Ahja jõe matk 17 - 19.aprill 2014
Proloog
Järgm ine
Taevaskoja
Kui kunagi ürgammu sai mindud
seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud, et
veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll "raudvara" viitsib oma kiirete
ja tähtsate tegemiste vahel leida ikka aega, et minna jõe peale. Kui ma hakkasin
pilte arvutisse tõmbama, siis avastasin end mõttelt - isver - esimest korda
läksime jõele aprillis 1994. Ja vaid vahepeal kahel kevadel on matk ära jäänud -
1997, kui kirjutasime kõik lõputööd ning 2011, kui juhtus maeiteamis, et ei
saanudki mindud. Eks ka sellel aastal tulistati puusalt, kuid õnneks täpselt :).
Igatahes on mu meelest sümboolne, et
esimesest seltskonnast seekordsel juubeliüritusel olid kohal kolm: Andres, Mari
ja ma ise... Aga muidugi Andrus, kes küll ei käinud esimesed paar korda, kuid
see-eest on vist praktiliselt ainus, kes on käinud pea kõik ülejäänud korrad.
Ning loomulikult Marko - keegi peab olema see, kes on katalüsaatoriks ja ilma
Sinu utsitamiseta oleks võib - olla seegi kord järsku tühja paugutatud.
Eks see paari päeva leidmine on kõigile
ühel ajal olnud keeruline, iga aastaga nagu järjest enam, kuid siiski ma loodan,
et I laagris õhku visatud nali, et järgmisel kevadel lepime aja kokku ja vaatame
igaüks kusagil omas kohas arvutist jõe pilti, suhtleme skaibis ja joome
pisarakese saatel veebikaamera ees oma õllet, jääb varuks pensionipõlve...
Loodetavasti
väga ei ehmatanud üllatusosalejad Will Vermontist ja teine Will NYC-st esimese
laagri traditsioonilisest "dineest", mis kahjuks mahaunustatud
kastrulite-kulpide tõttu pidi piirduma vaid grillvorstide ja ohtra
"leivakõrvasega". Igatahes täideti kõik I laagriõhtu kohustuslikud punktid, sh
isegi öised rukkiräägu hääled. Ega ka järgmise hommiku start ei olnud esialgu
võõrastele kõrvaltvaatajatele ilmselt julgustav - vene kummika aerude
kokkuteipimine süstaaerudeks, asjade kilekottidesse pakkimine jm, nostalgiline
rutiin, mille juurde käib tavapäraselt mõnus annus segadust ja rõõmsat muretust.
Nagu eelmisel õhtul rääkisime, usakate jaoks tähendab jõematk pigem nädala-paari
pikkust raftingut... Igatahes paati nad ronisid ja olid ilmselt valmis
meiteamilleks, kuid varsti jõudis kohale ka neile, milleks minna aprillikuus
jõele Eestis ja kummipaadiga...
...Päike on esimest korda nii soe, et
tuulevaiksetes jõekäärudes tahaks visata maha kõik ülearused riided... kui
unustad päikseprillid ette kogu päevaks, oled õhtuks pandakaru. Vesi niriseb
aerudelt vaikse solinaga kevadiselt rammusavärvilisse jõkke tagasi, linnud on
alustanud lausa kõrvulukustavat kontserti, kusagil lööb sabaga kobras, raginal
põgeneb võssa põder ja loojangul lendab tiibade vuhinal kaks sookurge...
Päikesepoolsetel kaldanõlvadel kasvab rohi iga sekundiga nii, et Mari arvab
kuulvat kasvamise mühinat :). Kõdu, mulla, vee ja lõkkest riietesse imbunud
lõkkesuitsu lõhn. Mingil hetkel kuulen, kuidas Andres ees hakkab laulu ümisema,
hetk hiljem kuulen teistki lauluüminat, mis tuleb jänkide paadist. Ümiseb üks
Willidest, kukal toetumas paadiahtrile ning suletud silmad päikesesse pööratud.
Sulen isegi silmad, toetan aeru päikesest kuumaks köetud küljeballoonidele ja
lasen selle hetke endast läbi... Kusagil ajusopis stardib nokastanud Shane
Mcgowan ja hetk hiljem kumiseb kõrvus
Pogues'i
The Sunnyside Of The Street...
(just see kontserdi versioon):
"...As my
mother wept it was then I swore
To take my life as I would a whore
I know I'm better than before
I will not be reconstructed
Just wanna stay right here
On the sunnyside of the street
... Just want
to spend eternity
Right where I am, on the sunnyside of the street..."
Ainus mure on,
kuidas leida õhtul kuiv laagrikoht... Igatahes - minu lugupidamine ja rõõm,
kallid sõbrad ja SUUR TÄNU teile selle nädalavahetuse eest jõel!
***
Ahjaa, ja muidugi taas
special thanks Tuutsele piparmündi, kastruli, parkimise, transa jm abi eest!
Fotod:
Sulev Nurme
Marko
| Üles |
|
