Tripi kaart | Roomast... | Itaalia 2001 | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Rooma reisikiri 9...12 november 2018

 

From Rome...

| Üles |

 

Rooma... Ajatu ja ajalik, vana ja uus, lummav ja eemaletõukav, vaimustav ja õõvastav, pulbitsev ja kihav... Ok, võib-olla siiski enam mitte nii muretu ja "roomalik" nagu 1960-te "La Dolce Vitas" või nagu veel mu oma mälestustes 2000-te algusest. Kuid siiski on kusagil alles see mõnus elus õhtune melu ja muretu (vähemalt näiliselt) ekstravertsus. Eriti tunneb seda mõnes "tundmatus" restoranis õhtul peale kella seitset, kui viitsida minna mõne metroopeatuse jagu eemale vanalinnast ja selle paarist "kohustuslikust" Itaalia turismitööstuse lipulaevast. Menüüs on, nagu Itaalia menüüs ikka, esialgu pitsa ja pasta. Aga kui selle itaaliakeelne versioon lõpuni veerida, leiab lihapalle, risottot, carpacciot, mereande - mida kõike veel ja loomulikult lõpetuseks kohustusliku sõrmkübaratäie tapjakohvi või limoncellot... Ja seda mõne Tartu bistroo hinnaga. Aga kui ristorante tundub siiski kallis või liiga tore ja kui ei häiri mõned kerjused, paar ülisõbralikku joodikut, kamp piirdeaial kõõluvaid teismelisi ninad moblades, täis pargitud kõnnitee, koerasitt ja muu kohustuslik sodi rentslis, võib minna eestlase jaoks juulikuiselt sumedas novembriõhtus mõnda põiktänava püstijala-pitsaletti ja võtta pool plaaditäit salaamipitsat, kõrvale pudel head külma Birra Morettit või mõnd alumise riiuli veini...

 

- 4.20, mister. Non ti preoccupare, sii felice!

- Kraatises! May I ask a glass of house wine?

Of course! "Kraatsies" is, by the way, in spanish, we say - grazie! And, mister, I recommend take bottle, will be much cheaper! Credimi...

- Yeah, right! I take then bottle. Grazie!

 

Jah, Rooma. Caput mundi... siin on kõiki ja kõike, alates keisrite suurust mäletavatest varemetest ning paavstide egoistlikest manifestatsioonidest lõpetades arvatavasti Duce tühikargamiste hulgast kõige märkimisväärsema sooritusega Kapitooliumi künka äärel -  Altare della Patria - lõpuni ehitamisega. Selle kõige sisse ja vahele jagub viimastest aastatuhandetest kõike, mida iganes inimene ette kujutada oskab. ...Et siis nagu kahe ja poole tuhande aastane kompott? Või pigem nagu  "Shrott nach 8 - Zuppa romana..."  Muidugi, loovides metroojaamast väljudes ümber Colosseumi voogavas meeletus rahvamurrus, jõuab kuumal sügishommikul Foorumi-loa lunastuse ootuses Via Aurelia nurgal kohale ka XXI sajandi reaalsus - soomusautod ja kuulipildujatega laigulised seiramas valvsal pilgul seda inimmerd. Neid on mujalgi, Piazza del Popolol, Via Corsol, metroos ja mõne suurema kaubanduskeskuse ees. Nad on palju murettekitavamad kui meeleheitliku tuututamise saatel ringikimavad munitsipaalpolitseiautod või sandarmid. "Laigulised" seisavad mornilt ja osavõtmatult, justkui kollaaži sattunud juhuslik ajaleheväljalõige. Samas on mupokate ja igat teist liiki politseiautode lakkamatu tii-daa, tii-daa, dii-taa ka nagu omamoodi XX sajandi "Traianuse sammas", midagi  filmidest kuuldud ja uitamistel nähtud eht-roomalikku-ehtitaalialikku, ilma milleta ei kujutaks seda tänavapilti ette. Vaadates üht sellist tumesinist lärmakalt ja kohutavalt asjalikult vilkurite unnates ringituiskavat pisi-fiatti meie kodu-metroopeatuse lähedal Viale Regina Margherital meenub tahtmatult itaallaste põhjanaabrite "Sandarm ja tulnukad" või poisikesena külakinos nähtud Itaalia-Prantsusmaa koostöös viiekümnendatel üles võetud komöödia - "Seadus on seadus" (La legge è legge). Loodetavasti ei sõitnud see konkreetne mupokas Margherital mõne seifilõhkuja pärast, vaid kiirustas nonna Mamma telefonikõne peale lihtsalt õhtusöögiks koju. Nii tahaks mõelda... Aga kasvõi need mitukümmend tuhat "kunstihuvilist" kes iga päev läbi Colosseumi tuiskavad, tahavad kõik kuidagi turvamist, vähemalt näilistki ja seepärast on need laigulised seal omal kohal. Iseasi on muidugi see, kui suur see reaalne kasu neist paarist soomukist Constantinuse triumfikaare taga tegelikult on.  Ja kadumas on nood kabiiniga kolmerattalised turule vuravad rollu-kastikad, artišokikoorma all lookas, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid linnapildis nii tavalised. Võib-olla on see ainult minu isiklik segadus, aga ka rollusid tundus vähem, kuid see-eest on kõik kõnniteed täis pargitud autosid, sh ka minu "harjumuspärase" Itaalia kohta harjumatult palju suuri linnamaastureid. Samas kaks Eestis kaduvat "inimõigust": õigus igal pool suitsetada ja igal pool parkida on Igaveses Linnas täiesti elujõus...

 

 Mingi ebamäärane idee minna Rooma oli mu peakest vaevanud 2014. a Itaalia ekspeditsioonist saati, aga konkreetseks mõtteks vormus see alles paar kuud tagasi, kui mõtlesin, mida küll võiks 18 aastaseks saavale võsukesele kinkida. Miks mitte kaks ühes - teha koos Põnniga midagi lahedat tema sünnipäeval ja vaadata ära Carcalla termid - viimased olid olnud mu hinge peal veel kauem, juba 2001. aastast saati :). Seepärast, ühel oktoobriõhtul, Rooma-teemalisest mõttesähvatusest viis minutit hiljem, olidki piletid ja hotell bronnitud ning edasi jäi üle vaid pöialt pidada, et ma saladust liiga vara välja ei lobiseks... Nojah, võib-olla pidanuks kinkima lapsele elluastumise puhuks auto? Võib-olla uue läpaka? Kasuka? Mingi kuuenda "asja"? Ma ei tea. Ja ma ei oska eriti asjadest väga suurt lugu pidada. Mäletan, et ise sain 18 aastaseks saades mitmeid "asju" ja raha - kui palju ja mida täpselt, või mis ma selle eest ostsin - lihtsalt ei mäleta, antagu mulle andeks! Aga ma loodan, et ehk Liisa mäletab ka mitmete aastate järel peale pikka päeva varemetel seda Il Piccolo Diavolo-s söödud pastat või seda mõnusat pärastlõunast peesitamist ja skitsimist soojas novembripäikeses Hispaania treppidel... Mina küll mäletan...

 

Niisiis, üheksanda päeva õhtul novembris AD 2018 olime järsku Roomas. Õhus hõljus diislivingu, basiiliku, kärssava oliiviõli, lavendli, kohvi, päikese kätte lokile jäänud prügikonteinerite, sidruni ning sigaretisuitsu bukett. Seisime tol õhtul Liisaga pisut nõutult lennujaama raudteejaamas, püüdes osta just seda rongipiletit, millega ei saa "Leonardo Expressile". Meie otsit' tavainimeste rong pidi olema mõni minut aeglasem, kuid see-eest poole odavam...

 

Tartus, novembris-detsembris 2018

 

Fotod: Sulev Nurme, Liisa Nurme

Via di San Gregorio AD 2018

| Üles |

 

Üles | Järgmine

 


 

Hotel Villa Torlonia. Kell 22.45. 09.11.2018
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Welcome to Rome

| Üles |

 

Oleme õnnelikult Roomas. Pikk päev sõitu, alustasime Tartust hommikul üheksa paiku, hotelli regasime end sisse seitsme ringis. Me oleme sõitnud autoga, lennukiga, bussiga, rongiga, metrooga ning käinud tiba jalagi. Tegelikult on see punktist A, punkti B kulgeminegi olnud päris mõnus. Üks nostalgiline hetk meenub Valka Virsu pensukast: ostsin pensu peale kohvi ja kohvikõrvast, kui ninna lõi mingi magus lõhn, mille ajel tulvas mällu mingi helge mälestus lapsepõlvest. Püüdsin terve tee Riiga välja mõelda, mis see oli, kuid ei saanud sabast kinni. Naljakal kombel olin seetõttu terve pärastlõuna õnnelik. Ka lõuna Riia lennujaama Lidos jäi meelde hästi meeldivana: vaikne rõõm ja ootus oma tillukese reisi üle koos hea ampsuga. Ehk ainsaks tõrvatilgaks täna jäi tobe ootamine Rooma lennujaamas. Väljusime lennukist viimaste seas, mis tähendas seda, et saime kohad ka viimases bussis, millega rahvast lennukist lennujaama saadeti. Rõõmustasime esialgu selle üle, et ruumi on laialt, kuid pikapeale rõõm kadus. Buss seisis ja seisis. Lennuki juurde saabus politsei, sekeldati ja sekeldati. Crew seletas, politsei seletas midagi, mingid mehed lärmasid ja vehkisid kätega. Umbes poole tunni pärast sõitis politsei minema ja bussi sisenes lennuki juures lärmanud seltskond. Loomulikult käis bussis trall edasi. Alkohoolseid jooke tarbinud härrad (ja ka daamid) rääkisid täiesti korralikku vürtsist ja valju voorimehe-keelt, mistõttu üsna varsti teadsid kõik vene keele oskajad bussis eelneva viivituse põhjust: härrad tarbisid omil sõnul lennukis rahulikult oma kaasa võetud jooke. Crew' nägemus oli pisut teistsugune, mistõttu tekkinud lennukis pisike kähmlus (mida me sabas istudes küll tähele ei pannud). Ja kutsuti siis härradele politsei vastu. Ühesõnaga - jama palju, villa ei midagi - tüübid trahvi ei saanud, said hoiatuse. Hoiatust, crew'd ja kogu AirBalticut kommenteeriti vaid kolme- ja viietäheliste sõnadega ja kirjeldati värvikalt samade sõnadega ka neid kohti, kuhu politsei, crew ja kogu lennufirma minema peaksid. Ebameeldiv ja mõttetu jant, mille tõttu pidi mitukümmend inimest oma aega raiskama...

 

Raudteejaamast saime linna kenasti, kuigi Termini jaama asemel sattusime endale üllatusena Tiburtina jaama. Takkajärgi tarkusest - nii pidigi olema, sest me ei kasutanud "Leonardo Expressi". Et me aga Tiburtinas maha kobisime, oli puhas juhus - küsisin ühelt härralt, et millal Termini tuleb. Ta ütles seepeale, et selle rongiga sinna saab vaid ringiga ja me mingu kohe maha - metrooga saab kiiremini. Hüppasime siis maha. Metroo oli sealsamas, kaks peatust ning - voila - olimegi Policlinicos - see on järgmised päevad meie kodupeatuse nimi. Mõnesaja meetri jalutamise järel regasime end juba hotelli.

 

Meie hotelli nimi on Villa Torlonia. Hotell on lihtsalt üks nurgapealne maja XIX sajandil ehitatud väljapeetud hoonekvartalist, "õige" Villa Torloniaga on tal vaid see suhe, et Torlonia park paistab peaukse juurest ära. Villa Torlonia ise peaks olema üks endisi Rooma linnavillasid, mis ehitati XIX sajandi alguses pankuritest Torlonia perekonna tellimusel. Villa ise on klassitsistlik ja millegi eriti põnevaga silma ei paista, ent selle ümber on suur ja varjuline park, mida võiks isegi külastada, kui aega peaks jääma. Miks see kompleks aga üldse pisut tähelepanu on saanud, põhjendub sellega, et villat üüris Mussolini. Taas tegelikult marginaalne...

 

Hästi meeldiv ja vastutulelik kutt on retseptsioonis. Sain talt just veiniklaasid ja ennist juhatust piirkonna söögikohtade, metroo jm kohta. Käisime õhtul jalutamas: siinsamas kõrval asub Piazza Galeno, mille lähedal on ka me metroopetus ja suur haiglakompleks, mis põhjendab metroopeatuse nime. Plats asub Viale Regina Margherita tänaval, mille ääres on rida kõrtse, poode ja mida kõike veel. Ta soovitas meile restorani I Butteri - kohalike koht ja pidi olema väga hea. Me leidsime kõrtsu üles, aga õhtusöögi kellajal - asutus oli lihtsalt puupüsti täis, järts tänaval. Turiste ja nendega kaasnevaid parasiite, kes igast nänni müütavad jne jalutuskäigul meie naabruskonnas eriti silma ei jäänud, see-eest igast kirjut läbilõiget kohalikust rahvast nägime küll. Õnneliku juhuse läbi ent avastasime sealtsamast kõrvalt supermercado ja ühe püstijala pitsakoha, kust sai kaaluga manti kaasa osta. Nii õhtustasime hoopis meie hotelli aiaterrassil tähtede valgel maiustades kartulipitsa, oliivide, singi, pesto, juustu ning Sitsiilia veiniga. Väga mõnus Eesti suvi valitseb väljas - praegugi on akna taga ca +18C! Jah mõnus!

 

Homseks lubab ka päikest. Meie plaan on Vatikan...

 

Pam Local, Via Alessandria, 175, 00198 Roma

| Üles |

 

Pizza... friikatega?

| Üles |

 

Villa Torlonia

| Üles |

 


 

Reportaaž Peetri kiriku katuselt... I osa: Musei Vaticani
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

 

Piazza Galeno

| Üles |

 

Lesime Peetri kiriku mõnusalt soojadel katusekividel Püha Matteuse hiigelskulptuuri taga. Väljas on sooja 20 ja pluss. Päike on siin toredasti parajaks keeratud - täpselt nagu vana hea Eesti suvi enne 2018 a. kuumalainet. Pealekauba naudib siin päikest vaid veel paar-kolm inimest: peale Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabelit oleksime nagu inimtühjale saarele sattunud. Ahjaa... ja siin on peaaegu vaikne - linnamüra praktiliselt ei kostu. Liisa skitsib veel, ma lõpetasin - kuidagi ei tekkinud head tunnet pliiatsi ja paberiga selle Bramante meistritöö jäädvustamisel. Eks vaatame, kauaks siia jääme. Võiks midagi hamba alla võtta, aga pisike kohvik siinsamas on suhteliselt tühjaks ostetud ja ma kardan, et siinne hinnaklass on isegi Tartu Raekoja Platsi tasemest üle. Ühesõnaga tšillime pisut.

 

Jalutasime hommikul peale improviseeritud einet metroopeatusse üsna varakult, et seada sammud võimalikult varakult Vatikani muuseumi ukse taha. Tee hotellist Policlinico metroopeatusse viib üle Piazza Galeno. Viimane ei ole midagi erilist - põhimõtteliselt liiklusskväär paari võimsa seedriga, ent hommikuses erksas päikesepaistes tundus see õhtusest räpakast ja pisut kehutavast kahtlasevõitu pimedast ristmikust kordi rõõmsam. Mul oli koos hotelli bronniga puuking.kommist mingisugune QR kood, kaasa pandud, mis pidi muuhulgas andma "skip-in-line" muuseumi järjekorras - see oli mustvalgelt lausa booking.com-i nn Rooma passiga külastatavate objektide listis. Marssisime siis silmapiirini looklevast muuseumisabast uhkelt mööda, saates igasugused piletitega hangeldajad ja tuuripakkujad mõttes pipramaale (mõne pealetükkivama ka kohe otse eesti keeles). Kui siis turvad koodi piiksutama asusid, tekkis neil mingi diskussioon omavahel, mille peale üks tüüpidest saatis meid tagasi ja viipas käega ebamääraselt kusagile tahapoole. Seal "tagapool" esiti kedagi ei olnud, kuid varsti ilmus välja üks kutt, kes osutus ka tuuripakkujaks. Minu puukingu koodi peale ta selgitas, et sellega ikka järtsus ette ei saa, aga tema ettevõte teeb muuseumiga koostööd ja pakub igati viisakat tuuri ja teeb ka koostööd puukinguga - me saavat neilt tuuri tellides 50% alet. Kõik see jutt tundus natuke kahtlane ja seda nägu, et turvad ja kutt teevad omavahel koostööd... Vaatasime aga seda metsikut järjekorda ning selles osas pidin tunnistama, et mitte mingit tahtmist sinna seisma jääda ei olnud. Seega peale lühikest kõhklust lõime käed. Kutt juhatas meid lähedal olevasse büroosse - Veniero Tours, mis nägi (minu üllatuseks) täiesti viisakas välja, toimis kaardimakse ja isegi kviitung anti. Show algas kohe maja ees, kus üks särtsaka olemisega päris kena naisterahvas (meenutab väga üht meie üleaedset Tartus), väga kindlasõnaliselt asus umbes kahekümnepealise internatsionaalse lambakarja etteotsa. Daam tutvustas end Chiarana ning luges ette reeglid, millest peamine oli, et keegi ei jalutaks minema raadiosüsteemiga, mis igale ühele peale pileti saamist kaela riputati. Daam tegi endale selgeks kiiresti, kust keegi on ja järgnevate tundide jooksul pöördus kõikide poole personaalselt - meie olime "Our Estonian Friends". Aga seal olid veel sõbrad Prantsusmaalt, Alaskalt, Kanadast, Itaaliast, Hollandist ja kust veel...  

 

Järts...

| Üles |

 

Chiara I

| Üles |

 

Giuseppe Momo: Bramante trepp (1932)

| Üles |

 

Pigna õuek'sel

| Üles |

 

Niisiis riputasime endale vastuvõtjad kaela ja alustasime. Esmalt võtsime u pooleks tunniks sisse kohad Giuseppe Momo keerdrepi otsa lähedal, kus Chiara tegi päris kena loengu Vatikanist, Vatikani muuseumist, eri tähelepanu sai muidugi Michelangelo. Kuna Sixtuse kabelis giidid rääkida ei tohi (ka inimesed peaks seal tegelikult oma suu pidama), siis sai loomulikult eraldi 5 minutit Michelangelo... Chiara tundus olevat hingega asja juures: igatahes igasugune huvivirvendus sai kenasti hästi tasutud ja juttu jätkus (kui mürgiselt mõelda, siis vähemalt pähe õpitud marsruudi piires). Tegelikult oli jalutuskäik päris tihe ja infot tulvas peale palju - kui sellest veerandki meelde jääks! 

 

* * *

 

Vatikan olevat oma nime saanud künkast, millel suur osa tänast Vatikani asub. Ehk siis Vatikani küngas. Etruski keeles tähendavat see aeda, ladina keeles ka ennustamist või midagi sellist. Vatikani linnriik või ka Püha Tool - oleneb kontekstist, kuidas paavstiriiki siis parajasti püüda defineerida, praegusel kujul sai alguse 1929. a, kui piltlikult öeldes paavst jõudis Mussoliniga kokkuleppele iseseisva riigikese aktsepteerimiseks. Muidugi ei olnud paavsti institutsioon Roomas uus nähtus - paavst on Rooma pseudonüümiks olnud alates 1348. a pidevalt (kuid põhimõtteliselt viimased 2000 aastat) ja resideerinud küll siin palees ja, küll seal palees, kuid enamasti peaasjalikult Lateraani palees ja Apostellikus Palees Peetri platsi kõrval. See viimane on ka praegu paavsti ametlik residents ja selle majakese aknast siis pühameeste päälik ka vahetevahel pühapäeviti rahva rõõmuks end Peetri platsile ilmutab. Ka homme pidi see õnnelik päev olema; Chiara igatahes andis elulisi näpunäiteid selle kohta, kuhu end platsil poetada, et Fränki - so praeguse paavst Franciscuse "hellitusnimi" rahva seas - paremini näha saaks. Me otsustasime, et ei hakka püha ürituse nimel end päikesetõusul Vatikani ajama...

 

Vatikani eellugu algab Agrippa Vanemaga mõnikümmend aastat enne Kristust, kes siinse Tiberi äärse soo laskis kuivendada, et saaks aedu ehitada. Tema poeg - aga see oli vana hea Caligula - rajas praeguse Peetri platsi asukohale kaarikute võidusõiduraja - midagi sarnast siis nagu tänini (vähemalt mastaabis) säilinud Circus Maximus Palatinuse mäe jalamil. Rada ehitas edasi Claudius ja see sai lõpuks valmis järgmise keisri, Nero, ajal  - sellest ka ringraja nimi:  Circus Gaii et Neronis. Ringraja otsa peal on täna Peetri kirik, ülejäänu moodustab Peetri plats. Ringraja keskel olnud eraldusriba (spina) kaunistanud kolonnaad on ammu kadunud, kuid säilinud on Caligula poolt Heliopolisest ära tassitud obelisk, mis 1586. a sätiti Bernini juhatuste järgi praeguse platsi keskele. Kirik ja kiriku tagune ala - siis teine pool riigi 44-st hektarist, asuvad suuresti endisel kristlaste nekropolil. Ent tulgem tagasi Nero juurde. Teadaolevalt ei olnud Nero kõige mõistlikum inimene. Peale 64. a suurt Rooma põlengut (mille süütamise eest peetakse mõnede arvates samuti süüdlaseks Nerot), ehitatud palee, Domus Aurea (ehk nn pöörlev tuba, mille pöörlemismehhanism avastati alles 2009. a), oli ka üks neid kohti, kus saadeti pidustuste saatel kõiksugu nutikatel viisidel teise ilma igasugust rahvast, sõjavange, orje ja ka hulk kristlasi. Urmas Kiil kirjutab:

 

"Kuldne palee oli tunnistajaks imperaator Nero paljudele orgiatele ja sadistlikele kuritegudele. Verejanulise iseloomu päris Nero ilmselt emalt, Julia Agrippina nooremalt, kes väidetavalt tappis oma kaks meest. Agrippina üks ohvreid oli imperaator Claudius (valitses 41–54) ja selle tapatööga sillutaski naine tee võimu juurde oma pojale Nerole. Nero ise tappis oma kasuvenna, kuid seejärel saatis teise ilma ka ema Agrippina, kuna viimane oli teda oma pidevate soovituste ja nõuannetega ära tüüdanud. Oma esimesel abikaasal Claudia Octavial (elas 39–62) lasi Nero pea maha raiuda. Naise maharaiutud pea kinkis imperaator oma armukesele ja teisele naisele Poppaea Sabinale (elas u 30–65). Kuid ka Poppaea ei elanud kuigi kaua – lapseootel naise peksis Nero isiklikult surnuks. Tüli põhjuseks olevat olnud Poppaea etteheide, kui purjus Nero ühel õhtul hobuste võiduajamistelt liiga hilja naasis."

  

Neroga samal ajal tegutses ka Peetrus, kodanikunimega Siimon. Siimon oli pärit praegusest Põhja-Iisraelist ehk siis Galileast. Ta oli kalur, nagu tema vend Andreaski. Viimane olnud Ristija Johannese jünger, mistõttu pole vast ime, et nii Andreas kui ka tema vend olid nende kaheteistkümne väljavalitu - apostli - hulgas, kelle Jeesus Kristus ise oma õpilasteks ja järglasteks välja valis. Siimoni kohta räägitakse, et ta olnud algselt tavaline mees oma kõhkluste ja kahtlustega, kelle usk vajas kinnitamist. Ma ei hakka siinkohal neid lugusid ümber jutustama, ent piltlikult võiks öelda, et ta kasvas enesest üle ja sai nii tugevaks, et Jeesus nägi temas kõige sobilikumat meest, meest kui kaljut (petra - kalju kreeka keeles), kellele maapealse elu juhtimine üle anda:

 

"„Jeesus vastas talle: (…) Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.“

 

Nii on kirjas Matteuse evangeeliumis... Ja sellest ka tema nimi. Vennad läksid maailma misjonitööle. Peetrus jõudis Rooma ja temast sai siinse koguduse tugi ja pea, vend Andreas jõudis välja Kiievisse ja Novgorodi. Tema misjonitöö seal siiski tol hetkel piirnes pigem teavitustööga: nimelt pani ta praeguses Kiievis Andreejevska künkale risti (selle asukohta täna tähistab seal 1740-te lõpul Rastrelli kavandatud Püha Andrease kirik);  seetõttu on Andreas Vene Õigeusu Kiriku patroon ja Venemaa kaitsepühak. Andreas rändas aga tagasi Vahemere kallastele ja leidis kahjuks Patrases 62. a oma otsa märtrina X- kujulisel ristil - sellest siis ka termin "Andrease rist". Vend Peetrus lõpetas kaks aastat hiljem samuti ristil, kuid Roomas, Nero käsul Nero ringraja lähedal. Tema löödi süüdistatuna nõidumises klassikalisele roomlaste ristile nagu Kristuski, kuid pea alaspidi. Räägitakse, et seda palunud ta ise, et mitte varju heita Kristuse ristisurmale. Ilmselt tegi ta sellega heameelt Nero kurjale südamele...  Aga ega hukkajalgi paremini ei läinud. Neli aastat hiljem tõusis Roomas mäss ja 30. aastane lõbus keiser võttis endalt targu ise elu. Nojah. Nero võitlusele kristlusega Peetruse märtrisurm kahtlemata kaasa ei aidanud. Peetruse haua ümbrusest kujunes kristlaste nekropol ja palverännu koht.

Aastal 326 ehitati Peetruse hauale esimene Rooma Peetri kirik.  Seega ei saaks Vatikan, kui praeguse kristliku ilma naba, ollagi mujal, kui Vatikani mäel, Nero tsirkuse kõrval. Või kui fantaseerida, siis võib olla võiks see olla ehk veel tema sünnilinnas või Kapharnaumim's, kus Peetrus oma tee leidis. Aga on nii nagu on.

 

Kes siis on paavst? Praeguste tõlgitsuste ja kokkulepete kontekstis oli Peetrus esimene paavst, Frank on seega siis Jumala asemike reas #paavsteestis.ee  andmetel 266. Peetruse järglane.  Mikael Laidre kirjutab:

 

"Paavst on absoluutne monarh, aga seda mitte tavamõistes. Katekismusest loeme, et paavstile kuulub kõrgeim, täielik, otsene ja üleüldine võim kogu kiriku üle. Aga ta ei valitse nagu ennast valgustatuks pidanud hullunud kuningad varauusajal või mõni Rooma megalomaaniat põdenud püromaanist keiser. Paavst ei lähtu oma tahtest, vaid tema tahe on täielikult allutatud objektiivsele tegelikkusele, filosoofilises mõttes Absoluudile või teoloogilises mõttes Jumalale. Kristuse asemiku ja jüngrina peab paavst järgima Kristust ennast, kes ütles: „ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Paavst on Jumala teenrite teener, servus servorum Dei. Ainult nii saab paavst olla see kalju, millele Kirik on rajatud."

#sirp.ee tu es petrus

 

Kas ma tahan või ei taha, või kas see mulle üldse korda läheb, olen ka mina üks sellest lambakarjast (hmm ... aga kogu inimkond on selle karja hulgas - kahjuks ka nood pommivöödes indiviidid, mõrtsukad, pedofiilid, valelikud poliitikud, põllumürgitajad ja metsavargad... ), kelle hea käekäigu peale paavst oma volituste alusel peab mõtlema. Ei, mitte mõtlema, vaid hea seisma, hea seisma, et nad taevariiki pääseks. Isegi kui see "hea käekäik" tähendab tegelikult midagi hoopis muud kui vanamammidelt väljapetetud metsaraie raha eest ostetud "Lamborhginit", viimast leivakoorukest laual, pääsemist parandamatust haigusest, isegi surmakarjet mõne järjekordse naftapuurijate ja relvakaupmeeste finantseeritud genotsiidiohvri suust... Küll see koorem võib olla raske! Nägin üht dokki, kus Pinocheti tütar, kohtudes paavstiga, palus, et paavst palvetaks tema eest; paavst - vist oli see Johannes Paulus II - vastas:

 

"Palvetage hoopis teie minu eest, sest mina olen üksi!"...

 

Pigna. Männikäbi endisel Cortile del Belvedere'l

| Üles |

 

25000 inimest päevas...

| Üles |

 

Apollo Bevedere

| Üles |

 

Laokooni mõrvamine

| Üles |

 

Diana

| Üles |

Väljakaevatud...

| Üles |

 

Maalitud ja vormitud...

| Üles |

 

Carcalla termidest üles võetud mosaiigid

| Üles |

 

Tulles tagasi nüüd Peetri katedraali katusele meenub Chiara loengust veel paar märkust... Vatikan riigi või linnriigina on oma tuhatkonna elanikuga  mõnes mõttes absurdne nähtus. Samas on see üks väheste üleilmsete kokkulepete manifest - Vatikani tunnustavat kõik maailma riigid. On selge, et katoliikliku maailma jaoks on Vatikan üks maailma alustaladest, ent ka muu maailm oleks Vatikanita teistsugune. Kui mõelda kasvõi paavst Gregorius XIII poolt 1582. a kasutusele võetud kalendrile, mida kasutab enamus maailma täna...

 

Aga aitab nüüd Vatikanist ja paavstidest...

 

Liikusime siis Chiara sabas läbi metsikust rahvamassist ummistunud Vatikani muuseumi lõputute galeriide. Skulptuurid, maalid, mosaiigid. Tonnide kaupa välja kaevatud antiiki ja renessansskunsti. Vatikani muuseumitele pani aluse paavst Julius II, hüüdnimega Il Terrible - nime sai ta on sõjakuse, printsipiaalsuse ja ägeda iseloomu tõttu. Julius on olnud võib-olla üks kõige edukamaid, tegusamaid ja sõjakamaid paavste. Sõdimised sõdimisteks, aga just tema ajal alustati praeguse Peetri kiriku ehitust. Ent Julius oli ka kunstnikele õnnistuseks, patroneerides näiteks Bramantet ja Raffaeli ning mitmeid teisi tublisid oma aja taidureid. Et Peetri kiriku ehitus neelas kõvasti materjali ja Vana-Rooma kivihunnikud olid käepärast, lammutati ja kaevati neid ohjeldamatult: Palatinuse mäe, Colosseumi, Carcalla termide ja Foorumi ilusamad kivid, sambad ja kujud, isegi põrandamosaiigid rändasid Vatikani. Peetri kirik ja paavsti galeriid edenesid, antiikne pärand tassiti kivi kivi haaval laiali.  Juliuse järeltulijad jätkasid kaunite kunstide kokku kuhjamist, mistõttu tänane muuseum on maailma suurim kunstikogu. Pinacoteca Vaticana, Kaartide galerii, Stanze di Rafaello, Museo Etrusco jne, jne... Lõputult skulptuure, meisterlikke laemaalinguid, ilusaid pilte. Tuhandetes...

 

Aga vahelduseks pisut nabaalustel teemadel... Kõikidel eksponeeritud antiiksetel meessoost skulptuuridel on meheau maha kaksatud. No ei olnud paavstiresidentsis sünnis selliseid asju näidata. Ja nii raiuti riistad ja pandi kastidesse lattu. Chiara väitel olevat kusagil keldris mitu suurt kasti täis igas mõõdus tille...

 

Ma ei süüviks pikemalt noisse tundidesse muuseumis - oli ilusaid ja vähem ilusaid hetki ja kindlasti jäi väga palju nägemata. Samas selles metsikus rahvamassis (25000 külastajat päevas!) ei jaksanuks ka palju pikemalt olla ning omapäi liikudes me ilmselt ei leidnuks paljusid neidki asju üles, mida praegu nägime. Chiara näpunäited ja kommentaarid seejuures olid väga abiks. Eks ülejäänud jää järgmisteks kordadeks. Või ma ei teagi... Tegelikult oli seda rahvast nii palju, et mingit rõõmu küünarnukiga teerajamisest kuulsate ja ilusate taieste nägemiseks ma ausalt öelda tunda ei suutnud. Chiara kommentaar minu sapisevõitu märkuse üle ülerahvastatuse kohta oli midagi sellist, et:

 

"Te ei kujuta ette, mis siin veel suvel oli... Ma ootan juba jaanuari. Aga kui teile inimesed ei meeldi ja te tahate kõike seda ikkagi näha, minge Napolisse. Sealses muuseumis on kõik olemas, muuhulgas kogu Pompeijst leitud kraam ja pole ühtegi inimest".

 

Noh, kõlab igatahes nagu plaan!

 

* * *

 

Vatikani muuseumid (www.vaticanstate.va lehelt):

 

The Sistine Chapel

Pinacoteca

Raphael’s Rooms

Egyptian Museum

Etruscan Museum

Pio-Christian Museum

Gregorian Profane Museum

Gallery of Tapestries

Pius-Clementine Museum

Missionary Ethnological Museum

The Immaculate Conception and Sobieski Rooms

Borgia Apartment

Gallery of the Candelabra

Chariot Room

Apartment of Pius V

Gallery of Maps

Chiaramonti Museum - Braccio Nuovo Gallery

Historical Museum - Carriage Pavilion

Vatican Courtyards

 

Itaalia kaartide galerii

| Üles |

 

Rooma ja Firenze

| Üles |

 


Reportaaž Peetri kiriku katuselt... II osa: Capella Sistina
Eelmine Järgmine  |  Üles

 

Chiara II: There is not sixteen chapels...

| Üles |

 

Vatikani ametlikul kodulehel (www.vaticanstate.va) on kirjas:


"The Sistine Chapel is named after his commissioner, Sixtus IV della Rovere (1471-1484), who decided to have a large room built where the “Cappella Magna” once stood. The “Cappella Magna” was a mediaeval fortified hall that the Papal Court used for assemblies. At that time, it was made up of about 200 members: a college of 20 cardinals, representatives of religious orders and important families, a choir, and a large number of laymen and servants. The Sistine construction was also to be a defensive structure, warding off both the Medici family, because of the continuous tension between the rulers of Florence and the Pope, and Muhammad II’s Turks, who at that time were threatening the western coast of Italy. Its construction started in 1475, during the Jubilee Year proclaimed by Sixtus IV, and ended in 1483, when on August 15th the Pope solemnly inaugurated the new Chapel dedicated to Our Lady of the Assumption. The project, designed by Baccio Pontelli, included the use of a third of the height of the existing mediaeval walls"

 

Niisiis, Sixtuse kabel... Vägev ja jabur. Vägev oma piltides. Kunstiajaloo käsiraamatute A ja B! Teadmine, et su pea kohal on Michelangeo meistritöö ja seintel paljude teiste, mitte vähem andekate, aga võib-olla vähem afiššeeritute pildid - see on vaimustav. Näha oma silmaga Jumala ja Adama käe puudutust! Laemaalingud, mille kohta Michelangelo isegi värsiread kirjutas. ...Aga kõigeks selleks ei anta lihtsalt aega! Chiaralt saame kogunemiseni küll pool tundi, mis võinuks olla pealiskaudseks vaatamiseks üsna piisav kuid... Kabel näeb välja seestpoolt nagu sprotikarp: lihtsalt metsik kogus inimesi. Turvamehed lükkavad massi vaikselt kuid järjepidevalt saalist läbi...

 

"Ärge seiske! "

"Ärge pildistage!"

"Ärge rääkige!"

 

Ometi klõpsuavad mobiiltelefonid, rahvas jutustab turvade sisistamisest hoolimata ning turvamehed ise kurjustavad pildistamise keelu vastu eksinud vanahärraga sama valjuhäälselt, nagu ka iga natukese aja tagant kõlaritest kaikuv vali sõnum - "ärge molutage, liikuge edasi!" Vägisi meenub mingi ammuununen'd komöödiafilm, kus öine vahtkond linnas patrullides röökis: "Tasa! Kuningas magab! Tasa! Kuningas magab..." Masendav ja tüütu! Omaette teema on pildistamisega. 1980-tel restaureeriti kabeli laemaalingud. Tegemist on siis ruumiga, mille laskis ehitada Sixtus IV, kuhu kardinalide kogu kogunes paavsti valimise hääletamiseks. Restaureerimise maksis kinni Jaapani televisioon. Asi tehti ära ilusasti, parimate oskuste ja tavade kohaselt. Aga. koos restaureerimisega läksid ka õigused maalingute reprodele. Meie giid kehitas küll õlgu ja ütles, et loomulikult on üks põhjusi ka selles, et välgutamine kahjustaks maalinguid, kuid... Aga ega seal mäsus väga pildistamissoovi ei tekkinudki - lihtsalt polnuks võimalik füüsiliselt normaalselt ülesvõtteid teha. Ent puhtalt sportlikust huvist tegin paar klõpsu. Ei tulnud midagi mõistlikku välja. Tervikpilti saab tasuta ja ilma kellegi kaamerakoti servata kubemes vaadata siit: #upload. wikimedia... CAPPELLA SISTINA Ceiling...

 

Kui siis hiljem oma giidist lahkusime pani ta Sixtuse kabeli osas südamele kaks asja. Esiteks, et raiuge endale pähe, et Michelangelo tegi ainult laemaalingud ja teiseks:

 

"Please remember - there is no sixteen chapels! There is one chapel - Sistine Chapel"...

 

 

Pietro Perugino. Issand annab Peetrusele Taeva võtmed

| Üles |

 

Michelangelo lagi

| Üles |


Reportaaž Peetri kiriku katuselt... III osa: Piazza San Pietro
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Peetruse haua baldahiin

| Üles |

 

Mulle meenus mu esimene Peetri kirikuskäik 2001. a, kui augustikuumuses üritasime lühkarites pühakotta sisse murda. Ei õnnestunud, vaid pidime ostma kamba peale paar paari ilget pruuni värvi butafooria-pükse. Kui saabus minu kord, siis Šveitsi kaardiväelaste silme all peatrepi kõrval pükse jalga tõmmates rebenesid need kaheks sääreks... Aga sisse ma sain.

 

Ma ei hakka siin selle kiriku lugu refereerima - see on maailma suurim ja oma aja maailma parimate meistrite käe all sündinud ja üldteada asi....Ent tegelikult on Rooma Peetri kirik hoomamatu. Praegu siin katusel Matteuse kuju taga skitsides tunnen end kuju kõrval mitte just sipelgana, aga nii paraja koera suurusena; alt platsilt tunduvad need figuurid katuseserval nagu aiapäkapikud. Ja muidugi see katusemaastik ise - siin olles ei saagi aru, kuhu oled sattunud: hiiglasliku kupli kõrval laiub nagu omapärane linnaväljak! Aga kipun ette ruttama... Niisiis lahkusime Chiarast pühalike tõotuste saatel Tripadvisorisse temast kenasti kirjutada - ega pole kahju ka, ta oli tark ja tubli. Peetri kiriku sissepääs on tasuta. Selle peale võiks arvata, et sinna sissepääsemiseks peab kargud laenama, kuid - võta näpust! Ok kirik ei olnud inimtühi, kuid meeldivalt väherahvastatud... Barokk, barokk, barokk... Barokk kuubis! Kui mult küsitaks, millise pühakoja valiksin palvetamiseks, siis ilmselt ma eelistaks noid karuseid ja rohmakaid pisi-kirikuid kusagil Püreneedes, Gruusia mägedes või mõnes Eesti külas - Peetri kirik Roomas oleks ilmselt listis kusagil kaugel allpool. Ent kui unistus suurest, võimsast, ilusast ja sädelevast on see meistriteos. See on kristliku pühakoja kontsentraat: liiga kange, et tarbida lahjendamata, liiga kuldne, liiga marmoriline, liiga... vägev! Hoomamatu! Mis arvaks Siimon Peetrus sellest... installatsioonist tema hauaplaadil?  Kuid nagu eksklusiivne kunstigalerii... Mmmm.., mis lajatab lõpuks Michelangelo "Kurbusega". Ma pole tegelikult irooniline, aga ma pole seekord ka nii pahviks löödud nagu ma mäletan end olevat peale esimest korda kirikust väljudes. Aga ma möönan, et see on pöörane ja oma pöörasuses lahe. Sigalahe! Ja mul on hea meel, et saan seda pöörasust siin katusel, koos oma tütrekesega võistu Bramante kuplit skitsides, tunda ja temaga (Liisaga siis) jagada. 

 

Kupli (te) all

| Üles |

 

Valgus I

| Üles |

 

Michelangelo. Pieta

| Üles |

 

Valgus II

| Üles |

 

Paatina

| Üles |

 

 

No any card accepted

| Üles |

 

Peetri kiriku katuselt...

| Üles |

 

Šveitsi kaardiväelane

| Üles |

 

Peetri platsil

| Üles |

 

Via della Conciliacione

| Üles |

 

 

 


 

Piazza Navona
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

Jazz

| Üles |

 

Kell näitas juba nelja peale lõunat, kui soomusautole nõjatuvate mustabaretsete härrade uuriva pilgu all Peetri platsilt minema saime. Et Liisa tšekklistis ei olnud Hadrianuse mausoleumi ja mina olin seal juba varem käinud, jätsime selle, ning otsustasime jalutada Piazza Navonale ja siis mõelda edasi...

 

Jäime pärastlõunasesse sooja päikesepaistesse St Angelo silla otsal tšillima, kui juurde astus kena neegripoiss, kes surus Liisale käe peale kohe elevantsidega kena lihtsa käevõru, lausudes seejuures mulle, et see on nagu kingitus või nii kaugest Nigeeriast, et see ei maksa midagi jne. Nojah... Hetk hiljem oli kutt tagasi ja teatas ootuspäraselt, et ta homme sõidab koju naise ja kolmekuuse lapse juurde Nigeeriasse, aga vot näed, paar eurtsi on nagu puudu. Tüüpiline! Kuna aga Liisal juba pael ümber käe oli, siis kraamisin püksitaskust välja oma peotäie münte - neid võis seal olla ca viie euro ringis. Mõtlesin, et otsin välja need paar eurist, mida teadsin olevat - kutt kahmas kõik endale ja viskas teise käevõru veel kingituseks ja kadus. Noh - kaotus polnud suur, kuid ma otsustasin, et rohkem kerjustele raha välja ei käi. Silla peal õnnestuski paarist niiviisi mööda hiilida. Aga Jupiteril olid omad plaanid... Peale silda sattusime ühe kuti otsa, kes palus allkirja narkosõltlaste varjupaiga toetuseks. Oma pühas lihtsameelsuses mõtlesin, et ok, hea asja huvides võin ju pookstavi teha, aga siis selgus, et võiks ju kaasneda koos allkirjaga ka mingi annetus. Ütlesin, et mul on vaid pangakaart. No problemo - neil on kaardimasin... Tegin siis oma annetuse. Eks ole öeldud, et loll saab ka kirikus peksa. Noh, ju ma siis olen lollivõitu, aga usun, et vähemalt too annetus läks asja ette ja kui ei läinud, siis vähemasti väärivad nood viimased kutid Oskarit teatritegemise oskuse eest!

 

Castello St Angelo

| Üles |

 

Ponte St Angelo

| Üles |

 

Rooma Pantheon! Juhtus nii, et me töllerdasime Piazza Navonast peatumata mööda. Täiesti teadlikult, sest õhtu oli alles noor ja Pantheon lähedal. Muidugi olnuks kiusatus maanduda kusagile kohvikusse ja lihtsalt veini kõrvale mööda jalutavat rahvast vaadata, ent kui on püha üritus lapsele linna näidata, siis jäägu vein selleks ajaks, kui laps magab! Niisiis võtsime suuna Pantheonile...

 

Piazza della Rotonda, mille üle Pantheon valitseb, kihas rahvast. Täpselt portikuse ette olid end sisse seadnud paar tõlda - ei kujuta ette kes nende teenuseid vajab. Purskkaev platsi keskel oli kaetud viimaseid päikesekiiri limpsivate turistide ja päevavarastega. Pantheoni kui kirikusse sissepääs on tasuta. Jäime Liisaga seisma peaukse ette tekkinud mõnekümneinimeselisse sappa;  turvad loendasid väljuvaid inimesi ning jõudnud ilmselt mingi kriitilise tulemuseni, lubasid sisse ka selle kamba, mille lõppu end sokutanud olime.

 

Rooma Pantheon on üks neid asju, mida peab nägema ja millest peab natuke enne teadma. Loomulikult on  tuntud fakt, et maja ehitati u aastatel 27-126 pKr kõikide jumalate pühakojana. Seda alustati praegusest pisut tagasihoidlikumas mahus Marcus Vipsanius Agrippa ajal ja peale sadakonda aastat ning kahte tulekahju lõpetati Hadrianuse ajal vastavalt kreeklasest arhitekti, Damaskuse Apollodoruse, projektile. Viimane olevat hukatud - põhjuseks tüli Pantheoni disaini üle kunni ja arhitekti vahel. 609. a alustati Pantheoni ümberehitamist kristlikuks kirikuks. Praegune interjööri versioon pärineb XVII sajandist, Alessandro Specchilt... Ümberehitustest hoolimata peetakse Pantheoni terviklikumalt säilinud näiteks Rooma arhitektuurist. Ent peamine Pantheoni juures on tema kuppel: roomaaegne ime, mida keskajal keegi järele teha ei suutnud. See inspireeris ja paelus paljusid arhitekte, kuni Brunelleschi lõpuks Firenze katedraali peale oma versiooni välja mõtles ja mida siis kopeeriti ning korrati Roomast Londonini välja. Sellega seoses meenuvad kunstiajaloo meistriklassid Maaülikoolis Juhan Maistega, aga see on hoopis üks teine lugu... Ent Pantheon täna... oli vist sama nagu varemgi: natuke salapärane, auväärne, hämar ja enesessetõmbunud... Liisa tundus pettununa - ta lootis seal kohata Zeusi&Co-d, kuid jäi kahjuks 1300 aastat hiljaks... Nüüd pidi ta rahule jääma vaid märtritega.

 

Ahjaa, muuseas, selle naljakate lõustadega purskkaevu Piazza della Rotonda keskele Pantheoni ees kavandas Giacomo Della Porta aastal 1575...

 

Pantehon

| Üles |

 

 Piazza della Rotonda

| Üles |

 

Hakkas hämarduma. Istusime korraks Pantheoni kõrvale tugimüürile, kui samast, ümber nurga, hakkasid kostuma tummised tšellohelid. Astusime paar sammu kõrvale ning leidsime end Piazza della Minervalt, pisikeselt nelinurkselt platsilt, mille keset täidab muhe elevants, obelisk seljas - Obelisco della Minerva. Jah, muidugi - kunagi ammu sai sealt platsiltki läbi joostud ja seda elevantsi pilti olen mitmeski loengus kasutanud... Bernini käe all aeti see platsile püsti 1667. a. Elevant on välja hüpanud nagu kanepisuitsetaja unenäost või mõnest Shiva templist. Tegelikult baseerub see ilmselgelt  ühel 1499. a üllitatud Hypnerotomachia Polyphili illustratsioonil, mis, kui mõelda raamatu stoorile, tegelikult väga oopiumisuitsetaja unenäost ei erinegi. Ilmselt ei ole siiski vants seal päris juhuslikult, sest platsi servas kõrguv kirik - Basilica di Santa Maria Sopra Minerva - ja sellega koos olev dominikaanlaste klooster  rajati antiikse rooma väepääliku, Pompeiuse, poolt ehitatud kolme rooma templi peale. Kiriku ja platsi nimesse on jäädvustanud end Minerva tempel, Rooma versioonis Isise ja Serapise templeid meenutabki obelisk elevandi seljas, mis siitsamast ehituskaevamistel leiti. Obeliske oli siin tegelikult kaks: Isise templi tarbeks toodi need II sajandi lõpul otse Egiptimaalt Saisist, kuid elevandi selga jõudis neist üks. See Isise ja Serapise teema siin on tegelikult laiem ja väga põnev, aga mul ei ole hetkel lusti ja teadmist selle kohta referaati tegema hakata.

 

Minu jaoks oli hoopis põnev Jumalaema Kirik Minerva Varemetel - nii vist võiks robustselt Uugametsa versioonis see nimi kõlada eesti keeles. Ma ei teadnud sellest midagi ja ka tagasihoidlik renessanssfassaad ei tõotanud midagi erilist - Roomas on selliseid kirikuid palju. Kiikasime sisse ja - üllatus-üllatus - leidsime end mõnusalt soojades ja kirgastes värvides ehedast gooti kirikust. Nagu hiljem selgus, on see Roomas ainuke gooti kirik, mille ehituseks ammutati inspiratsiooni Firenze Santa Maria Novellast. Ja täitsa gooti ning täitsa ehtne, AD 1280, roosaknad ja teravkaared... Kusagile kirikusse on maetud Fra Angelico... Gootikaga seoses on ehk põnev see, et kenad roidkaared toetuvad perfektsetele korintose orderis piilaritele, mis on tegelikult üsna tavatu. Ent kui mõelda pärandile, millele kirik ehitati, siis tekib pigem küsimus, et kus siis veel, kui mitte siin... Ja eks muidugi ole asja hiljem ka kordi pisut siit ja sealt näpuotsaga tuunitud. Üks kuulsaimatest tuuningutest on ilmelt 1515. a Michelangelo voolitud Cristo della Minerva - Ülestõusnud Jeesus, kes üsna Heraklese kombel hoiab oma risti... (kui nüüd teravmeelitseda, siis see rist, mida skulptuur hoiab, ilmselt ristilöömiseks ei olnud sobiv, või kui, siis mõnele härjapõlvlasele...). Istusime ja nautisime peaukse kohale jäävast roosaknast loojuva päikese joonistet' valguslaike. Igatahes Liisa arvas, et tema tunneb end seal palju rohkem kirikus kui Peetri katedraalis. Ei saa salata, et jagan tema arvamust minagi. Eks ilmselt ühe põhjenduse taga võib näha ka kirikus valitsenud vaikust ja viirukilõhna, mida ilmestas paari süvenenud palvetaja monotoonne pomin.

 

Minerva kiriku teema lõpetuseks olgu refereeritud lihtsalt veel üks ajaloofakt - Basilica di Santa Maria Sopra Minerva oli aastaid kohaks, kus istus koos Rooma inkvisitsioonikohus, sai siin Galileigi oma jao...

 

Tšellist ja Minerva platsi elevant

| Üles |

 

Basilica di Santa Maria Sopra Minerva

| Üles |

 

Liisa ja Minerva platsi elevant

| Üles |

 

Hankisime jäätised ning lonkisime Navona platsile. #rome.net/ piazza-navona, kirjutab:

 

"The public square is built on the site where the Stadium of Domitian (Circus Agonalis), founded in 86 AD, once stood. It could hold approximately 20,000 spectators, which came here to see different athletic competitions. The most beautiful parts of Piazza Navona are its three fountains, designed during the papacy of Gregory XIII. Fontana dei Quattro Fiumi erected in the centre of Piazza Navona. The Fontana dei Quattro Fiumi (Fountain of the Four Rivers) was designed by Bernini in 1651. The four statues represent the most important rivers of the continents where Christianity had spread; the Nile, Danube, the Ganges and Rio de la Plata. In the middle there is an obelisk measuring 52 ft (16 m), which had originally been part of the Circus of Maxentius, found in the Appian Way Regional Park. Fontana del Moro sculpted by Giacomo della Porta and later perfected by Bernini, who added the figure of the Moor, the fountain was initially called the “Seashell Fountain.” This fountain is located on the southern side of the square. The Fontana del Nettuno (Fountain of Neptune) was also created by Giacomo della Porta in 1574, but remained unfinished for approximately three-hundred years, until 1878, when it was decorated by Antonio Della Bitta and Gregorio Zappalà."

 

Niisiis taas vana bodišeipingu plats, taas Bernini ja della Porta ning muidugi vana hea lugu sellest, kuidas veel mõni sajand tagasi kord kuus plats ujutati üle ja see muutus mõneks tunniks Navona järveks, millel kohalikud siis türdikuid paadiga sõidutasid... Õhtuhämaruses muutub see aga turistimagnetiks ja tšillimiskohaks, mille juurde käivad šaržijoonistajad, seebimullitajad, tänavamuusikud, miimid, tränamüüjad, pilusilmsed pulverisaatoritega Colosseumi-joonistajad, taskuvargad, tolad, jäätisemüüjad ja kesteabveelmis tüübid, kes kõik üritavad troppi kogunenud rahvast omal moel lõbustada ja/või nende pealt kopika teenida. Ka sõbrad Nigeeriast olid juba usinasti ametis. Ent loojanguhämaruses oli seal päris mõnus piparmündi-gelatot limpsida ning selles issanda loomaaias osaleda. Vaadates noid šaržijoonistajaid ja šabloonidega joonistajaid ma ei saa aru, miks nad peavad kõik täpselt samasuguseid asju tegema? Limapallide ja igasuguste vilkuvate jurade müüjad ilmselt on ühe ja sama bande liikmed, aga nood nn tänavakunstnikud? Kas ka need? See mõte on häiriv...

 

Dominitiani obelisk ja Sant'Agnese kirik

| Üles |

 

Piazza Navona

| Üles |

 

...18.35. Jalutuskäik gelatoga

| Üles |

 


 

Piazza di Spagna
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Piazza di Spagna/Scalinata di Trinità dei Monti

| Üles |

 

Istume Hispaania treppide  päevasest päikesest soojaks köetud heledal marmoril. Targad aparaadid annavad teada, et väljas on endiselt +20C. Novembris! Mõnus! Jalutuskäigu ajal Navonalt siia on läinud päris pimedaks, õigemini nii pimedaks, kui suures linnas öösel üldse minna saab. Üritasime skitsida, aga pimeduses on see eee... meie taseme kohta üsna komplitseeritud. Tõsi, Liisa tegi tahvlisse mingi äpiga näpuga joonistades päris laheda pildi, minu oma on vast ehk hea vaid oma mälupildi salvestamiseks. Aga praegu teeb ta igatahes heroilisi pingutusi pliiatsiga midagi mõistlikku paberile saada... Iseenesest avaneb siit aga suurepärane vaade treppidest alla jäävale Hispaania platsile ja sellelt kiirena Tiberi suunas juhatavale Via dei Condottile. Kusagil kaugel, kergelt paremas poordis, paistab Peetri kiriku kuppel, pisut eespool terendab veel üks kirikukiiver - kaardi järgi võiks arvata, et see on Basilica dei Santi Ambrogio e Carlo al Corso. Ka meie taga on kirik - Trinità dei Monti, millel Hispaania treppide loos on oma kindel roll... Paremal katuseterrassil tundub olevat päris lahe kohvik, kus mängib U2...

 

"Sleep comes like a drug
In God's country
Sad eyes, crooked crosses
In God's country" 

#youtube... In God's Country

 

Mäletan Hispaania treppe eelmisest korrast +35C lõunases augustipäikse lõõsas. Kui erinev võib olla üks koht... Toona ei jätnud see kaadervärk mulle tänu permanentsele kuumarabanduse-eelsele tundele tegelikult mingit erilist muljet - ainus lootus oli leida kusagilt klaas külma õlut. Aga täna on väga tšill. Ehee. Leidsime tee pealt ühe Coopi - mis tähendab, et meil on oliive, Liisal mingi buust (peale selle, et see on alkovaba, ei tea ma täpsemalt, mis see noorema rahva slängis tähendab) ja mul on mõned Aperol-Spritzerid (mulliga vermuti moodi jook) ja hädaolukordadeks üks Sitsiilia pinot gris. Ühesõnaga täiesti austusväärne menüü piknikuks endise Hispaania saatkonna maadel. #romeonsegway.com kirjutab:

 

"It’s a great place to just sit down and enjoy the atmosphere and views of the Eternal City. The steps are a wide irregular gathering place consisted of 138 steps placed in a mix of curves, straight flights, vistas and terraces. They connect the lower Piazza di Spagna with the upper piazza Trinita dei Monti, with its beautiful twin tower church dominating the skyline. The Spanish steps were built in 1723-1725 by a design of the rather little known architect Francesco de Sanctis and were financed by French diplomat Étienne Gueffier’s bequeathed. It was built in order to link the the Trinità dei Monti church that was under the patronage of the king of France, with the Spanish square below. The long, triangular Spanish square is named after the Spanish Embassy to the Holy See. In the 17th century, the area around the embassy was even considered Spanish territory. The idea of connecting the church with the square below originates from the 17th century, when the French also planned a statue of King Louis XIV of France at the top of the staircase. This plan was never executed, due to the refusal of the Pope."

 

Treppide all mulistab Fontana della Barcaccia, ehk Vana Paadi Vurtskaev - jälle Bernini, kuid - seekord "selle Bernini" isa meistritöö. Eelpoolviidatud veebileht annab teada veel ühest äärmiselt olulisest ajaloolisest faktist. Nimelt püüdnud üks idikas 2007. a Corollaga (huvitav, kas tal oli bemm remondis või...) treppidest alla sõita. Asi ebaõnnestus ja noorhärra pandi sutikeseks vangi. Nojah...

 

Hüva, aga vist peame liikuma. Plaan on leida metroo (eriti suur probleem see ei ole, sest kiriku ees üleval on metroopeatus (Spagna)), sõita sellega Vittoriosse ja siis teha Il Butteris õhtusöök. Muuseas, see koht, kust U2-te lastakse kannab nime" My Cup of Tea" või midagi sellist. Kui käisin prügikasti otsimas, kohtasin kohviku sissepääsu ees üht rasvast rotti, kes kartmatult seal ringi vaatas. Üks nokastanud kunde imes väravaaugus sigaretti ja mõtiskles selle üle, kas rott elab siin või on kohviku köögist jalga lasknud...

 

Piazza Colonna. Marcus Aureliuse sammas

| Üles |

 

 

Piazza dia Spagna/Scalinata di Trinità dei Monti II

| Üles |

 

Zoomed In: Peetri kirik

| Üles |

 


 

Il Piccolo Diavolo
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Hmm... Spagna peatus oli suletud, mistõttu pidime vantsima jupp maad Piazza Barberinile, et metroosse pääseda. Vähemalt leidsime platsilt ühe meeldiva poe kaunite müüjate, hea veini ja tasuta pasteediga...

 

Ega polegi midagi öelda: I Butteri oli rahvast puupüsti täis, mispeale otsustasime juba plaadipitsa kasuks. Igaks juhuks uimasime veel pisut naabruskonnas ringi ning ei läinud nädalatki, kui leidsime sellise põneva koha nagu Väike Kuradike. Sisse astudes oli mulje ... hmm nagu suht suvalises bistroos. Ja rahvast tundus ka kuidagi vähe, ent elustulega pitsaahi ja grill andis lootust. Kell hakkas saama 8 õhtul... Saime tellimused ära esitada, kui inimesi hakkas tekkima. Umbes veerand tunni pärast oli asutus puupüsti täis, enamus kohalikud. Meesterahvast kelner, kes meidki teenindas, lendas nagu Perseus ringi, aga naeratus ja mõni naljakas säuts klientidele või kolleegidele ei kadunud ka kõige kiirematel hetkedel härra tegevuspagasist... Ja see melu, mis ümberringi käis! Loobusime mingil hetkel Liisaga vestlemast, sest me lihtsalt ei jõudnud sellest lärmist üle karjuda. Aga see käib ilmselt asja juurde ja tuleb puhtast  rõõmust, sest ümberringi ei olnud näha igatahes ühtegi torssis nägu. Ka toit oli hea ja vein korralik, hinnad odavamad kui Tartus...

 

Väga lahe koht!

 

Pizza

| Üles |

 

Picolo Diavolo

| Üles |

 


 

Collis Palatium
Eelmine Järgmine  |  Üles

 

 

Piazza del Colosseo

| Üles |

 

Kui Liisa isaga Colosseo jaamas metroo pealt maha tuli, olid turistid juba Colosseumi ära ummistanud! Üüratu rahvamass ja üüratu, üüratu saba sisse pääsemiseks. Isegi skip-line järts ei olnud mitte lühike. Midagi ei ole teha: Colosseum on Vana-Rooma sümbol ja üks seitsmest uuest maailmaimest, kuid samuti on see ka üks Itaalia turismitööstuse top-kümne magnetitest, mis tähendab seda, et harjukeskmine turist viiakse seda ka igal juhul vaatama. Teisalt, turistid ja kõik, mis sellega kaasas käib on üks osa praegusest reaalsusest ja sellega tuleb leppida.  Jah, ma tean küll, et saab online ette bronnida ja kõik need jutud, ent kuna ma sellist tunglemist eelmiselt Colosseumi külastuselt nagu ei mäletanud, siis pidasin seda bronnimise asja nagu ülepakutuks. Aga - reisimise üks võlusid ju ongi see, et erinevalt igapäevasest standardiseeritud elust saab reisil jätta asju juhuse hooleks... No ja kes keelas meil kell 6 startida, et avamiseks esimeste seas kohal olla. Tegelikult me eriti ei põdenudki; rahvas möllas ümber Colosseumi, Palatinuse mäel trügimist näha ei olnud, sestap keerasime otsa Via Sacrale, et minna Vana-Rooma kuningate ja keisrite mäele - kui Jupiter tahab, vaatame pärastlõunal ka Colosseumi sisse.

 

Tituse Triumfikaare all, kuhu Via Sacra otsast sissepääsu Palatinuse mäele näitas, me seda siiski ei leidnud. Õigemini Tituse kaare alt lasti sisse vaid gruppe. Individualistid juhatati tagasi Via Sacrast alla ja paremale. Niisiis lunastasime pileti Constantinuse triumfikaare lähedalt kassast, kus ei olnud järjekorda. Pilet kehtis ka Colosseumi sissepääsu kohta, kuid kassast öeldi, et sinna minekul tuleb järtsus ikka seista. Hetk hiljem panime oma jalatallad vastu iidse Pallatiniumi pinda...

 

 Ma ei hakka proovimagi paari sõnaga kokku võtta Colosseumi, Palatinuse mäe või Foorumi lugu ega olemust - seda on tehtud kordi ja raamatukogu ning nett on inffi täis. Google pani muuseas varemed 3D-sse juba 2009. a - Google Earthiga saab täiesti ringi lennata. Projektiga Rome Reborn (#romereborn.org/) on aga vana Rooma aetud 3D-sse umbes sellisel kujul nagu see erinevatel perioodidel oma õitseajal võis olla. Ostsin 2013. a versiooni ja niipalju, kui seni demost näinud olen, on see päris lahe asi... Tulles tagasi digimaailmast säästan end ja teisi Palatinuse-Foorumi teemalisest referaadist mainin vaid, et Palatinuse küngas on tähtsaim seitsmest Rooma künkast. Huvitav on ehk see, et arvatavasti asus sellel künkal varasem kreeka asundus, mis kandis nime Arkaadia linna Pallantiumi järgi samuti Pallantium. Teine küngas Palatinuse vastas on Kapitooliumi küngas, millel olnud asula ehitanud Herakles - seega taas on mängus kreeklased. Seevastu Palatinuse künkast kagusse jääval naaberkünkal, Caeliuse mäel, pesitsenud etruskid. Palatinuse mäe nimetusega seostatakse etruski sõna falad - "taevas"; teisalt seostatakse seda ka kuningate paleedega. Palatinus...palazzo... palace... palee... No polegi oluline, oluline on teadmine, et Palatinuse künkale rajasid Romulus ja Remus Marcus Terentius Varro järgi 21. aprillil 753 eKr Rooma linna.Järgnevate aastasadade jooksul kujundasid seda küngast kuningad, senaatorid ja keisrid... Nemad ehitasid täis ka küngaste vahele orgudesse jäävad kuivendatud sood ja Marsi tasandiku teispool Kapitooliumi küngast... Ma tsiteeriks hea meelega siinkohal Juhan Kahki 1965. a reisikirja, "Alpide taga on moonpunane Itaalia", 6. peatükki -  "Päev Vanas Roomas". Ma avastasin selle raamatu tegelikult peale reisi. Esialgu heitsin aastaarvu vaadates selle kohe kõrvale, kuid juhuslikult üht kohta sirvides tundus asi põnev ja nii see läks, et lugesin asja kaanest kaaneni läbi. Kui jätta kõrvale mõned tollasele ajale kohustuslikud punasevõitu toonid avapeatükis, on tegelikult kogu jutt täiesti nauditav. Vana-Rooma kohta maalib auväärt härra sellise toreda pildi...  

 

"Hiigellinna ööd on rahutud. Julius Caesari poolt väljaantud dekreetide järgi on päeval linnatänavail vankritega sõitmine keelatud. Kõik vajalik veetakse kohale öösiti ja nii ei lakka hetkekski suuremail tänavail rataste kriuksumine, kostavad vahetpidamata hobuste vihane korskamine ning voorimeeste summutatud hõiked. Päikesetõusu eel hetkeks suigatanud roomlase ajab varsti üles koos päeva algusega tänavatele valguva rahvahulga reibas kära. Läbi lahtiste akende murravad sisse otse lageda taeva all töötavate vaskseppade haamrite lõbus kopsimine, koolidesse ruttavate laste hõiked, kerjuste vinguvad hüüded.

 
Parast ärkamist ei kulunud rooma mehel rõivastumiseks eriti palju aega, sest magati riietes. Oli vaja ainult sandaalid jalga panna ja siis tuli sisse teener, kandes ühes käes hommikueineks ettenähtud kruusitäit vett ja teises käes toogat. Riietumine sellesse peaaegu nelinurksesse villase riide tükki oli küllalt keeruline toiming ja kõrvalise abita ei tulnud sellega keegi toime. Trügiva rahvahulga seas liikudes pidi kogu aeg toogale tähelepanu pöörama. Tooga kaalus küllaltki palju ja tolmusel või porisel tänaval oli seda raske puhas hoida. Kuid lumivalge toogata ei julgenud ükski endast lugupidav rooma kodanik inimeste ette ilmuda. Rooma daami hommikune tualett võttis hoopis rohkem aega. Lõviosa sellest kulus tööle pea kallal. Oma perenaise ümber askeldas korraga mitu orjatari. Ta laup ja käed maaliti kriidiga valgeks, põsed ja huuled punaseks, silmalaud ja ripsmed mustaks. Parast seda riputati pereemand täis kalliskive - ta juukseid kaunistas /.../ tiara, kõrvanibudest rippusid alla kõrvarõngad, lumivalget kaela ja käsi kaunistasid kaelakeed, käevõrud ja rohkearvulised sõrmused. Kui mehed kandsid ainult linaseid või villaseid riideid, siis kasutati rooma naiste toogade, palistatud ülekuubede ja pikkade mitmevärviliste sallide valmistamiseks ka siidi ning puuvillriiet, mida veeti sisse Indiast. Tunde kestev riietumistseremoonia oleks võinud küllalt tõsiselt ohustada majapidamistöid, kui rikka patriitsi abikaasal nendega tegelda oleks tulnud. Kuid selle üle polnud vaja muret tunda, sest kõik majapidamistööd lasusid orjade õlgadel ja nende järele vaatas majaperemees ise. Sel ajal kui erutatud naisorjad alles ta naisele tualetti tegid, käis majaperemees juba mööda maja ringi ja jälgis, kas orjad küllalt hoolikalt marmorpõrandaid ja pronksist lauanõusid puhastavad, korralikult mosaiikpiltidelt ja kujudelt tolmu pühivad ning rohkearvulisi lilli kastavad. Pärast seda tuleb majaperemehel suures vastuvõtutoas mitu tundi vastu võtta oma «kliente». Need on väga mitmesugused inimesed - väikekaupmehed ja käsitöölised, lihtsad ametnikud ja poeedid. Ühele tuleb nõu ja teisele laenu anda, ühele meelde tuletada tema võlga ja teise kaudu katsuda keerulise intriigi jälile saada.

 
Lõpuks on ka viimane klient rahuldatud ja auväärne patriits võib majast lahkuda. Enne lahkumist heidab ta veel viimase heakskiitva pilgu oma habemele, mis seisab hoolikalt kruusi panduna eestoas laual. Vastavalt üldisele kombele oli ka tema kahekümneaastaselt oma habeme maha lasknud lõigata, et seda hoolikalt alles hoida ja vastuvõttude puhul kulalistele näidata. Rutates kaupluste poole, kadestab patriits hetkeks naisi, kes imperaatorite võimuletulekust peale on hakanud õige muretut elu nautima. Laste saamine ja nendega tegelemine pole ammu enam moes, Viitsitakse veel ainult pidustustel käia, tikkimise või lüüramänguga tegelda. Sammudes kahe teenri kannul, kes talle paksus rahvasummas teed rajavad, peab aga tema praegu pead murdma selle üle, millist liha ja Ostiast saabunud värsket kala täna osta. Ja peale selle tuleb osata välja valida kõige värskem ja kvaliteetsem sellest puu- ja juurviljade tohutust hulgast, mis lähedalt ja kaugelt Rooma turgudele kokku voolanud oli. Imperaatorite Rooma oli tõeline suurlinn. Keiser Constantinuse ajal tõusis tema elanike arv ajuti 2,5 miljoni inimeseni. (Praegu elab Roomas 2,2 miljonit inimest (see oli siis 1965. aastal – minu märkus)). Üksteist linna tulevat akvedukti paiskasid igas sekundis kaevudesse ja basseinidesse 8000 liitrit vett /.../. Saatnud oma teenrid oste taislaotud korvidega koju, jätkab patriits oma teed suurte viljaladude poole, et jälgida, kui suurt kasu viljaga kauplemine talle täna toob. Täna on tööpäev ja seetõttu käib töö kõigis töökodades, kauplustes ja ärides, üldse on aga tööpäevi Roomas õige napilt alles jäänud. Rooma kalendris oli sel ajal juba 180 ametlikku puhkepäeva, mis olid seotud mitmesuguste usuliste või riiklike tahtpäevadega. Neile lisandusid rohkearvulised ebaametlikud, kuid siiski õige üldiselt tähistatavad pidupäevad. Töö seisis aga ka kõigil neil päevadel, mil võimud korraldasid uhkeid paraade või gladiaatorite võitlusi ja muid vaatemänge. Lõpptulemusena tuli iga tööpäeva kohta keskmiselt kaks puhkepäeva. Rooma lõbutses. Udusest Inglismaast kuni troopilise Aafrikani ja rohelusse uppuvast Galliast kuni kõrbelise Väike-Aasiani rügasid aga orjad ja allaheidetud rahvad tood teha, et ühe suure linna tänavail hulkuvad jõugud võiksid oma valitsejailt «Ieiba ja tsirkust» nõuda. Suurimad vaatemängud leidsid aset Palatiini küngaste jalamil Circus Massimuses. Kuuesaja meetri pikkune tsirkus mahutas 200000 vaatajat, kes hinge kinni pidades või vaimustusest röökides jälgisid kaarikute võiduajamisi. Gladiaatorite võitlusi peeti aga keiser Flaviuse poolt ehitatud suures amfiteatris, mis mahutas 40000 vaatlejat (ok – praegu arvatakse vaatajate arvuks ca 65000 - taas minu märkus), kes istusid seal kindla korra järgi. All areeniga ühel tasemel istusid marmorpinkidel auväärsed kodanikud. Järgnesid lihtkodanikud, kes istusid kolmel kivipingireal. Neist kõrgemal istusid naised ja kõige kõrgemal asuval terrassil võisid oma kohad sisse võtta igasugused vaesed päevavargad. All areenil aga võitlesid gladiaatorid oma mõõkade, kilpide, kolmikharkide ja võrkudega, Nad võitlesid tiigrite, lõvide ja teiste kiskjate vastu või omavahel. Viimasel õhtul enne võitlust korraldati neile pidulik lahkumiseine, millest vastava tasu eest võisid osa võtta ka pealtvaatajad.

 
Nagu kõik auväärsed roomlased, lõpetab ka meie patriits oma päeva avalikus saunas. kõige uhkemad neist olid keiser Traianuse saunad Aventiniuse küngastel. Pealisrõivad seljast võtnud, läks külastaja kõigepealt mängusaali palli mängima. Ajanud end sellega higile, laks ta sudatoriumi, kus kuum kuiv õhk higi eriti hoogsalt voolama pani. Edasi oli kavas caldarium, kus ta oma keha kuuma veega piserdas ning saunateenril harjaga hõõruda laskis. Peale selle veetis ta veidi aega puhates tepidariumis ja kargas siis frigidariumis külma veega täidetud tiiki. Enne riietumist lasti end saunateenritel veel hoolikalt kuivatada ning lõhnastada. Tundes end parast sauna suurepäraselt, veetis roomlane mõned mõnusad tunnid sauna puhkeruumides juttu vestes või raamatukogus lugedes. Siis oli aga viimane aeg koju tagasi pöörduda, sest ootas õhtusöök, mis oli õieti ainuke tõeline söömaaeg kogu päeva jooksul. Söögisaalis lamasid mõned külalised juba kolmekohalistel söögilavatsitel, mis ümbritsesid lauda, kuhu oli asetatud mitmes suuruses nuge, lusikaid ja hambaorke ning näpuloputuseks ettenähtud lõhnava vee kausse. Kõigepealt kandsid orjad lauale oliive, austreid ja linnumune. Järgnes hakitud sealiha viigimarjadega või maks. Kolmandana serveeriti seapraadi või mõnda metslooma ubade või kapsaga. Magustoidu serveerimiseks toodi kohale uus laud. Parast kookide või puuviljadest valmistatud magustoidu söömist käisid kõik vähegi kasvatatud külalised oksendamas. See oli esiteks tervislik ja teiseks näidati sellega peremehele, et toit oli hästi maitsnud. Soogi juures joodi rikkalikult meega segatud pakse ja venivaid Vatikani, Marseille' või Salerno veine. Suurtest amforatest kallati vein kannu, kus sellele juurde lisati vähemalt kaks kolmandikku vett, mis oli enne soojendatud või vastupidi, lumega jahutatud..."
 

Tegelikult tahaks lihtsalt jagada üht rõõmsat üllatust, mis sel jalutuskäigul vanade kivihunnikute vahel silma jäi. Ma tean, mis on korintose order ja mulle on õpetatud et selle kapiteeli taimemotiiv pärineb akantuselt, mis Callimachust inspireeris, kuid ma ei ole seda taime kunagi ise osanud tähele panna; tegelikult ma ei ole kindel, kas ma seda üldse olen varem teadlikult näinud. Vitruvius kirjutab:

 

"9. It is related that the original discovery of this form of capital was as follows. A free-born maiden of Corinth, just of marriageable age, was attacked by an illness and passed away. After her burial, her nurse, collecting a few little things which used to give the girl pleasure while she was alive, put them in a basket, carried it to the tomb, and laid it on top thereof, covering it with a roof-tile so that the things might last longer in the open air. This basket happened to be placed just above the root of an acanthus. The acanthus root, pressed down meanwhile though it was by the weight, when springtime came round put forth leaves and stalks in the middle, and the stalks, growing up along the sides of the basket, and pressed out by the corners of the tile through the compulsion of its weight, were forced to bend into volutes at the outer edges.

10. Just then Callimachus, whom the Athenians called for the refinement and delicacy of his artistic work, passed by this tomb and observed the basket with the tender young leaves growing round it. Delighted with the novel style and form, he built some columns after that pattern for the Corinthians, determined their symmetrical proportions, and established from that time forth the rules to be followed in finished works of the Corinthian order."

 

Vitruvius. X raamatut arhitektuurist, IV raamat, I ptk

Jalutuskäigul ümber Palatinuse mäe sattusime seakapsast meenutavale puhmale, mis pidi selgitava sildi järgi olema see akantus, täpsemalt Acanthus mollis või Acanthus spinosus. Ma ei tea, mida mina omas peas selle taime kohta ette kujutasin, kuid mitte päris sellist taime. Aga see ta oli.  Akantust seostatakse Apolloga ja see sümboliseeris pikka iga, taassündi ning surematust. Kui uskuda Wilhelmina Jashemskit ja Frederick Meyerit (Natural History of Pompeij; 85-86), siis Vergiliuse järgi kandnud maailma ilusaim naine - Menelaose abikaasa ja Parise armuke, Helena - akantuse tikanditega loori... Kui mõelda enamlevinud versioonile Helena käekäigust peale Trooja sõda -  Menelaos andestas talle tema pisikese seikluse Troojas ja nad elasid õnnelikult ja kaua koos, siis võib-olla Helena loori akantustel tõesti pikaealisusele viitav tähendus :). "Kes teab kallis Watson", ütles Holmes, "Kes teab..."

 

See siis ongi akantus...

| Üles |

 

Colosseumi mahapudenenud külg

| Üles |

 

Constantinuse triumfikaar

| Üles |

 

Via Sacra ja Tituse triumfikaar

| Üles |

 

Piiniad kujuteldava Septizoidumi taustal

| Üles |

 

Arcate Severiane

| Üles |

 

Forum Romanum

| Üles |

 

Basilica di Massenzio

| Üles |

 

Tituse triumfikaar

| Üles |

 

Colosseum

| Üles |

 

Kell näitas juba mõni tund peale keskpäeva, kui üsna väsinult ja tüdinult lõpuks Farnese aedade Colosseumi poolse majakese taga leidsime asustamata ja vaikse, kuid mõnusalt päikselise piknikukoha. Mitte ühte inimest, kuigi vaade Colosseumile, Tituse kaarele ja poolele Foorumile oli päris tore. Venitasime hirmrasked päikesesoojad rauast piknikutoolid rinnatise juurde, avasime šokolaadi ja võtsime mõnusa pooltunni skitsimiseks. Garnese aiad on justkui äraeksinud ja ajalooliselt "tähtsusetu" barokk-kübeke kogu selle antiikse, paksult tähendusliku ja ülitähtsa Vana-Rooma kivi ja betooni vahel. Ometi veel vähem kui paarsada aastat tagasi võtsid suure osa enda alla Palatinuse künka Foorumi poolsest küljest terrassilised aiad. Aiad ehitas 1550. aastal kardinal Alessandro Farnese, ehksiis paavstinimega Leo III. Ta laskis täita varemed praegusest Tituse kaarest ülespoole pinnasega, nõlv kujundati astmeliselt ning nõlva terrassidele ja Palatinuse mäe põhjaserva kujundatigi aiad. Aiad olid nagu aiad ikka, kuid mõjukate meestena võis Alessandro ja tema järeltulijad palgata palee- ja aiaehitust kavandama näiteks Vignolat, Pirro Ligoriot, Giacomo del Ducat, Panviniot jt. Aedu meenutab täna vaid grott ja paviljon selle kohal koos rekonstrueeritud tillukese aiaosaga mäetipus - enamus sellest on Vana-Rooma kihistuse väljakaevamisega kadunud. Lihtsalt põneva faktina võib mainida et Farnese aeda on peetud esimeseks era-botaanikaaiaks Euroopas. Jupike sellest rekonstrueeriti 2013. a. Nüüd võib teel Krüptoportikusse läbi hüpata ka groti kohal kõrguvastest kahest aiapaviljonist.  Tegelikult on päris mõnus kivihunnikutele vaheduseks jalutada varjuliste puude ja sümboolsetesse mustritesse pöetud hekistike vahel. Enamus auru rekkimisel on pandud grotile. Sinna saab ka sisse pugeda, kus huvilisele projetseeritakse  seintele eksklusiivne tulevärk, mis tutvustab põgusalt Farnese aedade teket, olemist ja kadumist.

 

Ja siis ühel hetkel tundsin väsimust ja tüdimust: on lahe ja tore, aga tänaseks aitab! Tutvus on uuendatud ja kui Jumal tahab, siis tulen veedan Platinuse mäel ja Foorumil veel ühe päeva... Niisiis heitsime Tarpeia kaljult, kus muuseas Rooma Vabariigi aegu pahalasi hukati, pilgu veel korraks foorumile ja pühkisime Rooma valitsejate mäe tolmu jalgadelt...

 

Farnese aedade grotis

| Üles |

 

Farnese aiad AD 1683

| Üles |

 

 

 


 

Terme di Caracalla
Eelmine Järgmine  |  Üles

 

 

Carcalla termid

| Üles |

 

Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama totrat äpardust Foorumilt väljumisel, mille pärast sain ekstra lisa oma päevasesse kohustuslikku 10000-sse sammu. Ükskõik kui palju umbkeelseid huvireisijaid ka objektil ei oleks, mõni kriitilise tähtsusega silt on jäänud dubleerimata inglise keelde. Ja muidugi mina oma pühas lihtsameelsuses suudan enamasti mingeid asju ikka üsna jaburalt tõlgendada. Eile, muuseas, jõlkusime peale Peetri kirikutornist alla tulemist Liisa targa telefoni järgi 18000 sammu; sinna sisse ei ole arvestatud neid 500 astet üles ja alla, mis torni saamiseks teha tuleb ja neid mõnda tuhandet veel lisaks Vatikani muuseumis. Seega arvestades eilseid "keskmisi tulemusi" tõotab ka täna tulla sportlik pärastlõuna.

 

Rahvamurd lõppes praktiliselt kohe, kui juba Peetrusega seoses juttu tehtud Circo Massimo eest Via San Gregoriolt Viale delle Therme Carcalle peale pöörasime. Nagu oleksime sattunud teise linna. Härra jätsiputkas peaaegu ei viitsinud oma mõnusalt äraolemise pesast püsti tulla, et janusele õlut ja maiale jäätist anda - tundub, et rahvas siin eriti tarbimas ei käi. Ka termide sissepääsu ees oli vaid paar inimest, kes osutusid piletimüüjateks. Lunastasime piletid. Et Liisal lööb homme ette 18, siis käib ta veel täna õpilaste alla ja tal on Roomas muuseumitesse sageli sissepääs tasuta. Juba Palatinuse kassas tekitas see piletimüüjates kerge errori, kuid siin kassas alustas härra juba protestikõnega: õpilasetele on pilet 4 eurot! Vaatas siis aga igaks juhuks kalendrisse ja lõpuks naeratas - andis pileti peatse sünnipäeva puhul üldse tasuta...

 

Carcalla termide ümbrus kümbles sulnis pärastlõunapäikeses. Mõnekümne meetri pärast jäi seljataha tänavamüra (ega Carcalla teel seda liiklust üle mõistuse palju nagunii ei ole ja kõrval on kohe ka park, kuid siiski...), võimust võttis linnulaul, rahu ja vaikus. Punakate sakiliste varemete vahel, mille kõrgus tänini on soliidne, jalutas peale meie ehk veel kümmekond inimest, kes vahetevahel siin-seal vilksatasid. Mingi tudengite seltskond skitsis paari valvsa õppejõu pilgu all, ent muidu oli siin sama rahvarohke nagu Toomemäel novembris peale kella 10 õhtul. Milline kontrast sellele hullusele, mis Colosseumi ümber valitses. Muuseas, me otsustasime, et jätamegi Colosseumisse minemata - mina olen seal käinud ja Liisa lihtsalt ei taha oma valitud tunde siin Roomas järjekorras seismisele raisata. Ma arvan, et see on mõistlik. Tegime saunavaremete vahel aeglase tiiru ja maandusime lõpuks ühte varjulisse nurka navitrollalike piiniate all, et pisut skitsida ning seda tšilli hetke nautida...

 

Ma ei kujuta tegelikult selle termikompleksi suurust hoolimata olevast varemetemahust päris hästi ette - see on üüratu.  Üüratu, see tähendab 25 hektarit! Öeldakse, et ainuüksi keskosa, mida hetkel markeerivad kaks kaarjat kõrgemat müüritisefragmenti, olnud suurem, kui praegune Peetri kirik (ilmselt siiski mitte kõrguses). Omal ajal peeti seda üheks Rooma seitsmest imest (teised olid: Pantheon, Rooma akveduktid, Via Appia,  Trajanuse turud, Circus Maximus ja Colosseum). Ja oli ka põhjust: hiilgeajal võis see mahutada vabalt ca 6000 saunalist! Lisaks saunadele asusid välismüüri ääres (seespool siis) müügi- ja söögikohad, alal oli kaks raamatukogu - ühest neist on säilinud tänini neliknurkne müürikast. Sauna ees oli lisaks ka avar iluaed jalutamiseks. Loomulikult leidus saunas ka pühamu - Mithraeum. Pühakohas kummardati Mithrat, Pärsia kultuurist Rooma riiki adopteeritud Päikese, valguse ja loomisega seotud jumalat. On öeldud, et Mithra-kultuses (kui nii on korrektne öelda) on nähtud paralleele nii varakristluse kui zoroastrismiga ja seda peeti mingil hetkel Roomas ka kristlusele arvestatavaks konkurendiks. Miks see pühamu just sauna juures on, ei õnnestunud hetkel kusagilt kättesaadavatest allikatest välja lugeda...  Aga tulles tagasi sauna juurde: kogu uhkus ja ilu on maha kaabitud ja Vatikani ehituseks laiali tassitud - oma suurima panuse andis selleks paavst Paul III, ehk siis seesama Farnese, kes Palatinuse mäe nõlvale aiad ehitas. Siit veeti ära isegi ilusamad põrandamosaiigid (aga neid on isegi tänini säilinud kümnete ruutmeetrite kaupa), sambad ja skulptuurid. Ala kaevati läbi ja ka kõik see, mis maa sees väärtuslikku oli, tassiti laiali. Üks sammas ilutseb näiteks praegu Firenzes... Või nagu näiteks nn Farnese pull ja Farnese Herakles, kes praegu ehivad Napoli muuseumi. Tollest samast Heraklesest on renessanssi ja barokiajal üle Euroopa ilmselt kümnetes kui mitte sadades eksemplarides igasuguses suuruses koopiaid tehtud; endale meenub kohe üks viiemeetrine Vaux le Vicomtes ja pisut väiksem Tuilleries' aias. Too Herakles oli lausa kataloogikaup. Hävingust ja hävitusest hoolimata olid Carcalla termid Foorumi järel inspiratsiooniallikaks paljudele tublidele ja tuntuile, sh Palladiole...

 

Nagu juba eelpool Juhan Kahki vana-roomlase päeva kirjeldusestki selgus, polnud saun Roomas mitte lihtsalt leil ja pesuruum. Sauna tulles jõuti sissepääsu juurest suure suplusbasseini juurde (kuid seal ei supeldud kohe), mindi sealt edasi apodüteeriumi - riietusruumi ja sealt palestrasse (riietusruume ja võimlaid oli kaks) end higiseks ajama. Võimlemissaalist mindi laoconicasse - aurusauna ja sealt edasi calidariumisse - soojade basseinidega suurtesse saalidesse. Basseinid olid madalad, seal sai vees külitada ja juttu ajada või mõnd lauamängu mängida; üks mängulaud on tänini ühe basseinijäänuse serval säilinud. Kui ligunemisest soojas sai villand, mindi tepidaariumisse  (sealt muuseas pärineb ka eelpoolmainit' Herakles ja Pull) sooja õhu kätte puhkama ja sealt juba frigidaariumisse külmade basseinidega saali jahtuma. Peale seda oli juba valikuid...

 

Üks 7 Rooma riigi imest

| Üles |

 

Sauna eesruum

| Üles |

 

Linnulennult eile ja täna (pildid: Carcalla termide infotahvlilt ja Googlest)

| Üles |

 

Farnese pull ja Farnese Herakles (pildid: Carcalla termide infotahvlilt)

| Üles |

 

Sauna köeti kuuma õhuga ehk nn hüpokaust-süsteemiga. Soojade ruumide põrandad soojendati üles põranda aluste tellispostide kuumutamisega. Seinu soojendati vajadusel seintesse ehitatud kanalitega. Samuti liigutati kanalitega kuuma auru. Soojendusahjud nõudsid päevas ligikaudu 10 tonni puitu. Selle hoidmiseks ja vee-ning aurukanalite hooldamiseks oli saunade alla ehitatud terve tunnelite süsteem, kuhu kahjuks täna oli sissepääs suletud. Omaette teemaks oli vesi, mis juhiti sauna eraldi akveduktiga, akveduktist saadud vesi oli vajalik esiteks basseinides ja aurusüsteemides, kuid see käitas ka maaalust saeveskit, millega siis puitu parajaks lõigati.

 

Sissepääs saunadesse oli prii. Saunade ehitamist alustas ilmselt Carcalla isa, Septimus Severus. Carcalla ajal 216. a enamus töid lõpetati, kuid näkitsemist leidus seal veel ligi paarkümmend aastat. Räägitakse, et saunad rajanud keisri - Carcalla - üheks ajendiks olnud rahva lepitamine. Võib-olla tõesti... Keisrina üsna tõhus Carcalla ei olevat olnud eriti meeldiv ja sõbralik inimene. Ta tõusis keisriks 211. a ja arvatakse, et peale seda laskis tappa ligikaudu 20000 inimest, keda ta pidas oma võimule ohtlikuks. Muuhulgas laskis ta ihukaitsjatel tappa 211. a ka oma venna, kes suri nende ühise ema käte vahele. #Britannica kirjutab:

 

"Caracalla next showed considerable cruelty in ordering many of Geta’s friends and associates put to death. Probably in order to regain goodwill, he granted an amnesty to exiles, a move denounced as hypocritical in ancient sources, which also slander Caracalla’s most famous measure, the so-called Constitutio Antoniniana de Civitate, as a device designed solely to collect more taxes. His expeditions against the German tribes in 212/213, when he senselessly massacred an allied German force, and against the Parthians in 216–217 are ascribed by ancient sources to his love of military glory. Just before the Parthian campaign, he is said to have perpetrated a “massacre” among the population of Alexandria, probably in response to a disturbance there."

 

Ent Carcalla õnn jäi üsna üürikeseks. Kui ta 217. a oli uuesti sõjakäigul Pathriasse (so praegune Lõuna-Türgi), siis ühel ilusal päeval teed käies tuli keisrile pele pissihäda. Hetkel, kui ta end teeveerel kergendas, pussitas Macrinuse - Carcalla mantlipärija - kihutusel üks ohvitseriametis edutamata jäänud kibestunud ohvitser - Martialis - keisri surnuks. Loomulikult löödi kohe maha ka pussitaja, kuid vähemalt läks mees sellega ajalooannaalidesse...

 

Termid kestsid saunadena aga kuni 537. aastani, kui Roomale pealetungivad goodid lõhkusid akveduktid. Peale seda jäid hooned peaaegu kasutuseta. Varasel keskajal leidsid termidest peavarju palverändurid, mõned ka maeti sinna. 847. a maavärin lõhkus hoone selliseks nagu see suuresti ka täna vaatajale paistab (ok, paavstid tegid ka oma töö, aga põhimõtteliselt, mahust rääkides...). Nii palju siis Carcallast ja tema termidest...

 

Mosaiigid

| Üles |

 

Carcalla

| Üles |

 

 


 

Theatrum Marcelli
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

 

Circus Maximus

| Üles |

 

Carcalla termidest lahkusime lõpuks töötajate tülpinud pilkude all mõned minutid peale sulgemist. Oleksime saanud ehk õigeaegseltki välja, kuid Liisa avastas müüripragudesse tekkinud avaustest sisse-välja lendavad ilusad rohelised kõvernoksed linnud, kes olid koledasti Roomas üsna sagedaste kaeluspapagoide (Psittacula krameri) moodi. Liisa jäi neid pildistama, kuni tädid väravas otsustasid väravalukuga närviliselt ja valjuhäälselt lõgistama hakata. Lahkusime siiski naeratades ja ilusaid soove vahetades.

 

Carcalla saunade kaeluspapagoid

| Üles |

 

Võlutuna Carcalla saunade sulnist rahust polnud meil tegelikult õhtupoolikuks väga kindlat plaani. Et Liisa tšekklistis oli kindlasti selleks päevaks veel Kapitooliumi küngas, otsustasime sinna jalutada. Mõned hetked enne loojangut jõudsime taas Circus Maximuse juurde. Praeguse koerasitutamise platsi kohta kirjutab Documentary24.com  #.documentary24.com/... järgmist:

 

"Circus Maximus which is twice the size of the largest stadium existing today. As such, it is the largest arena ever constructed. Romans come here to watch gladiators and chariot races. With a capacity of 350,000 people at a time, the arena was the perfect place for emperors to meet and be seen by the commoners. The very first arena was made of wood and the Romans found it not suitable as it gets on fire all the time. The construction of the Circus Maximus in 100 A.D strengthened the idea that the Romans were the first to use and develop concrete. Concrete allowed them to build these structures faster. Concrete is also the reason why the structure survived for 500 years."

 

Vaatasin rõõmsaid inimesi jalutamas kaarikurajal ja selle nõlvadel ning mõtlesin, et kui mul oleks veel üks tagavarapäev Roomas, siis läheksin botaanikaeda, mille päikesest kullatud ladvad üle iidse võidusõiduraja paistavad...

 

Circus Maximus praktiliselt piirneb Piazza della Bocca della Veritasega, ehk ajaloolise Forum Boariumiga. Kuna me sinna juba olime juhtunud, otsustasime sisse põigata Basilica di Santa Maria in Cosmedini, kus asub ka Bocca della Veritas ehk siis Tõe Suu. Tõe Suu on üks ümmargune kivist latakas, millel on kujutatud arvatavasti Oceanuse nägu. Selle silmad ja suu on augud. Arvatakse, et tegemist on kanalisatsioonikaevu kaanega, mis pärineb ilmselt üle tee asuvast antiiksest Heraklese ümartemplist. Kaasaegses mõistes restkaevu kaanega on see lugu, et rahvas on hakanud seda pidama üheks müstiliseks asjaks. Kui pista oma käsi lataka suhu ja valetada, siis pidi suu käe ära hammustama. Vähemalt keskajal nii olla olnud... Kaas seisab hetkel eelpoolmainitud kiriku esikus ja kõik saavad sellesse masinasse oma näpud toppida. Võib-olla seisnes keskajal teatud tehniline küsimus ka selles kirvemehes, kes kaane taga varjatult seisis ja valetajatel käsi raius... Me kahjuks oma kätt restkaevu toppida ei saanud, vaid nägime ketast ukselt vilksamisi. Kui jõudsin fotoka välja võtta, aktiveerus uksel seisev Hüdra onutütre poeg ja sisuliselt viskas meid kirikuukselt tänavale tagasi.

 

Chiusa! Chiusa!

 

Ju siis oli suletud... Aga see selleks. Tegelikult ma ei kavatsenud nagunii kätt kaevukaande pista - no mine tea. Pole ka hullu, sest hoopis põnevamad asjad terendasid teise pool teed: üks ümmargune sammastega maja ja üks kandiline sammastega maja...

 

Forum Boarium oli endisaegsele kreeka asundusele peale ehitatud turg, kus kaubeldi peaasjalikult kariloomadega. Ka olla turuplats olnud kohaks kus 264. a eKr peeti esimesed gladiaatorite võitlused. Turg asus (asub praegugi) Tiberi kaldal, suur osa kaubast toodi kohale jõgepidi. Turu kohta kirjutatakse järgmist (#mobile.060608.it.../ foro-boario):

 

"The Forum Boarium was the space given over to the cattle market and was situated between the Tiber and the Capitoline, Palatine and Aventine hills. According to tradition, when Hercules arrived in this area with Geryon’s oxen, he was robbed of these by the giant Cacus, who lived in a cave at the foot of the Aventine hill. After slaying the giant, Hercules was honoured as a god by the ancient dwellers of the Palatine hill, the Arcadians, who are said to have dedicated an alter to him – the Ara Maxima. The tufa stone core of this altar is housed inside the Church of Saint Mary in Cosmedin. The area, which in remote times had a marsh called the Velabrum, was reclaimed by the Etruscan kings (6th century BC) by building the great sewer, the Cloaca Maxima, and the remains of its arches are still visible. The reign of Servius Tullius (6th century BC) is considered the time when the Tiber port was built and which extended where the Rome registry office building (the “Anagrafe”) is today...."

 

Turu paljudest ehitistest on täna olemas kaks Rooma Vabariigi aegset hoonet: Hercules Oliviariuse ja Portunuse tempel. Viimane võis olla jumal Portunusele pühendatud tempel, keda kummardati kui turul vältimatut lao ja aida, uste ning võtmete jumalust.  Turujumala tempel pidavat olema Roomas üks terviklikumalt säilinud vana-roomaaegseid ehitisi üldse - hoone rajati arvatavasti juba IV saj eKr. Selle portikuse imetlemine, õigemini pildistamine, tõsi küll, on komplitseeritud, sest see avaneb kõrvaltänava poole ja lisaks on maapind paarituhande aastat taguse ajaga võrreldes oma poolteist meetrit, tänu tänavate tõstmisele, kasvanud.

 

Portunuse vastas asub 2009. a rekonstrueeritud ümartempel, mida kaua aega peeti hoopis Vesta templiks. See on palju kergemini vaadeldav ja mitmest küljest. Tempel on Portunuse templist pea sajand noorem, kuid siiski eriline- see on Rooma vanim marmorehitis. Tempel on pühendatud Heraklesele. Miks talle? Lõvinahas kangelane oli muuhulgas ka oliivikasvatajate ja - müüjate kaitsja. Peamine põhjus templi ehitamiseks oli siiski Neljandale Makedoonia sõjale järgnenud nn Ahhaia sõda, milles roomlased lõid kreeklasi 146 a eKr. Roomlaste sõjapäälik Lucius Mummius Achaicus, kes sõda juhtis, laskis templi ehitada võidu tähistamiseks. Selle härra juhatuse all hävitasid rooma väed Korintose, mis sisuliselt tähendas vana vaba Kreeka lõppu. Samal aastal hävitati ka Kartaago (küll ühe teise rooma sõjapealiku juhtimisel). Ma ei saa midagi parata, aga too ümartempel tundub naljakas. Sambad kuni katuseni on ok, kuid siis see savitellisest katus seal otsas on kuidagi kohatu. Kas on küsimus selles, et puudub arhitaavi osa või milleski muus, ma ei tea, aga tunne on nagu oleks midagi puudus. Kui mõtlen Delfi ümartempli varemele, siis sellel nagu oli arhitaav olemas. Aga eks nad siin teavad paremini...

 

Heraklese tempel

| Üles |

 

Portunose tempel

| Üles |

 

Kui ma parajasti Portunuse templit ühe naabermaja trepilt pildistada proovisin, parkis turistidest vanapaar oma rendiauto loomulikult täpselt kümnesse ja jäi siis maja ette asjalikult arutama paberkaardil oma edasisi plaane. Kui me lahkusime, siis nad jäidki arutama ja kui nad vahepeal ei ole surnud, siis arutavad nad arvatavasti seal tänaseni. Tänu sellele ent komistasime otsa ühele majale, mis ilmselt turistilõksude annaalides leiab kajastamist kusagil Z-kategoorias. Naljakas torni moodi maja äratas mu tähelepanu sellega, keegi oli tellismajale sisse ladunud kauni kunstipärase karniisi ja teinud rea seinakaunistusi, millest eriti lahedad olid pilastrid: rohmakad sambad ja nagu rottidest näritud kohmaka käega vormitud kapiteelid päädisid väga kaunilt välja töödeldud paneeliga. Ilmselgelt kasutas keegi ära naabrusest leitud vanu kive, millega oma maja ehtida. Tegin klõpsud ja astusime edasi... Kui Tartus hakkasin asja uurima, selgus, Turujumala templi vastas asub Crescenzi perekonnale kuulunud keskaegne maja. Tornikujulise maja ehitas Tiberi kaldale Nicola dei Crescenzi X sajandil pKr kontrollimaks Fabrizio silda Tiberil. Kummalised fassaadid rüütavad aga omasuguste hulgas vanimat ja eramajade seas ka ainukest säilinud keskaegset hoonet Roomas. Votsiis...

 

Tänud vanapaarile, kelle pärast see maja silma jäi!

 

Pusle Casa dei Crescenzi ees

| Üles |

 

Forum Boariumi kolmas vanake: Januse triumfikaar

| Üles |

 

Meie jalutuskäigu järgmiseks suurepäraseks avastuseks oli Marcelluse teater. Tegelikult oli see ka tšekklistis, kuid plaanide B poole peal, sest ma ei arvanud, et sinna jõuame. Et aga  nüüd sellest mööda vantsisime, siis olnuks patt sisse keeramata jätta, seda enam, et Marcelluse teater ja selle naabruses olev varemeteväli on külastamiseks tasuta.

 

Ma pole varem Marcelluse teatrit näinud, mistõttu mu esimene siiras emotsioon oli: - Vau!. See on sama muljetavaldav kui Colosseum! Ok, väiksem ja rohkem aja jooksul ehitustega koormatud, kuid siiski, väga kihvt!  Tegelikult ei ole seal vaid Marcelluse teater - viimane on vaid ehk kõige kogukam ja paremini hoomatav: sellega piirneb rea templite varemeid, millest ehk tuntum on ca 770 a pKr kirikuks ümber ehitatud Porticus Octaviae. Enamus neist said 442. a maavärinas kõvasti pihta ning lammutati hiljem või ehitati juba keskajal ümber. Porticus Octaviae on selles mõttes õnnelikum, kuna ta ehitati ümber kirikuks ja tänu sellele säilitas vähemalt mingi mahu, kuigi portikus ise on üsna toorelt ühelt polt poolenisti ümarkaarega seinaga täis laotud. Tiibadel asunud Jupiteri ja Juno templid, mis olid ühendatud omavahel kaaristutega, on tänaseks kadunud. ...Nagu ka templid Marcelluse teatri vastas, mida markeerivad vaid vundament ja üksik nurgakolonn. Marcelluse teater ise, olgugi, et vaid osaliselt, säilis, nagu Colosseumgi, vast vaid tänu oma massiivsusele - seda oli liiga tülikas tervenisti laiali tassida või maani lammutada. Tegelikult poleks võib-olla täna näha praegusest pooltki, kui 1930-tel polnuks algatatud projekti Marcelluse ümbruse lahtikaevamiseks. Tööde käigus eemaldati kogu keskaegne kihistus, sh hooned, peale ehitatud tänavad jm, kuni antiikse tänavapinnani - 1920-tel oli Marcelluse teatri alumine kaaristu tänu tänavate tõstmisele peaaegu täielikult maasse peitunud.

 

Käsu Marcelluse teatri (Theatrum Marcelli) ehitamiseks andis Julius Caesar, kuid enne labidate mulda löömist jõuti ta mõrvata (...Ka Sina, Brutus!), mistõttu tööd lõpetas a 12 eKr Augustus. Ma arvan, et kumbki neist härrastest ei vaja täpsemalt tutvustamist... Augustusest ehk niipalju, et tema jõudis oma neljakümneaastase valitusaja jooksul Roomat kõige rohkem tuunida - Marcelluse teater ja selle ümbrus on sellest ka väga heaks näiteks. Augustus olevat öelnud, et:

 

"Ma leidsin Rooma tellistes, aga jätan selle maha marmoris".

 

Kui palju oli sellest butafooriat on omaette teema. Tulles tagasi teatri juurde, siis ehitati see  klassikaliste kreeka teatrite eeskujudel. Oma nime sai see Augustuse noorelt surnud vennapoja, Marcus Claudius Marcelluse, järgi, kellele ehitis pühendati. Teatri ehituseks lammutati Circus Flaminius - üks Rooma varaseimatest kaarikute ringradadest ning Apollo tempel demonteeriti ja pandi üles mõni meeter eemale. Teatri lahendus olnud nii õnnestunud, et see muutus impeeriumis omaette standardiks, millest juhinduti edaspidi teatrite ehitamisel. Mark Cartwright kirjutab (#ancient.eu):

 

"The theatre had a capacity of between 15 to 20,500 spectators and its semicircular travertine façade originally had two tiers, each composed of 41 arches. The lower tier had Doric columns, the second tier Ionic and the top attic probably carried Corinthian pilasters. The arches led directly to the lower seats of the cavea and to stairs leading to the second tier corridor which had steps leading to the attic and the highest seats which were probably made of wood.
The first events held at the theatre were the Secular Games of 17 BCE but it was not officially inaugurated until 13 or 11 BCE. In its heyday the theatre hosted such cultural events as plays, musical contests and poetry recitals. However, with the increasing popularity of circuses and gladiator games held in the Circus Maximus and Colosseum, the theatre fell into disuse. Indeed, in the 4th century CE, material from the theatre was used in other building projects, in particular, the bridge of Cestius." 

 

300-teks oli teater kaotanud oma funktsooni ja seda lammutati jõudumööda ehitusmaterjali hankimiseks. Petronius Maximuse ajal seda pisut tuuniti ning hoone struktuurid kasutati ära sinna elamute rajamiseks. Keskajal läks see Fabii perekonna valdusse ning ehitati ümber kindluseks. 1550-tel ehitati teater Baldassare Peruzzi kavandite järgi ümber paleeks ja tuuniti veel XVIII sajandi algul Orsini perekonna eestvõttel, millest alates kandis nime Palazzo Orsini.  

 

Marcelluse teater ja Circus Flaminius

| Üles |

 

Portico d'Ottavia (Chiesa di Sant'Angelo in Pescheria)

| Üles |

 

Chiesa di Sant'Angelo in Pescheria

| Üles |

 


 

Piazza del Campidoglio
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Kapitooliumi plats

| Üles |

 

Liisa kibeles Kapitooliumile, kuigi mina tahtnuks Marcelluse ümber pisut enam kolada. Kiirustasime siis minema. Seda enam olin ma üllatunud, kui ühel hetkel märkasin, et Põnn on jäänud kaugele seljataha ja vahib taevasse. Pöörasin siis pilgu üles minagi. Taevas oli täis musti täppe, kes moodustasid imetabaseid mustreid. Varasematel reisidel olin ma seda fenomeni näinud, ent Liisa jaoks oli see täiesti uus kogemus. Linnuparved kihutavad siia ja sinna, formeeruvad südameteks, amööbideks, karumõmmideks ja taevas teab veel milleks. Liisa küsis lõpuks ühelt politseinikult lindude kohta ja sai vastuseks, et nood linnud harjutavad lõunasse lendama ja teevad seda mõne päeva igal sügisel. Sel aastal olevat neid aga kuidagi väga arvukalt. Kui uskuda ajakirjandust, siis olevat tegemist mingite kuldnokkadega. Meil ma neid küll niiviisi harjutuslende tegemas näinud ei ole. Vanas Roomas ent oli sügiseste linnuharjutustega päris tõsine teema. Nimelt usuti, et jumalad saadavad oma lähiaja kavatsuste kohta vihjeid läbi taevasse tekkivate linnuparvevigurite...

 Lõpuks maandusime Kapitooliumi künkal. Võtsin koha sisse ühel pingil vaatega Marcus Aureliuse ratsamonumendile (õigemini selle koopiale, sest originaal asub muuseumis) ja Kapitooliumi muuseumi peahoonele ning otsustasin ära kasutada viimaseid valguseraase Michelangelo väärt loomingu skitsimiseks. Liisa võttis fotoka ja läks linde ning ehavalguses Kapitooliumi-Foorumi vaateid pildistama.

 

Kapitooliumi küngas asub Rooma südames, antiikse Foorumi ja Marsi väljaku vahel. Künka nimi tuleb oletatavasti sõnast "pea" - "caput". Peateemaga on see lugu, et kui Rooma esimeste kuningate ajal, täpsemalt vist Tarquinus Superbuse poolt kaevati künkale Jupiteri templit, satuti vanale kalmistule. Kuna maa seest leiti pealuud, siis sellest ka nimi. Nii räägib legend. Romuluse ja Remuse eelselt olnud küngas pühendatud Saturnile (praegune Saturni templi pire asub otse künka jalamil Foorumil). Romulus ehitanud künkale Jupiteri templi peale edukat nagelemist kohalikega (Sabiini naiste röövimise lugu...), talle järgnenud kuningad ehitasid juurde Minerva ja Juno templid. Kusagil Foorumi pool olnud ka Vulcanuse tempel. Jupiteri templeid olnud aga künkal lausa mitu. Aeg läks, templid kadusid. 1100-tel võttis mäe üle paavstile alluv linnavalitsus, et paavstivõimu vastu protestivale rahvale oleks üheselt selge, kelle käes on linnas võim. Sama tänasest hommikupoolest juba vana hea tuttav paavst Paul III tahtis muljet avaldada Karl V-ndale, kes plaanis Roomat külastada 1538. a. Seepärast tellis ta Michelangelolt projekti künkal oleva hoonestuse soliidsemaks muutmiseks. Põhimõtteliselt plats praegusel kujul ongi selle projekti tulemus. Mida Karl V arvas, ei tea, kuid Michelangelo sooritus on, tänu optilistele pettustele platsi lahenduses, mis lasevad raekojal paista kõrgemal ja suuremana (trepid üles, hoonete kiiva paigutuse ja ovaalse plastsi kujuga saavutatud võltsperspektiiv jne), taas üheks tõestuseks meistri suurusest. Naljakas seejuures on, et platsil olles tajudki seda nelinurksena ning platsi ornamenti ringina. Alles siis, kui hakkad teadlikult mõõte võrdlema raekoja poolses ja treppide poolses küljes, avastad, et kõrvalhooned on nurga all..

 

Mõne aja pärast saabus Liisa, kes ütles, et nüüd ta tahab küll süüa...

 

Õpivad lendama

| Üles |

 

Issi, vaata! Vaata, mida linnud teevad!

| Üles |

 

Campidoglio

| Üles |

 


 

Forum Romanum
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Forum Romanum

| Üles |

 

Ja siis jalutasime läbi Foorumite Colosseo peatuse poole, tänavamuusikute, nodimüüjate, hängivate teismeliste jõukude, kerjuste ning sumedat õhtut kuldselt valgustatud varemete vahel nautivate turistidest vanapaaride vahel...  Foorum, foorum, foorum... Foorum siin ja Foorum seal... Kui räägitakse Foorumist, mõeldakse sageli kogu varemetevälja, tegelikult on neid siin mitu ja mitmel erineval ajal mitme pääliku sigitatud... Nagu näiteks Traianuse foorum, mis Palatinuse mäelt vaevu kätte paistab (ja kuhu me jõudsime alles õhtuhämaruses):

"It is the last imperial forum built in Rome civilization at 112 AD and it acts as a formal gathering place to all Romans. It is built to ensure the popularity of Trajan Emperor and to prove that he belongs to Rome since he is a non-Italian emperor. The architect behind this project is Apollodorus whom is a Greek and is Trajan’s chief architect. The forum basically consists of elevations of arcades and statues, with spaces like market, library and a huge public square in the middle. There is a column with carvings that depict Rome’s military success. The building is so grand that it is of marble flooring and bronze roofing. Besides it, there is the Trajan’s Market which is the world first shopping mall with five floors and over 150 shops."

#vincentloy.wordpress.com/... seven wonders of ancient rome

 

Peatusime korraks Piazza Venezial, et visata peale pilk õhtupimeduses ergavale Altare della Patriale. Kirjutusmasinaks sõimatud monumenti seostatakse paljuski Mussoliniga, kuid fakt on see, et monumendi rajamine oli ette võetud juba varem (projekt valmis 1880-tel, ehitust alustati 1911) ja kuna asja ehitus jäi 1920-1930-sse, siis Mussolini lihtsalt kasutas võimalust ja rakendas selle oma propagandamasina ette. #.understandingitaly.com... /altare della patria kirjutab:

 

"The 'Altar of the Fatherland' (Altare della Patria) is the largest national monument in Italy and it was inaugurated by King Vittorio Emanuele III during the 50th anniversary of the unification of Italy at the Universal Exhibition on June 4th 1911. The monument was originally designed to commemorate King Vittorio Emanuele II of Savoy. He was the first king of Italy and was known as the 'Gentleman King' and the 'Father of the Nation'. The monument is dedicated to him and with him the whole Risorgimento (the movement which led to the unification of Italy). For this reason it is often known as the 'Vittoriano'. It is the central section of the monument that is known as the 'Altar of the Fatherland' (Altare della Patria), a name that quickly came to represent the entire monument. This section was designed by the sculptor Angelo Zanelli from Brescia and it was inspired by the Eclogues and Georgics of Virgil. The 'Tomb of the Unknown Soldier' was added on November 4th, 1921.  /.../ As was often the case for other monuments, several artists and architects were involved in the work. After the death of Giuseppe Sacconi in 1905 it was taken over first by Gaetano Koch, then Manfredo Manfredi and finally Pio Piacentini. The work on the monument was finally completed in 1935, long after its inauguration in 1911. The 'Vittoriano' was built in a neoclassical style with techniques which were very advanced for its time. These techniques celebrate the grandeur of Rome, the elected legitimate capital of Italy, the unity of the country and the freedom of its people."

 

Vot siis... Aga kõigest sellest hoolimata on see monument pisut nagu liiga suur ja pisut nagu liiga ülbe selle kõige kõrval, mille üle ta praegu visuaalis valitseb ja oma perfektses klassikalise orderis templite ja tiivuliste hobustega kaarikutega mõjub nagu pisut irvitavalt. Või tuleb see pimedusest ja sellest, et kõnnitud on üle 23000 sammu ja magu mõtleb, et ju on vist kõri juba läbi lõigatud... Rahu, varsti saab! Veel tiir ümber Colosseumi ja siis tõesti läheme metroosse.

 

Forum Traiani/Piazza Foro Traiano

| Üles |

 

Altare della Patria/Vittorio Emanuele II Monument

| Üles |

 

Kirjutusmasina valvurid

| Üles |

 

Õhtu hakkab tulema...

| Üles |

 

 


 

I Butteri
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

Tõesti hea koht! Parim pitsa peale šokolaadi peal tiksutud päeva!

 

Aadress on:

Piazza Regina Margherita, 28,

00198 Roma RM, Italy

 

Pizza pizzatükkidega...

| Üles |

 


 

Piazza del Popolo
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Piazza del Popolo: Santa Maria dei Miracoli

| Üles |

 

Palju õnne, Liisa!

 

Nii on, 18! See pole enam naljaasi :). Viskasime hommikul oma paar kodinat kähku kokku ja otsustasime, et täna hommikul ei hakka hommikusööki Coopi andidega kombineerima, vaid vaatame, millega hotelli köök välja reklaamitud 6 euroga üllatada suudab. Üldiselt on hommikusöök Itaalia hotellides pigem nirupoolne - selles mõttes elab iidne traditsioon tänaseni. Ega nad isegi hommikul väga söögiga laiuta - magus saiake vms ja sõrmkübaratäis tapjakohvi otsa. Õhtusöök on aga hoopis teine asi... Ent meie üllatuseks ja nagu Liisa pidupäeva puhul leidus buffees nelja sorti kooki, isegi sinki, juustu, vorstikesi. Täiesti ok. Kui välja arvata piinlikuvõitu, kuid hästi lahenenud seik plahvatusohtliku jogurtimasinaga, siis kujunes hommikueine täiesti toredaks sünnipäeva hommikuks - nautisime seda kõike kahekesi suures restoranisaalis. Mulle meeldis sealne kohviautomaat, mis nägi välja sama lihtne nagu lennuki armatuur, ok, kellasid oli ilmselt vähem, aga nuppe samapalju... Kohvi tõi Itaaliasse 1592.a.  Padova ülikooli botaanikaprofessor Prospero Alpini (vt ka 2014. a Itaalia reisikiri) ja sellest ajast alates tehakse seda sajal erineval moel, mistõttu võib öelda, et Itaaliasse tasuks minna ka lihtsalt kohvituurile - ma arvan, saaks väga vinge reisi. Niisiis, meie hotelli massinast sai välja võluda peaaegu kõiki neid allpoololevaid joogitüüpe va correto ja genovese...:

 

caffè classic - sõrmkübaratäis espressot - eestlase jaoks arusaamatult kange ja kirjeldamatult pisike;
doppio - kaks sõrmkübaratäit espressot - eestlase jaoks ei ole tassi vaadates koguses vahet lihtsalt espressoga näha;
ristretto - sõrmkübaratäis musta tapjakohvi - eestlase jaoks võiks vabalt ka espressoks nimetada;
corretto - grappa, amaretto või sambucaca maitsestatud kohvi, ehk teisisõnu - korda tehtud kohvi;
lungo - espresso, pikendatud pisukese kuuma veega;
americano - espresso, pikendatud lungoga võrreldes kahekordse koguse kuuma veega (eestlase jaoks - noh nagu umbes 4 sõrmkübaratäit);
macchiato - piimaga kohvi; tänu tilgale piimale on kogus hästi pisut suurem;
schiumato - must kohvi piimavahuga;
cappuccino - sõrmkübaratäis tapjakohvi rammusa piima ja piimavahuga - kogus on espressost siiski pisut suurem
caffè latte - nagu kaputsiino, aga tänu suuremale piimakogusele on seda tassis rohkem - vähemalt tassi suurus on tavaliselt suhteliselt paljulubav;
latte macchiato - see on juba sobilikum südamehaigetele - poolele tassile kuumale või külmale piimale lisatakse tilk kohvi;
marocchino - kakako või/ja šokolaadiga kohvi; vahel pakutakse isegi päris normaalse suurusega tassis;
genovese - kaputsiino, aga espressotassis...;
decaffeinato - kohveiinivaba.

 

Mulle meeldib kohvi, mis tähendab seda, et eestlasele tüüpiliselt joon seda lüpsikust pisut väiksemast anumast. Et mulle üldjuhul piimaga kohvi ei meeldi, siis ei orienteeru ma kunagi neis latte-matsiatodes jne.  Alati on kindlapeale minek americanoga, kuid elu on õpetanud, et isegi americano võib koguse või kangusega (sõltuvalt riigist ja viisist kuidas seda tehakse) pettumuse valmistada. Ja nii juhtus meie hotelli kohvimassinaga - ameeriklase kohv oli... väga väike. Aga, mehed ei nuta! Õpetan nüüd mooduse, kuidas teha Itaalias üks hommikuks sobiv eesti-soome kohvi. Selleks tuleb võtta suurem teetass, lasta kohvimasinast 2 laksu lungot või doppiot ning siis sinna tee jaoks mõeldud kuum vesi otsa - saab just nii pika ja kange, kui tass võimaldab. Seda hirmu, et äkki jääb lahjaks, ei ole, sest sellist mõõtu tasse nagu enamus eestlasi kohvi joomiseks kasutab, lihtsalt kätte saada ei ole - neid kasutatakse siin riigis ilmselt loomade jootmiseks.

 

Porta della Popolo

| Üles |

 

Astusime läbi Paplite värava hommikusele, veel pisut öist kargust õhkavale platsile. Piazza del Popolo ei olnud tegelikult Liisa valik, kuid ta ei hakanud valju häälega mu agitatsioonile vastu vaidlema ka. Hommikupäike kallas platsi üle kirka valgusega, rahvast jalutas ringi üsna vähe. Seadsime sammud platsi keskel turritava iidse Ramses II obeliski juurde ning võtsime aset lõvidega ehitud purskkaevu serval. Meie kõrval harjutasid ilmselt mõne ülelombi ülikooli tudengit perspektiivi joonistama - Einsteini moodi professori pilgu all aeti paika horisonti ja fookust. Mis teha - see on nakkav ja nii jäime meiegi, küll professori vaateväljast targu eemale, skitsima...

 

Piazza del Popolo tähendas algselt eesti keeli Paplite väljakut (tuleb ju dendroloogialoengust meelde - Populus tremula - harilik haab :)), praegu tähendab see Inimeste väljakut; ma eelistaksin vanemat nimetust (no seda vahetevahel seostatakse nime poolest ka pappidega-paavstidega). Paplite väljak asub umbes Rooma välimise linnamüüri (Aureelia müür - ehitati II sajandil pKr) põhjavärava kohal ja see on alguspunktiks kolmele tänavale: Via del Corso, Via di Rippetta ja Via del Babulino, mis kahe peaaegu sarnase kiriku vahelt ja külgedelt platsi lõunaservas kiirtena hargnevad. Kuigi praegune platsi disain pärineb Giuseppe Valadieri projekteerimislaualt 1811-1812, on platsi disain vanem ja üks neid vastureformatsiooni sünnitatud ilmaimesid, mis mõjutasid (mõjutavad ilmselt läbi transformatsioonide tänini) järgnevate sajandite jooksul Euroopa ja Uue-Maailma linnaplaneerimist. Võlgneb selle Rooma Sixtus V-le ja Domenico Fontanale, kes paavsti mõtted viisakal kujul linnaplaanile seadis:

 

"He (st siis Sixtus V) said it was "not manipulation of mass but as articulation of experience along an axis of movement through space" (Bacon 167: 123). Pope Sixtus V developed a plan for Rome that organized the whole city around several key points in space that relate to each other over the expanse of the city. Utilizing major landmarks, he located 4 obelisks across the city that allowed clear visual connections and movement between them. This established a framework for future development that is visible in Rome today. This did more for Rome than any single building project could have ever accomplished. It provided a simple and understandable framework for future building that would continue long after his papacy. Most of the work that is visible today in Rome that was a direct result of this vision was constructed after his death in 1590. The pattern he developed was based on providing a clear defined circulation pattern for the destinations of the pilgrimage to the seven churches of Rome that were scattered about an open, undefined landscape. The realization of his plan was not due to his individual power as a Pope to influence design and building in Rome but was due to the clarity of the message delivered in the few small, simple projects that he completed./.../ The idea of relocating several existing obelisks to key locations helped to direct the development of circulation paths between them in straight avenues that converge on the obelisks but also influenced the space that surrounded each one and along the connecting paths."

 

#courses.umass.edu/... Italy/

 

Platsi keskele veeti Augustuse poolt Circus Maximusele püstitatud Egiptusest 10 a eKr ära taritud obelisk. Obelisk originaalis asus Heliopolise päikesetemplis ja oli algselt pühendatud vaarao Seti I-le, Ramses II, kes oli tema poeg, tuunis selle ühe külje vastavalt omadele soovidele - kõik härraste mõtted on ka täna täiesti olemas ja loetavad. Aga ei jäänud see oma kohale: Augustus laskis obeliski ära tuua Egiptuse allutamise auks.. Obeliski asukoha, nagu ka platsi algse asendiplaani, pani paika Fontana, kaksikkirikud platsi servas kavandas Carlo Rainaldi ja need lõpetasid Fontana koos Berniniga. Obeliski ümber asus algselt, üllatus-üllatus, Giacoma della Porta kujundatud tagasihoidlik purskkaev. Juba mõnikümmend aastat hiljem ehitati Pius IV tellimusel Nanni di Baccio Bigio kavandite järgi Porta Flamini värav kohta, kus linna (platsile) suubus iidne Via Flaminia, et linna saabuvaid palverändureid üllatada. XIX sajandi algul disainiti plats tänasele kujule. #aviewoncities.com/... piazzadelpopolo kirjutab:

 

"In 1815 to 1816 Giuseppe Valadier redesigned the Piazza del Popolo by adding walls around the square, giving the piazza its current oval shape. He also added the central fountain and the four Egyptian lions around the obelisk. The walls are adorned with statues of sphinxes, created by the Italian sculptor Giovanni Ceccarini.  It is thought that Valadier also designed two fountains that were integrated into the walls around the Piazza del Popolo. Ceccarini was again responsible for the creation of the marble sculpture groups and he worked on the statues from 1818 to 1824. The fountain on the western end of the square is the Fontana del Nettuno (Neptune Fountain) and shows Neptune accompanied by Tritons. The fountain opposite the Neptune Fountain, at the foot of the Pincio Gardens, is known as the Fontana della dea di Roma (Fountain of the goddess of Rome). The central figure is the goddess Rome, flanked by allegorical figures representing the rivers Tiber and Aniene. Below the goddess is a statue of a she-wolf, suckling Remus and Romulus, founder of Rome"

 

Piazza del Popolo oli üks Valadieri suurimaid projekte Roomas, ehk märkimisväärsematest töödest on veel Tituse triumfikaare restaureerimine ja Villa Torlonia - seesama majake, mis pole kaugel meie hotellist.

 

Piazza del Popolo ühes ühe vanima Rooma maanteega, Via Flaminiaga, tänase Via del Corsoga, on maamärgi ja ajaloo verstapostina võib-olla turistilõksuna isegi mitte nii tuntud ja jääb Peetri platsi varju, kuid arvestades seda ajalootaaka, imelisi kirikuid (täis suurepäraste meistrite töid) selle ümber, antiikset linnamüüri, Villa Borghese aedu jne, mille kõigega see piirneb, siis jätkuks seal vaatamist üsna mitmeks päevaks, kusjuures seal kolamine võib huvilisele olla isegi põnevam kui Vatikanis. Seejuures pole vaja seista sabades, ega võidelda oma pildistamiskoha pärast. Kahjuks meil seekord seda aega käepärast ei ole...

 

Jäime Ceccarini poolt obeliski kõrvale seatud lõvide käpavangu pea tunniks, skitsisime ja vaatasime lihtsalt inimesi...

 

Piazza del Popolo Ramses II obeliskiga ja ilma

| Üles |

 

Piazza del Popolo

| Üles |


 

Via del Corso
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Seebipood

| Üles |

 

Jalutasime mõnusas päikesesoojuses mööda Korsot, nagu seda saksapäraselt kirjutatakse. Ladinapäraselt tuleb see sõnast "corso" - hobune. Hobustega on antiiksel maanteel palju asja, ent konkreetselt Korsol seostub see karnevalidega, mille osaks olid ka näiteks hobuvõidusõidud. Viimastest räägib Goethe 1788. a oma Itaalia reisikirja teises raamatus, kus pühendab karnevalidele Korsol terve peatüki. Korso on tänases Roomas pea 1,5 kilomeetrine jalakäijate tänav ja osa nn Tridentest - Rooma kesklinna šopahoolikute kaitsealast; selles mõttes ei ole peatänav midagi erilist: ikka needsamad suurte peente kaubakettide butiigid, mis igal pool mujalgi, sekka mõned kastanimüüjad ja toredad koogi- ning jäätisepoed. Muidugi igat liiki politseinikke soomusautode, kaubikute, mootorrataste ja igasuguste sõiduautodega. Korso ühendab Piazza del Popolot Piazza Veneziaga, Vanas-Roomas ühendas tollast linna keset põhjapoolsete linnaväravatega. Korso tänasel asukohal ehitati juba aastal 220 a eKr suure sõjamehe ja kahekordse konsuli Gaius Flaminiuse  käe all (tema laskis ka ehitada kaarikute võidusõiduraja kohale, kuhu paarsada aastat hiljem ehitati Marcelluse teater). Muidugi ei ehitatud teed päris suvalisele kohale, enne seda oli olemas juba etruskiaegne rada, roomlased muutsid selle moodsaks maanteeks tollases tähenduses. Augustus laskis selle korda teha, mis tähendas korralikke kivisildu, triumfikaari jm - nagu pensukad tänaste kiirteede ääres. Via Flaminiana algas Foorumi eest (tollal Porta Fontinalis, mis oli vanima kindlustatud linnakeskme värav) ja viis Roomast Aadria mere äärde. See oli aastaid kõige olulisemaks maanteeks Roomast põhja poole. Britannica kirjutab:

 

"The first of the great Roman roads, the Via Appia (Appian Way), begun by the censor Appius Claudius Caecus in 312 bce, originally ran southeast from Rome 162 miles (261 km) to Tarentum (now Taranto) and was later extended to the Adriatic coast at Brundisium (now Brindisi). The long branch running through Calabria to the Straits of Messina was known as the Via Popilia. By the beginning of the 2nd century bce, four other great roads radiated from Rome: the Via Aurelia, extending northwest to Genua (Genoa); the Via Flaminia, running north to the Adriatic, where it joined the Via Aemilia, crossed the Rubicon, and led northwest; the Via Valeria, east across the peninsula by way of Lake Fucinus (Conca del Fucino); and the Via Latina, running southeast and joining the Via Appia near Capua. Their numerous feeder roads extending far into the Roman provinces led to the proverb “All roads lead to Rome.” The Roman roads were notable for their straightness, solid foundations, cambered surfaces facilitating drainage, and use of concrete made from pozzolana (volcanic ash) and lime. Though adapting their technique to materials locally available, the Roman engineers followed basically the same principles in building abroad as they had in Italy. In 145 bce they began the Via Egnatia, an extension of the Via Appia beyond the Adriatic into Greece and Asia Minor, where it joined the ancient Persian Royal Road."

 

Via Flaminiana mängis olulist rolli Rooma väe mobiliseerimisel ja liigutamisel 219 a. pKr Hannibali vastu, kui see üle Alpide tuli,  aga ka näiteks Caesari aegsetes omavahelistes nägelustes. Tavapäraselt aga veeti sedapidi sisse suur osa Roomas tarbitud veinist ja oliiviõlist. Et linn kasvas pigem lõunasse, jäi Korso linnamüüripoolne osa sajanditeks linna äärealaks, mistõttu kardinal Pietro Colonna soovil ehitati  1346. a  Korso lähedale San Giacomo degli Incurabili -  haigla, mille primaarne funktsioon oli tegelda süfiliitikutega, hiljem ka vaeste palveränduritega. Colonnade klann oli muuseas üks mõjukamaid keskaegses Roomas, aga see on juba teine lugu. Keskajal kutsuti Via Flaminianat muuseas lihtsalt Ravenna maanteeks. Uue hingamise sai tänav XVI sajandil, aga sellest juba Paplite platsi juures sai kirjutatud.

 

Jalutasime peaaegu kuni Marcus Aureliuse kolonnini, kuid otsustasime juba käeulatusse jäävale Veneetsia väljakule uuesti mitte minna. Keerasime hoopis kõrvaltänavasse, et üles otsida Liisa tšekklisti viimane objekt - Trevi purskkaev.

 

Via Corso

| Üles |


 

Piazza del Trevi
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Fontana di Trevi

| Üles |

 

Pisut enne keskpäeva jõudsime maailma ilusaimaks tituleeritud purskkaevu, Trevi purskkaevu, juurde. Piazza del Popolo ja Korso olid mitte just päris inimtühjad, siis Rooma kohta ikkagi üsna vaiksed, Trevi purskkaevu ees käis täismäsu - oli raske leida kohta kasvõi lihtsalt pildistamiseks, mahaistumisest rääkimata. Kuna meie lennuk pidi minema hilisel pärastlõunal, siis olime plaaninud Trevi ääres tšillida ja joonistada, aga esimese paari sekundi jooksul otsustasime püstijala isu täis vaadata ja siis otsida mõne mõnusama koha.

 

Kui lõviosa purskkaevudest Roomas ilustavad või mõtestavad mõnd väljakut, siis Trevi purskkaev markeerib ajalooliselt üht vanimat veeallikat Roomas. #walksofitaly.com/... trevi fountain kirjutab:

 

"The fountain dates back to ancient Roman times, since the construction of the Aqua Virgo Aqueduct in 19 B.C. that provided water to the Roman baths (mõeldud on siin siis Agrippa saunasid, mis asusid mitte kaugel Pantheonist) and the fountains of central Rome. It’s said that the Aqua Virgo, or Virgin Waters, is named in honor of a young Roman girl who led thirsty soldiers to the source of the spring to drink. The fountain was built at the end point of the aqueduct, at the junction of three roads. These three streets (tre vie) give the Trevi Fountain its name, the Three Street Fountain."

 

Mingi purskkaev asus praegusel kohal juba enne XVII sajandit, lood muutusid huvitavamaks 1620-te lõpul, kui tollane paavst Urban VIII palus (ei mitte della Portal seekord) Berninil teha uue purskkaevu kavandid. Paavst suri ja asi jäi tegemata. Ja nüüd läheb põnevaks! Purskkaevule tegid kavandeid veel mitmed arhitektid, kuulsamatest ehk Pietro da Cortona, kelle meistritöid kunstnikuna võib kogeda rohkem Firenzes, näiteks Palazzo Pittis või Palazzo Barbernis, Roomas pärineb temalt see kauniskupliline kirik Foorumi Veneetsia väljaku poolses servas - Santi Luca e Martina. Kuid on leitud ka meie Kadrioru-mehe, Niccolo Michetti, kavandid Trevi kohta...

 

Praegune versioone ent ehitati Nicola Salvi ja Alessandro Galilei (viimane oli jah, "selle" Galilei sugulane) kavandite järgi 1730-1762.  Salvi siiski seda ei mõelnud ise välja, et panna kokku palee ja purskkaev - selle olevat ta ikkagi adopteerinud Cortona tööst. Trevi purskkaev sai Salvi elutööks ja ta jõudis enne manalateed minna, kui asi valmis sai. Peale tema surma jätkasid sellega veel mitu meest, kelle hulgast lõpuks Pietro Bracci kavandite järgi lõpetati Trevi kandev skulptuurigrupp: Oceanus, kellele sekundeerivad tiibadel Küllus ja Tervis.  

 

Trevi purskkaev on täis loobitud metallraha - nägime isegi kümneid münte basseini lendamas, lennutas sinna ühe Liisagi. See komme on üsna uus ja põhineb 1954 a USA romantilisel filmil "Three Coins in the Fountain", mille võtmestseenid koos rahaloopimistega tehakse Trevi purskkaevul. Ma ei ole seda filmi näinud, kuid kirjelduse põhjal võiks isegi vaadata - peetakse klassikaks. Mündiviskamisega olevat lugu aga niiviisi, et kui viskad parema käega üle vasaku õla vette õhe mündi, siis tuled Rooma tagasi, viska kaks münti, armud mõnda kenasse roomlasesse/roomlannasse ja kui söandad raisata kolm münti, siis abiellud temaga. Mündi suurus ei ole oluline. Aga kui teed seda läbimõtlematult, siis on jama käes - münti tagasi võtta ei saa: maagiliselt ja tehniliselt on see võimalik, kuid politsei tiiki ronida ei lase ja kui siiski peaks õnnestuma vette minna ja oma münt ära tuua ja kui siis mentidele vahele jääda - järgneb kopsakas trahv. Ometi keegi neid münte sealt korjab, sest igapäevaselt seda kohta külastavat rahvahulka arvestades oleks vastasel korral asi juba kuhjaga raha täis...

 

Vaikelu

| Üles |

 


 

Piazza di Spagna
Eelmine Järgmine  |  Üles

   

 

Piazza Barberini

| Üles |

 

Mingi kummalise navigatsiooniime läbi suutsime Piazza del Popolo asemel kõndida Hispaania väljakule, õigemini Trevi äärest lahkudes olime ühel hetkel lähemal viimasele ja nii sinna end soojadele astmetele päikesepaistele sirakile ka viskasime. November, +24C... Meie pikk nädalalõpp Roomas hakkas läbi saama. Ma ei tea, kas ma tüütasin Liisa oma Vana-Roomaga väga ära, kuid talle vargsi otsa vaadates tundub, et võsuke on rahul... Ja isegi päike on pisut peale hakanud. Mina küll olen rahul...

 

Aega on selle hetkeni, mil peame hakkama end Piazza Barberinile metroopeatusse sättima, ligi poolteist tundi.  Meil on oliive, šokolaadi, juustu, mulle mulliveini ja Liisale taas mingit müstilist puuviljasegu-jooki. Võtame pliiatsid ja teeme selle reisi viimased skitsid.

 

Scalinata di Trinità dei Monti

| Üles |

 


 

Circle K. Riia. 12.11.2018, kell 22.40
Eelmine  |  Üles

   

Riia

| Üles |

 

Tee lennujaama läks peaaegu libedalt, ainuke asi oli pisut segasevõitu liikluskorraldus Termini vaksalis, kui ei tahtnud sõita Leonardo-Expressiga. No meie ei tahtnud ja seepärast muutusime korraks üsna närviliseks perrooni nr 26 taga otsides. Ent nagu hommikul tegi meie päeva Villa Torlonia päikeseline retseptsionist, nii aitasid ka vaksalis kaks Leonardo-Expressi näitsikut meid kenasti õige teeotsa peale. Kui siis veel ümberistumine rongilt rongile Ostia peatuses ka kenasti õnnestus, võis öelda, et meie oleme teinud küll ausalt kõik 110%, et õigeks ajaks lennukile jõuda...

 

PS. Riias ootas tõeline koerailm...

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 21 veebruar 2019

©Sulev Nurme 1997-2019. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved