|
Marsruudi
kaart
|
Lisalugemist
|
Tagasi (reisikirjad) |
Nizza-Monaco 21.06...27.06.2010
Proloog
Järgmine
Lou Pilha Leva
Meie kolledži kunstiõppejõud Robert Suvi ütles ühel talvisel päeval, et
lähme äkki tudengitega Nizzasse juulis maalima. Arvasin, et mõtteks see
jääb, kuid Robertil olid varsti jüngrid värvatud ja nagu kogemata kombel
sattusin minagi asja juurde. Seega - 2010.a. juunikuu viimane nädal
möödus Cote d' Azuri sinise mere, kollase päikese, kuldse veini,
rohelise basiiliku, punaste katuste ja valge juustu virr-varris, sekka
lisaks veel meeldivamaid ja ebameeldivamaid teisi värve Nizzast endast
ja selle ümbrusest.
...Nagu kirjutas
Kristi Pärn Where2Go-s:
"Prantsuse Riviera isehakanud pealinn - muinaskreeklaste Nikaia,
roomlaste Nizza ja prantslaste Nice on jumalik puhkusepaik nii
luksusliku elu ja rannamõnu nautlejaile kui ka kunsti- ja
arhitektuurisõpradele. Just seepärast tõttasid sinna, Vahemere-äärsele
helesinisele rannikule, lisaks miljonäridele ka kunstnikud Henri
Matisse, Pablo Picasso, Marc Chagall ning saksa filosoof Friedrich
Nietzche..."
Eks sellega on nagu on. Kindlasti on Nizzal ja selle ümbruskonnal omad
võlud ja puudused, kuid nagu suuresti igasuguste turistimekadega, müüb
siingi mulje, kusagilt varasemalt ammutatud kogemus, mis loob
kujutluspildi. Kohapeal siis selgub, kas see vastab tõelisusele.
Mäletan, kui eelmisel aastal üle Alpide sõitsime, siis ühel kurul, peale
metsikut serpentiini, jõudsime ühte parklasse, kus seisis väga
ekstravagantne 1950-st - 1960-st pärit kahekohaline katuseta sportauto,
millesse istusid pika valge salliga elegantne härrasmees ja samasugune
daam... Eks minu nostalgiline ettekujutus sellest Euroopa kandist -
Itaalia ja Prantsuse Riviera (Riviera – nii on hakatud kutsuma Liguuria
mere rannikut La Speziast kuni Cannes’ini) oma Vahemereäärsete
alpinõlvadega, olegi nagu mõnest kiiksuga
Yello loost või pigem mõnest Remarque
raamatust... II ilmasõjajärgne muretus või unustamissoov - Riviera, see
on (oli) midagi erilist... Väga tabavalt ütles, kuigi toidu kohta, ühe
hea reisikaaslase ema - vanasti söödi eriliselt siis, kui oli pidu, nüüd
süüakse iga päev nagu oleks pidu. See kehtib ka reisimise kohta...
Loomulikult - Nizzasse jõudes leidsin eest turistilõksu - ja olnuks
rumal muud arvata. Kas Nizza on Provence? Või Prantsusmaa? Või
tegelikult Itaalia? Või hoopis kuvand, mis müüb ja meelitab, kuid, mille
sisu ei tulene mitte lokaalsest, vaid globaalsest, ilma näota turismist
- asukohamaast, soost ja vanusest olenemata pead tundma end kui
kodus...? Otsustasin, et ei lase end esialgu millestki häirida, kui
juba kohal olen ning püüan hoopis välja uurida, kas ikooni taga on peale
illusiooni ka midagi tõelist... Ja vähemalt esialgu püüan olla
meelestatud nagu Stephen Liegeard 1887.a. oma "La Cote d'Azuris" (laenan
jällegi varemkirjutanutelt -
sedakorda Heigo Sahalt):
„Tule minuga kaasa valguse, soojade tuulte, salapäraste lõhnavate
metsade maale Hyères’i ja Genova vahel. Lähme ja triivime piki seda
„Taevasinist rannikut“"
Fotod: Sulev Nurme, Sirle Salmistu
?
|
Üles |
|
|
Üles |
|
Nizza salat
Järgmine |
Intro
|
Üles
On omaette küsimus kas ja kui palju tänapäeval on seda hõngu selles
Prantsusmaa suuruselt viiendas linnas, mida omal ajal on hinnanud
Chagall, Matisse, Renoir, Picasso, kuid ka Eiffel ja paljud-paljud
teised, kes omal ajal Nizzat või selle ümbruse paiku korduvalt
külastasid või siin vähem-rohkem elasid. Nagu on ka küsitav, kui
tervistav on tänapäeva
Cote 'd Azuri - "Helesinise Ranniku" -
heitgaasidest läbipaistmatu õhk, kus ööseks kuumuse pärast avatud aknast
venib justkui padjana sisse lämmatav gaasileitsak... Ja heidutav müra,
mida tekitavad sajad rollerid ja autod...
Nizza või Nice, Nice la Belle - nagu seda prantslased hellitlevalt
kutsuvad, asutasid arvatavasti kreeklased ca 350 a. e. Kr. nimetades
linna võidujumalanna Nike auks Nikaiaks, tähistades niiviisi võitu
liguurlaste üle. Edasine linna lugu on kirev, mida siinkohal ümber
jutustada ei ole mõtet (muuseas - väga hea ülevaate saab Nizzast ja
sellest piirkonnast üldse läbi
Heigo Saha online artikli - Prantsuse Riviera.
Sissejuhatus valguse ja ilu maale). Linna ajaloost räägivad rooma- ja
keskaegsed varemed
Cimiezis, Arheoloogiamuuseumi
territooriumil, keskaegse tänavajaotusega vanalinn,
Chateau de Nice, ning neid piirav -
ümbritsev valdavalt XVIII sajandi lõpult XIX sajandist pärinev linnaosa.
Nizza on läbi ajaloo kuulunud vaheldumisi nii Prantsusmaa kui Itaalia
(õigemini varasemalt selle piirkonna Itaalia poolel eksisteerinud
riikide) mõjusfääri, mistõttu meenutab vanalinn Itaalia rannikuäärseid
linnu, üldse - vanem kesklinn, mille keskmeks on Massena Plats, on
selgelt itaaliapärane. Itaallased on püüdnud linna korduvalt tagasi
saada -
1860.a. lepingus kahtles Garibaldi ning
II Ilmasõja ajal isegi mõneks lühikeseks aastaks okupeeriti itaallaste
poolt...
Kõigest sellest kirjust loost hoolimata on päris säravaid asju vähe, mida
linnas näha. Kindlasti kesklinna osast vanalinn tervikuna, kirikud -
Sainte-Réparate katedraal, Saint-Jacques, Notre-Dame de Nice ja Sainte
Jeanne d'Arc. Üks esinduslikumaid on Justiitspalee koos selle esise
väljakuga. Linnas on üldse mitmeid väljakuid, millest suurimad Massena
ning Garibaldi väljakud. Linna kohal kõrguva mäe otsas troonib pargiks
kujundatud kindlusevaremetega Chateau. Huvipakkuv on mõneti ka Cimiezi
klooster koos aiaga, Euroopa esimene lilleturg - Cours Saleya jne,
jne... Ent kõik need objektid on pigem meeleolukad, kui midagi väga
erilist. Aga seegi on üks turisti sümptom - minna ja näha ja oodata
järjekordset maailmaimet. Isiklikult ehk oli Nizza suurim elamus
Matisse muuseum Cimiezis...
Aga, vaadates, mis inimesi hordidena Nizzasse meelitab - on ilmselt
hooaja üldine melu: rannaelu, turud, lademetes kohvikuid-restosid, kuid
ka rahvapeod (õnnestus sattuda kommunistide festivalile endisel
linnusemäel), ägedad kontserdid jne, millega loomulikult kaasnevad
kõrged hinnad, taskuvargad, ülerahvastatud tänavad... Tahes-tahtmata
meenutab see üht pisikest osa Nizza kuvandist - Nizza salatit. See salat
(ühe
versiooni koostisest leiab siit) koosneb väga erinevatest
asjadest - salat, paprika, ruccola jne - sõltub kokast. Kokkulepitud
ained on ehk vaid anšoovis ja keedumuna. Nizzas Nizza salatit süüa on
sümboolne, kuigi menüüdest leiab palju maitsvamaid toite - samas - see
on maitse asi. Nii ka Vahemere kallas - viibida
Rivieras on märk, iseasi, kellele see
mida tähendab ja millega seostub või kes mida otsib - taas maitse
küsimus. Ent summa summarum pole see melu halb ning õhtul kuldsetes
varjudes siirdit libistades on isegi kohati äge.
Seepärast - nagu Nizza salatki, mille pärast ekstra restorani minema ei hakkaks
- ei ole Nizza kindlasti üks neid kohti, kuhu kinnisilmi tagasi läheks.
Kuid - ka Nizza kõrtsudest leiab Nizza salatile lisaks ühe teise
kohaliku toidu - socca -
mis on ka omane vaid sellele piirkonnale ja mis mulle isiklikult maitseb
Nizza salatist palju enam... Nii ka see linn ja ümbristev maa; sest vaieldamatult on Cote 'd
Azur ja tema Vahemere äärsed alpinõlvad, mis siin targutada, ka Nizza
panoraam ja pulbistsevad vanalinna tänavad ääretult maalilised... kui Nizza
kui kaubamärgi lummusest end lahti rebida...
Nizza
|
Üles |
|
Villa Ephrussi de Rothchild
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Saint Jean Cap Ferral bussist maha astudes võtab
vastu liikumatu õhk ja praeahju palavus. Piletikassa konditsioneeritud
õhk tundub nii ahvatlev, et raske on end sundida ruumist väljuma. Lõpuks
longin varjulisi nurki otsides väikese armsa valge lossikese ette, et
nõiaväel maanduda varjulises ja jahedas teetoas, õigemini teetoa
terrassil. Nii, klaas külma valget veini - nüüd on aega sisse elada...
Béatrice Ephrussi de Rothschildi - kunstilembese pankurinaise - poolt XX
sajandi alguses ehitatud neorenessansslik villa on lihtsalt ilus. Mitte
liiga toretsev, vaid peenelt elegantne. Kaunitele kunstidele pühendatud
villa atmosfäär on eriline ja selle üheks põhjuseks on kindlasti vaikus
ning rahu. Kui Nizza tänavatel ei vaibu põrgulärm hetkekski, siis
istudes Villa Ephrussi teetoa terrassil ja vaadates läbi
viinamarjaväätidesse uppunud pergolapostide üle lahesopi paistvaid
kaljusid (Mont Boron??), siis on raske uskuda, et Nizzasse on siit vaid
u. 20 minuti bussisõidu tee.
Aed ise on aga tõeliselt-tõeliselt kaunis - eks ole oma osa ka selles,
et juhtume sinna peaaegu suvise õitsemise buumi kõrghetkel. Aed jaotub
kaheksaks teemaaiaks - Hispaania aed, Jaapani aed, Prantsuse aed,
Provence aed, Firenze aed, Eksootiliste taimede aed, Roosiaed ja Kivide
aed. Kõigi nende aiakeste südameks või selgrooks on Prantsuse aed -
purskkaevude, kanalite ja kaskaadidega regulaarne aiake - mitte väga
suur, kuid piisav, et edasi anda regulaarse prantsuse aiakunsti parimaid
külgi.
Liikudes läbi erineva atmosfääri ja ideestikuga aiakeste sööbivad mällu
eriti Hispaania aed ja Roosiaed. Esimene just meeleolu pärast, milles
arvan ära tundvat Andaluusia aiakeste hõngu ja Roosiaed - tõeline
rooside meri, mille kohal kõrgub templike kauni naisfiguuriga... Kas
võiks see olla Flora? Läbi Provence aia - kiviaiad, rustikaalsed
tugimüürid ning maitsetaimed, kõik mõnusalt kergelt ülekäte lastud -
avaneb järsku künkal teine tempel - kas võiks selle kaunis asunik olla
Venus? - millest avaneb üle kaskaadi ja kanalite vista peahoonele. Ent
üllatus alles tuleb. Järsku alustab tööd nähtamatu orkester, purskkaevud
hakkavad elama pakkudes järgneva 10 minuti jooksul mitte ainult uhke,
vaid ka meeldivalt värskendava, etenduse. Keerlevad düüsid,
punktiirjoonena lendavad joad, veepilved ja... see kõik meeldivas
sünkroonis klassikalise muusikaga...
Villa Ephrussi
|
Üles |
|
Villa Kerylos
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Villa Kerylost tutvustavalt kodulehelt
-
#villa-kerylos.com
- võib lugeda:
It stands as the tribute to Greek civilisation of two great
enthusiasts for Ancient Greece: Theodore Reinach, an archaeologist and
patron of the arts, and Emmanuel Pontremoli, an inspired architect.
Based on the design of noble houses built in the 2nd century B.C. on the
Island of Delos, the Villa Kerylos invites visitors to step right back
into Ancient Greece. Everything inside, from the arrangement of rooms to
the stylistic details of the décor, was designed to recreate the
atmosphere of a luxurious Grecian villa...
Tõepoolest see sakslasest pankuri unistus, mille
Emmanuel Pontremoli aastatel 1902-1908
ellu kutsus, võlub oma kreekapärasusega. Liikudes peristüülaias ja
ruumist ruumi hämmastab, millise kirega on pisimadki detailid püütud
teha Antiikkreeka II. saj. e. Kr. originaale (Delose saar) jälgides.
Villa nimi - Kerylos tuleneb kreeka mütoloogiast, jumalanna Halyconi ja
kuningas Ceyx loost, kus laevaõnnetuses hukkunud kuninga surnukeha
avastades heidab Halycon end kaljult kurvastusest merre... Jumalad
muudavad nende armastuse suurust imestades Halyconi ja Ceyxi kerylosteks
ehk merelindudeks (kingfisher). Mosaiigid, freskod, mööblitükid... Samas
on tunda ka XX sajandi algust - duššiotsikuid ja elektrilampe ei ole
püütud varjata, kirjutuslauad jms on kreekapärased, aga mitte alati
tingimata koopiad. Naljakas tunne - see rikka mehe unistus tundub palju
ehedam, kui mõni väidetav "päris" tuhandeaastane Kreeka tempel, mille
ühe sambatüki külge on ehitatud terve hoone...
Sama meeleolukalt mõjub hoone keldrikorrusele (kus merelained aknaid
limpsivad) ülespandud näitus Antiikajastu Vahemere sadamalinnade
rekonstruktsioonidest...
Villa Kerylos
|
Üles |
|
Matisse muuseum
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Kui Cimiezi teed otsime, peatume korraks Chagalli muuseumi
juhatava sildi all, et korraks kaarti vaadata. Pika sammuga trepist üles kõndiv
mees möödub ja ütleb peatumata:
"This is - wasting of time!"
Ega tegelikult Chagalli muuseum olegi eesmärgiks, vaid Cimiezi klooster. Ent
ähvardusest hoolimata satume ikkagi enne kloostrit muuseumisse, kuid mitte
Chagalli vaid
Matisse omasse. Ja mis selles koledate
hindadega piirkonnas eriline - muuseum on tasuta.
Ei ole mõtet Matisse'st siin kirjutada - eks huvilised teavad teda niikuinii.
Tasuta olemisest hoolimata jättis muuseum väga hea mulje, ilmselt oli põhjus ka
selles, et läbi kahe korruse olid ajutise näitusena eksponeeritud eraldi
Matisse'i skitsid
Lydia Delektorskayast - tema modellist ja
kaaslasest 1935.-st aastast kuni kunstniku surmani...
Ahjaa - Matisse'i muuseumi kõrval paikneb Nizza Arheoloogiamuuseum, mille
territooriumile jäävad
roomaaegsest Nizzast - Cemenelumist - pärinevad
varemed...
Matisse muuseum ja Cemenelum
|
Üles |
|
St. Paul de Vence
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kreekaaegsete juurtega keskaegne linn -
St.Paul de Vence - kõrgub mäe otsas -
nagu paljud piirkonna vanad linnakesed. St. Paul oli meie reisil üheks
kohaks, kus tudengid pidid jõudu proovima punasekatuseliste majadega
palistatud kitsaste tänavate maalimisel. St. Paul de V. ei olnud
Robertil mitte juhuslikult valitud. Ühelt poolt dramaatiline reljeef ja
hingematvad vaated, teisalt inspireeriv vahemereline keskaegne õhustik.
Ja loomulikult - esimene käik palverännakuna ka Chagalli mahajäetud
hauale...
St. Paul de Vence on inspireerinud kunstnikke - paljud XIX-XX sajandi
kunstnikud nagu Matisse, Soutine, Chagall, Renoir, Signac, Modigliani,
Dufy... on seda linna külastanud, siin maalinud või vähem-rohkem elanud.
See linn on meelitanud kirjanikke ja filmimehi - no näiteks härrased
"Kelmidest ja pühakutest" - Roger Moore ja Tony Curtis... Praegu on see
linn siiski turistilõks - tõsi, üsna elegantne, mis end müüb läbi kunsti
ja kunstnike.
Heigo Sahk kirjutab:
"Saint-Paul du Vence on täiesti omaette nähtus siin maamunal. Eemalt
vaadates on see tavaline linn künka tipus, mille maju paistab koos
hoidvat ringmüür, et need mööda nõlva alla ei pudeneks. Nagu ikka
paistab kõrgeimas kohas kirikutorn. Seest on tegemist suure
kunstigaleriiga – nimelt see linn koosneb kunstipoodidest ja
-galeriidest, mida on kokku 64."
Lugu sai alguse nii. Pärast sõda käisid kunstnikud söömas restoranis
„Kuldtuvi“ (Le Colombe d’Or), kuid sageli ei olnud neil raha toidu eest
maksta. Kõrtsipidaja võttis tasuna vastu ka nende töid. Nii sai koht
tuntuks kunstikogujate hulgas, hiljem kunstimaaklerite hulgas ning
lõpuks ongi kujunenud olukord, kus peale turistide käib siin rohkesti
neid inimesi, kes hoiavad kunstimaailma äriohjasid enda käes.
...Kui mina veinpoest ära tulin, olid tudengid juba kõik kohad
maalimiseks ära võtnud. Seadsin siis sammud naaberkülla, et St. Pauli
panoraami kaeda. Pudelike valget veini, pastellid ning pärastlõunane
jalutuskäik naaberkülast ümber St. Pauli linnamüüri - väljastpoolt - on
minu jaoks vist üks selle reisi eredamaid elamusi (väljaspool linnamüüri
veedetud kolme tunni jooksul kohtasin seal vaid üht daami koerakesega...
pensokate bussiekskursandid õnneks Chagalli hauast kaugemale ei kõnni).
Mingil hetkel kohtun taas Sirle ja Ebuga - nad on vahepeal mitu kaunist
akrüüli valmis teinud... Proovisin ka midagi "pastelliseerida", aga ammu
harjutamata käsi ning mõnus pehkinud pingike oliivipuu all soodustasid
pigem maastiku ja vaate jäädvustamist silmadega...
...Vence vine
|
Üles |
|
Monastere de Cimiez -
klooster ja aed
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Kindlasti minu jaoks üks Nizza ilusamaid paiku.
Frantsiskaani klooster, kirik ja selle juurde liituv regulaarse moega
park. Varagooti kloostrikompleks on huvitav, kuid mitte midagi taaskord
ennenägematut. Eks sama või öelda ka kloostri aia kohta - regulaarne
park, pergolad, varikäigud, roosid, suvikupeenrad, väikesed basseinid ja
veesilmad... Natuke pisut lagunenud, õigemini - natuke nagu ajahambast
puretud. Võib-olla restaureeritud-rekonstrueeritud, võib-olla hoopis
mitte nii väga ammu (mõeldes kloostri pea tuhandeaastasele ajaloole)
rajatud. Aga see ei olegi oluline. See aed on sobiv raam, sissejuhatus,
kui soovite, kloostrile. Seletamatul kombel tundub olevat peidus see,
mida võiks aias nimetada järsku paatinaks? Oaas keset Nizza
"tavalise-elu-kõrbe".
Isegi ei teki tahtmist täpsemalt selle aia-pargi kohta uurida - piisab
määratlusest - "vana kloostri aed" - ja vaid lihtsalt istuda põletava
päikese eest jämedate viinapuuväätidega kaetud roigastest pergola
varjus... Tjah - mõnikord on hästi tervendav näha ka midagi mitte
eriskummalist või mitte seda kõige-kõige...
Kloostriaed
|
Üles |
|
Eze
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ezest ma ei viitsikski
pikemalt kirjutada - see on ehe
turistilõks... Aga samas ka väga äge keskaegne lõks!
Õnneks trehvasime Ebuga ühe kaasaegse kohaliku kunstniku -
Tavalina - maastikumaalide näitusele.
Ilma selleta oleks sellest linnast vaid imelikud muljed... Muuseum,
mille tipus on 5- eurone eksootiliste taimedega vaateplatvorm... Kaugelt
vägeva järsuseinalise mäe otsas paistev ahvatlev vanalinn on koos
restaureerimisega kaotanud oma elanikud ja hinge... Vaated linna
kõrgeimast kohast muidugi on head, eriti kauguses paistvale Cap
Ferrat'le...
Eze
|
Üles |
|
Monacost jalgsi Cap d' Aili
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale Eze'i satume pooljuhuslikult õigest
peatusest mööda sõites ikkagi Monacosse, kuhu ei mul, ega mu kahel
võluval reisikaaslasel mingit soovi sattuda ei olnud. Ent juhuslikult
asub peatus, kus bussist välja kargasime just Monaco nn Eksootiliste
taimede aia (Jardin Exotique Monaco) ees. Mõtlesin siis, et kui juba
seal olen, siis lähen vaatama 7 eurosest sissepääsulunast hoolimata,
kuid hinges samas kripeldamas pisike kahtlus - Eze eksootiliste taimede
aed oli ikka paras jama... Sirle-Ebu otsustavad minna jalgsi Cap 'd Aili
ja nii leian mõne hetke pärast end ühest omapärasemast aiast, kus kunagi
olen käinud...
Aia koduleht -
#jardin-exotique.mc -
kirjutab selle kohta nii:
"The plant species represented in this Garden come from several
faraway arid zones (hence the name “Exotic”): cacti and agaves come from
the south-western United States, Mexico, and Central and South America;
the other succulent plants are from southern and eastern Africa and the
Arabian peninsula. Despite their unusual shapes, these are plants like
any others that regularly blossom to propagate."
Eksootiliste taimede aed laiub neljal-viiel
serpentiinina kulgeval terrassil pööraselt püstloodse kalju seinal.
Sillakesed, grotid, koopad, veesilmad, kaskaadid. Ja üle nende kõigi
laiuvad fantastilise kujuga kaktused, suured ning väikesed. Käsipuude
detailid on tehtud puiduimitatsioonina betoonist - nagu Pariisi XIX
sajandist pärit parkides. See betooni dekoreerimine puiduks tundub
olevat üks Prantsusmaa aiakunsti kaubamärke. Monaco Eksootiliste taimede
aias kohtan aga uut taset - kasutatud betoon on kahevärviline - puit
kollakas ja koor pruunikas. Fotodel igatahes petab ära. Aia üks alumisi
terrasse varjab aga üllatust - punaseseljaliste kaladega taimedesse
uppunud tiiki, kus kaktustele meeldivaks vahelduseks õõtsuvad tuules
load ja hundinuiad...
Piletit ostes olin silmanud, et aias peaks olema ka koopad - 1950-tel
alles täpsemalt läbi uuritud. Koopad on aga millegipärast suletud ning
nii piirdun vaid postkaardi pildistamisega...
Ühel hetkel siiski saab ka sellest aiast villand ning asun otsima teed
Cap d'Aili. Ületan jalgsi Monaco piiri ning... kusagil järgin Sirlelt
telefonitsi saadud juhiseid valesti. igatahes jalutan mõne kilomeetri
asemel mäest üles esialgu oma viis kilomeetrit ja pärast serpentiine
pidi alla sama palju või enam. Kui viimaks on juba kohutavalt siiber
sellest vantsimisest, siis leian noorpaari õnnelikult Vahemerd maalimas
Cap d'Aili ühelt maaliliselt neemikult... kahjuks ainult soojaks läinud
siidriga.
Jardin Exotique
|
Üles |
Cape d'Ail
|
Üles |
|
Grasse lõhn
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale pooleteisttunnist sõitu maaliliste ja
mittemaaliliste asulate vahel jõuan bussiga (liin nr 500) Grassesse.
Grasse on järjekordne künkal asetsev vahva linnake, mille highlight
arhitektuurses plaanis on kahtlemata romaani basiilikaga tipnev
vanalinn. Ja - millised vaated avanevad vanalinnast - vieille villest -
ümbritsevale maastikule! Lisaks - hoolimata isegi oma lõhnapealinna
staatusest on turistid lõksu püütud suhteliselt kindlaks määratud
marsruudil, mistõttu jääb palju võimalusi ringi lonkida ja trehvata
maikasärkidega vanamehi, kes varjulises hoovis petangi mängivad,
poolpaljaid lapsi, kes midagi rentslis huviga taga ajavad ning kohvikut,
kust paduprantsuse keeles saab tellida midagi kohalikku, mis serveerides
on just ammumise lõpetanud... Kui sellest on vähe, saab viimase klähvi
Musée d'Art et d'Histoire de Provences - Provence Ajaloo ja
kunstimuuseumis, mis paikneb suhteliselt vanalinna servas, kirikust
mitte kaugel... isiklikult jätsid sügava mulje paari kohaliku XIX
sajandi kunstniku tööd ning tagasihoidlik aed, mille juured ulatuvad
XVIII sajandisse.
Ent milleks inimesed tulevad Grassesse - see on
Molinard,
Fragonard
ja
Galimard...
Heigo Sahk kirjutab:
"Roomlaste asutatud linn sai kuulsaks pargitud nahkade ja õli poolest.
Linna elu muutis põhjalikult Prantsusmaa kuningannaks tüüriv Katariina
di Medici. Ta kasutas küll peenest nahast kindaid, kuid ei sallinud
toornaha lõhna. Just selliseid kindaid Grasse’is tehtigi, nüüd aga anti
meistritele lisaülesanne – leida lõhnad, mis kinnastelt toornaha lõhna
viiks. Parfümeeriatööstuse arengule oli esimene tõuge antud. Teine tõuge
tuli Louis XIV ajastust, kui kõrgem seltskond ennast ei pesnud – seda
tegevust peeti matslikuks ja väärikust alandavaks. Kuidagi tuli siis ju
pesemata ihu lõhnast lahti saada!"
Molinard, Fragonard ja Galimard...need on nagu
veinikeldrid. Tegelikult pisikesed toimivad vabrikud, kus valmistatakse
maailma tippbrändide lõhnad (näiteks Chanel) - kõikvõimalike lõhnaõlide,
tualettvete, kreemide, seebi ja ka toiduainete lõhnastamiseks. Lõhnad on
naturaalsed, saadakse enamuses taimede töötlemisest. Muljetavaldavaim
minu jaoks oli õite külmpressimine, mille üks tsükkel kestab 2 nädalat.
Kuid mitte tehnoloogia ei ole see mis võlub - õigemini, kui punased
nupud masinatelt välja arvata, siis käib põhimõtteline tegevus nii nagu
sajandeid tagasi - vaid lõhn! Kohe kui majja sisened hakkab sind saatma
joovastav, tugev lõhnade segu. Tahaks uskuda, et peamine selles buketis
on jasmiin - kohalik spetsialiteet, kuid... See lõhn on nii üdini
tungiv, et kui ekskursiooni lõpus (muuseas - lõpuks ometi sain
bussitäiele sakslastele ükskord ka ära teha - ainukese eestlasena u. 20
liikmelises pundis, kes järjekordsele retkele sisse võetakse, vastu
tulles toimub kogu jutuajamine inglise keeles - ahaa!; muidu tehtuks
neile saksa keeles - aga ei hakka ju ka ma neile seletama, et tegelikult
olen terve kooli aja ka saksa keelt õppinud) hakkame erinevaid lõhnu
nuusutama, siis on üsna raske neid üksteisest eristada. Nuusutamine on
üks Grasse uhkusi - lõhnaõlide "degustaatoriks" maailmas tunnustatud
tipptasemel saab õppida vaid Pariisis ja veel parem - Grasses.
Nii lõpetan lõhnaseiklused, valides abikaasale tehasest nr 2 lõhna nr 2
- pea on nii uimane lõhnast, nimedest ja terminitest, et nüansse ei
suuda enam haarata. Kaunis teadjanaine aga seletab, et kõik on
kirjutatud kuldse pudelikese juurde käivale etiketile...
Käin muuseumis, istun kirikus ja sügavas orus jõe kaldal, käin söömas ja
hangin tagasisõiduks siidrit... Grasse on arvatavasti üks selle reisi
tipphetki...
Grasse
|
Üles |
Fragonard' lõhnavabrik
|
Üles |
|
Lou Pilha Leva
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Lou Pilha Leva on üks söögikoht vanalinna piiril,
mitte kaugel bussijaamast. Mitte väga turistikas, ja ka mitte
pretensioonikas, samas olemas kogu cuisine nissard ja enamgi
veel...
Mida Nizzas süüa? Prantsusmaa ja Itaalia piirialal olemine tähendab
seda, et saadaval on nii tüüpilised Itaalia road ning Provence köök.
Viimane seostub eelkõige maitseainetega nagu rosmariin, tüümian,
majoraan, basiilik ning kindlasti suurepärase kohaliku sinepiga.
Basiilik on minev kaup. Genova piirkonnale sarnaselt on menüüs pesto,
kuid nii nimelise kui ka koostise suhtes ikkagi erinev. Kohaliku
pistol'see ei lisata Parma juustu - maitse on aga sellest hoolimata
väga hõrk. Samuti pakutakse iga toidu juurde peaaegu alati
palsamiäädikat (Itaalia ju!) ning oliiviõli, harvem ka sinepit.
Nizza salatist oli eespool juba juttu, pisut ka soccast, kuid
viimasest siiski pist veel. Socca valmistatakse kikerherne jahust ja
oliiviõlist. See on olemuselt suur pannkook, mida serveeritakse niisama
või harvem juustuga vm lisandiga. Maitseb pisut nagu kartulipannkook,
kuid on olemuselt krepi sarnane. Igatahes - maitsev :)) kuigi jah - see
meenutab Itaalia
farinatat.
Ka kreppe tehakse Nizzas mitte halvasti. Mingi kommunistliku partei
festival, kuhu kogemata kombel sattusime, oli huvitav seepärast, et
kohalikud mammid-papid serveerisid seal igasuguseid kohalikke
toite-jooke. Nii sain proovida kreppi, mis keerati neljaks kokku ja
mille vahele küpsetati juust, sink ja toores muna...
Üks huvitav elamus ühelt hommikusöögilt mingis boulangerie's
kusagil Jean Medecini tänaval oli pissaladière – pizzat meenutav
plaadikook sibulate, anšooviste ja mustade oliividega - ääretult
maitsev, kuigi välimus ei ole suurem asi. No ja - kui selle kõrvale juua
veel kohalikku külma sidruni- või apelsiniveini... Ka kohalik pizza on
enamasti ainult väga hea ja kaetud rikkalikult.
No ja loomulikult ratatouille, mida serveeritakse lihtsalt
näiteks baquette'ga - kuulsa prantsuse pika saiaga, omaette roana
või ka mõne muu toidu juures. Koosneb see tomatist, baklažaanist,
paprikast, sibulast - küüslaugust ning suvikõrvitsa õitest; jällegi -
väga maitsev.
Isiklikult meeldisid ka mousses frites - Lou Pilha Levas söödud
merekarbid, mis serveeriti imemaitsva kastme ja friikartulitega.
Nizzapärane kalmaariroog, aga ei olnud suurem asi ja maitses nagu räim
tomatis... Mingi loomalihasteik, pooltoores, mida Grasses sõin - maitsev
ja äge nägi välja, kuid kuna kogu suhtlus oli puhtas prantsuse keeles,
siis mulle kahjuks midagi mõistlikku kohale selle koostisest ei
jõudnud...
Juua - vesi on kõrtsudes tasuta, kui ei telli mullivett. Vee asemel aga
- kohalikus traditsioonis on tähtsal kohal roosa vein, mida poodidest on
saada uskumatus valikus. Ent ka nii valgeid kui punaseid veine tasub
proovida, eriti kohalikumaid sorte. Mulle oli näiteks väga heaks
avastuseks mõnus valge Moelleux'. Kõrtsus muidugi on vein mõrvarliku
hinnaga, kui kui tellida vin du table ja mitte pudel vaid piche (ka
carafe - ei julge olla kirjapildis kindel) - st karahvini, siis saab
ka suhteliselt mõistliku hinnaga. Sama siidriga...
Ilmselt kohalik söök-jook ongi üks Nizza suurimaid võlusid...
Lou Pilha Leva
|
Üles |
|
Pintsliga ja pintslita...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
|
Üles |
|
Baie des Anges
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Õhtune
Promenades des Anglais meelitab igat
sorti rahvast. Vastikult kivine rand täitub õhtuhämaruses huvitavate
seltskondadega. Ujuvad vaid üksikud, kuid see-eest teised joovad veini
ja ajavad juttu... On tšillimise aeg...
Mis siis on Nizza kaubamärgi taga?
Heigo Sahk kirjutab:
"Helilooja Hector Berlioz oli 1831. aastal Itaalias, kui kuulis, et
tema mõrsja on ta maha jätnud, et abielluda kellegi teisega. Berlioz
otsustas minna tagasi Pariisi, et tappa truudusetu neiu. Siiski, jõudnud
Genuasse, püüdis ta hakatuseks iseenda ära tappa. See ei õnnestunud.
Lõpuks jõudis ta Nizzasse. Olles võlutud koha ilust ning kliima
mahedusest, üürib ta endale toa majas, mis asus hotelli Suisse koha
peal. Ja näe imet - eluisu tuli tagasi! Ta hulkus ümberkaudsetes
metsades, mererannas, kirjutas avamängu „Kuningas Lear“ ning veetis oma
elu ühed kaunimad päevad. Kuid Nizza oli sel ajal veel piirilinn!
Politsei ei uskunud, et helilooja hulgub ringi selleks, et kirjutada
muusikat ning ta võeti kinni."
Liiga õnnelikud inimesed on alati tundunud veidi kahtlastena!
Noh, eks teen siis õnnetu näo, kui politsei tuleb! Viskan riided seljast
ja sukeldun sooja Vahemerre... Tean, et seljakotis on terve pudel külma
valget veini... Soolasest veest tilkudes päikesesoojadele kividele
astudes mõtlen, et - Nizzal pole tegelikult häda midagi!
|
Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
Eze
|
Üles |
|
|
