Reisimisega on nii, et kui peale esimest
korda ei meeldi, siis ilmselt ei meeldi. Mina andsin näpu 1993. a, kui
istusin paari hea sõbraga kummipaati, et avastada Eestimaad ning paar
aastat hiljem sõbra Ford Sierrasse, et vaadata Eestist välja.
Aga äkki
olin teinud seda juba palju varem... Kui esimeses klassis läksime
rattamatkale kõrvalkülasse, lenksu otsas võrk retkeks kaasa varutud
proviandiga või kui mõni aasta hiljem võtsime võrridega ette tõsise
metsatripi mööda poriseid metsavaheteid kodust kolmekümne kilomeetri
kaugusele. Ma mäletan mõlemast korrast seda kirjeldamatut puhast rõõmu
minekust, rõõmu uutest avastustest puudevilusse uppunud kaugel ees
paistva teekäänaku taga. Ja võib-olla oli oma osa ka ühel erilisel
raamatul, mille ma esimest korda lugesin läbi kolmandas klassis, kuid
mille hea meelega võtan kätte ikka ja jälle... Sir Arthur Conan Doyle
"Kadunud maailm". Mäletan eredalt esimesest lugemise korrast neid
hämmastavaid ja kutsuvaid kujutluspilte, mis
tekkisid meistri võrratutest kirjeldustest rännumeeste kulgemisest läbi
Amazonase ürgmetsa...
Ma läheks hea meelega alati kui saab, peaasi, et oleks võimalik kogeda
ja avastada. Kuigi, jalgratta, auto või
kummipaadiga
kulgeksin ehk meelsamini. See on teistmoodi. ...Sul on 18 päeva,
läbida on vaja 6800 km, ööbid autos või ettejuhtuvas majutusasutuses tee ääres, keedad suppi priimusel
või kui veab, siis kõrvetad lõkkel mõnd kohalikku pala. Sekka öö telgiga maisipõllus
(aga viimases hädas sobib kenasti ka hotell :)), üks fino kohalike
pässidega nurgataguses tavernas, pärastlõunane päike läbi kohaliku
kirikuvitraaži, tähistaeva all lõkkes küpsetatud kartulid, soolvees
keedetud mais, "Turisti eine" ja kohalik kanistrivein. Vahepeal ronid kahe jalaga
iidsetel aegadel laotud kivihunnikute otsa või käid metsas, jõeorus,
mäel... Läbi külade
sõites, mõnes kohvikus või kõrtsus peatudes, tee äärest kohalikelt veini,
juustu või puuvilja ostes, saab maast pildi, mida ei paku nii ehedalt
ükski muu reisimisviis. Või kui ehk jalgsi- või rattamatk.
Miks? - on küsitud. Ostad korraliku reisipaketi ja oled mureta, ei
mingit penol magamist, dušširuum numbritoas ja puha!... Jah muidugi,
ega ma paketireisimist kellelegi pahaks pane - ausalt öeldes aastate
turjale kogunedes olen mõned korrad isegi turismifirmade teenusedi
kasutnud - nii on ka väga tore, kui
on õige koht, aeg ning seltskond. Aga... Ükskord, kunagi
ammu-ammu, ööbisime
Kreekas,
Meteoras, lageda taeva all
keset kitsesõnnikust karjamaad. Hommikul kell viis
hakkasid ümberringi püstloodsete kaljude otsas uinuvate kloostrite
kellad lööma. Taevas oli juba roosakaks tõmbunud, kuid veel siravaid
tähti täis. Ei tuuleõhkugi, ümberringi tumedad siledad kaljud ja see
mitmehäälne pimm-põmm... Või ühel teisel korral... Laagerdasime ehapunast
ruskel Amalfi rannikul püstloodsete kaljude vahel mingi alajaama taga,
mis osutus ainsaks pisutki siledamaks metsikuks lapikeseks kilomeetrite
raadiuses, mida veel ei oldud täis ehitatud, jõime pudelist veini, grillisime
vorstikesi ja vaatasime, kuidas Capri saare tagant tõusev kuu hõbetab
aegamisi Napoli lahe peegelsiledust...
Sellepärast...
Olen siia kodulehele üles pannud tasapisi
omi muljeid käimistest.
Mõni asi on rohkem pildis, mõni nagu päevikuna, mõni tekstina, mitmeid
vanu käimisi (eriti enne 2000-t) olen lisanud juhuslikult. Kuidas just tuju
ja tahtmist on olnud... Miks ma seda teen - on ka küsitud? Ma ei teagi.
Äkki siis see on mu hobi? Öeldakse, et reisi kõige ägedam osa on see, kui saab sellest hiljem
kellelegi jutustada. Ega minagi selles suhtes teistest erine. Ja loomulikult olen ma
alati väga rõõmus, kui kuulen, et keegi neid
lugusid on lugenud, saanud neist mõne vihje, idee või jätnud tegemata
mõne äparduse, millesse ma kusagil sattunud olen...
Ja ma olen alati tänulik,
kui keegi kusagilt tekstist mõne vea avastab ja sellest teada
annab -
näiteks siit lingilt.
Niisiis... "Teelolija terviseks!", nagu kirjutas kunagi Jack London.
Sulev
Nurme
Tartus,
17.02.2020
Tagasi |
Kollaaž reisipiltidest 1998...2022 |
Reisikirjad
| Paadimatkad
| Menüü | |