Tripi kaart
| Lisalugemist |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine |
Kaart
Araabia Ühendemiraadid 01.01. - 14.01.2009 Jaanuaris 2009
Hommik, ca 6.15
Kusagil Al Madam ja Suwaydan vahel
Allahu akbar!...
On unisevõitu ennelõuna. India ookean
Fujairah rannalt vaadates peegeldab sini-siniselt. Merekarbid praksuvad
taldade all. Avamerelt puhuv tuul on hämmastavalt siidine ja pehmendab
tublisti jaanuaripäikese soojust, mis põhjast tulnule tundub isegi
sellisel aastaajal peaaegu, et liiga soe. Järsku, läbi õrna merekohina
kajab
adhan - kutse
palvusele...
...Jumal on suur!
Tunnistan, et pole teist Jumalat tema kõrval!
Tunnistan, et Muhamed on Jumala saadik!
Tulge palvusele!
Tulge päästmise teele!
Jumal on suur!
Pole teist Jumalat tema kõrval!...
Muidugi ei saa üks "gringo"
tekstist kohapeal aru, kuid see ei olegi oluline. See on midagi
teistsugust, varemkuulmatut. Margaret Mydell oma raamatus "Kuidas mõista
araablasi" on kirjutanud, et kutse palvusele, õigemini selle sound,
on üks neid asju, mida aastaid islamimaades elanud lääne inimesed
kodumaale naastes kõige rohkem taga igatsevad. Võib-olla tõesti. Sest
tol hommikupoolikul ookeanirannal koos merekohinaga mõjus see kuidagi
meditatiivselt; ilma sõnu mõistmata kutsus esile soovi järsku sissepoole
vaadata, mõelda. Tänu kaasaegsele helivõimendusele ei jää palvekutsed
kusagil linnas kuulmata, ehk kui siis kiirteel. Iga palvele kutsuv
mu'adhin oskab neid lihtsaid lauseid laulda omamoodi, mistõttu, kuigi
sisult igikestev, on siiski iga kutse kordumatu. Hiljem püüdsin tabada
päeviti neid kutseid, et meelde jätta seda päevarutiini omal moel
katkestavat heli, mis ilmselt kuulub iga islamiriigi igapäevasagina
hulka. Tõsi, hommikused palvusele kutsed, mida enamasti kuulsime Ajmanis,
oma sõprade korteris päikesetõusude ajal, olid esimestel päevadel
pehmelt öeldes tõsist hämmeldust tekitavad. Mäletan, et esimene tunne
oli nagu oleks keegi megafoni lahtisest aknast sisse pistnud... Aga,
nagu lisatakse hommikuse kutse viienda osa juurde - palve
on parem, kui magamine...
Araabia Ühendemiraadid on kontrastide
maa. Kuigi võib-olla esmapilgul tundub kõik linnades vägagi läänelik
ning mitte põhimõtteliselt erinev näiteks Londonist. Aga piisab šoppingutsentrist väljumisest ja sõidust linnatranspordiga, kui hakkad
tabama, et fassaadist hoolimata ei saa seda mõista ja tõlgendada oma
õhtumaisest kultuurikontekstist tulenevalt. Klaasist ja süsinikkiust
ülimoodsate pilvelõhkujate vahele kerkivad endiselt mošeed ...uus vs
traditsiooniline. Kuigi ka mošeede tehnilised lahendused ei ole
kaugeltki mitte arhailised - kliimaseadmed, eskalaatorid, liftid,
helisüsteemid - neil kõigil on oma koht pühakodadeski. Samas ei ole
kohalikus lähenemises jõukuse eksponeerimine midagi taunitavat. Ent
mulle jäi siiski mulje, vaadates neid "restaureeritud" ehitisi ja
tõeliselt tähtsaid ehitisi - mošeesid, et tähtis pole vorm, vaid sisu -
printsiip, mis islami arhitektuuri ja ehk ka kogu sealset maailmapilti iseloomustab tervikuna.
Üks idee, vorm - show välisringi jaoks, teine siseringi jaoks... Seepärast tekitavad moodsad
vägevad kõrghooned kahevahelolekut, kui samal ajal mõelda klassikalisele kohalikule
majale, mille välisfassaadide dekoor traditsiooniliselt oli peaaegu
olematu.
Abu Dhabi või Dubai linnapilt on esmapilgul isegi
väga läänelik. Kui piirduda megamallides käimisega, siis ilmselt jääbki
Dubaist mulje kui hiiglaslikust ostukeskusest. Kuid sukeldudes pisikeste
poekeste vahele mõnda souki või, veel parem, mõnda kesklinnast
pisut eemale jäävasse elurajooni, avastad hoopis teistmoodi linna. Oma
jahmatuseks pole see aga midagi araabialikku, vaid segu India, Pakistani
ja kes teab veel kelle asukatest ja nende kultuurist selle positiivsetes
ja negatiivsetes väljendustes. Oma erilise ajaloo tõttu tekkelt üsna noorte
linnadena puudub siin suuresti vanalinnade osa - uus keskkond on pigem
vormilt
kosmopoliitne. Kui poleks arvukaid mošeid ning linnapildis äritänavatele
ohtralt iseloomulikke pisikesi butiikke ja ärisid, siis oleks kohati raske
hoomata, millises maailmajaos ja kultuuris üldse viibid. Läänest
püütakse võtta tsivilisatsiooni parimad teadmised, tehnoloogia,
arhitektuur, et luua maailma hämmastavamaid objekte - no näiteks
Palm või
Burj Dubai. Ent
nagu tavaliselt, koos heade asjadega tulevad kaasa ka halvad asjad - nagu
rämpstoit, prahistamine, ummikud, paskmuusika, odav hiina saastkaup,
Ida-Euroopa pätid jms... Seepärast on täiesti tavaline, et hiiglaslikes
kaubamallides, kus inimesed vabadel hetkedel meelsasti aega viidavad,
kuid ka ning ka eraldi paviljonidena linnas, leiab terve plejaadi
Ameerika ja Euroopa purksiputkadest emsiidoonaldsiga eesotsas... Neis ei
toitu küll kindlasti ainult turistid... Lääneliku tootmise ja
kaubandusega kaasneb sama probleem, mis mujal maailmaski - meeletu prahilasu.
Ent ühiskonnas, kus pakend pole olnud aastaid enne eriti oluline, muutub
mõttetu pakkematerjal probleemiks, sest kõike on ju hea mitmekordsesse kilesse
ning värvilisse pappi panna. Kuid mis selle kilega teha? Hämmastav on
seejuures, kui puhtad on linnad, kuid kui sõita linnast välja kõrbesse,
siis valendavad peateede ääred äravisatud kilepakenditest nagu oleks
sinna tohutud kajakaparved laskunud... Ja selles ei saa kuidagi
süüdistada tavainimesi, kes seda kilet laiali pilluvad - pakend on uus
ja võõras nähtus - ja täiesti mõttetu. Seda pole mõtet hoida.
Datlikivid, pähklikoored jms on läinud aastasadu ju otse loodusesse - ja
sellest pole probleemi. Kuidas lihtsa loogika järgi saab olla siis kile
probleemiks (nagu pole probleemiks ka endiselt suuresti üldise
kanalisatsiooni puudumine isegi uutel majadel - tõsi Dubais on see
ehitamisel). Ent süüdi on siin kõik need suured lääne kaupluseketid, purksifirmad jms, mis oma kaupa parema läbimüügi nimel pakivad
värvilisse materjali. Ja pole oluline, kui palju seejuures tilu-lilu
peale ressurssi raisatakse. Sama probleem on ju ka siin, meil Eestis.
Ostsin hiljuti Maksimarketist piima, müüja hakkas kassas piimakotti veel
eraldi kilekotti panema. Kui ütlesin, et ärgu pangu, ütles ta, et peab
panema, see on ülemuste käsk. Kurat võtaks, milleks? Miks peab pakkima näiteks paariruutsentimeetri
suuruse mälukaardi pooleruutmeetrise papitüki sisse ja siis veel eraldi
plastkarpi, millesse oleks mu lapsepõlves mahtunud mänguautode garaaž?
Selle kohutava koguse mõttetu s...ga ei saa lääne ühiskond isegi
hakkama...
Rääkides veel kontrastidest, siis torkab
silma suurte linnade tänavate planeering - ruudukujulised
maatriksilaadselt paiknevad kvartalid, nimetatud sageli numbrite
järgi (nt 26-st Street e. Al Nahjan Street), mille puhul vägisi tahaks
tõmmata paralleele Chicagoga. Või metsik tänavate laius kõrghoonestatud
kvartalite vahel - meie võõrustaja sõnutsi:
"They doing here all like
in America - H U G E!".
Paradoksaalne on, et ühiskonnas, kus
Ühendriikidesse suhtutakse üldiselt üsna negatiivselt, on
vormiline amerikaniseerumine niivõrd totaalne. Traditsioonilise
asendumine kosmopoliitsega on muutunud identiteedi seisukohalt
probleemseks, eriti metsiku võõrtööliste hulga taustal. Seepärast on
uusehitistel pöördutud üha sagedamini araabialike vormide poole. Kui
vaadata Dubai või Sharjah kohtumajasid, Islami muuseumi või Abu
Dhabi
Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyani
suurt valget mošeed (eriti kaunis), siis minu
arvates on just sellele maale, sellele uuele tsivilisatsioonile, mida
kõrbesse luuakse, iseloomulikud objektid.
Ning eks ole kontrastsed
ka inimesed. Emiraadid on kõikide võimaluste maa, eriti, kui oled araablane
või kui sul on haridust. Tark mees õiges kohas võidakse üle kullata -
paljud ameerika ja euroopa spetsialistid - insenerid, arhitektid jms on
sageli väga-väga korralikult makstud, samas, kui indialasest tavaline
ehitusmees saab meie vääringus kätte miinimumpalka. Seepärast on tavaline
malli ees spetsiaalses parklas seismas näha kogu lääne
autotööstuse kõrgklassi lipulaevu ning kusagil taamal kõrvaltänava otsas
palehigis käru sikutavat indialast...
Ent see selleks. Eelpoolkirjutatu ei ole
oma rahulolematuse näitamiseks, virisemiseks või etteheiteks - need
pelgad kümme päeva ei anna mingit head alust millegi põhjapaneva
väitmiseks. Pigem on need esmased emotsioonid, mõtted, arutlused. Mul on
väga hea meel, et olin Emiraatides mitte turismireisiga, vaid oma käe
peal, nautides araabialikku külalislahkust. Ükski giid ei suuda anda
edasi seda, mida kuuled ja tunned otse suheldes kohalikuga olles tema
külaline. See andis ka teadmise, et asjad ei ole enamasti sellised nagu
neid näeb tausta teadmata eurooplane... Niisiis
02.01.2008 startisimegi neljakesi Riiast Araabia Ühendemiraatidesse.
Suvel, kui Rakveres esimest korda Waeliga kohtusime, tundus minek maale
ja kultuuri, millest siinmail imetluse-kartusega räägitakse
ime - või hirmulugusid, korraks üsna küsitav. Eriti, kui juurde sai
loetud, kuidas peaks end ülal pidama näiteks Saudi-Araabias. Ent
uudishimu sai võitu: milline on kõrb ja milline on Dubai Palmisaar ning
teiselt poolt - kas tänaval suudlemise eest tõepoolest vangi pannakse...
Nii said siia üles peamiselt emotsioonid fotodes ja pisut ka kirjas sellest kümnest päevast jaanuarikuistes
Emiraatides...
Sulev Nurme, Hele Nurme ja Mati Mäe fotod
Suusakeskus Emirates'
Mallis
|
Üles |
|
Suurem kaart
|
Üles | |
|
Emiraatidest
Järgmine |
Proloog |
Üles
Toptours kirjutab oma kodulehel:
Araabia Ühendemiraadid (vt.
kaart) on muinasjutumaa, kus on
midagi põnevat igale maitsele. Siin on kõik justkui ülivõrdes - araablasele
meeldib kõik suur, lai, pikk, avar, kõrge, see kõige kõigem. Ja
naftadollarite eest kerkib uusi hotelle nagu seeni pärast vihma. Uued
luksushotellid üllatavad uute ekstravagantsustega, olgu selleks jahutatav
rannaliiv või liftiga sviit. Turist on siin oodatud ja hoitud ning muidu
vaoshoitud põhjaeurooplasel on siinset küllust ja suurejoonelisust nähes
raske ükskõikseks jääda. Põnevad elamused on garanteeritud pea igal sammul! (Nurme: Huvitav on mainida, et ülaltsiteeritud tekstile väga sarnane tekst
jookseb läbi väga paljude Eesti reisifirmade lehekülgede).
Vaata kogu artiklit
Erki
Karlson kirjutab
Estraveli kodulehel Emiraatide kohta nii:
Igav liiv ja tühi väli... nähtavasti nii
oleks Juhan Liiv kirjeldanud Araabia Ühendemiraate 35 aastat tagasi, kuid
sellest ajast saadik on palju naftat maast välja voolanud ja koos naftahinna
tõusuga on tõusnud ka selle pindalalt Eestist ligi kaks korda suurema (83
600 km²) riigi heaolu. Tegelikkuses on AÜE puhul tegu seitsme erineva
emiraadiga, mis oma elulaadilt ja ka tasemelt on suhteliselt erinevad: Abu
Dhabi, Dubai ning põhjaemiraadid - , Ajman, Umm Al Quwain, Ras Al
Khaimah ja Fujairah. Suurimaks emiraadiks (80% kogu territooriumist) on Abu
Dhabi. Samanimeline pealinn on ka kogu kuningriigi pealinn ning kohalik
emiir Tema Kuninglik Kõrgus Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyan on kogu AÜE
kuningas. Tema ja peaminister, Dubai valitseja Tema Kõrgus Sheikh Maktoum
Bin Rashid Al Maktoum on riigi mõjuvõimsaimad isikud.
Vaata kogu artiklit
Arab.de
Emiraatide ajaloost:
Prior to independence, the UAE was Trucial
Oman, also known as the Trucial States, and the component sheikhdoms of the
territory were under British protection. Although, from 1892, the United
Kingdom assumed responsibility for the sheikhdoms´ defence and external
relations, they were otherwise autonomous and followed the traditional form
of Arab monarchy, with each ruler having virtually absolute power over his
subjects.
In 1952 a local body, the Trucial Council,
comprising the rulers of the seven sheikhdoms, was established. The object
of the Council was to encourage the adoption of common policies in
administrative matters, possibly leading to a federation of the states.
Petroleum, the basis of the area´s modern prosperity, was first discovered
in 1958, when deposits were located beneath the coastal waters of Abu Dhabi,
the largest of the sheikhdoms. Onshore petroleum was found in Abu Dhabi in
1960. Commercial exploitation of petroleum began there in 1962, providing
the state with greatly increased revenue. However, Sheikh Shakhbut bin
Sultan an-Nahyan, the Ruler of Abu Dhabi since 1928, failed: to use the
income from petroleum royalties to develop his domain.
In January 1968 the United Kingdom announced its intention of withdrawing
British military forces from the area by 1971. In March 1968 the Trucial
States joined nearby Bahrain and Qatar (which were also under British
protection) in what was named the Federation of Arab Emirates. It was
intended that the Federation should become fully independent, but the
interests of Bahrain and Qatar proved to be incompatible with those of the
smaller sheikhdoms, and both seceded from the Federation in August 1971 to
become separate independent states. In July six of the Trucial States (Abu
Dhabi, Dubai, , Umm al-Qaiwain, Ajman and Fujairah) had agreed on a
federal Constitution for achieving independence as the United Arab Emirates.
The UK accordingly terminated its special treaty relationship with the
States, and the UAE became independent on 2 December 1971. The remaining
sheikhdom, Ras al-Khaimah, joined the United Arab Emirates in February 1972.
At independence Sheikh Zayed of Abu Dhabi took office as the first President
of the United Arab Emirates.
Vaata kogu
artiklit
Americantoursi kodulehelt võib lugeda järgmist:
Dubais ollakse turistide riietuse suhtes
vabameelsemad kui teistes araabia riikides. Ehkki pea kõik on lubatud,
tuleks siiski hoiduda kohalike elanike tundeid ja kombeid solvavatest
sügavalt dekolteeritud kleitidest, liiga lühikestest seelikutest ja
liibuvatest pükstest. Rannas ja basseini ääres on ujumisriided normaalsed,
hotellide restoranidesse nendega minna ei sobi. Topless on siiski
välistatud. Kohaliku sündsustunde piir on põlved ja küünarnukid. NB!
Restoranid ja ööklubid eeldavad külastajatelt pidulikumat riietust.
Lühikestes pükstes, teksastes ja spordijalatsites üldjuhul restorani ei
pääse.
Alkoholi tarbimine on lubatud hotellide
pubides, restoranides ja baarides. Leidub ka moslemite salajasi joogibaare,
aga neisse on soovitav oma nina mitte toppida.
NB! Avalikes kohtades (tänavatel, parkides) on alkoholi tarbimine keelatud.
Purjuspäi pole soovitav ringi luusida. Pea kõikjal jälgib korrareegleid
kombluspolitsei.
Vaata kogu artiklit
Arabian adventures
kirjutab:
Beachwear is acceptable at beach clubs, in the hotel, at the pool or on the
beach except in and Khor Fakkan.
Vaata kogu artiklit
.
Kõrb
|
Üles |
|
Riia -
Dubai.
Lennujaam - nagu episood Star Trekist
Järgmine |
Eelmine |
Üles
AirBalticu lennumõnusid kirjeldamata (ainus positiivne asi selle juures
on hind ja fakt, et lennuk tõepoolest otse Riiast Dubaisse lendab -
seega, ma liigselt ei vingu) alustan Dubai lennujaamast. Eelmise aasta
kogemusele toetudes olid ootused positiivsed. Meid ümbritsev seltskond -
endiselt nagu kaadrid nagu Star Trekist oli sama. Ainus vahe ning, nagu
kohe selgus - ka probleem, seisnes selles, et pidime seekord ka
lennujaamast välja minema. Enne passikontrolli märkasime metsikut saba,
mille põhimassi moodustasid tööviisadega väikesekasvulised tumedad mehed
(nagu pärast teada saime koondnimega indialased), kes on tulnud
Emiraatidesse tööle. Turvamehed suunasid meid küsimise peale lahkesti
suurest sabast mööda otse "kassasse". Passikontrollis selgus, et siiski
- silmavõrkkestast on pilt tegemata ja nii leidsime endki selles suures
sabas...
...Ei läinud kahte tundigi, kui silma võrkkest pildistatud ja olime
lõpuks oma kohvrite juures, tõestanud enne passiametnikule, et ikka
tuttavate juures ööbime (õnneks piisas neile telefoninumbrist).
Lükkasime oma kotikäru tollitsoonist välja. Päike oli loojumas,
temperatuur u 20 C. Olimegi kohal.
Riia, esimese jaanuari õhtul. Head uut aastat! Arvatavasti viimane alko
lähima paari nädala jooksul
|
Üles |
Dubai lennujaam
|
Üles |
|
Ajman... köök
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Lennujaamas ootasid Wael, Triinu ja Imad.
Pakkisime kola autodesse ning... esimese asjana läksime sööma...
Söögist peab siinkohal kohe algatuseks tõsiselt rääkima. Midagi pole
teha - eestlasse on kodeeritud, et süüa tuleb selleks, et jõuaks tööd
teha, vahet pole, kui palju, kui ilus ja mis maitsega - parem vähem. Ja
kindlasti tuleb süüa ära ka kõik leivakoorukesed, lutsida puhtaks kõik
kondid - ühesõnaga - ei mingit "tarbetut raiskamist". Araablase jaoks ei
ole kah ilmselt eriti oluline, kui ilus see toit on, kuid hea peab see
olema ja palju peab seda olema - toit on nauding ning miks mitte
nautida, kui saad seda ometi enesele lubada. Järgnevate kümne päeva
jooksul äratasime oma võõrustajates korduvalt imestust oma söömisega -
põhiliselt seetõttu, et kogused, mida suutsime ära tarbida, jäid siiski
suhteliselt tagasihoidlikuks ning, et hilja õhtul koju jõudes sageli ei
söönud üldse midagi või piirdusime vaid tee ja puuviljadega.
Kohe saime selgeks, et nuga ja kahvel on siinmaal suht out, kuigi keegi
otseselt ei pane pahaks kui neid kasutad. Kasutatakse kohalikku õhukest
leiba ja vajadusel lusikat. Ent raskem oli harjuda söömalauaga. Lauda ja
toole söömiseks ei kasutata: lina laotatakse vaibale, kaetakse
söökidega, inimesed istuvad rätsepaistes ümber lina ja - tuld! Söögi eel
pakutakse vett. Eelroana tuuakse rohelist ja juurvilju kas pestuna
naturaalsel kujul või kerge mõnusa salatina. Supp erilises kirjas pole -
mõttetu söök kohaliku jaoks - pigem apetiiser, kui toit. Toidu kõrvale
eriti ei jooda ning söömine lõpeb kohvi või teega. Üldiselt on viisakas
toimetada lauas parema käega, eriti kui võtta vastu või anda asju -
sellega on pikem jutt, võib-olla pisut hiljem sellest.
Kohalik toit - toitudest, mida maitsesime on allpool esitatud
tsenseerimata kujul (ja eestistatud hääldusega) ka Triinu poolt
koostatud nimekiri (vaid koos mõnede minu kommentaaridega). Tuleb öelda,
et toit on väga hea, palju on taimset ning maitsestatud on enamasti
suurepäraselt, tugevalt, aga mitte krehvtiselt. Kes tahab krehvtist,
siis enamasti on võimalus juurde näksida marineeritud rohelisi
piprakaunu. Lambaliha ning lambalihast kebab - eriti mida tegi Imad - on
võrratud. Ka kana on suurapärane. Sama võib öelda kalatoitude kohta -
need, mida proovisime, nimedest jäi meelde vaid barrakuuda, olid samuti
väga head. Ent siis toitude juurde mida siis proovisime...
Esimene lõuna
|
Üles |
...et siis proovisime:
hommos,
hummus - kikerherne pasta, tehakse erinevate maitseainete ja oliiviõliga,
enamasti super!
foul - purustatud aedoa mass, meenutab hernesupi põhja - üks väheseid toite, mis
mulle isiklikult ei meeldinud
falafel - purustatud ubadest kotletike, sees sibulatäidis vm - väga hea!
šauerma - rullis "võileib", sisaldab kebabiliha ja aedvilju - täitsa maitsev, nagu lavaširull
taboolah - peterselli salat (sisaldab lisaks petersellile kurki, tomatit,
kruubitükke, oliivõli ja sidrunimahla) - koostist arvestades üllatavalt hea,
isegi hõrk
fatooš
- aedvilja salat praetud leivaga - meenutab mehhiko salatit tortilladega,
kuid lihtsam ja maitsvam kebab - hakklihast mätsitud grill-junn (ka lihtsalt grillitud lambaliha nt on
nende versioonis ülihea)
šangleeš - juustupallike, mis tuli tüümianist puhtaks pesta; haisev versioon ja
mitte haisev; hais tapab, kuid maitse on hea cheddar - maitselt suitsujuustu meenutav juustukang
jazmaz - sibula, tomati ja muna praetud puder (meie nimetasime seda ka isekeskis
munnuseks ;)) ) - nagu purustatud omlett tomatiga, pigem hea! šakria - jogurti supp - ok
friiki - nisukruup; sellest tehtud puder (pigem siis hautatud kujul) on
lihakastmega täitsa hea, kui ei ole põhimõttelist vastumeelsust igasuguste
tangupudrude suhtes gariša - kodujuustu meenutav piima toode, eestlasele suhteliselt söödamatu
knafi - juustukook, hea! knufus (või ka) kaki knafi - juustukook suhhaariku vahel (kaki on kuivatatud
sai, neid müüakse igasuguse kujuga, peamiselt tee sisse pistmiseks, pidavat
soodustama seedimist)
laban - keefir, õigemini ilmselt maitsestamata joogijogurt - mõnus, kerge,
... maitsestatakse soovi korral
labnah - hapukoore moodi paksem mass, millele pannakse igasuguseid erinevaid maitseaineid juurde
segatakse ja siis kohaliku leivaga süüakse - küüslauguga oli väga hea! haluum - praetud juust
bakalwa -
magus...hea, koogi ja kommi ristsugutis
Et
proovitud toitude kohta öeldi sageli, et juurtega on see tegelikult Süüria,
Liibanoni vm maa päritolu, siis mõned lingid retseptide ja toitude kohta...
Siia
juurde tuleb veel kiidusõnu öelda hapendatud aedviljade kohta, mis toidu kõrvale
maitsesid alati head ning muidugi - oliivid, datlid ja pähklid, mille valik on
ääretu ning millest enamus on väga suupärased. Kahjuks toitude juurde veini ei
pakuta, kuid see-eest on omaette elamus
Maroko-päraselt magus
münditee või kardemoni järgi lõhnav
imemagus ja
kange türgi kohvi.
Kohalike hulgas on täiesti in näiteks ka tüümiani tee joomine piimaga. Ja on veel üks asi, mis ilmselt ei ole
spetsiaalne sealne köök, kuid proovimist väärt siiski - värskelt pressitud
mahlad, eriti näiteks tsitruselised (laim, sidrun) mündiga... "Huvitavad"
sealsed õlle-aseained - nt
Barbican, kuid nagu kõikide alkovabade õlleldega tekib
ka siin
küsimus, miks seda õlleks nimetada... Ent veel huvitavamad on mitmesugused
värvilised alkota longerid, mille otstarve jäi mulle arusaamatuks. Küll maitses hea
Moussy -
ilmselt kohalik arusaam õlle ja siidri paaritamisest (loomulikult alkovaba) ...
ent kui enese jaoks defineerida see nt juurviljalimonaadiks, siis - mulle
meeldis.
Õhtusöögi lõpetab mõnikord vesipiip - asi, mis mitmekordsest proovimisest -
pingutamisest hoolimata ei suutnud mulle isiklikult küll mingit muljet jätta...
...Ahjaa kirjutasin pealkirjaks Ajman ... peatusime Ajmanis (emiraat ja linn), Waeli ja Triinu juures, nende
hubases korteris - AITÄHH! mitte kaugel merest (see paistis elutoa aknast) ning - ;))) Kempinski
Hotellist....
Piknik Al Ainis
|
Üles |
Vaade meie (Waeli) korteri
aknast
|
Üles |
|
Dubai
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Dubai on metsiku
kiirusega arenev kaasaegne Hong-Kong, mille õlivarud on otsakorral ning
mis jätkusuutlikkuse huvides on panustanud ärisse, turismi, kaubandusse.
Praegune Dubai on kerkinud kõrbesse viimase napi paarikümne aasta
jooksul ja kerkib üha edasi. Siluetilt Manhattanit meenutav linn on oma
päris uutes osades tõeline tulevikulinn - tipptehnoloogia,
tipparhitektuur, mitmetasandiline liiklus, ehitatakse monorelssraudteed
jne, jne... Dubai vanim osa asub Dubai Creeki servades, kuhu jäävad
Bur-Dubai ja Deira linnaosad. Linnalist arengut markeerib aasta 1833,
kui hakati ehitama forte... Ent läbi ajaloo olnud piirkond kõrb, koduks
väikesele kogukonnale, pärlipüüdjatele, kaluritele, kaupmeestele... Veel
viiekümnendatel oli Dubai pigem suur küla kui linn. Tänaseks on see
kasvanud peaaegu miljonilinnaks, mis elab tänu elektrile ja sõltub
sisseveetavast kaubast - no see voog on metsik... Lihtsalt isegi
spekulatsioonina on raske ette kujutada, mis juhtub, kui katkeb
totaalselt elekter näiteks kümneks päevaks...
Uus Dubai on kaugelt ahvatlev, kuid lähivaates on ainus emotsioon, mis
sellest jäänud - kraanade mets päikeseloojangul. Arvan, selles linnas
võib olla huvitav, kui suur osa uute majade ehitustöödest on lõppenud ja
need keskkonnad nii välja arendatud nagu Palmil või Jumeirah Roadil.
Huvitav on täna hoopis lonkida Creeki ääres, kõndida läbi Bastkija,
vaadata Heritage Villagesse ja külastada erinevaid vanu souke Bur-Dubais
ja Deiras. Dubai mõistes on vanad juba 30-40 aastased majad. Deirast
võib leida mõned isegi vanemad... ;). Ka paadiretk mööda Creeki jättis
hea mulje, õhtusel ajal võib see olla eriti nauditav, kui kaldaäärsed
ärihooned säravad õhtuvalguses...
Muuseas - noorkuu on neil seal taevas õhtul tagurpidi: keerab end
kuidagi "sarved" ülespoole - nagu minareti kuplil...
Dubai keskus
kiirteelt ja Palmilt
|
Üles |
Dubai keskus Jumeirah
Beachilt
|
Üles |
Palm. Atlantis
|
Üles |
Burj Dubai. Burj Arab
|
Üles |
Vaated Khor Dubailt (Dubai Creek)
|
Üles |
Dubai keskus
Global
Village'st
|
Üles |
|
Mallid
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Dubai üheks suurimatest atraktsioonidest peetakse
malle - hiiglaslikke, ei - väga hiiglaslikke ostukeskusi. Šoppamine on
Dubais omaette kaubamärk, millega sisustatakse ilmselt enamus aega
turistidel ja häda sulle, kui tuled Dubaisse ning sa ei huvitu
osturallist või shopping festivalist... Kohalikus elus on need omaette
sümbolid, vaba aja veetmise kohad, kohtumispaigad, söömiskohad,
linnaruumis orientiirid ja maamärgid. Dubaist esimene mulje oligi meie
jaoks Dubai mall - arvasin, et läheme suurde poodi vaid raha vahetama,
aga veetsime seal hea mitu tundi, käisime akvaariumis ja teaduskeskuses
ning maailma suurimas kullapoes... Aga see oli alles esimene... maailma
suurim...
Iga mall otsib oma nägu. Meie käisime vist kokku neljas või viies
mallis,
Abu Dhabi Marina Mallis lihtsalt
söömas. Minu isiklik huvi oli Dubai suusakeskuse vastu - imestuseks asub
seegi ühes mallis, õigemini on selle -
Emirates Malli
osa...
Miks võiks üldse mõnda malli minna? Lihtsalt ühes võiks käia - näeks kui
tohutud maa-alad on šoppamiseks okupeeritud. Teiseks muidugi on
interjöörid, mis, arvestades, et tegu on siiski puhtalt äriettevõtetega,
on üsna vapustavad nii materjalivalikult kui viimistluselt. Minu
lemmikuks jäi
Ibn Battuta Mall ja selle Tunisia Court...
Kohvi rüübates jäi kohati tõepoolest tunne, et istud šoppamiskeskuse
asemel hoopis kusagil õhtuhämarusse peituvas vanalinnas...
Allpool muljeid fotos läbisegi mallidest...
Mallides
|
Üles |
|
Souk ja bazaar
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Linnamelu üheks
põhiosaks on kaubandus. Kui on viitsimist kaubelda ja ei ole allergiat
käestsikutavate indialaste vastu - "Hey mister, good copy of Rolex,
cheep! Come, come..." - siis on just soukid kohad, kus näeb šoppamise
arhailisemat poolt. Bazaar on turg ja souk poekestest koosnev ala.
Müüakse ... kõike, mida hing ihaldab, võib-olla mitte päris avalikult
alkot ja raha eest armastust... Igasugust vahvat rahvast liigub neis
paigus ringi: mehed kärusid vedamas, midagi seljas tassimas, kingsepad
(õnnestus Sharjah-s isegi kohalike kingseppade tööd kasutada - kõigest
u. 50 eegu eest õmmeldi kümne minutiga kingale alla tagasi lahti tulnud
tald), lihunikud, köösnerid, kullamüüjad - kes teab veel kes - kõik
sudivad ringi, pakuvad kaupa, mõned lihtsalt istuvad, suitsetavad või
lamasklevad kärudel, vahel ka otse tee peal (indialased).
Mulle isiklikult jätsid sügava mulje hoopis rannaäärsed paadisadamad,
kus laaditakse Iraani minevaid ja Iraanist tulevaid pisikesi puitlaevu.
Turuga on sellel niipalju pistmist, et näiteks Abu Dhabis, kolmapäeviti
vist, läheb lahti otse sadamas turg, kus müüakse manti otse laevadelt.
Seda vaatepilti otseselt ei õnnestunud näha, kuid see-eest laevade
laadimine ja nende ümber toimuv askeldamine Sharjahs' oli muljetavaldav.
Eriti kui kaubapalle veetakse seljas üle mitme laeva - seisavad need ju
sageli külg-külje kõrval mitmes reas. Ja vaatamisväärsuseks on nii
laevad ise, kui mehed, kes laevadel toimetavad...
Sharjah ja Dubai
soukides Bur Dubais ja Deiras
|
Üles |
Tee-äärne bazaar
kusagil Masafi kandis
|
Üles |
Sharjah Blue Souk
|
Üles |
Sharjah sadam
|
Üles |
|
Global Village
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Šoppamise teema lõpetamiseks oli konkurentsitult
Global Village. Uskumatu asi. Lihtsalt tuhandete ruutmeetrite kaupa on
üles löödud erinevate riikide paviljone... Ei-ei - see pole EXPO, vaid
lihtsalt kohutavalt SUUR või veel suurem ala poodidega, kanali ja
tehisjärvekestega, loomaaiaga ning röögatu lõbustuspargiga. Sinna minnes
upud... Minu esimene reaktsioon oli - kohe ära siit. Kuna aga selleks
sai ekstra kohale sõidetud linnast välja, siis põgenemine ei ole
viisakas.
...Võtan Itaalia kohvikust latte ja vaatan lihtsalt ringi sagivaid
inimesi. Siin ja seal toimuvad tantsu ja lauluetendused, kanalitel
skuutrite etteaste, mooramaa mehed neelavad tuld ning mooramaa naised
tantsivad... Kui seda võttagi suure tsirkusena, siis polegi nii hull...
Globaalne hullumaja
|
Üles |
|
Heritage...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Naljakas asi on selle kohaliku
heritagega - see on igas linnas justkui
olemas, aga enamasti ei ole midagi erilist. Nii Sharjah's kui Dubais on isegi
kindlused või nende osad, samuti tükikesed vanalinnadest. Igal pool sellistes
kohtades on kohustusliku elemendina ka palmiokstest varjualused ja elamud. Viimasest
ehitusstiilist kindlasti üks parem näide on Dubai muuseumi õuel. Säilinud
kiviarhitektuurist on varasemad näited XIX saj. esimestest kümnenditest - selles
osas on väga hea tõesti
Bait-Al-Naboodah, mis on restaureeritud ning milles
antakse hea ülevaade kohalikust arhitektuurist ja ajaloolisest ehitusest.
Üks
Emiraatide vanalinnade iseloomulikemaid elemente on nn
tuuletornid - nelinurksed külgedelt avatud tornid vanematel majadel, mis
ehitati tuule püüdmiseks. Tornist suunasid õhukanalid liikuva õhu alumistesse
ruumidesse ja seetõttu suudeti temperatuur majades hoida ümbritsevast pisutki
jahedam. Tuuletornide konstruktsioon on kaval - sõltumata tuule suunast on see
võimalik kinni püüda vastavalt ehitatud diagonaalsete vaheseinte või tornidesse
paigutatud kangaste abil. Majade ventilatsioon tagati peene avadesüsteemiga, mis
lubas jahedamal õhul põranda lähedalt sisse liikuda ja soojenenud õhk suunati
lae all välja. Tuuletornide motiivi kasutab meelsasti ka kaasaegne
traditsioonilist vormikõnet hindav kohalik arhitektuur.
Kuna sealsetel aladel on mingi inimtegevus olnud pea 3000 aastat, kaupmehed,
kalurid ja pärlipüüdjad on neis paigus elanud ja kaubitsenud veel enne islami
teket, siis võiks vanemat kihti ju iseenesest olla alles rohkem. Ent massiivne
linnaehitus on neelanud kõik jäljed ning see, mida eksponeeritakse vanana on
sageli "rebuild on 2001...". Võib-olla meie vaatevinklist ajaks see pisut
karvad turri, et kuidas on nad oma mälestistega käitunud, kuid kohalike jaoks on
need enamasti märgid kasinast minevikust enne nafta leidmist - see ei ole asi,
millega end esitleda - uus ja võimas, edu tehnikas, arhitektuuris, kõrbe
vallutamisel - see on asi, mille üle ollakse siiralt uhked. Nii on...
Dubai Heritage Village
|
Üles |
Dubai kindlus
|
Üles |
Sümboolne vanalinn (Heritage
area) Dubais
|
Üles |
Heritage Area - Bait Al
Naboodah majamuuseum
|
Üles |
Hatta Heritage Village
|
Üles |
|
Kõrbesafari
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Üheks unistuseks Emiraatidesse minnes oli olla kõrbes. Turistina üksi
kõrbesse minek on ohtlik mitmel põhjusel, millest peamine põhjus on
ilmselt "loll valge mees". Kui siiski tahta sinna minna, peab kohaliku
politseiga ühendust võtma, et teada anda kuhu on plaan minna. Politsei
asi on siis uurida, kas seal on ohutu ja kas minejad ikka saavad
hakkama. Räägiti legende, et politsei pidi hoolitsema sellegi eest, et
isegi telgialused saaksid puhtaks skorpionitest... Seda ei õnnestunud
proovida...
Ent Emiraatides pidi olema oma 200 firmat, mis teevad kõrbesafareid ja
kõrbematku. Parimaks peetakse
riigi ametlikku firmat Arabian Adventures.
Ent tegijaid on palju. Saab valida igasuguseid programme ja marsruute
ning nagu näitas meie kogemus, tellida ka eraldi soovide järgi.
Meie graafikuga ei sobinud Arabian Adventures'e graafik, mistõttu
otsisime alternatiive. Tahtsime öösel ööbida kõrbes, neil sellise
valikuga oli reedene reis, mis meile ei sobinud. No valisime siis ühe
teise firma -
Desert Rangers - välja, kelle
poolepäevane ööbimisega tripp meile tundus sobivat. Maasturi ootamisega
kaasnes lõpuks ometi meeldiv võimalus hotelli Meridian fuajees juua
klaas veini...
Jah... Kõrbe servale u. 40 km Dubaist kogunes oma 15 Toyota Land
Cruiserit. Rehvidest lasti õhku välja, lisati vedelikke, paluti
kinnitada turvavööd... Siis läks lahti: mööda liivadüüne üles ja alla ja
vasakule ja paremale ja libisedes ning hüpates. Küsimusele kas mõni auto
vahel üle katuse ka läheb, oli rõõmus vastus - "Sure, all time..."
Peale päikeseloojangut jõudsime "beduiinilaagrisse". Minut kaameli
seljas, daamidele hennamaalingud, hea õhtusöök ning venelannast
kõhutantsija. Kui Programm läbi sai, selgus, et ööbima soovime jääda
vaid meie neljakesi...
Koksid hotellis Meridian
|
Üles |
Düünidele
|
Üles |
Kõrbe oranž lummus
|
Üles |
Faster, harder, Scooter!
|
Üles |
Läbi liiva loojangule järele... turistilõksu
|
Üles |
Lõksus
|
Üles |
|
Anwar (Ajith)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Safarilaager kujunes eelnenud turistikast hoopis
erinevalt meeldejäävaks lõkkeõhtuks. Panime kamba peale telgi üles -
nagu selgus, ega kohalikud mehed telgipüstitamises nii väga osavad
polegi...
Huvitav kamp oli kogunenud lõkke äärde - peale meie veel mingi kohaliku
"pioneerilaagri" noored vabatahtlikud - paar kutti Inglismaalt, neiu
Luxemburgist, neiu Poolast, meie auto juht, kes oli olnud päeval ka kogu
karavani juht ning veel üks indialasest autojuht ning üks indiaverd
abiline. Tõmbasime šisat ja rääkisime juttu. Pioneerilaagri rahvas läks
mingil hetkel teise autojuhiga ära. Anwar - meie sohver oli sellise
nimega - pakkus ühel hetkel viskit ja koolat...
Ta on pärit Sri Lankalt. Lõpetas kooli, läks vabatahtlikuna väkke, et
mingilgi viisil raha teenida. Et seal käib sõda, siis ta ema palus
kroonust ära tulla. Seepeale tuli Emiraatidesse. Töötas algul
koristajana mõned aastad ning nüüd juba kolm aastat õnnneliku juhuse
peale teeb safareid ja õpetab teisi juhte. Naine ja vastsündinud laps
kodus. Üritab teenida nagu jõuab, et kuidagi edasi saada. Arvas, et ühel
päeval kohtab kedagi, kes talle õnne toob. Sri Lankast rääkides muutus
ta soojaks. Sõda pidavat varsti lõppema ja siis hakkavad asjad paremuse
poole minema. Enne telki kobimist olime jõudnud juba kokkuleppele, et ta
teeb meile eraldi tripi nädala lõpul Hatta mägedesse.
Hommik algas kaunilt - minul jalutuskäiguga kõrbesse päikeseloojangut
ootama. Meeldiv inglise hommikusöök tehti valmis sealsamas grillil. Kui
hommikul Dubai poolse startima hakkasime, tegime veel ühe kokkuleppe, et
Anwar viib meid Mamsar Parki ette - tahtsime paar tundi ujuda ja päikest
võtta - ega see päris igal rannal võimalik seal riigis pole. Ei olnudki
probleemi - saime kohale ja jätsime jumalaga. Kui pargiväravas piletit
maksime, märkasime, et Anwar räägib mingite meestega - mõtlesime -
tuttavad ja unustasime.
Telk... Ülespanekul kulus
paadimatka telkimise kogemus marjaks - et keegi ööbima jääb, oli k
crew-le üllatus ja telgi ülesseadmine võttis mõne mehe kukalt sügama
|
Üles |
Šiša- ja rummipidu
|
Üles |
Hommikusöögi
ettevalmistused
|
Üles | |
Kõrbelummus II
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Naljakas asi selle
kõrbega, selle päris kõrbega. Palju filmidest ja postkaartidelt nähtud maastikke
on reaalsuses hoopis teistsugused. Ent kõrb, see liivakõrb oli täpselt selline
nagu olen seda piltidelt näinud, joonistanud, sellele mõelnud: punakaskollased
"liivahanged", millel siin-seal turritavad üksikud puhmad. Linnakohalike arvates
on kõrb mitte midagi erilist - lihtsalt liiv. Minu jaoks oli üllatav, kui
mitmeilmeline kõrb on, kui vaheldusrikas isegi oma monotoonsuses oma maastike
poolest! Seda ei saa võrrelda Islandi vulkaaniliste kõrbemaastikega, mis iga
künka taga muutsid oma nägu, ent minu jaoks üllatav oli see siiski, et puhta
liivakõrbe kõrval on veel kümneid variatsioone puude-, põõsate ja puhmastega
"all paremas nurgas". Iseenesest see kui fakt oli ju teada, aga ühel
päikesetõusueelsel hommikul üle düünide kõndides hämmastas, kui muutuv oli
avanev pilt isegi järgmise luite taga. Tõsi, see ei olnud veel puhas liivakõrb.
Selle maa kõrbe
tunnuspuu on
ghafi puu
(Prosopis
cineraria), mis kasvab kohtades kus tõepoolest põhjavesi on olemas
(kuigi võib olla väga sügaval). Seepärast on sel puul beduiinide seas eriline
maine. Teine huvitav puu, mis oli iseloomulik just Hatta mägede eelsetel
tasandikel ja mäenõlvadel, on
Acacia tortilis
- omapärane vihmavarjukujulise võraga puu.
Lisaks neile kasvavad liival ohtralt põõsad, mis kolooniatena on omavahel
ühendatud juurestikuga. Nii ei sõltu nad otseselt sellest, kas just selle koha
peal on vett. Kohalikud kutsuvad neid firebushiks - mis see ladina keeli
võiks olla, ei õnnestunud tuvastada. On teinegi põõsas, sinakate paksude
lehtedega, mis pidavat veeta vastu pidama kuni kuus aastat -
soolapõõsas (Calotropis
procera) pidada
see olema... kuid jällegi, mis täpselt, ei tea. Luidetel kasvavad kohati
liivameloniks või kõrbemeloniks (Citrullus
colocynthis)
kutsutavad rohttaimed. Nad meenutavad kõrvitsa taime pisut ja nende viljad
meenutavad väikesi kõrvitsaid, kuid maitse on nii kibe, et juba imepisike tükike
küsib peale kasti õlut... Samas, kui seda isuga süüa, pole õlut enam vaja, taim
on päris mürgine.
Oh, muidugi on sel taimi veel, kellel huvi...
Eesti
rohelise loodusega harjunud inimesele meenutab kõrb talve - nagu punakaskollane
lumi, tuiskab "hangedesse". Eriti meenutas see lund siis, kui tuulehoog seda
pinnatuisuna üle maantee puhus. Kui üle liivahangede kõndida, pahkluuni kuiva
liiva vajudes ning enese ees kilomeetrite viisi seda maastikku nähes pole raske
ette kujutada, kui kiiresti keset seda loodust kesksuvel hätta võiks jääda. Wael
rääkis ühest vanglast, mis asub keset kõrbe ja kus pidi olema minimaalne valve -
keegi ei kipu põgenema nagunii. Saudi-Araabias pidi käitutama kurjategijatega,
kelle süüd või süütust ei suudeta tõestada nii, et viiakse joogi-söögita kõrbe
keskele ja jäetakse sinna... Kes sealt Allahhi abil eluga pääseb, see järelikult
on süütu... Kes pääseb...?
Hommik, ca 6.15
Kusagil Al Madam ja Suwaydan vahel
|
Üles |
Kibemõrud kõrbemelonid
|
Üles
| |
Mošee
Järgmine |
Eelmine |
Üles
George
Mitchelli koostatud raamatus Architecture of the Islamic World öeldakse,
et pole välja kujunenud konkreetset mošee-arhitektuuri. Iga kogukond, kes on
vastu võtnud islami usu kujundab omad pühakojad enese traditsioonide kohaselt.
Enamiku mošeede ülesehituses siiski on domineeriv keskne avatud hoov ja seda
ümbritsev kaetud sammastik. Igas asulas leidub mitmeid mošeesid, supermarketites on palveruumid, isegi ühes pensukas, kõrbe piiril, oli käepärasest materjalist kokku löödud pühakoda.
Enamus neist Emiraatides on uued ehitised, vanim, üle 500 aasta vanune paikneb
Fujairah lähedal mägedes (sinna me kahjuks ei saanud). Päeval valendavad need
enamasti suhteliselt pisikesed, väikese kupli ja tornikestega hooned tähtsalt
pilvelõhkujate vahel, pimedas kumavad minaretid rohelises valguses (on ju
roheline islami värv). Ja alati on nende juures inimesi.
Sheikh Zayed Bin Sultan Al Nahyani mošee oli suurim ja
ilusaim, mida nägime. Praegu ehituse lõppjärgus, kõrgub see Abu Dhabi
äärelinnas. Oma kümnete valgete kuplitega paistab ta kaugele maanteele ja
ilmselt ka kõrbesse. Valgest marmorist pikad kolonnaadid, avar puhas tsentraalne
avatud hoov, tagasihoidlikud taimeornamendid ja kõikjal domineerib valge, puhas
koloriit - rahulik, ilus, soliidne. Nagu pühakoda peabki olema... Arvan, et see
oli ilusaim ehitis, mida Emiraatides nägin.
Abu Dhabi - Sheikh Zayed
Bin Sultan Al Nahyani mošee
|
Üles |
Sharjah suurim mošee
(vasakul). Paremal: mošee Dubai Bur-Dubai vanalinna osas ja mošee kuskil
linnast eemal, maantee ääres.
|
Üles |
|
Fujairah
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Fujairahiga seostub eelkõige kaunis mälestus
palvele kutsest mere kohinas... India ookean, mille kaldaliival astudes
krõbisevad tallaalused sadadest teokarpidest... Ning paadisõit Khwar
Fakkanis - mõnikümmend kilomeetrit Fujairahist põhja pool... Ilus
päikeseloojang, rõõmsad inimesed. Ja päeva lõpuks aus õhtusöök ühes
Fujairah omapärasemas restoranis Al Meshawar,
kus pakutud lambakebab viis keele alla. Ning muidugi türgi kohvi! Imad
nautis restoranis šishat, mina kohvi... Proovisime vesipiipu (teisel
õhtul vist) ühes päris šishakohas ja ka hiljem safarilaagris. Mulle
siiski avaldas rohkem muljet selle erinevatest segudest tuleb lõhn, kui
maitse... Muidugi Al Mehawaris pakkus omaette vaatemängu ka Türgi
rahvarõivais meesettekandja, kelle esitatud söevahetamine ning piibu
ettevalmistus oli rituaal omaette...
Fujairah
|
Üles |
Paaditripp
|
Üles |
Al Meshawar
|
Üles |
|
Al Ain
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Al Aini sõitsime reedesel päeval. Araabiamaades on puhkepäev reede,
seega oli see päev, mil saime Waeli, Triinu ja Imadiga rahulikult
Ajmanist kaugemale sõita ilma, et oleks olnud häiritud nende tööpäev.
Wael küll püüdis meid ikka ja jälle ka tööpäevadel siia-sinna sõidutada
ja olla meie jaoks igati olemas - see ei pidavat töö juures probleem
olema, aga ega see tegelikult ikka ilmselt väga lihtne kombineerimine
polnud. Niisiis startisime Al Aini poole eesmärgiga käia
kuumaveeallikates (Mubazarrah) ja teha üks korralik grillõhtu. Kebabi
ning liha tegemiseks osteti värsket ning parimat lambaliha, selle
valmistamine pidi jääma Imadi meistritööks (aga kujunes saatuse tahtel
Waeli meistritööks)...
...Araabia külalislahkus, mis tuleneb sealsest mõttelaadist on midagi
sellist, mis eestlasele on esmapilgul väga võõras. Ning kui sellesse
suhtuda kitsarinnaliselt ning ainult oma mätta otsast vaadates, siis
võid oma araablasest võõrustajat korralikult solvata. Külalised ONGI
teretulnud. Neile tuleb pakkuda parimat toitu ja anda parim ase. Kord,
kui pensukas Moussyt ostsin ütles Wael, et pane oma pudelid tema kauba
juurde. Hakkasin vastu ajama, aga ta vastas lihtsalt, et see on tema
kohus. Eks meiegi suutsime käituda nende mõistes pisut imelikult,
peapõhjusteks olid ilmselt meie toitumisharjumused ja meie soov liikuda
vahepeal ise ringi ja näha ning kogeda midagi ka oma käe peal. Me
eelistasime mitte süüa õhtul hilja ja mitte süüa korraga palju ning
tegime ettepaneku sageli teha hommikusööki näiteks eelmise päeva toidu
ülejääkidest - no tavaline ju hommikusöögiks eilseid kartuleid
praadida... Ent toit on asi, millega araablane ei koonerda - kui sa saad
head toitu endlae külluses lubada, siis miks seda mitte teha? Eks siin
(mitte ainult arusaamistes toitumisest) mõjusid vastuoluliselt mitu
erinevat asja. Esiteks muidugi erinevused inimeste natuuris, kultuuris
ja kommetes. See iseenesest ei olnud tegelikult probleemiks, sest eks
üks reisi eesmärke oligi end kurssi viia sellega, kuidas elatakse,
kuidas käitutakse, kuidas maailma nähakse. Teiseks väärtushinnangud -
mida peame oluliseks meie, mida nemad. Meie otsisime loodust ja cultural
heritage, nende jaoks on loodus kõrb - "...but there is only sand and
nothing more!", kohalikku suhtumist kohalikku vanasse ehituskunsti ma
juba eespool kirjeldasin. Kuna kohalikud supermallid võimaldavad väga
mitmesugust ajaviidet, mida ka kohalikud armastavad, siis mingi kõrbe
ning kivihunnikute eelistamine tekitas meie võõrustajates ülimat
hämmingut. Samuti ei ole nende jaoks mingiks probleemiks aeg - seda
lihtsalt on ja pole mõtet üldse hakata närvitsema, kui oled mingid ajad
kokku leppinud ja siis sulle naeratades teatatakse - äkki hoopis homme!
Mäletan, kui Wael kirjeldas jaapanlasi kui hämmastavaid inimesi, kellega
lepid aja kokku kusagile pärapõrgusse ja nad on seal minuti pealt
kohal..."They are amazing!" Samuti tundus Waelile üsna enesetapjalik
liikuda linnas ühistranspordiga - kui on ju olemas autod! Reisi alguses,
kui uurisin Imadilt rendiautode kohta ütles ta, et see on küll võimalik,
kuid nendel on ju autod olemas, miks peaksime endale auto rentima? Ta
oli üsna hämmeldunud, kui kuulis, et Abu Dhabis käisime bussiga (kuna ta
oli elanud Abu Dhabis mitu aastat, siis ta tundis linna hästi ning ta
tahtnuks olla seal meile giidiks, kuid tööpäeviti ta poleks saanud ju
tulla ning meie ei tahtnud aega raisata... ;)) jällegi erinev suhtumine
aega).
Niisiis - Al Aini minnes olime suutnud endast jätta üsna veidra mulje.
Niisiis püüdsime meie sellel päeval teha kõike nii, et meie võõrustajad
ometi näeks, et päriselt ka me oleme kõigega rahul - sest tegelikult me
ju olimegi, kuid meie iseseisvussoovist, mis tulenes tegelikult sellest,
et soovisime võimalikult seda kümmet päeva ratsionaalselt kasutada,
olime muljet jätmas, et oleme millegipärast rahulolematud. Ent ka Wael
ning Triinu ja Imadi pere tahtsid sellel päeval meile pakkuda just
selliseid tegevusi, mis võiksid meile meeldida... Ja nii sattusime
mageveehoidla juurde, kus kasvatati kalu - see on suur asi keset kõrbe!,
oaasi, kus maa seest pulbitses kuum vesi ja sai selles ka ujuda
(loomulikult naised-mehed eraldi majades!), ronida päikeseloojangul
mäkke ning õhtu lõpetada imemaitsva kebabi ja grillitud lambalihaga,
mida saatis araabia salat (tegelikult üsna sarnane meie oma tavalisele
grillsalatile). Ja kuigi Wael oli õhtuhämaruses üsna tüdinenud olemisega
(õigusega - sest ilmselt ei olnud Imadil plaanis, see, et me Jebel
Hafeedi all parklas üle aia hüppame ja mäe tippu otsustame ronida) meie
ootamisest piknikukohas, tundus, et olime söögi lõppedes kõik selle
päevaga väga rahul.
Ahjaa... kui kaunis vaade avanes Jebel Hafeedi otsast Omaani suunas:
lõunamaine vine, milles loojuv päike moodustab sumedaid kuldselt
punakaid toone, esiplaanil nagu lennukivaates, pisikesed ruudukujulised
majapidamised ja kaugel eemal, täiesti hämusse mähkunult kumab kaugel
valkjasoranžilt üksik mäetipp...
Dubai-Al Ain
|
Üles |
Teeäärne rohelus: ainult pideva tilkkastmise hinnaga
|
Üles |
Spaa - Green Mubazarrah
|
Üles |
Jebel Hafeet
|
Üles |
Kebab
|
Üles |
|
Inimesed
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Allpoololevaid pilte kommenteerikski kui inimesed. Emiraadid on nagu
Paabel - siin elavad ja töötavad kohalikud araablased, ja naabermaadest
sisse tulnud araablased, iraanlased, indialased, pakistanlased,
srilankalased, eurooplased, ameeriklased... Kõigil on omad lugu, oma
elu, omad unistused, oma rõõm ja oma kurbus. Kõik on siia kogunenud, et
saada järjele - erinevate inimeste jaoks on see "järg" väga erinev.
Kellele on näitjaks kahekümnemilline korter Palmil, kellele 300 taalane
kuupalk... Väga hästi iseloomustab seda sümbioosi võib-olla kuskilt
netist loetud tabav ütlus - see on maa, kus miski pole kindel, kuid kus
kõik on võimalik... Ja elatakse koos, ka pakistanlane indialasega.
Tänavatel pole vargaid, peksasaamise oht on peaaegu olematu. Wael ütleb,
et kuritegevust peaaegu et pole - seadused on väga karmid. Anwari jutust
jäi aga mulje, st siiski käib linnade varjupoolel ka hoopis teine elu...
Eks piltidele sattuski rohkem mitte-araablasi. Kihk oli pildistada
kaetud nägudega naisi ja väärikalt oma rahvarõivaid kandvaid mehi.
Esimesel juhul oleks tegu suure solvanguga, mille eest võidakse jalamaid
riigist ka välja saata, kui kiun korralikult üles tõmmata ning teisel
juhul oleks viisakas luba küsida, mida ma aga kartsin, et ei oska
sündsalt teha. Siinkohal võiks kergelt ära mainida, et
kohaliku meeste rahvarõiva moodustavad
valge kerge öösärgi moodi kuub - thobe, valge või värviline (enamasti
punaseruuduline) rätik (ghutra) ja seda kinnitav võru (igal). Ghutra all
kantakse taghijat - valget heegeldatud mütsi. Kohalikud ise oskavad kuue
krae, kuue värvi, rätiku värvi ja võru järgi täpselt öelda, millisest
riigist inimesega on tegu.
Naised kannavad traditsiooniliselt musta maani pikkade varrukatega
kleidilaadset riiet, millele lisandub rätik ja/või näomask
või rätik (sõltub jällegi rahvusest). Nii meeste kui naiste kehad peavad
olema kaetud - nii on öelnud prohvet Muhhamed. Nii riietusreeglid, kui
muud ühiskondlikud reeglid tulenevad suuresti koraanist ja nende õigsus
või tõlgendamine ei ole üldiselt diskussiooniks. Emiraatides ollakse
Waeli sõnul siiski mitmes suhtes palju tolerantsemad, kui näiteks
Saudi-Araabias. Samas - nagu näiteks dress-code või naiste õigused, mis
eurooplasele tagamaadesse süüvimata tunduvad vastuvõetamatud, pole seda
kohalikus kontekstis. Jutt sellest, et naistel pole õigusi on
suhteliselt must-valge lähenemine - naised on elus erilisel kohal, nende
soovide ja tahtmistega arvestatakse, kuid selle näitamine käib
siseringis, seda eksponeeritakse peres sissepoole, mitte välisringis.
Väljapoole näidatakse niipalju kui vaja ja käitutakse nii nagu on
kombeks. Soorollid on lihtsalt teistel alustel ja teises
kultuurikontekstis paika pandud - kas see mahub õhtumaalase raamidesse,
pole oluline. Ma ei tea ühtki riiki Euroopas, kus ühistranspordis on
reserveeritud naistele istekohad. Nägime situatsiooni, kus bussijuht
viskas ühe indialase konkreetselt bussist välja, kui see sisenes
eesuksest ja jäi naiste tsooni töllerdama. Või polügaamia - mees võib
alles siis teise naise juurde võtta (paljudes islami riikides on see ka
üldse keelatud), kui ta on täitnud kõik ühe naise soovid ja taganud
sellele igakülgse kindlustatuse ja heaolu ning suudab samas mahus ja
kvaliteedis tagada ka iga järgneva naise heaolu... Kui pöörduda tagasi
riiete juurde, siis paljud naised katavad oma nägu mitte seepärast, et
neid sunnitakse seda tegema, vaid seetõttu, et nii tunnevad nad end
mugavamalt, ja nii on tehtud aastasadu enne neid...
Aga see selleks... Niisiis pildistasin tasa-targu, kes ette juhtus,
kaamera ette jäid ka mõned kohalikud daamid, aga austades seadust -
nende fotosid ma siia ei pane.
Inimesed
|
Üles | |
Ekskursioon
jõekanjonisse Omaanis. Hatta
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale kõrbesafarit olin oodanud Anwari kõnet, et nädalalõpu tripp
kivikõrbesse üle rääkida - palju maksab jne. Lõpuks helistasin ise...
Mis selgus - politsei süüdistas teda turistidele linnasafari tegemises,
kuna temal on õigus teha vaid kõrbesafarit. Auto arestiti, dokumendid
võeti ära... Kui ta püüdis seletada, et pani meid ainult seal maha, ei
uskunud keegi - mida üks võõrtööline ikka räägib - nagunii oli papi
teenimise peal väljas. Eelmisel õhtul tule ääres istudes olime rääkinud suhtumistest ja
araablaste suhtumisest India jm tolle kandi võõrtöölistesse - nüüd saime
sellest ka päris näitliku õppetunni. Hiljem selgus, et probleemi sügavam sisu
oli tegelikult aegunud tööloas, mis oli küll uuendamiseks sisse antud, kuid tollel
hetkel ei kehtinud... Chest la vie - asjal on alati kaks külge. Kuigi meie polnud tegelikult
milleski süüdi, tundsime end pisut kehvalt.
Seadus ja suhtumine on Emiraatides paigas. Kui ühes india linnaosas oli
väike rahutus, kus põletati isegi üks auto ära, siis saadeti kogu
piirkonna inimesed, 3000 matsi, kohe riigist välja, ei hakatud küsima,
kes midagi tegi, kes mitte. Sellega seoses meenub mingi inglise
paarikese skandaal, kes jäi rannas seksimisega kombluspolitseile vahele
- mees istus kinni ja naine saadeti välja. Lääne mõistes arusaamatu -
kelle asi see on, mida öösel rannas teen... Kuid kohalik seadus on
seadus. Dubai šeik on isegi öelnud, et rahvas võib teha, mida tahab, kui
tegevus ei häiri teisi. Kui keegi kedagi häirib, saab helistada
spetsiaalsel lühinumbril, politsei tuleb ning kui kaebus oli õige, siis
häda võõramaalasele - veel samal tunnil leiab ta end parimal juhul juba
tagasiteel koju. Ja nagu ütles Wael - see riik hoolitseb selle eest, et
seaduse rikkujad ka oma kodus liistule tõmmatakse. Nii küsisime
õrritamisi Imadilt suudlemise kohta avalikus kohas. Vastus oli - siin
pole Saudi Araabia, üldiselt ei juhtu midagi, kuid kui keegi tahab käru
keerata, siis saab sellest jama tekitada küll...
Laupäevane sõit siiski toimus, osalt teise juhiga ja teise autoga. Selle
juht oli Anwari õpilane, Rashid, kelle vanemad on pärit Pakistanist.
Mees on sündinud Emiraatides, tema laps on sündinud Emiraatides, kuid
kodakondsust ta sellegipoolest ei saa... Anwar tuli kaasa, tagaistmel,
kuid vahetas end rooli kõrvalteel, kui ületasime Omaani piiri. Väljasõit Hatta mägedesse ja kivikõrbe oli omaette elamus. Wael ütles, et need
on veidrad mäed. Tõepoolest, üle pruuni kiviklibuga kaetud tasandiku, mida
elavdavad vaid üksikud puhmad ja vihmavarjukujulised akaatsiad, paistavad
sakilised ja teravaservalised mäed, mis lähedale jõudes on üsna madalad. Mäed on
kummaliselt kihilised, kaugelt teravad sakid osutuvad lähedalt vaadates veest ja
tuulest erodeerunud fantastilisteks kontuurideks... aastamiljoneid tagasi oli
siin merepõhi. Sups
Omaani - kuigi passe ja viisasid ei olnud kaasas (Omaani viisat meil polnudki),
päris beduiiniküla, suplus hoolikalt varjatud jõekoopas, fantastiliselt vee
poolt poleeritud torujas kanjonis, kerge matk kivikõrbe
ning igavavõitu lõpetus Hatta Heritage Villages olid sündmused, mis sellesse
ilusasse päeva mahtusid. Õhtul lahku minnes poetas Anwar, et on täiesti
võimalik, et esmaspäeval võidakse ta ka riigist välja saata...Tagasi
Dubais, vahetasime kontakte ja lubasime
pöialt hoida, et teda Emiraatidest siiski välja ei saadetaks...
Hattasse
|
Üles |
Läbi Omaani beduiinikülade
|
Üles |
Wadi (kanjon)
|
Üles |
Hatta Heritage village
|
Üles |
|
Sharjah
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sharjah jäi meil viimaseks "täispäevaks". Blue Souk, vanalinn ja Islamic
Museum on ilmselt need märksõnad, mis sellest linnasüdamest meenuvad. Et
koju tulekuks oli ilus osta kingitusi, siis veetsime päris mitu aega
Blue Soukis - Sharjah kuulsaimas soukis. Proovisin ära kulla kauplemise
ja isegi õnnestus pisut alla rääkida. Kauplemisalase saavutuse tegi aga
Laima, kes oma kauba rääkis 300 dirhami pealt 100 dirhami peale...
Eriliseks elamuseks kujunes maiustuste poe külastamine - väga pähkline,
väga-väga magus, seesam, omapärane lehttainas... (Triinu pärast kirjutas
- Muide, ma pärast uurisin Waeli käest, mida ta seal Sharjah maiustuste
poes müüjapoistega rääkis. Nood olevat tõesti meie üle irvitanud, sest
nad nägid esimest korda inimesi, kes tulevad poodi ja tahavad kõike
maitsta. Aga mis see meid kõigutab. Küllap on nad ise samasugused, kui
peaks meie Kalevi kommipoodi sattuma, nii et mokk maha!) Pehmed koogid,
mis on välja pandud suurtel plaatidel serveeritakse spetsiaalses
tuhvlitaolises saiataskus. Ja see kallatakse omakorda kõik üle siirupiga
või ka datlimeega (datlitest nõrutatud siirup). Mmmmmm.... ja veel koos
türgi kohviga (üldiselt on need koogid jms nii kohutavalt magusad, et
türgi kohvi oleks just paras peale rüübata ... aga ka see ju
serveeritakse magusalt).
Sharjah jäi meelde veel mitmel põhjusel. Esiteks muidugi Bait Al
Naboodah majamuuseum ning Islami muuseum, millest esimene andis väga hea
ülevaate kohalikust ehituskunstist ning teine islamimaailmast üldse.
Just Islami muuseumist (huvitav on mainida, et hoone ehitati algselt
malliks) oleksime pidanud esimesel päeval alustama - selles seletati
lahti puust ja punaselt päris palju spetsiifilisi asju, mida peaks
teadma mõnd islamimaad külastades. Kui Dubai Muuseumi külastamine andis
nähtule ajaloolise raami, siis Islami muuseumi külastamine asetas selle
omakorda veel üldisesse kultuuriloolisse raami.
Ühe muljena meenutaksin veel Sharjah kingseppasid. Mul oli üldse
käimadega sellel reisil üks igavene ikaldus. Kõigepealt lõhkusin teisel
päeval Bur-Dubai soukides kolades ära oma ühe kingatalla. Ja nii
õnnetult, et see rebenes pikisuunas oma 15 cm keskelt lõhki. Nii läksin
siis lähimasse poodi ja ostsin uued kingad. Paraku on nii, et olgu kui
mugavad tahes, on uued kingad pikalt käimiseks sageli ikka halvad ja nii
juhtus ka seekord - villid varvastele olid kerged tulema. Seepärast
tõmbasin Sharjah's käimiseks jalga teised kaasavõetud kingad... U. kella
kuue ajal õhtul avastasin, et ühe kinga tald ninast on lahti läinud.
Nagu tellitult avastasime järgmisel tänavanurgal kingsepatöökoja ja juba
mõni hetk hiljem õmbles ja liimis pakistaanlane seda ennastunustava
hoolega.
Baklavaa ja muu hää
|
Üles |
Souk, souk, souk...
|
Üles |
Sharjah
|
Üles |
|
Abu Dhabi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Abu Dhabi jättis väga hea mulje. Kui Dubai mõjus suure ehitusplatsina,
siis Abu Dhabi soliidse ja lõpetatud linnana. Muidugi - moodne, kuid
väga roheline. Linnas jalutades ei tajunud enamasti, et mõne kilomeetri
kaugusel algavad liivaväljad. Konkreetselt jäi suurimaks elamuseks
kindlasti "Suur Valge mošee" linna servas - sellest enne ka kirjutasin,
ent jalutuskäik Cornichel (kaldapealne) ja peatänaval jätsid kah väga
meeldiva mulje. Minu jaoks oli üllatus Corniche servas kulgev suur
moodne ja inspireeriv park. Selle loomisel ei ole kokku hoitud
vahenditega Suur linn... Palju naftaraha... Abu Dhabi ja ühtlasi kogu
Emiraatide juht on lubanud palju raha sellele, kes leiutab mooduse,
kuidas kõrb oaasiks muuta...
Ma ei tahaks tegelikult sellest linnast eriti rohkem kirjutada - väsimus
tikub peale, kuid mainida tahaks enne lõpetamist veel ühistransporti.
Hoolimata meie võõrustajate eelarvamustest selles suhtes saime meie
ühistranspordist vaid meeldivaid elamusi. Ok, taksod töötavad - neid me
ei proovinudki, kuid kohtasime tulles lennujaamas eestlasi, kes kiitsid
taevani Dubai taksosüsteemi ja odavaid hindasid - Tallinnas poleks selle
eest saanud trammipeatuse vahetki. Waeli sõnul pidi olema erinevus, kas
sõita Sharjah, Abu Dhabi või Dubai taksodega - üks riik, kuid Anu Dhabis
on hinnad odavaimad ning takso võib korraga peale võtta jälle rohkem
inimesi. Meie panustasime bussidele. Dubais ja Abu Dhabis linnaliinid
täitsa sõidavad, samuti emitaatidevahelised liinid. Mitte alati pole
neil numbreid ja silte, eriti Sharjah's, kuid kohalikelt küsides oskavad
need alati juhatada ja teevad seda rõõmsa meelega. Al Satwa terminaalis
olime ühel õhtul lausa hädas - ei leia bussi, mis läheks Dubai kesklinna
poole. Üks mees küsis, mis bussi ma otsin. Seletasin siis talle, et
tahan kesklinna, millepeale ta peatas just mööduva bussi, seletas midagi
bussijuhile ja meid võetigi peale. Kesklinnas õiges peatuses tuletas
bussijuht läbi mikrofoni meile meelde, et mahamineku koht. Kohalikud ON
sõbralikud ja mis super - räägivad väga hästi inglise keelt, taban
(muidugi) - see keel on vürtsitatud sageli araabia sõnadega, mistõttu
sellest arusaamise mõnikord tuleb hilinemisega, kuid see tegelikult pole
probleem, pigem meeldiv vürts muidu igava inglise keele juures...
Veel bussidest... Lihtsalt võrdluseks: Dubai bussipileti hinnad kõikusid
2-4 dirhami vahel - kroonis siis umbes 6-12. Abu Dhabis olid linnaliinid
TASUTA! Tõsi, suvel pidada mine ma sümboolse tasu peale, aga siiski.
Emiraatidevaheliste busside piletihinnad olid 5...30 dirhami vahel
sõltudes peaasjalikult, millise emiraadi buss veab.
Martha Schwartz - Abu Dhabi rannapark
|
Üles |
Abu Dhabi
|
Üles |
|
Epiloog. Dubai lennujaam
Eelmine |
Üles
Reisi võttis kokku õhtusöök Imadi ja Gabriela juures. Laimat pole meiega
- bussi konditsioneer suutis talvisest Eestist tulija jalust maha võtta
ja nii peame üllatunud Imadile - me ikka veel suudame teda üllatada -
mitu korda seletama, et Laima tundis end halvasti ja jäi koju magama.
Kellegi üksi jätmine on nagu karistamine - nii ei tehta. Kui keegi on
haige, tuleb teda lohutada ja tema eest hoolitseda - Laima saanuks ju
nende juures ka pikali olla...
Õhtusöök serveeriti õhtul 23.00 paiku - aga enam me ei imestanud, vaid
võtsime kohad sisse, näpu vahele õhukesed araabia leivaplaadid ja
alustasime isukalt põrandal istudes omapärast nisukruubi pudru söömist,
mida serveeriti lamba- ja vasikalihaga hautatult labanis nii, et tekkis
maitsev kaste. Räägime araabia kommetest, beduiinidest, toidust, šishast,
homsest ärasõidust. Muljeid ja suhtlemist on olnud neil päevadel nii
palju, et sisimas igatseme kõik juba vaikselt kodu ja oma voodit või on
selles süüdi väsimus eelnevate päevade ringikappamisest. Palmi alla
päikest võtma praktiliselt ei jõudnudki - peale nende paari tunni Mamsar
Parkis peaaegu, et randa ei saanudki, kuigi meie vähemalt Helega enne
isekeskis mõtlesime, et vedeleks lihtsalt ühe päevakese. Ega seda poleks
ju keegi keelanudki, kuid nii palju muud ja huvitavamat oli teha. AITÄHH
WAEL; TRIINU; IMAD ja kõik teised, kes selle reisi tegelikult nii
meeldivaks tegid! Emiraatides nähtu põhjal tahaksin, et Al Ainis õhku
jäänud mõte - Süüria - ei jää pelgalt uitmõtteks.
Kella poole ühe paiku teeb Wael ise ettepaneku koju minna. Homme on ju
vaja Carrefourist osta koju kaasa magusat, datleid, juustu, datlimett
ning siis kella kolmeks lennuki peale. Lennukisse jõudes mõtlen, et nüüd
kohe jään magama, kuid võta näpust - Baltic Air on täis tagasipöörduvaid
turiste, lennukis on alko lubatud ja nii käib melu, mille sees uinumine
tundub raske. Uni tuleb alles pisut enne Valga piiripunkti. Tagapink on
juba varem langenud. Nõo ristis tunnen, et enam rohkem ei suuda - kas on
selles süüdi pisike väsimus või on oma osa ka Vana Tallinnal... ja jään
kohe magama, lootes enne suikumist, et ehk Mati rooli taha magama ei
jää.
Ärkan Tartus autos kallite kaasreisiliste raputamise peale. Hetkeks ei
saa aru, kus olen - kas tõesti juba kodus või hoopis mõni minut enne
päikesetõusu kõrbes, kus kusagilt kaugelt kostub hommikune kutse
palvusele... Aga autoust avades... väljas on lumi, paar kraadi külma,
niiske...
Halas!
Insallah...!
|
Üles |
|
|