Kord koroonaaegses Leedus...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Leedu 2009Leedu 2010Tagasi (reisikirjad)


 

Proloog

Järgmine

 

Leedu 13. - 17. juuli 2021

 

Jossif Vissarionovitš. Gruto parkas

| Üles |

 

Leppisime sõber Markoga kokku, et kordame koroonahirmust hoolimata aasta-paari tagust Poola ühisperetrippi. Samas tegi see totter epideemia plaanidesse omad vältimatud korrektuurid. Nii mõtlesime mõtte ringi valides sihtkohaks Poola asemel Leedu ja seal konkreetsemalt Druskininkai. Miks just Druskininkaisse minna on pikk jutt, aga põhjuste osas tasuks lugeda näiteks Arlet Palmiste blogi, kus tollest linnast antakse ette väga kena kirjeldus. Meie minekut mõjutas sõbra eelmise aasta suurepärased mälestused Druskininkai tervisevetest...

 

Kõik sujus kuni Kaunaseni. Oma sünnipäeva hommikul Kaunase raekoja ees ent tundsin, et hakkan haigeks jääma. Ja nii juhtus, et ajal, kui teised nautisid Druskininkai saunu ja suusakuurorti, veetsin mina aega hotellis paratsetamooli ja köhasiirupiga. Asja tragikoomiline pool peitub ka vähetähtsas asjaolus, et Duskininkais pidime mõnes mõnusas kõrtsus hea söögi-joogi kõrvale oma pere ja parima sõbra pere seltsis tagasi vaatama mu elatud 50-le aastale... See oli mu väike unistus ja palve... 45. juubeli siider Etretati meremeeste kabeli trepil on senini mällu sööbinud... Aga läks nagu läks. Jäin päris põduraks - katkestasime neljandal päeval tripi ja keerasime autotuled tagasi  kodu poole. Aga päris nahka ka kõik õnneks ei läinud. Vähemalt niipalju oli sest sõidust kasu, et nii vähe kui mina Druskininkais ka nägin-kogesin, jäi mulje, et sinna võiks tagasi minna.

  

 Niisiis...

 

* * *

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Liisa Nurme

 

Kavala Antsu kõrts, Läti

| Üles |

 


 

13.08.2021. Tartu - Riia
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Pilt

| Üles |

 

Riiga jõudsime õhtu eel. Hotell oli kinni pandud vanalinnas (Wellton, see raudteejaama poolne). Plaan A nägi ette kolamise vanalinnas, õhtusöögi XL Pelmenis ning kümbluse hotelli spaas. Kohe hotelli regades sai selgeks, et tuleb välja töötada plaan B - selle neetud koviidi tõttu lubati spaasse korraga vaid 6 inimest ja õhtuks olid juba kõik kohad hõivatud. Ent lubati hommikul, kui aja kokku lepime. Ok. Tegime korrektuurid plaanides ning jätkasime loojanguses vanalinnas.

 

Riia on äge! Selles linnas on midagi, mida Tallinnas ei ole, mingi arusaamatu kodusus. Kuigi sildid on võõras keeles ja inimesed räägivad võõrast keelt. Ja tõele au andes pole see vanalinn nii äge kui Tallinnas ning kui linna sõita mitte Brivabast pidi, vaid Lubanase tänava või A2 kaudu, siis leiab sealt kohalikku Lasnamäed ruutkilomeetrite viisi. Või mööda Krasta tänavat lõunasse - sama õudne plekk-kaubamajade ja ladude rägastik nagu meiegi eeskujulikes linnades... Ent siiski. Olen Riias käinud kordi ja pole seni küll saanud. Üks asi on Daugava-vaated, kuid miski on seal seda nähtamatut ja nostaligilist, millest laulab Trubetski. Isegi portveini ja kohvita... Vanalinn ja jõetagused lõputud Supilinnad, Lucavsala, Mežaparkas, Daugava delta... Ma ei tea, kas on siin süüdi 8. klassis sõbra klassiekskursioonil kontvõõrana kogetud esimesed mälestused Lätist ja Riiast (ülivõrdes)... sidrunikommid ja ruubikukuubid. Või aastaid hilisemad käimised... hoolimatud, rõõmsad, purjus ja muretud...Vennaskond ja "Riia mu arm", Rigas Balzams Blackcurrant... Palju õnnelikke hetki eluloos... 

 

Liivimaa pealinn...

 

Vanalinnas jõlkudes selgus peagi, et ega õhtusöömine polegi nii lihtne. Suurima pettumuse valmistas silt XL Pelmeni seinal, mis teatas, et kultuslik pelmeenisöökla Kalku tänaval on uksed sulgenud. Olime sellele rajanud omad lootused ja ootused - pelmeenid, kartulisalat ja võib-olla salamisi üks pits külma viina. Muid kõrtse oli ju siin ja seal avatud, ent need olid kas täis või lastega külastamiseks ebasobivad (näiteks arutelu endise Rock and Ribs kõrval asuvasse stripibaari minekuks sumbus (nais)abikaasade autoriteetsete pilkude saatel juba enne selle alustamist).  Nii lõpetasime oma õhtu ooperimaja kõrval pargis Laima kella lähedalt kaasa haaratud vokinuudlite ja (kellele ealiselt lubatud) siidriga, kiites Georg Kuphaldti, et see Riia vallikraavist ja muldkindlustustest nii kenad pargid vormis.

 

Bastejkalna Park

| Üles |

 

Vermanes' aed

| Üles |

 

Terbatase tänava lilleärid

| Üles |

 

(Dirty) old town...

| Üles |

 

"I met my love by the gas works wall
Dreamed a dream by the old canal
I kissed my girl by the factory wall
Dirty old town
...
Clouds are drifting across the moon
Cats are prowling on their beat
Spring's a girl from the streets at night
Dirty old town
...
I heard a siren from the docks
Saw a train set the night on fire
I smelled the spring on the smoky wind
Dirty old town

/.../

The Poques.Dirty old town

 

Vaktsiinipropaganda! Latvian commercial.

| Üles |

 

 

 


 

14.08.2021. Riia-Kaunas
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kaunase raekoja plats

| Üles |

 

Hommikulgi, vähemalt meie toas, läks käiku plaan B. Asi oli selles, et õhtul olin haaranud kaasa pagasnikust vale koti, mistap sel ajal, kui siis teised hommikusöögile läksid, jalutasin mina läbi kauni hommikuse vihma Arhitekti tänavale, et nõutud kott ära tuua. Mängu ilu ent ilmes tagasi hommikusöögile jõudes - selgus, et olen kohale hiivanud ikkagi vale koti. Et lapsed ikkagi saaksid spaasse minna, lippasin uuesti auto juurde. Naastes said nemad lõpuks vanni ja mina sööma... Lõpp hea, kõik hea, aga  minust jäigi see spaa lõpuks külastamata.

 

Vihmane Riia

| Üles |

 

Hommikune vann

| Üles |

 

 Nojah ja oligi aeg välja regada ning Leedu poole ajama panna. Enne starti ent nõudsid lapsed, et võtaksime Hooliganist (mis neile eelmisel õhtul kuidagi hotelli lähedal silma oli jäänud) mingid müstilised joogid paganama kissellimullidega (#bubble tea). Hea küll. Võtsime. Tulemuseks  - nagu tavaliselt - oli, et enne oma koksidega poole peale jõudmist selgus, et maitse on...eee... huvitav ning oleks tore, kui joogid lõpetaksid nüüd lapsevanemad. 

 

Jõle jook ja jõledad mullid!

 

Hooligans...

| Üles |

 

Riiast startides panime paika sihtkohana Kaunase, ent kokkuleppeks jäi, et kui tekib teel mingeid mõtteid, eks siis teeme marsruudis korrektuure. Nii juhtuski, et esimeseks kõrvalepõikeks sai Ristimägi. 2009. a kirjutasin:

 

"Ristimäe lugu on justkui tavaline ja imeline. ...Üks mees lubas püstitada mäele 1800-te lõpul risti, kui tema lootusetult haige laps terveneb. Ime sündis ja mees pidas oma lubadust. Teise versiooni kohaselt hakkasid inimesed mäele tooma riste peale 1831 ja 1861 aasta ülestõusudes Vene ülemvõimu vastu tapetud inimeste mälestuseks... Kumb lugu on tõesem polegi oluline. Igatahes - mägi hakkas koguma kuulsust. Paljud inimesed lähedalt ja kaugelt üle Leedumaa võtsid ristitee jalge alla, et saada oma hädadele leevendust ning palve kinnituseks hakkasid mäele püstitama riste. Kommunistid hävitasid mäele toodud ristid mitu korda kuuekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, kuid saavutasid vaid vastupidist - seda enam tuldi ja riste toodi... 2000 a. ehitati ristimäe kõrvale Pühale Franciscusele pühendatud pühakoda, mille altarimaali asemel avaneb vaade suurest püstaknast Ristimäele. Kiriku interjööri ilmestavad vitraažid frantsiskaanlastele oluliste stseenidega läbi ajaloo, sh. Toskaana mäest La Vernast, kus Püha Franciscusele ilmusid stigmad.

Praegu on loetud mäel mitukümmend tuhat risti - räägitakse suuremast arvust kui 50000... Aga - ega arv olegi siin oluline. Peamine on tunne ning emotsioon, mida see koht evib ja annab. Erinevas suuruses ristide hulk on hoomamatu - väikesed paiknevad tihedalt suuremate all, neid on riputatud, betoneeritud, maasse torgatud, vaiadega toestatud... Neid on puust, terasest, klaasist, plastmassist, savist... Neil on fotosid, sõnu, nimesid, pühendusi Leedust, Austriast, Poolast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Portugalist - ja nii edasi. Nad on toodud heas lootuses saada vastuseid oma küsimustele, leevendust oma probleemidele või kellegi mälestuseks... H e a s usus - eks see anna kogu mäele hea väe. Ja see on seal - kasvõi kõigi nende ristitoonute eneste usu ja lootuse pärast ning kindlasti hoolimata sellest , kas üksik turistuudistaja seda aktsepteerib või sellele vastu vaielda tahab. Mõned tuttavad, kes seal on käinud halva ilmaga on öelnud, et seekoht on ju masendavam, kui surnuaed. ...Kas surnuaed on masendav? Aga kindlasti ei ole Ristimägi surnuaed, sest meie õhtumaises kultuuriruumis ei ole rist kindlasti ainult surmasümbol ja need ristid seal mäel ei tähista enamuses surma, vaid on toodud sooviga edasi elada..."

 

Tegelikult polegi nagu midagi muud lisada, kui et täna räägitakse juba 80000-st ristist.

 

Ristimägi

| Üles |

 

Lambad ja Frantsiscuse kabel

| Üles |

 

Ristimäelt ära sõites surfas keegi netis ja leidis Ruta šokolaadivabriku aadressi - kuhu siis ikka lastega veel minna, kui mitte šokolaadi uurima. Kuna Šiauliai jäi nagunii Druskinikai teele, siis olulist ringi see ei teinud ja nii keerasimegi linna sisse.

 

Šiauliai on suur tööstuslinn ja kui välja arvata see, et linnas olevat üks esimesi Euroopa jalakäijate tänavaid (Rotterdami ja Erfurti järel avati see juba 1975. a), siis palju muud sealt sellist, mida nägemata oleks kahju edasi minna, väga ei leia. Süüdi on ses suuresti nii I kui II ilmasõda, milles linn koledasti häda sai.

 

Kommivabriku leidsime kergesti. Selle asutas 1913. a Antanas Gricevičius, kes esialgu tootis vaid karamelle. Äri läks hästi ning laienes, elades üle iseseisvumise ja õitses kuni II ilmasõjani. 1929. a ehitati uus vabrik ja selle esindushoone, milles asub ka praegune Ruta šokolaadimuuseum, kavandid telliti toonases Leedus üsna tuntud arhitektilt, Karlis Reisonsilt (Reisons oli Läti juurtega ja Riias õppinud, tema loomingut võib leida nii Riias, Šiauliais, Kaunases, Vilniuses, kui ...Adelaides Austraalias, kuhu ta II ilmasõja keerises pagulasena sattus). II ilmasõja järel võeti vabrik kommunistide poolt üle, Gricevičiuse pere saadeti tervituseks Siberisse, kuid mehel endal ühes ühe tütrega õnnestus Läände põgeneda. 1949. a põgenes Gricevičiuse naine Juzefa, kellega koos aastate jooksul vabrik üles ehitati, Siberist Leetu, kuid "vanad sõbrad" kodumaal kandsid organitele keelt ja naine kupatati Siberisse tagasi. Vabrik ise, kuigi see lasti sõja ajal üsna peeneks, pandi punalipu all tööle ja see siis vorpis järgnevad pool sajandit töörahvale ja talupoegadele Moskva retseptide järgi defitsiitseid maiustusi nagu Laima ja Kalevgi. Taas üks nõukogude riigi edulugu...

 

1993. a said Gricevičiuse järeltulijad vabriku tagasi.

 

Jõudsime Ruta muuseumi kassasse pärastlõunal. Kassaluugi taga naeratav daam selgitas särava näoga, et meil pole mõtet enam lastega muuseumisse minna - nad sulgevad poole tunni pärast. Arutelu teemal, et "äkki siiski" ei andnud tulemusi. "Aga  - võite homme tagasi tulla!". Et aga järgmiseks päevaks olid plaanid tehtud piirdusime siiski vaid poe inventeerimisega. Kommipoes on ikka mõnus olla.

 

Ruta šokolaadivabrikus. Šiauliai

| Üles |

 

Vihmasadu, mille eest Riiast olime ära põgenenud, Kaunasesse õhtuks veel polnud jõudnud, kuigi taevast kattis üsna inimvaenulik pilvelaam. Tänu sillaremondile osutus vanalinna sissesõitmine väheke seikluslikuks, ent peale pisikest keerutamist töötavale sillale jõudmiseks olime peagi kohal. Regamine hotelli (Radharanė) läks tõrgeteta - võti ootas all kõrtsus ja ilma igasuguste koroonaformaalsusteta paluti oma kodinad teisele korrusele viia. 

 

Ma ei hakka siinkohal Kaunasest või Kaunase vanadest majadest ümberjutustust tegema - vana Leedu pealinn vääriks täiesti omaette trippi. Meie eesmärk tol õhtul polnud erilist turismiringkäiku teha, vaid leida vanalinnast töötava köögiga kõrts, süüa-juua ja vaadata siis, mis edasi saab. Hotellist raekoja platsi jalutamine kulutas üllatuslikult vaid mõne minuti. Loojangune väljak kihas rõõmsast melust - ülerahvastatud sööma- ja joomakohtade järgi küll poleks võinud arvata, et maailmas levib ohtlik viirus, mille eest peaks end teistest eemale hoidma ja suurätti pakkima. Täistuubitud välikohvikute vahel oma kohta leida püüdes tekkis korraks päris nõutu tunne - mine või purksiputkat või selvehalli otsima. Ühes kohas lõpuks silmasime siiski rahulolevat seltskonda lauast lahkuvat okupeerides vabanenud kohad kiiresti... Toitlustuskohta kutsuti Cafe Souliks ning meid asus teenindama ilus noor näitsik.

 

Paraku silmarõõmuga asi paariks tunniks piirduski. Isegi joogid toodi lauda pea tunnise ootamise järel. Teine tund kulus toitu passides ja veel pool tundi seda süües. Ei saaks kurta, et toit või lauale toodud vein kuidagi halvad oleksid olnud, kahju vaid, et selle peale säärane aeg kulus. Nõnda lahkusime lauast juba ööjaheduses ning -pimeduses. Tiir vanalinna lõppes eksimisega ühele aedadega piiratud ja kottpimedale ehitusjärgus tänavale, kuhu väravamulgust sissesaamine osutus märksa lihtsamaks sealt välja pääsemisele. Lõpuks nägime oma hotelli ust kiviviske kaugusel, ent selle juurde saamiseks tuli marssida terve ring ümber kvartali. Ent lõpp hea, kõik hea - kohale me jõudsime.

 

Kaunas. M. Daukšose tänav

| Üles |

 

 

Kaunase raekoja platsil...

| Üles |

 

Kaunase raekoda - Valge Luik

| Üles |

 

Cafe Soul

| Üles |

 

 

Kaunase raekoda - vol 2

| Üles |

 

Õhtused uitamised

| Üles |

 

Ahjaa, kirjutasin küll, et Kaunases referaati ei tee, ent ühe asja tahaks siiski mainida. Nimelt sattusime oma hämaratel eksirännakutel ühe naljaka skulptuuri juurde - veidras poosis mees mantli ja kübaraga seismas toolidel (skulptor Martynas Gaubas, kuju pandi püsti 2019. a). Nagu selgus on pronksi valatu härra Abtaham Mapu - Kaunases sündinud juudi sugu kirjanik. See tagasihoidlik mees pidas koolmeistri ametit ja kirjutas 19. sajandi algul paar novelli heebrea keeles. Ta oli üks esimesi, kes heebrea keeli kirjutas ja kujunes seetõttu üheks juudi kirjanduse rajajaks ja ka üheks katalüsaatoriks iseseisva juudi riigi rajamise algatamisel. Mapu kohta kirjutatakse nii (yivoencyclopedia.org... Mapu Avraham):

 

"Since Mapu’s literary works were the first of their kind and written so powerfully, they became the prototype on which maskilim of the following generation modeled their own fictional prose, even when making a conscious effort to liberate their prose from his influences. This was especially so because of his linguistic breakthrough, which took full advantage of the possibilities offered by biblical Hebrew. Israel’s ancient language, he demonstrated, need no longer be the exclusive province of high poetry, as had been the case during the previous generation of maskilic poets. It could be equally suitable for writing modern fictional prose. This development enabled Hebrew maskilic fiction to flourish throughout the 1860s and the 1870s. It also accelerated Hebrew’s adaptation to modern life, which in turn made it easier for the new immigrants to early twentieth-century Palestine to substitute modern colloquial Hebrew for Yiddish as their vernacular."

 

Abraham Mapu

| Üles |

 

Vytautas Suure kirik

| Üles |

 

Nemunas

| Üles |

 


 

15.08.2021. Kaunas- Druskininkai
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Druskininkai

| Üles |

 

Ärkasin imeliku tundega. Hoolimata mugavast voodist ja pikalt magatud ööst tundsin end loppis ja väsinuna. Esialgu panin imeliku tunde eelmise päeva Bacchuse andide arvele, kui kratsiv kurk, tilkuma kippuv nina ja algavad külmavärinad tundusid märku andvat muust. Et virgusime Helega teistest varem, otsustasime kahekesi minna linna kohvi otsima. Oli ilus, ent karge hommik... Hammaste lõginal tänavale astudes panin endiselt jonnakalt oma imelikud tunded ilma arvele ja löntsisin vapralt oma kalli kaaslasega raekoja platsi poole.

 

Kaunas: hommikused uitamised

| Üles |

 

Hommikune raekoja plats tundus justkui väljasurnud, ainult Kaunase Peetri katedraali ees müüsid mõned vanad naised ja lapsed viljakõrtest ja põllulilledest kimbukesi. Platsi servalt leitud ainsas avatud kohvikus - Cafe Crepe'is - pistis usinasti põske virnade kaupa praemuna mingisuguse koondise dressidesse riietatud sportlaste kamp. Et väljas tundus mulle olemiseks liiga külm, astusime sisse. Olime ainsad kohvikusolijad, ent kuna töötajatel tundusid olevat sportlaste teenindamisega käed viimsepäeva laupäevani tööd täis, siis teatati esialgu resoluutselt, et kui tahame hommikusööki, siis niipea seda ei saa. Meie ent himustasime vaid head kuuma kohvi ja hõrgutavat šokolaadikooki, mille serveerimiseks praemunakuhjade vahel õnneks siiski väike aken leiti... Kook oli lihtsalt... mmmmmm... kui hea!

 

"Palju õnne, Sulev, täna saad sa siis 50!"

 

Sünnipäevakohvi Cafe Crepe's

| Üles |

 

Tagasi hotelli poole lonkides tõmbasid taas tähelepanu lillemüüjad. Et ka kiriku uks oli lahti, mõtlesime asja lähemalt kaeda. No muidugi - 15. august on rukkimaarjapäev - Neitsi Maarja surmapäev ja tema taevasse viimise püha, mida katoliiklikus ilmas tähistatakse põhjalikult. Leedu versioonis kutsutakse seda päeva žoline - ehk siis tõlkes midagi nagu ürdipäev või ka kapsapäev. Sel päeval võtavad kõik kirikulised missale kaasa õnnistamiseks ürte, köögivilju, viljapäid, õitsvaid aialilli ja muud taimset-söödavat aiamaalt. Kimpudesse seotakse rukki-, odra-, kaerapäid, hernevääte aga ka kapsalehti, porgandeid..., võetakse isegi noori õunu ja ploome. Kimpe müütanud naisterahvas selgitas, et kes seda ei tee, hoiab aasta otsa kuradi saba ja õnn üleüldse, eriti aga igasugune põllusaadustega seotud õnn, on halb. Peale missat viiakse õnnistatud kimbud koju, nendes olnud viljad jagatakse kõikide pereliikmete vahel ja osa söödetakse ka loomadele, kui neid peaks olema. Viljateradest võidakse jahvatada jahu, mis segatakse leivasegu hulka või loomasööda hulka. Kuivatatud lillekimbud ent hoitakse  tavaliselt pühakute piltide taga järgmise rukkimaarjapäevani, et õnn majast ei kaoks. Kui sel päeval kirikusse minna ei õnnestu, peaks minema kindlasti õhtul külla mõnele sugulasele-tuttavale, kes kirikus käis, et õnnistusest ikkagi osa saaks. Leedus usutavat, et kui peres on surnud lapsi, siis rukkimaarjapäeval õnnistatud taimekimp hoiab edasised surmad ära. Kirjutatud on ka, et naised, kellel on mõni laps surnud, ei tohi suvel, enne 15. augustit, puuvilju (eriti õunu) süüa, sest muidu jääb tema lapse hing taevases ilmas õuntest ilma; Maarja ütlevat vaid seepeale lapsele, et su ema õgas juba õunad ära... Peale sellepäevast jumalateeistust aga võib hambad õuntesse lüüa igaüks.

 

Sealsamas kõrval müüs omi kimpe ka üks armas viiene tüdrukutirts - meie jutukaaslase lapselaps. Ostsime temalt kimbud ja astusime kirikusse, kus teenistus käis ja hakkas jõudma juba lõpusirgele. Et me mitte summagi loomulikult leedukeelsest ja katoliiklikust liturgiast läbi ei ampsanud, siis vaatasime pisut ringi ja tulime vaikselt tulema. Ju jäi õnnistus keelebarjäärist hoolimata ka meie kimpudele külge. Praegu vaatan ühte neist kimpudest üle oma läpaka köögilaual...

 

Arvatakse, et Leedu versioonis Neitsi Maarja taevasseminemise tähistamine põhineb ristiusu eelsetel traditsioonidel, kus põllusaaduste ja ka loomade ohverdamisega tehti kõrgematega sehvti, et saagiga kõik ilusti jooksva aasta sügisel korda läheks. Hilisem kristlus lihtsalt on vanad kombed absorbeerinud ja neile omad tähendused andnud. Leedus kaetavat rukkimaarjapäeval mõnel pool värskest põllusaagigist roogadega laud ka surnud esivanematele - laud pannakse valmis juba hommikul, osa serveeringust on adresseeritud kadunukestele. Sellega käib kaasas veel hulk kombeid, kuid üheks neist on söömaajast üle jäänud toidu jagamine kerjustele või haigetele... Selline on siis rukkimaarjapäev Leedus.

 

Ka Eestis olla olnud vanarahval rukkimaarjapäeval pidu, mil söödi paremat toitu ja joodi punast viina. Selleks päevaks pidi rukkilõikus lõpetatud olema, et vili talvel ei kopitaks, samuti pidi olema lakka toodud hein. Ühesõnaga pidutseti, sest tähistati suviste peamiste tööde lõpetamist. Muuseas nähti ette Eestiski surnutele rukkimaarjapäeval pidusöömalauas oma osa...  Lõpetuseks ent sellel teemal - rukkimaarjapäeva kohta on Eestiski teada oma pühakulugu (e-kirik.eelk.ee/... rukkimaarjapaev):

 

"Nimelt on Vasknarva prohvet Eelija õigeusu kiriku kroonikas kirja pandud väga vana pärimus. Selle kohaselt nägi üks eestlasest karjane Kuremäel suursugust naisterahvast, kes oli ümbritsetud kiirgavast valgusest.
Kui karjus mäele lähenes, nägemus kadus, kuid ilmus taas tagasi, kui karjus oma karja juurde läks. See kordus mitmel päeval ja paljud inimesed tulid seda vaatama. Kui talupojad mäe otsa ronisid, leidsid nad sealt, kus imeline nägemus oli seisnud, ühe vana männi alt Jumalaema Uinumist kujutava ikooni. Talumehed kinkisid ikooni Jaama küla õigeusklikele talupoegadele sõnadega: «Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie aga palvetate.» Õigeusklikud võtsid ilmutatud ikooni tänu ja hardusega vastu ja on seda läbi sõdade ja näljahädade säilitanud tänaseni Kuremäe kloostris.
"

 

Kauno Šv. apaštalų Petro ir Povilo arkikatedra bazilika

| Üles |

 

Hotelli jõudes oli selge, et mul ei ole pohmakas, vaid hoopis midagi ebameeldivamat krae vahel. Et kurgus usinasti kratsis, siis oli kõigi esimeseks diagnoosiks loomulikult koviit. Sellest hoolimata sain hommikusöögilauas (ohtrate murelike pilkude saatel) kuhjaga sooje õnnitlusi. Edasi jätkus pidulik aktus hommikusöögiga. Buffee oli küll üllatav - 100% vegan, ent kui välja arvata erinevad ersatskala- ja ersatslihapalad, mis maitsesid nagu imelik kapsas või ZIL-i esiklaasitihend (tean - olen lapsena närinud), oli muu toiduvalik väga maitsev.

 

Päevaplaan nägi ette õhtuks Druskininkaisse jõudmise. Et muus osas oli vabakava, alustasime seda siis esialgu Kaunase vanalinnas eelmisel õhtul söögiootamisega pooleli jäänud linnatuuriga, et hiljem üle vaadata Pažaislise klooster ja - kui jõuab - Leedu Rocca al Mare - ehk siis Rumiškeši vabaõhumuuseum. Plaan oli hea, ilm oli hea, ent minu jaoks kõlas enesetundele mõeldes kõik see kurjakuulutava katsumusena. Juba jalutuskäik Kaunase kindluses oli ilgelt jõudu ja tahtmist rööviv, köha süvenes ning tühja koha pealt lõdisemine vaheldumisi meeletu higistamisega andis märku haigusest. Sestap ei suuda ma neid ridu kirjutades sellest jalutamisest isegi midagi väga mäluergastavat leida... Kui ehk vaid hiiglaslikud imposantsed graffitid majaseintel; see on Kaunase traditsioon mille poolest linn on suhteliselt kuulus olnud isegi nõukaajal (pildid olid siis muidugi teised...).

 

Vapiloom Vytis

| Üles |

 

Kaunase graffiti

| Üles |

 

Püha Jüri kirik (Kauno Šv. Jurgio Kankinio (pranciškonų) bažnyčia)

| Üles |

 

#Kaunas. Kaunase kindlus

| Üles |

 

Kaunase kesklinnast lahkudes oli selge, et jätkamiseks pean tegema igal juhul koroona kiirtesti - tundsin end üsna halvasti ning süvenev köha ei jätnud ruumi illusioonideks. Tegelikult olin ma ise täiesti kindel, et nüüd on koviit käes ja asi hull. Seepärast enne kloostrisse minekut tegime äärelinnas supermarketi peatuse päris kolaka poekompleksi juures, et muretseda mulle test ja teistele mida just neil parajasti vaja oli; Laura sai näiteks ilusa ranitsa tulevaks kooliaastaks. Jäin autosse, teised sukeldusid kaubandusse koolitarbeid soetama ja muuseas ka mulle koroonatesti tooma. Ostsin ühest putkast kohvi ning jäin sellest hoolimata autosse tukkuma...

 

Õnnis uni ent ei kestnud kaua - varsti oli kõikseemees taas kohal. Et parklas saalis palju inimesi, ei hakanud neid avaliku testimisega ärritama. Tõehetk saabus seega kloostri parklas, kui kallis kaasa testri vatitiku mulle otsustavalt ninna surus. Kiunusin kibedusest - olin varem testimas käinud, kuid ei mäletanud, et see nii rõvedalt valus olnuks. Jäme vatipulk näis kruttivat mu ajusid ning puudus vähe, et oleksin pea öökima hakanud...

 

Testi tulemus oli negatiivne.

 

Kui siis juhuslikult pakendit täpsemalt vaatasime selgus, et see on suu-, mitte ninatest; see jäme pulk ei pidanudki ninna mahtuma (aga pandi mahtuma - vaene mina!). Kiire konsultatsioon asjatundjatega kinnitas, et tulemuses vast vahet pole, kas selle pulgaga kaevata suus või tatises ninas, lihtsalt seda nina kaudu tehes oli nagu veider või kuidas... Niisiis hea uudis oli see, et põdesin arvatavasti mingit muud ilget taudi, halb uudis oli, et see tõbi tundus süvenevat. Sellest hoolimata otsustasime esialgu oma trippi jätkata. Ise lootsin, et ehk on Olümpose elanikel halastust tervis õhtuks korda teha, kuid etteruttavalt pean ütlema, et lootuseks see jäi.

 

Test, test, test...

| Üles |

 

Pažaislise klooster on ilmselt üks neid kohti, mida Leedus peab nägema. Lithuania.travel kirjutab:

 

"Surprising as it may sound, Pažaislis Monastery is quite possibly the most romantic place in Lithuania. A genuine baroque diamond from the 17th century, the monastery was built by the affluent, influential and religious Pacas family. Although the monastery has been devastated multiple times during various wars, artwork by Italian artists Giovanni Battista Frediani, the brothers Pietro and Carlo Puttini, Joano Meri, and Giuseppe Rossi, and the Florentine painter Michelangelo Palloni, all withstood the test of time. The sound of music beneath the arches of the church reveals its beauty as many concerts and music festivals take place here. The silence of the monastery is managed by the order of the Sisters of St. Casimir. In the southern part of the monastery you will find the Sacral Heritage Museum of the Pažaislis Monastery. ...."

 

Kloostrit hakati ehitama 1662. a aastal Leedu suurvürstiriigi kantsleri, Krzysztof Zygmunt Paci, eestvõttel kamaduuli munkadele. Kamaduulide ordut on ümbritsenud kerge müstikaloor. Ordule pani aluse Püha Romuald (950-1025), algselt benediktiini munk, kes pidas siiski toonaseid mungaordusid liiga ilmalikeks ning rajas 11. sajandi esimestel aastatel Camadolis Arezzo lähedal oma tuunitud reeglite järgi esimese kamaduuli kloostri. Kamaduulid elasid kloostri müüride vahel erakluses ja teiste ordudega võrreldes äärmises askeesis. Ühe Leedu kirikuid tutvustava artikli kohaselt olevat Pažaislises kohalike elanike väitel kõnetanud kamalduulid möödaminnes üksteist vaid lühifraasiga „memento mori“ („mõtle surmale“) ja maganud oma kongidesse pandud kirstudes, tellised pea all (...postimees.ee...)... 

 

Kloostri kavandas Giambattista Frediani, itaallasest arhitekt, kes peale Pažaislise kloostri on üht-teist korda saatnud ka mõnede Vilniuse kirikute juures. Kloostrit täna peetakse üheks ilusamaks barokseks ehitiseks Leedus ja isegi Ida-Eurooopas ja see jäi üheks vürstiriigi tähtsamaks arhitektuurseks ettevõtmiseks enne tsaaririigi koosseisu arvamist. Pažaislise kloostri ajalugu on olnud kirev: esimesed paarsada aastat küll katoliku ja õigeusu klooster, aga siis edaspidi sõjaväehaigla, vanadekodu, arhiiv ja muuseumi ladu, psühhoneuroloogia haigla, turismibaas. Kloostri rüüstas Napoleoni armee ja rüüstati uuesti I ilmasõja aegu... Siis ikka põhjalikult, isegi katuseplekk kisti üles. 1920. a anti klooster Chicagos 1907. a asutatud Püha Kazimierzi Õdede Kongregatsiooni nunnaorganisatsioonile (Kazimir - noorelt surnud Leedu vürstiriigi prints Casimir Jagiellon 15. sajandist, kelle surmaga - suri ilmselt tuberkuloosi - seostatakse mitmeid imetegusid, mispeale ta kuulutati surmajärgset pühakuks), mis haldab kloostrit peale II ilmasõjajärgset virr-varri ka täna.

 

Kompleks on uhke - meenutades mõnd barokset maamõisa Prantsusmaal, visuaalis vaid selle vahega, et peahoone peakorpuse asemel kõrgub imposantne ja suursugune kiriku kuppel, mida fassaadi poolt raamivad kaks kaunist barokset torni. Meil kahjuks ei õnnestunud kirikufassaadi kogu selle ilus näha, sest sattusime pühakoja õuele ajal, mil seal peeti iga-aastast suvist muusikafestivali, mille tarbeks kiriku treppidele oli üles seatud suur mustast riidest lavaehitis. Samas harjutas selle all tõsine segakoor, mille ajatu harjutuslaul (õnneks) sobis pilvedesse peituva poolpäikeselise kloostriilmaga suurepäraselt.

 

Ahjaa. Kloostril on olemas ka täitsa ilus seos Eestiga. Nimelt on sinna maetud Tallinnas sündinud Aleksei Lvov, õige tsaaririigi hümni autor, kes rahvajutu kohaselt olevat hümni viisi esmakordselt keisrile viiulil esitanud Keila-Joa lossi pargis lossi avapeol 17. mail 1833. Lvov olevat juhatanud Keila-Joa mõisas ka hiljem "Lvovi sillana" tuntud malmist silla ehitust. Votsiis...

 

Pažaislise klooster

| Üles |

 

Edasine plaan nägi ette pikniku  Rumšiškėsis, Leedu vabaõhumuuseumis. Pikniku olid kokku seadnud reisiseltskonna daamid tähistamaks minu vanaks saamist. Idee oli hea, aga teostus kujunes korraks natuke valulikuks, sest vabaõhumuuseum on suur ja kui naljakas see ka ei tundu - väravast sisenedes neid keni piknikupaiku silmapiiril ei paistnud. Ent koht leiti ning hulk head-paremat, valminud Triinu kuldsete käte all ja ära söödi. Lõuna lõpetas mõnus šokolaaditort. Tänan! Mina isiklikult aitasin toidu hävitamisele suhteliselt vähe kaasa, sest hommikust saadik painanud enesetunde kehvenemine jätkus jõudsalt. Tänu sellele kujunes minu kulgemine pikniku järgseks kerges udus vaevaliseks ja huvituks lontsimiseks vanade talumajade vahel.

 

Vabaõhumuuseumi kohta kirjutatakse Wikipedias järgmist:

 

"Today, Rumšiškės is best known for its excellent open-air ethnographic museum (established in 1966 and opened in 1974), one of the largest in Europe. The open-air museum is a unique and one of the largest open-air ethnographic museums in Europe. It has the biggest quantity of exhibits (90820 exhibits). The open-air museum in Rumšiškės displays the heritage of Lithuanian rural life in a vast collection of authentic resurrected buildings where the Lithuanian people lived and worked. The total area of 175 ha (432 acre) contains 140 buildings from the 18th–19th century with the restored original interiors and surroundings."

 

Eks ta muidugi ole skansen nagu ikka - taluhooned ja talumaastikud, rahvariides tülpinud nägudega valvurid-giidid seiramas määda jalutavaid huvireisijaid tüdinud ilmel...  Siiski. Keset Rumšiškesi muuseumi ala on ehitatud tsaariaegne-esimese iseseisvumise aegne väikelinna väljak, mida piiravad poed, asutused, kirikud ja mida ehib mõnus naivistlik puuskulptuur pritsumehest. Väga muhe...

 

Rumiškeši vabaõhumuuseum

| Üles |

 

Sasnavose puukirik Rumiškeši muuseumis

| Üles |

 

Rumšiškesi muuseumi linnaväljakul postkontori ees pingil istudes tundsin, et jaks on täitsa otsas. Ütlesin kaasastele, et lähen väravasse ja ootan seal. Laura, kellel muuseumites noorima reisilisena alati esimesena kannatus katkeb, liitus minuga rõõmuga. Ütlesin küll, et  - vaata parem ringi, ma ilmselt vaid passin väravas, kuid ta rõõmustas võimaluse üle vanadest majadest pääseda ja nii me siis jalutasime otseteed väljapääsuni. Leidsin värava lähedal ühe päikeselise sooja pingi, viskasin sirakile ja jäin Laura sädistamise saatel magama...

 

* * *

 

Druskininkaisse jõudsime peale paaritunnist kulgemist maalilistel väikestel teedel Lõuna-Leedu "metsade ja mägede vahel" - kui parafraseerida üht kunagist Sibula Lempsi tehtud Toomas Uba spordikommentaari paroodiat. Ehkki sõit sujus, tundsin hotelli regades end suure valetajana kinnitades retseptsioonis köha tagasi hoides ning ausa näoga maski taha peitudes oma tervise igatist korrasolekut. Tuppa maandudes kasutasin lõpuks Kaunasest ostetud kraadiklaasi, mis mõne minutiga andis tulemuseks 39C. Neelasin paar tabletti ja annuse mingit ülivastikut versiooni C-vitamiinist (maitses nagu pahaks läinud sibul ja lõhnas nagu nigrool) ning kobisin voodisse. Sellest sai niisiis minu juubelidinee ja hale lõpetus kogu juubelipäevale. Kahju, sest nii keerasin peapeale ka teiste õhtusöögiplaanid koos minuga.

 

Druskininkai

| Üles |

 

Dinee...

| Üles |

 

 


 

16.08.2021. Druskininkai
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

"Tuunitud olmeegi pea" Gruto pargis

| Üles |

 

Hommik ei olnud õhtust targem. Olin täiesti haige - palavik, köha ja kõik need muud jutud. Kiidetud spaa, kuhu kõik teised end peale hommikusööki suure elevusega sättima hakkasid ja mis oli meie peretripi üks Druskininkaisse mineku põhjuseid ei tulnud minu puhul kõne allagi. Juba hommikusöögi bufees sai nalja. Kuigi olin võtnud varakult tabletid sisse ja tundsin end seetõttu tegelikust vapramana, ajas keemia metsikult higistama ja, mis veel hullem, kogu tahtejõudu pingutades ei suutnud ma tagasi hoida köhatusi. Püüdsin küll teeselda, et midagi on permanentselt kurgus, ent sellest hoolimata tundsin enesel teiste koviidihirmust kangete hotelliklientide hirmunud ja halvakspanevaid pilke. Sestap peitsin end kaugele üksiklauda ja neelasin oma eine kiiruga.

Kui ootusärevusest rõõmsalt vadistavad spaalised olid lahkunud, vedelesin hetke voodil. Terve päev hotellis kükitada tundus nagu kuritegu. Paratsetamool andis lootust ning nii panin vöö vööle, võtsin kaasa köhakomme ja taskurätikuid ning seadsin autonina tagasi Vilniuse poole, et minna kümnekonna kildi kaugusel asuvasse Gruto (Grūtas) parki...

Gruto park on üks põnev ja väga veider koht. Ühe poole sellest moodustab loomaaed ning lõbustuspark ja teise poole skulptuuride park. Kõlaks nagu hea kombinatsioon, eriti mõeldes lastega peredele. Loomaaia poolt ma ei oska kommenteerida, sest see mind ei huvitanud ja sinna poole peale ma ka oma köhast-nohust töntsi jalga ei tõstnud. Skulptuuripark ent on eriline. Sinna on koondatud ohtralt Leedust kokku korjatud Punavene-Punaleedu kommunistide ja niisama punapropagandistlikke mälestusmärke, mille paras koht ilmselt oleks muidu prügimäel. Mõeldes skulptuuridel kujutatute tegudele ja panusele maailma ajalukku loksub paika ka kõrval asuv loomaaed - just paras seltskond ja keskkond taiestel kujutatud isikutele ja sündmustele. Loomadelt muidugi ei ole küsitud, kas neile ikka on ok Tšersinski, Stalini või Lenini seltsis puuris olla... Ainus, kes ehk võiks end ülespandud kurjategijate seas halvasti tunda, on Karl Marx, kelle kuju mõrvarite ja niisama punajopakate vahel mõjub mõnevõrra kohatult. Samas 20. sajandi nõukogude impeeriumi kontekstis on temalgi ses põrgulikus väljapanekus siiski oma kindel roll ja koht - nii et - kannatab ära..

Gruto park avati juba 2001. a, ent sellele eelnes paar aastat eellugu. 1998. aastal tegi Leedu kultuuriministeerium hanke nõukaagsete mahavõetud monumentaalskulptuuride ekspositsiooni rajamiseks. Hanke võitis Druskininkai Hesonose klubi. Viliumas Malinauskase eestvõttel alustati ekspositsiooni koostamisega 1999. a. Ekspositsiooni komplekteerimine ja kujukeste kogumine võttis aega pea kaks aastat. Sümboolse žestina avati 1. aprillil 2001. a. Eks punaskulptuuride kollektsioon põhjustanud toona ja põhjustab veel tänini tuliseid vaidlusi: paljude jaoks on see siiski nagu pühaduseteotus selles mõttes, et kommunistipahnale leiti kõigest hoolimata mingi aukoht. Teine seltskond on pahane, et kuidas siis nüüd sellised auväärt taiesed on üles pandud loomaaeda rahvale naeruks. Ent kui vaadata neid büste, figuure ja kompositsioone ilma poliitiliste ja emotsionaalsete prillideta, siis on paljud nende hulgast ju kenasti treitud; keegi on nendega ilgelt vaeva näinud ja pannud töösse oma kunstnikunägemuse ning ilmselt ka emotsiooni. Mõnel skulptoril oli nõukogude ajal ilmselt ainuke (kuigi võib-olla alati mitte just ihaldatud) võimalus end avalikult realiseerida läbi selliste teoste. Sellest vaatenurgast on kindlasti mitmete taieste jaoks õnn, et need ei lõpetanud kohalikus Emexis või ei tehtud nende malbetest graniitosadest killustikku..

Olin lõppeks siiski rahul, et seal ära käisin. Kogu see nõukaaegne kujuorgia tekitas minuski skisofreenilisi tundmusi: ühelt poolt on see ju show, teiselt poolt meenusid need mõttetud miitingud sarnaste monumentide juures austamaks väljamõeldud lugusid, fiktiivseid kangelasi või suvaliselt ümbertöödeldud ajalugu. Elutu-fiktsioon, mida keegi ei võtnud tõsiselt, ent mille juures 1. mail, 9. mail, oktoobripühadel, 23. veebruaril ja veel mõnel "tähtsal" ajalooliselt "murrangulisel päeval" koos "seltsimeestega" "tõsiselt" ja "austavalt" seisti ning siira näoga jura aeti-kuulati. Jalutuskäik Gruoto pargis äratab üles need mälestused jaburast ja silmakirjalikust elust Nõukogude Liidus, kus elati kahes paralleelilmas - ametlikus, illusoorses mõttetuses ja masendavas, ärahirmutatud, purjus ning varastavas tegelikkuses... Millegipärast meenus nonde okupatsiooniarmee ohvitseride, kolhoosikangelaste, poliitikute ja partisanide vahel jalutades lugu mehest, kes oli näinud, kuidas keegi endale kuuli pähe laskis, aga ei saanud surma, vaid piinles kohutavalt. Vennike laskis kuuli ka endale pähe, et kogeda, kas ikka on valus. Oli küll, aga vedas, ta jäi ellu. Paranenult tekkis aga tüübil tunne, et huvitav, kas teist korda oleks ka sama valus. Proovis siis taas ja sai surma.

Samas ei saa ma öelda, et kogu see Gruto park mulle ka oleks kuidagi meeldinud või hirmsasti ebameeldinud - on nagu on. Maastikuarhitektuurselt või vabaõhumuuseumina ei ole tegemist kindlasti mingi tippklassi väljamõeldisega. Ent see pole olnud vist kunagi ka taotluseks... Tegelikult lahkusin sealt kergendustundega; nagu vaadanuksin mõnd pilti mõne kadunud sugulase matustelt... Ja õnnelikuna, et vähemalt minu lapsed ei pea täna mõne Volodja Dubinini päevapildi ees kulpi lööma.

Viimased pool tundi Gruto pargis tablettide tervendav mõju ammendus, mistap autosse jõudsin ilge köha ja vappekülmaga.
 

Kohtumised Gruto pargis

| Üles |

 

Ärkasin hotellis spaast tulnute sädistamise peale. Kõik olid näljased ja nõudsid lõunat. Et ka meie hotelli - BEST BALTIC Hotel Druskininkai Central - restot oli kiidetud, siis otsustati lõunaamps võtta seal. Neelasin tabletid ja liitusin sööjatega. Lõuna oli suurepärane...

 

Liisa ports

| Üles |

 

Varase õhtupooliku otsustasime sisustada Druskininkai suusakeskuses. Ka mina, sest 600 mg paratsetamooli teeb paariks tunniks imet.

Snow Arena nagu ei oleks pärit Baltikumist - liiga ambitsioonikas, liiga äge, liiga ambitsioonikas, liiga pärit sellest "ägedast" maailmast, millesse jõuad alles Oderi jõe läänekaldal või isegi veel mõnisada kilomeetrit läänepool. Sellist asja ootaks Bakuust, Dubaist või sellest Kasahstanis uuest linnast, Astanast... Snow Arena et laiub-kõrgub Nemunase oruveerel puulatvade kohal. Suusakeskus avati augustis 2011. a. See on üks maailma suurimaid "sisesuusamägesid", nõlva pikkus on 460 meetrit, aga talvel, kui õuesoe langeb alla +5°C, saab raja kasvatada isegi 640 meetriseks. Võrdluseks siinkohal, et Väikese Munamäe suusanõlv on 450 meetrine, Kuutseka pikim nõlv on u 480m. Hiigel-suusamaja ehitati valmis u 30 miljoni euroga. Rada on avatud aastaringselt, saali sisetemperatuur hoitakse -2... –4 °C, mistõttu kuumal suvepäeval võib sealt leida väga ergastavat leevendust. Kesklinnast, üsna spaa kõrvalt, viib suusamäele üle maalilise jõeoru köisraudtee - nagu välismaal!

Lunastasime köisraudtee piletid jäädes järgmist väljumist ootama. Varsti kõlkusidki platvormil kaks kitsukest ümarat klaasvagunit. Maskita reisijaid sisse ei lastud - piletikontroll tegi oma tööd resoluutselt ja erandeid lubamata, mistap üks noorpaar sõnalausumata apteegi poole kupatati. Õhusõit üle Nemunase jõe (tundub, et Leedus vaid üks jõgi ongi - Nemunas - saab alguse Minski lähedalt ja voolab siis läbi Leedu; sama on tegelikult ka Lätis - läbi kogu maa kulgeb Daugava - Dvinaa, mis saab alguse kusagil kaugel-kaugel Kesk-Venemaal) jättis ägeda mulje - sõitnuks nagu kusagil päris mägedes; veepind kerkis kaugel all, jõeoru järskudel nõlvadel on lihtne tekkima mulje metsastest kaljudest. ...Vaated jõeorule olid lihtsalt ilusad. Suusakeskus ise muidugi paistab juba kaugelt silma, kuigi peitudes mändide vahele see ei jäta sellise monstrumi ilmet nagu näiteks Emirates Malli suusakeskus Dubais, mida ka kunagi õnn külastada oli.

Kohale jõudes haigutas keskuses inimtühjus. Asutus oli avatud, kuid külastajaid minimaalselt. Suusanõlv oli küll avatud, kuid restoranid olid suletud. Viimasest oli kahju, sest restoranist avaneb hea vaade sisenõlvale. Piletikassas istuv hüdra ent viitas koroonale ja niisama külmhoonesse uudistama ei lubanud. Ent sellest piisas - Marko-Triin otsustasid järgmisel hommikul igatahes suusatama minna. Ostsime jäätist, vaatasime ringi alpikülaks maskeeritud lounges ja sõitsime mõne aja pärast alla linna tagasi.

 

Druskininkai veekeskus

| Üles |

 

Teel suusakeskusse

| Üles |

 

Druskininkai köisraudtee

| Üles |

 

Druskininkai suusakeskus

| Üles |

 

Vedasime (st mina vedasin end, teised läksid rõõmuga) end õhtusöögiks Druskonise järve äärde söögikohta nimega "Etno Dvaras". Seda kiideti nii veebis kui hotelli retseptsioonis. Ilmselt oligi hea koht, ent kohale jõudes tundsin, kuidas olemine läheb taas kehvemaks. Neelasin kuidagi alla tellitud tsepeliinid (serveering oli äge) ja jätsin seepeale vabandades ülejäänud seltskonna einet nautima - kobisin hotelli koti peale. Korraks küll mõtlesin, et teen minnes linnas ringi, aga tunne oli täpselt nii sant, et jätsin selle uitmõtte järgmiseks korraks. Toas kraadides sain taas kätte 39C ja pluss... Sellega siis minu tolleõhtused seiklused ja mälestused ka päädivad - võtsin aga kuulekalt tabletid sisse ja kobisin magama.

 

Tõbise mälupilte Druskininkaist

| Üles |

 

Druskinikai kuulsad öised purskkaevud - Liisa fotod

| Üles |

 

 


 

17.08.2021.  Druskininkai -Vilnius-Tartu
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Võtsin hommiku vastu köhahoogudega, mille kaja olevat kaaskannatajate sõnutsi kostunud üle terve hotellikorruse. Endiselt vaevas palavik ja kuna tegelikult tehtud COVID-i kiirtesti suhtes ei olnud sisimas erilist usaldust, siis otsustasime oma pere keskis, et Druskininkais see reis lõpeb. Teise ekipaaži rahvas oli muidugi natuke pettunud ent mõistev ja ka murelik, sest ega nemadki selles testis nii kindlad olnud. Kojusõidu otsuse tegi kergemaks lõpuks ka Druskininkaisse jõudnud pilvelaam, mis leotas usinasti vihmaga ja nullis igasugused mõtted mõne teele jääva maamärgi külastamisest. Lõpetasime hommikusöögi, regasime välja ja - aidaa - jättes Marko-Triinu suusatama.

Siiski. Tegime Leedu pinnal ühe juba enne tulekut plaanitud peatuse Vilniuse Decathlonis - vajasin uusi matkasaapaid...
 

Oodates friikaid...

| Üles |

 

Sõit läbi paduse Leedu ja Läti kulges mornilt. Tabletid tundusid hästi mõjuvat, mistap enesetunne paranes tasapisi niivõrd, et peale Riiat söandasime jääda õhtusöögiks ankrusse enne Valmierat teeäärsesse Kaval-Antsu (Mazais Ansis) kõrtsu. Vihm oli taandunud, punane karge loojang värvis väliterrassi roosakaks ning jahutas temperatuuri ebameeldivalt jahedaks. Et aga kõrtsutoas üldises koroonahirmus teenindust ette nähtud ei olnud, nautisime kartulipannkooke ja muud head-paremat pleedidesse mähitult koos teiste augustijaheduses lõdisevate restoranikülalistega terrassil.

 

Ja nii see reis läbi sai.

 

Decathloni parkla@Vilnius

| Üles |

 

Mazais Ansis

| Üles |

 

 


 

Epiloog
 Eelmine  |  Üles

 

Tartusse jõudes tundsin end saatuse irooniana juba palju paremini ja ka palavik oli taandunud. Igaks juhuks regasin end kohe järgmiseks hommikus koviiditestile. Tegelikult olin kindel, et puhun välja positiivse tulemuse, mõeldes teatavate süümepiinadega sellele, et äkki olen maski kandmisest hoolimata kedagi kusagil nakatanud.

 

Ent test osutus negatiivseks ja keegi teine meie reisiseltskonnast haigeks ka ei jäänud...

 

Loojangupeegeldus Mazais Ansise paisjärvel

| Üles |

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved