Sitsiilias...

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 Tripi kaart  |  Lisalugemist  | Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

"Italien ohne Sizilien macht gar kein Bild in der Seele: hier ist erst der Schlüssel zu allem..."

J. W. Göethe Palermos 13. aprillil 1787.a. (Italienische Reise. K. 42)

 

Sitsiilia oli olnud selle varakevadeni mu jaoks täiesti tundmatu koht ja võib-olla käimata unistuste reisisihtkohtade tabelis kusagil n+1 kohal peale 50. positsiooni... Ühel õhtul, kui Tartus üksteisele väsinud nägudega otsa vaatasime läksid mõtted rohkem kui aastatagusele Kreeta reisile. Kuna D-vitamiini puudus oli endast juba pikemat aega tungivalt märku andnud, hakkasime nalja pärast vaatama lennukipileteid Korsikale ja Sardiiniasse. Silm kohe särama ei läinud... Siis sattusin puhtjuhuslikult sellisele saidile nagu: http://www.bestofsicily.com/sights.htm ja peale tunnist lugemist oli otsus kindel. Läheme siis Sitsiiliasse ja stardime kahe nädala pärast. Ausalt öeldes oli tegevust enne seda kuidagi nii tihedalt, et ei jõudnud erilist eelarvamust, ootust ega lootust tekkida. Ühel hetkel avastasime end juba läbi veebruarivihma loksumas Riia lennujaama poole, töö ja lapsed kuidagi ära orgunnitud... Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

Etna

| Üles |

 


 

Suurem kaart

 

| Üles |


 

Pühapäev 16.02.2014. Riia lennujaam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Riia lennujaam. Lennukini on pisut aega. Auto pargitud, tšekk-inn tehtud...

Tartu-Riia kulges peaaegu viperusteta, kui välja arvata väike vahejuhtum, mis võinuks nässu keerata kogu meie reisi. Kusagil peale Straupet peatas auto Läti toll. Korpulentne daam küsis passi, lube ja autodokumente. Pass ja load olid käepärast. Ent juba siis, kui daam autot peatama hakkas, meenus mulle, et autodokumendid on esikus riiuli peal... Nojah. Edasi siis tõmbasime kõrvad pealigi ja õnneks meenus Helele, et Eestis ei pea enam ju autopaprid kaasas olema, kõik on digitaalne. Viis mintsi vabandamist lõppes dialoogiga:


- A mašina vsjotaki vaša?
- Naša, naša!
- Nu bog svami, horoševa putii!


Edasi Riia poole sõites püüdsin olla igati Johannes Pirita vääriline liikleja ja sõitsin igaks juhuks veel natuke korralikumalt, et mitte kuidagi policija tähelepanu alla sattuda. Õnneks ei sattunud.

Aga nüüd siis lööme pisut aega veel surnuks sõprade Pear'i ja Apple'i seltsis ja siis lennukile. Roomas on ümberistumine, aega selleks on vaid 30 minutit, loodetavasti läheb ilma teravate elamusteta.
 

RIX Lidosta

| Üles |


 

Pühapäev 16.02.2014. 21.30. Hotell Columbia, Palermo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Lihtsalt masendav...

 

Palermo barokk, kallis vein ja rõõmus kaaslane

| Üles |


 

Esmaspäev 17.02.2014, kell 10.30. Mingi välikohvik kusagil Theatro Massimo platsi lähistel, Palermo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Mõnus... Hommik on siiski õhtust targem, kuigi ega midagi hetkelgi hõisata ei ole. Eilne pärastlõuna oli nagu prantsuse-itaalia komöödia, kahju ainult, et peategelasteks osutusime meie...

 

Jant algas pihta sellega, et kui Roomas lennukist välja saime ja oma edasilennuväravat otsima hakkasime, siis igal pool ekraanidel säras teave - Palermo 18.00 Gate X... Jooksime siis väravasse ja jäime sappa seisma. Kui meie piletite näitamise aeg jõudis, selgus, et sellest väravast Alitalia lennud ei välju, aga meil on just Alitalia lend. Daam mustas seletas, et sellest väravast väljub ühe  teise firma lend, kell 18.00 ja meie igatahes sellele lennule ei ole ette nähtud. Hämming! Tormasime infosse ja seal selgus, et tõepoolest, kell 18.00 väljub ka teine lend Palermosse, aga seda ekraanidel jah ei kajastata !?! Saime värava teada ja tormasime siis minema. Õnneks ei olnud gate väga kaugel. Kohale jõudes selgus, et rahvas jo kõik läinud, vaid üksik lennuametnik jahmerdas midagi turvapiirdega. Kell oli 5 minuti pärast 18.00... Pahvatasime talle siis hingetõmbega oma probleemi välja. Ta kuulas ära, vaatas oma aparaadist ja ütles siis midagi sellist, et me peaksime minema tegelikult tšekk-inni tegema, sest meil seda ei ole. Tšekk-inn asub teises lennujaama otsas. Ma ei tea, mida tibi Riia lennujaamas tegemata jättis - meie kohver igatahes, nagu näitas kleepekas, pidi sõitma Palermosse. Ühesõnaga, hakkas minema huvitavaks. Noorsand mõtles sekundi ja ütles, et saab meile teha ikkagi sealsamas tšekkinni ise ära. Jahmerdas pisut oma kompuutriga, trükkis välja pardakaardid ja kutsus kohale bussi... Aitäh-aitäh... Kena punane liigendbuss veeres kohe kohale, hüppasime peale ja täpselt kell 18.00 olime pardal.

 

Alles lennukis hakkas kohale jõudma, mis janti küll oleks juhtunud, kui me poleks peale saanud. Pingelangus. Louis Defunes, Pierre Richard ja Alain Delon (no olid stjuuardid täpselt nende koopiad) jagasid krõbuskeid ja vett ning vaikselt itsitades möödus tunnine lend rõõmsas meeleolus. Aga nagu on teada, kaks janti ilma kolmandata ei jää ja nii lõppes ka meie itsitamine kiiresti. Palermos oma pagasit oodates selgus, et loomulikult seda ei ole. Seisime parajasti lindi ääres näpp suus, kui energiline asjapulk saatis otsustava käeviipega meid kohe putka  juurde, millel seisis muuhulgas ka inglisekeelne suurte trükitähtedega silt "Baggage lost"... Me ei olnud ainsad, kuid see oli kehv lohutus. Meist eelmistele öeldi, et äkki jõuab kohver järgmise lennuga. Kui teenindav daam meilt kuulis, et tuleme Riiast ja et Roomas oli aega ainut pool tundi, siis ta vaid naeratas ja otsis sõna lausumata välja abipaki hambapasta jms-ga. Aga ainult ühe inimese first aid kiti, sest meil oli kahepeale kadunud üks kohver. Kohvri kohta arvas ta, et võib-olla homme, aga võib-olla hiljem (kui üldse). Mulle mõjus see üsna masendavalt... Õnneks olid buukingute väljatrükid, tomm-tomm jms hädavajalik käsipagasis. Seega halvim, mis meid oodata saab, on nõme pealelõuna mõnes ostukeskuses... Niisiis loivasime korrus allapoole ja ostsime rongipiletid Palermosse (lennujaam on kümmekond kilti linnast).

 

Stazione di Palermo Centrale võttis meid vastu sooja õhtuõhuga, räpase tänava ja igasugust värvi tänavatel ringisebiva rahvaga. Nad ei olnud kurjad, kuid kogu see seltskond jättis üsna kuritegeliku mulje. Asusime Via Celsot otsima... Tervituseks kõndisime paar kvartalit igaks juhuks valesti raudteejaamast itta, siis jõlkusime tagasi ning mööda Via Romat minema hakates saime lõppeks ka õige teeotsa peale. Jalakäijatele mõeldud ribakesed tee ääres on Palermo vanalinnas olematud. Liinibussid, rollud, kolmerattalised rollud, sõiduautod, paar nikastanud jalgratturit, juurviljamüüjad ja muidu kalkarid...+ 20C...tolm ja õhtune mäsu. Hetkeks oli isegi hea meel, et ei pea kohvrit järgi lohistama. Kõik see kompott kokku mõjus vähemalt mulle rusuvalt. Ja nii ei suutnud ma isegi peale 6 eurise veini soetamist ühe kurja näoga pilusilmse härra butiigist rõõmu tunda Via Roma ja Garibaldi tänava ristmikul asuvast baroksest väljakust, mis pidavat olema linna kese. Lõpuks olime Via Celsol. Kitsas... pime. Metsikus koguses grafftit ja üle ühe maja hooned juba II ilmasõjast saati varemeis, mille lagunemist on peatatud paari lauajupiga. Krrt... Kusagil siin pidi olema hotell, mille fotodel netis sellist meeliülendavat ja kunstipärast tänavat küll näha ei olnud. Lõpuks leidsime mingi ukse ja murdsime sellest sisse. Vist oli mingi hotelli köögiuks, sest nagu täna hommikul selgus, on korralik sissepääs ka nurga taga olemas. Igatahes, hotelli leidmine oli hingekosutav, sissekirjutamise vaev olematu ja varsti vedelesime voodil väikeses, kuid seeeest peaaegu hubases toas...

 

Kuigi kell kiskus juba kümne ringi, küsisime retseptsioonist inffi söögikohtade kohta ja sõbralik noorsand (kes muuhulgas olevat mõni aasta tagasi käinud Tallinnas - omg - there was cold!) andis juhised paari kõrtsu leidmiseks. Sukeldusime kitsaste ja täisjoonistatud tänavate rägastikku, kus pooleteistmeetri laiustes käikudes liiklevad vabalt rollud ja sõiduautod ja siis need mõned üksikud surmapõlgavad ja ilmselt lollid (no oleks ju nõme surra Fiat Uno rataste all) jalakäijad, kellel mingil põhjusel ei ole mõnd ratastega sõpra. Leidsime kiiresti silmini täis pargitud Piazza Sant'Onofrio ja paljulubava nimega Ristorante Margo selle servas. Mul ei olnud tuju ringi vantsida ja pikemalt mõtlemata otsustasime edasised toiduotsingud lõpetada. Ristorantes oli neli lauda ja umbes 12 tooli, hiigelsuur telekas ja paar härrat, kes võinuksid olla lapselaps ja vanaisa. Mitte ühtegi sõna inglise keelt nad ei rääkinud, menüü oli kah itaalia keeles, kuid kuidagi saime toidud ja veini tellitud. Olime ainsad ja ilmselt segasime pisut personali, sest telekast tuli mingi vutiülekanne, mis mehi tõsiselt paelus. Söök - liigse peenutsemiseta serveeritud ja harjukeskmise maitsebuketiga - toodi lauda suhteliselt kiiresti. Vein oli ok. Sõime-jõime ja tõmbasime hinge... Ma hakkasin juba pisut positiivseid tahke meie jabural õhtupoolikul nägema, kui saabus õhtu nael. Õigemini umbes minuga samas kaalus varastes viiekümnendates liibuva särgi ja miniseelikuga DJ, kes hakkas koletuslikku helitehnikat üles seadma. Nähes meid säras ta üle näo ja teatas silmade välkudes:

 

- KARAOKE!

Neelasime oma magustoidud alla pisut kiiremini plaanitust, küsisime arve ning kadusime öhe hetkel, kui daam diskoripuldi tagant korraks taharuumi kadus. Uinudes kostis veel kaua avatud hotelliaknast tüminat ja sekka kaks oktaavi mööda lauldud:

 

...Lasciatemi cantare
con la chitarra in mano
lasciatemi cantare
una canzone piano piano
Lasciatemi cantare
perche' ne sono fiero
sono un italiano
un italiano vero...

https://www.youtube.com/watch?v=zRDVQT_MT-o

 

Aga hetkel päike paistab. Hotelli hommikusöök oli hästi meeldiv ja linn päikesepaistes samuti (kuigi jah, õhtune liiklus oli nagu lapsemäng võrreldes praeguse hullumajaga). Temperatuur vähemalt 18 varjus ja sinise särgiga viiekümnendates härra tõi just kohvi, mis maitseb lihtsalt oivaliselt. Mu kaunis kaaslane on ninapidi Lonely Planetis ja ma ise olen jõudnud järeldusele, et kui see paganama kohver täna välja ei ilmu, siis ei juhtu ka ilmselt midagi katastroofilist - supermarketid ei ole ilmast kadunud ja mul on vaja soetada vaid korgitser ja mõned paarid puhtaid sokke, hambapasta ja veel mõned strateegiliselt olulised esemed. Kui kohv saab joodud seame sammud Europcari poole, mis peaks olema kusagil linna teise vaksali - Stazione Notarbartolo - kandis. Aga meil on aega...

 

 

Palermo

| Üles |

 


 

Esmaspäev 17.02.2014, kell 15.40. Segesta
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Mõnus... Just lõpetasime latte ning cannolis'tega. Jalad on matkamisest pisut väsinud, kuid meel ülev. Ma olen näinud Segesta templit! Segesta linna asutajaks on Vergiliuse järgi Sitsiilia jõejumala Crinisuse poeg Egestes. Aset leidsid need müütilised lood väga-väga ammu aega tagasi, linnast pole palju järel, killuke agoraad siit ja kindlustusi sealt - oleme neil ronides kenasti oma saapad tolmuseks saanud. Agoraa agoraaks, imposantseim ehitis siin on dooria stiilis imeilus tempel, mis asus (ja asub tänini) linnast eemal, naaberkünka nõlval, esitledes suurepäraselt antiik-kreeka arhitektide suurepärast oskust paigutada oma templid nii et need on maastikule ehteks ning samas ka seda mõtestades. Kui uskuda infotahvleid, siis ehitasid kreeklaste eeskujudel templi tegelikult kohalikud kunagi V sajandil e. Kr. et ateenlasi "võluda" abistamaks kohalikke sürakuuslaste vastu... Oli kuidas oli - nad ilmselt ei saanud oma ehitust lõpetada, sest kartaagolased vallutasid linna ja panid poolelioleva templi põlema. Kellele või millele see oli pühendatud, täpselt ei teata... Templi asukoht on tõesti dramaatiline: sügava kanjoni serval mäenõlval. Templi juurest avanevad uskumatud vaated... Templi ilu tuleb välja hoopis distantsilt, kui ronida mitteametlikku tolmust rada pidi naabermäe nõlvast üles endise linnakeskuse poole... Päike paistab, kevadlilled õitsevad ja fenkol lõhnab arvatavasti samuti nagu paarsada aastat tagasi...:
 

"Die Lage des Tempels ist sonderbar: am höchsten Ende eines weiten, langen Tales, auf einem isolierten Hügel, aber doch noch von Klippen umgeben, sieht er über viel Land in eine weite Ferne, aber nur ein Eckchen Meer. Die Gegend ruht in trauriger Fruchtbarkeit, alles bebaut und fast nirgends eine Wohnung. Auf blühenden Disteln schwärmten unzählige Schmetterlinge. Wilder Fenchel stand acht bis neun Fuß hoch verdorret von vorigem Jahr her so reichlich und in scheinbarer Ordnung, daß man es für die Anlage einer Baumschule hätte halten können. Der Wind sauste in den Säulen wie in einem Walde, und Raubvögel schwebten schreiend über dem Gebälke."
J. W. Göethe Palermos 13. aprillil 1787.a. (Italienische Reise. K. 45)

 

Segesta

| Üles |


Segesta teiseks imeks on ilmselt ilus kompaktne kreeka teater mäe otsas. Sinna saamine võttis oma aja, kuigi me ronisime mööda otsekat - sadadest jalgadest sissetallat' mitteametlikku kaljurada pidi. Mäkke ronimine ei olnud iseenesest midagi väga rasket, kuid, kui mäe otsa olime jõudnud, tabas meid omalaadne üllatus... Me korralike inimestena jätsime auto kenasti parklasse ja kakerdasime mäest üles omil jalul. Üleval selgus, et agoraa on tõeline drive in - seda läbis parajasti paar turismibussi ja sisse oleks saanud sõita ka autoga. Kehitasime õlgu ja võtsime suuna kreeka teatrile. Teater on üsna heas seisus ja sealt avaneb miljonidollari vaade orule ja selle taga terendavale Castellmare lahele. Kui ma mõtlen tagasi möödundaastasele Kreeka reisile, siis sellist templit ja teatrit, kui Epidauros välja arvata, seal tegelikult ei näinud. Ok, Delfi teatri vaade ja kogu see situatsioon seal on nähtus omaette, kuid templit nii "tervel" moel mujalt kui Ateenast (Hephaistose tempel ja Parthenon) ei mäleta. Teater ja tempel ja see maastik kokku siin on lihtsalt ilus! Üks kiuslik mõte tekkis teatri vaadet läbi elades... Otse lahe poole suubus vonklev kiirteelint, mis sellelt kõrguselt meenutas sajajalgset või mõnd kohutavat sooleparasiiti, kes põllule lahti pääsend...

Ahjaa... Ka muud asjad on pööranud heaks! Hommikul saime auto hõlpsalt kätte. Meiega tegeles meeldiv ja armas daam, kelle üheks uurimaks plussiks oli muuhulgas korralik inglise keel (hakkame juba taipama, et see siin saarel ei olegi nii tavaline). Auto oli - tsiteerin - very new! - Odomeeter näitas paarsada meetrit pealt 30 km! Igal juhul rõõmustab meie lähimaid päevi tehaselõhnaline Fiat Punto. Linnast välja saamine oli muidugi paras närviproov - ilmaasjata ei hoiatata Palermo liikluse eest! No nad on siin ka kergelt segased. Pean tunnistama, et pooled pööramised tegin silmad kinni mõeldes a la, et kui ma seda kõike ise ei näe, siis laheneb liikluskeeris iseenesest... Vaevalt olime linnast välja saanud, kui helistati lennujaamast, et meie kohver on päral. Nad poleks õigemat hetke saanud valida! Ok. Monreale kiriku peame jätma ilmselt tänu sellele põikele lennujaama eelviimasele päevale, kui Palermosse tagasi jõuame, kuid see-eest ei olnud me autoga veel jõudnud kusagile väga kaugele kärutada. Üsna nõme olnuks ju tagasi sõita.... Poole tunni pärast saime kohvri liigsete tseremoniaalsusteta kätte... Lennujaamast mitte kaugel elasime üle ka pisikese intsidendi. Kaks kohalikku pollarit vehkisid tee ääres ja loomulikult ma pidasin kohe kinni - kuulipildujad nende käes olid üsna veenvaks argumendiks. Nad uurisid kalapilguga mu dokumente ja auto dokumente. Pettunult, et midagi kiusamistväärt ei leitud, sooviti meile midagi mokaotsast (loomulikult itaalia keeles) ning läbi see show oligi...

Nii. Aitab lobast, meid ootab nüüd Erice...

 

Segesta teater

| Üles |

 


 

Esmaspäev 17.02.2014, kell 21.30. Residence La Torre Del Sole. Mazara del Vallo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tänane õhtusöök: praetud sink, muna, juust, oliivid, praetud baklažaan ja värsked kohalikud kirsstomatid - viimased on tõepoolest lausa suurepärased - ning valge kohalik kaheeurone vein. Margi nimi on Grillo - nimi ja silt igatahes on täiesti mittemidagiütlevad, kuid maitsel pole viga. NIi selle veini kui juustu. singi ja kirsstomatid ostsime kohalike soovitusel ja tuleb tunnistada, et kõik soovitatud produktid on väga head. Kuna teadsime, et õhtul peaks olema söögitegemise võimalus, võtsime valgelt ajalt Erices viimast ning tegime panuse mõnele supermarketile. Nagu tavaliselt, kui neid vaja on, siis neid tee ääres ei ole ja nii kulus hulk aega enne, kui ühes külas mingisuguse poe leidsime. Kui auto oma ööbimiskoha ette parkisime, siis saatuse nöögina paelus esimesena tähelepanu vahetult üle tee jääv hiiglasuur ostukeskus.

Meie aparetement tundub kah enam-vähem, kuigi kõik seinad on ümmargused... Maja on nimelt ümartorniks disainitud. Kööginurk on kobe. Ega peale suure voodi, pisikese laua ja kööginurga siia midagi mahugi, kuid 15 euro eest on seda küll ja pealegi. Sama eriline nagu maja põhiplaan, tundub olevat ka peremees - pika halli patsiga viikingi moodi mehekolakas. Hele igatahes kardab teda...

Õhtupooliku suurim elamus oli ikkagi Erice. Õigemini pigem sõit sinna ja tagasi, sest keskaegne linnake asub 750 m kõrguse Erice mäe otsas. Tee sinna tõuseb praktiliselt merega samast tasapinnast loogeldes mõnusa serpentiinina mööda kaljust mäenõlva. Üles minnes ja alla tulles oli kuhjaga lennukivaateid, millele lisas vürtsi parajalt murenenud servaga ja asise turvapiirdeta asfaltrada. Linnake ise oma 60 kirikuga ripub mäe otsas. Pepoli kindluse juurest, mille vanimad osad pärinevad foiniiklastelt saaks vabalt mõnest kohast ka selle 750 m-se vaba langemise ette võtta. Aga, et jõudsime üles pisut enne viit, siis oli kindlus juba suletud. Seetõttu, et ei ole hooaeg oli suletud ka enamus kohvikuid ja kõrtse - linn oli täiesti inimtühi. Ainus inimene, keda kohtasime, müütas parkla servas suveniire (arusaamatu, küll, kellele). Tema putka oli ka ainus soe koht, sest mäe otsas vihises meeletu tuul ning sooja oi vaid + 8. Toppisime kõik kaasasolevad soojad riided selga (aga meil neid eriti pole, sest tulime ju lõunasse), kuid sellest ning loojuvast päikesest hoolimata hakkasid hambad varsti lõgisema.

Homme läheme vaatame ilmselt algul hommikul pisut Mazara del Vallot ja kui viitsime siis vanalinna - La Kasbahi, mis pidavat olema Sitsiilias kõige Põhja-Aafrika hõngulisem koht nii arhitektuurilt kui elanikelt. Eks paistab. Praegu nõuab uni igatahes oma...
 

Erice

| Üles |

 

Hommikusöök La Torre Del Sole moodi: muna, chorizo, anšoovised, röstitud baklažaan ja tomatid

| Üles |

 


 

Teisipäev 18.02.2014, kell 14.10. Selinunte
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Just selgus, et ilmselt jõuame täna veel ka Agrigento Templite Orus ära käia, mistõttu on mul ilmselt aega kirjutada senikaua, kuni kestab tualetipaus... Kõigepealt - Selinunte on ... lihtsalt lahe... väga lahe! Kuigi kole tuuline... Aga sellest vist ilmselt kirjutan õhtul täpsemalt.

 

Ma arvan, et kuigi reis on alles alguses, olen ma vist leidnud oma Sitsiilia lemmiksöögi. Arancini!... Kui me hommikul oma pesast lahkusime, otsustasime Mazaras pisut ringi vaadata. Ausalt öelda La Kasbah (kasbah tähendab araabia keeles kindlust vms) ja nö vanalinna osa erilist muljet ei jätnud. Jah, võib-olla oli seal tõesti tunda mingit ... marokolikkust?, kuid pigem andis tooni kitsas tänavatevõrk, mille vahele on poetatud kümneid ümberehitatud betoonkarpe... Tegelikult meenutas see suuresti Heraklioni. Omaette elamuseks kujunes sadam, kuhu me kuidagi autoga sisse sõitsime, aga ei osanud enam välja sõita. Aga mis peamine - ma ei ole vist nii palju roostetavaid ja pooleldi uppunud aluseid näinud kusagil mujal. Sama kirju mulje võib-olla jättis Sarjah' sadamas nähtud laevastik, kuid erinevalt siinsetest olid sealsed töökorras ja sadamas käis vilgas elu. Mazara sadam oli nagu romula.  Et meil kohvipuru ei olnud, pidasime plaani kusagil peatuda ja sattusime La Dolcissimasse. Lihtsalt üks kohvik ühe tänava ääres... Tellisime kohvi ja lihtsalt välimuse järgi midagi kohvi kõrvale. Mind võlus apelsini suurune ebatervisliku välimusega kuldne pall, mille pinnamood reetis, et tema genees on seotud ilmselt kuidagi fritteriga. Kui kohvi kõrvale hambad palli lõin, tabas mind eeskätt hämmastus - pall oli soolane! Veel hullem, seal sees oli liha! Aga ehmatusest üle saades muutus iga järgnev amps üha nauditavamaks: krõbeda leivakoorikuga ja raguutäidisega riisipall lihtsalt sulas suus. See ei olnud pooltki nii õline, kui kaugelt paistis ja maitse oli lihtsalt suurepärane! Arancini tuleb sõnast aranchio ja tähendabki otsetõlkes apelsini - nagu Lonely Planetist selgus. Ja tehtud on neid Sitsiilias (ja ei kusagil mujal) juba pea 11 sajandit! Hele sai mingi magusa koogi, aga see kogu oma šokolaadisuse kiuste vähemalt minu silmis kahvatus toreda palli ees :)... Kui kohvikust väljusime, paelus tähelepanu juuksuritöökoda, mille nimi eesti keeles on küllaltki intrigeeriv - Maru Mage"... Sain vaevalt sellest pilti tehtud, kui uksest lendas välja tsikk (mitte kõige hullema raami peal iseenesest - šovinistlik märkus) ja tahtis mulle millegipärast kallale tulla.

Aga tundub, et hetkel pean lõpetama... Selinuntest õhtul...Nüüd siis suund Agrigentole...

 

Mazara del Vallo

| Üles |

 

Selinunte

| Üles |

 


 

Teisipäev 18.02.2014, kell 23.15. B&B Il Mandorlo. Agrigento
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ill Mandoloro... pidvat tähendama mandlipuud... Üks neist - potis ja õitsev - paistab ka meie keldriaknast. Siin me nüüd oleme. Tahaks hakata kirjutama Selinutest ja Templite orust, aga pean alustama taas sellega, et kohe ei tasugi mõtlema hakata, et nüüd on asjad korras... Jah, tsiteerides klassikuid:

"Elu on seiklus!"

Meie tänase öömaja - B&B Il Mandoloro leidmine ie olnud probleem. Uks oli kinni - aga see on siin veebruaris ka üsna normaalne, sest ei ole hooaeg - ja nii ma siis helistasin  ukse kõrval oleval numbril. Vastu võttis keegi härra, kes oli väga üllatunud, et täna tulevad külalised. Juba harjumuspäraselt ei osanud ta inglise keelt ja mingi käepärast olnud laps tõlkis seda telefonis. Ühesõnaga... paluti oodata... Umbes poole tunni pärast jõudis kohale vanahärra, kes riiete järgi otsustades ilmselgelt oli teinud aiatööd - vabandas ette ja taha oma ülikonna, hilinemise jms pärast. Saime toa ja härra lubas asju ajada. Varsti koputas ta uksele ja hakkas ikka küsima, et millal me buukingu tegime jne... Millegipärast ei olnud tal seda kirjas ja ka arvutis. Taat helistas lõpuks kohalikku puuking.kommi... Ja siis selgus: meie reserveering oli tehtud 18.03.-ks! ... st kuu aega hilisemaks kuupäevaks. Mu süda aimas halba... Õnneks saime taadiga kaubale, maksime mingit lisamaksu - 5 euri  ja "asi peri". Igaks juhuks vaatasin järgnevate buukingute kuupäevi ning jahmatusega taipasin, et olen peale eelmist öömaja  kõik järgnevad buukinud märtsisse... Taadil oli esikus läpakas - olime sellega enne omavahel suhelnud ennastunustavalt läbi Google Translate'i. Ta pidi küll ise ära minema, aga lubas lahkelt "massinat" kasutada. Ei tea, mis lehti ta sellega külastab, kuid kui lõpuks puuking.kommi lahti sain, hakkas ridamisi lahti hüppama igas't põnevaid lehti ilusate paljaste tädidega. Põnev oli, et neid ei saanud sulgeda ja kogu kupatus lihtsalt hangus. Ok. Panin läpaka lihtsalt jõuga kinni... Õnneks levis siiski mingi kohalik wifi ja lõpuks läks korda Hele telefoniga süsteemi sisse saada ja buukinguid muutma hakata. Asi läks peaaegu korda, Taormina öömaja ei saanud ümber vahetada ja see 50.- euri läks pange. Selle asemel reserveerisime toa kahtlase nimega asutuses "Kalaskiso" Giardini Naxoses... Ent taas - lõpp hea, kõik hea...

 

Tegelikult tulime mõni minut tagasi õhtusest linnast - Agrigento siis. Vanalinn: barokk + sekka ka hilisemaid asju ja betoonkarpe. Barokk on Sitsiilias väga levinud, sest peale 1693. a. maavärinat oli pea kogu saar, eriti selle lõunaosa, varemetes ja ehitati valitsenud arhitektuurivoolu vaimus muidugi uuesti üles. Seepärast on enamuste senikülastatud linnakeste lahutamatuks osaks mõni barokne kirik, linnaplats või palee. Nii ka Agrigento. Meie õhtuse jalutuskäigu eesmärgiks oli leida mingi söögikoht. Kohtasime küll mitmeid joomakohti, aga sööklad olid kas kinni sellepärast, et ei ole hooaeg või sellepärast, et ei olnud enam põnev kellaaeg - 21.30... Lõpuks jäime pidama ühes naljakas kohas, kus pakuti igast sorti küpsetisi ning veiniriiul ulatus silmapiirini. Ma olin nõus õhtusöögiks ka ainult veini tarbima, aga selgelt svipsis vanaldase baaridaamiga juttu  puhudes (tema itaalia, meie inglise ja eesti keeles), selgus, et pasta carbonara on täiesti tehtav. Tellisime veini ja jäime ootama. Peaaegu kohe lendas uksest välja hallipäine sakris peaga taat ja kadus võrrihääle saatel pimedusse... Varsti naases ta poekotiga ja kadus taharuumi. Lobisesime ja tellisime veini juurde, aeg läks. Kui paar jommis vanameest leti taga välja arvata, kes baaridaamiga kokku jõid, olime ruumis üksi. Kõrts oli pisut väsinud ja kuidagi kooskõlas baaridaami ja salapärase poeskäinud taadiga. Hakkas levima praesingi lõhn... Voila! Hetk hiljem saabus seesama sakris taat meie carbonaraga. Serveering: suur supitaldrik, pisut kõverate harudega kahvel, mis turritas üüratu pastakuhja otsas. Kuhi ise koosnes peaaegu poolest saadik singist ja parmesanist, selle peal valgus alla toores munakollane. Oli selge, et taat keeras söögi kokku ise ja käis vajalikku provianti enne seda poest või kesteab kust hankimas. Valuliku ilmega head isu soovides kadus ta sama kiiresti taharuumi. See ports oli maksnud alla 4 euro... Nojah... mõtlesin, et võinuks siiski vist piirduda ainult veiniga - see tuleb vähemasti korgiga pudelist... Panin esimese suutäie põske... Taevalik! Kindlasti oleks päris kokk sinna juurde lisanud mõne kauni umbrohuoksa ja võib-olla mingit peent ürdisegu. Taadi mix oli lihtne: domineeris sink, juust natuke küüslauku, pisut võib-olla basiilikut... See oli selline söök, mida tehakse endale, kodus - toitev, maitsev ja ilma liigse tseremooniata. Super! Kui mureliku näoga taat tuli nõusid koristama, siis tõstsin pöidla püsti - ta oli nagu üllatunud, kuid siis läks nägu laiale naerule...

 

Tagsitee: jahe... vihmapiisad... mõned kiired shotid mingis püstijalakohas ...San Remo laulufestivali ülekanne - tuleb igal pool ja kõikidest telekatest... inglise keelt vabalt rääkiv igavlev kõrtsmik... hotell...

 

...Nüüd siis tegelikult päevaelamustest...

 

Selinunte. Selinunte on linn, ca 620...650 e. Kr. rajatud Kreeka koloonia. 409.a. e. Kr vallutasid ja purustasid linna kartaagolased - neil oli see tol ajal kombeks: sama juhtus aasta varem Segestas, see juhtus ka mitmete teiste linnadega umbes samal ajal. Ellujäänutel (aga neid ei olnudki nii palju...) lubati hiljem linna tagasi tulla, kuid sõjaeelset hiilgust seal enam ei taastunud. Varemeisse jäi linn aga peale esimest Puunia sõda ca 250 e. Kr., kui Sitsiilia läks peaaegu tervikuna roomlaste kätte.

 

Selinunte

| Üles |

 

Selinunte oli suur linn, kreeklastele iseloomuliku süsteemse planeeringuga. Osaliselt väljakaevatuna, osaliselt pinnasesse peitununa saab sellest tänini väga hea ülevaate: kolme templiga linnakeskusest võib jalutada mööda laia suurte kividega sillutatud peatänavat Põhjaväravani või valida mõni risti minev vaikne kõrvaltänav ja eemalduda "linnakärast". Põnevaks teeb Selinunte reljeef: linn asub ühel künkal koos omade templite jm-ga ja selle vastas, üle Selinuse (kreeklaste aegne nimi) jõe oru, teisel künkal, paiknevad kolme templi varemed. Nendest kaks on kuidagi püsti aetud-püsti hoitud ja kolmas muljetavaldav sambahunnik.... Üks Selinunte kolmest idapoolse künka templist - see, millest praegu on järel vaid suur sambaketaste hunnik, oli omal ajal Kreeka maailma suurimaks templiks... Meie hulkusime seal peaaegu ihuüksi, kaaslaseks meeletu tuul. Kui algul mõtlesime, et vaatame vaid noid suurejoonelisi templeid ja ei hakka linnale tiiru tegema, siis kohapeal, templite juurest avanevat panoraami linnale vaadates, matkasime pikemalt aru pidamata läbi oru ja vantsisime märkamatult läbi peatänava, hulkusime linnamüüri ääres ja kusagil "slummis"... Hea mitu tundi kulus selleks.... Selinunte on selleski mõttes põnev, et kogu see 250 hektariline maa-ala on vaid varemete päralt - peaaegu ei ühtki hilisemat ehitist. Kui päikesepaistes silmad vidukile panna ja linnast templite poole vaadata, kuulates nõlvadel rohtusöövate lammaste kellahelinat, siis kangastuvad linnamüürid, nende all mäenõlvadel savimajakesed, tungib ninna koldesuitsu lõhn... Vahemaad on suured ja kui neid läbi jalutada, mitte üürides elektriautot, siis jõuab vaadata, mõelda ja nähtut seedida.  Kui auto juurde jõudsime, arutasime isekeskis, et siin on "vana-kreekat" kordi rohkem näha, kui kusagil Päriskreekas... Mäletan, mõtlesin seda ka kord Paestrumis...

 

* * *

 

Takkajärgi tarkusena võib öelda, et oleksime võinud jätta Templite oru järgmiseks päevaks ja külastada parem Selinunte kivimurdu, kus pidavat olema juba viimased 2500 aastat transpordiks valmis ja poolvalmis sambatükid... Aga me valisime Agrigento...

 

"So ein herrlicher Frühlingsblick wie der heutige bei aufgehender Sonne ward uns freilich nie durchs ganze Leben. Auf dem hohen, uralten Burgraume liegt das neue Girgenti, in einem Umfang, groß genug, um Einwohner zu fassen. Aus unsern Fenstern erblicken wir den weiten und breiten sanften Abhang der ehemaligen Stadt, ganz von Gärten und Weinbergen bedeckt, unter deren Grün man kaum eine Spur ehemaliger großer bevölkerten Stadtquartiere vermuten dürfte. Nur gegen das mittägige Ende dieser grünenden und blühenden Fläche sieht man den Tempel der Konkordia hervorragen, in Osten die wenigen Trümmer des Junotempels; die übrigen, mit den genannten in grader Linie gelegenen Trümmer anderer heiliger Gebäude bemerkt das Auge nicht von oben, sondern eilt weiter südwärts nach der Strandfläche, die sich noch eine halbe Stunde bis gegen das Meer erstreckt. Versagt ward heute, uns in jene so herrlich grünenden, blühenden, fruchtversprechenden Räume zwischen Zweige und Ranken hinabzubegeben, denn unser Führer, ein kleiner guter Weltgeistlicher, ersuchte uns, vor allen Dingen diesen Tag der Stadt zu widmen."

J. W. Göethe Palermos 13. aprillil 1787.a. (Italienische Reise. K. 46)

 

Parkisime auto Hera (Juno) templi lähedale, so praktiliselt Templite oru kõrgeimasse punkti ning hakkasime vaikselt allapoole astuma. Templite orus on säilinud varemed kuuest templist, mis asuvad riburadapidi laskuval mäenõlval. Esimene tempel on Herale, teine Concordiale (e. kreeklaste Harmonia tempel... oli ta nüüd siis Zeusi ja Electra või Arese ja Aphrodite tütar?), kolmas Heraklesele, neljas Zeusile, viies Dioscurile (Kastori ja Polluxi lugu...) ja kuues Hephaistosele. Ahjaa, kusagil eemal peaks olema veel ka Asklepiuse tempel, ning kirikuks ümber ehitatud Demeteri tempel, kuid otsustasime kohe neid otsima mitte minna.  Ilm oli super, kuid me ise pisut Segesta muljetest küllastununa ei olnud ise enam kuigi teravad. Seepärast pühendusimegi pigem Hera ja Concordia templitele, mis noist kuuest on paremini säilinud. Muidugi, Concordia tempel on säilinud väga hästi, sest pika aega (alates 587.a. kuni veel keskajalgi) kasutati seda kristliku kirikuna. Kirikuna ehitati templi sisemus ümber ja hiljem, XVIII sajandi restaureerimise vaimus "puhastati" jälle kiriku taagast, säilitades seejuures kaaristuteks ümber ehitatud siseseinad, mis lugu teadmata, tekitavad esmapilgul vaadates hulga vastakaid tundeid.

 

Mandlipuud ja miskõikveel õitsesid... Päike laskus vaikselt horisondi poole värvides ajahambast puret' kivihunnikud ruugeks... Jalutasime tasahilju edasi ning imestasime taaskord pea 2600. a. vanuste varemete üle... Nõrkemiseni dooria orderit :). Heraklese ja Dioscuri (või peaks ütlema Dioskuur?) tempel oleksid ilmselt nagu Zeusigi tempel praegu vaid varemetekünkad, kui entusiastid poleks üksikuid sambaid püsti ajanud. Üks viimastest entusiastidest - Sir Alexander Hardcastle - upitas püsti 1920-tel mõned Heraklese templi sammastest ja oli seejuures kohast nii vaimustunud, et peale erruminekut Briti mereväest, tuli ta Templite orgu ja ehitas Concordia ja Heraklese templi vahele endale majakese - Villa Aurea... Huvitav, et restaureerimisentusiastil ei tulnud mõtet selle kohta, kuidas kena majake siiski sellisesse kohta peaks sobima... Seda enam, et nii ees- kui taga kubiseb vanadest hauakambritest ja matmiskoobastest, mida Sitsiiliat valitsenud erinevad kultuurid on sinna endast maha jätnud?

 

Paari tunni pärast jõudsime Dioskuuri templini. Hephaistose templist lahutas meid jõekanjon ja ca pooletunnine matk... Raske tundus leida stiimulit kahe pooliku samba juurde ronimiseks ("õnneks" oli suletud ka jõekanjonisse kujundatud aed), mistõttu seadsime sammud läbi värskesse rohelisse uppuva kreeka linna... Praegu ei ole sellest muud alles, kui kivine, künklik maastik mõne müürijupi ja üksikute 500-600 aasta vanuste oliivipuudega.

 

Nii. Aitab. Vein on otsas ning mõtted ka. Loodetavasti ei murta autosse sisse või ei mõlgita seda ära, sest parkides pidin peeglid sisse keerama ja väljusin läbi kõrvalistuja ukse. Nojah, eks mõni hulkuv meteoriit võib meid ka üles leida... mõeldes neile jaburustele, mis senini juhtunud on...

 

Templite org

| Üles |

 

Agrigento

| Üles |

 


 

Teisipäev 18.02.2014, kell 11.30. Vulcanelli di Macalube Aragona
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Lahkusime Agrigentost hommikul, peale nappi hotelli hommikusööki suunaga Aragona peale -  sihiks Riserva naturale integrale Macalube di Aragona. Papi B&B-s oli rõõmus ja energiline ning serveeris tavalisi asju: kohvi, apelsinimahla, röstsaia ja pakikestes võid ning marmelaadi. Pisikese ereda elamusena lisas ta lauale kaks pirakat magusat ...eee... asja, mingi maitsva täidisega, ilma milleta olnuks kogu üritus mõttetupoolne. Papi uuris tähelepanelikult, kuidas mul ta arvuti kasutamine õnnestus. Tänasin viisaka naeratusega...

 

Aragona leidmine oli lihtne, kuid vulcanelli'de - sest noid väidetavaid minivulkaane me otsima ju läksime, üldse mitte. Küsisime paar inimese käest, kuid nemad ei saanud aru meist ja meie neist. Ekslesime, ekslesime ja ühel hetkel olin ma juba valmis otsa ringi pöörama, kui ühe posti küljes märkasime katkist silti. Hele igaks juhuks käis tüütas veel üht kohalikku ja seekord oli suund selge. Veerandtunni pärast jalutasime juba õitsevate karjamaade vahel ühel naljakal maastikul...

 

Kui mõelda Sitsiilias mingit laadi kraatritele, siis loomulikult kangastub Etna ja kogu Hephaistose maa-alune tulevärk. Macalube mudavulkaanid ei ole aga otseselt seismilist päritolu. Maa-all rõhu all olev vesi ja metaan mingi loodusliku anomaalia tõttu (lugesin, aga ju ei saanud inglisekeelsele tekstile päris pihta) aeg-ajalt purskavad seguna maapinnale tuues kaasa savi jms sodi. Sageli toimub see päris kopsakate plahvatustena. Väike hall lauge küngas, mille otsa niisiis jalgupidi ronisime, mulksus ja praksus vaikselt. Siin-seal mulisevad lombid näitasid, et maa-all pidevalt midagi toimub. See, et  toimumine vahepeal ka midagi suurejoonelisemat võib olla tunnistasid kobrutavad savimassid, mis valdavalt olid küll pealt kõvaks kuivanud, ent valesti astudes võid vajuda põlvini sitkesse savisse. Saviväli, mis meenutas miniatuurset halli künklikku laavavälja oli ühel ajal kuidagi absurdne ja teisalt ka võluv. Mõnes kohas, kus suuremad lombid kuivades olid endast mahajätnud looklevajoonelised tasapinnad, oli savi kuivanud ja moodustanud kaelkirjaku mustris lõhestikke - nagu kaader mõnest savikõrbefilmist... Mis ja  kuidas see asi liikuvas pildis välja näeb võib vaadata siit:

http://www.youtube.com/watch?v=UqvGysLUkls

 

Nüüd sadulasse - Villa Romana del Casale ootab...

 

Aragona

| Üles |

 

Vulcanelli

| Üles |

 


 

Teisipäev 18.02.2014, kell 16.05. Villa Romana del Casale
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tundub, et ilmaennustus ikkagi ei valeta - kisub vaikselt pilve, kuigi jah, me peaks eile õhtul telekast nähtud ilmakaardi kohaselt nagu pilve alt eest ära sõitma. Tundub, et sooja jääb ka iga päevaga vähemaks, ent siiski hetkel veel 18 plussi...

 

Villa Romana del Casale tee - aga valida neid keset mägisevõitu keskmaad väga palju pole, käänutas põllulappide, karjamaade ja apelsiniistandustega ülekülvatud kaljuste küngaste vahel. Ühel teeristil otsustasime esialgu vahele jätta Hadese värava - Sitsiilia ainsa loodusliku järve - Pergusa. Tegelikult oli mulle üllatuseks, et teelahkmel, kus selle otsuse tegime, näitas Ennasse, meie vist üle-ülejärgmisesse peatuskohta, vaid mingi 20 km, mis tähendab seda, et mingil ajahetkel jõuame siiakanti (Caltanisetta, Leonforte jms) tagasi... Kell hakkas üks saama, kui sõitsime mööda Piazza Armerinast, mis tähendas, et olime peaaegu kohal. Et teeäärde jäi mingi söögikoht, siis enne mosaiikidemaailma sukeldumist otsustasime keha kinnitada. Välimuse järgi võis arvata, et kõrts ilmselt hooajal kubiseks turistidest, kuid sel pärastlõunal nautisime lõunasööki seltsiks vaid paar sakslast. Jutu järgi otsustades olid nad just tulnud Villa Romanast ja jutlesid vaimustunult seal nähtu üle. Tellisime pimesi valides kohalikke sööke (vähemalt kelneri kinnituse järgi). Saime kes mida - mina kohalikku vorsti ning internatsionaalset silosalatit ja Hele täidetud artišokke ning baklažaane...

 

Üüratu parkla, kuhu peale sööki kolmanda autona maandusime, andis tunnistust sellest, milline mäsu seal võib olla kõrghooajal. Ridamisi seisvatest suletud müügiputkadest ning mitmest kassaputkast oli avatud vaid üksainus... Piletid ja tuld! Kassa juures seletas müüja-poiss, et äkki ma maksan kohe ka parkimise ära, sest ta tahab õhtul tund aega varem ära minna. See tähendas siis seda, et saime parkimise ühe euro võrra edulisema hinnaga... tervelt pool kaputsiinot...

 

Esimene mulje villast pani õlgu kehitama - 1930-tel välja kaevatud varemetejupid, millele on ehitatud endisi ehitusmahte matkivad katused pea kohale. Eilsete muljete peale tundus vaade kuidagi mannetu... Aga siis tulid esimesed mosaiigid. Kõigepealt killukesed endisest termist, mille fragmendid olid vaimustavad! Ja siis riburadapidi edasi... Ühel hetkel leidsime end kõndimas ümber peristüüli... Hämmastav! Asjata ei räägita sellest maagilisest kohast, kui ühest vähestest (kui mitte suurimast), kus roomaaegsed mosaiigid on sellises mahus nähtavad/säilinud. Uskumatu, millised mosaiigid! Kõik ruumid, iga põrand! 3500 m2 piltidesse pikitud põrandapinda! Jahistseenid, sportivad naisterahvad, Alexandria sadamas loomade peale laadimine, sekka Bacchus ja teised jumalikud, vahepeale ka igapäevaelu ja lihtsalt peened-peened ornamendid. Kõige imepärasem on see, et pildid on koostatud väiksematest kui ruutsentimeetristest tükkidest... Mõni pilt oli nii loomutruu nagu oleks see mitte kokku seatud keraamilistest tükikestest vaid maalitud. Figuuridel on sageli isegi varjud... Kohati on seinte äärtel säilinud ka fragmente freskodest. Võib vaid ette kujutada kui värviküllane ja rõõmus ning meeleline võis olla see villa - latifundum - IV sajandil, mil see ilmselt ehitati. Üks säravamaid mosaiike on kindlasti Sala delle Dieci Ragazze - loomulikult, poolpaljad ilusad naised sportimas, ent mulle isiklikult jättis sügava mulje üks pisike ringikujuline pilt, millel on kujutatud Bacchust noort naist võrgutamas...

 

Nii... Nüüd tuleb paaritunnine sõit õle mägede eesmärgiks Avola ja B&B Nonna Nina, enne peame leidma mingi supermarketi...

 

Talupojavorst marineeritud baklažaanide ning artišokiga

| Üles |

 

 

Villa Romana del Casalel

| Üles |

 


 

Teisipäev 18.02.2014, kell 22.35. B&B Nonna Nina. Avola/Avula
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Õhtueine: täidetud kreeka piprad kitsejuustuga, oliivid, kohalik sink, mitu sorti juustu, sinki värskeid aedvilju ja veini... Lihtsalt mõnus! Kuidagi küllastus on tänaseks muljetest ja tegelikult on päris hea vahelduseks vedeleda korvtoolis. Ka pererahvas on väga lahe - majapoeg räägib ideaalselt inglise keelt ja - no milline viisakus, sõbralikkus ja vastutulelikkus! Muuseas, meil on kohutavalt suur rõdu, vaatega Avola vanalinnale, kuid seal olemine ei olegi väga mõnus, sest tibab vihma - õnneks mitte üle mõistuse tihedalt. Sadama hakkas juba kusagil Caltagiorne kandis. Korraks mõtlesime Ragusasse sisse põigata, kuid õnneks me seda ei teinud, sest vaadata poleks seal nagunii aega jäänud ja ilmselt jõudnuksime siis öömajale taevasteabmis kell. Üle lambakellahelinast kajavate mägede tulek mööda pisikesi serpentiine võttis oma aja ning lõpuks jäime ikkagi pimeda peale. Teeremondi tõttu sattusime enne Avolat mingile teele, kust näitas Cava Grande't - mul polnud aimugi, mis see on, kuid nüüd, peale Lonely Planeti sirvimist, on meil kindel plaan enne homset Sürakuusasse minekut teha mägedes väike matk. See tee oli päris lahe, kuigi selle huvitavama osa läbisime pimedas. Kaardi järgi saab ehk aga homme sellest mingi ettekujutuse, sest vähemalt Cava Grandeni peame tagasi sõitma sama teed pidi.

 

Nii... tundub, et vein on omandanud jääkapis tarbimiseks sobiliku temperatuuri! Aitäh Lidl, aitäh!

 

Avula

| Üles |

 


 

Kolmapäev 19.02.2014, kell 11.20. Grande Cave, parkla
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tüng! Suur kanjon on külastajatele suletud, sest ei ole hooaeg! Täitsa kahju on. Eriti kui mõelda sellele, et juba siit parklast avanevad meeletud vaated! Cava Grande ei ole muud, kui kiltmaasse lõikunud Cassibile jõe kanjon. Kui uskuda fotosid, siis jõesäng on veel eriti maaliline oma kaskaadide, koobaste jm-ga. Kanjonis on päris äge matkarada, kus saaks veeta pea terve päeva, kui jaksu oleks... Hetkel aga passib parkla otsas üks kuri mees ja ma oletan, et kui me nt üle värava hüppaksime, siis juhtuks ilmselt midagi väga koledat...

 

...Hommikune Avola (va hommikusöök Nonna Ninas, mis serveeriti katuseterrassil ning oli seetõttu üsna meeleolukas ja kena) ei olnud kah teabmis ime. Võtsime ette pisukse paaritunnise jalutuskäigu vanalinna ja mere äärde. Kaljune kõrge rand ja barokk, barokk, barokk... Hästi põnev on muidugi Avola planeering. XV sajandil maavärinas kokkukukkunud linna asemel ehitati tollal moodne kuuenurkse planeeringuga kindlustatud linn. Tollest ajast pärinev tänavatevõrk on tänini tegelikult hästi hoomatav, kuid barokne linnasüda sulab vaikselt II ilmasõjajärgsetesse karpehtistesse. Muljetavaldav on  muidugi avar keskväljak koos suure kiriku ja kahekorruseliste linnamajadega. Ent mereäärne kõndimine ei jätnud suurt muljet - eramud ja korruselamud nagu neid on kümnetes linnades Vahemere rannikul. Ainus meeleolukas koht oligi tegelikult mingi tööstushoone vare otsapidi meres vana sadamamuuli juures.

 

Ilm on sombune ning tuul hämmastavalt külm. Õnneks otse ei saja... Mis seal's ikka, siis Sürakuusa peale...

 

PS. Imestasime eile tee ääres esitulede valgel nähtud kilomeetritepikkuste kiviaedade üle. Mõtlesime, et arvatavasti nende taga asuvad avarad ja kaunid lambakarjamaad nagu enne Palazzolo Acreidet olime neid pidevalt näinud. Võta näpust - aedade taga olid päevavalgel valdavalt apelsiniistandused...

 

Nonna Nina

| Üles |

 

Avula

| Üles |

 

Cave Grande

| Üles |

 


 

Kolmapäev 19.02.2014, kell 17.25. Hotell Scarbadero. Sürakuusa
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui end jahisadama kõrvale sisseseadnud hotelli möllisime, siis arvas daam retseptsioonis, et ega meil ei ole mõtet archaeological site'i minna külastama: me ei jõudvat kohe kuidagi... Hmm meil oli aga mõte selline, et kui tahta homme Etna otsa ronida, siis ei ole kuidagi aega molutada. Viskasime asjad kähku tuppa, koordinaadid tommi ning tuld. Tegelikult kartsime, et äkki talvehooaja tõttu suletakse varemeteväli mingisugusel müstilisel ajal kell kolm päeval vms... Kohale jõudes selgus, et mingit hirmu ei pea tundma, väravad suletakse alles kell 19.00...

 

Antiikne Sürakuusa linnakese, mida omal ajal ümbritses 22 km pikkune kaitsevall on muidugi hirmus pika ja paeluva ajalooga. Asutati see linn 7. sajandil e. Kr. kreeka asunike poolt (nagu tavaliselt:)). Järgnevaid sajandeid iseloomustab pidev nääklemine ja sõdimine ning ka kokkulepped ja nende murdmine Kartaagoga. Hiljem ka sõdimine roomlastega, kes 212. a. e. Kr. lõpuks pigem kavaluse ja hea õnnega linna vallutasid. Sürakuusaga on seotud mitmeid huvitavaid tegelasi, võib-olla mulle endale tunduvad markantsemad Phyrrus ja Archimedes. Neist esimene, Epiruse ja Makedoonia kuningas valitses siin kümmekond aastat... Teda peab ajalugu meeles eeskätt läbi käibefraasi "Phyrrose võit"...  Kui kreeklased olid võitnud roomlasi Asculumi lahingus  279. a e. Kr. olevat Phyrrus öelnud midagi sellist:

 

"Kui me võidame roomlasi veel ühes sellises lahingus, oleme täiesti läbi!"

 

Archimedesest ei ole vaja ilmselt eraldi rääkida. Võib-olla on mainimisväärt seik, et just Syrakuusa  kaitseks roomlaste vastu leiutas ta sõjapidamises ajalukku läinud nn Archimedese küünise või käpa, millega sai uputada linnamüüride all tüütuks muutuvaid sõjalaevu. Ent võib-olla on Sürakuusas olles ja selle ajaloole mõeldes teatud mõttes sümptomaatiline Archimedese surm. Kui Claudius Marcellus linna 212. a. e.Kr. vallutas, tappis üks rooma sõdur matemaatiku. Miks? Tema surmaga seostuvad need kuulsad sõnad:

 

"Noli turbare circulos meos!"

 

"...ära häiri mu ringe..." Lugusid on erinevaid, kas tappis teadjamehe teda Claudius Marcelluse ette kutsuma tulnud  sõdur nende sõnade ütlemise pärast - tal keelati trampida liivale joonistatud matemaatilisel skeemil - või peale mõõgahoobi saamist,... Kõigi nende põhimõtteline kokkuvõtte võiks sõnastada teise käibefraasiga - "häda võidetutele!"...

 

Peale Agrigentot, Seleustet ja Segestat olid mu ootused kõrged... Ent antiikset Sürakuusat, õigemini seda, mida varemeteväljal näeb, peaks vaatama ilmselt enne Templite orgu minekut. Jah... Muidugi on siin suuri asju... Esiteks Itaalia suuruselt kolmas amfiteater Rooma ja Verona järel. Ka Hieron II käsul rajatud hiiglaslik altar, kus sai korraga ohverdada ligi pooltuhat lammast on asi,  mida mina ei ole veel varem näinud. Ja loomulikult kreeka teater, mida vabalt võiks võrrelda peaaegu Epidaurosega. Elamuse sai amfiteatri ülemise serva juures kulgevast kaljusse raiutud tänavast mille seinad on perforeeritud lugematutest pisikestest hauakambritest ja mille sillutisse on kaevanud sügavad rattajäljed lugematud vankrid pikkade sajandite jooksul....

 

Hiiglaslik nekropol koobashaudadega oli kahjuks suletud - seega üsna suurt ala meil ei õnnestunud vaadata. Mulle isiklikult ent jättis võimsaima mulje endine kivikaevandus ja meeletu koobas - Orecchio di Dionisio - ehk Dionysuse kõrv... Ateenlaste 413. a. e. Kr. äpardunud püüe Sürakuusat vallutada lõppes fiaskoga. Väga palju mehi tapeti ja suur osa ellujääjatest langes vangi. Vangid pandi tööle kivikaevandusse (praegu nimetatakse seda Latomia di Paradiso kaevanduse alale 15. sajandil ja hiljem rajatud paradiisiaia järgi) kus neid hoiti aastaid. Juba mitu korda eespool mainitud maavärina  tõttu 1600-tel langes enamus maa-alusest kaevandusest kokku ja säilisid mõned koopad. Koobas, mida Dionysuse kõrvaks kutsutakse, olevat oma kujult ja akustikalt selline, et Dionysus I, kes tollal Syrakuusat valitses, saaks pealt kuulata vangide juttu. Kajad koopas tekitavad küll igasuguseid huvitavaid mõtteid, ent targemad arvavad, et tegu oli siiski veereservuaariga, mistõttu vaevalt seal keegi midagi sosistas või pealt kuulas. Paradiisiaia võlu avastasime aga enda jaoks Dionysuse kõrvast tulles - maani vilju täis apelsinipuud...

 

Ok. Pakime seljakotti veini ja soojad riided - väljas puhub tõeliselt jälk tuul ning piisutab - et minna Ortygiat - endist saart Sürakuusa linna all meres, millel praegu asub vanalinn, uudistama. Kui ütlesin Helele, et ehk õnnestub näha veel valges Apollo templit (ja äkki ka Ateena templit, kuigi selle varemetele ehitati kirik :)), siis ei märganud ma millegipärast enam kohutavalt suurt entusiasmi... Ju on vähe veini...

 

Antiik-Sürakuusa

| Üles |

 

Dionysose kõrv ja Paradiisiaed

| Üles |

 


 

Kolmapäev 19.02.2014, kell 23.10. Hotell Scarbadero. Sürakuusa
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hele läks praegu sõbraliku hotellitöötaja saatel välja printima igaks  juhuks järgmise ööbimiskoha papreid...

 

Täitsa lõpp, kui hea õhtusöögi (pasta :) - no kus siis veel, kui mitte Sitsiilias!) sai siitsamast, hotelli restoranist ...ja 75% sellest moodustas ettekandja :). ...Mis Ortygiast kirjutada... Barokk... barokk... barokk... Külm... külm... külm... Pime... pime... pime... Njaa, ning kui poleks leidnud üht lahtiolevat kohvikut, kust sai taas imemaitsva riisipalli, siis vist jäänuks see vanalinn küll üsna nukralt meelde. Me jalutasime mööda rannaäärset kaljude kohal rippuvat tänavat põigates siin-seal ka kvartalitesse sisse. Ma kujutan ette, et päikesepaistelise ilmaga võiks saada siit taevalikke vaateid... Aga praegu, hämaruses ning külmas, tunneme õnne soojast toast ja sellest, et lõpuks õnnestus leida toidupood, mille sees leidus marineeritud anšooviseid, täidetud pipraid, juustu, oliive ja veini. Kuigi hetkel enam suureks söömaks täis kõhu peale ning veini kõrvale ei lähe, on siiski mõnus mõelda, et homseks on soliidne varu olemas.

 

Ahjaa... Apollo tempel on täitsa tempel, ühe seinaga... :) ja Ateena tempel on täitsa kirik, barokne... nagu kõik siin... Hüva.... ei aja rohkem jama, sest ma tunnen, et pigem Bacchus tahab kõnelda mu käe läbi..

 

 

Hotell Scrabadero

| Üles |

 

 

Ortygia

| Üles |

 

Aranchinid

| Üles |

 


 

Neljapäev 20.02.2014, kell 16.30. Etna Süd. Refugio Sapienza
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ma ei oska kuidagi kirjeldada seda tunnet, mis tekib looduses. Tegelikult ei ole vahet, kas jõeorg, männimets või täna siis vulkaan... See hingemattev ilu, mille tehniliseks kirjeldamiseks on küll olemas sõnad, aga mis ei anna edasi seda tegelikku tunnet. Ilus, ülev ja õudne... võib-olla ehk see kulunud metafoor inglise pargist? Igatahes tänane päev on läinud täie raha eest ja mina olen väga rahul. Ma ei tea, kuidas mu kallis kaaslane mõtleb - temal hakkas mäe otsas hirm (esimest korda kuulsin midagi sellist ta suust nende aastate jooksul?). Njaa... ei ole nali kõõluda Hephaistose koduukse vahel...

 

"The port capacious, and secure from wind,
Is to the foot of thund'ring Aetna join'd.
By turns a pitchy cloud she rolls on high;
By turns hot embers from her entrails fly,
And flakes of mounting flames, that lick the sky.
Oft from her bowels massy rocks are thrown,
And, shiver'd by the force, come piecemeal down.
Oft liquid lakes of burning sulphur flow,
Fed from the fiery springs that boil below.
Enceladus, they say, transfix'd by Jove,
With blasted limbs came tumbling from above;
And, where he fell, th' avenging father drew
This flaming hill, and on his body threw.
As often as he turns his weary sides,
He shakes the solid isle, and smoke the heavens hides.
In shady woods we pass the tedious night,
Where bellowing sounds and groans our souls affright,
Of which no cause is offer'd to the sight;
For not one star was kindled in the sky,
Nor could the moon her borrow'd light supply;
For misty clouds involv'd the firmament,
The stars were muffled, and the moon was pent."

 

....Nagu kirjeldas Etnat Vergilius 19. a. eKr.

Vergilius. Aeneid. III raamat 570-590 [ladina k.] [inglise k.]; tsiteeritud tekst: http://classics.mit.edu/Virgil/aeneid.3.iii.html

 

Startisime varavalges. Vältisime Cataniat - selle linna kohta oleme siiani vaid halba kuulnud ja umbes tunni pärast keerutasime juba mäge ümbritseval kitsukesel maanteel. Esialgu tegi meele morniks jälle ilm. Startisime Sürakuusast pilvitu taevaga, mäe alla jõudes kattis taevast juba tihe pilvevaip nii, et Etna tippu näha ei olnud. Otsisime teed Rifugio Sapienzasse - peaasjalikult nagu siilid udus. Udu (pigem pilv) oli nii paks, et tee äärest võis näha vaid mõne meetri kaugusele. Ühel hetkel, mõni kilomeetrit enne R. Sapienzat, sõitsime nagu läbi müüri ja järsku siras ümberringi päike. Tõsi, ümberringi saalis ohtlikke valgeid pilvi, kuid sellest hoolimata muutus nähtavus võrratuks. Siin-seal märkasime tardunud musti laavavoole, mis suundusid allpool kobrutavasse halli pilvesse (see, kust me välja sõitsime). Saabaste all ragises pehmelt must tuhk... Kuidagi tuttav tunne Islandilt ja Uus-Meremaalt...

 

Etna otsa minek on sellitöö. Parkisime auto, võtsime seljakoti šokolaadi ja veega ning siis mõnekümne euro eest köisraudteega üles. Noh, õnneks mitte päris tippu, vaid kohta, kus igasugused mägisuusarajad hargnevad. Üleval muidugi valdas täielik hämming - mis suunas minna? Tatsasime pisut lumelaudurite ning suuskajate vahel ja võtsime lõpuks suuna mööda sissetallatud rada tossava kraatri poole. Ei kaarti ega rajamärgistust. - 3C, pinnatuisk... Mingil hetkel teatas Hele, et tema nüüd kardab - kardab mäe-alust tuld. Jätsin ta siis kusagile mittemillegi vahele ja kõmpisin kilomeetrit pool edasi, tossava ja aurava ventiili poole... Vallutasin nimetu künka ja keerasin tagasi. Filosoofi tipuni jäi veel võib-olla ca 30 minutit...? Ümberringi oli lihtsalt metsikult ilus! Ma muidugi tahtnuks edasi minna, aga ega mul ka midagi tõestada vaja polnud...

 

Kui pärast alla sõites arutasime, et Etna on üks aktiivsemaid vulkaane maailmas - pea igal aastal purtsatab midagi välja, viimane purse oli novembris 2013 - siis mõistusega sain ma Hele hirmust aru...

 

... Aga nüüd tagasi saare keskele, sihtkoht Enna ja Pergusa järv...

 

Etna

| Üles |

 


 

Neljapäev 20.02.2014, kell 23.40. C.C. Ly Hostel, Enna
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui te kunagi plaanite ööbida Ennas veebruaris, siis. C. C. Ly Hostel Enna ei ole ööbimiseks kena koht. Ta näeb pildil hea välja - jaa, täitsa nõus. Tema akendest paistab kaugel Etna ja tegelikult avaneb näiteks WC-st üsna lennukivaade. Aga... kui väljas on +5C ja läheb jahedamaks ning küte lülitatakse kell 21.00 välja... Ning kui reklaamitakse hästivarustatud kööki, mida tohib kasutada päeval kella 12.00-st õhtul 20.30-ni (kes huvitav sellel ajal hotellis on?), siis saate ehk aru pisikesest nurinast. Hele on endale peale krabanud kõik soojad asjad, mis siin toas leiduvad... mul on õnneks tuttu jäämiseks veini, aga kokkuvõttes ei ole see mõnus.

 

Sõit Ennasse kulges mööda kevadiselt kauneid päikeselisi maastikke. Etnalt laskusime alla mööda põhjanõlva teid erinevatel aegadel alla voolanud tardunud laavajõgede vahel, siin seal känkrate vahelt välja turritamas mõni katusesõrestik, seinajupp või post, sekka ka mõni värskelt põlenud metsatukk. Vulkaaniline pinnas on viljakas ja valitsus soosib igati põllumajandust vulkaaninõlvadel... Aga teisalt on see nagu kergelt arulage... ma ei mäleta enam, mitu aastat tagasi, kuid suht hiljuti (vist 1992) lõhati kaljusid jm ühe vulkaanialuse linnakese juures (Zafferana?), et sulgeda lavavoolu... Ajaloos on seda linnakest tavaliselt ja korduvalt aidanud üks pühak, kelle kuju viimases hädas tänavale upitatakse ja ringi tassitakse... 2001 sai hukka osa Rifugio Sapienza turistikast sh köisraudtee jne... Ühesõnaga on ilmselt hirmus põnev, elada vulkaani tule paistel, kuid vähemalt mulle, kui tasandiluinimesele tundub, et see võib olla ka ka närvesööv. Agrigentost pärit kreeka mõtleja ja arst Empedokles olevat hüpanud Etna kraatrisse, et tõestada oma jumalikkust... Ma kardan, et ta ei tahtnud midagi tõestada, vaid see tuli lihtsalt stressist...

 

Edasi jõudsime opuntia-, mandli- ja apelsinipõldude vahele. Suurte istanduste sissepääse tähistavad tavapäraselt imposantsed väravad - nii on see enamuses vahemeremaades.  Õõvastavalt mõjus täna nähtud muljetest aga see, et paljude väravate ja aedade taha tee äärde, eriti vulkaani ringteelt maha tulles ja põldude vahele jõudes, oli maha pillutud kottide viisi sitta ja sodi, mis sageli vedeles siin-seal  lausa kuhjadena... Aga õnneks lookles tee edasi enamasti siiski prügivabalt. Vaid asulates vedeles kahjuks saasta siiski siin-seal. Mida rohkem Enna poole, seda põnevamaks muutus maastik: rohelised põllud igasugu põllukultuuridega jne, mille taustal taamal kõrguvad teravad mäed, mille tippudes lösutavad keskaegsed külakesed. Lausa hullutavalt mõjusid apelsinisalud teede ääres... Kiire peatus ning degusteerimine... Kohalikud apelsinid on seest punase viljalihaga. Ei, need ei ole greibid, vaid just Sitsiiliale omased apelsinid. Punaseid vist niisama ei sööda, vaid tehakse mahla. Päris kindel  ma selles ei ole, kuid turul pakuti vaid tavalisi. Mida iganes - need seest punased on ka süües väga maitsvad (nagu tavaliselt igasugune varastatud puuvili)! Tundub et artišokid on valmis saanud ja veel mingid põlluviljad - igaljuhul kohtab massiliselt väikestel teedel pisikesi traktoreid roheliste kuhjade alla mattunud kärusid sikutamas....

 

Loojangul parkisime auto Pergusa järve äärde... Päike loojus, ümberringi oli (on endiselt) kevad...

 

Near Enna's walls a spacious lake is spread,
Fam'd for the sweetly-singing swans it bred;
Pergusa is its name: and never more
Were heard, or sweeter on Cayster's shore.
Woods crown the lake; and Phoebus ne'er invades
The tufted fences, or offends the shades:
Fresh fragrant breezes fan the verdant bow'rs,
And the moist ground smiles with enamel'd flow'rs
The chearful birds their airy carols sing,
And the whole year is one eternal spring.

Ovidius. Metamorfoosid. V raamat. Persephone röövimine (http://classics.mit.edu/Ovid/metam.mb.txt)

 

Niisiis... hingasime sisse ja... Maeitea... me olime tee peal valmistunud millekski eriti maaliliseks. Ainuke looduslik järv Sitsiilias, millega on seotud palju lugusid... tuntuim muidugi  Persephonest ja Hadesest. Koperdasime üle mingi laia võrkaedadega piiratud naljaka tee... Seisime seal... ja siis see... 1950-tel on ehitatud järve ümber ringrada - Autodromo di Pergusa! Isegi infotahvel asub põrkepiirde taga... Linnukaitseala?! Ning hiljem on täiendatud kompotti uueelamute-põlluplaneeringutega... Veepeegel viilkatustega betoonkarpidega... Täiesti absurdne koht!

 

Enna õhtupoolik möödus kiiresti. Pool tundi sellest läks liiklusummikus, mille tegi eriti põnevaks see, et seisime oma 10% nõlval, kust sai siis iga paarikümne sekundi tagant mäeltvõttu harjutada. Teine põnev asi selgus hosteli  juures - parkida selles tihedas kitsas linnakeskuses ei saa - ei ole kohti. Muidugi on see loomulik, sest tänavatevõrk ja valdav arhitektuur linnakeskuses on keskaegne. Õnneks leidsime koha ca kilomeetri kaugusel... Mis veel? Seadsime end sisse ja tegime pisikese linnatuuri pimeduses. Prrr kui külm - mingil hetkel oli +5, aga võib-olla ka vähem, sest tähed siravad, oleme suht kõrgel ja keskmaal. Ostsime kohalikus töökojas (kõrval mäe otsas) tehtud erinevaid ravioole, pestot jm head-paremat, keetsime ja vaaritasime ning serveerisime enne köögi sulgemist karges ööõhus (sest keegi oli jätnud köögiaknad pärani lahti) mõnusa õhtueine.

 

Ahjaa... Hele ostis mingi eriti edeva pudeli mandariinilikööri. Selleks oli kaks põhjust. esiteks proovida seda kiidet' kohalikku jooki, sest valge vein hakkab (temal) juba üle viskama ja teiseks, et näha, kuidas ca meeterkuuekümnene müüjanna selle pudeli ilma redelita lae alt ära toob. Kahjuks tsirkus jäi ära, sest mingi kraanamõõtu välismaalane läks mammile appi... See jook iseenesest ei ole küll suurem asi...

 

Rifugio Sapienza-Enna

| Üles |

 

Pergusa järv

| Üles |

 

Dinee C.C. Hostel Enna kööginurgas: ravioolid ja mandariiniliköör

| Üles |

 


 

Reede 21.02.2014, kell 10.20. Bar del Duomo, Enna
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kiriku kõrval on kõrts... Toimib. Ergavast päikesest hoolimata on ilm pikemaks jalutuskäiguks pisut ebameeldiv, õigemini, kui leida mõni tuulevarjuline päikeseline koht, siis on olemine täitsa mõnus, aga varjus ja tuulekoridoridena toimivatel tänavatel on päris külm. Naasesime just oma ringkäigult Ennasse - vaatasime üle kõik "kohustuslikud" vaatamisväärsused siin linnakeses ja nüüd üritame pisut sooja saada tee, kohvi ja mingite magusate asjadega. Lombardia kindlus (Castello di Lombardia), mida targad raamatud nimetavad Enna üheks olulisemaks sõjaajalooliseks ehitiseks - saratseenid ehitasid, normannid, hispaanlased ja kes kõik siit üle käinud on, vaikselt lõhkusid ja vaheeal ka tuunisid - jättis hea mulje just tänu lennukivaatele taamal helendavale Etnale. Kivihunnik ise on nagu on sajad keskaegsed kindlused... Ma ütleksin, et Erice kindlus jättis mulle pisut eredama mälestuse. Samas algselt 1300-tel ehitatud ja hiljem korduvalt tuunitud Enna toomkirik - segane mix gootikast, renessansist ja barokist - mõjus seninähtud padukirikubaroki vahele värskendavalt. Eks tahab pisut harjumist gooti kaaristu, korintose kapiteelide ja kassettlae nägemine ühes kompotis, kuid akendest sissetulvavas kuldses hommikuvalguses see "nagu pidigi nii olema"... Arusaamatult tänases mõtteraamistikus mõjub katedraali esine uhke barokselt vonklev trepikolakas, mis tapab enamuse ahtast tänavaruumist...

Nii. Meie missiooniks on nüüd võtta hostelist kohver, leida üles auto ja võtta suund läbi mägede ning orgude taas rannikule. Agira-Troina-Randazzo. Sihtkoht on Taormina, õigemini Giardini-Naxos, kus meil peaks olema soe ja hubane apartement. Loodetavasti saab seal ikka ööseks kütte sisse panna...
 

Enna

| Üles |

 

Duomo

| Üles |

 


 

Reede 21.02.2014, kell 23.40. Hotell Kalaskiso, Giardini-Naxos
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hotell on oma nime väärt (Kalaskiso), õigemini selle adminn... Jõudsime pärale valges, kella 17. paiku. Tšekk-inniga sai tsirkust päris palju. Protseduur ise oli tavaline, kuid selle läbiviija karismaatiline - uskumatult heasüdamlik, uimane ja uje tüüp. Kui tuppa astusime, ei saanud millegipärast elektrit tööle..., st ma klõpsutasin lüliteid, kuid midagi ei juhtunud. Meil oli oluline just külmkapp - toit ja vein olid nagunii juba pool päeva autos loksunud. Läksin siis alla küsima... Tüüp tuli üles. Plõksutas ka. Keeras pirne pirnipesades. Mõtles. Siis helistas. Veerand tunni pärast tuli mingi asjalikum tüüp elektrikukohvriga ja adminn hakkas meie ees vabandama, et kui nüüd viga ei leita, peame me teise tuppa kolima. Elektrik vajutas lülitit ja... valgus saabus! See oli kogu aeg olemas, lihtsalt lüliteid tuli hoida ca pooleks sekundiks all... Ta vaatas meid ja adminni millegi pärast imeliku näoga ning soovis head päeva! Samal teemal jätkates toimus õhtul (ca siis tund aega tagasi) mul huvitav telefonivestus hotellitelefoniga. Just olime tuppa laekunud, kui toatelefon helises. Võtsin vastu...


...krõpsud... nohin... krigin
Hallooo!?
...krõpsud... nohin... krigin ja mingi mõmin
I peg your pardon....Hallooo. Room nr 208...
Ummm...I'm sorry-sorry ...krõpsud... nohin... krigin ja vaikus...


Toru pandi hargile... Tundsin häälest ära vana hea adminni... Takkajärgi tuli mõte, et oleks võinud vastata tema sorri peale midagi sellist, et... "Nice to meet you, I'm Sulev Nurme...."  

Iseenesest toa üle ei saa nuriseda - eraldi magamistuba, elutuba ja köök-söögituba - neil polnud väiksemat. See ei ole sviit, vaid korter suvitajatele. Üheks ööks magamiseks muidugi liigne luksus, kuid kui siia tulla näiteks nädalaks randa leebotama, siis arvatavasti oleks see väga tore pleiss maandumiseks. Köögi olemasolu on ainult tervitatav - see tähendab seda, et meil saab olema taas maitsev ja odav hommikusöök.

Tänast päeva jäävad meenutama mägede ja mägikülade, Etna, laavavoolude, lammaste, õitsvate viljapuude ja roheliste põldude pildid... Ajatu kulgemine mööda väikseid, käänulisi teid. Ei pikki stoppe, ei pikki sõite... Paarknd kilti peale Troinat -
Troina peaks muuseas olema kõrgeimal asuv küla Sitsiilias - korraldasime vee, veini, ciabatta, pesto, oliivide, meloni, tomatite ja anšoovistega lambakellahelise pikniku. Olin ostnud enne tee äärest ka juustu ja apelsine. Apelsinid maitsesid hästi... Juust on aga ülisoolane, kõva ja samas saepuruna pudisev. On selge, et seda päris saiaga ei sööda... Eks viime selle siis koju haluškade tegemiseks.

Õhtu
Giardini Naxoses veetsime peaasjalikult rannapromenaadil ja hiljem mere ääres. Algul jõlkusime mööda pikka betoonist lainemurdjat, hiljem leidsime liivast ühe külili paadi. ...Etna silueti taustaks olümpose elanike poolt maalit' taevas muutus pikkamisi helesinisest purpurjate vöötidega tumesiniseks, siis mustjaks ning lõpuks tähesärast täpiliseks defineerimatu värvusega pimeduseks. Istusime paadipõhjal ja lasime hea maitsta veinil... Järsku ilmus pimedusest keegi taat. Ühmas midagi itaalia keeles lõbusalt, kummardas ja kobistas midagi meie paadi all. Võtsime pisut põlved kõrvale, mispeale tüüp tõmbas paadi alt välja suure veinipudeli. Hakkasime kõik laginal naerma. Taat võttis pudeli ning naeruturtsatuste saatel kadus öhe...
 

Enna - Giardini-Naxos

| Üles |

 

Troina

| Üles |

 

Giardini-Naxos

| Üles |

 


 

Laupäev 22.02.2014, kell 11.55. Püha Katariina kiriku ees, Taormina
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Me vist hakkame väsima. Tundub, et muljeid on senini saanud nii palju, et Taormina nagu jättis isegi pisut külmaks... Pigem ma ise olen ärevil peatsest sõidust üle Nebrodi mägede, et jõuda kunagi õhtu hakul Cefalusse. Tegelikult on tänane hommikupoolik olnud päris meeldiv... Juba traditsioonilise omatehtud hommikusöögi peale tegime kohviringi hetke ainsate klientidena rannakohvikus. Siis vaikselt kodinad autosse ja proovisime hakata leidma ülespääsu naabermäe otsa, Taorminasse. See kant siin on ilmselt hooajal ilge turistikas ja rannapiirkond. Taormina ajalugu on mitmes mõttes sarnane Sürakuusaga, kuigi Naxosest tulnud asunikud asutasid linna Sürakuusast mitu sajandit hiljem. Tauromenion, nagu kreeklased linna kutsusid, oli sajandeid ühel või teisel viisil suurema linnaga seotud. Roomlaste tulekul säilitas linn osalise sõltumatuse ja mängis olulist rolli hilisemates sõdades vallutamatu kindlusena... Kuid ka rooma ülikute suvituskohana. Seega turistikas juba üle tuhande aasta. Tänagi oli omajagu seiklemist, et Taorminasse sisse saada ja seal lõpuks parkimiskoht leida... Ma ei kujuta ette, mis siin võiks sündida juulis. Ent lõpuks kõmpisime mäest üles linnakeskme ja Teatro Greco. poole .

 

Kreeka teatri - suuruselt teine Sitsiilias Sürakuusa kreeka teatri järel - asukohavalikul ei ole kreeklased (tavapäraselt) ilu arvelt kokku hoidnud - maaliline lahekäär mägede foonil, taamal tossutamas Etna... Muidugi, algsest ehitisest ei ole palju järel, peaasjalikult keskmine astmestik. Roomlased ehitasid teatri ümber amfiteatriks 2. sajandil e. Kr. lisades hädavajaliku kaadervärgi lavaosale ja ka arkaadid jm ning kujundades ümber cavea - istumiseks mõeldud astmestiku (pms laiendades seda). Arvatavasti mahutas teater roomlaste ajal ca 5400 pealtvaatajat. Osaliselt tagaosa lavaehitis ehitati kinni veel keskajal normannide poolt, kui ehitist kasutati kellegi üliku eluasemena, kuid tänaseks on see peaaegu taas hävinud ning vaade merele olemas. Tegelikult on üsna naljakas nimetada teatrit just kreeka teatriks, sest enamus praegu nähtavast kehandist pärineb rooma inseneridelt... Kuna teatrit kasutatakse tänini aktiivselt vabaõhulavana, siis annab muljele oma osa loomulikult kaasaegne piirete jms rägastik....

 

Veetsime hunnitut vaadet merele ja mägedele nautides teatris pea tunni ja lonkisime seejärel tagasi linnakese keskele väisates korraks toomkirikut ja Katariina kirikut. Nagu ma ennist ütlesin, et jaks vanu kivihunnikuid nautida hakkab vist otsa saama... Seda tundub tõestavat otsus mitte minna otsima pisikest tükikest säilinud rooma odeoni... selle asemel tellisime gelatot, aranchinisid ja kohvi...

 

Giardini-Naxos

| Üles |

 

Kreeka teater

| Üles |

 

 

Taormina

| Üles |

 


 

Laupäev 22.02.2014, kell 22.30. B&B Naif, Cefalu
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Peab alustama jälle ööbimiskohast... Kuigi täna ööbime siis n+1 kordses paneelelamus viiendal? korrusel on meie tuba lihtsalt super. Unistuste magamistuba, suur köögiga söögituba... Sisustus on üle ootuste maitsekas. Lihtsalt kahju, et me siit peame juba taas homme hommikul jalga laskma... Pisut närviline oli koha leidmine, sest perenaisel kulus rolluga kohalesõiduks pisut üle paarikümne minuti ning betoonkolakas, mille ees me videvikutundi pidasime, just väga sõbralikku muljet ei jätnud. Aga kui perenaine oli kohal, siis laabusid mured - ta oli lihtsalt ekstreemselt sõbralik - heas mõttes. Puhusime ka pisut juttu, mille käigus taas sai kinnitust tõsiasi, et olime valinud temperatuurist hoolimata parima aja tulekuks. Kuu-pooleteise pärast on kõik siin rahvast niivõrd täis, et näiteks biitsil ei ole võimalik vaba  kohta leida... Noh, me biitsi nagunii ei ole ka otsinud, aga võib vaid kujutada taas seda hullumaja, mis siis lahti on. Tänagi näiteks jalutasime õhtul mõnusalt keskaegses vanalinnas ja ümberringi oli mõnusalt õhku, kõrtsudes igal pool vabu laudu... Maaliline keskaegne linnaserv otse mere ääres oli inimtühi, va paar iseendaga ametis olevat paarikest. Vaid kohalikest pisikestest lastest kubises peatänavatel algul igal pool, kes värviliste väikeste paberlitrite laialipuistamisega tähistasid mingit kohalikku tähtpäeva. Kõik nad olid seejuures mingites ägedates kostüümides - Helel igatahes oli nunnumeeter saja peal... Meie jalutuskäiku kroonis väike hubane söögikohake. Muuhulgas kohtasime seal... oma perenaist. Cefalu on väike...

 

Õhtust rääkides ei saa üle ega ümbert autodest. Kui olime toa kätte saanud, selgus, et me ei saa autot jätta maja ette - peame selle parkima mõnda suurde parklasse. Perenaine näitas kaardil kohad kätte ning ralli algas. Mitte ühtegi tühja kohta!, kuigi parklad ei olnud mitte väikesed. Lõpuks, raudteejaama juures, lihtsalt tekitasin koha, parkides auto kahe parkimisrea vahele pisikesse tühimikku. Peaasi, et kõrvalt auto läbi mahub... Tundub, et parkimine on siin riigis üks loovust enam nõudvaid tegevusi... See autoliiklus üleüldse... Kui hiljem kitsastel tänavatel vanalinnas ringi kõndisime, siis isegi noil pooleteisemeetrilaiustel tänavatel, kus jalgsigi kitsas tundub, sõitsid rollud ja sõiduautod kahes reas... Jala käivad siin vist üldse vaid turistid...

 

Cefalu ... on väike linnake põhjarannikul, mis asutati taas kunagi kristuseeelselt kreeklaste poolt, kuid oma kuulsusehetke sai ta normannide tulekuga, kui linnake oli Roger II residentsiks. Tema laskis ehitada muuseas Cefalu katedraali (ehitusega alustati 1131), millest tahaks pisut rohkem rääkida. Normannid vallutasid Sitsiilia 1091.a. araablastelt (Sitsiilia emiraat). Roger II pani aluse Sitsiilia kuningriigile, mis eksisteeris kuni XIX sajandi keskpaigani ning mis lisaks Sitsiiliale hõlmas algselt pea poolt Itaaliat poolsaare lõunaosas.  Roger II laskis ehitada katedraali peale seda, kui oli kohalikul rannal merehukust pääsenud ning muidugi oli vaja katedraali ka lihtsalt selleks, et sümboliseerida kristluse ülemvõimu ja olla meelepärane paavstile... Jah, Cefalu katedraal kõrgub linna keskel kaugelt vaadates kahetornilise ja raskepärasena nagu keskaegne linnus. Ent trepist üles läinult tabab vaatajat (ok, mind siis) šokk... Sisseastujat vaatab igavikulisel ilmel Pantokraator! Mosaiigid... mosaiigid... mosaiigid... See on ühtlasi ilus ja ülev, pidulik... Ood Jumalale ja selle vaatemängu loonud meistrile. See kuldsus võiks mõjuda pealetükkivalt või isegi rusuvalt, ent pühakoda annab nähtavale omaette mõõtme, mistõttu lihtsalt vaatad ja pomised tahtmatult omaette issameie... Võrratu! Lihtsalt võrratu!... Mis siis veel Monreales on... Aga - seda juba homme!

 

Ahjaa... sõidust üle mägede. Kui toomkirik välja arvata, siis mägede ületamine oli väga mõnusaks ja teretulnud vaheduseks. Esimese poole teest kulgesime taas kord mööda Etna külge ja nägime mõnd laavavoolu lausa kolmandat korda, ent Cesaros võtsime suuna otsustavalt põhja. Ühel ristmikul laiusid meie taga päikeselised karjamaad, kostus määgimist ja lambakelli, külakesed mäetippudel oma õitsvate mandlipuude ja punakapruunide katustega. Meie ees sinetas mets ja... must pilv. Läksime autost korraks midagi pildistama ning ma olin päris üllatunud, kui karge on õhk. Termomeeter näitas +10... Paarkümmend kilomeetrit ja mõnisada meetrit madalamal oli + 18.... Taorminas oli olnud + 22C. Tee hakkas serpentiinina ülespoole roomama ja sukeldus pöögimetsa. Hakkas tibutama. Esialgu vargsi, kuid iga tõustud meetriga üha enam haaras tee endasse udu ning varsti sõitsime nagu keefiris - näha võis vaid otse nina ette. Termomeeter jätkas langemist ning saavutas stabiilsuse lõpuks kusagil +2C peal... Kilomeetrid läksid... Lõpuks alustasime laskumist, udu kadus järsku ja ühelt kurvilt avanes meeletult maaliline vaade päikeselaikudes mäenõlvadele ja taamal paistvale merele... Kui rannikul Aquedolcis peatuse tegime oli kuiv., +15C ja poolpilvealune....

 

Aquedolci - iseenesest mittemidagi ütlev külake mere ääres - jäi meelde hoopis ühe söögikohaga. Mõtlesime teha pisikese pausi peale mägedelaksu ja nii parkisime auto ühe suvalise külakohviku ette. Elatanud taat letis oli tavapäraselt umbkeelne, kuid väga sõbralik. Tellisime kaks pisikest pitsat (pisike - ca 14 cm diameetriga), kaks kohvi ja mingi magusa palli ja see läks kokku maksma .... pisut üle 4 euro! Eestis isegi mõnes küla purksikohas ei pääse tavaliselt sellise hinnaga. Tõsi, esialgu arvasime, et odav hind tuleb sellest, et pitsa oli sardiinide ja spinatiga (maitsev!) - aga järgi vaadates selgus, et sama hinnaga saanuksime ka singipitsa vm.

 

Aga aitab nüüd. Homme hommikul lähme vaatame La Roccat ja siis Monreale...

 

Üle mägede

| Üles |

 

Cefalu katedraal

| Üles |

 

Cefalu

| Üles |

 

 


 

Esmaspäev 23.02.2014, kell 12.50. Piazza Castelnuovo, Palermo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Oleme siis alguses tagasi, õigemini Palermos... Autost saime umbes tund aega tagasi probleemideta lahti... 1300 km... Mitte ühtegi kriimu :) Ausalt öelda viimased kolm tundi olid päris ...eee... põnevad ja ma tõsiselt mõtlesin, et eks see vältimatu pauk mõnel ristmikul täna tuleb. Cefalus hommikul mingi kõhutunne ütles, et ärme hakkame La Roccale ronima, vaid võtame ette kohe Monreale ja kui siis jääb aega, lihtsalt tsillime kusagil... Taevale tänu. Algul oli kõik kena. Päike paistis ja isegi kiirteelt avanesid paremas poordis kaunid merevaated ja vasakus poordis veel kaunimad mäevaated. Varsti avanes aga vööris väga kole pilt silmapiirini ulatuvast staust... Kusagil ees oli ilmselt olnud mingi õnnetus, sest kiirabid ja politseiautod voorisid vahelduva eduga edasi-tagasi... Mingil hetkel hakkas tunduma, et me jääme ajahätta: pidime auto ära andma hiljemalt kl 12.00. Aga siis stau klaaris ja umbes kella 10. paiku sõitsime sisse Monrealesse... Väike linnake... turupäev... igal pool inimesed, müügiletid, autod... meeletu tunglemine... 3 km/h... Nägime kaugelt toomkirikut, kuid... Kuid ei suutnud leida poole tunni jooksul parkimiskohta... Kas maksta lisapäev rendiauto eest? Aga meil ei olnud teda ju täna tegelikult rohkem vaja... Ühel hetkel otsustasime, et... teine kord kahjuks, teine kord ja keerasime otsa Palermo peale tagasi. Ja siis.... sõitsime Palermosse sisse... Tigukäigul, keegi pressib lambist vahele, keegi teeb lambist tagasipööret, keegi tšatib keset teed, rollud, paar segast jalgrattaga, kurgikärud artišokikoormatega, linnaliinibussid ja paganteabkõikmisveel läbisegi tuututades ja vilgutades. Paak hakkas tühjaks saama. Need paar pensukat, kus peatusime, ei müünud kütust kaardiga, kuid mul oli vaid poole paagi jagu sularaha... Ühesõnaga kõike seda jagus piisavalt selleks, et end mitte liiga rahulikult tunda.

Aga siis ühel hetkel seisimegi juba raudteejaama taga parklas, kõik oli hästi, andsime võtmed ära ja nüüd istume siin varjuliste palmipuude all nagu kaks kodutut oma kohvri otsas. kõrvaltänava Carrefour - kaitsku seda poodi kõigevägevam - andis veini, ciabattat, juustu, sinki, oliive ja täidetud pipraid... (piprad on lihtsalt suurepärased, kuid neil ole midagi pistmist kahjuks Sitsiiliaga... paki peale on kirjut' Greece). Päike paistab... Tegelikult on päris õnnis tunne olla autost vaba...
 

Palermo

| Üles |


 

Esmaspäev 23.02.2014, kell 21.30. Hotel Columbia, Palermo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hele üritab all hetkel elektroonset tsekkinni hommikusele lennule teha. Sellele reisile tavapäraselt - mis puudutab igasugust asjaajamist - on ta juba kolmandal katsel. Interneedus ei toimi täna siin ja midagi ei ole ilmselt teha. Teada on, et kui tahame jõuda lennukile, peame homme hiljemalt kell 6.00 olema bussipeatuses.

 

Palermo. Kõmpisime kohvrirataste kolinal hotelli ning siis tagasi linna, viimaseid kohustuslikke punkte võtma. Ma olin päris löödud sellest, et Monreale jäi käimata, seepärast tahtsin kindlasti näha Cappella Palatinat Palazzo Reales. Et toomkirik jäi teele, siis ei põlanud sedagi ära. Katedraali ehitust alustati 1185. a. William II ajal, kuid seda on tuunitud aegade jooksul mitmeid kordi nii, et praegu moodustab see väliselt segu gootikast ja barokist, interjöörilt on aga pigem barokne, isegi klassitsistlik. Ehk üheks põnevamaks nähtuseks kirikus on sodiaagimärkide jada, milles hetkeseisu näitab valguslaik põrandal. Kas valguslaigu tekitajaks pidi olema päike või kuu, sellest ei saanud ma küll hästi aru...

 

Capella Palatina - kuninga palvela - jättis ent ääretult sügava mulje. Kuningapalee tervikuna moodustab kompott eriajastutel ehitatud ja ümberehitatud hooneid. Algset keskaegset lossi, mille laskis emiiri paleest ümber ehitada  Roger II, võib enamuses kohtades vaid pigem aimata. Sitsiilia kuningate lugu on vähemalt mulle suhteliselt tundmatu ja seetõttu ei suutnud ma eriti vaimustuda mitmesugustest kuninglikest ja kuningavõimuga seotud "reliikviatest", mida Palazzo Reale kuhjaga pakub, seetõttu kibelesin, võib-olla maja suhtes üleolevalt treppidel kaht astet võttes, kuningliku kabeli poole...

 

"Die Kapelle zu beschreiben, wäre allein ein Heftchen nötig. Hier findet man den Aufschluß über den ganzen Wahnsinn, der nur in einem bigotten Geiste bis auf diesen Grad wuchern konnte. Wie manches Fratzenbild einer irregeleiteten Devotion sich hier befinden mag, geb' ich zu vermuten, das Beste jedoch will ich nicht vorenthalten. Flach an der Decke nämlich ist ein geschnitztes Kruzifix von ziemlicher Größe befestigt, nach der Natur angemalt, lackiert mit untermischter Vergoldung. Dem Gekreuzigten in den Nabel ist ein Haken eingeschraubt, eine Kette aber, die davon herabhängt, befestigt sich in den Kopf eines knieend betenden, in der Luft schwebenden Mannes, der, angemalt und lackiert wie alle übrigen Bilder der Kirche, wohl ein Sinnbild der ununterbrochenen Andacht des Besitzers darstellen soll."

J. W. Göethe Palermos 9. aprillil 1787.a. (Italienische Reise. K. 41)

Jah... Kabeli kirjeldamine vajab tõesti eraldi raamatut... Ja taas olin ma õnnetu, miks me küll Monrealsesse ikka ei saanud mindud... Igaljuhul see, mis Capella Palatinas toimus... Ma ei oska ja isegi ei suuda kirjeldada. Me seisime seal pead kuklas ja lihtsalt vaatasime. Millised mosaiigid! Koht kus (tollane) ida ja lääne kunst... araabia, bütsants, kreeka ja rooma läbipõimunult loovad (minu jaoks) ennenägematu terviku. Midagi, mida ma tundsin kunagi Hagia Sofia mosaiigifragmente (sinust läbivaatavaid kolmainsusi vaadates...) Uskumatu ja... lihtsalt.... ilus...

 

Õhtu võttis oma... Kodustele kingitusi... õhtuks veini jne... Mõtlesime, et reisi lõpetamise puhul võiks seda tähistada kusagil restos. Mõeldud-tehtud. Valisime ja valisime ning lõpuks valisimegi ühe välja. Väljast oli paljulubav. Interjöör oli ok. Ettekandja oli ok. Serveering oli ok. Söök oli... Igatahes istun siin hetkel ja mõtlen, kas jooksen kohe vetsu või suudan veel paar minutit kinni hoida, et sissekanne päevikusse lõpetada. Ühesõnaga - õhtusöök oli täielik ämber... Ma ei taha lihtsalt sellest mosaiigimälestuste peale täpsemalt kirjutada... Seepärast lõpetan viimase sissekande Sitsiiliast lahkuva ja esimesi hetki merel loksuva merehaige Goethe sõnadega:

 

"Mich aber befiel abermals die unangenehme Empfindung der Seekrankheit, und hier war dieser Zustand nicht wie bei der Überfahrt durch bequeme Absonderung gemildert; doch fand sich die Kajüte groß genug, um mehrere Personen einzunehmen, auch an guten Matratzen war kein Mangel. Ich nahm die horizontale Stellung wieder an, in welcher mich Kniep gar vorsorglich mit rotem Wein und gutem Brot ernährte. In dieser Lage wollte mir unsere ganze sizilianische Reise in keinem angenehmen Lichte erscheinen. Wir hatten doch eigentlich nichts gesehen, als durchaus eitle Bemühungen des Menschengeschlechts, sich gegen die Gewaltsamkeit der Natur, gegen die hämische Tücke der Zeit und gegen den Groll ihrer eigenen feindseligen Spaltungen zu erhalten. Die Karthager, Griechen und Römer und so viele nachfolgende Völkerschaften haben gebaut und zerstört. Selinunt liegt methodisch umgeworfen; die Tempel von Girgenti niederzulegen, waren zwei Jahrtausende nicht hinreichend, Catania und Messina zu verderben, wenige Stunden, wo nicht gar Augenblicke. Diese wahrhaft seekranken Betrachtungen eines auf der Woge des Lebens hin und wider Geschaukelten ließ ich nicht Herrschaft gewinnen."

J. W. Göethe Palermos 14. mail 1787.a. (Italienische Reise. K. 53)

Nii... Hele saabus... Jah, ei õnnestunud see tšekk inn... Miks ma ei ole üllatunud...

 

Toomkirik

| Üles |

 

Capella Palatina

| Üles |

 

Palermo

| Üles |


 

Teisipäev 24.02.2014, kell 18.10. XL Pelmeni, Riia
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Oleme Riias, Kalku ielal ja Pelmeni XL-s. Appi kui rahulik siin on! Kui (mõnusalt) vähe inimesi siin on! Kui palju ruumi siin on! Hoolimata selle reisi trendist saime äpardusteta lennukite peale, pagas jõudis kah koos meiega. Isegi parkimispileti leidsin lennujaamas üles, kuigi esimene koht, kust seda otsima hakkasin, oli vale. Nüüd võtsime pelmeene, musta leiba ja kartulisalatit. Ma pole küll kindel, mida ütleb selle peale mu seedimine, mis on päris hell eilse hapuksläinud baklažaaniroa ja sardiinipasta seedimisest, kuid tegelikult ei ole nüüd vahet - kodu pole enam kaugel :) ...

Väljas, muuseas, on soojem, kui Ennas...
 

 

XL Pelmeni

| Üles |


 

Lisalugemist
 Eelmine  |  Üles

 

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved