Kolm sammu Mongooliani

Proloog

Võttis päris nõutuks. Ei... tegelikult mitte see, kas Baikali äärde minna, aga pigem see, et mis seal siis päriselt saama hakkab - kas tegu paketireisi, ekspeditsiooni või matkaga. Nojah, nali naljaks, eks see paistab - mõtlesin ning ütlesin siis jah ning maksin esimese käsiraha ära...

Igatahes olin juba ette põnevil...

Fotod: Sulev Nurme ja Eva-Maria Mäe

Tallinn-Moskva...
Järgmine | Proloog | Üles

Balti jaama perroonilt kerges vihmasabinas Go Raili nostalgiahõngulisse kupeevagunisse astudes oli tunne nagu astunuks ajas mitukümmend aastat tagasi. Ei - asi pole kuidagi Go Raili teenuses, mis oli minu arvates täiesti ok, vaid vagunis, selle 1970-te algul väljatöötatud nõukaaja rongiasjanduse disainis, suitsetajates tamburites, teeklaasihoidjates, kivisöesuitsu hõngus, mis viitab endisaegsele veekeedusüsteemile ja veel kümnetes pisiasjades, mida mäletan 1980-te lõpult Tallinn-Tartu rongidest (jah, küll mitte kupeevagunitest) ja hiljem metsanduse seltskonna paadimatkade kuldajastust Minski suuna "Tšaikadest" (omal ajal vist oli 00.20 Tartu Vaksalist :) )... Suur vahe nõukaajaga - Hannese autoriteedile tuginedes - olevat see, et praegu antavad linad on mõnusalt kuivad, 30 aastat tagasi olid vastikult rõsked.

Öö rongis oli meeldiv. Hommik sama meeldiv: väärikas vanuses vagunisaatja serveerib nostalgiahõngulistes klaasihoidjates tasuta (nojah - arvestades muidugi piletihinda....) teed ja mõnusalt kodust kohvi - või nagu Slovakkias öeldakse: Türgi kohvi; vagunisaatja kallab kuuma vett otse tassipõhja puistatud kohvipurule (loomulikult mitte lahustuv kohv!). Ainuke ebameeldiv virvendus kogu rongisõidust on ehk jube pikk ja mõttetu molutamine Eesti-Vene piiril. Aknast sissepaistvas hommikupäikeses, mõned tunnid hiljem, polnud see aga enam oluline...
 

Скатертью, скатертью дальний путь стелется
И упирается прямо в небосклон.
Каждому, каждому в лучшее верится,
Катится, катится голубой вагон.

Krokodill Gena alias Einari Koppel

Leningradskii Vokzal... Tegus! Mendid, ja karjakaupa, igasuguste embleemide ja univormidega; sõjaväelased, päevavargad, kerjused, memmekesed korvidega, raudteelased, lõngused, turistid ja lihtsalt head inimesed provintsist ning pealinnast. Seisavad, suitsetavad, jooksevad, trügivad, lähevad kuhugi - metroosse, naabervaksalisse või lugematutesse putkadesse, millest raudteejaama ümbrus lausa kihab. Tšeburekid, balõkid, õlu, kartuli- ja kapsapirukad... ja kogu see erinevate tööstuskaupade krempel... "rabotajet konditsioner"... "Zahhodi dorogoi, kupi, gostjam buudješ...!"

Et Irkutski lennukini on aega pea terve päev, siis kotid pakihoidu ja linna...

Moskva
Järgmine | Eelmine | Üles

Kõigepealt peaks positiivseid sõnu ütlema Moskva-Irkutsk (ja ka tagasi) lennu ja kogu selle siselennukorralduse osas. Ausalt öeldes oli mul väikeseid kõhklusi ja kahtlusi, sest mõned aastad varem, kui üks tuttav käis Iževskis, juhtus temaga just Aerofloti lennul igasuguseid imeasju, kaasa arvatud see, et mootorid lennu ajal vaheldumisi üles ütlesid ning teenindus oli allapoole igasugust arvestust. Aga nüüd küll kõik sujus, lennukid olid korralikud ja Aerofloti teenindus kah üllatavalt tipp-topp. Emirates'iga ehk võrdlust päris välja ei kannata, kuid mingite balti õhu sarnaste asjadega ikka täiesti võrreldamatu. Sama ka lennujaamade osas, kuigi jah, Irkutskis ootasime oma pagasit üle tunni, sest pagasilint oli niivõrd väike, et sinna lihtsalt ei mahtunud korraga eriti midagi peale.

Varsti peale pagasi kättesaamist jõudis lennujaama ka mingi Korea autotööstuse ime, aknad kenasti pitsilise kardinaga palistatud (ilmselt mitte standardvarustuses). Seljakotid pakiti katusele ning mitmesajakilomeetrine sõit Hužiri - Olhoni saare "pealinna" - võis alata...

Mis esmapilgul silma hakkab - metsik hulk valepoolse rooliga autosid. Kõik japside kola veetakse Vladivostokki ja sealt siis juba jaotatakse mööda Siberit laiali. Imelikke masinaid liikus ringi karjakaupa ning vaid enamasti veokad olid pärit Venemaa tehastest. Hiljem Irkutskis saime teada, et 80% Irkutski autodest on parempoolse rooliga. Teise mulje jättis muidugi Irkutski äärelinn, kus tihedate traditsiooniliste vene ühekordsete majakobarate vahel seisab karjakaupa igasuguseid autoteenindusi, rehviparandusi, autopoode, tasulisi ja tasuta parklaid - jne. Sekka ka vähemal määral uusehitamisega seotuid, peamiselt plastakende, montaaživahu ja gaasbetoonplokkide müügiesindusi. Autoga seotud asutuste kontsentratsioon on nii suur, et vägisi tekib tunne, et autol on siinkandi inimeste elus palju tähtsam roll kanda, kui näiteks meil... Kuid - see võib olla ka vabalt lihtsalt minu ettekujutus. Teiseks torkab silma meeletu kontrast kesklinna ja äärelinna vahel, mis tekitab mulje, nagu oleks küla ja linn vägivaldselt kokku pandud.

Ent varsti oleme Irkutskist väljas ja sõidame edasi itta. Maantee on nagu maantee ikka - asfalt ja jooned maas, kuid raputab selliselt nagu meil teed 20 aastat tagasi. Ja siis tulevad stepid, mille lauskmaa vaheldub madalate küngastega. Tihedad majadekobarad küngaste vahel, mille juurde maanteelt keeravad maha porised kõrvalteed. Kilomeeter kilomeetrilt muutuvad künkakesed kõrgemaks, stepp asendub hõreda metsaga, siis taigaga ja Baikalile lähenedes jäävadki rohused mäekesed vahelduma hõredalt puudega kaetud küngastega. Akna tagant vilksatavad mööda päikeses mustunud puitmajakesed lumivalgete nikerdatud aknakaunistustega, tuhandete kilomeetrite viisi kõikvõimalikust materjalist piirdeaeda, elektripostide metsad meeletult laiade külatänavate ääres. Ning mäenõlvadel salgakesi paremat suupoolist otsivad lehmad, kes mäletsemiseks ei pelga end näiteks keset teed soojale asfaldile maha heita...

Peale peateelt mahakeeramist on maantee alguses lihtsalt pisut kitsam, kuid umbes sajakonna kilomeetri pärast muutub nö kruusateeks. Kusagil seal vahepeal teeme peatuse palkmajas, millel on kiri "Kafe". Pelmeenid, tšeburekid, seljanka jms - hinnad normaalsed, portsud ka, kui silmas pidada, et garneering tuleb eraldi küsida (see tundub olevat üldine reegel, muidu, tellides näiteks kotleti, selle ainult saadki). Ent - kuna oleme Burjaadimaal, siis torkavad menüüst silma pozõd - mis need aga on, ma sellel korral teada ei saa, sest need on otsas. Kätepesu ja peldik on õues - suusahüppaja versioon - kuigi... augu läbimõõt on pisut üledimensioneeritud, aga muidu puhtad ja ok. Sellega peame nüüd ära harjuma.

Mõnikümmend kilomeetrit enne praami muutub riigimaantee nii jubedaks - seda meeletute kivilahmakate ja aukude tõttu teel, et iga juht valib suvalisel pool teed oma marsruudi. Tee kõrval lookleb kumalgi pool mitu rattapaarijälge, millel liikumine on palju kiirem ning raputab vähem. Kuna praamide mahutavus on väike ("Olhonskie Vorota" ca 20 kohta ja "Dorožnik" 12 kohta), siis viimastel kilomeetritel käib meie bussi ja mitme mikroka vahel metsik võiduajamine (päris jube on istuda kui vahepeal PAZ bussi mõõtu masin võtab kurvi tagumine ots ees), mis lõpeb läbiraputatud sisikonna ja esimese kohaga praamijärjekorras.

Ülesõit on kiire ja tõrgeteta. Praam on väike, kuid tõhus, selle crew jätab turvalise ning elukogenud mulje. Paaril tüübil, kes trossidega õiendavad on ninaluud ilmselt korduvalt sisse löödud ning siilipeadel lugematu arv õmblusarme. Mahasõit vastaskaldale Taškai sadamasse läheb samuti sujuvalt. Ainuke, mis silma hakkab, on metsik praamisaba.

Olemegi siis Olhonil. Tee Hužiri kulgeb nagu viimased kilomeetrid mandrilgi mitmetel peateega paralleelselt kulgevatel teekestel. Kuigi praami peale enam kiiret ei ole, ajame siiski taas võidu mitme mikrobussiga ja ma ei saa tähelepanemata jätta bussijuhi kavalat suits-suunurgas irvitust iga kord, kui ta mõnest "sassangjongist" jälle mööda on saanud. Järsku, kui race tundub olevat haripunktil, peatume äkki ühe tulba juures, mille ümber on seotud hulk värvilisi linte ja mille ümber vedeleb kilogrammide kaupa münte ning tikke ja suitsetamata sigarette. Bussijuht seletab, et see on see koht teel, kus tuleb vaimudele ohvreid tuua ja viskab mündihunnikusse raha. Mõeldes sõidustiilile annetan meelsasti ka kohalikele vaimudele mündi ning... taas bussi.

Peale 6 tundi sõitu oleme lõpuks Hužiris - Olhoni keskuses. Sooja on napilt kümme kraadi...
 

Esimene mulje sellest turbaza'st - hämming. Tornidega nikerdatud karniisidega hoomamatus stiilis majakesed, kompott kõigist Vene ehitusstiilidest ja kõikvõimalikest ehitusmaterjalidest moodustab kokku manifesti kohalikule ehitajale ja ehituskunstile. Eesti keeli võiks seda kokku võtta, et mõnikord lihtsalt on vaja mõned asjad ära teha. Ei ole mõtet siinkohal proovida üles lugeda neid ehitustehnilisi lahendusi, mis hämmastust tekitasid - pigem oleks lihtsam rääkida sellest mis ei tekitanud. Üldiselt võiks sinnakanti reise korraldada eesmärgiga näidata ehituse tudengitele, mida kõike montaaživahu ja "osavate käte ringiga" kokku mäkerdada saab. Naljakas on see, et kõik see "postpohhuistlikus" stiilis kaadervärk püsib kuidagi koos ning tegelikult moodustab tervikuna isegi päris õdusa atmosfääri. Jalutades igasuguseid häid ehitustavasid eiravate hoonete vahel, kus on jätkunud püsivust akna serva nikerdada valmis kaunis puitpits, kuid pole jätkunud tahtmist (ilmselt redel oli kaugel) panna katusele harjalaud, tekkis tunne nagu jalutaks kadunud Kopenhaageni Christianias, ainult, et jointi asemel võib turbaza keskuse kohvikust - Bistro Francois'ist - osta meekrokki.

Turbazasse jõudes selgus, et meie kohad, mis Svetlana oli juba pool aastat tagasi broneerinud, on siiski mingi füüsikute kokkutulekul osalejatele väljaüüritud. Aga - neil on pakkuda majake kuuele õuepeldikuga ja seinakraanikausiga (so selline potsik seina peal, millest ripub välja tila ja kui seda üles lükkad, tuleb vesi - vene ajal oli neid hulgi näha) ja veel mõned kohad baasi kõrval oleval maaüksusel. Ent kuna need olid kehvemad, kui bronnitud ja makstud kohad, siis kompensatsiooniks lubati söögikordadeks rootsi laud ja igal õhtul saun. Esimesel õhtul muidugi oli kuulda nurinat, et kuidas siis nii... Takkajärgi tark olles arvan, et me pigem sellest võitsime. Viimasel hommikul startisime nii vara, et rootsi laud veel valmis ei olnud ja sõime nö tavalauas etteantud portsjonisööki - kardan, et kõik jäid kaerahelbepudru, tee ja praemuna peale (viimast kõigile ei jätkunudki) pisut näljaseks. Ning vähemalt neist duššidest, mis olid keskuses (aga - seal oli ka vesiklosett!), puudus alatasa soe vesi - saunas aga seda probleemi küll ei olnud.

Esimene saunaelamus oli muljetavaldav. Kui oma majakesse sisse kolisime, siis mehed lõid parajasti kõrval õue peal mingit hoonet üleni kämpalauaga üle. Ka katust - sinna pandi laudu lihtsalt kaks kihti. Selline sügavamõtteline puitarhitektuur tekitas uudishimu - nagu selgus - see oligi meie tuttuus saun. Õhtul hilja viimastena loivasime siis kah sauna. Tõesti - ka seest oli kõik kämpalauaga üle löödud. Lõhnas puidu ja värske värvi järgi - viimasega oli "tõrvatud" ahju soemüüri. Leiliruumis tekitas elevust igasuguse ventilatsiooni puudumine ning lahtiselt rippuv laud laes, mille alt paistis penoplast!!... Vaatasin leiliruumis ringi ning siis tabas mind inspiratsioon -

"Mehed!, See on ju vene keris!"

Päev oli olnud pikk ning eks väsimus nõudis oma - Mati ja Hannes teesklesid viisakalt huvitatust ja kobisid lavale, a la, et naised on sooja juba ära võtnud. Ruumis oli u. + 35. Läksin tõin kopsikutäie vett, avasin luugi nagu Toots "Kevades" ja lajatasin kogu kupatuse keriseauku. Kostis kuidagi liiga erk susin, seejärel lavalt mingi imelik hääl - nagu "iiiks" ning siis järsku nägin, kuidas Matil ja Hannesel oli igasugune väsimus näolt pühitud ning kiirusega, mida ma poleks osanud neilt oodata, tuiskasid nad pesuruumi. Siis jõudis kuumus ka minuni ja ma järgnesin neile kopsikut maha visates, sest pingi peale panna polnud seda enam aega. Kui viie minuti pärast ukse vahelt sisse piilusin, siis kannatas juba alumisel pingil istuda, kui sõrmed tagumiku alla panid - muidu hakkas küüntel valus... Leil oli niisiis korralik. Pesuruumis aga avastasime veel ühe huvitava asja. Nimelt mäkaiveri soojaveeboileri. See oli mingi sinine ca 100 l plastmasstünn, millesse oli monteeritud kuidagi mingi asjanduse spiraal - ilmselt mõne boileri tagavaraosa ning juhe viidud otse tavalisse seinakontakti. Nojah - kohe sai igasuguse vee kallamisega muututud poole ettevaatlikumaks.

Kui Hannes hommikul teiselt korruselt alla tuli, siis ühmas ta, et ei tea, kas see, et hommikul põrandalaudade vahelt päikesetõusu vaadata saab, on juba hinna sees...

Bentšariovi turbaza on kindlasti üheks Hužiri tuiksooneks. Seal saavad kohalikud tööd, sinna tulevad turistid ja tänu sellele tuleb ka raha kogu külasse. Pea igal õhtul toimuvad mingid üritused suures puidust "kontsertjurtas". Muidugi, eks osa kontserte ole lihtsalt välismaalaste ootuste täitmiseks. Meie sealoleku ajal käisime kahel - üks oli külaline Irkutskist - folkbänd, mis tegi vene rahvamuusikat võib-olla pisut džässilikus mõttes. Teise kontserdi andsid üks pensionärist vanahärra bajaaniga - mängis muuseas superhästi ning laulu lõid kaks daami, üks neist oli turbaza kokk ja teine koristaja. Aga sellest hoolimata kanti ette vägev repertuaar... Bentšariov ise on üheks küla hingeks, vedades muuhulgas ka kohalikku kooli. Naised saunas rääkisid, et ehitasid kord siin külas Moskva ärimehed rannale kena majutuskompleksi - nägin seda - tõepoolest ainuke ühes stiilis palkmajade kompleks, kus on ilmselt olnud ka arhitekti käsi mängus. Kuid juba kolm aastat kestab kohtuvaidlus ja asi ei saa kasutusluba, sest moskvalased oma pealinlikus ülbuses eksisid kahe asja vastu. Esiteks juriidiliselt ehitati kompleks kaldakaitsevööndisse (või kuidas iganes seda Venemaal nimetatakse) ja küla ainukesele avalikule liivarannale. Teiseks, mis on peamine - nad keeldusid koostööst kohalikega sh ka meie turbaza pealikuga...

Omul on Baikali järve esinduskala (kuidas puhastada - saab poola keeles :))) vaadata siit), mida pakutakse igal pool järve ääres igasugusel võimalikul moel. Omul on siia sugulane ning üldiselt ka siia moodi, kuid sihvakam. Baikalil äärde tulijal ei ole võimalik seda mitte proovida - sellest tehakse uhhaad, seljankat, küpsetatakse, praetakse jne ning üldiselt on seda võimalik leida ilma erilise otsimiseta. Vene ajal olla kogu omulitoodang müüdud välismaale ja kohalikud said seda vaid niiviisi osta, kui sõitsid turismigruppide koosseisus ühte külla Baikali läänerannikul tutvuma nõukogude kalurite raske tööga. Ekskursioon ei huvitanud kedagi, vaid see, et sai omulit kaasa osta. Maitseb ta tegelikult nagu siig, võib-olla on pisut rammusama maitsega (Peipsi äärest pärit inimesena julgen seda öelda). Mitmel korral saime proovida omuliuhhaad - kord ka potis lõkkel keedetuna ja teinekord laevakambüüsis tehtuna - mõlemad olid väga maitsvad. Ja tehti seda uhhaad nagu uhhaad ikka - vesi, kalad, sibul, sool ja maitseained ning vist ühel korral oli ka kartulit sisse pandud. Tüüpiliselt - just burjaatide köögile - küpsetatakse omulit ka fooliumis. Kuidas nad enne fooliumit seda tegid, ei tea, kuid valmistamine on lihtne. Puhastatud kala lõigatakse parajateks seibideks, kerge soolaga fooliumisse ja ahju. Turbazas pakuti ka täidetud omulit - kalanahka oli topitud riisi ja sibulaga segatud hakitud kala (äkki oli see mingi kiiksuga versioon sushist??). Teoreetiliselt võinuks olla päris hea, kuid väga vähese soolaga tehtuna see suurem asi ei olnud. Mulle isiklikult meeldis enam külmsuitsu omul ja kindlasti igat moodi supid kalast.

Kohapealne köök on tegelikult segu vene ja burjaadi köögist. Vene köögi poole pealt saab pea igal pool juba klišeeks kujunenud vene toite - seljanka, rossolnik, kalaseljanka, kapsasupp (üldiselt supid on väga head), pelmeenid, tšeburekid jne - üldse liha, kala ja kana erinevalt, kõrvale tüüpiliselt kartulipüree või kartul muul moel. Ent sageli on aukohal lisaks tavajuurikatele ka baklažaan, metsaseened ning metsamarjad.

Burjaadi köögile on omane lihtsus - rändkarjakasvatajatena on nende põhisöögiks olnud loomaliha (lehm, lammas, hobune), Baikali ääres ka kala. Kõrvale on söödud riisi, kui on. Siit tuleneb ka vene ja burjaadi köögi üldine vahe - venelased kasvatavad juurvilju, burjaadid mitte. Kui selle pilguga külades ringi vaadata, siis võib ära arvata ka elaniku rahvuse - venelastel on reeglina peenrad, burjaatidel ei ole - nende õueala oli ajalooliselt kasutuses vastsündinud vasikatele ja varssadele. Maitseaineid tarvitatakse burjaadi söökides suhteliselt vähe - peamine sool ja harvem pipar, loomulikult sibul ning küüslauk. Palju kasutatakse ka toomingamarju, mille jahu lisatakse leiva-saiatoodetele, marju magustoitudesse. Päris hea oli ka toomingamarjadest valmistatud nastoika. Levinud burjaadipärane loomaliharoog on puljongis suurte tükkidena keedetud loomaliha: lihaga kondid pannakse keema, lisatakse sibul, porgand, sool ning kui liha süüa kannatab, siis ongi valmis. Maitses üsna hästi. Sama toidu modifikatsioon on selles puljongis koos lihatükkidega hautatud riis või tüüpiliselt nuudlid. Mulle endale meeldis burjaadi siiasalat, mis tehti kergelt soolatud siiast ja sibulast ja peale puistati (vist) õige pisut pipart. Turbazas sai proovida ka pannkookide peale urmeed (урмэ) - kohupiimapastalaadset ollust, mis mulle isiklikult erilist muljet ei avaldanud.

Toitudele kõrvale juuakse rohelist teed, mida kohalikud tarvitavad piimaga. Aga, kel on maheda, mitte ülevürtsitatud Burjaatia toidu vastu huvi, siis altpoolt leiab rea linke retseptidega.

Kui rääkida veel toidust sellel reisil, siis kaks asja, mida tahaks mainida. Esimeseks oli naljakad sitked tükid, mida serveeriti koos aedviljadega segatult. Vaidlesime Matiga, kas tegu on kana, kala või seentega - näitsik köögist ütles, et tegu on sojalihaga... Teine elamus - hommikune hirsipuder! Mitte, et see teab kui maitsev oleks olnud, kuid selline nostalgiahõnguline. Tean, et mõnele reisikaaslasele tõi ühel söömaajal pisara silma ka kissellilaadne kompott (ehk ei olnud see sidrunhappest). Mulle pisar ei tulnud, pigem hoopis mälestused vastakatest maitseelamustest koolisööklast...

| Üles |

• #buryatkitchen.info/

• #mirkulinara.ru/ world kitchen/burat-28/

• #kapralova.com/ ru/buryat-cuisine

• #vkysnogo.net/ strana/14

Esimene täispäev Olhonil algas imeilusas päikesepaistes. Kobisime peale mõnusat hommikusööki kahte uazikusse ja 80 km matk Mõs Hoboini ja tagasi võis alata - seda võiks Emiraatide kogemustele tuginedes isegi safariks nimetada. Uazik on Olhoni põhiline liiklusvahend, kuigi leidub ka igasuguseid korea ja jaapani imesid. Huvitav on see, et 1970-te algul välja mõeldud UAZ-i mikrobussi toodetakse vaid pisikeste modifikatsioonidega (a la pehmemad istmed) tänini. Meie sõitsime Olhonil 2007.a. autoga. Meie uaziku juht Nikolai ütles, et Venemaal on selliseid maastikubusse ehitada odavam, kui maanteid. Mingi loogika nende ehitamiseks ju peab olema. Igatahes Olhoni saare rööpalisi pinnaseteid võttis see masin väga hästi.

Kindlasti on üheks iseloomujooneks hulkuvad lehmad, kes hommikuti lastakse väravast välja süüa otsima ja kes siis õhtul koju tagasi jõudes ammumisega sisselaskmist nõuavad. Nad jõlguvad igal pool, lesivad teedel ning on lihtsalt kus juhtub (seda nägime külade vahel juba alates Irkutskist). See lehmapidamine võiks olla pealtnäha isegi nagu kultuslik, eriti kui pealiskaudselt mõelda, et ligi 20% kohalikest on budistid ja teist sama palju šamanistid, kuid lehma peetakse ikkagi söögiks ning seetõttu on kohalike budistide pühaks loomaks hoopis elevant. Et lehmadel on piiramatu ligipääs igale poole, kus pole aedu, siis on nende sitta täis kõik kohad ja tänaval kõndides peab hoolega jalge ette vaatama.

Külakesest leiab mitu poodi ja kõrtsi, viimased on meie mõistes pigem nagu kiirsöögikohad, kus käepärastest vahenditest kokkuklopsitud putkades või ümber ehitatud eramutes pakutakse õlut ja kangemat kraami ning kindlasti pozõsid. Ühte jurtasse oli püsti pandud burjaadi restoran ning külakese keskel oli isegi hiinakas. Mis neis see võis olla, ei tea, sest mulle isiklikult meeldis üks koormakatte kilega üle löödud telgimoodi putka, kust sai päriskohvi (sageli saab lahstuvat) ja pozõsid ning, mis peamine, müüjanna (või baaridaam, kui soovite) oli kaunis burjaadiverd neiu...

Hužiris on kaks maailma. Üks algab aastast 1946 (või 1947?), kui siia rajati kalatööstus ja kujunes tänane Hužir. See oli aeg, kus elu Baikali ääres sai uue hoo - suur osa oli selles siia küüditatutel. Hužirist paarkümmend km itta asub Pešatsnaja küla, kus samuti asus kalatööstus ja kus töötasid valdavalt Leedust küüditatud. Enne teist ilmasõda oli Olhonil küll mingi hõre asustus, üksikud elanikud, kuid isoleeritus ja karm kliima töötasid siin elamisele vastu. Liidu kokkuvarisemisega kadusid siit kalatööstused ja inimesed katsuvad kuidagi ära elada kalapüügi, turistidele igasuguste teenuste osutamise ja ühe kohaliku sõnul ka ehitusega (mida iganes selle viimase all siis mõeldi). Huvitav fakt on see, et elektri nö püsiühendus jõudis saarele alles 2005.a. - sinnamaani sõltuti kohalikest diiselgeneraatoritest. Selle maailma kehand on "siberi küla" ja selle kultuuriloo ühe praeguse tahu kurb võrdkuju paistab toidupoodidest, mille mahust julgelt 3/4 võtab enda alla alkohol.

«Всего примечательнее суеверный страх, который ольхонские буряты питают к пещере; мимо Шаманской скалы нельзя проезжать на колесах, а только верхом или на санях; если в одном из родов есть покойник, членам этого рода запрещается проезжать мимо пещеры в течение определенного времени».

Igatahes tulevad siia šamanistid ja ka budistid kogu maailmast ning seda kohta võtavad burjaadid väga tõsiselt. Kui kaugele ulatub selle lugu ja mis on selle tagamaad, mina ei tea, kuid kohapeal kuuldu ja juurdeloetu põhjal oli koht püha ja tuntud juba enne Tšingis-Khaani tulekut, legendi järgi olla kusagil Šamaanikalju lähedal tema haud. Kalju sees asub koobas, kus veel 1950-tel olla olnud jälgi arvatavalt vähemalt XVIII sajandist pärit tiibetikeelsetest kirjadest...

Praegu on see üks põhiosa Hužiri vaimsest "selgroost". Kõnnime kohalikust laevast improviseeritud sadamast (tuulega naabruses karilejooksnud laev, mille mingi kõva torm ühel heal päeval kaldale virutas ning mida nüüd kasutatakse paatide sildumiseks, sest õige sadam on nii hullus seisus, et sinna randumine tuulega on ohtlik) üle mäe Šamaanikalju juurde. Ülal külastajat manitsenud silt, mis hoiatab kisamast, sodi tekitamast, halbu mõtteid mõtlemast - ühesõnaga kõik see, mida mõistlik inimene pühakohas nagunii ei teeks, tundub jäävat kohapeal vaid sildiks. Kaunis kuldne abajakaar kaljude vahel on täis pikitud lehmasitta, kuid ka prahti ning kaljudele pintsli ja värviga plötserdatud banaalsusi. Ok, lehm on lehm, kui ta juba lahti on, siis ei saa seda talle ka pahaks panna, ent selleks, et valge värviga kaljule kirjutada "ja zdjes bõl"...

Istun kividel. Kuidagi ääretult rahustav koht - või on see minu ettekujutus. Proovime Matiga ujuma minna, ent vesi on nii karge, et sisse hüpates hakkavad käed ja jalad aju käsule - uju! - vastu töötama. Sellest hoolimata, et ujumisest suurt välja ei tule, võtan ära minnes kaasa rahuliku meele ja imekauni vaate üle Maloe More paistvatele teise kalda paljastele kaljudele.

Hužir

| Üles |

Ohvriannid kurul, tee ääres, enne Hužiri

| Üles |

Laevale Šamaanikalju sadamast

| Üles |

Püha allikas

| Üles |

Vastaskalda idüll

| Üles |

Olhoni viimase päeva veetsime Matiga jalgratastega salapärast Šara-Nuri - Kollast Järve - järve otsides. Laenasime hommikul jalgrattad - tõsi esimesed eksemplarid, mis saime, olid nagu adramatused, aga õnneks sai need küla teises jalgrattalaenutuses (kõik nad on üks kamp :)) ümber vahetada. Muuseas - kuidas suhtuksite teie jalgrattarendi uksel olevasse silti:



Rendi juures kohtasime kaht sakslast, kellel oli plaan rattaga sel päeval Hužirist Mõs Hoboile ja tagasi sõita - so teedeta maastikus ca 80 km. Nad olid kenad inimesed - alles esimesed kaks nädalat möödas oma plaanitud pooleaastasest Aasia-reisist. Igatahes - soovisime neile edu, mõeldes isekeskis, et kui uazikuga kulus selleks ligi kaheksa tundi...

Järve äärde sõiduks anti suitsupakisuurune mõõtkavast väljas skeem (õnneks oli meil endal korralik saare kaart olemas) ja igasuguseid võõrkeeli valdav noormees (muuseas kohalik tunnustatud fotograaf ja filmimees) - Artur - selgitas sõidu tehnikat mägedes ning raja iseärasusi. Kott selga ja tuld!

Hužirist mööda maanteed järgmise külani oli kõik kena. Õrn tõus, kuid päike paistis ja mis sa hing ikka muud tahad. Malõi Hužiris navigeerides avastasime, et kaasa antud kaart on ikka paras p.... Küsisime teed ja alustasime esimest korralikumat tõusu. Krrt! Mäge nagu ei olnudki, kuid ca 500 m pärast oli mul toss ikka väga väljas, Mati tundus olevat värske nagu kevadine piibeleht. Saatuse irooniana tegime peatuse kalmistu juures...

Väike kogum siniseks värvitud kättesaadavast raudmaterjalist tehtud piirdeaedu, koos hämmastavate hauatahvlitega: pooleks saetud hapnikuballoon, mingi metallkast GAZ-i veljevitsast painutatud kaunistustega jne. Igal tähisel kindlasti foto kadunukesest peal. Mõned plastmasslilled, lauajupid, mõni haud oli sisse vajunud... Kalmistu ees vedeles tervituseks suur kuhi tühje viinapudeleid. Võttis päris nõutuks...

Ent tõus jätkus... Poole tunni pärast olin kindel, et suren... Möödusime neljast vene kaunitarist, kes päevitusriietes kergel sammul meiega samas suunas liikusid. Kui nad meie järgmises puhkekohas meist kelmikalt naeratades ja lehvitades möödusid - järve ääres näeme, poisid! - siis ütlesin Matile, et kui nad meist veel mööda lähevad, siis keeran piinlikkusest otsa ümber. Aga siis tuli esimene laskumine, veel pisut tõusu ja olime kurul. Esimene kolmandik, esimesed 15-20 km selja taga... Ja siis tuli laskumine. Lasksime sadulad alla ja läks lahti - vähemalt kümme kilomeetrit ühte järge, pedaalidel püsti, tagapidur peaaegu pidevalt pidurdamas...

Umbes poolel teel, kui järveni jäi veel ca 5 km , tegime ühe matkajate onni juures peatuse ja kohtasime Irkutski jalgsimatkajate seltskonda. Vahetasime muljeid raja ja veevõtuvõimaluste kohta. Tõsised tüübid tundusid olevat - ühel oli seljakoti küljes oma meetripikkuse varrega kirves (pigem hellebard) ja teisel seljakoti laka peale kokku seotud kahemehesaag ?!?... Neilt saime muuhulgas teada, miks kohalikud hakkasid jama ajama, kui tahtsime Olhoni kõrgemale mäele (Žima - 1274 m) ronida; küll räägiti, et see ei ole hea, et seal on nähtamatu šamaaniloss, mida valvavad ketis karud jne. Tegelikult on mägi looduslikult radioaktiivne - kui hull, seda pole uuritud...

Peale puhkust tuli taas tõus - mida oligi peale metsikut laskumist oodata. Sellel tõusul elasin üle ühe kummalise vahejuhtumi. Üldiselt nendel teedel autosid ei sõitnud, kuid kusagilt roomas välja mersu-džiip. Higist tilkuvana vedasin ratast mäest üles, kui auto peatus minu juures ning laia naeratusega keeras kõrvalistuv junn klaasi alla, vajutades põhja muusika kohal, kus laulusalm ütles:

..."Poguljali, poguljali..."

Kas džiipe müüakse tõesti vaid inimestele, kelle IQ on alla 15...

Šara-Nur on mudane järv, mille tekkepõhjus on arvatavasti vulkaaniline. Miks mulle nii tundub - ta asub lameda platoo keskel ja haiseb keemialabori järgi. Mida iganes - see võib olla ka mingi muu geoloogiline anomaalia... Šara-Nuri alumiiniumiühendite rikast muda peetakse nahka noorendavaks ja üldse noorte naiste tervisele väga heaks. Et tuul oli külm ja minu võhm vajas taastamist, siis piirdusin šokolaadi ning kahtlasevõitu vaatega, kuidas ühes seltskonnas, mis enne meid Volgaga oli järve äärde jõudnud, parajasti kaks daami end üleni mudaga kokku määrisid...

Edasi - mäest üles Jalga küla ning Hanhoi poolsaare poole. Viimane metsik tõus, millele järgnes selline langus, et tagarattablokist olenemata libised mäest alla - esipidurit ei julge põhja vajutada - et mitte üle pea lennata. Kuidas see Volga siit üles tuli! Ent pika peale langus normaliseerub ja mõne aja pärast maandume Jalga külas - väga, väga ehedas burjaadi-vene külas... Taas metsikult lai peatänav, majad kolmeaknaliste pitsiliste otsafassaadidega tänava poole, elektripostid, "pamjatnik", uazikud ja paar väikest last tänavatolmus mängimas. Et meil on vesi otsas, siis otsime poodi ja - ennäe, ühes majakeses see ongi. Poe sisustus on rabav - enamuse ruumist võtab enese alla valgeks lubjatud vene ahi. Lett ja riiulid on naeltega kokku löödud käepärastest laudadest ja siniseks värvitud. See, et müüja - muhe burjaadi vanamemm, arvet arvelauaga kokku lööb ei ole mingi uudis - Hužiris käib see kõigis poodides niiviisi. Ent täieliku hämmingu põhjustab kaubavalik: ca 10 sorti viina, mõni sort õlut, ühte sorti limonaadi ja mineraalvett, leiba, tikke, soola, elektripirne ja seepi, ahjaa, ka mingeid konserve.

Hanhoi poolsaar - väga maaliline hobuserauakujuline moodustis, mille embusse jääb soe ja suure järvega kitsa läbipääsuga ühendatud sopistus. Vesi on soe, kuid tuul külm. Forsseerime läbipääsu ja teeme tuuri poolsaarel... Ilusad vaated, ilus valgus, kuid mind segab hoopis selja taha jääv suund Hužirile - jälle mäest üles. Minu hädaldamise peale ütleb Mati elutargalt ühe Lõuna-Afrika ütlemise - elevanti süüakse suutäie haaval... Hanhoi poolsaarel on sooja sisejärve ääres telkijaid mitmeid seltskondi. Mis hämmastab, et kogu sodi loobitakse hunnikutesse ja jäetakse maha. Terved pudelite lasud, hunnik, hunniku järel veepiiril - arusaamatu!

Enne Hužiri teele jõudmist avastame keset tühja steppi pisikese puidust majakese - meie üllatuseks cafe! Müüjaks nägus ja jutukas burjaadi daam, kes oma jutuga suudaks maha müüa ilmselt igasuguse kauba. Väike kehakinnitus pozõde, kartuli- ja kapsapirukatega, peale liiter arbuusimahla...

Viimane ponnistus - ca 4 kilti mäest üles ja siis 10 kilti alla mööda väga jubedat auklikku teed, millel vibreerides esmakordselt hakkan aru saama jalgratta amortide ning geelsadula mõttekusest. Sellest hoolimata just need viimased kilomeetrid laskumist tekitavad tunde nagu oleks keegi pool päeva jalaga tagumikku löönud.

Hužiri tagasi jõuame poole üheksaks õhtul. Kümme tundi - peaaegu 60 km... Hommikul kohtan tuttavat sakslannat ja uurin, kuidas nende rattasõit Mõs Hoboile läks. Nagu oligi arvata - nad olid läbinud jubedast teest umbes kolmandiku ja pöördusid siis tagasi...
 

Üle mägede...

| Üles |

Šara-Nur

| Üles |

Hanhoi poolsaar

| Üles |

Irkutskist pärit kirjanik Valentin Rasputin on kirjutanud (irkutsk-baikal.com/...):

"Weathered by history and life, Irkutsk now stands, calm and wise, knowing its own value, moderately famous for its glory, past and present, cultured since olden times and traditionally hospitable..."

Mida aga ilmselt kirjutatakse vähem, on see, et Irkutskist ja selle ümbrusest kujunes omamoodi väljasaadetute sihtkoht. Siia saadeti dekabristid peale 1825.a. sündmusi, üle 10000 poolaka peale 1863.a. Poola ülestõusu ja muidugi II ilmasõja eelne, aegne ja järgne periood. Näiteks 1941. a. saadeti Irkutski oblastisse 138000 sakslast jne. Neile väljasaadetutele, eriti XIX sajandil, võlgneb Irkutsk suuresti oma kultuuri ja näo. Kaasajal küll ei küüditata (ametlikult), kuid taas on Irkutskis hulganisti võõrast verd liikumas - Olhonil iroonitseti, et varsti poole Irkutski elanikest moodustavad sinna illegaalselt imbuvad paremat elu otsima tulevad hiinlased ning varsti ei ole tegemist enam vene, vaid hiina linnaga.

Kesklinna osas kõndides jätavad kustumatu mulje sajad imekaunid vanad puitmajad, rikkalikult kaunistatud karniiside ja akendega. Kahjuks on enamus neist väga halvas seisus ning, kuigi kaitse all, ei ela paljud neist hoonetest praeguse suhtumise juures järgnevaid lähiaastakümneid üle. Probleemideks on tänavate tõusmine ja lehisepostidele ehitatud aluste ära vajumine - see hakkab silma massiliselt. Sellest hoolimata on puithoonetega palistatud tänavatel kõndides eriline hõng. Irkutskit peetakse ka Siberi vanimate tellisehituste linnaks - tuntuim ja vanim neist on ilmselt Spasski kirik - kuid tänavapildis ei mõju need valdavalt historitsistlikud hooned nii imposantselt, vaid tekitavad illusiooni Riia või mõne suurema linna vastava perioodi linnaosadest. Ega asjata pole Irkutskit XIX sajandi lõpul võrreldud Siberi Pariisiga (oli vist Tšehhov, kes seda ütles)...

Veel paar emotsiooni, mis Irkutskist meelde on jäänud...

Kui esimest korda linna pikemaks sattusime, juhtus olema dessantväelaste päev. Nende peamine kogunemispunkt oli Aleksander III monumendi ja tundmatu sõduri monumendi juures. Väga palju triibulistes särkides mehi, barett kuklas ja enamus neist hommikupoolikust hoolimata juba väga purjus. Milline pime jõud. Anna ainult põhjus. Meie tütarlaps, kes linna tutvustab, ütleb lõpuks, et sellel päeval ei maksa noormeestel roosa või helesinise päevasärgiga välja minna. Ning on kaks päeva aastas, mil miilits on kõrgendatud valmisolekus - need on 9. mai ja den dessantnikov. Kui peaks millegipärast löömaks minema, siis ilmselt sõltub kellaajast, kes selles löömas peale võiks jääda - ehk, kui täis löömingu ajaks on dessantnikud.

Karl Marxi ja Lenini uulitsa nurgal seisab Vladimir Ilitš. Klassikaline Lenin, tõstetud käsi osutumas kellaajale 11.00 päeval... Oli aeg, kui NL poodides võis hakata sellest kellaajast alates alkoholi ostma. Vaatan, kuidas keegi pilusilmne vanaema oma pisikese lapsukesega uhkelt Lenini ees poseerib ja ei tea, kas irvitada või hoopis kaas tunda või tegelikult... ah "#@%"&/!, lähme parem Angara kaldapealsele...

Maris Kurme on Eesti Ekspressis Listvjanka kohta kirjutanud nii:

"Listvjanka on ka tõeliselt tüüpiline Vene küla – tundub nagu oleks see otse muinasjuturaamatust või vanast filmist välja võetud. Järveäärse peateega risti looklevad pisikesed uulitsad on täis lääpa vajunud tarekesi, veeuputuseelseid sõiduvahendeid, karuseid penisid ning omavahel jutustavaid vanamemmesid. Seejuures uhkeldavad kõik tarekesed imeilusate ja värviliste puust nikerdatud akendega ning osmikuid ümbritsevates rohtunud aedades õitseb suurte puhmastena oranže kullerkuppe ja muid erksaid õisi. Siin-seal peesitab päikese käes kõutse ning ühe kaldapealse majakese ees mugib rohtu üksik kits. Kogu Listvjanka küla peale on puumajakeste sekka ääretult veidral kombel ära eksinud ka kaks nõukogudeaegset viiekordset paneelelamut, üks kokkukukkumisohus kool ning üsna hiljuti valminud hotell. Järveäärse promenaadi laternapostide küljes ilutsevad aga endiselt suured uhked viisnurga või sirbi ja vasara kujulised kaunistused ja sama motiivi võib kohata korstnatel ning teinekord isegi puidust nikerdatud akendel. Järve ääres müüakse vanadest aegadest tuntud kollastest suurtest tünnidest kalja. Internetipunktist ei maksa isegi mitte unistada ning mobiiltelefonidega räägivad vaid väga üksikud noored inimesed."

 
Ei... Listvjanka pole tüüpiline vene küla, sest tüüpilises vene külas ei ole 10 korruselist öösel ulmelise valgusega valgustatud hotelli "Majak", mille ees seistes võiks arvata. et oled Pariisis või hulleris. Tüüpilises vene külas ei ole ka Neuschwansteini roosasid masajaid koopiaid, mis ei meenuta oma koletuses mitte elumaju, ammu veel villasid, vaid halvasti joonistatud versiooni mõnest Disney multikast. Ning tavalises vene külas ei reklaamita karu topistega toidupoode... Ent kui need asjad ka juurde arvata, siis eelpoolne kirjeldus hakkab sobima.

Listvjanka on Irkutski kuurort. Juba sellest ajast, kui vanadel headel aegadel karusnahakütid tulid mitmekuistelt jahiretkedelt siia lõbutsema... Praegu tulevad Listvjankasse inimesed puhkama, suvitama, pidutsema. Eriti rikkam seltskond. Järvel saab igasuguste vidinatega hirmsa raha eest sõita ja hullata, rannas kividel lesida ja järve karges vees ujuda, omulit süüa ja öösel hotelli ees hängida (no kindlasti on veel palju asju...). Ent see kokku on kõik niivõrd veider kompott ühes sellega kaasnevaga, et tegelikult ei ole seal midagi mõistlikku peale hakata. Nii ma olengi enamuse Listvjankas oldud ajast lihtsalt purjus...

Kõndides Listvjanka promenaadil, Baikali kaldal, märkab palju huvitavaid asju. Üks meeldejäävamaid on kaldakindlustus, millele promenaad toetub. Lained on mitmed kohad sellest niivõrd ära uhtunud, et osa promenaadi on varisenud, osa varisemise äärel. Kuid samas on näha, et probleemiga tegeletakse. Mõned kuulvalgustid, mis on varisemisohtlikes kohtades järve poole tugevasti viltu vajunud on keskelt kõveraks väänatud nii, et kaugelt vaates paistavad postid ikka ühel joonel. Üks teine huvitav asi, mida ööelus kogesime, paikneb kosmilise välimusega hotellist Majak mitte väga kaugel plaažil. Jalutasime ja jõime õlut, kui silma hakkas sähviv lasershow ning kõrvu tungis klubimuusika. Et pimeduses sellel kohal hoonet näha ei olnud, siis läksime uudishimust trepist alla rannale, et showbaari kaeda. Showbaariks osutus kilest ja laudadest putka, mille ühele otsalauale olid kinnitatud plinkivaid laserid, ca 10 m2 putka sees oli kaks lauda ja paar meest, pead lauale vajunud...

Promenaadi äärde jääb ka pamjatnik. Õigemini kaks tükki. Üks püstitatud peale 1945.-t aastat, teine AD 2010. Üks viisnurgaga, teine õigeusu ristiga. Mõlemad Suures Isamaasõjas hukkunute mälestuseks. See jääb silma seepärast, et midagi sarnast nägime juba varem: Jalgas, temaatilisi plakateid Irkutskis ning Moskvas ja värskelt tuunitud monumenti Aršanis. Ei ole midagi halba selles, et omi kangelasi mäletatakse - võib-olla on selles austuses langenute vastu meil pisut midagi õppida. Ent siinjuures hakkab kiusama üks teine uitmõte. Kuidas varem nii õigeusklikus riigis bolševike riigipööre ikka nii totaalselt toimis? Kuidas suudeti tappa Jumal? Aga et see suuremal või vähemal määral õnnestus, siis kuidagi midagi peab ju tühja koha täitma, midagi peab ju püha olema. Peale 10% õllekokteili (daže profesjonalnõi degjustator ne možet tšustvovat vkusa spirta) tundub, et nood monumendid pole pelgalt monumendid, vaid altarid moodsale Baalile või Moolokile...

Ahjaa. Listvjankas asuv Baikali muuseum koos selle juurde kuuluva dendropargiga on siiski tolle asula plusspooleks. Ma ei viitsi hakata rääkima siin faktidest Baikali kohta - selle maailmas unikaalsest nähtusest võib lihtsalt netist väga põhjalikku inffi leida. Mainiksin paari sõnaga vaid muuseumi juures olevat vastloodud dendroparki, mis annab ülevaate (peaks andma) Baikali kaldametsadest. Kui olen sisenenud ning igavlevast piletikontrollist möödunud, kes meile pisikesele seltskonnale väga ükskõikse näoga järgi vaatab, siis meenub mulle üks küsimus.

"Andestage, kas need kased, mis teil siin kasvavad on Betula pendula või mõni sarnane liik?"
"Eeee...bbb - Vist jah, meie igatahes arvame nii...."

Näitsik satub ilmselgelt kergesse paanikahoogu ja hakkab vabandama, et neil on see alles hiljuti avatud ja pargi keskel olev tiik ei ole päris tiigi moodi tiik ja puudel pole osadel silte ja.... Üldiselt - alles teevad. Jah, eks see nii oligi, kuid õnneks kohalike metsapuuliikide osas andis siiski päris hea ülevaate ning vastas mitmetele mu peas kummitama hakanud küsimustele... Ja - vähemalt vinge väravaehituse on nad valmis saanud...

Muuseumi tagant võib leida raja, mis viib suusatõstukini. Sellega saab tõusta 700 m küla kohal kõrguva mäe otsa ning vaadata Angara suuet ja selles vaevu märgatavat Šamaankivi. legend räägib, et selle alla olla maetud kunagine väga võimas šamaan... Ka selle koha kannaksin Listvjanka plusspoolele....

"Taltsõ" vabaõhumuuseum, paarkümmend kilomeetrit Listvjankast, on selle piirkonna ehk üks asisem koht. Muuseumisse on kogutud Angarale rajatud veehoidlate alla jäänud küladest välja korjatud haruldasemad hooned, osad ka rekonstruktsioonid. Esindatud on nii vene kui burjaadi arhitektuur. Esimese silmapaistvaimaks osaks on massiivsed mättakatused, mis katavad puidust tehtud imposantseid jurtasid. Aga ka vene usadbad on maalilised ja põnevad vaadata. Hooned on kohalikku ehituslikku tava arvestades hästi restaureeritud, õigemini suuresti küll kohati rekonstrueeritud. Millised poolpalgist katused, millised aknakaunistused, millised pitsilised karniisid! Selle peale võib tõesti ohata nagu meie autojuht, 30 aastat Baikalil tüürimehena ja kaptenina seilanud härra:

 
"Uhh, vot ka umeli 200 let nazat stroit naši predki..."

Tjah, neid hooneid Taltsõs vaadates tundub, ümbritsevate lipp-lapi külade taustal, et vene küla ehituskunsti kõrghetked jäid tõesti XVII- XIX sajandisse. Uskumatu, kui suure käki nõukogude mentaliteet on tegelikult suutnud rahvale keerata... Vägisi meenub üks kole anekdoot... Pizdets Vsemu - kohutav koletis - lendab mööda maailma. Lendab Inglismaa kohal, kuhu puhub, seal on totaalne häving. Lendab Saksamaa kohal, kuhu iganes puhub - jälle totaalne häving. Jõuab siis Venemaa kohale ja tema tähelepanu pälvib üks ilge lobudik. Puhub - midagi ei juhtu. Puhub veel, kõvemini - mitte midagi ei juhtu. Puhub end hingetuks - tagajärjetult. Kukub siis taevast alla ja roomab lobudiku akna taha, kiikab viimast jõudu kokku võttes aknast sisse ja näeb - voodis magab Pohhui...
 

Et peatänaval jalutavad lehmad ei erutanud kedagi juba ammugi - pigem oli reisilt tagasi tulles Tartus Küüni tänaval jalutades veider tunne kõndida ilma, et lehmasitt varvaste vahel lirtsuks - siis esmapilgul jäävad silma hoopis meie bussi ründavad burjaadi daamid. Kahjuks loodavad nad vaid küüti saata, mitte ei ole võlutud meie bussi kütkestavatest härradest... Muidu, tundub, et inimesed on siin ilusad ja head. Kui ühel õhtul kergelt švipsisena baza ottõhha poole astun ja peatun, et üht kaunist maja pildistada, astub mu juurde väga purjus mees ning küsib:

"A võ zabljudilis?"
"Net..."
"Nu vot i horošo!"

Seame end laagrisse "Baza otõhha Mostostrois" - otsetõlkena Sillaehituse puhkebaasis, üsna kaugel "cityst". Külamiljöö taas nagu Hužiris, kuid pisut kontsentreeritum ja rohkem vuntsitum. Ning - tänu burjaadi enamusele inimeste seas - ka mingi õhkõrn üldise atmosfääri erinevus, mille esimesel jalutuskäigul panen burjaadi meelelaadi või siis oma laimiõllest teritatud meelte ettekujutuse arvele. Kogu linnale annavad erilise meeleolu Sajaanid ning läbi linna vulisev Kõngõrga, eriti kui jalutada päikeseloojangus. Erinevalt enamusest nõukogude linnade peatänavatest, mille tüüpilised nimed on Sovetskaja, Leninskaja, Obtjoberskaja jne, on Aršani peatänav Traktovaja - Siberis ei ole maanteid, on nn traktid.

Silma torkab palju toidupoode, Laima tunneb siirast jällenägemisrõõmu neist ühes, mis on muutumatuna seisnud viimased kakskümmend aastat. Pozõd ja tšeburekid zakusotšnajas ning lõunaoodet võttev kolmest 30-40 aasta vanusest naisterahvast koosnev seltskond, kes tervituseks teeklaasidega pudeli viina ära joovad... Mina avastan reisi odavaima õllekoksi ning poe, kust 60 rublaga saan osta kõik Gojko Mitici indiaanlasefilmid ühel DVD-l.

Üks imeline asi on Aršani mineraalvesi, mis on mingi looduse kapriisi tõttu justkui gaseeritud. Vesi on juhitud torudesse ja see pulbitseb välja erineva temperatuuriga linna servas Kõngõrga kaldapealsel jubedatest metalltorudest, mida toetab päevinäinud kivist laotud vanni moodi ehitis. Vesi on väga maitsev ning naljakas, maitsev nii kuumalt kui külmalt. Nojah, see võib olla ka vaid minu arvamus, sest Mati ei kiljunud just vaimustusest, kui seda külmalt proovis...

Mongoolia turg, kust leian kingituseks abikaasale kaamelivillast karupüksid :))) ja villasokid, asub üsna keskuses, ööklubi lähedal ja pakub igasugust kaupa. Muuseas, kohalikud ütlevad, et kui kaup on Mongooliast, siis on selle kvaliteet ok, kui Hiinast, siis täielik p...k. Müüakse igasuguseid imelikke ja vähem imelikke ja ka vajalikke asju. Muuhulgas igasuguseid ravimtaimi ja maitseaineid ning näiteks - ka keedetud noori seedermänni käbisid. Tõelise eksootikana pakutakse müüa hobukastani mune 10 rbl tükk - irvitan ja mõtlen, et peaks pagasniku täis panema ja tulema hinda alla lööma. Kui turult välja astun kostub ööklubi lahtisest uksest Modern Talkingu originaalversioonis:

"Your my heart, you're my soul
Yeah, I'm feeling that our love will grow..."

...kaks rohtu otsivat lehma heidavad uudishimuliku pilgu avatud ukse poole. Katus vist sõidab... Kiirustan lehmade järel kõrvalasuvasse toidupoodi ning viinariiulite vahelt toitu otsides küsin müüjalt paki külmutatud pozõsid ja veel kolm õlut...

Aršhan

| Üles |

"Кынгарга в переводе с бурятского значит "барабан", что объясняется сильным шумом, который издаёт одноименная река. Река Кынгарга стекает с южного склона Тункинских Гольцов - горного хребта на территории Окинского и Тункинского районов Бурятии, являющегося самым восточным отрогом Восточных Саян. Вершины хребта достигают 3000 - 3300 м, высшая точка хребта - Пик Стрельникова (3284 м), перепад высот между гребнями достигает 2000 м. Длина реки Кынгарга от истоков до устья — более 27 км и главное ее отличие от многочисленных рек Восточного Саяна – река Кынгарга всегда полноводна."

Pildid räägivad iseenda eest...

Ainus, mis tekitas tohutut hämmastust, on inimeste võime ja huvi end jäädvustada. Inimesed lähevad mägedesse, seljakotis pintsel ja värv, et kirjutada oma eluga riskides kusagile kose kohale kaljule - zoja, ja tebja ljublju! Ja muidugi kaasavõetud pudelite laiali loopimine! Raja algul, kuhu suudavad loivata ilmselt igasugused, olid tee ääred paksult täis tühje viina- ja õllepudeleid. A R U S A A M A T U!!! Õnneks - läbustajad ilmselt väga kaugele sel rajal käia ei viitsi, mistõttu jõeorg juba külast paari kilomeetri kaugusel on reostamata.
 

Peale kiiret hommikusööki asume burjaadiverd vanema sitke härrasmehe juhtimisel teele, et tõusta nn Armastuse tippu (Gora Ljubvi; Pik Ljubov), 2144 m. Et alustame tõusu kusagil 800 m pealt, siis koos vahelaskumistega tõotab summaarset tõusu umbes 1600 m. Mõeldes eelmise aasta Tällistockile Šveitsis ja Tongariro Trackile Uus-Meremaal, siis, teades ennast ja oma võimeid, ma erilist lootust mängleva kergusega tippu jalutada, ei hellita. Ent algul kõnnime metsas üsna horisontaalselt ja kõik on ok... Kuni jõuame ühe metsase sälkoru juurde, kust ilmselgelt hakkab tee üles minema. Meie instruktor viskab soojendusdressi maha...

Sajaanid on imeilusad mäed. Kes mäletab sellist silti (neid oli eri tootjatel erinevaid...):



Noh, ongi sellised :)... Tegelikult oli Tartu Õlletehase (vist oli ikka Tartu omal) sildil veel iseloomulikum ikoon - kolm püramiidjat kaljutippu. Just sellised, kaugelt püramiidjad ja erksavärvilised need ongi. Paraku on nad ka lähedalt sellised ja seda saame edasi ronides igal võimalikul moel oma nahal tunda. Et valisime pikema ja laugema tee, siis enamasti neljakäpukil ronida ei tule, kuid lõiguti on "käpp maas" ikka suureks abiks.

Juba esimesel tõusul kaob ära Margit, siis Saule ja riburadapidi veel liikmeid meie 12 liikmelisest seltskonnast nii, et mäe otsa jõuab vaid kuus. Algul, kui Margit loobus, tekkis tunne, et kurat, aitab lõõtsutamisest, mulle ei ole tegelikult ju seda vaja. Kuid sügavale sissepoole vaadates tekkis siiski tunne, et tegelikult on ikka küll. Ja eks need järgnevad sajad meetrid mäest üles olidki pigem hetked enesesse vaatamist...

Nagu nõiaväel, peale kuuetunnist ronimist, olemegi järsku üleval. Millised vaated! Juba ülestulekul oli iga tõustud meeter ja iga ninaotsast kukkunud higipiisk neid vaateid väärt, mis iga meetriga üha avaramaks muutusid, kui tipus, tipus on ... kirjeldamatu vaade. Ja kui hästi maitseb roheline tee ja küpsised, mille gramme iga kuradima samm mäest üles seljakotis kilodeks võimendas ning üllatusena instruktori seljakotist suitsuvorstivõileivad...

Miks on Sajaanides instruktor hea? Kogenud käijatele ilmselt ei olegi, kuid meietaolistele pigem pühapäevauitajatele siiski on ja seda mitmel põhjusel. Esiteks oskab ta valida tempot ning planeerida parajalt puhkepeatusi, teiseks oskab lugeda ilmamärke ja aru saada varakult, kui ilm kehvaks pöörab - kuuldes jutte südasuvel surnukskülmumistest üleval tundub see oskus olevat üsna eluline. Kolmandaks tunneb kohalikke radu, mis hargnevad ja jooksevad kokku - mingit erimärgistust siinsetel matkaradadel pole. Muidugi on ka neljas põhjus, mis Gora Ljubvile tõustes ei ole esmajärguline - need on karud. Meie instruktori sõnutsi elab siinsetes metsades karusid karjakaupa ja asulast pisut kaugemal nad inimesi eriti ei pelga. Sajaanide metsades on neil hea elada - matkajate jaoks on Sajaanid enamuses kohtades liiga rasked ning alpinistide jaoks liiga madalad. Asustus on vaid kohati mäe jalamitel ning seetõttu on enamus mägesid ja nendega seotud metsi sadade kilomeetrite ulatuses uurimata ning on palju kohti, kus inimene kunagi ei ole käinud. Instruktor räägib, et kunagi olla ta kandnud karude tarvis karabiini, kuid kord, kui ta läks põiele ja jättis relva matkasellide hoolde, oleksid nood peaaegu üksteist ära tapnud. Peale seda eelistab ta karusid peletada plõksutades plekitükki - karudele ei meeldi ebaharilikud hääled...

Ja nii räägib paljudest asjadest meie instruktor - burjaatidest, taimestikust, mägedest, matkamisest... Ja see ei ole mingi päheõpitud jutt, vaid elukogemus, erudeeritus ja oma kodukoha loo ning juurte tundmine. Tuleb öelda, et kuigi ma ei fänna eriti igasugu giide, siis tuleb nentida, et meie Gora Ljubvi instruktor oli matkajuhina kindlasti tasemel.

Meie loivamine ülesmäge ja pikk olesklemine tipus olid löönud ajakava pisut segi, siis, et mitte pimeda peale jääda, laskume "kiiremat" rada pidi. On vast laskumine! Metsik kallak, millel ei kujutaks vihmaga kõndimist üldse ette - juba praegu, kuivaga, hakkad lihtsalt lambist alla libisema. No ja siis veel slaalom samal ajal mahalangenud puude all ja peal. Meie päevakangelase, Hannese, 67 aastased põlved, mis palju mägimatku välja on kannatanud, ütlevad peaaegu "nägemist" ning üsna kahju on vaadata, kuidas ta viimaseid sadu meetreid laskub sõna otseses mõttes selg ees võsast lõigatud improviseeritud matkakepile toetades.

Lõpuks oleme taas horisontaalsel pinnal. Ja siis saabub õhtu hitt: kui oleme lõpuks asula serva jõudnud - veepudelid on tühjad, jalad läbi ja üleüldine väsimus nõuab oma, siis alustame küla servas oleva kuumaveeallika otsinguid, kus väsinud jalgu leotada. Meie instruktori jutu järgi on see ilgelt hea võimalus end taastada. No lähme siis. Kõnnime ja kõnnime ning teeme paar naljakat silmust majade vahel. Oma vaimusilmas näen suurt kuumaveeauku, kuhu saab end kõhuli mulinal sisse heita ja lihtsalt lebada. Kusagil poolel teel sinna järsku Laima nägu selgineb:

"Ma tean küll seda nõmedat kohta!"

Keerab ümber ja kaob laagrisse. Meie leiame Mati ja Hannesega vahepeal külmaveekaevu ja juba puhtast uudishimust sunnime väsinud jalgu edasi kuumaveeallika poole kõndima.

Kohale jõudes leiame absurdse betoonist kitsa renni, kuhu mingitest torudest purskab auravat mineraalvett (muide, väga hea maitsega) ja renni peal istub kaksiratsi, jalad u. 5 cm sügavuses vees, oma viiskümmend pensokat... Olen liiga läbi sellest matkapäevast, et vihastada, vaid hakkan hüsteeriliselt hirnuma...
 

Üles!

| Üles |

Vaated!

| Üles |

Tipus

| Üles |

Tagasi maa peale

| Üles |

Kell 14.00 sõitis ette Eesti numbriga liinibuss ning sõit piiri poole algas. Viimased paarkümmend kilomeetrit Venemaad kulgesid mööda tasulist teed. Tasuline küll, kuid arusaamatu, mille poolest erineb see muudest kohalikest teedest, kui tee laius ja katendi kvaliteet on enam-vähem sama?

Lõpetuseks... AITÄHH, SVETA! sujuvalt kulgenud reisi orgunni eest ja ülejäänud seltsimeestele SUUR TÄNU hea seltskonna eest!

Pihkva

| Üles |

PS. Üks "elamus" veel - seekord Koidula piiripunktist. Kui vene pool oli lõpetanud, kohvrid läbi valgustanud ja koeraga nuusutanud, siis tuli Eesti piir. Vanad head ajad meenusid, kus kohvrites musta pesu vahel ennastunustavalt sobrati. Ka nüüd, kuid selle erandiga, et liinibussireisijatest olen mina ainuke, kelle kohvrit ka Eesti poolel valgustatakse...

Kaon ruumist nagu õlitatud välk enne, kui tollimees ümber mõtleb, sest meenub, et Aršanis ostsin ka ühe lapiku konjaki, mis joomata jäi ja mis samuti kusagil kohvris olema peaks...