Vihmamärgades Londoni parkides

Londoni pargitripp mais 2008

Tolmune, kiire, hall ja anonüümne - Suur Linn. Kohvrit läbi metrootunnelite lohistades oma ajutise Londoni kodu poole liikudes hämmastas esimesena lärm. Õigemini, see teadmine jõudis tegelikult kohale mitte alguses, vaid pisut hiljem, hostelisse jõudes. Ühtlane, katkematu müra, mis tänaval ja metroos on nii vali, et summutab pleieriklappidest kostva muusika. Olin seda ka varem kuulnud, et Londonile on iseloomulik suur müra, kuid kohal olles alles hakkasin taipama, mida see tegelikult tähendab. Ehmatus on seda suurem, et hommikul kell 8 oled Tartu servas, keset linnulaulu ning kell 14.00 juba kusagil London Bridge vaksalis, kus linnulaul igatahes ei häiri. 80000 vs 8000000 hinge - vähemalt akustiliselt on vahe märgatav... ;)

..."Mul polnud Inglismaal ei sõpru, ei sugulasi ja seepärast olin vaba kui tuul - ehk nii vaba, kui üksteist šillingit ja kuus penni sissetulekut päevas lubab inimesel olla. Niisuguses olukorras tõmbas mind loomulikult London, see suur kloaak, mis kõiki impeeriumi loodreid ja päevavargaid vastupandamatult enda poole tõmbab..."

Kui kohased tundusid need 1892.a. Arthur Conan Doyle poolt dr. Watsoni tegelaskuju suu läbi kirjutatud read... Tõepoolest kogu endise impeeriumi rahvas on sellesse linna kogunenud - kõiksugu nahavärvide ja kultuuridega ning igaüks on oma linnajao sisse seadnud. Võib-olla seepärats on uus London ka nii anonüümne oma olemuselt ja ehituskeelelt. Sa võid siin olla pretensioonideta rahvamurrus ja see pole kellegi asi. Uute hoonete vahel on huvitav, kuid nendega on raske suhestuda, seepärast tuleb endalgi kiuslik tahtmine võtta pritspudel aja kirjutada mingi roppus teiste kõrvale kusagile müürijupile - või tekib see kõrvaklappides kostvast Sex Pistolsist?

Ent mis kõigest sellest - meie eesmärgiks olid hoopis pargid. Seepärast vinnasin eriliselt vingumata kohvrit New Cross Inni poole, millest pidi saama meie kodu järgnevateks kaheksaks päevaks. Allpool on lingid tervele reale piltidele erinevatelt külastatud haljasaladelt. Neid parke ning skväärikesi, mida külastasime, püüdsin küll hoolikalt üles pildistada, kuid üles said ikkagi ilmselt pildid rohkem meeldinud objektidelt. Reisile minnes ootasin hästi palju just moodsatest aedadest, kuid reisi lõpuks avastasin, et sügavaima mulje olid jätnud Hampstead Heath ja Chiswick - see loomulikult, kus Alexander Pope Lord Burlingtonile oma kuulsa "epistli" kirjutas. Ahjaa, ning muidugi Chelsea Flowershow - mitte, et see oleks nii meeletult vahva olnud - lillelaatasid ju korraldatakse ka meil, kuid need aiad, mis sinna näituse ajaks püsti olid pandud olid siiski väga heal tasemel ja inspireerivad.
 

Hampstead Heath