Marsruudi kaart
|
Lisalugemist
|
Tagasi |
Proloog
Järgm ine
Baikali ja Sajaanide tripp 24.07...07.08.2010
Sajaanid
Eelmise aasta detsembris sain Matilt lühida telefonikõne, et tuleb ülikiiresti
otsustada, kas minna Baikali äärde. Kõnet toetas õhtul saadetud meil, mille
arusaadavaim osa ütles:
"Praeguse seisuga minemas siis ise ja võtaks
ka isa kaasa (kui Laima ema võtab, siis mille poolest ma kehvem olen)".
Võttis päris nõutuks. Ei...
tegelikult mitte see, kas Baikali äärde minna, aga pigem see, et mis seal siis
päriselt saama hakkab - kas tegu paketireisi, ekspeditsiooni või matkaga. Nojah, nali naljaks,
eks see paistab - mõtlesin ning ütlesin siis jah ning
maksin esimese käsiraha ära...
Baikali kandiga seostus reisi eelselt endal kaks
mälestust. Esimene - lapsepõlve mälestuspilt ühest "Horisondist" elutoa laual
aastal 1975 või... igatahes enne 1980-t, kust on mällu sööbinud fotod
sini-sinisest järvest, mille kohta öeldi, et see on maailma sügavaim - nii sügav
nagu meilt "jaama" juurde. Ning (vist teisest numbrist) foto Sajaanidest - lapse
üllatus, et õllepudelis limonaadi nimi tuleb tegelikult abstraktsetelt kaugetelt
mägedelt. Teine mälestus, õigemini, mälestuste jada, on üle kümneaastane
kooliaegne kirjavahetus ühe Valgevene juurtega tütarlapsega, kelle pere elas
algselt Ulan-Udes, hiljem Irkutskis... Eks mingid klišeed - BAM, küüditamised, Koltšak,
varasemad käigud tsaaririiki ja vanade
mägimatkajate siit-sealt kuuldud mosaiiksed mälestuskillud andsid mingi toidu teatud eelarvamustele,
kuid üldiselt polnud sellest kandist - nagu takkajärgi võib öelda - ikka mingit
eriti mõistlikku ettekujutust. Ja et eelhäälestus oleks ikka täielik, siis enne
minekut netist teiste reisimuljeid lugedes sattusin
juhuslikult ühele reisikirjale -
(Surm siin
või Siberis - markokaldur.com), mille diagonaalis lugemise järel tekkis
üsna imelik tunne - mitte mõnede jaburate faktivigade pärast, vaid metsiku
olukirjelduse tõttu - nagu killukesed Juha Vuorise "Joomahullu
päevaraamatust". Enne minekut vahetult näris isegi pisike haiglane kahtluseuss,
mille tekitasid ilmselt üledesinfitseeritud vesiklosettidega ärahellitatud
euroinimese foobiad! Aga mitte ainult see, vaid ka kahtlased kuuldused Aerofloti
sõidumõnudest, pättidest ning taevas teab veel kõik millest...
Igatahes olin juba ette põnevil...
Startisime Tallinnast Moskva
rongiga 24.07.2010, tulles otse naisevenna pulmast. Marsruudiks:
Tallinn-Moskva-Irkutsk-Hužir-Listvjanka-Aršan-Irkutsk-Moskva-Pihkva-Tartu.
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme ja Eva-Maria Mäe
Siberi preeria
|
Üles | |
|
Üles | |
Tallinn-Moskva...
Järgmine |
Proloog |
Üles
Balti jaama perroonilt kerges vihmasabinas Go Raili nostalgiahõngulisse
kupeevagunisse astudes oli tunne nagu astunuks ajas mitukümmend aastat
tagasi. Ei - asi pole kuidagi Go Raili teenuses, mis oli minu arvates
täiesti ok, vaid vagunis, selle 1970-te algul väljatöötatud nõukaaja
rongiasjanduse disainis, suitsetajates tamburites, teeklaasihoidjates,
kivisöesuitsu hõngus, mis viitab endisaegsele veekeedusüsteemile ja veel
kümnetes pisiasjades, mida mäletan 1980-te lõpult Tallinn-Tartu
rongidest (jah, küll mitte kupeevagunitest) ja hiljem metsanduse
seltskonna paadimatkade kuldajastust Minski suuna "Tšaikadest" (omal
ajal vist oli 00.20 Tartu Vaksalist :) )... Suur vahe nõukaajaga -
Hannese autoriteedile tuginedes - olevat see, et praegu antavad linad on
mõnusalt kuivad, 30 aastat tagasi olid vastikult rõsked.
Öö rongis oli meeldiv. Hommik sama meeldiv: väärikas vanuses
vagunisaatja serveerib nostalgiahõngulistes klaasihoidjates tasuta
(nojah - arvestades muidugi piletihinda....) teed ja mõnusalt kodust
kohvi - või nagu Slovakkias öeldakse: Türgi kohvi; vagunisaatja kallab
kuuma vett otse tassipõhja puistatud kohvipurule (loomulikult mitte
lahustuv kohv!). Ainuke ebameeldiv virvendus kogu rongisõidust on ehk
jube pikk ja mõttetu molutamine Eesti-Vene piiril. Aknast sissepaistvas
hommikupäikeses, mõned tunnid hiljem, polnud see aga enam oluline...
Скатертью, скатертью дальний путь стелется
И упирается прямо в небосклон.
Каждому, каждому в лучшее верится,
Катится, катится голубой вагон.
Krokodill Gena alias Einari Koppel
Leningradskii Vokzal... Tegus! Mendid, ja karjakaupa, igasuguste
embleemide ja univormidega; sõjaväelased, päevavargad, kerjused,
memmekesed korvidega, raudteelased, lõngused, turistid ja lihtsalt head
inimesed provintsist ning pealinnast. Seisavad, suitsetavad, jooksevad,
trügivad, lähevad kuhugi - metroosse, naabervaksalisse või lugematutesse
putkadesse, millest raudteejaama ümbrus lausa kihab. Tšeburekid,
balõkid, õlu, kartuli- ja kapsapirukad... ja kogu see erinevate
tööstuskaupade krempel... "rabotajet konditsioner"... "Zahhodi dorogoi,
kupi, gostjam buudješ...!"
Et Irkutski lennukini on aega pea terve päev, siis kotid pakihoidu ja
linna...
Kihutab, kihutab...
|
Üles |
|
Moskva
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ma tegelikult ei hakkaks siinkohal Moskvast eraldi ja väga pikalt
kirjutama - see on täiesti omaette reisisihtkoht. Suurlinn on suurlinn.
Selles osas ei ole Moskva etem ega kehvem muudest - kui tänavalt mõne
maja hoovi ei astu. Kuid tahaks kirja panna mõned mõtted, mis linnas
lonkides vägisi pähe tikkusid. Neist esimene on ehk kuulsast ja uhkest
Moskva metroost...
Varasematest Moskva kogemustest on eredaim kindlasti 1991.a. käik, kui
Tušinskoje Poljel toimus legendaarne
Monsters of Rock... peaesinejaks ACDC,
millele
sooja tegi Metallica ja enne seda veel
mitmeid tollal kolemuusika vallas kõvu tegijaid... Oli vast seltskond,
mida terve rongitäis Tallinnast Moskva poole kontserdile vuras! Ja oli
vast kontsert! Aga see selleks. Tookord, peale kontserti, veetsime pika
öö ja päeva linnaga tutvudes - Punane väljak,
Revolutsiooniväljak, Varblasemäed,
Arbat ja varane hommikupoolik (enne
avamist)
Moskva Botaanikaaias (Moskva 4
botaanikaaiast suurimas). Linn tollal jättis mulle kole suure mulje,
isegi Peterburiga võrreldes. Ja kohad - kui oled kogu oma lapsepõlve
näinud telekast saateid ja filme, milles Moskva pidevalt läbi jookseb,
siis paratamatult omandavad nad mingisuguse teistsuguse tähenduse, kui
lihtsalt majad ja platsid linnas. Kohad olid nüüdki peaaegu samad, kuigi
ilusasti üle viksitud ning kuidagi inimmõõtmetele rohkem vastavaks
"kuivanud"...
Ent metroo... Metroo tundus paarkümmend aastat tagasi ikka
vägev! Mäletan, et aastaid hiljem esimest korda Londoni metroosse minnes
valmistas selle kasin tarindus tõelise pettumuse. Kui nüüd sukeldusime
esmalt Komsomolskaja jaama ja hiljem ka teistesse, siis kõik see ei
olnudki enam nii vaimustav... Marmor on määrdunud, uhke dekoor kohati
lagunenud, eskalaatorite otsaputkade katused mõlkis - kõik kuidagi
väsinud ja pisut räämas. Ainult valvurimutid nois samades putkades
vaatasid vastu endiselt ülimalt tähtsust täis ja tapva pilguga. Kas on
tuhmunud Moskva metroo sära tõepoolest või on see sära minu enese jaoks
transformeerunud. Igal juhul haaras kuidagi seletamatu kahjutunne nähes
ühe vaksali kroonlühtri aluse ärakukkunud krohvilataka tagant karkassi
paistmas.... Natuke sama tunne tekkis ka Arbatil, mis kunagi väga võlus
oma boheemlaslikkuse, tänavakunstnike ja muusikutega. Kunstnikud olid
nüüdki seal, kuid jäid kuidagi üleüldise kommertspudi-padi varju - aga
võib-olla oli selles oma osa ka +34-l varjus...
Huvitav on see, et suurlinlik tegusus suudab eksimpeeriumi jälgi
linnapildis hajutada sedavõrd, et need ei hakka esmapilgul silma.
Loomulikult on impeerium ja selle märgid endiselt olemas, alustades
tänavanimedest, miilitsast, mausoleumist ja
Punase väljaku rubiintähtedest, kuid
moodne kivisillutis, Starbucks, Mercedes ja Samsung, kohati ka inglise
keelde dubleeritud tänavanimed, 2000-tel võtmekohtadele maamärkidena
tagasi ehitatud vanad hooned - kõik see teeb tavauitaja silma jaoks
uinuvast vulkaanist justkui kena metsase künka.... Teiselt on palju
impeeriumiaegseid asju, millega seostuvad nostalgilised helged
mälestused lapsepõlvest ja mida on tore avastada... Nagu näiteks
vanillibrikett või kollased kaherattalised tünnid-järelhaagised, kirjaga
KVAS... Selles viimases, helgete mälestuste osas oli kindlasti elamuseks
GUM'is asuv Stolovaja nr 57, mille
interjöör, söögi ja joogivalik kopeerib helget 1960-te lõpuaega. Et asi
oleks lõpuni selge - gaseeritud vett saab endiaegsest automaadist -
mäletate - rauteejaamades sai 3 kopikaga gaseeritud siirupivett ning
seitel ilutsev plakat manitseb keefiri jooma maailma rahu nimel.
Pelmeene süües ja teeklaasist lusikaga hapukoort peale ampsates meenuvad
tahtmatult
"Vallatud kurvid" või
"Briljantkäsi"...
Moskva City on üks huvitav koht, kuhu venimisi ehitatakse pilvelõhkujaid
- Varblasemäelt avanevas panoraamis moodustavad need juba arvestatava
maamärgi silmapiiril. Lähedalt selgub, et üsna vähesed neist on
kasutusel ja enamus ehitamisel. Tegelikkuses nagu nõudlust otseselt
selliste pindade järgi nagu polevat, aga - ärikvartal on ju iga moodsa
linna osa. Jama käib kasutusubadega ning valmis hoonete ümber käib
pindadega spekuleerimine. City mõttekuse osas näib esitavat oma arvamuse
nn äritunnel, mis ühendab Moskva jõe kaldal kerkivat vanimat
pilvelõhkujat teiste kõrghoonete kobaraga. Tunnelis on ägedad poed ja
kohvikud, kuid pole mitte ühtegi inimest... Ja alustatud on juba
kilomeetrikõrguse
Rossija Toweri ehitamisega - Euroopa
kõrgeim pilvelõhkuja - mis, tõsi küll, masus on takerdunud ja osaliselt
kaotanud osa oma esialgsest ambitsioonikusest... Uusmoskva
ehituskunstiga seoses jääb õhtul
Šeremetjevo poole ummikuhõngulistel
tänavatel tiksudes silma üks huvitav tornhoone. Jossif Vissarionovits
armastas tornidega hooneid - eks ole ju torniarmastuse manifestiks
Moskva Lomonossovi Ülikooli peahoone
ning veel 5 sarnast + sõbratervitused Riias ja Varssavis . Seda
"huvitavam" oli näha äärelinnas taas peale NL kokkukukkumist ehitatud
uut tornhoonet, mis nii oma proportsioonidelt kui vormikõnelt jäljendab
noid 1950-te "kirikuid"...
Selle korra eredamaks elamuseks (kui pidev saunaesiku temperatuur välja
arvata) võib-olla tuntud vene kunstniku -
Mihail Tšemiakini (Chemiakin) skulptuur - Lapsed on oma vanemate pahede
ohvrid - Bolotnaja platsil. Mõtlemapanev skulptuurigrupp, mis
värskendavalt ei mälesta mõnd koledat sündmust või mõnd tähtsat
"tegijat" ajaloo näitelaval, vaid tuletab vaatajale meelde tema kauni
isiksuse tumedamat poolt...
Moskva. Kollaaž
|
Üles |
|
Moskva - Irkutsk - Hužir
(Olhon)
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Kõigepealt peaks positiivseid sõnu ütlema Moskva-Irkutsk (ja ka tagasi)
lennu ja kogu selle siselennukorralduse osas. Ausalt öeldes oli mul
väikeseid kõhklusi ja kahtlusi, sest mõned aastad varem, kui üks tuttav
käis Iževskis, juhtus temaga just Aerofloti lennul igasuguseid imeasju,
kaasa arvatud see, et mootorid lennu ajal vaheldumisi üles ütlesid ning
teenindus oli allapoole igasugust arvestust. Aga nüüd küll kõik sujus,
lennukid olid korralikud ja Aerofloti teenindus kah üllatavalt
tipp-topp. Emirates'iga ehk võrdlust päris välja ei kannata, kuid
mingite balti õhu sarnaste asjadega ikka täiesti võrreldamatu. Sama ka
lennujaamade osas, kuigi jah, Irkutskis ootasime oma pagasit üle tunni,
sest pagasilint oli niivõrd väike, et sinna lihtsalt ei mahtunud korraga
eriti midagi peale.
Varsti peale pagasi kättesaamist jõudis lennujaama ka mingi Korea
autotööstuse ime, aknad kenasti pitsilise kardinaga palistatud (ilmselt
mitte standardvarustuses). Seljakotid pakiti katusele ning
mitmesajakilomeetrine sõit Hužiri - Olhoni saare "pealinna" - võis
alata...
Mis esmapilgul silma hakkab - metsik hulk valepoolse rooliga autosid.
Kõik japside kola veetakse Vladivostokki ja sealt siis juba jaotatakse
mööda Siberit laiali. Imelikke masinaid liikus ringi karjakaupa ning
vaid enamasti veokad olid pärit Venemaa tehastest. Hiljem Irkutskis
saime teada, et 80% Irkutski autodest on parempoolse rooliga. Teise
mulje jättis muidugi Irkutski äärelinn, kus tihedate traditsiooniliste
vene ühekordsete majakobarate vahel seisab karjakaupa igasuguseid
autoteenindusi, rehviparandusi, autopoode, tasulisi ja tasuta parklaid -
jne. Sekka ka vähemal määral uusehitamisega seotuid, peamiselt
plastakende, montaaživahu ja gaasbetoonplokkide müügiesindusi. Autoga
seotud asutuste kontsentratsioon on nii suur, et vägisi tekib tunne, et
autol on siinkandi inimeste elus palju tähtsam roll kanda, kui näiteks
meil... Kuid - see võib olla ka vabalt lihtsalt minu ettekujutus.
Teiseks torkab silma meeletu kontrast kesklinna ja äärelinna vahel, mis
tekitab mulje, nagu oleks küla ja linn vägivaldselt kokku pandud.
Ent varsti oleme Irkutskist väljas ja sõidame edasi itta. Maantee on
nagu maantee ikka - asfalt ja jooned maas, kuid raputab selliselt nagu
meil teed 20 aastat tagasi. Ja siis tulevad stepid, mille lauskmaa
vaheldub madalate küngastega. Tihedad majadekobarad küngaste vahel,
mille juurde maanteelt keeravad maha porised kõrvalteed. Kilomeeter
kilomeetrilt muutuvad künkakesed kõrgemaks, stepp asendub hõreda
metsaga, siis taigaga ja Baikalile lähenedes jäävadki rohused mäekesed
vahelduma hõredalt puudega kaetud küngastega. Akna tagant vilksatavad
mööda päikeses mustunud puitmajakesed lumivalgete nikerdatud
aknakaunistustega, tuhandete kilomeetrite viisi kõikvõimalikust
materjalist piirdeaeda, elektripostide metsad meeletult laiade
külatänavate ääres. Ning mäenõlvadel salgakesi paremat suupoolist
otsivad lehmad, kes mäletsemiseks ei pelga end näiteks keset teed
soojale asfaldile maha heita...
Peale peateelt mahakeeramist on maantee alguses lihtsalt pisut kitsam,
kuid umbes sajakonna kilomeetri pärast muutub nö kruusateeks. Kusagil
seal vahepeal teeme peatuse palkmajas, millel on kiri "Kafe". Pelmeenid,
tšeburekid, seljanka jms - hinnad normaalsed, portsud ka, kui silmas
pidada, et garneering tuleb eraldi küsida (see tundub olevat üldine
reegel, muidu, tellides näiteks kotleti, selle ainult saadki). Ent -
kuna oleme Burjaadimaal, siis torkavad menüüst silma pozõd - mis need
aga on, ma sellel korral teada ei saa, sest need on otsas. Kätepesu ja
peldik on õues - suusahüppaja versioon - kuigi... augu läbimõõt on pisut
üledimensioneeritud, aga muidu puhtad ja ok. Sellega peame nüüd ära
harjuma.
Mõnikümmend kilomeetrit enne praami muutub riigimaantee nii jubedaks -
seda meeletute kivilahmakate ja aukude tõttu teel, et iga juht valib
suvalisel pool teed oma marsruudi. Tee kõrval lookleb kumalgi pool mitu
rattapaarijälge, millel liikumine on palju kiirem ning raputab vähem.
Kuna praamide mahutavus on väike ("Olhonskie Vorota" ca 20 kohta ja "Dorožnik"
12 kohta), siis viimastel kilomeetritel käib meie bussi ja mitme mikroka
vahel metsik võiduajamine (päris jube on istuda kui vahepeal PAZ bussi
mõõtu masin võtab kurvi tagumine ots ees), mis lõpeb läbiraputatud
sisikonna ja esimese kohaga praamijärjekorras.
Ülesõit on kiire ja tõrgeteta. Praam on väike, kuid tõhus, selle crew
jätab turvalise ning elukogenud mulje. Paaril tüübil, kes trossidega
õiendavad on ninaluud ilmselt korduvalt sisse löödud ning siilipeadel
lugematu arv õmblusarme. Mahasõit vastaskaldale Taškai sadamasse läheb
samuti sujuvalt. Ainuke, mis silma hakkab, on metsik praamisaba.
Olemegi siis Olhonil. Tee Hužiri kulgeb nagu viimased kilomeetrid
mandrilgi mitmetel peateega paralleelselt kulgevatel teekestel. Kuigi
praami peale enam kiiret ei ole, ajame siiski taas võidu mitme
mikrobussiga ja ma ei saa tähelepanemata jätta bussijuhi kavalat
suits-suunurgas irvitust iga kord, kui ta mõnest "sassangjongist" jälle
mööda on saanud. Järsku, kui race tundub olevat haripunktil, peatume
äkki ühe tulba juures, mille ümber on seotud hulk värvilisi linte ja
mille ümber vedeleb kilogrammide kaupa münte ning tikke ja suitsetamata
sigarette. Bussijuht seletab, et see on see koht teel, kus tuleb
vaimudele ohvreid tuua ja viskab mündihunnikusse raha. Mõeldes
sõidustiilile annetan meelsasti ka kohalikele vaimudele mündi ning...
taas bussi.
Peale 6 tundi sõitu oleme lõpuks Hužiris - Olhoni keskuses. Sooja on
napilt kümme kraadi...
Irkutsk-Taškai
|
Üles |
Taškai-Hužir
|
Üles |
|
Усадьба Никиты Бенчарова
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Esimene mulje sellest turbaza'st - hämming.
Tornidega nikerdatud karniisidega hoomamatus stiilis majakesed, kompott
kõigist Vene ehitusstiilidest ja kõikvõimalikest ehitusmaterjalidest
moodustab kokku manifesti kohalikule ehitajale ja ehituskunstile. Eesti
keeli võiks seda kokku võtta, et mõnikord lihtsalt on vaja mõned asjad
ära teha. Ei ole mõtet siinkohal proovida üles lugeda neid
ehitustehnilisi lahendusi, mis hämmastust tekitasid - pigem oleks
lihtsam rääkida sellest mis ei tekitanud. Üldiselt võiks sinnakanti
reise korraldada eesmärgiga näidata ehituse tudengitele, mida kõike
montaaživahu ja "osavate käte ringiga" kokku mäkerdada saab. Naljakas on
see, et kõik see "postpohhuistlikus" stiilis kaadervärk püsib kuidagi
koos ning tegelikult moodustab tervikuna isegi päris õdusa atmosfääri.
Jalutades igasuguseid häid ehitustavasid eiravate hoonete vahel, kus on
jätkunud püsivust akna serva nikerdada valmis kaunis puitpits, kuid pole
jätkunud tahtmist (ilmselt redel oli kaugel) panna katusele harjalaud,
tekkis tunne nagu jalutaks kadunud Kopenhaageni Christianias, ainult, et
jointi asemel võib turbaza keskuse kohvikust - Bistro Francois'ist -
osta meekrokki.
Turbazasse jõudes selgus, et meie kohad, mis Svetlana oli juba pool
aastat tagasi broneerinud, on siiski mingi füüsikute kokkutulekul
osalejatele väljaüüritud. Aga - neil on pakkuda majake kuuele
õuepeldikuga ja seinakraanikausiga (so selline potsik seina peal,
millest ripub välja tila ja kui seda üles lükkad, tuleb vesi - vene ajal
oli neid hulgi näha) ja veel mõned kohad baasi kõrval oleval maaüksusel.
Ent kuna need olid kehvemad, kui bronnitud ja makstud kohad, siis
kompensatsiooniks lubati söögikordadeks rootsi laud ja igal õhtul saun.
Esimesel õhtul muidugi oli kuulda nurinat, et kuidas siis nii...
Takkajärgi tark olles arvan, et me pigem sellest võitsime. Viimasel
hommikul startisime nii vara, et rootsi laud veel valmis ei olnud ja
sõime nö tavalauas etteantud portsjonisööki - kardan, et kõik jäid
kaerahelbepudru, tee ja praemuna peale (viimast kõigile ei jätkunudki)
pisut näljaseks. Ning vähemalt neist duššidest, mis olid keskuses (aga -
seal oli ka vesiklosett!), puudus alatasa soe vesi - saunas aga seda
probleemi küll ei olnud.
Esimene saunaelamus oli muljetavaldav. Kui oma majakesse sisse kolisime,
siis mehed lõid parajasti kõrval õue peal mingit hoonet üleni
kämpalauaga üle. Ka katust - sinna pandi laudu lihtsalt kaks kihti.
Selline sügavamõtteline puitarhitektuur tekitas uudishimu - nagu selgus
- see oligi meie tuttuus saun. Õhtul hilja viimastena loivasime siis kah
sauna. Tõesti - ka seest oli kõik kämpalauaga üle löödud. Lõhnas puidu
ja värske värvi järgi - viimasega oli "tõrvatud" ahju soemüüri.
Leiliruumis tekitas elevust igasuguse ventilatsiooni puudumine ning
lahtiselt rippuv laud laes, mille alt paistis penoplast!!... Vaatasin
leiliruumis ringi ning siis tabas mind inspiratsioon -
"Mehed!, See on ju vene keris!"
Päev oli olnud pikk ning eks väsimus nõudis oma -
Mati ja Hannes teesklesid viisakalt huvitatust ja kobisid lavale, a la,
et naised on sooja juba ära võtnud. Ruumis oli u. + 35. Läksin tõin
kopsikutäie vett, avasin luugi nagu Toots "Kevades" ja lajatasin kogu
kupatuse keriseauku. Kostis kuidagi liiga erk susin, seejärel lavalt
mingi imelik hääl - nagu "iiiks" ning siis järsku nägin, kuidas Matil ja
Hannesel oli igasugune väsimus näolt pühitud ning kiirusega, mida ma
poleks osanud neilt oodata, tuiskasid nad pesuruumi. Siis jõudis kuumus
ka minuni ja ma järgnesin neile kopsikut maha visates, sest pingi peale
panna polnud seda enam aega. Kui viie minuti pärast ukse vahelt sisse
piilusin, siis kannatas juba alumisel pingil istuda, kui sõrmed tagumiku
alla panid - muidu hakkas küüntel valus... Leil oli niisiis korralik.
Pesuruumis aga avastasime veel ühe huvitava asja. Nimelt mäkaiveri
soojaveeboileri. See oli mingi sinine ca 100 l plastmasstünn, millesse
oli monteeritud kuidagi mingi asjanduse spiraal - ilmselt mõne boileri
tagavaraosa ning juhe viidud otse tavalisse seinakontakti. Nojah - kohe
sai igasuguse vee kallamisega muututud poole ettevaatlikumaks.
Kui Hannes hommikul teiselt korruselt alla tuli, siis ühmas ta, et ei
tea, kas see, et hommikul põrandalaudade vahelt päikesetõusu vaadata
saab, on juba hinna sees...
Bentšariovi turbaza on kindlasti üheks Hužiri tuiksooneks. Seal saavad
kohalikud tööd, sinna tulevad turistid ja tänu sellele tuleb ka raha
kogu külasse. Pea igal õhtul toimuvad mingid üritused suures puidust
"kontsertjurtas". Muidugi, eks osa kontserte ole lihtsalt välismaalaste
ootuste täitmiseks. Meie sealoleku ajal käisime kahel - üks oli külaline
Irkutskist - folkbänd, mis tegi vene rahvamuusikat võib-olla pisut
džässilikus mõttes. Teise kontserdi andsid üks pensionärist vanahärra
bajaaniga - mängis muuseas superhästi ning laulu lõid kaks daami, üks
neist oli turbaza kokk ja teine koristaja. Aga sellest hoolimata kanti
ette vägev repertuaar... Bentšariov ise on üheks küla hingeks, vedades
muuhulgas ka kohalikku kooli. Naised saunas rääkisid, et ehitasid kord
siin külas Moskva ärimehed rannale kena majutuskompleksi - nägin seda -
tõepoolest ainuke ühes stiilis palkmajade kompleks, kus on ilmselt olnud
ka arhitekti käsi mängus. Kuid juba kolm aastat kestab kohtuvaidlus ja
asi ei saa kasutusluba, sest moskvalased oma pealinlikus ülbuses eksisid
kahe asja vastu. Esiteks juriidiliselt ehitati kompleks
kaldakaitsevööndisse (või kuidas iganes seda Venemaal nimetatakse) ja
küla ainukesele avalikule liivarannale. Teiseks, mis on peamine - nad
keeldusid koostööst kohalikega sh ka meie turbaza pealikuga...
Turbaza
|
Üles |
|
Omul & pozõ
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Omul on Baikali järve esinduskala (kuidas
puhastada - saab poola keeles :))) vaadata siit), mida pakutakse igal pool
järve ääres igasugusel võimalikul moel. Omul on
siia sugulane
ning üldiselt ka siia moodi, kuid sihvakam. Baikalil äärde tulijal ei ole
võimalik seda mitte proovida - sellest tehakse uhhaad, seljankat,
küpsetatakse, praetakse jne ning üldiselt on seda võimalik leida ilma erilise
otsimiseta. Vene ajal olla kogu omulitoodang müüdud välismaale ja kohalikud said
seda vaid niiviisi osta, kui sõitsid turismigruppide koosseisus ühte külla
Baikali läänerannikul tutvuma nõukogude kalurite raske tööga. Ekskursioon ei
huvitanud kedagi, vaid see, et sai omulit kaasa osta. Maitseb ta tegelikult nagu
siig, võib-olla on pisut rammusama maitsega (Peipsi äärest pärit inimesena
julgen seda öelda). Mitmel korral saime proovida omuliuhhaad - kord ka potis
lõkkel keedetuna ja teinekord laevakambüüsis tehtuna - mõlemad olid väga
maitsvad. Ja tehti seda uhhaad nagu uhhaad ikka - vesi, kalad, sibul, sool ja
maitseained ning vist ühel korral oli ka kartulit sisse pandud. Tüüpiliselt -
just burjaatide köögile - küpsetatakse omulit ka fooliumis. Kuidas nad enne
fooliumit seda tegid, ei tea, kuid valmistamine on lihtne. Puhastatud kala
lõigatakse
parajateks seibideks, kerge soolaga fooliumisse ja ahju. Turbazas pakuti ka
täidetud omulit - kalanahka oli topitud riisi ja sibulaga segatud hakitud kala
(äkki oli see mingi kiiksuga versioon sushist??).
Teoreetiliselt võinuks olla päris hea, kuid väga vähese soolaga tehtuna see
suurem asi ei olnud. Mulle isiklikult meeldis enam külmsuitsu omul ja kindlasti
igat moodi supid kalast.
Kohapealne köök on tegelikult segu vene ja
burjaadi köögist. Vene köögi poole pealt saab pea igal pool juba klišeeks
kujunenud vene toite - seljanka, rossolnik, kalaseljanka, kapsasupp (üldiselt
supid on väga head), pelmeenid, tšeburekid jne - üldse liha, kala ja kana
erinevalt, kõrvale tüüpiliselt kartulipüree või kartul muul moel. Ent sageli on
aukohal lisaks tavajuurikatele ka baklažaan, metsaseened ning metsamarjad.
Burjaadi köögile on omane lihtsus -
rändkarjakasvatajatena on nende põhisöögiks olnud loomaliha (lehm, lammas,
hobune), Baikali ääres ka kala. Kõrvale on söödud riisi, kui on. Siit tuleneb ka
vene ja burjaadi köögi üldine vahe - venelased kasvatavad juurvilju, burjaadid
mitte. Kui selle pilguga külades ringi vaadata, siis võib ära arvata ka elaniku
rahvuse - venelastel on reeglina peenrad, burjaatidel ei ole - nende õueala oli
ajalooliselt kasutuses vastsündinud vasikatele ja varssadele. Maitseaineid
tarvitatakse burjaadi söökides suhteliselt vähe - peamine sool ja harvem pipar,
loomulikult sibul ning küüslauk. Palju kasutatakse ka toomingamarju, mille jahu
lisatakse leiva-saiatoodetele, marju magustoitudesse. Päris hea oli ka
toomingamarjadest valmistatud nastoika. Levinud burjaadipärane loomaliharoog on
puljongis suurte tükkidena keedetud loomaliha: lihaga kondid pannakse keema,
lisatakse sibul, porgand, sool ning kui liha süüa kannatab, siis ongi valmis.
Maitses üsna hästi. Sama toidu modifikatsioon on selles puljongis koos
lihatükkidega hautatud riis või tüüpiliselt nuudlid. Mulle endale meeldis
burjaadi siiasalat, mis tehti kergelt soolatud siiast ja sibulast ja peale
puistati (vist) õige pisut pipart. Turbazas sai proovida ka pannkookide peale urmeed (урмэ) -
kohupiimapastalaadset ollust, mis mulle isiklikult erilist muljet ei avaldanud.
Aga - kohalik hitt on ilmselt
pozõ või burjaadi keeles buzzõ! (mmmmm...) - see on roog, mis on ilmselt
enamuse Baikali ümbruse kõrtsude menüüs. Pozõ
(retsepti
leiab siit)
on oma olemuselt nagu suured
pelmeenid, sarnased analoogidele hiina köögist. Taignakotike on selliselt kokku
pandud, et üles jääb pisike auk. Oluline on see, et pozõd aurutatakse, mitte ei
keedeta. Serveeritakse nagu pelmeenegi hapukoorega. Minu pozzõelamustest parim
oli Hužiris ühel vihmasel hommikul, kui mäkkeminek ära jäi ning tekkis mõni tund
aega hulkumiseks - pool tundi valmistati, kuid maitse koos hapukoore ja musta
leivaga oli lihtsalt hõrk.
Toitudele kõrvale juuakse rohelist teed, mida
kohalikud tarvitavad piimaga. Aga, kel on maheda, mitte ülevürtsitatud Burjaatia
toidu vastu huvi, siis altpoolt leiab rea linke retseptidega.
Kui rääkida veel toidust sellel reisil, siis kaks
asja, mida tahaks mainida. Esimeseks oli naljakad sitked tükid, mida serveeriti
koos aedviljadega segatult. Vaidlesime Matiga, kas tegu on kana, kala või
seentega - näitsik köögist ütles, et tegu on sojalihaga... Teine elamus -
hommikune hirsipuder! Mitte, et see teab kui maitsev oleks olnud, kuid selline
nostalgiahõnguline. Tean, et mõnele reisikaaslasele tõi ühel söömaajal pisara
silma ka kissellilaadne kompott (ehk ei olnud see sidrunhappest). Mulle
pisar ei tulnud, pigem hoopis mälestused vastakatest maitseelamustest
koolisööklast...
Salat turbaza II korruse "restos"
|
Üles |
|
Uazikuga Olhonil
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Esimene täispäev Olhonil algas imeilusas
päikesepaistes. Kobisime peale mõnusat hommikusööki kahte uazikusse ja 80 km
matk
Mõs Hoboini
ja tagasi võis alata - seda võiks Emiraatide kogemustele tuginedes isegi safariks
nimetada. Uazik on Olhoni põhiline liiklusvahend, kuigi leidub ka igasuguseid
korea ja jaapani imesid. Huvitav on see, et 1970-te algul välja mõeldud
UAZ-i mikrobussi toodetakse vaid pisikeste modifikatsioonidega (a la
pehmemad istmed) tänini. Meie sõitsime Olhonil 2007.a. autoga. Meie uaziku juht
Nikolai ütles, et Venemaal on selliseid maastikubusse ehitada odavam, kui
maanteid. Mingi loogika nende ehitamiseks ju peab olema. Igatahes Olhoni saare rööpalisi pinnaseteid võttis see masin väga
hästi.
Olhoni ning ilmselt arvatavasti enamuse Siberi
peamiseks vaatamisväärsuseks on kaunis loodus. Seepärast ei hakka ma kirjeldama
neid kaljusid ja kohti, mida vaatasime - las teevad seda pildid ja juutuubist
leitud kellegi video
Olhonile minekust ja saare avastamisest autoga (seda klippi
tasub mulje saamiseks täitsa vaadata).
Täpsemalt Olhonist, selle loodusest jms
võib lugeda
siit.
...Selle päeva eredaim elamus minu jaoks oli
Mõs Šagan-Hušun. Mõs on burjaadi keeles hammas, Šagan-Hušun tähendab (vist
:)) valget. Tegelikult on kohaga seotud burjaadi legend, mille rääkis meie burjaadist
autojuht. Kahjuks ma ei mäleta seda enam täpselt. Kolm kaljut on kolm venda,
kuid miks nad sinna kiviks muudeti... Aga mitte see polnud tähtis. Istusin
kaljule platoo servas ning lihtsalt vaatasin. Kui Živilje oli öelnud Tartus, et
ei ole selliseid kaljusid mujal kui Baikali ääres, vaidlesin talle vastu. Ent
seal istudes vaatasin taevast ja vett, mis olid sellist sinist värvi, mida ma
enne ei ole näinud. Ning selle sinise taustal vahetasid need kolm kaljut värvi,
sõltuvalt sellest, kuidas pilved päikese eest mööda ujusid. Kord olid need
punased, siis kollased, siis hallid, pruunid ja valged ning vesi kalju jalamil
muutus smaragdrohelisest tumesiniseni - vastavalt sellele kuidas muutus kalju
värvus. See oli maagiline koht...
...Mõs Hoboi - Uzõr: on ja off road
|
Üles |
Mõs Šhagan-Husun
|
Üles |
|
Hužir
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Absurdne ja maaliline. Ühelt poolt arusaadav ja
teisalt arusaamatu. Mõnes mõttes nagu kõik need külad, kust läbi sõitsime.
Naljakas on see, et vanad majad, otsaseinaga tänava poole, oma väravaehitiste ja
nikerdustega, kuigi lääpas ja lohkuvajunud katustega, on muljetavaldavamad, kui
üksikud uued naljakate kaarte, katusepleki ja plastakendega. Iga majakese
ümber on paarimeetrine plankaed - on see siis pooleks aetud palgist, lauast või
taevas teab veel millest kokku ehitatud. Peatänavale - sama lai kui Punane
väljak, on puistatud vist liiva, sest vihmaga muutus see piust vähem mudaseks,
kui kõrvaltänavad. Saarekesed teede keskel, kust lehmad pole viimaseid
rohuliblesid ära söönud, on ilmselt tekkinud sellest, kuhu vihmaga mõni traktor
kinni jäänud või kus paikneb sajuveesüsteem. Viimane on isevoolne ja vist ka isetekkeline,
moodustades
lahtiste madalate kraavide süsteemi, mille sõlmpunktidesse on maasse kaevatud
jämedad metalltorud.
Hužiri kaadil
ilutseb asula keskel ümmargune veesilm
ja sellele on suunatud nelitine, peaaegu regulaarne tänavatevõrk - jäi mulje, et
tegemist on mingi haljasala või platsiga. Tegelikkuses asub küla keskel
lehterjas plats, mille keskel on mudane lomp, kus lehmad käivad joomas ja
kaldamudas sumpamas.
Kindlasti on üheks iseloomujooneks hulkuvad
lehmad, kes hommikuti lastakse väravast välja süüa otsima ja kes siis õhtul koju
tagasi jõudes ammumisega sisselaskmist nõuavad. Nad jõlguvad igal pool, lesivad
teedel ning on lihtsalt kus juhtub (seda nägime külade vahel juba alates
Irkutskist). See lehmapidamine võiks olla pealtnäha isegi
nagu kultuslik, eriti kui pealiskaudselt mõelda, et ligi 20% kohalikest on
budistid ja teist sama palju šamanistid, kuid lehma peetakse ikkagi söögiks ning
seetõttu on kohalike budistide pühaks loomaks hoopis elevant. Et lehmadel on
piiramatu ligipääs igale poole, kus pole aedu, siis on nende sitta täis kõik
kohad ja tänaval kõndides peab hoolega jalge ette vaatama.
Külakesest leiab mitu poodi ja kõrtsi, viimased
on meie mõistes pigem nagu kiirsöögikohad, kus käepärastest vahenditest
kokkuklopsitud putkades või ümber ehitatud eramutes pakutakse õlut ja kangemat
kraami ning kindlasti pozõsid. Ühte jurtasse oli püsti pandud burjaadi restoran
ning külakese keskel oli isegi hiinakas. Mis neis see võis olla, ei tea, sest
mulle isiklikult meeldis üks koormakatte kilega üle löödud telgimoodi putka,
kust sai päriskohvi (sageli saab lahstuvat) ja pozõsid ning, mis peamine, müüjanna
(või
baaridaam, kui soovite) oli kaunis burjaadiverd neiu...
Hužiris on kaks maailma. Üks algab aastast 1946
(või 1947?), kui siia rajati kalatööstus ja kujunes tänane Hužir. See oli aeg,
kus elu Baikali ääres sai uue hoo - suur osa oli selles siia küüditatutel.
Hužirist paarkümmend km itta asub Pešatsnaja küla, kus samuti asus kalatööstus
ja kus töötasid valdavalt Leedust küüditatud. Enne teist ilmasõda oli Olhonil
küll mingi hõre asustus, üksikud elanikud, kuid isoleeritus ja karm kliima
töötasid siin elamisele vastu. Liidu kokkuvarisemisega kadusid siit
kalatööstused ja inimesed katsuvad kuidagi ära elada kalapüügi, turistidele
igasuguste teenuste osutamise ja ühe kohaliku sõnul ka ehitusega (mida iganes
selle viimase all siis mõeldi). Huvitav fakt on see, et elektri nö püsiühendus
jõudis saarele alles 2005.a. - sinnamaani sõltuti kohalikest
diiselgeneraatoritest. Selle maailma kehand on "siberi küla" ja selle
kultuuriloo ühe praeguse tahu kurb võrdkuju paistab toidupoodidest, mille mahust julgelt
3/4 võtab enda alla alkohol.
Hužiri teine maailm on see, mille tsentrum on nn
Šamaanikalju või Mõs Burhan (burjaadi keeli ka Ойхон-эхэ-бабай). See on
burjaatide pühim koht, mida peavad
pühaks ka budistid ning isegi (vähemalt mingil ajal) õigeusu kirik.
Räägitakse, et just sellele kaljule olla laskunud burjaatide peajumal ja kalju
jäänud tema asupaigaks. Mingitel tingimustel loetakse seda üheks üheksast Aasia
pühakohast, kusjuures see olla Siberi tähtsaim. XIX sajandi lõpust on seda
pühapaika kirjeldanud kuulsatest vene maadeuurijatest nii
Obrutšev
kui
Tšerskii.
Esimene kirjeldab Šamaanikaljut 1890-l aastal nii
(magicbaikal.ru):
«Всего примечательнее суеверный страх,
который ольхонские буряты питают к пещере; мимо Шаманской скалы нельзя
проезжать на колесах, а только верхом или на санях; если в одном из родов
есть покойник, членам этого рода запрещается проезжать мимо пещеры в течение
определенного времени».
Igatahes tulevad siia šamanistid ja ka budistid
kogu maailmast ning seda kohta võtavad burjaadid väga tõsiselt. Kui kaugele
ulatub selle lugu ja mis on selle tagamaad, mina ei tea, kuid kohapeal kuuldu ja
juurdeloetu põhjal oli koht püha ja tuntud juba enne Tšingis-Khaani tulekut,
legendi järgi olla kusagil Šamaanikalju lähedal tema haud. Kalju sees asub
koobas, kus veel 1950-tel olla olnud jälgi arvatavalt vähemalt XVIII sajandist
pärit tiibetikeelsetest kirjadest...
Praegu on see üks põhiosa Hužiri vaimsest
"selgroost". Kõnnime kohalikust laevast improviseeritud sadamast (tuulega
naabruses karilejooksnud laev, mille mingi kõva torm ühel heal päeval kaldale
virutas ning mida nüüd kasutatakse paatide sildumiseks, sest õige sadam on nii
hullus seisus, et sinna randumine tuulega on ohtlik) üle mäe
Šamaanikalju
juurde. Ülal külastajat manitsenud silt, mis hoiatab kisamast, sodi tekitamast,
halbu mõtteid mõtlemast - ühesõnaga kõik see, mida mõistlik inimene pühakohas
nagunii ei teeks, tundub jäävat kohapeal vaid sildiks. Kaunis kuldne abajakaar
kaljude vahel on täis pikitud lehmasitta, kuid ka prahti ning kaljudele pintsli
ja värviga plötserdatud banaalsusi. Ok, lehm on lehm, kui ta juba lahti on, siis
ei saa seda talle ka pahaks panna, ent selleks, et valge värviga kaljule
kirjutada "ja zdjes bõl"...
Istun kividel. Kuidagi
ääretult rahustav koht - või on see minu ettekujutus. Proovime Matiga ujuma
minna, ent vesi on nii karge, et sisse hüpates hakkavad käed ja jalad aju käsule
- uju! - vastu töötama. Sellest hoolimata, et ujumisest suurt välja ei tule,
võtan ära minnes kaasa rahuliku meele ja imekauni vaate üle
Maloe More paistvatele teise kalda paljastele
kaljudele.
Hužir
|
Üles |
Šamaanikalju
|
Üles |
Starõi Melnik
|
Üles |
|
Hahta org
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Meie soov vallutada Žima mäge - Olhoni kõrgemat
tippu, ei leia kohalikes mõistmist. Küll tuuakse igasuguseid imelikke
ettekäändeid raja raskuse ja abstraktse kahjulikkuse kohta. Keegi ei ole
nõus sinna viima, ega teed juhatama, seda enam, et hommikul sajab ja
lisaks abstraktsetele ohtudele lisandub vihmast tingitud libedus. Hakkab
juba tekkima tunne, et see päev tuleb Hužiri "poznajates" mööda saata,
kui tuleb inff, et tegelikult võiks matkata Hahta orgu, ühte
kolmest-neljast kohast, kust üldse on võimalik Olhoni teisel (so
lõunapoolsel) kaldal veepiirile saada. Mõeldud-tehtud.
Sveta orgunnib kibekiiresti kusagilt päevinäinud uaziku, mida roolib
uljas poisikeseohtu Andrei. Kui olime arvanud, et esimese päeva matk
uazikutega oli andnud Olhoni teede kõikidest jubedatest omadustest
piisava ülevaate, siis nüüd saime teada, mida tähendab kõrvaltee. Pidime
autoga ületama kuru, et jõuda ahtakese raja algusesse. Uaziku mootor jäi
korraliku, vihmast libeda tõusu jaoks siiski pisut nõrgaks ja see
tähendas, et minna tuli hooga teel, kus rööbaste pikkust võiks mõõta
kilomeetritega ja sügavust kajaloodiga. Vahepeal paistis rööpapõhi
ühest, siis teisest küljeaknast ning puutüved libisesid mööda
sentimeetrite kauguselt. No ega keegi ei vaevu ju mahalangenud puid
teelt koristama - lihtsam on neist mööda sõita ja uus rada metsa alla
sisse ajada.
Et bussil kojamehed ei tööta, sest üks ripub üle klaasi ääre, siis pakub
Hannes, et võib selle lihtsalt ära parandada. Nooruke juht arvab, et
küll vihm peseb. Kui sadu tihedamaks läheb, siis uuele Hannese
pakkumisele ühmab ta midagi vastuseks:
"Eh, zavtra!..."
Hahta org on metsane, eksponeerides jalutajale mitmeid Baikali metsa
kasvukohatüüpe. Et kogu retke vältel sajab vihma, siis erilist
entusiasmi rajal ei ole, küll tekib aga see rannikule jõudes, kui satume
ahtale kaldaribale püstloodsete kaljude all... lihtsalt ilus!
Ahjaa. Hahta oru suudmes kohtame pisikest jalgsimatkajate seltskonda,
kes seal ühel platookesel laagerdab. Peale seda, kui nad on kuulnud, et
oleme Eestist, tehakse nalja, et nemad on ka - Vilniusest! Või pagan,
vist Tallinnast... Urmas Ott ja Jaak Joala - teate neid?
Hahta org
|
Üles |
|
Baikalil
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Vanadel headel aegadel olla olnud laevasõit
Baikalil tavapärane asi ning üks kiiremaid transpordimooduseid. Kiirus
on ilmselt sama nagu 30 aastat tagasi, sest laevastik pole ju muutunud,
kuid muutunud on hinnad. Praegu näiteks Listvjankast Olhonile laevaga
sõita oleks rahakotile täielik ja mõttetu mõrv - kui õigesti mäletan,
siis 8000 rubla per face (so siis ca 3200 eeku). Ent Hužirist oli
võimalik laevaga minna üle Maloe More vastaskaldale ja väiksematele
saartele ning kamba peale küsitud summa nii kohutav enam ei olnudki.
Niisiis startisime Hužiri plaažilt. Laev - koopia Mustvee "metojaama"
laevast, sõitis vööripidi rannaliiva ja kaldale visati käsipuuga trapp
(oma 45-50 kraadise nurga all - nagu redel). Ronisime peale ning -
järvesõit võis alata. Turbazast oli kokku aetud oma kolmkümmend inimest,
et laev tühja ei sõidaks. Kampa ohjas keegi Irkutski tudeng - meeldiva
jutuga noormees, kes oli üht-teist Baikali kohta selgeks õppinud ja
püüdis teadmishimulisi argonaute püüdlikult valgustada. Irdusin
seltskonnast ja vaatasin linde. Kui möödusime ühest kaljurünkast, mis
püstloodsena merest peaaegu laeva kõrval kerkis (Ižilhei saar), siis
ilmus sama noormees järsku minu juurde käes kilekott saiakontsudega. Et
ma ei olnud kuulanud, mida just räägitud oli, siis vaatasin, et mida
gathering! - saiakontsud, kuid tänasin viisakalt, võtsin ühe ja lõin
hambad sisse. Seni oli noormees kõigiga rääkinud vene keeles, kuid nüüd
pöördus ta minu poole inglise keeles:
"Sorry, this is for seagulls - if You want feed them. But, of course,
You can eat it, if You wish!"
Tundsin end väga lolli ja mõttetu turistina ning vastasin vene keeles,
et ma ei kuulnud eelnevat ja loomulikult võin saiaga ka kajakaid toita;
et tegelikult ma ise ei olegi näljane. (Vahelehüüdena - naljakas oli
see, et kui ma kusagile läksin ning enne veel, kui suu lahti tegin,
pöörduti mu poole alati inglise keeles (no kui seda osati)). Niisiis
viskasin saiatükke kajakatele, keda laeva taga lendas meeletu parv -
enamus neist pesitses sellel püstloodsel kaljul.
Teise kalda külastusel oli kaks eesmärki. Esiteks väike matk mäenõlva
pidi üles burjaatide püha allika juurde ja võimalus end kasta
Surhaitor-Nuri - väikesesse laguunilaadsesse sopistusse, kus vesi muu
järvega võrreldes oli mitu head kraadi soojem. Allika juurde viis üsna
lauge tõusuga rada, mis kulges mööda järveäärset aasa ning siis edasi
männikus. See oli üks omapärane männik. Põhiliigiks oli mänd (väidetavalt
isegi harilik mänd), sekka üksikult ja rühmadena dauuria
lehist (Larix gmelinii) ning üksikuid siberi seedermände.
Tasandiku pool moodustas aga alusmetsa kohati lausaliselt põõsasmaran!
Ja see õitses!. Üleval pool oli grupiti kitsaste lehtedega põõsast, mida
algul pidasime rumalusest näsiniineks, kuid mis tegelikult osutus
dauuria rododendroniks (Rhododendron dahuricum). Aršanis
moodustas see rododendron muuseas alusmetsas läbipääsmatuid tihnikuid.
Živilje rääkis, et kui sõita kevadel rongiga läbi mägede, siis terved
metsaalused on roosad just selle rodoka õitsemise pärast. Ent metsa all
kasvas teisigi taimi, mida tavapäraselt meil pargis võib kohata. Üheks
tüüpiliseks oli keskmine enelas (Spiraea media), mis moodustas
sarnaselt rododendroniga vahepeal päris suuri tihnikuid ning läikiv
tuhkpuu (Cotonaeaster lucidus), mida leidus üksikult siin-seal
puude all. Koos tuhkpuuga kasvas sageli mingisugune kuslapuu ning ühe
madala lohu servades tundsin ära vana hea siberi kontpuu (Cornus alba).
Lehtpuudest kasvas mändide vahel siin-seal kaskesid (kui uskuda
Listvjanka dendroaia personali, siis olevat see ikkagi arukask, kuid osa
oli koore järgi otsustades kindlalt midagi muud - näiteks äkki Betula
alba) ning pihlakat, siberi pihlakat (Sorbus sibirica).
Aga mitte puid ei olnud me vaatama tulnud, vaid trampisime, kuni
leidsime püha allika. Nojah. Kaks mahalangenud ja õõnestatud tüve
kandsid mäe nõlvast külma selget vett. Mehed pidid pesema vasaku küna
juures vasaku käega nägu ja jooma parema käega ning naised vastupidi või
oli see kõik vastupidi... Allika pühadus tuleneb teaduslikus keeles aga
tema suurest hõbedaühendite sisaldusest, mistõttu teatud haigustele on
sel tõesti ka tervendav mõju.
Siinkohal mainiks korra, et igasugustele vaimudele ohverdamine käib
printsiibi järgi, et midagi ei saa niisama. Kui looduselt võtad pead
andma midagi tagasi. Kolm väärtust, mida siis kohalikud ohverdavad on
värvilised paelad, raha ja sigaretid. No see sigarettide ohverdamine on
küll jube, sest tubaka osa kõduneb, kuid filtrid mitte ja nii on mõne
pühakoha ümbrus nagu mõne bussipeatuse peldikutagune. Raha puhul ei tohi
raha visata, vaid tuleb panna münt selliselt, et number jääks maa poole
- siis on oluline ohver iseenesest, mitte ohverdamise summa.
Pühakohtades on maapind kaetud müntidega - keegi neid ära võtta ei
julge, sest siis tuleb kõrgemalt poolt karistus. Joon ja pesen ning
ohverdan kombekohaselt raha, sest kuigi luterlasena ei peaks ma
kohalikele küll andamit tooma, on mul tunne, et viibin ikkagi nende
vägevate valitsemisalal ja pole mõtet niisama tüli norida. Muuseas - kui
esimest korda Šamaanikalju juures käisime, siis ma ei ohverdanud - 2 ööd
nägin õudukaid unes, kolmandal hommikul viisin ohvri... Ülejäänud ööd
magasin nagu ingel. Võite ju irvitada kui tahate...
Ohvriannid kurul, tee ääres, enne Hužiri
|
Üles |
Laguunis oli mõnus. Ujusime kordamööda soojas laguunis ja külmas järves.
Klibusel neemel, mis laguuni ja järve vahele on tekkinud, õitsesid
kollased magunad! Hästi armsad lilled...
Laeva juurde naastes pakkus keegi kohalik ettevõtja improviseeritud
varjualuses juba küpsetatud omulit või burjaadi liharooga puljongis
(võtsin viimase ja sain lehma põlveliigese häguses leemes). Arvasin, et
see ongi kogu lõunasöök, sest pool päeva oli juba möödas, kuid laevas
serveeriti üllatuseks maitsvat uhhaad...
Laevanina keerati Ogoi saarele. Maabusime tavapäraselt - laevanina otse
randa ja siis padavai mäest üles saare keskele, kuhu on 2000-te keskel
ehitatud budistlik stuupa. Saar oli maaliline, valgeks võõbatud stuupa
selle keskel aga arusaamatu - võib-olla peaks selleks budist olema, et
taibata. Stuupa olevat budistlikus maailmas olnud tähtsündmuseks ja
tegelikult taheti see püstitada Olhonile, mida peavad pühaks lisaks
šamanistidele ka budistid. Kohalik šamaan aga olla asja ära keelanud
väites, et saare vaimud ei luba ja nii edasi... Nüüd rääkis keegi, et
tuleb paljajalu ümber stuupa 108 ringi käia, et soovid täituksid. Kogu
see jutt oleks olnud üsna loogiline peale pudelit viina, aga seda meil
ei olnud ning vaevalt, et see ka siis oleks tekkinud, kui oleksin need
sada ringi ümber stuupa ära vihtunud.
Tagasiteel Olhonile jäime mõneks tunniks Baikali noore tormi kätte ning
saime tunda päris korralikku tuult ja sellega kaasnevat külma. Mõni
korjas isegi laevatekilt külmetuse. Randumisel selgus, et jama - laeva
sinna randa "maandada" ei saa ja nii püüdis vahva kipper laeva maale
ajada juba eelpoolmainitud karilejooksnud "sadamlaeva" juures. Paraku -
jamas, mis ta jamas, trapp maale ei ulatunud. Selle asemel algas
halenaljakas päästeekspeditsioon, mida viisid läbi mõlkis plekkpaadiga
üks 8-9 aastane poiss ja keegi laevamees. Pool tundi kulus selle pulli
peale, et paarkümmend inimest kuivalt randa toimetada. Kogemata kombel
olid laeval ka mõned belgia tüdrukud, kes päranisilmi kogu seda etendust
kaasa elasid. Üks neist kartis niivõrd, et hambad hirmust plagisesid...
Aga - lõpp hea, kõik hea.
Laevale Šamaanikalju sadamast
|
Üles |
Püha allikas
|
Üles |
Vastaskalda idüll
|
Üles |
Ogoi
|
Üles |
Päästeoperatsioon
|
Üles |
|
Jalgattaga Šara-Nuri otsimas
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Olhoni viimase päeva veetsime Matiga jalgratastega
salapärast Šara-Nuri - Kollast Järve - järve otsides. Laenasime
hommikul jalgrattad - tõsi esimesed eksemplarid, mis saime, olid nagu
adramatused, aga õnneks sai need küla teises jalgrattalaenutuses (kõik
nad on üks kamp :)) ümber vahetada. Muuseas - kuidas suhtuksite teie
jalgrattarendi uksel olevasse silti:
Rendi juures kohtasime kaht sakslast, kellel oli plaan rattaga sel
päeval Hužirist Mõs Hoboile ja tagasi sõita - so teedeta maastikus ca 80
km. Nad olid kenad inimesed - alles esimesed kaks nädalat möödas oma
plaanitud pooleaastasest Aasia-reisist. Igatahes - soovisime neile edu,
mõeldes isekeskis, et kui uazikuga kulus selleks ligi kaheksa tundi...
Järve äärde sõiduks anti suitsupakisuurune mõõtkavast väljas skeem
(õnneks oli meil endal korralik saare kaart olemas) ja igasuguseid
võõrkeeli valdav noormees (muuseas kohalik tunnustatud fotograaf ja
filmimees) - Artur - selgitas sõidu tehnikat mägedes ning raja
iseärasusi. Kott selga ja tuld!
Hužirist mööda maanteed järgmise külani oli kõik kena. Õrn tõus, kuid
päike paistis ja mis sa hing ikka muud tahad. Malõi Hužiris navigeerides
avastasime, et kaasa antud kaart on ikka paras p.... Küsisime teed ja
alustasime esimest korralikumat tõusu. Krrt! Mäge nagu ei olnudki, kuid
ca 500 m pärast oli mul toss ikka väga väljas, Mati tundus olevat värske
nagu kevadine piibeleht. Saatuse irooniana tegime peatuse kalmistu
juures...
Väike kogum siniseks värvitud kättesaadavast raudmaterjalist tehtud
piirdeaedu, koos hämmastavate hauatahvlitega: pooleks saetud
hapnikuballoon, mingi metallkast GAZ-i veljevitsast painutatud
kaunistustega jne. Igal tähisel kindlasti foto kadunukesest peal. Mõned
plastmasslilled, lauajupid, mõni haud oli sisse vajunud... Kalmistu ees
vedeles tervituseks suur kuhi tühje viinapudeleid. Võttis päris
nõutuks...
Ent tõus jätkus... Poole tunni pärast olin kindel, et suren... Möödusime
neljast vene kaunitarist, kes päevitusriietes kergel sammul meiega samas
suunas liikusid. Kui nad meie järgmises puhkekohas meist kelmikalt
naeratades ja lehvitades möödusid - järve ääres näeme, poisid! - siis
ütlesin Matile, et kui nad meist veel mööda lähevad, siis keeran
piinlikkusest otsa ümber. Aga siis tuli esimene laskumine, veel pisut
tõusu ja olime kurul. Esimene kolmandik, esimesed 15-20 km selja taga...
Ja siis tuli laskumine. Lasksime sadulad alla ja läks lahti - vähemalt
kümme kilomeetrit ühte järge, pedaalidel püsti, tagapidur peaaegu
pidevalt pidurdamas...
Umbes poolel teel, kui järveni jäi veel ca 5 km , tegime ühe matkajate
onni juures peatuse ja kohtasime Irkutski jalgsimatkajate seltskonda.
Vahetasime muljeid raja ja veevõtuvõimaluste kohta. Tõsised tüübid
tundusid olevat - ühel oli seljakoti küljes oma meetripikkuse varrega
kirves (pigem hellebard) ja teisel seljakoti laka peale kokku seotud
kahemehesaag ?!?... Neilt saime muuhulgas teada, miks kohalikud hakkasid
jama ajama, kui tahtsime Olhoni kõrgemale mäele (Žima - 1274 m) ronida;
küll räägiti, et see ei ole hea, et seal on nähtamatu šamaaniloss, mida
valvavad ketis karud jne. Tegelikult on mägi looduslikult radioaktiivne
- kui hull, seda pole uuritud...
Peale puhkust tuli taas tõus - mida oligi peale metsikut laskumist
oodata. Sellel tõusul elasin üle ühe kummalise vahejuhtumi. Üldiselt
nendel teedel autosid ei sõitnud, kuid kusagilt roomas välja mersu-džiip.
Higist tilkuvana vedasin ratast mäest üles, kui auto peatus minu juures
ning laia naeratusega keeras kõrvalistuv junn klaasi alla, vajutades
põhja muusika kohal, kus laulusalm ütles:
..."Poguljali, poguljali..."
Kas džiipe müüakse tõesti vaid inimestele, kelle IQ on alla 15...
Šara-Nur on mudane järv, mille tekkepõhjus on arvatavasti vulkaaniline.
Miks mulle nii tundub - ta asub lameda platoo keskel ja haiseb
keemialabori järgi. Mida iganes - see võib olla ka mingi muu
geoloogiline anomaalia... Šara-Nuri alumiiniumiühendite rikast muda
peetakse nahka noorendavaks ja üldse noorte naiste tervisele väga heaks.
Et tuul oli külm ja minu võhm vajas taastamist, siis piirdusin šokolaadi
ning kahtlasevõitu vaatega, kuidas ühes seltskonnas, mis enne meid
Volgaga oli järve äärde jõudnud, parajasti kaks daami end üleni mudaga
kokku määrisid...
Edasi - mäest üles Jalga küla ning Hanhoi poolsaare poole. Viimane
metsik tõus, millele järgnes selline langus, et tagarattablokist
olenemata libised mäest alla - esipidurit ei julge põhja vajutada - et
mitte üle pea lennata. Kuidas see Volga siit üles tuli! Ent pika peale
langus normaliseerub ja mõne aja pärast maandume Jalga külas - väga,
väga ehedas burjaadi-vene külas... Taas metsikult lai peatänav, majad
kolmeaknaliste pitsiliste otsafassaadidega tänava poole, elektripostid,
"pamjatnik", uazikud ja paar väikest last tänavatolmus mängimas. Et meil
on vesi otsas, siis otsime poodi ja - ennäe, ühes majakeses see ongi.
Poe sisustus on rabav - enamuse ruumist võtab enese alla valgeks
lubjatud vene ahi. Lett ja riiulid on naeltega kokku löödud käepärastest
laudadest ja siniseks värvitud. See, et müüja - muhe burjaadi vanamemm,
arvet arvelauaga kokku lööb ei ole mingi uudis - Hužiris käib see kõigis
poodides niiviisi. Ent täieliku hämmingu põhjustab kaubavalik: ca 10
sorti viina, mõni sort õlut, ühte sorti limonaadi ja mineraalvett,
leiba, tikke, soola, elektripirne ja seepi, ahjaa, ka mingeid konserve.
Hanhoi poolsaar - väga maaliline hobuserauakujuline moodustis, mille
embusse jääb soe ja suure järvega kitsa läbipääsuga ühendatud sopistus.
Vesi on soe, kuid tuul külm. Forsseerime läbipääsu ja teeme tuuri
poolsaarel... Ilusad vaated, ilus valgus, kuid mind segab hoopis selja
taha jääv suund Hužirile - jälle mäest üles. Minu hädaldamise peale
ütleb Mati elutargalt ühe Lõuna-Afrika ütlemise - elevanti süüakse
suutäie haaval... Hanhoi poolsaarel on sooja sisejärve ääres telkijaid
mitmeid seltskondi. Mis hämmastab, et kogu sodi loobitakse hunnikutesse
ja jäetakse maha. Terved pudelite lasud, hunnik, hunniku järel veepiiril
- arusaamatu!
Enne Hužiri teele jõudmist avastame keset tühja steppi pisikese puidust
majakese - meie üllatuseks cafe! Müüjaks nägus ja jutukas burjaadi daam,
kes oma jutuga suudaks maha müüa ilmselt igasuguse kauba. Väike
kehakinnitus pozõde, kartuli- ja kapsapirukatega, peale liiter
arbuusimahla...
Viimane ponnistus - ca 4 kilti mäest üles ja siis 10 kilti alla mööda
väga jubedat auklikku teed, millel vibreerides esmakordselt hakkan aru
saama jalgratta amortide ning geelsadula mõttekusest. Sellest hoolimata
just need viimased kilomeetrid laskumist tekitavad tunde nagu oleks
keegi pool päeva jalaga tagumikku löönud.
Hužiri tagasi jõuame poole üheksaks õhtul. Kümme tundi - peaaegu 60
km... Hommikul kohtan tuttavat sakslannat ja uurin, kuidas nende
rattasõit Mõs Hoboile läks. Nagu oligi arvata - nad olid läbinud
jubedast teest umbes kolmandiku ja pöördusid siis tagasi...
Üle mägede...
|
Üles |
Šara-Nur
|
Üles |
Hanhoi poolsaar
|
Üles |
Jalga
|
Üles |
Õnnelikult kodus
|
Üles |
Olhoni tee
|
Üles |
|
Irkutsk
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Irkutskist pärit kirjanik Valentin Rasputin on kirjutanud
(irkutsk-baikal.com/...):
"Weathered by history and life, Irkutsk now
stands, calm and wise, knowing its own value, moderately famous for its
glory, past and present, cultured since olden times and traditionally
hospitable..."
Jah, järgmisel aastal tähistab kasakate poolt
rajatud linn oma 350-t aastapäeva. Kasakad, eesotsas Jakov Pohhaboviga rajasid
Angara äärde militaarse tugiposti. James Forsyth raamatus A History of the
Peoples of Siberia: Russia's North Asian Colony 1581-1990 kirjeldab, kuidas
kasakad 1600-1700 hõivasid vaikselt Baikali äärse piirkonna sõja ning
kavalusega, mistõttu rahvad, kes seal elasid, et pääseda vägivallast ja
maksustamistest, jätsid peale mitmekümneaastast võitlust maha oma kodud ning
rändasid edasi ida poole. Populaarne versioon Irkutski loomisest räägib seda, et
kindlustatud punkte oli vaja tsaaririigi piiride valvamiseks ja kaitsmiseks
rüüstavate mongoli hõimude eest. Kuid, nagu nentis Irkutskis isegi meie võluv
giiditüdruk, olid kindlused eeskätt kohad, kus kasakad tugevalt kindlustusid ning said
seetõttu vabalt teha ise rüüsteretki ümbruskonda. Pole eriti selge, kummad olid suuremad
röövlinäod, kas mongolid või kasakad. Mongoli khaanid püüdsid Baikali äärseid
hõime ja nende maid hoida või tagasi saada oma mõjusfääri ning venelased vastupidi.
Mõlemate poolte ühisjooneks oli aga maksunõudmine ja vastaspoole röövimine. Misignes -
ei ole siinkohal põhjust ajalugu ümber jutustada. Lähemalt Irkutski ajaloo kohta võib lugeda aadressilt:
#library. thinkquest.org... history.
Hea taustalugemise leiab ka artiklist Aivar Jürgensoni Siberlaste identiteedi
kujunemine...
(#eap.ee.../acta- 2007-1-2.pdf).
Mida aga ilmselt kirjutatakse
vähem, on see, et Irkutskist ja selle ümbrusest kujunes omamoodi väljasaadetute
sihtkoht. Siia saadeti dekabristid peale 1825.a. sündmusi, üle 10000 poolaka
peale 1863.a. Poola ülestõusu ja muidugi II ilmasõja eelne, aegne ja järgne
periood. Näiteks 1941. a. saadeti Irkutski oblastisse 138000 sakslast jne. Neile
väljasaadetutele, eriti XIX sajandil, võlgneb Irkutsk suuresti oma kultuuri ja
näo. Kaasajal küll ei küüditata (ametlikult), kuid taas on Irkutskis hulganisti
võõrast verd liikumas - Olhonil iroonitseti, et varsti poole Irkutski elanikest
moodustavad sinna illegaalselt imbuvad paremat elu otsima tulevad hiinlased ning
varsti ei ole tegemist enam vene, vaid hiina linnaga.
Ja loomulikult on Irkutskiga seotud Vene
kodusõda,
admiral
Koltšak ja Tallinnas sündinud
Roman Ungern von Sternberg - kuid need on pikad ja verised lood...
Koltšakile on Znamenskii kloostri ette ortodokssetes kommunistides palju vaidlusi ja tülisid tekitanud mälestussammas, mida isegi algusaastatel turvati
vandaalitsemise ärahoidmiseks... Kuidas ja kas mongolid kuidagi ka hea sõnaga Ungern Sternbergi - oma iseseisvuse alustala - meenutavad
ei tea...
Kesklinna osas kõndides jätavad kustumatu mulje
sajad imekaunid vanad puitmajad, rikkalikult kaunistatud karniiside ja akendega.
Kahjuks on enamus neist väga halvas seisus ning, kuigi kaitse all, ei ela paljud
neist hoonetest praeguse suhtumise juures järgnevaid lähiaastakümneid üle.
Probleemideks on tänavate tõusmine ja lehisepostidele ehitatud aluste ära
vajumine - see hakkab silma massiliselt. Sellest hoolimata on puithoonetega
palistatud tänavatel kõndides eriline hõng. Irkutskit peetakse ka Siberi
vanimate tellisehituste linnaks - tuntuim ja vanim neist on ilmselt Spasski
kirik - kuid tänavapildis ei mõju need valdavalt historitsistlikud hooned nii
imposantselt, vaid tekitavad illusiooni Riia või mõne suurema linna vastava perioodi
linnaosadest. Ega asjata pole Irkutskit XIX sajandi lõpul võrreldud Siberi
Pariisiga (oli vist Tšehhov, kes seda ütles)...
Veel paar
emotsiooni, mis Irkutskist meelde on jäänud...
Kui
esimest korda linna pikemaks sattusime, juhtus olema dessantväelaste päev. Nende
peamine kogunemispunkt oli Aleksander III monumendi ja tundmatu sõduri monumendi
juures. Väga palju triibulistes särkides mehi, barett kuklas ja enamus neist
hommikupoolikust hoolimata juba väga
purjus. Milline pime jõud. Anna ainult põhjus. Meie tütarlaps, kes linna
tutvustab, ütleb lõpuks, et sellel päeval ei maksa noormeestel roosa või
helesinise päevasärgiga välja minna. Ning on kaks päeva aastas, mil miilits on
kõrgendatud valmisolekus - need on 9. mai ja den dessantnikov. Kui peaks
millegipärast löömaks minema, siis ilmselt sõltub kellaajast, kes selles löömas
peale võiks jääda - ehk, kui täis löömingu ajaks on dessantnikud.
Karl
Marxi ja Lenini uulitsa nurgal seisab Vladimir Ilitš. Klassikaline Lenin, tõstetud
käsi osutumas kellaajale 11.00 päeval... Oli aeg, kui NL poodides võis hakata
sellest kellaajast alates alkoholi ostma. Vaatan, kuidas keegi pilusilmne
vanaema oma pisikese lapsukesega uhkelt Lenini ees poseerib ja ei tea, kas
irvitada või hoopis kaas tunda või tegelikult... ah "#@%"&/!, lähme parem Angara
kaldapealsele...
Irkutsk. Kollaaž
|
Üles |
|
Listvjanka
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Maris Kurme on Eesti Ekspressis Listvjanka kohta
kirjutanud nii:
"Listvjanka on ka tõeliselt tüüpiline Vene küla – tundub nagu oleks
see otse muinasjuturaamatust või vanast filmist välja võetud. Järveäärse
peateega risti looklevad pisikesed uulitsad on täis lääpa vajunud
tarekesi, veeuputuseelseid sõiduvahendeid, karuseid penisid ning
omavahel jutustavaid vanamemmesid. Seejuures uhkeldavad kõik tarekesed
imeilusate ja värviliste puust nikerdatud akendega ning osmikuid
ümbritsevates rohtunud aedades õitseb suurte puhmastena oranže
kullerkuppe ja muid erksaid õisi. Siin-seal peesitab päikese käes kõutse
ning ühe kaldapealse majakese ees mugib rohtu üksik kits. Kogu
Listvjanka küla peale on puumajakeste sekka ääretult veidral kombel ära
eksinud ka kaks nõukogudeaegset viiekordset paneelelamut, üks
kokkukukkumisohus kool ning üsna hiljuti valminud hotell. Järveäärse
promenaadi laternapostide küljes ilutsevad aga endiselt suured uhked
viisnurga või sirbi ja vasara kujulised kaunistused ja sama motiivi võib
kohata korstnatel ning teinekord isegi puidust nikerdatud akendel. Järve
ääres müüakse vanadest aegadest tuntud kollastest suurtest tünnidest
kalja. Internetipunktist ei maksa isegi mitte unistada ning
mobiiltelefonidega räägivad vaid väga üksikud noored inimesed."
Ei... Listvjanka pole tüüpiline vene küla, sest tüüpilises vene külas ei
ole 10 korruselist öösel ulmelise valgusega valgustatud hotelli "Majak",
mille ees seistes võiks arvata. et oled Pariisis või hulleris.
Tüüpilises vene külas ei ole ka Neuschwansteini roosasid masajaid
koopiaid, mis ei meenuta oma koletuses mitte elumaju, ammu veel
villasid, vaid halvasti joonistatud versiooni mõnest Disney multikast.
Ning tavalises vene külas ei reklaamita karu topistega toidupoode... Ent
kui need asjad ka juurde arvata, siis eelpoolne kirjeldus hakkab sobima.
Listvjanka on Irkutski kuurort. Juba sellest ajast, kui vanadel headel
aegadel karusnahakütid tulid mitmekuistelt jahiretkedelt siia
lõbutsema... Praegu tulevad Listvjankasse inimesed puhkama, suvitama,
pidutsema. Eriti rikkam seltskond. Järvel saab igasuguste vidinatega
hirmsa raha eest sõita ja hullata, rannas kividel lesida ja järve karges
vees ujuda, omulit süüa ja öösel hotelli ees hängida (no kindlasti on
veel palju asju...). Ent see kokku on kõik niivõrd veider kompott ühes
sellega kaasnevaga, et tegelikult ei ole seal midagi mõistlikku peale
hakata. Nii ma olengi enamuse Listvjankas oldud ajast lihtsalt purjus...
Kõndides Listvjanka promenaadil, Baikali kaldal, märkab palju huvitavaid
asju. Üks meeldejäävamaid on kaldakindlustus, millele promenaad toetub.
Lained on mitmed kohad sellest niivõrd ära uhtunud, et osa promenaadi on
varisenud, osa varisemise äärel. Kuid samas on näha, et probleemiga
tegeletakse. Mõned kuulvalgustid, mis on varisemisohtlikes kohtades
järve poole tugevasti viltu vajunud on keskelt kõveraks väänatud nii, et
kaugelt vaates paistavad postid ikka ühel joonel. Üks teine huvitav asi,
mida ööelus kogesime, paikneb kosmilise välimusega hotellist Majak mitte
väga kaugel plaažil. Jalutasime ja jõime õlut, kui silma hakkas sähviv
lasershow ning kõrvu tungis klubimuusika. Et pimeduses sellel kohal
hoonet näha ei olnud, siis läksime uudishimust trepist alla rannale, et
showbaari kaeda. Showbaariks osutus kilest ja laudadest putka, mille
ühele otsalauale olid kinnitatud plinkivaid laserid, ca 10 m2 putka sees
oli kaks lauda ja paar meest, pead lauale vajunud...
Promenaadi äärde jääb ka pamjatnik. Õigemini kaks tükki. Üks püstitatud
peale 1945.-t aastat, teine AD 2010. Üks viisnurgaga, teine õigeusu
ristiga. Mõlemad Suures Isamaasõjas hukkunute mälestuseks. See jääb
silma seepärast, et midagi sarnast nägime juba varem: Jalgas,
temaatilisi plakateid Irkutskis ning Moskvas ja värskelt tuunitud
monumenti Aršanis. Ei ole midagi halba selles, et omi kangelasi
mäletatakse - võib-olla on selles austuses langenute vastu meil pisut
midagi õppida. Ent siinjuures hakkab kiusama üks teine uitmõte. Kuidas
varem nii õigeusklikus riigis bolševike riigipööre ikka nii totaalselt
toimis? Kuidas suudeti tappa Jumal? Aga et see suuremal või vähemal
määral õnnestus, siis kuidagi midagi peab ju tühja koha täitma, midagi
peab ju püha olema. Peale 10% õllekokteili (daže profesjonalnõi
degjustator ne možet tšustvovat vkusa spirta) tundub, et nood monumendid
pole pelgalt monumendid, vaid altarid moodsale Baalile või Moolokile...
Ahjaa. Listvjankas asuv Baikali muuseum koos selle juurde kuuluva
dendropargiga on siiski tolle asula plusspooleks. Ma ei viitsi hakata
rääkima siin faktidest Baikali kohta - selle maailmas unikaalsest
nähtusest võib lihtsalt netist väga põhjalikku inffi leida. Mainiksin
paari sõnaga vaid muuseumi juures olevat vastloodud dendroparki, mis
annab ülevaate (peaks andma) Baikali kaldametsadest. Kui olen sisenenud
ning igavlevast piletikontrollist möödunud, kes meile pisikesele
seltskonnale väga ükskõikse näoga järgi vaatab, siis meenub mulle üks
küsimus.
"Andestage, kas need kased, mis teil siin kasvavad on Betula pendula
või mõni sarnane liik?"
"Eeee...bbb - Vist jah, meie igatahes arvame nii...."
Näitsik satub ilmselgelt kergesse paanikahoogu ja hakkab vabandama, et
neil on see alles hiljuti avatud ja pargi keskel olev tiik ei ole päris
tiigi moodi tiik ja puudel pole osadel silte ja.... Üldiselt - alles
teevad. Jah, eks see nii oligi, kuid õnneks kohalike metsapuuliikide
osas andis siiski päris hea ülevaate ning vastas mitmetele mu peas
kummitama hakanud küsimustele... Ja - vähemalt vinge väravaehituse on
nad valmis saanud...
Muuseumi tagant võib leida raja, mis viib suusatõstukini. Sellega saab
tõusta 700 m küla kohal kõrguva mäe otsa ning vaadata Angara suuet ja
selles vaevu märgatavat Šamaankivi. legend räägib, et selle alla olla
maetud kunagine väga võimas šamaan... Ka selle koha kannaksin Listvjanka
plusspoolele....
Listvjanka
|
Üles |
|
Taltsõ
Järgmine | Eelmine
|
Üles
"Taltsõ" vabaõhumuuseum, paarkümmend kilomeetrit
Listvjankast, on selle piirkonna ehk üks asisem koht. Muuseumisse on
kogutud Angarale rajatud veehoidlate alla jäänud küladest välja korjatud
haruldasemad hooned, osad ka rekonstruktsioonid. Esindatud on nii vene
kui burjaadi arhitektuur. Esimese silmapaistvaimaks osaks on massiivsed
mättakatused, mis katavad puidust tehtud imposantseid jurtasid. Aga ka
vene usadbad on maalilised ja põnevad vaadata. Hooned on
kohalikku ehituslikku tava arvestades hästi restaureeritud, õigemini
suuresti küll kohati rekonstrueeritud. Millised poolpalgist katused,
millised aknakaunistused, millised pitsilised karniisid! Selle peale
võib tõesti ohata nagu meie autojuht, 30 aastat Baikalil tüürimehena ja
kaptenina seilanud härra:
"Uhh, vot ka umeli 200 let nazat stroit naši predki..."
Tjah, neid hooneid Taltsõs vaadates tundub, ümbritsevate lipp-lapi
külade taustal, et vene küla ehituskunsti kõrghetked jäid tõesti XVII-
XIX sajandisse. Uskumatu, kui suure käki nõukogude mentaliteet on
tegelikult suutnud rahvale keerata... Vägisi meenub üks kole anekdoot...
Pizdets Vsemu - kohutav koletis - lendab mööda maailma. Lendab Inglismaa
kohal, kuhu puhub, seal on totaalne häving. Lendab Saksamaa kohal, kuhu
iganes puhub - jälle totaalne häving. Jõuab siis Venemaa kohale ja tema
tähelepanu pälvib üks ilge lobudik. Puhub - midagi ei juhtu. Puhub veel,
kõvemini - mitte midagi ei juhtu. Puhub end hingetuks - tagajärjetult.
Kukub siis taevast alla ja roomab lobudiku akna taha, kiikab viimast
jõudu kokku võttes aknast sisse ja näeb - voodis magab Pohhui...
Taltsõ
|
Üles |
|
Kultuk
Järgmine | Eelmine
|
Üles
...Linnake Baikali lääneotsa juures. Sõitsime läbi
nii Listvjankast Aršani sõites, kui tagasiteel... Peatusime vaid
korraks, tegelikult juba tagasiteel Aršanist, et nautida suurpärast
panoraami, osta suitsuomulit, sibula- ja kapsapirukaid ning kuuma
teed...
Kultuk
|
Üles |
|
Aršhan
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Et peatänaval jalutavad lehmad ei erutanud kedagi
juba ammugi - pigem oli reisilt tagasi tulles Tartus Küüni tänaval
jalutades veider tunne kõndida ilma, et lehmasitt varvaste vahel
lirtsuks - siis esmapilgul jäävad silma hoopis meie bussi ründavad
burjaadi daamid. Kahjuks loodavad nad vaid küüti saata, mitte ei ole
võlutud meie bussi kütkestavatest härradest... Muidu, tundub, et
inimesed on siin ilusad ja head. Kui ühel õhtul kergelt švipsisena baza
ottõhha poole astun ja peatun, et üht kaunist maja pildistada, astub mu
juurde väga purjus mees ning küsib:
"A võ zabljudilis?"
"Net..."
"Nu vot i horošo!"
Seame end laagrisse "Baza otõhha Mostostrois" - otsetõlkena Sillaehituse
puhkebaasis, üsna kaugel "cityst". Külamiljöö taas nagu Hužiris, kuid
pisut kontsentreeritum ja rohkem vuntsitum. Ning - tänu burjaadi
enamusele inimeste seas - ka mingi õhkõrn üldise atmosfääri erinevus,
mille esimesel jalutuskäigul panen burjaadi meelelaadi või siis oma
laimiõllest teritatud meelte ettekujutuse arvele. Kogu linnale annavad
erilise meeleolu Sajaanid ning läbi linna vulisev Kõngõrga, eriti kui
jalutada päikeseloojangus. Erinevalt enamusest nõukogude linnade
peatänavatest, mille tüüpilised nimed on Sovetskaja, Leninskaja,
Obtjoberskaja jne, on Aršani peatänav Traktovaja - Siberis ei ole
maanteid, on nn traktid.
Silma torkab palju toidupoode, Laima tunneb siirast jällenägemisrõõmu
neist ühes, mis on muutumatuna seisnud viimased kakskümmend aastat.
Pozõd ja tšeburekid zakusotšnajas ning lõunaoodet võttev kolmest 30-40
aasta vanusest naisterahvast koosnev seltskond, kes tervituseks
teeklaasidega pudeli viina ära joovad... Mina avastan reisi odavaima
õllekoksi ning poe, kust 60 rublaga saan osta kõik Gojko Mitici
indiaanlasefilmid ühel DVD-l.
Üks imeline asi on Aršani mineraalvesi, mis on mingi looduse kapriisi
tõttu justkui gaseeritud. Vesi on juhitud torudesse ja see pulbitseb
välja erineva temperatuuriga linna servas Kõngõrga kaldapealsel
jubedatest metalltorudest, mida toetab päevinäinud kivist laotud vanni
moodi ehitis. Vesi on väga maitsev ning naljakas, maitsev nii kuumalt
kui külmalt. Nojah, see võib olla ka vaid minu arvamus, sest Mati ei
kiljunud just vaimustusest, kui seda külmalt proovis...
Mongoolia turg, kust leian kingituseks abikaasale kaamelivillast
karupüksid :))) ja villasokid, asub üsna keskuses, ööklubi lähedal ja
pakub igasugust kaupa. Muuseas, kohalikud ütlevad, et kui kaup on
Mongooliast, siis on selle kvaliteet ok, kui Hiinast, siis täielik p...k.
Müüakse igasuguseid imelikke ja vähem imelikke ja ka vajalikke asju.
Muuhulgas igasuguseid ravimtaimi ja maitseaineid ning näiteks - ka
keedetud noori seedermänni käbisid. Tõelise eksootikana pakutakse müüa
hobukastani mune 10 rbl tükk - irvitan ja mõtlen, et peaks pagasniku
täis panema ja tulema hinda alla lööma. Kui turult välja astun kostub
ööklubi lahtisest uksest Modern Talkingu originaalversioonis:
"Your my heart, you're my soul
Yeah, I'm feeling that our love will grow..."
...kaks rohtu otsivat lehma heidavad uudishimuliku pilgu avatud ukse
poole. Katus vist sõidab... Kiirustan lehmade järel kõrvalasuvasse
toidupoodi ning viinariiulite vahelt toitu otsides küsin müüjalt paki
külmutatud pozõsid ja veel kolm õlut...
Aršhan
|
Üles |
Mineraalvett? Palun! Sooja, külma, tasuta...
|
Üles |
Budistlik tempel ja
stuupad
|
Üles |
|
Kõngõrga org
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Üks päev Aršanis kulus matkale Kõngõrga orus.
Sergei Melnik kirjutab:
"Кынгарга в переводе с бурятского значит "барабан",
что объясняется сильным шумом, который издаёт одноименная река. Река
Кынгарга стекает с южного склона Тункинских Гольцов - горного хребта на
территории Окинского и Тункинского районов Бурятии, являющегося самым
восточным отрогом Восточных Саян. Вершины хребта достигают 3000 - 3300
м, высшая точка хребта - Пик Стрельникова (3284 м), перепад высот между
гребнями достигает 2000 м. Длина реки Кынгарга от истоков до устья —
более 27 км и главное ее отличие от многочисленных рек Восточного Саяна
– река Кынгарга всегда полноводна."
Pildid räägivad iseenda eest...
Ainus, mis tekitas tohutut hämmastust, on inimeste võime ja huvi end
jäädvustada. Inimesed lähevad mägedesse, seljakotis pintsel ja värv, et
kirjutada oma eluga riskides kusagile kose kohale kaljule - zoja, ja
tebja ljublju! Ja muidugi kaasavõetud pudelite laiali loopimine! Raja
algul, kuhu suudavad loivata ilmselt igasugused, olid tee ääred paksult
täis tühje viina- ja õllepudeleid. A R U S A A M A T U!!! Õnneks -
läbustajad ilmselt väga kaugele sel rajal käia ei viitsi, mistõttu
jõeorg juba külast paari kilomeetri kaugusel on reostamata.
Kõngõrga
|
Üles |
|
Armastuse tipp
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Peale kiiret hommikusööki asume burjaadiverd
vanema sitke härrasmehe juhtimisel teele, et tõusta nn Armastuse tippu
(Gora Ljubvi; Pik Ljubov), 2144 m. Et alustame tõusu kusagil 800 m
pealt, siis koos vahelaskumistega tõotab summaarset tõusu umbes 1600 m.
Mõeldes eelmise aasta Tällistockile Šveitsis ja Tongariro Trackile
Uus-Meremaal, siis, teades ennast ja oma võimeid, ma erilist lootust
mängleva kergusega tippu jalutada, ei hellita. Ent algul kõnnime metsas
üsna horisontaalselt ja kõik on ok... Kuni jõuame ühe metsase sälkoru
juurde, kust ilmselgelt hakkab tee üles minema. Meie instruktor viskab
soojendusdressi maha...
Sajaanid on imeilusad mäed. Kes mäletab sellist silti (neid oli eri
tootjatel erinevaid...):
Noh, ongi sellised :)... Tegelikult oli Tartu Õlletehase (vist oli ikka
Tartu omal) sildil veel iseloomulikum ikoon - kolm püramiidjat
kaljutippu. Just sellised, kaugelt püramiidjad ja erksavärvilised need
ongi. Paraku on nad ka lähedalt sellised ja seda saame edasi ronides
igal võimalikul moel oma nahal tunda. Et valisime pikema ja laugema tee,
siis enamasti neljakäpukil ronida ei tule, kuid lõiguti on "käpp maas"
ikka suureks abiks.
Juba esimesel tõusul kaob ära Margit, siis Saule ja riburadapidi veel
liikmeid meie 12 liikmelisest seltskonnast nii, et mäe otsa jõuab vaid
kuus. Algul, kui Margit loobus, tekkis tunne, et kurat, aitab
lõõtsutamisest, mulle ei ole tegelikult ju seda vaja. Kuid sügavale
sissepoole vaadates tekkis siiski tunne, et tegelikult on ikka küll. Ja
eks need järgnevad sajad meetrid mäest üles olidki pigem hetked enesesse
vaatamist...
Nagu nõiaväel, peale kuuetunnist ronimist, olemegi järsku üleval.
Millised vaated! Juba ülestulekul oli iga tõustud meeter ja iga
ninaotsast kukkunud higipiisk neid vaateid väärt, mis iga meetriga üha
avaramaks muutusid, kui tipus, tipus on ... kirjeldamatu vaade. Ja kui
hästi maitseb roheline tee ja küpsised, mille gramme iga kuradima samm
mäest üles seljakotis kilodeks võimendas ning üllatusena instruktori
seljakotist suitsuvorstivõileivad...
Miks on Sajaanides instruktor hea? Kogenud käijatele ilmselt ei olegi,
kuid meietaolistele pigem pühapäevauitajatele siiski on ja seda mitmel
põhjusel. Esiteks oskab ta valida tempot ning planeerida parajalt
puhkepeatusi, teiseks oskab lugeda ilmamärke ja aru saada varakult, kui
ilm kehvaks pöörab - kuuldes jutte südasuvel surnukskülmumistest üleval
tundub see oskus olevat üsna eluline. Kolmandaks tunneb kohalikke radu,
mis hargnevad ja jooksevad kokku - mingit erimärgistust siinsetel
matkaradadel pole. Muidugi on ka neljas põhjus, mis Gora Ljubvile
tõustes ei ole esmajärguline - need on karud. Meie instruktori sõnutsi
elab siinsetes metsades karusid karjakaupa ja asulast pisut kaugemal nad
inimesi eriti ei pelga. Sajaanide metsades on neil hea elada - matkajate
jaoks on Sajaanid enamuses kohtades liiga rasked ning alpinistide jaoks
liiga madalad. Asustus on vaid kohati mäe jalamitel ning seetõttu on
enamus mägesid ja nendega seotud metsi sadade kilomeetrite ulatuses
uurimata ning on palju kohti, kus inimene kunagi ei ole käinud.
Instruktor räägib, et kunagi olla ta kandnud karude tarvis karabiini,
kuid kord, kui ta läks põiele ja jättis relva matkasellide hoolde,
oleksid nood peaaegu üksteist ära tapnud. Peale seda eelistab ta karusid
peletada plõksutades plekitükki - karudele ei meeldi ebaharilikud
hääled...
Ja nii räägib paljudest asjadest meie instruktor - burjaatidest,
taimestikust, mägedest, matkamisest... Ja see ei ole mingi päheõpitud
jutt, vaid elukogemus, erudeeritus ja oma kodukoha loo ning juurte
tundmine. Tuleb öelda, et kuigi ma ei fänna eriti igasugu giide, siis
tuleb nentida, et meie Gora Ljubvi instruktor oli matkajuhina kindlasti
tasemel.
Meie loivamine ülesmäge ja pikk olesklemine tipus olid löönud ajakava
pisut segi, siis, et mitte pimeda peale jääda, laskume "kiiremat" rada
pidi. On vast laskumine! Metsik kallak, millel ei kujutaks vihmaga
kõndimist üldse ette - juba praegu, kuivaga, hakkad lihtsalt lambist
alla libisema. No ja siis veel slaalom samal ajal mahalangenud puude all
ja peal. Meie päevakangelase, Hannese, 67 aastased põlved, mis palju
mägimatku välja on kannatanud, ütlevad peaaegu "nägemist" ning üsna
kahju on vaadata, kuidas ta viimaseid sadu meetreid laskub sõna otseses
mõttes selg ees võsast lõigatud improviseeritud matkakepile toetades.
Lõpuks oleme taas horisontaalsel pinnal. Ja siis saabub õhtu hitt: kui
oleme lõpuks asula serva jõudnud - veepudelid on tühjad, jalad läbi ja
üleüldine väsimus nõuab oma, siis alustame küla servas oleva
kuumaveeallika otsinguid, kus väsinud jalgu leotada. Meie instruktori
jutu järgi on see ilgelt hea võimalus end taastada. No lähme siis.
Kõnnime ja kõnnime ning teeme paar naljakat silmust majade vahel. Oma
vaimusilmas näen suurt kuumaveeauku, kuhu saab end kõhuli mulinal sisse
heita ja lihtsalt lebada. Kusagil poolel teel sinna järsku Laima nägu
selgineb:
"Ma tean küll seda nõmedat kohta!"
Keerab ümber ja kaob laagrisse. Meie leiame Mati ja Hannesega vahepeal
külmaveekaevu ja juba puhtast uudishimust sunnime väsinud jalgu edasi
kuumaveeallika poole kõndima.
Kohale jõudes leiame absurdse betoonist kitsa renni, kuhu mingitest
torudest purskab auravat mineraalvett (muide, väga hea maitsega) ja
renni peal istub kaksiratsi, jalad u. 5 cm sügavuses vees, oma
viiskümmend pensokat... Olen liiga läbi sellest matkapäevast, et
vihastada, vaid hakkan hüsteeriliselt hirnuma...
Üles!
|
Üles |
Vaated!
|
Üles |
Tipus
|
Üles |
Tagasi maa peale
|
Üles |
Õnnistatud kuumaveeallikas
|
Üles |
Pik Ljubov Aršhani
keskusest
|
Üles |
|
Šhagan-dali
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Aršanis Mongoolia turul ning küla vahel kolades
kohtasime vanamemmi ja taate müümas igasugust sorti juurikaid, lehti ja
oksi - igasuguseid ravimtaimi, kuid ka mineraale ning müstilist
mäevaiku. Mäe otsa ronides valgustas instruktor meid igasugustest
kohalikest ravimtaimedest - ta ise tegeles osa suvest nende otsimise ja
kogumisega. Tema sõnutsi kogutakse õige paljusid taimi, kuid väga
tõhusad on vaid vähesed. Kahjuks ei jäänud mulle meelde kõik need nimed,
millest ta rääkis. Ent ühed tõsisematest on kuldjuur (Rhodiola rosea) ja
shagan da-li (Rhododendron adamsii). Esimene on üldteada "imerohi" ja
teine pigem kohalikuma kuulsusega, mida on tegelikult kasutatud juba
sajandeid ida meditsiinis. Ka mu kallid reisikaaslased ostsid shagan
da-lid väikeste pakikestena kaasa. Oma ununema kippuvate
dendroloogiateadmistega tekkis reisi ajal diskussioon Živiljega just
shagan da-li teemal - mul oli nagu meeles, et rodokad on kergelt
mürgised. Kui nüüd Adamsi rododendroni kohta lugesin, siis jah - tema
kasutegur ravimtaimena on seni sub judice, kuid, kindlasti toimib
see kui erguti ja hallutsinogeen. Takkajärgi mõtlen, et tol õhtul, kui
rahvas köögis teed tegi ja shagan da-li lehti tee hulka puistas (paar
lehekest tassi kohta), siis Mati näiteks ei maganud enamuse järgnenud
ööst ning sellel ajal, kui magas nägi unes "jõehobuseid ja krokodille"
:)).
Ravimtaimedega seoses meenub üks mälupilt ühe burjaadi memmega, kes müüs
taimekesi. Tal oli igasuguseid taimeosi müügiks ja ma siis küsisin, et
mis see ja teine on ja kuidas mõjuvad. Ta siis seletas. Lõpuks ühe
kadakaoksa juures, tahtes tark olla, küsin, et kuidas sellest teed
tehakse. Ta vastas lihtsalt, et sellest ei tehta teed, seda põletatakse,
tehakse suitsu, et kurjad vaimud toast välja läheksid...
Šhagan-dali -
Rhoododendron adamsii (Sveta Tera foto)
|
Üles |
|
Moskva metsatulekahjude
suitsus
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Kui lennuk Šeremetjevo lennuvälja kohal tiirutama
hakkas, siis tekkis kahtlane tunne - mitte ainsatki asja ei olnud
maapinnal näha. Üllatus oli suur, kui lõpuks rattad lennuvälja
puudutasid, sest läbi paksu halli suitsu olid näha vaid möödavilksatavad
asfaldijooned. Hullem šokk alles ootas, kui lennukist väljusime.
Irkutskis oli temperatuur +20, õhk klaar ja karge, Moskvas seevastu +40
ja tihe, paks suits. Teleuudistest nähtud ebareaalne toss oli vägagi
reaalne. Kõige halvem, et see ei piirdunud vaid nähtavusega, vaid mattis
ka hinge. Seda oli igal pool, vähem vaid lennujaama Beloruskii vaksaliga
ühendavas kiirrongis. Isegi metroos oli suitsuhaisu tunda, kuigi tol
hetkel, kui meie Leningradskii vaksali poole navigeerisime, oli metroos
siiski suhteliselt tagasihoidlik suitsukogus. Tuttav, kes Moskvas mõni
päev hiljem viibis, ütles, et isegi metroo olla olnud tossu metsikult
täis. Kui Eestisse jõudsime, ütles Laimale sõbranna, et ca 30 minutit
peale meie maandumist Šeremetjevo suleti suitsu tõttu.
Ent hullem oli alles ees. Need ca 2 tundi vaksalihoones olid päris
ilgelt kleepuvad, kuigi suitsu kontsentratsioon oli lennujaamast pisut
väiksem. Jõin ohjeldamatult külma õlut, mille tulemus oli see, et kogu
joodu tuli läbi otsaesise naha kiirendatud korras välja.
Siis aga järsku saabuski ärasõiduaeg - enamus seltskonda sõitis
Tallinnasse, mõned üksikud Pihkvasse, et sealt edasi Tartusse
liinibussiga minna. Olin kah õnneks viimaste seas, sest - nagu pärast
selgus - Pihkva rongis töötas konditsioneer, Tallinna rongis aga
mitte...
41C varjus, aga
see-eest suitsune
|
Üles |
|
10000 km
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Turistid
|
Üles |
|
Pihkva
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Pihkvas ärgates oli ilm ilus ning õhk hommikuselt
värske. Ei suitsuhaisugi. Sveta kiirustas hommikuse bussi peale, meie kolmekesi
andsime kotid hoiuruumi ja tatsasime mööda kesklinna. Pikk reis oli seljataga
ja, vähemalt minul, ei olnud enam väga suurt igatsust uute emotsioonide järele.
Seega tegin ettepaneku jalutada lihtsalt Velikaja jõe äärt pidi ja vaadata noid
lugematuid Pihkva kirikuid. Naljakas, aga võrreldes Irkutskiga, mis oli nagu linn
teiselt maalt, tundus Pihkva kuidagi hästi kodune ja arusaadav. Kuna aega
oli, otsustasime "kõvemaid" kirikuid ja kremlit lähemalt vaadata ja enne seda pisut
keha kinnitada. Söökki oli hästi meeldiv ja pigem koduste harjumuspäraste maitsenüanssidega.
Kui kogu selle reisi üheks märksõnaks oli nostalgia, siis minu jaoks oli see
nostalgiline koht just Pihkva oma lapsepõlvest tuttavate kaupluseplafoonidega, vene
autodega (Irkutskis olid need pigem erandid - enamus sõiduautodest tuleb sinna
Jaapanist jm idast), sibulakupliliste igivanade
kirikutega ja puitmajadega, mille sarnaseid leiab ka Karlovast või
Supilinnast...
Ütlesin, et ei otsinud uusi elamusi, kuid Pihkval
oli siiski üks ja mällusööbiv pakkuda -
Pihkva Kremli Kolmainsuse peakirik...
Kell 14.00 sõitis ette Eesti numbriga liinibuss
ning sõit piiri poole algas. Viimased paarkümmend kilomeetrit Venemaad kulgesid
mööda tasulist teed. Tasuline küll, kuid arusaamatu, mille poolest erineb see
muudest kohalikest teedest, kui tee laius ja katendi kvaliteet on enam-vähem sama?
Lõpetuseks... AITÄHH, SVETA! sujuvalt kulgenud
reisi orgunni
eest ja ülejäänud seltsimeestele SUUR TÄNU hea seltskonna eest!
Pihkva
|
Üles |
* * *
PS. Üks "elamus" veel - seekord Koidula
piiripunktist. Kui vene pool oli lõpetanud, kohvrid läbi valgustanud ja koeraga
nuusutanud, siis tuli Eesti piir. Vanad head ajad meenusid, kus kohvrites musta
pesu vahel ennastunustavalt sobrati. Ka nüüd, kuid selle erandiga, et
liinibussireisijatest olen mina ainuke, kelle kohvrit ka Eesti poolel valgustatakse...
"Palju teil alkoholi on?"
"Üks 0,7 viin ja üks poolik
viin."
"Palju tuua tohib?"
"Oih, tegelikult ei teagi,
ohvitserihärra!"
"Üks liiter kanget.
Seadusega on mul õigus väiksem pudel ära võtta! Mis me siis nüüd teeme?!"
"Ahah..."
...pikk piinlik vaikus.
"Eeeeee...mmmmm...ääääää...
kas ma võin minna?"
"Jah, minge! Head aega!"
Kaon ruumist nagu õlitatud välk enne, kui
tollimees ümber mõtleb, sest meenub, et Aršanis ostsin ka ühe lapiku konjaki,
mis joomata jäi ja mis samuti kusagil kohvris olema peaks...
Velikaja jõgi
|
Üles |
|
Lugemist
Eelmine
|
Üles
Angara suue.
Listvjanka
|
Üles |
|
|