ja lennujaam - kui nad ühinevad streigiga - ei tee seda ilmselt enne lõunat ja 7.11. hommikul läheb Ateenasse vähemalt kaks lendu - kui nüüd 6.11. jooksul midagi drastiliselt ei muutu.

 

Läbi külakeste tagasi Heraklioni

| Üles |


 

06.11.2012. Heraklion
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Hommikul ärgates kontrollisime üle oma Ateena lennuajad ja mõtlesime võimalikele variantidele. Takkajärgi tarkusena tuleb öelda, et meie õnn oli, et laevapiletid ostsin Paleologosest, mitte Anek Lines'st (vm laevafirmalt otse), sest sellel hommikul ka nende kontorirahvas streikis. Meil oli oluline jõuda Ateenasse kindlasti õigeks ajaks - 7.11. lõunaks, sest muidu läinuksid hukka tagasilennupiletid ja selle stsenaariumi peale ma isegi ei tahtnud mõelda. Paleologose kontori leidmine ei olnud keeruline - Heraklioni peatänaval - 25 Augusti Avenüü - laevafirmade piletikassade ja autorendi kontorite vahel. Kohale jõudes sai näitsik, kes meiega tegelema hakkas kohe aru probleemist - ei olnud me vist ju ka ainsad hädalised ning asus energiliselt asjaga tegelema. Poole tunni pärast olid meil taskus lennukipiletid Ateenasse Olympic Airlinesi varahommikusele lennule, kusjuures ta arvestas hinnast maha pool laevapiletite hinnast. Ka tema sõbralik teenindus ja suhtumine oli hämmastav: kas on neil hea õpetus või pigem nad ongi ikka pisut teistsugused inimesed... Zorbasele mõeldes... nii vist ongi... Igatahes pingelangus ja ainsaks mureks jäi õhku veel küsimus, kuidas hommikul vara lennujaama saada, sest ka taksojuhid streikisid.

Meil oli nüüd terve päev Heraklionis. Ilm oli super: kuum päikesepaiste, meri sini-sinine, ja vaid pisut heledam taevas selle kohal ühegi pilveta. Võtsime suuna Veneetsia kindlusele ja ligi kahekilomeetrisele sadamakaile. Olime neid igal õhtul hotelli sõites samas tänavaotsas silmanud - nüüd oli aega jalutada mööda Arsenalist, kindlusest ja salvestada viimast päikesekuuma sellel aastal. Mööda peatänavat sadama poole astudes nägime mitmetes kohtades välikohvikutes või niisama seina ääres seismas ja taevasse vahtimas streikijaid. Jääkohvitopsid peos, sigaret huulte vahe... Kuid mis põhiline, sageli taustaks kreekakeelsed punased loosungid, mille sisust me muidugi aru ei saanud, kuid mille sümboolikat ei ole võimalik eriti tõlgendada: kollased sirbid ja vasarad punasel taustal. Kui paar tundi hiljem sadamast linna tagasi lonkisime oli merepoolsel suurel tuiksoonel liiklus suletud ning megafonide lärmi saatel liikus valjuhäälne mass nendesamaste sirbivasaraliste punalippude lehvides kusagilt kuhugi nõudes tagasi hüvesid, mis majanduskrahhi tagajärjel nüüdseks kadunud on. ...Meile läks see Lenini õpilaste näpuharjutus maksma praktiliselt poole reisi eelarvest ja loomulikult ei hüvita seda reiskindlustus. Juristiga konsulteerides jäi tal üle vaid õlgu kehitada - kaevake ANEK Lines kohtusse. Jah, loomulikult...!

Ent mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult üldse kirjutada. Päike paistis endiselt ja ilm oli ilus. Kalamehed lappisid paatides võrke, õngemehed õngitsesid muulikividel, üksikud uitajad nagu meie isegi lonkisid niisama. Kindlus ja muul on nagu kindlus ja muul ikka. Jalutasime, rääkisime vaikisime, olime... Mingil hetkel jäi Laura tuttu. Jalutasime vaikselt tagasi linna - uskumatu, muuli lõppu ja tagasi lonkimiseks kulus üle kahe tunni. Tegime tiiru, haarasin ühest kohvikust spritzeri, Hele võttis värskelt pressitud mahla. Kuna juhuslikult selles kohas süüa ei pakutud hankisime kõrvalt supermarketist kohalikku marineeritud suitsusinki, oliive, tomateid, kitsejuustu, leiba ja veini ning tegime hotellis hea äraolemise...

Viimast õhtut Heraklionis jääb meenutama pikk-pikk jalutuskäik biitši otsingul. Teadsime, et see on vanalinnast kusagil lääne pool. Mõte oli end korraks merre kasta ja siis üles otsida üks teine väärt resto vanalinna piiril - Parasies - praktiliselt mere kaldal, mida hotellist oli soovitatud. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime. Siis kõhklesime ja kõndisime edasi. Läks juba pimedaks ja me ikka kõndisime ning biitši ei kusagil. Juba hakkas ähvardavalt lähedale jõudma mäekülg, mille alt algab kiirtee Rethimnioni ja Chania poole. Keerasime tagasi, jalutasime mööda randa ja promenaade pidi vanalinnani ning leidisime peagi restorani. Juba tavapäraselt oli ka see inimtühi. Omanikul oli meie jaoks aega ja nii juhtus jälle, et pool õhtut kulus rääkimisele elust ja inimestest ning muidugi oli tähelepanu keskpunktis jälle Laura. Toidud olid maitsvad, kuigi Peri Orekseose köögiga mittevõrreldavad :)

Õhtu viimased tunnid kulusid hotellis pakkimisele ja Laura vannitamisele - protseduur, mida olime õhtuti läbi viinud kõrgete äärtega kraanikausis. Kunagiste Kreeka-reisi emotsioonide ajel ostetud odav retsina jäigi joomata - otsustasime selle kinkida vanale rindemehele, Matile, kes märjukese ... ee ... pigem nostalgilist kui vapustavaid maitseomadusi vääriliselt hinnata mõistab. Pisike ouzo kuulus aga sundhävitamisele ja nii magasin nagu lapsuke varahommikuse äratuseni aniisiste unenägude saatel...

Ahjaa. Taksoprobleem lahenes kenasti, sest adminn lubas orgunnida hommikuks auto lennujaama.

 

 

 Veneetsia kindlus ja sadam

| Üles |

 

 Viimane õhtu Kreetal

| Üles |


 

07.11.2012: Heraklion-Ateena-Frankfurth-Riia-Tartu
 Eelmine  |  Üles

 

Hommikul kolinatega fuajeesse jõudes kogesime taas veel kord kreetalikku lahkust. Kuna pidime startima enne seitset, kuid buffee avati alles 7.30 või midagi sellist, siis meie jaoks oli see ette valmistatud ekstra, üle tunni varem. No kuidas siis inimesed ometi lendama lähevad tühja kõhuga! Saime napilt söönuks, kui oligi kohal auto. Jätsime adminniga jumalaga ja autosse. Selgus, et tegemist on taksoga, kuid plafoon oli maha kruvitud. Kui uurisin, et kas ta siis ei streigi, vastas ta, et streigib küll, kuid elu tahab ka elamist ning ta on ikka Kastrole teenust teinud. Tjah, maailm on relatiivne... 15 eurot, 10 minutit sõitu ning lennujaamas me olimegi.

Check in läks libedalt. Lennukirahvas veel ei streikinud, mis tähendas, et jõuame õigeaegselt Ateenasse ja aega jääb veel ülegi. Kui kitsuke propellerlennuk maast lahti rebis ja kaarega üle linnaserva lendas kuldas päike Dikti mägede harju...

Kurbnaljakas oli vaadata Frankfurthis, kuidas Laura proovis kõikide inimeste peal oma säravaimat naeratust - komme, mille ta Kreetal oli selgeks õppinud. Kreetal järgnes sellele alati vastunaeratus või mingit sorti rõõmus, vahetu ja lapselik suhtlus., olenemata vanusest ja soost. Frankfurthis istusid gate ootesaalis musta ja halli riietatud nukrate või kurjade nägude ja morni ilmega inimesed Balti riikidest, kes Laura säravat naeratust nähes vaatasid kõrvale või pistsid nina sügavamale aipljäädi. Mõni üksik vaevus suunurka kergitama, kui enam midagi üle ei jäänud. Laura oli hämmeldunud ja lausa hädas. Õnneks olime ise päikest täis ja võtsime vastunaeratamise kohustuse hea meelega endale.

Õhtuks olime kodus.

 

Tartus novembris 2012

 

 

Ateena lennujaam

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved