Tartust sõitsime välja napis plussis halli taeva
all. Mõni tund hiljem Riias bussist väljudes võttis vastu vihm. Erglis
rongist väljudes kallas juba korralikult ja sadama ta jäigi. Lätile
mõeldes läheb mul alati süda soojaks. Istusime oma kolaga elektrirongis
ja tinistasime ajaviiteks õlut, kui meiega seltsis kaks "karvast".
Kuuldes meie plaanist minna Ogre peale vangutasid tüübid päid ja
ütlesid, et veebruaris, veebruaris on sellele jõele vaja minna. Nemad
olid ekstreemkajakimehed ja Ogrest kohalikena küll heal arvamusel, kuid
Baltikumi jõgedest pidasid õigeks vaid ühte - Jägala jõge ja nimelt
Jägala juga, kust saab veebruaris-märtsis, kui juhtub olema suurvesi,
korralikke hüppeid teha. Erglis väljudes haarasid härrad kohe kaks
suuremat pampu - meie paadid - selga ja aitasid-juhatasid meid otse
Ergli silla juurest jõe äärde.
Kolmanda päeva hommikuks oli temperatuur nullis
ning hakkas sadama lörtsi. Et riided olid läbiligunenud, siis muutus
paadisistumine üsna pea vastikuks. Pidasime seepärast vastu esimese
sillani ja tulime maha. Et paate kuidagigi tahedamaks saada oli vaja
tunnike tuld teha. Mengeles tabas meid muidugi uus probleem, sest see
saksa natsimõrvari nimega asula ei ole just peateede ääres - kuidas
saada kuhugi, kust läheb Riiga mingi transport. Heas usus panime mandi
kokku ning hääletasime. Üks hea mees peatas, võttis peale ja tegi meiega
ekstra otsa Aizkrauklesse, kust saime juba Riia rongi peale. ...Ja siis
bussiga pealt keskööd koju.
Ent Ogre ise, vihmast ning külmetamisest hoolimata
oli äge. Pisut võrreldav Amataga, kuid laiem, vähem sissekukkunud puid
ja seetõttu annab otsustamiseks rohkem aega ning võimalusi. See põhiline
kärestike osa on just ca 20-25 kilti Ergli ja Mengele vahel. Amatale
mõeldes olime muidugi kõik päästevestidega. Õnneks neid ei olnud vaja
kasutada sihipäraselt, kuid vähemalt lisasooja nad vihmakeebi all
andsid. Tõsi, ühe praktiliselt veepiiril rippunud silla juures läks
korraks põnevaks, kuid kõik jäid pinnale. Lauri-Andruse paat ampsas aga
üldse kärestikes mõnusalt vett ja nii tegime vahepeal pit-stoppe
paatidest vee väljakallamiseks ja kaldal tule tegemiseks või lihtsalt
džiigi tantsimiseks (noh eesti versiooni sellest), et kuidagi verd
soontes taas käima saada. Aga mis siin ikka pikalt heietada...
Niisiis...
Sulev Nurme fotod