Põhja-Norra 2006

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tripi kaart  |  Tagasi

 

 

Proloog

Järgmine

 

Põhja- Norra 17.07. ... 28.07.2006


Alta

| Üles |

 

17....28.07.2006 möödus Põhja-Norras ning Soomes. Seekord siis kahe väikebussiga. Enamuse ajast nautisime ilma temperatuuriga +5°...+12°C (kuigi ühel päeval saime isegi tunda +16°C). Kõikide tundrakirjelduste kiuste oli sääski, kihulasi ja muud putukarahvast üllatavalt vähe –  oli siis selles süüdi madal temperatuur või mingi muu asi, kuid isegi Pallastunturi ja Inari järve ümbruses ei olnud sääski rohkem, kui meil aprilli lõpul...

Reis kulges peaasjalikult (küll väikeste kõrvalekalletega) „liinil” Helsingi – Naantali – Rovaniemi – Karasjoki – Nordkap – Kamøyvær – Hammerfest – Alta – Tromsø – Pallas-Yllästunturi Rahvuspark – Helsingi. Esialgne plaan oli minna ja olla rohkem kusagil mägedes kohapeal, kuid lõpuks kujunes välja siiski üsna palju sõitmist ja vähem kohapealolemist. Tingitud oli see teeoludest suhteliselt väikese liikumiskiiruse tõttu ja veel mitmel põhjusel – kuid eks experientia docet... Aga - vähem juttu ja lähemalt juba läbi fotode...


Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Kaidi Mäe

 

Abiline...

| Üles |


Järgmine  | Üles |


 

17.07.2006. Helsingi sadam

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 

Minu jaoks algas uus ja huvitav pihta juba Helsingi sadamas, sest astusin oma esimesed sammud Soome pinnal. Olin kuulnud Soome kohta väga mahategevaid ja soosivaid jutte, mistõttu püüdsin olla eelarvamuste vaba ja ise otsustada. See, mis nägin, meeldis mulle. Mis täpselt? Raske on seletada seda ebamäärast tunnet, justkui oleks sõitnud maale, vanaisa juurde peale pikka-pikka eemalolekut...

...Helsingi sadamas pakkisime ümber toidutagavara 17 inimesele kogu reisiks, sest ainuke, mida plaanisime kirvehinnaga osta, oli leib ja sai (ja sedagi kindlasti Soomest, mitte Norrast) ning häda korral ehk veel midagi (kohvipuru näiteks...).

Startisime niisiis kahe rendibussiga, Peugeot Boxer ees ja Renault Traffic sabas. Esimene buss määras sõidukiiruse, sest, nagu selgus esimestel kilomeetritel, oli masin tegelikult väga koledasti ära ruunatud, enamus lisa- ja põhivarustusest (nt. stereo, kliima, käsipidur, pidurituled) ei töötanud. See on uskumatu, et rendifirma annab välja sellise sara – ei ole ju klient see paranoik, kes peab iga mutri autol enne sõitu üle vaatama... . Õnneks suutis aparaat sõidu suuremate probleemideta siiski kuidagi ära teha.
 

 

Pakkimine

| Üles |


 

17.07.2006. Muumimaa

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kuna nagunii oli Soomest läbisõitmine ees, siis oli varem ära otsustatud, et teeme peatuse Naantalis, Muumimaal ja Rovanemis – et kaasavõetud lastel ka reisist midagi oodata oleks ...

Puidust nukulinnake Naantali võttis meid vastu paraja leitsakuga. Muumisaar tundus kaugelt hirmus ahvatlev, mistõttu kiirustasime, et juba rutem muinasjutumaale jõuda... Piletihind – 17 eurot per face, võttis jalust nõrgaks, kuid tekitas ka mõtte, et ju siis on ikka vinge...

Ma ei tea, mida mõtleb mu laps, kuid mulle oli edaspidine küll üks suht suur pettumuste ahel. Jah tõesti, Muumimaja oli täitsa olemas, selle ümber jalutasid Muumid ise ka ja laste jaoks oli metsa ning kaljude vahele üht-teist, mõni asi üsna teravmeelseltki üles seatud, kuid kõige ilusamad, värvilisemad ja kutsuvamad olid poekesed, kohvikud jms kommertsvärk, mis surusid juba oma massiivse olemasoluga muu tahaplaanile. Tegime koos kaaslapsevanematega näo, et on äge, et mitte jahutada laste indu ja proovisime kõike, mida pakutakse ilma lisarahata, vaadata-katsuda. Ent tuli enne äraminekut elada üle ka see hetk, kus pead peaaegu pisarates lapsele seletama, et „seda pisikest kaisumuumit, mis maksab 30 euri, me ei hakka siit sulle ostma”. Saan aru, et ja-jah - vaesed ja koonrid on eestlased, kuid umbes samu asju kuulsime oma võsukestele seletatavat ka Soome keeles... Aga ega see siis nii halb ju olnud – asja alla on pandud palju raha, asjal on kõva promo ja veel kõvem legend – Muumiraamat on ju klass omaette, kuid millegipärast jäi Muumimaalt ära tulles tunne, et veel veidi Naantali-Muumimaal ja see nõiduslikkus, mis jääb hinge peale raamatu lugemist, oleks jäädavalt kadunud...
 

 

Esimesed emotsioonid: kõhedus ja umbusk :)

| Üles |

 

Muumimamma!

| Üles |

 

 

Muumimaa

| Üles |

 

17.07.2006. I laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Väike hirm, et kuidas leiab Soomes telkimiskohti osutus täiesti asjatuks – nii see esimene laagrikoht, kui kõik järgmised nii Soomes, kui Norras, osutusid olevat vaid teelt ärapööramise ulatuses – loomulikult tuleb siiski enne teelt maha keeramist silmad lahti hoida...

 

Makaronid on tulel...

| Üles |


 

18.07.2006. II laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Mida põhja poole, seda valgemaks läks. Sellel ööl, mõnikümmend kilomeetrit Rovaniemist, päris pimedaks enam ei läinudki...

 

Rovaniemi ei ole enam kaugel

| Üles |


 

19.07.2006. Rovaniemi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Arktikum

| Üles |


Hommikupooliku esimene sihtkoht on Arktikum... Moodne muuseum: virmalised, kivimid, palgiparvetajad, Talvesõda, saamid, improviseeritud pensukas 60-test, vanad fotod, põhjapõdra topised, võimalus kuulata kõrvaklappidest lindude hääli...

Kes viitsib vaadata ja lugeda, ning kellel pole eelarvamusi sellist liiki kohtade suhtes, siis tegelikult annab Arktikum Põhjalast päris hea pildi. Taanlaste projekteeritud hoone isegi on tähelepanuväärne, eriti selle 172 m pikkune klaaskoridor, mille lõpust avaneb vaade mustsinkjasrohelisele metsastele küngastele. Ent ekspositsioonist ja virmaliste slideshowst enam liigutas mind see tunne, mis võttis seda enam võimust, mida rohkem vaatasin fotosid jahimeestest, palgiparvetajatest ja metsaraiduritest... 1900... 1920... 1930... 1940... 1950... 1960... ja kuni tänaseni välja. Karmil ning lihtsal, vabal maal toimetavad karmid ja lihtsad ning vabad mehed: päevitunud nägudega võidunud kuubedes palgiparvetajad, karvamütsides lumesahajuhid, suuskadel jahimehed. Talvesõda kannatas sõdimist – need viiskümmend töökat ja tõsist aastat Soomes, peale Teist Ilmasõda, teevad kadedaks. Vaadates neid vanu pilte seal seintel torkas nagu noaga arusaamine sellest, mille ära võttis meilt see neetud kommunistlik okupatsioon...
 
Muumimaaga võrreldes on Santapark hoopis midagi muud. Maksab see ju ka, kuid seejuures on vaeva nähtud. Paksust kommertsist hoolimata mõjub kõik kokku kuidagi südamlikult. Keset juulikuud tuleb isegi skeptilisematel inimestel peale jõulumeeleolu, eriti, kui lõpetada haldjate kool. „Kiiver, oover, toover” – maagilised võlusõnad, mille peale kusagil maailmas juhtub ime. Selle üle või irvitada, kuid miks mitte uskuda – äkki ongi nii – lihtsalt suured inimesed on tavaliselt sellised jahupead, et kõik see võluvärk ajab nad paremal juhul naerma.

Jääbaar, piparkoogi töökoda jne, jne. Muidugi võib irooniaga suhtuda võltshabemega Joulupukkisse, kes autogramme jagab, ent – kui vaadata seda kõike läbi lapsesilmade, siis kõik see Jõuluvana koobas kokku on üks vahva koht. Mina igatahes elasin seal korduvalt lapsepõlve läbi...


Pääs Jõuluvana juurde

| Üles |

 

Jõuluvana elab koopas!

| Üles |

 

Kiiver, hoover, toover!

| Üles |

 

Tripp läbi Päkapikula

| Üles |

Jõuluvana ongi olemas!

| Üles |

 

Jääbaar

| Üles |

 

Jõulumaa postkontor

| Üles |


 

18.07.2006. Inari järv. III laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Umbes sama valge oli läbi kogu öö. Rahvas praadis kala kella kahe ajal öösel ja kellelgi ei tulnud mõttesse, et normaalne oleks magada. See öine valgus on nii harjumatu, et ajab esialgu kogu harjumuspärase öö-päeva tsükli sassi. Naljakas on see, et hiljem, Norras, läbi tunnelite sõites tuli pimedusse sattudes kohe uni peale...

 

Inari

| Üles |

 

 

Laagriargiõhtu

| Üles |

 

Prepareeritakse Karli püütud haugi

| Üles |


 

19.07.2006. ...Inari-Karasjoki

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järgmisel hommikul muutus maastik kaljusemaks ja põhjapõdrasemaks. Enne Norra jõudmist teadis Ilmar üht õõnsat rändrahnu, kuhu saab sisse pugeda. Tõepoolest, peale mõnekümnemeetrist mäkketõusu jõudis laudtrepp kivini, mille sisse sai pugeda kitsast avausest – sees oli aga ruumi laialt – ehk isegi oma kümnele-viieteistkümnele mehele. Liisa oli kiviga väga rahul ja ei tahtnud „haldjate majast” enam ära tulla...
 

Tee läbi Soome tundra lõppes peale Norra piiri, mil tee hakkas logeldes mäkke tõusma. Imelik koht on see tundra – tühi, piiritu ja omamoodi kaunis. Ühes täiesti suvaliselt valitud peatuskohas voolas kitsukese tee alt läbi kristallselge veega oja. Maitsesin vett – puhas ja külm. Aga tundra juulis on tõesti – ilus! Ja, vähemalt 2006.a. juulikuus, ka üsna putukavaba...

...ilmselt kõige meeldejäävamad olid muuseumis siiski põhjapõdrad, keda me olime eelmisel õhtul teeäärtes juba kohanud, ent nii ligidalt polnud veel näinud. Hiljem muidugi kohtasime neid iga päev võimalikes ja võimatutes kohtades... Eks omaette asi oli ka üks eesti keelt rääkiv saam, kes õppinud keelt ülikoolis.

Üleskiidetud saamide muuseum Karasjokis - Sapmi - jättis aga suhteliselt külmaks. Esiteks lõi jalust nõrgaks üsna soolane pilet ning teiseks, kui olid pileti lunastanud, avastasid, et lisaks suurele poele on veel kaks-kolm püstkoda, mõned põhjapõdrad ning sellega asi üsna piirduski. Muljetavaldav oli ehk siiski 20 minutiline interaktiivne slaidisou, mis andis ettekujutuse saami maailmaloomise legendist... Eks omaette vaatamisväärsuseks on tegelikult ka saami hooned, mida muuseumis lisaks püstkodadele pisut näha oli. Ühes neist paiknes restoran, kus isegi põdraleene eest küsiti Norrale omaselt väga korralikku hinda.

Karasjoki on Norra saamide jaoks üks olulisemaid kohti, sest siin asub saami parlamendihoone – nn Samidiggi. See Stein Halvorseni ja Christian Sundby poolt 2000 a. kavandatud hoone on inspireeritud üheltpoolt püstkojast, mis on kaunilt sobitatud moodsa vormikõnega. Parlamendihoone poolavatud siseõue on kujundatud tundra...
 

Karukoobas

| Üles |

 

Põhjapõdramaa

| Üles |

 

 

Sapmi muuseum

| Üles |

 

Samediggi

| Üles |


 

19.07. 2006. IV laager Porsangeri fjordi kaldal

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Porsanger I

| Üles |

 

Porsangeri fjordi nõlvale, vaevakaskede vahele sättisime üles oma järjekordse laagri. Seal elasime Helega vist üle oma reisi kõige jubedamad hetked. Nõlv on seal laugjas ja samblaga kaetud, kuid kohati on kivide vahel üsna järsuservalised lõhed ja augud, mille on uuristanud vesi või mis on lihtsalt kaljude vahele mingite protsesside käigus tekkinud. Panime telki üles ning ma teadsin, et Liisa on Kaidi juures, seda arvas Hele ka. Saime telgi püsti ja ma läksin Liisat kutsuma. Kaidi oli auto juures ja ütles et ta arvas, et Liisa on meie juures. Noh, esialgu jäin rahulikuks ning arvasin, et ju ta siis on mõne teise reisiseltsilise telgi juures. Hüüdsin, kuid ta ei vastanud. Hüüdsin kõvemini ja ikka ei midagi. Mõeldes äkki kõikidele neile aukudele ja lõhedele läks äkki olemine halvaks. Kui üks viieaastane kusagile sisse kukkus, siis algul ta ju ei pruugi üldse vastata kas hirmust või on kusagil juba nii kinni, et me ei kuule, on juba jões vee all jne, jne - ühesõnaga liigsest kujutlusvõimest ei ole sellistes olukordades küll kuidagi abi. Küsitlesin kõiki - keegi polnud näinud. Siis sai ka Hele asjast aimu ja varsti hüüdsime kogu kambaga ja kammisime ümbrust läbi. Liisalt ei olnud mingit vastust. Kõik olid mures. Arvatavasti oma veerand tunniga olime läbi kamminud ligikaudu poole kilomeetri raadiuses ümbrust. Jama oli selles, et vaevakased olid seal just ca 1,5-2 m kõrgused ja läbi neist ei näe. Valisin juba telefonist 112-te kui Heiki helistas ja küsis, kas ma Laimat olen näinud. Helistasin. Ja Liisa oli temaga. Nad olid läinud fjordi äärde jalutama ja meie kisa ei kuulnud...

Aga kui lapsekadumise paanika läbi sai, võis kesköises päikeses "permanentset" loojangut nautida tundide kaupa. Kiiresti muutuvas taevas vahelduvad värvid ja meeleolud sekunditega. Fotokas on mõttetu, sest kõike seda ei suuda lihtsalt konservi püüda.
 

* * *

 

Kaljusid katab tihe pehme sambla-samblikuvaip, milles vaevu-vaevu kasvavad pohlavarred ja veel mõned üksikud taimekesed, kes neis karmides tingimustes suudavad ellu jääda... Milline elujõud peab neis taimedes peituma, et sellises kliimas, sellisel pinnasel, kasvada! Taimed varjavad murenenud kaljupinda – nagu oleks keegi kõik nõlvad jämeda killustikuga katnud ja siis neile samblikke, porssa, pohli ning murakaid istutanud...

Nagu Inglise muru, ent palju kaunim... 
 

Liisa ja tõusuvesi

| Üles |

 

IV laager vaevakaskede vahel

| Üles |

 

"Mäkarooni pologneese" ja makaronikõrvane - Karli õng ei ole teda taas tühjade kätega jätnud

| Üles |

Porsanger II

| Üles |

 

Ilusam kui inglise muru

| Üles |


 

20.07.2006. Maailma lõpus...

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Mageroyale

| Üles |

 

Järgmisel päeval, peale ligi 13 km pikkust tunnelite läbimist Kafjordist Gulgammesse olime siis lõpuks Mageroyal – saarel, mille põhjatipus on Nordkap – müütiline maailma lõpp, tegelikkuses kommertspunkt, mis on veel seda jaburam, et tegelikult geograafiliselt see ei ole päris põhjapoolseim tipp...

Meid võttis vastu vihmane ja udune saar. Udu oli meid saatnud juba pea Lakselvist alates, kuid Mageroyal muutus see aina tihedamaks ning kulmineerus Nordkapil, kus udule lisaks hakkas ka vihma tibama... Aga saare loodus on karmilt kaunis. Lageraba meenutav taimestik mõjuks ilmselt masendavalt, kui poleks dramaatilisi mäekülgi. Arvatavasti võiks üle poole meetri kõrgused taimed üsna kerge vaevaga ära loendada – kaljusid katab õrnroheline arktiliste taimede vaip, mille vahel voolavad kitsukesed ojakesed...

 

Nordkapile saamine on aeganõudev isegi tülikas, lisaks ka kulukas. Kui sihtpunkt paistab, siis on ees viimane takistus - platoole saamiseks tuleb lunastada pilet. See on ise üsna kulukas ja kui sellele juurde mõelda veel tunnelimaksud... Aga maksame kõik maksud ja olemegi kohal. Maailma lõpus.

Nordkapi neeme keskus on olemuselt üks rahategemise koht - peaasjalikult poed ja restoranid. Õnneks saabusime kohutava tuule ning metsiku uduga. See mähkis ümbruse läbipaistmatusse vinesse ning andis asjale kuidagi salapärasema mulje. Ja tõepoolest, ühel hetkel, kui olin uttu kaotanud oma reisikaaslased, vantsisin kohvikusse ja ostsin ühe Nordkapi kohvi – see oli mingi kohaliku alkoholiga – millega, ei mäleta, ning jõllitasin külmalt ja märjalt terrassilt udulaama – tunduski, et olen üksi kaljuorvas ja leidnud Ultima Thule...

 

Jalutuskäigul mööda järsakukallast puhus korraks tuulehoog puhtaks tükikese vaatest... ja hetke pärast oli see jälle udus. Ei mingit midnightsuni – ja hea isegi hea oli, said olla tuule, udu ja iseendaga selles möllus üksi.

Ahjaa, temperatuur oli vist keskpäeval +6° C, millele lisandus üdinitungiv niiskus ja tuul - see pani skeptilisemad kahtlema telkimise mõttekuses.


Piiritus

| Üles |

 

Ultima Thule

| Üles |


 

20.07.2006. Kamøyvær. V laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ilm oli tõsiselt õudne, mistõttu vaikival kokkuleppel hakkasime otsima kuiva ööbimiskohta, sest kõik olid oma riided Põhjaneemel ära leotanud ja mõte telgis magamisest ei äratanud entusiasmi. Kämpingud olid rahvast täis, mistõttu otsiti alternatiive ning õnneks Kamoyvaeris – pisikeses kaluri ja turistikülas õnnestus kogu kambale üürida 5000 noki eest hubane majake.

 

* * *

 
Hommikuvaadet ööbimiskoha aknast kaunistasid vabalt küla vahel lonkivad põhjapõdrad – enam see ei üllatanudki...
 

 

Kamøyvær

| Üles |

 

Jälle "pologneese"

| Üles |


 

21.07. 2006. Kamøyvær - Skarsvåg - Kirkeporten - Kvaløya
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nordkap. Teine katse

| Üles |

 

Teisel päeval – Norkapi pääse kehtib kaks päeva – oli taevas peaaegu tüüne ning tuult peaaegu polnudki. Nõidus oli kadunud ühes päikesega. Tõepoolest on püstloodis merre kukkuvad kaljud muljetavaldavad, ent ringitaaruv turistidehord ei kuulu sellesse pilti ühes tolle „vinge” külastuskeskusega. Tehti siis aga usinasti pilte...
 

Tegelikult asub u. 18 km jalgsimatka kaugusel täiesti tasuta ja Norkapist tegelikult veel põhja poole üks neem – Knivskjelodden. Kahjuks, kuna kaasas olid lapsed, ei hakatud seda jalutuskäiku ette võtma. Selle asemel jalutasime mööda mägesid Skarsvagist Kirkeportenisse – küll palju lühem tee, kuid vaadetega Kamoifjordenile jäi seegi üsna eredalt mällu.

 

Enne õhtust laagrit jäime stoppama korraks teeäärsesse turistilõksu, kus müüdi igast saami nänni. Liisa sai endale ilusa saami nuku. Kõiki ülejäänuid haaras aga mingi põdranahahullus - päris mitu soolatud põdranahka osteti...
 

Nordkap

| Üles |

 

Skarsvågi staadionil püüdsid pilku jällegi põhjapõdrad, kuigi pallivõistluse asemel eelistasid need ilmselt rohkem päikeses peesitada

| Üles |

Skarsvag. Kirkeporten

| Üles |

 

Skarsvag

| Üles |

 

Tegelikult ei ajanud me neid taga... Seda enam, et põhjapõdrale otsa sõites jääd nagunii ise süüdi...
| Üles |


 

21...22.07.2006.a. VI laager kusagil Hammerfesti lähedal, Traumeni väina ääres

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


Traumeni väin

| Üles |

See laagrikoht Kvaløya saarel jääb meelde konkurentsitult kõige tuulisemana. Ainuke, mis õudset tuult mahendas, oli maaliline vaade kaljudele ja merele. Kesköö paiku möllas vee peal selline lainetus, et jäi mulje, nagu hakkaks meri jääga kattuma – nii vahuvalge oli see. Miks ma seda tean, kui kõik magasid – kartuses, et tuul telgi minema viib, käisin öösel vähemalt kaks korda ümber telgi nööride suuri kive sidumas. Mine tea... Kunagi Kreekas viis tuul telgi minema...

 

Tuuline laagriplats

| Üles |


 

23.07.2006. Hammerfest-Reisafjorden

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Saltstraumeni väin

| Üles |

 

Väike põhjamaine linnake, mida püütakse esitleda, kui üht maailma põhjapoolseimat linna – pisut kahtlane, sest juba Honningsvag Mageroyal on ilmselt pisut kaugemal põhjas. Gaasi-, kala- ja sadamalinn jätab karge ning pisut kõleda mulje, kuigi kesklinnas on täiesti olemas isegi park, kus leidus inimesest kõrgemaid pihlakaidki... Igatahes jääb kusagilt meelde hüüdlause, et Hammerfest oli esimene linn Euroopas, mis sai elektrilise tänavavalgustuse (1891.a.).

Hammerfest on seotud läbi Struve ka Tartuga - Hammerfesti on püstitatud nn Meridiaaniausammas, mis on pühendatud meridiaanikaare astronoomilis-trigonomeetriline mõõtmisele, mis toimus aastatel 1816-1852 ning selle teostajateks olid Friderich Georg Wilhelm Struve ja Carl Fridrich Tenner. Mõõdeti peaaegu 3000 km pikkune meridiaanikaare lõik Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni.
 
Ausammast suures plaanis ei näinud, ent see-eest laskis päikseline ilm nautida vaadet üle väina Seilandile. Parima vaate saab asula kohal kõrguva mäe otsast....

Need 150 km, mis Altat Hammerfestist lahutab, tõid pöördelise muutuse kaasa looduses: madalamatel nõlvadel ja orgudes kasvas kidur mets ning linnahaljastus muutus aegamööda lopsakamaks ning linnas esines suhteliselt suuri puid. Väikese jalutuskäigu tulemusel moodsas linnakeskkonnas tekkis tunne, et palju kivipinda kõledas kliimas jätab ka linnapildi kõledaks. Ehk oli selle mulje tekkimisel siiski oma osa ka külmal ning tuulisel ilmal.
 

Üsna õhtupoolikul jõudsime Altasse – Finnmarki keskusesse. Altat kutsutakse ka Virmaliste linnaks, kuna sinna rajati 1899.a. maailma esimene virmaliste observatoorium. Meid aga huvitasid eelkõige Alta maalingud. Tõsisemast linnajalutuskäigust loobunud, startisime Alta muuseumi. Et aga infost öeldi, et tegu tuleb tõsise matkaga, siis igaks juhuks „tankisime” võileibu... Rajal olles selgus, et tegemist on tõesti kogupikkuses u. 3 km matkarajaga, kuid enamuse sellest moodustab väga kvaliteetne käsipuudega laudtee...
 

Alta on kuulus oma kaljumaalingute poolest – maalingud on 1975.a. arvatud UNESCO maailmapärandi hulka. Maalingud on tehtud vahemikus 6000...2600.a. tagasi. Kujutavad nad aga tollast elu... Erinevates kohtades võib kohata pisut erineva detailsuse ning temaatikaga jooniseid, ent läbivaks teemaks on arusaadavalt põhjapõder, kelle ümber kogu eluring käis ning paadid. Piltide vaatamiseks peab võtma aega ja vaevuma läbi lugema seletused. Kaljujoonised ei ole kunst kunsti pärast – kunstiks kipume nimetama seda meie, vaid pigem sõnum minevikust. See on niisama võimas kui arusaamatu... Müstiline...
 
... Ent eriti mõnusaks teeb kaljujooniste vaatamise see, et kõik need kaljupinnad asuvad maalilises looduses, taustaks Altafjorden.
 

* * *

 

Vaikselt keskööpäikeses üle ahelike turnides, mille kõrgusarvud ületasid kaardi järgi vahepeal isegi 800 m, avanes kurv-kuri järel üks uskumatum pilt kui teine. Võimsad vaated, Nordkapil nägemata jäänud kesköine punav päike ning ilusad-ilusad mäed... Peatusime korraks Saltstraumeni väina ületava silla all, et vaadata, kas näeme ka kurikuulsat keerist. Keerist ei õnnestunud näha, kuid päikesekiirtes veiklev kobrutav veepind oli maaliline sellegipoolest. Nii meenutati siis lihtsalt kapten Nemot...



Hammerfest

| Üles |

 

Alta muuseum

| Üles |

 

Saltstraumeni väin

| Üles |


 

23...24.07.2006. VII laager Reisafjordeni ääres.

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

VII laagris kogesime Norra kalapüügi „mõnusid”. Üldiselt võib merest (fjordidest) kala vabalt püüda ilma selleks luba omamata. Jõgedest püüdmiseks peab olema aga ostetud luba. Üks kaasasolnud teismelistest poistest tegi nalja ja pani õnge otsa tühja õllepurgi ning leotas seda nalja pärast jões. Läks siis ise jalutama... U. 15 minuti pärast lendas kohale vihane norrakas, kes osutus mingit liiki kalakontrolliks ja hakkas väga entusiastlikult seletame, et kui kohe see pornograafia ei kao, siis saavad süüdlased tunda kogu Norra võimumasinavärki. Seletuste peale, et vaadake ise – see on ju nali, ta ei teinud teist nägugi – mine tea, mis kombed eestlastel kalapüügiks on, õllepurk, vihmauss või ämma silm – peaasi, et näkkab...
 
Õng korjati veest ning trahv jäi saamata, kuid õpetlik oli see lugu küll, eriti kaasasolnud kirglikele kalameestele. Tõele au andes – ega fjordidest saadud kalasaak ka väga kehv olnud – meeldivat purgisupi lisa sai sellest igatahes.
 

Tulemas on "pasta pologneese"

| Üles |

 

Öösel kell 3

| Üles |


 

24.07.2006. Tromsø

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tromso vanalinn

| Üles |

 

Lyngeni ja Ulfsfjordi vahele jäävad mäed - nn Lyngeni Alpid, mille kõrgemad tipud on üle 1800 m, saatsid pea terve tee Lyngeni fjordi taustal kuni Tromsøni. Sinised, lumiste tippudega mäed meenutavad tõepoolest Alpe ning jätavad kohati isegi „tõsisema” mulje – tõusevad nad ju taevasse otse merepinnalt... Lyngeni Alpid läbi on ka läbi praamiakna kõrged. Lõikasime Oldertalenist Tromso peale otse, mis tähendas kahte pisikest merereisi praamidega. Autos loksumise vahele kulus meresõit täiesti vahelduseks ära... Laevakohvi joomine, 20 NOK tass, hakkas juba odav tunduma ;).
 
Tromsø oli selle reisi Põhja-Norra suurim asustatud punkt. Suhteliselt suur ja igav linn, kuigi oma kahekorruselisuse ja domineeriva puitarhitektuuriga siiski päris armas. Tromso asub suures osas saarel, ühendades läbi kahe sarnase arhitektuuriga monumentaalse silla mandrit ja Kvaløya saart. Tromsos pidavat olema maailma põhjapoolseim õlletehas.
 
Kuigi parema meelega veetnuksin selle aja mägedes, otsustati enamuse soovil siiski veeta mõned tunnid linnaga tutvudes... Ilmselt eredaim elamus oli linna kohal kõrguva mäe otsast vaade linnale – mäkkeronimise eest hoolitseb seal köisraudtee. Tromso moodne Arktika katedraal on iseenesest imposantne ehitis, ent lähedalt vaadates on raske enesele sisendada, et tegu on kirikuga - niivõrd oled harjunud meie maastikupildis nii tavapäraste "vanaaegsete" kirikutega... Ent sellegipoolest jäi kirikust lõppkokkuvõttes hea mulje, eriti, kui läbi use ka sisemusse piilutud... Seevastu hiljem külastatud Polariast – polaarmuuseumist – jäi nii-ja-naa mulje. Oli nagu midagi ja ei olnud ka. Kindlasti on see hariv lastele, kuid ülejäänutele on vist põhiliseks tõmbenumbriks hüljeste show...
 

Lyngeni Alpid

| Üles |

 

Seiklusrikas laevareis Svensbyst Breivikeidesse

| Üles |

 

Tromsø Arktika katedraal

| Üles |

 

Tromsø sild - Tromsøbrua

| Üles |

 

Polaarmuuseum

| Üles |

 

Tromsø

| Üles |


 

24...25.07.2006.a. VIII laager Balsfjordeni ääres

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Läbi emotsionaalsete läbirääkimiste said lõpuks soovijad võimaluse minna Norra mäkke ronima. Kalamehed läksid kalale. Laagrisolijaid külastas Siim... Või keegi muu julge sellest parteist. Võtsime kahekesi 5.a. tütrekesega siis mägironijate eeskujul ette loodusmatka: jalutasime mööda fjordikallast, mis kubises kuivale jäänud hiiglaslike meduuside laipadest ja sõime kohaliku poe juures moosisaiakesi ja jäätist.

 

Balsfjorden

| Üles |

 

Mäesuitajad

| Üles |

 

Vista

| Üles |

 

Õhtuks tagasi Soome tundras

| Üles |


 

26.07.2006. Pallas-Yllastunturi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vaade IX laagriplatsilt 26.07. hommikul

| Üles |

 

Tulek Norrast üle Kilpisjärvi piiripunkti on lihtsalt ilus! Tundra! Kohas, kus mäed muutuvad lauskmaaks lõhestavad maapinda maalilised kanjonid. Lauged künkad – ikka mäest üles ja alla, sujuvad kurvid – ülirahulik. Taamal erinevates sinistes toonides mäekesed...
 
Teel õnnestus kohata Norra motopatrulli, kes mu roolit’ bussi kinni pidas kiiruse ületamise eest. Kartsin, et saan kaela „elu” trahvi – nagu paljud olid hoiatanud, et Norras liikluseeskirjade rikkumisega ei maksa naljatada... Politseinik vaatas dokumente ja küsis, miks ma kiirust ületan?: „Autos, mille roolis te istute, on nii väärtuslik last, et kas maksab viie minuti võitmise nimel sellega riskida? Meil siin, mägedes ei ole kiiruspiirangud nalja pärast. Olge hoolsam!” Sellega kogu asi lõppeski. Ei trahvi, vaid naeratus ja koputus südametunnistusele. ...Ja seda politseinikku ma jään vaid hea sõnaga meenutama (mitte nagu neid Läti-Leedu altkäemaksuvõtjaid) – milline viisakus ja milline pedagoogia. Ta täitis 100% politseiniku ülesande – karistamise asemel pani järele mõtlema...

 

* * *


Vaade IX laagrist varahommikul ... vist Jerisjärvile. Selle päeva täiseesmärk oli matkata tundras. Väiksema seltskonnaga, mille pealikuks oli 5.a. Liisa, seadsime endale "kõrge" sihi - vallutada kohalik kõrgeim tipp Taivaskerä – 807 m. Niisiis marsissime mööda rada, mis algas laudteega, muutus siis kruusaseks rajaks, seejärel sissetallatud jalgrajaks ning viimaks vaevalt läbitavaks klibujooneks... U. 2 tunniga olime tipus. Mulle oli see sündmus kahte pidi eriline – esiteks oli see mu esimene „päris mäetipp”, mille vallutanud kunagi olen ning teiseks, tegime seda koos oma 5.a. põnniga.
 

Taivaskerä

| Üles |

 
Taivaskerä otsas oli lihtsalt hea olla. Jõime konjakit ja sõime šokolaadi ning nautisime vaadet – silmapiirini loodus, ilus, puhas, paremaks tegev loodus...
Kuna tüdrukutel oli kindel tahtmine kõrguselt teise mäe Pyhakero (784 m???) otsa ronida, otsustasime Liisaga, et meie läheme omas tempos ja ootame tüdrukuid siis kusagil poole mäe peal. Liisa väsis vahepeal ära – võtsin ta kukile ja kandsin u. pool kilomeetrit. Jõudsime nii kahekesi Pyhakero poole nõlva peale ja pidime otsustama, kas üles või alla. Küsisin siis Liisalt, et kas lähme nüüd alla või üles ja ta vastas lihtsalt:

 „Issi – ikka üles, kui me juba nii kaugele oleme tulnud!”.

Hakkasimegi siis ronima. Kui olime juba üsna üleval – ülal, platool, oli lagunenud suusalifti putka – ütles Liisa, et kui selle „maja” taga emmet pole, siis läheme tagasi. „ Maja” tagant paistis mäetipp ja tüdrukudki...
Nii jõudsime ka meie tippu teiste äärmiseks üllatuseks.
 

Pyhokero

| Üles |

 

Kui alla jõudsime, olime enam-vähem omadega läbi – pea 8 tundi matkamist oli teinud oma töö. Va. Liisa, kes laskumisel näitas väsimusemärke, turgutas end kohvikus mahlaga ja osales õhtulgi veel aktiivselt Pallasjärvi avastamisel süstaga... Kuigi kohutav väsimus ärgitas kohe telki minema, ootas kokkupandud süst...

Pallas-Yllastunturi päeva lõpetas imeline päikeseloojangushõu X laagrist kidura kuusemetsa all...
 

Kõige vingem süstatrippaja

| Üles |

 

Ultraviolett Pallasjärvil

| Üles |


 

27.07.2006. XI laager Sääskijärvil

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

XI Laager seati üles üsna lähedale Helsingile – pea 1000 km sõitu ühtejärge seljataga. Vesi oli soe – sai ujuda. Ja öösel läks lõpuks ometi pimedaks...
 

 

Sääskijärvi

| Üles |


 

28.07.2006. Tartu

 Eelmine  |  Üles

 

Õhtuks olimegi Tartus tagasi.


Mis siis lõpetuseks öelda - Põhja-Norra loodus on vaimustav. Ja tundra on ilus. Just looduse pärast tahakski kindlasti tagasi minna, kui saaks võimaluse... Ahjaa - tänud Tommile autode orgunni eest!
 

 

Septembris 2006
 

Permanentne loojang Reisafjordeniääres

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved