Boskettidesse eksinud

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


  Marsruudi kaart  Ekspeditsiooni skitsi- ja fotoalbum  |  FB album Minea blogi  |  Prantsusmaa 2002  |  Lisalugemist  | Tagasi


 

Intro

Järgmine

 

Mõte minna Prantsusmaale tekkis tegelikult Kreeka ekspeditsioonil. Õigemini, Prantsusmaa pidanuks olema Itaalia järel teine, loogilisem valik, kuid juhtus nii, et sihtkohaks sai seatud Prantsusmaa väga jämedalt kokkuvõetud marsruudil Pariis - Angers - Bourges - Pariis.

 

Meie eesmärgiks oli restaureerimine ja prantsuse aiakunst suuremalt jaolt Charles VIII-st Louis XIV - ni ja sekka lisaks pisut gootikat. Nagu avastusretkele kohane, läksime ja olime omapead. Selles osa tahaks eraldi tänusõnad öelda Gerlyle, Mineale ja Kadrile öömajade orgunni eest. Aga muidugi ka kõigile autojuhtidele ja teistelegi, kasvõi sellepärast, et hoolimata pidevast näljast, unepuudusest (ja meie autos ka õhupuudusest) kõik ikka vaprasti ringi kaasa tegid ning vahepeal koju hääletama ei hakanud. Pean tunnistama, et ma küll ise väsisin lõpuks ära, aga õnneks vaid korraks, siis kui oli see õnnetu autode äraandmise õhtu... Aga hea küll, aitab nüüd sissejuhatusest... Kes viitsib põhjalikku skitsi- ja fotoalbumit sirvida, siis sellele pääseb ligi siit:

 

Skitsid Prantsusmaalt [pdf 150 mB]

 

Niisiis... 31.03. 2014 lõuna paiku trehvasin vapraid "ekspeditsioniste" CDG II terminalis, et vormistada rendiautod ning võtta rataste alla 1300 km-ne ja läbi 800 aasta kulgev tripp...

 

Fotod: Sulev Nurme

Vaux le Vicomte

| Üles |


 

Suurem kaart

| Üles |


 

31.03. 2014. Kell 06.50. Riia lennujaam, kohvik X?

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tervitused Riga RIX Lidosta'st... Riia on võrratu! Ja iga kord, kui siia tulen (mis sellest, et nad on autovargad) kogen seda taas ja taas... Mu käsipagas on 8 kg asemel 12,4. Tšekkinnis palus härra mul oma pagasit näidata, kaalus ära ja käskis raami panna... Raami ka ei mahtunud... Ütles siis, et see nali läheb mulle 39.- + 10.- eurot. Ma hakkasin selle peale mõtteliselt silmust tegema ja laes sobiva konksu järgi vaatama, kui kuulsin, et härra ja kõrvalboksis olev daam läti keeles suhtlevad omavahel. Ainus fraas, millest aru sain, oli midagi inglise keeles öeldut nagu "...up of you...". Seepeale härra palus mul midagi rasket välja võtta ja kott uuesti kaaluda. Nonii - ilma läpaka ja fotokata - 8,1 kg. Ise ütles häbelikult keepsu kotile pannes:

"This is for my colleagues... have nice trip!"

... Inimesed on ilusad ja head... päriselt ... Ja kui kõrvalolevaid lõpp asjalikult askeldavaid baaridaame läbi kuldse El Coto pokaali vaatan, siis lähevad nad iga hetkega ilusamaks ... ja kell on alles 4 minuti pärast 7! (AM)...

Näeme Pariisis!
 

PS. ahjaa - kui täna öösel Lux Expressi astusin tuli raadiost: Morrisey - Every day is like sunday... Loodetavasti on see tähenduslik :)

 

| Üles |

 


 

31.03.2014. Kell 15.45. Château de Chantilly (parkla)

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

CDG lennujaam on suur, aga mitte enam kohutav nagu mõned aastad tagasi tundus. Igatahes leidsime 2. terminalist Europcari boksi - selle tripi esimene kokkulepitud kohtumispaik - peaaegu vaevata (tänan Sirle :)!). Rahvas oli kõik kenasti kohal, kes kuidas ja millise lennukiga... Tere-tere ja kõik need muud sõnad... Niisiis autod. Ent rendikate nõutamine ei osutunudki nii lihtsaks nagu varasematest kogemustest Europcariga mäletan. Esiteks seisis mitmeid sulelisi ja värvilisi juba sabas. Ja saba ei liikunud, sest kolmest teenindajast kaks nokkis tähelepanuväärse põhjalikkusega nina ning tegi pidevalt asja tahatuppa. Härra, kes tööga tegeles, tegi seda ilmselge naudinguga - rahulikult, aeglaselt, iga hetke täiega läbi elades. Ent lõpuks ei kulunud kahte tundigi, kui juba parkimismajas autosid otsisime ja need ka leidsime. Seekord siis MB Vito + Renault Megan. Peaaegu kõik nagu kokku lepitud va, see, et lubatud Vito manuaalkast osutus tegelikult automaadiks - pigem positiivne üllatus, kui mõelda loovimisele Pariisis.

Château de Chantilly võttis vastu meeldivalt leige pilvealuse ilmaga. Ausalt öelda tuli teatavatel põhjustel kiire maabumine parklasse vähemalt mulle küll taeva õnnistusena... Kadrile langes esimese ettekandja au ning sellega oli ekspeditsiooni esimene objekt avatud...

...Olin siin kunagi ammu-ammu juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Tollane mulje ei olnud väga ere ja ega ta, ausalt öelda, ka praegu, vahetult pargist tulles, erilise säraga mällu sööbi. Tollal, mäletan, ei olnud parki sissepääs raha eest (vist?!), nüüd küsiti küll, kuid vähemalt mitte lapsi saatva õpetaja eest. Seega puhas sääst 5 euri... Tegelikult on praegune 115 hektariline Chantilly pargikompleks siiski põnev mitmes mõttes. Chantilly esimese versiooni ehitas Anne de Montmorency ca 1520 (Anne ei ole daam, vaid õilis rüütel ja mitme kuninga ustav sõdur ning diplomaat, kelle põrm puhkab nüüd Louvre'is...). Pargi, mille pärast me siia tulime, kavandas loomulikult Andre Le Notre... Tema loomingule mõeldes on intrigeeriv juba see, et park ja loss ei ole keskteljeliselt seotud nagu seda barokile ikka omistatakse. Teisalt peegeldub selles ka ilmselt pisike annus barokset "pohmakat", Le Notre teadvustamata otsinguid ehk isegi Versailles' eksperimendist eemaldumiseks... Parterid on lihtsad, kuigi vorm ja meeleolu on kindlasti ülev, seejuures paistab suurejoonelisusega silma just Grand Canal, mis oma 2,5 km kogupikkusega oli suurem isegi Versailles'st. Enne CDG-sse maandumist ületas lennuk Chantilly - mäletan oma veiniuimast imestamist üüratu veepeegli üle...

Ent kuidagi väsinud on kõik see park... Kuigi praegune, selle reisi esimene ning samas kevadine mulje, on võrreldamatult värskem, puhtam ja kenam, kui kunagine aastatetagune elamus reisi viimase pargina augustikuus peale kahenädalast kolistamist mööda erinevaid regulaarparke Saksamaal ja Prantsusmaal... Igal pool siin võiks pisut viriseda pisikeste hooldusprobleemide üle. Kui regulaarses osas võib-olla kontrastid ei olegi nii suured, siis jalutades prints Condé XIX sajandi algul rajatud Jardin Anglais'is või Versailles' Marie-Antoinette aia eeskujul sama härrasmehe poolt rajatud Hamletis - romantilises pseudokülakeses, hakkab igal pool silma auklikke pöetud põõsaid, kehvalt niidetud murualasid, isegi kuivanud suuri oksi jms. Kui poleks hüatsinte, nartsisse jm kevadisi kaunitare, mis kohati katavad mängleva vaibana pargiaasu, siis ilmselt kehitakski vaid mööda minnes õlgu. Praegu, lennuväsimuse ja Riia lennujaamas joodud veini kiuste, Bacchuse, Venuse ning Erose õnnistusel - kelle kummardamiseks sobivaid "altareid" tegid nii Le Notre, kui revolutsiooni järgselt hävitatud parki ka Victor Dubois, jalutan parkla poole pigem heatahtlikus meeleolus ja täis ootust järgnevate päevade elamuste osas. Täpsustus...Venuse osalust oli pargis märgata mõnede usinate sketsijate näol, Erose kohta ei oska ausalt öeldes täpsemalt midagi öelda, kuid mõned Bacchuse jüngrid löövad küll mõnusalt sõrakestega trummi vastu mu udust peakolu...
Nah... väike kahetsus tegelikult närib hinge hoopis seepärast, et ei ole aega minna Condé muuseumisse, kus Louvre' järel asub suuruselt teine kunstimuuseum Prantsusmaal...

Parklas selgus, et Sirle on enamuse ajast proovinud üle aedade ronida pääsemaks Chantilly ühe vaatamisväärsuse - tallide - juurde... Naljakad loomad on need hobused. Võib-olla on minu probleem selles, et olen lapsena saanud noid elukaid piisavalt looreha ja vankri ette rakendada, mistõttu jätab "elusate hobuste muuseum" pisut külmaks. However... Sirle jõudis selle tulemusel vähemalt otsingutega külakesse ja uhkeldab nüüd pika (isuäratava) saiaga. Võtan putkast cafe long'i ja napsan saia otsast tüki - esimene piknik...?
 

Chantilly

| Üles |

 


 

31.03.2014. Kell 23.45. Hotell Premiere Classe Versailles

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hotell Premiere Classe Versailles - see kõlab uhkelt... Tegelikkuses istun läpakaga plastmassist pisikeses toas narivoodi all... Tulin just dušši alt kolmnurksest ruumist, mille pikema külje pikkus on ehk 50 cm... Aga muidu on lahe... Õnneks on Silveril kasutamata veini, mida ta ise ei kavatse tarbida...

Chantilly külake, kuhu Sirle saiaotsingutel oli jõudnud ning kuhu siis hiljem rõõmsalt kogu crew suundus lõunat otsima, jättis armsa ning meeldiva mulje. Tõsi, söögikohtadega on neil siin mingi arusaamatu probleem - kohti nagu oli, kuid pärastlõunal olid enamus suletud või oli neil mingi muu probleem. Niisiis maandusime 2/3 Vito seltskonnaga Restaurant Saray 2012-s. Aus ja igati nimevääriline (ma tegelikult ei tea mida tähendab prantsuse keeles sõna "saray", kuugli tränsleit pakub venekeelseks vasteks igatahes sara...) kebabikoht... Kõhu sai täis.
 
Saint Cyr L'Ecole linnakese leidmine, kus meie tänane ööbimiskoht asub, väga keeruliseks ei osutunud. Sõit linnakesse kulges mööda erinevaid Pariisi ümbruse teid - enamus neist x realised koledad ja ebahuvitavad... Cyr L'Ecole on ajaloost teada Päikesekuninga teise abikaasa Françoise d'Aubigné, markiis de Maintenoni tõttu, kes siia laskis luua aadlipreilide kooli. Napoleoni ajal asus kooli hoonetes sõjaväehaigla ja hiljem on seal vahelduva eduga paiknenud sõjakoolid... Praegune linn: pisike ja vähetähtis Pariisi magala...

...Kui toad olime lõpuks kätte saanud (aga see võttis mingil arusaamatul põhjusel müstiliselt kaua aega - ma ei tea mida Kadri ja Gerly pidid võtmete saamiseks tegema;)), selgus, et ega numbritubades mingit tsilli olemist ei teki. Käsutasin rahva skitse näitama - õue - seal oli laud ja piisavalt ruumi - kuid kõik (ma ise ka) olid väsinud ja ega mingit superasjalikku arutlust sellest välja ei kujunenud, pigem ennekõike valulik vigin...

Mõte minna linna avastama (õigemini linnast mõnd kohta õhtustamiseks) ei leidnud kah eriti palavat heakskiitu. Noh, siiski, kolm on juba seltskond... Praegu, takkajärgi tark olles, võib öelda, et keegi ei kaotanud sellest ka midagi - kas tuumaplahvatuse, mõne kurja epideemia või mõnel muul seletamatul põhjusel ei näinud me tänavatel ühtegi inimest. Samas, kui mõelda peatänava peale, siis ma saan isegi neist inimestest epideemiat süüdistamatagi aru... Linna kolmest kõrsust oli üks suletud, teises kohalikud kurjade nägudega ehitajad (?) ja kolmas - Buffalo Grill. Viimases selgus, et jooke serveeritakse vaid koos söögiga... Nojah... niisiis ports praetud sibularõngaid, kolm kahvlit ja majaveini...


Versailles' linn

| Üles |

 


 

01.04.2014. Kell 22.40. Hotell Premiere Classe Dreux

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Taas Hotell Premiere Classe... seekord Dreux's. Õnneliku juhuse tõttu juhtusime siia sõites eilse hotelli lähedalt läbi, õigemini sealsest supermarketist Saint Cyr L'Ecole'is ja nüüd on õhtu mitmel põhjusel päästetud. Frustreeriv on, et meie hotell asub linna serval - ei ole lootustki mõnda söögikohta leida. Varude täiendamine ent oli tänase õhtupooliku tähtsaim teema - viimane söök enamusele (pms saiake ja moos kohviga) oli aset leidnud hommikul hotellis, kuid õhtu ja hommiku vahele mahtus pikk päev Marly le Roi's ja Versailles's...

Hommik algas paljutõotavalt. Kui autodesse hakkasime istuma, avastas Silver ja samal ajal umbes ka mina, et istmetega on midagi lahti. Ma isegi ei hakanud juurdlema, vaid katsusin vaikselt imestades juhitooli enda järgi taas mugavaks seada. Silver (vaeseke!) pidi Pireti aasimise all püüdma aru anda, miks on tema tool lamavas asendis ja üleüldse - mis selles autos on öösel toimunud! Ta oli viimane, kes seda võis teda, sest alles pärastlõunal imbus välja, et rahvusvahelise naljapäeva puhul olid mõned inimesed (nimesid ei nimeta, aga küll Sirle sellest isegi aru saab) aprillihuumorit teinud. Üsna humoorikalt mõjus ka edasine passimine mõnikümmend minutit hiljem staus... Kogu efekt varasemast stardist pöörati sellega pea peale. Eriti vihale ajab seejuures, et see on täiesti mõttetult kulunud aeg... Aeg reisil, nagu ütles üks mu hea sõber, ei ole sama aeg, mis igapäevaelus - selle iga minut on kordi hinnalisem...

Täna on olnud Versailles' päev. Kaduv hiilgus, kuld ja sädelus, mille läikima hõõrumiseks ei jätku ilmselgelt pauerit. Juba Colbert arvas Louis XIV eluajal, et see projekt on hullumeelne ja selle teostamiseks ei ole vahendeid... Seekordne Versailles' oli mu jaoks juba neljas kord, kuigi peale esimest olin endamisi mõelnud, et rohkem mitte. Taas kord sama eufooria sellest arusaamatult mastaapsest ruumist ja samas pettumus selle hädisuse üle, mis paistab välja kohe kui Apollo purskkaevu juurest boskettidesse hajud. Nüüdse korra tipuks oli muidugi Latona purskkaevu restaureerimistööd, mille tõttu Versailles' tippude-tipp minu jaoks: vaade horisondini üle sünnipäevatorti meenutava purskkaevu, kulmineerus betoonisegurite ja mikrobuldooseritega...

Tegelikult ma tahtsin hoopis rohkem kirjutada Marly le Roi pargist, Versailles' juurde pöördun ehk hiljem tagasi, kui silmad lahti püsivad. Niisiis maandusime hommikupäikeses Marly pargi väravas. Pireti (R) ettekanne sobis hommikukastega ning oli sobivaks prelüüdiks edasisele - see ei olnud liiga tõsine, kuid samas esitatud elegantselt, õhuliselt ning võluvalt... Marly park on vapustav! See on taaskord heaks näiteks, et barokne park saab elada edasi ka peahooneta. Ja massiivse pügamiseta. Mansarti ja Le Bruni kavandatud Louis XIV jahiloss elas üle revolutsiooni, kuid põhimõtteliselt müüdi ehitusmaterjaliks XIX sajandi algul, kui loss oli erakätes. Napoleon ostis pargialad tagasi, aga lossi ei hakanud taastama... Oma suuruselt on Marly le Roi park võrreldav võib-olla isegi mõne meie suurima mõisapargiga, omaaegne ambitsioon muidugi ei ole. Samas praegune seisund ja pilt on tunnetuslikult sama, mis võiks olla Vatlas, Suure-Lähtrus või mujal. Ainuke vahe on selles, et hooldustase nende ja meie vahel on katastroofiliselt suur. Ja ometi on vahe vaid nüanssides, mis isegi arvatavasti ei ole seotud niivõrd raha kui suhtumisega... Ilus muru (aga mitte klanitud, mitte maapinnani pöetud) puhas veepeegel, mõned täpselt õigesse kohta tehtud uusistutused, üksikud valged restaureeritud skulptuurid ning puhtad, terved pingid. Mitte midagi erilist ju tegelikult. Kui astud pisut perifeeriasse, siis avastad, et puistupiir on küll veatu, aga meeter seespool juba tihe võsa ja sildid:

 

 

Hooldatud on perfektselt avatud ja käidavad alad. Barokkpark seejuures on tunnetatav, kuid mitte rusuv ja hädapäraselt lapitud nagu eile kohati tundus Chantillys. Marly park on just selline nagu saab olla ajastute mõtteraamistike muutuste tulemusena üks konserveeritu" barokkpark XXI sajandi algul... Rohkem ei ole vajagi. Ma arvan, et Marly le Roi on üks mu selle reisi tippelamustest...

 

Marly le Roi

| Üles |

Hüva... pisut siis veel Versailles'st ja pärastlõunast... Versailles' linnake tuletab mulle ilmselt alati meelde üht 4cl Jamesoni, siin, ühe kiriku kõrval baaris, mille eest maksin aastaid tagasi totra juhuse ja möödarääkimise (keelebarjäär) tõttu 15.- eurot samal ajal, kui teised lürpisid üheeurost õlut... Täna tiirutasin autoga linna vahel kuni rahvas mingit indialase poekest tühjendas. Tänu Gerlyle oli mul parki kaasa võtta siidrit ning on senini külmikus juustu ja vist veel midagi. Peale poetrippi juhataski Tomm otse parki ja parkisime nagu tuusad autod otse väravasse - raha ju on! Järgnev kokkulepe teha ettekanne peavärava kõrval mulle eriti ei meeldinud. Tahtnuksin seda kuulda Latona purskkaevu ees treppidel nagu see on olnud tavaks varem. Mõnes mõttes läks ehk samas hästigi, sest nagu eespool mainisin, Latona oli totaalsel uuestiehitamisel... Jutt kuulatud, pisut peataolekut ja sahmimist, lõpuks piletid ja sisse... Mul ei olnud mingit erilist huvi taas läbi jooksma hakata Apollo purskkaevu ja Latona vahele jäävaid boskette, seda enam, et kusagil nende sisemuses mürtsus kõrvulukustavalt barokne muusika (reklaam: Jardins de Musique!). Moliere ja Händeli ajal ei olnud võimendust... miks siis täna töötajate ja külaliste kõrvakuulmist rikkuda! Kui kusagil bosketi sisemuses mängiks elusmuusikutest pisiorkester sedasama muusikat, aga naturaalselt, võiks selle eest kasvõi lisapiletit küsida. Praegusel kujul on see peaaegu samamoodi häiriv nagu kiirteemüra... Niisiis klõps tervituseks Apollost ja tema võluvatest pasunameestest hobuste ees ning siis pagesin Marie Antoinette aeda - ma tõepoolest ei ole sinna varem saanud...

 

Fermee ornee... kui sellele terminile mõelda, siis Chantilly ja Marie Antoinette nukukülad peaksid olema selle musternäidised või isegi karikatuurid. Versailles nukuküla täna oli igatahes päris mõnus oma värskeltistutatud köögiviljapeenarde ja pöetud hekikestega... Muidugi võiks külaturg toimidagi päriselt (maeitea, kuidas see võimalik oleks), aga nagu naljakas on plastmassist juustukerasid ja jäneseid lettidel vaadata samal ajal, kui reaalsed lambad söövad rohtu ja reaalne puna-mustakirju kukk tähtsalt viinamarjatugede vahel kanakarja otsustava sammuga kusagile juhib (veider mõte ja paralleel ka kuidagi selle reisiga?!) ...Misiganes - Le Hameau oli hea pelgupaik ja sobiv koht joonistamiseks ning siidri-juustu-oliivide tarbimiseks. Võib-olla ka mõtlemiseks selle ilmaelu ja Marie-Antoinette loo üle. Sündida kuningannaks, et saada hukatud barbari (sest seltsimees Roberspierre'i ei oska kuidagi teisti nimetada) tahtel...

 

Kokkulepitud ajaks päikeseloojangul parklasse tormamine lõppes ikkagi pisikese ootamisega. Penalteid kellelegi ei määratud, sest tundub, et oht kogu kambale veini osta - nagu hilinemise trahv kokku lepiti - vähemalt niipalju toimib, et antakse varakult teada, kui hiljaksjäämine on silmaga näha. Parklast ära sõites selgus, et üks tõkkepuudest on avatud... Õnneks ei jõudnud selle eest vähemalt ühe auto crew maksta...

 

 

Versailles'

| Üles |

Dreuxi tee viis nagu kogemata taas läbi Cyr L'Ecole'i. Peatusime eilsest tuttavas parklas hankimaks provianti ning joogipoolist. Renoo oli kadunud juba Versailles' väravas, mistõttu hoolitsesime siis vaid enda eest. Jah, nagu selgus, kipitasid nad otse Chartres'sse, kuid jäid siidrita (ja ka vist söögita). See läks mul täna (Silveri vahendusel) õhtul ühe 0,7 l "normandlase" maksma, et Piret ja Kristiina tolmavate kurkudega magama ei jääks. Muidugi ei olnud meie õhtuses viivituses süüdi vaid supermarket, vaid ka mingi neetud tunnel, kuhu me kuidagi sattusime ja kuhu ära eksisime. Õigemini, see oli lõputu ning viis kokkuvõttes vales suunas...

Õhtu elamuseks kujunes Chartres' katedraal. Saatuse irooniana muidugi jõudsime kohale algavas hämaruses. Esialgu tundus see olevat vaid õnnistuseks: juba kilomeetrite kauguselt hakkas silmas majesteetlik siluett, mis tihenevas hämaruses siras kuldse tähena kaugel horisondil. Kohale jõudes kohtasime omi kaaskannatajaid. Renoo crew tuikus väsimusest ja toidu- ning siidripuudusest ümber keskväljaku ja oli juba hullumise äärel. Kui oleksin nad käsutanud kiriku juurde tagasi, andnuks nad mulle ilmselt tappa. Leppisime siis kokku, et ettekanne on homme ja saatsime nad hotelli tuttu...

Ilus on see kirik. Gootika ju üldjuhul üldse. Seisime peaportaali ees ja lihtsalt ahmisime sisse seda, mis veel XIX sajandil ei olnud võimalik - öös säravaid torne ning võrratut läänefassaadi... Olime juba leppinud sellega, et sisse ei saa nagunii enne homme hommikut, seega otsustasime võtta siis öövalgusest maksimumi... Järsku kustutati üks ja see järel ülejäänud prožektorid... Pimedus. Nagu aastal 1250, mil kiriku esimene ehitusjärk valmis sai. Tõele au andes peab tunnistama, et mõned tulukesed kusagil katuserägastiku roiete vahel ju hiilgasid, kuid ülejäänu helkis laiguti nõrgas kollases hämaruses, mida mõned tänavalaternad laisalt siia sinna vilksamisi kallasid. Nojah. Ka nii on äge! Esialgsest pettumusest ülesaanuna tuiasime pea tunni hardas lummuses ümber kiriku öökullihuigete saatel.

 

Chartres' katedraal

| Üles |

 


 

03.04. Kell 03.40. Villa Bellagio, Amboise

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ma ei tea, kas viitsin pikalt kirjutada, sest külalised on just meie peenest villast lahkunud ja jätnud elutoa lauakesele maha märkimisväärse koguse taarat ja kõiksugu degusteeritud pakikesi heast-paremast. Nagu tavaliselt, saabusime öömajale algavas pimeduses ning pole mingi ime, et pisuke jutuajamine öötundidesse venis. Õhtuse üllatuse tegi telefonikõne sõber Heiklilt, kes andis märku, et nad on kah Eeroga, teise sõbraga, nüüd Prantsusmaal ja Amboises ja et kus me siis otsaga oleme. Et leviga oli toas nagu ta oli, läksin trepile. Keda aga nägin vastasmaja trepil telefoniga lobisemas - loomulikult Heikit! Nad olid poodide sulgemise tõttu (no sulgetakse kõik poed praktiliselt juba hilisel pärastlõunal) õhtul järjekordsete kannatajatena loomulikult veinist ja söögipoolisest ilma jäänud. Nojah, me hakkame siin juba selle kohaliku eluolu veidrusega harjuma ja olime seetõttu ka üsna hästi varustatud. Seetõttu saime Silveriga poistele esitada viisaka küllakutse. Külla pidid tulema ka teiste majakeste elanikud, kuid kohale jõudsid vaid mõned Renoo-inimesed, sh Piret ja Kristiina - teised olevat voodit nähes hüsteeriliselt naernud ja suuski jalast võtmata põhku pugenud...

Tänane tipp mu jaoks oli vist ikkagi hommikune Chartres' katedraal. Jah, taas! Ning ikkagi! Võib-olla mõnes mõttes ka Clos Luce, aga sellest hiljem (kui jõuan ja viitsin veel klõbistada). Jõudsime Chartres'sse suht varakult. Ilm oli külm ja rõske, lausa jäine. Kirik... vapustav! Kiriku ees kohtasin palverändurit Portugalist, kes küsis, kas tean portaalidel kujutatud piiblilugu. Olin just hetk tagasi selle endale selgeks teinud, seega loodetavasti ehk ei suutnud endast jõhkralt rumalat muljet jätta. Puhusime pisut niisama juttu ning paar minutit hiljem selgus väike nüanss... Keegi tädi, kes oli nõus endale portaalide lugu seletada laskma, pidi ka oma kukrut kergendama, taks oli küll oma valida, kuid siiski. Seega tundub, et vedas jälle.

Chartres vitraažid! Kahju on siin kirikus nii loll olla, et suudad lugeda neid lugusid vaid siis, kui tegu on ikka väga baaslooga (Kristuse sündimine, Taevaminek, Püha õhtusöömaaeg jne) või kui on giid ees. Santa Camisat, Jumalaema hõlsti, mida ta kandis hetkel, kui talle inglid teatasid rasedusest, kahjuks ei näinud ja ei otsinud. Tegelikult tahaks vahel olla palverändaja, minna siiras usus ja lootuses kuhugi, et näha ja kogeda just seda! Mulle tuleb siinkohal meelde harras hetk kunagi paduvihmas Sagrada Familia ees, kui vana hea kamraad Swartz raputas mind ja hüüdis hullunult (eks selles oli võib-olla omajagu süüdi ka vaid mõnekümnepeesone pakivein) - "Saad aru...!!!! See on...! Me oleme siin! Me oleme nüüd seda näinud!"... Muidugi olin ma rahul, et seda näen, kuid ma siiski ei suutnud nähtust jäägitult vaimustuda - tema sai. Eelmisel suvel ütles Juhan Maiste, et Chartres' katedraali tuleb minna siis, kui kooripoisid laulavad. Ei olnud laulu. Aga oli labürint... Põrandal... et põlvili roomata läbi see keeruline ring tehes läbi mõtteliselt palverännak... Arusaamatu nagu indulgents, kuid taas - kui seda teha siiralt uskudes. Mingil hetkel pidime jätma ajatu vaikuse võimatult õhuliste sammastike vahel. Otsisime nurga taga vähem tuulise koha. Tegin oma ettekande... kiiresti, sest ilm oli tõesti jälk ja tõotas veel hullemaks minna. Läkski.

Ahjaa... Chartres'st jäi meelde lisaks hardumusele sellest hunnitust katedraalist kiriku kõrval asuv gift-shop, kus tualetist tulles torkas silma klaasvitriinis "pühade reliikviate" vahel uhkeldav 20 eurine sinine Eiffeli torni kujuline vibraator... Dsiisõs!
 

Chartres' katedraal

| Üles |

 

Blois. Kahju, et Mereville olime sunnitud ära jätma, kuigi Sirlel olid seal kokkulepped - ent muidu oleksime oma ajaga täiesti panges olnud. Esimesteks muljeteks algul päris meeldiv kohvielamus vanalinna piirialalt ja siis Minea ettekanne Francois I "pildi" all. Siis asusime Sirlega meie õppejõudude kohustuslikku külastust läbi viima kohalikesse ülikoolidesse. Muu rahvas jäi omapead... Ma ei viitsi ülikoolidest kirjutada. Ei, see kogemus polnud ebameeldiv, vastupidi, kuid taas jõudsin siin järeldusele, et heaks õppeks on vaja head ning inspireerivat keskkonda ja ka pisut raha. Eks mõlemad on omavahel seotud... Kui lõpuks Blois maastikuarhitektuuri ülikoolist (või oli sel mõni muu sarnane nimi), tulema saime, näitas kell 17.00. Chambord' sulgemiseni jäi tund aega.

 

Blois'

| Üles |

 

Chambord. Juba Francois I kapriisina sündinud lossi lugu on kergelt absurdihõnguline ja tulemus ka vastav. Jõudsime sinna pool tundi enne sulgemist. Ma ise põdesin ilgelt, et aega jääb väheks ja see on meie süü... Eks see päev läks ka teistele nagu ta läks - pidid nad kopitama ju meie tõttu pool päeva Blois's. Samas ma tahtsin, et Chambord's inimesed pisutki joonistaks. Mingil põhjusel oli renoorahvas kadunud, kuid õnneliku juhusena kohtasime neid sissepääsu juures. Silveri ettekannet kuulasime murul lamades ja siis pudenesime laiali minutiteks, kes joonistama, kes mida tegema. Chambord ehitati jahilossiks, selle kavandamisega seostataks e Leonardo da Vincit ja Domenico Cortonat. Lugu räägib, et Francois I ehitas lossi avaldamaks muljet kohalikule iludusele. Mulje valmis vaid tühise paarikümne aastaga. Misiganes - initsiaator ise viibis lossis vaid loetud tunde ja ka tema järeltulijad ei kasutanud lossi intensiivselt. Soosse ehitatud majake oli tegelikult olemuselt nii mõttetu, et isegi vandaalidest prantsuse revolutisonistid ei viitsinud seda laiali tassida... Samas on see omal veidral moel ääretult imposantne, just katusemaastikule mõeldes. Mulle meeldib. Võib-olla minu jaoks isegi on selle lossi absurdsus plusspunktiks - ilu (ka emotsioon) rehabiliteerib... kõike ei saa ja ei tohi mõõta ratsionaalsuse mõõdupuuga. Eks ka kogu see haljastustöödeks ja restaureerimistöödeks üles kaevatud maastik, metallsõrestikud, lauavirnad ja kivilasud keerasid absurdivinti omakorda üle. Nii lahkusin Chambord'st mullahunnikute ja tellingute kiuste pigem rahulolevalt. Mingil põhjusel oli võimalik taas tüssata parkimisautomaati ... see lisas rahulolule mitu punkti...

 

Chambord'

| Üles |

 

Edasi juba hotell ja need muud sõnad. Ma tõesti ei jaksa eriti rohkem kirjutada, kuid enne läpaka sulgemist tahaks mainida paari sõnaga ikkagi Clos Lucet. ...Amboise'st olid mul juba eelmisest korrast ääretult meeldivad mälestused. Ega seegi kord halvemini läinud... Seekord oli esimeseks "väga positiivseks" leiuks rikkaliku siidri ja veiniriiuliga Carrefour vanalinna servas. Seejärel avastasime sõbraliku meretaguse riigi professorid ühest kõrtsust õhtustamast. Mõtlematult ütlesime ära õhtusöögist kohe: meil oli Kristiina ettekanne ja vaadata vanalinn ning muidugi Clos Luce... et sööme siis hiljem. Nojah etteruttavalt võib öelda, et näljaseks me jäimegi - taas! Iseenesest mulle meeldis see õhtu. Kristiina ettekanne oli sobivaks avaakordiks öisele jalutuskäigule hämaratel keskaegsetel tänavatel. Ja siis - Clos Luce... Endiselt pime ja üksildane tänav, suletud värav, mõttetu fassaad, kole uks ja kole silt... Kuid sobiv toost ning teadmine, et seal taga kusagil suri Leonardo da Vinci Francois I käte vahel... Mind valdas jabur meeleliigutus... kas tuli see näljast, alkoholist, miljööst või situatsioonikoomikast...

Loomulikult tagasiteel ostusid kõik kõrtsid suletuks (õigemini nende köögid) ja järjekordselt süüa me ei saanud! Nojah ja edasi juba tuli Villa Bellagio ja veinihilisõhtu... Hääd ööd ning tere hommikust kõik varased ärkajad ja hilised magamaminejad!

 

Amboise

| Üles |

 


 

03.04. Kell 11.45. Chateau Villandry, kohvik

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kohvi on siin suurepärane, aga ilm kisub vesiseks! Mõni sekund enne kohvikusse sisse astumist langesid esimesed piisad. Õnneks on nüüd Villandry nähtud ja süda rahul. Muljed...

Minea ettekanne oli valgustav - nagu tavaliselt. Ja siis! Minu ringkäik algas muidugi fotoka teatega, et akud on tühjad. Aga lõpuks olin ka ma peenarde vahel, Sirle abiga... Kui rääkida prantsuse aiast, siis Villandry on just see: hooldatud, hooldatud ja hooldatud. Poisid kääride ja rehadega 24/7 nonstop ametis. Kui räägitakse, et võiks taastada mingi prantsuse aia Eestis, siis ma oleksin kahe käega poolt, kui tulemusena tekiks midagi sarnast nagu Villandrys. Aga kui see sünniks homme, siis mu silmad seda enam ei näeks... Villandry restaureeriti-rekonstrueeriti-fantaseeriti Joachim Carvallo eestvõttel 1910-tel. Tänane pilt on seega rohkem kui sajandipikkuse töö tulemus. KIK-i ja europrojektidega saab küll palju asju ära teha, aga kui edasiseks jaksu ei jätku, siis võib-olla võiks mõni asi pigem tegemata jääda. Ent siiski - Villandry park (õigemini aed - jardin!) on äge! Ma ei tea, kas see siin on just ilus universaalse ilu mõistes, kuid mingi võlu selles perfektses geomeetrias siiski on. Ning veelkord - final touch'i paneb asjale siiski perfektne hooldus. Kui seni külastatud superparkides siin reisil (eriti Chantillys ja Versailles's) tuli kohati silmad kinni pigistada, et ette kujutada nähtava tegelikku vormi ülejala hooldust arvestades (loomulikult on mu kriitika täiesti kalli kodumaa väline - kui Tartus näiteks suudetaks mõnda linnaparki hooldada nagu Chantilly'd ...), siis siin ma ei suutnud tuvastada ühtegi päriselt pinda käivat apsakat. Kui aus olla, siis nägin esimest korda ka seda, et keegi muru päriselt õhustab (kuigi paljud sellest jutustavad) ja selleks on olemas miskisugune traktori külge ühendatav massin.

Proovisin ka siin skitsida ja sel reisil esimest korda tekkis tunne, et nende paganama chateau'de joonistamine ei olegi nii jube katsumus. Tegin mingit juppi fassaadist tornikesega ja mingil hetkel tundsin kuidagi ääretut rahulolu: käsi joonistas ja ma ei pidanud selle üle mõtlema ega põdenud, mis välja tuleb. Tulemus tuli muidugi nagu tavaliselt :), kuid märgatavalt väiksema vaevaga ning üllatusega märkasin, et oli möödunud 40 minutit. Mu pea oli selge, mõtted korrastatud ning meel rõõmus nagu peale paari üheeurost siidrit...

Ahjah. Praegu tuli meelde hommikune jant kiirteega. Lugesin hetkeks teeotsi valesti ja sattusime kiirteel valele suunale. Maksma läks see pea 10 eurot, 100 km ja väärtuslik tund (vihmavaba) aega. Oled seal neetud teel ja mitte midagi ei saa teha... nagu solgitorus, ainult ühes suunas! Nii - toodi arve... 3.20! Nojah, mis siin imestada... terve tassitäis kohvi ju ja üks pähkel šokolaadis peale selle... Väljas on läinud keskpäeva kohta liiga pimedaks. Tundub, et sajab.
 

Villandry

| Üles |

 


 

04.04. Kell 3.20. Hotel Appart'City Angers, Angers

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Pikk päevatee kisub lõpuks õhtusse. Tänane ettekanne Angersis tehti vist rekordilisel ajal - kui ma ei eksi siis 22.30 vms. Väga vaprad inimesed on siin ekspeditsioonil. Ja loomulikult enamusele jäi see õhtu vist taas (korraliku) õhtusöögita. Meil Sirlega vähemasti läks pisut paremini, sest meil õnnestus öölõunatada koos jänkiprofessoritega kusagil kesklinnas. Ma isiklikult ei hakanud öösel sööma - see on ju kahjulik, vaid piirdusin seltskonnaga ja siidriga.

Kui Villandry välja arvata, siis kuni Chinonini oli tänane päev pisut väga nihkes. Azay le Rideau oli suletud, Langeais' inglise pargist oli suletud pool. Selle asemel sai nautida puu otsa ehitatud futuristlikku mängumaja ja pisikest aiakest lossivaremetel peahoone ees. Täielik jama. Mul on nii kahju, et eile ei olnud aega Mereville'i või päev varem Chaumonti minna. Mereville muidugi pidi olema restaureerimisel - see lohutab. Langeais' positiivse küljena peab märkima pisut väsinud söögikohta üsna lossi lähedal, kus õnnestus üle pika aja saada soe ja päris normaalne lõunasöök - mingi koolnud eluka (oli see nüüd lammas või lehm? - keeleoskajaid hetkel pundis ei olnud ning baaridaam, küll mitte suhtlemisprobleemiga ning mitte ka väga kole inimene, kuid umbkeelne, suutis vaid üsna üldiselt toitude olemust viipekeeles selgitada) liha punaveini kastmes. Chinoni jõudsime loomulikult padukaga ning lossi sulgemise ajaks. Muuseumi töötajatest oli muidugi väga kena lubada ära kuulata Pireti ettekanne (mille ta ääretult elegantselt vihmasabinas ja külmas tuules lehviva vihmakeebiga esitas) varemete ees sillal. Kogu Chinoni muuseumi staff kogunes igaks juhuks meie taha tõstesillale show'd nautima või meie võimalikku invasiooni lossi takistama. Kogu see karneval oli päris jabur...
 

Langeais'

| Üles |

 

Ent siis algas tänase päeva ehk parim osa. Panin Tommi sihtkohaks Angersi ning valisin pisemad jõeäärsed teed... Vähemalt rooli tagant olid need hästi kaunid sadakond kilomeetrit koos mõnede peatustega Montsoreau's, Saumuris ja veel siin-seal jõe kaldal. Kui poleks sadanud, jätkunuks ehk auru nautida rohkem Montsoreau'd - Alexandre Dumas' poolt tuntuks kirjutatud külakest, kus ühinevad Loire ja Vienne (Chinon asubki ju tegelikult Vienne kaldal) ning kus jooksevad kokku kolme ajaloolise maakonna Anjou, Poitou ja Touraine piirid. Nüüd tegime paar kähkukat jõgede ühinemiskohal ja lossi juures... Tänase jabura päeva üheks jaburaks külastuseks jäi ka muidugi suvalises kohas peale Saumuri ühe kohaliku söömakoha külastamine. Loire jõe orgu palistavad liivakivikaljud, kuhu aegade jooksul on uuristatud sadu koopaid - veinikeldreid, juustukeldreid, seente kasvatamise keldreid, lihtsalt keldreid ja ka lausa elumaju. Mu pealekäimisel tegime ühes neist peatuse, kus pildi järgi pidi saama veini, juustu ja šampinjone proovida. Peale matka 100 meetri sügavusse koopasse selgus, et võime saada vaid 20-eurost saia... Kuu peale!...

 

Ja siis juba olimegi Angersis. Enne linnaretke väike kiirvisiit kallite kolleegide, Eero ja Heiki, apartementi, välkmuljetevahetus, kiire vein ja siider ning linna... Need linnamüüri tornid! Nägin neid 10 aastat tagasi öösel ja tänagi (fotokas kahjuks laadis end hotellis)...
 

...Arm-in-arm down Burgundy, a bottle and my friends and me...
Tom Waits "I wish I was in New Orleans"
 

Aitab! Isver, kell on 5. Voodisse - hommikuks - start on 8.30 - tuleb end nüüd küll kiiresti välja magama hakata.
 


Chinon. Loire ja Vienne

| Üles |

 


 

04.04. Kell 23.55. Hotell Premiere Classe, Bourges

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Bourges... Taas õhtu ja taas plastmassist hotell. See-eest üle pika aja üks normaalne õhtusöök. Ei, hotell pole selles sugugi süüdi, vaid Eurorestoran katedraali kõrval kesklinnas (oli vist midagi sellist selle söökla nimi?)...

Hommik algas rõõmsalt ning paljutõotavalt. Oli katastroofiliselt udune kuid see eest tibutas vihma. Kokkulepitud ajal start läks taas 40 minutit hilisemaks. Seekord oli kadunud ühe toa uksekaart ja sõimata ei olnud kah kedagi, sest tuba oli minu ning kaart oli olnud minu taskus. Mul polnud mingit aimu, kus kaart võiks olla - toas oli see olemas ja õues kadunud. Lisaks oli just sel hommikul Bacchus mind hüljanud ning kurjad päkapikud tagusid alatult mu tühjas peakolus trummi, mistõttu mu mõtlemisvõime piirdus vaid peas ketrava laulukatkega Pogues'lt:

"I fell through the window
And I found that I was still breathing
I thought of tomorrow
And the fear that you might leave me
I thought of tomorrow
And I wished it was Monday morning..."

https://www.youtube.com/watch?v=MbW0GDoN5WE

 

Ma olin ääretult tänulik (kellele?), kui kaart nagu nõiaväel kusagilt üles leiti ja ma sain kobida tagaistmele tuttu.

Kollaste rapsipõldude vahel pisikestel teesiiludel kulgedes rauges lõpuks päkapikkude väe jõu kahanemisega koos trummipõrin mu peas. Ehmatusega tuli meelde, et täna Rivaus pidi olema minu ettekanne - seega viimased kilomeetrid püüdsin meeleheitlikult mälusoppidest ja roadbookist midagi kokku klopsida. Luuser! Ilmselgelt olin teinud enne Bacchusele ülekohut, sest kohale jõudes andis ta oma abistava käe ning nii tervitas meid piletite ostmise järel kena naisterahvas, kes rääkis ilusat inglise keelt ning kes tegi selles kaunis keeles ka asjaliku ja põhjaliku ettekande. Noogutasin targa näoga kaasa nagu kiites, et jah, peaaegu piisab, ise lubasin mõttes, et Bourges's kindlasti ei jäta veinijumalat selle suuremeelse žesti eest tänamata.


Kollaste rapsipõldude vahel

| Üles |

 

Rivau park tekitas segaseid tundeid. Ma jalutasin pargisoppides, milles pleierita hakkas kõrvus tiksuma muusika ja pargisoppides, mis panid imestama või ajasid siiralt naerma ning pargisoppides, mis panid kahtlema nii omaniku heas maitses, kui tervemõistuslikkuses. Kui Tartus sihtkohti valisin, siis jäi Rivaust mulje kui mingist segust ravi- ja paradiisiaiast, mis mu ettekujutuses muutus millekski... no ma ei tea, aga mitte selleks, mida seal nägin. Vanasse parki olid raiutud muinasjutud. Kohmakalt, kuid kuidagi otse ja armsalt. Prantslaslikult. Mulle tervikuna see park vist pigem meeldis, kuigi osa sellest muinasjutuaedade kujundusest ilmselt keelanuksin juba paberil. No näiteks see veider väljak, mis oli kujundatud erinevatest savist lillepottidest moodustatud loomadega või siis mets, kus on suured punased puusast saadik jalad. Või noh mutt... suur kole mutt juurviljaaias. Päkapikkude mets oli samas nii absurdne ja samas ka kõnelev, et see oli juba omamoodi lahe (jätsin ka seal nende süüdistamise, sest nad ütlesid, et peavalus olen ma süüdi tegelikult ise). Teisalt näiteks võrkkiikedega mets või roosiaed ja selle taga viinapuudega lehtla olid suurepärased kohad. Tükike teksti roosiaia infosildilt:


"This was a garden of love, enclosed and secret; an ideal garden where the knight courted his lovely lady and the troubadour sang his epic poems. "To garden" was a way of saying "pay court" or "murmur sweet nothings."

 

Iga aiaosa oma looga oli kenasti sildistatud, haldjalapsukestega kujundatud tahvlitega ära seletatud, mistõttu ei olnud vaja rakendada fantaasiat mõistatamiseks, millist muinasjuttu siin kujutatakse (võib-olla ka kahjuks...). Paabulinnud, õitsvad õunapuud, Rapuntsli pats rippumas chateau-tornist, aiapaviljonina paistev kamin, mesitarud jne, jne. Korduvalt tabasin end mõttelt, et kuidas oleks siin kõndida 3-4 aastane käekõrval. Mõeldes takkajärgi tänasele ja eilsele paduprantsuse aiakunstile, millest ilmselt hakkab nii mõnelgi juba küllastus tekkima, siis oli Rivau kindlasti teretulnud vahelduseks. Nagu ütlesin, mulle seal vist isegi meeldis - kogu jura kiuste oli üldmulje armas ja inspireeriv. Skitsisin meelega punase värvipliiatsiga. Ma ei tea, kas see keskkond või mis täpselt, kuid Rivau lossivaade sündis tõesti vähem kui 10 minutiga. Ma ise olen küll selle pildiga rahul.

Rivaus andis Pat - üks ameerika "professoritest", kes meiega siin paralleelorbiidil paar päeva kulgevad, välkloengu skitsimisest. Loenguruumiks valisime jahitrofeedest tulvil söögitoa... Resümeena võin öelda, et ta ei öelnud midagi uut, vaid kordas tegelikult seda, mida Merille Tartus ütles ning mida ma ise oma diletanditeadmistega olen öelnud, kuid mõne inimese ootamatult selginenud nägu andis tunnistust sellest, et mõnda asja - näiteks seda, et mitte midagi ei juhtu, kui üks või teine asi joonistades nihu läheb või et harjutamine teeb meistriks - peab ikka mitu inimest kordama ja parem, kui ütleb ikka välismaalane... Leppisime kokku, et Chenonceau's annab Pat live's näidisjoonistamise õppetunni. Mulle jäi au valida välja vaade... Kui bussi juurde hakkasin minema, märkasin, et seintel ripuvad põtrade ja ninasarvikute õõvastavate büstide vahel armsalt naiivsed klounipead kinnitatuna kõigi reeglite järgi meisterdatud trofeealustele...
 

Rivau

| Üles |

 

Pati performance Chenonceau's oli tegelikult silmiavav ka mulle. Selles osas, et ta tõepoolest joonistas üles mulje: lihtsustas, võib-olla isegi mõtles mõne nüansi välja või jättis ära, kuid tervikuna sündis suht kiiresti täiesti usutav mulje Chenonceau lossist ülesvoolu. Ma muidugi valisin natuke kiuslikult raskevõitu rakursi; ta pisut küll kirus, kuid tegi ära. Ent mitte tulemus ei olegi nii oluline, vaid see, et ta tegi kõik joonistades puust ja punaseks: kuidas ja kuhu tekib silmapiir, koondumispunktid jms. Taas - see kõik on läbi räägitud ju varem, kuid mis nö otseetris omandab hoopis teise kaalu.

Keel hammaste vahel ja veri ninast väljas lõpetasin ka oma skitsi...60 minutiga. Raske, kohmakas ja ...kuidagi kõver, vajub või läbi maa, aga valmis ta sai. Kui Philibert de l'Orme seda visandit näinuks, teinuks ta ilmselt hoopis neljakandilise sammastega maja... Sama kordus muuhulgas ka teise fassaadiga, mistõttu aedade, mida on suunanud nii Diane de Poitiers'i kui Catherine de Medici käed, nautimiseks jäi vaid veerand tundi. Aga tuleb tunnistada, et sellest peaaegu piisas. Eelmisest korrast jäänud mulje, millest mäletasin suurepärast visteeriat ühe kõrvalhoone seinal ning uhkeid tüviksireleid(?) lavendlibordüüride vahel osutus seegi kord võimsaimaks. Muidugi - lõputult sibullilli! Potager's tahtnuks tegelikult pisut rahulikumalt jalutada, praegu tormasin sealt läbi nagu jaapani turist - küll kodus jõuab fotosid vaadata.
 

Chenonceau

| Üles |

 

Chenonceaux' kogesime taas, et süüa siin riigis antakse restos valitud minutitel - ei õnnestunud külakeses leida ainsatki söögikohta, mis kas poleks olnud üldse kinni või kus hakatakse süüa andma alates teatud kellast jne.

Vihmasajus saabusime hotelli - täitsa mõistlikul ajal. Varsti mobiliseeriti bussijagu ärksamaid hingi ning läks lahti hilisõhtune tripp Bourges' kesklinna, et avastada öist katedraali ja kusagil midagi süüa. Kuna selgus, et katedraal kadus juba kusagil poole roosakna kandis pimedusse ja uttu, siis seepärast seadsime sammud kohe tseremoonitsemata kahest avatud kõrtsust odavamasse ja päeviunistatud õhtusöök - väga prantsusepärane - pooltoores loomaliha, kir, siider ja kõik need muud asjad - olid lõpuks taldrikul ja nina ees.

 

Õhtu

| Üles |

 


 

06.04. Kell 03.45. Hotell Premiere Classe Melun Senart, Melun

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Pingelangus... Täna jõudsime ööbimiskohta esimest korda sel reisil sellisel ajal, et vot võtaks midagi ette. Pidu toimus hoopis meie toa ukse ees rõduna avatud koridoris nagu see senini on olnud kõigis neis plastmasshotellides. Hetk tagasi lõppes vein ja siider ning viimasedki külalised on oma vooditesse tuttu juhatatud... Kui nii võib öelda, siis homme veel ja reisi nö "ametlik osa" on ühel pool. Ja see on mulle tõsiseks kergenduseks. Homme õhtul saame ka autodest lahti ja siis... Pariis-Pariis.

Aga tänast hommikut, õigem on ju tegelikult öelda - eilset hommikut - alustasime Bourges's ja katedraaliga. Pühale Stephanusele - esimesele kristlikule märtrile - pühendatud kirikut hakati ehitama XII sajandi lõpul, kuid ka enne seda asus juba sealsamas pühakoda (teadagi...). Meie seisime hommikul aegsasti viie kaarega peaportaali ees viimsepäeva stseeni jõllitades ja kuulates Irise ettekannet. Kirik hõljus endiselt paksus udus - tornitippe praktiliselt ei olnud näha. Viielööviline kirik iseenesest on juba vaatamisväärsus, kuid kõndides nois ebamaiselt kõrgetes sammaskäikudes tekkisid eriti võluvad vaated diagonaalis, kui sambad näisid täitvat kogu ruumi jätkudes lõpmatusse. Kuigi kaks täiesti erinevat kohta ja kirikut nii loolt kui stiililt, tabasin end tahtmatult võrdluselt Cordoba katedraaliga, mille sammaste vahel olen tundnud sedasama lõpmatuse tunnet... Ning muidugi need mosaiigid! Chartres' katedraalis küll juba nähtud, ...kuid - kas saabki vaadata küllastumiseni lux continuat? Ja nagu Chartres' katedraaliski, nii tekkis ka seal täna tõsine kurbus sellest, et noist suurepärastest pildiseeriatest suutsin ilma "tõlgita" aru saada vaid vähestest... Mis ajendaks täna looma midagi sellist! Ma ei mõtle siin gootika koopiat, vaid mõnd x valdkonnas arhitektuuriteost, mida 1000 aasta pärast tullakse vaatama ja katsuma... Muidugi, pean siinkohal ütlema ka seda, et ega ma nüüd nii kohutavalt pöördes sellest kirikust ei olnud - selleks olen ma kahjuks liiga rumal ja võib-olla ka pisut küüniline... Kuid siiski olin võlutud sellel helgel ja rahulikul moel, mida tunned, kui astud üle pühakoja ukse ja annad endale aru, et nüüd oledki pühakojas, mitte muuseumis...
 

Bourges

| Üles |

 

Mõtlesin Bouges's kusagilt tassi kohvi saada ning astusin sisse ühte kohvikusse, mille uks oli lahti. Kell oli 9.30. Noorhärra, kes kassas askeldas, küsis, mida me tahame. Vastasin, et kohvi, meid on 14 inimest. Ta naeratas ja ütles, et pisut läheb aega, ta peab masina sisse lülitama. Hakkas seal siis vaikselt toimetama, kui avanes mingi uks tagaseinas ja saabus keegi tädi luua seljas, kes teatas, et asutus on suletud #"@##**! ja %¤"@@!.. Ning meid ilma liigse tseremoniaalsuseta välja viskas. Kui meist igaüks võtnuks nt 2,5 eurose kohvi ja võib-olla ka midagi kohvi kõrvale - 50.- kokku oleks ikka tulnud... Või pole see siin üldse mingi raha? Kuidas ja millal neis paganama paikades üldse midagi saab? Äkki me tegime midagi valesti? Ma arvan, et ka noorhärra sai meie pärast sõimata...

Ja siis tulid kaunid metsa- ja põllumaastikud, mille keskelt avastasime hetkel, mil sõit juba üle viskama hakkas Sully sur Loire - meie viimase Loire oru lossi (ja kui idast vaadata, siis vist ka esimese, mida Loire oru lossideks peetakse). Skitsisime... Võtsin mürklilla värvipliiatsi ja arvan, et tegin sellel reisil oma parima skitsi. Sully loss ise näeb välja võib-olla rohkem kindlusena seni nähtud chateau'dega võrreldes, sest tema põhieesmärk on olnud juba rooma aegadest peale kontrollida jõge - olevat selles kohas üks jõe madalamaid koolmekohti...

Üle pika aja paistis päike, tuulevarjus tundus peaaegu soe. Mingil hetkel avastasime küla pool lossi taga sööklas poole reisiseltskonda ennastunustavalt "itaalia delikatesse" alla neelamas. Tellisime siis ka... mina muuseas lasanjet ja Silver pitsat. Mina sain lasanje ja Silver sai pitsa. Pitsale oli peale löödud väikese prantslasliku vimkana toores muna...
 


Sully sur Loire

| Üles |

 

Fontainebleausse (fontänblööö!!) jõudsime ca nelja ringis pealelõunat. Fontainebleau on mitmes mõttes tähelepanuväärne koht. Kuningliku jahilossina võib-olla mitte nii oluline, kuid mõeldes prantsuse kunstile, siis kindlasti on see itaalia kunsti maaletoomise üheks tähtsaimaks kantsiks. Nõnda nimetatud Fontainebleau I koolkonnaga seostuvad Francois I tahtel da Vinci, Serlio, Rosso Fiorentino, Primaticcio jt. Nagu ka paljud itaallased seostuvad II Fontainebleau kooliga, rohkem küll sisekujunduse ja maalikunsti vallas, kes seal Catherine di Medici ja Henry II tahtel tegutsesid. Fontainebleauga on seotud ka tollase Prantsusmaa tuntuimad arhitektid - Philibert de l'Orme ja Jean Bullant ning loomulikult kuninglik aednik Claude Mollet...

Leppisime kokkusaamise kuulsal kaartega esitrepil, et kuulata ära Olja ja teha lubatud skitside presentatsioon lahkuvatele ameerika kolleegidele. Toimis. Ja siis kõik need head sõnad... Tänan Zee ja tänan Pat!

Lõpuks olime sealmaal, kus igaüks veetis järelejäänud aega omatahtsi. Inimesed olid väsinud: enamuse nägudel virvendas varjamatu soov leida päikesepaisteline koht ning võtta korraks aeg maha. Leidsin endale koha peegeltiigi ääres ja hakkasin skitsima... kaugelt paistvaid tornkraanasid... Kusagilt üle aasa ja peegeltiigi kostus siidripudelitelt lendavate korkide plopsatusi - tagasi vaadates nägin üht meie seltskonda muruplatsil pukspuudest pöetud koonuste vahel õnnelikult istumas... Kraanade joonistamine ei edenenud ja nii kõndisin vaikselt mööda tiigi kallast edasi. Olin jõudnud üsna kaugele, kui tähelepanu hakkasid tõmbama paar selli jalgratastega ning üks tüüp pisikese sõiduautoga, kes kõik Browni osakestena ringi siiberdasid ja pidevalt midagi karjusid... Varsti oli kõigil noorhärrade röökimises sisalduv sõnum üsna selge - kaduge pargist kus kurat - sulgemise aeg! Kohe! Fontainebleau on turistiteabe kohaselt avalik park; see, et asi kell 18.00 kinni pannakse tuli päris ebameeldiva üllatusena. Loomulikult suleti kõik väravad peale peavärava. Rahvas kupatati ainult selle suunas, mis tähendas, et pidime autodeni jõudmiseks matkama ümber pargi... Fontainebleau mastaape arvestades tähendas see meie jaoks pea tunniajalist kiirel sammul jalutuskäiku...

Õhus jälle probleem ja vajadus leida mõni supermarket. Murelikult ning tüdinenult autodesse ja teele. Ent peale paari tünga teeäärsete söögikohtadega leidsime lõpuks täitsa töötava supermarketi ja kõik oli taas imehästi. Supermarketi parklas juhtus mu'ga pisike naljalugu. Ostsin neli siidrit, juustukillu ja paki sinki - selline ilmselt praadimiseks mõeldud sink nelja alustassi suuruse ja sõrmepaksuse tükiga. Kuna rahvas alles hängis poes, istusin auto kõrvale äärekivile ja lasin heamaitsta. Ühes autos istuv taat muudkui vaatas ja vaatas ja silmad läksid üha enam jõlli ja jõlli. Lõpuks ta ei saanud teisiti, tuli autost välja, soovis mulle head isu küsides, et kuidas ka maitseb... Lõpuks saabusid kallid kaaskannatajad. Nad olla poes seisnud järjekorras mingi mehe taga, kellel ilmselt võib kahtlustada teatavat kõhuprobleemi, sest härra veeres välja ostukäruga, millesse oli kuhjatud pool rekkatäit vetsupaberit...

Kui Meluni jõudsime, olid söögikohad juba kinni... Miks see ei üllatanud.
 

Fontainebleau

| Üles |

 


 

07.04. Kell 3.00. Apartment Paris 2ème Opéra

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Pariis. Varahommik. Istun oma koikul meie Pariisi korteris (oh, küll kõlab ilusasti). Veerand tundi tagasi laekusime lõpuks Sirlega Europcari linnamaratonilt. Üks hea hing oli vaprasti üleval istunud, et meid ära oodata ning tuppa lasta - mul on selle üle hirmsasti hea meel (no oleks ju tobe öösel kivikesi vastu aknaklaasi loopida, teadmata, milline aken on õige) ja pisut piinlik ka, sest ausalt öelda loivasime koos Sirle ning renoo ekipaaži jäänustega üsna süüdimatult öistel tänavatel nautides head-paremat Bacchuse andide hulgast ja pildistades suvalisi asju (taevas - ma oleks selle eest peaaegu mingite prostituutide käest peksa saanud) selle asemel, et koju kiirustada. Tegelikult on kogu tänane õhtu olnud pea peal. Mu ettekujutus ja mõte panna autod ära ning saada kogu rahvaga kokku õhtul laternate valgel Cite saarel läks pange väga jaburatel põhjustel - ma süüdistan siin kogu seda kohalikku punast suhtumist töötegemisse, kus muidugi jääb rataste vahele loll turist (loe: Sulev Nurme). Nojah ja kui järgi mõelda, siis eks tule ka peeglisse vaadata. Hea küll... Hingan rahuneda püüdes sisse ja kirjutan sellest hiljem.

 

Hotel Premier Classe Melun

| Üles |

Täna hommikul saime hotellist minema vist esimest korda täiesti kokkulepitud ajal, ei sattunud stausse ja ei sõitnud valele kiirteele. Seetõttu kügelesime Vaux le Vicomte aia taga juba ammu enne väravate avamist. Täpselt kellaks hakkas maanduma igast' luksbusse pensokatega ning jaapanlastega, kuid meil oli seekord eelis - me olime enne kohal, me olime pikemad ja me olime nooremad! Nad isegi ei üritanud joone peale panna... :) Niisiis töllerdasime seekord meie nende piltidel - õel kahjurõõm, mis ei kompenseeri kerget pettumustunnet, mis Vaux'st jäi. Tegelikult olin Vaux le Vicomte'i oodanud terve reisi. Mul olid eelmisest käigust sellest pargist ülivõrdes (ü-l-i-v-õ-r-d-e-s!) mälestused, kuigi tollal jõlkusime Le Notre optilises pargiimes prügikotid seljas lausvihmas... Aga seekord... Kuidagi pihtasaanud olid broderiiparterid. Oli nüüd selles süüdi mingi kole pukspuuhaigus, päikesepõletus, vanadus? Purskkaevud ei töötanud veel, suvelilled olid istutamata. Tõsi, mõningat lohtust pakkusid vaasidesse siia-sinna poetatud nartsissid. Aga võib-olla oli seal oma osa ka suhteliselt külmal ja tuulisel ilmal, aga võib-olla ka prantsuse pargist ammut' muljete üleküllusel. Vaus tundsin taas, et mul on selle aasta suhtlemislimiit juba n+1 kordselt ületatud ja püüdsin Heraklese kaitsva nuia varju põgeneda. Ent kallakust üles vantsides tervitas naaberalleelt juba energiast pulbitsev rõõmus amatsoonide salk... Ja siis algas kehalise kasvatuse tund sildade, kärude ja püramiididega... Tegelikult oli väga lõbus, õhus oli külmast hoolimata kevadet.
 

 

Vaux le Vicomte

| Üles |

 

Fotosessiooni ja pisukese skitsimise järel jalutasin vaikselt tagasi ja valisin tee umbekasvanud boskettide vahel pargi lõunaosas (? - pole küll ilmakaartes kindel). Metsateed, täielik rahu ja vaikus. Vahel lopsakate põldmarja ja kibuvitsavõsase metsa sekka mõni tahutud kivi või koonuseks pöetud pukspuu. Kuidagi hubane oli see sirgete teedega mets. Ühel hetkel see siiski sai otsa (nagu kõik head asjad) ning avastasin end chateau lõunafassaadi juurest. Panin klapid pähe ja püüdsin skitsida. Tegelikult pean sõnad tagasi võtma, kui ütlesin, et lahkusin pettumusega. Õigemini, pargile tagasi mõeldes võib-olla õige pisut, sest see ei toitnud mu ülesköetud ootusi, ent mitte loss. See Le Vau ja Mansarti loodud maja on lihtsalt ilus. Proovisin seda siit ja sealt üles joonistada, aga tulemused jäid tagasihoidlikuks. See-eest ostsin maja repro - kellegi pliiatsijoonistuse XIX sajandist.

Sceaux. Ma ei suutnud süveneda. Kui Sirle ettekannet peahoone taga kuulama hakkasin, tajusin järsku, et tegelikult on see reisi viimane "tõsine" eesmärk - Pariis pidi jääma pigem hingetõmbamiseks. Mõtted hulpisid laisalt eelmistel päevadel... Sceaux muidugi üllatas oma rahvarohkusega. Barokkrahvapark... Mitte muuseum. Kõndisime tiiru peale, püüdsin joonistada, kuid pea oli tühi ja käsi tegutses huupi. Seadsin enne kokkulepitud aega sammud väljapääsu poole. Teel avastasin kohviputka ning jooksult take-away kohvi tellides sain positiivse teenindusšoki. See härra, kes kohvi tegi - no kirjeldamatult viisakas ja sõbralik, kuid seejuures mitte ülevoolavalt ja familiaarselt... Koperdasin kokkulepitud kohtumispaika ning avastasin oma hämmelduseks, et rahvas juba koguneb. Mõned parandamatud entusiastid leidsid veel jõudu minna vaatama midagi kasvuhoonesse... Tegelikult mõtlesin viimased veerandtunnid Sceaux's autode kohaletoimetamisele ja äraandmisele. Võib küsida - on's selles midagi rasket...
 

Sceaux

| Üles |

 

“Paris is like a whore. From a distance she seems ravishing, you can't wait until you have her in your arms. And five minutes later you feel empty, disgusted with yourself. You feel tricked.”
Henry Miller, Tropic of Cancer
 

Jõudsime poole kuue ringis Pariisi. Plaani kohaselt pidanuksime võtma kütust, panema rahva ööbimiskohas maha ja siis autod ära andma. Renoo tõmbas kusagil linnapiiril kosmosesse täpiks, mistõttu saime paagi täis enne kesklinna vaid bussil. Seal ma tegin ka esimese valearvestuse - niipea, kui kütusenäidik hakkas viimast klotsi näitama, lõpetasin tankimise - mõtlesin, et saan niiviisi u. 10 l kütuseraha kokku hoida. Kindlasti tahaksin seejuures hea sõnaga meenutada pruunlasest müüjat: mäludes lahtise suuga nätsu andis ta igati mõista, et ma tema putkas viibimisega käin talle ilgelt pinda... Ei mingit ponsuuri, sii vupleed ega oorevuaad - lihtsalt pilk, mis ütleb:


"Get lost sucker... "


Nojah. Ja siis algas keerutamine. Kohtusime renooga ning asusime ümber Les Halles'i kvartalite tiirutama, et rahvas võimalikult kodu lähedal maha panna. Asi läks juba närviliseks: kell tiksus, mul ei olnud aimugi, mis inkvisitsioon mind ootab, kui autodega peaks hiljaks jääma või kui kaua tohib hiljaks jääda (papril oli kirjas 18.00, aga me alles tiirutasime ja kell oli juba üle kuue). Lõpuks tegime mingis x kohas peatuse, emotsioon oli hetkeks laes ja mul oli kange himu minna Silverile selgitama, mis ma sellest kõigest arvan. Hüppasin rooli tagant välja ja unustasin käigu sisse... Paari sekundi jooksul elasin teadmises, et sooh... nüüd siis saavad paugu mõlemad rendikad. Mõttejõul ja telepaatiat kasutades sain vajutada kuidagi pidurit ja siis tagasi autosse kobida - ausõna ma ei tea, kuidas, pole mingeid mälestusi. Tüdrukud olid kõik näost valged, ma ise algul üsna roosa, kuid valgeks kiskus palju hiljem, kui hakkasin mõtlema, palju see jant võinuks maksma minna.

Jätsin oma kohvrikese, nagu tõeline džentelmen, daamidele kanda ja nii läks lahti meie orienteerumismatk Pariis-Peking-Pariis, ekipaažid mina ja Sirle ning Silver ja Kristiina. Kõigepealt tuli leida koht, kus saaks tankida Renood. Pool tundi ekslemist Pariisi kesklinnas kroonis edu - mingi supermarketi ukse kõrval seisis üksik tankur, kus sai maksta kaardiga. Ja siis läks uuesti lahti. Gare du Nordi leidmine ei olnud tegelikult probleem, kuid Europcari parkla leidmine küll. Tegime ümber vaksali mitmeid tiire, kuid ei leidnud õiget pesa. Bussi kütusenäidik kukkus muidugi selle peale pügala võrra alla. Lõpuks parkisime autod ühte suvalisse tasulisse parklasse ning läksime Sirlega jalgsi avastusretkele. Leidsime kontori. Saime teada, et õnneks võime autosid enda käes hoida penaltita kuni homme hommikuni. Saime juhise ka parkla kohta - see oli ogu aeg olnud nö meie nina all, olime sissesõidust n+1 korda mööda kimanud, kuid näkane märk, mis tuules ripendas jäi meist kahjuks märkamata. Parklasse saamine tähendas nüüd veel üht tiiru ümber kvartali. Ok. Küsisime igaks juhuks, mis saab, kui paak ei ole täis. Ei midagi hirmsat, vaid +50 eurot. Seega tuli leida koht, kus saaks bussile pisut peale tankida. Autodesse ja tuld. Leidsime peagi ühe tankla ja jäime sappa seisma. Silveril olid parkla koordinaadid ja kaart ja nad otsustasid, et ei hakka meiega sabas seisma, vaid lähevad parklasse ära - seal siis kohtume. Kui meie kord oli tankida, selgus, et sularahas maksta ei saa, kuna kedagi pole tööl. Kaardiga maksta ei saa, õigemini maksmiseks on vaja spetsiaalset selle kütusefirma krediitkaarti. Üks kutt motorolleriga oli juba nõus nii, et anname talle sula ja ta siis maksab ise meie eest... Siis aga selgus, et ta saab maksta vaid bensiini mitte diisli eest... Sel hetkel tundsin kui hea on elada Eestis...

Veel pool tundi janti ja leidsime lõpuks tankla... Edasi läks nagu lepase reega. Kuna me olime Pont Neufi, Cite saare, Concorde väljaku ja Les Hallesi kvartalite vahel juba teinud vist kümneid tiire, siis sõitsin Gare du Nordi juurde juba ilma Tommi juhatuseta, tuginedes vaid Sirle-Sirle röögatustele (nali, Sirle). Leidsime parkla ava. Sõitsin sisse ja siis... käis tagaluugi juures pauk! Sissesõiduava oli 1,9 m kõrge, buss ka. Kettidega mõõtetoru käis täiega vastu katust. Kõne Kristiinale ütles, et Europcar on 5 korrusel maa- all. Tigukäigul, Sirle ees teed juhatamas, et kaablitest ja lampidest saaks mööda manööverdatud, saime lõpuks viiendale korrusele. Mu käed olid nii higised, et keerangutel kartsin rooli käest libisevat. Kui sõidan selle käula katustpidi mõne tala alla kinni! Viies korrus! Ta-taa! Ei mingit märki Europcarist - küll oli igast teisi rendikaid lademes. Ma tahtsin sellest kuradi bussist juba välja. Kell oli 22.15 vms, autosid hakkasime ära tooma pisut enne poolt seitset. Sirle läks luurele ja naases peatselt teatega, et tuleb minna tagasi kolmandale korrusele - Europcar on seal. No @#%!&!!!! Hakkasin ringi keerama ja sõitsin muidugi katuseservaga ühe valgustusplafooni alla! Killud taga... Ohhh f...k!!! Ja taas tigusammul, Sirle punase lipuga ees, üles. Lõpuks olime kohal. Paigas! Viisime võtme kontorisse ja sellega oli klaar. Kontoris küll selgus, et teise auto võtmeid ei ole toodud...

Helistasime Kristiinale ja ta ütles, et nad ootavad meid väljas, raudteejaama kella all. Võtsime trepil 3 astet korraga ja jõudsime kella alla. Ei kedagi. Tegime tiiru, ikka ei kedagi. Helistasime uuesti ja siis hakkas selguma tõde, mis sai varsti kinnituse Kristiina kõnest - nad on Gare du Estis! Kuidas see oli võimalik, ma ei tea. Nad olla sõitnud samade koordinaatide järgi nagu meie ja leidsid kah Europcari parkla ja olla lasknud võtmed mingisse karpi (ok, see oli küll loogiline, sest kordi on saanud nii autot lennujaama jätta, kuid ikkagi...). Lisaks tuli sealtpoolt inff, et nad ei oska nüüd kuhugi minna. Hüva. Läksime siis kolmandat korda kontorisse ja selgitasime oma olukorda. Kutid juba hirnusid meid nähes ja ütlesid, et ok, auto võib jätta ka Gare du Esti, et korras on, minge rahunege maha... Nüüd tuli veel üles leida renoo ekipaaž. Otsustasime pisut tempot kiirendada ja kõmpisime paarsada meetrit raudteejaamast eemale teise metroopeatusse, et teel Gare du Esti ei peaks ümber istuma. Jalutades ja imestledes selle üle, kuidas kaks neljakümneaastast ei oska metrooga linna tulla (vabandust Kristiina ja vabandust Silver - aga nii see hetkel tundus), leidsime õnneks veinipoe. Sirle jäi valima, ma haarasin suure Smirnoff Ice ja ruttasin tänavale - nii. Nüüd algab puhkus!

Avastasime kaks õnnetut jaamast. Kell näitas pool tundi puudu keskööst. Kuhu ikka minna mujale, kui Jumalaema kiriku ette. Istusime trepile, jõime veini ning tegime tulevikuplaane. Viimased päädisid kreeka restoraniga üle silla Cite saare külje all. Söök - taevalik, vein ok. Ja siis tunnine jalutuskäik kodukorterisse... Autode äravedajad, prostituudid, öised uitajad... Saatsime Silveri ning Kristiina koju. Kell hakkas vist 3 saama, kui laekusime meie kohta, kus vapralt üleval püsinud Minea õppejõududele kohad kätte näitas (õnneks magamiskohad). Ta vaeseke oli kui kehastunud Une-Mati...
 

Pariis

| Üles |

 


 

08.04. Kell 6.15. Apartment Paris 2ème Opéra

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Apartment Paris 2ème Opéra

 

Eilne õhtu möödus suurepäraselt ja läks nii pikaks, et ma ei suutnud enam ärkvel olla. ... Keegi mõtles välja Aliase mängu, mille viimased raundid ma tegin küll vist rohkem magades kui ärkvelolekus.


Kui hommikul liikuma saime, tiksus kell taas lootusetult meie kahjuks. Õnneks teise seltskonna kahjuks ka. Seetõttu trehvasime Notre Dame'i kõrval jooksvalt kokku lepitud ajal õitsvate kirsipuude all kuulamaks Maria ettekannet. Kirsi õielehed langesid tasakesi nagu roosa lumi; kogu teepind oli nendega kaetud. Istusin seal ja mõtlesin 2007. aasta reisi viimasele õhtule Notre Dame'i ees... Kui erinevad on olnud need kaks reisi...

 

Notre-Dame kirsipuud

| Üles |

 

Järgmine peatus - Tuilleries! Leppisime kokkusaamise pisikese ajavaruga ja nii jäi pisut aega päikeseliseks jalutuskäiguks Seine'i kaldapealsetel üksikute varajaste kunstnike ja retroplakatite müüjate vahel seltsiks kaasa haaratud baquette. Kohtumispaigaks oli lepitud pisike triumfikaar Louvre'i ees. Nagu tavaliselt tolmas ka seekord puhangutena valge kruus teedel. Õngitsesime igaüks enesele toolid ja sättisime ringi tuulevaiksemasse päikselisse kohta. Esimest korda sel reisil "panin jalad seina peale" ja ei kuulanud üldse ettekannet (vabandust, Kadri!). Ei mõelnud mitte midagi: päike, soe, tulbid ja ajatu linnamüra. Skitsisin üht suvalist vaasi ja ettekandjat. Tahtsin, et see hetk kestaks. Ma võtsin vastu otsuse mitte midagi asjalikku täna teha. Ma ei tahtnud siin hakata taas objektilt objektile tormama - eks ole seda varasematel kordadel tehtud juba piisavalt. Mul oli unistus kohvikust, kõige klišeelikumast kusagil siin lähedal... Édouard Manet - Le Buveur d'absinthe... Kuigi jah, ma ju teadsin, et siin, Champs-Elyseel või naabruskonnas ma leian pigem eest turiste täis isikupäratud kohakesed. Või mitte siis päris nii hull... Tegelikult peaks minema üles otsima Montparnasse'lt Coupole' või Rotonde' või Closerie des Lilas'se (Pidu sinus eneses), kus vähemalt mingi reisijuhi teatel olevat säilinud II ilmasõja eelne hõng. Kõik need kirjanikud ja kunstnikud: Henry Miller, Hemingway ja jumal teab kes veel... Aga onski see nii vajalik? Minna just sinna kuulsasse kohta? Samas, Millerile ja Kreeka ekspeditsioonile mõeldes justkui nagu leiaks mingi mõtte? Aga ka see oli hoopis teine reis ning lugu...

 

Pariis... Pariis

| Üles |


Ettekanne lõppes. Rahvas ümberringi valmistus võtma maksimumi. Kõigil oli oma plaan: Eiffel, Parc Andre Citröen, La Coulee Verte jne jne. Kui keegi tahtnuks minna linna serva Bagatelle parki, oleks ma ehk olnud käpp, ent mu hääl jäi hüüdjaks kõrbes... Mingil hetkel seisime kahekesi Mineaga keset platsi eesmärgiks püha tegevusetus. Kokkulepe jäi, et kui Sirle&Co maratonilt naasevad, kohtume Palais Royali triibuliste sambajupikeste aias.

Ei ole lihtne valida kohvikut Pariisi kesklinnas. Nad kõik on nii õnnetult ühte moodi... Lõpuks maandusime mingis... Lihtsalt vetsu oli tarvis minna. Siider ja kohvi...12 euri. Neis kohvikutes vist enam sigaretipakile kunsti ei tehta... Lõppeks oli ka see koht nagu kõik teised. Ajasime juttu, kuni Sirlelt tulnud telefonogramm andis olesklemisele uue suuna.

Palais Royali aed, plats kui soovite, oli endiselt oma triibulisuses võluv ja tegelikult mõnus pagemiskoht Louvre' i ümbritsevast pidevast tuhandekeelsest rahvasummast. Edasine plaan (Sirle plaan) nägi üles otsida La Coulee Verte. See on nagu Pariisi High Lane Park, kuid ehitatud juba aastaid enne seda, kui James Corner ja Piet Outdolf oma versiooni NY-sse tegid. Huvitav, kust pärines nende inspiratsioon? Tegelikult tšillinuks ma hea meelega kusagil edasi, aga uudishimu seda haljastatud raudteed vaadata oli siiski laiskusest (?) suurem. Sirle kamp nagu lugenuks mu mõtteid, sest näljastena oli neil esialgu vaid üks mõte: "tähtis on leida söökla!"

 

Jardin du Palais Royal

| Üles |

 

Hippopotamus - kohalik restokett, mille kohta Sirle teadis rääkida, et see pakub vaid kohalikku prantsuse kööki - oli siis see koht, kuhu Les Halles's lõpuks maha istusime. Kui hinnaklassi nägin, otsustasin toorest lehmalihast loobuda karahviniveini kasuks. Nagu katse näitas, ka paari karahvini tellimine oli odavam praest... Mingi hulluse ajel tellisin küll juurde creme brulee - aga ma ei kahetse.
 

Edasine õhtupoolik kulges mu jaoks nagu mingis nihkes filmis. Veinipood... Place des Vosges - soe, päikeseline, uimane, ...helerohelised pärnaread... veel siidrit ja veel veini. Murul käimine keelatud, kuid lamamine tundus olevat küll lubatud...Kogu muruala oli kaetud inimestega. Küsisin Marialt, et miks ta tapab end reedpulliga, ta küsis, et miks ma tapan end siidriga... Pompidou keskuse värviliste torude orgia vs Paroisse Saint Merri gootika ning mingi moderntants Stravinski purskkaevu ees. Jalutuskäik... jalutuskäik... jalutuskäik ja siis raudteepark... raudteepark... raudteepark - väga pikk park. Aga õitemeres! Järsku kobisime kusagile tunnelisse, alt väga paljude raudteede ning jõudsime Bercy parki. Kunagi mõtlesin, et siia tagasi küll ei viitsi tulla, aga näe - taas kehtib reegel, et ära iial ütle iial.

 

Directional blur 12,5%

| Üles |

 

Mingil hetkel müristas, lõi välku ja hakkas padukat sadama. Kogunesime kambakesi - Piret, Sirle, Kristiina, Minea, Silver, Maria ja mina ühe vihmavarju ja vihmakeebi alla kobarasse ning veetsime ülimalt prantsusefilmiliku veerandtunni...


"Tol ajal ma juba teadsin, et kui elus millelegi – olgu heale või halvale – saabub lõpp, jääb järele tühjusetunne. Seejuures täitub tühjus, mis jääb pärast halba, iseenesest. Tühjus pärast head saab täituda ainult siis, kui leiad midagi veel paremat."
Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses


Paroisse Saint-Eustache kirik vaatab ajatult üle Les Halles pargi, millele, vähemalt 1/3 osas, ehitatakse peale katust :S. Maandusime seal ees algavas õhtuhämaruses ja mina üleüldises (ajutises) vaimuhämaruses. Mingi kärbsehammustus käskis välja võtta suupilli ja siis läks lahti polka ning reilender - meie kaunid daamid kepsutamas tralli minu uhuuduuris mängit' lugude saatel. Aga ka sellele tuli lõpp, sest mingist hetkest ka muu rahvas hakkas laekuma ja vihma tibutama. Ilma suurema aruteluta panime end istuma poolest saadik klaasist kõrtsus. Mereannid, toores lehmaliha, ohtralt siidrit ja kõik sinna juurde kuuluv. Kõik olid kohal - haruldane! Ja juba teist korda (Kreekas oli aega pea igal õhtul asju arutada) sel reisil saime üksteise skitse vaadata. Uskumatu! Me oleme kõik diletandid, kuid seejuures olid kõik end ületanud. Kõik, jah, isegi Silver :) Tean seda omast käest. Mulle isiklikult läks korda Piret (R) kommentaar, kus ta ütles, et mu pildid on nüüd pildi moodi, Kreekas olid nagu mingid kritseldused...

Kui kõrtsust lahkusime, kinkis ettekandja mulle 2 siidrit tee peale kaasa... Ütle, et lollil ei vea...

 

| Üles |

 


 

08.04. Kell... on öö.  Apartment Paris 2ème Opéra

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Päevauudiste kokkuvõte siis tavapärasel sagedusel ja ajal kell kolm öösel. Külm ja niiske. Lõdisevad linnakodanikud panevad üles poevarje ning laovad välilettidele juurvilju. Aurav hingeõhk ja tappev soov haarata kusagilt kaasa suur tops (selline nagu Soomes!) kuuma kohvi... Hommikune kokkusaamine Luxembourg aias oli nagu kuri kohustus. Lihtsalt külm! Ja see fluidum, mida mäletan 2007.aastast tundus kuidagi täiesti uskumatuna halli taeva all, kõledas tuules. Isegi tugipinnase kraavid näitliku õppematerjalina ei tekitanud mingit elevust. Haarasin kaheeurose takeaway kohvi ning lontisin peale Gerly ettekannet teiste sabas. Loterii tahtel ühinesin seltskonnaga, kes läks Vilette parki...

 


Jardin du Luxembourg

| Üles |

 

Päevauudiste kokkuvõte siis tavapärasel sagedusel ja ajal kell kolm öösel. Külm ja niiske. Lõdisevad linnakodanikud panevad üles poevarje ning laovad välilettidele juurvilju. Aurav hingeõhk ja tappev soov haarata kusagilt kaasa suur tops (selline nagu Soomes!) kuuma kohvi... Hommikune kokkusaamine Luxembourg aias oli nagu kuri kohustus. Lihtsalt külm! Ja see fluidum, mida mäletan 2007.aastast tundus kuidagi täiesti uskumatuna halli taeva all, kõledas tuules. Isegi tugipinnase kraavid näitliku õppematerjalina ei tekitanud mingit elevust. Haarasin kaheeurose takeaway kohvi ning lontisin peale Gerly ettekannet teiste sabas. Loterii tahtel ühinesin seltskonnaga, kes läks Vilette parki...

 

Parc de la Vilette... Metroost väljudes oli ikka külm, kõht ka tühi, kuigi ma meie toa rahvale olin hommikul totra lubaduse tõttu serveerinud omletti soolapulkadega. Show eesmärk oli tegelikult see, et "päris" omleti hulka ei topita piima ega jahu... Ma ei tea, kas olin veenev, kuid ilmselgelt on 10 munast 6 inimesele vähe, isegi, kui lisada 3 soolapulka ja poolteist kirsstomatit. Peale paarikümneminutilist ringinuuskimist sai igaüks enne parki minekut kusagilt midagi hamba alla, kes hiinakast, kes mujalt. Ma leidisin poest veini, 3 eurose sushikarbi ja mingi baquette. Eine murul ning siis tuld parki, millest ma olin 10 aastat tagasi hullult vaimustunud... Vilette tervikuna tänini on talutav, ent Andre Chemetoffi bambusaed, millest 10 aastat tagasi rääkisin vaid ülivõrdes, lehkas kuse järgi, siin-seal jooksid võhrud ning ettevaatamatu jalutaja võinuks lõpetada tõelises solgikraavis, sest suured rennikatted olid puruks või kadunud. Allveelaev, jalgratas, kanal ning Geode olid muidugi endiselt olemas, kuid kokku kõik kuidagi väsinud ning "tolmune". Naljakas on see "tolm" taiesel, mis loodi napilt 20...30 aastat tagasi... See oleks arusaadav ajalugu arvestades Place de Vosges'l, aga mitte seal, keset alumiiniumit, roostevaba terast ning plastikut. Aga eks ole Vilette ka installatiivsuse märksõnaks, mis iseloomustab kaasaegset maastikuarhitektuuri, tegelikult kogu elu - kiiresti ja lühikeseks ajaks ning siis uusi elamusi otsima...
 

Parc de la Vilette

| Üles |

 

Villette pöörlevatel toolidelt tõustes pudenes seltskond pisut. Montmartre mäele, kust püha Denis olevat oma 6 km ilma peata alla marssinud (maharaiutud pea oli käevangus - kogu asutuse juures, kardan, et siin ajasid kroonikud 1900 aastat tagasi ikka pisut udu) jõudisme seitsmekesi: Sirle, Piret (R), Kadri, Gerly , Olja, Silver ja ma. Mingil ajahetkel, kui lõdisedes skitsimise lõpetasime ja Sacre Coeuri kobisime, ühines seltskonnaga ka Minea, kes vahepeal oli kusagil kolamas käinud. Istusime kiriku ees nõlval, jõime siidrit ja tegime reisi viimaseid skitse. Tahtmatult tõmbasin paralleele aastataguse Kreeka reisi viimase päeva ning Akropoli mäega. Peamine vahe oli ehk 20 kraadine temperatuurierinevus... Peale meie skitsimise - aga tähelepanu saime kõvasti - lahutas avalikkuse meelt ka kohalik politsei, kes meie silme ees väänas käed seljataha ühel neegripoisil. Nad võtsid talt ära marblsi paki ja edasi rääkisid telefoni ja raadiosaatjaga vähemalt paarkümmend minutit. Peitsime häbelikult omi lahtisi siidripudeleid... Hiljem üks samadest pollaritest, kes juhuslikult mu selja tagant ringi kõndis, kiitis mu skitsi:


"Nice work! "
"Merci, monsieur gendarme!..."
 

...Tahtnuksin pobiseda, aga õnneks ei suutnud ma seda hääldada...

 

Sacre Coeur

| Üles |

 

Kui külm hakkas päris konte murdma läksime mõnd sooja kohta otsima. Osa pudenes suveniiripoodide vahele, me väikse seltskonnaga jäime peatuma ühte neist ajatutest kohvikutest, kus kunagi sündis suur kunst... Ma ei tellinud absinti ega pernood... See oli viga, sest mu tellitud iiri kohvi serveeriti kahes anumas: u 4 cl viskit eraldi klaasis ja 2 cl kohvi espressotassis...

Hämarus hakkas vaikselt võimust võtma. Kogunesime Montparnasse mäe põhjaküljel mingil trepistikul tuulevarjus, et teha õhtuplaane ning tarbida ära kogu seljakotis õlgu rõhuv veinitaak. Uskumatult meeleolukas tunnike! Viimase veini lõppedes jalutasime treppidest alla. Muu rahvaga telefoneerides leppisime lõpuks kohtumispaiga kokku taas kusagil Les Halles's. Jõudsime kojale pisut varem ning hõivasime koha...
LOUP (ok, sellele eelnes pisut jaburavõitu kompromiss). Ent kõrts oli lahe nii interjöörilt, toitudelt kui personalilt... Lõpp hea, kõik hea.

Ja nii on. Meie apartemendis lõppes hetk tagasi koosviibimine, millest võtsid osa kõik reisukaaslased. See on siis nüüd tehtud. Ma olen väsinud. Samas on mul ka kahju, et juba homme hommikul (õigemini täna hommikul ) istume lennukisse ja adios! Meil Sirlega stardib lennuk üsna hommikul, teised saavad veel ennelõunal Pariisi nautida. Ma olen tegelikult rahul, kuigi mitte nii pilves nagu Kreeka reisilt tulles. Aga võib-olla ongi hea...

 

| Üles |

 


 

09.04. Kell 15.45 Riia lennujaam, Lido restoran

Järgmine  Eelmine  |  Üles

 

Läti köök on hea! Kõht on täis. Istume Sirlega mõlemad lennujaama Lidos, nina arvutis. Jälk ilm väljaspool aknakaasi tegelikult soosib seda... Meilid ja sõnumid... Homme läheb lahti taas päriselu. Polegi täna nagu midagi toimunud... Metroo, CDG, balti õhk ja Riia. Aga muidugi - tänahommikune äratus oli armas... kohv ja au revoir! Ikka prantsuse kombe kohaselt :).

Südamlik tšau kõigile meie tuppa mahajäänutele. Teise maja rahvale ka! Eks siis Tartus näeme!
 

| Üles |

 


 

Lisalugemist

| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved