Pariis, Pariis...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Lisalugemist  | Tagasi

Jardin des Tuilleries


 

Proloog. 24.08

Järgmine

 

...Tahan et mu prillid pole seks et peita tühje silmi,
vaid et hoopis paremini valgust vaadata.
Kui mu tütar jälgib mind kui veidrat õppefilmi
hea kui päris kõik ei tuleks välja lõigata...

Isaga draakonil. Dagö
 

 

Koiduaegse hommikukohvi katkestab veel enne esimest lonksu pahur unine hääl telefonis, mis teatab, et tellitud takso on kohal. Vaatan hämmeldunult kella – 10 minutit peaks ju veel tellitud kellaajani aega olema?! Pobisen midagi telefoni, neelan keevat kohvi ja hakkan pisut pahuralt pobisedes kosse jalga toppima. Mu vanim võsuke – sest seekord on tema mu üks ja ainus reisikaaslane – on nagu õlitatud välk esikus ning hetke pärast minekuvalmis. Molutan oma kohmitsemisega isegi meelega, sest üheltpoolt on vaja ju kuidagi taksojuhile märku anda, et ta on tõesti liiga vara kohal, teisalt on nõme ka hommikuses Tartu bussijaamas passida. Kogu minu jobutamise kiuste oleme kesklinna Statoili ees ikkagi natuke vähem kui pool tundi enne bussi väljumist. Hommik on õnneks ilus. Vaevalt oleme 1. platvormi juurde jõudnud, kui sõidab ette Tallinna kirjaga buss. Unisevõitu ning sassis peaga bussijuht avab pagasiluugi. Topin esimesena meie kandami bussikõhtu. Inimesi on varahommiku kohta päris hulk ja pagasiruum täitub kiiresti erinevate sumadanidega. Kui lõpuks oma piletitega bussijuhi nina all lehvitame läheb selle nägu pilve ning varjamata oma ärritust teatab ta, et me oleme vale bussi peal, meie oma alles tuleb. Bussijuht avab just suletud pagasiluugi ja hakkab sealt puhkides kohvreid välja tarima... Saame siiski – peale meie on bussi segi ajanud veel mitu hommikuselt soodat – üsna kerge vaevaga oma kola kätte ja eemaldume vabandusi pomisedes. Bussijuht rehmab käega ja isegi kergelt naeratab – ah mis sa ikka teed...


Möödavilksatavad maanteeäärsed maastikud hommikustes kuldsetes uduvaaludes on imelised.

 
Lennujaamas vantsime otse turvaväravasse. Ühe caesari salati ja vähem kui poole tunni pärast tutvustab juba Air Balticu crew puhtas läti keeles eesseisvat lendu... Plaani järgi maandume Pariisis 3 ja poole tunni pärast... have a pleasant flight!

Fotod: Sulev Nurme, Liisa Nurme

 

Le square Jean-XXIII

| Üles |


 

24.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jardin du Luxembourg

| Üles |

 

...Ilmselt oli see üks mu vastikumaid maandumisi – päris kole loovimine ja raputamine... Lõpuks oleme maas ning tatsame läbi Charles De Gaulle'i aerovaksali eskalaatorite-labürindi RER-i peale... Taevas Pariisi kohal oli sinine... potisinine.

 
Hotel Aladini leidmine ladina linnaosast läheb peaaegu lihtsalt. Ainult Chatelet's ümberistumine 7. liinile tekitab korraks põnevust, sest sellesse jaama jookseb kokku oma kümmekond liini ja selle "õige otsa" ülesleidmine pooleldi ümberehitusjärgus jaamas on põnevam oodatust. Les Gobelins metroopeatusest välja astunud ja vaevalt sadakond meetrit mööda Arago bulvarit edasi kõmpides hakkab paistma Rue des Cordelieres'il Google Street View'st tuttav fassaad. Väike fuajee on mittemidagiütlev ja väike, ent kuidagi ülipuhas ning turvaline. Nagu kohe selgub, oleme pisut liiga vara kohale jõudnud – saame end sisse kirjutada umbes tunni pärast. Seega jätame kotid adminni valve alla ja võtame suuna pikalt mõtlemata sisse teel silma jäänud kohvikusse. Menüü... Ilmselt kohustuslikud nopped prantsuse köögist, burksid ning pitsa... Kuna me kumbki, erinevalt ettekandjast, ei hiilga just prantsuse keelega, siis läheme kindla peale... Pitsat oodates saame kaela meie Pariisi esimese kerge vihmasabina – tervituseks küll katuse all. Inimesed ümberringi patseerivad vihmavarjudega ning jopedes, telefoni andmetel on õhusooja 16 kraadi. Kui toit lauale kantakse kadestan häbenemata Liisa salatit, sest millegipärast on mu pitsale peale löödud toores muna...

 

Mõne meetri pikkusse ja sama laia kitsukesse siseõue on surutud lisaks 5-6 ukseaugule veel paar õblukest pottides palmipuud. Meie tuba on puhas ning askeetlik – kaks voodit, tilluke laud, tumba ning seinal viltuselt istuv telekas... Viskame kotid nurka, varustame end ellujäämiseks vajalikuga ning asume siis Liisa esimesele Pariisi avastusretkele.
 

Jardin du Luxembourg

| Üles |

 

Otsustame minna jalgsi esiti Luxembourg'i lossini ja sealt siis Rue de Seine'i pidi jõe äärde. Tänavad on rahulikud, hiljutisest vihmast märjad, rentslis vuliseb mööda graniitkive pisukest sodi kaasa vedav vihmaojake. Hetkel isegi paistab mingi ime läbi lillasse pilvelaama tekkinud praost Päike – kohe läheb mõnusalt soojemaks – kuid Luxembourg'i aiast väljudes varjutab taeva hall pilvealune. Tibutab... Olen siin reisil nagu turva ja teejuht ja ...lapsevanem. Mul on olnud õnne ja võimalust olla enne tänast siin linnas päris mitu korda. Ma ei saa öelda, et tunnen Pariisi – see oleks ülbe ning ambitsioonikas ja pealegi ka vale, kuid ma oskan lugeda metrookaarti...

Ning ehk on varasemast kogemusest-mälestustest siiski ka mingi abi meie käikude suunamisel. Just suunamisel, sest Liisal on selge tšekklist ja ettekujutus, mida ta kindlasti näha ja katsuda tahab. Jah. Pariis, Pariis...

Oh non rien de rien
Oh non je ne regrette rien
Wenn ich ihre Haut verließ –
der Frühling blutet in Paris
...

Rammstein. Frühling in Paris

 

Ma üritan jätta oma eelarvamused, ootused ja pettumused omateada ja välja kraamida pudemed, mida ma tean, et üritada luua tausta, seoseid, et näha ise ja näidata asjade paremat poolt. Kui sageli sõltub elamus, mälestus, mulje valgusest, kellaajast, meeleolust, veini kogusest... Teine asi on maailmanägemine, mis minul, minuvanustel, on hoopis midagi muud kui neil, kes saavad mõne aasta pärast päris inimesteks. Ma ei räägi mingist klišeest teemal teismeliste kasvuraskustest, vaid sellest, et Liisa-ealised on kasvanud uues ajastus ja näevad asju läbi hoopis teistsuguse prisma, mis, ma julgeks arvata, on sageli palju julgem, tolerantsem ja avatum.

 

Le square Jean-XXIII

| Üles |

 

Luxembourg'i aiast väljudes on Liisa üllatunud aias nähtud palmide ja kuulpildujatega politseinike üle. Ka mustanahaliste hordide üle, mis, mäletan, üllatas mindki esimesel korral Pariisi sõites. Kuid Liisa on vaba (hetkel veel) Hemingway ja Remarque Pariisist, mistõttu on ta pigem uudishimulik, kui šokeeritud. Ja miks peakski – kui Seine äärde jõuame, siis tuleb tõdeda (kas see meeldib või mitte), et ilmselt tänane Pariis ei oleks Pariis ilma turistide ja mustadeta. Chest la vie...


Rue de Seine lõpul, pisut enne jõge, saab meid kätte tõsine padukas. Tabame õnneks ära esimesed piisad ning varjume kusagil kangi all, seltsiks mingit slaavi keelt kõnelev meestesumm. Oleks neil pasunad kaasas, siis kahtlustaks näiteks Marko Marcovici bändi... Tuul lõhub Liisa vihmavarju ja see rändab peatselt prügikasti. Kodust pandi peaaegu vägisi kaasa kaks kilekeepi, millele ma esiti vastu sõdisin, praegu olen mõttes kaasapanijale väga tänulik.

 
Cite saarele kõmbime nagu ikka üle Pont de Neufi. St Chapelle ees on ootuspäraselt silmapiirini järjekord ning loomulikult ka Jumalaema kiriku ees. Liisa on kirikust võlutud ning pettunud, et sisse ei saa (järjekorda jäämine tundub kahjuks päris mõttetu, eriti arvestades kauneid lillasid pilvi). Lepime kokku, et tuleme järsku mõnipäev siia tagasi, ehk veab rohkem ning lohutuseks alustame tiiru ümber kiriku. Ent vaevalt on St Jeani skvääri värav me taga sulgun'd, kui kuulen imelikku kohinat – viimasel hetkel näen St Louisi saare kohal valget seina kiiresti lähenemas ning nibin-nabin jõuame mingi põõsa alla – ja siis see tuleb! Valge vihm, nagu ämbrist. Hetkega ujub kõik ümberringi. Mõned turistid, kes ei jõua reageerida, saavad hetkega läbimärjaks. Põõsas osutub üsna tubliks ja hoolimata metsikust valingust me eriti märjaks ei saagi. Mõne minutiga on vihm taas läbi, ent taevas jääb kurjakuulutavalt halliks.
Ehk tunni pärast astume välja Palais Royali aiast. Triibulised sambad on turvalintide taga, platsil midagi tehakse, kuid õnneks ei ole kõike üles kaevatud. Üle tänava Louvre'i vaadates jõuab Liisale pärale muuseumi tegelik suurus. See küll ei muuda ta meelt Louvre'i külastada, kuid ta möönab, et hakkab aru saama, miks ma rääkisin Louvre külastamisel tervest päevast.

 

Cite saar. Art noveau

| Üles |


Olime Cite saarelt ostnud mõned postkaardid, et need kohe teele panna – siiras usus, et järsku jõuavad enne meid pärale – ja nii seisame mingi kaaristu all Rue de Rivolil arutades, kas minna kohvikusse või Tuilleries' aeda. Teen selle päeva kõige rumalama otsuse – käime aias ära ja siis vaatame mõne kohviku, kus kaartidele kirjutada. Saame vaevalt tänava ületatud, kui hakkab jälle sadama. Metsikult. Pistame jooksu Arc de Triomphe du Carrousel'i poole, et kaare all varju saada. Ja loomulikult saame peaaegu läbimärjaks. Kohe selgub ka, et triumfikaared ei ole tegelikult rahvarämpsule vihmavarjuks ehitatud: tuul tuiskab läbi kaarealuste ning piserdab jämedate piiskadega kõik üle küljelt. Kõige rajuma sajuhetke ajal ilmub kusagilt must mees vihmavarje müütama...
 

Umbrella-rella-rella-rella!
Umbrella-rella-rella-rella!


Kogu kaare alla varjunud turistikamp hakkab tilkuvat meest nähes valju häälega naerma. Vihmavarjumüütaja hakkab ka ise naerma ja muudkui mullitab: Umbrella-rella-rella-rella! Umbrella-rella-rella-rella! Umbrella-rella-rella-rella!

 

Arc de Triomphe du Carrousel all

| Üles |

 

Place de la Concorde

| Üles |


Viipan keebi lehvides Concorde'i platsi väravas Le Notrele mõttes toosti ja hakkan kuju ees keepi kuivaks saputama. Champs Elyseele jõudes oleme endiselt poolest saadik läbimärjad ning kingad pudruks muutunud Tuilleries' aia sõelmeteedest võikalt sopased. Keepidest on küll olnud mingi kasu ja tuulevari, kuid Pariisi augusti kohta harjumatult külm tuul teeb olemise ebamugavaks. Poed, kohvikud, poed, turistid. 10 euri eest jäätis ning kohvi...


Arc de Trioumphe keerdtrepist üles ronides tuleb meelde üks 2007. a vihmane õhtu... Ent seekord ei huvita turvamehi üldse, kas keegi pildistab midagi. Korraks pistab üks vormiriides daam nina lõikava tuule kätte, kuid kaob samas kohe oma läbipaistvasse kuuti. Tõesti on külm ja märg... Prr... See-eest Liisa naudib täiega helikopterivaateid Etoile platsilt algavatele bulvaritele. Tutvustan teda linnapanoraamist eenduvate objektidega – mida tean ja varjun siis lõdisedes mingi eendi taha. Teatan Liisale resoluutselt, et igatahes peale pildistamist läheme hotelli metrooga – tänased 12 km on kõnnitud...
 


Champs-Elysees

| Üles |

 

Montmartre Triumfikaarelt

| Üles |

 

Arc de Triomphe

| Üles |


 

25.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Orsay vaksal

| Üles |

 

Kui Orsay vaksalihoone – Gare d'Orsay XIX sajandi lõpuaastail ehitati, peeti seda uhke dekoori tõttu sobivaks pigem kunstigaleriiks. Maailma suurimaks impressionistide ja postimpressionistide töid esitlevaks muuseumiks muutus see siiski alles 1986. a peale suhteliselt kirevat ajalugu raudteejaama, postkontori ja teabveelmillena... Et eileõhtune Monoprixi tühjendamine tagas kiire hommikueine hotellis, jõuame Orsay ette teelt käigult kaasa haaratud kohvitopsiga varakult ja seisame peaaegu "olematusse" sappa. Just olematusse, sest loetud minutitega oleme juba sees; eelmisest külastusest mäletan küll päris pikka ja tüütut seismist. Võrreldes eilse morni ja sajuse õhtuga on täna nagu teine maailm: küll poolhall taevas, kuid vähemalt hetkel paistab päike... Sellest hoolimata teeme väljamineku ning soetame mingist poekesest enne muuseumisse minekut kaks (ühe hinnaga :)), väljanägemise järgi küll pigem ühekordselt kasutatavat, vihmavarju...


Orsay muuseum... Sukeldumine pea kuueks tunniks XIX sajandi viimasesse veerandisse. Kui silme ees hakkavad täpid juba virvendama, teeme peatuse katusel, ühest hiigelsuure sihverplaadiga kellast vasakule. Kerge 7 eurine, kuid see eest poolkõvaks kuivanud baquette ning mullivesi muuseumi katusel (milline vaade Seine'ile ja Louvre'le!; ja taas lillaks tõmbuva taeva taustal) ning edasi... Ühel hetkel tundsin pilt pildi järel seletamatut meeleliigutust. Need pildid, ilmselt hea, "päris" kunst üldse, puhastab ja laeb. Kui viitsid vaadata... Jah... muidugi mu vanad lemmikud... Monet' või Corot'... Kuid seekord sain puuga pähe hoopis kellegi šveitslase, Eugene Burnandi käest. Peetrus ja Johannes kiirustavad Kristuse hauale ülestõusmispäeva hommikul. Uskumatu pilt! Uskumatu pilt... Ja teinegi elamus, küll selle põhjus iseenda jaoks mõistetavam – Joseph Pennell ning tema sule-tindi joonistused Chartres' katedraalist...

 

Eugene Burnand. Les disciples Pierre et Jean courent au tombeau le matin de la Résurrection

| Üles |

 

Joseph Pennell. Chartres' katedraali interjööride visandeid

| Üles |

 

Kui kella nelja paiku lõpuks küllastunult tänavale astume, sajab keskmise tihedusega vihma. Mu ettepanek korraks kohvi ning koogiga aeg maha võtta lõpeb suhteliselt piinarikka veerandtunniga ilmselt ühes Pariisi kõige mõttetumas kohvikus. Vabandust!


Austraalia bulvar Seine kaldapealsel on ehitatud just RER-i raudtee kohale – longime sellel vaikselt Champ de Marsi poole. Eiffeli torn on Liisa tšekklistis kindlalt sees ja ma ei leia ka ühtegi head põhjust sinna mitte minna (peale iseenda kitsarinnalisuse). Niipea, kui torn puulatvade tagant paistma hakkab on Liisa pahviks löödud – see torn on ikka suur! Vaatan murelikult torniliftide hiigeljärjekordi ja küsin ebalevalt Liisa käest, et kas ülesminek on juba otsustatud või siiski diskuteeritav. Mu siiraks üllatuseks ei taha Liisa torni minna – Triumfikaarest piisas ja talle meeldib seda torni vaadata, mitte torni otsast alla vaadata! Ok. Lucky me. Jalutame torni alt läbi. Igasuguseid karvaseid ja sulelisi ujub ringi, pooled neist müütavad selfikeppi, teine pool tillukesi mittevilkuvaid ja vilkuvaid Eiffeli torne, mõned hõlma alt veini ja õlut.


Hey sir, take five – only one euro per piece!

 

Selfie?

| Üles |


Nad oleks vahepeal päris tüütud, kui poleks üht imerohtu – eesti keelt. Vastan viisakalt, et aitäh, minge kuu peale ja võib-olla teine kord... Enamus müüjatest läheb podisedes järgmist potentsiaalset ohvrit otsima.... Peale ühe. Särasilmne lühike härra astub võluvalt naeratades teele ette ning soovib mu girlfriendist pilti joonistada – olevat modelliks loodud. Selle peale ütlen, et vabandust, aga ta on mu laps. Härra on pisut üllatunud ja külvab mu siis üle komplimentidega minu noorusest. Ja siis tuleb taas ülevoolav jutt, et milline oleks tema rõõm küll Liisat joonistada. Küsin siis, kui palju maksab...


- Oh, mis! Härra see ei maksa ju peaaegu midagi, ärge hinna pärast küll muretsege!
- Muretsen küll, palju maksab?!
- Oh ei - see on peaaegu tasuta teile, nii ilusa modelli joonistamine!
- Palju maksab!
- Ainult 30 eurot - special price – ainult teile!


Ütlen, et unustagu ära. Kohe seepeale kukub hind 20-le eurole, mille peale Liisa arvab tähtsalt, et me oleme ise kunstnikud ja võime end selle raha eest ise joonistada. Härra korraks satub kimbatusse, kuid kogub end kohe ja teeb hiilgava pakkumise: kolleegidele ainult 10 euroga. Ütlen selle peale, et jah, joonistamegi end ise ja ning sellega jääb kaup katki. Joonistada on meil tegelikult tõesti plaan, kuid esialgu on sellega probleem. Kogu muruplats torni ees, kuhu võiks end maha poetada, on täiesti mudale tallatud. Paarkümmend aastat tagasi oleks murul kõndimise eest sandarmeeriasse viidud. Nüüd trambib kogu see Star Treki seltskond selfikeppi(dega endast pilte) tehes mööda mudalompe. Tundub, et linnavalitsusel oleks hea mõte muruplats pigem sillutada. Leiame koha Marsi platsil ühes kaugemas nurgas mingis välikohvikus ning alustame vihmast märjal platsmasslaual selle reisi esimest skitsi. Tjah, tõsi küll, mitte portreede joonistamisega üksteisest. Varsti ilmub neli vihmast poolmärga saksa pensionäri jalgratastega, kes elavalt omavahel arutledes tahavad õlut tellida. Kaks baarimeest, kes on päeva lõpuks üsna lõbusas meeleolus, kisavad iga tellimuse peale valju häälega ja mõnuga: ...Bitte schön! Ah! Danke schön! Oh! Bitte schön! Ah... Sakslased naeravad viisakalt kaasa...

 

Champ de Mars

| Üles |

 

Tour d'Eiffel

| Üles |


Hiivame end videviku hakuks kesklinna tagasi. Liisa tšekklist on tänaseks tehtud, mina tahaks üles leida ühe kreeta söögikoha – "Souvlaki" - , kust eelmisest käigust on väga head elamused. Metroost väljudes on aga esimeseks suunaks siiski Jumalaema kirik, kuid rohkem huvist selle taga oleva tasuta WC vastu... Kuna juba seal oleme, otsustame skitsida Pont Neufi, ent peatselt algav sadu teeb sellega poole pealt omad korrektuurid.
 

"Souvlaki" leidmine (souvlaki on kreeka vaste šaslõkile) on Hausmanni sõrmest vähem puudutatud vanalinna kvartali tänavaterägastikus lihtsam kardetust. Naljakas, õigemini hämmastav, on see koht: astud sisse ja järsku oled nagu kusagil kolkakõrtsus, Kreekas – tseremoonitsemata kokku klopsitud sisustus, seinal knopkadega maakaart Kreetast ja pleekinud postkaardid või ajakirjalõiked piltidega Kreekast; gyrosevarras pöörleb otsapidi tänaval, muhe traatvunts lõikamas sellelt hullutavalt maitsvalõhnalisi liharibasid. Ka menüü – nii visuaalselt, kui hiljem maitselt – on kreeka mis kreeka. Võib-olla vaid grill-liha ei ole prantsusepäraselt liiga well-done, see-eest on starter dolmaade, erinevate kala-, oliivi- ja kikerhernepastadega lihtsalt täiuslik. Kui sellele lisada piche valget majaveini - mitte liiga head, kuid enam-vähem joodavat – siis on mulje täiuslik. Meid teenindav kutt on küll prantslane, kuid vanahärrad, kes gyrosevarda ja grilliga toimetavad, tšativad omavahel kreeka keeli. Vestleme kelneriga maast ja ilmast, sest vihmane augustiõhtune Pariis ei olegi nii ülerahvastatud, kui võiks arvata – kohalikud on veel suvepuhkustelt naasmata ja turistid kardavad vihma. Naudime seetõttu praktiliselt priva teenindust. Peaaegu suudan kelnerile meelde tuletada meie eelmise külastuse – neli imelikku keelt kõnelevat kundet kella ühe ajal öösel, vahetut sulgemise eel, kes tellisid praadi ja veini... Tema keerutas tollel õhtul gyrosevarrast...

 
Mõnus... Ainus mitte niivõrd hea asi on desserdiks tellitud creme caramel, mis on üks väheseid mitte-kreeka toite ja mingil põhjusel on kokal suhteliselt äpardunud. Oleks võinud tellida baklavaad...

 

Notre Dame

| Üles |


Vihmases laternatelaigulises pimeduses metroojaama poole kõmpides pressib Liisa kauguses sädeleva Eiffeli siluetti vaadates mult välja lubaduse ühel õhtul sinna pimeduses minna. Hotelli jõudes on kellegi töökad käed kõik korda teinud, isegi teksad viikepidi kokku pannud, kuigi ma hommikul palusin adminni toa koristamisega vaeva mitte näha.

 

Cite vaksal

| Üles |


 

26.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Parterre d'Eau. Versailles'

| Üles |

 

Täna on olnud suuresti päev Versailles' tähe all. Alustasime hommikut kohvi ja croissantiga ühes päikeselises hotellikõrvases kohvikus (Le Marijan on selle koha nimi vist). Sinine pilvitu taevas on peale neid kahte vihmapäeva väga teretulnud. Seepärast nautisime täiega nii jalutuskäiku Les Gobelins'i kui RER-i sõitu läbi hommikupäikeseliste eeslinnakeste Chatelest Versailles' jaama. Liisa naudib RER-i eriti, sest erinevalt metroost, kulgeb see enamasti maa peal.

 

Suur Kanal. Versailles'

| Üles |


Versailles' on tegelikult ju vägev. Olen siin maeitea – kuuendat korda (isver!), järelikult ikka peab mindagi olema, mis siia tagasi toob. Skitsin kiiresti Liisat oodates piletikassa juures esiväljakul ja mõtlen isekeskis, kas Latona purskkaevu restaureerimine on juba lõppenud. Peahoone taha jõudes selgub, et ajutise installatsioonina on peahoone taha paigutatud üks kõverpeegel ning Latona purskkaevu ette suur peegelsfäär. Apolloni purskkaevu esisele muruplatsile on aga istutatud mingi esmapilgul täiesti jube korup nimega "Dirty corner". Kui sfäärid oma peegeldustega on nii ja naa ja natuke harjudes isegi võib neis mingit pointi näha, siis roostes hiiglaslik mudane pasun, millele on pandud juba ka hüüdnimi – queens vagina (räägib iseenda eest) - Versailles's, peateljel...!?  Igatahes see monstrum tekitas ohtralt vastukäivaid mõtteid ning küsimusi. Kindlasti oli briti-india kunstnikul, kes selle asja tegi, mingi oma suur mõte. Või on tegu brittide sarkastilise huumoriga naabrite aadressil. Ei tea. Tean, et kindlasti rikkus see mu jaoks põhiasja, mida alati Versailles's imetlenud olen – Suure Kanali vaate! Teisalt satume Bosquet de L'étoile' s ühele hiiglaslikule punasele kuubile, mis suletuna sellesse piiratud ruumi on päris lahe, õigemini, bosketi üldist mahajäetud ilmet arvestades pigem isegi tervitatav. Seega ei ole mu krititsism õigustatud vormi suhtes – pigem on "queens vagina" asukohavalik (minu jaoks) ebaõnnestunud.

 

Queens vagina

| Üles |

 
Samas – meil oli suurepärane päikeseline ilm jalutuskäiguks, üheks mõnusaks krepipeatuseks ja paariks skitsiks. Natuke kahju oli Liisast, sest osa boskette on üldse suletud, purskkaevud ei tööta (vähemalt tänasel ennelõunal) ning tundub, et majandussurutis sunnib koonerdama ka lilledega. Ei saa aga mainimata jätta Liisa vapustust juba esiväljaku mastaape ning muidugi piletisaba nähes. Korduvalt kuulsin teda aga ka hiljem, pargis, ohhetavat siin ja seal nii lossi ja pargi suurust imestledes. Kui tagasi väravasse hakkasin minema, kahetsesin hõõrunud kannale mõeldes, et ei taibanud rentida pargiga tutvumiseks elektrikäru...

 

Bosquet de L'Etoile. Sectional body preparing for monadic singularity

| Üles |

 
Hilisel pärastlõunal seadsime end linna tagasi. Mul oli korraks tahtmine taaskohtuda Parc Andre Citröeniga, ent RER-i aknast selgus kurb tõsiasi, et purskkaevud ja tiigid on tühjad – seega pole sinna mõtet aega raiskama minna. Kuna aga Liisa tšekklistis oli "must be" nimekirjas muuhulgas Le Grande Arche, siis otsustasime barokimürgitust tasakaalustada La Defenses.

 
Enne betooni, klaasi ja terase maailma sukeldumist tallame ringi natuke Gare La Defenses - La Defense hiiglaslikus vaksalis. Siit saab metroosse, RER-i peale, linnaliinibussidele, trammidele ja äkki isegi mingitele kaugemale minevatele rongidele – nagu sipelgapesa. Meie komistame WC ja kohviotsingutel Starbucksi otsa. Korraliku suurusega kohvitopsi ootuses (no tass kohvi Pariisis on sageli ikka üsna väike, kuigi võrreldes Itaallaste kombega siiski enamasti lausa suur) jääme korraks sinna pidama. Must daam küsib makstes mu eesnime ja kritseldab midagi topsile. Varsti hüütaksegi üsna arusaadavalt mu eesnime ja ma saan kätte topsid kohvi ja chaiga. Topsidele on jämeda markeriga on kirjutatud:


Sulaf

...
Istume La Grande Arche all ja joonistame. Alpinistivarustusega mehed kõlguvad CNIT hiigelkaarega hoone fassaadil ja kleebivad hiiglaslikku autoreklaami klaasidele. Plats Suure Kaare ees kihab inimestest, kes kuhugi tõttavad, jalgpalli mängivad, istuvad, peavad piknikku... Kusagil kaugel eemal paistab Triumfikaar ja läbi fotoka 50 x zoomi võib isegi aimata selle taga Arc de Triomphe de Carrousel'i. Vaate teisele poole Suurt Kaart varjutavad osaliselt kraanad – lähiajal ilmselt tekib sinna midagi juurde. Liisa on taas rabatud suure linna suurte majade mastaapidest. Ma pole küll vaimustunud otseselt – taas olen siin juba mitmendat korda, kuid siiski pean möönma, et see siin ümberringi on äge. Just sõna "äge" on sobiv... Nagu Porsche disainiga väline kõvaketas... Keegi daam vaatab me kritseldamisi pealt ning kui hakkame lõpuks asju kokku korjama, siis lausub naeratades midagi sõbralikku prantsuse keeli...

 

Place de la Defense

| Üles |


Teeme tiiru. Place de la Defense pihustub kõrghoonete vahele. Mida kaugemale, seda vähem inimesi ja seda ulmelisem see keskkond on. Nagu mõni Stanislaw Lemi tulevikulinna kirjeldus... Place de la Defense koos Esplanade Du Genera de Gaulle'ga moodustavad hiiglasliku tasapinna, mille servas kõrguvad hiiglahooned tasakaalustuvad platsi avarust ja vastupidi, plats tasakaalustab hoonete mahte. Meeletu perspektiiv tekitab tunde üheltpoolt piiritust avarusest, hooned on justkui kulissid – nagu mäed - ja nende tegelik suurus on petlik ning ei ole üldse oluline. Hoonete vahele jõudes oled aga äkki eksinud "suurte" maailma. Mitukümmend korrust klaasi pea kohal litsub vaimu vastu maad. Pisukese jalutuskäigu järel tahaks kiiresti Place la Defensele tagasi.

 

Place de la Defense

| Üles |


Loojangu eel läbime Louise Micheli treppidel igasuguste pudi-padimüüjate kadalipu ning jääme pooleks tunniks treppidele panoraami vaatama. Rinnatise ääres seisab keegi baretiga vanahärra ning mängib akordioniga šansoone. Tundub nagu oleks ta välja hüpanud "Amelie'st" või "Allo Allost"... Igat värvi tüübid üritavad taas kõigile kõike müüa, eriti agarad on Heinekeni müüjad, kes tiirlevad ümber inimeste jääkülmi õllepudeleid viibutades nagu mesilased. Taevas on roosa-sinisetriibuline. Homsele mõeldes ei tõota see ilmselt midagi head, kuid hetk on ilus. Meenutan, kuidas pisut rohkem kui aasta tagasi siinsamas seda panoraami skitsisime... Ent fluidumi lõhub mingi karvane tegelane, kes seab üles kidra ja mingisuguse kõlari ning hakkab viljelema rämedat italopoppi 1980-test. Halvasti mängitud 1983 a. San Remo võidulaul on kohutav... põhja keeratud nõrk võimendus ja üle lastud plärisev kõlar on loomulikult iile täpiks. Akordionimäng ning plekine elektrikitarr segunevad mingiks segaseks painajalikuks kakofooniaks, mida siin-seal lõhestavad vigases inglise keeles üleskutsed osta külma õlut. Kui ma oleks üksi, siis ilmselt selle kohutava heli vaigistamiseks oma kõrvus ma ostakski õlut, ent nüüd ajame end püsti ning üritame Sacre Coeur'i sisse piiluda.

 

Rue du Cardinal Dubois

| Üles |


Valge kirik on vaikne ja mitte ülerahvastatud, sest jumalateenistus on käimas. Kui eelmisel korral siin sees käisin, pidi endale küünarnukkidega teed tegema. Seisatame korraks ukseavas aupaklikult. Pildistamine on keelatud ja seepärast ahmin pühakoda silmadega. Minu ümber aga klõpsuvad siin-seal telefonid. Isegi nii palju ei ole inimestel austust, et oma shutter vaikse peale panna. Klõpsivad ja mölisevad – lihtsalt piinlik. Ja siis astud trepile ning näed seda vanakuradi karja seal taevas teab mis keeltes röökimas, kanepit tõmbamas, õlut joomas ja müümas, põõsasse kusemas – kohas kus Püha Denis – Pariisi kaitsepühak - märtriks sai, pühakoja ees... Ja seejuures mitte surnud, vaid elus püsida üritava pühakoja ees... Ju siis on see vana hea Euroopa ühes oma kultuuri ja usuga ikkagi otsa saamas... Hilisema vahemärkusena öeldes – kui ülejärgmisel päeval Botaanikaaia kõrval mošee juures käisime, siis ei olnud seal ühtegi õllemüütajat näha. Eks koht pole muidugi nii atraktiivne turisti jaoks ka kindlasti, kuid see teataval määral näitab ka kõigi nende Prantsusmaa asumaadest sisserändajate üldist suhtumist, meelestatust, pühaks pidamist – Allahi palge ees ei sobi õlut müüa, sellist võimalust isegi ei kujutata ette...  Erinevalt meist, kes me oleme oma usu kaotanud või maha salanud või seda häbeneme, on neil see olemas ja see ühendab, annab neile toe. Ja kurb on seejuures, et nad võtavad selle suhtumise meilt endilt, selle kuidas me suhtume oma enda traditsioonidesse, mida on peetud aastasadu oluliseks ja mille üle me nüüd järsku naerame. Tjah... Euroopa suurimaks ohuks pole kummipaadiga ülemere ujuvad põgenikud ega vene karu, vaid "mina" kaotus...

 

Rue du Mont Cenis

| Üles |


Teeme tiiru Montmartre endises kunstnike linnaosas, lihtsalt jalutame ja vaatame turististuffi täis poekesi ning maandume lõpuks Rue du Mont Cenis treppidel, et joonistada. Saan oma skitsiga enam-vähem ühele poole, kui kusagilt ilmub pilusilmne turist, kes heas inglise keeles uurib, kes me oleme ja mida teeme. Vastan. Ta räägib, et on Taiwanilt, ise kunstnik ja talle meeldib skitsida, metroos, inimesi, hästi kiiresti. Vaatab ja kiidab meie visandeid. Siis järsku uurib ta, kus on siin küll see kunstnike linnaosa, kus kunstnikud tänavatel ja kohvikutes istuvad ja tänaval maalivad? Näitab mingist raamatust fotot molbertiga kunstnikust kusagil tänaval... Viipan ebamääraselt treppidest ülespoole ja ütlen, et mingu üles või vasakule või paremale ja ongi kohal. Ja siis ta ütleb kuidagi vaikselt ja üllatunult, et ta on selle juba siin kõik läbi käinud ja ei ole leidnud – meie oleme esimesed, kes midagi nagu teevad ja ei ürita kohe seda talle ära müüa. Kuidagi nõutuks võtab see. Otsides la belle epoque'i... See akordionimängija võib-olla... Aeg on edasi läinud. Ka Pompidou keskus ning Louvre püramiid on juba eilne päev. Siiski daam Taiwani saarelt otsib taga kadunud maailma, sest seda lubati tema reisijuhis... Ah või mida mina Pariisist tegelikult tean, pealiskaudne veini- ja siidriturist. Ilmselt on see siiski nähtamatu kihina ka kusagil olemas ja ilmselt ka leitav, kui siin olla ja pikemalt elada, ent võib-olla see ei ole nii otseselt vahakujuna kandikul serveeritud nagu turistijuhendid kuulutavad. Siin kusagil on ju ka "Amelie" maailm :)... Pariis on võluv ikkagi koos oma turistide, mustade ja punastega AD 2015. Jäägu mulle mu uus mull. Aga see mõte, kui olen selle sabast juba kord kinni saanud, on vabastav... Seepärast, kui Sacre Coeuri ette treppidele uuesti maha istume, naudin täiega seda õhkkonda. Baretiga akordionimängija jätkab endiselt kõigutamatu rahuga šansoonidega. Italo-disco vend on püüne vabastanud, selle asemel astub üles trio, kes mängib omi versioone Zeppelinist, Hendrixist ja piitlitest. Need lood kõnetavad siiski rohkem, kuigi ka nende kõlar pläriseb. Kui nad teevad pausi, kostavad unelevad lõõtsahelid... Ja siis hakkab üks Pavarotti kiriku ees täie häälega aariaid üürgama... Ha-haa-haaaaa... Täielik hullumaja! :) Täielik...


Hey, mister, cool beer...!

 
Üks jänki mu ees ostab 3 õlut. Uudis levib kulutulena ja varsti on ta ümber parv õllemüüjaid – oh suur, ilus, rikas, tark ja osav mees, meilt saad veel hulga õlut, palju odavamalt, kui need kolm pudelit... Jääkülmalt, btw...

 

Heineken

| Üles |


Saabuvas pimeduses lõpuks metroosse astudes selgub häiriv fakt, et Stalingradi jaam on remondis ja 4. ning 5. metrooliini liiklus seetõttu Gare d l'Estist linna piiri poole pea peal. Enne kaardil nii lihtne liikumisskeem osutub pea pooleteist-tunniseks ekslemiseks jaamade vahel enne, kui oma ajutises kodupeatuses – Les Gobelins's maha astume ja sammud Monoprixi varude täiendamiseks seame.

 


Square Louise Michel

| Üles |


 

27.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Cafe Le Marijan

| Üles |

 

Ärkame selle peale, et meie hotelli tillukesse sisehoovi langeb taevast kuu normi jagu vett. Damn! Pakime keebid ja soojemad riided kaasa (no ma omast arust tulin soojale maale – teksapluus on seetõttu kõige karmim riietusese, mis kaasas...). Hotellist vaevalt sadakond meetrit eemal asuvasse kohvikusse jookseme läbi korraliku vihma. Kohvi ja croissant... Keegi vanaproua lippab mööda tänavat laperdava vihmavarjuga – muidu on tänav peaaegu tühi. Mustvalge postkaardivaade... Hall vihmane hommik Pariisis.

 

Püramiidi all

| Üles |


Louvre's oleme kohal suhteliselt varakult. Ei tea, kas kellaajast või halvast ilmast, kuid järjekorda üllatuslikult praktiliselt ei ole. Suure osa piletikassade poole ruttavast rahvast moodustavad vihmavarjumüüjad... Liisale on taas pilet tasuta. Tüütuks teeb see, et mingi veidra regulatsiooni järgi asub kottide jaoks mõeldud pakihoid ühes ja vihmavarjude jaoks mõeldud pakihoid teises Püramiidi otsas. Topime siis märjad vihmavarjud kotti – ikkagi mingi ajaline võit. Juba veerand tunni pärast nuiame muuseumi töötajalt, kuidas otse Vana-Egiptuse osakonda pääseb. Muidu nad siin riigis küsivad iga liigutuse eest raha, kuid tundub, et muuseumites saab siin olles vähemalt laste pealt kokku hoida.

 

...Louvre...

 

Galerie d'Apollon

| Üles |


...Ca poole viie ajal astume püramiidi alt välja. Terve päev – nagu arvata oligi. Rohkem mina küll ei jaksa. Loomulikult ei ole me kõike läbi vaadanud, kuid Liisa tšekklist on enam-vähem tehtud. Va ehk flaami ja madalmaade kunstnikud, kelle ekspositsioon oli remondiks suletud. Liisa tunnistab ausalt, et ta kujutas Louvre'i hoopis väiksemana ette. Isegi jalad on sest tatsamisest päris väsinud. Kuna Louvre piletiga saaks samal päeval ka Delacroix' muuseumisse, siis küsin Liisalt, kuidas sellega on. Lähme? Saan kindlalt eitava vastuse põhjendusega, et nagunii juba terve toatäis tema seinasuurusi maale on vaadatud, sh La Liberté guidant le peuple – aitab ehk!

 
Sajab. Ja sajab korralikult. Ja me oleme üsna näljased. Läheme mööda Pont du Artsi üle jõe, et leida mõni kohvik. Aga kuidagi valime mingi vale tänava, keerutame kunstigaleriide ja kunstipoodide vahel, kuid mida pole on kohvikud – kuidagi nagu uskumatu Pariisi kohta. Vihma aga kallab... Lõpuks oleme otsaga kuidagi sattunud taas Rue de Seinele ning kui juba vihm vaikselt üles imbudes mööda püksisääri põlvedeni hakkab jõudma, näeme ka mingit kohvikut - Bar du Marche. Seame sisse end ühes aknaaluses lauas püüdes leida märgadele asjadele mingit paremat asendit, et need vähegi taheneksid. Tellime süüa-juua, muuhulgas ka sibulasuppi ja creme brulee'd – mõlemad osutuvad imeheaks. Louvre'st muljetades jääme sooja kohvikusse rohkem kui tunniks. Raske on uskuda, et Pariisis augusti pärastlõunal näitab termomeeter vaid 14 kraadi plussi.


Kuidagi peab end aga kokku võtma ja taas vihma sukelduma. Lepime kokku, et tänaseks aitab, lähme otsime lähima metroopeatuse, võtame Monoprixist midagi head näksida ja kuivatame hotellis sellel õhtupoolikul asju. Ent metroopeatuse otsingul satume kuidagi Rue Soufflot'le ja sealt Pantheoni ette. Sel hetkel lõhkeb taevas (jälle) ilmselt mingi toru, otsustame sisse minna.

 

Pantheon

| Üles |


Pariisi Pantheon on mu jaoks olnud tundmatu maa. Millegipärast otsustasin 2007. a, et see ei ole eriti põnev koht ja tõmbasin selle nö nimekirjast maha. Tegelikkuses on see päris muljetavaldav varaklassitsistlik kirik, eriti selle kolonnaadid kiriku sees, kuid loomulikult ka kuppel ja korintose orderis majesteetlik portikus. Muidugi jah - hetkel mitte kirik, vaid Prantsuse parimate mausoleum. Ent algselt siiski kirik, mille Louis XV laskis 1744-45 luua Jacques-Germain Soufflot'l. Soufflot ise ei näinud kiriku valmimist 1790. a – selle viis lõpule tema õpilane Jean-Baptiste Rondelet. Soufflot' loomingu tippteosest sai ka tema viimane puhkepaik. Kirikuna on see ehitis saanud toimida vaid mõned lühikesed episoodid oma eksistentsi jooksul – kõigepealt aastakese peale valmimist, mil revolutsionäärid otsustasid selle muuta mausoleumiks. Paar korda hiljem on seda püütud taas kasutusele võtta kirikuna, kuid lõppeks on see mausoleumiks jäänudki.

 
Paneme oma tilkuvad vihmavarjud seina äärde. Maksan pileti – Liisale on asi taas tasuta, kerge läbiotsimine väravas ja sil vous plait - astume uudishimulikult sisse. Esmapilgul kirik nagu kirik ikka, altari asemel siiski mingi memoriaalskulptuur. Seintel hiiglaslikud freskod, hästi ilus – ei oska leida teistsugust sõna - sammastik ning neile toetuvad võlvkaared. Üsna suure osa moodustab II ilmasõjaaegsele vastupanuliikumisele pühendatud väljapanek, kuid kuna kõik on prantsuse keeles, siis selle teadmisega asi piirdubki. Kahjuks on Léon Foucault hiigelpendli koopia viidud remonti – nii, et seda imet, millega kuulus füüsik maakera pöörlemist 1851. a tõestas, me näha ei saa. Seame sammud krüpti...


Ja seal nad on... Voltaire, Rousseau, Alexandre Dumas', Victor Hugo, Marie Curie, Emile Zola...

 

 Rue Soufflot

| Üles |

 
Küsin väljudes juhatust lähima metroopeatuseni – paarsada meetrit jalutamist ja peaksime jõudma Cardinal Lemoine jaama. Sealt on veel mõni peatus ja oleme hotellis. Nii läheb. Teel metroopeatusest hotelli haarame Monoprixist head paremat ning õhtutunnid mööduvad muljeid kirja pannes mulle veini ja juustuga, Liisale šokolaadi, maasikate ning jäätisega. Pistan nina korraks poole üheksa ajal siseõue, kui ilm on leebunud, järsku lähme kolama – kallab endiselt. Minu suureks rõõmuks hakatakse ühelt kanalilt näitama prantsuse keelde dubleerimata High Plains Drifterit... Westerniklassika...

 


Hotel Aladdin. Nature morte

| Üles |


 

28.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jean Nouvel. Philarmonie de Paris

| Üles |

 

Päev algab ahjusooja croissanti ja kohviga taas üle tee kohvikus. Meid mäletatakse ning oma mandi saamiseks viipame vaid laua suunas, kuhu istume. Liisa tšekklistis on järgmine koht La Villette. Mitte niivõrd park, vaid teaduskeskus. Tal on andmeid või ettekujutus et see on midagi meie Ahaa sarnast. Ma olen päris skeptiline, kuid ei hakka pidurdama. Tean, et suurt keskust ümbritsev endisaegne kultuspark 1990-te keskpaigast on, varasemale kogemusele toetudes, kõvasti alla käinud. Andre Chemetoffi bambusaed, mis mind kunagi võlus oma heli- ja veelahendusega on kahjuks tänaseks muutunud varjuliseks põie paneku kohaks, mujal pargi äärealadel on asjad üsna ligadi-logadi. Teaduskeskuse osas mul mingit ettekujutust ei ole – lihtsalt ei ole leidnud senini põhjust sinna sisse minekuks.
Metroost väljudes satume praktiliselt peasissepääsu juurde. Ega anta meile sellelgi korral põhjust – pool hiiglasuurest kompleksist on suletud remondiks ning mingit osa, kust võiks siiski sissepääsu aimata, piiravad kollasetriibulised lindid ning seal askeldab millegipärast politsei. Peegelbasseinid hoone ümber on tühjad – pool selle koha visuaalsest efektist on seega nagu lõigatud. Õnneks on Geode. See hõljub salapärasena ning kutsuvalt ikka vee kohal. Nagu ma hakkan aru saama, siis ka Liisat on neti vahendusel just võlunud see läikiv pall. Olen Villette'i sattunud kordi ning Geode'i pildistanud siit ja sealt mõeldes alati – mis seal küll sees võiks olla? Aga iga kord on kuidagi plaan läinud nii, et pole isegi sattunud sinna kohta, kust võiks kerra sisse saada. Otsustan, et seekord peab Suure Palli saladus lahenema...

 

Geode'i "koore" all

| Üles |


Sisse astudes meenub kohe mitu aastat tagasi Villette flaier, kus tegelikult oli Geode saladus ju avalikustatud – cinema. Ent mingil põhjusel polnud jõudnud see info ilmselt ajus vajalikesse kohtadesse pärale ja nii seisime nüüd päratu palli suhteliselt mittemidagiütlevas fuajees imestledes Geode'i maketti. Jah, see on päratu sfääriline kino. Ühe seina äärest leiame kogu Geode saamise loo – kahjuks peale piltide ei mõika suurt midagi, sest tekst on (ootuspäraselt) prantsuse keeles. Sel ajal kui Liisa nina puuderdab uurin asja ühe kauni särasilmse daami käest, kes on piletimüüja, tõlkesüsteemide laenutaja ja kohvikupidaja ühes isikus (kolm letti paiknevad küll ruumiliselt väga erinevates kohtades ja ta teeb märkimisväärseid akrobaatilisi etteasteid kõiges korraga samal ajal kohal olla püüdes). Et jah, on kino – IMAX -, pilet on üüratult kallis (Liisale siiski poole hinnaga) ning 5 minuti pärast stardib film Suurest Austraalia korallrahust. Lõpetamaks teadmatus, ostan piletid ning tõlkesüsteemi. Sõidame eskalaatoriga kuhugi üles ning mõne hetke pärast vahime ammulisui ringi: oleme Suure Palli sees, selle koore all! Ma pole ealeski üheski sellises kinos käinud. Liisal, tõsi, on mingi aimdus ja kogemus IMAX-iga, sestap talle ei avalda muljet pilt või pildi kui sellise edastamise viis, kuid kino ise küll. Seame end peaaegu selili mugavatesse tugitoolidesse... algab! Jah! Vaade liigub pea kohal ja külgedel ja ees ja... pöörad pead... oled selle sees. Ülikorralik heli ja superkujutis. Ok. Pilt tegelikult ei ole päris see stereo, mida prillid peas näeb, ent panoraamvaadetes suutsin küll ära unustada, et lösutan vaid tugitoolis... Lihtsalt äge...

 
Nüüd ma siis tean Geode'i saladust.

 

Geode'i süda

| Üles |


Teeme tiiru pargis – see on paremas seisus kui kartsin, kuid mis peamine - Liisa on siiski rahul ja vaatab huviga Tsumi 20 aasta vanust disaini. Mis peamine - jalgratas on omal kohal :)! Jõlkumine teeb näljaseks. Sel ajal, kui Liisa üritab aru saada, miks endise Villette raudteejaama esisele platsile on mingi hiiglaslik täispuhutav mehike installeeritud, avastan esmalt kohviku, kus kunagi ammu sain elu kalleima kohvielamuse ning üle tee poe, kust poolteist aastat tagasi leidsin sushit ning veini. Otsustame poe kasuks. See pood tahab nagu olla vist pisut edevam tavasupermarketist. Igasuguste peente (ja ka suht kalliste) snäkkide, valmis salatite jm hulgast suudame valida karbitäie hakklihapalle meenutavaid asju ja šokolaadipudingi. Mina leian endale veel siidri kolmpaki, Liisa rahuldub hommikul kaasa võetud mandariinimahlaga. Leiame päikeselise pingi ja ennelõunane pidusöök võib alata. Falafel... Jah muidugi – midagi taolist me ju kunagi Emiraatides ka sõime ja kui tõsiselt järgi mõtlen, siis sealgi seda ollust ju kuidagi nii nimetati. Ühesõnaga – unusta liha! See asi näeb välja nagu lihapall, kuid tehtud on kikerhernest vm sarnasest. Ega ta maitse ei olegi halb, kuid kui eeldad liha ja saad hammustades midagi, mis maitseb nagu oamaitseline keeks (kusjuures seest "ristlõikes" heleroheline), siis paraku ei suuda esmapilgul sellest täit gourmet' elamust saada. Juurde pandud hummusest kastmelaadne asi on aga aus ja küüslaugune. Igal juhul saame nende asjandustega kenasti hakkama, vaid üks pall kukub minu kobistamisest tuvidele. Hoopis teine asi on puding. Esimene mulje on, kui hauganuks tüki tahket šampooni... Õnneks on mul siidrit, millega koleda magustoidu jube järelmaitse alla loputada.

 

Suur Pall

| Üles |

 

Park

| Üles |


Paneme end tunniks maha Hotel de Ville ees. Päike külvab platsi üle kuldse keskpäevavalgusega. Purskkaev selja taga pladiseb. Leiame koha ühel pingil ning liitume teiste olesklejatega. Skitsime... Olen avastanud peene tindipliiatsi võlud ja katsetan. Satun laternapostidega nii hoogu, et tekitan neid oma pildile kogemata rohkem, kui vana raekoja ees kunagi on olnud.

 
Mõnus! Selle reisi esimene tõeliselt ilus ja päikeseline ilm, mis võiks sobida Pariisiga. Jalutame kiirustamata Pompidou keskuse tagant läbi: üks mees peab prantsuse keeles sütitavat kõnet, joonistatakse asfaldile, müüakse igasuguseid pudinaid, kunsti, raamatuid, üks vana naine kääksutab mingit keelpilli; vannun, et ta oli ka poolteistaastat tagasi siin...

 

Place Georges Pompidou I

| Üles |

 

Place Georges Pompidou II

| Üles |


St Eustache on peitunud Forum Les Halles' tellingute taha. Juba mitu aastat transformeerub siin endise turu kohal kaubanduskeskus. Kui uskuda kavandeid, siis saab see vast juba aastakese pärast üsna ulmelise ilme. Hetkel ei ole veel küll peale kraanade ja munakollastes vestides ehitusmeeste siin midagi põnevat. Siiski on põnev see, et kaubanduskeskus mingis osas "katakombidena" maa-all tegutseb – nagu seda varsti ka kogeda saame. Kiriku ees mängib üks must mees elektrikitarriga Mali muusikat. Nagu Ali Farka Toure või Salif Keita... Viskan päikesepaistesse tugimüürile sirakile, panen silmad kinni ja kuulan. Liisa läheb Nelson Mandela aeda avastama... See on hämmastav, kuidas mängitakse neid lugusid, mis ilmselt algselt tehti kora jaoks. Tüüp mängib hästi ja nagu endale. Loomulikult, pillikasti peal on karp, kuhu saab raha panna, ent selles sumedas pärastlõunas on see nagu teisejärguline. Mõtlen sellele karnevalile, mida kogesime Sacre Coeuri ees – see oli laadana ju paeluvgi, kuid kogu sellele segadusele mõeldes siiski pigem ärritav. St Eustache esine kitarrimängija on pigem selle pildi (ok, siin ja praegu ja minu enese jaoks) lahutamatu osa. Mitte häiriv, pigem vajalik ja lummav. Ma olen teinud tööd kuulates tunde Ali Farkat või mõnd teist "savannimeest" tüdimata sellest igavikuliselt kulgevast "tinistamisest ja tiksutamisest"... Kuulan nüüdki... Ja veel... See hetk mööduks ilma muusikata ühe järjekordse kiriku portaali ees, mis mõni aeg hiljem seguneks mälus ebamääraseks gooti sammaste ja ehisviilude segapudruks. Eustache jääb nüüd meelde kui SEE kirik, mille ees sulnis pärastlõunapäikeses kuulasin üht musta meest Mali muusikat mängimas... Mingi aja pärast saabub Liisa, sööme õuna ja kuulame veel pisut. Ohates tõusen, panen härra karpi mõned eurod... On viimane päev Pariisis. Ja nüüd algab reisi tüütuim osa - meil on vaja osta midagi kodustele ja miks mitte teha seda siinsamas – kaubanduskeskus maa all töötab... Aga – enne seda võtan Liisal natist ja vean kirikusse sisse – siin ei ole mingit järjekorda...

 

Mali hetk

| Üles |

St- Eustache

| Üles |


Forum Les Halles neelab meid pea pooleks tunniks, kuid õnneks saame kiiresti kätte ühest põnevast poest nänni, mida arvame võimalikuks käsipagasis kodustele kaasa viia ning otsime Chatelet' jaama labürindis õiget urgu, 7 peale saamiseks. Meie sihtkohaks on Jardin des Plantes - Pariisi Botaanikaaed.

 

Ma pole sinna sattunud ning kuna Liisa kohustuslike asjade tšekklist on vist ammendunud, siis oletame, et see on üks kena koht.
Ongi. Nagu ikka botaanikaaiad. Kuigi ehk mitte võrreldav Padova või Kew' aedadega on sel siiski samasugune hõng nagu Tartu botaanikaaias, see liblikavõrkude ja taimeraamidega maailmaavastajate hõng. Meil pole mingeid erisoove, seepärast longime tühja mööda lillevälju Place Valhuberti poole ning pigem naudime pikenevaid varje otsides laisalt kohta joonistamiseks. Siiski. Siin on ju ka loomaaed! Lähme. Aga ei – kell on viis läbi ja meid ei lasta enam sisse. Lõpuks, labürindiks tituleeritud künkakeselt alla tulles, leiame ühe päikeselaigu päevalilledega – on päevalillede aasta – nagu ütleb mingi silt kusagil – ja võtame ilmselt siin reisil viimast korda pliiatsid...

 

Jardin des Plantes. Hotel a Abeilles (putukahotell)

| Üles |


Tegelikult on siiski üks kohustuslik asi – olin lubanud Liisa viia Eiffeli juurde kunagi siis, kui tuled on süüdatud. Et õhtuvalgust veel jätkub lähme otsime üles vana hea "Souvlaki". Taas on kõik imehea. Enne arve maksmist palun kelneril täita mu seljakotist väljaõngitset' veepudel valge majaveiniga. Hetke põrnitseb härra mind sõnatult. Siis küsib:


- Do you really like it?
- Nojaa, So so...
- ?! ...Full?
- Jep...
- Hmmm... ääää... Allright...


Ta tuleb mingi hetke pärast mu palutuga tagaruumist ja purtsatab naerma. Hetke pärast hirnume juba koos. Lahkume käepigistusea lubadusega, et kui taas Pariisi tulen, siis külastan neid jälle.

 

Tour Eiffel

| Üles |

 

Kell on üheksa läbi. Austraalia bulvaril jõlgub igasugust kahtlast rahvast – enamus ööga ühte värvi. Ent neil on omi asju ajada ja möödakäijaid nad ei tülita. Ok korrigeerin – nad valmistuvad siin ette, pikkides väikseid tornikesi rõngastele ja sättides muud pahna valmis, et seda siis torni alla müütama minna. Kui üle puulatvade hakkab paistma kuldsetes tuledes särav torn on Liisa pahviks löödud ja lummatud. Möödume krepiputkadest (polegi pannukad seal nii hingehinnaga) ja karusellist ning olemegi torni all. Paras melu, aga mitte liiga tihe. Sabad liftiga torni sõitmiseks on vähenenud, kuid täitsa alles. Rikšamehed otsivad kliente, pakutakse osta igasugu träna, sh šampanjat, õlut, veini. Leiame ühe betoonpaku peaaegu torni all ja jääme istuma. 100% turistikas. Siin ja praegu. Eelarvamusteta... Naudin seda melu, sekundid voolavad... Sest kõik siin torni all on lihtsalt rõõmsad. Joon veini ja kuulan poolihääli klappidest Tom Waitsi... Jeerum! Gun Street Girl..., Time..., Downtown Train... Kuidas see praegu haagib!  
 

Outside another yellow moon
Punched a hole in the nighttime, yes
I climb through the window and down the street
Shining like a new dime
The downtown trains are full
With all those Brooklyn girls
They try so hard to break out of their little worlds
 

Tom Waits. Downtown Train
 


Kuuvalgus

| Üles |


 

29.08
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Odeoni vaksal

| Üles |

 

Pakime asjad. Tegelikult on äralennuni aega, sestap me isegi väga ei pabista. Põhiprobleemiks on mure, kus saaks välja printida pardakaardid – otseliinil tšekkinn on kuidagi nõiaväel tehtud. AInult QR koodi peale ma sellel maal küll lootma jääda ei julge. Nagu peatselt selgub, hotellis printida ei saa. Mis seal's ikka – kirjutame end välja ja seame sammud üle tee kohvikusse. Croissant ja kohvi, jah nagu tavaliselt. :). Uurin, kas kohvikus saaks printida. Nad kuulavad ära ja on väga osavõtlikud, kuid – printerit neil ei ole. Minu hämmastuseks läheb vanem härra, kes tellimusi tavaliselt võtab, isegi kõrvalolevasse ajaleheputkasse ja uurib sealt – seal ka ei saa. Kui lahkuma sätime, tuleb toosama härra veel vabandama, et ei saanud meid aidata. Ah unustage nüüd ära, küll kuidagi saab...


... ja saabki. Mõnikümmend meetrit edasi on mingi, reklaami järgi arvates, kinnisvarabüroo "Laforet", mille uks on pärani valla ja seest paistab kaks hiiglasuurt printerit. Astun sisse. Minust ehk mõni aasta vanem härra kuulab mu probleemi ära.

 
Sure, yes!

 
Ta teeb arvuti taga ruumi. Ja siis tekib esimene tõrge – proovin oma keemailile sisse logida, kuid süsteem teatab, et ei saa – ma ei ole oma tavapärases riigis, käivitub mingi turvaprotseduur. Ma ei viitsi sellega tõesti prantsuskeelses vindoosas tegelema hakata. Siis tekib mõte, et saadame piletid Liisa moblast härra meilile. Väikeste probleemidega küll, kuid lõpuks see õnnestub hoopis minu telefonist. Ta saab need kenasti kätte ja siis hakkab uus kamm pihta – ta ei saa printida. Mees läheb juba närvi ja ütleb, et ei, ei saa – te jääte veel siin mu pärast lennukist maha ka. Astun lähemale ja vaatan, et ta meeleheitlikult vajutab peale printeridialoogiakna avamist nuppu "annulez" vms. Palun tal viisakalt vajutada seda kõrvalnuppu. Kutt korraks lausa juba purtsatab pahaselt, vajutab siiski ja, üllatus, üllatus, printer hakkab vaikselt undama. Hetk hiljem lahkume õnnelikult lehvitades ja tänades...


Aega veel on. Kuna just saabus sõnum, et 3+ ja 5+ himustavad kodus taskulampe?!. Oh jah! Midagi me eile Forumis olime ka näinud, siis seadsime sammud Chateles't eilsesse suurde poodi – üks pagana koobastik seal maa all kõik. Kell näitab pisut vähem kui 10 – kõik kohad on alles suletud – isegi WC-d... Siiski, paar kohvikumoodi asja on juba rulood poolest saati üles tõmmanud. Poeme ühe alt sisse: crew üllatunud nägudest hoolimata kohvi ikka saab, isegi mingi calzone laadne plätsakas aetakse ahjus soojaks. 10 minuti pärast aga juba elu käib. Leiame eilse butiigi ning Liisa leiab varsti sealt ka tibatillukesed käsidünamoga lambikesed. Ongi korras.


Pisut väikest seiklemist jääme RER-i 2 suunaga CDG peale ootama. Mögafon rögiseb midagi ja rahvast aina koguneb. Üks rong läheb ära, järgmise kohta aga ekraanidele midagi ei anta. Inimesed kohvritega muutuvad üha rahutumaks. Küsin siis mingilt proualt, misvärk rongiga on ja saangi pika loengu, misvärk rongiga on... Kuid nii vinge aktsendiga, et ma peale selle, et midagi on lahti ja mingis terminalis ja jaamades peatust ei ole, rohkem ei adu. Kell vaikset läheb ja aeg hakkab käest minema. Korraks juba üritan arvutada, palku võiks taksoarve lennujaama minna. Rong siiski tuleb, ekraan ärkab ellu ja näitab kahte peatust: Gare de'l Est ja CDG Terminal 2. Meile sobib. Nii ongi. Väljume lõpppeatuses, mis õnneks on just meie terminaal. Päris suur rahvahulk ent hakkab närviliselt otsima otsa, kust pääseks kuidagi 1. või 3. terminaali – tavapäraselt on RER-l seal eraldi peatus... Võtame kohvri järgi ja alustame matka oma gate'i poole – 40. minuti pärast algab boarding.
 

* * *

Ja Tallinnas! Tallinnas on üllatus :)...
 


Cafe creme

| Üles |


 

Lisalugemist
Eelmine  |  Üles


Jardin des Tuilleries

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved