Tripi kaart | Valpri kollaaž | Tagasi
(paadimatkad) |
Pedetsi (Pededze)
jõe matk (Akavina-Malupe) 14. - 16. aprill 2022
Proloog
Järgm ine
Nõiutud
prints
|
Üles |
Sel kevadel
veetsime lihavõtted Pedetsi jõel Lätis. Kuidagi eelmisel aastal see uitmõte
tekkis ja kui Valper sel kevadel uurima hakkas, et kas võtame siis Pedetsi või
kuidas, hakkasid asjad hargnema. Pedetsi jõgi (läti keeli Pededze, võru keeli
Pedejä) on ainuke Eestist alguse saav jõgi (jõe alguseks peetakse Pedejä järve
Haanjas), mis suubub Daugava jõgikonda. EE andmetel on Pedetsi jõe lähte kaugus
merest on Eestis suurim (403 km). Jõe pikkus olevat 159 km. Kuigi jõe nimi on
elevust tekitav, tuleneb see arvatavatsti eesti keelsest "pedäjast" ehk männist,
mis on saanud ajaloos lätipärase keeledisaini. Jõgi saab alguse küll Eestist,
ent selle paaditatav osa jääb Lätti.
Seikleveel.ee/upesoga.lv kirjutab:
"Kujuta ette, et istud varahommikul Pededze kaldal kohvitass käes
ning jälgid naeratus näol esimesi madalaid päiksekiiri, mis mängivad
hommikukastestelt ämblikuvõrkudel. Kõik, mida näed, on
kirjeldamatult ilus. Nii võibki lühidalt kokku võtta Pededze lõigu
Läti piirist – Aluksnesse suubumiseni."
Omast kogemusest
saab nüüd öelda, et võib-olla pingutas selle tsiteeritud lõigu kirjutaja pisut
romantikaga üle. Mitte, et jõgi, mida kogesime, polnuks ilus. Vastupidi - nägime
nii mõndagi maalilist kohta, savipaljandeid, kauneid metsatukki,
veskitammivaresid kopraid ja jäälinde, aga... Vähemalt esimesest sõidupäevast
poole ajal ei olnud seda kõike hingematvat ilu aega ja jaksu märgata, sest kogu
energia kulus ajupuudest kuhjunud tõketest paatide ümbertassimisele. Seetõttu
hakkasid teravama keelega kambajõmmid meie üritust kutsuma mitte paadimatkaks
vaid matkaks paadiga. Ent kui see sportlik osa ära unustada, siis jõgi ja matk
olid üle pika aja päris nö "tehnilised": kärestikel pidi kõik oma roostes
oskused meelde tuletama. Ja loomulikult oli ka seltskond (taas ootuspäraselt)
igihaljalt uskumatu ja kirjutati seegi kord mälusoppidesse mõned lood, mida
järgmistel kordadel lõkke ääres lõõpimisi pajatada.
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme, Valdo Valper, Andres
Uus
Men at work
|
Üles |
#Pedetsi
jõgi (EE)
|
|
Üles | |
14.04.2022. Tartu-Akavina
Järgmine |
Proloog |
Üles
Kohtusime seekord õhtu eel Võru Maksimarketi ees. Täiendanud provianti
ja muretsenud mõned tuubid kummiliimi keerasime autoninad Läti Vabariigi
suunas, sihtkohaks Ponkuli ja Jaunanna. Kaartide plaanitult pidime
startima Ponkulist ja lõpetama Jaunannas - sinna tuli teine auto vastu
viia. Kehvadel kruusateedel aeglaselt edasi venides jõudsime lõpuks
Ponkulisse. Jõe marsruudi kirjeldustes soovitatakse juba Eesti-Läti
piirilt jõele minna, aga arvasime (ja õigesti arvasime), et mõistlikum
oleks vast pisut allavoolu alustada ning valisime sestap Ponkuli.
Ponkuli sillal ent risu täis jõge vaadates tekkis väike nõutus - aeg
kiskus õhtuks, aga silla lähedal polnud ühtegi laagrikohta näha. Kui
saanuks kohe peale minna, poleks koha leidmine jõe ääres ilmselt
probleemiks kujunenud, kuid et teine auto tuli viia mööda kruusa u 40 km
kaugusele, mis teede olukorda arvestades tähendas vähemalt ühte
lisatundi (tegelikult kulus aega rohkemgi), siis jäänuks start
videvikule ja see ei ole roikalisel jõel tervisele kasulik. Olime just
kogunenud kiireks nõupidamiseks, kui saabusid piirivalvurid. Selles
mahajäetud kolkas äratasid kaks Eesti numbriga autot pühade eelõhtul
millegipärast kohe mundrimeeste huvi. Tervitasime ja jäime ootama mińgit
bürokraatlikku akti. Juhtus aga nii, et jutt kiskus kohe jõe peale.
Piirivalvurid soovitasid heaks alguseks hoopis Akavina silda, mille
juures olevat ka laagrikohti ja auto jätmise võimalus. Tagatipuks
lubasid isegi autodel sel ajal, kui meie jõel oleme, silma peal hoida.
Esialgu küll teine mundrikandja - naissoost tegelane - ei saanud päris
hästi aru, mis asju me ajame ja miks peaks teise auto Jaunannasse viima,
ent härra selgitas midagi läti keeli, mispeale ka daami nägu selgines
rõõmsalt. Dokumente lõppeks ei kontrollitudki. Tundsin isegi natuke
pettumust, sest hommikul avastasin et auto tehniline pass on kuidagi
otsa saanud ja olin seetõttu sunnitud tegelema tunnikese ARK-s uue
nõutamisega - võinuks siis sedagi kontrollida.
Akavina sillale jõudes polnud ent sealnegi pilt väga kena - jõe kallas
tundus Ponkuliga sarnane, risune ning vesine, kuigi jah, talusid otse
jõe kaldal näha ei olnud. Otsustasime kohe laagrisse jääda ja jõele
minna hommikul. Igaks juhuks läksin (üldsuse survel) taamal asuvast
Ietokase talust elu-olu uurima, et kas tohime kusagil telkida ja kõik
need muud jutud. Sattusin tohutu baskervilli ja pisut ebaleva perenaise
otsa, kes arvas, et võime eemal põllul telkida, kuid nende õuest jõe
äärde minna ei soovitaks. Tunda oli jutust, et ta meid oma õue all näha
eriti ei taha. Aga hea uudis see muugi. Sestap hakkasime rõõmsalt
laagrit eemale, perenaise poolt osutatud metsa äärde, üles seadma. Kümne
minuti pärast saabus ka muhe noorepoolne peremees (talle olla abikaasa
helistanud) ja ütles, et võinuksime ikka ka nende õue alla otse jõe
kaldale laagri üles lüüa. Et meil oli aga juba tuli üleval ja telgid
lahti, jäime sinna. Lahkudes manitses härra, et jätku me hommikul
kindlasti auto nende õuele - on ohutum.
Startisime peatselt Andresega Jaunanna poole. Kruusakad, kruusakad,
kruusakad... Tühjad teed, teeveeres kümned elutuks jäänud akendega
talud, isegi varemetes kortermajad, võssa kasvanud kolhoosimaastikud,
mida mäletaks pigem 1990-te keskpaigast. Nostalgiline ja nukker. Ent ka
arusaadav - Riiast vaadates annab hullemat pärapõrgut otsida. Jaunanna
tundus küll pisut elusam, aga siiski vaid õige pisut...
Pooleteist tunni pärast jõudsime Dublinersi saatel tagasi laagrisse.
Katel kuumas tulel, esimesed hundijalavee anumad olid avatud.
Akavina - laagrikoht on leitud
|
Üles |
|
14.04.2022. I laager - Akavina
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Esimene õhtu läks nagu ikka, pisut joviaalselt kuni hilise ööni. Keedeti
rödi, tehti pärnaõieteed, räägiti lugusid, tuletati meelde neid, kes
olid koju jäänud, maitsti rummi ja sakummi...
Laager kerkib
|
Üles |
Aga kas te seda lugu mäletate?
|
Üles | |
15.04.2022.
Akavina-Malupe
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Suure reede hommik
|
Üles |
Suure reede laagrihommik algas traditsioonilise pühaderoa - rödi ja
keedumunadega. Nimesid nimetamata - mõnel tekkis geniaalne idee
munakeeduveest kohvi teha - vabandusega, et seda poleelus varem teinud.
Valminud uovutsinot (muna vist on itaalia keeles uovo vms) ehtisid uhked
väljakeenud munavalge pallid... Mõnda asja ei peagi elus tegema. Mul jäi
igatahes kohvi joomata.
Ent teinegi geniaalne kulinaarne leiutis nägi ilmavalgust sel hommikul.
Nimelt sai hommikust makaronirooga (loe: rödi) pisut liiga palju, mistap
otsustati hüva toitu säilitada. Selleks teibiti lihtsalt potile kaas
peale ja - voila - uut tüüpi säilitusanum oligi valmis.
Hommikul räägiti ka ühest öösel juhtunud müstilisest ning ennekuulmatust
loost. Nimelt oli mingi koletu jõud rebinud Andrese uue telgi siseosa
luku kõrvalt seinast maast laeni lõhki. Teati rääkida, et niiviisi võis
olla sealt välja murdnud öösel üks argonautidest, et minna nina
puuderdama. Õnneks avanes välistelgi lukk ja seega jäi kate terveks. Mis
asjaoludel see kummaline vahejuhtum öösel sündis ei tea ja jäägu
oletused sestsinatses kroonikas mainimata. Olgu vaid niipalju öeldud, et
ilmne vastus on siiski vale - süüdi ei olnud ainult alkohol...
Pühademunad
|
Üles |
Termospott
|
Üles |
Jõele jõudsime üsna sujuvalt, kuigi laagri kokkupanek venis pisut
oodatust enam. Et laagrikoht jäi sillast pisut eemale, vedasin autoga
kola jõe äärde ja viisin siis auto kokkulepitult talu õuele. Autot
parkides kohtasin taas peremeest, kes muretses risu täis jõe ja õudsa
ilmateate pärast. Kinkisin talle Valperi isiklikest varudest meeleheaks,
saunaõhtuks ja parkimistasuks mõned Eesti õlled. Uudis, et õlled on
talle ja meie ise ei plaani sauna tulla, manas härra näole naeratuse ja
ta lubas oma murdjakoera laupäeva õhtupooolikul kenasti ketis hoida, et
saaksime tulles auto võtta ärahammustamata kehaosadeta.
Akavina sild
|
Üles |
Lumiselt kaldalt paate vette lastes olime kerges vihmasabinas tegelikult
ka ise murelikud - ilmateade tõesti lubas lõunaks igasuguseid ilgeid
asju, sh korralikku sadu ja isegi lörtsi. Ent peagi polnud aega vihma
peale mõelda. Napilt jõgepidi 50 m allavoolu sõita saanud stoppasime
esimese ajupuudest tõkke ees. Tassisime kola kallast mööda ümber.
Järgmise jõekääru juures seisime juba uue risuvalli ees ja taas algas
asjade tassimine. Järgneva tunni- pooleteise jooksul ronisime üle või
ümber ajupuudest tammide korduvalt ja korduvalt. Ühest tõkkest üle
ronimisel läks kaotsi üks aer (uppumatu aer lihtsalt uppus ära - ilmselt
mingi Murphy seadus). Akavina jõe suudmesse jõudes olime nullilähedasest
temperatuurist hoolimata higised ja väsinud. Juba tekkis tunne, et
autoni pole otse üle põllu jalutades rohkem kui mõnisada meetrit,
äkki...
* * *
Peale jõesuud muutus jõgi äkki laiemaks, vool kiiremaks ning risutõkked
kadusid. Ühtäkki algasid ka kärestikud ning järgmised tunnid kuni
lõunapausini kujunesid paadimatkaja unistuseks - puhas rõõm kiirest
jõest, kus selleks, et mitte puusse panna või ümber minna, ei saa aeru
käest korrakski panna. Lahe! Ilmselt viskas Thetisel meie hädaldamine
üle ja ta lülitas tammid mõneks ajaks välja.
Ronimisi
|
Üles |
Hingetõmbepaus
|
Üles |
Vaba vesi
|
Üles |
Kärestikud jätsime mõne aja pärast selja taha, ent kiire vool jäi.
Kardetud vihm paar korda justkui algas, ent niipea, kui Mari vihmakeebi
välja õngitses, sadu lakkas. Ka suutsime välja mõelda põhjuse, miks
risuvallide hulk oluliselt vähenes (aeg-ajalt sulges siiski mõni
mahalangenud suur puu veetee) - see polnud siiski Thetise töö vaid
ilmselgelt mõjus hoopis eestlaste au ja uhkus - Vana Tallinn. Niipea,
kui Mari selle avas, läksid jõel asjad paremaks.
B-kategooria taksistus
|
Üles |
Kiire lõunapaus
|
Üles |
Jurenski uus sild
|
Üles |
Jurenski vana sild
|
Üles |
Päeva veeremist jäid lõpetama kaks sündmust. Esiteks kadusid pilved,
mistap laagrisse jäime roosaka loojangutaeva taustal. Teisalt kahjuks
see laagerdamine nii lihtsaks ei kujunenud. Kuni hetkeni, mil hakkasime
rääkima laagriplatsi leidmisest, olime kulgenud väga kenade
laagrikohtade vahel. Ent loojanguks hakkasime jõudma Malupe piirile,
mistap silmapiirile tekkis üha rohkem talusid, kaldad muutusid vesiseks
ning head laagrikohad kõik kadusid. Käsime isegi ühte mahajäetud taluõue
laagrikohana kaemas, kuid kaldapealne külm ja lõikav tuul puhus minema
idee seal laagerdada. Lõpuks maabusime ühe kopraliumäe serval,
tillukesel künkal, mille ainsaks eeliseks muu soise kalda juures oli üks
mahalangenud kuusk (tulepuud) ja tuulevaikne jõekäär, kuhu otseselt ei
paistnud ühegi eluhoone aknad.
Ahjaa. Enne laagriplatsi kohtasime õige lähedalt kolme rõõmsat kobrast.
On ikka ilusad loomad!
Pededze
|
Üles |
Loojangune
|
Üles |
Tulevane laagriplats
|
Üles |
|
15.04.2022. II Laager. Malupe
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kaarti uurides selgus, et oleme end sisse seadnud arvatavasti Gravinase talu
maadel, mitte kaugel Melupe surnuaiast. Üle jõe vaatasime tõtt mingi vana
maakivist laudaga - kas võis olla sel pistmist midagi Melupe mõisaga?
Eelmise õhtuga võrreldes tundus vahvate veesõitjate entusiasm laagris
jauramiseks poole väikesem - matkamine koos paatidega oli inimesed ära
roiutanud. Telgid pandi kiiresti püsti külg külje kõrvale napile kasutada
olevale maale, kuivemale künkale - kolmandat telki poleks sinna enam surunud ja
toideti tuld, et soojendada ja kuivatada märjaks saanud riideid. Aga märga seal
oli: kellele viskas kärestikes vett sisse, kellel oli mõni ebameeldivus juhtunud
paate ümber tassides, minul olid märjad saapad ühe rumala intsidendi järel, kus
oleksime külg ees vastu lamavat puutüve sõites peaaegu paadi ümber ajanud -
õnneks ei suutnud vool paati ümber keerata, kuid vett neelasime pardaga siiski
mitu pangetäit.
Õhtusöögiks valmistas Marko ent midagi eriti head...
Eluks
vajalik kõigepealt
|
Üles |
Hea sadam
|
Üles |
Laager
|
Üles |
Gordon Marko Ramsay
kuldsed käed ja maitsev looming
|
Üles |
Võrratu sütel küpsetatud lihalõik maitses musta leivaga lihtsalt hästi. Marko
juhendamisel organiseeritud konveiermaitestamine, mina pipraga, Andrus soolaga
ja Andres ürdiseguga, toimis - kõike sai parajalt (või noh enam-vähem).
Mõtlesin, et lähen sean telgis koiku valmis ja naasen siis lõkke äärde, et pikka
ja väsitavat päeva mõne Bacchuse anniga pühitseda. Juhtus aga nii, et saanud
kuivad riided selga ja magamiskotid lahti rullitud, kasutas Une-Mati suht
alatuid võtteid ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna kiusatusele pikali visata.
Ja nii see hommik lõpuks saabuski.
|
16.04.2022. Malupe - Jasmina
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Rödi on podisemas
|
Üles |
Hommik tervitas paljutõotava päikesega. Egas midagi - keetsime taas ühe
korraliku rödi, panime vööd vööle, lõime paatidele õhku juurde ning teele...
Seekord oli öö möödunud täiskuust hoolimata paranormaalsete nähtusteta ja
seletamatute vahejuhtumiteta. Ja hoolimata sellest, et kogu seltskonna peale oli
vajalikust miinus 2 peno, ei olnud keegi ka külmetanud.
Rödi on valmis
|
Üles |
Rõhukontroll
|
Üles |
Malupe veskitammi
kärestik
|
Üles |
Pededze vol 2
|
Üles |
Malupe sild
|
Üles |
Üks neist
kaitsealustest Malupe valla tammedest
|
Üles |
Künnapuu
|
Üles |
Taaskord jõe nägu muutus. Vool muutus aeglasemaks, meandrid looklevamaks ja
jälle hakkasid üha sagedamini teed tõkestama ajupuudest tammid või lihtsalt
suured mahalangenud puud. Esialgu võtsime asja sportliku huviga, ent lõuna paiku
kaarti vaadates hakkas tekkima mure edasijõudmise pärast - liikusime nende
üleronimiste pärast arvatust siiski oluliselt aeglasemalt, mistap plaan õhtuks
Jaunannasse jõuda hakkas tunduma üha kahtlasem.
Matkamisi paatidega
|
Üles |
Peale ühest järjekordsest mahalangenud puust mööda tassimist jõudisme jõekääru
kaardi järgi Jasmine talu all. Ootasime Markot-Valprit järele ja kaalusime
tegevusplaane. Järsku tundus, et taluõuelt sammub jõe poole mees ning varsti
tervitaski ta juba reipalt omas keeles ning kuuldes, et oleme Eestist,
korralikult ka eesti keeles. Viisakused viisakusteks, ent mehelt saime teada
seda, et jõgi keerab metsa ning on edaspidi veel rohkem risu täis. Paar nädalat
tagasi, kui vesi olnud meetri kõrgem, olnuks ehk sõit lihtsam, aga hetkeseisus
arvas ta oma kogemuse põhjal, et vähemalt 10-12 tundi on Jaunanna ots jõgepidi,
kui mitte kauem. Mööda teed olevat sinna küll vaid 12 kilti, aga jõgi keerutab.
Jasmine talu olevat enne Jaunannat praktiliselt ka viimane, kus aastaringselt
keegi sees elab ja kust abi võiks saada. Küsimuse peale, kas ta siis saaks
Andrese Jaunannasse auto juurde viia, vastas ta, et jah, loomulikult - vend saab
umbes poole tunni pärast, kui ta on vanaema juures ära käinud. Et Andrus pidi
laupäeva õhtuks Tallinnas tagasi olema, sündis otsus kiiresti ning lihtsalt...
...Ja nii lõppeski üsna ootamatult seekordne matk.
Paadipesu Jasmine
talu iidse tamme all
|
Üles |
|
Jasmine. Malupe
Eelmine
|
Üles
Natuke imelik oli juba lõuna paiku lõpetada, ent
kaine mõistus võitis seekord. Panime vaikselt kraami kokku, pesime ning
kuivatasime Andrest oodates paate. Meie lätlasest uus sõber leidis
peatselt Andrusega ühise jututeema - oli ta ise ka erialalt
palkmajaehitaja, töötanud sel alal Lätis ja Norras. Jutt sujus, mille
peale härra tõi välja isa tehtud granaatõuntel hoitud puskari. Hea
kraam, pole midagi öelda!
Varsti jõudis autoga ka Andres...
Aitäh Mari, Andres, Andrus,
Marko, Valper!
Jasmine talu teel, Malupe. 16.04.2022
|
Üles |
Pidulik lõpupiknik Akavina silla juures
|
Üles |
|
|