Depeche Mode in Riga 17.03.2006 Full Concert |
Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Alljärgnev kõlab nagu rubriigist „lollpea halamine
internetis”, kuid selle kirjapanemisel siia on sees ka üks kindel mõte,
mis koorub välja loo lõpus. Niisiis...
... 17.03.2006.a. toimus Riias Arena spordihallis vinge Depeche Mode
kontsert. Kuigi ma ei ole väga suur fänn, sai siiski kunagi juba
jaanuaris Riia kontserdi kasuks otsustatud, sest Tallinnasse polnud enam
pileteid ja Riiga minekul on teatavasti veel ka muud võlud....
Startisime pisikese seltskonnaga Tartust ennelõunal. Ilm oli erakordselt
ilus, Valmierast hangitud uus palsamikokteil erakordselt hea ning
tujugi, mis juba mitu nädalat väldanud jamade tõttu elukoha remondil oli
õige sandiks muutunud, hakkas paremaks minema. Kuna kontsert pidi algama
kell 21.00, olime plaaninud veidi linnas ringi vaadata, kuid tipptunnil
sisse sõites kaotasime kesklinna jõudmiseks üle tunni. Kõhud korisesid
päris valjult, mispeale ilma konkreetse eelneva kokkuleppetagi keerasin
auto ninaotsa söögiorgiate kultuskoha, „Lido”, suunas.
Parkisin masina „Lido” kõrval oleva raamatupoe ning Statoili vahel
asuvasse väikesesse parklasse, kuhu olen ise ja mu sõbrad-tuttavad
sageli auto jätnud. „Lidos” on olemas ka tasuline parkla, kuid seal pole
vahel kohti ning tolle raamatupoe parklasse on palju lihtsam ja mugavam
sisse sõita. Võtsime kaasa hädavajaliku ja lontisime „veskisse” sööma.
|
Üles |
|
I
Järgmine |
Proloog |
Üles
„Lidot” pole mõtet kirjeldada – iga Riias käinud eestlane on sinna
arvatavasti raha jätnud – lihtsalt üks meeletu söögikoht, mida ühe Läti
arhitekti sõnul saaks kirjeldada umbes kui litsimaja, mis
(arhitektuurilt) piinlik, kuid sees, kui söögi oled kätte saanud, pole
väga vigagi, ja, mis peamine, enamus tahab sinna tagasi. Nii ka seekord.
valisime söögid, nautisime läbi linnapoolse klaasseina päikeseloojangut
Daugaval ning umbes tunni pärast lonksime parklasse tagasi, et hakata
Arenat otsima.
Takkajärele tarkusest peaks ütlema igasuguseid tarku sõnu. Parklasse
jõudes igatahes mu Audi 100 kohal oli tühi koht ja ka naabermaja
prügikasti vaadates ei paistnud autot kusagilt. Seda imelikku tunnet
võiks võrrelda sellega, kui kunagi hajameelsusest toppisin säästukaardi
Uno-X automaattankla sularahapilusse ja imestasin, et miks küll kütust
ei tule... Naljakas just ei olnud. Jooksin tanklasse ja küsisin kohaliku
politsei numbrit – öeldi, valige 112 – nagu tavaliselt. Ma valisin seda
numbrit vahemikus 19.00-st, kui avastasime varguse, kuni 19.20-ni, enne
kui sain kätte Riia politsei! Ei taha mitte mõeldagi, kui mingid kaagid
raudtoruga oleksid kusagil tänavanurgas ähvardanud – kindlasti
oodanuksid nad, kuni jõuan lõpuks politseile helistatud... Enne, kui
politsei toru võttis, jõudsin vahepeal kutsuda Tartust järele sõbra
autoga ning sain juba ka kontakti Eesti saatkonnaga. Politsei võttis
auto kirjelduse ja u. 15 minuti pärast jõudis kohale päevinäinud Ford
Transitiga ka patrull, võttis meid peale ning viis kesklinna lähedal
olevasse jaoskonda.
Enne politsei tulekut kuulsin oma abikaasalt, et tema autosse jäetud
käekotis olid meie passid ja tema rahakott, sõprade seljakotis olid
nende passid ning kontserdipiletid, fotokatest, riietest,
päikeseprillidest jms, rääkimata. Iroonia on selles, et peale seda, kui
Cordobas 1999.a. meie bussi mingid kohalikud tatikad sisse murdsid,
oleme alati välismaal (sh. Lätis) passid, rahakotid jms väärtuslikku
endaga kaasa vedanud – seekord tabas kogu seltskonda vist mingi totaalne
vaimupimedus – aru ma ei saa. Samuti pargin ma auto Tallinnas käies
alati valvega parklasse – miks pole ma seda teinud Riias käies....? Ju
on siis õnne olnud. Politseid oodates mõjus erilise irooniana muidugi
see, et Sirlele anti söögikoha kassast kaasa Lido parkla
parkimispilet...
|
Üles |
|
II
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Politseijaoskond oli omaette elamus. Kogu asi nägi välja nagu
veneaegsest miilitsafilmist – jõledat rohelist tooni põrandavärviga
paksult üle võõbatud määrdunud seinad, kulunud ja määrdunud mööblitükid,
paksud rohmakad rauduksed, trellitatud aknad, suitsuvingust
läbipaistmatu õhk ning algavasse öövahetusse tulnud tülpinud nägudega
haigutavad ja omavahel läti-vene segakeeles küünilisi nalju pilduvad
politseiametnikud. Meil paluti koridoris oodata – toole seal ei olnud.
Enne, kui meiega keegi tegelema hakkas, jõudis helistada Eesti
saatkonnast tagasi üks hea inimene – nime kahjuks ma ei mäleta – ning
andis lootust, et saame ka passideta üle piiri ja muid häid sõnu –
ilmselt ei olnudki tema jutus väga palju asjalikku infot, kuid pigem oli
see selline nagu hingeabi kriitilisel momendil.
U. 20 minuti pärast võttis meid ette vist ainuke rõõmsameelne ja muhe
keskealine politseinik, kes püüdis pisikese huumoriga meie langevat tuju
turgutada. Ta ütles, et võtab meilt tunnistused – läheb pisut aega.
Minul, kui seltskonnast ainukesel vene keelt rääkival inimesel, paluti
ühte kolmest suure klaasaknaga kabinetti ning show võis alata. Tuleb
kõigepealt märkida, et kogu asjaajamine käis pastakaga paberile. Meid
oli 4 inimest, iga inimese kohta tuli täita 4 A4 suurust paberit, pluss
veel mõned – igatahes hakkas mees neid usinasti venekeelsete sõnadega,
peale seda, kui olin allkirjaga kinnitanud, et olen sellega nõus, et ei
ei anna tunnistust läti keeles, täitma. Aeg läks, paberid täitusid
sõnadega. Tähelepanelik mees märkas peagi meie tüdrukuid kes koridoris
suitsuhaisust roheliste nägudega seisid – igatahes said nad vabanduste
saatel toolid. Ent – abi saabus hilja: Sirlel oli juba nii paha, et ta
oli sunnitud tormama ukse taha oksendama. Selle juhtumi peale hakkasid
politseinikud käima suitsetamas mingis teises koridoris ja õhk muutus
pikapeale hingatavamaks.
Minuga kõnelevalt politseinikult sain teada, et Riias ning selle
lähinaabruses on kaks kohta, kust autosid kõige rohkem ära aetakse ja
neisse sisse murtakse – need on „Lido” juures just seesamune neetud
raamatupoe parkla ja teine koht on ka eestlaste seas kuulus Jurmala
veepark. Audi ärandamine sellest kohast oli täiesti loogiline ja
tavaline nähtus. Samuti sain teada, et auto kättesaamise tõenäosus on u.
1% ja tõenäoliselt on riistapuu selleks ajaks, kui me politseis
formaalsustega lõpetame, juba juppideks lammutatud. Üks väheseid kordi,
kus välismaalaste auto on tagasi saadud olevat olnud mõni aasta tagasi
ühe austerlase Porschega, mille varastajad olnud lollpead, sest
proovisid selle autoga üle Vene piiri pääseda ja jäid vahele, sest
Porsche olevat olnud tiba haruldast sorti ning jäi piirivalvele silma...
Andsin oma tunnistuse ja siis vene keeles tõlkisin ka abikaasa ja
sõprade tunnistused. Alustasime kella 20 paiku ja lõpetasime pool üks
öösel! Kuna ka politseinikule – Andreis oli ta nimi – oli rutiinne
tegevus igav, jõudsime vahepeal rääkida II maailmasõjast ja oma
vanaisadest selles, revolutsioonist Riias 1940-l, sellest kuidas Andrei
oma sõpradega pidi kunagi politseiautoga läbi Eesti piiritõkkepuu
sõitma, Oslo planeeringust, Riia pättidest, tema naisest (viimase kohta
nägin telefonist ka fotot) jne... Minu lohutuseks kinkis mees mulle Läti
politseiniku nööbi ja varrukaembleemi – asi, mis praegu takkajärgi
tundub ju üsna jabur, kuid ta püüdis mind omal moel ilmselt lohutada ja
need „meened” andis ta igatahes täiesti siiralt... Vahepeal sai
koridoris päris actionit. U. kella 22 toodi rauduskäsi mingi mees ning
kaks nutvat naist. Üks pandi ühte meie kõrvatuppa ja teine teise. Varsti
toodi kilekotiga verine nuga, mis pandi naiste nina ette, mille peale
need nutma pistsid. Peagi aga sööstis mees, kellelt käevõrud maha
võetud, kõrvaltoast välja, nägu sõrmejälgede võtmiseks kasutatud tindist
must (ju ta pühkis siis käega nina) ja püüdis koridori ukse poole
joosta. Tema üritus oli kahel põhjusel määratud olema õnneliku lõputa –
esiteks jooksis ta valele poole, teiseks sööstis ta kannule kohe terve
kari politseinikke, kes vaese mehe selga kõik jalgupidi elama asusid ja
jooksiku mingisuguse rihmaga nobedalt kinni sidusid. Kuna see toimus
meie tüdrukutest vähem, kui meetri kaugusel, said nad sellest üsna
kustumatu elamuse.
|
Üles |
|
III
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Keskööks jõudis sõber autoga Riiga. Meie ootasime
siiski kella 1.30-ni öösel veel neljarealisi lätikeelseid tõendeid,
milles öeldi, et meid on röövitud (vms- kes täpselt läti keelt lugeda
oskab) ja alles siis saime tulema ning poole seitsmeks hommikul, peale
pooleteisetunnist isikutuvastamist Eesti piiril, koju.
|
Üles |
|
Epiloog I
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Niisiis lugupeetav, kui sa oma lugemisega siia
oled jõudnud – moraal: ära pargi kunagi oma autot Krasna 70a parklasse
Lido kõrval, raamatupoe ees. Osta tasuline parklakoht. Kui parkla on
täis, siis jää söömata või mine osta kasvõi ületee asuvast ameerika
saastasöögikohast näkane hamburger, kuid vähemasti jääb su auto alles
või paremal juhul ukseklaas terveks. Ja teine asi – tuntud tõde, mis
leidis järjekordselt praktikas tõestuse - ainult ilma mõistuseta inimene
jätab välismaal (jaa, ka Läti on siiski välismaa) dokumendid autosse...
Lõpetuseks Tänud Sulle, Mart, öise küüdi eest! Ja tänud Sullegi, Mati,
saatkonnaga asju ajamast!
PS II. ... Takkajärele on tulnud välja, et sealtsamusest parklast on
juba varem autosid varastatud, sh ka oma tutvusringkonnast vähemalt
3....
|
Üles |
|
Epiloog II (16.04.2006)
Eelmine
|
Üles
9.04. õhtul kell 22.00 paiku helistati Läti politseist ja teatati
uskumatu uudis: auto on leitud!, millal saate järgi tulla? See lõi
pahviks - lihtsalt – uskumatu veidike, et sellisest džunglist, nagu seda
on Riia, suudeti masin üles leida... Helistasin sõpradele ja varsti
olime Markoga kokku leppinud, et stardime järgmisel päeval lõuna
paiku...
Riiga sõitmine oli nagu ikka. Gogoli tn politseijaoskonna leidmine Riias
läks viperusteta ja ka uurija – u. kahekümneviieaastase kena näitsiku
leidmine maja 5. korruselt samuti. Ei viitsi hakata kirjeldama seda u.
10 m2 suurust kabinetti, mis oli alumise korrusega võrreldes, mida ma
eespool ka pisut kirjeldasin, kordi hullem – no täitsa jubedas
seisukorras... Ent daam oli kena ja abivalmis ning küsis, kas me autot
juba nägime. Lippasime siis tema saatel tagasi esimesele korrusele ja
seal, jaoskonna peaukse ees ta seisiski – täitsa oma auto, mis auto.
Esimene asi, mis paistis silma, olid Läti numbrid, mis asjale peale olid
keritud ning tühjad tagumised kummid. Süütelukk ja juhi ukselukk olid
katki, kuid muud asjad korras. Isegi mõned pagasnikus vedelenud
asajakesed olid alles, samuti kogu pardatsoki sisu. Suur üllatustabas
aga pagasiruumi alumist luuki avades – seal olid alles kõik asjad,
kaasaarvatud naise käekott koos dokumentide ning rahaga!
Dokumentide vormistamine võttis klikiaegse ja poolkatkise trükimasinaga
omajagu aega, kuid poole tunni pärast olime tänaval ja valmis tegudeks.
Õnneks olime suutnud enne uurijat veenma helistama seni igasugustel
numbritel, kuni ta oli leidnud ühe lukuabimehe, kes viitsis kohale
sõita. Varsti oligi „master” platsis ja u. paari minuti pärast
muukrauaga süütelukus surkides käivitus mootor – õnneks probleemideta.
Mees ütles, et peame nüüd tema töökotta minema, et saaks süüteluku
selliseks teha, et oma vana võtmega saaksin seda kasutada. Mõte hea, ent
tagumised kummid olid endiselt tühjad – selgus, et politseinikud olid
need ise tühjendanud kartuses, et äkki varastatakse muidu jaoskonna eest
uuesti. Lukumees lubas pumba tuua ja ei lubanud mootorit seisma jätta –
olevat võimalus, et ta seda jälle käima ei saa... Nii me siis istusime
sõbraga autos ja ootasime. U. 40 minuti pärast oli lukumees pumbaga
tagasi ja ... ühesõnaga poolteist tundi hiljem sõitsin Eesti piiri
poole, 50 lati võrra vaesem lukksepale makstud honorari näol ning ilma
numbriteta. Teeäärsete Läti patrullide vastu olin relvastatud
mingisuguse lätikeelse paberiga ning videvikuga. Tagant turvas sõber oma
autoga, kes sabas sõites varjas tagumise otsa uudishimulike pilkude
eest.
Rõõmus sõit kestis Eesti piirini. Tõkkepuu ette seisma jäänud, tuli
hämmeldunud piirivalvur ja küsis, kuhu minek. Vastasin, et koju,
mispeale ta hüüatas, et nii ilma numbriteta see asi käibki või? Rääkisin
oma kurva loo... Kutsuti ülemus, kontrolliti mind ja autot ning peale u.
40 minutilist praadimist andis pealik mulle teada, et nüüd on kolm
varianti: treiler järele, tagasi Lätti või arestiparklasse. Valisin
odavuse ja turvalisuse huvides viimase...
Ega muud huvitavat polegi. Järgmisel päeval sain kogemuse Valga ARK-ist
kui väga meeldiva personaliga asutusest – 5 minutiga olid formaalsused
aetud ning uued Eesti numbrid käes...
Järjekordseks lõpetuseks: suur tänu Sulle, Marko, Läti ekskursiooni eest
ja tänu Sullegi jälle, Mart järgmise päeva Valga küüdi eest! Ja muidugi
tervitused ja tänusõnad Läti politseile ja eriti uurija Aljona
Lukjanskale...
Aga lõpp hea, kõik hea.
|
Üles |
|
|