|
Tripi kaart |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Itaalia-Šveits
21. september
- 02. oktoober 2009
Tällistock
Miks minna Euroopasse autoga, mitte lennukiga? Üha rohkem hakkab
tunduma, et minu jaoks on see nagu ajas rändamine. Maastikud ja aeg
vaheldub akna taga võrdeliselt sõidukiirusega ja vahel ka võrdeliselt
joodud veiniga, kui viinamarjadest kääritatud kuldne jook filtreerib
välja vaadetest kõik ebameeldiva. Nagu ütleb peategelane Kevin Costneri
suu läbi "Perfect world'is" - et auto on ajamasin: autos sees on
olevik, ees maanteel tulevik ja selle taga minevik...
...Ja see ei ole nii, et kui Poola kaob Saksa piiripunkti varju, saab
läbi keskaeg ja algab XXI sajand. Led-lampidega kaunistatud baarilett
kusagil Leedu pensukas, roostetanud glasuuriga valge märk
Itaalia-Prantsusmaa mahajäetud mägipiiripunktis, keskaegsed
viinapuuterrassid Monterossos, kellegi murdunud matkakepp Furkapassi
autoparklas ning aristokraatlik vanem härrasmees suurte päikeseprillide
ning valge salliga Col du Galibier'il oma stiilse retro-sportauto gaasi
tallamas - kõik need ja veel sajad muud (mälu)pildid seostuvad mõne
emotsiooniga, (tagasi)vaatamisega mõnda teise ajastusse või eluollu...
Sõites serpentiine pidi üle Itaalia, Prantsuse ja Šveitsi Alpide on
kiirused just nii väikesed ja vahemaad nii parajad, et jõuab süveneda ja
mõelda. Miks on mäed nii lummavad, kutsuvad ja kättesaamatud. Ükski
park, katedraal ega loss ei suuda võistelda selle loomuliku ja sundimatu
iluga, mis avaneb pilgule sealpool metsapiiri.... Või õigemini, ainsa
suurejoonelise loodusega sobituva inimeste kätetöö moodustavad üksikud
päikesest luitunud heinaküünid, väikesed kivionnid, mille taustal
oktoobripäikeses kullendavatel nõlvadel söövad lambakarjad. Ning
paradoksaalselt riivavad silma turistidele tehtud kohvik-nukumajakesed,
mis on valminud kellegi ekstaatilisel loomehetkel ja kõige paremate
kavatsustega teha midagi kena, efektset, silmatorkavat. Ent õnneks
häirivad sellised asjad vaid lähivaates ning kaotavad tähtsuse, kui
tõused mõnisada meetrit kõrgemale, et vakatada silmapiiril paistvaid
hiiglasi nähes. Istudes kaljunukil ja vaadates rahnudega ülepuistatud
samblast maastikku, mida elustavad üksikud kängus ning kidurad lehised
ja mägimännid - jääb üle vaid silmi lahti hoida ning endasse ahmida seda
"päris" ilu... ehk talletub see mälupiltidena ning järsku annab
inspiratsiooni hea emotsiooni näol mõnes töös. Ei, mitte järgi teha,
vaid leida viis, kuidas edastada seda tunnet, peegeldust, aimdust, mida
ei oska, ega saa defineerida ning mille sõnastus tundub olevat siis just
keelel, kui päike loojub, priimusel podiseb teevesi ja jõelt tõusev udu
sunnib muudab tokkide otsa kuivama torgatud saapad hoopis rõskemaks. Ent
ärgates järgmisel hommikul on vaid mälestus, et on olnud see teadmine...
Ilmselt sedasama sõnumit püüdis lugeda kelgukoera silmadest ka Smoke
Bellew...
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult ei olnud kogu reis mitte
mägede päralt - selle esimene pool möödus Genova Ülikoolis, konverentsil
jm "asjalikke asju" tehes. Ka see oli huvitav ja vajalik ning omade
kõrghetkedega. Kuid tripi naelaks sai seekord tagasitee üle mägede...
Ja õnneks - meil oli aega...
Sulev Nurme, Nele Nuti, Mati Mäe ja Ave Mäe fotod
Col du Galiber
|
Üles |
|
|
Üles | |
Tartu-Genova: 30 tundi
Järgmine |
Proloog |
Üles
Startisime 21.09. hommikul varakult. 22.09. hommikupäikest nägime juba
Austrias ning sama päeva hilisel pärastlõunal (viie paiku) jõudsime
Genovasse. Võib-olla mõne lennukiga oleks saanud kiiremini (kuid mitte
oluliselt, sest otse sinna lennata ei saa), kui see oleks olnud eesmärk.
Sõidust sinna kaks emotsiooni...
Esiteks - Poola jättis vist esimest korda üldse sealt läbi sõites
positiivse mulje. Kas mõjutas seda kaunis päikeseloojang, paremaks
muutunud teed või hea seltskond, kuid kuni Slovakkia piirini kulges
sõit, võiks öelda, et isegi mõnusalt.
See-eest (so teiseks) Austrias saime karmi õppetunni. Austrias,
Šveitsis, Slovakkias ja Tšehhis tuleb ka sõiduautoga kiirteedel
sõitmiseks osta nn vinjett. Senini ei ole seda eriti ostnud, vist
ostsime eelnevalt vaid korra Šveitsis (siis ka pigem piirivalve käsul)
ning korra Slovakkias - ma ei tea, mis tookord pähe lõi... Ei olnud meil
seda paberit sellelgi korral. Tegime ühes pensukas peatuse. Rõõmsal
meelel ja täis kõhuga taas sõitu alustades ilmus ei tea kust järsku enne
kiirteele jõudmist vilkuritega Transporter. Parkisime siis käsu peale
tee äärde ja armastusväärne kräsupäine härra küsis heas inglise keeles
vinjetti. Kuuldes, et seda meil pole andis ta meeldivalt, kuid väga
konkreetselt teada, et see kino läheb meile maksma 120 eurot ja jutul
lõpp... Kas maksate kaardiga või sularahas? Maksime, saime ka kviitungi,
mis lubas 2 päeva jooksul Austria kiirteedel sõita. Iroonia on lihtsalt
selles, et kohapealne 10-päevane vinjett maksab vist mingi 7 euri...
Tundus, et kõik eelnevatel reisidel kiirteedel kokkuhoitu tuli nüüd
takkajärgi ära maksta. Mõeldes klassikutele - Sammalhabegi ütles, et
looduses peab valitsema tasakaal...
Austria. 120 eurised võileivad
|
Üles |
|
Genova. Villa Doria
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Leidsime Genova nädalaks kämpingu -
Villa Doria -
Peglis,
so Genova üks läänepoolsemaid linnajagusid, ca 10 kilomeetrit tsentrumist.
Arvan, et see on üks mõnusamaid kämpinguid üldse, milles olen (seejuures nüüd
mitu ööd järjest) ööbinud - puhas, vaikne ja soliidne. Muidugi ei olnud enam ju
ka hooaeg, kuid nädal hiljem
Levantos
Aquadolces
oli hoopis teistsugune, lärmakas ja ülerahvastatud...
Genova. Villa Doria
|
Üles |
Genova. Kivine rand kämpa
lähedal, kui kilomeetrikese viitsisid mäest alla tulla. Esimene õhtu.
Vein, juust ja oliivid läksid maksma müstilise summa - 12 eurot...
|
Üles |
|
Genova
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Genova ei saa uhkustada väga eriliste asjadega
peale ehk kuulsusrikka
ajaloo.
Liguurlaste
poolt rohkem kui 2500.a. e. Kr. asutatud linn, mida on vorminud kreeklased,
etruskid ja roomlased on läbi ajaloo olnud tähtsaks sadamaks ning
kaubalinnaks. Genova on mitu korda hävitatud - 209.a. e. Kr. Kartaago vägede
poolt, aastatuhat hiljem araabia piraatide poolt ning viimase barbaarse
hävitustöö viis läbi Inglise laevastik II ilmasõja ajal. pommitades linna pool
maatasa. Eks neid hävitamiskordi ole pika ajaloo jooksul olnud rohkemgi, Genova
on kuulunud kõikvõimalike kuningriikide liitude ja impeeriumite koosseisu - kes
tahab juurde lugeda, võib teha seda nt
Wikipeediast...
Ilmselt läbi pika ajaloo
kuulsaim genovalane on
Kolumbus..
Meenutades Genovat tulevad peale ülikoolihoonete
silme ette eelkõige kolm õhtust pilti. Neist esimene pärineb meie esimesest
õhtust Genovas, Pegli kivisel rannal, kui avastame nördimusega (silte lugedes -
ainsad inglise keeles ;))), et vesi on liiga saastunud ujumiseks - kuigi selle
temperatuur septembrilõpu Eestist tulnule tundub hullutavalt soe ja kutsuv.
Päike loojub kiiresti. Tervitame suurtel kividel istudes õhtutaevasse kerkivat
kuusirpi valge veini, kohaliku juustuvaliku ning oliividega. On septembri lõpp,
õhus on vähemalt +20, mustjad kivid õhkavad päevast soojust ning lahelt puhuvas
soojas tuules on väga raske sundida end tõusma. et kämpingusse tagasi jalutada...
Inglise laevastik tegi linnale palju kurja:
paljude hoonete maht on küll taastatud, kuid sageli ümber ehitatud. Silma
paistavad maalitud dekooriga fassaadid, mida kohtab linnas massiliselt. Ehkki
kesklinn oma mõnusalt kitsaste tänavatega moodustab esmapilgul
tiheda ja keerulise labürindi, avastad jalutades, et tegelikult piisab
vanalinnaga tutvumiseks päevast-paarist ning jalutuskäik ühest vanalinna piirist
teiseni võtab aega ca paarkümmend minutit, kui ei astu sisse mõnda mõnusasse
baari, et klaasikest veini juua. Ilmselt just jalutuskäigud kitsastel tänavatel
hilises septembripäikeses, mis küttis temperatuuri varjus + 29 kraadini
keskpäeval on peamine emotsioon, mis Genovast meelde jääb, kuigi ka linnakese
tähtsaimad kohad nagu
Piazza di Ferrara,
Palazzo Ducale, kus olevat ka Kolumbus sündinud ning
San Lorenzo katedraal. Viimane väärib märkimist eelkõige seetõttu, et
1550-te ümberehitustes tegeles sellega
Galeazzo
Alessi
- (mõnede autorite arvates oma tegevustes teatud mõttes Palladioga
võrreldav) Perugiast pärit arhitekt, kes tegutses peamiselt Itaalia lõuna- ja
lääneosas, Prantsusmaal ja Hispaanias. Alessi üks kuulsamaid töid on
Assissi
Santa Maria degli Angeli basiilika, mis
XV sajandil
oli üks Euroopa suurimaid. Tema kavandid valiti välja ka näiteks
El Escoriali
loomiseks, kuid kahjuks vanus ja tervis astusid vahele ja nii lõi selle
Hispaania kuningate "kroonijuveeli"
Juan Bautista de Toledo...
Teine pilt
meenutab hoopis Piazza Ferrarat. Konverentsist roidunutena oleme Nelega ostnud
paraja tagavara veini ja juustu. istume Palazzo Ducale kõrvaltrepil ja
vaatame mööduvaid inimesi. Kollaste lampide valguses kõnnivad mööda inimesed,
üks vanahärra hakkab midagi meile närviliselt seletama ja kui ta taipab, et me
ei räägi kohalikku keelt, siis pistab räuskama ja sülitama, kuni
munitsipaalpolitsei löögi enda peale võtab ning taadi südamel oleva mure
viisakalt ära kuulab. Kusagilt ilmub järsku Mati kahe blondiiniga - meie omad
kaunitarid!... Istume kuni on juustu ja veini ning jalutame seejärel
raudteejaama, et õhtuse rongiga loksuda Peglisse... Kuid rongid on läinud ja
ainus asi, mis tundub veel sõitvat on linnaliinibussid. Ent milline? Küsime. Üks
tüse daam ja noormees - nad ei ole tuttavad - on keelebarjäärist hoolimata nõus
aitama. Buss tuleb. Läheme peale, istume 3 korda ümber. Daam ütleb ühel hetkel "ciao"
ja kaob naeratades. Noormees sõidab meiega aga bussidega kaasa, kuni on kindel,
et me väljume Peglis, Villa Doria lähedal. Täname, jätame hüvasti ja lähme eri
suundadesse. Tundub, et noormees üritab vastassuunas mineva bussiga linna tagasi
sõita....
Kolmas pilt kangastub
Stazione Brignole vaksalist, sellest, mille fantaasiarikka
jaamahoone esist asfalteeritud platsi kutsutakse suurejooneliselt Piazza
Giuseppe Verdi. Istume perroonil ja ootame rongi. Pisut kaheksa läbi on õige
aeg. Kindlaksmääratud ajal pole Savona rongist kippu ega kõppu. Esimene mõte on,
et jäime maha. Ent siis kostab rööpakolksumist ja peatub rong... Kuidagi
naljakas, magamisvagunitega, keegi teeb uksel suitsu... Suund on õige... Püüame
kelleltki küsida, kes rongist on maha astunud, et kas see rong peatub Peglis.
Tüüp ei saa loomulikult inglise keelest aru ja seletab midagi, rehmab siis käega
ja paneb suitsu ette. Me nokime natuke nina ikka veel kaheldes, kui uksed järsku
sulguvad ja rong liikuma hakkab. Tüüp, kellelt küsisime röögatab, tormab vaguni
ukse juurde ja hakkab seda kloppima, kuid rong kogub vaikselt kiirust ja läinud
ongi. Täitsa nõme - mõtleme-räägime - kas tõesti tuleb jälle bussituur ette
võtta, kui megafonist kostuv kaunis naishääl seletab midagi ka Savonast... Ja
tulebki õige rong, kuigi pool tundi hiljem... Itaalia...
San Lorenzo
|
Üles |
Genova vanalinn
|
Üles |
Palazzo Ducale mosaiigid
|
Üles |
Stazione Brignole: meie igaõhtuse sõidu algus Pegli suunas ja
igahommikune alguspunkt Savonas.
|
Üles | |
Cinque Terre
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Cinque Terre
asub Genovast pikki rannikut ca 80 km kagu suunas. Cinque Terre - 5 maalilist
külakest: Riomaggiore, Corniglia, Manarola, Vernazza, Monterosso moodustavad ca
10 km pikkusel kaldaribal ääretult omanäolise maastiku, milles näivad segunevat
motiivid Amalfi rannikust ning Sierra Nevada terrassilistest oliiviistandustest.
Esimesega võrreldes on nõlvad ehk pisut mitte nii dramaatilised ja teisega
võrreldes mitte nii tolmavalt valkjaskollased... Itaalia Riviera osana asub see
La Spezia linnast mõni kilomeeter üle ümarate mägede. 1997.a.
UNESCO
maailmapärandi nimekirja võetud
maastikud on tõepoolest omanäolised - merepoolsed mäenõlvad on kõik
liigendatud tugimüüridega toestatud terrassideks, millel kunagi on kõigil
kasvanud viina- ja oliivipuud. Sadade kilomeetrite kaupa laoti
traditsiooniliselt kuivmüüridena kahekihiliselt, paigutades suuremad kivid taha
ja väiksemad ette. Nii saadi tõhus tugimüür, mis hoidis kinni pinnase ja
võimaldas reguleerida ka terrasside niiskust, filtreerides liigse vee ja
säilitades hädavajaliku niiskuse viinamarjade kasvuks. Kõik see tehti vaid
inimkätega, sest järsud nõlvad ei võimaldanud kasutada ei loomi, ei tehnikat
ning ei võimalda seda tänini. Igal perel olid valmis korjatud spetsiaalsed
kivid, millega sai kohe terrasse parandada, kui mõni kivi kusagilt kukkus, et
vihmaga erosioon mingil juhul terrasse ei kahjustaks. Nõlvade remont oli naiste
ja laste töö...
Cinque Terret tuntakse tema kuulsate veinide
järgi juba rooma ajast, seal tehtud valgeid veine on ülistanud Dante, Petrarca,
Boccacio... Vanade kuulsate veinide aeg sai kahjuks läbi 1920-tel, kui
viinapuude juurtel hakkas ka siin levima
Ameerikast sisse toodud
Phylloxera
- vastik satikas, viinapuu juureparasiit, mis imeb juurtest mahla ja mille
tegevuse toimel väheneb drastiliselt saagikus ja lõpuks taimed hukkuvad.
Oletatakse, et sama satikas võib edasi kanda ka spetsiifilisi seenhaigusi, mis
võivad olla lõpuks letaalsed. Huvitav on märkida, et Cinque Terre oli niivõrd
isoleeritud muust maailmast, et Phylloxera-epideemia, mis hävitas XIX sajandil
suure osa Euroopa viinapuudest jõudis siia ligi pool sajandit hiljem. See
epideemia, kuuekümnendatel hoogustunud linnastumine ja kaheksakümnendate alguse
turistide invasioon on peletanud inimesed sealt minema, väga paljud viinapõllud
jäeti maha, terrassid hakkasid lagunema...
Praegu on turism reguleeritud ja kanaliseeritud
kindlatele radadele, et hordid ei lõhuks terrasse. Meil veab, et
konverentsi-rahvas lubatakse nõlvadele kõndima kohaliku rahvuspargi direktori
eestvõttel ja juhatusel. Rahvuspargi missioon on säilitada maastikku, seista hea
traditsioonilise elulaadi jätkumise eest ja toimetada veel tuhande asjaga -
näiteks toota basiilikuga pastat, pestot, reguleerida kvaliteetveini tootmist,
korraldada turismi jne. Veinitootmine on taas üles upitatud - Ameerika alustel
viinapuude sortidest, nagu Bosco, Albarola ja Vermentino
valmistatakse kohalikke veine, millest tuntuimad on Cinque Terre ja
Sciacchetrà. Püütakse ka taas alustada vanade sortide kasvatamist. Töö
terrassidel käib endiselt käsitsi. Et metsik tuul viinapuid ei kahjustaks,
kasvatatakse neid madalatel (ca 1,2-1,4m) pergolalaadsetel tugisõrestikel, mille
alt saab viinamarju korjata kummargil või põlvitades - vanasti kasvasid
viinamarjad maapinnal või kohati hästi madalatel sõrestikel. Praegu aitavad
inimesi vaid siia-sinna veetud Šveitsi päritolu bensiinimootoriga monorelsil
liikuvad naljakad riistapuud, millega saab mäe otsa ja sealt alla vedada korraga
väheses koguses ehitusmaterjali, aiasaadusi jm. Lisaks viinamarjadele
kasvatatakse praegu suurtes kogustes basiilikut ja ka sidrunipuid.
Veedame jalgsi viinamägedel turnides terve päeva
Cinque Terre külakestes, põigates jahutuseks korraks nn armastuse teel (tõsine
ja mõttetu turistilõks) olevasse kõrtsu ning kivisele-kaljusele suplusrannale.
Konverentsi-rahva tripi viimane peatus on
Monterosso al Mare, kus huvilistele on plaan näidata pea tuhandeaastasi
sidruniistanduse kohta. Rahvas on aga päevasest kõndimisest nii väsinud, et
sidruniterrasse jõuame vaatama koos tripi vedajaga, Adrianaga Genova
Ülikoolist, vaid meie Nelega ja veel kaks inimest...
Cinque Terre
|
Üles |
Monorelss-transportöör
|
Üles |
Monterosso
|
Üles |
|
Levanto
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kohtume õhtuvidevikus Monterosso vanalinnas oma eesti kaaslastega. Väike
jalutuskäik, veinipood ja suund kämpingusse, valime suvaliselt esimese
ettejuhtuva - ja nii jääme
Levantosse, Aquadolcesse...
Tihedasti ülerahvastatud kämpingu ainsaks plussiks leiame olevat külma
ja hea ning odava valge majaveiniga küllaltki korraliku kõrtsi. Õhtut
jääbki meenutama karge vein, mis segatult gaseeritud veega maitseb eriti
hea. Tüdrukud läksid linna, "vanad peerud" telki magama.
Hommikul avastasin, et priimuse penss on otsas. Võtsin jalad selga ning
tegin linnakesele praktiliselt tiiru peale enne, kui leidsin Agipi
pensuka, mis laupäeva hommikul avatud oli. Ostsin pensu. Tagasitulles ei
suutnud aga kiusatusele vastu panna ning joomata jätta vastavatud
kohvikus üht itaalialikult tibatillukest kohvi klaasikese külma veega...
Keegi luges lehte, kaks naist vestlesid elavalt. Tervitati läbi avatud
ukse möödakäijaid. Baaridaam astus korraks mopeedipõrina peale uksest
tänavale ja naases sületäie lõhnavate pikkade saiadega (no need ei ole
päris sellised nagu Prantsusmaal, pisut totsakamad ja lühemad...).
Laagrisse jõudes selgus kaks uudist: oleksin pidanud neid saiu ostma -
sest nüüd pidi Mati uuesti linna kõndima nende hankimiseks. Ja teiseks -
et meie kaunid tüdrukud olid sattunud öösel kohalikku pulma ja selle
ürituse külalislahkust täiega nautinud ning seetõttu ei olegi esialgu
söögitegemisega väga kiiret...
Camping Aquadolce
|
Üles |
Levanto
|
Üles |
|
Monaco
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale tšillimist Levanto rannas ja veel ühes rannas - mõnikümmend
kilomeetrit Genovast lääne poole (Savonast pisut edasi) - maabusime
õhtuks peale lõputute tunnelite läbimist Monacos. Kesklinna saamiseks
tuli laskuda hullumeelset serpentiini pidi tänavaterägastikus peaaegu
kuni mereni. Ja siis olimegi kohal - tuledes särvava Grand Casino ees...
Wikipeedia kirjutab: " Monaco on maailmas pindalalt väiksuselt teine
riik ning kõige tihedamini asustatud riik maailmas." ... Võib-olla küll.
Õhtutuledes linn oli suhteliselt välja surnud, kui mitte arvestada Grand
Casinot, mille ees kõik linnas liikuvad inimesed ringiratast
promeneerisid. Ahjaa, ka vürstipalee juure oli üks elav politseinik...
Olime sõidust väsinud ning ausalt öeldes lootnud... nomaeiteamida. Aga
linn oli linn, küll palju rohkem Porschesid, Bentley'sid jne. Ilmselt
tagasi ma sinna ei läheks, või kui, siis vaataks neid kauneid aedu
(selles, kas Eestist tulnud põlvpükstes ja sandalettides rott mahub
selle seltskonna hulka, keda neis aedades nähe tahetakse...), mis kõik
õhtuhämaruses suletud olid (#visitmonaco.com... gardens)
või vürstipaleed, mida samuti võis nautida kahjuks vaid distantsilt...
Parklas sattusime peale romantilisele kohtingule meie tubli soonilise
töörahvaauto ja valge luigena sädeleva Porsche-daami vahel... Kahju oli
idüllli rikkuda...
Hiline start Monacost tõi kaasa selle, et ümbruskonna kämpingud nii
Prantsusmaal kui Itaalias olid suletud... Kuid see oli isegi kokkuvõttes
hea, sest nii leidsime lõpuks kaunis mägijõe orus, endises
Prantsuse-Itaalia piiripunktis, ühe kaunimatest telkimiskohtadest oma
reiside jooksul üldse...
Grand Casino
|
Üles |
Suure kasiino aed
|
Üles |
Suure kasiino aed
|
Üles |
Kiss
|
Üles |
|
Franghetto - laager D6204 ääres, Prantsusmaa-Itaalia piiripunktis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Keerasime kiirteelt esimesele mägedesse minevale teele ning praktiliselt
esimesse parklasse tee kõrval, kus hoonete tulesid otseselt läheduses ei
paistnud. Ööpimeduses kuulsime kiirevoolulise jõe kohinat, vasakule jääv
ööst veel mustem pimedus tähistas kohta, kus jõgi võis tõenäoliselt
olla. Pikalt kohmitsemata vedasime varustuse parklast alla mingisugusele
terrassile ja 15 minuti pärast norskas kõikseemees õndsa und, kui
väikselt jalutuskäigult rohelusse ja auto juurde naasesin
pernoo-kokteiliga (jõle jook, mis nagunii teistele ei maitsenudki)...
Hommikul ärgates leidsime end kitsal terrassil, mingi kasutusest väljas
oleva hoone aiakeses - siltide järgi oli tegemist endisaegse
piiripunktiga Prantsusmaa ja Itaalia vahel. Meie kõrval avanes kaljude
vahele peitunud jõeorg ühes kaunimatest kanjonitest, mida olen näinud.
Priimusemakaronid, suplus karges vees (õhk oli oma + 25) ja kerge
kohalik valge vein, mis auto põhja all seistes on ööjahedusest täpselt
õigel serveerimistemperatuuril... Seepärast startisime alles hilise
lõuna paiku...
Võrratu hommik... piiripunktis! Vaid üks kord hiljem (2015.a. märkus)
olen saanud magada piiripunktis - 2011 jaanuaris Lääne-Sahara ja
Mauretaania piiril
|
Üles | |
Col de Turini...
D2556, D2566, D2202..
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Üle Alpide Vahemerepoolsete ahelike, mööda vanu, käänulisi teid, millest
mõne algupärane trajektoor pärineb Rooma impeeriumi aegadest... Sulnis
päev, rahulik kulgemine teedel, millest D2556 olevat TopGeari mehed
tituleerinud mingis mõttes Euroopa parimaks... Hea valik, kuid see on
vaid üks paljudest: ikka keerab siit-sealt ülespoole mõni veel kitsam,
veel järsumate kurvidega rada, et ületada järjekordne kuru...
Meeldivalt soe, isegi lahtiste akendega sõitmiseks. Et hooaeg on
praktiliselt läbi, siis pole ka liiklust (kas neil pragunenud asfaldiga
teekestel kusagil kolkakülade vahel muidugi üldse ongi erilist
liiklust), mistõttu saab valida oma tempo ning peatuda just seal kus
tahad. Akende taga üks maastik maalilisem kui teine, kilomeetrite kaupa
järsuseinalisi kaljusid, tee kohal rippuvaid eende, sekka üksikud
kivikülakesed kobarates kitsastes jõeorgudes, iga väikseimgi maalapp
terrassiliselt viljapuude all... Kiirus on 50 ja alla ning ausalt öeldes
ei teki ka tunnet, et peaks kuidagi kiiremini sõitma, ei adrenaliini
tõstmise ega muude emotsioonide teravdamise pärast, seda enam, et kruusi
kallatud veini on serpentiinides nagunii väga raske end täis loksutamata
käes hoida...
Top Geari soovitatud teed...D2556, D2566, D2202...
|
Üles |
Elu on ilus!
|
Üles |
|
Laager mõni km peale
Brianconi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Öö Brianconi lähedal järjekordses maalilises jõeorus oli juba
palju-palju kargem. Vahemereline soojus oli jäänud ahelike taha. Nõusid
jõekaldal pesevatele tüdrukutes ei tekita ettepanek ujuma minna mitte
mingeid emotsioone... Õhk oli jahe ja jõevesi päris külm (eelmises
laagrikohas oli see u. 15 kraadi - seega veel üsna hästi ujutav).
See-eest vaated on jälle kaunid... Puder, juust, oliivid ja jälle teele
sihtmärgiks Chamonix...
Laager
|
Üles | |
Col du
Lautaret (2058 m), Col du Galiber (2677 m)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Lihtsalt kaunis. Ühel hetkel mõtled, et see ei ole võimalik, kuid iga
järgneva kurvi tagant algab uus ja veelgi maalilisem paik...
Arkaadia teel...
|
Üles |
|
Col du Galiber - Chamonix
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Võrratu!
Aeg maas
|
Üles |
Koerad, lambad... mootorratturid...
|
Üles |
|
Chamonix - laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtuhämaruses õnnestub jääda laagrisse järjekordses jõeorus - seekord ca
5 km Chamonix-st läänes... Õhk õhtul on juba üsna jahe ja vesi jões
meeletult külm... ning savine... Mingi hulluse (valge külm itaalia vein)
ajel on see koht parim "Tulnuka" vaatamiseks...
Chamonix - üle mägede tulles III laager
|
Üles | |
Matkarada mõni
km Chamonix'st Martigny poole
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik võttis meid vastu jällegi suurepärase ilmaga. Priimus, supp,
asjad kokku ja edasi, seekord mõttes püüda jalutada pisut mõnel
mäenõlval ringi.
Chamonix-s teeme lühida peatuse. Püüan leida mõnd kohvikut või baari,
kust saaks võtta vett, ent suhteliselt varajase hommikutunni tõttu
(tõepoolest, kell pole veel 10-gi) leian kõik silmapiiril olevad
einelauad kinni olevat. Kõnnin nõutult kanistritega piki tänavat, kui
üks vanadaam kõnetab prantsuse keeles. Žestikuleerime vastastikku
elavalt - daam lõpuks ütleb kangelt a la "wasser" ja suunab mind
ühte kitsasse kõrvaltänavasse. Lähen ebalevalt edasi teadmata, mida
täpselt otsida. Ju tajub daam mu kindlusetust ja astub reipalt järele,
haarates lõpuks varrukast. Nii jõuame mahuka jalgadel ja katusega
kivibasseinini, kuhu pidevalt voolab sisse puhas liustikusulamise
vesi... Täidan kanistrid, daam tõstab naeratades pöidla püsti ja
lahkumistervituse asemel sõnab midagi nagu: "Jess, jess, guut, guut..."
Leiame peale viieminutilist sõitu rajaotsa, mida Mati mäletab 10
aastatagusest möödasõidust sellest kohast! Kerge seljakott, saapad jalga
ja tuld...
Ülesminemine on kohati päris raske, treenimata kere liigutamine kohati
päris järsul nõlval on kurnav ning mõnes järsemas kohas tekib vägisi
mõte - miks krrt ma seda teen... Aga siis jõuad järgmisele kaljueendile,
tõstad pilgu ja ... millised vaated! Iga tõustud meetriga avanevad jälle
uued, kaugemad nõlvad ning kaugemate mägede liustikud. Mount Blanc, mida
kaugelt olime silmitsenud Col du Galibieri ümbruse kaljudel jalutades,
kõrgub siinsamas, justkui käegakatsutavas kauguses...
Vett, paar minutit hingetõmbamist ja üles. Ega väga eesmärki polegi,
pigem idee jõuda metsapiirist välja sinna, kus paistavad olevat
"ülemised" kaljud... Maakera on ümmargune ja järgmiste ülemiste kaljude
tagant tulevad järgmised ja järgmised. Nii otsustame, et oleme kohal
peale paaritunnist ülesrühkimist... Õhk on sinine ning meeldivalt jahe.
Maapinda katab sammal ja puhmastik ning mõnes kaljupraos üksikud kidurad
kuused... Täiuslik "kiviktaimla..."
Laskumine on palju kiirem, kuigi mõnes kohas on rada üsna salakaval ja
peab päris ettevaatlik olema. Ühtäkki ehmatame metsiku krabina peale -
vaid mõni meeter eespool tormab peaaegu püstloodsel kaljupinnal üles
mägikitsepere. Kuidas nad küll oma sõrgadega sellisel pinnal toetust
leiavad?
Pioneer ei karda hunti!
|
Üles |
Bacchuse spioonid
|
Üles |
|
Oberwald
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Alpiaasade jalutuskäigu õhtuks maabume
Oberwaldis, Šveitsis, Prantsuse piirist
ca 150 km ida poole... Haruldus on see, et alustame laagerdamist
loojuvas päikeses, mitte pimeduses nagu tavaks saanud. Et Šveitsis on
metsikult telkimine üsna korraliku trahvi alla käiv ning päevase
ronimise järel oleks dušši alla nagunii tarvis minna, siis jääme küla
serva kämpingusse. Oleme ainsad telkijad (isegi tahtmise korral ei saaks
tubadesse, sest need on reserveeritud kõik mingil sõjaväeõppusel
osalejatele). Õhk on külm ja tõotab minna veel külmemaks - isegi nii, et
tüdrukud otsustavad õhtul dušši alla mitte minna.
Pikk külm õhtu telgis veeta...? Võtame suuna küla keskusesse, et vaadata
mõnd kõrtsi seestpoolt. Kämpingu hinnaklass annab lootust, et ehk ei ole
külaski asjad nii kirvehinnaga... Aga - kõnnime pruunide "päris Šveitsi"
majakestega palistatud tänavad risti-põiki läbi - kõrtsu pole! Õigemini
tundub, et pole suusahooaeg ja need baarid ja restoranid, mis
paistavadki olemas olevat on lihtsalt suusaaja alguseni suletud. Tuluke
vilgub vaid kahes hotellirestoranis. Valime kämpingule lähemaloleva...
Veider... nagu "Hukkunud Alpinisti hotell..." Ei hingelistki. Vaid ca
50-te esimestes aastates kaunis baaridaam ja kusagil letiposti taga
keegi salapärane meesterahvas - arvatavasti Hinkus või Simonet - ilmselt
meeleliste naudingute kuuril... Kõik on interjööris valge, uskumatud
asjad seejuures kokkusobitatud... Kõlaritest tuleb vaikselt šlaagreid...
Küünlad... Kiiksuga jõuluaeg. Ja kiiksust olenemata kuidagi siiski õdus.
Eriti peale apfelschnapsi ja kohalikku klaasikest veini...
Šveitsi veinidest ja veinisortidest ei tea ausalt öeldes eriti midagi.
Tol õhtul mekkisime vist nelja erinevat sorti, millest mulle sööbis
mällu 0,5 l odavast pudelist välja kallatud Johhannisberg - külmalt
hästi kerge ja aromaatne, kuid samas mitte isikupäratu. Nii istume
üksinda beežis valguses suures saalis valge linaga kaetud laua taga ja
limpsime "jõulunapsu"... Samas, hoopis Johhannisberg meelitab, või on
see baaridaami sarm... Tellin veel. Ta paneb klaasi käest, naeratades
mulle ja Hinkusele - arusaadav, millest tuleb see eriline säde tema
silmades - ja valab välja uue klaasikese (naljakas formaadis - nagu
portveiniklaasid) jahedat kuldset veini, mille järelmaitse meenutab
ümbritsevate mägede taga aimatavate jääliustike kohalt tulnud värsket
tuult... Kui hommikul samast kohast mööda kõnnime, tunnen millegipärast
soovi baarist läbi hüpata, kuid uksed on suletud. Ent õhtupoolikul, kui
oleme Tällistocki peal ära käinud, ostan ühest supermarketist Šveitsi
šokolaadi ja 3 pudelit Johannisbergi...
Eile, ammu juba reisilt tagasi olles, proovisime seda..., kuid siin,
istudes kodus diivanil, hoolimata küünlavalgusest, maitseb vein hoopis
teisiti...
Martigny
|
Üles |
Oberwaldi kämping
|
Üles |
Oberwald
|
Üles |
|
Glacier du Rhone
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Rhone liustik on praegu suurim liustik Šveitsi keskosas, Uri Alpides.
Liustikust saab alguse Rhone jõgi, mille org lookleb läbi Šveitsi ja
Prantsusmaa, suubudes deltana Arles' juures Vahemerre, Lioni lahte. Üks
Euroopa tuntuimatest liustikest on viimasel ajal taandunud ja sulanud
märgatavalt, kuni kümmekond meetrit aastas. Kui kümme aastat tagasi läbi
Šveitsi Hispaaniasse sõitsime, tegime liustikuserval peatuse ja käisime
liustikku kaevatud jääkoopas. Nostalgitsemise mõttes käisime seegi kord,
sest tee viis mööda. Pidime tõdema oma silmaga, et liustik on tõepoolest
taandunud päris tugevasti isegi selle lühikese aja jooksul. Eriti
paistis see välja jääkoopa järgi, mis tollal lookles pikalt liustiku
jäämassiivis, kuid nüüd oli üsna lühike ning sulamise aeglustamiseks
kaetud valge presendiga... Ent loomulikult hind - 7 franki ei olnud
tunneli kahanemisega seoses kahanenud...
Sulamisest hoolimata - liustik ja selle ees avanev maaliline org on
ikkagi vapustavad oma ürgses ilus. Millised värvid! Justkui esmapilgul
vaid hallid toonid, ent taeva sinine ja pilvede tumesinine, liustiku
hallikassinised, kaljude mustjad, rohekad, kollakad, punakad ja pruunid
toonid (sõltuvalt valgusest, kivist ja taimestikust)... Looklev jõeke ja
sellele sekundeerivad sik-sakitavad maanteelindid nõlvadel mängivad
suurepäraselt kokku. Kui rääkida inimrajatiste ja looduse kooskõlast,
siis ilmselt vanad mägiteed, kus pole viadukte ja muid
supermagistraalide imevidinaid, on vististi üheks parimaks näiteks
sellisest "koostööst".
Saadame koju kaarte. Millegipärast küsitakse minu käest, kas tahan saata
kirja Ungarisse. Ütlen, et ei! Tahan saata Euroopasse ja saan müüja
imeliku pomina saatel 0,1 frangi võrra odavamad margid kui teised...
Kokkuhoid peaaegu pool franki - so u. 1/4 200g šokolaadist! ;)) Alles
koju jõudes sain teada, mis vahe neil markidel oli - teiste kaardid
jõudsid Eestisse 3. päeval peale saatmist, minu omad kolmanda nädala
lõpuks peale saatmist...
Serpentiin
|
Üles |
Rhone liustik
|
Üles |
Grotte de Glace
|
Üles |
Turistid
|
Üles |
|
Furkapass - Tällistock
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Rhone liustikust kilomeetrit paar itta minnes,
üle
Grimselpassi ongi
Furkapass - 2436 m kõrgusel asuv mäekuru, mis on ühenduseks
Valaise kantoni ja
Uri kantoni
vahel (lähiasulad Gletsch ja Andermatt). Üle
Furkapassi minek on ka pea ainsaks mõistlikuks alternatiiviks Šveitsi läbimiseks
ida-läänesuunaliselt nii, et ei kasutaks kiirteid. Talvel on tee suletud ning
tuleb kasutada 1982.a. avatud
Furka-Oberalp-Bahn teenust ja raudteetunnelit: et
saada Gletchist Andermatti tuleb auto laadida rongile... Tegelikult midagi sama,
küll ilma raudteeta, olime kogenud ju ka paar päeva varem - Col du Galibieri
juures, kus kuru vältimiseks oleks võinud kasutada otse läbi mäe viivat tunnelit
ja võita sellega pea 40 minutit. Aga millised vaated sellega seoses oleksid
läinud kaduma...
Parkisime Furkapassi juurde ja otsustasime
Šveitsi Alpide jalutuskäigu võtta ette just seal - veel kaunimaid mägesid, kui
ümberringi paistis oleks olnud ka raske välja mõelda. Vaatasime üle oma
ajagraafiku ja valisime Tällistocki matkaraja - läbimiseks, so edasi-tagasi
pakuti ca 2,5 tundi. Rada algas ning nii kaugele kui silm ulatus, tundus rada
looklevat horisontaalselt mööda mäenõlva. Tundus, et tegemist on ilmselt vana
tee kohaga, sest algul kulges kõrvuti kaks rattajälge ning kurvide kindlustused
tundusid liiga tõsised matkaraja jaoks. Viskasime nalja, et see rada on
tegelikult vist pensionäridele ja seda võiks läbida ka nt ratastooliga... Ave
kommentaar selle peale oli, et ta millegipärast luges raja alguses, et vajalikud
oleksid kindlasti saapad, kiiver, kepp ja korralik riietus... Kole naljakas...
Kui jõudsime kohani, kus vasakule jäävast
pisikesest liustikust ja sellest jäänud suurematest-väiksematest lumelaikudest
sulanud vesi oli sisuliselt raja ära uhtunud ja koperdasime üle ojakeste, siis
hakkas vähem naljakas. Kõndisime aga edasi kuni üht väikest tunnelit läbides
tekkis tunne, et oleme vist hoopis Oberwaldi mineval teel. Kõmpisime tagasi ja
leidsimegi vaevumärgatava, kuid kolmevärviliste märkidega tähistatud teeraja,
mis kividega üle külvatud nõlva pidi hakkas vaikselt tõusma. Ja siis sai
naljatuju otsa...
Peale esimest paarisadat meetrit mõtlesin, et ma
ei jõua elades üles. Eelmise päeva näiliselt lihtne ronimine oli tegelikult kogu
treenimata lihakere salajase varu ära kulutanud ja nii esimesel tõsisemal tõusul
oligi "junn jahe". Lõõtsutasin ja puhkasin, tundes ainukest rõõmu sellest, et ka
tüdrukud eespool loivasid samal tigusammul ülespoole. Mati seevastu kappas nagu
väle põder ülespoole ja kadus varsti vaateväljast, et poole tunni pärast ilmuda
eemal paistvale teravasakilisele tõusvale kaljuharjale... Mis seal ikka, seda
vaadates jalad alla ja edasi...
Järgmised 100 m, siis 200 m... Täitsa p....s! Ei
jõua... F...k! Milleks!... Üles.... Ja järsku olimegi kolmekesi kusagil 2/3 peal
mingi onni juures. Seal oli tunne, et aitab. Aga rada läks edasi. Tüdrukud
istusid ja nautisid suurejoonelist panoraami. Jõin vett ja mõtlesin, et kuhu
kadus Mati, kui telefonihelin temalt kinnitas, et lõpp on "praktiliselt
siinsamas" ja tõusu enam pole. Rada vaadates arvasin, et tal on ronimisest
luulud. Tüdrukud jäidki maha ja alustasin edasiminekut. Nüüd oleks olnud tõesti
vaja matkakeppi, sest rada läks ahtakeseks ja kulges algul piki mäeharja, olles
kohati vaid jalalaiune ning siis edasi libamisi piki järsku savist nõlva, kust
alla vaadates hakkas paha. Ainuke lohutus oli, et kui siin peaks nüüd sadama
hakkama, siis on ikka täitsa huvitav. Aga ei hakanud ja vaade läks ainult
paremaks ja tõus läks tõesti laugemaks või tuli see nö "teine hingamine". Mis
iganes - u. poole tunni pärast olin päral. Vahetult enne lõpp-punkti kohtusin
Matiga, kes oli juba tagasiteel. Seisin lõpuks lõõtsutades kahe järsuseinalise
kaljutorni vahelisel sadulal, mis pidi olemagi Tällistock - vaid 2770 m. Külm
tuul (ega kogu ürituse ajal üle 10 kraadi temperatuuri olnud, kuid ülal võis
olla mingi +6) jahutas kuuma nahka. Istusin maha, ehmatades püsti Ave
tervituse peale... Ta ikka otsustas tulla üles.
Tagasitulek läks palju libedamalt ;))))..., kuigi edasi-tagasi käimiseks
prognoositud 2,5 tunni asemel kulutasime meie osalt algse eksirännaku, kuid
kahtlustan - pigem selle salakavala tõusu pärast, ikkagi ligi 4 tundi... Ja
muidugi naasime auto juurde rõõmsalt, rõõmustamas lihtsalt selle võrratu maailma
üle...
Rajal
|
Üles |
Vana maantee
|
Üles |
Tällistock
|
Üles |
Väheke lõõtsutamist,
viimased vaated kõrgetele mägedele ja siis juba ots konkreetselt kodu
poole...
|
Üles |
|
Viimane laager (kusagil Lindenberi lähedal, Saksamaal)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nüüd algas kodu poole minek, kuigi vaikselt olime ju selles suunas
viimased päevad kogu aeg kulgenud. Peale Andermatti sõitsime veel üle
ühe kuru, viimane suurejooneline sik-sakitamine üle mägede ja siis läks
tee juba tasasemaks, kulgedes valdavalt piki orge nõlvu palistavate
pruunikate Šveitsi majakeste ja küünikeste vahel...
Enne Austria piiri läks uduseks ja esimest korda kahe nädal jooksul
saime pisut vihma. Õhtuhämaruses leidsime suhteliselt kohe mõnusa
metsase ja privaatse laagrikoha - ainus etteheide ehk mõned nõgesed.
Supp, tee ja pisut järel olevat Itaalia veini...
Hommikune ärkamine tõotas tulla vihmarabina järgi ebameeldiv, ent sadu
jäi taevasse ja loetud vihmapiiskadest jätkus vaid täpselt selleks, et
telgid märjaks teha...
Taas peaaegu tasasel
maal
|
Üles |
|
Neuschwanstein
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Et juhtumisi olime sealkandis, siis mõtlesime, et käiks korra uuesti
vaatamas Neuschwansteini - hullumeelse fantaasia ajel sündinud "ur-germaani"
lossi. Hohenschwangau nõlvadele ehitatud loss valmis XIX sajandi teisel
poolel, täpsemalt 1886. Õigemini, loss ei valminud kogu omas mahus, vaid
ehitus lõpetati peale Ludwig II surma, kes selle hulluse initsiaator
oli, inspireerituna Wagneri loomingust ja fantaasiatest. Kogu see lossi
valmimine oli üks pikk ja kurb lugu, millest kuningas ise erilist rõõmu
lõpuks ei tundnud - meeletute summade kulutamise eest tunnistati
vaimuhaigeks, kui ma õigesti mingist kirjatükist mäletan (kes tahab
täpsemalt lugeda:
#neuschwanstein.de...)
Jahedas tuules avaneb Marienbrückelt vaade... kangasse peidetud
restaureerimisel lossile... Ja see historitsismi ime tundub nüüd kuidagi
väiksem ja uuem, kui tookord, ca 10 aastat tagasi?... Miks on vaja
terasharjadega maha kaapida paatina?
Schloss
Neuschwanstein
|
Üles |
Schloss
Hohenschwangau
|
Üles |
|
Füssen-Tartu
Eelmine |
Üles
Neuschwanzsteinist Tartusse sõidame nonstoppi ca 27 tunniga, mille sisse
mahub mõnus õhtusöök rekkameeste ööbimiskohas kusagil Tšehhi-Poola piiri
lähedal (Kleny oli selle külakese nimi), pisike naps, väike poolalik
sõidumõnu ja väike leedulik jant pangakaartidega. Ei midagi halvasti,
ega midagi ka väga eredat - lihtsalt rutiinne Poola-Baltikum. Kuid -
positiivse üllatusena leiab Nele Valga Statoilist oma passi, mis Genova
poole m i n n e s sinna kogemata kukkunud... Sellest oli reisil mitu
korda juttu, et igavene jama selle uue passi ajamisega...
Tänan teid, kallid kaaslased ja järgmise tripini!
Oktoobris 2009
Poola
|
Üles |
|
|
