Kummipaadiga suusamaratoni rajal. Soodla jõel 2016

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart   FB album  | Tagasi (paadimatkad)


 

Proloog

Järgmine

 

Soodla jõe matk 25 - 27. märts 2016

Kui kunagi ürgammu sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et veel 20 aastat hiljem sa

Sellel aastal tuli valida, kas minna jõe peale traditsiooniliselt lihavõtetel või lükkub asi ebamäärasesse ähmasesse tulevikku. Veel nädal enne minekut olin seisukohal, et on liiga palju lund ja jääd - meil pole mõtet minna, kuid 23.03. sai lõpuks otsus langetatud - ok, lähme, tuleb siis, kes tuleb. Kaalusime taas Irbe ja mitme Eesti jõe vahel, sõelale jäi Soodla jõgi. Igaks juhuks olin Saaremaalt ära toonud Temmo paadi, mille põhjas haigutas ca paarikümnesentimeetrine lõhe. Õmblesin ja liimisin, mõeldes, et päris sellist auku pole vist veel varem lappinud. Toona ma ei teadnud, et pean sel samal paadil mõne päeva pärast parandama hoopis suuremat auku...

 

Niisiis...

 

***


Tänud Andruse kolleegile - pagan, nime ei mäleta - transa eest!

Fotod: Sulev Nurme, Andrus Prangli; Maive Runtel

Hea, et silma ei läinud!

| Üles |

 


| Üles |


 

25.05.2016. Rabassaare kummitusküla
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Soodla

| Üles |

 

Pisut lumine dokk

| Üles |

 

Lõpuks vee peal

| Üles |

 


 

25.05.2016. Esimesed sajad meetrid...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pole viga, täiesti laevatatav! Täiesti tšill!

| Üles |

 

 

Esimesed harjutused

| Üles |


 

25.05.2016. ...nagu "Dead Man'i" maastikes...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tõmbasin end mõne kiire aerulöögiga teistest sadakond meetrit ettepoole ja kadusin jõelooke taha. Vaikus! Ainult vee tilkumine aerulabadelt. Isegi mitte tuule sosinat. Aegki nagu muutub siirupjaks ühes veega selles nullkraadilähedases voolus... Tahtmatult meenub Jim Jarmushi "Dead Man"... Ei ,isegi mitte selle vapustav soundtrack, vaid selle kõnnumaa must-valge meeleolu...

 

Look out the window!
And doesn't this remind you of when you were in the boat?
And then later that night, you were lying, looking up at the ceiling, and the water in your head...
was not dissimilar from the landscape,and you think to yourself,
"Why is it that the landscape...
is moving, but... the boat is still?"

 

Dead Man

 

Soodla...

| Üles |

 


 

25.05.2016. Nautides kopraarhitektuuri...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Üsna pea teevad unistustele lõpu koprad... Keegi paadimatkaja oli Soodla alamjooksu kohta kirjutanud, et see on kopravaba, sest nood targad loomakesed ei armasta leppasid. Alamjooksuga olgu kuidas on - sinna me välja ei jõuagi - kuid ülemjooks kubiseb noist tüüpidest ning rõõmsad imetlushüüded kopraarhitektuuri saavutusi nähes lähevad peale kolmandat läbimatut takistust ületades üle irooniliseks sisinaks:

 

"Mõttetud närilised!..."

 

Koprapüramiidid...

| Üles |

 

...ja kopratammid.

| Üles |

 

Mõnikord tuleb seda (mõtlen kopraarhitektuuri) imetleda lausa igast küljest.

| Üles |

 


 

25.05.2016. Mayday, mayday!
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Üheks maaliliseks loodusnähtuseks jõel on kindlasti ka ühelt kaldalt teisele mahalangenud puud. Vahel kukuvad nad ise, vahel aitavad koprad sellele kaasa. Igal juhul moodustavad need kauneid triumfikaari, akvedukte, sildu ning kaisid. Need pakuvad ka meeldivat visuaalset vaheldust ja esitavad tölplasest rändurile, kes üritab kummipaadiga allavoolu sõita, kopratammidele vahelduseks mõnusat meelelahutust, ajaviidet ja ka võimalusi end füüsiliselt välja elada: saab matšeetega end läbi raiuda, üle ronida või paat maale tõmmata ja tõkkest mööda lohistada. Ühesõnaga kõik selleks, et end liiga mugavalt paadis tundma ei hakkaks.

 

...Ja siis see juhtus. Ühest mahalangenud puude hunnikust üle ronides otsustas meie ainuke daam korralikult sukelduda. Tervituseks tegi ta seda ühe jalaga ja siis, et härrade tähelepanu oleks sada protsenti kindlustatud, pani ühe mõnusa peaka. Järgnevad pool tundi olid broneeritud  tuletegemise, kuuma tee ja ümberriietumise peale.

 

Ent saatusel oli selle tõkkega varuks veel üks vimka. Poisid käisid luurel ja tulid tagasi teadetega, et eespool on ajupuudest ja mahalangenud puudest moodustunud pea sajameetrine paadiga läbimatu veetõke - mõistlik on paadid mööda kallast lohistada. Kuna igal pool kallastel oli alles paks lumekoorik, mis kenasti kandis, siis tegelikult polnud paatide lohistamine väga jube väljakutse - palju hullem olnuks seda teha paar nädalat hiljem, kui jääkoorik on asendunud pehme kaldamudaga. Haarasin just oma paadinööri, et burlakiks kehastuda, kui ilmusid Mati ja Andrus ja teatasid, et paat on natuke katki läinud. Ilmselt salakaval kopraork. Minu esimene ehmatus rahustati maha:

 

"Balloon on terve, aga..."

 

...aga paadini jõudes tabas mind tõsine ehmatus: põhjas haigutas ca meetripikkune lõhe, mis algas kusagilt keskosast ja kulges välja kuni ahtrini. Olen paadimatkadel näinud mitutki auku paadikülgedes, kuid see oli pretsedenditult esikoha vääriline. Rekordmulk tähendas seda, et meil on nüüd kaks valikut: laagrisse jääda ja järgmisel hommikul mööda kallast läbi soo autodeni matkata ja asi lõpetatuks lugeda või laagrisse jääda ja midagi välja mõelda. See viimane tundus aga lootusetu, sest ilmselgelt oli vaja asja enne liimimist õmmelda - mingit niiti, tamiili ega isegi nöörimoodi asja kellelgi kaasas ei olnud. Olin just kodus seda paati ravinud ja kokku traageldanud ning liiminud ca 30 sentimeetrise haava põhjaballoonis. Tööd lõpetades näppisin niidirulli ja nõela käes ning... jätsin selle terrassile lauale. Maitsesin rummi ning siis tabas inspiratsioon: kaasasolnud kummitükist lõigata riba ja sellega auk kinni nõeluda ning siis liimida. Mõeldud tehtud...

 

Ca 3 tunni pärast lebas üüratu lapp paadipõhjal. Igaks juhuks teipisime mäkaiveriga servad kinni. Nüüd jäi üle vaid rummi juua ja palvetada, sest teist võimalust enam ei olnud - kogu kaasasolnud liim kulus lappimisele.

 

Saatuslik risuhunnik

| Üles |

 

Mati taga on mees, vabandust, meie ainus daam, üle parda...

| Üles |

 

Paadimatkal on uppuja kuivatamine kõigi asi

| Üles |

 

Grande finale

| Üles |

 

Õmblus peab. Nüüd on vaja see veel üle lappida.

| Üles |

 


 

25.03.2016. I laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Laager nagu laager ikka, ainult selle vahega, et ca poolemeetrisele külmunud lumele oli vaja enne telkide püstitamist paks kiht kuuseoksi hankida. Õnneks oli  paadi purukssõitmise koht hästi valitud - nii tulerooga kui kuuseoksi jätkus kuhjaga... Uni tuli hea, sest magasime kaitsepolügooni piiri ääres, väljaspool piiri siiski...

Supp'n roll

| Üles |

 

Teevesi hakkab kohe keema

| Üles |

 


 

26.03.2016. I laagri hommik
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik algas rõõmsalt: lapp paadipõhjal oli endiselt paigas. Luure jõe äärde ent nullis rõõmsa toimetamise - edasi, kuni silmapiirini oli jõgi täis koprarisu, mis tähendas seda, et vabasse vette saamiseks oli vaja kogu mant tassida pea poole kildi kaugusele. Mis seal's ikka - asjad kokku ja paati, paat nööri pidi järele. Kah võimalus paadimatkamiseks, kuigi paati sikutades tekkis ka pisut jabur tunne, eriti, kui luht otsa lõppes ja asendus järskude oruseintega. Õnneks lõppes seal ka risu... 

 

Esimene ärkaja

| Üles |

 

Teevett oodates

| Üles |

 

Hommikune jalutuskäik

| Üles |

 


 

26.03.2016. Soodla...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Soodla lummus

| Üles |

 


 

26.03.2016. Siis, kui jõgi kaob...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ja nii see päevake veeres. Esialgu läks kõik päris ladusalt: jõele oli tekkinud päris kiire vool, koprad ei olnud saanud järsuseinalisse kuuskede ja mändidega palistatud jõesängi pesasid teha ning isegi risu tundus vähem olevat. Jutustati sellest, et oleme ehk keskjooksul ja nüüd lähebki lõbusamalt. Lõbusamaks läks küll. Paari tunni pärast hakkas tibutama jää- ja lumesegust vihma, mis imbus vaikselt ka läbi parimate jopeõmbluste. Jõgi lookles vahetult kaldal kasvavate lodulepiku tutsakate vahel, mille taga laius silmapiirini jääkaane all madalsoo. Jääkaas ent oli üsna silmakirjalik ja kaldal pude. Mati sai seda ühe lühipeatuse ajal oma saapa peal kujukalt tunda. Lisaks tekkisid tagasi kopratammid ja vees turritavad pliiatsitena teritatud kopraorgid. Kopratammidest üleronimise asemel tekis vajadus neid pigem lõhkuda, sest poolpude jää tarnamätaste vahel ei pakkunud enam piisavalt tuge. Ühel hetkel tõkestas teed paks pillirootihnik, millesse suubus kitsas veeriba, kitsam kui paat. See oli esimene, millele järgnes mitmeid ja mitmeid kraavilaadseid kitsaid pääse. Pärast kaardilt vaadates on näha, kuidas jõgi hargneb mitmes kohas kolmeks-neljaks haruks, mille vahel on kitsamaid-laiemaid läbipääse. Kraavilaadsete looklevate kanalite kallastel kõrgusid üksikud sanglepapusad, nende vahel kopratammid ja ajupuud. Olin paadis üksi ja vahepeal, kui teised paadid olid sukeldunud pilliroogu ning ma üksipäini orkide vahel laveerisin, kuulatades õudusega koprateravike kriipimist balloonidel ja seirates silmapiirini lohutut valge-halli sood, tekkis kõhe tunne. Kui nüüd peaks paadi puruks sõitma, siis mis on järgmine samm? Liimi ei ole, kuivema metsani mööda seda kahtlast sood on vähemalt kilomeeter, kui mitte rohkem. Ja kui ka sinna metsa jõuda, siis kui kaugel on mõni tee...

 

Lõuna pidasime ühe lepa juure peal kügeledes. Püüdsin teha kättesaadavast materjalist mingi lõkke, et natuke ligund riietes konte soojendada, kuid poolmärjad pehkinud lepaoksad ei ole just parim küttematerjal - rohkem suitsu, kui tulukest. Andrus ja Mati üritasid guugli mäpsiga paika panna meie asukohta jõel, mille peale varsti selgus poolkurb tõsiasi, et pole mingit võimalust, et jõuame selle tempoga pilliroost läbi raiudes Paukjärveni (Kaksiksild). Veel enam - sai selgeks, et peame kindlasti laagerdama, kuigi algselt see plaanis ei olnud. See pakkus mõneti ka lohutust, sest ükski autojuht ei pidanud enam mõtlema õhtusele sõidule ja võis nüüd hammaste plagisemise vastu sprottidele peale juua jõhvikaviina...

 

Kusagil pole kirjas, et elu peab kerge olema...

| Üles |

 

Labürint

| Üles |

 

Cafe d'Eau

| Üles |

 


 

26.03.2016. Jäämurdjad
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vast kolme paiku hakkasid tekkima märgid uuest, esialgu küll teoreetilisest, probleemist. Seisva veega jõekäärudes leidus üha enam ja enam jääd. Isegi sirgematel lõikudel tekkis kaldaserva sulamata jääriba, mis mõnes kohas ulatus pea jõe keskele. Esimesed jääristsed saime ühe kopratammi juures, kus edasipääsuks oli vaja matšeetega purustada vast meetri-paarine jääriba. Ent umbes tunni pärast jõudsime vähemalt paarikümnemeetrise jäätunud lõiguni. Edasi paistis vaba vesi....Andrus ja Mati, kes saatuse tahtel olid esimesena ahtasse jääkanalisse sattunud said nüüd privileegi hakata jääd lõhkuma.. Koorik oli küll poolpude ja mitte väga paks, kuid raiumist aeru ning matšeetega oli omajagu... Poole tunni pärast olime kõik kolm paati siiski sellest jamast läbi pressinud ning vähemalt mõneks ajaks jälle voolus.

 

Tšill kestis veel poole tunni jagu, siis tabasime end uuest jäätõkkest, sedakorda juba palju ulatuslikumast. Jäätõke oli Kroonukõrve silla ees. Andrus hõljus paadist välja ja kuidagi õnnestus tal mööda õblukesi lumesildu välja ronida, kuid paati ta muidugi kaldale ei saanud ja siis selgus, et ega ta paati isegi tagasi ei saa. Marko hakkas jääd lõhkuma...

 

Videviku saabudes olid siiski kõikseemees ja paadid õnnelikult kaldal...

 

 

Elutee

| Üles |

 

Koonukõrve sild

| Üles |

 


 

26.04.2015. Koonukõrve. II laager
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Sild valmistas pettumuse. See on sel mingi vastvalminud matkaraja sild, millest saab üle heal juhul jalgsi. Kohtasime kahte jalgsimatkajat, kes tulid põhja poolt. Teeolude ja parkla koha pealt nad midagi mõistlikku öelda ei osanud. Viimaste akuraasude toel sai selgeks, et Andruse autoni on kõndida ca 7 kilti. Paatidele saab ehk juurde Venemäe telkimiskohta... Sinna on jõe äärest ca kaks ja pool kilti... Korraks käis mõte läbi, et üritaks siiski õhtul kuidagi autoni jõuda ja asi ära lõpetada, sest mitmelgi olid pühapäevaks tehtud juba teised plaanid, kuid terve mõistus  - nagu hommik kinnitas - võitis ja nii jäime jõe äärde laagrisse...

 

8 AM...

| Üles |

 


 

27.03.2016. Venemäe
 Eelmine  |  Üles

 

Päike paistis. Sikutasime mööda Kõrvemaa maratonirada kummipaate mäest üles, higipull otsa ees. Paar mõtlike nägudega suusatajat libises mööda... Nad ei vaadanud tagasi - ju siis mõjusime oma paatidega suusarajal nii absurdselt, et nad ei võtnud vaevaks omi silmi uskuda. Eelmine nähtud silt ühel ristteel andis teada, et mööda Oandu-Riia matkarada jääb Iklasse vaid pisut üle 300 kilomeetri... Peale tõhusat paari tunnist rassimist jõudsime eesmärgini - potsatasime väsinult paatidesse Venemäe telkimisalal. Panime paadid küljetsi, et need päikese käes kuivaks, avasime sprotid ning jäime Andruselt uudiseid ootama... Kui suusarajal müttasime, oli Andrus helistanud, et jõudis autoni ja kohe hakkab liikuma...

 

Oli keskpäeva paiku, kui Andrus helistas ja ütles, et s.... ja p....! Tee on nagu pudru, ta jäi kinni ja autoga on väike probleem, aga ta helistas töökaaslasele ja et päästemasin pole enam kaugel - üsna pea peaks küüt jõudma. Jõudiski... Mootori üürates lendas äkitsi mäest üles nelikveoga VW Transporter. Autost astus välja higine mees ja teatas, et ta pole ammu sellist adrenaliinilaksu saanud. Soojaga oli lumi muutunud pudruks ning kitsas metsatee Aegviidu metsade ja mägede vahel oli muutund seetõttu päris meeleolukaks. Pakkisime kiiresti asjad peale, et siis minna appi Andrusele - ta olevat kusagil teise tee peal teise mäe taga. Startisime. Volkar ei ole maastur. Selleks, et buss läbi lume-liivasupi roniks oli vaja hoogu. Auto tantsis omajagu mäest üles ja alla sõidul... Isegi Marko tõmbas turvavöö peale...

 

Andruse leidisime lumehangest asjaliku näoga kapoti all sobramas. Midagi  väga hullu ei olnud - ta lihtsalt sidus aknateibiga põhjakatet radiaatori külge - see oli manööverdades ära tulnud. Vaadates noid rattajälgi tundus päris ime, et ta pisikese Mazdaga üldse sinnani oli jõudnud. Aga lõpp hea, kõik hea. Aitasime Andruse liikuma ja varsti olime ka ise asfaldil. Poole tunni pärast laadisime Rabassaares manti juba oma autode peale...

 

Seekord oli siis sedapidi...

 

Burlakid

| Üles |

 

Kummipaadiga suusarajal

| Üles |

 

Venemäe

| Üles |

  

Viimane pingutus...

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 24 jaanuar 2024

©Sulev Nurme 1997-2023. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved