Marsruudi kaart
|
Lisalugemist
|
Tagasi |
Intro
Järgmine
Punaste laternate kiirtee... Tjah, tegelikult selles pealkirjas pole ent
midagi pistmist
Rossebuurti või
Reeperbahniga, ega ka mõne muu
sarnase tänavaga... Kuigi, jah, mõeldes, et kui kaks meesterahvast
reisivad mikrobussiga, siis võiks ju igasugust kino saada... Teeäärsed
laternad muutusid tasapisi punaseks hoopis kusagil Belgias, ühel 2013.
a. septembrikuu õhtupoolikul, hämarduval paduvihmasel kiirteel. Vett
langes taevast kogustes, mis muutis rekkadest möödasõidu kogemuse
sarnaseks automaatpesula loputusrežiimiga. Nondes samades valingutes
pimeduse süvenedes süttivad lambid kirvendasid läbi tuuleklaasi algul
roosade täpikestena muutudes aegamisi sahmivate kojameeste lõksumises
punakateks keravälkudeks. Müstiline elamus...
Tegelikult oli see rahulik, ülirahulik reis, ilmselt seepärast ka väga
mõnus. Mis sellest, et tegelikult suuresti ka tööreis, millest võib-olla
midagi polekski kirjutada. Kui kunagi juulikuus kontorisse
Köln Messe rekvisiitidega priipääsmed
Gardenunique messile laekusid, tundus
mõte messile minna üsna jabur. Ent mõni nädal hiljem sai kalli kollegi
ja rindekaaslase kaval jutt ning kiiresti tehtud kaardianalüüs, mis
näitas, et Normandia odav siider on Kölnist vaid mõne sõidutunni
kaugusel, otsustamisel määravaks. Nojah, võib ju öelda, et Euroopa. -
mis seal's ikka, nähtud. Saksamaa või Belgia, taevas hoidku! - Brüssel!
- mida kuradit seal üldse teha või avastada on... Aga on küll, kui
kiirteelt maha keerata. Mina avastasin Brügge...
Ma olin taas TEEL, roolis... Läti, Leedu, Poola, ... peale Varssavit on
juba kõik teed lahti. Päikeseloojangus Leedu ja õhtuhämaruses Poola
piir... See pensukas Kalvarija piiripunkti lähedal, mille taga rekkade
parklas aastaid priimusega süüa sai tehtud, jäi seekord küll vahele, ent
lehvitasin sellele mõttes ja ka kõigile neile kallistele
reisikaaslastele, kellega me seal purgisuppi "Turisti einega" oleme koos
söönud...
"...ja õelast maailmast,
mind lahutab ainult tuuleklaas.
Kätes rool nii maanteel ma lendan,
/.../
teed näitab saatuse kapriis
Üks võluvägi sees,
on kõikjal kaugustes..."
(Kukerpillid, Kätes Rool)
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Heiki Kalberg
Brügge. 2be in Brügge Beerwall
|
Üles |
|
Suurem kaart
|
Üles | |
Pühapäev
8.09.2013. Panevežis Cili Pica
Järgmine |
Intro |
Üles
Puhtast nostalgiast keerasime Via
Balticalt maha, et kolistada Panevežise äärelinna
Cili Picasse. Korintose sammastega
kaunistatud supermarketi pizzakoha kohta on see päris kobe.
Baltikumi ilm on olnud lihtsalt võrratu (takkajärele tarkus - selle suve
viimane ilus päev) ja Leedu absurdsetest 70 piirangutest hoolimata on
meel rõõmus. Pirnide vahetusele kulunud pooltund Valga Statoilis ja
Isegi jabur ootamine Lätis mingi rattamaratoni järel ei ole üldisele
entusiasmile märgatavat hoopi andnud. Minu meelest on isegi see
märgilise tähtsusega, et viimased omavahelised tööjutud ajasime mõni
kilomeeter peale Rõuget. Tulles tagasi rattamaratoni juurde ei saa
märkimata jätta kohaliku läti mendi ignorantsust. Raganas oli tee püsti
ees ja otseõit keelatud. Kohalik miilits, müts kuklas, ütles vene
keeles, et ei saa, võistlused. Kui küsisin, kas on mingi ümbersõit, siis
tüüp näitas käega hooletult põhja suunas ja ütles:
"Da, kaknibudt!"
Nojah... Lõppes see kümnekilomeetrise absurdse ringiga mööda kruusateed
(miks ma seda autot üldse pesin!) ja finišiga ikkagi Murjanis enne
peateele keeramist enne Gauja silda, kus ratturite järel pidime pea paar
tundi ootama. Oleks ta meid lõunasse saatnud, siis mõne kilomeetri
pärast jõudnuksime A2-le ja praegu istuksime juba mõnes Poola pensukas
kapsasuppi oodates...
Nii, pizza saabus. Tuleb öelda, et ettekandja on tõesti imekaunis, kuid
kahjuks on sellega pöörvõrdeliselt seotud tema keeleoskus - igatahes mu
tellimusega sai nalja, aga ma ei viitsi sellest hetkel rohkem kirjutada.
|
Üles |
|
Esmaspäev 10.09.2013. Bonn, Hotell Central Galerie Hotel Am
Beethoven-Haus
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tibab vihma. Kui õhtu
välja arvata, siis hommikust hilise pärastlõunani kippus kõik kergelt
vasakule minema. Saksamaale jõudsime plaanitult üsna varajasel
hommikutunnil. Kui välja arvata, et pidin Leedu lõpus ühe kitsega kokku
sõitma - õnneks mõtles ja tegutses tema, mina jõudsin fikseerida vaid
fakti a la nüüd siis ongi p....s! - siis muus osas sujus. Oderi jõega
algasid paduvihm ja stau'd. Kui esialgu näitas Tomm Kölni jõudmise ajaks
11.00, siis mõne tunni pärast juba 14.00, ja siis 16.00. Enamuse sellest
seisime kiirteel, vahetevahel välja astudes ja vasaku sõidurea
põrkepiirde vastu vett lastes.
Autobahn... Ühel hetkel oli selge, et
sellel päeval me Kölnmesse't ei külasta...
Kõne sõbrale, kes
"puhtjuhuslikult" just sama päeva Kölni messikeskuses veetnud oli, andis
autoninale uue suuna ja nii maandusime tasulisse parklasse Bonni
vanalinnas kusagil viie ringis õhtul. Hotellis Ibis, kus Eero-Hedi
öömaja olid leidnud, meid näha ei tahetud ja nii broneerisin siis fuajee
arvutist koha ülbe nimega majutusasutuses Hotell Central Galerie Hotel
Am Beethoven-Haus, mille hinnaklass oli pisut normaalsem üldisest.
...Am Beethoven Hausi retseptsioonis istus arvatavasti veel Esimese
ilmasõja veteran. Broneeringuid vaatas hallipäine vanahärra väljapeetud
aeglusega kulunud suurest kaustikust ja muidugi ei olnud seal meie
veerand tundi tagasi tehtud möllimisest mingit jälge. Ent viisakust ja
kannatlikkust! ning poole tunni pärast olime siiski õnnelikult tuppa
kola maha visanud ja teel kiirel sörgil esimesse supermarketisse, et
pikast autos loksumisest konte sirutada ja kiiresti pisutki alkohoolseid
jooke tarbida (kahekesi nonstop sõites seda luksust - teed pudelikese
siidriga lühendada - eriti lubada ei saa). Ahjaa, oma aja võttis siiski
väga lahe ja sisukas jalgrattapood, millest lahkusime koormatuna
mitmesuguste aksessuaaridega (põhimõtteliselt kuulikindel varustus
rattasõiduks kallistele abikaasadele)...
Aga - õhtu kujunes väga meeleolukaks. Alustaks tundmusega, et vist selle
reisi järjefilmiks saab
Suur jalutuskäik, mida enne õhtusööki
hotellikoikus vedeledes, kes Paulaneri, kes Müller-Thurgaust tembit'
spritzeri kõrvale vaatama hakkasime, kuid esimese janu kustutanud, linna
läksime ja pooleli jätsime. Nüüd Heiki juba magab - eks vaatame edasi
mõni teine õhtu. Aga mitte filmivaatamine polnud põhiline. Tegime
Eerot-Hedit oodates aega parajaks weissbieri ja bratwurstiga. Kallas
päris hoogsalt. Vihma pärast ei viitsinud fotokat kaasa tarida - seega
tulebki leppida mälupiltidega. Peale vihmasabinas jalutuskäiku
vanalinnas - Bonni vanalinn pole teabmis eriline, kuid ...ee... kuidagi
mõnus - kohtusime Tartu kamraadidega. Saime kokku raekoja platsil - nagu
Tartus. Kuidagi eriliselt hea meel oli kohtuda just sel momendil ja
seal, hoopis teises kontekstis - oleks nagu näinud häid inimesi vääääga
pika aja takka (kuigi Tartus olin Eerot üsna enne reisi just trehvanud).
Leidsime mõnusa saksa söögikoha ja nii see õhtu kulus, udus-õdusalt,
õlle, veini ja koduhõnguliste, kuid väga maitsvate söökide seltsis.
Kõrtsu crew tegi muidugi ka kõik selleks, et me end hästi tunneksime ja
eks, mis seal salata, see väljendus ka lõpuks arvel. Pikendasime õhtut
"ühe jäätisega" veel meie hotelli kõrval ühes pubis... Mina olen rahul!
Ok. Põhku nüüd. Homme läheme meie Heikiga siis messi külastama (Eero
sellest eriti vaimustatud ei olnud), kallid kaasmaalased ajavad päeval
omi asju ja ilmselt siis liitume homme õhtul kusagil Kölnis.
Stau
|
Üles |
|
Teisipäev 11.09.2013. Brügge, hotell Karel De Stoute
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jälle on õhtu, õigemini öö. Ma olen Brügges, ühe
vana maja ärklikorrusel, akna taga kallab nagu oavarrest. Vihmapisarais
akna taga paistab müstiline vanalinn...:
"Our hotel is situated in a building that used to be a part of the ‘
Prinsenhof ’ (Court of Princes), the residence of the dukes of Burgundy
dating the second half of the 14th century."
#hotelkareldestoute.be...
Heiki norskab juba ammu, ka minu järjekordne
Müller-Thurgau+Mineralwasser aus Pfaltz on varsti otsas. ...Hetk tagasi
lõpetasin filmi vaatamise... In Bruges... Hull film, väga positiivses
mõttes ja kõige õigem koht selle vaatamiseks on Brügge vanalinn.
Igatahes on mu peake mõtetest tulvil - ja ootan homset, et minna
sellesse vanalinna kõndima... Filmi tutvustatakse kui komöödiat... Jah
seal on koomilisi seiku, kuid need on enamasti karakterite kõverpeeglist
ja sageli naljakad just sellepärast, et stseenides tunned ära enda või
mõne oma sõbra. Aga stoorile mõeldes, kui naljakas on lugu algajast
palgamõrvarist, kes on kogemata maha lasknud väikese poisi ja kes
süütunde pärast tahab end maha lasta?... Kui palju asju me teeme
põhimõtete pärast? Ja kas mõni põhimõte annab õigustuse kedagi tappa või
ettekäände ennast tappa? Aga õiglus- või süütunne? Elu ja surma mõte...
Elamise mõte... Seda kõike on öösel kell pool kolm liiga palju :) Ja
milline on selle filmi muusikavalik... kardan, et see alguse klaverikäik
ketrab homme kõrvus edasi-tagasi terve päeva. Tundub, et mulle hakkab
Brügge meeldima!
Ent tänane päev on olnud tihe. Bonn oli ärkamiseks hea koht. Meeldiv
hotelli hommikusöök, siis kiirel sammul autosse, et mitte maha magada
hommikust kontrolli tasulises parklas (muidu keevitavad arvele
silmapilgutamata 16 euri otsa) ja juba veerandtunni pärast juhatab
vihmakeebis asjamees meile kätte koha hiiglaslikus Kölnmesse parklate
rägastikus. Ma ei viitsi messist kirjutada - see ei olnud päris see,
mida ootasime. Enamus messist oli koduaiale ja kodutarbijale suunatud
hulgimüüjate mess. Ja kui sa ei olnud nõus kohe tellima merekonteineri
täit 3000.- euroseid õuekülmikuid, siis enamusel juhtudest messiliste
huvi rauges, eriti, kui visiitkaardilt loeti või kuuldi jutuajamises, et
oleme maastikuarhitektid, mitte kaupmehed. Eks oli ka huvitavaid asju,
näiteks Alexander Rose pargimööbel, Eesti puitpaviljonid (tõesti, jäid
teiste hulgast silma nii väljapaneku visuaali kui toodangu erilisusega -
heas mõttes). Või ka eriti üks Taani linnamööblit tutvustanud
kaunitar... Seetõttu kulus hiiglaslikes hallides uudistamisele siiski
pea terve päev. Mis hakkas silma - hiina kola hulk. Ca 1/3
messiboksidest tutvustasid Hiina kaupa. Kõrval hallikompleksis käinud
hobustega seotud messil (Horse), mida ka korraks piidlesime (no kui juba
kohal olime), hiinlasi näha polnud. Nahksaapad, hirmkallid rakmed,
igasugused peened ratsutamisega seotud vidinad... Jah, sel ajal, kui
Euroopa firmad pikka rubla taga ajades on kogu mõistliku tootmise
Hiinasse üle kolinud ja lasevad sealsetel kompaniidel oma ideed lihtsalt
ära varastada, ratsida ja nässu keerata, tegeldes ise samal ajal siin
hobitegevustega, võtavad hiinlased kogu asja üle ja mõne aasta pärast
kuulubki ilmselt normaalse elustandardi juurde see, et ostetud saapad
peavad vastu vaid poes jalgaproovimise.
Mess
|
Üles |
Kölni vanalinn või niipaljuke, kui sellest
ameeriklaste hävitustööst teises ilmasõjas
järgi on jäänud, on selline nagu mu mälestustes 1997.-st aastast:
natuke suvaline ja natuke määrdunud. Mõlemad emotsioonid on seotud
Kölni toomkirikuga: arusaamatu on
raudteejaama ehitus vastu pühakoda (Hohe Domkirche St. Petrus), mis
ilmselt protestiks on oma liivakivist dekooril värvinud üle musta
linnasaastaga. Sellest hoolimata on katedraal ... lihtsalt ilus ja
suurejooneline, ajatu. Eks ole ka katedraali enda lugu pisut eriline.
Ehitusega alustati 1200-te keskel, kuni need seiskusid 1473.a.: kiriku
läänefassaad oli lõpetamata ja tornid ehitamata Veel XIX sajandi
keskpaiku oli kiriku kõrgeimaks osiseks
keskaegne kraana. Läänefassaad lõpetati
ja praegused, 157 m kõrgused tornid, mis on Euroopas ja maailmas
mitmeski mõttes kõige-kõige, rajati alles XIX sajandi II poolel
romantismivaimustuse laineharjal keskaegaste jooniste järgi, kuid juba
tollaseid moodsaid tehnoloogiaid kasutades. Arvestades kiriku ehitusloo
pikkust ja ka tähenduslikkust või ka näiteks mõju linnapildis, võib siin
paralleele tõmmata
Ateena Zeusi (Jupiteri) templiga, mis
lõpetati 638.a. peale ehituse alustamist.
Vihmapilvede vahelt kallab loojuv päike purpurjaid laike Reinile.
Päikeselaikudest hoolimata on ilm sügiseselt õel ja niiske, kuigi jah
õnneks sadu on järgi andnud. Pargime auto praktiliselt katedraali
kõrvale, raudteejaama juurde ja peaaegu kohe jooksemegi kiriku kõrval
kokku Eero-Hediga. Jalutame siin ja seal, kirikus ja ümber kiriku, pisut
vanalinnas ja Reini kaldal, kuni maabume ühe tuulevarjulise kõrtsu
terrassile, kus gaasisoojendajad teevad istumise väljaski
vastuvõetavaks... Ahjaa, päris hea mulje jättis Heinrich Böll Platz -
mõnus oli vaadata, kuidas sajuvesi on disainis ära kasutatud.
Uni tikub peale. Mis veel. Ilmselt paari sõnaga tuleks mainida Brüggesse
jõudmist. Kui Kölnis rooli istusin, oli läänetaevas veel roosa-sinine,
kuid juba Aacheni lähedal hakkas tibutama ning edasi, kuni Karel de
Stoutini on olnud paduvihm, praegugi krabiseb vastu aknaklaase... Vihmas
sumamisest jäi meelde üks põnev nähtus - ühel hetkel muutus
kiirteeäärsete laternate valgus roosakaks, isegi punakaks... punaste
laternate kiirtee...
Köln
|
Üles |
|
Kolmapäev 12.09.2013. Dunkerque, Vacation Rental All Suites Appart Hotel
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Suur Jalutuskäik jäi jälle pooleli - prantsuse pehmed
padjad ja Une-Mati lihtsalt tegid taas Heikile ära. Ma olen endiselt Moseli
veini ja mineraalvee peal, ikka jalul, sest Une-Mati ei talu seda kooslust -
ning hetkel jagub segu veel umbes tunniks, seega jõuab täpselt kirja panna
tänased muljed.
Brügge... Väga meeldiv linn. Väga meeldiv. Karel de Stoute ning
In Bruges andsid eile õhtul kogu asjale
suurepärase sissejuhatuse. Juba hilja õhtul, kui hotelli jõudsime, võttis meid
vastu armastusväärne ja lahke vanem daam, kelle lahke vastuvõtt hajutas kiirteel
tekkinud vihmase nukruse. Olime parkinud oma auto kitsale vanalinnatänavale,
otse hotelli trepi kõrvale. Küsimise peale ütles proua, et tegelikult siin
parkida ei tohik, aga kuhu te ikka vihmaga lähete... ja kirjutas paberilehele
kohalikus keeles midagi sellist, et a la palun ärge autot teisaldage, pani selle
kiletaskusse ja palus autosse nähtavale kohale panna. Ise veel arutas
murelikult, et loodetavasti ka politsei ei viitsi sellise koerailmaga ringi
jõlkuda. Aga parim oli proua head ööd soov meile:
Sleep well, and tomorrow you get wonderful breakfast!
Nii oligi. Hommikusöögi juhatas sisse XIV sajandist pärinevas kitsukeses
toakeses värskelt pressitud greibimahl, saatjaks vanaproua parimad soovid ning
edasi hea-parem köögist ja rootsi lauast. Check outi tehes märgiti meile linna
kaardile kõiksugu tähtsamad kohad, mida võiks vaadata, samas jäi õhku mõte ja
selle kinnituse olin saanud ka öösel filmist, et kogu vanalinn ise on vaatamist
väärt tervikuna. Tänaval võttis meid vastu taas paduvihm ja sellist laadi, mis
üsna kiiresti riided läbi leotab. Parkisime auto kohta, kus polnud enam selle
äravedamise ohtu ja läksime ekspeditsioonile.
Reisguru (#reisiguru.ee/ lugu/286)
kirjutab:
Imekaunite kanalite ja nende ääres olevate huvitavate
ehitiste tõttu Põhjamaade Veneetsiaks kutsutav Brugge (eesti keeles ka
saksapäraselt Brügge) on 118 tuhande elanikuga linn Belgia loodeosas
Lääne-Flandria provintsis. Brugget peetakse Euroopa üheks kaunimaks linnaks.
Eriti selle kesklinn, mis on säilinud keskaegsel kujul, on oluline turismimagnet
ja seda eeskätt ajaloohuviliste ja arhitektuurihuviliste jaoks. Brugge on hea
reisisiht ka neile, kes naudivad lihtsalt kauneid vaateid ja väga puhast linna.
Linna ajalooline süda /.../ kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Frommer's-i saidi Brügget tutvustav leht ütleb, et (#frommers.com...)..:
A leading contender for the title of Europe's most
romantic small city, Bruges is really one big attraction -- a fairy-tale mixture
of gabled houses, meandering canals, magnificent squares, and narrow cobblestone
streets. Perhaps the most astonishing thing is the consistently warm welcome its
residents provide to the swarms of visitors. The basis for this is more than
mere economics -- those who live in Bruges love their city and appreciate that
others want to experience it.
Brügge on pika ja põneva looga linn. Ei hakka siinkohal seda ümber jutustama -
lugeda saab, kes viitsib, näiteks Wikipeediast või näiteks
GoTraveli lehelt. Jalutades vanalinnas on seda
ajalugu tunda. Võib-olla pisut ülepakutud on see Põhjamaade Veneetsia teema -
Amsterdamis on see ehk palju tuntavam, samas Brügge au ja
rikkus on sõltunud kunagi noist kanalitest,
mistõttu kanaliteema kilbile tõstmine on mõistetav. Teisalt - kanalid annavad
muidu keskaegsesse ruumikitsikusse meeldivalt avarust ja kauneid vaateid...
isegi kaela kallavas vihmas masendaval sügispäeval.
Hoolimata kehvast ilmast käib vanal turuplatsil (Grote Markt) vilgas lillede ja
ka muude aiasaadustega kauplemine. Avatakse välikohvikuid ja restorane. Ma ei
tea, kas filmi mõjul või on tõesti selles atmosfääris tõesti midagi erilist. Eks
oma osa on ka selles, et meil ei ole täna, ega lähimad paar päeva mingeid
kohustusi. Me ei pea tegelikult ühtegi checklisti linnukesi koguma, isegi
hotellibroneeringuid ei ole - jõuame, kuhu jõuame. Ja kui ei jõua "õigesse
kohta", siis pagasnikus vedelevad telk ja magamiskotid. Enam turuplatsist pälvib
kohe tähelepanu
Bellfry - Brügge kellatorn. Filmist saadud
tugevate emotsioonide ajel - kellatorn on In Bruges'is üks olulisemaid ikoone
(või märke?) - kehutan rahvast takka ja nii leiame end varsti kitsast trepist
üles rühkimas (palju neid oligi, 366 astet?). Pressides end mööda alla
tulevatest inimestest tuleb meelde taas stseen filmist:
You are a fucking bunch of elephants...
Ja jälle on 5 minutit endamisi itsitades hea olla. Kellatorn oma 84 meetriga on
üks kõrgemaid tellisehitisi Põhja-Euroopas (kuigi siinsamas kõrval asuv
Brügge Jumalaema kirik oma 122 m torniga on
kõrguselt teine tellisehitis maailmas). Et selline tornikolakas pandi
turuhoonele (mõeldes siin ehitisele kui ikoonile) näitab see kaubanduse
tegelikku mõjukust keskaegses Brügges. Paar muutust eilse filmiga võrreldes
siiski on. 2008.a. filmis maksis pilet 5 eurot, meilt kasseeriti 8... Ja veel.
Praegu ei oleks võimalik enam ühe peategelase viimast hüpet järgi teha, sest
kellade ruumi akende ette on pandud võrgud.
Jääme kontideni tungivast külmast niiskest tuulest hoolimata torni üsna pikaks
ajaks - millised vaated!, ja järsku hakkavad pea kohal kõik need 48 (või palju
neid kellasid oligi) meloodiat mängima (no midagi sellist:
#YouTube)...
Kui taas maa peale jõuame, kallab nagu oavarrest...
In the market-place of Bruges stands the belfry old and brown;
Thrice consumed and thrice rebuilded, still it watches o'er the town.
Henry
Wadsworth Longfellow "The Belfry of Bruges
Brügge
|
Üles |
Meeldivast jalutuskäigust ei tundu midagi head
välja tulevat, seepärast on
Dali muuseumi otsa komistamine üsna
teretulnud. Jälle 8 euri ja sees oledki. Ma ei ole kunagi Dalist aru
saanud ja ausalt öelda - ega pole ka väga vist püüdnud. Jah, kuigi
mingid mälupildid tilkuvatest kelladest, lihaviilakatest ja
perspektiivvõrgustikest kerkivad ajuhämarusest silme ette, kui pisut
järele mõelda. Brügge muuseum on kummardus Dalile ja seotud on muuseumi
loonud asutus Daliga läbi koostöö näituste korraldamisel vms - no
lugesin ju kataloogi, aga ilmselt ei süvenenud. Seevastu pildid - palju
pliiatsijoonistusi ja vesivärve - tekitasid peas sellise... mmm...
positiivse kaose - ja taas leidsin end absurdseid paralleele tõmbamas
eilse filmiga. Ma ei saa öelda, et mulle enamus neist piltidest
meeldinuks - vastupidi, enamus graafiliselt pigem ei meeldinud. Küll aga
tundsin siirast rõõmu nii mõnegi pildi juures selle üle, kuidas see
šokeerib või ärgitab mõtlema selle nihkes keele üle või selle meie enese
poolt defineeritud nihkes maailma üle, kus on õnn elada. On vaimustav
näha materialiseerunud alateadvuse purskeid - see on ärritav, meeleline,
õudne, erootiline, vastik, ergastav, nilbe, intrigeeriv, häiriv,
inspireeriv, vastuoluline, naljakas... ... ... Aga kui maailm ongi
selline? Enamasti me oleme surutud (tegelikult ise ennast surunud, sest
nii on turvaline olla) moraali- ja igasuguste muude normide poolt
punutud puuri, mis lubab oma maailmapilti vastu võtta ja teistele
serveerida vaid kontrollitud raamides. Mis sinna raamidesse ei mahu,
läheb kirja Raja tänavale haiguslukku. Dali on kindlasti neist raamidest
väljas. Ja seetõttu on tema pildid vabastavad: tegelikult ju ON meie ilm
nihkes, juba meie oma peas, aga me teeme nägu, et kõik toimub
konstitutsiooni ja piibliraamatu järgi. Kui mõelda, sellele, mis on
oluline elamiseks ja samas vaagida, mida tehakse, siis ilmselt hoolivam
ning südametunnistusega natuur selleks, et mitte hulluks minna, peab
midagi tegema. Parimad meist, seejuures, lasevad end ilmselt maha,
õnnelikumal juhul maalivad, kirjutavad luuletusi või laule... On vaja
tundlikkust, et selle maailma "tegelikku" olemust mõista, tarkust et,
selles kahelda ning vaprust, et omi kahtlusi väljendada. Ja selles
mõttes Brügge galerii mõned pildid mulle meeldisid kohutavalt...
The fact that i myself do not understand the
meaning of my paintings at the time that i am painting them does not
mean that they have no meaning.
Salvador Dali.
#dali-interart.be/
Dali muuseum
|
Üles |
Dali galeriis veedetud tund ei päästnud vihmast.
Leidsime varsti turuplatsi lähedalt tilkuva Heiki, kes Barcelona Dali
muuseumis käinuna ei viitsinud mingit kolka pildisaali külastada. Minu
järgmine mõte oli üles otsida Jumalaema kirik ja selle sees olev
Michelangelo surematu taies ja siis teine kirik -
Sint Salvatori katedraal... Ja järsku
tundus, et selles vihmas muutukski selline käimine kohustuseks,
checklisti täitmiseks - mis oleks ju kohane ühele tõsisele turistile,
kuid rikuks selle sulni meelerahus hetke.... (seda enam, et me pärast
nägime neid nagunii, kuigi mitte võib-olla enam nii teadlikult
vaadates). Ning taas, nagu olime leidnud Dali muuseumi, leidsime end
järsku
The Beerwalli ukse eest...
Koha teine nimetus on
2be in Brugge. Ok. Ka see on turistikas.
Kindlalt. Sest mis saab olla koha eesmärk, kui ühe sisehoovi seintele on
klaasvitriinidesse pandud kõik 1130 vm arv Belgias toodetavat õllesorti,
mida (muuseas) on võimalik kõike ka letist tellida ja seintel surematud
sõnad Platonilt, Benjamin Franklinilt ja Homer Simpsonilt. Kõrtsu minek
oli loomulikult õigustatud, sest:
a. me olime Belgias;
b. me olime Brügges;
b. sadas ladinal ja me olime märjaks saamas (mõni juba märjaks saanud);
c. 3/4 meist olid mehed
d. meil ei olnud kuhugi vaja jõuda.
Kuna turistid kaovad põhjapoolt Euroopast koos esimeste kollaste
lehtedega nagu pissiudu, siis oli kõrts peaaegu tühi, kui ukse kõrvale
väikse laua taha maandusime. Tünniõlut oli seitset sorti, laes huugasid
infrapunakiirgurid, oli soe ja hea...
2 be in Brügge
|
Üles |
Lõpetaks hea meelega siin. The Beerwall sel hetkel
ja seal kohas oli 100% täppi. Me maitsesime (vist) 7 sorti õlut, enamus
vaadiõllesid. Üllatus oli see, et enamus õllesid olid 6% vol alc ja
pluss. Kui tellisin järjekordse ringi ning baaridaam (kes iga ringiga
üha ilusamaks muutus) ütles, et see on kõigest 10% vol alc, siis olin
üsna šokeeritud. Aga - see ongi Belgia õlle eripära: kange (isegi väha
kange), kuid maitsev - pole seda piirituse maitset, mis enamusel meie
kangetel õlledel, väikesed klaasid ja suur valik pisikeste tootjate
vahel. Ja erinevate tootjate õlled ON erineva maitsega. Igatahes kõik
need, mid proovisime, olid kangusest hoolimata maitselt tõeliselt head.
Pärast, linnas niisama hõrenevas paduvihmas chillides ... mul pole sõnu
- lihtsalt oli hea! Brügge pitsid, kalev ja šokolaad jäägu teiseks
korraks.
Varasel õhtupoolikul jätsime Brügge seljataha, et mingi hulluse ajel
minna enne Prantsuse piiri poole tüürimist, Oostendesse. Mõttetu koht.
Võib-olla mõnele päevitajale juulikuus... Ainus peaaegu hea asi oli pika
otsimise peale leitud söögikoht, vähemalt mulle...
Dunkerquesse jõudsin mina õndsas uduvines. Ööbime vist
mingi ülikooli ühikas - igatahes
seestpoolt näeb niiviisi välja (interjöör ja mijöö loomulikult
võrreldamatu Bettoniga AD 1995). Kamba seelikuga tudengitega juttu
ajades saime teada hirmsa tõe: kõrtsud nädala sees on kõik kinni alates
21.00-st. See prantsuse kommunism on ikka päris õudne! Kohe on otsas
Bonnist ostetud viimased varud...
Head ööd!
Dunkerque
|
Üles |
|
Neljapäev 13.09.2013. Aachen. Hotel Reichhof, ca 23.40
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii! Suur jalutuskäik sai läbi - ja Heiki ei
näinudki seda lõpuni - jälle tegi uni oma töö. Täna siis prantsuse
siider. Suu kisub naerule, mõeldes sellele, kui palju seda veel autos
on...
Täna on olnud hea päev. Muidugi, eilse fiilinguga Brügges ei anna seda
päris võrrelda, kuid siiski. Startisime
Dunkerquest (Prantsusmaa) ja kulgesime
läbi maalilise Belgia, kasutades meelega kõige väiksemaid teid. Võrratud
sügisesed põllumajandusmaastikud! Need on sadu aastaid läbi elatud ja
paigas: vanad kivikatustega hooned, mõni isegi kergelt lääpas,
lehmaaedikud, sõnnikuhoidlad, põlluteede äärsed alleed, sigu meenutavad
lihalehmad ja sügisene rahu - enamus põlde on juba isegi üles küntud.
Põllupidamine on ju üldjoontes sama, kuid kuidagi võrreldamatult kaunid
olid need hetked kulgedes põldude vahel võrreldes põllumaastikega Poolas
või isegi näiteks Veneetsia ümber, kus ainukeseks mõtteks on, et saaks
see juba kord läbi...! Mul on tunne, et Belgia on reserveerinud mu
südames enesele ühe pisikese, kuid kindla kohakese...
Aga ka hommik oli mõnus. Ärkamine kauni merevaatega mingisugusele
kaubasadamale - aga siiski merevaatega oli paljulubav - esimene pilvitu
(meteoroloogilises mõttes - Brügge päev oli olnud paduvihmast hoolimata
pilvitu nagunii :)) päev peale Leedut! Kähku riidesse, check out ja
linna hommikusöögi jahile. Ilma erilise vaevata leidsime üsna kiiresti
kohviku ühel tänavanurgal. Mul on siiralt kahju, et selle nime üles ei
kirjutanud - soovitaks kõigile, kes kogemata Dunkerquesse satuvad.
Astusime algul kergelt ebaledes sisse. Mõned kohalikud jõid leti ääres
kohvi ja ajasid baarimehega juttu... Baarimees märkas meid kohe - saime
sellise avatud, entusiastliku ja brutaalse sõbralikkusega hüütud bonjour
sava! osaliseks, mis paneks enamuse eestlastest kohe jooksu pistma.
Küllap meiegi oleks jalga lasknud, aga uks käis sissepoole lahti. Nii
ütlesime kooris vaid "möh" ja "kohvi". Sellepeale viskas tüüp mõned
metsiku prantsuse aktsendiga naljad inglise keeles ja ei saanud jätta
laia naeratuse ja silmapilgutusega lisamata:
I'm really speak great english! Is'nt!
Saime jutuotsa peale ja varsti auras laual lihtsalt võrratu kohv, pikad
saiad, marmelaad ja või... Ikkagi prantsuse hommikusöök!
Söök söödud, tuli alustada missiooni kohast tegevust - kõige tähtsam oli
leida pood! Sest me ei tulnud siia vaatama liivaranda, paari kirikut ja
raekoda, mis vanast heast Dunkirk'st peale
liitlasvägede pommilennukite hävitustööd juhuslikult alles on
jäänud. Tähtis oli leida supermarket. Leidsime ja laadisime auto
raskesse hea ja odava Normandia siirdi lasti.
Belgia
|
Üles |
Minu jaoks kujunes ääretult positiivseks
üllatuseks ka
Brüsseli vanalinn. Ma ei viitsi
Brüsselist kirjutada, ma arvan, et olime seal liiga vähe targutamiseks
ja ma arvan ka seda, et hoolimata EL poliitikute keskusest lähen ma seda
linna loodetavasti kunagi lähemalt vaatama. Praegu jääb seda pilvealust
poolpäeva meenutama oivaliselt magus mälestus ühest šokolaadipoest ja
päikesekiirtest kullatud hullumeelsel gootikal raekoja platsil.
Brüssel
|
Üles |
Aachenisse jõudsime päris hilja. Hotell, kuhu
käigult toa saime, polnud just esimeses nooruses, aga selle eest taas -
vanalinnas. Minu ja Heiki tuba haises metsikult suitsu järgi. Tegin
aknad lahti ja ettepaneku minna linna Eks mul oli väike tagamõte - olin
päev otsa roolis olnud ja igatsesin juba Brüsselist välja sõitmisest
alates mõnd kohvikut või kõrtsi - nemad seal taga ju said päev otsa
maiustada siidriga!
Aga vanalinnas tabas meid taas üks õnnelik üllatus. Käis
Aachen September Special. Vanalinnas
oli üles seatud erinevatele platsidele mitu lava ja mängiti igasugust
ägedat muusikat, täna õhtul tundub küll rõhuasetusega svingile ja
sellisele 1940-te 50-te bluesile, kuid kavas oli igast lahedat
maailmamuusikat täna ja järgmistel õhtutel. Tibutas taas vihma, aga
selle vastu aitas ideaalselt hea muusika...
"Bitte ein Bratwurst mit Bröchen, Bier und... und Jim Beam Lime
Splass... zwei... ja bitte!"
Aachen
|
Üles |
|
Reede 15.09.2013. Hilton Warsaw Hotel & Convention Centre, ca 03.15
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kell on varsti pool neli öösel. Heiki magab juba jälle. Mul on valida
kuuma vanni kõrvale halba prantsuse veini või head Leffe õlut...
...And my piano has been drinking
|
Üles |
|
Laupäev 16.09.2013.
Panevežis, Pas Katina
Eelmine
|
Üles
Panevežis. Sõitsime läbi linna ja nüüd vedeleme mingis Eestipoolses
linnaserva kõrtsus. Tellisin tsepeliine. Loodetavasti keskööks oleme
kodus...
* * *
"....washed the residue off me hands in the bathroom of a Burger
King, and walked home to await instructions. Shortly thereafter, the
instructions came through:
"Get the fuck out of London, youse dumb fucks. Get to Bruges!"
I
didn't even know where Bruges fucking was.
It's in Belgium..."
Dialoog filmist In Bruges
Poola
|
Üles |
|
|