Legoland Deutschland
Järgm ine
Peretripp Saksamaa Legolandi
16.07.2011-26.07.2011
Tšehhimaa Toskaana
Kui 16.07.2011 hakkasime algul kolmekesi Tartust
Pärnu poole sõitma, et ööbida sõprade juures ja järgmisel hommikul võtta peale
ülejäänud reisilised, siis mõtlesin, et jääb ära see reis. Väikseim reisiline
(1,5 a) röökis pea terve tee Tartust Surjuni ja väljendas oma ülimat
rahulolematust. Vägisi tikkus peale mõte, et ega meil ei ole ju vaja väevõimuga
reisile minna. Kuid õhtu kujunes sõprade juurde maabudes meeldivaks ning
järgmine hommik oli juba õhtust targem. Takkajärgi võib öelda, et kuigi
"pealiku" ümber tuli Eval ja Liisal päris palju kukerpalle visata, et ta tuju ei
langeks, pidas ta siiski vastu palju palju paremini, kui julgesime üldse loota.
Pooleteisese reisiselli kohta pidas ta end ülal väga tublisti ning oli nö selle
reisi hingeks. Võib muidugi küsida, et miks nii pisikest üldse autosse toppida
ja vaevata 9 päeva? Sellele saab vastata mitmeti: esiteks - ega teda ka jätta
kusagile hoida pole niisama lihtne ning teiseks - kui ta pisikesena suudab end
telgi ja priimusega kohandada, siis on lootus, et ta suudab seda ehk ka
suuremana...
Et Liisale sai kunagi lubatud minna
Legolandi, siis mõtlesime, et teeme sel suvel ära. Legoland seostub
teadupärast Taaniga, ent kui hakkasime kulusid kokku lööma, siis selgus,
et pea tuhat eurot odavam on minna
1000 km kaugemal asuvasse
Günznurgi, kui
Billundisse Taanis. Taani minnes on kallimad esiteks Legolandi
piletid ja ööbimine kohapeal, kuid peamine - laevapiletite hinnad Rootsi
ja tagasi on läinud arusaamatult kalliks. Kuidagi Soome või Saksa
kaudu ringi sõita teeb asja lihtsalt ajaliselt mõttetult pikaks. On
variant ju ka lennukiga minna, kuid siis oled kinni kohapeal. Nii
leidime, et Legoland Deutschland on sama hea, kui Taani versioon ja nii
see läks. Günzburg oli seega reisi peamine siht ning kõik muud asjad mõtlesime võtta
teelt juba nö "kauba peale" - vastavalt sellele, kuidas põnnid vastu
peavad.
Ei viitsi siin hakata kirjeldama autoga
ja lastega reisimise üksikasju - ütlen vaid, et see on võimalik ja
sellel on isegi omad vahvad ja vahetud momendid, mida lennukiga reisides
kindlasti ei koge. Lisaks elementaarsetele reisi tempot mõjutavatele
asjadele, tuleb arvestada, et stealth-telkimisega võib olla
probleeme :). Just sellel hetkel, kui olete leidnud ilusa vaikse koha
kaunis looduses teadmata, kas asute eramaal, looduskaitsealal vm, siis
otsustab põnn valjuhäälselt nõuda oma tudupiima ja teda ei huvita, et
kisa kostab mäeorus miilide kaugusele. Ja kui talle ei meeldi pime telk,
siis talle ei meeldi ning omateada ta seda igatahes ei jäta. Aga see on
tegelikult köömes, sest positiivseid emotsioone ei jäeta samuti vaka
alla. Ja nii on, et ärgates paduvihmast läbiligunenud telgis vaadatakse
sulle otsa nii vahetult ja rõõmsa ning ootusäreva näoga, (ei saa ju
panna pahaks, kui seda tehakse energiliselt kell pool seitse hommikul
:)) et ei saa ju kuidagi hakata hädaldama, et pagan küll, kuidas nüüd selle
krempli kuivalt kokku saab.
Selle reisi märksõnaks oli vihm. Võiks
öelda, et kui meie Legolandi kohale jõudsime, pakkisid lääneeurooplased
oma kompse kokku, sest just oli jõudmas Prantsusmaalt kohale kole
tsüklon. Ja nii hakkas peale telgi ülespanekut
Legolandi kämpingusse tihedalt sadama ja sadas kuni teise päeva
õhtuni. Ent - sellel oli ka positiivseid külgi.
Legolandis oli rahvast
vähe ja pea kuhugi ei olnud järjekordi. Liisa-Eva said seepärast
rahulikult läbi
kolistada kõik atraktsioonid (ja neid ei ole mitte vähe) ning mõnda
isegi mitu korda. Meie tatsasime
Annikesega piki porilompe, üritasime samas mõõdus legomehikestelt tööriistu käest tõmmata ning käisime vahepeal
Günzburgisgi, kuigi linnavaatamisest paduka tõttu küll midagi välja ei
tulnud (ja kohalike arvates polevat seal ka midagi vaadata:))).
Annikesel oli porilompides kummikutega vett laiali pritsides üsna
ükskõik, kas mõni draakon lendab pea kohal või piraadilaevast kedagi
pritsitakse, ent
makettide ala
ja
okeanaarium
ning veel mõnedki kohad pakkusid
tallegi siirast huvi.
Vihm jälitas meid peale Legolandi
seljataha jätmist ka
Schwangenisse.
Lechfalli
vaatasime
vihmapiisad nina otsas ning pea
1720 m kõrguse
Tegelbergi
otsast võis vihmahoogude vahel vaid vilksamisi näha pilveräbalate taga
Alpi eelmäestike kontuure ja mäe ees laiuva maalilise maastiku
lapimustreid. Vaid
Tšehhis,
Kutna Horas ja
Robcices, pääsesime vihma eest,
samas kui Poola,
Wieliczke soolakaevandusse
jõudes said meid kätte jälle korralikud valingud.
Vihm tingis ka ühe teise vajaduse -
nimelt oli vaja alati peale telkimist kuivatada asju. Eriti hull oli
olukord peale Legolandi kämpinguööd, kui pidime kokku panema vihmasajus kõik
asjad märjalt või niiskelt, sest terve öö väldanud sadu oli leotanud
telgi ning vaikselt telgi põhja alla valguv vesi (kämpingu pinnaprofiil
jättis selles osas küll soovida) oli imbunud pisut ka nii madratsitesse
kui magamiskottidesse. Seepärast olime kindlad, et ööbime tolle õhtu
hotellis. Pika mureliku otsimise peale leidsime lõpuks Augsburgi ja Ulmi
vahel ühe äärmiselt meeldiva koha -
Hotell
Krone.
Kui ütlen murelikult, siis pean silmas seda, et ega tee äärest nii
lihtsalt öömaja leiagi. Hooajal on paljud väiksemad kohad täis, kuid,
mis peamine, kui jätta öömaja otsing juba õhtul peale kella 21, siis
paljudes kohtades pole enam inimesi kohapeal ja helistamise peale sageli
ei reageerita. Tol õhtul aga vedas - juba viiendas või kuuendas kohas
leidsime vaba pinna. Riputasime toas kõikmõeldavad kohad täis märgi
asju. Eriti vahva oli telgi kuivatamine, mida olime sunnitud tegema
mõneruutmeetrises tualettruumis - oli omaette vägitükk riputada kogu
palakas ruumi üles nii, et sellest õhk normaalselt läbi käiks. Krone
elamus iseenesest oli aga nii mõnus, et nii Schwangenis, Cesky Tešinis
kui Poolas otsustasime mitte vihmas telkida, vaid võtta mõne teeäärse
öömaja. See tähendas, et tegelikult peale Kronet telkisimegi vaid ainsa
vihmata öö Tšehhis Robcice lähedal.
Cesky Tesinis -
Poola-Tšehhi piirilinn - sattusime puhtjuhuslikult
hotelli Central (Tšehhi poole peal olid muud kohad kas täis või pigem
ööklubid), mis ambitsioonikast nimest hoolimata ei olnudki nii kallis
koht. Ent mitte see ei ole oluline, vaid seik, et see asus täpselt Cesky
Tešini raudteejaama vastas, kus aastal 1996 elasime Slovakkia-Ungari
rattamatka ajal üle päris närvesööva elamuse... Kuid see on hoopis
pikem jutt... Lisaks õnnestus Helel hankida hommikusöögi juurde
haluškasid - oivaline Slovakkiast (selle nime all) pärit rahvussöök,
mille maitse juures 50% moodustab prõnsa (bryndza)
ning 50% mälestused...
Ent vihm ei seganud üldist head tuju. Ei ole halba ilma, on kehv riietus
(no kuigi soojad riided olime küll kõik koju jätnud - pidime ju ikkagi
tol hetkel kuumast Eestist veel soojemale maale minema). Ja nii me siis
kulgesime paigast paika ammutades suuremaid ja pisikesi elamusi, tundes
rõõmu selle üle, mis iga järgneva hetkega uut silmade ees avanes ning ka
selle üle, et Annike on tubli...
* * *
PS. Ahjaa, ühe õhtul, kui olime tulnud
Schwangeni termaal(soola)spaast, vedelesin
Weinbaueri hotellis voodil ning nukrutsesin veinipuuduse üle. Lapsed
juba magasid ning Eva-Hele läksid linna jalutama. Naastes tõid nad kaasa
pisikese pudelikese
Müller-Thurgaud
- suurepärast valget veini, mida juba üle sajandi tehakse
samanimelisest viinamarjasordist.
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Eva-Maria Mäe
Robcice
|
Üles |
|
