Historic parks in society: Pariis-Weimar 2003

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


Tripi kaart  |  Tagasi


 

Proloog

Järgmine

 

Weimar. Refresher studies: Historic parks in society - ...ja PLUSS. 04...15.06.2003

6.06.2003. Ööpiknik Reimsi katedraali ees

| Üles |

 

Vanu pilte vaadates sattusin ühtedele ammustele fotodele aastast 2003, kui sai käidud end koolitamas-täiendamas Saksamaal. Muidu ehk olnuks ju tegemist lihtsalt koolitusega, ent suures plaanis oli see üks "vanakooli" bussitripp priimuse ja magamiskottidega. Meie sihtkohaks oli esialgu Weimar, õigemini Holzdorfi mõis, kus see Erasmuse raames toimunud workshop aset leidis, ent Bacchuse tahtel sattusime otsaga peale Weimari Pariisi, Lepizigisse, Prahasse, Varssavisse ja Valmierassegi - need viimased ei olnud kuidagi koolitusega seotud. Metrast laenat' Ducato (aasta hiljem teenis see masin väärikalt ka Hollandis ja Sloveeniaski) pagasnik pandi taaskord Salvesti suppi täis ja nii see läks. Eks selle kamba meelsust ja meelestatust illustreeri pisut ka meie 8. "käe" - EBU - leidmine ning reisile meelitamine. Kui 4.06. hommikul viie ringis rahvast linnast siit ja sealt bussi peale korjasin, siis tekkis korraks mõttevahetus teemal a la, et autos kohti on, võiks ju kellegi veel kaasa võtta. Keegi pakkus välja, et võiksime võtta kampa EBU, tollal müstilise tegelase, (elu)kunstniku ning maastikuarhitektuuri X kursuse tudengi, kelle kohta räägiti varahommikul gast' põnevat. leidsime tüübi tollasest EMÜS-e punkrist Akadeemia tänaval, kus ta värvis (pliiatsitega) ühe vormistamisega viimasele hetkele jäänud kamraadi ja tänase hea kolleegi lõputöö jaoks jooniseid. Kuuldes, mis teoksil, haaras ta diivaninurgast magamiskoti ja hambaharja ning astus pikemalt selgitusi küsimata pardale. Tomm, nagu hiljem kuulda oli, kes hommikul lootis saada värvitud joonised ning jalutada nendega köitekotta, olevat olnud maruvihane ja lubanud Ebu maha lüüa. Samas - Tomm lõpetas ja Ebu sai workshopil käidud - seega tundub olevat juhtunud haruldane seis, kus nii hundid kui lambad said söönuks...

 

Aga enne fotode juurde minekut tahaks lihtsalt ühe asja veel ära õiendada. Kadi - kui Sa peaks seda reisikirja kunagi sirvima, siis - suured vabandused - ei ole lihtne koordineerida distantsilt (ja ka vastutada korraldajaülikoolide ees, et asi Maaülikooli poolt toimiks) Eestist ühe süüdimatu kamba päralejõudmist Saksamaale - esimeste hallide udemete tekitamise eest.... Aga summa summarum sai kõik tehtud-nähtud ja kuhjaga enamgi veel. Niisiis...


Fotod: Sulev Nurme, Remi Kübar

 

Elukutselised tudengid...

| Üles |


Järgmine  | Üles |


 

4.06.2003. I peatus - Valmiera BMX rada

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Et olime teel õppima, siis alustasime esimese õppetunniga juba teel. Heiki teadis, et Rubenes, Valmiera külje all, on just valmis saanud BMX rada. Kuna parajasti oli käimas ka just Emajõe äärde spordipargi projekteerimine, siis ei saanud sellist võimalust mööda lasta. Seda ehk enamgi, et rada asus (asub tänini) teatud seltskonnas teatud palsamijoogistoppide tõttu juba kultusbensiinijaamaks kujunenud (Valmiera Valdeku) taga...

 

2003: tutikas ja ennenägematu BMX rada legendaarse Valmiera Valdeko pensuka taga

| Üles |


 

04...05.06.2003. Valmiera - Weimar - Pariis

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Läbi Läti-Leedu-Poola sõit läks nagu tollal ikka: piirijärjekorrad, jube liiklus Poolas jne. Leedu-Poola piiril ei meeldinud poolakatele Ebu pass. Peale mõnetunnist sitsimist piiril saabus lõpuks meie järjekord. "Pagass" puistati läbi, passid korjati kokku. Veerand tunni pärast, kui meestel lõputud raamatud tagaotsitavate pilte ning passe kõrvutades said läbi lapatud, astus üks moosinäoga vunts astus auto juurde ja teatas, et kõik teised on soojalt tervitatud Poola sisse sõitma, va Ebu, kes läheb nüüd koju tagasi - tema pass olevat kahjustatud. Sõba lausumata palusin passi enda kätte, panin kaante vahele saksa viiemargase ning andsin passi tagasi. Vunts läks passiga putkasse, tuli hetke pärast tagasi ja soovis kõigile head reisi... Nii see tollal käis.

 

Tšehhi-Saksa piir oli taas ilge venimine - sitsisime seal õige mitu tundi. Ent lõpuks olime siiski Saksa pinnal ja, üllatus-üllatus, planeeritud ajast ligikaudu 12 tundi varem, sest molutamist piiridel oli siiski arvatust olnud oluliselt vähem ja ka Poolast saime kuidagi tolle aja kohta suhteliselt kiiresti (so siis mingi 11 tunniga vms) läbi. Weimarisse jõudsime hilisel pärastlõunal. Et workshopile saabujaid oodati alles järgmisel hommikul, siis oli ees terve maast leitud õhtu. Ühe supermarketi parklas viskasin õhku nalja, et näe, meil on aega, käiks siis Pariisis ka ära. Ent nali ei olnudki varsti enam nii naljakas, sest mõte juurdus ja peale paarikümneminutilist arupidamist keerasime bussinina läände. Kaardi järgi oli Pariisi 800 km...

 

Takkajärgi oleme mitu korda arutanud, et miks näiteks ei tule Tartus mõnes parkas mõtet pähe lambist näiteks Rovaniemisse või Moskvasse sõita. Seda enam oli mõte pisut ekstreemne, et tegelikult oli juba startides teada, et Weimaris algava workshopi avatseremooniale me kindlasti niiviisi ei jõua, kuid oma piiritus optimismis lootsime tagasi olla järgmiseks õhtuks, ehk siis "asjalike asjade" alguseks...

 

Kusagil neljaks hommikul olime lõpuks Pariisi väravas. Keerasime auto mingi eeslinna pargiserva ja tukkusime kuidagiviisi kügeledes paar tundi horisontaalasendis, sest magamata öö läbi Poola ja teine otsa Prantsusmaal võtsid oma. Aga - me olime Pariisis!

 

Harilik Leedu

| Üles |

 

 

Bialystok: EBU on STAR-i rooli sattunud

| Üles |

 

Harilik Poola

| Üles |

 

PIknik Tšehhi-Saksa piiril. Mingil arusaamatul põhjusel - mille kohta piirivalvurid loomulikult ajastuomaselt midagi ei selgitanud, seisime seal ligi 5 tundi.

| Üles |

 

Hommiku- ja õhturomantika

| Üles |

 

Edasi Pariisi poole...

| Üles |


 

06.06.2003. Pariis

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Kui juba Pariisi autoga kohale tulla, siis tulei võtta maksimumi. Plaan oli järgmine: tervituseks Jumalaema kirik, siis La Villette (mis tollal oli alles värske, põnev ning meelierutav) ning lõpetuseks La Defense. Muidugi olnuks ambitsioon veel suurem, kuid öine kogemus ütles, et selleks, et järgmiseks hommikuks Weimaris tagasi olla, peame startima tagasi hiljemalt nelja paiku päeval. Ja nii see läks... Lõunasöögi keetsime priimusel Parc Andre Malraux's ühel varjulisel pingil istudes...

 

Ent päris valutult kõik need asjad suures linnas ka ei läinud. Esimene halenaljakas jant läks lahti Cite saarel. Sõitsime loomulikult otse "letti". Kaart näitas parklat ning sinna me siis otsa seadsime. Sildid juhatasid tasulisse parklasse maa-all. Remi keeras kaldteele ning alustas allasõitu, kui katuselt kostus järsku kõva metalne "kolks"... Nojah - ilmselgelt oli meie buss 1,8 m kõrguse ava jaoks liiga kõrge. Mis seal's ikka - tuli hakata tagurdama üles tagasi, kuid teoorias lihtne tegevus osutus päris põnevaks. Esiteks juba üsna järsku kaldpindapidi üles sõitmine oli põnev, kuid siiski mitte teostamatu. Asja komplitseeris ent see, et bussi taha oli juba kogunenud närviline järjekord, keegi ei saanud asjast aru, miks tagurdatakse järsku... Üldine sõim ja tuututamine. Jama lahendas kusagilt kohaletõtanud motopolitseinikud, kes vabastasid tee ülestagurdamiseks kiiresti. Meie lollusele (sest kõrgust piirav märk oli ju sissesõidu ees olemas) nad reageerisid pigem naljaga ning trahvimise asemel juhatasid kohale, kus saime parkida.

 

Harjutusi iseseisvaks eluks

| Üles |

 

Notre Dame

| Üles |

 

Ent autojant päädis pisikese avariiga Triumfikaare kõrval. Jualaema kiriku juurest tulles võtsime suuna mööda Champs-Elyseed La Defense poole. Gaulle platsil oli muidugi vaja hakata tegema tiire ümber Triumfikaare, et kõik ikka saaksid seda igast küljest oksendamiseni vaadata. Mingil kümnendal ringil kaheksarealises liikluses see juhtus - valju pauguga paremas pardas panime külje kokku kellegi vanamammi juhitud Peugeotiga. Meil oli kergelt sees nurk ja rippus peegel, tädil oli päris kurjasti sees juhipoolne uks. Ent selles liiklusmäsus ei olnud tahtmist ega viitsimist hakata tegelema mingi jandiga, sestap vahetasime sõbralikke käeviipeid, naeratusi ja õhusuudlusi ning tehes nägusid ja märke, et kõik on ok, utsitasime Remit kiiresti ringilt minema tõmbama. Buss oli rikutud....

 

Sellel ei viitsikski pikemalt peatuda, kuid tollest jamast sündis kaks müüti. Esimene neist oli aruandlus Weimaris - paratamatult jäi silma katkine bussinurk ka korraldajatele. Et me ei saanud kuidagi oma Pariisi-afäärist rääkida, siis ametlik versioon oli, et pihta sai mäsus kusagil Poola-Leedu piiril. Teine müüt oli umbes sama, vaid selle vahega, et nurk sai pihta kusagil Poola supermarketi parklas, kui me oilime ise sisseoste tegemas. Selle müüdi esitasin Metrasse Raimondile. Valel on ent lühikesed jalad. Esialgu toimisid kõik müüdid, mingi aastake või nii hiljem juhtus selline asi, et mu kallis abikaasa kohtus laulupeol  Raimondiga ja neil tuli jutuks kuidagi ka see bussi nurgakõks. Hele muidugi rääkis originaalloo ja asi tõusis avalikuks... Mitte, et sellest mingi penalti oleks tulnud, kuid ilgelt nõme tunne oli ja jube piinlik. Ma ei saa tänini aru, miks oli vaja selles osas rendifirmasse sellist joga ajada.

 

Kolmas jant - taas selline halenaljakate kilda klassifitseeruv - oli Pariisist väljasõit. Remi oli taas roolis ja Ebu luges kaarti. Ülejäänud lasksid silma looja, kui Eiffel küljeaknast enam ei paistnud. Kui kahe tunni pärast esimesed ärkama hakkasid, kostus eestpingist frustreeritud sosin:

 

"...Pagan, jälle oleme Eiffeli juures..."

 

Ent lõpp hea, kõik hea. Viimased tunnid autobahnil läksid, tõsi, lennates ja seda sõna otseses mõttes. Ma ei teadnudki, et Fiat Ducatost saab ka 170 ja + km/h välja pigistada.  Ööpikniku tegime Reimsis ja hommikul pool 8 astusime Holzdorfi mõisasse sisse täpselt hommikusöögi tegemise ajaks. Käiku läks selle reisi kolmas müüt: olime hilinenud, sest vahtisime Poola-Saksa piiril ligi 17 tundi... Takkajärgi tahaks Kadilt vabandust paluda, sest tema sai kogu selle jandi endale kraesse pidades murelikult Eestist läbirääkimisi sakslastega teemal, kuhu kadus Tartust väljunud tudengibuss (roaminguga mobiiltelefone meil toona seal reisil veel ei  olnud...)...

 

Ühesõnaga - süüdimatu kamp!

 

La Villette. Ebu

| Üles |

 

La Villette tuled ja viled

| Üles |

 

La Defense

| Üles |

 

Parc Andre Malraux

| Üles |

 

Ville de Puteaux. Ciemetiere Nouveau

| Üles |

 

Seljankapaus

| Üles |

 

Pariis läbi tuuleklaasi...

| Üles |

 


 

07.06.2003. Holzdorf. Belvedrere. Park an der Ilm

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Holzdorf. Kogunemine rattamatkaks  Belvedere lossiparki

| Üles |

 

Holzdorfis ent toimis juba vana hea prügiämbriga kõrtsimineku fenomen. Kuna me olime vaepeal juba peaaegu tagaotsitavateks kuulutatud, siis oli rõõm meie elus ja terve olekust oli üldine ning ilma liigseid küsimusi esitamata lülitusime töösse. Millestki olulisest me polnud ilma jäänud - vaid peost eelmisel õhtul ja ringkäigust Holzdorfi (kiriku)mõisas. Panime auto ära, viskasime oma kola meie jaoks hoitud tuppa ning hüppasime lennult jalgratastele - ootas Belvedere park Weimari lähedal ning peale seda esimene tutvumine workshopi projektala - Ilmi pargiga.
 

Workshopist võtsid osa mitme ülikooli maastikuarhitektuuri tudengid: sakslased, rootslased, prantslased, tšehhid ja meie. Tegeldi pargi restaureerimise, õigemini vana ja uue kohendamise probleemistikuga, katselapiks oli võetud kuulus Goethe-park - Park an der Ilm. Sinna juurde kuulusid igahommikused jalgrattamatkad naabruskonna mõisatesse, Weimarisse ja mujale. Enamasti nende trettide juhtideeks oli vaadata, kuidas parkidel eon lähenetud erineva filosoofia kontekstis. Õhtuti siis võeti briifingutel asjad üksipulgi läbi. Ilmi pargile töötati välja kontsepte grupitöödena. Grande Finale pidi lõpuks toimuma Weimaris ülikooli  maastikuarhitektuuri tudengite stuudios, kuid enne seda leidis aset veel rida vaheesitlusi...

 

Ent Belvedere...  Klassik Stiftung Weimari kodulehelt leiab Belvedere kohta järgmist:

 

"The castle, which originally served as a hunting lodge, is surrounded by stables with the knights' quarters at the side, giving it the typical atmosphere of an absolutist estate of the time. After the death of Ernst August in 1748, the parks began to run wild. They were restored to their former glory only when Duchess Anna Amalia took up the residence every summer. Duke Carl August, who came to power in 1775, pursued botanical studies at Belvedere together with Goethe. By 1820, a botanical garden had been created to keep approximately 7900 plant species from Germany and abroad. In 1811, Carl August left Belvedere Castle and Park to his son Carl Friedrich and the latter’s wife, the Russian Grand Duchess Maria Pavlovna. The later duke had a so-called Russian garden laid for his wife at the west of the castle. The park had by now gone to rack and ruin, and between 1815 and 1830 it was transformed into a country park in post-classical, romantic style with meandering paths and numerous ornamental park constructions. Grand Duke Carl Alexander, whose reign commenced in 1853, had the castle, park and orangery carefully preserved and maintained. The park was reconstructed between 1974 and 1978 and the Russian Garden between 1978 and 1982. Reconstruction and restoration work on the orangery complex began in 1998 and will be completed step by step over the next few years."
 

Barokne... pigem võib-olla regulaarne-historitsistlik, vuntsitud ja samas "nunnu"... Arusaamatuks jäi, miks ehitati kusagile  peenra pikenduseks mingeid imelikke kaadervärke....


