Leht on loomisel!

 

  Tripi kaart | Mustjõgi-Koiva 1994 | Amata-Gauja 1995 | Gauja 2005 | Mustjõgi 2010 | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Mustjõgi. Aprill 1994

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll

Mõni päev enne sessi küsisin Andreselt ja Menningult, et kas paadimatkale ei viitsiks minna - vastus oli igati positiivne. Ka Mari, Kersti ja Aivi olid pikema moosimiseta käpad tulema... Tanelil oli kodus mingi merelaeva päästepaat, Urmo - üks tore kursavend - teadis, et tema vanaisal on ka paat ja seda võib saada. Niisiis olid põhiasjad olemas... Jäi veel laenata telgid, madratsid, magamiskotid, seljakotid ja mu matkavarustus. Nagu selgus, oli kellelgi tüdrukutest olemas presenttelk ja ma enam ei mäleta, kellelt sai laenatud teine telk. Mina leidsin oma üürikorteri perenaise seinakapist ühe korraliku keedupoti, matkakotiks kõlbas ema vana postiljonikott, magamiskotiks samuti minu korterist leitud baikatekk ja kummimadratsi laenasin pruudi vanematelt. Eks kogu see laenamine võttis natuke aega, sest mobiiltelefone veel lihtinimestel ei olnud (mõned suured bossid käisid tõsi, tänaval ringi kohver käe otsas, aga Tartusse neid veel tollal väga ei jagunud) ja lauatelefonina sain mina kasutada nt raudteejaama taksofoni - see oli mu tollasele pesale kõige lähemal... Leppisime koolis kokku kes võtab mis kola, millise proviandi ja nii see läks...

 

Niisiis kogunesime ühel hommikul kella seitsmeks Tartu raudteejaama perroonile, et alustada reisi Võrru. Rong sai valitud seetõttu, et pilet oli näiliselt odavam bussist. Logistiliselt tähendas see seda, et loksusime rongiga esiti Valka, istusime siis seal paari tunni jooksul ümber ning loksusime edasi Võrru... Täna oleks see marsruut mission impossible... Ühesõnaga "juba" kella kaheks päeval olime Võru raudteejaamas. Sealt vantsisime jala oma kolaga bussijaama; merepäästepaat seljas ei ole see paar kilti naljaasi. Kella viie paiku saime lõpuks Sänna bussi peale - selleks osutus kena kollane ja nostalgiline Paz; lõime bussi oma kolaga kohe umbe. Kell vast hakkas saama kuus, kui siis lõpuks olime Sänna mõisa juures oma kolaga Mustjõe kaldal - seega 11 tunniga Tartust Sänna nagu niuhti :)

 

Edasi läks veel paar tundi enne, kui lõpuks paadid vette said. Minul oli eelmisest suvest kerge paadimatka kogemus, teistel mitte. Urmo vanaisa paat osutus tõsiseks vene dessantnikute paadiks. Sellele oli isegi võimalik purje peale panna... Purjekana kasutamiseks oli asjal põhja all ka kiil... Kui viimane asi välja arvata, siis tegelikult oli paat üliäge ja Urmo vanaisa meelehärmiks kujunes sellest meie paadimatkamiste lemmikalus kuni ülikooli lõpuni. Võib-olla kasutanuksime seda edasigi, kuid paat sai matkamistega lihtsalt otsa: lekkis õmbluste ja paljude kopraorkidest puret' aukude katteks sobitatud lappide vahelt jne. Ma tegelikult praegu tunnen äärmist piinlikkust ning saan aru, miks Urmo vanaisa lapselapse kursavendi barbariteks kutsus... Ühesõnaga - pumpasime oranž täis - aga seda värvi dessantnik oli ja rõõmustasime. Seltskond ent jäi üsna mõtlikuks, kui lõpuks hakkas kuju võtma merepäästepaat. Mina sellist monstrumit elus näinud ei olnud - suur ümmargune balloon, mille peal on kaks täispuhutavat raami ja... tõmblukkudega suletav katus... Mõeldes Eesti jõgedele oli tegemist ilmselt ühe kõige ebasobivama veesõidukiga, sest ainus viis selle juhtimiseks oli end uksest välja upitada ja kuidagi üle serva sõuda. Asja ainus positiivne omadus oli, et kui peaks hakkama sadama, siis oli omast käest võtta korralik vihmavari. Aga lõpuks olime veel ja seiklus algas...

 

...Ma mäletan siiani seda siirast rõõmu sest jõest. Kulgesime mööda luhtasid ja jõesängi, fantaasiamaailmas, mida loob vaid kevadine suurvesi ja jõeorg... Milline on siis loodus! Ja milline on jõgi! Allavoolu nagu Tom Sawyer ja Huck Finn, vaba kogu sellest jamast, mis jääb selja taha, kui paat hakkab pumpamise peale juba kuju võtma ... Oh jah... Vist kolmanda päeva õhtul olime fakti ees, et kuiva kallast ei ole näha - vesi, vesi ja seal kus lõpeb vesi soine püdelas jääs luht... Ja siis tuleb välja päike ning päikesevalguses näeme taamal küngast viie-kuue vana männiga, mille all on terve hunnik kuivanud oksi... Ideaalne laagrikoht.... Jah, eks oli igasugust janti ka - no see päästepaat kopraorkide ja mahalangenud puude vahel oli imetegu omaette, ent jõgi oli üsna "üleval" ning vajadusel sai sõita mööda luhta, kus ainsaks ohuks olid vee alla jäänud okastraadist karjaaiad. Kusagil kilomeetri jagu enne Sarut saime paati ka esimese augu, kui kopraorkide vahel oma paadiga liiga julgeks läksime. Märjaks saamisest jäi puudu vaid õige pisut, kui tössi paadi lõpuks üle üleujutatud luha kuidagi mingile jõe süvendamisest jäänud mullahunnikule saime. Ma ei olnud enne kummipaati lappinud - keegi ei olnud, kuid Tanel haaras härjal sarvist ja lapitud see sai - kummiliim ja lapid olid õnneks kaasas. Ning muidugi eks põhijant oli ikkagi päästepaadiga... Kuna otsekatel üle luha selle riistapuu aerutamine ei olnud eriti tõhus, siis sidusime selle lõpuks teisele paadile taha ja aerutasime üle veeväljade, monstrum slepis - omanik ja kaks daami istusid rõõmsalt omas buduaaris ja hõikusid vahetevahel, et miks küll see asi nii vaevaliselt liigub, võiks nagu esimene paat ka aerutada... Eriti nüriks kiskus asi taas vist kolmandal päeval, kui hakkas sadama - järele veetava paadi inimestele see muidugi probleemiks ei olnud. Loomulikult esimesele matkale omaselt ei olnud kaasas kellel madratsit, kellel magamiskotti, kelle supikaussi jne... Tanel magas paadipresendil, Andresel oli vist mingi muu improviseeritud küljealune. Kui kolmandal päeval vesi presendi märjaks leotas, ootas ees üsna vastik öö... Ka tüdrukutel oli oma varustusega probleeme, aga mitte nii põhimõttelist laadi. Daamidega seoses meenub teine laagriõhtu, kui pidime paate vedama üle jääs luha. Õigemini, vett oli jää peal ehk paarkümmend sentimeetrit, mis tähendas, et paadid olid põhjapeal ja aerudega liikuda ei olnud võimalik. Eks siis võtsime jalad paljaks ja tatsasime paar-kolmsada meetrit kuiva kaldani. Kui kohale saime, plagisesid daamide hambad nagu hobuniidumasinad. Kui siis kotist välja kaabiti ainus kaasasolev alkohol - 07-mene Viru Valge, siis otsustasid daamid külma peletamiseks viinaga hakata jalgu määrima... Nii kah sai...

 

Nii me siis kulgesime need neli ööd ja viis päeva, Sännast Tahevani. Sellest seltskonnast kolm said permanentse raske nakkuse, mis igal kevadel, kui jää on minemas, paneb hinge kipitama ja käed kummipaati otsima... Sel kevadel sai juba 24 aastat, tulevane kevad tõotab juba juubelit.... Teised kaks on aja jooksul saanud nakkusest peaaegu üle, aga ainult natuke... Vaid kuues sai põiepõletiku ning otsustas, et rohkem ei hakka tuulises paadis ja märjas telgis külmetama... Nii läks...

 

Tartus, novembris 2018

 

.... Niisiis...

 

Fotod: Andres Uus

 

 

Pilt

| Üles |

 

Üles | Järgmine

 


 

Sänna
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

 

Pilt

| Üles |

 

  • Link 


 

Jõel...
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Pilt

| Üles |

 


 

...ja laagris
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Pilt

| Üles |

  • Link

 


 

Taheva sild
Eelmine  |  Üles

   

Pilt

| Üles |

  • Link

 


Sitemap | Avaleht

 

Viimati täiendatud: 13 november 2018

©Sulev Nurme 1997-2018. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved