Tripi kaart
|
Lisalugemist
|
Gruusia 2018
|
Aserbaidžaan 2018 |
Armeenia 2019 |
Tagasi
(reisikirjad) |
|
Proloog
Järgmine
Gruusia 01.08. - 12.08.2017
Mõni kilomeeter Gruusia-Aserbaidžaani piirist
Gruusia... See oli üks väga lahe tripp!
Aitäh Goga! Aitäh Tina! Tänan ka sind, teine Goga! Aitäh Madzik! Aitäh
Maria! Aitäh David! Aitäh Georgi! Aitäh Triibu! Aitäh Žura! Aitäh Nino!
Aitäh Maia! Aitäh Ksenja! Aitäh Volodia!... Aitäh, Hele!
Down here the river, meets the sea
And in the sticky heat I feel ya' open up to me
Love comes out of nowhere baby, just like a hurricane
And it feels like rain
And it feels like rain...
John Hiatt / Buddy Guy. Feels Like Rain
*
* *
Nii ta siis kulges...
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Tmgovi
|
Üles | |
Järgmine
|
Üles | |
01.08.2017. Kell 23.15. Hotell Gornii Rutšei. Hora. Ukraina
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Merani
|
Üles |
Kuuma tolmuse savi järgi lõhnav ööõhk seguneb hotelli paradiisiaia
aroomide ning tsikaadide (või on neil siin maal mingi teine nimi) maheda
kontserdiga. Lülitasime kliima välja ning jätsime aknad meie jaoks
ebaharilikust soojusest hoolimata pärani, et seda soojust meie viluvõitu
suve peale sisse ahmida. Bacchus ilmutas end õhtusöögil valge imehea
Kartuli Vazi Meranina. Tellisime selle esialgu ehku peale
sissejuhatusena Gruusiasse ukraina borši, internatsionaalse šašlõki,
okroška (kaljaga muuseas), baklažaani ning brownie juurde. Vein, mille
kohta ettekandja ei osanud öelda ööd ega mütsi peale selle, et see on
joogikaardil gruusia veinide all, osutus peale esimest tutvust
meeldivalt põnevaks. Hea uudis on, et seda leidus restorani külmikus
teinegi pudel ning hetkeseisus piisab tast tänaste muljete
kirjutamiseks. Tegelikult oli ka meie tänaõhtuses Ukraina menüüs veelgi
Gruusia noote – täidetud (küll mitte toorjuustuga nagu siin) baklažaan
ja šašlõkk peaksid olema seal igapäevased... Aga eks juba homme saame
seda näha.
Tegelikult algas reis juba eile varahommikuse stardiga Tartust
Kuressaarde, et eskortida pisipere vanaema juurde ja teha enne reisi
viimaseid tööasju. Polnuks minul koosolekut Kuressaares, reisinuks
nooremad Nurmed saarde Lux Ekspressiga. See viimane asi muidugi tekitas
palju paksu verd ja podisevaid etteheiteid, sest koolieelikutel on
tekkinud vist mingite telereklaamide põhjal Luxi bussidest ettekujutus
kui taeva eeskojast ja nüüd me lihtsalt rikkusime selle võimaluse ära
("me ei saa mitte kunagi luksespressiga sõita"). Tänane hommik algas
seetõttu Kihelkonnalt.
Väikeste peatustega Pärnus ja Häädemeeste Statoilis läks Riia tee
viperusteta ja enne Riiat lausa lõbusalt. Kuid et Brivabase tänaval käis
lausremont, jõudsime lennuväljale mitte just väga vara. Lohistasime end
rahulikult tšekkinni. Ja siis selgus tänase päeva nael – Ukraina Õhk (UIA),
mille teenuseid me siis sellel reisil kasutame, aktsepteerib alates
juulist vaid online tšekkimist. Lennujaamas justkui saab seda teha, kuid
see maksab 20 eurot per face ja selleks tuleb minna UIA kontorisse
kusagil II korrusel. Proovisime Hele telefoniga netis end ära regada,
kuid loomulikult selgus, et juba liiga hilja. Kuna boarding algas
kohe-kohe, tormasime UIA kontorit otsima... No leidsime lõpuks kusagilt
nurga tagant. Seal selgus, et daam arvuti taga saab meid süsteemis küll
ära regada homsele lennule Kiievist Tbilississe, kuid mitte Riiast
Kiievisse – lihtsalt error. Korraks läks juba tuju huvitavaks, ent siis
kirjutas daam meile KÄSITSI papri, maksime sulas 40 eurot ja tormasime
tagasi alla. Käsitsi kirjutatud paberilipakas omas võlujõudu ning lõpuks
olimegi pardale teretulnud. Jäi pisut aega isegi RB Blackcurrandiks ja
UIA-sse kaebekirja kirjutamiseks, et kompenseeritaks see 40 euri.
Kaebuse soovitas kirjutada näitsik kontorist (takkajärgi märkusena -
novembri alguseks ei ole sellele kirjale senini keegi vastanud). Mõeldes
tänasele lennukogemusele, siis selle jama peale Riias üllatas UIA siiski
positiivsete hindadega lennukis; mitte, et seal midagi eriti tellida
oleks olnud, kuid tühja kõhu leevenduseks komplektina päris korralik
panini ja vein 5 euriga oli siiski päris abiks.
Borispoli lennujaam asub Kiievist eemal – kesklinna jääb oma veerandsada
kilomeetrit. Et me maandusime õhtul kuue paiku, otsustasime suurest
Kiievist eemale hoida. Seepärast olin bronninud meie tänase pesa Horasse
– külakesse Borispoli külje all. Lennujaamas pidime kohe kahetsema
tegemata kodutööd: meil polnud mingit aimu hindadest. Seepärast võtsime
välja x summa krivnasid ning lootsime, et jätkub taksoks ja õhtusöögiks.
Jätkus ja jäi ülegi, kuigi oleks võinud ka teisiti minna. Esimene
taksojuht, kellega suhtlesime, lajatas kohe hinnaks 500 krivnat – ca 16
euri. Et kusagilt seinalt oli silma jäänud bussitransfeeri hind
kesklinna mingisse metroojaama, mille hind oli kümme korda odavam,
avaldasime üllatust. Seepeale tüüp hakkas seletama, et Horasse on üle 16
kilomeetri ja sõit sinna pole naljaasi. Lasksime tal minna – kuugli
mäpsi järgi on lennujaamast sinna ehk maksimaalselt 5-6 kilomeetrit.
Järgnevatelt küsides selgus, et saab kohale ka poole odavamalt, aga
mitte alla 250.-: selline olevat mingisugune taksojuhtide vaheline
kokkulepe. Võtsime seepeale siis järjekorrast lihtsalt esimese auto.
Sõitma hakates selgus, et kutt pole Horas käinud, kuid kiire kõne
sõbrale lahendas probleemid. Algul sõidutas ta meid küll vale asutuse
ette, kuid teine kõne ja sõbralik sõim viisid sihile. Summa vastavalt
taksomeetrile 160.- krivnat.
Ja siin me siis oleme. Hotell on... udupeen, pererahvas ülilahke. Siin,
paradiisiaias jalutades, ei kujuta ettegi tolmust ja pisut ligadi-logadi
külatänavat, mida ääristavad väsinud ja lapitekina paigatud nõukaaegsed
kirsipuude vahele uppunud majakesed... Aga jah, hotell on uus ja isegi
väljapeetum, kui piltide järgi võis aimata. Kahjuks on bassein ja saun
täna õhtuks reserveeritud, muidu oleks mull täielik. Eriti mõnus oli
õhtusöök restorani terrassil aiaroheluses: maitsev ning äärmiselt
meeldiva teenindusega. Nautisime seepärast kaua veini kõrvale snäkina
lihtsalt sooja (ok, mu jaoks isegi natuke liiga sooja) mõnusat
suveõhtut...
Head reisi meile! Homme oleme Gruusias.
Gornii Rutšei
|
Üles |
|
02.08.2017. Kell 13.55.
Lennukis...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Lendame Tbilisi poole. Paninid – pärastlõunasele rooliminekule mõeldes –
ilma veinita, söödud. Maandumiseni on tunnike...
Ärkasime täna aknast sissetulvava sooja peale suhteliselt hilja, kuigi
naabruskonna kuked olid teinud juba mõnda aega kõike selleks, et
inimesed ikka varakult end maast lahti ajaksid. Hommikusöögilauda jõudes
saime ettekandjalt kuulda, et väljas on juba (kell ei olnud veel
kümmegi) 31°C. Tellisime ja potsatasime end eileõhtuste muljete ajel
taas terrassile. Toitu oodates sai üsna pea selgeks, et päevaajal on see
terrass ilmselt sobiv pigem kala kuivatamiseks või lihapraadimiseks.
Seepärast neelasime oma sõrnikud, omleti ja kohvi suhteliselt kiiremini,
kui maitsemeel soovinuks ning kiirustasime numbrituppa konditsioneeri
sisse lülitama.
Lennujaama otsa tegi meiega seekord hoopis hotellitransfeer, mis koosnes
hiinas toodetud ebamäärasest sõiduautost ja noorest meeldivast kutist,
kes ilmselt oli adminni poeg vm sugulane. Maksma läks sõit 120 krivnat.
Teel rääkisime pisut ilmast ja inimestest, saades muuhulgas teada, et
väljas valitsev palavus ei ole ka siin päris tavaline, kuigi ka mitte
erakordne. Enne Borispoli jõudmist läks jutt suvitamisele, mispeale
sohver ütles tumedalt, et selliste ilmadega meeldis varem nende perele
mere äärde sõita; talle meeldis Krimmis. Aga nüüd enam Krimmi asja ei
ole, mitte, et see oleks keelatud, kuid ei taha nagu... Lõpetasime jutu
siiski pisut positiivsematel teemadel. Sel ajal, kui pagasnikust
kodinaid välja õngitsesin, andis poiss Helele suveniiriks metallist
ühekrivnase – neid põhimõtteliselt enam käibel ei ole.
Lennujaamas läks seekord kõik komplikatsioonideta... Aga nüüd paistavad
aknast juba jupp aega päikeses kümblevad mäeahelikud. Varsti oleme
kohal.
Kirjutab...
|
Üles |
|
04.08.2017. Kell 9.30. Hotell Memphis Palace. Sighnakhi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Istume paksust vineerist välja lõigatud pitsilise rinnatisega
hotellirõdul ning laseme hea maitsta eilehommikusel hatšapuril ning
sulgunil. Esimene on siin maal kohustuslik juustupirukas, mida pakutakse
igal pool ja teine on siis eesti keeli sõir. Eile hommikul Udabnos pandi
meile kaasa hommikusöögi ülejääkidena kumbagi neist seljakotitäis... See
hatšapuri on soojalt imehea, kuid jahedalt siiski paras sai. Ilm tõotab
tulla palav, kuid siin viinapuude vilus, varjulisel terrassil, muuhulgas
imelise vaatega Kaukasusele, on praegu veel päris mõnus olla. Kuna siin
on ka mingisugune hüplik wifi, laen alla igaks juhuks kuugli offline
mappi ja see võtab pisut aega... Üleeile õhtul ja eile õhtul ei jõudnud
lihtsalt kirjutada – üleeile tegid väsimus ja guesthouse'i pererahvaga
hilja peale jäänud õhtusöök oma töö, eilne õhtu kiskus niisama
kreisiks...
Rõdult Sighnakhile...
|
Üles |
Niisiis astusime üleeile pärastlõunal lennukist rohkem kui
kolmekümnekraadisesse kuumusse. Kartsin, et Sri Lanka saunaeesruum
kordub, ent siin on õhk kuiv ja olemine seetõttu palju kergem – meie
selle aasta nadi suve peale lausa nauditav. Tblilisi lennujaam on
meeldivalt väike, mistõttu rendiautoleti leidmine võttis aega
passikontrollist väljudes umbes 10 sekundit. Daam, kes meid teenindas,
meenutas väga üht tuttavat, kuid nagu kõverpeeglis – see ajas itsitama.
Gruusiasse autoga minnes tekib üsna varsti navi küsimus. Ok, kuugli
mappi saab telefonis käiata, kuid see näiteks ei arvesta väikeste
otsekate ja kruusateedega, mida siin riigis tundub olevat väga palju.
Näiteks kuugel pakkus lenuväljalt meie esimesse ööbimiskohta 250 km
teed, kui tegelikult saab kohale u 40 km-ga. Tom-Tomil Kaukaasia kaarte
ei ole ja Garminil ametlikku kaarti ka mitte. Kui eeltööd tegin, siis
lugesin foorumitest, et Tbilisis on üks firma, mis Garminisse Gruusia
kaardi paneb. Tartu Garmini esinduses igatahes selle kohta midagi ei
teatud, kuigi härrad tunnistasid, et Gruusia kaarti ikka aeg-ajalt
küsitakse. Uurisin välja siis grusiinide kaardifirma kontaktid ja
kirjutasin neile, ent ei kippu-kõppu. Tegelikult soovitati ühes
reisifoorumis ka Budapestist üles otsida müstiline tegelane nimega
Attila, kes tegeleb navidele mittestandardsete kaartide
ettevalmistamisega. Nagu selgus, on see sama tegelane, kes mõned aastad
tagasi toppis meile käsikepsu Budapest-Bamako marsruudi kaardi. Et
hakkasin kaartidele mõtlema vaevalt nädal enne minekut, siis selle
variandiga sebimiseks ei jäänud lihtsalt enam aega (ja ma pole kindel,
kui tulemuslik see ka olnuks) ja nii panustasime esialgu kuugli ning
paberkaartide peale. Auto pabereid vormistades taipasin ent küsida kepsu
kohta ja - voila – üle leti ulatati kulunud pappkarp Garmini ja täiesti
töötava Gruusia kaardiga ainult 7 euri eest päevas.
Broneeritud Suzuki Vitara or similar osutus helevalgeks Renault
Dusteriks. Esialgu võttis õlgu kehitama, kuid juba peale esimest
maanteelt mahakeeramist hakkasid eelarvamused kaduma... Vaatasime
sõbraliku AVIS-e tädiga koos auto üle, viskasime kola pagasnikusse ja
tuld – ei ole ju ilus lõõskavas päikeses lasta daamil meie väljasõitu
oodates seista avatud tõkkepuu taga...
Maantee lennujaamast Tbilississe petab oma euroopaliku korrektsuse ja
rahuliku liiklusega. Meie plaanisime pealinna vältida ja kolistada
õhtuks Udabnosse. Keerasin korraks teelt maha mingile kruusasele
platsile, et navi paika panna. Pisut nikerdamist ja suund oli selge –
sõidame kagusse...
Rustavi poole maha keerates sattusime siis "päris" maanteele... Korraks
tekkis tunne, et olen sattunud taas Nouchakotti... kõik liiklevad nagu
brauni osakesed, sõidetakse mööda kust saab, tehakse manöövreid ühest
teeservast teise, vanade Volgade ja Ladade katustele on seotud imeliste
mõõtudega kola, ei puudu ka hobuvankrid, traktorid jne. Lisaks sellele
tekkis peale kilomeetrit tunne, et suunatule näitamine siin riigis on
keelatud või ei ole seda asjandust autodele külge monteeritud. Ent mäsu
vaibus üsna peatselt asula lõppedes ning varsti liiklesime juba päris
rahulikul külavaheteel.
Duster
|
Üles |
Tuttavate näpuviibutusi silmas pidades ei vahetanud me lennujaamas
mõrvarliku kursi pärast raha, seepärast oli meie esimeseks ülesandeks
leida rahavahetus. Avastasime selle ühe teeäärse toidupoe taganurgast
suure vändaga kohviveski tagant. Tolmuse klaasi taga kükitas hämaras
valguses üks naisterahvas, kes läbi tillukese sahtli klaasi all võttis
tüdinult me eurod, rehkendas siis natuke arvelauaga (arvelauaga!) ja
ulatas tagasi paki rahatähti, mille suurus meenutas vanu rublasid.
Tegime esimese ostutesti samas poekeses hankides suure pudeli külma
Nabeghlavit – kohalikku mineraalvett, mis pole soojalt nii rõveda
maitsega kui Borjomi ning jäätist. Nüüd võis sõit alata...
Paari kilomeetri pärast suunas navi auklikule külavaheteele, mis mille
asfaltkate oli otsa saanud juba arvatavasti 1980-tel. Asfalttee lõppes
küla taga kilekotivälja ning seda piirava raudteetammiga (jälle nagu
mälestus Aafrikast). Kaks üüratute aukudega rattajälge viisid
raudteetammi alla uuristatud murenenud betoonseintega ääristatud
kitsukese silla alt läbi. Tundsin korraks kimbatust, ent Garmin –
hakkasime teda edaspidi kutsuma Karmeniks – näitas rõõmsalt edasi
kagusse või lõunasse... Ees paistis piiritu kollakaspruun avarus, mida
kaugel eemal sumedas virvendavas õhus piirasid pehmekaarelised
mäekesed...
Esimesed muljed...
|
Üles |
Karmen teatas, et liigume mingi numbriga maanteel, kahe savise-kivise
rattajälje järgi, mida vahepeal lõhestasid suured augud (ei taha ette
kujutada, millised need vihmaga võiks olla) ning vahetevahel kahele
poole teed jäävate üüratute päevalillepõldude järgi võis aimata, et
valdav osa rahvast liigub siin traktoriga. Üks suurte rendifirma
kirjadega Honda, mis esimesed kilomeetrid vapralt meil sabas hoidis,
keeras lõpuks ringi ühe suurema künka ees, mille otsa tee tõusis, ringi
ning ukerdas ilmselt Rustavi poole tagasi. Meie esialgu söandasime
jätkata. Kui välja arvata, et liikumist võis klassifitseerida pigem off-
kui on-roadiks, avanesid ümberringi meeletult kaunid vaated kuivale
künklikule rohtlale või poolkõrbele, mida siin-seal liigendasid kuivad
jõesängid, soolakud ja kuivamisest paakunud saviväljadega palistatud
järvekesed...
Rustavi-Jandara maanteel
|
Üles |
Kohati siin-seal künkakülgedel võib kohata üksikuid jändrikke puukesi,
mis oma üksildases maalilisuses evisid eneses mingit sõnuseletamatut ja
absurdihõngulist sõnumit, mida näivad mõistvat vaid Eesti filmimehed või
mille jälile hakkad jõudma peale kolmandat veini, kuid mida kahjuks
ärgates enam ei mäleta... Keset mittemidagit jalutab järsku teele üksik
hulkuv kollane lehm. Kohe selgub, et neid on terve kari, kuid nad on
ümbritseva maastikuga niivõrd sarnase värviga, et esmapilgul võib
pudulojuseid kaugelt kivideks pidada. Ei ole kaugel ka hobusel ratsutav
karjus, kes meie sukeldumist lehmakarja vaatab täiesti ükskõikse ning
tüdinud ilmega. Taamal, ühel nõlval, hakkab silma järsku rida värvilisi
täppe roostes rekka järelkärul. Lähemale jõudes selgub et need on
mesitarud. Ringi vaadates silmab neid paaris kohas mujalgi.
Piiritu avarus
|
Üles |
Paarikümne kilomeetri pärast jõuame taas kitsukesele asfaltteele. Ohkan
kergendatult ja lülitan üle pika aja sisse neljanda käigu. Asjata...
Paarisaja meetri pärast on keset teed auk. Mitte suur teravate servadega
löökauk nagu need meil tekivad, vaid nagu vulkaanikoonus – keskelt tühi,
asfalditükid selle ümber raskete masinate rataste poolt vallina välja
pressitud. Kui sihukesse hooga sisse sõita, küll saaks nalja... No ja
samas vaimus siis järgnevad kümmekond kilomeetrit...
Maantee B195
|
Üles |
Udabno hakkas paistma juba kaugelt. Seda, et hakkame mingile keskusele
lähenema, tähistasid teetööd. Karmen ei osanud nime järgi arvata, kus
asub Savane - meie ainuke bronnitud öömaja Gruusias. Teadsime, et see on
Udabnos, kuid mitte täpsemalt (taas tegemata kodutöö). Kummituskülla
sisse sõites selgus, et ka puuking punkt kommis antud koordinaadid on
valed...
Udabno
|
Üles |
Udabno tähendab gruusia keeles kõrbe. Mööda poolmahajäetud majadega
palistatud kruusaseid-kiviseid tänavaid ringi logistades teel hulkuvate
sigade, lehmade, kanade, koerte, laste ja vanurite vahel tekib mingi
vildakas pilt postapokalüptilisest enklaavist, mis meenutab mõnd
arvutimängu. Ropu ehituskvaliteediga karpmajad on osalt varemes, osalt
täis topitud heinu, osade ümber lokkavad viljapuuaiad. Kõik on täiesti
ligadi-logadi, kuid terasemalt kaedes siiski täiesti omaette süsteemi
järgi toimiv... Udabno oligi lühikest aega kummituslinn. See ehitati
1980-te keskel suletud militaarlinnana keset kõrbe; tavainimesel sinna
sissepääsu ei olnud. 1990-tel jättis punavägi asula maha. See seisis
mõned aastad tühjana, kuid peagi avastasid selle karjused, kes
skvottisid esimesed majad... Praegu on küla üsna rahvarohke.
Savane leidmine ei olnudki kokkuvõttes väga lihtne. Kohalikud, kellelt
küsisime, arvasid esiti, et otsime Oasis Clubi – juba hipsteritest
(ainult positiivses mõttes) seljakotimatkajate hulgas omamoodi Gruusia
kõrbemekaks kujunenud hostel-retsorani, mida veavad poolakad. Küsisime
juhatust ka kohalikust ainsast poekesest. Selle müüja oskas lõpuks mingi
suuna kätte juhatada, kuid üsna pettunud moel, sest tal olnuks meile oma
tuba pakkuda koos õhtu- ja hommikusöögiga. Tema lepituseks ostsime vett,
viinamarjalimonaadi ja karamelle.
Keerutasime siia-sinna loojuvas päikeses püüdes leida midagi, mis
viitaks Savanele. Lõpuks, kui hakkasime mõtteid mõlgutama, kas mitte ei
peakski poe juurest öömaja nõutama, märkasime küla serval roostes
poolkülili veetünni, millele oli maalitud suurte valgete tähtedega:
SAVANE.
Sellest paarkümmend meetrit edasi leidsime kõrge raudvärava samasuguse
kirjaga – olimegi kohal.
Savane I
|
Üles |
Tolmusele ja räämas tänavale teretulnud kontrastina avanes
viinapuuväätidesse uppuv kulunud ent puhas eesõu. Mitte miski ei
viidanud sellele, et majas ka tõepoolest öömaja antakse ja esmapilgul
polnud õues hingelistki, kellelt küsida. Paari sammu pärast tekkis
kusagilt viinapuulehtede vahele hall küürus memmeke, kes mu venekeelse
küsimuse peale sõbralikult teatas, et oleme õiges kohas. Hetke pärast
astus õue ka teine naisterahvas vanuses nii kuuskümmend – nagu peatselt
selgus, memmekese võsuke, ja juhatas meid tuppa...
Memme tütar vene keelt ei osanud, inglise keelest rääkimata, sestap
ajasime esimesed asjad korda vanamemme tõlketeenuseid kasutades.
Öömajalistele oli korda seatud suure rõduga toake teisel korrusel: kas
voodit, paar tooli ja nagid, korralik duširuum koridoris – rändajale
kõik vajalik olemas. Seniks kui end sisse seadsime ja rõdult
ümbritsevaid vaateid poolkõrbest kojujalutavate lehmade taustal
nautisime, valmistas perenaine õhtusööki – poole tunni pärast olime
lauda oodatud.
Söögiajaks vanamemme kohal ei olnud. Kui toidud hakkasid lauale kuhjuma
ja meil uudishimulikud küsimused tekkima, kraamis noorem daam sahtlist
läpaka ning jutt läbi kuugli tränsleitori võis alata. Hele tippis eesti
keelt oma telefoni ja hääldas püüdlikult fraase gruusia keeles, daam ei
hakanud eesti keele väänamisega vaeva nägema. Küll teatas ta varsti, et
Hele räägib suurepärast gruusia keelt – aktsendita... Sel ajal, kui Hele
esimest gruusia köögi kokakunsti kiirkursust võttis, lasin hea maitsta
hatšapuril, hautatud kanal, mis koos perenaise omatehtud tkemaliga
maitses imehästi, omatehtud juustul (sõir, tuleb süüa meega),
kurgi-tomati salatil ja veel mitmel-mitmel maiusel, mida aitas alla
loputada valge majavein. See oli ka ainus asi, mis polnud valminud oma
aia-lauda saadustest, vaid pärines perenaise õe keldrist. Hele oli hoos
ja varsti olid nad perenaisega nagu vanad sõbrad. Ahjaa, kui laud juba
lookasolekust hakkas vaikselt kokku varisema, kraamis perenaine ahjust
välja veel ühe roa. See lõhnas väga hästi, kuid välimus meenutas...
Parem kirjeldan. See nägi välja ümmargune, selle peal tundus olevat
tomativiile ja juustu ning kõige peal õilmitses kenas rõngas mingisugune
krakovi vorsti moodi ese. Lähemal vaatlusel selgus, et ongi vorst. Meie
küsivate pilkude peale toksis perenaine mindagi häbelikult arvutisse.
Jah, ta oli teinud elus esimest korda pitsat ja ta saab aru, kui see
meile ei maitse, sest ilmutis vaagnal näeb totaalset teistsugune välja,
kui retseptiraamatus. Pitsast oli muidugi ka maitselt asi kaugel, kuid
vorstikook tervikuna oli söödav. Seepärast õnnitlesime perenaist esimese
katsetuse puhul ning andsime tagasihoidlikku nõu järgmisel korral vorst
viiludeks lõigata...
Savane II
|
Üles |
Tõlkemasina peale ei saa aga ka alati päris kindel olla. Üsna õhtusöögi
algul saime aru, et peremees on lahkunud. Tõlkevariandid olid et surnud,
põgenenud jms. Hea, et me kaastunnet ei avaldanud, sest õhtusöögi lõpul
astus sisse täiesti kõbus ja elus sõbralik peremees, kes naasis just
lehmakarjast. Ta olevat meie ekslemist näinud eemalt künkaservalt ja
veel teise karjusega arutanud, et kes nood nüüd külasse eksinud on.
Ühesõnaga – juttu jätkus kauemaks... Mingi hetkel jätsin Hele inimestega
suhtlema ja poetasin end duši alla. Enne aga tutvusin paksule papile
pastakaga hoolikalt maalitud seinaplakatiga, mis algas järgnevalt:
Please be very careful. The Hostel is forbidden.
Kogu aja duši all ligunedes mõtlesin hämmeldunult, et kas tõesti
puuking.kommis saavad end üles anda ka mustalt tegutsevad öömajad.
Pärast, kui Helele seinalehte näitasin, jõllitas ta suu ammuli pisut
aega ja purskas siis naerma – üsna tõenäoliselt oli lihtsalt puudu
eessõna "in" ja mõned kirjavahemärgid:
In the Hostel is forbidden: ...
Enne põhku pugemist läksin rõdule. Taevas siras miljoneid tähti. Õues
põles üksik kollane elektripirn, paar tükki vilkus veel siin-seal
naabruskonnas, kuid taamal valitses pimedus, milles õige kaugel ja õige
ähmaselt võis aimata kaugete küngaste sakilisi kontuure. Järsku avanes
majauks. Perenaine, riietunud kummikuisse ja kitlisse, astus ühes käes
lüpsikut ja teises seasöögi ämbrit hoides lauda suunas. Oli kuulda,
kuidas ta söögi rõngassabadele ette valas, mille peale algas vaikne
rüselus ja kuuldus rahulolevat matsutamist ning seepeale igapäevane vana
naise dialoog lehmaga, mis hoolimata võõrast keelest on nii üdini
arusaadav...
"Mh, keera nüüd, kas sa kuuled! Äh. Ole paigal!... Mh... katsu
sa...!"
Ja siis hakkas kostuma veel üks lapsepõlve juurde kuulunud õhtuhäältest
– hääl, mis tekib, kui käsitsi lehma lüpstakse, see
eriline-eriskummaline hääl, mis tekib ämbrisse niredena sortsuvast
piimast... Millal ma viimati seda kuulsin...
Ent varsti lõpetati õues toimetused. Une-Mati niitis seekord
tsikaadidega ja magus-nostalgilise kuiva heina lõhnaga... Jeerum küll,
jeerum kuidas ma selle kõik olen linnas elades ära unustanud!
Hommikuks plaanitud varane start pisut viibis. Meile oli kokkulepitud
ajaks – poole kaheksaks – kenasti laud kaetud, kuid et Hele oli õhtul
sõlminud pererahvaga soojad suhted, siis nii see minek ikka vaikselt
venis. Hommikusöögi naelaks kujunes joogikaart. Läbirääkimised
lahustuvast kohvist loobumiseks päädisid täiesti talutava pätikohviga.
Kohvipaksu lusikaga setitamist mureliku näoga jälginud perenaise nägu
lõi äkki särama:
- Aga kas te õlut tahate?
Mina olin roolis, kuid Hele tahtis – ikka ju hommikul kolmveerand
kaheksa kohvi kõrvale läheb soru õlut või paar...
Kui siis daamid said FB aadressid vahetatud, seljakotitäis hatšapurit ja
juustu koos megapitsaga (pitsa oli häbelikult ulatatud ja tasuta)
autosse pakitud, alustasime teed David Gareja kloosti(te) poole...
Tee Udabnost kloostrini kulgeb mööda maalilisi kollakaspruune kivised
künkaid. Tee pakkus ikka samu sõiduelamusi nagu eelmiselgi päeval:
hiiglaslikud asfaldiaugud, mille vahel siin-seal leidub meetripikkusi
teejuppe. Seevastu vaated läksid küngas-künkalt avaramaks ja pilt
kaunimaks. Viimased kilomeetrid peale meeletut liiklussõlme, kus
kruusatee kohtumist lambarajaga tähistab üüratu sinine teeviit, mis
mõjuks oma suurusega kohatuna ka autobahni kõrval, jookseb tolmuse tee
ääres Aserbaidžaani piir – sellest annavad tunnistust lääpas sildid
teeäärsetel nõlvadel. Mõne künka otsas konutavad üksildased murenenud
kandilised kivitornid – ammuste aegade internett. Mööda ahelikevahelisi
orge läheneva ohu korral süüdati tornides lõkked ja hoiatati niiviisi
operatiivselt orus elavaid inimesi. Ohuks olid niisiis kõikvõimalikest
rahvustest moslemi usku seltsimehed, kes peale ristiusu vastuvõtmist
ridamisi Gruusia alasid armastasid riisuda ja põletada. Kui me ühte
sellist pildistama sättisime, lendas mööda logisev must Mercedes, milles
kaks lehvivate habemetega munka meid mõtlikul ilmel seirasid. Gruusia on
täis pikitud kloostreid – turistitekste lugedes jääb mulje, et munkasid
ja nunnasid elab selles riigis karjakaupa, ent nagu tunnikese hiljem oma
giidilt kuulsime, on see siiski tänapäeval pigem haruldane eluviis.
Autobahn
|
Üles |
Puu taga algab Aserbaidžaan
|
Üles |
David Garej kloostrikompleks asub Gareja mäe nõlvadel. Tegemist ei ole
ühe konkreetse kiriku ega kloostrihoonega, vaid koopalinnakuga, millele
pandi alus VI sajandil ning mis hingitses kuni kommunistide
riigipöördeni 1921. a. Esimese palvela asutas sinna poolmüütiline
Assüriast pärit munk (Püha) David Garejeli, kes kaheteistkümne
kaaslasega VI sajandil Gruusiasse misjonitööd tegema tulid. mehed ei
tulnud loomulikult Gruusiasse juhuslikult, vaid nad olid siin kõik
sündinud ja saanud oma usulise koolituse tollase Assüüria usukeskustes.
Kohavalik kõrbes ei olnud juhuslik – pole paremat eraldumise ja
mediteerimise kohta. Paljud tulid teda järgides hiljem sinna, et oma
usku kinnitada ja erakuelu elada, kaevates selleks mõne üksildase mäe
nõlva sisse koopa. Noid koopaid võib leida tänini naabruskonna mägedest
mitmekümne kilomeetri raadiuses. Praeguse kompleksi juurde kuuluvad
suuremad koopad, enamus neist pühakojad, mida ehivad VI...XVI sajandist
pärinevad freskod. Kompleksi kuulsus keskajal levis ning see sai
armastatuks Gruusia kuninglike seas, kes üritust toetasid ja kelle
eestvõttel naabruskonda ehitati lisaks mitmeid kirikuid ja kloostreid.
XII sajandil veetis kloostris mitu aastat David Ehitaja (üks Gruusia
Kuningriigi mõjuvõimsamaid kuningaid) poeg Demetrius, kellelt pärinevat
alljärgnevad Neitsi Maarjale pühendatud read:
Sa oled äsja õide puhkenud viinamarjaaed.
Noor, ilus, kasvades Eedenis,
lõhnav paplipuu võrse paradiisis.
Las Jumal ise kaunistab sind. Keegi ei vääri kiitust sinust rohkem.
Sa ise oled briljandina paistev päike...
Neist värssidest vormus ajapikku armastatud vaimulik laul, mis elas üle
pikad õnne ja õnnetusesajandid, isegi nõukogude keeluaja. Nõukaaja
kontekstis, kus suur osa vaimulikust temaatikast oli keelatud või põlu
all, lubati seda ürgvana kirikuhümni laulda, sest peale abstraktse
"jumala" ei nimetata selles otseselt ühegi kirikliku tegelase nime...
David Gareij kloostri põhikompleks ja Püha Davidi kirik
|
Üles |
Parkisime Dusteri ühe uuema hoone vilusse. Välja astudes võttis meid
vastu suhteliselt algavast hommikust hoolimata tõsine kuumus, tolmune,
kuiv, kivine kuumus. Et Gruusias ei ole veel avastatud kunsti, kuidas
iga kivihunniku külastamise eest inimestelt raha küsida, võtsime jalad
kiiretsi selga ning astusime sisse arhailiste ristimärkidega varju
tõotavast kiviportaalist. Avastasime end seepeale kaljusse raiutud
käikude ja koobaste labürindist, mis peale lühikest ekslemist viis
müüriga piiratud siseõuele. Kaljuseintes mustasid koopad – paljudel
puudu esiseinad – kunagise maavärina tulemus. Siseõue nurgast juhatas
tagasihoidlik uks pisikesse koobaskirikusse. Koopad, mida väidetavalt
kasutavad mungad tänagi elamiseks, olid külastajale suletud. Kolasime
pisut ringi ja võtsime siis õlgu kehitades suuna siseõue kohal paistva
suurema koopa poole. Kuidagi valdas pettumus – mulje jäi, et freskod on
koobastes, kuid koopad on suletud...
Põldmarjad
|
Üles |
Mõnesaja meetri tõusu peale olime ülemise koopa juures kohal. Mingi
aimduse järgi võis see olla nn Davidi pisarate koobas, kuid, et ava
sulges rautatud uks, siis võis see ka vabalt mingi suvaline koobas olla.
Peitusin kaljunuki varju ja skitsisin. Hele avastas kaljul rippudes
õunasuurused põldmarjad ning paar Lõuna-Korea õpetajannat. Lõpetasin
pildi ja jätsin nad koopasuhu tšattima... Teel alla leidsin ühe põõsa
tagant veel paar avatud koobast, kuhu võis ka jalgupidi sisse ronida...
Uitaja
|
Üles |
Kui temperatuur autos hakkas just normaalseks muutuma, saabus Hele Püha
Nikolause ikooniga ning teatega, et me pole põhiasja veel näinudki –
munk ikoonipoes öelnud seda. Juba olevat tellitud giid jne. Ajasin
vastumeelselt matkasaapad jalga tagasi...
Mees, kes giidiks osutus, nägi välja nagu pahalane mõnest kõrbesõja
filmist. Ta rääkis nii inglise kui vene keelt, küsis, kas meil on vett
piisavalt, vaatas üle, kas jalanõud on ok ning ronimine võis alata. Rada
läks üle mäe, millele me ennist kõrguses ehk viiendiku peale olime
roninud... Poole tunni ning paari lõõtsutamispeatuse järel jõudsime
mäetippu – edasi kulges tee meie rõõmuks ainult allamäge. Päike
kärtsatas lagipähe... Tipus lõõtsutas juba üks jõuk, mille liikmeteks
oli minu kehaehitusega noor sakslanna ja palju sortlikum Saksamaal
sündinud soomlane. Ka nemad olid giidiga, kuid erinevalt meist oli nende
giidiks säravate silmadega kaunitar. Kaunitar ja meie "kõrilõikaja"
tundusid olevat vanad semud. Ülal selgus ka, et tütarlaps on
kunstiajaloolane ja nagu päris giid. Meie härra töötab kohalikus
seismoloogiajaamas ja on tegelikult geoloog, gideerimas käib igavuse
peletamiseks ja pisikese lisa teenimiseks. Jäime kambakesi ülal pikemaks
jutustama. Selle tulemusena edasi juba lontsisime sõbralikult koos. Ma
ei viitsi (ja ei oska ka) hakata siinkohal heietama VI sajandi
freskodest ja koopapalvelatest – neid peab ise nägema. Tütarlapsest giid
igatahes rääkis mõlemaist põhjalikult, kuid pean häbiga tunnistama, et
osa sellest on jõudnud juba kõrvade vahelt välja voolata. Ühte koopasse
muuseas ronisime kõõludes kümnemeetrise kukkumise kohal – Euroopas
sellisesse kohta turiste ei lastaks...
... Ok praegu jääb pooleli. Lähme kolame Sighnakhis – vaatame, kas
õnnestub leida mõni kohvik.
Aserbaidžaanis koopafreskosid otsimas. Pildil jääb Gruusia jääb paarsada
meetrit vasakule
|
Üles |
See ongi Aserbaidžaan
|
Üles |
Kahekõne
|
Üles |
Maailma veerekesel
|
Üles |
Giid
|
Üles |
|
04.08.2017.
Kell 13.30. Fountain Cafe. Sighnakhi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Imeruli hatšapuri
|
Üles |
Istume viigipuu vilus Sighnakhi keskplatsil, õhku täidab veinitegemise
teemalise purskkaevu vulin. Kõht on täis kohalikku hatšapurit ja mingit
kodust kartuli-liha rooga, meil on jäävett ning George keldrist imehead
punast veini. Seda imehead veini antakse seejuures tasuta. George – Goga
– on kohviku omanik, lõbus sell, viskab nalja ja tõmbab piipu
(poolnaljatamisi eilsele õhtule mõeldes tundub, et pooled mehed siin on
Gogad – aga sellest edaspidi). Kohvik on nii värskelt käima tõmmatud, et
pooled asjad veel ei toimi: wifi tulevat järgmisel nädalal ja hinkaale
veel ei pakuta, sest kokk asub tööle homme, sisse nad neid ei osta, sest
Goga soovib pakkuda vaid parimat. Loomulikult... Tegelikult on see
kohvikuleid väga tore, sest hommik linnas on olnud nats tüütu ning
ärritav: probleem rahaautomaadiga ning sellele järgnenud stseen väga
ignorantsete pangaametnikega, lisaks veidravõitu kohvielamus mingis
udupeeneks restoraniks püüdlevas asutuses tekitasid vastuolulisi
tundeid. Goga kohvik on aga just see, mida vajasime. Muuseas saime siit
pisut teistmoodi hatšapurit – nn imeruli hatšapurit. See on
laevakujuline sai, mille keskele on sulatatud juust ja või ning
serveerides lüüakse sinna keskele lisaks veel toores muna. Vedel
juust-või-muna tuleb omavahel kiiresti segada, et tekiks kreemjas ollus,
mida siis saab kaku servast murtud saiatükkidega süüa. Meile serveeritud
ports oli nii suur, et palusime poole kaasa pakkida. Uhh... siin on
mõnus istuda...
Aga eilsest edasi...
Niisiis väisasime üht koopakirikut teise järel. Enamuse esiseinad olid
kadunud, paljudel seintest väljas ka tagaküljel suured tükid. Minu
küsimuse peale selgitati, et osa probleemist on ikka kunagisest
maavärinast, ent suurima kahju tegid vaprad punaväelased, kes juba
Aserbaidžaani poole jäävat avarat pikka orgu kasutasid Afganistani
saadetavate sõdurite treenimiseks. Koopad olid just paras koht, mille
pihta täpsust lasta igat tüüpi torudega. Märkilaskmisega tehti
koobastele väga suurt kurja. Kui punakotkad riigist välja läksid,
kasutas Gruusia armee koopaid sihipäraselt edasi kuniks 1990-te keskel
tänu tudengite aktsioonidele koopad lõpuks rahule jäeti ja kaitse all
võeti. Koobastega muidugi on veel teine jama. Kui töötav kloostri osa
jääb Gruusia poolele, siis freskodega koopad jäävad Aserbaidžaani
poolele. Mäge ületades olime jõudnud Aserbaidžaani. Matkasime
naaberriigis kuni kooparea lõpuni ja pöörasime siis laskudes Gruusiasse
tagasi. Giid rääkis, et vahepeal, kui aseri piirivalvuritel on igav,
käivad nad rajal turiste kottimas ja passe kontrollimas.
Rada lõppes ühel künkal, mida ehtis tagasihoidlik restaureeritud väike
palvela. Leidsin ilusa varjulise istumiskoha naaberkünka otsas ja
püüdsin paberile jäädvustada seda piiritut kollakaspruuni tolmust
avarust... Kui teiste juurde jõudsin selgus, et meie giid on sõna
lausumata jalga lasknud. Üllatusena ent ootas ta meid Davidi pisarate
koopa juures. Nimelt tegi härra mägijooksurekordi, käis all ja tõi ukse
võtme. Kõiki ei pidavat koopasse lastama, kuid meile ta tahtvat seda
imet näidata. Ime on, et selles koopas tilgub vesi – ümbritsev kõrb on
üsna kuiv koht – vett jätkub ojades kevadel peale sadusid vaid mõneks
päevaks. Legend räägib, et koha leidis David Garejeli ise ja laskis
sellesse kohta koopa kaevata. Vesi koguneb tilkhaaval lae alla
kinnitatud rennidesse ja tilgub sealt edasi koopa keskel olevasse
väikesesse reservuaari. See on ka ainus vesi, mis kloostrielanikel
kasutada on. Meil lubati juua palju me soovime, ent vett pudelitesse
panna ei tohtinud. Kord juba kruusi täitnud, tuli see ka tühjaks juua –
tagasi vett ei valata ja ära ka ei tohi valada. Asi pole vee pühaduses,
vaid austuses selle vastu. Vesi ei ole kõrbes raiskamiseks.
Davidi pisarate koopas
|
Üles |
Alla jõudmine kulmineerus südamliku lahkumisega. Meid ootas tulikuum
auto ning mitukümmend kilomeetrit lambarada... Suund oli Sighnaghi (seda
linna nime annab ka igat pidi kirjutada - ja kõik nimekujud on õiged)
poole.
Tegime juba tuttavas Udabno poekeses vee-, õlle- ja jäätisepeatuse. Müüa
tundis meid ära ning uuris konkurendi öömaja hindade ja teenuse kohta.
Tema resümee oli, et järgmisel korral tuldagu tema majja – saab kõike
rohkem ja odavamalt. Poest väljudes küsis daam, et mis tööd ma teen.
Vastasin üllatunult, et olen maastikuarhitekt. Seepeale sain vastuseks:
- Ahah. Kunstnik. Seepärast sa saadki endale selliseid juukseid
lubada...
Udabno. Supermarket
|
Üles |
Valisime järgmiseks sihtkohaks Sagarejo, sest Udabno pererahvas soovitas
kindlasti mina vaatama kirikut, kus puhkab Püha Nino (temast vast
hiljem). Härra rääkis hilisõhtul sellest terve stoori. Kirjutasin siis
üles kiriku nime – Ninotsminda. Paraku on aga nii, et Gruusia versioonis
kepsus on neid Ninotsmindasid päris mitu. On küll vaid üks tuntum
katedraal ja see asub Sagarejos, kuid tegelikult pidanuksime otsima
kloostrit Bodbes. Esimese me siis Karmenile sisse söötsimegi...
Kümmekond kilomeetrit sõitsime eilset kitserada pidi Tbilisi poole
tagasi, ent siis sattusime ristteele ning võtsime suuna kirdesse,
Alazani oru poole.
Sagarejo ei hiilga sisse sõites eriti millegagi. Ostsime linnaservalt
ühelt väsinud "Niva" omanikult nektariine ja keerasime kitsastele
tänavatele. Optimistlikena ning veendunuina Karmeni "lugemisoskuses"
pöörasime üha kitsamatele tänavatele, kus lõppeks kruus asendus suurte
kaljumürakatega. Tee ääres üha sagedamini konutavad eeslid, kokku
klopsitud tarade ette kasvanud põldmarjapuhmaste vahelt õhku hüppavad
kuked ning roidunult ent samas sihikindlalt kusagile löntsivad lehmad
juhatasid mäkke tõusvale kitserajale. Keerasime otsa ringi ja
logistasime tagasi. Mõne hetke pärast jõudsime murenenud müürideni,
mille taga kõrgus lagunenud kirik. Roostetanud suured tabalukud ja
rohtunud lehmasitased sissepääsuteed ei viidanud küll sellele, et oleme
jõudnud Gruusia ühte pühamasse palverännu kohta. Tegime tiiru ümber
müüri leidmata sissepääsu – ilmselgelt olime vales kohas. Kõrvaltänavas
ühelt mehelt juhatust küsides sattusin ehitusplatsile. Juttu alustades
selgus, et härra ei oska vene keelt. Kui siis inglise keeles end
arusaadavaks olin teinud, kutsus ta mind ehitusplatsile, kus oma
kolmekümne niisama jõude aeleva karvase töömehe (juudas küll – nad olid
kõik ühte nägu nagu klišee-kõrilõikajad mõnest Hollywoodi filmist)
vahelt läbi laveerides ronisime betoonist majakarkassi katusele. Ja siis
sain sellise juhatuse – nüüd siiski siis vene keeles – ma ei saa kahjuks
seda vägevat aktsenti siin edasi anda:
- Ulitsa vidiš? Poježai tuda prjamo... Vot tam bolšoi dom vidiš,
krasnaja krõša?
- Ok, vižu...
- Poježai tuda, prjamo! Sobražaeš?
- Da...
- Tam poježai prjamo, ne povoratšivai. Pojedeš, tam drugaja ulitsa
budjet, poježai prjamo, ne povoratšivai. Pojedeš, drugaja ulitsa budjet,
poježai prjamo ne povoratšivai. Pojedeš, tretaja ulitsa budjet,
povoratšivai na levo, prjamo ne poježai. I tam i hram vidiš...
Ja siis anti igaks juhuks sama õpetus ka inglise keeles, kuid
sõnakasutuse ja aktsendiga, millest ma poleks ilmselt sõnakestki aru
saanud, kui polnuks venekeelset versiooni enne kuulnud. Punase katusega
maja juures sattusime kohe viie tänava ristumisele... Valisin kõige
otsema tee, kuid võin ette öelda, et mingit kirikut me ei leidnud.
Otsustasime juba niigi tunniseks veninud linna-offroadi lõpetada ja
edasi Sighnaghi poole suunduda... Teema lõpetuseks võin täna uhkelt
teatada, et see vana kivihunnik, mida nägime, oligi Ninotsminda
katedraal, muidugi mitte see, mida meie otsisime, sest Pühale Ninole
pühendet pühi kodasid on siin hulgi ja see, nagu enne öeldud sai, mida
otsime, asub hoopis Bodbes. Sagarejo katedraal ehitati algselt 500-te
algul, ning ehitati ümber XI-XII sajandil, umbes samal ajal, kui kuulus
Jvari Mtskhetas (kuhu me ka plaanime minna). Sagarejo katedraal oma
neljaapsiidilise kreeka risti kujulise põhiplaaniga olevat vägagi
tähelepanuväärne, kuigi lõviosa kompleksist võtab enda alla kiriku ümber
valdavalt XVI sajandil kujunenud Kaheetia kuningate residents... Kahjuks
on asi ohtlikult lagunemas ja külastajatele suletud.
Ninotsminda klooster. Sagarejo
|
Üles |
Sighnaghi tee jäi meelde maalilise Gombori küngastiku ületamise ning
sellele eelnenud kahe jabura kohvikuelamusega. Tahtsime kusagil teha
pisikest kohvipausi, sestap keerasime teelt maha väljastpoolt täiesti
viisaka asutuse ees. Sisse astudes pidin ümber ajama kellegi küüslaugu
leti, mis oli otse üles seatud valgete laudlinade vahele ukseava kõrval.
Osta sai õlut, limonaadi ning kohvi. Ostsin kohvi ja limonaadi. Kohvi
oli aus – pisike tass päris türgi kohvi, kange, pisukese kardemoni
noodiga, kerge vahuga ja magus. Kui tellida siin türgi kohvi ja paluda
ilma suhkruta, tähendab see seda, et by default uhatakse sinna ikka
lusikatäis või paar. Kui küsida magusat kohvi, tähendab see
kohvimaitselist kuuma siirupit. Limonaadiga ent läks halvasti – ajasin
selle lauale kummuli ning nii olime sunnitud lahkuma kiiresti ja ilma
eriliste auavaldusteta... Pära proovisin lahjendada borjomi-veega ning
sain äärmiselt jälgi ning joodamatu segu. Teises kohvikus mul midagi
ümber ajada ei õnnestunud, see-eest põles kohviku ukse ees õlivaadis
autorehv, mille tahmane suits peletas viimasegi kohviisu...
Tšutšrellad
|
Üles |
Kaalutakse nektariine
|
Üles |
Enne Sighnaghit saatis Karmen meid taas kirikuotsingul kruusasele
kitserajale. Peale kümnekilomeetrist offroadi jõudsime lõpuks tagasi
maanteele kirikut leidmata. Peale seda otsustasime selleks päevaks Nino
pühakoja unustada, otsida Sighnaghis öömaja ja õhtuks mõni tore
veinikelder ja resto...
Sighnakhi maanteel
|
Üles |
Sighnaghi muutus kolkakülast millekski enamaks alles XVIII sajandil, kui
rajati praegust linna mitmekilomeetrise vallina ümbritsev linnamüür.
Kindlustust oli vaja eelpostina piirkonna kaitseks Dagestani
röövlijõukude vastu. Tänu kindlustustele oli linnal mõningane
strateegiline tähtsus ka XIX sajandil Kaukaasia sõdades. Maaliline
künkalinn turistilõksuna avastati pigem nõukogude perioodi lõpul ja hoo
sai see sisse peale totaalset tuunimist 2000-ndate algul, kui majadele
pandi uued kivikatused ja sillutati tänavad. Ja tõepoolest, kui lõpuks
võsast ja tolmavalt klibuteelt kuristiku veerekesele jõudsime, avanes
teisel pool pilt vahemerelikult maalilisest siluetist, mis kaugvaates
meenutas mõnd Toskaana või Umbria linnakest. Ka sissesõit üle
mägijõekese mööda pitoreskset kivisilda, mis suubub kitsukestele
mäenõlvale laotunud tänavatele, mõjus punakas õhtupäikeses mõnusalt
meeleolukalt. Midagi oli siin õhus itaalialikku rohkem kui mõnes kohas
Itaalias endas.
Sighnakhi
|
Üles |
Jõleda disainiga sovjetipropagandast inspireeritud pruuni reljeefseinaga
palistatud keskväljakult (või oli see mingi teine väljak, sest mulle
tundub, et hetkel istume ka keskväljakul, kuid see pruun rõvedus seisab
siit tänavavahe ülespoole) sattusime uhke nimega hotelli Memphis ette.
Ajal, mil nuputasime, kas läheme otsima üht guesthouse'i, mida korea
õpetajannad David Garej pisarakoopa juures olid soovitanud või vaatame
ise, tehti juba otsus meie eest (guesthouse'ga oli tegelikult see
probleem, et olin pilusilmselt kaunitarilt saadud visitka ära kaotanud).
Nagu maa alt ilmus Goga – turske keskealine rõõmsa silmavaatega mees.
Viie minuti pärast olime ära räägitud. Viskasime asjad hotelli – see
maksis vaid pisut enam, kui kodumajutus (kahjuks hommikusöögita), et
siis sukelduda Goga Mercedesesse. Meid ootas Alazani org, veinitehas,
lisaks veel üks veinikelder, korralik õhtusöök ja ujumine mägijärves.
Seda kõike vaid 25 kohaliku rahaga. Ausalt öeldes olin pisut skeptiline,
ent nagu selgus, asjata – Goga tegi lubatud programmi kogu raha eest!
Goga oli olnud kriminaalpolitseinik. Kui valitsus meeletult lokkava
korruptsiooniga politseis tegelema hakkas, tehti suurpuhastus eeskätt
liikluspolitseis ning koos sellega vaadati üle ka palgad. Täna pidavat
olema gruusia liiklusvõmmid lausa eeskujulikud. Mujal politseis aga
läksid asjad suhteliselt vanaviisi ja see viskas meie selle õhtu juhil
lõpuks üle. Kuna Goga valdab vene keelt ja oli juba nõukaajal ära
õppinud (päris hea) inglise keele, tunneb igasuguseid inimesi kohapeal
ning talle meeldib suhelda, mõtles ta proovida kätt turismiga. Nüüd
tegelebki ta tuuride korraldamisega välismaalastele juba hea mitu
aastat. Vahel teeb ise, vahel lihtsalt orgunnib ja söödab kliendid
teistele tegijatele ette. Hotelliga näiteks ei olnud ta rohkem seotud,
kui et selle adminn on ta sõber ja tema enda sõnul - no, käsi peseb kätt
ja nii edasi...
Hotel Memphis. Sighnakhi
|
Üles |
Sighnakhi künkalt laskuvatelt serpentiinidelt tasandikule jõudes anti
Mercedesele koledasti piitsa. Kui mõne "ägedama" möödasõidu peale
püüdsin võimalikult ükskõikset nägu teha, naeris Goga laia suuga
kommenteerides, et liiklus Gruusias on reeglivaba ja ebaviisakas, aga
kui siin riigis viisakaks hakata, ei jõua kuhugi. Kui tal on valida, kas
ebaviisakalt kohale jõuda tunniga või viisakalt nelja tunniga, siis
tegelikult valikut ei ole. Lisaks oli meil vaja jõuda Kvarelisse enne,
kui veinikelder, kuhu esmalt teel olime, suletakse. Peale 40
kilomeetrist kummivilinat maandusime lõpuks tõotatud kohas. Goga pühkis
higist laupa ja lubas, et tagasi sõidame rahulikumalt. Veinikelder ostus
reaalsuses Koncho&Co veinitehaseks. See on ühe suurema firma -
Corporation Kindzmarauli – tütarettevõte. Koncho keskendub peaasjalikult
kvaliteetveinide tootmisele, kuid loomulikult tehakse ka brändit ja
tšatšat. Toodetakse kohalikest viinamarjasortidest, kusjuures umbkaudu
pool toodangust tehakse Gruusia traditsioonilisel moel – maasse kaevatud
amforates. Teine pool tehakse "Euroopa meetodil" nagu meie nooruke giid
ühest veiniaidast teise jalutades rääkis. Amforates veini tegemine
olevat teadolevalt üle 9000 aasta vanune traditsioon ning väidetavalt
pärinevatki Gruusiast – nagu kogu veinitegemise alge üldse. Igal juhul
klaasi ja saviga pitseeritud amforate vahel kõndides esitati see
teadmine üsna uhkelt ja iseteadlikult. Peale maa-amforate on loomulikult
sellisel veinitootmise viisil ka teisi erinevusi. Tehnoloogiliselt üks
olulisem on see, et pressitud viinamarja mahl pannakse amforasse koos
viljakestadega. Need settivad põhja ning kui vein valmis, siis võetakse
vein pealt ja hiljem sodi põhjast. Sodist saab tšatša. Amforaid pestakse
seest käsitsi spetsiaalse kirspuu koorest tehtud nuustik-harjadega,
mistõttu pole tarvis neid eraldi väävliühenditega töödelda nagu
puutünne. Vein jääb amforatesse nii kauaks kuni valmis saab, tavaliselt
8...12 kuuks. Protsessi ei forsseerita aga tapeta seejuures keemiaga.
Veine ei segata mingite kvaliteediomaduste tagamiseks, mistõttu iga
aastakäik on oma kordumatu karakteriga. Tuntuim viinamari on
Kindzmarouli, millest saab nii head vürtsist kuiva kui poolkuiva ning
suisa magusat veini. Degusteerides saime proovida sellest tehtud veine
nii traditsioonilisel kui Euroopa meetodil. Pean ütlema, et mõlemad
maitsesid väga hästi ja neil polnud midagi pistmist selle odava magusa
peedimaitselise lögaga, mida meil tavaliselt supermarketites alumistel
riiulitel müüakse. See pidi olema ka üks tõsiseid müügiprobleeme –
Kindzmarouli viinamarjasort on vana ja selle nimetust ei saa
patenteerida. Kuigi kvaliteedikontrolli ja hea taseme ühtlustamise poole
paremate tegijate seas püüeldakse, on turul palju tootjaid, kes sageli
Kindzmaruouli nime all müüvad kääritust, mis polevat isegi selle sordi
viinamarjadest tehtud. Minu lemmikuks ent sai kuiv Kisi –
traditsiooniliselt toodetud valge karge ja mõnusa iseloomuga vein.
Pakuti maitsmiseks ka head tšatšat ja brändit, kuid tol hetkel minu
jaoks Kisi vastu nad ei saanud.
Koncho&Co
|
Üles |
Goga
|
Üles |
M aa-amforad
|
Üles |
Omaette elamuseks kujunes tehase veinipood: enamus veine maksis 2...3
eurot, ok, mõned eriti head aastakäigud loomulikult kallimad, kuid
siiski – nagu imedemaal. Sama võis öelda ka brändihindade kohta. Ostsime
pagasnikusse ilmselt kaugelt rohkem kui seljakotti mahub – praegugi on
hea mõelda, et võime õhtul laagrisse jääda kuhu tahes – vähemalt veini
pärast ei pea muretsema. Oh elu elukest!
Gogal ent oli meie jaoks Kvarelis teinegi "atraktsioon"... Parkisime
Mersu kesklinna vana kindlusemüüri äärde. Kohe, paari sammu kaugusele,
jäi müüris kaaruks, mille taga avanes mõnusalt kollases valguses küütlev
sisehoov, varjutatud granaatõunapuudest (ja ilmselt ka muudest puudest,
millest Endel Laasi "Dendroloogias" ei räägita). Goga tundis siin kõiki,
astus kohe kööki ja hakkas tuttavlikult asjatama. Varsti olime tellinud
head ja paremat ning, et ootamine pikaks ei veniks, toodi lauale Borjomi
pudelis tšatša. See oli omehea kraam, puhas läbipaistev ja maitses nagu
parim grappa. Valmistatud oli see samas majas – seda tunnistas suur
vaskne katel sealsamas kõrvalruumis akna taga. Goga käis vahepeal küll
küsimas, kuidas meil läheb, kuid kadus siis taas tagasi kööki,
kinnitades, et meil ei ole kuhugi kiiret – võime nautida hetke. Ja hetk
oli nautimist väärt... Lauale kantud hatšapuri, baklažaan ja šašlõkk,
valge külm majavein ja Hele tellimise peale kusagilt mälupulgalt otsitud
gruusiakeelne koorilaul... (koorilaulu saime seepärast, et palusime
panna midagi gruusiakeelset tüütu venekeelse umpa asemele, mida igal
pool meeleldi mängitakse – see oli ainus, mis kohe olemas oli).
Viimasega meenus mulle vist üks Baskini lugu sellest, kuidas grusiinid
sõidavad härjavankriga mägedes. Üks mees jääb magama ja jalg jääb
halvasti rippu nii, et satub vankri ratta vahele. Mees ärkab ja hakkab
valju häälega kisama:
- Ääääääääääää....
- Oooooohooooohooooooo..., laulavad ülejäänud vankrisolijad
kolmehäälselt kohe kaasa...
Toidud maitsesid head, ent ülim neist oli šašlõkk. Kui Gogalt küsisin
pärast, mis imepärane salaretsept selle tegemiseks on, vaatas ta mind
kahtleva näoga ja ütles, et liha peab olema hea, värske. Lõikad selle
siis tükkideks, paned nii nagu see on vardasse, puistad peale soola ja,
kui viitsid või tahad, pisut pipart (aga ei pea) ja paned kohe tulele.
Ära kõrvetada ei tohi ja soola-pipraga pikalt laagerdama jätta ei tohi.
Kõik. Imemaitsev. Hilisema vahemärkusena pean mainima, et peale reisi
olen sellisel moel teinud mitu grilli ning iga kord on olnud tulemus
suurepärane! Tänan Goga!
Vineyard. Hinkaalid
|
Üles |
Kui siis veini-tšatša ja liha kõrvale hakkas järsku kõlaritest tulema
üks vana kreekakeelne laul, mida kuulasime 19 aastat tagasi venitavalt
kassetilt Kreeka mägedes, tekkis tunne, mida on sobilik kirjeldada vaid
kontsentreeritud õnnena. Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, et siia
kirjutada täiusliku õnne retsepti – ma arvan see kombinatsioon ei
töötaks universaalselt nagunii, kuid võin siiski takkajärgi öelda, et
Kvarelis olin ma tol õhtul õnnelik...
Õnn ent kestis edasi. Kui paari tunni pärast lauast tõusime, ootas ees
pisike offroad mööda jõesängi. Marsruudi lõpetas parkla illumineeritud
pisikese pargi kõrval öise mägijärve ääres, mille teisel kaldal kõrguva
mäe tipul sirasid roosad gruusiakeelsed pookstaavid. Kui ma küsisin, et
kas see on kohalik Hollywood, vastas Goga naerdes, et sinna on
kirjutatud "Ma armastan Kahheetiat"... Niisiis ootas ees suplus Ilia
järvekeses.
Hoolimata hilisest õhtutunnist käis järve ääres päris tihe elu.
Betoonplaatidest järsk kaldapealne õhkas veel päevast kuumust, vesigi
tundus pigem soojalt siirupine, ent oli ülimõnus kuuma päeva lõpetuseks
sellegipoolest... Kui end lõpuks suutsime veest välja sundida, selgus,
et meid ootab veel ees kesköine veinimuuseum degusteerimisega...
Tsikaadide siristamise saatel peatusime kõrge kivimüüri taga. Goga
koputamise peale avas ukse vanaldane kõbus daam – meie tolle õhtu
viimane võõrustaja, kelle seltsis veetsime peaaegu järgmised poolteist
tundi. Selle aja sisustas kõigepealt ringkäik tema enda
veinivalmistamise ruumides, kus saime väga tõsise ülevaate sellest,
kuidas traditsioonilisel viisil veini tegema peab. Seejärel kõndisime
läbi kahe hiigelsuure saali – vanad laohooned vist – kuhu oli kogutud
igasugust vanakraami. Daam ise oli sellest õhinas, kuid kahjuks keskööl
ja veinisena ei suuda ise vaimustuda 1919 a prantsuse valamust kusagil
gruusia kuuri all. Ent see kõik oli vaid sissejuhatuseks päeva naelale –
degusteerimisele... Meid juhatati veinist lõhnavasse ruumi, kus lauale
oli kaetud 4 pudelit ja klaasid. Vein, punane ja valge, kenasti
pooleliitristes karahvinides ja nende kõrval samasugustes anumates
brändi ning tšatša. Kõik see olla valmistatud kohapeal ja iga joogi
juurde kuulus oma stoori – kahjuks, andku Bacchus mulle andeks, ei
suutnud ma juba sel momendil sest jutust suuremat meelde jätta. Vein oli
hea ja tuju ka. Mekkisime tšatšat ning brändit – maitsvad... Kui
valmistusime lahkuma ajas Goga silmad jõlli:
- Ok, tšatša võite lõpetamata jätta, aga see on siin 16 aastane
brändi! Teate mis see maksab! See tuleb ära juua – praegu saate tasuta!
Et end mitte hommikuks pildituks juua lõppes asi sellega, et ostsime
kaasa pudeli brändit, millele palusime väärt märjukese ülejäägi
degusteerimiselt peale valada... Hotelli jõudsime pisut enne kolme
öösel... Vot selline oli meie eilne õhtu.
Kesköine veinmõis
|
Üles |
Täna hommikust veel... Ärkasime siiski suhteliselt mõistlikul kellaajal,
et nautida rõdult imelist hilist päiksetõusu ning eilehommikuselt
hommikusöögilt kaasa pandud hatšapurit ja sulgunit. Peale seda läksime
jalutama ja siis oligi see pangaautomaadi jant. Kolasime linnas.
Leidsime ühe vana pisikese kiriku, mis ilmselt oli kunagi tühjaks
põlenud. Proovisime jäävett ja jäätist ning lõpuks maandusime siis siin
– Purskkaevu kohvikus, viigipuu all. Nüüd on ka kõht täis
head-paremat... Ma palusin veel ühte klaasikest seda imehead veini –
toodigi ja kõrvale veel vett ja jääd... Vein on muuseas tasuta!
Sighnakhi
|
Üles |
Playboy pimedatele
|
Üles |
Alkeemik-vanaema
|
Üles |
Püha Georgi kirik
|
Üles |
Fountain Cafes koos Teise Gogaga
|
Üles |
|
04.08.2017.
Õhtu. Restoran Vineyard. Kvareli
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Eluke on imelik. Alles eile me siin istusime sumedas õhtuõhus kreeka
muusika saatel veini ja tšatšat mekkides...
Hele läks autot guesthouse viima (või nagu oli kirjutatud sildile -
Guest Houz Europa). Istun lauas ja ootan hinkaale, baklažaani ning
saslikut. Täna oli tegelikult plaan õhtuks maanduda Shildas, kuid et
peale poriste tänavate ja kojujalutavate lehmade seal muud mõistlikku
leida ei olnud (rääkimata poolmüütilisest Shilda wineryst, millest keegi
kohapeal kuulnud ei olnud), siis keerasime otsa ringi ja tulime
Kvarelisse tagasi. Mitte, et veiniurkaid Shildas poleks, kuid me
otsisime üht ägeda disainiga degusteerimismaja ja seda pole seni
leidnud. Jabur on see, et meil on pilt, aga ei ole aadressi. Kohalikud
igatahes seda kohta foto järgi ära ei tundnud... Niisiis tulime tagasi
Kvarelisse ning seda peaasjalikult seepärast, et eile saime siin super
õhtusöögi...
...Vineyard
|
Üles |
Hetkel siristavad tsikaadid, karahviniga toodi lauale vürtsiselt maitsev
valge vein. Õhtu on nii paganama sametine, et tahaks seda siiludeks
lõigata ja kohvrisse toppida, et siis masendavatel sügisõhtutel salamisi
selga panna... Uhh, kui hea vein ja... ahhahaa... kutt just praegu
ütles, et see kann on mulle maja kulul. Bacchus – olen võlgu nuumhärja
Su altarile.
Leivaahjust võibki purit leida
|
Üles |
Pisut siis tänasest pärastlõunast... Lahkusime Fountainist, pakkisime
end Dusterisse ning läksime taas Nino kloostrit otsima. Trepil kohtasime
meie öömaja adminni - ta oli lauale jäetud võtme kenasti kätte saanud.
Oolrait ja pai-pai. Ei arvet, aga ka sisse regamist. Mäest alla laskudes
tegime veel korraks Fountainis peatuse ja uurisime tollelt Gogalt
kloostri kohta. Saime üsna selged juhised ning paarikümne minuti ja mõne
kilomeetri tolmuse kruusatee pärast olime Bodbe Püha Nino
kloostrikompleksi juures. Õigemini selle parklas juurde kuuluva püha
allika juures...
Bodbe klooster ei ole niisama üks järjekordne kirikukompleks, vaid
niisiis koht, kuhu on maetud Püha Nino. See on pühim koht gruusia
õigeusklikele, kuid siia tullakse palverännakule mujaltki. Nino pärines
mõjukast rooma provintsi perekonnast Kapadookias, tema onu olnud
Jeruusalemma patriarh ja isa kaudu olnud üks ta sugulastest ka temast
napilt kümme aastat vanem Püha Jüri – sündis ju temagi Kapadookias...
Nino edasise elu kohta on mitmeid versioone – ma ei hakkaks siinkohal
neid lahti seletama. Gruusias levinud versiooni kohaselt sai ta
Jumalaemalt ilmutuse minna Ibeeriase usku levitama. Kuna usuti, et
Ibeerias asub ka Kristuse surilina, siis oli misjonitöö siin Rooma või
Konstantinoopoli vaatevinklist ka igati loogiline tegevus; ühest noist
linnadest ta niisiis tuli... Niisiis jõudis ta Gruusia aladele ca 320
pKr põgenedes seejuures tollase Armeenia kuninga Tiridades III nuhtluse
eest, kes vangistas ta kaaslased, piinas neid ja hukkas. Nino pani
esimese puust risti Akhalkalakisse ja rändas siis edasi, kuni jõudis
Mtskhetasse. Edasi läheb nagu Kreutzwaldi muinasjutus. Mtskhetas sattus
ta tollase kuninga Mirian III (306–337 pKr) juurde kolama. Viimase naine
Nana olnud raskesti haige ja tervenenud nagu ime läbi peale Ninoga
tutvumist. Asi lõppes Nana ristimisega. Kuid vanale kunnile uus usk ei
meeldinud ja ta oleks ehk võinud sellepärast värsketele usklikele palju
kurja teha – nagu see ajaloos sageli usukuulutajatega on juhtunud, kui
ta ei eksinuks kord jahil olles metsa. Mees pääsnud metsast ja koledate
metsaliste meelevallast välja alles peale seda, kui ta meeleheites oma
naise jumala poole palvetanud. Peale õnnelikku pääsemist laskis ta Jvari
mäe otsa püstitada puust risti. Selle ümber ehitati hiljem katedraal...
Ma arvan, et mõne päeva pärast ma saame seda näha. Nino tegi peale
kuningliku paari usuvahetust misjonitööd edasi, jäädes eremiidina lõpuks
peatuma Bodbesse. Kui ta elutee seal siis lõppes, laskis kuningas Miriam
sinna kiriku ehitada. Igatahes nii Nana kui Mirian said tänu Ninole ka
ise päeva lõpuks pühakuteks.
Nino sümboliks on viinapuuokstest tehtud rist - see meenutab pisut
hipide rahumärki. Nino risti kuju siiski ei ole seotud millegi muuga kui
vana hea ladina ristiga. Kui Nino sai Jumalaemalt nägemuse, teha
viinapuuokstest rist ja nö "minna", siis juhtus see, et teel Mtskhetasse
tehtud risti põiki oks oli saanud suhteliselt õbluke ja paindus läbi
moodustades omamoodi pisut "närtsinud" ristikese. Eelnevalt kirjeldatud
sündmusi arvestades on arusaadav, et rist pandi tallele Svetitskhoveli
katedraali Mtskhetas. Sõdade käigus läks rist uitama ning jõudis lõpuks
sajandeid hiljem Sioni katedraali Tbilisis – see on täiesti omaette ning
põnev lugu, aga ma ei hakkaks siin seda ümber jutustama.
Kuna me lähenesime kirikule nö "valest otsast" – kuidagi olime peateelt
ikkagi mööda pannud, siis kõmpisime tervituseks tüütus kuumuses (õnneks
enamuse teest puude vilus) lõputust trepist mäkke. Võrdlesin seda mõttes
Adam Peakile ronimisega, kuid erinevalt Adams Peakist sai Bodbes see
õudus veerand tunniga läbi. Hele sõbrunes teel paari hollandlasega, kes
olid juba mitmendat korda Gruusias. Trepp lõppes paljulubava ja põneva
tugimüüriga, mille taga terrassidena tõusid kalmistu ja aiakesed. Trepi
taga kõrgus üüratu telliskirik – nagu siin tavaks, keskse hulknurkse
romaaniliku tornikiivriga ja nelinurkse ristikujulise põhiplaaniga.
Kirikut restaureeriti või ehitati – esimese jaoks tundus lammutatuse
aste liiga totaalne ja teise jaoks ehituskvaliteet liiga madal.
Betoonist vahelaed ja tellisteni eemaldatud krohv jätsid mulje pigem
tuttuuest ehitisest. Esialgu valdas pettumus – peale kauni vaate
ümbruskonnale nagu muud ei olnudki, kas tasus seepärast aega raisata.
Ent, nagu kohe selgus, Nino viimane puhkepaik asus hoopis pisut eemal
puude vahel silmatorkamatus iidvanas arhailises, madalas, tornita
kirikus. Et ma polnud taibanud all pikki pükse jaga panna, pidin ümber
niuete siduma nüüd mingi narmendava kaltsu... Ma ei saa sellest aru, kas
tõesti on niiviisi tola mängimine kuidagi taevaisale meelepärasem? Kohe
tekkis selle protseduuri juurde kamp liimiseid kerjuseid. Neist kõige
atsakam jättis mulje nagu oleks kaltsu selga ajamine tasuline. Andsin
talle paar gruusia paberraha, mile peale tüüp pettunult küsis puhtas
vene keeles, ega mul äkki ülearuseid eurosid ei ole...
Kirikus toimetasid nunnad. Pildistamine ja valjult rääkimine oli
keelatud; kui Nino hauaplaati silmasime, siis tundus keeld ka arusaadav
– mõned inimesed toetasid hardumuses kätt plaadile ja palvetasid. Kirik
ise oli aga sedasorti väiksemat sorti palvela nagu Püreneedes mõnda paar
aastat tagasi olen näinud (kuigi Õigeusu kirikule omaselt hoopis
rikkalikumalt kaunistatud) – lihtne, rahulik ja oma ümarkaarelisuses
ülimalt keskendunud, mõjudes oma olemisega peaaegu sugesteerivalt...
Bodbe klooster. Püha Nino kirik
|
Üles |
Bodbe kloostriaed
|
Üles |
Bodbe klooster. Püha Georgi kirik. Püha Nino haud
|
Üles |
Alla minek läks palju nobedamalt. All allika juures seisis vesteldes,
pudeleid täites, end kuivatades ja niisama müürile toetades paarkümmend
inimest. Kui uurisime, mis toimub, saime vastuseks, et pisikeses palvela
moodi majakeses asub püha Nino allikas, kus saab end korraks vette
kasta. Selleks tuli endale muretseda vaid valge hõlst (kas laenata või
osta) ja järjekorda võtta. Mina otsustasin meie veepudeleid täita, Hele
ajas päevitused autos selga ning võttis sappa... Ta naases tunnike
hiljem palju värskemana ja rõõmsana ning uudisega, et pühas vees käies
pidavat naistele naeratama lapseõnn – sellepärast tullakse allikale
vägagi kaugelt – Hele tutvus näiteks järtsus inimestega Nižini
Novgorodist. No ma loodan, et kolme lapse omanike peal see ikka 100% ei
tööta.
Hilise pärastlõuna veetsime Shildat otsides. Sellele kuulus kümmekond
kilomeetrit offroadi põllulappide ja kanalite vahel Alazani orus.
Täiesti omaette vaatepilt avanes ühelt sillalt, kust maalilisele orule
ja selle põhjas looklevale kruusasele jõele avanes kaunis panoraam
Kaukasuse taustal. Absurdseks lisandiks ent pildile olid kümned autod
esirattaid pidi jões või kõige nelja rattaga keset jõge. Autode vahel
ujuvad lapsed, keegi peseb ennast, keegi autot, kaldal grillitakse ja
süüakse (rõhuv enamus on mehed). Ma saan sellest aru, miks inimestele
meeldib jõe ääres olla, kuid ma ei saa aru, miks tuleb autod vette
ajada...
Alazani oru rannamõnud
|
Üles |
Ühes külakeses tegime peatuse, et nektariine osta. Arbuusi- nektariini-,
ploomi- jne jne müüjad on rivistunud teede äärde igal vähegi sobilikul
platsil. Astusime siis ühe vanatädi juurde, kelle ämbrid puuviljadega
jäid meile kõige lähemale ja küsisime hinda. Tädi küsis sellepeale, et
palju me tahame. Me tahtsime 4- 5 nektariini. Vanaproua hakkas seepeale
ämbreid tõstma ja küsis, kuhu ta viljad valab. Kui siis lõpuks selgus,
et me ei taha mitut pangetäit, andis ta Helele mammud pihku öeldes, et
nii väikest kogust ta müüa ei saa – neil on pangetäie hind – ning need
paar marja on meile kingitus.
Nektariinid
|
Üles |
Alazani orus
|
Üles |
Küla piiril korjasime peale hääletaja, noore tüübi, kes soovis liikuda
pisut edasi, et minna mingi ägeda mägijärve äärde sõbraga kohtuma. Me
olime kohe nõus ta kohale viima, et isegi järve näha. Temalt Shilda
kohta uurides kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et seal ei ole suurt
midagi, vist on üks külalistemaja, kuid muidu täiesti tavaline küla.
Pildil olevast venidegusteerimiskeskusest ei teadnud ta midagi... Järve
äärde jõudes tabas meid ent rõõmus üllatus – selgus, et olime taas Ilia
järve ääres - seal me ju eile Gogaga videvikus käisime. Kui järve ääres
juba sattusime, oli just paras moment end päikeseloojangul vette kasta.
Ilia Beach
|
Üles |
Õhtune Kvareli tee
|
Üles |
Aga me käisime Shildas siiski ära. Küla eredaimaks elamuseks sai minnes
porine offroad lehmakarja keskel. Veinikohta me ei leidnudki. Peale
pisukest siia-sinna keerutamist pöörasime otsa ringi ning tulime
Kvarelisse tagasi – seal ööbimiskohtade puudust ei ole. Et linna keskuse
hotell tundus pisut liiga snoob, läksime algavas videvikus mõne
alternatiivse peavarju leidmise lootuses. Tegelikult see ei olnudki nii
lihtne – peale veerandtunnist jõlkumist haarasime lõpuks ühel vanemal
härral sabast ja jalutasime temaga tänase öömaja leidmiseks läbi üsna
mitu tänavat. Lõpuks, peale siia-sinna helistamisi võttis ta meid
lihtsalt käevangu ning viis tänase öömaja juurde.
Kvareli-Shilda maantee
|
Üles |
Shilda
|
Üles |
Lõpetan. Hele jõudis juba ammu kohale ja üsna mitu minutit auravad
isuäratavalt laual hõrgult lõhnavad hinkaalid.
PS. Täna ostsime tee äärest vorstitaolisi esemeid – tšutšrellasid. Nägid
välja nagu vorstid, kuid tegelikult on need kuivatatud mahlas kreeka
pähklid, mis näevad välja nagu suitsuvorstid. Põnevad...
Kvareli. Otsime öömaja
|
Üles |
|
05.08.2017. Kell 9.10. Chateau Kvareli (hotelli kohvik)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik Europa külalistemajas saabus ootamatult ja tundega nagu oleks
hulkuv alasi ootamatult pähe kukkunud. Armas pererahvas, kes oli
suurepärase hommikusöögi kokku pannud, vaatas mind pisut nõutult, sest
nakitsesin vaid veidi toorest aedvilja ja vett. Proua siiski ampsas
varsti läbi, mis mu isutuse põhjuseks ja tõi välja marjade peal tõmmanud
tšatša. Pidi olema imerohi igasuguste haiguste, ja sealhulgas ka
pohmeluse puhuks. Imemaitsev tundus küll, kuid ei aidanud... Aga muidu
olid nad väga toredad inimesed ja tundus olevat ka täiesti korralik
koht. Ka selle koha pidaja oli olnud politseinik ning nüüd tegutsesid
pereettevõttena turismiäris. Arvestades senini tehtu ning plaanide järgi, mis
pererahvas koha laiendamiseks lähiajal ette soovis võtta, annab
tunnistust sellest, et läheb hästi.
Guesthouse Europa
|
Üles |
Praegu lööme kohvikus aega surnuks oodates kõnet Georgilt, et minna
gruusia meestega pohmelli ravima. See pidavat olema selline mehine
hommikune hinkaali tegemine ja söömine... Eilsele õhtule mõeldes ma ei
tea kui hea mõte see on ja ma sisimas natuke ka loodan, et ei helistata.
Hele loodab aga vastupidist, sest eile õhtul lubati meile käsi südamel
hinkaalide tegemine selgeks õpetada.
Kes on Georgi? Ühesõnaga, lõpetasime eile oma õhtusööki, kui astus ligi
kelner ja ütles, et härrad kõrvallauast paluvad meid oma lauda. Saime
aru, et oleks ebaviisakas keelduda. Kelner kinnitas, et ärgu me
muretsegu – härrad tahavad meid oma külalisteks. No läksime siis natuke
õlgu kehitades... Tervitasime vastastikku algul pisut ebalevalt, aga kui
kuuldi, et oleme Eestist, siis loksus kõik paika... Vot dorogoi!
- Veiniklaas anti kätte, vorstimagu pandi ette...
Härrad olid Hele aastakäigust – neid oli seal koos mingi viis-kuus tüüpi
– kõik klassivennad ja saanud kokku seepärast, et üks härradest oli
Prantsusmaalt üle pika aja kodus käimas. Pidu peeti tema ja ühise
kokkusaamise tähistamiseks. Ta parim sõber oli palutud tamadaks –
toostiütlejaks. Meile taheti oma kutsega demonstreerida gruusia
külalislahkust ning kombeid ja seda kõike XXI sajandi stiilis nö
traditsioonilisel peol. Vein voolas, šašlõkk, kebab ja kõik need muud
head asjad painutasid laua looka. Räägiti elust, sõprusest ja
armastusest (eriti sügav olevat see meeste vahel – ja, mulle pingsalt ja
sügavalt silma vaadates, - selles pole mitte midagi homosekusaalset –
ära saa valesti aru, dorogoi!), Gruusia ajaloost ja tänapäevast,
sellest, kuidas asjad käisid vene ajal ja kuidas käivad praegu, sellest
et 5 miljonist grusiinist on pea kolmandik välja rännanud... Kui meil
töötavad mehed Norras, siis grusiinid lähevad Türki ja Kreekasse. Ka
lauasolijaist lisaks peoperemehele üks töötas väiksemate ja pikemate
perioodidega Kreekas. Loomulikult tulid kõneks olid ka "Mandariinid" (znajes,
každõi raz, kogda ja etu filmu smortrju ja platšu!) ja loomulikult
Mimino ning Vahtang Kikabidze...
- Tšito, grito, tšito margarito...
Mingil hetkel löödi laul lahti ja Hele sai lõpuks oma elamuse sellest,
kuidas grusiinid laulavad inglikoorina 5-häälselt... "Sulikot"...
Suutsin teha ka kaks prohmakat. Neist esimene tulenes puhtalt sellest,
et olen siin "gringo". Nimelt ei jooda peale toosti ütlemist klaasi
lõpuni tühjaks – see näitab, et jooja jaoks on pidu läbi, tema lõpetab.
Mul "õnnestus" see žest juba esimese toostiga. Ent teine aps oli
põhimõtteline ning tulenev ilmselt meie kultuuriruumist, kus me oleme
oma mõttes ja väljendustega väga liberaalsed. Mingil hetkel läks jutt
usule (ausõna – mina ei olnud algataja). Ma ei tea, kui usklikud või
mitteusklikud on grusiinid, kuid peol vähemasti olid nad kõik
põhimõttelised kristlased. Üsna pea deklareeriti piltlikult öeldes, et
saatanast järgmised on moslemid. Kui ma siis lolli peaga köhatasin, et
tegelikult on moslemid ka inimesed, tekkis lauda vaikus ja peoperemees
ütles mulle resoluutselt, et jah, ta saab must põhimõtteliselt aru, kuid
olgu ma kena ja tema lauas ärgu ma enam midagi sellist rääkigu. Ja siis
läks pidu rõõmsalt edasi.
Paar tundi peale keskööd teatas peo peremees, et tema nüüd lõpetab. Peo
ametlik osa sai sellega läbi. Jätsime kõik jumalaga ja leppisime kokku,
et homme tuleb üks õige gruusia peaparandamine, sest pohmell on peale
pidu kohustuslik ja kohustuslikult tuleb seda ka ravida. Üks härradest –
temagi nimi oli Suliko – tahtis meid hirmsasti ööbimiskohta viia, aga
enne seda üht "eriti ägedat" mägijärve näidata... Lõpuks jõudsime siiski
oma öömajale rõõmsalt ja sõbralikult ilma mägijärve nägemata, kuid
õppisime sellele eelnenud protsessi käigus tundma ka džigittide tulise
loomuse natuke ebameeldivalt üllatavat poolt. Aga see selleks... las
midagi jääb ka saladuseks ning ajaloolastele uurida...
Tšito, grito...
|
Üles |
Niisiis vastuseks, kes on Georgi, saan öelda et ta oli üks eilse
peosõpruskonna liikmetest.
Aga hetkel siis Chateau Kvareli kohvik. Kohvi hind sama, mis pudeli
liksi hind meie tänases ööbimiskohas (Hele nuias neilt pudeli seda
imerohtu kaasa kingituseks äia-ämma pulmaaastapäevaks). Kohvi toodi
lauda. Näen vist midagi valesti... Suhkru pakile on kirjutatud: "Lamborghini".
|
05.08.2017. Kell 22.20. Tagatuba heade inimeste kodus. Khiso
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Khiso. Küünlavalgus...
|
Üles |
Genekas pandi kinni. Küünlavalgus ja jõekohin. Oleme Kaukasuse mäestikus. 70
km offroadi on õnnelikult selja taga. Et oleme öömajal taas võrratus
kohas, on lugu omaette – aga sellest hiljem... Tänane päev on nii
kontrastne oma sündmuste poolest olnud, et kui ma mõtlen varasematele
reisidele, on raske mälusopist mõnd sellist päeva meenutada...
* * *
Hommikul siiski helistati. Helistajaks oli ootuspäraselt Georgi. Ta
vabandas, et hinkaali tegemine-söömine peab viibima, sest eilse peo
peremees peab mingeid tööasju tegema ja tal läheb aega. Ta arvas, et
võiksime vahepeal midagi ette võtta – ta tuleb hotelli meie juurde,
võiksime arutada.
Georgi saabus peatselt oma sõbra, Vahu, auto kõrvalistmel. Kuna ta
tundis end ilmselt sama "värskelt" nagu mina, ei julgenud ta rooli
istuda. Ta ei osanud hinkaalitegemise algusaega öelda ja nii otsustasime
aega mitte raisata ja minna Nekresi kloostrit vaatama...
Nekresi on üks Gruusia vanimaid kloostrikomplekse. Selle vanim osa,
basiilikalaadne pisike kirik, ehitati juba IV sajandil pKr, ehitajaks
kuningas Trdat, kes oli tollesama eile pikemalt räägitud Miriani
lapselapseks. Kompleksi teine, suurem ja tähtsam kirik, on Jumalaema
kirik, mis ehitati "alles" VI sajandil ja mille ehitusega on seotud üks
noist tosinast David Gareij kaaslastest - Abibos Nekreseli. Vaene mees
löödi siin kahjuks mättasse Zoroasteri kummardajate poolt. Zoroasterlasi
ajas närvi jumalamehe koletu tegu – Abibos nimelt valas püha veega üle
nende püha tule tõestamaks, et nemad tegelevad väärjumalaga. Ilmselt ei
veennud see tegu vastasleeri piisavalt, mille tulemusel pühamees kanti
märtrina pühakute nimekirja... Põneva kõrvalepõikena võib mainida ka
seda, et Nekresi kloostri pühaks loomaks peetakse siga ja Nekresi vist
on ainuke koht (vähemalt Gruusias), kus siga on pühitsetud loom. Sea
looga on nii, et vanadel hallidel aegadel rünnanud kord pahad türklased
Nekresi kloostrit. Viimases hädas lasknud mungad sead lahti ja need
sööstsid väravast välja moslemitele vastu. Viimased said sellise
jõleduse nägemisest vaimse trauma ja pagesid tulistjalu valjusti
röökides mäest alla. Klooster oli päästetud...
Nekresi kloostri tee värav
|
Üles |
Jõudsime parklasse veerand tunniga. Halva uudisena kuulsime, et autoga
kiriku juurde ei lubata. Minu ja Georgi olukorrale mõeldes tulnuks
meidki peale üles ronimist ilmselt märtriks registreerida või siis
Darwini auhinna nominentide hulka kanda. Hea uudis oli see, et u 2 euro
eest startis buss peatselt mäe otsa – oodati vaid mingi turistigrupi
saabumist. Hele sädistas juttu, meie Georgiga hoidsime sõnaahtratena
ereda päikesevalguse eest puievilusse. Buss tuli. Kobisime koos tosina
prantsuse huvireisijaga sisse ning sõit algas. Päris kole serpentiin
koos päris koleda tõusuga polnud just selle hommiku meeldivamaks
kogemuseks, ent – päevale tagantjärele mõeldes – oli see õhtustele
sündmustele kergeks temaatiliseks sissejuhatuseks. Päevinäinud
mersu-buss roomas üles esimese käiguga põhjagaasiga. Ma ei ole kindel,
kas suutsin vääriliselt nautida neid lennukivaateid, mida mäkketõus igal
pöörangul pakkus. Mõningast lohutust pakkus tõik, et ka Georgi oli näost
spinativärvi ning mõned prantslannad kurvides kiljusid, ... ilmselt
puhtast entusiasmist...
Kirik. Kirik oli lahe. Väga lahe. Leidsin ühe varjulise koha ja
skitsisin...
Kuningas Trdati ehitatud esimene basiilika IV sajandist
|
Üles |
Piiskopi palee ja kirik (VII sajand)
|
Üles |
Alazani
org
|
Üles |
Kvarelisse tagasi jõudes selgus, hinkaale ikka veel ei saa –
põhimõtteliselt plaan kehtib, kuid selle realiseerimiseks läheb
määramatu aeg. Otsustasime siis, et ootama ei jää. Jätsime Georgiga
jumalaga ja võtsime suuna Telavile. Enne maanteele keeramist sõitsime
mõnusaks ennelõunaseks supeluseks veelkord mööda Duruji jõesängi otsekat Ilja
järve äärde.
Duruji jõgi
|
Üles |
Ilia järv. Päevavalges
|
Üles |
Gremi linnamägi, millel troonib XVI sajandi Kahheetia kuningate
residents ja Püha Miikaeli kirik, ilmus tee veerde päris ootamatult.
Ühel hetkel olimegi õigest teeotsast möödas ning Hele pidi "tänakut"
tegema, et Duster siia-sinna logistavate kamasside vahel tagasi pöörata.
Gremi kompleks on tänaseni endise XVI sajandil rajatud Kahheetia
kuningate residentsi tähtsamaid jäänukeid. Kirikust Telavi poole jääb
endine karavanserai (Gremit läbis Suure Siiditee üks harusid) mis
tähistab killukest endisest asulast; selle varemete peale on ehitatud
muuseum. Meie väisamise ajal oli muuseum kahjuks suletud, ent kirik
avatud. Pean ütlema, et väike jalutuskäik parklast kirikusse nö "teisel
päeval" 35 kraadises leitsakus ei ole mõnus. Vaatasin akaatsia varjus
vedeldes all parkla päikeselõõsas toimetavat paari-kolme suveniirimüüjat
ja ausalt öelda ei osanud neid eriti kadestada. Mul on küll piinlik
tunnistada, kuid Gremi kirikust on mulle meelde sööbinud pigem
imposantne vaade distantsilt. Kuigi märkimistväärt ja "kohustuslik
vaatamine" on kindlasti 1570-te lõpus maalitud freskod, mis on
restaureeritud ja krohvi-värvi alt päris ilusasti välja puhastatud. Ma
ei mäleta hetkel, kas olen eespool juba maininud, kuid kui XIX sajandi
algul Venemaa Gruusia nö üle võttis, läks ka Gruusia Õigeusu kirik, Vene
Õigeusu kiriku alla. Selle tulemusena krohviti kohalike kirikute
interjöörid üle ja värviti valgeks ning mõnes kohas maaliti veel
omakorda üle. Nii hävitati enamus Gruusia kirikute varasematest
rikkalikest freskodest. Gremi freskod on suudetud - osaliselt küll -
siiski päris ilusasti välja puhastada.
Gremi
|
Üles |
Hele sõitis. Telavisse jõudes otsustasin, et lasen daami linna peale ja
ise magan autos tunnikese. Nii juhtuski, et Telavi minu mälestustes
päädib uinakuga linnamüüri ääres Dusteri kõrvalistmel ning restoraniga
turuhoone ja kiriku kõrval, milles serveeritud hartšoo pärast neelasin
keele alla. Tellitud šašlõki, baklažaanide ja jogurti kõrval oli hartšoo
seal lihtsalt üle prahi. Ent mitte hea toit ei olnud selle söökla
parimaks osaks, vaid plaadimasin! Baarileti vastas nurgas kõrgus
korraliku tööstusliku külmkapi suurune monstrum. Ma olen kindel, et see
töötas lampidega. Vanahärra, kes masinaga oma vanuse poolest ideaalselt
kokku sobis, vahetas väärikalt plaate, mängides meie eine ajal
imposantse aparaadiga igati sobivat gruusiakeelset estraadi. Daam
kuuekümnendates, kes toite ette kandis, sobis komplektiga samuti
ideaalselt. Kõik see kokku tundus referaadina mõnest nõukaaja 1960-te
filmist... Igal juhul tegid tukkumine, hartšoo ja gruusia estraad imet –
arvet makstes tundsin, et elu on tagasi.
Telavi
|
Üles |
Kell oli veerand kolm, kui pühkisime Telavi tolmu jalgadelt, suund
Karmenis seatud Tušketi peale. Ma teadsin, et tee Tušketisse peaks olema
pisut konarlik, kuid kuni Psavelini oli see nagu kuld – värskelt
remonditud, sile ja hästi märgistatud. Ka Psavelist edasi hea tee jätkus
ja ma pidasin vajalikuks kvaliteedi kehvuse üle nalja visata. Paraku
saab iga ülbitsemine kohe tasutud – mõnesaja meetri pärast algasid
augud, mille vahel siin-seal leidus tükikesi asfaldist. Tee võttis end
paralleelseks kitsa kanjoni põhjas vahutava jõekesega ning hakkas
tasapisi tõusma. Mõne kilomeetri jooksul muutusid asfaldiaugud omakorda
lahtiseks kruusaks. Tee ääres paistsid siin ja seal roostes suured
järelhaagised mesitarudega – olime neid juba näinud kohe esimesel päeval
Gareij koobaste poole minnes. Neid lihtsalt sõidutatakse vastavalt suve
kulule ühest kohast teise, kus mesilastel rohkem tegevust on.
Jõekäärudes istusid rikkalikult kaetud kokkupandavate laudade ääres
meestekambad, autode esirattad jõkke aetud. Siin-seal tasasematel
lappidel sõi mõni hobune või lammas. Ja siis jõudsime esimese
serpentiinini...
Tagantjärele tarkus pidanuks manitsema ettevaatusele ja plaanima stardi
Omalo poole Psavelist pigem hommikul, kui hilisel pärastlõunal.
Unusualplaces.org kirjutab:
"... The road to Tusheti is considered as one of the most dangerous
roads in the world. The road lays on slopes and goes up to 9842 feet
over gorges of Tusheti.
The largest village and a center of Tusheti is Omalo. The only access
road to it is through the Abano pass (9,350 ft). From Omalo there are
three different directions along with mountain ranges. Chanchakhovani
gorge is the entrance to Tusheti. Others are: Diklo-Shenako gorge and
Pirikiti and Gometzari gorges. Each road parts after a few kilometers.
All directions are vehicle accessible, but further and higher the road
goes, more difficult and worse it gets. Alpine climate, fog, mist and
low visibility, make the road even more hazardous."
Mesitarud
|
Üles |
"Mäekesed"
|
Üles |
Tee hakkas korralikult tõusma ja läks kitsaks. Vastutulevatele autodele
ruumi tegemiseks tuli leida kuristikuveerel mingi orv – pidin selleks
keerama sageli kahtlasele teepervele, mille taga iga meetri järel
lennukõrgus suurenes. Alla vaadates kippus süda pahaks minema. Kõige
hullem, et lahtisel kruusal pidi serpentiinikurve võtma gaasiga, et siis
neile järgnevatel jõhkratel tõusudel pedaal esimese käiguga põhja
vajutada piisavalt kiireks ülesminekuks – vastasel korral hakkavad
rattad kaapima ja ei jää muud üle, kui seisma jääda, kurvini tagurdada
ja siis siduri kärtsaka saatel uuesti alustada. Ühel korral nii ka
juhtus ja see polnud meeldiv tunne. Tasematel lõikudel seevastu mingit
kiirust kaljurünkade, hiigelaukude ja siin-seal üle tee pahisevate
jõekeste tõttu aretada ei olnud võimalik – üsna enne kuru vast sai
paaris kohas ka kolmanda käigu sisse panna. Kõik see tähendas seda, et
liikusime teokiirusel, aeg aga tikusus halastamatult pimeduse poole. Ent
vaated olid lihtsalt kirjeldamatud. Mida rohkem üles, seda vapustavam
pilt avanes. Hele pildistamise sagedus meenutas kuulipildujat. Ta kaifis
vaateid.... loodus ümberringi oli lihtsalt KIRJELDAMATU! Ma kaifisin ka,
kuid nii mitmeski vähegi laiemas kohas, kus saanuks auto ringi keerata,
pidin tahtejõuga võitlema endaga, et mitte teha ettepanekut otsa ringi
keeramiseks. Kui lõpuks Abano kurule jõudsime, oli esimesest tõusust
möödunud ligi 4 tundi, selle ajaga olime läbinud ca 40 kilti ehk... Mu
käed ja jalad ei viitsinud enam väriseda ja särgiseljast võinuks vett
välja väänata. Aga teisalt – sinnani oli tegelikult paganama lahe!
Tsiteeriks siinkohal üht teist veebisaiti
(#dangerousroads.org/asia/georgia/1895-abano-pass.html)
mis taas kinnitab takkajärgi tarkuse toimivust:
"The road to reach the pass starts in Pshaveli and ends in Omalo. It
has a length of 84,5km, but the expected driving time is over than 12
hours. The pass links the Georgian regions of Kakheti (south) and
Tusheti (north). Tusheti is the most pristine and remote mountain region
of Georgia at 900-4800 meters above sea level. It is covered with
ravines and two main river valleys, Gometseri Alazani and Pirikiti
Alazani. It's one of the highest mountain roads of Europe.
The road over the pass was built in 1978, and is only open during the
summer months from around May until to October, but it can be closed
anytime when the access is not cleared of snow. Avalanches and heavy
snowfalls can sometimes block some sections of the road and can be
extremely dangerous due to frequent patches of ice. /.../ Don’t stuff
your belly too much. Eventually, you might feel vomiting temptations
while climbing circuitous roads at higher altitudes. This trail passes
through remote areas, so you need to be prepared. Tusheti can be reached
with a 4WD vehicle and only a 4WD. "
...ja siis kohtasime turiste Dubaist...
|
Üles |
Päike hakkas loojuma, kell näitas minuteid seitsmest juba peale ja meil
oli ikka veel hea pikk jupp sõita. Kitsuke rada hakkas pisut laskuma ja
lookles mööda jõeorgu sirgemate juppidena, kuid mingit kiirust üles
võtta sellest hoolimata ei saanud. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema
pimeda pärast – ausalt öelda tuledevalgel sel teel sõita polnuks mingit
huvi. Üsna tihedas videvikus jõudsime esimesse külla – Khisosse. Paar
majakest kügeles ühel vähe tasasemal mäenõlval, truubist pisut kabedam
betoonsild, millest rattajälgedes turritas välja armatuur, paar silti
ristmikul... Omalosse näitas veel 14 kilomeetrit. Kõne ühel sildil
näidatud numbrile külalistemajja, mis väidetavalt peitus kusagil
kõrvalteel, mõne kilomeetri kaugusel, jäi nulltulemusega. Seepärast
keerasin autonina mäest üles küla ainsa valgustatud majakese suunas...
Videvikus
|
Üles |
Uksele tuli nooruke, vahelduseks väga head inglise keelt kõnelev,
tüdruk. Meie mure ära kuulanud, läks ta emaga rääkima. Mõne hetke pärast
tuli ta tagasi ja teatas, et neil on tuba, kuid kahjuks nad meid ei saa
võtta, neil juba on külalised. No mis teha. Arutasime pisut asju
isekeskis ja kõmpisime murelike nägudega tagasi auto poole. Järsku
kuulsime selja tagant kellegi hüüet. Hüüdjaks oli pisut vanem naine
(vahemärkusena - äärmiselt ilus naine). Ta küsis, kuhu me teel oleme.
Kuuldes, et proovime välja jõuda Omalosse, teatas ta, et me saame nende
juurde jääda, kui nõustume ootama veerand tundi, et nad saaksid toa ette
valmistada. Neil on külalised, kuid tegelikult pidid need nagunii kohe
lahkuma, et enne päris pimedat naaberkülasse jõuda. Võtsime autost
kodinad ning maandusime kollastest elektripirnidest valgustet rohmakale
ent hubasele terrassile. Külalised tähendas üht väga purjus vanemat
meest, kes meie saabudes pereisaga viimast toosti kokku lõi. Ta soovis
kõigile äärmiselt südamlikult ja joviaalselt head õhtut ning koperdas
mäest alla autosse. Loodetavasti jõudis eluga koju. Meile näidati kätte
tänaõhtune pesa – armas kahe voodiga kootud vaipadega dekoreeritud toake
ja paluti veerand tunni pärast õhtusöögile. Hoiatati ent juurde, et kuna
elekter tehakse geneka pealt, siis arvestagu me vooluga nii umbes poole
üheteistkümneni... Oligi võimalus telefonid akupanga otsa torgata ja
viimase poes lubatud omadusi proovida...
Õhtusöögiks improviseeriti suurepärane kombo praekartulist, sulgunist
(sulguni küll, kuid pakuti senini maitsmata tüüpi – soolane ja paljude
aukudega, nagu aero-šokolaad; väga hea veini juurde), purist, tomatitest
ning kurkidest. Juurde kann külma valget koduveini. Tublisti nokastand
peremees istus lauda ja tahtis kindlasti öelda (naispere keelitustest
hoolimata) söögialuse toosti. Enne seda kuulsime lühidalt peremehe
eluloo, pererahva tutvumisloo (ausõna, kallid külalised, kunagi ei olnud
ka mina kiilakas ning olin päris ilus!) ja siis jõime...
- "Armastuse terviseks!"
- "Armastuse terviseks!"
|
06.08.2017. Kell 14.30. Hotell Tusheti restoran. Omalo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hotell Tuscheti
|
Üles |
Ootame lõunasööki. Oleme tagasiteel Pshaveli poole, ees on ca 70 kilti
kruusaseid serpentiine ja 6...7 tundi sõitu. Taas alustame tagasiteed
läbi mägede pisut liiga hilja, ent nüüd on juba rada pisut teada ja, mis
seal salata, ka mingi tekkiv aimdus Dusteriga kividel sõitmise nõksude
kohta. Koht, kus me praegu oleme tundub nagu mingi Austri alpiküla
majakese paroodia: seintel püssid, loomanahad jne, sekka klassiklalist
leeklambiga põletatud kämpalauda, puhast lilledega vakstut ning häälest
ära akordion, millest Hele püüab toitu oodates meeleheitlikult Saaremaa
valssi välja meelitada. Hinkaale kahjuks ei ole – otsas. Sestap
tellisime midagi pimemeetodil + täidetud baklažaane... Eks näis, mis
tuuakse.
Tänane hommik algas väga kenasti. Ööbimiskoht oli uskumatult mõnus –
täiesti vaikne, mõnus voodi, karge õhk! Ja millised vaated orule –
käisin neid hommikusööki oodates pisikesel jalutuskäigul püüdmas.
Peremeest ei olnud hommikul näha, kuid tema kaunis kaasa ja tütreke
tegelesid varakult hommikusöögiga. Kohvi kõrvale juttu puhudes selgus,
et ta on arst, tema abikaasa aga mingit sorti tegelane kusagil
omavalitsuses. Nende maja on üks küla 5...6-st majapidamisest, kuid sel
suvel on nad ainus pere, kes kohal. Omalo jt Tušketi külad ärkavad ellu
juuniks-septembriks, kui maantee on lahti. Lume tulles oktoobris maantee
suletakse ja avatakse taas mai lõpus, mõnel aastal ka juunis, kui see
muutub taas läbitavaks. Talveks jääb küladesse kokku ehk
paarikümnepealine jõuk, kelle elu-olu sõltub vaid neist endist ja häda
korral Gruusia või Venemaa piirivalvurite helikopteritest. Juttu tuli
veel mitmest-setmest. Võib-olla sellest põnevama faktina meenub, et
mägilaste igipõline leib tehti rukkist ja see oli must leib. Ent juba
väga ammu pole seda tehtud – kõik söövad nisuleiba – ringses saviahjus
küpsetatud purit.
Khiso
|
Üles |
Enne Omalosse jõudmist leidis teel aset kaks kohtumist. Esimese lugu
algas juba eile. Nimelt trehvasime 2...3 korda ühe noorpaariga, kes
sõitis Omalo poole kõige tavalisema Renault Megane-ga. Kui nad meist
esimest korda mööda läksid, üsna bravuurikalt seejuures, jäi mul
imestusest karp lahti – daam, peakatte järgi võis aimata, et tegu
moslemidaamiga – vaatas rõõmsalt ja uudishimulikult aknast välja. Mingi
aja pärast sõitsime neist mööda, maas vedeles katkine rehv ja mutrivõti
– noormees tõmbas suitsu ja daamil oli silmavärv mööda põski alla
voolanud. Kui eile peale kuru tegime peatuse, jõudsid nad meile järgi ja
küsisid, kui kaugel on Omalo. Neil oligi rehv purunenud ning allapandud
tagavara rehvil punnitas juba rusikasuurune muna. Andsime noorpaarile
Karmeni järgi juhised, mille peale üsna mornis meeleolus sõideti edasi.
Täna kohtusime nendega siis taas. Nad olid eile pimedas siiski Omalosse
jõudnud ja oma bronnitud öömaja leidnud. Tuli välja, et nad on pärit
Emiraatidest ja lihtsalt võtsid kohalikele teeoludele mõtlemata
rendiauto. Kui ma siis poisile kaastunnet avaldasin autovaliku üle ning
muretsesin tagavararehvita tagasitee üle, ütles kutt vapralt, et mis tal
üle jääb. Jah... Ausalt öelda on meie Dustergi siin pisut liiga eblakas,
aga esikveoga Megan... Mul see fantaasia käima ei lähe. Teine kohtumine
leidis aset isut enne Omalot ukraina jalgratturitega. Peatusime , et
ühest iidvanast vahitornist pilti teha, kui samasse teetaskusse maandus
grupp rattureid, kes olid Omalost tagasi sõitmas Pshavelisse.
Segaseltskond koosnes iisraellastest ja ukrainlastest, kes katsuvad igal
suvel ratastega kusagil hullu panna. Seekord oli ette võetud siis
Kahheetia. Täiesti positiivselt segased!
Kaskadöörid I
|
Üles |
Kui olime ratturitega hüvasti jätmas, kuulsin altpoolt lähenemas hirmsat
mõuramist. Üles rühkis põhjagaasiga GAZ53 ja tema järel vana hea
isekallutaja-kamza (tavaline seejuures, mitte kolme silla veoga).
Gaaziku kastis rappus tuimade tolmuste nägudega kolm džigitti. Kurv
läbiti gaasi maha võtmata ning varsti kadus. Ka nende autode roolis
selle tee peal ma end ette ei kujutaks...
Kaskadöörid II
|
Üles |
Omalosse jõudsime hetkel, kui varahommikune kargus hakkas hajuma.
Peatusime külakese keskel ühe osmiku kõrval, mille seina kaunistas
suurte tähtedega maalitud sõna "Cafe". Hele leidis endale kohvi oodates
võrkkiiges aseme. Koht tundus olevat selline mõnus ja nooruslik; meile
tõi mõnusat kanget türgi kohvi hoopiski üks Piiterist pärit vene tüdruk,
kes kohvikus abistades maksis niiviisi oma öömaja eest. Tal oli muuseas
kindel plaan järgmisel aastal ümber Peipsi järve matkata. Kohvikust
lahkudes uuris üks soges noor seljakotirändur, et kas me lähme üles või
allapoole. Kuulnud, et meil plaanis ikka üles minna, pakkus ta end
kaaslaseks kuni Ülemise-Omaloni. Küüdi eest lubas ta meid viia Tušketi
ägedaimasse baari. Kutt oli poolakas, Wroclawist, ametilt
lasteaiakasvataja. Oma puhkused veedab ta võimalusel Tušketis, matkates
ja niisama tšillides. Ta pihtis üles sõites, et sellel aastal on kõik
teistmoodi, sest ta on armunud ühte poola tüdrukusse, kes momendil asub
just selles baaris, kuhu me nüüd läheme. Tee ronis pisut mäkke ja lõppes
paari kilomeetri pärast maalilise logadil külakesega, mille kohal
kõrguvad iidsed kivitornid.
Omalo
|
Üles |
Omalo on Tušketi keskus. Siit algavad matkarajad ja see tundub olevat
üks Euroopa igat liiki positiivsete hipsterite ja matkajate pärusmaa.
Külake, kust veel õige pisut leiab vana isoleeritud ühiskonna hõngu, on
muutumas. Külalistemajad, hotellid, ühisveevärk, kohvikud, igat liiki
matkavarustuse laenutused ja kõik turistilõksudega seotud ehitised
kerkivad usinasti. Hetkel on see kõik veel sellises mõnusas kergelt
suvalises käsitsimaalitud vormis, ent ma usun, et pole kaugel aeg, kui
ka see pärl muutub. Arbuzi Bar – kuhu poolakas meid jalutuskäigu lõpul
tüüris, sobis õhustikku ideaalselt: vana pitsornamendiga kahekordne
avatud rõdudega lääpas maja, mille ette oli kokku klopsitud euroalustest
paar istumiskohta. Meie poolakat tervitati seal kui omainimest. Varsti
olime tuttavad nii noore pererahvaga kui kamba poola tudengitega, kes
seal ööbisid ja vabatahtliku tööd tegid. Skitsisin pildikese kohvikust
andes samal ajal kiire joonistamistunni viieaastasele perepojale ja sain
tasuks kannutäie teed ning sületäie sooje sõnu. Arbuusi anti kõige peale
tasuta. Nooruke perenaine – Mari - rääkis oma tulevasest veiniprojektist
ning näitas väga lahedalt disainitud pudeleid. Pidin rändkunstnikuks
tunnistatuna sildidisainile andma kindlasti omapoolse hinnangu. Juttu
jätkunuks kindlasti pikemaltki, kui ma poleks kibelenud vanade
kivitornide juurde. Et Helet kivihunnikud ei huvitanud, jäi ta suhtlema
hipikommuuniga samal ajal kui mina võtsin ette retke mäe otsa.
Ülemine-Omalo
|
Üles |
Omalo kümmekond kivitorni – nimetatakse seda kohta ka Keselo - on heaks
näiteks omaaegse Kaukasuse külakeste elu-olust. Tornid ehitati elamutena
ja pelgupaigana. Ühes tornis võis olla 3-4 korrust, neist ülemised olid
magamis- ja elutoad. Muidugi, asukoht küla kõrgemal tipul valiti
eelkõige turvalisuse kaalutlustel; kui elu oli rahulik, võidi tornid
mõneks ajaks üldse maha jätta või koliti siis neisse talveperioodil.
Praegu tasub sinna ronimise vaeva ääretult kaunis panoraam. Toetasin end
ühe torniseina vastu ja hakkasin skitsima. Enne, kui pildi valmis sain
jõudsime rääkida ühe moskvalannaga Omalost ja reisimisest ning ühe noore
Tbilisi kutiga Gruusia veinidest. Kui ma seadsin alla ronima avati üks
torn, millesse on kokku klopsitud tagasihoidlik muuseum. Läbi kitsa
luugi sellesse sisenedes võis tutvuda omaaegse elu-oluga tormajakestes
ning teisel korrusel mägilaste kosmoloogiaga. Üks nurgake ent pakkus
päris põneva üllatuse - Shalva Alkhanaidze...
Keselo
|
Üles |
Toost... (Shalva Alkhanaidze)
|
Üles |
Shalva elas Tušketis Dano külakeses aastatel 1934-1989 veetes seal kogu
oma elu. Ta oli juba noorelt üsna põdura tervisega ja ei sobinud
seetõttu lambakarjuseks. Proovinud erinevaid elukutseid, avastas ta enda
jaoks fotograafia. Ta elas külas ja jäädvustas Dano ning mõne
naaberküla eluolu, tegi passipilte ja niisama pilte. Kuna ta pildistas
maastikke ja inimesi iseenda jaoks, tegi ta seda nii nagu tunne ütles
ilma sovjetiaegse propaganda mõjudeta. Tema pildid, õigemini
negatiivikogu, avastati alles 2005 aastal juhuslikult. Peale seda on
need pälvinud suurt tähelepanu ning olnud esitletud paljudel näitustel,
sh ka Eestis... Muuseumis neid ülesvõtteid väga palju ei olnud – Omalos
pidi olema tõsisem väljapanek kusagil, kuid ka need pildid, mida ma
tornis nägin, olid väga meeleolukad.
Kui Arbuzi Bari tagasi jõudsin, käis poola tudengite hulgas
emotsionaalne arutelu, kui palju neist ikka meiega alla sõidab. Lõpuks
selgus, et kõik jäävad Omalosse... Asja otsustas tõik, et see tütarlaps,
kellesse eelpooltutvustatud lasteaiakasvataja Wroclawist armunud oli,
polnud vist viimase suhtes jääkülm... Kui siis selgus, et kõik tudengid
me autole nagunii ei mahu ja kaks peaksid maha jääma, otsustati, et
jäävad kõik. Niisiis jäid nad meist sinna amüseerima ja eks nad ise
vaatavad, kuidas ülehomseks Tblississe lennukile jõuavad...
Arbuzi Bar
|
Üles |
|
7.08.2016. Kell 13.35. Tshasnogiri restoran. Natakhtari
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Restoran Tshasnogiri
|
Üles |
Ootame hinkaale. Hele kirjutab postkaartidele sõnumeid. Oleme omadega nn
Gruusia Sõjatee alguses, ehk siis teel Sthepantsmindasse et ära näha
Kazbeki mägi. Kui Karmen ei eksi, peaksime olema videvikuks seal. Täna
on olnud päris lahe päev, aga tundub, et olen kusagilt hankinud mingi
kõhuviiruse ja see rikub pisut olemist. Õnneks ei pea kogu aeg vetsus
passima...
Üle mägede tulek sujus hästi. Jõudsime alla kiiremini, kui loota
julgesin, sestap võtsime suuna Mtskheta peale (kurul mõtlesime, et kui
jääme väga hilja peale katsume Telavis peavarju saada) üle maaliliste
Gombori mägede. Ent läks hästi ja tänase öö veetsime Mtshketas
vahelduseks peremajutustele päris hotellis.
Üle mägede
|
Üles |
Tušketist laskudes saime kujundliku õppetunni sellest, et Omalo maantee
ei ole naljaasi. Tegime kurul peatuse, lobisesime kamba hollandi
turistidega, kui tähelepanu pälvis autoderivi, mis pisut allpool teed
ummistas. Pool tundi hiljem oli stau klaarunud, kuid katkine esiklaas
ühes kurvis ja pisut eemal teeäärses taskus loppis Nissani maastur
andsid tunnistust juhtunud avariist. Mats oli seekord õnnelik, sest auto
seisis teeservas ja mitte kilomeeter maad võsas allpool. Auto kõrval
kohmitses kolm-neli seljakottidega turisti. Kui peatusime ja küsisime,
kas nad vajavad abi, küsisid nad heas inglise keeles lootusrikkalt, et
ega me Omalosse lähe. Selgus, et auto, mis üle katuse keerati, oli nende
rendikas. Juht olnud kohalik. Miks auto üle katuse läks, nad ei teadnud.
Nemad pääsesid pisikriimustustega, kuid juht olla natuke rohkem viga
saanud ja ära viidud. Seda mainis üleeile Khisos ka meid võõrustanud
perenaine, et tee on tegelikult ka ohtlik ja õnnetused kahjuks
suhteliselt igapäevased.
Abano kurul
|
Üles |
Kohtasime tagasiteel paar korda ka Arbuzi Bari perenaist, kes meiega
umbes samal ajal hakkas alla liikuma, et jõuda õhtuks Tbilississe. Enne
asfalti möödusime ka hommikul kohatud ukraina jalgratturitest – nende
tolmustest ja loppis nägudest ei peegeldunud küll väga suurt
õnnetunnet... Ligikaudu paarkümmend kilomeetrit enne Pshavelit jäi silma
tee ääres lääpas silt käsitsi maalitud kirjaga "SPA". Viskasime
isekeskis nalja, et mõni kohalik on oma kodumajutuse spaaks nimetanud.
Paraku lugesin täna, et seal on tõesti tervendavad termaalveeallikad,
isegi kuuma veega vist... Tahtnuks küll jalgupidi sinna sisse ronida...
Tagasi asfaldil
|
Üles |
Meie õhtuseks eesmärgiks oli Mtskheta - Gruusia üks vanemaid ja
ajalooliselt ilmselt tähtsamaid linnu. Mtskhetasse jõudmiseks soovitati
sõita üle Gombori kuru – tee olla küll mõnikümmend kilomeetrit pikem
Karmeni soovitatust, kuid nii Khiso perenaine, kui kogu Arbuzi Bari
staff seletas, et lühem tee on paras ilgus ning võtab koledasti aega. Ei
oska seda halvemat teed kommenteerida, kuid üle Gombori minek
päikeseloojangust punetavates imelistes maastikes pakkus väga meeldivaid
vaateid ja meeleolukat sõitu. Tegime kurul peatuse – see tundub olevat
armastatud pildistamise koht. Vaade on seal äge tõepoolest, ent hetkel,
kui me omi klõpse tegime, kirjutati taevasse ühe pilve piirile sakiline
kuldne triip, mis nägi välja nagu gruusiakeelne kiri. Ma arvan, et see
oli midagi head...
Gombori kuru
|
Üles |
Mskheta - Ibeeria iidne pealinn (V...VII sajand) - tervitas ööpimeduses helendavate kirikutega. Linna kohal mäe
otsas prožektorite valguses ergav Jvari klooster-kirik (see on siis
seesama pühakoda, mille ehitas eelpool kusagil mainitud kuningas Miriam
risti ümber, mille Püha Nino oli Mtskhetasse jõudes seal maasse torganud
või midagi sellist) paistab kilomeetrite kaugusele. Oma asukoha tõttu on
teda kaugele näha päevavalgeski, ent sellise valgustusega justkui
majakas. Ka linnakese (ja kogu Gruusia) tähtsaim kirik – Svetitskhoveli
katedraal – ujus tuledesäras. Tapvast väsimusest hoolimata tegime lina
serval peatuse ja lihtsalt vaatasime kümmekond minutit neid
ilmaimesid...
Mtskheta
|
Üles |
Otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva öömaja, mida tee ääres näeme.
Et lähenesime Tbilisi suunalt pidime linna sissesõiduks ületama pika
silla üle ülespaisutatud jõe. Kohe teisel pool silda ilutses tee ääres
silt viitega hotellile ja nii peatuseimegi saja meetri pärast valge
kuupmaja ees, mille kohal hõõgus silt "Balcony". Hotelli retseptsioonis
võttis meid vastu sipsiku-triibulises särgis rõõmus inglise keelt
kõnelev tüüp, kes küsis laia sõbraliku naeratuse saatel, kuidas ta meid
küll aidata saab. Ilmselgelt toitis tema joviaalsust mõni piisk Bacchuse
andidest. Üks tuba, põneva numbriga "Ice in my drink" oligi saadaval.
Tuppa astudes kuulsime tuhandet vabandust selle üle, et kahjuks asub
tuba retseptsiooni vastas – vähem privaatsust - ja et ainult täna wifi
ei tööta, kuid rõdul olles saame seda varastada üle jõe olevast
restoranist – parool kirjutati paberile. Õhtusöögi osas teavitati, et
restoran küll töötab, kuid seal on täna erapidu ja kõiki sööke ei pruugi
saada olla. Sõbralikku ja pisut koomilist retseptsionisti hakkasime
isekeskis heatahtlikult Triibuks kutsuma (tema päris nimi oli Ilja).
Restoranis selgus, et tõesti-tõesti, süüa saab vaid kala ja pastat. Ma
tellisin siis kala ja Hele üllatuslikult pasta. Mõtlesime, et küll oleks
romantiline sumedas augustiõhtus gruusia šlaagrite kõrvale veinile
vahelduseks mohiitot juua – menüüs oli see täitsa olemas. Kui aga seda
baarist tellima läksin selgitas pisut liiga sädelevate silmade ja pisut
liiga pehme keelega daam kaunis inglise ja vene keele segus, et:
a. et neil on mohiito aineid puudu; kui ma tahan mohiitot, pean linnast
aineid tooma;
b. see naine, kes mohiitot oskab teha, on haiglas (this woman in at
moment medicine - bolnitse!).
Kui ma siis muude kokteilide kohta küsisin, sain teada, et neid oskas
teha ka see sama naine, kes on haiglas. Saab ainult veini. Hüva, veini
ma ei hakanud tellima, sest meil oli pagasnikus veel hulganisti Kvareli
veini. Seega otsustasime, et sööme, võtame autost oma veini ja veedame
ülejäänud õhtu basseini ääres. Toit oli väga hea.
Kui basseni äärde minnes Triibule mainisime, et meid baaris
põhimõtteliselt ei tahetud teenindada ja me ei saanud mohhiitot, vaatas
ta algul meid üsna kahtlustavalt. Veendunud, et me ei naljata, läks ta
üsna pöördesse, tormas lifti ja lubas all korra majja lüüa. Kas Triibu
õiendamise või millegi muu pärast, ent kui me basseini äärde jõudsime ja
ma palusin ühel daamidest, kes sealsamas lähedal kõõlus ja ühe kutiga
õhetaval ilmel tšattis, klaasid tuua, tõi ta kiiresti klaasid ja pilgeni
kuubikutega täidetud hõbedase jäänõu koos jäätangide ja valge kena
rätikuga. Aitäh-aitäh! Ujusime ja nautisime veini. Pidu restoranis kogus
tuure, kuid nemad ei seganud meid ja meie neid, liiatigi tundus, et see
on pooleldi ka hotelli staffi pidu – ilmselt sellest ka kõik need
pooludused töötajad. Saime vast pool tundi basseinis ja vahepeal
basseini serval olla, kui saabus Triibu ja teatas, et tal on väga kahju,
kuid me peame varsti basseinist ära minema, sest nad hakkavad basseini
puhastama. Küsimuse peale, kui kaua meil aega on, jäi Triibu vastus üsna
segaseks; mõtlesime siis, et eks lahkume siis, kui kästakse. Varsti
ilmuski üks pikk kutt tavalise mopi ja harjaga ja hakkas asjalikul ilmel
basseini vaatama. Meile ei öeldud midagi. Varsti hüppas kutt ise
basseini – ilma mopita – ja talle järgnes peagi teine poiss, see, kes
baaridaamiga magusalt juttu vestis. Ja nii see õhtu kulges. Jõudsime
tuua autost teisegi veini ning tellida uue jää – basseinipuhastamine aga
ei alanud ega alanud - osad pidulised hakkasid kogunema hoopis basseini
juurde ja kargasid vahetevahel vette. Ju ei seganud me nende pidu
sedavõrd, et pidanuks meid basseinipuhastamisega rohkem hirmutama. Kui
mõtlesime õhtule tundus, et oleme ikka parajalt imelikku kohta sattunud,
ent lõpuks, hoolimata kõigist neist koomilistest jaburustest, kujunes
õhtu väga toredaks.
Mtskheta
|
Üles |
Ärkasime arusaamatul põhjusel päikesetõusul. Helel tekkis mõte enne
hommikusööki Jvari kiriku juures ära käia, et siis ennelõunal saaks
linna ette võtta. Mõeldud-tehtud. Karmenis oli kahjuks vana kaart –
pidime päris koleda kiirteelabürindi läbima, enne kui kiriku teeotsa
kätte leidsime. Korjasime peale mäkkerühkiva vanema mehe ja viisime üles
kiriku juurde. Kohalikud seadsid alles nännimüügilette üles vaadates
meie parklasse ilmumist üsna üllatunult. Hele armus kohe paari Gruusia
rahvariides nukku – seega sai hoobilt lahendatud ka mure, mida kodus
ootavatele väikestele printsessidele reisilt viia.
Niisiis – Jvari kirik on ehitatud kohta, kus Nino Mtskhetasse jõudes sai
ilmutuse ja pani maha oma pisikese viinapuuväätidest risti. Kuningas
Miriam asendas selle hiljem suure puust ristiga ning mõni aeg hiljem (AD
509...605) ehitati selle ümber praeguses mahus kirik. Väikest risti hoiti hoolega hiljem Svetitskhoveli katedraalis. Tänini on pühakoja keskel aukohal kivist
alus, millel originaalne puitrist seisis. Kirik on mahult säilinud
peaaegu oma algsel kujul, kuigi möödunud aastatuhande alguses (XI
sajandil) tuuniti seda õige pisut. Oma nelja apsiidiga võrdse
ristikujulise põhiplaaniga ja torniga selle keskel meenutab see
Jeruusalemma kunagist peakirikut. Meenus, et ühte selle taskuväljaandes
koopiat nägin 2015. a Mtskhetast mitu tuhat kilomeetrit eemal Navarras,
Torres del Rios. Sealne väike kuppelkirik oli tüki maad pisem, kuid
meenutas vägagi oma olemiselt Jvari kirikut. Hämmastav on see sarnasus
siin (ja, kui järele mõelda, siis ka Nekresis) arhailiste romaani
kirikutega Lääne-Euroopas.
Mtshketast...
|
Üles |
Barbid Gruusia moodi
|
Üles |
Jvari on sümbol! See tähistab ristiusu saabumist Gruusiasse ning on
seetõttu aastasadu olnud palverännakute sihtkohaks. Isegi nõukaajal
säilitati seda kirikuna kui kultuuripärandit, mistõttu inimesed käisid
seal tolgi ajal. Räägitakse, et serpentiinina mäkke tõusval teel asus
sõjaväeosa, mille asukad vahepeal teed oma suva järgi sulgesid ja
inimesi edasi ei lasknud. Kirik ise on väga imposantne ja jätab vana
ning rikkumata mulje. Hoone restaureeriti hoolikalt 2011 a ICCROM-i
valvsa pilgu all, mistõttu pole tema osaks saanud saatus, mis mõnedel
juhtudel siin riigis on kahjuks tavaline – vana kaabitakse maha ja
asendatakse uute, kahtlase väärtusega koopiatega. Jvari on ka paraja suurusega uudistamiseks; see ei
tüüta ei ringi kõndides ega skitsides ära. Otsisin fassaadilt reljeefi
mis peaks kirjade kohaselt hoone arhitekti kujutama, kuid kahjuks minu
silm seda ei leidnud või ei osanud vaadata. Tegelikult on kirik üsna
napi dekooriga nii seest kui väljast ja mõjubki peaasjalikult oma
rahuliku keskendunud vormiga. Täiesti omaette teemaks on loomulikult
lennukivaade kirikust Mskhetale – kogu linn koos Mtkavi ja Argavi jõe
orgudena laotub vaataja ette nagu kuugli 3d kaardil.
Jvari
|
Üles |
Mtskheta
|
Üles |
Hommikusööki oodates selgus, et kogu see noortekamp, kes eelmisel õhutul
basseinipeol tšillis, tegeles (sel hommikul) toidu serveerimisega. Nende
piinatud nägudel peegeldus teise päeva hommik ja see andis tõsiselt
tunda ka serveerimise kiiruses. Üks klient kõrval lauas igatahes sai
vahepeal seetõttu päris kurjaks. Hommikusöök oli aga imehea. Üks tähtsa
näo ning uhke riietusega härra kõrvallauas käristas kõigile, kes
parajasti hommikust sõid, välja vaagnatäie arbuusilõike. Väga mõnus
dessert... Aitäh härra!
Balcony
| Üles |
Kiire ujumise järel saabus aeg külastada Gruusia tähtsaimat kirikut –
Svetitskhoveli katedraali. Svetitskhoveli on muuseas üheks põhjuseks,
miks Gruusia patriarh kuulutas Mtshketa "pühaks linnaks". Parkisime auto
jalakäijate tänava otsale tasulisse parklasse ning jalutasime läbi
lakutud turismilõksuks muudetud vanalinna kiriku poole. Keegi mängis
bajaani, keegi tegi muud kometit – nagu harju keskmine vaatamisväärsus
muiste. Ent kirik, mis peatselt tutt-uue sillutatud platsi serval silme
ette kerkis, oli naabruskonnast hoolimata muljetavaldav! Muljet avaldas
eelkõige kiriku suurus ja esinduslikkus: õhtul tee pealt vaadates tundus
ta palju pisem ning tagasihoidlikum. Piletikassa juures haaras varrukast
üks tütarlaps, näitas tunnistust ja pakkus end giidiks. Mul on enamasti
kole umbusk (eriti peale Sri Lanka kogemusi) kohalike giidide vastu,
kuid seekord kustutas valvsuse daami kaunis välimus. Kirikus selgus
peatselt, et me ei pidanud tema teadmistes pettuma.
Svetitskhoveli katedraal on Gruusia suuruselt teine kirik Tbilisi Püha
Kolmainsuse kiriku järel (viimane omakorda on üks maailma suurimaid
pühapaiku oma pindalalt – vast saame seda imetegu ka oma silmaga näha).
Kiriku esimene versioon on ehitatud IV sajandil kohta, mille valis välja
Püha Nino ise. Svetitskhoveli tähendab gruusia keeles eluandvat sammast.
Viimasega, nagu ka kiriku ehituslegendiga seoses, on rääkida pikem lugu.
Nimelt aastal u 30, mil Jeesus risti löödi, oli Jeruusalemmas käimas üks
Mtskhetast pärit juudi rabi - Elias. Tavapäraselt jagasid ristile
naelutatu riided sõdurid, kes sellega tegelesid, Jeesuselt sai üks
sandaalid, teine turbani, kolmas vöö ja neljas rüü. Õmblusteta tuunika
peale, mida Jeesus kandis enne seda, kui ta risti löödi, viskasid mehed
näppu, sest nad ei tahtnud või ei viitsinud seda haata neljaks lõikama.
Kui Jeesus ristil oli surnud, lahkusid sõdurid oma mandiga Kolgata
mäelt. Elias astus sõdurite juurde ja soovis tuunikat ära osta. Käed
löödi ning nii sattus see Mtskhetasse. Kui mees koju jõudes näitas püha
eset oma õele suri viimane seda käest laskmata. Lahkunu hoidis rüüst nii
kõvasti, et ta maeti praeguse katedraali asukohale. Sidonia – nii oli
surnud daami nimi – haud (eeldatavasti siis koos tuunikaga) asub tänini
katedraali all. Varsti kasvas hauale seedripuu, mis selleks ajaks, kui
Nino kohale jõudis, oli sirgunud pea kolmesaja aastaseks võimsaks
seitseme tüvega hiiglaseks. Nino õhutusel hakkas kuningas Miriam Sidonia
hauale kirikut ehitama. Seedripuu raiuti maha ning selle seitsmest
harust saadi seitse sammast, millest pidi saama pühakoja vundament.
Paraku kerkis seitsmes sammas maast üles jäädes peale seda maa kohale
hõljuma. Ta laskus maale tagasi alles peale seda, kui Nino oli
palvetanud terve öö. Kui kirik hiljem valmis sai jäi sambale võluvägi,
mis ravis ja aitas abivajajaid... Katoliiklikus maailmas on Kristuse
tuunika kohta oma stoori, mille kohaselt see asub hoopis Trieris ning
Vene Õigeusu kirik teab olevat selle loomulikult Moskvas... Igatahes
tähistab Mskhetas Kristuse tuunika asukohta kirikus tänini renessansset
kellatorni meenutav freskodega kaetud tornike...
Svetitskhoveli katedraal
| Üles |
Kuidas nende imettegevate sammastega edasi läks, ei ole teada, sest
algne kirik ehitati ümber juba V sajandil ning ligikaudu praeguse kuju
sai see aastail 1010-1029. Viimase ümberehituse kavandas arhitekt
Constantine Arsukidze. Viimasega on seotud samuti üks tore lugu, mille
baasil 1930-tel kirjanikuhärra Gamsakhurdia kirjutas novelli "Meistri
parem käsi". Novelli ja legendi toidab kiriku ühe apsiidi otsaviilu
ülaosa kaunistav kivine käeranne haamriga. Mina hakkasin seda nähes
irvitamisi otsima lähedusest ka sirpi, ent giidi jaoks ei olnud see
naljakas... Rahvajutt tegelikult räägib sellest, kuidas lugupeetud
arhitekti edu hakkas kadestama tema endine õpetaja ja preester. Pühamees
haudus kurja ja lõpuks avanes selleks ka võimalus... Arhitektil tekkis
armulugu tollase kuninga Giorgi I armsamaga. Kuningas sai kuidagi haisu
ninna (ehk haisu levitas siis kibestunud preester), armunud
ehitusmeister võeti kinni ning karistuseks raiuti maha tema parem käsi.
Teistele hirmutamiseks seati seks puhuks kivist välja raiutud käsi
kiriku külge. Kurjad keeled räägivad aga seda, et käsi on kiriku küljes
alles XV sajandist, seega... pani selle sinna mõne solvunud kunni väga
vihane kauge järeltulija või on see ikkagi pigem müürseppmeistrite
ametisümbol, mida siin-seal kirikute juures pidavat näha olema... Seda,
kumb versioon võiks õigem olla, ei teadnud öelda isegi meie kaunitarist
giid (muuseas, ta töö ajal on inglise keele õpetaja, ent vabal ajal
näitab turistidele 200 lari eest katedraali). Veetsime kirikus pea
tunnikese. Seal on palju vaadata – valge värvi-krohvivõõba alt on
osaliselt välja puhastatud freskod, mis Nikolai I visiidi eel, tollase
levinud praktika kohaselt kui Vene Õigeusu kirikusse mitte sobivad,
kinni mätserdati. Omaette üllatava "ehitisena" paelub huvi
"tuunikatorni" lähedal Jeruusalema Püha Haua Kiriku pisike koopia, mis
ehitati XIII sajandil sümboliseerimaks seta, et Mskheta on Jeruusalemma
järel pühaduselt teine koht maailmas...
Mtskheta märgilise kolmanda pühakoja – Samtavro – leiab Stalini
tänavalt. Õigemini pole tegemist pelgalt kiriku, vaid kindlustatud
nunnakloostri kompleksiga, mille keskseks osa moodustavad kirik ja
kellatorn. Ka selle kiriku algse hoone laskis ehitada kuningas Miriami.
Oluline seejuures on, et kirikusse, üsna sissepääsu lähedale, on maetud
330-te lõpul kuningas ise ja tema naine Nano. Suurest kirikust kirikust ei ole
loomuliult enam palju alles - selle alusmüüridele ehitati XIX sajandil
samaaegselt Svetitskhoveli katedraaliga uuem ja suurem maja, kuid alles
on kena IV sajandi väike Püha Nino kirik. Kellatorn
ehitati arvatavasti XIII sajandil. Kui Svetitskhoveli ja Jvari on peale
usulise tähtsuse olulised ka arhitektuurilooliselt – Gruusia tähtsaimate
kirikutena on need olnud eeskujuks kümnete kirikute ehitamisel, siis
Samtavro on üsna tagasihoidik nii mahult, kui kaunistustelt – oli seda
juba algupärases versioonis, erinedes seetõttu oluliselt Mskheta
teistest pühakodadest. Seepärast eelistanud kuningapaar just seda
kirikut ägedamale Svetitskhovelile oma viimse puhkepaigana.
Ok. Aga aitab kirikutest... Või siis veel niipalju, et tänavatel
ringikollamine tekitas kaunikesti janu, mistõttu vaatasin Samtarvo
kloostripoes ringi vee järele. Haarasin ühe gruusiakeelsete kirjadega
plastpudeli, mis tundus vesi olevat. Vana ja tüdinud näoga nunn vaatas
mind altkulmu ning ütles karmil häälel, et see on püha vesi; kui ma juua
tahan, siis joogivett saab väljast. Ma muidugi ei tea, mis juhtub püha
vee joomisel – eeldatavasti ei midagi halba – Loudres'i vee joomine
igatahes oli ohutu, ent sellegipoolest otsisin üles targu pisikese
kraani eesõuel.
Samtavro kirik ja kellatorn
| Üles |
Püha Nino kirik
| Üles |
Parkisime auto kahe lari eest kesklinna. Parkimist korraldas kuivetu
vanamees, kes oma karjusevälimusega mõjus autode vahel kuidagi kohatult.
Plaanisime üles otsida postkontori, võtta käšši ja leida midagi hamba
alla. Pangaautomaadi leidmine sujus kiiresti, kusjuures selle kõrval
sain korda aetud ühe teisegi asja, mille peale ma vast poleks muidu
tulnudki. Mu seljakoti rihm hakkas koti küljest ära tulema, olin selle
kestvuse pärast juba üsna murelik. Kui siis ühest avatud aknast paistis
õmblusmasinat väntav proua mõtlesin õnne kastuda. Kui aknaavasse seisin
ning talle katkist kotti näitasin võttis ta sõnalausumata selle, uuris
siit ja sealt ja hakkas usinasti õmblema. Viie minuti pärast sain koti
tervelt tagasi. 5 lari (ca 1,6 eurot) ja go! Postkontoriga ent nii
libedalt ei läinud. Tegelikult juba hotellis tundus asi kahtlane, sest
kui Hele küsis Triibult markide ostmise kohta, kulus pea 10 minutit
selgitamiseks, mis vigur see postmark üldse on. Asi ei olnud
keelebarjääris, vaid selles, et nii Triibu, kui õhtune
basseinipuhastaja-kutt vaatasid meie ainsamat gruusia marki lageda
hämmeldusega. Vaatluse lõppedes küsisid ühest suust, et milleks see
pildike hea on. Vastuse peale, et see on vajalik kirjade saatmiseks,
tekkis tüüpide nägudele veel imelikum ilme. Seepeale nad selgitasid
ühest suust meile nagu lastele, et kirja saatmiseks on vajalik ju
mobiiltelefoni olemasolu, mitte mark... Võid saata e-kirja või sms-i või
fb-sse kirjutada – pole marki kusagil vaja. Ja nad võisid olla meist
vaid 20 aastat nooremad... Postkontorit nad tegelikult peale siia-sinna
helistamist lõpuks teadsid, kuid olid kindlad, et seal marke ei ole:
"Maybe in Tbilisi"...
Hele palve peale postkontorisse helistada vaatas Triibu meid valulikul
ilmel ja ahastas siis, et mida ta neilt siis küsib – ta ei oska ja tea
markidest ju midagi! Jätsime seepeale targu poiste kiusamise. Niisiis
kolasime mööda linna ja otsisime postkontorit. Peale mõningast matka,
raamatukogu (lugemissaal oli tase omaette – sellist ostsillograafi või
elektronkahurit, mis sealse arvuti kõrval seisis, pole juba ammu näha
olnund + autentne interjöör 1950-test, sh laual olevad ajalehed... -
Hele muljed) õnnestus müstiline postiasutus siiski leida. Vahel, kui
kuulad ümberringi, kuidas inimesed ohivad ja virisevad selle üle kui
halb on ikka Eestis elada ja kui pekkis siin kõik on, sunnib see virin
paratamatult endalegi küsimusi esitama. See postkontor oli taas ehedaks
tõestuseks sellest, kui hästi meil tegelikult on. Ma ei ole Eestis
midagi sellist isegi nõukaajal näinud: pime ja räpane betoonkoridor,
millest algav trepp viib koitanud paberi lõhnalisse, kunagi ammu-ammu
üleni tumeroheliseks võõbatud, mitmete ustega hakitud pisut heledamasse
koridori. Ühe avatud ukse taga laiub suur hämar teenindussaal, mis on
üle külvatud suvaliselt hunnikusse loobitud pakikuhjadega, lääpas
kaustavirnad, millele ladestunud tolmu paksuse järgi võiks arvata, et
viimati kasutati neid 1921. aastal, laokil toolid, letil kulunud
arvelaud, irvakil kapiuksed, mille vahelt piiluvad tolmunud paberid. Ja
ei ühtegi hingelist. Tõepoolest, esmapilgul tundus, et Triibul oligi
õigus – sellest asutusest marke ei saa. Pisukese ringinuuskimise peale
leidis Hele lõpuks ühe naise, kes teadis tagatuba, kus 3 õilmitsevat
näitsikut postiasjadega tegelevad. Daamid olidki juhatatud toas, mis
meenutas juba üht ametisasutust pisut rohkem. See tuba lõhnas templilaki
ning ajalehtede järgi nagu vana hea postkontor kunagi. Kulunud
kirjutuslaual seisis arvelaua kõrval küllaltki moodne arvuti, hunnik
templeid ja igasuguseid vajalikke pabereid selle kõrval. Seinal rippus
traadist alus, millel oli valida 5 erineva postkaardi vahel:
matuseõnnitlus, sünnipäevaõnnitlus, pulmaõnnitlus ja kaks luitunud
vaadet Mtskhetale. Loomulikult oli neil marke, kuid selgitamine, et
oleks vaja Eestisse saatmiseks sobilikku kombinatsiooni, kujunes pikaks
ning keeruliseks – jõudsin markide ostmise ajal teise linna otsa kõndida
ja parklast auto tuua. See postkontori elamus ja tuiamine kuumadel
linnakividel roiutas kuidagi nii läbi, et otsustasime võtta kohe suuna
Stephansmindasse ja leida teelt midagi hamba alla.
Postkontori otsinguil
| Üles |
Mtskheta postkontor
| Üles |
Ja siin me nüüd oleme. Lauale toodi just nelja sorti hinkaale –
kohupiimaga, seentega, lihaga ja kartuliga. Ma olen neid kõiki nüüd
sabast nakitsenud (hinkaale süüakse kohaliku traditsiooni kohaselt
sabast hoides - seda taignast sabajuppi ära ei sööda, vaid jäetakse
taldrikule; arusaadav komme kontekstis, kus enne sööki käsi pesta ei
saa; samuti on pärast näha, kes rohkem perenaise kokakunsti hinnata on
osanud) ja arvan, et jään edaspidi lihaga hinkaalide juurde. Kohupiimaga
on ka head, kuid kartuli ja seente omad ei ole erilised maitseelamused.
Väljas lõõmava kuumuse peale tellis Hele ühe kuldse, elevandiluukarva
hõrgu vahumütsiga õlle, mille külgedel pärlitena sillerdavad pärlitena
veetilgad... Mina rüüpan suurte sõõmudega paržommi...
|
9.08.2017. Kell
04.20. Hotell Milano. Borjomi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
"Hommikusöök"
| Üles |
Üle mitme tunni tunnen end paremini. Hele ei olegi vist suutnud selles
leitsakus uinuda (kobistasime küll ainult 15 päeva tagasi avatud ägeda
hotelli otsa, aga asi on nii tuttuus, et kliimaseadmed pannakse alles
kahe nädala pärast) – ju ta on kusagil fuajees internetti otsimas.
Pärani rõduuksest hakkab viimaks, vastu hommikut, ka pisut jahedamat
õhku tulema.
Kui eile hilisel pärastlõunal Borjomisse jõudsime sai kõhutõbi must
lõpuks võitu. Terve õhtu magasin või vedelesin voodil niisama lapakil.
Hele käis linnas, tõi kaasa lebomitsetiini (või kuidas täpselt oligi
selle veneaegse kõhurohu nimi – seda soovitas FB-s Helele muuseas
Tušketis kohatud rattamatkajate jõugu ninamees), söetablette ja ühtteist
head-paremat õhtusöögiks. Istusime videviku hakul rõdul, nautisime
vaadet mägedele ja meie all laiuvale kunagisele väga snoobile švetsi
stiilis supelsaksade majade kvartalile, mille kauneid nikerdatud
karniise ja rõdusid rüvetavad nüüd profiilpleki jääkidest lapilised
katused, suvalised kuudisarnased juurdeehitused, kummalised varikatused
ning valendavad satelliidipannid.
Ent tegelikult on mahtunud kahte viimasesse päeva palju põnevaid
tegemisi.
Startisime niisiis Natakhtarist nn Gruusia Sõjateele. See on 212
kilomeetri pikkune tee üle Kaukasuse saavutades kõrgeimas punktis, Jvari
kurul, kõrguse 2379 m merepinnast. Seda ülepääsu Kaukasusest teadsid
juba vanad kreeklased, kuid "korralikuks" teeks ehitati rada ümber
esimeses versioonis 1769. a Pavel Potjomkini (viimane oli siis tolle
Grigori Potjomkini sugulane, kes Katariinale lihtinimeste vaesuse
peitmiseks laskis paar fake-linnakest - nn "potjomkini külad" -
vuntsida) käsul. Pärast seda ehitati ja parendati teed pidevalt vene
armee poolt kuni 1863. aastani. Tee oli algselt oluline Gruusiaga
sõdimiseks vajalike vägede ja sõjamandi liigutamiseks. Peale Gruusia
annekteerimist 1801. aastal muutus see võtmetähtsusega teeks Kaukaasia
teiste piirkondadega sõdimisel. Gruusia Sõjatee praegu on transiitteeks
Kaukaasia riikide ja Venemaa vahel (kuid ka üheks võimaluseks sõita
Venemaalt maitsi näiteks Iraani ning Türki). See on täis rekkasid ja
vene turistide sõiduautosid. Liikluse tihedust võib võrrelda ausalt
öeldes tipptunniga Tartu Riia tänaval. Esialgu, Tbilisi suunalt minnes,
tõuseb tee mäkke sujuvalt ja pikkadel sirgetel ei anna tihe liiklus
hullusti tunda, ent kümmekond kilomeetrit enne Gudaurit algavad järsud
serpentiinid, millel julmas tossupilves Kamazid vaikselt koolevad ning
kasvatavad hetkedega enda taha silmapiirini ulatuvad järjekorrad. Siin-
seal hüppab katkematust autorivist ootamatult välja ikka mõni surematu
juhiga Lada või BMW, mis koha võrra edasisaamise nimel laupkokkupõrkega
riskides vihaselt tuututades edasi üritab rühkida. Mulle on meelde
sööbinud, kuidas üks taat kimas meeleheitlikult gaasitades oma
"null-viiega" surmapõlgavalt kolmandat rida tehes mäest üles. Mõne aja
pärast seisis ta tossava kapotialusega kukalt kratsides tee ääres. Peale
kuru klaaris aga Venemaa suunal kiiresti liikluse ära – võib öelda, et
viimased paarkümmend kilomeetrit enne Stepantsmindat võis ka autoroolist
nautida imelisi maastikke kartmata kellagagi kokku sõita.
Enne korralike tõusude algust jääb Venemaa suunal sõites paremat kätt
Argavi jõele paisutatud maaliline Zhinvali veehoidla. Võtsin korraks tee
äärde, et pildistada. Parkimistaskus pisut eespool ajas juttu 4...5
grusiini (meest loomulikult). Kui Hele oma shortsides autost välja astus
imbusid tüübid kohe lähemale. Ja muidugi jõudis õnn härrade õuele, kui
daam palus endast järve taustal pilti teha – hea, et nad isekeskis
kaklema ei läinud. Kohe leiti võimalus koos daamiga grupipilti teha ja
pakuti üksteise võidu end pildistajaks. Hiljem pilte vaadates selgus, et
pooltel neist olid jäädvustatud Hele põlved...
Zhinvali veehoidla
| Üles |
Teispoole veehoidjat jääb kohe tee äärde taas üks Gruusia maalilisemaid
maamärke – Anauri kindlus Arkalase kanjoni serval. Kindlus ise on nagu
iga vähegi paremini säilinud keskaegne kindlus ikka – pudipadiärisse
mattunud turistilõks: müürid XIII sajandist ja paar torni XII sajandist.
XVI ja XVII sajandil ehitati kindluse sisse pühakohad – kenad
"tüüpilised" gruusia kirikud... Kirikud nagu kirikud siin maal ikka:
keskse ümmarguse teravatipulise torniga ja kitsaste väikeste piklike
ümarakaareliste akendega. Suuremas kirikus võib näha XVIII sajandi
freskosid, kuid sealgi on need pihta saanud ülevalgendamisest ja
kunagisest ulatuslikust tulekahjust. Peamine põhjus Anauri juures
peatuse tegemiseks ongi pigem kaugvaade linnusele Argavi jõeoru taustal.
Kindlusse ning kirikutesse sisenemine tähendab juba küünarnukitundega
rahvamassis rüselemist.
Anauri
| Üles |
Kümmekond kilomeetrit enne Gudaurit korjasime taas peale paar hääletajat
– kaks noort kutti, kes olid teel Tbilisist ülikooli katsetelt kodu
poole. Rääkisime koolist ja ülikoolist, toidust, veinist ning igast
tühjast-tähjast. Muuhulgas kiusas Hele poisse sellega, et laskis neil
gruusiakeelseid tervitusi kirjutada paarile sõbrannale mõeldud
postkaartidele. Tüüpide itsitamisele mõeldes võib vaid arvata, mida
kõike nad sinna kokku kirjutasid.
Enne kurule jõudmist ilutseb tee ääres ühel rohelisel künkal
Gruusia-Vene sõprusele pühendatud üüratu monument. Täpsemalt püstitati
rajatis 1783. a Georgievski leppe mälestuseks, mille kohaselt Gruusia
läks Pärsia ülemvõimu eest pääsemiseks Venemaa protektoraadi alla. Selle
kohta, et ei läinud mööda kahtekümmend aastatki, kui peale seda
pidulikku sündmust annekteerib tsaaririik Gruusia. Sellest monumenti ei
ole... Veider kahekeelne koht. Parkla ja monumendi ümbrus kihas elust:
tümakas käis, šašlõkimüüjad, nännimüüjad, piknikupidajad jne – nagu
olnuks käimas Õllesummer... Me ei hakanud seal peatuma.
Jõudsime Stephansmindasse õhtu eel. Tegus linnake kümbles õhtuvalguses,
taamal valvamas lumise mütsiga Kazbek. Meie kindlaks plaaniks oli sõita
loojanguks Gergeti külasse, mille kõrgemal künkal asub taas üks Gruusia
sümbolitest – Gergeti Püha Kolmainsuse kirik. Kiriku juurest avanevad
ilusaimad vaated Kazbekile. Otsisime kohe üles kivisele rajale viiva
teeotsa. Juba paarisaja meetri pärast oli selge, et sisse tuleb lülitada
nelikvedu. Ning poole kilomeetri pärast sai selgeks (esimest korda), et
peame otsa ringi pöörama – kogu tee oli valatud mitmesaja meetri
ulatuses värskesse betooni. Võttis korraks nõutuks...
Stephansminda
| Üles |
Keskuses tagasi
olles märkasin kaugel eemal, teisel pool küla, autosid mäe poole
rühkimas. Keerasin siis sinnapoole ning saanud kinnitust ühelt "uaziku"
juhilt, olimegi varsti ajutise ümbersõidu peal. Esialgu tundus kõik
hästi: karjamaal kaljurünkade vahel looklev pinnasetee oli küll
konarlik, kuid kergesti läbitav – nagu karjatee ikka. Mõne aja pärast
sukeldus aga rada külla majade vahele. See, mis seal toimus, on
kirjeldamatu. Ma ei ole sellisel teel kunagi varem sõitnud.
Majadevahelist külatänavat võiks kirjeldada permanentse maalihke või
auguna, mille läbimine isegi nelikveoga oli kunsttükk omaette. Boonuseks
on pidevalt vastu tulevad maasturid, mille mööda laskmiseks tuleb
rattaid pidi ronida mõne poolemeetrise kivirünka või murenenud
betoonilahmaka otsa. Tušketi tee tundus takkajärgi sellega võrreldes
kerge jalutuskäiguna. Tee läbi küla kulges võib-olla kolm-nelisada
meetrit, kuid selle läbimiseks kulus 15 minutit Lõpuks sai see õudus
läbi ning tee viis taas karjamaale... et siis tolmuse ja rööpasse
sõidetud järsu serpentiinina mäkke tõusma hakata. Vaadates allatulevate
maasturite ja nelikveoga väikebusside pidevat rivi kadus mul äkki jaks
ning huvi. Eks oma osa selles oli ka kõhutõvel. Tollel hetkel ma ei
teadnud, et kõige jõledam teeosa oli tegelikult juba läbi, kuigi ka
ülevalt võis leida siiski paar päris "tehnilist" kohta. Üks jalgu
vaevalt järgi vedav jalgrattur, kes rohelise näoga mäest alla koperdas,
rehmas meie küsimuse peale edasiste teeolude kohta vaid käega. Niisiis
vaatasime üksteisele otsa ja keerasime auto ringi. Pettunult, kuid
kindlad kaine mõistuse võidus. Sellest ilgest külatee lõigust läbi
närinult, tegime pildipeatuse, kui meie kõrval peatus üks tagant tulnud
vene numbritega Patrol. Sees istus rõõmus noortejõuk, kes tahtis küsida
öömaja kohta. Kui jutt sellele läks, kuidas üleval kah oli ja kuidas tee
meeldis, kostus vali hüüe nagu ühest suust:
"Voh!!!!"
Gergeti offroad
| Üles |
Gergeti kirik ja Kazbek
| Üles |
Stepantsmindasse jõudsime tagasi loojangul. Päikesekiired kuldasid
Kazbeki klaasjat tippu ning värvisid Gergeti kiriku punakasroosaks.
Tegime linnas tiiru otsides mõnd ööbimiskohta, kuid paaris paigas, kust
küsisime, olid kohad juba täis. Stepantsminda on lähtekohaks Kazbeki
otsa ronijatele ja teistelegi mägiradadele minejatele, siin on kõik
võimalused mägirattasõiduks, saab tegeleda raftinguga, paragliidinguga,
kopterisõiduga ja taevas teab veel millega. Pluss on siin alati pinu
muidu huvilisi, nagu meie, kes tahavad lihtsalt Gergetis käia ja
Kazbekki lihtsalt kaugelt puusalt tulistada. Seepärast kihab see koht
igasugu lahedatest tegelastest – õhtune melu meenutas pisut mõnd
Queenstowni seiklusteotsijate baasi. Parkisime auto keskusse ja pidasime
just plaani edasise osas, kui Hele tähelepanu köitis üks suitsetav
taksojuht, kes nõjatus oma käru vastu sealsamas. Esialgu tahtsime uurida
homse mäkkemineku asjus, et kuidas selle autojuhi plaanid järgmiseks
hommikuks on. Võimalusi tekkis Gruusiale omaselt kohe igasuguseid. Kui
uurisime öömaja kohta, selgus, et tal endalgi üks külalistetuba, kuid
see oli hõivatud. Ta asus kohe helistama sõpradele, et uurida nende
võimalusi. Augustis on linnas rahvast laialt – isegi kodumajutused on
üsna täis. Meie jutuajamise ajal läks juhuslikult mööda aga taksojuhi
vend – suur nagu karu ja sellise pisut toriseva olemisega. Torisemisest
hoolimata selgus, et venna maja paistis kohe sealsamas üle tee (ametliku
nimega Guesthouse Vano Stefane Manana Qirikashvili) ning juhuslikult
leidus tal ka vaba tuba – tsiteerides toa peremeest:
- "Kui see teile ikka sobib. Mul on head toad teisel korrusel, aga
seal on poola matkajad sees, kes hommikul lähevad Kazbekile. Nii, et –
peate vaatama".
Stephantsminda
| Üles |
Mul oli enesetunne läinud tund-tunnilt halvemaks, mistõttu ma olin
tollel hetkel nõus igasuguse platsiga, kuhu saaks külje maha visata.
Tuba asus küll köögi kõrval – perenaine askeldas seal ja pidi askeldama
ka varahommikul, et poolakatele süüa teha, kuid meil oli voodi, omaette
dušš ja vets – mida imet sa hing veel soovid ja seda kõike koos
hommikusöögiga vaid ca 8 euro eest. Ka hommikuse mäkkeminekuga sai kohe
klaariks – vanahärra (no ta oli ca 65 ringis) oleks meid hea meelega ise
viinud, kuid tema nelikveoga KIA bussil läks Gergeti teel päev tagasi
karteri põhi ja ta oli paariks päevaks nelikveoga autota. Ent taas
telefoniga paar kõnet ning hommikul kella 6-ks oli transa mäe otsa
olemas. Saame sellega üles, üleval antakse kuni tunnike aega ringi
vaatamiseks ja siis alla tagasi – 50 lari (ca 17 eurot). Kohaliku
lõhkisele karterile mõeldes tundus see hind igatahes odav ja nii oli
diil tehtud.
Stepantsminda on oma nime saanud ühe munga, Püha Stephani, järgi, kellel
kusagil sealkandis, Tereki jõe orus, asus erakla. Küla ristiti Kazbekiks
nõukaajal, aastal 1925. ning sai oma õige nime tagasi alles 2007.a.
Kazbegi / Kazbeki nimi tuleneb kohalikest mõisnikest (meie mõistes),
õigemini ühest konkreetsest mehest Gabriel Chopikashvilist, kes aitas
kohalike inimeste mässu tsaaririigi vastu maha suruda. Juudase teenete
eest sai ta okupatsiooniarmee ohvitseriks ning võttis uue nime oma isa
eesnime järgi (Kazi-Beg). Tema poeg tõusis tsaariarmees koguni
kindraliks sõdides teiste kohalike mägirahvaste vastu. Viimase pojast -
Alexandrist – sai kirjanik ning väidetavalt viimase auks nimetasidki
nõukogulased Stepantsminda Kazbekiks. Ent mitte see lugu ei ole
Kazbekis-Stepantsmindas oluline, vaid hoopis üks teine, mis ilmselt
paljudele ei seostu otseselt sõnaga "Kazbek" (mulle isiklikult meenus
enne reisile tulekut Kazbekist rääkides esimesena paberossid "Kazbek",
mida lapsepõlves kunagi salaja sai sõstrapõõsaste vahel kimutud).
Kazbeki mägi ise on nn potentsiaalselt aktiivne vulkaan (ehk siis praegu
rahulik mägi, millest võib tuld purskav mägi saada). Kaukasuses on ta
mäetippude hulgas kõrguselt seitsmes (5047 m), kuid Hephaistose ääside
arvestuses auväärsel II kohal Elbruse järel. Seesama Kazbeki mägi,
täpsemalt Betelemi koobas ca 4100 m kõrgusel, oli koht, kuhu jumalad
aheldasid Prometheuse inimestele tule sahkerdamise eest ja kust siis
Herakles ta aegu hiljem lahti päästis... Peale ristiusu maale tulekut
olevat koopasse ehitatud klooster, kus asunud terve plejaad igasuguseid
pühi reliikviaid, kuid see on üks teine pikk lugu...
Õhtusöök Stepantsminda hotelli Sharona's Bar Cafes möödus suurepäraselt.
Meie perenaine öömajas põdes ette ja taha, et ei saa meile õhtusööki
pakkuda, sest kogu aur läheb ülakorruse poolakate toitmiseks – seepärast
otsisime ise endale õhtuks ninaesise. Ajal, mil Hele perenaisega
vennastus – neist said vahepeal midagi nagu vanaema ja lapselaps, tegin
mina tervendava uinaku olles tunnikese pärast jälle pisut tegusam ja
valmis küla pealt õhtusööki otsima. Kebab, kannutäis veini ning hea
seltskond peletasid paariks tunniks kõhutõve. Saime toitu
tellides-oodates tuttavaks koha omaniku ja baaridaamiga – Hele tundis
varsti seda maja paremini kui mõni tolle hotelli külaline ning hiljem
tutvusime õhtusöögilauas noore perega Piiterist. Viimased olid reisimas
oma paariaastase lapsega. Härra sõitis ise kohale autoga otse
Peterburist, emme poisiga tuli lennukiga Kutaisi. Kuidagi läks jutt
Kazbekile (üllatus küll) ja Gergeti kirikule. Noortel oli Patrol, kuid
nad kahtlesid lapse pärast, kas minna mäe otsa ise või võtta auto. Hele
pakkus neile välja, et lähme koos, meil on auto tellitud hommikuks,
teeme kulud pooleks. Leppisime kokku nii, et kui hommikul neid kella
kuueks meie maja ees ei ole, siis nad ilmselt lähevad ise.
Sharona's Bar Cafe
| Üles |
Hommikul ärgates tundsin end kohe halvasti. Külmavärinad ja pidev
vajadus vetsus käia seadsid korraks minu võimekuse üles minna üldse
kahtluse alla. Võtsin lehetäie sütt sisse, ei söönud igaks juhuks midagi
peale kuiva puri ja nii see vorm saabus. Gruusia kohta üllatavalt
kargesse hommikuõhku astudes kohtasime maja ees kohe üht eileõhtustest
vestluskaaslastest. Kohal oli õrnem pool. Kuidas ja kas mäe otsa minna
otsustas nende eest Pallas Athena – lapsuke kukkus öösel voodist välja
ja sai nii koleda obaduse, et peeti mõistlikuks teda mäkke minemisega
mitte solgutada. Loomulikult lubas džentelmen mäe otsa oma kaasa...
Varsti veeres ette järjekordne Patrol, roolis jörm ja täiesti umbkeelne
džigitt. Istusime tolmusesse ja pesemata klaasidega autosse (no see oli
ikka paras nöök pildistamise seisukohalt) ning ülesminek algas: ees
ootas 7 kilti hirmsat rappumist. Peab aga kohe ütlema, et see masin
ronis Dusterist oluliselt paremini. Algul ma arvasin, et lihtsalt diisel
käib rahulikumalt, kuid varsti taipasin, et põhiline erinevus tuleneb
hoopis automaatkast – kõik need kohad, kus ma pidin sidurit libistades
hambad ristis nokkima, jõristas tema gaasi ja piduriga mängides
rahumeeli läbi.
Hommikune Kazbek
| Üles |
Kiriku juurde jõudes selgus, et me olime küll seal esimeste seas, ent
päikesetõusu vastuvõtmiseks kohal siiski liiga hilja. Päike oli juba
tõusnud. Meie lohutuseks katsid taeva madalad hallid pilved – olnuksime
kohal varem jäänuks taevane vaatemäng siiski nägemata. Teine tõrge
ilmnes kiriku uksel – et käis hommikune palvus, ei olnud turistid sisse
oodatud. Mis teha... Siingi lohutas teadmine, et kui tunnikese pärast
alla tulema hakkasime, jäi kirikuuks seestpoolt kostuva palvepomina
saatel suletuks. Ent kirik kirikuks - me olime seal ja nägime neid
vaateid. Ma ei suuda ja oska nähtut tervikuna kirjeldada. Kui ma ütlen
siin maaliline, ülev, võimas, ilus jne, siis see tegelikult ei anna
edasi seda XVI sajandist kivikaarte ja looduse kooseksistentsi. Hallide
kulunud nurgakvaadrite kõrval taamal tõusvaid rohetavaid mäenõlvu
vaadates sisendab see kooslus tervikuna sisemist rahu, ajatust ning
kindlust... Pühakoda kasvab välja sellest füüsilisest kohast,
vastandudes ja samas sellega üheks saades - natuke robustne, pisut
kiivas, kare nagu kotiriie. Ja need ornamendid ümber akende ja
ustekülgedel! Vaade Kazbekile või mäe jalamil laiuvale Stepantsmindale
seejuures ei olegi nii tähtis. Õigemini, ükski konkreetne vaade ei oma
tähtsust, vaid kõik koos: tuul, palvepomin, habras aroom, milles seguneb
jöise niiskuse, lambasõnniku ja viiruki lõhn, hall krobeline kivi,
haljendavad nõlvad ja lumi kusagil kõrgel, isegi rattajäljed ja
Kazbekile minejate pisike telklaager kusagil taamal.
Gergeti Püha Kolmainsuse kirik
| Üles |
Allatulek
| Üles |
Allatulek loksutas küll kohutavalt läbi, ent sujus ning laabus eriliste
sündmusteta. Autojuhi kivinägu ei muutunud isegi raha vastu võttes -
laskis vaid kupüürid korraks summat kontrollides näppude vahelt läbi,
noogutas põgusalt ja järgmisel hetkel oli meie elust kadunud. Kell
hakkas alles kaheksa saama. Jäime nägemist ka meie toreda kaaslasega,
kes kiirustas hotelli lootusega, et ehk ei ole pisike reisikaaslane veel
ärganud. Meie tuppa tagasi jõudes viskusin voodisse ja jäin kohe magama
põõnates peaaegu kolm tundi. Ja nii see päev läks. Jätsime ennelõunal
südamlikult pererahvaga nägemist, Hele hüppas rooli ja sõitis kuni
Mtshketani. Tegime vahepeal vaid tee ääres ühes tulikuumas söögikohas
kerge eine. Lõunasöögi taustal kogunes kõrvallauda põnev seltskond
Bacchuse kummardajaid (kell polnud veel päris kakski päeval): üksteise
järel hakkas imbuma igasuguses erinevas vanuses pässe, välimuse järgi
töömehed ja muidu külamehed. Telliti mitu kannu veini, taadid hakkasid
seda rüüpama ja ahelsuitsetama. Veerand tunni pärast muutus osa neist
juba üsna rõõmsameelseks. Kui see oli harilik lõunapaus (baaridaami
olekust võis nii küll välja lugeda), siis põnev oleks teada, kas nii
käib iga päev. Lõunapausist oli niipalju ent kasu, et tundsin end
kabedamalt ja sain lasta seetõttu sõidust väsinud Hele roolist ära.
Sõitsin Borjomini – sadakond kilti mööda tuttuut Batumi kiirteed.
Koos Maiaga külalistemaja ees
| Üles |
Stephansmindas päevavalgel
|
Üles |
Ahjaa, tegelikult oli eilse päeva suurepäraseks elamuseks ka
mineraalveebassein Stepansmindas, mille juurde tagasiteel sattusime. Kui
hakkasime öömaja juures väravast välja sõitma, küsis perenaine, et kas
me ikka kohalikku mineraalvett oleme proovinud. Näidanud orienteeruva
suuna kätte, läksime salapärast basseini otsima. Paar kilomeetrit külast
Tbilisi poole, keset jõelammi, leidsimegi basseini. Meie ees laius
ujumisbasseini mõõtu betoonist moodustis, kuhu voolas rennipidi otse
puurkaevust väljapurskav külm mineraalvesi. Maitsesime otse puurkaevust
purskavat vett – see mekkis imehästi: kerge loodusliku mulliga, natuke
magusavõitu ja mitte väga pealetükkiva keemialabori maitsega. Villisin
sellest kohe meie pudelivaru täis.
Kohalikud teadsid, et vee temperatuur peaks olema seal 14...15 kraadi.
Hele tahtis kindlasti ujuma minna. Läkski ja seda kaldal kõõluvate paari
lõnguse, kes tegid aega parajaks sõbra pulmapeole minekul, ilmseks
meeleheaks. Ma olin algul kahevahel, kuid külmavärinatest hoolimata
ronisin siiski sisse... Esialgu tundus külm, kuid soojas
lõunapäikeses oli tegelikult väga mõnus kibisevasse mullivette
sukelduda!
Mineraalveebassein
|
Üles |
Tagasi Tbilisi poole
|
Üles |
Väävliallikad
|
Üles |
Tagasi Tbilisi poole
|
Üles |
Borjomi. Hotell MIlano
|
Üles |
|
9.08.2017. Kell
10.05. Hotell Milano. Borjomi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Borjomi Milano rõdult
|
Üles |
Elu on ikka pöörane ja imelik. Kirjutasin öösel ja jäin siis vastu
seitset uuesti sügavalt magama. Ärkasin valju pehme aktsendiga
venekeelse käskluse peale, mis käskis juua! Tegin silmad lahti – mu
voodi ees seisis hallipäine mehemürakas – eelmisel õhtul oli ta
väliuksele stopperit kruvinud, käes kandik pudeli ja klaasiga. Tema taga
seisis rõõmsalt naeratav Hele. Nähes mind virguvat ütles mees uuesti
käskivalt – "Joo". Võtsin ettevaatlikult klaasi... ei, see polnud mingit
liiki samakas ega mingi kahtlane leotis, vaid puhas suhkruvesi... Jõin
selle kuulekalt ära. Taat käskis ühe tou veel valada ja ära juua. Sellel
ajal jõudis Hele juba mind ka valgustada. Nimelt, kui ta alla läks ja
minu puudumist haigusega põhjendas, sattus staff ärevusse. Kõhutõbi pidi
olema siin igasuvine haigus. Läheb kiiresti üle, aga teeb nõrgaks ja kui
sööd valesid asju, siis kestab pikemalt. Minu eilne suur prohmakas oli
mineraalvee joomine. Kõhuviirusega tohtivat vaid puhast vett juua. Ja
kui midagi veel, siis "musta veini" – nii nimetavad nad paksu ja tummist
punast veini siin. Suhkruvesi on selleks, et glükoositaset kiiresti
tõsta – see pidi olema väga oluline. Ma ei tea, mis pildi Hele mu
seisukorrast oli maalinud, kuid tundus, et murelik grusiin eeldas, et ma
olen ilmselt viimased kaks päeva ainult potti kallistanud või/ja sellel
istunud. Edasi sain käsu kätte, et riidesse nüüd ja alla keedukartulit
sööma – keedukartul on üks väheseid asju, mida ma süüa tohtivat ja lausa
pean, et jõudu koguda. Seda küll hommikumenüüs ei ole, kuid naised
köögis olla juba selle nimel kibedasti tööle pandud ning isegi peapesu
saanud, et nad end liiga aeglaselt liigutavad. Hele sai ka peapesu, et
ei olnud juba eile härrale minu seisundist teada andnud – David oleks
mind viivitamatult haiglasse tilga alla viinud. Nüüd aga pole vast enam
mõtet, sest mul läheb arvatavasti juba kolmas päev, siis õhtuks peaksin
olema loodetavasti nagunii kõbusam – pidavat selline kolme päeva tõbi
olema. Ent, kui mul ka peale hommikusööki on ikka väga kehv, siis läheme
kohe haiglasse! Ei mingit vastuhakkamist ega kobinat! Taat laskis peale
seda kuuldavale vängevõitu triaadi, mille tsenseeritult võiks kokku
võtta nii, et igal suvel on samad probleemid ja selles on süüdi eeskätt
kriimude silmadega valet usku ja valesti riietatud isikud, kes
lõunapoolsetest maadest Gruusiasse tulevad ja ei oska kasutada tualette
ega käsi pesta... Nojah...
Hommikusöök keedukartuli ja keedumunaga laabus, kuigi buffeelett oli
lookas igasugustest hõrgutistest, mis mulle olid keelatud (selle eest,
et ma midagi keelatut näppu ei saaks, seisid hea nii Hele, kui kaks
köögis toimetavat daami – üks vist Davidi ema ja teine tema ämm). Hele
nautis algul kogu rootsi laua valikut, kuid enne hommikusöögi lõppu
teatas, et ta tunneb end nüüd ka imelikult. Kui siis sellest härrale –
David oli tema nimi – piiksatasime, saime 5 minutit riidesse panemiseks
ja ilma igasuguse vasturääkimisvõimaluseta pakiti meid kaubikusse ning
sõit läks haiglasse. Seal võeti asja tõsiselt. Veendunud, et me haiglast
ära ei põgene, läks David omi toimetusi tegema, pressides eelnevalt mult
siiski välja lubaduse, et kui kuidagi tema abi tarvis on, siis kohe
helistan peremehele. Haiglas võeti asja tõsiselt, Hele pandigi paariks
tunniks tilga alla. Selgituseks lisati, et see on mingisugune
C-vitamiini ja soolalahuse segu vms – Hele igatahes teadis isegi selle
lahuse nime. Pidi olema odav ja üllatavalt efektiivne: kui muidu
põetakse seda viirust 3...4 päeva, siis tilgaga piirdub päevaga. No
saame näha. Nüüd on mul paar tundi aega. Ma tunnen end tõesti eilsega
võrreldes pisut paremini, sestap lähen vaatan linna. Seda enam, et pean
leidma apteegi söetablettide, enterooli ja levomitsetiini ostmiseks –
haiglast soovitati seda keemiat tungivalt osta.
Tilga all
|
Üles |
...Ahjaa. Panin ennist toas meie asjad kokku ning oleks unustanud
peaaegu meie isetehtud kardinad. Tuba on superluks, kuid peale
konditsioneeri pole jõutud paigaldada ka tänavapoolseid kardinaid voodi
juurde. Seepärast improviseerisime eile (õigemini tegi enamuse sellest
Hele) T-särkidest ja sallidest elektrikuteibiga mäkaiveri stiilis
aknakatted.
Hüva. Panen nüüd vöö vööle – aeg on linna minna.
Borjomi valge rippsild
|
Üles |
|
9.08.2017.
Kell 22.00 Valodias Cottage. Vardzia
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Vardzia
|
Üles |
Naasin meie tänasesse tuppa imeliselt õhtusöögilt, mille
kulminatsiooniks sai grillitud jõeforell ja kohalik "must" vein. Me
oleme Vardzias. Hetkel rõdult mägede kohal tähti vaadates näib, et oleme
sattunud taas ühte hiiglama ägedasse paika.
Ja taas on päev pakkunud uskumatuid pöördeid, seejuures peaegu kõik
toimus ekspromt. Meie ainus plaan oli kuidagi jõuda Vardziasse – kõik
ülejäänu on puhas boonus. Hommikusele enesetundele ning enda ja Hele
konditsioonile mõeldes poleks küll uskunud, et satume peale haigla veel
mitmesse imelisse kohta ning päeva lõpuks ikkagi jõuame Vardziasse (Borjomis
ma selles nii kindel küll ei olnud). Ent nii on läinud, Gruusia ei väsi
üllatamast...
Niisiis panin hotellis asjad kokku ja läksin linna.
Borjomi allikaid teati ilmselt juba antiikajal, ent kõrvalise auskoha
tõttu need unustati ja taasavastati alles 1829. a juhuslikult vene
sõdurite poolt. Kui Borjomi oru ilus loodus oli meelitanud sinna juba
varem üksikuid jõukamaid inimesi, siis peale ravivee leidmist kasvas
küla kiiresti tsaaririigi aristokraatia hulgas tuntud kuurortiks.
Esimesena sai oma kõhuhädadele leevendust allika leidnud väeosa
sõjapäälik. Ravivee kuulsus levis eriti peale seda, kui see tervendas
Tsaari Kaukaasia asevalitseja Jevgeni Golovini tütre Jekaterina. Peale
seda nimetati üks allikas tütre ja teine isa nimega. Jekaterina allikas
asub praeguse Borjomi mineraalveepargi väravas ja sealt saab tasuta
pudelisse võtta või niisama juua selleks spetsiaalselt ehitatud
paviljonist tervisevett. 1850-tel pandi järgmise asevalitseja,
Vorontsovi, eestvõttel käima vee villimine pudelitesse. Ehitati hotelle
ja raviasutusi ning XIX sajandi lõpuks eraldi raudteeharu. Borjomi
praegune tuntuim hoone ehitati 1890-te alguses tsaaripere liikme,
suurhertsog Nikolai Mihhailovitsi suveresidentsiks linna lääneossa
Mtkvari jõeorgu. Residentsi projekteeris Leon Benois – üks tollase
Peterburi tuntumaid arhitekte. Praegune Mineraalveepark või nn Borjomi
Keskpark, mis algselt rajati juba 1850-tel paikneb Borjomula jõekese
orus, mitte kaugel kesklinnast. Kõik kohalikud on seni rääkinud pargist
imelisi jutte ja kiitnud seda taevani... Ausalt öelda olen isegi pisut
elevil, eriti mõttest, et saab minna mineraalveebasseinidesse. Nõukogude
okupatsiooni algusega 1921. a muidugi juhtus see, mis igal pool – kaunis
kuurortlinn lagastus kiiresti, kaunimad hooned, sh Likani palee, said
aga parteiladviku suvituskohtadeks. Likanis armastas käia isegi Jossif
Vissarionovitš ise. Borjomi mineraalvett villiti aga edasi ja seda teati
üle Nõukogude Liidu. Peale taasiseseisvumist on Borjomi mineraalvesi
muutunud üheks Gruusia sümboliks, Borjomi linn seejuures üheks
tuntuimaks turistilõksuks mitte ainult grusiinidele vaid ka venelastele
ja kõigile sõbralike vennasrehvaste esindajatele ümberringi.
Paradoksaalselt omab praegust Borjomi tehast ja kaubamärki vene firma.
Endist tsaaririigi õitsva kuurorti vanalinna keskust tähistab Kostava
väljak (endine Olga kaldapealne) ning sellelt sümbolina üle tee koolduv
valge rippsild. Praegune sild on nõukaaegne, algne sild – Olga sild
(suurhertsog Mihhaili (Romanovi) abikaasa auks) - ehitati aga 1860-tel.
Olga kaldapealse äärde jäid endise linnakese kõik tähtsaimad majad -
peapostkontor, Central Hotel, Remet park jne, millest mõned riismed on
säilinud tänaseni, kuid plats ise kaotanud oma võlu ja olulisuse tänu
ümberehitustele ning tänase "ilu-elu" koondumisele Borjomi parki
suunduva tänava äärde. Samas leidub endisel keskplatsil igasuguseid
poode ja ärisid, neid jätkub hulganisti ka teisele poole jõge. Lõpetasin
sealkandis ringi seigeldes edukalt apteegiralli, kuigi levomitsetiini 3
lehe ostmiseks pidin külastama kolme apteeki – korraga müüakse seda
mürki vaid ühe lehe kaupa. Et Hele väljapääsemiseni tilguti alt oli veel
aega, läksin parki avastama. Kostava väljakult tundus olevat sinna tükk
astumist, sestap võtsin auto. Tegelikkuses on vahemaad väikesed, kuigi
peab arvestama pisukese mäest üles-alla käimisega. Väikese keerutamise
peale leidsin omast arust ka toreda parkimiskoha. Hakkasin just autost
välja astuma, kui kuulsin taamal seisva politseiauto poolt mingit lärmi.
Kehitasin õlgu ja astusin edasi. Ent siis lülitati mögafon
täisvõimsusele ning resoluutsel toonil ja toreda pehme aktsendiga vene
keeles anti üheseltmõistetavalt teada:
- "Belõi renoo – ubiraites!"
Hüva. Seda kahte korda öelda lasta olnuks tervist kahjustav. Niisiis
tegin vehkat. Kui lõpuks legaalse parkimiskoha leidsin, tuli varsti kõne
Helelt, et võin talle järgi minna – pargi väravat 9. Aprilli tänava
otsal olin siiski jõudnud juba silmata.
Haiglas selgus, et Helel on juba parem, kuid tilk käib veel oma pool
tundi. Selle aja sees tekkis mulle austav ülesanne ajada korda vorm nr
200. Seda on vaja reisikindlusele esitamiseks, sest tilgutamine maksab
60 lari. Iseenesest pole summa suur, kuid kindlustuselt küsida kannatab
ikka, kasvõi kogemuse pärast (ma lausa kardan seda sõna tegelikult –
Hele oli just mõni päev tagasi õhanud, et saaks mõnd kohalikku haiglat
seestpoolt näha - küll oleks põnev!). Selle vormiga on aga selline
teema, et välja antakse toda vaid gruusia keeles. Kuna Borjomis käib
palju turiste, siis jama juhtub pidevalt ning nende jaoks on haiglas
olemas kohe omaette notariaalne tõlkebüroo. Nõutasin siis paberi – seda
tembeldati ja allkirjastati hoolikalt - ja kobisin papper näpus
kõrvalmajja notarisse. Kõrvalmaja pidi olema ka haigla, kuid selle
peasissepääsu kõrval tegutses ilmselt mingi telekaparandus, sest kogu
fuajeed täitsid ratastega kärud katkiste kineskoopide ning muu sarnase
pudi-padiga. Ühes korvis vedelesid aga kaustad, mis nägid välja nagu
vanad haiguslood. Notari leidsin teiselt korruselt. Tegelikult ma
notarit ei näinud, vaid ainult tema sekretäri ja ühtlasi tõlki. Ta
võttis paberid enda kätte teavitades, et tõlkimine läheb maksma 15 lari,
ja notari tasu veel 15 lari. Tõlke saame kätte homme, sest tõlkimine
võtab aega ja ... notar on väga hõivatud persoon. Miks ei võiks see
paganama vorm olla turistidele inglise keeles...
Hele väljasikutamine laatsaretist läks libedat. Võtsime hotellist asjad
ning keerasime autonina lõunasse. Davidit ei olnud õnneks kohal, kuid
kui Hele talle helistas ja teada andis, et kõik on ok ja me juba teel
Vardzia poole, sattus mees ahastusse, et miks küll me veel üheks ööks
nende juurde ei jäänud tervist praavitama. Kuid - andku aga me teada,
kui peaks Vardzias siiski tervisega jamaks minema – ta sõidab kasvõi ise
kohale ja võtab siis ohjad oma kätte. Ja tulgu me ikka tagasi. Kui
hotell tundub kallis – "no ostke siis korter või maja – need ei maksa
siin midagi!"...
Kell hakkas kaks saama, kui Borjomi silt selja taha jäi. Minu enesetunne
tundus üle mitme päeva suhteliselt ok, Hele arvas, et ta jääb ka elama.
Haiglasaaga lõi tänased plaanid segi: ilmselgelt läinuks homme lõunaks
enda Tbilisisse liigutamine väga tüütuks kimamiseks. Seepärast
otsustasime võtta rahulikult ning pealinna üldse reisiplaanist välja
jätta. Eeldas see vaid kolme minuti pikkust kõnet Avisesse autorendi
pikendamiseks päevakese võrra.
Ma ilmselt kordan ennast juba tüütult, ent Vardzia tee Mtkvari jõe orus
oli taas äärmiselt maaliline – meenutas kuidagi Kreeta teekesi. Borjomi
poolt minnes kulgeb maantee algul suhteliselt kitsas orus piki jõe
kallast madalate männiste kulunud mäekeste vahel, peale Akhaltshike
kahaneb org mõneks kilomeetriks ahtaks sälkoruks ja laieneb siis
kümme-viisteist kilomeetrit enne Vardziat platoosse lõikunud
fantastilise, justkui segipööratud maastikuga laiaks kanjoniks. Lihtsalt
ilus...
Mtkvari orus
|
Üles |
Paarkümmend kilomeetrit peale Borjomit tekkis mõte midagi ampsata.
Keerasime teelt maha esimesse ettejuhtunud külasse – see juhtus olema
Atskuri. Külavahetee muutus kohe parajaks kitserajaks. Ma ei kujuta
ette, kuidas selliste teedega igapäevaselt elatakse... Üllatuslikult
kerkis vasakusse teepoolde hullult lagunenud ent siiski võimas
kindlusevare. Teelt alla keerates ei osanud seda nagu esialgu märgatagi
– niivõrd ühtesulanud on see enda all asuva kivise künkakesega. Nagu
nüüd õhtul lugesin, oli kindlus keskajal ning hiljemgi kõiksugu lõunast
tulnud nuhtluste vastu võitlemisel strateegiliselt hirmus olulise
tähtsusega. Asi pandi püsti mingil kujul juba VI sajandil ja tuuniti XII
sajandil. Maaliline ahervare... Ent, meie kummagi konditsioon ei olnud
päris selline, et jookseks kiljudes kivihunnikute vahele, sestap
jätkasime külapoe otsingul. Poe leidsime tegelikult üsna kindluse alt
pisikeselt platsilt. Pood nagu pood ikka. Palusime endale välja kaaluda
mingeid kohalikke kuivi küpsise- ja saia vahepeale liigitatavaid kakke.
Sel ajal, kui müüja meiega tegeles, astusid poodi kaks pisikest poissi,
kes hoolega münte lugedes hakkasid kotti laduma ilmselt neid asju, mida
kodust tuua kästud oli. Nad takerdusid jäätiseleti ette ning ilmselgelt
arvutasid, kas kaasa võetud rahast saaks midagi magusat välja pigistada.
Hele võttis kaks jäätist, maksis ära ja palus müüjal poistele anda.
Müüja ulataski naeratades jäätised poistele ja ütles midagi – need jäid
meid suu ammuli vaatama. Maksime siis omad saiad ja läksime välja. Enne
kui autosse jõudsime istuda, jooksid poisid poest välja öeldes armsa
lapseakstendiga:
- "Passiiba!"
Ju müüja andis kiirkeelekursuse neile vahepeal.
Atskuri
|
Üles |
Valisime ühe tolmuse kruusatee, et leida kusagil jõekäärus piknikukoht.
Natukese võsa vahel keerutamise järel peatusime kruusasel kaldal. Taamal
kõrgus liivaste-kruusaste jõeloogete ja saarekeste kohal Atskuri kindlus
– kaugelt kordi imposantsem, kui lähedalt. Lai jõeoru panoraam,
ümberringi vasikakari, kes jõekaldal lesides päikese käes peesitades
leiba luusse laskis. Pole vist rahumeelsemat ja armasamat looma, kui
vasikas; nad unelesid siin ja seal päikesepaistes oma suurte siniste
silmade ja vasikaripsmetega... Nagu mingi stressiteraapia. Sõime oma
saia ja jõime vett... Istusime seal ja lihtsalt hirmus hea oli olla. Kui
oleks mingi manomeeter, millega mõõta pitoresksust, siis Atskuris
seisnuks seier põhjas...
Atskuri Arkaadia lehmade ja linnusega
|
Üles |
Edasi viis tee läbi Akhaltshike - tegus linnake, mille teede servad
täitsid kobaratena rippkiige- ja toolimüüjad. Kõik lihtsalt müütasid
hammokeid mitmel erineval moel. See on siin riigis varemgi silma jäänud
– kui keegi kusagil midagi müüb, siis müüvad kõik ümberkaudu sedasama
asja. Linnake ise tundus tolmne ja lõunamaiselt räpasevõitu – seni me
päris sellist tänavapilti polegi veel kogenud.
Enne tänase õhtu tippelamust tegime teel veel paar peatust – esmalt
Aspindza Chico kohvikus, et maiustada hartšoo, baklažaani ja
hinkaalidega (ma pole kindel, kas see kõhutõbe arvestades oli ikka
targim tegu) ning järgmisena toppasime korraks Khertvisis, et maanteelt
imetleda taaskord ääretult maalilist pärastlõunapäikeses kümblevat pea
2500 aasta vanust kindlust. Viimase tegid koledasti katki XIII sajandil
mitte harjumuspärased pahad türklased ega isegi mitte pärslased, vaid
kurjad mongolid.
Chico suupistevalik
|
Üles |
Khertvisi
|
Üles |
Kulgesime maastikuvaateid imetledes edasi. Teadsin, et enne kuulsat
Vardzia koobaslinna peaks olema tegelikult veel üks pisem, vanem ning
vähem tuntud, kuid Vardziast isegi maalilisemaks peetav
koobasklooster-linnake – Vanis Kvabebi. Karmenil ei olnud sellest kohast
õrna aimugi (või oli see sees jällegi mingi nimekujuga, mida kuidagi
otsitavaga seostada ei oska). Keerasime ühe poolroostes pruuni sildi,
mille piktogramm tähistas pühakoda vms, järgi teelt maha, sõitsime üle
väga ägeda rauast rippsilla ning võtsime ette mäkke tõusvad rattajäljed.
Tee tundus mõnus – juba harjumuspäraseks saanud pisut auklik kruusakas.
Iga tõustud meetriga muutusid vaated Mtkvari jõele ja selle fantastilise
kujuga sängile üha kaunimaks. Ühe eriti tšilli koha peal avasime "musta
veini", et sellega kohalike näpunäidete kohaselt Hele taas kehvemaks
kippuvat olemist ravida. Lihtsalt võrratu! Võrratu vaade platoosse
lõikunud hiiglaslikule jõeorule... Paari kilomeetri pärast jõudsime
pruuni sildi viidatud tegeliku eesmärgini – nagu teadetetahvel osutas,
võisime ümberringi näha Tmgovi kindluse varemeid. Sildilt võis lugeda
ka, et juba VIII sajandil ehitatud kindlus rajati mööda Mtkvari jõeorgu
kulgenud iidse karavanitee (no seda mööda me siis tänase päeva oleme
kulgenud) – mis oli ka siiditee üks harudest – kontrollimiseks ja
kaitseks, hiljem oli see kohaliku hertsogi kodupesaks. Ja taas avanesid
Mtkvari orule uued kirjeldamatud vaated... Ilmselt oleksime me selle
kohaga piirdunudki, kui poleks lätlaseid. Ootamatult mäenuki tagant
välja keerates avastasime sadakond meetrit eemal seismas selleks teeks
pisut madalavõitu sõiduauto, mille ümber askeldasid paar-kolm turisti.
Kui peatusime, et tee kohta uurida, kuulsime neid sohvriga rääkivat
üliägeda aktsendiga inglise keelt. Neilt teed küsides selgus, et väike
punt lätlasi on kodust üsna kaugele eksinud. Lõõpisime pisut vastastikku
heanaaberlikest väärtustest (nagu kuus varvast ja kolm rinda jne)
vesteldes. Kui nende autojuhilt – kes tundus kohalik kutt olevat –
küsisime, kas ta teab, kuhu see tee edasi viib, teatas ta, et
loomulikult ta teab - see on üks eriti äge koht. Nemad oma autoga sinna
ei saa, kuid meie oma loodetavasti veab üles. Ta näitas telefonist
ülesvõtteid armsast pisikesest, (mehe väitel) IX sajandil ehitatud,
kirikust kollakate väljade taustal. Kommentaariks lisas veel, et me
peame kiirustama, et enne pimedat ja saabuvat äikest alla tagasi jõuda,
ent minna tasub ja me kindlasti ei kahetse.
Tmgovi
|
Üles |
Tmgovi kindlus
|
Üles |
Tee mäest üles oli... kohutav. Sama hull või kohati hullemgi kui
Stepandsmindas, vaid selle vahega, et olime teel üksi ning ei pidanud
arvestama vastutulijatega. Päris mitu korda keeranuksin otsa ringi, kui
selleks olnuks ruumi. Ent umbkaudu neljakümne minuti turnimise peale
jõudis tee järsku lausikute heinamaade vahele – olime platool. Kui ma
peaksin kirjeldama Elüüsiumi väljasid, siis heinamaad Tmgovi kiriku
juures oleksid just need, mille ma silme ette manaksin: kuldsed rohumaad
värskete rõukudega, mille vahel siin ja seal paar-kolm meest loojuvas
päikeses rehade ja hangudega kärmelt vehkides vaale kokku tõmbavad.
Kuiva heina magus lõhn... Ümber lauge künka sõites hakkas ühel hetkel
paistma madal koltunud halli olemisega iidvana pisike palvela. Taamal
üles kerkinud sinililla äikesepilv värvis idapoolse taeva mustaks, samas
kuldas loojuv päike heinamaid ning pisikesi lagunenud iidsete
kivihüttide müürijuppe siin ja seal ümber kiriku. Kusagil lahvatas
vikerkaar... Kirjeldamatu värvide mäng!
Kiriku juurde viiv rada oli vikatiga ripsat-rapsat sisse löödud, kuid
ümber kiviaia lokkas kõrge kollakas hein. Kiriku samblikune kivikatus,
pisike kellatorn ning luitunud ja kohati mahapestud krohviga seinad
evisid ajatust ja ajatut vanust. Aknaid ümbritsevad rohmakad
sõlmpõimingus ornamendid ja lakooniline iidne basiilikavorm. Natuke
lääpas rohmakas rautatud uks avanes raskelt ja juhatas sisse
paratamatult taas ilmselt XIX sajandi sündmustest tingituna üleni
valgeks võõbatud, kohati küünlatahmast laigulisse, kolme pisikese
lööviga palvelasse. Ei olnud uhkeid freskosid ega erilisi pühakupilte,
vaid paar-kolm fotokoopiat ikoonidest ja mõned kahtlased maali moodi
asjad, mille kunsti- või ajalooväärtus on ilmselt kaheldav, ent seal,
nende heinaliste kontekstis, tundus see ainuõige valikuna... See kõik
kokku oli ülev ja ilus ja lihtsalt... lihtsalt üks väga-väga eriline
koht! Ma ei oska seda sõnadesse panna... Kui kirikust väljusin, hakkas
päike taamal oleva künka varju laskuma. Paar heinalist astus ühe korda
seatud hüti poole.
- "Neil karjastel väljal..."
Tmgovi kirik
|
Üles |
Ajasime paari heinalisega juttu sellest kohast ja nende elu-olust. Ei,
see küla jäeti maha juba ammu-ammu, kuid seal käiakse ikka heina
tegemas. Vanasti käidud seal sõdade eest varjul, sest tee mäe otsa oli
nii sant, et keegi ei viitsinud sinna järele tulla. Aga nüüd tullakse
üles paariks-kolmeks päevaks, et heina või muid põllutöid teha – silma
hakkas ka paar peenramaad ja kartulilapikest (sõna "kartuli" gruusia
keeles tähendab muuseas Gruusiat või grusiini – sõltub kontekstist). Kui
küsisime, kas peame alla minnes kiirustama, et mitte äikese kätte jääda,
ütles üks meestest, et ärge muretsege – see vihm läheb mööda ja isegi
kui peaks sajuks kiskuma, siis tee alla on igal juhul ok – ta viipas
taamal paistvale vanale Transiti-rimakale ja roostetand Moskvitšile –
kui nendega saab sõidetud, saate teie ka. Jätsin Hele ühe heinalisega
juttu ajama ja võtsin rahumeeli aja skitsimiseks...
Elüüsiumi väljadel
|
Üles |
...Neelasime reispassiks ära viimase veini ja alustasime laskumist. Iga
serpentiini otsas paistis taas ja taas vikerkaar, mille peale Hele
arvas, et meiega ei saa midagi juhtuda – kui sõidame üle ääre, oleme
vikerkaarel ja sealt saab alla ikka...
Tagasi maa peale
|
Üles |
Maanteele tagasi jõudsime hämaruses. Tee Vardziasse keerutas
serpentiinina vaikselt pimedusse mähkuvate kaljude vahel. Viimased
kilomeetrid möödusid taas slaalomina maanteed pidi kodu poole lontsivate
lehmade vahel nagu see siin kombeks on. Vardziasse jõudsime juba
praktiliselt pilkases pimeduses, kuigi koopalinn ise öösel valgustatuna
särab tuletornina pimeduses. Valikuks teelahkmel kolme öömajale viitava
sildi vahel viskasime näppe ja nii me õhtuks siia sattusime.
Ohh elu-elukest! Meil on veel piisavalt tummist "musta veini", et
nautida pisut aega tsikaade ja tähti rõdu kohal...
|
10.08.2017. Kell 13.15. Kohvik Maria Khertvisi. Khertvisi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Maria kohvik. Khertvisi
|
Üles |
Istume laialehise puu all tädi Maria tagaaias praktiliselt Khertvisi
kindluse müüri ääres. Maria on vist tegelikult selle kohviku nimi, kuhu
me end poetan'd oleme, aga võib-olla on see ka tolle lahke naisterahva
nimi, kes meid siia istuma juhatas. Väga lahe tagahoov: kanad,
viljapuud, taamal leivaahi ja väliköök – nagu muiste maal vanaema
juures. Lahke proua ise hakkas hetk tagasi meie jaoks ekstra forelli
keetma. Asi on selles, et tänases ööbimiskohas toitlustati küll igati
suurepäraselt, ent selle tulemusena on ilmselt meie kõhtude konditsioon
endiselt või uuesti suhteliselt kahtlane. Seepärast mõtlesime, et küsime
mõnd tahket sööki. Kui aga tädi kuulis, et meil selline närb olemine,
siis ta tegi ise ettepaneku keeta meile kartulit ja selle kõrvale
forelli – keeduvärk peaks igati sobilik olema. Hele tšatib vist mingite
belglastest jalgratturitega, kellest me enne mööda sõitsime, seega
kasutan aega ja panen kirja meie muljed Vardziast.
Päevavalges avanes Volodias Cottage õige olemus – viljapuud,
viinamarjad, köögiviljapõld, oma veinikelder ja pisike meierei – kogu
kompleksi – aga siin kohti vähemalt poolesajale inimesele kui mitte
rohkemale – toitlustamiseks vajalik kraam toodetakse kohapeal. Eilne
vardas serveeritud grilllõhe olla püütud sealtsamast Mtkvari jõest.
Uurisime hommikul lauda toite toonud imeilusalt neiult pisut selle koha
kohta, mispeale saime pääliku enda käevangus toreda ekskursiooni
veinikeldrisse ja aedadesse, pealekauba tasuta õpetuse viinamarjade
lõikamisest. Veini tehti seal traditsioonilisel moel, kuid peale
amforast välja võtmist pudeldati vaid osa parimate aastate kraami.
Enamus nö tarbeveini seisis suurtes 500 l sinistes plastvaatides,
millest siis vahetult enne lauale andmist vein pudelitesse villitakse.
On õhtuid, kui veini kulub 30...40 liitrit.. Üllatusena selgus, et
talved Vardzias on üsna karmid – nii näiteks võttis eelmisel talvel külm
ära osa viinamarju nende istanduses. Lahkudes ostsime kaasa paar
purgitäit kohalikku jogurtit - masonit, mis konsistentsilt meenutab
midagi paksu hapupiima või kreeka jogurti vahepealset. Igatahes pidime
taas tõdema, et Gruusia suudab ikka ja taas positiivselt üllatada.
Volodias Cottage
|
Üles |
Volodia
|
Üles |
Vardzia koopad... Vardziale pandi alus X sajandil kuningas Giorgi III
poolt. Kaitseks lõunast tulevate rünnakute vastu ehitas ta Mtkvari jõe
orgu rida kindluseid - Akhalkalaki, Khertvisi, Tmogvi ja Mgeltsikhe.
Neist kaht me eile ka nägime. Vardzia pidi lisanduma neile suure
kindlustatud asulana, kus oleks piisav garnison, mida vajadusel saaks
operatiivselt kasutada. Vardzia ent ehitati täies mahus üles Giorgile
järgnenud valitseja Tamari, targa ja võimuka kuninganna poolt, kusjuures
militaarlinnast sai pigem klooster-linn. Tamar valitses Gruusiat
aastatel 1184-1213, tema valitsemisaega peetakse Gruusia "kuldajastuks".
XI sajandi lõpul, kui Vardzias elas suurim kogukond, oli kaljudesse
kaevatud 13 eri tasandil ligi 3000 ruumi: eluruumid, kirikud, keldrid,
sh 28 veinikeldrit ja ka ligi 300 ruumi (kui ma õigesti mäletan)
kuninganna õukonnale. Tänaseks on neist tänu maavärinatele säilinud
umbes 600 koobast-ruumi. Koobaslinna kasutati aktiivselt pea XV sajandi
keskpaigani, mil türklased piirkonna vallutasid ning mungad olid
sunnitud põgenema. Hiljem on koobastikku kasutatud sõdade ajal korduvalt
varjupaigana. Praegugi toimetavad keskses pühakojas nunnad, ent kompleks
ise on siiski täna pigem konserveeritud varemetesüsteem ja mitte
klooster.
Vardzia
| Üles |
Vardzia on vist küll üks senini nähtud Gruusia turistilõksudest üks
organiseeritumaid. Lunastasime pileti, võtsime jalad selga ja asusime
vapralt mäkke ronima. Ent ei ole lihtne poolhaigena 35 kraadises
kuumuses üles ronida, isegi kui see ronimine polegi väga pikk. Välismaa
turistid igatahes rentisid väravast üles tulekuks bussi... Ühesõnaga –
üles me peale paari puhkepeatust ning joogipausi saime, koobastes olime,
vaateid ja tunneleid, püha veega basseini ja veel mitmeid põnevaid asju
nägime, kuid see ei olnud eriti nauditav. Kõige hulleminin tundsin end
koopas, mida kutsuti Naudingute aiaks. Ühel hetkel tekkis tunne, et nüüd
ma lihtsalt pean kohe tualetti saama ja kõik. Kuid läks hästi, tunne
vaibus, koobas jäi rüvetamata ja mina ellu... Ent alla jõudes tundsin
end tegelikult üsna haige inimesena.
Vardziast ära sõites leidsime üsna lihtsalt üles eile otsitud Vanis
Kvabebi koopakloostri teeotsa. Peab mainima, et betoneeritud tee
parklasse oli sõita sile, ent sellise kaldega, mille peale vaese Dusteri
sidur pidi äärepealt otsad andma. Samas oli tee ka nii kitsas, et kui
keegi vastu tulnuks, ei taha ma isegi ette kujutada seda manööverdamist
ja siis uuesti kohaltvõttu, et taas üles minna. Vastik elamus. Parklasse
jõudes võttis vastu ebainimlik kuumus. Ma olin Vardziast nii läbi, et
eelistasin autosse kliimaseadme juurde jääda panoraami imetlema, Hele
leidis endas siiski jõudu üles kolama minna. Kuid, mis seal salata,
võrreldes Vardziaga mõjub Vanis Kvabebi hoopis intiimsemalt ning
maalilisemalt – vaated meenutavad õige pisut vaateid Delfi Apolloni
templi juurest. 16 eri tasandile kaevatud koopasuud sulanduvad mäekülge
(eks palju neist on ka maavärinatega pihta saanud), isegi pisut
edevamalt välja ehitatud pisemaid kirikuid tuleb esialgu targu nagu
nõela heinakuhjast otsida. Ent üldmulje on haarav.
Vanis Kvabebi
| Üles |
Ok. aga aitab praeguseks – toit saabub...
PS. Kui hea on keedukartul ning keeduforell lihtsalt soola ja tilliga!
Aitäh tädi Maria, aitäh!
|
11.08.2017.
Kell 04.30. Hotell Balcony. Mtskheta
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Mtskheta. Kell 4.25 hommikul
| Üles |
Maeita... millegipärast uni läks lihtsalt ära. Oletatavasti pole asi
selles, et üle jõe tehti ilutulestikku... Tundub, et Helegi kondab rõdul
ja ajab wifit taga... Naljakal kombel oleme taas Mtskhetas ja hotellis
Balcony. Seekord pidu ei peetud, kala ning riisi kõrvale sai tellida
ilma Iljale (Triibule siis) kaebamata ka mohiitot. Bassein peale
õhtusööki väikese veiniga on siin endiselt mõnus... Ahjaa. Õhtusöögi
kõrvale pakuti ka tsirkust. Kui kala just lauale oli toodud, ilmus
söögisaali ähmis Triibu ning küsis segases inglise keeles, et kelle
valge auto on maja ees – seal põleb! Mul jäi süda peaaegu seisma.
Kargasin püsti ning tormasin koos Triibuga lifti. Õnneks Triibu liftis
selgitas, et üle tee on põlema läinud mingid kuurid ja tuletõrje tahab
tänavale ruumi. Tegelikult tehti vist kisa rohkem, kui villa sai, sest
hetkel, kui ma auto eemale parkisin, veel mõned leegid lõõmasid, ent
hotelli väravast sisse astudes oli juba neilgi ots peal.
Borjomi haigla
| Üles |
Me kiirustasime eile päeval Borjomi haiglasse saamaks kätte notariaalset
tõlget makstud raviarvest. Kohale jõudes selgus, et paberid ei ole veel
valmis. Ootasime kuumas kabineti eestoas. Daam, kes meiega tegeles,
jooksis vahepeal taharuumi, kus peitus kõikvõimas notar. Kõõlusime seal
pea tunni. Lõpuks roidununa higisest leitsakust parkisime pargi
sissepääsu juurde tasulisse parklasse, võtsime kaasa ujumisasjad ning
kiirustasime kuulsasse mineraalveeparki lootusega peatselt külma
basseini sukelduda.
Borjomi 9. Aprilli tänava ja Baratashvili tn vaheline sild
| Üles |
Kuid...
Esimene imelik mulje jäi juba piletikassast. Eeskujuliku sovjetiaegse
käitumisega paksult värvitud tütarlaps kassas müüs ainult pileteid. Mu
küsimuse peale (ei inglise ega vene keeles), millist piletit osta, kui
me ka ujuda tahame, ta ei reageerinud lihtsalt. Ostsime siis üldpileti.
Esmamulje pargist tundus äge – selline pisut veidralt ülesmukitud nagu
ksenoontuledega sapakas, aga – omas mõttes päris põnev. Jekaterina
allika juures tungles päris mitu inimest. Väsinud olemisega naisterahvas
– taas nagu klišee-kaljamüüja 1970-te lõpust - sõimas meie pärale jõudes
parajasti ohjeldamatult poisikesi, kes ilmselgelt mingi sigadusega olid
hakkama saanud. Et ilma mullita poolsoe Borjomi-vesi maitseb pehmelt
öeldes rõvedalt, me allika juurde kauaks tšillma ei jäänud, vaid
kiirustasime edasi.
Samm-sammu järel sai selgemaks, et oleme sattunud mingisse gruusia-vene
disnilandi paroodiasse: plastikust koledad jurakad, karussellid,
igasugused kometimehed, suhkruvatt, üüratu tualetijärjekord, mille
äraseismise järel avastad, et 80 eurosendi eest saad nautida mahalöödud
uksest vaadet laste liiklusrajale,... lasketiirud, kõiksugu sorti
kaadervärgid, mille kasutamise eest raha rõõmuga ära võetakse.
Kohutavalt lärmakas, ülerahvastatud ja väsitav. Kogu pargis taarus ringi
selline rahvamass nagu parematel päevadel talongiajal Pälsoni tänava
viinapoe sabas, kusjuures Star Treki tegelaskujud kahvatuksid selles
hulluses – no igasugu usku ja igasuguses dresskoodis rahvast kondas seal
ringi. Pooletunnise vantsimise peale saime jackpoti! Basseinid olid
suletud. Ostsime siis masendunult laadasaia ja puhtalt protesti mõttes
apelsinilimonaadi. Ühes kohas jõe ääres õnnestus leida ka pisut lagedam
koht, kus keegi parajasti ei üritanud pähe astuda... Puhas ajaraisk.
Teel olime just arutanud, et läheks raftingule – selle võimalust pakuti
kümmekond kilti enne Borjomit, kuid ei saa, sest nii äge park on ju
tulemas, sest kohalikud läbi terve reisi olid ikka ja taas
deklareerinud, et kus Borjomis on alles äge mineraalvee park!
Borjomi Mineraalvee park
| Üles |
Borjomit jääb meenutama veel teinegi poolkoomiline lugu. Peatusin
tankimiseks. Et esiklaas oli sodine, tahtis Hele tankla
klaasipesuharjaga klaasi pesta. Tankija-mees vaatas seda väga tüdinud
ilmel ning kiirustas harja Hele käest võtma. Noh, ikkagi härrasmees,
mõtlesin... Ja hakkas siis ennastunustavalt tagumist klaasi pesema... Ta
oli vaevalt poole peal, kui taha tekkis teine auto, mille juht hakkas
kohe tuututama ja valju häälega kisama. Paak sai tuututamise saatel
täis. Kui võtsin taskust pangakaardi, oleks tankla-mees end hea meelega
ilmselt maa alla kaevanud või teisel planeedil viibinud. Terminaal oli
kusagil nurga taga putkas, lonkisime sinna. Too kutt, kes tagumises
autos närvitses, sattus hüsteeriasse. Väga räme katkematu gruusiakeelne
sõimuvaling saatis kogu protseduuri. Kui auto juurde tagasi tulin üritas
Hele uuesti esiklaasi pesta. Palusin tal tungivalt lõpetada, sest härra
tagumises autos oleks vastasel korral vist vihaatakki surnud.
Borjomi 9. Aprilli tänav
| Üles |
Borjomi veinipoe kummitus
| Üles |
Otsustasime teel, et valime Tbilisi asemel ööbimiseks ikkagi hubasema
Mtskheta, Balcony valik seepeale sündis peaaegu vaikival kokkuleppel...
Nii. Nüüd oleks vaja teha online check-in – puuking punkt komm saatis
isegi SMS-i, aga hotelli wifi jupsib. Võib-olla peaks proovima uuesti
seda ülejõe-restorani wifit varastada... Ahaa - laekus Hele rõdult
ettepanekuga minna Jvari katedraali juurde päikesetõusu vaatama. Väga
hea mõte!
Jvari päikesetõus I
|
Üles | |
11.08.2017.
Kell 09.50. Hotell Balcony. Mtskheta
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikusöök hakkab just lõppema. Hele noolib sulgunit viigimarjamoosiga,
ma naudin kohvi. Triibu arvutiga õnnestus teha
tšekkinn
ära, ent UIA tingimustes nõutakse kindlasti pileti väljatrükki
näitamist. Triibu printeris ent sai hommikul just paber otsa. Üks
naisterahvas läks pool tundi tagasi linna paberit otsima. Ju võiks
varsti sellega tagasi jõuda.
Hommikuroosa valgus, udujoomed jõel ning avatud akendest sisse tulvav
sametine õhk mängisid meeleoluka prelüüdi Jvari poole sõites. Seegi kord
korjasime teelt peale hääletaja – täna siis vanaldase munga, kes
kiirustas kiriku poole, et selle uksi avada. Jõudsime parklasse mõni
minut peale kella viit. Papp tänas ja kiirustas kirikusse. Parkasse
keerates selgus, et me ei ole kaugeltki esimesed seal. Päeval
müügilettidena kasutatavate laudade ääres seisis Läti numbritega
mikrobuss, kõik see mees – oma tosin reisijat võttis rõõmsalt
müügilettide ääres varast hommikueinet. Kui järgi mõelda, siis tundub
see täiesti normaalne – kui palju me ise oma mikrobussireisidel niiviisi
öösiti-varahommikuti kusagil silla all priimusega makarone ja kohvi
oleme keetnud. Aga ei kujutaks millegipärast ette, et seal einetanuks
lätlaste asemel sellel kellaajal või viisil näiteks belglased või
sakslased.
Jvari päikesetõus II
|
Üles |
Jäime mäe otsa tõusvat päikest imetlema pea paariks tunniks. Kui
esimesed turistinännimüüjad laekumist alustasid, lahkusime, et linnast
tass kuuma kohvi hankida. Paraku noid kohvipakkujaid nagu näiteks Tartus
hommikul võiks leida, Mtskhetas ei ole. Kui linnavalitsuse esist
roosipeenart harivatelt aednikelt selle kohta küsisime vastasid nood
naerdes, et meil oleks targem tuttu tagasi minna ja paar tundi kohviga
oodata või sõita kiirteele – ca 10 kildi pärast olevat pensukas; sealt
vast saab. Pidasime seepeale targemaks hotelli kobida, ujumas käia ning
hoopis omi kodinaid kokku korjata.
Svetitskhoveli katedraal. Mtskheta
|
Üles |
Nii... Vahepeal laekusid Triibult lennupiletite väljatrükid. Hommikul
kohe õnnestus ära teha tšekkinn ka Kiievi-Riia lennule. Nüüd on vaja
asjad kokku panna ning end õigeks ajaks lennujaama ajada. Paar tundi
veel ja pühimegi Gruusia tolmu jalgelt. See on üks äge maa ja lahe reis
olnud!
Balcony
|
Üles | |
02.11.2017. Kell 22.56.
Tartus...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Praegu on see tripp juba nagu unenägu. Need paar kuud on läinud vahepeal
lihtsalt nii kiiresti, et pole olnud mahti omi muljetamisi lõpetada.
Igatahes, kui praegu Gruusiale mõtlen, läheb süda päris mitmel põhjusel
soojaks – üks hea tripp koos parima reisikaaslasega reisil väga toredale
maale...
Tbilisi lennujaam...
|
Üles |
Kus ma siis pidama jäin... Ahjaa... Visaksime asjad Balconys kiiresti
kokku. Jõudsime isegi tunnikese turistivärki basseini ääres teha;
päikest võtta ja taaskord ujuda. Lõuna ajal ilmus üle linna kaunitare
basseini äärde päevitama – lamamistooli pärast oli kohe lööki. Asju
pakkides selgus ebameeldiv tõsiasi – kaasaviimiseks mõeldud neljast
veinist oli kahel pudelil kork üles kerkinud – lennukisse neid ei saanud
kindlasti võtta, seega tuli jätta nende lahendamine peaasjalikult
lennujaama ja tee peale Hele hooleks. Mulle isiklikult tuli suureks
üllatuseks ka 3 vaipa, mille Hele Jvarist juba sealsel esimesel
külastusel oli ostnud. Teadsin, et on kaks väikest, kuid et oli veel üks
suur vaip... Noh, kallis kaasa tegi pakkimise imesid, mille tulemusel
seljakottidesse õnnestus toppida lubatud kaalu piires kogu kola.
Auto ära andmine läks libedalt, lennukile jõudmine kujunes pisut liiga
kiireks, ent peale me siiski viimasel hetkel saime.
Kiiev tervitas taas korraliku leitsakuga. Sõitsime lennujaamast kokku
vähem kui 5 euro eest bussiga poolele teele ja sealt metrooga Maidanile.
Esimene asi Maidanil, milega kokku puutusime, oli üks noor kutt, kes
kohe juurde kargas ja palus raha annetusena sõjas haavata saanute
abistamiseks. Meil oli hetkel taskus vaid sulas 80 krivnat, kuid see
summa nagu teda ei rahuldanud, hakkas eurosid, no näiteks paarikümmet
eurot tervituseks, küsima. Vajalik asi jah, kuid päris nii see ka ei
käi... Hotellis – Kozatskii siis - selgus ebameeldiv üllatus, et olin
bronninud ühekohalise toa. Pidin Hele koha eest pea 1200 krivnat juurde
maksma. Tuba seitsmendal korrusel ise oli suhteliselt okei, kuigi kogu
interjöör nägi välja üsna väsinud ning pärines ilmselt ajast, mil
hotelli kasutas suur liidu eliit. Parandan, suitsetav eliit, sest meie
tuba haises polstritesse imbunud suitsu järgi – ebameeldiv lebra, mida
ei hävita mingi pesemine. Olime üsna väsinud, ent toas ka ei viitsinud
kükitada, sestap võtsime ette hilisõhtuse kolamise kesklinnas. Maidanil
oli kuum ning kleepuv. Kogu plats oli kaetud muusikalist purskkaevude
showd vaatama tulnud inimestest mahajäänud sodi ja lagaga (see
purskkaevu show oli päris muljetavaldav – paar numbrit esitati näiteks
Queeni ja ACDC saatel). Kolasime pangaautomaadi otsingul siin ning seal
kuni lõpuks maandusime ühes nurgataguses kohvikus "Fine", mis oli küll
juba suletud, kuid meid lubati siiski lahkesti sisse ning kostitati
quiche'de ja kiievi kohviga. Nn "kiievi kohvi" on "Fine" pikajuukselise
ja päris laheda olemisega omaniku ning baarmani leiutis. Põhiliselt on
see olemuselt koorekohvi, mille hulka segati paar salakomponenti, sh
mingit pähklikreemi. Põnev, alkoholivaba ning rammus. Istusime kohvi
juures ja rääkisime niisama elust ja inimestest Kiievis, Ukrainas,
Gruusias ja Eestis. Ent mingil hetkel saabus aeg ka kohviku lõplikuks
sulgemiseks. Pai-pai ja tšutšufrei... Lõpetasime õhtu jupp aega peale
keskööd Maidanil ühe kebabi-putka juures väga maitsva kebabi-wrapiga,
sest Hele kere oli kangesti hele.
Kiiev. Esimesed muljed
|
Üles |
Maidan. Kiiev
|
Üles |
Hotelli hommikusöök, eriti kanatefteelid (mille retsepti Hele hotelli
kokanaadist välja nuias) rehabiliteeris hinna ja kvaliteedi suhtest
tekkinud mõruda maitse suus. Et meie kohvrid oli saadetud otse Riiga,
regasime end välja, et minna varakult väikesele Kiievi-avastusretkele.
Ma olen 1988. a ju selles linnas käinud, kuid ega ma midagi eriti sest
korrast enam mäleta peale nõrkemiseni Ikaruses istumise. Hele oli
vahepeal tšattinud Tušketis kohatud ukraina ratturite ninamehega ning
selle soovituste baasil pannud öösel kokku listi Maidanile lähemal
olevatest kohtadest, mida võiksime enne lennukile minekut ennelõunal
vaadata. Kiievit jäävad meenutama eelkõige mõned meeleolukad kohtumised
näiteks Sofia kiriku piletikontrolöridega ja tüütu, kuid sõbralik
kostüümishow kiriku ees, üks saiakeste müüja ja siiliga
külmkapimagnetite müüja, üks rõõmus apteeker ja mitmed teised, kellega
viivuks kokku juhtusime. Ma ei tahaks hakata siin ka eraldi kirjutama
pikalt Kiievist, sest selleks olime linnas ikkagi liiga napilt. Meie
hommikusse jalutuskäiku mahtusid tuhandeaastane Sofia katedraal ja pisut
noorem Mihhailevski klooster, Nebesnoi Sotni väljak, kohalik Montmartre
– Aleksandrovskii Spusk, Andreejevski kirik, Kontraktova väljak ja
moodsa skulptuuri park Peisažna Alleil – kõik ilusad ja väärikad kohad.
Meelde ent süüvis eredalt hoopis üks palju väiksem ning Sofia kirikuga
võrreldes hoopis ajutisem asi - Siili monument Zolotovoritska ja
Reiterskaja nurgal. Kujukese olemasolu avastas juhuslikult öötundidel
Tripadvisoris tuhnides Hele.
Mihhailevski klooster
|
Üles |
Nebesnoi Snoi väljak ja Sofia kirik
|
Üles |
Peisažna Allei ja Moodsa kunsti park
|
Üles |
Siil Reiterskaja servas on vana hea peategelane multikast "Siil udus".
Seesama tore, armas ja hooliv olevus, kes igaõhtusel või nädalasel
rännakul oma sõbra karu juurde teed jooma ja tähti taevas lugema, eksib
ühel õhtul udusse. On vist üleliigne mainida, et 2003. a nimetati "Siil
udus" üle aegade parimaks multifilmiks ajaloos... Reiterskaja tänava
siil seisab tagasihoidlikuna tänava ääres oma lahutamatu märsiga, milles
peitub vaarikamoos karust sõbrale tee kõrvaseks. Georgi Kurovski ja
Vladimir Kolinko loodud skulptuur on nii tõepärane, et võtab vaadates
sõnatuks. See ongi see siil, 3D-s, täiesti reaalne tegelane... Lihtne
ning pisut elukauge, kuid väga-väga armas... Tegelikult ei olegi
skulptuuri nimeks siil, vaid "Hobune" - skulptorite eriskummaline
kummardus valgele hobusele, kelle käekäigu üle udus siilike õhtul teed
juues muretses...
Siil udus
|
Üles |
Aleksandrovskii Spusk
|
Üles |
Kontraktova väljakul metroosse minnes tekkis paanika. Kuidagi olime oma
aega tunni võrra valesti arvestanud – sestap lennukile jõudmine läks
jälle üsna napilt. Ent lõpp hea, kõik hea. Mõne tunni pärast maandusime
Riias. Õhk oli äikese eelselt kuum – kraadiklaas näitas üle 33 kraadi
plussi – väljas valitses hullem leitsak, kui Kiievis. Ent kui pooleteise
tunni pärast Lidos lõuna lõpetasime oli ilm kümne kraadi võrra jahedam
ja kallas paduvihma. Raju äikesetorm saatis meid pea kogu tee,
vihmavalingute saatel ületasime videvikus ka Eesti piiri.
* * *
PS. Reisi lõpp pakkus ent veelgi ühe elamuse – nimelt jäime minutiga
maha viimasest praamist. Korraks tekkis torm veeklaasis – sõiduplaan
näitas, et sellel päeval rohkem praame ei lähe, ent siis selgus, et
järgmisel päeval kell 00.05 läheb esimene praam... Seega pääsesime
hotelliteenuste kasutamisest Virtsus poolteist tunnise sadamas
konutamisega.
Via Baltica
|
Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
Tmgovi
|
Üles |
|
|