Belvedere: kõrvuti uus ja vana

| Üles |

 

Park an der Ilm. Esimesed emotsioonid I - Goethe maja

| Üles |

 

Park an der Ilm. Esimesed emotsioonid II - Rooma paviljon

| Üles |

 

Park an der Ilm. Tudeerivad... Rooma maja all grotis...

| Üles |


 

08.06.2003. Weimar. Park an der Ilm

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Workshop käis. Peale loengut Holzdorfis sukeldusime välitöösse in situ. Ilm oli ilus, päike paistis ja seltskond normaalne. Kuidagi grupiti klappis eriti hästi just rootslastega; võib-olla seepärast, et nendegi seltskond oli juba pisut "tavatudengitest" vanemad. Kui rääkida lihtsalt naljakatest asjadest, siis esimese hommikusöögi juures lõi välja, kui rotid me tegelikult olime. Kõik "päris" Euroopa tudengi tegid hommikuks rohelist salatit, röstsaia jms. Eestlased kraamisid bussipagasnikust välja Salvesti guljašši ja lihakonservi ning keetsid ühe tummise rammuleeme. Keeduse tootmise protsessi vaadates tundis nii mõnigi huvi - kas te, eestlased, söötegi niiviisi hommikuti?..

 

Ent kogu see välitööde teema ja vaheesitlused jms - tudengid on tudengid igal pool: kui huvitab, siis teevad täiega, kui saab, siis viilivad täiega ning kui on vaja pidutseda, siis ka pidutsevad täiega...

 

Ilmi park... maaliline ning rahulik, inglise pargi vaimsus, millele omaette humanismi-vindi Wörlitzi eeskujudel on peale keeranud Göethe... Temast endast on pargi  idaossa maha jäänud üsna pirakas aiamajake, mis tänapäeval on kujunenud altariks paadunud "paiga vaimu" otsijatele ... Ja "vaimust" ja "valgusest" on see park paks... Wikipedia kirjutab:

 

"Landscaping for the park began in 1778, influenced by Johann Wolfgang von Goethe, in the style of an English landscape garden, in modification of a Baroque garden. Goethe had purchased a garden house in the park in 1776, which now carries his name. The Wörlitz park, which Goethe had visited regularly from 1776 and which served as the setting of his 1809 novel Die Wahlverwandtschaften, was a model.  After planting special trees from 1778, systematic work began in 1785. Goethe's house and the opposite Roman House (de) are among many architectural features of the park, including bridges and monuments. The design was finished in 1823 with the Tempelherrenhaus. A suspension bridge was built in 1833. From 1848 to 1852, court gardener Eduard Petzold created views to Goethe's garden house and the Roman house. A monument to Shakespeare was erected in 1904 by Otto Lessing on a commission of the Deutsche Shakespeare-Gesellschaft, founded in Weimar in 1864. Poets Louis Fürnberg, Adam Mickiewicz, Sándor Petőfi and Alexander Puschkin were also honoured by busts in the park."

 

Väidetavalt on park tänini säilinud Goethe ajast saati suuresti muutmata kujul (kuid mitte muutumatuna).

 

Shakespeare ja tähelepanuavaldus paiga vaimule

| Üles |

 

 

Goethe maja

| Üles |

 

Goethe park

| Üles |

 

Maastikuanalüüs

| Üles |


 

9.06.2003. Buchenwald. Ettersburg Schlosspark. Leipzig

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ma ei hakkaks siin Buchenwaldist kirjutama. Käisime seal, sõitsime ratastega kohale. Masendav koht...

 

Peale natsi eliittapamaja külastust väntasime Ettersburgi lossiparki. See on üsna üüratu ja samas maaliline endine jahipark. Esmapilgul looduslikuna tunduv avatud aas ning kuulus miljonivaade peopesal näivale lossile looduse kätetööna. Ent peatselt tegi professorite ajutrust meile selgeks, et tühjagi - see kõik on Carl Eduard Petzoldi hoolikas kavand... Klassik-Stiftung.de lehel kirjutatakse järgmist:

 

"Ettersburg Castle lies on the edge of the forest on the northern side of the Grosse Ettersberg. This woodland has been the hunting ground for the Dukes of Weimar since the 17th century. Duke Wilhelm Ernst started building the castle at the beginning of the 18th century; the work was completed by his nephew Ernst August. From 1776 to 1780, the Dowager Duchess Anna Amalia of Saxe-Weimar-Eisenach held her summer court in Ettersburg and became the centre of a circle of literary and musical figures. A second golden age of culture began when the castle was taken over by Carl Alexander, Anna Amalia’s great-grandson, in 1842. The young duke had the two castle parterres reconstructed in accordance with designs by Carl Eduard Petzold. Petzold also laid the six-hectare landscaped park at the west of the castle and the great forest house meadow which stretches east of the valley base from the old castle to the forester’s house. In 1845, the castle avenue, one of the intersecting hunting trails, was widened with the suggestion and under the direction of Prince Hermann von Pückler-Muskau to form the so-called »Pücklerschlag«".

 

* * *

 

Lõpetasime päeva hoopis Leipzigis. Kui me küsisime kohalikelt, et kas tasuks sinna minna ja mida seal näha on, siis öeldi, et mõttetu koht, kus võib hea õnne  korral õhtul ka kere peale saada. Et oma silm on kuningas, siis läksime ikka. Kuid nagu öeldud oli nii oligi - kole ja betoonine linn. Seda enam, et sattusime sinna mingil skinheadide kokkutuleku päeval. Õnneks meie neid ega nemad meid ei seganud - keretäis jäi saamata. Kebab ja õlu maitses hästi, huvilised said end hingetuks rulluisutada...

 

Buchenwaldi laager

| Üles |

 

Rafineeritud tapamasin

| Üles |

 

Buchenwaldi memoriaal

| Üles |

 

Ettersburgi lossipark

| Üles |

 

 

 

Leipzig

| Üles |


 

10.06.2003. Holzdorf. Grupitööd

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles 

... 

Sirgeldavad

| Üles |

 

Vaheesitlus

| Üles |

 

Äike Holzdorfis

| Üles |


 

11.06.2003. Tiefurt ja Weimar

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Paviljon Tieffurti lossipargis

| Üles |

 

Järgmine pedaalidel retk võeti ette Tiefurti lossiparki. Mul oli sell epargiga (nagu ka Ilmi ja Belvedere pargigagi) juba varasem tutvus olemas, seega erilisi üllatusi, peale kauni päikesepaiste siealt ei tulnud. Ilus ent oli see park endiselt... Juba vana hea tuttav Klassik-Stiftung.de kirjutab:

 

"Built in 1765 as a tenement house for a grand ducal demesne, the building served from 1776 as the residence of Prince Friedrich Ferdinand Constantin, the younger brother of the reigning Duke Carl August of Saxe-Weimar-Eisenach. After the expansion of the tenement house to a country mansion, he and his tutor Karl Ludwig von Knebel designed a landscaped park in English style. Meandering paths were laid together with the first park architecture and seating, and various types of plants were cultivated. After Constantin’s departure to Weimar in 1781, Duchess Anna Amalia moved her summer residence to Tiefurt and continued to develop the park step by step. These developments included the Leopold memorial, the cenotaph for Constantin who died young, the Mozart memorial, the Herder stone, the Temple of Muses and the Tea Salon. During this time, Tiefurt became a social centre for the court of Weimar and their guests. A convivial social life developed featuring recitals, literary evenings and even a small newspaper, the »Journal of Tiefurt«. However, Tiefurt fell silent when the mansion was plundered by French troops in 1806 and on Anna Amalia’s death in 1807. Tiefurt was restored to its former glory only with the extensive renovation and redesign of the park between 1846 and 1850 carried out by the Weimar court gardener Eduard Petzold. Many of the copses which define the park landscape were planted in this period. Tiefurt Mansion and Park were listed as a UNESCO World Heritage Site in 1998."

 

Kuigi me käisime Weimaris tegelikult iga päev - Ilmi park on sisuliselt kesklinnas, viis sel päeval ekstra rattaretk Weimari kesklinna Kulturprojekt Weimari raames 1932 aastal Weimarhalle kõrvale rajatud parki vaatama. Enne minekut rõhutati, et tegu on ikka väga olulise linnapargiga - see kujundati ümber linnapargiks ühe Goethe sõbra pargist. Kujundus pidi olema tüüpiline oma ajastule... Linnapark nagu linnapark ikka, paviljon oli ehk ägedam...

 

Saatuse tahtel aga sattusime Heikiga linna veel õhtulgi. Nimelt lugesime päeval kuulutust, et linnas toimub mingi ürituse raames ... disko. Muidugi väntasime kiiruga kohale, sest Holzdorf Weimarisse on tee vaid allamäge. Disko oli nagu nagu mingi laadapidu tegelikult, bratwurstid praadisid, õllevaht kobrutas... Kui muidu olime püüdnud Weimarisse võimalikult oma bussiga minna või siis ratastega, kuid bussiga tagasi, siis seekord seda luksust ei olnud - paar kilti mäest ülesväntamist pühkis kerest viimasegi kui õlleraasu...
 

Tiefurti park

| Üles |

 

Weimarhalle-park

| Üles |

 

 

Weimar

| Üles |

 

"Disko"

| Üles |

 


 

12.06.2003. Kromsdorf
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Taas pedaalidel. Sihtkoht: Kromsdorf

| Üles |

 

Viimane rattatripp viis Kromsdorfi - 1580-tel ehitatud vanasse rüütlimõisa. Renessanssloss on restaureeritud, seal töötab hotell ning restoran. Park on nö konserveeritud ning endine teedevõrk markeeritud. Park tekitas kaetisi tundeid: esiteks võibolla tundus see igavana seninähtud ülestuunitud parkide kõrval, kuid teisalt oli see ka väga rahulik, milles mana essents tõusis selgelt ja äratuntavalt esile... Ilmselt vahvamaks elamuseks oli büstide rivi pargi piirdemüüri niššides. Rivis tervitas ka endale tuttav - härra Gustav Adolf - Tartuski tuntud rootsi kunn...
 

Schloss

| Üles |

 

Schlosspark

| Üles |

 

Hullumaja puhvet

| Üles |

 


 

13.06.2003. Holzdorf. Workshopi viimane päev
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Ja oligi käes grupitööde lõppesitluste päev.... ning õhtul algas pidu, mis kujunes kokkuvõttes üsna meeleolukaks.
 

Lõppesitlus Weimaris. Ebu vastulöök

| Üles |


 

14.06.2003. Praha

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles


Kas tõesti peab....!

| Üles |

 

Ma vist ei olegi hiljem Prahasse vanalinna sattunud... Kell hakkas saama viis hommikul, kui parkisime auto vanalinna serva mingi ööklubi ette, kust vaikselt välja voolava rahva järgi võis arvata, et pidu seks korraka on läbi. Linn oli inimtühi, päike hakkas tõusma. Saksa-Tšehhi piirist ja öisest loksumisest roidunutena kobisime kargesse hommikuõhku.

 

Küll see jalutuskäik sel hommikul roosakates päikesekiirtes oli mõnus. Tiir vanalinnas, põige tsitadelli juurde mäe otsas, paar hetke raekoja platsil ja Karli sillal... Muidugi - ja taas üks oivaline hommikusöök auto kõrval äärekivil kurjaks aetud priimusega...

 

 

Vitava

| Üles |

 

Karli sild II

| Üles |

 

Vyšehrad. Praha nagu peopesal

| Üles |



Pražský orloj (vasakul) ja Chrám Matky Boží před Týnem (paremal)

| Üles |

 

Chrám svatého Mikuláše

| Üles |

 

Raekoja platsil...

| Üles |

 


 

14.06.2006. Varssavi

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Varssavisse jõudsime vast tunnike enne keskööd. Et keegi seltskonnast ei olnud eriti Varssaviga muul viisil, peale sealt läbi kimamise või tankimise, kokku puutunud, siis otsustasime teha veel selle tripi viimase eksprompt peatuse ning jalutada tiir pimedas vanalinnas. Minul oli Varssavist väike algmulje 1996. a jalgrattamatkast, kuid mitte enam liiga eredalt meeles ja pimedas muidugi on asjad üldse teistpidi. Ent reisiväsimus ja möödunud magamata öö bussis tegid oma töö ning nii piirdusime siiski praktiliselt tiiruga Turuplatsil ja Kuningapalee juures... Viskasime vist pilgu peale ka mingilt sillaotsalt Vislale, aga selles praegu, kolmteist aastat hiljem, ma enam nii kindel ei oleks...
 

Jalutuskäik kesköises Varssavi vanalinnas

| Üles |


 

15.06.2003. Epiloog

 Eelmine  |  Üles

 

Pärastlõunaks olime tagasi Tartus ilma "eriliste" stoppamisteta piiridel...
 

Leedu. Õhtusöök Kalvarijas ühe kordi katsetatud rekkameeste pensuka parkla taganurgas

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved