Kuramaa 2022

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

  Läti-Leedu 2009 | Läti mõisatripp 2009 | Põhja-Kuramaa (FB album) 2014 Abava jõe matk 2017 | Kuramaa 2020 |  Tripi kaartLisalugemist  |  Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine

 

Kuramaa autotripp 14 - 20. august 2022

 

 Trušu pilsētiņa
 

Kui kodakondsed paar päeva enne sünnipäeva uurisid, et mis ma siis sel "tähtsal päeval" teha tahan, vastasin naljatades ja mõtlemata, et ei taha mingit pidu... Tahaks olla hoopis reisil. Kuna juhtumisi oli see nädalajupp ajaliselt üsna piiratud ja tööde-tegemistega raamitud, siis ega ma tõsiselt väga seda väljaütlemist ei mõelnud. Ometi juhtus nii, et peale jutuajamisi õhtusöögil leidsin end otsimas järgmiseks neljaks päevaks öömaju sõbralikus vennasvabariigis - Lätis, täpsemalt siis taas Kuramaal.

 

Järgmisel ennelõunal kobisime autosse ja nii see läks: Riia-Bauska-Tervete-Kandava-Kuldiga-Pure-Valmiera. Neli päeva, väike ring. Suuri eesmärke püstitamata vaatasime igal hommikul, mis tulevasse päeva mahub. Mahtus mitmeid vanu häid tutuvusi ja leidsime ka mõned ägedad seni avastamata kohad

 

Augustis-detsembris 2022
 

Niisiis...

 

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Võrratu Kuldiga!

| Üles |


| Üles |

 


 

14.08.2022. Tartu-Riia
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Riia Peetri kiriku kukk

| Üles |

 

Saime üllatuslikult Tartust minema enne keskpäeva täpselt eelmisel õhtul seatud plaani kohaselt. Mõnes mõttes võib seda pidada omaette verstapostiks - senini on tittedega koos reisimine tähendanud siiski pigem nagu miini otsas istumist, vähemalt kellaaegade osas - mingid ajalised kokkulepped on viimased, millega arvestada saab. Ent nemad pole enam kindlasti titad ja võib-olla oleme me (lapsevanemad) ehk midagi nende aastate jooksul õppida suutnud. Ent kui kola autosse viskasime, tundsin isegi pisut puudust sellest armasast ja noil kunagistel hetkel närvesöövast melust, mis alles veel enne 2020. a Kuramaa reisi hommikul auto ümber käis... Et kaasa saaks õige kaisumõmm ja Pinku pass, et oleks igal oma kõrrega reisiklaas ja õiged muinasjutuplaadid jukeboksis, et jõuaks teele mindud nii, et väiksem saaks pikema sõiduotsa sees tehtud päevatudu... Nüüd on igal oma Deezeri playlist, mobla, kõrvaklapid ja... Nagu öeldakse - väikesed lapsed, väikesed mured, suured lapsed, suured mured... Ja neid suuri muresid ei saa lahendada enam väikese kommipausiga matkaraja puhkekohas.

 

Traditsioone tuleb austada. Seepärast pidasime igati õigustatuks peatust Valka Statoilis, ptüi tsirkle-kaas, kus mäletan peatumisi juba noilt esimestelt autoreisidelt 1990-te lõpul. Kütusega täitmise jätsin targu Lugaži Virši pensukasse - senini on sealt saanud põlevat alati odavamalt - sai ka nüüd.

 

Võisime olla ehk mõni kilt Strencist, kui tuli kõne sõber Markolt. Uuris niisama elu ja päris siis, et kas ma midagi sünnipäevaks  Lätist ka tahaksin - ta hakkab just piiri ületama. Eluke on ikka naljakas. Et eluke on kummaline arvas ka Marko kuuldes, et sõidame Riia poole. Imestamised imestamisteks - igatahes leppisime kokku õhtuse trehvamise Riia vanalinnas. Ja ongi hästi - dorpatlastel on ju igati paslik kohtuda Liivimaa pealinnas.

 

Meie enda Riia plaan oli esialgu lihtne: taas "kohustuslik" lõuna Lidos (Krasta ielal) ja peale seda põgenemine õuekuumuse eest spaasse  - viimasel hetkel Riia kesklinna majutust bronnides tuli "leppida" Wellton Riversidega. Mitte, et selles midagi halba olnuks - viisakas peavari koos saunakompleksiga - ent Riias saaks sama hästi ööbida ka mõnevõrra soodsamalt.

 

Lido juures näitas auto termomeeter +33C. Õhk lainetas tuuletus pärastlõunases leitsakus parkla kohal. Isegi mõnekümnemeetrine retk restosse võttis otsaesise niiskeks.

 

Lido. Ikka, kuidas siis muidu. Peale seda, kui Kalku ielal kultus-pelmeenikoht arusaamatutel põhjustel suleti, on Lido see mälestusi elustav nostalgialaks, mille Riiast peab saama. Mäletan kuidas 2002. a tulime Prantsusmaalt või aasta hiljem Itaaliast või... ... Noh, neist hetkedest võiks siia ette kerida, ma arvan, mitukümmend seika. Peale kovidit on Lido siiski natuke teine. Söögivalik täna nii kohitsetud õnneks ei ole kui pandeemia-aja tipphetkedel, ent mõned rudimendid taudiajast on jäänud - kilesse pakitud salatid ja snäkid näiteks. Menüü on siiski natuke lühem, kui ammustel aegadel. Eks maja isegi näib tolmusem ja närtsinum. Ent kõik see, mis kunagi esimesel korral seal võlus, on jätkuvalt siiski olemas, kaasa arvatud igikestev läti jaanipeo muusika, mida teeb mõni kohalik Jörberg... Niisama seda raadiost või lives kuulates läheks hulluks vist minutitega, kuid Lidos hea läti söögi ja eluskalja kõrvale sobib ideaalselt... Jah. Kirjutasin siin enne lastest. Eks ole Lidogi üks neist titade ja teismelistega reisimise erinevuste testkohtadest; kõik see, mida mäletasin omi võsukesi Lidos pisikestena kaifivat, tundus nüüd neid suurest külmaks jätvat. Eriti menüü...

 

"Misasja! Ramenit siin ei müüdagi?!"

 

???

 

Lido Karumõmm

| Üles |

 

Hotelli regamist saatis fuajees valitsev sauna eesruumi õhkkond. Ilmselt mingi kliimaseadme teema, ent kui jahutus ei tööta, siis loogilise tulemusena suure kasvuhoone moodi maja muutub ülekolmekümnese välisõhuga päikesepaistel kenaks praeahjuks. Ma, ausõna, ei kadestanud noid näitsikuid retseptsioonis, kes higi pühkides püüdsid klientidele kramplikult naeratada. Sisse regades selgus ka üks põnev uudis turundusvallast - free parking osutus vanaks heaks tasuliseks parklaks aadressil Kungu iela 19. Hotellist saadud sedel tagas küll koha muidu juba üsna piiri peal umbes parklas, kuid mingit hinnaalandust sellega ei kaasnenud. Kulukas, kuid vajalik...

 

Daugava läbi hotelliakna

| Üles |

 

Istusime üle saja aasta taas lastega spaas. Enne kovidit püüdsime ikka aeg-ajalt lapsed mõnda veekeskusesse vii, aga pandeemia justkui kustutas selle harjumuse. Nüüd siis olime taas saunakeskuses ja oli mõnus. Ega see Riverside spaa nüüd mingi enneolematu veelamus ei ole, kuid saunad ja basseinid on olemas ja - rahvast tungles nendes ülivähe. Ilmselt pelutas mõte saunadest õuekuumusele mõeldes. Tegelikult oli veekeskuses mõnusalt jahe õhk, jahe vesi ja kuumad saunad...

 

Leppsime jooksult Markoga trehvamise kokku sellises Riia unkas nagu  Folksklubas. See on üks resto vanalinna lõunaosas, Peldu ielal, mitte kaugel meie öömajast. Et mul olid varasemast sellest sööklast ülihääd mälestused, siis julgesin koha välja pakkuda. Muidugi selgus kohapeal, et ühele mu võsukestest põhjustel, mida ma siin pikemalt lahkama ei hakka, koha söögivalik ei sobi. Seega tegin ettepaneku hargnemiseks - enamus rahvast jäi ootama Marko-peret ja mina läksin võsukesega pearooga sööma Wok to Walki, et siis hiljem, magussöögiajaks, teistega ühineda. Ega mul aasia söögi vastu olegi midagi - Wok to Walk nn tegelikult üsna ok koht - normaalne toit ning süüa tehakse efektselt: pakid  ja tööriistad lendasid nagu komeedid ning ikka kordi ja kordi lasti pannidel tuld pursata.

 

Folksklubasse jõudes olid kõik kenasti laua ümber kogunenud ja nautisid läti rahvuskööki. Tellisin minagi kohalikku kultusmagustoitu - pavlova ainetel tehtud desserti, mis meil kunagi ettevõttes praktikal olnud läti noormehe sõnul olevat kohustuslik igal õigel peolaual. Ports kanti lauda selline, et ainuüksi sellest võinuks saada söönuks... 

 

Tulles taaskord tagasi lastega reisimise juurde, siis avastasime üllatuslikult, et neil kolmel on õhtuks omad plaanid suure õe kaitsva tiiva all ja meie võime oma õhtuga peale hakata mida oskame. Nii olime järsku Marko-Triinuga neljakesi kesk ülisumedat  Riia vanalinna.
 

Jaak Juske kirjutab:

"Kas te kujutate ette, et Tallinna 1944. aasta märtsipommitamises oleks hävinud mitte ainult Harju tänav, vaid terve Raekoja plats koos Pühavaimu kirikuga. Aga just midagi sarnast Riias 1941. aasta sõjasuvel juhtus. Ajaloolisest Peetri kirikust, raekojast ja imekaunist Mustapeade vennaskonna majast jäid alles vaid ahervaremed. Nõukogude võim taastas neist ainult Peetri kiriku. Raekoja ja Mustapeade maja varemed aga lammutati. Kümne aasta eest otsustasid riialased oma linna hävinud sümbolid taastada. Hoonete vundamendid kaevati välja ning säilinud jooniste ja fotode põhjal asuti ehitama. Riia 800. juubeli eel saidki raekoda ja Mustpeade maja taasavatud ning linna üks peaväljakuid suures osas taastatud."

 

Jah. Kindlasti ei ole Riia vanalinn nii "stiilipuhas", kui Tallinn ja eks selle segipommitamise tulemusel sündinud sovjetlikuks-postsovjetlikus kastmes keskaegne linnakooslus on pisut skisofreeniline, kuid sel on oma võlu. Jättes restaureerimisalased arutelud ja vaidlused restauraatoritele on hetked klaasikese veiniga Mustpeade maja ees praguse maja autentsusest ja päritolust hoolimata väga mõnusad. Olen Riias käinud ka korduvalt enne uut Mustpeade maja, kuid enam ei kujutaks seda platsi teistsugusena ette... Parem stiilne kitš kui stiilitu veneaegne karp 1980-test...

 

Juhuslikult võetud suund viis meid poolkogemata Riia Peetri kiriku ette. Uks paistis paokil, astusime sisse. Selgus, et saame minna torni ja oleme... viimased, kes sel päeval lastakse.

 

Riia Peetri kirikut olen ma ju näinud pea igal korral, kui Riia vanalinnas käidud, ent alati on nagu isiklikku huviorbiiti jäänud toomkirik... Toomkirik on kena küll, ent Peetri kirikut peetakse Riia vanimaks kirikuks - selle esimest versiooni mainitakse juba 1209. aastal - vaid kaheksa aastat peale seda, kui piiskop Albert Daugava suudmes jalad maha pani. Peetri kiriku 123,5 m kõrguse torni (ok, alumine ots on ju ikkagi tellistest) konstruktsioon on puidust ja seda peetakse kõrgeimaks puitkonstruktsiooniga ehitiseks Euroopas (Oleviste kirik, mis olevat Baltikumi kõrgeim, hoiab oma rekordit Riia Peetri kiriku ees küll napilt - vaid paarikümne sentimeetriga – 123,7 meetrit maapinnast). Kuni teletorni ehitamiseni 1985. a olnud kirik kõrgeimaks majaks Riias. Peetri kiriku virtuaaltuuri lehel kirjutatakse muuhulgas:


"Seoses oma erakordse pikkusega, on Püha-Peetri kirikutorn vähemalt 6 korral piksetabamusest süttinud. Legendi alusel, riskis Peeter 1 isiklikult oma eluga, püüdes 1721 aasta suurt tulekaju kustutada. Teise Maailmasõja käigus sa torn tulekajus kaks korda tõsiselt kahjustada ja hävis täielikult.  /.../


Torni tipus ilutsev kullatud tornikukk, mis on 1,5 meetrit kõrge, 2 meetrit pikk ja kaalub 158 kg. Ning mille kuldamiseks kulus 140g kulda, ei ole sinna paigutatud pelgalt ilu pärast. Vaid täidab vägagi vastutusrikast tuulelipu funktsiooni. Nimelt, on igale sadamalinnale äärmiselt tähtis tuule suund. Tornikuke järgi sai imelihtsalt selgeks teha tuulesuuna, millest omakorda olenes, kas võimalike kaubalaevade saabumist on oodata või mitte.

Traditsiooniliselt, iga kord kui Püha-Peetri kiriku torni restaureeriti, pidi ehitusmeister, ehituse üle andmise käigus istuma tornikuke selga, jooma tühjaks veinipokaali ning virutama tühjaks joodud pokaali vastu maad kildudeks. Niimitmeks killuks pokaal purunes, niimitu aastat pidi torn hooletult püsima. Kui 1746 aastal meister Wuellenberg oma tühjaks joodud pokaali maha virutas, põrutas ta selle kogemata hoopis mööduvasse heinakoormasse! Vaatamata sellele et pokaal jäi terveks, püsis torn pea 200 aastat, kuniks 1941 aasta 29 juuni tulekahju selle hävitas. Sanas 1970 aastal tornikuke paigaldamisel purunes pokaal tuhandeks pisikeseks killuks..." .

 

Riia Peetri kiriku tornist

| Üles |

 

Toomkirik

| Üles |

 

 

Õhtu ent lõpetasime minu aipimise peale Garaažis Miitava õlle ja külma majaveiniga. Leidsin Garaaži enda jaoks selle aasta juunis, kui Riiga toona asja oli. Koht ja staff jätsid siis hea mulje ja ei valmistanud pettumust ka nüüd... Selline ägeda hõnguga kõrts... Ja muidugi õigel hetkel peale pandud DM (kuigi ma pole depešite paadunud fänn, kuid seekord nagu sobis ülihästi)...

 

"All I ever wanted
All I ever needed is here in my arms
Words are very unnecessary
They can only do harm"

/Depeche Mode - Enjoy the Silence /

 

Garage

| Üles |

 


 

15.08.2022. Riia-Bauska
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Musa... Mikelis. Mõnisada meetrit enne Leedu piiri

| Üles |

 

Hommik hotellis algas kallite õnnitlustega...

 

Muuseas sai heasoovimiste keskel lahenduse ka üks müsteerium. Nimelt on mul üks sentimentaalse väärtusega habemeajamise-žiletimasin. Mingi aeg tagasi avastasin, et apastraat on kuidagi pihta saanud - kasutada saab, aga tera fikseerimisega on jama (selline veneaegne vidin - tera saab paika mutrikesega, mis liigutab terapealseid klappe). Panin probleemid masina vanuse arvele. Ostsin selle enne ülikooli minekut oma külapoest. Mäletan ostuhetke hästi, kuidas Poe-Ella (jeerum - nägu mäletan, aga ei mäleta perenime... nagu olen unustama hakanud paljude koduküla inimeste ja talude nimesid, mida lapsest saadik teadnud olen...) mulle naerunäol kolmerublasest kopikaid tagasi luges. Toona pidin hädaga selle ostma, sest isalt pätsatud masina olin pillanud kivipõrandale ja selle saba murdus. Ühesõnaga - üks tühine, kuid isiklik tükk plastikut ja metalli... Nüüd sain kingituseks šiki žiletimasina. Tumedast puust ja roostevabast terasest vidinat näpu vahel hoides tundus nagu oleksin sattunud kallisse poodi. Minu üllatunud ilme peale sain teada ka vana masina hädade põhjuse - nimelt olla see ka kappi koristades maha pillatud, mille peale masin streikima hakkas... Ajalugu kordub...

 

Sünnipäev ent jätkus. Welltoni hommikusöök on buffee nagu hotellides sageli. Üllatusena ent kandis kallis kaasa lauda klaasikesed vahuveiniga. Need polnud joogivalikus küll minu pärast, ent aitasid sünnipäeva päeva algusele lõbusalt kaasa...

 

* * *

 

Riiast Bauska poole orienteerumine võttis Waze abist hoolimata aega enam, kui sünnis. Esiteks tegin Krasta iela lõpul viaduktilabürindis valearvestuse ja siis sattusime lõputusse teeremonti. Ent lõpuks olime tagasi Via Baltical sihiks  Trušu pilsētiņa - Küülikute küla. Mul polnud sellisest kohast halli aimugi - leidsin selle netis juhuslikult Bauska kohta skrollides. Kuna lapsukesed kiitsid küülikute vaatamise mõtte heaks, siis oli siht paigas. Kümmekond kilomeetrit enne Bauskat keerasime Code mõisa juures teelt maha (küülikute mõis on päris mõisast üle maantee) ja sattusimegi kohe tolmusesse parklasse, mille servast paistsid päevinäinud miniatuursed majakesed.
 

Trušu pilsētiņa

| Üles |

 

Küülikute küla, kus väidetavalt elavat Euroopa rikkalikuim küülikute kollektsioon, pidavat keegi härra Ojars Narvils juba 2009. aastast. Küla näeb välja nagu materialiseerunud kollaaž Brotze kogust - vahvärgis kirikud, linnamajad, veskid jm kraam - kõik puha küülikute eluasemed. Küülikute küla kui idee ei ole muidugi midagi ainulaadset; näiteks Eestistki leiab Sõrvest Laadla külast ühe suure näriliste show-asunduse ja kui netist otsida, siis viskab ette sarnaseid asju mujaltki. Ent ilmselt on need teised igaüks omamoodi - Läti versioon igatahes tundus juba esimesest pilgust võluv. 

 

Saime vaevalt pargitud, kui kuulsime sõbralikku hõiget. Kuumava päikese eest improviseeritud varju alt viipas Kunksmoori olemisega proua, kes valju häälega teatas, et tuleb ka pilet osta. Juba autonumbri järgi teadis ta, et oleme Eestist, seega lisaks piletitele oli tal meile juba ka muid pakkumisi. Esiteks muidugi lastele pealistega pisikesed porgandipundid, millega närilisi soovi korral sööta saab - see oli internatsionaalne pakkumine. Kuid ekstra pakkumisena eestlastele õngitses proua jääkapist välja pooleteistliitrise jääkamaka. Tegelikult oli see plastpudel külmutatud kasemahlaga - asi, mida näiteks sakslastele või muudele mõistlikele euroopa turistidele üldjuhul müüa ei õnnestu, sest neil pole halli aimugi, mis see võiks olla; eestlased aga teavad ja oskavad hinnata. Et väljas näitas kraadiklaas taas 33C plussis, siis tegime selle kaheeurose väljamineku üsna heal meelel. Küüslauku, mida Kunksmoori sõnutsi ka just eestlased armastavad osta, me seekord siiski kaasa ei haaranud.

 

Astusime külasse. Esimesena lõi pahviks lillemeri - meeletus koguses suurte püsikutega masspeenraid, sekka saialilli, kosmost ja mida kõike veel. Mõnusalt kergelt üle kasvanud, siin seal küülikupuuride kõrval meetrised maltsapuhmad, mis selles kontekstis mõjusid nagu mõned eksootilised lilled. Ja küülikud, küülikud, küülikud... Neid on seal palju. Juba "disainitud" maju olevat ainuüksi 65, ent küla teise otsa jõudes "avastasime" lõputu hulga tavalisi küülikupuure. Puuride vahel patseerisid uhkelt kuked ja kokutasid kanad, kaagatasid haned ja pardid. Isegi üks vihane kalkun tuhises ringi. Eemalt paistsid ponid ning kitsed. Ma ise eriline näriliste fänn ei ole, ent nautisin väljapaneku lavastust: see valgus, meeleolu, lõhnad ja värvid meenutasid natuke lapsepõlve vanaema majapidamise tagaõues, kus asus seaaedik ja linnuaedik, kuhu tulid õhtul karjamaalt lehmad, lambad ning hobune ja kus elas mu masajas ja tore laiguline sõber - Krants... Küülikute majad on üsna tugevasti ajahambast pihta saanud: osadel tornid murdunud, seinapaneelid niiskusest lokkis ja narmendavad, kuid tervikuna jättis kogu see kompott ääretult sümpaatse ja sooja mälestuse.

 

Sattusime oma ringkäigul lindude toitmise ajale; kui tiivulistele leiba puistati, liitus nendega ka üks ahne koer. Nähes meie uudishimulikke pilke ulatas söötja-mees leivakannika Liisale ja käskis selle lindudele ette pudistada. Kui leib otsa lõppes hüüdis mees midagi koerale, kes seepeale talle lihtsalt lambist kukile hüppas. Tsirkust ja leiba - nagu öeldakse...

 

Küülikuteküla

| Üles |

 

Liisa püha ülesanne - toita ära Küülikute küla linnud ja koer

| Üles |


Rundale teed saatsid teetööd ja kuumus. Parklas ootasid Marko ja Triin õnnitluste ning meenetega. Taas midagi erilist - Rundale lossi juures pole mind veel õnnitletud. Edasine plaan nägi ette tegevusi sektsioonides: mind interjöörid ja lõputud toad täis portselani ja hõbedat (Rundale lossis on tube vist 138, kui õigesti mäletan) väga ei köida, mistõttu lõviosa meie perest ning Marko-Triin sukeldusid lossi, meie Lauraga seadsime sammud parki. ...Ahjaa, pletit ostes üllatas mind kallis abikaasa lossi ja parki tutvustava raamatuga, millesse olid kirjutatud lätikeelsed õnnesoovid. Aitäh!

 

Rundale auhoov

| Üles |

 

...Kirjutavad minu teadmata üllatus-õnnesoovi läti keeles :)

| Üles |

 

Ma ei hakkaks siin Rundalet refereerima. Ühelt poolt on see suur lugu  - üks ja mitte vähetähtis episood Rastrelli loomingust, teisalt Kuramaa hertsogiriigi lõpuakord: valmis kompleks umbes 1740.a , Kuramaa de facto arvati tsaaririigi koosseisu juba 1795. aastal. Loomulikult on Rundale kogu Baltikumi suurejoonelisem barokkansambel. Rastrellilt on pärit ka ju Jelgava, aga too pole nii uhke ja pole nii ülbelt ka taastatud, lisaks on Jelgava lugu Rundalest isegi nukram... Leedukatel on hulk kauneid mõisaaedu, ent neist pole siiski ka suurimatel Rundalele vastast. Meie Kadriorg on ehk kogumahult pisut sarnane, kuid barokne osa siiski oluliselt tagasihoidlikum; ja muidugi polnud Rastrellil Revalisse asja. Ega olnuks ka Kuramaale, kui Katariinal poleks saanud barokist villand ja keskealine Peterburi ülikutega harjunud arhitekt polnuks sunnitud Kuramaale kolima.

 

Rundale kompleks praegusel kujul võtab enda alla 72 hektarit. Suurema osa sellest moodustab metsapark; viimane on Rundales täpselt samase otstarbega nagu metsased tükid Versailles's peale suure kanali ristkanalit või Vaux le Vicomtes peale suurt kanalit. See sädelev osa, mida täna Rundales Prantsuse pargiks nimetatakse, on vast viiendik kogu kompleksist. Tänane pilt on loomulikult rekonstruktsioon, ent tuleb au anda lätlastele - lossipargi peaosa on nad suutnud Rastrelli kavandite järgi taasluua. Kui suudetaks teed pinnata sõelmetega, siis oleks illusioon pea täielik. Mäletan omi esimesi muljeid Rundalest klassiekskursioonilt vast 1980-te algupoolest... Siis meenutas praegune sädelev parterite ja boskettide osa lihtsalt üht vanade pärnadega võpsikut.

 

Muidugi on Rundale pargi põhiatraktsiooniks tagaväljaku parterid, millest u 1 ha võtab enda alla kummagi tiiva ääreosas 2005. a loodud roosiaed. Rooside kollektsioonis taheti kasutada algupärases versioonis vaid ajaloolisi roosisorte, kuid tänaseks on istutatud ka hulk kaasaegseid sorte: hetkel on kokku loetud 1740 kaasaegset ja 670 ajaloolist sorti, mida esindvad u 12000 istikut. Roosipeenraid, et nad ka ilusad oleksid, hallata, on üsna peen asi. Rundaleski paistab kaugele aednike higi ja pisarad ning, antagu andeks mu küünilisus, lõunapoolse parteri ronirooside kandis on vist jaks (vähemalt AD 2022) üsna otsa saanud... Eks muidugi igalt poolt, kui detailidesse süübida, paistab välja, et barokki on kallis pidada; oli vanasti ja on praegu. Sellegipoolest näib Rundale kui säästu-Versailles: parterid isegi rikkalikumad kui mäletan viimasest Versailles' külastusest... Ja muidugi au parki teinud-hoidnud inimestele - ega see pole olnud lihtne tee.
 

Parterid...

| Üles |

 

...alleed...

| Üles |

 

...Hekiteater...

| Üles |

 

...berceaud...

| Üles |

 

... ja lõpuks vastus küsimusele: "mis on boskettide sees?"

| Üles |

 

Aednikumaja

| Üles |

 

Hiina paviljoniks maskeeritud tualett

| Üles |

 

Roosiaed

| Üles |

 

Ootuspäraselt juhtus nii, et meie Lauraga jõudsime aedadele tiiru peale teha enne, kui majas kolajad kõik vaasid ning tordilabidad üle vaadatud said. Seepärast peale telefonikonverentsi endast targematega suundusime meie Bauskasse, et hotelli ära regada ning võimalusel hankida õhtust provianti.

 

Et olin bronninud öömaja linna serva vanasse suvilarajooni, sai selle leidmisega omajagu linna kolgastega tutvust teha. Üks väikelinna perifeeria kõik... Lõpuks ent jõudsime kohale. Vastu võttis pensionärist ülisõbralik härra. Meie jaoks oli kasutada terve maja köögi, sauna, suure terrassi ja suure, avara õuega. Ainus asi oli saunaga - ...et on nii kuum, siis äkki seda lugupeetud külalised ei kasutaks. Seal võinuks laagerdada "maal vanaema juures" mitte öö, vaid pool suve: hubane, nostalgiline ja mõnus. Vanahärra taris mind kättpidi ühe viljadest lookas ploomipuu juurde ning vannutas sealt sööma - kui õhtul kõigi lastega kohale jõuan, siis...:

 

"Sööge palun ploome. Neid on sel aastal nii palju. Meie oma memmega ei jaksa neid süüa ja moosi on kah juba tehtud. Omad lapsed on Inglismaal ja nendest jäävad nood viljad kindlasti söömata..."

 

Korjasime Lauraga mõned peotäied autosse kaasa. Kui proovisin arved kohe ära õiendada selgus, et härral kaardimakse võimalust ei ole - meil polnud jälle sularaha. Leppisime siis kokku, et hangin Bauskast käšši ning arveldan hommikul. Nii juhtuski, et Rundalesse tagasisõidu asemel suundusime esmalt Bauska vanalinna sularaha otsima... 

 

Bauska lugu on üsna pikk. Alguse linnakesele - Schildburg oli selle nimi, pandi juba 13. sajandi alguses, kui Bauskasse ehitati ordulinnus. Liivi sõjas sai linn koledasti pihta, kuid Kuramaa hertsogiriigi tekkides ehitati piirilinn kenasti üles. Põhjasõjas rapiti linna koledasti, eriti 1706. a, mil vene armee linnuse ja linna rootslaste hirmus maha põletas. 1812. a külastas Bauskat Napoleoni vägi ekskursioonil Moskvasse. Siis saabus pikk rahuaeg ning piirilinn kosus. Esimeses ilmasõjas läks peaaegu hästi - suurt midagi ei juhtunud, kuid teises ilmasõjas lasksid venelased linna 1944. a taas üsna peeneks. Tegelikult põles puidust vanalinn maha ning praegu markeerib endist ilu pisut vaid raekoja plats ja paar vana maja selle ümber. Maanteelt paistab asi paljutõotav, ent süvenedes teeb kvartalile tiiru peale 10 minutiga ja ega seal "vanalinnas" suurt midagi näha ole (linnus jääb Leedu poole vaadates teisele poole jõge).

 

Jalutuskäigu peale selgus, et ega vanalinnas rahaautomaati ka ei ole. Kui ühest raeplatsi äärsest kõrtsust ATM-i kohta küsisisn, juhatati üle jõe RIMI-sse - mujal polevat. Samast kõrtsust jäi vee ostmine katki, sest kaardiga maksta ei saanud... Nii ostsime hoopis joogid pensukast ja keerasime autonina tagasi Rundalesse - telefonikõne teatas, et kallite kaasreisiliste majaekskursioon on läbi saanud...

 

Bauska

| Üles |


Bauskasse saabudes hoidsin targu Musa jõe lõunakaldale, mistõttu Rimist rahaautomaadi leidmine ei võtnud väga palju aega. Kommentaariks lihtsalt nii palju, et kõrvalteedelt Via Balticale tulles oli Bauska ring kohutavalt umbes - seisime enne pea 20 minutit sabas, et maanteel vasakule pöörata. Kuigi öömajakoht oli jätnud õdusa mulje tundus mõte õhtu veetmisest vaid ploomidega suvilamiljöös mitte kõige ahvatlevam. Tahtsime ka mu väikese isikliku verstaposti kinnitamiseks midagi pisut ägedamat õhtuks süüa. Seepärast skrollis Annikene internetis ja uuris elu. Et maanteel ei paistnud liiklus rahunenud olevat - Rundale teel tolknes endiselt veerandtunnine pöörajate saba, keeldusin mina Bauska kesklinna uuesti minemast. Ja hea oli, sest nii jäi valik pidama hoopis Mikeli vabaõhukeskusel...

 

Mikelisse jõudmiseks tuleb Bauskast sõita lõunasse mööda külavaheteid. Osadel teejuppidel tekkis tõsine kahtlus, et oleme eksinud, ent peale veerantunnist loksumist auklikel-poolkruusastel radadel, mis tõsi, kugesid maalilistes külamaastikes kullendavate rukkiväljade vahel, olime päral. GPS-i järgi parkisime auto Leedu piirist vaid mõnesaja meetri kaugusele.

 

Mikeli keskus on püsti aetud Musa kaldale eurorahadega. Mulle natuke selle kontseptsioon jäi segaseks - kompleksi kuuluvad automuuseum, restoran, hotell ja klassikaline vabaõhumuuseum. Ma ei ole kindel, kellele selline kombo mõeldud on, ent restoran, kuhu me oma sammud esiteks seadsime (sest muuseumialad olid ametlikult juba õhtusel ajal suletud), ülemäära tühi ei paistnud. Menüü tundus soliidne ning hinnaklass peentest nimetustest hoolimata mõistlik. Ainsa pipraterana ehk kuldses leemes oli suhteliselt pikk ooteaeg - oli ka palju ootajaid juba enne meid. Et lapsturistid jäid hea meelega restorani joonistama, läksime Helega avasturetkele. Kuidagi maalilist Musa kallast pidi jõlkudes sattusime trepile ning äkki leidsime end vabaõhumuuseumist. Midagi väga suurt see pole - rikkam talu 19. sajandi lõpust, kuid korralik hoonekompleks ning korralikult sisustatud. Kui jõudsime kõik majad ja totsikud ning potsikud üle vaadata, sattusime lõpuks kohani, kus saanuks töö ajal piletit osta. Tööpäev ent oli läbi. Keerasime siis otsa ringi ja naasime restosse just hetkel, kui hakati roogi ette kandma. Ja road olid head!

 

Bauska motiiv nr 1

| Üles |

 

Mikeli külastuskeskus

| Üles |

 

Musa

| Üles |

 

Mikeli vabaõhumuuseum

| Üles |

 

Sünnipäevakook!

| Üles |

 

Tagasi Bauskasse sõitsime loojangupunas kuivast päevast viimast võtvate kombainide üleskeerutatud tolmukeeristes. Vili tahab võtmist kuniks annab kuiva...

 

Paar kilomeetrit sõidetud tuli kõne murelikult öömaja peremehelt - et kuhu me siis jääme, kas leidsime juba uue koha. Rahustasin ta lõbusalt maha ja peagi keerasime suvilaõuele. Vanahärra tatsas kohe vastu ning kupatas lapsed ploome sööma. Tegelikult ega nad seda kupatamist niiväga vajanud. Tekkinud uitmõtte ajel sõitsin Rimisse päeva lõpetuseks üht mõnusat suurt jäätist tooma. Sain lõpuks küll jäätise, kuid pooletunnise seismise hinnaga - Bauska hiigelsuures Rimis töötas vaid üks kassa, kuumusest ületöötanud hulluva kassapidajaga.

 

Ent lõpuks istusime ometi jahenevas õhtuõhus oma öömaja tagaterrassil, lapsed mängisid ja vaatasid langevaid tähti. Tiksutasin telefonist vaikselt Ali Farkat ja rüüpasin siidrit: "Palju õnne, Sulev, Palju õnne!"... Ühel hetkel vaadates pimeneva öötaeva taustal aiapiirisiluetti, milles sulasid kokku hekk ja õunapuud, naaberkrunt ning kaugemal-kaugemal kasvavad paplid ning metsaviir, tundsin külmavärinaid... Nagu istunuksin Peipsi ääres oma vanematekodu tagatrepil... Näe, vasakut kätt on naabrite põlluotsa lepik, taamal sama põõlutagune metsariba, keskel seal, kuusetukk, mis tähistab üht teist talu; siis vana paju, mille alt lehmad jõel joomas käisid, siis... see ja see ja see. Meeletu mälestustetulv... See tunne oli ebareaalne õigemini nii reaalne, et pidin püsti tõusma ja endale kinnitama, et ma ei ole seal...
 

"J'ai quitte' mon pays et ma louisiane
Mais dans d'autres pays, adieu savane
J'ai trouve' le me'tro n'est pas un
Petit boulot mais je suis, je suis un ne'gre
J'ai quitte' un ami et ma lousiane
Mais dans d'autres pays, adieu savane..."

 

Ali Farka Toure - Savane

Bauska motiiv nr 2

| Üles |

 

 

 


 

16.08.2022. Bauska-Kuldiga
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...

| Üles |

 

Ärkasin koerte ja kukkede peale. Aga mitte väga vara - pigem mõnusalt parajal ajal. Ajasin kargud alla, et hakata nooremale rahvale mõnusat inglise hommikusööki tegema. Ent võta näpust. Eelmisel õhtul ma suurt selle improviseeritud kööginurgaga tutvust ei teinud, mistõttu oli üllatus suur, kui avastasin, et hommikusöögi tegemiseks on kolm varianti: veekeedukann, mikrouun või suur õuegrill (viimene tegelikult ei olnud võimalus, sest eeldanuks tretti Bauskasse söe järele; ja no kuulge!). Päev tõotas taas 30 kraadiseid elamusi, seega tooreid mune ja peekonit autosse hapnema jätta olnuks puhas raiskamine. Panin kohvi hakkama ja vahtisin nõutu näoga mikroahju - see masin on minu jaoks jäänud saladuseks tänapäevani - osalt seepärast, et pole tundunud vajadst, osalt seepärast, et selle tööpõhimõte meenutab universumi alguse kirjeldust Terry Pratchettilt:

 

"Alguses ei olnud mitte midagi ja siis see plahvatas!"

 

Ent sel hommikul see masin me toidu valmistas. Nimelt ajal, kui ma kohvi tegin, leidis Annike internetist juba n+1 retsepti, kuidas mikrokas muna ja sinki teha, suures kohvitassis, muuseas. Ja tehtud need said, tulid nagu eeskujuks olnud juutuubi videos ning isegi olid mingi maitsega. Ühesõnaga ülitšill hommik Parupe maja terrassil lõppes õnnelikult ning täis kõhuga.

 

Brīvdienu Mājas Pārupes. Bauska

| Üles |

 

Jätsime hilisel hommikutunnil pererahvaga hüvasti - südamlikult ja ploome kaasa korjates - taas - nagu sõidaks koju vanaema juurest.

 

* * *

 

Bauska linnus on ehitatud Memele ja Musa jõe ühinemiskohale jäävale künkale (arvatakse, et Bauska nimi tulenebki sest künkast; ...võib-olla... sõna "bauska" läbi translaatori lastes saab vasteks igatahes "badass"...), mis Musa poolt on üsna järsuseinaline ning jõeveeres isegi paekaljune. Kindlus asus seal juba semgalite-vahvate ajal enne sakslasi. Kui viimased lõpuks Kuramaa vallutamisega ühele poole said, kindlustasid nad 13. sajandil mäge, kivilinnus rajati aastatel 1443 (1441) -1450 Liivi ordumeistri, Heidenreich Vinke von Overbergi, käsu all. Linnus pidi kaitsma Riia kaubateed ja oli üks tähtsaimtest linnustest orduriigi läänepiiril Leedu vürstiriigi vastu. Lossi ehitamisega on seotud üks lugu ja põnev fakt juba 19. sajandil välja surnud rahvakillust (õigemini suri toona välja nende keel). Wikipeedias antakse teda:

 

"Kreevinid pärinevad tõenäoliselt Liivi ordumeister Heidenreich Vincke von Overbergi poolt 1440. aastatel Novgorodi aladele korraldatud sõjaretkede käigus Ingerimaalt Kapriost võetud vadja vangidest, kes viidi Eesti ala kaudu Bauska linnust ehitama ja asusid siis sellest ida poole elama.Kreevinite ajalugu pole siiski otseselt dokumenteeritud, vaid rekonstrueeritud nende keele analüüsi ja erinevate ajalooliste teadete põhjal. 1871. aastal tuvastas Ferdinand Johann Wiedemann, et kreevinite keel on vadja keele vorm. Allikatest on teada, et ordumeister Overberg tungis kahel korral Vadjamaale, võttis seal sõjavange (Eberhard Winkleri hinnangul umbes 2000–2500 inimest) ja osales hiljem Bauska linnuse ehitamisel. Kuramaa superintendent Paul Einhorn kirjutas 1649. aastal, et kreevinid toodi Eestist ja enne linnuse ehitamist. Kreevinite nimi tuleneb lätikeelsest sõnast krievs (deminutiivne vorm krieviņš), tähendusega "venelane", mis näitab selle piirkonna lätlaste arusaama nende päritolust. Ka Einhorni teatel nimetati neid "krewingideks või vene talupoegadeks". Mitmed hilisemad autorid nägid kreevinites juba eestlasi, liivlasi või krivitšeid."

 

Niisiis võis Bauska linnuses oma elu ja tervise jätta ka mõni iidne suguvend. Läks vaeste kreevinitega, kuidas läks - toodi nad sisse orjadena ja orjadeks jäid nende lapsedki põlvkondade kaupa - linnus sai tore ja suurim sealkandis. Lossist sai ka kohaliku foogti peakorter. Kuna loss pakkus turvatunnet kujunes selle juurde peatselt küla - Vairogmiests. 

 

Hoolimata piiriasukohast läks linnusel üsna hästi. Orduriigi lõunapiir oli rahulik, sest Venemaa rünnakud  Bauskasse mõju ei avaldanud. Kuid 1558. a alanud sõda tsaaririigiga sai orduriigile saatuslikuks, mõjutdeas ka Bauskat. 1559. a  soovis ordu Poolalt kaitset. Zygmunt II August oli nõus, kui ordumesitriks saab Gothard Kettler. 1560. a said ordu väed Härgmäe lahingus venelastelt haledalt kotti ja ei suutnud enam linnustest väljaspool suurt midagi peale hakata. Vene väed põletasid ja lammutasid omatahtsi, okupeerisid üle poole Eestist ja Liivimaast, jõudsid isegi otsaga Kuramaale. 1561. a andsid ordu Eesti alad end pädeva kaitse saamiseks Rootsi kuninga võimu alla, Gothard Kettler andis lätipoolsed alad üle Poola kuningale. Selle eest sai ta kuninga vasalliks, hertsogitiili ning sellega algas Kuramaa hertsogiriigi (Ducatus Curlandiae et Semigalliae) lugu. Arvatakse, et Kettler ajas meelega Poola joont: üldiselt oli orduriik Leedu ja Poolaga pigem nugade peal, Kettler suutis aga juba Dünaburgi komtuurina ammu enne sõda lõunanaabritega hästi läbi saada. Ning eks Poola kuninga soosing ütle ka üht-teist... Kettlerist ja Kuramaast võiks siin veel tunde referaati kirjutada (eks pisut ole juba refereeritud ka 2020. a Kuramaa reisikirjas)... Ent Bauskasse tagasi tulles - lossist sai esimestel aastatel hertsogiriigi peakorter ja Kettleri residents. Et linnus viisakam välja näeks ja ilmselt ka kaitsepõhjustel käskis Kettler 1584. a lossi juurde tekkinud küla ümber kolida praeguse Bauska vanalinna kanti. Gotthardi poeg Friedrich laskis 1500-te lõpul kindlust tugevdada ja ehitas sellele hoogsalt juurde, lisades muuhulgas linnuse visiitkaardiks olevad ümartornid.

 

Bauska linnus

| Üles |

 

Bauska linnuse tornid pandi proovile juba 1625. a, kui linnuse vallutasid rootslased. Rootslased olevat linnuse korralikult rüüstanud. Eks neil olnud selleks ka põhjust. Nimelt peeti kindlust vallutamatuks ja kõik ümbruskonna ülikud tassisid oma mandi läheneva rootsi sõjaväe eest sinna varjule. Rootslased tegelikult ei olnud nii osavad. Nad piiranud müüri ikka mitu aega, kuniks said kaubale ühe kohaliku linnamehega, kes neile näidanud kätte salatee ühe akna kaudu. Olles kindlusse juba kord sisse saanud andnud garnison alla ja polnud neil siis muud vaja teha, kui kraam lihtsalt kotti ajada... Rootslased ei jäänud ent kauaks: 1628. a löödi nad sealt välja ja  kuramaalased taastasid linnuse. 1658.a võtsid rootslased lahinguta Bauska taas üle. 1660. a. peale rootslaste ja poolakate ära leppimist Oliwa rahulepinguga anti Bauska linnus hertsogiriigi käsutusse tagasi. Nende sündmuste ajal pisut ümber müüri paugutati, kuid suurt kahju ei tehtud.

 

Uus proovilepanek tuli Põhjasõjas. 1701. a vallutasid rootslased taas Jelgava ja lühikese piiramise järel peatselt ka Bauska. Kindlus olnud rootslaste tulekuks suhteliselt halvas seisus. Järgnevate aastate jooksul seal midagi kõpitseti, kuid raha- ja ressursipuuduses mitte väga suurejooneliselt. 1705. a andsid rootslased kindluses alla ja selle võtsid üle venelased. Räägitakse, et rootslastel lubatud lahkuda lippude ja relvadega... 1706. a lasksid linnuse õhku lahkuvad venelased - et midagi rootslastele ei jääks. Viimased olnudki juba aasta hiljem taas platsis, aga kindlust enam kindlusena ei kasutanud - hoidsid seal vaid moona. Peale Põhjasõda jäi kindlus varemeisse.

 

1874. a ostis varemed Paul Hermann von Lieven, Krimulda ja Smiltene mõisahärra ning omaaegne Liivimaa maamarssal. Tema aegu varemeid puhastati ja restaureeriti. Tõsisemalt alustati restaureerimisega 1930-tel. II ilmasõjas sai linnus taas korralikult pihta. Peale sõda on seda 1960-test saati kuni tänini etapiti vuntsitud...

 

Bauska linnus

| Üles |

 

Otsustasime, et muuseumihuvilised lähevad muuseumi ja mittehuvilised ei lähe muuseumi. Nii ostsin piletikassast endale kohvi ja 2/3 naisperest muuseumipiletid; meie Lauraga otsustasime varemeid väljastpoolt vaadata. Mingi jabura kommunikatsioonierrori tulemusel olin ostnud kohvi ka kallile abikaasale. Keda aga kohvi jooma ei tulnud, oli Hele: nii kui neil piletid käes, kadusid muuseumisse. Istusime Lauraga pisut pikemalt lossitrepil ja tegime mu kahe kohvi kõrvale lossi vaatamise plaane. Paraku selgus aga, et kui tahame müüre seestpoolt näha ja keskmistes tornides käia, siis peame ikkagi mingisuguse pileti muretsema. Ostsime siis ja läksime avastama...

 

Müürid nagu müürid ja linnus nagu linnus. Vaated jõeorgudele - aga vaadata võib jõge nii paremas kui vasakus pardas - on ilusad.  Ühe torni juures ploome süües sülitas Laura poolkogemata ploomikivi allpool paistvale rohtunud müürijupile. Leppsime siis kokku, et tuleme mõne aasta pärast vaatama, kas ploomipuu on kasvama hakanud...

 

Bauskaloodusrada ja Kirbaksala saar

| Üles |

 

 Vanadel kividel turnimisest tüdinud, seadsime sammud linnusest välja, kahe jõe ühinemiskoha poole sattudes niiviisi Bauska loodusrajale. Loodusrada ise on natuke segane. Linnuse kõrval, sellest pisut lääne poole asub Linnamäe (Pilskalns) park. Meie sattusime esialgu just sinna ja kõndima mööda Memele kallast...

 

Bauska linnamäe parki hakkas looma toosama Paul Hermann von Lieven, kes 1870-tel lossi kõbis. Park plaaniti ajastuomaselt inglise pargina serpentiinstiilis - reljeef igatahes selleks on linnamäel ideaalne. Ühelt poolt raamivad parki maalilised linnusevaremed, kahelt poolt jõeorud ning läänest Kirbaksala saar. Milline see pargikujundus tollal välja kukkus, ei tea, kuid vabariigiaegsest, veneaegsest ja okupatsioonijärgsest tuunimisest hoolimata on natuke seda vana hõngu (nagu Viljandi lossimägedelgi) tunda. Ka hooldus näib olevat otstarbekas - meie jalutuskäigu ajal kõplas pargi kruusateedel kümmekond ilgelt tülpinud nägudega kooliõpilast.

 

Kirbaksala saar on võsane maatükk. Jõgede ühinemiskoht võiks olla maaliline, kui seda ei risustaks hulgi üle jõe rippuvad elektriliinid. Seevastu tagasivaade linnuse poole on väga kena; tahtnuksin seda isegi skitsida, kuid päike oli taas kuue peale keeratud ja nii otsisime puhkepausiks varju võsapiirilt. Tegelikult on omal ajal kogu linnuse ala olnud üks suur saar - kahe jõe vahele kaevatud vallikraav, mis tänaseks on pinnavormina aimatav, eraldas koos jõgedega linnuse muust maailmast.

 

Koht, kust saab alguse Lielupe jõgi  (ühinevad Musa ja Memele)

| Üles |

 

Tagasi linnuse poole jalutasime mööda päikeselist Musa kallast, mida lossi all tähistab mitmemeetrine paeklint. Et teised olid linnuses lõpetanud ja teel parklasse, valisime Lauraga klindi eest mööda laugemat nõlva ülesmäge otsetee. Nõlv, mis altpoolt paistis üsna lauge, osutas plätadega üles ronimisel üllatavalt tüütut vastupanu, etiti Laurale, kes lahtisel kruusal vahepeal alla´libisema kippus. Ent üles me, mu kalli lapsukese sajatuste saatel, jõudsime üsna operatiivselt.

 

Musa kaljune kallas Bauska linnuse all

| Üles |

 

Kell hakkas juba keskpäeva näitama, kui varustasime end vee ja muu vajalikuga ning seadsime sihiks vanade mälestuste uuendamiseks Tervete metsapargi. Tunnikese sõidu järel olimegi päral. Käisime Tervetes  kunagi 2009. a ja siis saime pargist toreda elamuse. Eelneva külastusega võrreldes on vahepeal ehitatud megaparkla ja uus külastuseskuse hoonekompleks. Parkisime siiski auto vanasse, teeäärsesse parklasse, linnamäe alla; esiteks nostalgia mõttes, kuid teiseks - sealt on lühem tee "Sprīdīši" kohvikusse Anna Brigadere muuseumi kõrval; tühja kõhuga pole sellesse hiigelparki minna mõtet.

 

Muuseumi kohviku leidsime mõne minutilise jalutuskäigu peale muuseumihoone kõrvalt terrassilt vanade puude alt. Kuigi rahvast ei olnud, võttis teenindus aega ning lauale toodav jättis nii mõneski mõttes soovida: kartulipannkoogid tilkusid rasvast ja minu lõhe suri vist küll juba aegu tagasi. Olukorda oli proovitud paranadada ohtra soola ja pipraga, mis tapsid viimasegi kala maitse. Kui siis hiljem makstes tuli kokk särasilmi küsima, et kuidas lõhe maitses, pidin teda kahjuks kurvastama.

 

* * *

 

Metsapargi ajalooline kese on kindlasti Tervete linnamägi, õigemini isegi kaks linnamäege... Loomulikult ei tehtud kumbagi kantsi tühjale kohale. Tervete linnus kuulus algselt Vesthardile - semgalite vast kõige mõjukamale vanemale ja sõjapealikule. Peale seda, kui Albert Riias kanda kinnitas, ajas Vesthard sakslastega sõbrapoliitikat lootuses ohjata tüütuid leedulasi, kuid ajapikku läksid ikkagi suusad risti ning 1228. a sai tema vägi ordult lüüa. 1270. a, kui orduväed Tervete esimest korda vallutasid, valitses linnust Nameisis. Kuningas sai põgenema ning vallutas linna 1279. a tagasi. Kaks aastat hiljem piirasid orduväed linnust, kuid tulutult. Seepärast otsustas piirkonna üle kontrolli saamiseks 1282. s. naaberkünkale orulinnuse ehitada. Tugev vallikraavi ja eeslinnusega puitkindlus - Heilingberg - valmis 4 aastat hiljem. On arvatud, et saklased ehitasid oma linnuse endisele semgalite pühale mäele - sellest võib tulla ka linnuse saksakeelne nimi - Pühamägi. Leedulaste ja semgalite vägi püüdis järgnevatel aastatel seda vallutada, kuid ei läinud õnneks ning lõpuks, kui nähti, et sakslased võivad Tervete linnuse hoopis ära võtta, pisteti sellele tuli otsa ja põgeneti Rakte linnusse. Kuna nüd sakslaste Tervete linnus oli muutunud mõttetuks jäeti see 1290. a   ordumeister Konrad von Hattsteini korraldusel maha. Siiski ehitati leedulaste ohjeldamiseks Tervete linnamäele uus ordulinnus 1339. aastal. Pikka elu sellele ei antud - leedukad tegid selle 1345. aastal maatasa. Uuesti ehitasid kindlustusi ordulinnamäele Põhjasõja ajal rootslased, et pommitada Kalnamuiža lossi. Sellest ajast saati kutsuvad kohalikud mäge Rootsimäeks - Svētkalnsiks

 

Praegu seisavad kaks küngast kenasti kõrvuti, ordulinnamägi ehk pisut rohkem puude alla peitununa...

 

Tervete linnamägi

| Üles |

 

Tervete metsapark. Sissepääs

| Üles |

 

Vana tammepuu (soovipuu) Anna Brigaderi muuseumi ees

| Üles |

 

 Metsapark tekkis Tervete iidse linnamäe juurde juba 1950-tel. 2000. a võttis selle haldamise üle kohalik RMK, mis on seejärel usinasti ligikaudu 1400 ha suurusel alal hiiglaslikku teemaparki arendanud. 2009. a olen Tervete pargi kohta kirjutanud:

 

"Tervetes dabas Parkas - nagu kõlab selle nimi läti keeles - on loodud Läti metsakeskuse (Latvijas valsts mezi - midagi meie RMK sarnast) poolt mõni aasta tagasi (AD 2000) perepargiks. Park on rajatud looduslikku vanasse männikusse (väidetavalt enamus vanematest mändidest on üle 300 aasta vanad), kasutades ära reljeefi, veekogusid, puistu iseärasusi ja omaaegset dendroaeda. Maa-ala on jaotatud mitmeks osaks - nagu Päkapikkude mets, Nõidade mets, Haldjate mets jt. Pargis on erineva marsruudiga matkarajad, suur mängupark ning pargi keskus koos kohvikuga. Pargis ruulivad väga lihtsalt loodud asjad - puuskulptuurid, laudadele joonistatud muinasjutud, rohmakast puidust mänguasjad. Park on seotud Tervete linnamäe ja hiiemäega, lülitades viimased matkaradade sihtkohtadena pargi koosseisu, kuid jättes need siiski väärikalt eraldiseisvaks."

 

Arvestades, et suure osa pargi ehitistest moodustavad kohapealsest puidust tehtud vidinad, kartsin pisut, et võib-olla leiame eest väsinud ning pehkiva mängumaa, kuid juba esimesed sillad ja trepid linnamäe poolt lähenedes andsid tunnistust nii korralikust hooldusest kui sellest, et viimase kümnekonna aasta jooksul on ka palju juurde toodetud. Eelmisel korral vastu õhtut kohale sattudes saime sisse piletita - no ei olnud linnamäe pool otasas seda isegi kusagilt osta. Seekord sattusime kohe piletiputkale ning mööda parki ringi kulgedes veel õige mitmelegi - ilmselgelt täna enam tuntud radu pidi minnes ilmselt piletita sisse ei saa. Ülisõbralik piletitädi andis lisaks piletitele kaardi märkides pastakaga sellel olulisemad kohad ja andis nõu Metsakuninga ja Nõiametsa juures ringi vaadata - äkki juhtume ka nõia või haldjatega kokku. Piletite juurde ostsin laste rõõmuks ragulkad - täiesti korralikud laskeriistad nii käbide kui kivide lendu laskmiseks.

 

Tervete lastepark. Esimesed meetrid...

| Üles |

 

Tervete metsapark on teemapark - muinasjutupark, mis on inspireeritud Tervetes sündinud ja üles kasvanud Läti kirjaniku, Anna Brigadere (1861-1933) muinasjuttudest. Enamus pargi tegelelasi pärineb kirjaniku 1903. a kirjutatud näidendist "Sprīdītis" (sellest ka kohviku nimi) - eesti keeli siis "Pöialpoiss". Lugu on Lätis väga tuntud ja armastatud - midagi sellist nagu meil "Nukitsamees", pajatades ühe pisikesele läti talupoisi juhtumistest tema oma kodumetsas. Näidendist on tehtud lugematuid lavaversioone, multikas ning isegi mängufilm 1985. a. Seepärast teatakse Tervete parki kogu Lätis ning, kui lugeda veebikajastusi, turundatakse seda usinasti ka välisturistidele. Kahjuks ei ole ise selle "Pöialpoisi" looga kursis (raamat olla tõlgitud eesti kelde 1927. a), aga väidetavalt leiab pargist kõik loo tegelased (puuskulptuuridena) ja nende elukohad. Kaks karismaatilisemat tegelast, Pöialpoiss ise ja hiiglane Lutausis seisavad Tervete jõe kaldaastangul, ülemise piletikassa (ja jäätisekohviku) lähedal, kuid läbi pargi matkates võib kohata igasugu seltskonda: enamus näidendist tuntud tegelasi elab Pasaku mežsas - Haldjametsas, nõiad oma kambajõmmidega toimetavad Nõiametsas, päkapikud Päkapikumetsas jne. Kahjuks on kõik selgitavad tekstid-sildid ainult läti keeles...

 

Sprīdītis ja hiiglane Lutausis

| Üles |

 

Pasaku mežs - Haldjamets

| Üles |

 

...Ja kohtasimegi Metsaisa juures päris haldjat, kes laulis väga kenasti ja ühe laulu vaid ekstra mulle. Paldies!
 

Haldjas-ristiema

| Üles |

 

Nõiamets

| Üles |

 

Rukišu mežs & Raganas sils

| Üles |

 

Cafe Ruku Seta

| Üles |

 

Rukišu mežs: Päkapikuküla

| Üles |

 

Tasakaalurada

| Üles |

 

Hoolimata paarist jäätisepausist hakkasid mingil hetkel jalatallad ümmarguseks muutuma. Mõne sammulugeja näitas juba rohkem kui 30000 jalaastu. Mida me aga ei leidnud oli Ruku Pilseta - Päkapikulinn. Selle otsinguil sattusime hiiglaslikule vaatetornile. seiklusrajale ja isegi koduloomaaeda. Lõpuks ent, läbi rahapajaraja, jõudsime ka sinna. Tiiruga ühele poole saanud otsisime pileti-kassa tädi näpunäidete järgi üles rongijaama, et endale rong järgi tellida - meie autoni linnulennult jäi vähemalt 5 km...

 

Rūķu pilsēta

| Üles |

 

Tervete...

| Üles |

 

Muuseas, enne Tervetele jõudmist juhatas üks silt tee ääres suunda Ravi külasse...

 

* * *

 

Sõit Kuldigasse kulges läbi imeliste loojanguvärvides kombainimaastike. Tervete park oli kõiki roiutanud, seepärast mingeid muid peatusi, peale tankimise, plaanis ei võetud. Aga siis jõudsime Dobelesse. Bauska ja Kuramaa hertsogiriigi kontekstis ei saanud värskeltrestaureeritud linnusest peatumata läbi tuisata... Kahjuks oli kellaaeg sealmaal, et üksikut huvireisijat enam kaugemale värava taha ei lastud.

 

Dobele linnust hakati ehitama 1335. a ordumeistri Eberhard von Monheimi juhtimisel Bērze jõe 15 m kõrgusele kaldaastangule endise semgalite linnuse asukohale. Dobele oli üks semgalite viimaseid tugipunkte ristisõdijate vastu. Tegelikult viimased ei suutnudki linnust kunagi jõuga võtta - peale korduvaid rünnakuid 1250-ndatest 1290. aastani saklased linnust ei vallutanud. Lõpuks põletasid semgalid ise linnuse ja põgenesid leetu. Linnuse (saksa keeli Ordensburg Doblen) valmides 1347. a sai sellest Liivi ordu Dobele komtuurkonna komtuuride residents. Kui Gotthard Kettler endale orduriigist poolakate abiga hertsogiriigi valmistas, ei saanud ta endale siiski kõiki ordu alasid Kuramaa. Probleemsed olid Kuramaa piiskopkonna alad ((Piltene, Pāvilosta, Aizpute), mis kuulusid "meie oma mehele" - hertsog Magnusele ja Grobina foogtkond, mis oli panditud Preisi hertsog Albrechtile. Kuid pinnuks silma sai Dobele komtuur Mathias von der Recke, kes keeldus hertsogiriiki tunnistamast ja sai poola kuningaga kokkuleppele toimetada iseseisvalt "otse" kuninga vasallina. Alles 1576. a õnnestus Kettleril piisavalt suur rahasumma ja sobiv maavaldus välja pakkuda, mis pani Recke oma "kuningriigist" loobuma ning jätkama kõrgesti austatud ja rikka mõisnikuna.

 

Dobele linnuse vallutasid 1620. a lühikeseks ajaks rootslased, linnus sai pihta, kuid Jakob Kettler laskis selle 1650-tel kenasti taas korda seada. Põhjasõjas vallutasid linnuse taas rootslased (Karl XII külastanud Dobelet 1701. a isiklikult). Linnus sai Põhjasõjas räsida ning jäeti 1736. a, kui katus sisse kukkus, lõpuks maha...

 

Dobele linnusega on seotud ka märkimisväärne seik Läti rahvuslikust ärkamisest. Nimelt toimus Dobele varemetes kolm aastat enne esimest Läti üldlaulupidu (1873), seega siis 24. juunil 1870. a Kurzeme laulupidu...

 

Dobele linnus

| Üles |

 

Saabusime hotelli Metropole üsna videviku hakul. Seepärast piirdusime lühikese jalutuskäiguga vanalinnas, eesmärgiga leida midagi hamba alla. Pidama jäime Pagrabiņšis - mõnusas raekojaplatsiga külgnevas kanaliäärses kohakeses, millest mäletan juba 2020. aastast suurepäraseid hetki. Seegi kord ei pidanud valikus pettuma: creme brulee maitses endiselt suurepäraselt ning ka veinivalikule ei olnud midagi ette heita...

 

Kuldiga

| Üles |

 

Ja õhtutnnid... Õhtutunnid veeresid itaalia veini ja bluesi saatel. Seekord siis Etta James ja  "I Just Want to Make Love to You"...

 

 

 


 

17.08.2022. Kuldiga-Tartu
Eelmine  |  Üles

 

Liepaja tänav, Kuldiga

| Üles |

 

Metropole hommikusöök kulges ootuspäraselt kenasti. Tänavale astudes tervitas meeldiv vihmaeelne õhk - temperatuur näitas 20C, eelmiste päevade leitsaku olid viinud taevasse kogunevad tumedad pilved. Läksime linna avastama, kuid mitte niisama, vaid kindla eesmärgiga. Nimelt laekus äia juubeli korraldajatelt piltsõnum käsuga leida peolauale üks konkreetne lätis toodetud viinamark ning mõned kokteilid "Sex on the Beach"... Olime siiralt üllatnud ja põnevil: teadaolevalt on jätnud alkohol mu äiapapa alati äärmiselt leigeks. Aga käsk on vanem kui meie ja nii saatsime lapsed tutvuma Kuldiga vaatamisväärsustega ning ise sukeldusime alkoholipoodidesse.  Ojaa, Kuldiga on väike linn, aga viinapoode on seal palju. Peale tunnist kerges uduvihmas orienteerumist - võiks selle reisikirja lisana välja anda brošüüri "An alcoholic Tour Guide in Kuldiga" - pidime lugematute nõutute müüjannade ja müüjatega koos tõdema fakti, et fotol näidatud viinapudel on üks haruldast liiki ja ennenägematu märjuke - keegi neist ponud seda varem kohanud ja vähemalt Kuldigast seda ei leia... Sex on the Beach nii haruldane ei ole, mistõttu lõunasöögiks Venta joale vaatavasse resorani "Riverside" kogunedes võisime tõdeda, et missioon on sooritatud vähemalt hindele E.

 

Metropole

| Üles |

 

Ennelõunane jalutuskäik Kuldigas

| Üles |

 

Muidugi on Kuldiga Kuldiga - üks ütlemata äge linnake. Ning ma ei hakkaks siinkohal sellest pikemalt referaati trükkima - 2020. a rsisikirjas sai Kuldigast põgusalt nagunii kirjutatud. Selgi korral nautisime vanalinna ja peatänava õdusat olemist ja nagu teises ajas kulgemist: keegi ei kiirusta, keegi ei stressa (või kui stressavad, siis teevad seda läti keeles - nagunii ei saa aru)... Midagi provaantslikku on ses kulgemises.

 

Ühes veinipoes kohtasin kena müüjatari, kes just uksi avas. Kohalikud siidrid, veinid, õlled, juustud ja maiustused. Poekesse sisse astudes leidsin kohe Kabile mõisa siidrid. Haarasin paar pudelit ning uurisin, siis neiult, et kas tal on seal ka müügil mõnd kohalikku head viinamarjaveini, mida ta võiks soovitada. Võluva naeratuse saatel talutas ta mind ühe riiuli juurde ja hakkas õhinal õunasiidri pudeleid välja tõstma - vot see ja see ja eriti veel see. Kui siis umbuskliku näoga küsisin, et mis ajast veinile siidrikorke peale pannakse, ütles ta, et ei-ei, see ongi veini kork. Kui siis juhtisin tähelepanu, et sildile on kirjutatud:

 

"Abolu"

 

...mis peaks ju läti keeli õuna tähendama, katkes jutuvaling ja neiu hakkas pudelit lähemalt uurima. Siis ta nägu selgines ja ta sõnas mitte just väga häbeliku naeratuse saatel, et oi ups - ongi siider. Aga ma vabandagu - ta ise siidrit ega veini ei joo ja töötab ses poes alles esimesi päevi. Nojah - maksin siis lihtsalt oma siidrite eest...

 

* * *


Lõuna "Riversides" oli ent lihtsalt suurepärane - hea toit ning väga meeldiv teenindus... Aitäh, Kuldiga!
 

 

Venta ja juga

| Üles |

 

Abava org

| Üles |

 

Oligi aeg hakata vaikselt sõitma tagasi kodu poole. Plaan nägi ette vaid kiiret peatust Pure šokolaadivabrikus täiendamaks koduseid maiusevarusid. Tahtsin küll korra peatuda ka Sabiles, et siidrikoda inventeerida, kuid navigatsioonivea tõttu sõitsin linnast kaugelt mööda ja paarkümmend kilomeetrit hiljem ei viitsinud hakata ka tagasi enam keerama. Ja nii juhtus, et sattusime hoopis Kandavasse - veel ühte hertsogiriigi pisikesse pärlisse, mille kohta saan öelda, et linnakese vanalinna võiks kord veel avastama minna. Suurema peatuse tegime siiski seekord vaid Kandava ordulinnuse varemetel.

 

Kandava linnust hakati ehitama juba ordumeister Burkhard von Hornhauseni ajal 1250-tel. Linnust laiendati sama ordumeistri Eberhard von Monheimi ajal, kes alustas ka Dobele linnuse ehitust. Laiendamise järel sai linnusest Dobele foogti residents. Loomulikult on linnus tänaseks varemes. Selle lugu on identne peaaegu Dobele looga: peale orduriigi lõppemist võttis linnuse üle hertsogiriik; siis tulid rootslased esimest korda ja tegid natuke kurja; Jakob Kettleri ajal linnus korrastati ja siis tuli Põhjasõda ja taas rootslased ning lõpuks 1730-tel jäeti linnus maha. Dobelega võrreldes markeerib Kandava linnust vaid paar tugimüürijuppi - ülejäänu on varisenud või pinnases. Hästi on säilinud vaid üks 1334. a ehitatud vahitornidest, mis arvatavasti 16. sajandil ehitati ümber püssirohutorniks.

 

Kandava linnuse jalamilt ent võib leida laste mängumaja suuruse linnuse maketi, mis väga hästi illustreerib võimalikku linnuse mahtu kindlustuse hiilgeajal. Loomulikult on maketis ilmselt omajagu fantaasiat, aga inimesele tänavalt õpetab see siiki väga hästi varemetevälja taga maja nägema...

Koknese linnus

| Üles |

 

Pure Šokolaadimuuseum

| Üles |

 

Kiire peatus Pures lõppes laari imemeitsvate Pure šokolaadikompvekite pakkimisega pagasiruumi. Asub šokolaadivabriku muuseum ja müügipunkt vana Pure mõisasüdames, mingis nõukogude ajal ära rikutud mõisa abihoones. Pure mõisakoht ise on vana - esmamainimist arvatakse juba 1407. aastasse. Ümber ehitati 1730-tel, kui Abava kaldaastangule ehitati suurejooneline mõisasüda koos jõe kaldale kujundatud pargiga. Varaklassitsistlik peahoone on viimastel aastatel restaureeritud, kuid omaaegne ülisuurejooneline mõisakompleks on tükeldatud eri omanike vahel, räämas ja nukker. Osa hooneid laguneb, osa on korrastatud suvaliselt... Kurb tegelikult.

 

Ent šokolaad on ikkagi hea.
 

Pure mõis

| Üles |

 

Gauja. Murjani

| Üles |

 

Ja siis... hiline lõunasöök Murjanis ja kiire õhtuoode Valmieramuižas...

 

Õhtuks olime kodus.
 

Valmieramuiža

| Üles |

 

 

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved