Tripi kaart |
Tenerife 2018 |
Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Lanzarote 24.01...01.02.2017
Mazda ja Monte Corona
Lanzarote ega Kanaari saared üldse pole olnud kindlasti minu
reisisihtkohtade valikus mingil kohal. Ilmselt on asi selles, et
lihtsalt palmi alla päevitama ei ole tahtmist olnud minna. Klišeena
samastuvad just Kanaarid Costa del Soli, Ibiza jm Euroopa
rannalõksudega, kus, kui rannainimene ei ole, pole esmapilgul üle
päeva-paari suurt midagi peale hakata. Olles nüüd juba mitu nädalat
tagasi võin öelda, et jah, ilmselt saaks ka Lanzarotel veeta nädalaid
Playa Blancas, Costa Teguises, Arrecifes või Puerto del Carmenis sealt
jalga välja tõstmata, päevitades ja pidutsedes. Sellest, et saarelt võib
leida mitu tähelepanuväärset ja maailmaski unikaalset loodulikku
fenomeni, saare põnev (ja raske) ajalugu on vorminud linnad ja
maastikud, mida ei leia mujalt, antakse teada sageli möödaminnes ja väga
napisõnaliselt. Need on aga pärlid, mida väljareklaamitud briti
penskarite lesilast ei oskagi oodata.
Vahemaad on nii väikesed, et soovi korral võib pool päeva peesitada
suvalises saare otsas ja teise poole teises saare otsas midagi avastada
ning õhtuks jälle lähtekohta tagasi sõita. Kui rannalinnadest sisemaale
sõita võib leida ääretult armsaid külakesi ja maalilisi kohti
looduses...
Lanzarote on vulkaanide maa. Kui Island või Uus-Meremaa presenteerivad
omi vulkaanilisi võlusid kõigi vulkanismiga kaasnevate ilmingutega, siis
Lanzarote on justkui õõvastav kõverpeegel: Hiiumaa suurusele maatükile
on kokku surutud üle 300 erineva suurusega tulemäe, pooled neist ei anna
kõrguse poolest isegi ametlikku vulkaani mõõtu välja, ent ei ole ühtegi
kohta, kus taamal ei sinetaks mõni kurjakuulutav koonus või mustav
tardunud laavajõgi. Ok, ükski vulkaan ei ole töötanud saarel juba pea
200 aastat, kuid Timanfaya kummituslikud laavaväljad, mis kuivas kliimas
on säilitanud oma "värskuse" näitavad kujukalt, milline põrgu saarel
1730-1736 võis valitseda. Timanfaya laavaplatoo on selles suhtes
kindlasti üks unikaalsemaid maailmas ja kahtlemata Lanzarote kauneim,
õudsaim ja tähtsaim koht, mida külastada.
Ning loomulikult Cesar Manrique, kunstnik ja arhitekt. Kui lugeda seda
pealiskaudset ning sait-saidilt üksteise pealt kopeeritud kiidulaulu,
mis mehe kohta veebiväljaanded kirjutavad, siis võtab nagu õlgu
kehitama. Hoopis teine asi on neid maju, aedu ja skulptuure näha in
situ! Võib-olla midagi tema tehtus meenutab Dalid, midagi Gaudid või
Hundertwasserit, midagi võib-olla hoopis viikingite pikkmaja. Ja
loomulikult on Lanzarotel Manrique tehtu 1960-te...1970-te arhitektuuri,
disaini ja tarbekunsti vormikõne selle parimas usus ja väljapeetuimas
vormis. Samas on see omanäoline ja kordumatu ning peegeldab 50 aastat
tagasi filosoofiat, mida kaasajal armastatakse suurte sõnadega kilbile
tõsta - kohapõhisus, traditsionaalsus, kohaliku looduse respekteerimine,
taaskasutus... Ja see kõik kokku ei tähenda hispaania stiilis rehielamu
reproduktsiooni ega anonüümset padufunki, vaid omanäolist ja põnevat
ruumikäsitlust, mis elegantselt viitab kohale, kus ta on ning millest
tuleb.
Ühesõnaga - hoolimata sellest, et Lanzarotel kohtab kontsentreeritud
kogustes briti ja saksa jõukaid pensionäre (kes enamuses on arvatavasti
tegelikkuses väga kenad inimesed), leidub seal ka palju muud
avastamisväärset. Niisiis startisime ühel jaanuari hommikul Tartust Riia
poole, et veeta lastega üks "rannapuhkus" Lanzarotel. Mis sellest
tegelikult välja kukkus on kirjas allpool...
Fotod: Sulev Nurme, Liisa Nurme, Hele Nurme
Orzola
| Üles |
|
Järgmine
|
Üles |
|
25.01.2017. Kell 9.35. Lennukis kusagil Hispaania ranniku kohal
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Printsessid Riia aerovaksalis
| Üles |
...Parem kriban
midagi, et kuidagi lennukis venivat aega surnuks lüüa, kuigi peale
magamata ööd Stansedi aerovaksalis suhteliselt tunnen end pigem kapsa,
kui inimesena. Seitse tundi pisikeste lastega kõledas betoonangaaris,
mille kõik kolm pinki on hõivanud mõni tund varem kohale jõudnud
seljakotirändurid pole just see mulje, mida reisi algusesse soovinuksin,
kuid see oli meie oma valik ja midagi hirmsasti nuriseda oleks
ülbevõitu. Asja positiivne pool on see, et jõudsin peaaegu läbi lugeda
"Aarete saare", mis võiks olla, mõeldes saarekese ajaloole, kuhu teel
oleme, peaaegu et märgilise tähendusega. Lapsed, aga seekord on kaasas
nad kõik, magasid öö kohvrite vahel "kenasti" ja on oma loppis ja
hädaliste nägudega vanematest esmapilgul vaadates hoopis tublimad.
Annike mu kõrval vaatab vaikselt rõõmustades lennukiaknast pilvi ja
juhib vahetevahel tähelepanu mõnele aknast paistvale haldjalossile või
vahukooremäele ja küsib aeg-ajalt kärsitult:
- Millal me
juba Lanzarotele jõuame!
Niisiis oleme teel
juba ca paarkümmend tundi: alustasime eile kella nelja paiku Tartust
Riiga, tehes peaaegu kohustusliku peatuse vanas heas Valga Statoilis ja
Valmiera Valdekus. Viimasest kohvi ostes lõikas silma muidu ainult
lätikeelses sildinduses suur punaste tähtedega eestikeelne alkoreklaam,
mis lubas igat sorti kärakale 30%-st allahindlust... Tee läbi Lätimaa
kulges probleemideta, kuid ilmselt võinuksime startida siiski pool tundi
varem - üsna täpsel lennukile jõudes kiitsime taevani online tšekkinni.
Ja juba keskööl kügelesime Stanstedis oodates oma näokontrolli üüratus
passijärjekorras. Öö läks "lennates". Ligi kolm tundi tagasi startisime
lõpuks Londonist kõhus smuutid ja omlett ning ettekandja sõbralikud
soovid... Ausalt öeldes kompenseeris hommikusöök öö virelemised. Tšill
olemine kohvikus päädis sellega, et lõpuks olime sunnitud oma geiti
lausa joostes saabuma, astudes õhusõidukisse viimaste seas. Seejuures
pean ütlema tänuavaldused Ryani Õhule selle eest, et nad nii Riiast
Londonisse, kui ka praegusele lennule pakkusid võimalust enamuse
käsipagasist ära anda; ma ei kujuta ette, kuhu me oleksime omad kohvrid
siin lennukis mahutanud – riiulid olid sisse astudes juba kõik täis.
Nojah... Ma olin lennukisse astudes nii väsinud, et suikusin kohe peale
turvavöö sulgemist. Ärkasin tunnikese hiljem, kui pisikesed soovisid
vastuvaidlemist mitte kannataval viisil midagi põske pista... Kui
saabusid paninid, võtsin Annikese saiast paar ampsu ja jäin uuesti nagu
kott magama...
Hotell Stansted
| Üles |
* * *
Kella vaadates
võiksime hakata varsti kohale jõudma: juba tüki aega on tunne, et lennuk
tasapisi laskub. Tõtt öelda olen põnevil, sest kõik see, mida senini
selle Hephaistose köögi eeskoja kohta olen lugenud tundub tõotavat palju
enamat mõnes blogis siunatud saksa pensionäride lesilast. Jah, muidugi
ei maksa sealt ilmselt otsida Phaistost või Versailles'd, kuid kasvõi
teadmine, et oleme teel Zeusi ja Hesperiuse tütarde, ehavalguse nümfide,
koju (või vähemalt siis kusagile sinnakanti), erutab. Aga ka see, et
Kanaari saared on arvatavasti üks neid igavese suvega kohti, mis
seostuvad sissepääsuga Elüüsiumi väljadele, seega - paradiisiga, on
mõtteid tekitav... Kusagil siinkandis asus arvatavasti ka kadunud
Atlantis. Mõeldes Kanaaride tekkele ja Atlantise hävimisele, siis
viimase merre kadumine võiks olla iseloomulik just mõnele
super-tulemäe-saarele, kui suurele mandrile, millest pajatab Platon...
Aga see selleks. Tuleks pigem tagasi Hesperiidide juurde. Need kolm (või
neli) kauni häälega iludust on tuntud eelkõige seetõttu, et nemad
pidasid aednikuametit kusagil müütilisel maailma veerel (millest niisiis
üks võimalikke kohti olid ka Kanaari saared) hoides Herale kingitud
imelisi õunapuid. Õunapuud olid hinnalised ja kasvatasid igavese nooruse
andvaid kuldõunu, kuigi kurjad keeled räägivad, et võib-olla need
kuldsed õunad olnud üldse apelsinid – sellele viitavat nende
kreekakeelse botaanilise nime lugu. Igal juhul üks neist õuntest andis
hulgaliselt tööd aastaid hiljem Homerosele ning Heinrich Schliemannile –
polnuks kisklemist kuldõuna pärast, jäänuks Trooja sõda pidamata. Mingil
viisil oli õuntele ligipääs ka Aphroditel, kes neist kolm tükki kinkis
Hippomenesele, et see saaks "alatute trikkidega" võita jooksus oma
tulevast naist Atlantat. Kuldõunte vargus oma vanaisa vennapoja rõõmuks
oli ka Heraklese üheteistkümnes vägitöö, tegelikult vargaretk, millest
küll musta töö laskis lõvinahakandja teadaolevalt ju ära teha hoopis
Atlasel... Õunaaed kuivas ilmselt aastal 380, kui Olümpose elanikud
visati Rooma riigis ametlikult ajaloo prügikasti - seega kuldseid
pistoksi oma peenrasse napsata ei õnnestu...
Lanzarote oli ilmselt
teada juba foiniiklastele ning kreeklastele. Kas neil saarel ka nende
kolooniaid oli – kes teab, märke sellest ei olevat. 50. a paiku toimunud
ekspeditsiooni andmetele tuginedes on Kanaari saari - Insulae Fortunatae
– Õnnistatute saared - nimetanud 79. a Vesuuvi purskes hukkunud Plinius
oma Naturalis Historias,
kuid Lanzarote ja Funtoventura jäävad seal siiski nimeta. Roomlased
pidasid saareelanikega vististi üsna agaralt kaubavahetust, üheks
põhiartikliks seejuures oli sool, mida koguti arvatavasti praeguse
Salinas del Rio kandis saare põhjakaldal. Arvatavasti
suhtlesid-kaubitsesid saartega ka araablastest meresõitjad, kellest on
teateid juba 999. aastast, kui saari ja selle elanikke kirjeldab Al
Idrisi.
Lanzarote on oma nime
saanud Genovast pärit meresõitja Lanzarote da Framqua ehk tuntuma nimega
Lancelotto Malocello, järgi, kelle kohta on teada, et ta esimese
eurooplasena peale Rooma riigi langemist väisas saart 1312. aastal.
Euroopa üks tuntumaid varase renessanssi ajastu kartograafe, Angelino
Dulcert, kandis saare oma atlasele 1339. a nimega Ínsula de Lançarote
Mallucellus. Hiljem on muutunud see lihtsalt Lanzaroteks. Malocello jäi
saarele pea kahekümneks aastaks, ehitades sinna isegi kindluse praeguse
Tequise lähistele. Peale Malocellot ehitati see ümber ja praegu tuntakse
seda Castillo Santa Barbara nime all. Ajal, mil Malocello saarel
vegeteeris, asustasid saart veel berberi päritolu inimesed - guanched.
Nende kohta kirjutatakse, et nad olnud tollal juba muust maailmast oma
arengus oluliselt maas. Saarerahvas ise kutsus oma saart – Tyterogakas...
Malocello tegi otsa
lahti. Peale teda hakkasid saart kimbutama hispaanlased, kes korraldasid
röövretki ja viisid kohalikke orjadeks. Üheks viimastest kohalikest
tähtsamatest valitsejatest olnud printsess Ico, kes sündis Kastiiliast
pärit sõjalaevapääliku Ruiz de Avendaño ja tollase kuninga Zonzama naise
ühise öö tulemusel 1377. Lugu ei olnud nii nagu esialgu jutust
tundub. Kohaliku kombe kohaselt pakkus kuningas oma naist võõrale
sõjardile rahu sõlmimiseks. Pikemas perspektiivis see ei aidanud, sest
hispaania orjakaubitsejad tegutsesid omasoodu. Seetõttu, kui 1402. a,
kui saare võtsid üle Juan de Bethencourt ja Gadifer de la Salle
juhtimisel normannid, kirjutas Guardafia – Ico poeg - rõõmuga alla
rahuleppele, et päästa oma rahva riismeid. Bethencourt kuulutas seepeale
välja oma kuningriigi. Viimane guanche printsess, Teguise, abiellus
Maciot de Bethencourtiga – vana Bethencourti järglasega (oli vist nõbu
vms). Viimane asutas uue pealinna, mille nimetas printsessi auks
Tequise'iks. Maciot müüs põhimõtteliselt Lanzarote 1448. a
hispaanlastele. Portugali ja Hispaania omavahelise jagelemise
resultaadina läks 1479. a Lanzarote lõpuks Alcacova leppe kohaselt
Hispaania alla. Guanched lahustusid peale seda suhteliselt kiiresti
hispaania asunike sissevoolus. Tänaseks meenutavad neid vaid üksikud
kohanimed, mõned toidud ja sõnad kohalikus hispaania keeles.
* * *
Hmm... Kästakse
kinnitada turvavööd. Loodetavasti hakkame lõpuks maanduma...
- Issi, issi! Lanzarote vist paistab!
Esimesed muljed
| Üles |
#www.spain-lanzarote.com
#Lancelotto_Malocello
|
26.01.2017. Kell 23.55. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Apartementos Maribel
| Üles |
Apartementos'es Maribel – meie
kanaarikoduke järgnevaks nädalaks - on õige pisut väsinud, kuid väga
hubane. Valgeks värvitud (ent tundub, et siin saarel on kõik hooned
valgeks värvitud) väike majakompleks peesitab Puerto del Carmeni
kesklinnas väga ebakanaariliku nimega tänava, Calle Frankfurti,
merepoolses otsas. Kõik jääb käe-jala juurde viieminutilise jalutuskäigu
kaugusele: mõnekümne meetri raadiuses on vähemalt viis kõrtsi,
jätsikohvik ja paar väiksemat poodi, mitte kaugel ei ole SPAR ning
randki on siinsamas. Istun õhtujaheduses väikesel terrassil, kust avaneb
vaade mõnusasse palmilisse sisehoovi, mille laiemat osa ilustab väike,
jaanuaris paratamatult külma veega, basseinike. Tuppa sisse astudes küll
ehmatas algul puhastusvahendi hais, millega ilmselt toa kasimisel ei
oldud koonerdatud, kuid õnneks kadus see õhtuks... Annike läks juba
tuttu, Hele tegeleb kusagil lastetoas Laura hüpnotiseerimisega, et ka
talle Une-Mati lõpuks külla tuleks ja Liisa on mingilt x-kanalilt
leidnud naljaka reality-show.
Tänane õhtu on olnud väga tore. Lisaks
esimestele muljetele avastasime Annikesega, et ta on avastanud oma
joonistustes perspektiivi ja kasutab seda õhinaga – nägin tema
sellealast esimest katsetust - lihtsalt äge seitsmeaastase kohta... Oh
jätkuks silmi kõiki neid erilisi hetki tabada ning kaasa elada ja
toetussõnu öelda ka igapäevaõhtutel hallis "päriselus"... Õues tibab
õige kerget sooja seenevihma... Esimesed tibad hakkasid kukkuma just
siis, kui rendiautole kõrvaltänavatel ööseks parkimiskohta otsisin.
Kohtusin nurgapealses Sparis vana hea tuttavaga Smirnoff Ice perest ja
temaga praegu small talki vestes loodame, et Laura jääb magama enne mu
kallist abikaasat - siis ehk õnnestub minna seda vihmasabinat läbi mõne
Avenidas de las Playase äärse kõrtsuakna pikemalt vaatama... Vihmasabin
on peale seda südasuviselt (meie jaoks) päikeselist päeva tegelikult
päris mõnus... Jah, mõnus....!
Apartementos Maribel
| Üles |
* * *
Eilne päev kulus peaasjalikult kohalesõidust väljamagamisele. Maandusime
õigel ajal, kuid lennukile vastutulnud bussijuhi peas toimus ilmselt
mingi lühis, sest sõitsime lennujaamahoonest mitu tiiru mööda peatudes
õige naljakates kohtades, bussist väljudes ja tagasi sisse kobides enne,
kui bussijuhil lõpuks õige uks õnnestus leida. Varsti avastasime, et
Puerto del Carmeni kesklinn on lennuväljalt 10 minuti taksosõidu
ja 16 euro kaugusel. Avastasin sedagi, et minu mõte lennujaamast jalgsi
minna (no mis see siis kaardi põhjal ära ei ole!) olnuks üsna pentsik.
Puerto del Carmen on Tiase maakonna olulisim linn, tänapäeval 100%
turistikas. Enne 1960-id asus siin, praeguse Vana Sadama kandis, La
Tiñosaks kutsutud vaene kaluriküla. La Tinosa kanti Lanzarote kaardile
juba 1590. aastal, kuid tänu pidevale piraatide rüüstetööle ja üldisele
vaesele elu-olule siin midagi eriti suurt ja vaimustavat ei arenenud.
Elu tuli pisut rohkem sisse XVIII sajandil peale seda, kui ligi
neljandik saare loodeosast hävis 6 aastat kestnud vulkaanipursetes.
Hävis 13 küla. Need, kes ellu jäid olid sunnitud ümber asuma ja osa
sattus siiakanti. Peagi saadi aru, et maa katnud vulkaaniline tuhk on
tegelikult viljakas ja suudab siduda piisavalt atmosfäärivett
kasvatamaks viinamarju, tomateid, sibulaid..., isegi kartuleid ilma
peaaegu vihmata kliimas. Sadakond kilomeetrit itta jääval Sahara
rannikul ei ole kuivast kliimast tulenevalt oaasidest väljaspool
võimalik kasvatada peaaegu midagi. Põllumajandus sai sellega pisut
hoogu, kuid ega elu kindel olnud. Kõige hullemad olid piraatide
rüüsteretked, mis ikka ja jälle kogu raske tööga kasvatatud koore
riisusid. Inimesed püüdsid saarelt põgeneda, kuid see õnnestus harva,
sest Hispaania valitsus pidas Kanaari saari strateegiliselt oluliseks,
mistõttu oli vaja, et midagi-kedagi saartel oleks. Põgenemise eest võidi
mõista isegi surmanuhtlus. Et jõudlus suurem oleks veeti Põhja-Aafrikast
sisse orje. Viimaste rajatud on palju saare mägiseid põlluterrasse.
Kurioosse paradoksina röövisid vastukaaluks Põhja-Aafrika piraadid
omasoodu Kanaaridelt inimesi, kelle eest saadi lunaraha või müüdi edasi
orjadeks mujale...
Soolaväljade arendamine ning seebitarbimise suurenemine XIX sajandi
algul andsid elule hoogu – suur osa soolast veeti välja läbi La Tinosa
sadama. Vahelehüüdena võib öelda, et seebitootmisel on Lanzarote ajaloos
XIX sajandil täita väga oluline roll. Ja süüdi on selles üks lilleke -
Mesembryanthemum crystallinum (eesti keeli nimetavad seda mõned
kristall-lõunalilleks, inglise keeles kutsutakse iceplant. Kui
tavaliselt taimede tuhas on mõni protsent soodat ja üldiselt
soodarikkamates taimedes harva kuni 20%, siis selle taime tuhas on
soodat ca 40%. Enne, kui tööstuslikult soodat tegema õpiti, olid moosi
sees just need, kes suutsid taimedest rohkem soodat saada. Kuna XIX
sajandi Euroopas oli pesemine muutunud popiks, siis õitses mõned
aastakümned seebi- ja soodaäri Lanzarotel imehästi. Alles 1990-tel on
avastatud, et soodalillel on tegelikult hämmastavad raviomadused ja taim
võib olla asendamatu paljude nahatõvede ravis... Suzanne Bernard
kirjutab veebiajakirjas Lanzarote 37 degrees oma artiklis "The Common
Ice Plant – a miracle skin treatment" järgmist:
"Chemists comparing the elements contained in the ice plant with
the moisturisers naturally occurring in the human skin found many
parallels, which could help explain the moisturising effect of the
extracts of the ice plant. Just like human skin, the ice plant uses
amino acids to collect water. It uses proline and hydroxyproline,
with fruit acids and mono-, di-, and polysaccharides. Human skin
uses similar substances – pyrrolidine carboxylic acid, urea and
various glycoproteins. And that is thought to be the reason why
preparations made from ice plant extracts have a gently soothing
anti-inflammatory effect, easing itchiness, increasing moisture
levels in the skin and improving the skin’s barrier function. They
are beneficial for young and old skin, dry skin and treating
neurodermatitis."
Nii nagu XIX sajandi lõpuks kolis
seebitootmine suurtööstustesse ja eksport rauges, kuivas kokku ka
soolaäri külmutusmasinate arengu ja levikuga XX sajandi algul. Seetõttu
suleti soolaväljasid ning tänaseks on säilinud Lanzarotel vaid üks
soolaväli – Salinas De Janubio läänerannikul.
Kui juba läks jutt Lanzarote põnevatele traditsioonilistele
tööstusharudele, siis on mainimist väärt ka opuntiakasvatus. Tõsi, selle
kese oli pigem saare idaosas Arrecife ja Arrietta vahel. Opuntiaid toodi
sisse ja kasvatati, õigemini kultiveeriti neil elavat satikat -
Dactylopius coccus – karmiinpunase värvi tootmiseks. Satikate
munadest ja eritistest saadi karmiinhapet, millega sai värvida paljusid
asju, sh riiet, huulepulki jm. Keemilise punase leiutamisega on seegi
tootmine praktiliselt hääbunud. Mahajäetud metsistunud opuntiaaedade
riismeid võib kohata – sõitsime sealt tänagi mööda - terrassidel siin
seal Mata kandis, kuid tõele au andes, jäi silma nii mõnigi üsna mitte
mahajäetud opuntiaaed.
Ühesõnaga – kõik traditsiooniline
majandustegevus kukkus XX sajandi alguseks kokku ja nagu paljud muudki
linnad siin saarel, vireles La Tinosa kitsikuses. 1960-tel hakati
hoogsalt arendama turismi ning esimeste hotellide ehitamisega hakkas
linn hoogsalt kasvama. La Tinosa nimetati ümber Puerto del Carmeniks –
Virgen del Carmeni (Neitsi Carmeni), kalameeste kaitsepühaku, auks.
Kalurikülast on kasvanud tänane valge kuubikuline, kuid omamoodi hästi
õdusa atmosfääriga kohake (vähemalt hooajavälisel perioodil). Vanast La
Tinosast võib piskut säilinud vana küla veel aimata vana sadama kandis.
Kaluripaatide asemel täidavad sadamat loomulikult jahid.
* * *
Avenida de las Playas. Puerto del Carmen
| Üles |
Ok... Olime niisiis Puerto del Carmenis. Voodi hotellis kutsus
ohjeldamatult lennuväsimusest soodavõitu lapsevanemaid, Hele ei suutnud
kutsele ei öelda. Meie ülejäänud läksime vapralt linna avastama,
lõunasööki otsima ja jäätist sööma. Loodusele ent vastu ei saa. Peale
tunnist jalutuskäiku maandusime oma korteri terrassil, et lasta
heamaitsta kaasaostetud kohalikul heal-paremal. Minu lubadus kohe peale
seda randa minna osutus haledaks läbikukkumiseks, sest alatu diivan
neelas mu peale sööki terveks pärastlõunaks. Õnneks jätkus Helel vaprust
peale tukastust lastega basseinis käia ja päikest võtta (mis –
takkajärgi Tartus lisatud tarkusena – oli edasist sündmuste kulgu
arvestades pisikeste pea ainus võimalus vette saada). Õhtune randaminek
põngerjates entusiasmi ei äratanud – tegelikult läheb viie-kuue vahel
siiski tuuline õhk niipalju jahendaks, et ei taha end enam ca 17
kraadisesse vette kasta – ning nii läksid Hele-Liisa jalutades rannikut
avastama, mina jäin pisikestega barbide ja ponidega mängima. Kui daamid
õhtul näljastena naasid selgus, et lähimad kõrtsud on puupüsti
õhtustajaid täis... Õnneks olin lõuna ajal ostnud mingeid spagettide
jaoks liiga lapikuid makaronitooteid ja nii lahenes pisut närviliseks
kujunev olukord meie kööginurgas improviseeritud bologneese pastaga.
Viimased pinged ja viimase ööpäeva magamatusest algava peavalu pühkis
šhvepsiga segat kohalik kaktuseliköör...
Playa de los Pocillos. Puerto del
Carmen
| Üles |
Rand Apartementos Maribelist üle tee.
Puerto del Carmen
| Üles |
Pastaroog
| Üles |
* * *
Täna hommikul avasin silmad seepeale, kuidas keegi rõõmsalt ja valjult
mu kõrva ääres lõbusat laulu alustas:
"Oi kaera-hüljes, oi kaera-hüljes, karga välja kaema!"
Pean tunnistama, et ma ei saa vahel
sellest viieaastaste huumorist lõpuni aru. Võrreldes eilsega oli samas
tunne taevalik, eriti peale sulpsakat kargesse basseinivette. Üks härra,
kes oma terrassil kohvi jõi, tõmbas mind kroolimas nähes oma
pulloverikrae üle kõrvade...
Hommikusööki tortilla ja prae-chorizoga vürtsitas üks jabur-naljakas
seik. Olime just istumas kaetud laua äärde, kui kusagilt ilmus nuttev
Annike. Pika pinnimise peale selgus, et ta olla oma jalutuskäigult aeda
naastes segi ajanud toad ning sattunud valele terrassile. Ka seal
valmistati hommikust sööma ja moos olnud juba laual. Annike mõtles, et
see on meie laud ning hakkas just lusikat moosipurki pistma, kui ilmus
üks võõras onu ja küsis midagi võõras keeles. Laps loomulikult ehmus ja
jooksis minema. Kuulasime seda juttu ise vaevu naerupurtsatusi tagasi
hoides. Kui Hele pärast naabritelt vabandust läks paluma, selgus, et ega
nad olnudki pahased, härra isegi olnud üllatunud ja Annikest nähes
olevat talt küsinud hispaania keeles, et mida väike tüdruk nende
moosipurgiga teha tahab.
Autorendi leidsin kohe üle tänava. Õigemini oli neid seal mitu tükki,
valisin siis selle, mille ees vähem kabriolette seisis. Kümne minuti
pärast väljusin teadmise ning võtmetega, et Calle Allemagnelt leian
sinise Mazda CX3-e. Auto leidsin lihtsalt. Viskasin teelt ostetud
näkitsemise pisikestele tagaistmele ning istusin rooli taha... Ja
istusin seal siis nagu ahv otsides kohta, kuhu süütevõti (õigemini –
võtmega pole sellel asjandusel pistmist, pigem nagu mälupulk) pista. Ei
leidnud. Küll leidsin START nupu. Vajutasin, vajutasin – mitte midagi.
Pressin ja pressin – armatuur särab nagu jõulupuu, kuid auto ei käivitu.
Ok, olen varem sellise Saabi ja Renault'ga sõitnud, mis käisid nupust,
kuid mõlemal tuli võti kusagile pista. Viimases hädas helistasin renti.
Naine turtsatas ja ütles:
"Ma ju ütlesin teile, et käivitamiseks vajutage sidurit! Kas te
ei pannud tähele"
Ju siis ei pannud... Vajutasin, läks
käima. Tundsin end paraja oinana; ...nagu Stanislaw Lemi peategelane
"Tagasitulekus tähtede juurest"...
Hele lõpetas just meie apartemendi oma käe järgi seadmist ja koristamist
– vastu vaatas päris kodune tulemus, eriti kööginurgas. Kodinad kokku ja
autosse, teele. Võtsime esialgu suuna Orzola peale...
Peale esimesi kilomeetreid hakkas koitma, et siin saarel on tõesti kõik
käe-jala juures: Kümne minuti pärast otsisin juba parkimiskohta
Arrecifes – Lanzarote tänases pealinnas. Arrecife, nagu Puerto del
Carmengi, on uus ja taas peaaegu 100% turistikas, ehkki siin on peale
kruiisisadama ka kaubasadam. Arrecifest on teateid XV sajandist. Linna
nimi tuleneb vulkaanilisest riffist, mis poolkaarena piirab selle taha
jäävat varjulist sadamat ning mis andis varju nii tormise mere kui pisut
paremat kaitset ka piraatide eest. Seetõttu tekkis siia korralik sadam
ning selle juurde üsna rahvarohke kaupmeeste-kalurite linnake üsna pea.
1594. a ehitati sadama kaitseks Casillo de San Gabriel, milleni viis
tõstesildadega pikk kivimuul tänaseks Arrecife visiitkaardiks saanud
väravaga selle alguses. 1799. a ehitati lahe teise serva ka Castillo de
San Jose, mis pidi kaitsma sadamat teiselt poolt, kuid sisuliselt
minetas kindlus oma kaitseefekti juba ehitamise ajal ning reaalselt ei
ole seda sadama kaitseks kunagi vaja läinud. Hoonet tarvitati
laohoonena. Vanalinn külgneb merega kitsalt ühendatud madalaveelise
maalilise laguuniga, millest algselt ammutai soola. Sellest mitte
kaugele jääb Plaza de las Palmas, mida ehib 1778. a ehitatud barokne
piiskopikirik - El Charco de San Gines, püstitatud juba XVI sajandil
ehitatud kiriku asemele. Algne pühakoda hävis piraatide rünnakus 1571.
a. Kui saare ajalugu lugeda, siis piraatide, olid nad siis moslemid või
kristlased, eriliseks vihkamise objektiks tunduvad olevat kirikud ja
pühamehed. Esimesi rüüstati ja põletati sageli vaid rüüstamise mõnu
pärast (ok, eks kullast küünlajalad ka maksid midagi) ning teisi piinati
ja tapeti lihtsalt puhtast tapmisrõõmust... Võrreldes Puerto del
Carmeniga on Arrecife siiski viimased aastasajad oluliselt paremini
hingitsenud ja loomulikult turismibuumi ajal õitsele löönud –
viimast kinnitab näiteks saare ainuke kõrghoone (miks ta ainuke on,
sellest ehk siis, kui juttu tuleb Lanzarote XX tähtsaimast mehest –
Cesar Manriquest) – Arrecife Gran Hotel. Täna elab Arrecifes üle poole
saare rahvast.
Gran Hotel. Arrecife
| Üles |
Avenidas la Marina. Arrecife
| Üles |
Meie huviks oli niisiis pisku vanalinn ja laguun selle ääres ning
eespool mainit' paar vana kindlust...
Castillo de San Gabriel on väike, kuid ühes värava (Puente de las Bolas)
ja muuliga päikeses sillerdava mere ning mustade laavakaljude taustal
väga maaliline. Mõneeurose piletiga lunastasime sissepääsu ajaloo- ja
arheoloogiamuuseumisse. Muuseum nagu muuseum ikka, tervituseks kogu
tekst hispaania keeles, kuid võimalik telefoniäpiga siiski kogu inff
kätte saada ka inglise keeles. Ekspositsioon annab hea ülevaate
Lanzarote ajaloost, Arrecife ja San Gabrieli loost. Muuseumis nähtavate
suurtükkide kohta räägitakse, et need pärinevat Kuuba pärast puhkenud
Hispaania-USA sõja ajal kusagile praeguse Mirador del Rio kanti ehitatud
patareist. Peale viit minutit muuseumis juhtus paratamatu, sest viie- ja
seitsmeaastane ei viitsi kaua vitriine, laevamakette ja garvüüre
hispaania keeles vaadata. Võtsin nad siis näpu otsa ning kolmekesi
peitust mängides kõndisime kindluse läbi itsitades igasuguste naljakate
ja absoluutselt mitte naljakate (minu jaoks) asjade üle. Kui lõpuks kahe
blondi pika lehviva seelikuga printsessiga kindluse katusele saabusime
heldis seal keegi vanaproua ning tegi daamikestest vargsi pilti...
Castillo de Dan Gabriel. Arrecife
| Üles |
Liivakunst
| Üles |
Kohvik Valery Calle Leon i Castillol, Arrecife kesksemal jalakäijate
tänaval, jäi silma esmalt suure jäätiseleti ning seejärel veel suurema
koogiletiga. Jäätis on olnud viimastel päevadel võlusõnaks – seetõttu
otsustasime teenida lastevanematena taas odavat populaarsust. Jäätised,
kohvi ja ekleerid – ja jõuad rohkem. Niipaljukest, kui seda vanalinna
alles on, jääb see enamuses Arrecife katedraali - Iglesia de San Ginesi
– ümber madalaveelise laguuni äärde. Valgeks krohvitud majad mustast
laavakivist nurgakvaadritega, hispaanialikud glasuuritud kividest
tänavasildid ja nimed, sekka mõnel nurgal ka glasuuritud plaatidest
pühakupilt. Ei midagi väga hirmus erilist, ei midagi väga vana – vanemad
kivid seintes ehk XVII sajandist, kuid jaanuaripäikeses siiski mõnus
jalutada ja korraks kirikuhämaruses aeg maha võtta (niipaljukest, kui
seda on võimalik kahe Browni osakese seltsis), kuniks Hele-Liisa Las
Palmase plaza äärset kangapoodi inventeerivad. Laguuni kaldapealsel –
vaikset kohvikutega palistatud tänavat kutsutakse kaheksakümnendatel
maha koksatud Rootsi peaministri auks Olaf Palme avenüüks – hetke endast
läbi lastes otsustasime Arrecife tolmu jalgelt pühkida.
Iglesia de San Gines. Arrecife
| Üles |
Arrecife laguun
| Üles |
Parkimismarkeering
| Üles |
Castillo de San Jose
| Üles |
Arrecifet jääb meenutama panoraam
vaatega Castillo de San Jose müüridelt. Moodsa kunsti muuseumi nautimise
asemel tegin ülesandeks Tommile (...mu nimi on Tom. Tom Tom...) leida
üles Jameos del Aqua...
Lanzarote liiklus tundub nagu Saaremaal Kui õhtul tagasi Puento del
Carmeni poole sõitsime, võrdlesin liiklust ja aknast nähtavat Sõrvega,
mis Helele (saarlasena) millegipärast hirmsasti nalja tegi. Ka vahemaid
võib võrrelda Saaremaaga või Hiiumaaga – järgnevasse külla või
linnakesse näitab ikka teeristilt 7 ja 12 kilomeetrit, hea küll, mõnes
kohas ka 15... Maastik muidugi (eks ma saan ise ka aru, et võrdlus
Sõrvega on pisut luuleline) ent on paeluv ja väga Islandi moodi, kuigi
vanadel laavaväljadel ja vulkaanikülgedel ei kasva sellist sametist
rohelist samblavaipa nagu Islandil kohati tavaline. Lanzarote küngastel
kiduvad hõredad okastaimed, sekka mõni istandustest ära karanud opuntia
vm kaktus või mõne mahajäetud põlluterrassi servale kasvama jäänud üksik
palm. Samas on see mulje üsna petlik, sest nö looduslikke taimeliike
pidavat kasvama siin üle 600, neist 20 (ühe näppu jäänud brošüüri
andmetel) kasvavad vaid Lanzarotel. Panoraami raamib kas ookean või
vulkaanid. Viimaste koonuseid kerkib igal pool. Vulkaaniks loetakse
tulemäge, mille kõrgus on üle 80 m – selliseid pidavat siin näha olema
umbes 160 ringis, kuid kõikvõimalikke kraatreid kokku arvatakse olevat
üle kolmesaja. Ühesõnaga – Saaremaa suuruse saare jaoks on seda kõike
üsna palju.
Opuntiad ja põlluterrassid
| Üles |
Mulje asulatest on esialgu harjumatu.
Külad hakkavad säravvalgete kobaratena valkjate-mustjate koonuste ja
sinimere taustal kaugelt silma. Tõepoolest – kõik hooned on valged.
Külade sees on pisut värvilisem – traditsioonilised rohelised ja sinised
aknaraamid ning uksed, vanadel majadel mustast kivist detailid, palmid,
põõsad ja ronitaimed pisut värvivad seda valgesust, kuid küladeski,
eriti uutes arendustes (mida siin tundub olevat omajagu), suuremaid puid
peale üksikute palmide ei kohta. Arrecifes ja meie kodulinnas nägime ka
suuremaid tänavapuid, ent üldmulje linnast väljaspool on üsna puuvaba –
veel üks sarnasus Islandiga. Mõnus on see, et kui pealinna linnasüdames
leidub kohati 3-4-5 korruselisi hooneid, siis mujal pole senini kohanud
rohkem kui kahekorruselisi hooneid... Kõik samas põhjaafrikalikult
valged kuubid vanusest hoolimata, ainsaks vaheks distantsilt võib-olla
see, et vanemad kuubid oma kulunumate servadega tunduvad kuidagi
inimlikumad (soojemad) kui joonlaua ja sirkli järgi kokku seatud
uusarendused oma arvutigraafilises täiuslikkuses.
Arrietta panoraam
| Üles |
Saatuse tahtel ei saanud meie esimeseks sihtpunktiks mitte Jameos del
Aqua, vaid kaktuste aed – Jardin de Cactus. Et see oli meil nagunii
plaanis, siis niipea, kui silt teelt maha näitas, keerasimegi sisse.
Esmapilgul väljast suhteliselt mittemidagiütleva mustast laavakivist
seina tehtud ovaalse kassaluugi ees seistes ei oleks osanud arvata,
milline lahe elamus selle taga peitub! Piletit ostes selgus, et võime
osta nö komplekspileti, millega pääseb vaatama veel 4 saarekese ägedamat
kohta, hoides sellega kokku kümneka näo pealt. Naerusuine daam kiitis
meie valikut ning ulatas piletid ning ühes nendega Lanzarote kaardi
(takkajärgi kommentaarina – see kaart osutus asendamatuks tööriistaks
järgnevatel päevadel):
"Bienvenido!"
Kaktuste aed on kujundatud
amfiteatrina künkanõlva, mida troonib vana valgeks krohvitud pukktuulik.
Pinnad on liigendatud mustade ja valgete kividega ning peene
vulkaanilise kruusaga (näib siin saarel igal pool muru asendavat),
laavakivist müüride ja müürikeste vahele on pandud kasvama
kõikvõimalikke kaktusi, piimalilli jms – kokku rohkem kui 10000 liiki.
Sukulentide kollektsiooni rikkuselt peetakse seda üheks maailma
mitmekesisemaks. Ent mitte botaanilise kollektsiooni osa pole see, mis
sellele aiale annab erakordse võlu, vaid aia loonud arhitekti, Cesar
Manrique, stiil. Kuigi öö, Hele ja kõik need Puerto del Carmeni kõrtsud
juba ammu kutsuvad, raiskan veel mõned minutid, et Manriquest rääkida –
ilma temata ei oleks Lanzarote see saar, mis ta praegu on.
Jardin de Cactus
| Üles |
Manrique elulugu ma siin ümber jutustada ei viitsi – netist ning mõnest
XX sajandit käsitlevast paremast kunstiraamatust saab kindlasti tema
kohta lugeda, kuid mõnede faktideta ei saa. Manrique sündis Lanzarotel
Arrecifes 1919. a. Kuigi ta elas tudengina natuke aega New Yorgis ja
sõdis Franco poolel Hispaania kodusõja keerises, veetis ta suurema osa
oma elust Lanzarotel. Temast räägitakse sageli kui arhitektist, ent tema
looming pole pelgalt arhitektuurne. Pigem on tegu kunstnikuga suure
algustähega, kes suutis "toota" maale, graafikat, interjööre, hooneid,
aedu ja maastikke. Cesarmanrique.com kirjutab:
"It is impossible to imagine Lanzarote as it stands today without
César Manrique. He was a painter, sculptor, architect, ecologist,
monument preserver, construction advisor, planner of urban
developments, outliner of landscapes and gardens."
Tualetimärgistus. Jardin de Cactus
| Üles |
Tema loomingut iseloomustab sügav
austus kohaliku looduse, maastike ja traditsioonide vastu, kuid
kindlasti ei ole tema looming traditsionaalne, meenutades oma
vormikõnelt Hunderwasserit, Gaudid, Dalid, kuid 1960-te 1970-te
modernistlikumas võtmes. Tema rajatised kasutavad kohalikku laavakivi,
valget krohvi, musta metalli ja kasvavad kohalikust maastikust välja
sulandudes laavaväljade, okastaimede ja vulkaanikoonuste vahele nii, et
tekib uus kvaliteet, mis, tõesõna, annab juurde nii loodusele kui loob
vägagi omanäolised õdusad ja meeleolukad ruumid, milles puuduvad
täisnurgad. Kaktuste aed on seejuures väga heaks näiteks, kuid Jameos
del Aqua, mida täna seejärel külastasime, ainult kinnitab seda. Iga
detail on paigas, üldpilt vaoshoitult selge, kuid samas julge ja
üllatav, tervik ääretult inspireeriv! Kaktuste aia restoran on sellele
väga heaks näiteks; kuigi miljöö on pubilik, pole interjööril midagi
pistmist pubiga klassikalises mõttes, küll pisut 1970 alguse disaini
pitserit kandvad mööblitükid, aknad, lühtrid jms on omanäolised, ajatud,
omavahel ja hoone ning aiaga suurepäraselt klappivad, kuid samas ka
eraldi võetuna ei kaota oma võlu. Manrique töötas koos mitme kohaliku
kunstnikuga, neist võib-olla kõige rohkem kohalikel objektidel Jesus
Sotoga. Kaktuste aia keskmesse jääv bassein on veel üks element, mis
Manriquele tundub omane olevat: niipalju, kui täna Kaktuste aiast
ostetud raamatut sirvides olen näinud, jääb mulje, et igasse aeda on
meister leidnud kohakese veele. Arvestades seda, et Lanzarotel sajab
harvem kui Saharas, ei saa siin ilmselt veest olla kunagi liiga palju.
Restoran. Jardin de Cactus
| Üles |
Jardin de Cactus
| Üles |
Kusagil eespool vist lubasin midagi köhatada Manriquest ja Arrecife
"pilvelõhkujast". Tegelikult seost polegi muud, kui et Manrique teeneks
loetakse seda, et Lanzarotele peale selle suurhotelli pole kõrghooneid
ehitatud. See on välistanud väga suurejoonelised arendused, mistõttu
üldmulje asulatest tundub olevat traditsiooniline – nagu see paari
viimase aastasaja jooksul on kujunenud ja ei tapa vaateid mägedele ega
merele. Ei oska hetkel küll teiste mereäärsete asulate kohta kosta, kuid
vähemalt Puerto del Carmenis nii on. Juhtusin hiljuti vaatama üht
Puertoriikot 1950-tel kajastavat filmi "Rum Diary", kus ühes kahekõnes
peaosaline on jahmunud võimalusest, et hotellidega ülekülvatud rannikul
vaade merele ei ole igameheõigus, vaid seda saavad lubada vaid need, kes
suudavad maksta rohkem... Kui paljud rannikud maakeral sedaviisi on
rikutud ja ainus, mis seda põhjendab, on ahnus. Manrique niisiis
vähemalt selle saare (siiani) suutis päästa. Manrique mõtteviisi
seejuures ehk illustreerib kõige paremini üks tema tsitaat:
"When I returned from New York, I came with the intention of
turning my native island into one of the more beautiful places in
the planet, due to the endless possibilities that Lanzarote had to
offer."
...Paradoksaalne on see, et mehe elu
katkes 1992. aastal traagilises autoõnnetuses 74 aasta vanuselt...
Jardin de Cactus
| Üles |
Kaktuste aiast lahkusime ääretult positiivsete emotsioonidega, et siis
kümnekonna kilomeetri pärast võtta ette teine Manrique teos - Jameos del
Aqua. Koha leidmine ei olnud raske, ent teel kohtasime üht põnevat
takistust – Aaloe muuseumi. Aaloe on Kanaaride kaubamärk. Juba Puerto
del Carmenis esimesel jalutuskäigul jäi silma vähemalt kümmekond poekest
ja suisa noort kaubamaja, kust võimalik hankida kõiksugu aaloe baasil
tehtud ollust, mida saab sisse võtta, peale määrida või kesteabveel mil
viisil tarvitada. Muuseum-shop võlus kohe meie üle 16 aastast naisperet,
kes sukeldusid aaloe hingeeluga tutvuma sellal, kui meie lasteaia
keskmise vanuserühmaga ümber maja kõndisime ja aaloepõldu pildistasime
ning lõpuks tahvelarvutis poest hangitud aaloe-beseede saatel
fruitninžat mängisime.
Aaloe monument
| Üles |
* * *
Aaloed imetaimena on kirjeldanud
sumerid, seda kasutati Vanas-Egiptuses, Vanas-Kreekas ja Roomas jne.
Praegu on see ilmselt üks osa Kanaaride brändingust kuid samas ka üks
väheseid kultuure, mille kultiveerimine saarel ka kaasajal, peale
sibulakasvatuse, reaalset mõtet omab.
* * *
Poole tunni pärast, kui fruitninža
hakkas juba printsesse ammendama, väljusid kaks õnnelikku daami uudise
saatel, et pakk ostet' aaloe-asjadega saadetakse tasuta koju.
Aaloe istandus, vist oli sordi nimi 'Milleri'
| Üles |
Jameos del Aqua disainisid Hephaistos&Manrique... 3000 (või oli see
5000? - üks allikas väidab üht, teine teist), aastat tagasi purskas
Monte Corona – üks saare kõrgemaid tulemägesid, mille laavavoolust
tekkis ligi kuuekilomeetrine tunnel mereni Punta Mujeresi ning Orzola
vahel. Kuigi tegemist ei ole maailmas tekkeliselt unikaalse nähtusega,
on see siiski teadaolevalt maailma suurimate hulgast, ent koos merealuse
osaga kõige pikem. Osa tunnelilage langes sisse ning nii moodustus
justkui kaks koobast Cueva de la Verde ja selle merepoolne sõsar.
Manrique kujundas viimasest luksusliku ja väga laheda disainiga
kontserdipaiga ning restorani, mida on väga raske nimetada hooneks, või
aiaks... Koobas...
Jameos del Aqua
| Üles |
Parklast minnes ei paista algul silma
midagi erilist, mõned põneva kujuga laavakivist ja metallist
valgusti-seened, ventilatsioonišahtid jne, ent laskudes valgeksvärvitud
kaljule sisseklapitatud mustadel puitastmetel keerdtreppi pidi koopa
eesruumi - Jameo Chicosse (Jameoks nimetavad kohalikud vulkaanilise
tunneli sisselangemisel tekkinud koobast), leidsime end järsku
helesinise veega tehisjärvekese äärest, valgeksvärvitud kaldaribal.
Kompott on uskumatu (heas mõttes) ning justkui irreaalne.
Laavakivirahnude vahele pikitud trepid viivad taamal mustendavasse
katedraali suurusesse tunnelisse, - Jameo Grandesse, mille põhjas
peegeldab järveke. Järvekeses elavad haruldased pimedad krabid. Sildid
järvekese kohal rippuva tee kohati allapudenenud balustraadil keelavad
münte järve loopimast – müntide korrodeerumisel tekkivad jääkained
ohustavad krabisid. Kahjuks järvepõhi valendab rahadest nagu tähistaevas
ja vähemalt paar idiooti meie ees kõndides saatis oma osa metalli
vette lisaks...
Jameo Chico. Jameos del Aqua
| Üles |
Jameo Grande. Jameos del Aqua
| Üles |
Jameos del Aqua
| Üles |
Kulgemine üle mustade laavaväljade,
mis kuivas kliimas säilivad "värsketena" aastasadu ja mida kohati ehivad
valgest liivast düünid, oli sobivaks sissejuhatuseks Orzolale –
pisikesele kalurilinnakesele Lanzarote mõistes "maailma lõpus".
Tegelikult on linnakese põhiline tähtsus hetkel sadamana, kust saab
sõita laevaga La Graciosale – pisikesele saarele Lanzarote põhjakaldal.
Kui välja arvata paar randa ja
windsurfing, siis meiesuguste jaoks meelitab linn pigem oma
kalarestoranidega. Neist kõige põhjapoolsemas, mille avaratest akendest
paistab kõnnumaa taustal väike mereriba ja selle taustal La Graciosa,
tellisime oma õhtusöögi... Isegi lapsed sõid kala, kuigi meile Helega
eelroana toodud karpide peale ei läinud küll kellegi silm printsesside
hulgas särama.
Orzola poole
| Üles |
Monte Corona
| Üles |
El Norte. Orzola
| Üles |
Tagasisõit Puerto del Carmenisse kulges imelise päiseloojangu värvides.
Maribeli ees parisin auto korraks maja ette keelumärgi alla ja jätsin
Liisa valvesse. Kui viie minuti pärast parklakohta otsima läksin,
seletas Liisa auto juures juba politseinikega. Võmmid tegelikult ei
tahtnud paha, vaid olid murelikud seepärast, et kohe-kohe pidi saabuma
prügiauto, kuid meie Tumesinine Välk takistab seda. Tegin kiiresti
sääred politseinike sõbralike käeviibete saatel. Auto peesitab nüüd
Allemagne tänaval, meie juurest paar-kolm minutit jalutada.
Ok. Aitab! Pisikesed on jäänud lõpuks tuttu, Hele seisab kärsitult juba
ukse juures. Lähme linna pahandusi otsima.
|
27.01.2017. Kell 9.30. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tortilla on ahjus. Printsessidele serveeriti juba krõpse Sparist
hangitud Inglismaal toodetud piimaga. Surfan netis ja uurin kohalike
spaade kohta. Probleem on selles, et basseinivesi on suhteliselt jahe –
minu tänahommikuse sisseplärtsatamisega sai see fakt taas kinnitust.
Merevesi pole ka teabkui soe – igatahes ei taha pisikesed meres olla.
Puerto del Carmenis nagu oleks jutu järgi senise uuringu põhjal
termaalspaa. Lähme teeme Helega peale sööki luurekat.
Eilne jalutuskäik kujunes hea mitme tunniseks. Inventeerisime mitut
kohta. Esimene oli vast kõige fäntsim, kuid ei tahetud teenindada.
Võib-olla oli sel pistmist midagi sildiga "Escort Girls"... Samas, baar
nagu töötas ja üsna mitu inimest nautis omi jooke. Nautisime siis
kottpimedat merevaadet kuni külm hakkas ning kolisime järgmisse kohta,
kus Elvis Presley reinkarnatsioon jukeboxi kõrval kitarri ning
rütmimasina saatel pähekulunud poolesajaaastavanuseid hitte esitas. Koht
pungitas rahvast – enamus ilmselt pisut ärakõrbenud nägudega turistid,
kuid meeleolu tundus ülev ning tellitud špritzer saabus loetud
sekunditega. Presley väsis varsti ja pakkis pillid kotti. Kohe selgus,
et ka kõrts suletakse – juurde tellida enam ei saa. Kolisime siis La
Grutasse – kokteilikohta kohe Maribelist üle tänava.
Mõnus koht. Hea musa, lahe baarman. Hot whiskey ja drambuie...
Olime peaaegu ainsad külalised baaris, sestap jäi baarimehel aega
pühenduda meiega lobisemisele. Rääkisime-lõõpisime niisama
tühjast-tähjast, kuid vahepeal uurisime saare ja inimeste kohta. Kutt
tuli saarele 15 aastat tagasi ja on kogu selle aja baarmani ametit
pidanud. Tema jutust jäi mulje, et suved on kuidagi soojemaks ja
põuasemaks läinud ja see on toonud kaas omad lisajamad. Kas sellega
seoses või mitte, kuid ka saarele tulijaid pidavat aasta-aastalt vähem
olema – kes Kanaare tahavad külastada lähevad pigem Tenerifele või Gran
Canariale – Lanzarote jääb kõrvale... Uurisime ka selle kohta, mida
vaadata, kuid selles osas mingit murdelist lisainfot ta meile ei osanud
anda. Ehk saime kinnitust, et Tequise turule tasub pühapäeval ikka
kindlasti minna ning kohalikku veini on mõtet pigem Sparist osta, kui
turistilõksudest, aga viimast võiks arvata ju nagunii... Nii me seal
siis limpsisime omi drambuie'sid puhtalt ja baarmeni soovitusel koos
šoti viskiga...
Drambuie
| Üles |
|
27.01.2017. Kell 23.10. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tänasest toredast päevast hoolimata on õhtu pisut murelik – Annike on
pisut tõbine. On loid ja arvatavasti kerges palavikus. Kui kodus Hele
kraadiklaasi näpuvahel hoidis arvasime, et seda pole küll vaja kaasa
võtta. Praegu oleks sest võib-olla abi. Ilmselt võttis juba kodust mõne
viiruse kaasa, mis nüüd välja lõi - viis päeva läheb sellega tavaliselt.
Juba eile õhtul Orzolas tundus ta kahtlane, kuid täna ennelõunal oli
selge, et pisikesel on haigus naha vahel. On nagu on, igatahes muudab
see meie homseid plaane tunduvalt...
Spaa otsing lõppes fiaskoga. Leidsime netist otsitud termaalasutuse
kerge vaevaga kvartalikese kauguselt Playa Blanca suunast. Spaas selgus
aga, et nad rohkem nagu tegelevad pensionäride ravimisega ja lapsi alla
10 aasta hea meelega üldse sisse ei lase, pealegi pole neil ujulat, vaid
mõned kuumavee-augud ja erivannid. Meiega vestelnud näitsikule
teadaolevalt mingeid teistmoodi sisespaasid Carmenis ei olevat,
hotellidel on küll omad basseinid, kuid neid reeglina ei köeta. kütteta.
Veepark on kindlasti Rancho Texases, kuid nendegi basseinid asuvad
lageda taeva all ja jaanuaris jahedad. Kehitasime õlgu ja kõmpisime
hotelli tagasi ja otsustasime randa minna... Siis selguski, et
Annikesest randa minejat ei ole. Hele jäi temaga tuppa, meie Laura ja
Liisaga jalutasime Playa de los Pocillosele.
Laura nautis täiega musta rannaliiva ja siiski üsna tagasihoidlikult
külmavõitu merevett. Vedelesin maas ja proovisin skitsida samal ajal,
kui Liisa-Laura laineid varvastega püüdsid ja teokarpe otsisid.
Tegelikult oli rannas üsna tuuline: kui päike pilvede taha varjus, aga
taevas oli pilvi liigagi palju, siis hakkas särgita üsna pea
ebameeldivalt jahe.
Playa de los Pocillos. Puerto del
Carmen
| Üles |
Lõuna paiku naasime hotelli, taskud täis liiva ja merekarpe ning
haarasime nurga pealt kõigile kaasa jätsituutud. Annike oli maganud ja
näiliselt reibas. Pakkisime end Mazdasse ning võtsime suuna uuesti
Orzola peale – seekord sihtpunktideks Cueva de los Verdes ja Mirador del
Rio...
Vanad laavaväljad Cueva de los Verdese
ees
| Üles |
Cueva de los Verdese juurde saabudes selgus, et Jameos del Aqua – eile
külastatud restoranikoobas – jääb vaid ca kilomeetri kaugusele – kaardi
peal tundus punktide vahe küll palju suurem. Parklasse jõudes ei ärganud
vahepeal päevatuttu suikunud Laura isegi ustepaugutamise peale.
Otsustasime nii, et mina lähen Annikese-Liisaga koopasse kolama ja
Hele-Laura tulevad siis järgi, kui preili ärkab. Väravasse jõudes
selgus, et sisse lastakse paarikümneste gruppide kaupa. Meil vedas, sest
vaevalt saime koopasuhu maha istuda, kui matk koobastes võis alata.
Koopasuus. Cueva de los Verdes
| Üles |
* * *
Ma vist eile kirjutasin, et Cueva de los Verdes on Monte Corona
maa-aluse laavajõe tunnel. Täna olen ma targem niipalju, et sellised
tunnelid tekivad siis, kui suure laavajõe pealmine osa jahtub ja tekitab
kooriku, mille all vedel laavamass edasi voolab. Kui laavavool lakkab
jäävad järgi mõnikord tunnelid. Cueva de los Verdes on üks sellistest;
osa kokku üle 6 km tunnelist asub nö maa peal. See on tekkinud Malpaís
de la Coronale (malpais – badland - tühermaa vms) – ehk siis ligi
20000 aastat tagasi Monte Corona purskel tekkinud laavaväljale selle
sama vulkaani hilisemal elluärkamisel 3000...5000 aastat tagasi. Muuseas
– Monte Coronat peetakse selleks vulkaaniks, mis Lanzarote mere põhjast
kergitas. Osa tunnelist jätkub aga vee all, kus see kannab nime Tunnel
de la Atlantida. Veealuse osa pikkus on ca 1,5 km ja see on teadaolevalt
maailma pikim sellelaadne veealune moodustis.
Koobas oli saareelanike hulga teada juba ammustest aegadest ning tuntud
varjupaigana, kuhu mindi igat liiki piraatide, orjaküttide jm lontruste
eest varju otsima – reeglina see ka inimesed päästis. Koobaste nimi –
Verde – ei tulene kuidagi koobaste värvusest (verde eeldaks nagu
rohelist), vaid sellest, et koopasuus hoidis varjul omi kariloomi
kohalik Verde nimeline perekond. XVI-XVII sajanditel, kui saart
korduvalt rüüstasid Põhja-Aafrika piraadid, kogunes koobastesse sageli
rüüsteretkede aegu elanikke kogu saarelt.
Cueva de los Verdes
| Üles |
* * *
Giidi juhatusel alustasime oma vähem kui 1,5 kilomeetrist retke koletus
koobastikus. Pisikesed uurded ja suured tunnelid põimuvad siin-seal
moodustades kohati tohutu suuri võlvkäike. Vahepeal on läbipääsud nii
väikesed, et tuleb ühest kambrist teise kummargil liikuda. Retk on jõuga
tehtud meeldejäävaks. 1964. a kujundas Jesus Soto koobaste
valguslahenduse. Liikumistee panid nad paika koos Manriquega. Eri värvi
prožektorid loovad muinasjutulise atmosfääri. Valgust on parajalt,
midagi ei ole ülevalgustatud. Ühte kavalamatest trikkidest varjab raja
lõpuossa ehitatud madalaveeline bassein, mis peegeldab kõrget
valgustatud koopalage. Peegeldus võimendab koobast, mistõttu tekib
üüratult suure ja sügava koopa efekt. Kui giid vette kivi viskas,
paistis enamuse nägudest päris siiras üllatus.
Cueva de los Verdes
| Üles |
Monte Corona läbi Liisa silmade
| Üles |
Pea tunni pärast auto juurde jõudes selgus, et Laura-Hele on ilmselt
koobastesse läinud. Ette teades, et neil läheb nüüd ilmselt aega,
sättisid Annike ja Liisa end joonistama, mina tegin tutvust ühe opuntia
ilusate ja äärmiselt maitsvate, kuid ebaausalt okkaliste viljadega.
Opuntia vilju puhastatakse üldjuhul paksude kinnastega. Nüüd ma siis ka
tean miks. Üks ülipeentest ja teravatest okastest on senini sõrmes...
Mirador del Rio poole kulgev kitsas märgistamata tee viib üle lainja
laavavälja. Kuigi üsna rikkalik taimestik annab tunnistust laavavälja
vanusest on siiski raske uskuda, et see jube must töngermaa on vähemalt
3000 aastane...
Mirador del Rio poole...
| Üles |
Monte Corona! Jeeeee!
| Üles |
Mirador del Rio –
mirador viitab (kaunile) vaatepunktile – on Lanzarote üks
imposantsemaid ehitisi. Disainitud on see taas ei kellegi muu kui Cesar
Manrique poolt 1974. aastal koos Jesus Soto and Eduardo Caceres'ga. Koht
valiti välja seetõttu, et ajalooliselt asus siin vaatepunkt mere
jälgimiseks avastamaks varakult piraate ja Hispaania-USA sõja ajal ka
jänkide aluseid merel juba varakult... Arusaadav, vaade kaljutipust on
kirjeldamatu!
Mirador del Rio
| Üles |
Enamus ehitisest peitub kaljuseina tippu sisse ehitatuna nii, et Monte
Corona poolt tulles näeb vaid piskut laavakivist müüri üksiku ovaalse
aknaga selles. La Graciosa poolt vaadates on oletatavasti kaljuseinas
näha vaid paari suurt ovaalset ava - need on Mirador del Rio restorani
aknad (kui niigi palju paistab maapinnalt 475 m kõrgusele vaadates).
Ehitise arhitektuurikeel tundub juba nähtud Manrique töödega väga
sarnane. Muljetavaldavalt suur igatpidi ümar-ovaalne restoraniruum mitme
hiiglasliku ümara panoraamaknaga, millest paistab La Graciosa tervikuna
oma paari väikese külakesega, üllatab peale sissepääsu hämarat ja ahast
väljavalgustatud seinaniššidega käiku. La Graciosa tagant piilub pisike,
vaid ühest vulkaanist koosnev Montana Clara saar. Otse alla vaadates
jääb silma iidne soolaväli – Salinas del Rio.
La Graciosa I (restoranist)
| Üles |
Kui tahta panoraami koos tuuleõhuga, saab minna restorani katusele.
Ausalt öeldes on raske hinnata, kas ilusam/parem vaade avaneb
restoranist või selle katuselt kaljude vahele peidetud terrassilt –
mõlemad on lihtsalt hingematvad. Kuumi võileibu süües ning aknast
lennukivaadet nautides tabasin end mõtlemast sellele, kui
pieteeditundeliselt on kõik see siin kaljusse raiutud...
La Graciosa II (katuselt)
| Üles |
Miradel del Rio restoran
| Üles |
Valisime tagasisõiduks aeglasema kuid see-eest maalilisema tee Monte
Coronast põhja poolt, üle Ye ja Haria Teguise'i. Päike oli taas juba
üsna madalal horisondi kohal andes kauni etenduse püstloodsete kaljude
kohal rippuvalt teelt mere ja Monte Corona taustal.
Ye
| Üles |
Ye'st Haria poole laskudes muutus järsku maastik palju rohelisemaks ning
palmilisemaks. Loomulikult mingeid suuri metsi ja aedu ei olnud näha,
kuid lõunarannikuga võrreldes oli kõik palju rohelisem. Jutt sellest, et
Lanzarotel põllumajandus puudub peale turismi tulekut ei pea paika.
Kuigi oli näha ka suuri terrassidena mäekülgedele üles jooksvaid
mahajäetud endisi põlde, tundus siiski, et vähegi horisontaalsed pinnad
olid üles haritud. Ka mõned traktorid ning mõlkis mullased maasturid
andsid tunnistust sellest, et mingi põllutöö siin käib.
Põllud...
| Üles |
* * *
Kui minna Lanzarotele otsima ilusat vanalinna, siis Haria on ilmselt
see, kuhu minema peab. Haria ühe Lanzarote vanima linnana asub Monte
Corona jalamil, kaunis mägedevahelises rohelises orus. Vanalinna
pisikesed mustanurgalised valged vanad majakuubid, ülikitsad rahulikud
kivisillutusega tänavad, mis viivad kitsukesele peaväljakule – Plaza
Leon y Castillole. Aiad on haljad, viljapuuaiad ja palmialleed tekitavad
mulje nagu sattunuks Lõuna-Marokosse. Haria ümbrus on olnud läbi ajaloo
tänu oma viljakatele muldadele (mis ei ole jäänud laavavoolude alla
viimaste aastatuhandete jooksul) saare tähtsamaid
põllumajanduspiirkondi. Üheks põhjuseks peale mulla on piirkonnas
kahtlemata jõekesed. Haria nimigi tähendavat guanchi keeles veeallikat.
Kui korraks minna jutuga tagasi Rohelise Koopa juurde, siis just Haria
rahvas oli see, kes sellest enim kasu lõikas. 1586. a pääsesid linlased
orjakütt Murat Reisi käest koopasse varjule. Morato Arraez, nagu teda
kutsuvad hispaanlased, oli Türgi laevastiku admiral ja üks oma aja
metsikumaid ja kardetumaid piraate Vahemerel ning Atlandil. Sellel
reidil olid kõrilõikajad rüüstanud kogu saart ning vangistanud juba
hulga inimesi mujalt. Hariast, mis oli tollal üks Lanzarote tähtsamaid
ja rahvarohkemaid paiku, lootsid nad oma orjasaagile head lisa saada,
kuid jäid pika ninaga. Vihas põletasid metslased linna, säästmata midagi
ega kedagi, isegi viljapuid, kuid inimesi kätte ei saanud...
Haria on ka kõigi Manrique fännide palverännusihtkoht, sest Harias asub
Cesar Manrique majamuuseum ja temanimelise fondi peakorter.
* * *
Meie tutvus Hariaga jäi kahjuks põgusaks. Päike loojus, Annikesel oli
uuesti halb hakanud ja nii me siis piirdusime loojangukumas mõne fotoga.
Haria
| Üles |
Tee Hariast Teguiseni kulges vulkaanide nõlvadel. Kui algul olime
laskunud Monte Corona juurest alla, siis kümmekond kilomeetrit edasi
sattusime tõelisele serpentiinile mis siksakitades lõppes platool, Los
Vallese külakese kõrval. Ühe mahajäetud kõrtsu juures tegime peatuse.
Milline panoraam! Sellest kohast paistis mõlemal pool ookean, kaugel
taamal Haria ja Monte Corona, teisal võis oletada ehk Arrietat?
Rohelised ülesharitud mitmesajaaastased terrassid ja mahajäetud
terrassid, sekka mõnel mäeküljel rippuv valge kuubik, ehitud paari
turris palmikrooniga. Kõik nagu peo peal... Panoraami vaadates tekkis
selline tunne, et maakera ongi ümmargune; tõesõna – silmapiir kooldus
kauguses laugjaks kaareks nagu vaadanuks seda läbi lainurkkaamera...
Kaunid vaated jätkusid Teguiseni, tegelikult ka sealt edasi... Ent
kusagil sealpool (siis lõuna poole) kaob rohelus ja maad võtab
mustjaskollakas tühermaa, millesse justkui raiutult on istutatud
karjakaupa valged majakesed. Teguisest lahkudes süübis meelde taas
õhtupunas roosatav vanalinn, mille pärliks on vulkaanikraatri serval
linna üle valvav Castillo de Santa Barbara. Kui vähegi saab, siis
järgnevatel päevadel püüaks sinna tagasi minna.
Maakera on ümmargune!
| Üles |
Maribeli jõudes oli selge, et Annikesel on palavik. Matsime
õhtusöögiplaani linnas ning vaaritasime tubli pajatäie "paskette"
hispaania moodi, st jumalikult maitseva kohaliku toorsalaamiga (see on
nii maitsev, et käin seda salaja külmkapil veini kõrvale söömas).
Head ööd!
|
28.01.2017. Kell 6.30. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
On varahommik kohaliku kella järgi, Eestis aga näitab kell peaaegu pool
üheksa. Vaatame Lauraga hispaaniakeelseid multikaid. Teised veel
magavad. Kahetunnine ajavahe... Kuidas tänane päev hakkab välja nägema,
ei tea, eks vaatame, kui kõik ärkavad. Kuna Annikesest pole täna
kindlasti merde minejat ega muidu rändajat, siis eile õhtul arutasime
mõtet minna hommikul Texas Ranchosse – see pidavat olema kauboistiilis
loomaaed ja veepark ühes tükis. Asub ta kohe Puerto del Carmeni
külje all – paar kilomeetrit ehk meie pesast... Vaatame-mõtleme...
Mingit liikumist on kuulda
- keegi on ärkamas... Lähen keedan kohvi...
|
28.01.2017. Kell 20.45. Restaurante del Mar. El Golfo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Atlandile... Restaurante del Mar.
El Golfo
| Üles |
Hommikusest ideest minna vaatama loomi, ei saanud asja, sest Annike oli
päris hädas oma tõvega ja Laura ei olnud lihtsalt loomade vaatamisest
ega veepargist huvitatud (takkajärgi tarkusest võin öelda, et ka tal oli
arvatavasti juba sel hetkel juba tõbi naha vahel). Et proviant
külmakapis tahtis täiendamist võtsime Helega ette jalutuskäigu Spari,
mis päädis mõnusa hommikukohviga ühes kodulähedases kohvikus ja
otsusega, et Hele jääb põnnidega Puerto del Carmenisse - meie läheme
Liisaga saart avastama. Homme lähevad siis Hele-Liisa kõigepealt
paljukiidetud pühapäevahommikusele Teguise turule ja siis vaatavad, mis
edasi saab: pole ju mõtet kogu kambaga hotellis laagerdada. Niisiis
istusime Liisaga pisut hiljem meie matsavälku ja teele....
Kitsekesed kusagil "sealpool" Tiast
| Üles |
* * *
Paljukiidetud kiiskavvalge Monumento Al Campesino, mis valmis Jesus Soto
Ja Cesar Manrique koostööna juba 1960-tel, tundus parklasse jõudes
väiksem, kui pildi järgi olin ette kujutanud. Mis see on ja milleks,
kirjutab lanzaroteguidebook.com järgmist:
"The location of the Monumento is clearly signposted by the towering
15 metre sculpture of 'Fecundidad' or 'Fertility', constructed in
1968 from old water tanks following a design of César Manrique's,
executed by Jésus Soto. The island born artist and architect's key
collaborator on his larger scale spatial works and installations.
And is strategically located in the centre of Lanzarote at a point
where the island's main agricultural methods such as jable (sandy
soil), and enarenados (dry cultivation) meet and overlap. This
structure sits on a mound called La Peña de Tajaste - a rocky
outcrop that was left untouched by the volcanic activity which
transformed the surrounding countryside. Figuratively it represents
a local farmer astride his beast of burden. At the foot of the
monument is a small plot of land covered in the black volcanic picon
that is used as a mulch for the vines that are grown locally. The
picon in this field has been swept into carefully maintained furrows
as if ready for planting – and has something of the appearance of a
Japanese Zen garden as a result."
Monumento Al Campesino
| Üles |
Ühesõnaga – see valge kastmisvaatidest monstrum on ood põlluviljakusele
ja hauakivi Lanzarote traditsioonilisele põllumajandusele nii nagu seda
saarel viljeldi enne globaalse turismiajastu algust. Põlluharimine maal,
kus sademeid on vähem Saharast, pole lihtne ning meetodid, kuidas
tuhkkuivades vagudes midagi kasvatada, tunduvad müstilised. Ometi on ka
täna Lanzarote Hispaanias olulisel kohal oma sibulatootmisega ja tuntud
La Gerias laiuvate eriliste viinapuuistanduste poolest. Vähemal määral
tegelikult kultiveeritakse saarel mitmeid põlluvilju – kohalik kartul ja
tomat on siin paljudel laual. Muuseas peetakse perspektiivseks
ananassikasvatust. Ma vist juba kusagil eespool rääkisin
opuntiamardikast, mida kasutati karmiinpunase saamiseks, kuid mida täna
enam praktiliselt tööstuslikult ei kasvatata. Campesino juures muuseumis
anti aga teada, et siiski-siiski – satikapunast kasutatakse sellise
kultusnapsu nagu Campari valmistamisel, et anda viimasele šarmantne
punane toon. Ja selle tarbeks on tegelikult saarel rida väikseid
opuntiakasvatusi töös. Seega, Campari retseptist, mis koosnevat 80
komponendist ning mida hoitakse kiivalt saladuses, on juba kolm teada:
vesi, alkohol ja opuntiasatika mahl...
* * *
Al Campesino juurde kuulub tilluke põllumajandusmuuseum (seda ei maksa
segi ajada vabaõhumuuseumiga Tiaguas) ja restoran. Viimase kavandas
Manrique küll vist mingis erilises meelteseisundis, sest nii
ebanormaalselt suurt söögikohta ei ole ma veel sattunud nägema. Ma ei
kujuta ette, mitu inimest sinna pitslinade ja kristalli vahele istuma
suudetakse panna. Kui meie sealt läbi kõndisime, tekkis varsti tahtmine
sellest restokatedraalist jalga lasta. Peasissepääsu juures asuv väike
ja hubane kohviku moodi baar, kuhu restost põgenedes maa-aluse tunneli
kaudu lõpuks jõudsime, peaaegu embas oma inimmõõtmetega. Seal oli ka
paari einestajat näha...
Monumento Al Campesino: restorani
eeskojas
| Üles |
Ma ei viitsi hakata muuseumist pikalt heietama. Oma olemuselt kujutab
see endast traditsioonilist kohalikku talu, mille süda on tuunitud
Manrique-stiilis. Taluhoonetes tehti kõik eluks vajalik – selles osas on
talu ikka talu, ent Lanzarote taluarhitektuuris on olulisel kohal paar
nüanssi: päikesevari ja tuulevari. Ilma nendeta poleks normaalne
toimimine siin saarel võimalik: üks asi on lihtsalt tegevusmugavus, kuid
teine asi on niiskus, mille vaenlased mustal vulkaanilisel tuhal on nii
päike kui tuul. Kohalikust spetsialiteedist rääkides ei saa mainimata
jätta kaamelite rolli – olid need loomad ju siin saarel võtmetähtsusega
asjade vedamisel ja muudelgi töödel – hobused ja härjad selles kliimas
ja siin saadaoleva sööda peal lihtsalt ei ela. Muuseumis niisiis
presenteeriti kõike seda, kuidas kohalik Vargamäe Hernandez ellu jääda
sai. Meeldejäävamad olid ehk hispaanlaste-eelse rahva jumalused oma
tuareegikeelsete märkidega. Teadaolevalt oli guanchidel kümmekond
jumalat, nende peajumalat kutsuti Achamaniks. Ülejäänute portfellid olid
jagatud nagu jumalakodades ikka, nende hulgast tõuseb ehk erilisena
esile Achuhucanac – vihmajumal, keda samastatakse sageli peajumalaga...
Nii tähtis on vihm kuival maal...
Kunstniku saviversioon Lanzarote
jumalatest
| Üles |
Ent naastes maiste teemade juurde, tahaks paari sõnaga siiski kiita Al
Campesino lahendust. Manrique stiilile äratuntavad lahendused: ümarad,
ovaalsed vormid, eritasapinnalisus, vesi (seal siis kaskaadina),
laavakivi ja traditsioonilise valge kõrviti kasutamine. Al Campesinos
soovitatakse päikeseprille kanda. Põhjuse selleks annab valgeks võõbatud
sisehoov, milles ainsana muud värvi annavad mustad trepiastmed ja
paar-kolm potikaktust. Raske on hoonete ümbrust aiaks nimetada, sest
valgete kivimüüride vahel laiuvad muruplatsidena kividega dekoreeritud
musta laavaliiva platsid, mida ehivad siin-seal mõned eriskummalise
kujuga kaktused ja piimalilled. Kuidagi aukartustäratav oli paaris
lillepotis baari sissepääsu kõrval näha pisikesi pelargoone, kelle
eksistentsi nimel oli keegi pidanud hirmsasti vaeva nägema.
Monumento Al Campesino maastikud
| Üles |
Autonina Teguise poole pöörates võtsime kindlaks plaaniks
Piraadimuuseumi. Kümne sõiduminuti peale keerasime tõkkepuu alt läbi
mäkke looklevale teele, mis viib sissevajunud Guanapay vulkaanikraatri
serval päevitava väikese rahumeelse ilmega Santa Barbara kindluse
juurde. Teelt avanevad vaated võtsid õhku ahmima. Ülal, kitsukeses
turvapiireteta parklas (väga lihtne olnuks lihtsalt mäest alla sõita –
seal ei ole kuristik, vaid mõnus 45 kraadine nõlv) seistes võis näha
mõlemat saare kallast. Kas Lancello Malocello – see härra siis, kelle
järgi saar oma nime sai, oma pisukeses eluasemes oskas näha selle
olulisust hilisemas piraadivastalisuses, ei tea, kuid mõeldes kindluse
hilisemale põhifunktsioonile – avastada piraadid merelt varakult – ei
saaks olla ilmselt asjalikumat asukohta.
Gunapay vulkaan
| Üles |
Teguise
| Üles |
Castillo...
| Üles |
* * *
Niisiis seisab kindlus seal juba XIV sajandist. Seda täiustati ja
laiendati hiljem korduvalt, viimased lisandused pärinevad XIX sajandist.
Kindlus hüljati lõpuks armee poolt alles 1899.a. Kindlusse rajati 1991.
a muuseum nälja eest Kanaaridelt Ameerikasse emigreerunud saarlastele,
ent kuna see ilmselt ei ole muuseum, mis pealiskaudsele lõbureisijale
pisara palgele toob, siis muudeti muuseumi orientatsiooni 2011. a ning
nüüd saab seal nautida suurepärast verist ajalugu...
* * *
Kahepeale kokku kuue euro võrra vaesemana sisenesime kindlusse jättes
oma unkasse naeratama mõnusa piletimüüja, kes vabandas ette ja taha
sellepärast, et ei saa Liisale enam lapsesoodustust teha,
manifesteerides oma läkituse põhjapaneva kahemõttelise aktsioomiga,
mille tõlge võiks kõlada kuidagi nii:
"Jah, härra, mida vanemaks nad saavad, seda kallimaks nad
lähevad..."
Kindlus on agu kindlus ikka. Sarnaselt Arrecifes käiduga on ka Santa
Barbaras kindluse keskel vähe suurem ruum ja ümber selle jookseb koridor
pisikesi bastioneid ühendades siia-sinna, katusel platvorm laskeavade ja
nurgatornikestega laskuritele. Muuseum jättis aga kaksipidised muljed.
Üheltpoolt jutustati üsna kujundlikult karikatuuride või koomiksitena
kujundatud stendidel lahti Lanzarote ja Kanaaridega seotud piraadilugu.
Ekspositsioon on täpselt nii suur, et selle saab vähem kui tunniga
põhjalikult läbi lugeda. Ent teisalt on see ka paras haltuura, sest
ägedatest lugudest hoolimata jääb kujundus vesiseks, museaale, mida
muuseumist ootaks, väga ei näidata ja mõned nö interaktiivsed toad
teleka ja "Kariibi mere piraatidest" tuttavate lõustadega
pseudoilluminaatorite taga tekitavad mulje pigem mängumaast.
Surnukirstul 15 meest... või naist?
Nestor Curbelo Sanyana ja Jorge Rodriguez Rivero versioonid...
| Üles |
Aga eks nii ole see kogu selle piraadivärgindusega üldse. Lugesin
Stanstedis teel siia "Aarete saart". Lugesin seda teadlikult, sest
Stevenson olevat saanud inspiratsiooni Lanzarote kõrvalsaarest, La
Graciosast ja ühest tõestisündinud loost inglise meremeestest,
piraatidest ja kiiruga maetud varandusest. Stevensoni piraadid olid
tegelikult üsna hästi lahti kirjutatud – parajad tolgused, küll kõvad
taplejad, kuid ka alatud mõrtsukad, joodikud ...degenerandid. Praegu
armastavad lapsed mängida piraate, peetakse sünnipäevi piraadistiilis,
kutsutakse lasteaeda mõni näitlejast piraat ja kõik on väga lahe. Piraat
kui vaba mees, lindprii, bad boy, cool karakter... keegi, kes
inspireerib. Tegelikkuses oli enamasti tegu ühe või teise kroonitud pea
poolt eriloa saanud sõjalaevnikega võtta üle või hävitada vaenlase laevu
(valdavalt eurooplased ja ka hiljem nende ameeriklastest kolleegid) või
siis tegeleda süstemaatilise orjakaubitsemisega ja röövitud inimeste
tagasimüümisega (pigem tegemist Põhja-Aafrika seltskonnaga). Algul
tehtigi võib-olla kurja nö emamaa huvisid või antud juhiseid silmas
pidades, ent enamasti jõud, vabadus ja raha keeras paljudelgi katuse
pealt ning tapatöö käis edasi vaid oma huvides. Lanzarote 37 Degrees
kirjutab:
"The concepts of piracy, buccaneering, freebooting, and privateering
are all bound up in different cultural histories behind which their
true definitions lie. The first two terms apply to the unlawful
acquisition of property and the capture and enslavement of people.
Privateers and freebooters were private individuals, commissioned by
their government by a letter of marque which allowed them to board
enemy ships and make land attacks in order to capture booty. The
Barbary Corsairs from the Maghreb coasts would usually also be in
possession of a commissioning letter like this. Privateering could
provide a useful short-term boost to a country's maritime might, and
was an important element in naval warfare from the 12th to the 19th
centuries."
Kõik suuremad kõrilõikajate kaptenid seilasid mitte üksipäini ühe
laevaga, vaid alati käsutasid nad mitut alust, mõnikord ka lausa
mitutkümmet. Seetõttu oli neil tulejõudu merel ja piisavalt mehi ka
maale saata, et tappa, rüüstada ja põletada omatahtsi nii, et maa on
must – nagu juhtus Lanzarotel kordi ja kordi. Webdelanzarote kirjtab:
"Towards the end of 1586 the Algerian Pirate Morato raided Lanzarote
with 7 galleys, 800 armed men as well as 400 Turks. Guanapay Castle,
(near Teguise- then the capital of the island), was attacked twice
causing the death of the Governor, Diego de Cabrera Leme. During the
raids Morato burnt more than 1600 bushels of wheat and Barley, as
well as setting fire to the Island's Official Archives, not one of
the ancient documents and manuscripts contained there surviving.The
Moors also kidnapped Dona Inez Benitez de Las Cuevas, wife of the
Marquis of Lanzarote, Don Agustin de Herrera y Roxas, and her
daughter Dona Constanza de Herrera. They were freed following the
payment of a 5000 ducat ransom, and the exchange of two hostages,
Don Diego Sarmeinto, brother of the Marquis and Marcos de San Juan
Peraza. The hostages remained in Morocco until 1590."
Kui läks hästi ja jõuti peitu minna, siis võidi pääseda, kuid
kindlustesse varjumine ei olnud sageli edukas, sest piraatide ülekaal
ning kindluste piiratud varud seadsid kaitsevõimele omad piirid.
Kardetumaks peeti siiski araabia soost piraate, kelle eesmärk oli orje
võtta – tapmine, röövimine ja põletamine käisid asja juurde boonusena.
Seejuures tapeti kõiki, vanurid, lapsed ja naised ei kuulunud eriliselt
koheldavate hulka, kui neil puudus potentsiaal orjana või
tagasimüüdavana... Teguise pühiti maalt 1618, kui mitu tuhat Alžeeria
piraati maabus ja maal suurpuhastuse läbi viis... Tulles seega tagasi
nonde kaunite piraaditeemaliste 5-aastaste sünnipäevade juurde, siis
veidras kiindumuses kõrilõikajate tegelaskujudesse võib süüdistada
romantismiajastu kirjanikke ja tänast meelelahutustööstust. Kui keegi
prooviks teha oma lapse sünnipäeva Auschwitzi timukate kostüümides,
siis, pehmelt öeldes, oleks see ülimalt kummastav ning taunimisväärne,
kuid 300 aasta vanuse varga, mõrvari ja vägistaja kehastamine on igati
ok... Sellised mõtted hakkasid mu peas ringi keerlema, lugedes tekste,
vaadates filmikatkeid ja erinevate autorite poolt tehtud
piraaditeemalisi joonistusi, karikatuure, maale jms. Et vältida
väärasusaamu – Lanzarote piraadimuuseum igatahes piraatide fenomeni oma
ekspositsioonis ei kiida kindlasti millekski ägedaks... Küll aga rõhub
kogu turundus ja sümboolika ikkagi sellele, kui lahe on vana hea Jolly
Roger või ühe silma ja ühe jalaga kolmnurkmütsiga mees...
Castillo de Santa Barbara
| Üles |
* * *
Ent aitab piraatidest! Teel kindlusekatuselt väljapääsu poole sattusime
väga inglise lipuvärvisesse nurka, milles käiakse "kummardamas" vana
head admiral Nelsonit. Kanaaridega on ta niipalju seotud, et rüseluses
hispaanlastega Tenerife pärast, sai ta õnnetult pihta, mille tulemusel
amputeeriti tema käsi.
Guanapay kraater distantsilt koos Santa Barbaraga on väga-väga
maaliline. Tegime seepärast teisel pool kraatriserval peatuse, et seda
kõike enesesse ahmida ning pisut skitsida.
Mäest alla jõudes tegin ettepaneku põigata Teguise vanalinna. Parkisime
Turuplatsi kõrvale - turuplats ja parkla olid mõlemad sel hetkel peaaegu
inimtühjad, kuid juba sätiti paika kaableid ja paari liikuvputkat, mis
tähistas ilmselt ettevalmistuste algust homseks turupäevaks.
* * *
Tequise vanalinn koondub Neustro Senora de Guadalupe – linnakese keskel
kõrguva kohalikus stiilis barokse kiriku ümber. Vanimate majade põhjad
pärinevad 1400-test (Palacio de Marques), kuid enamus siiski on ehitatud
XVIII sajandil ja tuunitud XIX sajandil. Valged fassaadid, mustad
nurgakvaadrid. Kõik majakesed võluvad oma lihtsuse ja lakoonilisusega.
Ühelt poolt tundub nagu sattunuks Cordoba või Sevilla vanalinna, kuid
vaid korraks. Siin on midagi muud, siiski midagi meretagust, kuid
koloniaalstiilidele mõeldes siiski pisut arhailisemat... See ei ole
midagi superhüper ägedat, kuid mõnus ja rahulik ning iseloomuga, mitte
nagu enamus neid uuskülasid, mis Arrecife ja Puerto del Carmeni
laialivalguvad linnaservad moodustavad. Tatsasime, tatsasime, kuni
seadsime end sisse Calle Nueval ühes välikohvikus (La Galeria?). Ma
tahtsin kohvi ja skitsida....
Neustro Senora de Guadalupe. Teguise
| Üles |
Convento de San Francisco
| Üles |
Los diabeletes de Teguise.
"The "diabletes" from Teguise are the most beautiful printing of
a folktradition. They are the result of the latest 15th century
beliefs; a mixture of aboriginal and Castillian elements connected
to with craft when the first Moorish and black slaves with their
supertitions arrive to Teguise. The image of the "diablete" appears
in Teguise representing a male goat, as a symbol of virility and
fecundity like in El Hierro it was the ram and in Arrecife the maw
("los buches")."
#teguise.com/diabletes/index-inl
| Üles |
Teguise
| Üles |
Tunnikese pärast jätsime Teguise selja taha. Tommi järgi pidime meie
järgmisse sihtkohta – Famarasse - jõudma veerand tunniga. Tegelikult
olin kahevahel: kas pöörata ots kohe läände, so läbi Timafanya
rahvuspargi, Yaiza ja El Golfo poole või põigata korraks põhja. Kella
vaadates tundus, et "põhja" jääb täpselt tee peale.
* * *
Famara, õigemini Caleta de Famara asub linnulennult vaid mõni kilomeeter
Hariast mere poole, kuid neid lahutab mitmesajameetrine kaljusein –
Haria asub mäe peal, Famara mäe all. Famara ajalugu ei paku suurt
põnevat, samuti ei leia linnast peale valgete uute majakuupide midagi
erilist. Kuid - linnake on peale turismiajastu algust kuulsust kogunud
surfiparadiisina – Famaras olevat Lanzarote parimad surfilained.
Mittesurfava roti jaoks pakutakse tasuta rannikuvaateid.
* * *
Famarasse...
| Üles |
Teguisest tulles ja ümber järjekordse vulkaani paremale keerates avanes
silmale ookeanisinas tasandik, mida raamis ühelt poolt võimas astang ja
teiselt poolt kaugemal merel La Graciosa. Tee viis otse mustade
liivaluidetega randa, mille vahele siia-sinna on leidnud endale pesa
mingid kõrrelised ja muud piskust elajad. Linnakese, pigem suure küla,
majadekobar jäi kilomeetrikese lääne poole. Rand võbeles veepihust
pilves, milles olid süüdi liivale mühisevad mäekõrgused lained.
Siin-seal kalüpsodes luitevarjus kükitavate pikajuukseliste järgi
otsustades polnud vist suurem asi surfiilm. Ent autoturisti jaoks jagus
selle-eest silmailu rohkem kui küll. Liisa kilkas vahuse kaldariba poole
joostes... !!SELLISED!!, ISSI – SELLLLLISED!!!!! lained – tema nägi
midagi niisugust esimest korda. Aga ei saa salata - kuigi olen
ookeanilainet varemgi näinud, veemöll uhke kaljumassiivi taustal jättis
sügava mulje mullegi.
Surfiparadiis
| Üles |
Tee läände lookles kollakasrohelise kirmega kaetud suuremate ja
väiksemate vulkaanikoonuste vahel. Mõni neist peaaegu korrapärane, mõni
nagu purukskistud õhupall plahvatuse hetkel. Siia-sinna on suure vaevaga
rajatud tugimüüridega kaitstud põllulappe, majadpidamisi markeerivad
üksikud palmid ning valged majakuubid. Soo, Tinajo, Tiagua, Mancha
Blanca... Kaardil näivad suurte linnadena, läbi sõites ei jõua veel
kiirust lubatuni alla pidurdada, kui asulalõpusilt juba paistma hakkab.
Tiagua ja Tinajo nimed viitavad nende guanche algupärale – külad olid
olemas siin juba enne hispaanlaste tulekut, ent isegi Lanzarote
kontekstis hõreda asustuse tõttu jäid pisikesed külad pisikesteks
küladeks. 1730-te ja 1820-te vulkaanipursetes pühiti Tinajost, õigemini
tänaseks Tinajoga kokku kasvanud Mancha Blancast läände jäävad külad maa
pealt – seal laiub praegu Timafanya must tühermaa. Tinajo on seejuures
üks saare vanimaid asulaid, tema vanadust võib tajuda tillukeses
pisikese valge kiriku ja suurte roheliste palmidega südames. Piirkond
sai mõningal määral elu sisse alles XIX sajandil, mil avastati, et
kohalikus vulkaanilises liivas saab kasvatada peaaegu igasugust
toidukraami. Seetõttu kujunes Tinajo ümbrusest Haria kõrval XIX sajandil
saare olulisemaid põllunduspiirkondi. Tiagua lähedal asuv vabaõhumuuseum
- Agrícola El Patio – peaks sellest kena pildi andma. Meie päevaplaanist
jäi kahjuks muuseum välja, sest käed roolil sügelesid jõudmaks juba
Montañas del Fuego'sse ehk siis Tulemägedesse.
Tulemägede ees asub Soo
| Üles |
* * *
Lanzarote, saar nagu see tänapäeval on, võlgneb oma olemise suuresti
perioodile 1730...1736, mil Manca Blanca ja Yaiza vahel alustas tööd
esimene vulkaan... Andrés Lorenzo Curbelo, kes oli vaevalt saanud olla
pool aastat Yaiza piiskop, kirjeldab oma päevaraamatus (mis aastaid
hiljem avaldati teosena “Cuando
ardieron los Volcanes”), kuidas kõik algas:
" Septembri
esimesel päeval 1730, kella üheksa ja kümne vahel õhtul avanes maa
ootamatult Timafanya kõrval, kahe kilomeetri kaugusel Yaizast.
Erakordselt suur mägi kerkis maapinnast koos leekidega, mis tulid
selle sisemusest. See kestis järgnevad 19 päeva. Mõned päevad hiljem
avanes uus kuristik, mille põhja mööda voolav laava hävitas
Timanfaya, Rodeo ja osa Mancha Blancast. Laava ujutas üle kogu
põhjapoolse ala, joostes alguses sama kiiresti, kui vesi, kuigi
varsti võttis siiski hoo maha ja voolas nagu mesi.
7. septembril lõhkes suur kalju kõuekõmina saatel, mille plahvatuse
surve sundis laavavoogu suunda muutma põhja suunas, mis voolas
seejärel loodesse ja põhjaloodesse. Laavavoog hävitas orgu kohale
jõudes koheselt Maretase ja Santa Catalina..."
Nii töötasid Hephaistose ääsid kuus aastat järgemööda tekitades
kümmekond suuremat ja ligi sadakond väiksemat kraatrit ning kokku rohkem
50 ruutkilomeetri suuruse põlenud tühermaa. Peale Curbelo üksikasjalikke
kirjeldusi ja kaarte mäletab hirmsaid aegu Mancha Blancas väike valge
palvela - Eremita y Santuario de Nuestra Senora de los Dolores . Palvela
on pühendatud Pühale Jumalaemale (de Nuestra Senora de los Dolores) -
robustses tõlkes peaks tähistama seitsmel põhjusel kurvastavat Jumalaema
(kõik need põhjused on seotud tema poja mõrvamisega). Kiriku lugu ise on
aga seotud 1730-te katastroofiliste sündmustega. Nagu Curbelo kirjutas,
voolas osa laavast Mancha Blancasse hävitades teele sattuva. Kohalikud
inimesed sammusid linnakese kõrvale kerkinud Montana de Guiguanist
tulvavale laavavoole vastu, kandes enda ees kurvastava Jumalaema kuju,
mis laenati Tinjao San Rogue kirikust. Imeväel taltus laavavoog
minutitega ja enamus linna pääses hävitustööst. Samal ajal hakkas
"tööle" ka vulkaan Tinajo külje all (see veider rebitud servaga
lehmakooki meenutav koonus kõrgub äratuntavalt tänini linna kohal),
millele jäi ette üks poisike. Laps pääses imeväel ja ka see pääsemine
kirjutati Jumalaema armu arvele. Tänulikud inimesed tähistasid koha, kus
Jumalaema kuju laavavoolu peatas algul puust ristiga ja hiljem ehitasid
sinna tagasihoidliku pisikese valge palvela. Kui Tinajost Mancha
Blancasse sõita, tuleb Mancha Blanca praeguses keskuses (mis laiutab
kraatritel) kirikukese nägemiseks tulemägede teelt mõnisada meetrit ida
poole maha keerata.
* * *
Timanfaya introduction
| Üles |
Eeltoodu lõi just paraja atmosfääri Tulemägede maale sissesõiduks.
Moodne Mancha Blanca on oma helevalged majakesed mustade laavavallide
vahele poetanud, kuid linnapiirist mõnisada meetrit Yaiza poole algab
must ebatõenäoline kuumaastik – praegune Timafanya rahvuspark, mille
sümboliks tabavalt on saanud Manrique kujutatud El Diablo, jubedavõitu
karikatuur põrguvürstist. Tulemägede maastikud on maailmas ühed
noorematest. Tänu erakordselt kuivale kliimale tekib kulumine aeglaselt,
mistõttu kõik see hangunud kivitarretis näib justkui eile sündinuna.
Sarnaseid laavavoole nägime Sitsiilias hulgi, ainult et seal olid need
kohati vaid paarikümneaasta vanused... Siin-seal turritavad musta
jämedat kodujuustu meenutavast tühermaast välja eriskummalised
moodustised, mis meenutavad seebimulle nende purunemishetkel. Ilmselt on
olnudki tegu mingit laadi mulksuvate laavamülgastega, mis plahvatades
jäädvustusid nois uskumatutes vormides.
El Diablo
| Üles |
Timafanya rahvuspargi sissepääsu juures lookles sõiduautodest järjekord.
Otsustasime Liisaga, et ei hakka sisse trügima, vaid tuleme mõni päev
hiljem teistega koos. Keerasin autonina Yaiza suunas. Asfaldilint
lookles serpentiinina eriskummalistest mustadest, punastest, kollastest
ja oranžidest segastest monstrumitest mööda, mäest üles. Paari kurvi
järel silmasime tee ääres ootamatult kaameleid. Ma vist kusagil juba
kirjutasin, et kaamel on olnud siin äärmiselt oluline loom. Seega
pöörasime huvitatult teeäärsesse tardunud laavakänkrate vahele
uuristatud parklasse. Echadero de los Camellos... Kaamelipark...
Turistilõks... Kümnekonna kaameli selga pandi raha eest inimesi ning
tehti nendega siis pisuke tiir naabruskonna kivide vahel. Laskime selle
rahumeeli üle, rühkides üha madalamale vajuvas päikeses Yaiza poole.
Timanfaya
| Üles |
Pikk mitmekilomeetrine sirge laskus üle lainjate laavaväljade valge
täpikese poole silmapiiril. Linna piiriga lõppes must kiviorgia ja
asendus "tüüpilise" Lanzarotega... Parkisime maalilisse ja armsasse
vanalinna keskusesse, et leida midagi hamba alla ja ringi vaadata.
Yaizasse
| Üles |
* * *
Tillukese vanalinna keskme moodustab pisike platsike, mida kroonib
Nuestra Señora de los Remedios – XVII sajandist pärit tagasihoidlik
katedraal. Selle ümber on koondunud paarikorruselised roheliste
aknaluukidega pitoresksed majakesed, mis mõnusa vaheldusena tukkides
maale on peitunud rohelusse. Paar kunstipoodi, mõned baarid ja
restoranid ning tiir ongi peal. Mägise asukoha tõttu oli Yaiza rannikut
väisavate piraatide eest pisut rohkem kaitstud ning kuni XVIII sajandi
alguseni ka põllunduslikult ühe saare viljakama piirkonna tähtsamaks
punktiks, mistõttu Yaizast kujunes oluline keskus. 1730-te
vulkaanipursked elas linn imekombel üle – laavavool möödus kahelt poolt
linna jättes asula puutumata. Kuid häda seisnes selles, et enamus
Lääne-Lanzarote viljakamast osast oli maetud laava alla, asulad hävinud,
ning rahvas laiali jooksnud. Paljud lanzarotelased, kuid eriti ellu
jäänud põlenud maa asukad, põgenesid nälja eest Uude Maailma ja leidsid
oma õnne näiteks Kuuba tubakaistandustes või mujal Ladina-Ameerika
põldudel. Küla hingitses mõnesaja elanikuga säilinud traditsioonilisest
ja üha arenevast vulkaanilise tuha põllundusest aastakümneid saades uue
hingamise Timafanya rahvuspargi asutamisega 1968.a, kui koht hakkas
meelitama üha enam turiste. Tänane linnake on midagi ka kohalike
kunstnike Meka taolist...
* * *
Yaiza
| Üles |
Mulle Yaiza väga meeldis. Eks oma osa mängis selles ka kohv ja bocadillo
kohaliku kunstikeskuse akvarelle täis riputatud päikeselises sisehoovis,
ent selles sulnis õhtupäikeses roosatavates tänavates on siiski ka
midagi muud, midagi, mida Puerto del Carmeni uute karpide vahelt ei
leia.
Päeva naelaks olime valinud El Golfo, ent teel sinna sattusime boonusena
Janubio soolaväljadele. Soolaväljad on oma nime saanud Janubio laguuni
järgi, mille põhjal soola tööstuslikult "tehakse" juba üle saja aasta.
Janubio soolaväljad on Kanaaride suurim soolatootmise koht ja üks
vähestest siinmail, mis üldse XX sajandi üle on suutnud elada.
Soolatootmine kui fakt on põnev juba iseenesest, ent veelgi paeluvamad
olid vaated õhtupäikeses. Liisa sai selle päeva teistkordse positiivse
šoki hiigellainetest laguuni taga avamere karidel, mille pihu peitis
silmapiiril rannikukaljud.
Salinas de Janubio
| Üles |
Janubio lained
| Üles |
El Golfo poole viib kitsuke asfaldiriba mööda Tulemägedest voolanud
laava ja ookeani piiril tekkinud müstilist kaljude segapudru... Los
Herviedos... Ja taaskord Manrique – nüüd siis teeinsenerina. Tema
kujundatud on ääretult maaliline kitsas maantee laavapankade vahel, mis
kohati ripuvad mitmekümne meetri kõrgusel ookeani kohal. Rannariba on
mustadest rüngastest segi paisatud, moodustades soppe, koopaid, neemi,
kaljutorne. Seda ei ole võimalik pildistada, ega kirjeldada nii nagu see
loojuvas päikeses murdlainete kohinas on. Äge vist ei ole õige sõna,
ülev on liiga melodramaatiline, hirmutav on liiga emotsionaalne...
Kuidas nimetada hirmutavat ja ülevat koos...?
Los Herviedos
| Üles |
El Golfosse jõudsime hetkel, kui päike asus horisondist 15x10 fotol
vaadates ca 15 mm kõrgemal. Jätsime auto külakese keskele parklasse.
Pisikese kaluriküla on kuulsaks teinud Charco de los Clicos – poolik
hiiglaslik vulkaanikraater, mille allesjäänud fantastiline
vikerkaarevärviline ja pitsiline sein tekitab küsimuse, kas see kõik
tõesti on vaid looduse kujundatud. Poole kraatrist on neelanud ookean,
kraatri põhja tekkinud mustast liivast kaldavalli taga virvendab piklik
laguun. Laguun peaks piltide järgi olema temas pulbitsevast
eriskummalisest vetika-elust erkroheline, ent kas tingituna lainetusest
või päikese madalast asendist me seda rohelist värvust praktiliselt ei
näe. Kuid meeleolukat panoraami saame sisse ahmida kuni päike silmapiiri
puudutab...
Charco de los Clicos. El Golfo
| Üles |
Mäe otsast laskudes ostetud jäätist limpsides tegime tiiru alevi peal –
endisest kalurikülast on saanud restoraniküla. Hetke ajel sai valitud
neist üks, mille klaasitud terrassilt avanes postkaardivaade ookeanile.
Ja nii me siin hetkel istume aknast loojanguvärve ookeanil imetledes
ning grillitud kitsejuustu ja mereande oodates. Härrad ettekandjad
igatahes andsid ette just teise starteriteringi. Meie kõrval istub vist
inglastest vanapaar, kellele serveeriti karpe ja hirmus isuäratav
pirakas praekala...
Mõnus!
El Golfo
| Üles |
Restaurant del Mar. El Golfo
| Üles |
|
29.01.2017. Kell 03.05. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Avenida de Las Playas. Puerto del
Carmen
| Üles |
Taas on päev mööda saanud, tegelikult osa ööstki. Tegelikult on rõõmsast
tujust hoolimata olemine murelik, sest Annikese tõbi tundub süvenevat –
Hele oli pisikestega täna päev läbi meie staabis ja mingeid paranemise
märke Annil ei ole. Hele olla käinud nendega päeval mere ääres, aga
Annike väsis sellest väga ning magas pool päeva. Meie jõudes oli ta just
rohu saanud ja pisut rõõmsam ja erksam, kuid hädine ikka. Kahju
lapsest... Ehk on homme hommikul ärgates parem...
Printsessid joonistavad. Puerto del Carmen
| Üles |
Just saabusime üle tänava kõrtsust. Kõik, vana hea tuttav baarmen kaasa
arvatud, oli taas väga meeldiv. Lust oli vaadata, kuidas professionaal
baaris toimetab. Drambuie ja calvados... Tellisime midagi süüa ja meile
serveeriti ca tund tagasi maailma paremad Lanzarote hamburgerid. Hele
oli omast nii vaimustuses, et tellis lihtsalt kotleti juustu ja
kastmetega veel eraldi. Sain ka ampsu – hmm hea! Milleks üldse purksile
peab seda saia ümber panema...
Nii on. Põhku nüüd, homme jään mina lastega koju...
Maailma parim Lanzarote baarman ja maailma parim Lanzarote purks
| Üles |
|
29.01.2017. Kell 16.15. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Olesklen meie apartmendi terrassil. Võtan päikest ja kuivatan end peale
(külma) basseini. Päevake veereb... Ma ei mäleta millal ma niiviisi
reisil tegevusetult paigal pidin istuma. Jah, ma olen sõna otseses
mõttes palmi all, päike paistab, mul on kõrval külm Kopparberg ja
külmikus veel üht-teist head paremat... Kuid - see ei ole kindlasti minu
arusaam reisimisest, vähemalt siinses kliimas... Aga täna on see
vedelemine kahjuks paratamatu ja vajalik – Annike on täitsa haige, isegi
nii haige, et keeldus lõuna ajal jäätisest...
Peale seda, kui Hele oli hommikul super-hommikusöögi serveerinud,
sõitsid Hele-Liisa Teguise turule. Tegime pisikestega omi plaane.
Esimene neist oli minna ennelõunal mere äärde. Läksimegi. Istusime
mustadel kaljudel päikesepaistel jalad tõusuveest jäänud kaljulompides.
Printsessid ujutasid lompides kuivanud nahkseid puulehti ja oksajuppe,
meretuul sõidutas neid ühest lombiservast teise... Vaatasin neid ja
meenus, kuidas lastena peale suuremat sadu autoteeninduse parkla servas
porilombil pudelikorke ujutasime... See oli üks põnev mäng! Annike oli
hommikul tabletti võtnud ning toimetas algul üsna rõõmsalt, aga vajus
peatselt jälle lonti. Mere äärest tagasi tatsates tegime kohustusliku
peatuse jätsijaamas, kuid rõõmustas selle üle täna vaid Laura.
Ujutab laevukesi
| Üles |
Peale päevatudu – Annike veel magab, käsime Lauraga õue peal basseinis
ujumas. Vesi on päris karge, nagu meil sageli augustis, sees saab olla,
ent pikalt ulpida ei taha. Laura tuiskab triksi väel ringi ja tundub
igal juhul eluga rahul. Kui ta tundus eile ka pisut tõbisena, siis täna
see igal juhul välja ei paista.
Ok. kuna kirjutada rohkem hetkel midagi pole, siis lähen vaatan, kuidas
El Grifo end külmikus tunneb.
El Grifo
| Üles |
|
29.01.2017. Kell 23.50. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hele-Liisa laekusid suurepäraste muljetega ja meenetega Tequise turult
ning Timafanya rahvuspargist. ... Nende saagiks oli muuseas kohalik
sinihallituse kitsejuust – mis seniste kogemuste põhjal tundub olevat
üks parimaid kohalikke asju (paari kohatud kitsekarja järgi võiks
arvata, et nad tõesti selleks ka mingi tooraine siit saarelt saavad) ja
kohalikust kodusest veinikeldrist hangitud valge vein. Väga kuiv, väga
hea! Minu Sparist hangitud El Grifo Semidulce küll eriline maitseelamus
ei olnud.
Peale turgu võtsid daamid kätte ja tegid ära bussitripi Timnfayas ja
uurisid vulkaanide kohta Mancha Blanca külastuskeskuses. Hele igatahes
oli väga rahul...
Teguise turg
| Üles |
Mancha Blanca vulkaanikeskus
| Üles |
Timanfaya. Tagaplaanil Manrique
disainit' El Diablo restoran
| Üles |
Teel tagasi panid nad pisut mööda ja avastasid seetõttu üksikasjalikult
Puerto del Carmeni vanalinna ja jahisadamat. Mingil müstilisel moel
keerasid nad Tommi abiga Timafanyast valele poole tagasi ja El Golfosse
ei jõudnudki.
Puerto del Carmeni vana sadam
| Üles |
Märkimist väärt oli kindlasti tänane õhtusöök. Kuna mulle väga
üllatuslikult on Hele osutunud üle tänava kõrtsust saadud purksifänniks,
siis käisid nad Liisaga õhtul seal ja tõid õhtusöögiks neid kõigile,
tervituste saatel baarmenilt. Magustoiduks kujunes jalutuskäik
õhtuhämaruses rannal. Et Annike ei ole tegija, toimus töö taas nö
sektsioonides...
|
30.01.2017. Kell 8.30. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii. Nüüd on siis ka Laural palavik. Tänane ärkamine toimus pool tundi
tagasi Laura äreva teate peale, et Annikesel on süda paha. Kauss jõudis
kannatanuni õigeaegselt ja sellega sai torm veeklaasis ümber. Ent Laura
on ilmselgelt närb ja kuum – nagu Annike tõbiseks jäämise esimestel
päevadel ja seega, arvestades, kui kehv Annikesel on, siit midagi head
lähipäevil loota ei ole. Lohutan end sellega, et ilmselt on tegu miski
koleda viirusega ja Laura oleks haigeks jäänud niiehknaa, eilsest
ujumisest basseinis hoolimata.
Täna ei teagi täpselt, mis edasi saab. Esialgu plaanin keeta kohvi.
Esimene keedus läks lörri, sest kasutasin kraanivett; kraaniveel on siin
selline rõve kloorimaitse nagu vene ajal Tallinna veel – normaalse
maitsega kohvi või teed sellest ei saa. Võtan siis pudelivee – meil on
õnneks varutud mõned viieliitrised.
|
30.01.2017. Kell 16.55. Apartementos Maribel. Puerto del Carmen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kell hakkab 5 saama.
Laura magab. Ma olen meie tänaselt tuurilt tagasi ja saatsin Hele-Liisa
nüüd El Golfosse – ma tean, et talle seal meeldib.
Hommikul startisime
Liisaga taas kahekesi, esimeseks sihtkohaks Playa Blanca. Maantee
lookles läbi maaliliste mäeküngaste Los Ajanches aheliku orgudes jõudes
lõpuks Femesisse, pisikesse külla, kust avaneb miljonivaade El Rubiconi
tasandikule ja Montana Roja jalamil pikutavale Playa Blancale.
Kauguses terendab Playa Blanca. Vaade
Femesist, Los Ajache mägestiku läänenõlvalt
| Üles |
* * *
El Rubicon tähistab
Kanaaride ajaloos eurooplaste kolonisatsiooni algust. 1402. a rajasid
hispaanlased sinna oma esimesed asundused. Nende südameks sai asula
Playa Blancast pisut idas, San Marcial de Rubicon, mis asub kusagil
Papagayo kandis. 1404. asutati paavsti heakskiidul Kanaaride esimene
piiskopkond, mille tarbeks ehitati San Marcial de Rubicóni katedraal.
Piiskop koliti juba küll 1480-tel Las Palmasesse, kuid kirik -
röövlimagnet - loomulikult jäi. Ja juhtuski ootuspärane - XVI sajandil
tegid inglise piraadid katedraali ja asula maatasa nii, et sellest
olevat tänini silinud vaid üksikud maapinnast vaevalt kõrgemad
müürijupid. See asundus ellu enam ei ärganudki... Kuid kõige kiuste
hingitses pisut lääne poole jääv sadamalinn Playa Banca, mis elas
kuidagi kalapüügist ja soolaveost. Tähtsaimaks punktiks oli seega
loomulikult sadam Marina de Rubicon. Sadama kaitseks ehitati 1740-tel
väheldane kindlus, pigem vahitorn, mis hoiatas kellahelinaga inimesi
piraatide eest - Castillo de las Coloradas. Playa Blanca ent ei võlu
inimesi mitte oma tähtsusega Kanaaride ajaloos vaid Lanzarote suurimate
liivarandadega, praegu on Playa Blanca 101% turistikas... Lisaks saab
sealt auto praamile ajada ning sõita Fuerteventurale.
* * *
Parkisime oma Mazda
peale pea paarikümneminutilist otsingut lõpuks ühele kruusasele platsile
praamisadama kõrval. Paari sammu pärast astusime juba treppidest alla
jõudes mõõdukalt rahvarohkele kohvikutest palistatud rannapromenaadile.
Ajatud hooned, kohvikuid ja restorane igale maitsele. Kaarena itta
pöörav maaliline kaljune musta tuimüüriga promenaad kaob Marina Rubiconi
poole, mille taga künkal võib ära tunda Castillo de las Coloradase
silueti. Jalutasime kuni liivarannani kusagil poolel teel vana sadama
poole ja pöörasime siis tagasi rannapromenaadiga paralleelselt kulgevale
jalakäijate tänavale, ümberringi päike ja muretus. Puerto del Carmenist
erinevalt ei tatsanud tänaval ringi vaid 50 ja pluss vanapaarid, vaid
kõikvõimalikust soost ning kõikvõimalikus vanuses persoone. Maandusime
lõpuks tagasihoidliku pronksskulptuuri juures, et rahulikult faarvaatrit
skitsida. Mõtlikult merele vaatav metalne mees on pühendatud kõigile
Lanzarote inimestele, kes oma elus tehtuga on kaasa aidanud sellele
Lanzarotele, mida hetkel kõigil võimalus nautida on. Aamen!
Avenue Maritima .Playa Blanca
| Üles |
Calle Limones. Playa Blanca
| Üles |
Joonistab
| Üles |
Timafanya poole
loksudes ei suutnud ma vastu panna kiusatusele teha taas peatus Yaizas.
Parkisime auto näiliselt linnaserva – paari aiaposti pärast algas
tühermaa, õigemini vulkaaninõlv, kuid paariminutilise laisa astumise
peale seisime juba Yaiza kiriku ees. leidsin koha ühel pingil ja võtsin
selle aja, et skitsida – ega rahvuspark eest ära jookse...
Plaza de los Remedios. Yaiza
| Üles |
Iglesia de Nuestra Señora de los
Remedios. Yaiza
| Üles |
Timafanya rahvuspargi
keskus asub paar kilomeetrit maanteelt eemal. Sinna sõiduks tuleb
lunastada pilet sissesõiduteeääres olevast putkast. Et olime Kaktuste
aiast ostnud pileti, millega ka rahvusparki pidi sisse saama, siis minul
piletimuret ei olnud. Küll muretses Liisa, sest eelmisel päeval olid nad
Helega juba rahvuspargis käinud ning templi piletile peale saanud.
Vulkaanide vahele saamiseks on selline kord, et auto tuleb jätta keskuse
juurde parklasse, tuur tulemägede vahel tehakse bussiga. Rääkisin
piletikassa-mehele loo ära, et a la mina lähen bussiga sõitma, Liisa
jääb restorani – et kas nii saama? Selgus, et saama, saama.
Tulemägede tee. Timanfaya
| Üles |
Kitsas asfalttee
lookles eelmisest korrast juba tuttavas mustas räbus, pöörates lõpuks
ümber punaste suudega hirmsailmeliste lehtrite külastuskeskuse juurde.
Timafanya rahvuspark kuulutati välja 1974. a. Külastuskeskuse tsentrumi,
logo, kuid ka maalilise raja, millega tutvumiseks mul kohe ka võimalus
avanes, meistriks oli ikka ja taas Cesar Manrique.
Restoran El Diablo. Timanfaya
| Üles |
Hirmsal kallakul
parkla, mille kohta Hele õhtul õudukaid rääkis, polnud üldse nii õudne.
Õigemini, kallak oli kohati aukartustäratav, kuid autosid seisis
hõredalt ja nii sain ma vabalt valida mõnusama koha, kui sundparkija,
kelle otsa Hele eile mäsus sattus, võinuks ette anda. Liisa läks
restorani, mina pruunika bussi juurde. Hästi sõbraliku ilmega bussijuht
jutles mingi seltsimehega bussi kõrval. Saanud minult vastuseks, et olen
üksi, astus ta bussi ja minu meeleheaks ning hämmastuseks pani mind
istuma giidiistmele enda kõrvale ette. Uks kinni ning reis võis alata.
Timanfaya
| Üles |
Esimese muljena tekkis
värin jalgadesse, sest suur reisibuss tundus vaevalt mahtuvat piireteta
kitsale teele, eriti pöörakutel, kus bussinina kippus kohati väga
kaugele kuristike kohale rippuma... Vulkaanide vahele kedagi niisama
kolama ei lasta. Põhjuseid on peamiselt kaks: esiteks laavaväljadel on
ohtlik ja raske liikuda ning teiseks, mis peamine, et häirida
võimalikult vähe unikaalset elukeskkonda. Sestap ka orgunnitud
bussitripid (tegelikult on siiski ka võimalus jalutada paar korda
nädalas paaril rajal pargivahi eskordi saatel). Ent - bussiga on ju
mugavamgi – näed kaugemale, kui autost (eriti ees bussijuhi kõrval
istudes) ja jõuad lühikese ajaga rohkem. Vastik on see, et pildistada ei
saa. No tegelikult ju saab, kuid teha tuleb seda läbi bussiklaaside,
mistõttu peegeldused ja klaasidele sattunud sodist tekkivad varjud on
kahjuks paratamatud. Mida hetk edasi, seda rohkem hakkasin taipama, kui
palju mul õnne istekoha saamisel oli olnud – ma nägin eest tervet
panoraami samas, kui tagaistujad (ja nagu Hele-Liisa eilegi) pidid
piirduma sellega, mis nende akna kohast näha on. Paaris kohas, kus buss
peatus ja põnev koht jäi bussijuhi poole külge, küsis sohver mu fotokat
ja tegi sellest oma avatud akna kaudu pilte – no erikohtlemine
missugune.
Hephaistose ääsi-ekspressi vapper juht
| Üles |
... .Timanfaya
| Üles |
Ja taas kord El Diablo...
| Üles |
Tulemägedemaastik on
eriline! Olles Uus-Meremaal, Islandil, Itaalias ja Ungariski näinud eri
vanuseid vulkaanilisi maastikke, siis kahtlemata on Lanzarote
Tulemäed erilised. Muidugi ei ole erinevad kohad võrreldavad, ent nii
kontsentreeritud ja jõhkralt segipaisatud tasandikku
süsimustade-punaste-kollaste-oranžide kõikvõimalike, justkui
skisofreenilisest fantaasiast vormitud, purskelõõridega ei ole mina
näinud. Ju oli Hephaistosel külas Bacchus... Võluv, hirmutav,
sürrealistlik, maaliline, ebamaine...
Joonistab Timanfaya ainukest
(kuivanud) puud
| Üles |
El Diablo...
| Üles |
Keskusse jõudes
leidsin Liisa El Diablo - ümmarguse hiigelrestorani - keskele
potsatatud tillukeses siseaias seisvat kuivanud puud joonistamas.
Mõeldes seni nähtud Manrique teistele taiestele tundub, et Timafanfaya
keskus on üks tagasihoidlikumaid. Juba bussist vaadates sulandus see
diskreetselt vulkaanikoonuste vahele. Sees ikka noodsamad ümarad vormid,
sepismetall ja klaas. El Diabolole – kiimas kuradile rahvuspargi logol -
mõeldes tundusid kõnekatena sepistatud seinalambilambivarjud – nõgistena
tunduvad praepannid. Tellisin juustukoogi ja kohvi. Selle nautimise
juurde esitati õues (no mitte mulle spetsiaalselt) imetlushüüete saatel
geisri-show. Timafanya keskuse juures pidavat juba 10 m sügavusel
maapinnas olema temperatuur ca 600°C. Maasse on puuritud torud, millesse
siis show käigus põrgutulega mängijad vett valavad. Kui see alla jõudes
plahvatuslikult aurustub, purskub vesi torust nagu Islandi geisrites.
Muidugi ei ole sammas võrreldav Stokkuriga, ent ettekujutuse annab
hiilgava. Enne auto juurde naasmist astusime läbi grillruumi, mille
lahendus olla sündinud taas Manrique ideevälgatusena. Kuna sepp-jumala
ääs töötab permanentselt, pole grilli ehitamiseks midagi lihtsamat, kui
kaevata maasse kaev; see tuleb teha nii sügav, et kuumus on parajalt
"kuue peale keeratud" – siis ei kõrbe liha veel ära. Hetkel, mil meie
grilli juurest läbi astusime, küpses sellel oma viiskümmend kanakoiba.
Hephaistose grill...
Grill
| Üles |
Autosse istudes
tundsin, et kuidagi muljed ajavad üle. Heas mõttes küll, kuid ikkagi...
Hele ja Liisa olid õhtul tulles vaimustatud Blanca Mancha
vulkaanikeskusest. Seega, kuigi algselt olin mõelnud teha pikema peatuse
Tinajos ja üles otsida mõne veinikeldri saare keskel, tegin Liisale
ettepaneku, et käime vulkaanikeskuses ja sõidame siis üle mägede läbi La
Geria ja Tiase Carmenisse. Siis saavad nad Helega minna ja loojangul üle
vaadata El Golfo.
Vulkaanikeskuse
parklasse keerates võlub viis, kuidas parkla ja esmapilgul madal väike
hoone on laavavälja sulatatud. parkisime auto mustad kivide vahele
irvitades laavavälja serva potsatatud keelumärkide üle, mis hurjutavad
mitte laavaväljal autoga sõitma ega kõndima. Mida peaks jooma, et tulla
mõttele proovida autoga sel mustal tühermaal üks ring teha? Sisse
astudes jättis avar napi disainiga paviljon asjaliku mulje. Huviline
saab keskusest väga hea kontsentreeritud ülevaate kõigest, mis Lanzarote
on, kaasaarvatud ajalugu, põllumajandus jm. Enamus auru on pandud
muidugi vulkanismile ja Kanaaride vulkaanilisele päritolule.
Interaktiivses showruumis on püütud edasi anda muljet, kuidas võiks end
tunda, kui vulkaan purskama hakkab. Lärm tundus olevat küll realistlik,
kõik muu siiski pigem nooremale koolieale, ent iroonitsemata öeldes,
teeb võhikule asjad ette puust ja punaselt.
Timanfaya külastuskeskus. Mancha
Blanca
| Üles |
Kurja juured
| Üles |
Läbi La Geria platoo
sõitmiseks on kaks põhjust – vein ning viinamarjaistandused. Mina
lootsin saada müned fotod just viimastest. La Geria on Lanzarote
viinamarja piirkond. Viinamarju kasvatatakse vulkaanilises tuhas, neid
ei toestata, vaid liaanid looklevad mööda steriilset vulkaanilist
tuhapinda. Kuna kuiv kliima ei soosi väga traditsioonilist
viinamarjakasvatust, tuleb seda teha viisil, mis tagab taimede oleluse.
Viinamarjataimed istutatakse tuhapinda tehtud lohkudesse ning
ümbritsetakse vabalt laotud ümmarguste või kandiliste poolemeetritse või
pisut kõrgemate kiviaedadega. Aedade peamine mõte on takistada tuult ja
öösise kaste kiiret aurumist. Niiviisi kaitstakse mitte ainult
viinamarju vaid ka tomateid ja teisi taimekesi, mis kuidagi mustas
liivas hakkama saama peavad. Selle jamamise tasuks annab erakordselt
mineraaliderohke ja viljakas vulkaaniline pinnas saadustele erilise ja
isikupärase maitsebuketi. Vulkaanilisel tuhal põhinevate
viinamarjasortide erilistest omadustest räägitakse ju kõikjal, kus
tulemägedel viinapuid kasvatakse. Kiviaedadest mustritega
viinamarjaväljad on erilised, omamoodi landart. See ongi kohalik pärand
ja kultuurilugu, mis tuletab meelde, kui raske ja samas siiski võimalik
on tasakaalu hoides toita ära oma kogukond piirkonna ressurssidega.
Supermarketid ja globaalne toiduturg tapavad lokaalsed traditsioonid,
isegi oskused ise enda lauale midagi kasvatada... Meil Eestis on see
juba juhtunud. Kui kallitelt kaasmaalastelt küsida, kas keegi teab, mis
on karask või kiisel või kuidas kala tünni soolata, siis ilmselt üheksal
juhul kümnest vaatab vastu üsna lage hämming... Aga kas sinna ikka
kookospiima, basiilikut või speltajahu pannakse? Või - kas see ikka on
vegan... Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada...
La Geria
| Üles |
* * *
Nii. Lapsed tukuvad.
Meilile on tulnud lennukipiletid. Huvitav, kas peaks üritama need
kusagil paberile trükkida. Muuseas, hommikul lahvatas üldine paanika. Ma
avastasin, et edasilend on Lutonist, kuid meeles oli, et Lanzarotelt
lendame Stanstedi. Ümberistumise aeg on üsna limiteeritud. Bronni
vaadates aga selgus, et pole mõtet paanitseda, lendame Lanzarotelt
Lutonisse.
Homme siis koju
tagasi. Kiirelt on see nädal läinud...
Silmapiiril paistab Puerto del Carmen
| Üles |
#Timanfaya
#playa-blanca
#marinarubicon.com
#centre-mancha-blanca
|
31.01.2017.
Kell 11.05. Lennukis Atlandi kohal
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Tsau, Lanzarote! Õhku tõustes lehvitas saar vastu vikerkaarega. Hommikul
Mazda järgi lonkides üllatas uduvihmapihu. Piisavalt tihe, et jopp
märjaks saaks. Ookeani kohal rullusid hallid pilved. Naljakas, et ka
kõik need valged majad muutuvad halli taeva ja vihmast
rohekashallide-pruunide vulkaanikoonuste taustal hallikaks. Haigetest
põngerjatest hoolimata sujus pakkimine ning sõit lennujaama kenasti.
Auto jätsime parklasse, võti kästi jätta mati alla. Boardingpasse eile
välja trükkida ei jõudnudki, kuid pisikese närvikõdi saatel sai daam
lennujaamas kuidagi telefonist kuuerr koodid siiski loetud. Lennujaamas
hakkas Laural nii paha, et Hele võttis talle ratastooli. Annike kõndis
vapralt jala. Puänt saabus ent tutvakontrollis, kui Annikesel hakkas nii
paha, et ta pagasiröntgeni juures oksendas. On ime, et Hele jõudis mingi
kilekotiga jaole, muidu oleks päris põnevaks läinud. Sel hetkel hakkas
vapraks hoopis Laura ja lubas Annikese ise tooli. Ühesõnaga –
murettekitavalt koomiline. Ent boardingut oodates pisikeste olemine
pisut klaaris ja siin me nüüd oleme. Annike mu kõrval vaatas hoolsasti
aknast välja, kuid nüüd tudub sügavalt.
Nüüd siis veel veidi vähem kui kolm tundi ja olemegi Lutonis.
9.00
| Üles |
|
01.02.2017. Kell 8.40. Coffee inn. Kalku iela, Riga. Epiloog
Eelmine
|
Üles
Naudin hetkeks üksindust ja kohvi.
Riia...
Olen teel tegelikult XL Pelmenisse et viia Kahte Öökulli hommikuüllatus.
Tegelikult käisin juba öösel pelmeenijahil, aga poole kahe ajal oli
saada vaid pajas ligunenud jääke... Õues on muuseas mõõdukas miinus...
Eilsest... Lutonis võtsime pisikestele kohe ratastoolid. See tähendas
seda, et saime algul passijärjekorras väikese erikohtlemise osaliseks,
kuid Riia lennukile minnes kogesime midagi päris põnevat. Lutoni
lennujaamas tehti mingisugust ehitust, mistõttu pidime sõidutama toolid
ja oma kola ühest majast teise kusagilt bussiparklast läbi. Londoni ilm
võttis vastu äärmiselt vastiku tuulise lörtsisajuga. Õnneks kujunes matk
parklas suhteliselt lühikeseks. Niipea, kui teise majja sisse saime
võttis meie ratastooli nähes hõlmast kinni keskealine helkurvestis
naisterahvas, kelle ülesandeks oli igati aidata ratastooliga inimesi.
See tähendas lõppkokkuvõttes seda, et me pidime vaid tund enne boardingu
algust laekuma Assistance Deski meie värava ligiduses. Et kindel olla,
et me ikka õigesse kohta jõuame, siis enne seda juhatas ta meid läbi
lennujaama näidates teeotsa kätte, kust siis kohe õigesse väravasse saab
(kuigi ametlikult ei oldud seda veel välja kuulutatud). Sõime hommikul
poolvägisi kaasa tehtud võileibu, et hotelli külmakapist parim hea ja
parima hulgast prügikasti ei rändaks. Ootamine tõbiste põnnidega küll
venis, kuid õnneks ei läinud kummalgi enam süda pahaks.
Kui end kokkulepitud kellaajaks Assistance Deski poetasime selgus, et
oleksime pidanud siiski Wizzi lauast läbi käima. Kuid – no problems
– ratastooliga inimestele ja nende saatjatele kutsuti kohale daam
mingisuguse mobiilse jupstükiga ja ta tegi meie piletitega kõik
vajalikud tegevused sealsamas. Kui küsisime, kas peame minema boardingu
järjekorda, siis lohutasid assistance daamid, et ei, meil on eritransa.
Ja kui Riiga jõuame, siis seal ollakse juba lennukil vastas. Kui siis
lennuk jõudis, pakiti meid eraldi liftiga auto peale. Peale meie nautis
erikohtlemist ka üks lätlannast vanaproua, kes vaevles kohutavas gripis
ja kaebas, et tal pole lihtsalt jõudu. Kui lennuk sai tangitud,
sõidutati meid enne teisi treppi ja pandi lennuki peale. Teisi enne
peale ei lastud, kui olime end istmetel paika seadnud ja kodinad ära
pannud. Täielik pingelangus... Daamid, kes meid kogu selle tsirkuse ajal
saatsid, tegid oma tööd väga kenasti ning terve see jant oli seetõttu
täiesti seiklus omaette.
Assistance needed...
| Üles |
Riiga jõudes läksin mina kohe parklasse autot ära tooma. Enne parklast
väljumist sain pisut omaette vanduda, sest lätakad on sisse seadnud
mingi automaatse maksesüsteemi, kuid mingil põhjusel parkimispileti
lugeja streikis. Päris mitu inimest juba taidles närviliselt ümber
automaadi. Päeva pärliks oli putkas istuv härra, kellelt abi küsides
selgus, et kutt on end üsna ära sättinud ja peale segase lamina sealt
mingit asjalikku inffi ei tule. Aga proovisin siis üha uuesti ja mingil
hetkel asi luges parkimispiletit ning saigi makstud.
Ukse juurde sõites ootasid reisilised juba ukse juures. Jah – lennukil
oldi juba ratastooliga vastas. Twin Owlis ootas meie apartment. Lapsed
said tuttu, leidsin autole ööseks tasuta parkimiskoha ja külastasin
pelmeenibaari, et mingit öösööki leida... Tänase öö uni tuli
unenägudeta.
Selline siis oligi Lanzarote...
| Üles |
|
|