Läti-Leedu 2009

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Läti mõisatripp 2009 | Leedu mõisatripp 2010 | Tripi kaart  | Lisalugemist | Tagasi

 

 


 

Proloog

Järgmine

 

28.07.-07.08.2009

 

Hämmastav on see, et olles sõitnud kümneid kordi läbi Leedu ei ole saanud sellest riigist eriti midagi teada. Pigem on olnud enamuseks muljetest Via Baltika rekkameeste poolt täiskustud pensukapeldikud, teeäärsed räpasevõitu söögikohad, mälestused seismistest Leedu-Poola piirisabas ning altkäemaksu noolivad Leedu liikluspolitseinikud. Ent keerates teelt maha aja süvenedes pisut leiab auväärse ajaloo, omanäolise köögi, kaunid maastikud... Võib-olla esmapilgul ehmatavad teenindajad külma ning osavõtmatu suhtumisega, mis tundub olevat kardinaalselt erinev lätlaste soojast sõbralikkusest, kuid kui sellest ei lase end häirida, siis on Leedus palju näha ja meeldiv olla. Ja võib-olla müüjate ning piletikontrolöride poolne ebasõralikkus hakkas silma just vanemate inimeste puhul ja klassikalistes vanades turismikohtades, kus teenindajad inglise keelest aru ei saa ning vene keele rääkimist panevad pahaks, kuigi ise seda oskavad. Samas nooremad inimesed suutsid siiski reisi lõpu poole algul tekkima hakanud mulje leedukatest, kui ebasõbralikest inimestest suuresti hajutada. Ehkki sellist sõbralikku tunnet kellegagi suheldes, nagu võib tunda Lätis enamasti, päris kusagil ei tekkinudki. Huvitav oli see, et võlusõnana toimis maagiline "hotšu" (minu versioon selle sõna ligikaudsest hääldusest) - aitähh leedu keeles, mis sageli tõredamadgi piletimüüjad tahtmatult naeratama pani.

2009.a. juuli lõpus võtsime siis rataste alla tee läbi Läti Leetu eesmärgiga teha peale ring Leedule ja peatuda siin-seal Lätis. Kümne päevaga jõudsime näha mõnda kohta rohkem, mõnda vähem, eks mõnes kohas siiski on käidud ka ju varem ning kokkuvõttes avastasime siitsamast lähedalt "päris välismaa"... väga erineva ning samas väga lähedase. Lähedase võib-olla isegi pigem mitte moodsa müüdi ühtsest Baltikumist kontekstis, vaid unustustehõlma kaduvas postsotsialistlikus linnavälises maastikus, kus endiselt ammuvad üksikud lehmad väikeste majapidamiste juures, meenutades vanamemmedele lüpsiaega, tehakse endiselt hobustega heina, hangutakse seda kuhjadesse ning vankrile paigaldatud korvidesse... Vanamehed kogunevad jalgratastele nõjatudes poeesistele, põllulapid on silmapiirini üles haritud nii, et tundub esmapilgul võimatu leida vandunaajavalt aukliku ja tolma põlluvahetee ääres telkimiskohta. Nagu ajareis lapsepõlve... Hommikul leiad end olevat vaid kümne minuti kaugusel moodsast kiirteest, mis viib täiesti kaasaegsesse linna, mille tänavatel hulkudes tegelikult ei saagi aru (ja polegi vahet), millise riigi või ilmajao kohakeses oled, kuni astud restorani kust saab tellida vaid Leedule omast külma peedisuppi, lõhega täidetud kartulipannkooke ja tsepeliine...
 

Niisiis...

 

* * *

Fotod: Sulev Nurme, Eva-Maria Mäe

Šiauliai. Ristimägi

| Üles |

 

Google map

| Üles |


 

Rubene
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Pärastlõuna pilvede all teeme esimese peatuse Rubenes - A2 äärses söögi- ja peokohas - Mazais Ansis - , mis on mitmeid kordi silma jäänud, kuid kuhu ei ole sisse põiganud. Sellelgi korral paelus tegelikult pigem hoonete kõrvale jääv suur liiliakollektsioon, mis meenutas tulbivälju Hollandis. Laiadesse peenraribadesse paigutatud erinevad liiliasordid moodustasid suuri kõikvõimalikes varjundites värvilaike - liitõielised, kobaras, üksikult - suured kaunid kellukad... Kuigi õieilu tipphetk tundus olevat jäänud paari nädala tagusesse aega, sest mõned peenrad olid juba õitsenud, jätsid ka need õiemassiivid väga kauni mulje.

Ent mitte vähem muljetavaldav ei olnud söögikoht, kuigi see on ilmselt üks Läti rahvusromantilise maastikukujunduse puidulembuse ja eklektikaarmastuse musternäidis. Mitmehektariline maa-ala on täidetud traditsioonilise puitarhitektuuri vaimus ülesehitatud hoonetega. Nende vahele on pillutatud mitmesuguseid teravmeelseid puitvigureid kõigile vanuseastmetele. Kuna olime perereisil, siis mitmete imeasjade otstarve sai avastatud just tänu Liisale ja Evale. Ma ei tea, kas Lätis on midagi kuuldud EN 1176/77-st, kuid isegi kui on, siis tundub, et nad ei lase sellest end eriti häirida ning nii kiikusid-ronisid-kõikusid meie tripi noored reisilised igasuguste asjade otsas, mille kohta oleks võinud vabalt küsida - aga euroohutus? Teisalt kujutan ette, et need asjad kaotaksid poole oma isikupärast, kui hakata näpuga nõuetest rida ajama.

Eks muidugi on mitme otsaga see roigas, veskikivi & puupuuslik stiilis aed-maastik - ei saa öelda, et suudaksin seda lõpmatuseni vaadata-kasutada, kuid Läti meistritele au andes tuleb öelda kiidusõnu nii viimistluse kui teemaarenduse osas. Lisaks tunnevad need meistrid peale mootorsae (erinevalt paljudest meie "mootorsae-kunstnikest") nad ka peitlit, viili, liivapaberit, mistõttu hoolimata näilisest rohmakusest on enamus detaile väga hoolikalt meistri käe all saanud oma lihvi. Ning kui puitu on kombineeritud maakivi, metalli, klaasi ning tellisega, siis vahel on tulemus üllatavalt nauditav. Muljet loob kindlasti ka detailiderohkus, mis muudab iga nurgakese (eriti lastele) omaette avastamiskohaks. Samas on see ka ärritav, sest paljudel juhtudel on ülekuhjatus ilmne ning süsteemitu ja kui kohtad sama ideestikku juba viiendas kohas, siis tekib küsimus, kas Riia Lido kloonimine lugematutes variatsioonides on pigem kaubanduslik trikk või peegeldab laiatarbe moeeelistusi.

Lõpuks jõuame avastusretkelt ka restorani ja saame selle reisi parimad kartulipannkoogid - leida Rubene kartulipannkookidele väärilisi vasteid mujalt kujuneb ka üks reisi hilisemaid varjatud põhieesmärke.
 

 

Rubene

| Üles |


 

Ramkalni
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ca tunni pärast jõuame Ramkalnisse - maantee mõistes hiigelpika kiirusepiirangu alaga asulasse, mis Tartu poolt vaadates lõpeb Gauja sillaga. Riia poole Gauja nõlval on suvebobirada. Jällegi üks asi, mida on olnud plaanis mitu korda proovida ning mille seekord siis ette võtsime.

Ega pikalt sellest muljetada pole. Kassasse makstud 6 ringi eest - 0.50Ls ring ja tuld... Mäest üles viib tõstuk ja mäest alla omapärane ratastega kelk. Rada on lahe ning esimestel kordadel saab täitsa oma adrenaliinilaksu kätte. Täitsa ohutu ka lastele :))...

Ramkalni Rodelu trase

| Üles |


 

I laager - Riia!
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui Tartu, Piran ja Pariis välja arvata, siis on Riia kahtlemata üks armsamaid linnu siin maamunal ;)), hoolimata isegi sellest, et kord kiluvargad mu auto seal ära varastasid. Ei saa sealt mööda selgi korral ning nii veedame kauni õhtupooliku piiskop Alberti linnas teadustades esimest korda, et turuhooned on tegelikult kusagilt Lätist lõuna poolt kohale toodud tsepeliiniangaarid, Mustpeade majal pole õhtuhämaruses eriti vigagi ning lõpetades jalutuskäigu lives saksofonimuusika ning šokolaadikoogiga...

Ööbida plaanisime mitte kaugel Dolest, Riia külje all veehoidla ääres, kus mõni aasta tagasi olime avastanud väga meeldiva ööbimiskoha. Leidsimegi õhtuhämaruses sissesõidukoha probleemideta, ent tõkkepuu ja lätikeelne jutt sellel nullis hea mõtte. Niisiis sõitsime veehoidlaga piirnevat teed pidi itta, kuid kuna veehoidla tammiga toimuvad mingid ehitustööd, siis ööbida Daugava paisu ääres ei õnnestu ning lõpuks maandume ca 20...30 km linnast eemal ühe seismapandud kinnisvaraarenduse platsil... Suurepärased asfaltteed, ümberringi niitmata põld ning ühtki hingelist. Pargid auto tee äärde, paned telgi heinamaale - nagu hotellis...
 

Riia
| Üles |

 

I laager: teise reisipäeva hommik
| Üles |

 

Kohustuslik hommikune Lido
| Üles |

 


 

Bauska

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kuna kaasavõetud riisipuder oli autos jõudnud hapuks minna (mida tegelikult oli eelnenud pika päeva kohta ka karta), siis hommikusöögivõimalusest Lidos ei saanud ju ära öelda :) Ei tea, kas põhjus oli hommikuses ajas või tõepoolest majanduslanguses (no Läti NSV pealinnas liikuvate Hummerite hulka vaadates tundub see viimane väide naljakas), kuid legendaarne söömaorgiakoht oli väga rahulik ja õdus - inimesi just parasjagu või isegi veidi vähem. Söök on endiselt hea ning nii saame Riiast kaasa taaskord hästi meeldiva süsti, et võtta suund lõunasse esmase sihtmärgiga Rundale.

Rundale lossi ja parki sõiduks tuleb sõita Riiast lõunasse ning keerata Bauskast läände. Peale selle, et Bauskas võib trahvi saada ning seal asub strateegilise tähtsusega supermarket enne Leedu piiri (eks paljud kallid reisikaaslased varasematest aegadest aduvad selle tähtsust), avastasime kergelt tolmuse ja mõnusalt natuke ligadi-logadi vanalinna. Üllatas aga Bauska ordulinnus. Mūsa ja Mēmele jõgede ristumiskohale tekkinud kõrgete kallastega poolsaarel asuva linnuse ehitas Teutooni Ordu 1450-te keskel. Foogti peakorterist sai XVI sajandil mõnekümneks aastaks Kuramaa hertsogi residents, millest annab tunnistust XVI sajandi renessanssne juurdeehitus. Linnus kannatas Rootsi-Poola sõjas ning jäeti maha peale Põhjasõda, kui suur osa sellest oli lahingute käigus purustatud või õhku lastud. Praegu on juurdeehituse osa restaureeritud ja osaliselt uuesti üles ehitatud ning vanem osa maalilistes varemetes. Lossis asub ajaloomuuseum. Ent ilmselt nooleotstest, kiivritest ja mortiiridest meeleolukamad on kaunid vaated jõeorgudele ning linna südame poolt linnusele enesele, kui leida üles pargisügavusse peitunud vaatekohad jõekaldal.
 

Bauska linnus
| Üles |


 

Rundale

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Rundalesse jõuame keskpäevakuumuses. 1736-1740 aastani Francesco Bartolomeo Rastrelli kavandite järgi Kuramaa hertsogiriigi valitsejate suveresidentsiks ehitatud loss avaldab muljet tänini. Lätlased on seal kõvasti vaeva näinud. 5-6 aastat tagasi oli loss juba väljast restaureeritud, kuid park üsna õnnetus seisus - peaosa just värskelt raadatud, uusistutused alles õnnetud ning teedest valmis vaid alused. Tollal oli näha igalt poolt, et hertsogiriigi pärli taas säravaks lihvimine käib Läti riigile selgelt üle jõu. Ent peale paarilatise pileti lunastamist parki astudes võtavad jalutaja vastu suurejoonelised vaated keraks pöetud pärnade, lopsakate parterre pieces coupees pours fleurs'dega, boskettide ning purskkaevudega.

Viljapuuaedade (parterid viljapuudega?) vahelt läbi jalutades viib jalgtee kaarsillale, millelt ootamatult avaneb vaade pidulikule lossile. Rastrelli barokk: Talvepalee, Tsarskoje Selo Katariina palee, Jelgava loss, Rundale loss... Suursugune ja suurustlev, mänglev, meeleline... kaasahaarav. Istudes Rundale tagatrepil viivad kiirtena aiast bois'sse kulgevad sirged teed mõtte uitama. Kahjuks ei ole pargi peaosa ümbritseva kanali kiirtele taastatud sildu, muidu tahaks minna ja kõndida, et näha eesriide taha. Praegu peatab jalutaja tühjavõitu kanal. Kuid selletagi jätkub tunniks-paariks avastamisrõõmu: varikäigud on viinapuudest juba enam-vähem täis kasvanud ning moodustavad pikki varjulisi tunneleid boskettide vahel, aednikumaja taga paiknevas üllatuslikus salaaias saab veidikeseks varjus jalgu puhata, ning aednikumajas endas tulpide ajalooga tutvuda. Alleedelt kõrvale põigates leiad end boskettidest, millest mõnes avastad õitest tulvil aiakeses, mõnes pöetud hekistikud ja mõnes kahjuks ka niitmata platsikesi, millele on kunagi midagi istutatud... Hekiteater, paviljonid, rosaarium, purskkaevud... Keskpäevakuumuses on meeldivaks üllatuseks ühes paviljonidest serveeritav jahe valge vein paksus arhailises pokaalis... Prantsuse päritolu - selgitab kaunis müüjanna ning palub lõpuks abi pudeli avamisel. Küsimusele, miks Läti veini ei ole - pidi ju Kuldiga piirkond olema ajalooliselt (XVI sajandist! - vein oli hertsogiriigi üks arvestatavaid ekspordiartikleid) põhjapoolseimaks viinamarjaveini tootmise paigaks, ei oska näitsik midagi mõistlikku öelda. Läti barokk prantsuse veiniga - pole ka lõppeks paha... (PS. Alles hiljem sain teada, et veini kogus, mida Sabiles toodetakse ei ole teabkui suur - Läti veini nautimiseks tuleb Sabile keldritesse (kui neid ikka on mitmuses ;))) kohale minna).
 

Rundale
| Üles |


 

Tervete linnamägi ja muuseum...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Õhtuks Leetu jõudmine muutus mitmel põhjusel kahtlaseks - peamiseks argumendiks oli minu kahtlasevõitu, kuid kaunis mälestus Salduse linnast. Nii muutsime plaaniväliselt suunda - lõuna asemel jätkuvalt läände - ja tahtsime päikeseloojanguks linnas olla. Ent me ei arvestanud hullus seisukorras kohalikku magistraaliga - tee ei olnud küll auklik, vaid koosnes ainult asfaldilappidest, mis andis tulemuseks hullema variandi kui munakivisillutus. See võttis liikumiskiiruse alla ning tegelikult tänu sellele kohtusimegi Tervetega - kauni ning vägeva ajalooga kohakesega, mis õnneks täpselt teele jäi.

Metsik loksumine jubedal teel hakkas võtma juba silmanägemist, kui märkasime kõrget puidust torni ja silti, mis viitas muuseumile ning mingile pargile. Kuna kogu info anti edasi läti keeles, siis peatusime ja mõtlesime, et võiks ju ümbritsevat maastikku vaadata vaatetornist. Nii sattusime pisut veidravõitu keskkonda - silt näitas: MUZEJS, aga tunne oli nagu oleksime kellegi õue peal. Järsku ilmus kibekiiresti välja üks mees, kes küsis piletiraha. Olime vastastikku umbusklikud - me ei saanud hästi aru, mille eest maksta ja tema ei saanud aru, miks me kohe maksma ei hakka. Samas oli õuel viikingimotiividega paat - pärast saime teada, et mitmekordselt vähendatud fantaasia teemal võimalik Semgali viikingilaev - ning veel üht-teist - tundus huvitav ja ...maksime. Piletiraha oli tegelikult suhteliselt sümboolne ning varsti avastasime, et tasus maksmist.

Tervete ajaloomuuseum on ajaloohuviliste eralõbu. Toimetatud tavapärase koduloomuuseumi kohta palju põhjalikumalt, antakse suhteliselt väikesel pinnal üsna kontsentreeritult ülevaade Tervete muinaslinnusest, Semgali (Zemgale) muistsest vabadusvõitlusest, semgalite kultuurist, kommetest, riietusest, relvadest. Muuseumis on ka autentset materjali - arheoloogilisi leide, kuid lõviosa moodustavad tõetruud koopiad ristisõdadeaegsetest tarbe- ja sõjariistadest, riietest ja ehetest, mis on valdavalt teostatud kunstnike poolt ning päris hea kvaliteediga. Osa asju on muidugi ka fiktsioonid - näiteks mõned kilbid, riideesemed ja Tervete linnuse makett ning joonistused, mis põhinevad analoogidel ja linnuse osas arheoloogiliste kaevamiste tulemustel, mis kinnitavad linnuse plaani, mitte aga mahulist ülesehitust. Ent kõik see on esitatud usutavas vormis, eriti, kui konteksti räägib lahti hingega asja juures olev inimene, üks muuseumi initsiaatoritest, Riiast pärit noormees - enda tutvustusel nii muuseumipidaja, kohalik konstaabel, turvamees jne. Vaimustunult pajatab ta Semgali sõjameestest, kes ei lasknud sakslastel kunagi Tervete linnust vallutada, vaid panid vastu kuni 1271. aastani, mil kogu muu maa oli juba ristisõdijate valduses. Siis jätnud nad ise kindluse maha ja süüdanud selle... Mõni aasta hiljem aga toimus ülestõus ning saavutati mingil määral lühiajaliselt võitluses sakslastega sõjalist edu. Tervetes asunud ka muistsete Semgali kuningate kants, kellest kuulsaim kindlasti Viestards. Baltikumi ristisõdadest, sh Tervete loost, saab huvitava ülevaate nt aadressil: http://www.answers.com/topic/northern-crusades.

Räägime pikalt - Eesti ja Läti (tegelikult Semgali) viikingitest, sellest, et leedu turistid ei taha kunagi maksta ja käituvad ebameeldivalt. Tervete õllest, mis olevat ainuke Läti elus õlu ja millest ei pidavat tulema pohmelust (tema kui politseinik soovitab seda just autojuhtidele!) ning saame teada, et kohe naabruses asub üle terve Lätimaa kuulus park, kuhu enam õhtul piletit osta ei saa. Kuid... siis võib minna ilma piletita - mulle meeldib Lätimaa! Kahjuks vaatetorni minekust ei tule midagi välja, sest torn olevat varisemisohtlik...

Nii heidame pilgu Läti kuulsaimale linnamäele ja lähme avastama... Haldjametsa ja Nõiametsa ja mida kõike veel....
 

Tervete muuseum
| Üles |

Tervete linnamägi (muuseumi seinal)...
| Üles |

 

...ja Tervete linnamägi natuuris
| Üles |


 

...ja Tervetes dabas parkas

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tervetes dabas Parkas - nagu kõlab selle nimi läti keeles - on loodud Läti metsakeskuse (Latvijas valsts mezi - midagi meie RMK sarnast) poolt mõni aasta tagasi perepargiks. Park on rajatud looduslikku vanasse männikusse (väidetavalt enamus vanematest mändidest on üle 300 aasta vanad), kasutades ära reljeefi, veekogusid, puistu iseärasusi ja omaaegset dendroaeda. Maa-ala on jaotatud mitmeks osaks - nagu Päkapikkude mets, Nõidade mets, Haldjate mets jt. Pargis on erineva marsruudiga matkarajad, suur mängupark ning pargi keskus koos kohvikuga. Pargis ruulivad väga lihtsalt loodud asjad - puuskulptuurid, laudadele joonistatud muinasjutud, rohmakast puidust mänguasjad. Park on seotud Tervete linnamäe ja hiiemäega, lülitades viimased matkaradade sihtkohtadena pargi koosseisu, kuid jättes need siiski väärikalt eraldiseisvaks.

... Kõnnime läbi Nõiametsa avastades nõiamaju, võlutud seeni, salapaiku ning nõidade abilisi. Nõiad ise on kusagil peidus, kuid mu 8-aastane tütar teab täpselt, et kusagil siin nad on. Näen kuidas ta fantaasia hakkab lendama ja kilgates jookseb ta avastama uusi ning uusi võlukohti. Istun nõiakööki ja taaskord pean imetlema läti meistrimeeste puiduga ümber käimise oskust. Oh mitte, et need asjad seal metsades ükshaaval võttes teab mis keerukad või kujunduse mõttes hirmus vinged oleks, kuid kokkuvõttes moodustavad need kihvti terviku. Ning mis peamine - kogu selle asja läbimiseks ja "läbi mängimiseks" on vaja tugevalt ikka oma pool päeva - koormust saab nii fantaasia kui keha. Ning kui puuslikud ja roigasmajad tõesti hirmsasti pinda hakkavad käima, siis alati on võimalik minna lihtsalt metsarajale, linnamäele, hiiemäele...

Videvikus naaseme lõpuks väsinutena auto juurde, et hakata otsima ujumis- ja laagrikohta - mõlemat oli üldsõnaliselt juhatanud ka meie ajaloohuviline politseinik-turvamehest muuseumimees.
 

Tervetes Dabas parkas
| Üles |


 

II laager - Tervete paisjärve ääres

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Laagrikoht Tervete veehoidla (?) lähedal metsas oli mõnus. Ujusime õhtul ja hommikul ning võtsime peale mõnusat külarannaidülli lõpuks suuna Saldusesse.

 

II laagri elu-olu
| Üles |


 

Tervete-Saldus

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Minu mälestused suurepärasest linnapanoraamist osutusid küll õigeks - endiselt linnamäelt avaneb tõepoolest kaunis vaade, ent linn ise oli sama huvitav nagu Kilingi-Nõmme või Jõgeva. Seetõttu täiendasime turul varusid, lasime heamaitsta kartulipannkookidel ja keerasime lõpuks autonina otsustavalt Leedu suunas...

 

Saldus
| Üles |

 


 

Ristimägi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Leetu jõudsime unisel pärastlõunal peale "suht-huvitavat" suplust mingis Läti järvekeses tiba enne piiri. Rituaalne signaalitörts Läti-Leedu piiril pidi peaaegu huvitavalt lõppema - kohe peatas vilkuritega masinast välja astunud mundrimees piiriposti taga auto. Esimene mõte oli, et ei või olla - kas tõesti kohe tuleb hakata rahaliselt jälle Leedu politseid toetama. Aga õnneks olid vaid piirivalvurid, kontrollisid põhjalikult dokumente ja soovisid viisakalt head reisi. Jälle start, sihtpunktiks Šiauliai lähedal asuv Ristimägi.

...Leedu üheks rahvusvaheliseks märgiks on kujunenud peale paavst Johannes Pauluse külastust 1990-te algul Šiauliai külje all asuv Ristimägi - Kryžių kalnas. Mägi oli seal olemas juba loomulikult enne, ent paavsti visiit 7. oktoobril 1993.a. pühitses koha rahu, armastuse, lootuse, ohverduse kohaks, muutes nii kohaliku tähtsusega pühapaiga rahvusvaheliseks palverännakukohaks.

Ristimäe lugu on justkui tavaline ja imeline. ...Üks mees lubas püstitada mäele 1800-te lõpul risti, kui tema lootusetult haige laps terveneb. Ime sündis ja mees pidas oma lubadust. Teise versiooni kohaselt hakkasid inimesed mäele tooma riste peale 1831 ja 1861 aasta ülestõusudes Vene ülemvõimu vastu tapetud inimeste mälestuseks... Kumb lugu on tõesem polegi oluline. Igatahes - mägi hakkas koguma kuulsust. Paljud inimesed lähedalt ja kaugelt üle Leedumaa võtsid ristitee jalge alla, et saada oma hädadele leevendust ning palve kinnituseks hakkasid mäele püstitama riste. Kommunistid hävitasid mäele toodud ristid mitu korda kuuekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, kuid saavutasid vaid vastupidist - seda enam tuldi ja riste toodi... 2000 a. ehitati ristimäe kõrvale Pühale Franciscusele pühendatud pühakoda, mille altarimaali asemel avaneb vaade suurest püstaknast Ristimäele. Kiriku interjööri ilmestavad vitraažid frantsiskaanlastele oluliste stseenidega läbi ajaloo, sh. Toskaana mäest La Vernast, kus Püha Franciscusele ilmusid stigmad.

Praegu on loetud mäel mitukümmend tuhat risti - räägitakse suuremast arvust kui 50000... Aga - ega arv olegi siin oluline. Peamine on tunne ning emotsioon, mida see koht evib ja annab. Erinevas suuruses ristide hulk on hoomamatu - väikesed paiknevad tihedalt suuremate all, neid on riputatud, betoneeritud, maasse torgatud, vaiadega toestatud... Neid on puust, terasest, klaasist, plastmassist, savist... Neil on fotosid, sõnu, nimesid, pühendusi Leedust, Austriast, Poolast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Portugalist - ja nii edasi. Nad on toodud heas lootuses saada vastuseid oma küsimustele, leevendust oma probleemidele või kellegi mälestuseks... H e a s usus - eks see anna kogu mäele hea väe. Ja see on seal - kasvõi kõigi nende ristitoonute eneste usu ja lootuse pärast ning kindlasti hoolimata sellest , kas üksik turistuudistaja seda aktsepteerib või sellele vastu vaielda tahab. Mõned tuttavad, kes seal on käinud halva ilmaga on öelnud, et seekoht on ju masendavam, kui surnuaed. ...Kas surnuaed on masendav? Aga kindlasti ei ole Ristimägi surnuaed, sest meie õhtumaises kultuuriruumis ei ole rist kindlasti ainult surmasümbol ja need ristid seal mäel ei tähista enamuses surma, vaid on toodud sooviga edasi elada..

Paneme isegi mäele ristid oma soovidega, sest see on lootuse mägi. Loojuv päike värvib mäe kuldseks... Hõredad pilved, mis vahetevahel Päikese eest mööda ujuvad moodustavad kiirtepärgi, mõned neist on ristikujulised...
 

 Mstislav Dobuzhinsky akvarelli fragment Ristimäest - 1934.a.  (pildistatud näituselt Palanga Merevaigumuuseumis juulis 2009)
| Üles |

 

Ristimägi
| Üles |


 

Šiauliai

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Šiauliaiga on tegelikult mitu mälestust seoses Venta ja Dubysa paadimatkadega, kus järjestikustel aastatel sai käidud kunagi 1990-te keskel. Nüüdki, sõites Šiauliai suunas mööda Venta orgu, tundsime ära kohad, kust sai jõele minna ja maha tulla, kus paate seljas tassida jne. Ent paadimatkadel piirdus tutvus linnaga enamalt jaolt raudteejaama ja selle ümbruse õlleputkadega.

Šiauliai on tööstuslinn. Suur osa vanast on sõdades ja sovjetiaegses ehituses otsa leidnud nii, et pea ainsaks olulisemaks maamärgiks on ehitusaastasse 1445.a. dateeritav Peetri ja Pauli katedraal, mis linnakeskuses väikese künka otsast paistab kätte üle terve linna. Enamus linnasüdamest on suhteliselt uus, ka Vilniause bulvari hoonestus. Miks just sellest tänavast on mõtet rääkida? 900 m pikkune Vilniause bulvar on turismiinformaatorite sõnul art and deco stiilis jalakäijate tänav, esimene omataoline Leedus (autovaba aastast 1975). Lai kahe puudereaga tänav on hiljuti saanud uue näo (osaliselt isegi põhjapoolses osas meie seal viibimishetkel tööd alles käisid), mistõttu "arti ja dekot" esindasid ilmselt põhiliselt üksikutes kohtades säilinud iseloomulikud sillutise fragmendid. Väidetavalt olevat Šiauliai Vilnause bulvar üks kolmest Euroopa vanimaist seda tüüpi tänavatest (?). Tänav ise, hoolimata oma värskest vuntsitusest jättis väga hea mulje. Enamus linna mainimist väärt skulptuure ja purskkaeve asuvad sellel tänaval (nt Kolm Trolli, Pelikans jne), samuti on üheks tänavaga seotud võtmeobjektiks jesuiitide St. Ignatiuse kirik...

Pargime auto Šiauliai hotelli lähedale, et tutvuda ehavalguses kuulsa jalakäijate tänavaga. Rahvast liigub sama palju nagu peale tuumaplahvatust. Poed, kohvikud, kõrtsid... vaikus, isegi akendest ei kostu raadiomuusikat. Vaid kaugelt mingi supermarketi parklast kostub korraks kolmesajase bemmi röögatus ja vilin, mis annab tunnistust sellest, et asfaldile jäi jälle paarikümne liti ulatuses kummi... Ilmselt nädala algusest tingitud letargias tundub linn välja surnud. Nii teeme ära oma kohustuslikud 1800 m ja maandume tänava ainsas "elusana" tunduvas välikohvikus, et süüa hiline supp enne laagrikoha otsimist.
 

Šiauliai
| Üles |


 

IV laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Metsatee, paduvihm...

 

Ärkamine kusagil paarkümmend kilti Šiauliaist läänes...
| Üles |

 


 

Kretinga

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kretingasse jõuame varasel ennelõunal peale paduvihmast telkimist metsateetammil. Taevas on pilvine ja metsikud tuulehood kannavad kaseseemneid märjale esiklaasile.

Kretinga on linnake ca kümme kilomeetrit Palangast idas. Asula südameks on avar keskplats (kahjuks üleni parkla all), mõned kirikud ja Kretinga mõisakompleks. Viimasest on põhjust pisut kõnelda rohkem. Endine esinduslik park on nõukogude ajal läbi koleda juurdeehituse kõvasti pihta saanud ja loomulikult on kadunud endised kaunid vaated lillede ja purskkaevuga ehitud esiväljakule. Historitsistlik peahoone, mis ehitati XIX sajandi II poolel Juozapas Tiškevičiuse poolt, on hoolimata juurdeehitusest siiski alles ning sellesse koliti 1992.a. Kretinga ja selle naabruskonna ajalugu käsitlev muuseum. Ent oluliseks teeb selle mõisa hoopis peahoone vasaku tiiva külge ehitatud suur ja omal ajal luksuslik talveaed. Muuseumi andmetel olla see olnud kunagi Euroopa üks suurimaid ja moodsamaid, ehitatud 1875 aastal mõisahoone ümberehitamise käigus. Muuseum on nagu muuseum ikka - eriti kui seda valvab 1930-te saksa tütarlaste kooli stiilis koolitusega elatanud vanadaam, kes on veendunud, et normaalsed inimesed räägivad vaid leedu keelt... Kuid talveaed on Kerberosest ja pikkadest möödunud aastatest hoolimata tänini lummav. Läbi kolme korruse eksootilisi taimi - araukaariad, palmid, hoone keskel kaskaad ja veesilm kilpkonnadega. Luuderohi keerdub ümber balustraadide... Kui papagoide kädistamise saatel basseini äärsele pingile istuda ning läbi laugude piiluda, siis võib korraks unustada, kus viibid... Kuni kuskilt ilmub välja teine vanadaam (ilmselt eelmisega sama kooli kasvandik), kes suud kriipspeenelt kokku surudes küsib resoluutselt, et kas ma olen ikka fotode tegemise eest juba maksnud või piraatpildistan siin! Peidan fotoka vabanduste saatel seljakotti ja auran teisele korrusele, Kerberose õde võtab sisse peidukoha, et järgmist õnnetut varitseda.

Talveaeda on asutatud restoran - „Pas Grafa”, mis asub aia teisel korrusel taimede kohal rippuvatel õhulistel rõdudel. Mõtlesime enne lahkumist tassi kohvi juua, ent teenindajal ei näi eriti aega olevat. Laudu, seinu, aknaraame, rohmakalt kinnitatud radiaatoreid vaadates tunnen järsku nagu kerget virtuaalset kopituse lõhna - paks jõledat värvi õlivärv, millega radiaatoreid on tõrvatud, kümneid kordi üle võõbatud aknaraamid ning tolmukarva seinad meenutavad järsku veerandsajanditagust aega nagu ka kortsus kulmuga vestis kelner. Need pensionieelikutest piletimüüjad, kelnerid ja rohelised malmradiaatorid ei käi kuidagi kokku selle talveaiaga. Kolm erinevat aega - üks, millest vahel veiniklaasi taga unistame, aga midagi ei tea, teine, mida vahel veiniklaasi taga pigem halva sõnaga mäletame ja mida mäletada ei taha ning kolmas, kus praegu elame.
 

Kretinga peahoone nüüd ja enne
| Üles |

 

Kretinga talveaed
| Üles |

 


 

Palanga

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Palanga - juba tsaariajal hinnatud ning kindlasti nõukaaegne Baltikumi kultuskuurort, peaaegu sama vinge oreooliga nagu Suhuumi või Bulgaaria kuldsed liivad. Fakt on, et ilus liivarand ja kuurorti atmosfäär on seal tänini, kuigi igale poole on oma jälje jätnud Nõukogude Puhkaja. Ent see viiekümne aastaga mõõdetav kiht on ilmselt köömes võrreldes sellele eelnenud 800 aastaga - väidetavalt oli selles kohas juba asula, kui eestlastelegi tuttav Valdemar I siinse linnuse vallutas... Kahjuks seda eelnevat aega meenutab peamiselt vaid viimase kahesaja aasta jooksul ehitatu.

Mida me Palangast ootasime? Esiteks vene ajast teada kultusmuuseumi - Merevaigumuuseumi. Ning - eks lootsime muidugi tunda ka "vana head" kuurortiatmosfääri. Linn oli täpselt selline nagu kartnud-lootnud olingi - töörahva eliitkuurort paistab endiselt igalt poolt välja, kuigi kesklinnale on tehtud korralik kosmeetiline ilukuur. Ilulõikuse eredamaks osaks on ilmselt mõnus jalakäijate tänav, mis tipneb mitmesaja meetri pikkuse merre ulatuva promenaadiga. Tänavamuusikud mängivad igas stiilis muusikat, politsei kimab demonstratiivselt ringi nende kaherattaliste "güroskoopidega", mille rendi eest Nidas küsiti 200 litti poole tunni eest, igasugust sorti kohvikutes ning restoranides on võimalik leida väga erinevatele maitsetele toite. Ent põigates peatänavatelt kõrvatänavatesse lööb ninna jällegi see virtuaalne kopituselõhn... Loodetud nostalgiapuhangu asemel on Palanga kõrvaltänavatel tekkiv tunne koormav ning võrreldamatu näiteks Ventspilsi vanalinnaga. Eks oma osa selles mängis vist ka naljakas juhtum... Nimelt otsisime parkimiskohta, kui märkasin, et plafooniga Mercedes - nagu külma sõja aegsetes spioonifilmides - jälitab meid ja püüab igal võimalikul juhul kõrvale sõita. Kõhus võttis õõnsaks, sest teades nende liikluspolitsei põhimõtteid, võib vaid ette kujutada nende päris pättide hingeelu. Ühel ristmikul sai mersu võimaluse ja keeraski ette. "P....es ongi!", mõtlesin, ent autost astus kuulipildujaga Robert de Niro asemel välja hallipäine dressipükste ja kingadega mehike, kes küsis, kas me äkki otsime odavat öömaja...

Pisut samasuguse kopitanud mulje nagu linnas tekib ka Merevaigumuuseumis, kuigi nende ekspositsioon on iseenesest väga lahe. Enamus vitriine on nõukaaegsed, SSR-de asemel on nüüd ainult R-d, esitähed lihtsalt maha kustutatud. Osa vitriine on ka uued. Hämmastust tekitab näituse see osa, kus oesitletakse, mida kõike merevaigust on tehtud. Ehted on tõesti kaunid! Samas leiab ka tõsiseid jaburusi, mille tippsaavutuseks oli küllaltki suur nõukaaegse kultuslinttraktori DT-74 mudel, mis on tehtud 100% merevaigust. No ei kujuta ette miks on vaja väärikat materjal nii totra asja valmistamiseks kasutada?

Kuid lahkun muuseumist lõppeks siiski väga positiivsete emotsioonidega - esiteks - teise korruse fuajeesse on üles seatud Mstislav Dobuzhinsky näitus, valdavalt joonistuste ja sketsidega XX sajandi alguse Leedu küladest, linnakestest ja maastikest. Teiseks - Merevaigumuuseum asub endises mõisas, mida ümbritseb kaunis "prantsuse" inglise park - peaaegu nagu Bagatelle Pariisis (ok - pisut tuleb selleks ikka ette kujutada, kuid mis siis...). Mõisamaja ja pargi rajajaks on kohalikus elus tähtsat rolli mänginud Feliks Tyszkiewicz, kes muuhulgas oli ka üks merevaigu tööstusliku tootmise võtmeisikuid. Residentsi peahoone telliti saksa arhitektilt Franz Heinrich Schwechtenilt, mängulise pargi kavandas 1897.a. prantsuse aednik ja maastikuarhitekt Édouard François André. Park oma algkavandilt on XIX sajandi lõpule suhteliselt tavapärane - neorenessansslikud aiakesed fookustena erinevates kohtades pargis ja peahoone ümber, mis on sobitatud vabakujulisse ja hoolikalt komponeeritud maastikupargiga. Võib-olla ideelt hästi sarnane Toila Oru pargiga. Pargi loomisel olevat maha võetud olemasolev looduslik mets ning säilitatud vaid kohalike arvates pühad puud. Park ja loss said kõvasti kannatada II ilmasõjas ning restaureeriti 1960-te alguses. Muidugi on ilmselt ka park viimase poolesaja aastaga kõvasti muutunud - seda hallatakse ja esitletakse kui botaanikaaeda, mitte kui mõisaparki. Aga meeleolu on olemas hoolimata kohati looduslikku uuendust täis kasvanud vaatesihtidest, täisistutatud pargiaasadest, tõeliselt sovjetipärastest arhitektuursetest väikevormidest, täiskasvanud pargiaasadest jms-t.

Palangat jääb kindlasti hea sõna poole pealt meenutama mõnus õhtusöök ühes linnakese jalakäijate tänava äärses restoranis, kus olid esindatud mitmesugused Leedu rahvustoidud - klassikaliselt külm peedi- ka külm kalasupp, igasugused täitega ja täiteta kartulipannkoogid ning muidugi tsepeliinid... Siinkohal tuleb öelda, et külm kalasupp on tõesti eksootiline: meenutab toore sibulaga maitsestatud marinaadi, kuhu on sisse kaabitud soolakala. Serveeritakse kuuma kartuliga. Aga maitseb hea, eriti, kui ette kujutada, et eelmisel õhtul oleks olnud rohke vodkaga hiline õhtusöök. Ka kuulsaim Leedu söök - tsepeliinid - on huvitav ning kalasupist erinevalt ka päriselt ja tingimusteta maitsev. Kuidagi nad veeretavad lihapalli kartulitaignas ning vist aurutavad selle pehmeks. Serveerivad, kuidas kusagil, puljongipõhjal või niisama ja puistavad üle kõrnetega. Tapvalt rasvane kolesteroolipomm, kuid heas köögis tehtuna ka seda "mürgitamist" väärt. Täpsemalt Leedu rahvustoitude kohta saab lugeda siit (leiab ka retseptid), kuid tuleb öelda seda, et need paljud, kelle halbu eestikeelseid kommentaare võib leedu toitude kohta netist lugeda, sõid vististi turvast või leedu-ameerika kiirtoitu ;)), sest meil õnnestus Leedus saada ainult eranditult väga häid toite...
 

Mõis ja park
| Üles |

 

Merevaigumuuseumi ime - DT 74
| Üles |

 

Palanga
| Üles |


 

V laager - kämping Nemirsetas

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Et eelmisel õhtul olime jäänud hilja peale, siis mõtlesime, et kasutame kämpingut. Saimegi jälle elamuse...

Nemirseta - külake, mis hakkab lõunast Palangaga kokku kasvama - kämping oli... odav. Seda nii hinnas, kui teenuses. Väravavaht oli väga sõbralik, rääkis keeli ning oli nõus igasugust infot jagama. Kahjuks sellega kogu meeldivam pool piirduski, sest sisse sõites avastasime end avaralt muruplatsilt, mille paremad kohad võsastes platsiservades olid võetud. Ei mingit kohtade markeeringut - asi, mis iseenesest ei ole oluline, kui nö "vaba vool" toimib. Koha siiski leidsime, võsa ääres ja kokkuvõttes isegi mitte väga halva. Naabritel käis kõva tümakas ja u. 50 m kaugusel oli kiirtee... Võimalus oli ka telk keset 100 m läbimõõduga muruplatsi panna. Keset seda platsi juba asus üks ilge kuut - räpane riietuskabiini moodi moodustis, mis - nagu selgus, osutus 5 minuti duššiks ja seda juba lisaraha eest. Sellest mitte kaugel paiknesid puude vahel suvalt kokku klopsitud utiilist toodud kraanikausid külma veega ning top 10 edetabeli tipus olid kindlasti peldikud, mis sõna otseses mõttes haisesid nagu peldikud ja nägid ka nii välja. Koristamata, väga üle servade täis lastud, loomulikult ilma igasuguse potita, auk põrandas selline, et pimedas pidasime paremaks lapsi ohutuse mõttes sellesse urkasse mitte lasta...

 

Kirjutan selleks, et kui keegi sinna satub, siis võiks sellest kämpingust kaarega mööda käia...
 

Kämpa viisakam pool
| Üles |


 

Klaipeda

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Klaipeda (saksakeelne nimi - Memel) on Leedu aken merele. Kasvanud välja 1250-tel rajatud ordulinnuse ümber tekkinud asulast on sellest saanud suur sadamalinn. II ilmasõjas lasti see mõlemate vastaste poolt sodiks, mistõttu tänapäeval on enamuses linnas esindatud nõukogude arhitektuuri viimased ajastud, kuigi nn vanalinna osast ja sadamate piirkonnast võib leida ka üksikuid varasemaid ehitisi, huvitavamad neist ilmselt vahverk-konstruktsiooniga majad. Linna maamärgiks on kindlasti sadamad ning igaaastastel merega seotud üritustel sadamates tihti seisvad purjelaevad.

Üle Kura lahe, Kura sääre otsa, jääb Klaipeda merekindlus, mille juurde on rajatud juba nõukogude ajast tuntud delfinaarium ning meremuuseum...

Lühikese praamisõidu järel poolsaarele leiame peale pisikest logistilist äpardust parkimiskoha ja ühineme piletisabaga. Palanga nõukaaegsest tolmust pisut kahtlevana lunastame suhteliselt kallid piletid (meremuuseum ja delfinaarium on eraldi) ning - show võib alata. Poolringikujulisse suurde ja avara basseiniga saali koguneb rahvast nii paari-kolmesaja inimese ringis. Esiread kipuvad alguses hõredamaks jääma - teadjamad on lugenud, et delfiinid pritsivad, kuid varsti on kõik kohad täis. Delfiinid ja nende treenerid tulevad kümneminutilise viivitusega muusika saatel ning siis hakkab pihta imetlusväärne etendus. Hüpatakse, tehakse hääli, loobitakse palli, joonistatakse - mida kõike. Delfiinid on hämmastavad! Magustoiduks lähevad delfiinid lavalt ning show lõpetavad kaks merilõvi, kes kohmakatest kehadest hoolimata teevad oma kohmakate kerede kohta väga graatsilisi ja keerulisi harjutusi. Etenduse lõppedes saavad huvilised pildistada koos veest välja hüppava delfiiniga või delfiinipaariga - muidugi - pilt maksab, kommerts ennekõike. Kuid nähes nende laste nägusid, kelle sõrmeotsi veest väljahüppavad iludused puudutavad, tundub, et selle emotsiooni katteks makstud raha on seda väärt.

Ka meremuuseum on tasemel - mitte küsitava kvaliteediga sovjetiaegne upgrade nagu Palangas. Interaktiivne arvutigraafika, kaunilt kujundatud ekspositsioon ja rikkalik "kalaaed", pingviinid, hülged. Lisaks merekindluse bastionitesse kujundatud tasemel ülevaade Leedu ja Kuramaa merendusest. Hea...

Ahjaa, üks asi siiski tekitas kummastust. Nimelt WC. Huvitav, kas keegi suudab selgitada, miks täiesti tipp-topp tualetis kasutatakse suusahüppaja-asendi potte ning vaid invaliidile on ette nähtud normaalne, prill-lauaga variant?
 

Klaipeda
| Üles |

 

Meremuuseum
| Üles |

 


 

Kura säär

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale seda, kui olen saanud ühe elatanud daami käest teemaksu piletikassast teada, et turist on saast. Põhjuseks see, et ma ei räägi Leedu keelt ja püüan inglise keeles küsida, mida see sissesõidumaks siis hõlmab ja millised on rahvuspargi reeglid - nimelt tuleb osta 20 litine pilet sissesõiduks Nida poolsaarele ehk siis kuulsale Kura säärele. Loomulikult ma ei saa mõistlikku teavet ja lahkun kassast pahurana. Ent õnneks kuri naine kaitseala piiril jääb selle poolsaare ainukeseks halvaks mälestuseks.

Nida poolsaare kalurikülad on Leedu kontekstis unikaalsed - meenutavad mu abikaasa sõnutsi Gotlandit ja Ahvenamaad. Enne merevaigu avastamist ja kuurortide teket oli see piirkond suhteliselt vaene, kalurid püüdsid ellu jääda raske tööga ning võideldes pealetungivate düünidega. Lugedes külakeste ajalugu tundus üsna tavaline, et edutus võitluses liivaga pakiti majad kokku ja viidi paremasse kohta. Kuna enamuse Kura poolsaarest moodustab sisuliselt üks suur liivavall, siis põllupidamiseks on sealsed mullad väga halvad - ja ega seda eriti pole teha püütudki. Ent pikad liivarannad, liivadüünid, männimetsad ning mandri ja poolsaare vahele jääv soe laht on loonud lihtsalt ilusaks olesklemiseks paiga, mida hindasid nii sakslased kui venelased. Nii on Nida olnud juba pea paarsada aastat eksklusiivseks suvituskohaks. Õnneks ei ole piirkonda rämedalt täis ehitatud. Kuigi kinnisvarasurvest pole täiesti pääsenud pisikeste siniseseinaliste puitmajakestega külakesed ei vene ajal ega praegu, on Juodkrantes ja Nidas - kaks suuremat asulat - tänini meeldiv õhkkond, mille loovad just needsamad tänava ääres reas olevad puitmajakesed, otsafassaadid suunatud merele. Plastaknad ja kolebetoon on siingi oma jälje jätnud, ent see ei häiri. Omanäolised külakesed on UNESCO pidanud oluliseks oma nimekirjadesse lisada.

Mis seal teha on? Üks ilmselt inspireerivamaid tegevusi on võtta ette jalutuskäik mitmekümnemeetristele liivadüünidele. Mulje kõrbest on täielik, mõne liivakünka vahel ei saagi aru, kas oled Liwas või siiski Leedus. Loomulikult on lausa omaette elamuseks päikeseloojangus mööda laulvat liiva sahistada, soovi korral end avamerre või laguunivette kasta ning lõpuks leida endale sobiv restoran või kohvik just sellise menüü ja keskkonnaga, mis meeleoluga paremini sobib. Inimeste hulgast hoolimata jättis Nida ääretult meeldiva mulje. Ainukeseks probleemiks on, et telkida ei tohi mujal, kui poolsaare ainukeses kämpingus või mõnes hotellis. Kuna plaaniväliselt jäime poolsaarele kaheks ööks, siis avanes võimalus nautida nii hotelli Juodkrantes kui kämpingut Nidas - mõlemast vaid positiivsed muljed...

Juodkrantes kogesime järjekordset puunikerdamise fenomeni - nn Nõiamäge. Juhuste kokkulangemisel asus see otse meie hotelli taga. Minu esmaseks reaktsiooniks oli, et mida neid puuslikke ikka vaadata, kui terve Läti ja Leedu tundub neid täis olevat. Et oleme praktiliselt kohal, siis lähme siiski. Kõrge, järskude, kohati kuristikke meenutavate nõlvadega Nõiamägi ei ole mitte päris tavaline saemeeste käeharjutuskoht. Juba paik ise: sünge kuuse-männi mets, meeletult vahelduv reljeef, pimedad künkatagused ning osavalt siia-sinna radade äärde poetatud ning hästi tehtud puuskulptuurid, mis oma võikuses ja ilmekuses ei jää alla Hieronymus Boschi fantaasiatele...

Nidat jääb meenutama ilmselt kõige eredamalt hilises päikeseloojangus piknik juustu ja valge veiniga poolsaare avamerepoolsel rannal, kus peegelsiledal merel peegelduvad korraga nii täiskuu kui päikesekuma...

 

Juodkrante
| Üles |

 

Nõiamägi. Juodkrante
| Üles |

 

Nida
| Üles |

 

 

Düünidel
| Üles |


 

Kaunas

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kaunasesse jõuame peale pikka sõitu hilisel pärastlõunal. Kaunas on ilus linn - keskaegne Hansaaegu mäletav vanalinn, mis on barokiajal korralikult üle tuunitud (pidi ju siingi end Rooma eeskujul katoliiklus püüdma maksma panna), kirikud, jesuiitide klooster, vana linnus ning tsaariaegne Euroopas suhteliselt unikaalne kogu linna strateegiliselt kattev kindlustuste süsteem, mõnus jalakäijate tänav - Laisvesi avenüü, Kaunase meri (Nemunasele paisjärv) ja Nemunase kaldapealsed...

Linnal on rikas ajalugu ja õnneks on sellest järel päris palju. Aga nagu sageli on linnadega - külastades neid pole niivõrd oluline mitte faktide kogumine, vaid atmosfääri tabamine. Eks Kaunases ole oldud mõned korrad varemgi jalgsi, jalgrattaga ja autoga rehviparanduses :)) jne - igast korrast omad mälestused. Seekordsest käimisest jääb meelde pigem kaks emotsiooni... Neist esimene - Kaunase jazzfestivali suvekontsert Nemunase kaldapealsel ja teine - hilisõhtune väljasurnud jalakäijate tänav. Meeleolukaim on kindlasti neist jazzi kontsert... Sattusime juhuslikult vanalinnas lonkides Rotušėsi skväärile, kus just alustas mahe suupill juhatades sisse SAULIUS ŠIAUČIULIS TRIO kontserdi. Et üritus toimus vabas õhus, siis ei olnud mõtet piletit osta - nagu polnud teinud kümned leedukad isegi, kes olid kogunenud jõekallastele muusikat kuulama. Otsisime siis meiegi mõnusa koha kail, Hele lippas auto juurde ja naases rikkaliku piknikukorviga. Laotasime maha lina ning nautisime seekordset õhtusööki mõnusa muusikaga, riputades jalad üle sadamakai betoonääre nii, et silmapiiri poole kalduv päike ei paistaks otse silma.
 

Kaunas
| Üles |

 

Piknik jazzuga
| Üles |


 

Trakai öövalgel...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Startisime Kaunasest hilisõhtul, et leida kusagil laagrikoht. Mõttes oli soov leida telkimiskoht Kaunase mere ääres, ent mingil hetkel tekkis idee sõita kohe välja Trakaisse, et vaadata Leedumaa üht tähtsamat sümbolit Galve järve suurimal saarel öövalguses...

Pargime auto kusagil ühe ringis öösel Trakai keskusesse. Valgustatud kindlus peegeldub siledal järvepinnal võimendades muljet muinasjutulossist. Valgustatud tornid ja müürid on pimeduses eriti maalilised. Mõeldes ühele seminarile Leedus, kus Trakai restaureerimisse (loe: uuesti ehitamisse) 1960-tel suhtuti nii ja naa, siis ööpimeduses kaugvaates tundub see mõte olevat igati põhjendatud, eriti kui näha, milliseid emotsioone see lastes tekitab. Muidugi ei pea taasehitama kõiki vanu kivihunnikuid uuesti üles, ent mõni näide tundub olevat vajalik, et lapsed ei peaks ainuõigeks peegelduseks rüütliteajast Disney pilditööstuse haiglasevõitu ja sisutühje joonistusmulle.

Laagrikoha leiame mõnusa - kaelani pehmes heinas, tee pealt maas ja lossist mitte kaugel ning Trakai kaitsealadest napilt väljas. Vahelehüüdena tuleb öelda, et hommikusööki valmistades lendas õhku kuulsusrikas vene pensupriimus. Probleem tekkis ilmselt sellest, et välistemperatuur oli mingi 26-27 kraadi plussis. Päike paistis priimusele, tegin suppi. Asi käivitus kahtlaselt hästi ja vuhises hea leegiga. Napilt enne supi keemaminekut hakkas kaitseventiil tuld sülgama - pritsis kuuma pensujoa kõrtesse. Algul ei saanud ma aru, mis probleem on, kuid siis toimus see uuesti. Sulgesin priimuse ja keerasin kaitseventiili, et liigne surve välja lasta. Sain vaevu teha võtmega ringi, kui priimuse sisu august koos ventiiliga pauguga välja purskus ja tekitas sekundiks-paariks u 3-4 m fontääni. Õnneks sain pea eest ja suurem osa lendas seetõttu näost mööda. Ventiil loomulikult on tänini kusagil seal heintes...
 

Trakai saarelinnus
| Üles |

 

Trakai laagrihommik
| Üles |


 

...ja päevavalgel

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Trakai linnuse müürid on maalilised ka päevavalgel. Lähemalt vaadates eristab selgelt vanad ning uued müüriosad, kuid nelikümmend aastat peale "restauratsiooni" on katnud uued osad juba kerge ajatolmuga nii, et see tegelikult enam ei häiri. Kindlusse on rajatud ajaloomuuseum, mille kaasaegne ekspositsioon on dubleeritud mitmesse keelde ning annab hea ülevaate Leedu kuningate kuulsusrikkast loost. Eks ole leedukatel põhjust selles suhtes uhked ollagi. Raske on alahinnata Trakai tähtsust Leedule - oli see ju Leedu vürstide residents ja tollane pealinn. XIII-XV sajandi Leedu oli tõsine riik, sõdis edukalt venelastega, tatarlastega ja ka sakslastega (kaotati ju Grünewaldi lahing just Vytautase armeele), piirid ulatusid Balti merest Musta mereni... Seda kuulsust ja sära peegeldabki Trakai linnuse muuseum.

Saarekindlus koos Trakai poolsaarekindluse ehitust alustati XIV sajandil Kęstutise (suurvürst aastail 1381-1382, Leedu suurvürst Gediminase poeg) initsiatiivil kaitseks Teutooni ordu vastu. Linnuse ehitus lõpetati Kestutise poja Vytautas Suure ajal, kuid peale Teutooni Ordu lüüasaamist Grünewaldi lahingus kindluse militaarne tähtsus tegelikult kahanes ja kindlus oli pigem rohkem sümboolne kants. Vene-Leedu sõjas aastatel 1654–1657 linnuse all tähtsat sõjategevust ei toimunud, kuid piirkonda tunginud kasakate üksused pommitasid nii saarekindluse kui poolsaarekindluse puruks. Poolsaarekindlus tassiti järk-järgult järgmistel sajanditel laiali ehitusmaterjaliks, kuid saarekindlusele pääs oli raskendatud ja nii oli lossivare Trakai maastike maaliliseks maamärgiks mitusada aastat, kuni XIX sajandil rahvusliku ärkamise ajal hakati rääkima kindluse restaureerimisest. Mitu korda I ilmasõja eel ja kahe sõja vahel püüti ära teha, kuid alles peale II ilmasõda suudeti kindlus 1950-60 vahel aastaks 1961 taastada. Rekonstruktsioonil lähtuti XV sajandi säilinud dokumentidest ning taastati selle aja mahus ning stiilis.
 
Trakai linnakesena on vaikne valdavalt ühekorruseline puust linn, mille paaril tänaval on hea uitada ilmselt siis, kui pole turismihooaeg. Seetõttu vaatame korraks üle ka poolsaare kindluse säilinud osad, hangime poest pisut meelepärast ja võtame suuna Leedu esimese pealinna - Kernave peale. Trakai tolmu loputame maha Galve naaberjärve Akmena karges vees...
 

Trakai saarelinnus
| Üles |

 

Trakai linnus enne 1950-te "restaureerimisi"
| Üles |

 

Užtrakai (Trakai) mõis
| Üles |


 

Kernave

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kernave asub Nerise jõe kaldajärsakul. See on praegu väike unine külake, kuid omal ajal oli Leedu suurvürstiriigi pealinnaks. 1279.a. pärinevad linnast esimesed kirjalikud teated, kui see oli suurvürst Traidenise residentsiks. Ent arheoloogia on näidanud, et suur asula - pigem isegi linn - oli selles paigas juba sajandeid varem. Leedu kodusõja aegset segadust ära kasutades vallutasid linna 1390.a.-l Teutooni Ordu ristisõdijad, põletades maha nii linnuse, kui linnust ümbritsenud linna... Peale seda suri kogu asula välja vajudes mitmesajaks aastaks unustusse. Täna meenutavavad seda vaid suursugused künkad (kokku 5), mille juurde on alles sajandeid hiljem (XIX saj.) taas tekkinud külake. Külakese tänaseks olulisemaks ehitiseks on 1910 a. alustatud neogooti stiilis kirik. Tõsi, see asub palju iidsema kiriku (AD 1739) asukoha kõrval, kust seistes avaneb suurepärane vaade Nerise luhale ja esiplaanil olevatele iidset linna mäletavatele küngastele...

 

Kernave
| Üles |


 

Europark

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kernavest Europarki jõudmiseks otsustame minna mitte Vilniuse kaudu, vaid otseteid mööda Vilniusest põhja poolt mööda. Tuleb öelda, et see ettevõtmine annab 1:0 leedukate kahjuks. Üldlevinult peetakse Leedu teid väga headeks - vähemalt Baltikumi ja Poola kontekstis. Magistraalid on tõepoolest head, ent nagu olime ka enne paaril kõrvalteel kogenud lääne pool, saame nüüd taas kinnitust Vilniuse naabruses - kõrvalteed (eriti, kui tegemist kruusakatega) on väga sageli jubedas seisus. Selline tunne tekkis, et asfaldiaukude lappimises on leiutatud mingi uus moodus, mis meenutab nõukaaegset hambaplommimist ning kruusateedele höövlit pole küll peale 1992. aastat lastud. Ka kõrvalteedeäärsed suunaviidad puuduvad sageli, mistõttu neljaks haruneva ristmikuni jõudes jääb navigatsioonipõhimõtteks vaid loogika ja päikese asend taevas. Mingi ime läbi jõudsime lõpuks siiski kohale peale paaritunnist seiklemist (arvatavasti seal jubeteedel puruneski tagumise amordi padi). Meie üllatuseks osutus Europark Vilniuse halduspiiridesse kuuluvaks...

Europargi kodulehelt - http://www.europosparkas.lt/kt_kalbos/index-ee.htm
(seal on ka eesti keelne osa!!!!) võib lugeda järgmist:


"Euroopa park loodi 1991 aastal Leedu skulptori Gintaras Karosas’e initsiatiivil. Muuseumi eesmärk on kunsti keeles tähtsustada Euroopa geograafilist keskpunkti. Vabas looduses 55 ha pindalal on eksponeeritud rohkem kui 100 skulptuuri, mis on loodud kunstnike poolt 33 maailma riigist. Muuseumi kollektsioonis on kuulsaimate kaasaegse kunsti loojate, nagu näiteks Abakanowicz, Oppenheim, LeWitt, suuremõõdulised tööd."
 

Euroopa park on loodud tegelikult lihtsalt. Ära on kasutatud olemasolev kaunis männimets, mille teede-radade äärde on läbimõeldult paigutatud moodsad kunstiteosed - skulptuurid, mõned rohkem landarti sugemetega. Metsamaastik on peenetundeliselt ümber kujundatud, raiudes kohati metsa hõredamaks või vastupidi, jättes hooldusega mõne koha tihedamaks. Rõhutatud on kohati mõnd reljeefivormi ja kasutatud ära metsateed ning rajad, koormamata neid kunstlike teekatetega, kui seda just tehniliselt pole vaja.

Eksponaadid on teravmeelsed ja huvitavad, loodud selle ilma kaasaegsete oma ala tippude poolt ning paigutatud maastikus just konkreetsele taiesele sobivasse asukohta. Europargis võlubki peamiselt see inimlikkus, hubasus ja rahu mille garandiks on looduslik mets. Puude vahel siin-seal vilksatavad taiesed on igaüks omas elemendis domineerides lokaalselt, kuid mitte üldplaanis. Liikumine seal on nagu veini degustatsioon - erinevate skulptuuride vahel on muljeid neutraliseeriv mets, mis aitab skulptuure vaadates tekkivaid tundeid rahustada ning uueks elamuseks ette valmistada - võrreldav suu loputamisega eri veinimarkide maitsmise vahel.

Valida võib väga erinevaid marsruute, mis kõik viivad välja pargi keskmes asuva tagasihoidliku ja meeldiva keskuse juurde, mille restoranis saab õunapuude vilus juua tassi kohvi ja soovi korral ka midagi tõhusamat... Kõik see kokku jätab meeldiva ning hea mulje - emotsiooni nagu oleks olnud kunstigaleriis ja metsamatkal samaaegselt...
 

Europargi kunst
| Üles |


 

Vilnius

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ma ei viitsi kirjutada Vilniusest linna loost ja sellest, mida seal näha võiks - sellest saab lugeda siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Vilnius või näiteks siit: http://www.vilnius.com/... Ent õhtuhämaruses jalutamiseks on vanalinn suurepärane... klassitsism ja barokk, valged, suurejoonelised kirikud ning ülikoolihooned, hubased kohvikud ja restoranid, mitte liiga pealetükkiv liiklus ja sõbralikud inimesed. Meenutab natuke Tartut...

Omaette seikluseks kujunes Vilniuse linnakämpingu otsimine. Linnas, kus on n+1 kõverakaarelist jõge ja jõeharu, mille vahele on põimitud igasugust masti teed ning tänavad. Asja tegi huvitavaks see, et kämpingut ennast ei ole kuidagimoodi naabertänavatel tähistatud. Unise peaga ringi aerutamine võõras linnas südaöösel ei ole eriti tore tegevus. Ent poole kahe ajaks leiame selle pagana kämpingu (linnast otse väla sõites leidnuksime ilmselt telkimiskoha poole kiiremini - aga kes teab...) siiski Vilniuse EXPO keskuse lähedalt tänu bensiinijaamadest saadud headele soovitustele.

Niisiis - tuttu kiiresti (lapsed vist ei jõudnudki autost telki kobimise ajal päris üles ärgata) ja hommikul taas linna, et see ka päevavalgel üle vaadata...
 

Cili Pica
| Üles |

 

Õhtune jalutuskäik
| Üles |

 

Linnakämpa hommikusuurus
| Üles |

 

Maailm Gediminase linnusest (tornist)
| Üles |


 

Euroopa keskpunkt - Leedu versioon

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Mandri-Euroopa keskpunkt pidi asuma küll Saaremaal Kärla külas ;)), kuid viidates prantslaste poolt läbi viidud mõõtmistele olevat see ca 25 km Vilniusest põhja poole. Mida iganes - kunagi vilksas ajakirjandusest läbi, et Euroopa keskpunkti võiks paigutada mitmesse erinevasse riiki, kõik sõltub, millistest punktidest mõõta ja milliste saartega seejuures arvestada. 1989. a. mõõtis igatahes Prantsusmaa Rahvuslik Geograafiainstituut Euroopa piire ning jõudis järeldusele, et Euroopa geograafiline keskpunkt asub paigas, mille koordinaadid on 54°54' põhjalaiust ja 25°19' idapikkust - teisisõnu peaaegu Leedu pealinnas. Nojah - ei oskagi sellise koha peale midagi öelda... Eks ole see üks sedasorti koht, kus käid või ei käi... (ahjaa - seal kõrval on küll üks linnamägi - Leedus pidavat neid olema üle tuhande ;) ). Kiviplats samba ning suure rahnuga... erilist vahet ju pole. Et see jäi aga tee peale, siis vaatasime üle.

 

Tehtud!

 

Järjekordne Euroopa keskpunkt
| Üles |


 

Leedu etnokosmoloogia muuseum

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tagasitee... Märkan juhuslikult silti - Lietuvos etnokosmologios Muziejus ja keeran autonina kitsale asfaltteele. Ca 5 kilomeetrit ning metsade ning mägede vahel avaneb vaatepilt nagu oleks UFO maandunud - metalselt helkivad sigarid, värtnad, silindrid, mille ees... söövad lehmad. Ajan kallid reisukaaslased unest üles ja läheme vaatama, mis asi on üks etnokosmoloogia muuseum.

...Kõik on leedu keeles! Seepärast jääb ekspositsioon vaatamata - muuseumi inimesed ise arvavad, et see oleks raha raiskamine, sest me ei saaks lihtsalt piltide järgi asjale pihta. Kuid üks noor ja head inglise keelt rääkiv I kursuse astronoomiatudeng soostub näitama maja ja observatooriumi.

Vytautas Lisauskase projekti järgi ümber ehitatud Moletai observatooriumi üks osakond on paar aastat tagasi avatud nn etnokosmoloogia muuseumina. Kui küsime, mis asi see etnokosmoloogia on, siis saame vastuseks, et kõik, mis on süsteemis inimene-kosmos... Endise observatooriumikompleksi (teadusobservatoorium asub mõni kilomeeter veel edasi ida suunas) ühes tornis avatakse 2009.a. augustis Euroopa suurim avalikuks kasutamiseks mõeldud teleskoop. Sõidame liftiga torni - noormees demonstreerib aparaati vaimustunult, kuid et teleskoobi peegel alles tulemata, siis kahjuks pilku udukogudele kohe me heita ei saa. Ent alates septembrist on võimalik minna Leetu, broneerida selge tähisöö ja siis poolteist tundi väikese raha eest asjatundjate näpunäitel taevasse vaadata.

Hooned on huvitavad. Kaksiktorni tipus olev klaaskera meenutab muljelt seestpoolt mõneti Berliini Riigipäevahoone katuse kuplit. Vaade ümbrusele on vapustav - ümberringi laiuvad metsad, järved ja sood. Meie tudengi jutu järgi olevat see kant Leedu kõige vähem asustatum. Ent veel huvitavam on läbi klaaspõranda kiigata maapinnale, kus fantastilistes vormides avaneb observatooriumi direktori kunstnikust abikaasa poolt kujundatud aed... Kividest laotud tornid, lopsakad lilled ning põõsad, fantastilised kivimustrid murus.... Meie juht ütleb sellepeale huvitavalt, et mida kõrgemaks inimesed ehitavad torne sooviga olla taevale lähemal, seda vähem vaadatakse taevasse ja seda rohkem maa peale... Kuuldes, et tegelen maastikuga, juhatab meie agar teejuht meid aeda ja jätab siis sinna tšillma... "Väljapääsu ju leiate ise..."
 

UFO-laeva all
| Üles |


 

IX laager - ainult Baltikumis...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Selle reisi viimase laagrikoha leiame Dusetose kõrvalt metsast. Mõtlen, et see on võimalik vaid Baltikumis (või, ok - ka Põhja-Soomes, Norras) - keerad auto tee pealt suvalises kohas maha ja leiad ideaalse laagrikoha. Nii ka siin. U. 300 m pärast avastame samblasse mattunud (arvatavasti mingi kunagise Leedu RMK ekvivalendi poolt rajatud) laagrikoha - laud, lõkkeplats ja ideaalne telkimiskoht. Kõik võimalused on olemas, et teha laagripidusöök 5 sorti erinevatest leedu grillvorstidest, tomatisalatist, oliividest, leedu juustudest, lõkkel grillitud kartulitest ja Tojkaij Furmintist...

Istume, räägime reisist ja paljudest muudest asjadest, kuni lõke keskööl soikub ning silmi üha raskem lahti hoida.
 

Viimane laager
| Üles |


 

Läbi Lätimaa

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järgmise päeva sõidame läbi Lätimaa. Enne piiri teeme tühjaks kommidest veel viimase Leedu külapoe ning siis tuld... Teele jäävad maalilised külakesed ja linnakesed. Garšene mõisast saadud info põhjal hangin Jekabpilsi raamatupoest "monograafia" Läti mõisate kohta, et ette valmistada uus tripp sõbralikku vennasvabariiki. Avastame, et Lätimaa kõrgeima tipu Gaizinkalnsi (312 m) otsas olev torn on varisemisohtlik ja mägi ise Jumalast ja inimestest unustatud kolgas. Gulbenes saame selle reisi ühe kehvema õhtusöögi ja Aluksnest vana head Rigas Balzams Blackcurranti... Ent need muljed on juba pigem avanss Ida-Lätist, kuhu, ma arvan, peaks minema täiesti omaette retkele.

Loojangukumas ületame Misso lähedal piiri ja tähistame seda šokolaadiga. Üle Haanja serpentiinide Võru linna piirile jõudnult avastame, et on juba täiesti pime.

Tartusse on veel 78 km...
 

Garšene mõis
| Üles |

 

Jekabpils
| Üles |

 

Gaizinkalns
| Üles |

 

Lätimaa
| Üles |


 

Lisalugemist

 Eelmine  |  Üles

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved