Reisikirjad Normandiast

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


  Marsruudi kaart Saksamaa-Belgia 2013 Lisalugemist  | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Belgia-Normandia 11.08.-21.08.2016

 

Idee minna Normandiasse tuli, nagu üsna tavaliselt, eksprompt. Jaanipäeval tekkinud mõte ajada kokku "vanad leegionärid", tegemaks üks 2000-te alguse stiilis "metsik" tripp kusagile Euroopasse jäi ajusoppi kummitama ja hakkas juuri ajama. Pealt üht pühapäevast pärastlõunat maakaartide seltsis tekkis veendumus, et sihiks võiks võtta Normandia. Normandia.... Minu jaoks suur valge laik oma niigi kasinavõitu ajalooteadmistes, seepärast võõras ja põnev maa, mille sünnitatud kultuuri kübemetega on siin-seal Euroopa trippidel ju kokku puututud, kuid sellest hoolimata peale calvadose ja William Vallutaja ei lingi esmapilgul midagi ja seegi tänu mälestustele ühest ammusest õhtust kusagil Champagne kandis telgi ees lõkkevalgel, kui avasime pudeli õunabrändit. Normandia peale hakkasin tegelikult esmakordselt mõtlema Sitsiilia normanni kirikutes ja paleedes. Kullatud mosaiike vaadates oli nagu raske uskuda, et see seal leidis aset tänu sündmustele, mille lükkas kunagi kusagil kaugel Seine ääres veerema viikingipealik Hrólfr. Muidugi, ei pea suurt oma peas ega turismiinfos kaevama adumaks seda, et Normandia on calvadose, siidri, pommeau  ja camembert' maa, kuid ka katedraalide, kindluste, goblinite, D-Day, heinapallide, Asterixi ja Obelixi ning paljude muude põnevate asjade maa. Avastamist jagub küll ja pealegi... Mõeldes meie tripile takkajärgi tundub et see käik sinna oli justkui luureretk - me katsusime mitmeid vaimustavaid kohti, kuid palju põnevat jäi ka nägemata: Bayeux, Lisieux, Cherbourg, Honfleur, Falaise jne, jne. Aga kõike korraga ei saa, midagi peab ka varuks jääma. Seda enam, et  noid "Normandia kuldses päikeses peesitanud õunu", millest valminud joovastavale joogile lausub kiitust Remarque, meil ei õnnestunudki raksutada - nood lihtsalt olid veel toored... 

 

Kuid, tulles tagasi leegionäride juurde, siis jäi kutse lippude alla koguneda (tegelikult üsna ootuspäraselt arvestades lühikest etteütlemise aega) valdavalt hüüdjaks hääleks - pole enam see aeg, kus inimestel rippus pakitud seljakott naela otsas välivoodi kõrval - omi käimisi tuleb hakata varakult planeerima... Istusime seepärast autosse seekord neljakesi. Päris vanas stiilis see retk ka ei õnnestunud - juba priimuse ülesütlemine esimeses kämpas tegi selles osas korrektuurid, mistõttu jäid ära juba "lõkkeõhtud" vaimustava pasta a la Salvestiga. Sellest hoolimata jagus telgielamusi kuhjaga ning igasuguse adrenaliinivajaduse korvasid viimased rohkem kui poolteisttuhat kilomeetrit... Niisiis...

 

* * *

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Silver Raik, Eva-Maria Mäe

Camembert

| Üles |


 

| Üles |


 

Ümber meteoriidikraatri paremale

Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

...Jätsime Valga piiripunkti selja taha 11.08. 2016 kella viie paiku pärastlõunal. Ees ootas esmalt orienteerumismäng saamaks kuidagi mööda totaalsest teetööst Valmiera ümber ning siis Via Baltica, Poola, Saksamaa, Holland ja Belgia. 20 tunni pärast Tom-Tomi järgi pidime jõudma Brüggesse.
Sõit läbi Ida-Euroopa on nagu sõit läbi Ida-Euroopa – pikk ja tüütuvõitu, kuigi näiteks Poola läbimine on siiski võrreldamatu paarikümneaasta taguse ajaga. Peaaegu pisarsilmil meenutasime Helega aegu, mil piiripunktides palvetasime, et saaks seekord paari tunniga piirist üle ning sedagi, et Poolast vaid tankimispeatustega läbisõit võttis aega 15-20 tundi... Ja kui palju neid viiemargalisi passi vahel rändas piirivalvurite kaukasse või Leedu liikluspolitsei roheliste lampassidega pükste taskutesse... Kuid seekord läks Poola tõesti väga libedalt – päikesetõusul ületasime juba Oderi jõge et jätkata Freiheit Autobahnil teed läbi Saksamaa...

 

Ilmselt õhtuse-öise tripiosa kõrghetkeks jäi Smiltene – pisike linnake Lätis, millest teetööde vältimiseks läbi põikasime. Õigemini – mitte Smiltene ise polnud see sähvatus, vaid meteoriidikraater, mille pervelt kitsuke kruusatee mööda lookles. Tõsi, peale siltidelt ammutet' teadmise, et sõidame ümber erakordse geoloogilise nähtuse, midagi muud põnevat silma ei jäänud ning sildi-väidete kinnitamiseks ei hakanud täpsustavat ekspeditsiooni võsa vahele  korraldama. Takkajärgi oli see kindlasti õige otsus, sest tundub, et ka lätlased ise ei ole päris kindlad, mis auk neil seal maa sees on:

It is an unusual feature of the nature, circular hole with a small rampart in the northeastern part. It could be formed in the same way as every other sand hills and ravines in Smiltene from the ice age, by water leaching through the glacier crevices or does it have a cosmic origin - the result of a meteorite explosion. Pit depth is 11m and diameter – 85m, forming a hillside slope ratio 1:7 – 1:8, which is a typical size for an explosion type meteorite craters. According to geological test wells in the central part of the crater, rocks are strongly mixed, but the results of a research showed that this hole could have developed from quaternary glaciers melting, therefore cosmic origin hypothesis is not approved.

Lepane regi sai otsa kusagil Düsseldorfi-Duisburgi kandis. Stau, stau, stau...!  Ka võimalikel otsekatel ja ringisõitudel on stau! Lihtsalt ongi stau ja kõik! Ja kui ma mõtlen sellele, kui närvi ajab vahete-vahel Tartus mõne fooritsükli pikkune passimine Puiestee tänaval või kesklinnas. Vaatasime räsitult, kuidas navis kohalejõudmise aeg pikkamööda ikka ööle lähemale nihkub. Peatselt sai veerand viiest seitse, siis üheksa... Hüvasti mõnus õhtupoolik 2 Be in Bruges's... Kiirteeloterii... Oma hotelli ette parkisime lõpuks veerand tundi peale üheksat õhtul...
 

Rigas Balzams Blackcurrant

| Üles |


 

Brügge
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vaade läbi hotell Asirise vanade lainetavast klaasist pisikeste ruutude Lange –Raamstraatile päädib üle tänava Sint-Gilliskerkiga. Tänav on pea inimtühi, vaid keegi habemik suitsetab jalgrattale toetudes kiriku ees oodates kuniks koer rihma otsas kõikvõimalikke poste läbi nuusutab. Väheambitsioonikas punasest tellisest kiriku tänane nägu pärineb vististi XIV sajandist. Teiste Brügge vanalinna väärikate kõrval jääb ta kindlasti tagasihoidlikuks, tikkudes esile vaid Hans Memlingu viimase puhkepaigana. Ent mõeldes meie reisi kaugemale eesmärgile – Normandiale – torkab pähe põnev paralleel... Püha Giles on üks neljateistkümnest katoliku pühakust, nö Aitajast, kelle poole palvetamine toob paljudele haigustele leevendust. VI sajandil Provence'is elanud pühamees on seppade, kerjuste, santide, leeprahaigete, vaimuhaigete, rinnaga toitjate jne kaitsja, kusjuures eriti austatud... Normandias... Aga sinna me teel ju olemegi...

 
Tagasi eelmisse õhtusse tulles... Stauväsimusest hoolimata otsustame minna linna. Ma armusin Brüggesse paar aastat tagasi. Seda mõjutas omajagu tollal Karel de Stoutes öösel vaadatud film "In Bruges", kuid ka järgmise päeva vihmane sügispäev vanalinnas. Nüüd, kõndides kanalite kaldal kiviste kitsafassaadiliste arhailiste tellismajade vahel, tärkab esialgu hirm pettuda – sageli haihtub teisel-kolmandal külastusel mõne koha fluidum. Ent Brügge on ikka Brügge – ilus, rahulik, õdus, ajatu. Kuldselt välja valgustatud Jan van Eycki plats, Turuplats oma Kellatorniga, Raekoja plats, Sint-Jacobskerk... Kanalid, urinoir'id kirikute seinte ääres, kivist sillad, friikartulite, makroonide ja šokolaadi lõhn... Mööda Boudewjinkanaali merelt linna tulvav hilisõhtune niiske külm tuul ajab lõpuks kusagile sööma – satume Tom's Dinnerisse. Hilisele tunnile omaselt pooli asju menüüst enam tellida ei saa. Jään veiniklaasi näppides ootama ulmelist peakoka salatit, teised võtavad maisemad road. Ja maisemad ning maitsvamad nad ka saavad – minu silosegu kus-kussi ning kanaga on pigem põnev...


* * *


Ärkame vanadest akendest sissetulvavas päikeses. Loomulikult on öösel mingi linnul just auto kohal kohutav kõhuhäda peale tulnud – kohvrite sissepakkimiseks tuleb esmalt leida viis pagasiluugi kasimiseks... Retseptsioonist teavitati eelmisel õhtul, et võime auto Gilleskerki kõrvale jätta hommikul parkimiskellaga neljaks tunniks – seega võib rahulikult linna hommikusööki otsima minna. Õhtune jahe-tuuline poolinimtühi linn on hommikuses päikesesoojuses inimestest tulvil - söögikoha leidmine ei olegi nii lihtne. Kõnnime mööda kanaliservi vanalinnapidi ringi jõudes Raekoja platsini..., kuni leiame end ikka Kellatorni kõrvalt. Lõppeks seame end istuma ühes friika-kohvikus. Esimeseks päheturgatavaks vabanduseks võib öelda, et Belgiat peetakse friikate leiutamise maaks, siis on see otsus ju põhjendatud. Nojah – ja siin ei ole ka rahvast ning menüüst leiab ka alla kahekohalisi numbreid... Tellime friikaid ja friikakõrvast... Friikate leiutamisega on nii ja naa. Ühed räägivad, et esimesena hakatud neid müütama hoopis Pariisis Pont Neufil 1780-te lõpul, teised räägivad, et juba sada aastat varem olevat Maasi jõeoru kalurid talviti, kui kalaga lood kehvaks läksid, lõiganud kartuleid tükkideks ja praadinud nagu kalu... Kolmas versioon räägib sellest, et esimesed friikartulid olla valmistanud hoopis Püha Teresa Avilast, tubli karmeliitlane ja jesuiit juba XIV sajandil - seega olevat tšipside kodumaaks hoopis Hispaania, kust nende valmistamise õpetus eksporditi Hispaania Madalmaadesse... Kui nii, siis õppisid nood siin aegade jooksul hoolikalt, sest portsud, mis meile lauale tuuakse on üsna maitsvad (kuigi mitte erilise friika fännina ei ütlemata jätta, et midagi väga erilist ka need nüüd ei ole).  Minu friikakõrvane – kalavalik – maitses peaaegu hea; küsitavaks osutus imelik kõva koorikuga lögarull, mille sisuks pidavat olema krevetid. Ma ei tea, mida peab krevettidega tegema, et neist selline veniv hall maitsetu tatimoodi asi välja tuleks. Igal  juhul olen endas kohutavalt pettunud, et ei vaevunud lugema menüüd lõpuni, kus oli kirjas muuhulgas fish'n chips - no nostalgia mõttes oleks see igal juhul etem olnud.

 
Lõuna lõpetame hoopistükkis paar maja edasi Austraalia jäätisega (vähemalt unka nimes sisaldub sellele kontinendile viitav sõna :)). Sellal, kui teised jäätist turuplatsi ääres pugardavad, koperdan ma ühel kõrvaltänaval šokolaadipoe otsa. Selle vitriinist võib leida igasuguseid imevidinaid, mida šokolaadist vorpida annab. Ekspositsiooni naelaks on aukohale seatud mitu paari valgeid ja pruune rindu ning igas suuruses dildosid. 25.- euri ja poolemeetrine magus suutäis on sinu jagu...

 
Kellatorni ees lähevad me teed lahku: tüdrukud kobivad torni, mina otsustan ringi kõndida ja kusagil skitsida. Korraks tekib mõte minna taas kord Dali muuseumisse, kuid vaadates ukseesist pikka saba leian pigem istekoha turuplatsi serval ja valisin ohvriks üle Grote Markti paistva Le Grand Cafe fassaadi. Kusagilt ilmub Silver, et kohe minna hankima kohvi (mulle) ja õlut (endale)...


Kui tüdrukud tornist alla jõuavad, küsin edasiste plaanide kohta. Mul on varasemast Brügges-käigust mingi pilt silme ees ja seetõttu otseseid eelistusi ei ole. Ettepanek on niisama ringi uidata. Uitame siis tunnikese püüdes leida mõnda roadbookis märgitud maamärki. Tasahilju juhin meid lõpuks  Wollestraatile... 2be in Brügge, The Beerwall. Tellime tuhande Belgia õllesordi hulgast mõned vähem ohtliku alkoholisisaldusega eksemplarid naaldudes  Djiveri äärde terrassirinnatisele. Elu on ilus!
 

* * *


Brügget selja taha jättes seisame mõned minutid lahtikäiva silla ees oodates (mu meelest) selle kanali jaoks pisut liiga suure pargase mööda venimist...

 

Brügge

| Üles |

 


 

Damme

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Damme uneleb puudega palistatud sirgeks kaevatud Reie jõe ääres - Brüggest on sinna vaid mõni kilomeeter mööda  sirget ja samas maalilist kaldapealset. Keerame punaste tiivakatetega veski eest paremale ning leiame peale väikest keerutamist parkimiskoha otse raekoja platsi serva. Damme jäi silma juba õhtul, Brüggesse sõites, kui Tomm-Tomm mingil seletamatul põhjusel suuna põldude vahele võttis. Loodetavasti mõni kilomeeter Brüggest tagasisõitmist Thijl Uilenspiegeli sünnilinna väärib seda pisukest ajakulu. Ilm on poolkahtlane – kas panna selga fliis, T-särk või vihmajopp sõltub kõigis sinise värvides pilvede pidevalt muutuvast asendist taevakaarel...

 
Ega siin seda linna palju olegi. Keskuse moodustabki raekoja plats, mille imposantsemaks osaks on 1240-tel ehitatud ja XV sajandil täiendatud inimmõõtmes raekoda oma kujukeste ning nukutorniga. Selle ette moodustub väike plats tuntuima Belgia keskaegse poeedi - Jacob van Maerlant'i skulptuuriga. Platsi eest läeb läbi peatänav, mida ääristavad aegade jooksul erinevate moevoolude vaimus ümber vuntsitud  vanad majakesed. Paarisaja meetri kaugusel asuvat tänava teist otsa, kus juba algavad nuumsea välimusega priskete ruugete lihalehmade karjamaad, tähistab Onze Lieve Vrouwekerk - ehk siis Damme Jumalaema kiriku vare... Linnas käib parajasti mingi hobuste-show: raekoja platsil pargib kümmekond vedruvankrit, mille ees hiiglaslike kapjadega toksivad flegmaatiliselt pikalakalised ardenni hobused. Seltskonnad vankritel lobisevad niisama tühja ning teevad ilmselt millekski aega parajaks. Rahvast tänaval liigub vähe. Kiriku ees seovad paar vennikest puhtaks pestud hiiglaslike traktorite külge õhupalle ja lillevanikuid – tundub, et eriskummalised sõidukid leiavad rakendust näiteks... pulmavankritena?...


...Kirikuvare näeb oma õnnetuses välja pea selline nagu Tartu Toomkirikki – üks ots katuse all ja ülejäänud kivine luukere nii nagu see juba 1720-test saati seisnud on. 1225. a ehitusega alustatud kirik oli omal ajal üks piirkonna suuremaid, sest Brüggega kanaliga ühendatud linn toimis ühena Brügge sadamatest. Damme oli jõesadam Reie jõest kaevat kanalil, Damse Vaartil, mille teine ots viib välja Sluisi Hollandis. Linn suples rahas ja võis lubada endale uhket kirikut. Kahjuks koos merepõhja tõusuga, mille tõttu kaubaaevad ei saanud enam sadamasse ning mis viis lõpuks Brügge, kui kaubalinna, allakäiguni, käis alla ka Damme. Rahvas kolis linnast minema, kirikut ei suudetud enam üleval pidada ja nii lammutati osa sellest 1725. a. Lammutatud osast jäi alles kaks torni (ilma kiivriteta) ja lööviseinad trifooliumitega. Jupikesse idaossa jäi kirik. Ei saa salata, et vare selle taha jääva ja mitte väga lakutud kalmistuga on mõnusalt maaliline. Jah, nagu tartu Toomkirik... Kuid erinevalt viimasest lajatatakse kirikusse astudes kohe Peter Paul Rubensiga – nojah, kus siis veel, kui mitte Flaamimaal - ja veel mitme põneva "reliikviaga". Meelde jääb neist ehk Damme Püha rist, järjekordne imettegev instrument, mille XIV sajandil olla merest välja tõmmanud kohalikud kalamehed. Naljakas, midagi sellist olin juba kuulnud sel kevadel mitu tuhat kilomeetrit eemal Mataras, Sri Lankal, kus samuti kohalikud kalurid leidsid merest, küll Dammest sadakond aastat hiljem, imelise Jumalaema kuju ja asetasid selle aukohale kohalikku kirikusse...


Torni ronimine maksab kaks eurot ja selle saab lunastada pisut omapärase huumorimeelega penskarilt. Logisevad trepid, tuvisõnnik ning lintidega piiratud pisut liiga pudedad vahelaed tunnistavad, et turnime üles mööda "autentseid" astmeid. Mõtlen tahtmatult, et kui ma peaksin siin mõnest astmest läbi astuma, siis kas suudab Silver mu hoogu peatada või kihutame võiduka lõpuni torni all asuvasse lohku, mis tähistab kohta, kuhu oli kunagi maetud juba eespool nimet' armastatud luuletaja Maerlant..

.
Vaade on nagu vaade kõrgemalt ikka: siit paistab meri, mida markeerivad sadamakraanad ja suurte ventilaatoritena paistvad tuulegeneraatorid, Brügge siluett oma kellatorni ja Jumalaema kirikuga, Daamse Vaarti puudread... Tänase Damme visiitkaart – valge hollandi stiilis tuulik – Schellemill - kanali teisel kaldal – tundub olevat lausa käeulatuses...


Muidugi on Damme tänu Charles de Costeri "Legendile Thijl Uilenspiegelist" eelkõige tuntud legendaarse lööma-, nalja-, napsu- ja naistemehe sünnikohana (Thijl olevat sündinud siis 1524). Andre de Vries'i arvates see siiski nii ei olnud ja tegelik Uilenspiegel sündis hoopiski sadu kilomeetreid Dammest eemal ning üle 200 aasta varem (Flanders: A Cultural History; Oxford University Press 2007; lk148). Ka olnud prototüüp üsna tavaline kaabakas, mitte romantiline vabadusvõitleja nagu Dammes sündinust kokku kirjutatud on. Mnjah... võta kinni... Igal juhul ei saa me midagi ka kohapeal hakata kontrollima, sest Uilenspiegeli muuseum on suletud ja meie parkimisaeg läbi saamas...

 

Damme

| Üles |


 

Kortrijk

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tee Amiensi poole (Brüggest vaadatuna) läheb läbi Kortrijiki – tagasihoidliku ja turismi mõttes suhteliselt mõttetu linnakese. Pargime auto varaõhtuses päikesepaistes kusagile kanali äärde, et korraldada eine murul. Meil on Brügge supermarketist kotitäis igasugust head ja paremat ning patt oleks sellel lasta liiga pikalt oodata...


Kortrijki on ajaloos nüpeldatud peamiselt prantslaste poolt, kuid harvem on juhtunud ka vastupidi – flandrlastel on õnnestunud siinkandis ka prantslasi karjakaupa mättasse lüüa, kuid skoor jääb siiski kardetavasti prantslaste kasuks. Ilmselt saab kahekohalise arvu, kui lugeda kokku need korrad, mil Prantsusmaa on seda kanti siin okupeerinud või ära võtta püüdnud... Noid kauneid aegu mälestavad kenasti restaureeritud raekoja plats ning Broeltorens – kaks torni ja sild Leie jõel, ehk siis kõik, mis vanast linnamüürist alles jäänud. Viimased - tegelikult linnakese ainus "asjalik" asi, mida vaadata tasub,  ehitati aastal 1385 kontrollimaks liiklust jõel. Enamus linnast, nagu see on kohane Belgiale ja Põhja-Prantsusmaale laiemalt, lasti sodiks liitlasvägede poolt 1944. a, sakslaste maalt väljarookimise käigus. Tänaseks linna sümboliks saanud Broeltorens oli pommitamise järgselt üsna halvas seisus, kuid restaureeriti "totaalselt" 1950-tel ning praegu näevad tornid välja "jummala šeffid" ...vähemalt peale üht kaheeurost chardonnay'd...


Sint-Antoniuskerki, mis on mõnevõrra kohalikuks palverännakute kohaks ning mille ees asub Loudres' koobas, me kahjuks otsima minna ei jõua – vaja on hakata tegelema hoopis öömaja otsimisega... Kirik peaks olema suhteliselt uus, kuid lihtsalt huvi pärast Loudres's käinuna tahtnuks seda kunstkoobast (ehitatud Loudres' Mary mälestuseks) vaadata.
 

Piknik

| Üles |

 

Turuplats

| Üles |

 

Broeltorens

| Üles |


 

Camping Résidenciel Les Colombes, Aubencheul-au-Bac

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ööhämarus leiab meid kusagil Arrase lähedal, seega juba Franki riigis. Istume mingil betoonist kämpingumaja alusest improviseeritud baarileti taga. Meil on champagne pasteeti, oliive, vinnutatud vorsti, juustu ja paarieurost veini. Silver võitleb Belgia õllega. Telgid saime videviku saabudes püsti. Neid vaadates tundub, et oleme ses kämpingus pigem statistiline väljalöök kui tüüpkunded – enamus platse me ümber on hõivatud autosuvilate ja moodulmajakeste poolt, mille ümbrus (potililled, pöetud hekid, kujukesed jm) viitab sellele, et siia tullakse kämpima terveks suveks, kui mitte aastateks. Retseptsioonis oldi samas väga mõistvad ning kenad – päris üllatuseks meie soov jääda vaid üheks ööks neile siiski ei olnud, eriti, kui selgus, et me ei vaja elektrit...


* * *


Küsimusele eelmisel õhtul retseptsioonis, kas soovime hommikuks tellida baquette'e, vastasin resoluutselt "ei" - meil on kogu proviant olemas. Hommikul, kui soliidsed vanahärrad maikade väel krõbedad pikad saiad kaenlas üksteist viisakalt teretades oma kuutide poole patseerisid, hakkas suu kergelt vett jooksma. Hommik algas tegelikult ebameeldiva üllatusega: ärkasin teistest varem ja mõtlesin, et teen äratuse kuuma kohviga. Priimust üles pannes selgus, et kütusevooliku liitmik on kusagil pihta saanud. Priimus oli kellelegi väljalaenatud, kuid kellele? Kelle peale saaks nüüd karjuda! Ent - kas ma ise vaatasin sinna kotti enne asjade autosse pakkimist? Kas kontrollisin? Ei.... Sõimamisväärt see olukord aga on – niipea, kui kraani päästsin, pritsis penss igasse kanti...  Ühesõnaga ei ole pikka saia ei ole kohvi... Õnneks muid asju on ja ohtralt...


Kui paksust kastest tilkuvaid telke kokku lapime, kuivatamine ses uduses ja vettinud õhus oleks mõeldamatu, pistab kõrvalmajakese aknast pea välja sõbraliku näoga vanem härra:


- Bonjour! Voulez-vous un café?
- Ponsuur... Ee....äbbb...mmm... Kuulge! Ätt küsib midagi kohvi kohta!
- Oui? Deux?
- ...Ee...ömm.....näää...ämm .... vist kuattre!
- Sucre?
- Ahsoo...Suhkrut tahate? ...Mmmm ...ui-ui! Mersiii pokuuu!
Voila!

 

Hetke pärast ulatatakse läbi akna neli papptopsi kuuma värske kohviga...

 

...Les Colombes

| Üles |


 

Beugny

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Tee Amiensi poole kulgeb laugjatel küngastel põldude vahel. Ühel hetkel jõuab pärale, et tee ääres vilksatab juba pikemat aega ebaharilikult palju kalmistuid. Kui sellele tähelepanu juhin, hakkame kohe nägema ka silte, mis suunavad Uus-Meremaa, Kanada, Austraalia, Briti jne väeüksuste soldatite matmiskohtadesse. Ja neid silte muudkui tuleb ja tuleb. Esimene mõte on, et järsku teine ilmasõda – Normandia ei ole siit ju enam kaugel, kuid varsti loksutab kõik paika mingi sildiserv, kust jääb silma kiri - La Vallée de Somme... Ja siis -pruunid sildid aastaarvudega tee ääres markeerivad kohti, kus kulges rinne aastal 1914, 1915, 1916... jne: kruiisime järelikult läbi I ilmasõja Läänerinde...


Teeme peatuse Beugnys. Lihtsalt sellepärast, et siin külakese servas valendab taas üks valgeks lubjatud müüriga sõdurite kalmistu. See kalmistu ei ole siin kuidagi eriline, vaid see on tüüpiline. Tüüpiline! Harilik! Neid on siin sadu! ....Aga kalmistu tundub nagu sõdurite kalmistu ikka: rahulik, selge, puhas, vaikne... Hauakivid sirgetes lakoonilistes ridades, muru ja kruusatatud sirged teed, nimed ja aastaarvud... 1898...1917; 1894...1916; 18... ... ... ... Kurb ja mõttetu! Vist kirjutas Remarque, küll mitte "Läänerindel muutusteta", mida siin klišeena oleks ju hea tsiteerida, vaid kusagil mingis teises jutus:
 

- Aeg oli seisma jäänud. Ka see oli puruks lastud.

 

Seda on kuidagi nois maastikes kulgedes tunda...
 

Viidad

| Üles |

 

Beugny

| Üles |


* * *


Amiens tervitab suurte mustvalgete fotodega turistiinfo seintel suitsetavatest rõõmsatest sõduritest kaevikutes, pildi all kirjad a la Briti soldatid Somme all, Belgia grenaderid Verdunis... Tulge ja vaadake! Siin käis I Maailmasõda! Siin tapeti 700000 inimest! Võite osta külmkapimagneti, Hiinas valmistatud plastmasskiivri või teha selfisid...
 

Soldatid Amiensis

| Üles |


 

Amiens

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Läbi Picardia

| Üles |

 

Leiame tasulise ja pisut liiga kusehaisuse parkimiskoha n-1 korrusel maa-all, kuid see-eest üldsegi mitte kaugel katedraalist. Betoonurustikust päikesevalgusse tulles varjutab päikese valkjashall taevasse tõusev kiriku siluett. Kõnnime üle paari väheldase kanali ja satumegi kohe avarale platsile katedraali ees. Ajahambast ja viimastest sõdadest klobitud ajatu ja imeilusa fassaadiga pühakoda tundub, arvatavasti viimase kümnendi jooksul "täitsa korda tehtud" maastikus, pisut võõrana: purskkaevud, sillutis, igast' vidinad – kõik nagu mõnelt arhitektuurivõistluse plakatilt. Turismiarendajate armastus Ypres'i, Somme, Verduni jne saja-aasta taguste koleduste vastu (hmm... Verduni lahingust saabki ju mööda kohe 100 aastat) paistab igalt poolt katedraali piiravatelt kulissidelt: siin-seal mõne surnud seina kaunistuseks on riputatud plakateid sõduritest I Ilmasõjas. Mulle ei meeldi eriti see dekoor... Nood pildid oleksid täiesti omal kohal (minu arvates) mõnes muuseumis või ajalooraamatus...

 
Nagu kiuste avastan, et fotoka mälukaart on täis – see jäi kodus reisieelses sebimises tühjendamata. Platsikest ääristavates majades on avatud vähemalt neli nännipoodi, millest ühes müüakse isegi päris filmi fotokale, kuid mitte mälukaarte. Ei, musjöö, täna on puhkepäev ja ka kaubanduskeskused on suletud... Istun tervituseks kiriku ette ning alustan katedraali väisamist mälukaardi inventuuriga...


Basilique Cathédrale Notre-Dame d'Amiens'i praegune kehandit hakati ehitama ca kümme aastat enne Oleviste kirikut. Amiens' katedraal on igati väärikas liige Chartres', Reimsi, Roueni, Bourges'i jt Prantsusmaa gooti iluduste hulgas. Enamgi veel – ta on nende hulgas oma siseruumilt kõrgeim ja ruumikaim – kui ma õigesti olen aru saanud, siis kesklöövi kõrguseks antakse pea 43 m... Ent mõttetu oleks siinkohal hakata jutustama täpselt kiriku ajalugu või kirjeldama tema arhitektuuri – see on mõne kliki kaugusel või olemas pea igas arhitektuuriajaloo raamatus. Pigem tähendan üles meeleolud.


Katedraalist jäi meelde kaks emotsiooni, võib-olla kolm... Neist esimene on üllatus peauksel. Kui räägitakse gootikast ja selle "taevasest" kõrgusest, siis Amiensis tajub seda väga selgelt: piilarikimbud kaovad halli ebamäärasesse valkjasse hämarusse, nagu puuvõrastik kusagil vihmametsas. Suurtest vitraažakendest sisse tulvav päike maalib põrandale kuldseid sumeda servaga valguslaike – lux nova... Frantsiskaani munk ja filosoof Robert Grosseteste on pea aastatuhat tagasi oma tuntuimas traktaadis De luce (ehk siis Valgusest) kirjutanud järgmist (Umbeto Eco "Art and Beauty in the Middle Ages" vahendusel):


“Light is beautiful in itself, for its nature is simple and all things are like to it. Wherefore it is integrated in the highest degree and most harmoniously proportioned and equal to itself: for beauty is a harmony of proportions.”


Ehk siis teisisõnu on valgus Jumala nähtamatu ilu nö manifestiks. Ja kuigi gooti kirikus võiks tunde uurida detaile – võib ainult ette kujutada, kui palju meistrite higi (ja vandumist :)) kõigi nonde figuuride, rosettide, karniiside jne, jne peale on kulutatud – siis palju võluvam on see ebamaine valguse mäng, mis päikeselisel päeval läbi vitraažakende aset leiab. Amiensi traagika on muidugi see arusaamatu ja mõttetu inimlik lollus - ehk siis I ja II ilmasõda, milles ta kaotas nii oma aknad, kui ka olulise osa dekoorist. Ent ka läbi praeguste akende tulvav valgus on lihtsalt imeilus...

 
Kirikusse on üles pandid rida stende, mis annavad ülevaate kirikuga juhtunust viimaste sõdade ajal, eriti I ilmasõja ajal. Mõeldes sellele, kui palju püssirohtu siin on tuulde lastud ning milline varemeteväli on olnud mõlema sõja järel ümber kiriku, siis on üllatav, et pühakoda püsti jäi. Piltidelt on näha, kuidas peaportaali ja siseosi kaitsti liivakottidega, kuid lennukipommide vastu see eriti ei aidanud.


Jalutame läbi Saint-Leu kanalite ja ajahambast näritud nukumajade vahel Somme jõe poole. Amiensi vanalinn tukub pärastlõunases päikesepaistes. Place du Donil jookseme kokku kalliste kaasmaalastega, kelle tunneme ära ühe daami hädaldamise pärast, kellel oleks vaja minna tualetti, kuid ühtegi ei oleks nagu silmapiiril. Pikema tseremooniata juhatab Hele talle eesti keeli teed üle platsi kohvikusse. Leiame ise koha Somme jõe kaldal Belu kail ühes ägeda nimega kohvikus – La Lune des Pirates. Mina tahan sketsida, teised pistaks ehk midagi põske. Hakkan joonistama ja tellin karahvini veini. Kui vein lauale saabub, selgub, et kokal on lõuna ja kohvi ega sööke ei saa tellida, ainult külmad joogid... Prantsusmaa...


Peale orienteerumist betoonlabürindis avastame siiski pääsu parklasse. Aeg on seada autonina Picardiast Normandiasse. Loomulikult ei piirdu Amiensis kõik vaadatav vaid katedraaliga, kuid arvestades meie õhtust sihtkohta – Fecamp – peab siiski liikuma. Tõsi enne seda on siiski üks "kohustuslik" punkt Charles Dubois tänava ja Longueville bulvari nurgal.

 

Leiame parkimiskoha Place du Maréchal Joffre ääres. Ilm on mõnusalt soe. Üle platsi säravad keskealised kaunitarid – paar väga ilusa võraga atlandi seedrit... Kui välja arvata sihvakas observatooriumi-torn, siis ei erine maja naabruskonnast kuidagiviisi. Jules Verne elas selles tagasihoidlikus punasest tellisest majas pea 18 aastat kuni XIX-XX sajandivahetuseni. Siin, pisikeses stuudio-kabinetis kirjutas ta mitmed oma kuulsaimatest teostest, ammutades inspiratsiooni oma rohkem kui 12000 teosega raamatukogust. Ega ausalt öeldes siin midagi silmipimestavalt erilist näha ei ole  – üks haritu inimese kodu nagu kodu ikka. Pigem teadmine, et saan panna kaardile punkti, kus elas mu poisikesepõlve lemmikkirjanik nr 2. Nr 1 maja Hindheadis Surreys ootab alles oma punkti panekut...

 

Amiens katedraal

| Üles |

 

Lux nova

| Üles |

 

Ilus!

| Üles |

 

Amiens

| Üles |

 

Maision de Jules Verne

| Üles |


 

St Pierre en Port

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

...Tunnid läbi põhurullidega pikit' kuldsete kõrrepõldude, mille vahele on peitu pugenud külakesed majakestega, mis on kuidagi väga tuttavad Asterixi koomiksist. Neid tekib teele küla küla järel ja ükshaaval, küünide ja elamutena. Sellest võib järeldada, et mingil hetkel olemegi Normandias. Seda võib arvata ka viitadest, mis suunavad siidritalude poole. Keeran otsustavalt autonina ühe sildi alt sisse. Mõnesaja meetri pärast leiame end kruusastes traktorijälgedes talutee pervel, mille kõrvast muruplatsi piiravad noodsamad triibulised Normandia vahvärki hooned. Neist suurima ees, päikeselaiku tõstetud aialaua taga, istub väike seltskond (ilmselt talu omad inimesed või head tuttavad) ja... mekivad siidrit. Astume poolkõhklemisi laua juurde, et elu uurida. Proua naeratab ja teatab, et ei räägi inglise keelt. Sellele järgneb minu poolt selgitus nagu ühes vanas heas Eesti siidrireklaamis...


"Cidre!"...


Mõne hetke pärast tuuakse kusagilt majasügavusest higine siltideta pudel. Perenaisel on tükk tegu selle avamisega - jook on kenasti maha jahutatud. Kuldne paksult õunte järgi lõhnav jook maitseb imeliselt – mitte ülikuiv, kuid mitte magus, kergelt mõrkjas ja muidugi ideaalsel serveerimistemperatuuril. Hinnaklass ei ole kohaliku supermarketiga võrreldav – pudeli eest küsitakse 3 eurot, kuid ka joogi maitse ei ole supermarketis pakutavaga võrreldav (tagantjärgi tarkusest võib öelda, et see ongi keldrisiidri hinnaklass...). Hea! Palun peale esimest klaasi proual seda hääd andi Cernunnose salvest pooltosinat pudelit lisaks tuua. Ma tegelikult ei tea, mis jumal keltidel siidritegu käsutas, kuid kui siider peaks olema põllunduse produkt, siis on see jook vähemalt osaliselt tema valitsemisalas küll. Kuniks proua keldris siidrit kaevab teeme meie jaoks avatud pudelile päkad silma – esiteks see on free ja teiseks – miks lasta heal kraamil tühja soojaks minna.


Oleme sattunud põldude vahele tähtsal hetkel – kus vähegi veel vili võtmata, käib kibe töö, kuigi on laupäeva õhtu. Erinevalt igasugusest teenindavast sektorist ei saa talumehed sotsialistid olla ning peavad omi tööpäevi mitte ametiühingu, vaid Luguse (tema on siis teine kohalik jumal, kes käsutas Päikest – nagu ma täna olen targemaks saanud) kalendri järgi seadma. Siin-seal jäävad silma punakaks kiskuva taeva serval taas nood imelised vahvärk-majad, mille laadseid ma varem ei ole kohanud, õigemini ei ole osanud ilmselt tähele panna. Selline tihedatest püstistest lattidest koostatud sõrestik on iseloomulik just Normandiale, eelkõige selle ajaloolisele südamele – Pays d Auge'ile (so siis peaasjalikult pragune Calvadose ja Orne piirkond). Puitsõrestikust karkass täidetakse tavaliselt savi (või savi ja purustatud õlgede seguga) või savipätsidega. Reeglina täidetud osa lubjatakse valgeks, puiduosa on naturaalne või mustaks õlitatud-tõrvatatud. Must-valge triibutuse lõpetab tumedast kiltkivist või harvem punasest savikivist katus. Imposantsemad on vanemad hooned, kuid sageli ka kõrvalhooned, mille puitkarkassis ei ole kasutatud ühemõõdulist saematerjali vaid puitu, mis parajasti käepärast: iga post, nurgadiagonaal, sillusetala vonkleb ja keerutab omasoodu. Vanemate majade seinad on aja jooksul vajunud: mõni sein kallutab end veidralt tee kohale, mõne seina osa kumerdub väljapoole, mõni sissepoole, väikeseruuduliste akende read ujuvad seinal samamoodi üles-alla, ette-taha. Fermee ornee... – egas muidu ei laenatuks näpuotsaga noid motiive Marie Antoinette rõõmuks Versailles's Hameau de la Reine ehitamisel...


Peale paari tundi võiduajamist kombainide ja tuubil heinapalle täis kärusid vedavate traktoritega jõuame le Pays des Hautes Falaises 'i – ehk siis eesti keeli Kõrge Kalju Maale. Sellest esimese mulje saame Fecampis, küll mitte vaadetega kaljudelt vaid passimisega staudes (ok, siin riigis siis embouteillage'ides – kellaag on vist selline). Viimased kilomeetrid enne Fecampi laskub tee serpentiinina kõrgest kaldaastangust mere äärde. Meie ees seilab enesetapjalikke kurve võttes veider kolmerattaline asi – esiots näeb sel välja kui Ford T-l, taga on vaid keskel üks ratas ja kogu see sõiduriist näeb tagant välja nagu I ilmasõjaaegne pommitaja, mis peale hädamaandumist on kaotanud tiivad. Selleks, et sälkoru teisele servale saada, aga kõik siinsel pankrannikul asuvad linnakesed asuvad vähem või rohkem mõne jõe poolt panka uuristatud orus, kulub üksjagu aega. Lõpuks, kui oleme õnnelikult miljonivaatelise kämpa väravas, selgub, et kõik kohad on täis. Isegi see variant, et jätame auto värava taha ja paneme telgid lihtsalt kusagile vabale maaribale ei tule kõne alla. Küll on retseptsioonis taadil palsam hädaliste jaoks valmis varutud:


- Minge Saint Pierre en Porti, seal on kämping. See kuulub mu sugulasele ja seal on vabu kohti, ma just küsisin. See on väga kena küla, uskuge mind.

Mõeldes sellele, et siider lihtsalt pagasnikus asjata veel pisut aega soojenema peab ei ole mõnus, kuid mis teha. Veel paarkümmend kilti siis.
 

Camping Les Falaises on avatud, kohti on. Saame telgid kenasti püsti päikeseloojanguks. Kui kämpa rahvusvaheline melu välja arvata, siis oleme sattunud üsna vaiksesse kohta... St. Pierre en Port ei paista millegagi silma – lihtsalt üks küla La Côte d’Albâtre'l – nii kutsutakse seda kunstnike hulgas hinnatud ligi 130 km pikkust pankrannikut Dieppe ja Etretati vahel. Alabastri rannik on tabav nimetus – mingi geoloogilise sündmuse käigus rebiti Britannia mandrist lahti, mille tulemusel tekkis mõlemale poolele mitmekümnemeetrine maaliline "valgest kivist" pankrannik. Valge värvuse andvat kaldakaljule kaltsiit, kriit ja kips...
Meie esimese tutvuse käigus näeme pangakaljusid hoopis punasena St. Pierre en Port asub kaldakalju peal, platool, mida siinkandis hüütakse le Pays de Caux (Caux – kriit).

 

Plaan süüa külakese ainumas restos õhtust lastakse kõrtsu jõudes kohe põhja – ui musjöö, kahjuks on köök juba suletud. Mida paganat, kell on alles üheksa õhtul! Pettunult ja näljasena teeme otsuse minna rannikule päikeseloojangut vaatama. Kõhutunde toel leiame serpentiini kalju jalamile ja ühel hetkel oleme päral kitsukesel klibusel rannal. Tuult on parajasagu, õhusooja pakun, et mitte üle 15 kraadi – jope kaasavõtmine tundub olevat tark tegu. Sellest hoolimata hullab paar kohalikku lapsukest ennastunustavalt lainetes, papake sulejopes kaldal ootamas. Pistan näpu vette - tundub nagu meie tiigis aprilli lõpus... st külm. Ent vaade on majesteetlik: valkjas kaldakalju, mille päikeseloojang punaseks maalib, rippumas pea kohal. Oleme väikeses abajas – kalju kaardub selle ümber tekitades mulje justkui hiiglaslikust koopast. Koopa "lael" kügelevad pisut allpool tähti mõned majakesed, mille ehitajad need, arvatavasti puhtalt mängurõõmust, sinna allavarisemist ootama on pannud... Jääme sinna, kuniks saabuv pimedus tagasiteele sunnib...
 

Asterixi stiilis majakeste vahel

| Üles |

 

Les Falaises

| Üles |

 

 

St Pierre en Port

| Üles |


 

Fecamp

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Paneme oma laagri kokku hommikusöögile aega raiskamata plaanides leida midagi hamba alla Fecampist. Juhtub aga nii, et jõuame külateidpidi kohe Cap Fagnet'le ja pargime auto Notre Dame du Salut – siinse vanima pühakoja ja kõigi kohalike meremeeste ning kalurite palvela - kõrvale. Cap Fagnet imelised vaated on need, mille pärast Fecampi vaatama tasub tulla. Ja muidugi palverännakule, kui uskuda legendi, et I saj pKr uhutud siin kaldale viigipuu tüvi ristilöödud Jeesuse verega, mille Joosep Arimatheast, olla selle tüvesse kogunud... Nii otsustame söömaaega edasi lükata ning ette võtta jalutuskäigu mööda kaldakalju-pealset. Kiriku kaljuse neeme tipule olevat lasknud ehitada legendaarse viikingi Rollo (temast ehk saab kirjutada paari sõnaga kusagil hiljem) lapselapselaps Robert (muuseas – toosama Robert oli William Vallutaja isa), tähistamaks laevahukust pääsemist. Fecampi kirik oli üks kolmest, mis kuninga pääsemise eest siinsele rannikule ehitati. Palvela on suhteliselt pisike ning lihtne. Sisse astudes jäävad silma laevade ja meremeeste pildid... Kirik oli varemete järgi otsustades alguses suurejoonelisem, kuid tänaseks on see aegade jooksul pihta saanud ning taandunud algse kiriku idaossa.


Alustame oma jalutuskäiku kiriku tagant mööda kaljuserva Cap Fagnet'st ida suunas. Merele avaneb suurepärane panoraam, Fecampi pisike linnasüda kusagil silmanurgas jääb selle vasakusse alumisse nurka. Heites pilgu piki pangaserva  jäävad silma betoonkoorikud – Hitleri Atlandi kaitsesüsteemi ühe tähtsama kaitserajatise säilmed. Räägitakse, et dzottide, kaponiiride ja taevas-teab-mis-mimetusega betoonmonstrumite vahel peituvat maa sügavuses kilomeetreid tunneleid, maa-aluseid lao- ja meeskonnaruume. Kusagilt siitkandist olevat avastatud terve maa-alune haiglakompleks 80-le patsiendile koos kõige ravitsemiseks vajaminevaga. Kogu see kaadervärk teenindas ja kaitses väidetavalt radareid. Tunnelitesse muidugi niisama kolama möödauitajaid ei lubata, kuid kui viitsiks ja oleks huvi Reichi sõjamasinat seestpoolt vaadata, saaks palgata giidi ja neisse sukelduda. Aga piisab sellestki, et saab ronida paari kuulipildujapesa alla – juba seal, moblaekraani valguses, võib käikudesse eksida. Ümarapalgelised kuulipildujapesad näevad välja nagu uued, eriti seestpoolt. Need peituvad tumehallide kuplitena kavalalt maalilisse kaldaastangusse jäädes mandri poole jääva maisipõllu taustal peaaegu nähtamatuks. Kõik muud betoonkolakad – radarialused, vahitornid jms - maa peal on siiski koledasti pihta saanud ja turritavad rusuhunnikutena astangu kohal...

 
Jalutame pea paar kilomeetrit piki astangut järsaku ning põllu piiril. Taamal paistab üks suuremat sorti betoonjurakas, kuid selleni jõudmiseks tundub, et pole meie rahvas entusiasmi. Teisalt pole Cap Fagnet' peamiseks vaatamisväärsuseks siiski mitte II ilmasõjaaegne prügi, vaid valge, veidralt kihiline kaldakalju, kuhu lained on siia-sinna õõnestanud koopaid ning avausi, mis valgete fantastiliste arkaadidena meenutavad katedraale. Fecampi 110 m kõrgune astang ei ole vahest nii dramaatiline, kui Etretati kaljuarkaadid, kuhu meil plaan lõunaks jõuda on, kuid lauskmaainimese silmale muljetavaldav siiski.


Esimesed kohvikud unises linnakeses, mille ukse taga lõhume, jäävad suletuks. Et mitte raisata poolt päeva kohviku otsimiseks jääme pidama hoopistükkis kogemata teele sattunud mäkis - mitte kaugel Abbaye de la Trinitést – linnakese järgmisest tuntumast vaatamisväärsusest. Valik on pragmaatiline: asutus on avatud ja selle ees vabalt parkimiskohti.

 

Fecamp

| Üles |

 

 Notre Dame du Salut

| Üles |

 

60 aastane betoon

| Üles |

 

Pank

| Üles |


 

Etretat

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Etretati tuntakse La Côte d’Albâtre'l ilmselt kõige paremini tänu kahele hiiglaslikule looduslikule "triumfikaarele" ja nende ees meres turritavale tornikujulisele üksikule kaljule. See koht on võlunud sadu pildistajaid ja joonistajaid-maalijaid. Viimastest rääkides: Etretati kohta lugedes lükatakse ette kohe härrad Courbet' ja Monet'. Monet' maal - Étretat, la porte d'Aval: bateaux de pêche sortant du port - kaunistab isegi randa istutatud d'Avali kaljukaart tutvustavat infostendi.

 
Peaaegu pool tundi tiirutame La Chaudroni küürul 1930-tel ehitatud Notre-Dame de la Garde kiriku kõrval parklas, mis on niiviisi tihedalt täis pargitud, mida meie ägeda uue parkimisstandardi koostajad ei oska uneski näha: kõik mahuvad, ka maasturid, kõik saavad manööverdatud, võib-olla läheb mõnel lihtsalt pisut rohkem aega, kusagile ei ole joonistatud 2,6 m laiusi parkimiskohti. Et oleme sattunud siia riigipühal – 15. augustil peetakse Neitsi Maarja taevasseminemise päeva – siis rahvast on murdu. Tullakse ent siia selleks, et nautida vaadet. Päikesepaistest hoolimata puhub platool üsna jäine tuul. Poeme korraks kiriku nurga taha tuulevarju, Hele otsib kotist siidri ja topsid ning ... plopsatuse saatel soovitakse mulle ilusat sünnipäeva. Ma arvan, et see koht on ilmselt kaunim, kus mul on õnne oma sünnipäeva tähistada olnud. Minu ja neitsi-Maarja terviseks! Siidri kõrvale on hea plaane teha. Silver-Eva tahavad tuulest hoolimata rannas peesitada – all mere ääres on ka oluliselt soojem, me otsustame võtta Helega ette jalutukäigu d'Avali peale ja selle taha.


Linnake ise lebab kaldakaljusse sopistunud lahe kaldal, mille idapoolset otsa markeerib d'Amonti kalju (selle lähedal me siis parkimiskoha leidnud olemegi) ning läänepoolses otsas kunstnike lemmik - d'Avali kaljukaar - oma nõelja paarilisega. Selle taga kõrgub La Manneporte kaar ning pisut eemal veel kolmaski kaljueend, milles samuti haigutab avaus, eelmistest palju pisem ja lukuaugukujuline Pointe la Courtine. Tegelikult võiks matkata veel mõne kilomeetri lääne poole, sest väiksemaid maalilisi koopaid ning neemikuid jagub siin kirjade järgi küllaga. Jalutame linnasüdame eest läbi mööda rannapromenaadi – rand nagu rand ikka, ainult selle vahega, et kohas, kus Gustave Courbet' nägi ümarakaarelist koopaust, valvab ranna üle mustjas ümarakoonuline II ilmasõjaaegne kuulipildujapesa.


Jääme Manneporti eendi taha kaljuservale rohu sisse peesitama. Kõhuli rohul vedeldes üritan minagi pliiatsitega kuidagiviisi seda rannikut jäädvustada. Rohi lõhnab, mesilased sumisevad. Kõik need taimed ümberringi on tuttavlikud: pujud, ristik, maran, tulikad, kortslehed... suurte võsaste laikudena kitsemurakas ja kibuvitsad... Peaaegu nagu suvepäev kusagil Ontika pangal.


Hilisel pärastlõunal leiame ülerahvastatud söögikohtades seas vanalinna serval tagasihoidliku ilmega restorani – La Flotille. Mõte on esialgu vaid kohvi juua, kuid krepid ja galetid naaberlauas lõhnavad nii isuäratavalt, et tellime endalegi. Kuniks meile pannkooke meisterdatakse longin pisut ringi ja leian poekese, mis müütab mälukaarte. Taas on üks mure murtud...


Peale sööki laheneb nõiaväel teinegi mure – leiame Silveri ja Eva ning samast kõrvalt ühe töökorras linna-Carrefouri. Poe niruvõitu vaikus on olemas õnneks kõik vajalik: alla 3 eurone vein, pasteet ja muu hea-parem puhuks, kui Deauvilles, kuhu me õhtuks plaanime end sättida, peaks söögikohaga taas minema nii nagu eelmisel õhtul.
 

D'Amont

| Üles |

 

D'Aval

| Üles |

 

La Manneporte

| Üles |

 

Etretat

| Üles |


 

Pont de Normandie

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Le Havrest ei saa mööda ilma, et tuleks ületada esmalt Le Havre Suur kanal ja seejärel Seine suue. Autoaknast jätab see kõik ühe suure töise ja soise mulje, põldude vahele ära eksinud ookeanilaevad oleks nagu pärit mõnest absurdifilmist. Samas selleks, et see absurdipanoraam tabada, tuleb loovutada 5 euri ja – voila – sõita ühele Euroopa suurimatest sildadest (muidugi omas kategoorias, ehk siis vantsildade klassis :)) – Pont de Normandiele. Sild on suhteliselt uus - ehitati 1995. a. Siinkohal on ehk paslik mainida, et juhtivaks inseneriks oli Michel Virlogeux - sama mees, kelle "süül" on ehitatud ka ligi 12,5 km pikkune Vasco da Gama sild üle Rio Tajo Lissabonis. Lissaboni sild on muidugi tase omaette, ent seegi siin loojanguoranžis trossirägastikus on muljetavaldav ning äge...


Silmapiiri poole vajuv päike annab märku, et Honfleur jääb ilmselt võtmata.
 

Konstruktsiooni ilu

| Üles |


 

Deauville

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Deauville pidavat olema Normandia kauneim rannalinn, õigemini Normandia kaunimad liivarannad asuvad siinkandis ning rannikut pidi edasi lääne suunas. Siit mitte kaugel läänes peaksid olema ka 1944. a Omaha ja kõik need muud Normandia dessandi biitšid... Kaunist rannalinnast ent on meie esimeseks muljeks igal juhul metsik, metsik stau. Ja seda mitte kiirteel, vaid väikestel rannast tulevatel teekestel. Kilomeetrite viisi seisavad autod sabas oodates pääsu järgmisele liiklusringile. Inimesed on tulnud karjakaupa randa nautima pikka nädalavahetust enne suve lõppu ja nüüd on otsustanud korraga koju minna. Mis kellaks öösel see jant siin ära klaarib?

 
Deauvillest tegi tuntud kuurorti Napoleon III poolvend Charles Auguste Louis Joseph de Morny, kes elu siin perifeerias XIX sajandi keskel käima lükkas. Praegune lillevanikutes linnake on turistikas mis turistikas, kuid nunnu oma juugendlike Normandia vahvärk majakeste ja ilusa rannapromenaadiga. Sõidame sealt kahjuks jalga maha panemata läbi, et igal juhul oma kämpasse linnaserval kohale jõuda enne, kui retseptsioon lõpetab.
Sisseregamine läeb meeldivalt. Saame enda käsutusse avara muruplatsi pöetud kõrgete hekkide vahel. Viskame piknikulina maha... Veini ja oliivide edenedes väheneb varsti sootuks soov õhtuks linna restot otsima minna (ka hirmutab siiski nähtud stau). Seda enam, et retseptiooni vastas asub söögikoht, mis küll ei hiilga oma edevuses, kuid mingi menüü ning siider on täitsa olemas ja lubati lahti hoida vähemalt pea keskööni. Peale telkide ülesseadmist võtamegi suuna sinna...

***


Hommikul... See kämpa on mõnus. Eilne õhtu kujunes südamlikuks ja rõõmsaks. Esiteks muidugi seepärast, et õhtusöögi kõrvale improviseerisid tüdrukud salaja supermarketist ostetud šokolaadikoogiga mu tähtpäeva tähistamiseks väikese peo; sain isegi nähtamatud küünlad surnuks puhuda. Sünnipäevalaul tekitas kõrtsu staffis korralikku entusiasmi – härra ilme järgi otsustades oleks ta varsti laulupeole kaasa löönud, kui seda oleks kauemaks jätkunud... Kohaliku kombe kohaselt seest mitte üliküps hakkbiifsteek serveeriti tseremoonitsemata ja garneeritsemata, ent tagasihoidlikust visuaalist hoolimata oli tegu hea ampsuga. Siider muidugi oli õige temperatuuriga... Nii kohvik kui toit jäänuks tegelikult ju keskpäraseks, kui selle ettevalmistamisega poleks toimetanud terve pere; kõik kolm põlvkonda leidsid tegevust, asjalikult meeldivalt ning naeratades. Nautisime ilusat õhtut kuniks ööjahedus ja langev külm kaste lõpuks sundis magamiskotti pugema. Aitäh pererahvale! Ja muidugi spetsiaalne aitäh kallistele reisikaaslastele tordi eest!


P.S. Muuseas täna hommikusöögiks ostet' kohv ning värskelt ahjust tulnud croissantid täiendasid meie Carrefouri-menüüd lihtsalt suurepäraselt.
 

Normandia

| Üles |

 

Deauvillle

| Üles |

 

Nähtamatute küünaldega tort

| Üles |


 

Caen

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Meie tänase päeva naelaks peaks olema Mont Sant-Michel. Kui hommikul arutasime, kuidas tänane päev võiks kujuneda, siis kaalusime esimese stopina Bayeux', Lisieux' ja Caeni vahel. Mind tõmbas Bayeuxi poole sealne kuulus tuhande aasta vanune vaip sõnumitega William Vallutaja tegudest ja katedraal. Tõmbas ka Lisieuxi poole, mis võib-olla oma vaatamist väärt asjadega ei olegi nii eriline, kuid sarnaselt Loudres'ga on see pigem viimase sajandi palverännakute kohaks. Kuigi ma ei ole katoliiklane, ent siiki mingi lummus nois paikades minu jaoks on...  Kuid demokraatlikel valimistel sai valituks  Calvadose piirkonna pealinn Caen. Seda siis peamiselt kahel põhjusel – puhtpragmaatiliselt sobis see tänasesse päeva logistiliselt kõige paremini ning teiseks – Caen oli ju William Vallutaja kodulinn ning Chateau de Caen – tema kants (omal ajal olnud see mingite näitajate baasil Euroopa suurimaks kindluseks; viimase tiitli peale võistlevad muidugi mitmed, kusagilt meenub, et ka Malborki Poolas peeti kas suurimaiks või üheks suurimaist Euroopa keskaegsetest kindlustest). Pealegi lubasid värvilised bullad linnuses ägedat ürdiaeda ning põnevust tekitasid ka lossis paiknevad Normandia muuseum ja kunstimuuseum...


Oleks üleliigne siinkohal ümber jutustada karismaatilist William Vallutaja lugu – mõni aasta tagasi ilmus eesti keelse tõlkena David Douglase "William Vallutaja. Normannide mõju Inglismaal", millest saab väga hea ülevaate kuninga (tuntud ka kui William the Bastard – ilmselt hüüdnimi siis pigem sakside vaatevinklist, mida nii kaunilt edastab Walter Scott "Ivanhoes") elust ja tegemistest. Lihtsalt suure kuninga kindluse väravast sisse jalutades tasub ehk mainida, et sündis mees Caenist mitte kaugel Chateau de Falaises. Tema põhikantsiks oli aga Caeni kindlus. Caenis ta ka suri, kabelikeses St Etienne kiriku lähedal ning, St Etienne'i, on kuningas ka maetud...


Caeni sissesõidul ootame "lahtikeeratud" silla ees, et lasta läbi kanalile kogunenud madalapardaliste jõepargaste karavani. Linn on pika nädalavahetuse järgselt üsna vaikne, võiks öelda, et isegi inimtühi. Parkimiskoha leidmisega praktiliselt kindluse värava ees ei ole mingit probleemi - oleme sel hommikutunnil seal ainsaks autoks. Porte des Champsi – linnuse tänini säilinud ainsa värava juurde - viib üle laia ja sügava (tänaseks kuiva) vallikraavi moodne sild. Väravaehitis on uhke ja muljetavaldav, igati sobiv prelüüd suure kuninga kindlusele. Astume väravakaare alt läbi ja... satume hiiglaslikku parklasse... Kuidagi sõnatuks võtab. Kindlust sellisena, nagu veebist lugedes oli ettekujutus tekkinud, ei ole! On vaid jupikesed tornijäänustest ning linnuse uhke alusmüüri vare, mille võimsusest saab tegeliku pildi hoopis vanalinnast vaadates. Ent süüvides ajalukku saab selgeks, et olnuks ka sinisilmne palju muud oodata -  chateau sai kõvasti pihta juba 100 aastases sõjas ja hiljem revolutsiooni käigus. Mis sellest veel terveks oli jäänud, pommitasid puruks liitlased 1944. a. Ühesõnaga - tegemata kodutöö... Teeme tiiru konserveeritud müürijuppidel. Võib vaid aimata kindluse ümmarguste nurgatornide aluste järgi, kui ulatuslik siin see kompleks tegelikult võis olla. Aga ega midagi muud ei adu. William Vallutaja enda maja aset markeerib kiviplats murus. Lohutust pakuvad restaureeritud St Georges'i kabel ja loomulikult ilusas romaanikas omaaegne "maksukogumise peakorter" – exchequer. See viimane iseloomustab piltlikult William Vallutajat väga hästi - tema ilmselt suurim mõju Euroopa valitsemiskultuurile oli süsteemsus, eriti aga rafineeritud maksukogumise süsteemi juurutamine.

 

Chateau de Cean

| Üles |

 
Exchequeri uks on avatud. Sisse astudes leiame end avarast pikast ruumist, mille põrandale heidavad värvilisi valguslaike ümarkaarelised vitraažaknad. Tagasihoidlik dekoor – niipaljukest kui seda alles – on mõnusalt robustne, kuid romaanikale omaselt ilus oma lihtsuses ja rohmakas puhtuses. Katusekonstruktsioon on loomulikult restaureeritud või pigem vana järgi tehtud uus – jämedad tahutud sarikad ja pennid annavad ruumile omamoodi arhailise võlu. Mulle siin meeldib. Boonusena on seintele üles riputatud Francois Levalet aerofotode näitus Normandia keskaegsetest linnusevaremetest. Terve seinatäis on ülesvõtteid Caeni linnusest ja kirikutest. Õhupiltide järgi näib Caeni linnusevare välja hoopis imposantsem, kui mõni hetk hiljem krudiseval kruusal jalutades.


Pisut hiljem jääme müüririnnatisele silmitsema linna panoraami. Majakatena paistavad ühtlasest katusemerest St Etienne, St Sauveur du Marche ja Püha Nikolause kirikutornid. Ülejäänu tundub segapuder vanast ja XX II poolest... Linnale anti 1944. a liitlaste pommirünnakutes kõvasti hagu. Kui uskuda turismiinfot, siis vanalinna kui sellist peale seda praktiliselt alles ei ole. Ka St Etienne - Vallutaja viimne puhkekoht - on pisut pihta saanud... (märkus poolteist kuud hiljem: jeerum küll - St Etienne väärinuks palju lähemalt vaatamist!) Silmanurka jääb esiplaanil Musée des Beaux-Arts de Caeni kuubiline siluett. Kuigi ekspositsioonis peaks olema üksikuid pilte päris tuntud meistritelt eriti XVII sajandist, siis kiire arutelu tulemusena võidab taas demokraatia, st otsus siin ja praegu muuseumitesse mitte minna. Kahju pisut... Seejuures Normandia muuseumi vahelejätmine on tegelikult ootuspärane, sest  põgusa luure tulemusel selgub, et enamus infost on prantsusekeelne ja seega harimata inimestele arusaamatu.


Kiidetud keskaegse aia põhimõtetel rajatud ürdiaed Normandia muuseumi kõrval valmistab pigem pettumuse. Minu ettekujutus keskaegsest aiast muidugi põhineb Albertus Magnuse ideestikul ja nende ideede visanditel, mistõttu moodne tõlgendus sellest tundub kuidagi jaburana. Seda enam, et ka lahendus ise tervikuna pole ei ideelt ega teostuselt teabmis heureka. lisaks on nirusid taimi pisut hõredalt ning osad neist õnnetukestest ka poolkuivanud.
 

Porte des Champs

| Üles |

 

Linnuse õu

| Üles |

 

Exchequer

| Üles |

 

Eglise Saint Georges

| Üles |

 

Caen

| Üles |

 

St. Etienne. Francois Levalet näituse foto

| Üles |


 

Chateau du Balleroy

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Chateau du Balleroy võtab vastu mõnusa päikesepaiste ja soojusega. Jätame auto koogilõhnalisse parklasse väikese boulangerie kõrval andes endale sisimas lubaduse pärast lossi üks koogiamps teha.

 

Chateaut du Balleroy ei ole valikus juhuslikult. Balleroy koha ostis vana kiriku kõrvale (see on muuseas tänini pargi kõrval täiesti olemas) Jean de Choisy – mees, kes Henry IV õukonda veiniga varustas. Tema poeg, Louis III õukonnas pisut tähtsama ninana, palkas 1632. a tööle tollal suhteliselt tundmatu Francois Mansarti. Mansart kujundas keskaegsest ehitisest kompaktse varabarokse kompleksi, mille keskmes asus praeguseni muutumatult säilinud peahoone ja selle ees ühekordsed tiibhooned, mis moodustavad auhoovi. Traditsionaalselt säilis vallikraav peahoone ümber nii, et loss jäi justkui saarele, kuid selle ette, kõrvalhoonete vahele, tekkis avar cour d honneur ning peahoone taha, üle kanali, sümmeetriline regulaarne aed. Rõhutatud oli tsentraalne telg ning hoonestuse ja aia telgsümmeetriline lahendus, mis tollases prantsuse aiakunstis oli uudne. Seetõttu peetakse Balleroyd prantsuse klassikalise barokkaia prototüübiks; Le Notre, töötades hiljem Vaux le Vicomtes koos Mansartiga, arendas seda ideed seal juba edasi. Ja võib-olla on Mansartil ka Vaux' aedade kujundamisel olnud palju suurem roll...

 

Chateau du Balleroy

| Üles |


See on lühidalt siis stoori. Praegune Balleroy aed on aga hea näide sellest, kuidas aeg ja maitsed kogu algse peapeale keeravad. Kui täna jalutada lossi ümber, piirdub regulaaraed peenardega maja ees. Ülejäänu võtab enda alla mastaapne inglise stiilis park. Barokkpark oma alglahenduses on kadunud, jäänud on vaid esifassaadivaade ja hoonestuse paigutus. Süüdi on taas revolutsioon, mille barbaarsustes kannatasid hooned ja parkki. Peale revolutsiooni laskis tollane omanik (muuseas, mõis kuulus kuni 1970. aastani Choisyde perekonnale, 45 aastat tagasi müüdi see Forbesele – kes too mees on, ei vaja vist eraldi selgitamist) pargi ümber kujundada inglise stiilis. XX sajandi algul korrastati kompleksi Henry Duchene kavandite kohaselt, mille järgi ehitati cour d honneuri Le Notre disaini eeskujudel hoopis sümmeetrilised parterid. Nii kadus avar taimestuseta auhoov ning tekkis hekkaed, mille asukoht tekitab sisse astudes päris palju küsimusi. Muuseas, Duchene poeg Achille käis peisažistina isa jälgedes ning on XX sajandi I poolel teinud väga paljudele barokk- ja renessansskompleksidele, sh Vaux le Vicomte, Chateu de Sassy, Blenheimi palee, Chateau de Langeaise jne, restaureerimislahendusi lähtudes Le Notre kavanditest ja disainikeelest. Oma karjääri lõpul oli ta seisukohal, et suured sinivereliste lossi- ja aiakompleksid ei ole XVIII sajandil loodud viisil tänapäeval enam elujõulised ja vajavad säilitamiseks lihtsamaid ja vähem hooldusmahukaid lahendusi... Tema raamat Les jardins de l'avenir võiks meie mõisaarendajatele ses suhtes mõnikord valgustavaks teejuhiks olla.

 
Jalutuskäik Balleroy aedades on arvatavasti üks selle reisi tipphetki. Esiteks muidugi ilm – tuulevaikne sulnis päikesepaiste. Kuid põhiosa sest fiilingust loob pitoreskne park lossi taga. Mitte liiga hooldatud, kuid parajalt, et end hästi tunda, vaated nagu Stowes või Roushamis. Valgest marmorist Artemise või mingi muu jahilise silueti taustal rohtukasvanud tee lõpetusel kullendab kõrrepõld värskelt veeretatud heinapallidega. Puudub vaud lammaste määgimine või lehmakellade helin, kuid karjaaedade ja kaugemal vilksatava elektrikarjuse järgi võib arvata, et pudulojused ei ole siin pargis tundmatud. Leian ühe tamme alt pingi – kokku klopsitud kaks pakku ja laud, midagi sellist mäletan vanaema juurest kuuri kõrvalt. Pingil istudes avaneb suurepärane vaade üle niitmata lillelise muruaasa tellispunasele lossile. Võtan pliiatsid. Hele viskab kõrvalpuu alla rohule sirakile ja jääb varsti nohinal tukkuma. Lihtsad asjad siin ilmas on parimad...

 
***
Kui mõnda suvalisse poodi astuda, siis sageli ei ole enam tänapäeval vahet, mis maal olla – universaalsed ja üleilmsed asjad on neelanud liiga sageli kohaliku omapära. Ent koogipood kusagil Prantsusmaa perifeerias ei ole päris selline pood. Sisse astudes lööb ninna muidugi lõhn – mmmm – šokolaad, karamell ja vanill... Ja siis vaade lettidele! Kui külmkapi alumiselt riiulilt paistvad Fanta purgid välja arvata, on siin kõik ehe ning kohalik. Võib-olla pisut rõhutatult...eee... "pitsiline", väljapeetud ning ajatu. Koogipoe jaoks sobiva olemise ning kehaehitusega nooremapoolne härra pakib tellitud koogid kiirustamata mõõdetud liigutustega elegantsetesse karpidesse, kusjuures iga koogi ümber läheb omaette võipaberist monogrammiga kotike. Kui avaldame arvamust, et pole vaja - nagunii pistame ukse taga maiuse kohe põske, ei morjenda – lihtsalt nii peab olema, nii on kombeks. Istume üle tänava muruplatsi serva pingikesele laskmaks kookidel hea maitsta. Minu ekleer igatahes on ülim, kuid teiste ohkimisest võib järeldada, et ega nendegi rullid, pallid ja sarved ebaõnnestunud ole. Pidusööming lõpeb alles peale seda kui oleme poele teinud peale teisegi ringi.


- Jah, palun ekleer, kuid seekord šokolaaditäidisega...
 

Cour d honneur

| Üles |

 

Balleroy Arkaadia

| Üles |

 

Park

| Üles |

 

Tuvila interjöör - omal ajal koduks 50000 linnule

| Üles |

 

Boulangerie

| Üles |


 

Le Pommeray

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Ühes järjekordses külakeses keeran auto otsustavalt parklasse sildi all, millelt võib lugeda:
 

"CALVADOS, POMMEAU, CIDRE. La Cave du Pommeray"

Mõeldes järgnevate päevade logistikale on selge, et loodetud visiit "päris" calvadose tehasesse ei saa teoks – teelt kõrvalepõige kodus välja valitud viinakööki ei ole ajaliselt võimalik. Seepärast otsustame õnne proovida siin.


Hooned ja õuepealne on tagasihoidlikud – selliseid maju ja kruusaseid poolauklikke tolmuseid õuesid võib siin näha igal pool. Ka kõrvalhoone, millest on ehitatud maitsmisruum, pole midagi erilist ei seest ega väljast. Lahke daam leti taga ei oska muidugi väidetavalt sõnagi inglise keelt, kui ta palub märkide keeles oodata ning kaob taharuumi. Mõne minuti pärast küüditakse meie juurde vanem pikem härra, kellel keeleprobleemi ei ole. Peatselt selgub, et oleme sattunud pisikese tootja juurde, kelle ca 1 ha õunaaiast saadud ubinatest villitakse ca 2000 pudelit siidrit, pommeaud ja calvadosi. Sortiment ei ole suur: siider kuiv ja poolkuiv, calvados 3 aasta vanune ja 10 aasta vanune ja siis mõned haruldasemad vanused pealekauba ning pommeau – õuna või pirni oma. Vanahärra ei ole väga paljusõnaline, kuid selgitab siiski lahkesti kui küsida midagi. Kui soovin pisut rohkem teada tootmise kohta, näitab ta mulle fotolt puskariaparaadi moodi masinat autokärul ja ütleb, et sellega tehakse calvadosi, muude asjade jaoks on press ja vaadid. Näha? Hmm vaadata neid kahjuks ei saa (ja, õlgu kehitades – mida seal olekski nii vaadata).

 

Samakamasin koos La Cave du Pommeray praeguse omaniku äiaga

| Üles |

 
Calvados on nagu calvados – mulle meeldib selle lõhn ja maitse, kuid pole nii suurt kogemust, et suuta anda mingeid "asjalikke" hinnanguid. See, mida siin antakse, tundub hea. Siidriteemal tekib meil Helega maitse üle igipõline vaidlus – kas parem on kuivem või vähem kuivem. Mu meelest on kuiv küll väga hea – palun mõned pudelid kohe kaasa pakkida. Minu jaoks on ent avastus pommeau. Eks seda ole tegelikult saanud mingitel üritustel ja kellegi reisipiltide vaatamisel mekkida, kuid kuidagi kahesilmavahele on see jäänud. "Anmetlikult" võib pommeauks nimetada vaid Bretagnes või Normandias (vastavalt siis Pommeau de Bretagne või Pommeau de Normandie) toodetud jooki (sarnaselt kui päris calvados tuleb vaid Normandia Calvadose piirkonnast). Olemuselt on pommeau noore calvadose ja toore õunamahla segu. Segu tegemiseks vajatakse värskelt pressitud filtreerimata ja pastöriseerimata õunamahla ning 1 aastast calvadosi. Viimast segatakse mahla sisse nii, et tekiks 15...18 vol alc segu (ehk siis klassikaliselt mahus 1:3-le). Edasi läheb jook tammevaatidesse laagerduma vähemalt kaheks-pooleks aastaks. Kui taadillt seepeale küsin, kas vaadid on ekstra pommeau jaoks või kasutatakse nt vanu calvadose vaate vms, vastab härra ausalt, et ta ei tea – tema sai oma vabriku äialt päranduseks koos vaatidega. Need on tammest ja neid on mitmeid põlvi kasutatud pommeau tegemiseks. Kust nad tulevad – ei tea ja pole vahet... Kui õunamahla derivaadid on degusteeritud, valab härra välja ka pirni pommeau. Pole paha, kuid õuna-versioon on kuidagi kodusem; tegelikult väga maitsev, pirni oma tundub kuidagi metalsem ja võõram. Mekin veel ja tellin ka (õuna)pommeaud kaasa mõned pudelid.
***
Kümnekonna kilomeetri pärast teeme spontaanse otsuse panna end teeäärsesse kämpasse hakkama enne Mont Sant-Micheli minekut, et saaks õhtut rahulikult võtta. Peale paari rumalat, kuid õnneliku lõpuga intsidenti, mis veelkord tõendavad, et kui oled roolis, ei maksa alkohoolseid jooke degusteerida, jääb silma Camping Mont Saint-Michel. Keerame sisse. Kohti on. Niisiis - paneme telgid üles.
 

La Cave du Pommeray

| Üles |


 

Mont Saint-Michel

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

UNESCO lehelt võib lugeda:
"Perched on a rocky islet in the midst of vast sandbanks exposed to powerful tides between Normandy and Brittany stand the 'Wonder of the West', a Gothic-style Benedictine abbey dedicated to the archangel St Michael, and the village that grew up in the shadow of its great walls. Built between the 11th and 16th centuries, the abbey is a technical and artistic tour de force, having had to adapt to the problems posed by this unique natural site."
 

Mont Sant Michel

| Üles |


Mont Saint Michel on üks eriline saar Normandia põhjarannikul, Couesnoni jõe suudmes. Oleme jõudnud seega Normandia läänepiirile, sest jõgi tähistab ajaloolist piiri Bretagne ja Normandia vahel. Seepärast on saarel läbi ajaloo olnud oluline militaarne tähtsus – seal asus gallide kindlus kuni roomlaste tulekuni ning hiljem võtsid kindlustused üle frankid. 100 aastasest sõjast  II ilmasõjani välja on saarel olnud igasugustes sõdimistes oma tähtis koht täita – paradoksaalselt on see aegade jooksul aidanud kaasa Mont Sant-Micheli praeguse võluva atmosfääri tekkele. Ent kindlustuste ilu pole siin siiski peamine, vaid pühakoda ja klooster, mis juba rohkem kui 1300 aastat on kõiki neid fortifikatsioone suunanud ja mõtestanud omatahtsi kõigi nende kunnide ja kindralite ambitsioone väga märkamata... 


Saare tähtsaim osis on niisiis kiriklik – kloostrikompleks kirikuga saare keskel, mäekese tipus. Räägitakse, et 708 aastal tulnud taevast peaingel Miikael ja käskinud kohalikul kirikupeal, so siis Avranchesi piiskopil, ehitada saarele palvela. Pühamees ei olnud küllalt tragi ja peaingel oli sunnitud end talle meelde tuletama. Kolmandal korral märgiks, et peaingliga ei jamata, põletas pahane tiivuline laisa piiskopi pealuusse näpuga augu. Seepeale, 709. aastal, alustati lõpuks ehitusega. Piiskop sai pühakuks ning maeti palvelasse. Tema auguga pealuu peaks olema kuulu järgi tänini vaatamiseks üles pandud Avranches St Gervais katedraalis... Kurjad keeled räägivad, et peaingel siiski ei tapnud meest, vaid auk tekkis käpardist kondisaagija tehtud trepanatsiooni tagajärjel ning põhjustas sellega pühamehe surma... Oli kuidas oli, ent palvela rajati, selle juurde kasvas pikapeale mõjuvõimas klooster ja väike linn. Sündmus pealuuga (eeldan, et selle müstilisem versioon) andis piisavalt alust tuhandetele võtta ette palverännak saarele. Saart lahutab maismaast ca kilomeetrine madal meri, millest mõõna ajal saab jalgsi praktiliselt kuiva jalaga läbi. Ent paljud palverändajad pole aegade jooksul osanud arvestada kiire tõusuga, mis on ilmselt väga paljudele neist saanud saatuslikuks.

 
Saarele rajatud benediktiini ordu klooster laienes ning täienes, ühes sellega ehitati ja täiustati ka hooneid. Nii võib peale saart ümbritsevate mitmest ajastust pärinevate kindlustuste ja keskajahõngulise tillukese vanalinna nautida mitmetasandilist kloostrikompleksi, millest leiab kihtide viisi suurepärast romaani ja gooti arhitektuuri lõpetades pritsmetega hilisemast ajast, mil 1500-tel sai Mont Sant-Michelist Püha Miikaeli Ordu peakorter ning revolutsiooniajast, mil 1791. a muudeti saar mõnekümneks aastaks vanglaks... Revolutsioon sai otsa, kuid vangla jäi. Barbaarsus suleti alles 1863. a Napoleon III poolt ja tagastati kirikule. Praegugi toimib saare kloostrikompleks kloostrina – muidugi niipaljukest, kui igapäevane turistidehord (aga see on metsik) seda toimida laseb... Kloostrikompleksi ümber keerdub pisike vanalinn, kus omal ajal elasid ülikud ning mille praegu on vallutanud nännipoed, kiirsöögikohad ja paar hotelli. Allservas oli ruumi kasarmutele. Väljapoole linnamüüri jäid kalamehed jm alamrahvas.


Täna pääseb saare juurde autoga, kuid mitte iga möödasõitja. Turistid saavad jätta oma käru mitme kilomeetri kaugusele hiiglaslikku parklasse. Parkla laiub poldril, selle ümbrus on kujundatud päris lahedalt ökodisaini võtmes. Sirgete asfaltteede serva istutatud puuridade vahel laiub looduslik aas. Põnevalt lahendatud külastuskeskuse juures asub muuseas spetsiaalselt Mont Sant-Micheli teenindamiseks tarindatud busside "pesa". Bussidel asub juhikoht mõlemas otsas – nii pole vajadust neid ringi pöörata. Jõuame vaevalt parklast paviljonide juurde, kui ühe bussi juurest juba viibataksegi.
Imposantne Mont Sant-Micheli iseloomulik siluett, mis tipneb Miikaeli kiriku tornikiivriga, hakkab paistma juba kaugelt üle väljade. Otse värava all seistes muutub kompleks kuidagi väiksemaks, meeletu melu butiikide ja fastvuudi lettide ümber nõuab kogu tähelepanu. Sukeldume õlg ees ning vaheldumisi "sorrit" ja "äkskjüsmuääd" pobisedes kitsukesele mäest üles rühkivale tänavale. Mida ülespoole, seda rohkem tekib inimeste vahele õhku, kloostrivärava turvakontrolli jõudes võib silmapiirini kokku lugeda juba vaid paari tosinat inimest.


Alustame Miikaeli kiriku ümarkaareliste arkaadide varjust liikudes edasi korrushaaval läbi hämarate kabelite, valgusküllaste palvelate, põletavalt leegitsevas gootikas ristikäigu, mööda suureastmelisi kivitreppe ning tuhandeist jalgadeist siledaks lihvitud põrandaid, kohates paari elusat munka ning paarisada turisti. Akendest ja sepisväravatega suletud ukseavadest avanevad vaated merele ja jõesuule, vahepeal avastame end silmitsi salajase roosiaiaga... Kloostri merepoolne, elupuude, pukspuu ja luuderohuga palistatud külg üllatab oma massiivsuses ning suurejoonelisuses. Just hetkel, kui päikesest üleujutatud kirjutamise saalis, kus kohalikud Läti Hendrikud omi ürikuid produtseerisid, hakkab silinder- ja roidvõlvidest mürgistus tekkima, satumegi kohustuslikku šoppi ja oleme taas linnas. Kloostri sissepääs on vahepeal suletud ning päike laskunud horisondi lähedale. Linn on vähem lärmakas, enamus aukus silmadega väsinud maadeavastajaid on kogunenud välikohvikutesse enne transfeeribussile minekut hinge tõmbama. Meie rahvas tahab minna avastusretkele mööda kaitsemüüri välimist külge ümber saare, mina otsustan skitsida...
 

Mont St Micheli "shuttle-wagon"

| Üles |

 

Bussiaknast...

| Üles |

 

...ja bussi akna tagant...

| Üles |

 

Cuesnon

| Üles |

 

Alllinn

| Üles |

 

Miikaeli kirik

| Üles |

 

Kloostrimüüride vahel

| Üles |

 

Peaingli karistus

| Üles |

 

Parkimisala ökodisain

| Üles |


***

Lunastanud loojangul parkimispileti (12,5 eurot!), võtame suuna oma kämpakülakese poole hinges kartus, et järsku on taas kõik söögikohad suletud. Aga – ei ole. Leiame juhuslikult kätte sattunud materjalist kokkuklopsitud pereäri, kus pakutakse häid karpe ning imehead (i-m-e-h-e-a-d!) siidrit. Laskumata pikka kirjeldusse eklektilisest interjöörist ajutise katuse all tahaks öelda vaid seda, et arvatavasti teeks meie Terviseameti kontrolörid siin kollektiivse enesetapu. Aga kõrts on täis kohalikke, enamus tellivad tahmunud pangega karpe, mida kannab lauale pereäri noorim liige - Frodo näoga linalakk noorsand... Õhtu motoks kujuneb konkureeriva söögikoha tahvlile kirjutatud mõttetera:

Frites = French fries = French-fried potatoes = chips.
 

***


Turvameeste agressiivne sekkumine teeb kahjuks selleks õhtuks külastajatele juba suletud kämpabasseini juurde pääsemiseks üle aia ronimise küllaltki ebameeldivaks. Lahkume väärika galopiga oma telkide suunas... Seega kerge dušš, tuduklaas veini ning telki linade vahele...
 

Moules+frites

| Üles |


 

Domfront

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Ühel hetkel jõuab kätte aeg lõpetada hommikune piknik ning end taas teele pakkida. Midagi ei ole teha, peame autonina tagasi ida poole pöörama – tänasest alates on suund taas kodu poole. Arutelu valikust Bagnoles-de-l'Orne kuurorti või Normandia Šveitsi ja Camembert' vahel lõpeb otsusega viimaste kasuks.

 

Camping Mont St Michel. Hommikupiknik

| Üles |


Vahvärgis Domfront kerkib teele ootamatult. Tee teeb pöörangu ümber ümarkaarelise Notre Dame de l'Eau juhatades meid järgneva sirge lõpuks vanalinna väravasse. Domfront on üks noist maalilistest külakestest-linnakestest siin ja sealpool Normandia Šveitsi, milles võib kiire peatuse teha. Erilist ajaloolist sära sel kohal ei ole, ent see-eest on säilinud paljuski traditsionaalne linnapilt. Mingit kindlat plaani pole. Teen ettepanku kolada lihtsalt vanalinnas, et leida mõni kohvik. Leiame aga hoopis midagi sootuks põnevat...


Saint-Julieni kirik avaneb pisikesele kohalikule Vabaduse väljakule, mille teist serva markeerib Du Bar Normand - romantiline vahvärk-stiilis hoone, milles asub lihtsalt joomakoht. Hoonet vaadates on selge, millest sai inspiratsiooni (René) Goscinny Asterixi lugude piltidele taustu joonistades... Kui Domfronti kuugeldada, siis Domfronti kohta leiab just enim fotosid sellest sellest kõrtsust. Meie saabumisel on koht veel suletud, sestap läheme uudishimust kirikusse. Kiriku fassaadid on tagasihoidlikud, tegelikult ajatud. Jäädes silmitsema ornamente ning kuusnurgal põhinevaid kiviseid seinakaunistusi kerkib silme ette Tallinna Krediidipanga hoone või Riigikogu saal... Sisse astudes saab aimdus kinnitust. Kuid millisel moel!  Kui silmad kirikus hämarusega harjuvad, lööb esimene mulje pahviks – nagu oleks sattunud Hagia Sofia taskuväljaandesse. Võlvjas suur ruum kolme pisut väljasopistuva kabeliga (need viitavad põgusalt kiriku ladina risti kujulisele põhiplaanile, millest sees olles väga aru ei saa) on suursugune ning omal salapärasel moel austust sisendav. Silma torkavad neli üksteisega risti paiknevat kaart, mis moodustavad kuppelja ruumi toestiku...

 

Sõbralik papi ukse kõrval annab näpu vahele inglisekeelse paberkoopia, millelt saab lugeda, et see kirik ehitati XX sajandi esimesel poolel tegutsenud arhitekti, Albert Guilberti (kes ongi tuntuks saanud just kirikuarhitektina), kavandite järgi 1924-1926  Le Mansi Püha Julieni (Saint Julien du Mans) kabeli asemele. Vana kabel lammutati raske südamega – juba alates 1905. aastast püüti seda korrastada, kuid rahapuudus, ilmasõda ja lõpuks kole torm 1923. a jätsid plaanid plaanideks. Muuseas, Püha Julien oli roomlasest usumees, kes III sajandil pKr siinkandis tegi ristikusku juurutades imetegusid ning pälvis sellega au ja kohustuse olla Le Mansi I piiskop. Imeteod ja piiskopiks olemine õnnestusid nii hästi, et pühamees kuulutati peale surma pühakuks. Tema pea olevat senini üles pandud vaatamiseks Le Mansi katedraalis. Uus kirik jätkab traditsiooni ning hoiab au sees endiselt Julieni mälestust. Kuid tulles tagasi betoonkaarte-koorikute juurde... 1920-tel oli selline tarind jätkuvalt innovatiivne lahendus: 20 m laiused betoonkaared moodustavad kandekonstruktsiooni, mis kannab samast materjalist katusekoorikut. Lakke vaadates seda aga ei taju – kaarte ristumine tundub gooti- ja romaani kirikute kogemusel harjumatu, ent on sellegipoolest ilus ning tundub sajanditevanune. Ümarkaarelised aknad toetavad arhailist atmosfääri. Guilbert lähtus kiriku kavandamisel Bütsantsist – ka infolehte lugemata oleks see üsna ilmne – võimendades iseloomulikku atmosfääri bütsantslike interjööridetailide esiletoomisega. Noist kindlasti jätab mõjuvaima mulje keskne seinamaaling üles tõusnud Jeesusest, kelle poole palvetab Püha Louis, Püha Frantsicus Assisist, loomulikult Püha Julien ja veel nii mõnigi tegelane (nende identifitseerimine on sada aastat tagasi tehtud vaatajale lihtsaks – iga tegelase juurde on kirjutatud suurte tähtedega tema nimi). Kõik on jäädvustatud tuhande aasta taguse ikoonimaali stiilis - pühad isikud maalil vaatavad sust otse läbi - see ei lase lihtsurelikul end pilti vaadates liiga vabalt tunda – maailm on kaheosaline ja paigas, seejuures meie (lihtsurelikud) oleme üheselt siinpool. Ka valgus on põnev – väikestest kandilistest rõõmsavärviliste vitraažidega akendest, mis on peidetud ümarkaareliste silluste alla, sisse piiluv päikesekiir on pehme, suvine ja kuldne. Kõik see kokku moodustab atmosfääri, mis tundub pildikeelest hoolimata õdus, oma ja "töötav". Väga lahe kirik! Astun tänavale söövitades mällu kirikus loetud lauset:


His kind look accompanies us whatever our position in the church is and then his love is with us through our whole life...


Hargneme. Meie jalutame mööda kitsukest peatänavat linna serva poole ja satume Domfronti chateau varemetele. Palju sellest alles ei ole, üks sein ja nurgatornide alused. Kodus roadbooki ette valmistades olin kindel, et selle vareme otsa me küll ei peaks tingimata tulema – ümberringi on palju rohkem "korras" maju näha. Aga siin me olime. Kindlus on ilmselt siiski Domfronti tähtsaim ehitis. Hoone hävis juba Prantsuse ususõdade ajal 1574 a katoliiklike valitsusvägede piiramislahingu käigus. Lõppes see Gabriel de Montgomery väe kapituleerumisega ja kuulsa hugenoti enda vangistamisega. Kuid enne seda on siin nähtud nii William Vallutajat kui tema noorimat poega – muidugi - vallutamas ning ülestõusnuid nahutamas. Inglismaa ajaloole mõeldes on vast mainimist väärt, et selles lossis võttis Henry II vastu paavsti saadikud, kes olid saadetud otsimaks lepitust kuninga ja kuulsa Thomas Becketi, ehk siis Canterbury Püha Toomase vahel puhkenud konfliktile. Oli selle lepitusega kuidas oli, ent piiskop mõrvati siiski Canterbury katedraalis aasta hiljem (so siis 1170)... Nii on...

 

Võtan pliiatsid ja asun kivihunnikut skitsima. Hele läheb Varenne jõe kaljust orgu nautima – Orne ja tema lisajõgede maalilised orumaastikud ongi see, mida kutsutakse Normandia Šveitsiks.

Kohtame tagapingirahvast napilt enne koogipoodi. Kuna nad ei ole veel kohvikusse jõudnudki, vaid on ennastunustavalt  tegelenud postkaartidega, siis võtame ühehäälselt vastu kiire otsuse teha ühed kiired ekleerid ning eks siis vaatab juba edasi...
 

Domfront

| Üles |

 

Du Bar Normand: pildistamine on kohustuslik

| Üles |

 

St Julieni kirik

| Üles |

 

Le chateau

| Üles |


 

Camembert

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Jalutame rammestavalt soojas lõunapäikeses kallakust üles Camembert' külakese keskuse poole. Mõte sellest, et varsti oleme kodus tagasi, kus viimaste uudiste kohaselt on +15C ja sajab endiselt, siis püüan salvestada iga taevaselt grillilt õhkuvat kilodžauli. Püüdsime end igal juhul kuulsa juustu muuseumi avamise kellaajaks kohale sättida, mistõttu lõgistame täpselt kell kaks päeval külastuskeskuse ust. Veerand tunni pärast, kui hakkame närviliselt varbaga kive veeretama ja kahtlema, kas täna asutus üldse avatakse, ilmub kusagilt naeratav näitsik. Piletid ostetud, selgub, et nagu päris juustutehasesse meid ei lastagi, kuid see-eest lubatakse rikkaliku multimeediaga varustatud muuseumis kõigest põhjalikku ülevaadet...

 

...Gastronomic heritage....

| Üles |


Takkajärgi öeldes, muuseum nagu muuseum ikka, pühendatud tervenisti Normandia kuulsale valgehallitusjuustule. Ekspositsioon on siin üles seatud nii, et käid justkui läbi juustukoja saades osa valgehallitusjuustu valmimise protsessist ja samas ka ajaloost. Visates telliseid nende kapsaaia poole ei saa jätta virisemata, et arvutis produtseeritud saatevideod ja tekst on pop ja noortepärane, kuid mina tundsin küll puudust päris giid-inimesest. Hüva – selle kompenseeris pisut hilisem juustude degusteerimine ja väike siider kõrvalmajas, ent siiski. Päris palju tekkis küsimusi, mida automaadilt kahjuks küsida ei saa...


Camembert on camembert' juustu sünnikoht. Camembert' juust ei ole lihtsalt juust vaid tänaseks kujunenud üheks Normandia sümbolitest. Esimesena olevat kuulsa juustu valmistanud Marie Harel 1791. aastal, kes elas tegelikult Camembert' kõrvalkülas Vimonstieris. Räägitakse lugu, et Marie saanud retsepti ühelt Brie kandist pärit preestrilt. Muidugi, Brie piirkond on teada oma pehme juustu traditsiooni poolest – seda on seal toodetud sajandeid. Iseenesest on nii camembert kui brie lehmapiimast pehmejuustudena olemuselt sarnased, kuid samas ka pisut erinevad. Erinevus on pisut koostises, tehnoloogias, maitses, traditsioonilise pakendi suuruses jne. Maitseerinevus tuleb peamiselt tootmisprotsesside erinevusest, milles üks olulisemaid komponente on kindlasti see, et brie piimale lisatakse eraldi koort, et saada ekstra kreemine maitse. Kindlasti on oma roll ka laagerdamisaja pikkusel (brie laagerdusaeg on reeglina pikem) ning juustu peale pehme valge väärishallituskihi kasvatamine: camembert'l kasutatakse peamiselt ainult Penicillium camembert'i, briel mitme Penicilliumi-seene segu. Aga eks muidugi on ka teisi olulisi nüansse kasvõi piima eelsoojendamisel, laabi koguses jne, mille kohta ma ei oska tunnise muuseumiõppe peale midagi tarka kosta. Camembert juustud said kuulsaks XIX sajandil, kui neid hakati turustama ka Pariisi ja nood said tuntuks nii õukonnas ja sealt laiemalt aadlike seas. I ilmasõjas jagati juustu sõduritele tasuta, mistõttu sellest kujunes ka omalaadne rahvusluse sümbol. Ka mõnikümmend aastat hiljem aset leidnud Normandia dessant jäädvustati sõja lõpul camembert' juustude etikettidele. Praegu müüakse seda juustu üle ilma, meilgi võib näiteks Presidenti – mis arvatavasti on tuntuim camembert' bränd – Konsumist osta. Seepärast, kui räägitakse prantsuse köögist, samastatakse sageli (küll pisut meelevaldselt) selle üks osa camembert'iga.


Camembert'd meenutab peale juustu ning vaadete hunnitutele kuldsetele heinapallipõldudele ka õunaraks. Normandia peaks olema õunte maa. Õunaaedu, nagu üks eestlane endale ette kujutab, teede ääres eriti näha pole. Need on kindlasti olemas kusagil, sest siidrit ja calvadosi ometi müüakse ning vaevalt nad neid Poola õuntest pruulivad. Seepärast tekitab tüdrukutes elevust ühe suure õunaaia peale sattumine, mis päädib õunte degusteerimisega. Üllatuslikult on õunad selles aias alles väga toored ja väikesed... Kui aus olla, siis pole õunu ka poes eriti näha olnud ja kui ka on, siis hämmastava hinnaga 5-6 euri kilo. Peaksime ju olema õunte maal...
 

Kohustuslik...

| Üles |

 

Camembert

| Üles |

 

Camembert'

| Üles |

 

Õunaraks

| Üles |


 

Chateau de Beaumensil

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Beaumesnili lossi juurde jõuame hilisel pärastlõunal. Indialase moodi ja väga head inglise keelt kõnelev tsikk talli improviseeritud retseptsioonis usutleb meie päritolu kohta. Kuuldes, et oleme Eestist, küsib, kas me räägime ka Ukraina keelt. Kohe selgub, et küsimusel on tagamõte. Nimelt töötab lossis peale tema veel paar inimest ja neist üks, kes muuhulgas hakkab kohe lossiköögis õpetama, kuidas tegelikult koorekaramelli tehakse, on pärit Ukrainast.  No me ikka ei räägi. Saame seepeale 60 ha suurusel territooriumil ekslemiseks kaasa kaardi ning ingliskeelse kulunud pabergiidi... Palun, loss on seal...

 

Karamellikeetja

| Üles |


Tutvus lossi ja aiaga algab köögist. Rõõmus neiu ebamäärasele perioodile ajaloos viitavas, kergelt võidunud kostüümis, hakkab ette valmistama töötuba... Tema taga aknalaual ilutseb suur pungil vaagen ilmeilusate õuntega, mõned ubinad on vaagnast jalga lasknud ja olesklevad laisalt aknast tulvavas päikeselaigus. Sirutan käe – no lõpuks ometi Normandia õunad! ... Ptüi! Butafooria! Plastmassist või vahast on need siin! No milline pettumus!...


Chateau de Beaumesnil on üks väiksemaid omasuguste hulgas Põhja-Prantsusmaal. Meie mõisatega võrreldes on see ikkagi üüratu. Mõneti tema suurust ja tähtsust illustreerib ehk hüüdnimi – Normandia Versailles. Samas igasugused sellised hüüdnimed on meelevaldsed ning desorienteerivad – no näiteks kõik need mõne kanalikesega linnakesed, mida kutsutakse Põhjamaa Veneetsiateks.... Seetõttu neist ei maksa end lasta liigselt hüüdnimedest heidutada. Ehkki Beaumesnili lossiomanike lugu ei ole Maarjamaalt tulijale eriti kõnekas, on samas kompleksi loojate lugu siiski üsna huvipakkuv. Loss ehitati keskaegse kindluse asemele aastatel 1633-1640. Kindlusest on säilinud tänini peahoonet ümbritsev vallikraav ja tornkindluse vare. Viimase peale on XX sajandil kujundatud jugapuu-labürint, mille all, võlvitud keldris, saavad soovijad vibu lasta. Lossi arhitektiks olnud keegi Jean Gallard (kuugel ei tea temast igatahes midagi). Kuid ta oli tubli, sest seda, mis ehitusest välja tuli peetakse Louis XIII stiili – so siis omamoodi üleminek renessansilt barokile - harvaesinevaks ja üheks kaunimaks näiteks Prantsusmaal. Punasest tellisest peahoone tundub pidulik ja on rikkalik oma dekooris. Natuke liiga edev... Katus on siit-sealt pisut järgi andnud ning pisukesed veekahjustused karniisil hakkavad ilmet võtma. Kõndides hiljem pargis ringi hakkavad silma igal pool hoolduse ülejõukäimisele viitavad märgid, mille kohta kahjurõõmsalt võib öelda, et neil on ilmselt samad jamad, mis meilgi.

 
...Näitsik saab lõpuks gaasipliidi tööle ja alustab suhkru karamellistamist ise samal ajal vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles seletades fakte lossi ajaloost, selle köögist ning köögiriistadest. Sulanud ja karamellistuvale suhkrule kallatakse mingil hetkel rõõsk koor. Daam leiab sahtlist vaskotstega üüratu päevinäinud köögitermomeetri ning pistab selle keedusesse. Nüüd on kõige tähtsam saavutada õige temperatuur ilma kupatust põhja kõrvetamata. Tõsine toiming lukustab ka näitsiku suu, et keskenduda pruunika siirupi segamisele. Mõne minuti pärast lõpeb kõik õnnelikult: tuli poti all keeratakse kinni, segu valatakse plaadile ja plaat viiakse külma. Paarikümnesuise pettunud ümina peale naerab Köögi-Kata ja toob lauale eelmisel päeval tehtud karamelli... Jah, täitsa hea!


Daamid otsustavad minna lossi avastama, mina putkan aedadesse. Beaumesnili lossi aiad kavandas Le Notre õpilane La Quintinie (ka tema kohta ei õnnestu midagi rohkemat leida). Tugev kesktelg, suured parterite alad tagaväljakul ning avar, murulappidega liigendatud esiväljak, reedavad paljuski õpetaja stiili. Samas pole neist eriti palju säilinud – revolutsiooni ajal hävitati park peaaegu täielikult ja see, mida tänapäeval näha saab, on endisaegse vari, mida järgnevate ajastute vaimus siit-sealt taastatud. Esiväljak on uhke ja piinlikult lõigatud, samas tornivare pukspuulabürint jätab pisut räämas mulje. Lossi otsafassaadi ette kujundatud Nelja Aastaaja (Jardin des Quatre Saisons) ja Poolkuu aed (Jardin de la Demi-Lune) ongi ilmselt pargi pidulikeim ja hoolitsetuim osa. Tegelikult on barokne tagaväljak oma peegeltiigiga vaid markeeriv – hädapäraselt niidetud, teedevõrk rohtukasvanud, kuid aimatav, avatud aasa piiravad suurte puudega pargiosad on metsistunud ning isegi läbimatud, juba ammu pole siin oksasaagi nähtud. Põhiruum on alles, kuid detailid kadunud – kui tuttav pilt, nagu meie vanades parkides. Kõnnin otsejoones läbi metsa, et lõpetada oma ringkäik ühe revolutsionääridest puutumata seedri all skitsides...


Talli tagasi jõudes leiame ukrainlanna sõbrannaga ukse kõrval istumas, piknikulaual avatud higine siidripudel, vinnutatud vorst ja juust. Momentaalselt tekkiva janu kustutamiseks pöördun juba tuttava tõmmu piletimüüja poole paludes üht külma siidrit. Hind on küll pisut kallis, kuid kraam olevat aus ja kohapeal toodetud. Külmikut avades selgub ent kibe tõde – viimane külm pudel on rännanud päikeseloojangut nautivate daamide lauale. Jääb siis ostmata - +20C siider, isegi parim, ei ole kahjuks joodav...

Beaumesnil. Cour d honneur

| Üles |

 

Nelja Aastaaja aed

| Üles |

 

Poolkuu aed

| Üles |

 

Endine parterite osa

| Üles |

 

Vana park

| Üles |


 

Evreux

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Teel Roueni teeme hädapeatuse Evreux's – kõht on väga tühi ja siidrijanu endiselt kustutamata. Leiame juhuslikult ja vaevata parkimiskoha kaunis leegitsevas gootikas katedraali kõrval. Topin süüvimata pikka ning lohisevasse (arusaamatusse) prantsusekeelse õpetusega parkimismasinasse üheeurose, mille peale aparaat tagastab kviitungi loaga laagerdada siin järgmise päeva hommikul kella kümneni. Järelikult on praegu parkimine juba tasuta...


Evreux ei paista silma kuidagi ei ägeda ajaloo ega suuremate turistilõksudega. Kirik aga, mille kõrvale ma maandunud olime, väärib siiski pisut tähelepanu. V sajandil pKr tegutses siin auväärt Taurinus, roomlasest pühamees ja kartmatu "lohesõdalane", kes olnud Apostel Pauluse õpetuse innukas järgija ja saadetud seepärast paavst Clement I poolt Evreuxi piiskopiks. Pühamees jalutas kord paksus metsas Diana templi juures ja kohtas kurja deemonit ehk siis goblinit. Paharet muutis end kordamööda lõviks, pulliks ning karuks, kuid Taurinus astus talle kartmata vastu ning palve ja ristiga pani lõpuks kolli templisse kinni. Veel enam, ta ristis käigult ka talle templiuksel vastu astunud paganlikud preestrinnad ning, et asi oleks lõpetatud, pani templi põlema. Hiljem laskis ta sellele kohale ka kiriku ehitada... See kõik oli ammu, nagu ka praeguse pühakoja ehitus, mille vanimad osad pärinevat juba XI sajandist... Mappinggothic.org lehel kirjutatakse:

"Evreux Cathedral is a magnifent expression of the way that a single building can embody disparate construction campaigns over an extended period of time. The nave arcade points back to the period of Plantagenet-Capetian hostilities; the upper nave to the triumph of Gothic and of Capetian France. The choir, finished in the difficult years soon after 1300 points in many ways to S-Ouen in Rouen, while that Late Gothic interventions, simultaneous with the completion of the nave of Troyes Cathedral, express the remarkable recovery of France after the Hundred Years War. The sumptuous north transept, like the work of Martin Chambiges at Sens, Beauvais and Troyes, expresses the last triumphant note of French Late Gothic."
 

Evreux' katedraal

| Üles |


Midagi veidrat on siiski selles ehitises. Võib-olla esimesena hakkab häirima puhtus – liivaprits või mingi muu vahend – igatahes kiiskavad fassaadid juba distantsilt tutt-uutena. Puhas ja selge on kõik lähedaltki, kuid silmitsedes detaile hakkad avastama, et väga palju on kadunud, murdunud, läinud – enamus sellest võlgneb taas tänu 1944. aastale. Seda enam hakkad igatsema taga mustunud paatina... Ent mitte see ei ole tegelikult "probleemiks". Peaportaali ees seistes lööb järsku pildi selgeks – häirib vasakpoolne barokne torn (AD 1631), mis muu taevassepürgiva ja õhulise kõrval tundub kuidagi totsakas ning ülevoolav... Mulje ei ole inetu, pigem hämmeldusttekitav...

 

...Ent sisse astudes ent võtab vastu ühe ausa gooti katedraali ajatus, kollakasbeež valgus ja rahu... Töötab!

 

Ajatus

| Üles |

 

Evreux kloostri raudmees

| Üles |


Kui mõni aeg edasi endisaegse kloostri ristikäigu juurest jõe äärt pidi söögikohta otsima lähme, heidan pilgu tagasi. Kui piisavalt kaugelt vaadata siis võib äkki nende baroksete lisandustega ka ära harjuda - siluett on peaaegu huvitav...


Peale pooletunnist jalutuskäiku leiame istekohad pubis Le Hastings. Kui botaanikaaed poleks suletud, võiks sinna minna, kuid tundub, et peale selle ning kiriku siin suurt midagi muud teha polegi... 1944... Baarman, kes hirmsasti meenutab üht Eesti näitlejat, kelle nimi ei meenu, toob menüüd. Tüdrukud pingutavad ajusid, et kõvakettalt näole mingi vaste leida. Ilmselt põrnitseme teda pisut liiga üksisilmi, sest vähemalt mulle tundub, et laua juurest lahkudes tahaks ta nagu kähvata:


"What!?"


Aga ei kähva, vaid toob seni, kuni me majaveini ja siidrit mekime, hoopis poolpunase rostbiifi, friikaid ja lõpetuseks mulle suurepärase creme brulee. See kõik kokku on nii hea, et kaalub üles mingi pooletoobise pantomiimietenduse kõrvallauas ja ühe sõbraliku joodiku halenaljakad kõndimiskatsed leti ees (ausõna, kõrtsus oli ka normaalseid inimesi).

 
Vana hea Carrefour varustab meid kõige vajalikuga tulevaseks õhtuks kusagil Roueni kämpingus... Nonii, räpaste Jean d' Arci killerite linn – siit me tuleme!
 

Le Hastings

| Üles |


 

Rouen

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Kämping L'aubette leidmine kujuneb peaaegu värvikaks. Sõidame avatud väravast sisse, silma jäävad kämparid ja mõned telgid ja lukus retseptsioon. Kell näitab juba pea kümnendat õhtutundi. Jääme värava lähedale seisma püüdes Silveri telefoniga hakata ajama mõne muu kämpa jälgi. Olen pisut murelik, sest iga järgneva minutiga väheneb tõenäosus mõnda majutusasutusse sisse saamiseks. Ent siis järsku tekib meie auto kõrvale palja kõhuga Leonardo da Vinci, klähviv põrandahari nööri otsas. Tutvume liigselt tseremoonitsemata. Taat ongi retseptsioon. Hetke pärast juhatatakse kätte meie telkimisplats, saame teada, et soe vesi käib žetoonidega – neid saab ta käest osta – ja maksame minnes. Au revoir!


Telke üles pannes kleebib liikumatu soe ja niiske õhk särgi vastikult keha külge. On selge, et täna öösel tuleb äike. Arutelu selle üle, millal see võiks juhtuda, lõpetavad esimesed vihmapiisad, kui olen just lahti korkinud teise Evreuxist ostet chardonnay...

 

***

Öine padukas asendub hommikuks kerge tibutamisega. Selleks ajaks, kui end telgist välja ajan, uudistab Päike juba pilve varjust. Kõik ümberringi on vastikult märg, eriti telk...
 


L'aubiette Camping series

| Üles |

 

Hommikupikniku ajal tsiteeritakse rahvusringhäälingu vähem kui kuu vanust uudist:


"Prantsusmaa põhjaosas Normandias Saint-Étienne-du-Rouvray's võtsid kaks nugadega relvastatud meest kirikus viis inimest pantvangi ning tapsid rünnaku käigus preestri. Politsei tegi kurjategijad hiljem kahjutuks..."


St Etienne du Rouvray, koht, kus niisiis metslased elatanud preestril kõri läbi lõikasid (sisuliselt Roueni eeslinn) jääb linnulennult meie kämpast viie-kuue kilomeetri kaugusele. Jutt läeb paratamatult sellele, kui palju on maailm viimase paari-kolme aasta jooksul muutunud. Kui hakkasime paarkümmend aastat tagasi (auto)reisidel käima, olid Euroopas piirid, kuid enne Leedu piiri ja peale Saksa piiri turvaline. Vahepeal olid ainsaks probleemiks vaid Poola pätid ja Leedu rahanäljas võmmid ja piirivalvurid. Nüüd on piirid vabad, kuid kahjuks vaatad iga vähegi tõmmumat mantlis  kuju kahtlustava pilguga - järsku on hõlma alla kinnitatud mõned pulgad dünamiiti...


Pargime auto Corneille lütseumi ette arvates ekslikult, et pisut allpool kõrguv sihvakatorniline kirik ongi Roueni katedraal. Joome kohvi mingis Itaaliale viitava nimega tagasihoidlikus kohvikus kirikuesise platsi teises servas ning imetleme vaadet kirikule: ruumi on piisavalt, kogu see leegitsev gootika pääseb imehästi mõjule. Kohvi kõrvale pisut kiriku lugu... See on üsna tagasihoidlik: alustati ehitust XII sajandi algul, kuid 100 aastane sõda tuli vahele ja nii valmis kirik alles XV sajandil. Nagu kombeks siinkandis, korralikult pihta anti ikka taas II ilmasõjas, kus pommitamistel hävis suur osa fassaadide rikkalikust dekoorist. Viimasest hoolimata on see kirik tõeliselt ilus! Imestunud ning pettunud, miks pühakoda suletud on, teeme tiiru ümber selle. Figuurid, ornamendid, aknad, finiaalid, veesülitid jne, jne – lihtsalt vaimustav! Isegi, kui siin-seal haigutavad portaalidel ja orvades ja karniisidel murtud servadega tühimikud või vaid aimata seda kirge, millega nood kaunistused valminud on. Kusagil jalutuskäigu keskel komistame järsku viikingiaegse ruunikivi otsa. Ei – seda pole siia toonud Rollo mehed. Niipaljukest, kui kivi alla kirjutatud prantsusekeelsest tekstist aru saada võib, toodi see siia 1911. a Taanist, kingitusena kelleltki kellele, kellegi-millegi mälestuseks, auks, meeleheaks. Veider...


Kui mõni hetk hiljem läheme Helega raamatupoest linnakaarti hankima, jään vist üsna lolli näoga müüjannale otsa vahtima: küsimuse peale, miks katedraal suletud on, saame vastuseks, et ei tea, miks kirik kinni on, kuid katedraal on lahti – sinna on mõnisada meetrit astuda. Pisut pahurat pominat ja mõttetööd kaartidega ja tõde ilmub päevavalgele – olime väisanud Püha Audoini klooster-kirikut (Saint-Oueni). Algne palvela sel kohal oli pühendatud Peetrusele, kuid VII sajandil, peale seda, kui piiskop Audoin siia põrandaplaatide alla sängitati, kujunes nimi vaikselt ümber. Audoin, muuseas, Theoderic III nõustajana ja usukirjamehena oli merovingide ajastu üks kohalikke silmapaistvamaid riigielu kõrvaltegelasi...

 

St Ouen

| Üles |

 

Rue Damiette

| Üles |

 

Jalutame Rue Damiette'il läbi äärmiselt meeldiva Normandia vahvärgis vanalinna, eesmärgiks enne päris katedraali vaadata üle ka üks teine Roueni gootika "kohustuslik" punkt - Saint-Maclou kirik. Vältimaks oma näpukeste kulutamist, tsiteeriksin siinkohal Linda Elaine Neagleyd (The Flamboyant Architecture of St.-Maclou, Rouen, and the Development of a Style. Journal of the Society of Architectural Historians Vol. 47, Nr. 4, detsember 1988, artikli sissejuhatus):


"The construction of St.-Maclou after 1432 revitalized architecture in Rouen and Normandy for the next 90 years. Both the patrons and the architect played a significant role in the emergence of this new style. The architecture has been attributed to the Parisian master Pierre Robin, but the stylistic evidence based on a unique vocabulary of forms suggests that the St.-Maclou master was trained in the Norman Vexin and had a knowledge of architecture of Germany, Flanders, and central Europe. The parish church was also modeled on several monumental features found at the cathedral of Rouen including the interior and transept elevations, the lantern tower, and the western porch. This ambitious project, undertaken by the merchant class families of the parish during the English occupation, reflects both a desire to assume the duties of the old orders of the city and a conscious rejection of contemporary English-influenced architecture constructed during the occupation."


Võrreldes just väisatud St Oueni kirikuga on Maclou väike ning vanalinna majade vahele sulav. Väiksuses peitub minu jaoks ka tema peamine võlu: esifassaadi mõjukaimaks osaks on hoopis kaunid tammised keerukalt nikerdatud uksed, ent muidugi ka pitsise vahuna lainetavad vööd peaportaali tagasiastetel...

 

St Maclou

| Üles |


Rouen on vana linn. Siin, Seine kaldal, asus suur külake juba enne roomlaste tulekut, kuid viimaste käes muutus see Gallia provintsi suuruselt teiseks linnaks. Roomlasi peaks meenutama siin kusagil ka mälestused termidest ning amfiteatri asukoht Jean d'Arci tänava ääres (põhimõtteliselt Roueni Kunstimuuseumi kõrval). Rotomaguse – nii kutsusid linna roomlased- amfiteater oli provintsi kohta üsna vinge, mahutades ca 25000 külastajat (lihtsalt võrdluseks, et Verona amfiteater – mis oli Roomale oluliselt lähemal – mahutas "vaid" 30000 pealtvaatajat). Merovingide ajal sai Rouenist peale legendaarse kuninga Clovis I surma Franki riigi lääneosa – Neustria - pealinn. Ent eelnevast olulisem on fakt, et 841. a kinnitas Rouenis kanna viikingipealik Hrolfr, ehk siis Rollo, kellest sai hiljem Normandia I valitseja (hertsog) ja kelle järeltulija neli põlve hiljem oli William Vallutaja. Normandia hertsogite lugu sai alguse sellest, et toonane Prantsusmaa kuningas Charles kinkis Rollole Roueni ümbruses Seine kallastel maavaldused, et niiviisi viikingeid lepitada ja kaitsta omi valdusi rüüsteretkede eest. Rouenist sai Normandia pealinn, kuni William Vallutaja selle sadakond aastat hiljem Caeni kolis. Rouen aga säilitas oma administratiivse tähtsuse – sisuliselt koordineeriti maksukogumist ja paljusid muid riigiasju siit. Tänu soodsale asukohale Seine ääres oli Rouen pikka aega Prantsusmaa tähtsamaid jõesadamaid, kuhu said sisse tulla ka merelaevad. Seepärast äri õitses ning linn sai lubada endale mitmete kirikute ning ühe Prantsusmaa imposantseima katedraali ehitamist. 1204. a vallutas Philip Augustus Normandia, sh Roueni, ning liitis vallutatud alad taas Prantsusmaaga. Amfiteatri kohale laskis ta aga ehitada endale lossi - Château de Roueni. Viimasest on alles torn, kus hoiti kinni Jean d'Arci (ehk siis täna Tour de Jean d'Arc). Jean'd Arcist ja Saja-aastasest sõjast ma siin küll kirjutama ei viitsi hakata, kuid mainida tuleb, et kindlasti on Jean'd Arc linna turismi vapiloom ja tänase linna brändingu üks alustalasid. Mitte kaugel katedraalist, avati aastake tagasi Jean d Arci interaktiivne muuseum, mis pidavat olema linna üks tippvaatamisväärsusi. Kõnnime sellest isegi mööda, kuid mu kallid reisikaaslased ei ole mõttest sinna sisse kiigata eriti vaimustatud ja nii seame sammud katedraali poole. Linnaajaloo teema lõpetusema võib välja tuua, et kuni I ilmasõjani oli linna käekäik suhteliselt rahulik, "õitsev " ja stabiilne, kui välja arvata ehk see, et ususõdade ajal oli see kant siiski üsna sündmuste keerises. Halvimad ajad saabusid XX sajandil ja neist halvim - kui mitu korda ma siin reisil seda juba olen öelnud - 1944. a, kui liitlased linna, sh katedraali, traditsiooniliselt keskaega tagasi pommitasid.

 

Rue Saint-Romain

| Üles |


Roueni katedraal on Prantsusmaa kõrgeim – kõrgeimaks punktiks olevat mõõdetud 151 m. Seega siis teine "kõige-kõige" katedraal siin reisil. Kogemata kombel Saint-Romaini tänavalt minnes ei satu me mitte Monet' valguse jäädvustamise katsetustes poolt 1894 a. mitmekordselt kuulsaks maalitud peaportaali ette (hallides toonides versioon on muuseas vaatamiseks täiesti olemas Roueni Kunstimuuseumis), vaid siseneme tagasihoidlikust küljeuksest. Majesteetlik ja oma piilarikimpudega vägev ning aukartustäratav! Kisseljas pimeduses joonistuvad akendest sissetulvavad valgustriibud nagu akvarellil. Pisut nagu sünge, hämar... Tatsume ringi leides altari tagant terve plejaadi skulptuure, mis kujutavad endast erinevaid pühakuid – nood pärinevad kiriku pihtsaanud osadelt ning on konserveerituna siia üle seatud. Teeme peatuse Richard Lõvisüdame tagasihoidliku sarga ees. Minu jaoks natuke arusaamatu on see, et sargas olevat ainult tema nimele mõeldes rüütli tähtsaim osa – süda, muud kehaosad on laiali maetud Saumuri, Chinoni ja Limousini. Siia on maetud ka Rollo (muuseas, siin võttis kuulus viiking vastu ka ristusu) ja tema poeg – William Longsword. Kui korraks veel ajalukku põigata, siis ehk olulisem on see, et kirik ehitati sellele kohale juba IV sajandil ja järkjärgult on seda laiendatud. Kui võtta siia kõrvale mõni Roueni katedraali kirjeldus, siis mainitakse uhkusega aastat 769, mil kirikut olevat külastanud Karl Suur isiklikult.

 

Roueni katedraal: esimene puudutus

| Üles |

 

Piilarid

| Üles |

 

Pühakute rivistus

| Üles |

 

 Cathédrale Notre-Dame de Rouen

| Üles |


Katedraalist väljudes jalutame laisalt musta-valgetriibuliste lääpas, kuid äärmiselt maaliliste, Normandia stiilis majakeste vahel kuulsal Rue du Gros-Horloge'il – väidetavalt Prantsusmaa vanimal jalakäijate tänaval – Jean d' Arci tänava poole, et külastada Roueni kunstimuuseumi - Rouen Musee Beaux Arts, mis olevat üks Prantsusmaa rikkalikuma impressionistide koguga muuseume. Teel leiavad daamid makrooni poe – saan nii minagi ükskord maitse suhu sellest jahuta tehtud küpsisest... Kui Hansalinnades tehti martsipani, siis prantslased olid kavalamad, lasksid munavalge vahtu, lisasid pisut mandlijahu ja – voila! Isiklikuks lemmikuks Rouenist saigi klassikaline mandlimaitseline makroon. Kallis, ent see-eest tõesti maitsev!
 


 

Rouen Musee des Beaux Arts

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Musee des Beaux Arts

| Üles |

 

Muuseumisse sisse astudes tabab peale kirvevõitu piletihinna meid ka positiivne üllatus: avatud on 2016. a aprillis üles pandud ajutine ekspositsioon "Scènes de la vie impressionniste". Eestikeeli siis a la "Pildikesi impressionistide elust". Muuseumi püsiekspositsioongi lajatab paljude suurkujudega läbi ajaloo: Velasquez, Van Dyck, Poussin, Gericalult, Fragonard, Delacroix, Courbet', Monet', Corot'... jne, kuid impressionistide eraldi näitus on nagu rosinaks tordil. Seejuures kogu "raskekahurvägi" on esindatud alates Manet'st ja Renoirist ning lõpetades Sisley ja Modiglianiga. Ägedaks teeb ent näituse see, et pildivalikus on pildid, mis iseloomustavad kuidagi kunstnike elamist-olemist läbi nende kaasaegsete ja sõprade pintslitõmmete...


Minu isiklikuks avastuseks ning lemmikuks jäid kolm pilti-emotsiooni. Neist esimene – Delacroix' autoportree XIX sajandi algusest... Tean seda pilti raamatutest, kuid lives... A2 suurune või pisut väiksem, tume-tume, mille keskelt vaatavad sind läbitungivalt silmad. Teine lemmik... naljakas, taas autoportree... Degas' autoportree koos Evariste de Valernesiga... Ent selle näituse absoluutseks lemmikuks ja avastuseks mulle endale oli Jean Léon Gérôme'i "Pierre et Jean Gérôme, père et fils de l'artiste sur le seuil de sa maison de campagne". Seletamatu, tavaline hetk, kuid kuidagi liigutav. Ahjaa, muidugi – oleks peaaegu unustanud. Enne lahkumist, tulles romantistide juurest, purskan naerma juhtumisi ühte senikülastamata nišši sattudes Modigliani autoportree ees – see on peale XIX sajandi alguse siirupit mõnusalt terav. Ahjaa... Veel üks emotsioon ning taas inimene, sedakorda portree Jaques Villonilt, kes kunagi 1920-tel on jäädvustanud üht skulptorit, Arthur Bulardi. No lihtsalt.... võluv ja väga värviline, äge! Kumbki nimi ei ütle mulle tegelikult eriti midagi, ent lahkudes tean, et Villonil saab olema kindlasti koht mu peas mu oma isiklikus galeriis...

 

Leon Jules Lemaitre. Le Pont Corneille a Rouen temps de pluie (1891)

| Üles |

 

Jean Léon Gérôme. Pierre et Jean Gérôme, père et fils de l'artiste sur le seuil de sa maison de campagne

| Üles |

 

Jaques Villon...

| Üles |


***


Silver on meid muuseumist tagasi oodates autos kenasti välja puhanud ja kutsub tegudele. Leiame torkavast  tundest kõhus inspireerituna kohe mingi söögikoha peaaegu parkla kõrval. On hiline pärastlõuna; koht tundub olevat populaarne tiinekate seas. Menüüd vaadates selgub kohe ka tõde – ruulivad burks, kebab ning friikad. Silver-Eva lähevad välja kindlapeale ning tellivad "klassikalise", meie Helega võtame tseersari salatid. Varsti selgub, et klassikaline ei ole viga – no raske on friikaid ja steiki pekki keerata, kuid nii halba tseesari salatit pole ma vist veel enne saanud. Et halba maitset suust pühkida, tellin pealeampsamiseks lihtsalt kausitäie lisandita kebabiliha...
 

Roueni punane

| Üles |


 

Pariis

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Olen taas Pariisis!...

Sissesõit Roueni poolt meie hotellini – Bel Oranger – praktiliselt Gare d' Lyoni kõrval, kujunes nagu linnaekskursiooniks. Äratan tagaistmel tukkujad, kui paistma hakkab La Defense. Paar pöörakut ja möödume Montparnassi "pilvelõhkujast"; pööre paremale ning vaade paremale – Seine! Taamal Eiffeli torn (issand-jumal-võta-hoogu-maha-pildistan!!!!) ...kohe peatume foori taga Champ du Marsil, esiplaanil karussell ja tagapool seesama Eiffel, mis enam kaadrisse ei mahu. Ent siis edasi... Oh, Invalides, vaadake, Pont du Neuf! Ja seal – Cite saar, Jumalaema kirik... ! Jeerum, vaata üle jõe on Louvre! Pööre vasakule, edasi... veel Place de la Bastille ... Ja olemegi kohal. Kuidagi väga õnneliku juhuse läbi leiame ainukese parkimiskoha Rue de Bercyl, vaid paarisaja meetri kaugusel hotellist (olin valmis parkima juba kilomeetri kaugusele maa-alla)... Hea uudis on see, et võimegi auto siia jätta hommikuni... Peale seda, kui Hele teeb ideaalse ämmaboksi, viskame autost nähtavalt kola peitu, haarame kaasa kogu öösel märjaks sadanud telkimisvarustuse ning veame end hotelli.

 
Kisub sajule. Meie toaaken avaneb II korruse sisehoovi, otse akna all asub mingi abihoone värvitud plekkkatus. Hele ronib aknast välja, et riputada vihmaveetorude ja kliimakompressorite külge kuivama meie hommikul ligumärjana kokku pandud telki. Vaeseke näeb ära hulka vaeva, kuniks ponnistusi päädib edu. Siis aga avanevad taevaluugid ja algab padukas. Fisako laheneb lõpuks sellega, et meie telgi "naha" üks ots kinnitub teleka antennikaabli otsa ja teine duššisegisti külge. Küll kliimaseade kuivatab...

 

Miks mingeid normaalseid konkse seina külge pole pandud!

| Üles |


Mida teha Pariisis ühel õhtul? Mul on olnud õnne Pariisis käia kordi varemgi, sestap tahan vaid külastada vanalinnas üht vana head kreeta-kreeka restorani – Souvlaki Athina. Ent et mu reisikaaslastest 50% pole üldse Pariisis olnud, ja 25% olid siin oikuipaljuaegatagasi, siis tuleb välja mõelda kiire programm. Ok... Metroosse.


Nii... pooljuhuslikult Louvre püramiid ja Väike Triumfikaar, kiire pilk Tuilleries' aeda. Siis jalutuskäik ning peatusevahe metrooga ja Jumalaema kirik... siis sööma ja peale seda Triumfikaar ning Tour d'Eiffel... Rohkem tõesti ei jõua...

 

Pariis, Pariis!

| Üles |


Restoranis Souvlaki oli kohal vanem päss, kes eelmisel kahel korral, kui siia erinevate inimestega sattunud olen, keerutas grillvardaid. Mulle meeldib see koht. Kuidagi mõnus on mõelda, et mul on Pariisis oma väike lemmikrestoran... nagu XL Pelmeni Riias. Siin on kuidagi alati õdus, nagu poleks Pariisis, vaid hoopis kusagil Delfis või Matalas... Ja taas - tulek siia õigustas end. Õhtusöök kujunes maitsvaks ning äärmiselt meeldivaks. Kas tulenes see tellit' veinikannudest või millestki muust, kuid enne arvet tõi vanahärra meile lisaks kannutäie külma majaveini – maja kulul. Kohe meenus jälle Kreeka... Lahkudes küsib Hele taadilt, kust täpsemalt ta Kreetalt pärit on. Seepeale läheb mees rõõmsaks, viib meid kaardi juurde ning näitab üht väikest kohakest idarannikul. Kahetsusega nendime, et seal me ei ole käinud, ent justkui kogemata lipsab seepeale Helel suust, et vot, olime Heraklionis ja meie lemmikus seal sai resto nimega Peri Orekseos.

"Ma tean seda kohta! Tean väga hästi!",

hüüab taat... Ning hakkab seletama õhinaga, milliselt tänavalt kuhu tuleb minna, et see kiiremini kätte leida. See on põnev hetk. Seletamatult soe ja sõbralik. Kõrtsust lahkudes ütleb Eva , et tahtnuks kõrtsmikku kallistada...

 

...Souvlaki

| Üles |

 

Gaulle plats...

| Üles |

 

Charles de Gaulle plats õhtuhämaras uduvihmas meenutab üht õhtut 2007. aastast, vaid selle vahega, et kaare otsa ronimiseks on juba liiga hilja – maja on juba suletud. Selle-eest Eiffeli torn on avatud. Kui öös helendava torni tipuprožektor Austraalia bulvaril puuvõrade vahelt paistma hakkab, ei kujuta ettegi, et pool tundi hiljem sinna otsa ronin (ok lähen lifitga). Mul on olnud õnne Eiffeli all käia kordi, kuid mitte kunagi pole jätkunud kannatust sinna otsa minna, enamasti jubeda "leivasaba" tõttu, mis alati torni all on. Ja alati on olnud ka muud elu torni all piisavalt... Kui nüüd Eiffeli Karusselli juurest üle tee läheme, olen hämmingus: tornialust piirab kõrge võrkaed, kuulipildujatega onklid kolmekaupa jalutavad rahulikult selle ümber. Torni all, kus vanasti elu kees, praktiliselt enam mitte kedagi ei ole. Põhjus ilmselt peitub ranges turvakontrollis - paljud, kes seal õhtuti niisama hängisid, ei viitsi seda ilmselt enam läbima hakata. Peale minu enda ja mu seljakoti põhjalikku läbiotsimist teatab ülikonnas turva viisakalt, et oma veinipudeliga ma sisse ei saa. Olgu. Lähen põõsa varju ning villin kalli Bacchuse anni ümber kahte veepudelisse. Uuesti turvakontrolli. Mehe poolest, kes mind enne tagasi saatis, saanuksin seekord sisse, kuid värviline daam tema kõrval palub resoluutselt näidata ette pooliku veepudeli... Peale vedeliku nuusutamist saadab ta mind käskiva viipega tagasi värava taha küsides sarkastiliselt, et kas ma teda tõesti nii lolliks pean. Ja mina tobu mõtlesin, asi on klaaspudelis... Kolmas katse on see-eest õnnelik: naisterahvas on parajasti hõivatud kellegi läbiotsimisega ning mees, kes juba enne kogu seda spektaaklit irvitades oli jälginud, ei viitsi ilmselt teist veepudelit nuusutama hakata.

 

Konstruktsiooni ilu

| Üles |

 

Pariis peopesal

| Üles |


Otsus minna torni sünnib spontaanselt. Järjekorda ei ole. Ostame piletid ja lifti poole. Ja siis satume uude turvakontrolli. Neil härrastel on ägedam mänguasi – pirakas röntgen. Minu salavein neid ei huvita, küll aga taskunuga. Nad paluvad selle kotist välja võtta ja prügikasti visata. Ma ei ole sellega nõus – lihtsalt 70 eurot prügikasti visata, üks juba jäi Sri Lankale. Kehitan õlgu, võtan noa ja ütlen kaaslastele, et mingu üles, enne kui viimane lift läheb, ma ootan neid torni all. Viskan koti õlale ja astun putkast välja. No kui pole ette nähtud... Ent enne kui väga kaugele jõuan, hüüab üks turvadest mind tagasi, palub noa koti põhja ära panna ja lubab lifti peale... Merci beaukoup!


Aga tasus minna üles. Hilisõhtune linn linnulennult lummab alati ja lummab ka siin. Naerame ja joome sissesmuugeldatud veini...

Pisut hiljem anname jalgadele tuld, et jõuda metroosse, Bir Hakeimi peatusesse. Pean pöialt, et jõuaksime ilmselt ühele sel õhtul liikuvatest viimastest rongidest. Enne maa-alla sööstmist jään kuulama korraks mõnusat afro-etno-bluesi, mida üks must mees tugimüüril istudes elektrikidraga tinistab. Viskan rõõmsalt mõned mündid, öeldes, et mulle meeldib ta muusika (mõtlen seda ka tõsiselt) ja küsin, kas ta on Malist. Ei – saan vastuseks – Kamerunist. Lehvitan ja torman teistele järele...


Kui Pariisi metrooliine vaadata, siis 6. liin, minnes Eiffeli juurest Bercy peatusesse, on päris paras jupp minna – praktiliselt tuleb poolkaares teha maa all tiir peale pea kogu Pariisi südameosa lõunapoolsele küljele. Silver-Eva, kes terve õhtu on olnud üsna elevil, vajuvad täiesti tühjas metroovagunis väsinult ja vaikselt istmele. Me oleme ka väsinud, kuid ei lase siiski tujul igaks juhuks langeda. Tõmban ninna seda metrootunnelite õlilõhnalist sumbunud õhku vaadates, kuidas ümaraseinalised peatused riburadapidi aknast mööda vilksatavad. Lahe! Nii hea on jälle siin olla! Ma olen õnnelik!
 

...Will I see you tonight
On a downtown train
Where Every night its just the same
You leave me lonely


Will I see you tonight
On a downtown train
All of my dreams just fall like rain
All upon on a downtown train ...

 

Tom Waits. Downtown Train

 

Hilisõhtune...

| Üles |


 

Dammartin

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Pariis jääb äkki seljataha. Sattununa kuidagi magistraalidele näeme kohvikuid puuridade taga tänavate ääres, kuid alati tundub nende juurde jõudmine kuidagi hirmus ületamatu liiklusristsõnana. Mingil hetkel liiga madalal autokatuse kohal hõljuvad lennukid annavad märku Charles de Gaulle'i lennuväljast ja juba olemegi taas kuldsete kõrrepõldude vahel.


Et kusagilt midagi hamba alla saada, keeran otsustavalt esimesse linnakesse, millesse suunavidad näitama hakkavad. Dammartin, õigemini Dammartin en Goele... Inimesed liiguvad, elu nagu käiks. Midagi ekstra siia vaatama tulla ei ole, kuid süüa vast ikka antakse. Ent kui hakkame söögikohta otsima, siis selgub, et kõik kohvikud-restod on veel suletud... Prantsusmaa... Aga õnn saabub ka meie õuele... Niisiis naudime siiski varsti pargipingil I ilmasõja monumendi ees turuplatsi äärsest boulangeriest ostetud võileibu, croissante ja kohvi. Keegi mööduv koerajalutaja vaatab me seltskonda naerusui ning soovib südamlikult head isu...
 

 

Dammartin, kohvi ja croissant

| Üles |

 

 


 

Marle

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Mõnikümmend kilomeetrit enne Belgiat teeme peatuse. Tuleb leida supermarket, sest kodus ootajatele on siiski ju vaja midagi kaasa osta ning ka tass kohvi ei teeks paha. Pargime auto keskusse. On pärastlõuna, kuid kedagi eriti liikumas ei ole. Vana ja väärika telliskiriku kõrvalt leiame tillukese linnaväljaku, mida ehib I Maailmasõja monument. Platsi ääres siiski mingi elu käib – avatud on pitsarestoran. Ka meenub, et juba Belgiast hangitud postkaardid on ikka saatmata. Kus neid ikka mõnusam täis kirjutada oleks, kui tilgakese kohvi kõrvale restoranis. Sisse astudes lööb ninna hõrk pitsalõhn. Leiame endale vaevaga laua inimestest pungil saalis. Veerand tunni pärast leiab higine ning lõõtsutav kelner aega ka meie jaoks. Kui ta kuuleb, et me süüa suurt ei taha, vaid ainult kohvi ja võib-olla midagi vaid näksida, teatab ta, et kui me pitsat ei telli, siis kohvi ei saa – selline on reegel. Ja pitsaga läheb aega....ee... tsirka tund. ...Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks... Kelner kappab minema, Hele kirjutab kaardid (endistest klientidest ikka veel koristamata laua taga) lõpuni. Astume pisut hämmeldunult tagasi linnaplatsile. Postkasti leidmine ei ole probleem – paistab siitsamast aknast üle platsi. Ent kelneri moka otsast juhatatud teise kohviku (kus ka lihtsalt kohvi pidavat olema võimalik saada) otsimine on piinarikas ning mõttetu, sest leides osutub see suletuks.
 

* * *

 

Ka linnaservalt leitud supermarket ei ole oma leti lühidusega eriti suurem asi, ent mingeid maiustusi, pasteeti, juustu, veini jm saame siiski ostetud – kui paremat edaspidi teele ei jää, siis päris tühjade kätega enam ka pole.
 

Marle

| Üles |


 

Chimay

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Heinapalliralli

| Üles |

 

Belgia tervitab üle piiri vuravate hiiglaslike heinapalliveokitega ja mõnusalt künkliku maastikuga... Kohvi ja kohvikõrvast šokolaaditrühvlite ning ülimaitsvate ekleeride näol leiamegi lõpuks hoopis Belgiast, Chimayst. Chimays võiks peatuda pikemalt, linnakeses vaaritatav samanimeline (ja väga hea) õlu on saadaval ka meie parimates kõrtsudes. Vähemalt mööda sõites jättis põneva mulje ka Chateau de Chimay, millest kohvikut otsides siit- ja sealtpoolt mööda keerutasime, kuid jäägu lugu sellest teiseks korraks: ajalugu, mis siin maanurgas maailma on muutnud, ning õlletraditsioonid nõuavad ilmselt eraldi ekspeditsiooni...

 
 

Chimay trühvlid

| Üles |

 


 

Epiloog

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Ärkasime kunagi keskpäeval kodus omas voodis. Mõnus! Auto vedas siiski Eestisse välja, kuid ma kardan, et peale selle 5 liitri õli, mis viimase 1500 km peale mootorist läbi käis, hävis ka nii mõnigi närvirakk. Iga järgneva riigi piiril arutasin mõttes, et kui nüüd peaks lõplikult saba andma, siis keda kannataks juba järgi kutsuda, kellele helistada...


"Aga kui kõik ausalt ära rääkida", pean alustama sellest, kuid sadakond kilomeetrit peale Saksa piiri viskas kapoti alt suitsu üles. Esialgu mõtlesime, et tossab mõni kõrvalauto, kuid kui ühes Westfalia pensukas kojamehe vedelikku juurde kallasin, siis kärsanud õli hais, mis kapoti alt tuli, tegi ärevaks. Käivitades hakkas põlema ka mootorituli. Mootor seisma ja kapott üles. Õlivarras näitas alla miinimumi. Loomulikult ei ole õli ostmine Saksamaa kiirteeäärsest pensukast mingi lõbu – liitri eest küsiti 40.- eurot! Aga mõeldes eesseisvale teele ja sellele, et me ei teadnud, kui suur see leke on, siis ostsin tervituseks kaks liitrit. Startisime. Muremõtetega jäin tagaistmel tukkuma...

Paarsada kilti hiljem järgmises peatuses ütles Silver, et siduriga on jama – libiseb, kui järsult gaasi panna... taevas teab, kui kaugele sellega saab. Õli oli vaja juurde kallata... Ja nii see sõit läks: kontrollisime iga 100 kilomeetri tagant õlitaset ja püüdsime sõita sidurit võimalikult vähe kasutades-libistades.... Valga piiripunktis taas õli juurde kallates (sedakorda juba head "odavat" Statoilist lunastatud õli) tundsin pingelangust – siit saab koju igal juhul. Hele, kes selle hetkeni polnud suutnud silmatäitki magada, suikus hetkega ja hakkas nohisema... Ühesõnaga, öösel vastu kolme parkisime maja ette õli ja siduri kärtsahaisu saatel. Odoka järgi oli läbitud 6105 km...

 

Takkajärgi tarkusena saan öelda, et selle autoga Hollandi piirilt Eestisse välja vedamine oli ilmselt ka Taevaisa kingitus. Probleemide põhjuseks osutus purunenud väntvõlliotsa tihend, mille vahelt jooksis õli sidurikorvi... Jah, aga eks õnne peab ka olema! Ent oli ka kaotusi... Camembert'st ostetud camembert Eestisse aga elu ja tervisega välja ei vedanud – on ka ilmselt liigselt kuuma saanud, haiseb nagu juust või pisut hullemini ning kõlbab ilmselt veel pitsakatteks...

 

Oktoobris 2016

Tartu
 

Via Baltica

| Üles |

 


Lisalugemist

 Eelmine  |  Üles

 

 

 

Brügge. 2be in Brügge Beerwall

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved