Hullumeelne pilk silmis...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tagasi  | Paadimatkad | Paadimatkapiltide kollaaž 1993-2019 | Reisipiltide kollaaž 1998-2019

...silmapiiri poole...


SulevNurme.org

 

Reisimisega on nii, et kui peale esimest korda ei meeldi, siis ilmselt ei meeldi. Mina andsin näpu 1993. a, kui istusin paari hea sõbraga kummipaati, et avastada Eestimaad ning paar aastat hiljem sõbra Ford Sierrasse, et vaadata Eestist välja. Aga äkki olin teinud seda juba palju varem... Kui esimeses klassis läksime rattamatkale kõrvalkülasse, lenksu otsas võrk retkeks kaasa varutud proviandiga või kui mõni aasta hiljem võtsime võrridega ette tõsise metsatripi mööda poriseid metsavaheteid kodust kolmekümne kilomeetri kaugusele. Ma mäletan mõlemast korrast seda kirjeldamatut puhast rõõmu minekust, rõõmu uutest avastustest puudevilusse uppunud kaugel ees paistva teekäänaku taga. Ja võib-olla oli oma osa ka ühel erilisel raamatul, mille ma esimest korda lugesin läbi kolmandas klassis, kuid mille hea meelega võtan kätte ikka ja jälle... Sir Arthur Conan Doyle "Kadunud maailm". Mäletan eredalt esimesest lugemise korrast neid hämmastavaid ja kutsuvaid kujutluspilte, mis tekkisid meistri võrratutest kirjeldustest rännumeeste kulgemisest läbi Amazonase ürgmetsa...

Ma läheks hea meelega alati kui saab, peaasi, et oleks võimalik kogeda ja avastada. Kuigi, jalgratta, auto või kummipaadiga kulgeksin ehk meelsamini. See on teistmoodi. ...Sul on 18 päeva, läbida on vaja 6800 km, ööbid autos või ettejuhtuvas majutusasutuses tee ääres, keedad suppi priimusel või kui veab, siis kõrvetad lõkkel mõnd kohalikku pala. Sekka öö telgiga maisipõllus (aga viimases hädas sobib kenasti ka hotell :)), üks fino kohalike pässidega nurgataguses tavernas, pärastlõunane päike läbi kohaliku kirikuvitraaži, tähistaeva all lõkkes küpsetatud kartulid, soolvees keedetud mais, "Turisti eine" ja kohalik kanistrivein. Vahepeal ronid kahe jalaga iidsetel aegadel laotud kivihunnikute otsa või käid metsas, jõeorus, mäel... Läbi külade sõites, mõnes kohvikus või kõrtsus peatudes, tee äärest kohalikelt veini, juustu või puuvilja ostes, saab maast pildi, mida ei paku nii ehedalt ükski muu reisimisviis. Või kui ehk jalgsi- või rattamatk.


Miks? - on küsitud. Ostad korraliku reisipaketi ja oled mureta, ei mingit penol magamist, dušširuum numbritoas ja puha!... Jah muidugi, ega ma paketireisimist kellelegi pahaks pane - ausalt öeldes aastate turjale kogunedes olen mõned korrad isegi turismifirmade teenusedi kasutnud - nii on ka väga tore, kui on õige koht, aeg ning seltskond. Aga... Ükskord, kunagi ammu-ammu, ööbisime
Kreekas, Meteoras, lageda taeva all keset kitsesõnnikust karjamaad. Hommikul kell viis hakkasid ümberringi püstloodsete kaljude otsas uinuvate kloostrite kellad lööma. Taevas oli juba roosakaks tõmbunud, kuid veel siravaid tähti täis. Ei tuuleõhkugi, ümberringi tumedad siledad kaljud ja see mitmehäälne pimm-põmm... Või ühel teisel korral... Laagerdasime ehapunast ruskel Amalfi rannikul püstloodsete kaljude vahel mingi alajaama taga, mis osutus ainsaks pisutki siledamaks metsikuks lapikeseks kilomeetrite raadiuses, mida veel ei oldud täis ehitatud, jõime pudelist veini, grillisime vorstikesi ja vaatasime, kuidas Capri saare tagant tõusev kuu hõbetab aegamisi Napoli lahe peegelsiledust...

 

Sellepärast...

Olen siia kodulehele üles pannud tasapisi omi muljeid käimistest. Mõni asi on rohkem pildis, mõni nagu päevikuna, mõni tekstina, mitmeid vanu käimisi (eriti enne 2000-t) olen lisanud juhuslikult. Kuidas just tuju ja tahtmist on olnud... Miks ma seda teen - on ka küsitud? Ma ei teagi. Äkki siis see on mu hobi? Öeldakse, et reisi kõige ägedam osa on see, kui saab sellest hiljem kellelegi jutustada. Ega minagi selles suhtes teistest erine. Ja loomulikult olen ma alati väga rõõmus, kui kuulen, et keegi neid lugusid on lugenud, saanud neist mõne vihje, idee või jätnud tegemata mõne äparduse, millesse ma kusagil sattunud olen...

 

Ja ma olen alati tänulik, kui keegi kusagilt tekstist mõne vea avastab ja sellest teada annab - näiteks siit lingilt.

 

Niisiis... "Teelolija terviseks!", nagu kirjutas kunagi Jack London.

 

Sulev Nurme

Tartus, 17.02.2020


 

Tagasi | Kollaaž reisipiltidest 1998...2022 | Reisikirjad Paadimatkad

 

| Menüü |


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved