Tripi kaart Põltsamaa 2007 Põltsamaa 2015 | Valpri kollaažTagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Preedi-Põltsamaa jõe matk 01. - 03. aprill 2021

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et veel 20 aastat hiljem sa

Metsa taga laulavad sookured

| Üles |

 

Alustaks sedapuhku ühe meeleoluka tsitaadiga ühest natuke unustatud raamatust, mida matkal sai teisel laagriõhtul soojalt meelde tuletatud...

 

"Paat ootas meid Kingstonis just silla all, ja sinna me oma sammud seadsime. Panime asjad paika ja asusime kohtadele.

"Kas kõik on korras, söör?", küsis paadivaht.

"Korras", vastasime ja - Harris aerudel, mina tüüril ning Montmorency ninas, õnnetu ja täis süngeid eelaimusi - alustasime sõitu jõel, millest kaheks nädalaks pidi saama meie kodu."

 

Jerome. J. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata). Pegasus, Tallinn; lk 54

 

Ma ei uskunud, et sellekevadine "fregatt" aset leiab: eelmisel kevadel, kui koroonasse nakatumine oli kümme korda madalam, jätsime matka targu ära. Markoga tegime sügisel küll väikese asendusretke Pedjale, kuid ikka natuke hinge peal oli see möödundkevadine fiasko siiski (Valper muuseas oma seltskonnaga käis ja on elus tänini). Kui nüüd sel kevadel nädal varem ääri-veeri kirja laiali saatsin lootuses leida ehk kaks-kolm seltsimeest, kes maailmas nakatumiste arvult esikohal olevas riigis julgeksid jõe peale tulla, olin üllatunud, et ilma erilise seebitamiseta oli olemas 9 huvilist ja kümnendaks pürgijaid oli lõpuks isegi mitu, mistõttu paar päeva enne starti võisin laiali saata teate:  "Rõõm on tõdeda, et Bacchus on kuulda võtnud argonautide palveid ja saatnud lisakätepaari viiendale galeerile - Margus on tulemas. Seega on tänasega kõik nimekirjad suletud..."

 

Kuna Läti NSV piir on suletud, siis jõevalikuid napib. Esialgseid mõtteid oli kaks: Piusa või Põltsamaa. Konsultatsioonid kohalikega Piusa laevatava osa suhtes kallutasid mõtte minna siiski Põltsamaale. Algplaan oli startidagi Põltsamaa kesklinnast ja lõpetada Rekus, Emajõel. Ent Pede-Emajõe jupi tosinkond kilomeetrit sügisest nühkimist ööpimeduses oli veel üsna värskelt meeles ja ka Valpri suhteliselt mürgine ja trükimusta mitte kannatav remark Kamari paisjärve osas ärgitas alustama siiski Põltsamaast ülesvoolu. Seepärast sai tehtud ettepanek alustada hoopis Preedi jõelt Preedil ja lõpetada kusagil Põltsamaa jõel - miks mitte Rutikveres. Kuigi osa rahvast oli Põltsamaa jõest ühte või teist lõiku sõitnud, jäi vähemalt pea 8 kilti piki Preedit ja ja ka Jõekülast allavoolu üllatuseks. Niisiis leppisime kokku osa rahvaga kohtumise Rutikveres, et jätta sinna paar autot vastu ning osa rahvaga trehvasime juba Preedil. Ilm oli ilus ja jõgi kohale jõudes tüüne ning meeldivalt kiire vooluga.

 

Alustatud tsitaadi süngehõngulisusest ja EMHI verdtarretavast ilmaennustusest hoolimata sujus kõik tegelikut suurepäraselt.  Niisiis...

 

* * *

 

Fotod: Sulev Nurme, Margus Kütt ja Andres Uus

 

Steigimeister Oliver James

| Üles |

 


| Üles |


 

01.04.2021. Tartu-Preedi
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Paar päeva enne jõele minekut saatis Valper valitud noppeid rahvapärimusest Preedi-Jõeküla kandi kohta. Neist üks katke räägib nõnda:

 

"Keset raba on aruküngas, mida nimetatakse Kana-Matsi künkaks. Seal on ka palju teisi arukünkaid, kuid need on kõik väiksemad. Küngas on piiratud suure paksu metsaga ja pehme rabaga. Enne vanasti olnud seal üks kirik ja seda kirikut pidanud üks Mats. Kirik olnud ka inimeste pelgupaigaks. Kui kodumaad rüüstanud suured sõjad, tapetud inimesi ja põletatud maju. Inimesed olnud hirmul ja ei teadnud kuhu minna. Nad jooksnud kõik suurtesse paksudesse metsadesse ja pehmedesse soodesse. Ka  Kana-Matsi kirikusse läinud inimesed peitu, viies sinna ka oma varanduse. Kiriku juurde kaevatud suured augud, kuhu pandud kallim varandus. vaenlaste eest. Aga  Kana-Matsi juurde olnud raske pääseda ja seepärast olnud hää peidu koht inimestele. /.../ Praegugi võib veel oletada, et seal on olnud mingi ehitus. Varanduse kaevates, ei ole sealt suuremat leitud."


ERA II 220, 639/40 (17) < Koeru khk., Nõmmküla < Väinjärve v., Vahu kõrts - Ellen Sikkemäe < isalt, Martin Sikkemäe, 56 a (1939)

 

See on ilus meenutus, mille järgi võib arvata, et ka Endla raba veerel kunagi elati taluelu. Täna võib mööda jõge alla sõites maha kärutada viiskümmend kilomeetrit ja kohata vaid leppi täiskasvanud heinamaid ning Jõekülas paistab veele isegi üks maja...

 

* * *

 

Jõudsime Markoga Rutikvere tammi juurde päikeselisel pärastlõunal. Päike kuldas Rutikvere mõisa neogootikas vesiveski varet, tammilt alla pahisev vesi andis tunnistust sellest, et suurvesi pole veel päris läbi. Andres oli juba kohal. Otsustasime oodata ära läänest tulevad Mati ja Küti, kes olid takerdunud hetkeks proviandi otsinguil viimasesse asustatud punkti, kust võis veel õnnekombel enne kella 6 õhtul alkoholi osta - Väinjärvele. Peatselt jõudsid nemadki ja pakkinud end kogu kolaga mikrobussi alustasime teed Preedile.

 

...Kevadiselt mäda kruusatee, mille kehvale seisukorrale on kõvasti kaasa aidanud harvesterid ja palgiveokid. Kusagil sõitis vastu üksik porine Mercedes, mille karvane juht heitis rooli tagant meie liikurile kurja pilgu. Seepeale rääkis Kütt loo sellest, kuidas ta keeras hiljuti ühele külavaheteele, mispeale hakkasid kaks kohalikest rullnokkadest mehitatud autot teda jälitama, kuni rammisid Marguse auto tee äärde. Seepeale küsisid, et mida ta sellel teel sõidab, kes ta on ja kuhu läheb. Füüsiliseks asi õnneks ei läinud, kuid tüübid jälitasid teda demonstatiivselt edasi kuni järgmise asulani ja passisid veel tund aega sõbra akna taga, kellele ta külla läks. Ma mõtlesin, et see aeg sai 1990-tel läbi, kuid tundub, et "Tulnukast" tuntud olustik elab siiski kusagil edasi. Ka see, Jumalast maha jäetud võsane ja metsane Preedi maantee, mille veeres olid päikeselisemateks kohtadeks vaid värskelt lagedaks tehtud raiesmikud, tundus siin-seal sellisena, kus ei julgekski Marguse jutustatud loo peale peatuda - küll naljaga pooleks, ent mine tea - koroonaaeg toob esile ilmselt nii mõnegi inimese tumedama poole.

 

Checklist

| Üles |

 

Kusagil Rutikvere ja Preedi vahel

| Üles |

 

Jõeküla sild

| Üles |

Preedi sild

| Üles |

 

Jõgi

| Üles |

 


 

01.04.2021. Preedi
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Preedile jõudsime küll esialgu plaanitust pisukese viivitusega, ent siiski piisavalt vara, et lüüa täis paadid, tervitada ammu nägemata inimesi, valmistada varustus ette paadisõiduks ja sõita enne päikeseloojangut maha veel mõni kilomeeter. Taaskohtumine kujunes meeleolukaks - mõnda inimest ei ole olnud jõe ääres näha juba oma kümme aastat...

 

Ka jõgi andis lootust: vähemalt Preedi sillalt vaadates voolas vesi usinasti ning tundus kuni järgmise kääruni ilma suuremate takistusteta. Takkajärgi võib öelda, et oligi... 

 

Mis rahvas! "Skolko let...!"

| Üles |

 

Kohe on asjad koos...

| Üles |

 

 

Teele!

| Üles |

 

Esimesed miilid

| Üles |

 


 

01.04.2021. Esimene laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kaardi järgi on Preedi sillalt jõesuhu umbes seitse, seitse pool kilti. Sõitsime siis kuldses loojangupäikeses neist ära mõned ning jäime jõe paremkaldale laagrisse tarnamättalisele poollumisele rabasele metsaalusele. Kui etteruttavalt võiks öelda, et selle kolme päeva jooksul praegusest imelikust ajast ja koroonast väga ei räägitud, siis ometi mõjutas see laagerdamist - kui tavapäraselt mahtunuks 10 inimest kolme telki, siis seekord oli telke kuus. Sugulased ja abikaasad magasid kahekaupa, muud kambajõmmid ühekaupa. Marko vaid selle klausliga kodust välja lastigi, et igasuguste kahtlaste tegelastega telki ei jaga! Mätlikust metsaalusest tulenevalt suudeti telklaager ka niivõrd hajutatult metsa alla ära sättida, et kui näiteks Terviseameti luurajad oleksid kohal olnud, ei oleks nad selle peale ilmselt tulnud, et tegu on ühe matkaseltskonnaga. Aga muidu... Muidu oli ikka nagu juba kümneid kordi (kui imelik on seda kirjutada) varem: telgid püsti, kastrul tulele ja siis algab esimese õhtu festival: kuigi ehk seekord (nagu paaril viimasel korral) mitte nii raju nagu 2000-tel. Traditsiooniliselt oli programmis dinee, mis koosnes rödist ja teest, aperitiiviks ning digestiiviks igale ühele endale meelepäraseid Bacchuse ande (sel aastal küll koroonaaja kitsendustega - igal ühel oma isiklik anum). Tuletati meelde eelmisi kordi ja korralisi ja asuti usinasti tekitama juurde uusi mälestusi, nagu Andres ütles, räägiti elust ja inimestest ning aeti niisama iba.

 

Ka jäi ära suplemine jäätükkide vahel, üle lõkke hüppamine, leviteerimine ja vee peal kõndimine, sest kaasas olnud daamid ei pidanud vajalikuks, et härrad peaksid ennast hakkama kuidagi muul viisil peale lõkketegemise tõestama... Vähemalt mingi positiivne areng turjale kogunenud aastate jooksul. Mulle vaid isiklikult mängisid moirad ühe lõbusa vingerpussi. Nimelt kõrgus lõkke ääres üks kuivanud kaseroots, mille üle koruvalt arutati, et peaks selle ohutuse mõttes maha võtma. Noh, võetud see sai - ühel hetkel, kui kord sellele joviaalselt pisut tugevamini toetasin, murdus see pooleks. Vähemalt teistel oli lõbus...

 

"Siia me jääme!"

| Üles |

 

"Püüa, Valper!"

| Üles |

 

Õnnelik sadam

| Üles |

 

Prometheus

| Üles |

 

Ka õhtusöögi osas pean vajalikuks rääkida teatud kvalitatiivsest arengust. Nimelt on olnud traditsiooniliseks matkatoiduks rödi (rödi retsept vist on antud Tirza-Gauja matkajutus). Klassikaliselt on vaja rödi keetmiseks jõevett (kraanivesi rikub selle maitse kohe - seepärast ei õnnestugi seda kodus järgi teha), makarone, lihakonservi ja mingit tomatiplöga. Söök tuleb söödav ja lõkke ääres isegi imehea, aga nagu öeldud - kodus ei maksa järgi teha: ei kõlba süüa - kontrollitud. Seekord ent poes toidupoolist kaasa ostes mõtlesin, et miks mitte proovida sel matkal natuke teisti. Niisiis valmis jooksult retsept, mida nimetaksin hellitavalt rödi carbonara-bolognese. Vaja läheb:

 

- makarone (parem on spirale - "haagib" edukamalt kastet);

- sea sisefileekuubikuid;

- basiilikuga tomatikastet;

- riivitud parmesani;

-  küüslauku;

- musta pipart;

- soola;

- jõevett.

 

Ajad vee soolaga keema, aga nagu Jamie Oliver õpetas, kogu keeduvett ei viska ära, vaid jätad natuke alles. Siis segad sisse kõigepealt liha (selle saaks lõkkel pannil ka pruunistada, kuid seekord sai mindud lihtsama vastupanu teed), siis juust, hakitud küüslauk ja lõpuks tomatisoust. Segad hoolikalt ja võib korraks veel tulele panna. Poti põhja jäänud tärklisene keeduvesi muutub koos juustu ja tomatiga mõnusaks kastmeseks kihiks makaronidele.

 

Sai etem küll seni konserviga tehtud rödist.

 

Traditsiooniline esimese õhtu festival

| Üles |

 

Vastavalt koroonapiirangutele oli 6 telki peitunud pea hekatarisuurusele metsaalale

| Üles |

 

Hommik tuli ilus: pühade puhuks oli Andres hommikul keetnud seljanka ette igale ühele muna - kena traditsioon, mida esimest korda vist prooviti Abaval... Kuna öösel viskas kerge miinuse, siis mõnedel inimestel olla vahepeal kergelt kõhe olnud - üksi telgis olemise rõõm. Aga hommikune tee ja seljanka soojendasid kõik taas korralikult üles.

 

Minu paadiga on mingi jama - juba ostes oli kusagil Venemaa avaruste kummitehases osatud ventiilid korpusesse panna kuidagi nihkes nii, et ventiili ei saa lõpuni sisse keerata ja see jääb "hingama". Sügisel aga juhtus, et suutsin ventiiliaugu kummikestas "ringi keerata" ja nüüd on see "hingamine" palju intensiivsem - hommikuks oli paadi üks balloon peaaegu tühi. See tähendas mitte ainult hommikust pumpamist, vaid ka ebameeldivat ning tüütut lisatööd järgnevateks päevadeks - vajadust iga tunni tagant paarsada matsu õhku juurde lüüa.

 

Cafe Preedi

| Üles |

 

Taas minek

| Üles |

 


 

02.04.2021. Preedi-Jõeküla
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Kilomeetreid veeteed ja ei ühtegi suitsu ega hingelist kalda peal. Tsiteeriks siinkohal pärimust:

 

"Põhjasõja ajal on nii lagedaks tehtud Eestimaa, et kaks inimest jäänud. Üks jäänud Lutsu metsa (metsa nime ei teata, mille järgi hakatud metsa sedasi nimetama). Teine jäänud Kanamatsi metsa (mets saand nime sellest, et metsa kanu jäänud ja sealt käidi kanu sõja aeg võtmas. Sellest tuldki metsa nimi). Ja siis teine inimene hakand käima ja otsima, et tema on üksi, et kas leiab veel inimese ja leidnud siis teise inimese jäljed ja siis old nii hea meel, et and jala jälgedele suud."
 

RKM II 83, 240/1 (2) < Koeru khk, Väinjärve v, Rõhu k - Jüri Johanson < Leena Saar, snd 1880 (1958)

 

Maaliline on see jõgi (nii Preedi kui Põltsamaa, millele lõunapaiku märkamatult jõudsime)! Mitte küll ehk päris selles mõttes nagu Georg Friedrich Schlater või Konrad Mägi on Eesrimaad maalinud, vaid teistmoodi - puutumatu, iseolev, metsik ja ilus. "See ju tavaline lepavõsa ..., tavaline kasevõsa...", nagu ütles kunagi üks pragmaatilise mõtteviisiga tuttav vanu matkapilte vaadates. Aga milline lepavõsa! Eriti aprilli algul, kus kõik on alles pidulikult ootel; jõekallastel on lumelaike, sonnidel alles jääkoorik peal, sarapuudelt ripuvad kuldsed urvad ja leppadelt punased, tarnamättad on veel lidus, hundinuiad sulgivad ja kollaseks pleekinud pillrioog plõgiseb tuules... Magav Eesti džungel.

 

Sel korral oli džunglimulje täielik: videole lisandus ülelendavate hanede, jõeloogetelt õhku tõusvate partide ja metstuvide ja mõnede varaste laululinudude esitatud kärarikas audio, mis algas juba homikul vara ja kestis kuni hiliste öötundideni.

 

Teel...

| Üles |


"Suurte sõdade ajal pugenud mõisnikud rabadesse peitu. Mis juhtunud ka ühes Preedi raba osas. Kesk raba on ilus koht kus kasvavad pääl sihvakad kased ja pikad kuused. Kuna ümberringi pehme soo asub. Seda soosaart nimetatakse Revassaareks. Sääl olivad mõisnikud Suure-Põhjasõja ajal peidus olnud. Hobusega, ega muude loomadega sinna minna ei saa. Ainult jala võib sinna kõmpida. Kui astud siis on sul üks mägi ees ja teine taga."
 

ERA II 220, 391/2 (20) Järva-Jaani khk., Metsla k. - Leili Kaja < Jüri Kruusmann, 87 a (1939)

 

Jõemaastikud

| Üles |

 

Räim'n Tomat

| Üles |

 

"Ma sõudsin suurepäraselt. Tegin seda hoogsalt ja rütmiliselt. Kasutasin nii käsi, jalgu kui selga. Mu aerutõmbed olid tugevad, täpsed, energilised, mu liigutused suurejoonelised ja stiilsed. Mu kaks sõpra ütlesid, et tunnevad naudingut mind vaadates. Viie minuti pärast mõtlesin, et oleme juba päris lüüsi juures ja vaatasin üles. Olime silla all täpselt samas kohas, kust alustasime ja need kaks idiooti pidid naerust lõhkema..."

 

Jerome. J. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata). Pegasus, Tallinn; lk 86-87

 

Terve teise päeva olid pinnuks silmas purded - vist kokku mingi viis või kuus, kõik veepiirile jõe peale risti ehitatud. Osa neist tunduvad juba üsna vanad - roostes, kuidagi käepärasest kokku klopsitud metallkaadervärk all, mädanenud kopranotid või plangid peal, mida on toestatud katusepleki ja muu kättesaadavaga, osa siiski ka päris uued. Neist kahte värskest rohelisest imbpuidust monstrumit kasutatakse vist matkaradade osana, kuid ülejäänud? Siin ja seal hakkas silma ka vanu veest välja turritavaid pehkinud poste, raudkobad küljes, mis viitavad endistele purretele. Ilmslelt kasutas talurahvas noid ülepääse luhaheinamaadele saamiseks, kust siis suvel kuhjadesse pandud hein talvel jääga ära veeti. Aga praegu, kus pole talusid, loomi ja inimesi... Huvitav, kes küll neil purretel seal kõnnumaal kõnnivad, kuhu nad lähevad või kust tulevad... Kalamehed? Ega neistki erilisi jälgi polnud. Ühte tegelikult kohtasime - Kirikumäe lõkkekoha juures oli keegi tossudes dresspükslane oma tutika maasturi esiratasteni jõkke ajanud ja loopis lanti. Kuna hetkel peaks olema nagu maikuuni püügikeeld, siis meid lähenemas nähes keris härra tulistjalu oma õnge kokku ja sõitis kiirustades minema. Ju ei olnud südametunnistus päris puhas... Aga tulles tagasi purrete juurde - suurveega on need igatahes tüütud lõksud - paatide üle vedamiseks purde pealt sageli kõrged, naelalised või muidu ebamugavad, alt läbi libistamiseks jälle liiga madalad.

 

Ja muidugi on endast parima andnud ka koprad, kelle kuhilaid tuleb ette üsna tihti. Õnneks pääses enamusest langetatud puudest limboasendis vm moel probleemideta mööda, kuid oli ka paar väga ebamugavat ronimist. Neist ühe saanuks teha meie paadi jaoks palju inimlikumaks, kui üks kaasmatkalisest härra oleks suvatsenud võtta välja oma superägeda sae, nagu Mari palus, aga noh, kes neid naisterahvaid ikka kuulab.

 

Esimene purre

| Üles |

 

Kirikumäe purre - teine purre

| Üles |

 

Järgmine purre...

| Üles |

 

...Ja järgmine purre

| Üles |

 

N+1 purre...

| Üles |

 

No ja siis veel magustoiduks mõned kopralangetatud puud

| Üles |

 

Põltsamaa keskjooksu põnevam vaatamisväärsus on Jõeküla sild, mis seal seisis juba iidamast-aadamast, õigemini siis 1937. aastast, kuni punakotkad selle 1941. a õhku lasksid. Mingi jalakäijate purre ehitati peale sõda sillast pisut allavoolu, kuid päris autot kandev sild tehti tagasi alles AD 2000 sõjaväeõppuste käigus, ehitajaiks olla olnud USA merejalaväelased ja Tartu jalaväekompanii ajateenijad.

 

Mulle jääb see sild meelde aga kohana, kus me oleks Mariga peaaegu põhja läinud. Mõnisada meetrit sillast ülesvoolu hakkas jõledat rahet sadama ja me kiirustasime silla alla varju. Et veetase oli kõrgel, puudutasid pead peaaegu silladekki. Parkisime end silla ääre alla , et mõlemad ilusasti vihmavarju mahuks (viga!?)... Ja siis sõitis ekipaaž Valper-Kütt meie paadile külje pealt hooga sisse. No nad ju ei plaanin'd nii, aga kukkus välja nagu tavaliselt. Loomulikult haarasime sillatalast ja... vool ning tõukehoog oleks paadi peaagu ümber keeranud. Õnneks saime pead alla, et lipsasime tala alt läbi ja ma pääsesin vaid märjaks saanud püksitagumikuga. Ma tegelikult ei kirjutaks sellest vast üldse, kui teisel hommikul poleks ilmnenud, et tegemist võib olla teatud liiki kõrgemalt poolt seatud tasakaaluga. Nimelt, kui hakati hommikusööki serveerima, oli keegi elevant Valpri plekktaldriku kalossikujuliseks astunud. Millegipärast vaatasid kõik imelike nägudega minu poole... Jah, möönan, ma astusin pimedas millelegi peale, kuid mul polnud aimugi, et see on Valpri söögiriist. Seepärast toonitan, et siin ei ole kohane rääkida kättemaksust.

 

Jõeküla sild

| Üles |

 

 


 

02.04.2021. II laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peale Jõeküla silda oli aeg hakata otsima peavarju. Üks jõekäär tundus paljulubav ning Mari läks luuret tegema. Ent sel ajal kui skaut suhteliselt skeptiliselt maad kuulamast saabus, maabus ülejäänud laevastik juba mõnikümmend meetrit allavoolu deklareerides, et koht on hea. Tegelikult oligi plats laagerdamiseks peaaegu ideaalne - mõnusad tuulevaiksed sopid telkidele kuuskede vahel, hea kuiv kallas paadist maha tulemiseks ja peale minemiseks ning ilus vaade võsastuvale luhale. ...Kuigi ehk õige pisut niiske ja esialgu tundus, et ka lõkkepuudest võib puudus tulla. Viimase probleemi lahendas Margus, saagides maha mõned jalal kuivanud "iidsed" kuused. Taevas tundus esmapilgul murelikkust tekitavalt paljulubav: vahepeal visati tervituseks kamaluga tahet ja lörtsi, kuid hetkeks, mil rödi tulel podises ja viimane kui telk püsti, kuldas taevariba loojuv päike.

 

Laagerdamine Jõeküla maadel oli takkajärgi mõeldes muidugi äärmiselt märgiline sündmus. Kuigi valla andmetel elab külas üks inimene, on kunagi seal elu kihanud. Tsiteeriks siinkohal jälle pärimust:

 

"500 meetrit minu kodust asetseb kesk põlismetsa lage ning kõrgem koht. See koht on üsna vanast ajast pärit. See koht pole aga nii tähtis asi, kui jutud vanast Kaiest. Vana Kai ei saanud kusakilt naist. Viimaks ta läinud ja toonud (mõisast) põrgust naise. Kuid naine pole osanud oma Kaie juures magada ja hakanud süda öösel mööda tuba jooksma. Vana Kai pole muidu naist magama saanud, kui pannud naise kappi kinni ja naine jäänud
siis magama.  /.../ Seal keset metsa oli asunud üsna vanemal ajal üks tähtsam mõis. See on päris meie kodu läheduses.  /..../ Seal metsas leidub teisigi ehitisi, nende asemeid, kuid need pole kuigi suurema tähtsusega. /.../ Tole ajal on olnud meie kodu ilus koht. Kuid sõdade aeg kurnati inimesi. Eriti rohkesti saatis sõda inimesi hauda. Maa jäi tühjaks, polnud neid enam, kes oleksid põldu harinud. Mets kasvas peale, kuid siiski on ka seal elu."
 

ERA II 238, 371/3 (4) < Koeru khk, Väinjärve v, Jõeküla, Tõnu t - Evald Schvarzstein < isalt, Karl Schvarzstein, 62 a (1939)

 

Jah... Nii see oli. Kuni 2018. aastani ei teatud Jõekülast Euroopas midagi. Aga asjad muutusid, kuni issanda aastal 2018 augustikuu seitsmenda päeva varasel õhtupoolikul tulistas vapper hispaania lendur Pangodi kohal lennates Jõeküla pihta raketi. Sündmus kerkis kiiresti üle uudistekünnise ja Uusküla nime mainiti isegi Õhtulehes. Pildistati auravat auku soos kusagil Uusküla lähedal, kuid de jure ei ole raketti senini üles leitud. Seetõttu on salamisi see Endla raba serv muutunud detektoristide, sõjakraamikogujate ja muude untsantsakate seas omaette Piirkonnaks-52, kus õnnelik võib leida tükikese taparelva või õndsalt õhku lennata. Niisiis võib öelda, et Jõeküla on nüüdseks leidnud väärilise koha Toledo ja Viini kõrval Euroopa kaardil. Kui siinkohal ulme valda kalduda siis... oli väga mõnus lõkke kõrval kirvega laaste lüüa mingil maast punnitaval valkjal metallitükil, mille servast paistis roostetanud salapärane kiri "G.M. ACQN K148 A1 Asraam"...

 

Skaut

| Üles |

 

Täna ööbime siin!

| Üles |

 

Tulejumal alustab jälle

| Üles |

 

 

Laager kerkib

| Üles |

 

Videvikuaeg

| Üles |

 

Tegelikult see laagriõhtu jääb siiski meelde mitte käpardist hispaanlase vägitegudele, vaid tänu suurejoonelisele kontserdile. Ei - seekord polnud eeslauljaks Valper, vaid igat sorti tiivulised, kes pidevalt üle lendasid ja kusagile maandusid. Juba eelmises laagris üllatasid õhtu eel metsa üle lainetena lendavad haneparved, mis peaaegu läbi öö vahete-vahel endast taevaavarustest lauluga teada andsid. Kuna eelmine laager asus metsas, siis parved tulid ja läksid, mis tõttu see laul kord tõusis, kord vaibus. Nüüd laagerdasime aga võsastuva heinamaa vastas, mille kaugemasse serva nood haned maha tulid, kusagil hüüdsid sookured, kusagil tegid häält luiged. Et õhtu oli tuulevaikne, siis meenutas see lakkamatu vadistamine tähistaeva all mõnd loodusfilmi kusagilt Amazonaselt. Päikese tõusuga liitusid suurte tiivulistega veel igasusgused laululinnud ja ka need sinikaelad, kes terve eelmise päeva olid meiega kaasa liikudes meist mõnisada meetrit eespool omi parditegemisi teinud (noh kas need kogu aeg olid samad pardid on kahtlane, aga aru neist saab - nad on ju kõik ühte nägu...). Seetõttu hommikul nii mõnigi kurtis naljatamisi öise väljakannatamatu lärmi üle. Võib öelda, et matkajumalad olid meile armulised kinkides võimaluse olla jõel just sel hetkel, kui tuhanded lõunast tulevad tiivulised teevad pitstopi, et siis edasi Soome poole rännata. 

 

Jamie Oliveri õpilased

| Üles |

 

Õhtu veeres laagris nagu ikka: väike Bacchuse and kerge intelligentse vestluse juurde, kohendades vahepeal lõkkepaistele kuivama seatud märjaks saanud kindaid ja jalavarje. Pisut melanhoolsetele juttudele tablettidest ja hooldekodudest tõi vaheldust disskussioon teemal, kas Bill Egg on sama kõva mees nagu Valper, Texase korravalvur ja vahelehüüetena tsitaate Chuck Norrise masendavalt hirmuäratavast elust. Vaadates kolmnurksetes ridades laagrist ülelendavaid linnuparvi jõuti ühisele tõdemusele, et kui lennuks vajaliku kolmnurga jaoks peab olema vähemalt kolm lindu, siis Norris on arvatavasti ainus inimene maailmas, kes suudab kolmnurga moodustada üksi...

 

Rödi carbonara-bolognese valmis seekord Pireti taktikepi all tipprestorani tasemel. Ent õhtu naelaks ja sentsatsiooniliseks magustoiduks kujunesid  Marko sütelküpsetatud lihalõigud, mis mõningasest esialgsest umbusust hoolimata võeti esimeste ampsude järel peaaegu vaimustuskisaga vastu. Ka serveering oli stiilipuhas: aurav maius kanti argonautidele ette aerulabal.

 

Mõnusale õhtule järgnes külm öö - vesi oli hommikuks pudelites jäätunud. Aga hommik - hommik oli ilus! Tsiteerides klassikuid:

 

"Järgmisel hommikul ärkasime hilja ning sõime Harrise tungival pealekäimisel tagasihoidliku "ilma hõrgutisteta" hommikusöögi. Seejärel pesime nõud ja tegime kõik korda (korduv tegevus, mis hakkas vähehaaval selgust tooma küsimusse, mille kallal ma tihti olin juurelnud: kuidas täidab oma aega naine, kellel ei ole muud teha, kui ainult ühe pere eest hoolt kanda). Umbes kell kümme asusime teele, ja nagu me olime otsustanud, pidi sellest üks korralik päevateekond saama"

 

Jerome. J. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata). Pegasus, Tallinn; lk 166

 

Meie saime laagrist minema kell pool kaksteist.

 

Jamie Oliver on end meile ilmutanud: Marko sütel küpsetatud taevalikud lihalõigud

| Üles |

 

Hommikused paadid

| Üles |

 

Ja päike tõuseb

| Üles |

 

 


 

03.04.021. Jõeküla-Rutikvere
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kõige kartuste kiuste ei toonud järgmine hommik kaasa ilmajaama poolt lubatud lörtsi ning üllatavalt kiire vool jätkus kuni Rutikvereni - lausa lust. Natuke särtsu tegid mõned mahalangenud puud, kuid eelmise päevaga võrreldes need kulgemist väga ei seganud. Tõsi, vahepeal kadus silmapiirilt Marko-Mati paat. Kuna levi ka ei olnud, siis hakkasime juba eespool natuke murelikke küsimusi esitama a la, et kui nad nüüd käbla käisid, siis... Juba tehti ka kohatuid viiteid Agatha Christie "Kümnele väiksele neegrile" kui ka Valpri-Marguse paat maakera kumeruse taha kadus. Ent mõni kilt enne Rutikveret oli kõik see mees taas koos ja Rutikvere tammi juures jõuti maale üsna üheaegselt. Marko-Marguse kahtlasevõitu plaanile tammilt kummikaga alla sõita tõmbas õnneks terve mõistus ja külm vesi vee peale...

 

Stardivad

| Üles |

 

Rutikvere poole

| Üles |

 

"Mine aa seda taga - nüüd siinsamas luhas - mina olin tüdruk siis alles - üks viiskümmend aastat - Rutikvere mõisa kutsar, Aadu-nimeline, Saaremaa mees, kukkus kõige obusega läbi jää sisse. Siis olema mõned näinuvad, et käind jõe kaldal ja Aadu riided old selgas. Seal koha peal old, kus ta välla võetud. Lorisid mitu aega. Karjalapsed või kis teda on näind. Ei sellest kuuld rääkima kedagi, et ta kodus käib."

 

ERA II 36, 584 (10) < Põltsamaa khk., Kõrkküla k., Sopimäe t. - Richard Viidebaum < Ann Luisk, 78 a (1931)
 

Rutikvere sild

| Üles |

 

Viimased meetrid

| Üles |

 

Rutikvere pais

| Üles |

 

Pidulik lõpudinee

| Üles |

 

... Ja oligi aeg otsad kokku tõmmata. Hakati paate kuivatama, tehti selle tripi viimased võileivad sprottide ja räimtomatiga.

 

Ja siis panid kaugema kandi inimesed vööd vööle ja märjad kindad kilekotti ning startisid Preedile, et minna järele sinna jäetud autodele. Järelejäänud crew pakkis kola, ekskurseeris kohalike vaatamisväärsuste juures, milleks on Rutikvere mõis, vesiveski ja forellifarm. Osadel, kes forellifarmi kasuks otsustasid, läks hästi - osteti marineeritud kala ja muud head-paremat. Otto Friedrich von Pistolkohrsi fännklubi eksirännaku Rutikvere mõisa vinge neogooti võlviga vesiveski juurde lõpetas silt, mis teavitas eramaast ja seal elavast Baskerville'ide koerast, keda ei peeta ketis.

 

Rutikvere vesiveski

| Üles |

 

Järgmiseks korraks kuivaks

| Üles |

 

 


 

Rutikvere
 Eelmine  |  Üles

 

Nii oli... Lõpetaks siinkohal taas J. J. Jeromega:

 

""Noh", ütles Harris kätt klaasi järele sirutades, "Meil oli meeldiv reis ja ma tänan südamest vanakest Thamesi. Aga ma arvan, et me tegime õigel ajal sääred. Elagu kolm meest, kes on paadist õnnelikult väljas!""

 

Aitäh Margus, Mari, Mati, Andres, Piret, Andrus, Annika, Marko, Valper!

 

Rutikveres 03.04.2021

| Üles |

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 19 aprill 2021

©Sulev Nurme 1997-2021. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved