Slovakkia-Ungari rattamatk 1996  |  Slovakkia-Ungari 2006  | Tripi kaartLisalugemist  |  Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Aastavahetuse reis Slovakkiasse. 28. detsember 2001 - 02. jaanuar 2002

 

Mäekesed maantee nr 51 ääres -  Banska Bystricast pisut lõuna pool

 

See on üks neid reise, mis võib-olla reisina ei olekski eriti märkimisväärne, sest ega sellest eriti väga palju tulemusi väisatud vaatamisväärsuste kohta ette näidata ei ole. Samas on see üks neist reisidest, mida ikka ja jälle järgnenud reisidel sooja sõnaga on meenutatud ja sellest jutte räägitud. Ja nii naljakas kui see  ka pole, kui täna, lihavõtetel 2020, neid sündmusi koroonast pealesunnitud koduaresti tõttu meenutan, siis meenuvad väga paljud nüansid, mis näiteks mõnelt teiselt selle aja reisilt on mälust kadunud. Tõsi on ka see, et enamust fotosid, mis sellel reisil tehtud, veebis avaldada ei kannata. Ei, pole neil mitte midagi ebasünnist, kuid enamus neist ei kujuta erilisi vaatamisväärsusi, vaid emotsioone - kaheksat noort ja elurõõmsat inimest, kes selleks aastavahetuseks tõmbasid lihtsalt juhtme seinast ja võtsid seda hetke nagu sai võtta AD 2001. Slovakkia siis oli Eestist pea poole odavam, postsovjetimaad, sh Eesti, olid veel nooruslikud ning lootusrikkad...  ja kõik asjaosalised viibisid mõtetes veel vastläbisaanud tudengipõlves... Tänases kontekstis (ma ei mõtle hetke koroonahullust) päris sellist reisi enam ei saaks - inimesed, ajad ja kombed on muutunud...
 

* * *

 

Igavlesime 2001. aasta 26. detsembri pärastlõunal Tartus pidades plaani, mida ette võtta aastavahetusega. Esialgu naljana õhku visatud mõte - minna Slovakkiasse õlut jooma - hakkas ootamatult idanema. Mõnede telefonikõnede peale võis tõdeda, et leidub vähemalt veel pool tosinat inimest, kellel paari õlle nimel ette võetava mõnetuhande kilomeetrise kärutamise peale libedatel ning lumistel teedel (aga ilmateade lubas kogu Ida-Euroopasse külma, lund ja tuisku) vunts rõõmsalt kerkima hakkas. Ja nii sündis, et paari tunni pärast oli buss broneeritud ning isegi öömaja leitud. Meil oli Helega kinnisidee kunagise rattamatka nostalgias ööbida St Antolis, ent helistades (no ei olnud siis booking.com-i veel) selgus, et neil on aastavahstusel täismaja. Võtsin siis ette lihtsalt maakaardi ja voodikoha märkide järgi hakkasin samal õhtupoolikul töö juures guugeldama ja helistama - Hontianske Nemces, vast kümnendas helistatud majutuskohtadest Banska Stiavnica ümbruses, räägiti saksa keelt, saime üksteisest aru ning neil oli ka ruumi. Seega reserveerisin kohad sinna lubadusega 30. õhtul hiljemalt kindlasti kohal olla ning sellega olidki sillad põletatud. Et buss ja pool seltskonda tuli Saaremaalt, siis kogunesime Kuressaares. Esialgu oli meid 7, ent kui mõttest Laurile - vanale rindemehele ja aasta varem Ungari reisu kaaslasele nimetasime, siis pisukese kaalumise peale otsis ta välja oma passi ning liitus meiega Audrus. Ta ütles küll, et finantsiga on tiba jama, st et õigemini nagu üldse hetkel pole, kuid kuna majutus oli 8-le nagunii, bussis koht olemas ja kamba peale lubasime talle ka õllet osta, siis nii see läks...  Juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et seekordne crew on raju (kui täna sellele tagasi mõtlen, siis võib-olla nii hullu (heas mõttes) ning muretut reisiseltskonda pole vist ei varem ega hiljem kokku saanud)...

 

* * *

 

Niisiis näen end üheksateist aastat tagasi kõveras hirnumas "Motorest Tranziti" kõrtsulaua taga ühe kohaliku tüübi pärani hirmunud silmi jõllitades, kellele Lauri just käteldes on hüüdnud:


"Alarma, la Bomba!",

 

...hoides teises, ülestõstetud käes, õppegranaati, mille splindi ta just tervituste saatel mehe väljasirutatud pihku oli surunud... Niisiis lehitsen tollast käsitsi kirjutatud reispäevikut, mille üks erinevate kambajõmmide poolt tehtud avasissekannetest kõlab nii:

 

"Oleme juba teel, kes vähem, kes rohkem aega. Kuresaarde jõudsime mina ja Sulev ca 13.15. Siis viitsime aega kindlustuse tegemise ja bussi saamisega, Virtsu poole kihutamist alustasime 14.15, et jõuda kolmesele praamile. Oleks ju jõudnud ka kui praam oleks mahutanud. Peale kahte tundi Kuivastu sadamas jobutamist saime taas liikuma. Audrusse jõudsime seitsme paiku, kell kaheksa oli Lauri nõus meiega kaasa tulema... Nüüd on kell 20.37. Eesti-Läti piirini on ca 25 km. Teel tuiskab lumi, võibolla on ka väike lumesadu, ei tea täpselt. Õnneks oli Temmo Laurile kasti õlut võlgu, see on meil nüüd bussis ja ootab lahendamist."

 

* * *

 

Aprillis 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Head uut aastat!. Banska Bystrica raekoja platsil 2002. aasta 1. jaanuari esimesed minutid.

| Üles |


| Üles |

 


 

30.12.2002. Pühapäev. Banska Stiavnica
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Tee Slovakkiasse läbi öise idabloki oli lumine. Nagu kommenteeris Lauri:

"...tõsiselt s... ja p...e  tee - tõeline hambapasta!"

 

Omaette põnevaks kujunes Leedu-Poola piir, kus tige leedukas tiris Lauri kraedpidi trellidega ruumi ja pani sinna luku taha. Aeti Matile ja siis ka mulle igast iba passi jm kohta. Kõige absurdsem väide oli, et meil pole liiniveo litsentsi ja seepärast me ei tohi väikebussis koos olla - me polevat üks perekond. Samuti, et bussis on 9 kohta, aga meil 8 inimest, et Lauri pass on kapsas... Probleem lahenes nagu nõiaväel, kui härrale passi vahel 20 DEM-i ulatati. Hele kirjutab:

"...Lausa ime, et meid poolaka juurde lubati. Aga ega siin eriti etem pole. Passid vaadati üle, nüüd jobutame ja vist ootame tollimeest või homset päeva...

Kl. 5.41... Ja tollimees ainult vaataski tagantuksest sisse - talle meeldis vist Sulli kommentaar: "Tolko pivo". Vähemalt nüüd me sõidame. Oi veel üks tõkkepuu..."

 

Kogu Poola tee oli kaetud kiilasjääga, mida omakorda kattis lumekiht. Poolat jäädi meenutama kurja sõnaga, sest lõunapausi teha ei õnnestunud enne üht Krakowi lähedast Statoili, kus lõpuks kaardimakse töötas. Meil muidugi ei jätkunud Eestis aega käšši vahetada ja sellest siis see probleem. Unistus jõuda valges Slovakkiasse luhtus, sest mitu tundi Poola-Slovakkia piiril passimist tegi selle võimatuks. Slovakkia raha vahetasime targu piiril, et edasisi üllatusi vältida.

 

Hontianske Nemces bronnitud öömajja jõudsime pühapäeva varahommikul täpselt kell 1.00 rampväsinuina. Eriti hulluks kujunes just viimane teeosa - kiilakas väikese tuisu ja teelt lükkamata lahtise lumega. Lauri oli roolis. Ta sõitis suhteliselt rõõmsalt, kuid pealt üht põõsapeatust, kui bussist teele astudes käis osa "kõik sellest mehest" libeduse tõttu kõhuli, muutus ta ülitõsiseks.  Hotelli jõudes, kui öist õhtusööki ja õhtujooki maitsesime, nentis ta, "et on nüüd Slovakkia põrgu ära näinud".

 

Et üks öö oli jäänud lühikeseks ja teine üldse vahele, siis hommikune ärkamine venis ja nii asuti planeeritud kultuurprogrammi täitma alles keskpäeva paiku. Koosnes see Banska Stiavnica vanalinnast, Püha Kolmainsuse platsist, uuest ja vanast linnusest, raudteejaamast,  restoranist ja supermarketist. Kuna kõik vaatamisväärsused (va raudteejaam ja supermarket) olid pühade ajaks suletud, siis piirdusimegi pika ja lõbusa jalutuskäiguga. Eks oma vürtsi lisas ka see, et pimedaks läks juba ca viie paiku - seega ühine kvaliteetaeg jäi suuresti kõrtsulaua taha.

 

Banska Stiavnica

| Üles |

 

Nowy Zamok

| Üles |

 

Banska Stiavnica Püha Kolmainsuse väljak

| Üles |

 

Nizkye Tatry Nowa Zamoki kõrvalt vaadates

| Üles |

Sel päeval juhtus ka üks neist mõtlematutest tegudest, mille üle aastaid hiljemgi olen mõelnud, et mis siis, kui politsei oleks sellele peale sattunud... Nimelt olime keeranud kuidagi vale tee otsa peale - selleks, et Hontiancke Nemcest Banska Stiavnicasse sõita, tuleb vahepeal läbida jupike kiirteed. Ühel hetkel järeldasime suunaviitadest tee ääres, et bussinina on vales suunas. Ma ei mäleta, kes oli roolis (õigemini, ega see ole ka hetkel oluline), igatahes hetke ajel toimus järgmine manööver: reastuti vasakusse ritta, pidurdati ja sooritati vasakpööre üle vastassuundi eraldava mururiba... Ja loomulikult jäi buss lumme kinni. Asi oli selles, et pealtäha sile lumine mururiba osutus pisut sügavamaks nõvaks (õnneks mitte päris kraaviks), mis oli lund kenasti ääreni täis sadanud. Nojah. Lõppes kõik õnnelikult, kaevasime pisut käte ja jalgadega ning pisikese tõukamise peale saadi buss teele õigesse suunda ning minema. Keegi möödsõitnutest õnneks politseid ei kutsunud.

 


 

30.12.2001. Motorest Tranzit. Hontianske Nemce
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Omaette elamuseks kujunes õhtusöök meie öömaja kõrtsus "Tranzitis". Mina tellisin igal juhul haluškasid. Haluškad on slovaki variant itaalia knokkidest või tšehhi kneedlikutest. Need on pisikesed toorest kartulist ja jahust tehtud klimbid, millele kuumalt puistatakse peale kohalik kibejas prõnsa ning serveeritakse kõrnetega. Väga maalähedane ning maitsev söök. Kokku puutusin haluškadega 1996. a rattamatkal ja juba siis jätsid need kustumatu mälestuse. Mõni aasta hiljem, kui Helega kahekesi Slovakkias käisime, õpetas St Antoli kokk nende tegemist Helele ja sellest ajast peale on haluškadest kujunenud meie pere üks lemmiksööke. Ühesõnaga, nagu öeldud, mina võtsin haluškad. Tegin reklaami teistelegi, kuid juba hommikusest proovimisest sain aru et need ("pelmeeninahad") eriti laiale publikule peale ei lähe. Seda enam olin üllatunud kui Hele, kellele haluškad samuti meeletult maitsevad, tahtis proovida hoopis midagi eksootilist ning valis menüüst välja toidu, mille tagumine pool viitas guljašile.

 

Mängu ilu seisnes ent selles, et kelner, kuulunud preilnate soovist, hakkas protestima. Ta teatas, et neile ei meeldi see söök ja seda pole mõtet tellida. Hele katsus meest pinnida, et miks ei peaks meeldima?... Saime tunnistajaks järgnevale dialoogile, mis päeva lõpuks tõestas, et vahel on ka ettekandjal õigus...

KELNER: "Ärge tellige seda sööki, see ei maitse teile, ma tean!"

HELE: "Kas see on tehtud seentest?"

KELNER: "Ei ole, aga see ei maitse teile!"

HELE: "Aga millest see siis on?"

KELNER: "Ma ei tea seda sõna inglise, saksa ega vene keeles, see ei ole seened, see ei ole kala. Aga see ei maitse teile"

HELE: "Äkki on maks?".

KELNER: "Ei ole maks või no peaaegu, aga maks ei ole. Aga te ei söö seda kindlasti!"

Hele: "Söön küll. Palun tooge!"

 

Kelner kehitas õlgu ja lahkus tüdinud näoga. Mõne aja pärast auras nii Riina kui Hele taldrikul pealtnäha isuäratav maius, mis lähimal tutvumisel osutus millekski hamba all kriuksuvaks ja õõvastavalt venivaks... Hele kirjutab:

 

"...sain koleda söögielamuse osaliseks; õnneks tellis Riina sama sööki, kuid kahjuks jäime mõlemad näljaseks. Sõime mingit guljašši, mis oli tehtud hautaud mao (magu-mao) seina viiludest. No väga paha toit oli!"

 

Kui kelner nende söömata portse laualt koristama tuli, sai ta päris pahaseks ja ütles, et miks nad teda ei kuulanud, ta ju ütles neile, et see toit neile ei maitse. Asja konsistentsi üle järele mõeldes tahaks näha inimest, kellele see söök võiks maitseda.

 

Õhtu üheks naljakamaks osaks kujunes Lauri tutvumine kahe külamehega. Nad olid märganud, et Lauri kannab Läti politseivormi. Lätikeelne "policija" ja slovakikeelne "polícia" kõlavad suhteliselt sarnaselt, mistõttu taatidel oli millegipärast pisut kõhe õlut ja "Becerovkat" sissekallavat imelikku võõrkeelt kõneleva võmmiriides isikuga samas ruumis viibida. Lauri vennastus tüüpidega peagi, teatades neile, et ta on läti salapolitseist ja Slovakkia on väljaspool tema jurisdiktsiooni. Võeti õlled ja tutvuti üksteisega nimepidi...:

"Mina olen Vlacek!"

"Mina olen Januz!"

"Väga rõõmustav, Vlatsek ja Jaanus, mina olen Õnnelemb Õueaiaäär!"

 

Ma pidin ära lämbuma nähes, kuidas ausate nägudega külamehed püüdsid Laurit selle nimega sõbralikult nimetada. Väga julm lingvistiline väljakutse... Aga eks oli kogu see meie jutt noil viiel reisipäeval tõlkimatu serbiakeelne lamin - üks kild ja naljakas situatsioon teise otsa - tõeline teraapia. Lõõbile andis hoogu tõsiasi, et Lauri ja Mati pidid üht suurt voodit jagama, mis andis kõneainet igasugusteks absurdseteks naljadeks, Lauri paugutas kõikvõimalikes kohtades tongidega ja kuna meie hotellis oli tõsiseid probleme sooja veega, siis sellest sündinud halenaljakate situatsioonide üle ilguti pidevalt, aga eriti vana-aasta viimasel päeval.

 

Tranzit...

| Üles |

 

 


 

31.12.2001. Motorest Tranzit. Hontiancke Nemce
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järgmisel hommikul hommikusöögilauas tulid jutuks mõned paranormaalsed nähtused, millega kallid reisikaaslased olid öö jooksul kokku puutunud. Ilmselt pole põhjus siiski üleloomulikes jõududes, vaid selles, et teisel korrusel, kus kogu me kamp majutus, oli üks duširuum, mida toitis mingi paarikümneliitrine boiler. Selge see, et sooja veega oli jama ja sellest jätkus vaevalt ühele-kahele duši võtmiseks. Ilmselt sellel eesmärgil kohtas üks öösel tualetti suundunud daam üht teist lugupeetud meessoost reisikaaslast, kes tilkuvana ja ihualasti otsustaval ilmel mööda koridori kõndis... Teine anomaalne juhus leidis aset teise meeessoost reisikaaslasega, kes läks mingil hetkel kah ilmselt sooja vett otsima, kuid suikus eelnevalt seestpoolt lukustatud duširuumi, mistõttu hommikusele soojale veele panustanud daamid arutasid hommikusöögi lauas tõsiselt, kas süüdlasele kohe peksa anda või peale hommikusööki. Hommikusöögi endaga, millega eelmisel päeval võis igati rahul olla, seekord ei vedanud: kelle ports oli jahtunud, kelle oma soolane... Muuseas, hommikuse dušši-pahanduse tekitaja enda sissekandest võib lugeda järgmist:

 

"Nojah, siis minu kord. Siin me nüüd siis oleme - keset mittemidagi. Kõik on hämming! Alkool pea sees nagu ikka ja aastavahetus tulemas. /.../ Tervis on igatahes juba korrastumas, kuigi öö on dušši all magatud. Aga peaasi, et rahvas rahul on; mina igatahes olen ja see on peamine."

 

Otsustati, tsiteerides Helet, "et selle reisi moto on: "kas sa mu pauku nägid!" - teema on pidevalt õhus, aga tegelikult sai alguse hommikusest tongidega paugutamisest."

 

Vana-aasta viimase päeva hommikusöök

| Üles |

 

Hommikune Tranzit

| Üles |

 


 

31.12.2001. Banska Bystrica
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

 

Banska Bystrica raekoja plats. Esiplaanil obelisk vahvatele nõukogude sõduritele.

| Üles |

 

Banska Bystricas kordus eelmise päeva programm - vaatamisväärsused olid suletud, kuid kõrtsud, hõõgveiniletid ja muud temaatilised lõbustusasutused olid loomulikult avatud. Ainsa erinevusena B. Stiavnicast pidime supermarketis provianti täiendama enne kella kolme päeval - hiljem pandi poed lihtsalt kinni. 

 

A kas seda lugu teate...

| Üles |

 

A kas seda lugu teate...

| Üles |

 


 

01.01.2002. Banska Bystrica
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vana-aasta õhtu teine (või oli see kolmas?) söömaaeg.

| Üles |

 

Vana-aasta õhtu Banska Bystricas on mulle mällu sööbinud senini ehk ühe lõbusama vana-aasta õhtuna mu elus. Mis toimus? Mis siis ikka toimus. Otsisime söögikohta, proovisime närimist siin ja seal kuni leidsime päris mõnusa koha äraolemiseks. Meie Vuhhiga - vana hea toanaabriga Jäneda päevilt - tegime lisaks kiire maratoni mööda avatud joomakohti, et vähemalt igas ühes kõrsmikuga kokku lüües üksteisele head vana-aasta lõppu soovida. Tsiteeriks siinkohal Mati sissekannet esimesest jaanuarist...

 

"Kõigepealt ütleks, et vahepeal on saabunud uus aasta. Aastavahetusest niipalju, et olime Banska Bystricas ja enamuse ajast seal otsisime kohta, kus süüa. Kolmandal katsel leidsime koha, kus oli päris kena ettekandja ja veel parem köök. Tõeliselt hea söök oli ja nagu alati siin maal - ka hind suhteliselt normaalne. Ka aastavahetuse moment B.B-s oli ilus (no see on minu arvamus) - rahvas lasi (aga mitte meie) päris ilusa nutsu vastu taevast... Mis veel? Ahjaa. Lauri jõi ühel kohalikul geil viina käest; ta leidis üldse endale vana-aasta ürituselt veel päris palju huvitavaid sõpru. Ka kohapealsel peol polnud viga, kuigi mõni asi tekitas mõnedes päris palju "hämmingut", aga see selleks. Hommikul oli meie valvejoodik - Polizia Alcohola "La Bomba" valmis jätkama integratsiooniprogrammi elluviimist..."

 

Võib-olla meeleoluka peo ühe nüansina võiks veel mainida reisiseltskonna budistlikku püha rituaali - joosta ümber B.B. jõulukuuse teatud arv ringe (ehk niipalju, kui jõuab) - pidi head õnne tooma. Võib-olla joostaks siiamaani seal, kui kaks tüüpi omavahel poleks peadpidi kokku jooksnud...

 

Peale 8 tundi ja 4 kilomeetrit...

| Üles |

 

 


 

01.01.2002. Hontiancke Nemce
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

"Dobre rano! Ja head uut aastat, Slovakkia!"

 

Mõnikord on lihtsalt raske ärgata

| Üles |

 

 


 

01.01.2002. Läbi Nizke Tatry'te
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Nizke Tatry I

| Üles |

 

Tagasitee kuni Läti piirini läks põnevalt: üldine lumesadu ja tuisk, karjakaupa kraavis ja tee peal kääris rekkasid, tihti teeoludes, mis nõudsid juhilt päris palju näpuosavust. Krakowi ringilt saime õnneks paar tundi varem minema, enne kui see ühe Varssavi lähedal pensukas kohatud eesti rekkajuhi teatel mitmeks tunniks lumeolude ja ummikute tõttu sulgus. Meeleoludest rääkides tsiteeriks kõigepealt üht Mati sissekannetest...

"Kell 12.10. läbisime Suwalki. Oleme juba tükk aega Poolas sõitnud - eile õhtu kella 20.00-st saadik. Tee peal on nähtud igasuguseid huvitavaid teeolusid - liiklusummikuid, lumetormi jne... praegu läks mõte kaduma. Eile õhtul sai Sipoki jahilossis söömas käia. Köök oli norm ja hind ka..."

 

Hele kirjutab:

"Oleme ikka veel Poolas. Sulev öösel arvutas, et kui kõik hästi läheb, võiks sel ajal Pärnusse jõudma hakata (kell on Eesti aja järgi 13.00). Aga pole meil siin häda midagi. Äsja sõime paljast kalakonservi nende näpitsatega, mida Lauri tavaliselt "traadi väljatõmbamiseks" kasutab (toimetaja vahemärkus - see on üks pikem lugu, mis las jääda inside joke'ks). Sirle unistab Slovakkia rahvustoidust  haluškadest (see on söök, mida Lauri nimetab pelmeeninahkadeks). Sirle ei viitsi ka kallistusi saada... Siin on hetkel väga palav, eriti minul ja Sirlel. Tavaliselt oleme just meie need põhikülmetajad. No mina lõpetasin just jäägri napsu aga Sirlel on vist veel öisest jäägrist soe. Mingi sinine ilus vein käib bussis ringi. Väga kahtlaselt sinine. Ja tee on jätkuvalt väga halb - eest aknast ei julge välja vaadatagi, sest peale valge seina ei paista midagi. /.../ 13.30. jõudsime Poola-Leedu Kalvarija piiripunkti, vaatame siis, kuis läheb."

 

Temmo kirjutab:

"Leedu piiril ütles kallis piirivalvur puhtas eesti keeles - "situ ruttu, karu tuleb!" Täitsa hämmingusse viis!"

 

Nii see kulges kuni  olime saanud paar kilti üle Läti-Leedu piiri Grenctales...

 

Nizke Tatry II

| Üles |

 


 

Epiloog
Eelmine  |  Üles

 

Alustan fragmendiga Hele sissekandest järgmise päeva hilisel pärastlõunal:

"Kui keegi mulle praegu pakuks võimalust talvisel ajal kuskile reisile minna, ütleksin küll sirgelt ära. Reisimine on tore, aga praegu tahaks sellest pisut puhata!"

 

Selle kurva tõdemuseni viinud sündmused algasid tegelikult ca 20 tundi varem, paar kilti peale Grenctale piiripunkti. Läti -Leedu piiril läks pisut aega, kuid tollase aja kohta üsna normaalsuse piires. Leedu oli läinud väga valulikult - maanteid katsid tuisuvaalud, millest läbirammimiseks pidi kaugelt hoogu võtma. Tuiskas ning sadas lund nii tugevasti, et mõnisada meetrit eespool sõitnud rekka jäljed jõudis täis tuisata - samas lähemale hoida ka ei julgenud - isegi pisikestel tõusudel jäid suured masinad sageli lumme toppama ja vajusid kraavi või üle tee kääri...  Peale keskööd saime Läti-Leedu piirilt rõõmsalt liikuma. Mäletan, et Temmo oli roolis. Seadsime end kes kuidas tukkuma - uni kippus peale. Sain silma sekundiks kinni, kui mootor järsku seisma jäi. Temmo lükkas sisse madalama käigu, kuid mootor ei käivitunudki ei sellel momendil, ega sellel reisil ka edaspidi mitte. Püüdisme mõistatada, mis oli juhtunud ja püüdisme esialgu autot siiski käima saada, kuid peagi koitis kurb tõsiasi, et ilmselt läks hammasrihm... Seisime nõutult ümber auto, termomeeter näitas väljas -27C. Et säästa tüdrukuid läbikülmumisest kupatati nad jalgsi tagasi piiripunkti sooja; ise üritasime hakata lõket tegema, kuid peale kolme teeäärse pärna, mis osutusid üsna tooreteks ja elusateks - seega lõkkeks sobimatuteks - lähiümbruses midagi põletada ei olnud. Hääletasime autosid, kuid peale rekkade eriti midagi ei liikunud. Samas olid kõik peatunuist väga sõbralikud, üks rekkajuht oleks isegi sleppi võtnud, kui olnuks jäik ühendus, aga niisama köiega rekka järgi - no ei saa, juht ei näe mitte midagi, mis käru taga toimub. Varsti peatus ka üks Mercedese sõiduautoga kohalik lätlane, kes küll meid edasi aidata ei saanud, aga tõmbas bussi tagasi piiripunkti parklasse. Aku oli kohe-kohe tühi ja kartsime, et kui ohukad ära kärvavad, siis võib pimedas mõni pooltuisand teel tagant otsa sõita.

 

Ragistasime ajusid... Piiripunktis keegi eriti aidata ei osanud - 1. jaanuari õhtu ju - kõik võimalikud äravedajad jm olid alles peomeeleolus ja tundus, et piirivalvuritel oli ka muud teha, kui meie päästmisele aega kulutada. Õnneks oli Matil juba toona mobla, millel õnneks ka Lätis levi. Seega saime helistada ühele mu vanale sõbrale, et küsida teise vana sõbra number... Teine vana sõber - Menning - oli loomulikult saunas ja piduhoos, kuid väga osavõtlik. Arusaadavalt ta ise meile järgi sõita ei saanud, kuid rääkis augu pähe naabrimehele, kes ajaski hääle sisse oma Ford Transitile. Sõber ütles telefonis, et naabrimees võib küll auto ära vedada, kuid me ise peame vaatama, kuidas saame - ta ei tahtvat pukseeriva autoga rahvast vedada - ei tohtivat. Samas andis ta meile nõu mehele korralikult kogu rahva kaasa võtmise teemal haledasti pinda käia - tavaliselt pidada saama suht kerge vaevaga ära rääkida.

 

Nii umbes kolme tunni pärast oli naabrimees kohal. Läkski nii nagu Tanel oli arvanud. Peale anumist ja läbirääkimisi (peale päris krõbeda summa kokku leppimist) saime kaubale. Meie Ducatosse, mille aku külmaga oli otsa saanud, istus esimene vahetus kamikadzesid - kaks noorhärrat. Aknad tehti lahti, sest muidu jäätus esiklaas sekunditega. Üks juhtis, teine kraapis klaasilt jääd. Kokkulepe oli, et kui pukseeritavast autost taskulambiga vilgutada, siis jääb vedaja seisma ja tehakse meeste vahetus - türdukud pidid selle eest hea seisma, et taskulampi märgataks. Toimis...

 

Kui lõpuks varavalges Eesti piiripunkti jõudsime, jäid Eesti piirivalvurid jäätunud veetavast autost välja kukkunud jääpurikaid üsna ammuli sui vahtima. Kuulnud toimuva sügavast tagapõhjast, kutsuti rahvas piiripunkti sisse, pandi sooja kohta istuma ja pakuti teed ning kohvi. Aitäh, Eesti piirivalvuritele!

 

Hilishommikul maandusime lõpuks taas Audrus. Lauri õue peal. Tema ema oli juba põgusalt toimunuga teelt kurssi viidud, mistõttu köögilaual auras kuum supp ja tee. Pukseerimise viimane lõpp läks juba libedamalt, sest Eestis siiski olid lumesahamehed mitte ainult aastavahetust pidanud, vaid ka tööd teinud ning ka temperatuur hüppas hommiku edenedes peaaegu nulli peale.

 

Tsiteeriks jutukese lõpetuseks taas matkapäeviku eelviimast sissekannet Helelt:

"Kell on 17.50. Nüüd oli korraks reaalne, et saame lõpuks liikuma, kuid jälle läks lootus vett vedama. See kohalik kaubikujuht, kellega kokku lepiti, ei ole nõus siiski meie autot ilma jäiga ühenduseta vedama. Jälle oleme lõhkise küna ees! Kui kuidagi Virtsu saaks, siis on nõus Kaupo meile Muhust vastu tulema... Lauri juures köögis toimub juba pikemat aega meeletu ajude ragistamine. KUIDAS SAADA KOJU! Vist jääb see variant, et Lauri viskab meid lihtsalt ilma bussi ja kodinateta sadamasse, Kuivastusse tuleb Riina isa vastu ja siis hiljem Kuressaarest hangib Mati teise bussi ja viib homme selle rimaka siit minema /.../

(natuke aega hiljem...)

Lahendus leitud! Lauri tuttava aabikaasa on nõus meid sadamasse teisaldama, sinna tuleb Kaupo vastu ja veab meid Kuressaarde."

 

Nii läks. Meie diagnoos osutus õigeks - oligi hammasrihm läinud. Arvatavasti sellepärast, et läbi Leedu lumehangede rammides oli põhjakate kaotsi läinud, sealt viskas kuidagi pahasti mõne jäätüki valesse kohta vahele ja - shit happens! Omaette halenaljakas lugu juhtus ent selle Taneli naabrimehega, kes meile Kilingi-Nõmmelt Grenctalesse järgi tuli. Teel Audrust tagasi koju läks Transiti väntvõll pooleks! Taevas tänatud, et see juhtus seal, aga mitte siis, kui Lätit läbisime. Kuna me olime temaga (üsna soolaselt) saanud äraveo Grenctalest Audrusse ära klatitud, siis mingeid täiendavaid süümekaid see ka ei tekitanud, kuigi ma olen, arvan - me kõik oleme - talle ääretult tänulikud, et ta soostus meid kõige kiuste Lätist ära vedama. Meie rendika mootoriremondi kattis suuresti kasko ning ka omavastutusest pääsesime seetõttu, et Mati oli tollal rendifirma - Metra - püsiklient. Ühesõnaga - lõpp hea, kõik hea.

 

Uusaastapäeva prohvetlik nägemus kusagil Ružomberoki kandis...

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 12 aprill 2020

©Sulev Nurme 1997-2020. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved