Tripi kaart
|
Gruusia 2017
|
Gruusia 2018 |
Armeenia 2019 |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Aserbaidžaan
05. - 10.05.2018.
1600 km mööda peeglitagust maad
Lagij maantee
| Üles |
Kui ühel talvisel hommikul poolnaljatamisi uitmõtte Aserbaidžaanist
välja käisin, ei tulnud ma selle pealegi, et juba kolm kuud hiljem
ujungi Kaspias... Aserbaidžaanist kirjutatakse kui kontrastide maast.
Kui seda raamatust või netist lugeda, siis noogutad ja arvad teadvat,
mida sellega mõeldakse. Kohale jõudes ent taipad, mida see tegelikult
tähendab. Minu õppetunni andis esmalt reljeef. Aserbaidžaani
tutvustatakse maana, mille territoorium on korralikult mägine... Reisi
kolmandal päeval sõitsime mitusada kilomeetrit laudsiledas stepis, mida
uskunuks pigem leidvat Ukrainast või Ungarist... Nagu oli arvata, on
erinevad ka Bakuu ja perifeeria, kuid ise kohale minnes avastad, et
tegelik erinevus on palju suurem: kohati sama suur nagu reisiks ajas
rohkem kui 50 aastat ühele või teisele poole. Ja muidugi Aserbaidžaan,
kui proge-moslemimaa... Taas - on Bakuu ja on muu riik, kuid üldjuhul
tundub, et islami karm moraalifassaad on igal pool üsna kummist. Pigem
lööb välja sovjetiasjastu inimõiguste ja usuvabaduse mahahööveldamise
pärandi ning tulemina tekkinud usu ja uskmatuse tolerants, mis väljendub
õiguses ja vabaduses uskuda jumalat kirikus, kuid pühakojast väljaspool
võid teha mida tahad (ok, või peaaegu). Ja veel.... muidugi meeletu vahe
inimeste jõukuse vahel: on näha väga uhket ja on näha - kordades rohkem
- väga kasinat. Just linnast väljas... Selles osas näib pilt väga vene
aja moodi, eriti vaesemalt poolt vaadates... Teisalt, erinevalt Eestist,
tundub, et elu on võimalik siiski ka maapiirkondades ning väikestel
tegijatel, sest majanduse seadusloome ja euronõuete kummardamisega ei
ole väiketalunikele ja väiketootjatele silmust kaela pandud. Kuidagi
peab saama ju ellu jääda... No ja siis on neil seal Geidar Alijev - nagu
vana hea Gustav Adolf, kelle aegu Eestis õhatakse taga... Vot oli
kuningas! See viimane on veel üks suur kontrast, müsteerium ja tõrge mu
enda peas: mul on meeles need üsna hiljutised Leninid ja Marxid ja
Engelsid ja see tühjus, mis punaste loosungite taga kõmises. Need
hiigeltähed nõlvadel, suured pronksskulptuurid ja plakatid
linnakeskustes näevad väga sedamoodi välja. Kuid võibolla on nende
aluspõhi siiski pisut teine... Ja (võib-olla olen ma naiivne... ilmselt
olengi) ma ei saanud reisi lõpuni aru, kas Mohhamed või Ibrahim tänavalt
päriselt kummardab siiras austuses Allahi kõrval Geidari poole või on
see siiski taas üks show... Ent selle mõistmiseks olime liiga omas
mullis, omas Toyota ajamasinas...
Jah, on kontrastid, kuid mis siis. Meeldiv kontrast on see, et kõik on
Eestist poole odavam ja kütus isegi mitu korda odavam. Ja loodus
mägedes... Kuid, mis peamine, see sõbralikkus ja vastutulelikkus,
millega ikka ja jälle kokku puutusime; selle juures ei ole oluline
naftaraha, kuningas ega muu... Ja see tegi sellest reisist reisi ja minu
jaoks maast maa...
...Ahjaa ja muidugi dolmaad ning Ganja Sharabi chardonnay....
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme
(kui pildi all pole viidatud teisiti)
Bakuu...
| Üles |
|
|
Üles |
|
03.05.2018. Kell 00.50. Old City Hotel and
Apartements. Bakuu
Järgmine |
Proloog |
Üles
Teid tervitab Bakuu...
| Üles |
Olemegi Bakuus... Musta tähise ööõhu temperatuur akna taga on 20 ja
pluss... Jõudsime vast pool tundi tagasi Taksim Kebabist täitsa mõnusalt
õhtusöögilt. Esimesed emotsioonid siit maalt on igatahes päris
positiivsed, aga ka pisut vastakad: vastu tellitud hotelli
transfeeri-bussiga läbi linna kulgedes tekkis kentsakas mulje, et olen
sattunud Abu Dhabisse või Dubaisse...
Tänane päev (tegelikult kella järgi siis juba eilne päev) algas hommikul
kell kaheksa. Peale seda edasised tunnid kuni hotelli trepi ees autost
välja astumiseni olid sisustatud kõikvõimaliku transpordiga. Ja siis
transpordiga seoses... Olin juba Tallinnas, kui sain kallilt kaasalt
teate, et olla saabunud tema meilile (kui autoomanikule) hoiatustrahvi
teade ühelt noist pildistavatest külmkappidest Tallinn-Tartu maanteelt.
Et kas ma tean sellest midagi...?! Nojah... Nüüd, siin katuseterrassil
tahvlit näppides, ma vist mõtlesin välja, millal ma kaamerasse võisin
jääda... Aga, kallis kaasa...
Here I am again in this mean old town
And you're so far away from me
And where are you when the sun goes down
You're so far away from me
You're so far away from me
So far I just can't see
You're so far away from me
You're so far away from me, all right
/.../
Dire Straits. So Far away
| Üles |
(Kuulasin seda lugu üle saja aasta muuseas lennukis.) ...Seega, pead
kahjuks ise selle korda ajama. Piinlik lugu ja kõik need muud sõnad...
vabandan ette ja taha. Ausõna, maksan kindlasti mõne Sinu trahvi...
Kuid, mitte varem, kui kümne päeva pärast! Praegu olen Bakuus...
Lennureis ja väike ootus Istanbulis läks valge Chenet' seltsis justkui
lennates. Bakuu Heydar Aliyevi (eesti keeles vist peaks kirjutama Geidar
Alijev?) nimelises Star Treki hõngulises aerovaksalis näotuvastust
oodates ei tundnud isegi nii hullu roidumust, kui päevase loksumise
peale võinuks arvata. Muidugi ,Bakuu uus lennujaam on tase omaette:
kaugelt tulija lüüakse naftarahaga käpuli juba lävel... Suur, sädelev,
puhas, nutikas ja peen... Passikontroll läks tõrgeteta. Mardi nimesilti
käes hoidev autojuht ootas kenasti fuajees, seepärast juba veerand tundi
peale lennukiistmelt tõusmist leidsime end Toyota mikrobussi istmetelt.
Õhtupimeduses ergava klaaspärlina lennujaama selja taha jättes
sukeldusime üksteist valgussõuga ületrumpavate majade vahel vonklevasse
kiirteede rägastikku. Põgus pilguheit kogu fassaadiga punaselt lõõmavale
Olümpiastaadionile, valgustatud mürabarjäärid, imetabased veiklevad
kortermajad, mille kohal hõõguvad ulmelise Flame Toweri kolm siluetti...
Ja siis kesklinn, rüütatuna nädal tagasi lõppenud
Bakuu F1 etapi ajutistesse piiretesse.
Et meie hotelli ette vanalinnas jõuda, pidime tegema tiiru veel
teisaldamata kaadervärkide vahel kogu vanalinnale. Ja siis järsku
sõitsime vanade majade vahele... uue linna valgushulluse asendas
pruunikasmustjas vanalinn, kitsad tänavad, mille ajahambast lihvitud
seinte vahel otsib Browni osakestena teed ilmselgelt kohatuna tunduv
hunnik maastureid ja limusiine. Jätsime seljataha vana linnavärava,
autojuht hüüdis midagi kellelegi hämaras valvuriputkas ning hetk hiljem
olimegi kohal: paarkümmend meetrit hotelliuksest eemal kõrgumas IX
sajandist pärinev minarett ning mõne minuti tee kaugusel tänavaotsa
juures paistmas Bakuu sümbol - Maideni torn. Mäletan seda veel vene
ajast, mil tehnikumi I kursuse kartulipõllu lõpupeol nägin seda viimati
ühe peedipudeli sildil.
Meie hotell – kolme magamistoaga apartement – on täiesti ok. Õhtul
avastati küll mingi teema juhtmetega, mistõttu kutt retseptsioonist sai
(juba põhimõtte pärast) mõned korrad trepist üles alla joosta. Sportliku
õhtutunni tulemusel on meil nüüd televiisor, millest läbi taevakanalite
saame soovi korral vaadata muu pahna hulgas ka Iraani televisiooni ja...
päris paljaste näitsikutega tutvumissaateid, mis Aserbaidžaanile, kui
moslemiriigile, mõeldes tundub üsna üllatav ning vastuoluline.
Katuseterrassilt, kus homme lubati serveerida ka hommikusöök, avaneb
vaade vanalinnale ja taamal kuupaistes sillerdavale Kaspiale. Kui ümber
nurga kõõritada, näeb ka Flame Towerit... Ühesõnaga: tänane ja homne öö
tõotavad head und.
Panoraam me öömaja katuseterrassilt. Esiplaanil IX sajandi minarett,
taamal Maideni torn
| Üles |
Ahjaa... Käisime õhtul vanalinnas ja Fontäänide väljakul (nõuka ajal
kutsuti seda Parapetiks) jalutamas. Gerly oli lennukist saanud
megapeavalu ja jäi sirakile, ülejäänud argonaudid olid aga rõõmsalt
rivis... See vanalinna kõrval paiknev viinilik-pariisilik ajalooline
kesklinn oli juba sovjetiajal linna südameks. 2010 see aga restaureeriti
ja moodustab täna koos 1909 aastast pärineva Kaspia kaldal kulgeva
rannapromenaadiga jalakäijate ala, mille kogupikkus on ligikaudu 13
kilomeetrit (kui ma õigesti mäletan). Kuna hoonestus pärineb valdavalt
saksa, prantsuse, vene jt tollase euroopalikust
arhitektuuritraditsioonist tulnud arhitektidelt XIX sajandi II poolest,
mil linn XIX sajandi II poole naftabuumi toel jalad alla sai, siis
näivad tänavad justkui väljalõikena Viinist, Budapestist või Pariisist.
Muljet tugevdavad selgelt Pariisist-Roomast-Londonist laenatud väga
tänapäevaste motiividega kohvikute, restoranide ja butiikide fassaadid,
ajaleheputkad ja teadetetahvlid. Pronksist elusuuruses napis rõivastuses
daamidega pronkskujukesed pinkidel, Hard Rock Cafe, Coffee In, KFC
jne... kümned moodsa disainiga purskkaevud ning sumedas kevadõhus
praksatustega avanevad hobukastanipungad..., vene, saksa, inglise, poola
ja taevas teab veel, mis keeltes kõnelevad rõõmsad inimesed täitsid
tänavad isegi meie üsna hilisel ringijõlkumise hetkel. Siin-seal
jooksime otsa F1 boksidele ja rajapiiretele... Pirelli, Pirelli, Pirelli,
Pirelli... ja võidusõidu tippsündmusena toimunud Christina Aguilera ning
Jamiroquai kontserdi kuulutused... Tundub, et hüpereuroopalik atmosfäär
on siin väga teadliku ja jõulise linnabrändingu tulemus. Ööõhu
sissehingamise kulminatsioon saabus Taksim Kebabis – ühes Fontäänide
skvääri äärses kohaliku toiduga restoranis, mille lõpuks mitmete
täissuitsetatud söögikohtade vahelt leidsime. Suitsetasid siingi kõik,
kuid resto ees leidsime mõned vabad lauad, kus tuuleke tubakavingu
mahendas. Oleme kuidagi Eestis kõik sellega juba nii ära harjunud, et
kõrtsus keegi enam ei suitseta, ent alles see oli, kui kõrtsust naastes
isegi mittesuitsetaja haises nagu rehepapp.
Fountain Square
| Üles |
Taksim kebabis üllatas esiteks suhteliselt madal hinnaklass, kuigi koht
ise pürgis ilmselt peenemate söögiasutuste nimistusse. Kui siin ka
teiste kohtade menüüsid vaatasime, siis tundub, et hinnad ongi
eestlasesõbralikud. Tellisime, kes mida, kebabi, lammast, kana ja
aserbaidžaani veini ja vene õlut (alternatiiv olnuks Heineken). Kino
hakkas saama siis, kui tellimust lauale hakati kandma. Kõigepealt toodi
üldse valed toidud, mis olid mõeldud hoopis naaberlauda, siis toodi
niisama valed toidud ja aeti segi joogid. Kui siis seletasime oma muret,
ei saanud keegi millestki aru, kuni kusagilt köögipoolelt leiti üks
härra, kes siis vene keeles lõpuks neid meile ja meid neile arusaadavaks
tegi. Lõpp hea kõik hea, kuid see paneb mõtlema, et kui juba sellise
internatsionaalse platsi ääres on noored mehed – aga noormeessoost kogu
see staff seal oli – sellised tummahambad, siis mis saab külades... Toit
ent aga oli lihtsalt võrratu. Mul oli igal juhul väga hea lammas.
Lihtsalt väike garneeringu ääremärkus: suurele koriandrienamusega
silokuhjale serveeriti juurde juustu ja ... poolik frititud väike
kartul... Viimane on nagu väike delikatess. Kui selle kohta
keeleoskajalt mehelt uurisin, ütles ta, et ei ole kartulihooaeg ja
needki haruldased mugulad, mis saada on, tuuakse Iraanist. Vot siis...
Nizami tänav, Bakuu
| Üles |
Vanalinna tagasi lontsides hakkas siiski pikk päev tunda andma.
Ammutasime Gerlyle mõeldes ühest putkast ekstra koguse pudelivett,
tutvusime kohalike ATM-dega (olen nüüd 500 manati omanik) ja tagasi
jõudes jooksutasime teleka juhtmete puudumisel retseptsionisti.
Hommikusööki terrassile lubati kella kaheksast kuni üheteistkümneni.
Kohalike arhitektidega kohtume homme 13.00 nende peakorteris kusagil
Murtuz Mukhtarovi tänaval. Mart ütles, et see ei ole vanalinnast
kaugel... Mõtlen, et järsku saaks huvi pärast minna metrooga...
Ok, kobin alla põhku nüüd...
Cosa Gala Capisi -
linnavärav
|
Üles |
|
03.05.2018. Kell 17.25. Old City Hotel and
Apartements. Bakuu
Järgmine |
Eelmine |
Üles
F1 Baku
|
Üles |
Nii väike vaheaeg hotellis. Päev oli üsna ehmatavalt palav, ent
pärastlõunal hakkas merelt puhuma päris jahe tuuleke. Viimase pärast
tulimegi numbrist läbi, et tüdrukutele soojemaid riideid hankida.
Kasutan juhust ja panen kirja märksõnad, õhtul kirjutan, kui
jõuan-viitsin tekstiks.
Bakuu kesklinn on päris põnev. On muidugi nõutuks tegevaid ja ka päris
naljakaid asju, kuid siiski üldmulje on positiivne... Alustasime
hommikusöögiga meie katuseterrassil. Rahvas oli kohale kupatatud kella
kaheksaks, aga laud kattus roogadega tasapisi alles üheksaks. Väga suurt
virinat samas ei kostnudki, sest päikesepaistes peesitades tiksus aeg
mõnusasti sooja õhkavat linnapanoraami vaadates. Hommikusöök koosnes
mitmetest poolpõnevatest roogadest, mille hulgast ei puudunud choban
– see on siis tavaline tomati-kurgi salat (lihtsalt hakitud tükid),
lambajuust ja paks jogurt (qatik). Gruusiaga võrreldes tundus
juust tüki hapum, aga käis küll. See-eest kabatšokist tehtud sodi, mis
mulle vanasti Leningradi turusööklates hirmsasti maitses, ei olnud siin
suurem asi. Leiva kõrvale pakuti kompotti. Algul vaatasime, et
oliividele on vesi peale kallatud. Aga kui lähemalt uurisime, selgus, et
tegemist on feihoa (siis feihoapuu Acca sellowiana) kompotiga. Viljad on
midagi ploomi ja väikese rohelise õuna vahepealset, kompotis maitsesid
täitsa head. Mainimist väärt ehk on see, et feihoa viljades leidub sama
palju joodi kui näiteks merevetikates.
Feihoa kompott
|
Üles |
Katusemaastik
|
Üles |
Et kohalike arhitektidega kohtumiseni oli aega, mõtlesime kolada
vanalinnas ja käia ära ajaloomuuseumis. Bakuu nii hirmus vana linn ei
ole. Midagi toimus siin juba VII sajandil, kuid enamus praeguse
vanalinna algest sündis kusagil XII-XV sajandi paiku. Vähemalt enamus
vanalinna säravamaid objekte nagu Maideni torn, Multani karavanserai,
Shirvanshahi palee, Synyg Gala minarett (paistab meie aknasse) ning
kindlus pärinevat tollest ajast. Vanalinn on kompaktne ning konkreetselt
piiritletud kohati kenasti restaureeritud või 1810-tel taas ülesehitatud
linnamüüriga. Mere poolt lammutati linnamüür XIX sajandi keskel, et
ehitada merepromenaad ning hoonestus praeguse Fontäänide väljaku
piirkonnas. Vanalinna kaks tähtsaimat ehitist on kindlasti Maideni torn
ning Shirvanshahi paleekompleks, kuid ka oma kitsaste tänavatega pakub
pisike vanalinn niisamagi mõnusat uitamist. Muidugi, tänaseid muljeid
segavad tõsiselt nädal tagasi toimunud F1 võistluse barjäärid,
tribüünid, pitboksid jms, mis blokeerivad tänavaid ja mille ümbert ringi
lonkimiseks tuleb teha vahel tüütavalt suur ring.
Fountain Square
|
Üles |
Nurgakesi vanalinnas
|
Üles |
Pärsia vaibakunsti ime...
|
Üles |
Meie jalutuskäik algas Maideni torniga... Kamil Ibrahimov
Visions.az's kirjutab:
"The Maiden Tower is a Baku landmark, a much loved symbol of the
city and of Azerbaijan. It looms dark and enigmatic, looking out to
sea from the southern edge of Baku´s old, walled city, the Icheri
Sheher. The origins of the tower are shrouded in mystery - no-one
knows for certain when it was built or what it was built for or even
how it acquired its name Maiden Tower (Qiz qalasi). No written
sources survive that record its construction or original function."
Maideni torn (alumine foto - Gerly Toomeoja)
|
Üles |
Nõukogude südikad teadlased arvasid aga, et tegemist on
observatooriumiga... (ja-jah - eks ole kõik auguga kivid ju ohverdamise
paigad). Üsna kindlad samas ollakse selles, et VI-VII sajandil asus
sellel kohal Zoroastri tempel... Kitsastelt varjulistelt tänavatelt
torni juurde jõudes tabas pealage üsna kuri päike. Ma otsisin ühe kena
varjulise puu, mille all püüdsin seni, kuni ülejäänud rahvas
tornimuuseumis teadmisi ammutab, natuke jahtuda ja torni pliiatsiga
tabada. Sirgeldamise ajal saabusid kaks helkurvestides härrat, kes
ühendasid tugimüüridesse kinnitatud kraanide otsa voolikud ja hakkasid
muru kastma. Oleme selliseid voolikutega mehi kohanud täna igal pool,
seepärast Bakuu kesklinn tundubki üliroheline. Ilma kastmata ja
kastmissüsteemideta laiuks siin ilmselt samasugune poolkõrb nagu mujal
Kaspia ääres – nagu nentis üks maastikuarhitektist kena daam tänasel
kohtumisel arhitektide liidus.
Et Shirvanshahi palee külastamine ennelõunases päikeselõõsas tundus
kahtlasevõitu, otsustasime selle jätta õhtupoolikuks (kahjuks tundub, et
täna me sinna enam ei jõuagi) ja minna Bakuu ajaloomuuseumisse.
Fontäänide väljak kihas endiselt rahvast. Kõik tundus puhas, korras ja
joonel – selle eest seisid hea ilmselt need lugematud politseinikud, kes
siin ja seal tänavanurgal kulmu alt maailma vaatasid. Ainult purskkaevud
olid välja lülitatud. Kõndisime kenasti sillutatud tänavatel
historitsistlike ja stalinistlike hoonete vahel, enamusel neist
fassaadid värskelt korda tehtud... Tahtmatult tekkis paralleel Minskiga,
kuid erinevalt Minskist, kus peatänava säravate fassaadide taga kõmiseb
jäine tühjus tundub siinne potjomkinlus nafta ja kulla karva ning
seepärast kuidagi rõõmsam...
Leidsime ajaloomuuseumi ühelt Tağıyevi tänavanurgalt kenasti avatuna.
Pileti eest kasseeriti 15 manatti ning fotokonserveerimise eest veel
kaks lisaks (kokku siis ca 8,5 euri). Millegipärast olin mina ainus,
kellelt pildistamise raha küsiti. Kas paganama nutitelefoni foto ei ole
foto? Ajaloomuuseum on sisse seatud endisesse Zeynalabdin Tağıyevi
residentsi. Tagijev oli tsaariaegne suurärimees, kes teenis oma miljonid
tekstiiliäriga ning oli üks esimestest, kes ampsas läbi naftaäriga
teenimise võimalused, investeerides teenitud naftabuumi õlimiljonid
samas muudessegi ettevõtmistesse nagu näiteks aurulaevaäri Kaspial,
laevaehitus, toiduainete tööstus jne. Rahvas ei räägi aga legende temast
kui ärimehest, vaid kui mehest, kes oma rahadega heategevuse korras
ehitas teatreid (1907. a Bakuu ooperiteater oli islamimaailmas esimene), veejuhtmeid, avalikke parke, tänavaid ja teid ning
maksis andekatele noortele stipendiumeid, et nad saaksid õppida
Peterburis ja Euroopa ülikoolides. Bakuu kasutab tänini kohati veel tema
ehitada lastud veetorustikke. Tagijevi palee kavandas poola soost
arhitekt Józef Gosławski. Teda tasub mainida seepärast, et suur osa XIX
sajandi II poolel ehitatud ja praeguse Bakuu ehituskunsti uhkuseks
peetavaid hooneid nagu näiteks Aleksander Nevski katedraal, raekoda,
Aserbaidžaani Teaduste Akadeemia hoone jt on kavandatud selle andeka,
kuid kahjuks üsna noorelt tuberkuloosi surnud, härra poolt. Muuseumi
maja tänavalt on nagu üks historitsistlik linnamaja ikka – rustikas
esimene korrus ja neorenessansslik, uhkete rõdudega teine korrus...
Mulle kangastus noid II korruse kaaraknaid vaadates Muuga mõis... Riia
või Viini kesklinnast leiab selliseid küll ja veel, ent interjöörid! Ma
pole küll eriline tapeetide ja portselani fänn, aga need mauri stiilis
kaared ja meeletud laekaunistused teisel korrusel on juba vaatemäng
omaette.
Tagijevi palees
|
Üles |
Muuseum ent oli nagu muuseum ikka. Ekspositsioon algas sellest, kui
kahejalgsed kaljudesse täägisid ja lõppes XX sajandi lõpu veretöödega
Karabahhis... Ma ei hakkaks siinkohal Aserbaidžaani ajalugu refereerima
– kes tahab head eestikeelset ülevaadet, võtku lahti Andres Herkeli
"Aserbaidžaani kirjad" ( – mainin vaid, et Aserbaidžaani kultuurikompott
baseerub paljuski Pärsia kultuuril, asrbaidžaani keel on aga väga
lähedane türgi keelele. Ajaloost on läbi käinud mitu "suurt"
usuparadigmat: zoroastrism, kristlus, islam, nõukogude pohhuism ning
siis geidaralievism. Kõige selle tulemuseks on see Aserbaidžaan nagu ta
täna on: kontrastiderohke postsovjjetlik futu-soft-islamiriik... Ehk
õnnestub järgnevatel päevadel näha arhitektuuripärleid kõigist neist
ajastutest...
Ekspositsioon algas Geidar Alijevi nurgakesega... Kui siia sõitsime,
tegin temaga natuke tutvust, kuid tänase kogemuse põhjal tundub, et ma
ikka vaimusilmas suutsin Suure Juhi ja Õpetaja rolli ja mõju alahinnata.
Geidar Alijevi looga saab tutvuda sellisel saidil nagu
Alijev-heritage.org – sellel on muuseas
viiekümnes keeles tekstid, sh ka eesti keeles. Tsiteeringi siinkohal üht
stroofi sealt:
"Aserbaidžaani ajalooline saatus on viimase kolmekümne aasta
jooksul olnud seotud katkematult Geidar Alijevi nimega. Rahva
taassünd toimus nende aastate jooksul kõikidel elualadel:
ühiskondlik poliitilistel, majanduse ja kultuuri elus - on seotud
just tema nimega."
Geidar Alijev on kohalike jaoks kultuspresident (kas nii mõtlevad ka
tavainimesed, ma ei tea, kuid vähemasti välja lastakse paista sel
nii)... Aga enne selleks saamist oli ta ka suur kommunist, NL
poliitbüroo liige, poliitbüroo esimehe asetäitja, kuid ka tunnustatud
seltsimees ja kindral julgeoleku "organites". Alijev läks leivaisadega
tülli 1990. aastal, kui Kui Gorbatšov Bakuus veresauna korraldas.
"Ajalooürikud" räägivad lugusid sellest, kuidas rahvas 1993. a ise
Alijevit riiki juhtima soovis. Peale pikka kaalumist soostus ta lõpuks
presidendiks hakkama... Eks see ole nagu need jutud on. Tõsi on aga see,
et kuningas sai ja riik tõusis. Kahtlemata oli Alijev tugev isiksus,
suur pealik ja hea rahvamees... Ja ega tal 1990-te jagelemistes ilmselt
ka lihtne ei olnud... Eks aeg annab arutust: kui praegu "demokraatlike
valimiste toel" juhuslikult presidendina toimetav Alijevi poeg kord
pjedestaalilt astub ja tema isa pildid ning kujud jäävad endiselt
kohale, võib ehk tõesti öelda: "Kuninga mälestus on suur!"... Seni,
antagu mulle andeks, meenuvad mulle kõik need Vladimir Ilitšid ja üks
mälestuspilt nende ajastu lõpult Tartu Riia mäelt, kui vana EPA peahoone
esine Lenin kraana konksu otsas silmuses rippus... Seniks aga tähistab
aserbaidžaani rahvas iga aasta 15. juunil Rahvusliku Päästmise Päeva,
mil Geidar Alijevist sai president...
Geidar Alijev
|
Üles |
Muuseumi II korruse terve ploki moodustab XX sajandi ajalugu, mille
hulgast XIX sajandi naftaajastu "belle epoque" kõrval paistavad
õõvastavalt silma 1918. a massimõrvad ning 1990. ja 1992. aasta
tapatalgud. Lugu ulatub ajaloos hoopis kaugemale, kui seda on Karabahhi
sõda 1990-te alguses. Praeguseks pool-inimtühjaks kummitusmaaks muutunud
Mägi-Karabahh (ehk Artsahh armeenlastele) on olnud kirju ajalooga
piirkond, mida peavad enda omaks praegu nii Armeenia kui Aserbaidžaan.
Kummagi ajalookäsitlus näib leidvat usutavaid tõendeid selle kohta, et
juba Kristuse-eelsel ajal kuulus see maa emma-kumma esiisade võimu alla.
Fakt, et viimased kaks aastatuhat on piirkonda valitsenud valdavalt
võõrvõimud, alustades pärslastega ning lõpetades tsaaririigi
revolutsiooni eelse ja järgse versiooniga, ei sega püha tõde täna oma
äranägemise järgi kivisse raiumast. Tõde on ka selles et praegune
Armeenia oligi suuresti aserbaidžaanide maa, mille Punavene omatahtsi
Türgist välja kupatatud armeenlastele jagas. Andres Herkel kirjutab
("Aserbaidžaani kirjad",lk 22):
"Aserbaidžaanid peavad armeenlaste tulekut Kaukaasiasse väga
hiliseks. XIX sajandi algul sõlmitud Vene–Iraani ja Vene–Türgi
lepetega toodi Iraanist ja Anatooliast Lõuna-Kaukaasiasse kokku
umbes 150 000 armeenlast. Sellega ei seleta aserite allikad mitte
ainult armeenlaste asumist Karabahhi, vaid suuresti kogu tänase
Armeenia, kus varem domineerisid türgi hõimud, asustamist.
Armeenlased sellise ajalookäsitlusega ei nõustu. Nende kinnitusel on
türklased läbi ajaloo armeenlasi taga kiusanud ning Karabahh
(armeenia keeles Artsahh) on kaetud hoopis armeenia kultuuriloo
muististega. Samuti püüavad armeenlased kinnitada, et just nemad kui
kristlased on kunagi Aserbaidžaanis valitsenud albanite pärijad.
Kumbki pool süüdistab teist ajaloovõltsingutes."
Aserbaidžaani ja Armeenia
maakaardile tekkimisega 1918. a kaasnes kohe sõda. 1920-ks aastaks
lõpetas Punaarmee piirkonna asjad omatahtsi ja NL seadis "rahvaste
suures vennalikus peres" asjad korda, jaotades Armeeniale suure tüki
naaberriigi maad. Kõik oli kena kuni sõbralik pere 1990-te algul laiali
pudenes. Kohe leiti üles kinnimätsitud probleem ja sõda algas, mille
tulemusel 700000 aserbaidžaanlast pidi kodud maha jätma ja mitukümmend
tuhat tapeti. Armeenia sai sisuliselt Phyrrose võidu ning kontrolli
selle mägise kolka üle, mida nimetatakse täna siis Artsahhi Vabariigiks.
Ega nad saanud selle omastamisega päris ise hakkama, vaid toetusid ikka
Suure Venna õlale – seda illustreerib juba anekdootlikuks kujunenud must
stsenaarium, mida on edukalt rakendatud riigitükikeste kangutamisel
Gruusias ja Moldaavias ja Ukrainas... Ent see selleks...
Aserbaidžaanlaste püha viha on praegu fokuseeritud Türgi
õlalepatsutamisel ainult armeenlastele ja midagi head sellest tulemas ei
ole... Praegune Aserbaidžaani ametlik ajalookäsitlus seob kõik piirkonna
ajaloo tapatalgud otse ning häbenemata Armeeniaga ja armeenlastega.
Irooniline on, et armeenia versioonis Karabahhi pealinna nimi –
Stepankert – tuleneb armeenia sugu kommunisti, terroristi ning Bakuu
Kommuuni juhtfiguuri, Stepan Georgevich Shaumiani, nimest, kes on
otseselt 1918 a Bakuu massitapmiste taga... Loomulikult, Bakuu muuseumis
ei räägita kontramõrvadest, nagu näiteks 1988. a Sumgaidis toimunust,
kus usinasti lõigati armeenlaste kõrisid... Ka kurikuulsat esimese
ilmasõjaaegset armeenlaste genotsiidi Türgis nähakse siin hoopis teisest
vaatevinklist... Õigus ja õiglus... Fakt on see, et iga kord tapeti
julmalt ühelt või teiselt poolt lihtsaid inimesi... Muuseumi kõige
hirmsamad fotod minu jaoks olid Hodžalinskis 1992. a tapetud pisikestest
lastest, kelle surnukehad vedelesid tee ääres, ent ega 1918. a Quba
pildid oma õõvastava ekpressiivsusega kuidagi maha ei jäänud... Hirmsaid
asju on tehtud... Hirmsaid asju... Kuni Karabahhi küsimus pole
lahendatud (aga kummaltki poolt ei ole sellele mõistlikku lahendust ette
näha), pole Armeenia ja Aserbaidžaani vahel mingeid suhteid loota –
2016. a tulevahetused piiril tõestasid seda hästi... Ja nagu täna hiljem
ütles üks vana ja lugupeetud mees – kui Venemaa peaks oma armee
Armeeniast välja viima, on vaid nädalate küsimus, et see "pseudoriik",
nimega "Armeenia", oleks Aserbaidžaani maa pealt pühitud... Ja seda
öeldi nagu räägitaks homsest ilmast... Kui mõelda, siis see, et Türgi ja
Punavenemaa ühe riigi saatuse ja piirid teise arvelt ringi mängisid ei
ole ju armeenlaste ega aserbaidžaanlaste süü, kuid probleem on tänaseks
nende asi ja loomulikult ajavad suured tegelikult seda rida, mis neile
kasulik... Konflikt piiriäärses naaberriigis on ju ikka kasulik – seda
on tõestanud viimasel ajal nii Türgi kui Venemaa... Aga aitab sellest –
tegelikult ei ole siin riigis viisakas Karabahhist rääkida.
Muidugi on omaette põnev teema ka see, et üle poole aserbaidžaanlastest
elab tegelikult Iraanis - nn Lõuna-aserbaidžaanis. Aga selle loo
tagamaad ulatuvad juba XVIII sajandisse, kui Pärsia võim põhjapool
riigis nõrgenes ja praeguse Aserbaidžaani aladel tekkisid khaaniriigid.
Kuna pisikestest riigikestest ei olnud Venemaale vastast, okupeeris
viimane need 1830-teks. Küllap ampsanuks Punaarmee 1920-tel lõunast maad
juurde, kuid jaksu ei olnud... Selles vaimus võiks tekitada
intrigeerivaid spekulatsioone, kuid taas on tegemist asjaga mida
viisakad inimesed siinmaal ei räägi.
6.02.1992. Khojaly... Päeva tulemused...
|
Üles |
Kella üheks kogunesime Arhitektide Liidu majja. Minu ennelõunane unistus
Bakuu metrooga sõitmisest kahjuks ei täitunud... Jalutades jõudsime
Fontäänide väljakult sinna kohale kümne minutiga. Ilusasse šveitsi
stiili sugemetega vanasse puitvillasse sisenedes põrkusime esmalt
trepikojas risti ees seisva tähtsa valvuri-vanamehega, kes meid siiski
peale telefonikõnet Olümposele trepist üles juhatas. Trepikoda oli
kaunistatud värviküllaste vanade seinamaalingutega. Ka avara ruumi, kus
meile hetk hiljem rikkalikult kaetud laua ümber kohad juhatati,
seinapaneele katsid maalingud. Paar sõbralikku naisterahvast alustas
meiega kerget vestlust, mis katkes kohe, kui sisse astusid härrad liidu
juhatusest. Rääkisime just ilmast, Kaukaasiast ja Aserbaidžaani
vaatamisväärsustest, kui veerand tundi hiljem jõudis kohale Farhad
Mollazade – AAL esimene sekretär. Sisuliselt on ta vist tähtsaim mees
liidus. Härra vabandas, et tal oli just olnud asja vabariigi presidendi
juurde, sestap ka tema viibimine. Kõik vaikisid... Surusime kätt ja
võtsime väärikalt istet; nüüd lõpuks sai kohtumine alata. Kohtumine nagu
kohtumine ikka. Linn ja arhitektuur on linn ja arhitektuur igal pool.
Üsna huvitav oli kuulata nende linnaplaneerimise põhimõtteid näiteks
autostumise osas – aserbaidžaanlastele meeldivad suured autod ja nendega
peab igale poole saama – milleks inimestele seda piirata, infra peab
lihtsalt järgi tulema... Samas on Bakuu kesklinnas jalakäijate ala
pikkus koos rannapromenaadiga ja Bibiheybati linnaossa suunduva
jalakäijate tänavaga ligi 26 km. Vanalinna restaureerimise valdkonnast
pani kulme kergitama praktika, mille käigus vajadusel nihutatakse maja
mõned meetrid teise kohta, kui naabruses tänava või teise maja jaoks
ruumi napib. Restaureerimine näis olevat Farhad Mollazade südameasi:
jutt kiskus mitmel korral just vanalinnale ja selle restaureerimisele.
Vanade majade korda tegemiseks annab raha riik. Ja kui riik juba annab,
siis niisuguse summa, et hoone saab pealaest jalatallani "korda" teha...
Eks neil selle korda tegemisega on ka omad mured – 2003. a käsitleb
UNESCO mitmeid objekte Aserbaidzaanis ohustatuna: peamiseks ohuks
seejuures on "restaureerimine"... Kuid meetodid meetoditeks, Mollazadega
jutlemisest jäi õhku paar head mõtet, mis kindlasti on väärtuslikud
vanade hoonetega seoses igas kontekstis. Neist tähtsaim ehk on see, et
vana hoone kestmiseks tuleb talle uus elu anda, kasutusse võtta, mitte
abstraktselt kaitsta museaalina. Kui ma küsisin, kuidas ta inimestele
selgitab, milleks restaureerimist vaja on, siis vastas ta väga lihtsalt:
tema ütleb nii, et majad on nagu vanad fotod fotoalbumis – inimesed ju
hoiavad neid ja peavad kalliks – aga mitte selle fotopaberi pärast, vaid
mälestuste ja seoste pärast... sama on vanade majadega; neid on vaja
mineviku sidumiseks tulevikuga... Muideks oli härra väga hästi kursis
Tallinna vanalinnaga – tudengina oli ta seal 1970-tel just
restaureerimistöödel praktikal olnud...
...Aserbaidžaani Arhitektide Liidus (Gerly Toomeoja fotod)
|
Üles |
Edasi... Edasi tutvustasid nemad oma liitu ja meie oma liitu
(Maastikuarhitektide Liitu siis), põhjustades härrades lageda hämmingu:
neil on arhitektid, sisearhitektid ja maastikuarhitektid kõik ühes
organisatsioonis. Ent erinevalt meie nö "loomeliidust", mille
toimimiseks on oluline suurem liikmete arv, saamaks riigilt "peade"
arvust sõltuvalt tegutsemisraha, on nende liitu kuulumine staatuse ja
kvaliteedimärk – sina kuulumiseks peab ikkagi olema ka päriselt tegija
(või siis vähemalt tundma õigeid tegijaid). Aserbaidžaanis pidi olema ca
10000 arhitekti, liidus on liikmeid 300...
Vahetasime kontakte ning vaatasime üle meie reisiplaanid, saades
üldjoontes oma kavale sõbraliku heakskiidu ja mõned näpunäited. Hoopis
põnevamaks kujunesid aga vestlused peale seda, kui nö ametlik osa läbi
sai ja juttu aeti rühmades. Sattusime Mardiga Mollazadega vestlema mitte
enam kui pealikuga, vaid kui vanema kohaliku härraga, juteldes niisama
elust ja olust, Bakuust, Eestist, Mägi-Karabahhist ja muust. Ei hakka
siin seda juttu refereerima, mainin vaid paari olulisemat mõtet.
Esiteks, Bakuus ja kogu Aserbaidžaanis on turvaline – politsei on kohal,
probleeme. Ja teiseks – riigi ametliku poliitika (fassaad vähemalt) on
usuline ning kultuuriline tolerantsus (kui armeenlased välja arvata)
ning orienteerumine pigem läänelikule elustiilile. Selle näitena tõi
vanahärra välja, et tema moslemina sööb hea meelega sealiha:
"Sealiha mulle maitseb. Ma olen moslem ja kardan jumalat. Aga mis
on jumalal asja sellega, mida ma söön..."
Turvalisuse kohta on ehk vara öelda, kuid kesklinna põhjal tundub
seniste muljete põhjal küll, et tänavapilt meenutab pigem mõnd Euroopa
linna: miniseelikud, põlvpüksid ja katmata nägudega naised on täiesti
lubatud, pärastlõunase palvusekutse summutab kohvikust kostuv jazz ja
poodidest ning kõrtsudest saab kombluspolitseid pelgamata viina, õlut
ning veini osta. Eks ole selles kultuurivabaduses oma osa ka
nõukogudeaegsel tasalülitamisel... Saab peatselt näha, kas see aga ka
külades nii on.
Pea kolme tunni pärast jätsime südamlikult jumalaga, poseerides kõik
koos AAL-i ajakirjale Mamat – olime järgmise kuu "staarid". Saime aga ka
sõbraliku näpuviibutuse osaliseks: kui järgmisel korral kutsutakse Eesti
spetsialiste osalema Aserbaidžaani arhitektuurivõistlustel, siis
palutakse ikka ka päriselt osaleda – seni olevat kõik kutsed kadunud
nagu mutiauku...
Aga - aitäh kostitamast, aitäh vastu võtmast!
AAL kaunid interjöörid (fotod Gerly Toomeoja)
|
Üles |
Haarasime ühelt tänavanurgalt lambalihadönerid ning seadsime sammud
esmalt Bakuu rannapromenaadile läbi Milli pargi ning sealt edasi
Vaibamuuseumi ette ehitatud Bakuu Veneetsiasse. 1909. aastal kujundatud
rannapromenaad on nagu rannapromenaad ikka – patseerimisala mere kaldal
kohvikute ning parkide-aedadega. Juba XIX sajandi lõpul asuti rannaala
ümber kujundama: poola päritolu inseneri, Kazimierz Skurewiczi,
kavandite järgi ehitati haljastatud kaldapealne, mille üks eesmärke oli
leevendada taimestikuga linna kuiva mikrokliimat. Bakuu mereäär täna ent
muutub päevadega. Kaugel merevaates eristuva muuli otsas valendavale
restoranile "Majak" annab rannal särtsu kõrghoonete kobar, taamale jääb
Lipuplats maailma kõrgeima lipuvardaga, (tõsi, lipuvarras on kadunud mis
kadunud, vaid platsi platvorm paistab – püüame sellele asjale jälile
saada), kohe Vaibamuuseumi kõrvale rannale kerkib kellegi aposteoos, mis
kangesti meenutab Sidney kontserdimaja... Siin ja seal noogutavad ikka
taeva foonil kraanad. Kõige selle taustal jääb üks promenaadi endisi
maamärke – 1936. a ehitatud langevarjuhüppetorni sõrestiksiluett - pea
täiesti märkamatuks.
Restoran Majak
|
Üles |
Promenaad
|
Üles |
Milli park
|
Üles |
Milli park liitub märkamatult Bakuu Väikse Veneetsiaga. Uskumatu on, et
see jabur veepark ehitati Mirvari kohviku kõrvale juba AD 1960. Praegune
tuuning pärineb aga 2012. aastast, mil kogu krempel ehitati ümber
suuremaks. Park jaotub kanalitesüsteemiga saarekesteks, kanaleid
ületavad kohmakad grotesksete "lõvimaskaroonidega" betoonsillad,
kanalitel sõidavad elektrimootoritega gondlid, mida saab soovi korral
rentida. Vaatasime "Ohete silla" paroodia alt läbi ujuvate gondlite
taustal, kuidas töömees ridvaga valgest kanalipõhjast läbi sinise vee
kilekotti õngitseb, tõmmates ninna ümbritsevast õhkuvat raha lõhna...
Sellest hoolimata ent ei suutnud naabruskonnas tuvastada ilu haisugi
(kui mitte arvestada meie omi kauneid daame...). Ju käis kunagi keegi
tähtis seltsimees Veneetsias. Tuli tagasi ja ütles: "Neil on... ja äge
oli. Meil pole... Siis tehtagu ka siia..."
Bakuu Veneetsia
|
Üles |
Neli etüüdi hüljatud printsessiga Bakuu "Ohete Sillal"
|
Üles |
Flame Tower
|
Üles |
Vajusime lõpuks Milli pargi serval ühe rannakohviku diivanile
Veneetsia-muljeid seedima. Kuna palusime menüüd inglise keeles, saadeti
peale rõõmsameelne noormees, kes lisaks tellimustele pidas oma pühaks
kohuseks turistidele Eestist õpetada selgeks mõned käibefraasid. Nii me
siis korrutasime iga tellimuse juures erinevaid fraase, kuniks vähemalt
üks mu mällu sööbis:
" Bir stəkan şərab..." (Üks klaas veini...)
Võib-olla kujunenuks seal päris mõnus äraolemine, aga siis sai neil vein
otsa...
Bir stekan serab (Gerly Toomeoja foto)
|
Üles |
|
5.05.2018. Kell 02.10. Hotel Kur. Shirvan
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Geidar Alijevi väljak. Shirvan
|
Üles |
Päris öö on käes... Oleme Bakuust jõudnud Shirvani. Täna võin juba
täiesti spetsialisti ilmel öelda: on Bakuu ja on Aserbaidžaan. Need
külad, millest täna läbi sõitnud oleme, on teisest maailmast või on siis
Bakuu ise teisest maailmast. Kui poleks ise maanteed pidi ühest otse
teise üle sõitnud, ei usukski, et neil maailmadel on kusagil ühisosa.
Kõik on erinev alustades majadest ja lõpetades naiste peakatete ning
kleidi pikkusega – miniseelikutega siin igatahes ei käida.
Istun praegu üsna veidra ja väsinud hotelli veel väsinumal voodil.
Hotelli nimi on "Kur" (kur tähendab vist jõge?) . Me oleme siin, sest
linna teise hotelli ees vedeles võikalt haisev surnud kass – see ehmatas
tüdrukud nii ära, et nad keeldusid seal magamast. Too teine koht oli
küll puhtam, kuid üsna pime ja jättis kahtlase mulje... Ning muidugi see
kassiraibe... Aga see hotell siin on ka ikka tase omaette – ei oska
isegi pingerida paika panna, mis siin kõik ei tööta ja mis imelik on.
Top kolm on kindlasti teenindav personal: muldvana tädi, kes tõi linad,
turvamees ja rahakoguja. Keegi neist ei räägi ei vene ega inglise keelt.
Asjad saime aetud tänu ühele hotellikülalisele, kes tönkab vene keelt ja
kelle tõlketeenusega saime näiteks vetsupaberit tellida. Korgitseri
hankimine osutus aga täiesti võimatuks. Asi kulmineerus sellega, et
vanaproua näitas trepikoja seinal Kaaba kivi pilti... Ilmselt pidime me
sellest oma järeldused tegema... See öömaja oli arvatavasti väsinud juba
1980-tel ja tegutseb senimaani inertsist kuni ükskord kokku kukub. Kui
me õhtul linna jõudes kebabi söömas käisime, siis kelner soovitas igal
juhul seda kohta vältida – pidi olema räpane (jah, on!). Ent alternatiiv
olnuks siis see surnud kassiga koht või siis juba suurem valik Bakuus
või selle läheduses – see tähendaks aga vähemalt sada kilti tagasisõitu
ja tähendaks plaanide ümbertegemist... Aga saab siingi magatud - kohalik
chardonnay aitab.
Aga pisut siis tänasest päevast, st juba tegelikult eilsest...
Kui tüdrukud olid endale midagi sooja ümber leidnud, võtsime suuna mäest
üles Flame Toweri poole. Niipea, kui vanalinn ja pargid selja taha jäid,
algas uus maailm. Laiad, mitmerealised autodest üleujutatud tänavad, kus
jalakäijaks olemine on jalakäija oma probleem. Tänava ületamine nõuab
külma närvi, kiirust ja osavust, isegi ülekäigurajal. Aga julge hundi
rind on rasvane, mistõttu peatselt silmasime sädelevaid hiide juba
järgmise tänava otsal. Kolm üüratut klaashoonet – kõrgust on neist
kõrgemal üle 180 m - kavandati 2007. a HOK arhitektuuribüroos. Kui
hooned 2012 (või oli see 2013) valmisid, kujunesid neist kohe Bakuu
sümbolid. Inspireerituna Absheroni poolsaare "igavestest gaasituledest"
on nende fassaadivalgustus kujundatud öösel "leegitsevate"
LED-lahendustena – kaugvaates on need siluetid öötaevas tõesti nagu
leegid ja virvatuledena kutsuvad. Hooned plaaniti ühele linnakeskuse
kõrgematest kohtadest: see tagab, et tornisiluetid paistavad pea üle
linna ning on nähtavad paljudest kohtadest. Ja ei saa salata – nende
siluett kaugvaates on päris ilus. Hoonetes olevat hotell, bürood ja
korterid...
Flame Tower
|
Üles |
Selfie Flame Toweriga
|
Üles |
Tuled ja viled
|
Üles |
Uhketes portjeeülikondades poiste ja kalliste autode järgi tuvastasimegi
peatselt hotelli. Üüratu fuajee lagi kadus katedraalina kõrguses
ähmasesse hämarusse. Siserõdul mängisid lives viiul ja tšello, keset
tuba kõrgus hiiglaslik värsketest kalladest kompositsioon...klaas, nahk
ja haljas metall... Natuke distantseeruv, kõle, hall ja sisutühi. Nii
on... nagu mõne piltilusa daamiga, kellest kaugvaates tekkinud ideaalne
kuvand aurustub, kui satud temaga lõpuks juttu puhuma... Kui hakkasime
retseptsioonist uurima, kuidas mõne torni tippu saaks – kusagilt oli
imbunud infot, et olla liftiga tornitipus käidud – saime pettumust
valmistava vastuse: avatud on üldse vaid hotelli alumised 5 korrust.
Üles ei saa, sest ehitatakse alles ja teistesse tornidesse ka ei saa.
Damn... Sellepärast me sinna ju läksime... Variante üles sõiduks, isegi
raha eest, ei olnud. Nii jäidki seekord päikeseloojangu lennukivaated
Bakuust nägemata. Mõttetu jalutuskäik!. Ma peaaegu kadestasin Marti –
tema veetis parasjagu aega Shirvanshahi palees ja kindluses...
Filharmoonia park
|
Üles |
Juba tulles püüdis linnamüüri ääres suurejoonelise tutvustusega -
cafe de la muisque – ehk siis
Cafe Muse sisseviskaja meie peal oma
suurepärast inglise keele annet. Minnes suutsime sireenihäälele vastu
seista, ent nüüd olime sekunditega müüdud. Eks olid härra edu saladuseks
ka meie väike väsimus jalgades ja tühi kõht. Võib-olla ka viimased
muljed uutest parkidest-aedadest, millest üksteise järel läbi
jalutasime: Nazirler' park, Presidendi park ja Filharmoonia park – kõik
vingelt ehitatud ning igalt poolt lööb ninna raha lõhn, ent kusagil neis
ei tekkinud tahtmist hüüda "heureka!". Ei midagi hullu, aga ei midagi
erilist ning, mis kõige kurvem, oma mastaapsuses ja isikupäratuses
lõppeks tüdimust tekitavad... Et õhtuõhk tundus olevat üllatavalt jahe,
võtsime platsi kohviku kerges paviljonis, õigemini popilt disainitud
kileseintega varjualuse taganurgas. Õhtusöögi alguseks laekus igati
positiivsete palee-elamustega ka Mart. Tellisime kebabi ja lihavalikuid
– pidi olema special traditional aserbaidjanian food. esialgu
kommunikatsioon staffiga nii vaevaliseks ei kujunenud, kui eelmisel
õhtul Taksimis, sest kogu kohvikut meestekarjale meeldiva vaheldusena
tuli tellimust vastu võtma noor inglise keelt rääkiv kaunitar. Ent peale
seda võttis asjad üle üks harilik aseri tummahammas ja tavapäraselt
toodi lauda taas valesid toite vales järjekorras. Kui siis lõpuks igaüks
oma õige kätte sai jäi üle vaid ümiseda: serveeriti gaasipriimusega
soojendusega pannil, mis tähendas, et lammas oli lõpuni kuum ja maitses
hea. Õhtusöögi naelaks ent sai tee kõrvale serveeritud moos, mis
moodustas lõppeks kolmandiku arvest. Ilmselt senini kalleim moos, mida
söönud olen. Selle eest küsiti 5 manatti... Päeval sõin linnas extra
large döneri lambalihaga 1.60 eest... Praad maksis vähem kui 10 manatti...
Premium lüps...
Cafe Muse
|
Üles |
* * *
Täna hommikul serveeriti meie hotelli katuseterrassil taas tõsine
hommikusöök, kõik oli hea, kuid muna veel pooltoorem kui eile. Viskasime
kola kokku, hankisime linnavärava lähedalt ATM-st sularaha ning
matkasime F1 barrikaadide labürindis keerutades Hiltonisse – seal
ootasid kohalikust autorendifirmast Aznur kinni pandud "rattad"
järgnevateks päevadeks.
Hilton Baku liftišaht
|
Üles |
Paberite vormistamine Bakuu Hiltoni udupeenes fuajees (kallad vaasis on
kohustuslikud) võttis pisut aega, ent lõpuks juhatas mustas ülikonnas
noorsand tüdinenud ootajad hotelli ees kõrguva Toyota Highlanderi
juurde. Esimene mulje võttis nõutuks. Highlander on küll suur kolakas,
kuid ikkagi tekkis tunne, et seitsmekesi me end sellesse ei pressi.
Noorhärra asjatas midagi pagasnikus, mispeale ilmus varsti päris talutav
lisaiste kahele. Pagasiruum muutus küll seepeale olematuks, ent sisse me
end pakkisime ja kui juba sees olime, siis polnud väga vigagi. Algul
tekkis küll probleem isesulguva pagasiluugiga, kuid see tulenes
lahtisest luugiaknast. Hoopis murettekitavamad olid kollased tuled
armatuurlaual, mis seletasid nelikveo probleemist, kuid lipsumees
seletas, et härrad ärgu lasku end sellest segada – mida kõike need
tänapäeva autod ka ei näita... No me siis ei lasknud end segada.
Tagantjärgi märkusena tuleb öelda, et nelikvedu ei õnnestunudki terve
reisi jooksul sisse lülitada ja vähemalt ühes kohas pidime seepärast oma
plaani katki jätma.
See ongi siis Highlander
|
Üles |
Esimene peatus: Geidar Alijevi kunstikeskus...
...Selle äärmiselt põneva kompleksi ja kunstiteose kavandas tänaseks
meie seast lahkunud iraagi päritolu arhitekt Zaha Hadid. Saffet Kaya
Bekiroglu, kes Zaha Hadid Architects'i poolt kunstikeskuse
projekteerimist vedas, on öelnud veebiajakirjale Dezeen järgmist
(www.dezeen.com/...):
"They wanted to have something unique, something which is looking
at the future, somehow showing their soft, romantic side but at the
same time their optimistic side. When you look at Soviet era it's
more like monumental internalised authoritarian buildings. So, this,
we wanted to use this building as an opportunity to soften it up and
totally depart from that."
Ma olin sellest "majast" pilte näinud, kuid parklas, kogu kompleksi enda
ees laiumas nähes, tulid külmavärinad peale. See on valge, rulluv.
lainetav, üllatav, suurejooneline, lihtne, puhas, paeluv,
fotogeeniline... ilus. Selles võib näha kõike seda voolavust ja
teisitimõtlemist, millele näiteks Rem Kolhaas on Hadidi loomingut
iseloomustades viidanud. Kõndisin võlutuna veepeeglite vahel trepist
üles. Tihedas linnas järsku selline piiritu avarus... Mastaap teeb
inimese väikeseks ja kusagil seal trepi lõpul, maja ees, taeva taustal,
kaugvaates lausa häirivalt kohatuks – võib-olla see viimane on ka
tunnetuslikult ainus tõrvapiisk, mis muljete meepotti lendas. Ent kõik
muu, isegi interjöörides, on inspiratiivne ja kaasahaarav. Mastaap
meenutab mõneti nõukaaega, kuid kui ma mõtlen tollastele
megaprojektidele, siis kangastub brutaalne ja interventiivne vorm, mis
surub eneses peituva manifesti ülemuslikult vaataja silmade vahele;
Alijevi keskuse vorm, kuigi ei saa siingi üle ega ümber selles peituvast
poliitilisest sõnumist, on pehme ja veenab pigem oma ulmehõngulise
iluga. Aga eks ole kunstikeskus ju ise üks omapäi eksisteeriv positiivne
sõnum, hoolimata ilmakorrast või kuninga nimest, mis on tema sünnitan'd.
Geidar Alijevi Kunstikeskuse maastikud
|
Üles |
Fuajees pudenes seltskond kes kuhu. Hullumeelne ja voolav ruum nagu
peeglitagusel maal... Võtsin tervituseks pooleks tunniks aja maha, et
end kohvi kõrvale skitsides harjumatu avarusega harjutada... Aga pidin
tõdema, et mina ei oska seda voolavust usutavalt üles joonistada... Ent
kohv oli hea... (takkajärgi märkus - see jäi mitmeks päevaks ka
viimaseks "päris kohviks" – järgmise hea kohvi sain alles nädala pärast
tagasi Bakuus olles).
Geidar Alijevi Kunstikeskus...
|
Üles |
Kunstikeskus on näitusteala/saal(id), kontserdimaja, teatrimaja,
muuseum, konverentsikeskus jne. Läbi sillerdavate veeterrasside
peasissepääsu poole kõndides jäid silma esiteks eredavärvilised teod ja
jänesed, mis juba 1993. a Milanos kogunenud rahvusvahelise
kunstnikerühmituse Cracking Art Group poolt 2015 a kevadel kunstikeskuse
väljakule üles pandi. Kunstikeskuse ette treppidel presenteeriti Reza
Deghati äärmiselt muljetavaldavat fotonäitust “Humanity. An
invitation to a visual yourney through humankind”. Deghati on iraani
päritolu aserbaidžaani juurtega prantsuse fotograaf, kes on tuntuks
saanud oma inimesele keskendunud kõnekate fotoreportaažidega maailma
hädaorgudest... Lunastanud kokku 25 manatise pileti (15 manatti
üldpääse+10 manatti autonäitus) võis vaadata autonäitust, tervele
korrusele oli üles pandud Aserbaidžaani imposantsemat arhitektuuri
tutvustav makettide näitus "Mini-Aserbaidjan", järgmises saalis võis
vaadata rariteetsete eksponaatidega nukunäitust, hiina kunstiku Wang
Yuyang interaktiivset Kuu maastike vaadete näitust... Ent minu
lemmikuteks kujunesid Aleksei Begovi maalinäitus (peaaegu sama äge kui
Arrak) ning eriti XX sajandi alguse art noveau maali ja
plakatikunstniku, tšehhi päritolu Alphonse Mucha tööde näitus. Viimane
oli lihtsalt väga hästi tehtud ja suurepäraselt esitletud... Täitsa tore
avastus...
"The marvellous poem of the human body... and the music of lines
and colours emanating from flowers, leaves and fruits are the most
obvious teachers of our eyes and taste"
Alphonse Mucha
Mini-Azerbaidjan
|
Üles |
Begov ja Gogh...
|
Üles |
Biznesmen djadja Petja
|
Üles |
Alphonse Mucha...
|
Üles |
Sundisin end lõpuks jõuga Mucha saalist põgenema, et jõuda kokkulepitud
ajaks auto juurde. Õnneks hilinesid seekord tüdrukud, mis tähendas seda,
et jäi ära vältimatu loeng kokkulepitud aegadest kinnipidamise
tähtsusest...
* * *
Naftamaastikud... 20 kilomeetrit hiljem leidsime end kulgevat mööda
Kaspia rannikut lõunasse, paremas poordis madal savine künkaahelik,
mille ees kulgeb üle poolkõrbe lõputuna näiv sirge raudtee, gaasitorude
ja elektriliinide rägastik ning vahetevahel mingid korstnatega ja
korstnateta tööstusrajatised, millest nood torud ja liinid omatahtsi
sisse ja välja lähevad. Vasakul teeservas laiuvad hõredate okastaimedega
kaetud liivaväljade vahel üksteisega segiajamiseni sarnased masendavad
tööliskülad, mille kollasest liivakivist ja betoonist müüride vahele on
põimitud ämblikuvõrguna gaasitorude sasipundar. Kusagil taamal sinetab
Kaspia... Vaadates läbi autoakna neid tolmuseid lääpas tänavaid tundus
Bakuu kesklinna sädelus arusaamatu ning kohatu. Raske uskuda, et
viibisime endiselt samas riigis...
Naftamaastikud
|
Üles |
Ühe sellise küla – nimi oli vist Alal – juures keerasime trassilt maha,
et kontrollida, kas Kaspia vesi ikka on soolane. Leidsime eest
külataguse inimtühja loodusliku ranna, millel kulges elektriõhuliin. Tee
ja mere vahele jäi mõnekümnemeetrine merekarpidega ülekülvatud
liivariba, mis kusagil Päris-Euroopas oleks vallutatud juba rannaäridest
ning hotellidest. Alali biitšil lendasid ringi mõned kilekotid ja
millegipärast parkis meie autost paarkümmend meetrit eemale valge Lada
armunud paarikesega. Teest majade poole jäävat rannariba kattis ent üle
tagaaia välja loobitud sitt ja sodi... Vaade merelt on Kaspia rannal
trööstitu. Kaspia vesi oli Eestist tulnule ujumiseks piisavalt soe ja
kergelt soolane. Seega – tõestatud! Nüüd saan uhkusega öelda, et vot
2018 aasta esimese ujumise tegin Kaspias...
Kaspia
|
Üles |
End ujumisega värskendanud, võtsime suuna Gobustani rahvuspargile.
Siinjuures tuleb igaks juhuks öelda, et Gobustani linnaga ei ole sellel
kohal, peale nime, otseselt midagi pistmist. UNESCO lehel kirjutatakse
Gobustani kohta järgmist (whc.unesco.org/...):
"Gobustan Rock Art Cultural Landscape covers three areas of a
plateau of rocky boulders rising out of the semi-desert of central
Azerbaijan, with an outstanding collection of more than 6,000 rock
engravings bearing testimony to 40,000 years of rock art. The site
also features the remains of inhabited caves, settlements and
burials, all reflecting an intensive human use by the inhabitants of
the area during the wet period that followed the last Ice Age, from
the Upper Paleolithic to the Middle Ages. The site, which covers an
area of 537 ha, is part of the larger protected Gobustan Reservation."
Gobustani poole
|
Üles |
Gobustani petroglüüfid on ilmselt üks Aserbaidžaani maailmakuulsustest.
Need avastati 1930-tel piirkonda rajatud kivimurrust juhuslikult.
Kaljujooniste piirkond paikneb hiiglaslike kiviplokkidega üle külvatud
endisel mererannaastangul, mis tervikuna annab maastikule maalilise ning
pisut müstilise värvingu. Plokkide vahele moodustuvad looduslikud koopad
ja käigud, mida arvatavasti kiviajainimene oma igapäevaelamiseks
tarvitas. Kolmekümnendate kivitöökoja mehed hakkasid kivide kangutamise
ja lõikamise ajal leidma üha rohkem kivisse kraabitud pilte ja andsid
lõpuks võimudele teada. Kivimurd suleti, juurdlust toimetasid edasi
arheoloogid. Muuseas oli Gobustan üheks Thor Heyerdahli Aserbaidžaani
rännakute – aga ta käis siin korduvalt – lemmiksihtkohaks: teda
inspireerisid loomulikult kivvi raiutud paadipildid...
Gobustani külastuskeskus
|
Üles |
Gobustani külastamine algab uuest külastuskeskusest, kust muuhulgas
leiab ka täiesti asjakohase ja heal tasemel moodsa muuseumi.
Ekspositsioon annab väga hea ülevaate nii Gobustani fenomenist kui
petroglüüfidest üldse. Lisaks kuivadele faktidele antakse ülevaade
näiteks petroglüüfide periodiseeringust, tüüpidest ja nende
hüpoteetilistest tähendustest mitte ainult Gobustani kontekstis vaid
üleüldse. Muuseum üle vaadatud, tuleb sõita sik-sakitades paari
kilomeetri kaugusele mäkke kivimürakate vahele, kus iidset graffitit
näha saab. Kui kaugelt paistavad kivitükid sellise jämeda killustikuna
mäenõlval, siis lähedalt vaadates selgub et väiksemad on neist sauna
suurused ja mõned suuremad pisema kortermaja mõõtu. Plokkide vahel
kulgeb madude eest hoiatavate siltidega rada, mida mööda jalutades saab
paaris kohas nautida petroglüüfide koorekihti. Tõsi, neid ei näidata
siin rahvale sellises koguses nagu Altas, kuid vähemasti näidatakse
loodetavasti originaale, mitte tudengite tehtud koopiaid betoonkoopas
nagu Lascaux's. Kaljudele uuristatud piltide vanusele mõeldes tekib
kummaline, seletamatu tunne nagu lapsena, kui hakkasin ette kujutama
universumi lõputust... On see kunst või sõnum? Milleks tegelikult
tollased inimesed oma olematute tööriistadega ja raske vaevaga neid
pilte kraapisid? Kas tõesti ainult oma riituste ülestähendamiseks või
peitub selles midagi suuremat... Seal kivide vahel uudistades muutub
tähenduselikuks Gobustani muuseumi ekspositsiooni sissejuhatav tsitaat
XX sajandi alguse sakslasest idealistlikult teadusfilosoofilt, Ernst
Cassirerrilt:
"Man cannot escape from his own achievement. No longer in a
merely physial universe, man lives in a symbolic universe. Language,
myth, art, and religion are parts of this universe. They are the
varied threads which weawe the symbolic net, the tangled web of
human experience."
Gobustani teema lõpetuseks meenus veel üks muuseumis loetud fakt.
Kaljujooniste vahel, ühelt kivilt võib leida ka ühe päris ootamatu
graffiti, mille tähendus robustses tõlkes võiks olla midagi sellist:
"Keiser Domitianus Caesari Augustus Germanicuse, Lucius Julius
Maximi ja XII leegioni "Fulminata aeg".
Roomlased kolasid Kaukaasias ringi nii Kristluse eelsel ajal, kui ka
peale Kristust. Rooma krooniku, Flavius Eutropiuse, järgi arvatakse, et
sõdurid, kes Gobustani kivile oma sõnumi jätsid, saatis Kaukasusse
keiser Domitanus kusagil I saj lõpus pKr abiks oma kohalikele
liitlastele... Kuid miks nad oma teksti
sellisel kujul ja selles kohas
kivisse täägisid ei oska keegi täpselt arvata.
Iidsete "täägijate" jälgedes
|
Üles |
Gobustani juurde kuulub ent teinegi põnev nähtus – mudavulkaanid.
Arvatakse, et maailma 800-st mudavulkaanist umbes 400 paikneb Absheroni
poolsaarel, seejuures suurimad asuvad Gobustanis. Mudavulkaanid
Absheronil on külmad – st nad ei ole seal seotud termaalprotsessidega,
vaid maa seest immitseva gaasiga, mis maakoorest läbi pressides haarab
kaasa põhjavett, mis omakorda savistes pealiskihtides muutub mudaks.
Vahete-vahel gaas koguneb mudavulkaani alla ja võib plahvatada.
Gobustani kandis on teada mitmeid selliseid mudakoonuste plahvatusi,
mille käigus tavaliselt suurelt sügavuselt lahti pääsenud gaas kipub ka
süttima. Legend räägib, et kaua aega tagasi kord ühe mudavulkaani
plahvatuses Bozdaghis saanud surma karjane ja kaks tuhat lammast...
Kui petroglüüfide muuseumi leidmine oli käkitegu, siis mudavulkaanidega
oli teine lugu. Alustasime oma otsinguid muuseumi piletiputkast, kus üks
näitsikutest suutis paberile mingi skeemi joonistada; a la sõitke
suurele teele ja siis keerake peale pensukat paremale. Suurele teele
jõudes ent hargnes naabruskonna tolmustele väljadele mitmeidki teid. Ühe
teeristi peal seisis reas kümmekond Ladat. Kui peatusime ja ma ühelt
härralt teed küsisin, hakkas see kohe midagi omas keeles seletama. Sain
aru, et ta on nõus meile kohe 10 manati eest teejuhiks tulema. Avaldasin
soovi ilma teejuhita edasi minna ja palusin kinnitada kõhutunde järgi
valitud suuna õigsust. Taat noogutas peaga ja muudkui vadistas edasi.
Ütlesin siis tšau ja alustasime oma esimest offroadi tolmusel ning
auklikul pinnaseteel elektriliinide ja hõredate okaspõõsaste vahel.
Paari kilomeetri pärast, kui tee hargnes jälle neljaks ning me peatusime
hetkeks aru pidama, sõitis juba tuttav vanahärra oma musta Null-Kuuega
mööda ja ütles, et sõitku me talle nüüd järele – ainult 10 manatti...
Mudavulkaani-safari
|
Üles |
Sõitsime niiviisi eel vast vähem kui kümme kilomeetrit. Teel tuli vastu
veel selliseid tandemeid: päevinäinud Lada ees ja mõni uuem rendikas
järel. Tundub, et naabruskonna taatidele ongi see igapäevateenistus –
olla lootsiks selles tolmuses trööstitus maastikus mudavulkaane näha
ihkavatele turistidele. Kui siin isegi kunagi mingeid teeviitu leidus,
siis on need targu ära korjatud. Lõpuks viis rada mööda järsku nõlva
üles savisele-mudasele platoole, mille servas kõrgusid termiidipesadena
paari-kolme meetri kõrgused mudakoonused. Viimastest suurima jalamil jäi
loots pidama. Mudakoonustest allpool, taamal pisikesel tasandikul,
helkis paarikümnemeetrise läbimõõduga veesilm nagu tiik, mis lähemal
silmitsemisel osutus pulbitsevaks mudalombiks. Taat juhatas meid
õnnelikul ilmel suurima koonuse tippu manitsedes libisemast savistel
künkanõlvadel. Koonuse tipus mulksus paarimeetrise läbimõõduga püdel
hall mass, mis vahepeal arbuusisuuruste mullidena plopsatades tekitas
meditatiivse õhustiku.
Mudavulkaanide platool
|
Üles |
Taat,
vaadanud me särasilmseid näppudega mudas sobrajaid, seletas ülivigases vene keeles, et meie
daamid võivad muda julgesti näole määrida:
"Kosmetika, kosmetika. Horošoo!"
Tegid siis Karl ja teised daamidki endale mudase sõjamaalingu. Saab
näha, kas nad homme hommikul on väga palju ilusamad. Maksime lootsile
lubatud kümneka. Ta pistis selle rõõmsalt taskusse, manitses uuesti
libeduse eest hoidma ja kihutas siis külla tagasi, et jõuaks järsku enne
pimeda saabumist veel mõne kunde sebida.
Kosmeetika
|
Üles |
Oli aeg hakata mõtlema hotellile. Targad ja nutikad masinad lubasid
hotelle Shirvanis, sestap pöörasime autonina tuldud teega vastassuunas.
Tee käänutas endiselt savisel tasandikul uhtorgude ja küngaste vahel.
Ühes kohas, kus navide järgi jäi maanteeni paar kilti, paelusid me
tähelepanu kummalised mustavad tiigid tee ääres. Tiigid olid need küll,
kuid täidetud mitte veega vaid... naftaga... Keegi oli kopaga
süvenditele mingi kuju andnud, ent must kuld pressis vaikselt siit ja
sealt vallist välja moodustades tillukesi venivaid pealt kileja paksu
koorikuga musti õlikaskaade. Raha tõesti vedeleb siin sõna otseses
mõttes maas...
Must kuld
|
Üles |
No ja ülejäänust on saanud juba kirjutada. Leidsime Shirvani. Saime
päris head kebabi ja teed kahe ning poole manati eest per face
ning otsisime pimeduse varjus hotelli. Shirvanil on niipalju ajaloolise
Shirvani kui maakonnaga pistmist, et ta asub seal. Vanasti oli meie
tänaõhtuse linna nimi Zubovka ja peale 1938. a Ali Bayramli. 2008. a
nimetati linn Shirvaniks, et kuidagi edasi kanda ajaloolist nime...
Midagi muud olulist selle linna kohta vist öelda ei olegi... Vist sai
eelpool kirjutatud juba tänaõhtusest korgitseri otsingust hotellis.
Sellele teemale täienduseks niipalju, et me ei leidnud seda ka
kohalikust supermarketist, kuigi kuuldes, mis kaugelt maalt me Shirvani
oleme tulnud, otsis seda laost isegi mingi poe ülemmüüja vm asjapulk.
Shirvan. Tee ja šokolaad
|
Üles |
Õhtu kujunes meeldivaks veini, kohaliku soolatud suitsujuustu ning
maitsvate oliividega. Jutte elust enesest jääb meenutama õhtu
filosoofilise vestluse naelaks kujunenud Janika õpetussõna meditsiini
vallast (mis kahjuks härrade poolt sai naerupahvakute saatel üsna
kahemõttelise tõlgenduse):
"Kui vererõhk on kõrge, pead all olema..."
Nii. Aitab, varsti on hommik...
Shirvan. Volga
|
Üles |
|
5.05.2018. Kell 8.24. Hotell Kur. Shirvan
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hotell Kur
|
Üles |
Öö möödus sääskedega võideldes. Aga muidu läks kõik hästi. Hommikune
dušielamus oli kirjeldamatu: vett pahises nirinal vaid siis, kui tegid
end dušipõrandal madalamaks kui muru. O jee... Nüüd ootame väsin'd
söögitoas hommikusööki, mida üks sama väsin'd väljanägemisega
kurjailmeline naisterahvas kohe ette kühveldama hakkab...
Nii... keedumuna, sai, või ja lambajuust. Ja tee... Ilma moosita! Ok...
Head isu!
Breakfast at Tiffany
|
Üles |
|
5.05.2018. Kell 22.45. Ganja Hotel. Ganja
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Hotell Ganga
|
Üles |
Just leidsin mingi kanali, kust lastakse ACDC kontserti kogu pikkuses
(kus ja mis ajal see on üles võetud, ei näidata ja pole ka tegelikult
oluline). Ja millised vaated on rõdult: vaatad otse näed Šahh Abasi
karavanseraid, vaatad pisut kõrvale, paistab raekoda. Privatoal on ikka
mitmeid eeliseid... Käisin vannis ja naudin kohalikku valget veini ning
suurepäraseid marineeritud oliive. See peaks olema nüüd Ganja piirkonna
oma vein, väidetavalt üks parimaid siin maal üldse. Sildi järgi pärineb
Ganja Sharab veinitööstusest.
Aserbaidžaani veinikultuur ulatub Kristuse eelsesse aega. Viinamarja
vein on sharab. Nabizks nimetatakse õuna- ja granaatõunaveini
ning kõiki muid veini moodi puuviljakääritusi kutsutakse chakhyr.
Teadaolevalt on siinseid, õigemini siis kunagise Albaania riigi veine
kiitnud oma kogemusele toetudes näiteks Strabon I saj eKr, kes Kaukasuse
all ringi rändas, kuid kreeklased olevat teadnud siinseid veine
Herodotuse teadete kohaselt juba sajandeid varem. Kui tõmmata paralleele
Gruusiaga, mis tituleerib end maailma vanimaks veinikultuuriks, mille
juured ulatuvad 9000 aasta tagusesse aega, siis ei ole imestada, kui
naabrite juureski veinitegu üsna vanasti tunti – ajaloolased on leidnud
tõendeid siinsetest veintegijatest pea 7400 aasta tagusest ajast. Seega
auväärne II koht. Ajalooliselt on vanimad veinipiirkonnad Ganja, Barda
ning Tovuzi ümbruses. Suuresti muutsid veinitootmise traditsioone saksa
sisserändajad XIX sajandi keskpaiku, kes panid aluse Ganja tollastele
suurematele veinikeldritele. Nõukaajal oli Aserbaidžaani veinitööstus
kogu NL-s üks suurimaid ja teada-tuntud. Üks korralik Aserbaidžaani peet
ei puudunud ka kõige halvemini varustatud toidukauplusest ega
raudteejaama puhvetist. Muuseas toodeti siin kurikuulsaid "portveine",
nagu "Azerbaitšanskii" – tüüpiline punapeet ja "Agdam" - too oli valge.
NL ajal olevat seda peedivett toodetud 138 veinitööstuses üle
Aserbaidžaani. Gorba kuiva seaduse kehtestamisega 1980-te keskel
põhimõtteliselt hävitati siinne veinitööstus (aga see oli üles ehitatud
üsna pirakas) ja alles 2000-tel hakkas see uuesti mingeid jalgu alla
saama. Veinitööstust haldab praegu kümmekond suurfirmat, väiketootjaid
on üsna vähe. Enamus kohalikele toodetud veinidest on magusad – see
traditsioon ulatub juba sadade aastate tagusesse aega ning kõige kiuste
ei ole kultuurimälust kustunud. Kuivi veine tehakse ekspordiks. Poodides
käies valget chardonnayd ja cabernet-sauvignoni võib leida, punastega on
raskem. Peamiselt on müügil just sellesama Ganja Sharabi kaubamärgi all
tehtud veinid, kuid on ka mitmeid teisi; näiteks olen näinud Shamakha,
Tuvuzi ja Ivanovka (see peaks olema vene vanausuliste piirkond Shaki
kandis) veine. Need kolm ja lisaks Gabala, Ismailli ning mõned väiksemad
võiksid olla vast siin kohapeal tuntumad veinipiirkonnad. Senini olen
saanud maitsta vist kolme erinevat valget, too, mis praegu laual (2013 a
chardonnay) on seniproovituist kõige parem. Aga aitab veinist.
Tarhun&plombiir
|
Üles |
Hommik algas Shirvanis Geidar Alijevi mälestusmärgi (taas)külastamisega
linnakese inimtühjal keskväljakul ja jätkus kohaliku supermarketi
revideerimisega. Jäätis, "Tarhun", halvaa, pähklid ja kõik need muud
head asjad. Paar taksojuhti ajasid taamal juttu ja vahtisid meie
toimetamisi auto ümber. Eks me käru äratab pikapiks ümber ehitatud
Volgade ja poolroostes Ladade vahel tähelepanu. Peale Bakuud võib teedel
kohata vaid Ladasid, Volgasid ja Kamaze. Supermarketi parklast ilutses
žigullide kõrval ka ühe "uue" kerega Moskvitš... Mõne hetke pärast tuli
üks taksojuhtidest meie kampa lähemalt uudistama. Tervitas ja küsis,
kust me oleme, kas oleme venelased või ameeriklased – ise näitas Mardi
lahtistele pikkadele juustele ning minu patsile. Ja lisas:
"Unas takih ne bõvajet!"
Kui ütlesin, et oleme Eestist, siis läksid härra silmad särama: oli
olnud 1971. aastal Eestis sõjaväes. Uuris siis, et kas oleme Shirvanis
tööl – turistid me ei saavat ju olla, sest Shirvanis ei olevat midagi
vaadata. Ma olin temaga omas mõttes täiesti nõus, kuid ütlesin, et
siiski-siiski, oleme turistid ja lihtsalt ööbisime selles võrratus
linnas. Nojah, bõvajet... Jutt läks nõukaajale ja poolkogemata
Karabahhile – härra oli ise sealt kusagilt okupeeritud aladelt pärit,
kuid tuli ära juba palju aastaid enne praeguse jama algust seal. Tema
igatahes oli otsapidi eilses päevas, kiitis Brežnevi aega ja igatses
taga neid sõbraliku perena elamise aastaid, kus kõik olid suure liidu
rüpes sõbrad. Eesti kohta oli tal aga oma arvamus:
"A Estonia bõl uže togda samaja kulturnaja strana v sajuze".
Varsti liitus vestlusse teinegi taksojuht. Tema kokkuvõte Karabahhi
teemast oli igatahes selline, et näe, anti armeenlastele maa, kus elada,
anti kui inimestele, kui sõpradele, nemad tulid ja elasid, aga homme näe
ütlesid, et ongi nende maa ja võtsid jõuga lisa... Aga mehed koos
tõdesid lõpuks, et pole häda midagi, elu läheb edasi, kiitsid presidenti
ja tema isa ning soovisid käesurumise saatel head reisi.
Shirvan
|
Üles |
Shirvanist Gangasse on pikk sõit – üle 250 km. Kiirtee, kiirtee...
Enamus sellest kulgeb Kuri jõe tasandikul (Kur voolab ka läbi Gruusia –
seal on ta nimi Mtkvari... Oh, tuleb välja, et olen selle kaldal
Mtskhetas veini joonud...). Laudsile! Ma ju olin maakaardile otsa
vaadanud enne reisi, kuid ei kujutanud ette selliseid maastikke...
Kümneid kilomeetreid sirge tee kulges roheliste tasaste karjamaade ja
heinamaade vahel, sekka mõned kollased külad, teeäärsed "tšainajad" ja
pensujaamad. Pigem nagu Ukraina kui Kaukaasia, vaid selle vahega, et tee
äärest puuduvad papliread. Vaid kusagil kaugel taamal paremas poordis
võis aimata kauge Kaukasuse sakilisi tippe. Tegime ühes "tšainajas"
teepeatuse. Kõrvallauas tegeles pulmaseltskond – oma kolmkümmend rahvast
– selle päeva esimese viina tühjaks joomisega. Mul jätkus rumalust
tellida kohvi... Sain lahustuva... piimaga. Hea küll - see maksis vaid
25 eurosenti, aga juua ei kannatanud sellegipoolest. Koht ise piirnes
maantee poolt hiiglasliku kruusase platsiga, kuhu võinuks parkida
mitukümmend kamassi, sõiduautode jaoks oli ehitatud avar varjualune –
augustikuu keskpäevapäikeses võiks täiesti abiks olla... Edasi sõites
jäi neid tee peale kümneid. Ahjaa, tšainajast said meie daamid esimese
tõelise suusahüppaja stiilis vetsuelamuse, mis andis minutiteks
kõneainet ning itsitamist... Aga peagi olime oma autos tagasi jätkates
kamassidega võidu teed Ganga poole läbi monotoonsete roheliste
maastike...
Kur'i rohelistel tasandikel
|
Üles |
Gangasse jõudsime kella kahe paiku päeval. Enne linna kerkis ootamatult
kiirtee kohale viadukti moodi asi ning aknast vilksatas mööda midagi
kosmoselaeva laadset ja musta... Nizami mausoleum... Kiire pidurdus ja
pööre paremale. Liiklusskeem viaduktil oli täiesti suvaline. Tervise
huvides järgisime kohalikke ning keerasime alla sellest kohast, kus
autod kiirteele tulevad – tundus, et see ongi selles konkreetses kohas
tavapraktika. Tänase päeva järel võin ka seda öelda, et kui vaja,
sõidetakse kiirteel ka vastassuunavööndis – täna on neid kummitusi
üksjagu vastu tulnud, õnneks mööda teepeenart.
Welcome to Ganja
|
Üles |
XII sajandil elanud Nizami Ganjavit on peetud omaaegseks üheks
mõjukamaks pärsia poeediks. Ta on tuntud eeskätt kui luuletaja, ent
tegemist oli pigem andeka humanitaariga, keda võiks võrrelda Leonardo da
Vinci või mõne teise laiahaardelise renessansiajastu erudiidiga.
Britannica.com kirjutab:
"Neẓāmī, in full Elyās Yūsof Neẓāmī Ganjavī /... is greatest
romantic epic poet in Persian literature, who brought a colloquial
and realistic style to the Persian epic."
Ta elas ja on maetud Gangasse, kuid tema teosed, eeskätt viiest eeposest
koosnev tervikteos "Hamsa" (Panj Ganj), on tuntud üle kogu pärsia-islami
kultuuriruumi. "Hamsa" koosnes viiest erinevast poeemist, millest ehk
tuntuim on armastuslugu "Layla ja Majnun". Viimasest olevat erinevate
luuletajate poolt tehtud rohkem kui 1000 versiooni – mis näitab kuivõrd
suurt eeskuju tema teostest tegelikult võeti. Nett teab rääkida, et see
poeem olnud ka Eric Claptonile inspiratsiooniks "Layla" kirjutamisel.
Nizami mausoleum
|
Üles |
Nizami on kahtlemata üks praeguse Aserbaidžaani kultuuriidentiteedi
alustaladest, mistõttu tema kui ikooni märgilist tähtsust ja tähendust
on võimatu alahinnata. Kui Nizami mausoleumikompleks läbi jalutada,
polegi muud tõestust vaja... Parkisime üle kiirtee ehitatud meeletu
väljaku äärde, mille telje ühes otsas paikneb uhke muuseumihoone ja
teises otsas mausoleum. Graniit, vask ja marmor... Ja siis see kõik veel
omakorda kuubis... Kiviplats õhkas kolmekümnekraadises leitsakus kuuma.
Kahjuks ei töötanud purskkaevud, mille pihu ehk leevendanuks pisut seda
lõõska, ent õnneks sai taevase grilli eest põgeneda hubasesse
tiigikesega parki mausoleumi taga. Nizami matmiskohta tähistab pruunist
kivist torn, mis oletatavasti paikneb algse mausoleumi kohal. Teada on,
et juba XVI sajandil oli sel kohal mausoleum. XIX sajandil see kukkus
kokku ja ehitati uuesti üles. Kui palju seejuures originaali austati on
omaette lugu. 1940-te teiseks pooleks oli sajandivanune ehitis taas
kokku kukkumas ning ehitati taas üles ning praeguse ulmelise kuju sai
kompleks 1991. a. Mausoleum ise on tagasihoidlik ja rõhuvalt soliidne,
ent palju mängulisem on Nizamit ja tema viie poeemi kandvaid tegelasi
kujutav pronksskulptuuride grupp mausoleumist mõnikümmend meetrit eemal.
Turismiinfo pajatab, et koht on tänini poeetidele palverännu kohaks...
Ilmselt poeedid kuumaga siiski ei liigu, sest selle kolmveerandtunni
jooksul, mis me suure luuletaja mälestusele pühendasime, teisi
elukunstnikke seal näha ei olnud.
Nizami mausoleumi park
|
Üles |
Leidsime parkimiskoha Ganja stalinistliku peaväljaku ääres. Et pikast
sõidust heledaks muutunud keresid turgutada panime paika plaani
kultuuriprogrammiga mitte alustada enne, kui oleme leidnud midagi hamba
alla. Viie minuti pärast astusime sisse kohviku "Zolotoy" uksest. Lahke
peremees juhatas austatud külalised teisele korrusele privaatsesse
sakstekambrisse ning võttis tellimused. Menüüs olid esindatud kõik
senised hõrgutised ja pluss. Tellisin väikesed klassikalised dolmaad ja
ei pidanud pettuma – lihtsalt i-m-e-m-a-i-t-s-v-a-d!. Dolmaadega on siin
riigis nii, et neid tehakse väga erineval moel. Dolmaa klassikaliselt
ehk yarpaq dolması tähendab viinamarja lehe sisse keeratud
piparmündi, kaneeli ja fenkoliga maitsestatud lambalihatäidist. Kui
kasutatakse kapsalehte, ehk tehakse meie mõistes kapsarull (lambalihast
ikka), nimetatakse seda kələm dolması. Kui lambaliha ja
kikerherne seguga topitakse täis tomateid, paprikaid või piprakaunu,
nimetatakse seda badımcan dolması. On veel tüüp dolmaasid, mida
nimetatakse sogan dolmasi. Minu arusaamist pidi kasutatakse seda
nimetust siis, kui hakklihaga topitakse täis kõikvõimalikke muid
aedvilju... Niisiis õppetüki kokkuvõte: mina sõin yarpaq dolması
aga Janikale toodi badımcan dolması. Ja veel üks kulinaarne
üllatus, mille sai Karl. Nimelt tehakse ka siin hinkaale, ent erinevalt
gruusia versioonist, kus hinkaal tähendab põhimõtteliselt üht suurt liha
või kartulitäidisega suurt pelmeeni, koosnevad hinkaalid siin keedetud
taignaplaatidest, millele puistatakse hakkliha ja sibulat... Näeb välja
nagu untsu läinud lasanje.
Hinkaalid Aserbaidžaani moodi
|
Üles |
Ganja on oluliselt vanem linn kui Bakuu. Enne 1139. a oli see lausa
metropol, üks tollase Pärsia põhjaosa suurimaid linnu. Vana Ganja
elanike arv oli ilmselt praegusest 300000-st suurem. Kuid siis tuli
maavärin, mis võttis linna ning 250000 inimest. Peale seda linn enam
päris tuhast ei tõusnudki, kuigi jäi oluliseks piirkondlikuks keskuseks
ka peale Vene okupatsiooni algust 1804. a. Maavärinas hävinud iidne
linnakese jäi tegelikult kusagile sinna kanti, kus asub Nizami
mausoleum, seega praegusest linnakeskusest ca 6 kilti Bakuu poole.
Praeguse linnasüdame vanimad säilinud hooned ehitati XV-XVI sajandil ja
oma tänase kesklinna historitsistliku "punase tellise" ilme võlgneb
vanalinnaosa eelkõige tsaarivene aegsele ehituskunstile. Keskväljak on
puhas stalinism... Peale esimest okupeerimist Venemaa poolt nimetati
linn Aleksander I naise nime järgi Jelizavetopoliks. Peale iseseisvumist
1918 a sai linn tagasi ajaloolise nime kuniks 1934. aastal see nimetati
Stalini büroo poolt mõrvata lastud superkommunisti Sergei Kirovi
mälestuseks Kirovobadiks. See akt iseenesest on sama silmakirjalik kui
tõik, et Stalin ise oli üks Kirovi kirstutassijatest... Aga see selleks
– jutt kisub jälle vasakule... Uuesti Ganjaks sai linn alles perestroika
ajal 1989. a...
Ganja raekoja plats
|
Üles |
Ganja mängis võtmerolli Aserbaidžaani esimese Vabariigi loomise loos.
1918. a maikuu oli Tbilisis üsna põnev: kuna Kaukaasia liitriigist
midagi mõistlikku välja ei paistnud tulevat, siis 26. mail kuulutasid
iseseisvuse välja grusiinid, 28. mail deklareeris sealsamas oma
iseseisvust ka Aserbaidžaan. Kuna Bakuus olid ülisegased ajad: hoolimata
revolutsioonist, käis ikka veel I ilmasõda, Ida-Aserbaidžaanis olid
Türgi väed, omatahtsi toimetasid sakslased, venelased ja britid...
Lisaks võimutses Bakuus Kommuun eelpoolviidatud armeenia kommunistist
Stepani taktikepi all... Ganjas seevastu olid asjad aserbaidžaanlastest
vastupanuliikujate käes, mistõttu on üsna loogiline, et vast asutatud
riigi pealinn asus Ganjasse. Pealinn koliti Bakuusse septembris, kui
Ganjas moodustatud väeüksus Briti armee toel Bakuu vallutasid. No ja
siis tehti Bakuu armeenlastega sama, mis need mõni kuu varem olid teinud
aserbaidžaanidega...
Sellise uhke vanalinnaga nagu Bakuus, tõsi, Ganja uhkustada ei saa – XIX
sajandil lõhuti linnamüür ja vanalinn sulandus vaikselt ümbritsevasse.
See-eest särab linna keskuses ehe stalinistlik keskväljak (Geidar
Alijevi Plats...) uhke kaaristuga raekojaga, mis kaugvaates ei teeks
häbi isegi Palladiole. Ent kõndides üle avara väljaku hoonele pisut
lähemale, avastad detailide tohuvabohu, mida võiks kirjeldada kui mahult
renessanssne, vormilt sassanistlik (viidates siis sassaniidide ajastule
siin maal), sisult kommunistlik ja vaimult rahvuslik. Eelpoolviidatud
maestro poleks selliseid kapiteele või aknakaari isegi peale ohtra
veiniga õhtusööki unes näinud. Plaza suurejoonelisust rõhutavad
kolonnaadid selle otstes, raekoja tiibadel. Kolonnaadi paremal tiival
ilmestab ajatus ülikonnas bondilik ning kaugusse vaatav Geidar Alijev...
Meie hotell – Hotell Ganja siis – asub kohe teisel pool platsi ning on
oma sovjetiklassitsismis täiesti võrdseks partneriks raekojale. Teise
kolonnaadi alt paistab ka linna üks päris ajaloolisi märke – pisut
rohkem kui 400 aasta vanune Juma mošee (Shah Abbas) oma kahe punase
torniga. Selle taga, mõnikümmend meetrit eemal, seisab põneva kuplilise
katusega vana (XVI sajand) hamam, mis täna kahjuks enam saunana ei
toimi, vaid on UNESCO museaal. Nii mošeed, kui hamami on pisut XIX
sajandil "kõbitud", mistõttu, kui ühel poleks kupleid ja teisel
minarette, näeksid nad välja nagu iga kolmas punasest tellisest
ajalooline kortermaja Riia vanalinnas. Kui kõndida hamamist edasi, leiad
end kohe väga pariisiliku või viinliku Ganja Filharmoonia eest, mille
ees kahes purskkaevus vasksed kosmopoliitsed muusad uhke näoga vett
pritsivad. Lihtsalt uskumatu on see, et sajaaastavanusena välja paistev
kaunite kunstide maja valmis AD 2017! Ooperimaja eest viib jalakäijate
tunnel jalakäijate tänavale, mis kaardub jõeni punasest tellisest
kahekorruseliste pooleteistsajandi vanuste majade vahel. Majakeste
esimestel korrustel on end sisse sättinud poekesed ja kõrtsid, õhtul
jalutades kohtasime isegi ühte suure munakoore sees toimetavat õlut
müüvat DJ-d...
Ganja @Night
|
Üles |
Tegelikult hüppan ajas "Zolotoy" kõrtsi juurde tagasi. Kui sealt
täiskõhtudega lahkusime, tundus õhtune orienteerumine hotelli otsinguil
vähemeelitav, sestap mõtlesime, et vaatame korraks peaväljakuäärsesse
hotelli (uskumata tegelikult, et selle hinnaklass ka vastuvõetav võiks
olla)... Ja siia me end sisse kirjutasimegi. Eesti vääringus öö täiesti
kesklinnas vannitoaga korralikus toas koos hommikusöögiga ca 15 euri
per face... No mis sa hing tahad...
Öömaja mure murtud, tegime plaane... Jätsime linna õhtuks. Võtsime
hoopis suuna pisut linnast välja, õigemini praktiliselt praeguse linna
serva Imamzadehi mausoleumi peale. Imamzadeh tähendab otsetõlkes "imaami
järeltulijat" või järgijat. Sellenimelisi mošeesid on Iraanis vähemalt
seitse, Aserbaidžaanis üks. Oluline on see, et "järeltulijate" all ei
mõelda lihtsalt suvalisi moslemi pühamehi, vaid neid, kes on otseselt
Muhhamediga kokku puutunud ja kes siis on endale järglased koolitanud.
Reeglina asub Imamzadehides ka mõne "algimaami" matmispaik. Ganjas
tegutses VI sajandil imaam Mohammed Bagir. Kohalik khaan laskis tema
hauale ehitada XVI sajandil mausoleumi, mille ümber on omakorda ehitatud
kaunis pärsia ehituskunsti vaimus mošee. Kõik sellised Muhhamedi
järglaste matmiskohad on alati olnud ka palverännakute kohaks, mistõttu
mausoleumi ümber on aegade jooksul ehitatud ööbimiskohad (karavanseraid)
palveränduritele, palve- ja söögikohad ning medresed, kuid ka kalmistud.
Sest mis on rahustavam, kui teadmine maetud saamisest nii püha mehe
lähedusse...
Ganja Imamzadehi kompleks on ümbritsetud tellismüüriga. Parkisime auto
hiiglaslikku parklasse, mis näitab, et mingitel ajahetkedel võib seal
olla hirmus mäsu ning astusime tagasihoidlikust kaarväravast avarale
platsile, mille ääres kõrgus kahe minaretiga ja suure pärsia kaarega
kaunistatud mausoleumi ümber ehitatud mošee.
Imamzadeh
|
Üles |
Uksel istusid paar kohalikku taati, kes meid rangel ilmel seirasid. Kui
me aga käskimata oma kossid jalast korjasime ja tüdrukud sallidega pead
katsid, läks taatide silmavaade lahkeks. Võite pildistada ja võite
kõndida...
Mošee... ilus ja vägev (selle sõna algtähenduses). See sinine peen
ornament, mis pärsia ehituskunstiga vähegi pealiskaudsemalt kokku
puutudes kohe iseloomulikuna silma jääb, kattis Bagiri viimse puhkekoha
ümber ehitatud mošee kuplialuseid ja kaari ja seinu... Matmiskoht mošee
keskel oli ise tagasihoidlik. Sinna sai ka sisse ronida, kuid et paar
inimest toimetasid parajasti seal omi usutalitusi – ei pidanud ma
vajalikuks minna neid oma klõpsimisega segama. Puhas ja laadiv! Kui
tüdrukuid väljas kohtasin, siis oli Gerly kommentaariks, et ta sai sealt
mošeest religioosse elamuse... Jah... See oli väega koht. Kas just
elumuutev, kuid tunnetuslikult püha. Ma arvan, et koha pühadus ei seisne
selles, et keegi mingi koha pühaks määrab, vaid selles, et tuhanded
inimesed seda pühaks peavad, selle koha jõudu aktsepteerivad. Pühakohad
ei teki lambist suvalisele kohale. Alati on selleks mingid eeldused...
Kõige primitiivsema seletuse kohaselt looduslikud eripärad... Miks need
eripärad meile tunduvad erilised? Miks pankrannik või tammetsõõr paneb
külmajudinad seljal jooksma...? Võib-olla on see iseenda tühisuse
äratundmine universumi ajamõõtmes või... või... mis iganes... Pühakoda
vahendab ja fokuseerib selle ... jõu. Ja seni kuni keegi ei ole "selle"
olemust "teaduslikult" põhjendanud, sobib mulle ka Jumala definitsioon
väga hästi. Jumal ilma programmeeritud ja omaaegsete Kreutzwaldide poolt
vahendatud jäiga kasutajaliideseta. Kui nii mõelda, on kogu pühakoja
arhitektoonika ja interjöör pelk piltkiri, mille sisu ning vorm on
ülioluline kultuuriajalooliselt, kuid teisejärguline pühakoja esmase
funktsiooni seisukohalt. Pühakoda on Püha Koda või Püha Koht – koht või
situatsioon, kus millegipärast leitakse aeg ja julgus oma hingesaasta
sees sobrada ning järgi mõelda. Ei ole olemas vale Jumalat ega vale
pühakoda, asi on kõrvade vahel ning südames. Seepärast on arusaamatu
ning kurb, et usk tõstetakse kilbile sõdides ressursside ning mõjuvõimu
pärast. Päriselt usklik inimene ei tapa teist oma jumala pärast... Oh
jeerum... See on nüüd see Dionysose Aserbaidžaani versiooni hüpnoos...
Mošeest lahkudes korraldati meie kaunitaridele intervjuu; usutleti
päritolu ja tuleku põhjuse üle. Kuuldes, et oleme Eestist, anti kommi
kaasa ja sooviti kõike head.
Mustrid
|
Üles |
Ekslemine pühakoja kõrvale tekkinud kalmistul enam nii põnev ei tundunud
– suutsin Mardi ära kaotada ja siis ise täiesti vales suunas minnes
hauasammaste vahele ära eksida. Juhuslikult silmasin eemalt tüdrukute
pearätte lehvimas ja leidsin tänu sellele suuna õigele väravale.
Päästeinglid
|
Üles |
Päeva naelaks kujunes aga hoopis üks erialane maamärk - Ganja Geidar
Alijevi Park... See on... See on... See on... üks väga suur park!
Parkisime auto ilmselt kõige nurgatagusema sissepääsu juurde, sest
sattusime algselt metsarajale, mis lõppes kusagil heki taga. Ent kui üle
ja läbi heki (kes kuidas, sõltuvalt seeliku olemasolust) olime roninud,
sattusime üüratule seedri- ja männialleele (just – seedri ja männi, aga
mitte seedermänni), mida palistasid musterpeenrad, purskkaevud ning
udupeened pingid, millel küll ei olnud USB liidest, see-eest aga oli
igaühe juures kaunis sambale toetuv tuhatoos. Mööda alleed edasi astudes
jõudsime varsti natsionaalsovjetistliku hiigelsammastega chateau
tagatrepile. Jah, chateau... Geidar Alijevi Keskus Ganjas... Ma ei saa
siinkohal kihule vastu tsiteerida Geidar Alijevi poja ning praeguse
presidendi, Ilham Alijevi, kõnet 21. jaanuaril 2014, kui keskus ja park
avati (#en.president):
"Exactly two years ago, on 21 January 2012, we laid the
foundation of this park. It is a pleasant coincidence that exactly
two years later we are celebrating the opening of the park and this
majestic center. The establishment of this park and of this center
is a major event. It is a magnificent center – a great monument to
the memory of the great leader. It documents all the moments, all
stages of the great leader’s life and work. At the same time, there
are excellent opportunities for conducting international events here.
The establishment of this large park is a miracle. I can say that it
is the largest park in Azerbaijan. It covers an area of 450 hectares
and is 2 kilometers long. There are all the opportunities for walks
and recreation here. A new beautiful area has been created in just
two years. I am sure that new residential buildings will be built
around this park in the future. There are projects to that effect.
There are several large parks in the world. One of them is the Ganja
Park. The Ganja Park is among five biggest parks of the world. This,
of course, pleases all of us - not only the people of Ganja but also
the people of Azerbaijan in general. The creation of such a huge
park and of this center on an empty area in a matter of two years is
a sign of love of the people of Ganja for this city. I congratulate
you on all these successes.
Landscaping will be carried out here in the future too. Thousands,
perhaps even tens of thousands of trees have been planted."
Legend räägib, et park rajati kohta, kuhu vana Alijev juba nõuka ajal
oma käega puid oli istutanud... Eelpooltsiteeritud fragment uue kuninga
kõnest esitab kõik peamised faktid Aserbaidžaani Versailles' kohta.
Maailma viies ja Kaukaasia suurim pargikompleks! Saime sellest päriselt
aimu, kui olime ümber maja jõudnud: läikivate kiviplaatidega sillutatud
plats, mille keskel kõrgub hiigelsuur Geidar, vaatamas ebamaisel ilmel
silmapiirile koonduvat vaadet, mida uduses kauguses lõpetab Triumikaar.
Selle kõrval tundub Pariisi Arc de Triumphe mannetu legomajakesena. Hing
jääb kinni! Jalutades triumfikaare poole, mis tähistab tegelikult
kompleksi peaväravat, jookseb juhe tahtmatult kokku. Kui Versailles's
või Marlys käib jutu juurde kontekst, kus peamist rolli mängis ei keegi
muu kui Louis XIV – aga see oli juba pea 400 aastat tagasi – siis täna
me jalutasime 4 aasta vanuses pargis! Tõepoolest, nagu Waltari kirjutas
"Sinuhes", et isegi krokodill Niiluse jões muutub, aga inimene ei muutu.
"Suurus" tahab tõestamist ja seepärast, kui muidu ei saa, tuleb tuled
põhja alla panna... Kõige selle uskumatu mastaabi juures kohutab enim
sellesse kokku segatud kompott: pärsia vaiba motiividega parterpeenrad,
antiikstiilis kreeka amfiteater, triumfikaar, neofunksöökla ja parterite
kõrval puusaludes ümarpalgist kaevud ning nõiamajad. Jalutades hakkas
silm üsna pea märkama ka detaile: ülirohmakalt viimistletud muruservad
parterites, lainetavad kõrvalteed, tillukesed räpakalt tehtud
ehitusdetailid, mis ikka ja jälle silma jäädes keerutavad üles mälupilte
igasugustest nõukaaegsetest Vladimir Ilitši kultuse ehitistest... Suured
mullid, väiksed mullid... Marmor, marmor, graniit, marmor... tonnide
viisi raha ja tulemus ei ole lõppkokkuvõttes isegi ilus...
Triumfikaareni jõudes oli üllatus ja imestus asendunud arusaamatuse ning
tüdimusega. Paar kilomeetrit eemal kössitavad tee ääres lahtise
kanalisatsiooniga, olematute teedega närused külad ja siis see hullus...
Aga teisalt, seda oli vaja näha ning ma ei vingu. Ning muuseas,
kohalikule rahvale tundus seal meeldivat - park kihas jalutajatest.
Lapsed mängisid mänguväljakul, noorpaarid tegid isa kuju ees pilte,
vanahärrad tõmbasid triumfikaare ees oma kella kuuest suitsu, jäätise –
ja suhkruvatimüüjad kostitasid naervaid lapsi hea-paremaga. Töötab küll.
Kui ma vaid ei oleks lugenud üht artiklit, milles kirjutati, et alles
eelmisel aastal pandi kaks noorukit pokri, selle eest, et nad kirjutasid
triumfikaarele: "Ei diktaatorlusele"...
Ganja Versailles'
|
Üles |
Pargist lühemat väljapääsu otsides sattusime üllatuslikult vene ja
inglise keele asemel hoopis saksa keelt rääkivale turvamehele, kes väga
lahkelt õige teeotsa kätte näitas. "Õige teeots" viis läbi Gangalandi.
Juba teel olles olime pannud siin ja seal tähele mõnd külanimega silti,
mille taha oli kirjutatud sõna "land", nüüd siis tean, et see
tähendab selle küla või linna lõbustusparki. Ganjas siis Ganjaland...
Lõbustuspark nagu lõbustuspark ikka. Ainusaks meeldejäävamaks momendiks
olid grotesksed Shreki ja Fiona figuurid, mis halenaljakatena siin ja
seal, küll aiakäru lükkamas, küll lehvitamas, küll niisama seismas,
asjale vürtsikust pidid lisama.
Shrek?
|
Üles |
Vargiratsanik
|
Üles |
Kesklinna jõudsime tagasi videvikus, viskasime kola hotelli ning läksime
toidujahile. Cafe Zolotoy säras kutsuvalt tuledes, ent me ei soovinud
kerget võitu. Kablutasime läbi enamuse "kohustuslikest" kesklinna
vanadest kivihunnikutest ning maandusime lõpuks Ganja jalakäijate tänava
jõe poolses otsas, restoranis "Kolorit". Jälle läks lahti klassikaline
jant tellimustega. Kõik tahtsid teenindada, aga keelt oskasid kaks (taas
üllatuslikult oli üsna maskuliinses ettekandjate pundis ka kaunis daam).
Seegi kord toodi lauale kõigepealt valed söögid, aga lõpuks oli taas
kõik korras: laual aurasid kebabid, šašlõkk, dolmaad. Huvitav oli see,
et tänava ääres paiknesid restoranid ja baarid: enamustes restoranides
veini ega õlut (üldse aklot) ei pakutud – seda anti ent baarides, kus
vastupidi ei pakutud süüa. Tellisin siis veini asemel "Koloriti" oma
hand-made piparmündilimonaadi. Kange ja vänge värk, ent kui selle
mulliveega pooleks tegin, maitses nagu vana hea Tarhun sidruniga.
Kolorit
|
Üles |
Õhtu lõppes Ganja super-hüper malliga. Ma ei ole kindel, kas Stockmann
Tallinnas kannataks selle poega võrdluse välja..., ma kardan, et jääks
vist häbisse. Ühesõnaga – väga suur ja väga särav pood. Tuleb öelda, et
hiiglaslikust toiduosakonnast võis leida väga korraliku veinivaliku, hea
juustu ja oliivivaliku ning korgitserid kah olemas. Seega, armuline
Dionysus, olgu Sa kiidetud nende rikkalike andide eest mu ees laual ja
ACDC eest mu teleris! Natuke aega tagasi läks tagasi hommikumantlis
Janika oma tuppa: aga - ohh, ei midagi erootilist – käis nautis lihtsalt
tax free vannituba, sest nende toas on sellega mingi ikaldus;
hotell linna keskväljaku ääres küll, kuid 100% töötav santehnika
tasulise öömaja vannitoas näib olevat siin midagi harulduse taolist.
Hommikune rõduaknavaade Šahh Abasi karavanseraile (...tundub, et
ehitavad selle uuesti üles)
|
Üles |
|
6.05.2018. Kell 23.55. Karavansaray Hotel. Shaki
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtusöök karavanserais (ülemine Tanel
Breede foto)
|
Üles |
Just saabusime aiast tähtede valgelt nautimast ülilahedat õhtusööki, mis
koosnes kohalikust paksust ja magusast punasest veinist ning
harjumuspärasest lihavalikust. Toidud oi võrratud, kuid .... Kuid eriti
hea maitses marineeritud kapsasalat. Sain ära proovitud ka kohaliku
puskari. Tagasihoidliku palve peale tõi lõbus kelner lauda kaks pudelit.
Variant a - õunapuskar: nagu kehvem kalvados, mis tähendab, et samaka
kohta paganama hea. Variant b – granaatõuna puskar: samakas nagu samakas
ikka. Meil oli diil, et kui hirmsasti maitseb, siis ostan pudeli ära.
Noh, nii hirmsasti ka ei maitsenud... Lahkusime ettekandjaga igatahes
sõpradena. Kelner rääkis päris head inglise keelt ning jutustas
meelsasti, kuidas teha head kebabi, head lamba šašlõkki ja veel
igasuguseid asju. Muuseas sain teada, mis on see punane pulber, mida
igal pool toidu juurde pakutakse. Pulber tehakse kuivatatud
kukerpuumarjadest. On selline mõnusalt hapu, annab toidule põneva
maitse. Kelneri jutu järgi pidi aitama rasvast lambaliha ja teisigi
toite (aga enamus toite on siin rasvased) paremini seedida.
Lambašašlõkiga on aga nii, et unustage ära äädikas marineerimine. Päris
nii nagu grusiinid seašašlõkki teevad (värskelt lõigatud lihatükid
vardasse, sool ja pipar peale ja läheb), lammast siiski teha ei saa –
liha tahab natuke tõmbamist. See lõigatakse suhteliselt õhukesteks
viiludeks, hõõrutakse soola ja maitseainetega sisse – ülioluline siin
koriander, ning jäetakse paariks tunniks seisma. Ja siis vardasse. Ka
magustoit – halvaa – oli põnevate killast ja nägi välja midagi sellist
nagu kunagi Sharjah's, sain: imeõhukestest taignanõeltest plaadid ujuvad
suhkrusiirupis ja mees, vahel pähklipurust täidis ohtra koriandriga,
millele puistatakse serveerides rosinaid ja sarapuupähkleid (sarapuud
kasvatatakse muuhulgas siin aedades üsna usinasti). Täielik energiapomm!
Aga korraks tagasi veel veini juurde. Lauale toodi karahviniga punane
vein, mille kohta selgituseks räägiti, et seda teeb kohalik mees omas
pisikeses keldris traditsioonilisel meetodil, seega siis ilmselt amforas
maa sees (kuigi viimases ma nii 100% kindel ei ole, sest selles kohas
minu ja kelneri inglise keele oskus jättis oluliselt soovida). Kuid ka
veini maitse andis seda tunda: paks, tummine ja kange. Mulle väga
meeldis...
Ja ka tänane hotell on lahe: pesuehtne restaureeritud karavanserai XVIII
sajandist. See pidavat olema tüüpiline näide kindlustatud idamaade
"postijaamast" – ei oska karavanseraile nagu muud head vastet eesti
keeles leida. Või siis rekkameeste peatuskoha kauge eellane...
Ühesõnaga, see on müüriga piiratud ja ühe kindlustatud väravaga
kahekordne kastellilaadne hoonekompleks, mille keskel asub avar
purskkaevudega siseõu. Asja juurde kuulusid ajalooliselt magamiskambrid,
teemaja, loomade söötmis- ja jootmiskohad jne – kõik, mida väsinud
karavaniajajad vähegi võisid vajada. Shaki kompleks tegelikult koosneb
kahest kastellist, alumisest ja ülemisest (lihtsalt kaks kõrvuti
kompleksi, üks nõlval üleval pool, teine allpool), meie resideerume siis
alumises, millest 1988 tehti hotell. Koht on äge ja tuba on täitsa
mõnus...
Tänasest...
Ganga hotelli hommikusöök oli üllatuslikult peaaegu sama kasin nagu
Shirvanis. Kõht ei jäänud tühjaks, kuid kui kohalikku saia ei olnuks
kuhjakaupa, mine tea... Jälle astusin ämbrisse kohviga – no ei saa siin
riigis head kohvi. Otsustasin, et püüan loobuda siin reisil üldse
sellest joogist või õigemini tellin siis, kui näen oma silmaga päris
kohvimasinat. Sestap jätsin kallid kaaskannatajad wifit ja toitu nautima
– netis surfamine oli täna hommikul isegi vajalik, sest Balti Õhk saatis
teavituse online check inni kohta. Võtsin fotoka ja tegin tiiru
pildistamaks mošeed, hamami ja keskplatsi – kui teised eile lõuna paiku
pildistasid, skitsisin ma meie hotelli.
Ganga @daytime
|
Üles |
Ja siis Shaki peale... Tee viis algul tasandikule tagasi, millega
kaasnesid taas igavad rohelised ja laudsiledad rohumaad. Siiski
keerasime tunnikese pärast trassilt väiksemale maanteele, mis
asfaltkattest hoolimata raputas nagu ameerika mägedel. Ka pildid akna
taga muutusid põnevamaks: Kaukasus nihkus vaikselt lähemale ning varsti
katsid panoraami valgetes lumemütsides kauged sakilised nõlvad. Enne
Mingacheviri läbisime omapärased pisikesed maalilised savimäed, mis
mulle meenutasid Uus-Meremaa piirkonda, kus filmiti "Kääbik". Ainus vahe
oli ehk selles, et siin puudusid pildilt püramiidpaplid...
Enne keskpäeva tegime seljasirutuspeatuse Mingacheviri hüdroelektrijama
tammi taguse Kuri jõele paisutatud kunstjärve ääres. Sattusime
suhteliselt mahajäetud, tolmusele ning räämas plääzile. Veetase tundus
väga madal, liivajoone järgi lausa 2-3 m tavalisest allpool. On soojem,
mägedes sajab lund vähem ja sulab ka seepärast vähem... Kõik kuivab...
Korraks käis läbi pea mõte minna ujuma. Paar kohalikku kutti ütlesid, et
vesi on hea. Ent uurdelisest kivist põhja vaadates meenus sissepääsu
juures liivas puruks visatud õllepudel, mis mu indu vähendas ja nii
lõpuks ujumata jäigi.
Mingacevir
|
Üles |
Mingacheviris endas suurt midagi peale paisjärve ei ole. Linn on uus –
selle ehitasid koos hüdroelektrijaamaga üles 1940-te lõpul saksa
sõjavangid. Ajalooline Mingachevir asus praegusest linnast pisut eemal.
Osa sellest on nüüdseks paisjärve all, osa arheoloogiline väli. Seoses
tammiga kaevati asi 1940-1950-tel põhjalikult läbi ja kõik väärtuslik,
mis leiti, on suuremalt jaolt täna Bakuu ajaloomuuseumis. Mingachevir on
läinud ajalukku eelkõige I sajandil pKr lahingute tallermaana roomlaste
ja Albaania kuningriigi vahel ning täna oma hüdroelektrijaama tammiga.
Muuseas elab linnas üle 20000 Mägi-Karabahhist põgenenud inimese.
Mida Shaki poole edasi, seda mägisemaks ja vaatemängulisemaks maastikud
muutusid. Jõekanjonid, rohelised karjamaad ja viljapuuaedadesse
lõunapäikese eest peitunud mustendavad külamajad... Ühtäkki jõudsimegi
Shaki mägistele ning käänulistele munakiviteedele, millel loovimist tegi
palju põnevamaks teeremont.
Mingacevir-Shaki
|
Üles |
Shaki... Elu käib
|
Üles |
Meie esmaseks eesmärgiks oli Shaki khaanipalee, õigemini 1797. a khaan
Muhammed Hasani poolt suveresidentsiks ehitatud suvepalee. Shaki on üks
Aserbaidžaani vanematest ja väärikamatest linnadest, mille ajalugu
ulatub sajandeid enne Kristuse eelsesse aega (linnast on teateid 5000 a
tagusest ajast). Shaki algupära on hämar, kuid arvatakse, et linna
asutasid Iraanist sisse rännanud saka nomaadid, kes leidsid siit eest
head karjamaad ja looduslikult kaitstud piirkonna. Shaki õitseng jäi
Albaania riigi aega, kui linn tõusis üheks kuningriigi vägevamatest
linnadest. Seda hiilgust mäletab tänini Kisi kirik, kus ka meil
pärastlõunal oli au tunnike viibida... Edasi tulid grusiinid, mongolid,
pärslased, türklased... Ja siis jälle pärslased, kes 1740-te lõpul
legendaarse Pärsia šahhi Naderi ajal taastasid ka Shaki khanaadi.
Shakist kujunes üks tollase Aserbaidžaani alade rikkamaid piirkondi,
aluse pani sellele kaubandus ja siiditööstus. Ja siis tulid venelased
1813... Peatselt avastati linna lähedased terviseveed, millega Shaki oli
vene kuurortiinimeste hulgas mõnda aega üsna kuulus. Linn nimetati mõne
aja pärast ümber Nuhaks, tagasi Shakiks sai see aastal 1968.
Traditsioonilis-irooniliselt paiknes algne linn tegelikult praegusest
tüki maad Kisi jõge pidi allavoolu (Kisi jõgi – meenutab mulle head
gruusia valge veiniviinamarja sorti). 1772. aasta üleujutuses enamus
linnast hävis. Seepeale koliti kogu asula ära ülesvoolu, mistõttu
vanimad hooned pärinevadki suuresti tsaariajast XIX sajandist (jälle
tuleb mängu see punane tellis).
Shaki khaanipalee ees tungles sõna otseses mõttes rahvamurd. 2 manatise
pileti lunastanud, saime koha järjekorras. Rahvast lasti sisse väikeste
gruppidena. Meid pandi kokku mõnede teiste inglisekeelsetega ning lubati
sisse lasta u neljakümne minuti pärast. Seisime trepil, jälgides, kuidas
sissepääsu valvav vanem meesterahvas (temaga juteldes selgus, et mees on
õppinud Tartu Ülikoolis kunstiajalugu 1980-tel) karjale võimukatele
vanamemmedele seletas, et nad peavad kenasti meie järel järjekorras
olema ja esiteks on vaja osta pilet. Prouad, eesotsas Hargari Helga
aseri versiooniga, purjetasid ülipahaselt puhkides piletikassasse
imestades siiralt, kuidas selline matslikkus ikka võimalik on.
Sheki ja khaanipalee kohta kirjutatakse UNESCO kodulehel järgmist
(whc.unesco.org/...):
"The highest point of Sheki is Mahammadkhasan Khan stronghold was
formed in 1743-1754 years. There are two gates (Ganja and Shirvan),
which are surrounded by stronghold walls. The building of Khan's
Palace, a round place for praying and other subsidiary buildings are
the models of architectural beauty on its territory. The building of
Sheki Khans' palace according to its expressive architectural
structure, numerous shining walls, which decorate the interior and
the riches of graceful wooden works can be considered a rare
architectural work. On the Gurjina riverbank, there is a street of
mastership and trade center. There are also the biggest caravan
sheds (Yukhari and Ashagi Caravan sheds), shops, workshops, Friday
Mosque and some patrimonies. The natural landscape, and unusual
beauty, enriches the appearance of Sheki, and from an expressive
background to its architecture. A lot of verdure and the old street,
made of cobblestone, intensify connection between the city and
nature. The mosques, the bath-houses, one or two-storied dwelling
houses, which were built in XVIII-XIX centuries in Sheki blocks can
be considered as an architectural monuments. The decoration of
ancient houses of Sheki with bright colours, the ornament of wooden
windows and the beautiful fireplaces confirm the medieaval
traditions of the natural architecture. The best model of these
houses is the house of Sheki Khan (XIX century). One of the
interesting monuments of Shek is also a water-supply system."
Shak i
khaani suvepalee
|
Üles |
Lõpuks lasti ka meid hämarasse ruumi. Väikeseks pettumuseks oli täielik
pildistamise keeld, ka välguta. Kuid käies toast tuppa, nende rikkalike,
värvikate ja kauniste temperaga tehtud, hoolikalt parimate
restaureerimistavade järgi taastatud seinamaalingute vahel, mille
hoidmiseks kontrollitakse nii niiskust kui temperatuuri, hakkasin
sellest keelust aru saama. Ma ei suuda üldjuhul interjööridest
vaimustuda, kuid see palee seestpoolt (erinevalt fassaadidest, mis on
üsna tagasihoidlikud) oli ülilahe – nagu maaligalerii. Loomulikult pean
siinkohal kiitma väga asjatundlikku ja sisuka jutuga giidi. Pildid ja
nende sisu mõistmist toetav juhatus tegid sellest kohast minu jaoks
senini ühe meie tripi ägedama koha. Eriti sööbis mällu teise korruse
saali laemaaling, mis kujutas khaani ja tema naist. Tegelikult
allegoorilist jutustust sellest, kuidas naine teeb mehest mehe: kui
naine on toetav ja tark, siis suudab ta mees olla tark ning võimas
kuningas; kui naine on bitš ja loll, siis lõpetavad mõlemad laudas. Nii
lihtne see ongi... Ahjaa, võib-olla teise muljetavaldava elamuse
khaanipalee juures jätsid kaks vana plataani maja ees; räägitakse, et
nad on vanemad, kui 500 aastat...
Interjööri motiiv läbi postkaardi-tüki
|
Üles |
Olime auto parkinud linnavärava taha parklasse. Et palee asub künkal,
vantsisime mäest alla mõlgutades mõtteid lõunasöögist. Paleekompleks
asub endises kindlustatud keskuses. Lisaks paleele asub seal veel
igasuguseid hooneid, muuhulgas üks XIX sajandi alguse vene kirik, mis
oma põneva plaanilahendusega meenutab pisut Rooma Pantheoni. Selle
pantheoni vastas avastasime söögikoha, mille menüü ja hinnaklass olid
potentsiaalse turistilõksu kohta ülinormaalsed. Dolmaad, kebabid ja
šašlõkk... 3 euri ports...
Lõunatamise ajal teadis Mart lõunliplänetile tuginedes rääkida, et on
võimalik ööbida vanas karavanserais. Mõtlesime, et vaatame sinna ja kui
on liiga kallis, vaatame midagi järgmist. Ei olnud kallis ning seepärast
siin, eestoa jaheda tellisvõlvi all, ma nüüd neid ridu kirjutangi...
Vana-Shaki
|
Üles |
Shaki karavanserai-hotell
|
Üles |
Päev oli alles noor. Seadsime end kiiruga tubadesse ja kohtusime veerand
tunni pärast üle kolmekümnekraadises lõunapäikeses parklas (andsin
retseptsiooni püha lubaduse, et tagasi tulles näitan mingit isikut
tõendavat dokumenti). Tšekklistis olid kaks nime: Kishi ja Illasu. Kish
on Shakiga kokku kasvanud külake, mille vaieldamatu highlight on I
sajandi kirik ning Illasu pidi olema Aserbaidžaani Kaukasuse üks
maailisemaid külasid...
Kishi tee oli tõeline külavahetee: risti-rästi kulgevad gaasitorud,
lahtine kanalisatsioon, keset teed alla vulisev mägioja, lehmad teel ja
tee kõrval, ligadi-logadi lääpas ning vähem lääpas rahvusornamendiga
keevitatud plekkväravate taha peitunud majad, mille peenelt plekist
välja lõigatud ehitud räästarennid püüavad oma keerukusega üksteist üle
trumbata. Haned ja lehmasitt, vähe siledamal platsil jalkat taguvad
jõnglased, kes Ladast erinevat autot nähes pistavad lõugama:
"Dengi! Dengi!.."
Niipalju on turism juba siinset mõttelaadi mõjutanud.
Shaki-Kish
|
Üles |
Kishi kirik, ehk siis Püha Elisæuse või ka Püha Jumalaema kirik, ehitati
arvatavasti I sajandil pKr kohale, mille õnnistas sisse Elisæus. Elisæus
oli üks Juudase jüngritest, kelle Jaakobus määras kiriku juhiks peale
Juudase märtrisurma 65. a Beirutis. Pühamees rändas läbi Pärsia
siiakanti, jõudis käia Kishis ja veel paaris kohas enne, kui kohalikud
paganad ta naaberorus maha nottisid või ohverdasid omadele jumalatele.
Üldiselt peetakse Püha Elisæust esimeseks meheks, kes kristluse
Kaukaasiasse tõi. Kish olevat üldse esimene kristlik kirik Kaukaasias,
mistõttu on see märgiliseks paigaks nii vanale albaania kirikule, kui ka
Gruusia ja Armeenia kirikule. Omal ajal tuldi üle mägede siia
palverännakule üsna kaugetest kohtadest. Kish oli algselt albaania
kiriku pühakoda ja hiljem gruusia õigeusukiriku kirik, ka vist mingi aeg
oli armeenia kiriku osa, peale vene invasiooni läks loomulikult üle vene
kirikule. Kuigi vaieldakse, kas see kirik ikka on "selles" kohas, kus
pühamees tegelikult käis, on ametlik versioon selline. Albaania
kirikule, kui sellisele panid aluse tegelikult Albaania kuningad (kordan
veelkord, et praeguse Albaaniaga Balkanil pole peale nime sellega midagi
pistmist ja ka nime algupära tuleb Albanopolisest – kreeka juurtega
linnast Aadria mere kaldal) III – IV sajandil. Kuigi suures plaanis olid
gruusia, armeenia ja albaania kirikud sarnased, olid nad siiski oma
erinevustega iseseisvad kirikud. Kuna Albaania oli koht, kus ristiusk
Kaukaasias maale toodi, vastandas/eristas Albaania kirik end sellega
Armeenia kirikust. Samas näiteks tõlgiti piibel udi keelde – tollase
Albaania levinuim keel - armeenia piibliversioonide põhjal V sajandil,
mis näitab seda, et erinevused olid pigem formaalsed. Albaania kirikul
oli ent üsna tähtis roll Zoroastri kummardajate väljarookimisel siinsest
traditsioonist: V sajandil toimus kogu tollases kuningriigis edukas ja
verine nõiajaht – tulega mängivaid zoroastriste oli ju hea nõidumises
kahtlustada. Kusagil keskajal ent vahe armeenia kirikuga taandus.
Ametlikult toimis Albaania kirik Armeenia kiriku "haruna" 1828. aastani.
2000-tel on toimunud omamoodi albaania kiriku renessanss, mida veavad
udi rahvusest inimesed, keda kümne tuhande ringis elab just siinkandis
ja Gabalas – see on ilmselt üks väheseid etnilisi gruppe, kes pole
segunenud armeenlastega ja kes kogu islami ajastu kiuste siinmaal on
säilitanud oma usutraditsioonid. Kishi kirik, kuigi sellest on tänaseks
saanud muuseum, on nende tähtsaim kirik. Kui veab, siis proovime homme
väisata ka nende "töötavat" kirikut siit mõnikümmend kilomeetrit Gebele
poole.
Parkisime auto võimatuna näivasse prakku kitsal tänaval tagasihoidliku
Thor Heyerdahli mälestuskuju juurde. Kishi kirik oli tema jaoks
Gobustani paadipiltide kõrval üheks Aserbaidžaani olulisemaks kohaks
postkiviaegses kultuurivahetuses tsivilisatsioonide vahel. Kishi
väljakaevamised 2000. a olid talle üheks tema viimastest projektidest.
Kishi kirikuaiast leiti skeletid, mille luust ja lihast versioonid pidid
olema pea 2,5 m pikkused. Ei hakka siinkohal laskuma detailidesse, kuid
Heyerdahl uskus neil olevat seose Skandinaaviaga ning andis talle alust
uskuda, et Odin pärines Kaukaasiast... Olid kes nad olid,
ja tulid, millal tulid - võib-olla olid nad siis viikingite eellased,
kuid pühakoda asus sel kohal juba arvatavasti 1000 aastat varem, kui Elisæusel sinna asja oli. Praegune kirik muidugi ei ole päris see, mis
ehitati I sajandil, vaid ilmselt X....XII sajandi ümberehitus (vähemalt
katuse osas), kuigi arvatakse, et oma nelinurkse (mitte ristikujulise)
põhiplaaniga pärineb ehitise põhikehand oluliselt varasemast ajast.
Kishi kirik on tõesti arhailine. Selle spetsiifiline torn reedab tema
kaukaasiapärasuse, ent romaani kaared, aknaornamendid ja üldine lihtne
ajatus teevad selle väga sarnaseks nende romaani kirikutega, mida ma
näinud olen Euroopas. Kui neid ornamente vaadata, siis tõepoolet
kangastuvad mälestused Lundi toomkirikust... Meie õnneks pakkus oma abi
kiriku ees giidina töötav noor daam, kes pidas väga üksikasjaliku ja
huvitava loengu Kishist, Albaania kirikust ja ka näiteks Kaukaasia
kiriku arhitektoonilisest geneesist läbi ajastute; viimast illustreeris
ka makettidega ekspositsioon kiriku aiamüüri kõrval.
Thor Heyerdahl ja kolm Kishi meest
|
Üles |
Kishi kirik
|
Üles |
Illasu teeotsa leidmist vürtsitas üks kentsakas seik. Ühe majanurga
tagant koperdasid teele koerakutsikad. Pidasime auto kinni, ma hüppasin
välja, et kirbupallid tee äärde lükata – nõme oleks, kui kutsikad ratta
alla jäävad. Seda ent ootasid kaks tatikat, kes põõsas passisid: nad
kargasid mulle ligi, rippusid käe küljes ja nõudsid kurja häälega:
"Monni, monni, tengi, tengi! Tai monni!"
Jõmpsikatel olid näpus isegi mingid vitsaraod, mille nad ilmselt oleks
mu peal hea meelega käiku lasknud. Lükkasin nad eemale ja kobisin
autosse. Jõnglased olid kohe järel ja rippusid juba peegli küljes jõleda
häälega raha nuiates. Hakkasime sõitma ning tattninad olid sunnitud
lärmates tee veerde maha pudenema. Nagu paganama Aafrikas... "Cadu,
cadu..."
Kish
|
Üles |
Illasu tee vonkles jõeorus Shaki küladega nüanssideni sarnaste külakeste
vahel, lõppedes maalilises kanjonis täpselt samasuguse külakesega. See,
kes Illasu arvustuse netiavarustesse paiskas, oli ilmselt küla alguses
oleva absurdse hiigelhotelli (no see oli veel omakorda kitšikultuuris
keskaegse kindlusarhitektuuri matkimise ime) palgal. Seetõttu keerasime
küla lõpus rattad jõeorus kulgevale pinnaseteele, mõttes sõita pisut
edasi, "päris" loodusesse. Paraku jäi sõit lühikeseks, sest tee
tõkestasid kaks laigulist kutti kuulipildujad seljas. Noormehed ei
rääkinud ei vene ega inglise keelt, Meid ei lastud enam aga ei edasi ega
tagasi. Üks kutt rääkis midagi raadiosaatjaga ja kontrollis siis
autopabereid ning passe, teine irvitas niisama kõrval. Nad olid üsna
nõutud ja rääkisid jälle raadiosaatjatega. Märkide keeles saime, aru, et
me ei peaks seal olema ja midagi on passidest nagu puudu. Küsisime siis
samuti kätega vehkides lõpuks luba tagasi keerata ning peale
sõnavahetust raadiosaatjaga ka loa saime – kutid olid selgelt rõõmsad,
et meist nii kergelt lahti said. Pärast kaardile vaadates oli selge,
milles asi. See teeots viis otse vene piirini, mis patrullidega
kohtumiskohast jäi veel mõne kilomeetri kaugusele... Nautisime siis jõge
sealsamas küla prügimäe kõrval laiguliste valvsa pilgu all...
Kish-Illasu
|
Üles |
Illasu
|
Üles |
Küla megahotell
|
Üles |
Tagasiteel saime teisegi (positiivse) jõeelamuse: tegime peatuse vanal
Ulu sillal, mille kohta silt ütles, et see pärinevat XVII-XVIII
sajandist. Uue betoonsillaga võrreldes oli selle asukohavalik naturaalne
ning loogiline – kõige kitsam koht kaljude vahel. Sild nagu kasvas välja
ühe kalda graniidist ja sulas kokku teise kaldaga, moodustades
loodusesse sulava tellisgroti... Nõukaaegne üüratu betoonsild seevastu
pani otse üle jõeoru arvestamata suurt reljeefi või vaatega.
Nii see päevake veeres. Ahjaa, natuke aega tagasi tuletati meelde, et
jätsin ühe Ivanovka chardonnay restorani külmkappi jahtuma – nüüd on see
ilmselt maitsmiseks paras...
Ulu sild
|
Üles |
|
8.05.2018. Kell 15.30. Autos Bakuu - Cuba maanteel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Mäekesed Kaspia kaldal...
|
Üles |
Praegu istun auto kõige tagumises reas ja lasen silme eest mööda
libiseda Kaspia ranniku monotoonseid poolkõrbelisi maastikke, mida
lõhuvad naftajuhtmed, elektriliinid ja jubedad sovjetiaegsed
töölisgetod. "Kohvikute kõrval, seal kus kasvas rohi..."... Õudsed
karpmajad, mille vahel on vaid tolm ja ei ühtegi puud. Nende kõrval on
meie Annelinn lausa ulmeline kuurort... Meie sihtkohaks on Khinaliq...
Sinna aga on veel vähemalt 150 kilomeetrit...
* * *
Eile õhtul jäigi sissekanne Lagijis tegemata – ega igal õhtul ei jõua
(ja ei pea) ka asju üles märkida...
Ärkasin karavanserais Taneli kutse peale – laud olevat kaetud...
Hommikusööki serveeriti aias, kuldne hommikuvalgus läbi puulehtede
kallas kogu ümbruse üle sumeda roheka helgiga. Hommikusöök oli tavaline:
juust tomati-kurgi salat ohtra koriandriga, leib ja... munapuder
tomatiga. Kui esimene kausitäis lauda toodi nägi see välja nagu paar
tooni heledam verivorsti sisu. Staffil oli plaanis neid kausse veel
mitugi tükki lauale tuua, ent keeldusime nii viisakalt kui suutsime.
Tõsi, maitses see asi päris hästi, vürtsikas jne, ent mõte tomatiga
segatud kergelt kuumutatud toorest munast kahjuks rikkus apetiidi.
Punapuder
|
Üles |
Hommikune Shaki vanalinn mürises teetöödest. Jalutasime mööda
peatänavaäärseid butiike eesmärgiga leida see õige, kust osta halvaad.
Eelmisel õhtul serveeriti nii põnevat versiooni sellest maiusest, et
mõtlesime isegi kõrtsust kaasa osta. Ettekandja selgitas, et ei ole
mõtet – hommikul müüakse seda siin mitmes kohas ja kordi odavamalt.
Tegelikult kujunes see jalutuskäik üsna vaevaliseks. Päike oli suutnud
sillutise ja punased tellisseinad ümberringi kuumaks kütta. Hommikune
jahedam olemine asendus kiiresti grilltemperatuuriga. Paaris kohas
vaadanud, ostsin kolmandast kohast ära tolle kleepuva maiuse, mis tõsi,
ei olnud maitselt nii koriandrine, kui eelmisel õhtul pakutu. Põikasin
veel siia-sinna, mille tulemusel minu kohustuslik koduste kingituste
limiit sai täis, ning põgenesin siis auto konditsioneeri kaitsvasse
varju.
Taas olime teel... Müütajad tee ääres pakuvad teed, tšutšrellade moodi
kuivatatud moosilätakaid, puuvilju ja kohati ka niisama nänni. Geidar
Alijevi prospektid, alleed, monumendid ja valgete tähtedega presidenti
hea sõnaga meeles pidavad hiiglaslikud tekstid mäenõlvadel, taustaks
Kaukasuse hingematvad sinivalged vaated...
Geidar Alijevi prospekt. Shaki
| Üles
|
Kauge Kaukasus ja sarapuuistandus
|
Üles |
1984 Lohusuu külanõukogus...
|
Üles |
Shaki-Gebele
|
Üles |
Järgmine peatus: Gebele/Gabala (Quabala)... u III saj eKr asutatud
Gabala oli Albaania kuningriigi pealinn. Antiikne linn asus praegusest
mõni kilomeeter eemal külakeses, mida kutsutakse täna Chukur Gabalaks.
Meie esmane eesmärk oligi too antiikne linn. Antiikajalukku on Gebele
läinud kohana, kus roomlased 60. a eKr kohalike käest peksa said,
mistõttu neil isu kadus sellest kohast kaugemale mäkke ronida. Muuhulgas
kirjutab
azernews.az:
"Another interesting fact has been the discovery of an ancient
catacomb at the site, which dates back to the same period when the
site was first settled – some 6,000 years ago. So, it is more
ancient than any other catacomb found in Europe and the Caucasus! "
Vot siis... Uus Gabala on aga suusakeskus, jazzi, festivalide ja
hotellilinn... Chukur Gabala varemed avastati pooljuhuslikult mingitel
kaevetöödel alles 1959. a. Linna varemed olid (ja on suuresti tänini)
maetud mitmemeetrise pinnasekihi alla. Enne nende avastamist laiusid
linna säilmete kohal põllud...
Vana-Kabala leidmine ei olnudki nii lihtne. Kuna kaartidel valitses
selle kohaga seoses totaalne error, sõitsime märkide järgi ning
lähenesime mööda pisikesi külateid. Läbitud kohtade järgi arvestades
valmistusin millegigi nägemiseks sukelduma okastaimetihnikuisse, ent
võta näpust – ootamatult jõudsime uue ning särava ajaloomuuseumi ette,
mille juurde toovat uut ja korralikku teed ei olnud lihtsalt kaartidel.
Paarimanatine pilet muuseumis lubas ligipääsu Gebelest välja kaevatud
ekspositsioonile ja linnavaremetele. Pileti lunastanud, sattusime kokku
inglise keelt kõneleva igavleva teaduriga, kes hea meelega oli valmis
tutvustama igat potikildu muuseumis (kui ta parajasti endast meie
taustal selfide tegemisega ametis ei olnud). Tundus, et rahvamurd just
seda muuseumit ei külasta. Samas, tõele au andes, jättis muuseum väga
hea mulje ja ma arvan, et kõik arheoloogiahuvilised saanuks 2 manati
eest seal 100% rahulduse. Ja isegi mittearheoloogiahuvilisele oli see
ringkäik asjatundja saatel päris põnev. Loomulikult seisis fuajees väike
kuldse büstiga Alijevi mälestusnurgake koos pika ilukõnega, mille
resümee oleks, et seda kõike poleks olemas ilma isa hoolitseva käeta.
Aga see selleks – tundub, et hakkan juba vana hea skulptuuriretoorikaga
harjuma. Parim osa ent oli alles ees.
Gebele Arheoloogiamuuseum
|
Üles |
Kui muuseumitiir läbi sai käskis giid end autosse pakkida ja tema järel
varemetele sõita. Meie imestunud nägusid vaadates küsis ta üllatunult –
siin on 12 hektarit pinda, tahate te tõesti seda jalgsi läbi
trampida?... Ja nii sattusimegi minu elu esimesele arheoloogiasafarile.
Giid tahtnuks end meie autosse pressida, ent kuna vabu kohti ei olnud,
siis näitas suuna kätte ja go! ... Sõitsime nagu Elüüsiumi väljadel:
noor hein heljus kerges tuules, mesilased ja liblikad lendlesid õhus,
põõsastes laulsid linnud. Siin ja seal oli katuste all eksponeeritud
välja kaevatud müürijupp, veinitöökoda vms, kõik korralikult stendidel
lahti seletatud, kõik korralikult eksponeeritud, asjatundlikult ning
huvitavalt – nii mõnigi Euroopa varemeteväli võiks sealt õppust võtta.
Ent lahti kaevatud asjad on nagu on – nende võlu ja tähenduse
märkamiseks pead olema natuke südames arheoloog. Minu elamuseks kujunes
pea kilomeetri kaugusel asuv linnavärav, millest on alles paar
tornialust... Vaikus, pärastlõunane päike, lehmad, kauguses jõesulin,
põllulilled ja taas mesilased...
Arheoloogiasafari
|
Üles |
Gebele värav
|
Üles |
Läbi päris Gebele põigates leidsime end aga taas "harju keskmisest"
külast Geidar Alijevi prospektilt gaasitorude ja Ladade rägastikust.
Sestap otsisime välja õige teeotsa, kosutasime end ühe supermarketi
juures Tarhuni ja kohaliku jäätisega (15 eurosenti tuutu) ja võtsime
suuna udi rahva Chotari kiriku peale Nidzhi külas.
Isa valvab ne' üle...
|
Üles |
Izmailli City
|
Üles |
Kirik hõljus iidvanade plataanide varjus vaikuses ja rahus. Pühakoda oli
avatud, selle ümber ei olnud hingelistki. Seegi kirik pärineb esimestest
sajanditest pKr, ent ehitati ümber XVII-XVIII sajandil. Praegu kasutavad
seda kohalikud udi-sugu kristlased, keda vist kusagil eespool juba
mainisin. Kirikuaia rohtu ei olnud jõutud veel niit – seda müstilisema
mulje vana maja suurte puude vahel linnulaulu saatel jättis. Kirik oli
lihtne, kolme pisikese lööviga, seest lubjatud ja loetud ikoonidega.
Tilluke kellatorn katusel pärineb ilmselt viimasest suuremast
ümberehitusest. Hoone enda olemus näib viitavat noile kargetele
viilkatusega arhailistele pühakodadele nagu neist mõned (näiteks Bolnisi
Sioni) on säilinud Gruusias. Lupjamise teema ilmselt siin on ka sama,
mis Gruusias: kui vene õigeusu kirik peale maade okupeerimist asjad üle
võttis, võõbati vana dekoor üle... Ent üldmulje pühakojast jäi kaunis.
Väike kristlik oaas, kus aeg seisab. Üks ilus ja vaikne koht...
Chotari udi kirik
|
Üles |
Kolm hommikumaa tarka Chotari iidse plataani all...
|
Üles |
Gabriel: "Ärge kartke, preili - need on vaid kohalikud talupojad..."
|
Üles |
Eilseks laagrikohaks oli plaanitud Lagij – mägikülake tagasiteel Bakuu
poole. Et aega tundus olevat, siis põikasime Mardi ettepanekul Ivanovka
külasse. Mulle see ettepanek sobis, sest lisaks vanausulistele on see
kant teada ka kui korralik veinipiirkond. Ivanoka asutati 1834. a kui
Nikolai I käsul asustati sinna ümber vanausulised. Külad (neid on seal
tegelikult kaks) jäid ja hingitsevad tänaseni. Külade tänavapilt on
igatahes erinev senikogetud küladest: ikka kolm akent ja otsaviil tänava
poole, sinised aknaraamid ja pingike värava kõrval. Muidugi on lugematud
gaasitorud igal pool seda vene külaidülli rikkumas. Küsimusele, kas
kusagil veini ka proovida saaks, vastasid kohalikud umbusklikult, et
minge poodi. Tõsi, vein pidi kusagil ka peale poe olemas olema, sest üks
lääpas käsitsimaalitud silt kirjaga "Vino" näitas kusagile ebamäärasesse
kaugusse. Võtsime siis suuna sildi järgi. Esialgu tundus kõik
paljutõotav. Looklev tee jooksis läbi hiiglasliku viinamarjavälja: no
oma kaks-kolm kilomeetrit võis olla selle pikkus teed pidi läbi sõites.
Siis põld lõppes. Sildid ka. Ühe kurvi taga avanes järsku ebamaiselt
maaliline maastik: imelised rohused-põõsased mäed, esiplaanil karjus
pruunikate lammastega, tagaplaanil sünge Kaukasus. Heiki-Tanel võtsid
rattad alla ja läksid müstilist veinikeldrit otsima, meie ülejäänud
laskusime maailma veerekese peale, kuulasime lambaid, linde ja mesilasi
ning lasime hea maitsta Ivanovka "beloje suhojel". Serveerimistemperatuur
ei olnud just kõige õigem, ent selle kompenseeris paradiisi eesõu, kuhu
kogemata kombel sattunud olime...
Ivanovka Arkaadia
|
Üles |
Maailma veerekesel...
|
Üles |
Veinikeldrit ei õnnestunudki leida... Käsk kobida autosse lõpetas
Ivanovka-idülli. Pistsin tagapingis klapid pähe ning nii need
kilomeetrid õhku ahmima panevate mäevaadetega Lagij-sse 1980-te hardroki
saatel kulgesid...
Lagiji maanteel
|
Üles |
Lagiji ajalugu ulatuvat V sajandisse Kristuse eelsesse aega.
Advantouri lehel kirjutatakse küla
kohta nii:
"There is no exact data of the origin of the Lagich settlement
and the chronicle of this place is based on the legend. According to
one of them, Persian shah Kai Khosrow killed a respectable ruler of
one of the cities in the struggle for power. It caused indignation
of masses. In order to save own life, he fled the country. The shah
found shelter in the mountains not far from current place of Lagich
where he spent the rest of his life. The village was formed by his
servants and their families from the tribe lagich, who settled near
the shelter of their master. Gradually, the settlement expanded and
turned into artisans’ center".
Üle maa tunti seda kanti vanasti käsitöömeistrite linnana tänu
vaibameistritele ja vaskseppadele – nende kätetööd peeti ihaldusväärseks
ja sellele tuldi järgi isegi pealinnast. Nojah. Linna arhailine nägu
täna tuleneb sellest, et kuni 1980-teni viis külla üsna jube ja ohtlik
tee. Siis kõbiti see üles ja koos sellega tekkis ka turism...
Praegune Girdimanchai jõe pitoreskse oru nõlval kössitav Lagij on
kindlasti väga kaunis ja arhailine, kuid peatänavalt leiab kõik sisse
töötatud turistilõksu tunnused: poekesed pakuvad maitseaineid (sh
ohjeldamatult safranit), vaipu, vasknõusid, lambanahast mütse jne, isegi
rõngassärgi omanikuks võid saada, kui vähegi huvi peaks olema. Erinevalt
siiski mõnest sarnasest mägikülast näiteks Prantsusmaal, käib õhtuidülli
juurde peatänaval kodu poole jalutav lehmakari, nurga taha tühjaks
visatav solgiämber ning lehmasitased kõrvaltänavad, mis vihmaga muutuvad
mülgasteks. Meie esimene tutvumine Lagijiga kujunes ent hoopis
meeleolukamaks. Niipea, kui nina külla olime pistnud ja just parajasti
arutasime, mis ette võtta, ilmus kusagilt Nizami. Ei mitte kuulsa
luuletaja reinkarnatsioon, vaid kohalik noor ettevõtlik sibi, kes pakub
vabal ajal giiditeenust. Noorsand pakkus ringkäiku linnas 10 manati
eest. Meie sissejuhatav vestlus lõppes umbes nii:
"Allright, do you speak english?
"Yes, yes! English i russian i vsjo!"
"Ok, but do you will quide us well?"
"Yes, I 'll show You vse...: waterfall – jest, river – jest,
mountains – jest, shaslik – jest... Vsjo jest.."
Lagij
|
Üles |
Ja nii see giidimine läkski ja see oli peaaegu kogu kuti sõnavara.
Külast me ei saanud teada midagi, kuid see-eest juhatas ta meid kõigi
oma sugulaste ja sõprade poodide juurde. Asja hea külg oli aga see, et
ta teadis linnaservas ka normaalse hinnaga öömaja – Lagij Riverside
Guesthouse. Maksime seal talle lubatud 10 manatti. Toad olid ok, tunni
pärast lubati traditsioonilist õhtusööki: dolmaad, šašlõkki, kebabi
jne... Jäi täpselt aega väikeseks õhtuseks jalutuskäiguks ning
klaasikeseks veiniks öömaja teise korruse avaral terrassil...
Taas laabus õhtuks kõik nagu nõiaväel, isegi pidu Ivanovka brändide
degusteerimisega meie kauniste daamide apartemendis...
Riverside Guesthouse terrassil
|
Üles |
* * *
Tänast hommikut alustasime "Aserbaidžaani tavalisega", ainult, et
pooltoore munapudru asemel pakuti keedumuna. Hommik Lagijis päädis linna
jalutuskäiguga; kellel muuseumi, kellel niisama turule. Muuseas tutvusin
ühe tädi poekeses maitseainetega ja ostsin kaasagi safranit, mille hind
siin on ikka odav. Ostsin ka seda barbarissipuru. Tädi pakkus veel
igasuguseid asju: tüümiani, piparmünti, sumahhi jne, aga mõnda neist on
niisama koduski, mõnega aga ei oskaks midagi mõistlikku ette võtta. Mõõk
ja rõngassärk jäid kahjuks ostmata, sest meil on ainult käsipagas.
Safranimüüja
|
Üles |
Kevad...
|
Üles |
Meenub lugu, kuidas paavstilt küsiti, kas paljaid naisi tohib vaadata.
Paavst ütle, et tohib. Kui küsiti, et mida siis vaadata ei tohi, ütles
paavst: "Keevitust ei tohi ilma maskita vaadata..."
| Üles |
Enne Lagijist lahkumist tekkis uitmõte sõita teisele poole jõeorgu mäe
taha ühte väikesesse Müdri külasse – mitte, et seal midagi hirmsasti
näha tõotanuks, kuid mõte oli nautida kerget offroadi ja mäevaateid.
Sõidust ei tulnud aga midagi välja. Mõne kilomeetri ja paari järsema
tõusu järel oli selge, et tagasilda ei õnnestugi sisse lülitada. Samuti
rakendus mingil mõistmatul põhjusel tõusudel võimsuspiirang, mille
pärast paaril korral tekkis reaalne võimalus, et tuleb hakata hoopis
tagurpidi mäest alla tulema. Lisaks hakkas armatuuris põlema igasuguseid
põnevaid tulesid, mis päädisid sellega, et keerasime otsa ringi – no ei
ole mõtet, kui ei ole ikka ette nähtud... Vaated mäelt ent sellegi
paarisaja meetrise tõusu järel olid pehmelt öeldes kenad...
Müdri üritus...
|
Üles |
Hommikupooliku poolteist tundi täitis laskumine mägedest Shamakhini ning
üks meeleolukas moosi-tee paus tee ääres. Shamakhi on üks Aserbaidžaani
vanemaid linnu – seda mainitakse juba I sajandil pKr. Ent tüüpiliselt
väga paljudele vanadele linnadele ei ole vanast enam suurt midagi järel:
selle eest on hoolitsenud suured maavärinad. Seetõttu varakeskajal
tähtsast kaubalinnast Siiditeel on tänini säilinud 700-te algul ehitatud
Juma mošee ning sedagi tänu 2012 a totaalsele rekonstruktsioonile (loe:
uuesti ehitamisele). Endist linnaisandate paleekompleksi – Gulistani
kindlust - markeerivad üksikud müürijupid praegusest linnasüdamest paar
kilti eemal. Üsna selle lähedal asuval kalmistul asub aga Yeddy Gumbezi
mausoleum – nonde samade kuningate matmiskoht. Toosama matmiskoht
kujunes ka meie esimeseks peatuskohaks Shamakhis.
Tšainaja
|
Üles |
Yeddy Gumbezis asub vist 7 rohkem või vähem säilinud
hauakambrit. Kolm neist on terved, ülejäänud varemeis. Hauakambrid
meenutavad natuke termiidipesi, nende sisemus aga õige pisut Mükeene
hauakambreid oma teravatipulise võlviga. Kuigi hauakambrite vaheline
jalutuskäik on päris põnev, sest nende eriskummaline välimus ja linnast
kostva palvusele kutse ning kimalaste suminast saadetud ajatu sisemus
tekitavad mulje ürgvanadest struktuuridest, ehitati vanemad neist XVIII
sajandi lõpul. Hauakambrite grupp lääpa vajunud araabiakeelsete
kirjadega püstiste hauasammaste foonil on äärmiselt fotogeeniline;
kujutan ette, kui huvitavaid rakursse suudaks leida sealt näiteks
päikeseloojangul.
Yeddy Gumbezi mausoleumid
|
Üles |
Leidsime parkimiskoha otse Shamakhi Juma mošee vastas. Kui
islamiriikides ringi liikuda, siis võib "Juma" mošee leida paljudest
kohtadest. "Juma" tuleneb araabiakeelsest väljendist "jumu'ah",
mis põhimõtteliselt tähendab igareedest pärastlõunast palvet. Seepärast
tõlgitakse nime "Juma" mõnikord ka Reedeks - Reede mošee. Niisiis
Shamakhi Reede mošee...Praegune Shamakhi mošeekompleks on üpris
muljetavaldav: suur avar plats mošee ees piirneb kahe tiibhoonete
grupiga, mis on lahendatud vanade karavanseraide stiilis pakkumaks kohta
medresele ja ka öömajale palverändurite jaoks. Fassaadil ilutseb täna
suur kiri: 743 – 2013. Ühte pidi tähistab see Shamakhi mošee vanust, ent
teistpidi sümboliseerib islami ajastut Aserbaidžaanis. Shamakhi mošee on
vanuselt teine Derbenti (734) järel Kaukaasias. Vahelehüüdena siis
niipalju, et Dagestanis asuv Derbent on praeguse Venemaa vanim linn...
Astume sisse, kombekalt pikkades pükstes, tüdrukud rätikutes ja
korralikult kaetuna. Vaikus. Seinte ääres palvetavad mõned mehed.
Sinirohelised peened imeilusad pärsia sugemetega ornamendid. Suur
peasaal liigendub tiibadele kaheks külgmiseks saaliks, kui poleks suuri
lühtreid ja mirhabi, siis koosnebki ruumi sisustus põhiosas vaipadest
põrandal. Kuidagi piinlik oli ses vaikuses palvusele keskendunud
meestele mõeldes interjööre pildistada: katikuklõpsu plaksatus võimendub
püssipauguna mitmekordselt sinistel võlvkaartel.
Juma mošee. Shamakhi
|
Üles |
Väljudes saime Mardiga jutu peale ühe kohaliku turistiga, kes meie
marsruudist kuuldes oli positiivselt hämmastunud – mida kõike olevat me
juba näinud, temagi pole neis kohtades igal pool käinud. Igatahes pakkus
ta välja idee minna Shamakhist mõnikümmend kilti mägedesse
observatooriumi otsima – pidava olema äge koht. Sõbraliku käepigistuse
saatel lahkudes lubasime selle üle mõelda. Auto juures selgus, et Gerly
ja Janika ei olnud rahul. Neid mošee pearuumidesse ei lubatud, vaid
suunati ukse juurest mingisse 4x4 m mutiauku, kus nad võinuks siis rahus
omi palveid pidada. Nojah, aga ega siin see jalgade trampimine suurt
midagi ei aita – asjad on paigas just nii ja mitte teisiti.
Shamakhi sovjetiaegne tolmune ja künklik kesklinn ei jätnud erilist
muljet, kuid söögikoht – "Dostlug" - pakkus seni parima lõuna, mida siin
riigis üldse oleme maitsnud. Menüü oli taas klassika: kebab lammas ja
dolmaad, ent mis maitsed! Parima osa moodustas tellimuste võtmine: taat,
kes keelt ei osanud, kutsus meid kambakesi lihtsalt kööki, näitas, mis
road tal pottides auravad, näitas tooreid kebabivardaid ja nii see läks.
Väga maitsvate toitude ja toreda õhustikuga koht igatahes! Ja töötas
kaardimakse! Midagi kosmosevallast siin riigis...
Dostlug
|
Üles |
Märkamatult oli jõudnud kätte aeg minna Diri Baba mausoleumi Marazas –
pisikeses külas Bakuu ja Shamakhi vahel. Iseenesest on see põnev koht,
kuid meie jaoks tähistas Aserbaidžaanis algse plaani kohaselt viimast
"ametlikku" punkti. Kuna Shamakhist sinna ei ole väga pikk tee ja päike
siras alles lõunas, siis kippus tekkima üsna tuline vaidlus selle üle,
kas minna Bakuusse või Qubasse. Pool rahvast tahtis Bakuusse, Mart
jutlustas Qubast. Lõpuks, kui Mardi lobbytöö hakkas vilja kandma,
hakkasin mina oma joru ajama ja jutlustama Khinaliqist – et kui juba
Qubasse, siis mingem ka Khinaliqi – pärapõrgu mägikülla. Ja nii see siis
välja kujunes – võtsime Diri Baba ära ja nüüd kimame Quba poole... Aga
enne, kui tahvli nurka viskan, veel paari sõnaga Diri Babast.
Vaateid Bakuu maanteelt
|
Üles |
Advantour kirjutab:
"On the way from Baku to Shamakhi there is Maraza village known
for its unique monument - two-storied mausoleum-mosque of the 15th
century called Diri-Baba, located across from the old cemetery. For
a long time the local residents have kept the legend that there
imperishable Saint Diri-Baba had been buried. However, many other
legends and mystical details are connected with this landmark.
Therefore, since the 17th century it attracts pilgrims and simply
curious visitors. The originality of this structure is that the
architect "built" the tomb into the rock. The impression is that the
tomb is suspended in the air. Two-floor Diri-Baba mausoleum is
located in the outskirts of Maraza settlement in one of the rocky
gorges, which is a wonderful creation of the art of ancient menders
of the XV century."
1955. a restaureeritud mausoleum-palvela toimib pühakohana tänini.
Järskudest treppidest sisse astudes oli pisut veider leida end järsku
vaibaga kaetud ruumist, seinte ääres padjad ja vist isegi palveraamatud.
Hoone ise on derivaat kaljukirikust ja hauakambrist – visuaal sel väga
muljetavaldav ei ole, ent asukoht – ümbritsevasse tasandikku lõikuv
kaljune sälkorg loob kohale vägagi dramaatilise stseeni, mistõttu
sattudes karjamaade vahelt ootamatult kanjonisse üllatavad just need
rebitud servadega püstlooded kaljuseinad. Üllatusi oli ent veelgi, kuid
seekord olme vallast. Nimelt pakkus kustumatuid mälestusi tualettruum
pühapaiga parkla servas, väikese sametpatjadega paviljoni kõrval,
millesse sisenedes pidid tahtmatult sealt kohe karjudes välja jooksma
kõrvus väidetavalt kellegi Eesti poeedi sõnad:
"...kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib!"
Diri Baba
mausoleum-pühamu
|
Üles |
Aga nüüd laiub ümberringi endiselt lage, tööstusest rüütatud ja
ülessongitud Kaspia rannik...
Kaspia tolmused töömaastikud
|
Üles |
|
8.05.2018. Kell 21.10. Khinaliq Hotel. Khinaliq
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Khinaliq
|
Üles |
Ma olen nii rahul! Me oleme sattunud tõeliselt ägedasse kohta! Legend
räägib, et siin elavad Noa järeltulijad - inimesed, kes veeuputuse aegu
Noa laeval Kaukasusse jõudsid.
Me sõitsime Qubast Khinaliqi läbi imeilusate lumemütsides mägede mööda
imeilusat teed. Minu jaoks oli see nagu dejavu Omalu teest Gruusias,
kuigi see tänane tee siiski on väga turvaline Omalu teega võrreldes.
Lihtsalt väga-väga lahe. Me jõudsime kohale kütus otsakorral – ei
taibanud linnas paaki täis panna, kuid majaperemees – Telman Babajev -
lubas hommikul penssu müüa. Kui külla jõudsime, polnud halli aimugi
öömajast. Küla ise on päris mägiküla – mitte selline päris-turistikas
nagu Lagij. Esimene mulje tegi nõutuks, sest öömajadega siin priisata ei
ole ja pensujaama ka kusagil ei paista. Aga nüüd on voodi olemas, vari
pea kohal, kõht täis ja hommik muretu – lubati hommikusööki ja penssu...
Mis sa hing oskad reisil paremat tahta! Ja millised vaated tõotavad
hommikul tulla – olgu ilm milline tahes, ma tahan enne hommikusööki
kolama minna.
Quba-Khinaliq
|
Üles |
Juba õhtune jalutuskäik hämaruses oli meeleolukas – esiteks see
külaõhustik, aga teiseks – need suured majesteetlikud mäed ümberringi,
mille vahele on küla pudenenud nagu lambakari mäenõlvale. Me oleme 2300
m peal - Aserbaidžaani kõige kõrgemas punktis asuvas külas – seda on
õhust tunda. Kaspiaäärne kuumus on asendunud jäise ja hõreda tuulega.
Jalutuskäiguks pidin selga ajama kõik oma kolm T-särki ja õhukese jaki –
muud mul kaasas ei ole – ja siiski tundus natuke liiga jahe.
Niisiis oleme isegi Aserbaidžaani mõistes Karu...kohas. Tee siia tehti
"korda" alles 2006 a. Qubast siia on mingi napp 30 kilti, aga sõitsime
seda üle kahe tunni; mööda jõekanjonit lihtsalt super-super lahedate
kaljude vahel mööda mitte just väga laia teed. Jekis – külake tee peal –
sattusime keset teed koju mineva lambakarja peale. Juhtlammas ehmus
autost ning pistis punuma. Kimasime mitusada meetrit lambakarja keskel.
Karjus proovis esialgu järele joosta, kuid jäi peatselt kurvi taha maha.
Järsku juhtlammas (käitumise järgi täielik oinas :)) keeras teelt
kõrvale – ja tee sai vabaks minna.
Khinaliq tervitas tumesiniste lumiste mäenõlvade ja imeilusa külma
loojanguga. Kuna meie neljaveolisel kärul töötab vaid esisild, millele
rakendub lisaks nõlvadel võimsusepiirang, siis loobusime kohe viimaselt
horisontaalselt tasapinnalt tee ääres lahkumast ja parkisime masina ühe
väsinud "53" kõrvale. Kusagilt hüppas välja tõmmu rumeenlase moodi
suusamütsiga härra (tema ongi Babajev). Kui talle oma mured: öömaja,
õhtusöök ja bensiin – ära rääkisin, ütles ta, et kõike saab. Tal on
siinsamas majas öömaja pakkuda. Vaatasime üle, magamiseks käib küll.
Tõsi, õhtusöögiks lubati lammast, aga saime külmunud kanast
kartulirooga. Maitses seegi, lihtne ja kodune. Juurde lambajuustu ja
kurgi-tomati salatit (ilma koriandrita). Mulle juust maitses, eriti
tomatiga, kuid daamide jaoks oli selle lõhnas tunda tuu-mutš sõnnikut...
Ka veinivalik – sest sama kuti poolt opereeritavas poes oli olemas vaid
ühte sorti veini – Ivanovka paksu ja imemagusat punast – tekitas meie
härrades vastakaid arvamusi, kuid taas – selles kontekstis – väga hea.
Kui küsisin kuiva veini kohta, ütles kutt lihtsalt (korralikus vene
keeles): mitte keegi siin seda ei joo, milleks ma selle peale siis poe
ruumi raisata?
Khinaliq
|
Üles |
Õhtusöök kujunes väga meeleolukaks. Peale meid on siin veel paar kutti:
üks poolakas ja teine tšehh. Sellised seljakotirändurid 25 ja +, jõudsid
Khinaliqi autostopiga. Nemad olid külale juba tiiru teinud ja saanud
kinnituse, et ainus praegu lahti olev ööbimiskoht on siin. Seega, ka
parima tahtmise juures täna õhtul SPA-sse ei saa. Ka peremees liitus
mõneks ajaks meie seltskonnaga. Rääkisime keelest aja kohalikust
alfabeedist – nad ei räägi siin ametlikku aserbaidžaani keelt.
Tegelikult on neid väikeseid mõnetuhandelisi kogukondi mägedes küll ja
veel, kes tegelikult on unustatud hääbuvad rahvakillud, kes neis
kohtades elavad juba määramata kaugetest aegadest alates. Üheks teemaks
oli ka praegune ladina tähestik, mis riigis võeti kasutusele iseseisvuse
taastamisel 1990-tel. Vanem rahvas on harjunud kirillitsaga ja
omavahelises kirjalikus asjaajamises kasutatakse ikka veel vene tähti.
Muuseas asendas 1924. a Aserbaidžaan esimese islami riigina araabia
kirja ladina tähtedega, kuid suur vend korraldas varsti keelereformi,
asendades ladina tähestiku kirillitsaga... Meenus autojuht, kes meid esimesel õhtul lennujaamast hotelli viis. Ta
ütles, et loe juba ammu ühtegi raamatut, ega ajalehte, sest ta lihtsalt
ei oska ja ei suuda lugeda ladina tähti... Nii on...
Teelolija terviseks!
|
Üles |
Nüüd tibutab vihma... Tuule vihin ja vihma rabin vastu toaklaasi laulab
ürgset unelaulu. Kogu meie meestekamp nohiseb ja magab. Daamid kolisid
kusagile nurga peale tuppa, mis oli pisut fäntsim. Meie tuba on natuke
liiga jahe ja tekk on natuke liiga soe ja voodi on natuke liiga lühike
ja padi natuke liiga suur, aga ma olen nii rahul... Nii sigarahul, et
see Jumalast unustatud nurk ja pärl on jäänud meie reisi rosinaks!
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
|
09.05.2018. Kell 17.45. Cafe Passage. Bakuu
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Cafe Passage
|
Üles |
Istun ja ootan kohvi. Teised läksid kaubandusse, mul on kingitused
kodustele enam-vähem kõigile Shakist olemas... Leidsime imekombel
vanalinna piiril vaba parkimiskoha ja maksime ühele vanamehele paar
manatti. Siis selgus, et too vend ainult aitab parkida, parkimispileteid
müüb teine vanamees, kes tahtis veel paar manatti... Kell 19 saame
parklas kokku ja siis juba ots lennujaama poole. Võib-olla jääb teele
üks tulekummardajate tempel, võib-olla mitte. Igal juhul aega meil on,
sest lennuk stardib alles kella 4 paiku hommikul.
Naljakas on mõelda, et ärkasime täna hommikul vara mägikülas, mis erineb
Bakuust veel rohkem kui öö ja päev. Neil kahel kohal ei ole peale usu,
riigilipu ja kehtivate rahatähtede mitte midagi muud ühist. Ent kõigist
headest emotsioonidest hoolimata, ärkasin roidununa. Ega teisedki
erilise värskusega hiilanud, sest meie toas oli liiga paksude tekkidega
mõnusaks magamiseks liiga palav, ilma tekita oli jälle liiga külm,
tüdrukutel seevastu lõõtsus aknast sisse nullilähedane öötuul ja nad
vaesekesed plagistasid sisselülitatud õliradikast hoolimata hommikuni
uinumata hambaid.
Varase ärkamisega kaasnes võimalus minna päevatõusul jalutama ja seda me
ka usinasti kasutasime. Ma ei oska seda küla õigesti kirjeldada:
põhimulje on kivine, kuid mitte ainult: ehituseks on tegelikult
kasutatud kõikvõimalikke materjale, kuid mingil seletamatul kombel näeb
see kõik kuidagi kompaktne ja terviklik välja. Järsunõlvalistel
külatänavatel sammus vastu lehmi, lambaid ja hanesid karja ajavaid
tolmumaskides naisi, kusagile kiirustasid mõned mehed, mõned seevastu
suitsetasid ülestõmmatud pintsakukraega jälle kusagile kiirustamata.
Muljetavaldav on see, et, et veokarehvist saab teha lammaste joogiküna
või pingikatte. Omaette maamärgiks on majade vahele kuivama laotud
pruunidest sõnnikupätsidest riidad – ainuke mõistlik küte, mida
siinkandis kasutada saab – puid pole silmapiirini näha, tõsi, paari
põõsa moodi moodustist õnnestus ühe maja juures näha. Hommikusteks
tipphetkedeks jäid küla kohalt mošee katuselt vaated alla orule ja
ümbritsevatele mägedele. Kui ei puhunuks jäine lõikav tuul, võinuks seal
vaadete pärast tšillida mitu tundi. Vaatasime Mardi ja Karliga üle ka
kohaliku muuseumi – 1 manati eest pilte möödunud külaelust...
Hommikuvalgus. Khinaliq
|
Üles |
Khinaliqi mošee
|
Üles |
Khinaliqi nuuseum
|
Üles |
Hommikusöögi järel arveldasime peremehega sulas. Maksin ära kohe ka
bensiini. Kui tšekki küsisin, rebis härra Babajev mingilt toidupakilt
tükikese paberit ja kirjutas sellele rõõmsal ilmel kaks lakoonilist
rida:
20 E
Benzin -
Bensiinitšekk
|
Üles |
Tagasitee Qubasse läbi fantastiliste mägede päevavalgel oli endiselt
kirjeldamatu. Tänu fotopeatustele ja jalutuskäigule jõekanjonis ning
mõnusale teepausile kanjoni lõpuosas jõudsime Qubasse alles lõunaks...
Khinaliq-Quba
|
Üles |
Quba üldiselt, kui välja arvata riiklikult kilbile tõstetud 1918. a
genotsiidi draama, ei tõuse kuidagi siin riigis esile: olles mägede taga
on see alati jäänud kaugeks kindlustatud punktiks, kuhu aja jooksul on
kogunenud erinevaid rahvaid. Neist suurima jälje linna on jätnud juudi
kogukond, kes aegade jooksul on üles ehitanud terve oma linnajao –
Quirmizi Guasaba. See on ilmselt ka linnakese vaatamisväärsemaid paiku,
sest tsaaririigieelse khanaadi kihistusest ei ole järel suurt midagi.
Samas peegeldab linnaosa taasiseseisvumise järgse aja jõukama rahva
ehituseelistusi, mistõttu valdav osa majadest oleks nagu välja hüpanud
mõne oopiumisuitsetaja nihkes unenäost; Tiskre või Uus-Ihaste
kindluselamud jäävad siit mõnede kvartalite kõrval ikka väga
tagasihoidlikuks. Võib-olla ehk saaks midagi mokale stalinismifännid,
kellele desserdiks on Nizami parki ehitatud jõe kaldalt kultuuripaleeni
tõusev trepp, mida palistavad pioneerid ja trummilööjad.
Quba.
Gudijaltšai org
|
Üles |
Quirmizi Guasaba
|
Üles |
Eeskätt Mardi tungival nõudmisel tegeldi sel ajal, kui ma sillal
Gudijaltšai jõeoru taustal linnapanoraami skitsisin, peamise sünagoogi
otsingutega. Jõudsin seltskonnaga taas liituda siis, kui üritusest
hakati loobuma – probleemiks oli see, et peamine sünagoog – Alti - oli
remondis; teised sulavad linnapildis muu hoonestusega ühte, jäädes
relvastamata silmale üsna märkamatuks. Viimasele luurele läksime Mardiga
kahekesi ja lõpuks sünagoogi ka leidsime. Hoone oli madal,
tagasihoidliku, mittemidagiütleva fassaadiga, vaid juudi täht katusel
reetis, et tegu on pühakojaga. Trepil kohtasime vana sõbralikku
hallivuntsilist isandat...
"Shalom"!
Taat kutsus meid sõbralikult sisse. Võtsime kotad jalast. Ringi vaadata
lubati, pildistada lubati, taat oli ka lahkesti nõus kõike seletama ja
juhatama, kuid paraku tema vene keel oli nagu oli, mistõttu suurem
keskustelu jäi autos ootajate rõõmuks siiski tulemata.
Sünagoogis
|
Üles |
Tegelikult tahtsime üle vaadata Quba 1918. a massimõrva
mälestuskompleksi - piltidelt nähtuna pidi see 2009...2013 ehitatud
mälestuskoht olema üsna värske ja põneva maastikuarhitektuuri
lahendusega. Quba massimõrv oli põhimõtteliselt kogu Bakuu kubermangus
toimunud genotsiidi osa, mida vedas kusagil eespool juba mainitud Bakuu
Kommuun. Veretöö ohvreid mälestatakse igal aastal 31. märtsil. Panime
asukoha kuidagi kaardi järgi paika, ent ilmselgelt ajasime midagi segi,
sest jõudsime kalmistule, kus seda kompleksi igatahes ei olnud.
Vaatasime kella – tegelikult oli vaja hakata sõitma Bakuu poole, et
jõuaks veel vaadata paari asja, mis inimestel Bakuust südamele jäid.
Kiire lõuna ühes kesklinna bistroos – seni üks kehvemaid söögielamusi
siin riigis (kapsarullid lambalihaga ei ole suuremad asjad) ja siis 200
km mööda Kaspia rannikut läbi troostitu tööstusmaastiku ilu ja valu...
Geidar Alijevi prospekt. Quba
|
Üles |
Ohoo, vahepeal toodi kohv ... 4 manatti. Krõbe! Ette kandis keegi
Baxtiyar Humbatov... Issand, kui hea on päris kohv!
Peale paaritunnist loksumist kruuiisisime taas Bakuus. Karl tahtis naha
hiiglalippu, kuid kohale jõudes selgus, et lipuvarrastki ei olnud püsti,
plats suletud. Tegelikult olme seda ju imeks pannud juba tulles, sest
162 meetrise masti otsas lehvivat 70 m pikkust ja 35 m laiust lippu
pidanuks olema näha kõikjalt üle kesklinna. Kui ma püüdsin üle aia
platsile piiluda, ajasid mendid mu kohe minema... Kord on siin majas!
Nojah, kui ma nüüd siin guugeldan, siis tuleb välja, et lipumast
demonteeriti juba oktoobris 2017, kuid jamasid jätkus sellega varemgi –
näiteks evakueeriti ümbruskonna majadest inimesed 2011. a veebruaris,
kui kardeti, et mast ümber kukub...
Sõime siis promenaadil jäätist ja tulime kesklinna, et raisata ära
viimased manatid.
Hmm... Aitab. Peab vist auto juurde vantsima hakkama...
Bakuu Rahvuslik
Lipuväljak
|
Üles |
|
10.05.2018. Kell 04.10 (Eesti aja järgi)
Bakuu-Riia lennukis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Startisime Bakuust ca pooletunnise hilinemisega, mis tõotab Riias
põnevat ümberistumist. Et aga kõik lennud on lätlaste omad, siis vast
suudetakse see asi ära klaarida.
Magamiskapslid
|
Üles |
Öö lennujaamas möödus üllatavalt mõnusalt. Tõsi, õhtul ei tahetud meid
hästi sisse lasta, öeldi, et tuleme liiga vara, ent peale igasuguste
asjameeste poolt passide ja piletite ülevalt ning alt vaatamist olime
priid minema. Ooteala on Bakuu lennujaamas igatahes eeskujulik – mitte
üht etteheidet. Parimaks osaks on vist soomlaste leiutatud
magamiskapslid: poed sisse, viskad oma koti madratsi alla, reguleerid
nuppudest madratsi mõnusaks, tõmbad lükandluugi – nagu veneaegsel
leivakapil –üle pea ja "head ööd". Mina pugesin pool tundi enne keskööd
kapslisse ja ärkasin üllatusega alles kolme paiku. Pisut palav ja umbne
oli, ent magada sai... Kusjuures tasuta. Gerly teadis rääkida, et noid
kuute juurutatavat ka teistes lennujaamades, kuid tasu eest. Viimaseid
Aserbaidžaani maitseid jääb meenutama lennujaamast kohaliku juustuga
pirukas ja korralik kohvi...
Eile õhtu möödus tulekummardamise tähe all. Šoppamise tuurilt tagasi
jõudes oli õhtu alles noor. Seepärast, peale lühikest arupidamist, kas
võtta ette Ateshgahi tuleemplel Surakhanis või Gala vabaõhumuuseum,
ütles loogika, et kui sel kellaajal veel kusagile sisse saab, siis on
see pigem tulepühamu...
Surakhan oli kunagi väike linn või küla Bakuu külje all, kuid on
tänaseks suure linnaga kokku kasvanud. Ateshgahi templit peetakse
tegelikult Bakuu virr-varri kõrval Abşeroni poolsaare üheks
tähelepanuväärsemaks kohaks, mida vanade kivihunnikute janune turist
peaks väisama. Abşeronile on aastatuhandeid olnud iseloomulikuks maa
seest immitsev nafta ja gaas. Nagu juba isegi mudavulkaanide teel
kogenud olime - nafta vedeleb kohati lausa loikudena maapinnal...
Süüdatuna põlevad nood gaasiallikad igavesti või õigemini - kuniks gaasi
jätkub. Kirja- ning reisimehed on Absheroni "igavesti põlevatest
tuledest" teateid üles tähendanud juba VI sajandist. Tollal tekkinud
tulekummardajatele oli poolsaar üks iganes põnev koht, sest müstilisemat
neljast olemise põhielemendist (maa, õhk, tuli, vesi) – tuld – jätkus
siin küll ning veel. Arvatavasti esimesed tulepühakojad ehitatigi
Absheronile ca poolteist tuhat aastat tagasi. Seejuures zoroastrismis on
tuli pigem üheks jumala eksistentsi väljenduseks, see ei ole mitte jumal
ise. Ateshgahi nimigi tuleb tulest: "atash" tähendab pärsia
keeles tuld ja "gah" tähendab voodit, aset... Seega Tulease...
Ateshgah ja ilmselt teisedki temasugused muutusid palverännukohtadeks
mitte ainult zoroastistidele, vaid ka sikhidele ning hindudele, kelle
usutalitustes on tulel samuti märkimisväärne roll. Ka Ateshgahis olevat
tänini võimalik näha kõikide nende uskude rituaalide jälgi, sh hindude
püha surnute põletamise kohta. Eelnevat arvestades ei ole tegelikult
sajaprotsendist selgust selles, kes olid päriselt algse templi rajajad.
Wikipedias (#Ateshgah_of_Baku)
kirjutatakse järgmist:
"Fire is considered sacred in the Indo-Iranian branches of
Sikhism, Hinduism, and Zoroastrianism (as Agni and Atar respectively),
and there has been debate on whether the Atashgah was originally a
Hindu structure, Zoroastrian, or Sikh one. The trident mounted atop
the structure is usually a distinctly Hindu sacred symbol (as the
Trishula, which is commonly mounted on temples) and has been cited
by Zoroastrian scholars as a specific reason for considering the
Atashgah as a Hindu and Sikh site. However, an Azeri presentation on
the history of Baku, which calls the shrine a "Hindu temple",
identifies the trident as a Zoroastrian symbol of "good thoughts,
good words and good deeds"."
Atesgah templiõuel
|
Üles |
Selge on aga see, et praegust pisikest templit ümbritsev müür ja
hoonekompleks ehitati XVIII sajandi II poolel india kaupmeeste rahaga
ning eelkõige india päritolu palverändurite jaoks. Templikompleks oli
nii pühakoht kui ka palverändurite ulualune. Bakuus elas märkimisväärne
india kaupmeeste kogukond, kellest osa tegelikult olid kunagi islami
eest Indiasse põgenenud kohalike aserite järeltulijad, kuid pühapaika
tunti hoopis laiemalt ja sinna tuldi palverännakule üle India ja
Lähis-Ida. Tuled loitsid templis 1969 aastani, mil naftapuurimine
piirkonnas sellele lõpu tegi. Praegu toidab restaureeritud ja UNESCO
pärandisse arvatud muuseum-pühamut torugaas...
Tuletempel ise lives, õigemini see tükike, mis kõrge müüri tagant välja
paistis, ujus loojuva päikese kiirtes. Parkisime suure kaarvärava ette.
Niipea, kui autost väljusime, astus pistis kusagilt putkast välja pea
üks turva ja hakkas seletama, et kõik on kinni ja tulge homme. Me siis
vastu et homme oleme juba Eestis. Pika mangumise peale oli taat 3 manati
eest meid lahkelt nõus õue peale lubama; see tähendas templi välismüüri
ümber ehitatud tuttuuele õuele, mida omakorda piiras müür. Selle müüri
uks aga oli juba lukus ja avamisvõimalust ei suutnud pakkuda sealne
turva isegi raha eest... Kaartega pisikesest nelinurkset templist nägime
seepärast üle õue vaid selle nurkadel põlevaid tulesambaid ja
katusekuplit. Kas keskse pühakoja seintel on tõesti hindu raidkirju,
jäigi tõestamata. Eks teine kord siis... Auto poole tagasi jalutades
vooris meile vabalt vastu igasuguseid inimesi, kes läksid ilma mingit
obrokit maksmata õue teise serva restosse – tundub, et turva tõmbas meid
lihtsalt lohku...
Kui juba tulega olime mängima hakanud, keerasime otsa nüüd Mehemmedi
küla poole, kus "igavesti" leegitseb Yanar Dag – Põlev Kalju. Kui selle
kohta lugeda, siis sageli alustatakse juttu Marco Polost, Alexandre
Dumas't ja kogu sellest pikast ajaloost, millele ma juba ennist
viitasin. See lisab kindlasti salapärasust ja müstikat natuuris üsna
tagasihoidlikule kohale. Tegelikult on see konkreetne koht suhteliselt
"uus". Naised saunas rääkisid, et kord 1950-tel süüdanud üks karjane
sigaretti ja tikku ära visates süüdanud niiviisi juhuslikult ka selle
loodusliku gaasilekke.
Tee Yanar Dagi kujunes näitlikuks sissejuhatuseks ning kujukaks
lõpetuseks sellele paljuski vastuolulisele maale, mida viimase nädala
oleme läbi sõitnud. Nimelt sattusime maanteele, mis lookles läbi
Abseroni kuulsate naftaväljade, mis kunagi andsid üle poole kogu maailma
naftatoodangust ning on tegelikult vorminud selle riigi viimase sajandi
ajaloo.
Andres Herkel tsiteerib XIII sajandil Absheroni väisanud Marco Polot
("Aserbaidžaani kirjad" lk 14):
„Gruusia piiri lähedal on aga allikas, kust purskab joana
nii ohtralt õli, et sada laeva saaksid seal ühekorraga lastitud. See
õli ei kõlba söögiks, kuid põleb hästi ja on hea salv sügeliste ja
kärntõve vastu nii inimestele kui ka kaamelitele. Inimesed tulevad
kaugelt siia õli järele ja kogu ümbruskonnas põletatakse ainult
seda".
Tänini noogutavad sajad "õlikoogud" ehataeva taustal, pumbates
torurägastikku musta kulda...
Naftapumbad
|
Üles |
Yanar Dagi parkla võttis vastu paraja rahvapeoga: tolmusel ning auklikul
platsil seisis mitu sõiduautot ja paar linnaliinibussi moodi bussi.
Unine piletimüüja kasseeris igaühelt 2 manatti otsides lõpuks minu pika
mangumise peale ka mingid piletid välja (ütlesin talle vene keeles, et
kui ta pileteid ei anna, lõikab raamatupidaja mul midagi maha). Mõne
hetke pärast, koledast betoontrepist üle väikese künka astudes, avanes
väike tolmune kraav, mille ühel küljel põles mõne ruutmeetri suurune ala
– justkui keegi süüdanuks seal mõned veokarehvid. Tänu sellele, et
sattusime seal olema pimedas oli mulje kogu sellest paigast kindlasti
mõjusam. Päevavalges lahkunuks ilmselt väga laia kaarega õlgu kehitades.
Yanar Dag
|
Üles |
Ja siis saabus aeg lahkumiseks. Lennujaamas kulus jupp aega rendikale
õige parkimiskoha leidmiseks, kuid lõpuks kõik laabus. Auto kohta öeldi,
et masin on liiga tolmune ja väänati otsa 20 manatti pesuraha (hilisem
märkus Tartus: paar päeva peale naasmist saabus meil, milles küsiti veel
20 manatti, kuna me olime summaarselt päevase kilometraaži ületanud
kokku 180 km – ja õigus oli neil, sest takkajärgi targalt lugedes oli
see renditingimustes selgelt kirjas). See, et armatuuris põles algusest
saadik rida värvilisi tulesid ning pardakompuuter hädaldas midagi
vahetpidamata, rääkides probleemist, mille tõttu ilmselt tagasilda ei
õnnestunudki sisse lülitada, võttis mehe kiretult õlgu kehitama ja ta
ütles, et ta teab tegelikult seda ja nad kindlasti vaatavad asja üle.
Nojah...
Nii. Aga varsti hakkame Riias maanduma. Naljakas oli tõdeda et
lätikeelne tervitus lennukis kõlas kuidagi mõnusalt koduselt. Nagu vist
ka juba jõudsin mainida, Balti Õhu boarding hilines üle poole tunni,
mistõttu, kui nad midagi ette ei võta, jääme suure tõenäosusega Tallinna
lennukist maha. No mulle sobiks, sõidaks linna, teeks kena Riia päeva ja
siis bussiga Tartusse. Eks näeme...
|
...Mõni tund hiljem Riia-Tallinn lennukis
Eelmine |
Üles
Vana hea
propellerlennuk... Noh, Riia päev jääb ära. Ümberistumine Riias oli
ülikiire. Loomulikult tuli läbi teha kogu turva- ja passikontrolli
trall, kuid Tallinna lennuk oli pandud meid kenasti ootama; iga
lennujaama kurvi trepi otsal seisis kena näitsik noolekesega ehitud
sildiga, millele oli kenasti kirjutatud "TALLINN". Ilmselt oli rahvas
lennukisse juba varakult ootama pandud, sest kui lõpuks kohale jõudsime
vaatasid inimesed meid üsna tülpinud nägudega... Nagu kallid kolleegid
juba jõudsid internetist teada saada, jõuame ka (kui nüüd muid üllatusi
ei tule) täpselt mingile Lux Expressile ja oleme lõunaks Tartus.
Kusjuures temperatuurierinevust ei pidavat viimase ilmateate kohaselt
Bakuu ja Tartu vahel olema. Lahe... Seega nüüd siis võib tõesti öelda,
et varsti saab see reis läbi.
Təşəkkür edirəm!
Tervitustega Aserbaidžaanist...
(Gerly Toomeoja foto)
|
Üles |
|
|