Maailma kuklapoolel. Uus-Meremaa, jaanuar 2008

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

 Tripi kaart  | Tagasi

 

Milford Sound

 


 

Proloog

Järgmine

 

Uus-Meremaa 18.01.2008 - 8.02.2008

 

Alustatud märtsis 2008, lõpetatud augustis 2015

 

Peale 2007.a. igati õnnestunud Islandi džiibitrippi Puhhiga ei tekkinud kordagi isegi küsimust, kuidas vastata kutsele Uus-Meremaale minna või mitte, eriti kui reisi Päälikuks pidi olema Urmas Hiltunen. Seepärast tabasin end äkki innustunult telefonis jah-sõnu lausumas mõtlemata igasugustele stressitekitavatele asjaoludele nagu käibevahendite reserv, puhkuse saamine jne.

 
Ent Issanda teed on meie jaoks arusaamatud. Niisiis võtsin vastu ühel päeval telefoni ja kuulsin, et Urmas on siit ilmast lahkunud... Kord hindasime kolleegiga kõva tuule ajal puid Riidaja pargis ning üsna meie kõrvale maha prantsatas paukudes võimas saarepuu... Tunne, mis uudist kuuldes tekkis, oli võrreldav tundega, mis haaras, kui puuoksad maapinnal raginal purunesid. Mõistetamatu ning ehmatav.
 

Minu jaoks oli Islandi reis ainus Urmasega koos, kuid selle tripi fiiling on jätnud kustumatu mulje. Ja seda paljuski tänu Urmase mõnusalt karusele stiilile matka vedamises. Et oli alguses teadmata, kes ohjad võtab ja mis kombel üldse asjast asja saab, siis seepärast kaalusin mitmeid kordi Meremaale minekust äraütlemist, aga sõna oli siiski öeldud ja tahtmine minna ja näha sai iga kord võitu.

Ja nii siis saigi seal käidud...

Alljärgnevalt olen siia lisanud mõned pildid reisust - mitte päris kronoloogilises järjekorras, vaid pisut nii ja naa, mõnest asjast rohkem, mõnest vähem ja mõnest üldse mitte - vastavalt tundele. Selgituseks panin juurde viiteid netti. Arvatavasti lisan piltidele kunagi ka mõned kommentaarid... (...nüüd said lisatud - 2015. a. märkus). Google kaardile olen kandnud kohad, kus käisime ja mis allpool piltidel kajastuvad. Niisiis...
 

Fotod Sulev Nurme, Hele Nurme

Lambaekspress

| Üles |


 

Suurem kaart

| Üles |


 

Riia - Istanbul
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

 

RIX Lidosta

| Üles |

 

Istanbul

| Üles |

 

Hagia Sofia

| Üles |

 

Sinine Mošee

| Üles |


 

Dubai lennujaam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Star Treki telgitagustes

| Üles |


 

Sidney lennujaam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Sidney lennujaam oli nagu lennujaam muiste. Ainus vahe seisis selles, et kui olime oma pagasi kätte saanud, ilmus kusagilt tädi kutsuga ning hakkas kotte kontrollima. Tulemus oli see, et kõik kaasa võetud suitsuvorstid jm konfiskeeriti ning läksid äraviskamisele. Osa Eero kotist leitud vorstist söödeti kohapeal koerale...

 

Ootamine

| Üles |


 

Emirates Airlines

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Emirates on tase omaette. Päriselt. Ainus asi, mis senini kripeldab, on see, et mingi hulluse ajel panin endale kirja mingi erimenüü. Seepärast siis juhtuski nii, et kui teised sõid head-paremat, järasin mina kikerherne pastat...

 

Pisuke hommikusöök
| Üles |


 

UUS MEREMAA! Esimene laager

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Järsku olimegi mingil x hetkel pärastlõunasel ajal Uus-Meremaal. Aucklandi lennujaamas puistati veelkord kõiki ja kõike, muuseas ka matkasaapaid ning telke, et olla kindlad nende "steriilsuses" ja siis astusime lennujaama konditsioneeritud õhust välja... Pilvealune + 35, niiske hapnikuta õhk... Olles pooleteisepäevasest lennukis loksumisest niigi üsna küps, tappis aurutav kliima hoobilt igasuguse entusiasmi. Mingi lootus oli rendikatel, ent kui need olime kätte saanud, selgus, et tegu on üsna pornolt ringi ehitatud kaubikutega, millel loomulikult puudub kont ja lahti käivad vaid eesuste aknad...

 

Põgenesime Aucklandist põhja poole. Otsisime mingi toidupoe, et muretseda esimesteks söömisteks provianti. Poes selgus, et valik on neil hoopis midagi muud meie harjumuspärasest...

 

Õhtuks maandusime kusagil kämpas Te Arai lähistel ja vähemalt ma (aga kuulda oli hädaldamist veel nii siit kui sealt) veetsin kleepuvas ööõhus üsna koleda öö.  
 

 

Veiko
| Üles |

 

Esimene laager
| Üles |


 

Te Arai Point- Auckland

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ausalt öeldes hommik tegi murelikuks, sest öö oli mööda läinud üsna niiskes kuumuses aeglaselt küpsedes ning hommikune kliima küll laskis elada, ent mingit meeldivust selles ei olnud. Uus-Meremaa pidi ju olema maailma meeldivaima kliimaga maa pagan võtaks!  Kuidagi panime kodinad kokku  ning surusime endid kaubikutesse. Elu on seiklus!... Kui takkajärgi tark olla, siis see moment oligi kõige hullem. Edasi läks jahedamaks, troopiline tsüklon kaugenes ning eesmärgipäraselt said kasutatud mingil hetkel kõik kaasa võetud joped. Muidugi - ka esimene supelus Lõunameres Te Arais oli kaugelt enam kui lihtsalt värskendav...


Esimese "täispäeva" põhieesmärkideks oli lõunasaare põhjaosa, seejuures peaasjalikult kaurimetsad ja kaurimetsa matkarada Waipouas, kuid kuna laagris oli selgunud kurb tõsiasi, et lennureis üle poole maakera oli mõne reisiseltsilise magamiskoti õnneks võtnud, siis otsustati õhtuks või järgmiseks hommikuks hiljemalt Aucklandi soppamiseks tagasi minna.

 

Kauripuude - Te Matua Ngahere - mets oli mu elu esimene vihmamets. Kuigi jah, Uus-Meremaa põhjasaare metsad ei olevat kindlasti päris džunglid, kuid - minu jaoks siiski. Puud puudeks - no on jah suured - muuseumi juures oli eksponeeritud hiigelpirakaid kände..., ent uskumatute gabariitidega olid ka kõikvõimalikud muud taimed, eriti julmade mõõtmetega jäid silma igasugused sõnajalad. Kaugelt jätab see mets sellise sametise mulje mäenõlvadel, kuid sees olles on paras võserik... Teine asi, mis silma jäi, oli muidugi metsa matkarada, õigemini selle kvaliteet: lai ristlaudadega laudtee, tallamisõrnemates kohtades reelinguga piiratud ning libisemise vastu kummivõrguga kaetud.  
 

Aucklandi õhtul enam ei jõudnud - hoopis laagrisse jäime mingis kämpingus - nime kirja ei pannud ja ega meeles kah enam pole...

 

I laager. Hommik...
| Üles |

 

Te Arai Point
| Üles |

 

Waipoua Kauri muuseum
| Üles |

 

 

 Waipoua Forest. Kauripuude metsa matkarada
| Üles |

 

Tane Mahuta - metsaisa. Suurim kauripuu Waipouas
| Üles |


 

Auckland-Rotorua

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommikul ärkasime partide järelejätmatu lärmi peale - nood paterdasid telkide vahel ja lihtsalt lärmasid. Kämpa oli tihedalt täis, kujutan ette, kuidas see lärm rahvale pinda käis. Väga positiivne oli see, et taevas ei ole enam eilsega võrreldes nii kohutavalt sompus ja ilmselt siis sellest tulenevalt oli ka hommikune kliima hoopis talutavam.

 

Esimene mure oli niisiis Auckland, vbl kesklinn ning kindlasti mõni suurem kaubanduskeskus, kust leida Eerole magamiskott. Oma varustusele mõeldes hakkasin unistama tagavarapaarist shortsidest, sest mingi hulluse ajel olime pagasi täis pannud sooje riideid. Ka teistel oli kindlasti vaja igasuguseid vajalikke vidinaid, mis reisielu mugavamaks, ilusamaks või harjumuspärasemaks teevad.

 

Linn on uus ja igav, kandiline. Nagu mõnes ameerika filmis, kuigi kaugelt siluett kuulsa teletorniga on päris muljetavaldav. Ega saa siin loomulikult suud väga täis võtta, sest paaritunnisest väisamisest ju enamus kulus mingis megapoes šoppamisele. Gulinaarsetest elamustest peaks nimetama sushit - ostsime mõned tükid ja... noh ma ei tea mida ma enne olin ette kujutanud, kuid mitte sellist asja. Kui rohkem süüa, siis võiks maitseda (2015. a kommentaar: maitseb küll ja kuidas veel!). No ja sain kenad laigulised luukerepeadega püksid.
 

Lõunapaiku tõmbasime oma kaubikutega linnast tuld sihtkohaks Hobbiton, õigemini muinasjutumaastik, mida tuuniti Sõrmuste Isanda filmimiseks. Paar tunnikest sõitu ja iga kilomeetriga läks ilm ilusamaks ning kliima mõnusamaks. Rahvas võttis lausa laulugi üles... Teede ääres õitsevad mingid siniste õitega suured taimed ja puud, millel on punased õied. Tegime teepeal ühe peatuse mingis teeäärses kohas. Ostsin mingi ägeda piruka: justkui taignakauss, millel taignast kaas peal ja sees on lihasoust - keele viis alla. Kui siin muu söögi kohta nagu midagi arvata ei oska, siis see igatahes on alustuseks hea leid. Muuseas - ma ei tea, kus nad lihakonserve müüvad või kas nad müüvad neid üldse, kuid seni pole neid toidupoodidest leitud. Sellega näikse olevat Veikol ja Ainikal pea pulki täis, sest kämpades on õhtu- ja hommikusöögid ju ühised ning nemad on kutsutud ja seatud sel reisil seda poolt korraldama. Kui korraldamisest juttu juba oli, siis tuleb öelda, et Veiko on siis sellel reisil chief, teised tähtsamad ninad on kaks juhti - juba Islandilt tuttav Karu ja meie bussi sohver Kaupo. Sõiduriistadeks on kaks Ford Transitit - põhimõtteliselt täielikud kaubikud, ainult mingite sissetopitud x-istmetega... isegi polstrit pole taga, kliimast, isegi elementaarsest vendist rääkimata. Kui hakkasime tulema, siis Jarmo - Puhhi hing - ütles, et kastus ka midagi Defenderite laadset Meremaalegi orgunnida, kuid need oles saanud sigahullu hinnaga - seega siis seekord ei mingit arvestatavat offroadi... Tjah ja kus seda saakski, vähemalt seni aknast välja vaadates on ümberringi pilt nagu Inglismaal...

 

Hobbiton oli kohale jõudes meie meelehärmiks suletud ja nagu siin kohapeal tundub, ega vist midagi väga erilist polekski näinud. Maastik muidugi oli nagu dejavu Toskaanast - mustad paplid, madalad künkad, alleed. Ainus, mis pilti muudab on see, et ei ole siin-seal punasekatuselisi külakesi ning kirikuid, samuti kolab ringi meeletul hulgal lambaid, mida sellisel kujul päris Toskaanas ei näe. Tundub, et see ei olegi nali, et Uus-Meremaal on lambaid 4 x rohkem kui inimesi. Hobbitoni parklas seisis graffitiga kaetud reisibuss - pisike 7-9 kohaline jaapanlane. Neid on teedel näha päris rohkesti. Neid saab osta või rentida ja siis tšillida läbi maa nagu on levinud komme suure naabri juures - Austraalias. Igaltahes näevad need päris edevad välja.

 

Mingil hetkel saabusime Rotoruasse - sihtkohaks Te Puia maoori kultuurikeskus ja nö maoori küla ja järgmiseks hommikuks nö desserdiks ka samas kõrval asuv Arikikapakapa (Whakarewarewa) kaitseala igasuguste termaal-imedega. Kuigi jah, meie päris kaitsealale ei pidanudki minema, sest maooriküla piirava 200 aastase nn tawapuu metsa taga/sees asub oma kuumaveeallikatega põrguauk.

 

Kui autod olime paika saanud, siis selgus, et nüüd ootab ees tõsine turistiprogramm maoori stiilis ja vaimus, mis pidi päädima loojangul korraliku maoori õhtusöögiga. Igatahes loeti enne algust sõnad peale, et järgneva tsirkuse ajal ei tohi naerda ja teabmis veel teha. Ma ei hakka siinkohal pikalt kogu läbielatud programmi kirjeldama. Ühesõnaga - eelnevalt bookitud turistidehordile peeti maha maoori tervitustseremoonia, mille tipuks muidugi sõdalase hirmutustants röökimise ja keelenäitamisega - no katsu sellepeale väga tõsiseks jääda. Seepeale mängiti tunnijagu valge inimese kõrva jaoks tuunitud muusikat ja tehti tantsu - kaunis havai kitarr ja ilus maoori- ja inglisekeelne laul: kommerts küll, kuid siiski ilus. Pärast said kõik soovijad ka ise tantsu õppida, mehed keelt näidata ja naised nööri otsa seotud karvapalle viibutada. Ja siis tuli õhtusöök - päris ok ja mitte liiga eksootiline koos hea veiniga. Eriliseks tegi tegelikult söögi see, et see on valmistatud kohapeal maast tuleva termaalvee kuumuses.
 

Hämaruses muutus naabruskonna termaalallikate väli nõiduslikuks, sest mitmevärviline altvalgustus tõi esile kõik Hephaistose katla taevasse kerkivad aurud.
 

II laager. Hommik
| Üles |

 

Auckland
| Üles |

 

Must asfalt maanteel sulas ja kõrbes maa, ja silmapiiril virvendas õhk.

Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas ja hinges piinav rändamiskihk...
| Üles |

 

Hobbiton
| Üles |

 

 

Reisibussid
| Üles |

 

 

 

Rotorua. Te Puia keskus
| Üles |

 

 

 

 

Maoori tervitus.
| Üles |

 

Harjutusi iseseisvaks eluks
| Üles |

 

Hephaistose ääsi suits
| Üles |


 

Rotorua-Tongariro

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Öö möödus juba väga mõnusalt - esiteks oli temperatuur ok ja vist ka öö-päeva sassiminekust tingit' vaevused hakkasid selja taha jääma. Et kämpisime samas maoori kommertsküla tagahoovis, siis hommikuseks tervituseks väisasime küla. Pigem siis tegelikult vabaõhumuuseumi. Ausalt öeldes mingit erilist muljet see ei jätnud va ehk pirroogid ja elavad käsitöölised omi asju asjatamas. Küll olid ilusaks sissejuhatuseks selle päeva tegemistele Uus-Meremaa geisrid, mis küll nii uhket vaatepilti ei pakkunud, kui nende suguvennad Islandil, ent siiski. Jalutasime auravate vete ja mulksuvate mudaallikate ning nende poolt kujundatud vikerkaarevärviliste pehmeservaliste kaljurüngaste vahel oma paar tundi.
 

Ja siis - edasi lõunasse - siin tähendab see siis seda, et liigume üha rohkem jahedamate alade poole. Peale tunnist sõitu jõudsime Wai-O-Tapu rahvusparki, mille märksõnaks on keevad järved ning ... nomaeitea - väävlijoad? Alustasime oma pisukest matka taas eeskujulikult korras matkarajal põrgu eeskoda meenutavas maastikus. 100 kraadised järved, hallid kuumad mudakraatrid, rohelised, punased ja helesinised "keemiajärved" ning väävlikaskaadid. Õhus hõljub keemiaklassist tuttav lõhn... Selles hullumeelses maastikus matkates tundus järsku koorik jalgade all ikka päris õhuke... mõnes kohas piisanuks vaid üle poordi hüppamisest, et kiiresti puljongiks muutuda. Müstiline seejuures on see, et on olemas mingid vetikad, mis selle kuuma veega hakkama saavad ja suudavad selles ilusasti elada...

 

Teel Kuukraatrite - Craters of the Moon - poole jäi teele Huka Falls - kitsas mõnesajameetrine mässavaveeline kanjon, mis lõpeb madala võimsa joaga. Tegu on loodusliku kanaliga, millele mingil hetkel vist ehitati või taheti ehitada hüdroelektrijaam. Praegu saab seal harrastada raftingut. Kui neid laineharju vaatasin, siis küll tahtmist ei tekkinud kummipaati ronida.

 

Kuukraatrite maastik iseenesest oma pinnavormides on päikeseloojangus dramaatiline, kuid oli siiski võrreldamatu lõunase Wai-O-Tapuga: mõned aurupilved ja hallid, metsastesse nõlvadesse lõikuvad sügavad kraatrid, mille mastaape tegelikult ei hooma. Taupo järve taustal punnitavad siin-seal hiiglaslike koonustena mõned vulkaanibeebid, mis mingil hetkel purtsatavad taevasse tonnide viisi hõõguvat sodi... Sulnis loojangupunases roosatavaid metsi vaadates on väga raske ette kujutada, et mingil hetkel võib siin üsna ebamugav paik olla...    
 

Tänane laagriõhtu oli isegi pisut jahe - fliisid olid teretulnud. Grilliti ja avati veine. Homseks on plaanitud Tongariro vulkaani otsa minek. MIs see täpsemalt endast kujutab, ei tea. Rada pidi olema ca 17 km. Eks homme näis, Veikolt igatahes mingeid erikorraldusi ei ole.

 

Tuttu nüüd.

 

III laager
| Üles |

 

Whakarewarewa maoori küla ja...
| Üles |

 

...ja kuumaveeallikad
| Üles |

 

Wai-O-Tapu termaalmaastik
| Üles |

 

Huka Falls
| Üles |

 

Craters of the Moon
| Üles |

 

Taupo järv
| Üles |

 

Taas laagris
| Üles |

 


 

Tongariro Crossing Track

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Uhh... Päris põnev! Õhtusöök kämpas on läbi - muuseas suurepärased keedukartulid ja sinna juurde serveeritud muu kraam! - ning mul on tunne, et meie daamid valmistavad ette programmi, kuidas Veikot aeglaselt vardasse ajada või muul viisil ülimalt piinarikkalt ära kustutada. Ma ei teagi, kust alustada. Ilmselt sellest, et vähemalt minul on küll ilgelt sitt vorm (ma ei mõtle oma ISC-i matkavarustust) lambist mäe otsa ronimiseks ja ka vähe kogemusi. Takkajärgi targutades muidugi on Tongariro Track selline rada, mille saab läbi jalutada ilma surema vaevata - meie autojuhid tõestasid seda muuseas täna väga elavalt: panid meid hommikul raja algusesse maha, viisid siis bussid raja lõppu, jooksid siis sealtpoolt mäest üles ja teisele poole peaaegu alla ning siis riburadapidi tagasi ka. Karu muuseas plätadega. Nojah... Miks plikad hetkel Veiko peale verised on on see, et pisuke teavitustöö enne rajale minekut olnuks ülivajalik. 17 km jalutuskäiku Eestis on üks asi ja mägedes midagi muud. Meil Helega oli varasemast kogemusest oidu kaasa võtta vett ja sokolaadi, kuid ka meie hindasime end üle ja kaasavõetavat veetagavara alla. Kersti ja veel mõned siin aga panid teele absoluutselt ilma millegita. Ja neil oli üsna põnev... Teadnuks nad pisut ette - olnuks esiteke emotsioon ja teiseks ka raja füüsiline läbimine hoopis meeldivam.

 

Raja algus oli suht lauge, kuid siis lõppes tasandik ja tuli hakata üsna järsku tõusma. Esimene tõus ei olnud väga hull, ent peale kaldeera läbimist läks hoopis põnevamaks. Kamp lagunes vastavalt käigukiirustele laiali ja osa inimesi jäi maha, osa kadus silmapiiri taha. MIngil hetkel olime siiski Helega õõvastava punase-mustakirju kaatri veerel ja üksteisele otsa vaadates küsisime kui ühest suust - kas me oleme mingid lollid või? See hädaldamine tuli muidugi meie hädisest konditsioonist. Mingid hetked olid ikka üsna vastikud - toss oli täiega väljas. Ent üleval me olime ja lubasime seal siis endale šokolaadi ja pähkleid. Tõmbasime hinge ning läks paremaks. Ent vesi oli otsakorral - kaasa võetud poolik liitrine pudel oli tühjaks saamas, samas olime oma retkega vähem kui poole peal. Mingil hetkel leidsime tee äärest veepudeli, mille keegi oli maha pillanud - veemure oli sellega lahendatud. Kõige raskem hetk oligi ilmselt üles jõudes, sest üleval, kolades kraatrite ja ebamaiselt sinise veega järvekeste (need polnud muud, kui vett täis kraatrid), vahel pikkamisi taastus entusiasm ning laskumine läks üsna rõõmsalt. Kui see poos ära unustada, siis mäe otsas oli uskumatult lahe - äärmiselt maalilised ja samas õudsad vaated, mis tõustes-laskudes mõnusalt vaheldusid, siduvaks motiiviks must tuhk ja klibu... Pean aga ausalt tunnistama, et kergelt suitsevad kraatriaugud ei ole päris need asjad, mis oleks lõpuni visuaalselt nauditavad. Mingi alateadlik hirm, mida toidavad kuratlikud mustad, punase servalised sakilised kraatrimaastikud, kadus alles siis, kui laskudes kadusime rohelise võsa vahele kivide vahel heliseva pisikese ojakese kaldal.

 

Kui alla jõudsime, siis bussi kõrval rahvast järgi oodates selgus, et nii mõnelegi oli veepuudus ja ka energiapuudus üsna koleda mälestuse jätnud ja see olnuks välditav, kui matkajuht hommikul oleks kasvõi pisutki iitsatanud, et - halloo, ärge minge mäkke nagu peata kanad...

 

Ma ei oska nagu ainult ja üheselt Veikot süüdistada ja tegelt nagu vaataks ka ise peeglisse, kuid tüdrukud ja ka mõned poisid on hämmeldunud ja osad ka üsna kurjad ja õhtu on kulgenud seepärast üsna pingeliselt. Eks hommik näitab. EI tahaks täna igatahes Veiko-Ainika nahas olla. Homme siis suund Wellingtoni poole. 

 

Tongariro Track
| Üles |

 

Finiš
| Üles |

 

Kämpa
| Üles |


 

Tongariro-Wellington

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tänane hommikusöök möödus pisut jahedamas "psühhokliimas", kui tuleb tunnistada, et kõik on täiskasvanud inimesed ja mingit erilist ussitamist, nagu ma pisut kartsin, ei olnud, ega pole ka päeva jooksul väga täheldanud. Tegelikult on kogu päev olnud täitsa tšill. Keerasime hommikul soojas päikesepaistes Transitite ninad Wellingtoni suunale. Väga suuri ettevõtmisi plaanis nagu polnudki. Väike suplus Whanganuis, jaapani saun kusagil vahepeal ning konti mittemurdev matk vihmametsas Kaitoke rahvuspargis võtsid parajalt niipalju aega, et jõuda Wellingtoni varajasel pärastlõunal. Jaapani saun muidugi töötab kohaliku termaalvee peal. Muidu on ju kõik tore, ent termaalveeallikates elab mingi parasiit, mis satub organismi läbi keaaavade, tüüpiiselt läbi kõrvade, nina ja suu. Seepärast oli nois basseinides sulistamine muidu mõnus, kuid satikale mõeldes siiski ei saanud end lõdvaks lasta nagu ühes saunas võiks. 

Wellington... Õhtul kobime siit praamile, et hommikul juba Lõunasaarel edasi loksuda. Seega tänane öömaja on mõneks tunniks kusagil laevapõrandal. Kaitokega seoses tuleb taas mäända kohalike matkaradade ülikorralikku ettevalmistust: ratastoolilaiused korralikud reelingutega laudteed, mis libisemise vastu on kaetud kummivõrguga, rajatähised, korduvkasutatavad infovoldikud... Midagi ei ole jäetud kahesilmavahele. Ja muidugi tundub, et ka kasutajad (või siis enamus nendest) ei ole barbarid, kes selle asja ära lagastaks.

 

Wellington. Pealinn... Kuidagi mõnusalt rahulik, madal, moodne, aga samas ka kuidagi "puine", st puust tehtud ja inimsõbralik. Jõlkusime osa rahvaga esialgu siin-seal tänavatel Lambtoni lahe äärsetel tänavatel, kuni minu pisikesel utsitamisel võtsime nõuks kesk linna pisukese künka otsas asuv botaanikaaed läbi vaadata. Botaanikaaeda saamiseks tuli enne ette võtta seiklusrikas õhusõit köisraudteega: kallis ja ebavajalik, kuid siiski...

 

Botaanikaed nagu ikka: sildid, kõik teed ja peenrad hästi korras. Ent kõik päikeseloojangus! Ja millised vaated linnale ja merele!. Hunnitu rosaarium! Esimesed veerand tundi pidasid isegi Kaupo ja Karu vastu, kuid viimase veerandtunniks oli meie seltskond jäänud minuga koos vaid kaheliikmeliseks.

 

Ahjaa. Wellingtoni jääb kindlasti meenutama üks resto merekaldal. Siin riigis on kõva fastfoodi kultuur alustades tavalisest burksist ja lõpetades fish'n chipsiga. Viimast saab igalt poolt ja maitseb see nagu Vanal Heal Inglismaal. Ma pole muidugi kindel, kas friikate kõrvale see kala siin ka tursk on, kuid üldjuhul maitseb hästi. Lisaks on siin mingi kohalik pirukas, mida täidetakse lihakastmega - vist mainisin seda ka kusagil eespool - ka seda saab osta paljudest kohtadest, kasvõi pensukatest. Muidugi me oleme suuresti laagrisöögi peal ja kohalikku sööki peale juhusliku rämpsu väga lõunati polegi kätte saanud, seetõttu ahvatlus päris suppi või praadi süüa oli väga suur. Telliti seda ja teist, kuid enamus mehi võttis ikkagi mingi lihakäntsaka. Üllatus oli suur, kui serveerimisel selgus, et peale pasta bolognese, mis nägi taldrikul välja üsna tavapärane, toodi muud söögid puha hamburgeri kujul: kas saia, mille vahel liha, kaste ja aedviljad. Friikad serveeriti eraldi. Ei saa salata, et liha oli hea, ent see burksifetiš võttis küll õlgu kehitama.

 

Viimased paar tundi veetsime enne laevale minekut hämarduvas linnas. Täna, oh juba tegel't eile, oli laupäeva õhtu. Linn oli noori inimesi täis (sealhulgas ka üllatuslikult arvukalt üsna priskevõitu naisterahvaid, kelle napp riietus nende võludele küll kuidagi midagi ei lisanud), autodes käis tümakas, kõikvõimalike klubide ja kõrtsude ees käis kibe elu... Lausa kahju oli kibekiiremal peohetkel  (me ise kahjuks ei saanud väga hoogu minna) mööda Waterloo Quai'd sadamasse kobida.

 

Ok. Aga nüüd magamiskott kuhugi pimedasse nurka maha - laev on vist nelja tunni pärast vms juba Pictonis - see on siis Lõunasaarel.

 

Whanganui
| Üles |

 

Kaitoke rahvuspark. Upper Hutt River. Taas vihmametsas
| Üles |

 

Wellington
| Üles |

 

Wellingtoni botaanikaaed
| Üles |


 

Esimene päev Lõunasaarel

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ärkamine laevas tuli varem oodatust. Kell polnud veel kuuski, kui juba Pictoni unistena selja taha jätsime. Olen aru saanud, et meie reisi üks highlighte on Routeburn Track, see on nüüd siin saarel, kuid sinna jõudmiseks kulub veel paar päeva. Inimestel on ka pisut erinev arusaamine, mida võiks vahepeal teha, niisiis toimus hommikul ja ka paar korda päeva jooksul pisikesi arupidamisi, mida vaadata võiks. Jänes on agiteerinud muuhulgas kindlasti mõnd veinimõisa vaatama minna - mulle see mõte meeldib, kuid täna me siiski ühenigi neist veel ei jõudnud (ehkki oleme Marlborough piirkonnas, mis on üks Uus-Meremaa olulisemaid veinipiirkondi).

 

Hoopis tsirkust on täna saanud. Peale põgusat kohtumist kauguses Maruia joaga sattusime kuidagi nagu poolkogemata Buller Gorge - Bulleri jõekanjon - äärde, millel asub Uus-Meremaa pikim rippsild. Rippsild maalilise kaljuse jõesängi kohal oli muljetavaldav, kuid põhimõtteliselt olime midagi sellist ka juba  lühemal kujul Kaitokes näinud. Sillaga paralleelselt ripnesid ent mõned trossid ja selgus peatselt, et kel himu, saab neid pidi sõita a: katapuldilaadse jurakaga, mille põhimõtteks on paar tooli, mis mingi rippsüsteemiga trossepidi liiguvad; b: selga pannakse traksid ja konks ning saadetakse lihtsalt piki trossi minema. Nii mitmedki kasutasid esimest võimalust, Eero ei saanud aga jätta ja liugles üle jõe rihmapidi konksu otsas. Õudne oli seda isegi vaadata. Oma häbiks pean tunnistama, et mitte kordagi ei tekkinud isu end lasta siduda ühe ega teise riistapuu külge.

 

Päeva teise jalutuse võtsime ette Cape Foulwindil, kus kuulu järgi olla merilõvide koloonia. Ilm ning rannik olid lihtsalt elunautimiseks, merilõvisid tõsi näidati vaid kauguses läbi üsna suure suumi. Ka teine tänane eredam peatus seostub merega - Punakaiki - Pancake Cliffs. Nagu nimigi ütleb, peab olema siin midagi pistmist pannkookidega. Kui pankoogikohvik (100% turistikas) välja arvata, siis mul endal nagu otse pannkookidega need kihilised kaljud ei seostunudki, pigem nagu iidsete varemetega, mis ammu on kaotanud kõik viited oma funktsioonile või algsele näole. Sellest hoolimata võlus see justkui hiigelussidest läbiuuristatud sakiline-sopiline pankrannik pea tunniks. Noh - ja muidugi siis üks pannkook, kui juba Pannkoogikaljude juures olla.

 

Pärastlõuna kulges mööda serpentiine vaheldumisi rannikul ja vahepea ka pisut kaugemal mägdes-jõeorgudes. Lahedad on siin sillad: lihtsad metallsõrestikud, mis sageli on samal ajal mõeldud nii rongidele kui autodele: kui rong tuleb on sel lihtsalt eesõigus. Mõistlik igaljuhul.

 

Hokititka kämpa - see kus me siis täna õhtul oleme - on nagu need kämpad siin senini kõik on olnud: ei midagi erilist, kuid kõik vajalik olemas, kuid siin on meri (ookean) kohe külje all, saab ehk veel tänagi jala sisse pista.
 

Kuhu minna, mida teha...
| Üles |

 

 

 

Maruia Falls
| Üles |

 

Buller Gorge Swingbridge
| Üles |

 

Buller Gorge Flying Fox. Eero kord...
| Üles |

 

Cape Foulwind ja tema hülged
| Üles |

 

Punakaiki - Pancake Cliffs
| Üles |

 

Pancake Cliffs pancackes
| Üles |

 

Hokititkasse..
| Üles |

 

Hokititka - laager
| Üles |


 

Liustikud

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Täna laagerdame vist kohas nimega Boundary Creek, suure, halli ja pisut tormise mägedega palistatud järve kaldal. See on esimene nö ilma rahata telkimisplats, midagi nagu RMK kohtade moodi. Kokanaat hakkas mingit õhtusööki tegema, naesed läksid kuhugi jalutama.

 

Tänane päev on kulgenud liustike tähe all. Nüüd ma olen neid siis näinud: Foxi  ja Franz Josephi liustik. Mõlemal juhul sai peale pooletunnist matkamist ümmargustel kividel (vesi on jõeoru põhjas need aja jooksul poleerinud) peaaegu liustikukeele alla välja, sinna, kus liustik lõpeb ja algab jõgi. Kuigi jõed on suhteliselt madalad ja kärestikulised tekitades tahtmise kuni jääni välja minna, peaks panema ülalt alla prantsatavad mitmetonnised jäälahmakad ja suured kivitükid küll ka kõige hulljulgematele aru pähe. Paraku olevat siin nii mõnigi häda või otsa lausa saanud, kes oma nina vales kohas ja liiga kaugele on pistnud. Nüüdki - Foxi liustikul oli mingi seltskond redelite ja köitega, kes kõõlus otse keele juures. Aga see selleks. Liustik on üks "ilus asi":). Taas uskumatu loodusime, mis need maalilised maastikud enda ümber on vorminud.

 

Ent kui tagasi hommiku juurde tulla, siis paar tunnikest möödus Hokititkas. Nagu kauboifilmilinn: ülilaiad tänavad, puidust ilmetud hooned kahel pool, mitte ühtegi inimest... Ostsin endale hetkeemotsiooni ajel mingist poekesest Austraalia stiilis kaabu...  No - ja muidugi kohvi, raguutäidisega pirukat  ja kooki kohvikust...

 

Liustikele kulus tegelikult suur osa tänasest päevast. Õhtutunnid möödusid algul rannikumägedes, kusagilt keerasime aga sisemaale ning võtsime suuna homse põhieesmärgi - Mount Cooki peale. Ahjaa, tegime väikse peatuse  Arnott Pointis (kuna see jäi lihtsalt tee peale), Haasi jõe ääres Haast Passi kõrval, kust avanes rannikule imeilus vaade. Koht iseenesest nagu koht rannikuteel ikka, kuid vist oli nii, et seal olevat ühendatud 1950-tel kaks maanteed, mille tulemusel loodis lõpuks Lõunasaart läbiv autotee (vms).

 

Juba Arnott Pointis hakkas tibutama ja tegelikult vahelduva eduga tibutab siiani - loodetavasti see siiski hommikuks lakkab.   

 

Hokititka
| Üles |

 

Franz Josephi liustik
| Üles |

 

Foxi liustik
| Üles |

 

Arnott point
| Üles |

 

Boundary Creek - laager
| Üles |


 

Boundary Creek - Mt Cook - Queenstown- Glenorchy

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 
Hommik tervitas hoopis ereda päikesega...

 

Hommikusöögi ajal levis jutt, et täna minek Uus-Meremaa kõrgeima mäe - Mt Cooki juurde. Algul ma sain aru, et kohe otsa ja lõin kartma, kuid peatselt selgus, et ikka vist päris mitte, kuigi ilma matkamata seal ei jää. Esimene tänane peatus ent tehti Omaramas.

 

...See oli kummaline paik. Savikaljud. Kaljudeks nagu palju nimetada: suur hunnik savi, mida vesi siis oma äranägemise järgi ümber kujundab. Ent maalilised. Ja jalutamiseks kole savi-tolmused, mõnes kohas ka savi-lögased. Tuiasime pisut aega edasi-tagasi sälkorgudes, aga ega sellest suuremat matka välja ei tulnudki. Päike lõõskas, tsillisime pisut niisama, tüdrukud võtsid päikest...

 

Teine peatus. Pukaki järv. Vist oleksime muidu peatumata edasi sõitnud, kui selle järve ebareaalne värvus poleks paelunud. Aga ega muud sellest nagu ei oskagi öelda. Siin Uus-Meremaal on kõik nii ilus (va arvatud külad ja linnad), et nagu kerge resistentsus hakkab juba tekkima. 
 

Lõunapaiku maandusime Mt Cooki all rahvuspargi keskuses. Mt Cook nimetati James Cooki auks, maoori keelne nimi on sel hoopis Aoraki. Siin oli valikuid mitu: minna turnima mägimatkarajale või Hookers Valley jõeorgu. Me siis Mati ja Helega proovisime algul ühte ning lõpetasime teises. Ilm oli jumalik - soe, päike, ent mitte palav.... ja loodus ka. Selline mägine nagu mägedes, kuid kuidagi kuiv, kaetud laiguti selliste madalate põõsatihnikute ja jändrike puudega - absoluutselt mitte ükski liik neist ei kõnetanud.

 

Pärastlõunal keerasime bussiotsad tagasi ida poole, et jõuda õhtuks Glenorchy-sse - see oli kämpakoht, kust järgmisel päeval pidime asuma Routeburn Tracki 3 päevasele jalgsimatkale. Teel ent juhtus kaks sündmus - neist esimene oli plaanimata ja teine plaanitud. Plaanimata peatused tehti kahes kohalikus veinimõisas umbes poolel teel Mt Coocki ja Queenstowni vahel. Initsiatiiv tuli ilmselt Jänseselt ja Kullilt :)... Degusteerisime ja ostsime kaasa. Selgus, et siinkandis on viinamarjade kasvatamiseks väga hea vulkaaniline pinnas (noh ilmselt võiks seda kogu Uus-Meremaa kohta öelda) ja sobiv kliima, kuigi talviti võib olla vahete-vahel liiga külm, mõnisada kilti Põhjasaare poole olevat kliima poolest pisut lihtsam (Marblborough kant). Kui siin talvel liiiga külmaks läheb, siis "pumbatakse" harva helikopteritega õhku ringi, et külm õhk maapinnale seisma ei jääks. Varakevadel jälle tassitakse vahel temperatuuri järskude muutuste vastu kompenseerimiseks jäätükke peenarde vahele. Ka paari veinitüübiga oli põnev: saime maitsta nn "beetle juice" -i vein, mille valmimisel kuidagi oli tegev mingi kohalik satikas - kahjuks mu inglise keele oskus jäi liiga väheseks, et sellest täpsemalt aru saada ning "blondie"-t - valget või heleroosa varjundiga veini, mis pressitakse tegelikult punastest viinamarjadest. Viimase juures seisnevat trikk selles, et pressimine tehakse kiiresti nii, et viinamarjade kestadest ei jõua hakata punasele viinamarjale omane pigment eralduma. Nii saadakse tegelikult valge veinile sarnase tooniga vein, mis on oluliselt intensiivsema maitsega.

 

Queenstown... Linna jõudsime kerges pilvealuses õhtupoolikul. Rahvale anti aeg vabaks ja nii igaüks tegi seda, mida hing ihaldas. Enamus sattus tegelema mõne ekstreemspordialaga - Queenstown on igast ekstreemsete ettevõtmiste pealinn Uus-Meremaa, kuid tuntud ka teistes maailmajagudes elavate erinevate hullude hulgas. Meie viiekesi (siis koos minu, Mati, Hele, Kersti ja Laimaga) tšillisme linnas ja tegelesime lihtsalt turistiks olemisega.

 

Jõudsime Glenorchysse üsna hilja. Laagri ülespanekul selgus, et Karu tahab kindlasti minna ise jalgsi üle mägede, mistap on tarvis bussijuhti. Et Helel reisi algusest saadik südamega probleeme, ei olnud ta Routeburnile minekust väga huvitatud. Et mul oli iseenda suhtes teatud kõhklusi, siis otsustasin jääda talle saatjaks ning bussijuhiks... Eks oli põnev ju ka: kuidas siis hakkama saada "valepoolse" liiklusega maal... 

 

Omarama. Clay Cliffs
| Üles |

 

Pukaki järv
| Üles |

 

Tee Hooker Valleysse... Aoraki - Mt. Cook (UM kõrgeim tipp)
| Üles |

 

Hookers Valley (Mt Cooki jalamil)
| Üles |

 

Cromwell. Wooing Tree veinimõis
| Üles |

 

Cromwell. Bald Hills veinimõis
| Üles |

 

Queenstown
| Üles |

 

Wakatipu järv
| Üles |

 

Glenorchy. Kämpa
| Üles |

 

Glenorchy. Kämpa. Kaupo ja loomad (Karu ning Jänes).
| Üles |


 

Routeburn Track

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik oli asjalik. Matkale minejad pakkisid kokku hädavajaliku, jaotasid toidukraami, telgid jm laagerdamiseks vajaliku seljakottidesse ja siis autosse ning kohale. Routeburn Trackile ei saa niisama suvalt kohale minnes peale, vaid tuleb end varem registreerida. Looduse hoidmiseks ei lasta rajale rohkem päevas, kui valitud seltskond. Rajal on kaks telkimiskohta, mis mahutavad lõpliku arvu telke - väljaspool "ametlikke" laagreid on telkimine ka keelatud. Meie ülesanne oli siis viia autod ca 300 km ringiga ümber Wakatipu järve ja matkajad vastu võtta teisel pool ahelikku. Lisaks pidime aitama pambud esimesse laagrisse, so 1/3 raja peale ära viia.
 

Matk oli meeleolukas. Enamus sellest kulges kerge tõusuga mähises ja kitsas jõekanjonis tiheda metsa varjus. Mõne tunni pärast jõudsime päikeselisele avarale aasale jõekäärus - I laager. Aitasime telgid püsti, ajasime veel niisama möla ja, et mitte pimeda peale jääda, asusime õhtupoolikul busside poole tagasiteele.

 

Teispoolse rooliga Ford Transiti juhtimine on nagu Ford Transiti juhtimine. Ainus probleem ilmnes ringteedel, kus ma algul proovisin ikka vastupäeva ringe teha, ent paari Hele heleda karjatuse peale siiski ühelgi korral seda ei teinud...

 

Leidsime õhtuks maalilise laagripaiga kusagil parklas järve kaldal, praadisime prrimusel muna ja vorsti ning kebisime kuuti magama. Peab ütlema, et õhtu läks üsna külmaks ning öösel tuli magamiskott kurguni kinni tõmmata...

 

Routeburn Track. Minek
| Üles |

 

Esimese laagrini
| Üles |

 

Routeburn Track. I laager
| Üles |

 

Kusagil Wakatipu ääres: autojuhtide laager
| Üles |


 

Ümber Wakatipu ja Te Anau

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommik algas järvekaldal imeheade priimuse-hotendoti- saiade ja kohviga...

 

Ülejäänud päev kulges peaasjalikult roolis. Tegime väikeseid peatusi teele jäävatel kaitsealadel, pikema peatuse Te Anaus, mida jääb meenutama loodusrajalt kidur Fraseri nulgude salu ja imehea fish&chips... Tee pealt lambakarjad ning paduvihm, mis algas ennelõunal ning praktiliselt kestis õhtuni. Läbi tuuleklaasi oli seda üsna mõnus vaadata, kuid mõeldes rajalolijatele tekkis igatahes siiras kaastunne.


Niiske, külma ja vihmase õhtu ja öö veetsime taas ühes parklas, autokuudis magades... 
 

Peekon, muna ja röstsai rannaliival
| Üles |

 

Takitimu kaitseala
| Üles |

 

Te Anau. Ivon Wilson Scenic Reserve
| Üles |

 

Te Anau
| Üles |

 

Eglintoni jõgi
| Üles |

 

Mirror Lakes
| Üles |

 

Autojuhtide õhtusöök
| Üles |

 

Autojuhtide laager
| Üles |


 

Routeburn Track vol 2

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Taas priimuse-praemuna ja siis rajale, tulijatele vastu. eelmise päeva vihm oli unustatud. Päike siras kristallselges taevas. Tõusime vaikselt mäkke ja nautisime ilma ning vaateid. Kusagil paari kildi pärast, peale Key Summitit, kohtasime esimesi meie omi. Kõik ütlesid, et minge edasi, tulevad üliägedad kosed. Panime siis Helega gaasi põhja. Umbes tunni pärast, kui koskedeni jäi ehk mõnesaja meetri ringis, tundsin, et olen end jooksmisega täiesti ära tapnud. Ma olin nii kuradima läbi, et lausa piinlik hakkas Hele ees. Tunne oli selline, et kohe-kohe annan otsad. Hele tundis end siiski oma südame puperdamisest hoolimata õnneks üsna hästi. Ma viskasin end tee äärde sirakile ja ei suutnud enam tõusta. Andsin siis fotoka kallile kaasale ja jäin tee äärde vedelema. Minust jäid need kosed laivis kahjuks nägemata. Hele tõi pildid ära...
 

Auto juurde jõudes kuulsime kallitelt kaaskannatajatelt, et kogu retke kõige hullem jamps olnud eelmise päeva vihmaga, mis lihtsalt kõik asjad täiesti läbi leotas. Ent muidu olid nad kadedaks tegevalt pruunid ning läbielatust õnnelikud.

 

Sõitsime sealt õhtuks Milford Soundi kämpasse. Õhtut jääb meenutama päris lahe veiniõhtu: Peeter mängis kämpasööklas klaverit ja meie mingi kambaga üritasime piitleid laulda...

 

Öösel nähti laagri kõrval mingeid kohalikke vihmausse ja kiivisid (kohalikud kanasugused linnud - Uus-Meremaa sümbol)...

 

Routeburn Track: matkajatele vastu
| Üles |

 

Milford Sound. Mitre Peak Lodge
| Üles |

 


 

Milford Sound - Colac Bay

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hommiku esimeses mureks oli lunastada piletid laevasõidule mööda Milford Soundi. Kitsaid pikki lahtesid, mida Norras nt nimetatakse fjordideks, kutsutakse siin soundideks. Ümbritsevatel kaljudel on võimalik ka matku ette võtta, ent rahvas oli Routeburnist hetkel küllastunud ja nii läks loosi laevasõit. Loksusime laintel pea paar tundi. Alustasime praktiliselt kämpa kõrvalt. Sõit kulges kaljude vahel kuni ookeanini ja siis tagasi. Väga-väga ilusad, mustad ja järsud kaljud. Kui ei mõtleks Lõunasaarele võiks arvata, et oled kusagil Norras Lyngeni Alpide jalamil... 
 

Pärastlõunal võtsime ette veel teisegi laevasõidu: seekord Te Anaust üle Wakatipu järve glow worm ussikeste koobastesse. Need on sellised pimeduse helendavad haruldase elukad, kes nois looduslikes koobastes elutsevad. Lisaks neile elab kusagil vetesügavuses salapärane värvitu salamander. Asjale lisas põnevust see, et liikusime koobastes paatidega, pimeduses, rääkides sosinal. Pildistamine oli keelatud... Ühel hetkel, kui silmad kottpimedusega harjusid hakkasid pea kohal nägema Linnuteed...

 

Õhtuks kolistasime rannikule, väikesesse linnakesse nimega Colac Bay. Külake jättis mulje nagu mõnest filmist. Tõeliselt inetud majad nagu kokku klopsitud, suvalistest kättejuhtunud anumatest klopsit' postkastid, laiad tänavad... Õhtu elamuse saime kohalikust baarist. Istusime seal viiekesi koos paari kohaliku pässiga. Keskealine baaridaam ei tseremoonitsenud ja kohtles meid kui vanu olijaid. Õlut serveeriti naljakal kombel. Kui tellisid liitrise kannu, toodi lauale tilaga kann ja väike kõrvaga õlleklaas - kannust sai siis endale lonksu kaupa ette valada. Proovisime mingit rõngamängu mängida: selja taha pidi viskama nööri otsas rünga mingi toika otsa. Peale meie ja kohalike jorhide kümmet ebaõnnestunud katset astus joonele baaridaam ja viskas esimese viskega täislaksu. Seepeale pandi jukeboxi peale Johny Cash. Pässid olid selle peale sildas, jorisesid kaasa ja kuuldes, et meil selle vastu pole midagi, saime 10 punkti lisa. Üks kutt siiski mainis, et neil siin on ilus: nad kõik on kalurid ja enamasti sajab...

 

"...But rain is nice. Rain is normal! We like it!  If you looking for fucking sunshine, go to North."

 

Mida oligi tarvis tõestada...  Tellisime Eeroga veel õlut ja vaagnatäie frititud mereande...

 

Milford Sound
| Üles |

 

Te Anau "pimeduseusside" (glow worm) koopad
| Üles |

 

 

McCrackens Rest.. Te Wae Wae Bay
| Üles |

 

Colac Bay kämping
| Üles |

 

Colac Bay loojang
| Üles |

 


 

Colac Bay - Dunedin

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tänase päeva oleme kulgenud Colac Bayst Dunedini poole mööda rannikut väisates neemi, kivistunud metsa, merilõvide peesituspaiku, albatrosside ja pingviinide elupaiku, naljakat linna imega Ivercargrill ja Niagaara koske. Viimane muidugi on nali - keegi kohalik huumorimees on pannud peakraavile ette paar kivi ja ülikõvad sildid tee äärde; oleksite pidanud nägema meie nägusid, kui kose juurde jõudsime...
 

Õhtu lõpetasime Dunedinis - linnaga, kus asub Uus-Meremaa üks "vanimatest" vanalinnadest. Tibake õlgu kehitama võtab see nende vanalinn, kus vanimad majad - dateeritakse 1850-tega. Nii ka Dunedinis, kus ägedaim objekt on historitsistlik raudteejaam.

 

Ahjaa, eestlastele ehk on kõnekam Kaka Point. Neem nagu kaljune neem ikka, kuid nimest rääkides...

 

Invercargrill
| Üles |

 

Waipapa Point. Merilõvid
| Üles |

 

Curio Bay. Kivistunud puutüved
| Üles |

 

Niagara Falls. Nali Uus-Meremaa moodi
| Üles |

 

Nugget Point
| Üles |

 

Lambad. Palju lambaid
| Üles |

 

Kaka Point (ainus ilus pilt sellest kohast...)
| Üles |

 

Dunedini raudteejaam
| Üles |

 

Dunedin
| Üles |

 

Järjekordne laager
| Üles |


 

Dunedin-Greymouth

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Maeitea - ei jaksa enam kirjutada, õigemini: me kulgeme päev-päeva järel sellises looduses, et võtab sõnatuks. Linnad ja külad, nagu eilne Dunedin või tänane Oamaru on ju omamoodi lahedad, kuid parajad kohad kohvi ning koogi või raguupiruka võtmiseks, midagi muud eriti seal näha ei ole (kui just ei viitsi imestada koloniaalse linnaplaneerimise ja üüratu laiade tänavate üle).

 

Ilmselt tänase päeva kõrghetked on Moeraki ja Lake Brunner. Neist viimane jäi meelde oma vees kasvavate mangroovilaadsete puude tõttu - lihtsalt priitpärnalikud kompositsioonid puusõnajalgade vahelt vaadates. Moeraki - Moeraki boulders - oli aga vapustav koht. Peegelsileda laia liivaribaga rannik, milles asuvad ca meremiini suurused täiesti ümmargused kivikuulid. Mis või kes need on/on olnud, täpselt ei teatagi, kuigi on mitmeid huvitavaid hüpoteese. Igaljuhul oli selles kohas mingi positivne maagia, lihtsalt oli tahtmine olla ja endast seda läbi lasta. Üsna vastumeelselt ronisime tunni pärast tagasi bussidesse.
 

Teine tänane meeleolukas sündmus oli ka Arthurs Pass. Pidime selleks sõitma peaaegu Lõunasaare keskele tagasi. Arthurs Pass on maaliline mäekuru, tuntud oma koskede poolest. Ja tõepoolest - tunnine matk tasus end kuhjaga ära.

 

Õhtuks maandusime Greymouthis, ookeani ääres...

 

Koekohe Beach. Moeraki Boulders
| Üles |

 

Oamaru
| Üles |

 

Arthurs Pass
| Üles |

 

Brunner Lake
| Üles |

 

Brunner Lake -  Greymouth
| Üles |

 

Greymouth. Loojang kämpa biitšil
| Üles |


 

Greymouth - kämpa kusagil Christchurchi lähedal

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Tänase päeva nimetaja on ilmselt reisiväsimus. Oleme kulgenud tagasi üle mägede põhjakalda poole, et olla homme Christchurchis. Sümptomaatiliseks võib pidada seda, et kui Kura Tawhitil pakuti välja matk või lebotamine, siis valis ilmselt enamus paarritunnise lebotamise päikesepaistel...

 

Hommikupooliku märksõnaks jäi Reefton - endine kullakaevurite asula, mille tänane ainus funktsioon on olla muuseum-linn. Kui kullapalavik XX saj andi algul  läbi sai, siis linn praktiliselt hüljati. Praegu näeb selle tsentrum välja nagu stseen kauboifilmist.... 

 

Varajasel õhtupoolikul jõudisme oma tänasesse kämpingusse. Ookean- nüüd siis eilsega võrreldes saare teisel kaldal... Võtsime seda täiega - on ikkagi jaanuar ju!

 

Õhtu kujunes meeldivaks pannkoogiõhtuks veini jm hea-paremaga. Kerstil õnnestus isegi mingil kujul pannkoogitort serveerida... Ja juttu jätkus poole ööni...

 

Reefton
| Üles |

 

Waimakariri jõeorg
| Üles |

 

Reefton - Kura Tawhiti
| Üles |

 

Kura Tawhiti
| Üles |

 

Ookean
| Üles |

 

Kämpa. Lõpupidu
| Üles |


 

Christchurch. Viimane päev Uus-Meremaal
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ärkasime varajases päikesepaistes. Oligi siis läbi. Viimane kämpahommikusöök, asjade kuivatamine ja pikaks lendamiseks seljakottide pakkimine. Siis tanklasse ja ots Christchurchi peale.

 

Christchurchis pudenesime mõneks tunniks laiali, et siis hiljem minna Antarktika keskusse, kus pidime järgmise grupiga kokku saama - Kaupol ja Karul seisis roolis ees veel kaks nädalat. Et Christchurchi botaanikaaed ei huvitanud eriti kedagi, siis võtsime selle ette Eeroga kahekesi. Botaanikaaed nagu botaanikaaed ikka oma kollektsioonide ning spetsiifikaga. Võib-olla pisut veider on vaadata meie tavalisi parasvöötme puid, mida esitletakse kui suuri rariteete. Teine veider kogemus oli kanali ääres, millel sõitis veneetsia gondel, päras "päris" gondeljeero. Huvitav oli erinevate osakondade tähistus: näiteks rosaariumile viitas suur mitmemeetrine plastikroos.

 

Botaanikaaed võttis praktiliselt kogu meie vaba aja. Ühel hetkel lihtsalt võtsime jalad selga ning liikusime Christchurchi kuulsaima maja Christchurchi kiriku poole, ampsates kiiresti ühes nurgapealses kohvikus kiire eine. Tõsijutt, kui ei teaks, et oleme teisel pool maakera, võikas arvata, et jalutame nt Corkis või Salisburys...

 

Antarktika keskus (tahaks kirjutada ikka Arktikakeskus) oli selle reisi nö viimane "ametlik" punkt. Selline põnev keskmisele koolieale paras interaktiivne muuseum-õppekeskus. Saime kogeda lumetormi (päris lumega -18C), vaadata pingviine (siis seekord päris lähedalt), tutvuda igasuguste vidinatega, mida lõunamandril vaja läheb ellujäämiseks ning tudeerida (kes viitsis) Antarktika elustiku, ajaloo ja uurimise kohta. Tegel't oli päris põnev...

 

Järgmise Eesti grupiga, kes võttis üle meie autod ja autojuhid ning alustab homsest sama marsruuti pidi Aucklandi poole rändamist, kohtusime paari tunni pärast Arktikakeskuse fuajees. (Tervitused Marele!)... Ja siis - kalli- kalli ja jou-jou meie autojuhtidega ning lennujaama. 

 

Pakkimine
| Üles |

 

Christchurch
| Üles |

 

Christchurchi botaanikaaed
| Üles |

 

Antarktika keskus
| Üles |

 

Hüvasti autojuhid!
| Üles |

 


 

Dubai lennujaam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Dubai lennujaam suudab üllatada endiselt. Seekord siis aitas poolt päeva sisustada spaakompleks. See ei olnud üldse nii hirmkallis, kuid peale meie kahe kasutas seda vaid keegi araablane, kes basseini eesruumi diivanil magas. Muidu täiesti priva. Hea küll, mitte väga suur, kuid piisav, et end 14 tunni lendamise järel hakata taas inimesena tundma: soome saun, türgi saun, suur mullivann ja bassein... mis sa hing ikka tahad. Ainus pisike tõrvatilk on ujukad, mille olin sunnitud retseptsioonist ostma, sest enda omad on kusagil seljakotis ja taevas teab millises laos siin selles hiiglaslikus lennujaamas. Nimelt lõppesid nende suurused üsna tähestiku alguses, mistõttu ostsin suurimad saadaolevad ja tirisin siis need jalga. Pilt oli kole, aga - nagu enne ütlesin - kuna siin praktiliselt kedagi muud ei ole, siis kannatas ära.

 

Aga ikkagi on ligi 10 tundi siin lennujaamas passida ja see on pikk aeg...

 

Lennujaama rõõmud
| Üles |


 

Istanbul. Vol 2.
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Meie öömaja on suurejoonelise nimega - "Paris" - hotellilobudikus. Plekist uksed, kogu tuba täitev voodi, mis reformi hääle järgi otsustades on üsna valgustkartva ajalooga... Ei, et mitte voodi suur oleks... Kui peaks selle hotelli järgi otsustama, kas magada telgis või hotellis, siis mu kindel valik oleks telk. Aga - mida siis ikka vaja on pikaks õhtuks ja üheks ööks vihmases Istanbulis...

 

Iseenesest lend Dubaist Istanbuli ei olnudki nii pikk, kuid eks sellele eelnev lend üle ookeani (Emirates küll, kuid siiski) on ära tapnud ning reisiväsimus võtab oma. Seepärast piirdus meie õhtune Istanbuli avastamine paaritunnise jalutuskäiguga kesklinnas. +10 C ja vastik vihmatibutus muidugi ei soosi jalutamist ja tuletab meelde, et Eestis võimutseb südatalv. Seepärast osa rahvast jäi hotelli otse sirakile. Ausalt öeldes oli ka meil päris tõsine võitlus iseendaga, et siiski end linna vedada. Aga see oli ilmselt siiski vaeva väärt - nüüd olen näinud Sinist Mošeed ja Hagia Sofiat ka ööpimeduses...

 

Üks naljakavõitu episood jääb seda õhtut meenutama. Otsustasime ühest hilisel tunnil avatud poekesest midagi koju kaasa osta. Noorhärra haistis ohvreid ning algas humoorikas parseldamine, ikka stiilis - special price for you. Idalastele muidugi tüüpiline, ent humoorikaks tegi selle see, et kui Hele võttis mistahes maiustustepaki vm letilt, siis kõik oli lisaks ka "genuine special turkish"...isegi Toblerone. Ühel hetkel purskasime kõik, see kutt ise kaasa arvatud, täiega naerma. Võtsime siis õunateed, millest kaks nädalat tagasi suutsin siin vaimustuda, ja paar karbitäit mingisugust baklavaa moodi asja, mis siis tõesti tehti "special price for you" - saime nö kaks ühe hinnaga (no takkajärgi kogemust ja tarkust arvestades kindlasti maksime tegelikult peale, kuid me vähemalt lahkusime tol hetkel õnnelikena).

 

Nüüd siis põhku. Homme, mitte väga vara, tsekime end Air Balticu peale ja õhtul paneme laagri püsti juba kodus.

 

Istanbuli öö
| Üles |


 

Lõunaristi all...

 Eelmine  |  Üles

 

Istume kolmekesi lahesopi kaldal, mitte kaugel kämpingu telkimiskohast ning vaatame pea kohal siravaid ja lahevees peegelduvaid tähti. Olen küsinud koha  nime juba - maeiteamitmendatkorda, kuid ei mäleta ikka ja tegelikult ei ole see hetkel ka üldse oluline. Räägime tööst ja Eestist ja igasugustest kaugetest asjadest. Hele on leidnud batuudi. Taevakaare asjatundjad Mati ja Tiit näitavad ülikindlalt mitmesuguseid tähekombinatsioone taevas ja nimetavad neid kindlameelselt nimepidi - kas tõesti olen ühte punti sattunud hobiastronoomidega või on mõnevõrra asju selgemaks teinud peaaegu tühjaks saanud Vana Tallinn? Nojah ja ma nagunii ei saa aru, millest nad täpselt räägivad - tähed taevas on ilma nimedetagi ilusad...Taamal tähevalguses sulpsatavad Laima ja Anne otsivad kohta, kus mõõnavas meres võiks leida pisutki sügavamat kohta ujumiseks. On jaanuar, on öö ja sooja oma kakskümmend kraadi...
 

Vaatan pea kohal siravat Linnuteed ja Lõunaristi... Avan magusalt lõhnava likööripudeli viimaseks lonksuks - ok...

 

"Teelolija terviseks, härrased!"
 

No problem
 
| Üles |

 


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved