Slovakkia-Ungari rattamatk 1996

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tripi kaart  |  Tagasi

 

 

Proloog

Järgmine

 

Slovakkia-Ungari jalgrattamatk10...21.09.1996

Budapest

| Üles |

 

1996. a septembris ostsime lahtise otsaga rongipiletid Tartu-Bratislava-Tartu, võtsime jalgrattad ning logistasime erinevate rongidega läbi Ida-Euroopa: aastal 1996, muuseas, oli see miljardeid maksva kiirrongiprojektita võimalik.

 
Startisime 10. septembri õhtul 1996 Tartust Balti Expressiga Varssavi poole. Rattaid peale visates oleks Hele äärepealt perroonile vahtima jäänudki, kuid suutis siiski teha ennastunustava hüppe ja reis sai siiski alata... Alljärgnev päevik on kirja pandud täpselt sellisena nagu me tollal sissekandeid matkal tegime: kahe armunud tudengina, kellel on väga piiratud eelarve, kuid suur soov koos minna ja midagi põnevat teha. Enamasti kirjutas Hele, mina tegin sageli nö pigem "ääremärkusi". Mõte päevikut pidama hakata tekkis tegelikult reisi kolmandal päeval, kui olime juba Komarnos. Sissekandeid tegime siis, kui kusagil selleks mingi auk tekkis või vihik meelde tuli. Kirjapandu on eeskätt kogum muljeid ja emotsioone, mis sageli peegeldavad neid siiraid rõõme, õnnestumisi, probleeme ja pettumusi, mis tulenevad väga lihtsatest asjadest, millel tavaelus võib-olla pole erilist tähtsust, kuid mis matkal on väga olulised... Seepärast vist me ei kirjutanud ka vaatamisväärsustest, me kirjutasime meist.
 

Võib-olla on mainimistväärt ka see, et ajastu märgina oli ka fotode tegemine oli teemaks omaette. Helel oli kaasas Premier' seebikarp pooleldi täis pildistatud filmiga ja tagavaraks rull 64-st filmi – sellest jätkus ca 40...50 fotoks. Film oli kallis ja filmi piltideks tegemine oli kallis... Seepärast plõksutasime üsnagi vähe ja vahel unustasime üldse selle, et meil on ka fotokas kaasas. Seda armsamad on need üksikud hetked, mis kaamerasse püütud on...
 

Niisiis alustame sellest, et jookseb reisi neljas päev ja oleme just pausi teinud Komarnos mingis kohvikus, et turgutada end juba pool päeva väldanud vastikust vihmasajust...

Fotod: Hele Mäe (tulevane Nurme)

 

10.09. Tartu raudteejaam

| Üles |


Järgmine  | Üles |


 

13.09.1996. Reede

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

11.09. Varssavi Centralna vaksali ees

| Üles |

 

I VIHIK
 

Sulev

 

Ja-jah, oleme praegu Komarnos, Slovakkias ja sööme. Süüa on: kalakonserv "Praetud Balti kilud tomatis"; leivaviilud; "Voimix"; kohalik vuhvel (kõik poolikud - Hele märkus); kohalik marmelaad ja... Zlaty Bazant - õlu. Fantast õlu, eriti 13% tume! (Hele kommentaar: Sull ütles, et see on nagu halvaa). Igaks juhuks - see on mahuprotsent, mitte alkoholisisaldus.


Hele ääremärkus: Jube hea söögikoht on ka - selline maja varju jääv katusealune laudadega. Kuna käesolev kliima on kohalikele jube külm, eelistavad nad meid mitte segada.


On reisi 4. päev. Ilm on kehv: tuul, u. 15°C ja pidev vihmaoht. Lõunamaa?! (Aga õlu on hea!). Täna alistasime Dunskaja Stredast teed ja jõudsime Komaromi, see on u 80 km. Ilm on kehv ja tuju ka hea (Minu tuju on hea - Hele märkus). Tegelikult oleme terve reisi alguse saanud jubedaid "tünamoid", kuid (Hele protesteerib tumeda õlle juurdekallamise vastu) ... /siin kahjuks mõttelõng katkeb/.


Hele ääremärkus: Dunskaja Stredas (täna hommikul) me ka sõime (tundub nagu oleks väga toitev matk!?). Lõime raudteejaama kohvikus oma väliköögi üles ja sina kõrvale nautisime kohvi, mida tegi meile juba eilsest tuttav naesterahvas. Aga ta juba teadis, et on umbkeelne ja sellepärast kirjutas hinna paberile.


Täna on saanud (tee äärest) süüa :


1. õunu - kõrini (Sulli kõri on üsna madalal - Hele märkus);
2. ploome - need on jube vastikud (muidugi, sest Sull käis neid puu otsas söömas! - Hele märkus);
3. aprikoose - neid veel võiks;
4. viinamarju - sööks küll mõned (kuigi need on hapud - Hele märkus).


See mõnus ploomipuu oli Medvedevi lähedal. Tänased elamused (pigem tähelepanekud siiani):


1. tundub, et Slovakkias arvatakse, et kui neil on üle 10 puu, siis on mets ja pannakse üles hoiatusmärk "ettevaatust põder!"
2. ploomid on (tegelikult) väga head!
3. Hele on jube kihvt nende patsidega


Hele ääremärkus: 4. Sull on väga-väga armas ja näeb jätkuvalt hea välja. Slovakkia elamuste kohta veel nii palju, et väikeses poekeses vuhvleid ostes kogusin omale väikese fänn-klubi. Üks mutike tegi imestlusest minu vastu lausa 13,5 Šk-se väljamineku ja ostis ka paki vuhvleid. Mina olen rahul.

Slovakkia esimene mulje oli nagu umbkeelsest hullumajast. tegelikult on siin päris hea - õlu on odav! Aga eilsest päevast, Bratislavast ja "fantast" õhtust Dunskaja Stredas kirjutab Hele...

PS. Jalgrattad on tublid (PTÜI, PTÜI, PTÜI). Minu rattal on lagunenud... Esiteks, Varssavis läks kohe esimene kumm puruks. Üks taksojuht õnneks juhatas, kus saab pumbata täis kaasa võetud "vale ventiiliga" varukummi. Täna hommikul läks katki pakiraami üks kinnitusaasadest. Leidsin raudteejaamast ühe "pärmi", kes oli loomulikult umbkeelne. Vedasin ta ratta juurde ja püüdsin kätega seletada, et vajan traati. Pärm vahtis tükk aega ja ütles siis midagi sellist:

 

- Traat!
- Oh, jess! Traat, lõugasin mina...

 

Hele rattal logisesid vändad kusagil Gabickovos, need said kinni. Praegu logisevad vist minu omad...

Hele


Hetkel käis Sull baarist uut õlut toomas ja nüüd arvutab kokku sealt ammutatavaid kilovatte (Ehee!) või kilodžaule.

Ma pidin eilsest päevast kirjutama. Päev või õigemini öö, mis selle päeva ette käis, algas väga paljutõotavalt. Meid rööviti rongis ja aeti mugavatelt kohtadelt minema. Slovakki piiril kimbutati meid - solgutati Sulli ja rattaid ja anti palju vähem raha tagasi, kui oleks pidanud (vähem raha tagasi = 500 Slovakkia krooni - Sulli märkus). Selgus, et poolakatega on veel võimalik rääkida (kui nad just põhimõttelised umbkeelsed ei ole), aga slovakkide keskel on lausa raske. Me oskame ennast küll arusaadavaks teha, aga nemad ei oska ju... No ja siis me sõitsimegi rongiga Bratislavasse. (Tegelikult ei pidanud me Bratislavasse üldse minema, kuid mõtlesime, et sõidame sealt laevaga Budapesti - Sulli märkus). Jõudsime sinna 5.30. Natuke aega suhtlesime kohvikus ühe kohalikuga, siis pöörasime otse linna "suurimale" tänavale oma esimest tõelist šokki üle elama. Jube tee oli (sattusime kohe kogemata linnasisesele kiirteele) ja jube liiklus oli. (Olime valel teel lihtsalt - Sulli märkus).

Meie plaan laevaga Budapesti sõita jäi katki, kuna laeva pilet oleks olnud 1000 ATS-i. ILGE JU (praktiliselt kogu meie kaasasolev rahavaru)! Tolgendasime mingi pool päeva linnas. Pagasi jätsime ühe väga lahke passikontrollitädi ruumi . Tutvusime kohaliku kindlusega jne. Jube raske oli kusagil midagi süüa, sest kõik toidud on võimatute nimedega. Ahjaa - ostsime endale Slovakkia kaardi (selle leidmine ei olnudki nii raske).

Sulli ääremärkus. Bratislava on päris lahe, mõnusam, kui Varssavi, kuid teed on halvad. See kindlus - kaugelt lahe, lähedalt liiga palju saksa turiste... Ja sõime spagette, mis on ka slovaki keeles loetav :). Mis veel Ungaris saab?
 

Bratislava. Bratislavský hrad

| Üles |


Most Pre Bratislavu's jõime õlut ja avastasime, et see on ikka odav küll (kuigi praegu joome palju paremat ja odavamat õlut). Otsustasime, et me ei tee kunagi enam seda viga, et läheks Bratislava kesklinna õlut jooma (hilisem täiendus: Hele vihjab siin sellele, et kesklinna söögikohas maksime õlle eest pea poole rohkem, kui Most Pre Bratislavus).

Poole kahe paiku asusime teele. Kõigepealt väljusime linnast 1,5 tundi ja vaatamata väsimusele ja vastutuulele jõudsime õhtuks Dunskaja Stredasse. Vastik väike linnake! Linna ainus hotell oli 800 Šk öö ja bussijaam suleti kl 20.30. Aga väljas oli äike ja jube märg. Taeva järgi otsustades tuli masendus peale! Otsisime oma tühjadest peadest ideid, mida teha ja proovisime õnne umbkeelsete kohalikega. Olime nii väsinud ja õnnetud, et vajusime kohe päris lonti (hilisem täiendus: asi oli ju selles, et enne seda ööd olime veetnud juba 2 ööd rongides ja maganud vaid mõned tunnid). Mingi poole üheksa ajal ei pidanud me enam bussikas vihmavarjus vastu, sest seal oli mingi tobe nolkide bande. Läksime raudteejaama otsima - see oli õnneks täpselt bussika taga. Et sinna minna, läbisime kilesse mähkumise etapi ja läksime selle ilge vihma kätte. Ja siis juhtus tasapisi midagi imelist.

Selgus, et ööseks suletakse ka raudteejaam. Aga juhuslikult oli seal üks tore inglise keelt kõnelev noormees, kes sai kogemata aru, et me oleme hoopis Islandilt ja lõpuks sõitis koos meiega linnast välja näitama järve, mille ääres saaks ööbida. Teel sinna suutsin teda niipalju mõjutada, et ta viis meid mingi majahüti juurde . Lahked naisterahvad kahekesi lasksid meid sisse. Selgus, et nad on pagenud kolm aastat tagasi Armeeniast. Suhtlesime nendega vene keeles.

Kohe algul võtsid nad nõuks meid "päästma" hakata - tegu oli vist jehovistidega. Õhtu läbi rääkisime neil teemadel (oma usu propageerimisega olid nad üsna pealetükkivad - Sulli märkus) kuni me Sulliga lihtsalt kukkusime ära. Öösel saime magada napilt neli ja pool tundi, sest nad ärkasid kell 4 (nad pidid õmblusvabrikusse tööle minema). (Siis läks päästmine edasi, süüa enam ei antud, kuigi eelmisel õhtul oli pakutud lõpp head omlett sibulaga - Sulli märkus). Aga muidu oli lahke ja hea pererahvas - andsid süüa ja kuiva ulualust. Tänu tänasele varasele ärkamisele ongi päev nii pikk ja sisukas olnud, kuigi hommikul oli ainus mõte, mis pähe mahtus, et saaks ainult kusagil magada.

Sulli ääremärkus: proovime võib-olla Komarnos laevaga õnne. Kell on 14.47. Tegelikult on kõik ok.
 

Ploomid Medvedovis ja plataanid Gabickovos

| Üles |


 

14.09.1996. Laupäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Sulev

 

Kell 15.15. Olemegi Ungaris. Ilm on tore, sajab rahet ja puha... Praegu oleme ühe Tatabanya hotelli eeskojas ja soojendame end. Õnneks sai siin forinteid vahetada, kõik Tatabanya pangad olid muidu remondis või laupäeva puhul suletud. Kuidas on siis läinud? Kui me sealt mõnusast õllekast ära tulime lendas minu ratta tirr u 2-3 kilomeetri pärast. Kuulid olid segi, "konnadest" vaid rauapuru. Komarno laevatehase ees sai seda asja siis parandatud. Kuidagi sain kinni, kuid iga hetk võib lahti minna uuesti.
 

Ületasime piiri ilma tõrgeteta, kuigi slovakist piirivalvurilt kostus selline kommentaar:


- Estonia?! Bicycles?!


Tea, mida ta sellega mõtles...

 

Paremale jääb, Komarno (Slovakkia), vasakule Komarom (Ungari). Alla jääb Doonau

| Üles |

 

Panime Budapesti teed pidi ajama ja leidsime ühe 15 m laiuse põllu tuulekaitseriba, kuhu puude vahele võssa oli täiesti võimalik telki üles panna.
Hele ääremärkus. See riba leidmine agraarmaal oli täiesti juhuslik, aga seekord oli õnnelik juhus. Tekkis tunne, et nüüd hakkabki hästi minema. Ja lähebki, mis sest, et on ilge tuul ja taevas musti pilvi täis ja rahet sajab...


Öö oli mõnus - lõpuks saime end välja magada ja süüa sooje makarone odrasepiku puruga: neli odrasepikut, mis me kaasa ostsime, on muutunud riivsaia lähedaseks... Aga muidu on enam-vähem, kui rahet ei sajaks.

 
Hele
 

Ja-jah - muidu on ok. Aga mina kannatan mingil määral entusiasmi puudumise käes. Koju just ei taha, aga palju puudu ka ei ole.
Nüüd me omame siin maksvat värvilist paberit ja lähme vaatama, kas ka kõik kohvikud on remondis või...


* * *
Ikka laupäev, kell 17.20. Nüüd me istume kiirtee ääres ühes kohvik-restoranis. Oleme just lõpetanud meeldiva einega (ülimalt hea yellowlabel tee suhkru ja sidruniga ning supiga tassis). Sull neelas eeskujulikult toore munakollase alla ja on ikka rõõmus (Sulli märkus: see pidi olema mingi supp munaga, mille hele tellis; serveerimisel selgus, et puljong...toore munakollasega; Hele seda muidugi ei söönud ja vahetas minu nuudlisupi vastu...). Üks prussakas ronib laua peal, aga muidu on koht korralik. Seinal ripub karunahk, millele on pits serva heegeldatud. See kõik kokku on nii hea.


Natuke rohkem, kui 10 km tagasi leidis Sull tee äärest 1700 forintit (100 forintit = 1 DEM). Praegu on raha veel märg, aga küll ta ära kuivab!
Me oleme jõudnud mägedesse, tegime isegi ühe pildi :). Budapest on 43 km kaugusel.

 
Sulev


Märkus: oleme ületanud oma esimese kuru sellel matkal, mina üldse matkal oma esimese kuru... Ausalt öelda saan ma väga hästi aru (õigemini hakkan taipama) apteekri mõttest "Suves", et mida vähem asju endaga kaasas vedada, seda parem on, sest siis saab raudteejaamas kahe rongi vaheajal rahulikult oma õlut juua...

 

Meie esimene "kuru" Tata lähedal

| Üles | 


 

15.09.1996. Pühapäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Funikulööri pilet Buda poolelt

| Üles |

 

Hele
 

Kell 16.15. Me oleme jõudnud mäe tippu - st Budapesti. Aga kõigepealt ikkagi eilsest õhtust.


Sõitsime sellest restoranist (vms) u. 10 km edasi. Kuna juba vaikselt hämarduma hakkas, keerasime 29. kilomeetriposti juures teelt alla ja ööbisime ühes puuderibas maisipõldude vahel. Koht oli üle ootuste hea, kuiva puud lademetes. Panime telgi üles ja nautisime juba ette maitsvat makaronirooga odrasepikupuruga. Aga, oh õnnetust! Vesi oli peaaegu keema minemas, kui poti all olev kõrgepingeisolaator kildudeks lendas (kuna me ei viitsinud poti riputamiseks kolme toika kaadervärki ehitada, siis tegime potile aluse põõsa all vedelevatest kõrgepinge isolaatoritest; Sulli märkus) ja poti täiesti ümber ajas. Õhtusöögiks tegi Sull paar mehist võileiba meie viimasest leivast, mille jäägid järgmisel hommikul üleni meie kõhus oma lõpu leidsid. Öö möödus rahulikult sügava une saatel. Hommikul kell 9 olime juba teel.


Varsti leidsime ühe pihenöhelini (ei tea kas kirjapilt on õige), kus oli ka dušš ja kohvik. Tõepoolest oli hea kord üle pika aja end puhtaks pesta ja süüa saiakesi kuuma teega. (Saiakesed - need olid tegelikult glasuuriga sõõrikud, donutsid - olid väga head, täidetud, eriti hea oli Bismarck - Sulli kommentaar.) Budapest oli ka juba nii lähedal, et mõne tunniga olimegi kohal. Üsa varsti juhtus jama Sulli rattaga (jälle lendas tirr õhtale - Sulli kommentaar). Leidisme ühe turistiinfo, kust kohe üks poiss välja kargas ja lahkelt igasugust inffi andma hakkas. Saime kaardi ja loa oma kotid sinna hoiule jätta. Lubasime kell 17 järgi minna, kui vihm lubab, lähme ka. Siis parandas Sull ratast ja saigi korda. Linna muljed kirjutab Sull ise.


Sulli ääremärkus: praegu ei kirjuta, kuna vihm on möödumas.
 

Kiirtee lõpp

| Üles |


 

16.09.1996. Esmaspäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Budapest. Hetk vanalinnas

| Üles |

 

Hele


Ma vist pean ikka ise eilseid linnamuljeid kirjutama. Käisime Vabadussamba juures (vedasime tsitadelli piletimüüjat ninapidi ja hoidime kokku 140 forintit) ja sõitsime ratastega linnas ringi. Ilus oli. Tegime Sulli ja ühe restorani kokaga pilti. Ilged pilved piirasid linna igast küljest ja vahepeal sadas ka.


Sulli ääremärkus. Budapest on kihvt. Mäletan...:
... neid kahte viisakat pollarit, kes käskisid meil vanalinnas jala käia (ratast käekõrval lükata), mitte rattaga sõita...
...ühte hästi suhtlemisaldist ajalehekioski müüjat (ostsime talt marke)
...hästi paksu madjari kokka, kes püüdis meid vägisi guljašši täis toppida
...et Parlamendihoone on kaugelt ilusam kui lähedalt

Teel turistiinfosse tagasi kaotasime teineteist. See pani mind päris ahastama. Nutsin ja olin kole õnnetu - Sull turistiinfos arvas, et ma olen auto alla jäänud...

Sulli ääremärkus. Hele ei saanud üle tee palju autosid. Ma näitasin talle, et sõidame silla alt läbi, ma lähen ees ära. Mida tema aru sai, seda ma ei tea. Aga Hele on ikka õudsalt tubli, et ta päris ära ei kukkunud (tegelikult oli mulle üllatus, et Hele võib paanikat teha).
 

Foto vanema vennaga

| Üles |

 

Parlamendihoone ees ja Szent Gellerti monumendi all

| Üles |

 

Budapest Gellerti mäelt

| Üles |

 

Järjekordne tirriremont Szent Istváni katedraali ees

| Üles |

 

Elisabethi sild

| Üles |

 

...Over my shoulder...

| Üles |

 

Alustasime sõitu linnast välja Szentendre poole, kus pidi telkimiseks sobivat metsa leiduma. Vahepeal näitas meile teed üks ilge kitsehabemega kummaliselt (musta) riietatud noormees. Sõitsime koos hea mitu kilomeetrit. Hämarikus külastasime veel ühte poodi linna servas, kust saime väga hea ja suure leib-saia ja kolm pudelit veini (millest praegu on järel kaks) ja präänikuid.

Sulli ääremärkus. 1. Vale, üks vein on järel.
2. Ma pole elu sees nii palju robiinia oksi põletanud. Need on väga kuivad, okkalised ja peened ning põlevad õudselt kiiresti ära.
3. Ungari õlu oli üle ootuste väga hea – humalavaba küll, kuid mõnus!
 


Täiesti juhuslikult leidsin ma ka mingi raja, mis viis karjääri. Seal me ööbisimegi. Kõik oli nii hea, ainult lõke oli selline igerik, aga see ei olnud Sulli süü. Jõime veini ja sõime lõpuks ka makarone. Aga purju jäime ka. He-hee!
 

* * *


Täna tuli jälle hommik (Sulli ääremärkus: millal ta ei ole tulnud :)). Sõime jube head makaronirooga viimase odrasepikuga ja olime rahul. Karjääris müttasid ringi töökad traktorid, aga me ei seganud neid ja nemad meid ka mitte. No ja teele asudes avastasime, et on vastutorm. See on muidugi paha. Vähendab sõidukiirust ja jõuvarusid. Paari kilomeetri pärast müüdi tee ääres igasuguseid asju. Ka arbuuse. Ostsime ühe (80 FT tk; nt tee maksis 55FT, kohvi 95FT). Otsustasime selle koha peal ära õgida ja pakkusime sellega müüjatele vist uskumatut ja kustumatut vaatepilti. Lõikasime arbuusi pooleks ja sõime (kumbki oma poolt) lusikatega. Varsti tuli sama müüja ja andis meile ühe arbuusi, ütles midagi sellist nagu "Suveniir". No tore on. Praegu on see buus Sulli kotis. Pärast seda buusitamist on Sullil nüüd pidevalt põis.

Sulli ääremärkus. See müüja oli selline jõehobu moodi "Mercedese" (kirjaga) dressides ja valge soniga südamlik päss.
 


Siis sõitsime hulk aega mööda maalilist rattateed Doonau ääres, praegu oleme jälle suurel teel. Ma käisin õunaraksus ja sel ajal Sull avastas, et ta tirr on jälle ribadeks (või ma ei tea ka täpselt, mis tal selle tirriga on). Remontisime. Praegu on jälle ratas koos ja Sull läks baari käsi pesema. Vot nii. Aga suveniire saada on hea... Meid ootab maantee ja vastutorm, aga me oleme Ungaris ja...


...siin on hea;
...ja vein on odav!;
...ja ees on ilusad mäed;
...ja kõik vahivad mu patse.

Sulli ääremärkus. Tirr ei ole katki, kuid üks mutter, mis kuule kinni hoiab, kerib end lahti ja kuulid jooksevad igale poole vahele. Ahjaa – ka vänt loksub. Selle peale ütles üks tüüp, kui talt haamrit küsisin, lakooniliselt: "Kaputt". Muuseas, käsi pesta oli mõnus, Sai mingit spets keemiat täiesti umbkeelselt müüjalt. Naljakas, kohvitass on neil selline viinatopsi suurune klaasmold – ilgelt väike. Teetass on see-eest hiigelsuur. Aga šokolaad on hea!
 



Sulev


Sooh, kuniks mu rattaräbal sõidab, püüame hoida suunda Vac'i peale. Ahjaa, meil on veel pudel veini, äkki peame lisa muretsema? Muuseas (praegu, kell on alles 13.00, hakkasid mingid kohalikud autojuhid siin baaris (mängu)automaatidega mängima) tahtsin öelda seda, et hoolimata kleepekast raamil "Handmade by blind of Estonia" teeb mu vana jalgratas siin reisil mulle pidevalt "näkku". Kuid mul on hea meel, et siia ikkagi ratastega tulime. Miks? Ma ei teagi, kuid tunne on selline.
 

Szentendre

| Üles |


 

17.09.1996. Teisipäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Telgiukselt

| Üles |

 

Sulev


Kell on 12.20. Nii, oleme ühes täiesti piiriäärses kõrtsis (küla nimega Hont). Hundinahad, rangid, suusad jms vana kola ripub seintel, kuid see kõik kokku on üsna stiilne. Kohe tuuakse meile midagi süüa, mulle (ilmselt) mingi praad, Helele pannkoogid (neid meile näidati), muu nägi menüüs kõik välja u selline:


URZKELEZZCSREKEZ...


Kuidas see (mida mina tellisin) maitseb, ei tea.
 

...Jõudsime eile õnnelikult Vaci. Vaci silda ei viinud. Hele jätkab...

Hele


Sõitsime laevaga eile üle Duna (Doonau). Sõit käis üsna kähku ja maksis ühele inimesele 60 FT. 1 rattale ka 60FT. Leidsime teiselt poolt jõge väikse armsa linnakese ja selle tagant suured kõrged mäed (hilisem vahemärkus – pigem künkakesed, kuid jalgratturi jaoks mäed). Maanteel oli kuhjade kaupa minestavaid rekkasid – mida siis meie veel pidime tegema! Ühes väga kõrges tipus me lausa einetasime, sest Sulli tirr keeras ennast jälle lahti (või nilbitses mõnel muul moel, ma ka täpselt ei tea).

 

Vac

| Üles |


Sulli ääremärkus. Tirr minestas jälle; see sündis meie aheliku kõrgeimal tipul. Üks rekka jäi tee äärde (suure tossu saatel) seisma ja ma suhtlesin selle juhiga (viipekeeles) u nii...


TEMA (naeratades ja käega rehmates):  - Ei taha kohe mitte üles minna!
MINA: (tagumise rattaga vehkides): - Ja-jah, näe, mul ütles täiesti üles.
TEMA: (laisalt oma madjari-vuntside alt muiates): - No mis sa ikka teed, mäed!
MINA: ... - Ega polegi midagi teha...

 

Over the hills and far away

| Üles |


Ja siis muudkui sõitsime. Kilometraaž oli ca 54 km (vist). Olude sunnil ööbisime okastaimevõsas kasarmutaolise kämpingu lähedal. Piirini jäi 12 km. Õhtul rüüpasime väikest veinikest, tegime ära oma viimased kaasavõetud makaronid ja läksime väsinult magama. Hommikul sai ärgatud pool üheksa. Makaronid (eileõhtune ülejääk) ootasid lõkke ääres... Täna oli meil mehine hommikusöök.

 

...12 km enne Honti

| Üles |

 

Oleme täna läbinud (seni) 12 kilomeetrit ja selle eest premeeriti meid siin pannkookide ja kakaoga. See oli nii hää! Kuigi, Eestis öeldakse selliste pannkookide kohta pannkoogitainas... Toodi arve – kõigest 720 FT. Tellime veel juua, ühed pannkoogid ja tee. Ja siis on meil need forintid otsas ja võime rahulikult Ungarist lahkuda.

Sulli ääremärkus (mehise hommikusöögi kohta):
1. makaronid pakisupi ja puljongipulbriga;
2. vihane kohvi araabia moodi (st salvrätikuga puhastatud supipotis keedetud kohvi – aga õudsalt hea!);
3. u kolmekilone arbuus – suveniir, mille meile kinkis jõehobuse moodi mees Szentendres...
...Oh, mulle (siin) serveeritud praad on hea, aga (pisut) kuiv...


Sulev


(Veerand tundi hiljem) Oi need umbkeelsed madjarid on juhmid! Tahtsime arvet maksta ja Hele tahtis veel ühtesid pannkooke ning teed ja mina 7UP-i. Nad ei saanud aru, meie ka mitte ja nii arvasid nemad, et meie ei taha maksta ja meie, et nemad tahavad meile kohe peksa anda. Noh, lõpuks andsin tervituseks 1000 FT, asi laabus ja meile toodi 100FT tagasi + arve. Asi klapib ja kõik on rahul...


PS. Siin seinal on üks ilus hundinahk, mis on ääristatud rõveda rohelise pitsiga. Vaene hunt!

Hele


Ca kell 14.40. Ületasimegi õnnelikult piiri. Saime mõlemal piiril passi templi ja puha. Oleme Sahys. Sull on hoos. Võttis tirril ühe rea kuule vähemaks, kasutab poldi vindi asemel kaltsu ja keerab rõõmsalt majade küljest standardseid nr 8 kruvisid. Praegu keeras ratta jalule ja ütles:


"Nii, saab siit minema. Põie peaks ka longu panema! Issand kui suur jugapuu! Appi, kui suur!"


Sulli musti näpujälgi on kõik kilekotid täis... Aga mina tõin vahepeal poest õlut ja saia!


Sulli ääremärkus. Hele jutt on üsna naljakas ja arusaamatu:
1. kaltsu keerasin jah vindi vahele – sest vint on maas;
2. kuule võtsin jah vähemaks – see on ainus võimalus vinti kuidagi pidama saada;
3. maja küljest keerasin 8 mm poldilt vaid mutri.
...Jugapuu oli tõesti suur, sellist EW-s ei näe.
 

 


 

18.09.1996. Kolmapäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 

Hele


Et oleks huvitav, kirjutan ma asjadest kronoloogilises järjekorras.


Me hakkasime sõitma. Algul võtsime eesmärgiks Hontiancke Nemce. Silt näitas sinna 36 km. Siis sõitsime. Ilm kiskus halliks; enne H. Nemcet juba sadaski. Tõmbasime prügikotid selga ja väntasime vapralt edasi. Kohe näha, et oleme Slovakkias – teid ääristavad õuna- ja kirsipuud. Hontiancke Nemces tegid ilgelt kahtlased pärmid meist pilti (Sulli vahemärkus – no me ise andsime neile fotoka ju). Siis keerasime omast arust kollase tee peale suunaga Banska Stiavnica peale. Sõitsime u 4 km, kuni jõudsime mingi asulani. Kust tuli mõte siin kaarti vaadata ja küsida, kus me õige oleme, ei tea. Igatahes selgus, et olime /... – väljalugematu kohanimi / st valel teel. Ah soo. Hontiancke Nemces ma olin väga pahur ja tujukas. See oli päris kole. Vist vihmast...


Sõitsime siis tagasi ja alustasime nüüd juba õigelt teelt. See ei olnud enam paan (kaardil punane), vaid kollane tee . Ees paistsid mäed. Tee kulges mööda jõeorgu. Käänutas kõvasti, aga me ei pidanud vähemalt kurusid ja tippe ületama (see muidugi ei tähenda, et tee oleks olnud ilma tõusude ja langusteta).
 

Sulli ääremärkus. Enne Hontianske Nemcet algasid juba mäed, mis on õudselt ilusad. Siis olid nad ka veel üsna madalad. Ja-jaa, tänu sellele, et Hele muutus tigedaks ja end ka veidi minu peal välja elas, paningi vale tee peale, kuna ma ei vaevunud korralikumalt kaarti vaatama.
 

Hontiancke Nemce

| Üles |

 

Hontiancke Nemcest võtsime ka vett ühest majast. Sull suhtles nendega. Kõigepealt toodi meile 2l pudeli täis (kohalikku ) mineraalvett (väga head) ja siis pandi meie paagid ka täis. Tee äärde kogunes kaks uudishimulikku mutikest, kes uurisid, kust me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, miks vihmaga jne. Aga nii hea oli, et kuidagi sai nendega hakkama oma vene keelega, hoolimata sellest, et nemad olid umbkeelsed.
Eriti kodune tunne tuli peale, kui teele kargasid närvilised krantsid. Muidugi, paanide peal ei tohigi koerad tolkneda – nad aetakse kohe alla.

 
Sulli ääremärkus: NB! See polnud ka mingi paan, kus ääres need penid närvitsesid.


Aga pime tuli peale ja vihma kallas. Ümberringi olid ilusad mäed – isegi sellise ilge ilmaga paistsid nad ilusad. Tagant tuli kole tumelilla pilv, mis hakkas meid jälitama. Jõudsime selgusele, et telgis magamine on peaaegu sama mõttetu, kui lihtsalt vihma käes pikutada (hilisem märkus: meil oli kaasas kahekohaline vene presenttelk, mis ligunes vihma käes korralikult läbi). Jõudsime mingisse külasse – Prencov ja lootsime ulualust leida. Ühest majast küsisime (lootes, et äkki ajame inimeste meele haledaks), aga meid juhatati (edasi) St. Antoli, kus on motoreks vms. Sõitsime...


Sulli ääremärkus: St. Antoli oli Prencovist 7 km.


Vahepeal oli läinud päris pimedaks ja me ei näinudki Sitno mäetippu (1009 m) – seni kõrgeimat me teel. Jõudsime St Antoli ja kohe küsisime esimesest majast teed. Selgus, et on jäänud veel 500 m... Ja jõudsimegi mäetippu! Ilus majake! Avad ukse – sees hämar, soe valgus. Kaks noormeest istuvad lauakese taga ja joovad õlut. Tuleb peremees. Kui küsisin:


"Do You speak English",


algas suhtlemine läbi ühe lauas istuja. Ta tõlkis meid peremehele ja vastupidi. Kui kuulis, et oleme Eestist, laskus peremehega suurde vaidlusse öömaja hinna (alandamise) suhtes. Aga peremees jäi endale kindlaks – 35DEM-i (so siis 700 SK-i; hilisem märkus: meil oli küll ka DEM-e, kuid peremees soovis saada just ja ainult SK-e). Ladusin kogu SK-de tagavara lauale. Seda oli 684 . Aga noormees lauast ütles, et ärgu me muretsegu, võtku me oma dušš ära ja tulge alla sööma. Tuba oli normaalne, dušš oli võrratu. Oi, linad ja käterätikud olid lõhnastatud jne. Mis sa hing veel ihkad...


Mõne aja pärast, kui olime oma kola põrandale (kuivama) laiali laotanud ja end pesnud, läksime alla. Inglise keelt kõnelevad mehed mängisid söögisaalis pokkerit. Selgus, et poisid on Bratislavast. Nad küsisid, mida me sööme. Kurtsime, et siinmail me toidunimesid ei tea. Nii tellisid nad meile ise:

 

1. supi – aedvilja-klimbisupi;
2. prae – friikad+härjasilm+gigasink+šnitsel+tomat+paprika+värske kapsas+punane kapsas;
3. õlle (heleda).


...Siis tänasime ja tulime üles tuttu. No jah...

* * *


Nüüd on hommik. Oleme puhanud ja uurime, kas siin on hommikusöök hinna sees või ei. Vist ikka sööme ise (oma toitu). Taevas on jätkuvalt hall, aga hetkel ei saja.


Sulli ääremärkus: Ja-jah, Hele ajab praegu oma lahtiharunenud patsiotsi taga...

Hele


Kl.10.05. Me oleme oma asjad kahte kotti toppinud, "hobused on saduldatud". Lasksime peremehel maja ees pilti teha ja siis muutus ta nii lahkeks. Rääkisime juttu ja kiitsime öömaja. Rääkisime, kuhu minna plaanime ja mees aina sulas. Nüüd istume hommikusöögilauas ja ei peagi selle eest maksma – ta ise pakkus selle välja. Sõime:


1. mõlemad 3 saia ;
2. mõlemad 2 tassi puuviljateed;
3. mõlemad 2 sulatatud juustu kolmnurka;
4. pakikese võid;
5. mõlemad 25 g mett;
6. magustoitu, mis koosnes kakaopudingist vahukoore, ananassi, apelsini ja mandariini lõikudega + 2 küpsist.


Oh, see oli nii hea!. Seda enam, et me enne üleval toas sõime oma kolmveerand kohalikku leiba, võid ja kalapasteet "Lainet".
 

AITÄH, KÕHT ON TÄIS! Ja meel on hea!
 

Penzion Antolsky Mlyn

| Üles |


Hele


Kl.15.30. Ma ei tea, kas me oleme laisad või oli see lihtsalt õnnelik juhus, aga pärast 4 km sõitu jõudsime Banska Stiavnicasse ja rohkem me ratastega otsi ei tahtnud. Tutvusime kohalikus stalinismihõngulises raudteejaamas olude ja hindadega. Selgus, et kõige targem, kiirem ja muretum variant on edasiliikumine rongiga: Žilinani läheks see meile maksma vaid 180 SK ja oleme juba (kell) 16.03. seal. Käisime veel pangas raha vahetamas ja poes ostmas: 3 l õlut + 2 l veini + sai + šoks... Nüüd sõidame juba kolmanda rongiga (esimene oli nagu tramm...). Ja ees on veel 30 min Žilinani ja esimesed lumised mäetipud. Oleme ära joonud 3 pudelit õlut ja 1 l veini... Slepaci Vejvar s cestovinole – see on seni parim.

 

Pääsuke Banska Stiavnica raudteejaamas

| Üles |

 

Läbi Velka Fatrate ja Stiavnicke Vrhi

| Üles |


Sulev


19.40. Žilina. Kohalik viisakas kõrts, seintel Dali maalide reprod, teras, klaas, portselan ja ersatsmarmor – eurovärk, mitte midagi slovakkialikku, kuid samas puhas, ilus, suitsuvaba ja hästi hubane ning toidud!... "Zlaty Bažant" õlu, prantsuse muusika, hästi vastutulelikud kelnerid... Praegu toodi pizza. Hele on nina puuderdamas – ta ei suuda enam süüa. Aga ma ootan teda, et koos seda pizzat nautida... Kuigi enne oleme söönud juba kolm käiku + kohvi + õlu. Kell 00.02 läheb rong Varssavisse...

 

Žilina: 3 käiku + pitsa

| Üles |

 

Slovakkia on ilus maa. Ahjaa, ma nägin paari jõge – need ei olegi päris hullud, esmapilgul... Äkki... (hilisem märkus - Viitan siin võimalusele minna sinna paadimatkama).


Hele ääremärkus. Märkus jõe kohta. Sellel hetkel, kui Sull jõge nägi, olime koos ära hävitanud 4 pudelit õlut ja 1 liitri veini.
PS. Ta on vist eluisu kaotanud.
 

Kl 20.00. Sõime siin selliseid asju:
1. supp slovaki moodi;
2. mingi ilgelt suur ports praadi;
3. salat;
4. dessert (kook+vahukoor);
5. kohvi;
6. pizza;
7. õlu;
8. vein;
9. Hele – Fanta.


Hele millegipärast koriseb ja ägiseb ja räägib, et ta viskab kalapasteet "Laine" rongiaknast välja.


Hele ääremärkus. Ok. Tõmban kotinöörid pealt kõvasti kinni – ei joo veini, ei viska "Lainet" jne...

 

 

Žilina keskväljak

| Üles |


 

19.09.1996. Neljapäev

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Sulev

 


Kell 2.30. SHIT HAPPENS... Istume Bohumini raudteejaamas ja praegu just vahetasin mingite jotadega meie slovaki raha tšehhi rahaks. Slovakkias müüdi meile piletid Bohuminisse ja öeldi, et pagasipileteid sinna müüa ei saa. Samas jäeti lisamata, et jalgrattaid Cesky Tecinist edasi ka ei saadeta. Ja nüüd me siin siis ootame 3.38 Slovakkia poole tagasi sõitmist et jalgrattaid ära tuua. Jant on selles, et me isegi esialgu ei tea, kust neid hakata otsima või kas see rongiloks, kus meie rattad sees, ei kolista juba lääne poole tagasi...


Hele just praegu leidis, et "ajukepp" on väga hea sõna. Täna öösel oleme näinud n+1 umbkeelset raudteelast - ainult üks ei olnud ja oli seepärast ka muidu tore inimene – ning täielikke idioote – need on poolakatest salakaubavedajad. Issanda loomaaed on suur. Siiski, kasvõi see päss kes tegelikult enda kahjuks meile raha vahetas (1KC=1,2SK, tema vahetas 1:1) oli hea ja mõistev inimene. Huvitav, kas ainult Ida-Euroopa raudteel kehtib mingi stagnaaegne vaimunüridus? Kui me Slovakkias alustasime trammi moodi rongiga, tundusid asjad kõik korras olevat. Aga ju see oli lihtsalt liiga väike koht. Niipea, kui suurematesse linnadesse (va Žilina) jõudsime, kiskusid asjad kohe nõmedaks.
 

 
 

II VIHIK
 

Hele/Sulev

 

Hele just praegu leidis, et "ajukepp" on väga hea sõna. Täna öösel oleme näinud n+1 umbkeelset raudteelast - ainult üks ei olnud ja oli seepärast ka muidu tore inimene – ning täielikke idioote – need on poolakatest salakaubavedajad. Issanda loomaaed on suur. Siiski, kasvõi see päss kes tegelikult enda kahjuks meile raha vahetas (1KC=1,2SK, tema vahetas 1:1) oli hea ja mõistev inimene. Huvitav, kas ainult Ida-Euroopa raudteel kehtib mingi stagnaaegne vaimunüridus? Kui me Slovakkias alustasime trammi moodi rongiga, tundusid asjad kõik korras olevat. Aga ju see oli lihtsalt liiga väike koht. Niipea, kui suurematesse linnadesse (va Žilina) jõudsime, kiskusid asjad kohe nõmedaks.

 

Siia kirjutame selle osa, mis vahepeal sõiduplaanile kirjutatud sai. Päevik jätkub (tegelikult Sulli kirjutatud, sest Hele oli akontaktses seisundis).


Bohumin – lahe Tšehhi linn. Tegelikult unustamatu elamus hästi vihasest marmorist raudteejaamast, kus kell 3 öösel (umbes) 5 pässi rõõmsalt päeva esimest napsu (või siis päeva viimast) võtavad. Niisiis Bohuminis saime Tšehhi raha. Ostsime piletid Csecka Tecini. Kui Bohumin (raudteejaam siis) tundus ilge hullumajana, siis see piirilinn oli ikka tõeline huller. Mitte keegi sust aru ei saa, ei tahagi saada, lihtsalt keeratakse selg ja saadetakse pikalt kui inglise või vene keelt proovid. Kuidagi lõpuks saime jutule ja kusagilt hoidlast siiski oma rattad kätte. Asja tipp oli toll, kus ei lubatud jalgratastega rongiga üle piiri minna, pidime jalgsi üle piiri minema (hoopis teises kohas; pidime otsima üles lähima linnaisese piiripunkti) ja siis Poola poolse raudteejaama üles otsima. Hele oli täiesti endast väljas. Muidugi oli kõik see kokku paras huumor, kuid me olime magamata ja lihtsalt ei saa "heast naljast" aru. Samas on Poolas olnud siiani väga normaalne (kell on 17.15, oleme Polonia luksusrongis – väga mugav, pileti sees on ka kohv ja koogike jne). Kõik suhtuvad su'sse kuidagi inimlikult. Tšehhi jättis tänu nõmedustele raudteel ikka väga halva mulje. Tegelikult kohutavalt halva mulje. Ja tänu sellele, et Tšehhi raudteel tehti täna meiega igasugust hookus-pookust jäime ka tänasest Balti Expressist maha – seega kaotame terve päeva. Nüüd, selle asemel, et Varssavist otse Tartusse sõita, sõidame kl 23.30 Suwalkisse – see on Leedu piiri lähedal ja vaatame seal, mis edasi saab.


Terve tänase päeva veetsime Zrebrydowices (hilisem märkus - see oli siis lõpuks see koht, kuhu peale piiriületust lõpuks Poola poole peal sattusime). Mina magasin, Hele luges ja uneles niisama. Käisime ka ühes eht raudteekõrtsus – üsna ilge paik, kuid sai vähemalt kuuma kohvi... Ok. Mis edasi saab..
 

Hele ääremärkus: Edasi sai see, mis saama pidi – vt. edasi. Näed, meil on hästi läinud, oleme isegi uue vihiku soetanud.
 

Zebrzydowice

| Üles |


 

20.09.1996. Reede

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Poolamaa rongiaknast

| Üles |

 

Sulev


18.00. Kaunas. Noh nii, siin me nüüd oleme, ühes suvalises baaris peatänava ääres ja proovime aega parajaks teha. Laual vedeleb üks Leedu õlu. Leedu õlu peale Slovakkiat – no comments... Mida leedulased teha ei oska on õlu.


Kuidas siis vahepeal on läinud... Tünamoid jätkus kuni piiriületamiseni, aga neist vist... /arusaamatu käekiri/.  Ahjaa... See valge jalgrattakott – Minu ja Tiiger Väike & Co kätetöö, kahjuks klaasriidest, tegi meie elu (lõpuks) põrguks. Algul, ojaa, algul oli kõik tipp-topp, kuid me märkasime matka lõpul, et kõik meie riided sädelevad, raske on hingata ja kõhus valu. See pagana klaasriie hakkas lagunema. Kotti tehes selle peale ei osanud mõelda (hilisem märkus - tegelikult Tiiger ütles, et klaasriidest selliseid asju ei õmmelda, kuid kuna tal ei olnud ühtegi "teaduslikku" põhjendust mulle öelda ja paremat riiet ka käepärast polnud – samas, kott oli vaja ju teha, siis ma ei kuulanud tema juttu). Asja tipp oli Poola luksrong "Polonia", mille kupees peale meie köhisid paari minuti pärast verd veel kõik kallid poola soost hapu näoga kaasreisijad. Lisaks hakkasid nad ka sügelema (meie sügelesime juba enne ja sügame end siiani ennastunustavalt). See oli liig mis liig ning Varssavi vaksalis kohe rongist maha tulles pakkisime asjad ümber prügikotti ja viskasime pidulikult vana koti minema. Kott oli juba armsaks saanud... Armsaks küll, kuid annaks Jumal, et see klaasivärk mingit tõsisemat tervisejama ei tekitaks.


Hele ääremärkus: Mina sügelen praegu ka ilgelt. Äkki on sügelised Ungari moodi?

 

Rattakoti ohverdamine

| Üles |


Mis veel... Varssavis möödus aeg hästi. Saime ilma mingite sekeldusteta asjad aetud, söödud ja öisele Suwalki rongile, mis väljus "Centralnast" kell 23.42. Hommikul kell 6.00 olime päral veidi puhanutena ning istusime ümber kohalikule külarongile, mis läks Šestokaisse. See rong oli taas täis salakaubavedajaid nagu Poolasse tulleski oli Balti Express. Ma ei saa sellest aru, miks nad kõik suitsetavad ja kisendavad?! Kuid see kaader siin piiril oli lausa tsivilisatsiooni tippsaavutus võrreldes selle... ütleksin ... loomakarjaga seal tšehhi poole peal Tšehhi-Poola piiril. Nood ärikad, kes tulid Slovakkiast peale ja läksid Bohuminis maha, olid tõelised perverdid.


Hele ääremärkus: Suwalki-Šestokai rongis oli konduktoritel algul plaan me ratastele 10 zloti eest pilet peale suruda, aga meid "päästsid" nood samad konduktoritele pistist andnud salakaubavedajad.


Muidu näiteks Poola jättis mulle väga hea mulje – inimesed saavad (tahavad saada) sust aru ja maa (rongiaknast) ei tundu ka olevat vaid üks räämas küla nagu paljud räägivad. Eriti hea mulje jättis "Polonia": loomulikult – Viin-Budapest-Varssavi – euroklass. Puhas, vahepeal käib stjuuard ja jagab kooki ning kohvi... Aga ka kõik muud muljed on positiivsed... Poola ei tundu olevat üldse väga halb koht... Muuseas, avastasime, et Varssavis saab kesklinnas umbes 10 taala eest ööbida inimeste jutu järgi täiesti normaalsetes tubades. Suhtlesime ühe vanamutiga, kes sellist teenust pakub (neid oli vaksalis rohkemgi). Aga ise me seda ei kasutanud (võib-olla oleks, kui õhtul rongi peale ei saanuks).


Praegu ent kükitame Kaunases. Ausalt öelda ei viitsi enam olla, kuigi aega on veel mitu tundi. Ei taha ka nagu midagi... Võib-olla seda Ungari teed või siis ühel hommikul "Donkin Donutsis" söödud kooke või seda ungari veini, mida me Budapesti lähedal jõime...

 

Kaunase Peaingel Miikaeli kirik

| Üles |


Hele


Veel pole Sull kirjutanud sellest, kuidas me ülimat nööki tundes Tšehhi-Poola piiri ületasime. Kui olime õnnelikult Poola sisse vändanud, sõitsime Zebrzydowicisse, kus käisime kõigepealt ühes restoranvagunis söömas. See oli vist kellelgi selline kaval idee olnud. Meie eelistasime süüa vaguni kõrval omatehtud pasteedi leibasid ja vagunist toodud teed. Seal oli mingi "erilise" lõhnaga kemps. Pärast vedelesime pool päeva raudteejaama ümbruses, sest sisse ei saanud minna – kuskil värviti. Aga päike oli seekord meie poolt. Ma otsustasin lugeda (et raamatute vedamine ka mingit mõtet omaks). Sull magas. Seal jõudsime ka otsusele, et klaasriie on tervisele vist ikka halb.


Kl 21.45. Oleme ära kulutanud kogu kohaliku (Leedu) raha, üle vaadanud imelise õhtuhämara vanalinnas, ekseldes õles leidnud raudteejaama ja hetk tagasi avanud isegi veinipudeli. Meie suureks pettumuseks ei oska slovakid kohe üldse veini teha. Aga õlu on neil hea. Poolakad ei oska jälle õlut teha... ah, sogan, Poolas me õlut ei joonud, leedukad ei oska õlut teha. Sellepärast tekkisid meil ka raskused õhtu möödasaatmisega. Takkajärgi küll õnneks, sest muidu me poleks avastanud tõeliselt suurt, korras ja puhast Kaunase vanalinna. Ja see oleks olnud viga. Meie viimane rong Tartusse peaks väljuma siit kl 23.54. Lugesime üle – see oleks meie reisi 15. rong. Kas pole tore! Unistame vaikselt saunast ja klaasipuruvabadest riietest. On raske olla kihelev.

 


Sulli ääremärkus. See slovaki vein on tõesti üks parmujook... Ahjaa Kaunase vanalinn oli tõesti kihvt. Võib-olla üks ilusamaid elamusi sel reisil.
AVASTUS: me magasime kokku telgis 4 ööd, neist 4 Ungari pinnal. Olime rattamatkal Ungaris, kuigi enam nägime tegelikult Slovakkiat.
Sulli ääremärkus. Tegelikult nägime Ungarist vaid killukese: pisut pealinna ja veidi selle ümbrust, Slovakkiast nägime pealinna, agraarmaad, mägismaad, ööbisime ühe öö pansionis ja ühe öö armeenlaste juures (see oli midagi enamat). Muidugi veetsime ühe hullumaja öö ka Tšehhi Vabariigi pinnal ning kokku veedame, koos tuleva ööga 4 ööd rongides.
 

HINDADEST...
* 1 õlu Slovakkias on 10...25SK (25 SK Bratislavas). NB! Bratislavas on üldse hinnad 50% kõrgemad muust Slovakkiast;
* 1 vein Slovakkias on 53.- ...SK;
* 1vein Ungaris 180...400 FT (ja rohkem...);
* 1 õlu Ungaris u 100 FT;
* 1 tee Ungaris u 60 FT;
* 1 kohvi Ungaris u 95 FT;
* kolmekilone arbuus Ungaris u 80FT;
* praad Ungaris üle 300 FT;
* praad Slovakkias 100...200 SK;
* kohvi Poolas 1...2 PZL;
* väike leib Slovakkias 10 SK;
* suur leib Slovakkias 18 SK;
* leib Ungaris 305 FT;
* leib Poolas 2...3 PZL;
* Leib Leedus 2...3 LIT.
* laevasõit Bratislavast Budapesti on 1000 Austria šillingit.

NB! Slovakkias tuleb raha vahetamiseks pass kaasa võtta.

 


Hele


Kl 23.18. Poola aja järgi. Meie rahalisest seisust... Meil oli 260 DEM-i + pisut Eesti raha. Eesti raha on puutumatult alles (va kolm 5 sendist, mille üks Poola vanamees poola krosside pähe rõõmsalt vastu võttis). See juhtus tasulises peldikus piiril ja oli vist ainus asi, mis üldse suutis mu tuju tol hetkel parandada.

 
* 10+10 DEM maksime juba algul Poola kontrolöridele pagasi eest (natuke zlotte saime tagasi);
* 50 DEM-i läks Petrovices Bratislavasse pileteid ostes (natuke saime SK-e tagasi, kuid hävisime seal umbes 30 DEM-ga (hilisem vahemärkus: tehti lihtsalt raha tagasi andes tünga);
* 50 DEM-i vahetasime Bratislavas SK-ks;
*50 DEM vahetasime Ungaris Tatabanyas (mingi kolme tärni hotell, kus üldse laupäeval raha vahetada sai) FT-deks;
* 20 DEM Banska Stiavnicas rongipiletitele jm-le;
* 20 DEM Zilina kaubamajas ja restos;
* 20 DEM Leedus, Kaunases.
Järel on täpselt 20 DEM, 30 Poola krossi, 4 Ungari forintit, 40 Slovakkia hellerit (?), 22 Leedu senti.

* * *
Siin (Kaunase raudteejaam) on jube tüütu olla. See slovaki vein oli vastik küll, kuid üks parm oli palju vastikum veel. Praegu jõi ta mee veini ära (ise pakkusime). Mõelda vaid – isegi tema krimpsutas nägu ja vehkis käte ja jalgadega. Uihh! Pidi see vast vastik olema...

Sulev


Ega ta nii vastik pol'd, kuid see pärm tegi juba enne nägusid ja näitas viiel erineval moel, et ta seda veini tahab. Et me pole ka mingid äädikajoojad ja kitsid inimesed, siis andsimegi pooliku pudeli talle. Ta jõi selle kõik korraga sisse, kuid jättis suutäie joomata ja hakkas jubedaid lõustu tegema – pidi ikka kehva vein olema, et isegi pärmi võdisema võttis. Jah...
 

Aga varsti tuleb meie rong... Homme oleme kodus.
 

Ilge slovaki vein

| Üles |


 

21.09.1996. Laupäev. Epiloog

 Eelmine  |  Üles

 

Pärastlõunaks olime tagasi Tartus. Sissekandeid me rohkem ei teinud - õnneks ei juhtunud ka midagi eriti "põnevat". Ainus veidravõitu asi juhtus Eesti piiril ja Eesti tolliga. Seni olime ületanud piire sel reisil juba 10 korral - toll, nähes  meie jalgrattaid ja rattakotte, ei viitsinud eriti nende sisu vastu huvi tunda. Isegi passikontrollid läksid libedalt ilma, et kellelegi oleks pidanud DEM-e kaante vahele panema. Ent 11 piir - siis Läti-Eesti - enam nii libedalt ei läinud. Ca viiekümnendates eestlasest tollimees oli ülimalt pahas tujus. Ta sobras läbi ja kiskus pingi peale laiali kõik meie kola - enamuse sellest moodustas kotis seisnud läbihigistatud hilbumajandus. Loomulikult ei pannud ta midagi kotti tagasi ja astus sõna lausumata tigedalt läbi nina pahisedes järgmise reisija juurde. Viimasel oli kotis vist mingi 0,7 l kange naps... Asi lahenes, kui tüüp viiendiku pealt sealsamas ära jõi.

 

Varahommikul viskasime oma mandi Hele Jakobi tn korterisse ning kobisime kiiremas korras EPA Torni dušši alla, et vabaneda juba ükskord sellest pagana klaaskiust... 
 

Paarknd kiltsi enne Honti...

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 19 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved