Proloog
Järgmine
25.06.2007 - 04.07.2007
Odadahraun
Island on senini tehtud reisidest üks parimaid. Võib-olla 1998.a Kreeka
või Sloveenia või paadimatkad Ogrele, Ventale, Amatale on olnud
olemuselt meeleolukamad, kuid Islandi trip tänu selle ilusa maa
kirjeldamatule loodusele ning väga hästi toiminud matkale oli tase
omaette. Kindlasti oli matka kordaminemises kandev osa Urmas Hiltunenil.
Ent üleüldse oli kokku sattunud hea seltskond ning kindlasti andis nii
meeleolule kui retke sujuvusele superlisa liikumisviisiks valitud päris
maastikuautod -
Land Rover Defenderid - rohmakad, purunematud, mõeldud tõesti
raskel maastikul sõitmiseks.
Aga ükskõik, kui hea oleks orgunn, inimesed, masinad - ikkagi tegi
sellest reisist reisi Island - puutumatu ja samas üle 1000 aastase
kultuuriga maa. Naljakas tundub siin see kultuurijutt - ei leia sellelt
saarelt rooma sambaid ja gooti kirikuid, Palladio villadest rääkimata.
Ehk vanemad ehitised on valdavalt pisut üle sajandi vanused - karm
kliima ja karm ajalugu on asjad nii seadnud. Aga see polegi oluline -
vägi, mida Iiri mungad sellele saarele Maailma Lõppu otsima läksid on
seal ikka alles. Seistes otseselt silmitsi selle maailma loonud jõuga,
tundub mõttetu iseenesele mälestusmärke püstitada. Ja polegi ju vaja,
kui Looja ise on andnud kohad, mille majesteetlikkus ületab kõik inimese
poolt loodud arhitektuuri. Eks ole selle tõestuseks
Þingvellir - koht, kus 930.a. kutsuti
kokku maailma vanim parlament
Alþing ning mida hiljem aastasadu
ülemaalisteks kogunemisteks kasutati. Kanjon, mis on moodustunud
Ameerika ja Euroopa laamade eemaldumisprotsessi käigus on tänini
äärmiselt muljetavaldav. Nii on see kultuurikiht pealiskaudsel
kompamisel vaevutajutav ning kui Reykjavikist kaugemale ei lähe, siis ka
arusaamatu. Ent see on olemas ja väljendub saagades, inimeste suhtumises
loodusesse ja oma pärimusse, lambasõnnikusuitsus valminud singis,
brennivin'is ja veel paljudes muudes asjades. Samas on pea kogu
Island suuresti inimtühi ning valdava osa tema pinnast moodustab
Titaanide mängumaa, kuhu inimesel pole asja. Teadmine, et raske higi ja
vaevaga püstitatud monumendi võib Emake Loodus iga hetk vulkaanipurske,
maavärina, hiidlaine või ka suure maruga ühe käeliigutusega põrmustada
on inimesed õpetanud loodusega koos elama. Kuigi - eks ka see ole tulnud
läbi karmi õpetuse - tuli ju inimene sellele saarele end kehtestama
kirvega ning selle eest karistati teda aastasadade pikkuse viletsusega,
millest alles üle saadi alles XX sajandi II poolel. Ja inimesed on
õppinud. Praegu on Island matkaja paradiis. Ta pakub väljakutseid
igaühele, igas raskusastmes. Ja kuigi globaalne turism näitab sealgi
kohati oma pahupooli, ei lase karm kliima, metsikud hinnad ning
pealtnäha vähepakkuv "käegakatsutav kultuurikiht" siiski ilmselt kunagi
seda riiki päriselt üle ujutada massturistidest (ja hea ongi - nende
jaoks on Costa del Sol ning Eiffeli torn - ilma igasuguse irooniata).
Meie sõitsime läbi maa. See on uskumatu, kui puutumatu ning kui ilus ja
vaheldusrikas on Island. Lisaks sellele, et muutub tema ilm, vaheldub
esmapilgul isegi pisut üksluisena tunduv maastik uskumatult:
lambakarjamaast saab tuhaväli mägi, mäest tuhaväli, tuhaväljast porsa,
mustikate ja samblikega kaetud jõgedest lõhestatud tasandik, tasandikust
kiviklibuga kaetud ulmeline "Marsi" maastik, sellest omakorda Islandi
mets (seda ei saa kirjeldada, peab kogema) ning kõigi nende maastike
taustal annavad kauguses endast märku selle maailma päris isandate
emissarid - vulkaanikraatrid, millest vägevamaid katavad liustikud. Nad
on kogu aeg seal ja nende vihast annavad tunnistust uskumatu jõuga maa
seest välja heidetud majasuurused kivid, hangunud kilomeetritepikkused
laavajõed, ilma ühegi rohulibleta tuha ja klibuväljad ning - siin-seal
leviv kuum väävlihaisune toss... Näiteks tarvitses
Viti kraatri kõrval oleva jääkülma
liustikujärve (Viti kraater on ka ise täidetud rohelise aastaringselt
20-kraadise väävlise veega) kaldakruusasse peoga vaid kämblasügavune
süvend kaevata, kui maast hakkas immitsema tulikuuma vett... Ent nagu
sellest ei piisaks - liustikelt sulavast veest kasvavad jõed, millele on
tekkinud Maailma võimsaimate hulka kuuluvad (mitte kõrgemad) kosed -
justkui nendesamade Titaanide kaasad, kes nende tulehävingut jätkavad
tasandikel, uuristades maasse sajameetriseid kanjoneid...
Vulkaanikraatrite vahel hakkad üsna kiiresti taipama oma tühisust.
Nii me seal siis kulgesime. Läbi nende lõputult ilusate maastike.
Islandilt ei meenugi mitte otseselt kohad, vaid pigem emotsioon. Selle
üks pool tuleb loodusest ja teine pool sellisest heast
matkakorraldusest. Seepärast ei lisa ma piltidele kommentaare - enamus
neist jutustab ju loodusest ning inimese pandud nimedel ei ole sellest
tekkivas tundes erilist rolli. Teised jutustavad matkast ning ka need
räägivad enda eest. Sellele saidile olen üles pannud ka video (pigem
slaidisou), mille panin kokku vahetult Islandilt tulles värskete
emotsioonide ajel -
kui viitsite 250 mB alla laadida, siis
saate piltide juurde ka pisut taustainfot.
Allpool olevad pildid on kronoloogilises järjekorras. Vähem panin sisse
Reykjaviki ja Akuyreri pilte, mis
vajaksid rohkem seletamist.
Pisut taustaks öeldes tuleb mainida lihtsalt paari asja. Meie matk algas
SAS poolt osade inimeste seljakottide kaotamisega, kuid õnneks leiti
need esimese päeva õhtuks siiski üles ja toimetati lennujaama - meie
jaoks tähendas see päevast viivitust
Islandi pealinnas. Iseenesest polnud ju probleem, kui poleks
olnud teada, et reisi lõpul peame selles linnakeses veetma nagunii pea
paar päeva. Me saime lennujaamas eelmiselt grupilt autod, kes olid need
omakorda saanud teisel pool saart Akuyeris rendifirmast. Meie missioon
oli niisiis tagasi läbi saare sõita ning õigeks ajaks kohal olla. Tagasi
Reykjavikki tulime kohaliku lennufirma teenuseid kasutades. Meie
marsruut eeldas
Odadahrauni - suurim tuhaväljade piirkond Islandil -
läbimist,
Geisrite oru külastamist, Hekla
vulkaanile ronimist - ehk siis
Vätnajökulli - suurima liustiku
tervitamist ning suurimate ja imposantsemate kosekede - näiteks
Gulfoss - ära vaatamist. Muidugi oli hulk väiksemaid kohti
ning eesmärke ka.
Takkajärgi võib öelda, et kõik sujus, va Hekla otsa minek, mis jäi
äärmiselt halva ilma tõttu ära. Õnneks
Snaefellsnesi liustikul õnnestus teisel matkapäeval siiski
enamusel inimestel plaaniväliselt käia, kuigi tipuni jõudsid vaid
vähesed. Plaaniväliselt sai valitud ka selline tee, mis viis autodega
üle mäekuru kusagil Odadahrauni põhjaosas. See kujunes tõeliselt
lumiseks elamuseks. Muidugi sai külastatud kuumaveeallikaid, üsna
looduslikke ja ka tsiviliseeritumaid. Mina kuulsasse Blue Lagooni ei
jõudnudki - selle asemel tšillisime
Reykjavikis...
Juulis 2007.
Fotod Sulev Nurme,
Mati Mäe
Snaefelljökull
|
Üles |
|
