|
Marsruudi kaart
|
Ekspeditsiooni album |
FB
album |
Minea blogi | Prantsusmaa
2002
| Lisalugemist
| Tagasi
(reisikirjad) |
Prantsuse pargi ekspeditsioon 31.03...09.04.2014
Intro
Järgmine
Mõte minna Prantsusmaale tekkis tegelikult Kreeka ekspeditsioonil.
Õigemini, Prantsusmaa pidanuks olema Itaalia järel teine, loogilisem
valik, kuid juhtus nii, et sihtkohaks sai seatud Prantsusmaa väga
jämedalt kokkuvõetud marsruudil Pariis - Angers - Bourges - Pariis.
Meie eesmärgiks oli restaureerimine ja prantsuse aiakunst suuremalt
jaolt Charles VIII-st Louis XIV - ni ja sekka lisaks pisut gootikat.
Nagu avastusretkele kohane, läksime ja olime omapead. Selles osa tahaks
eraldi tänusõnad öelda Gerlyle, Mineale ja Kadrile öömajade orgunni
eest. Aga muidugi ka kõigile autojuhtidele ja teistelegi, kasvõi
sellepärast, et hoolimata pidevast näljast, unepuudusest (ja meie autos
ka õhupuudusest) kõik ikka vaprasti ringi kaasa tegid ning vahepeal koju
hääletama ei hakanud. Pean tunnistama, et ma küll ise väsisin lõpuks
ära, aga õnneks vaid korraks, siis kui oli see õnnetu autode äraandmise
õhtu... Aga hea küll, aitab nüüd sissejuhatusest... Kes viitsib
põhjalikku skitsi- ja fotoalbumit sirvida, siis sellele pääseb ligi
siit:
Skitsid Prantsusmaalt [pdf 150 mB]
Niisiis... 31.03. 2014 lõuna paiku trehvasin vapraid "ekspeditsioniste" CDG
II terminalis, et vormistada rendiautod ning võtta rataste alla 1300
km-ne ja läbi 800 aasta kulgev tripp...
Fotod: Sulev Nurme
Vaux le Vicomte
|
Üles |
|
Suurem kaart
|
Üles |
|
31.03.
2014. Kell 06.50. Riia lennujaam, kohvik X?
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tervitused Riga RIX Lidosta'st... Riia on võrratu! Ja iga kord, kui siia
tulen (mis sellest, et nad on autovargad) kogen seda taas ja taas... Mu
käsipagas on 8 kg asemel 12,4. Tšekkinnis palus härra mul oma pagasit
näidata, kaalus ära ja käskis raami panna... Raami ka ei mahtunud...
Ütles siis, et see nali läheb mulle 39.- + 10.- eurot. Ma hakkasin selle
peale mõtteliselt silmust tegema ja laes sobiva konksu järgi vaatama,
kui kuulsin, et härra ja kõrvalboksis olev daam läti keeles suhtlevad
omavahel. Ainus fraas, millest aru sain, oli midagi inglise keeles
öeldut nagu "...up of you...". Seepeale härra palus mul midagi rasket
välja võtta ja kott uuesti kaaluda. Nonii - ilma läpaka ja fotokata -
8,1 kg. Ise ütles häbelikult keepsu kotile pannes:
"This is for my colleagues... have nice trip!"
... Inimesed on ilusad ja head... päriselt ... Ja kui kõrvalolevaid lõpp
asjalikult askeldavaid baaridaame läbi kuldse El Coto pokaali
vaatan, siis lähevad nad iga hetkega ilusamaks ... ja kell on alles 4
minuti pärast 7! (AM)...
Näeme Pariisis!
PS. ahjaa - kui täna öösel Lux Expressi astusin tuli raadiost:
Morrisey - Every day is like sunday... Loodetavasti on see
tähenduslik :)
|
Üles |
|
31.03.2014. Kell 15.45.
Château de Chantilly (parkla)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
CDG lennujaam on suur, aga
mitte enam kohutav nagu mõned aastad tagasi tundus. Igatahes leidsime 2.
terminalist Europcari boksi - selle tripi esimene kokkulepitud
kohtumispaik - peaaegu vaevata (tänan Sirle :)!). Rahvas oli kõik
kenasti kohal, kes kuidas ja millise lennukiga... Tere-tere ja kõik need
muud sõnad... Niisiis autod. Ent rendikate nõutamine ei osutunudki nii
lihtsaks nagu varasematest kogemustest Europcariga mäletan. Esiteks
seisis mitmeid sulelisi ja värvilisi juba sabas. Ja saba ei liikunud,
sest kolmest teenindajast kaks nokkis tähelepanuväärse põhjalikkusega
nina ning tegi pidevalt asja tahatuppa. Härra, kes tööga tegeles, tegi
seda ilmselge naudinguga - rahulikult, aeglaselt, iga hetke täiega läbi
elades. Ent lõpuks ei kulunud kahte tundigi, kui juba parkimismajas
autosid otsisime ja need ka leidsime. Seekord siis MB Vito + Renault
Megan. Peaaegu kõik nagu kokku lepitud va, see, et lubatud Vito
manuaalkast osutus tegelikult automaadiks - pigem positiivne üllatus,
kui mõelda loovimisele Pariisis.
Château de Chantilly võttis vastu meeldivalt leige pilvealuse ilmaga.
Ausalt öelda tuli teatavatel põhjustel kiire maabumine parklasse
vähemalt mulle küll taeva õnnistusena... Kadrile langes esimese
ettekandja au ning sellega oli ekspeditsiooni esimene objekt avatud...
...Olin siin kunagi ammu-ammu juba rohkem kui 10 aastat tagasi. Tollane
mulje ei olnud väga ere ja ega ta, ausalt öelda, ka praegu, vahetult
pargist tulles, erilise säraga mällu sööbi. Tollal, mäletan, ei olnud
parki sissepääs raha eest (vist?!), nüüd küsiti küll, kuid vähemalt
mitte lapsi saatva õpetaja eest. Seega puhas sääst 5 euri... Tegelikult
on praegune 115 hektariline Chantilly pargikompleks siiski põnev mitmes
mõttes. Chantilly esimese versiooni ehitas Anne de Montmorency ca 1520
(Anne ei ole daam, vaid õilis rüütel ja mitme kuninga ustav sõdur ning
diplomaat, kelle põrm puhkab nüüd Louvre'is...). Pargi, mille pärast me
siia tulime, kavandas loomulikult Andre Le Notre... Tema loomingule
mõeldes on intrigeeriv juba see, et park ja loss ei ole keskteljeliselt
seotud nagu seda barokile ikka omistatakse. Teisalt peegeldub selles ka
ilmselt pisike annus barokset "pohmakat", Le Notre teadvustamata
otsinguid ehk isegi Versailles' eksperimendist eemaldumiseks... Parterid
on lihtsad, kuigi vorm ja meeleolu on kindlasti ülev, seejuures paistab
suurejoonelisusega silma just Grand Canal, mis oma 2,5 km kogupikkusega
oli suurem isegi Versailles'st. Enne CDG-sse maandumist ületas lennuk
Chantilly - mäletan oma veiniuimast imestamist üüratu veepeegli üle...
Ent kuidagi väsinud on kõik see park... Kuigi praegune, selle reisi
esimene ning samas kevadine mulje, on võrreldamatult värskem, puhtam ja
kenam, kui kunagine aastatetagune elamus reisi viimase pargina
augustikuus peale kahenädalast kolistamist mööda erinevaid regulaarparke
Saksamaal ja Prantsusmaal... Igal pool siin võiks pisut viriseda
pisikeste hooldusprobleemide üle. Kui regulaarses osas võib-olla
kontrastid ei olegi nii suured, siis jalutades prints Condé XIX sajandi
algul rajatud Jardin Anglais'is või Versailles' Marie-Antoinette aia
eeskujul sama härrasmehe poolt rajatud Hamletis - romantilises
pseudokülakeses, hakkab igal pool silma auklikke pöetud põõsaid, kehvalt
niidetud murualasid, isegi kuivanud suuri oksi jms. Kui poleks
hüatsinte, nartsisse jm kevadisi kaunitare, mis kohati katavad mängleva
vaibana pargiaasu, siis ilmselt kehitakski vaid mööda minnes õlgu.
Praegu, lennuväsimuse ja Riia lennujaamas joodud veini kiuste, Bacchuse,
Venuse ning Erose õnnistusel - kelle kummardamiseks sobivaid "altareid"
tegid nii Le Notre, kui revolutsiooni järgselt hävitatud parki ka Victor
Dubois, jalutan parkla poole pigem heatahtlikus meeleolus ja täis ootust
järgnevate päevade elamuste osas. Täpsustus...Venuse osalust oli pargis
märgata mõnede usinate sketsijate näol, Erose kohta ei oska ausalt
öeldes täpsemalt midagi öelda, kuid mõned Bacchuse jüngrid löövad küll
mõnusalt sõrakestega trummi vastu mu udust peakolu...
Nah... väike kahetsus tegelikult närib hinge hoopis seepärast, et ei ole
aega minna Condé muuseumisse, kus Louvre' järel asub suuruselt teine
kunstimuuseum Prantsusmaal...
Parklas selgus, et Sirle on enamuse ajast proovinud üle aedade ronida
pääsemaks Chantilly ühe vaatamisväärsuse - tallide - juurde... Naljakad
loomad on need hobused. Võib-olla on minu probleem selles, et olen
lapsena saanud noid elukaid piisavalt looreha ja vankri ette rakendada,
mistõttu jätab "elusate hobuste muuseum" pisut külmaks. However... Sirle
jõudis selle tulemusel vähemalt otsingutega külakesse ja uhkeldab nüüd
pika (isuäratava) saiaga. Võtan putkast cafe long'i ja napsan saia
otsast tüki - esimene piknik...?
Chantilly
|
Üles |
|
31.03.2014. Kell 23.45.
Hotell Premiere Classe Versailles
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hotell Premiere Classe Versailles - see kõlab
uhkelt... Tegelikkuses istun läpakaga plastmassist pisikeses toas
narivoodi all... Tulin just dušši alt kolmnurksest ruumist, mille pikema
külje pikkus on ehk 50 cm... Aga muidu on lahe... Õnneks on Silveril
kasutamata veini, mida ta ise ei kavatse tarbida...
Chantilly külake, kuhu Sirle saiaotsingutel oli jõudnud ning kuhu siis
hiljem rõõmsalt kogu crew suundus lõunat otsima, jättis armsa ning
meeldiva mulje. Tõsi, söögikohtadega on neil siin mingi arusaamatu
probleem - kohti nagu oli, kuid pärastlõunal olid enamus suletud või oli
neil mingi muu probleem. Niisiis maandusime 2/3 Vito seltskonnaga
Restaurant Saray 2012-s. Aus ja igati nimevääriline (ma tegelikult ei
tea mida tähendab prantsuse keeles sõna "saray", kuugli tränsleit pakub
venekeelseks vasteks igatahes sara...) kebabikoht... Kõhu sai täis.
Saint Cyr L'Ecole linnakese leidmine, kus meie tänane ööbimiskoht asub,
väga keeruliseks ei osutunud. Sõit linnakesse kulges mööda erinevaid
Pariisi ümbruse teid - enamus neist x realised koledad ja
ebahuvitavad... Cyr L'Ecole on ajaloost teada Päikesekuninga teise
abikaasa Françoise d'Aubigné, markiis de Maintenoni tõttu, kes siia
laskis luua aadlipreilide kooli. Napoleoni ajal asus kooli hoonetes
sõjaväehaigla ja hiljem on seal vahelduva eduga paiknenud sõjakoolid...
Praegune linn: pisike ja vähetähtis Pariisi magala...
...Kui toad olime lõpuks kätte saanud (aga see võttis mingil arusaamatul
põhjusel müstiliselt kaua aega - ma ei tea mida Kadri ja Gerly pidid
võtmete saamiseks tegema;)), selgus, et ega numbritubades mingit tsilli
olemist ei teki. Käsutasin rahva skitse näitama - õue - seal oli laud ja
piisavalt ruumi - kuid kõik (ma ise ka) olid väsinud ja ega mingit
superasjalikku arutlust sellest välja ei kujunenud, pigem ennekõike
valulik vigin...
Mõte minna linna avastama (õigemini linnast mõnd kohta õhtustamiseks) ei
leidnud kah eriti palavat heakskiitu. Noh, siiski, kolm on juba
seltskond... Praegu, takkajärgi tark olles, võib öelda, et keegi ei
kaotanud sellest ka midagi - kas tuumaplahvatuse, mõne kurja epideemia
või mõnel muul seletamatul põhjusel ei näinud me tänavatel ühtegi
inimest. Samas, kui mõelda peatänava peale, siis ma saan isegi neist
inimestest epideemiat süüdistamatagi aru... Linna kolmest kõrsust oli
üks suletud, teises kohalikud kurjade nägudega ehitajad (?) ja kolmas -
Buffalo Grill. Viimases selgus, et jooke serveeritakse vaid koos
söögiga... Nojah... niisiis ports praetud sibularõngaid, kolm kahvlit ja
majaveini...
Versailles' linn
|
Üles |
|
01.04.2014. Kell 22.40. Hotell Premiere Classe Dreux
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Taas Hotell Premiere Classe... seekord Dreux's.
Õnneliku juhuse tõttu juhtusime siia sõites eilse hotelli lähedalt läbi,
õigemini sealsest supermarketist Saint Cyr L'Ecole'is ja nüüd on õhtu
mitmel põhjusel päästetud. Frustreeriv on, et meie hotell asub linna
serval - ei ole lootustki mõnda söögikohta leida. Varude täiendamine ent
oli tänase õhtupooliku tähtsaim teema - viimane söök enamusele (pms
saiake ja moos kohviga) oli aset leidnud hommikul hotellis, kuid õhtu ja
hommiku vahele mahtus pikk päev Marly le Roi's ja Versailles's...
Hommik algas paljutõotavalt. Kui autodesse hakkasime istuma, avastas
Silver ja samal ajal umbes ka mina, et istmetega on midagi lahti. Ma
isegi ei hakanud juurdlema, vaid katsusin vaikselt imestades juhitooli
enda järgi taas mugavaks seada. Silver (vaeseke!) pidi Pireti aasimise
all püüdma aru anda, miks on tema tool lamavas asendis ja üleüldse - mis
selles autos on öösel toimunud! Ta oli viimane, kes seda võis teda, sest
alles pärastlõunal imbus välja, et rahvusvahelise naljapäeva puhul olid
mõned inimesed (nimesid ei nimeta, aga küll Sirle sellest isegi aru
saab) aprillihuumorit teinud. Üsna humoorikalt mõjus ka edasine
passimine mõnikümmend minutit hiljem staus... Kogu efekt varasemast
stardist pöörati sellega pea peale. Eriti vihale ajab seejuures, et see
on täiesti mõttetult kulunud aeg... Aeg reisil, nagu ütles üks mu hea
sõber, ei ole sama aeg, mis igapäevaelus - selle iga minut on kordi
hinnalisem...
Täna on olnud Versailles' päev. Kaduv hiilgus, kuld ja sädelus, mille
läikima hõõrumiseks ei jätku ilmselgelt pauerit. Juba Colbert arvas
Louis XIV eluajal, et see projekt on hullumeelne ja selle teostamiseks
ei ole vahendeid... Seekordne Versailles' oli mu jaoks juba neljas kord,
kuigi peale esimest olin endamisi mõelnud, et rohkem mitte. Taas kord
sama eufooria sellest arusaamatult mastaapsest ruumist ja samas pettumus
selle hädisuse üle, mis paistab välja kohe kui Apollo purskkaevu juurest
boskettidesse hajud. Nüüdse korra tipuks oli muidugi Latona purskkaevu
restaureerimistööd, mille tõttu Versailles' tippude-tipp minu jaoks:
vaade horisondini üle sünnipäevatorti meenutava purskkaevu, kulmineerus
betoonisegurite ja mikrobuldooseritega...
Tegelikult ma tahtsin hoopis rohkem kirjutada Marly le Roi pargist,
Versailles' juurde pöördun ehk hiljem tagasi, kui silmad lahti püsivad.
Niisiis maandusime hommikupäikeses Marly pargi väravas. Pireti (R)
ettekanne sobis hommikukastega ning oli sobivaks prelüüdiks edasisele -
see ei olnud liiga tõsine, kuid samas esitatud elegantselt, õhuliselt
ning võluvalt... Marly park on vapustav! See on taaskord heaks näiteks,
et barokne park saab elada edasi ka peahooneta. Ja massiivse pügamiseta.
Mansarti ja Le Bruni kavandatud Louis XIV jahiloss elas üle
revolutsiooni, kuid põhimõtteliselt müüdi ehitusmaterjaliks XIX sajandi
algul, kui loss oli erakätes. Napoleon ostis pargialad tagasi, aga lossi
ei hakanud taastama... Oma suuruselt on Marly le Roi park võrreldav
võib-olla isegi mõne meie suurima mõisapargiga, omaaegne ambitsioon
muidugi ei ole. Samas praegune seisund ja pilt on tunnetuslikult sama,
mis võiks olla Vatlas, Suure-Lähtrus või mujal. Ainuke vahe on selles,
et hooldustase nende ja meie vahel on katastroofiliselt suur. Ja ometi
on vahe vaid nüanssides, mis isegi arvatavasti ei ole seotud niivõrd
raha kui suhtumisega... Ilus muru (aga mitte klanitud, mitte maapinnani
pöetud) puhas veepeegel, mõned täpselt õigesse kohta tehtud
uusistutused, üksikud valged restaureeritud skulptuurid ning puhtad,
terved pingid. Mitte midagi erilist ju tegelikult. Kui astud pisut
perifeeriasse, siis avastad, et puistupiir on küll veatu, aga meeter
seespool juba tihe võsa ja sildid:
Hooldatud on perfektselt avatud ja käidavad alad.
Barokkpark seejuures on tunnetatav, kuid mitte rusuv ja hädapäraselt
lapitud nagu eile kohati tundus Chantillys. Marly park on just selline
nagu saab olla ajastute mõtteraamistike muutuste tulemusena üks
konserveeritu" barokkpark XXI sajandi algul... Rohkem ei ole vajagi. Ma
arvan, et Marly le Roi on üks mu selle reisi tippelamustest...
Marly le Roi
|
Üles |
Hüva... pisut siis veel Versailles'st ja
pärastlõunast... Versailles' linnake tuletab mulle ilmselt alati meelde
üht 4cl Jamesoni, siin, ühe kiriku kõrval baaris, mille eest maksin
aastaid tagasi totra juhuse ja möödarääkimise (keelebarjäär) tõttu 15.-
eurot samal ajal, kui teised lürpisid üheeurost õlut... Täna tiirutasin
autoga linna vahel kuni rahvas mingit indialase poekest tühjendas. Tänu
Gerlyle oli mul parki kaasa võtta siidrit ning on senini külmikus juustu
ja vist veel midagi. Peale poetrippi juhataski Tomm otse parki ja
parkisime nagu tuusad autod otse väravasse - raha ju on! Järgnev
kokkulepe teha ettekanne peavärava kõrval mulle eriti ei meeldinud.
Tahtnuksin seda kuulda Latona purskkaevu ees treppidel nagu see on olnud
tavaks varem. Mõnes mõttes läks ehk samas hästigi, sest nagu eespool
mainisin, Latona oli totaalsel uuestiehitamisel... Jutt kuulatud, pisut
peataolekut ja sahmimist, lõpuks piletid ja sisse... Mul ei olnud mingit
erilist huvi taas läbi jooksma hakata Apollo purskkaevu ja Latona vahele
jäävaid boskette, seda enam, et kusagil nende sisemuses mürtsus
kõrvulukustavalt barokne muusika (reklaam: Jardins de Musique!). Moliere
ja Händeli ajal ei olnud võimendust... miks siis täna töötajate ja
külaliste kõrvakuulmist rikkuda! Kui kusagil bosketi sisemuses mängiks
elusmuusikutest pisiorkester sedasama muusikat, aga naturaalselt, võiks
selle eest kasvõi lisapiletit küsida. Praegusel kujul on see peaaegu
samamoodi häiriv nagu kiirteemüra... Niisiis klõps tervituseks Apollost
ja tema võluvatest pasunameestest hobuste ees ning siis pagesin Marie
Antoinette aeda - ma tõepoolest ei ole sinna varem saanud...
Fermee ornee... kui sellele terminile
mõelda, siis Chantilly ja Marie Antoinette nukukülad peaksid olema selle
musternäidised või isegi karikatuurid. Versailles nukuküla täna oli
igatahes päris mõnus oma värskeltistutatud köögiviljapeenarde ja pöetud
hekikestega... Muidugi võiks külaturg toimidagi päriselt (maeitea,
kuidas see võimalik oleks), aga nagu naljakas on plastmassist
juustukerasid ja jäneseid lettidel vaadata samal ajal, kui reaalsed
lambad söövad rohtu ja reaalne puna-mustakirju kukk tähtsalt
viinamarjatugede vahel kanakarja otsustava sammuga kusagile juhib
(veider mõte ja paralleel ka kuidagi selle reisiga?!) ...Misiganes - Le
Hameau oli hea pelgupaik ja sobiv koht joonistamiseks ning
siidri-juustu-oliivide tarbimiseks. Võib-olla ka mõtlemiseks selle
ilmaelu ja Marie-Antoinette loo üle. Sündida kuningannaks, et saada
hukatud barbari (sest seltsimees Roberspierre'i ei oska kuidagi teisti
nimetada) tahtel...
Kokkulepitud ajaks päikeseloojangul parklasse
tormamine lõppes ikkagi pisikese ootamisega. Penalteid kellelegi ei
määratud, sest tundub, et oht kogu kambale veini osta - nagu hilinemise
trahv kokku lepiti - vähemalt niipalju toimib, et antakse varakult
teada, kui hiljaksjäämine on silmaga näha. Parklast ära sõites selgus,
et üks tõkkepuudest on avatud... Õnneks ei jõudnud selle eest vähemalt
ühe auto crew maksta...
Versailles'
|
Üles |
Dreuxi tee viis nagu kogemata taas läbi Cyr
L'Ecole'i. Peatusime eilsest tuttavas parklas hankimaks provianti ning
joogipoolist. Renoo oli kadunud juba Versailles' väravas, mistõttu
hoolitsesime siis vaid enda eest. Jah, nagu selgus, kipitasid nad otse
Chartres'sse, kuid jäid siidrita (ja ka vist söögita). See läks mul täna
(Silveri vahendusel) õhtul ühe 0,7 l "normandlase" maksma, et Piret ja
Kristiina tolmavate kurkudega magama ei jääks. Muidugi ei olnud meie
õhtuses viivituses süüdi vaid supermarket, vaid ka mingi neetud tunnel,
kuhu me kuidagi sattusime ja kuhu ära eksisime. Õigemini, see oli lõputu
ning viis kokkuvõttes vales suunas...
Õhtu elamuseks kujunes Chartres' katedraal. Saatuse irooniana muidugi
jõudsime kohale algavas hämaruses. Esialgu tundus see olevat vaid
õnnistuseks: juba kilomeetrite kauguselt hakkas silmas majesteetlik
siluett, mis tihenevas hämaruses siras kuldse tähena kaugel horisondil.
Kohale jõudes kohtasime omi kaaskannatajaid. Renoo crew tuikus
väsimusest ja toidu- ning siidripuudusest ümber keskväljaku ja oli juba
hullumise äärel. Kui oleksin nad käsutanud kiriku juurde tagasi, andnuks
nad mulle ilmselt tappa. Leppisime siis kokku, et ettekanne on homme ja
saatsime nad hotelli tuttu...
Ilus on see kirik. Gootika ju üldjuhul üldse. Seisime peaportaali ees ja
lihtsalt ahmisime sisse seda, mis veel XIX sajandil ei olnud võimalik -
öös säravaid torne ning võrratut läänefassaadi... Olime juba leppinud
sellega, et sisse ei saa nagunii enne homme hommikut, seega otsustasime
võtta siis öövalgusest maksimumi... Järsku kustutati üks ja see järel
ülejäänud prožektorid... Pimedus. Nagu aastal 1250, mil kiriku esimene
ehitusjärk valmis sai. Tõele au andes peab tunnistama, et mõned
tulukesed kusagil katuserägastiku roiete vahel ju hiilgasid, kuid
ülejäänu helkis laiguti nõrgas kollases hämaruses, mida mõned
tänavalaternad laisalt siia sinna vilksamisi kallasid. Nojah. Ka nii on
äge! Esialgsest pettumusest ülesaanuna tuiasime pea tunni hardas
lummuses ümber kiriku öökullihuigete saatel.
Chartres' katedraal
|
Üles |
|
03.04. Kell
03.40. Villa Bellagio, Amboise
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Ma ei tea, kas viitsin pikalt kirjutada, sest
külalised on just meie peenest villast lahkunud ja jätnud elutoa
lauakesele maha märkimisväärse koguse taarat ja kõiksugu degusteeritud
pakikesi heast-paremast. Nagu tavaliselt, saabusime öömajale algavas
pimeduses ning pole mingi ime, et pisuke jutuajamine öötundidesse venis.
Õhtuse üllatuse tegi telefonikõne sõber Heiklilt, kes andis märku, et
nad on kah Eeroga, teise sõbraga, nüüd Prantsusmaal ja Amboises ja et
kus me siis otsaga oleme. Et leviga oli toas nagu ta oli, läksin
trepile. Keda aga nägin vastasmaja trepil telefoniga lobisemas -
loomulikult Heikit! Nad olid poodide sulgemise tõttu (no sulgetakse kõik
poed praktiliselt juba hilisel pärastlõunal) õhtul järjekordsete
kannatajatena loomulikult veinist ja söögipoolisest ilma jäänud. Nojah,
me hakkame siin juba selle kohaliku eluolu veidrusega harjuma ja olime
seetõttu ka üsna hästi varustatud. Seetõttu saime Silveriga poistele
esitada viisaka küllakutse. Külla pidid tulema ka teiste majakeste
elanikud, kuid kohale jõudsid vaid mõned Renoo-inimesed, sh Piret ja
Kristiina - teised olevat voodit nähes hüsteeriliselt naernud ja suuski
jalast võtmata põhku pugenud...
Tänane tipp mu jaoks oli vist ikkagi hommikune Chartres' katedraal. Jah,
taas! Ning ikkagi! Võib-olla mõnes mõttes ka Clos Luce, aga sellest
hiljem (kui jõuan ja viitsin veel klõbistada). Jõudsime Chartres'sse
suht varakult. Ilm oli külm ja rõske, lausa jäine. Kirik... vapustav!
Kiriku ees kohtasin palverändurit Portugalist, kes küsis, kas tean
portaalidel kujutatud piiblilugu. Olin just hetk tagasi selle endale
selgeks teinud, seega loodetavasti ehk ei suutnud endast jõhkralt
rumalat muljet jätta. Puhusime pisut niisama juttu ning paar minutit
hiljem selgus väike nüanss... Keegi tädi, kes oli nõus endale portaalide
lugu seletada laskma, pidi ka oma kukrut kergendama, taks oli küll oma
valida, kuid siiski. Seega tundub, et vedas jälle.
Chartres vitraažid! Kahju on siin kirikus nii loll olla, et suudad
lugeda neid lugusid vaid siis, kui tegu on ikka väga baaslooga (Kristuse
sündimine, Taevaminek, Püha õhtusöömaaeg jne) või kui on giid ees. Santa
Camisat, Jumalaema hõlsti, mida ta kandis hetkel, kui talle inglid
teatasid rasedusest, kahjuks ei näinud ja ei otsinud. Tegelikult tahaks
vahel olla palverändaja, minna siiras usus ja lootuses kuhugi, et näha
ja kogeda just seda! Mulle tuleb siinkohal meelde harras hetk kunagi
paduvihmas Sagrada Familia ees, kui vana hea kamraad Swartz raputas mind
ja hüüdis hullunult (eks selles oli võib-olla omajagu süüdi ka vaid
mõnekümnepeesone pakivein) - "Saad aru...!!!! See on...! Me oleme siin!
Me oleme nüüd seda näinud!"... Muidugi olin ma rahul, et seda näen, kuid
ma siiski ei suutnud nähtust jäägitult vaimustuda - tema sai. Eelmisel
suvel ütles Juhan Maiste, et Chartres' katedraali tuleb minna siis, kui
kooripoisid laulavad. Ei olnud laulu. Aga oli labürint... Põrandal... et
põlvili roomata läbi see keeruline ring tehes läbi mõtteliselt
palverännak... Arusaamatu nagu indulgents, kuid taas - kui seda teha
siiralt uskudes. Mingil hetkel pidime jätma ajatu vaikuse võimatult
õhuliste sammastike vahel. Otsisime nurga taga vähem tuulise koha. Tegin
oma ettekande... kiiresti, sest ilm oli tõesti jälk ja tõotas veel
hullemaks minna. Läkski.
Ahjaa... Chartres'st jäi meelde lisaks hardumusele sellest hunnitust
katedraalist kiriku kõrval asuv gift-shop, kus tualetist tulles torkas
silma klaasvitriinis "pühade reliikviate" vahel uhkeldav 20 eurine
sinine Eiffeli torni kujuline vibraator... Dsiisõs!
Chartres' katedraal
|
Üles |
Blois. Kahju, et Mereville olime sunnitud ära jätma, kuigi
Sirlel olid seal kokkulepped - ent muidu oleksime oma ajaga täiesti panges
olnud. Esimesteks muljeteks algul päris meeldiv kohvielamus vanalinna piirialalt
ja siis Minea ettekanne Francois I "pildi" all. Siis asusime Sirlega meie
õppejõudude kohustuslikku külastust läbi viima kohalikesse ülikoolidesse. Muu
rahvas jäi omapead... Ma ei viitsi ülikoolidest kirjutada. Ei, see kogemus
polnud ebameeldiv, vastupidi, kuid taas jõudsin siin järeldusele, et heaks
õppeks on vaja head ning inspireerivat keskkonda ja ka pisut raha. Eks mõlemad
on omavahel seotud... Kui lõpuks Blois maastikuarhitektuuri ülikoolist (või oli
sel mõni muu sarnane nimi), tulema saime, näitas kell 17.00. Chambord'
sulgemiseni jäi tund aega.
Blois'
|
Üles |
Chambord. Juba Francois I kapriisina sündinud
lossi lugu on kergelt absurdihõnguline ja tulemus ka vastav. Jõudsime
sinna pool tundi enne sulgemist. Ma ise põdesin ilgelt, et aega jääb
väheks ja see on meie süü... Eks see päev läks ka teistele nagu ta läks
- pidid nad kopitama ju meie tõttu pool päeva Blois's. Samas ma tahtsin,
et Chambord's inimesed pisutki joonistaks. Mingil põhjusel oli
renoorahvas kadunud, kuid õnneliku juhusena kohtasime neid sissepääsu
juures. Silveri ettekannet kuulasime murul lamades ja siis pudenesime
laiali minutiteks, kes joonistama, kes mida tegema. Chambord ehitati
jahilossiks, selle kavandamisega seostataks e Leonardo da Vincit ja
Domenico Cortonat. Lugu räägib, et Francois I ehitas lossi avaldamaks
muljet kohalikule iludusele. Mulje valmis vaid tühise paarikümne
aastaga. Misiganes - initsiaator ise viibis lossis vaid loetud tunde ja
ka tema järeltulijad ei kasutanud lossi intensiivselt. Soosse ehitatud
majake oli tegelikult olemuselt nii mõttetu, et isegi vandaalidest
prantsuse revolutisonistid ei viitsinud seda laiali tassida... Samas on
see omal veidral moel ääretult imposantne, just katusemaastikule
mõeldes. Mulle meeldib. Võib-olla minu jaoks isegi on selle lossi
absurdsus plusspunktiks - ilu (ka emotsioon) rehabiliteerib... kõike ei
saa ja ei tohi mõõta ratsionaalsuse mõõdupuuga. Eks ka kogu see
haljastustöödeks ja restaureerimistöödeks üles kaevatud maastik,
metallsõrestikud, lauavirnad ja kivilasud keerasid absurdivinti omakorda
üle. Nii lahkusin Chambord'st mullahunnikute ja tellingute kiuste pigem
rahulolevalt. Mingil põhjusel oli võimalik taas tüssata
parkimisautomaati ... see lisas rahulolule mitu punkti...
Chambord'
|
Üles |
Edasi juba hotell ja need muud sõnad. Ma tõesti ei jaksa
eriti rohkem kirjutada, kuid enne läpaka sulgemist tahaks mainida paari sõnaga
ikkagi Clos Lucet. ...Amboise'st olid mul juba eelmisest korrast ääretult
meeldivad mälestused. Ega seegi kord halvemini läinud... Seekord oli esimeseks
"väga positiivseks" leiuks rikkaliku siidri ja veiniriiuliga Carrefour vanalinna
servas. Seejärel avastasime sõbraliku meretaguse riigi professorid ühest
kõrtsust õhtustamast. Mõtlematult ütlesime ära õhtusöögist kohe: meil oli
Kristiina ettekanne ja vaadata vanalinn ning muidugi Clos Luce... et sööme siis
hiljem. Nojah etteruttavalt võib öelda, et näljaseks me jäimegi - taas!
Iseenesest mulle meeldis see õhtu. Kristiina ettekanne oli sobivaks avaakordiks
öisele jalutuskäigule hämaratel keskaegsetel tänavatel. Ja siis - Clos Luce...
Endiselt pime ja üksildane tänav, suletud värav, mõttetu fassaad, kole uks ja
kole silt... Kuid sobiv toost ning teadmine, et seal taga kusagil suri Leonardo
da Vinci Francois I käte vahel... Mind valdas jabur meeleliigutus... kas tuli
see näljast, alkoholist, miljööst või situatsioonikoomikast...
Loomulikult tagasiteel ostusid kõik kõrtsid suletuks (õigemini nende köögid) ja
järjekordselt süüa me ei saanud! Nojah ja edasi juba tuli Villa Bellagio ja
veinihilisõhtu... Hääd ööd ning tere hommikust kõik varased ärkajad ja hilised
magamaminejad!
Amboise
|
Üles |
|
03.04. Kell
11.45. Chateau Villandry, kohvik
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kohvi on siin suurepärane, aga ilm kisub vesiseks!
Mõni sekund enne kohvikusse sisse astumist langesid esimesed piisad.
Õnneks on nüüd Villandry nähtud ja süda rahul. Muljed...
Minea ettekanne oli valgustav - nagu tavaliselt. Ja siis! Minu ringkäik
algas muidugi fotoka teatega, et akud on tühjad. Aga lõpuks olin ka ma
peenarde vahel, Sirle abiga... Kui rääkida prantsuse aiast, siis
Villandry on just see: hooldatud, hooldatud ja hooldatud. Poisid kääride
ja rehadega 24/7 nonstop ametis. Kui räägitakse, et võiks taastada mingi
prantsuse aia Eestis, siis ma oleksin kahe käega poolt, kui tulemusena
tekiks midagi sarnast nagu Villandrys. Aga kui see sünniks homme, siis
mu silmad seda enam ei näeks... Villandry
restaureeriti-rekonstrueeriti-fantaseeriti Joachim Carvallo eestvõttel
1910-tel. Tänane pilt on seega rohkem kui sajandipikkuse töö tulemus.
KIK-i ja europrojektidega saab küll palju asju ära teha, aga kui
edasiseks jaksu ei jätku, siis võib-olla võiks mõni asi pigem tegemata
jääda. Ent siiski - Villandry park (õigemini aed - jardin!) on äge! Ma
ei tea, kas see siin on just ilus universaalse ilu mõistes, kuid mingi
võlu selles perfektses geomeetrias siiski on. Ning veelkord - final
touch'i paneb asjale siiski perfektne hooldus. Kui seni külastatud
superparkides siin reisil (eriti Chantillys ja Versailles's) tuli kohati
silmad kinni pigistada, et ette kujutada nähtava tegelikku vormi ülejala
hooldust arvestades (loomulikult on mu kriitika täiesti kalli kodumaa
väline - kui Tartus näiteks suudetaks mõnda linnaparki hooldada nagu
Chantilly'd ...), siis siin ma ei suutnud tuvastada ühtegi päriselt
pinda käivat apsakat. Kui aus olla, siis nägin esimest korda ka seda, et
keegi muru päriselt õhustab (kuigi paljud sellest jutustavad) ja selleks
on olemas miskisugune traktori külge ühendatav massin.
Proovisin ka siin skitsida ja sel reisil esimest korda tekkis tunne, et
nende paganama chateau'de joonistamine ei olegi nii jube katsumus. Tegin
mingit juppi fassaadist tornikesega ja mingil hetkel tundsin kuidagi
ääretut rahulolu: käsi joonistas ja ma ei pidanud selle üle mõtlema ega
põdenud, mis välja tuleb. Tulemus tuli muidugi nagu tavaliselt :), kuid
märgatavalt väiksema vaevaga ning üllatusega märkasin, et oli möödunud
40 minutit. Mu pea oli selge, mõtted korrastatud ning meel rõõmus nagu
peale paari üheeurost siidrit...
Ahjah. Praegu tuli meelde hommikune jant kiirteega. Lugesin hetkeks
teeotsi valesti ja sattusime kiirteel valele suunale. Maksma läks see
pea 10 eurot, 100 km ja väärtuslik tund (vihmavaba) aega. Oled seal
neetud teel ja mitte midagi ei saa teha... nagu solgitorus, ainult ühes
suunas! Nii - toodi arve... 3.20! Nojah, mis siin imestada... terve
tassitäis kohvi ju ja üks pähkel šokolaadis peale selle... Väljas on
läinud keskpäeva kohta liiga pimedaks. Tundub, et sajab.
Villandry
|
Üles |
|
04.04.
Kell 3.20. Hotel Appart'City Angers, Angers
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pikk päevatee kisub lõpuks õhtusse. Tänane ettekanne Angersis tehti vist
rekordilisel ajal - kui ma ei eksi siis 22.30 vms. Väga vaprad inimesed
on siin ekspeditsioonil. Ja loomulikult enamusele jäi see õhtu vist taas
(korraliku) õhtusöögita. Meil Sirlega vähemasti läks pisut paremini,
sest meil õnnestus öölõunatada koos jänkiprofessoritega kusagil
kesklinnas. Ma isiklikult ei hakanud öösel sööma - see on ju kahjulik,
vaid piirdusin seltskonnaga ja siidriga.
Kui Villandry välja arvata, siis kuni Chinonini oli tänane päev pisut
väga nihkes. Azay le Rideau oli suletud, Langeais' inglise pargist oli
suletud pool. Selle asemel sai nautida puu otsa ehitatud futuristlikku
mängumaja ja pisikest aiakest lossivaremetel peahoone ees. Täielik jama.
Mul on nii kahju, et eile ei olnud aega Mereville'i või päev varem
Chaumonti minna. Mereville muidugi pidi olema restaureerimisel - see
lohutab. Langeais' positiivse küljena peab märkima pisut väsinud
söögikohta üsna lossi lähedal, kus õnnestus üle pika aja saada soe ja
päris normaalne lõunasöök - mingi koolnud eluka (oli see nüüd lammas või
lehm? - keeleoskajaid hetkel pundis ei olnud ning baaridaam, küll mitte
suhtlemisprobleemiga ning mitte ka väga kole inimene, kuid umbkeelne,
suutis vaid üsna üldiselt toitude olemust viipekeeles selgitada) liha
punaveini kastmes. Chinoni jõudsime loomulikult padukaga ning lossi
sulgemise ajaks. Muuseumi töötajatest oli muidugi väga kena lubada ära
kuulata Pireti ettekanne (mille ta ääretult elegantselt vihmasabinas ja
külmas tuules lehviva vihmakeebiga esitas) varemete ees sillal. Kogu
Chinoni muuseumi staff kogunes igaks juhuks meie taha tõstesillale
show'd nautima või meie võimalikku invasiooni lossi takistama. Kogu see
karneval oli päris jabur...
Langeais'
|
Üles |
Ent siis algas tänase päeva ehk parim osa. Panin Tommi sihtkohaks
Angersi ning valisin pisemad jõeäärsed teed... Vähemalt rooli tagant
olid need hästi kaunid sadakond kilomeetrit koos mõnede peatustega
Montsoreau's, Saumuris ja veel siin-seal jõe kaldal. Kui poleks sadanud,
jätkunuks ehk auru nautida rohkem Montsoreau'd - Alexandre Dumas' poolt
tuntuks kirjutatud külakest, kus ühinevad Loire ja Vienne (Chinon asubki
ju tegelikult Vienne kaldal) ning kus jooksevad kokku kolme ajaloolise
maakonna Anjou, Poitou ja Touraine piirid. Nüüd tegime paar kähkukat
jõgede ühinemiskohal ja lossi juures... Tänase jabura päeva üheks
jaburaks külastuseks jäi ka muidugi suvalises kohas peale Saumuri ühe
kohaliku söömakoha külastamine. Loire jõe orgu palistavad
liivakivikaljud, kuhu aegade jooksul on uuristatud sadu koopaid -
veinikeldreid, juustukeldreid, seente kasvatamise keldreid, lihtsalt
keldreid ja ka lausa elumaju. Mu pealekäimisel tegime ühes neist
peatuse, kus pildi järgi pidi saama veini, juustu ja šampinjone
proovida. Peale matka 100 meetri sügavusse koopasse selgus, et võime
saada vaid 20-eurost saia... Kuu peale!...
Ja siis juba olimegi Angersis. Enne linnaretke väike kiirvisiit kallite
kolleegide, Eero ja Heiki, apartementi, välkmuljetevahetus, kiire vein
ja siider ning linna... Need linnamüüri tornid! Nägin neid 10 aastat
tagasi öösel ja tänagi (fotokas kahjuks laadis end hotellis)...
...Arm-in-arm down Burgundy, a bottle and my friends and me...
Tom Waits "I wish I was in New Orleans"
Aitab! Isver, kell on 5. Voodisse - hommikuks - start on 8.30 - tuleb
end nüüd küll kiiresti välja magama hakata.
Chinon. Loire ja Vienne
|
Üles |
|
04.04.
Kell 23.55. Hotell Premiere Classe, Bourges
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Bourges... Taas õhtu ja taas plastmassist hotell. See-eest üle pika aja
üks normaalne õhtusöök. Ei, hotell pole selles sugugi süüdi, vaid
Eurorestoran katedraali kõrval kesklinnas (oli vist midagi sellist selle
söökla nimi?)...
Hommik algas rõõmsalt ning paljutõotavalt. Oli katastroofiliselt udune
kuid see eest tibutas vihma. Kokkulepitud ajal start läks taas 40
minutit hilisemaks. Seekord oli kadunud ühe toa uksekaart ja sõimata ei
olnud kah kedagi, sest tuba oli minu ning kaart oli olnud minu taskus.
Mul polnud mingit aimu, kus kaart võiks olla - toas oli see olemas ja
õues kadunud. Lisaks oli just sel hommikul Bacchus mind hüljanud ning
kurjad päkapikud tagusid alatult mu tühjas peakolus trummi, mistõttu mu
mõtlemisvõime piirdus vaid peas ketrava laulukatkega Pogues'lt:
"I fell through the window
And I found that I was still breathing
I thought of tomorrow
And the fear that you might leave me
I thought of tomorrow
And I wished it was Monday morning..."
YouTube
Ma olin ääretult tänulik (kellele?), kui kaart nagu nõiaväel kusagilt
üles leiti ja ma sain kobida tagaistmele tuttu.
Kollaste rapsipõldude vahel pisikestel teesiiludel kulgedes rauges
lõpuks päkapikkude väe jõu kahanemisega koos trummipõrin mu peas.
Ehmatusega tuli meelde, et täna Rivaus pidi olema minu ettekanne - seega
viimased kilomeetrid püüdsin meeleheitlikult mälusoppidest ja
roadbookist midagi kokku klopsida. Luuser! Ilmselgelt olin teinud enne
Bacchusele ülekohut, sest kohale jõudes andis ta oma abistava käe ning
nii tervitas meid piletite ostmise järel kena naisterahvas, kes rääkis
ilusat inglise keelt ning kes tegi selles kaunis keeles ka asjaliku ja
põhjaliku ettekande. Noogutasin targa näoga kaasa nagu kiites, et jah,
peaaegu piisab, ise lubasin mõttes, et Bourges's kindlasti ei jäta
veinijumalat selle suuremeelse žesti eest tänamata.
Kollaste rapsipõldude vahel
|
Üles |
Rivau park tekitas segaseid tundeid. Ma jalutasin pargisoppides, milles
pleierita hakkas kõrvus tiksuma muusika ja pargisoppides, mis panid
imestama või ajasid siiralt naerma ning pargisoppides, mis panid
kahtlema nii omaniku heas maitses, kui tervemõistuslikkuses. Kui Tartus
sihtkohti valisin, siis jäi Rivaust mulje kui mingist segust ravi- ja
paradiisiaiast, mis mu ettekujutuses muutus millekski... no ma ei tea,
aga mitte selleks, mida seal nägin. Vanasse parki olid raiutud
muinasjutud. Kohmakalt, kuid kuidagi otse ja armsalt. Prantslaslikult.
Mulle tervikuna see park vist pigem meeldis, kuigi osa sellest
muinasjutuaedade kujundusest ilmselt keelanuksin juba paberil. No
näiteks see veider väljak, mis oli kujundatud erinevatest savist
lillepottidest moodustatud loomadega või siis mets, kus on suured
punased puusast saadik jalad. Või noh mutt... suur kole mutt
juurviljaaias. Päkapikkude mets oli samas nii absurdne ja samas ka
kõnelev, et see oli juba omamoodi lahe (jätsin ka seal nende
süüdistamise, sest nad ütlesid, et peavalus olen ma süüdi tegelikult
ise). Teisalt näiteks võrkkiikedega mets või roosiaed ja selle taga
viinapuudega lehtla olid suurepärased kohad. Tükike teksti roosiaia
infosildilt:
"This was a garden of love, enclosed and secret; an ideal garden
where the knight courted his lovely lady and the troubadour sang his
epic poems. "To garden" was a way of saying "pay court" or "murmur sweet
nothings."
Iga aiaosa oma looga oli kenasti sildistatud, haldjalapsukestega
kujundatud tahvlitega ära seletatud, mistõttu ei olnud vaja rakendada
fantaasiat mõistatamiseks, millist muinasjuttu siin kujutatakse
(võib-olla ka kahjuks...). Paabulinnud, õitsvad õunapuud, Rapuntsli pats
rippumas chateau-tornist, aiapaviljonina paistev kamin, mesitarud jne,
jne. Korduvalt tabasin end mõttelt, et kuidas oleks siin kõndida 3-4
aastane käekõrval. Mõeldes takkajärgi tänasele ja eilsele paduprantsuse
aiakunstile, millest ilmselt hakkab nii mõnelgi juba küllastus tekkima,
siis oli Rivau kindlasti teretulnud vahelduseks. Nagu ütlesin, mulle
seal vist isegi meeldis - kogu jura kiuste oli üldmulje armas ja
inspireeriv. Skitsisin meelega punase värvipliiatsiga. Ma ei tea, kas
see keskkond või mis täpselt, kuid Rivau lossivaade sündis tõesti vähem
kui 10 minutiga. Ma ise olen küll selle pildiga rahul.
Rivaus andis Pat - üks ameerika "professoritest", kes meiega siin
paralleelorbiidil paar päeva kulgevad, välkloengu skitsimisest.
Loenguruumiks valisime jahitrofeedest tulvil söögitoa... Resümeena võin
öelda, et ta ei öelnud midagi uut, vaid kordas tegelikult seda, mida
Merille Tartus ütles ning mida ma ise oma diletanditeadmistega olen
öelnud, kuid mõne inimese ootamatult selginenud nägu andis tunnistust
sellest, et mõnda asja - näiteks seda, et mitte midagi ei juhtu, kui üks
või teine asi joonistades nihu läheb või et harjutamine teeb meistriks -
peab ikka mitu inimest kordama ja parem, kui ütleb ikka välismaalane...
Leppisime kokku, et Chenonceau's annab Pat live's näidisjoonistamise
õppetunni. Mulle jäi au valida välja vaade... Kui bussi juurde hakkasin
minema, märkasin, et seintel ripuvad põtrade ja ninasarvikute
õõvastavate büstide vahel armsalt naiivsed klounipead kinnitatuna kõigi
reeglite järgi meisterdatud trofeealustele...
Rivau
|
Üles |
Pati performance Chenonceau's oli tegelikult silmiavav ka mulle. Selles osas, et
ta tõepoolest joonistas üles mulje: lihtsustas, võib-olla isegi mõtles mõne
nüansi välja või jättis ära, kuid tervikuna sündis suht kiiresti täiesti usutav
mulje Chenonceau lossist ülesvoolu. Ma muidugi valisin natuke kiuslikult
raskevõitu rakursi; ta pisut küll kirus, kuid tegi ära. Ent mitte tulemus ei
olegi nii oluline, vaid see, et ta tegi kõik joonistades puust ja punaseks:
kuidas ja kuhu tekib silmapiir, koondumispunktid jms. Taas - see kõik on läbi
räägitud ju varem, kuid mis nö otseetris omandab hoopis teise kaalu.
Keel hammaste vahel ja veri ninast väljas lõpetasin ka oma skitsi...60 minutiga.
Raske, kohmakas ja ...kuidagi kõver, vajub või läbi maa, aga valmis ta sai. Kui
Philibert de l'Orme seda visandit näinuks, teinuks ta ilmselt hoopis
neljakandilise sammastega maja... Sama kordus muuhulgas ka teise fassaadiga,
mistõttu aedade, mida on suunanud nii Diane de Poitiers'i kui Catherine de
Medici käed, nautimiseks jäi vaid veerand tundi. Aga tuleb tunnistada, et
sellest peaaegu piisas. Eelmisest korrast jäänud mulje, millest mäletasin
suurepärast visteeriat ühe kõrvalhoone seinal ning uhkeid tüviksireleid(?)
lavendlibordüüride vahel osutus seegi kord võimsaimaks. Muidugi - lõputult
sibullilli! Potager's tahtnuks tegelikult pisut rahulikumalt jalutada, praegu
tormasin sealt läbi nagu jaapani turist - küll kodus jõuab fotosid vaadata.
Chenonceau
|
Üles |
Chenonceaux' kogesime taas, et süüa siin riigis antakse restos valitud minutitel
- ei õnnestunud külakeses leida ainsatki söögikohta, mis kas poleks olnud üldse
kinni või kus hakatakse süüa andma alates teatud kellast jne.
Vihmasajus saabusime hotelli - täitsa mõistlikul ajal. Varsti mobiliseeriti
bussijagu ärksamaid hingi ning läks lahti hilisõhtune tripp Bourges' kesklinna,
et avastada öist katedraali ja kusagil midagi süüa. Kuna selgus, et katedraal
kadus juba kusagil poole roosakna kandis pimedusse ja uttu, siis seepärast
seadsime sammud kohe tseremoonitsemata kahest avatud kõrtsust odavamasse ja
päeviunistatud õhtusöök - väga prantsusepärane - pooltoores loomaliha, kir,
siider ja kõik need muud asjad - olid lõpuks taldrikul ja nina ees.
Õhtu
|
Üles |
|
06.04. Kell 03.45. Hotell Premiere Classe Melun Senart, Melun
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pingelangus... Täna jõudsime ööbimiskohta esimest korda sel reisil
sellisel ajal, et vot võtaks midagi ette. Pidu toimus hoopis meie toa
ukse ees rõduna avatud koridoris nagu see senini on olnud kõigis neis
plastmasshotellides. Hetk tagasi lõppes vein ja siider ning viimasedki
külalised on oma vooditesse tuttu juhatatud... Kui nii võib öelda, siis
homme veel ja reisi nö "ametlik osa" on ühel pool. Ja see on mulle
tõsiseks kergenduseks. Homme õhtul saame ka autodest lahti ja siis...
Pariis-Pariis.
Aga tänast hommikut, õigem on ju tegelikult öelda - eilset hommikut -
alustasime Bourges's ja katedraaliga.
Pühale Stephanusele - esimesele
kristlikule märtrile - pühendatud kirikut hakati ehitama XII sajandi
lõpul, kuid ka enne seda asus juba sealsamas pühakoda (teadagi...). Meie
seisime hommikul aegsasti viie kaarega peaportaali ees viimsepäeva
stseeni jõllitades ja kuulates Irise ettekannet. Kirik hõljus endiselt
paksus udus - tornitippe praktiliselt ei olnud näha. Viielööviline kirik
iseenesest on juba vaatamisväärsus, kuid kõndides nois ebamaiselt
kõrgetes sammaskäikudes tekkisid eriti võluvad vaated diagonaalis, kui
sambad näisid täitvat kogu ruumi jätkudes lõpmatusse. Kuigi kaks täiesti
erinevat kohta ja kirikut nii loolt kui stiililt, tabasin end tahtmatult
võrdluselt Cordoba katedraaliga, mille sammaste vahel olen tundnud
sedasama lõpmatuse tunnet... Ning muidugi need mosaiigid! Chartres'
katedraalis küll juba nähtud, ...kuid - kas saabki vaadata
küllastumiseni lux continuat? Ja nagu Chartres' katedraaliski, nii
tekkis ka seal täna tõsine kurbus sellest, et noist suurepärastest
pildiseeriatest suutsin ilma "tõlgita" aru saada vaid vähestest... Mis
ajendaks täna looma midagi sellist! Ma ei mõtle siin gootika koopiat,
vaid mõnd x valdkonnas arhitektuuriteost, mida 1000 aasta pärast
tullakse vaatama ja katsuma... Muidugi, pean siinkohal ütlema ka seda,
et ega ma nüüd nii kohutavalt pöördes sellest kirikust ei olnud -
selleks olen ma kahjuks liiga rumal ja võib-olla ka pisut küüniline...
Kuid siiski olin võlutud sellel helgel ja rahulikul moel, mida tunned,
kui astud üle pühakoja ukse ja annad endale aru, et nüüd oledki
pühakojas, mitte muuseumis...
Bourges
|
Üles |
Mõtlesin Bouges's kusagilt tassi kohvi saada ning astusin sisse ühte
kohvikusse, mille uks oli lahti. Kell oli 9.30. Noorhärra, kes kassas
askeldas, küsis, mida me tahame. Vastasin, et kohvi, meid on 14 inimest.
Ta naeratas ja ütles, et pisut läheb aega, ta peab masina sisse
lülitama. Hakkas seal siis vaikselt toimetama, kui avanes mingi uks
tagaseinas ja saabus keegi tädi luua seljas, kes teatas, et asutus on
suletud #"@##**! ja %¤"@@!.. Ning meid ilma liigse tseremoniaalsuseta
välja viskas. Kui meist igaüks võtnuks nt 2,5 eurose kohvi ja võib-olla
ka midagi kohvi kõrvale - 50.- kokku oleks ikka tulnud... Või pole see
siin üldse mingi raha? Kuidas ja millal neis paganama paikades üldse
midagi saab? Äkki me tegime midagi valesti? Ma arvan, et ka noorhärra
sai meie pärast sõimata...
Ja siis tulid kaunid metsa- ja põllumaastikud, mille keskelt avastasime
hetkel, mil sõit juba üle viskama hakkas Sully sur Loire - meie viimase
Loire oru lossi (ja kui idast vaadata, siis vist ka esimese, mida Loire
oru lossideks peetakse). Skitsisime... Võtsin mürklilla värvipliiatsi ja
arvan, et tegin sellel reisil oma parima skitsi. Sully loss ise näeb
välja võib-olla rohkem kindlusena seni nähtud chateau'dega võrreldes,
sest tema põhieesmärk on olnud juba rooma aegadest peale kontrollida
jõge - olevat selles kohas üks jõe madalamaid koolmekohti...
Üle pika aja paistis päike, tuulevarjus tundus peaaegu soe. Mingil
hetkel avastasime küla pool lossi taga sööklas poole reisiseltskonda
ennastunustavalt "itaalia delikatesse" alla neelamas. Tellisime siis
ka... mina muuseas lasanjet ja Silver pitsat. Mina sain lasanje ja
Silver sai pitsa. Pitsale oli peale löödud väikese prantslasliku vimkana
toores muna...
Sully sur Loire
|
Üles |
Fontainebleausse (fontänblööö!!) jõudsime ca nelja ringis pealelõunat.
Fontainebleau on mitmes mõttes tähelepanuväärne koht. Kuningliku
jahilossina võib-olla mitte nii oluline, kuid mõeldes prantsuse
kunstile, siis kindlasti on see itaalia kunsti maaletoomise üheks
tähtsaimaks kantsiks. Nõnda nimetatud Fontainebleau I koolkonnaga
seostuvad Francois I tahtel da Vinci, Serlio, Rosso Fiorentino,
Primaticcio jt. Nagu ka paljud itaallased seostuvad II Fontainebleau
kooliga, rohkem küll sisekujunduse ja maalikunsti vallas, kes seal
Catherine di Medici ja Henry II tahtel tegutsesid. Fontainebleauga on
seotud ka tollase Prantsusmaa tuntuimad arhitektid - Philibert de l'Orme
ja Jean Bullant ning loomulikult kuninglik aednik Claude Mollet...
Leppisime kokkusaamise kuulsal kaartega esitrepil, et kuulata ära Olja
ja teha lubatud skitside presentatsioon lahkuvatele ameerika
kolleegidele. Toimis. Ja siis kõik need head sõnad... Tänan Zee ja tänan
Pat!
Lõpuks olime sealmaal, kus igaüks veetis järelejäänud aega omatahtsi.
Inimesed olid väsinud: enamuse nägudel virvendas varjamatu soov leida
päikesepaisteline koht ning võtta korraks aeg maha. Leidsin endale koha
peegeltiigi ääres ja hakkasin skitsima... kaugelt paistvaid
tornkraanasid... Kusagilt üle aasa ja peegeltiigi kostus
siidripudelitelt lendavate korkide plopsatusi - tagasi vaadates nägin
üht meie seltskonda muruplatsil pukspuudest pöetud koonuste vahel
õnnelikult istumas... Kraanade joonistamine ei edenenud ja nii kõndisin
vaikselt mööda tiigi kallast edasi. Olin jõudnud üsna kaugele, kui
tähelepanu hakkasid tõmbama paar selli jalgratastega ning üks tüüp
pisikese sõiduautoga, kes kõik Browni osakestena ringi siiberdasid ja
pidevalt midagi karjusid... Varsti oli kõigil noorhärrade röökimises
sisalduv sõnum üsna selge - kaduge pargist kus kurat - sulgemise aeg!
Kohe! Fontainebleau on turistiteabe kohaselt avalik park; see, et asi
kell 18.00 kinni pannakse tuli päris ebameeldiva üllatusena. Loomulikult
suleti kõik väravad peale peavärava. Rahvas kupatati ainult selle
suunas, mis tähendas, et pidime autodeni jõudmiseks matkama ümber
pargi... Fontainebleau mastaape arvestades tähendas see meie jaoks pea
tunniajalist kiirel sammul jalutuskäiku...
Õhus jälle probleem ja vajadus leida mõni supermarket. Murelikult ning
tüdinenult autodesse ja teele. Ent peale paari tünga teeäärsete
söögikohtadega leidsime lõpuks täitsa töötava supermarketi ja kõik oli
taas imehästi. Supermarketi parklas juhtus mu'ga pisike naljalugu.
Ostsin neli siidrit, juustukillu ja paki sinki - selline ilmselt
praadimiseks mõeldud sink nelja alustassi suuruse ja sõrmepaksuse
tükiga. Kuna rahvas alles hängis poes, istusin auto kõrvale äärekivile
ja lasin heamaitsta. Ühes autos istuv taat muudkui vaatas ja vaatas ja
silmad läksid üha enam jõlli ja jõlli. Lõpuks ta ei saanud teisiti, tuli
autost välja, soovis mulle head isu küsides, et kuidas ka maitseb...
Lõpuks saabusid kallid kaaskannatajad. Nad olla poes seisnud järjekorras
mingi mehe taga, kellel ilmselt võib kahtlustada teatavat kõhuprobleemi,
sest härra veeres välja ostukäruga, millesse oli kuhjatud pool rekkatäit
vetsupaberit...
Kui Meluni jõudsime, olid söögikohad juba kinni... Miks see ei
üllatanud.
Fontainebleau
|
Üles |
|
07.04. Kell
3.00. Apartment Paris 2ème Opéra
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pariis. Varahommik. Istun oma koikul meie Pariisi korteris (oh, küll
kõlab ilusasti). Veerand tundi tagasi laekusime lõpuks Sirlega Europcari
linnamaratonilt. Üks hea hing oli vaprasti üleval istunud, et meid ära
oodata ning tuppa lasta - mul on selle üle hirmsasti hea meel (no oleks
ju tobe öösel kivikesi vastu aknaklaasi loopida, teadmata, milline aken
on õige) ja pisut piinlik ka, sest ausalt öelda loivasime koos Sirle
ning renoo ekipaaži jäänustega üsna süüdimatult öistel tänavatel
nautides head-paremat Bacchuse andide hulgast ja pildistades suvalisi
asju (taevas - ma oleks selle eest peaaegu mingite prostituutide käest
peksa saanud) selle asemel, et koju kiirustada. Tegelikult on kogu
tänane õhtu olnud pea peal. Mu ettekujutus ja mõte panna autod ära ning
saada kogu rahvaga kokku õhtul laternate valgel Cite saarel läks pange
väga jaburatel põhjustel - ma süüdistan siin kogu seda kohalikku punast
suhtumist töötegemisse, kus muidugi jääb rataste vahele loll turist
(loe: Sulev Nurme). Nojah ja kui järgi mõelda, siis eks tule ka
peeglisse vaadata. Hea küll... Hingan rahuneda püüdes sisse ja kirjutan
sellest hiljem.
Hotel Premier Classe Melun
|
Üles |
Täna hommikul saime hotellist minema vist esimest korda täiesti
kokkulepitud ajal, ei sattunud stausse ja ei sõitnud valele kiirteele.
Seetõttu kügelesime Vaux le Vicomte aia taga juba ammu enne väravate
avamist. Täpselt kellaks hakkas maanduma igast' luksbusse pensokatega
ning jaapanlastega, kuid meil oli seekord eelis - me olime enne kohal,
me olime pikemad ja me olime nooremad! Nad isegi ei üritanud joone peale
panna... :) Niisiis töllerdasime seekord meie nende piltidel - õel
kahjurõõm, mis ei kompenseeri kerget pettumustunnet, mis Vaux'st jäi.
Tegelikult olin Vaux le Vicomte'i oodanud terve reisi. Mul olid
eelmisest käigust sellest pargist ülivõrdes (ü-l-i-v-õ-r-d-e-s!)
mälestused, kuigi tollal jõlkusime Le Notre optilises pargiimes
prügikotid seljas lausvihmas... Aga seekord... Kuidagi pihtasaanud olid
broderiiparterid. Oli nüüd selles süüdi mingi kole pukspuuhaigus,
päikesepõletus, vanadus? Purskkaevud ei töötanud veel, suvelilled olid
istutamata. Tõsi, mõningat lohtust pakkusid vaasidesse siia-sinna
poetatud nartsissid. Aga võib-olla oli seal oma osa ka suhteliselt
külmal ja tuulisel ilmal, aga võib-olla ka prantsuse pargist ammut'
muljete üleküllusel. Vaus tundsin taas, et mul on selle aasta
suhtlemislimiit juba n+1 kordselt ületatud ja püüdsin Heraklese kaitsva
nuia varju põgeneda. Ent kallakust üles vantsides tervitas naaberalleelt
juba energiast pulbitsev rõõmus amatsoonide salk... Ja siis algas
kehalise kasvatuse tund sildade, kärude ja püramiididega... Tegelikult
oli väga lõbus, õhus oli külmast hoolimata kevadet.
Vaux le Vicomte
|
Üles |
Fotosessiooni ja pisukese skitsimise järel jalutasin vaikselt tagasi ja
valisin tee umbekasvanud boskettide vahel pargi lõunaosas (? - pole küll
ilmakaartes kindel). Metsateed, täielik rahu ja vaikus. Vahel lopsakate
põldmarja ja kibuvitsavõsase metsa sekka mõni tahutud kivi või koonuseks
pöetud pukspuu. Kuidagi hubane oli see sirgete teedega mets. Ühel hetkel
see siiski sai otsa (nagu kõik head asjad) ning avastasin end chateau
lõunafassaadi juurest. Panin klapid pähe ja püüdsin skitsida. Tegelikult
pean sõnad tagasi võtma, kui ütlesin, et lahkusin pettumusega. Õigemini,
pargile tagasi mõeldes võib-olla õige pisut, sest see ei toitnud mu
ülesköetud ootusi, ent mitte loss. See Le Vau ja Mansarti loodud maja on
lihtsalt ilus. Proovisin seda siit ja sealt üles joonistada, aga
tulemused jäid tagasihoidlikuks. See-eest ostsin maja repro - kellegi
pliiatsijoonistuse XIX sajandist.
Sceaux. Ma ei suutnud süveneda. Kui Sirle ettekannet peahoone taga
kuulama hakkasin, tajusin järsku, et tegelikult on see reisi viimane
"tõsine" eesmärk - Pariis pidi jääma pigem hingetõmbamiseks. Mõtted
hulpisid laisalt eelmistel päevadel... Sceaux muidugi üllatas oma
rahvarohkusega. Barokkrahvapark... Mitte muuseum. Kõndisime tiiru peale,
püüdsin joonistada, kuid pea oli tühi ja käsi tegutses huupi. Seadsin
enne kokkulepitud aega sammud väljapääsu poole. Teel avastasin
kohviputka ning jooksult take-away kohvi tellides sain positiivse
teenindusšoki. See härra, kes kohvi tegi - no kirjeldamatult viisakas ja
sõbralik, kuid seejuures mitte ülevoolavalt ja familiaarselt...
Koperdasin kokkulepitud kohtumispaika ning avastasin oma hämmelduseks,
et rahvas juba koguneb. Mõned parandamatud entusiastid leidsid veel
jõudu minna vaatama midagi kasvuhoonesse... Tegelikult mõtlesin viimased
veerandtunnid Sceaux's autode kohaletoimetamisele ja äraandmisele. Võib
küsida - on's selles midagi rasket...
Sceaux
|
Üles |
“Paris is like a whore. From a distance she seems ravishing, you can't wait
until you have her in your arms. And five minutes later you feel empty,
disgusted with yourself. You feel tricked.”
Henry Miller, Tropic of Cancer
Jõudsime poole kuue ringis Pariisi. Plaani kohaselt pidanuksime võtma
kütust, panema rahva ööbimiskohas maha ja siis autod ära andma. Renoo
tõmbas kusagil linnapiiril kosmosesse täpiks, mistõttu saime paagi täis
enne kesklinna vaid bussil. Seal ma tegin ka esimese valearvestuse -
niipea, kui kütusenäidik hakkas viimast klotsi näitama, lõpetasin
tankimise - mõtlesin, et saan niiviisi u. 10 l kütuseraha kokku hoida.
Kindlasti tahaksin seejuures hea sõnaga meenutada pruunlasest müüjat:
mäludes lahtise suuga nätsu andis ta igati mõista, et ma tema putkas
viibimisega käin talle ilgelt pinda... Ei mingit ponsuuri, sii vupleed
ega oorevuaad - lihtsalt pilk, mis ütleb:
"Get lost sucker... "
Nojah. Ja siis algas keerutamine. Kohtusime renooga ning asusime ümber
Les Halles'i kvartalite tiirutama, et rahvas võimalikult kodu lähedal
maha panna. Asi läks juba närviliseks: kell tiksus, mul ei olnud aimugi,
mis inkvisitsioon mind ootab, kui autodega peaks hiljaks jääma või kui
kaua tohib hiljaks jääda (papril oli kirjas 18.00, aga me alles
tiirutasime ja kell oli juba üle kuue). Lõpuks tegime mingis x kohas
peatuse, emotsioon oli hetkeks laes ja mul oli kange himu minna
Silverile selgitama, mis ma sellest kõigest arvan. Hüppasin rooli tagant
välja ja unustasin käigu sisse... Paari sekundi jooksul elasin
teadmises, et sooh... nüüd siis saavad paugu mõlemad rendikad. Mõttejõul
ja telepaatiat kasutades sain vajutada kuidagi pidurit ja siis tagasi
autosse kobida - ausõna ma ei tea, kuidas, pole mingeid mälestusi.
Tüdrukud olid kõik näost valged, ma ise algul üsna roosa, kuid valgeks
kiskus palju hiljem, kui hakkasin mõtlema, palju see jant võinuks maksma
minna.
Jätsin oma kohvrikese, nagu tõeline džentelmen, daamidele kanda ja nii
läks lahti meie orienteerumismatk Pariis-Peking-Pariis, ekipaažid mina
ja Sirle ning Silver ja Kristiina. Kõigepealt tuli leida koht, kus saaks
tankida Renood. Pool tundi ekslemist Pariisi kesklinnas kroonis edu -
mingi supermarketi ukse kõrval seisis üksik tankur, kus sai maksta
kaardiga. Ja siis läks uuesti lahti. Gare du Nordi leidmine ei olnud
tegelikult probleem, kuid Europcari parkla leidmine küll. Tegime ümber
vaksali mitmeid tiire, kuid ei leidnud õiget pesa. Bussi kütusenäidik
kukkus muidugi selle peale pügala võrra alla. Lõpuks parkisime autod
ühte suvalisse tasulisse parklasse ning läksime Sirlega jalgsi
avastusretkele. Leidsime kontori. Saime teada, et õnneks võime autosid
enda käes hoida penaltita kuni homme hommikuni. Saime juhise ka parkla
kohta - see oli ogu aeg olnud nö meie nina all, olime sissesõidust n+1
korda mööda kimanud, kuid näkane märk, mis tuules ripendas jäi meist
kahjuks märkamata. Parklasse saamine tähendas nüüd veel üht tiiru ümber
kvartali. Ok. Küsisime igaks juhuks, mis saab, kui paak ei ole täis. Ei
midagi hirmsat, vaid +50 eurot. Seega tuli leida koht, kus saaks bussile
pisut peale tankida. Autodesse ja tuld. Leidsime peagi ühe tankla ja
jäime sappa seisma. Silveril olid parkla koordinaadid ja kaart ja nad
otsustasid, et ei hakka meiega sabas seisma, vaid lähevad parklasse ära
- seal siis kohtume. Kui meie kord oli tankida, selgus, et sularahas
maksta ei saa, kuna kedagi pole tööl. Kaardiga maksta ei saa, õigemini
maksmiseks on vaja spetsiaalset selle kütusefirma krediitkaarti. Üks
kutt motorolleriga oli juba nõus nii, et anname talle sula ja ta siis
maksab ise meie eest... Siis aga selgus, et ta saab maksta vaid bensiini
mitte diisli eest... Sel hetkel tundsin kui hea on elada Eestis...
Veel pool tundi janti ja leidsime lõpuks tankla... Edasi läks nagu
lepase reega. Kuna me olime Pont Neufi, Cite saare, Concorde väljaku ja
Les Hallesi kvartalite vahel juba teinud vist kümneid tiire, siis
sõitsin Gare du Nordi juurde juba ilma Tommi juhatuseta, tuginedes vaid
Sirle-Sirle röögatustele (nali, Sirle). Leidsime parkla ava. Sõitsin
sisse ja siis... käis tagaluugi juures pauk! Sissesõiduava oli 1,9 m
kõrge, buss ka. Kettidega mõõtetoru käis täiega vastu katust. Kõne
Kristiinale ütles, et Europcar on 5 korrusel maa- all. Tigukäigul, Sirle
ees teed juhatamas, et kaablitest ja lampidest saaks mööda
manööverdatud, saime lõpuks viiendale korrusele. Mu käed olid nii
higised, et keerangutel kartsin rooli käest libisevat. Kui sõidan selle
käula katustpidi mõne tala alla kinni! Viies korrus! Ta-taa! Ei mingit
märki Europcarist - küll oli igast teisi rendikaid lademes. Ma tahtsin
sellest kuradi bussist juba välja. Kell oli 22.15 vms, autosid hakkasime
ära tooma pisut enne poolt seitset. Sirle läks luurele ja naases
peatselt teatega, et tuleb minna tagasi kolmandale korrusele - Europcar
on seal. No @#%!&!!!! Hakkasin ringi keerama ja sõitsin muidugi
katuseservaga ühe valgustusplafooni alla! Killud taga... Ohhh f...k!!!
Ja taas tigusammul, Sirle punase lipuga ees, üles. Lõpuks olime kohal.
Paigas! Viisime võtme kontorisse ja sellega oli klaar. Kontoris küll
selgus, et teise auto võtmeid ei ole toodud...
Helistasime Kristiinale ja ta ütles, et nad ootavad meid väljas,
raudteejaama kella all. Võtsime trepil 3 astet korraga ja jõudsime kella
alla. Ei kedagi. Tegime tiiru, ikka ei kedagi. Helistasime uuesti ja
siis hakkas selguma tõde, mis sai varsti kinnituse Kristiina kõnest -
nad on Gare du Estis! Kuidas see oli võimalik, ma ei tea. Nad olla
sõitnud samade koordinaatide järgi nagu meie ja leidsid kah Europcari
parkla ja olla lasknud võtmed mingisse karpi (ok, see oli küll
loogiline, sest kordi on saanud nii autot lennujaama jätta, kuid
ikkagi...). Lisaks tuli sealtpoolt inff, et nad ei oska nüüd kuhugi
minna. Hüva. Läksime siis kolmandat korda kontorisse ja selgitasime oma
olukorda. Kutid juba hirnusid meid nähes ja ütlesid, et ok, auto võib
jätta ka Gare du Esti, et korras on, minge rahunege maha... Nüüd tuli
veel üles leida renoo ekipaaž. Otsustasime pisut tempot kiirendada ja
kõmpisime paarsada meetrit raudteejaamast eemale teise metroopeatusse,
et teel Gare du Esti ei peaks ümber istuma. Jalutades ja imestledes
selle üle, kuidas kaks neljakümneaastast ei oska metrooga linna tulla
(vabandust Kristiina ja vabandust Silver - aga nii see hetkel tundus),
leidsime õnneks veinipoe. Sirle jäi valima, ma haarasin suure Smirnoff
Ice ja ruttasin tänavale - nii. Nüüd algab puhkus!
Avastasime kaks õnnetut jaamast. Kell näitas pool tundi puudu keskööst.
Kuhu ikka minna mujale, kui Jumalaema kiriku ette. Istusime trepile,
jõime veini ning tegime tulevikuplaane. Viimased päädisid kreeka
restoraniga üle silla Cite saare külje all. Söök - taevalik, vein ok. Ja
siis tunnine jalutuskäik kodukorterisse... Autode äravedajad,
prostituudid, öised uitajad... Saatsime Silveri ning Kristiina koju.
Kell hakkas vist 3 saama, kui laekusime meie kohta, kus vapralt üleval
püsinud Minea õppejõududele kohad kätte näitas (õnneks magamiskohad). Ta
vaeseke oli kui kehastunud Une-Mati...
Pariis
|
Üles |
|
08.04. Kell
6.15. Apartment Paris 2ème Opéra
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Apartment Paris 2ème Opéra
Eilne õhtu möödus suurepäraselt ja läks nii pikaks, et ma ei suutnud
enam ärkvel olla. ... Keegi mõtles välja Aliase mängu, mille viimased
raundid ma tegin küll vist rohkem magades kui ärkvelolekus.
Kui hommikul liikuma saime, tiksus kell taas lootusetult meie kahjuks.
Õnneks teise seltskonna kahjuks ka. Seetõttu trehvasime Notre Dame'i
kõrval jooksvalt kokku lepitud ajal õitsvate kirsipuude all kuulamaks
Maria ettekannet. Kirsi õielehed langesid tasakesi nagu roosa lumi; kogu
teepind oli nendega kaetud. Istusin seal ja mõtlesin 2007. aasta reisi
viimasele õhtule Notre Dame'i ees... Kui erinevad on olnud need kaks
reisi...
Notre-Dame kirsipuud
|
Üles |
Järgmine peatus - Tuilleries! Leppisime kokkusaamise pisikese ajavaruga
ja nii jäi pisut aega päikeseliseks jalutuskäiguks Seine'i
kaldapealsetel üksikute varajaste kunstnike ja retroplakatite müüjate
vahel seltsiks kaasa haaratud baquette. Kohtumispaigaks oli lepitud
pisike triumfikaar Louvre'i ees. Nagu tavaliselt tolmas ka seekord
puhangutena valge kruus teedel. Õngitsesime igaüks enesele toolid ja
sättisime ringi tuulevaiksemasse päikselisse kohta. Esimest korda sel
reisil "panin jalad seina peale" ja ei kuulanud üldse ettekannet
(vabandust, Kadri!). Ei mõelnud mitte midagi: päike, soe, tulbid ja
ajatu linnamüra. Skitsisin üht suvalist vaasi ja ettekandjat. Tahtsin,
et see hetk kestaks. Ma võtsin vastu otsuse mitte midagi asjalikku täna
teha. Ma ei tahtnud siin hakata taas objektilt objektile tormama - eks
ole seda varasematel kordadel tehtud juba piisavalt. Mul oli unistus
kohvikust, kõige klišeelikumast kusagil siin lähedal... Édouard Manet -
Le Buveur d'absinthe... Kuigi jah, ma ju teadsin, et siin,
Champs-Elyseel või naabruskonnas ma leian pigem eest turiste täis
isikupäratud kohakesed. Või mitte siis päris nii hull... Tegelikult
peaks minema üles otsima Montparnasse'lt Coupole' või Rotonde' või
Closerie des Lilas'se (Pidu sinus eneses), kus vähemalt mingi reisijuhi
teatel olevat säilinud II ilmasõja eelne hõng. Kõik need kirjanikud ja
kunstnikud: Henry Miller, Hemingway ja jumal teab kes veel... Aga onski
see nii vajalik? Minna just sinna kuulsasse kohta? Samas, Millerile ja
Kreeka ekspeditsioonile mõeldes justkui nagu leiaks mingi mõtte? Aga ka
see oli hoopis teine reis ning lugu...
Pariis... Pariis
|
Üles |
Ettekanne lõppes. Rahvas ümberringi valmistus võtma maksimumi. Kõigil
oli oma plaan: Eiffel, Parc Andre Citröen, La Coulee Verte jne jne. Kui
keegi tahtnuks minna linna serva Bagatelle parki, oleks ma ehk olnud
käpp, ent mu hääl jäi hüüdjaks kõrbes... Mingil hetkel seisime kahekesi
Mineaga keset platsi eesmärgiks püha tegevusetus. Kokkulepe jäi, et kui
Sirle&Co maratonilt naasevad, kohtume Palais Royali triibuliste
sambajupikeste aias.
Ei ole lihtne valida kohvikut Pariisi kesklinnas. Nad kõik on nii
õnnetult ühte moodi... Lõpuks maandusime mingis... Lihtsalt vetsu oli
tarvis minna. Siider ja kohvi...12 euri. Neis kohvikutes vist enam
sigaretipakile kunsti ei tehta... Lõppeks oli ka see koht nagu kõik
teised. Ajasime juttu, kuni Sirlelt tulnud telefonogramm andis
olesklemisele uue suuna.
Palais Royali aed, plats kui soovite, oli endiselt oma triibulisuses
võluv ja tegelikult mõnus pagemiskoht Louvre' i ümbritsevast pidevast
tuhandekeelsest rahvasummast. Edasine plaan (Sirle plaan) nägi üles
otsida
La Coulee Verte. See on nagu Pariisi
High Lane Park, kuid ehitatud juba aastaid enne seda, kui James Corner
ja Piet Outdolf oma versiooni NY-sse tegid. Huvitav, kust pärines nende
inspiratsioon? Tegelikult tšillinuks ma hea meelega kusagil edasi, aga
uudishimu seda haljastatud raudteed vaadata oli siiski laiskusest (?)
suurem. Sirle kamp nagu lugenuks mu mõtteid, sest näljastena oli neil
esialgu vaid üks mõte: "tähtis on leida söökla!"
Jardin du Palais Royal
|
Üles |
Hippopotamus - kohalik restokett, mille kohta Sirle teadis rääkida, et
see pakub vaid kohalikku prantsuse kööki - oli siis see koht, kuhu Les
Halles's lõpuks maha istusime. Kui hinnaklassi nägin, otsustasin toorest
lehmalihast loobuda karahviniveini kasuks. Nagu katse näitas, ka paari
karahvini tellimine oli odavam praest... Mingi hulluse ajel tellisin
küll juurde creme brulee - aga ma ei kahetse.
Edasine õhtupoolik kulges mu jaoks nagu mingis nihkes filmis.
Veinipood... Place des Vosges - soe, päikeseline, uimane,
...helerohelised pärnaread... veel siidrit ja veel veini. Murul käimine
keelatud, kuid lamamine tundus olevat küll lubatud...Kogu muruala oli
kaetud inimestega. Küsisin Marialt, et miks ta tapab end reedpulliga, ta
küsis, et miks ma tapan end siidriga... Pompidou keskuse värviliste
torude orgia vs
Paroisse Saint Merri gootika ning mingi
moderntants Stravinski purskkaevu ees. Jalutuskäik... jalutuskäik...
jalutuskäik ja siis raudteepark... raudteepark... raudteepark - väga
pikk park. Aga õitemeres! Järsku kobisime kusagile tunnelisse, alt väga
paljude raudteede ning jõudsime Bercy parki. Kunagi mõtlesin, et siia
tagasi küll ei viitsi tulla, aga näe - taas kehtib reegel, et ära iial
ütle iial.
Directional blur 12,5%
|
Üles |
Mingil hetkel müristas, lõi välku ja hakkas padukat sadama. Kogunesime
kambakesi - Piret, Sirle, Kristiina, Minea, Silver, Maria ja mina ühe
vihmavarju ja vihmakeebi alla kobarasse ning veetsime ülimalt
prantsusefilmiliku veerandtunni...
"Tol ajal ma juba teadsin, et kui elus millelegi – olgu heale või
halvale – saabub lõpp, jääb järele tühjusetunne. Seejuures täitub
tühjus, mis jääb pärast halba, iseenesest. Tühjus pärast head saab
täituda ainult siis, kui leiad midagi veel paremat."
Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses
Paroisse Saint-Eustache kirik vaatab
ajatult üle Les Halles pargi, millele, vähemalt 1/3 osas, ehitatakse
peale katust :S. Maandusime seal ees algavas õhtuhämaruses ja mina
üleüldises (ajutises) vaimuhämaruses. Mingi kärbsehammustus käskis välja
võtta suupilli ja siis läks lahti polka ning reilender - meie kaunid
daamid kepsutamas tralli minu uhuuduuris mängit' lugude saatel. Aga ka
sellele tuli lõpp, sest mingist hetkest ka muu rahvas hakkas laekuma ja
vihma tibutama. Ilma suurema aruteluta panime end istuma poolest saadik
klaasist kõrtsus. Mereannid, toores lehmaliha, ohtralt siidrit ja kõik
sinna juurde kuuluv. Kõik olid kohal - haruldane! Ja juba teist korda
(Kreekas oli aega pea igal õhtul asju arutada) sel reisil saime üksteise
skitse vaadata. Uskumatu! Me oleme kõik diletandid, kuid seejuures olid
kõik end ületanud. Kõik, jah, isegi Silver :) Tean seda omast käest.
Mulle isiklikult läks korda Piret (R) kommentaar, kus ta ütles, et mu
pildid on nüüd pildi moodi, Kreekas olid nagu mingid kritseldused...
Kui kõrtsust lahkusime, kinkis ettekandja mulle 2 siidrit tee peale
kaasa... Ütle, et lollil ei vea...
|
Üles |
|
08.04.
Kell... on öö. Apartment Paris 2ème Opéra
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Päevauudiste kokkuvõte siis tavapärasel sagedusel ja ajal kell kolm
öösel. Külm ja niiske. Lõdisevad linnakodanikud panevad üles poevarje
ning laovad välilettidele juurvilju. Aurav hingeõhk ja tappev soov
haarata kusagilt kaasa suur tops (selline nagu Soomes!) kuuma kohvi...
Hommikune kokkusaamine Luxembourg aias oli nagu kuri kohustus. Lihtsalt
külm! Ja see fluidum, mida mäletan 2007.aastast tundus kuidagi täiesti
uskumatuna halli taeva all, kõledas tuules. Isegi tugipinnase kraavid
näitliku õppematerjalina ei tekitanud mingit elevust. Haarasin
kaheeurose takeaway kohvi ning lontisin peale Gerly ettekannet teiste
sabas. Loterii tahtel ühinesin seltskonnaga, kes läks Vilette parki...
Jardin du Luxembourg
|
Üles |
Päevauudiste
kokkuvõte siis tavapärasel sagedusel ja ajal kell kolm öösel. Külm ja
niiske. Lõdisevad linnakodanikud panevad üles poevarje ning laovad
välilettidele juurvilju. Aurav hingeõhk ja tappev soov haarata kusagilt
kaasa suur tops (selline nagu Soomes!) kuuma kohvi... Hommikune
kokkusaamine Luxembourg aias oli nagu kuri kohustus. Lihtsalt külm! Ja
see fluidum, mida mäletan 2007.aastast tundus kuidagi täiesti uskumatuna
halli taeva all, kõledas tuules. Isegi tugipinnase kraavid näitliku
õppematerjalina ei tekitanud mingit elevust. Haarasin kaheeurose
takeaway kohvi ning lontisin peale Gerly ettekannet teiste sabas.
Loterii tahtel ühinesin seltskonnaga, kes läks Vilette parki...
Parc de la
Vilette... Metroost väljudes oli ikka külm, kõht ka tühi, kuigi ma meie
toa rahvale olin hommikul totra lubaduse tõttu serveerinud omletti
soolapulkadega. Show eesmärk oli tegelikult see, et "päris" omleti hulka
ei topita piima ega jahu... Ma ei tea, kas olin veenev, kuid ilmselgelt
on 10 munast 6 inimesele vähe, isegi, kui lisada 3 soolapulka ja
poolteist kirsstomatit. Peale paarikümneminutilist ringinuuskimist sai
igaüks enne parki minekut kusagilt midagi hamba alla, kes hiinakast, kes
mujalt. Ma leidisin poest veini, 3 eurose sushikarbi ja mingi baquette.
Eine murul ning siis tuld parki, millest ma olin 10 aastat tagasi
hullult vaimustunud... Vilette tervikuna tänini on talutav, ent Andre
Chemetoffi bambusaed, millest 10 aastat tagasi rääkisin vaid ülivõrdes,
lehkas kuse järgi, siin-seal jooksid võhrud ning ettevaatamatu jalutaja
võinuks lõpetada tõelises solgikraavis, sest suured rennikatted olid
puruks või kadunud. Allveelaev, jalgratas, kanal ning Geode olid muidugi
endiselt olemas, kuid kokku kõik kuidagi väsinud ning "tolmune".
Naljakas on see "tolm" taiesel, mis loodi napilt 20...30 aastat
tagasi... See oleks arusaadav ajalugu arvestades Place de Vosges'l, aga
mitte seal, keset alumiiniumit, roostevaba terast ning plastikut. Aga
eks ole Vilette ka installatiivsuse märksõnaks, mis iseloomustab
kaasaegset maastikuarhitektuuri, tegelikult kogu elu - kiiresti ja
lühikeseks ajaks ning siis uusi elamusi otsima...
Parc de la Vilette
|
Üles |
Villette pöörlevatel toolidelt tõustes pudenes seltskond pisut.
Montmartre mäele, kust püha Denis olevat oma 6 km ilma peata alla
marssinud (maharaiutud pea oli käevangus - kogu asutuse juures, kardan,
et siin ajasid kroonikud 1900 aastat tagasi ikka pisut udu) jõudisme
seitsmekesi: Sirle, Piret (R), Kadri, Gerly , Olja, Silver ja ma. Mingil
ajahetkel, kui lõdisedes skitsimise lõpetasime ja Sacre Coeuri kobisime,
ühines seltskonnaga ka Minea, kes vahepeal oli kusagil kolamas käinud.
Istusime kiriku ees nõlval, jõime siidrit ja tegime reisi viimaseid
skitse. Tahtmatult tõmbasin paralleele aastataguse Kreeka reisi viimase
päeva ning Akropoli mäega. Peamine vahe oli ehk 20 kraadine
temperatuurierinevus... Peale meie skitsimise - aga tähelepanu saime
kõvasti - lahutas avalikkuse meelt ka kohalik politsei, kes meie silme
ees väänas käed seljataha ühel neegripoisil. Nad võtsid talt ära marblsi
paki ja edasi rääkisid telefoni ja raadiosaatjaga vähemalt paarkümmend
minutit. Peitsime häbelikult omi lahtisi siidripudeleid... Hiljem üks
samadest pollaritest, kes juhuslikult mu selja tagant ringi kõndis,
kiitis mu skitsi:
"Nice work! "
"Merci, monsieur gendarme!..."
...Tahtnuksin pobiseda, aga õnneks ei suutnud ma seda hääldada...
Sacre Coeur
|
Üles |
Kui külm hakkas päris konte murdma läksime mõnd sooja kohta otsima. Osa
pudenes suveniiripoodide vahele, me väikse seltskonnaga jäime peatuma
ühte neist ajatutest kohvikutest, kus kunagi sündis suur kunst... Ma ei
tellinud absinti ega pernood... See oli viga, sest mu tellitud iiri
kohvi serveeriti kahes anumas: u 4 cl viskit eraldi klaasis ja 2 cl
kohvi espressotassis...
Hämarus hakkas vaikselt võimust võtma. Kogunesime Montparnasse mäe
põhjaküljel mingil trepistikul tuulevarjus, et teha õhtuplaane ning
tarbida ära kogu seljakotis õlgu rõhuv veinitaak. Uskumatult meeleolukas
tunnike! Viimase veini lõppedes jalutasime treppidest alla. Muu rahvaga
telefoneerides leppisime lõpuks kohtumispaiga kokku taas kusagil Les
Halles's. Jõudsime kojale pisut varem ning hõivasime koha...
LOUP (ok, sellele eelnes pisut
jaburavõitu kompromiss). Ent kõrts oli lahe nii interjöörilt, toitudelt
kui personalilt... Lõpp hea, kõik hea.
Ja nii on. Meie apartemendis lõppes hetk tagasi koosviibimine, millest
võtsid osa kõik reisukaaslased. See on siis nüüd tehtud. Ma olen
väsinud. Samas on mul ka kahju, et juba homme hommikul (õigemini täna
hommikul ) istume lennukisse ja adios! Meil Sirlega stardib lennuk üsna
hommikul, teised saavad veel ennelõunal Pariisi nautida. Ma olen
tegelikult rahul, kuigi mitte nii pilves nagu Kreeka reisilt tulles. Aga
võib-olla ongi hea...
|
Üles |
|
09.04. Kell
15.45 Riia lennujaam, Lido restoran
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Läti köök on hea! Kõht on täis. Istume Sirlega mõlemad lennujaama Lidos,
nina arvutis. Jälk ilm väljaspool aknakaasi tegelikult soosib seda...
Meilid ja sõnumid... Homme läheb lahti taas päriselu. Polegi täna nagu
midagi toimunud... Metroo, CDG, balti õhk ja Riia. Aga muidugi -
tänahommikune äratus oli armas... kohv ja au revoir! Ikka prantsuse
kombe kohaselt :).
Südamlik tšau kõigile meie tuppa mahajäänutele. Teise maja rahvale ka!
Eks siis Tartus näeme!
|
Üles |
|
Lisalugemist
|
Üles |
|
|
