Maalimas. Nizzas?

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Marsruudi kaart Lisalugemist  | Tagasi

 

 

Intro

Järgmine

 

Meie kolledži kunstiõppejõud Robert Suvi ütles ühel talvisel päeval, et lähme äkki tudengitega Nizzasse juulis maalima. Arvasin, et mõtteks see jääb, kuid Robertil olid varsti jüngrid värvatud ja nagu kogemata kombel sattusin minagi asja juurde. Seega -  2010.a. juunikuu viimane nädal möödus Cote d' Azuri sinise mere, kollase päikese, kuldse veini, rohelise basiiliku, punaste katuste ja valge juustu virr-varris, sekka lisaks veel meeldivamaid ja ebameeldivamaid teisi värve Nizzast endast ja selle ümbrusest.

...Nagu kirjutas Kristi Pärn Where2Go-s:
"Prantsuse Riviera isehakanud pealinn - muinaskreeklaste Nikaia, roomlaste Nizza ja prantslaste Nice on jumalik puhkusepaik nii luksusliku elu ja rannamõnu nautlejaile kui ka kunsti- ja arhitektuurisõpradele. Just seepärast tõttasid sinna, Vahemere-äärsele helesinisele rannikule, lisaks miljonäridele ka kunstnikud Henri Matisse, Pablo Picasso, Marc Chagall ning saksa filosoof Friedrich Nietzche..."

 
Eks sellega on nagu on. Kindlasti on Nizzal ja selle ümbruskonnal omad võlud ja puudused, kuid nagu suuresti igasuguste turistimekadega, müüb siingi mulje, kusagilt varasemalt ammutatud kogemus, mis loob kujutluspildi. Kohapeal siis selgub, kas see vastab tõelisusele. Mäletan, kui eelmisel aastal üle Alpide sõitsime, siis ühel kurul, peale metsikut serpentiini, jõudsime ühte parklasse, kus seisis väga ekstravagantne 1950-st - 1960-st pärit kahekohaline katuseta sportauto, millesse istusid pika valge salliga elegantne härrasmees ja samasugune daam... Eks minu nostalgiline ettekujutus sellest Euroopa kandist - Itaalia ja Prantsuse Riviera (Riviera – nii on hakatud kutsuma Liguuria mere rannikut La Speziast kuni Cannes’ini) oma Vahemereäärsete alpinõlvadega, olegi nagu mõnest kiiksuga Yello loost või pigem mõnest Remarque raamatust... II ilmasõjajärgne muretus või unustamissoov - Riviera, see on (oli) midagi erilist... Väga tabavalt ütles, kuigi toidu kohta, ühe hea reisikaaslase ema - vanasti söödi eriliselt siis, kui oli pidu, nüüd süüakse iga päev nagu oleks pidu. See kehtib ka reisimise kohta...

Loomulikult - Nizzasse jõudes leidsin eest turistilõksu - m.o.t.t - ja rumal olnukski muud arvata. Kas Nizza on Provence? Või Prantsusmaa? Või tegelikult Itaalia? Või hoopis kuvand, mis müüb ja meelitab, kuid, mille sisu ei tulene mitte lokaalsest, vaid globaalsest, ilma näota turismist - asukohamaast, soost ja vanusest olenemata pead tundma end kui kodus...??? Otsustasin, et ei lase end esialgu millestki häirida, kui juba kohal olen ning püüan hoopis välja uurida, kas ikooni taga on peale illusiooni ka midagi tõelist... Ja vähemalt esialgu püüan olla meelestatud nagu Stephen Liegeard 1887.a. oma "La Cote d'Azuris" (laenan jällegi varemkirjutanutelt - sedakorda Heigo Sahalt):


 „Tule minuga kaasa valguse, soojade tuulte, salapäraste lõhnavate metsade maale Hyères’i ja Genova vahel. Lähme ja triivime piki seda „Taevasinist rannikut“"
 

 

Fotod: Sulev Nurme, Sirle Salmistu

?

| Üles |


 

Suurem kaart [Google Map]

| Üles |


 

Nizza salat
Järgmine  |  Intro  |  Üles

 

On omaette küsimus kas ja kui palju tänapäeval on seda hõngu selles Prantsusmaa suuruselt viiendas linnas, mida omal ajal on hinnanud Chagall, Matisse, Renoir, Picasso, kuid ka Eiffel ja paljud-paljud teised, kes omal ajal Nizzat või selle ümbruse paiku korduvalt külastasid või siin vähem-rohkem elasid. Nagu on ka küsitav, kui tervistav on tänapäeva Cote 'd Azuri - "Helesinise Ranniku" - heitgaasidest läbipaistmatu õhk, kus ööseks kuumuse pärast avatud aknast venib justkui padjana sisse lämmatav gaasileitsak... Ja kohutav müra, mida tekitavad tuhanded rollerid ja autod...

Nizza või Nice, Nice la Belle - nagu seda prantslased hellitlevalt kutsuvad, asutasid arvatavasti kreeklased ca 350 a. e. Kr. nimetades linna võidujumalanna Nike auks Nikaiaks, tähistades niiviisi võitu liguurlaste üle. Edasine linna lugu on kirev, mida siinkohal ümber jutustada ei ole mõtet (muuseas - väga hea ülevaate saab Nizzast ja sellest piirkonnast üldse läbi Heigo Saha online artikli - Prantsuse Riviera. Sissejuhatus valguse ja ilu maale). Linna ajaloost räägivad rooma- ja keskaegsed varemed Cimiezis, Arheoloogiamuuseumi territooriumil, keskaegse tänavajaotusega vanalinn, Chateau de Nice, ning neid piirav - ümbritsev valdavalt XVIII sajandi lõpult XIX sajandist pärinev linnaosa. Nizza on läbi ajaloo kuulunud vaheldumisi nii Prantsusmaa kui Itaalia (õigemini varasemalt selle piirkonna Itaalia poolel eksisteerinud riikide) mõjusfääri, mistõttu meenutab vanalinn Itaalia rannikuäärseid linnu, üldse - vanem kesklinn, mille keskmeks on Massena Plats, on selgelt itaaliapärane. Itaallased on püüdnud linna korduvalt tagasi saada - 1860.a. lepingus kahtles Garibaldi ning II Ilmasõja ajal isegi mõneks lühikeseks aastaks okupeeriti itaallaste poolt...

Kõigest sellest kirjust loost hoolimata on säravaid asju vähe, mida linnas näha. Kindlasti kesklinna osast vanalinn tervikuna, kirikud - Sainte-Réparate katedraal, Saint-Jacques, Notre-Dame de Nice ja Sainte Jeanne d'Arc. Üks esinduslikumaid on Justiitspalee koos selle esise väljakuga. Linnas on üldse mitmeid väljakuid, millest suurimad Massena ning Garibaldi väljakud. Linna kohal kõrguva mäe otsas troonib pargiks kujundatud kindlusevaremetega Chateau. Huvipakkuv on mõneti ka Cimiezi klooster koos aiaga, Euroopa esimene lilleturg - Cours Saleya jne, jne... Ent kõik need objektid on pigem meeleolukad, kui midagi väga erilist. Isiklikult ehk oli Nizza suurim elamus Matisse muuseum Cimiezis...

Aga, vaadates, mis inimesi hordidena Nizzasse meelitab - on ilmselt hooaja üldine melu: rannaelu, turud, lademetes kohvikuid-restosid, kuid ka rahvapeod (õnnestus sattuda kommunistide festivalile endisel linnusemäel), ägedad kontserdid jne, millega loomulikult kaasnevad kõrged hinnad, taskuvargad, ülerahvastatud tänavad... Tahes-tahtmata meenutab see üht pisikest osa Nizza kuvandist - Nizza salatit. See salat (ühe versiooni koostisest leiab siit) koosneb väga erinevatest asjadest - salat, paprika, ruccola jne - sõltub kokast. Kokkulepitud ained on ehk vaid anšoovis ja keedumuna. Nizzas Nizza salatit süüa on sümboolne, kuigi menüüdest leiab palju maitsvamaid toite - samas - see on maitse asi. Nii ka Vahemere kallas - viibida Rivieras on märk, iseasi, kellele see mida tähendab ja millega seostub või kes mida otsib - taas maitse küsimus.

Seepärast - nagu Nizza salatki, mille pärast restorani minema ei hakkaks - ei ole Nizza kindlasti üks neid kohti, kuhu kinnisilmi tagasi läheks. Kuid - ka Nizza kõrtsudest leiab ühe teise spetsiaalse toidu - socca - mis on ka omane vaid sellele piirkonnale ja mis mulle isiklikult maitseb Nizza salatist palju enam... Nii ka maa, sest vaieldamatult on Cote 'd Azur ja tema Vahemere äärsed alpinõlvad ääretult maalilised... kui Nizza kui kaubamärgi lummusest end lahti rebida...
 

Nizza

| Üles |


 

Villa Ephrussi de Rothchild
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Saint Jean Cap Ferral bussist maha astudes võtab vastu liikumatu õhk ja praeahju palavus. Piletikassa konditsioneeritud õhk tundub nii ahvatlev, et raske on end sundida ruumist väljuma. Lõpuks longin varjulisi nurki otsides väikese armsa valge lossikese ette, et nõiaväel maanduda varjulises ja jahedas teetoas, õigemini teetoa terrassil. Nii, klaas külma valget veini - nüüd on aega sisse elada...

Béatrice Ephrussi de Rothschildi - kunstilembese pankurinaise - poolt XX sajandi alguses ehitatud neorenessansslik villa on lihtsalt ilus. Mitte liiga toretsev, vaid peenelt elegantne. Kaunitele kunstidele pühendatud villa atmosfäär on eriline ja selle üheks põhjuseks on kindlasti vaikus ning rahu. Kui Nizza tänavatel ei vaibu põrgulärm hetkekski, siis istudes Villa Ephrussi teetoa terrassil ja vaadates läbi viinamarjaväätidesse uppunud pergolapostide üle lahesopi paistvaid kaljusid (Mont Boron??), siis on raske uskuda, et Nizzasse on siit vaid u. 20 minuti bussisõidu tee.

Aed ise on aga tõeliselt-tõeliselt kaunis - eks ole oma osa ka selles, et juhtume sinna peaaegu suvise õitsemise buumi kõrghetkel. Aed jaotub kaheksaks teemaaiaks - Hispaania aed, Jaapani aed, Prantsuse aed, Provence aed, Firenze aed, Eksootiliste taimede aed, Roosiaed ja Kivide aed. Kõigi nende aiakeste südameks või selgrooks on Prantsuse aed - purskkaevude, kanalite ja kaskaadidega regulaarne aiake - mitte väga suur, kuid piisav, et edasi anda regulaarse prantsuse aiakunsti parimaid külgi.

Liikudes läbi erineva atmosfääri ja ideestikuga aiakeste sööbivad mällu eriti Hispaania aed ja Roosiaed. Esimene just meeleolu pärast, milles arvan ära tundvat Andaluusia aiakeste hõngu ja Roosiaed - tõeline rooside meri, mille kohal kõrgub templike kauni naisfiguuriga... Kas võiks see olla Flora? Läbi Provence aia - kiviaiad, rustikaalsed tugimüürid ning maitsetaimed, kõik mõnusalt kergelt ülekäte lastud - avaneb järsku künkal teine tempel - kas võiks selle kaunis asunik olla Venus? - millest avaneb üle kaskaadi ja kanalite vista peahoonele. Ent üllatus alles tuleb. Järsku alustab tööd nähtamatu orkester, purskkaevud hakkavad elama pakkudes järgneva 10 minuti jooksul mitte ainult uhke, vaid ka meeldivalt värskendava, etenduse. Keerlevad düüsid, punktiirjoonena lendavad joad, veepilved ja... see kõik meeldivas sünkroonis klassikalise muusikaga...

 

Villa Ephrussi

| Üles |


 

Villa Kerylos

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Villa Kerylost tutvustavalt kodulehelt - http://www.villa-kerylos.com/en/kerylos/515-an_ancient_grecian_palace/ - võib lugeda:
It stands as the tribute to Greek civilisation of two great enthusiasts for Ancient Greece: Theodore Reinach, an archaeologist and patron of the arts, and Emmanuel Pontremoli, an inspired architect.
Based on the design of noble houses built in the 2nd century B.C. on the Island of Delos, the Villa Kerylos invites visitors to step right back into Ancient Greece. Everything inside, from the arrangement of rooms to the stylistic details of the décor, was designed to recreate the atmosphere of a luxurious Grecian villa...


Tõepoolest see sakslasest pankuri unistus, mille Emmanuel Pontremoli aastatel 1902-1908 ellu kutsus, võlub oma kreekapärasusega. Liikudes peristüülaias ja ruumist ruumi hämmastab, millise kirega on pisimadki detailid püütud teha Antiikkreeka II. saj. e. Kr. originaale (Delose saar) jälgides. Villa nimi - Kerylos tuleneb kreeka mütoloogiast, jumalanna Halyconi ja kuningas Ceyx loost, kus laevaõnnetuses hukkunud kuninga surnukeha avastades heidab Halycon end kaljult kurvastusest merre... Jumalad muudavad nende armastuse suurust imestades Halyconi ja Ceyxi kerylosteks ehk merelindudeks (kingfisher). Mosaiigid, freskod, mööblitükid... Samas on tunda ka XX sajandi algust - duššiotsikuid ja elektrilampe ei ole püütud varjata, kirjutuslauad jms on kreekapärased, aga mitte alati tingimata koopiad. Naljakas tunne - see rikka mehe unistus tundub palju ehedam, kui mõni väidetav "päris" tuhandeaastane Kreeka tempel, mille ühe sambatüki külge on ehitatud terve hoone...

Sama meeleolukalt mõjub hoone keldrikorrusele (kus merelained aknaid limpsivad) ülespandud näitus Antiikajastu Vahemere sadamalinnade rekonstruktsioonidest...
 

Villa Kerylos

| Üles |


 

Matisse muuseum

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui Cimiezi teed otsime, peatume korraks Chagalli muuseumi juhatava sildi all, et korraks kaarti vaadata. Pika sammuga trepist üles kõndiv mees möödub ja ütleb peatumata:

 
This is - wasting of time!


Ega tegelikult Chagalli muuseum olegi eesmärgiks, vaid Cimiezi klooster. Ent ähvardusest hoolimata satume ikkagi enne kloostrit muuseumisse, kuid mitte Chagalli vaid Matisse omasse. Ja mis selles koledate hindadega piirkonnas eriline - muuseum on tasuta.

Ei ole mõtet Matisse'st siin kirjutada - eks huvilised teavad teda niikuinii. Tasuta olemisest hoolimata jättis muuseum väga hea mulje, ilmselt oli põhjus ka selles, et läbi kahe korruse olid ajutise näitusena eksponeeritud eraldi Matisse'i skitsid Lydia Delektorskayast - tema modellist ja kaaslasest 1935.-st aastast kuni kunstniku surmani...

Ahjaa - Matisse'i muuseumi kõrval paikneb Nizza Arheoloogiamuuseum, mille territooriumile jäävad roomaaegsest Nizzast - Cemenelumist - pärinevad varemed... Taas - ei midagi erilist... :)
 


Matisse muuseum ja Cemenelum

| Üles |


 

St. Paul de Vence

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kreekaaegsete juurtega keskaegne linn - St.Paul de Vence - kõrgub mäe otsas - nagu paljud piirkonna vanad linnakesed. St. Paul oli meie reisil üheks kohaks, kus tudengid pidid jõudu proovima punasekatuseliste majadega palistatud kitsaste tänavate maalimisel. St. Paul de V. ei olnud Robertil mitte juhuslikult valitud. Ühelt poolt dramaatiline reljeef ja hingematvad vaated, teisalt inspireeriv vahemereline keskaegne õhustik. Ja loomulikult - esimene käik palverännakuna ka Chagalli mahajäetud hauale...

St. Paul de Vence on inspireerinud kunstnikke - paljud XIX-XX sajandi kunstnikud nagu Matisse, Soutine, Chagall, Renoir, Signac, Modigliani, Dufy... on seda linna külastanud, siin maalinud või vähem-rohkem elanud. See linn on meelitanud kirjanikke ja filmimehi - no näiteks härrased "Kelmidest ja pühakutest" - Roger Moore ja Tony Curtis... Praegu on see linn siiski turistilõks - tõsi, üsna elegantne, mis end müüb läbi kunsti ja kunstnike.

Heigo Sahk kirjutab:
Saint-Paul du Vence on täiesti omaette nähtus siin maamunal. Eemalt vaadates on see tavaline linn künka tipus, mille maju paistab koos hoidvat ringmüür, et need mööda nõlva alla ei pudeneks. Nagu ikka paistab kõrgeimas kohas kirikutorn. Seest on tegemist suure kunstigaleriiga – nimelt see linn koosneb kunstipoodidest ja -galeriidest, mida on kokku 64.

Lugu sai alguse nii. Pärast sõda käisid kunstnikud söömas restoranis „Kuldtuvi“ (Le Colombe d’Or), kuid sageli ei olnud neil raha toidu eest maksta. Kõrtsipidaja võttis tasuna vastu ka nende töid. Nii sai koht tuntuks kunstikogujate hulgas, hiljem kunstimaaklerite hulgas ning lõpuks ongi kujunenud olukord, kus peale turistide käib siin rohkesti neid inimesi, kes hoiavad kunstimaailma äriohjasid enda käes.
...Kui mina veinpoest ära tulin, olid tudengid juba kõik kohad maalimiseks ära võtnud. Seadsin siis sammud naaberkülla, et St. Pauli panoraami kaeda. Pudelike valget veini, pastellid ning pärastlõunane jalutuskäik naaberkülast ümber St. Pauli linnamüüri - väljastpoolt - on minu jaoks vist üks selle reisi eredamaid elamusi (väljaspool linnamüüri veedetud kolme tunni jooksul kohtasin seal vaid üht daami koerakesega... pensokate bussiekskursandid õnneks Chagalli hauast kaugemale ei kõnni).

Mingil hetkel kohtun taas Sirle ja Ebuga - nad on vahepeal mitu kaunist akrüüli valmis teinud... Proovisin ka midagi "pastelliseerida", aga ammu harjutamata käsi ning mõnus pehkinud pingike oliivipuu all soodustasid pigem maastiku ja vaate jäädvustamist silmadega...

 

...Vence vine

| Üles |


 

Monastere de Cimiez - klooster ja aed

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Kindlasti minu jaoks üks Nizza ilusamaid paiku. Frantsiskaani klooster, kirik ja selle juurde liituv regulaarse moega park. Varagooti kloostrikompleks on huvitav, kuid mitte midagi taaskord ennenägematut. Eks sama või öelda ka kloostri aia kohta - regulaarne park, pergolad, varikäigud, roosid, suvikupeenrad, väikesed basseinid ja veesilmad... Natuke pisut lagunenud, õigemini - natuke nagu ajahambast puretud. Võib-olla restaureeritud-rekonstrueeritud, võib-olla hoopis mitte nii väga ammu (mõeldes kloostri pea tuhandeaastasele ajaloole) rajatud. Aga see ei olegi oluline. See aed on sobiv raam, sissejuhatus, kui soovite, kloostrile. Seletamatul kombel tundub olevat peidus see, mida võiks aias nimetada järsku paatinaks? Oaas keset Nizza "tavalise-elu-kõrbe".

Isegi ei teki tahtmist täpsemalt selle aia-pargi kohta uurida - piisab määratlusest - "vana kloostri aed" - ja vaid lihtsalt istuda põletava päikese eest jämedate viinapuuväätidega kaetud roigastest pergola varjus... Tjah - mõnikord on hästi tervendav näha ka midagi mitte eriskummalist või mitte seda kõige-kõige...
 

Kloostriaed

| Üles |


 

Eze

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ezest ma ei viitsikski kirjutada - see on ehe turistilõks...

Õnneks trehvasime Ebuga ühe kaasaegse kohaliku kunstniku - Tavalina - maastikumaalide näitusele. Ilma selleta oleks sellest linnast vaid imelikud muljed... Muuseum, mille tipus on 5- eurone eksootiliste taimedega vaateplatvorm... Kaugelt vägeva järsuseinalise mäe otsas paistev ahvatlev vanalinn on koos restaureerimisega kaotanud oma elanikud ja hinge... Vaated linna kõrgeimast kohast muidugi on head, eriti kauguses paistvale Cap Ferrat'le... Ent selliseid näeb ka ilma rahata iga naaberkünka otsast...
 

Eze

| Üles |

 


 

Monacost jalgsi Cap d' Aili

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale Eze'i satume pooljuhuslikult õigest peatusest mööda sõites ikkagi Monacosse, kuhu ei mul, ega mu kahel võluval reisikaaslasel mingit soovi sattuda ei olnud. Ent juhuslikult asub peatus, kus bussist välja kargasime just Monaco nn Eksootiliste taimede aia (Jardin Exotique Monaco) ees. Mõtlesin siis, et kui juba seal olen, siis lähen vaatama 7 eurosest sissepääsulunast hoolimata, kuid hinges samas kripeldamas pisike kahtlus - Eze eksootiliste taimede aed oli ikka paras jama... Sirle-Ebu otsustavad minna jalgsi Cap 'd Aili ja nii leian mõne hetke pärast end ühest omapärasemast aiast, kus kunagi olen käinud...

Aia koduleht - http://www.jardin-exotique.mc/jardin_eng.htm - kirjutab selle kohta nii:
The plant species represented in this Garden come from several faraway arid zones (hence the name “Exotic”): cacti and agaves come from the south-western United States, Mexico, and Central and South America; the other succulent plants are from southern and eastern Africa and the Arabian peninsula. Despite their unusual shapes, these are plants like any others that regularly blossom to propagate.
 

Eksootiliste taimede aed laiub neljal-viiel serpentiinina kulgeval terrassil pööraselt püstloodse kalju seinal. Sillakesed, grotid, koopad, veesilmad, kaskaadid. Ja üle nende kõigi laiuvad fantastilise kujuga kaktused, suured ning väikesed. Käsipuude detailid on tehtud puiduimitatsioonina betoonist - nagu Pariisi XIX sajandist pärit parkides. See betooni dekoreerimine puiduks tundub olevat üks Prantsusmaa aiakunsti kaubamärke. Monaco Eksootiliste taimede aias kohtan aga uut taset - kasutatud betoon on kahevärviline - puit kollakas ja koor pruunikas. Fotodel igatahes petab ära. Aia üks alumisi terrasse varjab aga üllatust - punaseseljaliste kaladega taimedesse uppunud tiiki, kus kaktustele meeldivaks vahelduseks õõtsuvad tuules load ja hundinuiad...

Piletit ostes olin silmanud, et aias peaks olema ka koopad - 1950-tel alles täpsemalt läbi uuritud. Koopad on aga millegipärast suletud ning nii piirdun vaid postkaardi pildistamisega...

Ühel hetkel siiski saab ka sellest aiast villand ning asun otsima teed Cap d'Aili. Ületan jalgsi Monaco piiri ning... kusagil järgin Sirlelt telefonitsi saadud juhiseid valesti. igatahes jalutan mõne kilomeetri asemel mäest üles esialgu oma viis kilomeetrit ja pärast serpentiine pidi alla sama palju või enam. Kui viimaks on juba kohutavalt siiber sellest vantsimisest, siis leian noorpaari õnnelikult Vahemerd maalimas Cap d'Aili ühelt maaliliselt neemikult... kahjuks ainult soojaks läinud siidriga.
 

Jardin Exotique

| Üles |

 

Cape d'Ail

| Üles |


 

Grasse lõhn

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale pooleteisttunnist sõitu maaliliste ja mittemaaliliste asulate vahel jõuan bussiga (liin nr 500) Grassesse. Grasse on järjekordne künkal asetsev vahva linnake, mille highlight arhitektuurses plaanis on kahtlemata romaani basiilikaga tipnev vanalinn. Ja - millised vaated avanevad vanalinnast - vieille villest - ümbritsevale maastikule! Lisaks - hoolimata isegi oma lõhnapealinna staatusest on turistid lõksu püütud suhteliselt kindlaks määratud marsruudil, mistõttu jääb palju võimalusi ringi lonkida ja trehvata maikasärkidega vanamehi, kes varjulises hoovis petangi mängivad, poolpaljaid lapsi, kes midagi rentslis huviga taga ajavad ning kohvikut, kust paduprantsuse keeles saab tellida midagi kohalikku, mis serveerides on just ammumise lõpetanud... Kui sellest on vähe, saab viimase klähvi Musée d'Art et d'Histoire de Provences - Provence Ajaloo ja kunstimuuseumis, mis paikneb suhteliselt vanalinna servas, kirikust mitte kaugel... isiklikult jätsid sügava mulje paari kohaliku XIX sajandi kunstniku tööd ning tagasihoidlik aed, mille juured ulatuvad XVIII sajandisse.

Ent milleks inimesed tulevad Grassesse - see on
Molinard, Fragonard ja Galimard...

Heigo Sahk kirjutab:
Roomlaste asutatud linn sai kuulsaks pargitud nahkade ja õli poolest. Linna elu muutis põhjalikult Prantsusmaa kuningannaks tüüriv Katariina di Medici. Ta kasutas küll peenest nahast kindaid, kuid ei sallinud toornaha lõhna. Just selliseid kindaid Grasse’is tehtigi, nüüd aga anti meistritele lisaülesanne – leida lõhnad, mis kinnastelt toornaha lõhna viiks. Parfümeeriatööstuse arengule oli esimene tõuge antud. Teine tõuge tuli Louis XIV ajastust, kui kõrgem seltskond ennast ei pesnud – seda tegevust peeti matslikuks ja väärikust alandavaks. Kuidagi tuli siis ju pesemata ihu lõhnast lahti saada!
 

Molinard, Fragonard ja Galimard...need on nagu veinikeldrid. Tegelikult pisikesed toimivad vabrikud, kus valmistatakse maailma tippbrändide lõhnad (näiteks Chanel) - kõikvõimalike lõhnaõlide, tualettvete, kreemide, seebi ja ka toiduainete lõhnastamiseks. Lõhnad on naturaalsed, saadakse enamuses taimede töötlemisest. Muljetavaldavaim minu jaoks oli õite külmpressimine, mille üks tsükkel kestab 2 nädalat. Kuid mitte tehnoloogia ei ole see mis võlub - õigemini, kui punased nupud masinatelt välja arvata, siis käib põhimõtteline tegevus nii nagu sajandeid tagasi - vaid lõhn! Kohe kui majja sisened hakkab sind saatma joovastav, tugev lõhnade segu. Tahaks uskuda, et peamine selles buketis on jasmiin - kohalik spetsialiteet, kuid... See lõhn on nii üdini tungiv, et kui ekskursiooni lõpus (muuseas - lõpuks ometi sain bussitäiele sakslastele ükskord ka ära teha - ainukese eestlasena u. 20 liikmelises pundis, kes järjekordsele retkele sisse võetakse, vastu tulles toimub kogu jutuajamine inglise keeles - ahaa!; muidu tehtuks neile saksa keeles - aga ei hakka ju ka ma neile seletama, et tegelikult olen terve kooli aja ka saksa keelt õppinud) hakkame erinevaid lõhnu nuusutama, siis on üsna raske neid üksteisest eristada. Nuusutamine on üks Grasse uhkusi - lõhnaõlide "degustaatoriks" maailmas tunnustatud tipptasemel saab õppida vaid Pariisis ja veel parem - Grasses.

Nii lõpetan lõhnaseiklused, valides abikaasale tehasest nr 2 lõhna nr 2 - pea on nii uimane lõhnast, nimedest ja terminitest, et nüansse ei suuda enam haarata. Kaunis teadjanaine aga seletab, et kõik on kirjutatud kuldse pudelikese juurde käivale etiketile...

Käin muuseumis, istun kirikus ja sügavas orus jõe kaldal, käin söömas ja hangin tagasisõiduks siidrit... Grasse on arvatavasti üks selle reisi tipphetki...
 

Grasse

| Üles |

 

Fragonard' lõhnavabrik

| Üles |


 

Lou Pilha Leva

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Lou Pilha Leva on üks söögikoht vanalinna piiril, mitte kaugel bussijaamast. Mitte väga turistikas, ja ka mitte pretensioonikas, samas olemas kogu cuisine nissard ja enamgi veel...

Mida Nizzas süüa? Prantsusmaa ja Itaalia piirialal olemine tähendab seda, et saadaval on nii tüüpilised Itaalia road ning Provence köök. Viimane seostub eelkõige maitseainetega nagu rosmariin, tüümian, majoraan, basiilik ning kindlasti suurepärase kohaliku sinepiga. Basiilik on minev kaup. Genova piirkonnale sarnaselt on menüüs pesto, kuid nii nimelise kui ka koostise suhtes ikkagi erinev. Kohaliku pistol'see ei lisata Parma juustu - maitse on aga sellest hoolimata väga hõrk. Samuti pakutakse iga toidu juurde peaaegu alati palsamiäädikat (Itaalia ju!) ning oliiviõli, harvem ka sinepit.

Nizza salatist oli eespool juba juttu, pisut ka soccast, kuid viimasest siiski pist veel. Socca valmistatakse kikerherne jahust ja oliiviõlist. See on olemuselt suur pannkook, mida serveeritakse niisama või harvem juustuga vm lisandiga. Maitseb pisut nagu kartulipannkook, kuid on olemuselt krepi sarnane. Igatahes - maitsev :)) kuigi jah - see meenutab Itaalia farinatat.

Ka kreppe tehakse Nizzas mitte halvasti. Mingi kommunistliku partei festival, kuhu kogemata kombel sattusime, oli huvitav seepärast, et kohalikud mammid-papid serveerisid seal igasuguseid kohalikke toite-jooke. Nii sain proovida kreppi, mis keerati neljaks kokku ja mille vahele küpsetati juust, sink ja toores muna...

Üks huvitav elamus ühelt hommikusöögilt mingis boulangerie's kusagil Jean Medecini tänaval oli pissaladière – pizzat meenutav plaadikook sibulate, anšooviste ja mustade oliividega - ääretult maitsev, kuigi välimus ei ole suurem asi. No ja - kui selle kõrvale juua veel kohalikku külma sidruni- või apelsiniveini... Ka kohalik pizza on enamasti ainult väga hea ja kaetud rikkalikult.

No ja loomulikult ratatouille, mida serveeritakse lihtsalt näiteks baquette'ga - kuulsa prantsuse pika saiaga, omaette roana või ka mõne muu toidu juures. Koosneb see tomatist, baklažaanist, paprikast, sibulast - küüslaugust ning suvikõrvitsa õitest; jällegi - väga maitsev.

Isiklikult meeldisid ka mousses frites - Lou Pilha Levas söödud merekarbid, mis serveeriti imemaitsva kastme ja friikartulitega. Nizzapärane kalmaariroog, aga ei olnud suurem asi ja maitses nagu räim tomatis... Mingi loomalihasteik, pooltoores, mida Grasses sõin - maitsev ja äge nägi välja, kuid kuna kogu suhtlus oli puhtas prantsuse keeles, siis mulle kahjuks midagi mõistlikku kohale selle koostisest ei jõudnud...

Juua - vesi on kõrtsudes tasuta, kui ei telli mullivett. Vee asemel aga - kohalikus traditsioonis on tähtsal kohal roosa vein, mida poodidest on saada uskumatus valikus. Ent ka nii valgeid kui punaseid veine tasub proovida, eriti kohalikumaid sorte. Mulle oli näiteks väga heaks avastuseks mõnus valge Moelleux'. Kõrtsus muidugi on vein mõrvarliku hinnaga, kui kui tellida vin du table ja mitte pudel vaid piche (ka carafe - ei julge olla kirjapildis kindel) - st karahvini, siis saab ka suhteliselt mõistliku hinnaga. Sama siidriga...

Ilmselt kohalik söök-jook ongi üks Nizza suurimaid võlusid...

Lou Pilha Leva

| Üles |


 

Pintsliga ja pintslita...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

| Üles |


 

Baie des Anges

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Õhtune Promenades des Anglais meelitab igat sorti rahvast. Vastikult kivine rand täitub õhtuhämaruses huvitavate seltskondadega. Ujuvad vaid üksikud, kuid see-eest teised joovad veini ja ajavad juttu... On tšillimise aeg...

Mis siis on Nizza kaubamärgi taga? Heigo Sahk kirjutab:
Helilooja Hector Berlioz oli 1831. aastal Itaalias, kui kuulis, et tema mõrsja on ta maha jätnud, et abielluda kellegi teisega. Berlioz otsustas minna tagasi Pariisi, et tappa truudusetu neiu. Siiski, jõudnud Genuasse, püüdis ta hakatuseks iseenda ära tappa. See ei õnnestunud. Lõpuks jõudis ta Nizzasse. Olles võlutud koha ilust ning kliima mahedusest, üürib ta endale toa majas, mis asus hotelli Suisse koha peal. Ja näe imet - eluisu tuli tagasi! Ta hulkus ümberkaudsetes metsades, mererannas, kirjutas avamängu „Kuningas Lear“ ning veetis oma elu ühed kaunimad päevad. Kuid Nizza oli sel ajal veel piirilinn! Politsei ei uskunud, et helilooja hulgub ringi selleks, et kirjutada muusikat ning ta võeti kinni.

Liiga õnnelikud inimesed on alati tundunud veidi kahtlastena!

 
Noh, eks teen siis õnnetu näo, kui politsei tuleb! Viskan riided seljast ja sukeldun sooja Vahemerre... Tean, et seljakotis on terve pudel külma valget veini...

| Üles |


Lisalugemist

 Eelmine  |  Üles

 

Heigo Sahk. Prantsuse Riviera. Sissejuhatus valguse ja ilu maale.

Kristi Pärn. Nizza, pehmest materjalist ajaga (Where2Go)

http://en.wikipedia.org/wiki/Nice

http://www.nicetourisme.com/GB/index.html

http://www.nice.aeroport.fr/?l=2

http://nicefrance.ca/transportation/index.html

 

 

Eze

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved