Läti-Leedu 2009 | Läti mõisatripp 2009 | Põhja-Kuramaa (FB album) 2014 Abava jõe matk 2017 | Tripi kaartLisalugemist  |  Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Kuramaa autotripp 01 - 08. august 2020

 

Kabile-Sabile maantee

 

Akna taga piisutab külma vihma... Suvest on saanud märkamatult oktoober, aga ma pole saanud mahti seda reiskirja lõpetada. Vaadates neid suviseid pilte on raske uskuda, et juba jälle on piirid kinni... Lätti sisenemiseks tuleb end regada, lätlased jagavad piiril QR koode. Kõlab juba nagu vanal heal ajal, kui kusagile reisimiseks oli tarvis viisat. Aga praegu on veel hullem - nö viisa võid saada, aga oma karantiiniaja pead ikka kusagil ära sitsima. Sellele mõeldes tundub justkui ebareaalne, et saime sel suvel veeta Kuramaal ühe ilusa nädala.

 

Kui polnuks koroonatsirkust kevadel, siis ilmselt Läti tripp sel aastal poleks valikutes olnud, kuid oli nagu oli ja nii tekkis mõte minna taas Läti läänerannikule, kus 2014. a jäi reis kolmandal päeval pooleli - lapsed olid väikesed ja lihtsalt keeldusid ühel hetkel koostööst. Ent seekord olid asjad teisiti, põngerjatega on võimalik juba ka sisukaid läbirääkimisi pidada, neil on oma huvid ja arvamus (see muidugi alati ei tähenda, et see "oma arvamus" oleks alati väga konstruktiivne). Täpsemaid plaane ei teinud, lihtsalt varusime rohkem kui nädalajagu aega, et jõuaks rahulikult kulgeda ja olustikku nautida. Takkajärgi võin öelda, et vähe - Kuramaal võiks ilmselt ka kaks nädalat rahumeeli kruiisida, vaadata-kogeda jääks ikka veel üht-teist. Võib-olla algne idee oli ringi sõita rohkem, aga kujunes välja just nii nagu hetkemõte otsustas - ja see oligi äge. Puhtast nostalgiast oli kindlalt plaanidesse kirjutatud ainult Riia ja Venstpils, kõik muu jätsime reisijumala otsustada. Hermes oligi armuline, andes päikese ja ilusad elamused igasse reisipäeva.

 

Niisiis startisime Kihelkonnalt Saaremaal ühel kaunil laupäeva hommikul peale mõnusalt virgutavat suplust varahommikuses Jaagarahu karjääris. Ees ootas ligikaudu 1600 km Kuramaa asfaldit ja kruusa...

 

Augustis-oktoobris 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Ziemupe rannalinn

| Üles |


| Üles |

 


 

Laupäev, 01.08.2020. Kell 22.30. Hotell NB. Riia
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Tänane hotell tundub olevat sattunud ajas ja ruumis pisut valesse kohta. Ega polegi midagi halba öelda, pigem on interjöör ja väikesed probleemikesed siin sellist laadi, mida võiks iseenesestmõistetavaks pidada idapiiri taga 1990-te lõpus ehk: tuba on suur - väga suur; siin on ülisuur voodi ja siis teine natuke väiksem, kuid siiski väga suur voodi. Toas on kena 19. sajandi lõpu kahhelkivist kamin, millele on robustselt sisse installeeritud elektrikamin. Mööblitükkide järgi saaks teha näituse mööblidisaini arengust aastatel 1890-1990. Ja muidugi kogu väljapaneku naelaks on hiiglasuur Sandro Botticelli repro Veenuse sünnist, mis püüab võistelda kogu ülejäänud krempliga. See on jabur, aga teisalt ka kuidagi hubane. Lapsed on igatahes rahul ja teevad kaskadöörihüppeid voodist voodisse. Ja lisaks veel paar nostalgilist seika siit. Kuigi broneeritud tuba pidi olema neljale, oli voodipesu olemas kahele. No ja tualetis puudus tualettpaber. Kui Hele läks viimast retseptsioonist nõudlema, siis pidi noor tüdruk leti ääres ehmatusest kreepsu saama ning vist tegi suure ähmiga kiiresti ise tagaruumis paar rulli valmis. Samas on ka positiivset - meie oleme vanas majas õue peal, suures majas aga käib veel hetkelgi kõva slaavikeelne umpa, vist saab keegi vanaks või on ära surnud. Igatahes - pidu käib.

 

Mis siis tänasest päevast muud head võiks kirjutada? Tegelikult algas hommik väga mõnusalt. Uni läks ära juba seitsme paiku ja et lapsed alles magasid, siis võtsime jalad alla ning tegime pisikese põike Jaagarahu karjääri, et ujumas käia. Mõnus ja värskendav. Täielik vaikus, ei ühtegi inimest, põhjani läbipaistev vesi, paeseinad vee all peidavad eneses veel eelmise päeva päikese soojust tundudes lausa kuumana karges hommikuses vees...

 
Start hommikul Kihelkonnalt oli nagu start reisile ikka, kerge hommikusöök, lapsed lehvitasid vanaemale-vanaisale ja teele… Senini on kõik sujunud (sülitan kolm korda üle õla). Suurimaks väljakutseks on autosse siseneda nii, et end tolmuseks ei määri - enne Saaremaale jõudmist kujunes välja vahetult enne veel üks kolmepäevane tuur Hiiumaal, mille teetolm katab sentimeetrise kihina nüüd autot. Mõtlesin teel kusagil pesulas käia, aga ei õnnestunud.
 

 

Meie esimene peatus kujunes hetkeemotsiooni ajel juba Kaalis. Et Kihelkonna maanteel oli nagunii remont, siis sõitsime sadamasse üle Kärla. Kui lapsed kuulsid, et sõidame mööda "päris meteoriidikraatrist", tekkis tagapingis rõõmus elevus ja kostusid hüüded, et "kraatrit nad tahavad küll kohe näha" ja "millel me jõuame?". Seda naljakam oli vaadata põnnide piklikke nägusid, kui nad kohale jõudes kraatri veerel selle põhjas helkivat väikest tiigikest seirasid...


"Kas see siis ongi meteoriidikraater?"

 

Tegelikult ma mäletan ka omaenda esimest kohtumist Kaali kraatriga, kui kerget pettumust. Eks minagi lootsin näha kraatrit nagu omal ajal kuskilt ajakirjadest nähtud fotodel Kuu pinnast. Samas täna seisin kraatri ääres aukartusega - ikkagi Euroopa suurim noor meteoriidikraater. Siin ei saa olla võltsi tagasihoidlikkust - on ju tegemist siiski meie väikese suure loodusimega. Ja ilmselt on see üks väheseid, kui mitte ainuke koht Eestis, kus võib häbenemata Kreeka müütide raamatu avada ning lugeda, kuidas Phaeton sõnakuulmatult isa päikesevankri ärandas ja siis alla kukkus... "otse Kaali järve ja otse koolimaja kõrvale", kui meenutada üht tuntud anekdooti. Ühesõnaga - mina seekord olin nähtust kui mitte vaimustuses, siis vähemalt võlutud... Hankisime tagasiteel auto juurde jäätist (Laura annetas selle peatselt peaaegu söömata kujul Maa-emale) ning ammuigatsetud dolomiidist uhmri. Kaali kraatrit jäävad meenutama ka uudised Tartust - koroona on kivi alt taas välja saanud…

Ahjaa, sõitsime lahkudes mööda Kõljala mõisasüdamest - kuidagi ehmatavalt rääma on see jäänud.
 

Tere tulemast Kaali!

| Üles |

 

Heliose vankri katastroofi koht

| Üles |

 

Kõljala mõisa peahoone

| Üles |

 

Riiani läks tee peatumata otsejoones mööda Via Balticat. Vabandust, siiski ühe peatuse tegime Pärnamäe Pagarite juures, et hankida teele head paremat puhuks, kui kellelegi ootamatu näljahäda peaks peale tulema. Karuse ristis tuli meelde spidokas nullida - eks siis nädala lõpus näeb, palju maha kärutame.


Riiga jõudsime peale viit. Regasime end hotelli ära ja läksime botaanikaaeda, mille peavärav jääb juhuslikult meie hotellist vaid mõnisada meetrit astuda. Hele just arutas, et Riia botaanikaaeda oleme kuidagi pea igal Riias käimisel sattunud, aga nagu ikka on põnev minna. Eks see ole ka omamoodi rutiin või nostalgia. Botaanikaaed on ju ikka ilus. Samas kui võrdlen Tartu botaanikaaeda Riia botaanikaaiaga, siis Tartu aed on minu jaoks kordi kaunim ja klassikaliselt „botaanikaaialikum“. Riias on aga kuidagi lihtsalt mõnus… Ja oli ka seekord, kuigi äärepealt oleksime Liblikate Majja minemata jätnud, sest selle kõrval toimus mingisugune jõukate ja ilusate inimeste üritus ja otsetee paviljoni tõkestasid rammusad turvamehed, kuid õnneks kitsuke seinaäärne rada oli jäetud avatuks. Seega lapsed pääsesid liblikaid vaatama ja nii jäi üks tagasilöök kohe reisu alguses saamata: liblikate pärast nemad ju botaanikaaeda tulid, kuigi Laura kinnisideeks on vahelduva eduga ka kaktused. Muuseas, Liblikate maja ehitati botaanikaaia juurde juba 2012. a. Meie "avastasime" selle paar aastat hiljem ja nüüd on sellest saanud üks me lemmikkohti Riias. Tänagi veetsime seal imelise pooltunni, eriti, kui meenutan naeratusega plikade nägusid hetkedel, kui mõni suur troopiline liblikas kellegi õlale või käe peale maandus. Tõesti - liblikad on lahedad!
 

Õhtu Riia Botaanikaaias

| Üles |

 

Riia botaanikaaia parukapuud on oma nime väärilised

| Üles |

 

Liblikamajas

| Üles |

 

Lido. Kohustuslik. Puhas nostalgia. Kui tagumiselt pingilt küsisin, kuhu õhtust sööma läheme, tuli üksmeelne vastus, et - Lidosse! Aga seekord ei olnud Lido see kärarikas rahvast pulbitsev bistroo nagu tavaliselt. Uksel seisis turvamees nagu tegelane Startrekist, peas läbipaistev mask ja palus kõigil viisakalt panna nägu mingi masina lähedale, mis siis hetkega suutis ära määrata kehatemperatuuri - ka see aparaat sobinuks hästi ulmefilmi rekvisiidiks. Käte desinfitseerimise vahenditega ei oldud koonerdatud - kõikjalt võis leida kontaktivabu pihustajaid, kuhu alla midagi puutumata sai oma käekesed laotada. Ja ilmselt loeti-kontrolliti tõesti ka inimeste hulka, sest nii inimtühja Lidot pole ma vee näinud. Vabu laudu oli jalaga segada, kõigi vahe kenasti väljamõõdetult 2 ja pluss meetrit, osade laudade vahele olid püstitatud isegi klaasseinad. Jah, noh - rahva vähesust sai ainult tervitada, sest keegi ei elanud toidu valimisel ega kaljaautomaadi juures seljas nagu tavaliselt. Ainsa tõrvatilgana võib öelda, et millegipärast oli suletud talveaed, mille kliiviate ja diffenbahhiate vahel on mõnus einestada. Kui järgi mõelda, siis tõrvatilku oli isegi rohkem: rahvahulga kontrollimise ja vähendamisega on ilmselt tõmmatud kokku ka menüüd - roavalik tundus tavapärasest oluliselt väiksem. Ja harjumatult olid kõik kastmekausikesed, salatid, toormahlad jms portsjoniteks jaotatud ja kõik kenasti kilesse mässitud. Aga - söönuks sai lätikeelsete šlaagrite imeliste helide saatel sellegipoolest ja taas ei ole toitudele mitte midagi ette heita.

Lido õhtu lõpetas veešõu. Õuele astudes juba pimenes. Väljas mängiti kõrvulukustavalt Tšaikovskit ning Andrea Botcellit. Ja kui nende lood läbi said, siis oli kord Elina Netšajeva euro-ooperilaulu kuulata. Mõeldes pleilistile, kõlab peaaegu nagu kompliment Netšajevale… Muusika muusikaks, kuid selle saatel käitatakse resto ees tervet pinu purskkaeve. Veejugadele on pandud värviline valgus alla ja - voila - purskavad muusika saatel nagu Vegases, aga noh, pisut ...eeeee... tagasihoidlikumas mastaabis. Nagu õhtul nüüd netist juurde lugesin, „muusikaline vetemäng“ olla selle suve Lido lõbustustest nr 1 atraktsioon. Kui purskkaevude mäng läbi sai, astusid lavale matsakad stepptantsijad, aga neid me enam ei viitsinud vaadata - õues oli liiga jahedaks läinud ning pilk taevasse veenis, et pigem näidatakse midagi palju ägedamat loojangu suunas Daugava kohal.

Näidatigi. Hämarusse kaduvaid lillakasroosasid Riia panoraame. Neist ühe osa moodustas mingi seltskonna poolspontaanne tantsulka raudteesilla ees kaldapealsel. Olid nagu noored inimesed ja tänane muusika, aga tantsiti nagu vanasti, segapaarides, käest kinni ja puha. Järsku mingi vampiiride kokkutulek?

Lido purskkaevumuusika

| Üles |

 

Riia

| Üles |

 

Tantsulka

| Üles |

 

Ja ongi aeg põhku pugeda. Pistsin külmikusse juba Hiiumaal varutud Bacchuse annid, aga ma ei hakka neid avama. Oleks siis veel Rigas Balzams Blackcurrant, aga see oli kahjuks ühes Krasta iela Statoilis (pardoon, Tsirkle Kaas) otsa saanud. Ja ka potentsiaalne bakhant Hele nahas juba magab, seega head ööd Riia!

 

Tükike Hotel NB Riga tuna nr 803 kaminast

| Üles |

 


 

02.08.2020. Kell 23.55. Kämping Miķeļbāka, Miķeļtornis
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hotel NB Riga

| Üles |

 

Täna on olnud üsna tihe päev. Eriti tihedaks läks Riia-Mikeltornise ots, sest kämpast, mille hommikul reserveerisin, öeldi, et kell 10 õhtul tuleb kohal olla, hiljem võib sisse saamisega probleeme olla. Kella 6 ajal olime alles Riias, aga pealinnast Kuramaa rannikule on ligi 200 kilomeetrit. Niisiis kulgesid viimased paar tundi enne kämpasse jõudmist ilma pissipeatusteta. Ent kõik laabus ja hiljaks jäime vaid mõne minuti. Kämpa-asjapulk juba ootas retseptsiooni ees ja küsis sularaha. Kui hakkasin auto poole tagasi minema, siis tüüp ütles muigvel suuga, et mingu me kindlasti randa - rand on siin vägev...

 

"...Mitte nagu teil seal Eestis, siin on ikka päris liivarand ja seda kilomeetrite kaupa. Hea küll, hea küll, teil on seal ka väheke liiva, aga siin on teistmoodi, siin on ägedam, tasub vaadata!"


Patrotismist tahtnuksin talle vastu vaielda, aga sisimas teadsin, et tegelikult nii ju ongi - kogu rand Kolkast Liepajani on praktiliselt üks suur metsik liivarand.

Kämpa on päris mõnus, täitsa korralikud majad - ei midagi kosmose vallast, pesemine ikka kämpa keskel ühiskohas, aga ka see on täitsa viisakas. Enamus klientidest tunduvad olevat saksa pensokatest kämpariomanikud, seega ka seltskond on intelligentne. Igatahes pole kuulda mingit jauramist - ainult mingid ritsikalised siristavad ja kõrval majas köhib keegi, numbrimärkide järgi oletades siis leedukas, kopse välja. Aga laual olevas tuhatoosis leiduva pangetäie konide järgi otsustades ei ole tema probleemiks kindlasti koroona...
 

Kuigi tänane õhtune ots oli kujunenud üsna väsitavaks ja kämpamajja saime end sisse seatud üsna mustas videvikus, otsustasime minna siiski seda "kuulsat liivaranda" vaatama. Oli küll liiva ja palju. Ja millise imelise loojangu otsa me veel sattusime!

 

Taevane tulevärk

| Üles |

 

Aga mõne sõnaga siis ka tänasest päevast. Hommikusöök hotellis oli põnevalt eklektiline, igati söömasaali skisofreenilise interjööriga kooskõlas, aga seejuures täiesti ok. Hiljutise kogemusega Tallinna Park inni buffeelauast seda küll võrrelda ei saa, kus iga palake oli kiles ja kätte võis selle saada vaid teenijatüdrukult seda alandlikult paludes; Riias sellises koroonarežiimis tänane buffee-laud igatahes ei olnud, st kõik said kenasti ühiselt tõstmiseks samu kulpe-kahvleid pruukida, kõik asjad olid laual vabalt pruukimiseks. Saime üsna kenasti hommikul kodinad kokku. Kola autosse tassides jäi parklas mulje nagu pargiks mõne supermarketi juures Tartus, enamus numbreid olid Eestis välja antud. Jah, kui Marbellasse reisida ei saa, eks siis tuleb Lätti minna.

Meie reisiliste noorema seltskonna, Laura ja Annikese, tänaseks lubatud peamised atraktsioonid olid loomaaed ja... IKEA lihapallid. Ma mõtlesin, et see viimane läheb neil meelest ära, kuid võta näpust - vanem õde käis neid Soomes sõbrannadega söömas ja kiitis taevani, mistõttu väikesed jüngrid deklareerisid väga kindlalt, et loomaaed võib olla, aga lihapallid peavad olema. Seega leppisime pikema aruteluta kokku et ok, lähme palle sööma, kuid ühe tingimusel - enne läheme meie rõõmuks Läti vabaõhumuuseumisse. Üllataval kombel oldi sellega üsna pirinata nõus.

Jõudsime loomaaia juurde paarkümmend minutit peale avamist, aga parkida enam polnud kusagile. Panin inimesed väravasse maha ja läksin naaberkvartalisse kohta otsima. Sellega sai pisut vaeva näha - peatänavalt alla keerates leidsin alles umbes poole kildi kaugusel koha. Kui pärast läksin autot võtma, siis oli hommikul üsna tühi tänav silmapiirini kinni pargitud ja naabertänavad ka. See seletab meeletut rahvahulka, mis loomaaias ringi kõndis. Kui nüüd mõelda selle 2+2 reegli peale, siis näiteks Troopika majas see küll kuidagi ei kehtinud - rahvast tungles nagu tööpäeva lõpu ühistranspordis - kui hüppad korra õhku, siis jalgu enam tagasi maha panna ei saa. Tõsi, igal pool olid käte desinfitseerimisvahendid ja mõni neid ka kasutas, aga kui seal keegi mingit asja levitas - kasvõi jalaseent - , siis see udune leitsak on igasugusele nakkusele ideaalseks elukohaks. Eks ka väljas tungles rahvas üsna karjakaupa ringi, ent seal sai mõne eriti pähe trügiva indiviidi eest vähemalt jalga lasta... Aga muidu oli loomaaed nagu Riia loomaaed ikka, staarideks kaelkirjakud ja - meie laste lemmikud - hülged. Kahjuks tiigrid ja karud olid kusagile kadunud - tühjade vitriinide ees võis lugeda, et neid saab taas peatselt näha. Mulle tegelikult meeldib Tallinna Loomaaed enam - loomadele on ruumi ja nagu "inimlikumad" tingimused, Riia on aga väiksem ja kompaktsem ning selle saab kiiremini ära vaadata. Muidugi pole Tallinna ja Riia Loomaaed võrreldavad: Tallinna Loomaaed ju ehitati ümber uutel alustel, Riia Loomaaed on Ķīšezersi kaldal Metsapargis samal kohal ja põhimõtteliselt sama suurusega juba üle saja aasta (avati 1912). Omal ajal - so siis 1950-tel, olla Riia Loomaaeda peetud punaimpeeriumi ägedaimaks loomapargiks... Aga mu poolest võiks loomaaiad ka vabalt olemata olla (või kui siis opranaažide moodi asutustena, kus tegeldaksegi ohus olevate liikide hoidmise ja üles turgutamisega) - kui lapsed neist rõõmu ei tunneks, siis ma ise sinna minna küll ei viitsiks.
 

NB Hotelli roosihõnguline restoran: kohe-kohe astub kusagilt välja pruutpaar... kui mitte täna, siis homme kindlasti

| Üles |


Rīgas Nacionālais zooloģiskais dārzs

| Üles |

 

Kompaktsusest hoolimata kulus zoopargis siiski üsna hulk aega, mistõttu selleks, et vabaõhumuuseumis ellu jääda ja mitte kuulata pidevaid küsimusi, et millal juba lihapalle saab, turgutasime end loomaaia väravas, Bella-Bella kohvikus šusi, pitsa ja kookidega...

 

Läti vabaõhumuuseum asub linna Tartu poolses servas (ehk siis Vidzeme linnaosas, Bergi asumis) Juglase järve ääres. Juurde pääseb Brivabase tänavalt. Olime sellest ju kordi mööda sõitnud ja mõelnud, et mis imet see siis võiks endast kujutada, et kas on ägedam, kui Rocca al Mare või... Ühesõnaga, nüüd on käidud ja nähtud. Ei teagi, kas on Rocca al Marest väga halvem või parem - mõlemad on ägedad, kuid üks on kindel, lätlased tegid selle ära pea veerandsada aastat varem - avati 1924, meie oma väravad avati 1957. Lätlased ise reklaamivad oma muuseumi Euroopa ühe vanema vabaõhumuuseumina. Tjah, kuidas seda võtta - esimesena avati ju Skansen Stockholmi lähedal 1891, mõni aasta hiljem ka Norras, siis Taanis ja Soomes. Eestlasedki veeretasid mõtet näpu vahel juba 1909-st aastast... Ent see polegi nii oluline - muuseum on huvitav ja põnev vaadata - me kulutasime seal mõne tunni, aga aega võiks tegelikult varuda vabalt kasvõi terve päeva. Asjale annab jumet, et isegi eestikeelse kaardi võib kassast kaasa saada. Muuseas kirjutatakse puhtas eesti maakeeles muuseumi väravas järgmist...

 

"Muuseum on asutatud 1924. aastal ning alates selle loomisest on Läti kõigist regioonidest - Kuramaalt, Vidzemest, Zemgalest ja Latgalest - Riiga kokku toodud 118 vana ehitist. Need on vabaõhumuuseumi territooriumile paigutatud nii, et külastajatel tekiks ettekujutus Läti külamaastikust. Muuseumis võib näha talunike, käsitööliste ja kalurite talusid, samuti muid majandushooneid ja ehitisi - kõrtsi, sepikodasid, veskeid, kirikuid ja krutsifikse. Vanad hooned on sisustatud vastavalt konkreetsele piirkonnale, majas elanud inimeste tegevusalale ja jõukusele. Maist septembrini töötavad vabaõhumuuseumis käsitöölised /…/ Meistrid lasevad külastajatel meeleldi proovida vanu ametioskusi. Pärast pikka jalutuskäiku ja muuseumi talude külastamist pakub külastajatele einet Priede kõrts /…/ Läti etnograafilisel vabaõhumuuseumil on ka kaks in situ (loomulikus asukohas) paiknevat filiaali: künklikus Vecpiebalga vallas asuv muuseum Veveri ja maalilisel merekaldal Rucava vallas asuv kaluritalu Vitolnieki."
 

 

Eelnevale võib täienduseks lisada, et kohe sissepääsu lähedalt leiab Usmast toodud luteri puukiriku, mis lisaks museaalina toimib ka "töötava" kirikuna: kord kuus peetakse selles jumalateenistusi. Kirikuga seoses õppisime täna ära ühe olulise sõna kasutamise. Nimelt teadaolevalt on viisakas inimesele öelda tere. Läti keeles kõlab see  - sveiki. Saime kiriku juures jutuotsa peale vanahärrast valvuriga, kes kuuldes, et räägime vene keelt ka, kõneles hea meelega maast ja ilmast. Muuseas läks jutt viisakusavaldusetele ja kui siis Hele temalt küsis, et kuidas läti keeles tuleb öelda nägemist või head aega, kostis taat, et:

 

"Uz redzēšanos!"

 

... Aga see olevat igaunjalastele väga keeruline häälida ja meelde jätta (ma ka guugeldasin nüüd uuesti, et seda kirjapilti teada saada). Selle asemel ta soovitab öelda samuti - sveiki! Astud tuppa - sveiki, lähed minema - ikka sveiki... Lihtne! Nagu tšau. Ja töötab.

 

Üsna küla algul hargnesime - Hele-Laura käisid oma tempoga, meie Annikesega liikusime pisut kiiremini. Seega leppisime kokku, et trehvame õhtu hakul parklas…
Muuseum on tõesti lahe - vist juba isegi kirjutasin niiviisi ennist, aga ei karda end korrata seda väites. Mida seal näha siis saab? Lautu, veskeid, aga ka väiksemad kirikud, teeäärseid palvekohti pühakutele (Lõuna-Lätist), lugematut hulka rehetaresid ning aitu. Kahjuks me ei jõudnud Annikesega kalurikülla (Hele-Laura käisid jälle seal), kuid mujale suutsime kenasti tiiru peale teha. Jah, majad on toredad, kuid mulle imponeerisid eriti vanas talustiilis lille- ja köögiviljapeenrad, ühes kasvas isegi kanep.


Mida kindlasti lätlaste muuseumis näha ei saa on kolhoosiaeg - Rocca al Mares on aga üks silikaadist kortermaja püsti pandud. Lätlastel oli vast ajas noorim eksponaat 1930-test pärinev talupidamine, mida osaliselt alles üles pandi. Ent ei saa ka taas tõrvatilkadeta - üsna sissepääsu lähedalt võib leida puidust barokse Baloži mõisamaja (või äkki on see valitsejamaja?), mis pandi üles juba 1937. a. Kahjuks selle ümbrus on lastud väga koledasti kinni kasvada, mistõttu kogu mulje mõisaõuest oli üsna räämas.
 

Priede kõrts

| Üles |

 

Usma puukiriku interjööre

| Üles |

 

Talulilled

| Üles |

 

18. sajandist pärit ait Dizliki mõisast

| Üles |

 

18. sajandist pärit ait Zvirgdzene mõisast

| Üles |

 

Aidad 1840-test

| Üles |

 

Vecborne luteri kirik, puukirik 16. sajandist

| Üles |

 

Mesitarusid

| Üles |

 

Rudžati katoliku kirik, puukirik ja kellatorn, 1815

| Üles |

 

Annike õlipressiga

| Üles |

 

Elamu Jaungulbenest, 1925

| Üles |

 

Nii me seal kõndisime Annikesega majast majja. Seletasin koorelahutaja, pesukurika, kruupingi, pesupali, haabja, koodi, kraasi, rangide, kaelkoogu, palgiveokelgu jne, jne otstarbeid, mida nendega ja miks tehti. Seletasin ja meenutasin, kuidas paljud need samad asjad veel minu lapsepõlves käigus olid: kuidas vanaisa käsihöövliga kruupingil hööveldas aknaraami profiili, märkides kriipsmaakriga ette õiged kaugused; kuidas vanaema koorelahutajaga võlus piimast koort, kuidas teine vanaema meid õhtul suures puupalis päevatolmust puhtaks küüris või kuidas pesukurikaga vanaisa linast pikka pesu pehmeks rullis; kuidas isa puutünni kala soolas; kuidas vanaema kangastelgedel niidivaipa kudus; kuidas me vanaisaga käisime hobuniidukiga varahommikul jõekäärus heina niitmas, kuidas talveõhtul ahjusuu valgel villa kraasiti ja kuidas sellest nagu nõiaväel vokk vanaema käe all järsku lõnga tegi. Mäletan, kuidas suvel heinateoks hobust rakendasin või kangastub silme ette üks viimastest kordadest, kui hobusega töötasin - see oli juba ülikooli aegu, kuidas kursavennaga vedasime vanaemale - kes oli siis juba vanaks jäänud, talvel kütepuud hobusega metsast välja... Kõik need asjad muuseumis "töötasid" veel 30...40 aastat tagasi igapäevaselt. Aga nüüdseks on need memmed-taadid läinud ja seda, mis tunne on näiteks pahanduse eest sedelgarihma otsaga vastu tagumikku sirakat saada või kuidas maitseb vanaema taignakausist näpatud ahjusuus küpsetatud taignakuul ei oskagi enam võsukestele kirjeldada, sest too ja praegune maailm ei ole samas aegruumis või isegi keeleruumis ühtselt mõistetavad või kirjeldatavad-võrreldavad... 

 

Puidust õigeusu kiriku juures küsis Annike, et miks on katoliku ja õigeusu ja luteri ja veel igasugused kirikud, kui nendes käiakse palvetamas sama jumala poole. Vastasin, et kauges minevikus ei jõudnud targad kirikumehed selles kokkuleppele, kuidas jumalaga suhtlema peab ja nii tegi igaüks omale oma kiriku ja käitub selles omamoodi ning peab seda ainuõigeks. Seepeale küsis ta suurisilmi, et aga tänapäeval ollakse ju targemad, miks nad siis nüüd kokku ei lepi, kui nad ju teavad? Jah, miks... Õnneks sinetas kiriku ümber metsaalune mustikatest ja see nii see jutt, millele mul ei ole vastuseid, sinna jäi.

 

Õigeusu kirik Rogovkast

| Üles |

 

 Oli saabunud aeg IKEA lihapallideks. Teadsin, et pood on üüratu, mistõttu valmistusin sisenemisel pikaks matkaks, kuid minu meeleheaks leidsime bistroo kohe teiselt korruselt. Järts lookles pikalt toidukrabamise koha vahel, mistõttu naispere läks seniks poodi uudistama, kuniks ma saan toidu nõutatud…

 

Niisiis - IKEA lihapallid! Nagu lihapallid ikka. Lihtsalt lihapallid kastmega. Ma endale tegelikult võtsin lõhe - ka see oli lihtsalt lõhe, hautatud lõhe kartulipudruga. Mingit vau-efekti ma küll ei tundnud. Ja kuigi põnnid ei kurtnud, vaimustas neid pigem Daimi šokolaadikook. Viimast tõestas ka asjaolu, et osa omi pühasid lihapalle annetati nii mulle kui emmele. Söök oli ok, aga sellepärast ma IKEA-sse küll tagasi teist korda minema ei hakka.

Söök söödud, asusime väljapääsu otsima. Mul oli ennist tekkinud üks kahtlus, mis saigi tõelisuseks. Bistroost saab välja ainult läbi poe, mis tähendab kilomeetrist matka kaubariiulite vahel. Kuna ma ei ole kunagi päriselt aru saanud IKEA fenomenist, siis kruiisimine riiulite vahel kujunes mu jaoks äärmiselt tüütuks katsumuseks. Sestap rõõmustasime Lauraga tõeliselt, kui poest välja saime jättes 50% meie grupist tutvuma poe tootevalikuga. Tegelikult oli minu ja Laura kiirustamisel ka väike tagamõte - kuna meid mööblipood ei huvitanud, siis pandi meie missiooniks minna üle tee Rimisse provianti varuma. Sellega me siis ka tegelesime. Ostlemise tulemusel on nüüd (tänu Laurale) Annikesel ammu igatsetud kollane nokats, hommikusöögiks mitmeid häid asju (sh kitsepiima, mille eest ma sain põnnidelt väga positiivset tagasisidet) ja õhtu lõpetuseks vana head "Blackcurranti".
 

Muuseas leidis täna kinnitust kahetusväärne tõsisasi, et Lätis on diisel kallim, kui Eestis. Küll mitte palju, kuid siiski - oleks võinud Pärnust paagi täis võtta nagu vanadel headel aegadel...

 

Trill-trall, lihapall

| Üles |

 

* * *

 

Lõpetuseks veel pisut läti keelest ja vene meremeestest. Küla nimi, kus me tänase öö veedame, on Mikeltornis, ehk siis Mihkli torn, kämpa nimi on Mikelbāka, mis tähendab Mihkli majakat: bāka - majakas. "Mikel" kummagi nime ees pidavat meenutama aga üht vene mereväeohvitseri, Mihhail Rjabininit, kes 1740-te lõpul Kuramaa rannikut kaardistas ja kelle lätistunud eesnimest küla, majakas ja nüüd ka kämpa oma nime olla saanud. Ja veel.... Tellistest ehitatud Mikelbaka majakas, muuseas, on kõrgeim Lätis (55 m) või isegi kogu Baltikumis - praegu peaks ta kämpasse justnagu ära paistma, kuid kõik on kahtlaselt pime - eks seda me loodetavasti näeme siis homme.

 

Mikeltornis

| Üles |

 


 

03.08.2020. Kell 23.05. Hotell Dzintarjūra, Ventspils
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kämping Mikelbaka

| Üles |

 

Tänaseid ridu kirjutan arvatavasti endisest ühiselamust ümber ehitatud hotellis Dzintarjura. Ehk siis eesti keeli võiks seda Merevaigumereks kutsuda - läti keele õppetund nr 3! Leidsime selle ühe lõhkibuukitud öömaja adminni näpunäidete järgi päris Ventspilsi kesklinnas. Sellega oli omajagu janti, aga täpsemalt kriban sest vast pisut hiljem.

Hommik tervitas looritatud päikesepaistega Mikelbaka kämpas. Olin unustanud eile Rimist kohvipuru osta, mistõttu valmistades ette hommikusööki meie majakese ees lootsime kämpa kohviku peale, mis pidi kell 9 avatama. Kui siis kohviku ukse taga jalgu trampisin selgus, et see ei tööta, juba ammu... Või vähemalt mitte täna. Pagasnikus konutas täiesti töökorras priimus ning pott, ent isegi teepuruga olid kehvad lood. Aga see selleks - ega kohv ilmast kadun'd ole - andiski ettekäände esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse sisse põigata. Improviseerisin jõnglaste meeleheaks koorikleibadest, singist, määrekast, juustust ja tomatitest võileivad, mida nimetasin burgeriteks ning 15 minutiks oli mõne inimese elu taas nagu lill... Muuseas, väga põneva värviga vett tuleb kämpa kraanidest - kuidagi väga mürkrohelise varjundiga; juua seda küll ei julge.

Purksid söödud, seadsime sammud taas mere äärde, et siis seda kuulsat liivaranda, mida Igaunjas peab tikutulega otsima, ka päevavalges vaadata... Meri marutas ja tuulas, iilid tahtsid kõrvad peast viia. Õhtune mälestus rannaõhkkonnast tundus igatahes kuidagi sulnim ja müstilisem...
 

Tuuline hommikuvalgus Mikeltornise rannas

| Üles |

 

Mikelbaka majakas on päevavalgel täitsa olemas ja tundub kõrge ka, kuid see on külastajate eest varjatud taraga ning värav lukustatud. Mikeltornise punasest tellisest historitsistlik luteri kirik majaka vastas oli samuti lukus. Avatud oli ent monument küla piiril, mis kujutas endast stiliseeritud puitlaeva skeletti. Ühe roide pealt võis leida kenasti eesti keeles kirjutatud sedeli, mis selgitas imposantse kaadervärgi filosoofilise tagapõhja: tegemist oli austusavaldusega "puulaevadele ja raudmeestele, mis lõid tingimused rahvuslikuks ärkamiseks". Nii-nii... Kõneldes Kuramaa rannaelust ja ärkamisajast on paslik paari sõnaga pajatada Krišjānis Valdemārsist, keda hea sõnaga meenutati ka täna väisatud Kolka neemel nähtud infotahvlitel. Krišjānis Valdemars on lätlastele nagu meile Jannsen või Jakobson. Lühidalt refereerituna on tegu Läti ühe tähtsaima rahvusliku ärkamise tegelasega, isegi mehega, kes 19. sajandi keskel sellele nö hagu alla pani. Oma meeleheaks tuleb nentida, et juhtus see Tartus, kus härra noore tudengina 1840-tel enda ümber Läti soost tudengeid koondas, millest sündis nn "Noore Läti" liikumine. Kõigist neist tudengitest said tulevikus tublid lätimeelsed vaimuinimesed. Nende hulgast tuntumad on kindlasti Juris Alunāns - läti keele grammatika üks alusepanijatest, Krišjānis Barons - rahvaluule koguja, keda võib meie Kreutzwaldiga võrrelda, Andrejs Pumpurs - vene armee ohvitser ja ... poeet, "Lacplesise" autor, ning mitmed teised. Valdemarsi suurim teene tollal lätlaste kui rahvuse teadvustamisele seisnes selles, et härra identifitseeris ja afišeeris end häbenemata tollases maailmas (ehk siis venestatavas baltisaksa kultuurruumis) lätlasena. Tema kõige märgilisemaks teoks peetaksegi ehk seda, et ta tudengina oma toa uksele julges kirjutada sildi:


"C. Woldemar stud. cam. Latweetis."

 

Ehk siis - lätlane. Lätlaste enda jaoks võrreldakse seda (ja mitte ainult Wikipeedias) kuulsa Martin Lutheri teeside naelutamisega kiriku uksele Wittenbergis. Ja eks ta ole eestlastegi jaoks mõnes mõttes märgiline tegelane: oli ta ju Johann Köleri sõber ning hiljem ka Carl Robert Jakobsoni sõber, tänu kelle mõjule ehk sai võib-olla Jakobsonist see, kes ta oli ning kes Jakobosoni aatekaaslasena Peterburi võimukoridordes tegi kõvasti lobitööd, et "Sakala" saaks üldse ilmuma hakata. Aga sellest on omal ajal kirjutanud pikemalt Hans Kruus...

 

Miks aga Valdemarsi Kuramaal mere ääres tänuga meelde tuletatakse tuleb esiteks sellest, et tema ja mitmed teised Läti ärkamisaja tegelased tulid Kuramaalt, Valdemar konkreetselt Talsist. Ning teiseks - ta oli üheks initsiaatoriks avamaks merekooli 1864. a Heinastes (ehk siis Ainažis). Ainaži merekooli avamine oli toona sümboolne akt: selle idee oli õpetada välja läti meremehi, sh kapteneid, et need suudaksid merel toimetada iseseisvalt. Peale seda aitas ta asutada veel tosinajagu merekoole (ühe kooli asutas ta Leedus ja ühe isegi Paldiskis), mis põhjustas Läti laevaehituses omamoodi buumi. Mere teema ei olnud tegelikult juhuslik, majandusmehena töötas Valdemar Peterburis tollase Venemaa laevanduse arengukavaga. Valdemarsi töö viljadena tekkis lätlastel 19. sajandi II poolel Läänemerele märkimisväärne laevastik, mis opereeris edukalt mitte ainult kohalikul merel, vaid ka Atlandil. Valdemars olla Ainaži merekooli avamisel öelnud midagi sellist, et:

 

"Lätlased, minge sõitke meredel ja täitke oma kastid kullaga!"

 

Vähemalt niiviisi võis Kolkas tema kohta lugeda... Seepärast siin mäletatakse teda, tsiteeritakse teda ja tema nägu on trükitud postmarkide peal... Tulles tagasi ent Mikeltornise mälestusmärgi juurde, siis võib öelda, et kõik, mida see taies sümboliseerida tahab, on seotud ka Krišjānis Valdemārsiga, kui Läti laevanduse ristiisaga.

 

Mikelbaka majakas

| Üles |

 

 

Purjelaevade sajand

| Üles |

 

Mikeltornise kirik

| Üles |

 

Kolka neeme ees asub kena tasuline parkla ja selle kõrvalt leiab nännipoe ning kohviku "Divjūriņas". Kuna hommikukohvi jäi saamata, siis selle leidmine oli elutähtis. Kohvik üllatas positiivselt väga hea kohviga - isegi lisaportsu kannatas juurde tellida - ja hiljem, kui mõne tunni pärast oma pisikeselt matkalt tagasi tulime, üllatas ka päris maitsvate toitudega. Kohvitamise peale võtsime jalad selga ning matkasime pisut mööda lainetest uuristatud kaldal mahakukkunud puutüvede vahel kuniks leidsime pea inimtühja kohakese. Ujusime, tegime laevukesi ja liivalosse...

 

Kolka neem on tekkinud Läänemere ja Liivi lahe lainete ristumisel kokku kantud materjalist. Liivi lahe poolt meri sööb ja avamere poolt täidab peale, mistõttu Kolka nina pole kunagi eilse päevaga sarnane ega asu eilsega võrreldes samas kohas. See kant on läbi ajaloo olnud ikka üks "paras kolgas", Dundaga mõisa perifeeria, kus vaid üksikud vaesed kalurikülakesed on peitunud rannikule männimetsadesse. Kõik see jääb suuresti praegusesse Slitere rahvusparki, mille salajasemates soomülgastes olla võimalik kohata sookilpkonna. Nõukaajal oli Kolka ja kogu see rannikupiirkond üks suur keelutsoon, milles asus kõikvõimalikke väeosasid alustades rannapatareidest ja lõpetades Irbe ulmejaamaga (sattusime sinna mõni tund hiljem). Nagu mujalgi, kus vene sõjavägi sees oli, tähendas see okastraataedu, aga ka seda, et tegelikult jäid suured alad puutumata ning looduse käsutada - eks tänane Slitere rahvusparkki on selle eest pisut tänulik endistele impeeriumi baasidele.

 

Maiasmokad

| Üles |

 

Kolka: mälestusmärk merel kadunuks jäänutele

| Üles |

 

Kolka neem

| Üles |

 

Kolka kandi rannikut reklaamitakse ka kui viimast liivlaste refuugiumit. Ajalooliselt elanud liivlased pigem alal, mida tuntaksegi Liivimaana, Kuramaal hakatakse neid mainima alles 14.-15. sajandil, kuid sellegipoolest on Kuramaa Liivi rand oma 12 külaga tänapäeval vist ainus koht maailmas, kus liivi keelt ja kultuuri mingil määral reanimeeritakse. Räägitakse, et viimane liivi keelt emakeelena kasutanud inimene suri Kanadas 2013. Selle kohta kirjutab Valts Ernštreits, ehk üks tuntuim tänastest liivlastest 2017. a "Maalehes" järgmist:

 

"19. sajandil alustas teemat läti luuletaja Auseklis oma luuletusega “Viimase liivlase mõtted Salatsi jõe suudmes”. Vahetult enne seda kui omaaegne Tartu Ülikooli Läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen koos üliõpilase Oskar Looritsaga saabus 1920. aastal esimest korda Liivi randa, oli ajakirjanduses ilmunud teade viimase liivlase surmast ning sellele toetudes polnukski neil enam kedagi, kellelt liivi ainestikku koguda. Aastal 2009 lahkus Eesti meedia kohaselt viimane liivlane Viktor Berthold, aastal 2013 – Grizelda Kristiņ. Nagu näha, surevad liivlased välja pidevalt, lakkamatult ning juba mõnisada aastat järjest."

 

Ühesõnaga praegu identifitseerib end liivlasena ca 250 inimest... Luuletatakse, lauldakse ja maalitakse... ning ollakse liivlased. On selle väljasuremise ja muuga, kuidas on: igatahes võib meie Kolka kohvikust haarat' brošüürilt lugeda, et soovi korral saaks siin ja seal maitsta liivi kööki, mille sädlevateks staarideks on suitsulest, kivipuravikusupp ja porgandipirukas.

 

Ahjaa - seesama eelpoolviidatud  "Maalehe" artikkel lõpeb ühe läti luuletaja, Žebers’i, luuletusega - "Kuidas surevad välja liivlased" - ei raatsi seda siinkohal kordamata jätta:

 

"kuidas surevad välja liivlased
sügiseti
vanades uinunud aedades
Pizā pool
saab näha, kuidas surevad välja liivlased
nad surevad välja varastel hommikutundidel
mil rohu peale aias
langeb pehmelt õun
liivi naine sureb välja udust
tõstab õuna ja põllega pühkides
sureb tagasi viluda aia sisse
aga mõnikord
päris linnasüdames
keset kõige tugevamat saginat
järsku su kõrval
sureb välja mõni liivlane
laseb pilgu ringi
justnagu mereselga vaadates
palub tuld
ning sinakat suitsupilve välja puhunud
sureb tagasi
tagasi rahva sekka
kelle keskelt ta on välja uhutud
nii surevad välja liivlased"

 

Päikese loojumist tähistav kellaosuti Kolka neemel, selle esmafraas on liivi keeles - päva luojimi...

| Üles |

 

Lõpetasime oma Kolka idülli taas Divjurinas... Polegi midagi öelda - lihtsalt väga head toidud!  Ja mõni sai tühjaks juua oma kitsepiimapudeli.

 

Kitsepiim :)

| Üles |

 

Kell näitas juba prisket pärastlõunat, kui keerasime Kolkast Ventspilsi poole. Ventspils... Kui Liisa väike oli, käisime seal ikka kordi, sest toonane Bernu pilsetina - Lastepark, täidetud äärest ääreni tollal ulmelisena tundunud HAGSi vidinatega oli mõnes mõttes unistuste mänguväljak - kõik kallimad jublakad, mille rootsi disainerid laste jaoks välja olid suutnud mõelda, leidusid kindlasti ka Ventspilsi Lastepargis. Ning loomulikult Venstpilsi Jurmala park ja Renka park... täis AD 2005 põnnide jaoks uskumatuid asju! Ent ka muidu jättis Ventspils tosin aastat tagasi mulje nagu mõni Saksamaa taasühinemise järel üles vuntsitud Ida-Saksa kuurort, mitte kui Läti linn. Sestap, ilusate mälestuste nimel, mõtlesime selgi korral Ventspilsi mitte vahele jätta. Ent enne linna tegime (loomulikult puhtast nostalgiast :)) paar stoppi.

 

Neist esimene oli peatus Irbene raadioteleskoobi juures. Irbene raadioteleskoobi rajas vene sõjavägi (või ilmselt oli initsiatiiv pigem KGB käes) juba 1974. a. Sõjaväeosa ise eksisteeris seal juba 1946. a saadik. Irbene taldrikutega luurati lääne sidet või mida iganes. Raadioluure keskuse tehnikaimeks sai RT32 - 32 m läbimõõduga taldrikantenn, mis on teadaolevalt Põhja-Euroopas suurim ning maailmas omasuguste seas kaheksandal kohal. Juba 1960-tel ehitas NL merevägi sinna 16 m taldriku (RT16) ning jaamas oli lisaks veel üks 8 m taldrik - RT8. Jaama teenindamiseks ehitati sellest kilomeetri jagu mere poole terve väike linn, kus elas ligikaudu 3000 inimest. Coldwarsites.net kirjutab:

 

"The 32m radio telescope is located in a forest 30 km north of Ventspils, Latvia, on the coast of the Baltic Sea. The whole military base included 3 radio telescopes: 32m, 16m and 8m as well as all the necessary infrastructure for up keeping over 2000 scientists, generals and soldiers with their families (i.e. a kindergarten, school, shops, technical support houses, 4 block houses with 260 flats, post office etc.) in an area over 400ha. The secret code name for this place was “Звёздочка” (a Little Star) and the road going through the town was “Набережная” (Riparian)."

 

Kui 1994. a vene sõjavägi Lätist lahkus, siis lõhkusid nad antennijaama seadmed ja pidid kogu kupatuse õhku laskma, kuid seda siiski ei tehtud. Tänaseks on 32 m taldrik korda tehtud ja sellega kuulatakse ametliku versiooni kohaselt kosmost. 16 meetrine peaks kah korras juba olema või kohe korda saama. Sellega peaks saama suhelda läti tudengite sateliidiga. 8 meetrise taldriku võtsid punakotkad aga endaga koju kaasa.

 

Praegu teleskoopide juurde ei pääse muidu, kui varem kokku lepitult giidiga. Sestap vaatasime iludust aia tagant, kuhu, nagu Area 51 aedade taha, oli kogunenud hulk antennihuvilisi. Taas - enamus nende autode numbritest olid välja antud Eestis...

 

Irbene suur raadioteleskoop

| Üles |

 

Jalutuskäik Irbene militaarlinnakeses tundus nagu kõnniks mõnes S.T.A.L.K.E.R. -i stseenis, kus iga hetk võivad varemete varjust välja astuda mõned pätid või Ukraina sõjaväelased ja su kohapeal maha kõmmutada, kui su enda sõrm päästikul peaks olema aeglane. Kuidagi absurdselt kõhe hakkas, kuigi päike paistis ning linnud laulsid. Ebareaalsust suurendas üksik roostes soojak, millest kostus punkrokki ning mille kõrval vedelesid hunnikutes põletatud kaablijäägid ning puruks pekstud elektroonika... Autosse istudes oleks justkui kuulnud Sydorovichi häält..:

 

"Good hunting, Stalker...!"

 

Irbene kummituslinn - nagu kaadrid kultusmängust S.T.A.L.K.E.R

| Üles |

 

Teiseks peatuseks enne Ventspilsi sai Ovisi majakas. Taas nostalgialaks... Kahjuks oli ka see juba tänaseks suletud - sinna jõudes sattus olema juba kellaaeg selline. Ovisi majakas iseenesest ei ole väga põnev - nagu tötsakas kõrge konservikarp, kuid faktina - et see on Läti vanim töötav majakas (ehitatud 1814) on see märkimisväärne. Lisaks on majakasse tänasel päeval asutatud majakamajandust tutvustav muuseum; nagu ma oma esimesest külastusest mäletan, oli ekspositsioon päris paeluv.

 

Allkiri

| Üles |

 

Jõudsime Ventspilsi üsna õhtu eel. Üle suure silla sõites tervitas kohe vana hea lilleline lehm, mida oma tosin aastat tagasi väike Liisa väga fännas… Mõnes mõttes ma kartsin pisut Venstpilsi tulekut. Nagu see mõnikord juhtub kohtadega, millest on ilusad mälestused, kuid kuhu taas kohale minnes saad aru, et noil mälestustel pole mitte midagi pistmist kohaga, vaid su endaga ja selle konkreetse looga selles kohas. Ent kõigi kartuste kiuste esimesed muljed linnast olid ikkagi ka täna positiivsed - kardetud mahakulumist ja allakäimist ei paistnud nagu kusagilt. Samas kõik ei läinud lepase reega, sest omamoodi kadalipuks kujunes hotelli otsimine. Olin arvanud, et praeguses postkoroonaajastus pole majutuse leidmine probleemiks, kuid võta näpust - hotellid olid rahvast täis. Väga täis. Koputasime üha uutele ustele - tulutult... Kui olime juba pea tunnikese ringi sõitnud, soovitati ühest pisikesest hotellist küsida majutusasutusest nimega "Dzintarjura" uue kontserdimaja lähedal. Küsisime siis ja seal lõpuks meile koht ka leidus. Hind on pisut krõbe ja tuba selle eest tavaline, kuid lõpp hea, kõik hea.

 

Peale hotelli sisse regamist viskasime asjad tuppa ning läksime kohe lastele rõõmu valmistama - esimene peatus: Bernu pilsetina. Jah, eks pisikesed olid esialgu rõõmsalt üllatunud ning jooksid kiljudes peale. Ent kui ma proviandi-ringilt naabruskonna Rimisse tagasi jõudsin, siis oldi juba üsna tüdinud, kuigi park oli alles avastamata riistapuid täis. Järele mõeldes oli põhjus ka üsna ilmne - esiteks andis tunda pika päeva väsimus ja teiseks - selliseid mänguväljakuid on juba igal pool. Võib-olla mitte sellises kontsentreeritud koguses, kui Ventspilsi Lastepargis, aga siiski. Sestap mõne toru või ekstravagantse kiige asemel kujunes Lastepargi põnevaimaks sündmuseks hoopis Ruhja mullijäätis...

 

Bernu pilsetina

| Üles |

 

Maandusime juba videvikus Venstpilsi uue kontserdimaja ees. Silt maja ees andis teada, et muuseas olla selle linna uue ime ehitanud Merko Ehitus. Esialgne plaan oli vaadata kontserdimaja ja selle esist pompöösset purskkaevu-skvääri ning siis minna kõndima öisele rannapromenaadile, kuid plaaniks see jäigi - hullutavad udupurskkaevud tegid headesse kavatsustesse omad korrektuurid...

 

Ventpsilsi kontserdimaja ja selle esine purskkaev on linna ühed viimase aja ehted. Pärinevad need Stuttgardi arhitektuuribüroo - Studio 2050 repertuaarist, autoriks David Cook. Kombo on muljetavaldav, pisut üle võlli nagu kõik asjad siin linnas, kuid kõiksugu auhindadega pärjatud ning tunnustatud. Kuigi maja ise tundub põnev, jätab maja esine veel põnevama mulje. Hiigelpurskkaev, mis viitab Kuramaa kuldaegse hertsogi, Jakob Kettleri, fregatile "Wallfisch", mis Venstpilsist 1651(? - kui jäi õigesti meelde) olla Gambiasse teele asunud, pardal vaprad kuralastest kolonistid. Cooki interpretatsioonis koosneb mälestus sellest mastidest ja raaderägastikust, mille vahel visklevad veejoad ja ultrahelipurskkaevud. Laevateema Venstpilsi kesklinnas ei ole juhuslik. Kuramaa hertsogiriigi õitsenguajal muutus Venstpils riigi laevaehituse keskuseks. Siin ehitati 44 sõjalaeva ja 79 kaubalaeva ja just Venstpilsist saadeti teele laevad, et koloniseerida ja orjastada nagu tegid toona kõik edumeelsed Euroopa riigid. Purskkaevud panevad hullu juba päevavalges, kuid pimedas pannakse tööle ka võimas tulevärk. Koos veega, peab tunnistama, on see üsna paeluv. Meie lastele ent osutusid vastupandamatuks hoopis udupurskkaevud, milles nad selle viie minuti jooksul, mil emme tänavabatuute pruukis, jõudsid end läbimärjaks teha (no ja issi ei saa ju lapsukesi keelata...). Et loojangud on siin punased ning jahedad, jäigi vanalinna jalutuskäik (vähemalt mõnele) märgade riietega katki.

 

Fregatt "Vaalaskala"

| Üles |

 

"Issi - vaata mind!"

| Üles |

 

Hotellis selgus, et Laura pole üldse enam sel õhtul linnast ega kõndimisest huvitatud. Hele jäi ohvrimeelselt resoluutse võsukesega küpsiseid sööma ja multikaid vaatama, me Annikesega viskasime soojemad riided peale ning läksime sadamasse loojangut vaatama... Õhtut jääb meenutama võib-olla ka üks ebaoluline seik, kuid armas siiski. Kõndisime mööda rannapromenaadi muulide poole ja ma üritasin midagi pildistada. Et näpu vahelt tulistamiseks jäi liiga pimedaks, siis otsisin sobilikke asju, mille otsa saaks fotokat toetada. Koperdasime selle tegevuse käigus peaaegu kailt merre ühe daami, kes kaiäärsele tugimüürile oma hiigelsuure objektiiviga aparaati statiivi otsa seadis. Nähes mu käes fotokat naeratas ta säravalt ning soojalt ning noogutas mõistvalt. Aga võib-olla ta ei hakanud lihtsalt lapse nähes mu kõrvu tuliseks tegema... 

 

Ja ongi tänaseks kõik.
 

Ventspilsi sadam

| Üles |

 

 


 

04.08.2020. Kell 23.50. Hotell Dzintarjūra, Ventspils
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 Crème brûlée ja must kohv Ventspilsi Rātsgaldsi kohviku moodi

| Üles |

 

Saabusime Helega just Venstpilsi muulilt päikeseloojangut vaatamast. Jah, jälle, sest täna oli meie kord. Bacchus on õnnistanud mu külmkappi Sitsiilia veini ja Läti cheddariga. Põnnid magavad ja vist nüüd juba Hele ka. Panen siis lühidalt kirja tänase päeva märksõnad.
 

 * * *


Hommikusöögi buffeelauas tekkis idee jääda Ventspilsi veel üheks ööks. Mitte, et hommikusöök selleks kuidagi oleks inspiratsiooni andnud (ei tahaks vigu otsida, ent ma arvan, et see kanarulaad oli lõigatud lahti juba kuu aega tagasi), vaid pigem juurdus kohvitassi kõrval teadmine, et kui püüda rahulikult elukest võtta, siis ei ole mõtet õhtu eel kusagile kimama hakata. Hetkel neid sissekandeid tehes võin kinnitada, et see oli põnnide protestidest hoolimata ikka üks väärt idee.

Hommikune Venstpilsi vanalinn üllatas: mõnusalt vähe, kuid samas piisavalt rahvast, kohvikud, vanad majad, lilled, munakivi- ja betoonkiviteed. Uus ja vana läbisegi ning külg-külje kõrval. Ega ajalugu olegi seda linna väga õnnistanud. Linn arenes ümber ordulossi juba 14. sajandi alguses. Tõeliseks kaubandus- ja laevaehituskeskuseks kujunes see hertsog Jakob Ketleri ajal 17. sajandi keskpaiku, kuid Rootsi-Poola ja Põhjasõja ajal põletati ja rüüstati see praktiliselt maatasa. Praegune vanalinn kerkib uuesti 19. sajandil, kui tsaaririik ampsas läbi linna potentsiaali jäävaba sadamana. Linnale puhus elu sisse taas laevaehitus ning raudtee, mille tõttu 19. sajandi lõpuks kujunes Ventspilsist tsaaririigi kasumlikuim sadam Läänemerel, hoolimata sellest, et näiteks Riias ja Liepajas olid sadamad suuremad. Ventspilsi praegune linnapilt tuleb transiitnaftarahast, millele pandi alus tegelikult juba nõukogude ajal. Impeerium nimelt ehitas Venemaa avarustest linna sadamani õlijuhtme, mille kaudu veeti laevadega maailma toornaftat - see oli üks punavene olulisemaid rahaaknaid teise ilma. Kuna torujuhe jäi alles ka peale Läti taasiseseisvumist, siis selle transiidirahadega ehitati üles tänase linna muljetavaldav infra. Eks tollest naftarahast ja sellega seotud poliitilistest ja kriminaalsetest lugudest räägitakse tänagi, mida tegi küll linnapea ja mida tegi tema naine... Aga see selleks. Naftaraha abil turgutatud linn on igatahes üks ebalätilikumaid linnu - sovjetiriigi kohta natuke liiga korras. Kirevat ajalugu arvestades on Ventspilsi vanalinn selline nagu ta on - kirju ning läbipõimunud. Sekka siin-seal toretsevad absurdsed Venstpilsi lehmad. Ent linn on tegelikult kuidagi mõnusalt sisse elanud. Kui kakskümmend aastat tagasi tekitas see betoonkiviorgia, abstraktsed skulptuurid, mida toona kõik kohad tundusid täis topitud olevat, ja ülesviksitud hruštšovkad vastakaid tundeid, siis tänaseks on see kõik kaetud juba kerge vaseroostega. Betoonkivid ei ole lagunenud, kuid on muutunud hallimaks, vanad majad on endiselt vanad, hruštšovkad on endiselt hruštšovkad, kuid stiilsemad, lillevanikud ehivad endiselt tänavanurki... Samas on see kõik kuidagi kokku sulanud moodustades õdusa ja muretu miljöö, luues mulli linnast, mis on rahul ja rahu teinud möödanikuga, mäletades viimasest paremat ning elades edasi tänases. Käisime turul ja kohvikutes, hankisime Stena Line terminaali turistiinfost Kuramaa kohta lugemist, jõlkusime Raekoja platsil ning lihtsalt tänavatel, isegi raamatupoodi kiikasime. Lihtsalt mõnus hommikupoolik. Stena Line ootesaal jäi lastele meelde muidugi tänu lendavale lehmale ning kakaoautomaadile, minu päeva naelaks jääb vist Ratsgaldi kohviku creme brulee... Ahjaa, Laural õnnestus turul "emps" ära rääkida - nüüd käib ta ringi helkiva nokatsiga, mida suure tõenäosusega näeb ka tulevastelt satifotodelt...
 

Lendava lehma mulaaž Stena Line terminaalis

| Üles |

 

Turuplats

| Üles |

 

Mälestusmärk tõlkijatele

| Üles |

 

Janis Fabriciuss - täitorniga lätlasest punaohvitser. Ikka uhkelt pildil ja pildis...

| Üles |

 

Vanalinnas...

| Üles |

 

Rātsgalds

| Üles |

 

Ventspilsi orduloss

| Üles |

 

Ventspilsi kail...

| Üles |

 

Mäletan, et Liisa oli kunagi väga rahul suslasõiduga ümber Venstpilsi Jurmala pargi (läti keele tund nr 4: Jurmala tähendab mereranda) ja park ise oma ankrute allee ja Džunglirajaga oli omal ajal pisut nagu ennenägematu pargiasjanduse imeasi Baltikumis. Seepärast mõtlesime vanade mälestuste ergastamiseks veeta pärastlõuna seal.

 

Ventspilsi Jurmala park on koos Renka pargi ja Lastepargiga üks taasiseseisvuseajastu sümboleid ja märke (kuigi kõik need olid olemas parkide-aedadena juba ammu enne uut Lätit, kuid on üles tuunit' peale 1992. aastat). Jurmala park - suur linnapark, tõeline - "парк культуры и отдыха". Selle territooriumile jääb suur metsaala, millesse on pikitud seikluspark, skulptuuripark, vabaõhumuuseum ja mitmed mängualad, pargi servas on isegi veepark (kuigi see pole enam vist otseselt pargi territooriumil). Pargi visiitkaardiks on kahe peatusega raudtee, millel opereerib auruvedur. 600 mm rööpavahega susla, mis ümber Jurmala pargi ringi sõidab, pärineb aastast 1916 ning veab paari ajastutruud reisivagunit. Mõni aasta tagasi seisis muuhulgas seal töö-ootel ka DT-74 kabiiniga diiselvedur, aga seda täna näha ei olnud - võib-olla konutas depoos.

 

Kõndisime mööda ankrute alleed - ankrud (kokku ligi 60 eksemplari) on "päris" ankrud, "päris" laevadelt ning tegelikult Venstpilsi vabaõhumuuseumi eksponaadid - jaamahooneni. Ka jaamahoone (tegelikult on neid liinil lausa kaks - teine  asub ringi oposiitses küljes ranna lähedal - on vabaõhumuuseumi osa ja esitleb 1910-te raudteeolustikku. Kassas selgus, et susla väljub alles pooleteise tunni pärast, mis jättis meile kenasti aega vabaõhumuuseumile tiir peale teha. Muuseas - rongipilet on kallim, kui muuseumipilet (rong - 3 euri, vabaõhumuuseum - 1 eur).

 

Ventspilsi muuseumite kodulehel kirjutatakse vabaõhumuuseumi kohta järgmist:

 

"A branch of Ventspils Museum, the Seaside Open-Air Museum was founded in 1954 by order of the executive committee of the time (as the Ventspils Museum of Maritime Fishing). It’s sphere of activity encompasses the Kurzeme coast of the Baltic Sea. A 7-hectare plot of land was granted to the museum, and it opened to visitors on 3 June 1962. The first director, Andrejs Šulcs, made a great contribution to the establishment of the museum and the collection of exhibits. Part of the exhibition is located out of doors, and part is within an exhibition hall and gallery building opened on 5 June 1970, which also houses the museum collections. These include more than 20 000 items, reflecting all aspects of the life of Latvian and Liv fishermen and farmers. The largest of the museum’s 600 exhibits is a windmill from Piņķi in Užava Parish, brought to the museum in the early 70s, while the smallest is a needle used to attach floats to a net. The greater part of the collection was brought together in the 60s and 70s. A favourite attraction at the Seaside Open-Air Museum /.../ is the narrow-gauge railway, with its 1.4 km long Circle line and 3,0 km long Mountain line. /.../. The open-air exhibition also includes the museum’s collection of anchors, the oldest of which date from the 18th century."

 

Võib-olla vabaõhumuuseumi õhustik pole päris võrreldav Riia Vabaõhumuuseumiga, kuid oma võlu on sel siiski. Mõneti õlgu kehitama panevad mõned nüansid selles muuseumis, näiteks sajandivanuste võrgukuuride vahel kulgevad  betoonkiviteed... Teisalt annavad need oma nüansi atmosfäärile - kus siis mujal ometi kui Ventspilsis - ja igal juhul leidub seal üht-teist põnevat vaadata: meie oma poolteist tundi suutsime seal küll probleemideta surnuks lüüa.

 

Vabaõhumuuseumi vidinad Jurmala pargis

| Üles |

 

Jurmala park. Aigars Bikše. Peremehe levitatsioon suvisel pööripäeval Kurzeme sinise lehma kohal

| Üles |

 

Laura ja Piraat

| Üles |

 

Tuuleveski Užavast, ehitatud 1864. a

| Üles |

 

Mõned paljudest muuseumi võrgukuuridest

| Üles |

 

Sepikojas...

| Üles |

 

Kõikvõimalikke mesitarusid rannaküladest

| Üles |

 

Lielirbe baptisti kirik

| Üles |

 

Rongisõit on ajavõit... Sättisime end aegsasti perroonile valmis. Juba tuligi tossutades susla ja kõik see lasteparv ühes saatjatega pressiti vagunitesse. Sõit võis alata. Ventspilsi vabaõhumuuseumi rongi kohta öeldakse muuseumi lehel järgmist:

 

"Narrow-gauge railway – The rails are 600 m wide, which is the smallest railway gauge in Latvia. The locomotive was built in Germany in 1916. Maximum speed: 20 km per hour. The locomotive arrived in Latvia during the First World War and served on a line linking Ventspils with the fishing villages to the north: Staldzene – Jaunupe – Ovīši – Lūžņa – Miķeļtornis – Lielirbe – Sīkrags – Mazirbe – Slītere – Aži – Dundaga – Plintiķi – Cīruļi – Talsi – Stende. Once a convenient means of transport for the local population, it served the needs of foresters and fishermen up to the early sixties. It has been at the museum since 1964"

 

Vana saksa susla ja raudtee...

| Üles |

 

Pargist lahkudes jätsime magustoiduks džungliraja. Viimane, tõele au andes, on küll pisut ära väsinud ja kohati isegi lagunenud (eriti selle tagumine osa, mis kunagi koosnes pakkudest ja erinevatest pinnakatetest), kuid oma ronimishimu said siiski kõik rahuldatud ilma mõne paku otsast alla kukkumata.

 

Hetki ankrute alleelt

| Üles |

 

Venstpilsi Jurmala pargis saab ka praamiga sõita

| Üles |

 

Venstpilsi Jurmala pargi Džunglirajal

| Üles |

 

Kell oli vaikselt sättinud end juba kuue peale, kui parkisime auto Renka pargi veerel. Varasematest käikudest on see park jätnud alati ühe põnevamatest muljetest ses linnas. Ilmselt tänu hiigelsaapale ja kaabule ning tervele plejaadile teravmeelsetele skulptuuridele. Kui proovisin hetk tagasi guugeldada pargi lugu, siis suurt midagi mõistlikku sõelale ei jää - öeldakse, et park käinud 20 sajandi algul Venstpilsi ühe toonase jõukama perekonna - Reinke - villa juurde. Pärast taasiseseisvumist on park rekonstrueeritud. Selle protsessi juurde käivad naturaalselt ja Venstpilsile iseloomulikult igat sorti kivist ja muudest materjaidest iludused ning peletised, mille kohta visitventspils.com pajatab pisut puises eesti keeles midagi sellist:

 

"Pargis vallatlevad „Pilvelambakesed” – 10 oinast ja tallekesed (autor Ģ. Burvis). Puitskulptuuride Aialoomakeste grupis jalutavad lehm, kass ja rohutirts (autor A. Dzērve). Kuid suur 4m kõrgune „Kärbes” (autor U. Kurzemnieks) ei lenda ära ja lubab lastel ronida mööda oma paljusid jalgu. Reņķa aias oma hiigelsuure saapa, kaabu, võtmekimbu, nööbi ja lõngakera on kaotanud Lutausis (autor I. Berga) ning elukoha leidnud „Kilpkonn” (autor V. Šuškēvičs). Samas on karjas „Merelehm“, kes saab hästi läbi „Krabide krabi” ja „Lõngakeraga”".

 

Ent me polnud täna Renka pargis skulptuuride pärast, vaid läksime piknikule. Või õigemini - põnnid tegelesid ikka skulptuuridega, nemad neid ei mäletanud 2014. aastast ja neid igasugused kujukesed päris vaimustasid. Sellal, kui meie toidukraamiga tegelesime, jooksid nad Pilvelammaste ja igasugu muude tegelaste vahel ringi ja olid väga rahul. Korraks küll tundus, et piknik jääb ära, sest kohe autost välja astudes saime sahmaka vihma. Ent kergeks sabinaks see jäigi. Meil oli läti cheddarit, ülihead pähklitega salaamit - eile ostsin, koorkleibu, tomateid ja muud head-paremat, mille kõrvale maitses hea Sitsiiliast pärit Pinot Giorgio... Kui vein ja Saaremaa kurk ämma-äia peenramaalt välja arvata, siis muudele toiduainetele oli peale kirjutatud: "Made in Latvija"... Nad võivad teha seda suure uhkusega, sest mant on tõesti maitsev. Saladus tundub peituvat selles, et lätlastel pole maitseaiete kasutamisega sellist krampi nagu eestlastel. Vähemalt senini pole pidanud kohalikus ninaesises veel pettuma.

 

Renka park

| Üles |

 

Õhtusse mahtus veel perekondlik võiduajamine elektrikaarikutega vanalinnas ning meie seltskonna 40+ reisiliste jalutuskäik loojangul Ventspilsi läänepoolse muuli tippu, kus sadamasse veniv hiiglaslik Kreeka tanker andis kolme puksiiri kaasabil silmapaistva  balletietenduse manööverdamiskunstist.

 

Elektriliikuritega linna avastamas

| Üles |

 

Ventspilsi merepoolsem lehm

| Üles |

 

Muuliidüll

| Üles |

 

 


 

05.08.2020. Kell 22.25. Hotell Pie Jāņa Brāļa. Liepaja
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jurkalne liikluspolitsei

| Üles |

 

Pärast hommikusööki pakkisime otsustavalt asjad, et jätta Ventspils selleks korraks selja taha. Sihiks sai seatud Jurkalne...

 

Jurkalne liivapank on üks Läti ranniku ägedamaid loodusimesid. Jurkalne küla tegelikult on panga geograafilise asukoha mõttes pigem nagu märksõna, sest astang kulgeb mitukümmend kilomeetrit mööda rannikut ja muuseas ka randa saab hästi hõlpsalt hoopis paar kilti Jurkalnest lõunas, Labragsis, Muizupite jõe suudmes. Kui muidu tuleb üldjuhul astangust alla ronida, siis seal saab ühes jõesuus mõnusalt randa jalutada ja ei pea turnima kohati poolpehkinud puittreppidel. Käisime Jurkalnes ... 20 aastat tagasi? Toona oli see täiesti metsik koht - rannal mitte hingelistki. Toona ujusime ja vedelesime panga all liival tunde paljalt kedagi häirimata, ega seganud meidki keegi. Ega selgi korral väga palju rahvast seal ringi ei kõndinud, ent siiski lonkis nii mõnigi mööda liiva - riieteta ujumiseks igatahes oli liiga rahvarohke koht.

 

Jurkalne astangu moodustab liivakivi pank. Tegelikult see nagu polegi päris liivakivi, rohkem nagu luide, mida meri servast sööb ja on ajapikku tekitanud kuni 20 meetrise pudiseva astangu. Päris liivakivikalju on sealkandis kah olemas, aga mõnikümmend kilomeetrit Liepaja poole, Ziemupes... Ent tulles tagasi Jurkalne rannaastangu juurde, siis seal kõndides pidi tunnistama, et see rannik kannatab vabalt välja võrdluse nii mõnegi maailmas reklaamitud-tuntud loodusimega. Ja, mis peamine, üsna rikkumata ja ääretult maaliline on see paik mu mälupiltides ja on õnneks enam-vähem selliseks jäänud tänaseni.

 

Jurkalne rand ja liivakivi klint

| Üles |

 

Marutavast rannatuulest kosumiseks mõtlesime kusagil mingi kohvipausi teha. Hele luges turismiinfost välja, et Jurkalnes olevat tuulte muuseum. Keerasime siis otsa põhja poole tagasi eeldades, et kui on muuseum, siis vast on ka kohvik. Kohviku leidsime, ent muuseumiga läks pahasti - oli teine suletud.

 

Peatasime auto Pilsberga krogsi - läti keele tund nr... (noeiteamitmessee juba on) - Linnamäe kõrtsu ees Jurkalnes. Ent enne kõrtsituppa sisse astumist paelus me tähelepanu põnev-absurdne ... puidust maja või õigemini lavaehitis kogukondliku õunaaia kõrval. Arvatavasti on tegemist kohaliku lauluväljaku või külaplatsiga. Igatahes leidis Hele tagurpidi keeratud paadi alt isegi interneti.

 

Jūrkalnes ābeļdārzs - Jurkalne "õunaaia kuur"

| Üles |

 

Külaplatsi kõrval seisab vanade puudega palistatud kirikaias Jurkalne Joosepi kirik, mille vanemad müürijupid pärinevad juba 1590-st aastast. Jurkalne kirik võiks olla külakirik nagu ikka, kui sellega ei seostuks üks põnev fakt. Nimelt on tegemist katoliku kirikuga - mis juba iseenesest luterlikus Lätis on pisut üllatav, kuid Jurkalne kirikuga on seotud ka ühe pisike rahvakillu - suitide - lugu Lätis. Suidid tegelikult on samuti lätlased, kuid nende kombestikku ja kultuuritausta on juba pea pool tuhat aastat määranud katoliiklus, mis tänaseks on vorminud selle piirkonna inimestest mingi samalaadse kultuurienklaavi nagu näiteks meie vanausulised Peipsi veerel või kariimid Turaidas. Suidid räägivad läti keelt, aga neil on oma dialekt. Samuti on neil omad rahvariided, luterlikest lätlastest oluliselt teistsugused tavad ning isegi oma lipp: Poola lipp, mida ehib ornamentaalne rist. Suitide nimigi viitab katoliiklusele, täpsemini jesuiitidele. Viimased eksportis piirkonda kunagine Alsunga mõisnik, Johan Ulrich von Schwerin 1623. a, kui ta poolatarist mõisapreiliga abiellumiseks pöördus katoliku usku. Et pööre ei olnud formaalne näitab see, et peale usuvahetust hoolitses ta usinasti usupööramise eest, mida piirkonnas hakkasid toimetama jesuiitidest misjonärid. Suitide oma kodulehel - suitunovads.lv kirjutatakse nende ajaloo kohta järgmist:

 

"History of Suiti goes back almost 400 years to a romantic story in 1623. Reformation in Grand Douchy of Courland took place 1561. In that year duke Gothard Ketler abandoned Catholic religion to become a Protestant (Lutheran). So had to do also the whole population of Courland. Practicing Catholic faith from 1561 untill 1617 was a criminal offence. But in 1623 the owner of Alsunga region, Johan Ulrich von Schwerin, in order to marry a Polish court lady Barbara Konarska, agreed to re-convert to the Catholic faith. After the marriage he had to live in exile in Lithuania and Poland until 1632, as he could return to Alsunga only after his father's death. In 1634 Johan Ulrich invited Jesuits to establish a mission in Alsunga to help him turn all his peasants again into Catholics. He donated land to the Catholic congregation and with the help of Jesuits forcibly removed a Protestant priest from Alsunga."

 

Naabermõisnikud olid misjonitöö osas üsna vaenulikud - vaene katoliiklasest mõisahärra mürgitati, mistõttu läks kohepeal isegi nii korralikuks naginaks, et Poola kuningas pidi sellesse jõuga sekkuma. Aga eks kohalikel protestantidel oli ka pisut põhjust tige olla: kui muidu oli katoliiklus kriminaalkuritegu, siis nüüd püüdsid jesuiidid asja tagasi pöörata. Näiteks Alsungas, mis toona oli päris tegus linnake, lubati lõpuks elada vaid katoliiklastel. Et sigasid pärlitest eristada, pidid katoliiklased kandma omaette vormi, millest siis ongi tekkinud suitide rahvarõivad. Ka seati piirangud abiellumisele põrgulistest luterlastega jne, jne... Kired vaikselt jahtusid, katoliiklased ikkagi jäid ja nii tekkis ajapikku rahvakild, mille arvukuseks tänagi arvatakse olevat rohkem kui kaks ja pool tuhat hinge. 2008 a taheti Alsunga vald liita Kuldigaga, kuid kohalik rahvas, kellest enamuse moodustavad suidid, hakkas protestima ja nõudis parlamendilt oma valla säilitamist - riigipead kuulasid seekord rahvast. Suitide kultuuriruumi peetakse piirkonnas isegi maailma mastaabis oluliseks  - 2009-st aastast on see kantud UNESCO nimistusse.

 

Jurkalne Joosepi kirik

| Üles |

 

Jurkalne tuulemuuseum oli küll suletud, ent Pilsberģu krogsi - läti keele tund nr ...7?: krogs tähendab kõrtsu - uksed seisid täiesti lahti. Ülimaitsvad road! Kõik olid rahul! Täiesti omaette tase on kohalik Užava kali, mille tehas asub mõni kilomeeter Jurkalnest Ventspilsi poole - mõnus, mõrkjas, tummine ja krõps ning, mis peamine, mitte kohutavalt magus nagu see sodi, mida sageli kalja pähe müüakse.

 

Pilsberga krogs

| Üles |

 

Pavilosta on väike külake Jurkalnest mõnikümmend kilti Liepaja poole. Küla on sellel kohal kohaliku Upesmuiža mõisniku armust, kes 1880-tel Saka jõe suhu korralikud muulid ja sadama - Paulshafeni - ehitas. Sadam puhus suurema elu sisse ka külakesele, mistõttu enne esimest ilmasõda ehitati seal laevu ja veeti välja ehitusmaterjale, eelkõige kive Liepajasse. Idüll kestis esimese ilmasõjani, milles sakslased lasksid küla üsna peeneks. Läti iseseisvuse ajal sai see pisut uuesti jalad alla, kuid peale teist ilmasõda suleti enamus keskusest nõukogude sõjaväe armust ning osa majandas kalurikolhoos. See kooslus räägib ise enda eest ja määrab ka tänase linnakese ilme... Merepoolses osas, endise mõisa õlleköögi juures, mis täna toimib muuseumina, on õige pisut tunda endist hõngu, kuid enamus asulast on kole sovjetiaegne kobar.

 

Ma oleks ilmselt Pavilostast üsna kohe ära sõitnud, ent Hele-Annike sattusid muuseumisse ja jäid sinna. Seepärast jalutasime Lauraga muulil ja lihtsalt logelesime valgel liivarannal kuniks muuseumlased seansi lõppedes endast teada andsid...

 

Pavilosta vanimas majas on nüüd muuseum

| Üles |

 

Pavilosta

| Üles |

 

Pavilostast edasi kadusime metsade ja luidete vahele, eesmärgiks Ziemupe.

 

Ziemupe küla mingi ilmaime pole. Ajalukku on läinud see koht peamiselt seetõttu, et 1758. aastal sõitis tormiga küla rannikul karile sõjalaev "Moskva". Sadakond meremeest hukkus... Täna ent ehk teatakse seda kohta enam liivakivikalju järgi, mis, võrreldes Jurkalne kandi liivaastanguga, näeb välja lausa päris kaljuna. Küla keskuseks on Ziemupe mõis, ent viimasest pole peale üsna jõhkral moel SPA-ks ümber ehitatud peahoone suurt midagi järel (ja see, mis on, meenutab disnilandi). Küla Liepaja poolsest servast võib leida üsna ägeda puukiriku. Kiriku kirjeldus oli üks neid argumente, miks üleüldse otsustasime välja kannatada üsna pika ja aukliku kruusatee maanteelt Ziemupesse.

 

Ziemupe kirik näeb väljast (ja ka seest) välja üsna tagasihoidlik nii dekoorilt kui mahult. Kirjutatakse, et kirik on oma põhiplaanilt üldse üks väiksemaid kirikuid Lätis. Väljast ta nüüd nii tilluke ei tundunud, pigem jättis põneva mulje see, et kirikul puudub kellatorn. Praegune kirik ehitati 18. sajandil varasema puukiriku asemele. Viimase pärandusena näeb üsna lakoonilise interjööriga kirikus väga rikkalikku barokset altarit  (dateeringuga AD 1684). Nõukaajal olla kirikus pesitsenud punakotkad, kuid nende päälik olnud valge vares, kes ei lubanud kriku interjööri ära rüvetada ja lõhkuda, mistõttu okupatsiooni lõppedes anti üle korras pühakoda.

 

Kiriku juurde jõudes selgus, et see on suletud. Lapsed hakkasid tamme otsa riputatud kiigel hullama, meie kõndisime piki seinaääri püüdes akendest sisse piiluda. Järsku ilmus kusagilt jalgrattal õhetav vanem proua, kes avas käärkambri ukse ning palus meil lahkesti sisse astuda. Kuidagi mingi öökullipost töötas, sest ta tuli kohale ekstra meie pärast. Daam oskas rääkida kirikust ja Ziemupest, ent varsti läks jutt ääremaadele, külade elust tühjaks voolamisele ja vaiksele hääbumisele. On vaid üks koht elamiseks - Riia ja võib-olla sealtkandi rotimatele inimestele ka Liepaja. Tuttav nagu meie vabariigiski levinud arusaam: elu on võimalik vaid Tallinnas... Ziemupe proual oli vähemalt lahendus teada - kui kruusateele saaks peale asfaldi, läheks paremaks  - vähemalt oleks aeglane väljasuremine kergem.

 

Ziemupe luteri kirik

| Üles |

 

Ziemupe: mälestumärk leivale

| Üles |

 

Ziemupe mõisamaja

| Üles |

 

Ziemupe autobussiterminaal

| Üles |

Ziemupe keskus jättis unise ning inimtühja  mulje  - nagu küla muiste. Ühe endise mõisahoone ees ent kihas elu: üks mees tõstis Aldarise kirjadega õllekaste asutusse, mille pealkirjast võis aru saada, et tegemist on kunsti ja käsitöökeskuse ning toidupoega. Akna all unistav müüja vaatas meid üsna uudishimulikult ja näitas hea meelega kohalike taieseid. Samas nagu ei kõnetanud villased sokid ega vildist prossid, mistõttu jätsime oma panuse kohalikku rahakotti lunastades mõned jäätised.

 

Ziemupe looduskaitseala, kaldakalju ja liivaranna leidsime külast pisut eemalt, kalmistu külje alt...

 

Ziemupe rand

| Üles |

 

Sõitsime Liepajas poole viljapõldude vahel mööda väikseid tolmuseid rannaäärseid teid. Kõikjal kasutati päikeselist ilma - kombainid huugasid viljaväljadel, veokad lookas raskest lastist, roomasid vaikselt auklikke kruusateid pidi kuivatite poole. Mööda rannaluiteid looklevate teede ääres näeb senini igal pool märke punaarmee endisest kohalolust. Kui asises põllumaastikus need hoonevared jäävad kuidagi rukki, nisu, põdrakanepi ja nõgeste varju, mõjudes kohati isegi pastoraali osana, siis sõites ranna äärt pidi sisse Liepaja põhjapoolsesse ossa leiad end ehmatavatest maastikest, kus kvartalite kaupa võib nautida nõukogude militaarlinna. Kuigi murud on niidetud ja poeakendel värvilised reklaamid, näeb see kõik seal selline välja nagu 40 aastat tagasi Tapal või Tartu Hiinalinnas. Kole...

 

Et saabusime Liepajasse üsna õhtul, otsustasime kõigepealt öömaja leida ja siis edasi vaadata, mis saab. Õhtu kujunes ent hoopis ootamatuks. Peale tosina hotelli retseptsiooni külastamist hakkas tunduma, et Liepajas öömaja neljale inimesele ei saa - kõik hotellid on täis. Ka kallid kesklinna asutused, rääkimata taskukohasematest ööbimiskohtadest kesklinnast eemal. Esialgu arvasime, et ju leidub lahendus nagu Ventspilsis, kuid veerandtunnid möödusid ja öömaja ikka ei olnud... Tiirutasime lõputult tsaariaegsetes kvartalites ja väljaspool neid, kesklinnas ning eemal, bookingu ja guugli järgi - ikka sama jama: kas on asutus välja  müüdud või saadaval vaid ühesed või üksikud kahesed toad, kuhu me neljakesi kuidagi sisse ei mahu. Ka sellist varianti ei leidnud, et võtaks siis kaks tuba - täis! Täis! Kõik olid täis! Lootusetu. Kesklinnas pakuti kahest tuba kahe lisavoodiga 250.- euri..., kusjuures retseptsioonis kaheldi, kas tegelikult kaks lisavoodit tuppa ikka mahuvad. Lõpuks autonavi järgi peatusime ühe täiesti suvaka maja ees, mille uksele tagasihoidlikult oli maalitud kiri "Pie Jana Brala". Esialgu ei reageerinud uksekellale keegi, kuid siis ilmus uksele neiu lapsega. Tütarlaps kuulas meid ära ning teatas siis, et neil on tegelikult hotell suletud, aga ta võib meile vastu tulla ja siiski ühe narivooditega toa leida. Tuba nägi välja lihtne, kuid kõik tundus magamiseks olemas olevat. Lisaks oli täiesti meie päralt terve alumise korruse pubi, mille kööki ja seadmeid võisme oma õhtusöögi valmistamiseks kasutada ja seal ka einestada. Peale meie elutses hotellis (hiljem köögis trehvates meeste omavahelise jutu ja välimuse järgi arvestades) tosin ukraina ehitajat. Et arveldamine toimus vaid sulas ja viimasega oli meil probleeme, siis läksime linna rahaautomaati ja toidupoodi otsima. Leidsime need kõik paar kvartalit eemalt Rimist. Päeva lõpuks oli ikkagi jälle kõik hea :)...

 

Kui õhtusöögi valmis ja söödud saime, hakkas hämarduma - mõte õhtusest kolamisest vanalinnas ei tundunud enam kellelegi ahvatlev...

 

Pie Jana Brala (tegelikult on see pilt juba järgmisest hommikust) hommikulaud

| Üles |

 

 


 

06.08.2020. Kell 23.55. Hotell Kuldigas Metropole, Kuldiga
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Liepaja

| Üles |

 

Öö möödus üsna metsikus palavuses. Kui avasin akna, siis täitis toa Raina tänava müra, mis ööseks hetkekski ei lakanud. Hommikune ärkaminegi toimus lõpuks seepeale, et ilmselt kõndis keegi mööda auklikku kõnniteed ja vedas järel mingit metallitükki; pakun, et näiteks reformvoodi raami, alasit või mingit tühja toru. Hele unenäos igatahes laulis Raimons Pauls, et:

 

"Mööda linna kõndis ingel ja kolistas...."

 

Hommikusöögi valmistasime taas hotelli kõrtsu köögis professionaalsete köögiriistadega. Ka igasugused maikasärkidega mehemürakad käisid aeg-ajalt läbi köögi või söögisaali, tervitades meid mokaotsast ja serveerides endale kiirnuudleid ning keefiiri, et siis mõne minuti pärast eesuksest kaduda... Kombineerisime ülihea inglise hommikusöögi, mille juures ainsaks üllatuseks said eelmisel õhtul Rimist ostetud külmutatud kartulipannkoogid - need osutusid laste rõõmuks hoopis sõrnikuteks; ju jäi õhtul külmikust näppu vale kott, sest ma tean kindlasti, et omast arust haarasin paki, millele oli kirjutatud "kartupelu pankukas" (läti keele tund nr ...).

 

Meil ei olnud Liepajas erilist aimu, kuhu minna või mida teha. Hele ja Annike on kusagilt turismiinfost haaranud mingisuguse templimängu ja koguvad sellesse punkte. Selle järgi sai templi kindlasti Merevaigu Hallist - kontserdimajast. Niisiis oli olemas siiski vähemalt üks eesmärk. Kohale jõudes selgus, et maja on veel varase hommiku tõttu suletud ja nii otsustasime aega sisustada Liepaja vanas sadamakvartalis kolamisega.

 

Sadama promenaadil ja sellest lõunasse jäävas vanalinna osas valitseb uskumatu arhitektuuriline segadus: jalutades kitsukestel tänavatel võib leida kogu läbilõike Baltikumi ehituskunstist alustades ca 1850-test kuni tänini välja. Kaunid lagunevad pitskaunistustega puumajad vahelduvad hruštšovkade ja igat liiki ilgete lobudikega nõukaajast, mille vahele on pikitud mõni sadama- või tööstushoone, juugendlik palvemaja või uus maitsetu pereelamu, mille ette on kohustuslikult pargitud mõni bemmi maastur. Kui endale tundus see jalutuskäik vägagi põnev, siis lastel viskas peale poolt tundi üsna üle, mistõttu olime sunnitud rahu sõlmima kohvikus "Vijolītes". Väga head koogid ja kohvi, väga normaalse hinna eest. Kuigi jah, eks selle interjööriga seal ilmselt palju rohkem küsida ei saagi.

 

Liepaja sadamakvartal

| Üles |

 

Enne kontserdimaja juurde naasmist jagunesime: mina võtsin ette jalutuskäigu vanalinnas, teised otsustasid templijahile minna. Liepaja kontserthall olla Venstpilsi oma järel Lätis teine ülimoodne (vist juba ütlesin eespool, et Riias kontserdimaja sellisel kujul ei ole senini). Niisiis, Liepaja Suur Merevaigu ...hall (?) on iseenesest päris äge maamärk. Kirjutatakse, et juba 1890-tel tahtsid linnavõimud ehitada kontsertsaali, kuid asjani jõuti alles 2003, kui korraldati arhitektuurivõistlus. 10 aastat hiljem läks lõpuks ka ehituseks. Arch Daily kirjutab:

 

"“Great Amber” is a monolithic, cone-shaped, slightly contorted structure with a transparent, amber- coloured façade. This façade envelops the irregular folded work of the concrete structure built around the building’s most important architectural element: the grand Concert Hall providing seating for more than 1,000 visitors."

 

2015. a valminud hoone kavandasid võistluse võidutööna Volker Giencke arhitektid Grazist, Austriast. Sama ettevõte on muuseas teinud kavandi ka uuele Riia linnakeskusele... Kontserdisaalil on 8 korrust ja 3 saali, lisaks mahutab see Liepaja kõrgema kunstikooli...  Ma ei teagi, kummal rohkem vedas: templiotsijad said ekskursi Merevaigumajas, mina nägin seevastu vanu tänavaid...

 

Suur Merevaigu kontserdimaja

| Üles |

 

Liepaja vanalinn on nagu Riias: valdavalt domineerib 19 sajandi II pool, nagu ilmselt enamuses vana tsaaririigi Baltikumi suuremates linnades, kus enne esimest ilmasõda saavutati elujärg, mida pole rohkem Läänemere kaldal nähtud ega kogetud. Uhked ja edevad kivimajad, sekka ka mõni vanem puumaja, mille kelpkatused viitavad nende päritolule 18. sajandist. Aga viimaseid ei ole palju. Eile Liepaja ranna äärsetes kvartalites nägime kenasid puumaju nagu Haapsalus või Kuressaares - kuurorti värk... Linn ent on vana - brošüüris oli kirjas, et lausa 1253. a teatakse sel kohal juba asulat. Põnev see, et linna nimi tulevat soomeugri sõnast "liiva", mis tähendab siis liiva või ka liivi küla. Ordu rajas sinna kantsi 1263. a andes sellele nimeks Libau. Praegune nimi on seotud tsaaririigis kasutatud Libavaga, millest siis peale teist ilmasõda tekkis praegune lätipärane versioon. Linnaõigused ja korraliku sadama sai linn hertsogiriigi ajal (õigemini siis selle teise hertsogi, Jakob Kettleri ajal) ja sellest peale on linn olnud Ventspilsi kõrval Kuramaa üheks tähtsamaks sadamaks. Enne Põhjasõda kaevati jõesuhu korralik kanal ja ehitati toona moodne sadam. Põhjasõja ajal purustasid rootslased linna, kuid sadam jäi. Õitseng tuli koos raudteega 1850-tel, kui nii kaubavedu kui kuurortlus hakkasid kõvasti sisse tooma. Poliitiliste jamade tuules hakati linna planeerima ja kasutama ka sõjasadamana - see jätkus ka nõukaajal ja pisut tänini - mistõttu linna nägu, eriti selle põhjaosas, on kujundanud militaarsed ambitsioonid. Muuseas teise ilmasõja ajal oli Liepaja üheks fritsude tähtsamaks allveelaevade baasiks Läänemerel...

.

Hetki linnasüdamest

| Üles |

 

Militaarpärandi kõrval on Liepajas üheks põnevamaks maamärgiks 1910. a avatud Peetri turg - Petertirgus. Parkisime auto pilgeni täis parklas juhuslikult tühjaks jäänud kohale, mille vastas kolm vene keelt kõnelevat parmu rahumeeli pudelist viina jõid. Peetri turg on päris turg - nii turg nagu see meie kohitsetud ühiskonnas tänapäeval olla saab: Columbia banaanid, Hispaania paprika, Hollandi tomatid ja Poola odavrõivad... Kuid siiski päris turg. Turg on sellel kohal juba väga ammu olnud, lihtsalt 1910. a ehitati praegune hoone vanema turu asemele prantsuse arhitekti, Louis Melville, kavandite järgi. Enne teist ilmasõda oli hoone kahekorruseline, esimesel korrusel asus kalaturg. Arhitektuuriasjatundjad on selles juugendlikus või art-noveau hoones näinud laene Andaluusiast, mauri arhitektuurist. Tjah... kui siis näiteks peasissepääsude ukseaknad... Liepaja Travel kirjutab:

 

"Designed by architect Louis Melville in the style of Art Nouveau, Peter’s Market pavilion is one of the most beautiful market pavilions in Europe and was first opened in 1910. The architect’s job was not easy – designing a luxurious pavilion at the location of the former barracks in addition to being surrounded by three churches, St. Anne’s Church to the east, St. Joseph’s Cathedral to the west and a synagogue that was south of Peter’s Market before World War II when it was destroyed in July of 1941. The Pavilion had a very innovative design for the time as it had roof windows that provided the interior of the building with light. Peter’s Market is Liepāja’s largest and Latvia’s second largest market."

 

Peetri turg

| Üles |

 

Peetri turg ja Püha Anne kirik

| Üles |

 

 Peetri turu kõrval asub ent veel üks Louis Melville (ei suuda tema kohta ka guugeldades midagi mõistlikku leida) taies - Joosepi kirik. Nagu sageli, on uus neoromaani stiilis kirik ehitatud 19. sajandi lõpul varasema kiriku kohale. Kirik õnnistati sisse 1911. a. Eks ta ole selline ...eee... kollasest tellisest uus kirik nagu neid on palju. Kui ent pisut hoogu maha võtta, siis võib fassadilt leida täitsa nauditavaid detaile - näiteks tillukesed sambakesest impostidega topeltkaaraknad ja kaaristumotiivid. Mulle isiklikult avaldas muljet aga ka ilus ja rikkalik interjöör...

 

Joosepi kirik

| Üles |

 

Kuigi ilmselt Liepaja suutnuks tähelepanu tõmmata veel päevaks-paariks, raputasime selle tolmu jalgadelt ja pöörasime autonina tagasi põhja poole. Turult muretsetud hea-parema saatel hülgasime päikeselise Liepaja ning võtsime sihi Kuldiga peale... Kuna teele jäi Aizpute, siis tegime seal väikese peatuse.

 

Aizputet teatakse eelkõige tänu 1250-tel Tebra jõe kaldajärsakule ehitatud ordulinnusele ja Aizpute mõisale. Linnus pole kunagi eriti suur olnud, seda küll laiendati XIV-XV sajandil ja ehitati hertsogiriigi ajal ümber peale rootslaste lagastamist, kuid oma mahult on see jäänud tagasihoidlikuks. 1682. a sai linnusest Aizpute mõisakeskus ja see ehitati ringi elamuks. Peale seda, kui 18. sajandi teises pooles ehitati mõisale teisele poole jõge uus peahoone, kasutati linnust osaliselt. XX sajandil  läks sellega nagu läks, restaureerima hakati 1990-te lõpul.

 

Parkisime linnuse ette, kuid juba kohale manööverdades paistsid linnuse ümber kõrged traataiad, mis ei tõotanud head. Mäest üles ronides selgus, et asi on restaureerimiseks suletud. Lonkisime siis uue peahoone juurde.

 

Aizpute 18. sajandil (Aizpute muuseumist)

| Üles

 

 Aizpute mõisa peahoonesse astudes selgus, et oleme juhtunud kohalikku koduloomuuseumisse. Kuna kõik viidad ja info oli lätikeelne, juhtus nii, et me sattusime kõigepealt keldrisse, kuhu oli üles seatud igasugust vana koli ning märkide järgi võis aru saada, et seda koli ka reaalselt kasutatakse näiteks sepatööks, kangakudumiseks jne. Olime just poole peal, kui ilmus üks umbuskliku näoga naine, kes pisut pika hambaga kehvas vene keeles püüdis mõnedele meie küsimusele, mis keldris tekkinud olid, vastata. Sellega valmis saanud, andis ta pooldiplomaatiliselt teada, et tegelikult on piletikassa teisel korrusel ja ringkäik algab sealt. Astusime siis kuulekalt trepist üles ning maksime, nagu korralikud inimesed ikka, piletiraha - 2 eurot per face. Mingi läti moodi arvutuse kohaselt kasseerti meilt (4 inimest) 7 eurot... Selle eest nägime siis täitsa korralikku ekspositsiooni Aizpute elust-olust, raudteest, kolhoosist, koolist ja magustoiduks ka kohalike kunstnike fotonäitust. Kõik oli väga tore, aga olnuks veel toredam, kui kogu info polnuks ainult läti keeles...

 

Aizpute mõis ja linnus

| Üles |

 

Pildikesi Aizpute muuseumist

| Üles |

 

Aisputest lahkudes pidasin auto korraks mõisataguse paisjärve ääres kinni, et maalilisi külavaateid ja Jaani kirikut pildistada. Majast kiriku kõrval, mis kunagi võis olla äkki pastoraat vms, astus välja üks parmu olemisega esihammasteta mees, kes tundus jahmatavalt sarnane mu kadunud joodikust onuga. Isegi ta silmavaade tundus sarnane - irooniline, ülbe ja sarkastiline. Tüüp seiras mind pisut aega altkulmu, vaatas siis autonumbrit ja irvitas:

 

"Deere-deere, eezdi boiiss"...

 

Aizpute Jaani kirik

| Üles |

 

Aizpute

| Üles |

 

Latvian Traveli järgi Läti Veneetsiaks kutsutud Kuldiga võttis meid vastu sooja päratlõunase päikesepaiste ja globaalse teeremondiga. Parkisime kesklinna suurde parklasse ning alustasime jalutuskäiku läbi vanalinna kulgeval Liepaja uulitsal, mis on mõnusalt ümber sätitud jalakäijate tänavaks.

 

Parklast tulijaid võtab vastu Jakob Kettler - Kuramaa hertsog. Kus siis veel, kui mitte Ducatus Curlandiae et Semigalliae esimese pealinna peatänaval. Kunstnik on teda kujutanud astumas minevikust tulevikku, enesekindlalt, tarmukalt, otsustavalt... Kettlerit on eelmistel päevadel juba niipalju mainitud, et peab siinkohal temast pikema referaadi kirjutama...

 

Jakob Kettler ei ole lihtsalt hertsog ja Kuramaa pealik, vaid riigipea, kelle valitsusaega mäletatakse Kuramaa kuldajana. Kuramaa hertsogiriigi lugu algab Liivi ordu langemisega. Kui selle esimesed juhid nägid vaeva riigi territooriumi kehtestamise ja laiendamisega, siis Jakob õppinud ja maailma näinud mehena - ta jõudis olla mõne aasta isegi Leipzigi Ülikooli rektor - panustas majandusele. Tema ajal ehitati Ventspilsi ja Kuldiga sadamad, hõivati asumaad Gambia jõe suudmes ja Tobagos, kaubeldi Euroopa suurriikidega ja sõditi asumaade pärast isegi hollandlastega. Kui esimene hertsog ja eksordumeister Gotthard Kettler ehitas kirikuid, siis Jakob ehitas laevu ja sadamaid, omades ühel hetkel Läänemere üht võimsamat kaubalaevastikku. Kaubandus tõi sisse, misttõttu pudenes jõukust pisut igale poole. Kui läheb pealikul hästi, läheb ka teenril... Ja see kollektiivne mälestus heast ajast elab piirkondliku rahvusliku alateadvuse tagakambris tänini. Seda, et Jakob jättis unarusse oma maakaitseväe, mis ei suutnud vastu seista 1658. a rootslastele ja sisuliselt kaotas riigi, laevastiku ja kolooniad, ei mäletata. Tõsi, peale kaht aastat istumist Ivangorodis rootsi kardinate taga Rootsi-Poola rahuleppe järel mees vabastati ja sai oma valdused tagasi ning suutis päeva lõpuks ka endise jõukuse peaaegu taastada - seega läks kuldaeg justkui edasi. Peale tema surma käis riik vaikselt alla, kuni Venemaa selle XVIII sajandil lõpuks alla neelas. Jakobi kohta on öeldud, et ta oli pigem nagu vinge ärijuht, mitte kui poliitik ja riigimees. Oma tegutsemisfilosoofialt oli ta oma ajast ees, panustades kogu energia sellese, millesse ta uskus, arvestamata seejuures võib-olla kogu geopolitilist konteksti. Karl X, kes Jakobi vangistas, olla hiljem öelnud, et:

 

"Jakob oli liiga suur ja jõukas, et olla hertsog, kuid ta oli liiga väike ja vaene, et olla kuningas..."

 

Oli sellega, kuidas oli, aga reisides Kuramaal peab tõdema, et Kuramaa ongi Jakob Kettler... Ja see on üks hea päästerõngas ja võib-olla tähtsaim kultuurilooline tugipunkt kohalikus kogukondlikus eneseteadvuses.

 

Minevikust tulevikku

| Üles |

 

Kuldiga vanalinn on vapustav! Vana, elav, kõnelev, rikkumata - mõnus! Jalutasime rahulikult piki Liepaja tänavat kiigates vahete-vahel mõnda butiiki või veinipoodi. Ühel hetkel tekkis tunne nagu ei viibikski Lätis, vaid kõnniks kusagil vanas Saksa linnas. Kuid ei, see on teistmoodi. Õnneks ei ole tänane Kuramaa nii rikas, et kõik vanalinna majad saaks uueks vuntsida, mistõttu on igal sammul tajutav ajamõõde, mis kuidagi tunnetuslikult viib tagasi aastasse 1240, kuigi keskaegne kihistus jääb linnapildis peaaegu nähtamatuks. Kõndides ses sulnis pärastlõunapäikeses kohvi-, praeliha-, piruka- ja kohaliku õunaveinilõhnalisel tänaval meenus tahtmatult Tom Waits:

 

"And I wish I was in New Orleans, 'cause I can see it in my dreams,
Arm-in-arm down Burgundy, a bottle and my friends and me..."

 

Mööda Liepaja tänavat...

| Üles |

 

Laura

| Üles |

 

Raekoja plats on ilus lõpetus Liepaja tänava tšillile atmosfäärile. Tegelikult ei olegi see plats, vaid Baznica tänav, mis raekoja ees kaheks hargneb kohas, kus vanasti asus turuplats. Kui seal ringi vaadata, leiab palju põnevat: Katariina kirik, vahvärk-stiilis vana apteek ning elumaja, Alekšupīte jõgi, mis on kanalisse surutud, historitsistlik, palazzolik raekoda, juugendlik hotell "Metropole" ja palju muud. Ent need konkreetsed majad vm polegi omaette nii teravad elamused, kui see kompott kõik tervikuna kokku. Tahaks lihtsalt äärekivile maha istuda või mõnele pingile sirakile visata ja pärastlõunapäikeses rahulikult siidrit lonksutada...

 

Infotahvlilt võib platsi kohta muuseas lugeda järgmist...

 

Raekoja platsil ja Baznica tänaval

| Üles |

 

Vana apteek

| Üles |

 

Kuldiga kanalid

| Üles |

 

Üsna raekoja ees asub pronksist toolipaar salapärase kohvi joova tüübiga. Tüüp on Evalds Valters, Läti üks nõukaaja tuntumaid filminäitlejaid, midagi meie Ants Eskola taolist. Kui tema filmilisti vaatasin, siis kahjuks ei tulnud midagi tuttavat ette, kuid vaevalt et lätlasedki näiteks "Ukuaru" või "Don Juani Tallinnas" väga laialt teavad. Ja võib-olla ehk olengi lapsena mõnd filmi, kus ta mänginud on, telest näinud, kuid lihtsalt ei mäleta. Aga temaga seoses jäi silma üks teine fakt - nimelt Kuldigast on pärit ka üks teine näitleja, Uldis Pucitis - võrratu inspektor Glebsky "Hukkunud Alpinisti hotellist"...

 

Laura ja Evalds Valters

| Üles |

 

Samal ajal, kui lapsed end metoodiliselt purskkaevus läbimärjaks teha üritasid, vaatasime ära Kuldiga vanima kiriku. Püha Kolmainu kirik seisab kohe raekoja kõrval, kirikusse minemiseks tuleb suruda end läbi kitsukesest tänavast, mis viib avarasse sümpaatsesse õue. Kiriku laskis ehitada austuse märgiks Poola kuningale Jakob Kettler 1642. a. Kuigi väljast üsna tagasihoidlik (meenutab see oma tornikiivrilt mulle millegipärast Tšehhi kirikuid) on interjöör üsna rikkalikult rokokoolik...

 

Kuldiga Püha Kolmainsuse kirik

| Üles |

 

Kiriku hoovi peal...

| Üles |

 

Venta jõe kõrgelt kaldapealselt, kuhu õhtu hakul jalutades jõudsime, avaneb vaade kaunile jõeorule, mille ehteks peale jõeoru enese on kaks asja: Venta jõe juga ja Venta jõe tellissild. Esimene on oma 270 m laiusega Euroopa kõige laiem juga. Tõsi, kõrgust on sel kõrgemates kohtades vaid 2,2 m, ent vesi voolab astangust alla kogu laiuses ja tänu sellele on vaatepilt ka üsna muljetavaldav. Joale sekundeerib Venta jõe punastest tellistest sild. Sild on üks pikimaid (kui mitte kõige pikem) tellissild Euroopas. Ehitati see aastatel 1873-1874, mil selliste parameetritega tellistest silla ehitamist peeti omaette insenerikunsti meistritööks. Silla konstrueerisid, kui uskuda marmortahvlit sillal, insenerid F. Strappani (Friedrich Strappani), C. Blumenthal ja Chitrowo. Silla arhitektiks oli tollal Kuramaal väga tuntud mees - Otto Dice. Silla ehitamisel võeti muuseas malli II saj pKr rooma keiser Constantinuse ajal ehitatud sillast Moseli jõel Trieris...

 

Meie seadsime end joa vaatamiseks sisse Kuldiga linnusepargi paviljonis (vist käib Bangersi kõrtsu/residentsi juurde) jõe kaldal, varustades end eelnevat jäätise ja imehea kaljaga, mida sealsamas kollasest tünnist 80 sendi eest ammutada sai.

 

Venta

| Üles |

 

Allkiri

| Üles |

 

Tagasiteel linna saime tuttavaks veel ühe kohaliku imega, mis on otseselt seotud selle nn Läti Veneetsia teemaga. Sellega on nii, et tilluke Alekšupīte jõgi on juba ammustel aegadel aetud majade vahele kitsasse kanalisse, mis suubub läbi vesiveski lõpuks Ventasse. See pole ent lihtsalt järjekordne vesiveski tamm, vaid Kuramaa esimese paberivabriku jaoks ehitatud veskitamm. Kuna tamm on üsna soliidne, siis vee kukkumine on mitu meetrit ja päris sageli nimetatakse Alekšupīte veskitammi ka Läti kõrgeimaks joaks. Ilmselt oli sellel kohal ka enne veskitammi mingi kanjon, kust vesi astangutena alla kukkus, ent praegune veesein on saadud ikkagi betooniga. Suure joa juurest tulles ei oskagi sellest pisikesest isetehtud joast nagu midagi väga arvata...

 

Lätimaa kõrgeim juga

| Üles |

 

Hotell Metropole

| Üles |

 

Lõpetasime oma jalutuskäigu raekoja platsil Kurzas Zeme restorani terrassil. Hea köök, hea jook, ainsaks piprateraks moosi sees jäi kohaliku hea siidri puudumine. See-eest pakuti väga head prantsuse siidrit. Ahjaa, teine naljakas tõik ses restoranis oli Annikese tellitud tseesari salat, mille kaste oli tehtud vürtsikiludega - täiesti arusaamatu ja maitselt mitte põnev, vaid tegelikult üsna ebameeldiv. Niisiis oleme nüüd Lätis sel reisil ka midagi halba maitsta saanud.

 

Siider

| Üles |

 

Süües hakkasime plaane ööbimiseks tegema. Paari hotelli helistades selgus, et juba on kohad täis. Kas tõesti kordub Liepaja! Õnneks, enne kui paanika jõudis tekkida, läks Hele üle platsi vaatamisväärsusesse ja öömajja, hotelli Metropole, ja naases sealt heade uudistega - tuba on olemas. Pisut kallis, aga mitte tappev. Niisiis olimegi koju jõudnud, lihtsalt auto oli vaja veel hotelli juurde organiseerida.

 

 Läbi kahe korruse ehitatud hotellituba pakkus jõnglastele piisavalt lõbustusi, mistap jätsime nad hotelli hullama ja läksime ise auto järgi. Mõtlesin veel korra proovida õnne kohaliku hea siidriga Klondike kõrtsis. Kui küsisin, kas neil on kohalikku siidrit, siis nad ütlesid, et on. Oligi, ja tõesti Lätis tehtud, aga magus, ilmselt seesama siirupivedelik, mida Fizzi jms nime all müüakse. Head Sabile siidrit, öeldi, saab poest.

 

Hotelli jõudes arvasid põngerjad, et nemad küll enam linna kõndida ei taha. Mina ei viitsinud jälle passida hotellis. Niisiis leppisime kokku, et lähen kõrtsu nimega Pagrabiņš - selle terrass asub hotelli kõrval praktiliselt, muuseas ühe kanali kohal - ja Hele tuleb peale unejutu lugemist järgi. Tellisin pudeli Pinot Grisi - ei pärinenud see Sabile viinamäelt, vaid Moselist Saksamaalt ja jäin ootele. Aga ei tulnud romantilisest õhtust küünlavalgel midagi välja, õigemini, tuli välja, aga hoopis teisiti, kui ette kujutasin. Hele varsti tuligi, kuid temaga koos ka Annike ja Laura - no ei saa võõras kohas und, mis teha. Muutsime siis jooksvalt kohtingu pereõhtuks ja tellisime magustoidud. Kes sai mida, minul oli kellogsitega kaetud põlev jäätis - päris omapärane... lastel päris jäätised, Hele sai läti klassika - kihilise magustoidu mustast leivast. Tehakse seda tänapäeval leivapurust, moosist toorjuustust (mascarpone) ja vahukoorest - pannakse need kihiti üksteise peale. Vene ajal tehti seda vist lihtsalt leivast, moosist ja vahukoorest....

 

Ja siis oligi aeg tuttu minna.

 

...Metropole rõdult

| Üles |

 

Pinot Gris

| Üles |

 

 

 


 

07.08.2020. Kell 22.45. Krauzers SIA ühikas, Talsi
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

SIA Krauzers laoplats

| Üles |

 

Kirjutan täna õhtul päevaseid märksõnu ühes kummalisemas ööbimiskohas, kus üldse olen maganud. Istun vakstuga kaetud köögilaua taga ja proovin päevaseid muljeid kirja panna. Kõik teised juba magavad. Maja on täiesti vaikne - peale meie pole siin kedagi. Maja on aga suur - mingi kolmekorruseline tootmishoone, mille ühes nurgakeses viimasel korrusel ongi meie toad. Tegelikult on meie päralt terve korrus, sest saame kasutada puhkeruumi telekaga, kööki, kahte duširuumi ja kahte tuba. Kolm tuba on lukus. Maksab see kokku 10 eurot nina peale... Ruumid on puhtad ja korras, voodid mugavad jne - koht iseenesest ei ole paha. Aga asukoht! Aknast paistavad rekkad, palgivirnad ja killustikuhunnikud. Ilmselt oleme mingis töölisühikas, sest külmkapi sisu järgi võiks arvata, et töömehed on lihtsalt nädalavahetuseks koju läinud. Ah, et miks me siin oleme? Taaskord pidime õhtul tõdema, et hotellid on pilgeni täis. Seekord siis Talsis. Tõsi, ühes saanuksime kaks kahest lukstuba hinnaga per tuba 200,00 eurot, mis natuke on ikka üle mõistuse. Vägisi tundub, et see koroonahullusest ülespaisutatud vaht hotellide täitumatuse kohta on paras mull - siiani on väljaspool Riiat olnud tõsine tegemine, et kusagile ööseks külg maha saada - ei paista küll, et ööbimiskohad väga tühjad oleks. Praegusegi koha siin saime tänu sellele, et turismiinfost andis näitsik numbri, kuhu helistada.

 

Niisiis - oleme Talsis - linnas, mis asub sarnaselt Roomaga seitsmel künkal. Viimase metafooriga tegelikult ka kogu sarnasus piirdub. Aga alustaks hommikust...

 

* * *

 

Hommikune KULDIGA Liepaja tänav

| Üles |

 

Metropole hommikulaud ja teenindus olid vanale soliidsele asutusele asjakohased. Mulle ei meeldi eriti munapuder, aga Metropoles oli sellega mingit hookuspookust tehtud nii, et see maitses suurepäraselt. Metropole avati juba 1910. a. Kuna Kuldiga oli provintsikeskus, siis vajati siin korralikku hotelli, mis suudaks rahuldada paksu ja õhukese rahakotiga inimesi - selleks olnud lausa tsaari käsk. Hotelli restoran muutus peagi linnarahva seas armastatud söögi- ja lõbustuskohaks. Selle avastasid peatselt ka vene armee ohvitserid, kelle väeosa paiknes Kuldigas... Restoranis oli selle kohta kirja pandud üks kole lugu... Kord istunud taas härrad ohvitserid lauas, kui ühele neist jäi silma üks hotelliteenija. Ka türdukule meeldis ohvitserihärra... Kui siis ühel päeval daam avastas end olukorrast, kus abiellumine võiks päästa mitte ainult päeva, vaid terve elu, arvas džentelmen, et tal ei ole küll ühe lõbusa öö pärast abiellumisega kiiret. Tüdruk ent lõpetas ühes hotellitoas seepeale oma elu ja jättis lauale kirjakese sõnadega:

 

"Põlegu see hotell maha sinistes leekides!"

 

Pärast seda on Metropole maha põlenud kordi, viimati viisteist aastat tagasi... Õnneks ei süttinud maja möödunud öösel.

 

Segadus

| Üles |

 

Kuna väljaregamisega oli keskpäevani aega, siis mõtlesime veel head hommikut Kuldigas maksimaalselt ära kasutada. Taaskord oli vaja Helel-Annikesel templeid koguda ja nii võtsid nemad suuna Kuldiga muuseumisse, meie Lauraga veetsime aega lossipargis... Kuldiga muuseum asub endises Bangertite perekonna elamus. Bangertid olid XX ajandi algul üks Kuldiga jõukamaid perekondi, kellele kuulus hulk kinnisvara ka Liepajas. Maja, kus asub muuseum, olla ostetud Pariisist, kus see olnud Venemaa näitusepaviljoniks 1900. a maailmanäitusel... Lossipark asub aga vana ordulossi ümber rajatud pargis, mis on osaliselt taastatud endisaegses võtmes. Ordu lagunedes sai ordulossist hertsogite Kuldiga residents, XVII sajandist pärineb ka lossiaed. Medievalheritage.eu kirjutab:

 

"Throughout the Middle Ages, the castle has remained meaningful and has not been damaged in any way, being in the second half of the fifteenth century one of the few commandry that still had the required by rule number of 12 members. After the fall and secularization of the Livonian branch of the Teutonic Order, Kuldīga became one of the main residences of the dukes of Courland and Semigallia. At that time, the town experienced a period of economic prosperity during which the castle was rebuilt. Its total destruction took place at the beginning of the 18th century, when during the Great Northern War it was destroyed during the Swedish-Russian battles. The remaining ruins were demolished at the beginning of the 19th century."

 

Kuldiga muuseum

| Üles |

 

Kuldiga Lossipark

| Üles |

 

Väljaregamisega jäime hiljaks, sest Hele suutis muuseumist tulles kuidagi linna ära eksida. Aga lõpp hea, kõik hea. Kui hakkasime linnast välja sõitma märkasin, et Katariina kiriku uks on lahti. Et Püha Katariina kirik on Kuldiga vanim kirik, siis pidi sinna sisse astuma, seda enam, et isegi torni pääses linnapanoraami kaema.

 

Niisiis, Kuldiga kaitsepühakuks on Püha Katariina, ehk siis Katariina Aleksandriast. Teda võib näha Kuldiga vapil ja talle on pühendatud ka kirik - Katariina kirik Baznica tänava otsal...  Katariina sümboliks on üldjuhul ratas ja mõõk või raamat, Kuldiga Kolmainu kiriku fassadil ja ka Katariina kiriku fassaadil on teda kujutatud ratta ja mõõgaga - nagu linna vapilgi. Mõõga ja rattaga Katariina asub ka Katariina kiriku külgukse kohal. Püha Katariina on muuseas toosama Katariina, kes olevat ilmutanud end Jean d'Arcile. Kuldiga Katariina kiriku kohal oli varasemalt kirik juba 1252. a, praegune versioon pärineb 1567. a, mil see ehitati esimeseks hertsogiriigi õukaonnakirikuks tollasesse pealinna. Kirikut peetakse üheks Läti renessanss-kirikuarhitektuuri ilusamaks näiteks. Muuhulgas, nagu kirjas kõigil turistibrošüüridel, on selles kirikus 1610. a ristitud Jakob Kettler ja aastaid hiljem ta ka abiellu pühitsetud printsess Charlotte Louise von Brandenburgiga...

 

Katariina Katariina kiriku külgukse kohal

| Üles |

 

Katariina osas vaieldakse, kas tegu on ikka päris ajaloolise isikuga või on ta hoopis kollektiivne kompilatsioon erinevatest isikutest ja sündmustest. Katariina isa, Constus, oli keiser Maximianuse ajal Aleksandria konsuliks. Kui neiu sai 14, võttis ta vastu ristiusu peale seda, kui oli saanud ilmutuse Neitsi Maarjalt ja Jeesuslapselt. Maximianusel oli poeg, Maxentius, kes isa asemel keisriks pürgis. Ta olevat kristlasi kurjasti taga kiusanud ja hukanud, mispeale Katariina läinud tema juurde süüdistades keisrit asjatus julmuses ja kutsunud usku vahetama. Viimane pannud neiu vastamisi mitmekümne "paganliku" filosoofiga usu üle väitlema, kuid Katariina, kuna ta oli pühendanud kogu oma elu ka õppimisele, võitis nad väitluses. Seepeale laskis keiser naise vangistada ja üritas piinamise ja näljutamisega temast kristlust välja rookida. Paljud inimesed, sh keisri naine, läksid Katariinat vaatama, kuid see vaatamine lõppes halvasti, sest nad pöördusid ristiusku - Maxentius laskis nad kõik selle eest hukata. Näljutamine ja piinamine aga ei mõjunud, taevased väed parandasid haavad ja andsid energiat, mispeale keiser käskis naise lõpuks rattale tõmmata. Kui asjaga alustati, siis purunes ratas. Et piinad lõpetada, palus Katariina endal lihtsalt pea maha raiuda. Kui seda tehti, voolanud tema kaelast midagi piimalaadset... Teine versioon räägib loo, kuidas keiser taodelnud kaunitari kätt, see keeldunud ja seepeale tõmmati ta rattale... Maxentiuse tee keisrina ei olnud pikk - ta sai valitseda 6 aastat, sellest viimased pidades kodusõda Constantinusega. Maxentius uppus Tiberi jõkke 28. oktoobril AD 312, kaotades lahingu Mulviuse sillal Roomas. Muuseas, tema pärandina inimkonnale võib Rooma foorumil senini näha hiigelkaartega ehitust, nn Maxentiuse basiilikat.

 

Kuldiga Katariinaga on aga pisut omaette lugu, mis tegelikult pühaku omast väga palju ei erine või noh jah... Nimelt olla Katariina nimeline neiu kogunud raha ja soovinud seda annetada kiriku ehitamiseks. Ta olnud tark ja osanud ravida ning samas olla ta olnud ka väga nägus. Nagu ikka, kohalik ülik armus neiusse ja palus teda endale naiseks. Kuna Katariinale oli end ilmutanud Kristus, siis ta ütles pakkumisest ära, väites, et on juba suhtes taevasega. Härra vihastas ja süüdistas seepeale naist nõidumises ja liidus kuradiga. Loomulikult tõmmati neidis rattale ja nii ta oma otsa leidis... Härra aga seepeale kahetses oma tegu, daam sai postuumselt süüdistustest vabaks ning armunud rüütel laskis seepeale oma armastuse märgiks naise auks ehitada kiriku...

 

Oli kuidas oli, vähemalt vaade kiriku tornist on kaunis.

 

Kuldiga Katariina kiriku tornist

| Üles |

 

Katariina kirikus...

| Üles |

 

Kui issi-emme on kirikus...

| Üles |

 

Enne, kui lõplikult Kuldigast lahkusime, tegime veel ühe peatuse Venta joal, et end korra joa kõrval vette kasta...

 

Venta

| Üles |

 

Kuldiga jäi selja taha varasel pärastlõunal. Seadsime esialgu sihiks Sabile, kuid elu tegi taas korrektuure. Nimelt oli mul kuskilt prospektist meelde jäänud, et Kabile mõisas saab mekkida kohalikke siidreid. Kui siis ootamatult silt teeveeres teada andis, et oleme Kabiles, tuli vaid õiget teeotsa otsima hakata.

 

Kabile on üks neid külakesi, mis XX sajandil kasvas ümber mõisakeskuse. Mõisakese ise - tänini on sest ehedal kujul säilinud peahoone ja tall, mis ehitati juba XVII sajandil - on kunagi olnud vägagi suurejooneline. Kahjuks on mõisasüda tükeldatud 1919. a Maareformiga ja tänaseks seetõttu pöördumatult muutunud. Park on kadunud, erinevatel omanikel on oma krundi osas erinev arusaam mälestisest ja arhitektuurist. Parkisime kitsukesele maaribale, mis peahoone ette on kunagi suvatsetud mõõta - esiväljak kuulub juba naabrile. Ümbrus oli kuidagi väga vaikne. Peauks oli küll avatud, kuid mingeid juhiseid, kuidas või kuhu minna, ei olnud märgata. Vaatasin trepist üles - ei kedagi. Hakkasin arvama, et oleme vales kohas, kui äkki astus majast välja tegus proua ja uuris minu kohmatud tervituse peale, et kas meil asja ka oli. Seletasin siis vene keeli - daam inglise keelt ei rääkinud, et kui tahame siidrit maitsta, kas oleme õiges kohas. Selgus siis, et oleme õiges kohas küll, kuid pidanuksime ette helistama - nemad vaid (vahepeal oli tekkinud kusagilt juurde ka üks pikk härra) on siidrikeldri omaniku vanemad (kuigi mõisaomanikud), kes tulnud maja tuulutama jms. Aga, kui me tahame, siis võib proua meile majas tuuri teha,  degustatsiooni ta ent teha ei saa. Tahtsime majas ikka ringi vaadata ning nii sündiski, et saime käia pööningul ja keldris, ballisaalis ning kus kõik veel. Lõpetasime aga keldris, kus kääris siidri- ja veinilaar ning ootas sügisesi õunu vasthangitud calvadose masin - uus suur vaskne puskariaparaat. Degusteerimisruumi astudes selgus, et ühte sorti siidrit saame siiski maitsta ja kaasa osta saab nii palju kui soovi on.

 

Kabile siidrid on kuivad kuni poolkuivad, hetkel oli sortimendis 4...5 varianti, aga nad katsetavad ja sortiment võib saada ka täiendust. See sort, number viiega tähistatud, mida me proovida saime, maitses igatahes nagu Normandias. Võib-olla isegi paremini, sest seda vänget pärmimaitset, mis mõne Normandia siidri puhul üle maitse käib, polnud tunda nii tugevalt. Kuid õuna see-eest oli mekis külluslikult ning rohkemgi. Jäime keldrisse päris pikalt lobisema rääkides siidrist ja elu võimalikkusest Läti Vabariigis. Proua igatahes oli väga positiivne selles suhtes. Lahkusime kindlas veendumuses, et kui peaks sinna kanti tagasi juhtuma, siis igatahes prooviks aja kinni panna ja päris degusteerimiseni kah jõuda.

 

Kabile mõisa peahoone

| Üles |

 

Siidri- ja õunaviinaköök

| Üles |

 

Kabilest Sabilesse viib laugelt looklev kruusakas elektriliinidega tikitud põldude, metsatukkade ja karjamaade vahel. Millised suvised lapsepõlvemaastikud! Milline mälestustetulv! Oleks nagu ajakapslisse sattunud...

 

Lapsepõlvemaastikud

| Üles |

 

Sabile

| Üles |

 

Sabilesse jõudes tuli kõigepealt tegeleda eluliste probleemidega - leida vett ning jäätist. Kõike seda õnnestus hankida kohalikust poest, mille seina vilus ligi 30 C soojuses oli päris hea kõigil - isegi neil, kes tavaliselt jätsist lugu ei pea, külma maiust limpsida. Pood nagu pood ikka, kuid eriliseks teeb selle üle tee asuv vana kirik. Kahjuks turisti suvalisel pärastlõunal sinna sisse ei lasta. Visit.Sabile.lv kirjutab:

 

"Wanting to replace the old wooden chapel, on September 28th 1567 the Duke of Courland Gotthard Kettler ordered to build a new church in Roman style, but without the steeple. The characteristic of churches in Courland is that the steeple is built later. This church had its steeple with a pyramid-shaped roof built more than 100 years later, in 1682. In 1876 the church obtained its majestic stateliness. Sabile Evangelical Lutheran Church is special because of the church bell, which is the oldest molten bell in Latvia. It was molten in 1450 and is still being used during religious events. The deep and ringing sound of the bell can be heard far away across the ravines of Sabile.  The pulpit of Sabile Evangelical Lutheran Church is the oldest one in Latvia as well. It originated from 16th – 17th century. The pulpit has beautiful balusters: small and round columns, niches, masks, plaited ribbons, medallions, which are all motives of mannerism style in Renaissance."

 

Sabile kirik

| Üles |

 

Sabile oli üks neid väheseid kohti, kuhu ma kindlasti minna tahtsin. Ja põhjuseks pole mitte jäätis ega kirik, vaid kuulus Sabile viinamägi, mida ametliklut peetakse põhjapoolseimaks katmata viinamäeks. Täna muidugi on seis selline, et avamaaviinamägesid asutatakse ka Eestis, sest kliima on viinamarjade kasvatamiseks läinud palju soodsamaks ja kuulujutud käivad, et isegi Norras olevat juba mõned viinamäed. Sabile mägi ent on ikkagi eriline: see oli olemas seal juba keskajal. Kuid enne, kui viinamäele sammud seada saime, pidin lastele näitama üht teist "nähtust", mida Sabilest leida võib...

 

Parkisime auto Riia tänava äärde Leļļu dārzsi vastu. Leļļu dārzs - ehk eesti keeli Nukkude aed (läti keele tund nr...). Nukkude aed tähendab seda, et ongi aed täis meetrikõrguseid... eee... tüüpe. Nagu Naksitrallid, aga silenägudega. Kohalik pensionär, Daina Kučera, on ühe vana maja ette muruplatsile vorpinud terve pinu kaltsunukke. Sealt leiab igasugust rahvast, mitusada persooni, kes teevad tavalisi ja ka erilisi igapäevaseid asju. Nad meenutavad kuidagi Priit Pärna multifilmitegelasi, tulnukaid või... zombisid. Ühtpidi on nad nagu ägedad, teistpidi ka ebamaised, jõledad, hirmuäratavad, nagu kratid, kes ootavad, et neile neljapäeva keskööl elu sisse puhutaks. Ma nägin neid esmakordselt mingi kümme aastat tagasi ja arvasin siis, et ju need on ajutine nähtus, aga võta näpust. Kohalikud räägivad, et daam treib neid ikka juurde ja kui mõni ilma käes väga otsa saab (keegi võtab enesele uue krati?), siis tekib uus asemele... Praegu olevat neid seal üle 300. Proua olevat saanud idee oma tütrelt 2005. a, kui nad tegid jaaniööks esimesed nukud ja nii see aed on tekkinud.

 

Laste meelest oli see aed aga "täiega äge".

 

Leļļu dārzs

| Üles |

 

Sabile viinamäele peab normaalne inimene lunastama pileti 70 sendiga, pensokad ja tudengid saavad sisse 40 sendiga. Läksime...

 

Mis siis see mägi on... Tükike lõunapäikesele avatud Abava jõeoru nõlva, kuhu rajatud terrassidele on istutatud viinamarjad. Kusagil Doonau ääres poleks see oma praeguse 1,5 hektariga midagi märkimisväärset. Ent Läänemere idakaldal näib see nagu omaette ime - päris viinamarjad, avamaal, pingutatud trossidele nagu kusagil ehedal viinamarjamaal. Kuumas keskpäevapäikeses mäest viinamarjade vahel üles rühkides isegi tekkis tunne nagu ei olekski Baltikumis vaid näiteks mõnes külas Provences või Cinque Terras. See on ilus ja liigutav ja südantsoojendav paik!

 

Viinamarju kasvatati Sabiles juba arvatavasti XIV sajandil, Jakobi aegu lihtsalt suudeti seal toodetud veini viia kakao ja tubaka vastu asumaadesse, kuid müüa ka  Euroopasse, rääkimata sellest, et hertsogi õukond kohalikke veine armastas. Sabile veine olla hinnatud just nende karge hapukuse pärast. Kes teab, kes teab... Praegune viinamägi pole muidugi enam Jakobiaegne. 1930-tel seda uuendati, samuti 1989. a. ühe kohaliku viinamarja-entusiasti, Uldis Zommersi eestvõttel.

 

Ka kuramaalaste jaoks on see omaette maamärk ja sümbol, kuigi viinamäel kasvanud viinamarjadest tehakse väidetavalt veini minimaalselt ja osta seda saab vaid aastas korra, kui Sabiles toimub suvefestival. Asi on nimelt selles, et viinamägi kuulub omavalitsusele ja omavalitsus ei tohi Läti seaduste järgi alkot teha ega müüa. No kas ei saa siis teha mingist spinnoffi? Seal sissepääsuväravas ostetaks ära kõik need pudelid, mida sealsetest viinamarjadest toota saaks, kui mitte maitse siis vähemalt põhimõtte pärast. Mina küll ostaks... Enamus praeguse viinamäe taimedest on 'Zilga'. See punaste kobaratega sort on üks külmakindlamaid üldse, aretatud 1964 a Pauls Sukatnikse käe all. 'Zilgast' pidavavat saama üsna joodavat kuiva veini, kuigi mõned veinimeistrid ei arva sellest sordist eriti midagi. Aga näiteks Murimäel ja Alatskivil tehakse 'Zilgast' üsna normaalset rüübet. Seega, kahju ses't Sabile veinist - arvatavasti tegemata see ikkagi ei jää - maitsta saavad seda ilmselt vaid kohalikud olümposlased.

 

Viinamäe otsast avaneb panoraam Sabilele ja Abava orule. Ka seal paviljonivilus palavusest hinge tõmmates kaob päieseleitsakus maastikke vaadates täiesti aja- ja ruumitaju: no ei ole see seal Läti. Midagi lummavat on ses Guinessi rekordite raamatu kohaselt Bacchuse põhjapoolseimaks kantsiks tituleeritud mäenõlvas.

 

Sabile viinamägi

| Üles |

 

Sabile

| Üles |

 

Siidrisõpradele ilmselt ütleb Sabile nimi siiski ka midagi veel: Sabiles asub siidrivabrik, mis toodab täiesti joodavat "päris" siidrit. Vabrik ise näeb välja nagu nõukaaegne piimakombinaat, kuid selle vastas, Riia tänava ääres" asub Siidrimaja, kus on võimalik pisikese tasu eest mekkida ja kaasa osta kogu nende margivalikut. Aga mitte ainult - Siidrimajast leiab valiku ka parimatest napsudest üle Lätimaa, muuhulgas ka viinamarjaveinidest. Kui üritasin Siidrimaja prouat selles mõttes ära rääkida, et äkki kuidagi leti alt saab pudeli või paar kohalikku viinamarjaveini, siis ta lihtsalt laiutas käsi - kahjuks Sabile viinamarjaveini ei leia sealtki. Küll on pakkuda igasuguseid kohalikke alkohoolseid puuviljamärjukesi. Südame tegi soojaks, kui ühelt kuldselt pudelilt lugesin: "Nurmes Kalvadoss"...

 

Kuna olin roolis, siis piirdus mu degusteerimine kahe erineva margiga, mida väga külalislahke Siidrimaja proua tungivalt mekkida soovitas. Olid tõesti head, misttõttu lahkusime linnast 4,2 liitri võrra raskema pagasiga...

 

Sabile Siidrimaja

| Üles |

 

Talsi võttis meid vastu väga sooja ja päikeselise õhtuga. Mul on eelnevatest käikudest jätnud Talsi erinevatel põhjustel väga head mälestused. Ega otseselt pettumust ei valmistanud seegi kord, kuid nagu ei olnud ka päris see nagu mälestustest üles kruvitud ootuste põhjal kogeda lootsin. Esialgu ent pidime kustutama koleda näljahäda, sest peale hommikusööki olime suutnud kuidagi päeva mööda saata söömist unustades. Pisikese ringi järel vanalinnas selgus, et ega nende söögikohtadega väga priisata olegi, mistap maandusime Stenders Picas, sellises pisut KFC atmosfääriga bistroos. Ent erinevalt KFC-st oli selle koha menüü väga pikk. Mina sain igatahes ülimaitsva prantsusepärase sealiha. Lapsed tellisid nelja juustu pitsat - võin omast kogemusest kinnitada, et seegi maitses suurepäraselt.

 

Talsi. Liela tänav

| Üles |

 

Stenders Pica. Juustupitsa

| Üles |

 

Talsi peamiseks atraktsiooniks on künkad, tilluke vanalinn, kirik, linnamägi ja kaks järve, mis end küngaste vahele paika on sättinud. Järvevaade vanalinnale ja selle kohal kõrguvale valgele kirikule ongi linna üheks peamiseks visiitkaardiks. Talsi jääb pisut suurtest teedest kõrvale, mistõttu linna mõnusalt unine atmosfäär on sinna meelitanud läbi aegade kohalikke kunstnikke. Viimastega seoses avastasime põneva linnanäituse - Art Blooms in Talsi: siia ja sinna on üles pandud maalide reprosid erinevatelt kunstnikelt erinevatel aegadel. Kohavalikul on lähtutud sellest, millist kohta linnas maal kujutab. Ja tegemist ei ole mingite diletantidega, vaid Läti tunnustatud kunstnike loominguga. Näituselt võib leida näiteks Läti maastikumaali-korüfeede, sh Erwin Wohlfeili ja Konrāds Ubānsi või Arnis Zupiņsi pildid, jne, jne. Väga vinge väljapanek! Algul sattusid need maalid meie jalutuskäigul ette kuidagi pooljuhuslikult (natuke ka tänu templimängule), kuid õhtu lõpuks olime kõik ülespandud mitukümmend pilti ära näinud ja viimasedi otsisime lausa õhinaga. Pildid on linna nii kavalasti paigutatud, et neid taga otsides näed ära kõik, mida sel linnal uudishimulikule turistile näidata on. Ja juba sellise näituse idee tundub väga leidlik - ei olegi vaja nutitelefoniga pokemone püüda, kuigi nutihoolikud saavad siiski piltide alt oma klähvi - iga pildi all oli olemas QR kood, mille abil on võimalik pildi kohta enam teada.

 

Talsi maalinäitus

| Üles |

 

Fricis Makstnieks - Austusavaldus Gunale

| Üles |

 

Talsi luteri kirik (1567) ja Baznīckalns

| Üles |

 

Talsi Linnamägi ja selle geniaalne rekonstruktsioon järveäärsel vaateklaasil

| Üles |

 

Talsi järv

| Üles |

 

Talsi kõrgeimal künkal, Tigulu mäel, asub Villa Hochheim - historitsistlik mõisamaja, mille 19. sajandi lõpul ehitas oma perekonna linnamajaks parun Friedrich Otto von Firck, mistõttu hakati maja kutsuma ka Fircki paleeks. Nii Fircki isa Heinrich, kes ehitusega alustas, kui Otto, olid suured aiandushuvilised, mistõttu maja ümber rajati üle viie hektari suurune park, kuhu toodi istikuid nii Saksamaalt kui Riiast, muuhulgas vahetati taimi ka teiste mõisnikega. Selle tulemusel kujunes pargist rikkalik dendroloogiline kollektsioon, milles leidus rohkem kui 300 liiki ja sorti taimi - millest paljud on seal olemas siiani. Kui riik mõisad omanikelt ära võttis, asutati 1924. a peahoonesse muuseum ning pargist sai avalik dendropark. Muuseum on jäänud hoonesse tänini.

 

Me jõudsime muuseumi juurde üsna loojangu paiku. Ega olnudki eesmärki muuseumisse minna, pigem punkt kirja saada Talsi kõrgeimal mäel ning boonuseks Fricki maja väljastpoolt vaadata ja pisut ehk pargis jalutada. Lapsed leidsid kohe ühe vana puu külge kinnitatud kiige, meie vantsisime pisut ringi poolhämarate puude all, kuni leidsime tagaväljakult rääkiva pingi. Jah, pink pidas maha pika liigutava lätikeelse kõne, milles mainiti mitu korda Beethoveni nime. Paraku oli see aga ka kõik, mis pingi sõnumist kohale jõudis. Kui lapsed kiikumisest tüdisid, otsustasime öömajja minna - kuidagi tikkus endalegi pika päeva järel väsimus peale.

 

Villa Hochheim - praegune Talsi muuseum

| Üles |

 

Villa Hochheimi juurest startisime loojangul. Otsustasime, et selleks päevaks aitab, kuid tegime siiski veel paar kiirpeatust teele jäänud "veel lagunemata kivihunnikute" juures enne kui ühest toidupoest kiriku lähedal õhtu- ja hommikusöögiks provianti varusime. Esimese peatuse tegime lauluväljakul ja teise Rooma katoliku kiriku juures. Viimane on täitsa ägeda väljanägemisega tellisehitis, ehitatud kokku kahest vanast kabelist 2000-te algul. Ehitus tehti Valdis Liepa arhitektuuribüroos valminud projekti järgi.

 

Õhtu viimase elamuse sain, enne ühikasse jõudmist, aga kohalikus kaupluses. Nagu mingi filmiklassika külalüürikast. Maja ees trepil istus kolm ebamäärases vanuses vanameest ja jõi kaheliitristest plastpudelitest õlut. Nad olid juba üsna lõbusas meeleolus ja proovisid ka minuga suhelda, aga õnneks tekkis keelebarjäär (no ega ma ei tahagi teada, mida nad jorisesid seal). Kaupluses oli veel üks purjus jeekim, kes üritas meisisel ilmel neljakümnendates aastates müüjannale keelt kõrva ajada okupeerides terve kassaesise. Peale minu tuias poes veel paar pensionäri ja üks värvitud, kuid viisakalt riides proua, kes tundus ilmselgelt napsisena... Ent elamusrikkaima osa moodustas poes üles pandud kaubavalik. Julgelt kaks kolmandikku umbes 100 m2-sest ruumist oli täidetud odavama otsa alkoholiga. Ülejäänud osast poole moodustas kassi- ja koeratoit. Toiduainetele oli pühendatud pisike külmlett ja mõned riiulid. Munad ja piima sain kätte, kuid jogurt oli juba otsas (ma arvan, seda mahtuski letti umbes 3 pakki), juustu sain eelviimase paki ning maisihelbeid, mida väiksemad argonaudid tungivalt nõudnud olid, lihtsalt ei olnud - küsisin müüja käest. Selline pood siis...

 

Talsi laululava

| Üles |

 

Talsi katoliku kirik

| Üles |

 

 

 

 

 


 

Pühapäev, 17.10.2020. Külm laupäevaõhtu Tartus
 Eelmine  |  Üles

 

Selle reisikirja lõpetamine on veninud erinevatel põhjustel üsna pikaks, püüan siis nüüd mälu ja fotode põhjal ka selle viimase päeva rekonstrueerida. Suvega võrreldes on asjad siin maamunal jälle hulluks läinud: piirid on taas kinni ja tundub, et pall aina veereb edasi... Mida väljakannatamatuks see olukord muutub, seda uskumatum tundub suvine, soe, helge ja päikesepaisteline nädal Lätis... Aga heakene küll. Katsun end tagasi mõelda hommikusse, kus ärkasime Talsis mingisuguse tööstusettevõtte ühikas...

 

* * *

 

Hommik Talsis möödus kenasti - tegime köögis maitsva hommikusöögi, viskasime võtmed postkasti ja korras kõik oligi. Kuna Helel-Annikesel puudus templimängust veel kolm templit, siis tegime päevaplaani nii, et prioriteetseteks seadsime kohad tee ääres, kust templi saab, muid vaatame, kui jõuame ja seejuures proovime õhtuks koju jõuda.

 

Kui rääkida Lätist ja šokolaadist, siis kõigil kangastub silme eest ilmselt kohe Laima kommivabrik ja kuulus Laima kell Brivabase tänava alguses. Pure vabrikust väga (vist) ei teata ja asub see ka üsna keset mittemidagi. See tähendab, et sinna juhuslikult sattuda on üsna keeruline. Pure on tuntud võib-olla enam oma mahlatööstusega, Pure brändi all tehtud mahlu, moose, siirupeid ja ketšupit on ikka poodides näha. Minu jaoks ent Pure šokolaad oli täiesti positiivseks üllatuseks. Aga ega nad ei olegi nii uued tegijad - vist annavad hagu juba oma kümme aastat. Pure šokolaadivabrik on keskendunud eelkõige belgia šokolaadile ja sellest trühvlite tegemisele. Nagu kohapealne proovimine ja kaasaostetud karpide sisud on tõestanud, nende trühvlid viivad keele alla. Minu absoluutseks lemmikuks on Pure  jõhvikaga trühvlid, aga ka teised (näiteks sarapuupähkliga) on imelised.

 

Ent mitte vabrikupood pole see, milleks Puresse minna, sest ilmselt leiaks neid komme ka lähemalt kaubandusest siiski. Tegelikuks põhjuseks on nende šokolaadimuuseum, mis oma sisukuse poolest teeb igal juhul silmad ette Laima muuseumile Riias. Nii vabrik kui muuseum toimetavad kunagise Pure mõisa ümber ehitatud ja laiendatud majandushoonetes. Vahelehüüdena peab ütlema, er Pure mõis (Puhren) oli jõukas ja suur mõis - milline see XIX sajandil välja nägi, saab vaadata Stavehageni Liivimaa albumist. Tulles tagasi ent šokolaadimuuseumi juurde, tuleb tunnistada, et kuigi ekspositsioon võib-olla ei ole väga eksponaadirikas, on see väga informatiivne, kui viitsid lugeda ja vaadata. Samas pole see üliväga mahukas või kontsentreeritud, mistõttu ei teki tunnet et lõputuid tekste lugedes ühel hetkel enam ei jaksa. Ettetellimisel on võimalik ka trühvlitegemise töötoas toimetada. Sellega läks aga nii, et kui meie muuseumisse jõudsime, oli üht internatsionaalset keelt valjult kõnelev pensionäride grupp töötoa juba tundideks vallutanud. Seega piirdus meie töötuba firmapoest mandi kaasa ostmisega. Avastasin, et kui osta kilekotiga "praaktrühvleid", noh tootmisprotsessis pisut nihu läinud pallikesi, siis sai neid kätte väga soodsalt - ega maitse defektide pärast ei kannata. Hiljem autos kahjatsesime, et miks küll seda head kraami nii vähe kaasa ostsime. Muuseas, samast tehasepoest saab osta ka mahlavabriku tooteid...

 

Pure maastikud

| Üles |

 

Pure Šokolaadimuuseumi uksel

| Üles |

 

Autoportree šokolaaditrühvlitega

| Üles |

 

Pure mõis

| Üles |

 

Purest mitte väga kaugel, metsade vahel, asub üks päris äge roosiaed - Rozites aed. Ilma templimänguta poleks selle peale üldse tulnud, et sõita karu tagumisest osast kaugele mööda ja siis veel paremale keerata. Esialgu oli üsna probleemne aia ülesleidmine - üks teeäärne kaheti mõistetav viit andis hulgaliselt vastakat mõtteainet, ent kohale me saime. Rozites aed on tegelikult veel noor, paljud taimed alles pürgivad oma ilusaima ea poole. Taimi ent on palju - ainuüksi roosikollektsioonis olevat üle 4500 isendi rohkem kui 350 sordist, aga roosipeenarde ümber laiub omakorda terve botaanikaaed. Aia südameks ja sissetulekuallikaks on roosid, mida omanikud, Daila ja Bruno Trubiņš kasvatavad ning aretavad, sissetulek tuleb istikute müügist. Gardenpearls.eu kirjutab:

 

"The Rozītes Rose Collection Garden in Sēme parish is the cherished project of Daila and Bruno Trubiņš. Rose breeding is being practiced here for the third generation already. The tradition was started by Daila’s grandfather Pauls Salmiņš, who was once a gardener at Strutele Manor. He trained many gardeners and established his own nursery during the interwar period."

 

Ilmselt see keskne roosikollektsioon on eriti apetiitne roosispetsidele, mina noist roosidest eriti ei vaimustund, kuid kogu ülejäänud aed, mis roosipeenardega võrreldes võtab enda alla kordi suurema maa-ala on ilus, lopsakas ning hästi vormistatud ja hooldatud - kannaks kaabut, kergitaks omanike ees. Muljetavaldav (positiivses mõttes) oli ka piletihind - 3 eurot per face, lastele tasuta. Küsisime härra käest, kes meile ise piletid väravasse kätte toimetas, et kuidas nad oma aeda suudavad korras pidada. Mees ütles, et ega oma perega ei jõuagi, neil on ikka mõned aednikud ka juurde palgatud. Probleem pidi olema aga pigem selles, et maa on niiske ja turbane, mistõttu palju auru läheb kuivendusele. Ütles ka, et algul tegid nad aeda hobina, kuid nüüd võtab see kogu aja...

 

Tegime tiiru peale - üsna tükk aega kõndimist igat laadi õitsva kraami vahel. Laura viskas poolel teel ühe pingi peale sirakile ja teatas, et talle nüüd sellest kuumusest ja kapsast aitab. Ja ta tahaks varsti koju. Võisime tema lohutuseks öelda, et üks koht veel ja siis keerame otsa konkreetselt kodu poole. Ning ärgu muretsegu, nagu ilmateade oli lubanud, pidi Eestis juba järgmisel päeval sadama hakkama. Nii, et peatselt kõik mured lahenevad.

 

Tüdinud reisiline

| Üles |

 

Rozites aiad

| Üles |

 

Jaunmoku jäi valikusse mitme põneva mõisa hulgast taas seetõttu, et preilid-prouad said oma templimängule sealt hädavajalikku täiendust. Et minul ei ole ilusate aedade vastu enamasti midagi, siis sobis Jaunmoku väga hästi. Oleks olnud ka valik minna Tukumsisse, kuid varasemast kogemusest ma ei mäleta, et seal midagi väga erilist oleks meelde jäänud ja kui on valida kas linna või villa rustica vahel, siis tegelikult valikut ei ole. Seega Jaunmoku.

 

Parkisime pärastlõunases leitsakus auto üsna täispuugitud parklasse. Esialgu tekkis tunne, et vist mingi festival on käimas, kuid aias-pargis ning majaski oli rahvas kuidagi niiviisi hajunud, et kohati polnud silmapiirini näha hingelistki. Õhk oli paks ja äikese-eelne. Jagunesime taas: Hele-Annike läksid templijahile, mis tähendas, et nende eesmärk oli peahoone muuseum ja meie Lauraga võtsime ette pargi. Et jalutuskäik oleks mõnusam, haarasime õue pealt tervituseks lavendlijäätised... kirssidega, kõigile!

 

Jaunmoku mõisasüda pärineb arvatavasti XVI sajandist, ent praeguse historitsistliku-sangastelossiliku rüü sai peamaja 1901. a, kui mõisa kasutas oma suve- ja jahilossina toonane Riia linnapea, George Armitstead. Hooned kavandas arhitekt Wilhelm Bockslaff, keda teatakse eelkõige tema art noveau stiilis loodud linnamajade järgi Riias. Ent Bockslaff ehitas ümber ja rekonstrueeris päris suure hulga mõisasüdameid. Neist viktoriaanlikus inglise vaibis loodud Jaunmokut peetakse üheks imposantsemaks, kuid tema käe järgi on näiteks tänase kuju saanud ka Lielstraupe mõis (Straupes, Tartu tee ääres), keskaegsest linnusest ümber ehitatud Jaunpils (väga lahe koht), kaunis Vecbebri mõisa peahoone ja mitmed teised. Riias on tema töödest ehk tuntuim Kommertskooli hoone, kuid ka Ropaži tänaval asuv väga põneva aknalahendusega Risti kirik, mis kaugelt näeb välja nagu "päris" kirik, kuid lähemale jõudes sattunuks nagu Taagepera lossi ja väikese Vanemuise ristandi juurde. Tartuga seob teda Jaani kiriku fassaad, millega ta tegeles aastatel 1901-1904. Muuseas on Jaunmoku lossis valgest kahhelkivist ahi, mille kividel on terve rida miniatuurseid Riia vaateid, mu meelest mõned Bocklaffi taiesed olid isegi nendel kujutatud (tean rääkida, sest sattusime Lauraga konditsioneeritud õhuga kõrvalhoones kuumavarju otsides Jaunmoku ahjupottide suurendatud vaadete näitusele).

 

Jaunmoku mõisasüda praegu teenib raha ilusate ürituste korraldamise kohana. Eks see on tunda natuke nii majas kui pargis. Samas on ümberehitused maitsekad ja ei häiri. Pargi osas ehk ägedaim on uus sellise kerge downshifting vaibiga ürdiaed, mis pole veel oma plaanikohast lopsakust saavutanud, kui kui hooldus ja hool püsib, siis mõne aasta pärast võib see olla väga mõnus.

 

Jaunmoku mõis

| Üles |

 

Hakkasime Jaunmokust sõitma. Lapsed olid järsku elevil, et õhtuks koju jõuame. Ma oleks veel võinud päevaksese-paargii tiksuda ja pisut ka Miitavi, ehk siis Jelgava kandis ringi kolada - on ju see Kuramaa teine ja tähtsam pealinn, või käia kord taas Rundales, kuid nii oli ka hea küll. Eks ole Jelgavas ja Rundales ka käidud. Ja mis kõige tähtsam - kui põngerjad kord juba peaksid hakkama mässu tõstma, on kõigil reisituju läinud. Sestap oli kodutee hea küll.

 

Valmieras tegime väikese sirutuspeatuse. Et neelud käisid kartulipannkookide järele, siis leidsime tee äärest linnast läbi sõites täiesti juhuslikult nime järgi päris sobiva koha - Kukas un Pankukas. Aga elu näitas, et asutuse nimi oli seekord võimsam, kui toode selle taga. Ooteaeg oli pikk ja kartulipannkoogid jäid oodatust kesisemaks; ei mitte suuruse poolest, vaid tundusid kuidagi plönnid nin midagi jäi maitses puudu. Ent põnnide magusad pannkoogid olid igati korralikud ja nii võis pitstopi siiski kordaläinuks lugeda.

 

* * *

 

Nii see reis siis sedakorda sai. Tartusse jõudsime õhtul kaheksa paiku... 

 

Üks ilus puu Valmiera ja Murjani vahel, mis alati teeveerel silma jääb...

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 31 oktoober 2020

©Sulev Nurme 1997-2020. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved